Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Teisipäev, 13. jaanuar 2009 - Strasbourg
Koostöö tsiviillennunduse ohutuse reguleerimise valdkonnas *
 Ovoalbumiini ja laktalbumiini ühine kaubandussüsteem (kodifitseeritud versioon) *
 Äriühingute ühinemise, jaotumise, eraldumise, varade üleandmise ja osade või aktsiate vahetamise puhul rakendatav ühine maksustamissüsteem (kodifitseeritud versioon) *
 Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu otsuste osas esitatud apellatsioonikaebuste puhul kehtiva keeltekasutuse kord *
 Kaubandus- ja majandussuhted Lääne-Balkani riikidega
 Ühine põllumajanduspoliitika ja ülemaailmne toiduainetega kindlustatus
 Kodanikuühiskonna dialoogi arendamine Lissaboni lepingu põhjal
 Direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul, ja direktiivi 2006/114/EÜ eksitava ja võrdleva reklaami kohta ülevõtmine, rakendamine ja jõustamine
 Ühine kalanduspoliitika ja ökosüsteemil põhinev lähenemisviis kalavarude majandamisele
 Tegevusraamistik pestitsiidide säästva kasutamise saavutamiseks ***II
 Taimekaitsevahendite turuleviimine ***II
 Eurofonde käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamine (uuesti sõnastamine) ***I
 Riigi rahandus majandus- ja rahaliidus 2007–2008
 Fibromüalgia

Koostöö tsiviillennunduse ohutuse reguleerimise valdkonnas *
PDF 184kWORD 29k
Euroopa Parlamendi 13. jaanuari 2009. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Ühenduse ja Ameerika Ühendriikide vahelise tsiviillennunduse ohutuse reguleerimise alase koostöölepingu sõlmimise kohta (10972/2007 – KOM(2007)0325 – C6-0275/2008 – 2007/0111(CNS))
P6_TA(2009)0001A6-0468/2008

(Nõuandemenetlus)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus (10972/2007 – KOM(2007)0325);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 80 lõiget 2, artikli 133 lõiget 4, artikli 300 lõike 2 esimese lõigu esimest lauset ja artikli 300 lõiget 4;

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 300 lõike 3 esimest lõiku, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C6-0275/2008);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 51, artikli 83 lõiget 7 ja artikli 43 lõiget 1;

–   võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit (A6-0468/2008),

1.   kiidab lepingu sõlmimise heaks;

2.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide ja Ameerika Ühendriikide valitsustele ja parlamentidele.


Ovoalbumiini ja laktalbumiini ühine kaubandussüsteem (kodifitseeritud versioon) *
PDF 191kWORD 30k
Euroopa Parlamendi 13. jaanuari 2009. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus ovoalbumiini ja laktalbumiini ühise kaubandussüsteemi kohta (kodifitseeritud versioon) (KOM(2008)0488 – C6-0334/2008 – 2008/0155(CNS))
P6_TA(2009)0002A6-0510/2008

(Nõuandemenetlus – kodifitseerimine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (KOM(2008)0488);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikleid 26, 87–89, 132 ja 308, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C6-0334/2008);

–   võttes arvesse 20. detsembri 1994. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet õigusaktide tekstide ametliku kodifitseerimise kiirendatud töömeetodi kohta(1);

–   võttes arvesse kodukorra artikleid 80 ja 51;

–   võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A6-0510/2008),

A.   arvestades, et Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma arvamuse kohaselt on kõnealuse ettepaneku puhul tegemist ainult olemasolevate õigusaktide kodifitseerimisega ilma sisuliste muudatusteta,

1.   kiidab heaks komisjoni ettepaneku, mida on kohandatud vastavalt Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma soovitustele;

2.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

(1) EÜT C 102, 4.4.1996, lk 2.


Äriühingute ühinemise, jaotumise, eraldumise, varade üleandmise ja osade või aktsiate vahetamise puhul rakendatav ühine maksustamissüsteem (kodifitseeritud versioon) *
PDF 191kWORD 31k
Euroopa Parlamendi 13. jaanuari 2009. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv eri liikmesriikide äriühingute ühinemise, jaotumise, eraldumise, varade üleandmise ja osade või aktsiate vahetamise ning Euroopa äriühingute (SE) või Euroopa ühistute (SCE) registrijärgse asukoha teise liikmesriiki üleviimise puhul rakendatava ühise maksustamissüsteemi kohta (kodifitseeritud versioon) (KOM(2008)0492 – C6-0336/2008 – 2008/0158(CNS))
P6_TA(2009)0003A6-0511/2008

(Nõuandemenetlus – kodifitseerimine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (KOM(2008)0492);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 94, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C6-0336/2008);

–   võttes arvesse 20. detsembri 1994. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet õigusaktide tekstide ametliku kodifitseerimise kiirendatud töömeetodi kohta(1);

–   võttes arvesse kodukorra artikleid 80 ja 51;

–   võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A6-0511/2008),

A.   arvestades, et Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma arvamuse kohaselt on kõnealuse ettepaneku puhul tegemist ainult olemasolevate õigusaktide kodifitseerimisega ilma sisuliste muudatusteta,

1.   kiidab heaks komisjoni ettepaneku, mida on kohandatud vastavalt Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma soovitustele;

2.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

(1) EÜT C 102, 4.4.1996, lk 2.


Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu otsuste osas esitatud apellatsioonikaebuste puhul kehtiva keeltekasutuse kord *
PDF 182kWORD 29k
Euroopa Parlamendi 13. jaanuari 2009. aasta õigusloomega seotud resolutsioon nõukogu otsuse eelnõu kohta, millega muudetakse Euroopa Ühenduste Esimese Astme kohtu kodukorda Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu otsuste osas esitatud apellatsioonikaebuste puhul kehtiva keeltekasutuse korraga seotud küsimuses (13301/2008 – C6-0348/2008 – 2008/0806(CNS))
P6_TA(2009)0004A6-0508/2008

(Nõuandemenetlus)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse nõukogu eelnõu (13301/2008);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 245 teist lõiku ja Euratomi asutamislepingu artikli 160 teist lõiku, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C6-0348/2008);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 51;

–   võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A6-0508/2008),

1.   kiidab nõukogu eelnõu heaks;

2.   palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

3.   palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb nõuandemenetluseks esitatud teksti oluliselt muuta;

4.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.


Kaubandus- ja majandussuhted Lääne-Balkani riikidega
PDF 225kWORD 68k
Euroopa Parlamendi 13. jaanuari 2009. aasta resolutsioon kaubandus- ja majandussuhete kohta Lääne-Balkani riikidega (2008/2149(INI))
P6_TA(2009)0005A6-0489/2008

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse nõukogu 14. novembri 2005. aasta määrust (EÜ) nr 1946/2005, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2007/2000, millega kehtestatakse erandlikud kaubandusmeetmed Euroopa Liidu stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessis osalevate või sellega seotud riikide ja territooriumite suhtes(1);

–   võttes arvesse nõukogu 17. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1085/2006, millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend(2);

–   võttes arvesse 19.–20. juunil 2003. aastal Thessalonikis kokku tulnud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldusi, milles lubati kõikidele Lääne-Balkani riikidele ühinemist Euroopa Liiduga;

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 16. detsembri 2005. aasta otsust anda endisele Jugoslaavia Makedoonia Vabariigile (FYROM) ELi kandidaatriigi staatus ning Euroopa Ülemkogu 15.–16. juuni 2006. aasta, 14.–15. detsembri 2006. aasta ja 19.–20. juuni 2008. aasta kohtumiste eesistujariigi järeldusi;

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogul 3. oktoobril 2005. aastal vastu võetud otsust alustada ühinemisläbirääkimisi Horvaatiaga;

–   võttes arvesse komisjoni 5. märtsi 2008. aasta teatist Lääne-Balkani riikide ELiga ühinemise väljavaadete avardamise kohta (KOM(2008)0127);

–   võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu 10. juuni 1999. aasta resolutsiooni 1244;

–   võttes arvesse oma 29. märtsi 2007. aasta resolutsiooni Kosovo tuleviku ja ELi rolli kohta(3);

–   võttes arvesse oma 12. oktoobri 2006. aasta seisukohta ettepaneku suhtes võtta vastu nõukogu otsus erakorralise finantsabi andmise kohta Kosovole(4);

–   võttes arvesse oma 23. aprilli 2008. aasta resolutsiooni endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi 2007. aasta eduaruande kohta(5);

–   võttes arvesse oma 10. aprilli 2008. aasta resolutsiooni Horvaatiat käsitleva 2007. aasta eduaruande kohta(6);

–   võttes arvesse oma 15. märtsi 2007. aasta soovitust nõukogule Bosnia ja Hertsegoviina kohta(7);

–   võttes arvesse oma 25. oktoobri 2007. aasta soovitust nõukogule Euroopa Liidu ja Serbia vaheliste suhete kohta(8);

–   võttes arvesse oma 6. septembri 2006. aasta seisukohta ettepaneku suhtes võtta vastu nõukogu ja komisjoni otsus stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu sõlmimise kohta ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Albaania Vabariigi vahel(9);

–   võttes arvesse oma 13. detsembri 2007. aasta seisukohta ettepaneku suhtes võtta vastu nõukogu ja komisjoni otsus stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu sõlmimise kohta ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Montenegro Vabariigi vahel(10);

–   võttes arvesse komisjoni 31. jaanuari 2007. aasta teatist pealkirjaga "Tähtsamate üleeuroopaliste transporditelgede laiendamine naaberriikidesse: suunised transpordi kohta Euroopas ja naaberpiirkondades" (KOM(2007)0032);

–   võttes arvesse komisjoni 5. märtsi 2008. aasta teatist naaberriikidega peetavate transpordialase koostööga seotud selgitavate läbirääkimiste arengu kohta (KOM(2008)0125);

–   võttes arvesse 25. oktoobril 2005. aastal Ateenas allkirjastatud lepingut, millega asutati energiaühendus ELi ja Kagu-Euroopa riikide vahel;

–   võttes arvesse komisjoni 6. novembri 2007. aasta teatist laienemisstrateegia ja peamiste väljakutsete kohta aastateks 2007–2008 (KOM(2007)0663);

–   võttes arvesse oma 16. märtsi 2006. aasta resolutsiooni laienemist käsitleva komisjoni 2005. aasta strateegiadokumendi kohta(11) ning oma 13. detsembri 2006. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta laienemisstrateegia ja peamiste väljakutsete osas aastatel 2006–2007(12);

   võttes arvesse kõiki varasemaid resolutsioone Lääne-Balkani riikide kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ja väliskomisjoni ning regionaalarengukomisjoni arvamusi (A6-0489/2008),

A.   arvestades, et Thessalonikis kokku tulnud Euroopa Ülemkogu sõnastas selgelt Lääne-Balkani riikide Euroopa perspektiivi ja märkis, et stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsess moodustab üldise raamistiku Euroopa suhetele Lääne-Balkani riikidega;

B.   arvestades, et Horvaatia peab praegu ELiga ühinemisläbirääkimisi ning endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik sai 2005. aastal kandidaatriigiks;

C.   arvestades, et ELi kaubanduskontsessioonid ja finantsabi on mänginud keskset rolli Lääne-Balkani riikide stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessis;

D.   arvestades, et Horvaatia liigub kindlalt Euroopa Liidu täieliku liikmesuse suunas, võib viia läbirääkimised lõpule 2009. aastal, täidab jätkuvalt Kopenhaageni poliitilisi ja majanduslikke kriteeriume ning riigis on täielikult toimiv turumajandus, mis võiks olla hea eeskuju teistele piirkonna riikidele;

E.   arvestades, et Kosovo Assamblee võttis 17. veebruaril 2008. aastal vastu resolutsiooni Kosovo iseseisvaks kuulutamise kohta; arvestades, et nõukogu leppis 18. veebruaril 2008 kokku, et liikmesriigid teevad otsuse oma suhete kohta Kosovoga vastavalt siseriiklikele tavadele ja rahvusvahelisele õigusele; arvestades, et ELilt Kosovole antava abi kogusumma on hinnanguliselt 1 miljard eurot ajavahemikuks 2007–2010 ja sellest toetatakse Kosovo poliitilist ja majanduslikku arengut ning rahastatakse ELi osalust rahvusvahelises kohalolekus Kosovos;

F.   arvestades, et majanduslik jõukus ja täielik lõimumine siseturu ja maailma kaubandussüsteemiga on väga oluline kogu Lääne-Balkani piirkonna pikaajalise stabiilsuse ning jätkusuutliku majandusliku ja sotsiaalse kasvu jaoks;

G.   arvestades, et Lääne-Balkani riikide turgude järkjärguline ettevaatlik avamine, sealhulgas riigiti erinev lähenemine, mis soodustab eelkõige piirkondliku turu kujunemist, peaks andma märkimisväärse panuse piirkonna poliitilisse ja majanduslikku stabiliseerimisprotsessi;

H.   arvestades, et suurem koostöö Lääne-Balkani piirkonnas pakub positiivseid kasvuvõimalusi ka Kagu-Euroopas asuvate ELi liikmesriikide majanduse jaoks ning toetab selle tugevamat lõimumist ühtse turuga;

I.   arvestades, et Kesk-Euroopa vabakaubandusleping (CEFTA) ühendas 32 Lõuna-Euroopa piirkonnas kehtivat kahepoolset vabakaubanduslepingut üheks kõikehaaravaks piirkondlikuks vabakaubanduslepinguks, mis aitab õiglaste, läbipaistvate ja prognoositavate reeglite ühtse võrgustiku abil kaasa piirkonna edasisele liberaliseerimisele;

J.   arvestades, et Lääne-Balkani riikide majanduskasv on riigiti väga erinev, ulatudes 2006. aastal endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi 3 %st Montenegro 10,3 %ni; arvestades, et töötuse määr erineb riigiti oluliselt – 2007. aastal oli töötuse määr Kosovos koguni 40 %, Montenegros aga 11,9 %;

K.   arvestades, et Lääne-Balkani riikide majandus sõltub suurel määral väliskaubandusest, ning arvestades, et koguimport ja kogueksport moodustavad märkimisväärse osa nende riikide sisemajanduse koguproduktist; arvestades, et 61 % piirkonna kaubavoogudest on suunatud ELi, kuigi nad moodustavad vaid 2 % ELi väliskaubandusest;

L.   arvestades, et transpordi infrastruktuur ja hõlbustamine on majandusarengu, sotsiaalse ühtekuuluvuse ning integratsiooni jaoks esmatähtis;

M.   arvestades, et jätkusuutliku majanduskasvu, töökohtade loomise ja ekspordi tagamiseks on vaja rohkem toetada Lääne-Balkani väikesi ja keskmise suurusega ettevõtjaid;

N.   arvestades, et Lääne-Balkani riikide majanduses on oluline osa teenusesektoril, eelkõige turismil;

O.   arvestades, et väikeste turgude, nagu mõne Lääne-Balkani riigi turu jaoks, on suureks probleemiks kartellid, konkurentsi piirav tegevus ja turuvõimu kuritarvitamine, mis võib tugevalt mõjutada piirkonna majanduskasvu, tööpuuduse määra ja sotsiaalset arengut;

P.   arvestades, et Lääne-Balkani riikide majandused on väga heterogeensed ja oma eripäradega, nt Albaania, Horvaatia ja Montenegro erinevad teistest Lääne-Balkani riikidest selle poolest, et nende majanduses on turism ülioluline sektor;

Q.   arvestades, et kõik Lääne-Balkani riigid on sõlminud ELiga stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu,

Üldkaalutlused

1.   tervitab stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessis saavutatud edu ja eriti hiljutist stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingute allkirjastamist Bosnia ja Hertsegoviina ning Serbiaga; kutsub liikmesriike üles viima kõikide stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingute ratifitseerimisprotsess lõpule nii pea kui võimalik; tervitab vahelepingute rakendamisel saavutatud edu ja kutsub Lääne-Balkani riike üles jätkama oma jõupingutusi selles valdkonnas; rõhutab, et tähtis on veelgi suurendada stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessi mitmepoolset mõõdet, et täielikult taastada piirkondlik koostöö kõikides valdkondades;

2.   kinnitab Lääne-Balkani riikide Euroopa perspektiivi, mis sõnastati selgelt Thessalonikis kokku tulnud Euroopa Ülemkogul; juhib siiski tähelepanu sellele, et Lääne-Balkani riikide ühinemine Euroopa Liiduga tulevikus on ranges sõltuvuses kõikide Euroopa Liidu sätestatud tingimuste ja nõuete, sh Kopenhaageni kriteeriumide täitmisest ning stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessi edukast kulgemisest, mis tähendab piirkondlikku koostööd, heanaaberlikke suhteid ja igakülgset koostööd endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga;

3.   rõhutab, et tõenäoline võimalus saada ELi liikmeks võib mõjuda Lääne-Balkani riikidele katalüsaatorina, mis ergutab nende elanikkonda ja valitsusi eemalduma regressiivsest natsionalismist ja usurühmadevahelisest vägivallast ning liikuma täieliku integreerumise poole ülejäänud Euroopaga; lisaks sellele parandab see Lääne-Balkani hiljutiste sõdade ja viimaste aastakümnete poliitiliste vastuolude tõttu tekkinud suhteliselt kehva mainet Euroopa Liidus, mis omakorda ergutab ELi äriühinguid suurendama äritegevust selles piirkonnas;

4.   ergutab Euroopa Liitu järjepidevalt näitama oma seotust Lääne-Balkani riikidega, eriti praegusel poliitiliselt keerulisel ajal; nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon mõistaksid, et "musta augu" loomine Kosovos ei ole ei Euroopa Liidu ega Lääne-Balkani riikide huvides; palub ELi institutsioonidel seetõttu aktiivselt osaleda, et vältida pingeid;

5.   on seisukohal, et üldise lähenemisviisi puhul Lääne-Balkanile on olulise tähtsusega võtta arvesse piirkonnas asuvate riikide erinevusi, mis puudutavad nende majandusliku arengu taset ning kinnipidamist ühenduse õigustikust ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) eeskirjadest; rõhutab seetõttu iga Lääne-Balkani riigi selgelt erinevat teed ELi liikmesuse poole, mis põhineb muu hulgas nii Kopenhaageni kriteeriumide kui ka Euroopa Liidu sätestatud tingimuste ja nõuete individuaalsel täitmisel;

6.   tervitab 2008. aasta jaanuaris jõustunud viisalihtsustus- ja tagasivõtulepinguid ning dialoogi tegevuskava üle Lääne-Balkani riikidele kehtiva viisarežiimi järgjärguliseks liberaliseerimiseks; on seisukohal, et kaubavoogude suurendamiseks ning tihedama majandus-, teadus-, tehnoloogilise ja kaubanduskoostöö tagamiseks on kindlasti vaja rajada hästitoimivad tollirežiimid või teha neid paremaks; tervitab komisjoni otsust anda programmi Erasmus Mundus raames rohkem stipendiume Lääne-Balkani riikide üliõpilastele;

WTO ja Kesk-Euroopa vabakaubandusleping

7.   palub komisjonil ja nõukogul rakendada kõiki asjakohaseid meetmeid, et ergutada Lääne-Balkani riikide suuremat lõimumist maailma kaubandus- ja majandussüsteemiga, eelkõige piirkonna nende riikide WTOga ühinemise kaudu, kes ei ole veel WTO liikmed; märgib heakskiitvalt, et Albaania, Horvaatia ja endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik on juba WTO liikmed; rõhutab, et kaubanduse liberaliseerimine peab toimuma käsikäes vaesuse ja töötuse vähendamise, majanduslike ja sotsiaalsete õiguste edendamise ning keskkonnakaitsega;

8.   rõhutab, et piirkondlik koostöö ja heanaaberlikud suhted edendavad piirkonna majanduskasvu ning et Kesk-Euroopa vabakaubanduslepingul on selles protsessis oluline roll; rõhutab, et Kesk-Euroopa vabakaubandusleping võib ELi ja Lääne-Balkani riikide majandus- ja kaubandussuhete tugevdamise abil samuti mängida olulist rolli piirkonna edasisel integreerimisel ELiga; on seetõttu seisukohal, et Kesk-Euroopa vabakaubandusleping annab olulise panuse Lääne-Balkani riikide ettevalmistamisse liitumiseks Euroopa Liiduga;

9.   kutsub Lääne-Balkani riikide valitsusi üles täiendavalt uurima võimalust kaubandust veelgi enam liberaliseerivate meetmete võtmiseks valdkondades, mis on siiani kõrvale jäänud, ja looma mehhanisme, mille abil süsteemselt võidelda rahvusvahelise intellektuaal- ja tööstusomandi õiguste rikkumiste vastu; kutsub neid valitsusi samuti üles järgima ühenduse õigust ning astuma samme, et kaotada tavad ja meetmed, mis kujutavad endast mittetariifseid kaubandustõkkeid;

Euroopa abi ja Lääne-Balkani juhiroll reformiprotsessis

10.   toetab Lääne-Balkani riikide reformi- ja piirkondliku koostöö alaseid jõupingutusi ühinemiseelse abi rahastamisvahendi kaudu; rõhutab asjaolu, et vaid Lääne-Balkani riigid ise juhivad reformiprotsessi; nõuab tungivalt, et Lääne-Balkani riigid võtaksid endale kohustuse koostada piisav arv ambitsioonikaid projekte, et olla võimelised kasutama olemasolevaid Euroopa rahalisi vahendeid ilma liigse passiivsuseta ja Euroopa algatustest sõltumatult;

11.   rõhutab piirkondade rolli majandus- ja sotsiaalarengus ning sellega seoses ka ühinemiseelse abi rahastamisvahendi tähtsust abi andmisel Lääne-Balkani riikide demokratiseerimisele, majanduslike ja sotsiaalsete muutuste läbiviimisele ja Euroopa standarditega kohandamisele ning Euroopa Liidu struktuuridele lähendamisele;

12.   nõuab, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid ühinemiseelse abi rahastamisvahendit täiendavate rahaliste vahenditega, mis on vajalikud tegelikele vajadustele suunatud projektide arendamiseks ning tõhusa, kohalikule ja piirkondlikule tasandile suunatud abi pakkumiseks; rõhutab, kui tähtsad on inimestevahelised projektid, mis sobivad eriti hästi selleks, et teavitada inimesi kohapeal Euroopa Liidu poolt antavast lisandväärusest;

13.   kiidab heaks selle, et ühinemiseelse abi rahastamisvahendi üheks prioriteediks on institutsioonilise ja haldussuutlikkuse arendamise edendamine Lääne-Balkani riikides nii riiklikul kui ka piirkondlikul tasandil; julgustab komisjoni tugevdama seda tegevusvaldkonda, et aidata kaasa valitsemise arengule ja valmistada need riigid ja piirkonnad ette struktuurifondide rahastamise saamiseks ning soodustada nende kohandamist ELi standarditega nende tulevase võimaliku ühinemise valguses; palub komisjonil tagada institutsioonide ülesehitamisel ulatuslik läbipaistvus ja võtta sobivaid meetmeid korruptsiooni vältimiseks;

14.   palub nõukogul ja komisjonil tagada piirkonnas asuvatele riikidele piisavalt kvalifitseeritud personali abil ning koostöös Lääne-Balkani majandusküsimustega tegelevate rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonidega majandus- ja haldusalane tehniline abi, et tugevdada kohalikke riiklikke struktuure, luua tõhusam ja mitmekesisem majanduslik baas ning suurendada kohalike toodete osakaalu välisturul ja eelkõige Euroopa Liidu turul;

15.   soovitab, et ELi liikmesriigid pakuksid Lääne-Balkani riikidele nn valitsustevahelisi programme, mille puhul antakse neile liikmesriikide pädevates talitustes spetsiifilist abi, koolitust ja juhendamist valdkondades, mida Lääne-Balkani võimuesindajad on selgelt soovinud; rõhutab, et need programmid võivad mängida olulist rolli ühenduse õigustiku kohaldamisel piirkonnas, andes samal ajal Lääne-Balkani riikidele võimaluse täpselt määratleda, millist liiki abi nad vajavad;

16.   palub komisjonil esitada aegsasti parlamendile heakskiitmiseks mis tahes uued ettepanekud, mille eesmärk on anda erakorralist eelarvetoetust Lääne-Balkani riikidele; rõhutab, et täiendava finantsabi andmine Lääne-Balkani riikidele (ja eriti Kosovole) tuleks siduda tingimusega koostada rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide toetusel ülevaatlik ja realistlik pikaajaline majanduse arengukava;

17.   on arvamusel, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused mängivad otsustavat rolli jätkusuutlikus majandusarengus ning kodanikuühiskonna tugevdamises, konkretiseerides riiklikke ja ühenduse prioriteete projektidega, mis loovad avaliku ja erasfääri partnerlust;

18.   rõhutab piiriülese ja riikidevahelise koostöö tähtsust ühisprojektide arendamisel ja kestvate sidemete loomisel nii Lääne-Balkani piirkondade vahel kui ka Lääne-Balkani piirkondade ja liikmesriikide piirkondade vahel; rõhutab samuti, et niisugusest koostööst saadav kasu ei ole ainuüksi majanduslik, vaid et sellel on ka poliitiline ja humanitaarne mõõde, mis võimaldab rahva ja valitsusasutuste lähendamist ning tagab pikas perspektiivis piirkonna stabiilsuse ja heaolu;

19.   õhutab liidu piirkondi tegema algatusi piiriüleste projektide elluviimiseks koostöös Lääne-Balkani piirkondadega, et rajada tihe ja pikaajaline piirkondlik koostöö, mis puudutab ka kogemuste ja heade tavade vahetamist Euroopa piirkondliku koostöö võrgustike raames; on arvamusel, et piirkondliku koostöönõukogu tugevdamine võimaldab edendada koostööd piirkonnas;

Majanduspoliitika, energia, transport ja keskkond

20.   nõuab tungivalt, et piirkonna riigid, kes teevad komisjoni ja teiste asjaomaste rahvusvaheliste finantsinstitutsioonidega tihedat koostööd, säilitaksid ja suurendaksid usaldusväärse maksu- ja rahapoliitika abil oma saavutusi makromajandusliku stabiilsuse hoidmisel, mis on püsiva majanduskasvu eeldus; nõuab lisaks tungivalt, et riigid kiirendaksid läbipaistvuse ja vastutuse põhimõtte edendamise ning avaliku sektori usaldusväärse juhtimise toetamise abil struktuurireforme, eelkõige maksupoliitika ning tolli ja halduse valdkonnas;

21.   rõhutab vajadust suurendada piirkonna erasektori arengu ja infrastruktuuri investeeringute toetamist, muu hulgas tõhustatud koostöö abil Euroopa Investeerimispangaga, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangaga ning teiste rahvusvaheliste finantsinstitutsioonidega;

22.   on seisukohal, et piirkonna majandusarengu seisukohast on hädavajalik luua soodne investeerimiskliima, ning palub komisjonil ja Lääne-Balkani riikidel kiirendada majandusreforme, arendades strateegilisi arenguplaane, et viia ellu kogu piirkonnale olulisi investeerimisprojekte;

23.   tunnustab Lääne-Balkani riikide valitsusi seniste edusammude eest majandusvaldkonnas ning makromajandusliku stabiilsuse hoidmise eest; tunneb heameelt maksupoliitika ja maksudistsipliini rakendamise üle valitsuste poolt, mis on suurendanud riigi eelarvetulusid;

24.   rõhutab, et oluline on järgida piirkonnas toimuvat energiaalast koostööd, eelkõige taastuvenergia allikate arendamise kaudu, luua avatud, usaldusväärseid ja konkurentsivõimelisi turge ning parandada energia infrastruktuuri piirkonnas laienemiseks vajalikke üldtingimusi, kaasa arvatud võrkudevaheliste ühenduste jõudluse suurendamine naabritest ELi liikmesriikide ja partnerriikide vahel; rõhutab energiaühenduse suurt rolli selle eesmärgi poole püüdlemisel;

25.   on seisukohal, et Rijeka sadama arendamine Horvaatias on Euroopa Liidule äärmiselt oluline projekt; on veendunud, et Euroopa Liidu huvides on seda projekti võimalikult kiiresti alustada;

26.   rõhutab, et keskkonnakaitse moodustab olulise osa Lääne-Balkani piirkonna jätkusuutlikust arengust; peab hädavajalikuks, et komisjon ja Lääne-Balkani riikide valitsused edendaksid usaldusväärset keskkonnapoliitikat ja strateegiaid kooskõlas ELi keskkonnaalaste õigusaktidega;

27.   peab oluliseks, et Lääne-Balkani riigid järgiksid Euroopa ühise merenduspoliitika põhimõtteid ja suuniseid, ning rõhutab vajadust kasutada Doonau jõge, mis on oluline transpordikoridor ja väärtuslike ressursside allikas, tõhusalt ja keskkonnasõbralikult kooskõlas ELi õigusaktidega; toetab sellega seoses piirkondlikke algatusi ja organisatsioone (ja eelkõige Doonau jõe kaitse rahvusvahelist komisjoni), mis tegelevad Doonau jõe keskkonnakaitse, siseveetranspordi mahu parema kasutamise ja õnnetuste ärahoidmisega;

28.   tuletab meelde, et vaja on suurendada põllumajanduskaubandust ka Horvaatiaga, et Horvaatia saaks liiduga ühinedes võimalikult kergesti ühise põllumajanduspoliitikaga kohaneda;

29.   tunnistab piirkonna spetsiifilist geograafilist ja strateegilist asukohta, mis muudab piirkonna kaubavahetuse loomulikuks transiidipunktiks Euroopa ja Aasia vahel, seda eelkõige esmaste energiatoodete (toornafta ja maagaas) puhul; tervitab suurte kohalike transpordiprojektide käivitamist, nagu nn kagutelg, mis hõlbustab Lääne-Balkani riikide reaalset ühendamist laiema energiavõrgustikuga, mis ühendab ELi Türgi ja Kaukaasia riikidega; palub komisjonil ja Lääne-Balkani riikidel teha kättesaadavaks piisavalt rahalisi vahendeid infrastruktuuri moderniseerimiseks, pöörates erilist tähelepanu logistikasektorile, ning viia läbi vajalikud reformid sektori konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks muutmiseks;

30.   rõhutab, et jaekaubanduses tuleb kaotada haldustõkked, mis takistavad konkurentsivõimelisemate toidukaupmeeste teket, sest toidukaubanduse ebaefektiivsus takistab Euroopa tootjate turulepääsu;

31.   rõhutab vajadust toetada kõikide Lääne-Balkani riikide poolt heakskiidetud Euroopa väikeettevõtete hartast lähtuvalt rohkem VKEde arengut; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama VKEdele juurdepääsu ELi struktuurifondidele ning VKEdega seotud projektide paremat rahastamist; palub komisjonil rajada institutsiooniline raamistik, et edendada koostööd ühenduse ning Lääne-Balkani riikide erasektori vahel, mis tagab ühenduse rahaliste vahendite asjakohase kasutamise;

32.   rõhutab vajadust laiendada hariduse ja teaduse valdkonnas koostööd Euroopa Liidu ja Lääne-Balkani riikide vahel, et luua tingimused piirkonna stabiilseks majandusarenguks ja -kasvuks, ergutades Lääne-Balkani riikide lõimumist ühise majandusruumi ning ühise teadus- ja haridusruumiga, samuti nende osalemist tööturul ELi eeskirjade ja nõuete kohaselt;

33.   arvestades, et rahvusvaheline finantskriis on jõudnud Euroopasse ning võib kaudselt mõjutada kaubandust ja välisinvesteeringuid Lääne-Balkani riikides, palub komisjoni jälgida sündmuste arengut ning vajaduse korral võtta asjakohaseid meetmeid, et tagada stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessi sujuv jätkumine, mis on piirkonna stabiilsuse üks olulisi tegureid ja ka Euroopa Liidu enda otsestes huvides;

Finantsteenused, toll, võitlus organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooniga

34.   on arvamusel, et kõnealuse piirkonna riikide majandusarengu seisukohast on väga tähtis, et nad reformiksid oluliselt oma panga- ja kindlustussüsteemi, looksid tõhusa mikrokrediidisüsteemi ning parandaksid pangandustegevuse reguleerimist ja kontrolli, pannes nõnda aluse oma finantsturu järk-järgulisele avanemisele;

35.   nõuab, et piirkonna riigid, mis kannatavad avaliku sektori korruptsiooni all, võtaksid asjakohaseid meetmeid selle vastu võitlemiseks ning tagaksid oma tolliteenuste parema ja läbipaistvama toimimise vastavalt ELi ja Maailma Tolliorganisatsiooni poolt kehtestatud nõuetele;

36.   rõhutab vajadust suurendada tollikontrollide arvu ja muuta need rangemaks, et võidelda salakaubaveo, võltsimise ja piraatkaubandusega; lisaks saamata tulule, mida need tegevused kaasa toovad, ohustavad need ka märkimisväärselt nii Euroopa Liidu kui ka Lääne-Balkani riikide elanike tervist;

37.   tervitab paranenud ärikliimat ning ettevõtete loomist raskendavate õiguslike ja halduslike takistuste vähendamisele suunatud meetmeid; väljendab siiski muret kartellide olemasolu ning turuvõimu kuritarvitamise pärast suurtöösturite poolt mõnes Lääne-Balkani riigis ja turgu valitsevate ettevõtjate poolt; nõuab tungivalt, et Lääne-Balkani riikide valitsused tugevdaksid oma võitlust korruptsiooniga ning töötaksid välja kohase konkurentsipoliitika, mis peab hõlmama ka riigiettevõtteid;

38.   kutsub Lääne-Balkani riike üles arendama sellist tööhõive- ja maksupoliitikat, mis võimaldaks lahendada tööpuuduse, suhteliselt kõrgete palkade ja laiaulatusliku varimajandusega seotud probleeme;

39.   rõhutab, et õiglane ja läbipaistev piirkondlik piiriülene konkurents avalike hangete pärast on tõeliselt integreeritud piirkondliku turu tähtis koostisosa; kutsub Lääne-Balkani riike üles hindama avaliku hanke potentsiaali jätkusuutliku majandusarengu stabiliseerimisel ning mitmekordistama oma jõupingutusi integreeritud ja paremini toimiva piirkondliku avalike hangete süsteemi loomiseks, milles kohaldatakse kodumaiste ja piirkondlike tarnijate suhtes mittediskrimineerimise põhimõtet;

o
o   o

40.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide ja asjaomaste riikide parlamentidele ja valitsustele.

(1) ELT L 312, 29.11.2005, lk 1.
(2) ELT L 210, 31.7.2006, lk 82.
(3) ELT C 27 E, 31.1.2008, lk 207.
(4) ELT C 308 E, 16.12.2006, lk 141.
(5) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0172.
(6) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0120.
(7) ELT C 301 E, 13.12.2007, lk 224.
(8) ELT C 263 E, 16.10.2008, lk 626.
(9) ELT C 305 E, 14.12.2006, lk 141.
(10) ELT C 323 E, 18.12.2008, lk 467.
(11) ELT C 291 E, 30.11.2006, lk 402.
(12) ELT C 317 E, 23.12.2006, lk 480.


Ühine põllumajanduspoliitika ja ülemaailmne toiduainetega kindlustatus
PDF 162kWORD 87k
Euroopa Parlamendi 13. jaanuari 2009. aasta resolutsioon ühise põllumajanduspoliitika ja ülemaailmse toiduainetega kindlustatuse kohta (2008/2153(INI))
P6_TA(2009)0006A6-0505/2008

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 33;

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni sööda ja toiduainete hinnatõusu kohta(1) ning 22. mai 2008. aasta resolutsiooni toiduainete hinnatõusu kohta ELis ja arengumaades(2);

–   võttes arvesse oma 29. novembri 2007. aasta resolutsiooni Aafrika põllumajanduse edendamise kohta – ettepanek põllumajanduse arendamise ja toiduainetega kindlustatuse kohta Aafrikas(3);

–   võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse rahastamisvahend kiireks reageerimiseks toiduainete hinnatõusule arengumaades (KOM(2008)0450);

–   võttes arvesse komisjoni 20. mai 2008. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele "Toimetulek toiduainete kerkivate hindade probleemiga: ELi tegevussuunad" (KOM(2008)0321);

–   võttes arvesse 13.–17. novembril 1996. aastal Roomas toimunud toiduainetega kindlustamist käsitleva ülemaailmse tippkohtumise järeldusi ning eesmärki vähendada 2015. aastaks nälga kannatavate inimeste arvu poole võrra;

–   võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) ning Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) avaldatud põllumajanduse väljavaateid 2008–2017;

–   võttes arvesse rahvusvahelise arengule suunatud põllumajandusteaduste ja tehnoloogia hindamise institutsiooni (IAASTD) soovitusi;

–   võttes arvesse ühise põllumajanduspoliitika "tervisekontrolli" tulemusi;

–   võttes arvesse käimasolevaid WTO läbirääkimisi Doha arengukava raames;

–   võttes arvesse abi tõhusust käsitlevat 2. märtsi 2005. aasta Pariisi deklaratsiooni;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit ning arengukomisjoni, väliskomisjoni, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamusi (A6-0505/2008),

A.   arvestades, et esimest korda pärast 1970. aastaid on maailmas terav toidukriis, mis on põhjustatud nii struktuursetest pikaajalistest teguritest kui ka teistest mõjuritest, kusjuures maisihind on alates 2006. aastast kolmekordistunud, nisuhind maailmaturul on tõusnud kahe aasta jooksul üle 180 % ja üldine toiduainete hinnatõus maailmas on umbes 83 %;

B.   arvestades, et märkimisväärne ja ettearvamatu hinnatõus toimus suhteliselt lühikese aja jooksul, septembrist 2006 kuni veebruarini 2008; arvestades lisaks, et muude toiduainete hinnad maailmaturul on viimase kahe aastaga kahekordistunud ning hoolimata teatavate teraviljade praegusest hinnalangusest eeldatavasti jäävadki kõrgele, nagu näitab futuuriturg;

C.   arvestades, et loomasööda hinnatõus muudab tootmise kallimaks, mis võib põhjustada loomakasvatussaaduste tootmise vähenemist, kuigi nõudlus nende järele suureneb praegu ja tõenäoliselt ka edaspidi, eelkõige tõusva majandusega riikides;

D.   arvestades FAO ja OECD prognoosi, et kuigi toorainehinnad võivad langeda alla eelmise aasta taseme, ei lange nad eeldatavasti 2006. aasta eelsele hinnatasemele; arvestades, et toorainehinna märkimisväärne kõikumine võib muutuda veelgi suuremaks ja muutuda maailmaturul korrapäraseks nähtuseks; arvestades, et kõrged toiduainete hinnad ei anna põllumajandustootjatele iseenesest suuremat sissetulekut, mille peamiseks põhjuseks on põllumajandustootmise sisendkulude kiire kasv, aga ka järjest suurem erinevus tootmis- ja jaehindade vahel;

E.   arvestades, et toiduainete varud maailmas on langenud ohtlikult madalale tasemele, sest teise maailmasõja järel oli varu üks aasta, 2007. aastal vaid 57 päeva ja 2008. aastal ainult 40 päeva;

F.   arvestades, et nendel ja teistel teguritel on otsesed ja tõsised tagajärjed märkimisväärsele arvule inimestele, arvestades, et toiduhinnakriisi tõttu kannatavad ülemaailmselt miljonid inimesed vaesust ja nälga, arvestades, et see on tekitanud mässe ja rahutusi terves ilmas, destabiliseerides riike ja piirkondi üle kogu maailma veelgi rohkem, arvestades, et isegi ELis on varud vähenenud nii suurel määral, et toidu hädaabiprogrammil ei olegi enam toitu, mida jagada;

G.   arvestades, et nälja vastu maailmas võitlevate organisatsioonide praeguste hinnangute kohaselt on arengumaades praegu üks inimene viiest alatoidetud ja kannatab kroonilise nälja käes ning iga päev sureb maailmas nälja ja vaesuse tõttu üle 30 000 lapse;

H.   arvestades, et arengumaades annab põllumajandus tööd ja elatist rohkem kui 70 %-le ning paljudes Aafrika riikides enam kui 80 %-le tööjõust ning seetõttu on maaelu arengu poliitika vaesuse ja nälja probleemi tulemuslikul lahendamisel ülioluline;

I.   arvestades, et arengumaades toodavad naised 60 % kuni 80 % toiduainetest ning on vastutavad poole kogu maailma toidutoodangu eest, ning arvestades naiste äärmiselt olulist rolli pere eest hoolitsemisel ning tõsiasja, et naistel on juurdepääs maale ja tootmisvahenditele vaieldamatult raskem kui meestel ning seetõttu tuleb neid järjekindlalt edendada ja toetada;

J.   arvestades, et praegune kriis mõjutab kõige tõsisemalt väikese sissetulekuga majapidamisi nii Euroopa Liidus kui ka arengumaades, kus majapidamise kogu sissetulekust kulutatakse toidule 60–80 %, kusjuures ELi keskmine näitaja on väiksem kui 20 %;

K.   arvestades, et parlament ja nõukogu on korduvalt kutsunud üles aktiivselt reageerima sellele üleilmsele probleemile, andmaks eeskätt vajalikke vahendeid põllumajandussisendite rahastamiseks ning abi turupõhiste juhtimisvahendite kasutamiseks;

L.   arvestades, et EL jääb ka edaspidi peamiseks toiduainete tootjaks, tootes 17 % maailma nisust, 25 % maailma piimast, 20 % maailma sealihast ja 30 % maailma loomalihast; arvestades, et EL on samuti suur põllumajandussaaduste ja -toodete importija, kelle toiduainetega kindlustatuse tase jääb paljude põhiliste põllumajandustoodete puhul tugevalt alla toidualase sõltumatuse taset;

M.   arvestades, et EL on toiduainete tootmise kõige kõrgemate standardite kehtestamisel juhtival kohal, keskendudes "talust toidulauale" jälgitavussüsteemile ning tagades ELis toodetud toidu ohutuse;

N.   arvestades, et EL on juhtival kohal ka keskkonnakaitsealgatustes, mille eesmärk on kaitsta loodusvarasid, kuid mis põhjustavad ELi põllumajandustootjatele lisakulusid;

O.   arvestades, et EL on suurim arengu- ja humanitaarabi andja maailmas, kuid rahvusvahelisel tasandil on põllumajandusele antav abi alates 1980. aastatest pidevalt vähenenud, eelkõige EL-ilt tulev abi;

P.   arvestades, et lisaks liikmesriikide maksetele rahastab EL traditsiooniliselt umbes 10 % maailma arengukoostööst; arvestades, et seda kinnitab praegune EÜ vahenditest antav toetus (umbes 1,8 miljardit eurot: 1 miljard rahastamisvahendiga kiireks reageerimiseks toiduainete hinnatõusule arengumaades ja ülejäänud praegu olemasolevate arengu- ja humanitaarabi vahendite kaudu);

Q.   arvestades, et loodusvarade liigse koormamise ohu taustal suureneb üleilmne toiduvajadus 2050. aastaks hinnanguliselt kaks korda ja toiduainete tootmist maailmas peab suurendama;

R.   arvestades, et FAO andmetel piisab 30 miljardi euro suuruse summa investeerimisest aastas, et tagada 2050. aastaks 9 miljardi elanikuni küündiva rahvastiku toiduainetega kindlustatus;

S.   arvestades, et praegused rahvusvahelised ja piirkondlikud kokkulepped ei ole osutunud piisavaks turu varustamise ja kaubanduse reguleerimisel ning arvestades, et hiljutine toiduainete kiire hinnatõus peaks äratama kogu maailma valitsustes arusaamise, et põllumajandustoodangut ei saa pidada enesestmõistetavaks,

1.   kinnitab, et toiduainetega kindlustatus maailmas on EL-i jaoks kõige kiireloomulisem küsimus ning et see nõuab viivitamatuid ja jätkuvaid meetmeid, et tagada toiduainetega kindlustatus ELi kodanikele ja ülemaailmsel tasandil; on arvamusel, et oluline on tunnistada kogu maailma põllumajanduse ja toidukultuuride väärtust; rõhutab, et toit peaks olema tarbijatele kättesaadav taskukohase hinnaga, kuid et samal ajal tuleb tagada mõistlik elatustase põllumajandustootjatele;

2.   rõhutab ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) kui toiduainetega kindlustatuse tagamise vahendi tähtsust ELis; on arvamusel, et ÜPP on alates selle kehtestamisest 1962. aastal taganud ELi kodanikele toiduainetega varustatuse, kaitstes ja edendades lisaks maakeskkonda, ning et ELi toidutootmise standardid on maailma kõrgeimad; rõhutab, et ühenduse põllumajandusele tuleb tagada sama roll ka tulevikus;

3.   täheldab siiski, et viimase 25 aasta jooksul on põllumajandustoodang ELis ÜPP paljude reformide tagajärjel vähenenud ning rõhuasetus on nihkunud kvantiteedilt turupõhisele kvaliteetsele toodangule; on seisukohal, et ELi tootjad on selle poliitikanihke tõttu kaotanud potentsiaalseid turuvõimalusi ning et see on põhjustanud suurenenud sõltuvust väljastpoolt ELi imporditud toiduainetest, mis on toodetud väga erinevate tootmisstandardite alusel, ning see on ELi põllumajandustooted asetanud ebavõrdsetesse konkurentsitingimustesse;

Olukord ja põhjused

4.   märgib, et enne hiljutist toiduhindade tõusu oli maailmas üle 860 miljoni inimese alaliselt näljas; märgib, et Maailmapanga prognoosi järgi võib toiduainete kiire hinnatõus tõugata sügavamasse vaesusse veel 100 miljonit inimest;

5.   on nõus FAO seisukohaga, et tõusvad toiduhinnad mõjutavad kõige rängemalt kõiki toiduaineid importivaid riike ning et paljud nendest riikidest on maailma kõige vähem arenenud riigid; kinnitab asjaolu, et vaesus ja sõltuvus toidu impordist on peamised toidupuuduse põhjused; tunneb muret selle pärast, et ainult väike osa maailma toidutoodangust müüakse tegelikult rahvusvahelistel turgudel ning üha sagedamini on see pärit vähestest eksportivatest riikidest;

6.   märgib, et põhiteraviljade saak oli 2007. ja 2008. aastal hea; märgib, et toiduainepuuduse 2007. aasta probleem oli põhjustatud pakkumise vähenemisest ja põhitoorainete hinnatõusust; tunneb sügavat muret maailma väikeste toiduvarude pärast, millest praegu jätkuks teravilja kogu maailma toitmiseks vaid 40 päevaks;

7.   rõhutab, et jõupingutused elanike põhivajaduste rahuldamisel, eeskätt toiduainete ja vee osas, võib sageli olla oluline konfliktiallikas; juhib tähelepanu asjaolule, et maailma elanikearvu kasv 3 miljardi inimese võrra aastaks 2050 suurendab pingeid maailma kõigis piirkondades; nõuab seetõttu, et kõnealust geostrateegilist aspekti võetaks edaspidi arvesse põllumajanduspoliitikate väljatöötamisel;

8.   märgib murega põllumajandussisendite kiiret hinnatõusu (väetiste, seemnete jms hinnatõus), mis väljendub suuremates kulutustes, mida ei ole kõikidele põllumajandustootjatele (eelkõige loomakasvatussektoris) kompenseeritud võrdselt ja mis on märkimisväärselt kahandanud põllumajandustootjate tulu võimalikku tõusu seoses kõrgemate tooraine- ja toiduhindadega, mistõttu võib kaduda stiimul tootmist suurendada; on mures, et sisendihindade järsk tõus võib põhjustada nende vähesemat kasutamist ja potentsiaalselt tootmise vähenemist, mis üksnes suurendab toidukriisi ELs ja maailmas;

9.   märgib, et sel hooajal on hinnad tooraineturgudel järsult langenud, mis on tekitanud muresid tootjatele ja vähendanud põllumajandustootjate kindlustunnet;

10.   rõhutab toiduainete hinnatõusu käsitleva põhjaliku analüüsi olulisust, võttes arvesse energiahindade tõusu lõpptarbijale, äärmuslikumaks muutuvaid ilmastikunähtusi ja maailma rahvastiku kasvust tingitud energianõudluse suurenemist, ning palub komisjonil täiendavalt uurida kõrgete toiduainete hindade ja energiahindade tõusu vahelisi võimalikke seoseid, eriti kütusehinna osas; rõhutab täiendavalt, et tuleb astuda samme vähendamaks energia tõhusama kasutamise ja energiat säästvate maaviljelussüsteemide väljatöötamise abil põllumajanduse sõltuvust fossiilsetest energiaallikatest;

11.   nõuab poliitilisi vahendeid, mille eesmärk on hoida ära selliseid äkilisi ja hävitavaid hinnakõikumisi ning mis võtaksid arvesse vajadust tagada tootjatele mõistlik elatustase; on veendunud, et põllumajanduse otsetoetuste süsteem annab põllumajandustootjatele võimaluse muuta tootmist vastavalt turu vajadustele, kuid võib olla ebapiisav järskude turuhinna kõikumistega toimetulekuks;

12.   juhib tähelepanu pikemaajaliste struktuursete põhjuste rollile hiljutises põllumajandustoodete hinnatõusus, mille hulka kuuluvad pidevalt suurenev üleilmne nõudlus ja pidev investeeringute vähendamine tootvasse põllumajandusse; märgib, et nende tegurite hulgas on maailma põllumajandustoodangule (põllumajandusliku tootmise ja toiduainete jaotamise kulude tõusu tõttu) ja toidukriiside esinemisele vaesemates riikides (toiduainete riigisisese transpordi kulude tõttu) olnud oluline mõju energiahinna, eelkõige naftahinna tõusul;

13.   märgib, et 2007. aastal kasutati biokütusteks 2 % ELi teraviljatoodangust, kusjuures samal aastal kasutati etanooli tootmiseks 25 % Ameerika Ühendriikide maisitoodangust; kutsub üles andma sellele suundumusele ja selle mõjule toiduainete hinnale üldhinnangut ning poliitikat üleilmselt kooskõlastama tagamaks, et surve taastuvenergia tootmisele ei seaks ohtu toiduainetega varustatust; kutsub samuti üles lisama rahvusvahelistesse ja piirkondlikesse kokkulepetesse kohustused, mille kohaselt biokütustele eraldatavad toetused ei ohustaks toiduainetega kindlustatust maailmas ning mis oleksid kooskõlas kohaldatavate eeskirjadega, et mitte põhjustada konkurentsimoonutusi kaubanduspartnerite seas; palub siiski, et EL edendaks otsusekindlalt teise põlvkonna biokütuseid;

14.   rõhutab vajadust saavutada tasakaal ühest küljest biokütuste ja bioenergia tootmise ning teisest küljest kogu maailmas vajaminevate toiduvarude osas; märgib, et biokütuste ja bioenergia suurenenud tootmisel võib olla positiivne mõju põllumajandus- ja toiduainesektorile, mida mõjutab praegu negatiivselt töötlevas tööstuses vajaminevate toormete, nagu väetiste, kütuse jne kõrge hind; leiab, et taastuvate energiaallikate arendamine on seetõttu elujõuline majanduslik ja sotsiaalne alternatiiv maapiirkondade arendamiseks ning on samas säästev lähenemine keskkonnakaitsele, eelkõige siis, kui võetakse arvesse EL taastuvenergia alaseid eesmärke 2020. aastaks; märgib samas, et tuleb siiski võtta meetmeid, et tõrjuda negatiivset mõju, mida energiakultuuride suurenenud tootmine võib avaldada bioloogilisele mitmekesisusele, toiduainete hindadele ja maakasutusviisidele;

15.   märgib, et EL on maa tootmisest kõrvalejätmise kaotamisega aidanud märkimisväärselt kaasa põllumajandussaaduste varude suurendamisele;

16.   juhib tähelepanu tarbijate kiiresti muutuvatele söömisharjumustele, eeskätt kiiresti areneva majandusega riikides, kus on toimunud nihe suurema liha- ja valgutarbimise suunas, milleks on vaja rohkem teravilja; märgib ka tervitatavat reaalsissetuleku kasvu sellistes riikides nagu Hiina ja India, mille nõudlus põllumajandustoodete ja töödeldud toidu järele jääb ka edaspidi suureks;

17.   on veendunud, et on vaja järelevalvet turu kasvava kontsentratsiooni üle toiduainete jaekaubanduses, et ei tekiks monopole, sest suurte jaekaupmeeste tegevus ei pruugi alati lähtuda tootjate, töötlejate või tarbijate huvidest;

18.   soovib, et muud lahendusvõimalused võetaks vastu selleks, et taastada tasakaal väiketootjate huvides, kellel ei ole võimalik tingimuste üle kaubelda suurte jaekaupmeestega. Ehkki ELi tasandil on olemas monopole keelustav õiguslik raamistik, mis takistab suuri tootjaid kuritarvitamast oma juhtivat positsiooni ELi turul, ei ole veel olemas erieeskirju, mille alusel võidelda osa super- või hüpermarketi tüüpi suurte poodide monopolistlike äritavade vastu;

ELi reageeringud

19.   on veendunud, et ÜPP peaks jääma ELi toiduainetega kindlustatuse poliitika nurgakiviks nüüd ja pärast 2013. aastat; on seisukohal, et toimivad ökosüsteemid, viljakas muld, stabiilne veevaru ja mitmekülgne maamajandus on pikaajalise toiduainetega kindlustatuse jaoks hädavajalikud; on samuti arvamusel, et on väga oluline, et ÜPP ja teised ühenduse poliitikavaldkonnad osaleksid rohkem ülemaailmses toiduainetega varustatuse tasakaalus;

20.   on siiski kindlal arvamusel, et ÜPPd tuleks täiendavalt kohandada lahendamaks toiduainetega kindlustatusega seotud probleemid; on pettunud selles, et Euroopa Komisjon ei ole suutnud ÜPP "tervisekontrolliga" seonduvates 2008. aasta mais esitatud õigusakti ettepanekutes probleemi piisavalt lahendada; on vastu turukorraldusmeetmete edasisele kaotamisele ja põllumajandustootjate toetuste vähendamisele;

21.   nõuab seoses 2008.–2009. aasta eelarve läbivaatamisega stabiilse ja kindla taseme tagamist ELi ning liikmesriikide kulutustes ÜPPle, et kindlustada põllumajandustootjatele õiglane sissetulek; tuletab meelde, et põllumajandustootjatel on vaja tuleviku kavandamiseks stabiilset poliitilist keskkonda; rõhutab, et sellise poliitika põhimõte on eelkõige sissetulekute kindluse tagamine selliste ohtude ja kriiside puhul, mille põhjustavad ebasoodsad loodusnähtused või turumoonutused ning tavatult laialdane ja pikaajaline hinnalangus; märgib sellega seoses asjaolu, et põllumajandus toodab riikide ja ELi majanduses olulist lisandväärtust;

22.   märgib, et turg üksi ei saa anda tootjatele ELi toiduainete tootmise, toiduohutuse, keskkonna- ja loomade heaolu standardite järgimisega seotud suurte kulude tõttu põllumajandusliku tegevuse jätkamiseks vajalikku sissetulekukindlust; kiidab siiski heaks ÜPP suurema turule suunatuse; tunneb teisest küljest kahetsust, et 2003. aasta reformide eesmärgid, mis nägid ette kõrgemaid turuhindu ja vähem bürokraatiat põllumajandustootjatele, ei ole täielikult saavutatud;

23.   on veendunud, et arvukad nõuetele vastavuse reeglid pärsivad tootjate motivatsiooni ja neid tuleks võimaluse korral lihtsustada; väljendab sellega seoses heameelt komisjoni lihtsustamist käsitlevate algatuste üle;

24.   tunneb muret selle üle, et kavandatavad ELi õigusaktid (näiteks taimekaitsevahendite valdkonnas) võivad avaldada liiga tugevat mõju, sest nendega kärbitakse põllumajandustootjate käsutuses olevaid saagi suurendamise vahendeid, mis võib põhjustada ELi põllumajandustoodangu ulatuslikku vähenemist; nõuab kõigi kavandatavate meetmete mõju üksikasjalikku hindamist, eelkõige seoses toiduainetega kindlustatusega;

25.   nõuab tungivalt, et komisjon käsitleks kliimamuutuse leevendamise meetmete mõju põllumajandussektoris; on arvamusel, et põllumajandus peab andma panuse võitlusesse kliimamuutusega, kuid talle tuleb eraldada ka vahendeid, et ta ühe kliimatundlikuma majandussektorina saaks kohanduda kliimamuutuse mõjuga, et see ei vähendaks ELi põllumajandustoodangut ning et selle tulemuseks ei oleks ELi põllumajandustoodangu asendamine importtoodanguga;

26.   on arvamusel, et tuleb üle vaadata ELi ja teised rahvusvahelised tootmis- ja turujärelevalvesüsteemid, et kehtestada kiirem tootmissuundade määramise hoiatusmehhanism; on arvamusel, et vaja oleks üleilmset toiduainete seiresüsteemi ning üleilmset toiduvarude süsteemi ning et EL peaks sellise süsteemi väljatöötamisel võtma juhtpositsiooni; nõuab tungivalt, et komisjon teeks koostööd oma partneritega maailmas ja esitaks vastava ettepaneku;

27.   nõuab selliste tõhusate kindlustuspoliiside turuletoomist, mis tagavad kaitse hinna ja sissetulekute tugeva kõikumise ning ilmastiku poolt toodangule avaldatava mõju eest;

28.   kutsub komisjoni üles kaaluma tõhusa ELi turujärelevalvesüsteemi loomist, millega oleks võimalik registreerida põllumajandustoodete hindade muutust ja suunda ning sisendikulusid; jääb arvamusele, et selline süsteem peab tagama läbipaistvuse ja hõlbustama sarnaste toodete piiriülest võrdlemist;

29.   on seisukohal, et FAO raames tuleb luua põllumajandustoodete, sisendite ja toiduainete hindade vaatlusorgan, et andmeid oleks võimalik jälgida rahvusvahelisel tasandil;

30.   märgib, et liidu põllumajanduspoliitika moonutavatele elementidele, millel on olnud negatiivne mõju arengumaade põllumajandustootjatele, on pööratud tähelepanu mitmetes ÜPP reformides, ent kaubandussuhted on endiselt ebavõrdsed ning õiglasema süsteemi loomiseks tuleb teha pingutusi;

31.   märgib siiski, et WTO nõuete täitmiseks elluviidud ELi poliitikareformide tulemusena on ÜPP toetused ümber suunatud nii, et need oleksid tootmisega sidumata, on kaotatud turukorraldusmeetmeid ja avatud turge, mille tõttu tarbijad ja tootjad kannatavad järjest rohkem maailmaturu ebastabiilsuse all; nõuab, et ÜPP raames võetavad poliitilised meetmed sisaldaksid toiduainetega kindlustatuse sätteid ning kaubanduslepingud sisaldaksid kõikidele partneritele samasuguseid kaubanduse reguleerimise kohustusi, mis ei sea ohtu toiduainetega kindlustatust maailmas; kutsub komisjoni üles pooldama WTO läbirääkimiste raames kvalifitseeritud turulepääsu, mis tagab, et odav import ei kahjusta ELi põllumajanduse rangeid keskkonnanõudeid ning iga liikmesriigi õigust toiduainetega kindlustatusele;

32.   märgib, et EL püüab täita oma kohustust kaotada kõik eksporditoetused aastaks 2013, ning et ÜPP "tervisekontrolliga" kavandatakse kooskõlas WTO kokkulepetega uusi turutoetusvahendite reforme;

33.   on seisukohal, et rahastamisvahend kiirreageerimiseks kõrgustesse kerkivatele toiduhindadele arengumaades on vajalik esimene samm toidukriisist kõige enam mõjutatute esmavajadustega tegelemiseks; rõhutab siiski, et see vahend on ühekordne meede, mille eesmärk on suunata rahalisi vahendeid ELi üldeelarve rubriigist 4 väikepõllumajandusele kõige teravamalt mõjutatud riikides, ning et seda tuleb kindlustada edasiste investeeringutega; on arvamusel, et komisjon peaks kontrollima, kuidas raha kulutatakse, ja tagama, et seda kulutatakse säästlikult raha kõige rohkem vajavates kohtades ning et sellest tuleks parlamendile korrapäraselt aru anda; nõuab lisaks, et parlamendil oleks kontrolliga regulatiivmenetluse rakendamise üle korrapärane kontroll;

34.   kutsub komisjoni üles tugevdama oma praeguseid toiduainetega kindlustatuse tagamise programme Euroopas ja üle maailma; nõuab, et tugevdataks toiduga kindlustamise temaatilist programmi (2007–2010), millele praegu on eraldatud 925 miljonit eurot kogu programmiperioodi jaoks; tunneb heameelt komisjoni 17. septembril 2008. aastal esitatud ettepaneku üle suurendada eelarveeraldisi programmile, mis näeb ette toiduabi jaotamise ühenduses enim puudustkannatavatele isikutele; kutsub komisjoni üles võtma vastu toiduainetega kindlustatuse üldstrateegia, mis tagab ühenduse kogu poliitika sidususe;

35.   tunneb sügavat muret üleilmse finantskriisi pärast, mille tagajärjeks võib olla põllumajandusele eraldatavate rahaliste vahendite vähendamine; kutsub komisoni üles analüüsima finantskriisi mõju põllumajandussektorile ning kaaluma ettepanekute esitamist, et tagada selle sektori stabiilsus ka laenude ja krediiditagatiste kättesaadavuse osas;

36.   juhib tähelepanu uurimustele, millest nähtub, et enamik tarbijaid ei tea, kui suure panuse on andnud ÜPP toiduainetega kindlustatuse ja toiduainete mõistlike hindade tagamisse(4); nõuab kodanike teabepoliitikat ja lihtsustamiskohustuse uuendamist, mille tulemuseks oleks suurenenud teadlikkus ÜPP vahenditest ja kasust; teeb ettepaneku selgitada avalikkusele ÜPP puudumisel tekkivaid kulusid;

37.   on arvamusel, et ÜPPl peaks olema oluline roll ELi välisasjades ja arengupoliitikas, eriti seoses välispoliitikaga, mis käsitleb toiduainetega kindlustatust; on seisukohal, et lisaks ELi toiduainete tootmise tagamisele võib ÜPP aidata kaasa ka toiduainete suurenenud nõudluse rahuldamisele kogu maailmas;

38.   märgib, et relvastatud konfliktid mõjutavad toidu tootmist ja kättesaadavust äärmiselt negatiivselt; väljendab muret tõsiste tagajärgede pärast, mida konfliktilembus avaldab toiduainetega kindlustatusele, näiteks massilise rände, põllumajandusliku tootmise halvamise, elutähtsa infrastruktuuri kahjustamise tõttu;

39.   on arvamusel, et äärmiselt tähtis on vältida kahjulikku ja tormakat konkurentsi nappide toiduressursside pärast; nõuab seepärast ELi tegevuse tõhusamat kooskõlastamist valitsusväliste organisatsioonide, FAO ja muude rahvusvaheliste ametitega tehnilisel tasandil ning ÜROga poliitilisel tasandil, et edendada õiglast juurdepääsu maailma toiduvarudele ja suurendada toiduainete tootmist võtmetähtsusega arengumaades, võttes järjepidevalt arvesse bioloogilise mitmekesisuse ja säästva arengu kriteeriumeid;

40.   nõuab tungivalt, et EL aitaks konfliktiohus riikidel töötada välja omaenda tugeva põllumajanduspoliitika, mis tugineks toorme lihtsale kättesaadavusele, kvaliteetsele haridusele ja piisavale rahastamisele, samuti usaldusväärsele infrastruktuurile; on arvamusel, et ELi abi peaks olema suunatud abisaajate arengumaade toidualase sõltumatuse suurendamisele, mis parandab piirkondlikku toiduainetega kindlustatust ja toiduainete kättesaadavust ühiskonna kõige vaesemate kihtide jaoks;

41.   märgib, et mõned kiiresti areneva majandusega riigid võivad kavatseda oma toiduainetega kindlustatuse parandamiseks rentida Aafrika ja Aasia vaesemates osades suuri maa-alasid eesmärgiga kasvatada põllukultuure ja transportida need oma turule tagasi; on arvamusel, et, koos FAOga peab EL sellesse ilmingusse tõsiselt suhtuma, sest see ohustab asukohariigi toiduainetega kindlustatust ja tõhusat põllumajanduspoliitikat;

Põllumajandus arengumaades

42.   rõhutab, et praeguse toiduainete probleemi tõttu tuleb toiduainete tootmist suurendada, et kasvava nõudlusega sammu pidada, kusjuures toota tuleb parema kvaliteediga, väiksemate kuludega ja säästvamal viisil; on seisukohal, et selle saavutamiseks on vaja vaadata läbi kogu poliitika, et parandada tootmismeetodeid, varude haldamist ja rahvusvaheliste turgude reguleerimist;

43.   rõhutab vajadust suurema arvu kesk- ja pikaajaliste meetmete järele, et arendada põllumajandust ja toidutootmist arengumaades, eriti Aafrikas vastavalt IAASTD eespool nimetatud soovitustele; on arvamusel, et põllumajanduslik areng võib olla riigi laiaulatusliku majandusliku arengu alus;

44.   usub, et Euroopa Arengufond peaks rohkem keskenduma põllumajandusele, eelkõige väikestele põllumajandustootjatele ja toodete töötlemisele kohapeal, sest enamik maailma vaestest elab maapiirkondades, mis sõltuvad väga suurel määral põllumajandustoodangust; on samuti seisukohal, et tuleb teha jõupingutusi kehtestamaks põllumajandustoodetega kauplemise reeglid, millega tagatakse toiduga varustatus kõikides riikides; on arvamusel, et arengumaadele tuleks anda kaubanduseeliseid, mis toetavad siseriiklikku tootmist; palub komisjonil arvestada nende kaalutlustega WTO läbirääkimistel ja majanduspartnerluslepingute üle peetavatel läbirääkimistel arengumaadega;

45.   on seisukohal, et kuna arengumaade väiketalunikel puudub juurdepääs laenudele ja mikrokrediidile, millega osta seemneid, väetisi ja niisutusmehhanisme, siis on see üheks peamiseks takistuseks põllumajandusliku tootmise suurendamisel; rõhutab ka probleemi seoses laenutagatistega, mis enamasti puuduvad; nõuab, et Euroopa Investeerimispank otsiks vahendeid, et pakkuda arengumaade kohalikele toidutootjatele programme, millega kaasnevad laenutagatised, et neil oleks kergem saada laenu ja mikrokrediiti;

46.   kinnitab uuesti oma veendumust, et on vaja piirkondlikult integreeritud põllumajandusturgusid; kutsub komisjoni üles toetama piirkondlikku koostööd ja integratsiooni; tuletab Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) riikidele meelde põllumajanduse integratsiooni edu Euroopas ning sellega saavutatud üle 50 aasta kestnud stabiilsust; innustab seega AKV riikide piirkondlikke majandusühendusi suurendama jõupingutusi põllumajanduse valdkonnas ning kutsub arengumaid üles vähendama omavahelisi kaubandustõkkeid;

47.   rõhutab lisaks asjaolu, et põllumajandus tuleb kujundada enda tarbeks viljeletavast põllumajandusest töökohti loovaks maapiirkondade majanduseks; on lisaks sellele seisukohal, et tugevate põllumajandussektorite väljakujundamiseks tuleb eelkõige tähtsustada meetmeid, mis toetavad arengumaade noori põllumajandustootjaid; on veendunud, et EL peaks suurendama koostöö ja toetusega seotud jõupingutusi toiduahelate ajakohastamiseks arengumaades ja muutma need tõhusamaks; on lisaks arvamusel, et EL peaks toetama selliseid algatusi nagu ühine seemneteprogramm, mille algatasid Aafrika Liit ning tema riiklikud ja piirkondlikud partnerid;

48.   on seisukohal, et arengumaade tõhusa arengupoliitika nimel on väga oluline, et nimetatud riikidel oleks ühine riiklik või piirkondlik maaelu arendamise strateegia, millega kaasnevad konkreetsed toetusmeetmed tootjatele ja toodetele; on sellega seoses seisukohal, et ELi abi ei tohi olla killustatud, vaid osa kaasrahastatavast ühisest riiklikust või piirkondlikust maaelu arendamise strateegiast;

49.   nõuab, et maailma kõige vaesemate toetuseks loodaks teiste ELi rahastatavate arengumeetmete täienduseks ELi üldeelarve rubriigi 4 all alaline toiduainetega kindlustatuse fond;

50.   tunneb heameelt üleilmsete algatuste, näiteks ÜRO ülemaailmset toidukriisi käsitleva kõrgetasemelise töörühma üle, ning on arvamusel, et EL peaks oma jõupingutusi töörühmaga kooskõlastama; rõhutab, kui olulised on 2004. aasta novembris FAO liikmete vastuvõetud vabatahtlikud suunised, et samm-sammult realiseerida inimeste õigust piisavale toidule; teeb lisaks ettepaneku, et toidu kättesaadavuse tagamiseks tuleks luua üleilmne varude omamise kohustuse programm ning peamiste tootmissisendite (valgud, väetised, seemned, taimekaitsevahendid) parema säilitamise süsteem, mis eelistatavalt põhineks erasektoril, kaasa arvatud põllumajandustootjate ühistutel;

51.   tuletab meelde ELi kohustusi arengumaades ning meie praegusi ja tulevasi kohustusi WTO raames; nõuab, et ELi toetusmeetmed toetaksid Aafrika valitsuste 2002. aasta Maputo deklaratsioonis kehtestatud eesmärke; kutsub liikmesriike üles austama kohustusi, mis nad on võtnud ÜRO aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks, eelkõige kohustust eraldada 0,7 % oma rahvamajanduse kogutoodangust arenguabiks; on siiski arvamusel, et arenguabi kvaliteet on olulisem kui sellele kulutatud summad;

52.   tunneb kahetsust, et vähendatakse põllumajandusele ja maaelu arengule suunatud arenguabi, mis 1980. aastal oli 17 % ja 2006. aastal kõigest 3 %; nõuab tungivalt, et komisjon suunaks ELi finantsabi põllumajanduspõhise majanduskasvu saavutamisse ja selle jälgimisse ning teeks kõik võimaliku selleks, et valitsused kulutaksid 10 % riigi eelarvest põllumajandussektorile, nagu näeb ette võetud kohustus (püstitades näiteks riikliku põllumajanduspoliitika eesmärgid);

53.   kinnitab veel kord, et AKV riikide jaoks on põllumajandus sektor, mis suudab teistest enam luua majanduskasvu vaeste maaelanike jaoks, andes seeläbi käegakatsutava panuse aastatuhande esimese arengueesmärgi saavutamisse – juurida välja äärmuslik vaesus ja nälg –, ning rõhutab, kui tähtis on seetõttu viivitamata tegutseda ja edendada suuremaid investeeringuid põllumajandusse ja maaelu arengusse;

54.   rõhutab, et põllumajanduse areng peab põhinema ennekõike õigusel toidule ja toidu tootmisele, mis võimaldab kõikidele inimestele õiguse ohutule, täisväärtuslikule ja kultuuriliselt sobivale toidule, mis on toodetud keskkonnaalaselt mõistlikke ja säästvaid meetodeid ning enda määratud põllumajanduse struktuuri kasutades;

55.   kutsub ELi üles tunnistama arengumaade õigust sõltumatusele toiduainetega varustamisel ning neid sihipäraste meetmetega toetama, kusjuures esmatähtsal kohal on olemasolevate struktuuride ja ressursside – näiteks seemned, väetised, tootmisvahendid – kasutamine ja laiendamine, samuti piirkondliku integratsiooni edendamine;

56.   kutsub ELi üles seadma põllumajanduse taas oma arengukavade keskmesse, omistades erilist tähtsust põllumajanduse arenguprogrammidele, sealhulgas selgetele sihtidele vaesuse vähendamiseks ja teostatavatele eesmärkidele, eelkõige meetmetele, mis edendavad väikepõllumajandust ja toetavad toiduainete tootmist kohalikele turgudele, kasutades kohapealset bioloogilist mitmekesisust, keskendudes eriti väikeste põllumajandusettevõtjate ja naiste suutlikkuse suurendamisele;

57.   nõuab, et EL teeks ühiseid jõupingutusi liikmesriikide, AKV riikide valitsuste, rahvusvaheliste organisatsioonide, piirkondlike arengupankade ja erafondidega, valitsusväliste organisatsioonide ja kohalike ametivõimudega, et lülitada järsult tõusvate toiduhindadega tegelemisele suunatud uued projektid ja sekkumisprogrammid paremini piirkondlikesse programmidesse;

58.   nõuab meetmete võtmist koolituste tõhustamiseks, et võimaldada noortel taotleda põllumajanduslikku kõrgharidust, sealhulgas ELi sanitaar- ja fütosanitaarnõuete täitmise, samuti töövõimaluste loomise alast koolitust põllumajandusharidusega koolilõpetajatele, et vähendada vaesust ja rännet maapiirkondadest linnadesse ning vältida nn ajude äravoolu arengumaadest arenenud riikidesse;

59.   juhib tähelepanu toidukriisi ennetamise võrgustiku 2008. aasta toidukriisi ennetamise ja juhtimise käitumisjuhistele ning nõuab nende käitumisreeglite rakendamist ja järgimist ÜPPs; toetab ja nõuab lisaks kodanikuühiskonna kaasamist ning naiste, väiketalunike ühistute ja tootjate ühenduste tegevuse edendamist, et tagada toiduainetega kindlustatus ja toiduainetealane sõltumatus;

60.   on väga mures asjaolu pärast, et paljudel juhtudel on sõjandus- ja kaitseeelarve suurem kui põllumajandus- ja toidueelarve;

61.   on arvamusel, et väiketalunikud on põllumajandusliku tootmise alus; rõhutab mõningaid kõige teravamaid väiketalunike ees seisvaid probleeme arengumaades, nagu juurdepääs turgudele, maale, haridusele, rahastamisele, sisenditele ja tehnoloogiale; kordab, kui oluline on maapiirkondade infrastruktuuri arendamine ning investeeringud väiketaludesse ja traditsioonilistesse kohalikke tingimusi arvestavatesse väheste sisenditega tootmismeetoditesse;

62.   on seisukohal, et vähene toiduainetega kauplemine on kogu maailmas toiduainete tootmist mõjutav oluline tegur, ning märgib, et FAO andmetel kasvas 2007. aastal riisi tootmine kogu maailmas, kusjuures samal aastal riisiga kauplemine vähenes;

63.   on arvamusel, et põllumajandustoodete kaubanduse täiendava õiguslikult reguleerimata liberaliseerimisega kaasneb veelgi suurem hindade kõikumine; rõhutab, et kõige hullemini mõjutab see kõige haavatavamaid, toiduaineid importivaid arenguriike; rõhutab samuti, et maailmakaubandust reguleerivad eeskirjad ei tohi mingil juhul kahjustada riikide ja piirkondade õigust toetada oma põllumajandust, et tagada elanikkonna toiduainetega kindlustatus;

64.   on veendunud, et põllumajandustoodete turgude avamise poliitika WTO ja kahepoolsete vabakaubanduslepingute raames on oluliselt vähendanud toiduainetega kindlustatust paljudes arenguriikides seoses praeguse toiduainetega kindlustatuse kriisiga kogu maailmas; palub komisjonil sellest lähtuvalt vaadata läbi oma vabaturumajanduslik lähenemisviis põllumajandustoodetega kauplemisele;

65.   kutsub suuri toiduaineid eksportivad riike, nagu Brasiilia, Argentina, Tai jt, käituma usaldusväärsete põhitoiduainete tarnijatena ning hoiduma ekspordipiirangute kehtestamisest, millel võivad olla hävitavad tagajärjed eelkõige vaestele, toiduaineid importivatele arenguriikidele;

66.   tunneb sügavat muret praeguse ülemaailmse finantskriisi pärast, mille tagajärjeks võib olla ametlikule arenguabile eraldatavate rahaliste vahendite vähendamine; kutsub komisjoni üles analüüsima finantskriisi mõju arenguabi sektorile ning töötama jätkuvalt välja ettepanekuid eesmärgiga toetada kõige vaesemate riikide põllumajandust;

67.   märgib, et ülemaailmne toidukriis on üks suurimatest ohtudest rahule ja stabiilsusele maailmas; väljendab sellega seoses rahulolu komisjoni hiljutiste jõupingutustega ülemaailmse toiduainetega kindlustamise küsimuse käsitlemisviiside uurimisel; kutsub liikmesriike üles toetama selliseid algatusi riigi ja kohalikul tasandil;

Teadus- ja arendustegevus

68.   kinnitab oma kohustust investeerida tehnoloogiasse ja innovatsiooni põllumajanduses ja põllumajanduslikus tootmises;

69.   rõhutab selliste avalikest vahenditest rahastatavate teadusuuringute olulisust, mille eesmärk on edendada toiduainetega kindlustatust ja mitte ainult tööstuslikke huvisid; nõuab investeeringute tegemist mitte ainult uutesse üksiktehnoloogiatesse, vaid ka kõikehõlmavatesse põllumajandussüsteemidesse, mille eesmärk on pikaajaline toiduainetega kindlustatus; tõstab sealjuures esile teerajaja rolli, mida selles valdkonnas võiks näiteks mängida ELi mahepõllumajanduslike uuringute tehnoloogiaplatvorm;

70.   rõhutab teadustöö tähtsust, kuid ka uurimustest saadud teadmiste edasiandmise tähtsust põllumajandustootjate tasandile tõhusa põllumajanduse tugiteenistuse kaudu, eeskätt arengumaades; nõuab põllumajandusliku teadustöö tugevdamist ja teadmistepagasi suurendamist;

71.   tunneb muret selle pärast, et ELis nõuetele vastavuse rõhutamine võib kahjustada põllumajandusliku tootmise alast teadustegevust ja nõustamist; rõhutab vajadust mõlema järele;

72.   nõuab säästva ja energiatõhusa põllumajanduse alast kiirendatud teadus- ja arendustegevuse programmi, milles arvestataks kohalike tingimustega; ergutab liikmesriike toetama teadustööd, mille eesmärk on suurendada tootlikkust põllumajanduslikes rakendustes; arvestab ELi tarbijate probleemidega;

Jätkusuutlik maailma põllumajandus

73.   tunneb muret kliimamuutustest tingitud ilmastikumuutuste pärast, mis prognooside kohaselt muudab põuad ja üleujutused sagedasemaks ning mõjutab negatiivselt saagikust ja maailma põllumajandustoodangu ennustatavust;

74.   tunneb muret selle pärast, et kasvuhoonegaaside edasise vähendamise ettepanekute rakendamine ELis võib mõjutada negatiivselt ELi toiduainete tootmist, eeskätt loomakasvatustoodangut;

75.   tunnistab, et põllumajandussektoris, mis tekitab märkimisväärse osa kogu süsinikdioksiidi heitkogusest, on vaja parandada energiatõhusust;

76.   on seisukohal, et biokütuste ja bioenergia tootmise laiendamine võib avaldada positiivset mõju põllumajanduse ja toiduainete töötlevale tööstusele, mida iseloomustavad kõrgemad hinnad selliste sisendite puhul nagu väetised, taimekaitsevahendid ja diisel, ning transpordi ja töötlemise kulud;

77.   tunnistab, et põllumajandussektor on paljudes arengumaades enamiku elanikkonna jaoks toetav elatusvahend, ning ergutab seepärast kõnealuseid riike töötama välja stabiilse ja läbipaistva põllumajanduspoliitika mehhanismi, mis tagaks pikaajalise planeerimise ja säästva arengu;

78.   palub komisjonil hoolikalt jälgida suurenenud bioenergia tootmise mõju ELis ja kolmandates riikides seoses muutustega maakasutuses, toiduainete hindades ja juurdepääsul toidule;

79.   kordab, et ergutused energiakultuuride säästvaks viljelemiseks ei tohi ohustada toiduainete tootmist;

80.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama teadus- ja arendustegevust kliimamuutuse ärahoidmiseks ja sellega kohanemiseks, sealhulgas järgmise põlvkonna biokütuste alast teadustegevust, eelkõige kõrge saagikusega energiakultuuride, võimalikult tõhusate keskkonnasõbralike väetiste ja uute põllumajandustehnoloogiate kasutamist, mis avaldavad maakasutusele minimaalset negatiivset mõju, uute taimesortide aretamist, mis on vastupidavad kliimamuutusele ja sellega kaasnevatele haigustele, ning jäätmete põllumajanduslike kasutusviiside alaseid teadusuuringuid;

81.   on veendunud, et säästva põllumajanduse tootlikkuse suurendamiseks on vajalik täiendavate põllumajandusuuringute läbiviimine, ning kutsub liikmesriike üles kasutama täielikult ära võimalusi, mida Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmes raamprogramm sellega seoses pakub, ning võtma vastu meetmeid, mis suurendavad põllumajandustoodangut säästval ja energiatõhusal viisil;

o
o   o

82.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 263E, 16.10.2008, lk 621.
(2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0229.
(3) ELT C 297 E, 20.11.2008, lk 201.
(4) Iirimaal läbiviidud Agri Aware TNS/Mrbi uurimus, august 2008.


Kodanikuühiskonna dialoogi arendamine Lissaboni lepingu põhjal
PDF 118kWORD 41k
Euroopa Parlamendi 13. jaanuari 2009. aasta resolutsioon kodanikuühiskonna dialoogi arendamise väljavaadete kohta Lissaboni lepingu põhjal (2008/2067(INI))
P6_TA(2009)0007A6-0475/2008

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse 13. detsembril 2007. aastal Lissabonis allkirjastatud Lissaboni lepingut, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut;

–   võttes arvesse oma 20. veebruari 2008. aasta resolutsiooni Lissaboni lepingu kohta(1);

–   võttes arvesse erinevaid kodanikuühiskonda käsitlevaid resolutsioone, mille Euroopa Parlament on käesoleva ametiaja jooksul vastu võtnud;

–   võttes arvesse kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajatega 3. juunil 2008. aastal toimunud põhiseaduskomisjoni seminari;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit (A6-0475/2008),

A.   arvestades, et demokraatlik ja kodanikulähedane Euroopa Liit eeldab ELi institutsioonide ja liikmesriikide tihedat koostööd kodanikuühiskonnaga Euroopa, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

B.   arvestades, et ELi institutsioonide ning riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste avatus dialoogiks ja koostööks kodanike ning kodanikuühiskonna organisatsioonidega on põhiline eeldus nende kaasamiseks õigusloomesse ja valitsemisse kõikidel tasanditel;

C.   arvestades, et Lissaboni lepinguga suurendatakse ELi kodanike õigusi Euroopa Liidu suhtes, hõlbustades kodanike ja kodanikuühiskonda esindavate ühenduste osalemist "kodanike Euroopat" käsitlevas arutelus;

D.   arvestades, et kehtivate normidega, mida hõlmab ka Lissaboni leping, on loodud vajalik õiguslik raamistik kodanikuühiskonnaga peetava dialoogi arendamiseks Euroopa tasandil; arvestades siiski, et neid norme ei rakendata alati nõuetekohaselt;

E.   arvestades, et kodanikuühiskonna arengutase on 27 liikmesriigis erinev ning et osalusdemokraatias ja õigusloomeprotsessis osalemise ning riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutustega dialoogi pidamise võimalusi kasutatakse erineval määral;

F.   arvestades, et mõiste "kodanikuühiskond" viitab arvukatele valitsusvälistele ja mittetulunduslikele, kodanike poolt vabatahtlikult asutatud organisatsioonidele, mis osalevad avalikus elus, väljendades oma liikmete või teiste isikute huve, ideid ja ideoloogiaid, mille aluseks on eetilised, kultuurilised, poliitilised, teaduslikud, usulised või heategevuslikud kaalutlused;

G.   arvestades, et kodanikuühiskonna organisatsioonide esindavuse määratlemise osas lähevad arvamused lahku, ning arvestades, et mõne organisatsiooni aktiivsus ja tõhusus oma seisukohtade edendamisel ei vasta alati tema esindavusele;

H.   arvestades, et erinevad ELi institutsioonid on kodanikuühiskonnaga peetavaks dialoogiks valinud erinevad lähtekohad,

1.   tunnustab Euroopa Liidu panust kodanikuühiskonnaga peetava dialoogi edendamisse nii Euroopa tasandil kui ka liikmesriikides riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

2.   rõhutab, et Euroopa kodanikuühiskonnal on oluline osa Euroopa integratsiooniprotsessis, sest ta edastab ELi kodanike seisukohti ja nõudmisi Euroopa institutsioonidele; rõhutab kodanikuühiskonna poolt institutsioonide käsutusse antavate eriteadmiste tähtsust ning juhib tähelepanu kodanikuühiskonnaga peetavast dialoogist teavitamise ja teadlikkuse tõstmise olulisusele, eelkõige seoses ELi tegevuse ja eesmärkide edendamise, Euroopa koostöövõrgustike loomise ning Euroopa identiteedi ja kuuluvustunde tugevdamisega kodanikuühiskonnas;

3.   rõhutab, et ELi poliitiliste eesmärkide ja kavade elluviimine nõuab laiemat avalikku mõttevahetust, tõhusamat kodanikuühiskonna dialoogi ja suuremat poliitilist teadlikkust;

4.   rõhutab oma erilist pühendumist kodanikuühiskonnaga peetavale dialoogile ja juhib tähelepanu selle dialoogi tähtsale kohale Lissaboni lepingus, kus see on saanud kõiki ELi tegevusvaldkondi läbivaks põhimõtteks;

5.   tervitab esindus- ja osalusdemokraatia edendamist Lissaboni lepingus sätestatud kodanikualgatuse abil, mis võimaldab miljonil kodanikul erinevatest liikmesriikidest kutsuda komisjoni üles esitama õigusakti ettepanekut;

6.   kutsub ELi institutsioone ning liikmesriikide riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi üles kasutama maksimaalselt olemasolevat õigusraamistikku ja parimaid tavasid dialoogi edendamiseks kodanike ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega; on eelkõige seisukohal, et Euroopa Parlamendi infobürood igas liikmesriigis peaksid tegelema aktiivselt Euroopa Parlamendi ning vastava liikmesriigi kodanikuühiskonna esindajate vahel vähemalt kord aastas toimuvate foorumite edendamise, korraldamise ja juhtimisega, ning rõhutab nii asjaomasest liikmesriigist kui ka teistest liikmesriikidest pärit Euroopa Parlamendi liikmete korrapärase foorumitel osalemise tähtsust;

7.   kutsub ELi institutsioone üles kaasama kodanikuühiskonnaga peetavasse dialoogi kõiki kodanikuühiskonna esindajaid, kes on sellest huvitatud; peab sealjuures oluliseks kuulata ära noored eurooplased, kes kujundavad "homse Euroopa Liidu" ja võtavad selle eest vastutuse;

8.   kutsub ELi institutsioone üles tagama, et kõik ELi kodanikud – naised ja mehed, vanad ja noored, linna- ja maainimesed – võiksid aktiivselt ja võrdõiguslikena osaleda kodanikuühiskonna dialoogis, ilma et neid diskrimineeritaks, ning eelkõige hoolitsema selle eest, et keeleliste vähemuste esindajatel oleks võimalik kasutada sellistel foorumitel oma emakeelt; on seisukohal, et EL peaks sellega seoses kaasa aitama soolise võrdõiguslikkuse põhimõtte elluviimisele ja olema eeskujuks selle põhimõtte edendamisel nii liikmesriikides kui ka väljaspool ELi;

9.   kutsub ELi institutsioone üles institutsioonidevahelise kokkuleppe raames võtma vastu siduvaid suuniseid kodanikuühiskonna esindajate nimetamise, konsultatsioonide korraldamise meetodite ja nende rahastamise kohta vastavalt üldpõhimõtetele ja miinimumnõuetele konsulteerimiseks huvitatud osapooltega(2); juhib tähelepanu asjaolule, et sel eesmärgil peaksid kõik ELi institutsioonid pidama ajakohastatud registreid kõigi asjaomaste valitsusväliste organisatsioonide kohta, olenemata sellest, kas nad tegutsevad liikmesriikides ja/või on keskendunud ELi institutsioonidele;

10.   kutsub ELi institutsioone üles muutma kodanikuühiskonnaga peetavat dialoogi komisjoni kõikide peadirektoraatide, nõukogu kõikide töörühmade ja Euroopa Parlamendi kõikide komisjonide läbivaks ülesandeks, kasutades läbipaistvaid menetlusi ning hoides tasakaalus avaliku ja erasektori vahekorda;

11.   kutsub ELi institutsioone üles tegema tihedamat koostööd kodanikuühiskonnaga peetava dialoogi edendamisel ja levitama ELi kodanike seas aktiivselt euroopalikku mõtteviisi, et tagada ühiskonnaga konsulteerides tõhusam suhtlemine, infovoog ja tegevuse kooskõlastamine; märgib, et sellega seoses oleksid väga soovitavad kodanikuühiskonna ja volinike vahelised korrapärased kohtumised liikmesriikides korraldatavatel foorumitel, sest see võimaldaks vähendada tajutavat lõhet ELi ja Euroopa kodanike vahel;

12.   kutsub nõukogu üles kergendama ja lihtsustama juurdepääsu oma tegevusele, kuivõrd see on kodanikuühiskonnaga peetava tõelise dialoogi põhiline eeldus;

13.   rõhutab Euroopa teabevahetuspoliitika arendamise olulisust, pidades silmas uute võimaluste ja vahendite pakkumist ELi kodanikega suhtlemiseks (kasutades internetti, e-tehnoloogiaid ja kaasaegset audiovisuaaltehnikat);

14.   nõuab, et jätkuvalt rakendataks läbiproovitud ja katsetatud ELi meetmeid, mille eesmärk on tõhustada kodanikuühiskonna kaasamist Euroopa integratsiooniprotsessi, näiteks Europe by Satellite, kodanike agoraa, temaatilised kodanikefoorumid (näiteks "Sinu Euroopa"), mõttevahetused internetis jm;

15.   rõhutab, et Euroopas korraldatavad professionaalsed arvamusküsitlused on olulised selleks, et välja selgitada ELi kodanike vajadused ja ootused liidu toimimise suhtes ning neid paremini mõista; nõuab tungivalt, et nii ELi institutsioonid kui ka kodanikuühiskond liikmesriikides arvestaksid nende ootustega oma koostöös ja aruteludes;

16.   kutsub liikmesriikide riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke asutusi üles toetama kodanikuühiskonnaga peetavat dialoogi, eriti nendes riikides ja piirkondades ning ka nendes valdkondades, kus seda ei ole veel täiel määral arendatud või piisavalt hästi rakendatud; nõuab samuti tungivalt, et nimetatud organid edendaksid aktiivselt kodanikuühiskonna piirkondlikku interaktiivsust liikmesriikide hulgas ja piiriüleseid algatusi; on seisukohal, et tuleks uurida ka liikmesriikide rühmade moodustamist kui vahendit ideede ja kogemuste vahetamise edendamiseks ELi piires;

17.   kutsub Euroopa ühiskonna esindajaid üles osalema aktiivselt kodanikuühiskonnaga peetavas dialoogis ning Euroopa programmide ja poliitika kujundamises, mis võimaldab mõjutada otsustusprotsessi;

18.   ergutab ELi kodanikke rohkem osalema Euroopa-alastes debattides ja aruteludes ning andma oma hääle eelseisvatel Euroopa Parlamendi valimistel;

19.   juhib tähelepanu sellele, et dialoogi pidamiseks kodanikega kõikidel tasanditel – Euroopa, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul – on vaja rahalisi vahendeid, ning kutsub dialoogis osalevaid sidusrühmi ja selle eest vastutavaid asutusi üles tagama selle piisava rahastamise;

20.   rõhutab, et lisaks dialoogile kodanikuühiskonnaga on vajalik ka liidu avatud, läbipaistev ja korrapärane dialoog kirikute ja usukogukondadega, nagu on sätestatud Lissaboni lepingus;

21.   soovitab ELi institutsioonidel teha ühiselt kättesaadavaks teabe kodanikuühiskonna organisatsioonide esindavuse ja tegevusvaldkondade kohta Euroopas, näiteks avaliku ja kasutajasõbraliku andmebaasi kaudu;

22.   kutsub komisjoni üles esitama uut ettepanekut Euroopa ühenduste kohta, et võimaldada Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioonidel tugineda ühisele õiguslikule alusele;

23.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0055.
(2) Vt komisjoni 11. detsembri 2002. aasta teatist "Konsulteerimis- ja dialoogikultuuri edendamine: üldpõhimõtted ja miinimumnõuded komisjoni konsulteerimiseks huvitatud osapooltega" (KOM(2002)0704).


Direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul, ja direktiivi 2006/114/EÜ eksitava ja võrdleva reklaami kohta ülevõtmine, rakendamine ja jõustamine
PDF 139kWORD 49k
Euroopa Parlamendi 13. jaanuari 2009. aasta resolutsioon direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul, ja direktiivi 2006/114/EÜ eksitava ja võrdleva reklaami kohta ülevõtmise, rakendamise ja jõustamise kohta (2008/2114(INI))
P6_TA(2009)0008A6-0514/2008

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut ja eelkõige selle sätteid, millega luuakse siseturg ning tagatakse ettevõtjatele teenuste osutamise vabadus teistes liikmesriikides;

-   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul(1) (ebaausate kaubandustavade direktiiv);

-   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/114/EÜ eksitava ja võrdleva reklaami kohta(2) (eksitava ja võrdleva reklaami direktiiv);

-   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. oktoobri 1997. aasta direktiivi 97/55/EÜ, millega muudetakse direktiivi 84/450/EMÜ eksitava reklaami kohta, arvates selle hulka võrdleva reklaami(3);

-   võttes arvesse nõukogu 10. septembri 1984. aasta direktiivi 84/450/EMÜ, mis käsitleb eksitava reklaamiga seotud liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamist(4);

-   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoobri 2004. aasta määrust (EÜ) nr 2006/2004 tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (tarbijakaitsealase koostöö määrus)(5);

-   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 1998. aasta direktiivi 98/27/EÜ tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta(6) ning komisjoni 18. novembri 2008. aasta aruannet selle direktiivi kohaldamise kohta (KOM(2008)0756);

-   võttes arvesse komisjoni 27. novembri 2008. aasta rohelist raamatut "Kollektiivse hüvitamise mehhanismid tarbija jaoks" (KOM(2008)0794);

-   võttes arvesse komisjoni 13. märtsi 2007. aasta teatist tarbijapoliitika strateegia kohta 2007–2013 (KOM(2007)0099);

-   võttes arvesse 24 liikmesriigilt ning 19 kolmandalt riigilt petitsioonikomisjonile laekunud rohkem kui 400 petitsiooni ärikatalooge kirjastavate äriühingute eksitava reklaami kohta;

-   võttes arvesse oma 16. detsembri 2008. aasta resolutsiooni eksitavate "kataloogiettevõtete" kohta(7);

–   võttes arvesse paremat õigusloomet käsitlevat institutsioonidevahelist kokkulepet(8);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit (A6-0514/2008),

A.   arvestades, et komisjoni ELi tarbijapoliitika strateegia 2007–2013 eesmärk on parem järelevalve tarbijaturgude ja riiklike tarbijapoliitikate üle ning eelkõige ebaausate kaubandustavade direktiivi õigeaegse ja ühetaolise ülevõtmise saavutamine;

B.   arvestades, et ebaausate kaubandustavade direktiiv sisaldab uut lähenemisviisi ELi tarbijaõiguse valdkonnas, sätestades maksimaalse ühtlustamise, et kaitsta tarbijaid ebaausate kaubandustavade eest;

C.   arvestades, et eksitava ja võrdleva reklaami direktiiviga kodifitseeritakse direktiiv 84/450/EMÜ, eelkõige sellesse direktiiviga 97/55/EÜ sisseviidud muudatused, ning kitsendatakse selle rakendusala ettevõtjate vahelistele tehingutele;

D.   arvestades, et ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamisala on piiratud ettevõtjate ja tarbijate vaheliste tehingutega ja see ei hõlma kõiki kaubandustavasid, vaid ainult neid, mida võib pidada ebaausaks; arvestades, et selles piirdutakse kaubandustavadega, mis võivad kahjustada tarbijate majandushuve, ning selle raames ei nõuta ettevõtjaid teiste ettevõtjate ebaausate kaubandustavade eest kaitsvate siseriiklike õigusaktide kohandamist;

E.   arvestades, et kolm liikmesriiki, nimelt Saksamaa, Hispaania ja Luksemburg, ei ole teatanud komisjonile ebaausate kaubandustavade direktiivi ülevõtmiseks vastuvõetud meetmetest; arvestades, et Euroopa Ühenduste Kohtusse (Euroopa Kohus) on esitatud kolm taotlust eelotsuse tegemiseks liikmesriigi meetmete kokkusobivuse kohta ebaausate kaubandustavade direktiiviga; arvestades, et komisjoni arvates võib täheldada puudulikku ülevõtmist mõnes liikmesriigis;

F.   arvestades, et ebaausate kaubandustavade ning eksitava ja võrdleva reklaami direktiivides jäetakse liikmesriikidele märkimisväärne diskretsioon heastamisvahendite ja karistuste määramisel nende direktiivide sätete rikkumise eest;

G.   arvestades, et eksitava ja võrdleva reklaami direktiivi rikkumise eest puuduvad tõhusad õiguslikud heastamisvahendid ning et samuti puuduvad direktiivi täitmise tagamise vahendid, mida muu hulgas näitab ka ärikatalooge kirjastavate äriühingute eksitav tegevus,

Sissejuhatus

1.   rõhutab ebaausate kaubandustavade ning eksitava ja võrdleva reklaami direktiivide tähtsust tarbijate ja ettevõtjate enesekindluse tõstmisel piiriülestes tehingutes ja suurema õiguskindluse tagamisel ettevõtjatele seoses erinevate kaubandustavade ja reklaami lubatavusega siseturul;

2.   rõhutab ebaausate kaubandustavade direktiivi kui õigusloomealast teetähist ELi tarbijaõiguses ning et selle ülevõtmine, rakendamine ja täitmine on edasise arengu jaoks ELi tarbijaõiguses, siseturu potentsiaali täielikuks väljakujundamiseks ning piiriülese kaubanduse ja e-kaubanduse arenguks otsustava tähtsusega allikas;

3.   on kindlalt veendunud, et ebaausate kaubandustavade direktiivi ning eksitava ja võrdleva reklaami direktiivi nõuetekohane ülevõtmine, rakendamine ja täitmine on otsustava tähtsusega nende direktiivide eesmärkide saavutamisel, arvestades eelkõige erinevusi liikmesriikide täitmise tagamise süsteemides ja rakendamismeetodites, mõnede direktiivides sisalduvate õigusmõistete keerukust, paljusid ulatuslikke siseriiklikke eeskirju, millega reguleeritakse ebaausaid kaubandustavasid ja reklaami, ning nende direktiivide laia kohaldamisala;

4.   palub komisjonil ebaausate kaubandustavade direktiivi põhjendusele 8 viidates uurida väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate kaitsmise vajadust agressiivsete kaubandustavade eest ja algatada vajadusel asjakohaste järelmeetmete võtmine;

Kodifitseerimine ja ülevõtmine

5.   tervitab komisjoni pingutusi aidata liikmesriike ebaausate kaubandustavade ning eksitava ja võrdleva reklaami direktiivide ülevõtmisel;

6.   märgib, et direktiivi 84/450/EMÜ (mida muudeti direktiiviga 97/55/EÜ) artikli 3a lõige 2, milles viidati "sooduspakkumisele viitavale võrdlusele", on välja jäetud ega sisaldu enam ei ebaausate kaubandustavade direktiivis ega eksitava ja võrdleva reklaami direktiivis; tunneb kahetsust, et selle väljajätmise tagajärjel on tekkinud segadus seoses ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega, mis eelkõige väljendub liikmesriikide erinevas lähenemisviisis direktiiviga 97/55/EÜ muudetud direktiivi 84/450/EMÜ artikli 3a lõike 2 juba kehtivate sätete siseriiklikus õiguses säilitamisse pärast ebaausate kaubandustavade direktiivi vastuvõtmist; kutsub liikmesriike komisjoni abil seda uurima ja vajaduse korral järelmeetmeid võtma;

7.   on seisukohal, et komisjon peaks kas esitama eksitava ja võrdleva reklaami direktiivi muudatusettepaneku, et sellesse lisataks mis tahes asjaoludel eksitavaks peetavate tavade "must nimekiri", või laiendama ebaausate kaubandustavade direktiivi, et see hõlmaks ka ettevõtjate vahelisi lepinguid, võttes eriti arvesse selle direktiivi I lisa punkti 21; nõuab, et komisjon esitaks 2009. aasta detsembriks aruande võetud meetmete kohta;

8.   märgib, et mitmed liikmesriigid on ebaausate kaubandustavade ülevõtmisel oma õigussüsteemi ja direktiivi rakendamisel jaganud direktiivi I lisas sisalduva "musta nimekirja" osadeks; on seisukohal, et musta nimekirja jagamine riigi eri õigusaktide vahel tekitab ettevõtjatele segadust ja võib tekitada moonutusi ebaausate kaubandustavade direktiivi rakendamises; palub komisjonil liikmesriikidega nende siseriiklike õigusaktide kohandamisel koostööd teha, et "mustad nimekirjad" oleksid tarbijatele võimalikult hästi nähtavad ja kasutoovad;

9.   nõuab tungivalt, et liikmesriigid vaataksid oma õigussüsteemi üle, et vältida ebaausate kaubandustavade direktiivi ning eksitava ja võrdleva reklaami direktiivi ülevõtmisel vastuvõetud eeskirjade ja juba olemasolevate siseriiklike sätete võimalikku osalist kattumist, ning tagaksid seeläbi tarbijatele ja ettevõtjatele üleminekuprotsessi suhtes suurema selguse;

10.   kutsub liikmesriike üles, et nad keskendaksid oma pingutused ebaausate kaubandustavade direktiivi ning eksitava ja võrdleva reklaami direktiivi nõuetekohasele ülevõtmisele, rakendamisele ja täitmisele ning tagaksid, et järgitaks kõiki asjakohaseid liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu otsuseid;

11.   on arvamusel, et ebakorrektne või hiline direktiivide ülevõtmine liikmesriikide poolt kujutab endast piiriülestes tehingutes tarbijate ja ettevõtjate jaoks takistavat tegurit;

Rakendamine ja jõustamine

12.   märgib, et mõned liikmesriigid on sätestanud, et ainult teatavad reguleerivad asutused võivad jõustada ebaausate kaubandustavade direktiivi rakendamisel vastuvõetud siseriiklikke eeskirju, ega ole sätestanud otsest õigust õiguskaitsele tarbijatele, kellel ei ole seetõttu õigust esitada hagi ebaausate kaubandustavade tõttu tekitatud kahju eest hüvituse saamiseks; kutsub neid liikmesriike, kes seda veel ei ole teinud, kaaluma vajadust tagada tarbijatele otsene õigus õiguskaitsele, et kindlustada nende piisav kaitse ebaausate kaubandustavade eest;

13.   tervitab komisjoni poolt läbiviidud ELi lennuettevõtjate lauskontrolli (EU Airlines Sweep) ja ELi mobiilihelinate pakkujate lauskontrolli (EU Ringtones Sweep) tulemusi kui esimest sammu siseturgu käsitlevate õigusaktide rakendamise ja täitmise parema järelevalve suunas; rõhutab samasuguste korrapäraste laiaulatuslike kontrollimiste läbiviimise vajadust; kutsub komisjoni üles koostöös tarbijakaitse koostöövõrgustikuga koguma sarnaseid andmeid siseturgu käsitlevate õigusaktide rakendamise kohta ka teistes siseturu tähtsaimates valdkondades;

14.   innustab komisjoni välja töötama tõhusamaid rakendamise järelevalve vahendeid, näiteks lauskontrolle, et parandada tarbijakaitseõiguse täitmist; palub komisjonil kaaluda lauskontrollide kaasamise otstarbekust tarbijaturu tulemustabelite järelevalve mehhanismidesse;

15.   palub kõikidel liikmesriikidel komisjoni algatatud lauskontrollide läbiviimisel ja asjakohaste järelmeetmete võtmisel komisjoniga laiaulatuslikku koostööd teha;

16.   rõhutab õigustatud, ajakohaste ja täpsete andmete ja teabe olulisust tarbijakaubaturgude piisavaks järelevalveks; märgib, et nende andmete edastamisel täidavad keskset rolli ettevõtjate organisatsioonid ja tarbijaorganisatsioonid;

17.   rõhutab siseturu toimimiseks vajaliku piiriülese õigusaktide täitmise tähtsust; kutsub komisjoni üles edasi arendama tarbijakaitse koostöövõrgustiku kasutust, et parandada piiriülest õigusaktide täitmist; rõhutab Euroopa tarbijakaitsekeskuste võrgustiku tuntuse suurendamise vajadust;

18.   kutsub liikmesriike üles eraldama piiriülesele täitmisele piisavalt personali ja rahalisi vahendeid;

19.   kutsub liikmesriike ja siseriiklikke õigusasutusi tugevdama piiriülest koostööd eksitavate andmebaasiteenuste osas;

20.   tervitab komisjoni algatust luua avalikkusele juurdepääsetav andmebaas ebaausate kaubandustavade direktiivi ülevõtmisel vastuvõetud riiklike meetmete, nendest tulenevate kohtuotsuste ja muu asjakohase materjali kohta; palub komisjonil lisada sellesse andmepanka teaduslikud järelevalvearuanded, milles sõnastatakse andmepangas dokumenteeritud juhtumite põhjal konkreetsed soovitused edasiseks tegutsemiseks, et parandada õigusaktide rakendamist; lisaks kutsub komisjoni üles seda andmebaasi kasutama, et luua ühtse juurdepääsukohana üks veebisait, kust nii ettevõtjad kui ka tarbijad saaksid teavet liikmesriikides kehtivate õigusaktide kohta;

21.   palub komisjonil ja liikmesriikidel korraldada teavituskampaaniaid, et suurendada tarbijate teadlikkust nende õigustest, mis kaitsevad neid paremini ebaausate kaubandustavade ja eksitava võrdleva reklaami eest;

22.   märgib, et ülevõtmise, rakendamise ja täitmise järelevalve on vahenditemahukas tegevus; on seetõttu arvamusel, et komisjonile tuleks rakendamise tulemuslikumaks jälgimiseks tagada asjakohane personal;

23.   kutsub liikmesriike üles, et nad võimaldaksid ettevõtetele riiklikul tasandil piisavat nõustamist; rõhutab, et parim tava on toodud juhendis "Tarbijakaitse ebaausaid kaubandustavasid käsitlevate õigusaktide kaudu: põhijuhend ettevõtetele", mille on välja andnud Ühendkuningriigi äritegevuse, ettevõtluse ja õigusloome reformi ministeerium koostöös Ühendkuningriigi konkurentsiametiga;

24.   nõuab, et komisjon esitaks õigeaegselt 12. juuniks 2011. aastaks ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 18 alusel põhjaliku rakendamisaruande, mis hõlmab ka eksitava ja võrdleva reklaami direktiivist saadud kogemusi;

o
o   o

25.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 149, 11.6.2005, lk 22.
(2) EÜT L 376, 27.12.2006, lk 21.
(3) EÜT L 290, 23.10.1997, lk 18.
(4) EÜT L 250, 19.9.1984, lk 17.
(5) ELT L 364, 9.12.2004, lk 1.
(6) EÜT L 166, 11.6.1998, lk 51.
(7) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0608.
(8) ELT C 321, 31.12.2003, lk 1.


Ühine kalanduspoliitika ja ökosüsteemil põhinev lähenemisviis kalavarude majandamisele
PDF 131kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 13. jaanuari 2009. aasta resolutsioon ühise kalanduspoliitika ja ökosüsteemil põhineva lähenemisviisi kohta kalavarude majandamisel (2008/2178(INI))
P6_TA(2009)0009A6-0485/2008

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsiooni;

–   võttes arvesse nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 2371/2002 ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta(1);

–   võttes arvesse komisjoni teatist "Ühise kalanduspoliitika roll ökosüsteemil põhineva lähenemisviisi rakendamisel merenduse juhtimises" (KOM(2008)0187);

–   võttes arvesse 29. ja 30. septembri 2008. aasta põllumajanduse ja kalanduse nõukogu järeldusi eespool mainitud komisjoni teatise kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A6-0485/2008),

A.   arvestades, et igas geograafilises piirkonnas on kõik elusorganismid (inimesed, taimed, loomad ja mikroorganismid), nende elukeskkond (nagu pinnas, vesi, õhk) ja neid toetav looduslik ringlus omavahel seotud;

B.   arvestades, et ökosüsteemisisestel arengutel, vastastoimetel ja muutustel on otsene ja sageli soovimatu või ettenägematu mõju teistele elementidele nii süsteemi sees kui ka väljaspool seda, ning arvestades, et samamoodi võivad süsteemist väljaspool aset leidvad sündmused süsteemi vahetult mõjutada;

C.   arvestades, et ökosüsteemil põhinev lähenemisviis kalandusele annab praegu parima aluse ülemaailmseks juhtimise ja otsuste tegemise süsteemiks, mis võtab arvesse kõiki asjassepuutuvaid elemente ja sidusrühmi, nende nõudmisi ja vajadusi, samuti tulevast mõju süsteemile ja selle vastastoimeid;

D.   arvestades, et kalastamine iga liikmesriigi majandusvööndi vetes on oluline selle riigi suveräänsuse ja sõltumatuse jaoks, seda eriti toidu mõttes;

E.   arvestades, et meie teadmised ookeanidest ja neid mõjutavatest teguritest on ikka veel napid, kuid siiski piisavad teadmaks, et paljud kalavarud – nii kaubanduslikud kui ka mittekaubanduslikud – on Euroopa Liidus ja ka mujal ammendunud, ning ehkki selle põhjuseks on paljud tegurid, on peamine põhjus ülepüük;

F.   arvestades, et kalavarude jätkusuutlikkuse teaduslikud uuringud eeldavad igasuguste eelarvamustel põhinevate oletuste kõrvaleheitmist ja seega on ettepanek kalavarude hindamiseks ökosüsteemil põhineva lähenemisviisi alusel ainult siis tõesti ökosüsteemi keskne, kui selle aluseks on kontrollitud teaduslikud andmed;

G.   arvestades, et selline ökosüsteemil põhinev lähenemisviis peab olema teavitamisel ning otsuste langetamisel dünaamiline ja paindlik, kuna uued teaduslikult põhjendatud teadmised ja uued vastastikused seosed toovad kaasa vajaduse seda lähenemisviisi pidevalt kohandada;

H.   arvestades, et nagu märgitakse komisjoni hiljutises teatises "Liikmesriikide aruanded ühise kalanduspoliitika eeskirjade tõsiste rikkumiste kohta 2006. aastal" (KOM(2008)0670), esineb ühise kalanduspoliitika eeskirjade tõsiseid ja muret tekitavaid rikkumisi endiselt palju, hoolimata püüetest vähendada ühenduse laevastiku võimsust;

I.   arvestades, et kalavarude hindamine on seotud varude jätkusuutlikkusega ja arvestades, et see on kalapüügi alustala ning selle jätkusuutlikkuse kaitsmine on liikmesriikide ülesanne;

J.   arvestades, et kalanduspoliitika peamine ülesanne, mida aktsepteerisid kõik 2002. aastal Johannesburgis toimunud maailma säästva arengu tippkohtumisel osalenud riigid, on saavutada maksimaalne jätkusuutlik saagikus;

K.   arvestades, et sissetulekute järsu vähenemise kalatööstuses on põhjustanud paljude kaubanduslikult väärtuslike kalavarude ammendumine (mistõttu on tulnud kalapüüki piirata) ja esimese müügi hindade seisak või langemine, millele lisandus tootmiskulude (diisel ja bensiin) astmeline kasv; olukord on veelgi halvem nendes riikides, kus kõnealused kulud on suuremad, seda eriti kalatööstuse toetusmeetmete puudumise või ebapiisavuse tõttu võrreldes teiste riikide meetmetega;

L.   arvestades, et komisjon on teinud ettepaneku algatada arutelu ühise kalanduspoliitika võimaliku reformi teemal,

1.   tervitab komisjoni eespool mainitud teatist ja rõhutab, et komisjoni algatus aitab kaasa kalavarude kasutamise tagamisele viisil, mis loob sotsiaalses, keskkonnaalases ja majanduslikus mõttes jätkusuutlikud tingimused;

2.   rõhutab, et ökosüsteemil põhinev lähenemisviis kalavarude majandamisel peab viima dünaamilise ja paindliku juhtimise, vastastikuse õppimise ja teadusuuringute süsteemini, et kaasata teisigi muutujaid, mille tingivad ettenägematud tegurid või muud teadusvaldkonnad;

3.   kutsub komisjoni siinkohal üles kaasama oma ettepanekusse meetodeid ja vahendeid, mis võimaldaksid vastastikuse teabe- ja andmevahetuse ning pideva õppimisprotsessi kõigi sidusrühmade vahel, et neil oleks võimalik ökosüsteemipõhist lähenemisviisi edasi arendada nii, et sellest oleks kõigile kasu;

4.   juhib tähelepanu, et kalapüük on üks põhitegevusi tagamaks inimestele toit ja hoolitsemaks nende ellujäämise eest ja peab seda igasuguse kalanduspoliitika esmaseks eesmärgiks;

5.   juhib tähelepanu, et mõnedes ELi rannikuäärsetes kogukondades on kalandussektor majanduslikust, sotsiaalsest ja kultuurilisest seisukohast keskse tähtsusega;

6.   kordab, et ühine kalanduspoliitika peab edendama kalatööstuse moderniseerimist ja jätkusuutlikku arengut, kaitstes tööstusharu sotsiaalmajanduslikku elujõulisust ning kalavarude jätkusuutlikkust ja tagades elanikkonna varustamise kalaga, sõltumatuse toiduainetega varustamisel ja toiduainetega kindlustatuse, töökohtade säilimise ning kalurite paremad elutingimused;

7.   usub, et igasugune kalanduspoliitika peab arvestama mitme mõõtmega (sotsiaalne, keskkonnaalane ja majanduslik mõõde), mis nõuavad terviklikku ja tasakaalustatud lähenemisviisi, mis ei sobi nägemusega, mis paneb need dimensioonid vastavalt prioriteetide definitsioonile a priori olulisuse järjekorda;

8.   rõhutab, et ühist kalanduspoliitikat ei tohi selle eesmärke silmas pidades allutada ühenduse teistele kavandatud poliitikatele; on vastupidi seisukohal, et need hilisemad poliitikad peavad kaitsma ja täiendama kalanduspoliitika eesmärke;

9.   juhib tähelepanu, et ühe kindla rannikuala jätkusuutlik areng teeb vajalikuks suurendada rannikuala keskkonna, looduse ja inimeste kui selle osade üheskoos toimimist ning parandada kalanduses hõivatud elanikkonna elukvaliteeti; kinnitab veel kord, et kalanduspoliitika peab lähtuma kalanduses hõivatud elanikkonna ja ökosüsteemi (mille lahutamatu osa on elanikkond) jätkusuutlikkuse vastastikuse sõltuvuse põhimõttest;

10.   rõhutab siinkohal, et on vajalik tunnistada väikesemahulise rannalähedase püügi ja traditsioonilise püügi eripära ja olulisust;

11.   rõhutab seega, et püüd rahuldada iga liikmesriigi toiduvajadus, tagada strateegilise kalatööstuse ja kalanduses hõivatud elanikkonna elujõulisus ning säilitada mere ökosüsteemide jätkusuutlikkus on omavahel ühitatavad eesmärgid;

12.   on seisukohal, et ülemaailmsete kalavarude säilitamiseks vastuvõetaval määral tuleb samuti kehtestada ülempiir päevade arvule, mil kalurid võivad merel olla;

13.   juhib tähelepanu, et ökosüsteemipõhise lähenemisviisi rakendamine merenduse juhtimises nõuab multidistsiplinaarset ja sektoriülest tegevust, mis hõlmab kalandusega kaudselt seotud ja seda ennetavaid mere ökosüsteeme mõjutavaid eri meetmeid ja poliitikavaldkondi, ilma milleta ei ole võimalik käesoleva lähenemisviisi eesmärke saavutada;

14.   kinnitab vajadust uurida ja võtta vastu meetmeid seoses terve rea teguritega, mis mõjutavad oluliselt mere ökosüsteemide jätkusuutlikkust ja kalavarude seisundit ning seega püügitegevust, nagu ranniku ja avamere reostus, tööstuse ja põllumajanduse heitveed, jõgede voolusuuna muutmine, avamere süvendamine, sadamategevus, meretransport ja -turism;

15.   rõhutab, et eksisteerivad suured erinevused eri merealade ja nende kalavarude ning samuti mitmesuguste kasutatavate kalalaevade ja püügivahendite ning nende mõju vahel ökosüsteemile, mis nõuavad mitmekesiseid, spetsiifilisi ja olukorraga kohandatud meetmeid, nagu võrkude tehniline kohandamine, teatavate kalastuspiirkondade sulgemine ja püügikoormuse vähendamine;

16.   rõhutab vajadust rakendada mehhanisme, et toetada või maksta kompensatsiooni kaluritele, keda mõjutavad mitmeaastaste taastamis- või majandamiskavade majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed ning ökosüsteemide kaitsemeetmed;

17.   juhib tähelepanu, et ülemaailmse interdistsiplinaarse ja sektoriülese lähenemisviisi paratamatult järkjärguline rakendamine merenduse juhtimises nõuab teaduslikult põhjendatud teadmiste pidevat täiustamist ja süvendamist, et tagada kontrollitud teaduslikel andmetel põhinevate meetmete vastuvõtmine;

18.   juhib tähelepanu vajadusele, et komisjon kaasaks kalandussektori tõelisesse sektoritevahelisse merekeskkonna kaitsmise plaani, vastavalt merestrateegia raamdirektiivile(2), mis on Euroopa uue merenduspoliitika keskkonna-alane sammas;

19.   rõhutab, et kalanduse teaduslikud uuringud on kalanduse juhtimises väga oluline ja hädavajalik vahend nende tegurite tuvastamisel, mis mõjutavad kalavarude kujunemist ning mille abil korraldatakse kvantitatiivset hindamist ning töötatakse välja mudeleid, mis teeb võimalikuks kalavarude kujunemise prognoosimise, kuid aitab paremaks muuta ka püügivahendeid, laevu ning kalurite töö- ja ohutustingimusi koos kalurite teadmiste ja kogemustega;

20.   teeb ettepaneku viia läbi teadusuuuringuid, et määrata kindlaks kalurite püütavate mereloomade ümberjaotumine, mille põhjuseks on vete füüsikaliste ja keemiliste parameetrite muutumine kliimamuutuste tõttu; on seisukohal, et nende teadusuuringute alusel tuleks läbi vaadata mitmed olemasolevad kalavarude taastamise plaanid, näiteks uusmeremaa merluusi ja norra salehomaari varude taastamise plaanid Pürenee poolsaare ligidal;

21.   juhib tähelepanu vajadusele arendada vesiviljeluse uurimisprojekte, et täiendada kõige enam ohustatud liikide varusid;

22.   on siinkohal arvamusel, et on vaja investeerida inimeste koolitusse, anda piisavalt rahalisi vahendeid ja edendada koostööd eri riigiasutuste vahel liikmesriikides;

23.   rõhutab, et teaduslikes uuringutes tuleks arvestada püügitegevuse sotsiaalsete, keskkonnaalaste ja majanduslike tahkudega; peab oluliseks hinnata eri kalandusjuhtimissüsteemide/vahendite mõju tööhõivele ja kalanduses hõivatud elanikkonna sissetulekutele;

24.   juhib tähelepanu asjaolule, et kuna kalapüük on tegevus, mis ammutab isetaastuvaid ressursse, on kalanduse juhtimise esimene ja kõige olulisem ülesanne kontrollida otseselt või kaudselt kogu püügikoormust sellisel viisil, mille abil saavutada eesmärk, mis seati eespool mainitud 2002. aasta Johannesburgi tippkohtumisel;

25.   soovitab tungivalt komisjonil vaadata uuesti läbi kehtiv lubatud kogupüügi ja kvootide süsteem kui mereressursside juhtimise peamine vahend, ja hinnata selle kasulikkust, arvestades kehtivaid kalapüügi piiranguid;

26.   nõuab tungivalt, et komisjon uuriks ja kavandaks avatumaid kontrolli- ja järelevalvesüsteeme kalastussaaduste lossimise, keelatud püügi ning kaaspüügi merre tagasi laskmise tarvis;

27.   on seisukohal, et eelnimetatud meetmed on kalavarude seisundi täpseks hindamiseks pädevate teadusasutuste poolt põhilise tähtsusega;

28.   tunnistab, et lubatud kogupüügil põhinevad kalanduse juhtimist käsitlevad kehtivad õigusaktid mõjutavad otseselt püüki ja kaudselt püügikoormust; rõhutab siiski, et selle meetodi tulemuslikumaks toimimiseks tuleb püügikoormust ohjata; nõuab tungivalt, et komisjon uuriks kalavarude ohjamise eri vahendeid, tagades samal ajal, et praeguseid vahendeid ei muudetaks enne, kui on olemas alternatiivne võimalus, mis kindlustab kalavarude asjakohasema kasutuse;

29.   rõhutab, et lubatud kogupüügi jaotamine kalalaevade ja püügivahendite vahel vastavalt relatiivse stabiilsuse põhimõttele jääb iga liikmesriigi ainupädevusse; on arvamusel, et kvootide jagamisel igas liikmesriigis tuleks võtta arvesse vahendite tüüpe (traalid ja muu) ning nendega püütava kala koguseid;

30.   väljendab sügavat muret asjaolu pärast, et ühises kalanduspoliitikas on tehtud tõenäoliselt muudatusi, mis soodustavad püügitegevuse kontsentreerumist, eriti seoses õigusega pääseda ligi kalavarudele;

31.   juhib tähelepanu asjaolule, et kvootide vähendamine ja kontsentreerumine piiratud arvu ettevõtjate kätte ei pruugi tähendada püügikoormuse vähendamist, vaid ainult kalavarude kasutamise kontsentreerumist;

32.   tervitab positiivset diskrimineerimist, mis puudutab abi laevastike renoveerimiseks mõnedes ELi äärepoolseimates piirkondades ning peab väga oluliseks, et seda abi jätkataks ka pärast praeguse perioodi 2007–2013 finantsraamistiku lõppemist, nii et ka edaspidi oleks võimalik tagada kalapüük jätkusuutlikul ja keskkonnasõbralikul kujul;

33.   on arvamusel, et on väga oluline säilitada juurdepääsu erand piirkonnas, mis jääb vähemalt 12 miili ulatuses territoriaalvetesse, sest selle abil edendatakse mere rannikualade ökosüsteemide jätkusuutlikkust, traditsioonilist püügitegevust ning kalanduses hõivatud elanikkonna püsimajäämist; nõuab, et nimetatud erand põlistataks;

34.   nõuab, et äärepoolseimate piirkondade majandusvööndi vetesse jäävat ala peetakse alati eraldi ligipääsualaks, et tagada mere ökosüsteemide, püügitegevuse ja kalanduses hõivatud kohalike kogukondade jätkusuutlikkus;

35.   on arvamusel, et püügikoormust ei saa mõõta ainult ühtemoodi, ilma et võetaks arvesse laevade ja püügivahendite erinevusi; on arvamusel, et püügikoormuse kontrollimise puhul tuleks võtta arvesse erinevaid liike, püügivahendeid ja püügi hinnatud mõju iga liigi varule;

36.   on seisukohal, et rõhu asetamine püügikoormusele väljendatuna kW/päevas on mõttekas vaid traalipüügi puhul, kuid ei ole asjakohane muude püügiliikide puhul;

37.   on arvamusel, et alapiirangud (suletud või kaitsealused alad, nagu merekaitsealad) peavad põhinema multidistsiplinaarsel teaduslikul põhjendusel, eriti seoses erinevate tegevuste ja teguritega, mis avaldavad tõelist mõju ökosüsteemidele ning seoses tõelise kasuga, mis tuleneb alade määramisest, mis peaks hõlmama üksikasjalikke uurimusi nende keskkonna- ja sotsiaalmajandusalase mõju kohta kalanduses hõivatud elanikkonnale;

38.   märgib, et püügimahu piirangud on saavutatud peamiselt laevade lammutamise soodustamisega, kuid neid ei ole eri liikmesriikides ühtemoodi kohaldatud; rõhutab seega, et eri liikmesriikide kalalaevade kohandamisel kalavarudega tuleb võtta arvesse juba kehtestatud püügikoormuse vähendamist;

39.   on arvamusel, et selline poliitika, millega innustatakse valimatut laevade lammutamist, ilma et võetakse arvesse iga liikmesriigi kalalaevastike, kalavarude ja tarbimisega seotud vajaduste eripära ning sotsiaalmajanduslikku mõju, ei ole asjakohane ega õigustatud;

40.   on seetõttu arvamusel, et esimesi ülesandeid, mida tuleb kalanduse juhtimise valdkonnas lahendada, on hinnata teaduslikult, kas on olemas liiga suuri kalalaevastikke ja liiga palju ekspluateeritud kalavarusid ning selle tuvastamisel saab võtta sobilikke erimeetmeid;

41.   märgib, et nõukogu määruses (EÜ) nr 2371/2002 on ettevaatusprintsiip kalavarude majandamisel sõnastatud järgmiselt: "piisava teadusinfo puudumist ei tohi kasutada põhjusena, et edasi lükata või jätta tarvitusele võtmata abinõud sihtliikide, nendega seotud või nendest sõltuvate liikide ning mittesihtliikide ja nende elukeskkonna kaitseks";

42.   kinnitab uuesti kalandusjuhtimise kontrollimise tähtsust, mis jääb liikmesriikide pädevusse;

43.   nõuab, et toetatakse liikmesriikide endi majandusvööndi seire, järelevalve ja kontrollivahendite paigaldamist ja uuendamist, võttes arvesse võitlust ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu, meresõiduohutuse suurendamist ja mere ökosüsteemide kaitsmist;

44.   on seisukohal, et väga oluline on kohaldada ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu juba võetud meetmeid ning kutsub liikmesriike üles tugevdama oma kontrollimehhanisme;

45.   innustab komisjoni esitama ettepanekuid meetmete kohta, mille kohaselt hakkaksid siseturul müüdavatele imporditud kalastussaadustele kehtima samad nõuded nagu liikmesriikidest pärit kalastussaadustele;

46.   rõhutab vajadust parandada pidevalt kalapüügivahendeid, et täiustada nende selektiivsust, mis on oluline tegur kaaspüügi vähendamiseks, samuti nende keskkonnaalase mõju seisukohast; kutsub komisjoni üles töötama välja eriomased poliitilised instrumendid, et õhutada kalureid kasutama kõiki võimalikke meetmeid kaaspüügi vähendamiseks niivõrd kui võimalik;

47.   on seisukohal, et traali kasutuselevõtt tõi kaasa kalade suremuse kasvu, mis tegi vajalikuks nimetatud püügivahendi eraldi kontrollimise, näiteks püügipiirkondades kehtestatud piirangute säilitamise (lähedus või kaugus rannikust) teel;

48.   nõuab tungivalt, et komisjon edendaks rohkem keskkonnaohutuid kalastamistavasid ja selektiivsemate püügitehnikate kasutamist, mis aitaks vähendada kaaspüüki ja kütusetarbimist püügiperioodidel;

49.   kutsub komisjoni üles võimalikult kiirendama kalade ökomärgistamise protsessi, et edendada puhtamat ja keskkonnasõbralikumat kalandust;

50.   rõhutab, et kalatööstuse kaasamine ühise kalanduspoliitika raames kehtestatud eri meetmete koostamisse, kohaldamisse ja hindamisse on väga oluline, et võtta vastu asjakohasemaid ja tõhusamaid poliitikaid;

51.   juhib tähelepanu, et piirkondlikel nõuandekomisjonidel on oluline osa ühise kalanduspoliitika otsuste tegemise protsessis, kuna nendesse kuuluvad kalavarude hindamise eest vastutavad kalurid ja teadlased; on arvamusel, et nende tegevust tuleks korralikult toetada;

52.   rõhutab, et regionaalpoliitika ja hea naabruspoliitika raames tuleks laiendada koostööd ühenduseväliste kalalaevastikega, kellega kalavarusid jagatakse, et tagada nende varude elujõulisus;

53.   rõhutab vajadust toetada kalurite rühmi ja professionaalseid organisatsioone, kes on valmis jagama vastutust ühise kalanduspoliitika kohaldamise eest (kaasjuhtimine);

54.   toetab ühise kalanduspoliitika suuremat detsentraliseerimist, et võimaldada kalurite, neid esindavate organisatsioonide ja kalanduses hõivatud elanikkonna kaasamist ühisesse kalanduspoliitikasse ja kalandusjuhtimisse, tagades samas kogu ühenduses järjepidevate ja ühtsete miinimumnõuete kehtimise;

55.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

(1) EÜT L 358, 31.12.2002, lk. 59.
(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/56/EÜ, 17. juuni 2008 , millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv) (ELT L 164, 25.6.2008, lk 19).


Tegevusraamistik pestitsiidide säästva kasutamise saavutamiseks ***II
PDF 187kWORD 50k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 13. jaanuari 2009. aasta õigusloomega seotud resolutsioon nõukogu ühise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega kehtestatakse ühenduse tegevusraamistik pestitsiidide säästva kasutamise saavutamiseks (6124/2008 – C6-0323/2008 – 2006/0132(COD))
P6_TA(2009)0010A6-0443/2008

(Kaasotsustamismenetlus: teine lugemine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse nõukogu ühist seisukohta (6124/2008 – C6-0323/2008)(1);

–   võttes arvesse oma esimese lugemise seisukohta(2) Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud komisjoni ettepaneku (KOM(2006)0373) suhtes;

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 62;

–   võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni soovitust teisele lugemisele (A6-0443/2008),

1.   kiidab ühise seisukoha muudetud kujul heaks;

2.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud teisel lugemisel 13. jaanuaril 2009. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/.../EÜ, millega kehtestatakse ühenduse tegevusraamistik pestitsiidide säästva kasutamise saavutamiseks

P6_TC2-COD(2006)0132


(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi teise lugemise seisukoht õigusakti (direktiiv ...) lõplikule kujule.)

(1) ELT C 254 E, 7.10.2008, lk 1.
(2) ELT C 263 E, 16.10.2008, lk 157.


Taimekaitsevahendite turuleviimine ***II
PDF 200kWORD 94k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 13. jaanuari 2009. aasta õigusloomega seotud resolutsioon nõukogu ühise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus taimekaitsevahendite turuleviimise ja nõukogu direktiivide 79/117/EMÜ ja 91/414/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (11119/8/2008 – C6-0326/2008 – 2006/0136(COD))
P6_TA(2009)0011A6-0444/2008

(Kaasotsustamismenetlus: teine lugemine)

Euroopa Parlament,

−   võttes arvesse nõukogu ühist seisukohta (11119/8/2008 – C6-0326/2008);(1)

–   võttes arvesse oma esimese lugemise seisukohta(2) Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud komisjoni ettepaneku (KOM(2006)0388) suhtes;

–   võttes arvesse komisjoni muudetud ettepanekut (KOM(2008)0093);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2;

−   võttes arvesse kodukorra artiklit 62;

–   võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni soovitust teisele lugemisele (A6-0444/2008),

1.   kiidab ühise seisukoha muudetud kujul heaks;

2.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud teisel lugemisel 13. jaanuaril 2009. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr .../2009 taimekaitsevahendite turuleviimise ja nõukogu direktiivide 79/117/EMÜ ja 91/414/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta

P6_TC2-COD(2006)0136


(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi teise lugemise seisukoht õigusakti (määrus (EÜ) nr ...) lõplikule kujule.)

(1) ELT C 266 E, 21.10.2008, lk 1.
(2) ELT C 263 E, 16.10.2008, lk 181.


Eurofonde käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamine (uuesti sõnastamine) ***I
PDF 194kWORD 122k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 13. jaanuari 2009. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv eurofonde käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (uuesti sõnastamine) (KOM(2008)0458 – C6-0287/2008 – 2008/0153(COD))
P6_TA(2009)0012A6-0497/2008

(Kaasotsustamismenetlus: uuesti sõnastamine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2008)0458);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2 ja artikli 47 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C6-0287/2008);

–   võttes arvesse 28. novembri 2001. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet õigusaktide uuesti sõnastamise tehnika süstemaatilise kasutamise kohta(1);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 80 a ja artiklit 51;

–   võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning õiguskomisjoni arvamust (A6-0497/2008),

A.   arvestades, et Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma arvamuse kohaselt ei sisalda kõnealune ettepanek muid sisulisi muudatusi peale nende, mis on ettepanekus esile toodud, ning arvestades, et varasemate õigusaktide muutmata sätete ning nimetatud muudatuste kodifitseerimise osas piirdub ettepanek üksnes kehtivate tekstide kodifitseerimisega ega hõlma sisulisi muudatusi,

1.   kiidab heaks komisjoni ettepaneku, mida on kohandatud vastavalt Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma soovitustele ning muudetud vastavalt alltoodud muudatusettepanekutele;

2.   palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 13. jaanuaril 2009. aastal, eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/.../EÜ vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (uuesti sõnastatud)

P6_TC1-COD(2008)0153


(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi esimese lugemise seisukoht õigusakti (direktiiv 2009/65/EÜ) lõplikule kujule.)

(1) EÜT C 77, 28.3.2002, lk 1.


Riigi rahandus majandus- ja rahaliidus 2007–2008
PDF 313kWORD 67k
Euroopa Parlamendi 13. jaanuari 2009. aasta resolutsioon riigi rahanduse kohta majandus- ja rahaliidus 2007–2008 (2008/2244(INI))
P6_TA(2009)0013A6-0507/2008

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni 24. juuni 2008. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile "Riigi rahandus majandus- ja rahaliidus – 2008. Riigi rahanduse kvaliteedi roll Euroopa Liidu juhtimisraamistikus" (KOM(2008)0387);

–   võttes arvesse komisjoni 13. juuni 2007. aasta teatist "Riigi rahandus majandus- ja rahaliidus – 2007. Stabiilsuse ja kasvu pakti ennetava osa tõhususe tagamine" (KOM(2007)0316);

–   võttes arvesse komisjoni 7. mai 2008. aasta teatist "EMU@10 – majandus- ja rahaliidu edusammud ja ülesanded pärast kümmet tegutsemisaastat" (KOM(2008)0238);

–   võttes arvesse oma 26. aprilli 2007. aasta resolutsiooni majandus- ja rahaliidu riikide rahanduse kohta 2006. aastal(1);

–   võttes arvesse oma 22. veebruari 2005. aasta resolutsiooni, mis käsitleb avaliku sektori rahandust majandus- ja rahaliidus – 2004(2);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi 12. juuli 2007. aasta resolutsiooni 2007. aasta euroala aruande kohta(3);

–   võttes arvesse oma 14. novembri 2006. aasta resolutsiooni 2006. aasta euroala aruande kohta(4);

–   võttes arvesse oma 20. veebruari 2008. aasta resolutsiooni panuse kohta Euroopa Ülemkogu 2008. aasta kevadisel kohtumisel seoses Lissaboni strateegiaga(5);

–   võttes arvesse oma 15. novembri 2007. aasta resolutsiooni teemal "Euroopa huvi: edukas toimetulek üleilmastumise ajajärgul"(6);

–   võttes arvesse oma 15. veebruari 2007. aasta resolutsiooni Euroopa majanduse olukorra kohta: ettevalmistav raport 2007. aasta majanduspoliitika üldsuuniste kohta(7);

–   võttes arvesse komisjoni 25. oktoobri 2005. aasta teatist "Maksu- ja tollipoliitika panus Lissaboni strateegiasse" (KOM(2005)0532) ja Euroopa Parlamendi 24. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni samal teemal(8);

–   võttes arvesse oma 3. juuli 2003. aasta resolutsiooni soopõhise eelarve koostamise kohta ja avaliku sektori eelarve koostamise kohta soolisest aspektist lähtudes(9);

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu resolutsiooni majanduspoliitika kooskõlastamise kohta majandus- ja rahaliidu kolmandas etapis ning EÜ asutamislepingu artiklite 109 ja 109b kohta, mis on lisatud eesistujariigi järeldustele 12. ja 13. detsembril 1997. aastal Luksemburgis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel;

–   võttes arvesse eesistujariigi järeldusi Euroopa Ülemkogu 11. ja 12. detsembri 2008. aasta kohtumise järel ning majandus- ja rahandusministrite nõukogu 16. detsembri 2008. aasta erakorralise istungi järeldusi finantskriisi ohjamise kohta;

   võttes arvesse majandus- ja rahandusministrite nõukogu 4. novembri 2008. aasta istungi järeldusi finantskriisi lahendamiseks tehtavate rahvusvaheliste algatuste ja kriisi käsitleva rahvusvahelise tippkohtumise ettevalmistamise kohta;

–   võttes arvesse komisjoni 29. oktoobri 2008. aasta teatist "Finantskriisist taastumine: Euroopa tegevusraamistik" (KOM(2008)0706);

–   võttes arvesse eesistujariigi järeldusi finantsturgude reguleerimise ja järelevalve tugevdamise kohta pärast 15.–16. oktoobril 2008. aastal Brüsselis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumist;

–   võttes arvesse eurorühma riikide riigipeade ja valitsusjuhtide 12. oktoobri 2008. aasta kohtumist, mille eesmärk oli vastu võtta majanduskriisiga võitlemise koordineeritud päästekava;

–   võttes arvesse majandus- ja rahandusministrite nõukogu 7. oktoobri 2008. aasta istungi järeldusi vahetu reageerimise kohta finantsturgude ebastabiilsusele ning Euroopa Parlamendi 22. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni Euroopa Ülemkogu 15. ja 16. oktoobri 2008. aasta kohtumise kohta(10);

–   võttes arvesse majandus- ja rahandusministrite nõukogu 14. mai 2008. aasta järeldusi sotsiaalvaldkonna kulutuste tõhususe ja tulemuslikkuse tagamise kohta tulevikus ning edasiste sammude kohta riigi rahanduse kvaliteedi analüüsimisel;

–   võttes arvesse majandus- ja rahandusministrite nõukogu 9. oktoobri 2007. aasta järeldusi riigi rahanduse kvaliteedi ja avaliku halduse kaasajastamise kohta;

–   võttes arvesse majandus- ja rahandusministrite nõukogu 10. oktoobri 2006. aasta järeldusi riigi rahanduse kvaliteedi kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A6-0507/2008),

A.   arvestades, et meie kohustuseks tulevaste põlvkondade ees on hoolitseda riigi rahanduse kõrge kvaliteedi eest, mis oleks suunatud säästvale arengule; arvestades, et see on praeguses turusegaduste olukorras varasemast veelgi olulisem;

B.   arvestades vajadust arendada Euroopa tasandil ja eelkõige euroalal kooskõlastatud kvaliteetset riigi rahanduspoliitikat, mida kujundatakse ja hinnatakse standardiseeritud ühiste vahenditega ning mille eesmärk on toetada kasvu kogu perioodi jooksul, et aidata lahendada demograafilise muutuse, globaliseerumise ja kliimamuutusega seotud probleeme;

C.   arvestades, et riigi rahanduse eesmärk peaks olema makromajandusliku raamistiku toetamine, avalike teenuste ja kaupade pakkumine ning turutõrgete ja välismõjude leevendamine;

D.   arvestades, et kasvu toetava kvaliteetse riigi rahanduspoliitika kontseptuaalne ja tegevusraamistik ning kasvu muutmine kvaliteetse riigi rahanduspoliitika tähtsaimaks võrdluspunktiks on lahutamatult seotud seisukohaga, et liikmesriikide eelarvepoliitika ja avaliku sektori kulutusi hõlmav poliitika peavad olema suunatud heaoluriigi ja sotsiaalkindlustuskaitse säilitamisele ja uuendamisele ning vahendite ümberjaotamisele;

E.   arvestades, et riiklike investeeringute madal tase Euroopa Liidus (alla 3 % SKPst) ja killustatus kahjustavad pikaajalise jätkusuutliku kasvu eesmärki, mis eeldab sihipäraseid ja prioriteete järgivaid riiklikke kulutusi;

F.   arvestades, et on vajalik ja asjakohane analüüsida ning hinnata riigi rahandust ja selle jätkusuutlikkust soolisest aspektist,

Muutused majandustrendides aastatel 2007 ja 2008, majandus- ja finantskriis ning tulevikuväljavaated

1.   märgib, et riigi rahanduse olukorra analüüsis 2007. aastal ja 2008. aasta esimesel poolel ilmneb selgesti majandustrendi muutumine; märgib, et kõige viimased majandusprognoosid viitavad surutise suundumusele koos jätkuvalt madala inflatsioonitasemega ja sissetulekute erinevuse suurenemisega;

2.   väljendab muret Euroopas ja maailmas hetkel valitseva keerulise majandus- ja finantsolukorra pärast, mis loob seninägematut ebastabiilsust, ning võtab teadmiseks uue areneva dünaamika riigi ja turu vahelistes suhetes ning muudatused raha- ja majanduspoliitikas, kus hoolimata turutõrgetest ning eeskirjade ja järelevalve puudumisest on avaliku sektori sekkumine saavutamas keskset rolli, mõnikord toimub lausa riigistamise kujul;

3.   märgib, et kriis strateegilistes sektorites, eriti finants- ja transpordisektoris, kannustab riiklikke investeeringuid ettevõtete ülevõtmisse, kusjuures ei pöörata tähelepanu sellele, et päästeoperatsioonid piirduksid üksnes Euroopa majanduse jätkusuutlikkuse ja arengu seisukohast rangelt vajalike investeeringutega ning tagataks, et neid ei teostata ainult riiklikest huvidest lähtuvalt;

4.   on seisukohal, et komisjon ja liikmesriigid peavad ette nägema, et nõuetekohaselt hinnatakse suurtele tööstusharudele ning finants- ja krediidisektorile antava avaliku sektori toetuse ja osaluse tagajärgi riigi rahanduses; peab kasulikuks ka kõnealuste tagajärgede hindamist seoses konkurentsi, siseturu toimimise ja võrdsete võimaluste säilitamisega;

5.   rõhutab, et läbivaadatud stabiilsuse ja kasvu paktiga võimaldatakse juba meetmete võtmist eriti tõsistes olukordades ja et rahandusalane konsolideerumine ning stabiilsuse ja lähenemise kavades seatud eesmärgid on endiselt majanduse taastumise ja kasvu jaoks äärmiselt tähtsad; toetab sellega seoses igati viimaseid eesistujariigi järeldusi Euroopa Ülemkogu 11. ja 12. detsembri 2008. aasta kohtumise järel, milles rõhutati nii riigi rahanduse paindlikkuse kui ka jätkusuutlikkuse olulisust majanduse kiire ja püsiva taastumise huvides;

6.   rõhutab Euroopa tasandil koordineeritud lähenemise tähtsust maksudest kõrvalehoidumise ja maksuparadiisidega võitlemisel – avalikkuse, maksumaksja ja riigi rahanduse huvides – eriti ajal, mil suurte finants- ja tööstusettevõtete toetuseks tehtavad märkimisväärsed riiklikud investeeringud võivad ebasoodsalt mõjutada rahandusalast konsolideerumist ja riigivõla taset;

7.   rõhutab, et avalikkuse, maksumaksja ja riigieelarve huvides on ka tagada, et iga sekkumisega ja riiklike vahendite kasutamisega finantsorganisatsioonide päästmiseks kaasneb nõuetekohane järelevalve, konkreetsed sammud juhtimise ja ettevõtte või institutsiooni tegutsemise parandamiseks, täpsed piirangud juhtivtöötajate tasustamisele ning selge aruandekohustus ametivõimude ees; selles kontekstis peab kasulikuks, et komisjon edendaks suuniste kehtestamist, mille abil tagada erinevate riiklike tegevuskavade järjekindel ja kooskõlastatud rakendamine;

8.   on seisukohal, et mitmete liikmesriikide ulatuslik riiklik sekkumine pangandus- ja finantssektori päästmiseks ja toetamiseks toob kaasa selged tagajärjed riigi rahanduses ja inimeste sissetulekutes; peab seetõttu vajalikuks maksukoormuse sobilikku ja õiglast jaotamist kõigi maksumaksjate vahel, mis tooks ühest küljest kaasa asjakohase maksumäära kehtestamise kõigile finantsettevõtetele ning teisest küljest näeks ette järk-järgulise ja järsu maksukoormuse alandamise keskmise ja madala palga ning pensioni puhul – koos maksuvabastuste, maksumäärade läbivaatamise ja kompensatsiooniga maksuvaba määra korrigeerimata jätmisel vastavalt inflatsioonile (fiscal drag) – vaesuse ja mitte üksnes äärmusliku vaesuse – vähendamiseks ning tarbimise ja nõudluse kasvu ergutamiseks, reageerides seega antitsükliliselt praegusele majanduskriisile, mis ennustab majanduslangust;

9.   rõhutab, et Euroopa makromajanduspoliitika peab majanduslanguse ning finantssektori ebastabiilsusega seotud ohtudele kiirelt ja koordineeritult reageerima, ning nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid – eriti euroalasse kuuluvad liikmesriigid – kasutaksid targalt ja ühesuunaliselt stabiilsuse ja kasvu paktiga võimaldatavat paindlikkust ning sobilikke antitsüklilisi mehhanisme, mis on suunatud struktuurilistele muutustele, riiklike vahendite tõhusale jaotamisele, riiklike kulutuste ümberstruktureerimisele ja kasvu toetavatele investeeringutele kooskõlas Lissaboni eesmärkidega, pöörates erilist tähelepanu väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete rollile;

10.   rõhutab selles kontekstis vajadust kohaldada – eriti euroalal – ühist lähenemist palgapoliitikale, mis näeks ette palgatõusu kooskõlas tegeliku inflatsiooni ja tootlikkusega, kuna maksu- ja palgapoliitika on võimsad ja tulemuslikud nõudluse ning majandusliku stabiilsuse ja kasvu suurendamise hoovad;

11.   tervitab asjaolu, et kujunemas on otsustusvaldkonnad, kus eurorühm tegutseb (peamise) poliitilise ja majandusliku kooskõlastava organina, mis suunab kiiret reageerimist ja ühiselt kokkulepitud strateegiaid, mitte ainult majandus- ja finantskriisile reageerimiseks, vaid ka makromajanduslike ja ühiste investeerimisstrateegiate taaselustamiseks, mis on suunatud kasvuvõimalustele, tõsiste tagajärgede ärahoidmisele Euroopa Liidu avaliku sektori rahanduses ja finantsstabiilsuses ning ELi majandus- ja rahapoliitika vahel parema tasakaalu saavutamisele;

12.   on seisukohal, et kasulik oleks luua kohustuslik konsultatsiooni- ja kooskõlastamismehhanism komisjoni ja liikmesriikide, eriti eurorühma kuuluvate liikmesriikide vahel enne oluliste majanduslike meetmete vastuvõtmist, eelkõige selliste meetmete puhul, mis puudutavad energia, tooraine ja toidukaupade hindade kõikumist;

Riigi rahanduse jätkusuutlikkus ning stabiilsuse ja kasvu pakti ennetavate sätete tõhusus

13.   peab riigi rahanduse jätkusuutlikkust eeltingimuseks ja prioriteediks mitte ainult stabiilsuse ja kasvu ning iga liikmesriigi makromajandusliku tööhõive, sotsiaal- ja keskkonnapoliitika formuleerimise, vaid ka majanduse arengu ja Euroopa sotsiaalse mudeli jaoks, mis on Euroopa Liidu arenguga lahutamatult seotud;

14.   väljendab sügavat muret seoses praeguse rahvusvahelise finantskriisi otseste tagajärgedega liikmesriikide rahanduse jätkusuutlikkusele ja kvaliteedile; tunneb eriti muret seoses kõnealuse kriisi mõjuga reaalmajandusele ja maksete tasakaalule uutes liikmesriikides, mis ei kuulu euroalasse ja kus otsesed välisinvesteeringud on järsult vähenenud;

15.   juhib tähelepanu sellele, et eelarvedefitsiit ja riigivõlg pärsivad kasvu, kuna vähendavad liikmesriikide manööverdamisruumi kriisiperioodidel; kutsub liikmesriike suurematele pingutustele oma eelarvete konsolideerimiseks ja riigivõla vähendamiseks kasvuperioodidel, mis on terve, konkurentsivõimelise ja jätkusuutliku Euroopa majanduse eeltingimus; toonitab samuti, et halvasti kavandatud meetmed eelarvedefitsiidi ja riigivõla vähendamiseks – nagu riiklike investeeringute valimatu vähendamine – kahjustavad pikaajalisi kasvuväljavaateid;

16.   juhib tähelepanu sellele, et uutes rahvusvahelistes tingimustes seoses finantskriisi ja majanduslangusega, mis on juba hakanud mõjutama euroala tööhõivet ning majanduskasvu, on defitsiidi suurenemist raske vältida; soovitab seetõttu, et liikmesriigid kasutaksid majanduse taastumise ja kasvu ergutamiseks sihipärasemalt stabiilsuse ja kasvu pakti võimaldatavat paindlikkust; juhib tähelepanu käesoleva finantskriisi eelarvemõjule ja palub komisjonil hinnata riiklike finantsinstitutsioonide päästekavade raames kasutatud riiklike vahendite mõju liikmesriikide rahandusele; palub komisjonil uurida stabiilsuse ja kasvu pakti kriteeriumide mõju praeguses kontekstis, kus majanduskasv on aeglane ja mitmeid liikmesriike ähvardab majanduslangus, ning nõuab, et hinnataks krediidikulude kasvu mõju liikmesriikide riigivõlale;

17.   märgib, et muudetud stabiilsuse ja kasvu pakt toimib nõuetekohaselt; on seisukohal, et korrigeerivate sätete rakendamisega viimastel aastatel võib rahul olla, ning rõhutab ennetavate sätete tähtsust liikmesriikide rahanduspoliitika lähendamise ja jätkusuutlikkuse aspektist, eriti mis puudutab euroala riike;

18.   jagab komisjoni seisukohta stabiilsuse ja kasvu pakti ennetavate sätete, liikmesriikidele antava toe ja meeldetuletuste ning parimate tavade vahetamise tähtsuse osas; nõustub eriti sellega, et kõnealused ennetavad sätted peaksid põhinema keskmist tähtaega tähtsustaval lähenemisel eelarvepoliitikale ja ühenduse tasandil kooskõlastamisele, arvestades, et tulemuslik tegevus eeldab ühist arusaamist majandus- ja eelarvepoliitika probleemidest Euroopa Liidus ning kindlat poliitilist pühendumist nimetatud probleemide lahendamisele samasuunaliste antitsükliliste sekkumiste kaudu;

19.   rõhutab keskmise tähtajaga eesmärgi kui majandus-, fiskaal-, eelarve- ja sissetulekutepoliitikaga seotud konkreetse eelarve-eesmärgi tähtsust, mis tuleks saavutada iga liikmesriigi konkreetse olukorraga kohandatud ja mitmeks aastaks määratletud makromajandusliku dialoogi kaudu; julgustab liikmesriike tugevdama keskmise tähtajaga eesmärgi usaldusväärsust ja seaduslikkust nii riiklikul tasandil, valitsuse allüksuste, parlamentide ja sotsiaalpartnerite (riiklik omand) tõhusama kaasamise abil, kui ka kohalikul tasandil piirkondlike eelarvete kaudu, võttes kasutusele piirkondlikke stabiilsuse ja kasvu pakte ning keskmise tähtajaga eesmärke, võttes arvesse, kuidas kohalikud kulutused ja investeeringud mõjutavad riigi rahandust ja erinevate riikide kasvuperspektiive;

20.   peab äärmiselt oluliseks järjekindlust mitmeaastaste eelarveprogrammide ning aastaeelarvete koostamise ja täitmise vahel; kutsub liikmesriike üles olema makromajanduslike prognooside koostamisel rangemad ja tegema kulutuste mitmeaastaste raamistike kriteeriumide, tähtaegade ning eesmärkide seadmisel tihedamat koostööd, et tagada eelarve- ja makromajanduspoliitika suurem tõhusus ja tulemuslikkus ühenduse tasandil;

21.   juhib tähelepanu sellele, et liikmesriigid vajavad täiendavaid struktuurireforme ja paremat eelarvedistsipliini, samuti antitsüklilist maksupoliitikat, mis vähendab eelarvedefitsiiti majanduskasvu ajal, et olla paremini valmis äkilise negatiivse välismõjuga toimetulekuks;

22.   rõhutab, et äkilise välismõjuga (näiteks kõrge riskitasemega (subprime) hüpoteeklaenude kriis) toimetulekuks on vaja kujundada makromajanduskavasid, kus võetakse arvesse mitte üksnes olukorda euroalal, vaid ka Euroopa Liidu nn järelejõudva majandusega riikides;

Riigi rahandus – laiema ja terviklikuma majandusliku lähenemisviisi keskne tegur

23.   juhib tähelepanu sellele, et peamine eesmärk – kindel ja konsolideeritud riigi rahandus – tuleks määratleda uue stabiilsuse ja kasvu paktiga seatavate kohustuste alusel ning samas ka Lissaboni strateegia arengu, kasvu ja konkurentsivõime perspektiivis, mis nõuab nii struktuurilisi reforme kui ka riiklike kulutuste ja maksustamise struktuure, mis toetavad investeeringuid (inimkapitali, teadusuuringutesse ja innovatsiooni, haridusse ja koolitusse, sealhulgas kõrgharidusse, tervishoidu, infrastruktuuri, keskkonda, julgeolekusse ja õigussüsteemi) ning sissetuleku ümberjaotamist, et toetada sotsiaalset ühtekuuluvust, kasvu ja tööhõivet;

24.   rõhutab, et riigi rahanduse eesmärgid, mis on püstitatud Lissaboni uue tsükli integreeritud suuniste alusel, peaksid loomulikul moel ja tihedalt ühendama stabiilsus- ja lähenemiskavad riiklike reformikavadega; on veendunud, et terve ja kasvule orienteeritud Euroopa riikide rahanduse lisatav väärtus peaks peegelduma – eriti euroalal – Euroopa avaliku infrastruktuuri investeeringute poliitikas, mis on formuleeritud ja kooskõlastatud ühiste eesmärkide alusel, mida võib rahastada mitte ainult riiklikest eelarvetest ja (osaliselt) ELi eelarvest, vaid ka uutest Euroopa rahastamisvahenditest (nagu Eurobond või Euroopa Investeerimisfond), mille eesmärgiks on toetada Euroopa Liidu ja euroala kasvu, tootlikkust ja konkurentsivõimet rahvusvahelises kontekstis;

25.   on seisukohal, et kasulik oleks luua kohustuslik mehhanism lisaks Euroopa Parlamendile ka liikmesriikide parlamentidega konsulteerimiseks , pidades silmas stabiilsus- ja lähenemisprogrammide koordineeritud arendamist stabiilsuse ja kasvu pakti raames ning riiklike reformikavade arendamist integreeritud Lissaboni suuniste raames, nii, et need programmid oleksid omavahel ühendatud ja neid esitataks koos, võimaluse korral iga aasta sügisel;

26.   nõustub, et demograafilised muutused teevad struktuurireformi vajalikumaks, eriti seoses pensioniskeemide, tervishoiu ja pikaajalise hooldusega, ning juhib tähelepanu sellele, et oleks liiga piirav keskenduda ainult vananevale elanikkonnale (ja vähenevale sündivusele), võtmata arvesse üleilmastumise mõju, sealhulgas kolmandatest riikidest lakkamatu voona saabuvaid sisserändajaid, keda ei ajenda ainult majanduslikud põhjused, vaid kes põgenevad ka sõja ja kliimakatastroofide eest;

27.   tõstab esile tööhõive ja sotsiaalse kaasamise poliitika olulisust, kus võetakse vajalikul määral arvesse eri põlvkondade, sugude ja üksikisikute vajadusi, tuginedes turvalise paindlikkuse põhimõttele ja seega ennetavatele meetmetele palkade ja sissetulekute toetamiseks sotsiaalse dialoogi abil, mis seab esikohale tootlikkuse suurenemise, jätmata kõrvale meetmeid pensionide kaitseks, pidades silmas, et puudulik pension ei ole ainult sotsiaalne probleem, vaid see suurendab ka sotsiaalkindlustuse kulutusi ning toob seega kaasa suuremad kulud riigi rahandusele;

28.   on arvamusel, et Lissaboni strateegia poliitikaga hõlmatud finantsturud ja -teenused tuleks siduda finantsstabiilsuse ja järelevalve mehhanismidega, mis tagavad kasvu ja riigi rahanduse kaitse negatiivsete tagajärgede eest; tunneb muret tuletisinstrumentide ja uute finantsinstrumentide kasutamise pärast, eelkõige kohalike omavalitsuste poolt, mis võib kahjustada kohalike piirkondade olukorda;

29.   peab riigi rahanduses vajalikuks uut lähenemist, mis on süstemaatiline ja liikmesriikide, eelkõige euroalasse kuuluvate liikmesriikide vahel kooskõlastatud, mille eesmärk on toetada pikaajalist majanduskasvu (ja kasvupotentsiaali) ning mis keskendub riigi rahanduse kvaliteedi määratlemise ja mõõtmise mitmemõõtmelisele raamistikule, mis muudab Euroopa majanduse järskude välismõjude suhtes paindlikuks ja võimaldab reageerida demograafilistele probleemidele ning rahvusvahelisele konkurentsile ja tagada sotsiaalne õiglus ja ühtekuuluvus;

Riigi rahanduse kvaliteet: tulud ja kulud

30.   peab ülimalt oluliseks, et liikmesriigid püüaksid rakendada ühtset kvaliteetset riigi rahanduspoliitikat, mis põhineb hindamismeetodil, mis hõlmab näitajaid ja eesmärke, mille formuleerimisel ja määratlemisel peaksid osalema Euroopa Parlament ja riikide parlamendid; peab komisjoni ettepanekut kasulikuks ja pooldab eelarvepoliitika hindamise süsteemi, mis keskendub konkreetsetele aspektidele, nagu riiklike kulutuste struktuur, tõhusus ja tulemuslikkus, maksusüsteemide ülesehitus ja tõhusus, avaliku halduse tõhusus ja kvaliteet, mõistlik eelarve haldamine ning kvaliteetse rahanduspoliitika koordineerimise meetod liikmesriikide vahel; nõuab nimetatud eesmärkide saavutamiseks riikide eelarvete võrreldavuse parandamist;

31.   nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid kvaliteetset riigi rahanduspoliitikat koos eelarvepoliitika hindamise süsteemiga – näiteks tulemuspõhine eelarve koostamine (tuginedes OECD mudelile) – eesmärgiga parandada riiklike kulutuste kvaliteeti, tugevdades vahendite eraldamise ja tulemuste vahelist seost; märgib, et soopõhine eelarve koostamine on hea näide tulemuspõhise eelarve koostamise kohta; see on meetod, mida Euroopa Parlament ise soovitab ja edendab, mida kohaldatakse erineval määral mitmetes liikmesriikides nii kohalikul kui ka riiklikul tasandil ning mida tuleks rakendada järjekindlamalt, sealhulgas ka ühenduse tasandil; palub komisjonil välja töötada tulemuspõhise eelarve koostamise meetodid, suunised ja näitajad, mille alusel oleks võimalik liikmesriikide rahandus- ja makromajanduspoliitikat võrrelda ja ühtlustada, ning tunnistab, et see nõuab teadlike kodanike suuremat kaasamist ja seega ka suuremat vastutustunnet;

32.   tervitab komisjoni algatatud mõttevahetust selle üle, kuidas muuta maksusüsteem kvaliteetseks, tõhusaks ja tulemuslikuks; on seisukohal, et liikmesriikide maksureformid viivad majanduskasvu suurenemisele ainult siis, kui need on kohandatud institutsioonilise ja haldussüsteemi, tootmissüsteemi ja tööturu (eeskätt tööhõive määra ja varimajanduse mõõtmete) konkreetsete tingimustega igas liikmesriigis;

33.   juhib tähelepanu liikmesriikide erinevustele maksukoormuse ja struktuuri osas; tunnistab, et on raske kavandada ühtset maksureformi, mis tooks kaasa majanduskasvu – arvestades otseselt maksustamiselt kaudsele, tarbimispõhisele maksustamisele ülemineku eeliseid (laiem maksubaas) ja puudusi (progresseeruvuse põhimõtte nõrgenemine); rõhutab siiski, et maksusüsteemi tõhususe ja maksutulu suurendamise, tööhõive suurendamise, moonutuste vähendamise ja ühenduse tasandi majanduskasvu kiirendamise eesmärgil oleks võimalik võtta rida ühiseid meetmeid, sealhulgas eelkõige:

   - laiema maksubaasi (ja madalamate määrade) rakendamine, et vähendada moonutusi ja suurendada tulusid;
   - töö maksustamise vähendamine maksukoormuse õiglasema jaotamise teel maksumaksjate eri kategooriate vahel; soodustuste ja maksuvabastusskeemide ümberkorraldamine ning eeskätt ümberlülitumine teistele teguritele või valdkondadele;

34.   juhib tähelepanu asjaolule, et maksureformid, mille eesmärgiks on usaldusväärne riigi rahandus, majanduskasv, tõhusus, lihtsustamine, moonutuste kõrvaldamine ja võitlus maksupettuste ning maksudest kõrvalehiilimise ja maksuparadiiside vastu, on edukamad, kui need on liikmesriikide, eriti euroala riikide vahel koordineeritud ja ühendatud, võttes arvesse siseturu arengu- ja konkurentsipotentsiaali;

35.   juhib tähelepanu kesksele teemale, milleks on säästvale kasvule suunatud riiklike kulutuste struktuur, ning rõhutab, et infrastruktuuri ja inimkapitali tehtavate investeeringute kvaliteet ja tõhusus soodustab Euroopa majanduse tootlikkuse ja konkurentsivõime kasvu, kui investeeringute puhul seatakse esikohale üldhuviteenused inimeste vajaduste ja elanikkonna koosseisu eelneva määratlemise alusel ning pööratakse erilist tähelepanu soolise võrdõiguslikkuse poliitikale ja demograafilistele muutustele; juhib tähelepanu sellele, et elanikkonna vananemisest tulenevat survet sotsiaal- ja terviseteenustele saab vähendada investeeringutega terviseharidusse; rõhutab, et riiklikud kulutused tuleb ümber korraldada, jaotades eelarvevahendid ümber majanduskasvu soodustavatele sektoritele, kasutades riiklike ressursse tõhusamalt ja tulemuslikumalt ning nähes ette asjakohase integreeritud avaliku ja erasektori võrgustiku;

36.   juhib tähelepanu vajadusele reformida ja ajakohastada avalik haldus, mis on riikliku kulu- ja tulusüsteemi keskmes, ning tagada, et see vastaks tulemuslikkuse, tõhususe ja tootlikkuse, vastutuse ja tulemuste hindamise kriteeriumidele, mis on kujundatud vastavalt liikmesriikide avaliku halduse ja riiklike ning kohalike institutsioonide struktuurile, ning võttes vajalikul määral arvesse Euroopa Liidu tegevusest tulenevaid kohustusi ja võimalusi, tagades, et avalikku sektorit seostatakse mõistliku eelarvega ning see aitab majanduse konkurentsivõimet suurendada;

37.   rõhutab, kui tähtis on eelarve usaldusväärne haldamine, mis põhineb eeskirjade ja menetluste kogumil, millega määratakse kindlaks avaliku sektori eelarvete koostamine, rakendamine ja järelevalve keskmise ajavahemiku jooksul, võttes arvesse liikmesriikide eelarvete konsolideerimist ja avaliku sektori kulutuste ümberkorraldamist, millega kaasneb kontekstianalüüsi meetod (ühenduse, riiklikul ja kohalikul tasandil) ja eesmärkide määratlemine, kaasa arvatud eelnev ja järgnev mõju hindamine, tulemuste ja tegevuse mõõtmine ja hindamine ning tulemuspõhise eelarve koostamise mehhanismide reguleerimine; arvab, et tuleb tegutseda tagamaks, et liikmesriikide maksuhalduse eeskirjad oleksid liikmesriikides ja eriti euroalal ühtsed ning konteksti arvestavad nii ajastuse kui ka eesmärkide osas; samuti arvab, et need maksuhalduse eeskirjad peaksid olema seotud majanduse juhtimisega, et edendada ühiseid eelarve, majanduse ja investeerimise võimalusi, mis on suunatud samadele eesmärkidele suurema tõhususe ja mitmekordse mõju nimel, ning saavutada märkimisväärseid tulemusi, mis on praegustes rasketes majandustingimustes eriti vajalikud; on seisukohal, et valitseb oht, et kooskõlastamata riiklikud majanduse taastamise plaanid võivad üksteist vastastikku tühistada; märgib sellega seoses, et liikmesriikide eelarved tuleb koostada ühiste majanduslike perspektiivide ja analüüside alusel;

38.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles eelöeldut arvesse võttes looma liikmesriikide eelarvepoliitika järelevalveks ja kvaliteedi hindamiseks kooskõlastamismehhanismi, mis on tihedalt seotud stabiilsuse ja kasvu pakti mehhanismidega ning kus rakendatakse Lissaboni strateegia ühtseid suuniseid, tuginedes süstemaatilisele kvaliteediaruandlusele, kvaliteetse riigi rahanduspoliitika hindamisele tulemuspõhise eelarve koostamise süsteemi kaudu ja kvaliteetse riigi rahanduspoliitika regulaarsele läbivaatamisele;

o
o   o

39.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 74E, 20.3.2008, lk 780.
(2) ELT C 304E, 1.12.2005, lk 132.
(3) ELT C 175E, 10.7.2008, lk 569.
(4) ELT C 314E, 21.12.2006, lk 125.
(5) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0057.
(6) ELT C 282 E, 6.11.2008, lk 422.
(7) ELT C 287E, 29.11.2007, lk 535.
(8) ELT C 263 E, 16.10.2008, lk 441.
(9) ELT C 74 E, 24.3.2004, lk 746.
(10) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0506.


Fibromüalgia
PDF 131kWORD 60k
Euroopa Parlamendi deklaratsioon fibromüalgia kohta
P6_TA(2009)0014P6_DCL(2008)0069

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 116,

A.   arvestades, et peaaegu 14 miljonit inimest Euroopa Liidus ja 1–3% kogu elanikkonnast üle maailma põeb fibromüalgiat – nõrgestavat seisundit, mis toob kaasa kroonilise valu üle keha;

B.   arvestades, et Maailma Terviseorganisatsioon on tunnistanud fibromüalgia haiguseks alates 1992. aastast, kuid ELis ei ole seda senini ametlikus terviseseisundite indeksis määratletud, mistõttu ei saa haigust patsientidel ametlikult diagnoosida;

C.   arvestades, et fibromüalgiat põdevad patsiendid käivad sagedamini üldarsti juures, neid suunatakse sagedamini eriarsti juurde, neile väljastatakse rohkem haiguslehti ja nad saavad rohkem statsionaarseid tervishoiuteenuseid ning koormavad sellega ELi tunduvalt majanduslikult;

D.   arvestades, et fibromüalgiat põdevatel inimestel on raskusi täisväärtusliku ja sõltumatu elu elamisega, kui neil puudub juurdepääs asjakohasele ravile ja abile,

1.   kutsub komisjoni ja nõukogu üles:

   arendama välja ühenduse strateegiat fibromüalgia osas, et tunnistada see seisund haiguseks;
   aitama tõsta teadlikkust nimetatud seisundist ning hõlbustama tervishoiutöötajate ja patsientide juurdepääsu teabele, toetades ELi ja siseriiklikke teadlikkuse tõstmise kampaaniaid;
   ergutama liikmesriike parandama juurdepääsu diagnoosile ja ravile;
   hõlbustama fibromüalgia alaseid uuringuid teadusuuringute ja arendustegevuse seitsmenda raamprogrammi tööprogrammide ja tulevaste teadusuuringute programmide kaudu;
   hõlbustama programmide väljatöötamist fibromüalgia kohta andmete kogumiseks;

2.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev deklaratsioon koos allakirjutanute nimedega nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

Allakirjutanute nimed

Adamos Adamou, Vincenzo Aita, Jim Allister, Alexander Alvaro, Roberta Alma Anastase, Georgs Andrejevs, Laima Liucija Andrikienė, Emmanouil Angelakas, Stavros Arnaoutakis, Richard James Ashworth, Robert Atkins, Elspeth Attwooll, Margrete Auken, Liam Aylward, Pilar Ayuso, Maria Badia i Cutchet, Paolo Bartolozzi, Katerina Batzeli, Jean Marie Beaupuy, Christopher Beazley, Zsolt László Becsey, Angelika Beer, Bastiaan Belder, Ivo Belet, Irena Belohorská, Thijs Berman, Slavi Binev, Šarūnas Birutis, Johannes Blokland, Sebastian Valentin Bodu, Herbert Bösch, Victor Boştinaru, Costas Botopoulos, Catherine Boursier, John Bowis, Sharon Bowles, Emine Bozkurt, Mihael Brejc, Frieda Brepoels, Hiltrud Breyer, Jan Březina, Danutė Budreikaitė, Kathalijne Maria Buitenweg, Nicodim Bulzesc, Ieke van den Burg, Colm Burke, Philip Bushill-Matthews, Niels Busk, Cristian Silviu Buşoi, Philippe Busquin, Simon Busuttil, Jerzy Buzek, Maddalena Calia, Martin Callanan, Mogens Camre, Marie-Arlette Carlotti, David Casa, Paulo Casaca, Michael Cashman, Pilar del Castillo Vera, Jorgo Chatzimarkakis, Zdzisław Kazimierz Chmielewski, Ole Christensen, Sylwester Chruszcz, Philip Claeys, Luigi Cocilovo, Carlos Coelho, Richard Corbett, Dorette Corbey, Giovanna Corda, Jean Louis Cottigny, Jan Cremers, Gabriela Creţu, Brian Crowley, Magor Imre Csibi, Marek Aleksander Czarnecki, Ryszard Czarnecki, Daniel Dăianu, Joseph Daul, Dragoş Florin David, Chris Davies, Antonio De Blasio, Bairbre de Brún, Arūnas Degutis, Jean-Luc Dehaene, Véronique De Keyser, Panayiotis Demetriou, Gérard Deprez, Proinsias De Rossa, Marielle De Sarnez, Marie-Hélène Descamps, Albert Deß, Mia De Vits, Jolanta Dičkutė, Gintaras Didžiokas, Koenraad Dillen, Giorgos Dimitrakopoulos, Alexandra Dobolyi, Bert Doorn, Avril Doyle, Mojca Drčar Murko, Andrew Duff, Árpád Duka-Zólyomi, Constantin Dumitriu, Lena Ek, Saïd El Khadraoui, James Elles, Edite Estrela, Harald Ettl, Jill Evans, Jonathan Evans, Fernando Fernández Martín, Francesco Ferrari, Anne Ferreira, Elisa Ferreira, Ilda Figueiredo, Petru Filip, Roberto Fiore, Alessandro Foglietta, Hanna Foltyn-Kubicka, Glyn Ford, Carmen Fraga Estévez, Juan Fraile Cantón, Armando França, Monica Frassoni, Duarte Freitas, Urszula Gacek, Michael Gahler, Kinga Gál, Milan Gaľa, Vicente Miguel Garcés Ramón, José Manuel García-Margallo y Marfil, Elisabetta Gardini, Jean-Paul Gauzès, Evelyne Gebhardt, Eugenijus Gentvilas, Georgios Georgiou, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Claire Gibault, Neena Gill, Lutz Goepel, Bruno Gollnisch, Ana Maria Gomes, Hélène Goudin, Genowefa Grabowska, Dariusz Maciej Grabowski, Ingeborg Gräßle, Martí Grau i Segú, Nathalie Griesbeck, Lissy Gröner, Elly de Groen-Kouwenhoven, Françoise Grossetête, Ignasi Guardans Cambó, Ambroise Guellec, Pedro Guerreiro, Cristina Gutiérrez-Cortines, Fiona Hall, David Hammerstein, Małgorzata Handzlik, Malcolm Harbour, Marian Harkin, Rebecca Harms, Erna Hennicot-Schoepges, Jeanine Hennis-Plasschaert, Edit Herczog, Jim Higgins, Richard Howitt, Ján Hudacký, Ian Hudghton, Stephen Hughes, Alain Hutchinson, Filiz Hakaeva Hyusmenova, Monica Maria Iacob-Ridzi, Sophia in 't Veld, Mikel Irujo Amezaga, Marie Anne Isler Béguin, Caroline Jackson, Lily Jacobs, Mieczysław Edmund Janowski, Lívia Járóka, Elisabeth Jeggle, Jelko Kacin, Filip Kaczmarek, Gisela Kallenbach, Othmar Karas, Sajjad Karim, Ioannis Kasoulides, Sylvia-Yvonne Kaufmann, Metin Kazak, Tunne Kelam, Glenys Kinnock, Timothy Kirkhope, Dieter-Lebrecht Koch, Jaromír Kohlíček, Christoph Konrad, Maria Eleni Koppa, Eija-Riitta Korhola, Rodi Kratsa-Tsagaropoulou, Wolfgang Kreissl-Dörfler, Ģirts Valdis Kristovskis, Sepp Kusstatscher, Joost Lagendijk, André Laignel, Jean Lambert, Alexander Graf Lambsdorff, Vytautas Landsbergis, Esther De Lange, Raymond Langendries, Romano Maria La Russa, Henrik Lax, Johannes Lebech, Roselyne Lefrançois, Klaus-Heiner Lehne, Jo Leinen, Jean-Marie Le Pen, Marcin Libicki, Peter Liese, Kartika Tamara Liotard, Alain Lipietz, Pia Elda Locatelli, Eleonora Lo Curto, Andrea Losco, Patrick Louis, Caroline Lucas, Sarah Ludford, Astrid Lulling, Elizabeth Lynne, Marusya Ivanova Lyubcheva, Jules Maaten, Linda McAvan, Arlene McCarthy, Mary Lou McDonald, Mairead McGuinness, Edward McMillan-Scott, Jamila Madeira, Eugenijus Maldeikis, Ramona Nicole Mănescu, Thomas Mann, Marian-Jean Marinescu, Catiuscia Marini, Helmuth Markov, Sérgio Marques, Maria Martens, David Martin, Miguel Angel Martínez Martínez, Antonio Masip Hidalgo, Véronique Mathieu, Marios Matsakis, Maria Matsouka, Manolis Mavrommatis, Erik Meijer, Emilio Menéndez del Valle, Rosa Miguélez Ramos, Miroslav Mikolášik, Gay Mitchell, Eluned Morgan, Luisa Morgantini, Philippe Morillon, Jan Mulder, Cristiana Muscardini, Juan Andrés Naranjo Escobar, Michael Henry Nattrass, Cătălin-Ioan Nechifor, Bill Newton Dunn, James Nicholson, null Nicholson of Winterbourne, Rareş-Lucian Niculescu, Angelika Niebler, Lambert van Nistelrooij, Péter Olajos, Jan Olbrycht, Seán Ó Neachtain, Gérard Onesta, Ria Oomen-Ruijten, Dumitru Oprea, Josu Ortuondo Larrea, Miroslav Ouzký, Siiri Oviir, Reino Paasilinna, Maria Grazia Pagano, Justas Vincas Paleckis, Marie Panayotopoulos-Cassiotou, Vladko Todorov Panayotov, Pier Antonio Panzeri, Dimitrios Papadimoulis, Georgios Papastamkos, Neil Parish, Ioan Mircea Paşcu, Aldo Patriciello, Alojz Peterle, Maria Petre, Tobias Pflüger, João de Deus Pinheiro, Hubert Pirker, Francisca Pleguezuelos Aguilar, Zita Pleštinská, Rovana Plumb, Guido Podestà, José Javier Pomés Ruiz, Mihaela Popa, Nicolae Vlad Popa, Miguel Portas, Horst Posdorf, Bernd Posselt, Christa Prets, Vittorio Prodi, John Purvis, Poul Nyrup Rasmussen, Vladimír Remek, Karin Resetarits, José Ribeiro e Castro, Teresa Riera Madurell, Frédérique Ries, Karin Riis-Jørgensen, Marco Rizzo, Bogusław Rogalski, Zuzana Roithová, Luca Romagnoli, Raül Romeva i Rueda, Dagmar Roth-Behrendt, Libor Rouček, Paul Rübig, Heide Rühle, Flaviu Călin Rus, Leopold Józef Rutowicz, Eoin Ryan, Aloyzas Sakalas, José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, María Isabel Salinas García, Antolín Sánchez Presedo, Daciana Octavia Sârbu, Toomas Savi, Christel Schaldemose, Agnes Schierhuber, Carl Schlyter, Olle Schmidt, Pál Schmitt, György Schöpflin, Jürgen Schröder, Martin Schulz, Adrian Severin, Brian Simpson, Kathy Sinnott, Peter Skinner, Alyn Smith, Csaba Sógor, Renate Sommer, Søren Bo Søndergaard, María Sornosa Martínez, Jean Spautz, Bart Staes, Grażyna Staniszewska, Petya Stavreva, Dirk Sterckx, Struan Stevenson, Catherine Stihler, Theodor Dumitru Stolojan, Dimitar Stoyanov, Daniel Strož, Robert Sturdy, Margie Sudre, David Sumberg, László Surján, Gianluca Susta, Eva-Britt Svensson, József Szájer, István Szent-Iványi, Hannu Takkula, Charles Tannock, Michel Teychenné, Britta Thomsen, Marianne Thyssen, Silvia-Adriana Ţicău, Gary Titley, Patrizia Toia, László Tőkés, Ewa Tomaszewska, Witold Tomczak, Jacques Toubon, Antonios Trakatellis, Catherine Trautmann, Kyriacos Triantaphyllides, Evangelia Tzampazi, Thomas Ulmer, Adina-Ioana Vălean, Johan Van Hecke, Anne Van Lancker, Geoffrey Van Orden, Daniel Varela Suanzes-Carpegna, Ioannis Varvitsiotis, Donato Tommaso Veraldi, Bernadette Vergnaud, Marcello Vernola, Cornelis Visser, Sahra Wagenknecht, Diana Wallis, Graham Watson, Henri Weber, Manfred Weber, Renate Weber, Anja Weisgerber, Jan Marinus Wiersma, Anders Wijkman, Glenis Willmott, Iuliu Winkler, Janusz Wojciechowski, Corien Wortmann-Kool, Anna Záborská, Zbigniew Zaleski, Mauro Zani, Andrzej Tomasz Zapałowski, Stefano Zappalà, Tatjana Ždanoka, Vladimír Železný, Roberts Zīle, Marian Zlotea, Jaroslav Zvěřina, Tadeusz Zwiefka

Õigusteave - Privaatsuspoliitika