Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel 16. detsembril 2003. aastal sõlmitud institutsioonidevahelist kokkulepet parema õigusloome kohta(1);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta direktiivi 2002/73/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 76/207/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega(2);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A6-0491/2008),

A.   arvestades, et asutamislepingus sätestatud demokraatia ja õigusriigi põhimõtted muudavad vajalikuks selle, et õiguslooja jälgib nende õigusaktide rakendamist, mille ta on ise vastu võtnud;

B.   arvestades, et parlamendi ülesanne kaasõigusloojana direktiivi 2002/73/EÜ ülevõtmise jälgimisel on keeruline, kuna komisjon on avaldanud vähe informatsiooni; võttes arvesse, et seetõttu saadeti liikmesriikide parlamentide pädevatele komisjonidele ja soolise võrdõiguslikkusega tegelevatele asutustele kirjad teabe saamiseks ning nendele vastas 27 liikmesriikide parlamenti ja 16 soolise võrdõiguslikkusega tegelevat asutust;

C.   arvestades, et direktiiv 2002/73/EÜ on oluline verstapost naiste ja meeste vahelise võrdõiguslikkuse saavutamise protsessis ning võitluses soolise diskrimineerimise vastu ühiskonnas tervikuna;

D.   arvestades, et direktiivis 2002/73/EÜ määratleti otsene diskrimineerimine, kaudne diskrimineerimine, ahistamine ja seksuaalne ahistamine, keelati naiste diskrimineerimine raseduse või sünnituspuhkuse tõttu ning sätestati õigus naasta pärast sünnituspuhkust või isadus- või lapsendamispuhkust samale töökohale või samaväärsele töökohale liikmesriikides, kus sellist õigust tunnustatakse;

E.   arvestades, et liikmesriigid on endale direktiivi 2002/73/EÜ ülevõtmisega enne 5. oktoobrit 2005 võtnud mitu kohustust, nagu:

F.   arvestades, et direktiivi 2002/73/EÜ aeglane või vähekvaliteetne rakendamine ohustab Lissaboni strateegia edu ning ühenduse sotsiaalse ja majandusliku suutlikkuse potentsiaali täiel määral arendamist;

G.   arvestades, et mitmel liikmesriigil esines direktiivi 2002/73/EÜ ülevõtmisel raskusi, eelkõige selliste konkreetsete ja asjakohaste meetmete sätestamisel, mis parandaksid olukorda soolise võrdõiguslikkuse vallas ja vähendaksid ebavõrdset kohtlemist töö saamisel, kutseõppes ja edutamisel ning töötingimuste pakkumisel;

H.   arvestades, et nendes valdkondades tuleks soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist arvesse võtta;

I.   arvestades, et sooline diskrimineerimine on süvenenud muus sotsiaalses ja poliitilises mõttes, mille põhjuseks on jätkuvalt esinevad soolised palgaerinevused, eelkõige nn naiste- ja meestekesksete majandussektorite vahel;

J.   arvestades, et naiste majanduslik sõltumatus on nende emantsipatsiooni alus ning seetõttu on tööhõive koos seonduvate õigustega nende isikliku arengu ja sotsiaalse kaasatuse tagatis, ning seega tuleks edendada võrdset kohtlemist nõudvaid õigusakte,

1.   kutsub komisjoni üles tähelepanelikult jälgima direktiivi 2002/73/EÜ ülevõtmist ja selle raames vastuvõetavate õigusaktide täitmist ning jätkama liikmesriikidele surve avaldamist; rõhutab vajadust eraldada nende eesmärkide saavutamiseks piisavalt ressursse;

2.   tuletab meelde paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti 34 ning eriti nõukogu võetud kohustust innustada liikmesriike koostama ja avaldama vastavustabeleid direktiivide ja siseriiklike ülevõtmismeetmete kohta; on arvamusel, et vastavustabelite kättesaadavus lihtsustaks komisjoni ülesannet jälgida direktiivi 2002/73/EÜ ülevõtmist;

3.   märgib, et tihe koostöö liikmesriikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi pädevate komisjonide vahel soolist võrdõiguslikkust käsitlevate õigusaktide ülevõtmise ja rakendamise jälgimisel tooks soolise võrdõiguslikkuse poliitikutele ja kodanikele lähemale;

4.   väljendab rahulolu arvukate üksikasjalike vastuste üle, mille liikmesriikide parlamendid ja soolise võrdõiguslikkusega tegelevad asutused saatsid lühikese aja jooksul rakendamise hetkeseisu ja sellega seotud probleemide kohta;

5.   peab kahetsusväärseks asjaolu, et komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule, mis põhineb liikmesriikide enne 2005. aasta lõppu esitatud teabel, ei ole veel avaldatud;

6.   taunib tõsiasja, et teatavates siseriiklikes õigusaktides ei sõnastata otsese ja kaudse diskrimineerimise, ahistamise ja seksuaalse ahistamise mõisteid piisava selgusega;

7.   tunneb muret asjaolu pärast, et mitmes liikmesriigis ei ole keelatud diskrimineerimise mõiste piisavalt lai, et olla kooskõlas direktiiviga 2002/73/EÜ; tuletab meelde, et keelatud diskrimineerimine mõjutab nii era- kui ka avalikku sektorit;

8.   kahetseb asjaolu, et mõned siseriiklikud õigusaktid on vastuolus tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate sanktsioonide põhimõttega, kuna nendes sätestatakse ülemmäärad hüvitiste või kahjutasude maksmiseks diskrimineerimise ohvritele;

9.   juhib tähelepanu asjaolule, et naiste ebasoodsam kohtlemine raseduse või sünnituspuhkuse tõttu on diskrimineerimine; taunib tõsiasja, et mõned liikmesriigid ei ole selgesõnaliselt tunnustanud õigust naasta pärast sünnituspuhkust samale või samaväärsele töökohale;

10.   kutsub liikmesriike üles tagama, et direktiivi 2002/73/EÜ kõik sätted võetakse täielikult, õigesti ja tõhusalt üle ning et nende rakendamine toimub nõuetekohaselt;

11.   väljendab rahulolu nende liikmesriikide pingutuste üle, kes on direktiivi 2002/73/EÜ nõudeid laiendanud või tugevdanud, eriti selliste algatuste üle, mille abil tagatakse kaitse diskrimineerimise eest ka ühiskonna uutes valdkondades;

12.   palub liikmesriikidel võtta meetmeid, et innustada tööandjaid edendama töötingimusi, mis aitaksid vältida seksuaalset ahistamist ja soolist ahistamist, ning kehtestama korra sellise käitumise ennetamiseks;

13.   nõuab tungivalt, et liikmesriigid töötaksid välja suutlikkuse ja tagaksid piisavad vahendid direktiivis 2002/73/EÜ sätestatud võrdse kohtlemise ning sugudevaheliste võrdsete võimalustega tegelevate asutuste jaoks, ning tuletab meelde, et direktiivis nõutakse nimetatud organite sõltumatuse tagamist;

14.   võtab teadmiseks erinevad lähenemisviisid, et rakendada direktiivi 2002/73/EÜ artiklit 8 a, milles rõhutatakse vajadust koostöö ja heade tavade vahetamise järele liikmesriikide vahel; on arvamusel, et nii komisjoni soolise võrdõiguslikkusega tegelevate riiklike asutuste võrgustik kui ka Equinet on olulised vahendid kõnealuse koostöö tõhustamiseks ning naiste ja meeste võrdset kohtlemist käsitlevate ühenduse õigusaktide ühtse rakendamise edendamiseks;

15.   kiidab heaks komisjoni kavatsuse viia 2009. aastal läbi uurimus soolise võrdõiguslikkusega tegelevate asutuste korralduse kohta; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles mõõtma ELi kodanike teadmiste taset soolise võrdõiguslikkusega tegelevate asutuste pakutavate teenuste osas ning käivitada teabekampaaniad nimetatud asutuste laiemaks tutvustamiseks;

16.   juhib tähelepanu asjaolule, et naised ei ole täielikult teadlikud direktiivis 2002/73/EÜ sätestatud õigustest, millele viitab soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas menetletavate kaebuste väike arv; kutsub liikmesriike, ametiühinguid, tööandjaid ja valitsusväliseid organisatsioone üles suurendama pingutusi, et teavitada naisi võimalustest, mis on diskrimineerimise ohvritele avatud alates 2005. aastast jõustunud siseriiklike õigusaktide kohaselt;

17.   märgib diskrimineerimise ohvrite vähest usaldust kohtuliku kaitse suhtes; kutsub liikmesriike üles tagama, et antav abi on sõltumatu ja kergesti kättesaadav, tugevdama diskrimineerimise ohvritele tagatavaid garantiisid ning pakkuma kohtulikku kaitset isikutele, kes kaitsevad direktiiviga 2002/73/EÜ kaitstud isikut või tunnistavad tema kasuks;

18.   kutsub komisjoni üles uurima, kas liikmesriigid tagavad, et ohvreid, ühendusi ja organisatsioone, kellel on õigustatud huvi direktiivi 2002/73/EÜ järgi, ei takistataks õiguslike vahenditega või muul viisil, näiteks liiga lühikeste tähtaegade kehtestamisega, kohtumenetluse algatamisel diskrimineerimise eest kaitsvate normide ja võrdsete õiguste rikkumiste esinemise korral või, ohvrite puhul, et neid ei takistataks täielikult kasutamast direktiiviga 2002/73/EÜ antud õigusi muudes haldusmenetlustes;

19.   tunnistab positiivset mõju seoses diskrimineeriva tegevuse ärahoidmise ja hindamisega, mida on võimalik saavutada tihedas koostöös soolise võrdõiguslikkusega tegelevate asutuste ja tööinspektorite vahel; kutsub liikmesriike üles nõudma tööinspektorite koolitamist seoses direktiivi 2002/73/EÜ ülevõtmisest tulenevate uute ülesannetega ning uute vahenditega, nagu tõendamiskohustuse muutmine;

20.   rõhutab valitsusväliste organisatsioonide väga olulist rolli diskrimineerimise ohvrite abistamisel; palub riigiasutustel eraldada ressursse lepitus- ja abiprojektidele, mida on keerulisem teostada kui teabekampaaniaid;

21.   rõhutab usaldusväärsete, võrreldavate ja kättesaadavate kvantiteedi- ja kvaliteedinäitajate ning soopõhise statistika olulisust, et tagada kõnealuse direktiivi rakendamine ja järelmeetmed; nõuab tungivalt, et soolise võrdõiguslikkusega tegelevad asutused suurendaksid oma pingutusi sõltumatute uurimuste korraldamisel, sõltumatute aruannete avaldamisel ning soovituste andmisel diskrimineerimisega seotud teemadel; tuletab meelde Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi rolli, kuna talle on pandud ülesanne koguda ja analüüsida soolise võrdõiguslikkusega seotud teavet, tõsta ELi kodanike soolise võrdõiguslikkuse alast teadlikkust ning töötada välja metodoloogilised vahendid soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise toetamiseks;

22.   juhib tähelepanu vajadusele edendada dialoogi tööturu osapoolte vahel, et kohaldada võrdse kohtlemise põhimõtet, teostades järelevalvet töötavade, kollektiivlepingute, toimimisjuhendite, kogemuste ja heade tavade uurimise ja vahetamise üle;

23.   kutsub liikmesriike üles ergutama tööandjaid esitama oma töötajatele ja nende esindajatele korrapäraselt teavet naiste ja meeste võrdse kohtlemise põhimõtte järgimise kohta;

24.   kutsub liikmesriike üles ergutama tööandjaid esitama oma töötajatele ja nende esindajatele regulaarselt teavet soolise võrdõiguslikkuse kohta;

25.   rõhutab vajadust töötada välja siseriiklikud mehhanismid eesmärgiga teostada järelevalvet võrdse töötasu maksmise ning pärast emapuhkust, isapuhkust või ülalpeetava pereliikme eest hoolitsemise puhkust tööle naasmise põhimõtte rakendamise üle;

26.   märgib, et palgaerinevused ei ole kadunud ning et naised saavad meestest keskmiselt 15 % väiksemat töötasu, et nimetatud erinevus vähenes ajavahemikul 2000–2006 vaid 1 % võrra ning et naiste osakaal juhtivtöötajate seas on endiselt meeste omast palju väiksem; rõhutab vajadust töötada välja siseriiklikud mehhanismid eesmärgiga teostada järelevalvet võrdse töötasu maksmise põhimõtte rakendamise üle ning kutsub komisjoni üles uuendama selleks toetusmeetmete kavandamist, võttes nõuetekohaselt arvesse subsidiaarsuse põhimõtet;

27.   rõhutab vajadust innustada algatusi, mis toetavad äriühingutes sellise personalipoliitika ja positiivsete meetmete väljatöötamist ja elluviimist, mis edendavad soolist võrdõiguslikkust; kutsub liikmesriike üles soovitama ettevõtjatele arendada ja rakendada soolise võrdõiguslikkuse kavasid ning edendada sugupoolte võrdset esindatust juhtorganites ja otsustusorganites;

28.   tuletab liikmesriikidele meelde, kui oluline on soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise ning töö- ja pereelu ühitamise põhimõtte aktiivne rakendamine õigusaktide väljatöötamisel ja rakendamisel;

29.   rõhutab vajadust võidelda konkreetsete takistustega, mis seisavad puuetega naiste ja tütarlaste ning puuetega laste vanemate ees seoses võrdse juurdepääsuga haridusele ja tööturule, ning vajadust kohandada meetmeid, et lisada sooline mõõde kõikidesse poliitikavaldkondadesse ning et rahuldada nimetatud inimrühmade erivajadusi;

30.   juhib tähelepanu vajadusele tagada lapsehoolduspuhkuse suurem paindlikkus, eelkõige puuetega laste vanemate puhul;

31.   kutsub liikmesriike üles võtma sihipäraseid meetmeid, et kaotada tütarlaste ja noorte naiste diskrimineerimine koolist kutseõppeasutusse ning kutseõppeasutusest tööturule suundumisel ja samuti tööturule naasmise ajal pärast lapsehoolduspuhkust või sugulaste eest hoolitsemist; juhib tähelepanu riiklike lastehoiu- ja raviteenuste ning eakate inimeste hoolduse vajaduse järele; juhib liikmesriikide tähelepanu kohustusele, mille need on kõnealustes küsimustes endale võtnud 2002. aasta Barcelona tippkohtumisel;

32.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele ja siseriiklikele soolise võrdõiguslikkusega tegelevatele asutustele.

(1) EÜT C 321, 31.12.2003, lk 1. (2) EÜT L 269, 5.10.2002, lk 15.