Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni 24. oktoobri 2007. aasta teatist pealkirjaga "Tõhustagem võitlust deklareerimata töö vastu" (KOM(2007)0628);

–   võttes arvesse oma 21. septembri 2000. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta deklareerimata töö kohta(1);

–   võttes arvesse 22. aprilli 1999. aasta nõukogu kohtumisel vastu võetud nõukogu ja liikmesriikide esindajate resolutsiooni liikmesriikide asutuste vahelise parema koostöö toimimisjuhendi kohta rahvusvahelise hüvitiste ja sotsiaalkindlustusmaksete pettuse ja deklareerimata töö vastases võitluses ning töötajate riikidevahelises vahendamises(2);

–   võttes arvesse nõukogu 22. oktoobri 1999 direktiivi 1999/85/EÜ, millega muudetakse direktiivi 77/388/EMÜ seoses võimalusega katseliselt kohaldada vähendatud käibemaksumäära töömahukate teenuste suhtes;(3)

–   võttes arvesse komisjoni 14. jaanuari 2003. aasta teatist pealkirjaga "Euroopa tööhõivestrateegia tulevik – täielik tööhõive ja parem töö kõigile" (KOM(2003)0006);

–   võttes arvesse nõukogu 22. juuli 2003. aasta otsust 2003/578/EÜ(4) ja 12. juuli 2005. aasta otsust 2005/600/EÜ(5) liikmesriikide tööhõivepoliitikat käsitlevate suuniste kohta ja eriti suuniseid nr 9 ja 21;

–   võttes arvesse nõukogu resolutsiooni deklareerimata töö muutmise kohta alaliseks töökohaks(6);

–   võttes arvesse komisjoni 25. jaanuari 2006. aasta teatist kevadisele Euroopa Ülemkogule pealkirjaga "On aeg tõsta tempot – uus partnerlus majanduskasvu ja töökohtade loomise nimel" (KOM(2006)0030);

–   võttes arvesse nõukogu 6. oktoobri 2006. aasta otsust 2006/702/EÜ ühtekuuluvust käsitlevate ühenduse strateegiliste suuniste kohta(7);

–   võttes arvesse komisjoni 8. veebruari 2006. aasta teatist peakirjaga " Aruanne 2003. aasta ühinemislepingus sätestatud üleminekukorra toimimise kohta (ajavahemik 1. mai 2004–30. aprill 2006)" (KOM(2006)0048);

–   võttes arvesse oma 23. mai 2007. aasta resolutsiooni inimväärse töö tagamise kohta kõigi jaoks(8);

–   võttes arvesse oma 11. juuli 2007. aasta resolutsiooni tööõiguse ajakohastamise kohta 21. sajandi sõlmküsimuste lahendamisel(9);

–   võttes arvesse oma 26. oktoobri 2006. aasta resolutsiooni töötajate lähetamist käsitleva direktiivi 96/71/EÜ kohaldamise kohta(10);

–   võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega sätestatakse karistused ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele (KOM(2007)0249);

–   võttes arvesse oma 29. novembri 2007. aasta resolutsiooni kaitstud paindlikkuse ühiste põhimõtete kohta(11);

–   võttes arvesse komisjoni 24. oktoobri 2007. aasta teatist komisjoni rohelise raamatu "Tööõiguse ajakohastamine 21. sajandi sõlmküsimuste lahendamisel" üle toimunud avaliku arutelu tulemuste kohta (KOM(2007)0627);

–   võttes arvesse majanduskasvu ja tööhõive loomise kompleksseid suuniseid (2008–2010) (KOM(2007)0803);

–   võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) tegevuskava inimväärse töö kohta;

–   võttes arvesse ILO põhilisi töönorme, ILO konventsioone ja soovitusi töö halduse ja inspekteerimise kohta, mis on rahvusvaheliseks aluseks, kui on vaja tagada töötingimuste ja töötajate kaitse seadusesätete rakendamist;

–   võttes arvesse ILO 1975. aasta konventsiooni nr 143 võõrtöötajate kohta ja ILO lisasätteid sisserännanud töötajate kohta, mis näevad ette kõikide vajalike ja sobivate meetmete võtmise, et kõrvaldada ebaseaduslik sisseränne, mille eesmärgiks on töö otsimine, ning sisserännanute ebaseaduslik töö, ning võttes samuti arvesse sätteid, mis näevad ette haldus-, tsiviil- ja kriminaalkaristusi seoses sisserännanud töötajate ebaseadusliku tööga;

–   võttes arvesse nõukogu 22. detsembri 1995. aasta soovitust ebaseadusliku sisserände ja tööhõive vastase võitluse vahendite ühtlustamise kohta(12);

–   võttes arvesse nõukogu 27. septembri 1996. aasta soovitust kolmandate riikide kodanike ebaseadusliku töö vastase võitluse kohta(13);

–   võttes arvesse 2007. aasta 18.–20. jaanuaril Berliinis nn hea töö teemal toimunud tööhõive- ja sotsiaalministrite mitteametliku kohtumise järeldusi;

–   võttes arvesse Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi (EUROFOUND) aruannet deklareerimata töö vastase võitluse kohta Euroopa Liidus(14);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikleid 136 ja 145;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A6-0365/2008),

A.   arvestades, et deklareerimata töö on keeruline nähtus, mis paljudes liikmesriikides ikka veel suureneb, kuna seda mõjutavad mitmed majanduslikud, sotsiaalsed, institutsioonilised, regulatiivsed ja kultuurilised tegurid;

B.   arvestades, et deklareerimata töö on Euroopa tööturgudel eriti muret tekitav ja jätkuv nähtus, mis võib ohustada liikmesriikide majandust ja Euroopa sotsiaalmudeli rahalist jätkusuutlikkust, piirates majanduskasvu ning eelarve- ja sotsiaalpoliitikat; arvestades, et deklareerimata töö moonutab konkurentsi siseturul, sest see loob teiste riikide ja ettevõtjate suhtes ebaausa konkurentsi;

C.   arvestades, et deklareerimata töö on sotsiaalse dumpingu peamine kaasaaitaja ja seega üks võtmeteemasid ühenduse tööõiguse ajakohastamisel;

D.   arvestades, et kindlustamata töö tekitab ebaõiglast konkurentsi kindlustatud ja kindlustamata töötajate vahel, mis nõrgendab veelgi töötajate õigusi;

E.   arvestades, et deklareerimata töö puudutab kõige enam töömahukaid sektoreid nagu põllumajandus, ehitus, majapidamis-, majutus- ja toitlustusteenused, mida iseloomustavad enamasti töökoha ebakindlus ja ebasoodsad palgatingimused;

F.   arvestades, et deklareerimata tööd soodustab samuti tööstuslik ümberkorraldus alltöövõtukettides, mis kutsub esile füüsilisest isikutest ettevõtjate arvu suurenemise, keda mõnikord ei deklareerita;

G.   arvestades, et deklareerimata tööle õhutavad lisaks tööpuuduse kõrge tase, vaesus ning ajutine ja juhutöö, sest töötajad on sellistes oludes sunnitud loobuma igasugusest kindlustusest või teistest õigustest;

H.   arvestades, et ebaseadusliku sisserände ja deklareerimata töö vahel on seos ning, et see on veel üks põhjus, miks liikmesriigid ja komisjon peavad jätkuvalt kaaluma ühist lähenemisviisi sisserändele ja võimalust avada tööd soovivatele kolmandate riikide kodanikele rohkem seadusliku rände kanaleid liitu;

I.   arvestades, et sisserändajad või vähemalt need, kes leiavad end ebaseaduslikust olukorrast, on kaitsetumad deklareerimata töö tegijaks saamise ja halbades tingimustes töötamise suhtes;

J.   arvestades, et ebaseaduslikult tööle võetud kolmandate riikide kodanikud on eriti haavatavad, kuna kinnipidamise korral võib neid tagasi saata nende päritoluriiki;

K.   arvestades, et paljudel liikmesriikidel on pidevalt puudus konkreetset, sageli lihttööd oskavatest ja soovivatest töötajatest, näiteks põllumajandus- ja aiandussektoris;

L.   arvestades, et inimesed, kes töötavad kodutöötajatena, teevad sageli deklareerimata tööd ning suur osa nendest töötajatest on sisserännanud, kellest paljud viibivad riigis ebaseaduslikult ning mõned neist on inimkaubanduse ja sunnitöö ohvrid;

M.   arvestades, et deklareerimata tööd ei arvestata maksubaasi ning see kahjustab sotsiaalkaitse ja avalike teenuste rahastamist ja pakkumist, piirates muu hulgas liikmesriikide suutlikkust pakkuda sotsiaalteenuseid;

N.   arvestades, et deklareerimata töö tõttu jäävad kindlustusfondid ilma väärtuslikust tuluallikast;

O.   arvestades, et deklareerimata tööd tegevatel töötajatel ei ole sotsiaalkaitset, ravi- ega õnnetusjuhtumikindlustust, mis seab nad märkimisväärsesse ohtu ja võib neile kaasa tuua märkimisväärse rahalise kahju;

P.   arvestades, et deklareerimata töö muudab võimatuks kontrollida töötingimuste vastavust ohutus- ja tervishoiunõuetele, mis seab töötajate tervise suurde ohtu ja võimaldab tööandjatel vastutusest pääseda;

Q.   arvestades, et selleks, et tõhusalt võidelda "mustalt" ja ebaseaduslikult töötamise vastu, on hädavajalik tugevdada tööinspektsiooni, maksuametite ja sotsiaalpartnerite järelevalve- ja karistusmehhanisme kooskõlastatud sekkumise kehtestamise abil;

R.   arvestades, et deklareerimata töö toob kaasa negatiivseid tagajärgi kõikidele Lissaboni strateegia eesmärkidele: täielik tööhõive, töö kvaliteet ja tööviljakus ning sotsiaalne ühtekuuluvus,

1.   tervitab komisjoni lähenemisviisi ja nõuab ühtlasi, et tugevdataks võitlust deklareerimata töö ja varimajandusega, mis – kuigi seda esineb liikmesriikides erineval määral – kahjustab majandust, jätab töötajad kaitseta, on kahjulik tarbijatele, vähendab maksutulu ja tekitab ettevõtjate vahel ebaausat konkurentsi;

2.   väljendab sügavat muret deklareerimata töö ulatuse üle, mis mõnes liikmesriigis on 20 % SKTst või rohkem;

3.   palub liikmesriikidel kaaluda seadusliku töö stiimulite parandamist, mis võib hõlmata maksuvaba tulu taseme tõstmist ja tööandjatele seadusliku töölevõtmisega seotud kaudsete kulude vähendamist;

4.   tervitab komisjoni algatust lugeda deklareerimata töö liidu poliitiliste prioriteetide hulka, mis nõuab olulist sekkumist ühenduse ja riiklikul tasandil;

5.   ergutab liikmesriike jätkama maksu- ja sotsiaalkindlustussüsteemide reforme ning vähendama sellega töötajate maksukoormust;

6.   nendib siiski raskusi ühenduse deklareerimata töö poliitiliste suuniste muutmisel hästi määratletud õiguslik-institutsioonilisteks vahenditeks, mis võivad väljenduvad igas liikmesriigis konkreetsete meetmetena;

7.   täheldab tugevat asümmeetriat vahendite vahel, mida ühendus saab kasutada kvaliteetse töö tagamise poliitikate jaoks, ja vahendite vahel, mida kasutatakse turuvabaduse tagamise poliitikate jaoks;

8.   on seisukohal, et deklareerimata töö vastased meetmed nõuavad terviklikku lähenemisviisi, mis hõlmab järelevalve ja kontrolliga seonduvaid küsimusi, majanduslikku ja institutsioonilist raamistikku ning sektorite ja territoriaalarengut ning sisaldab kooskõlastatud tegevust mitmel tasandil ja kõikide sidusrühmade (riigiasutused, sotsiaalpartnerid, ettevõtjad ja töötajad) osalemist;

9.   märgib seost majandus- ja tootmisarengus mahajäämuse ja deklareerimata töö leviku vahel; on seisukohal, et deklareerimata töö vastu võitlemise meetmed tuleks lisada Lissaboni strateegias sätestatud majandus- ja tööhõivepoliitikasse; on ühtlasi seisukohal, et tagamaks, et deklareerimata töö probleemi lahendamise strateegia oleks tõhus ja annaks häid tulemusi, tuleb teostada täpsed uuringud otsustavate makromajanduslike tegurite ning turgude, tootmismudelite ja laialt levinud deklareerimata töö vaheliste seoste analüüsimiseks;

10.   nõuab seetõttu, et ühenduse tegevus võitluses deklareerimata töö vastu oleks ennetavam ja otsustavam tagamaks, et tööõiguse ajakohastamine liidus ei jääks lihtsalt teoreetiliseks väljaütlemiseks, vaid väljenduks tõhusas ja kvaliteetses poliitikas, ning tagamaks, et igal juhul saavutatakse parem töökvaliteet kooskõlas nn inimväärse töö eesmärgiga;

11.   on seisukohal, et deklareerimata töö kaotamine sõltub suurel määral tööhõivenormide tõhususest ning maksu- ja sotsiaalkindlustusalastest õigusaktidest, mis eeldavad vajadust tõhustada mitmete selle valdkonna vastutavate riiklike asutuste vahendeid ja tööd ning parandada nendevahelist kooskõlastamist ja teabevahetust;

12.   nõuab deklareerimata töö vastase võitluse strateegiat, mis põhineb riiklike täitevasutuste, tööinspektsioonide ja sotsiaalpartnerite, sotsiaalkindlustus- ja maksuametite vahelisel tihedal ja tõhusal kooskõlastamisel ning halduskoostööl;

13.   rõhutab, et deklareerimata töö vastab siseriiklikes õigusaktides mitmetele määratlustele ning et liikmesriikide ühine määratlus aitaks kaasa selle nähtuse statistikaga seotud ebakindluste kõrvaldamisele; täheldab seoses sellega, et komisjoni raportis kasutatud määratlust, kus eristatakse seaduslikke ja ebaseaduslikke tegevusi, võib kasutada lähtepunktina, teades, et nähtuse ulatus on liikmesriigiti kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt erinev;

14.   juhib tähelepanu asjaolule, et deklareerimata töö vastu võitlemiseks võetud meetmed heidavad valgust ka eeskirjade rikkumisele seaduslike lepingute alusel deklareeritud töösuhetes;

15.   nõuab tungivalt, et liikmesriigid jõustaksid deklareerimata töö vastu võitlemiseks paremini olemasolevat tööõigust ja töönorme; usub, et liit peaks mängima suuremat rolli riikide töö- ja sotsiaalinspektorite vahel suurema ja parema koostöö ning kooskõlastuse edendamises;

16.   märgib, et varimajandust ei saa kaotada asjakohaseid stimuleerimismehhanisme rakendamata; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid Lissaboni tegevuskava täitmise kontekstis aru andma, milliseid tulemusi on saavutatud varimajanduse osakaalu vähendamise abil;

17.   palub komisjonil teha ettepanekuid üldiselt tunnustatud meetodite väljatöötamiseks, et mõõta deklareerimata tööd sugude ja sektorite kaupa liigendatud andmevõrgustiku alusel, arvestades meeste ja naiste märkimisväärselt erineval määral deklareerimata töösse kaasatust paljudes sektorites ja sellest tulenevaid kaudseid mõjusid meeste ja naiste palgaerinevusele;

18.   rõhutab vajadust luua ühenduse tasandil platvorm, et koguda tihedas koostöös liikmesriikidega vajalikku teavet usaldusväärse andmebaasi loomiseks, mis annaks ülevaate deklareerimata töö olukorrast liidus, võttes arvesse soolist mõõdet ja eriti naiste olukorda;

19.   rõhutab, et naised ei ole deklareerimata töö puhul üleesindatud, kuid teatud traditsioonilisi naisteameteid hõlmavates tööhõivevaldkondades, nagu koduteenused, hotellindus, toitlustamine ja tervishoid, mida iseloomustab väiksem kvalifitseerituse tase, ebakindlam töösuhe, madalam palk ja madalam või puudulik sotsiaalne kindlustatus, on neid proportsionaalselt rohkem kui mehi ning see asetab nad väga tihti eriti ebasoodsasse olukorda;

20.   palub komisjonil kaaluda andmepanga loomist liikmesriikides kasutatavate eri lähenemisviiside ja meetodite kohta deklareerimata töö mõõtmiseks eesmärgiga edendada heade tavade ja teadmiste jagamist ning hinnata rakendatud meetmete teostatavust ja ülekantavust;

21.   palub komisjonil välja töötada nii üldiseid kui ka valdkondlikke meetmeid sisaldavaid poliitikaid, et ära hoida deklareerimata tööd tööturu osapoolte täielikul osalusel ja pöörates erilist tähelepanu kõige enam mõjutatud sektoritele, nagu hotellindus ja restoranid, põllumajandus, töö kodumajapidamistes ja ehitus; juhib komisjoni ja liikmesriikide tähelepanu erilisele olukorrale koduhooldussektoris, kus töötab märkimisväärselt palju naisi, kes on kolmandate riikide kodanikud ega viibi paljudel juhtudel liidus seaduslikult;

22.   märgib, et deklareerimata tööd saab ennetada riikide tööohutusstandardite ja -tingimuste tunnustamisega liikmesriikide ja sotsiaalpartnerite vahelistes kahe- ja kolmepoolsetes lepingutes ning et seda toetab sotsiaalpartnerite koostöö ja teabevahetus;

23.   palub liikmesriikidel vähendada deklareerimata töö majanduslikku atraktiivsust, tagades, et nende maksu- ja sotsiaalkaitsesüsteemid on võimalikult lihtsad, läbipaistvad ja juurdepääsetavad ning ajades tulemuslikku poliitikat, mis aitab luua rohkem paremaid töökohti;

24.   kutsub komisjoni üles tegema liikmesriikidele ettepanekut töötada välja pereettevõttes abistavate abikaasade või perekonnaliikmete raamstatuut, et tagada nende kohustuslik liitumine sotsiaalkindlustussüsteemiga, mida Euroopa Parlament taotles juba oma 21. veebruari 1997. aasta resolutsioonis füüsilisest isikust ettevõtjaid abistavate abikaasade õigusliku seisundi kohta(15);

25.   rõhutab, et perekond kujutab endast juba iseenesest pereettevõtet ning tuleks kaaluda perekonnaga seotud ebatüüpilise töö tunnustamist ja selle integreerimist sotsiaalkindlustussüsteemi;

26.   usub, et liikmesriikide majanduspoliitika ning maksu- ja sotsiaalkaitsesüsteemide reform peaks olema integreeritud ja arvesse võtma deklareerimata töö peamisi põhjuseid;

27.   palub liikmesriikidel näha ette tugevaid stiimuleid neile, kes viivad deklareerimata töö ametliku majandusega samadele alustele, ning usub, et ebatüüpilised lepingud võivad aidata inimestel lahkuda ebaseaduslikult töölt ja suurendada töö stabiilsust;

28.   palub liikmesriikidel kehtestada ranged karistused tööandjatele, kes jätkavad pakutavatele stiimulitele vaatamata deklareerimata töö kasutamist;

29.   ergutab liikmesriike kasutama nende käsutuses olevaid poliitilisi vahendeid, mis võimaldavad ennetusmeetmete ja sanktsioonide kombineerimise abil muuta deklareerimata töö seaduslikuks tööhõiveks, ning koordineerima võimaluse korral nende vahendite kasutamist, et saavutada suurem sidusus siseturul;

30.   märgib tähtsat rolli, mida sotsiaalpartnerid on paljudes liikmesriikides etendanud deklareerimata töö vastu võitlemisel, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles selles võitluses rohkem toetama ja ergutama tööandjate organisatsioone ja ametiühinguid; märgib murelikult, et deklareerimata tööd tegevad töötajad leiavad sageli, et neid ei kaitse olulised tervishoiu- ja ohutusalased ning miinimumpalku käsitlevad õigusnormid ja et neil ei ole võimalik astuda ametiühingusse; nõuab eeskätt kehtivate miinimumpalka käsitlevate õigusnormide paremat rakendamist igas liikmesriigis ja nõuab tungivalt, et need liikmesriigid, kus praegu puudub inimväärne miinimumpalk, kaaluksid selle kehtestamist ning teeksid seda koostöös sotsiaalpartneritega ja vastavalt riiklikele tavadele;

31.   palub osas liikmesriikides saadud kogemuste põhjal uute seadusliku töö kategooriate hindamist ja edendamist, kokkuleppel sotsiaalpartneritega sobival tasandil, et võimaldada neil, kes on kaasatud nendesse deklareerimata tegevustesse, oma olukorda reguleerida kooskõlas praeguste heade õigusliku reguleerimise tavadega, mis on osutunud tõhusaks;

32.   juhib tähelepanu Belgias, Saksamaal ja Prantsusmaal kasutusel olevatele teenusevautšeri süsteemidele, mis annavad leibkondadele võimaluse osta majapidamisteenuseid madalama hinnaga, kuid samas on teenusevautšeriga tagatud sotsiaalkindlustusmaksete ja maksude maksmine;

33.   on veendunud, et deklareerimata töösuhte muutmine deklareeritud töösuhteks peab alati sisaldama lõivukohustust, tingimusel et liikmesriigid saavad võtta meetmeid, et hõlbustada tööandjatel vajalike maksete tegemist;

34.   kutsub liikmesriike üles kaaluma sektoripõhiseid lähenemisviise poliitilises tegevuses, et deklareerimata töö seaduslikuks muuta;

35.   tunneb heameelt komisjoni otsuse üle algatada Euroopa Ühenduste Kohtus menetlus nende liikmesriikide suhtes, kes ei ole veel viinud oma siseriiklikku õigusesse sisse klauslit uutes liikmesriikides omandatud kutsekvalifikatsioonide automaatse tunnustamise kohta; kutsub liikmesriike üles täitma kohe endale võetud kohustusi;

36.   palub liikmesriikidel, kes on rakendanud töötajate vabale liikumisele liidus üleminekukorraldusi, avada oma tööturg uutest liikmesriikidest pärit töötajatele, arvestades, et isegi osalised piirangud tööturule pääsemiseks, peale selle, et nad on liidu aluseks olevate põhimõtete ja Euroopa vaimsuse vastased, suurendavad deklareerimata töö kasutamist ja tekitavad territoriaalset tasakaalutust; peab sellega seoses hädavajalikuks rakendada töötajate võrdsete õiguste põhimõtet ning võidelda ebaausa konkurentsi ja sotsiaalse dumpingu vastu;

37.   on seisukohal, et seaduste mittetundmine võib olla põhjuseks, miks töötajate vaba liikumise õigust kasutavad töövõtjad töö deklareerimata jätavad; kutsub seetõttu liikmesriike üles korraldama sellel teemal töövõtjatele ja tööandjatele suunatud teavituskampaaniaid;

38.   on seisukohal, et halduskulutuste ja -menetluste lihtsustamine või vähendamine, eriti väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, vähendaks deklareerimata töö kasutamist ning edendaks äritegevust liidus;

39.   kutsub asjaomaseid riigiasutusi üles ergutama e-valitsuse ja online-registreerimise kasutust ning vahetama häid tavasid eesmärgiga vähendada registreerimise ja haldusmenetluste kulusid ja keerukust ettevõtjate, eeskätt väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks, näiteks vähendades maksublankettide arvu, võimaldades ühekordset andmesisestust, ühtseid maksekviitungeid ja tervikteenust;

40.   on seisukohal, et tõhusad kohapealsed kontrollid ning sanktsioonid tuleks vahetult kehtestada ja liikmesriikidele tuleks anda vajalik mänguruum deklareerimata töö hulga ohjeldamiseks;

41.   nõuab, et alltöövõtjatega ettevõtjad kannaksid kaasvastutust alltöövõtjate, kellega neid seob otsene alltöövõtukokkulepe, võimalike maksueeskirjade eiramise eest;

42.   rõhutab, et deklareerimata töö juhtumite arvu allhangete ahelas saaks võib-olla vähendada, kui tööandjaid ja tellijaid kohustataks riiklike seaduste süsteemi raames vastutustundlikult ning õiglaselt käituma;

43.   kutsub liikmesriike, sotsiaalpartnereid ja teisi olulisi tööturu osalisi üles soodustama ettevõtte sotsiaalse vastutuse ja muude selliste lähenemisviiside rakendamist deklareerimata töö vastu võitlemiseks;

44.   kutsub liikmesriike üles kasutama uuenduslikke meetodeid, mis põhinevad eri tegevusvaldkondadele omastel näitajatel ja võrdluskriteeriumidel, et võidelda deklareerimata töö ja maksudest kõrvalehoidumise vastu; kutsub komisjoni üles toetama heade tavade vahetamist liikmesriikide vahel võitluses deklareerimata töö vastu;

45.   tuletab meelde, et üksnes karistav poliitika, kui sellele ei järgne paremat koordineerimist liikmesriikide vahel, võib keskendada deklareerimata töö vähem struktureeritud riikidesse ja vähem reguleeritud majandustesse;

46.   soovitab tungivalt sõlmida piirkondlikul, riiklikul ja kohalikul tasandil kokkulepped, millega nähakse ette järkjärgulised ja valdkondlikud ebaseadusliku töö vastased meetmed ja soodustatakse meetmeid, mis loovad tõhusaid lahendusi kogu ühiskonna hüvanguks;

47.   kutsub sellega seoses komisjoni üles pakkuma deklareerimata töö vastu võitlevatele liikmesriikidele ning sotsiaal- ja majanduspartneritele "deklareerimata töö seadustamise lepingut", mis võimaldaks deklareerimata tegevuste järkjärgulist seadustamist; selles lepingus tuleks sätestada piiratud üleminekuaeg, mille jooksul karistusi ei rakendata, kuid mille lõppedes rakendatakse karmimaid karistusmehhanisme;

48.   soovitab aktiivsemat sekkumist kõikide ebaseaduslikku tööjõudu värvanud ettevõtjate puhul, sõltumata sellest, kus nad tegutsevad, ja märgib, et nõukogu 24. veebruari 2005. aasta raamotsuse 2005/214/JSK (rahaliste karistuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta)(16) kohaldamine võiks olukorda parandada;

49.   nõuab töötamisõiguse ja kehtivate tööga seotud eeskirjade, kui inimväärse töö tegevuskava edendamise ja ühenduse õiguse kohaldamise ühe vahendi, eriti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ (töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega)(17) suuremat ja tõhusamat järgimist, lähtudes direktiivi ühetaolisest tõlgendamisest, mis muudaks praegused tõlgendussuundumused vastupidiseks, nii et töötajate kohtlemise erinevusi vähendataks minimaalsete põhistandardite ulatuses;

50.   palub komisjonil vaadata läbi direktiiv 96/71/EÜ ning eelkõige tõhustada halduskoostööd ja teabevahetust riikide pädevate asutuste vahel (tööinspektsioonid, maksuametid ja sotsiaalkindlustusasutused) eesmärgiga vältida deklareerimata tööd ja parandada olukorda selles valdkonnas;

51.   toetab deklareerimata töö vastu võitlemiseks tihedamaid suhteid riiklike tööinspektsioonide vahel ja meetmeid heade tavade vahetuse edendamiseks ühenduse tasandil;

52.   kutsub liikmesriike üles kehtestama rangemaid kontrollimenetlusi ja tugevdatud kontrolle, sest need on muutunud paljudes riikides nõrgemaks;

53.   loodab, et Euroopa Liit võib mängida suuremat rolli tööinspektsioonide vahelise parema koostöö ja koordineerimise edendamisel tänu inspektsiooniteenistuste majandus- ja tehnoloogiliste ressursside tugevdamisele, tööinspektsioonide koostööd võimaldavate meetmete tõhustamisele ning neile ühiseks kasutamiseks mõeldud info- ja arvutitehnoloogiasüsteemide väljaarendamisele kooskõlas andmekaitset käsitlevate õigusaktidega; palub sellega seoses komisjonil uurida võimalust luua alaline ühenduse struktuur piiriüleseks koostööks, mis ühendaks liikmesriikide jõupingutused võitluses deklareerimata töö vastu;

54.   nõuab liikmesriikide vahel paremat koostööd ja teabe jaotamist, et uurida deklareerimata töö nähtust ning näidata ära saavutatud tulemused ja selle, mida ei saavutatud;

55.   palub komisjonil kaaluda, kas süsteemid, sh ühtsed kontaktpunktid, mis on loodud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivile 2006/123/EÜ (teenuste kohta siseturul)(18), oleksid kasulikud ja sobivad deklareerimata töö vastase võitluse eesmärkide saavutamiseks;

56.   kiidab heaks kõrgetasemelise komitee loomise, mille ülesandeks on aidata liikmesriike töötajate lähetamise kontrollimisel ja õigusaktide parandamisel häid tavasid tuvastada ja vastastikku vahetada;

57.   pooldab tugevamaid kindlustamata töö vastaseid meetmeid ning meetmeid ELi ametiühingute vahelise koostöö ning arvamuste ja heade tavade vahetuse soodustamiseks;

58.   on seisukohal, et tuleb tõsta tööandjate, töötajate, deklareerimata töö võimalike kasutajate ja kõikide ühiskondlike organisatsioonide teadlikkust deklareerimata tööga seotud ohtudest ja kuludest ning "mustalt" töötamise kaotamise eelistest;

59.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles algatama tööandjatele ja töötajatele suunatud teavituskampaaniat, mille eesmärk on juhtida tähelepanu ühenduse kohaldatavatele miinimumnõuetele ja -eeskirjadele ning sellele kahjulikule mõjule, mida deklareerimata töö tekitab riigi rahandusele, riiklikule sotsiaalkindlustussüsteemile, ausale konkurentsile, majandustulemustele ja töötajatele endile;

60.   nõuab pidevaid deklareerimata töö vastase võitluse kampaaniaid, teavitamise ja teadlikkuse tõstmise algatuse edendamist ühenduse, riiklikul ja kohalikul tasandil, mis ühendaksid sotsiaalpartnerid, kontrollivad ametiasutused, kaubanduskojad ja tööhõivekeskused, õppeasutused, haldusüksuste valitsemisorganid ning erinevad kontrolli- ja karistussüsteemid;

61.   on seisukohal, et sellised alalised kampaaniad peavad saatma erinevaid rakendatud meetmeid, et juurutada seaduslikkuse, kvaliteetse töö edendamise ja seadusliku ettevõtluse kultuuri, ning kutsub liikmesriike, vastavaid riigiasutusi ja kodanikuühiskonna organisatsioone üles ühendama oma jõupingutused ja looma deklareerimata töö suhtes sallimatuse keskkonna ning muutma avalikku arvamust;

62.   rõhutab, et liikmesriigid peavad üldsuse teadlikkuse tõstmiseks eraldama rohkem raha, sh Euroopa Sotsiaalfondi ja ühenduse tööhõive ja sotsiaalse solidaarsuse programmi PROGRESS vahenditest; soovitab, et teadlikkuse tõstmise meetmed peaksid rõhutama sanktsioone, kulusid ja riske deklareerimata töö puhul ning deklareeritud töö hüvesid – selline teadlikkuse tõstmine on kooskõlas majanduskasvu ja tööhõivet käsitleva Lissaboni strateegia peamiste eesmärkidega; kutsub sotsiaalpartnereid üles selles protsessis aktiivselt osalema;

63.   kutsub liikmesriike üles allkirjastama kõikide sisserännanud töötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse rahvusvahelise konventsiooni;

64.   on seisukohal, et deklareerimata töö vastu võitlemiseks tuleks paika panna programmivahendid kohalikul ja ühenduse tasandil, mis võimaldaksid samal ajal ajada majandus-, sotsiaaltoetuse, ja arengupoliitikat ja viia ellu järelevalve- ja karistusmeetmeid;

65.   palub komisjonil hinnata võimalust ühendada deklareerimata töö vastase võitlusega finantspoliitika, mis toetab piirkondlikke ja kohalikke kavasid;

66.   kutsub komisjoni üles töötama liikmesriikide jaoks välja katsemehhanismi, võttes eeskujuks mõnede liikmesriikide häid tavasid ja mudeleid, nagu mudel, mis töötati välja Luksemburgis projektiga 2 Plus (mida rahastatakse Euroopa Sotsiaalfondist programmi Eesmärk 3 raames), et piirata deklareerimata tööd, vähendades järgmiste võtete abil selle atraktiivsust:

67.   on seisukohal, et deklareerimata töö puhul oleks soovitav uurida ja hinnata võimalust kasutada riigiabi, mis on vabastatud teavitamise kohustusest tänu väljendi "töökohtade loomine" laiale tõlgendamisele ja "töökoha loomise" mõistele; täheldab, et deklareerimata töö ei võrdu tõelise töökohaga ja et selle tagajärjel võib selle seaduslikuks muutmisele õhutamist võrdsustada "abiga töökohtade loomisele";

68.   juhib tähelepanu naiste tavapäraselt väiksemale osakaalule tööturul, mis tuleneb sageli perekondlikest kohustustest, mis muudavad juurdepääsu ametlikule tööturule raskemaks ning soodustavad alatasustatud ja deklareerimata töö vastuvõtmist, olles niiviisi vastuolus õigusega inimväärikale tööle, mida Rahvusvaheline Tööorganisatsioon aktiivselt kaitseb, see puudutab eelkõige koduperenaisi, ebaseaduslikult sisserännanuid ja neid naisi, kes kombineerivad mõnikord madalalt tasustatud tegevust deklareerimata tegevusega; rõhutab selle negatiivseid tagajärgi naiste karjäärile ja pensionile, aga ka tööturu sujuvale toimimisele ning suutlikkusele rahastada sotsiaalkindlustussüsteeme;

69.   on seisukohal, et poliitika, mis võimaldab arvestada emapuhkusi ja vanemapuhkusi kui tööaega ja maksta nende eest, leevendab perekondlike kohustuste negatiivset mõju ning aitab kaasa nii naiste karjäärile kui ka tööturu sujuvale toimimisele;

70.   nõuab teadusprojektide rahastamist töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas ning töötervishoiu ja tööohutuse kultuuri levitamist edendavate tegevuste rahastamist, pöörates erilist tähelepanu sektoritele, kus õnnetuse oht on kõige suurem ja kus deklareerimata tööd kõige sagedamini esineb; on seisukohal, et tööõnnetuste ja ebaseadusliku töö vahelist seost tuleks uurida surmajuhtumeid käsitlevate andmete põhjal;

71.   on seisukohal, et sobiva väljaõppe poliitika on deklareerimata töö vastase võitluse eeltingimuseks;

72.   teeb ettepaneku sõlmida riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil ühiskondlikke organisatsioone ja tööandjate esindajaid hõlmav kokkuleppe, mille eesmärgiks oleks kohustus teostada järelevalvet deklareerimata töö üle ning see nähtus järk-järgult kaotada;

73.   tervitab komisjoni jõupingutusi karistuste kehtestamisel ebaseaduslikult liidus viibivate kolmandate riikide kodanike tööjõudu kasutavate tööandjate vastu, kuid avaldab kahetsust selle üle, et puuduvad meetmed seaduslikult liidus viibivate kolmandate riikide kodanike ärakasutamisega võitlemiseks;

74.   rõhutab komisjoni ettepaneku võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis näeb ette karistusi tööandjatele, kes kasutavad illegaalselt Euroopa Liidus elavate kolmandate riikide kodanike teenuseid, olulist mõju deklareerimata tööle ning väljendab muret selle pärast, et rakendatakse survemeetmeid enne seadusliku tööturule pääsu ühiste eeskirjade ja poliitika kehtestamist;

75.   võtab teadmiseks nõukogu direktiivi ettepanekuga (kolmandate riikide kodanikele liikmesriigis elamist ja töötamist võimaldava ühtse loa taotlemise ühtse menetluse ning liikmesriigis seaduslikult elavate kolmandatest riikidest pärit töötajate ühiste õiguste kohta) seotud edusammud (KOM(2007)0638), kuid avaldab siiski kahetsust selle üle, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 27 ja 34 kehtestatud õiguste tagamiseni on veel pikk tee käia;

76.   kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid, et vähendada deklareerimata tööd tegevate sisserändajate erilist ohustatust;

77.   on seisukohal, et ebaseaduslikus olukorras sisserändajate töö on keeruline probleem, mida ei saa siiski lahendada, piirdudes tööandjate vastaste karistustega, vaid mis nõuab laiaulatuslikke valdkondadevahelisi meetmeid; on veendunud, et eelkõige on vaja tagada nende ILO suuniste järgimine, mis käsitlevad oma õiguste austamist tagada püüdvate võõrtöötajate toetamist;

78.   on seisukohal, et võitlus deklareerimata töö vastu vajab terviklikku lähenemisviisi, mis arvestaks vajadust kaitsta ja edendada töövõtjate poolt ärakasutatavate võõrtöötajate õigusi, vaatamata sellele, kas tegu on seaduslike või ebaseaduslike sisserändajatega;

79.   on seisukohal, et võitlus ebaseaduslike sisserändajate deklareerimata töö vastu ei saa olla tõhus, kui ei looda seaduslikke sisserändekanaleid, mille abil tagada Euroopa Liidule vajaminev kolmandatest riikidest pärit tööjõud nii kõrgema kui ka madalama kvalifikatsiooniga töötajate puhul;

80.   on seisukohal, et varimajanduse ja eriti ebaseaduslike sisserännanud töötajate kasutamise vastane võitlus võib toetuda mitte ainult väljasaatmise poliitikale, vaid sisserännanud töötajate ekspluateerimise ennetamise ja selle vastu võitlemise vahenditele ja mehhanismidele, mis näevad ette inimeste põhiõiguste tunnustamise ja austamise;

81.   kutsub liikmesriike üles kiiremas korras allkirjastama ja ratifitseerima Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastast konventsiooni;

82.   kutsub liikmesriike üles võtma ja tõhustama asjakohaseid õiguslikke meetmeid, et julgustada ärakasutamise ohvriks langenud sisserändajaid oma olukorrast teada andma, mis aitaks tõhusamalt võidelda deklareerimata töö vastu;

83.   toetab deklareerimata töö vastu võitlemiseks ühendatud finants-, fiskaal- ja tööjärelevalve alaseid menetlusi;

84.   kutsub komisjoni üles edendama ühenduse tasandil halduskoostööd ja heade tavade vahetust võitluses varimajanduse vastu;

85.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) EÜT C 146, 17.5.2001, lk 102. (2) EÜT C 125, 6.5.1999, lk 1. (3) EÜT L 277, 28.10.1999, lk 34. (4) ELT L 197, 5.8.2003, lk 13. (5) ELT L 205, 6.8.2005, lk 21. (6) ELT C 260, 29.10.2003, lk 1. (7) ELT L 291, 21.10.2006, lk 11. (8) ELT C 102 E, 24.4.2008, lk 321. (9) ELT C 175 E, 10.7.2008, lk 401. (10) ELT C 313 E, 20.12.2006, lk 452. (11) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0574. (12) EÜT C 5, 10.1.1996, lk 1. (13) EÜT C 304, 14.10.1996, lk 1. (14) http://www.eurofound.europa.eu/pubdocs/2008/13/en/1/ef0813en.pdf (15) EÜT C 85, 17.3.1997, lk 186. (16) ELT L 76, 22.3.2005, lk 16. (17) EÜT L 18, 21.1.1997, lk 1. (18) ELT L 376, 27.12.2006, lk 36.