Euroopa Parlamendi 8. oktoobri 2009. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Euroopa Liidu Solidaarsusfondi kasutuselevõtmise kohta vastavalt eelarvedistsipliini ja usaldusväärset finantsjuhtimist käsitleva Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktile 26 (KOM(2009)0445 – C7-0122/2009 – 2009/2083(BUD))

P7_TA(2009)0026 A7-0021/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2009)0445 – C7-0122/2009);

–   võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta,(1) eriti selle punkti 26;

–   võttes arvesse nõukogu 11. novembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 2012/2002 Euroopa Liidu solidaarsusfondi loomise kohta(2);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisdeklaratsiooni, mis võeti vastu ELi Solidaarsusfondi käsitleval lepituskohtumisel 17. juulil 2008. aastal;

–   võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit ja regionaalarengukomisjoni arvamust (A7-0021/2009),

1.   kiidab käesolevale resolutsioonile lisatud otsuse heaks;

2.   teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga otsusele alla ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

3.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos selle lisaga nõukogule ja komisjonile.

LISA

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS

Euroopa Liidu Solidaarsusfondi kasutuselevõtmise kohta vastavalt eelarvedistsipliini ja usaldusväärset finantsjuhtimist käsitleva Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktile 26

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta,(3) eriti selle punkti 26,

võttes arvesse nõukogu 11. novembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 2012/2002 Euroopa Liidu solidaarsusfondi loomise kohta(4),

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

ning arvestades järgmist:

(1)  Euroopa Liit on loonud Euroopa Liidu Solidaarsusfondi (edaspidi "fond"), et näidata üles solidaarsust katastroofide tagajärjel kannatanud piirkondade elanikega.

(2)  17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe kohaselt on fondi kasutamise ülemmäär 1 miljard eurot aastas.

(3)  Määrus (EÜ) nr 2012/2002 sisaldab sätteid, mille alusel on võimalik fondi kasutada.

(4)  Itaalia on esitanud taotluse fondi vahendite kasutuselevõtmiseks seoses maavärinast põhjustatud katastroofiga,

ON VASTU VÕTNUD JÄRGMISE OTSUSE:

Artikkel 1

Euroopa Liidu 2009. aasta üldeelarves võetakse Euroopa Liidu Solidaarsusfondi raames kasutusele 493 771 159 eurot kulukohustuste assigneeringute ja maksete assigneeringutena.

Artikkel 2

Käesolev otsus avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

Brüssel,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

(1) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1. (2) EÜT L 311, 14.11.2002, lk 3. (3) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1. (4) EÜT L 311, 14.11.2002, lk 3.

Euroopa Parlamendi 8. oktoobri 2009. aasta õigusloomega seotud resolutsioon Tšehhi Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Slovaki Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatuse kohta võtta vastu nõukogu raamotsus 2009/.../JSK kohtualluvuskonfliktide ennetamise ja lahendamise kohta kriminaalmenetluses (08535/2009 – C7-0205/2009 – 2009/0802(CNS))

P7_TA(2009)0027 A7-0011/2009

(Nõuandemenetlus)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Tšehhi Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Slovaki Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatust (08535/2009);

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 39 lõiget 1 ja artikli 34 lõike 2 punkti b, mille kohaselt nõukogu Euroopa Parlamendiga konsulteeris (C7-0205/2009),

–   võttes arvesse kodukorra artikleid 100 ja 55;

–   võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A7-0011/2009),

1.   kiidab Tšehhi Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Slovaki Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatuse muudetud kujul heaks;

2.   palub nõukogul teksti vastavalt muuta;

3.   palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

4.   palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb Tšehhi Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Slovaki Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatust oluliselt muuta;

5.   palub nõukogul algatust mitte vastu võtta enne, kui Lissaboni leping on jõustunud, et oleks võimalik lõppakt lõplikult vormistada, mis tagab Euroopa Kohtule, komisjonile ja Euroopa Parlamendile võimaluse täita täiel määral oma rolli ja kontrollifunktsiooni (Lissaboni lepingu protokoll üleminekusätete kohta); kohustub sel juhul arutama võimalikku uut ettepanekut kiirmenetluse korras;

6.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning Tšehhi Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Slovaki Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi valitsusele.

Nõukogu eelnõu   Muudatusettepanek Muudatusettepanek 1 Tšehhi Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Slovaki Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Põhjendus 4 (4)  Liikmesriikide pädevate asutuste vahel peaksid toimuma otsesed konsultatsioonid eesmärgiga saavutada üksmeel mis tahes tõhusa lahenduse suhtes, eesmärgiga vältida paralleelsete menetluste toimetamisest tulenevaid negatiivseid tagajärgi ning asjaomaste pädevate asutuste aja ja ressursside raiskamist. Seesugune tõhus lahendus võiks seisneda eelkõige kriminaalmenetluse toimetamises ühes liikmesriigis (nt kriminaalmenetluste üleandmise teel). See peaks hõlmama ka muid samme, mis võimaldavad tõhusal ja mõistlikul viisil menetlusalluvust muuta, näiteks juhtumi suunamist Eurojusti kui pädevad asutused üksmeelele ei jõua. Sellega seoses tuleks erilist tähelepanu pöörata tõendite kogumise küsimusele, mida võib mõjutada paralleelsete menetluste toimetamine. (4)  Liikmesriikide pädevate asutuste vahel peaksid toimuma otsesed konsultatsioonid eesmärgiga saavutada üksmeel mis tahes tõhusa lahenduse suhtes, eesmärgiga vältida paralleelsete menetluste toimetamisest tulenevaid negatiivseid tagajärgi ning asjaomaste pädevate asutuste aja ja ressursside raiskamist. Seesugune tõhus lahendus võiks seisneda eelkõige kriminaalmenetluse toimetamises ühes liikmesriigis (nt kriminaalmenetluste üleandmise teel). See peaks hõlmama ka muid samme, mis võimaldavad tõhusal ja mõistlikul viisil menetlusalluvust muuta. Sellega seoses tuleks erilist tähelepanu pöörata tõendite kogumise küsimusele, mida võib mõjutada paralleelsete menetluste toimetamine. Muudatusettepanek 2 Tšehhi Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Slovaki Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Põhjendus 7 (7)  Pädeval asutusel, kellega teise liikmesriigi pädev asutus on ühendust võtnud, peaks olema üldine kohustus vastata esitatud teabenõudele. Ühendust võtnud asutust julgustatakse määrama tähtaega, mille jooksul pädev asutus, kellega ühendust võeti, peab võimaluse korral vastama. Pädevad asutused peaksid ühenduse võtmise käigus võtma täielikult arvesse vabadusest ilma jäetud isikute eriolukorda. (7)  Pädeval asutusel, kellega teise liikmesriigi pädev asutus on ühendust võtnud, peaks olema üldine kohustus vastata esitatud teabenõudele määratud tähtaja jooksul. Pädevad asutused peaksid ühenduse võtmise käigus võtma täielikult arvesse vabadusest ilma jäetud isikute eriolukorda. Muudatusettepanek 3 Tšehhi Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Slovaki Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Põhjendus 8 (8)  Pädevate asutuste vahelised otsesed kontaktid peaksid olema raamotsusega loodava koostöö juhtpõhimõtteks. Liikmesriikidel peaks olema õigus otsustada, millised asutused on pädevad käesoleva raamotsuse kohaselt tegutsema, pidades kinni liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõttest, tingimusel et sellised asutused on pädevad sekkuma ja tegema otsuseid vastavalt raamotsuse sätetele. (8)  Pädevate asutuste vahelised otsesed kontaktid ja Eurojusti kaasamine peaksid olema raamotsusega loodava koostöö juhtpõhimõtteks. Muudatusettepanek 4 Tšehhi Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Slovaki Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Põhjendus 9 (9)  Püüdes saavutada üksmeelt mis tahes tõhusa lahenduse suhtes, eesmärgiga vältida kahes või enamas liikmesriigis paralleelsete menetluste toimetamisest tulenevaid negatiivseid tagajärgi, peaksid pädevad asutused arvestama asjaoluga, et iga juhtum on ainulaadne ning kaaluma selle asjaolusid ja põhjendusi. Üksmeele saavutamiseks peaksid pädevad asutused kaaluma asjakohaseid kriteeriume, mille hulka võivad kuuluda Eurojusti 2003. aasta aruandes avaldatud suunistes esitatud ning praktilistest vajadustest lähtudes koostatud kriteeriumid, ning võtma arvesse näiteks kohta, kus pandi toime suurem osa kuritegudest; kohta, kus tekkis suurem osa kahjust; kahtlustatava või süüdistatava asukohta ja võimalusi tema üleandmiseks või väljaandmiseks muude võimalike kohtualluvuste alla; kahtlustatava või süüdistatava kodakondsust või elukohta; kahtlustatava või süüdistatava olulisi huve; kannatanute ja tunnistajate olulisi huve; tõendite lubatavust ning võimalikke viivitusi. (9)  Püüdes saavutada üksmeelt mis tahes tõhusa lahenduse suhtes, eesmärgiga vältida kahes või enamas liikmesriigis paralleelsete menetluste toimetamisest tulenevaid negatiivseid tagajärgi, peaksid pädevad asutused arvestama asjaoluga, et iga juhtum on ainulaadne ning kaaluma selle asjaolusid ja põhjendusi. Muudatusettepanek 5 Tšehhi Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Slovaki Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Põhjendus 16 (16)  Käesolev raamotsus ei tohiks tekitada tarbetut halduskoormust juhul, kui otsusega hõlmatud probleeme saab hõlpsasti lahendada muul sobival viisil. Seega peaks liikmesriikide vahelised olemasolevad paindlikumad vahendid või kokkulepped olema käesoleva raamotsuse suhtes ülimuslikud. (16)  Käesolev raamotsus ei tohiks tekitada tarbetut halduskoormust juhul, kui otsusega hõlmatud probleeme saab hõlpsasti lahendada muul sobival viisil. Seega peaks liikmesriikide vahelised olemasolevad paindlikumad vahendid või kokkulepped olema käesoleva raamotsuse suhtes ülimuslikud, tingimusel et need ei nõrgenda kahtlustatud või süüdistatud isikule pakutavat kaitset. Muudatusettepanek 6 Tšehhi Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Slovaki Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Põhjendus 18 (18)  Käesoleva raamotsuse kohaselt vahetatud isikuandmete töötlemise suhtes tuleks kohaldada nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/977/JSK (kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta). (18)  Käesoleva raamotsuse kohaselt vahetatud isikuandmete töötlemise suhtes tuleks kohaldada nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/977/JSK (kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta). Nn rassilist või etnilist päritolu, usutunnistus või veendumusi ja seksuaalset sättumust käsitlevate andmete edastamine on rangelt keelatud, välja arvatud üksnes juhul, kui see on vajalik kohtualluvuskonfliktide ennetamiseks ja lahendamiseks käesoleva raamotsuse rakendamisel. Muudatusettepanek 7 Tšehhi Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Slovaki Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Põhjendus 20 (20)  Käesolev raamotsus austab põhiõigusi ja järgib põhimõtteid, mida tunnustatakse Euroopa Liidu lepingu artiklis 6 ja mis on kajastatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, (20)  Käesolev raamotsus austab põhiõigusi ja järgib põhimõtteid, mida tunnustatakse Euroopa Liidu lepingu artiklis 6 ja mis on kajastatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, eelkõige selle artiklis 50. Muudatusettepanek 8 Tšehhi Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Slovaki Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Artikkel 3 – lõige 1 – punkt b (b) "pädev asutus" – õigusasutus või muu asutus, kes asukohaliikmesriigi õiguse kohaselt on pädev läbi viima käesoleva raamotsuse artikli 2 lõikes 1 kavandatud tegevusi; (b) "pädev asutus" – kohtunik, eeluurimiskohtunik, prokurör või muu õigusasutus, kes asukohaliikmesriigi õiguse kohaselt on pädev läbi viima käesoleva raamotsuse artikli 2 lõikes 1 kavandatud tegevusi; Muudatusettepanek 9 Tšehhi Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Slovaki Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Artikkel 5 – lõige 3 a (uus) 3 a.  Eurojusti otsuse kohaselt teavitab ühendust võtnud asutus samaaegselt Eurojusti. Muudatusettepanek 10 Tšehhi Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Slovaki Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Artikkel 6 – lõige 1 1.  Reageeriv asutus vastab kooskõlas artikli 5 lõikega 1 esitatud teabenõudele ühendust võtnud asutuse märgitud mõistliku tähtaja jooksul või, kui tähtaega pole märgitud, põhjendamatult viivitamata ning teavitab ühendust võtnud asutust sellest, kas antud liikmesriigis toimetatakse paralleelset kriminaalmenetlust. Juhul kui ühendust võtnud asutus on teavitanud reageerivat asutust sellest, et kahtlustatav või süüdistatav isik on kinni peetud või viibib vahi all, käsitleb viimane teabenõuet kiirendatud korras. 1.  Reageeriv asutus vastab kooskõlas artikli 5 lõikega 1 esitatud teabenõudele ühendust võtnud asutuse märgitud mõistliku tähtaja jooksul või, kui tähtaega pole märgitud, 30 päeva jooksul ning teavitab ühendust võtnud asutust sellest, kas antud liikmesriigis toimetatakse paralleelset kriminaalmenetlust. Juhul kui ühendust võtnud asutus on teavitanud reageerivat asutust sellest, et kahtlustatav või süüdistatav isik on kinni peetud või viibib vahi all, käsitleb viimane teabenõuet kiirendatud korras. Muudatusettepanek 11 Tšehhi Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Slovaki Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Artikkel 8 – lõige 1 – punkt c (c) kõik kahtlustatava või süüdistatava isiku ning vajaduse korral kannatanute asjakohased andmed; (c) kahtlustatava või süüdistatava isiku ning vajaduse korral kannatanute nimi, kodakondsus, sünnikuupäev ja aadress ning muud üksikasjad, mis on olulised juhul, kui kahtlustatava või süüdistatava isiku andmete õigsuses kaheldakse; Muudatusettepanek 12 Tšehhi Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Slovaki Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Artikkel 10 – lõige 1 1.  Kui on kindlaks tehtud, et toimetatakse paralleelseid kriminaalmenetlusi, alustavad asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused otseseid konsultatsioone, et saavutada üksmeel mis tahes tõhusa lahenduse suhtes, eesmärgiga vältida seesuguste paralleelsete menetluste toimetamisest tulenevaid negatiivseid tagajärgi, mille tulemuseks võib vastavalt vajadusele olla kriminaalmenetluste koondamine ühte liikmesriiki. 1.  Kui on kindlaks tehtud, et toimetatakse paralleelseid kriminaalmenetlusi, alustavad asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused põhjendamatult viivitamata otseseid konsultatsioone, et saavutada üksmeel mis tahes tõhusa lahenduse suhtes, eesmärgiga vältida seesuguste paralleelsete menetluste toimetamisest tulenevaid negatiivseid tagajärgi, mille tulemuseks võib vastavalt vajadusele olla kriminaalmenetluste koondamine ühte liikmesriiki. Juhul kui kahtlustatav või süüdistatav isik on kinni peetud või viibib vahi all, püütakse otseste konsultatsioonide abil jõuda võimalikult kiiresti üksmeelele. Muudatusettepanek 13 Tšehhi Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Slovaki Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Artikkel 11 Kui liikmesriikide pädevad asutused alustavad juhtumi osas otseseid konsultatsioone, et saavutada üksmeel vastavalt artiklile 10, kaaluvad nad juhtumi asjaolusid ja põhjendusi ning kõiki tegureid, mida nad peavad asjakohaseks. Kui liikmesriikide pädevad asutused alustavad juhtumi osas otseseid konsultatsioone, et saavutada üksmeel vastavalt artiklile 10, kaaluvad nad juhtumi asjaolusid ja põhjendusi ning kõiki tegureid, mida nad peavad asjakohaseks, näiteks järgmisi tegureid: – koht, kus pandi toime suurem osa kuriteost; – koht, kus tekkis suurem osa kahjust; – kahtlustatava või süüdistatava isiku asukoht ja võimalused tema üleandmiseks või väljaandmiseks muude kohutalluvuste alla; – kahtlustatud või süüdistatud isiku kodakondsus või elukoht; – kahtlustatud või süüdistatud isiku olulised huvid; – kannatanute ja tunnistajate olulised huvid; – tõendite lubatavus või – võimalikud viivitused. Muudatusettepanek 14 Tšehhi Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Slovaki Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Artikkel 11 a (uus) Artikkel 11 a Menetluslikud tagatised Ametlikult süüdistataval isikul on eelkõige kohtumenetluse järgus: − õigus saada teavet teabevahetuse ja konsultatsioonide kohta liikmesriikide asutuste vahel, samuti liikmesriigi asutuste ja Eurojusti vahel, aga ka käesoleva raamotsuse kohaselt tehtud valikute kohta, mis käsitlevad kokkuleppe saavutamist või nurjumist, sealhulgas teavet osalejate, sisu ja põhjuste kohta; − õigus teha avaldusi sobivaima kohtualluvuse kohta enne valiku tegemist; − õigus esitada kaebusi vastavalt artikli 10 lõikele 1 langetatud otsuse kohta või kokkuleppe saavutamise nurjumise otsuse kohta, et see läbi vaadataks. Liikmesriigid tagavad asjakohase kirjaliku ja suulise tõlke ning õigusabi. Muudatusettepanek 15 Tšehhi Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Slovaki Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Artikkel 11 b (uus) Artikkel 11 b Põhiõigused Artikli 10 lõike 1 alusel saavutatud üksmeel peab väljendama õiglust, sõltumatust ja objektiivsust ning selle saavutamisel tuleb kohaldada põhimõtteid, mida tunnustatakse Euroopa Liidu lepingu artiklis 6 ja kajastatakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis, et tagada kahtlustatud või süüdistatud isiku inimõiguste kaitse. Muudatusettepanek 16 Tšehhi Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Slovaki Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Artikkel 12 – lõige 1 a (uus) 1 a.  Kõik riiklikud ametiasutused võivad igas riikliku menetluse etapis küsida Eurojustilt nõu ning saata Eurojustile lahendamiseks konkreetsed juhtumid, mille puhul kerkib sobivaima kohtualluvuse küsimus. Muudatusettepanek 17 Tšehhi Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Slovaki Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Artikkel 12 – lõige 2 a (uus) 2 a.  Kui liikmesriigid ei ole nõus Eurojusti arvamusega, teavitavad nad Eurojusti kirjalikult oma otsusest vastavalt Eurojusti otsuse artiklile 7. Muudatusettepanek 18 Tšehhi Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Slovaki Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Artikkel 15 – lõige 1 – sissejuhatav osa 1.  Kui muud õigusaktid või kokkulepped võimaldavad laiendada käesoleva raamotsuse eesmärke ning aitavad lihtsustada või hõlbustada korda, mille kohaselt siseriiklikud asutused vahetavad teavet käimasolevate kriminaalmenetluste kohta, alustavad otseseid konsultatsioone ja püüavad saavutada üksmeelt mis tahes tõhusa lahenduse suhtes, eesmärgiga vältida paralleelsete kriminaalmenetluse toimetamisest tulenevaid negatiivseid tagajärgi, võivad liikmesriigid: 1.  Kui muud õigusaktid või kokkulepped võimaldavad laiendada käesoleva raamotsuse eesmärke ning aitavad lihtsustada või hõlbustada korda, mille kohaselt siseriiklikud asutused vahetavad teavet käimasolevate kriminaalmenetluste kohta, alustavad otseseid konsultatsioone ja püüavad saavutada üksmeelt mis tahes tõhusa lahenduse suhtes, eesmärgiga vältida paralleelsete kriminaalmenetluse toimetamisest tulenevaid negatiivseid tagajärgi ning tingimusel, et need ei nõrgenda kahtlustatud või süüdistatud isikule pakutavat kaitset, võivad liikmesriigid: Muudatusettepanek 19 Tšehhi Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Slovaki Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Artikkel 15 a (uus) Artikkel 15 a Kajastamine aastaaruandes Eurojusti aastaaruandes tuuakse ära kõik Eurojustile saadetud juhtumid, mille puhul liikmesriigid ei ole suutnud saavutada üksmeelt.

Euroopa Parlamendi 8. oktoobri 2009. aasta resolutsioon 24. ja 25. septembril 2009 Pittsburghis toimunud G20 tippkohtumise kohta

P7_TA(2009)0028 RC-B7-0082/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse 24. ja 25. septembril 2009. aastal Pittsburghis toimunud G20 tippkohtumisele järgnenud riigijuhtide avaldust;

–   võttes arvesse 2. aprillil 2009. aastal Londonis maailma 20 juhtiva riigi (G20) tippkohtumisel tehtud riigijuhtide avaldust (ülemaailmne taastamis- ja reformikava) ja nende deklaratsioone finantssüsteemi tugevdamise ning ressursside kättesaadavaks tegemise kohta rahvusvaheliste finantsasutuste kaudu;

–   võttes arvesse oma 24. aprilli 2009. aasta resolutsiooni 2. aprillil 2009. aastal Londonis toimunud G20 tippkohtumise kohta(1);

–   võttes arvesse Washingtoni G20 finantsturgude ja maailmamajanduse tippkohtumise järgselt 15. novembril 2008. aastal tehtud deklaratsiooni;

–   võttes arvesse komisjoni 8. aprilli 2009. aasta teatist "Arenguriikide toetamise kohta kriisiga toimetulemisel" (KOM(2009)0160);

–   võttes arvesse komisjoni 20. augusti 2009. aasta teatist "SKP täiendamine. Edu mõõtmine muutuvas maailmas" (KOM(2009)0433);

–   võttes arvesse oma kliimamuutustega seotud resolutsioone, eelkõige 4. veebruari 2009. aasta resolutsiooni "2050: tulevik algab täna – soovitused ELi tulevaseks integreeritud kliimamuutusi käsitlevaks poliitikaks"(2) kohta ja 11. märtsi 2009. aasta resolutsiooni ELi strateegia kohta ulatusliku kliimamuutuste kokkuleppe saavutamiseks Kopenhaagenis ja piisavate vahendite eraldamise kohta kliimamuutuste poliitika rahastamiseks(3);

–   võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 19. juuni 2009. aasta resolutsiooni "Kriisist taastumine: ülemaailmne töökohtade pakt";

–   võttes arvesse ÜRO aastatuhande arengueesmärke ja liikmesriikide võetud kohustusi anda abi nälja ja vaesusega võitlemiseks;

–   võttes arvesse liikmesriikide riigipeade ja valitsusjuhtide 17. septembril 2009. aastal Brüsselis toimunud mitteametlikul kohtumisel tehtud avaldust "Kokkulepitud tekst G20 tippkohtumiseks Pittsburghis";

–   võttes arvesse komisjoni lõpparuannet majandustegevuse ja sotsiaalsete edusammude alternatiivsete näitajate kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.   arvestades, et majanduse taastumise protsess ei ole veel lõpule jõudnud; arvestades, et tööpuuduse kasvu peatamine on endiselt ülimalt tähtis ja pakiline ülesanne; arvestades eelkõige, et tööpuudus Euroopa Liidus jõudis juulis 9,5%-ni, mis on viimase kümne aasta kõrgeim määr, ning mis kasvab oodatavasti veelgi;

B.   arvestades, et peamine ülesanne, mis tuleb täita majanduskasvu taastamise tagamiseks, on erasektori nõudluse tagamine; arvestades, et reformide otsustav jätkamine on erakordselt oluline, et saavutada kindlat, tasakaalustatud ja säästvat majanduskasvu;

C.   arvestades, et praeguseid probleeme majandusvaldkonnas tuleks kasutada võimalusena toetada Lissaboni ja Göteborgi eesmärkide saavutamist, kinnitada kohustust võidelda tööpuuduse ja kliimamuutuse vastu, vähendada energiatarbimist ja kujundada ELi strateegia kiireloomuliselt kriisihaldamiselt pikaajalisele säästvale majanduse taastamisele üleminekuks;

D.   arvestades, et suured vead reguleerimises ja järelevalves, mõnede finantsasutuste hoolimatu ja vastutustundetu riskimine ning leebest rahanduspoliitikast tulenev ülisuur likviidsus teatavates riikides on praeguse kriisi tekkimisele palju kaasa aidanud;

E.   arvestades, et parem rahvusvaheline kooskõlastamine on majanduses hädavajalik, et protektsionistlike kalduvuste vältimiseks vajatakse tugevat mitmepoolset koostööd ja et poliitiline tegevusetus võib finantseerimisasutusi ahvatleda tagasi pöörduma "tavapärase äritegevuse" juurde;

F.   arvestades, et G20 riigijuhtidel on kollektiivne kohustus leevendada kriisi sotsiaalseid tagajärgi, eriti arengumaades, mida kriisi kõrvalmõjud on rängalt tabanud;

G.   arvestades, et offshore piirkondade olemasolu segab finantssektori reguleerimist ja takistab aastatuhande arengueesmärkide saavutamist;

Üldised tähelepanekud. Kasvu taastamine

1.   tunneb heameelt G20 tippkohtumisel saavutatud kokkulepete üle, sealhulgas kohustuse üle vältida stiimulite andmise enneaegset lõpetamist; märgib siiski murega, et riigivõlg ja avaliku sektori eelarvepuudujäägid kasvavad kiiresti; rõhutab, kui oluline on saavutada avaliku sektori rahanduse usaldusväärsus ning tagada eelarvepoliitika pikaajaline jätkusuutlikkus, et vältida liiga suure koorma jätmist tulevastele põlvkondadele; nõuab tungivalt, et viivitamatult alustataks tööd tulemuslike väljumisstrateegiate koostamiseks, et rakendada neid siis, kui olukorra paranemine seda võimaldab;

2.   leiab, et on vaja uusi näitajaid ja arvestusraamistikke, millega hinnata säästvat arengut SKT näitajast kaugemale vaadates, et mõõta heaolu ja inimtegevuse keskkonnamõju ning kasutada neid seega suunistena, mille järgi orienteeruda maailmamajanduse taastamisel ja mille alusel seda hinnata;

3.   rõhutab, et kõige tähtsam on kindlustada reaalmajanduse tugev ja jätkusuutlik kasv, tagada kapitaliturgude ja laenutegevuse korralik toimimine, säilitada ja soodustada tööhõivet ning kaitsta inimesi kriisi negatiivse mõju eest, pöörates seejuures eriti tähelepanu kõige vaesematele ja kaitsetumatele isikutele;

4.   tunneb heameelt asjaolu üle, et G20 tippkohtumisel keskenduti ülemaailmse tasakaalustamatuse teemadele, mis on finantskriisi peamisi põhjusi; rõhutab, et tulevaste finantskriiside vältimiseks tuleb tegelda nende põhjustega (sealhulgas kaubavahetusbilansi liigne puudu- või ülejääk), mille mõju ulatub panganduse ja finantsreguleerimise ning institutsioonide juhtimise valdkonnast palju kaugemale; on seisukohal, et tulemuslik mitmepoolne reageerimine kriisile eeldab tegelemist vahetuskursside ja kaubahindade kõikumise põhjustega mitmepoolsete raamistike raames;

5.   kahetseb samas, et G20 juhid ei analüüsinud finantskriisi põhjustanud suuri reguleerimise ja järelevalve puudusi, et vältida samade vigade kordumist ja uut kriisi; kahetseb, et G20 juhid ei teinud edusamme ülemaailmse kliimamuutuse vastase võitluse rahastamise küsimuses;

6.   tunneb heameelt, et tippkohtumisel kinnitati uuesti kohustust saavutada aastatuhande arengueesmärgid ja täita ametliku arenguabi lubadused, sealhulgas kaubandusabi, võlakoorma kergendamine ja Gleneagles'i kohustused;

7.   tervitab G20 juhtide kokkulepet töötada finantstehingute maksustamise rahvusvahelise raamistiku loomise suunas ja kutsub kiiresti edasi liikuma, tagamaks, et rahandussektor võtaks enda peale õiglase osa majanduse taastamise ja arengu koormusest, kuna siiani kannavad kriisi kulusid maksumaksjad, teised kodanikud ja riiklikud teenistused;

Töökohad

8.   tervitab G20 juhtide otsust seada majanduse taastamisel ja reformimisel kesksele kohale korralikud töökohad ja peab eriti kiiduväärseks kokkulepet Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) osaluse kohta;

9.   tunneb heameelt G20 juhtide lubaduse üle asuda tööhõivekriisi lahendama rahvusvahelisel tasandil ja tõhustada kõige kaitsetumas olukorras olijate toetamist, kuna neid on kriis tabanud kõige rängemini ja nende aitamiseks on kõige pakilisemalt vaja ühiseid meetmeid; tervitab sellega seoses majanduskriisi ülemaailmsete tagajärgede häiresüsteemi (Global Impact Vulnerability Alert System) loomist;

10.   nõuab, et rahvusvahelise üldsuse võetud kohustuste alusel koostataks konkreetne tegevuskava ja viidaks see ellu, eelkõige edendades tugevat keskkonnahoiuga seotud töökohtade kava;

11.   nõustub, et tähtis on luua tööhõivele suunatud tulevase majanduskasvu raamistik ja seada korralike töökohtade edendamine taastamiskavade keskmesse;

12.   tervitab ILO ülemaailmset töökohtade pakti ja nõuab selle kiiret rakendamist, eelkõige kutsub üles looma rahvusvahelisel tasandil antitsüklilise töökohtade fond ning ulatuslike fiskaalstiimulite pakettide koostamist, mis toetaksid töökohtade loomist ja säilitamist tõhusate tööhõiveteenuste ning tugeva sotsiaalpoliitika abil, mis on suunatud kaitsetute elanikkonnarühmade toetamisele ning miinimumpalga ostujõu tagamisele;

13.   rõhutab, et sellega seoses on otsustavalt tähtis ILO konventsioonide ratifitseerimine ja rakendamine ning nõuab, et need kaasataks Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) kaubanduskokkulepetesse; nõuab ühtlasi peamiste rahvusvaheliste organisatsioonide koostöö edasist tihendamist;

14.   toetab algatusi, mis on seotud uute finantsteenuse liikide, näiteks mikrorahastamisega, eesmärgiga parandada kõige vaesemate juurdepääsu finantsteenustele;

15.   toonitab, kui tähtis on sotsiaalse dialoogi toetamine kõigil tasanditel, et vältida palkade deflatsiooni ja tagada, et palgakasv vastaks tootlikkuse kasvule;

Finantssektori järelevalve ja õigusliku reguleerimise tugevdamine

16.   võtab rahuloluga teadmiseks G20 rahandusministritele ja keskpankade juhtidele esitatud üleskutse saavutada kokkulepe reformimise rahvusvahelise raamistiku üle finantssektori järgmistes kriitilistes valdkondades:

17.   kiidab heaks valmisoleku ülemaailmse finantsregulatsiooni süsteemi muutmiseks ja möönab, et on tehtud olulisi edusamme, kuid on veendunud, et paljusid muudatusi ei ole veel täielikult ellu viidud ning ees on veel palju tööd;

18.   võtab teadmiseks G20 juhtide lubaduse võtta täieliku järelevalve alla kõik süsteemselt olulised institutsioonid ja rahastamisvahendid; on veendunud, et edaspidiste kriiside ärahoidmiseks tuleb finantsturgude järelevalvet rohkem tsentraliseerida, ning on seisukohal, et Euroopa Liit peab liikuma rangema finantsjärelevalve ülesehituse poole, võttes eesmärgiks ühtse finantsjärelevalveasutuse loomise;

19.   on seisukohal, et rahvusvahelise koordineerimise tulemusena tuleb järk-järgult parandada usaldatavusnorme kogu maailmas, et vältida eeskirjade meelevaldset rakendamist; rõhutab, et G20 laiemas kontekstis saavutatud edu seisneb "minimaalse ühtlustamise" põhimõttes, mis ei tohi Euroopa Liitu takistada rakendamast kõrgemaid standardeid; tervitab seoses sellega asjaolu, et Euroopa Liit on reguleerimise ja järelevalve nõuete ja ulatuse osas ambitsioonikam, nagu ka hiljuti vastuvõetud või arutlusel olevad õigusaktid tõestavad;

20.   tervitab taaskinnitatud kohustust kehtestada finantsasutustele rangemad eeskirjad riskide võtmise ja halduse osas, mis seovad hüvitised pikaajaliste tulemuste ning üldise suurema läbipaistvusega; tervitab soojalt kohustust võtta 2011. aastaks vastu Basel II raamistik ning kehtestada rahvusvahelisel tasandil ühtlustatud finantsvõimenduse suhtarv; on seisukohal, et neid üldisi põhimõtteid ja eesmärke peaksid järgima kõik turuosalised kõikjal, kus on kaalul investorite, maksumaksjate või tarbijate kaitse;

21.   kutsub Euroopa Komisjoni üles võtma G20 tippkohtumisel antud boonustega seotud lubadused kiiresti üle siduvatesse EÜi õigustikku; kutsub G20 liidreid esitama tõsisemaid ettepanekuid kapitali suurendamise ja tasustamistavade reformimise kohta ning tagama kogu maailma järelevalveasutuste ühtse lähenemise sanktsioonide puhul;

22.   on arvamusel, et kriisiohjamise valdkonnas tuleb piiriülese koostöö põhimõtteid viivitamatult rakendada; palub finantsstabiilsuse nõukogul konsulteerida parlamendiga, enne kui kiidab heaks süsteemse tähtsusega finantsasutusi käsitlevad ettepanekud, mis on kavandatud vastu võtta 2010. aasta oktoobri lõpuks;

23.   tunnistab, et võitluses koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide ("maksuparadiiside") vastu on saavutatud märkimisväärne, kuigi veel mitte piisav edasiminek; julgustab läbipaistvuse ja teabevahetuse ülemaailmset foorumit suurendama maksudealast läbipaistvust ja teabevahetust, et riigid saaksid täielikult rakendada oma maksuseadust maksubaasi kaitsmiseks; toetab G20 meetmete rakendamises maksuparadiiside vastu alates 2010. aasta märtsist, juhul kui need ei soovi koostööd teha;

24.   tunneb heameelt pangasaladusega seotud progressi, eriti OECD läbipaistvuse ja teabevahetuse ülemaailmse foorumi laiendamise üle; märgib siiski, et mitmed riigid, kes lubasid standardeid rakendada, ei ole seda veel teinud; nõuab tõhusa süsteemi kehtestamist maksudest hoidumise ennetamiseks, kõrvalehoidjate kindlakstegemiseks ja vastutuselevõtmiseks; rõhutab ühtse aruandlussüsteemi loomise tähtsust;

25.   avaldab kahetsust, et G20 juhid ei käsitlenud moraalse ohu teemat ning et seos süsteemse tähtsusega institutsioonide usaldatavusnormide ning nende institutsioonide võimaliku pankroti kulude vahel on edasi lükatud 2010. aasta oktoobrisse; nõuab ettepanekute esitamist ümberstruktureerimise ja finantsvaldkonna ärimudelite läbivaatamise kohta, et lahendada nn "liiga suur, et pankrotti minna" -probleem;

Globaalsete finantsasutuste tugevdamine

26.   kiidab heaks G20 juhtide kava reformida IMFi ja Maailmapanka ning nõuab, et nende reformidega alustataks võimalikult kiiresti; kutsub üles ellu viima ülemaailmse majanduse ja finantsalase juhtimise laiaulatuslikku reformi; toetab IMFi ja Maailmapanga edasiarendamist kui peamist koostisosa jõupingutustes nende asutuste usaldusväärsuse, õiguspärasuse ja tulemuslikkuse parandamisel; kutsub üles suurendama arengumaade esindatust rahvusvahelistes finantsasutustes; tunneb heameelt võetud kohustuse üle muuta kvootide jaotust dünaamiliste tärkava turumajandusega riikide ja arengumaade kasuks; tuletab meelde, kui oluline on tsüklilisust süvendavast poliitikast hoidumine, et leida teed majanduse taastumisele;

27.   kutsub üles looma mehhanismi, mille abil kanda osa IMFi liikmesriikidele eraldatud Rahvusvahelise Valuutafondi arvestusühikuid (SDR) üle madala sissetulekuga riikidele, mis võiks kahekordistada Rahvusvahelise Valuutafondi keskpika ajavahemiku laenusuutlikkust soodustingimustel antavate laenude osas;

28.   tunneb heameelt G20 juhtide võetud kohustuste üle järgida avatud maailmamajanduse põhimõtteid; on arvamusel, et maailmakaubanduse taaselustamine on ülemaailmse majanduskasvu taastamiseks hädavajalik; rõhutab sellega seoses taas, et on vastu igasugusele protektsionismile ning avaldab jätkuvalt survet, et saavutada edu turulepääsu tagamisel, mis ei kahjustaks arengumaid, kaotades meelevaldsed tollimaksud ja mittetariifsed tõkked, ning et järgitaks vaba ja õiglase kaubanduse eeskirju; jääb kindlaks oma pürgimusele leida Doha arenguvoorule ülemaailmne, ambitsioonikas ja tasakaalustatud lahendus, vastavalt antud volitustele, ning kutsub riigijuhte mitte unustama käesoleva vooru peamist arengueesmärki;

29.   tervitab asjaolu, et G20 juhid tunnustasid säästvama maailmamajanduse olulisust; rõhutab, et kliimamuutust käsitleva siduva kokkuleppe sõlmimine eesseisval ÜRO Kliimamuutuste Konverentsil (UNFCCC) Kopenhaagenis on äärmiselt oluline; rõhutab siiski, et G20 riigijuhid peaksid tunnistama ülemaailmse jätkusuutlikkusega seotud probleemide suurt ulatust; nõuab, et G20 riikide rahandusministrid mobiliseeriksid vahendeid, toetamaks arenguriikides lähiaja kliimameetmeid, mis oleks oluline osa ühisest tegevusest ülemaailmse majanduskriisi lahendamisel;

30.   rõhutab, et kõikidest G20 juhtide võetud kohustustest tuleb täielikult kinni pidada, neid tuleb kiiresti rakendada ning nii riikide kui ka rahvusvahelisel tasandil veelgi konkreetsemaks muuta, et taastada usaldus ja maksimeerida majandusliku olukorra paranemist;

31.   on arvamusel, et kolm peamist ELi institutsiooni ja liikmesriigid peaksid põhjalikult arutlema ELi esindatuse üle G20 kohtumistel; on veendunud, et Euroopa Liidul tuleb rahvusvahelistel foorumitel, eriti G20 kohtumistel osalemiseks kokku leppida ühine seisukoht, ja nõuab Euroopa Liidu sidusamat esindatust rahvusvahelistel läbirääkimistel;

32.   rõhutab, kui oluline on UNFCCC konverentsil saavutada kokkulepe rahaliste vahendite osas, mis on mõeldud vaeste riikide toetamiseks kliimamuutusega kohanemisel, ning leida jõulised ja prognoositavad rahastamismehhanismid, mis täiendaksid ametlikku arenguabi; avaldab kahetsust, et see küsimus lükati edasi UNFCCC konverentsini Kopenhaagenis, ning kordab, et Euroopa Liit peaks andma oma õiglase panuse leevendus- ja kohandamismeetmete rahastamiseks, mis vastaks teaduslikele uurimistulemustele kliimamuutuse tõsiduse ja sellega kaasnevate kulutuste ulatuse kohta;

33.   juhib tähelepanu jätkuvale toidukriisile ja tervitab otsust toetada Maailmapanga toidualgatust; kutsub doonorriike tagama toiduabi jagamisel läbipaistvus ja usaldusväärsus;

o
o   o

34.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Keskpangale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, G20 riikide valitsustele ja parlamentidele ja Rahvusvahelisele Valuutafondile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0330. (2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0042. (3) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0121.

Euroopa Parlamendi 8. oktoobri 2009. aasta resolutsioon ülemaailmse finants- ja majanduskriisi mõju kohta arengumaadele ja arengukoostööle

P7_TA(2009)0029 B7-0078/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse G20 2. aprilli 2009. aasta Londoni tippkohtumist ja sellel tehtud avaldust maailma majanduse taastamis- ja reformikava kohta;

–   võttes arvesse ÜRO 8. septembri 2000. aasta aastatuhande deklaratsiooni, milles esitatakse aastatuhande arengueesmärgid rahvusvahelise üldsuse ühiselt kehtestatud kriteeriumidena, muu hulgas vaesuse ja nälja kaotamiseks;

–   võttes arvesse Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) aruannet "Ülemaailmne seirearuanne 2009: hädaolukord arengu valdkonnas", mis avaldati aprillis 2009;

–   võttes arvesse Maailmapanga aruannet "Ülemaailmne arengu rahastamine 2009. aastal: maailmamajanduse taastamise kavad", mis avaldati juunis 2009;

–   võttes arvesse ÜRO konverentsi, mille teema oli ülemaailmne finants- ja majanduskriis ning selle mõju arengule, ning konverentsi tulemuste heakskiitmist ÜRO Peaassamblee poolt 9. juuli 2009. aasta resolutsiooniga 63/303;

–   võttes arvesse komisjoni 8. aprilli 2009. aastat teatist "Arenguriikide toetamine kriisiga toimetulemiseks" (KOM(2009)0160);

–   võttes arvesse üldasjade ja välissuhete nõukogu 18.–19. mai 2009. aasta järeldusi arenguriikide toetamise kohta kriisiga toimetulemiseks;

–   võttes arvesse oma 14. märtsi 2006. aasta resolutsiooni Rahvusvahelise Valuutafondi strateegilise hindamise kohta(1);

–   võttes arvesse professor Ngaire Woodsi uurimust "Rahvusvaheline reaktsioon ülemaailmsele kriisile ning rahvusvahelise finants- ja abistruktuuri reform"(2);

–   võttes arvesse Pariisis 28.–29. mail 2009. aastal toimunud uuendusliku rahastamise konverentsi ja Dohas 28. novembril – 2. detsembril 2008. aastal toimunud rahvusvahelist arengu rahastamise konverentsi;

–   võttes arvesse Aafrika rahandusministrite ja keskpankade juhtide komitee 17. märtsi 2009. aasta kriisi jälgimise eesmärgil koostatud aruannet "Kriisi mõju Aafrika riikide majandusele: toetades majanduskasvu ja vaesuse vähendamist";

–   võttes arvesse 3. septembri 2009. aasta küsimust komisjonile ülemaailmse finants- ja majanduskriisi mõju kohta arengumaadele ja arengukoostööle (O-0088/2009 – B7-0209/2009);

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

1.   rõhutab, et arengumaad ei põhjustanud ülemaailmset finants- ja majanduskriisi, kuid see mõjutab neid ebaproportsionaalselt rohkem kui teisi maid, sest nad peavad toime tulema järsult pidurdunud majanduskasvu ja tööhõivega, negatiivse mõjuga kaubavahetus- ja maksebilansile, erakapitali netovoogude ja välismaiste otseinvesteeringute järsu vähenemisega, krediidi ja kaubanduse rahastamise saamise väiksemate võimalustega, rahaülekannete vähenemisega, vahetuskursside ulatuslike ja ebastabiilsete liikumistega, kokkukukkuvate reservidega, toorainehindade suurenenud ebastabiilsuse ja langusega ning turismist saadava tulu vähenemisega;

2.   toetab ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni seisukohta, et ülemaailmne finantskriis on põhjustanud hädaolukorra arengu valdkonnas ning seadnud ohtu ja andnud võib-olla koguni hävitava löögi raskelt saavutatud edusammudele vaesuse, nälja ning emade ja laste suremuse vähendamisel, alghariduse ja soolise võrdõiguslikkuse edendamisel ning ohutute vee- ja kanalisatsioonisüsteemide tagamisel, seades ohtu aastatuhande arengueesmärkide saavutamise, eelkõige tervishoiu valdkonnas;

3.   märgib suure murega, et toidu- ja kütusehindade kriisile lühikese aja sees järgnenud kriis on juba põhjustanud inimestele suuri kannatusi ning see avaldab laastavat mõju kõige vaesemate riikide toimetulekuraskustega elanikele, sest üksnes 2009. aastal lisandub hinnanguliselt veel 23 miljonit töötut ning äärmises vaesuses elavate inimeste arv kasvab 90 miljoni võrra, ohtu satub 1,7 miljoni HIV-viiruse kandja elupäästev ravi ning ajavahemikus 2009–2015 suureneb laste suremus keskmiselt 200 000 – 400 000 lapse võrra aastas, ehkki 2015. aasta on aastatuhande arengueesmärkide täitmise sihtaasta arengumaades;

4.   rõhutab, et paljud arengumaad on fakti ees, et kriis on negatiivselt mõjutanud kõiki nende arengu rahastamisallikaid ja nad ei suuda hoida oma suure vaevaga saavutatud majandusedu ilma ulatusliku välistoetuseta;

5.   kutsub ELi üles võtma meetmeid, et teha lõpp maksuparadiiside kuritarvitamisele, maksudest kõrvalehoidmisele ja kapitali ebaseaduslikule väljavoolule arengumaadest; nõuab seetõttu uut siduvat ülemaailmset finantskokkulepet, millega saaks rahvusvahelisi kontserne sundida avaldama automaatselt oma kasumeid ja makstud makse iga riigi kohta, et tagada läbipaistvus selles osas, kui palju makse nad maksavad igal arengumaal, kus nad tegutsevad;

6.   märgib, et G20-riigid tunnistavad oma kollektiivset vastutust kriisi sotsiaalse mõju leevendamisel, et viia miinimumini pikaajaline kahju ülemaailmsele potentsiaalile, ja kinnitavad, et annavad lubatud abi ning lubavad anda uusi vahendeid, sealhulgas 50 000 miljonit USA dollarit sotsiaalseks kaitseks, kaubanduse elavdamiseks ja arengu kindlustamiseks madala sissetulekutasemega riikides, oluliselt suurendada kriisiabi arengumaades ja eraldada rohkem vahendeid sotsiaalseks kaitseks kõige vaesemates riikides;

7.   tervitab G8-riikide juhtide L'Aquila (Itaalia) tippkohtumisel vastuvõetud otsust eraldada 20 000 miljonit USA dollarit maaelu arenguks ja toiduohutuseks;

8.   avaldab kartust, et lubatud rahalised vahendid ei ole piisavad ega ole nähtud ette kõige vaestematele riikidele ja elanikkonnarühmadele ning neid ei ole võimalik võtta kasutusele piisavalt kiiresti ja paindlikult, et kutsuda esile arengumaade jaoks vajalikke muutusi;

9.   toetab G8-riikide juhtide nõuet vaadata 2010. aastal rahvusvahelisel tasandil läbi aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks võetud poliitikameetmed;

10.   märgib, et IMFile ja teistele rahvusvahelistele rahandusinstitutsioonidele on eraldatud rohkem rahalisi vahendeid; tervitab IMFi hiljutisi reforme, mis hõlmavad kiiresti areneva majandusega riikide rolli tugevdamist;

11.   on sügavas mures selle pärast, et alates juulist 2009 on 82% IMFi uutest laenuressurssidest läinud Euroopa piirkonna riikidele ja ainult 1,6% Aafrika riikidele, mis näitab, et enamik kasutada olevatest ressurssidest võidakse anda suure sissetulekuga kiiresti arenevatele turgudele ja keskmise sissetulekutasemega riikidele, kes tõenäoliselt suudavad saadud laenud tagasi maksta; rõhutab, et arenguprotsessi peatamisel on keskpikas perspektiivis kõige vähem arenenud riikide jaoks rängemad ja kestvamad tagajärjed kui arenenud riikide jaoks, keda majanduskriis mõjutab piiratud ajavahemiku jooksul;

12.   nõuab IMFi kullavarude müügist saadava täiendava 6 000 miljoni USA dollari kiiret kasutuselevõttu soodsa ja paindliku rahastamisena kõige vaesematele riikidele; võtab sügava murega teadmiseks IMFi prognoosid, mille kohaselt ta suudab täita ainult umbes 2% madala sissetulekutasemega riikide välisrahastamise brutovajadustest, mis näitab, et teised institutsioonid ja abiandjad peavad andma soodustingimustel täiendavaid vahendeid ja toetusi;

13.   väljendab kahetsust, et kuigi tõhus kriisiga toimetulek nõudnuks uut ja suurt rahasüsti ning hoolimata G20-riikide lubadustest anda vahendeid sotsiaalseks kaitseks kõige vaesemates riikides, sealhulgas investeerides pikaajalisse toiduainetega kindlustatusse ja tehes kahepoolseid vabatahtlikke annetusi Maailmapanga haavatavate riikide rahastusse, sealhulgas infrastruktuuri kriisirahastusse ja kiire sotsiaalse tegevuse fondi, pidi Maailmapank kasutama peamiselt oma varasid ja vahendeid;

14.   on seisukohal, et põhilist rõhku tuleks panna vaesuse vähendamise poliitika toetamisele, kusjuures maksumaksjate raha tuleks kasutada võimalikult optimaalselt, lähtudes absoluutsest põhimõttest, et arengumaades tuleb austada iga inimese inimväärikust;

15.   on seisukohal, et õiglane ja vastastikku kasulik kaubandus on rahvusvaheliste finantsturgude stabiilsuse alus; märgib, et EL peab andma oma panuse, vähendades kaubandust moonutavaid toetusi ja kaubandustõkkeid, mis tekitavad arengumaade majandusele suurt kahju;

16.   märgib, et mis tahes majanduse kapitalistruktuuri kahjustab ajude väljavool; märgib ühtlasi, et see on paljudes maailma piirkondades tõsine ja pidev probleem, kuna kõige helgemad pead, kellest arengumaad kõige vähem loobuda võivad, lähevad välismaale; nõuab seetõttu meetmeid tagasirände innustamiseks;

17.   võtab sügava murega teadmiseks, et see tulenes Maailmapanga suutmatusest anda abi paljudele riikidele, kelle kriis on muutnud eriti haavatavaks, kuid kes ei vastanud Rahvusvahelise Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga või Rahvusvahelise Arenguassotsiatsiooni abikõlblikkuskriteeriumidele ega rahaeraldusmudelitele, mille aluseks on laenaja krediidivõime ja senine "hea maksukäitumine"; on arvamusel, et selline sobimatus rahastamiseks toob esile põhiprobleemid Maailmapanga juhtimises, mis viib miinimumini riskid institutsioonile ja mittelaenavatele liikmetele raha vajavate arengumaadest liikmete arvel;

18.   rõhutab, et Bretton Woodsi institutsioonide suutmatus rahuldada madala sissetulekutasemega riikide vajadusi kriisiga toimetulemiseks tuleneb peamiselt nende institutsioonide tegemata jäetud juhtimisreformidest, millega tõhustada institutsioonide pädevust, legitiimsust, tõhusust ning nende tundlikkust ja reageerimisvõimet arengumaade suhtes; nõuab selliste reformide kiiret läbiviimist;

19.   nõuab, et EL ja selle liikmesriigid võtaksid endale peamiste rahvusvaheliste osapooltena vastutuse Bretton Woodsi institutsioonide vajalike reformide kiire läbiviimise eest ja selle ajani kõrvaldaksid suured puudujäägid G20, IMFi ja Maailmapanga poolses kriisile reageerimises, andes kiiresti abi arengumaadele ja tagades kiired väljamaksed riikidele, kelle investeeringud aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks on nüüd ohus välise šoki tõttu, see tähendab finantskriisi tõttu, mida nad ei suutnud ette näha ja mis ei allu nende kontrollile; seejuures peaksid EL ja selle liikmesriigid alati esitama kõige kõrgemaid nõudmisi vastutuse ja abi tõhususe valdkonnas, kui luubi all on abi andvate riikide riiklike vahendite kasutamine abi saavate riikide poolt;

20.   väljendab tõsist muret mõnede ELi liikmesriikide abi reaalse vähenemise üle 2008. aastal; kutsub ELi liikmesriike üles täitma kiiresti 2010. aastaks oma ametliku arenguabi kohustused, võttes arvesse asjaolu, et enamik arengumaid sai ülemaailmse finantskriisi tagajärgede tõttu rängalt kannatada;

21.   tervitab ELi kava võtta varem kasutusele 8 800 miljonit eurot arenguabi, eelarvetoetuse ja põllumajanduse rahastamise kiireteks meetmeteks, ning ettepanekut eraldada 500 miljonit eurot sotsiaalkulude toetamiseks arengumaades Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) riikidele ette nähtud sihtotstarbelise, haavatavate riikide jaoks mõeldud FLEX-mehhanismi kaudu; soovitab keskenduda eelarvetoetusele tervishoiu, inimväärse töö, hariduse, sotsiaalteenuste ja rohelise kasvu valdkonnas, mida antakse valdkondliku eelarvetoetusena; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid täidaksid aastatuhande arengueesmärke käsitlevas ELi tegevuskavas esitatud rahalised kohustused; tunnustab omavastutuse põhimõtet, tõstes esile arengumaade rolli oma poliitikasuundade, strateegiate ja arenguprogrammide väljatöötamisel ning ELi ja tema partnerite vastastikust vastutust arengualaste edusammude tagamisel;

22.   juhib tähelepanu parlamendi korduvatele palvetele rahastada Euroopa Arengufondi komisjoni eelarvest, et tagada fondi kasutamise demokraatlik järelevalve;

23.   märgib siiski, et välja arvatud 100 miljonit eurot ELi-Aafrika Infrastruktuuri Sihtfondile, pärinevad kõik muud kulud eelnevalt kehtestatud kulukohustustest ja nõuab suuremat lisarahastamist; väljendab muret selle üle, kuidas komisjon kõrvaldab lähiaastatel rahastamise puudujäägid, mille on põhjustanud praegu toimuv eelarvetoetuse varasem kasutuselevõtt;

24.   rõhutab, et ametliku arenguabi mahtudest ei piisa arengumaade kriisi tõttu tohutult kasvanud vajaduste rahuldamiseks ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles täitma oma rahvusvahelised kohustused ja andma jätkuvalt panuse aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks; palub komisjonil esitada uued ettepanekud uuenduslike rahastamismehhanismide loomiseks;

25.   rõhutab, et ELi kaubandus-, eelarve-, kliimamuutuse ja arengupoliitika vahel peab valitsema suurem kooskõla;

26.   soovitab seetõttu kasutada majanduspartnerluslepinguid arenguvajaduste rahuldamiseks, andes AKV riikidele kaubandusliku eelise, edendades aastatuhande arengueesmärkide saavutamist ning lubades AKV riikidel jätta tundlikud tooted ja sektorid, nagu investeeringud ja teenused, läbirääkimistest välja;

27.   juhib tähelepanu asjaolule, et eespool toodut silmas pidades peavad majanduspartnerluslepingud olema piirkondliku integratsiooni ja AKV riikide majanduse elavdamise vahendid, rahastamislubadustest tuleb kinni pidada;

28.   rõhutab, et Euroopa Investeerimispank tuleb aktiivsemalt ja läbipaistvamalt kaasata eestvedajana uuenduslike rahastamismehhanismide väljatöötamisse;

29.   nõuab tungivalt, et komisjon asuks juhtivale positsioonile nimetatud mehhanismide, kaasa arvatud mikro- ja mesokrediidi viivitamatus kasutuselevõtmises, eelkõige selleks, et pakkuda haavatavatele elanikkonnarühmadele, nagu naised ja talunikud, juurdepääsu rahastamisele;

30.   kutsub ELi üles tagama asjakohase ülemaailmse regulatiivse korra kehtestamise, et vältida finantskriisi kordumist tulevikus;

31.   kutsub liikmesriike üles pidama kinni ametliku arenguabi raames võetud kohustustest ja täitma neid;

32.   rõhutab, kui tähtis on arengu seisukohast poliitika sidusus sellistes valdkondades nagu majandus, kaubandus, keskkond ja põllumajandus, et ülemaailmsel finants- ja majanduskriisil ei oleks arengumaades veelgi tõsisemaid tagajärgi;

33.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikidele, ÜRO organisatsioonidele, IMFile ja Maailmapangale, IMFi ja Maailmapanga esindajatele ELi liikmesriikides ja G20-riikidele.

(1) ELT C 291 E, 30.11.2006, lk 118. (2) Uurimuse tellis Euroopa Parlamendi välispoliitika peadirektoraat, avaldamisel.