Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 15. jaanuar 2009 - Strasbourg
ELi eelarvest Afganistanile eraldatavate vahendite kontroll
 Direktiivi 2002/73/EÜ (meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega) ülevõtmine ja kohaldamine
 Olukord Gaza sektoris
 Olukord Somaali poolsaarel
 ELi Valgevene-strateegia
 Srebrenica
 Iraan: Shirin Ebadi juhtum
 Guinea
 Pressivabadus Kenyas

ELi eelarvest Afganistanile eraldatavate vahendite kontroll
PDF 159kWORD 73k
Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2009. aasta resolutsioon ELi eelarvest Afganistanile eraldatavate vahendite kontrolli kohta (2008/2152(INI))
P6_TA(2009)0023A6-0488/2008

Euroopa Parlament,

-   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Afganistani kohta ja eelkõige oma 8. juuli 2008. aasta resolutsiooni(1);

-   võttes arvesse Bonni 2001. aasta, Tokyo 2002. aasta ja Berliini 2004. aasta konverentsi, mille käigus ÜRO, Euroopa Liit ja rahvusvaheline üldsus võtsid kohustuse anda Afganistanile abi kogusummas üle 8 000 000 000 euro, ning võttes arvesse Londoni 2006. aasta konverentsi, mille käigus allkirjastati Afganistani kokkulepe;

-   võttes arvesse riiklikku arengustrateegiat, mille Afganistani valitsus kinnitas 2008. aastal ja mille abil püütakse muu hulgas vähendada riigis vaesust;

-   võttes arvesse Pariisi 12. juuni 2008. aasta konverentsi, mille käigus lubasid doonorriigid anda Afganistanile abi enam kui 21 000 000 000 USA dollarit;

-   võttes arvesse kohustusi, mille EL eespool nimetatud Pariisi konverentsil seoses Afganistanile antava abi tõhususega võttis, ning 2007. aastal vastu võetud ELi tegevusjuhendit vastastikuse täiendavuse ja tööjaotuse kohta arengupoliitikas;

-   võttes arvesse oma 22. aprilli 2008. aasta resolutsiooni koos tähelepanekutega, mis on otsuse Euroopa Liidu 2006. eelarveaasta üldeelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta, III jagu – Komisjon(2), lahutamatu osa, ja eelkõige selle lõikeid 181–200 (välistegevus, humanitaarabi ja areng);

-   võttes arvesse komisjoni poolt Euroopa Parlamendi heakskiidul perioodiks 2003–2006 vastu võetud riigi strateegiadokumenti, milles pööratakse peatähelepanu stabiilsuse saavutamisele ja vaesuse vähendamisele;

-   võttes arvesse komisjoni poolt Euroopa Parlamendi heakskiidul perioodiks 2007–2013 vastu võetud riigi strateegiadokumenti ja mitmeaastast näidisprogrammi perioodiks 2007–2010, millest viimases nähakse Afganistani Islamivabariigile eelarveaastateks 2007–2010 ette toetussumma 610 000 000 eurot;

-   võttes arvesse Euroopa Parlamendi delegatsiooni lähetust Afganistani 26. aprillist 1. maini 2008, et tutvuda ühenduse ja rahvusvahelise abi rakendamise olukorraga, ning asjaomast aruannet;

-   võttes arvesse nõukogu 25. juuni 2002. aasta määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust(3), eriti selle artiklit 53;

-   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 285–287, milles käsitletakse kontrollikoda, ning nimetatud lepingu artikleid 310–325, milles käsitletakse rahandussätteid, mis jõustuvad pärast seda, kui ratifitseeritakse Lissaboni leping, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut;

-   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määrust (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta(4);

–   võttes arvesse aastatuhande arengueesmärke ja sihte, mis on seatud ÜRO poolt 8. septembril 2000. aastal vastu võetud aastatuhande deklaratsioonis, mille on allkirjastanud 189 riiki;

−   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1905/2006, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend(5);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit ja väliskomisjoni, arengukomisjoni ning eelarvekomisjoni arvamusi (A6-0488/2008),

A.   arvestades, et Afganistan on juba mitu aastakümmet olnud peaaegu pidevas konflikti- ja sõjaseisukorras ning peale uimastikaubanduse ja igal valitsus- ja haldusasutuste tasandil õilmitseva korruptsiooni halvab keskvalitsuse tegevust struktuurinõrkus, vähene võimekus, oskusteabe nappus ja krooniline rahapuudus, kuna riigieelarve sissetulekud katavad vaevalt 30% kogukuludest;

B.   arvestades, et Afganistani raske olukord nõuab valitsemisviisi kiiret parandamist tugevama riigiaparaadi loomise näol nii, et see oleks võimeline tagama elanikkonna julgeoleku, õigusriigi põhimõtetest kinnipidamise ja looma vajalikud tingimused riigi jätkusuutlikuks arenguks;

C.   arvestades, et praeguses maailma majanduskasvu pidurdumise keskkonnas on eriti oluline tagada ELi arengukoostöö rahastamise tõhus kontroll;

D.   arvestades, et arengukoostöö rahastamisvahendit käsitleva määruse artikli 25 lõike 1 punktis b määratletakse tingimused partnerriikidele eelarvetoetuste andmiseks;

E.   arvestades, et vastutus, läbipaistvus ja tulemuspõhine juhtimine on mitme rahvusvahelise konventsiooni, sealhulgas abi tõhusust käsitleva Pariisi deklaratsiooni (edaspidi "Pariisi deklaratsioon") kohaselt peamised arengukoostööd suunavad põhimõtted;

F.   arvestades, et Afganistanis tuleb 90% avaliku sektori rahast rahvusvahelisest abist, mis näitab nii vajaduse kui abist sõltuvuse kõrget taset riigis,

Euroopa Liidu abi jagamine

1.   rõhutab, et Euroopa Liit on üks peamisi Afganistanile arenguabi ja humanitaarabi andjaid; tuletab meelde, et komisjon, millel on alates 2002. aastast Kabulis esindus, andis ajavahemikus 2002 kuni 2007 abi kogusummas 1 400 000 000 eurot, millest 174 000 000 eurot moodustas humanitaarabi, ning sellest ligikaudu 1 150 000 000 eurot on juba välja makstud, mis teeb väljamaksete määraks 81,5%;

2.   märgib, et ELi abi koosneb otsesest ja kaudsest abist ning et aastatel 2002–2007 rakendati otseabi, mis moodustab 70% (970 000 000 eurot) kogu ühenduse abist, otse komisjoni talituste poolt Afganistani riigiga sõlmitud rahastamislepingute, teenuseosutajatega, tarnijate ja töövõtjatega sõlmitud lepingute ning rahvusvaheliste organisatsioonide ja Euroopa ja kohalikku päritolu valitsusväliste organisatsioonidega sõlmitud toetuslepingute alusel, samal ajal kui kaudset abi hallati peamiselt ÜRO (13 % vahenditest) ja Maailmapanga (17% vahenditest) vahendusel;

Abi eelisvaldkonnad

3.   meenutab, et Afganistani käsitlevas komisjoni strateegiadokumendis perioodiks 2003–2006, millega sooviti luua vajalikud tingimused säästva arengu võimaldamiseks ja vaesuse vähendamiseks, keskenduti järgmistele prioriteetidele: haldusasutuste reform (212 000 000 eurot), võitlus uimastikaubanduse vastu (95 000 000 eurot), elanikkonna kindlustatus toiduainetega (203 000 000 eurot), infrastruktuur (90 000 000 eurot), tervishoid (50 000 000 eurot), sõjapõgenikud (38 000 000 eurot) ja demineerimine (47 200 000 eurot); perioodiks 2007–2013 seati Afganistani käsitlevas komisjoni strateegiadokumendis kaks pikaajalist esmatähtsat eesmärki: säästev areng ja võitlus vaesuse vastu;

4.   märgib, et perioodiks 2007–2013 seatud kahe esmatähtsa pikaajalise eesmärgi täitmiseks keskendutakse abi andmisel järgmistele valdkondadele: valitsemistavade uuendamine, maapiirkondade areng ja tervishoid, samuti suunatakse abi sellistesse sekkumisvaldkondadesse nagu sotsiaalkaitse, regionaalkoostöö ja demineerimine;

5.   tuletab meelde, et soolist võrdõiguslikkust ja naiste õigusi tunnustatakse oluliste küsimustena nii Afganistani valitsuse riiklikus arengustrateegias kui ka riigi strateegiadokumendis (2007–2013), millega sätestatakse, et soolisest mõõtmest saab kavandamise lahutamatu osa kõigis kolmes keskses valdkonnas;

6.   palub selleks, et suurendada eraldisi ELi kaugema perspektiivi kahe prioriteetse eesmärgi (säästev areng ja vaesuse vastu võitlemine) saavutamiseks Afganistanis, komisjonil 2010.-2013. mitmeaastase näidisprogrammi koostamise käigus ümber korraldada ühenduse vahendite jaotus kolme keskse valdkonna ja kolme mittekeskse valdkonna vahel, samuti infrastruktuuri ja alternatiivsete elatusvahendite arendamiseks, mis aitavad kaasa vaesuse vähendamisele ja võimaldavad üleminekut oopiumipõhiselt majanduselt alternatiivsele majandus- ja sotsiaalsüsteemile; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon suurendaks eraldisi tervishoiule, haridusele ja infrastruktuurile; tuletab samuti meelde ELi kohustusi seoses aastatuhande arengueesmärkide saavutamisega;

Euroopa Liidu vahendite kasutuse kokkuvõte

7.   märgib, et Afganistanis viibinud Euroopa Parlamendi delegatsiooni kohtumistel täheldati kahte peamist valupunkti rahvusvahelise abi jagamisel: riigi vähene võime abi vastu võtta majanduslikus ja halduslikus plaanis ning puudulik koordineerimine abiandjate ja Afganistani valitsusasutuste vahel;

8.   märgib, et koordineerimise puudulikkus on seotud valitsusstruktuuride nõrkuse ja valitsusepoolse strateegia puudumisega; tõdeb, et Afganistani valitsusasutusi ja poliitikud ei tohiks vabastada vastutusest riigi jaoks oluliste küsimuste lahendamisel, seda nii seoses puuduvate strateegiliste suuniste kui ka neile eraldatud suure rahalise toetuse haldamisega; märgib lisaks sellele, et abiandjate rohkus ja nende soov endid nähtavamaks muuta viivad sageli isoleeritud riiklike strateegiate loomiseni või mõnel juhul lausa töö dubleerimiseni erinevate riikide ministeeriumite vahel; on seisukohal, et koordineerimise puudulikkus soodustab korruptsiooni ja takistab riigi ülesehitamist;

9.   tuletab meelde, et Afganistani kokkulepe, mis sõlmiti Afganistani Islamivabariigi ja rahvusvahelise üldsuse vahel Londoni konverentsil 2006. aastal, on vastastikku siduv raamistik Afganistani ülesehitusel ja riigi loomisel;

10.   väljendab muret seoses abivahendite haldamise halva kvaliteediga Afganistani keskvalitsuses ja seoses abi juhtimise läbipaistmatusega; peab ülimalt tähtsaks, et mitmeaastases näidisprogrammis aastateks 2010–2013 võetaks nõuetekohaselt arvesse korruptsioonivastase võitluse konkreetseid tulemusi ja kohandataks ELi abi vastavalt sellele;

11.   on seisukohal, et Afganistani valitsus peaks pidama esmatähtsaks õigusriigi põhimõtte järgimist ning võitlust korruptsiooni ja uimastikaubanduse vastu; on seisukohal, et ilma asjakohaste valitsemisviiside rakendamiseta ei ole Afganistanis stabiilsed edusammud võimalikud;

12.   märgib siiski, et struktuurinõrkustest hoolimata on rahvusvahelise üldsuse ja Afganistani valitsuse tahe võimaldanud parandada elanikkonna elatustaset;

13.   meenutab, et Euroopa Parlamendi delegatsioon pidas komisjoni poolt ELi abi andmisel tehtud valikuid asjakohaseks;

14.   on seisukohal, et tervishoiu, hariduse ja infrastruktuuri (eelkõige teedeinfrastruktuuri) valdkonnas on pärast Talibani režiimi võimult langemist saavutatud paljulubavaid tulemusi, väikelaste suremus on märkimisväärselt vähenenud (22%lt 2001. aastal 12,9%ni 2006. aastal), üha suuremal arvul Afganistani elanikel on otsene juurdepääs esmastele tervishoiuteenustele (65% 2006. aastal, kuivõrd 2001. aastal oli see võimalus vaid 9% elanikkonnast) ning on ilmnenud esimesi märke edusammudest hariduse ja soolise võrdõiguslikkuse algatuste vallas;

15.   tuletab meelde eriti karmi diskrimineerimist, mille all Afganistani naised kannatasid Talibani režiimi ajal ja sellest tulenevalt mõistab hukka mis tahes õigusliku, kultuurilise või usulise tegevuse, millega diskrimineeritakse naisi, jättes nad kõrvale avalikust ja poliitilisest elust ning eraldades nad igapäevaelus; nõuab komisjonilt sellise tegevusega võitlemist kõikides sellele riigile suunatud arengumeetmetes;

16.   rõhutab laste tööjõu kasutamise kõigi vormide, lastega kaubitsemise ja lastevastase vägivallaga võitlemise ning alaealiste sotsiaalse kaitse parandamise olulisust Afganistanis; nõuab lapsi koolis käima ergutavaid programme, mis hõlmavad õppemaksude tasumist ja koolitoiduprogramme;

17.   märgib ära komisjoni jõupingutused muuta tegevus Afganistani partnerite juures võimalikult tulemuslikuks, kuid avaldab kahetsust selle üle, et liikmesriigid peaaegu ei toeta tema püüdlusi uute projektide kavandamisel;

18.   on pärast erinevaid abiandjaid hõlmavate sihtfondide kaudu antava ühenduse välisabi haldamise vallas Euroopa Liidu poolt allkirjastatud lepingute alusel antava ühenduse otsese ja kaudse abi kontrolli süsteeme reguleerivate juriidiliste sätetega tutvumist seisukohal, et komisjonil on kasutada piisavalt õigusvahendeid ELi finantshuvide kaitsmiseks Afganistanis, ootab, et komisjon koostaks nimekirja kohapeal täheldatud rikkumiste peamistest tüüpidest;

19.   märgib, et nimetatud sätete alusel võib kontrollikoda asjaomaste rahvusvaheliste organisatsioonide juures samuti kontrolli teostada;

20.   tuletab meelde, et nii ÜRO asutustel kui ka Maailmapangal on keerukas valitsemissüsteem, mis on võrreldav komisjoni omaga, ning selle raames tegutsevad finantsjuhtimise, siseauditi, kontrolli, välisauditi, turujärelevalve ning pettuste ja rikkumiste vastase võitlusega tegelevad asjaomased üksused;

21.   tervitab koostöö hiljutist paranemist ÜRO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide ning ELi institutsioonide vahel arengukoostöö rahastamise järelevalve osas; nõuab koostöö parandamise protsessi edasist täiustamist lähitulevikus;

22.   rõhutab tugevama järelevalve vajadust ELi arengukoostöö rakendamise üle; nõuab, et ÜRO ja teised ELi rahalisi vahendeid haldavad rahvusvahelised organisatsioonid teeksid igakülgset koostööd Euroopa Kontrollikoja ja Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) ning ÜRO ühiskontrolli üksusega;

23.   toetab komisjoni pingutusi Afganistani abistamisel ning tervitab komisjoni pikaajalisi kohustusi nimetatud riigi osas; on endiselt seisukohal, et komisjon peaks tegema tihedamat koostööd ÜRO ja Maailmapangaga, sealhulgas komisjoni, kontrollikoja, Euroopa Pettustevastase Ameti ja asjaomaste ÜRO asutuste vahelise koostöö kaudu, tagamaks seda, et komisjoni panust mitut rahastajat hõlmavatesse sihtfondidesse hallataks läbipaistvalt; nõuab tungivalt, et komisjon hoiaks parlamenti vajalikult määral kursis;

24.   rõhutab vajadust parandada UNAMA (ÜRO abimissioon Afganistanis) juhtimisel doonorriikide koordineerimist Afganistanis ja on veendunud, et komisjon peaks tugevdama abistamise koordineerimist liikmesriikide vahel, et tõsta Euroopa Liidu toetuse tõhusust ja nähtavust;

Soovitused
Rahvusvahelise abi nähtavus ja koordineerimine

25.   on seisukohal, et rahvusvahelise abi vallas tuleb teha suuremaid jõupingutusi, et toetada Afganistani riikliku arengustrateegia rakendamist, parandada järk-järgult koordineerimist ning võtta kasutusele tõhusamaid meetodeid afgaanide endi püstitatud arenguprioriteetide elluviimisel; rõhutab, et korruptsioonivastase võitluse vallas ja arenguprojektide elluviimisel tuleb Kabuli valitsusasutustele anda suurem roll, parandades riigi rahanduse juhtimist ja pöörates tähelepanu audiitorite koolitamisele, eelkõige ministeeriumide ja kohalikul tasandil;

26.   nõuab tungivalt, et komisjon tegeleks murettekitavate puudustega Afganistanile antava ELi finantsabi koordineerimises mitte ainult liikmesriikide ja komisjoni vahel, vaid ka liikmesriikide vahel; kutsub komisjoni üles koostama abiandjaid ja Afganistani ametivõime kaasavat strateegiat, mille eesmärgiks on kooskõlastatuse ja teabevahetuse parandamine nende vahel;

27.   rõhutab, et abiandmise kooskõlastamine Afganistanis, eelkõige menetluste ühtlustamine riigi süsteemide alusel, on väga oluline; nõuab, et neid ja teisi abi tõhususe meetmeid, mis on sätestatud Pariisi deklaratsioonis, tuleb Afganistanis täielikult rakendada;

28.   tuletab meelde, et abi tõhusus on ELi arengupoliitika peamine põhimõte; sellega seoses rõhutab komisjoni abi tulemuslikkuse tegevuskava tähtsust ja võtab teadmiseks nõukogu (üldasjad ja välissuhted) 26. mai 2008. aasta istungi järeldused ELi abi tulemuslikkuse kohta Afganistanis;

29.   märgib ära kavatsuse kanda komisjoni esmatasandi tervishoiuteenuste vahendid üle Afganistani tervishoiuministeeriumile, rõhutab, et igasuguse suurenenud rahastamisega, mida juhitakse läbi Afganistani valitsuse, peavad kaasnema suutlikkuse suurendamine ja selged tulemuste kriteeriumid, sealhulgas konkreetne tugi omavalitsustasandi demokraatlikule valitsemistavale;

30.   peab küsitavaks rahaliste vahendite suunamist läbi Afganistani valitsuse põhieelarve (eelarvetoetused) mitut rahastajat hõlmavate sihtfondide kaudu, mille puhul osa rahastamisest tuleb ühenduse eelarvest, samal ajal kui ollakse seisukohal, et Afganistan ei täida veel ELi tingimusi otseseks osalemiseks eelarvetoetuse programmis; on seisukohal, et nende tingimuste täitmise korral peaks eelarvetoetusi andma sektoripõhiselt;

31.   juhib tähelepanu arengukoostöö rahastamisvahendit käsitleva määruse artikli 25 lõike 1 punktis b sisalduvale nõudele, et eelarvetoetuse programmidega peab kaasnema partnerriikide jõupingutuste toetamine parlamentaarse kontrolli ja auditialase suutlikkuse väljatöötamisel ning läbipaistvuse ja avalikkuse teabele juurdepääsu suurendamisel; juhib tähelepanu, et tööd selles valdkonnas tuleks ka siis teostada, kui nn eelarvetoetusi annavad teised rahastajad või mitut rahastajat hõlmavad sihtfondid, ja rõhutab, et kodanikuühiskonna organisatsioonidel võib sellise eelarvetoetuse järelevalves olla oluline roll;

32.   rõhutab, kui oluline on hinnata ühenduse koostööd Afganistanis, nagu nõutakse arengukoostöö rahastamisvahendit käsitleva määruse artiklis 33, ning et hinnangud põhineksid usaldusväärsel võrdlusalusel, käsitleksid abiandmise kooskõlastamist ning hõlmaksid sisendite ja tulemusahelaga (väljund, tulemus, mõju) seotud aspekte; nõuab, et hindamiste tulemusi kasutataks pärastiste koostöömeetmete väljatöötamisel;

33.   peab ülioluliseks, võttes arvesse ühenduse abi osakaalu kogu rahvusvahelisest abist, ELi tegevuse nähtavamaks muutmist nii kohapeal kui ka ELi kodanike silmis ning ELi rolli suurendamist dialoogi, juhendamise ja otsuste langetamise alase nõustamise juures nii Afganistani valitsuse kui ka riikliku ja piirkondliku tasandi haldusasutuste ja rahvusvahelise abiandjaskonna suhtes; ootab, et komisjon alustaks üldist arutelu, mille käigus käsitletakse otseabi haldamist Afganistani valitsusasutuste poolt tulevikus;

34.   nõuab, et Afganistani valitsus tagaks, et hiljuti vastuvõetud Afganistani naiste riiklikku tegevuskava rahastataks piisavalt ja rakendataks koostöös kodanikuühiskonna ja naisorganisatsioonidega; nõuab, et komisjon tagaks ka seda, et tema soolise võrdõiguslikkuse meetmed oleksid läbipaistvad ning kooskõlastatud muude niisuguste meetmetega, mida võtavad muud rahastajad Afganistanis; kutsub seetõttu komisjoni üles esitama aruande, milles selgitatakse, mil määral on soolist võrdõiguslikkust siiani Euroopa Liidu poolt eraldatava üldise rahalise abi planeerimisel arvesse võetud;

Esmatähtsad abivaldkonnad

35.   julgustab komisjoni hoogustama koostöös liikmesriikidega tegevust peamiste valuküsimuste lahendamiseks valdkondades, mis mõjutavad igapäevaelu, tervishoidu, julgeolekut ning avalike teenuste ja alghariduse kättesaadavust;

36.   usub, et komisjoni riigi strateegiadokumendis (2007–2013) visandatud prioriteedid on kooskõlas Afganistani ühiskonna vajadustega; rõhutab vajadust koondada tähelepanu kriminaalkohtusüsteemi, sealhulgas politsei, vahistamistavade ja kohtu reformimisele, tagades inimõiguste, eelkõige naiste ja laste õiguste austamise, ja võitlusele vaesuse vastu, hõlmates maapiirkondade arengu ja oopiumitootmisega seotud esmatähtsate probleemide lahendamise; väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle tegeleda valitsemistavaga ning nõuab uut hoogu üleminekuaja õigusemõistmisele, võttes aluseks Afganistani valitsuse rahu, õiguse ja leppimise tegevuskava;

37.   rõhutab vajadust suurendada Afganistanile antavat arenguabi ja muuta see tõhusamaks; kinnitab veel kord, et abi toel peaks suurenema piirkonna suutlikkus ning seda tuleks õiglaselt jagada üle kogu riigi kooskõlas analüüsitud sotsiaal-majanduslike vajadustega; võtab teadmiseks samal eesmärgil tehtud soovitused Pariisi konverentsil ja Afganistanis abi koordineeriva agentuuri raporti; kutsub eelarvekontrollikomisjoni üles andma hinnangut selle kohta, kas ELi politseimissioonile Afganistanis suunatud vahendeid on kasutatud korrektselt ja tõhusalt;

38.   juhib tähelepanu kahele konkreetsele probleemile, mis tuleb kiiremas korras lahendada: põllumajanduse arendamine, et hoida ära võimalikku humanitaarkriisi, mis võib niigi ebakindlat julgeolekuolukorda veelgi halvendada, ja sellise poliitika ja programmide arendamine, mis käsitleksid uimastisõltuvusest põhjustatud ränki sotsiaalseid probleeme ja tervisehäireid, keskendudes eelkõige naistele ja nende perekondadele;

Euroopa Liidu vahendite kontroll

39.   ootab, et komisjon tugevdaks Euroopa Liidu finantsabi haldamise tõhususe kontrolli, eelkõige komisjoni panuse suhtes mitut rahastajat hõlmavatesse sihtfondidesse;

40.   palub komisjonil esitada Euroopa Parlamendile igal aastal aruande, milles sisaldub hinnang abi tulemuslikkuse ja mõju kohta, piisav kinnitus rahastatud ja kaasrahastatud tegevuste seaduslikkuse ja korrektsuse kohta toetuse liigiti ning teave kontrollitud kulutuste määra kohta toetuse liigiti ning täheldatud rikkumiste tüüpide ja võetud meetmete kohta;

41.   juhib tähelepanu määrusele (EÜ) nr 1073/1999 ja nõuab, et igasugune teave pettuse või raskete rikkumiste kohta tuleb saata otsekohe OLAFile;

42.   innustab komisjoni ja OLAFit võtma meetmeid Maailmapanga pettuse- ja korruptsioonivastase võitluse osakonnaga tööalaste sidemete tihendamiseks, eelkõige mitut rahastajat hõlmavate sihtfondide kaudu abi andmise valdkonnas, ning nõuab erilise tähelepanu pööramist ühiste uurimiste teostamisele, võimaluse korral koostöös ÜRO asutustega;

43.   väljendab sügavat muret Afganistanis arengukoostööga hõivatud töötajaid ähvardava ohu pärast, mida ilmekalt näitab nelja arenguabitöötaja surm augustis 2008; on seisukohal, et tsiviilelanikest arenguabitöötajate turvalisust ohustab piiri hägustumine tsiviilisikutest arenguabitöötajate ja sõjaväelaste vahel sõjaväeliste piirkondlike ülesehitusrühmade tõttu, kes teostavad provintsides arengutöid; nõuab seetõttu uuesti selge vahe tegemist sõjaväelaste ja tsiviilpersonali vahel;

44.   on seisukohal, et julgeolekuolukorra halvenemine põhjustab suuri raskusi komisjoni Kabuli esinduse töötajatele ja suurendab komisjoni toetatavate projektide elluviimise kulusid; kutsub komisjoni üles suurendama esinduse töötajaskonda, tagades piisava arvu ja piisava ettevalmistusega töötajate olemasolu, et Afganistanis valitsevaid olusid arvesse võttes oleks võimalik teostada kõiki vajalikke järelevalve-, kontrolli- ja auditeerimistoiminguid;

45.   nõuab piisavalt vahendeid komisjoni projektide julgeolekukuludeks, et tagada nii abitöötajate kaitse kui ka see, et põhjendatud julgeoleku juhtimiseks ei kasutataks projekti eesmärkidele ja teostusele suunatud summasid;

46.   avaldab erilist tunnustust tööle, mida on teinud komisjoni Kabuli esinduse töötajad, ning nõuab sealsete turvameetmete olulist tugevdamist ja inimeste töötingimuste parandamist;

Abi Afganistani haldussuutlikkuse arendamiseks

47.   tervitab Afganistani ametiasutuste pingutusi parandada oma juhtimis- ja rahastamismehhanisme, mis viiks Afganistani omavastutuseni, kuid arvab, et nimetatud protsessi jätkusuutlikuks muutmiseks on vaja rohkem pingutada; rõhutab, et Afganistani institutsioonid peavad jätkama võitlust korruptsiooniga ning kehtestama elanikkonna sotsiaalse olukorra ja elutingimuste, hariduse ja tervise parandamiseks tõhusa poliitika, ning eritähelepanu tuleks pöörata viisidele, kuidas hõlmata tõrjutud elanikkonnarühmi ja naisi otsuste tegemisse;

48.   peab vajalikuks tõhustada tegevusi ja programme, mille eesmärgiks on Afganistani valitsus- ja haldusasutuste valitsemistavade ja tulemuslikkuse parandamine ning võitlus igasuguste korruptsioonivormide vastu; võtab teadmiseks jõupingutused, mida EL on teinud Afganistani ametnike korrumpeerumise vältimiseks, eraldades osa antavast abist nende koolitamisele ja tasustamisele, ning kutsub komisjoni üles jätkama ametnike ja politseitöötajate koolitusprogrammide edendamist;

49.   nõuab Afganistanis selliste koolituste korraldamist, nagu OLAF ja koostöötalitus EuropeAid on korraldanud Aafrika riikide ametnike jaoks, käsitledes riiklike vahendite kaitset ja kasutamise parandamist ning koostööd riiklike ja rahvusvaheliste asutuste vahel;

50.   kutsub rahvusvahelist üldsust üles nõudma Afganistani valitsuselt suurema läbipaistvuse tagamist eelarvevahendite eraldamisel provintsidele, asulatele ja kohalikele valitsusasutustele ning kindlustama nimetatud asutustuste suuremat kaasamist riikliku arengupoliitika rakendamisse; palub Afganistani valitsusel Afganistani parlamenti rahvusvahelise abi kasutamisest asjakohasel viisil teavitada;

51.   nõuab tungivalt, et komisjon, liikmesriigid ja Afganistani valitsus tagaksid, et nende programmid ja tegevus, eelkõige provintsi tasandil, oleksid täielikult kooskõlas Afganistani riikliku arengustrateegiaga ning vastavuses kohustustega, mille kõik osalejad võtsid Pariisi konverentsil;

52.   tunnustab piirkondlike ülesehitusrühmade ja Afganistani julgeolekujõudude tähtsust, kuid sellest hoolimata tunnistab probleeme abi tõhususe osas seoses arengu toetamisega Afganistanis tsiviil-sõjaliste institutsioonide kaudu ning nõuab Afganistani valitsusväliste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide, Afganistani valitsuse ja rahvusvaheliste asutuste maksimaalset osalemist;

53.   peab kahetsusväärseks, et valitsusväliste osalejate ja Afganistani valitsuse vahelised suhted ei ole alati head, ning nõuab kõigi vahendite rakendamist suhete parandamiseks; juhib ühtlasi tähelepanu vajadusele määratleda täpselt mittetulunduslike valitsusväliste osalejate mõiste riiklikul tasandil pärast valitsusväliste osalejate endiga konsulteerimist;

54.   julgustab tegema algatusi Euroopa Parlamendi parlamentidevaheliste delegatsioonide ja Afganistani parlamendi kahe koja (Wolesi Jirga ja Meshrano Jirga) vaheliste suhete tihendamiseks, et soodustada heade valitsemistavade juurdumist parlamendi tasandil;

55.   tuletab meelde parlamendi algatust toetada 2008. aasta eelarve raames demokraatia ülesehitamist koos kolmandate riikide parlamentidega ja otsustab asjaomaseid ressursse kasutada sellisel viisil, et tõstetakse Afganistani parlamendi suutlikkust tegeleda õigusloomega, teostada järelevalvet täitevvõimu üle ja esindada täielikult Afganistani rahvast;

56.   rõhutab vajadust tõsta esikohale poliitiliste erakondade arengu, rahvusassambleesse kuuluvate teemapõhiste komisjonide, kodanikuühiskonna ja meedia toetamise; on seisukohal, et rahvusvahelisel kogukonnal on kohustus rahastada valimiseelarvet, kas täielikult või osaliselt, ja pakkuda abi, et rakendada Afganistani valimisseaduse kõiki sätteid, sealhulgas neid, mis on seotud kandidaatide tausta kontrollimisega;

57.   kutsub komisjoni ja Afganistani valitsust, pidades silmas eelseisvaid 2009. ja 2010. aastal Afganistanis toimuvaid presidendi- ja parlamendivalimisi, üles jätkama sellele vastavalt niisuguste meetmete soodustamist ning piisavat rahastamist, mis edendavad naiste poliitilist emantsipatsiooni, eelkõige piirkondlikul tasandil, arvestades, et viimastel kohalike omavalitsuste volikogude valimistel ei olnud piisavalt naiskandidaate kohalike omavalitsuste volikogudes naistele ettenähtud 124 koha täitmiseks;

58.   märgib, et komisjon peab suurendama uimastikaubanduse vastu võitlemiseks eraldatavaid vahendeid, ning soovitab rahvusvahelistel abiandjatel teha jõupingutusi selleks, et asenduskultuuride kasvatamine annaks tootjatele piisavalt sissetulekut, et tagada lõplik loobumine unimaguna kasvatamisest;

59.   tuletab meelde oma 25. oktoobri 2007. aasta soovitust nõukogule meditsiiniliseks otstarbeks kasutatava oopiumi tootmise kohta Afganistanis(6), vastuseisu integreeritud arenguprogrammide raames fumigatsiooni kasutamisele mooni hävitamiseks Afganistanis ja abipakkumist teadusliku katseprojekti "Moonid ravimiks" võimaluste ja teostatavuse arutamisel;

o
o   o

60.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Afganistani Islamivabariigi valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0337.
(2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0133.
(3) EÜT L 248, 16.9.2002, lk 1.
(4) EÜT L 136, 31.5.1999, lk 1.
(5) ELT L 378, 27.12.2006, lk 41.
(6) ELT C 263 E, 16.10.2008, lk 651.


Direktiivi 2002/73/EÜ (meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega) ülevõtmine ja kohaldamine
PDF 125kWORD 50k
Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2009. aasta resolutsioon direktiivi 2002/73/EÜ (meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega) ülevõtmise ja kohaldamise kohta (2008/2039(INI))
P6_TA(2009)0024A6-0491/2008

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel 16. detsembril 2003. aastal sõlmitud institutsioonidevahelist kokkulepet parema õigusloome kohta(1);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta direktiivi 2002/73/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 76/207/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega(2);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A6-0491/2008),

A.   arvestades, et asutamislepingus sätestatud demokraatia ja õigusriigi põhimõtted muudavad vajalikuks selle, et õiguslooja jälgib nende õigusaktide rakendamist, mille ta on ise vastu võtnud;

B.   arvestades, et parlamendi ülesanne kaasõigusloojana direktiivi 2002/73/EÜ ülevõtmise jälgimisel on keeruline, kuna komisjon on avaldanud vähe informatsiooni; võttes arvesse, et seetõttu saadeti liikmesriikide parlamentide pädevatele komisjonidele ja soolise võrdõiguslikkusega tegelevatele asutustele kirjad teabe saamiseks ning nendele vastas 27 liikmesriikide parlamenti ja 16 soolise võrdõiguslikkusega tegelevat asutust;

C.   arvestades, et direktiiv 2002/73/EÜ on oluline verstapost naiste ja meeste vahelise võrdõiguslikkuse saavutamise protsessis ning võitluses soolise diskrimineerimise vastu ühiskonnas tervikuna;

D.   arvestades, et direktiivis 2002/73/EÜ määratleti otsene diskrimineerimine, kaudne diskrimineerimine, ahistamine ja seksuaalne ahistamine, keelati naiste diskrimineerimine raseduse või sünnituspuhkuse tõttu ning sätestati õigus naasta pärast sünnituspuhkust või isadus- või lapsendamispuhkust samale töökohale või samaväärsele töökohale liikmesriikides, kus sellist õigust tunnustatakse;

E.   arvestades, et liikmesriigid on endale direktiivi 2002/73/EÜ ülevõtmisega enne 5. oktoobrit 2005 võtnud mitu kohustust, nagu:

   sellise asutuse või selliste asutuste määramine, kelle pädevusse kuulub meeste ja naiste võrdse kohtlemise edendamine, analüüsimine, jälgimine ja toetamine;
   dialoogi edendamine tööturu osapoolte vahel eesmärgiga toetada võrdset kohtlemist, sealhulgas järelevalve teostamine töötavade, kollektiivlepingute jne üle;
   asjaomaste valitsusväliste organisatsioonidega peetava dialoogi innustamine eesmärgiga edendada võrdse kohtlemise põhimõtet;
   võrdse kohtlemise edendamine töökohal läbimõeldud ja süstemaatilisel viisil, näiteks avaldades ettevõttes soolist võrdõiguslikkust käsitlevaid aruandeid, milles esitatakse korrapäraselt teavet meeste ja naiste võrdse kohtlemise kohta;
   tõhusad meetmed, et tagada direktiivi rikkumise korral tegelikud karistused, mille puhul ohvrile makstava hüvitise ülemmäära ei saa enne kindlaks määrata, välja arvatud väga vähestel juhtudel;
   selle tagamine, et soolise diskrimineerimise ja ahistamise ohvreid toetavatele isikutele pakutakse pahatahtliku kohtlemise eest samasugust kaitset;
   komisjonile aruandmine iga nelja aasta tagant nende meetmete kohta, mida on võetud eriliste eeliste andmiseks oma kutsealal alaesindatud soole, ning nende rakendamise kohta;
   selle tagamine, et need lepingute või kokkulepete sätted, mis on vastuolus kõnealuse direktiiviga, muudetakse või tunnistatakse kehtetuks;

F.   arvestades, et direktiivi 2002/73/EÜ aeglane või vähekvaliteetne rakendamine ohustab Lissaboni strateegia edu ning ühenduse sotsiaalse ja majandusliku suutlikkuse potentsiaali täiel määral arendamist;

G.   arvestades, et mitmel liikmesriigil esines direktiivi 2002/73/EÜ ülevõtmisel raskusi, eelkõige selliste konkreetsete ja asjakohaste meetmete sätestamisel, mis parandaksid olukorda soolise võrdõiguslikkuse vallas ja vähendaksid ebavõrdset kohtlemist töö saamisel, kutseõppes ja edutamisel ning töötingimuste pakkumisel;

H.   arvestades, et nendes valdkondades tuleks soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist arvesse võtta;

I.   arvestades, et sooline diskrimineerimine on süvenenud muus sotsiaalses ja poliitilises mõttes, mille põhjuseks on jätkuvalt esinevad soolised palgaerinevused, eelkõige nn naiste- ja meestekesksete majandussektorite vahel;

J.   arvestades, et naiste majanduslik sõltumatus on nende emantsipatsiooni alus ning seetõttu on tööhõive koos seonduvate õigustega nende isikliku arengu ja sotsiaalse kaasatuse tagatis, ning seega tuleks edendada võrdset kohtlemist nõudvaid õigusakte,

1.   kutsub komisjoni üles tähelepanelikult jälgima direktiivi 2002/73/EÜ ülevõtmist ja selle raames vastuvõetavate õigusaktide täitmist ning jätkama liikmesriikidele surve avaldamist; rõhutab vajadust eraldada nende eesmärkide saavutamiseks piisavalt ressursse;

2.   tuletab meelde paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti 34 ning eriti nõukogu võetud kohustust innustada liikmesriike koostama ja avaldama vastavustabeleid direktiivide ja siseriiklike ülevõtmismeetmete kohta; on arvamusel, et vastavustabelite kättesaadavus lihtsustaks komisjoni ülesannet jälgida direktiivi 2002/73/EÜ ülevõtmist;

3.   märgib, et tihe koostöö liikmesriikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi pädevate komisjonide vahel soolist võrdõiguslikkust käsitlevate õigusaktide ülevõtmise ja rakendamise jälgimisel tooks soolise võrdõiguslikkuse poliitikutele ja kodanikele lähemale;

4.   väljendab rahulolu arvukate üksikasjalike vastuste üle, mille liikmesriikide parlamendid ja soolise võrdõiguslikkusega tegelevad asutused saatsid lühikese aja jooksul rakendamise hetkeseisu ja sellega seotud probleemide kohta;

5.   peab kahetsusväärseks asjaolu, et komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule, mis põhineb liikmesriikide enne 2005. aasta lõppu esitatud teabel, ei ole veel avaldatud;

6.   taunib tõsiasja, et teatavates siseriiklikes õigusaktides ei sõnastata otsese ja kaudse diskrimineerimise, ahistamise ja seksuaalse ahistamise mõisteid piisava selgusega;

7.   tunneb muret asjaolu pärast, et mitmes liikmesriigis ei ole keelatud diskrimineerimise mõiste piisavalt lai, et olla kooskõlas direktiiviga 2002/73/EÜ; tuletab meelde, et keelatud diskrimineerimine mõjutab nii era- kui ka avalikku sektorit;

8.   kahetseb asjaolu, et mõned siseriiklikud õigusaktid on vastuolus tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate sanktsioonide põhimõttega, kuna nendes sätestatakse ülemmäärad hüvitiste või kahjutasude maksmiseks diskrimineerimise ohvritele;

9.   juhib tähelepanu asjaolule, et naiste ebasoodsam kohtlemine raseduse või sünnituspuhkuse tõttu on diskrimineerimine; taunib tõsiasja, et mõned liikmesriigid ei ole selgesõnaliselt tunnustanud õigust naasta pärast sünnituspuhkust samale või samaväärsele töökohale;

10.   kutsub liikmesriike üles tagama, et direktiivi 2002/73/EÜ kõik sätted võetakse täielikult, õigesti ja tõhusalt üle ning et nende rakendamine toimub nõuetekohaselt;

11.   väljendab rahulolu nende liikmesriikide pingutuste üle, kes on direktiivi 2002/73/EÜ nõudeid laiendanud või tugevdanud, eriti selliste algatuste üle, mille abil tagatakse kaitse diskrimineerimise eest ka ühiskonna uutes valdkondades;

12.   palub liikmesriikidel võtta meetmeid, et innustada tööandjaid edendama töötingimusi, mis aitaksid vältida seksuaalset ahistamist ja soolist ahistamist, ning kehtestama korra sellise käitumise ennetamiseks;

13.   nõuab tungivalt, et liikmesriigid töötaksid välja suutlikkuse ja tagaksid piisavad vahendid direktiivis 2002/73/EÜ sätestatud võrdse kohtlemise ning sugudevaheliste võrdsete võimalustega tegelevate asutuste jaoks, ning tuletab meelde, et direktiivis nõutakse nimetatud organite sõltumatuse tagamist;

14.   võtab teadmiseks erinevad lähenemisviisid, et rakendada direktiivi 2002/73/EÜ artiklit 8 a, milles rõhutatakse vajadust koostöö ja heade tavade vahetamise järele liikmesriikide vahel; on arvamusel, et nii komisjoni soolise võrdõiguslikkusega tegelevate riiklike asutuste võrgustik kui ka Equinet on olulised vahendid kõnealuse koostöö tõhustamiseks ning naiste ja meeste võrdset kohtlemist käsitlevate ühenduse õigusaktide ühtse rakendamise edendamiseks;

15.   kiidab heaks komisjoni kavatsuse viia 2009. aastal läbi uurimus soolise võrdõiguslikkusega tegelevate asutuste korralduse kohta; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles mõõtma ELi kodanike teadmiste taset soolise võrdõiguslikkusega tegelevate asutuste pakutavate teenuste osas ning käivitada teabekampaaniad nimetatud asutuste laiemaks tutvustamiseks;

16.   juhib tähelepanu asjaolule, et naised ei ole täielikult teadlikud direktiivis 2002/73/EÜ sätestatud õigustest, millele viitab soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas menetletavate kaebuste väike arv; kutsub liikmesriike, ametiühinguid, tööandjaid ja valitsusväliseid organisatsioone üles suurendama pingutusi, et teavitada naisi võimalustest, mis on diskrimineerimise ohvritele avatud alates 2005. aastast jõustunud siseriiklike õigusaktide kohaselt;

17.   märgib diskrimineerimise ohvrite vähest usaldust kohtuliku kaitse suhtes; kutsub liikmesriike üles tagama, et antav abi on sõltumatu ja kergesti kättesaadav, tugevdama diskrimineerimise ohvritele tagatavaid garantiisid ning pakkuma kohtulikku kaitset isikutele, kes kaitsevad direktiiviga 2002/73/EÜ kaitstud isikut või tunnistavad tema kasuks;

18.   kutsub komisjoni üles uurima, kas liikmesriigid tagavad, et ohvreid, ühendusi ja organisatsioone, kellel on õigustatud huvi direktiivi 2002/73/EÜ järgi, ei takistataks õiguslike vahenditega või muul viisil, näiteks liiga lühikeste tähtaegade kehtestamisega, kohtumenetluse algatamisel diskrimineerimise eest kaitsvate normide ja võrdsete õiguste rikkumiste esinemise korral või, ohvrite puhul, et neid ei takistataks täielikult kasutamast direktiiviga 2002/73/EÜ antud õigusi muudes haldusmenetlustes;

19.   tunnistab positiivset mõju seoses diskrimineeriva tegevuse ärahoidmise ja hindamisega, mida on võimalik saavutada tihedas koostöös soolise võrdõiguslikkusega tegelevate asutuste ja tööinspektorite vahel; kutsub liikmesriike üles nõudma tööinspektorite koolitamist seoses direktiivi 2002/73/EÜ ülevõtmisest tulenevate uute ülesannetega ning uute vahenditega, nagu tõendamiskohustuse muutmine;

20.   rõhutab valitsusväliste organisatsioonide väga olulist rolli diskrimineerimise ohvrite abistamisel; palub riigiasutustel eraldada ressursse lepitus- ja abiprojektidele, mida on keerulisem teostada kui teabekampaaniaid;

21.   rõhutab usaldusväärsete, võrreldavate ja kättesaadavate kvantiteedi- ja kvaliteedinäitajate ning soopõhise statistika olulisust, et tagada kõnealuse direktiivi rakendamine ja järelmeetmed; nõuab tungivalt, et soolise võrdõiguslikkusega tegelevad asutused suurendaksid oma pingutusi sõltumatute uurimuste korraldamisel, sõltumatute aruannete avaldamisel ning soovituste andmisel diskrimineerimisega seotud teemadel; tuletab meelde Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi rolli, kuna talle on pandud ülesanne koguda ja analüüsida soolise võrdõiguslikkusega seotud teavet, tõsta ELi kodanike soolise võrdõiguslikkuse alast teadlikkust ning töötada välja metodoloogilised vahendid soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise toetamiseks;

22.   juhib tähelepanu vajadusele edendada dialoogi tööturu osapoolte vahel, et kohaldada võrdse kohtlemise põhimõtet, teostades järelevalvet töötavade, kollektiivlepingute, toimimisjuhendite, kogemuste ja heade tavade uurimise ja vahetamise üle;

23.   kutsub liikmesriike üles ergutama tööandjaid esitama oma töötajatele ja nende esindajatele korrapäraselt teavet naiste ja meeste võrdse kohtlemise põhimõtte järgimise kohta;

24.   kutsub liikmesriike üles ergutama tööandjaid esitama oma töötajatele ja nende esindajatele regulaarselt teavet soolise võrdõiguslikkuse kohta;

25.   rõhutab vajadust töötada välja siseriiklikud mehhanismid eesmärgiga teostada järelevalvet võrdse töötasu maksmise ning pärast emapuhkust, isapuhkust või ülalpeetava pereliikme eest hoolitsemise puhkust tööle naasmise põhimõtte rakendamise üle;

26.   märgib, et palgaerinevused ei ole kadunud ning et naised saavad meestest keskmiselt 15 % väiksemat töötasu, et nimetatud erinevus vähenes ajavahemikul 2000–2006 vaid 1 % võrra ning et naiste osakaal juhtivtöötajate seas on endiselt meeste omast palju väiksem; rõhutab vajadust töötada välja siseriiklikud mehhanismid eesmärgiga teostada järelevalvet võrdse töötasu maksmise põhimõtte rakendamise üle ning kutsub komisjoni üles uuendama selleks toetusmeetmete kavandamist, võttes nõuetekohaselt arvesse subsidiaarsuse põhimõtet;

27.   rõhutab vajadust innustada algatusi, mis toetavad äriühingutes sellise personalipoliitika ja positiivsete meetmete väljatöötamist ja elluviimist, mis edendavad soolist võrdõiguslikkust; kutsub liikmesriike üles soovitama ettevõtjatele arendada ja rakendada soolise võrdõiguslikkuse kavasid ning edendada sugupoolte võrdset esindatust juhtorganites ja otsustusorganites;

28.   tuletab liikmesriikidele meelde, kui oluline on soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise ning töö- ja pereelu ühitamise põhimõtte aktiivne rakendamine õigusaktide väljatöötamisel ja rakendamisel;

29.   rõhutab vajadust võidelda konkreetsete takistustega, mis seisavad puuetega naiste ja tütarlaste ning puuetega laste vanemate ees seoses võrdse juurdepääsuga haridusele ja tööturule, ning vajadust kohandada meetmeid, et lisada sooline mõõde kõikidesse poliitikavaldkondadesse ning et rahuldada nimetatud inimrühmade erivajadusi;

30.   juhib tähelepanu vajadusele tagada lapsehoolduspuhkuse suurem paindlikkus, eelkõige puuetega laste vanemate puhul;

31.   kutsub liikmesriike üles võtma sihipäraseid meetmeid, et kaotada tütarlaste ja noorte naiste diskrimineerimine koolist kutseõppeasutusse ning kutseõppeasutusest tööturule suundumisel ja samuti tööturule naasmise ajal pärast lapsehoolduspuhkust või sugulaste eest hoolitsemist; juhib tähelepanu riiklike lastehoiu- ja raviteenuste ning eakate inimeste hoolduse vajaduse järele; juhib liikmesriikide tähelepanu kohustusele, mille need on kõnealustes küsimustes endale võtnud 2002. aasta Barcelona tippkohtumisel;

32.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele ja siseriiklikele soolise võrdõiguslikkusega tegelevatele asutustele.

(1) EÜT C 321, 31.12.2003, lk 1.
(2) EÜT L 269, 5.10.2002, lk 15.


Olukord Gaza sektoris
PDF 115kWORD 37k
Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2009. aasta resolutsioon olukorra kohta Gaza sektoris
P6_TA(2009)0025RC-B6-0051/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Lähis-Ida kohta, eelkõige 16. novembri 2006. aasta resolutsiooni olukorra kohta Gaza sektoris(1), 12. juuli 2007. aasta resolutsiooni olukorra kohta Lähis-Idas(2), 11. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni humanitaarolukorra kohta Gazas(3) ning 21. veebruari 2008. aasta resolutsiooni olukorra kohta Gaza sektoris(4);

–   võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 22. novembri 1967. aasta resolutsiooni 242 (S/RES/242(1967)), 22. oktoobri 1973. aasta resolutsiooni 338 (S/RES/338(1973)) ning 8. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni 1860 (S/RES/1860(2009));

–   võttes arvesse 12. augusti 1949. aasta tsiviilisikute sõjaaegse kaitse neljandat Genfi konventsiooni;

–   võttes arvesse hääletuse edasilükkamist küsimuste puhul, mis käsitlevad nõusolekut Iisraeli ulatuslikumale osalemisele EÜ programmides;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu 30. detsembri 2008. aasta avaldust olukorra kohta Lähis-Idas;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 4,

A.   arvestades, et 27. detsembril 2008 alustas Iisrael Gazas sõjalist operatsiooni vastuseks Hamasi raketirünnakutele Lõuna-Iisraelis pärast seda, kui Hamas võttis Gaza sektori enda kontrolli alla ning pärast relvarahu nurjumist ja relvarahukokkuleppe uuendamisest keeldumist;

B.   arvestades, et viimaste aruannete kohaselt on Iisraeli sõjalise operatsiooni käigus hukkunud umbes tuhat Gaza elanikku, sealhulgas palju naisi ja lapsi, tuhanded on saanud viga ning operatsioon on toonud kaasa majade, koolide ja tsiviilinfrastruktuuri teiste oluliste osade hävimise jõu kasutamise tõttu Iisraeli armee poolt;

C.   arvestades, et piiriületuspunktid Gaza sektorisse sisenemiseks ja sealt väljumiseks on olnud 18 kuud suletud ning inimeste ja kaupade liikumisele kehtestatud embargo on mõjutanud elanike igapäevaelu ning halvanud veelgi majandustegevust Gaza sektoris ega ole võimaldanud Jordani Läänekalda olukorra olulist paranemist; arvestades, et embargo Gaza sektori suhtes on rahvusvahelise humanitaarõigusega vastuolus olev kollektiivne karistus;

D.   arvestades, et Gaza sektoris ja Jordani Läänekaldal elavate palestiinlaste elutingimuste parandamine koos rahuprotsessi taaskäivitamise ja toimivate Palestiina institutsioonide asutamisega Gazas on kõige olulisem aspekt püüdlustes, mille eesmärk on saavutada õiglane ja püsiv rahu iisraellaste ja palestiinlaste vahel;

E.   arvestades, et Euroopa Liidu poolt palestiinlastele antud märkimisväärne rahaline toetus on etendanud olulist rolli püüdlustes vältida humanitaarkatastroofi Gaza sektoris ja Jordani Läänekaldal; arvestades, et Euroopa Liit jätkab – muu hulgas ÜRO Palestiina Vabastus- ja Töödeagentuuri (UNRWA) kaudu – humanitaarabi andmist Gaza sektoris,

1.   tunneb heameelt ÜRO Julgeolekunõukogu 8. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni 1860 vastuvõtmise üle ja peab kahetsusväärseks, et ei Iisrael ega Hamas ole siiani täitnud ÜRO nõuet lõpetada vaenutegevus; nõuab koheselt püsiva relvarahu sõlmimist, mis peaks hõlmama Hamasi raketirünnakute peatamist Iisraeli vastu ja Iisraeli sõjategevuse lõpetamist Gazas;

2.   nõustub, et Gazas on vaja viivitamatult kehtestada kord ja tagatised, nagu nõutakse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonis 1860, et hoida püsivat relvarahu, mis tähendab ühtlasi Iisraeli vägede väljaviimist, piiriületuspunktide püsivat taasavamist, blokaadi tühistamist ning relvade ja laskemoona salakaubaveo ärahoidmist;

3.   nõuab läbirääkimiste teel vaherahu sõlmimist, mille peaks kindlustama rahvusvahelise üldsuse poolt Lähis-Ida neliku ja Araabia Liiga koordineerimisel loodav mehhanism, mis võib sisaldada selge mandaadi alusel rahvusvaheliste jõudude kohalesaatmist, et taastada julgeolek ning tagada vaherahust kinnipidamine Iisraeli ja Gaza sektori elanike huvides, pöörates erilist tähelepanu Egiptuse ja Gaza sektori piiri kontrollimisele, mis kujutab endast olulist rolli Egiptusele; kutsub nõukogu üles suurendama survet jätkuva vägivalla peatamiseks; ergutab rahvusvahelise üldsuse, eelkõige Egiptuse ja Euroopa Liidu seni tehtud diplomaatilisi jõupingutusi;

4.   on šokeeritud Gaza tsiviilelanikkonna kannatustest; mõistab sügavalt hukka eelkõige asjaolu, et rünnakute käigus on tabatud tsiviil- ja ÜRO sihtmärke; avaldab kaastunnet tsiviilelanikkonnale, kes kannatab vägivalla all Gaza sektoris ja Lõuna-Israelis;

5.   nõuab äärmiselt tungivalt, et Iisraeli ametivõimud võimaldaksid Gaza sektorisse takistamatult toimetada humanitaarabi ning tagaksid abi pideva ja küllaldase liikumise humanitaarkoridoride kaudu; nõuab tungivalt, et Iisraeli ametivõimud võimaldaksid välisajakirjanikel sündmusi kohapeal jälgida;

6.   kutsub Iisraeli üles täitma rahvusvahelisest õigusest ja rahvusvahelisest humanitaarõigusest tulenevaid kohustusi; kutsub Hamasi üles lõpetama raketirünnakud ja võtma endale vastutuse, kohustudes osalema poliitilises protsessis, mille eesmärk on taastada Palestiina-sisene dialoog ning anda panus kestvasse läbirääkimisprotsessi;

7.   nõuab, et Euroopa Liit võtaks jõulisema ja ühtsema poliitilise positsiooni ning kutsub nõukogu üles kasutama võimalust teha koostööd Ameerika Ühendriikide uue administratsiooniga, et lõpetada konflikt kokkuleppega, mis põhineb kahe riigi lahendusel ning mille eesmärk on luua Lähis-Idas uus rahumeelne piirkondlik julgeolekustruktuur;

8.   rõhutab Palestiina ühiskonna kõikide rühmade vahelise lepitusprotsessi uuendamise suurt tähtsust, lähtudes 8. veebruari 2007. aasta Meka kokkuleppest, mis tähendab, et tunnistatakse varasemaid kokkuleppeid, sh Iisraeli õigust eksisteerida; rõhutab seoses sellega vajadust püsiva geograafilise ühenduse järele Gaza sektori ja Jordani Läänekalda vahel ning nende rahumeelse ja püsiva poliitilise taasühendamise järele;

9.   rõhutab, et ainult tõelised sammud rahu suunas ning Jordani Läänekalda ja Gaza olukorra oluline paraminemine kohapeal saab tugevdada Palestiina omavalitsuse legitiimsust;

10.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, Lähis-Ida neliku eriesindajale Lähis-Idas, Palestiina omavalitsuse presidendile, Palestiina seadusandlikule kogule, Iisraeli valitsusele, Knessetile, Egiptuse valitsusele ja parlamendile ning Araabia Liiga peasekretärile.

(1) ELT C 314 E, 21.12.2006, lk 324.
(2) ELT C 175 E, 10.7.2008, lk 579.
(3) ELT C 227 E, 4.9.2008, lk 138.
(4) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0064.


Olukord Somaali poolsaarel
PDF 132kWORD 53k
Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2009. aasta resolutsioon olukorra kohta Somaali poolsaarel
P6_TA(2009)0026B6-0033/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Somaali poolsaare riikide kohta;

–   võttes arvesse arengukomisjoni 8. detsembril 2008 heaks kiidetud aruannet lähetuse kohta Somaali poolsaare riikidesse;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 2,

A.   arvestades, et lahendamata piirikonfliktid Etioopia ja Eritrea ning Eritrea ja Djibouti vahel mõjutavad negatiivselt rahu ja julgeolekut Somaali poolsaarel; arvestades, et olukord Somaalias on halvenenud maailma üheks tõsisemaks humanitaar- ja julgeolekukriisiks; arvestades, et olukord Sudaanis on suur ohutegur piirkonna julgeolekule;

B.   arvestades, et Etioopia ja Eritrea lõpetasid omavahelise sõja, kirjutades alla rahvusvahelise vahendustegevuse tulemusena sõlmitud Alžiiri lepingutele, millega nähti ette ÜRO rahuvalveoperatsiooni missiooni (UNMEE) ning Etioopia-Eritrea piirikomisjoni (EEBC) loomine, kuid siiani valitsevad kahe poole vahel erimeelsused lepingute ja EEBC otsuse rakendamise suhtes; arvestades, et UNMEE mandaat tuli 31. juulil 2008 lõpetada, kuna Eritrea takistas missiooni tegevust ja Etioopia keeldus ellu viimast EEBC otsust vaidlusaluse Badme piirkonna kohta;

C.   arvestades, et juunis 2008 eskaleerus vägivald Eritrea ja Djibouti piiril Ras Doumeiras, mille tagajärjel hukkus 35 inimest ja kümneid sai vigastada; arvestades, et 12. juunil 2008 kutsus ÜRO Julgeolekunõukogu mõlemat poolt üles kehtestama vaherahu, viima relvajõud piirkonnast välja ning taastama endise olukorra; arvestades, et kuigi praegu on olukord rahulik, on väeüksuste lähedust arvestades oht, et konflikt võib eskaleeruda;

D.   arvestades, et 29. oktoobril 2008 toimusid Somaalimaa pealinnas Hargeysas enesetapupommirünnakud Etioopia kaubandusesindusele, ÜRO territooriumile ja presidendipaleele üheaegselt rünnakutega Somaalia Puntlandi piirkonnas Bossasos, mille eest on vahistatud mitmed isikud;

E.   arvestades, et 2008. aasta novembris toimus Djiboutis läbirääkimiste uus voor, mille tulemusena allkirjastati võimujagamislepe Somaalia föderaalse üleminekuvalitsuse (TFG) ja opositsioonilise Somaalia-Djibouti Taasvabastamise Alliansi (ARS-D) esindajate vahel, millega mõlemad pooled teatasid avalikult oma toetusest uurimiskomisjonile, mille ülesanne on uurida inimõiguste rikkumisi Somaalias;

F.   arvestades, et Nairobis 29. oktoobril 2008 toimunud konverentsil, millel osalesid föderaalsete üleminekuinstitutsioonide esindajad ja föderaalse üleminekuparlamendi liikmed, võttis Valitsustevaheline Arenguamet (IGAD) vastu seitsmepunktilise tegevuskava Somaalia rahuprotsessi toetuseks ning seadis sisse selle rakendamise järelevalvemehhanismi;

G.   arvestades, et alates 2008. aasta novembrist on Etioopia järk-järgult oma vägesid Muqdishost ja teistest piirkondadest Somaalias välja viinud; arvestades, et Aafrika Liidu missioon Somaalias (AMISOM), mis alates 2007. aasta märtsist on tegutsenud peamiselt Muqdishos, jääb nüüd ainukeseks kohalviibivaks missiooniks;

H.   arvestades, et Somaalia föderaalne üleminekuvalitsus ei ole suutnud nelja aastaga luua laiapõhjalist valitsust; arvestades, et president Abdullahi hiljutise tagasiastumise tagajärjel valitseb reaalne oht, et rivaalitsevad rühmitused võivad uuesti lahingutegevust alustada;

I.   arvestades, et piraatlus on teine suur julgeolekuprobleem Somaali poolsaare piirkonnas; arvestades, et piraatlusega ei ole võimalik võidelda üksnes sõjaliste vahenditega, vaid see sõltub ennekõike rahu, arengu ja riigi ülesehitamise edukusest Somaalias; arvestades, et piraatluse tõttu pidi maailma toiduabi programm (WFP) peatama toiduabi kohaletoimetamise Somaaliasse, mis halvendas juba niigi ebakindlat humanitaarolukorda;

J.   arvestades, et EL käivitas 8. detsembril 2008 mereoperatsiooni EU NAVFOR Somalia (ehk operatsiooni Atalanta), mille eesmärk on kaitsta maailma toiduabi programmi merekonvoisid ja teisi Somaalia lähedastes vetes liiklevaid kaubalaevu;

K.   arvestades, et Põhja- ja Lõuna-Sudaani üldise rahukokkuleppe (CPA) rakendamise läbikukkumine võib tuua kaasa lahkulöömise, millega tõenäoliselt kaasneb sõjaline konflikt piirialade naftavarude üle; arvestades, et lahkulöömine tooks suure tõenäosusega kaasa riigi täieliku lagunemise, kus Dārfūr ja riigi idaosa taotlevad iseseisvust ning sellega kaasnevad etniliste kogukondade vahelised konfliktid, mida veelgi õhutab naaberriikide, sealhulgas Eritrea sekkumine;

L.   arvestades, et Djibouti ees seisavad jätkuvalt väga suured probleemid ja riigi olukord on maailma toidukriisi tagajärjel muutumas murettekitavaks; arvestades, et Etioopia somaali piirkond Ogaden kannatab ägeda põua alla ning vaatamata hiljutistele edusammudele maailma toiduabi programmi toiduabi kohaletoimetamisel piirkonnas, ei jõua piirkonna elanikeni nendele mõeldud toiduabi, mis on valitsuse kontrolli all, ning jätkuvalt tuleb teateid viivitustest, mis on tingitud sellest, et somaali piirkonnas liikumiseks on vaja sõjaväe luba;

M.   arvestades, et olukord inimõiguste, õigusriigi põhimõtete, demokraatia ja valitsemise alal kõikides Somaali poolsaare riikides on ELis palju aastaid tekitanud suurt muret; arvestades, et on usaldusväärseid teateid meelevaldsetest vahistamistest, sunniviisilisest tööst, vangide piinamisest ja väärkohtlemisest, samuti ajakirjanike tagakiusamisest ja poliitilistest repressioonidest piirkonnas;

N.   arvestades, et inimõiguste rikkumiste seas Somaalias on ka kahe Itaaliast pärit katoliku nunna Maria Teresa Olivero ja Caterina Giraudo röövimine;

O.   arvestades, et Djiboutis, kus 2008. aasta juulis keelustati opositsiooniline erakond Demokraatliku Uuenduse Liikumine (MRD) täielikult põhjendamatul alusel seoses toetusega Eritrea rünnakule Djibouti vastu, on probleemiks opositsioonierakondadele äärmiselt ebasoodne enamushääletuse süsteem, mida rakendati 2008. aasta parlamendivalimistel, ning et siiani ei ole oma töökohtadele ennistatud ametiühingu Djibouti Töötajate Liidu/Djibouti Töötajate Üldliidu (UDT/UGTD) juhte, kes vallandati seoses nende ametiühingutegevusega;

P.   arvestades, et Etioopia valitsusvälistes organisatsioonides ja opositsiooniringkondades valitseb hirmu õhkkond seoses sellega, et valitsuse kontroll on suurenenud ja poliitilist vabadust on hiljuti vastu võetud ajakirjandusseaduse ja parteide registreerimise seadusega vähendatud; arvestades, et Etioopia valitsuse poolt vastu võetud ja parlamendis ratifitseeritud seadus valitsusväliste organisatsioonide kohta (heategevuslike organisatsioonide ja ühenduste registreerimiseks esitamise ja reguleerimise seadus) võib tõsiselt piirata võrdõiguslikkuse, õigluse, inimõiguste ja konfliktide lahendamisega tegelevate rahvusvaheliste ja Etioopia ühenduste tegevust;

Piirkondlik julgeolek

1.   kutsub Etioopia valitsust üles kiitma ametlikult lõpliku ja siduvana heaks EEBC kaardikoordinaatidel põhineva demarkatsioonijoone Eritrea ja Etioopia vahel; kutsub Eritrea valitsust üles nõustuma dialoogiga Etioopiaga, et tegeleda väeüksuste piirilt väljaviimise protsessiga ja piiri füüsilise mahamärkimisega vastavalt EEBC otsusele, samuti suhete normaliseerimisega kahe riigi vahel, kaasa arvatud piiri avamisega kaubavahetuseks; palub rahvusvahelisel üldsusel ja ELil avaldada mõlemale poolele survet praegusest ummikust väljapääsu leidmiseks;

2.   palub nõukogul nimetada Somaali poolsaare piirkonda ELi eriesindaja;

3.   palub nõukogul ja komisjonil jätkata jõupingutusi Somaali poolsaare rahu, julgeoleku ja arengu piirkondliku poliitilise partnerluse raames, et teha kindlaks ühist huvi pakkuvad projektid, mis võiksid algatada toimiva koostöö Eritrea ja Etioopia vahel, näiteks energiavarustuse, piiriülese kaubanduse ja sadamate valdkonnas;

4.   kutsub Eritrea valitsust üles liikmesuse peatamist IGADis uuesti läbi vaatama; palub Aafrika Liidu ja IGADi juhtidel jätkata Eritrea kaasamist ja ergutada riigi valitsust taasühinema piirkondlike ja allpiirkondlike koostöövormidega;

5.   kutsub Eritrea valitsust üles nõustuma sellega, et kutsuda ühiselt Djibouti valitsusega piirkonda sõltumatu uurimismissioon, mis uuriks olukorda Ras Doumeiras; kutsub mõlemat poolt üles toetuma dialoogile ja diplomaatiliste vahenditele, et taastada suhted kahe riigi vahel;

6.   palub nõukogul ja komisjonil jätkata toetust institutsioonide ülesehitamisele Somaalias, Djibouti rahulepingu elluviimisele ja IGADi tegevusele rahuprotsessis; nõuab tungivalt AMISOMi tugevdamist ja ÜRO stabiliseerimisjõudude kohaleviimist niipea, kui poliitilised ja julgeolekutingimused seda võimaldavad;

7.   mõistab hukka viimastel kuudel üha sagenenud rünnakud humanitaartöötajate vastu, mis on tõsiselt piiranud abioperatsioone ja aidanud kaasa humanitaarolukorra halvenemisele Somaalias; kutsub ÜRO humanitaarkoordinaatorit Somaalias üles pidama läbirääkimisi humanitaarjuurdepääsu üle Djibouti rahuprotsessist eraldi, üksikute geograafiliste alade kaupa, ning kiirendama toidutarneid ja leevendama masendavat humanitaarolukorda;

8.   rõhutab, et pärast Põhja- ja Lõuna-Sudaani üldise rahukokkuleppe saavutamises osalemist Euroopa Liidu ja rahvusvahelise üldsuse poolt tuleb nüüd tingimata jätkata jõupingutusi kokkuleppe elluviimiseks ja vajaliku surve jätkamiseks; palub seetõttu nõukogul ja rahvusvahelisel üldsusel suurendada toetust Põhja- ja Lõuna-Sudaani üldise rahukokkuleppe elluviimisele ning tagada ÜRO ja Aafrika Liidu Dārfūri missiooni (UNAMID) täielik positsioonidele viimine;

9.   palub nõukogul ja komisjonil jätkata toetust IGADile ja selle jõupingutustele piirkonna integratsioonikava väljatöötamisel ning tugevdada IGADi institutsioone;

Toiduainetega kindlustatus ja areng

10.   kutsub Eritrea valitsust üles tegema toiduainetega kindlustatuse olukorra hindamisel tihedamat koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega, et oleks võimalik õigeaegselt ja sihipäraselt tegutseda;

11.   palub Eritrea valitsusel võimaldada komisjonile takistamatu juurdepääsu komisjoni rahastatavatele projektidele ning suurendada avatust ühiselt kokku lepitud projektidele ja programmidele suunatud tehniliseks abiks; kutsub Eritrea valitsust üles kohandama valitsusväliste organisatsioonide registreerimiseks esitamise seadust, et leevendada valitsusvälistele organisatsioonidele, kes on valmis osalema arengutegevuses Eritreas, esitatavaid rahalisi nõudeid;

12.   palub Etioopia valitsusel võimaldada humanitaarorganisatsioonidele täielik juurdepääs somaali Ogadeni piirkonnale ning luua kõik vajalikud tingimused selleks, et abi jõuaks kogu piirkonnas abisaajateni;

13.   palub komisjonil jätkata toetust piiriüleste probleemide piirkondlikele lahendustele ELi rahu, julgeoleku ja arengu piirkondliku poliitilise partnerluse kaudu, eelkõige veevarude piirkondlikul haldamisel, mis on toiduainetega kindlustatuse oluline osa;

14.   palub komisjonil kontrollida, et ühtki abiprogrammi, sealhulgas "raha töö eest" programme, ei rakendataks sunniviisilise töö abil;

Inimõigused, demokraatia ja valitsemine

15.   kutsub Eritrea valitsust üles tegema avalikult teatavaks vangide asukoht ja nende tervislik seisund ning esitama kõikidele poliitvangidele ja vangistatud ajakirjanikele süüdistus ja tooma nad kohtu ette või vastasel korral nad otsekohe tingimusteta vabastama;

16.   kutsub Eritrea valitsust üles täielikult austama inimõigusi ja põhivabadusi, sealhulgas ühinemisvabadust, sõnavabadust, meediavabadust ja südametunnistusevabadust;

17.   väljendab sügavat muret seoses Rootsi-Eritrea ajakirjaniku Dawit Isaaki jätkuva vangistusega Eritreas, keda on kinni peetud alates tema vahistamisest 2001. aasta septembris, ilma et tema üle oleks kohut mõistetud, ning nõuab Dawit Isaaki ja teiste vangistatud ajakirjanike viivitamatut vabastamist;

18.   palub ELil vaadata läbi suhtumine Eritreasse, kui viimane ei tee mingeid edusamme Cotonou lepingu oluliste osade (artikkel 9) täitmise suunas, eelkõige kõige põhilisemates inimõiguste küsimustes (Rahvusvahelise Punase Risti Komitee (ICRC) juurdepääs vanglatele, "G11" vangide vabastamine);

19.   kutsub Somaalia föderaalset üleminekuvalitsust üles mõistma kahe Itaaliast pärit katoliku nunna röövimine hukka ning rakendama abinõusid selleks, et kiirendada nende vabastamist ja vältida edasisi röövimisi;

20.   kutsub Djibouti ametivõime üles kaitsma opositsioonierakondade ja sõltumatute inimõigusorganisatsioonide poliitilisi õigusi, sealhulgas tagama täielikult ajakirjandusvabadust, ühinemisvabadust ja sõnavabadust; rõhutab vajadust valitsuse ja opositsiooni sisulise dialoogi järele, mis viiks valimisseaduse muutmiseni, nii et see võimaldaks olemasolevate poliitiliste erakondade õiglasemat esindatust parlamendis; palub Djibouti ametivõimudel võimaldada opositsioonierakonnal MRD tegevust taasalustada ja ennistada tööle ametiühingu UDT/UGTD kõik juhid, kes vallandati nende ametiühingutegevusega seotud põhjustel;

21.   palub Djibouti ametivõimudel rakendada abinõusid selleks, et tagada kooskõlas Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) asjakohaste peamiste konventsioonidega ametiühingute õiguste parem kaitse nii seadustega kui ka praktikas;

22.   väljendab kahetsust, et Etioopia parlament ratifitseeris heategevuslike organisatsioonide ja ühenduste registreerimiseks esitamise ja reguleerimise seaduse; nõuab, et seaduses tehtaks olulisi muudatusi, et tagada põhiliste inimõiguste järgimine; nõuab, et seadust ei rakendataks kitsendavalt ning et komisjon jälgiks tähelepanelikult selle rakendamist;

23.   nõuab tungivalt, et Etioopia ametivõimud vaataksid läbi ajakirjandusseaduse ja erakondade registreerimise seaduse ning valimiskomitee koosseisu, et opositsioonierakondadele oleksid tagatud nende poliitilised õigused; nõuab tungivalt, et Etioopia ametivõimud uuriksid süüdistusi opositsiooni ja kodanikuühiskonna organisatsioonide ahistamise ja meelevaldsete kinnipidamiste kohta ning tooks selle eest vastutavad isikud kohtu ette;

24.   on šokeeritud opositsioonierakonna Demokraatia ja Õigluse Liidu (UDJ) juhi Birtukan Midekssa vangistamisest ning nõuab, et ta viivitamatult ja tingimusteta vabastataks;

25.   kutsub Etioopia ametivõime üles kiiresti menetlema Etioopia rahvusliku õpetajate assotsiatsiooni (NTA) registreerimistaotlust kooskõlas asjakohaste õigusaktide ja eeskirjadega ning lõpetama selle ühenduse liikmete tagakiusamise;

26.   kutsub Etioopia, Eritrea ja Djibouti valitsust ning nõukogu üles kooskõlas läbivaadatud Cotonou lepingu artikliga 8 ja VII lisaga leppima ühiselt kokku poliitilise dialoogi süvendamises inimõiguste, demokraatlike põhimõtete ja õigusriigi alal, sealhulgas ülalnimetatud küsimustes, et oleks võimalik määratleda võrdlusalused ja saavutada kohapeal käegakatsutavaid tulemusi;

27.   märgib, et Sudaanis peavad 2009. aastal toimuma valimised, kuid juhib tähelepanu asjaolule, et üksikisikute, poliitiliste erakondade ja meedia sõna- ning organiseerumisvabadust piiravaid ning üldise rahukokkuleppe (CPA) ja ajutise rahvusliku põhiseadusega (INC) vastuolus olevaid seadusi ei ole siiani muudetud, samuti ei ole moodustatud rahvuslikku inimõiguste komisjoni; rõhutab, et selliste seaduste tühistamine ja nende asendamine õigusaktidega, mis on kooskõlas CPA ja INCga, ning rahvusliku inimõiguste komisjoni loomine on vajalikud eeltingimused selliseks keskkonnaks, milles saavad toimuda vabad ja õiglased valimised;

o
o   o

28.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsiooni nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele, Aafrika Liidu komisjoni esimehele, Aafrika Liidu Assamblee tegevesimehele, Aafrika Liidu peasekretärile, Üleaafrikalisele Parlamendile, Valitsustevahelise Arenguameti riikide valitsustele ja parlamentidele ning AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee kaaspresidentidele.


ELi Valgevene-strateegia
PDF 124kWORD 46k
Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2009. aasta resolutsioon ELi Valgevene-strateegia kohta
P6_TA(2009)0027RC-B6-0028/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone olukorra kohta Valgevenes, eriti 9. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni olukorra kohta Valgevenes pärast 28. septembri 2008. aasta parlamendivalimisi(1);

–   võttes arvesse eesistujariigi poolt Euroopa Liidu nimel tehtud avaldust nõukogu 10. novembri 2008. aasta ühise seisukoha 2008/844/ÜVJP kohta, millega muudetakse ühist seisukohta 2006/276/ÜVJP teatud Valgevene ametnike vastu suunatud piiravate meetmete kohta(2);

–   võttes arvesse üldasjade ja välissuhete nõukogu 13. oktoobri 2008. aasta järeldusi Valgevene kohta, milles kaotati keeld sõlmida poliitilisi kontakte Valgevene võimudega ja peatati kuueks kuuks viisakeeld Valgevene ametiisikutele, sealhulgas president Aleksjandr Lukašenkale;

–   võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2008. aasta ELi inimõiguste aastaaruannet 2008 (14146/2/2008);

–   võttes arvesse komisjoni 3. detsembri 2008. aasta teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule idapartnerluse kohta (KOM(2008)0823);

–   võttes arvesse Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) Demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR) valimiste vaatluse missiooni 27. novembri 2008. aasta lõplikku aruannet Valgevene 28. septembri 2008. aasta parlamendivalimiste kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 4,

A.   arvestades, et nõukogu kinnitas oma eelnimetatud 13. oktoobri 2008. aasta järeldustes eesmärki saavutada Valgevenega järkjärguline taaslähenemine ning valmisolekut arendada dialoogi Valgevene võimudega ning muude poliitiliste jõududega riigis, et toetada tõelisi edusamme demokraatia ja inimõiguste austamisel;

B.   arvestades, et dialoogi edendamiseks Valgevene ametivõimudega ja positiivsete meetmete võtmiseks, mis tugevdaksid demokraatiat ja inimõiguste austamist, otsustas nõukogu, et Valgevene teatud valitsusametnike suhtes, välja arvatud 1999. ja 2000. aasta kadumistega seotud isikute ja keskvalimiskomisjoni esimehe suhtes kehtestatud reisipiiranguid ei tuleks kohaldada kuue kuu pikkuse perioodi jooksul, mida võidakse pikendada;

C.   arvestades, et vastuseks Valgevene tehtud edusammudele on komisjon juba astunud Valgevenega tugevdatud dialoogi sellistes valdkondades nagu energia, keskkond, toll, transport ja toidu ohutus ning kinnitanud oma valmisolekut laiendada veelgi mõlemale poolele kasulike tehniliste läbirääkimiste ulatust;

D.   arvestades, et OSCE/ODIHRi valimiste vaatluse missioon teatas oma lõpparuandes, et kuigi märgati mõningaid paranemismärke, ei vastanud 28. septembri 2008. aasta valimised, mis korraldati rangelt kontrollitud keskkonnas vaevu märgatava kampaaniaga ja mida iseloomustas läbipaistvuse puudumine häältelugemisel ning häälte liitmine mitmete valimisjaoskondade vahel, kokkuvõttes siiski rahvusvaheliselt tunnustatud demokraatia standarditele; arvestades, et keskvalimiskomisjoni esimees Lidija Jermošina tunnistas, et "Euroopa partnerid ei tunnistanud 2008. aasta septembris toimunud valimisi täielikult ja tingimusteta rahvusvahelistele standarditele vastavaks", mis tähendab, et valimiste kaugeim eesmärk jäi täitmata;

E.   arvestades, et komisjon on käivitanud idapartnerluse algatuse koostöö tihendamiseks mitmete Ida-Euroopa riikidega, nende hulgas Valgevenega, tingimusel, et Valgevene täidab demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete austamisega seotud konkreetsed kriteeriumid;

F.   arvestades, et Valgevene välisminister Sjarhei Martõnav teatas, et Valgevene suhtub positiivselt idapartnerluse algatuses osalemisesse ning lisas, et Valgevene kavatseb selles algatuses osaleda;

G.   arvestades, et Valgevene ametivõimud määrasid opositsiooni aktivistile Aljaksandr Barazenkale aastase vabadust piirava karistuse tema tegevuse eest 2008. aasta jaanuaris toimunud meeleavaldusel;

H.   arvestades, et Valgevene ametivõimud keelavad üha enamatel protestandi ja rooma-katoliku preestritel ja nunnadel oma usku kuulutada ja usuõpetust anda,

1.   tunneb heameelt Valgevene ametivõimude otsuse üle registreerida Vabadusliikumine, mida juhib Valgevene endine presidendikandidaat Aljaksandr Milinkevitš; loodab, et Valgevene valitsus parandab tingimusi valitsusväliste rühmade, sealhulgas poliitiliste parteide ja inimõiguste organisatsiooni Naša Vjasna registreerimiseks ja tegevuseks;

2.   tunneb heameelt Valgevene ametivõimude otsuse üle lubada kahe sõltumatu ajalehe – Narodnaja Volja ja Naša Niva trükkimist ja levitamist; juhib samas tähelepanu, et veel 13 sõltumatut ajalehte ootab registreerimist; tervitab Valgevene valitsuse otsust arutada internetipõhise meedia rahvusvahelisi standardeid ning konsulteerida neil teemadel Valgevene ajakirjanike liiduga; loodab, et luuakse kohased tingimused ka muu sõltumatu meedia tegevuseks Valgevenes, sealhulgas reklaamivõimalused;

3.   märgib ära Valgevene valmisoleku arutada põhjalikult OSCE/ODIHRi soovitusi valimisseaduse parandamiseks; peab seda Valgevene poolt oluliseks ja julgustavaks sammuks ning ootab selle kiirest rakendamist ning täiendavaid samme, mis oleks kooskõlas ELi ootustega;

4.   tunneb heameelt poliitiliste vangide vabastamise üle Valgevenes, kuid mõistab hukka tõsiasja, et Aljaksandr Kazulin, Sjarhei Parsjukevitš ja Andrei Kim ei saa kasutada kõiki kodanikuõigusi, mis on Valgevene Vabariigi põhiseadusega kodanikele antud, ning kritiseerib asjaolu, et mõned teised aktivistid peavad taluma vabaduse piiramist, nagu näiteks Aljaksandr Barazenka, keda hoiti nädalaid vahi all, et mõista tema üle kohut meeleavalduses osalemise tõttu 2008. aasta jaanuaris;

5.   tervitab Valgevene võimude otsust kaotada ajutiselt reisimiskeeld suure hulga Tšernobõli katastroofi ohvrite jaoks, et võimaldada neil osaleda puhke- ja taastusprogrammides, ning loodab, et pikemas perspektiivis leitakse probleemidele struktuurilised lahendused; kutsub ELi eesistujat Tšehhi Vabariiki üles pidama oluliseks üleeuroopalise kokkuleppe sõlmimist Valgevene võimudega, et võimaldada lastel reisida Valgevenest kõikidesse ELi liikmesriikidesse, mis selliseid puhke- ja taastusprogramme korraldavad;

6.   juhib tähelepanu, et suhete oluliseks parandamiseks Euroopa Liiduga peaks Valgevene 1) jääma riigiks, kus ei ole poliitvange, 2) tagama meediale sõnavabaduse, 3) jätkama koostööd OSCEga valimisseaduse küsimuses, 4) parandama tingimusi valitsusväliste organisatsioonide tegevuseks ja 5) tagama kogunemisvabaduse ja poliitilise ühinemise vabaduse;

7.   nõuab tungivalt, et Valgevene valitsus austaks inimõigus ja:

   a) teeks ülivajalikud muudatused Valgevene kriminaalkoodeksisse ning tühistaks artiklid 367, 368 ja 369-1 ning eelkõige artikli 193, mida sageli kuritarvitatakse represseerimisvahendina;
   b) loobuks ähvardamast neid üliõpilasi kohtu alla andmisega (sealhulgas sõjaväeteenistusest kõrvalehoidmise eest Valgevenes), kes visati ülikoolist välja oma seisukohtade pärast ning pidid seega õpinguid jätkama välismaal;
   c) kõrvaldaks kõik takistused, mis ei lase valitsusvälistel organisatsioonidel end Valgevenes korralikult registreerida; tühistaks keelu kasutada mittetulundusühingute registreerimisel asukohana erakorteri aadressi; vaataks uuesti läbi presidendi 23. oktoobri 2007. aasta dekreedi nr 533, millega reguleeritakse kontoriseadmete kasutamist valitsusväliste organisatsioonide ja poliitiliste parteide poolt;
   d) parandaks suhtumist rahvusvähemustesse ja austust nende suhtes – sh tunnustades Valgevene Poolakate Liidu seaduslikult valitud organit, mida juhib Andżelika Borys –, kultuuri, kirikutesse, haridussüsteemi ning ajaloolisesse ja materiaalsesse pärandisse,
  

et teha lõpp riigi enda põhjustatud isolatsioonile ülejäänud Euroopast ning et suhted ELi ja Valgevene vahel paraneksid märgatavalt;

8.   rõhutab, et demokraatlik opositsioon peab olema osa suhete järk-järgulisest taastamisest Valgevenega;

9.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles jätkama tegevust Valgevene kodanike viisamenetluste lihtsustamiseks, kuna see on oluline vahend ELi Valgevene-poliitika peamise eesmärgi saavutamiseks – inimestevaheliste kontaktide tihendamiseks, mis omakorda lihtsustab riigi muutmist demokraatlikuks; nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon kaaluksid sellega seoses võimalust alandada Valgevene kodanike jaoks Schengeni territooriumile sisenemisel nõutava viisa lõivu ja lihtsustada viisade saamise korda;

10.   palub nõukogul ja komisjonil kaaluda võimalust Euroopa naabruse ja partnerluse instrumendi(3) ning demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi(4) valikuliseks kohaldamiseks Valgevenele, pakkudes rohkem toetust Valgevene kodanikuühiskonnale; kutsuda Valgevene valitsust hea tahte ja positiivse muutuse märgina üles võimaldama Vilniuses (Leedus) asuval Valgevene Euroopa Humanitaarteaduste Eksiilülikoolil naasta seaduslikult Valgevenesse ja taastada oma tegevus normaalsetes tingimustes edasiseks arenguks Minskis; anda rahalist abi Valgevene sõltumatule telekanalile Belsat ja nõudma tungivalt, et Valgevene valitsus registreeriks Belsati ametlikult Valgevenes;

11.   palub nõukogul ja komisjonil sellega seoses kaaluda meetmeid parandamaks ärikliimat, kaubandust, investeeringuid, energia ja transpordi infrastruktuuri ning piiriülest koostööd ELi ja Valgevene vahel, et anda panus Valgevene kodanike heaolu ja jõukuse arengusse ning edendada nende võimalusi suhelda ELiga ning sinna vabalt reisida;

12.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles kaaluma võimalust, et Euroopa Investeerimispank osaleks Valgevene energiatransiidi infrastruktuuri investeeringutes; rõhutab, kui oluline on Euroopa ettevõtjate osalemine Valgevene erastamisprotsessis;

13.   kutsub Valgevene ametivõime üles järgima uue tuumaelektrijaama ehitamise käigus rangelt rahvusvahelisi ohutusnorme ja -nõudeid; palub Valgevenel ratifitseerida üldise kaitsemeetmete lepingu Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri (IAEA) lisaprotokoll; palub komisjonil jälgida, kuidas Valgevene täidab IAEA soovitusi, tuumaohutuse konventsiooni ja tuumarelva leviku tõkestamise lepingu nõudeid, ning teavitada sellest Euroopa Parlamenti ja liikmesriike, samuti tuumajaama käitamise võimalikest mõjudest ELi liikmesriikidele naabruskonnas;

14.   taunib Valgevene ametivõimude otsust keelduda korduvalt sissesõiduviisade andmisest Euroopa Parlamendi liikmetele ja liikmesriikide parlamendiliikmetele; kutsub Valgevene ametivõime üles loobuma täiendavate takistuste loomisest, mille tõttu ei saa Euroopa Parlamendi delegatsioon Valgevenega suhtlemiseks riiki külastada;

15.   tervitab Valgevene ametivõimude senist lähenemisviisi tohutust survest hoolimata mitte tunnustada Lõuna-Osseetia ja Abhaasia ühepoolselt väljakuulutatud iseseisvust;

16.   mõistab hukka asjaolu, et Valgevene on ainus riik Euroopas, kus vastuolus ÜRO väärtustega kehtib endiselt surmanuhtlus;

17.   kutsub Valgevene võime üles austama usuvabadust; mõistab hukka asjaolu, et Euroopa kodanikke ja sealhulgas preestreid saadetakse korduvalt Valgevenest välja, mis on vastuolus usalduse suurendamise protsessiga ELiga;

18.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele, ÜRO peasekretärile, OSCE ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarsetele Assambleedele, SRÜ sekretariaadile ning Valgevene valitsusele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0470.
(2) ELT L 300, 11.11.2008, lk 56.
(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1638/2006, millega kehtestatakse üldsätted Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi loomise kohta (ELT L 310, 9.11.2006, lk 1).
(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1889/2006 rahastamisvahendi loomise kohta demokraatia ja inimõiguste edendamiseks kogu maailmas (demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend) (ELT L 386, 29.12.2006, lk 1).


Srebrenica
PDF 113kWORD 35k
Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2009. aasta resolutsioon Srebrenica kohta
P6_TA(2009)0028RC-B6-0022/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma 7. juuli 2005. aasta resolutsiooni Srebrenica(1) kohta;

–   võttes arvesse 16. juunil 2008. aastal Luxembourgis alla kirjutatud stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingut ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Bosnia ja Hertsegoviina vahel ning ELi 2003. aasta Thessaloníki tippkohtumisel kõikidele Lääne-Balkani riikidele antud ELi liikmesuse väljavaadet;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 4,

A.   arvestades, et 1995. aasta juulis langes Bosnia linn Srebrenica, mis oli tol ajal isoleeritud enklaav, olles ÜRO Julgeolekunõukogu 16. aprilli 1993. aasta resolutsiooniga kuulutatud kaitstud piirkonnaks, Serblaste Vabariigi tolleaegse presidendi Radovan Karadžići kontrolli all tegutseva kindral Ratko Mladići juhitud Bosnia serblaste vägede kätte;

B.   arvestades, et Srebrenica langemise järel mitmeid päevi väldanud veresauna käigus hukkasid kindral Mladići juhitud Bosnia serblaste väed ja poolsõjalised üksused, sealhulgas Serbiast Bosnia territooriumile sisenenud regulaarpolitsei koosseisu mittekuulunud serblaste politseiüksused koheselt rohkem kui 8000 moslemi meest ja poissi, kes otsisid turvapaika ÜRO vägede (UNPROFOR) kaitse all olnud piirkonnast; arvestades, et ligikaudu 25 000 naist, last ja eakat inimest küüditati, mis on pärast Teise maailmasõja lõppu Euroopas aset leidnud suurim sõjakuritegu;

C.   arvestades, et endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu (EJRK) poolt genotsiidiks kuulutatud tragöödia leidis aset ÜRO poolt turvapaigaks tunnistatud kohas, sümboliseerib see rahvusvahelise üldsuse suutmatust sekkuda konflikti ja kaitsta tsiviilelanikkonda;

D.   arvestades Genfi konventsiooni arvukaid rikkumisi, mille Bosnia serblaste väed Srebrenica tsiviilelanikkonna suhtes toime panid, sealhulgas tuhandete naiste, laste ja eakate inimeste küüditamist ning paljude naiste vägistamist;

E.   arvestades, et hoolimata tohututest jõupingutustest, mis on seni tehtud selleks, et avastada ja avada massi- ja üksikhauad ning tuvastada ohvrite surnukehad, ei võimalda siiani tehtud uuringud täielikult taastada sündmuste käiku Srebrenicas ja selle ümbruses;

F.   arvestades, et tõeline rahu ei ole võimalik ilma õigusemõistmiseta ning et täielik ja piiramatu koostöö EJRKga jääb Lääne-Balkani riikide ELiga lõimumise protsessi edasise jätkumise põhinõudeks;

G.   arvestades, et Bosnia serblaste vägede kindral Radislav Krstić on esimene EJRK poolt Srebrenica genotsiidile kaasaaitamises ja sellele õhutamises süüdi mõistetud isik, kuid kõige silmapaistvam süüdistatav Ratko Mladić on peaaegu neliteist aastat pärast traagilisi sündmusi ikka veel vabaduses, ning arvestades, et tuleb tervitada asjaolu, et Radovan Karadžić on nüüd üle antud EJRKle;

H.   arvestades, et ametliku mälestuspäeva nimetamine on parim viis mälestada massihävituse ohvreid ning saata selge sõnum tulevastele põlvkondadele,

1.   mälestab kõiki endise Jugoslaavia sõdade ajal toime pandud metsikuste ohvreid ja avaldab neile austust; avaldab kaastunnet ohvrite perekondadele ja väljendab solidaarsust nendega, kellest paljud elavad lõpliku kinnituseta oma sugulaste saatuse kohta; tunnistab, et seda jätkuvat valu suurendab suutmatus tuua nimetatud tegude eest vastutavad isikud kohtu ette;

2.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles mälestama asjakohaselt Srebrenica-Potočari genotsiidi aastapäeva, toetades Euroopa Parlamendi otsust kuulutada 11. juuli Srebrenica genotsiidi mälestuspäevaks kogu Euroopa Liidus, ning kutsub seda tegema ka kõiki Lääne-Balkani riike;

3.   nõuab täiendavaid jõupingutusi ülejäänud tagaotsitavate kohtu ette toomiseks, väljendab täielikku toetust EJRK väärtuslikule ja raskele tööle ning rõhutab, et Srebrenicas ja selle ümbruses toimunud massimõrvade eest vastutavate isikute kohtu ette toomine on oluline samm rahu ja stabiilsuse saavutamiseks piirkonnas; kordab siinkohal, et sõjakuritegude kohtulikule menetlemisele tuleks siseriiklikul tasandil pöörata enam tähelepanu;

4.   rõhutab lepituse tähtsust Euroopa lõimumise osana; toonitab usukogukondade, ajakirjanduse ja haridussüsteemi olulist rolli selles protsessis, et kõikidesse etnilistesse rühmadesse kuuluvad tsiviilisikud võiksid saada üle möödaniku pingetest ja alustada rahumeelset ning siirast kooseksisteerimist kestva rahu, stabiilsuse ja majanduskasvu nimel; nõuab tungivalt, et kõik riigid teeksid täiendavaid jõupingutusi keerulise ja rahutu minevikuga leppimiseks;

5.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele, Bosnia ja Hertsegoviina ning selle osade valitsusele ja parlamendile, samuti Lääne-Balkani riikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 157 E, 6.7.2006, lk 468.


Iraan: Shirin Ebadi juhtum
PDF 118kWORD 40k
Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2009. aasta resolutsioon Iraani kohta: Shirin Ebadi juhtum
P6_TA(2009)0029RC-B6-0036/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Iraani kohta, eelkõige neid, mis käsitlevad inimõigusi;

–   võttes arvesse kolmandat parlamentidevahelist kohtumist, mis toimus Euroopa Parlamendi ja Iraani Islamivabariigi Majlise (parlamendi) vahel 4. ja 5. novembril 2008 Brüsselis, ja sellekohast raportit;

–   võttes arvesse eesistujariigi 22. detsembril 2008 Euroopa Liidu nimel esitatud deklaratsiooni juristi ja 2003. aasta Nobeli rahupreemia laureaadi Shirin Ebadi juhtimisel töötanud inimõiguste kaitse keskuse sulgemise kohta Iraani politsei poolt;

–   võttes arvesse nõukogu eesistuja 31. detsembril 2008. aastal tehtud avaldusi Shirin Ebadi vastaste ähvarduste kohta;

–   võttes arvesse ÜRO peasekretäri 3. jaanuari 2009. aasta avaldust Shirin Ebadi ahistamise ja tagakiusamise ning tema turvalisuse ja julgeoleku kohta;

–   võttes arvesse ÜRO Peaassamblee eelmisi resolutsioone ja eelkõige 18. detsembri 2008. aasta resolutsiooni 63/191 inimõiguste olukorra kohta Iraani Islamivabariigis;

–   võttes arvesse ÜRO peasekretäri 1. oktoobri 2008. aasta aruannet inimõiguste olukorra kohta Iraani Islamivabariigis;

–   võttes arvesse 9. detsembril 1998. aastal vastuvõetud ÜRO inimõiguste kaitsjate deklaratsiooni;

–   võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti, milles kõigis Iraan on osaline;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.   arvestades, et üldine inimõiguste olukord Iraanis on 2005. aastast alates pidevalt halvenenud igas suhtes, eelkõige seoses inimõiguste ja poliitiliste vabaduste teostamisega, hoolimata asjaolust, et Iraan on mitmete asjaomaste rahvusvaheliste õigusaktide raames võtnud endale kohustuseks inimõigusi ja põhivabadusi edendada ja kaitsta;

B.   arvestades, et 21. detsembril 2008 sulgesid Iraani politsei ja julgeolekutöötajad inimõiguste kaitse keskuse, mida juhtis Shirin Ebadi, ja seda just ajal, mil keskus valmistus tähistama inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. aastapäeva;

C.   arvestades, et 29. detsembril 2008 otsiti Shirin Ebadi kontor Teheranis läbi ning dokumendid ja arvutid võeti kaasa; arvestades, et 1. jaanuaril 2009 korraldasid vaenulikud rahvahulgad Ebadi vastaseid hüüdlauseid hõigates demonstratsiooni tema kodu ja kontori ees, kiskusid maha tema õigusbüroo sildi ja märgistasid hoone grafitiga;

D.   arvestades, et üha rohkem on tõendeid selle kohta, et Iraani ametivõimud kiusavad Shirin Ebadit intensiivsemalt taga tema kontaktide tõttu ÜRO inimõiguste ametnikega ja seetõttu, et viimased kasutasid tema keskuse antud teavet ÜRO 2. oktoobri 2008. aasta aruandes, mis käsitles inimõiguste olukorda Iraanis;

E.   arvestades, et Shirin Ebadi sai tapmisähvardusi pärast seda, kui ta otsustas kaitsta Bahá'í usu seitset juhtliiget, kes kõik koos arreteeriti 2008. aasta mais; arvestades, et inimõiguste kaitse keskus avaldas samuti protesti, kui ametivõimud keelasid tudengitele pääsu ülikooli;

F.   arvestades, et Iraani ametlik uudisteagentuur (IRNA) levitas augustis 2008 valeteavet, et Shirin Ebadi tütar Narges Tavasolian olevat astunud Bahá'í usku, ja sellisel väitel võivad olla rasked tagajärjed, kuna bahá'ísid kiusatakse Iraanis karmilt taga;

G.   arvestades, et Iraani teise tuntud inimõiguste keskuse Kurdistani inimõiguste organisatsiooni liikmeid ahistavad ametivõimud sama rängalt ning neid ähvardab pidev vahistamisoht; arvestades, et eelkõige keskuse rajaja Mohammad Sadiq Kaboudvandile on määratud "Kurdistani inimõiguste organisatsiooni loomisega riigi julgeoleku vastase tegevuse" süüdistuse alusel 10 aastat vangistust;

H.   arvestades, et Iraani valitsusel ja ametivõimudel on kindel kohustus kaitsta inimõiguste kaitsjaid; arvestades, et eelnimetatud ÜRO inimõiguste kaitsjate deklaratsiooniga, mille ÜRO Peaassamblee võttis konsensuse alusel vastu 1998. aastal, nähakse ette, et riigid võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada pädevate asutuste poolt [inimõiguste kaitsjate] kaitse mis tahes vägivalla, ähvarduse, kättemaksu, de facto või de jure ebasoodsa diskrimineerimise, surve või muu meelevaldse tegevuse eest nende legitiimsetel jõupingutustel edendada inimõigusi,

1.   mõistab sügavalt hukka Shirin Ebadi represseerimise, tagakiusamise ja ähvardamise ning Teherani inimõiguste kaitse keskuse sulgemise, ja väljendab sügavat muret inimõiguste kaitsjate intensiivsemaks muutunud tagakiusamise pärast Iraanis; juhib tähelepanu asjaolule, et Iraani julgeolekujõudude reid Teherani inimõiguste kaitse keskusesse on osa ulatuslikumast katsest vaigistada inimõigustega tegelev kogukond Iraanis;

2.   väljendab tõsist muret selle pärast, et Shirin Ebadi jätkuv tagakiusamine, ähvardamine ja ründamine ei ohusta mitte üksnes tema enda turvalisust ja julgeolekut, vaid ka Iraani kodanikuühiskonna aktiviste ja inimõiguste kaitsjaid;

3.   toonitab, et inimõiguste kaitse keskuse sulgemine on lisaks rünnakule Shirin Ebadi ja Iraani inimõiguste kaitsjate vastu ka rünnak terve rahvusvahelise inimõigustega tegeleva kogukonna vastu, kuhu ta kuulub mõjuka ja juhtiva liikmena;

4.   nõuab tungivalt, et Iraani ametivõimud lõpetaksid Shirin Ebadi represseerimise, tagakiusamise ja ähvardamise, et tagada ta turvalisus ja julgeolek, ning annaksid loa inimõiguste kaitse keskuse taasavamisele; kutsub Iraani ametivõime üles laskma inimõiguste kaitse keskusel, Kurdistani inimõiguste organisatsioonil ja teistel inimõiguste ühendustel takistamatult tegutseda;

5.   kutsub Iraani ametivõime üles täitma nende rahvusvahelisi inimõigustealaseid kohustusi, täpsemalt aga järgima Iraani poolt allkirjastatud ja ratifitseeritud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis sätestatud õigust rahumeelsele kogunemisele;

6.   kordab taas varem väljendatud muret inimõiguste eest võitlevate ja surmanuhtluse vastu kampaaniaid korraldavate Iraani kodanike jälitamise ja vangistamise pärast, kusjuures neid süüdistatakse sageli riigi julgeoleku vastases tegevuses; kutsub Iraani samuti üles lõpetama poliitiliste vastaste ja inimõiguste kaitsjate ahistamise, hirmutamise ja tagakiusamise, sealhulgas vabastama meelevaldselt või poliitiliste vaadete pärast vangistatud isikuid ning lõpetama inimõiguste rikkumise karistamatuse;

7.   mõistab kõige karmimal viisil hukka kolm kividega surnuksloopimist, mis toimusid kohtunike esindaja kinnitusel Mashhadi linnas 2008. aasta detsembri lõpus, ning kutsub Iraani ametivõime üles järgima väljakuulutatud moratooriumi ning võtma võimalikult kiiresti vastu õigusaktid kõnealuse julma karistuse kaotamiseks;

8.   väljendab tõsist muret Mohammad Sadiq Kaboudvandi tervisliku seisundi pärast, mis on tema vangistamisest alates järjest halvenenud; käsitleb teda süümevangina ning nõuab tema viivitamatut ja tingimusteta vabastamist ning samuti seda, et talle antaks arstiabi;

9.   peab äärmiselt taunimisväärseks tudengite puhul jätkuvalt kasutatavat õpingutest kõrvalejätmise meetodit, millega karistatakse neid avalike arutelude korraldamise eest ning kutsub ametivõime üles vabastama neid, kes vahistati viimasel iga-aastasel riiklikul tudengipäeval, 6. detsembril 2008 Shīrāzi ülikoolis;

10.   palub Iraani ametivõimudel austada valitsuse nõude kohaselt usuvähemusi ning vabastada viivitamatult Bahá'í juhid Fariba Kamalabadi, Jamaloddin Khanjani, Afif Naeimi, Saeid Rasaie, Mahvash Sabet, Behrouz Tavakkoli ja Vahid Tizfahm, kuna nad vangistati üksnes nende usuliste veendumuste tõttu;

11.   nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon jätkaksid inimõiguste olukorra uurimist Iraanis ning esitaksid 2009. aasta esimeses pooles sellekohase ülevaatliku aruande ja jätkaksid konkreetsete inimõiguste rikkumiste juhtumite tõstatamist;

12.   toonitab, et võimalik tulevane koostöö- ja kaubanduslepingu sõlmimine Iraani ja ELi vahel sõltub samuti Iraani inimõiguste olukorra märkimisväärsest paranemisest;

13.   palub nõukogu eesistujal ja liikmesriikide diplomaatilistel esindajatel Iraanis asuda kiiresti kooskõlastatult tegutsema eelnimetatud probleemide lahendamiseks;

14.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO inimõiguste nõukogule, Iraani ülemkohtunikule ning Iraani Islamivabariigi valitsusele ja parlamendile.


Guinea
PDF 113kWORD 35k
Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2009. aasta resolutsioon riigipöörde kohta Guineas
P6_TA(2009)0030RC-B6-0037/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.   arvestades, et rühm ohvitsere haaras Guineas võimu 23. detsembril 2008, president Lansana Conté surmale järgneval päeval;

B.   arvestades, et Lansana Conté, olles ise tol ajal ohvitser, tuli samuti jõudu kasutades võimule 1984. aastal pärast eelmise presidendi Sékou Touré surma ning oli võimul kakskümmend neli aastat;

C.   arvestades, et sõjaväel ei peaks olema mingit kohta riikide valitsemises;

D.   arvestades, et Guinea rahvuskogu ametiaeg sai täis kaks aastat tagasi, kuid parlamendivalimisi ei ole toimunud;

E.   arvestades, et Guinea poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse tuleviku üle otsustab Guinea rahvas ja selle esindajad ning sõjaväehunta poolt pakutud kaheaastane tähtaeg valimiste korraldamiseks on liiga pikk;

F.   arvestades, et Lääne-Aafrika riikide majandusühendus (ECOWAS) ja Aafrika Liit on riigipöörde hukka mõistnud ning otsustanud peatada Guinea osaluse oma tegevuses;

G.   arvestades, et peamised opositsioonierakonnad ja ametiühingute liit, kes korraldasid 2006. aasta juunis ja 2007. aasta jaanuaris streigid, on võtnud teadmiseks võimu haaramise, kuid rahvuskogu esimees on kutsunud taastama põhiseaduslikku korda;

H.   arvestades asjaolu, et Maailmapanga andmetel peab üks kahest Guinea elanikust toime tulema ühe USA dollariga päevas ning sissetulek elaniku kohta on pärast iseseisvumist jätkanud vähenemist vaatamata riigi suurtele veevarudele ja loodusvaradele;

I.   arvestades, et Transparency International on paigutanud Guinea kõige korrumpeerunumate Aafrika riikide hulka;

J.   arvestades, et riigipööre leidis aset majandusliku ja sotsiaalse languse tingimustes ning et areng on demokraatia edu peamine tagatis;

K.   arvestades, et paljudes Guinea linnades on korduvalt korraldatud meeleavaldusi, millega protesteeritakse elukalliduse tõusu ja peamiste toiduainete vähesuse vastu;

L.   arvestades, et endise presidendi Lansana Conté poolt toime pandud inimõiguste rikkumiste arv on väga murettekitav, kusjuures tsiviilelanikkonna vastu on sõjaväe ja politseijõudude poolt kasutatud ülemäärast jõudu, isikuid on meelevaldselt ja kohtuotsuseta kinni peetud ning rikutud on sõnavabadust;

M.   arvestades, et oluline on täiel määral võtta arvesse erakondade, ametiühingute ja kodanikuühiskonna organisatsioonide ettepanekuid selleks, et leiaks aset üleriigiline dialoog rahumeelse ja demokraatliku ülemineku ning presidendi- ja parlamendivalimiste korraldamise ajakava teemal;

N.   arvestades, et sõjaväehunta otsuste ja ametisse nimetamiste, eelkõige valitsuse ametisse nimetamise puhul ei ole järgitud õigusriigi peamisi põhimõtteid;

O.   arvestades, et Aafrika Impordi-Ekspordipanga endine juhtivtöötaja Kabiné Komara nimetati peaministriks, ning märkides, et 2007. aasta veebruarisündmuste ajal esines tema nimi ametiühingute poolt esitatud peaministri kandidaatide nimekirjas;

P.   arvestades sõjaväe ja tsiviilasutuste juhtide meelevaldseid vahistamisi,

1.   mõistab hukka võimu haaramise rühma ohvitseride poolt ning nõuab, et lähikuudel korraldataks Aafrika Liidu ja ECOWASi kaasabil ja Euroopa Liidu toetusel ning üleminekuaja tsiviilvalitsuse juhtimisel vabad, läbipaistvad ja rahvusvaheliste normide kohased parlamendi- ja presidendivalimised;

2.   nõuab, et Guineas toimuks kõigi erakondade, ametiühingute ja kodanikuühiskonna organisatsioonide osalusel üleriigiline dialoog, et rajada teed demokraatiale üleminekuks;

3.   nõuab, et võimulolev hunta järgiks inimõiguste ülddeklaratsioonis kehtestatud mõtte-, sõna- ja ühinemisvabadust, eelkõige rahumeelse kogunemise õigust;

4.   mõistab hukka sõjaväelaste ja tsiviilelanike põhjuseta vahistamised ja kinnipidamised ning juhul, kui nende vastu ei suudeta esitada tõsiseid süüdistusi, nõuab nende viivitamatut vabastamist;

5.   võtab teadmiseks Guinea uute juhtide võetud poliitilised kohustused, mis eelkõige puudutavad järjepidevat võitlust korruptsiooni vastu ning Guineas demokraatliku ja läbipaistva riigikorra kehtestamist; nõuab, et neid lubadusi täidetaks;

6.   väljendab heameelt seoses Aafrika Liidu ja ECOWASi otsusega peatada Guinea osalus oma tegevuses põhjusel, et riigil ei ole demokraatlikult valitud parlamenti ega valitsust;

7.   nõuab Euroopa Liidu ja Guineas võimule tulnud üleminekuvalitsuse vahelise poliitilise dialoogi avamist Cotonou lepingu artiklite 8 ja 96 raames;

8.   nõuab, et komisjon oleks valmis külmutama igasuguse abi peale humanitaar- ja toiduabi ning juhul, kui ei toimu üleminekut demokraatiale, uurima võimalusi sanktsioonide kehtestamiseks jõuga võimu haaranud ametivõimude vastu;

9.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, ÜRO Julgeolekunõukogule, Aafrika Liidu institutsioonidele, ECOWASile, AKV-ELi parlamentaarsele ühisassambleele ja Guinea ametivõimudele.


Pressivabadus Kenyas
PDF 107kWORD 32k
Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2009. aasta resolutsioon ajakirjandusvabaduse kohta Kenyas
P6_TA(2009)0031RC-B6-0038/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat;

–   võttes arvesse oma varasemaid Kenyat käsitlevaid resolutsioone;

–   võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.   arvestades, et 2. jaanuaril 2009 kiitis president Kibaki heaks 2008. aasta Kenya sideseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega muudeti 1998. aasta Kenya sideseadust;

B.   arvestades, et 2008. aasta eelnõus selle praegusel kujul ei peeta tähtsaks sõna- ja ajakirjandusvabadust, mis on jäädvustatud inimõiguste ülddeklaratsioonis ja mida kajastavad teised Kenya allkirjastatud ja ratifitseeritud rahvusvahelised konventsioonid, sealhulgas inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika harta;

C.   arvestades, et kaks peamist küsitavat paragrahvi on seaduse paragrahvid 46 ja 88; arvestades, et paragrahv 88 annab informatsiooniministrile märkimisväärsed volitused korraldada reide riiklikule julgeolekule ohtlikuks peetavatesse meediaorganisatsioonidesse ja monteerida maha nende saateseadmed; arvestades, et paragrahvis 46 antakse riigile pädevus reguleerida elektrooniliselt eetrisse antavat ja trükis avaldatavat meediasisu;

D.   arvestades, et Ida-Aafrika Ajakirjanike Ühenduse pressiteate kohaselt kehtestataks 2008. aasta side- (või meedia-)seadusega valitsuse otsene tsensuur meedia üle;

E.   arvestades, et peaminister Odinga on ühinenud nimetatud õigusakti vastase laialdase opositsiooniga; arvestades, et Orange Democratic Movement-i ametiisikud pidasid hiljuti kriisikõnelusi ja deklareerisid, et president ei konsulteerinud meediaseaduse küsimuses peaministriga;

F.   arvestades, et Kenya Riikliku Inimõiguste Komisjoni väitel näitab presidendi heakskiit eelnõule seda, et suur koalitsioon ei toimi ühtselt;

G.   arvestades, et inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 19 kohaselt on sõnavabadus üks põhilisi inimõigusi;

H.   arvestades, et aasta eest, Kenya võltsitud presidendivalimiste järel, viisid tänavameeleavaldused kogu riiki haaranud mässude ja rahvusrühmade kokkupõrgeteni, milles hukkus üle 1 000 inimese ja 350 000 inimest jäi kodutuks,

1.   tunneb kahetsust, et president Kibaki allkirjastas Kenya sideseaduse muutmise seaduse, jättes seejuures tähelepanuta teadaoleva laialdase vastuseisu nimetatud seadusele;

2.   tervitab samas president Kibaki hiljutist lubadust meediaseadus läbi vaadata ja kaaluda meediainimeste esitatud seaduse muudatusettepanekuid;

3.   kordab oma toetust ajakirjandusvabadusele ning sellistele põhiõigustele nagu sõna-, teabe- ja ühinemisvabadus; rõhutab, et arvamuste paljusust kajastava teabe kättesaadavus on kodanike õiguste suurendamiseks väga tähtis;

4.   kutsub Kenya valitsust üles algatama arutelusid sidusrühmadega, et jõuda üksmeelele selles, kuidas ilma ajakirjandusvabadusse sekkumata meediatööstust paremini reguleerida; palub president Kibakil ja peaminister Odingal teha kõik, mis nende võimuses, tagamaks, et igasugune uue meediaseaduse eelnõu ajakohastatud variant oleks kooskõlas sõna- ja teabevabaduse põhimõtetega;

5.   rõhutab vajadust midagi ette võtta Kenyas levinud karistamatuse õhkkonna suhtes ning tuua aastataguste valimiste järel vägivallatsenud isikud kohtu ette; nõuab, et uurimise läbiviimiseks ja süüdistuste esitamiseks moodustataks kohalikest ja rahvusvahelistest juristidest koosnev sõltumatu komisjon; märgib, et teoreetiliselt on president Kibaki ja peaminister Odinga sellise komisjoni moodustamises kokku leppinud, kuid see on siiani loomata;

6.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele, Kenya valitsusele, AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee kaaspresidentidele, Ida-Aafrika Ühendusele ning Aafrika Liidu komisjoni ja täitevnõukogu esimeestele.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika