Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut jaefinantsteenuste kohta ühtsel turul (KOM(2007)0226);

–   võttes arvesse komisjoni teatist jaepangandussektori uurimise kohta vastavalt määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklile 17 (lõpparuanne) (KOM(2007)0033);

–   võttes arvesse komisjoni teatist ärikindlustussektori uurimise kohta vastavalt määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklile 17 (lõpparuanne) (KOM(2007)0556);

–   võttes arvesse komisjoni teatist "21. sajandi Euroopa ühtne turg" (KOM(2007)0724), eriti komisjoni talituste töödokumenti algatuste kohta jaefinantsteenuste valdkonnas (SEK(2007)1520);

–   võttes arvesse komisjoni 27. veebruari 2003. aasta määrust (EÜ) nr 358/2003 asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kohaldamise kohta teatavat liiki kokkulepete, otsuste ja kooskõlastatud tegevuse suhtes kindlustussektoris(1);

–   võttes arvesse oma 16. jaanuari 2008. aasta teise lugemise seisukohta nõukogu ühise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ(2);

–   võttes arvesse oma 12. detsembri 2007. aasta resolutsiooni Euroopa lepinguõiguse kohta(3);

–   võttes arvesse oma 11. juuli 2007. aasta resolutsiooni valge raamatu: finantsteenuste poliitika (2005–2010) kohta(4);

–   võttes arvesse oma 4. juuli 2006. aasta resolutsiooni liikumise kohta täiendava konsolideerimise suunas finantsteenuste sektoris(5);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamust (A6-0187/2008),

A.   arvestades, et tarbijate nõusolek Euroopa integratsiooniga oleneb konkreetsest kasust, mida tarbijad sellest saavad; arvestades, et seetõttu peavad kõik kodanikud võrdselt saama kasu siseturu eelistest;

B.   arvestades, et jaepangandus mängib otsustavat rolli rahapoliitika tingimuste nõuetekohasel ülekandmisel turule, eelkõige tarbijatele ning väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKE);

C.   arvestades, et Lissaboni lepingu kohaselt on Euroopa mudeliks säästev sotsiaalne turumajandus;

D.   arvestades, et suurtest ettevõtjatest klientide finantsteenuste siseturu integratsioon on viimastel aastatel hoogsalt arenenud, kuid tarbijate ning VKEde finantsteenuste siseturu integratsioon on seevastu veel suure arengupotentsiaaliga,

Üldsätted

1.   tervitab rohelist raamatut, mis käsitleb pangandus-, kindlustus- ja pensionitooteid ning mille eesmärk on konkreetne kasu tarbijate jaoks laiema valiku ja madalamate hindade tagamise kaudu, tarbijate usalduse ja teadlikkuse tõstmist;

2.   märgib, et piiriüleseid finantsteenuseid kasutavad vähem nii tarbijad kui VKEd; rõhutab vajadust tagada, et finantsteenuste siseturu eelistest saaksid kasu samuti väikeettevõtjad; juhib siiski tähelepanu, et see ei tähenda tarbijakaitsealaste õigusaktide laienemist VKEdele; rõhutab lisaks, et ulatuslik jaemüügistrateegia hõlmab suurt hulka meetmeid, millest tarbijakaitsealased õigusaktid moodustavad vaid ühe;

3.   on seisukohal, et eriti nõudluse osas osutatakse tarbijatele ja VKEdele finantsteenuseid keele ja kultuuriga seotud tegurite ning isikliku kontakti eelistuse tõttu enamasti kohalikul tasandil; tunnistab samal ajal võimalusi, mida annab pakkumisega seotud jaeturgudele juurdepääsu lihtsustamine; julgustab seetõttu tarbijaid ja VKEsid ära kasutama piiriüleste finantsteenuste võimaldatavast konkurentsist ja pakkumisest tekkivat kasu;

4.   rõhutab, et jaefinantsteenuste siseturgu saab luua üksnes meetmete abil, mis loovad turvalise keskkonna nii nõudluse kui ka pakkumise poolele, sealhulgas kaebuse esitamise tingimuste osas; peab ülioluliseks, et sellised meetmed avaksid tee uutele toodetele, teenustele ja turuosalistele;

5.   rõhutab vajadust vaadata läbi ja määratleda raamistik ja riikide volitused seoses riiklike järelevalveasutuste vahel toimuva koostööga, et pakkuda praktilisi lahendusi piiriüleste jaeteenuseid pakkuvate finantskontsernide üle järelevalve teostamiseks lühikese aja jooksul; suhtub positiivselt järelevalveorganite kolleegiumidesse, kes tegelevad mitme jurisdiktsiooni alla kuuluvate finantskonglomeraatidega;

Parem õiguslik reguleerimine

6.   toetab komisjoni eesmärki viia ellu üksnes selliseid algatusi, mis pakuvad kodanikele nähtavat konkreetset kasu, mis on hästi põhjendatud põhjaliku kulude-tulude analüüsiga ja mille mõju on nõuetekohaselt uuritud; nõustub, et piiriülene tegevus on ülioluline konkurentsi suurendamisel, mis toob tavaliselt kaasa suurema valiku, madalamad hinnad ja dünaamilisema arengu;

7.   tuletab meelde, et hästi läbiviidud mõju-uuring peab alati hõlmama esialgseid turutingimusi nõuetekohaselt kindlaks määravat osa; rõhutab, et turu integratsiooni ja konkurentsivõime ning algatuse mõju hindamist ei tohi teha ainult ühe näitaja, vaid võimalikult arvukate väärtuste alusel; kutsub komisjoni üles võtma lisaks hinnale ja turupakkumise ulatusele samuti arvesse teenuste kvaliteeti ning sotsiaalset ja kultuurilist raamistikku;

8.   märgib, et praegu olemasolevatest õigusloomega seotud lähenemisviisidest on sihipärane täielik ühtlustamine, mis tähendab oluliseks peetavate võtmeelementide täielikku ühtlustamist, asjakohane lähenemine piiriülese ettevõtluse ja tarbijakaitse arendamiseks ja seega jaeturu integratsiooniks; on seisukohal, et seoses elementidega, mille puhul ühtlustamine ei ole võimalik, tuleks kohaldada eri liikmesriikide eeskirjade vastastikust tunnustamist;

9.   on teadlik nn 28. režiimi, näiteks ühtse tugiraamistiku, pakkumisest võimalikuks uueks lähenemisviisiks Euroopa õiguslikule reguleerimisele, et võimaldada piiriülestele kasutajatele juurdepääsu üleeuroopalistele finantstoodetele ühtlaselt kõrgete tarbijakaitse standardite alusel; kutsub komisjoni üles esitama ajakava põhjaliku uurimise kohta küsimustes, kas 28. režiim oleks teostatav, kas finantsteenuste sektoris ja tarbijate hulgas on selle järele nõudlus ja kas see võiks anda positiivseid tulemusi; rõhutab, et 28. režiim ei tohi mingil juhul kujuneda takistuseks uutele teenustele ja toodetele;

10.   on kriitiline toodete standardimise suhtes õigusaktide alusel, kui see takistab toodete suurema mitmekesisuse saavutamist; on seisukohal, et konkureerivate finantstoodete võrreldavuse suurendamiseks tuleb edaspidi kasutada näiteks teabe või usaldatavusnormatiivide alaste õigusaktide ühtlustamist;

11.   on seisukohal, et mõnel juhul võib finantsteenuste sektori eneseregulatsioon osutuda tulemuslikuks; rõhutab, et eriti sellistel konkreetsetel juhtudel tuleb eneseregulatsiooni julgustada ja selle rakendamist põhjalikult jälgida; kutsub seetõttu finantsteenuste sektorit üles püüdlema eneseregulatsiooni abil sihipäraselt rohelises raamatus nimetatud eesmärkide poole ja seega vähendama vajadust siduvate õigusaktide järele;

12.   juhib tähelepanu sellele, et säästu- ja vanaduspensioniga seotud toodete turustamise suhtes on vaja kohaldada erilist vastutuskohustust, kuna otsused, mis tarbijad sellega seoses teevad, on neile tavaliselt suure tähtsusega;

Laiem valik ja madalamad hinnad tarbijatele ja VKEdele

13.   rõhutab, et tarbijate ja VKEde finantsteenuste siseturu loomise peamiste eelduste seas on terves ühenduses konkurentsi loomine ja finantsteenuste piiriülene osutamine; tuletab meelde, et madalamad hinnad, suurem valik ja kõrgem kvaliteet on finantsteenuste osutajate vahelise terve konkurentsi peamised tulemused; rõhutab, et VKEsid eelistavad finantsteenuste direktiivid toovad kasu vaid jaefinantsteenuste osutajate vahelise tõhusa konkurentsi olemasolu korral;

14.   tervitab makseteenuste pakkujate algatust luua ühtne euromaksete piirkond, kuid rõhutab, et selline süsteem peaks tooma kaasa suurema läbipaistvuse, eriti seoses mitmepoolsete vahendustasudega;

15.   tuletab komisjonile meelde, et tõhusat konkurentsi finantsteenuste osutajate vahel on võimalik tagada võrdsetel tingimustel konkureerivate turuosaliste arvukuse ja asjakohase tarbijaid puudutava teabe pideva pakkumise abil; tuletab meelde oma resolutsiooni konsolideerimise kohta finantsteenuste sektoris, milles nendib, et Euroopa pangandusturu pluralistlik struktuur, mille puhul finantsasutused võivad võtta erinevaid õiguslikke vorme vastavalt oma erinevatele ärieesmärkidele, on Euroopa sotsiaalsele turumajandusele, tarbijale ja finantsturgude stabiilsusele kasulik;

16.   märgib olulist rolli, mida vastastikused kindlustusandjad mängivad ELi kindlustusturul, moodustades kindlustusseltsidest 68% ja turuosast 25% ning teenindades rohkem kui 230 miljonit Euroopa kodanikku; rõhutab, et praegused vahendid ettevõtluse arendamiseks siseturul ei sobi kokku vastastikuse kindlustusseltsi struktuuriga;

17.   juhib tähelepanu sellele, et Euroopa vastastikuse ühingu põhikiri peaks lubama vastastikustel kindlustusandjatel tegutseda teiste kindlustusseltsidega võrdsete tingimustel, eelkõige piiriüleses olukorras, suurendades nõnda kindlustustoodete pakkumist; rõhutab, et vastastikused organisatsioonid aitavad oma juhtimise kaudu, mis kaasab otseselt nende kliente, kaasa tarbijate üldise usalduse suurenemisele ELi finantsturgudel; on veendunud, et osalev juhtimismudel vastastikustes organisatsioonides suudab tõsta klientide teadlikkust finantsturgude osas ja suurendada nende osalust finantsturgudel;

18.   märgib, et tõeline ja aus konkurents saab tekkida üksnes võrdsete võimaluste korral; järeldab sellest, et iga õigusakt peab järgima põhimõtet "sama ettevõtlus, samad riskid, samad reeglid"; juhib siiski tähelepanu, et finantsteenuste sektoris mõjutab toodete kujunemist eelkõige reguleeriv keskkond ja eristamata lähenemisviis "kõik ühe mõõdu järgi" mõjutaks kahjulikult toodete mitmekesisust; rõhutab seega toote tüübi järgi vahetegemise tähtsust; avaldab siiski veendumust, et konkureerivatele investeerimistoodetele tuleb kehtestada eelkõige müügihetkel kehtivad võrreldavad läbipaistvus- ja teabe avalikustamise nõuded; avaldab kahetsust selle üle, et keerukate finantstoodete küsimusega ei ole senini nõuetekohaselt tegeldud; kutsub seetõttu komisjoni üles lahendama asjakohase reguleeriva raamistiku põhjendamatuid vasturääkivusi ja muid puudusi;

19.   nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ettepanekud reguleerivate nõuete ühtlustamiseks seoses võrreldavate jaetoodete turustamise, selle korralduse ning sellest teavitamisega; on lisaks sellele seisukohal, et sellised ettepanekud peaksid rajanema Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivis 2004/39/EÜ finantsinstrumentide turgude kohta(6) sätestatud põhimõtetel, näiteks "parim nõuanne" või "tunne oma klienti";

20.   avaldab kahetsust, et finantsteenuste piiriülesed osutajad kannavad riiklike järelevalveasutuste erinevate eeskirjade ja erinevate tavade tõttu suuri kulusid ja kogevad õiguskindlusetust; kutsub seetõttu Lamfalussy komisjone üles tõhustama oma tööd ühtsete ELi standardite nimel; toetab eelkõige lihtsate ja praktiliste ühtlustatud vormide kokkuleppimist aruandlus- ja loataotlusmenetluste jaoks;

21.   on seisukohal, et Interneti-teenuste areng muudab ELi finantsturgude väljavaateid ja annab võimaluse saavutada jaeteenuste arendamisel juhtpositsioon; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama e-kaubandust ja elektroonilist allkirja; kutsub komisjoni ja liikmesriike lisaks üles hindama, kas rahapesu käsitlev direktiiv(7) takistab kaugteenuste osutamist ja kuidas seda olukorda parandada;

22.   tunnistab finantsteenuste vahendajate, st nii agentide kui maaklerite suurt tähtsust, kes pakuvad tarbijatele ja VKEdele teistest liikmesriikidest pärit finantsteenuseid; kutsub komisjoni üles tagama raamistikku, mis toetab kõnealust majandussektorit; kordab, et mis tahes selle sektori raamistik peab järgima põhimõtet "sama ettevõtlus, samad riskid, samad reeglid", vältides halvasti-kohandatud "kõik ühe mõõdu järgi" lähenemist; rõhutab, et kõik vahendajaid käsitlevad sätted peavad tagama agentidele ja maakleritele õiguskindluse ning tarbijatele kaitse, näiteks kahtlaste müügitavade eest; rõhutab lisaks, et tuleks sätestada eeskirjad ka finantsteenuste vahendajate koolitamise, reklaami ja müügialase konsulteerimise kohta;

23.   tuletab meelde, kui tähtis on arendada finantsalast haridust kui täiendust piisavale tarbijakaitsele; kutsub liikmesriike ja kõiki sidusrühmi üles võtma ette meetmete koordineerimise kodanike – sh lapsed, noored, töötajad ja pensionärid – seas finantsalase kirjaoskuse tõstmiseks eesmärgiga anda tarbijatele suuremad volitused ja tarbijaid harida, et oleks võimalik leida paremaid, odavamaid ja sobivamaid tooteid ja teenuseid, stimuleerida majandusharus konkurentsi, kvaliteeti ja innovatsiooni, luua finantsalaselt kirjaoskajaid tarbijaorganisatsioone, kes on võimelised tasakaalustama ettevõtluse rolli õigusaktide koostamise protsessis; tuletab meelde, et oma investeerimisvõimes kindlad kodanikud võivad anda kapitaliturgudele lisalikviidsust;

24.   tuletab meelde, et erinevused maksuseadsutest on üks suuremaid takistusi finantsteenuste siseturule; tuletab liikmesriikidele meelde, et neil on kõnealuses valdkonnas eriti suur vastutus;

25.   õppides teatavatest hiljutistest segadustest jaepangandussektoris (Northern Rock, IKB, Sachsen LB, Société Générale), tunnistab, et pankades kehtivad tasustamissüsteemid tuleks pikaajaliste eesmärkide ja järelevalveasutuste suuniste alusel ümber kujundada, et võidelda tõhusamalt moraaliriski nähtusega ja tugevdada usaldusväärse riskijuhtimise süsteemide rolli;

Pangad

26.   rõhutab eriti selle tähtsust, et krediidiasutustele ja laenuandmete vahendajatele tuleb võimaldada mittediskrimineeriv piiriülene juurdepääs laenuandmete ja pettusejuhtumite registritele; julgustab panku kasutama kättesaadavat teavet laenuandmete kohta, eriti klientide liikuvuse lihtsustamiseks, mis omakorda soodustaks tervet konkurentsi; rõhutab siiski, et samal ajal tuleb tagada tarbijaandmete optimaalne kaitse ja tarbija õigus oma isikuandmeid kontrollida ja vajadusel parandada;

27.   nõuab tungivalt, et komisjon selgitaks pangandusega mitteseotud tarbijakrediidi andjate – näiteks vaid veebipõhiste ja/või lühisõnumipõhiste puhul – õiguslikku seisundit ja järelevalveraamistikku;

28.   rõhutab, kui tähtsad on pangalaenude andmiseks usaldusväärsed andmed, mis tuleks teha kättesaadavaks õiglaste läbipaistvate kriteeriumide alusel;

Kindlustused

29.   soovitab komisjonil toetada turulepääsu edendavat kindlustussektori koostööd; kutsub komisjoni üles pikendama määruse (EÜ) nr 358/2003 kehtivusaega 2010. aastast edasi;

30.   on seisukohal, et maksuesindaja määramise nõude kaotamine mõnes muus liikmesriigis tegutsema asumise korral on võimalik üksnes juhul, kui on kehtestatud õiguslik raamistik, milles määratletakse piiriüleste ettevõtjate järelevalvealased pädevused ja kohustused;

31.   toetab komisjoni selle jõupingutustes uurida kõiki riiklikke kohustuslikke üldhuvi käsitlevaid eeskirju nende vastavuse suhtes ühenduse õigusele;

32.   kutsub komisjoni üles jätkama tööd Euroopa vastastikuse ühingu põhikirjaga, algatades selle õigusloomega seotud projekti teostatavusuuringu;

Tarbijate usalduse ja teadlikkuse tõstmine

33.   rõhutab, et kuigi nõutakse, et jaefinantsteenuste ühenduse õigusaktides peetaks silmas tarbijakaitse väga kõrgeid standardeid, peavad kõik turukorraldajad – sealhulgas tarbijad/investorid – olema täielikult teadlikud finantsturu aluspõhimõttest, et igasugune võimalus kõrgema tulu teenimiseks on seotud kõrgema riskiga ning see risk on iga toimiva finantsturu lahutamatu osa; rõhutab lisaks, et edaspidi tuleks otsida head kompromissi kõrgetasemelise tarbijakaitse ja veatult funktsioneerivate siseturumehhanismide vahel; on seisukohal, et komisjon peaks julgustama riiklikke algatusi, mis annavad finantsalaseid teadmisi, et kindlustada täpne arusaam riski ja kasumi põhimõttest ning finantsinstrumentide eriomadustest;

34.   tunnistab, et kuigi praegu on nõudlus jaefinantsturu järele peamiselt omamaine, on Internetist ja e-pangandusest saanud oluline vahend nendele tarbijatele, kes soovivad tegeleda piiriüleste jaefinantsteenustega; kutsub seetõttu üles kõiki sidusrühmi edendama selliste teenuste arendamist, kindlustades samal ajal elektroonilise kirjavahetuse turvalisuse, eriti mis puudutab tarbijaid;

35.   rõhutab siiski, et unustada ei tohiks ka tarbijaid, kellel puudub juurdepääs nimetatud tehnoloogiatele või kellel on neid raske kasutada, näiteks oma vanuse tõttu;

36.   on seisukohal, et finantsteenuste alaste õigusaktide lihtsustamine ja tõkete kõrvaldamine tarbijate liikuvuselt ei tohiks viia tarbijakaitse madalamatele standarditele liikmesriikides;

37.   tuletab meelde oma 11. juuli 2007. aasta resolutsiooni, eelkõige selles antud soovitust luua Euroopa Liidu eelarverida, et rahastada finantsturu eriteadmisi tarbija- ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate organisatsioonides;

38.   nõustub sellega, et tarbijad, kes soovivad finantsteenuste pakkujat vahetada, peaksid saama seda teha vabalt igal ajal minimaalsete õiguslike tõkete ja kuludega, ning teenusepakkuja vahetamist reguleerivad lepingutingimused tuleb sõnastada läbipaistvas ja lihtsalt mõistetavas keeles ning nendele tuleb selgesõnaliselt tarbija tähelepanu juhtida;

39.   toetab komisjoni finantsteadmiste taseme tõstmise algatust ja mõistab, et selleks on vaja teavet, kuid samal ajal tunnistab, et on raske säilitada tasakaalu teabe ülekülluse ja tarbijatele pakutava piisava teabe vahel; eelistab teabe kvaliteeti kvantiteedile; palub seega komisjonil konsulteerida tarbijaorganisatsioonidega, et kindlaks teha, milline teave on tarbijatele õige valiku tegemiseks oluline; rõhutab, et teabe ja nõuande vahel tuleks teha selget vahet;

40.   rõhutab, et kliendid vajavad finantstoote osas õige valiku tegemisel nii usaldust kui ka asjakohaseid teadmisi; rõhutab lisaks sellele, et finantsalaste teadmiste taseme tõstmiseks kõikides liikmesriikides on vajalikud kooskõlastatud meetmed riiklikul ja Euroopa tasandil;

41.   nõuab, et tarbijatel oleks juurdepääs kohtuvälistele alternatiivsetele vaidluste lahendamise mehhanismidele, et nad saaksid lahendada jaefinantsteenustega seotud vaidlusi nii riiklikul kui ka piiriülesel tasandil; kutsub komisjoni üles edendama alternatiivsete vaidluste lahendamise parimaid tavasid;

42.   kutsub liikmesriike üles edendama tarbijate teadlikkust ja teadmisi finantsteenuste sektori vaidluste kohtuvälise lahendamise Euroopa võrgustiku (FIN-NET) kohta; rõhutab, et FIN-NET peaks mängima kõikides liikmesriikides keskset rolli avaliku teabe koordineerijana seoses juurdepääsuga kaebuste esitamise ja alternatiivsete vaidluste lahendamiste mehhanismidele, eelkõige seoses piiriüleste finantsteenustega;

43.   tuletab meelde asjaolu, et tavapärane kohtuprotsess jääb oluliseks vaidluste lahendamise mehhanismiks; kutsub seega komisjoni üles uurima nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 (kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades)(8) mõju piiriülestele jaefinantsteenustele;

44.   toetab ühtse lahenduse leidmist Euroopa Liidu tasandil, mis tagaks tarbijatele võimaluse kasutada tasakaalustatud uusi kollektiivseid õiguskaitsevorme jaefinantstoodetega seotud piiriüleste kaebuste lahendamiseks; soovitab hinnata hiljuti kehtestatud süsteemide mõju siseriiklikul tasandil;

45.   rõhutab vajadust kindlustada juurdepääs finantsteenustele kõigi huvitatud poolte jaoks; nõuab seetõttu tungivalt, et finantsteenuste pakkujad pakuksid huvi üles näitavatele tarbijatele vähemalt krediidipõhist žiirokontot.

o
o   o

46.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Keskpangale, Euroopa pangandusinspektorite komiteele, Euroopa kindlustus- ja ametipensioniinspektorite komiteele, Euroopa väärtpaberituru reguleerijate komiteele.

(1) ELT L 53, 28.2.2003, lk 8. (2) Vastuvõetud tekstid P6_TA(2008)0011. (3) Vastuvõetud tekstid P6_TA(2007)0615. (4) Vastuvõetud tekstid P6_TA(2007)0338. (5) ELT C 303 E, 13.12.2006, lk. 110. (6) ELT L 145, 30.4.2004, lk.1. (7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta direktiiv 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (ELT L 309, 25.11.2005, lk 15). (8) EÜT L 12, 16.1.2001, lk 1.