Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni teatist "Laienemisstrateegia ja peamised väljakutsed aastateks 2007–2008" (KOM(2007)0663);

–   võttes arvesse oma 16. märtsi 2006. aasta resolutsiooni laienemist käsitleva komisjoni 2005. aasta strateegiadokumendi kohta(1) ning 13. detsembri 2006. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta laienemisstrateegia ja peamiste väljakutsete osas aastatel 2006–2007(2);

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Lääne-Balkani riikide, Türgi ja Euroopa naabruspoliitika Euroopa partnerite kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamust (A6-0266/2008),

A.   arvestades, et ELi laienemisstrateegial on nii sise- kui ka välismõõde;

B.   arvestades, et kõnealuse strateegia välismõõde tähendab Euroopa standardite kohaste reformide, demokraatia, inimõiguste austamise, rahu ja stabiilsuse ning jõukuse edendamist;

C.   arvestades, et laienemisstrateegia sisemõõde mõjutab otseselt ELi võimet järgida oma poliitikaeesmärke ning saavutada veelgi tihedam liit vastavalt aluslepingutele;

D.   arvestades, et vaja on poliitiliselt ühtset ELi, mis on võimeline arendama ambitsioonikat solidaarsus- ja stabiilsuspoliitikat;

E.   arvestades, et vastavalt Rooma lepingule võib iga Euroopa riik esitada liidu liikmeks astumise avalduse;

F.   arvestades, et kuna varasemad laienemised on olnud vaieldamatult edukad nii ELi kui ka ühinenud liikmesriikide seisukohast ning parandanud kogu Euroopa stabiilsust, arengut ja heaolu, on oluline luua ka tulevaste laienemiste edukuse tagamiseks vajalikud tingimused;

G.   arvestades, et stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingud annavad olulise ja eduka panuse ELi ja Lääne-Balkani riikide vahelistesse suhetesse, pidades silmas nende integreerimist Euroopasse, ning edendavad piirkondlikku koostööd;

H.   arvestades, et 2003. aastal Thessalonikis ja 2006. aastal Brüsselis peetud Euroopa Ülemkogu kohtumistel kinnitati veel kord ELi kavatsust täita oma kohustusi Kagu-Euroopa ja Lääne-Balkani riikide ees;

I.   arvestades, et Euroopa Ülemkogu poolt 2006. aasta detsembris kinnitatud uue konsensuse aluseks on sellised põhimõtted nagu kohustuste täitmise kindlustamine, tingimuste aus ja täpne täitmine ning parem teabevahetus avalikkusega;

J.   arvestades, et laienemisstrateegia on midagi hoopis enamat kui läbirääkimiste pidamise metoodika, ning et see peegeldab omal moel keskset tõekspidamist, et EL on ühiste väärtustega ühendus, ning on keerukalt seotud arutlustega ELi eesmärkide ja tulemuslikkuse, tema tuleviku ja rolli üle naaberriikides ning maailmas;

K.   arvestades, et eelnimetatud komisjoni teatises esitatud ühinemisläbirääkimiste pidamise metoodika ja kriteeriumid pälvivad täielikku toetust ning neid tuleks täpselt kohaldada, ja arvestades, et poliitilised kaalutlused ei tohiks üles kaaluda nimetatud kriteeriumide ranget järgimist;

L.   arvestades, et ELi laienemisstrateegia peaks olema osa laialdasest poliitiliste vahendite spektrist, mis peab tugevdama demokraatiat ja looma stabiilsuse ja sotsiaalse arengu ELi naaberriikides ning tugevdama ELi rolli maailmas;

M.   arvestades, et kõnealused poliitikad peaksid hõlmama erinevaid olukordi ELi naabruskonnas, eelkõige riikides, kes on kandidaatriigi staatuses ja on alustanud liitumisläbirääkimisi või kes on kandidaatriigi staatuses, kuid ei ole veel läbirääkimisi alustanud, või kellel on liikmeks saamise väljavaateid, kelle eesmärk on Euroopasse integreerumine või kes lihtsalt soovivad ELiga tihedaid naabrussuhteid;

N.   arvestades, et kõnealused poliitikad peaksid olema üksteisest sõltumatud ega tohiks piirata õigusnormide kohaldamist, mis vajalike sise- ja välistingimuste täitmise korral võimaldavad asjaomasel riigil liikuda oma suhetes ELiga järgmisse faasi;

O.   arvestades, et Euroopa naabruspoliitika idapoolseid partnereid saab selgelt lugeda Euroopa riikideks ja mõned neist on nimetanud oma tulevase eesmärgina liiduga ühinemist;

P.   arvestades, et parlamendi ülalnimetatud 13. detsembri 2006. aasta resolutsiooni kohaselt peaksid liidu liikmeks saamise väljavaatega riikidel olema tihedad kahe- või mitmepoolsed suhted ELiga, mis vastavad nende erivajadustele ja -huvidele; arvestades, et selline võimalus, mis pakub laia tegevusvariantide valikut, annaks partnerriikidele stabiilse pikaajalise perspektiivi institutsioonilisteks suheteks ELiga ning looks asjaomastes riikides vajaliku stiimuli rahu ja stabiilsuse tugevdamiseks, inimõiguste austamiseks ning demokraatlikeks ja majandusreformideks;

Q.   arvestades, et sama resolutsiooni kohaselt võivad kõik tunnustatud liikmekssaamise võimalustega riigid ise otsustada, kas nad soovivad kasutada niisuguseid mitmepoolseid kokkuleppeid kui vahejärku enne täisliikme staatuse saamist;

R.   arvestades, et ELi laienemisstrateegiat tuleb ka sisuliselt selgitada ja edastada praeguse ja tulevase ELi kodanikele, et tagada nende täielik teadlikkus kõnealustest poliitikasuundumustest ning suurendada üldsuse toetust ELi kohustustele oma naabrite ees, tagades sellega ELi kui partneri usaldusväärsuse ja solidaarsuse ning püüdes samal ajal reageerida põhjendatud muredele,

1.   nõustub komisjoniga selles, et varasemad laienemised on olnud väga edukad ning toonud kasu nii ELi vanadele kui ka uutele liikmesriikidele, tugevdades majanduskasvu, edendades sotsiaalset progressi ning tuues Euroopasse rahu, stabiilsuse, vabaduse ja jõukuse; arvab, et varasematest laienemistest on võimalik õppida ning et laienemisprotsessi edasise täiustamise aluseks peavad olema senised positiivsed kogemused;

2.   kinnitab kõigile kandidaatriikidele ja selge liidu liikmeks saamise väljavaatega riikidele (mõistes, et seejuures on vältimatu kõigi 1993. aasta Kopenhaageni kriteeriumide täielik ja range täitmine) parlamendi kindlat seisukohta, et EL peab pingutama uute liikmete vastuvõtmise võime suurendamiseks ja et nimetatud võimega tuleb täiel määral arvestada;

3.   sellega seoses tuletab meelde, et endise Jugoslaavia riikide jaoks on vältimatu eeltingimus täielik koostöö endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga;

4.   on seisukohal, et ELi laienemisstrateegia peaks olema kooskõlas ELi lepingu sätetega ja kajastama ELi juba võetud kohustusi, samuti looma tasakaalu ELi geostrateegiliste huvide, väljaspool ELi piire aset leidvate poliitiliste arengute mõju ja ELi võime vahel võtta vastu uusi liikmeid, kaasa arvatud võime tulla toime tulevaste liidusiseste ja -väliste väljakutsetega ning viia ellu oma poliitilise integratsiooni kava;

5.   sellega seoses tuletab meelde vajadust viia läbi vajalikud sisereformid, mille eesmärk on muuhulgas tõhususe suurendamine, sotsiaalne ühtekuuluvus ja demokraatliku vastutuse tugevdamine;

6.   tuletab meelde, et võime võtta vastu uusi liikmeid seondub ELi suutlikkusega määrata teataval ajahetkel kindlaks ning seejärel saavutada oma poliitilised eesmärgid, milleks on eelkõige liikmesriikide majandus- ja sotsiaalse arengu edendamine ning kõrge tööhõive tase, oma identiteedi ja rahvusvahelisel areenil tegutsemise võime kindlustamine, nii liikmesriikide kui ka Euroopa kodanike õiguste ja huvide edendamine, vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomine, ühenduse õigustiku säilitamine ja arendamine ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste hartale;

7.   on seisukohal, et uute liikmete vastuvõtuvõime kontseptsioon koosneb neljast osast:

8.   rõhutab, et laienemisstrateegia usaldusväärsuse ja tulemuslikkuse tõstmiseks peavad ka liikmesriigid Kopenhaageni kriteeriume täiel määral tunnustama ja täitma, et mitte nõuda kandidaatriikidelt kõrgemaid standardeid kui need, mida kohaldatakse mõnes ELi osas;

9.   lisaks tuletab meelde, et iga uue liikmesriigi majandusstruktuur ja huvid võivad mõjutada ELi poliitikavaldkondade ja eelarve suundumusi ning et vajalikud poliitilised muudatused võivad muuta kogu ELi olemust; tuletab meelde, et tugeva ühtekuuluvustundega riikide ja kodanike ühenduse aluseks peavad olema ühtsed poliitikad ja huvide solidaarsus;

10.   on seisukohal, et 2007.–2013. aasta mitmeaastase finantsraamistiku vahekokkuvõtte tegemisel ja järgmiste finantsraamistike kavandamisel tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta edasiste võimalike laienemiste eelarvelisi ning ka laiemaid majanduslikke ja sotsiaalseid mõjusid;

11.   on samuti veendunud, et iga uus liikmesriik peaks püüdma enne ELiga ühinemist lahendada oma tähtsamad siseprobleemid, eelkõige tema territooriumi ja põhiseadusliku korraga seotud küsimused; on seisukohal, et iga sellise riigiga peetavate läbirääkimiste eel ja nende käigus peaks EL aitama neid probleeme lahendada;

12.   kiidab heaks rõhuasetuse konsolideerimisele, tingimuslikkusele ja teabevahetusele kui ELi laienemisstrateegia juhtpõhimõtetele;

13.   on seisukohal, et igale laienemisele peab järgnema piisav konsolideerumise ja poliitilise koondumise aeg, ehk teisisõnu ELi poliitikavaldkondade ja vahendite tõsine ümberhindamine, et vastata Euroopa kodanike ootustele ja tagada ELi kui poliitilise projekti elujõulisus;

14.   tunneb muret selle pärast, et laienemine ilma piisava konsolideerumise ja ettevalmistusteta võib negatiivselt mõjutada ELi sisemist ühtekuuluvust ja tõsiselt kahandada tema tegutsemisvõimet, kuna see nõrgestaks tema institutsioone, muudaks liikmesriigid välissurvele vastuvõtlikumaks ja õõnestaks ELi kui ülemaailmse partneri usaldusväärsust;

15.   usub samuti, et laienemise ja seega ka ELi poliitilise integratsiooni protsess saab olla edukas vaid juhul, kui igas kandidaatriigis on ELi liikmeks saamisele selge ja pikaajaline avalikkuse toetus; on seepärast seisukohal, et edasise laienemisega peab kaasnema kooskõlastatud teabevahetuspoliitika, millesse on kaasatud kõik ELi institutsioonid ja liikmesriikide valitsused, samuti kodanikuühiskonna esindajad, ning mille eesmärk on selgitada ELi kodanikele laienemise poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi eeliseid; tuletab seepärast liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele meelde, et nende kohus on üldsust piisavalt teavitada varasemate laienemiste positiivsetest saavutustest, käimasolevate läbirääkimiste hetkeseisust ja uute liikmesriikide liidu liikmeks saamisega seotud küsimustest;

16.   on seisukohal, et liidu liikmelisuse väljavaatega riigid peaksid tegema kõik selleks, et oma üldsusele selgitusi anda, seda kaasata ja avalikku arvamust ELiga ühinemiseks ette valmistada, kaasates algusest peale sellesse protsessi kodanikuühiskonna;

17.   on samuti veendunud, et laienemisstrateegiat peaksid toetama mitmekülgsemad välislepingute raamistikud ning et need saaks kujundada üksteisega seotud kontsentriliste ringidena, mille puhul riikidel võimaldatakse rangete, kuid selgete välis- ja sisetingimuste täitmisel soovi korral liikuda ühest staatusest teise, kui nad vastavad iga konkreetse raamistiku kriteeriumidele;

18.   kinnitab, et Euroopa naabruspoliitikas osalemine ei asenda ei põhimõtteliselt ega praktiliselt liidu liikme staatust ega tähenda etappi, mis peab viima liikmeks saamiseni; on seisukohal, et ELi laienemisstrateegia ja naabruspoliitika vaheline kontseptuaalne, juriidiline ja poliitiline lõhe tuleb ületada, et vastata ELi idapoolsete naabrite ootustele; on veendunud, et komisjoni tugevdatud naabruspoliitika ei ole selleks piisav, kuigi see on juba positiivne samm õiges suunas, ning et on vaja sisulisemat kvalitatiivset muudatust;

19.   soovitab seepärast, et nende idapoolsete naaberriikide osas, kellel, arvestades nende poliitilist, majanduslikku ja sotsiaalset olukorda ning ELi praegust võimet uusi liikmeid vastu võtta, ei ole praegu liikmesriigiks saamise väljavaateid, kuid kes samas vastavad teatavatele demokraatlikele ja majanduslikele tingimustele, peaks EL looma ühisel poliitikal rajaneva ala, mis hõlmab eelkõige õigusriiki, demokraatiat ja inimõigusi, välis- ja julgeolekupoliitika alast koostööd, majandus- ja rahandusküsimusi, kaubandust, energeetikat, transporti, keskkonna- ja justiitsküsimusi, julgeolekut, rännet, viisavabadust ja haridust; on seisukohal, et need ühised poliitikad peaksid järgima üldist eesmärki aidata idapoolsetel naabritel järk-järgult saavutada ELi standardid ja avada nõnda tee nende tihedamaks integreerumiseks Euroopasse; on ka veendunud, et ülalnimetatud ühispoliitikad tuleks kujundada ühiselt koos osalevate riikidega spetsiaalsete otsustusmehhanismide alusel ja nende jaoks tuleks eraldada piisavalt finantsabi; suhtub positiivselt 26.–27. mai 2008. aasta üldasjade ja välissuhete nõukogul esitatud Poola ja Rootsi ettepanekusse partnerluse kohta idapoolsete riikidega, eeldusel et ettepanekus sisalduvat algatust hakatakse järgima ELi raames;

20.   tervitab ELi raames algatuse "Barcelona protsess: Vahemere piirkonna liit" taaskäivitamist kui positiivset sammu suhetes ELi lõunanaabritega; arvab, et see uus areng toetab argumente mitmepoolsete lepinguliste erisuhete loomise kasuks ka ELi idanaabritega, kellel erinevalt lõunapoolsetest partneritest on Euroopaga seoses selged ambitsioonid ja väljavaated; tuletab meelde, et kõnesolevate suhete esimene samm peaks olema vabakaubanduspiirkonna loomine, millele järgneksid laiendatud Euroopa Majanduspiirkonna (EMP +), Euroopa Rahvaste Ühenduse või konkreetsete piirkondlike koostööraamistike põhimõttel toimivad tihedamad suhted;

21.   ülalnimetatud konkreetsete piirkondlike koostööraamistikega seoses kordab, kui tähtis on välja töötada keerukam ja põhjalikum ELi Musta mere piirkonna strateegia, mis läheb praegusest sünergiaalgatusest kaugemale ja näeb ette Musta mere koostöölepingu sõlmimise, kuhu peaksid võrdsete partneritena kuuluma EL, Türgi ja kõik Musta mere äärsed riigid ning kuhu püütaks täielikult kaasata Venemaa ja millest võiks hiljem kujuneda Musta mere Liit; usub, et selline mitmepoolne raamistik mitte ainult ei pakuks kaasatud riikidele võimalust tugevdada oma koostööd ELiga mitmesugustes poliitikavaldkondades, vaid võimaldaks ELil ka aktiivsemalt tegutseda piirkonna konfliktidele rahumeelsete lahenduste leidmisel ja anda nõnda positiivne panus piirkonna julgeolekusse;

22.   arvab samas, et selgelt tunnustatud ELi liikmeks saamise väljavaadetega riigid, kellel aga tuleb kandidaatriigi staatuse jaoks vajalike poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete tingimuste täitmiseks veel palju ära teha, võiksid täieliku vabatahtlikkuse põhimõttel kasulikult osaleda ülalnimetatud kahe- või mitmepoolsete raamistikega sarnanevates struktuurides; tuletab meelde, et niisugune vaheaste aitaks kasutusele võtta kõiki ELi käsutuses olevaid vahendeid, et abistada asjaomaseid riike liikumisel täisliikme staatuse poole;

23.   väljendab sellega seoses heameelt komisjoni 5. märtsi 2008. aasta teatise "Lääne-Balkani riikide ELiga ühinemise väljavaadete avardamine" (KOM(2008)0127) üle, milles on kavandatud hulgaliselt meetmeid selle piirkonna riikide toetamiseks jõupingutustes ELiga liitumise suunas ning suhete süvendamiseks nendega nii kaubanduse, energeetika, hariduse kui ka teadustegevuse valdkonnas; väljendab rahulolu stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingute sõlmimise üle 7. novembril 2007. aastal Serbia Vabariigiga ning 16. juunil 2008. aastal Bosnia ja Hertsegoviinaga, pidades seda järjekordseks sammuks ELi sidemete tugevdamisel antud piirkonnaga; sellega seoses nõuab Lääne-Balkani riikidega viisatingimuste liberaliseerimiseks peetavate läbirääkimiste kiirendamist, et soodustada nende osalemist ühenduse programmides;

24.   nõuab komisjonilt tungivalt konkreetsete ettepanekute esitamist ELi naaberriikidega aetava välissuhtluspoliitika mitmekesistamiseks kooskõlas käesoleva resolutsiooniga ning oma halduskorralduse osas vähemalt sideme loomist laienemise ja välissuhete peadirektoraatide tegevuse vahel;

25.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 291 E, 30.11.2006, lk 402. (2) ELT C 317 E, 23.12.2006, lk 480.