Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ad hoc delegatsiooni aruandeid visiitide Kashmiri 8.–11. detsembril 2003 ja 20.–24. juunil 2004;

–   võttes arvesse oma 18. mai 2006. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorda maailmas 2005. aastal käsitleva aastaaruande ja ELi poliitika kohta antud valdkonnas(1);

–   võttes arvesse oma 24. mai 2007. aasta resolutsiooni Kashmiri kohta: praegune olukord ja tulevikuväljavaated(2);

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.   arvestades, et alates 2006. aastast on Jammus ja Kashmiris avastatud sadu tähistamata haudu, ja arvestades, et ainuüksi Uri piirkonnas on 18 külast teadaolevalt leitud vähemalt 940 surnukeha;

B.   arvestades, et Srinagaris asuv Kadunud Isikute Vanemate Ühing avaldas 29. märtsil 2008. aastal aruande, kus osutatakse mitmete haudade olemasolule piirkondades, millele puudub läheduse tõttu Pakistani kontrolljoonega juurdepääs ilma julgeolekujõudude eriloata;

C.   arvestades, et inimõigusorganisatsioonide väitel ei saa välistada, et neis haudades on ebaseaduslike hukkamiste, tahtevastaste kadumiste, piinamiste ning teiste Jammus ja Kashmiris alates 1989. aastast kestnud relvastatud konflikti käigus toimunud kuritarvituste ohvrite säilmed;

D.   arvestades, et hinnangud teadmata kadunud inimeste arvu kohta alates 1989. aastast on väga erinevad, ulatudes ohvrite perekondade ühingute pakutud rohkem kui 8000 isikust valitsusasutuste poolt väidetud alla 4000 isikuni;

E.   arvestades, et riikliku politseiameti 2006. aasta aruanne kinnitab 331 kinnipeetud isiku surmajuhtumit ning 111 vahistamise järgset tahtevastast kadumist alates 1989. aastast;

F.   arvestades, et väited inimõiguste rikkumistest jätkuvad, hoolimata India valitsuse 2005. aasta septembris võetud kohustusest enam mitte taluda inimõiguste rikkumisi Jammus ja Kashmiris;

G.   arvestades, et auhinnatud jurist inimõiguste alal, Jammu ja Kashmiri Kodanikuühiskonna Koalitsiooni president ja Kadunud Isikute Vanemate Ühingu asutaja Parvez Imroz elas 30. juunil 2008 Srinagaris läbi väidetavate julgeolekujõudude liikmete relvastatud rünnaku, ja arvestades, et Kadunud Isikute Vanemate Ühingu poolt toetatava Kashmiri rahvusvahelise inimõiguste ja justiitsküsimuste tribunali teisi liikmeid on teadaolevalt ahistatud,

1.   kutsub India valitsust üles viivitamatult tagama, et kõikides arvatavate massihaudade paikades Jammus ja Kashmiris viidaks läbi sõltumatu ja erapooletu uurimine, ning esimese vältimatu sammuna kindlustama tõendite säilitamiseks haudade puutumatuse;

2.   kutsub komisjoni üles pakkuma India valitsusele stabiliseerimisvahendi raames rahalist ja tehnilist abi põhjaliku uurimise läbiviimiseks ja võimalikeks edasisteks meetmeteks Kashmiri konflikti lahendamisel;

3.   kutsub liikmesriike üles tegelema selle küsimusega eelseisva inimõigustealase dialoogi raames, mis on kavas 2008. aasta teisel poolel;

4.   väljendab muret Parvez Imrozi ja teiste inimõiguste aktivistide turvalisuse pärast, kes uurivad tähistamata haudu ja teisi väiteid inimõiguste rikkumise kohta Jammus ja Kashmiris, ning kutsub India ametivõime üles tagama nende kaitset ja laskma neil tegutseda ilma hirmuta ahistamise ja vägivalla ees; nõuab võimudelt kiire ja erapooletu uurimise korraldamist Parvez Imrozi vastu sooritatud rünnaku osas, uurimistulemuste avalikustamist ning süüdlaste kohtu alla andmist;

5.   kordab oma nõudmist India valitsusele ja riigivõimudele uurida kõiki väiteid tahtevastaste kadumiste kohta; nõuab tungivalt, et kõikide kohtuasjade pädevus, mille puhul kahtlustatakse sõjaväe, julgeoleku või õiguskaitseorganite seotust, antaks üle tsiviilprokuratuurile, ning et loodaks ühtne avalik andmebaas kõikide teadmata kadunud inimeste ja kõikide leitud surnukehade kohta; kutsub kõiki liikmesriike üles hõlbustama ja toetama kõikvõimalikku koostööd India ja Pakistani valitsuste vahel seoses selliste uurimistega;

6.   kutsub riigivõime üles tagama, et kõik vahistamismenetlused vastaksid rahvusvahelise õiguse miinimumnõuetele ning standarditele nõuetekohase kohtlemise, registreerimise ja süüdistuse esitamise kohta, viivitamatu juurdepääsu kohta perekonnaliikmetele, õigusabi ja sõltumatute kohtute ning vastutuse kohta nimetatud menetluste mistahes rikkumise eest;

7.   mõistab teravalt hukka ebaseaduslikud hukkamised, tahtevastased kadumised, piinamised, vägistamised ja teised inimõiguste rikkumised, mis on Jammus ja Kashmiris 1989. aastal alanud relvastatud konflikti käigus aset leidnud; nõuab ohvrite perekondadele täielikku hüvitamist;

8.   kutsub kõiki valitsusi üles ratifitseerima Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti, reservatsioonideta ratifitseerima ja rakendama ÜRO konventsiooni kõigi isikute tahtevastase kadumise eest kaitsmise kohta, ning tulenevalt kõnealuse konventsiooni artiklitest 31 ja 32 deklareerima, et nad tunnustavad tahtevastaste kadumiste komisjoni pädevust;

9.   nõuab, et ÜRO erimenetluse pädevusega ÜRO eriraportööridele, eeskätt eriraportööridele piinamise alal ning kohtuväliste, lihtmenetluse korras toimuvate ja meelevaldsete hukkamiste alal, ning ÜRO töörühmale tahtevastaste kadumiste alal võimaldataks juurdepääs mõlemale poole kontrolljoont;

10.   kordab üleskutset Lok Sabhale muuta inimõiguste kaitse seadust, et võimaldada riiklikul inimõiguste komisjonil sõltumatult uurida väiteid väärkohtlemise kohta, milles sõjaväelasi süüdistatakse;

11.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, India valitsusele ja parlamendile, Pakistani Islamivabariigi valitsusele ja parlamendile, Jammu ja Kashmiri osariigi valitsusele ja parlamendile ning ÜRO peasekretärile.

(1) ELT C 297 E, 7.12.2006, lk 341. (2) ELT C 102 E, 24.4.2008, lk 468.