Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 33;

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni sööda ja toiduainete hinnatõusu kohta(1) ning 22. mai 2008. aasta resolutsiooni toiduainete hinnatõusu kohta ELis ja arengumaades(2);

–   võttes arvesse oma 29. novembri 2007. aasta resolutsiooni Aafrika põllumajanduse edendamise kohta – ettepanek põllumajanduse arendamise ja toiduainetega kindlustatuse kohta Aafrikas(3);

–   võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse rahastamisvahend kiireks reageerimiseks toiduainete hinnatõusule arengumaades (KOM(2008)0450);

–   võttes arvesse komisjoni 20. mai 2008. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele "Toimetulek toiduainete kerkivate hindade probleemiga: ELi tegevussuunad" (KOM(2008)0321);

–   võttes arvesse 13.–17. novembril 1996. aastal Roomas toimunud toiduainetega kindlustamist käsitleva ülemaailmse tippkohtumise järeldusi ning eesmärki vähendada 2015. aastaks nälga kannatavate inimeste arvu poole võrra;

–   võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) ning Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) avaldatud põllumajanduse väljavaateid 2008–2017;

–   võttes arvesse rahvusvahelise arengule suunatud põllumajandusteaduste ja tehnoloogia hindamise institutsiooni (IAASTD) soovitusi;

–   võttes arvesse ühise põllumajanduspoliitika "tervisekontrolli" tulemusi;

–   võttes arvesse käimasolevaid WTO läbirääkimisi Doha arengukava raames;

–   võttes arvesse abi tõhusust käsitlevat 2. märtsi 2005. aasta Pariisi deklaratsiooni;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit ning arengukomisjoni, väliskomisjoni, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamusi (A6-0505/2008),

A.   arvestades, et esimest korda pärast 1970. aastaid on maailmas terav toidukriis, mis on põhjustatud nii struktuursetest pikaajalistest teguritest kui ka teistest mõjuritest, kusjuures maisihind on alates 2006. aastast kolmekordistunud, nisuhind maailmaturul on tõusnud kahe aasta jooksul üle 180 % ja üldine toiduainete hinnatõus maailmas on umbes 83 %;

B.   arvestades, et märkimisväärne ja ettearvamatu hinnatõus toimus suhteliselt lühikese aja jooksul, septembrist 2006 kuni veebruarini 2008; arvestades lisaks, et muude toiduainete hinnad maailmaturul on viimase kahe aastaga kahekordistunud ning hoolimata teatavate teraviljade praegusest hinnalangusest eeldatavasti jäävadki kõrgele, nagu näitab futuuriturg;

C.   arvestades, et loomasööda hinnatõus muudab tootmise kallimaks, mis võib põhjustada loomakasvatussaaduste tootmise vähenemist, kuigi nõudlus nende järele suureneb praegu ja tõenäoliselt ka edaspidi, eelkõige tõusva majandusega riikides;

D.   arvestades FAO ja OECD prognoosi, et kuigi toorainehinnad võivad langeda alla eelmise aasta taseme, ei lange nad eeldatavasti 2006. aasta eelsele hinnatasemele; arvestades, et toorainehinna märkimisväärne kõikumine võib muutuda veelgi suuremaks ja muutuda maailmaturul korrapäraseks nähtuseks; arvestades, et kõrged toiduainete hinnad ei anna põllumajandustootjatele iseenesest suuremat sissetulekut, mille peamiseks põhjuseks on põllumajandustootmise sisendkulude kiire kasv, aga ka järjest suurem erinevus tootmis- ja jaehindade vahel;

E.   arvestades, et toiduainete varud maailmas on langenud ohtlikult madalale tasemele, sest teise maailmasõja järel oli varu üks aasta, 2007. aastal vaid 57 päeva ja 2008. aastal ainult 40 päeva;

F.   arvestades, et nendel ja teistel teguritel on otsesed ja tõsised tagajärjed märkimisväärsele arvule inimestele, arvestades, et toiduhinnakriisi tõttu kannatavad ülemaailmselt miljonid inimesed vaesust ja nälga, arvestades, et see on tekitanud mässe ja rahutusi terves ilmas, destabiliseerides riike ja piirkondi üle kogu maailma veelgi rohkem, arvestades, et isegi ELis on varud vähenenud nii suurel määral, et toidu hädaabiprogrammil ei olegi enam toitu, mida jagada;

G.   arvestades, et nälja vastu maailmas võitlevate organisatsioonide praeguste hinnangute kohaselt on arengumaades praegu üks inimene viiest alatoidetud ja kannatab kroonilise nälja käes ning iga päev sureb maailmas nälja ja vaesuse tõttu üle 30 000 lapse;

H.   arvestades, et arengumaades annab põllumajandus tööd ja elatist rohkem kui 70 %-le ning paljudes Aafrika riikides enam kui 80 %-le tööjõust ning seetõttu on maaelu arengu poliitika vaesuse ja nälja probleemi tulemuslikul lahendamisel ülioluline;

I.   arvestades, et arengumaades toodavad naised 60 % kuni 80 % toiduainetest ning on vastutavad poole kogu maailma toidutoodangu eest, ning arvestades naiste äärmiselt olulist rolli pere eest hoolitsemisel ning tõsiasja, et naistel on juurdepääs maale ja tootmisvahenditele vaieldamatult raskem kui meestel ning seetõttu tuleb neid järjekindlalt edendada ja toetada;

J.   arvestades, et praegune kriis mõjutab kõige tõsisemalt väikese sissetulekuga majapidamisi nii Euroopa Liidus kui ka arengumaades, kus majapidamise kogu sissetulekust kulutatakse toidule 60–80 %, kusjuures ELi keskmine näitaja on väiksem kui 20 %;

K.   arvestades, et parlament ja nõukogu on korduvalt kutsunud üles aktiivselt reageerima sellele üleilmsele probleemile, andmaks eeskätt vajalikke vahendeid põllumajandussisendite rahastamiseks ning abi turupõhiste juhtimisvahendite kasutamiseks;

L.   arvestades, et EL jääb ka edaspidi peamiseks toiduainete tootjaks, tootes 17 % maailma nisust, 25 % maailma piimast, 20 % maailma sealihast ja 30 % maailma loomalihast; arvestades, et EL on samuti suur põllumajandussaaduste ja -toodete importija, kelle toiduainetega kindlustatuse tase jääb paljude põhiliste põllumajandustoodete puhul tugevalt alla toidualase sõltumatuse taset;

M.   arvestades, et EL on toiduainete tootmise kõige kõrgemate standardite kehtestamisel juhtival kohal, keskendudes "talust toidulauale" jälgitavussüsteemile ning tagades ELis toodetud toidu ohutuse;

N.   arvestades, et EL on juhtival kohal ka keskkonnakaitsealgatustes, mille eesmärk on kaitsta loodusvarasid, kuid mis põhjustavad ELi põllumajandustootjatele lisakulusid;

O.   arvestades, et EL on suurim arengu- ja humanitaarabi andja maailmas, kuid rahvusvahelisel tasandil on põllumajandusele antav abi alates 1980. aastatest pidevalt vähenenud, eelkõige EL-ilt tulev abi;

P.   arvestades, et lisaks liikmesriikide maksetele rahastab EL traditsiooniliselt umbes 10 % maailma arengukoostööst; arvestades, et seda kinnitab praegune EÜ vahenditest antav toetus (umbes 1,8 miljardit eurot: 1 miljard rahastamisvahendiga kiireks reageerimiseks toiduainete hinnatõusule arengumaades ja ülejäänud praegu olemasolevate arengu- ja humanitaarabi vahendite kaudu);

Q.   arvestades, et loodusvarade liigse koormamise ohu taustal suureneb üleilmne toiduvajadus 2050. aastaks hinnanguliselt kaks korda ja toiduainete tootmist maailmas peab suurendama;

R.   arvestades, et FAO andmetel piisab 30 miljardi euro suuruse summa investeerimisest aastas, et tagada 2050. aastaks 9 miljardi elanikuni küündiva rahvastiku toiduainetega kindlustatus;

S.   arvestades, et praegused rahvusvahelised ja piirkondlikud kokkulepped ei ole osutunud piisavaks turu varustamise ja kaubanduse reguleerimisel ning arvestades, et hiljutine toiduainete kiire hinnatõus peaks äratama kogu maailma valitsustes arusaamise, et põllumajandustoodangut ei saa pidada enesestmõistetavaks,

1.   kinnitab, et toiduainetega kindlustatus maailmas on EL-i jaoks kõige kiireloomulisem küsimus ning et see nõuab viivitamatuid ja jätkuvaid meetmeid, et tagada toiduainetega kindlustatus ELi kodanikele ja ülemaailmsel tasandil; on arvamusel, et oluline on tunnistada kogu maailma põllumajanduse ja toidukultuuride väärtust; rõhutab, et toit peaks olema tarbijatele kättesaadav taskukohase hinnaga, kuid et samal ajal tuleb tagada mõistlik elatustase põllumajandustootjatele;

2.   rõhutab ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) kui toiduainetega kindlustatuse tagamise vahendi tähtsust ELis; on arvamusel, et ÜPP on alates selle kehtestamisest 1962. aastal taganud ELi kodanikele toiduainetega varustatuse, kaitstes ja edendades lisaks maakeskkonda, ning et ELi toidutootmise standardid on maailma kõrgeimad; rõhutab, et ühenduse põllumajandusele tuleb tagada sama roll ka tulevikus;

3.   täheldab siiski, et viimase 25 aasta jooksul on põllumajandustoodang ELis ÜPP paljude reformide tagajärjel vähenenud ning rõhuasetus on nihkunud kvantiteedilt turupõhisele kvaliteetsele toodangule; on seisukohal, et ELi tootjad on selle poliitikanihke tõttu kaotanud potentsiaalseid turuvõimalusi ning et see on põhjustanud suurenenud sõltuvust väljastpoolt ELi imporditud toiduainetest, mis on toodetud väga erinevate tootmisstandardite alusel, ning see on ELi põllumajandustooted asetanud ebavõrdsetesse konkurentsitingimustesse;

Olukord ja põhjused

4.   märgib, et enne hiljutist toiduhindade tõusu oli maailmas üle 860 miljoni inimese alaliselt näljas; märgib, et Maailmapanga prognoosi järgi võib toiduainete kiire hinnatõus tõugata sügavamasse vaesusse veel 100 miljonit inimest;

5.   on nõus FAO seisukohaga, et tõusvad toiduhinnad mõjutavad kõige rängemalt kõiki toiduaineid importivaid riike ning et paljud nendest riikidest on maailma kõige vähem arenenud riigid; kinnitab asjaolu, et vaesus ja sõltuvus toidu impordist on peamised toidupuuduse põhjused; tunneb muret selle pärast, et ainult väike osa maailma toidutoodangust müüakse tegelikult rahvusvahelistel turgudel ning üha sagedamini on see pärit vähestest eksportivatest riikidest;

6.   märgib, et põhiteraviljade saak oli 2007. ja 2008. aastal hea; märgib, et toiduainepuuduse 2007. aasta probleem oli põhjustatud pakkumise vähenemisest ja põhitoorainete hinnatõusust; tunneb sügavat muret maailma väikeste toiduvarude pärast, millest praegu jätkuks teravilja kogu maailma toitmiseks vaid 40 päevaks;

7.   rõhutab, et jõupingutused elanike põhivajaduste rahuldamisel, eeskätt toiduainete ja vee osas, võib sageli olla oluline konfliktiallikas; juhib tähelepanu asjaolule, et maailma elanikearvu kasv 3 miljardi inimese võrra aastaks 2050 suurendab pingeid maailma kõigis piirkondades; nõuab seetõttu, et kõnealust geostrateegilist aspekti võetaks edaspidi arvesse põllumajanduspoliitikate väljatöötamisel;

8.   märgib murega põllumajandussisendite kiiret hinnatõusu (väetiste, seemnete jms hinnatõus), mis väljendub suuremates kulutustes, mida ei ole kõikidele põllumajandustootjatele (eelkõige loomakasvatussektoris) kompenseeritud võrdselt ja mis on märkimisväärselt kahandanud põllumajandustootjate tulu võimalikku tõusu seoses kõrgemate tooraine- ja toiduhindadega, mistõttu võib kaduda stiimul tootmist suurendada; on mures, et sisendihindade järsk tõus võib põhjustada nende vähesemat kasutamist ja potentsiaalselt tootmise vähenemist, mis üksnes suurendab toidukriisi ELs ja maailmas;

9.   märgib, et sel hooajal on hinnad tooraineturgudel järsult langenud, mis on tekitanud muresid tootjatele ja vähendanud põllumajandustootjate kindlustunnet;

10.   rõhutab toiduainete hinnatõusu käsitleva põhjaliku analüüsi olulisust, võttes arvesse energiahindade tõusu lõpptarbijale, äärmuslikumaks muutuvaid ilmastikunähtusi ja maailma rahvastiku kasvust tingitud energianõudluse suurenemist, ning palub komisjonil täiendavalt uurida kõrgete toiduainete hindade ja energiahindade tõusu vahelisi võimalikke seoseid, eriti kütusehinna osas; rõhutab täiendavalt, et tuleb astuda samme vähendamaks energia tõhusama kasutamise ja energiat säästvate maaviljelussüsteemide väljatöötamise abil põllumajanduse sõltuvust fossiilsetest energiaallikatest;

11.   nõuab poliitilisi vahendeid, mille eesmärk on hoida ära selliseid äkilisi ja hävitavaid hinnakõikumisi ning mis võtaksid arvesse vajadust tagada tootjatele mõistlik elatustase; on veendunud, et põllumajanduse otsetoetuste süsteem annab põllumajandustootjatele võimaluse muuta tootmist vastavalt turu vajadustele, kuid võib olla ebapiisav järskude turuhinna kõikumistega toimetulekuks;

12.   juhib tähelepanu pikemaajaliste struktuursete põhjuste rollile hiljutises põllumajandustoodete hinnatõusus, mille hulka kuuluvad pidevalt suurenev üleilmne nõudlus ja pidev investeeringute vähendamine tootvasse põllumajandusse; märgib, et nende tegurite hulgas on maailma põllumajandustoodangule (põllumajandusliku tootmise ja toiduainete jaotamise kulude tõusu tõttu) ja toidukriiside esinemisele vaesemates riikides (toiduainete riigisisese transpordi kulude tõttu) olnud oluline mõju energiahinna, eelkõige naftahinna tõusul;

13.   märgib, et 2007. aastal kasutati biokütusteks 2 % ELi teraviljatoodangust, kusjuures samal aastal kasutati etanooli tootmiseks 25 % Ameerika Ühendriikide maisitoodangust; kutsub üles andma sellele suundumusele ja selle mõjule toiduainete hinnale üldhinnangut ning poliitikat üleilmselt kooskõlastama tagamaks, et surve taastuvenergia tootmisele ei seaks ohtu toiduainetega varustatust; kutsub samuti üles lisama rahvusvahelistesse ja piirkondlikesse kokkulepetesse kohustused, mille kohaselt biokütustele eraldatavad toetused ei ohustaks toiduainetega kindlustatust maailmas ning mis oleksid kooskõlas kohaldatavate eeskirjadega, et mitte põhjustada konkurentsimoonutusi kaubanduspartnerite seas; palub siiski, et EL edendaks otsusekindlalt teise põlvkonna biokütuseid;

14.   rõhutab vajadust saavutada tasakaal ühest küljest biokütuste ja bioenergia tootmise ning teisest küljest kogu maailmas vajaminevate toiduvarude osas; märgib, et biokütuste ja bioenergia suurenenud tootmisel võib olla positiivne mõju põllumajandus- ja toiduainesektorile, mida mõjutab praegu negatiivselt töötlevas tööstuses vajaminevate toormete, nagu väetiste, kütuse jne kõrge hind; leiab, et taastuvate energiaallikate arendamine on seetõttu elujõuline majanduslik ja sotsiaalne alternatiiv maapiirkondade arendamiseks ning on samas säästev lähenemine keskkonnakaitsele, eelkõige siis, kui võetakse arvesse EL taastuvenergia alaseid eesmärke 2020. aastaks; märgib samas, et tuleb siiski võtta meetmeid, et tõrjuda negatiivset mõju, mida energiakultuuride suurenenud tootmine võib avaldada bioloogilisele mitmekesisusele, toiduainete hindadele ja maakasutusviisidele;

15.   märgib, et EL on maa tootmisest kõrvalejätmise kaotamisega aidanud märkimisväärselt kaasa põllumajandussaaduste varude suurendamisele;

16.   juhib tähelepanu tarbijate kiiresti muutuvatele söömisharjumustele, eeskätt kiiresti areneva majandusega riikides, kus on toimunud nihe suurema liha- ja valgutarbimise suunas, milleks on vaja rohkem teravilja; märgib ka tervitatavat reaalsissetuleku kasvu sellistes riikides nagu Hiina ja India, mille nõudlus põllumajandustoodete ja töödeldud toidu järele jääb ka edaspidi suureks;

17.   on veendunud, et on vaja järelevalvet turu kasvava kontsentratsiooni üle toiduainete jaekaubanduses, et ei tekiks monopole, sest suurte jaekaupmeeste tegevus ei pruugi alati lähtuda tootjate, töötlejate või tarbijate huvidest;

18.   soovib, et muud lahendusvõimalused võetaks vastu selleks, et taastada tasakaal väiketootjate huvides, kellel ei ole võimalik tingimuste üle kaubelda suurte jaekaupmeestega. Ehkki ELi tasandil on olemas monopole keelustav õiguslik raamistik, mis takistab suuri tootjaid kuritarvitamast oma juhtivat positsiooni ELi turul, ei ole veel olemas erieeskirju, mille alusel võidelda osa super- või hüpermarketi tüüpi suurte poodide monopolistlike äritavade vastu;

ELi reageeringud

19.   on veendunud, et ÜPP peaks jääma ELi toiduainetega kindlustatuse poliitika nurgakiviks nüüd ja pärast 2013. aastat; on seisukohal, et toimivad ökosüsteemid, viljakas muld, stabiilne veevaru ja mitmekülgne maamajandus on pikaajalise toiduainetega kindlustatuse jaoks hädavajalikud; on samuti arvamusel, et on väga oluline, et ÜPP ja teised ühenduse poliitikavaldkonnad osaleksid rohkem ülemaailmses toiduainetega varustatuse tasakaalus;

20.   on siiski kindlal arvamusel, et ÜPPd tuleks täiendavalt kohandada lahendamaks toiduainetega kindlustatusega seotud probleemid; on pettunud selles, et Euroopa Komisjon ei ole suutnud ÜPP "tervisekontrolliga" seonduvates 2008. aasta mais esitatud õigusakti ettepanekutes probleemi piisavalt lahendada; on vastu turukorraldusmeetmete edasisele kaotamisele ja põllumajandustootjate toetuste vähendamisele;

21.   nõuab seoses 2008.–2009. aasta eelarve läbivaatamisega stabiilse ja kindla taseme tagamist ELi ning liikmesriikide kulutustes ÜPPle, et kindlustada põllumajandustootjatele õiglane sissetulek; tuletab meelde, et põllumajandustootjatel on vaja tuleviku kavandamiseks stabiilset poliitilist keskkonda; rõhutab, et sellise poliitika põhimõte on eelkõige sissetulekute kindluse tagamine selliste ohtude ja kriiside puhul, mille põhjustavad ebasoodsad loodusnähtused või turumoonutused ning tavatult laialdane ja pikaajaline hinnalangus; märgib sellega seoses asjaolu, et põllumajandus toodab riikide ja ELi majanduses olulist lisandväärtust;

22.   märgib, et turg üksi ei saa anda tootjatele ELi toiduainete tootmise, toiduohutuse, keskkonna- ja loomade heaolu standardite järgimisega seotud suurte kulude tõttu põllumajandusliku tegevuse jätkamiseks vajalikku sissetulekukindlust; kiidab siiski heaks ÜPP suurema turule suunatuse; tunneb teisest küljest kahetsust, et 2003. aasta reformide eesmärgid, mis nägid ette kõrgemaid turuhindu ja vähem bürokraatiat põllumajandustootjatele, ei ole täielikult saavutatud;

23.   on veendunud, et arvukad nõuetele vastavuse reeglid pärsivad tootjate motivatsiooni ja neid tuleks võimaluse korral lihtsustada; väljendab sellega seoses heameelt komisjoni lihtsustamist käsitlevate algatuste üle;

24.   tunneb muret selle üle, et kavandatavad ELi õigusaktid (näiteks taimekaitsevahendite valdkonnas) võivad avaldada liiga tugevat mõju, sest nendega kärbitakse põllumajandustootjate käsutuses olevaid saagi suurendamise vahendeid, mis võib põhjustada ELi põllumajandustoodangu ulatuslikku vähenemist; nõuab kõigi kavandatavate meetmete mõju üksikasjalikku hindamist, eelkõige seoses toiduainetega kindlustatusega;

25.   nõuab tungivalt, et komisjon käsitleks kliimamuutuse leevendamise meetmete mõju põllumajandussektoris; on arvamusel, et põllumajandus peab andma panuse võitlusesse kliimamuutusega, kuid talle tuleb eraldada ka vahendeid, et ta ühe kliimatundlikuma majandussektorina saaks kohanduda kliimamuutuse mõjuga, et see ei vähendaks ELi põllumajandustoodangut ning et selle tulemuseks ei oleks ELi põllumajandustoodangu asendamine importtoodanguga;

26.   on arvamusel, et tuleb üle vaadata ELi ja teised rahvusvahelised tootmis- ja turujärelevalvesüsteemid, et kehtestada kiirem tootmissuundade määramise hoiatusmehhanism; on arvamusel, et vaja oleks üleilmset toiduainete seiresüsteemi ning üleilmset toiduvarude süsteemi ning et EL peaks sellise süsteemi väljatöötamisel võtma juhtpositsiooni; nõuab tungivalt, et komisjon teeks koostööd oma partneritega maailmas ja esitaks vastava ettepaneku;

27.   nõuab selliste tõhusate kindlustuspoliiside turuletoomist, mis tagavad kaitse hinna ja sissetulekute tugeva kõikumise ning ilmastiku poolt toodangule avaldatava mõju eest;

28.   kutsub komisjoni üles kaaluma tõhusa ELi turujärelevalvesüsteemi loomist, millega oleks võimalik registreerida põllumajandustoodete hindade muutust ja suunda ning sisendikulusid; jääb arvamusele, et selline süsteem peab tagama läbipaistvuse ja hõlbustama sarnaste toodete piiriülest võrdlemist;

29.   on seisukohal, et FAO raames tuleb luua põllumajandustoodete, sisendite ja toiduainete hindade vaatlusorgan, et andmeid oleks võimalik jälgida rahvusvahelisel tasandil;

30.   märgib, et liidu põllumajanduspoliitika moonutavatele elementidele, millel on olnud negatiivne mõju arengumaade põllumajandustootjatele, on pööratud tähelepanu mitmetes ÜPP reformides, ent kaubandussuhted on endiselt ebavõrdsed ning õiglasema süsteemi loomiseks tuleb teha pingutusi;

31.   märgib siiski, et WTO nõuete täitmiseks elluviidud ELi poliitikareformide tulemusena on ÜPP toetused ümber suunatud nii, et need oleksid tootmisega sidumata, on kaotatud turukorraldusmeetmeid ja avatud turge, mille tõttu tarbijad ja tootjad kannatavad järjest rohkem maailmaturu ebastabiilsuse all; nõuab, et ÜPP raames võetavad poliitilised meetmed sisaldaksid toiduainetega kindlustatuse sätteid ning kaubanduslepingud sisaldaksid kõikidele partneritele samasuguseid kaubanduse reguleerimise kohustusi, mis ei sea ohtu toiduainetega kindlustatust maailmas; kutsub komisjoni üles pooldama WTO läbirääkimiste raames kvalifitseeritud turulepääsu, mis tagab, et odav import ei kahjusta ELi põllumajanduse rangeid keskkonnanõudeid ning iga liikmesriigi õigust toiduainetega kindlustatusele;

32.   märgib, et EL püüab täita oma kohustust kaotada kõik eksporditoetused aastaks 2013, ning et ÜPP "tervisekontrolliga" kavandatakse kooskõlas WTO kokkulepetega uusi turutoetusvahendite reforme;

33.   on seisukohal, et rahastamisvahend kiirreageerimiseks kõrgustesse kerkivatele toiduhindadele arengumaades on vajalik esimene samm toidukriisist kõige enam mõjutatute esmavajadustega tegelemiseks; rõhutab siiski, et see vahend on ühekordne meede, mille eesmärk on suunata rahalisi vahendeid ELi üldeelarve rubriigist 4 väikepõllumajandusele kõige teravamalt mõjutatud riikides, ning et seda tuleb kindlustada edasiste investeeringutega; on arvamusel, et komisjon peaks kontrollima, kuidas raha kulutatakse, ja tagama, et seda kulutatakse säästlikult raha kõige rohkem vajavates kohtades ning et sellest tuleks parlamendile korrapäraselt aru anda; nõuab lisaks, et parlamendil oleks kontrolliga regulatiivmenetluse rakendamise üle korrapärane kontroll;

34.   kutsub komisjoni üles tugevdama oma praeguseid toiduainetega kindlustatuse tagamise programme Euroopas ja üle maailma; nõuab, et tugevdataks toiduga kindlustamise temaatilist programmi (2007–2010), millele praegu on eraldatud 925 miljonit eurot kogu programmiperioodi jaoks; tunneb heameelt komisjoni 17. septembril 2008. aastal esitatud ettepaneku üle suurendada eelarveeraldisi programmile, mis näeb ette toiduabi jaotamise ühenduses enim puudustkannatavatele isikutele; kutsub komisjoni üles võtma vastu toiduainetega kindlustatuse üldstrateegia, mis tagab ühenduse kogu poliitika sidususe;

35.   tunneb sügavat muret üleilmse finantskriisi pärast, mille tagajärjeks võib olla põllumajandusele eraldatavate rahaliste vahendite vähendamine; kutsub komisoni üles analüüsima finantskriisi mõju põllumajandussektorile ning kaaluma ettepanekute esitamist, et tagada selle sektori stabiilsus ka laenude ja krediiditagatiste kättesaadavuse osas;

36.   juhib tähelepanu uurimustele, millest nähtub, et enamik tarbijaid ei tea, kui suure panuse on andnud ÜPP toiduainetega kindlustatuse ja toiduainete mõistlike hindade tagamisse(4); nõuab kodanike teabepoliitikat ja lihtsustamiskohustuse uuendamist, mille tulemuseks oleks suurenenud teadlikkus ÜPP vahenditest ja kasust; teeb ettepaneku selgitada avalikkusele ÜPP puudumisel tekkivaid kulusid;

37.   on arvamusel, et ÜPPl peaks olema oluline roll ELi välisasjades ja arengupoliitikas, eriti seoses välispoliitikaga, mis käsitleb toiduainetega kindlustatust; on seisukohal, et lisaks ELi toiduainete tootmise tagamisele võib ÜPP aidata kaasa ka toiduainete suurenenud nõudluse rahuldamisele kogu maailmas;

38.   märgib, et relvastatud konfliktid mõjutavad toidu tootmist ja kättesaadavust äärmiselt negatiivselt; väljendab muret tõsiste tagajärgede pärast, mida konfliktilembus avaldab toiduainetega kindlustatusele, näiteks massilise rände, põllumajandusliku tootmise halvamise, elutähtsa infrastruktuuri kahjustamise tõttu;

39.   on arvamusel, et äärmiselt tähtis on vältida kahjulikku ja tormakat konkurentsi nappide toiduressursside pärast; nõuab seepärast ELi tegevuse tõhusamat kooskõlastamist valitsusväliste organisatsioonide, FAO ja muude rahvusvaheliste ametitega tehnilisel tasandil ning ÜROga poliitilisel tasandil, et edendada õiglast juurdepääsu maailma toiduvarudele ja suurendada toiduainete tootmist võtmetähtsusega arengumaades, võttes järjepidevalt arvesse bioloogilise mitmekesisuse ja säästva arengu kriteeriumeid;

40.   nõuab tungivalt, et EL aitaks konfliktiohus riikidel töötada välja omaenda tugeva põllumajanduspoliitika, mis tugineks toorme lihtsale kättesaadavusele, kvaliteetsele haridusele ja piisavale rahastamisele, samuti usaldusväärsele infrastruktuurile; on arvamusel, et ELi abi peaks olema suunatud abisaajate arengumaade toidualase sõltumatuse suurendamisele, mis parandab piirkondlikku toiduainetega kindlustatust ja toiduainete kättesaadavust ühiskonna kõige vaesemate kihtide jaoks;

41.   märgib, et mõned kiiresti areneva majandusega riigid võivad kavatseda oma toiduainetega kindlustatuse parandamiseks rentida Aafrika ja Aasia vaesemates osades suuri maa-alasid eesmärgiga kasvatada põllukultuure ja transportida need oma turule tagasi; on arvamusel, et, koos FAOga peab EL sellesse ilmingusse tõsiselt suhtuma, sest see ohustab asukohariigi toiduainetega kindlustatust ja tõhusat põllumajanduspoliitikat;

Põllumajandus arengumaades

42.   rõhutab, et praeguse toiduainete probleemi tõttu tuleb toiduainete tootmist suurendada, et kasvava nõudlusega sammu pidada, kusjuures toota tuleb parema kvaliteediga, väiksemate kuludega ja säästvamal viisil; on seisukohal, et selle saavutamiseks on vaja vaadata läbi kogu poliitika, et parandada tootmismeetodeid, varude haldamist ja rahvusvaheliste turgude reguleerimist;

43.   rõhutab vajadust suurema arvu kesk- ja pikaajaliste meetmete järele, et arendada põllumajandust ja toidutootmist arengumaades, eriti Aafrikas vastavalt IAASTD eespool nimetatud soovitustele; on arvamusel, et põllumajanduslik areng võib olla riigi laiaulatusliku majandusliku arengu alus;

44.   usub, et Euroopa Arengufond peaks rohkem keskenduma põllumajandusele, eelkõige väikestele põllumajandustootjatele ja toodete töötlemisele kohapeal, sest enamik maailma vaestest elab maapiirkondades, mis sõltuvad väga suurel määral põllumajandustoodangust; on samuti seisukohal, et tuleb teha jõupingutusi kehtestamaks põllumajandustoodetega kauplemise reeglid, millega tagatakse toiduga varustatus kõikides riikides; on arvamusel, et arengumaadele tuleks anda kaubanduseeliseid, mis toetavad siseriiklikku tootmist; palub komisjonil arvestada nende kaalutlustega WTO läbirääkimistel ja majanduspartnerluslepingute üle peetavatel läbirääkimistel arengumaadega;

45.   on seisukohal, et kuna arengumaade väiketalunikel puudub juurdepääs laenudele ja mikrokrediidile, millega osta seemneid, väetisi ja niisutusmehhanisme, siis on see üheks peamiseks takistuseks põllumajandusliku tootmise suurendamisel; rõhutab ka probleemi seoses laenutagatistega, mis enamasti puuduvad; nõuab, et Euroopa Investeerimispank otsiks vahendeid, et pakkuda arengumaade kohalikele toidutootjatele programme, millega kaasnevad laenutagatised, et neil oleks kergem saada laenu ja mikrokrediiti;

46.   kinnitab uuesti oma veendumust, et on vaja piirkondlikult integreeritud põllumajandusturgusid; kutsub komisjoni üles toetama piirkondlikku koostööd ja integratsiooni; tuletab Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) riikidele meelde põllumajanduse integratsiooni edu Euroopas ning sellega saavutatud üle 50 aasta kestnud stabiilsust; innustab seega AKV riikide piirkondlikke majandusühendusi suurendama jõupingutusi põllumajanduse valdkonnas ning kutsub arengumaid üles vähendama omavahelisi kaubandustõkkeid;

47.   rõhutab lisaks asjaolu, et põllumajandus tuleb kujundada enda tarbeks viljeletavast põllumajandusest töökohti loovaks maapiirkondade majanduseks; on lisaks sellele seisukohal, et tugevate põllumajandussektorite väljakujundamiseks tuleb eelkõige tähtsustada meetmeid, mis toetavad arengumaade noori põllumajandustootjaid; on veendunud, et EL peaks suurendama koostöö ja toetusega seotud jõupingutusi toiduahelate ajakohastamiseks arengumaades ja muutma need tõhusamaks; on lisaks arvamusel, et EL peaks toetama selliseid algatusi nagu ühine seemneteprogramm, mille algatasid Aafrika Liit ning tema riiklikud ja piirkondlikud partnerid;

48.   on seisukohal, et arengumaade tõhusa arengupoliitika nimel on väga oluline, et nimetatud riikidel oleks ühine riiklik või piirkondlik maaelu arendamise strateegia, millega kaasnevad konkreetsed toetusmeetmed tootjatele ja toodetele; on sellega seoses seisukohal, et ELi abi ei tohi olla killustatud, vaid osa kaasrahastatavast ühisest riiklikust või piirkondlikust maaelu arendamise strateegiast;

49.   nõuab, et maailma kõige vaesemate toetuseks loodaks teiste ELi rahastatavate arengumeetmete täienduseks ELi üldeelarve rubriigi 4 all alaline toiduainetega kindlustatuse fond;

50.   tunneb heameelt üleilmsete algatuste, näiteks ÜRO ülemaailmset toidukriisi käsitleva kõrgetasemelise töörühma üle, ning on arvamusel, et EL peaks oma jõupingutusi töörühmaga kooskõlastama; rõhutab, kui olulised on 2004. aasta novembris FAO liikmete vastuvõetud vabatahtlikud suunised, et samm-sammult realiseerida inimeste õigust piisavale toidule; teeb lisaks ettepaneku, et toidu kättesaadavuse tagamiseks tuleks luua üleilmne varude omamise kohustuse programm ning peamiste tootmissisendite (valgud, väetised, seemned, taimekaitsevahendid) parema säilitamise süsteem, mis eelistatavalt põhineks erasektoril, kaasa arvatud põllumajandustootjate ühistutel;

51.   tuletab meelde ELi kohustusi arengumaades ning meie praegusi ja tulevasi kohustusi WTO raames; nõuab, et ELi toetusmeetmed toetaksid Aafrika valitsuste 2002. aasta Maputo deklaratsioonis kehtestatud eesmärke; kutsub liikmesriike üles austama kohustusi, mis nad on võtnud ÜRO aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks, eelkõige kohustust eraldada 0,7 % oma rahvamajanduse kogutoodangust arenguabiks; on siiski arvamusel, et arenguabi kvaliteet on olulisem kui sellele kulutatud summad;

52.   tunneb kahetsust, et vähendatakse põllumajandusele ja maaelu arengule suunatud arenguabi, mis 1980. aastal oli 17 % ja 2006. aastal kõigest 3 %; nõuab tungivalt, et komisjon suunaks ELi finantsabi põllumajanduspõhise majanduskasvu saavutamisse ja selle jälgimisse ning teeks kõik võimaliku selleks, et valitsused kulutaksid 10 % riigi eelarvest põllumajandussektorile, nagu näeb ette võetud kohustus (püstitades näiteks riikliku põllumajanduspoliitika eesmärgid);

53.   kinnitab veel kord, et AKV riikide jaoks on põllumajandus sektor, mis suudab teistest enam luua majanduskasvu vaeste maaelanike jaoks, andes seeläbi käegakatsutava panuse aastatuhande esimese arengueesmärgi saavutamisse – juurida välja äärmuslik vaesus ja nälg –, ning rõhutab, kui tähtis on seetõttu viivitamata tegutseda ja edendada suuremaid investeeringuid põllumajandusse ja maaelu arengusse;

54.   rõhutab, et põllumajanduse areng peab põhinema ennekõike õigusel toidule ja toidu tootmisele, mis võimaldab kõikidele inimestele õiguse ohutule, täisväärtuslikule ja kultuuriliselt sobivale toidule, mis on toodetud keskkonnaalaselt mõistlikke ja säästvaid meetodeid ning enda määratud põllumajanduse struktuuri kasutades;

55.   kutsub ELi üles tunnistama arengumaade õigust sõltumatusele toiduainetega varustamisel ning neid sihipäraste meetmetega toetama, kusjuures esmatähtsal kohal on olemasolevate struktuuride ja ressursside – näiteks seemned, väetised, tootmisvahendid – kasutamine ja laiendamine, samuti piirkondliku integratsiooni edendamine;

56.   kutsub ELi üles seadma põllumajanduse taas oma arengukavade keskmesse, omistades erilist tähtsust põllumajanduse arenguprogrammidele, sealhulgas selgetele sihtidele vaesuse vähendamiseks ja teostatavatele eesmärkidele, eelkõige meetmetele, mis edendavad väikepõllumajandust ja toetavad toiduainete tootmist kohalikele turgudele, kasutades kohapealset bioloogilist mitmekesisust, keskendudes eriti väikeste põllumajandusettevõtjate ja naiste suutlikkuse suurendamisele;

57.   nõuab, et EL teeks ühiseid jõupingutusi liikmesriikide, AKV riikide valitsuste, rahvusvaheliste organisatsioonide, piirkondlike arengupankade ja erafondidega, valitsusväliste organisatsioonide ja kohalike ametivõimudega, et lülitada järsult tõusvate toiduhindadega tegelemisele suunatud uued projektid ja sekkumisprogrammid paremini piirkondlikesse programmidesse;

58.   nõuab meetmete võtmist koolituste tõhustamiseks, et võimaldada noortel taotleda põllumajanduslikku kõrgharidust, sealhulgas ELi sanitaar- ja fütosanitaarnõuete täitmise, samuti töövõimaluste loomise alast koolitust põllumajandusharidusega koolilõpetajatele, et vähendada vaesust ja rännet maapiirkondadest linnadesse ning vältida nn ajude äravoolu arengumaadest arenenud riikidesse;

59.   juhib tähelepanu toidukriisi ennetamise võrgustiku 2008. aasta toidukriisi ennetamise ja juhtimise käitumisjuhistele ning nõuab nende käitumisreeglite rakendamist ja järgimist ÜPPs; toetab ja nõuab lisaks kodanikuühiskonna kaasamist ning naiste, väiketalunike ühistute ja tootjate ühenduste tegevuse edendamist, et tagada toiduainetega kindlustatus ja toiduainetealane sõltumatus;

60.   on väga mures asjaolu pärast, et paljudel juhtudel on sõjandus- ja kaitseeelarve suurem kui põllumajandus- ja toidueelarve;

61.   on arvamusel, et väiketalunikud on põllumajandusliku tootmise alus; rõhutab mõningaid kõige teravamaid väiketalunike ees seisvaid probleeme arengumaades, nagu juurdepääs turgudele, maale, haridusele, rahastamisele, sisenditele ja tehnoloogiale; kordab, kui oluline on maapiirkondade infrastruktuuri arendamine ning investeeringud väiketaludesse ja traditsioonilistesse kohalikke tingimusi arvestavatesse väheste sisenditega tootmismeetoditesse;

62.   on seisukohal, et vähene toiduainetega kauplemine on kogu maailmas toiduainete tootmist mõjutav oluline tegur, ning märgib, et FAO andmetel kasvas 2007. aastal riisi tootmine kogu maailmas, kusjuures samal aastal riisiga kauplemine vähenes;

63.   on arvamusel, et põllumajandustoodete kaubanduse täiendava õiguslikult reguleerimata liberaliseerimisega kaasneb veelgi suurem hindade kõikumine; rõhutab, et kõige hullemini mõjutab see kõige haavatavamaid, toiduaineid importivaid arenguriike; rõhutab samuti, et maailmakaubandust reguleerivad eeskirjad ei tohi mingil juhul kahjustada riikide ja piirkondade õigust toetada oma põllumajandust, et tagada elanikkonna toiduainetega kindlustatus;

64.   on veendunud, et põllumajandustoodete turgude avamise poliitika WTO ja kahepoolsete vabakaubanduslepingute raames on oluliselt vähendanud toiduainetega kindlustatust paljudes arenguriikides seoses praeguse toiduainetega kindlustatuse kriisiga kogu maailmas; palub komisjonil sellest lähtuvalt vaadata läbi oma vabaturumajanduslik lähenemisviis põllumajandustoodetega kauplemisele;

65.   kutsub suuri toiduaineid eksportivad riike, nagu Brasiilia, Argentina, Tai jt, käituma usaldusväärsete põhitoiduainete tarnijatena ning hoiduma ekspordipiirangute kehtestamisest, millel võivad olla hävitavad tagajärjed eelkõige vaestele, toiduaineid importivatele arenguriikidele;

66.   tunneb sügavat muret praeguse ülemaailmse finantskriisi pärast, mille tagajärjeks võib olla ametlikule arenguabile eraldatavate rahaliste vahendite vähendamine; kutsub komisjoni üles analüüsima finantskriisi mõju arenguabi sektorile ning töötama jätkuvalt välja ettepanekuid eesmärgiga toetada kõige vaesemate riikide põllumajandust;

67.   märgib, et ülemaailmne toidukriis on üks suurimatest ohtudest rahule ja stabiilsusele maailmas; väljendab sellega seoses rahulolu komisjoni hiljutiste jõupingutustega ülemaailmse toiduainetega kindlustamise küsimuse käsitlemisviiside uurimisel; kutsub liikmesriike üles toetama selliseid algatusi riigi ja kohalikul tasandil;

Teadus- ja arendustegevus

68.   kinnitab oma kohustust investeerida tehnoloogiasse ja innovatsiooni põllumajanduses ja põllumajanduslikus tootmises;

69.   rõhutab selliste avalikest vahenditest rahastatavate teadusuuringute olulisust, mille eesmärk on edendada toiduainetega kindlustatust ja mitte ainult tööstuslikke huvisid; nõuab investeeringute tegemist mitte ainult uutesse üksiktehnoloogiatesse, vaid ka kõikehõlmavatesse põllumajandussüsteemidesse, mille eesmärk on pikaajaline toiduainetega kindlustatus; tõstab sealjuures esile teerajaja rolli, mida selles valdkonnas võiks näiteks mängida ELi mahepõllumajanduslike uuringute tehnoloogiaplatvorm;

70.   rõhutab teadustöö tähtsust, kuid ka uurimustest saadud teadmiste edasiandmise tähtsust põllumajandustootjate tasandile tõhusa põllumajanduse tugiteenistuse kaudu, eeskätt arengumaades; nõuab põllumajandusliku teadustöö tugevdamist ja teadmistepagasi suurendamist;

71.   tunneb muret selle pärast, et ELis nõuetele vastavuse rõhutamine võib kahjustada põllumajandusliku tootmise alast teadustegevust ja nõustamist; rõhutab vajadust mõlema järele;

72.   nõuab säästva ja energiatõhusa põllumajanduse alast kiirendatud teadus- ja arendustegevuse programmi, milles arvestataks kohalike tingimustega; ergutab liikmesriike toetama teadustööd, mille eesmärk on suurendada tootlikkust põllumajanduslikes rakendustes; arvestab ELi tarbijate probleemidega;

Jätkusuutlik maailma põllumajandus

73.   tunneb muret kliimamuutustest tingitud ilmastikumuutuste pärast, mis prognooside kohaselt muudab põuad ja üleujutused sagedasemaks ning mõjutab negatiivselt saagikust ja maailma põllumajandustoodangu ennustatavust;

74.   tunneb muret selle pärast, et kasvuhoonegaaside edasise vähendamise ettepanekute rakendamine ELis võib mõjutada negatiivselt ELi toiduainete tootmist, eeskätt loomakasvatustoodangut;

75.   tunnistab, et põllumajandussektoris, mis tekitab märkimisväärse osa kogu süsinikdioksiidi heitkogusest, on vaja parandada energiatõhusust;

76.   on seisukohal, et biokütuste ja bioenergia tootmise laiendamine võib avaldada positiivset mõju põllumajanduse ja toiduainete töötlevale tööstusele, mida iseloomustavad kõrgemad hinnad selliste sisendite puhul nagu väetised, taimekaitsevahendid ja diisel, ning transpordi ja töötlemise kulud;

77.   tunnistab, et põllumajandussektor on paljudes arengumaades enamiku elanikkonna jaoks toetav elatusvahend, ning ergutab seepärast kõnealuseid riike töötama välja stabiilse ja läbipaistva põllumajanduspoliitika mehhanismi, mis tagaks pikaajalise planeerimise ja säästva arengu;

78.   palub komisjonil hoolikalt jälgida suurenenud bioenergia tootmise mõju ELis ja kolmandates riikides seoses muutustega maakasutuses, toiduainete hindades ja juurdepääsul toidule;

79.   kordab, et ergutused energiakultuuride säästvaks viljelemiseks ei tohi ohustada toiduainete tootmist;

80.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama teadus- ja arendustegevust kliimamuutuse ärahoidmiseks ja sellega kohanemiseks, sealhulgas järgmise põlvkonna biokütuste alast teadustegevust, eelkõige kõrge saagikusega energiakultuuride, võimalikult tõhusate keskkonnasõbralike väetiste ja uute põllumajandustehnoloogiate kasutamist, mis avaldavad maakasutusele minimaalset negatiivset mõju, uute taimesortide aretamist, mis on vastupidavad kliimamuutusele ja sellega kaasnevatele haigustele, ning jäätmete põllumajanduslike kasutusviiside alaseid teadusuuringuid;

81.   on veendunud, et säästva põllumajanduse tootlikkuse suurendamiseks on vajalik täiendavate põllumajandusuuringute läbiviimine, ning kutsub liikmesriike üles kasutama täielikult ära võimalusi, mida Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmes raamprogramm sellega seoses pakub, ning võtma vastu meetmeid, mis suurendavad põllumajandustoodangut säästval ja energiatõhusal viisil;

o
o   o

82.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 263E, 16.10.2008, lk 621. (2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0229. (3) ELT C 297 E, 20.11.2008, lk 201. (4) Iirimaal läbiviidud Agri Aware TNS/Mrbi uurimus, august 2008.