Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2009. aasta resolutsioon Iraani kohta: Shirin Ebadi juhtum
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Iraani kohta, eelkõige neid, mis käsitlevad inimõigusi;
– võttes arvesse kolmandat parlamentidevahelist kohtumist, mis toimus Euroopa Parlamendi ja Iraani Islamivabariigi Majlise (parlamendi) vahel 4. ja 5. novembril 2008 Brüsselis, ja sellekohast raportit;
– võttes arvesse eesistujariigi 22. detsembril 2008 Euroopa Liidu nimel esitatud deklaratsiooni juristi ja 2003. aasta Nobeli rahupreemia laureaadi Shirin Ebadi juhtimisel töötanud inimõiguste kaitse keskuse sulgemise kohta Iraani politsei poolt;
– võttes arvesse nõukogu eesistuja 31. detsembril 2008. aastal tehtud avaldusi Shirin Ebadi vastaste ähvarduste kohta;
– võttes arvesse ÜRO peasekretäri 3. jaanuari 2009. aasta avaldust Shirin Ebadi ahistamise ja tagakiusamise ning tema turvalisuse ja julgeoleku kohta;
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee eelmisi resolutsioone ja eelkõige 18. detsembri 2008. aasta resolutsiooni 63/191 inimõiguste olukorra kohta Iraani Islamivabariigis;
– võttes arvesse ÜRO peasekretäri 1. oktoobri 2008. aasta aruannet inimõiguste olukorra kohta Iraani Islamivabariigis;
– võttes arvesse 9. detsembril 1998. aastal vastuvõetud ÜRO inimõiguste kaitsjate deklaratsiooni;
– võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti, milles kõigis Iraan on osaline;
– võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,
A. arvestades, et üldine inimõiguste olukord Iraanis on 2005. aastast alates pidevalt halvenenud igas suhtes, eelkõige seoses inimõiguste ja poliitiliste vabaduste teostamisega, hoolimata asjaolust, et Iraan on mitmete asjaomaste rahvusvaheliste õigusaktide raames võtnud endale kohustuseks inimõigusi ja põhivabadusi edendada ja kaitsta;
B. arvestades, et 21. detsembril 2008 sulgesid Iraani politsei ja julgeolekutöötajad inimõiguste kaitse keskuse, mida juhtis Shirin Ebadi, ja seda just ajal, mil keskus valmistus tähistama inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. aastapäeva;
C. arvestades, et 29. detsembril 2008 otsiti Shirin Ebadi kontor Teheranis läbi ning dokumendid ja arvutid võeti kaasa; arvestades, et 1. jaanuaril 2009 korraldasid vaenulikud rahvahulgad Ebadi vastaseid hüüdlauseid hõigates demonstratsiooni tema kodu ja kontori ees, kiskusid maha tema õigusbüroo sildi ja märgistasid hoone grafitiga;
D. arvestades, et üha rohkem on tõendeid selle kohta, et Iraani ametivõimud kiusavad Shirin Ebadit intensiivsemalt taga tema kontaktide tõttu ÜRO inimõiguste ametnikega ja seetõttu, et viimased kasutasid tema keskuse antud teavet ÜRO 2. oktoobri 2008. aasta aruandes, mis käsitles inimõiguste olukorda Iraanis;
E. arvestades, et Shirin Ebadi sai tapmisähvardusi pärast seda, kui ta otsustas kaitsta Bahá'í usu seitset juhtliiget, kes kõik koos arreteeriti 2008. aasta mais; arvestades, et inimõiguste kaitse keskus avaldas samuti protesti, kui ametivõimud keelasid tudengitele pääsu ülikooli;
F. arvestades, et Iraani ametlik uudisteagentuur (IRNA) levitas augustis 2008 valeteavet, et Shirin Ebadi tütar Narges Tavasolian olevat astunud Bahá'í usku, ja sellisel väitel võivad olla rasked tagajärjed, kuna bahá'ísid kiusatakse Iraanis karmilt taga;
G. arvestades, et Iraani teise tuntud inimõiguste keskuse Kurdistani inimõiguste organisatsiooni liikmeid ahistavad ametivõimud sama rängalt ning neid ähvardab pidev vahistamisoht; arvestades, et eelkõige keskuse rajaja Mohammad Sadiq Kaboudvandile on määratud "Kurdistani inimõiguste organisatsiooni loomisega riigi julgeoleku vastase tegevuse" süüdistuse alusel 10 aastat vangistust;
H. arvestades, et Iraani valitsusel ja ametivõimudel on kindel kohustus kaitsta inimõiguste kaitsjaid; arvestades, et eelnimetatud ÜRO inimõiguste kaitsjate deklaratsiooniga, mille ÜRO Peaassamblee võttis konsensuse alusel vastu 1998. aastal, nähakse ette, et riigid võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada pädevate asutuste poolt [inimõiguste kaitsjate] kaitse mis tahes vägivalla, ähvarduse, kättemaksu, de facto või de jure ebasoodsa diskrimineerimise, surve või muu meelevaldse tegevuse eest nende legitiimsetel jõupingutustel edendada inimõigusi,
1. mõistab sügavalt hukka Shirin Ebadi represseerimise, tagakiusamise ja ähvardamise ning Teherani inimõiguste kaitse keskuse sulgemise, ja väljendab sügavat muret inimõiguste kaitsjate intensiivsemaks muutunud tagakiusamise pärast Iraanis; juhib tähelepanu asjaolule, et Iraani julgeolekujõudude reid Teherani inimõiguste kaitse keskusesse on osa ulatuslikumast katsest vaigistada inimõigustega tegelev kogukond Iraanis;
2. väljendab tõsist muret selle pärast, et Shirin Ebadi jätkuv tagakiusamine, ähvardamine ja ründamine ei ohusta mitte üksnes tema enda turvalisust ja julgeolekut, vaid ka Iraani kodanikuühiskonna aktiviste ja inimõiguste kaitsjaid;
3. toonitab, et inimõiguste kaitse keskuse sulgemine on lisaks rünnakule Shirin Ebadi ja Iraani inimõiguste kaitsjate vastu ka rünnak terve rahvusvahelise inimõigustega tegeleva kogukonna vastu, kuhu ta kuulub mõjuka ja juhtiva liikmena;
4. nõuab tungivalt, et Iraani ametivõimud lõpetaksid Shirin Ebadi represseerimise, tagakiusamise ja ähvardamise, et tagada ta turvalisus ja julgeolek, ning annaksid loa inimõiguste kaitse keskuse taasavamisele; kutsub Iraani ametivõime üles laskma inimõiguste kaitse keskusel, Kurdistani inimõiguste organisatsioonil ja teistel inimõiguste ühendustel takistamatult tegutseda;
5. kutsub Iraani ametivõime üles täitma nende rahvusvahelisi inimõigustealaseid kohustusi, täpsemalt aga järgima Iraani poolt allkirjastatud ja ratifitseeritud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis sätestatud õigust rahumeelsele kogunemisele;
6. kordab taas varem väljendatud muret inimõiguste eest võitlevate ja surmanuhtluse vastu kampaaniaid korraldavate Iraani kodanike jälitamise ja vangistamise pärast, kusjuures neid süüdistatakse sageli riigi julgeoleku vastases tegevuses; kutsub Iraani samuti üles lõpetama poliitiliste vastaste ja inimõiguste kaitsjate ahistamise, hirmutamise ja tagakiusamise, sealhulgas vabastama meelevaldselt või poliitiliste vaadete pärast vangistatud isikuid ning lõpetama inimõiguste rikkumise karistamatuse;
7. mõistab kõige karmimal viisil hukka kolm kividega surnuksloopimist, mis toimusid kohtunike esindaja kinnitusel Mashhadi linnas 2008. aasta detsembri lõpus, ning kutsub Iraani ametivõime üles järgima väljakuulutatud moratooriumi ning võtma võimalikult kiiresti vastu õigusaktid kõnealuse julma karistuse kaotamiseks;
8. väljendab tõsist muret Mohammad Sadiq Kaboudvandi tervisliku seisundi pärast, mis on tema vangistamisest alates järjest halvenenud; käsitleb teda süümevangina ning nõuab tema viivitamatut ja tingimusteta vabastamist ning samuti seda, et talle antaks arstiabi;
9. peab äärmiselt taunimisväärseks tudengite puhul jätkuvalt kasutatavat õpingutest kõrvalejätmise meetodit, millega karistatakse neid avalike arutelude korraldamise eest ning kutsub ametivõime üles vabastama neid, kes vahistati viimasel iga-aastasel riiklikul tudengipäeval, 6. detsembril 2008 Shīrāzi ülikoolis;
10. palub Iraani ametivõimudel austada valitsuse nõude kohaselt usuvähemusi ning vabastada viivitamatult Bahá'í juhid Fariba Kamalabadi, Jamaloddin Khanjani, Afif Naeimi, Saeid Rasaie, Mahvash Sabet, Behrouz Tavakkoli ja Vahid Tizfahm, kuna nad vangistati üksnes nende usuliste veendumuste tõttu;
11. nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon jätkaksid inimõiguste olukorra uurimist Iraanis ning esitaksid 2009. aasta esimeses pooles sellekohase ülevaatliku aruande ja jätkaksid konkreetsete inimõiguste rikkumiste juhtumite tõstatamist;
12. toonitab, et võimalik tulevane koostöö- ja kaubanduslepingu sõlmimine Iraani ja ELi vahel sõltub samuti Iraani inimõiguste olukorra märkimisväärsest paranemisest;
13. palub nõukogu eesistujal ja liikmesriikide diplomaatilistel esindajatel Iraanis asuda kiiresti kooskõlastatult tegutsema eelnimetatud probleemide lahendamiseks;
14. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO inimõiguste nõukogule, Iraani ülemkohtunikule ning Iraani Islamivabariigi valitsusele ja parlamendile.