Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2009. aasta resolutsioon Euroopa teadlastele paremaid tööalaseid võimalusi ja rohkem liikuvust pakkuva partnerluse kohta (2008/2213(INI))

P6_TA(2009)0125 A6-0067/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni 23. mai 2008 teatist pealkirjaga " Paremad tööalased võimalused ja rohkem liikuvust: Euroopa partnerlus teadlaste jaoks" (KOM(2008)0317) ning sellele lisatud komisjoni talituste töödokumente, eelkõige mõjuhinnangut (SEK(2008)1911 ja selle kommenteeritud kokkuvõtet (SEK(2008)1912);

–   võttes arvesse nõukogu 19. detsembri 2006. aasta otsust 2006/973/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmenda raamprogrammi (2007–2013)(1) rakendamise eriprogrammi "Inimesed";

–   võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 3. detsembri 2008. aasta arvamust(2);

–   võttes arvesse komisjoni 20. juuni 2001. aasta teatist pealkirjaga "Liikuvuse strateegia Euroopa teadusruumis" (KOM(2001)0331) ja 18. juuli 2003. aasta teatist pealkirjaga "Teadlased Euroopa teadusruumis: üks elukutse, mitmekesised karjäärivõimalused" (KOM(2003)0436) ja komisjoni 11. märtsi 2005. aasta soovitust 2005/251/EÜ Euroopa teadlaste harta ja teadlaste töölevõtmise juhendi kohta(3);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ja tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamusi (A6-0067/2009),

A.   arvestades, et Euroopas vajatakse muu hulgas rohkem eesliiniuuringute arendamiseks võimekaid teadlasi, sest nende panus on Euroopa tootlikkuse ja konkurentsivõime suurendamisel asendamatu, samuti aitavad nad saavutada Lissaboni strateegia eesmärke;

B.   arvestades, et aitamaks kaasa teadlaste nappuse probleemi lahendamisele, oleks vaja julgustada väljaspool Euroopa Liitu töötavate Euroopa teadlaste naasmist ning lihtsustada Euroopa Liidus töötamist kolmandatest riikidest pärit teadlastele, kes seda soovivad;

C.   arvestades, et on väga oluline pakkuda teadlastele Euroopa Liidus ahvatlevaid tööalaseid võimalusi, et tagada kõrge kvalifikatsiooniga inimressursside olemasolu ja meelitada Euroopasse samaväärseid ressursse kolmandatest riikidest;

D.   arvestades, et Euroopa Liidul tuleb võidelda negatiivsete majandussuundumuste vastu, keskendudes haridusele ja teadusele, ning teha kõik, et tagada teadlaste tööhõive, turvalisus ja liikuvus, et nad jääksid Euroopa Liitu;

E.   arvestades, et teadlaste liikuvus on üks peamisi tegureid, mis aitab tagada Euroopa teadusruumi idee rakendamise täies ulatuses;

F.   arvestades, et selleks, et Euroopa suudaks kindlustada teadussektori rahuldavat arengut, tuleb tagada teadlaste vaba liikumine; arvestades, et seega on nii avalikus kui ka erasektoris liikmesriikidevahelise sellealase koostöö ühtlustamine olulise tähtsusega;

G.   arvestades, et teadlaste töövõimalusi kajastava teabe kättesaadavus on paljudel juhtudel piiratud, sest mitmed läbiviidavad konkursid on uurimisinstituutide sisekonkursid;

H.   arvestades, et Euroopas teadusvaldkonnas töötav tööjõud on vananev ja seega on hädavajalikud teadlastele teaduskarjääri võimalusi pakkuvad algatused, mis äratavad noorte, eriti naiste, huvi;

I.   arvestades, et paljudes uurimisinstituutides on teadlaste edutamise süsteem endiselt jäik ja selle aluseks on pigem töötatud aeg kui teadlaste saavutused;

J.   arvestades, et keerulised taotlemise menetlused ja haldusoskuste puudumine, mille hulka kuuluvad ka vormide täitmine võõrkeeles ja patentide registreerimine, ei soosi teadlaste liikuvusprojektides osalemist;

K.   arvestades, et paljud ülikoolid ei ole veel mõistnud, kui oluline on jagada teadmisi tööstuse, ettevõtjate ja ühiskonna esindajatega, mille tagajärjel on ülikoolide suhted äriringkondadega puudulikud ja see nõrgendab Euroopa Liidu konkurentsivõimet;

L.   arvestades, et teadlaste liikuvuse puhul on oluline osa keeleoskustel, mis soodustavad liikuvust nendesse maadesse, mille keeli rohkem räägitakse, ja jätavad teistele riikidele koostööst liikuvate teadlastega vähem kasuvõimalusi;

M.   arvestades, et liikuvus moodustab olulise osa doktoriõppest, kuna see pakub võimalusi saada laialdasemaid kogemusi teadustegevuses ja arendada karjääri;

N.   arvestades, et osale liikmesriikidest on liikuvus oluline, sest selle abil on võimalik ületada raskusi seoses nende enda noorte teadlaste väljaõppega valdkondades, kus puudub doktoriõppeks kriitiline mass või sobiv infrastruktuur teadustegevuseks;

O.   arvestades, et tuleb tugevdada uurimisinstituutide, ettevõtjate ja tööstussektori vahelist koostööd, et tagada teadmiste vahetus, uuendustegevuse edendamine ja rahaliste vahendite tõhusam kasutamine;

P.   arvestades, et ELi teadusprogrammides osalemine on suurepärane viis kiirendada teadlaste karjääri arengut, sest seeläbi luuakse võimalused rahvusvaheliseks konkurentsiks, juurdepääsuks rahvusvahelistele teadusvõrgustikele ja rahaliste vahendite suurendamiseks, et parandada enda teadusrajatiste olukorda;

Q.   arvestades, et naised on ikka veel enamikus teadusharudes, inseneriteadustes ja juhtivatel töökohtadel alaesindatud,

Avatud töölevõtmise kord ja rahaliste toetuste ülekantavus

1.   tunneb heameelt komisjoni algatuse üle Euroopa teadlaste partnerluse kohta ja toetab seda ning on arvamusel, et kavandatud meetmed peaksid olema tõhusad, et kõrvaldada peamised tõkked Euroopa teadusruumi arendamise teelt;

2.   rõhutab, et komisjoni ja liikmesriike kaasava partnerluse abil toimiva maailmatasemel Euroopa teadusuuringute süsteemi jaoks peavad kõik osapooled piirkondlikul, riiklikul ja Euroopa tasandil andma oma täieliku panuse;

3.   rõhutab vajadust võtta kohustused seoses kavandatud algatusega, võttes vastu konkreetsed ettepanekud, samuti tagada eriprogrammiga "Inimesed" seotud eesmärkide kiire saavutamine;

4.   nõuab, et teadlaste töölevõtmise võimalusi käsitlev teave oleks kergemini kättesaadav ja läbipaistvam ning avaliku sektori institutsioonide töölevõtmise menetlused oleksid rohkem avatud; on arvamusel, et töölevõtmist kajastav teave tuleks avaldada vastava teadusinstituudi koduleheküljel ja EURAXESSi veebisaidil;

5.   märgib, et teadusvaldkonnas on tulevikus vaja määratleda ja kehtestada ELi ühtne karjäärimudel, samuti võtta kasutusele integreeritud süsteem Euroopa Liidu vabadest teadustöö- ja praktikakohtadest teavitamiseks, ja leiab, et see on teadusalase siseturu loomiseks võtmetähtsusega;

6.   rõhutab lisaks ja kõigi osapoolte panuse vajalikkust arvestades ühest küljest liikmesriikide valmisoleku tähtsust protsessis osaleda ja teisest küljest komisjoni vastutust protsessi ja osapoolte vahelise tegevuse toetamise eest, luues ja levitades toetavat materjali, täpset informatsiooni ja võimaldades vahetada häid tavasid;

7.   palub tungivalt komisjonil ja liikmesriikidel töötada välja teadlaste kvalifikatsioonide, eelkõige mitteametlike kvalifikatsioonide, vastastikuse tunnustamise standardid;

8.   kinnitab taas, kui oluline on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta soovitus Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku kehtestamise kohta elukestva õppe edendamiseks(4) ning palub komisjonil julgustada ja abistada liikmesriike nende endi riiklike kvalifikatsiooniraamistike koostamisel, et siduda need 2010. aastaks Euroopa kvalifikatsiooniraamistikuga;

9.   palub tungivalt liikmesriikidel teha uusi jõupingutusi eespool nimetatud Euroopa teadlaste hartas ja teadlaste töölevõtmise juhendis sätestatud põhimõtete rakendamiseks;

10.   ergutab liikmesriike ja avaliku sektori institutsioone osutama teadlastele vajalikke tugiteenuseid, lihtsustades selleks taotlemise menetlusi ja kergendades teadlaste juurdepääsu rahalistele vahenditele, muu hulgas individuaaltoetuste andmisega, mille kaudu edendatakse teadlaste vabadust ise teadusteemasid valida; nõuab sellega seoses, et liikmesriigid ja komisjon tagaksid teadlastele liikuvuse projektides osalemiseks ühtse taotlusvormi olemasolu;

11.   kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles võtma arvesse kolmandate riikidega toimuvaid liikuvus- ja partnerlusprogramme, nagu Erasmus Mundus, tehes seda kõikide osalevate teadlaste tööalase suhtluse ja liikuvustingimuste raames;

12.   ergutab liikmesriike ja komisjoni vaatama läbi vajalikud tingimused üksikisikute teadusstipendiumide ülekantavuse kehtestamiseks, kui see aitab rahastajatel enda teadustegevusega seotud vajadusi paremini täita ja võimaldab teadlastele juurdepääsu teadusrajatistele, mida nende enda asutuses ei ole; on arvamusel, et läbivaatamise raames tuleks eriti uurida ülekandmise mõju liikmesriikide teadusasutustele ning "teadlaste ebavõrdse jaotumise" ohtu nii Euroopa Liidu sees kui ka kolmandatest riikidest ja kolmandatesse riikidesse;

13.   leiab, et teadlaste liikuvuse suurendamine ja nende asutuste ressursside tugevdamine, mis tõmbavad ligi teiste liikmesriikide teadlasi, aitab kaasa tippkeskuste tekkimisele ning võimaldab levitada tekkinud tippteadmisi üle Euroopa Liidu;

14.   rõhutab, et oluline on muuta teadlaste valiku- ja edutamismenetlused täielikult avatuks ja läbipaistvaks; kutsub liikmesriike üles tagama meeste ja naiste esindatuse parem tasakaal asutustes, mis vastutavad teadlaste töölevõtu ja edutamise eest;

15.   leiab, et teadlaste liikuvust Euroopas tuleks pidada esmatähtsaks, eesmärgiga tagada teadmiste levik ja mitmesuguste valdkondade uuenduslike eesliiniuuringute atraktiivsus pühendunud ja kogenud teadlaste jaoks ning rahaliste vahendite suurendamiseks;

16.   palub lihtsustada kontakte kolmandate riikide teadlaste ja uurijatega, luues selliseid mehhanisme nagu teadlase eriviisa;

17.   leiab, et suurem liikuvus tuleb saavutada teadusasutuste ja ülikoolide huvi kasvatamise teel teiste liikmesriikide teadlaste vastuvõtmiseks oma asutusse nn teadlase kaardi süsteemi kaudu ja selle süsteemi kasulikkuse näitamise kaudu nende jaoks; leiab, et teadlaste kaardid võimaldaksid teha teadlastele rahaülekandeid ning pakkuda tuge oma koduriigist väljaspool asuvate teadusasutuste töös osalevatele teadlastele; on lisaks sellele arvamusel, et see lisatugi teadlaste liikuvusele peaks täiendama praeguseid rahastamisskeemeja et teadlase kaart oleks liikmesriikide ja teadusasutuste jaoks stiimul, mille nimel võistelda kõige andekamate teadlaste ligimeelitamises;

Liikuvate teadlaste sotsiaalkindlustuse ja lisapensioniga seotud vajaduste rahuldamine

18.   palub komisjonil ja liikmesriikidel uurida võimalust luua teadlastele Euroopa pensionifond, sõltumata nende uurimistööga seotud lepingu kestusest;

19.   tuletab meelde, et vaid teadlaste, riiklike teadusasutuste ja sidusrühmade vaateid teaduspoliitikas arvesse võttes saavad liikmesriigid koostada laiaulatuslikke riiklikke tegevuskavasid, mis viivad ulatusliku Euroopa partnerluseni;

Ahvatlevad töölevõtu- ja töötingimused

20.   nõuab, et liikmesriigid ja avalikus sektori uurimisasutused osutaksid teiste riikide teadlastele vajalikke tugiteenuseid, sh elukoha leidmine, koolide ja lapsehoidmisteenustega seonduv; on arvamusel, et teave nende teenuste kohta tuleks avaldada kõikidel teadlaste töölevõtmist käsitlevatel veebisaitidel;

21.   nõuab, et nii nais- kui ka meessoost teadlaste töötingimused tuleks muuta paindlikumaks, et neil oleks võimalik ühendada töö- ja pereelu; nõuab naiste ja meeste palgavahede kõrvaldamist teaduse valdkonnas;

22.   kutsub liikmesriike võtma meetmeid perede taasühinemise lihtsustamiseks juhul, kui mõlemad abikaasad on teadlased;

23.   palub liikmesriikidel kasutada paremini eriprogrammi Inimesed rahastamiskavas pakutavaid võimalusi, et hoida ära Euroopa Liidu sisene "ajude äravool"; palub liikmesriikidel muuta teadlastele päritoluasutusse tagasipöördumine atraktiivsemaks, suurendades nende sissetulekuid või pakkudes täiendavaid toetusi, et tagada neile samaväärsed majanduslikud tingimused nagu liikuvuse projektis osalemise perioodil;

24.   palub liikmesriikidel ja avaliku sektori uurimisasutustel parandada teadlaste töövõimalusi reformide läbiviimise teel, mille tulemusena mõjutaks teadlaste tööturgu rohkem konkurents ja seda piiraks vähem kuuluvus ühe kindla uurimisasutuse töötajaskonna hulka; on seisukohal, et välismaisesse haridusasutusse teadustööle määramise korral peaksid teadlased saama nimetatud asutusest sealse teadustöö kestuse kohta kinnituse;

25.   tunneb muret paindlike lepingute puudumise pärast vanemate teadlaste ja teadlasekarjääri lõpetavate teadlaste jaoks, mis takistab nende liikuvust ning pärsib piisavat teadmiste- ja kogemustevahetust; avaldab kahetsust, et erasektoris puuduvad mõnikord avalikule sektorile omased personali kohtlemise ja juhtimise tingimused;

26.   nõuab, et liikmesriigid muudaksid teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmendas raamprogrammis (2007–2013)(5) osalemise kergemaks ja tagaksid tõhusate tugiteenuste, eelkõige riiklike teabepunktide olemasolu, et parandada kaasrahastamise võimaluste kasutamist;

27.   nõuab, et liikmesriigid ja avaliku sektori teadusasutused võtaksid kasutusele liikuvust ergutavaid vahendeid, näiteks kindlustades liikuvuse pidamist tugevaks soovituseks teadustööle võtmisel ja edendades teadlaste karjäärivõimalusi pärast teisest liikmesriigist tagasipöördumist;

28.   on seisukohal, et liikmesriigid peaksid jätkama teadustööle eraldatavate eelarvevahendite suurendamist kvaliteetsete töökohtade loomiseks, mis tagavad esmatähtsate eetikapõhimõtete ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta järgimise;

Euroopa teadlaste koolituse, oskuste ja kogemuste parandamine

29.   ergutab liikmesriike tunnustama teadlaste kogemust tööstussektoris kui olulist väärtust nende karjääriarengus, et toetada era- ja avaliku sektori vahelist liikuvust;

30.   kutsub liikmesriike investeerima rakendusteadusesse, et oleks tagatud tihedam koostöö ülikoolide, teadusasutuste ja erasektori vahel;

31.   palub tungivalt liikmesriikidel parandada noorte teadlaste karjäärivõimalusi, näiteks suurendada nende rahalisi toetusi ja võimaldada edutamist pigem saavutuste, näiteks valmisolek uuendusteks ja praktika ettevõtetes, kui teenistusstaaži alusel;

32.   nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid vaataksid läbi liikmesriikide doktorantide õigusliku staatuse, et kaaluda ühtse doktorandistaatuse kasutuselevõttu liikmesriikide tööõiguses;

33.   palub tungivalt liikmesriikidel toetada noorte teadlaste karjäärivõimaluste edendamist, muuhulgas interdistsiplinaarse õppe toetamise ja interdistsiplinaarse liikuvuse tähtsuse tunnustamise kaudu;

34.   kutsub liikmesriike lihtsustama innovatsiooni vanemate teadlaste valdkondadevahelise, mitut valdkonda hõlmava ja rahvusvahelise liikuvuse edendamise kaudu, pidades muu hulgas silmas nende kasulikku panust noorte teadlaste õpetamisse;

35.   soovitab tungivalt teadlaste paremat koolitamist kogu nende karjääri vältel, et parandada nende tööalast konkurentsivõimet ja edutamisvõimalusi;

36.   rõhutab, et teadmistepõhises ühiskonnas pannakse kõrgetasemelisele teadustegevusele alus juba koolis; kutsub seetõttu liikmesriike üles täitma hariduse valdkonnas oma eelarveleppeid;

37.   kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama teadusuuringute osatähtsust üldeelarves vastavalt kohustusele saavutada aastaks 2010 keskmiselt 3%-line kasv ja koolitada 600 000 teadlast rohkem;

38.   rõhutab, et erilist tähelepanu tuleks pöörata doktorantidele, kuna üldiselt märgib doktorikraad teadlase karjääri algust; on seisukohal, et noorte teadlaste liikuvus, eriti tippkeskuste võrgustikes, suurendaks nende potentsiaali aidata kaasa Euroopa teadustöö arengule;

39.   palub liikmesriikidel toetada akadeemilise ringkonna ja tööstussektori vaheliste suhete parandamist teadlaste ja ettevõtete juhtide liikuvuse toetamise kaudu, kasutades selleks asjakohaseid süsteeme, nagu näiteks "Conventions Industrielles de Formation par la Recherche" Prantsusmaal;

40.   on seisukohal, et teadusuuringutele keskendunud vahetuste edendamine vastavate ELi kõrghariduse teadusprogrammide kontekstis valmistab ette tulevasi Euroopa teadlaste põlvkondi ja muudab teadussektori dünaamilisemaks;

o
o   o

41.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 400, 30.12.2006, lk 270. (2) ELT C 175, 28.7.2009, lk 81. (3) ELT L 75, 22.3.2005, lk 67. (4) ELT C 111, 6.5.2008, lk 1. (5) ELT L 412, 30.12.2006, lk 1.

Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2009. aasta resolutsioon tarbijate, eelkõige alaealiste kaitse kohta seoses videomängude kasutamisega (2008/2173(INI))

P6_TA(2009)0126 A6-0051/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni 22. aprilli 2008. aasta teatist tarbijate, eelkõige alaealiste kaitse kohta seoses videomängude kasutamisega (KOM(2008)0207);

–   võttes arvesse nõukogu 1. märtsi 2002. aasta resolutsiooni tarbijate, eelkõige noorte kaitse kohta teatavate video- ja arvutimängude märgistamise kaudu vanusegruppide järgi(1);

–   arvestades Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta soovitust 2006/952/EÜ alaealiste ja inimväärikuse kaitse ning vastulause esitamise õiguse kohta seoses Euroopa audiovisuaalsete ja online-teabe teenuste sektori konkurentsivõimega(2);

–   võttes arvesse komisjoni 20. detsembri 2007. aasta teatist, mis käsitleb Euroopa lähenemisviisi seoses meediapädevusega digitaalkeskkonnas (KOM(2007)0833);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning kultuuri- ja hariduskomisjoni ja kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamusi (A6-0051/2009),

A.   arvestades, et videomängud on Euroopas laialt levinud ja muutumaks üha populaarsemaks ning et videomängude turg on kiiresti kasvamas;

B.   arvestades, et videomängud ei ole üldjuhul vägivaldsed ja et need pakuvad kasutajatele meelelahutust, mis aitab sageli kaasa mitmete oskuste ja teadmiste arendamisele;

C.   arvestades, et minevikus olid videomängud mõeldud peamiselt alaealistele, kuid et praegusel ajal toodetakse järjest enam videomänge ainult täiskasvanutele;

D.   arvestades, et videomängude turg on ülemaailmne;

E.   arvestades, et meetmete võtmine videomängude müügi piiramiseks ja nende keelustamiseks on liikmesriikide pädevuses;

F.   arvestades, et laste vaimse tervise kaitseks on vaja rakendada nulltolerantsi ja resoluutseid meetmeid, et seista vastu lastekaitse eeskirjade rikkumisele seoses videomängudega,

1.   tunneb heameelt eespool nimetatud komisjoni teatise üle tarbijate, eelkõige alaealiste kaitse kohta seoses videomängude kasutamisega;

2.   rõhutab videomängude tööstuse panust Lissaboni tegevuskava eesmärkide täitmisse ja paljude mängude mitmekultuurilisi aspekte;

3.   rõhutab, et videomängud on heaks ergutusvahendiks, mida saab peale meelelahutuse kasutada ka hariduslikel eesmärkidel; on seisukohal, et koolid peaksid tähelepanu pöörama videomängudele ning laste ja lastevanemate teavitamisele videomängudega seonduvast kasust ja kahjust;

4.   rõhutab, et videomängud on igas vanuses ja mis tahes sotsiaalse päritoluga kodanike üks armastatumaid vabaaja tegevusi; tunnistab videomängude hariduslikku väärtust, mis seisneb muu hulgas selles, et videomängud aitavad alaealistel tutvuda uute tehnoloogiatega; jagab siiski komisjoni väljendatud muret seoses ohtudega, mis tulenevad videomängude väärast kasutamisest alaealiste poolt;

5.   on seisukohal, et videomängud võivad kaasa aidata faktide ning selliste infoühiskonnas toimetulemiseks vajalike oskuste ja võimete arendamisele, nagu näiteks strateegiline mõtlemine, loovus, koostöövõime ja uuenduslik mõtlemine;

6.   rõhutab videomängude kasulikkust meditsiinivaldkonnas ning eelkõige seda, et nn videomänguteraapia on tõendatult tulemuslik ajurabandusega patsientide, ajutraumade ja lihasprobleemidega isikute ning autistlike laste taastusravis;

7.   on seisukohal, et videomängudele kehtestatud ühtlustatud märgistuseeskirjad suurendavad teadlikkust märgistussüsteemidest ja aitavad samas kaasa siseturu tõhusale toimimisele; tervitab seega nõukogu ja komisjoni tööd kogu Euroopa Liitu hõlmavate videomänge puudutavate märgistuseeskirjade kehtestamise edendamisel ning lastele mõeldud interaktiivseid mänge käsitleva ja vabatahtlikult järgitava tegevusjuhendi koostamisel;

8.   märgib, et turul valitsev olukord on alates ajast, kui videomänge osteti peamiselt poodidest ja mängiti arvutis või konsoolil, praeguseks, kui videomänge saab osta ja alla laadida Internetist, märkimisväärselt muutunud;

9.   märgib, et videomänge saab mängida erinevatel platvormidel, nagu näiteks mängukonsoolid ja personaalarvutid, aga ka järjest enam mobiilsideseadmetel, nagu mobiiltelefonid;

10.   tuletab meelde, et videomängud muutuvad järjest interaktiivsemaks ning mõned mängud on isegi dünaamilise sisuga, mille puhul saab kasutaja mängu osi ise kujundada; märgib, et kasutajatel on järjest enam võimalik osa võtta foorumitest, kirjalikest ja suulistest vestlustest ning teatavatesse videomängudesse kaasatud kogukondade suhtlusest; tuletab meelde turul toimuvat diferentseerumist seoses ainult täiskasvanutele mõeldud mängude arvu suurenemisega;

11.   on seisukohal, et viimased suundumused rõhutavad, kui oluline on tagada alaealistele piisav kaitse ning selleks muu hulgas takistada neil kahjuliku sisuga kokku puutumast;

12.   tuletab meelde, et lastevanematel on lapsi järjest raskem kontrollida, sest võrgupõhiseid videomänge ei müüda käegakatsutavas ega arusaadavalt ja kergesti loetavalt märgistatud pakendis, ning seetõttu võivad lapsed ilma vanemate teadmata ja nõusolekuta laadida alla nende vanusele sobimatuid videomänge;

13.   märgib, et kuigi videomängude vägivald ei põhjusta tingimata vägivaldset käitumist, on mõned eksperdid siiski arvamusel, et pikaajaline kokkupuude videomängude julmade stseenidega võib mõjuda mängijatele halvasti ja põhjustada ka vägivaldset käitumist; märgib seetõttu, et kui hinnatakse mängude mõju käitumisele, tuleb kasutada ettevaatuspõhimõtet ja seda eelkõige väikeste laste puhul;

14.   rõhutab, et mõnede mängijate puhul on probleemiks sõltuvus; kutsub tootjaid, jaemüüjaid, lastevanemaid ja teisi sidusrühmi võtma meetmeid mis tahes kahjulike mõjude vältimiseks;

15.   rõhutab, et praeguse arengu tõttu suureneb mängude ja eelkõige võrgupõhiste mängudega seoses vajadus tõhusa vanusekontrolli mehhanismi järele;

16.   on seisukohal, et uurida tuleks erinevaid lähenemisviise videomängude rangemale kontrollimisele, tunnistades siiski, et ükski kontrollsüsteem ei anna tõenäoliselt täielikku kindlust, et lastel ei oleks juurdepääsu sobimatutele videomängudele;

17.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koostöös asjaomase tööstusharuga kaaluma, kas oleks mõttekas välja töötada nn punane nupp, mida saab paigaldada (kaasaskantavatele) konsoolidele, teistele mänguseadmetele ja arvutitele ning mis tõkestab teatava mängu või mille abil saab kontrollida mängule juurdepääsu teatavate kellaaegade jooksul või mänguosade kaupa;

18.   nõuab sellega seoses lisajõupingutusi, sealhulgas võimalust lisada üleeuroopalise mänguteabe süsteemi (PEGI) vanusepiirangute süsteemi akustiline hoiatus, ning loodab, et videomängude sektori ettevõtjad lisavad süstemaatiliselt võrgumängudele juurdepääsu mooduleid, millega tagataks, et alaealised ei puutuks võrgus kokku kahjuliku sisuga;

19.   rõhutab asjakohaste kontrollimeetmete tähtsust seoses videomängude ostmisega Internetist, sh krediitkaardi või maksekviitungi kasutamisel;

20.   on seisukohal, et videomängude ja eelkõige võrgupõhiste videomängudega seonduv areng nõuab üldsuselt suuremat teadlikkust videomängude sisust, vanematepoolsest kontrollist ja sellistest vahenditest nagu PEGI-süsteem; tunneb heameelt asjaomase tööstusharu poolt eneseregulatsiooni rakendamiseks tehtud töö üle;

21.   kiidab heaks süsteemi PEGI Online, mis on PEGI-süsteemi loogiline edasiarendus ning mis käsitleb Internetis kättesaadavaid videomänge, nagu allalaaditavad või võrgumängud; toetab selle jätkuvat kaasrahastamist komisjoni poolt turvalisema Interneti programmi raames, mille eesmärk on tegeleda laste turvalise Interneti-kasutuse ja uute sidustehnoloogiate küsimustega; palub komisjonil seoses turvalisema Interneti programmiga edendada süstemaatilisi uuringuid selle kohta, millist mõju avaldavad videomängud alaealistele;

22.   tunneb heameelt Euroopa Nõukogu poolt videomänge käsitlevate juhiste kehtestamiseks ja laste üldise Interneti-turvalisuse alase teadlikkuse suurendamiseks tehtud töö üle;

23.   on seisukohal, et tarbijatele ja eelkõige lastevanematele tuleks korraldada siseriiklikke teavitus- ja teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, et aidata neil valida laste vanusele ja teadmistele vastavaid videomänge ning vältida nõuetekohaselt märgistamata tooteid; ergutab liikmesriike jagama sellekohaseid parimaid tavasid;

24.   on seisukohal, et PEGI-süsteemi kasutuselevõtt mängude liigitamiseks vanusegruppide järgi on oluline vahend, mis on mängudega seonduva muutnud tarbijate, eelkõige lastevanemate jaoks läbipaistvamaks, andes neile mängude ostmisel võimaluse kaaluda, kas vastav mäng on lastele sobiv; peab siiski kahetsusväärseks, et paljudel tarbijatel, eelkõige lastevanematel ei ole ilmselt piisavalt teadmisi videomängudest ega nende võimalikust mõjust lastele;

25.   palub komisjonil kavandada meetmed, mis aitavad luua võrgupõhiste videomängude jaoks ohutumat mängukeskkonda ning sisaldavad uuenduslikke meetodeid, millega takistatakse alaealiste juurdepääsu neile sobimatu sisuga võrgupõhistele videomängudele;

26.   kutsub liikmesriike üles jätkama tihedat koostööd alaealiste kaitse edendamisel; kutsub video- ja konsoolmängude tootjaid üles täiustama PEGI-süsteemi ja süsteemi PEGI Online ning eelkõige ajakohastama regulaarselt vanusepiirangute ja märgistamise kriteeriumeid, reklaamima PEGI-süsteemi aktiivsemalt ja laiendama allakirjutanute nimekirja; nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid, et riiklikud vanusepiirangute süsteemid ei põhjustaks turu killustumist;

27.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema tarbijaorganisatsioonide ja teiste sidusrühmadega koostööd, st suurendada teabekampaaniate abil tarbijate ja eelkõige noorte tarbijate ja nende vanemate teadlikkust asjaomastest klassifitseerimissüsteemidest ja eelkõige PEGI-süsteemist; rõhutab selle teabe jagamise tähtsust koolides;

28.   nõuab liikmesriikidelt tungivalt lapsevanematele ja õpetajatele mõeldud teavituskampaaniate korraldamist, et ületada põlvkondadevaheline tehnoloogiline lõhe ning edendada süsteeme PEGI ja PEGI Online ning uute tehnoloogiate, sealhulgas videomängude ohutumat ja teadlikumat kasutamist;

29.   palub komisjonil hõlbustada lähema aja jooksul parimate tavade vahetust siseriiklike pädevate haridusasutuste vahel, et lisada mängude alased teadmised alg- ja keskkooli hariduseesmärkide hulka; nõuab regulaarset kogemuste ja teabe vahetamist kõigi asjassepuutuvate isikute vahel, et töötada välja parimad tavad seoses videomängudega;

30.   rõhutab, et praegusel hetkel ei ole kõigis liikmesriikides kehtestatud eeskirju, mis tagavad, et jaemüügis olevaid vägivaldseid mänge saavad osta ainult täiskasvanud, ja nõuab Interneti-kohvikute omanikelt, et nad takistaksid lastel Interneti-kohvikutes kõrgemale vanuserühmale mõeldud mängude mängimist; viitab Eurobaromeetri 9. detsembril 2008 avaldatud uuringule "Laste jaoks turvalisem Internet ELis − lapsevanemate vaatenurk"(3), milles leiti, et 6–17aastastest lastest 3,2% kasutavad Internetti Interneti-kohvikutes täiskasvanute järelevalveta; on seisukohal, et jaemüügiettevõtetele ja Interneti-kohvikute omanikele kohaldatavate rangete mõjutusvahendite osas tuleb järgida ühist lähenemisviisi; kutsub seetõttu liikmesriike üles võtma asjakohaseid meetmeid, mis takistavad lapsi, näiteks isikuandmete kontrollimise kaudu ostmast ja mängimast kõrgemale vanuserühmale mõeldud videomänge; toetab komisjoni ettepanekut võtta kasutusele videomängude jaemüüjate ja tootjate üleeuroopaline tegevusjuhend, et vältida vägivaldsete ja kahjulike videomängude müümist alaealistele;

31.   kutsub liikmesriike üles nägema ette asjaomaseid tsiviil- ja karistusõiguslikke vahendeid, millega reguleerida vägivaldsete tele-, video- ja arvutimängude jaemüüki; on seisukohal, et erilist tähelepanu tuleks pöörata eeskätt lastele ja noortele suunatud võrgupõhistele mängudele, mille eesmärk on teenida kasumit;

32.   kutsub komisjoni üles vähendama konkreetsete õigusaktide abil võrgupõhiste mängude väärkasutamist ebaausas äritegevuses, mille käigus meelitatakse näiteks alaealisi kasutajaid ebaausalt võtma juriidilisi kohustusi (nt automaatsel liitumisel või suure kaugekõnetasuga pahatahtlike helistamisprogrammide kasutamisel) ja edastatakse konkurentsi kahjustavaid reklaamsõnumeid (nt tooteasetus või muud varjatud turunduse võtted);

33.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema rahvusvaheliste suuniste, märgistussüsteemide ja tegevusjuhendite kehtestamise julgustamiseks koostööd teiste riikide ametivõimudega, et täiustada videomängude ja võrgupõhiste mängude ülemaailmseid klassifitseerimissüsteeme;

34.   on arvamusel, et asjaomast tööstusharu tuleks julgustada eneseregulatsioonisüsteemide edasisele arendusele ja täiustamisele ning et selles valdkonnas ei ole praegu vajadust kogu Euroopa Liitu hõlmavate õigusaktide järele;

35.   tuletab meelde, kui oluline on, et meedia suurendaks lastevanemate vastutustunnet ning lubaks täiskasvanute videomängude reklaami näitamist vaid kellaaegadel, mil lapsed vähe televiisorit vaatavad;

36.   on seisukohal, et videomängude keelustamise eest vastutavad riigiasutused peaksid teavitama vastavaid asutusi teistes liikmesriikides ning avalikustama keelu PEGI-süsteemis, saates välja automaatse hoiatusteate;

37.   palub komisjonil MEDIA programmi ja siseriiklike maksuvabastuste mehhanismide raames toetada uusi arenguid selles loovate teadmiste põhise majanduse kiiresti kasvavas sektoris, eelkõige videomängudes hariduslike, multimeedia ja kultuurielementide edendamisega ning vastavate koolitusvõimaluste ja õppekursuste kaudu;

38.   kutsub komisjoni üles töötama välja suunised, et hoida ära võimalikud huvide konfliktid vanusepiirangute määramisega tegelevate asutuste vahel ja kaitsta selliste asutuste sõltumatust tööstustega seotud huvirühmadest;

39.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele ning parlamentidele.

(1) EÜT C 65, 14.3.2002, lk 2. (2) ELT L 378, 27.12.2006, lk 72. (3) 1 http://ec.europa.eu/public_opinion/flash/fl_248_en.pdf.

Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2009. aasta resolutsioon ühise lennunduspiirkonna arendamise kohta Iisraeliga (2008/2136(INI))

P6_TA(2009)0127 A6-0090/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni 9. novembri 2007. aasta teatist pealkirjaga "Ühise lennunduspiirkonna arendamine Iisraeliga" (KOM(2007)0691);

–   võttes arvesse oma 17. jaanuari 2006. aasta resolutsiooni ühenduse lennundusalase välispoliitika programmi arendamise kohta(1);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit (A6-0090/2009),

A.   arvestades, et terviklike lennunduskokkulepete eduka sõlmimise eeltingimus on õigusnormide, eriti ohutust, turvalisust, konkurentsi, riigiabi, keskkonda ja töötajate õigusi käsitlevate õigusnormide lähendamine;

B.   arvestades, et läbirääkimistel tervikliku lennutranspordilepingu üle Iisraeliga peab komisjon tuginema liikmesriikide ja teiste huvitatud osaliste kogemustele ja teabele ning kaasama neid nii enne ja pärast läbirääkimisi kui ka läbirääkimiste ajal;

C.   arvestades, et Iisrael on Lähis-Ida kõige olulisem lennundusturg, millel on suur kasvupotentsiaal ja strateegiline asukoht Euroopa ning Lähis-Ida ja kaugemate piirkondade vahel,

1.   väljendab heameelt läbirääkimiste alustamise üle Iisraeliga tervikliku lennutranspordilepingu sõlmimiseks;

2.   rõhutab lepingu olulisust ühise lennunduspiirkonna laiendamiseks tingimuste loomisel;

3.   rõhutab, et leping ei tohiks piirata praeguste kahepoolsete lepingute abil saavutatud juurdepääsu turule;

4.   rõhutab, et leping peaks olema turulepääsu seisukohast tasakaalustatud ning edasine turgude avamine peab olema järkjärguline, vastastikune ja jätkusuutlik;

5.   rõhutab, et turgude avamisele peab alati eelnema õigusnormide lähendamine ohutuse, turvalisuse, keskkonna, riigiabi ja konkurentsiõiguse, samuti töötajate õiguste osas, ning et liberaliseerimine peab olema seotud võrdsete tingimuste saavutamisega nendes valdkondades;

6.   tunnistab, et pikkade ja keskmise pikkusega vahemaade puhul on lennutransport kiireim riikide, kohtade ja inimeste ühendamise viis ning see jääb ka tulevikus kiiruse ja hinna poolest kõige atraktiivsemaks transpordiliigiks;

7.   tunnistab lennundussektori olulist rolli töökohtade loomisel nii otseselt kui kaudselt, eelkõige selliste maailmas asuvate paikade ühendamisel, kus muid konkurentsivõimelisi transpordiliike praegu ei ole; sellegipoolest ergutab intermodaalsuse ning teiste transpordiliikide kasutamist ja arendamist;

8.   tunnistab, et lennundussektoril on teatav negatiivne mõju keskkonnale, eelkõige müraallika ja olulise heitmete tekitajana; seepärast peab hädavajalikuks, et leping annaks võimaluse võtta Euroopa Liidus keskkonnaga seotud meetmeid, et vähendada lennunduse mõju vee ja õhu kvaliteedile ning müratasemele;

9.   rõhutab, et lepingus tuleks sätestada ranged lennuohutuse ja -turvalisuse eeskirjad;

10.   rõhutab, et läbirääkimisi tuleks pidada tihedas koostöös liikmesriikidega, kellel on sellisteks läbirääkimisteks vajalikud teadmised ja kogemused;

11.   palub komisjonil tagada, et Euroopa Parlament ja kõik asjaomased sidusrühmad saavad läbirääkimiste vältel põhjalikku teavet ja nendega konsulteeritakse;

12.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Iisraeli Riigi valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 287 E, 24.11.2006, lk 84.

Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2009. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, milles käsitletakse Atlandi ookeani idaosas ja Vahemeres hariliku tuuni varude taastamise mitmeaastast kava (KOM(2009)0093 – C6-0081/2009 – 2009/0029(CNS))

(Nõuandemenetlus)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (KOM(2009)0093),

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 37, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C6-0081/2009);

–   võttes arvesse kodukorra artikleid 51 ja 134;

1.   kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.   palub komisjonil ettepanekut vastavalt muuta, järgides EÜ asutamislepingu artikli 250 lõiget 2;

3.   palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

4.   palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

5.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Komisjoni ettepanek   Muudatusettepanek Muudatusettepanek 1 Ettepanek võtta vastu määrus Põhjendus 3 a (uus) ICCATi taastamiskava eesmärk on julgustada osalisi vähendama 2009. aastal Atlandi ookeani idaosas ja Vahemeres hariliku tuuni püüki, et aidata kaasa kalavarude taastumisele. Mõned osalised on seda juba teinud. Muudatusettepanek 4 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 2 – punkt g g) "ühine püügioperatsioon" – kahte või enamat konventsiooniosalise või erineva liikmesriigi lipu all sõitvat kalapüügilaeva hõlmav toiming, mille käigus ühe kalapüügilaeva püütud saak loetakse kas täielikult või osaliselt ühe või enama teise kalapüügilaeva saagi hulka kuuluvaks vastavalt jaotamise süsteemile; g) "ühine püügioperatsioon" – kahte või enamat konventsiooniosalise või erineva liikmesriigi lipu all sõitvat kalapüügilaeva või sama lipu all sõitvat laeva hõlmav toiming, mille käigus ühe kalapüügilaeva püütud saak loetakse kas täielikult või osaliselt ühe või enama teise kalapüügilaeva saagi hulka kuuluvaks vastavalt jaotamise süsteemile; Muudatusettepanek 5 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 4 – lõige 6 – kolmas lõik Kui kvoot loetakse ammendatuks, võib lipuliikmesriik laevalt nõuda, et see suunduks viivitamatult tema poolt määratud sadamasse. Kui kvoot loetakse ammendatuks, peatab lipuliikmesriik hariliku tuuni püügi loa ja võib laevalt nõuda, et see suunduks viivitamatult tema poolt määratud sadamasse. Muudatusettepanek 6 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 21 – lõige 1 - sissejuhatav osa 1.  Erandina määruse (EMÜ) nr 2847/93 artiklist 7 esitab käesoleva määruse artiklis 14 osutatud ühenduse kalapüügilaeva kapten või tema esindaja selle liikmesriigi (sealhulgas lipuliikmesriigi) pädevale asutusele või konventsiooniosalisele, kelle sadamat või lossimisrajatist ta soovib kasutada, vähemalt neli tundi enne eeldatavat sadamasse saabumise aega järgmise teabe: 1.  Erandina määruse (EMÜ) nr 2847/93 artiklist 7 esitab käesoleva määruse artiklis 14 osutatud ühenduse kalapüügilaeva kapten või tema esindaja selle liikmesriigi (sealhulgas lipuliikmesriigi) pädevale asutusele või konventsiooniosalisele, kelle sadamat või lossimisrajatist ta soovib kasutada, vähemalt neli tundi enne eeldatavat sadamasse saabumise aega või, kui vahemaa sadamasse on lühem, püügioperatsiooni lõpus ja enne tagasisõidu alustamist järgmise teabe: Muudatusettepanek 7 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 23 – lõige 2 – punkt a a) eeldatav saabumisaeg; a) saabumiskuupäev, sadam ja eeldatav saabumisaeg; Muudatusettepanek 8 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 30 – lõige 2 – punkt a a) vaatleja olemasolu vähemalt 20 % tema aktiivsetest seineritest pikkusega üle 24 m; a) vaatleja olemasolu 100% tema aktiivsetest seineritest pikkusega üle 24 m; Muudatusettepanek 9 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 30 – lõige 2 – punkt b b) ühiste püügioperatsioonide puhul vaatleja olemasolu püügioperatsiooni vältel; b) ühiste püügioperatsioonide puhul vaatleja olemasolu igal püügilaeval püügioperatsiooni vältel;

Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2009. aasta resolutsioon halveneva humanitaarolukorra kohta Sri Lankas

P6_TA(2009)0129 B6-0140/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 91 ja artikli 90 lõiget 4,

A.   arvestades erakorralist olukorda, millesse on sattunud hinnanguliselt 170 000 tsiviilelanikku, kes on jäänud lõksu Sri Lanka sõjaväe ja Tamil Eelami Vabadusvõitluse Tiigrite (LTTE) jõudude vahelises lahingutsoonis ning kel puudub juurdepääs elementaarsele abile,

B.   arvestades, et ÜRO ametid on alates 2009. aasta jaanuari lõpust dokumenteerinud enam kui 2300 tsiviilelanikust surmasaanut ja vähemalt 6500 vigastatut;

1.   nõuab, et Sri Lanka sõjavägi ja LTTE sõlmiksid kohe relvarahu, et tsiviilelanikud saaksid võitlusalalt lahkuda; mõistab hukka kõik vägivallaaktid ja hirmutamise, mis takistavad tsiviilelanikel konfliktipiirkonnast lahkuda;

2.   mõistab hukka tsiviilisikute vastu suunatud rünnakud, mida on dokumenteerinud rahvusvaheline kriisirühm;

3.   kutsub mõlemat poolt üles austama rahvusvahelist humanitaarõigust ning kaitsma ja abistama tsiviilelanikkonda võitlustsoonis, aga ka ohutus tsoonis;

4.   on mures teadete pärast, et Sri Lanka valitsuse rajatud põgenikelaagrid on kõvasti ülerahvastatud ja seal on viletsad tingimused;

5.   nõuab, et rahvusvahelistele ja riiklikele humanitaarorganisatsioonidele ning ajakirjanikele tagatakse täielik ja takistusteta juurdepääs lahingualale ja põgenikelaagritele;

6.   kutsub Sri Lanka valitsust üles tegema koostööd riikide ja abiorganisatsioonidega, kes on valmis ja võimelised tsiviilelanikke evakueerima;

7.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, Sri Lanka valitsusele, ÜRO peasekretärile ning teavitamise eesmärgil komisjonile.

Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2009. aasta resolutsioon Euroopa Liidus ja eeskätt Lõuna-Euroopas põllumajandusmaa halvenemisega seotud probleemide ning nendele reageerimise kohta ELi põllumajanduspoliitika vahendite abil (2008/2219(INI))

P6_TA(2009)0130 A6-0086/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse ÜRO 1994. aasta konventsiooni, mis käsitleb kõrbestumise vastu võitlemist põua või kõrbestumise all kõige tõsisemalt kannatavates riikides, eelkõige Aafrikas ja 1992. aasta bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni;

–   võttes arvesse oma 14. novembri 2007. aasta esimese lugemise seisukohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/.../EÜ, millega luuakse mullakaitse raamistik(1);

–   võttes arvesse oma 9. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni veepuuduse ja põua probleemi kohta Euroopa Liidus(2);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit ja keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A6-0086/2009),

A.   arvestades, et põllumajandus on loodusnähtustest olulisel määral sõltuv majandusharu, mis pakub samas ulatuslikke sekkumisvõimalusi;

B.   arvestades, et põllumajandus on parim vahend, mis aitab muldade seisundi halvenemist ära hoida, ja et see nõuab sobiva strateegia väljatöötamist, mis aitaks seda tegevust jätkata;

C.   arvestades, et Euroopa Liidu maapiirkondade elanikkonnal on oluline roll kõrbestumisevastases võitluses ning ELi tootjad aitavad olulisel määral kaasa taimkatte säilitamisele pidevalt põuda kannatavates piirkondades; arvestades, et eelkõige püsikultuuridel, rohumaadel ja metsadel on äärmiselt positiivne mõju pinnase veekogumisvõimele;

D.   arvestades, et eriti Lõuna-Euroopa, aga ka liikmesriikide teiste piirkondade põllumajandusmaa on inimtegevuse ja ilmastikutingimuste ebasoodsa vastastikuse mõju põhjustatud keskkonnaseisundi halvenemise keskmes;

E.   arvestades, et ka liiga intensiivne maaviljelus võib aidata kaasa pinnaseerosioonile, mille tulemuseks on mulla vaesumine;

F.   arvestades, et kõrbestumist peetakse praegu üheks nähtuseks, mis kõige enam ohustab Vahemeremaade muldasid;

G.   arvestades, et muld on inimtoidu, sööda, tekstiili ja kütuse tootmise aluseks ning sellel on oluline osa süsinikdioksiidi sidumisel; arvestades samas, et muldasid ohustab praegu rohkem kui kunagi varem pöördumatu kahju, mida tekitab tuule- ja pindmine erosioon, saastumine, sooldumine, pinnase katmine, orgaaniliste ainete kadu ja pinnase bioloogilise mitmekesisuse vähenemine;

H.   arvestades, et juba kogetud ebasoodne mõju väljendub hüdrogeoloogilises tasakaalu häiretes, merevee tungimises rannikualade põhjaveekihtidesse, mulla sooldumises, põllumajandusmaa hävimises, bioloogilise mitmekesisuse kahanemises, vastuvõtlikkuse suurenemises tulekahjudele ning taime- ja loomahaigustele;

I.   arvestades, et loetletud muutused loodus- ja inimkeskkonna ning tootmiskeskkonna koostoimimises avaldavad olulist mõju taime- ja loomakasvatusviisidele, põllumajandusmaa kasutamisele ja toiduainete pakkumisele, millel omakorda on ilmsed tagajärjed toiduga kindlustatusele ning väljarände tõttu ka asjaomaste alade sotsiaalsele, kultuurilisele ja majanduslikule struktuurile, põhjustades ka hüdrogeoloogilisi tagajärgi;

J.   arvestades, et niisutamine aitab pinnase niiske hoida ja täita põhjaveekihte ning et seda tuleks arvesse võtta ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) kavandamisel;

K.   arvestades, et veepuudus ja põud suurendavad veelgi põllumajandusliku toorme hinnatõusu ning arvestades samas vajadust tagada elanikkonna pidev varustatus toiduga;

L.   arvestades, et põllumajanduse ja metsanduse suunamine pakub võimalust mõjutada süsiniku üldist tasakaalu ja võib aidata kaasa kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisele;

M.   tuletades meelde eespool nimetatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni, mille eesmärk on võidelda haritava maa kvaliteedi halvenemise ja põudade vastu, samuti tuletades meelde asjaolu, et Euroopa Parlament toetab seda konventsiooni;

N.   tunnustades, et veeraamdirektiiv (direktiiv 2000/60/EÜ(3)) kujutab endast peamist pinnasekaitset reguleerivat õigusakti, et see toetab piirkondadevahelist koostööd, vee säästvat kasutust ja olemasolevate veeressursside kaitset ning aitab ühtlasi vähendada üleujutuste ja põua mõjusid;

O.   arvestades, et vaja on integreeritud ja multidistsiplinaarset lähenemisviisi, et vältida vajadust otsida lahendusi kriisiolukorras, mis võib põhjustada kahjulikku mõju ja ahelreaktsioonina ohtlikke tagajärgi;

P.   arvestades, et vaja on jälgida olemasolevate nähtuste arengut ja uute ohtlike olukordade teket, kasutades selleks satelliitjälgimissüsteeme ja mullastike (kartograafilisi) mudeleid;

Q.   arvestades, et selliseid äärmuslikke ilmastikutingimusi, mis hõlmavad põua ja tugevate vihmasadude vaheldumist, esineb üha sagedamini, mis omakorda kiirendab litosfääri lagunemist eelkõige piirkondades, kus pinnas on oma struktuuri tõttu ohualtim, olgu see siis Põhja- või Lõuna-Euroopas;

R.   arvestades, et toiduainete nõudlus on suurenenud ja hinnad tõusnud kogu maailmas,

1.   arvab, et ÜPP suunised ja juhtimismeetodid peaksid sisaldama selgesõnaliselt põhimõtteid ja vahendeid, mille eesmärk on kaitsta kliimat üldiselt ja vähendada eelkõige muldade degradeerumisega kaasnevat kahju;

2.   rõhutab, et ühendus peab põllumajanduse kliimamuutustega kohandamise meetmeid rahastama, tuginedes territoriaalsele lähenemisviisile, mille puhul võetakse arvesse ELi eri piirkondade ohustatuse astet; juhib tähelepanu asjaolule, et rahvusvahelisel ja Euroopa tasandil antud usaldusväärsete hinnangute kohaselt on Lõuna-Euroopa põllumajandusmaa kliimamuutuste mõjule tundlikum;

3.   väljendab kahetsust liikmesriikide riigipeade ja valitsusjuhtide lühinägelikkuse üle, kui nad otsustasid vähendada maaelu arengule antavaid toetusi ning täheldab, et teises sambas on ette nähtud liiga vähe vahendeid kliimamuutustest tingitud uute probleemidega tegelemiseks;

4.   on arvamusel, et praeguste probleemide lahendamiseks, mille hulgas on toiduainete puudus, veenappus, temperatuuritõus ja evapotranspiratsioon ning muldade degradeerumise oht, on vajalik uute ühtsete ja teaduslikel alustel põhinevate põllumajanduslike meetmete võtmine, mis on rakendatavad Vahemere piirkonna klimaatilistes tingimustes; liidu ja liikmesriikide institutsioonide abiga peavad need meetmed kajastama ka niisuguste toidukultuuride teadusuuringuid ja arendamist, mis on kohandatud uutele kohalikele keskkonnatingimustele, sh vee säästmine, ning tagama ühtlasi põllumajandustootjatele piisava sissetuleku, mis võimaldab neil säilitada euroopalikku elatustaset;

5.   leiab, et mullakaitse strateegia peaks ÜPP heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste põhimõtete raames soodustama meetmeid olemasolevate kuivendussüsteemide toimimise ja ökoloogilise säästvuse kontrollimiseks ja parandamiseks, mille raames koostatakse ökoloogiliselt säästvaid, asukohaga kohandatud veevarude majandamise kavu ning nõustatakse põuast ohustatud asukohtade põllumajandustootjaid kasvukohaga sobivate ja veesäästlike kultuuride eduka viljelemise küsimuses;

6.   soovib, et EL toetaks jõulisemalt põllumajandusmaa veevarude majandamise parandamist, mille jaoks oleks vaja edendada tõhusamate ja eri kultuuridele kohandatud niisutussüsteemide kasutuselevõtmist, edendada sellealaseid teadusuuringuid ning pakkuda stiimuleid biotehnoloogiliste saavutuste kasutamiseks;

7.   peab vajalikuks luua ja hallata tehistiikide rühmi (sisemaal paiknevad tehistiigid), mida kasutatakse niisutamiseks ja tulekahjude kustutamiseks ning mis paiknevad eelistatult nii, et võimalik oleks kasutada vee loomulikku langemist (mis hoiab talituskulud võimalikult väikesed), kasutades ka asulareovett, mida on puhastatud taimede abil või biotiigis;

8.   rõhutab terrasspõllunduse tähtsust erosiooni vastu võitlemisel ja pinnase veekogumisvõime parandamisel ning peab mõttekaks võtta meetmeid terrasside säilitamiseks, taastamiseks ja uute kasutuselevõtmiseks;

9.   on seisukohal, et põllumajandus- ja metsandussüsteemid peaksid hõlmama väheviljaka või reostatud põllumajandusmaa metsastamist, kuna põõsaste juured võivad kinnitada ebastabiilse pealmise mullakihi selle all asuva stabiilse kivikihi külge, mis toimib puhastava aluspinnana;

10.   on selle poolt, et kujundatakse ühenduse metsanduspoliitika, mille peamine eesmärk on võidelda kliimamuutuste vastu;

11.   peab lisaks sellele vajalikuks pakkuda stiimuleid selliste põllumajandusmeetmete võtmiseks, mis tagavad taimkatte säilitamise, et vältida erosiooni põhjustatud jõesängide sooldumist;

12.   rõhutab, et mitmetele Vahemere piirkonna põõsastele on omane hea tulekindlus ja neil on suurepärane vegetatiivne taastumisvõime, mistõttu tuleks neid ära kasutada eeskätt nende juurestiku sobivuse tõttu võidelda mulla erosiooni vastu;

13.   on seisukohal, et sel eesmärgil tuleks viljeleda vähem vett vajavaid taimi või teatavatel juhtudel tuleks kevadkultuurid asendada talvekultuuridega, mis vajavad vähem niisutamist ja pakuvad peale selle pinnasele tõhusat kaitset ning võimaldavad võidelda erosiooniga, kuna pinnas on kriitilisel talveperioodil taimestikuga kaetud;

14.   on seisukohal, et kohalikud puukoolid suudavad toota keskkonda paremini sobivaid ökotüüpe ja sellist tegevust tuleks toetada eriomaste meetmetega;

15.   nõuab, et toetataks hekkide säilitamist ja istutamist, eriti nendes piirkondades, kus need on viimaste aastate jooksul hävinud;

16.   tunnustab taimede geneetiliste ressursside olulist rolli põllumajandustootmise kohandamisel muutuvate ilmastikutingimustega; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja programme, millega innustatakse põllumajandustootjaid ja aednikke ning väikeseid ja keskmise suurusega puukoole säilitama ja arendama taimede geneetilisi ressursse;

17.   viitab kesamaade olulisusele põllumajandusmaade taastumisel ja veekogumisevõime jaoks; kutsub komisjoni ja asjassepuutuvaid liikmesriike üles toetama Vahemere piirkonna ökosüsteemide muldadele kohandatud viljelussüsteeme;

18.   leiab, et ÜPP heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste põhimõtted peaksid nägema orgaanilise aine mullas säilitamise kriteeriumite all ette stiimulid süsiniku neeldamiseks ja sidumiseks, mis tugineb kuivpõllundusmeetodite kasutamise optimeerimisele (võimalikult vähene muldade ülemiste kihtide harimine, külvikord, keskkonda sobivad genotüübid, koguaurumise seire, sihipärane väetamine, integreeritud tõrje, jne);

19.   kutsub piirkondliku tasandi pädevaid asutusi üles töötama välja muutunud keskkonnanõuetele ja -tingimustele vastavaid niisutusvee majandamiskavasid ja kasutusviise, nägema ette veevarude sihipärast ja kvaliteedist olenevat kasutamist ning tagama, et niisutusvee majandamisega tegelevad üksused optimeerivad olemasolevate veevarude majandamist, arvestades vajadust vähendada raiskamist veevarustussüsteemides;

20.   soovib, et ühenduses loodaks põudade seirekeskus Kopenhaagenis asuva Euroopa Keskkonnaagentuuri eritalitusena ning tugevdataks ELi võimet reageerida kooskõlastatult tulekahjudele, kuna nii põuad kui tulekahjud aitavad märkimisväärselt kaasa kõrbestumisele ja põllumajandusmaa degradeerumisele, eelkõige Vahemere piirkonnas;

21.   rõhutab vajadust parandada liikmesriikide teabe edastamise tõhusust ning selle kooskõlastamist;

22.   soovitab varajase hoiatamise süsteemi väljatöötamist muldade seisundi pidevaks jälgimiseks, mis võimaldaks võtta õigeaegselt meetmeid erosiooni vältimiseks, orgaaniliste ainete vähenemise peatamiseks, sest see põhjustab kasvuhoonegaaside eraldumist, samuti haritava maa ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemise vastu;

23.   kutsub komisjoni üles lisama oma 2009. aastaks kavandatud ettepaneku raames, mis käsitleb mägipiirkondade ja saarte ning muude ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondade uut määratlust, jälgitavate piirkondade peamiste hindamiskriteeriumite hulka muldade degradeerumise ja kõrbestumise ohtu;

24.   peab vajalikuks uurimis-, arendus- ja uuendustegevuse tugevdamist, seejuures tuleb pöörata erilist tähelepanu piirkondadele, mida ohustavad kõige tõsisemalt veepuudus ja põud, samuti tuleb võtta arvesse biotehnoloogia valdkonnas tehtud edusamme;

25.   kutsub komisjoni üles uurima 2009. aastaks kavandatud seitsmenda raamprogrammi vahekokkuvõtte ajal innustavamate stiimulite ette nägemist mitme liikmesriigi poolt läbi viidavale teadus- ja arendustegevusele, mille eesmärk on parandada teadmisi degradeerumisohus muldade ja piirkondade säästvama majandamise kohta;

26.   kutsub komisjoni üles analüüsima vajadust luua raamistik, mille eesmärk on võidelda kliimamuutuste põhjuste ja tagajärgede, eelkõige muldade degradeerumise vastu;

27.   arvab, et nii valdkonna töötajatele kui ka üldsusele tuleks korraldada asjakohast väljaõpet ja täiendkoolitusi eesmärgiga leida konkreetseid lahendusi ja suurendada inimeste teadlikkust jagatud vastutusest keskkonnaressursside kasutamisel;

28.   palub, et Euroopa Liit pakuks eelkõige noortele põllumajandustootjatele suunatud teavitus- ja koolitusmeetmeid, et edendada mullakaitset soodustavate põllumajandusmeetodite kasutuselevõtmist, eriti mis puudutab kliimamuutuste tagajärgi ja põllumajandustootmise mõju kliimale;

29.   tuletab meelde, et kooskõlas Euroopa Parlamendi 5. juuni 2008. aasta resolutsiooniga noorte põllumajandustootjate tuleviku kohta käimasoleva ühise põllumajanduspoliitika reformi raames(4), tuleks projektide rahastamise kaalumisel eelistada projekte, mis soodustavad noorte inimeste põllumajandusettevõtlusega alustamist;

30.   peab vajalikuks, et EL tugevdaks ja parandaks sõltumatust sööda ja toiduainete osas ja suutlikkust ennast nendega ise varustada, tagades muu hulgas põllumajandusmaa ja selle viljakuse parema kaitse, edendades eelkõige karjamaa säästvat kasutamist loomakasvatuse eesmärgil (karjatatavate loomade liha tootmise programmid ja toetused looduskaitsega kooskõlas olevale karjatamisele), et saavutada suurem sõltumatus söödaimpordi osas; on seisukohal, et kui ÜPPga tahetakse aidata kaasa maailma toiduga kindlustatusele ja jätkusuutlikkusele, tuleb ELi põllumajanduses teha jõupingutusi taime- ja loomakasvatuse ning energiatootmise tasakaalu saavutamise suunas;

31.   nõuab, et ülemaailmse süsinikdioksiidi turu raames edendataks metsade kaitset ja taastamist, samuti taasmetsastamist erinevate liikidega, eeskätt liikmesriikides, kus looduslikud metsad on kadunud, ning rõhutab, et ELis on vaja hakata metsi majandama ühiste põhimõtete järgi ja jätkusuutlikult;

32.   rõhutab metsade rolli veeringes ja metsade, heina- ja karjamaade ning haritava pinna tasakaalu olulisust säästva veemajanduse jaoks; rõhutab orgaaniliste ainete poolest rikaste muldade rolli ja kultuuride vaheldumise olulisust; hoiatab selle eest, et haritavate maa-alade suurenemine kujutab endast ohtu põllumajandusele, toiduainetega kindlustamisele ja säästvale veemajandusele;

33.   nõuab, et rohumaa, püsiva karjamaa ja metsade säilitamisega seotud põllumajandustegevuse raames tunnustataks võimalust siduda roheliste sertifikaatide andmine avalike hüvede pakkumisega (süsinikdioksiidi kogumine, bioloogiline mitmekesisus, mullakaitse);

34.   kutsub liikmesriike üles kasutama ÜPP teist sammast toetuste andmiseks rohumaa, püsiva karjamaa ja metsade säilitamisega seotud põllumajandustegevusele ning andma niiviisi panuse avalike hüvede pakkumisse (süsinikdioksiidi kogumine, bioloogiline mitmekesisus, mullakaitse); kutsub komisjoni üles käsitlema karjamaa säilitamist kui esmatähtsat eesmärki;

35.   palub nõukogul ja komisjonil vaadata läbi kahjustunud muldade taastamise strateegiad, mis sisaldavad ergutavaid meetmeid muldade seisundi halvenemise piiramiseks;

36.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 282 E, 6.11.2008, lk 281. (2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0473. (3) EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1. (4) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0258.

Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2009. aasta resolutsioon töötajate osalemise kohta Euroopa äriühingu põhikirjaga äriühingutes ja muude kaasnevate meetmete kohta

P6_TA(2009)0131 B6-0110/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni 25. juuni 2008. aasta teatist "Kõigepealt mõtle väikestele" Euroopa väikeettevõtlusalgatus "Small Business Act" (KOM(2008)0394) ning komisjoni 2008. ja 2009. aasta tööprogrammi;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 2,

A.   arvestades, et Euroopa osaühingu põhikirjaga lihtsustatakse VKEde ettevõtlust siseturul, kuid see on kättesaadav ka suurematele äriühingutele;

1.   kutsub komisjoni üles alustama EÜ asutamislepingu artikli 138 alusel konsulteerimist tööturu osapooltega, et hinnata ja vajaduse korral muuta sujuvamaks, luua või tugevdada sätteid töötajate osalemise kohta siseturul;

2.   kutsub komisjoni üles hindama kehtivate Euroopa äriühingu põhikirjade ja Euroopa Kohtu asjaomaste otsuste (nt "Daily Mail and General Trust", "Sevic Systems", "Inspire Art", "Überseering" ja "Cartesio") mõju töötajate osalemise osas äriühingute juhatustes ning võimaliku asjaomaste siseriiklike sätete vältimise ja nendest möödahiilimise osas;

3.   kutsub komisjoni üles hindama piiriüleseid probleeme, mis on seotud ettevõtte juhtimisega, maksuseadusega ja töötajate rahalise osalusega osakapitalis osaluse programmides, mis on seotud eespool nimetatud konsulteerimisega; nõuab võimaliku läbivaatamise ja/või uute ettepanekute arutamist nõukogu ja Euroopa Parlamendiga;

4.   kutsub komisjoni üles hindama, kas lisada Euroopa osaühingu põhikirja ettekirjutust, mille kohaselt tuleks osaniku antud laenu või muu sissemakse tagasimaksmist pidada vähem oluliseks, kui sissemakse osakapitali oleks olnud asjakohasem (st äriühingu enda ülelaenamise korral); usub, et kaaluda tuleks ettekirjutust, millega tagataks, et osanik peab tagastama saadud tagasimaksed, kui need maksti äriühingu maksejõuetuks muutumisele lähedasel ajal;

5.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2009. aasta resolutsioon ümberasujate päritoluriiki jäetud laste kohta

P6_TA(2009)0132 B6-0112/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse 20. novembri 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsiooni, eriti selle artikleid 3 ja 20;

–   võttes arvesse rahvusvahelist konventsiooni kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse kohta, eriti selle artikleid 38, 42 ja 45;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artiklit 24;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 5,

A.   arvestades, et töötajate vaba liikumine on kasulik kõikide liikmesriikide majandusele ning pakub ELi kodanike võimaluse majanduslikuks ja isiklikuks arenguks;

B.   arvestades, et kõnealust positiivset mõju võib vähendada rände soovimatu kõrvalmõju, mille hulka kuuluvad niisuguste laste kesised elutingimused, kes jäävad päritoluriiki, kui nende vanemad asuvad ümber muusse liikmesriiki;

C.   arvestades, et tööjõuränne on möödunud aastakümnetel pidevalt kasvanud ning et tänapäeval elab enamik rahvusvahelisi ümberasujaid (64 miljonit) ELis;

D.   arvestades, et rändel on ülimalt suur potentsiaal arengu edendamiseks, kuid see tekitab ka nii päritolu- kui ka sihtriikides seni lahendamata probleeme;

E.   arvestades, et UNICEFi ja sihtasutuse "Social Alternatives" Rumeenias läbi viidud uuringu kohaselt oli 2008. aastal peaaegu 350 000 lapsel vähemalt üks vanematest välismaal tööl ja ligi 126 000 lapsel olid mõlemad vanemad rändega seotud;

F.   arvestades, et rändel võib olla positiivne mõju päritoluriigi majapidamistele, kuna see vähendab raha ülekandmiste ja muude kanalite kaudu vaesust ja suurendab investeerimist inimkapitali;

G.   arvestades, et muus liikmesriigis töötavate vanemate mahajäetud laste jaoks on rändel siiski ka võimalikud kahjulikud aspektid, sealhulgas üldise hoolitsuse puudumine nii füüsilise kui ka vaimse tervise mõttes ning vaimse tervisega seotud mõjud, näiteks depressioon, mängimiseks ja arenguks vajaliku vaba aja puudumine, koolist ja kõige üldisemalt hariduselust ja õpingutest kõrvalejäämine, alatoitumus ja laste kuritarvitamine;

H.   arvestades, et välja on töötatud küll laiaulatuslik poliitika ümberasujate niisuguste laste elutingimuste ja hariduse parandamiseks, kes siirduvad koos oma vanematega sihtriiki, kuid päritoluriiki jäetud laste problemaatikale on samal ajal pööratud vähe tähelepanu;

I.   arvestades, et lapsed jäetakse päritoluriiki sageli seetõttu, et puudub teave sihtriigi pakutavate võimaluste ja eeliste kohta,

1.   kutsub komisjoni üles viima läbi uuringu, et hinnata ELi tasandil ümberasujate päritoluriiki jäetud laste problemaatika ulatust ja koguda kõnealuse problemaatika kohta kogu ELi hõlmavaid andmeid;

2.   kutsub liikmesriike üles astuma samme vanemate poolt päritoluriiki jäetud laste olukorra parandamiseks ning hariduse ja sotsiaalse arengu osas nende tavapärase arengu tagamiseks;

3.   kutsub liikmesriike üles looma koostöömehhanismid, mille abil hoida ära lahus ja üksteisest kaugel elamise kahjulikku mõju perekondadele ja eriti lastele;

4.   kutsub liikmesriike üles teavitama ümberasujaid paremini nende endi ja nende pereliikmete õigustest vaba liikumise osas ning samuti teabest, mis on olemas riigi ja Euroopa tasandil välismaal elamise ning muus liikmesriigis töötamise tingimuste kohta;

5.   kutsub komisjoni üles tegema kõikidele huvitatud osalistele ettepaneku kohaldada asjakohaselt juba olemasolevaid vahendeid nii ümberasujate kui ka nende päritoluriiki jäänud laste aitamiseks;

6.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaasama aktiivselt tööturu osapooli ja valitsusväliseid organisatsioone meetmetesse, mille eesmärk on parandada ümberasujate laste olukorda;

7.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule, Regioonide Komiteele, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning tööturu osapooltele.

Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2009. aasta resolutsioon Horvaatia 2008. aasta eduaruande kohta

P6_TA(2009)0133 B6-0104/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse nõukogus 3. oktoobril 2005. aastal vastu võetud otsust alustada ühinemisläbirääkimisi Horvaatiaga;

–   võttes arvesse oma 10. aprilli 2008. aasta resolutsiooni Horvaatiat käsitleva 2007. aasta eduaruande kohta(1);

–   võttes arvesse komisjoni poolt 5. novembril 2008. aastal avaldatud 2008. aasta eduaruannet Horvaatia kohta (SEK(2008)2694);

–   võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 2,

A.   arvestades, et Horvaatia on teinud olulisi edusamme kõigis kolmes valdkonnas, mille suhtes kehtivad Kopenhaageni kriteeriumid;

B.   arvestades, et tuleb teha jätkuvaid jõupingutusi nende märkimisväärsete saavutuste koondamiseks ja kohandamiseks, et vastu võtta ja läbi viia komisjoni aruandes ja käesolevas resolutsioonis käsitletud reformid;

C.   arvestades, et EL on astunud samme laienemisprotsessi kvaliteedi parandamiseks;

D.   arvestades, et komisjoni 6. novembri 2007. aasta teatises "Laienemisstrateegia ja peamised väljakutsed aastateks 2007–2008" (KOM(2007)0663) pannakse suurt rõhku ühinemisläbirääkimiste varajastest etappidest alates õigusriigi põhimõttele ja heale valitsemistavale, pöörates erilist tähelepanu korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastasele võitlusele, haldus- ja kohtureformile ning kodanikuühiskonna arendamisele;

E.   arvestades, et Horvaatiaga peetavate ühinemisläbirääkimiste lõpetamine 2009. aastal peab jääma kõikide osalevate poolte ühiseks eesmärgiks;

F.   arvestades, et tapmis- ja kallaletungijuhtumid 2008. aastal on rõhutanud vajadust hakata tõsiselt ja viivitamata tegelema korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevusega Horvaatias;

G.   arvestades, et ametisse on nimetatud uus siseminister, uus justiitsminister ja uus politseidirektor, kellele on tehtud ülesandeks tegeleda nende probleemidega,

Üldised tähelepanekud

1.   avaldab Horvaatiale kiitust heade tulemuste eest, mida Horvaatia on saavutanud 2008. aasta jooksul ELi liikmesuseks nõutavate õigusaktide vastuvõtmisel ja reformide läbiviimisel;

2.   tunneb erilist heameelt selle üle, et õigus- ja haldusnormide ühtlustamise meetmetega on lõpuks kaasnenud ka jõupingutused haldussuutlikkuse suurendamiseks ja parandamiseks, mis on selliste reformide läbiviimiseks hädavajalik;

3.   on veendunud, et on võimalik saavutada eesmärk lõpetada läbirääkimised 2009. aastal kooskõlas komisjoni avaldatud soovitusliku kavaga, tingimusel et Horvaatia valitsus teeb suuremaid jõupingutusi eelkõige ühinemisprotsessiga seotud tundlikumate küsimuste käsitlemiseks, sealhulgas võitluses organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni vastu, ja saavutab lõpuks nendes valdkondades püstitatud eesmärgid, aga ka tingimusel et nõukogu on valmis ja võimeline avama viivitamata kõik läbirääkimiste peatükid;

4.   kiidab heaks komisjoni soovituse, et nõukogu peaks moodustama ajutise tehnilise töörühma, kelle ülesandeks oleks ühinemislepingu projekti koostamine; ühtlasi soovitab, et see töörühm peaks töötama paralleelselt läbirääkimistega ning alustama seepärast oma tööga 2009. aasta esimesel poolel; lisaks väljendab heameelt selle üle, et komisjon kavatseb 2009. aasta jooksul esitada teatise, milles üksikasjalikult käsitletakse Horvaatia ELiga liitumise finantsmõju;

Poliitilised kriteeriumid

5.   väljendab rahulolu edusammude üle, mida on saavutatud oluliste dokumentide ja õigusaktide vastuvõtmisel konkreetsetes valdkondades, eriti mis puudutab diskrimineerimise vastu võitlemist, naiste õigusi, vähemuste õigusi ja põgenike tagasipöördumist; rõhutab, et nüüd on otsustava tähtsusega saavutatu kiire ja tõhus rakendamine;

6.   viitab siiski vajadusele jätkata avaliku halduse valdkonna reformimist ja viia sisse uus tasustamise süsteem ning vaadata põhjalikult läbi haldusmenetlused, et suurendada Horvaatia avaliku teenistuse läbipaistvust, usaldusväärsust ja depolitiseerimist; nõuab, et erilist tähelepanu pöörataks piirkondlikele ja kohalikele haldusasutustele, sest detsentraliseerimisprotsessi edu tagamiseks on oluline, et need asutused oleksid võimelised võtma endale uusi ülesandeid;

7.   rõhutab, kui oluline on tagada välisinvestoritele õiguskindlus ja võrdsus seaduse ees, ning sellega seoses nõuab, et Horvaatia ametivõimud lahendaksid viivitamata omandi tagastamise venimajäänud juhtumid kooskõlas Horvaatia konstitutsioonikohtu asjakohaste otsustega;

8.   on arvamusel, et kohtusüsteemis tuleb teha suuremaid jõupingutusi, et võidelda kohtuasjade kuhjumise ja väga pikaajaliste kohtumenetluste algpõhjustega, alustada kõiki kohtuliike hõlmavat tõsist ja põhjalikku kohtusüsteemi ümberkorraldamist, viia sisse objektiivne ja läbipaistev kohtunike valimise kord ning kohtunike individuaalsed hindamis- ja edutamiskriteeriumid, tagada sõjakuritegude käsitlemine ühtsete normide alusel ja etnilisest kuuluvusest sõltumata ning leida lõpuks võimalusi kohtualuse kohaloluta peetud kohtuistungite ja tehtud otsuste probleemi lahendamiseks tihedama piirkondliku koostöö abil;

9.   võtab teadmiseks endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu prokuröri avalduse, mille ta tegi 12. detsembril 2008. aastal ÜRO Julgeolekunõukogu ees ja milles ta märkis, et Horvaatia on vastanud prokuratuuri enamikule abitaotlustele, samas juhtis ta tähelepanu asjaolule, et teatud olulised sõjaväe dokumendid seoses Gotovina kohtuasjaga on jäänud saamata; nõuab, et Horvaatia valitsus suurendaks oma jõupingutusi, et teha need olulised dokumendid kriminaalkohtule kohe kättesaadavaks;

10.   kiidab heaks asjaolu, et Horvaatia valitsus on lõpuks võtnud lisameetmeid korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemiseks; rõhutab, et korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise ameti (USKOK) uurimis- ja jälitamistegevuse mahu suurenemisega peavad kaasnema samaväärsed jõupingutused politsei- ja kohtusüsteemis, kui selle tegevuse raames tahetakse tulemusi saavutada; on arvamusel, et kõikidel tasanditel tuleb rikkumised täielikult hukka mõista, samuti tuleb teha asjakohased otsused ja need ellu viia, k.a varade arestimine; väljendab sellega seoses heameelt asjaolu üle, et vastu on võetud õigusakt, mille kohaselt ajutiselt külmutatakse kõigi nende isikute varad, keda süüdistatakse korruptsioonis ja organiseeritud kuritegevuses;

11.   tunneb heameelt selle üle, et neljas erinevas kohtus avati ametlikult eraldi osakonnad võitluseks korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastu, ning et neisse osakondadesse määratud 60 kohtunikku on hoolikalt kontrollitud ja nad hakkavad saama olulisi rahalisi stiimuleid, mis kajastavad nende ülesannete keerulisust ja tundlikkust;

12.   kutsub eelnevaga seoses Horvaatia valitsust üles hoolt kandma selle eest, et politseile ja kohtusüsteemile tagatakse tegevusvabadus ja sõltumatus, aga ka inimressursid ja rahalised vahendid, mida nad vajavad oma volituste täitmiseks võitluses korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastu;

13.   tunneb heameelt Horvaatias valitseva ajakirjandusvabaduse üle, kuid juhib tähelepanu hiljutistele juhtumitele, kus hirmutati ja tapeti ajakirjanikke, kes tegelesid korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse uurimisega; palub politseil ja kohtul neid juhtumeid põhjalikult uurida ja süüdlased vastutusele võtta, et taastada riigis positiivne õhkkond ja tagada ühinemise poliitiliste kriteeriumide jätkuv täitmine; rõhutab sellega seoses vajadust igati kaitsta inimõigusi, mis ei ole poliitiliste läbirääkimiste teema;

14.   tunneb heameelt, et Horvaatia valitsus on vastu võtnud tegevuskava rahvusvähemusi käsitleva konstitutsioonilise seaduse rakendamiseks ning suurendanud rahastamist; nõuab, et tegevuskava rakendamisel teeksid Horvaatia ametivõimud tihedat koostööd vähemusi esindavate valitsusväliste organisatsioonidega; lisaks rõhutab, et vaja on pöörata tähelepanu vähemuste majanduslikele ja sotsiaalsetele õigustele, eriti mis puudutab nende juurdepääsu töökohtadele, ning töötada välja pikaajaline strateegia vähemuste töölevõtmiseks avalikku haldusesse ja kohtusüsteemi; nõuab, et rahvusvähemuste nõukogud oleksid kohalikest võimudest eelarveliselt sõltumatud, nii et neil oleks võimalik oma volitusi täiesti sõltumatult täita;

15.   väljendab heameelt Horvaatia vähemuste poliitika valdkonnas saavutatu üle, eelkõige asjaolu üle, et vähemustele on riigis tagatud nii haridusvõimalused kui ka parlamentaarne esindatus;

16.   tunneb heameelt jätkuvate edusammude üle vähemuste hariduse vallas; on siiski mures, et praegused struktuurid pigem säilitavad segregatsiooni kui püüavad erinevaid etnilisi rühmi integreerida (nt segaklasside abil); on samuti mures, eriti romide puhul, et selline kord võib kaasa tuua hariduse kehvema kvaliteedi, kui see on tavaklassides;

17.   võtab teadmiseks, et põgenike tagasipöördumiseks eelduste loomisel on saavutatud küll konkreetseid tulemusi, kuid jääb veel palju teha, et sellised tagasipöördumised oleksid püsivad, eriti mis puudutab endiste üürnike eluaset linnapiirkondades, kuid ka integratsiooni ja juurdepääsu tööturule; rõhutab, et tagasipöördumise programme on vaja on rakendada viisil, mis tagab sidususe muude sotsiaal- ja tööhõiveprogrammidega;

18.   tervitab üldiste diskrimineerimisvastaste õigusaktide vastuvõtmist ja peab nende sätete tegelikku rakendamist väga oluliseks; palub riigi ja kohaliku tasandi ametiasutustel mõista täielikult hukka rassivaenu ja muu vaenu juhtumid ning tagada niisuguste juhtumite korrakohane kohtulik läbivaatamine; lisaks kutsub riigiasutusi üles kaitsma seksuaalvähemuste õigusi;

Majanduslikud kriteeriumid

19.   näeb tööhõive suurenemises ja Horvaatia jätkuvas majanduslikus kasvus julgustavaid märke; viitab siiski püsivale suurele tööpuudusele noorte ja vähemuste hulgas ning mõjule, mida avaldavad kõrged toiduainete hinnad ja üldine inflatsioon tavakodanike elatustasemele;

20.   rõhutab, kui oluline on asuda vähendama kaubavahetusbilansi ja jooksevkonto kasvavat puudujääki ning välisvõlga, sest need nõrgendavad ja ohustavad Horvaatia majandust; rõhutab, et majanduskasvu praeguse taseme säilitamiseks ja Horvaatia järelejõudmiseks ELi liikmesriikidele tuleb struktuurireformid kiiremini läbi viia;

21.   juhib tähelepanu vajadusele edendada tihedas koostöös kõikide sidusrühmadega sellist poliitikat, mis ühitab energiavarustuse kindluse säästva arenguga; kutsub Horvaatia ametivõime üles täitma ELi kliimapaketis sätestatud eesmärke ning pöörama vajalikku tähelepanu energiatõhususele ja taastuvatele energiaallikatele eelkõige rannikualal; tuletab Horvaatiale meelde rahastamisvõimalusi, mida EL pakub selles osas Vahemeremaadele; väljendab heameelt, et vastu on võetud tegevuskava Kyoto protokolli rakendamiseks, ning kutsub ametivõime üles võtma kõiki asjakohaseid meetmeid, et tõhusalt vähendada tööstusheiteid;

Võime täita liikmesusest tulenevaid kohustusi

22.   on õigusaktide ühtlustamise tempoga üldiselt rahul; kuid arvab, et suuremat tähelepanu tuleks pöörata õigusaktide kvaliteedile; ergutab Horvaatia ametiasutusi tegema suuremaid jõupingutusi, et saavutada nõutav haldussuutlikkus, mis on vajalik ühenduse õigustiku rakendamiseks;

23.   kiidab heaks edusammud käimasolevas erastamisprotsessis terase- ja telekommunikatsioonitööstuses ning Horvaatia ametiasutuste otsuse kuulutada välja avalik pakkumine Horvaatia laevatehaste erastamiseks, mis peaks olema lõpule viidud 2009. aastaks, ja rõhutab, et laevatehaste müümisprotsess peab olema täiesti läbipaistev ja kooskõlas ELi konkurentsinõuetega; palub Horvaatia valitsusel võtta komisjoni toetusel vastu erimeetmed, mis korvaksid ümberstruktureerimise sotsiaalsed kulud; palub komisjonil ja nõukogul võtta arvesse praegust majandus- ja finantskriisi, kui vaadatakse üle edusamme, mida Horvaatia on saavutanud vajalike reformide elluviimisel;

24.   märgib, et põllumajanduse sektoris on edasiminek olnud ebaühtlane: kui olukord kvaliteedipoliitika ja mahepõllumajanduse alal on jõudsalt paranenud, siis maaelu arengu fondide vahendite kasutamist tuleks tõhustada; rõhutab, et suurem haldussuutlikkus ja põllumajanduse toetussüsteemide reform on vajalikud, et üleminek ELi ühise põllumajanduspoliitika süsteemile oleks sujuv ja ülemineku sotsiaalne mõju võimalikult väike;

25.   palub Horvaatia ametiasutustel ELi ühinemiseelsete fondide vahendid otstarbekalt ära kasutada ja valmistada ette nii riigi, piirkondliku kui ka kohaliku tasandi struktuurid ja vajalik oskusteave ELi struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi vahendite kasutamiseks;

Piirkondlik koostöö

26.   peab väga kahetsusväärseks, et ühinemisläbirääkimised on olnud pikka aega täiesti blokeeritud kahepoolsete küsimuste tõttu;

27.   rõhutab, et ühinemisläbirääkimiste edule ei tohiks kahepoolsed küsimused takistuseks olla, tingimusel et nende läbirääkimistega ei välistata kõnealuste küsimuste lõplikku lahendamist; palub siiski Horvaatia valitsusel ja naaberriikide valitsustel leida kiiresti lahendus kõigile oma probleemsetele küsimustele;

28.   rõhutab, et heanaaberlikud suhted on Euroopa integratsiooniprotsessi põhitegur, ning kutsub Horvaatiat ja tema naabreid üles aktiivselt edendama koostööd piirkonnas ja rohkem investeerima piiriülestesse koostööprojektidesse;

29.   tuletab meelde mitteametlikku kokkulepet, mille 26. augustil 2007 sõlmisid Horvaatia ja Sloveenia peaministrid ja mille sisuks on piirivaidluse esitamine rahvusvahelisele organile; tervitab Horvaatia ja Sloveenia valmisolekut võtta vastu komisjoni ettepanek tegutseda vahendajana ning on seisukohal, et vahendamise aluseks peab olema rahvusvaheline õigus; ootab selles kontekstis liitumisläbirääkimiste kiiret edasiminekut;

o
o   o

30.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning Horvaatia valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0120.

Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2009. aasta resolutsioon Türgi 2008. aasta eduaruande kohta

P6_TA(2009)0134 B6-0105/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni 5. novembril 2008. aastal avaldatud eduaruannet Türgi kohta (SEK(2008)2699);

–   võttes arvesse oma 27. septembri 2006. aasta resolutsiooni Türgi edusammude kohta ühinemise suunas(1), 24. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni ELi ja Türgi vaheliste suhete kohta(2) ning 21. mai 2008. aasta resolutsiooni Türgi 2007. aasta eduaruande kohta(3);

–   võttes arvesse Türgiga peetavate läbirääkimiste raamistikku, mis kiideti heaks 3. oktoobril 2005. aastal;

–   võttes arvesse nõukogu 18. veebruari 2008. aasta otsust 2008/157/EÜ, millega sätestatakse Türgi Vabariigiga loodud ühinemispartnerluse põhimõtted, prioriteedid ja tingimused(4) ("ühinemispartnerlus"), ning nõukogu varasemaid 2001., 2003. ja 2006. aasta otsuseid ühinemispartnerluse kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 2,

A.   arvestades, et ühinemisläbirääkimisi Türgiga alustati 3. oktoobril 2005. aastal pärast seda, kui nõukogu oli läbirääkimiste raamistiku heaks kiitnud, ning arvestades, et kõnealuste läbirääkimiste alustamisega käivitati pikaajaline protsess, mille tulemusi ei saa ette ennustada;

B.   arvestades, et Türgi on võtnud endale kohustusi seoses reformide, heanaaberlike suhete ja ELile järk-järgult lähenemisega, ning arvestades et kõnealuseid jõupingutusi tuleks pidada Türgi võimaluseks ajakohastuda;

C.   arvestades, et täielik vastavus Kopenhaageni kriteeriumidele ja ELi integratsioonivõime kooskõlas Euroopa Ülemkogu 2006. aasta detsembri kohtumise järeldustega on endiselt ELi kui ühistele väärtustele rajatud ühendusega ühinemise alus;

D.   arvestades komisjoni järeldust, et 2008. aastat iseloomustasid tugevad poliitilised pinged ning tugevast mandaadist hoolimata ei esitanud Türgi valitsus järjepidevat ja kõikehõlmavat poliitiliste reformide kava;

E.   arvestades, et Türgi ei ole siiani rakendanud EÜ ja Türgi assotsiatsioonilepingu ning selle lisaprotokolli sätteid;

F.   arvestades, et 2008. aastal avati neli läbirääkimiste peatükki,

1.   tunneb muret, kuna Türgi reformiprotsess on juba kolmandat aastat järjest pidevalt aeglustunud, ning kutsub Türgi valitsust üles tõestama oma poliitilist tahet 2005. aastal kohustuseks võetud reformiprotsessi jätkamiseks; rõhutab, et selline ajakohastamine on eelkõige Türgi enda huvides ja kasuks kogu Türgi ühiskonnale;

2.   on mures Türgi ühiskonna ja peamiste erakondade jätkuva polariseerumise pärast, mis on 2008. aasta jooksul süvenenud ning on mõjutanud negatiivselt poliitiliste institutsioonide toimimist ja reformiprotsessi;

3.   rõhutab, et poliitilised reformid moodustavad reformiprotsessi peamise osa, ning väljendab heameelt asjaolu üle, et Türgi valitsus koostas ja kinnitas ühenduse õigustiku ülevõtmise riikliku programmi;

4.   nõuab tungivalt, et erakondade juhid püüdleksid tõsiselt dialoogi poole ja lepiksid kompromissi nimel kokku reformikavas, et moderniseerida Türgit stabiilseks, demokraatlikuks, pluralistlikuks, ilmalikuks ja jõukaks ühiskonnaks, mis juhindub inimõiguste ja põhivabaduste austamisest ning tugineb õigusriigi põhimõtetele;

I Kopenhaageni kriteeriumide täitmine
Demokraatia ja õigusriigi põhimõtted

5.   peab kahetsusväärseks, et esialgne katse põhiseadust põhjalikult reformida lõppes vaidlusega pearäti küsimuse üle ning põhjustas ühiskonna veelgi suurema polariseerumise; kutsub Türgi valitsust üles jätkama tööd uue tsiviilpõhiseadusega, mis seaks inimõiguste ja põhivabaduste kaitse kesksele kohale, ning nõuab tungivalt, et valitsus tagaks erakondade ja kodanikuühiskonna ning etniliste ja usuliste vähemuste aktiivse kaasamise kõnealusesse põhiseaduse väljatöötamise protsessi;

6.   tunneb muret 2008. aastal algatatud ja parlamendi kahe erakonna tegevuse lõpetamist käsitleva kohtuasja pärast, eriti Demokraatliku Ühiskonna Partei (DTP) vastu suunatud siiani menetluses oleva kohtuasja pärast; rõhutab vajadust muuta esmajärjekorras erakondi käsitlevaid õigusakte, et viia need vastavusse Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ning Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni soovitustega;

7.   kutsub Türgi ametivõime üles võtma kõiki vajalikke meetmeid, et võimaldada kõikidel erakondadel, kes valimistel osalevad, olla esindatud valimiskomisjonis;

8.   peab kahetsusväärseks, et sõjaväe täieliku süsteemse tsiviiljärelevalve loomisel ning militaar- ja kaitsepoliitika parlamentaarse järelevalve tugevdamisel ei ole toimunud mingit arengut;

9.   võtab teadmiseks kohtureformi strateegia väljatöötamisel tehtud edusammud; juhib sellegipoolest tähelepanu tungivale vajadusele täiendavate süstemaatiliste jõupingutuste järele, et tõhustada kohtusüsteemi erapooletust ja professionaalsust eesmärgiga tagada, et kohtusüsteemi liikmed ei sekkuks poliitilisse arutellu ja austaksid Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni standardeid;

10.   peab kahetsusväärseks, et ombudsmani ametikoha loomisel ei ole toimunud mingit arengut; võtab teadmiseks konstitutsioonikohtu negatiivse otsuse ombudsmani seaduse kohta ning nõuab tungivalt, et Türgi valitsus taaskehtestaks võimalikult kiiresti vajalikud õigusaktid nimetatud ametikoha loomiseks, mida nii valitsus kui ka parlament on varem toetanud;

11.   peab kahetsusväärseks, et Türgi valitsus ei ole esitanud laiaulatuslikku korruptsioonivastast strateegiat; rõhutab vajadust tugevdada parlamentaarset järelevalvet riiklike kulutuste üle ja vajadust kontrollikoda käsitlevate uute õigusaktide järele;

12.   tunneb heameelt selle üle, et on alanud kohtuprotsess nende isikute üle, keda süüdistatakse kuulumises Ergenekoni kuritegelikku ühendusse; julgustab ametiasutusi jätkama juurdlust ja paljastama täielikult nimetatud ühenduse riigistruktuuridesse ulatuva võrgustiku; tunneb muret nimetatud kohtuasjas süüdistatavate kohtlemise kohta tulnud teadete pärast; nõuab tungivalt, et Türgi ametiasutused tagaksid neile õiglase kohtumõistmise ja jälgiksid rangelt õigusriigi põhimõtteid;

Inimõigused ning vähemuste austamine ja kaitse

13.   peab kahetsusväärseks, et Türgis ei kaitsta siiani täielikult sõnavabadust ja ajakirjandusvabadust; on seisukohal, et ajakirjandusvabadust demokraatlikus, pluralistlikus ühiskonnas ei toeta sage veebisaitide keelustamine ega surve avaldamine kriitilisele ajakirjandusele ja kohtuasjade algatamine kriitilise ajakirjanduse vastu; on samuti arvamusel, et 2008. aasta aprillis vastu võetud muudatus karistusseadustiku artikli 301 kohta ei olnud piisav, sest sellistele inimestele nagu mõttevabaduse eest 1995. aasta Sahharovi auhinna saanud Leyla Zanale esitatakse jätkuvalt süüdistusi rahumeelsete arvamuste avaldamise eest nimetatud artikli ja teiste karistusseadustiku, terrorismivastase seaduse või ajakirjandusseaduse artiklite alusel; kordab, et vajalik on artikli 301 tühistamine ning karistusseadustiku ja teiste selliste seaduste põhjalik reform, mida kasutatakse meelevaldselt rahumeelsete arvamuste piiramiseks, et tagada sõnavabaduse täielik austamine kooskõlas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni standarditega;

14.   tervitab justiitsminister Mehmet Ali Sahini poolt valitsuse nimel edastatud vabandusi vanglas halva kohtlemise tõttu surnud Engin Ceberi perekonnale; ühineb Türgi parlamendi inimõigustekomisjoni murega kohtusüsteemi suutmatuse pärast esitada süüdistusi piinamise ja halva kohtlemise juhtumite kohta, mille arv pidevalt suureneb; kutsub Türgi valitsust üles tegema täiendavaid süstemaatilisi jõupingutusi, et teha lõpp piinamistele ja väärkohtlemisele ametlikes kinnipidamiskohtades ja mujal ning karistamatusetundele; rõhutab seoses sellega, et ÜRO piinamisvastase konventsiooni fakultatiivprotokolli ratifitseerimine ja rakendamine suurendaks märkimisväärselt nimetatud jõupingutuste usaldusväärsust; tunneb samuti muret politsei liigse jõukasutuse pärast avalikel meeleavaldustel;

15.   tunneb heameelt Türgi Rahvusassamblee inimõiguste uurimiskomisjoni tehtud töö üle vanglates toimuvate piinamiste ja väärkohtlemise ning ajakirjanik Hrant Dinki mõrva uurimisel; nõuab tungivalt, et Türgi ametivõimud võtaksid järelmeetmeid komisjoni aruannete tulemuste ja ka peaministri kontrollikomisjoni aruande alusel; on samuti seisukohal, et arutades teisi lahendamata kohtuasju, nagu Hrant Dinki mõrv, tuleks suhtuda tõsisemalt Ergenekoni võimalikku osalusse;

16.   tervitab sihtasutuste seaduse vastuvõtmist 2008. aasta veebruaris ja tunnustab komisjoni hinnangut, et sihtasutuste seaduses keskendutakse mitmele olulisele omandiga seotud küsimusele, mis puudutavad kogukondi, mille liikmed ei ole moslemid; nõuab tungivalt, et Türgi valitsus tagaks, et seadust rakendatakse kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, ning tegeleks siiani lahendamata probleemiga, mis on seotud vara konfiskeerimise ja kolmandatele isikutele müümisega ning enne uute õigusaktide jõustumist liidetud sihtasutuste varade probleemiga;

17.   kordab, et endiselt on vaja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga kooskõlas loodud õiguslikku raamistikku, et võimaldada kõikidel usukogukondadel toimida liigsete piiranguteta, eelkõige nende õigusliku seisundi, vaimulike koolituse, hierarhia valimiste, usuõpetuse ja pühakodade rajamise osas; julgustab Türgi ametivõime, kõiki erakondi, kodanikuühiskonda ja asjaomaseid kogukondi looma keskkonda, mis toetab reaalselt usuvabaduse täielikku austamist; kordab nõudmist taasavada viivitamatult kreeka õigeusu Halki seminar ja hakata avalikult kasutama oikumeenilise patriarhi vaimulikutiitlit; tervitab valitsuse hiljutisi algatusi ning valitsuse ja aleviitide juhtide vahelisi kestvaid kõnelusi pikaajaliste probleemide üle, näiteks aleviitide pühakojad ja memoriaali püstitamine Sivase veresauna mälestamiseks, ning kutsub Türgi valitsust üles viivitamata nende probleemidega tegelema ja muutma riiklikud religioonikursused mittekohustuslikuks; väljendab kahetsust Püha Gabrieli Süüria õigeusu kloostri sundvõõrandamise üle Tur Abdinis ja kloostri esindajate vastu algatatud kohtumenetluste üle;

18.   nõuab tungivalt, et Türgi valitsus teeks esmajärjekorras poliitilise algatuse kurdi küsimuse lõplikuks lahendamiseks ning keskenduks seejuures kurdi päritolu kodanike majanduslikele ja sotsiaalsetele võimalustele, ning parandaks märkimisväärselt nende kultuurilisi õigusi, sealhulgas tegelikke võimalusi õppida kurdi keelt riigi- ja erakoolides ning kasutada seda ringhäälingus ja avalikele teenustele juurdepääsuks, ja lubaks ametisse valitud ametnikel kasutada valijatega suheldes türgi keelele lisaks teist keelt; tunneb heameelt ööpäevaringse kurdikeelse avalik-õigusliku telekanali käivitamise üle 1. jaanuaril 2009. aastal;

19.   mõistab hukka Kurdistani Töölispartei (PKK) ja muude terrorirühmituste vägivallateod Türgi pinnal; väljendab uuesti solidaarsust Türgiga riigi terrorismivastases võitluses ja kutsub PKKd veel kord üles viivitamata relvarahu välja kuulutama ja sellest tingimusteta kinni pidama;

20.   nõuab tungivalt, et DTP ja kõik selle valitud liikmed eemalduksid selgelt terroristlikust PKKst ning selle kasutatavast vägivallast, ning palub kõikidel erakondadel osaleda lahenduse leidmises, mis suurendaks Türgi riigi stabiilsust, jõukust ja usaldusväärsust;

21.   märgib, et Türgi valitsus on otsustanud viia lõpule Kagu-Anatoolia projekti (GAP) Türgi kaguosa arendamiseks; juhib siiski tähelepanu projekti sotsiaalsetele, ökoloogilistele, kultuurilistele ja geopoliitilistele tagajärgedele, sealhulgas naaberriikide Iraagi ja Süüria veevarudele avalduvale mõjule, ning kutsub valitsust üles võtma neid küsimusi täielikult arvesse, kaitsma mõjutatud elanikkonna õigusi ning tagama plaani edasiarendamisel tihedat koostööd kohalike ja piirkondlike ametiasutustega; kutsub komisjoni üles esitama uurimust GAPi ja selle tagajärgede kohta;

22.   kordab, et Euroopa pluralismi ja mitmekesisuse väärtuseid hõlmaval Lausanne'i lepingul (1923) põhinev vähemuste määratlus on palju laiem kui see, mille Türgi on vastu võtnud; on mures jätkuva vähemustevastase vaenulikkuse ja vägivalla pärast; on mures, et Türgi ei ole teinud edusamme, et tagada kultuuride mitmekesisus ning toetada vähemuste austamist ja kaitset kooskõlas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni standarditega; nõuab tungivalt, et Türgi valitsus alustaks ammu oodatud dialoogi OSCE rahvusvähemuste ülemvolinikuga seoses selliste küsimustega nagu vähemuste kaasamine avalikku ellu ja saadete edastamine vähemuskeeltes;

23.   kutsub Türgi valitsust üles võtma meetmeid organisatsioonide ja rühmituste vastu, kes õhutavad vaenulikkust vähemuste suhtes, ja kaitsma kõiki neid, keda ähvardatakse ja kes oma elu pärast kardavad ning tegema samal ajal järjekindlaid jõupingutusi sellise keskkonna loomiseks, mis soodustab põhiliste inimõiguste ja põhivabaduste täielikku austamist;

24.   kutsub Türgi valitsust üles otsima lahendusi, et säilitada Türgi saartel Gökçeada (Imvros) ja Bozcaada (Tenedos) kaks kultuuri, ning tegelema kreeka vähemuse hariduse ja omandiõigusega seotud probleemidega;

25.   tunneb heameelt "naiste ja meeste võrdsete võimaluste komisjoni" loomise üle Türgi parlamendis; tunneb heameelt komisjoni hinnangu üle selle kohta, et õiguslik raamistik, millega tagatakse naiste õigused ja sooline võrdõiguslikkus, on üldjoontes valmis; nõuab siiski tungivalt, et Türgi valitsus tagaks raamistiku rakendamise, et see mõjutaks positiivselt naiste olukorda Türgis; juhib tähelepanu eelolevatele kohalikele valimistele kui võimalusele parandada naiste vähest esindatust poliitikas;

26.   on mures nn aumõrvade järjest suureneva arvu pärast Türgis ning kutsub Türgi ametivõime ja kodanikuühiskonda üles tõhustama jõupingutusi, et ennetada kõnealuseid mõrvu, koduvägivalda ja sundabielusid; väljendab heameelt varjupaikade arvu suurenemise üle, kuid nõuab tungivalt tõhusat ja jätkusuutlikku poliitikat eelarve- ja personaliküsimustes ning toetust naistele ja nende lastele pärast varjupaigast lahkumist; palub Türgi valitsusel võidelda tihedas koostöös ELi liikmesriikidega naistega kaubitsemise vastu;

27.   tunneb heameelt ülemkohtu otsuse üle mitte toetada huvirühma Lambda Istanbul keelustamist; nõuab tungivalt, et valitsus tagaks võrdõiguslikkuse, olenemata soost, rassilisest või etnilisest päritolust, usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest;

Toimiva turumajanduse olemasolu

28.   tervitab komisjoni hinnangut, milles Türgi liigitatakse toimiva turumajandusega riigiks;

29.   märgib, et kuigi Türgi majanduskasv aeglustus 2008. aastal, näitas riigi üldine majandustegevus, et Türgi majanduse alused ja taastumisvõime on paremas seisus kui mõned aastad tagasi; märgib, et ülemaailmse finantskriisi mõju Türgi pangandussüsteemile on siiani olnud piiratud, kuid tunneb muret kriisi mõju pärast majanduskasvule; palub komisjonil anda täpselt aru kriisi tagajärgedest Türgi majandusele; julgustab Türgi valitsust jätkama tihedat koostööd Rahvusvahelise Valuutafondi ning teiste rahvusvaheliste ja Euroopa finantsasutustega;

Võime täita liikmesusest tulenevaid kohustusi

30.   peab kahetsusväärseks, et mitu Türgi võetud EÜ ja Türgi tolliliiduga seotud kohustust on täitmata ning see kahjustab kahepoolseid kaubandussuhteid;

31.   märgib, et tolliliit kohustab Türgit pidama läbirääkimisi ja sõlmima vabakaubanduslepinguid kolmandate riikidega, kellega EL on vabakaubanduslepingud sõlminud; kutsub nõukogu ja komisjoni üles kaasama Türgit eelseisvate ELi ja kolmandate riikide vaheliste vabakaubanduslepingute mõju hindamise uuringutesse ning parandama veelgi teabe edastamist ELi seisukoha ja vabakaubanduslepingute alaste läbirääkimiste hetkeolukorra kohta;

32.   peab kahetsusväärseks, et Türgi valitsus ei ole veel täielikult rakendanud EÜ ja Türgi assotsiatsioonilepingu ning selle lisaprotokolli sätteid; tuletab meelde, et kui Türgi jätab 2009. aasta detsembriks kohustused täitmata, mõjutab see oluliselt läbirääkimiste kulgu; kutsub nõukogu üles jälgima ja läbi vaatama ühenduse ja selle liikmesriikide 21. septembri 2005. aasta deklaratsiooniga hõlmatud valdkondades tehtavaid edusamme vastavalt oma 11. detsembri 2006. aasta järeldustele;

33.   avaldab Türgile tunnustust tema edusammude eest hariduse ja kultuuri valdkonnas; kordab, et kõigi juurdepääsu tagamine haridusele ei ole mitte üksnes hea strateegia vähemuste kaasamiseks, vaid on ka jõuka ja modernse ühiskonna alus; näeb plaanis avada Türgi ülikoolides Armeenia ja Kurdi õpingute osakonnad hea tahte märki, millele peavad järgnema konkreetsed meetmed;

II Heaolu suurendamine
Sotsiaalse ühtekuuluvuse ja heaolu suurendamine

34.   juhib tähelepanu sellele, et sotsiaalse suunitlusega turumajandus on sotsiaalselt sidusa ühiskonna alus ning stabiilsuse ja heaolu üks oluline tegur; tervitab seoses sellega sotsiaalkindlustuse ja üldise ravikindlustuse seaduse vastuvõtmist kui panust Türgi ühiskonna sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks;

35.   tunneb heameelt ka selle üle, et Türgi parlament võttis 2008. aasta mais vastu tööhõivepaketi, mille eesmärk on toetada naiste, noorte ja puudega inimeste töövõimalusi; on siiski mures jätkuvalt nõrga tööturu pärast, sest see hõlmab ainult 43% tööealisest elanikkonnast, ning on eelkõige mures naiste üldise tööhõive languse pärast; julgustab Türgi valitsust võtma täiendavaid meetmeid, et lahendada varimajanduse probleemi;

36.   kordab oma nõudmist, et Türgi valitsus võtaks täiendavaid konkreetseid meetmeid, et suurendada naiste mõjuvõimu poliitilises, majanduslikus ja sotsiaalses sektoris, näiteks ajutiste meetmete abil, millega suurendatakse nende aktiivset osalust poliitikas; juhib tähelepanu vajadusele võtta tõhusaid meetmeid, et lihtsustada naiste juurdepääsu haridusele, mis on endiselt OECD riikide hulgas kahjuks kõige piiratum;

37.   võtab teadmiseks tervisekaitse valdkonnas tehtud edusammud; kuid on mures, et vaimse tervise osas ei ole edusamme tehtud; nõuab tungivalt, et Türgi ametiasutused eraldaksid rohkem ressursse vaimse tervise raviks ja lahendaksid probleemi, mis on seotud vaimse puudega inimeste ebapiisava üldarstiabi ja raviga vaimuhaiglates ja taastusravikeskustes; nõuab, et puuetega laste ja täiskasvanute kohtlemisel hooldusasutustes austataks täielikult nende õigusi;

38.   peab kahetsusväärseks, et ei ole tehtud edusamme ametiühingute õigusi käsitlevate õigusaktide muutmisel, ning kutsub Türgi parlamenti üles võtma kooskõlas Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioonidega vastu uue ametiühinguid käsitleva seaduse; peab kahetsusväärseks, et hoolimata asjaolust, et ametiühingute moodustamist ja liikmesust käsitlevad õigusaktid muudeti 2004. aastal leebemaks, kehtivad ametiühingute tegevusele jätkuvalt piirangud; kutsub Türgi ametivõime üles leidma koos ametiühingutega lahendust, mis võimaldab rahumeelsete meeleavalduste toimumist 1. mail Taksimi väljakul Istanbulis vastavalt ühinemisvabadusele;

39.   juhib järjekordselt tähelepanu vajadusele tegeleda Türgi eri piirkondade ning maa- ja linnapiirkondade vaheliste suurte arenguerinevustega, mis on peamiseks takistuseks Türgi ühiskonna jõukuse saavutamisel; peab seega kahetsusväärseks, et Türgi valitsus ei ole siiani esitanud kõikehõlmavat strateegiat nimetatud probleemiga tegelemiseks, ning on pettunud, et komisjon ei ole esitanud mingit teavet ELi panuse kohta nimetatud strateegia kavandamisel ühinemiseelse abi rahastamisvahendi raames, nagu parlament oli oma eespool nimetatud 21. mai 2008. aasta resolutsioonis nõudnud;

III Heanaaberlike suhete arendamine

40.   rõhutab vajadust leida Küprose küsimusele terviklik lahendus, mis põhineks ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonidel ja Euroopa Liidu aluspõhimõtetel; tervitab mõlema poole kahe poliitilise juhi võetud uut kohustust saavutada lahendus läbirääkimiste teel ja toetab praegu toimuvaid otseseid läbirääkimisi kahe Küprose kogukonna juhtide vahel ja kiidab heaks ükskõik millise kokkuleppe, milleni nad jõuavad, kui see on vastavuses ELi aluspõhimõtetega, kaasa arvatud nelja põhivabadusega, välja arvatud ajutised üleminekud nendest, ning kui see kiidetakse rahvahääletusel heaks; kutsub Türgit üles looma läbirääkimisteks sobivat õhkkonda ning viima selle nimel välja Türgi väed ja võimaldama kahel juhil pidada vabalt läbirääkimisi oma riigi tuleviku üle;

41.   kutsub Türgit üles täitma oma rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi, ÜRO Julgeolekunõukogu asjakohaseid resolutsioone ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust neljandas riikidevahelises kohtuasjas Küpros v. Türgi, mis käsitleb teadmata kadunud isikute saatuse uurimist; nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid kutsuksid Türgit üles võtma asjakohaseid meetmeid valdkonnas, mis on peamiselt humanitaarküsimus;

42.   ergutab tihedamat piiriülest koostööd kohalike asutuste, ettevõtjate ja teiste kohalike partnerite vahel naaberriikide, ELi liikmesriikide Kreeka ja Bulgaariaga;

43.   tunneb heameelt viimase aasta jooksul toimunud Türgi ja Iraagi ametivõimude vahelise teabevahetuse ja koostöö üle, sealhulgas kontaktide üle Türgi ja Kurdistani piirkondliku valitsuse vahel Põhja-Iraagis; julgustab nimetatud ametivõime tegema veelgi tihedamat koostööd eesmärgiga kindlustada, et Iraagi territooriumilt tehtavate terrorirünnakute ennetamine oleks Iraagi kohustus, et tagada stabiilsus ja aidata kaasa kogu Türgi ja Iraagi naabruspiirkonna majandusarengule; tuletab meelde oma varasemaid nõudmisi Türgi valitsusele austada terrorismivastaseid operatsioone korraldades Iraagi territoriaalset terviklikkust, inimõigusi ja õigusriigi põhimõtteid ning tagada, et operatsioonides ei hukkuks tsiviilelanikke;

44.   väljendab heameelt president Güli 2008. aasta septembris toimunud Armeenia visiidi üle, mis leidis aset president Sarkisjani kutsel, ning loodab, et see aitab tõepoolest kujundada õhkkonda, mis soosiks nende kahe riigi vaheliste suhete normaliseerumist; kutsub Türgi valitsust üles taasavama piiri Armeeniaga ning taastama Armeeniaga täielikult majandus- ja poliitilised suhted; kutsub Türgi ja Armeenia valitsust veel kord üles alustama lepitusprotsessi, mis käsitleks nii tänapäeva kui ka minevikku ja võimaldaks avameelset ja avatud arutelu minevikusündmuste üle; kutsub komisjoni üles leppimisprotsessi hõlbustama;

45.   hindab Türgi ja Kreeka valitsuse jätkuvaid jõupingutusi kahepoolsete suhete parandamiseks; kordab, et Türgi Rahvusassamblee 1995. aastal välja kuulutatud casus belli tühistamine oleks oluline tõuge nimetatud suhete edasiseks paranemiseks; tuletab meelde Türgi kohustust hoida heanaaberlikke suhteid ning kutsub Türgi valitsust üles tegema tõsiseid ja aktiivseid jõupingutusi, et lahendada kõik lahtised tüliküsimused rahumeelselt ning kooskõlas ÜRO põhikirja, muude asjakohaste rahvusvaheliste konventsioonide ning kahepoolsete lepingute ja kohustustega;

IV ELi ja Türgi kahepoolse koostöö tugevdamine

46.   kutsub nõukogu üles kaaluma läbirääkimiste avamise kiirendamist selliste peatükkide puhul, milles Türgi on komisjoni hinnangul täitnud avamise tingimused;

47.   tunnustab Türgi soovi saada Euraasia energiakeskuseks ning rolli, mida Türgi võiks etendada Euroopa energiavarustuse kindlusesse panustamisel; kiidab Türgit edusammude eest energia valdkonnas; tuletab meelde oma eespool nimetatud 24. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni, millega toetati läbirääkimiste alustamist kõnealuse peatüki üle, ning peab kahetsusväärseks, et nõukogus ei ole selle suhtes kokkuleppele jõutud; ergutab Türgit liituma Euroopa Energiaühendusega täieõigusliku liikmena, et tugevdada ELi ja Türgi vahelist energiakoostööd, mis tooks kasu kõikidele osapooltele; kutsub Türgit üles toetama täielikult Nabucco torujuhtme projekti, mis on Euroopa esmatähtis projekt, ning loodab, et peatselt sõlmitakse riikidevaheline leping torujuhtme tegevuse alustamise osas;

48.   võtab teadmiseks rände ja varjupaiga valdkonnas tehtud edusammud; peab siiski kahetsusväärseks, et Türgi ei ole 2006. aasta detsembrist alates jätkanud EÜga läbirääkimisi tagasivõtulepingu üle, mille allkirjastamine on üks viisalihtsustuslepingu tingimus; ning kutsub Türgi valitsust üles tegema tihedamat koostööd ELiga rände juhtimisel, sealhulgas rakendama nõuetekohaselt kehtivaid liikmesriikidega sõlmitud kahepoolseid tagasivõtulepinguid ja protokolle; märgib, et ELi viisanimekirjade ühtlustamisel ei ole edusamme tehtud; kutsub komisjoni ja Türgi valitsust üles alustama läbirääkimisi viisalihtsustuslepingu üle; nõuab tungivalt, et liikmesriigid leevendaksid bona fide reisijatele, nagu üliõpilased, teadlased või ettevõtjad, viisade andmise piiranguid; nõuab varjupaigataotlejate ja pagulaste inimõiguste täielikku austamist, sealhulgas ÜRO pagulaste ülemkomissari piiramatut juurdepääsu kõikidele kinnipidamiskeskustele;

49.   tunneb heameelt selle üle, et 2008. aasta septembris algatati uue põlvkonna projektid, mille eesmärk on tõhustada dialoogi Türgi ja ELi kodanikuühiskonna vahel; palub komisjonil anda aru tegevuste kohta, mida on viidud läbi ELi ja Türgi kodanikuühiskonna dialoogi raames; kordab oma üleskutset Türgi valitsusele kaasata kodanikuühiskond aktiivsemalt reformiprotsessi;

50.   märgib, et komisjon kavatseb koostada mõjuhinnangud ainult teatavate poliitikavaldkondade kohta(5) nõuab tungivalt, et komisjon koostaks laiaulatuslikuma mõjuhinnangu 2004. aastal esitatud mõjuhinnangu järelmeetmena ning esitaks selle viivitamata parlamendile;

51.   palub Türgi valitsusel ja kohtuorganitel teha paremat koostööd ELi liikmesriikide ja asutustega kohtuasjades, mille puhul ELi kodanikud ja elanikud on olnud pettuse ohvrid, nagu nn roheliste fondide (Türgis asuvad islami investeerimisfondid) kohtuasjas ja Deniz Feneri (Saksamaal asuv heategevusfond) kohtuasjas;

Koostöö rahvusvahelistes ja globaalsetes küsimustes

52.   hindab Türgi jõupingutusi anda oma panus lahenduste leidmiseks mitmetes maailma kriisipiirkondades, eelkõige Lähis-Idas ja Lõuna-Kaukaasias ning samuti seoses suhetega Afganistani ja Pakistani vahel; tunneb heameelt eelkõige Türgi aktiivse ja konstruktiivse sekkumise üle Venemaa ja Gruusia konflikti eesmärgiga edendada Lõuna-Kaukaasias rahu ja stabiilsust, eriti tema ettepaneku kaudu luua Kaukaasia stabiilsuse ja koostöö platvorm; kutsub nõukogu ja komisjoni üles tugevdama koostööd Türgiga ning otsima koostoimet ELi ja Türgi lähenemisviiside vahel kõnealuste piirkondade osas;

53.   õnnitleb Türgit ÜRO Julgeolekunõukogusse valimise puhul ning julgustab Türgi valitsust kasutama ÜROs sellist lähenemisviisi, mis on hoolikalt kooskõlastatud ELi seisukohaga;

54.   tunneb heameelt Kyoto protokolli ratifitseerimise üle Türgi parlamendis;

55.   tunneb heameelt Türgi panuse üle Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika ning NATO operatsioonidesse; peab sellegipoolest kahetsusväärseks, et NATO ja ELi strateegiline koostöö, mis väljuks Berlin Plus-lepingute raamidest, on tõkestatud Türgi vastuseisu tõttu, millel on negatiivsed tagajärjed operatsioonides osalevate ELi töötajate kaitsele, ning nõuab tungivalt, et Türgi loobuks oma vastuseisust nii kiiresti kui võimalik; kutsub nõukogu üles konsulteerima Türgiga kui ühe suurema vägedega varustajaga Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika planeerimis- ja otsustamisetappides;

56.   kutsub Türgi valitsust üles kirjutama alla Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuudile ja esitama selle ratifitseerimiseks, millega täiendavalt suurendataks Türgi panust ja osalust globaalses mitmepoolses süsteemis;

o
o   o

57.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Nõukogu peasekretärile, Euroopa Inimõiguste Kohtu presidendile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Türgi Vabariigi valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 306 E, 15.12.2006, lk 284. (2) ELT C 263 E, 16.10.2008, lk 452. (3) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0224. (4) ELT L 51, 26.2.2008, lk 4. (5) Euroopa Komisjon: Euroopa Parlamendi õigusloomega mitteseotud resolutsioonidel põhinevad meetmed – mai II 2008.

Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2009. aasta resolutsioon endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi 2008. aasta eduaruande kohta

P6_TA(2009)0135 B6-0106/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse 19.–20. juunil 2003. aastal Thessalonikis kokku tulnud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldusi, milles lubati kõikidele Lääne-Balkani riikidele ühinemist Euroopa Liiduga;

–   võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 7. aprilli 1993. aasta resolutsiooni S/RES/817 ja 18. juuni 1993. aasta resolutsiooni S/RES/845;

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 16. detsembri 2005. aasta otsust anda endisele Jugoslaavia Makedoonia Vabariigile ELi kandidaatriigi staatus ning Euroopa Ülemkogu 15.–16. juuni 2006. aasta ja 14.–15. detsembri 2006. aasta kohtumiste eesistujariigi järeldusi;

–   võttes arvesse 1995. aasta vahelepingut Kreeka Vabariigi ja endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi vahel;

–   võttes arvesse ELi–Lääne-Balkani riikide deklaratsiooni, mille kiitsid 11. märtsil 2006. aastal Salzburgis ühehäälselt heaks kõikide ELi liikmesriikide ja Lääne-Balkani riikide välisministrid;

–   võttes arvesse ELi ja endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi stabiliseerimis- ja assotsiatsiooninõukogu 24. juulil 2007. aastal toimunud neljanda kohtumise järeldusi;

–   võttes arvesse viisalihtsustus- ja tagasivõtulepingute sõlmimist ELi ja endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi vahel 18. septembril 2007;

–   võttes arvesse nõukogu 18. veebruari 2008. aasta otsust 2008/212/EÜ, millega sätestatakse endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigiga loodud ühinemispartnerluse põhimõtted, prioriteedid ja tingimused(1);

–   võttes arvesse Brdos tehtud avaldust "Uus keskendumine Lääne-Balkanile", mille esitas ELi eesistuja 29. märtsil 2008, rõhutades vajadust anda Thessaloniki arengukavale ja Salzburgi deklaratsioonile uut hoogu;

–   võttes arvesse komisjoni 2008. aasta eduaruannet endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi kohta (SEK(2008)2695);

–   võttes arvesse oma 10. juuli 2008. aasta resolutsiooni komisjoni 2007. aasta laienemisstrateegia dokumendi kohta(2);

–   võttes arvesse oma 23. aprilli 2008. aasta resolutsiooni endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi 2007. aasta eduaruande kohta(3);

–   võttes arvesse ELi ja endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi parlamentaarse ühiskomisjoni 29.–30. jaanuari 2007. aasta ja 26.–27. novembri 2007. aasta soovitusi;

–   võttes arvesse oma 24. oktoobri 2007. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Ühenduse ja endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi vahelise lühiajaliste viisade väljastamise lihtsustamise lepingu sõlmimise kohta(4);

–   võttes arvesse oma 24. oktoobri 2007. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Ühenduse ja endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi vahelise tagasivõtulepingu sõlmimise kohta(5);

–   võttes arvesse nõukogu 8. novembri 2007. aasta otsust 2007/824/EÜ Euroopa Ühenduse ja endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi vahelise viisade väljastamise lihtsustamise lepingu sõlmimise kohta(6);

–   võttes arvesse nõukogu 8. novembri 2007. aasta otsust 2007/817/EÜ Euroopa Ühenduse ja endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi vahelise ebaseaduslikult riigis elavate isikute tagasivõtmise lepingu sõlmimise kohta(7);

–   võttes arvesse ELi ja endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi viienda parlamentaarse ühiskomisjoni 28. novembri 2008. aastal vastu võetud lõppdeklaratsiooni;

–   võttes arvesse komisjoni 5. novembri 2008. aasta teatist "Laienemisstrateegia ja peamised väljakutsed aastatel 2008–2009" (KOM(2008)0674) ja 9. detsembril 2008. aastal kokku tulnud üldasjade ja välissuhete nõukogu järeldusi;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 2,

A.   arvestades, et komisjoni 2007. aasta laienemisstrateegia dokumendis peetakse eriti oluliseks – alates selle strateegia algetapist – õigusriiki ja head valitsemistava, eelkõige seoses korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse, haldus- ja kohtureformi ja kodanikuühiskonna arendamisega;

B.   arvestades, et EL on asunud laienemisprotsessi kvaliteeti parandama;

C.   arvestades, et ühe ELi liikmesriigi, nimelt Kreeka ja endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi vahel on käimas ÜRO egiidi all toimuvad läbirääkimised, mille eesmärk on kandidaatriigi nimeküsimuse lahendamine mõlemale poolele sobival viisil; arvestades, et endiselt on kõige olulisem heanaaberlike suhete tagamine ning läbirääkimiste teel mõlemaid pooli rahuldava lahenduse leidmine naabritevahelistele vaidlustele kooskõlas 11. märtsi 2006. aasta Salzburgi deklaratsiooniga,

1.   väljendab heameelt asjaolu üle, et endise Jugoslaavia makedoonia Vabariigi valitsuserakondi ja opositsiooni ühendab soov täita Kopenhaageni kriteeriumid ELi liikmeks saamisel ning ühineda esimesel võimalusel ELiga, mida laialdaselt toetab kodanikuühiskond ja avalik arvamus; sellega seoses rõhutab, et küsimus pole mitte väljastpoolt kehtestatud nõudmiste täitmises, vaid eelkõige kandidaatriigile endale parema tuleviku kindlustamises;

2.   kinnitab oma täielikku toetust endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi ja kõikide teiste Lääne-Balkani riikide väljavaadetele saada ELi liikmeks, mis piirkonna stabiilsuseks, leppimiseks ja rahumeelseks tulevikuks väga oluline;

3.   väljendab heameelt asjaolu üle, et seitse aastat pärast Ohridi lepingut võttis riigi parlament vastu seaduse keelte kasutamise kohta halduses ja hariduses; väljendab eelkõige heameelt kõrghariduse omandamise laiendatud võimaluste üle, sest mitmes linnas on avatud uusi teaduskondi, sealhulgas selliseid, mille õppekava on mitmes eri keeles; märgib, et on paranenud vähemuses olevate kogukondade võrdne esindatus, eelkõige avalikus halduses, politseis ja relvajõududes;

4.   tunnustab edu, mida riik on saavutanud viisavabadust käsitlevas dialoogis, eelkõige suurt hulka väljastatud biomeetrilisi reisi- ja isikut tõendavaid dokumente, integreeritud piirihalduse süsteemi rakendamist ja riikliku viisainfosüsteemi kasutuselevõttu; märgib rahuloluga edu, mida on saavutatud inimkaubanduse, ebaseadusliku rände ja korruptsiooni vastases võitluses, ning kutsub valitsust üles jätkama pingutusi kõnealuses valdkonnas; väljendab heameelt ELiga sõlmitud tagasivõtulepingu rakendamise üle ja nõuab tihedamat koostööd Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuriga (Frontex), Euroopa Politseiametiga (Europol) ja Euroopa Liidu õigusalase koostöö üksusega (Eurojust); märgib raskusi, millega seisavad silmitsi endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi kodanikud, kuna üks ELi liikmesriik ei tunnusta nende passe; ja kutsub saavutatud edu arvesse võttes komisjoni üles võimalikult kiiresti esitama nõukogule soovituse lihtsustada viisarežiimi endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi kodanikega ja kaotada viisanõuded;

5.   tunnustab endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi valitsuse majandusvaldkonnas tehtud pingutusi, mille tulemusena on saavutatud märkimisväärset edu majanduskriteeriumide täitmisel ja suunatud sellega riiki toimiva turumajanduse poole; väljendab heameelt eelkõige maksude tasumise lihtsustamise, koondregistri reformi, väliskaubanduse hõlbustamise ja bürokraatia vähendamise üle; julgustab valitsust jätkama oma poliitikaid, mille eesmärk on stabiilne SKP kasv, madal inflatsioonimäär, eelarvedistsipliin ja üldise ettevõtluskeskkonna tugevdamine;

6.   märgib, et pärast korduvaid katseid segada 1. juunil 2008 toimunud parlamendivalimisi, eelkõige riigi loodeosas, võttis valitsus tõhusaid meetmeid, korraldades osalised kordusvalimised ja jälgides teraselt valimiste käiku, et saada täpsed valimistulemused; väljendab heameelt selle üle, et on alustatud kohtumenetlusi, mille eesmärk on karistada valimiste korra rikkujaid; tunnustab seda, et vastu on võetud valimisseaduse muudatused, mis on suuremas osas kooskõlas Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon ja Demokraatlike Institutsioonide ja Inimõiguste Büroo soovitustega, ning on veendunud, et edaspidi, näiteks märtsis 2009 toimuvatel presidendi- ja kohalike omavalitsuste valimisel, tehakse valimiste häirimise vältimiseks kõik jõupingutused;

7.   väljendab heameelt saavutatud edu üle ühinemiseelse rahastamisvahendi detsentraliseeritud haldamiseks vajalike struktuuride loomisel; toetab valitsuse pingutusi luua haldussuutlikkust, mis võimaldaks rakendada komisjoni otsust usaldada ühinemiseelse abi juhtimine riiklikele ametiasutustele;

8.   märgib, et sarnaselt enamiku ELi liikmesriikidega tunnustas ka endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik samal ajal Montenegroga oma parlamendi laialdaselt toetatud otsusega naaberriigi Kosovo iseseisvust, hoolimata sellest, et see võib lühiajaliselt raskendada heade suhete säilitamist teise naaberriigi Serbiaga; väljendab heameelt Kosovo ametiasutustega saavutatud kokkuleppe üle piiri märkimise osas;

9.   märgib, et ELi suurenenud huvi Serbia vastu, mis võib anda sellele riigile 2009. aastal ELi kandidaatriigi staatuse, ei tohi kaasa tuua huvi vähenemist endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi vastu ega ühinemisprotsessi edasist aeglustumist;

10.   märgib, et endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik on asunud täitma ELi liikmesuse kriteeriume ja võtab arvesse edusamme 2001. aastal alla kirjutatud stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu ja Ohridi raamlepingu rakendamisel ning viimase aja edusamme komisjoni kehtestatud peatükkide avamise kriteeriumide rakendamisel; peab siiski kahetsusväärseks, et kolm aastat pärast ELi kandidaatriigiks saamist ei ole ikka veel alustatud ühinemisläbirääkimisi ning tammutakse paigal, millel on riigi motivatsiooni vähendav mõju ja mis ohustab piirkonna stabiilsust; peab soovitavaks selle erandliku olukorra lõppemist; nõuab tungivalt protsessi kiirendamist ning tuletab meelde, et oma eespool nimetatud 23. aprilli 2008. aasta resolutsioonis väljendas parlament lootust, et otsus ühinemisläbirääkimiste algusaja kohta tehakse 2008. aastal, samal ajal tunnistades, et kiire ühinemise teele jäänud takistused tuleb likvideerida läbirääkimiste toimumise aastatel; nõuab tungivalt, et nõukogu kiirendaks nimetatud protsessi, määrates kindlaks ühinemisläbirääkimiste alguskuupäeva käesoleva aasta jooksul, sõltuvalt ühinemispartnerluse kesksete prioriteetide täielikust rakendamisest;

11.   kordab, kui oluline on endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi kui ELi kandidaatriigi jaoks vastavalt 19.–20. juunil 2008. aastal kokku tulnud Euroopa Ülemkogu järeldustele ning 8.–9. detsembril 2008. aastal kokku tulnud üldasjade ja välissuhete nõukogu järeldustele jätkata heanaaberlike suhete hoidmist ja otsida lahendusi seni lahendamata küsimustele naabritega, sealhulgas läbirääkimiste teel mõlemaid pooli rahuldava lahenduse leidmine nimeküsimuses, võttes aluseks rahvusvahelised lubadused ja oma kahepoolsed ning mitmepoolsed kohustused;

12.   toetab vahendaja Matthew Nimetzi jõupingutusi ÜROs, nagu on ette nähtud eespool nimetatud ÜRO Julgeolekunõukogu 1993. aasta resolutsioonides S/RES/817 ja S/RES/845, mille eesmärk on lahendada riigi nimest tulenevad erimeelsused, et jõuda endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi ja Kreeka vahel võimalikult kiiresti kokkuleppele, lähtudes vahendaja 6. oktoobri 2008. aasta ettepanekust selle kohta, kuidas eristada rahvusvaheliselt eri piirkondi, mis kuuluvad eri riikidele, kuid mida kutsutakse Makedooniaks; mõistab, et mõlemad osapooled suhtuvad kõnealusesse ettepanekusse kõhklevalt; võtab teadmiseks uue endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi läbirääkija määramise; kutsub mõlemaid osapooli jätkama läbirääkimisi ÜRO egiidi all ning jõudma kompromisslahendusele, et see küsimus ei takistaks jätkuvalt endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi osalemist rahvusvahelistes organisatsioonides, nagu on sätestatud praegugi kehtivas eelnimetatud 1995. aastal sõlmitud ajutises kokkuleppes; hoiatab, et kui nimetatud kaks riiki kiiresti kokkuleppele ei jõua, võib see märgatavalt edasi lükata endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi ühinemise ELiga; asub seisukohale, et sellised lahendamata kahepoolsed probleemid Balkanimaades ei tohiks takistada ühinemist või olla tähtsamad Euroopa integratsiooniprotsessist;

13.   võtab teadmiseks taotluse, mille endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik esitas Rahvusvahelisele Kohtule seoses ajutise kokkuleppe artikliga 11; väljendab heameelt selle üle, et endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik ja Kreeka jäävad oma lubaduse juurde jätkata läbirääkimisi hoolimata sellest, et seoses ajutise kokkuleppe rakendamisega alustati Rahvusvahelises Kohtus menetlust; seoses nn Nimetzi protsessi raames teatavaks tehtud uue läbirääkimiste vooruga väljendab lootust, et kõikide naaberriikide valitsused toetavad endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi integreerimist Euroopa Liitu, andes sellega oma panuse piirkonna stabiilsusesse ja heaolusse;

14.   väljendab heameelt endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi valitsuse jõupingutuste üle teha naabruses olevate ELi liikmesriikidega koostööd, et uurida võimalikke lahkarvamusi ja väärtõlgendusi seoses ajalooga, mis võivad põhjustada vaidlusi, ning nõuab tungivalt, et edendataks riigi naabritega ühise kultuuri- ja ajaloopärandi pühaks pidamist; väljendab muret, et ei ole tehtud mingeid edusamme, et tõrjuda naaberriikide vastu uuesti esile kerkinud vaenu õhutavaid sõnavõtte, eelkõige meedias ja haridussüsteemis, ning nõuab endiselt tungivalt, et valitsus tagaks ELi ja Euroopa Nõukogu standardite järgimise riiklikul tasandil;

15.   märgib, et demokraatlikus riigis toimub valitsuse ja opositsiooni vahel dialoog, kus on alati ruumi eriarvamustele, pööratakse tähelepanu alternatiivsetele lahendustele ning on võimalik saavutada häälteenamust poliitika muutmise toetuseks, samuti on oluline tagada, et osa elanikkonnast ei kardaks tolerantsuse vähenemist, kui ühel erakonnal on parlamendis enamus, nagu see on endises Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis pärast viimaseid parlamendivalimisi;

16.   nõuab tungivalt, et isikud, kes esitavad kaebuse võimu kuritarvitamise ja/või korruptsiooni kohta, saaksid dokumendi, mis selgelt kinnitab, et nad on kaebuse esitanud; väljendab heameelt kehtiva tava üle teavitada kodanikke kaebuse alusel võetud meetmetest ja nende tulemustest ning asjaolu üle, et politsei ja kohtuasutused registreerivad need kaebused selgel ja ühesugusel viisil;

17.   kutsub endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi valitsust üles tegutsema jõulisemalt, et võidelda endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi, Montenegro, Kosovo ja Albaania organiseeritud kuritegevuse vaheliste sidemete vastu;

18.   taunib asjaolu, et 20. septembri 2007. aasta seadus kirikute, usukoguduste ja religioossete rühmituste õigusliku seisundi kohta ei ole eri usundite liikmetes veel tekitanud tunnet, et neil on samasugune õigus oma usku tunnistada ja propageerida ning sel eesmärgil hooneid omada, kasutada ja rajada nagu riigi kahe traditsiooniliselt suurima usundi – eelkõige "makedoonia" õigeusu ja islami – pooldajatel; tuletab meelde, et ametivõimudel on kohustus kaitsta sallivust nende suhtes, kelle veendumused on teistsugused, ning usulist mitmekesisust;

19.   väljendab kahetsust järjest kasvava surve pärast, mida valitsusjõud meediale avaldavad, eelkõige valimiskampaania ajal; nõuab sõltumatu ja mitmekesise info säilitamist raadios ja televisioonis, et tagada ühiskonna erinevate arvamuste kuuldavus sellega, et säilitatakse ajakirjandusvabadus ning välditakse tihedate sidemete loomist kommertskanalite ning konkreetsete erakondade ja poliitikute vahel; tunneb samuti muret selle üle, et ajalehed ja telekanalid sõltuvad suures osas majanduslikult valitsuse reklaamidest ja sellest saadavast tulust, mis võib vähendada soovi järgida kriitilise ajakirjanduse metoodikat;

20.   märgib, et isegi pärast 2005. aasta tööseaduse muudatuste vastuvõtmist ei ole selge, kuidas paljud kõrvuti eksisteerivad ametiühingud saavad sõlmida õiguslikult siduvaid lepinguid valitsuse ja ettevõtjatega, eriti võttes arvesse praegust nõuet, et ametiühingud peavad esindama 33% asjaomastest töötajatest, enne kui nad võivad saada lepingupartneriteks, mis takistab mitmekesisust ning toob kaasa selle, et huvitatud pooled seavad alatasa kahtluse alla nende ametiühingute liikmesuse tegelikud määrad;

21.   kutsub endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi valitsust üles kiiresti ehitama uusi prügilaid, sulgema ja koristama vanu prügilaid ning samal ajal arendama praktilisi meetmeid, et kaasajastada integreeritud jäätmemajandust, sealhulgas jäätmekogumist liigiti, muu hulgas sündikaatide kaudu, ja ehitama tehaseid, kus jäätmetest saab energiat ja kütust toota;

22.   nõuab piiril asuvate Ohridi, Prespa ja Dojrani järve vee kvaliteedi parandamist ja veetaseme säilitamist ning selles osas tõhusate kokkulepete sõlmimist naaberriikide Albaania ja Kreekaga; tunneb samuti heameelt veemajanduse seaduse eelnõu üle ning nõuab tungivalt, et parlament seda viivitamata arutaks;

23.   on ärevusega märganud, et OKTA naftatöötlemistehas, mis tegutseb Skopje lähedal Ilindeni linnas ja mida peetakse riigi suurimaks saastajaks, avaldab negatiivset mõju inimestele ja keskkonnale;

24.   hoiatab, et uute investeeringuteta veehoidlatesse, -puhastusse ja -transporti võib linnade joogiveega varustamine ohtu sattuda;

25.   palub endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi valitsusel alustada uuesti kohalike avalike teenuste liberaliseerimis- ja erastamisprotsessi, pöörates eelkõige tähelepanu elektri tootmise, edastamise ja jaotamise sektoritele;

26.   väljendab kahetsust, et raudteevõrgu toimimine on viimastel aastatel halvenenud; märgib eriti, et nii kohalikku reisijavedu kui ka ühendusi naaberriikidega on vähendatud miinimumini ning et kasutusel olev veerem ei sobi reisijaveoks suhteliselt lühikestel vahemaadel, mille tõttu on vaja uusi investeeringuid, et reisijavedu raudteel säiliks; väljendab kahetsust selle üle, et ei ole toimunud mingit arengut raudteeühenduse ehitamise osas endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi ja Bulgaaria vahel, mis aitaks kaasa kogu piirkonna majandusarengule ja stabiilsusele;

27.   julgustab valitsust kiirendama taastuvenergiaallikatega seotud planeerimist ja tootmist, eelkõige seoses päikese- ja tuuleenergiaga; seoses sellega kutsub Skopje ametiasutusi üles toetama igakülgselt sellise energiapoliitika arendamist, mis on kooskõlas Euroopa Liidu eesmärkidega, ja toetama ELi seisukohta tulevasel Kopenhaageni konverentsil, kus arutatakse Kyoto-järgset lepingut;

28.   väljendab muret, et registreeritud koduvägivalla ohvrite suur hulk on veelgi kasvanud, ning nõuab tungivalt, et sellise vägivallaga võitlemiseks võetaks vastu eraldi seadus lisaks juba kehtivale perekonnaseadusele, et prokuratuuril oleks võimalik koduvägivallatsejad kohtu alla anda;

29.   tunneb muret romide vähemuse ebasoodsa olukorra pärast riigis, võttes aluseks muu seas Amnesty Internationali viimase aruande, mille kohaselt 39% romi naistest saavad vähesel määral haridust või ei saa üldse, 83% ei ole kunagi olnud ametlikult tasustatud töökohal ning 31% kannatavad krooniliste haiguste all – need protsendid on struktuuriliselt olulisemalt kõrgemad kui keskmised protsendid teistest rahvustest naiste kohta;

30.   väljendab heameelt edusammude üle, mida on siiani tehtud romide poliitilise esindatuse osas; samal ajal innustab valitsust kiiremini rakendama romide kohta vastu võetud poliitilisi meetmeid ning neid piisavalt rahastama;

31.   väljendab koos ÜRO pagulaste ülemvolinikuga heameelt asjaolu üle, et seni ei ole sunnitud riigist lahkuma ühtegi Kosovost põgenenud vähemusrahvaste esindajat, kellel ei ole alalist elamisluba, ning avaldab lootust, et valitsus ja ÜRO inimõiguste komisjon saavutavad peagi kokkuleppe põgenike rahalise toetamise küsimuses;

32.   arvestades, et rahvusvaheline finantskriis on jõudnud Euroopasse ning võib kaudselt mõjutada kaubandust ja välisinvesteeringuid Lääne-Balkani riikides, palub komisjonil jälgida sündmuste arengut ning vajaduse korral võtta asjakohaseid meetmeid, et tagada endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi ning teiste Lääne-Balkani riikide stabiliseerimis- ja assotsiatsiooniprotsessi sujuv jätkumine, mis on piirkonna stabiilsuse üks olulisi tegureid ja vastab ka ELi enda tähtsatele huvidele;

33.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT L 80, 19.03.2008, lk 32. (2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0363. (3) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0172. (4) ELT C 263 E, 16.10.2008, lk 402. (5) ELT C 263 E, 16.10.2008, lk 402. (6) ELT L 334, 19.12.2007, lk 120. (7) ELT L 334, 19.12.2007, lk 1.

Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2009. aasta soovitus nõukogule endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu volituste kohta (2008/2290(INI))

P6_TA(2009)0136 A6-0112/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Annemie Neyts-Uyttebroecki ja teiste poolt fraktsiooni ALDE nimel esitatud ettepanekut võtta vastu soovitus nõukogule endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu ("kriminaalkohus") volituste kohta (B6-0417/2008), mis hõlmavad vabariike, mille territoorium moodustas 25. juunini 1991 Jugoslaavia Sotsialistliku Föderaalse Vabariigi, st Bosnia ja Hertsegoviina, Horvaatia, endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, Montenegro, Serbia, Kosovo ja Sloveenia;

–   võttes arvesse asjaolu, et kriminaalkohus on Euroopas tegutsev ja Euroopa küsimustega tegelev Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kohus, mis loodi 1993. aastal ajutise institutsioonina spetsiaalselt selleks, et uurida endises Jugoslaavias alates 1991. aastast toime pandud rahvusvahelise humanitaarõiguse tõsiseid rikkumisi ja rikkumiste eest vastutavad isikud vastutusele võtta;

–   võttes arvesse asjaolu, et sel ajal ei suudetud või ei tahetud endise Jugoslaavia kohtusüsteemides nende tegude eest peamiselt vastutavate isikute suhtes juurdlust teostada ega neid vastutusele võtta;

–   võttes arvesse asjaolu, et kriminaalkohus on süüdistuse esitanud 161 isikule ja lõpetanud menetluse 116 süüdistatava osas, et praegu on paljude süüdistatavate kohtuasjad menetluse eri etappides kriminaalkohtus, ainult viis süüdistatavat on veel kohtueelse menetluse etapis ja ootavad kohtuprotsessi algust ning süüdistatavatest isikutest on ainult kaks, Ratko Mladić ja Goran Hadžić, veel vabaduses(1);

–   võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone S/RES/1503 (2003) ja S/RES/1534 (2004), milles kutsutakse kriminaalkohut üles võtma kõiki võimalikke meetmeid, et lõpetada kõik tööd 2010. aasta lõpuks ("kohtuasjade lõpetamise strateegia");

–   võttes arvesse asjaolu, et kohtuasjade lõpetamise strateegias ette nähtud kuupäevad on kavandatud tähtajad, mitte absoluutsed tähtajad;

–   võttes arvesse hindamisi ja aruandeid, mida esitavad iga kuue kuu järel kriminaalkohtu president ja prokurör ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni S/RES/1534 (2004) lõike 6 kohaselt kohtuasjade lõpetamise strateegia rakendamisel tehtud edusammude kohta;

–   võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 23. detsembril 2008 konsensuse alusel vastu võetud resolutsiooni A/RES/63/256 üksikasjaliku ettepaneku kohta, mis käsitleb asjakohaseid stiimuleid Rwanda asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu ja endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu personali tööl hoidmiseks;

–   võttes arvesse ELi ja selle liikmesriikide olulist ja pidevat toetust kriminaalkohtule ja selle tööle;

–   võttes arvesse asjaolu, et täielikust koostööst kriminaalkohtuga on kujunenud keskne võrdlusalus ELi poliitikas Lääne-Balkani riikide suhtes;

–   võttes arvesse oma 15. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni Srebrenica kohta(2);

–   võttes arvesse kodukorra artikli 114 lõiget 3 ja artikli 83 lõiget 5;

–   võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A6-0112/2009),

A.   arvestades, et Haagis asuv kriminaalkohus ja selle töö väärib ELi ja selle liikmesriikide jätkuvat täielikku toetust;

B.   arvestades, et kriminaalkohus on teinud pretsedenti loovaid otsuseid genotsiidi, sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude kohta, ning arvestades, et ta on juba andnud olulise panuse leppimisprotsessi Lääne-Balkani riikides ning edendanud sellega rahu taastamist ja säilitamist piirkonnas;

C.   arvestades, et täielik koostöö kriminaalkohtuga on üks rangetest tingimustest, mille EL on kehtestanud piirkonna riikidega lepingute sõlmimisel;

D.   arvestades, et kriminaalkohus on aidanud luua aluspõhja uutele konflikti lahendamise ja konfliktijärgse arengu normidele kogu maailmas, olnud eeskujuks võimalikele tulevastele ajutistele kohtutele ning on näidanud, et tõhus ja läbipaistev rahvusvaheline õigusemõistmine on võimalik, ja arvestades, et kriminaalkohtu töö rahvusvahelise kriminaalõiguse arendamisel on laialdaselt tunnustatud;

E.   arvestades, et mõnda kriminaalkohtu süüdistust, otsust ja kohtuotsust on peetud Lääne-Balkani eri osades ja väljaspool neid vaieldavaks; arvestades, et need reaktsioonid võivad pakkuda väärtuslikke kogemusi, mis moodustavad osa kriminaalkohtu pärandist, kuid arvestades, et need rõhutavad ka vajadust apellatsioonikoja ja teavitusprogrammi järele;

F.   arvestades, et kriminaalkohus jätkab laialdast teavitustegevust, mille eesmärk on tutvustada oma tööd asjaomastele riikidele ja mis hõlmab näiteks kohtuprotsesside kajastamise edendamist kohalikus meedias, kohtu ametnike otsest teavitustegevust kohapeal ja sõjakuritegudega tegelevate riigi õigusasutuste suutlikkuse suurendamist, samuti arvukaid projekte, mille eesmärk on kindlaks teha parimad tavad;

G.   arvestades, et eelmainitud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonides S/RES/1503 (2003) ja S/RES/1534 (2004) kutsuti kriminaalkohut ja Rwanda asjade rahvusvahelist kriminaalkohut üles lõpetama kõiki uurimisi 2004. aasta lõpuks, kõiki esimese astme kohtuprotsesse 2008. aasta lõpuks ja kogu tööd 2010. aastaks; arvestades siiski, et kriminaalkohus on teatanud, et ta ei suuda lõpetada esimese astme kohtuprotsesse enne 2009. aasta lõppu, seda ka edasikaebuste suure arvu tõttu; arvestades, et seetõttu on vaja ÜRO Julgeolekunõukogu uut otsust kriminaalkohtu volituste pikendamiseks;

H.   arvestades, et kriminaalkohus on koostanud kava, mille kiitis heaks ÜRO Julgeolekunõukogu eespool nimetatud resolutsioonides ja mida nimetatakse kohtuasjade lõpetamise strateegiaks, mille eesmärk on tagada, et kohus viib oma töö lõpule edukalt ja õigeaegselt ning kooskõlas asjaomaste riikide õigussüsteemidega;

I.   arvestades, et nimetatud kava koosneb kriminaalkohtu volituste lõppemise kolmest etapist ja kavandatud tähtaegadest, ning arvestades, et praegune eesmärk on lõpetada kõik menetlused (kohtuprotsessid ja edasikaebused) 2011. aastaks või 2012. aasta alguseks; arvestades, et nende tulemuste saavutamiseks keskendub kriminaalkohus nüüd kõige kõrgematele juhtidele, keda kahtlustatakse kriminaalkohtu alluvuspiirkonnas toime pandud kuritegude eest vastutamises, on andnud keskmise ja madalama tasandi süüdistatavate kohtuasjad üle pädevatele riiklikele kohtutele ning on korraldanud kohtualuste ühiseid kohtuprotsesse, kuid tagada tuleb see, et liitmine ei mõjutaks süüdistatavate õigusi; arvestades, et riikide prokurörid ja kohtud võivad ise algatada ja menetleda paljusid kohtuasju ning nii ka tehakse, aga mõned riiklikud kohtud võivad mitte suuta või mitte tahta viia kriminaalmenetlusi läbi vastavalt õiglase kohtumõistmise rahvusvahelistele standarditele ja normidele ning üleandmine riiklikele kohtutele on mõnel juhul tekitanud asjaga vahetult seotud ohvrite ja tunnistajate vastuseisu;

J.   arvestades, et kriminaalkohtu kolm kohtukoda ja apellatsioonikoda on säilitanud täieliku produktiivsuse ja menetlevad paljude süüdistatavatega kohtuasju; arvestades, et kohtuasjade suunamine pädevatele riiklikele kohtutele on oluliselt mõjutanud kriminaalkohtu üldist töökoormust, kuid kriminaalkohtust sõltumatud asjaolud on põhjustanud teatavaid viivitusi ja ootamatuid viivitusi võib esineda ka edaspidi;

K.   arvestades ka, et kaks järelejäänud süüdistavat Ratko Mladić ja Goran Hadžić tuleb kohtu alla anda, ning arvestades, et nende tabamine sõltub riikide kohustuslikust koostööst kriminaalkohtu põhikirja artikli 29 kohaselt, sealhulgas koostöö põgenike otsimisel, vahistamisel ja üleandmisel ning selliste tõendite esitamisel, mis asuvad näiteks riiklikes arhiivides, ning arvestades, et tagaotsitavate süüdistatavate vahistamine ja üleandmine ning tõendite esitamine ei ole alati olnud vastutulelik;

L.   arvestades, et kriminaalkohtu põhikirja artiklis 21 on sätestatud, et igal süüdistataval on õigus kohtumõistmisele tema juuresolekul, ja arvestades, et kriminaalkohus ei saaks asja menetleda in absentia isegi juhul, kui tema käsutuses oleks rohkelt tõendeid;

M.   arvestades, et tunnustatakse kriminaalkohtu võetud kohustust oma töö kiiresti lõpule viia, aga lõpetamata kohtuasju tuleb menetleda ilma ebarealistlike tähtaegade surveta, sest selline surve võib kahjustada süüdistatava õigust õiglasele kohtumõistmisele; arvestades, et menetlusi ei või lihtsustada nii, et ohustataks veelgi kohtus tunnistust andvate ohvrite ja tunnistajate turvalisust ja heaolu, ning arvestades, et kriminaalkohtu kohtuasjade lõpetamise strateegia rakendamise kuupäev ei või tähendada seda, et kaks järelejäänud põgenikku jäävad karistuseta või pooleliolevad kohtuprotsessid lõpetatakse liigse tähtaegade surve all,

1.   edastab nõukogule järgmised soovitused:

2.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev soovitus nõukogule ja teavitamise eesmärgil komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogule ning endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu presidendile.

(1) Rahvusvahelise kohtu presidendi kiri ÜRO Julgeolekunõukogule, S/2008/729, 24. november 2008. (2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0028.

Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2009. aasta resolutsioon veevarude kohta seoses viienda ülemaailmse veefoorumiga Istanbulis 16.–22. märtsil 2009

P6_TA(2009)0137 B6-0113/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse 1997. aastal Marrakechis, 2000. aastal Haagis, 2003. aastal Kyotos ja 2006. aastal Méxicos toimunud nelja esimese ülemaailmse veefoorumi ministrite deklaratsioone;

–   võttes arvese Dublini konverentsi deklaratsiooni veevarude kohta seoses säästva arenguga (1992), milles soovitatakse veevarude integreeritud haldamist, tunnistatakse vee väärtust kõikides selle kasutusvaldkondades ja võetakse kasutusele veehinna määramise põhimõte;

–   võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni A/RES/58/217, milles kuulutatakse ajavahemik 2005–2015 "veega seotud rahvusvaheliste meetmete aastakümneks" ja 22. märts ülemaailmseks veepäevaks;

–   võttes arvesse Bonnis toimunud rahvusvahelise veekonverentsi ministrite deklaratsiooni (2001), milles rõhutatakse pakilist vajadust soodustada kõigi võimalike investorrühmade poolset rahastamist ning täiendada veepoliitika riiklikku rahastamist erakapitali lisamisega ja edendada samal ajal kohaliku tasandi meetmeid;

–   võttes arvesse Monterrey konverentsi 2002. aastal, millel võeti kasutusele ülemaailmse veepartnerluse mõiste, mis tähistab mitmemõõtmelist dialoogi võrsete partnerite vahel, kelle hulka kuuluvad ettevõtjad, finantsasutused ja kodanikuühiskond, ning mis võeti kasutusele 2001. aastal Aafrika uues arengupartnerluses (NEPAD), Genovas toimunud G8 kohtumisel 2001. aastal ning 2003. aastal Aafrika partnerlusfoorumil;

–   võttes arvesse Helsingis 1992. aastal sõlmitud ja 1996. aastal jõustunud ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni konventsiooni, millega kehtestati õiguslik raamistik piirkondlikuks koostööks piiriüleste vooluveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutamise alal;

–   võttes arvesse ÜRO tippkohtumist (New York, 6.–8. september 2000), millel määratleti aastatuhande arengueesmärgid, mille siht on vähendada 2015. aastaks poole võrra nende inimeste osakaalu, kellel puudub püsiv juurdepääs joogiveele;

–   võttes arvesse 2008. aasta Zaragoza hartat "Uus kõikehõlmav visioon veevarude kohta" ning Zaragoza maailmanäituse sulgemispäeval 14. septembril 2008. aastal vastu võetud nn veetribüüni soovitusi, mis edastati ÜRO peasekretärile;

–   võttes arvesse ÜRO teist veevarude haldamist käsitlevat ülemaailmset aruannet "Vesi, jagatud vastutus", mis avaldati 2006. aastal;

–   võttes arvesse oma 11. märtsi 2004. aasta resolutsiooni siseturu strateegia prioriteetide kohta (2003–2006)(1), mille lõikes 5 märgitakse, et "kuna vesi on inimkonna ühine ressurss, ei tohiks veeressursside haldamine olla allutatud siseturu reeglitele";

–   võttes arvesse ÜRO Arenguprogrammi (UNDP) 2006. aasta inimarengu aruannet, mille teema oli võim, vaesus ja ülemaailmne veekriis ning milles kõnealune ÜRO asutus osutas sellele, et vaesus, mitte vee füüsiline puudumine, on peamine põhjus, miks rohkem kui miljardil inimesel puudub juurdepääs veele;

–   võttes arvesse oma 15. märtsi 2007. aasta resolutsiooni kohalike omavalitsuste ja arengukoostöö kohta(2);

–   võttes arvesse oma 15. märtsi 2006. aasta resolutsiooni neljanda ülemaailmse veefoorumi kohta Méxicos (16.–22. märts 2006)(3);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendis läbi viidud olulisi Euroopa kodanikuühiskonna algatusi vee ja kõikide õiguse kohta omada juurdepääsu joogiveele, nagu valitud esindajate ja kodanike maailma veeassamblee (AMECE, 18.–20. märts 2007), Rahu ja Veevarud (12.–13. veebruar 2009) ning memorandum veeressursse käsitleva ülemaailmse protokolli kohta, mida arutati;

–   võttes arvesse komisjonile esitatud suuliselt vastatavat küsimust B6-0113/2009 viienda ülemaailmse veefoorumi kohta Istanbulis 16.–22. märtsil 2009;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 5,

A.   arvestades, et vee ja kanalisatsiooni puudumine põhjustab igal aastal 8 miljoni inimese surma, rohkem kui miljardil inimesel puudub lihtne ja taskukohane juurdepääs joogiveele ning peaaegu kahel ja poolel miljardil inimesel puudub juurdepääs kanalisatsioonile;

B.   arvestades, et 2,8 miljardit inimest elavad piirkondades, mis kannatavad veenappuse all, ning see arv suureneb 2030. aastaks 3,9 miljardini;

C.   arvestades, et kliimamuutus ohustab kõige enam vaeseid elanikkonna rühmi, kelle suutlikkus sellega kohaneda on ühtlasi kõige väiksem;

D.   arvestades, et rahvusvaheline põllumajandustööstus kasutab maailmas kõige rohkem magevett (70 % kogu maailma veekasutusest), mille ta saab väga odavalt, ning et veevarude liigne kasutamine on toonud kaasa veekogude reostuse ja pinnase üldise lagunemise süvenemise ja laienemise, mis tekitab üha struktuursema põua esinemise sagenemist;

E.   arvestades, et ratsionaalsed veevarustusteenused ja veemajandus peaksid määratlema hinnataseme, mis hoiab ära vee liigse kasutamise teatud sektorites ja võimaldab investeerida infrastruktuuri hooldamisse ja parandamisse, ning sellele peavad lisanduma kõrvalmeetmed, et tagada õiglane veejaotus ja valitsuste toetus, mis võimaldaks vaestel perekondadel maksta põhilisi vajadusi rahuldava veekasutuse eest;

F.   arvestades, et veele eraldatavad üldised toetused, mis viivad vee hinna kunstlikult alla, toovad kaasa vee liigse kasutamise teatud sektorites ja on üks peamine veepuuduse põhjus;

G.   arvestades, et vee jaotus on äärmiselt ebavõrdne, kuigi see peaks olema üldine põhiõigus, mida kavandatakse ja hallatakse selleks kõige sobivamal kohalikul tasandil;

H.   arvestades, et veevarustuse liberaliseerimine ja dereguleerimine arengumaades ja eelkõige vähimarenenud riikides võib range reguleeriva raamistiku puudumise korral tuua kaasa hinnatõusu, mis mõjutab kõige vaesemaid ja vähendab nende jaoks vee kättesaadavust;

I.   arvestades, et avaliku ja erasektori partnerlused, mis peavad ühendama ranged ja läbipaistvad eeskirjad avaliku sektori omandi ja erainvesteeringutega peavad olema suunatud kõigile vee ja kanalisatsiooni kättesaadavuse parandamisele ning tagama kulutõhusa kasutamise;

J.   arvestades, et vee tõhusa haldamise peamised takistused on järgmised: veele omistatud vähene poliitiline ja majanduslik tähtsus, halb haldamine, ebapiisav õiguslik raamistik, läbipaistvuse puudumine läbirääkimistel ja lepingute sõlmimisel, korruptsioon ning hinnataseme teemalise arutelu puudumine;

K.   arvestades, et Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) sõnul on veele ja kanalisatsioonile ametlikust arenguabist eraldatav osa 9 % kahepoolsest ja 4,5 % mitmepoolsest ametlikust arenguabist ning see on halvasti jaotatud, sest vähimarenenud riigid on saanud nendest vahenditest 24 %, kuigi nemad vajavad seda kõige rohkem;

L.   arvestades, et iga kolme aasta tagant korraldatav ülemaailmne veefoorum on võimalus arutada vee ja veevarude haldamisega seotud ülemaailmseid poliitilisi otsuseid ja seada sellealaseid suuniseid, ning pidades kahetsusväärseks, et siiani ei ole ülemaailmse veefoorumi meetmeid ÜRO töösse piisavalt integreeritud;

1.   kinnitab, et vesi on inimkonna ühine ressurss ja juurdepääs joogiveele peab olema üldine põhiõigus; nõuab kõigi vajalike meetmete võtmist, et tagada enim puudustkannatavatele elanikkonnarühmadele 2015. aastaks juurdepääs joogiveele;

2.   märgib, et vesi on avalik hüve, mis peab olema avaliku sektori kontrolli all ka siis, kui seda haldab kas osaliselt või täielikult erasektor;

3.   rõhutab, et veeressursside haldamise poliitika peab ühtlasi kaasama rahvatervise ja keskkonna kaitsmise valdkondi ning ülemaailmne veefoorum peaks aitama demokraatlikul, kaasaval ja konsensuslikul viisil kaasa strateegiate väljatöötamisele, mis soodustavad vee kõrgetasemelist kvaliteeti tagavaid majandus- ja põllumajandusarengu vorme;

4.   nõuab selliste vee jaotamise üldiste toetussüsteemide kaotamist, mis ohustavad veeressursside tõhusa haldamise stiimuleid ja soodustavad vee liigset kasutamist, et vabastada vahendid sihipäraseks toetuseks, eriti vaestele ja maapiirkonna elanikkonna rühmadele, eesmärgiga tagada kõigile juurdepääs veele;

5.   rõhutab, et on otstarbekas asutada ühine veeressursside haldusstruktuur sama valgla ääres asuvate riikide vahel, et luua või tugevdada solidaarsust ja leevendada seeläbi pingeid või lahendada konflikte;

6.   tuletab meelde naiste olulist rolli veevarustuse, veevarude haldamise ja nende kaitsmise valdkonnas;

7.   nõuab liikmesriikidelt vaatamata finantskriisile, et nad suurendaksid oma panust ametlikus arenguabis, et saavutada aastatuhande arengueesmärgid joogiveega varustamise valdkonnas, mille investeerimisvajadused ulatuvad aastas 180 miljardi USA dollarini;

8.   nõuab, et kümnenda Euroopa Arengufondi raames suurendataks Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) riikidele eraldatavaid Euroopa veerahastu vahendeid ning et arendataks uusi rahastamisvahendeid, kaasa arvatud erasektori vahendeid, ja uuenduslikke partnerlusi, eriti solidaarset rahastamist;

9.   soovib, et kahepoolse ametliku arenguabiga toetataks teatud mitmepoolseid meetmeid, nagu Aafrika veealgatust;

10.   on seisukohal, et ametlikku arenguabi tuleb kasutada koos kohalike asutuste rahaliste vahendite, vabatahtlike annetuste, pangalaenude ja erasektori kapitaliga, et tagada vee valdkonnas võimalikult terviklik rahastamine;

11.   nõuab tagatismehhanismide loomist, mille võiksid välja töötada finantsasutused ja arengukoostöö organisatsioonid, et vastata investorite ettevaatlikkusele veeturul;

12.   kinnitab, et riik, kelle ülesanne on määratleda poliitika ja vajalikud vahendid, valida partnerid ja jagada vastutusvaldkonnad, jääb veepoliitikas tähtsaks osalejaks ka siis, kui ta delegeerib selle poliitika rakendamise kohalikele asutustele;

13.   rõhutab, et veevarude haldamine peaks toimuma detsentraliseeritud, osaleva ja integreeritud lähenemisviisi alusel, mis ühendab kasutajad ja otsustajad veepoliitika kujundamisel kohalikul tasandil;

14.   kutsub komisjoni üles töötama välja vett käsitlevaid teadlikkuse suurendamise programme nii Euroopa Liidus kui ka partnerriikides;

15.   rõhutab vajadust toetada kohalikke asutusi nende püüdlustes tagada veeressursside demokraatlik haldamine, mis oleks tõhus, läbipaistev, reguleeritud ja austaks säästva arengu eesmärke, et rahuldada elanikkonna vajadusi;

16.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles tunnistama kohalike asutuste põhirolli veeressursside kaitsmisel ja haldamisel, et nad võtaksid kõikjal vastutuse veesektori haldamise eest, ning peab kahetsusväärseks, et Euroopa kaasrahastamisprogrammides ei kasutata Euroopa Liidu kohalike asutuste potentsiaali piisavalt ära;

17.   kutsub seega nõukogu ja komisjoni üles julgustama Euroopa Liidu kohalikke omavalitsusi investeerima osa kasutajatelt vee- ja kanalisatsiooniteenuste eest saadud tasudest detsentraliseeritud koostöömeetmetesse;

18.   nõuab avaliku omandi säilitamist arvestades ja asjakohase õigusliku reguleeriva raamistiku raames pingutuste suurendamist erasektori kaasamiseks veejaotusse, et saada kasu selle kapitalist, oskusteabest ja tehnoloogiast eesmärgiga parandada vee ja sanitaarrajatiste kättesaadavust kõigile ja saavutada, et juurdepääsu veele tunnistatakse kui põhiõigust;

19.   on seisukohal, et riigi ülesanne on integreerida väikesed eraõiguslikud teenuseosutajad riiklikesse veevarustusstrateegiatesse;

20.   on seisukohal, et avaliku ja erasektori partnerlus, mille raames avalik sektor jääb infrastruktuuri omanikuks ja sõlmib halduslepingu erasektoriga, võib olla üks võimalus parandada taskukohast juurdepääsu veele ja kanalisatsioonile;

21.   nõuab uute lähenemisviiside edendamist, nagu maapiirkondade niisutussüsteemid ja haljasalade loomine linnade ümbruses, et suurendada toiduainetega kindlustatust ja kohalikku sõltumatust;

22.   on seisukohal, et kohalike valitsusväliste organisatsioonide vahendaja roll suhtluses elanikkonnaga on asendamatu projektide edu tagamisel vaestes riikides;

23.   soovib keskmise tariifi arvutamise süsteemi kehtestamist, mis võimaldaks tagada kõige enam puudustkannatavatele inimestele juurdepääsu veele taskukohase hinnaga;

24.   on veendunud, et kasutada tuleb ka kohalikke sääste, mis eeldab, et valitsused kaotavad kõik kohalike finantsturgude arengut takistavad seadusandlikud, maksualased või halduslikud takistused;

25.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma kasutusele veemajanduse toetamise poliitikat, mis põhineb põhimõttel, et juurdepääs puhtale veele peab olema üldine, õiglane ja mittediskrimineeriv;

26.   nõuab, et komisjon ja liikmesriigid lihtsustaksid ja toetaksid arengumaade pingutusi kliimamuutuse mõjudega kohanemisel ja nende vähendamisel; tuletab sellega seoses meelde vajadust luua kiiresti ülemaailmne kliimamuutuse vastu võitlemise liit;

27.   palub lisada vee ja veemajanduse ning üldise veele juurdepääsu õiguse temaatika kokkulepete päevakorda, mida arutatakse Kopenhaagenis Kyoto protokolli tulevikku käsitleval kliimakonverentsil (COP 15, 7.–18. detsember 2009), võttes ühtlasi arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma ekspertide rühma tööd;

28.   rõhutab, et veevarustuse ja haldamise poliitika väljatöötamisel tuleb arvesse võtta vaeste, eriti kliimamuutuse poolt kõige enam ohustatud elanikkonna vajadusi;

29.   kutsub nõukogu eesistujat üles esindama Euroopa Liitu Istanbulis toimuval veefoorumil ja järgima järgmist:

30.   soovib, et ÜRO raames alustataks läbirääkimisi kõnealust õigust tunnistava rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks; kutsub ELi liikmesriike ja ELi eesistujariiki üles tegema sellesuunalisi poliitilisi ja diplomaatilisi algatusi ÜRO Peaassambleel ja ÜRO inimõiguste nõukogus;

31.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, AKV-ELi ministrite nõukogule, ÜRO peasekretärile ja ülemaailmse veelepingu rahvusvahelise komitee peasekretariaadile.

(1) ELT C 102 E, 28.4.2004, lk 857. (2) ELT C 301 E, 13.12.2007, lk 249. (3) ELT C 291 E, 30.11.2006, lk 294.

Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2009. aasta resolutsioon EÜ arenguabi tervishoiuteenustele Saharast lõunasse jäävates Aafrika riikides käsitleva lähenemisviisi kohta

P6_TA(2009)0138 B6-0114/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse kontrollikoja eriaruannet nr 10/2008 "EÜ arenguabi tervishoiuteenustele Saharast lõunasse jäävates Aafrika riikides";

–   võttes arvesse ÜRO 18. septembri 2000. aasta aastatuhande deklaratsiooni, milles määratletakse aastatuhande arengueesmärgid rahvusvahelise üldsuse ühiselt kehtestatud kriteeriumidena vaesuse kaotamiseks;

–   võttes arvesse komisjoni 7. oktoobri 2005. aasta teatist "Kiirendada edasiminekut aastatuhande arengueesmärkide suunas: Euroopa Liidu panus" (KOM(2005)0132);

–   võttes arvesse 1994. aastal rahvusvahelisel rahvastiku- ja arengukonverentsil vastu võetud tegevuskava(1);

–   võttes arvesse AKV–ELi 14. parlamentaarse ühisassamblee 22. novembri 2007. aasta resolutsiooni tervishoiule ja ravimitele juurdepääsu kohta, erilise rõhuga tähelepanuta jäetud haigustele(2);

–   võttes arvesse temaatilise programmi 2007-2013 "Investeerimine inimestesse" strateegiadokumenti, mis põhineb määrusel (EÜ) nr 1905/2006, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend;

–   võttes arvesse Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) 2008. aasta maailma terviseraportit "Esmatasandi tervishoid – rohkem kui kunagi varem";

–   võttes arvesse oma 20. juuni 2007. aasta resolutsiooni aastatuhande arengueesmärkide kohta - vahekokkuvõte(3) ja 4. septembri 2008. aasta resolutsiooni emade suremuse teema kohta 25. septembril 2008 toimuva aastatuhande arengueesmärke käsitleva ÜRO kõrgetasemelist kohtumise eel(4);

–   võttes arvesse komisjonile esitatud suulist küsimust O-0030/2009 - B6-0016/2009 kontrollikoja eriaruande kohta nr 10/2008 "EÜ arenguabi tervishoiuteenustele Saharast lõunasse jäävates Aafrika riikides";

–   võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 5,

A.   arvestades, et tervishoiusektori rahastamine EÜ poolt proportsionaalselt kogu arenguabist ei ole 2000. aastast alates suurenenud, vaatamata komisjoni otsustavusele täita aastatuhande arengueesmärgid ja tervishoiukriisile Saharast lõunasse jäävates Aafrika riikides;

B.   arvestades, et EÜ ei ole süstemaatiliselt tegutsenud selle nimel, et tagada piisav tervishoiualane asjatundlikkus tervishoiupoliitika asjakohaseks rakendamiseks;

C.   arvestades, et ehkki üldise eelarvetoetuse praeguses struktuuris on seoseid tervishoiusektoriga, ei ole selle rakendamisel neid seoseid piisavalt uuritud ega piisavalt tegeletud elanikkonna vaeseimate kihtide vajadustega;

D.   arvestades, et tervishoiusektorile keskenduvat valdkondlikku eelarvetoetust on komisjon Saharast lõunasse jäävates Aafrika riikides vähe kasutanud;

E.   arvestades, et pool Saharast lõunasse jäävate Aafrika riikide elanikkonnast elab siiani vaesuses, ning arvestades, et Aafrika on ainus manner, mis ei tee edusamme aastatuhande arengueesmärkide saavutamise suunas, eriti tervisega seotud kolme eesmärgi suunas, mis puudutavad väikelaste suremust, emade suremust ning HIV/AIDSi, tuberkuloosi ja malaaria vastast võitlust – need eesmärgid on vaesuse probleemi lahendamiseks otsustava tähtsusega, kuid nende saavutamine 2015. aastaks on kõige vähem tõenäoline;

F.   arvestades, et vaatamata tervishoiuprojektides täheldatud jätkusuutlikkuse probleemidele on see abi jagamise meetod osutunud Saharast lõunasse jäävate Aafrika riikide tervishoiusektori toetamisel kasulikuks;

G.   arvestades, et igal aastal sureb kõhulahtisuse ja kopsupõletiku tõttu enne viieaastaseks saamist 3,5 miljonit last,

1.   on seisukohal, et nõrk tervishoiusüsteem, sealhulgas inimressursside kriis, on tervishoiuga seotud aastatuhande arengueesmärkide saavutamise peamiseks takistuseks, ning rõhutab, et tervishoiusüsteemide tugevdamine peaks olema vaesuse vähendamisel oluline element; on veendunud, et põhitervishoiu infrastruktuur vajab stabiilset pikaajalist rahalist toetust, kui tervishoiualaseid aastatuhande arengueesmärke soovitakse saavutada;

2.   on seisukohal, et paremate tervishoiualaste tulemuste ja rahvusvahelisel tasandil kokku lepitud tervishoiu arengu eesmärkide saavutamiseks tuleb võtta ühised kohustused; tervitab sellega seoses arenguriikide võetud kohustust jõuda selleni, et 15% riigi eelarvest investeeritaks tervishoidu kooskõlas Aafrika liidrite poolt 2001. aasta aprillis Abujas (Nigeeria) võetud kohustustele (Abuja 15% eesmärk); väljendab kahetsust, et EÜ eraldas üheksandast Euroopa Arengufondist (EAF) tervishoiule ainult 5,5% kogutoetusest;

3.   nõuab tungivalt, et komisjon tugevdaks toetust tervishoiuteenustele Saharast lõunasse jäävates Aafrika riikides ja vaataks läbi EÜ poolse rahastamise tasakaalu, et seada tervishoiusüsteemi toetamine esikohale;

4.   nõuab tungivalt, et komisjon suurendaks kümnenda EAFi vahekokkuvõtet tehes tervishoiusektorile eraldatud vahendeid, sõltumata laiaulatuslikust strateegiast, mis hõlmab toetust tervishoiu näitajaid laiemalt mõjutavatele sektoritele, nagu haridus, vesi ja sanitaartingimused, maaelu areng ja juhtimine;

5.   rõhutab, et arengukoostöö rahastamisvahendi raames võetud kohustus eraldada 20% vahenditest aastaks 2009 tervishoiu ja põhihariduse parandamisele peaks sidususe tagamiseks kehtima kõigi Euroopa arengupoliitika kulutuste, sealhulgas EAFi kulude kohta; palub komisjonil teatada 10. aprilliks 2009 parlamendi pädevatele komisjonidele, kui suur protsent – riikide kaupa – kogu Saharast lõunasse jäävatele Aafrika riikidele eraldatud arenguabist suunati põhi- ja keskharidusele ning põhitervishoiule;

6.   palub nõukogul tuua EAF ELi eelarve raamesse, nagu parlament on korduvalt nõudnud; see võimaldaks suuremat poliitilist sidusust ning parlamendile paremat ülevaadet arengukulutustest;

7.   nõuab komisjonilt tungivalt, et tervishoiusektori dialoogides oleks tagatud piisav tervishoiualane asjatundlikkus; selleks tuleb vaadata, et kõikides delegatsioonides, mille kesksete teemade hulgas on tervishoid, oleks tervishoiu spetsialiste, teha konfliktijärgsetes riikides tihedamat koostööd Euroopa Humanitaarabi Ameti (ECHO) tervishoiunõustajatega, luua tihedamaid partnerlussidemeid Maailma Tervishoiuorganisatsiooniga nende teadmiste kasutamiseks ja sõlmida ametlikke lepinguid ELi liikmesriikidega nende teadmiste kasutamiseks; palub komisjonil saata 10. aprilliks 2009 parlamendi pädevatele komisjonidele ülevaade selle kohta, mitu tervishoiu- ja hariduseksperti on komisjon kõnealuses piirkonnas kättesaadavaks teinud, nii delegatsioonide tasandil kui ka oma peakontorites, samuti täpne ajakava/ülevaade 2009. ja 2010. aasta kohta, milles on näidatud, kuidas komisjon kavatseb seda arvu suurendada ja kus need inimesed paiknema hakkavad, nii et komisjoni vastuseid saaks arvesse võtta 2007. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmise menetlusel;

8.   palub komisjonil anda Ülemaailmsele AIDSi, Tuberkuloosi ja Malaaria vastu Võitlemise Fondile (GFATM) tehnilist abi riikide tasandil toetustaotluste koostamiseks ja toetuslepingute rakendamiseks, samuti anda EÜ peakorterile tagasisidet, kindlustamaks, et see täidab GFATMi juhatuses olulist rolli;

9.   nõuab tungivalt, et komisjon suurendaks oma tegevusmahtu nii töötajate kui ka vahendite osas, seda nii peakontoris kui ka delegatsioonide tasandil, et toetada oma tervishoiustrateegiat neis riikides ja tagada GFATMi väljamaksete tulemuslikkus; nõuab suurema prioriteedi andmist kergesti välditavatele haigustele, nagu kõhulahtisusega seotud haigused, mida saab suuresti ära hoida selliste lihtsate vahenditega nagu seebi üldine kättesaadavus ja asjakohased kampaaniad teadlikkuse tõstmiseks kätepesu vajalikkusest;

10.   nõuab tungivalt, et komisjon kasutaks üldist eelarvetoetust tervishoiu tugevdamiseks paremini, määrates kindlaks tulemusnäitajad, millega mõõta edusamme Abuja 15 % eesmärgi saavutamisel ja täitmise taset (riigi rahanduse juhtimine ja hangete puudused), tehnilist abi tervishoiusektori poliitilisele dialoogile ja usaldusväärseid statistilisi süsteeme;

11.   kinnitab, et aastatuhande arengueesmärkide lepingutega on võimalik tagada jätkusuutlikud, pikaajalised investeeringud tervishoidu arenguriikides ja aidata neil riikidel saavutada aastatuhande arengueesmärgid, kuid ainult juhul, kui komisjon tagab, et aastatuhande arengueesmärkide lepingutes keskendutakse peamiselt tervishoiu- ja haridussektorile; toonitab siiski, et aastatuhande arengueesmärkide lepingud on vaid osa lahendusest, kui tegemist on abi tõhususe parandamisega ja arengu kiirendamisega tervishoiualaste aastatuhande arengueesmärkide saavutamise suunas; nõuab tungivalt, et komisjon töötaks välja ka alternatiivseid lähenemisviise, eriti nende riikide jaoks, kes ei ole veel valmis aastatuhande arengueesmärkide lepingute sõlmimiseks – need riigid on tervishoiualaste eesmärkide saavutamisest sageli kõige kaugemal ja vajavad suuremat arenguabi kõige enam;

12.   palub komisjonil kasutada eesmärke, mis võimaldavad poliitika tulemusi otseselt mõõta, ning võtta kasutusele mehhanismid ja järelevalvemeetmed tagamaks, et üldeelarve toetusest läheks piisav osa põhivajaduste katmiseks, eelkõige tervishoiule ja haridusele; rõhutab, et see peab käima käsikäes suutlikkuse arendamise toetamisega; palub komisjonil teavitada parlamenti võetud meetmetest 2009. aasta lõpuks;

13.   nõuab suutlikkuse tõstmist kõikides ministeeriumides, et tagada eelarvetoetuse kulutuste kaudu parem tulemuslikkus tervishoiuvaldkonnas, kuna riikide omavastutus on liiga sageli piiratud rahandusministeeriumidega;

14.   nõuab tungivalt, et komisjon kasutaks paremini valdkondlikku eelarvetoetust; palub komisjonil vaadata läbi üldine nõue, et valdkondlikku eelarvetoetust saab kasutada ainult siis, kui tervishoid on sihtvaldkond, ja vaadata läbi ka praegune vahendite jagamine valdkondliku eelarvetoetuse ning üldise eelarvetoetuse vahel;

15.   kutsub komisjoni üles toetama parlamentide, kodanikuühiskonna ja kohalike ametivõimude kontrolli eelarvest antava toetuse üle, et tagada tugev ja selge side eelarvest antava toetusabi ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamise vahel;

16.   mõistab hukka asjaolu, et ainult piiratud arvus partnerriikides (kuues) valiti tervishoid kümnenda EAFi raames sihtvaldkonnaks; nõuab tungivalt, et komisjon julgustaks riike süstemaatiliselt suurendama riiklikke kulutusi tervishoiule tulemusnäitajate kasutamise teel, keskendudes nendele suurendustele üldistes eelarvetoetuste rahastamise lepingutes;

17.   kutsub komisjoni üles täitma palju jõulisemalt dialoogi vahendaja rolli partnerriikide valitsuste ja kodanikuühiskonna, erasektori ning riikide parlamentide vahel;

18.   nõuab tungivalt, et komisjon koostaks ja edastaks selged juhised selle kohta, millal iga vahendit tuleks kasutada ja kuidas kasutada neid kombineeritult, et saavutada maksimaalne sünergia; kutsub komisjoni üles tagama eri rahastamisvahendite ühtsust, võttes arvesse olukorda konkreetsetes riikides, et tagada edusamme tervishoiualaste aastatuhande arengueesmärkide saavutamisel;

19.   nõuab, et komisjon ja liikmesriigid kasutaksid ELi tegevusjuhendit tööjaotuse kohta arengupoliitikas, et tagada tervishoiukulutuste ja -programmide parem koordineerimine ning ühtlasi tagada enama tähelepanu pööramine abita jäänud riikidele, sealhulgas kriisis olevatele ja nõrkadele riikidele;

20.   palub komisjonil määrata tihedas koostöös kontrollikojaga kindlaks, kuidas kontrollikoja aruandes märgitud puudujääkidega tuleks tegeleda, ning teavitama parlamendi pädevaid komisjone nende arutelude tulemustest 2009. aasta lõpuks;

21.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, kontrollikojale ning asjaomaste Aafrika riikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) A/CONF.171/13/Rev.1. (2) ELT C 58, 1.3.2008, lk 29. (3) ELT C 146 E, 12.6.2008, lk 232. (4) Vastuvõetud tekstid: P6_TA(2008)0406.

Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2009. aasta resolutsioon ühtse euromaksete piirkonna (SEPA) elluviimise kohta

P6_TA(2009)0139 B6-0111/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ja Euroopa Keskpanga 4. mai 2006. aasta ühisavaldust ühtse euromaksete piirkonna kohta;

–   võttes arvesse Euroopa Keskpanga 2007. aasta augusti üldtoimetist nr 71 ühtse euromaksete piirkonna majandusliku mõju kohta;

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta direktiivi 2007/64/EÜ makseteenuste kohta siseturul(1) (makseteenuste direktiiv);

–   võttes arvesse komisjoni 13. oktoobri 2008. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus välismaksete kohta ühenduses (KOM(2008)0640);

–   võttes arvesse Euroopa Keskpanga 2008. aasta novembri kuuendat SEPA eduaruannet;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 5,

A.   arvestades, et ühtne euromaksete piirkond (SEPA) on mõeldud makseteteenuste ühtse turuna, kus toimib tõhus konkurents ning kus ei tehta vahet eurodes sooritatavatel piiriülestel maksetel ja siseriiklikel maksetel;

B.   arvestades, et SEPA ei ole üksnes Euroopa Maksenõukogu eneseregulatsiooni algatus, vaid ka oluline avaliku poliitika algatus, mis tugevdab majandus- ja rahaliitu ning Lissaboni tegevuskava; arvestades, et SEPAt toetab makseteenuste direktiiv, millega tagatakse vajalik ühtlustatud õiguslik raamistik, ning seetõttu on Euroopa Parlament SEPA edukusest eriliselt huvitatud;

C.   arvestades, et üleminek SEPA-le algas ametlikult 28. jaanuaril 2008. aastal, mil käivitati SEPA kreeditkorralduse maksevahend, samas kui SEPA kaardimaksete raamistik on olnud jõus 1. jaanuarist 2008. aastal, ning et SEPA otsekorraldusskeem peaks hakkama tööle 1. novembril 2009. aastal;

D.   arvestades, et õiguslikult siduvat tähtaega SEPA vahenditele üleminekuks seatud ei ole, kuigi kõik kaasatud osalised on nüüdseks ühel arvamusel, et see on SEPA edukuse jaoks möödapääsmatu;

E.   arvestades, et üleminek SEPA-le on olnud loid: 1. oktoobri 2008. aasta seisuga tehti vaid 1,7 % kõikidest tehingutest SEPA kreeditkorralduse abil;

F.   arvestades, et on oluline, et kõik asjaomased sidusrühmad – õigusloojad, pangandus ja makseteenuste kasutajad (eelkõige avalik sektor, kes on suuremahuline maksetoodete kasutaja) – aitaksid kaasa SEPA elluviimisele;

G.   arvestades, et SEPA vahendite kasutamine üksnes piiriüleste maksetehingute puhul ei tooks kaasa SEPA projekti edu, kuna säiliks killustatus ja ei suudetaks saavutada eeldatavat kasu pangandusele ning selle klientidele;

H.   arvestades, et 4. septembril 2008. aastal teatas komisjon ja Euroopa Keskpank Euroopa Maksenõukogule, et nad olevat valmis toetama mitmepoolse vahendustasu ideed piiriüleste otsekorralduste puhul SEPA raamistikus tingimusel, et niisugused tasud on objektiivselt põhjendatud ja kohaldatavad üksnes piiratud aja jooksul;

I.   arvestades, et komisjon juhtis tähelepanu kehtiva mitmepoolse vahendustasuga seotud mureküsimustele ning et tööstusel on raskusi nõuetekohase lahenduse leidmisel;

J.   arvestades, et seoses SEPA kaardimaksete raamistikul põhineva ELi kaardilahenduse leidmisega tuleks lahendada ka mitmepoolse vahendustasu kohaldamise küsimus;

K.   arvestades, et tuleks tagada olemasolevate otsekorralduslepingute jätkuv õiguslik kehtivus, kuna uute lepingute allkirjastamise kohustus siseriiklikelt otsekorraldusskeemidelt SEPA otsekorraldusskeemile üleminekul oleks koormav,

1.   rõhutab oma jätkuvat toetust SEPA loomisele, kus toimib tõhus konkurents ning kus ei tehta vahet eurodes sooritatavatel piiriülestel maksetel ja siseriiklikel maksetel;

2.   kutsub komisjoni üles seadma SEPA vahenditele üleminekuks selge, asjakohase ja siduva lõpptähtaja, mis ei tohiks olla hiljem kui 31. detsember 2012 ning pärast mida tuleks kõik eurodes sooritatavad maksed teostada SEPA standardeid kasutades;

3.   kustub komisjoni üles tagama õiguskindluse mitmepoolse vahendustasu kohaldamise osas piiriüleste otsekorralduste suhtes, mis kehtib eelkõige üleminekuaja määratlemise kohta, mille lõppedes peaks olema võimalik mitmepoolsete vahendustasude säilitamine eeldusel, need on kooskõlas komisjoni suunistega, mis tuleks vastu võtta niipea kui võimalik ning mis peaks põhinema läbipaistvuse ja võrreldavuse põhimõtetel ning makseteenuste pakkujate osutatud teenuste kulude ja tasude seirel;

4.   kutsub komisjon üles selgitama täiendavalt kaardimaksete mitmepoolse vahendustasu küsimust;

5.   nõuab suuremaid jõupingutusi liikmesriikides asjakohaste lahenduste leidmiseks, et tagada olemasolevate otsekorralduslepingute jätkuv õiguslik kehtivus SEPA otsekorraldusskeemis;

6.   kutsub liikmesriike üles julgustama oma riiklikke haldusorganeid kasutama SEPA vahendeid niipea kui võimalik ning andma neile üleminekuprotsessis kiirendava rolli;

7.   kutsub komisjoni üles tagama, et SEPA vahenditele ülemineku tulemuseks ei oleks liidu kodanike jaoks veelgi kulukam maksesüsteem;

8.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Keskpangale ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 319, 5.12.2007, lk 1.

Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2009. aasta soovitus nõukogule Euroopa Liidu ja Brasiilia strateegilise partnerluse kohta (2008/2288(INI))

P6_TA(2009)0140 A6-0062/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse ettepanekut võtta vastu soovitus nõukogule, mille esitas Véronique De Keyser PSE fraktsiooni nimel Euroopa Liidu ja Brasiilia strateegilise partnerluse kohta (B6-0449/2008);

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu V jaotist;

–   võttes arvesse Euroopa Majandusühenduse ja Brasiilia Liitvabariigi vahelise koostöö raamlepingut(1);

–   võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Lõuna-Ameerika lõunaosa ühisturu ja selle osalisriikide piirkondadevahelise koostöö raamkokkulepet(2);

–   võttes arvesse oma 15. novembri 2001. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika suhete ühise strateegia ning ülemaailmse partnerluse kohta(3);

–   võttes arvesse oma 27. aprilli 2006. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika tugevdatud partnerluse kohta(4);

–   võttes arvesse komisjoni teatist pealkirjaga "Teel ELi ja Brasiilia strateegilise partnerluse poole" (KOM(2007)0281);

–   võttes arvesse 4. juulil 2007. aastal Lissabonis ELi ja Brasiilia esimesel tippkohtumisel tehtud ühisavaldust;

–   võttes arvesse oma 24. aprilli 2008. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riikide viienda tippkohtumise kohta Limas(5);

–   võttes arvesse Euroopa Liidu ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere riikide viiendal tippkohtumisel 16. mail 2008. aastal Limas, Peruus vastu võetud Lima deklaratsiooni;

–   võttes arvesse 22. detsembril 2008. aastal Rio de Janeiros ELi ja Brasiilia teisel tippkohtumisel tehtud ühisavaldust;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 114 lõiget 3,

–   võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja arengukomisjoni arvamust (A6-0062/2009),

A.   arvestades, et Brasiilia piirkondlik ja ülemaailmne tähtsus on üha kasvanud ja temast on saanud üks ELi peamisi dialoogipartnereid;

B.   arvestades, et Brasiilia ja Euroopa Liit on partnerid, kellel on sama maailmavaade ja kes võivad kogu maailmas muudatusi ja lahendusi edendada;

C.   arvestades, et ELi ja Brasiilia esimesel tippkohtumisel algatati Euroopa Liidu ja Brasiilia vaheline strateegiline partnerlus, mis rajaneb poolte tihedatel ajaloolistel, kultuurilistel ja majanduslikel sidemetel, ja EL-Brasiilia teisel tippkohtumisel võeti vastu ühine tegevuskava, mis peab saama poolte strateegilise partnerluse raamistikuks kolme aasta jooksul;

D.   arvestades, et partnerid jagavad põhiväärtusi ja põhimõtteid, näiteks demokraatia, õigusriigi põhimõtted ning inimõiguste ja põhivabaduste edendamine, turumajandus ja sotsiaalne ühtekuuluvus, mis on põhilised eeltingimused strateegilise partnerluse arendamiseks;

E.   arvestades, et mõlema piirkonna tegevuskavade prioriteedid on muutunud, muu hulgas seoses poliitilise ja majandusliku integratsiooni, majanduse kiireneva globaliseerumise ning demokraatia, inimõiguste ja keskkonna teemalise arutelu olulisusega;

F.   arvestades, et Lõuna-Ameerika Riikide Liidu (UNASUR) asutamise kaudu on Brasiilia olnud Lõuna-Ameerika integratsiooni eesotsas;

G.   arvestades, et strateegiline partnerlus annab märkimisväärse tõuke Euroopa – Ladina-Ameerika ülemaailmse piirkondadevahelise partnerluspiirkonna loomisele 2012. aastaks, mille kohta parlament oma eespool nimetatud 27. aprilli 2006. aasta resolutsioonis ettepaneku tegi;

H.   arvestades, et Euroopa–Ladina-Ameerika parlamentaarse assamblee (Eurolat) loomine oli otsustav samm ELi ja Ladina-Ameerika vaheliste suhete demokraatliku legitiimsuse ja poliitilise mõõtme tugevdamiseks, ning arvestades, et Mercosuri parlamendi tulevane ühinemine assambleega tugevdab Eurolati rolli kahe piirkonna vahelise poliitilise dialoogi alalise foorumina,

1.   edastab nõukogule järgmised soovitused:

2.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev soovitus nõukogule ning teavitamise eesmärgil komisjonile ja liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, samuti Brasiilia Liitvabariigi presidendile ja Rahvuskongressile.

(1) EÜT L 262, 1.11.1995, lk 54. (2) EÜT L 69, 19.3.1996, lk 4. (3) EÜT C 140 E, 13.6.2002, lk 569. (4) ELT C 296 E, 06.12.2006, lk 123. (5) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0177. (6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1905/2006, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend (ELT L 378, 27.12.2006, lk 41).

Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2009. aasta soovitus nõukogule Euroopa Liidu ja Mehhiko strateegilise partnerluse kohta (2008/2289(INI))

P6_TA(2009)0141 A6-0028/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse ettepanekut võtta vastu soovitus nõukogule ELi ja Mehhiko strateegilise partnerluse kohta, mille esitas José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra fraktsiooni PPE-DE nimel (B6-0437/2008);

–   võttes arvesse komisjoni 15. juuli 2008. aasta teatist "ELi ja Mehhiko strateegilise partnerluse suunas" (KOM(2008)0447);

–   võttes arvesse oma 11. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni naiste mõrvade (feminitsiidide) kohta Mehhikos ja Kesk-Ameerikas ning Euroopa Liidu rolli kohta selle nähtuse vastases võitluses(1);

–   võttes arvesse Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning Mehhiko Ühendriikide vahelist majanduspartnerlust, poliitilist kooskõlastamist ja koostööd käsitlevat lepingut(2), mis kirjutati alla 8. detsembril 1997. aastal (üldine leping);

–   võttes arvesse Euroopa Liidu, Ladina-Ameerika ning Kariibi mere piirkonna riikide riigipeade ja valitsusjuhtide viiel tippkohtumisel Rio de Janeiros (28. ja 29. juunil 1999), Madridis (17. ja 18. mail 2002), Guadalajaras (28. ja 29. mail 2004),Viinis (12. ja 13. mail 2006) ning Limas (16. ja 17. mail 2008) vastu võetud deklaratsioone;

–   võttes arvesse 17. mail 2008. aastal Limas toimunud Mehhiko ja Euroopa Liidu neljanda tippkohtumise ühisavaldust;

–   võttes arvesse Ciudad de Méxicos 13.–14. oktoobril 2008. aastal toimunud ELi ja Mehhiko ühiskomitee kaheksanda kohtumise ühisavaldust;

–   võttes arvesse ELi - Mehhiko parlamentaarse ühiskomisjoni seitsmendal kohtumisel, mis toimus 28.–29. oktoobri 2008. aastal Mexico City's tehtud ühisavaldust;

–   võttes arvesse üldasjade ja välissuhete nõukogu 13. oktoobri 2008. aasta järeldusi;

–   võttes arvesse Euroopa – Ladina-Ameerika parlamentaarse assamblee (Eurolat) 1. mai 2008. aasta läkitust ELi ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere riikide viiendale tippkohtumisele;

–   võttes arvesse oma 24. aprilli 2008. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riikide viienda tippkohtumise kohta Limas(3);

–   võttes arvesse Iberoameerika riigipeade ja valitsusjuhtide 18. tippkohtumisel 29.–31. oktoobril 2008. aastal San Salvadoris vastu võetud deklaratsiooni;

–   võttes arvesse oma 14. veebruari 2006. aasta resolutsiooni inimõiguste- ja demokraatiaklausli kohta Euroopa Liidu kokkulepetes(4);

–   võttes arvesse kodukorra artikli 114 lõiget 3 ja artikli 83 lõiget 5;

–   võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamust (A6-0028/2009),

A.   arvestades, et Mehhiko ja Euroopa Liit jagavad ühiseid põhiväärtusi ja põhimõtteid ning neil on teatavad ajaloolised ja kultuurilised sidemed;

B.   arvestades, et demokraatiaklauslis nimetatud demokraatlike põhimõtete ja inimõiguste austamine on strateegilise partnerluse ja üldise lepingu põhielement, mida peavad kohaldama mõlemad pooled;

C.   arvestades, et Mehhiko poliitiline kaal maailmas üha kasvab, mida ülemaailmsel tasandil kinnitab riigi hiljutine nimetamine ÜRO Julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks (ajavahemikuks 2009–2010), kui ka piirkondlikul tasandil, kus Mehhiko täidab Rio rühma ajutise sekretariaadi eesistuja rolli (ajavahemikul 2008–2010);

D.   arvestades, et Euroopa Liit peab tunnustama Mehhiko rolli mitmepoolses süsteemis, kuna mitmepoolsus on üks peamisi põhimõtteid, mille edendamisele nii Mehhiko kui ka Euroopa Liit on rahvusvahelisel areenil pühendunud;

E.   arvestades, et Mehhiko on alustanud strateegilistes sektorites struktuurireforme ning temast on saanud suuruselt kümnes majandus maailmas, samuti G-20 ja G-5 (kuhu kuuluvad Brasiilia, Hiina, India, Lõuna-Aafrika Vabariik ja Mehhiko) liige ning lisaks ainus Ladina-Ameerika riik, kes on OECD liige;

F.   arvestades, et Mehhikos elab rohkem kui 100 miljonit inimest, kellest märkimisväärne osa on noored – 45 % Mehhiko rahvastikust on alla 20-aastased –, ning et Mehhikol on oluline geostrateegiline positsioon sillana Põhja- ja Lõuna-Ameerika ning Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna vahel;

G.   arvestades, et üldine leping põhineb kolmel sambal: poliitiline dialoog, vabakaubanduspiirkonna järkjärguline loomine ja koostöö; arvestades samuti, et alates lepingu jõustumisest 2000. aastal on poolte suhted nii poliitilisel tasandil kui ka kaubavahetuse ja koostöö valdkonnas tihenenud ja süvenenud;

H.   arvestades, et Lima tippkohtumisel rõhutasid Euroopa Liit ja Mehhiko kaubandus- ja investeeringuvoogude positiivset arengut üldise lepingu raames;

I.   arvestades, et Euroopa Liit ja Mehhiko on nii kahepoolselt kui ka üldise lepingu raames tugevdanud kontakte kõikidel tasanditel ja kõikide institutsioonidega, eriti parlamentaarses mõõtmes ELi - Mehhiko parlamentaarse ühiskomisjoni ning Euroopa – Ladina-Ameerika parlamentaarse assambleega;

J.   arvestades, et strateegilise partnerluse ettepanek langeb kokku rahvusvahelise finants- ja majanduskriisiga ning et kõnealune kriis võib mõjutada kahepoolsete suhete majanduslikku ja sotsiaalset tasakaalu;

K.   arvestades, et Euroopa Liidu ja Mehhiko suhete süvendamine võib aidata kaasa Euroopa Liidu ja tema Ladina-Ameerika partnerite vahel üksmeele saavutamisele piirkondlikes ja globaalsetes küsimustes ning võimaldada rahvusvahelistel ja piirkondlikel foorumitel ühiselt kaitsta ühiseid väärtusi ja huvisid;

L.   arvestades, et strateegiline partnerlus eeldab kvalitatiivset hüpet Euroopa Liidu ja Mehhiko suhetes kahel eri tasandil: mitmepoolsel tasandil ülemaailmse tähtsusega teemade vastastikusel kooskõlastamisel ning kahepoolsel tasandil pooltevaheliste suhete arendamisel ja erialgatustes;

M.   arvestades, et poliitilise ja majandusliku integratsiooni protsess, järjest laienev majanduslik globaliseerumine ning demokraatia-, inimõiguste- ja keskkonnateemalise mõttevahetuse olulisus on muu hulgas muutnud kummagi piirkonna tegevuskavade prioriteete;

N.   arvestades, et Mehhiko strateegiline asukoht ja tema kaubanduslepingute võrgustik muudab ta Euroopa ekspordi jaoks strateegiliselt väga oluliseks, Euroopa Liit on Mehhikos tähtsuselt teine välisinvesteeringute allikas;

O.   arvestades, et Mehhiko ja ELi vabakaubanduspiirkond on olulise tähtsusega ELi kahepoolsetes suhetes, kuna see on väga laiahaardelise ulatusega (hõlmates kaupu, teenuseid, hankeid, konkurentsi, intellektuaalomandi õigusi, investeeringuid ja nendega seotud makse);

P.   arvestades, et mehhiklaste väljaränne Euroopa Liitu on muude küsimuste seas üks kõige olulisemaid ja tundlikumaid teemasid Mehhiko jaoks, kuna mehhiklastest sisserändajate arv Euroopa Liidus on suur ning paljud neist on kõrgelt kvalifitseeritud,

1.   edastab nõukogule järgmised soovitused:

2.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev soovitus nõukogule ja teavitamise eesmärgil komisjonile, samuti Euroopa Liidu liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Mehhiko Ühendriikide valitsusele ja kongressile.

(1) ELT C 227 E, 4.9.2008, lk 140. (2) EÜT L 276, 28.10.2000, lk 45. (3) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0177. (4) ELT C 290 E, 29.11.2006, lk 107.

Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2009. aasta resolutsioon Tiibeti ülestõusu 50. aastapäeva ning Tema Pühaduse dalai-laama ja Hiina valitsuse dialoogi kohta

P6_TA(2009)0142 RC-B6-0135/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Hiina ja Tiibeti kohta, eelkõige oma 10. aprilli 2008. aasta resolutsiooni Tiibeti kohta(1) ja oma 10. juuli 2008. aasta resolutsiooni olukorra kohta Hiinas pärast maavärinat ja enne olümpiamänge(2);

–   võttes arvesse avaldust, mille Tema Pühadus dalai-laama tegi Euroopa Parlamendis 4. detsembril 2008;

–   võttes arvesse USA valitsuse ja Euroopa Liidu poolt ELi ja USA tippkohtumisel 10. juunil 2008. aastal tehtud avaldust Tiibeti kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 5,

A.   arvestades, et 2009. aasta märtsis möödub 50 aastat Tema Pühaduse dalai-laama põgenemisest Tiibetist ja tema eksiili algusest Indias;

B.   arvestades, et Tema Pühaduse dalai-laama saadikute ja Hiina valitsuse esindajate vahelise kaheksa kõnelustevooruga ei ole läbimurret saavutatud ning uusi kõnelusi kavas ei ole;

C.   arvestades, et Tiibeti rahva tõelise autonoomia memorandumis, mis koostati Hiina valitsuse nõudel ja mille Tema Pühaduse dalai-laama saadikud esitasid kaheksandal läbirääkimistevoorul 2008. aasta novembris Pekingis, austatakse Hiina põhiseaduse aluspõhimõtteid ning Hiina Rahvavabariigi territoriaalset terviklikkust, kuid Hiina valitsus lükkas selle tagasi kui "pooliseseisvuse" ja "varjatud iseseisvuse" saavutamise katse;

D.   arvestades, et Tema Pühadus dalai-laama on kutsunud üles vägivallast loobuma, talle on omistatud tema jõupingutuste eest 1989. aastal Nobeli rahupreemia ning ta ei nõua Tiibeti iseseisvust, vaid läbirääkimiste jätkamist Hiina ametivõimudega, et saavutada ulatuslik poliitiline kokkuleppe tõelise autonoomia kohta Hiina Rahvavabariigi koosseisus;

E.   arvestades, et viimaste päevade jooksul on Hiina ametivõimud karmistanud julgeolekumeetmeid Tiibetis, ajakirjanikel ja välismaalastel on keelatud piirkonda külastada ning välismaalastele juba väljastatud load on tühistatud ning rakendatakse nn karmi käe kampaaniat Tiibeti rahva vastu;

F.   arvestades, et 25. veebruaril 2009 toimunud Tiibeti uue aasta tähistamise rahumeelse marsi ajal arreteeriti Hiinas Qinghai provintsis asuva An Tuo kloostri paljud mungad,

1.   nõuab tungivalt, et Hiina valitsus tunnistaks 2008. aasta novembris esitatud Tiibeti rahva tõelise autonoomia memorandumit kui alust sisuliseks aruteluks, mille eesmärk on positiivsed ja tegelikud muutused Tiibetis, kusjuures peetakse kinni Hiina Rahvavabariigi põhiseaduses ja seadustes sätestatud põhimõtetest;

2.   palub nõukogul kindlaks teha, mis Hiina Rahvavabariigi esindajate ja Tema Pühaduse dalai-laama saadikute läbirääkimistel õieti juhtus;

3.   kutsub nõukogu eesistujat üles võtma Tema Pühadus dalai-laama Indiasse eksiili siirdumise 50. aastapäeva puhul vastu deklaratsiooni, milles palutakse Hiina valitsusel alustada konstruktiivset dialoogi ulatusliku poliitilise kokkuleppe saavutamiseks, ning viitama deklaratsioonis ka Tiibeti rahva tõelise autonoomia memorandumile;

4.   mõistab hukka kõik vägivallaaktid, nii meeleavaldajate vägivallatsemise kui ka korrakaitsejõudude ebaproportsionaalse jõukasutuse;

5.   kutsub Hiina valitsust üles vabastama viivitamata ja tingimusteta kõik isikud, keda peetakse kinni üksnes rahumeelsete protestiavalduste tõttu, ning aru andma kõigi nende kohta, kes on tapetud või kadunuks jäänud, samuti kõigi kinnipeetute ja neile esitatud süüdistuste laadi kohta;

6.   palub Hiina ametivõimudel lubada välisriikide meedia esindajaid Tiibetisse, kaasa arvatud väljaspool Tiibeti autonoomset piirkonda paiknevatele Tiibeti aladele, ning tühistada Tiibeti autonoomsesse piirkonda pääsemiseks nõutavate erilubade süsteem;

7.   nõuab tungivalt, et Hiina ametivõimud võimaldaksid ÜRO inimõiguste ekspertidel ja tunnustatud rahvusvahelistel valitsusvälistel organisatsioonidel takistamatult Tiibetisse pääseda, et nad saaksid sealset olukorda uurida;

8.   nõuab tungivalt, et nõukogu eesistuja algataks Tiibeti küsimuse võtmise üldasjade nõukogu istungi päevakorda, et arutada, kuidas EL saaks hõlbustada Tiibeti küsimusele lahenduse leidmist;

9.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Hiina Rahvavabariigi presidendile, valitsusele ja parlamendile ning Tema Pühadusele dalai-laamale.

(1) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0119. (2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0362.

Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2009. aasta resolutsioon Guinea-Bissau kohta

P6_TA(2009)0143 RC-B6-0115/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse ELi eesistuja 2. märtsi 2009. aasta avaldust traagiliste sündmuste kohta Guinea-Bissaus;

–   võttes arvesse Guinea-Bissaus 2005. aasta juunis ja juulis toimunud presidendivalimisi ning 16. novembri 2008. aasta parlamendivalimisi;

–   võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 3. märtsi 2009. aasta avaldust praeguse poliitilise kriisi kohta Guinea-Bissaus;

–   võttes arvesse Aafrika Liidu komisjoni 2. märtsi 2009. aasta avaldust,

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.   arvestades, et 2. märtsil 2009 lasid renegaatidest sõdurid maha Guinea-Bissau presidendi João Bernardo Vieira päev pärast pommirünnakut, mille käigus sai surma sõjaväe staabiülem kindral Batista Tagmé Na Waié; arvestades, et tapmistega on kõrvaldatud kaks väga mõjuvõimsat isikut ja rivaali, kel oli õnnestunud pääseda mitmest viimase nelja kuu jooksul toimunud mõrvakatsest;

B.   arvestades, et rünnakuid ei peeta riigipöördeks ning Aafrika Liidu rahu- ja julgeolekunõukogu ei ole Guinea-Bissau liikmesust peatanud, nagu ta seda tegi naaberriikide Guinea ja Mauritaania puhul pärast eelmisel aastal toimunud riigipöördeid;

C.   arvestades, et rahvusassamblee hiljuti valitud spiiker Raimundo Pereira vannutati piiratud ajaks presidendiks kuni uute valimisteni, nagu põhiseadus seda ette näeb; arvestades, et Raimundo Pereira on pöördunud rahvusvahelise üldsuse poole palvega aidata riik stabiliseerida;

D.   arvestades, et Guinea-Bissaus aastakümneid kestnud poliitilise ebakindluse tõttu on riik sattunud sügavasse kriisi, mida iseloomustab puudulik juurdepääs puhtale veele, tervishoiule ja haridusele ning see, et paljude ministeeriumite ametnikud ei ole juba kuid palka saanud, ning arvestades, et sellele riigile kohaldatakse väheste riikide seas ÜRO rahutagamise komisjoni tegevuskava, kelle eesmärk on aidata vaestel riikidel vältida uuesti sõtta või kaosesse sattumist; arvestades, et mõrvad toimusid ajal, mil EL ja rahvusvaheline üldsus on üha enam seotud eesmärgiga ehitada üles demokraatlik ja stabiilne Guinea-Bissau;

E.   arvestades, et alates 2008. aasta juunist on EL pakkunud nõu ja abi Guinea-Bissau julgeolekusektori reformi toetuseks Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP) missiooni "Guinea-Bissau julgeolekusektori reformi ELi missioon" abil;

F.   arvestades, et novembris 2008 toimunud parlamendivalimised olid oluliseks testiks Guinea-Bissaule, kelle üleminek demokraatlikule riigikorrale vajas hädasti uut hoogu; arvestades, et valimisi kiitsid nii kodanikud kui ka rahvusvahelised vaatlejad, eriti ELi valimiste vaatlemise missioon, ja need sillutasid teed ÜRO tõhustatud toetusele riigi rahuloome alastele jõupingutustele; arvestades, et valimiste ajal jäi sõjavägi valimisprotsessist kõrvale ja pühendus rahumeelse keskkonna tagamisele;

G.   arvestades, et mõrvad näivad olevat seotud poliitilise pingega, mis tuleneb minevikku ulatuvast rivaliteedist, erinevatest etnilistest rühmadest ja sõjaväes valitsevast ebastabiilsusest ning riigis üha suurenevast huvist narkokaubanduse vastu, mis kõik kokku moodustab väga keeruka ja ohtliku, riigi toibumisvõimet pidevalt kahjustava taustolukorra;

H.   arvestades, et Guinea-Bissau seisab narkokaubanduse probleemi ees ning toimib suure uimastite transiitpunktina Lõuna-Ameerika ja Euroopa vahel ning arvestades, et narkokaubandus on riigi poliitilisele stabiilsusele suureks ohuks,

I.   arvestades, et kogunevad tõendid piirkonnast sisse ja välja kulgeva narkokaubanduse kohta näitavad, et see on muutunud suureks ohuks kogu Lääne-Aafrikale ning ohustab juba tugevalt ka Euroopa Liitu, mõjutades meie naabruspiirkondi;

1.   mõistab sügavalt hukka Guinea-Bissau presidendi João Bernardo Vieira ja relvajõudude ülemjuhataja kindral Tagmé Na Waié mõrvad;

2.   avaldab siirast kaastunnet kadunud presidendi João Bernardo Vieira ja kadunud kindral Tagmé Na Waié perekondadele ning kogu Guinea-Bissau rahvale;

3.   nõuab tungivalt, et Guinea-Bissau ametivõimud uuriksid neid kuritegusid põhjalikult ja võtaksid süüdlased vastutusele ning kutsub rahvusvahelist üldsust üles kasutama selle eesmärgi saavutamiseks vajalikku mõjuvõimu ja pakkuma nõutavat abi; juhib tähelepanu asjaolule, et kindralite Ansumane Mané (2000) ja Veríssimo Correia Seabra (2004) mõrvad on siiani selgitamata ja tapjad leidmata, süüdistused esitamata ja kohus pidamata; toonitab, et karistamatus ei ole lahendus;

4.   väljendab rahulolu sõjaväe tõotusega austada Guinea-Bissau põhiseadust ning nõuab põhiseadusliku korra ranget järgimist;

5.   nõuab tungivalt, et kõik osapooled lahendaksid vaidlused poliitiliste ja rahumeelsete vahenditega Guinea-Bissau institutsioonide raamistikus ning on vastu mis tahes katsele muuta valitsust põhiseadusevastaste vahenditega;

6.   loodab, et presidendivalimised toimuvad 60 päeva jooksul vastavalt põhiseaduses ettenähtule ning kutsub Euroopa Liidu liikmesriike ja rahvusvahelist üldsust üles kindlustama, et Guinea-Bissau saab usaldusväärsete valimiste läbiviimiseks vajalikku rahalist ja tehnilist toetust;

7.   rõhutab ohtu, et püsivalt struktuuriliselt nõrkade institutsioonide puhul jääb Guinea-Bissau ebastabiilseks ega suuda toime tulla lokkava korruptsiooniga või muuta oma staatust peamise narkotransiidiriigina;

8.   kutsub nõukogu, komisjoni, liikmesriike, ÜROd, Aafrika Liitu, Lääne-Aafrika riikide majandusühendust (ECOWAS), portugalikeelsete riikide ühendust (CPLP) ja teisi rahvusvahelise üldsuse liikmeid jälgima arengut Guinea-Bissaus, aitama kaasa riigi põhiseadusliku korra säilitamisele ning jätkama selles riigis rahuloome alaseid jõupingutusi;

9.   nõuab viivitamatuid läbirääkimisi riigi erinevate poliitiliste fraktsioonide vahel eesmärgiga töötada välja programm, millele pühenduvad kõik sidusrühmad, mis hõlmaks julgeolekusektori reformi kiirendamist, läbivaadatud valimisseadust, riigihaldusreformi, korruptsioonivastaseid meetmeid, makroökonoomilist stabiliseerimist ja konsulteerimist kodanikuühiskonnaga rahvusliku leppimise küsimuses;

10.   väljendab rahulolu ECOWASi otsusega saata 3. märtsil 2009 Guinea-Bissausse ministrite delegatsioon, mis koosneb Nigeeria, Burkina Faso, Cabo Verde, Gambia ja Senegali ministritest, keda saadab ECOWASi komisjoni esimees, ja CLPLi sarnase otsusega saata samal päeval Guinea-Bissausse poliitiline missioon, mida juhib Portugali välisasjade ja koostöö riigisekretär, kusjuures mõlemad hõlmavad kõiki sidusrühmi, püüdes taastada usaldust poliitiliste osalejate, julgeolekujõudude ja kodanikuühiskonna vahel ning jõuda riigis taas põhiseadusega kooskõlas oleva olukorrani;

11.   juhib sügava murega tähelepanu ohule, mis ähvardab rahu tugevdamist Guinea-Bissaus ja stabiilsust Lääne-Aafrika piirkonnas nii kaugetest riikidest nagu Colombia ja Afganistan pärit uimastite ümberlaadimise tõttu ja inimkaubanduse pärast, ning kutsub ÜRO allasutusi üles töötama ECOWASi asjakohasel toetusel välja piirkondliku tegevuskava nimetatud probleemide lahendamiseks;

12.   kutsub ÜRO rahukindlustamise komisjoni üles aitama kaasa lubatud doonorabi (nii rahalise kui ka tehnilise) sujuvale kohaletoimetamisele, eelkõige selle abil puhul, mis on seotud julgeolekusektori ja haldusreformidega ning narkokaubanduse vastase võitlusega;

13.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles jätkama nõu ja abi pakkumist Guinea-Bissau julgeolekusektori reformi toetuseks EJKP missiooni "Guinea-Bissau julgeolekusektori reformi ELi missioon" abil ning andma aru saavutatud edusammude kohta;

14.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, liikmesriikide valitsustele, ÜRO ja ECOWASi peasekretäridele, Aafrika Liidu institutsioonidele, AKV-ELi parlamentaarsele ühisassambleele, CLPLi sekretariaadile ning Guinea-Bissau valitsusele ja parlamendile.

Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2009. aasta resolutsioon Filipiinide kohta

P6_TA(2009)0144 RC-B6-0121/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse avaldust, mille eesistujariik tegi ELi nimel 15. septembril 2008. aastal olukorra kohta Mindanaos;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide suursaadikute ning Austraalia suursaatkonna saadiku asetäitja 29. jaanuaril 2009. aastal esitatud üleskutset;

–   võttes arvesse Moro Rahvusliku Vabastamise Rinde (MNLF) ja Filipiini Vabariigi valitsuse vahelise 1996. aasta rahulepingu rakendamise kolmepoolse läbivaatamise kolmandat istungit 11.–13. märtsil 2009;

–   võttes arvesse Filipiini Vabariigi valitsuse ja Filipiini Rahvusliku Demokraatliku Rinde (NDFP) 1. septembri 1992. aasta Haagi ühisdeklaratsiooni ning 2004. aasta 14. veebruari esimest ja 3. aprilli teist Oslo ühisavaldust;

–   võttes arvesse komisjoni riigi strateegiadokumenti (2007–2013) Filipiinide kohta, rahuprotsessi toetuskava stabiliseerimisvahendi raames ning läbirääkimisi partnerlus- ja koostöölepingu sõlmimiseks ELi ja Filipiinide vahel;

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Filipiinide kohta, eelkõige 26. aprilli 2007. aasta resolutsiooni(1), ning kinnitades oma toetust rahuläbirääkimistele Filipiini Vabariigi valitsuse ja NDFP vahel, nagu seda väljendati 17. juuli 1997. aasta(2) ja 14. jaanuari 1999. aasta(3) resolutsioonides;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.   arvestades, et mitmed relvastatud rühmitused ja eelkõige Moro Islami Vabastusrinne (MILF) on võidelnud valitsusvägedega Filipiinide lõunaosas alates 1969. aastast Aasia ühe kõige kauakestvama mässutegevuse käigus;

B.   arvestades, et konflikt Filipiini Vabariigi valitsuse ja NDFP mässuliste vahel on nõudnud üle 40 000 inimelu ning kohatine vägivald on jätkunud hoolimata 2003. aasta relvarahust ja rahukõnelustest;

C.   arvestades, et sõjategevus valitsusvägede ja MILFi vahel Mindanaos algas taas 2008. aasta augustis pärast seda, kui Filipiinide ülemkohus kuulutas põhiseadusevastaseks MILFi ja Filipiini Vabariigi valitsuse vahelise vastastikuse mõistmise memorandumi esivanemate valduste kohta, millega oleks Bangsamoro rahvale antud märkimisväärne autonoomia;

D.   arvestades, et uuesti alanud võitluse käigus on tapetud üle saja ning ümberasustatud umbes 300 000 inimest, kellest paljud on endiselt evakuatsioonikeskustes;

E.   arvestades, et rahuvahendaja Malaisia viis oma relvarahuvaatlejad Mindanaost 2008. aasta aprillis välja rahuprotsessi takerdumise tõttu, kuid on valmis oma rolli uuesti kaaluma, kui Filipiini Vabariigi valitsus täpsustab oma läbirääkimiste seisukohti;

F.   arvestades, et rahuläbirääkimised Filipiini Vabariigi valitsuse ja NDFP vahel on alates 2004. aastast peatunud ning arvestades, et Norra valitsus on teinud suuri pingutusi, et julgustada mõlemaid pooli ametlikke läbirääkimisi jätkama;

G.   arvestades, et Filipiinidel on pärast 2001. aastat tapetud ja röövitud sadu aktiviste, ametiühingutegelasi, ajakirjanikke ja usujuhte ning Filipiini Vabariigi valitsus salgab julgeolekujõudude ja sõjaväe osalust nendes poliitilistes tapmistes hoolimata piisavatest tõenditest, mis osutavad vastupidisele;

H.   arvestades, et 2008. aastal oli mitmeid juhtumeid, mil kohalikud kohtud tegid otsuse, et aktivistide arreteerimine ja kinnipidamine on ebaseaduslik ning andsid korralduse nende vabastamiseks, kuid samad inimesed arreteeriti hiljem uuesti ning neile esitati süüdistus mässus või mõrvas;

I.   arvestades, et Filipiinide kohtunikud ja prokurörid ei ole sõltumatud, samas on advokaadid ning kohtunikud samuti ahistamise ja tapmiste ohvrid; arvestades, et tunnistajate haavatavus muudab kriminaalkuritegude uurimise ja nende sooritajatele süüdistuse esitamise võimatuks;

J.   arvestades, et enamike kohtuväliste tapmiste juhtumite osas ei ole alustatud ametlikku eeluurimist ning kurjategijad on jäänud karistuseta, kuigi valitsus on väitnud korduvalt, et on võetud meetmeid tapmiste takistamiseks ja kuritegude sooritajate kohtu ette toomiseks;

K.   arvestades, et 2008. aasta aprillis uuris ÜRO inimõiguste nõukogu olukorda Filipiinidel ning tõi esile kohtuväliste tapmiste ja sunniviisiliste kadumiste eest vastutavate isikute karistamatuse, kuid Filipiini Vabariigi valitsus lükkas tagasi soovitused järelmeetmete aruande koostamiseks;

L.   arvestades, et inimröövide ja kohtuväliste tapmiste lõpetamiseks on vajalik keskenduda vägivalla peamistele majanduslikele, sotsiaalsetele ja kultuurilistele põhjustele Filipiinidel;

1.   väljendab oma sügavat muret sadade tuhandete riigi sees ümberasustatud inimeste üle Mindanaos, kutsub valitsust ja MILFi üles tegema kõike, mis on nende võimuses, et luua selline olukord, mis võimaldab inimestel koju naasta, ning nõuab jõulisemat riiklikku ja rahvusvahelist tegevust, et ümberpaigutatud inimesi kaitsta ja tegeleda nende rehabiliteerimisega;

2.   on kindlalt veendunud, et konflikti on võimalik lahendada ainult dialoogi teel ning antud pikaajalise mässutegevuse lõppemine on oluline Filipiinide igakülgse arengu seisukohast;

3.   kutsub Filipiini Vabariigi valitsust üles taastama viivitamatult rahuläbirääkimised MILFiga ning täpsustama vastastikuse mõistmise memorandumi staatust ja tulevikku pärast ülemkohtu eespool nimetatud otsust; väljendab heameelt Filipiini Vabariigi valitsuse teadaande üle loobuda tingimuste esitamisest läbirääkimiste jätkamisele;

4.   väljendab heameelt kõneluste üle, mida Filipiini Vabariigi valitsus ja NDFP pidasid 2008. aasta novembris Oslos Norra vahendusel ning loodab, et ka kõnealusel juhtumil taasalustatakse kiirelt ametlikke läbirääkimisi; kutsub osapooli üles järgima oma kahepoolseid kokkuleppeid ühise seirekomitee kohta, kohtuma vastavalt üldisele kokkuleppele inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse austamise kohta (CARHRIHL) ning lubama ühisjuurdluste korraldamist inimõiguste rikkumise osas;

5.   palub nõukogul ja komisjonil võimaldada ja lihtsustada nendele osapooltele toetuse ja abi andmist, kes rakendavad CARHRIHLi, eelkõige arengu-, abi- ja rehabilitatsiooniprogrammide kaudu;

6.   kutsub Euroopa Ülemkogu ja komisjoni üles toetama Filipiini Vabariigi valitsuse jõupingutusi jätkata rahuläbirääkimisi, sealhulgas neid vahendama, kui seda soovitakse, samuti toetama rahvusvahelist järelevalveüksust, mis vastutab sõjaväe ja MILFI vahel sõlmitud relvarahu järelevalve eest;

7.   teeb ettepaneku, et rahvusvahelise järelevalveüksuse rolli võiks tõhustada, andes neile suuremad volitused juurdluste läbiviimiseks ning leppides kokku nende tulemuste avalikustamises;

8.   kutsub Filipiini Vabariigi valitsust üles suurendama Mindanaole antavat arenguabi, et paranda kohaliku elanikkonna viletsaid elamistingimusi ning väljendab heameelt üle 13 miljoni euro ulatuses antud finantsabi eest, mille EL on Mindanaosse saatnud toidu- ja muu abi näol alates kokkupõrgete taaspuhkemisest 2008. aasta augustis;

9.   väljendab tõsist muret viimastel aastatel Filipiinidel aset leidnud sadade poliitiliste aktivistide ja ajakirjanike kohtuväliste tapmiste pärast ja rolli üle, mida julgeolekujõud on nende mõrvade korraldamisel ja teostamisel mänginud;

10.   kutsub Filipiini Vabariigi valitsust üles viima läbi juurdlusi kohtuväliste tapmiste ja sunniviisiliste kadumiste osas; kutsub samal ajal Filipiini Vabariigi valitsust looma sõltumatut järelevalvemehhanismi, et teostada järelevalvet kuritegude uurimisel ja kurjategijate vastutusele võtmisel;

11.   kutsub Filipiini Vabariigi valitsust üles võtma meetmeid poliitiliste ja inimõiguste aktivistide, kodanikuühiskonna liikmete, ajakirjanike ja kohtuprotsesside tunnistajate süstemaatilise hirmutamise ja ahistamise lõpetamiseks ning tagama tõeliselt tulemusliku tunnistajate kaitse;

12.   kordab Filipiini ametivõimudele esitatud üleskutset lubada ÜRO inimõiguste kaitsega tegelevad eriorganid piiranguteta riiki; nõuab samuti tungivalt, et ametivõimud kehtestaksid ja rakendaksid kiirelt seadused, et inkorporeerida ratifitseeritud rahvusvahelised inimõigusi käsitlevad õigusaktid (nt piinamise ja sunniviisiliste kadumiste vastu) siseriiklikusse õigusesse;

13.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles tagama, et ELi finantsabiga, mida antakse Filipiinide majandusarengu toetuseks, kaasneks ka järelevalve võimalike majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rikkumise avastamiseks, pöörates eritähelepanu kõigi ühiskonnarühmade vahelise dialoogi ja kaasamise toetamisele;

14.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Filipiini Vabariigi presidendile ja valitsusele, MILFile, NDFP-le, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ja ASEANi liikmesriikide valitsustele.

(1) ELT C 74 E, 20.3.2008, lk 788. (2) EÜT C 286, 22.9.1997, lk 245. (3) EÜT C 104, 14.4.1999, lk 116.

Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2009. aasta resolutsioon valitsusväliste organisatsioonide väljasaatmise kohta Darfurist

P6_TA(2009)0145 RC-B6-0127/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse eesistujariigi 6. märtsil 2009. aastal Euroopa Liidu nimel tehtud avaldust Rahvusvahelise Kriminaalkohtu otsuse kohta anda välja Sudaani presidendi Omar Hassan al- Bashiri vahistamismäärus;

–   võttes arvesse volinik Louis Micheli 5. märtsil 2009. aastal tehtud avaldust valitsusväliste humanitaarorganisatsioonide Sudaanist väljasaatmise kohta;

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi varasemaid resolutsioone olukorra kohta Sudaanis/Darfuris, milles on eriti väljendatud jätkuvat toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule;

–   võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti ja selle jõustumist 1. juulil 2002;

–   võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 31. märtsi 2005. aasta resolutsiooni S/Res/1593 (2005), milles Darfuri olukord anti Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.   arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohtueelne koda andis 4. märtsil 2009 välja vahistamismääruse Sudaani presidendi Omar Hassan al-Bashiri kohta seoses väidetavate inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegudega konfliktist laastatud Darfuri provintsis;

B.   arvestades, et vastuseks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu otsusele otsustas Sudaani valitsus Darfurist välja saata 13 juhtivat valitsusvälist organisatsiooni;

C.   arvestades, et Darfuris tegutsevad abiorganisatsioonid juhivad suurimat humanitaarabi operatsiooni kogu maailmas; arvestades, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni andmetel vajab abi kuni 4,7 miljonit inimest, sealhulgas 2,7 miljonit riigi sees ümberasustatud inimest;

D.   arvestades, et abiorganisatsioonide väljasaatmine võib tõsta suremust ja haigestumust tervishoiuteenuste katkemise ning nakkushaiguste, näiteks kõhulahtisuse ja hingamisteede nakkuste levimise tõttu; arvestades, et väljasaatmine võib vähendada vaktsineerimisimmuunsust ja suurendada laste suremust, kui nad ei saa enam kasutada ravitoidu-ja toiduteenuseid;

E.   arvestades, et valitsusvälised organisatsioonid on välja saadetud ajal, kui nende teeneid eluliselt vajatakse, eriti kuna Lääne-Darfuris on praegu meningiidiepideemia; arvestades, et väljasaatmise tagajärjel saavad abivajajad arstiabi äärmiselt piiratult või ei saa seda üldse;

F.   arvestades, et ÜRO doktriin "kohustus pakkuda kaitset" näeb ette, et kui "on ilmne, et riigivõimud ei suuda oma elanikkonda kaitsta, on teistel kohustus pakkuda vajalikku kaitset;

G.   arvestades, et Sudaani valitsus on ÜRO liikmena kohustatud tegema Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga koostööd, nagu näeb ette resolutsioon S/Res/1593 (2005), mille Julgeolekunõukogu võttis vastu kooskõlas ÜRO põhikirja VII peatükiga;

H.   olles sügavalt jahmunud tõsiasjast, et alates vahistamismääruse väljaandmisest on Sudaani valitsus korduvalt keeldunud tegemast Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga koostööd ning on korduvalt eiranud kohust ja rahvusvahelist üldsust,

1.   mõistab teravalt hukka 13 humanitaarabiorganisatsiooni väljasaatmise Darfurist vastuseks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu 4. märtsil 2009 välja antud rahvusvahelisele vahistamismäärusele president al-Bashiri kohta;

2.   nõuab Piirideta Arstide Belgia sektsiooni kõigi humanitaartöötajate viivitamatut ja tingimusteta vabastamist, kes rööviti 11. märtsil 2009 oma büroost Saraf-Umras, mis asub 200 km Põhja-Darfuri pealinnast El-Facher läänes;

3.   on tõsiselt mures väljasaatmiste otsese mõju üle humanitaarabi andmisele, mis on sadadele tuhandetele inimestele ellujäämiseks vajalik;

4.   nõuab Sudaani valitsuselt, et ta muudaks viivitamatult oma otsust saata välja 13 abiorganisatsiooni ja laseks neil jätkata nende tähtsat tööd, et tagada ohustatud elanike ellujäämine Darfuris; palub nõukogul ja komisjonil tõhustada tööd Aafrika Liidu, Araabia Liiga ja Hiinaga, et Sudaani valitsust selles veenda;

5.   palub Sudaani valitsusel võtta positiivseid meetmeid selle tagamiseks, et Sudaani inimõiguste kaitsjaid ei kiusata taga, kui nad väljendavad oma positiivset suhtumist Rahvusvahelise Kriminaalkohtu otsusesse, ja hoiduda igasugusest inimõiguste kaitsjate ahistamisest ja hirmutamisest;

6.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, ELi eriesindajale Sudaanis, Sudaani valitsusele, ELi liikmesriikide ja ÜRO Julgeolekunõukogu liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Aafrika Liidu institutsioonidele, Araabia Liiga institutsioonidele ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokurörile.