Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2008/2073(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A6-0142/2009

Esitatud tekstid :

A6-0142/2009

Arutelud :

PV 06/05/2009 - 15
CRE 06/05/2009 - 15

Hääletused :

PV 07/05/2009 - 9.16
CRE 07/05/2009 - 9.16
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P6_TA(2009)0387

Vastuvõetud tekstid
PDF 162kWORD 94k
Neljapäev, 7. mai 2009 - Strasbourg
Euroopa Liidu institutsiooniline tasakaal
P6_TA(2009)0387A6-0142/2009

Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta resolutsioon Lissaboni lepingu mõju kohta Euroopa Liidu institutsioonilise tasakaalu kujunemisele (2008/2073(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse esimeeste konverentsi 6. märtsi 2008. aasta otsust;

–   võttes arvesse Lissaboni lepingut, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut ning mis allkirjastati 13. detsembril 2007. aastal;

–   võtted arvesse oma 20. veebruari 2008. aasta resolutsiooni Lissaboni lepingu kohta(1);

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 11. ja 12. detsembri 2008. aasta kohtumise järeldusi;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit ja arengukomisjoni arvamust (A6-0142/2009),

A.   arvestades, et Lissaboni lepinguga suurendatakse liidu institutsioonilist tasakaalu, kinnistades kõikide poliitilise institutsiooni peamisi ülesandeid ja tugevdades seeläbi nende vastavaid rolle institutsioonilises raamistikus, milles institutsioonidevaheline koostöö on liidu integratsiooni edukuse seisukohalt keskse tähtsusega;

B.   arvestades, et Lissaboni lepinguga muudetakse endine ühenduse meetod selle kohandamise ja tugevdamise teel liidu meetodiks, millega sisuliselt:

   – Euroopa Ülemkogu määratleb üldised poliitilised suunad ja prioriteedid,
   – komisjon edendab liidu üldisi huve ja teeb selleks vajalikud algatusi,
   – Euroopa Parlament ja nõukogu täidavad üheskoos komisjoni ettepanekute alusel õigusloome- ja eelarvealaseid ülesandeid;

C.   arvestades, et Lissaboni lepinguga laiendatakse nimetatud konkreetset liidu otsustusmeetodit uutele õigusloome- ja eelarvealastele valdkondadele;

D.   arvestades, et Lissaboni lepinguga sätestatakse, et Euroopa Ülemkogu võib ühehäälse otsuse alusel ja Euroopa Parlamendi nõusolekul laiendada kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise korda ja seadusandlikku tavamenetlust, tugevdades seeläbi liidu meetodit;

E.   arvestades, et kuigi Lissaboni lepingu eesmärk on lihtsustada ja suurendada Euroopa Ülemkogu ja nõukogu eesistumise sidusust, võib – vähemalt esialgu –eraldiseisvate Euroopa Ülemkogu eesistumise ja välisasjade nõukogu eesistumise (ja Eurorühma) kooseksisteerimine koos muude nõukogu koosseisude eesistujate rotatsiooni jätkumisega muuta liidu toimimise tõenäoliselt keerulisemaks;

F.   arvestades, et meeste ja naiste võrdõiguslikkuse põhimõtte kohaselt tuleb naiste ja meeste võrdset esindatust ühiskondlikus elus pidada silmas ka liidu kõige olulisematele poliitilistele ametikohtadele isikute ametisse nimetamisel;

G.   arvestades, et komisjoni presidendi valimise uus kord muudab vajalikuks valimistulemuste arvesse võtmise ja asjaomase konsulteerimise Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Parlamendi esindajate vahel, enne kui Euroopa Ülemkogu oma kandidaadi esitab;

H.   arvestades, et institutsioonidevahelise koostöö korraldamine otsustusprotsessis on liidu meetmete edukuse võtmeks;

I.   arvestades, et Lissaboni leping tunnustab mitmeaastase strateegilise kavandamise ja iga-aastaste tegevuskavade koostamise kasvavat tähtsust sujuva institutsioonidevahelise suhtlemise ja otsustamismenetluste tõhusa rakendamise tagamisel, ning rõhutab komisjoni rolli peamiste programmide koostamise algatajana;

J.   arvestades, et praegune seitsmeaastane finantsplaneerimise periood tähendab seda, et aeg-ajalt ei tule Euroopa Parlamendil ja komisjonil oma ametiajal ühtki põhilist finantspoliitilist otsust vastu võtta ja nad leiavad end oma eelkäijate loodud raamistikku surutuna, mis kestab kuni nende volituste lõpuni, kuid mida on siiski võimalik lahendada, kasutades Lissaboni lepingus pakutud viieaastase finantsplaneerimise perioodi võimalust, mis võiks langeda kokku Euroopa Parlamendi ja komisjoni volitustega;

K.   arvestades, et Lissaboni lepinguga lisatakse uus ja laiahaardeline lähenemisviis liidu välispoliitikale – ehkki konkreetsete otsustusmehhanismidega ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga (ÜVJP) seotud küsimustes – ning luuakse lisaks kaht kohustust täitva komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) amet, mida toetab eraldi välisteenistus ja millel on keskne osa selle uue ja integreeritud lähenemisviisi toimivaks muutmisel;

L.   arvestades, et Lissaboni lepinguga lisatakse uus liidu esindamise süsteem välissuhete küsimustes, mis usaldatakse sisuliselt erinevatel tasanditel Euroopa Ülemkogu eesistujale, komisjoni presidendile ja komisjoni asepresidendile (kõrgele esindajale) ning mis nõuab hoolikat liigendatust ja tugevat kooskõlastust kõnealuse esindamise eest vastutavate erinevate osapoolt vahel, vältimaks kahjustavaid pädevuste konflikte ja üleliigset dubleerimist;

M.   arvestades, et 11. ja 12. detsembril 2008. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu leppis kokku, et kui Lissaboni leping peaks jõustuma 2009. aasta lõpuks, võtaks ta vajalikud õiguslikud meetmed, et komisjoni praeguse koosseisu suurus säiliks, s.t üks liige igast liikmesriigist,

Üldine hindamine

1.   tervitab Lissaboni lepingus esitatud institutsioonilisi uuendusi, mis loovad tingimused uuendatud ja tugevdatud institutsioonilisele tasakaalule liidus, lubades liidu institutsioonidel tegutseda tõhusamalt, avatumalt ja demokraatlikumalt ning võimaldades liidul saavutada paremaid tulemusi, mis vastavad rohkem tema kodanike ootustele, ning täita täies ulatuses globaalsel tasandil tegutseja rolli rahvusvahelises sfääris;

2.   rõhutab, et iga institutsiooni peamisi ülesandeid tugevdatakse, võimaldades neil kõigil oma funktsiooni tõhusamal viisil arendada, kuid hoiatab, et uus institutsiooniline raamistik nõuab, et iga institutsioon täidaks oma ülesanded kogu liidu jaoks positiivsete tulemuste saavutamiseks püsivas koostöös muude institutsioonidega;

Liidu eriomase otsustamismeetodi tugevdamine institutsioonilise tasakaalu alusena

3.   tervitab tõsiasja, et ühenduse meetodi kesksed koostisosad – komisjoni algatusõigus ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühine otsustamisõigus – on Lissaboni lepingus säilinud ja neid on tugevamaks muudetud seeläbi, et:

   – Euroopa Ülemkogu muutub institutsiooniks, mille konkreetset rolli liidule tõuke ja sihi andjana tugevdatakse, määratledes seeläbi liidu strateegilised eesmärgid ja prioriteedid, ilma et häiritaks liidu õigusloome- ja eelarvealase pädevuse tavapärast rakendamist;
   – komisjoni rolli Euroopa tegevust edasiviiva "mootorina" kinnitatakse, tagades sellega, et tema monopoolne seisund õigusloome algatajana jääb puutumatuks (ja isegi tugevneb), seda eriti seoses eelarvemenetlusega;
   – Euroopa Parlamendi kui seadusandja pädevust suurendatakse, kuna seadusandlik tavamenetlus (nagu praegust kaasotsustamismenetlust nimetama hakatakse) muutub üldiseks nõudeks (juhul kui lepingutega ei sätestata konkreetse õigusloomega seotud menetluse kohaldamist) ning seda laiendatakse peaaegu kõigile Euroopa õiguse valdkondadele, kaasa arvatud justiits- ja siseküsimused;
   – nõukogu rolli teise seadusandjana tugevdatakse ja see säilitatakse – ehkki teatud domineerimisega mõnedes tähtsates valdkondades – eriti Lissaboni lepingus tehtava täpsustuse tõttu, mille kohaselt Euroopa Ülemkogu ei täida seadusandlikke ülesandeid;
   – uus eelarvemenetlus põhineb samuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu samaväärsel ühisel otsustusprotsessil, hõlmates kõiki kululiike, ning Euroopa Parlament ja nõukogu otsustavad samuti ühiselt mitmeaastase finantsraamistiku üle, tehes seda mõlemal juhul komisjoni algatusel;
   – seadusandlike ja delegeeritud õigusaktide eristamine ning komisjoni konkreetse täidesaatva rolli tunnustamine mõlema seadusandja võrdse kontrolli all parandab Euroopa õiguse kvaliteeti; Euroopa Parlament täidab uut rolli delegeeritud volituste andmisel komisjonile ja uut järelevalverolli seoses delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktidega;
   – seoses liidu pädevusega lepinguid sõlmida tunnustatakse komisjoni rolli (tihedas koostöös komisjoni asepresidendi (kõrge esindajaga)) läbirääkijana ning peaaegu kõikide nõukogu poolt sõlmitavate uute rahvusvaheliste lepingute sõlmimiseks on vajalik Euroopa Parlamendi nõusolek;

4.   tervitab tõsiasja, et Lissaboni lepingus sätestatakse, et Euroopa Ülemkogu võib ühehäälselt ja Euroopa Parlamendi nõusolekul laiendada kvalifitseeritud häälteenamusega otsustamist ja seadusandlikku tavamenetlust valdkondadele, mille puhul neid veel ei kohaldata, kui sellele ei ole vastu ühegi liikmesriigi parlament;

5.   rõhutab, et need ühendavad sätted tervikuna näitavad tegelikku tendentsi liidu meetodi võimalikult laia kohaldamise poole, ning seetõttu palub Euroopa Ülemkogul neid lepingus pakutud võimalusi täiel määral ära kasutada;

6.   jääb arvamusele, et kõigi Lissaboni lepinguga lisatud institutsiooniliste ja menetluslike uuenduste täielik kasutamine nõuab sügavuti minevat püsivat koostööd eri menetlustes osalevate institutsioonide vahel, kasutades täiel määral ära lepingus sätestatud uusi mehhanisme, eriti institutsioonidevahelisi kokkuleppeid;

Euroopa Parlament

7.   väljendab tugevat poolehoidu asjaolule, et Lissaboni lepingus tunnustatakse täielikult Euroopa Parlamenti ühena liidu kahest seadusandlikust ja eelarvepädevast institutsioonist, samuti tunnustatakse tema rolli paljude liidu kodanike elu mõjutavate oluliste poliitiliste otsuste vastuvõtmisel, ning tema poliitilise kontrolli ülesandeid tugevdatakse ja isegi laiendatakse, ehkki väiksema ulatusega ÜVJP valdkonnas;

8.   rõhutab, et selline Euroopa Parlamendi rolli tunnustamine nõuab muude institutsioonide täieulatuslikku koostööd, eriti mis puudutab parlamendile kõikide nende dokumentide õigeaegset edastamist, mis on vajalikud ülesannete täitmiseks nõukoguga samaväärsena, ning juurdepääsu asjaomastele töörühmadele ja teistes institutsioonides toimuvatele kohtumistele ning nendes osalemisega samaväärsena teiste otsustamisprotsessis osalejatega; palub kolmel institutsioonil kavandada institutsioonidevaheliste kokkulepete sõlmimine, millega struktureeritakse head tavad nimetatud valdkondades, et optimeerida nende vastastikust koostööd;

9.   jääb arvamuse juurde, et Euroopa Parlament peab ise viima läbi vajalikud sisemised uuendused, et kohandada struktuure, menetlusi ja töömeetodeid Lissaboni lepingust tulenevate uute pädevustega ning tugevdatud kavandamise ja institutsioonidevahelise koostöö nõuetega(2); ootab huviga parlamendireformi töörühma tulemusi ja tuletab meelde, et pädev parlamendikomisjon töötab praegu välja kodukorra reformi, mille eesmärgiks on kohandada see Lissaboni lepinguga(3);

10.   tervitab tõsiasja, et Lissaboni lepinguga laiendatakse lepingute läbivaatamise valdkonnas algatusõigus ka Euroopa Parlamendile, tunnistab, et parlamendil on õigus osaleda konvendil ning et tema nõusolek on vajalik juhul, kui Euroopa Ülemkogu on seisukohal, et konventi ei ole vaja kokku kutsuda; on arvamusel, et kõnealune tunnustamine räägib selle kasuks, et tunnistada Euroopa Parlamendi õigust osaleda täies ulatuses komisjoniga sarnastel tingimustel valitsustevahelisel konverentsil; on arvamusel, et lähtudes kahe varasema valitsustevahelise konverentsi kogemusest, võib institutsioonidevahelises kokkuleppes edaspidi määratleda valitsustevahelise konverentsi korraldamise juhendid, eriti seoses Euroopa Parlamendi osalemisega ja läbipaistvust käsitlevate küsimustega;

11.   võtab teadmiseks üleminekumeetmed, mis puudutavad Euroopa Parlamendi koosseisu; on arvamusel, et niisuguse korra rakendamiseks tuleb muuta esmaseid ühenduse õigusakte; kutsub liikmesriike üles võtma vastu kõik vajalikud siseriiklikud õigussätted, mis võimaldaksid 2009. aasta juunis Euroopa Parlamendi 18 täiendava liikme eelvalimise, et nad saaksid alates Lissaboni lepingu jõustumise kuupäevast osaleda vaatlejatena parlamendi töös; tuletab meelde, et täiendavad liikmed hakkavad oma volitusi täitma täies mahus alates kokkulepitud kuupäevast ja üheaegselt pärast seda, kui esmaste ühenduse õigusaktide muutmise ratifitseerimise menetlus on lõpetatud; tuletab nõukogule meelde, et Euroopa Parlament säilitab parlamendi koosseisu osas enda olulised algatus- ja nõusolekuõigused vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 14 lõikele 2, mida on muudetud Lissaboni lepinguga, ja kavatseb neid õigusi täies ulatuses kasutada;

Euroopa Ülemkogu roll

12.   on arvamusel, et Euroopa Ülemkogu ametlik tunnustamine eraldiseisva autonoomse institutsioonina, kellel on lepingutega selgelt määratletud konkreetsed pädevused, hõlmab Euroopa Ülemkogu rolli ümbersuunamist põhiülesandele anda Euroopa Liidu tegevusele vajalik poliitiline tõuge ning määratleda selle üldine siht ja eesmärgid;

13.   tervitab samuti Lissaboni lepingus Euroopa Ülemkogu keskse rolli määratlemist seoses lepingute läbivaatamisega ning teatavate liidu poliitilisele elule äärmiselt oluliste otsustega – nt kõige olulisematele poliitilistele ametikohtadele nimetamine, poliitilistele blokaadidele lahenduse leidmine erinevates otsustamismenetlustes ning paindlikkusmehhanismide kasutamine –, mille võtab vastu Euroopa Ülemkogu või mis võetakse vastu tema osalusel;

14.   on samuti seisukohal, et kuna Euroopa Ülemkogu on nüüd liidetud ELi institutsioonilise raamistikuga, on vaja selgemalt ja konkreetsemalt määratleda tema kohustused, sealhulgas tema tegevuse võimalik kohtulik kontroll, võttes eelkõige arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 265;

15.   rõhutab Euroopa Ülemkogu erilist juhtrolli välispoliitika valdkonnas, eriti ÜVJP küsimustes, mille puhul tema ülesanded seoses strateegiliste huvide tuvastamise, eesmärkide seadmise ja nimetatud poliitika üldiste juhiste määratlemisega on määrava tähtsusega; rõhutab sellega seoses nõukogu, komisjoni presidendi ja komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) aktiivse kaasamise vajadust Euroopa Ülemkogu töö ettevalmistamisse kõnealuses valdkonnas;

16.   jääb arvamuse juurde, et vajadus parandada Euroopa Parlamendi ja Euroopa Ülemkogu institutsioonidevahelist koostööd toetab tingimuste optimeerimist, mille alusel osaleb Euroopa Parlamendi president Euroopa Ülemkogu aruteludes, seejuures võiks võimalusel selle küsimuse reguleerida kahe institutsiooni vahelisi suhteid käsitleva poliitilise kokkuleppe raames; on arvamusel, et oleks kasulik, kui ka Euroopa Ülemkogu sätestaks kõnealused tingimused ametlikult oma kodukorras;

Euroopa Ülemkogu püsiv eesistumine

17.   tervitab Euroopa Ülemkogu eesistumise püsivat kinnitamist pikaks ajaks, mis aitab tagada selle institutsiooni töö ning seega ka liidu tegevuse suurema järjepidevuse, tõhususe ja sidususe; rõhutab, et Euroopa Ülemkogu eesistuja ametisse nimetamine peab toimuma võimalikult kiiresti pärast Lissaboni lepingu jõustumist, et säilitada seos uuesti valitud Euroopa Parlamendi ametiaja ja uue komisjoni volituste kehtivusaja vahel;

18.   rõhutab Euroopa Ülemkogu eesistuja olulist rolli liidu institutsioonide tegevuses mitte Euroopa Liidu eesistujana – mida ta ei ole – vaid Euroopa Ülemkogu juhina, kes viib selle tööd edasi, tagades kogu tegevuse ettevalmistamise ja järjepidevuse, edendades konsensuse saavutamist selle liikmete vahel, andes aru Euroopa Parlamendile ning esindades oma tasandil liitu välissuhete valdkonnas ÜVJPd puudutavates küsimustes, ilma et see piiraks komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) ülesannete täitmist;

19.   tuletab meelde, et Euroopa Ülemkogu eesistuja peab tagama Euroopa Ülemkogu kohtumiste ettevalmistamise ja töö järjepidevuse koostöös komisjoni presidendiga ning üldasjade nõukogu töö põhjal, mis nõuab vastastikust sidet ja tihedat koostööd Euroopa Ülemkogu eesistuja ja üldasjade nõukogu eesistuja vahel;

20.   on sellega seoses arvamusel, et keskse tähtsusega on tasakaalustatud ja koostööl põhineva suhte olemasolu Euroopa Ülemkogu eesistuja ja komisjoni presidendi, roteeruva eesistumise ja – mis puudutab liidu esindamist välissuhete valdkonnas ÜVJP küsimustes – komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) vahel;

21.   tuletab meelde, et kuigi Lissaboni lepingus nähakse ette, et Euroopa Ülemkogu abistab nõukogu peasekretariaat, tuleb Euroopa Ülemkogu erikulud esitada eelarve eraldi osas ning need peavad sisaldama konkreetseid eraldisi Euroopa Ülemkogu eesistujale, keda peab abistama tema enda kabinet, mis tuleks luua mõistlikel tingimustel;

Nõukogu

22.   tervitab Lissaboni lepingus astutud samme nõukogu rolli arvesse võtmise suunas liidu kaasseadusandja ja eelarve kinnitajana, kes jagab – kuigi veel teatud domineerimisega mõnedes valdkondades – suurema osa otsuste tegemist Euroopa Parlamendiga institutsioonilise süsteemi raames, mis on arenenud järk-järgult vastavalt kahekojalise parlamendi loogikale;

23.   rõhutab Lissaboni lepinguga üldasjade nõukogule – ja seega tema eesistujale – antud keskset rolli, pidades silmas erinevate nõukogu koosseisude töö ühtsuse ja järjepidevuse tagamist ning samuti Euroopa Ülemkogu töö ettevalmistamist ja järjepidevust (koostöös Euroopa Ülemkogu eesistuja ja komisjoni presidendiga);

24.   rõhutab, et nõukogu eriline roll ÜVJP ettevalmistamisel, määratlemisel ja rakendamisel nõuab tihedamat koordineerimist üldasjade nõukogu eesistuja ja komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) kui välisasjade nõukogu eesistuja vahel, ning nende ja Euroopa Ülemkogu eesistuja vahel;

25.   on veendunud, et Lissaboni lepingus sätestatud üldasjade nõukogu ja välisasjade nõukogu rollide eristamiseks on vajalik, et mõlema kõnealuse nõukogu koosseis oleks erinev, eriti kuna liidu välissuhete laiem mõiste vastavalt Lissaboni lepinguga muudetud asutamislepingutele muudab kumulatiivse pädevuse mõlemas nõukogu koosseisus järjest keerukamaks; on seetõttu arvamusel, et välisministrid peaksid soovitavalt keskenduma esmajärjekorras välisasjade nõukogu tegevusele;

26.   on sellega seoses seisukohal, et võib-olla on vajalik, et nende liikmesriikide valitsusjuhid/riigipead, kes täidavad nõukogu eesistuja rolli, juhiksid isiklikult üldasjade nõukogu tööd ja tagaksid selle organi tõhusa toimimise, mis tegutseb nõukogu erinevate koosseisude koordineerijana ja prioriteetide ning konfliktide lahendamise, mis praegu liiga kergekäeliselt Euroopa Ülemkogule suunatakse, vahendajana;

27.   tunnistab uuest eesistumise süsteemist tulenevaid suuri probleeme nõukogu erinevate koosseisude vahelise tegevuse koordineerimisel ning rõhutab nende ohtude vältimist silmas pidades uute 18kuuliste püsivate eesistujakolmikute (kolme eesistujariigi rühmad) tähtsust, kes jagavad nõukogu erinevate koosseisude eesistujate rolle (välja arvatud välisasjade nõukogu ja Eurorühm) ja COREPERi juhtimist, et tagada nõukogu kui terviku töö sidusus, kooskõlastatus ja järjepidevus, ning tagada institutsioonidevaheline koostöö, mis on vajalik õigusloome- ja eelarvemenetluse sujuvaks toimimiseks Euroopa Parlamendiga ühiselt tehtavate otsuste puhul;

28.   on arvamusel, et on määrava tähtsusega, et eesistujakolmikud arendaksid kogu oma ühise mandaadi vältel tihedat ja püsivat koostööd; rõhutab iga 18kuulise eesistujakolmiku ühise tegevuskava tähtsust liidu toimimisele, nagu on selgitatud selle resolutsiooni lõikes 51; kutsub eesistujakolmikuid esitama ühismandaadi alguses parlamendi täiskogule oma ühise tegevuskava, mis sisaldab ettepanekuid õigusloomega seotud arutelude ajakavade koostamise kohta;

29.   on arvamusel, et selle liikmesriigi valitsusjuhil/riigipeal, kes asub täitma nõukogu eesistuja ülesandeid, on põhiroll kogu eesistujate rühma ühtsuse ja nõukogu erinevate koosseisude töö sidususe tagamisel ning samuti vajaliku koordineerimise kindlustamisel Euroopa Ülemkoguga, eriti seoses selle töö ettevalmistamise ja järjepidevusega;

30.   rõhutab samuti, et nõukogu roteeruva eesistuja rolli üle võttev valitsusjuht/riigipea peab olema Euroopa Parlamendi eelistatud arutelupartner eesistumisega seotud tegevuse küsimustes; on arvamusel, et ta tuleks kutsuda kõnelema parlamendi täiskogul, et esitleda iga eesistumise algul tegevuskava ja esitada hiljem aruanne kuuekuulise ametiaja jooksul toimunud arengute ja tulemuste kohta, ning samuti esitada arutluseks muid asjakohaseid poliitilisi küsimusi, mis tema eesistujamandaadi jooksul on üles kerkinud;

31.   rõhutab, et julgeoleku- ja kaitseküsimused moodustavad liidu praeguses arenguetapis endiselt ÜVJP lahutamatu osa, ning on arvamusel, et sellisel kujul peaksid need jääma välisasjade nõukogu pädevusse, mida juhib komisjoni asepresident (kõrge esindaja) kaitseministrite osalusel, kui see vajalik peaks olema;

Komisjon

32.   tervitab asjaolu, et taaskinnitatakse komisjoni keskset rolli Euroopa Liidu tegevust edasiviiva "mootorina":

   – selle peaaegu monopoolse seisundi tunnustamise kaudu seadusandlike algatuste esitamise valdkonnas, seda laiendatakse kõigile liidu tegevusvaldkondadele peale ÜVJP ja tugevdatakse eriti rahandusküsimustes;
   – komisjoni rolli tugevdamise kaudu, et muuta kahe seadusandliku ja eelarvepädeva institutsiooni vahelise üksmeele saavutamine lihtsamaks;
   – komisjoni kui liidu täitevorgani rolli tugevdamise kaudu olukordades, kus Euroopa Liidu õigusaktide sätete kohaldamine nõuab ühist lähenemisviisi, kusjuures nõukogu võtab selle rolli üle ainult ÜVJP küsimustes ja nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel, mis on määratletud õigusaktides;

33.   tervitab samuti presidendi positsiooni tugevdamist volinike kolleegiumis, eelkõige seoses volinike institutsioonilise vastutusega tema ees ja komisjoni sisemise korraldusega, mis loob vajalikud tingimused tema kui komisjoni juhi positsiooni kindlustamiseks ja selle ühtsuse tugevdamiseks; on seisukohal, et sellise positsiooni tugevnemine võib isegi jätkuda, pidades silmas riigipeade ja valitsusjuhtide vahelist kokkulepet säilitada suhet üks volinik iga liikmesriigi kohta;

Komisjoni presidendi valimine

34.   rõhutab, et komisjoni presidendi valimine Euroopa Parlamendis Euroopa Ülemkogu ettepaneku alusel annab tema määramisele rõhutatult poliitilise olemuse;

35.   rõhutab, et selline valimine suurendab komisjoni presidendi demokraatlikku õiguspärasust ja tugevdab tema positsiooni nii komisjoni siseselt (seoses tema volitustega teiste volinike suhtes) kui ka institutsioonidevahelistes suhetes üldiselt;

36.   on arvamusel, et komisjoni presidendi kõnealune suurenenud õiguspärasus on samuti kasulik komisjonile tervikuna, tugevdades tema võimalusi tegutseda sõltumatu Euroopa üldiste huvide edendajana ja Euroopa pürgimusi edasiviiva jõuna;

37.   tuletab sellega seoses meelde, et tõsiasi, et Euroopa Ülemkogu võib kvalifitseeritud häälteenamusega esitada kandidaadi komisjoni presidendi ametikohale, ja et selle kandidaadi valituks osutumine Euroopa Parlamendis nõuab parlamendi liikmete enamuse hääli, on edasiseks stiimuliks, mis innustab kõiki selles protsessis osalejaid arendama vajalikku dialoogi eesmärgiga tagada protsessi edukas tulemus;

38.   tuletab meelde, et Lissaboni lepinguga tehakse Euroopa Ülemkogule kohustuseks võtta arvesse Euroopa Parlamendi valimisi ja viima enne kandidaadi nimetamist läbi asjakohaseid konsultatsioone, mis ei ole ametlikud institutsioonilised kontaktid kahe institutsiooni vahel; tuletab meelde, et 11. deklaratsioonis, mis on lisatud valitsustevahelise konverentsi lõppaktile, millega võeti vastu Lissaboni leping,(4) nõutakse sellega seoses Euroopa Parlamendi ja Euroopa Ülemkogu esindajate vaheliste konsultatsioonide läbiviimist kõige sobivamaks peetavas raamistikus;

39.   teeb ettepaneku, et Euroopa Ülemkogu volitaks oma eesistujat (üksi või koos delegatsiooniga) nimetatud konsultatsioone pidama, et eesistuja konsulteeriks Euroopa Parlamendi presidendiga, pidades silmas vajalike kohtumiste korraldamist iga Euroopa Parlamendi fraktsiooni juhiga, keda võimalusel saadaksid Euroopa poliitiliste parteide juhid (või delegatsioonid), ning et pärast seda peaks Euroopa Ülemkogu eesistuja Euroopa Ülemkogule aru andma;

Ametisse nimetamine

40.   on arvamusel, et nende isikute valimisel, kellel palutakse asuda Euroopa Ülemkogu eesistuja, komisjoni presidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikohale, tuleks eelkõige võtta arvesse kandidaatide asjaomaseid pädevusi; tunnistab lisaks, et vastavalt ülalmainitud lõppakti 6. deklaratsioonis sätestatule(5), tuleb arvesse võtta vajadust tunnustada liidu ja tema liikmesriikide geograafilist ja demograafilist mitmekesisust;

41.   on lisaks arvamusel, et Euroopa Liidu kõige tähtsamatele poliitilistele ametikohtadele nimetamisel peaksid liikmesriigid ja Euroopa poliitilised parteid võtma arvesse mitte ainult geograafilise ja demograafilise tasakaalu kriteeriumi, vaid ka poliitilisel ja soolisel tasakaalul põhinevat kriteeriumi;

42.   on sellega seoses arvamusel, et ametisse nimetamine peaks toimuma pärast Euroopa Parlamendi valimisi, et võtta arvesse valimistulemusi, mis mängivad komisjoni presidendi valikul põhilist rolli; juhib tähelepanu sellele, et alles pärast tema valimist on võimalik tagada nõutav tasakaal;

43.   pakub võimaliku eeskujuna järgmist ametisse nimetamise menetlust ja ajakava, mille suhtes võivad Euroopa Parlament ja Euroopa Ülemkogu kokku leppida:

   – 1. ja 2. nädal pärast Euroopa valimisi: fraktsioonide moodustamine Euroopa Parlamendis;
   – 3. nädal pärast valimisi: Euroopa Ülemkogu eesistuja ja Euroopa Parlamendi presidendi vahelised konsultatsioonid, millele järgnevad Euroopa Ülemkogu eesistuja ja fraktsioonide esimeeste vahelised eraldi kohtumised (võimalik et ka Euroopa poliitiliste parteide juhtide või piiratud delegatsioonidega);
   – 4. nädal pärast valimisi: Euroopa Ülemkogu teeb teatavaks komisjoni presidendi kandidaadi, võttes arvesse eelmises lõigus nimetatud konsultatsiooni tulemusi;
   – 5. ja 6. nädal pärast valimisi: komisjoni presidendi kandidaadi ja fraktsioonide vahelised kontaktid; kandidaadi avalduste ja tema poliitiliste suuniste esitlemine Euroopa Parlamendile; komisjoni presidendi kandidaadi hääletamine Euroopa Parlamendis;
   – juuli/august/september: valitud komisjoni president lepib Euroopa Ülemkoguga kokku komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) nimetamises ja esitab volinikukandidaatide nimekirja (sealhulgas komisjoni asepresident (kõrge esindaja));
   – september: nõukogu kiidab volinikukandidaatide nimekirja heaks (sealhulgas komisjoni asepresident (kõrge esindaja));
   – september/oktoober: volinikukandidaatide ja komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) kuulamine Euroopa Parlamendis;
   – oktoober: volinike kolleegiumi ja nende tegevuskava esitlemine Euroopa Parlamendile; kogu kolleegiumi koosseisu hääletamine (sealhulgas komisjoni asepresident (kõrge esindaja)); Euroopa Ülemkogu kiidab uue komisjoni heaks; uus komisjon asub ametisse;
   – november: Euroopa Ülemkogu nimetab Euroopa Ülemkogu eesistuja;

44.   rõhutab, et pakutud tegevuskava tuleks igal juhul rakendada alates 2014. aastast;

45.   on seisukohal, et Lissaboni lepingu võimalik jõustumine 2009. aasta lõpuks nõuab poliitilist kokkulepet Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Parlamendi vahel tagamaks, et järgmise komisjoni presidendi valiku ja tulevase komisjoni liikmete nimetamise menetlused oleksid igal juhul vastavuses Lissaboni lepingus Euroopa Parlamendile selles küsimuses antavate uute volituste sisuga;

46.   on seisukohal, et juhul kui Euroopa Ülemkogu peaks uue komisjoni presidendi ametisse nimetamise menetluse algatama viivitamata pärast 2009. aasta juunis toimuvaid Euroopa Parlamendi valimisi(6), peaks ta nõuetekohaselt arvesse võtma vajalikku ajalist raamistikku, mis võimaldaks Lissaboni lepingus sätestatud poliitilise konsultatsioonimenetluse fraktsioonide uuesti valitud esindajatega mitteametlikult lõpule viia; on arvamusel, et nendel tingimustel tunnustatakse täielikult tema uusi pädevusi ja Euroopa Parlament võib jätkata komisjoni presidendi ametisse nimetamise heakskiitmise menetlust;

47.   rõhutab, et igal juhul tuleks uue volinike kolleegiumi liikmete nimetamise menetlust alustada alles pärast Iirimaa teise rahvahääletuse tulemuste selgumist; juhib tähelepanu asjaolule, et sellisel juhul oleksid institutsioonid täiel määral teadlikud tulevasest õiguslikust kontekstist, milles uus komisjon oma volitusi täitma asuks, ja saaksid nõuetekohaselt arvestada asjakohaseid volitusi selle menetluse raames, nagu ka uue komisjoni koosseisu, ülesehitust ja pädevusi; juhul, kui rahvahääletuse tulemus on positiivne, peaks Euroopa Parlament andma ametliku heakskiidu uuele volinike kolleegiumile, sealhulgas presidendile ja komisjoni asepresidendile (kõrgele esindajale) alles pärast Lissaboni lepingu jõustumist;

48.   tuletab meelde, et juhul, kui Iirimaa teise rahvahääletuse tulemus ei ole positiivne, kohaldatakse igal juhul Nice'i lepingut täies ulatuses ning et järgmine komisjon tuleb moodustada vastavalt sätetele, mille alusel selle liikmete arv peab olema liikmesriikide arvust väiksem; rõhutab, et sellisel juhul peab nõukogu võtma vastu otsuse vähendatud komisjoni liikmete konkreetse arvu kohta; rõhutab Euroopa Parlamendi poliitilist tahet tagada nimetatud sätete range järgimine;

Programmide koostamine

49.   on arvamusel, et programmide koostamine nii strateegilisel kui tegevuskavade tasandil on keskse tähtsusega tagamaks liidu tegevuse tõhusus ja sidusus;

50.   tervitab tõsiasja, et Lissaboni lepingus nõutakse konkreetselt programmide koostamist kui vahendit institutsioonide tegutsemisvõime parandamiseks, ja teeb ettepaneku mitmete programmide koostamiseks samaaegselt järgmistel alustel:

   – Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon peaksid kokku leppima õigusloomet käsitleva leppe või programmi osas, mis põhineb komisjoni poolt tema mandaadi alguses esitatud laiahaardelistel strateegilistel eesmärkidel ja prioriteetidel, mis oleks Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühise arutelu teemaks eesmärgiga jõuda kolme institutsiooni vahelisele kokkuleppele (võimalik, et konkreetse institutsioonidevahelise kokkuleppe kujul, isegi kui see ei ole õiguslikult siduv) ühiste eesmärkide ja prioriteetide osas viieaastaseks ametiajaks;
   – kõnealuse leppe või programmi alusel peaks komisjon seejärel finantsplaneeringut puudutavaid ideid edasi arendama ja esitama ettepanekud viie aasta pikkuse mitmeaastase finantsraamistiku kohta valimistele järgneva aasta juunikuu lõpuks – koos õigusaktide ettepanekute loendiga, mis on vajalikud vastavate programmide rakendamiseks –, mida nõukogu ja Euroopa Parlament lepingutes ettenähtud menetluse alusel seejärel arutaksid ja sama aasta lõpuks (või hiljemalt järgneva aasta esimese kvartali lõpuks) vastu võtaksid;
   – see võimaldaks saada liidul enda käsutusse viie aasta pikkune mitmeaastane finantsraamistik, mis võib jõustuda aasta N+2 (või N+3)(7) algul, andes seega igale Euroopa Parlamendi ja komisjoni koosseisule võimaluse ise oma programmide koostamise üle otsustada;

51.   on arvamusel, et viie aasta pikkuste finants- ja poliitiliste programmide koostamise süsteemile üleminek nõuab institutsioonidevahelises kokkuleppes eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(8) sisalduva kehtiva finantsraamistiku pikendamist ja kohandamist 2015. või 2016. aasta lõpuni, ning järgmine jõustuks 2016. või 2017. aasta alguses(9);

52.   teeb ettepaneku, et õigusloomet käsitleva leppe/programmi alusel ja võttes arvesse mitmeaastat finantsraamistikku:

   – peaks komisjon esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule oma iga-aastase töö- ja õigusloome kava, pidades silmas ühist arutelu, mis võimaldab komisjonil vajalikke kohandusi teha;
   – üldasjade nõukogu, pidades kahepoolseid läbirääkimisi Euroopa Parlamendiga, peaks võtma vastu kõigi kolme eesistujariigi koostatud ühised tegevuskavad kogu nende 18 kuu pikkuse mandaadi ajaks, mis oleks iga eesistujariigi individuaalse tegevuskava raamistikuks tema kuus kuud kestva eesistumise ajal;

Välissuhted

53.   rõhutab uue mõõtme tähtsust, mille Lissaboni leping liidu välistegevusele tervikuna lisab, sealhulgas ÜVJP, mis koos liidu õigussubjektsusega ja sellele valdkonnale asjaomaste institutsiooniliste uuendustega (eriti kahe valdkonna eest vastutava komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) ameti ning välisteenistuse loomine) võib olla otsustavaks teguriks liidu tegevuse sidususe ja tõhususe tagamisel nimetatud valdkonnas ning parandada märkimisväärselt tema globaalse rolli nähtavust;

54.   tuletab meelde, et kõigi välistegevust puudutavate otsuste puhul tuleb määratleda õiguslik alus, mille põhjal need vastu on võetud, et hõlbustada vastuvõtmise menetluse ja rakendamisel kohaldatava menetluse kindlaksmääramist;

Komisjoni asepresident (kõrge esindaja)

55.   peab kahe valdkonna eest vastutava komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) ameti loomist kõige olulisemaks sammuks liidu kogu välistegevuse sidususe, tõhususe ja silmapaistvuse tagamisel;

56.   rõhutab, et komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) peab nimetama Euroopa Ülemkogu kvalifitseeritud häälteenamusega ja komisjoni presidendi nõusolekul ning ta peab saama ka koos volinike kolleegiumiga Euroopa Parlamendi heakskiidu kui komisjoni asepresident; palub komisjoni presidendil tagada, et komisjon täidab sellega seoses oma ülesandeid täielikult, pidades meeles, et kõrge esindaja mängib komisjoni asepresidendina keskset osa kolleegiumi ühtsuse ja heade tulemuste tagamisel, ning et komisjoni presidendil on poliitiline ja institutsiooniline vastutus tagada, et tal on kolleegiumi integreerimiseks vajalik suutlikkus; rõhutab samuti, et Euroopa Ülemkogu peab olema teadlik komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) rolli nimetatud aspektist ja peab menetluse algusest alates komisjoni presidendiga vajalikke konsultatsioone pidama, et tagada menetluse edukus; tuletab meelde, et ta kasutab täielikult talle antud õigust nimetatud komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) poliitilise ja institutsioonilise suutlikkuse üle otsustamisel uue komisjoni nimetamisega seotud volituste raames;

57.   rõhutab, et välisteenistusel on keskne roll komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) tegevuse toetamisel ja ta on liidu välistegevuse uue integreeritud lähenemisviisi edukuse põhiliseks teguriks; rõhutab, et uue teenistuse loomiseks on vajalik komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) ametlikku ettepanekut, mis on võimalik alles siis, kui ta on ametisse asunud, ja mille nõukogu saab alles pärast komisjoni nõusolekut ja Euroopa Parlamendi arvamust vastu võtta; teatab oma kavatsusest rakendada täies ulatuses oma eelarvepädevust seoses välisteenistuse loomisega;

58.   rõhutab, et komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) ülesanded on äärmiselt ulatuslikud ja nõuavad laiapinnalist koordineerimist teiste institutsioonidega, eriti komisjoni presidendiga, kelle ees ta on poliitiliselt vastutav komisjoni pädevusse kuuluvate välissuhete valdkonnas, nõukogu roteeruva eesistujariigi esindajaga ja Euroopa Ülemkogu eesistujaga;

59.   rõhutab, et eesmärkide saavutamine, mis viis komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) ameti loomiseni, oleneb suuresti komisjoni presidendi ja komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) vahelistest poliitiliselt usalduslikest suhetest ja komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) võimest teha viljakat koostööd Euroopa Ülemkogu eesistujaga, nõukogu roteeruva eesistujariigi esindajatega ja teiste tema koordineerimisel tegutsevate volinikega, kes täidavad liidu välistegevusega seotud konkreetseid volitusi;

60.   palub komisjonil ja komisjoni asepresidendil (kõrgel esindajal) kasutada täielikult ära võimalust esitada ühiseid algatusi välissuhete valdkonnas, et parandada liidu tegevuse erinevate valdkondade sidusust välisasjade valdkonnas ja suurendada nende algatuste vastuvõtmise võimalust nõukogus eelkõige seoses ÜVJP-ga; juhib sellega seoses tähelepanu vajadusele parlamentaarse kontrolli järele välis- ja kaitsepoliitika meetmete üle;

61.   jääb arvamusele, et on oluline, et võetakse teatud praktilisi meetmeid komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) ülesannete kergendamiseks:

   – komisjoni asepresident (kõrge esindaja) peaks tegema ettepaneku konkreetsete esindajate nimetamiseks, kellel on vastavalt Lissaboni lepingule (Euroopa Liidu lepingu artikkel 33) selgelt määratletud mandaat aidata teda tema pädevusse kuuluvates ÜVJP konkreetsetes valdkondades (neid nõukogu nimetatud konkreetseid esindajaid tuleks samuti Euroopa Parlamendis kuulata ja nad peaksid Euroopa Parlamenti oma tegevusest regulaarselt teavitama);
   – ta peaks koordineerima oma ÜVJP valdkonnast välja jäävat tegevust volinikega, kes vastutavad nende valdkondade eest, ning delegeerima neile vajadusel alati oma ülesandeid seoses Euroopa Liidu rahvusvahelise esindamisega nendes valdkondades;
   – eemalviibimise korral peaks komisjoni asepresident (kõrge esindaja) iga üksiku juhtumi puhul eraldi otsustama, kes teda esindab, lähtudes sellest, milliseid ülesandeid tuleb sellel ajal täita;

Esindatus

62.   on arvamusel, et Lissaboni lepinguga luuakse tõhus, kuigi keerukas operatiivne süsteem liidu esindamiseks välissuhete valdkonnas ning teeb ettepaneku, et koordineeritaks vastavalt järgmistele suunistele:

   – Euroopa Ülemkogu eesistuja esindab liitu riigipeade ja valitsusjuhtide tasandil ÜVJP küsimustes, kuid tal ei ole liidu nimel poliitiliste läbirääkimiste pidamise volitusi, mis on komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) ülesanne; samuti võib temalt nõuda Euroopa Ülemkogu esindaja eriomase rolli täitmist teatud rahvusvahelistel sündmustel;
   – komisjoni president esindab liitu kõrgeimal tasandil liidu kõigis välissuhtlusega seotud küsimustes, v. a ÜVJPga seonduv, või mistahes konkreetse valdkondliku poliitika küsimustes, mis kuulub liidu välistegevuse valdkonda (väliskaubandus jne); komisjoni asepresident (kõrge esindaja) või pädev/mandaati omav volinik võivad samuti seda rolli komisjoni loal täita;
   – komisjoni asepresident (kõrge esindaja) esindab liitu ministrite tasandil või rahvusvahelistes organisatsioonides kõikides liidu välistegevuse küsimustes; samuti täidab ta välisasjade nõukogu eesistujana välisesindaja ülesandeid;

63.   on arvamusel, et ei ole enam soovitatav, et üldasjade nõukogu eesistuja (nimelt eesistujariigi valitsusjuht) või mõne konkreetse valdkonna nõukogu koosseisu eesistuja kutsutakse täitma oma ülesandeid liidu välisesindajana;

64.   rõhutab koordineerimise ja koostöö tähtsust kõigi nende liidu välissuhetes esindamise erinevate ülesannete täitmise eest vastutavate osapoolte vahel, et vältida pädevustega seotud konflikte ja tagada liidu välistegevuse ühtsus ja nähtavus;

o
o   o

65.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja põhiseaduskomisjoni raport nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0055.
(2) Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi uue rolli ja uute kohustuste kohta Lissaboni lepingu rakendamisel (Leineni raport), P6_TA(2009)0373.
(3) Euroopa Parlamendi 6. mai 2009. aasta otsus kodukorra üldise läbivaatamise kohta P6_TA(2009)0359 ja raport kodukorra kohandamise kohta Lissaboni lepinguga (A6-0277/2009)(Corbetti raportid).
(4) 11. deklaratsioon Euroopa Liidu lepingu artikli 17 lõigete 6 ja 7 kohta.
(5) 6. deklaratsioon Euroopa Liidu lepingu artikli 15 lõigete 5 ja 6, artikli 17 lõigete 6 ja 7 ning artikli 18 kohta.
(6) Nagu on nenditud deklaratsioonis tulevase komisjoni ametisse nimetamise kohta; Euroopa Ülemkogu 11. ja 12. detsembri 2008. aasta järeldused.
(7) Tähega N tähistatakse Euroopa Parlamendi valimiste aastat.
(8) 17. mai 2006. aasta institutsioonidevaheline kokkulepe Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (ELT C 139, 14.6.2006, lk 1).
(9) Vastavalt Euroopa Parlamendi 25. märtsi 2009. aasta resolutsioonile finantsraamistiku 2007–2013 vaheläbivaatuse kohta, Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0174 ja Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta resolutsiooni Lissaboni lepingu finantsaspektide kohta (Guy Quinti raport), P6_TA(2009)0374.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika