Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 18 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 45;

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil(1);

–   võttes arvesse oma 15. novembri 2007. aasta resolutsiooni direktiivi 2004/38/EÜ kohaldamise kohta(2), milles kutsuti komisjoni viivitamata esitama üksikasjalikku hinnangut direktiivi rakendamise olukorra ja ülevõtmise õigsuse kohta liikmesriikide poolt ja esitama vajalikud ettepanekud ning tehti pädevale komisjonile ülesandeks hinnata probleeme seoses direktiivi ülevõtmisega, tuues esile head tavad ning liidu kodanike diskrimineerimist põhjustada võivad meetmed, ning käsitleda liikumisvabaduse küsimust;

–   võttes arvesse oma 4. detsembri 2003. aasta resolutsiooni säilmete repatrieerimist käsitlevate meetmete vastuvõtmise kohta(3);

–   võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni 13. juuni 2008. aasta töödokumenti(4), liikmesriikide parlamentidele saadetud küsimustikku ning saadud tagasisidet;

–   võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni delegatsiooni raportit, milles käsitleti külastust Belgia varjupaigataotlejate ja sisserändajate suletud kinnipidamisasutustesse(5);

–   võttes arvesse oma 5. veebruari 2009. aasta resolutsiooni direktiivi 2003/9/EÜ (millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded) rakendamise kohta Euroopa Liidus ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ajavahemikul 2005–2008 toimunud külastuste põhjal(6);

–   võttes arvesse oma 10. juuli 2008. aasta resolutsiooni etnilise päritolu alusel Itaalias romide loenduse kohta(7), oma õigusteenistuse arvamust selle kohta, kas see, et ELi kodanike teises liikmesriigis ebaseaduslikku viibimist loetakse raskendavaks asjaoluks, on ühenduse õiguse vastane, ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit delegatsiooni visiidi kohta Itaaliasse;

–   võttes arvesse komisjoni 15. veebruari 2008. aasta aruannet "Viies aruanne liidu kodakondsuse kohta (1. mai 2004 – 30. juuni 2007)" (KOM(2008)0085);

–   võttes arvesse komisjoni 18. novembri 2008. aastal esitatud 25. aastaaruannet ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve kohta (2007) (KOM(2008)0777);

–   võttes arvesse oma 2. aprilli 2009. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu kodakondsusega seotud probleemide ja tulevikuväljavaadete kohta(8);

–   võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti aruannet "Homofoobia ja seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimine liikmesriikides";

–   võttes arvesse komisjoni 10. detsembri 2008. aasta aruannet direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, kohaldamise kohta (KOM(2008)0840) (komisjoni aruanne);

–   võttes arvesse justiits- ja siseasjade nõukogu 27. novembri 2008. aasta kohtumise järeldusi isikute vaba liikumise õiguse kuritarvitamise ja vääriti tõlgendamise kohta;

–   võttes arvesse Euroopa Kohtu otsuseid seoses liidu kodakondsuse ja isikute vaba liikumisega, näiteks otsuseid kohtuasjas C-127/08 (Metock), C-33/07 (Jipa) ja C-524/06 (Huber);

–   võttes arvesse parlamendi õiguskomisjoni tellitud ja Euroopa Kodanike Teenistuse koostatud vaheraporti projekti "Võrdlev uuring direktiivi 2004/38/EÜ (mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil) kohaldamise kohta";

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning õiguskomisjoni arvamust (A6-0186/2009),

A.   arvestades, et eespool nimetatud liidu kodakondsust käsitleva viienda aruande kohaselt kasutas 1. jaanuaril 2006 umbes 8,2 miljonit liidu kodanikku oma õigust elada teises liikmesriigis ning et miljonid liidu kodanikud reisivad igal aastal liidu piires;

B.   arvestades, et liikumisvabadus on osa inimõiguste ja liidu kodakondsuse kontseptsioonist ning on üheks põhiõiguseks ja -vabaduseks, mis on aluslepingutega liidu kodanikele antud;

C.   arvestades, et direktiiviga 2004/38/EÜ rakendatakse aluslepingutes sätestatud põhimõtteid, millega nähakse ette, et liidu kodanikud ja nende pereliikmed võivad vabalt liikuda kogu liidu territooriumil, olenemata sellest, mis riigist nad on pärit;

D.   arvestades, et liikmesriigid pidid direktiivi 2004/38/EÜ üle võtma 30. aprilliks 2006, ning arvestades, et komisjon pidi 30. aprilliks 2008 esitama aruande direktiivi kohaldamise kohta;

E.   arvestades, et peaaegu viis aastat pärast direktiivi 2004/38/EÜ vastuvõtmist on lõpuks kättesaadav teave selle ülevõtmise ja praktilise kohaldamise kohta, kuigi mõningate viivitustega seoses direktiivis kehtestatud tähtaegadega;

F.   arvestades, et Euroopa Parlament on korduvalt väljendanud muret seoses sellega, kuidas teatavad liikmesriigid liikumisvabadust rakendavad;

G.   arvestades, et hiljuti algatati konstruktiivne dialoog komisjoni, Euroopa Parlamendi ja teatavate liikmesriikide vahel;

H.   arvestades, et see dialoog on võimaldanud teatud ulatuses muuta riiklikke õigusakte nende need kooskõlla viimiseks EÜ õigusaktidega;

I.   arvestades, et komisjoni aruande kohaselt on direktiivi 2004/38/EÜ ülevõtmine üldiselt ebarahuldav, kuna ükski liikmesriik ei ole direktiivi üle võtnud tõhusalt ja tervikuna ning lisaks ei ole ühtegi direktiivi artiklit kõigi liikmesriikide poolt üle võetud tõhusalt ja nõuetekohaselt;

J.   arvestades, et komisjoni aruandes tehakse muu hulgas kindlaks kaks korduvat liidu kodanike põhiõiguste rikkumist, eelkõige seoses kolmandate riikide kodanike pereliikmete sisenemis- ja elamisõigusega ning liidu kodanikele kehtestatud nõudega esitada koos elamisloataotlusega täiendavaid dokumente, nagu tööload ja tõendid rahuldava majutuskoha kohta, mida ei ole direktiiviga 2004/38/EÜ sätestatud;

K.   arvestades, et komisjon on seni saanud üle 1800 üksikkaebuse, 40 küsimust Euroopa Parlamendilt ja 33 petitsiooni, ning et nende alusel on komisjon registreerinud 115 kaebust ja algatanud 5 rikkumismenetlust seoses direktiivi 2004/38/EÜ ebaõige kohaldamisega;

L.   arvestades, et komisjon on oma aruandes võtnud seisukoha, et praeguses etapis ei ole vajadust muuta direktiivi 2004/38/EÜ, vaid et teha tuleb jõupingutusi, et tagada direktiivi nõuetekohane rakendamine, luues sel eesmärgil ekspertrühma, kogudes küsimustiku alusel teavet, andmeid ja häid tavasid ning andes 2009. aastal välja suunised seoses probleemsete küsimustega, et tagada direktiivi täielik ja nõuetekohane rakendamine;

M.   arvestades, et mitme liikmesriigi parlamendid on esitanud oma vastused kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni küsimustikule(9), kusjuures teatavates liikmesriikides esitasid oma vastused mõlemad parlamendikojad(10);

N.   arvestades, et liikmesriikide parlamentide esindajad said oma seisukohti täiendavalt väljendada ühiskomitee koosolekul, kus käsitleti vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala osas tehtud edusamme, mis leidis aset 19.–20. jaanuaril 2009;

O.   arvestades, et õigusteenistus, kellega kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon kõnealuses küsimuses konsulteeris, jõudis seisukohale, et ühenduse õiguse asjakohased sätted välistavad riiklike õigusaktide rakendamise, millega sätestatakse, et seoses kuriteo või õiguserikkumisega on üldiseks raskendavaks asjaoluks see, kui kõnealune isik, kes on ühe liikmesriigi kodanik, viibib ebaseaduslikult teises liikmesriigis;

P.   arvestades, et Euroopa Kohtu otsused liikumisvabaduse valdkonnas, eelkõige Metocki, Jipa ja Huberi kohtuasjad, kinnitavad järgmisi põhimõtteid:

Q.   arvestades, et eespool nimetatud raportis, milles on käsitletud külastust Belgia varjupaigataotlejate ja sisserändajate suletud kinnipidamisasutustesse, on öeldud, et ELi kodanike kinnipidamine ebaseaduslikest sisserändajatest kolmandate riikide kodanike kinnipidamiskeskustes on šokeeriv ja ebaproportsionaalne, eriti juhul, kui on tõsi, et kinnipidamist võib kohaldada ka üksnes tavalise haldusrikkumise puhul ja Belgia ametiasutuste esitatud arvud on selles osas murettekitavad;

R.   arvestades, et eespool nimetatud 27. novembri 2008. aasta järeldustes soovis justiits- ja siseasjade nõukogu, et komisjon esitaks 2009. aasta alguses tõlgendusavalduse, milles esitatakse direktiivi 2004/38/EÜ kohaldamise suunised ning kaalutakse kõigi asjakohaste ja vajalike meetmete võtmist;

S.   arvestades, et kogutud teabe põhjal, eelkõige liikmesriikide parlamentide vastuste põhjal Euroopa Parlamendi küsimustikule, mis kahjuks ei ole täielik ning ei hõlma kõiki liikmesriike, tehti lisaks komisjoni aruandes esiletoodutele kindlaks järgmised peamised probleemküsimused:

T.   arvestades, et mõnes liikmesriigis on riigi kodanike ja teistest liikmesriikidest pärinevate liidu kodanike isikut tõendavate dokumentide vahel märgatavad erinevused, mistõttu teiste liikmesriikide kodanikel on raske tõendada, et nad on liidu kodanikud, mis neid praktikas tõsiselt takistab oma õigusi kasutamast ning ühiskondliku ja ärieluga integreerumast;

U.   arvestades, et liikmesriigid on mitterahuldavalt üle võtnud direktiivi 2004/38/EÜ, millega rakendatakse EÜ asutamislepingu artiklit 18, ning et seda tuleks hukka mõista, ning arvestades, et selline olukord võib kahjustada direktiivi enda tõhusust ja vajalikkust ning põhjustab ühe põhiõiguse, millele EL tugineb ning mis on liidu kodanikele antud asutamislepingutega, mittekohaldamist;

V.   arvestades, et vastavalt komisjoni 18. novembri 2008. aasta teatisele töötajate vaba liikumise mõju kohta ELi laienemise taustal (KOM(2008)0765) üleminekusätete esimese etapi jooksul (1. jaanuar 2007 – 31. detsember 2008) on 2004. ja 2007. aastal ELiga ühinenud riikidest pärinevad liikuvad töötajad avaldanud liikmesriikide majandusele positiivset mõju;

W.   arvestades, et neli liikmesriiki EL-15 riikide seas ei ole avanud oma tööturgu EL-8 riikide töötajatele;

X.   arvestades, et 11 liikmesriiki on teatanud komisjonile oma otsusest jätkata alates 1. jaanuarist 2009 oma tööturul piirangute kohaldamist Rumeenia ja Bulgaaria kodanike suhtes;

Direktiivi 2004/38/EÜ kohaldamine

1.   kutsub liikmesriike üles austama EÜ asutamislepingu artikli 18 ning põhiõiguste harta artikli 45 mõtet ja sätteid, millega antakse liidu kodanikele vaba liikumise põhiõigus, ning rakendama täielikult ja kiireloomuliselt direktiivi 2004/38/EÜ ning vaatama viivitamata läbi ja muutma ELi õigusega vastuolus olevad õigusaktid ja haldustavad, võttes eelkõige aluseks komisjoni aruande ja Euroopa Kohtu kohtupraktika; märgib, et enamiku liikmesriikide õigusaktides on mitmeid sätteid, mis on vastuolus kõnealuse direktiivi teksti ja mõttega ning kahjustavad vaba liikumise õigust ja liidu kodakondsust, ning et siseriiklikud haldustavad takistavad väga sageli märkimisväärselt kodanikel oma õigusi kasutada;

2.   kutsub liikmesriike üles täielikult rakendama õigusi, mis on antud direktiivi 2004/38/EÜ artiklitega 2 ja 3, mitte üksnes erisooliste abikaasade suhtes, vaid ka registreeritud partneri, pereliikme ja partneri, sealhulgas liikmesriikides tunnustatud samasooliste paaride suhtes hoolimata kodakondsusest ja vaatamata sellele, et neid mõne teise liikmesriigi tsiviilõiguses ei tunnustata, võttes aluseks vastastikuse tunnustamise, võrdsuse, mittediskrimineerimise, väärikuse ning era- ja perekonnaelu austamise põhimõtted; palub liikmesriikidel meeles pidada, et direktiiviga kehtestatakse kohustus tunnistada kõigi liidu kodanike (kaasa arvatud samasoolised partnerid) vaba liikumise õigust, seadmata tingimuseks samasooliste abielude tunnustamist; kutsub sellega seoses komisjoni üles kehtestama ranged suunised, mis tuginevad analüüsile ja järeldustele, mis sisalduvad Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti aruandes, ja nende küsimuste üle järelevalvet teostama;

3.   palub komisjonil Stockholmi programmi raames esitada asjakohased ettepanekud vaba liikumise tagamiseks ilma diskrimineerimiseta, tuginedes EÜ asutamislepingu artiklis 13 sätestatud alustele ning analüüsile ja järeldustele, mis sisalduvad Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti aruandes;

4.   kutsub liikmesriike üles vaba liikumise ja elukoha õiguse rakendamisel mitte kehtestama liidu kodanikele ja nende pereliikmetele, kaasa arvatud kolmandate riikide kodanikest pereliikmed, põhjendamatut halduskoormust, mida ei ole selgesõnaliselt sätestatud direktiiviga 2004/38/EÜ, kuna selline koormus on vastuolus EÜ õigusega ning takistab põhjendamatult otse EÜ asutamislepinguga antud õiguse kasutamist, mille puhul ei ole haldusmenetluste lõpuleviimine vajalik; juhib liikmesriikide tähelepanu nende kohustusele lihtsustada haldustavasid seoses vaba liikumise õiguse kasutamisega ja kutsub liikmesriike jälgima kõiki direktiivi artikli 3 lõikel 2 põhinevaid haldus- ja kohtuotsuseid ning neist teada andma; tuletab liikmesriikidele meelde nende kohustust hõlbustada ELi kodanike kolmandate riikide kodanikest pereliikmete sisenemist ELi, et võimaldada neil vastuvõtvas liikmesriigis normaalset pereelu elada;

5.   kutsub selliseid dokumente omavaid liikmesriike üles kehtestama oma kodanikele ja teistest liikmesriikidest pärinevatele ELi kodanikele ühesugust isikut tõendava dokumendi vormi, vaatamata erinevustele, mis tuleb dokumentidesse märkida(19);

6.   kutsub komisjoni hoolikalt hindama, et liikmesriikide õigusaktid ja tavad ei rikuks õigusi, mis on liidu kodanikele antud EÜ asutamislepingu ja kõnealuse direktiiviga, eelkõige seoses mõistetega "piisavad vahendid", "vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi põhjendamatu koormamine", et ELi kodanikele ja nende peredele ei pandaks põhjendamatut koormust, piirates kaudselt nende õigust vabalt liikuda, "avaliku korra ja julgeoleku (tõsised/tungivad) huvid", ning et nõuetekohaselt oleks võetud ja toimiksid sisulised ja menetluslikud kaitsemeetmed ning väljasaatmise suhtes oleks kehtestatud kaitse ja edasikaebamisõigus; tuletab meelde, et vaba liikumise kui põhiõiguse mis tahes piiramist tuleb rangelt tõlgendada;

7.   märgib, et teatavate liikmesriikide kodanikud ja etnilised kogukonnad näivad olevat mõnes liikmesriigis sihtmärgiks ja rõhutab, et need liikmesriigid peavad rakendama direktiivi 2004/38/EÜ ilma ELi kodanikke ja nende pereliikmeid diskrimineerimata ühelgi põhiõiguste harta artiklis 21 loetletud alusel; kutsub nõukogu, komisjoni, ja kõiki liikmesriike üles tagama ja eelkõige jälgima, et ei esineks diskrimineerimist rahvuse, rassi või etnilise päritolu alusel praktikas või õigusaktides;

8.   märgib, et avaliku korra või julgeoleku huvides võetud meetmed peaksid olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja põhinema eranditult asjaomase isiku isiklikul käitumisel; asjaomase isiku käitumine peab kujutama endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi; sellega seoses kutsub liikmesriike süstemaatiliselt läbi vaatama siseriiklikud hoiatusteated, mille sihiks on tühistada ELi kodanikele ja nende pereliikmetele antud viisad(20); tuletab meelde, et avaliku korraga seotud erandeid ei tohi rakendada majanduslikel kaalutlustel ega üldiste ennetavate eesmärkide saavutamiseks;

9.   märgib, et mitte kõik liikmesriigid ei ole rakendanud direktiivi 2004/38/EÜ artiklit 35, mis võimaldab neil võtta vajalikke meetmeid vaba liikumise õiguse lõpetamiseks, kehtetuks tunnistamiseks või sellest keeldumiseks õiguste kuritarvitamise või pettuse, näiteks fiktiivabielude puhul, tingimusel et kõnealused meetmed on proportsionaalsed ja mittediskrimineerivad ning et kinni peetakse menetluslikest kaitsemeetmetest, ning juhib tähelepanu kõnealuse artikli poolt pakutud võimalustele;

10.   kutsub komisjoni üles jälgima direktiivi 2004/38/EÜ artikli 24, milles käsitletakse võrdset kohtlemist ja kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelamist, järgimist praktikas ning tegema seda seoses nimetatud direktiivipõhjendustega 20 ja 31 ning põhiõiguste harta artikliga 21, millega antakse teise liikmesriiki liikuvatele liidu kodanikele ja nende pereliikmetele õigus olla koheldud võrdselt kõnealuse liikmesriigi kodanikega kõigis küsimustes, mis kuuluvad EÜ asutamislepingu reguleerimisalasse, ning kutsub liikmesriike üles võtma vajalikke meetmeid puudujääkide kõrvaldamiseks niipea kui võimalik ning EÜ õiguse rikkumiste viivitamatuks lõpetamiseks;

11.   nõuab üleminekukorra kehtetuks tunnistamist või läbivaatamist, millega praegu veel nähakse ette piirangud ELiga 1. mail 2004 ja 1. jaanuaril 2007 ühinenud liikmesriikide kodanikest töötajate vabale liikumisele ning mis kujutavad endast olulist kahjustavat diskrimineerimist liidu kodanike vahel; kutsub üles kohaldama eelistuse reeglit kõigi ELi kodanike puhul ning ühisturu loomine tuleks lõpule viia;

12.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles direktiivi 2004/38/EÜ rakendamisel arvesse võtma sotsiaalkindlustuse eeskirjade ja üldhuviteenustele juurdepääsu võimalikke diskrimineerivaid tagajärgi, mis võivad vaba liikumist takistada;

13.   palub komisjonil määratleda strateegia, millega tagatakse liidu kodanike ja töötajate vaba liikumine ning nende juurdepääs vastuvõtva liikmesriigi tööturule, reklaamida positiivseid saavutusi ja mõju, mida kodanike ja töötajate vaba liikumine toob kaasa vastuvõtvatele liikmesriikidele ja ELile, ja palub komisjonil käivitada uuring, et kindlaks teha praeguste ja tulevaste tööjõupuuduse valdkonnad ELis ja määratleda, kuivõrd toetab püsivat majanduskasvu kõigi liikmesriikide töötajate vaba juurdepääs ELi tööturule;

14.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles vaatama läbi direktiivis 2004/38/EÜ sätestatud piirangud ja praegu kehtivad ajavahemikud, et kasutada vaba liikumise õigusi nimetatud direktiivi artikli 39 kohaselt, ning analüüsima mõju, mida omab liidu kodanike praeguse diskrimineerimise kõrvaldamine liikumisvabaduse nendepoolsele täielikule kasutamisele ning neile asutamislepinguga antud liidu kodakondsusest tulenevatele õigustele;

Metoodika rakendamise tagamiseks

15.   märgib, et direktiivi 2004/38/EÜ mitterahuldav ülevõtmine näitab, et komisjon ei ole suutnud tagada, et liikmesriigid järgiksid direktiivi sidusalt ja õigeaegselt, ega tegeleda kodanikelt laekunud suure hulga kaebustega, mis on seotud kõnealuse direktiivi kohaldamisega;

16.   toetab komisjoni väljapakutud lähenemisviisi, mis tugineb direktiivi 2004/38/EÜ rakendamise pidevale ja kõikehõlmavale järelevalvele, liikmesriikide abistamisele nende tegevuses tagada direktiivi täielik ja nõuetekohane kohaldamine, koostades selleks 2009. aasta esimesel poolaastal suunised, ning kohtumenetluse algatamisele nende liikmesriikide vastu, kelle riiklikud õigusaktid ja/või tavad ei ole kooskõlas direktiiviga; palub komisjonil töötada välja ja esitada Euroopa Parlamendile järjekindla, tulemusliku ja läbipaistva elluviimise poliitika, millega tagatakse vaba liikumise õiguse kohaldamine; on seisukohal, et komisjon ei ole eraldanud direktiivi ülevõtmise ja kohaldamisega tegelemiseks piisavalt inimressursse ja rahalisi vahendeid, mis takistab tõsiselt komisjoni suutlikkust kontrollida usutavalt direktiivi kohaldamist kõikides liikmesriikides ning seetõttu tagada õigusaktide ühtsust selles liidu kodanike jaoks nii äärmiselt olulises küsimuses;

17.   kutsub liikmesriike üles alustama menetlusi, et rakendada suunised 2009. aasta lõpuks ning kohandada oma riiklikud õigusaktid ja tavad, ning kutsub neid üles edastama suunised pädevatele asutustele ja teostama järelevalvet nende kohaldamise üle;

18.   palub komisjonil välja töötada suunised ja üksikasjalikud kriteeriumid piisavateks vahenditeks tunnistatava minimaalse summa määramiseks ning selgitada, millisel alusel peaksid liikmesriigid võtma arvesse "asjaomase isiku olukorda" vastavalt direktiivi 2004/38/EÜ artikli 8 lõikele 4;

19.   palub komisjonil koostada oma suuniste raames üldine tõlgendusmehhanism "avaliku korra", "avaliku julgeoleku" ja "rahvatervise" normatiivsete kategooriate kohta ning selgitada, kuidas selliste asjaolude arvessevõtmine, nagu liikmesriigis elamise aeg, vanus, tervislik seisund, perekonnaseis ja majanduslik olukord, ühiskondlik ja kultuuriline integreerumine ning sidemed päritolumaaga, on seotud direktiivi 2004/38/EÜ artikli 28 lõikes 1 sätestatud väljasaatmise otsusega;

20.   võtab teadmiseks ELi kodanike säilmete repatrieerimisele kehtestatavad piirangud ning palub komisjonil esitada toimimisjuhend, mida liikmesriigid võiksid järgida, tagamaks, et see järeldub otseselt kodanike vaba liikumise õigusest;

21.   palub komisjonil suurendada vahendeid ja lisada spetsiaalne eelarverida riiklike ja kohalike projektide toetamiseks, mille eesmärgiks on teistes liikmesriikides elavate ELi kodanike ja nende pereliikmete integreerimine, nagu on määratletud direktiivi 2004/38/EÜ artiklites 2 ja 3;

22.   palub komisjonil kehtestada tähtaeg suuniste rakendamiseks, pärast mida algatatakse mittejärgimise korral kohtumenetlus, ning palub end kõnealuse protsessi arengute osas täielikult kaasata ja neist korrapäraselt teavitada;

23.   kutsub komisjoni üles kehtestama inimeste vaba liikumise suhtes vastastikuse hindamissüsteemi, mida teostavad liikmesriikide ja Euroopa Parlamendi nimetatud ekspertidest koosnevad rühmad, mida abistavad komisjon ja nõukogu peasekretariaat ning mis kasutavad oma tegevuses kohapealseid külastusi, piiramata seejuures volitusi, mis on aluslepingutega komisjonile antud;

24.   kutsub komisjoni üles taotlema, et liikmesriigid edastaksid korrapäraselt aruandeid, mis sisaldavad andmeid liikumisvabaduse kohta, näiteks juhtumite kohta, kus sisenemise ja elamise õiguse täitmisest keelduti, täideviidud väljasaatmiste arvu ja nende põhjuste kohta;

25.   palub liikmesriikidel aidata oma kodanikke, kes elavad teistes liikmesriikides, pakkudes oma konsulaar- ja diplomaatiliste esinduste kaudu kogu vajalikku teavet liikumisvabaduse kohta;

26.   kutsub komisjoni kontrollima, kas liikmesriikides on olemas süsteemid nende ELi kodanike isikuandmete töötlemiseks, kes ei ole antud liikmesriigi kodanikud, ja kas need süsteemid sisaldavad üksnes andmeid, mis on vajalikud direktiivi 2004/38/EÜ ning riiklike ülevõtmise õigusaktide kohaldamiseks; palub komisjonil samuti kontrollida samasuguste süsteemide olemasolu võitluseks kuritegevuse vastu, ning palub neil liikmesriikidel, kus vastavad süsteemid on olemas, vaadata need läbi vastavalt Huberi kohtuasjale;

27.   palub neil liikmesriikidel, kus kehtivad seadused, mis ei ole vastavuses Metocki kohtuasjaga, oma seadused kiiresti läbi vaadata, ning palub komisjonil nende vastu kohtumenetlus algatada, kui nad nõudmisi ei täida;

28.   tervitab komisjoni kavatsust suurendada liidu kodanike teadlikkust nende õigustest vastavalt direktiivile 2004/38/EÜ ning levitada liidu kodanikele lihtsustatud juhendit ja kasutada parimal viisil internetti, ning tuletab liikmesriikidele meelde nende kohustust vastavalt direktiivi artiklile 34 teavitada kodanikke nende õigustest seoses vaba liikumisega; kutsub liikmesriike sellega seoses üles looma teabe- ja abibüroosid, mis tegelevad liikumisvabaduse õigustega;

o
o   o

29.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 158, 30.4.2004, lk 77. (2) ELT C 282 E, 6.11.2008, lk 428. (3) ELT C 89 E, 14.4.2004, lk 162. (4) PE407.933v01-00. (5) PE404.465v02-00. (6) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0047. (7) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0361. (8) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0204. (9) Austria, Belgia, Küpros, Tšehhi Vabariik, Kreeka, Hispaania, Itaalia, Leedu, Poola, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia. (10) Belgia, Tšehhi Vabariik, Rumeenia. (11) Metocki kohtuasi. (12) Jipa kohtuasi. (13) Huberi kohtuasi. (14) Itaalia, Küpros, Poola ja Slovakkia ei tunnista samasooliste isikute abielu vaba liikumise õiguse omistamise alusena ning Poola ja Slovakkia ei tunnista registreeritud kooselu isegi juhul, kui see on registreeritud teises liikmesriigis; komisjoni, Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti ja valitsusväliste organisatsioonide esitatud teave tõendab täiendavalt, et antud küsimuses valitseb õiguslik ebakindlus. (15) Paljudes ELi institutsioonidele saadetud kirjades ja petitsioonides rõhutatakse asjaolu, et mõned liikmesriigid ei soovi täielikult tunnistada kolmandate riikide kodanikest pereliikmete õigusi; näiteks Ühendkuningriigi, Leedu ja Poola õigusaktidega keelatakse riiki siseneda pereliikmel, kes ei ole liidu kodanik ning kellel ei ole viisat. Kolmandatest riikidest pärinevate pereliikmete olukorda mõjutavad õiguslikud ja halduslikud takistused on äärmiselt problemaatilised; Ühendkuningriigi õigusaktid takistavad kolmandast riigist pärineval pereliikmel, kellele on elamisloa väljastanud muu liikmesriik, siseneda riiki ilma viisata, ning et Ühendkuningriigi haldustavade tõttu on kolmandatest riikidest pärinevate pereliikmete elamisloa taotluste läbivaatamisel esinevad pikaajalised viivitused ja nõutavate dokumentide suur hulk suureks takistuseks vaba liikumise õiguse kasutamisel; Eestis on kolmandate riikide kodanikel probleeme riiki sisenemisel muu liikmesriigi poolt väljastatud elamisloaga ning kolmandatest riikidest pärinevatelt pereliikmetelt on viisa taotlemisel nõutud viisatasu maksmist; Itaalias nõutakse perekonna taasühinemist taotlevalt kolmanda riigi kodanikult oma majanduslike ressursside päritolu legaalsuse tõestamist, kusjuures summa ei tohi olla madalam aastas makstavast sotsiaaltoetusest. (16) Näiteks seoses Itaalia õigusaktidega, milles nõutakse ELi kodanikelt piisavate elatusvahendite tõestamist. (17) Näiteks Itaalia kriminaalkoodeksi artiklis 235 sätestatakse selliste mittekodanike väljasaatmine, kellele on mõistetud kahe või enam aasta pikkune vabadusekaotus. (18) Mõnel juhul (Kreeka) on pädevatel asutustel riiklike õigusaktidega lubatud enda registreerimist taotlevalt liidu kodanikult nõuda karistusregistri väljavõtte esitamist, samas kui teistes liikmesriikides (näiteks Hispaania ja Belgia) väljastatakse teiste liikmesriikide kodanikele spetsiaalsed ID-kaardid ja elamisload; mõnes teises liikmesriigis (Hispaania) antakse liidu kodanikele lisaks registreerimistunnistusele ka välismaalase identiteedinumber, mis on vajalik töötegemiseks või sotsiaalkindlustussüsteemis registreerimiseks; Itaalias nõutakse liidu kodanikelt oma elatusvahendite "õiguspärasuse" tõendamist. (19) Haldustavadel, mis ei ole kooskõlas EÜ õigusega, on kodanike õigustele oluline negatiivne mõju. Näiteks liikmesriikides käibel olevad erinevad isikutunnistused ja elamisload on muutnud vaba liikumise õiguse kasutamise ELi kodanikele segadusttekitavaks ja keeruliseks; Hispaanias antakse ELi kodanikele lisaks registreerimistunnistusele välja välismaalase isikukood, mis on vajalik töötamiseks või Hispaania sotsiaalkindlustussüsteemiga liitumiseks, Prantsusmaa jätkab liidu kodanikele väljastatava registreerimistunnistuse kõrval ebaselge vabatahtliku elamisloa kasutamist, ning et sellistes liikmesriikides nagu Tšehhi Vabariik, Rootsi ja Belgia nõuavad ametiasutused elamislubade väljastamiseks täiendavaid dokumente või kehtestavad tingimusi, mida ei ole kõnealuses direktiivis välja toodud. (20) Eesti ja Ungari õigusaktides puudub selge viide majanduslike kaalutluste välistamisele väljasaatmisotsuse tegemisel. Ungari ja Rumeenia õigusaktides puuduvad viited varasemate süüdimõistvate kohtuotsuste ja üldiste ennetavate eesmärkide väljajätmise kohta.