Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikleid 136–145;

–   võttes arvesse riigipeade ja valitsusjuhtide 9. detsembri 1989. aasta deklaratsiooni töötajate sotsiaalsete põhiõiguste ühenduse harta kohta ja eelkõige selle artikleid 17 ja 18;

–   võttes arvesse Euroopa Nõukogu 1996. aastal läbivaadatud Euroopa sotsiaalhartat ja eelkõige selle artiklit 21;

–   võttes arvesse 7. detsembril 2000. aastal Nice'is vastu võetud ning 2007. aasta detsembris Euroopa Parlamendis 27 liikmesriigi riigipeade ja valitsusjuhtide poolt ametlikult allkirjastatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ja eelkõige selle artiklit 27;

–   võttes arvesse 23. juunil 1971. aastal vastu võetud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsiooni nr 135 töötajate esindajatele ettevõttes võimaldatava kaitse ja soodustuste kohta ning eelkõige selle artiklit 5;

–   võttes arvesse nõukogu 22. septembri 1994. aasta direktiivi 94/45/EÜ Euroopa töönõukogu asutamise või töötajate teavitamis- ja nõustamiskorra sisseseadmise kohta liikmesriigiülestes ettevõtetes või kontsernides(1);

–   võttes arvesse nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiivi 98/59/EÜ kollektiivseid koondamisi käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta(2);

–   võttes arvesse nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta(3);

–   võttes arvesse nõukogu 8. oktoobri 2001. aasta määrust (EÜ) nr 2157/2001 Euroopa äriühingu (SE) põhikirja kohta(4);

–   võttes arvesse nõukogu 8. oktoobri 2001. aasta direktiivi 2001/86/EÜ, millega täiendatakse Euroopa äriühingu põhikirja töötajate kaasamise suhtes(5);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/14/EÜ, millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik Euroopa Ühenduses(6), ning Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisdeklaratsiooni töötajate esindamise kohta(7);

–   võttes arvesse nõukogu 22. juuli 2003. aasta direktiivi 2003/72/EÜ, millega täiendatakse Euroopa ühistu põhikirja töötajate kaasamise osas(8);

–   võttes arvesse oma 10. mai 2007. aasta resolutsiooni töötajate teavitamist ja nendega konsulteerimist käsitlevate Euroopa õigusaktide tõhustamise kohta(9);

–   võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv Euroopa töönõukogu asutamise või töötajate teavitamis- ja konsulteerimiskorra sisseseadmise kohta liikmesriigiülestes ettevõtetes või kontsernides (uuestisõnastamine) (KOM(2008)0419) ja selle ettepaneku lisa (SEK(2008)2166);

–   võttes arvesse komisjoni 17. märtsi 2008. aasta teatist direktiivi 2002/14/EÜ kohaldamise läbivaatamise kohta Euroopa Liidus (KOM(2008)0146) ja komisjoni töödokumenti (SEK(2008)0334);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ja majandus- ja rahanduskomisjoni ning õiguskomisjoni arvamusi (A6-0023/2009),

A.   arvestades, et direktiivi 2002/14/EÜ ülevõtmine liikmesriikide poolt on hilinenud ning et mõned liikmesriigid on piirdunud direktiivis sätestatud kohaldatavate miinimumnõuete teatavate aspektide ülevõtmisega;

B.   arvestades, et praegune finantskriis toob ELi majanduse jaoks kaasa tagajärgi, mis puudutavad ettevõtete ümberkorraldamist, ühinemist ja ümberpaigutamist ELi tasandil;

C.   arvestades, et direktiivi 2002/14/EÜ eesmärk on kehtestada üldraamistik töötajate teavitamiseks neile tööd andva ettevõtte tulevikust ja nende tõhusaks nõustamiseks enne ettevõtte majanduslikust arengust tulenevaid muudatusi;

D.   arvestades, et töötajate teavitamine ja nõustamine on sotsiaalse turumajanduse kesksed elemendid, mida ei tuleks vaadelda ettevõtete majandusliku arengu takistusena;

E.   arvestades, et Euroopa Liidus on 23 miljonit alla 250 töötajaga ettevõtet (mis moodustab 99 % ettevõtetest ja kes annavad tööd enam kui 100 miljonile inimesele), ning et ELi institutsioonidel on kohustus tagada ja edendada töötajate õigust teavitamisele ja nõustamisele;

Töötajate teavitamise ja nõustamise järkjärguline edendamine ELis

1.   tunnistab, et direktiivi 2002/14/EÜ ülevõtmine on mõnes liikmesriigis oluliselt hilinenud, mistõttu on selle hindamiseks vaja rohkem aega; rõhutab siiski, et liikmesriikides, kus varem polnud töötajate teavitamise ja nõustamise üldist süsteemi, on kõnealusel direktiivil märkimisväärne mõju;

2.   nõuab tungivalt, et liikmesriigid, kes ei ole veel direktiivi 2002/14/EÜ nõuetekohaselt üle võtnud, teeksid seda võimalikult kiiresti;

3.   on seisukohal, et komisjoni sellekohaste algatuste raames tuleks tihedas koostöös asjaomaste liikmesriikide ametiasutuste ja sotsiaalpartneritega käsitleda põhjalikumalt probleeme, mis on ilmnenud direktiivi 2002/14/EÜ tõlgendamisel ja ülevõtmismeetmete vastavusega seoses, ning need lahendada;

4.   võtab teadmiseks, et mõned liikmesriigid ei ole direktiivi 2002/14/EÜ ülevõtmismeetmetes võtnud arvesse näiteks noori töötajaid, osalise tööajaga töötavaid naisi ja lühiajalise tähtajalise lepingu alusel töötavaid töötajaid; kutsub seetõttu liikmesriike üles viima ettevõtte töötajate loendamist puudutavad sätted kooskõlla direktiivi teksti ja mõttega, s.t tagama, et künniste arvutamisel lähtutaks alati tegelikust töötajate arvust, muid tingimusi seadmata;

5.   peab asjakohaseks, et liikmesriigid kehtestaksid oma siseriiklikke tavasid järgides selgelt tingimused ja piirangud, mis puudutavad direktiivi 2002/14/EÜ artiklit 6 konfidentsiaalse teabe kohta, ning võtaksid arvesse:

6.   kutsub liikmesriike üles oma ülevõtmismeetmetes:

7.   kutsub üles liikmesriike, kes pole kehtestanud artikli 6 lõikes 3 ettenähtud tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi juhuks, kui rikutakse norme, mis puudutavad töötajate õigust teavitamisele ja nõustamisele, selliseid karistusi kehtestama;

8.   kutsub üles kõiki liikmesriike, kes pole loonud töötajate usaldusisikute kaitse süsteemi, sellist süsteemi looma;

9.   teeb ettepaneku, et liikmesriigid, kus töötajate usaldusisikute kaitse tagatakse tavapäraselt ametiühingute ja tööandjate ühenduste vaheliste läbirääkimiste teel saavutatud kokkuleppe abil, kehtestaksid töötajate usaldusisikutele tugeva täiendava kaitse juhuks, kui läbirääkimised peaksid ebaõnnestuma;

Direktiivi 2002/14/EÜ ülevõtmismeetmete rakendamine ja parandamine

10.   peab vajalikuks töötada välja ja teha liikmesriikidele kättesaadavaks mitmesugused võimalikud karistused, mida liikmesriigid võiksid kohaldada tööandjate suhtes, kes rikuvad direktiivis 2002/14/EÜ sätestatud töötajate õigust teavitamisele ja nõustamisele;

11.   rõhutab, et liikmesriigid ei tohi kasutada subsidiaarsust põhjendusena sellele, et nad pole täitnud oma kohustust kehtestada piisavalt ranged karistused, mis hoiaksid ära direktiivi 2002/14/EÜ rikkumise tööandjate poolt;

12.   juhib tähelepanu Euroopa Ühenduste Kohtu 8. juuni 1994. aasta otsusele(10), mille kohaselt on ebapiisava menetlus- ja institutsioonide süsteemiga liikmesriikidel kohustus luua sobivad õiguslikud vahendid, millega kehtestatakse asjakohased haldus- ja kohtumenetlused ning asjakohased, tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused tööandjatele, kes ei täida töötajate teavitamise ja nõustamise kohustust;

13.   kutsub liikmesriike üles juhinduma direktiivi 2002/14/EÜ läbivaatamiseni haldus- või kohtumenetluse meetmete sätestamisel ning töötajate teavitamise ja nõustamise kohustust mittetäitvatele tööandjatele karistuste kehtestamisel Euroopa Kohtu pretsedendiõigusest;

14.   peab vajalikuks jälgida, et liikmesriikide poolt vastu võetud ülevõtmismeetmed tagaksid, et töötajate usaldusisikute õigus teavitamisele ja nõustamisele on automaatne õigus kooskõlas direktiivi 2002/14/EÜ õige tõlgendusega;

15.   peab vajalikuks kehtestada töötajate usaldusisikute ülesannete täitmise kord, et kõnealuseid ülesandeid teostataks tööaja raames ja et nende eest makstaks vastavat tasu;

16.   peab vajalikuks tagada riiklike haldusorganite ning riigi- ja finantssektori töötajate usaldusisikutele samad teavitamist ja nõustamist puudutavad õigused, mis on antud muudele töötajatele;

17.   peab vajalikuks vaadata läbi otsese nõustamise kasutamise võimalused juhul, kui on olemas valitud esindusorganid või ametiühingud, ning vältida seeläbi tööandjate sekkumist otsese nõustamise kaudu teemadesse, mille kohta kehtib ametiühingute õigus pidada kollektiivläbirääkimisi, näiteks töötasu;

18.   palub kaaluda vajadust muuta ettevõtte või üksuse töötajate arvu künniseid, millest alates kohaldatakse direktiivi 2002/14/EÜ, et arvata selle kohaldamisalast välja üksnes mikroettevõtted;

19.   juhib liikmesriikide tähelepanu asjaolule, et kuigi esineb veel kahtlusi mõiste "ettevõte" täpse tähenduse suhtes direktiivis 2002/14/EÜ, on selles küsimuses olemas ulatuslik Euroopa Kohtu pretsedendiõigus, ning kutsub liikmesriike üles toetuma oma ülevõtmismeetmetes pretsedendiõigusele, et vältida rikkumismenetlusi liikmesriikide vastu;

20.   nõuab tungivalt, et komisjon võtaks võimalikult kiiresti meetmeid, mis tagaksid direktiivi 2002/14/EÜ nõuetekohase ülevõtmise liikmesriikide poolt, kontrollides kõiki punkte, mille osas on tekkinud puudujääke või raskusi, nagu ettevõtete töötajate arvu kindlaksmääramist puudutavad siseriiklikud sätted ja tavad, artikli 3 lõigetes 2 ja 3 ettenähtud erisätete kasutamine ning artiklis 6 sätestatud konfidentsiaalsusklausli suhtes kohaldatavad tagatised; palub komisjonil algatada rikkumismenetlused liikmesriikide suhtes, kes ei ole direktiivi üle võtnud või kes pole seda teinud nõuetekohaselt;

21.   kutsub komisjoni üles esitama hindamisaruande direktiivi 2002/14/EÜ rakendamise abil saavutatud tulemuste kohta, mis puudutavad sotsiaalse dialoogi ning ennetus- ja ärahoidmisvõime ja tööalase konkurentsivõime tugevdamist tööturul, aga ka suutlikkust vältida halduslikke, õiguslikke ja rahalisi raskusi väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes, ning lisama aruandele vajaduse korral asjakohaseid ettepanekuid;

22.   tunneb heameelt ettepaneku üle võtta vastu nõukogu määrus Euroopa osaühingu põhikirja kohta (KOM(2008)0396), milles võetakse arvesse väikeettevõtete erivajadusi;

23.   palub komisjonil, kelle ülesanne on jälgida ettevõtete ühinemisi ja ülevõtmisi, tagada, et ühinemis- ja ülevõtmisotsuste tegemisel järgitaks siseriiklikus ja ühenduse õiguses sätestatud eeskirju töötajate teavitamise ja nõustamise kohta;

24.   on seisukohal, et teave, millel võib avalikustamise korral olla ettevõtet majanduslikult väga tugevalt kahjustav mõju, peaks jääma täiesti konfidentsiaalseks ajani, mil võetakse vastu lõplik otsus ettevõtet puudutavate oluliste majanduslike küsimuste kohta (nt eellepingu vormis);

25.   palub komisjonil anda korrapäraselt teavet täiendustest, mis puudutavad töötajate õigust teavitamisele ja nõustamisele, ning lisada see teema Euroopa sotsiaalse dialoogi päevakorda nii kutsealaülesel kui ka valdkondlikul tasandil;

26.   kutsub komisjoni üles julgustama sotsiaalpartnereid mõjutama ennetavalt ja positiivselt rakendamist riiklikul tasandil, eelkõige heade tavade levitamise abil;

27.   kutsub komisjoni üles tegema võimalikult kiiresti algatusi, mille eesmärk on tugevdada Euroopa Liidus tõhusat koostöökultuuri sotsiaalpartnerite vahel töötajate teavitamise ja nõustamise valdkonnas, võttes arvesse teemade iseloomu ning ettevõtete omadusi ja suurust;

28.   märgib rahulolevalt, et Euroopa Ühenduse Reederite Ühingu ja Euroopa Transporditöötajate Föderatsiooni vahelises kokkuleppes 2006. aasta meretöönormide konventsiooni kohta viidatakse nõustamisele erinevate küsimuste puhul, nagu töötajate tervise- ja ohutusriskid ning lepingute ennetähtaegne lõpetamine;

29.   tervitab komisjoni 10. oktoobri 2007. aasta teatises "Sotsiaalõigusliku raamistiku ümberhindamine eesmärgiga luua ELis rohkem ja paremaid töökohti merenduse valdkonnas" (KOM(2007)0591) nimetatud komisjoni algatust, mis puudutab direktiivi 2002/14/EÜ, ning palub seega komisjonil vaadata uuesti läbi võimalus teha direktiivi 2002/14/EÜ artikli 3 lõikes 3 ettenähtud erand direktiivi kohaldamisel;

30.   kutsub komisjoni üles kaaluma direktiivide 94/45/EÜ, 98/59/EÜ, 2001/23/EÜ, 2001/86/EÜ, 2002/14/EÜ, 2003/72/EÜ ja määruse (EÜ) nr 2157/2001 kooskõlastamise vajadust, et teha kindlaks, kas kattuvuste ja vastuolude kõrvaldamiseks tuleks teha muudatusi; on seisukohal, et võimalikud muudatused tuleks teha üheaegselt;

o
o   o

31.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Regioonide Komiteele ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) EÜT L 254, 30.9.1994, lk 64. (2) EÜT L 225, 12.8.1998, lk 16. (3) EÜT L 82, 22.3.2001, lk 16. (4) EÜT L 294, 10.11.2001, lk 1. (5) EÜT L 294, 10.11.2001, lk 22. (6) EÜT L 80, 23.3.2002, lk 29. (7) EÜT L 80, 23.3.2002, lk 34. (8) ELT L 207, 18.8.2003, lk 25. (9) ELT C 76 E, 27.3.2008, lk 138. (10) 8. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas komisjon v. Ühendkuningriik (C-382/92, EKL 1994, lk I-2435); 8. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas komisjon v. Ühendkuningriik (C-383/92, EKL 1994, lk I-2479).