Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma 24. aprilli 2007. aasta resolutsiooni HIV/AIDSi vastase võitluse kohta Euroopa Liidus ja naaberriikides aastatel 2006–2009(1);

–   võttes arvesse 13. märtsi 2007. aasta Bremeni deklaratsiooni "Vastutus ja partnerlus – üheskoos HIV/AIDSi vastu";

–   võttes arvesse oma 6. juuli 2006. aasta resolutsiooni HIV/AIDSi kohta: aeg tegutseda(2);

–   võttes arvesse oma 30. novembri 2006. aasta resolutsiooni AIDSi kohta(3);

–   võttes arvesse nõukogu 6. juuni 2005. aasta järeldusi võitluse kohta HIV/AIDSi vastu;

–   võttes arvesse komisjoni 15. detsembri 2005. aasta teatist "HIV/AIDSi vastase võitluse kohta Euroopa Liidus ja naaberriikides aastatel 2006–2009" (KOM(2005)0654);

–   võttes arvesse Dublini deklaratsiooni partnerluse kohta võitluseks HIV/AIDSi vastu Euroopas ja Kesk-Aasias, mis võeti vastu Iirimaa ELi eesistumise ajal 23.–24. veebruaril 2004 toimunud ministrite konverentsil "Barjääride purustamine – partnerlus võitluses HIV/AIDSiga Euroopas ja Kesk-Aasias";

–   võttes arvesse WHO Euroopa regiooni ja ÜRO HIV/AIDSi-alase ühisprogrammi (UNAIDS) 2008. aasta raportit pealkirjaga "Dublini deklaratsiooni (partnerluse kohta võitluseks HIV/AIDSi vastu Euroopas ja Kesk-Aasias) rakendamisel tehtud edusammud";

–   võttes arvesse Vilniuse deklaratsiooni meetmete tugevdamise kohta reageerimaks HIV/AIDSile Euroopa Liidus ja naaberriikides, mis võeti vastu Euroopa Liidu ja naaberriikide ministrite ja valitsuste esindajate poolt Leedus Vilniuses 16.–17. septembril 2004 toimunud konverentsil "Euroopa ja HIV/AIDS – uued katsumused, uued võimalused";

–   võttes arvesse WHO 2006. aasta HIV/AIDSi programmi "Üldise juurdepääsu suunas 2010. aastaks";

–   võttes arvesse Eurobaromeetri 2006. aasta veebruari uuringut AIDSi-alase ennetustegevuse kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 4,

A.   arvestades, et EuroHIVi 2006. aasta lõpu aruande kohaselt diagnoositi ajavahemikus 1999–2006 Euroopa Liidus HIV-nakkus esimest korda 269 152 inimesel ja WHO Euroopa regioonis 806 258 inimesel;

B.   arvestades, et EuroHIVi 2006. aasta lõpu aruande andmeil on Euroopa Liidus 11% uutest HIViga nakatunutest alla 25aastased noored;

C.   arvestades, et EuroHIVi ja UNAIDSi aruanded kinnitavad, et HIViga nakatumiste arv Euroopa Liidus ja samuti naaberriikides kasvab murettekitava kiirusega ning et teatavates riikides on hinnanguline HIViga nakatunud inimeste arv peaaegu kolm korda suurem kui ametlikud andmed näitavad;

D.   arvestades, et hoolimata HIVi nakatunute suuremast arvust jätkus 2006. aastal diagnoositud AIDSi juhtumite järjekindel vähenemine ning EuroHIVi 2006. aasta lõpu aruande andmeil diagnoositi ELis võrreldes 1999. aastaga 40% võrra vähem juhtumeid;

E.   arvestades, et suur osa HIViga nakatumistest jääb diagnoosimata; arvestades, et paljud inimesed ei tea, kas nad on nakatunud või mitte, ning saavad seda tõenäoliselt teada alles HIV/AIDSiga seotud haiguste ilmnemisel;

F.   arvestades, et HIVi nakkavus suureneb märgatavalt, kui samaaegselt esineb ka muid sugulisel teel nakkavaid haigusi (nagu nt gonorröa, klamüüdia, herpes ja süüfilis);

G.   arvestades, et HIV-epideemia veeni süstivate narkomaanide seas on üks selle nakkuse kiire leviku põhjusi mitmes Ida-Euroopa riigis;

H.   arvestades, et HIV/AIDS on nakkushaigus ning on oht nakatuda selliste nakatunud isikute kaudu, kellel nakkust veel ei ole avastatud;

I.   arvestades, et WHO Euroopa regiooni ja UNAIDSi aruandes "Dublini deklaratsiooni (partnerluse kohta võitluseks HIV/AIDSi vastu Euroopas ja Kesk-Aasias) rakendamisel tehtud edusammud" leiti, et vähesed Euroopa piirkonna 53 riigist on võtnud häbimärgistamise, diskrimineerimise ja inimõiguste suhtes niisuguse hoiaku, mis on kooskõlas nende Dublini deklaratsioonis võetud kohustustega;

J.   arvestades, et inimõiguste igakülgne kaitse on oluline HIVi vastase võitluse kõikide aspektide seisukohast;

K.   arvestades, et piiriülene koostöö on epideemiaga võitlemisel hädavajalik;

L.   arvestades, et tuleb kasutusele võtta tõhusad rahvatervise meetmed, mis hõlbustaksid HIVi varajast avastamist,

1.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles sõnastama HIVi käsitleva strateegia, et:

2.   kutsub komisjoni üles tagama, et Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus teostaks täpset seiret ja järelevalvet , esitades sealhulgas täpsemaid hinnanguid diagnoosimata elanikkonna kohta (suurus, tunnusjooned jne), säilitades konfidentsiaalsuse ja isikuandmete kaitse;

3.   kutsub komisjoni üles eraldama kõnealuse strateegia rakendamise toetuseks märkimisväärseid poliitilisi ja rahalisi vahendeid ning inimressursse;

4.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama juurdepääsu testimisele, mis peab olema tasuta ja anonüümne;

5.   kutsub komisjoni üles kehtestama HIV/AIDSi riski vähendamise strateegiat, mis keskenduks haavatavamatele rühmadele ja teadaolevalt kõrge riskiastmega rühmadele;

6.   kutsub nõukogu üles tegema komisjonile ülesandeks valmistada ette nõukogu soovitused tõendipõhise testimise ja ravisuuniste rakendamise kohta kõikides liikmesriikides;

7.   palub nõukogul teha komisjonile ülesandeks tagada, et HIV/AIDSi vastase võitluse edukuse seire Euroopa Liidus ja selle naaberriikides võtaks tulevikus arvesse ka näitajaid, mis selgelt käsitlevad ja hindavad HIV/AIDSiga seonduvaid inimõiguste küsimusi;

8.   palub liikmesriikidel võtta vastu sätted, et oma jurisdiktsiooni piires keelustada tulemuslikult HIV/AIDSi põdevate inimeste diskrimineerimine, sealhulgas piirangud, mis mõjutavad nende vaba liikumist;

9.   kutsub liikmesriike üles tõhustama HIV/AIDSi ennetamist, testimist ja ravi käsitlevaid teabe- ja koolituskampaaniaid;

10.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, ELi liikmesriikidele, ÜRO peasekretärile, UNAIDSile, Maailma Terviseorganisatsioonile ja liikmesriikide valitsustele.

(1) ELT C 74 E, 20.3.2008, lk 348. (2) ELT C 303 E, 13.12.2006, lk 871. (3) ELT C 316 E, 22.12.2006, lk 366.