Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse 13. detsembril 2007 allkirjastatud Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut muutvat Lissaboni lepingut ("Lissaboni leping");

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut, mida muudeti ühtse Euroopa aktiga ning Maastrichti, Amsterdami ja Nice'i lepinguga;

–   võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(1);

–   võttes arvesse oma 11. märtsi 2003. aasta resolutsiooni eelarvemenetluse reformi kohta: võimalikud valikud seoses lepingute läbivaatamisega(2);

–   võttes arvesse oma 29. märtsi 2007. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu omavahendite tuleviku kohta(3);

–   võttes arvesse oma 8. juuni 2005. aasta resolutsiooni laienenud liidu poliitiliste väljakutsete ja eelarvevahendite kohta (2007–2013)(4);

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 11. ja 12. detsembri 2008. aasta kohtumise järeldusi Lissaboni lepingu osas tehtava töö taasalgatamise viisi kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit ja väliskomisjoni ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamusi (A6-0183/2009),

A.   arvestades, et Lissaboni lepinguga tehakse Euroopa Liidu rahandusvaldkonnas põhjalikke muudatusi, eriti institutsioonidevahelistes suhetes ja otsustusmenetlustes;

B.   arvestades, et Lissaboni leping kehtestab Euroopa Liidu rahanduse ja eelarve valdkonna põhidokumentide vahel selge hierarhia, aidates seega kaasa otsustamissüsteemi vajalikule täpsustamisele;

C.   arvestades, et mitmeaastane finantsraamistik, kus planeeritakse kulutused mitmeks aastaks, kehtestatakse Euroopa Liidu rahalised prioriteedid ja sätestatakse kindlaksmääratud ajavahemikuks kulukohustuste ülemmäärad, muutub Lissaboni lepinguga õiguslikult siduvaks dokumendiks, mis põhineb finantsraamistikku sisaldava määruse vastuvõtmiseks ettenähtud konkreetsel uuel õiguslikul alusel;

D.   arvestades, et samaaegsuse puudumine finantsraamistike ja Euroopa Parlamendi ja komisjoni mandaatide vahel on senini tinginud asjaolu, et Euroopa Parlament ei ole saanud oma eelarvevaldkonna volitusi osaliselt kasutada, sest parlament on sageli olnud seotud eelmisel ametiajal läbi räägitud ja vastu võetud finantsraamistikuga;

E.   arvestades, et kui kõnealuses ajakavas muudatusi ei tehta, ei ole Euroopa Parlament teatud ametiaegadel kunagi suuteline vastu võtma parlamendi jaoks siduvaid eelarvealaseid otsuseid, sest eelnenud ametiaja jooksul vastu võetud finantsraamistik hõlmab kogu parlamendi ametiaega;

F.   arvestades, et iga eelarverubriigi praegused väikesed varud ja paindlikkusmehhanismide vähendatud eelarveeraldised muudavad väga raskeks Euroopa Liidu asjakohase reageerimise ettenägematutele poliitilistele sündmustele ja võivad jätta iga-aastase eelarvemenetluse ilma sisuta;

G.   arvestades, et Lissaboni lepingu jõustumine nõuab, et Euroopa Liidu rahandus- ja eelarvevaldkonna otsuste eest vastutavad institutsioonid jõuaksid kokkuleppele, kuidas tagada optimaalne üleminek uutele õigusaktidele ja otsustamismenetlustele;

H.   arvestades, et majandus- ja rahaliidu tõrgeteta toimimise huvides tuleb ELi eelarvet võtta arvesse liikmesriikide eelarvestrateegiate kooskõlastamisel;

I.   arvestades, et Euroopa Ülemkogu 11. ja 12. detsembri 2008. aasta kohtumisel kinnitati, et Lissaboni leping on vajalik selleks, et aidata laienenud liidul toimida tõhusamalt, demokraatlikumalt ja tulemuslikumalt, sealhulgas rahvusvahelistes küsimustes, ning arvestades, et määrati kindlaks ka lähenemisviis ja õiguslikud tagatised seoses Iiri valijate väljendatud muredega, et leping saaks jõustuda enne 2009. aasta lõppu, järgides samal ajal asutamislepingute eesmärke ja sihte,

Üldhinnang

1.   väljendab heameelt Lissaboni lepinguga Euroopa Liidu rahanduse demokraatliku kontrolli ja läbipaistvuse osas tehtud edusammude üle; osutab vajadusele parandada ja kohandada institutsioonidevahelise kooskõlastamise mehhanisme ja sisemise koostöö korda, et Euroopa Parlament saaks oma uusi volitusi täies ulatuses kasutada;

Omavahendid

2.   avaldab Euroopa Liidu omavahendite puhul kahetsust asjaolu pärast, et liikmesriigid ei ole kasutanud võimalust luua tõeliste Euroopa Liidu omavahendite süsteem, mis oleks õiglasem, läbipaistvam, kodaniku jaoks mõistetavam ja mille suhtes kohaldataks demokraatlikumat otsustamismenetlust;

3.   avaldab eelkõige kahetsust asjaolu pärast, et pole tehtud edusamme Euroopa Parlamendi kaasamiseks Euroopa Liidu käsutada olevate omavahendite piiride ja liigi määratlemisse; tuletab meelde, et säilitatud on sissetulekuid ja kulutusi käsitlevate otsuste teineteisest eraldatus;

4.   tunneb seevastu heameelt jõupingutuste üle võimaluse osas võtta omavahendeid käsitleva otsuse rakendusmeetmed vastu õigusloomega seotud erimenetluse abil, mille kohaselt nõukogu otsustab kvalifitseeritud häälteenamusega ainult pärast parlamendi heakskiitu;

5.   palub nõukogul kõnealust võimalust maksimaalselt kasutada, et muuta otsustamismenetlus paindlikumaks;

Mitmeaastane finantsraamistik

6.   väljendab heameelt mitmeaastasele finantsraamistikule ametliku staatuse andmise üle Lissaboni lepingus, mille alusel muutub mitmeaastane finantsraamistik õiguslikult siduvaks dokumendiks; tuletab meelde, et mitmeaastane finantsraamistik kehtestab Euroopa Liidu kulukohustuste kava ja kulude ülemmäärad kindlaksmääratud ajavahemikul, aidates seega kaasa eelarvedistsipliini tugevdamisele;

7.   tunneb heameelt asjaolu üle, et mitmeaastase finantsraamistiku kehtestamise määruse peavad Euroopa Parlament ja nõukogu ühiselt spetsiaalse menetluse abil heaks kiitma;

8.   avaldab seevastu kahetsust asjaolu pärast, et Lissaboni lepingus säilitati nõue, mille kohaselt peab nõukogu mitmeaastase finantsraamistiku vastuvõtmise otsuse ühehäälselt heaks kiitma, mis muudab otsustamismenetluse väga raskeks ja soosib läbirääkimisi "väikseima ühise nimetaja" alusel; julgustab seetõttu Euroopa Ülemkogu kasutama võimalikult kiiresti klauslit, mis võimaldab nõukogul ühehäälselt otsustamise asemel võtta mitmeaastane finantsraamistik vastu kvalifitseeritud häälteenamusega;

9.   avaldab kahetsust ka asjaolu pärast, et uue menetluse puhul on Euroopa Parlamendil üksnes heakskiitmise, mitte tõelise kaasotsustamise õigus; rõhutab sellele vaatamata asjaolu, et Lissaboni leping näeb ette, et institutsioonid peavad menetluse algusest peale tegema kõik, et menetlus õnnestuks; kutsub seetõttu nõukogu üles olema kättesaadav menetluse algusest peale, et pidada Euroopa Parlamendiga struktureeritud poliitilist dialoogi ja võtta täies ulatuses arvesse parlamendi prioriteete;

10.   märgib, et Lissaboni leping osutab, et mitmeaastases finantsraamistikus ei määrata mitte üksnes kindlaks "kulukohustuste assigneeringute iga-aastased piirmäärad iga kululiigi kohta ning maksete assigneeringute iga-aastane piirmäär", vaid ka "kõik muud sätted, mida on vaja iga-aastase eelarvemenetluse sujuvaks toimimiseks"(5);

Mitmeaastase finantsraamistiku kestus

11.   väljendab heameelt asjaolu üle, et Lissaboni leping annab võimaluse korraldada finantsplaneerimist viie aasta kaupa, et vajalike kohanduste tegemise korral saaks mitmeaastase finantsraamistiku viia võimaluste piires kooskõlla Euroopa Parlamendi ja komisjoni ametiajaga, nagu demokraatia loogika eeldab; rõhutab, et konkreetsete pikema rahastamisperioodiga poliitikavaldkondade puhul võib olla vajalik kasutada teistsugust korda;

12.   toetab seega üleminekut viieaastasele mitmeaastasele finantsraamistikule, kuid saab aru, et mitmeaastase finantsraamistiku täielikku kokkulangevust Euroopa Parlamendi ja komisjoni ametiajaga võib olla raske saavutada, sest vähemalt üheaastane läbirääkimisperiood tundub olevat vajalik, et võimaldada igal uuel parlamendi ja komisjoni koosseisul teha oma ametiaja jooksul olulisi finantspoliitilisi otsuseid;

13.   peab väga positiivseks mitmeaastase finantsraamistiku integreerimist institutsioonidevahelise strateegilise kavandamise – mõiste, mida Lissaboni leping muu hulgas tugevdas – üldisesse loogikasse nii, nagu soovitati põhiseaduskomisjoni raportis institutsioonidevahelise tasakaalu kohta(6);

14.   toetab kõnealuses raportis sõnastatud ettepanekut, mille kohaselt peab uus komisjoni koosseis oma "ametiaja kava" tutvustamisel esitama ettepanekud oma ametiaja poliitiliste prioriteetide järgimiseks vajalikuks peetavate finantsraamistiku suuniste kohta, ning pärast seda, kui ametiaja kava on institutsioonide vahel heaks kiidetud, arendatakse kõnealused prioriteedid mitmeaastases finantsraamistikus ettepanekute kohaselt välja;

15.   on lisaks seisukohal, et täiskogu istungi aruteludel ja kuulamistel parlamendikomisjonides peaks komisjoni presidendi kandidaat olema juba suuteline esitama üksikasju komisjoni uue koosseisu kavandatava poliitika eesmärkide eeldatavate finantstagajärgede kohta;

16.   rõhutab, et eespool osutatud üleminek viieaastasele finantsplaneerimise süsteemile võib eeldada praeguse mitmeaastase finantsraamistiku pikendamist ja kohandamist kuni 2016. aastani (kaasa arvatud), et järgmine viieaastane finantsraamistik saaks jõustuda hiljemalt 2017. aasta alguses(7); soovitab igal juhul lõpetada järgmise mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimised 2016. aasta esimese kvartali lõpuks, et 2017. aasta eelarvemenetlus saaks toimuda juba 2017. aastal jõustuva raamistiku tingimuste kohaselt;

17.   rõhutab, et läbirääkimised tuleks läbi viia nii, et institutsioonid saaksid ette näha uue mitmeaastase finantsraamistiku jõustumise juba 2016. aastal;

18.   on seisukohal, et praeguse mitmeaastase finantsraamistiku pikendamist ja kohandamist tuleks kaaluda järgmise, 2010. aastal toimuva vahehindamise käigus;

Paindlikkus

19.   rõhutab, et mitmeaastase finantsraamistiku õiguslikult siduv olemus nõuab rohkem kui kunagi varem paindlikkuse suurendamist, mis võimaldaks Euroopa Liidul ettenägematutele väljakutsetele nii liidus kui ka väljaspool seda piisavalt paindlikult ja tulemuslikult reageerida;

20.   juhib tähelepanu asjaolule, et Lissaboni lepingus nähakse ette mitmeaastase finantsraamistiku viimase aasta piirmäärade ja muude sätete kehtivuse pikendamine, juhul kui uut finantsraamistikku ei ole õnnestunud enne eelmise lõppemist vastu võtta; on arvamusel, et kõnealune asjaolu on täiendavaks argumendiks paindlikkuse suurendamisele;

21.   rõhutab sellega seoses, et suurem paindlikkus tuleks saavutada ühelt poolt kõigi eelarverubriikide siseste ja nende vaheliste paindlikkusmehhanismide ja teisalt konkreetsete paindlikkusvahendite abil, mida on võimalik kasutusele võtta väljaspool eelarverubriikide varusid;

22.   tuletab meelde, et eelarvekomisjon peab kõnealustes küsimustes oma seisukohad esitama finantsraamistiku (2007–2013) vahehindamise raporti vastuvõtmisel;

Üleminek institutsioonidevaheliselt kokkuleppelt mitmeaastasele finantsraamistikule

23.   tuletab meelde vajadust saavutada mõistliku aja jooksul enne Lissaboni lepingu jõustumist institutsioonidevaheline kokkulepe viisi kohta, kuidas minna üle olemasolevalt institutsioonidevaheliselt kokkuleppelt Lissaboni lepingu kohaselt ette nähtud õigusaktis sisalduvale mitmeaastasele finantsraamistikule; tuletab meelde, et liikmesriikide parlamentidele tuleb jätta õigusakti projektide läbivaatamiseks kaheksa nädalat;

24.   on kõnealuses küsimuses seisukohal, et tuleb saavutada kokkulepe selle kohta, kuidas jaotada olemasolevas institutsioonidevahelises kokkuleppes sisalduvad sätted, mis peaksid "libisema" mitmeaastasesse finantsraamistikku, sätete osas, mis kuuluvad tulevasse finantsmäärusesse või vajaduse korral nende sätete osas, mis õigustaksid eelarvealases koostöös institutsioonidevahelise kokkuleppe säilitamist, kuhu võidakse siiski lisada uusi sätteid; tuletab meelde, et olemasoleva institutsioonidevahelise kokkuleppe sätete jaotus peaks toimuma Lissaboni lepingus esitatud kriteeriume arvestades;

Iga-aastane eelarvemenetlus

25.   väljendab suurt heameelt kohustuslike kulude ja mittekohustuslike kulude eristamise kaotamise üle, mille tulemusel on Euroopa Parlamendil nõukoguga võrdsetel tingimustel õigus otsustada Euroopa Liidu kõigi kulude üle;

26.   rõhutab, et kohustuslike ja mittekohustuslike kulude vahelise eristuse kaotamine ei ole vastuolus Euroopa Liidu kohustusega täita oma finantskohustusi ning väljendab heameelt asjaolu üle, et Lissaboni lepingu alusel tagavad Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon "rahaliste vahendite olemasolu liidu seaduslike kohustuste täitmiseks kolmandate isikute suhtes"(8);

27.   märgib, et iga-aastase eelarvemenetluse muudatuste eesmärk peaks olema menetluse lihtsustamine, nähes igale institutsioonile ette ühe lugemise ja kehtestades mitmeid sätteid, mis peaksid hõlbustama kokkuleppe saavutamist kahe eelarvepädeva institutsiooni vahel; rõhutab, et need muudatused peaksid vähendama bürokraatiat;

Komisjoni roll

28.   rõhutab komisjoni rolli tugevdamist, mille tulemusena saab komisjon eelarveküsimustes algatusõiguse ja võib oma eelarveprojekti muuta kuni lepituskomitee kokkukutsumiseni;

29.   väljendab heameelt asjaolu üle, et lepingu alusel on komisjoni ülesandeks teha kõik vajalikud algatused, et lepituskomitees Euroopa Parlamendi ja nõukogu seisukohti lähendada, ning kutsub seega komisjoni üles täitma täiel määral oma vahendajarolli Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahelise kokkuleppe saavutamisel;

Täiesti uus loogika

30.   juhib tähelepanu asjaolule, et uus menetlus sisaldab kummagi institutsiooni jaoks ainult ühte eelarveprojekti lugemist; rõhutab, et uus menetlus ja üks lugemine ei võimalda de facto institutsioonidel enam oma seisukohta teise lugemise ajal muuta, nagu seda varem võis juhtuda; on seepärast veendunud, et kõnealuse menetluse puhul tuleb Euroopa Parlamendil poliitilised prioriteedid täpselt paika panna varasemas järgus ning kujundada sellele vastavalt oma operatiivne lähenemine ja töökorraldus nii, et oleks võimalik saavutada kõik seatud eesmärgid;

31.   tuletab meelde, et kõnealune lugemine peab kinnitama Euroopa Parlamendi poliitilisi prioriteete, aga peab ühtlasi võimaldama tal leida lepituskomitees kokkuleppe nõukoguga (või parlamendi muudatusettepanekute osas parlamenti esindavate liikmete suure enamusega uuesti hääletada, juhul kui parlament lepituskomitee teksti heaks kiidab ja nõukogu selle tagasi lükkab);

32.   rõhutab kõnealuses kontekstis olemasolevale sarnase pragmaatilise ajakava säilitamise olulisust, nõudes samal ajal kooskõlastamismehhanismide õigeaegset kasutusele võtmist; tuletab lisaks meelde, et institutsioonidevaheliste mitteametlike dialoogide mehhanismide juurutamine on äärmiselt oluline kokkuleppe saavutamise hõlbustamiseks enne menetluse algust ja selle käigus;

33.   on veendunud, et Lissaboni leping suurendab Euroopa Parlamendi volitusi tingimusel, et parlament saab endale vahendid, et tulla tõhusalt toime uue menetluse kasutuselevõtust tuleneva tihedama ajakava ja eelneva põhjalikuma planeerimise vajadusega;

34.   on seisukohal, et tulevikus on enne esimest lepituskoosolekut koostataval Euroopa Parlamendi resolutsioonil suurem tähtsus, sest see võimaldab parlamendil esitada ametlikult oma prioriteedid tulevase eelarveaasta osas, ilma et need oleksid tingitud nõukogu eelarveprojekti käsitleva seisukohaga seotud taktikalistest kaalutlustest; leiab, et kõnealune resolutsioon võimaldab seega teistel institutsioonidel saada enne institutsioonidevaheliste läbirääkimiste algust selge ülevaate parlamendi prioriteetidest; lisab, et see annab ühtlasi parlamendile võimaluse esitada esialgsed suunised katseprojektide ja ettevalmistustegevuste kohta;

35.   tuletab meelde, et kõnealused prioriteedid on parlamendile väga kasulikud ka suunistena eelarveprojekti lugemisel, kuid samuti mandaadina lepituskomitee läbirääkimistel osalevale delegatsioonile;

36.   rõhutab, et oluline on korraldada iga aasta juulis kolmepoolsed läbirääkimised, et iga institutsioon saaks selge ülevaate teiste poolte prioriteetidest ja Euroopa Parlament saaks teistele institutsioonidele anda teada juulikuus vastuvõetava eelarveprojekti käsitleva resolutsiooni sisu;

37.   rõhutab, et oluline on kõigi pädevusvaldkondi arvestades viia eelarveprojekti ja Euroopa Parlamendi iga-aastase eelarvemenetluse prioriteetide osas sisse ulatuslik dialoog liikmesriikide parlamentide vastavate komisjonidega;

Lepituskomitee

38.   rõhutab lepituskomitee kui kahe eelarvepädeva institutsiooni vahelisi poliitilisi lahkarvamusi lahendava instantsi tähtsust tulevikus; tuletab meelde, et lepituskomitee ülesandeks on jõuda 21 päeva jooksul kokkuleppele kompromissteksti suhtes, mis jõustub, kui eelarvepädevad institutsioonid seda tagasi ei lükka; on seisukohal, et lepituskomitee peab koosnema kõrgeimatest poliitikaesindajatest;

39.   väljendab heameelt, et Lissaboni leping annab Euroopa Parlamendile lepitusmenetluse lõpus otsustava rolli; rõhutab eriti järgmist:

40.   rõhutab, et oleks soovitav, et Euroopa Parlamendi delegatsiooni juhiks lepituskomitees oleks eelarvekomisjoni esimees ning et vajaduse korral ja ilma et see piiraks fraktsioonide poolt parlamenti esindavate liikmete nimetamise poliitilist olemust, kuuluksid delegatsiooni lisaks eelarvekomisjoni liikmetele nende parlamendikomisjonide liikmed, kelle poliitikavaldkonda kuulub antud juhul arutatav konkreetne küsimus;

41.   kutsub nõukogu üles saavutama parlamendiga kiiresti kokkulepet lepituskomitee toimimisviisi osas;

42.   on omalt poolt seisukohal, et lepituskomitee peaks tulema kõrgeimal poliitilisel tasandil kokku vähemalt kaks korda, kui see on kokkuleppe saavutamiseks vajalik ning komitee koosolekutele peab eelnema traditsioonilises vormis ettevalmistav poliitiline triloog; tuletab meelde, et nõukogu esindavatel liikmetel peab olema kõnealusteks kohtumisteks poliitiline läbirääkimiste mandaat;

43.   teeb ettepaneku, et kõnealuse töö valmistaks ette institutsioonidevaheline ettevalmistav töörühm, kuhu kuuluvad pearaportöör, parlamendi poliitiliste fraktsioonide esindajad ja Euroopa Liidu eesistujariigi alaline esindaja, jättes avatuks võimaluse lisada nn troika puhul kahe teise eesistujariigi esindajad;

44.   tuletab meelde, et institutsioonid peavad jõudma kokkuleppele ka lepituskomitee sekretariaadi koosseisu osas, kuhu peaksid tõenäoliselt kuuluma kummagi eelarvepädeva institutsiooni ametnikud, keda abistab komisjon;

Põllumajandusküsimused

45.   juhib tähelepanu asjaolule, et eeskiri, mille kohaselt ei tohi komisjon oma projekti pärast lepituskomitee kokkukutsumist enam muuta, ei võimalda enam kasutada tavapärast sügisest muutmisettepanekut, et võtta arvesse põllumajanduspoliitika ajakohastatud prognoose ja nende eelarvemõju; on seisukohal, et kõnealusel juhul oleks kõige asjakohasemaks lahenduseks see, kui komisjon esitaks vajadusel konkreetse paranduseelarve projekti ("põllumajanduse paranduseelarve"), kui kõik põllumajanduslikud andmed on lõplikult kindlaks määratud;

Suhted seadusandjaga

46.   rõhutab, et parlamendi eelarvepädevuse laiendamine kõigile ELi kuludele ning kaasotsustamismenetluse peaaegu üleüldiseks muutmine õigusloomealases tegevuses tingib eelarvemõõtme suurema arvessevõtmise vajaduse õigusloomealases tegevuses; peab kõnealusel eesmärgil vajalikuks suurendada koostööd eelarvekomisjoni ja teiste parlamendikomisjonide vahel, et parlamendi õigusloomealase tegevuse mõju finantsvaldkonnas asjakohaselt arvesse võtta, eriti arvestades mõju mitmeaastasele finantsraamistikule ja aasta eelarvele; teeb kõnealusel eesmärgil ettepaneku, et finantsmõju omavate valdkondade õigusloome lepituskomiteedesse kuuluks üks eelarvekomisjoni liige; tuletab siinjuures meelde parlamendireformi töörühma tegevuse tulemusi, eriti kolmandas vahearuandes käsitletud parlamendikomisjonide koostöö eri vorme;

47.   tuletab meelde, et Lissaboni lepinguga laieneb kõigile ELi institutsioonidele kohustus järgida eelarvedistsipliini; tuletab meelde, et Euroopa Parlamendi kodukord näeb juba ette konkreetse menetluse kõnealuse põhimõtte järgimise tagamiseks; on seisukohal, et kõnealune menetlus tuleb muuta operatiivsemaks ja tõhusamaks;

Finantsmäärus

48.   väljendab heameelt asjaolu üle, et finantsmäärus muutub õigusloomealase tavamenetluse (kaasotsustamismenetlus) teel Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt pärast kontrollikojaga konsulteerimist vastu võetavaks määruseks;

49.   tuletab meelde, et Lissaboni leping sisaldab peamisi sätteid kehtiva institutsioonidevahelise kokkuleppe nende sätete eristamiseks, mis peaksid kuuluma tulevasse institutsioonidevahelisse kokkuleppesse ja mis tuleks pigem lisada mitmeaastasesse finantsraamistikku;

50.   märgib siiski, et finantsmäärus peaks sisaldama kõiki sätteid, mida on vaja menetluse määratlemiseks vastavalt lepingu sätetele(9); on seisukohal, et kõnealune sõnastus hõlmab lepituskomitee toimimist, käivituskorda ja muidugi nende finantsmääruse sätete ajakohastamist, mida Lissaboni lepingu muudatused otseselt puudutavad (täpsemalt kohustuslike ja mittekohustuslike kulude vahelise eristuse kaotamine, uus kaasotsustamismenetlus ülekannete osas jne);

51.   peab äärmiselt oluliseks, et institutsioonid saavutaksid kõnealustes küsimustes aegsasti poliitilise kokkuleppe, et finantsmääruse vajalikud muudatused saaks pärast Lissaboni lepingu jõustumist uue menetluse teel kiiresti sisse viia ning näha vajaduse korral ette ajutised kokkulepped, mis võimaldavad eelarvemenetluse tõrgeteta jätkamist;

52.   kutsub komisjoni üles esitama aegsasti ettepaneku, mis võimaldaks Euroopa Parlamendil ja nõukogul saavutada kokkuleppe lõikes 49 ettenähtud eristuse kohaldamise kohta olemasoleva institutsioonidevahelise kokkuleppe suhtes;

53.   on seisukohal, et kõnealust finantsmääruse kohandamist ei tohi mingil juhul segi ajada 2010. aastaks ette nähtud iga kolme aasta järel toimuva finantsmääruse läbivaatamisega;

Institutsiooniliste muutuste ja Euroopa Liidu uute pädevuste eelarvemõju

54.   märgib, et Lissaboni lepingu jõustumisel on institutsioonide tasandil toimuvate uuenduste tõttu mõju ka Euroopa Liidu eelarvele – Euroopa Ülemkogu muutub institutsiooniks, luuakse presidendi ametikoht ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoht, kelle tegevust toetab Euroopa välisteenistus;

55.   kinnitab uuesti oma kavatsust kasutada täies ulatuses oma eelarvealaseid volitusi seoses institutsiooniliste uuendustega ja rõhutab, et oluline on saavutada aegsasti nõukoguga kokkulepe Euroopa Ülemkogu ja eriti püsiva eesistumise ning tulevase Euroopa Liidu välisteenistuse rahastamise osas; rõhutab, et kõnealuse teenistuse rahastamine peab jääma täielikult eelarvepädeva institutsiooni kontrolli alla;

56.   juhib tähelepanu asjaolule, et ÜVJP ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika osas näeb Lissaboni leping ette uued menetlused, et tagada kiire juurdepääs liidu eelarvele ning luua liikmesriikide sissemaksetest rahastatav käivitusfond; rõhutab siiski, et kogu ELi välistegevust tuleks reeglina rahastada ühenduse assigneeringutest ja ainult hädaolukorras erandlikult väljaspool liidu eelarvet tehtud osamaksetest;

57.   märgib, et Lissaboni lepingul on ka piiratud ulatuses finantsmõju, mis on tingitud ELi uutest spetsiifilistest pädevustest; teatab, et on sobival ajal valmis analüüsima uute pädevuste kasutamise konkreetseid tagajärgi; on seisukohal, et uute pädevuste rakendamine tervikuna ei toimu kindlasti vahetult pärast Lissaboni lepingu jõustumist, vaid järk-järgult, vastavalt asjaomaste õigusaktide väljatöötamise tempole; on sellele vaatamata seisukohal, et uute pädevuste rakendamise rahastamine ei tohi toimuda ELi praeguste tegevuste rahastamise arvelt;

Liikmesriikide eelarvetega kooskõlastamine

58.   soovib kutsuda enne asjaomaste eelarveprojektide läbivaatamist liikmesriikide parlamente osalema igal aastal liikmesriikide ja ühenduse eelarvepoliitika suuniste teemal toimuvas ühises avalikus arutelus, et määrata juba algjärgus kindlaks raamistik ühiste mõttevahetuste pidamiseks liikmesriikide riikliku poliitika kooskõlastamise teemal, võttes sealjuures samuti arvesse ühenduse panust;

59.   juhib tähelepanu asjaolule, et liidu peamiste eesmärkidega seotud kuludeks ELi eelarvest vahendite eraldamise otsustamise seisukohast oleks kasulik, kui liikmesriigid avaldaksid igal aastal teabe riigi või vajaduse korral piirkonna eelarvest mainitud eesmärkide saavutamisele kaasa aitavate assigneeringute eraldamise kohta;

o
o   o

60.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1. (2) ELT C 61 E, 10.3.2004, lk 143. (3) ELT C 27 E, 31.1.2008, lk 214. (4) ELT C 124 E, 25.5.2006, lk 373. (5) Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 312 lõige 3. (6) 18. märtsi 2009. aasta raport Lissaboni lepingu mõju kohta Euroopa Liidu institutsioonidevahelise tasakaalu arengule (A6-0142/2009). (7) Vastavalt allpool esitatud tabelile, mis esitati eelarvekomisjoni 26. veebruari 2009. aasta raportis mitmeaastase finantsraamistiku (2007–2013) vahehindamise kohta (A6-0110/2009):___________________________________________________________________________________Aasta 2008 2009 2010 2011 2012 2013 2014 2015 2016 2017 2018 2019Eelarve ettevalm. 2009 2010 2011 2012 2013 2014 2015 2016 2017 2018 2019 2020ametiaeg 2004 / 2009 2009 / 2014 2014 / 2019Mitmeaastanefinantsraamistik Läbivaatamine 2007 / 2013 2013 / 2016 2017 / 2021 (8) Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 323. (9) Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 322 lõike 1 punktile a peab see sisaldama " finantseeskirju, millega määratakse kindlaks eelkõige eelarve koostamise ja täitmise […] kord ".