Euroopa Parlamendi 12. novembri 2009. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 539/2001, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud (KOM(2009)0366 – C7-0112/2009 – 2009/0104(CNS))

P7_TA(2009)0062 A7-0042/2009

(Nõuandemenetlus)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut (KOM(2009)0366);

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 67 ja artikli 62 lõike 2 punkti b alapunkti i, mille kohaselt konsulteeris nõukogu Euroopa Parlamendiga (C7-0112/2009);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 55;

–   võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ja väliskomisjoni arvamust (A7-0042/2009),

1.   kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.   kiidab heaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühisavalduse, mis on lisatud käesolevale resolutsioonile;

3.   palub komisjonil ettepanekut vastavalt muuta, järgides EÜ asutamislepingu artikli 250 lõiget 2;

4.   palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

5.   palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

6.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Komisjoni ettepanek   Muudatusettepanek Muudatusettepanek 1 Ettepanek võtta vastu määrus – muutmisakt Põhjendus 1 (1)  Nõukogu 15. märtsi 2001. aasta määruse (EÜ) nr 539/2001 I ja II lisas esitatud kolmandate riikide nimekirjad peaksid nüüd ja edaspidi vastama selle põhjenduses 5 kehtestatud kriteeriumidele. Mõned kolmandad riigid, kelle olukord on nende kriteeriumite suhtes muutunud, tuleks kanda ühest lisast teise. (1)  Komisjon algatas käimasolevad viisanõude kaotamise kõnelused, mida iseloomustab piirkondlik lähenemisviis ja Euroopa perspektiiv, kaasates Lääne-Balkani riike võrdsetel alustel ja ilma diskrimineerimiseta. Nõukogu 15. märtsi 2001. aasta määruse (EÜ) nr 539/2001 I ja II lisas esitatud kolmandate riikide nimekirjad peaksid nüüd ja edaspidi vastama selle põhjenduses 5 kehtestatud kriteeriumidele. Mõned Lääne-Balkani riigid (Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, Montenegro ja Serbia), kelle olukord on nende kriteeriumide suhtes muutunud, tuleks kanda ühest lisast teise. Samu kriteeriume, mis on kehtestatud viisanõude kaotamise tegevuskavades, tuleks rakendada kõikide asjaomaste riikide suhtes. Muudatusettepanek 2 Ettepanek võtta vastu määrus – muutmisakt Põhjendus 1 a (uus) (1 a)  Kõiki kriteeriumidele vastavaid Lääne-Balkani riike peaks alates 2010. aasta algusest lubama ühineda viisavaba reisimise korraga. Riikidele, kes vaatamata olulistele edusammudele ei vasta veel täielikult kriteeriumidele, tuleks sama privileeg anda kohe, kui nad saavutavad vastavuse viisanõude kaotamise tegevuskavades kehtestatud kriteeriumidele. Muudatusettepanek 3 Ettepanek võtta vastu määrus – muutmisakt Põhjendus 2 (2)  Viisa lihtsustuslepingud jõustusid 1. jaanuaril 2008 viie Lääne-Balkani riigiga – Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi, Montenegro ning Serbiaga –, mis on esimene konkreetne samm Thessaloniki tegevuskavas seatud eesmärgi suunas võimaldada Lääne-Balkani riikide kodanikele reisimist ilma viisata. Iga riigiga alustati dialoogi viisanõude kaotamise üle 2008. aastal ja iga riigi jaoks on koostatud viisanõude kaotamist käsitlev teekaart. aasta mais leidis komisjon teekaartide rakendamise hindamisel, et endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik on täitnud kõik teekaardi kriteeriumid. Montenegro ja Serbia on täitnud suurema osa neile teekaartides kehtestatud kriteeriumitest. (2)  Viisa lihtsustuslepingud jõustusid 1. jaanuaril 2008 viie Lääne-Balkani riigiga, mis on esimene konkreetne samm Thessaloniki tegevuskavas seatud eesmärgi suunas võimaldada Lääne-Balkani riikide kodanikele reisimist ilma viisata. Iga riigiga alustati dialoogi viisanõude kaotamise üle 2008. aastal ja iga riigi jaoks on koostatud viisanõude kaotamist käsitlev tegevuskava. 2009. aasta mais leidis komisjon tegevuskavade rakendamise hindamisel, et endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik on täitnud kõik tegevuskava kriteeriumid. Montenegro ja Serbia on täitnud suurema osa neile tegevuskavades kehtestatud kriteeriumidest. Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina on pärast 2009. aasta mais toimunud komisjoni hindamist teinud uusi edusamme suurema osa asjaomaste kriteeriumide täitmisel. Muudatusettepanek 4 Ettepanek võtta vastu määrus – muutmisakt Põhjendus 2 a (uus) (2 a)  Thessaloniki tegevuskava edasiseks rakendamiseks ning piirkondliku lähenemise osana peaks komisjon oma volituste piires ja ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1244(1999) valguses alustama viisadialoogi Kosovoga, et kehtestada samasugune viisarežiimi lihtsustamise ja liberaliseerimise tegevuskava nagu Lääne-Balkani riikide puhul. Muudatusettepanek 5 Ettepanek võtta vastu määrus – muutmisakt Põhjendus 3 a (uus) (3 a)  Viisavaba reisimise võimalus, mille eesmärk on tugevdada stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessi, parandab osavõttu ühisest turust, mida luuakse järk-järgult Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro ning endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigiga , ning toetab seeläbi kaubandust, uuendustegevust ja arengut. Muudatusettepanek 14 Ettepanek võtta vastu määrus – muutmisakt Põhjendus 4 (4)  Seepärast tuleks endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, Serbia ja Montenegro [kaks viimast tingimusel, et nad on täitnud käesoleva määruse vastuvõtmise kuupäevaks kõik kriteeriumid] kanda üle määruse (EÜ) nr 539/2001 II lisasse. Viisavabadus peaks kehtima ainult nende biomeetriliste passide kasutajate suhtes, kelle passid on andnud välja üks asjaomasest kolmest riigist. (4)  Seepärast tuleks endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, Serbia ja Montenegro, Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina kanda üle määruse (EÜ) nr 539/2001 II lisasse. Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, Serbia ja Montenegro täitsid kõik kriteeriumid käesoleva määruse vastuvõtmise kuupäevaks. Viisavabadus peaks hakkama Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina suhtes kehtima pärast seda, kui komisjon on hindamise tulemusel leidnud, et nad vastavad kõikidele viisanõude kaotamise tegevuskavas seatud kriteeriumidele, ning vastavalt asutamislepingule. Viisavabadus peaks kehtima ainult nende biomeetriliste passide kasutajate suhtes, kelle passid on andnud välja üks asjaomasest viiest riigist. Muudatusettepanek 7 Ettepanek võtta vastu määrus – muutmisakt Põhjendus 4 a (uus) (4 a)  Komisjon peaks viivitamata, ent hiljemalt 2010. aasta alguses esitama aruande Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina edusammude kohta kõigi tegevuskavas kehtestatud kriteeriumide täitmisel. Muudatusettepanek 8 Ettepanek võtta vastu määrus – muutmisakt Põhjendus 4 b (uus) (4 b)  Kuigi Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina on neile seatud kriteeriumide täitmisel edusamme teinud, peaksid nende asjaomased ametiasutused viivitamata heaks kiitma kriteeriumide täielikuks täitmiseks vajalikud reformid. Muudatusettepanek 9 Ettepanek võtta vastu määrus – muutmisakt Põhjendus 4 c (uus) (4 c)  Komisjon peaks Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina asjaomastele ametivõimudele selles küsimuses abi osutama. Muudatusettepanek 10 Ettepanek võtta vastu määrus – muutmisakt Põhjendus 5 a (uus) (5 a)  Viisanõude kaotamise protsess peaks olema aluseks suhete määratlemisel Euroopa Liidu idapoolsete partneritega. Muudatusettepanek 11 Ettepanek võtta vastu määrus – muutmisakt Artikkel 1 – punkt 1 – alapunkt -a (uus) Määrus (EÜ) nr 539/2001 I lisa – 1. osa (-a) 1. osas muudetakse viidet Albaaniale ja Bosniale ja Hertsegoviinale järgmiselt: "Albaania (*) Bosnia ja Hertsegoviina (*) --  ----------------- Riigi nimi jäetakse käesolevast lisast välja ja kantakse II lisasse pärast seda, kui komisjoni hinnangus leitakse, et kõnealune riik vastab kõigile viisanõude kaotamise tegevuskavas kehtestatud kriteeriumidele, vastavuses asutamislepinguga." Muudatusettepanek 12 Ettepanek võtta vastu määrus – muutmisakt Artikkel 1 − punkt 2 Määrus (EÜ) nr 539/2001 II lisa – 1. osa 2)  II lisa 1. osasse lisatakse järgmised viited: 2)  II lisa 1. osasse lisatakse järgmised viited: "Albaania (*) Bosnia ja Hertsegoviina (*) "endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik * endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik (**) Montenegro * Montenegro (**) Serbia [välja arvatud Serbia passide kasutajad, kelle passi on andnud välja Serbia kooskõlastamisüksus (serbia keeles Koordinaciona uprava) ]* Serbia [välja arvatud Serbia passide kasutajad, kelle passi on andnud välja Serbia kooskõlastamisüksus (serbia keeles Koordinaciona uprava)] (**) --  ----------------- --  ----------------- Riigi nimi kantakse I lisast käesolevasse lisasse pärast seda, kui komisjoni hinnangus leitakse, et kõnealune riik vastab kõigile viisanõude kaotamise tegevuskavas kehtestatud kriteeriumidele, vastavuses asutamislepinguga. Viisavabadus kehtib ainult biomeetriliste passide kasutajate suhtes. *Viisavabadus kehtib ainult biomeetriliste passide kasutajate suhtes". ** Viisavabadus kehtib ainult biomeetriliste passide kasutajate suhtes."

LISA

Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühisavaldus

Euroopa Liit toetab kindlalt eesmärki kaotada kõikidele Lääne-Balkani riikidele kehtestatud viisanõue

Euroopa Parlament ja nõukogu tunnistavad, et endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, Montenegro ja Serbia täidavad kõiki viisanõude kaotamise kriteeriumid. See võimaldas võtta vastu määruse (EÜ) nr 539/2001 muudatusettepanekud piisavalt aegsasti, et võimaldada kõnealusel kolmel riigil ühineda viisavaba režiimiga 19. detsembriks 2009.

Euroopa Parlament ja nõukogu loodavad, et ka Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina täidavad peagi viisanõude kaotamise kriteeriume. Selleks kutsuvad Euroopa Parlament ja nõukogu neid riike tungivalt üles tegema omalt poolt kõik, et täita kõik komisjoni teekaartides esitatud kriteeriumid.

Euroopa Parlament ja nõukogu paluvad komisjonil esitada seadusandliku ettepaneku määruse (EÜ) nr 539/2001 muutmiseks niipea, kui komisjoni hinnangul kõnealused riigid vastavad komisjoni teekaartides kehtestatud kriteeriumitele, nii et nende riikide kodanikele kehtestatud viisanõude saab kaotada võimalikult kiiresti.

Euroopa Parlament ja nõukogu vaatavad ettepaneku määruse (EÜ) nr 539/2001 muutmiseks Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina osas viivitamata läbi.

Euroopa Parlamendi 12. novembri 2009. aasta resolutsioon komisjoni esitatud programmi "Progress" 2010. aasta tööplaani ja poliitikavaldkondade kaupa koostatud tegevuste loetelu eelnõu kohta

P7_TA(2009)0063 B7-0135/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 2006. aasta otsust nr 1672/2006/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse tööhõive ja sotsiaalse solidaarsuse programm Progress(1);

–   võttes arvesse komisjoni esitatud programmi "Progress" 2010. aasta tööplaani ja poliitikavaldkondade kaupa koostatud tegevuste loetelu eelnõu;

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega luuakse ELi tööhõive elavdamise ja sotsiaalse kaasamise mikrokrediidirahastu (mikrokrediidirahastu "Progress") (KOM(2009)0333), ning komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsust nr 1672/2006/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse tööhõive ja sotsiaalse solidaarsuse programm Progress (KOM(2009)0340);

–   võttes arvesse nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsuse 1999/468/EÜ (millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused)(2) artiklit 8;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 88 lõiget 2,

A.   arvestades, et Euroopa Parlament ei ole mikrokrediidirahastut käsitleva komisjoni ettepaneku läbivaatamist veel lõpetanud; arvestades, et komisjon peaks hoiduma "Progressi" vahendite jaotamiseks vajalike konkreetsete meetmete võtmisest, kuni mikrokrediidirahastuga seotud õigusloomeprotsess on lõppenud,

1.   on vastu komisjoni esitatud programmi "Progress" 2010. aasta tööplaani ja poliitikavaldkondade kaupa koostatud tegevuste loetelu eelnõu vastuvõtmisele;

2.   on seisukohal, et tööplaani eelnõu ületab otsuses 1999/468/EÜ sätestatud rakendusvolitusi;

3.   palub komisjonil tööplaani eelnõu tagasi võtta ja esitada Euroopa Parlamendi tööhõive- ja sotsiaalkomisjonile uus eelnõu niipea, kui Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon on jõudnud kokkuleppele komisjoni ettepanekus võtta vastu mikrokrediidirahastu otsus (KOM(2009)0333) ning otsuse 1672/2006/EÜ muutmise ettepanekus (KOM(2009)0340);

4.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 315, 15.11.2006, lk 1. (2) EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

Euroopa Parlamendi 12. novembri 2009. aasta resolutsioon ettevalmistuste kohta 18. novembril 2009 Stockholmis toimuvaks ELi ja Venemaa tippkohtumiseks

P7_TA(2009)0064 RC-B7-0128/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning Venemaa Föderatsiooni vahelist kehtivat partnerlus- ja koostöölepingut(1) ning 2008. aastal alustatud läbirääkimisi uue ELi ja Venemaa lepingu sõlmimiseks;

–   võttes arvesse 31. mail 2003. aastal Peterburis toimunud ELi ja Venemaa 11. tippkohtumise järel tehtud ühisavalduses püstitatud ELi ja Venemaa eesmärki luua ühine majandusruum, ühine vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala, ühine välisjulgeolekualase koostöö ruum ning ühine teadus- ja haridusruum, mis hõlmab ka kultuuriküsimusi (nn neli ühist ruumi);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi varasemaid raporteid ja resolutsioone Venemaa ning ELi ja Venemaa suhete kohta, eriti 17. septembri 2009. aasta resolutsiooni inimõiguste aktivistide mõrvade kohta Venemaal(2), 17. septembri 2009. aasta resolutsiooni energiavarustuse kindluse välisaspektide kohta(3) ning 19. juuni 2008. aasta resolutsiooni ELi ja Venemaa tippkohtumise kohta Hantõ-Mansiiskis 26.–27. juunil 2008(4);

–   võttes arvesse ELi ja Venemaa parlamentaarse koostöökomisjoni 16.–17. veebruaril 2009. aastal Brüsselis toimunud 11. kohtumise järel esitatud lõplikku avaldust ja soovitusi;

–   võttes arvesse 19. oktoobril 2009. aastal Brüsselis toimunud ELi ja Venemaa alalise partnerlusnõukogu kohtumise tulemusi;

–   võttes arvesse ELi ja Venemaa vahelisi inimõiguste teemalisi konsultatsioone;

–   võttes arvesse eelseisva, 18. novembril 2009. aastal Stockholmis toimuva ELi ja Venemaa tippkohtumise päevakorra projekti;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.   arvestades, et ELi ja Venemaa suhted on viimasel kümnendil pidevalt arenenud ning toonud kaasa sügava ja ulatusliku majandusintegratsiooni ning vastastikuse sõltuvuse, mis tulevikus kindlasti veelgi suureneb;

B.   arvestades, et uue üldise koostöölepingu sõlmimine ELi ja Venemaa vahel, mille üle peetavate läbirääkimiste kuues voor toimus 2009. aasta oktoobri alguses ja järgmine voor on kavandatud 2009. aasta detsembri keskpaika, on kahe partneri koostöö arengu ja tihendamise seisukohast jätkuvalt äärmiselt oluline;

C.   arvestades, et ELil ja Venemaal, kes on ÜRO Julgeolekunõukogu liige, on ühine vastutus stabiilsuse säilitamise eest maailmas, ning arvestades, et tõhustatud koostöö ja heanaaberlikud suhted ELi ja Venemaa vahel on eriti olulised Euroopa stabiilsuse, turvalisuse ja heaolu seisukohast;

D.   arvestades, et Venemaa ühinemine Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO) aitaks olulisel määral kaasa Venemaa ja ELi vaheliste majandussuhete edasisele arengule, mille eeltingimus on, et Venemaa võtab siduva kohustuse täita ja rakendada täielikult WTO kohustusi, ning sillutaks teed partnerite vahelisele sügava ja ulatusliku majandusintegratsiooni kokkuleppele, mis põhineb tõelisel vastastikususel;

E.   arvestades, et energiavarustuse kindlus on Euroopale üks suuremaid väljakutseid ja Venemaaga tehtava koostöö tähtsamaid valdkondi; arvestades, et tuleb teha ühiseid jõupingutusi nii olemasolevate kui ka loodavate energia edastussüsteemide täielikuks ja tõhusaks kasutamiseks; arvestades, et hiljutine Venemaa otsus taganeda energiaharta lepingust muudab selle valdkonna suhted veelgi keerukamaks ning tekitab muret seoses käimasoleva energiadialoogi ja tulevaste arengutega; arvestades, et ELi suur sõltuvus Venemaalt imporditud fossiilkütustest õõnestab tasakaalustatud, järjekindla ja väärtustel põhineva Euroopa lähenemisviisi arendamist Venemaa suhtes;

F.   arvestades, et ELi jaoks on ülimalt tähtis rääkida ühel häälel, näidata üles tugevat sisemist solidaarsust, võtta vastu ühine seisukoht ja keelduda Venemaa pakkumistest tugevdada kahepoolseid suhteid nendest huvitatud liikmesriikidega; arvestades, et ELi suhted Venemaaga peaksid põhinema mõlemapoolsetel huvidel ja ühistel väärtustel;

G.   arvestades, et arengud Venemaal tekitavad endiselt sügavat muret seoses demokraatia ja inimõigustega, kohtuasutuste sõltumatusega, meedia suureneva riigipoolse kontrolliga, Venemaa politsei- ja õigusasutuste võimetusega leida ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate mõrvade eest vastutajad, opositsioonivastaste repressiivmeetmetega, seaduste valikulise kohaldamisega ametivõimude poolt ning valimiste (sh 11. oktoobril 2009 toimunud piirkondlike ja kohalike valimiste) aususega; arvestades, et Venemaa Föderatsioon on Euroopa Nõukogu ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) täisliige ning on sellega võtnud endale kohustuse järgida demokraatia põhimõtteid ja austada inimõigusi; arvestades, et Euroopa Parlamendi 2009. aasta Sahharovi mõttevabaduse auhind anti Venemaa kodanikuõiguste kaitse organisatsioonile Memorial ja selle esindajatele;

H.   arvestades, et EL ja Venemaa saavad teha ja peaksid tegema aktiivset koostööd, et tagada rahu ja stabiilsus Euroopa kontinendil ja eriti ühises naabruses ning eelkõige selleks, et leida rahvusvahelise õiguse alusel rahumeelne lahendus konfliktile Venemaa ning Gruusia ja temast lahku löönud piirkondade Abhaasia ja Lõuna-Osseetia vahel, samuti konfliktidele Mägi-Karabahhis ning Transnistrias; arvestades, et Venemaa peaks täielikult austama oma naaberriikide õigust poliitilisele ja majanduslikule enesemääramisele;

I.   arvestades, et Venemaa ja Ameerika Ühendriigid jätkasid 19. oktoobril 2009 Genfis kõnelusi strateegilise relvastuse vähendamise lepingut (START) asendava uue kokkuleppe üle, mis tähistab esimest arvestatavat sammu Obama administratsiooni poolt välja kuulutatud Ühendriikide ja Venemaa vaheliste suhete soojenemise suunas; arvestades, et Ühendriikide kaitseminister Robert Gates ütles 23. oktoobril 2009 Bratislavas toimunud NATO ministrite kohtumisele järgnenud pressikonverentsil, et Venemaa radarijaamad Gabalas ja Armaviris, mille ühiskasutuseks Venemaa ettepaneku tegi, võivad osutuda väga kasulikuks Euroopa üldisele raketitõrjesüsteemile, mida Ühendriigid praegu loovad, avades sellega võimaluse Ühendriikide, NATO ja Venemaa partnerlusele ühise raketitõrjesüsteemi ehitamisel; arvestades, et Venemaa ja Valgevene korraldasid 18. septembrist 5. oktoobrini 2009 strateegilisi manöövreid, mis olid kooskõlas OSCE 1999. aasta Viini dokumendis sätestatud korraga, kuid tekitavad tõsist muret seoses nende vastavusega Venemaa ja Euroopa Liidu vahelise hea koostöö ja vastastikuse lugupidamise vaimule,

1.   kinnitab veel kord oma veendumust, et Venemaa jääb jätkusuutliku koostöö arendamisel üheks Euroopa Liidu kõige tähtsamaks partneriks ning et ELil on Venemaaga peale majanduslike ja kaubanduslike ühishuvide ka ühine eesmärk teha tihedat koostööd nii ülemaailmsel tasandil kui ka ühises naabruses rahvusvahelise õiguse alusel;

2.   märgib, et Stockholmi tippkohtumisel keskendutakse laialdasele majanduskoostööle, arutades eriti finants- ja majanduskriisi mõju ning selle piiramise meetodeid, samuti ettevalmistustele 2009. aasta detsembris Kopenhaagenis toimuvaks kliimamuutuse konverentsiks, energia- ja energiajulgeoleku aspektidele, viisarežiimi edasise liberaliseerimise aruteludele ja uut kahepoolset tugevdatud koostöölepingut käsitlevatel läbirääkimistel tehtud edusammudele ning püütakse lahendada paljusid rahvusvahelisi küsimusi, nagu Iraani tuumaprogramm ja Lähis-Ida rahuprotsess;

3.   väljendab toetust eesmärgile kujundada tulevasi suhteid Venemaaga pragmaatiliselt, keskendudes neljal ühisruumil põhinevale jätkuvale koostööle, uue üldise koostöölepingu läbirääkimistele ning varem võetud kohustuste ja sõlmitud kokkulepete täitmisele; kuid kinnitab taas kindlat toestust sellele, et uus leping läheks kaugemale lihtsalt majanduslikust koostööst ning hõlmaks ka demokraatia, õigusriigi põhimõtete, inim- ja põhiõiguste austamise valdkondi;

4.   avaldab veel kord toetust eesmärgile, et Venemaa ühineks WTOga, kuna see looks võrdsed tingimused mõlema poole äriringkondadele ning aitaks suuresti kaasa Venemaa püüdlustele rajada moodne, mitmekesine ja kõrgtehnoloogiline majandus; palub Venemaal astuda vajalikud sammud, et kõrvaldada ühinemisprotsessi allesjäänud takistused, nimelt Venemaa eksporditollid, liiga kõrged raudteetasud kaupade veoks läbi Venemaa, maanteetasud kaubaveokitele ning liha-, piima- ja taimsete toodete impordipiirangud, pärast mida peaks EL avama arutelu vabakaubanduslepingu sõlmimise üle Venemaa Föderatsiooniga; soovib rakendada tõhusamat poliitikat mitmes lahendamata küsimuses, nagu intellektuaalomandi õigused, radioaktiivsed jäätmed, tuumaohutus, ELi kodanike tööload jne; rõhutab, et Venemaa ametivõimud peavad tagama, et ELi kaubanduspartnerite ja investorite suhtes ei kasutata mingisuguseid diskrimineerivaid meetmeid, ning vaatama läbi majanduskriisi vastu võitlemiseks võetud meetmed vastavalt hiljutisel G20 tippkohtumisel võetud kohustusele; taunib asjaolu, et Venemaa ei täida oma kohustust kaotada järk-järgult Siberist ülelendude tasu, ning kutsub Venemaad kirjutama alla 2007. aasta Samara tippkohtumisel nimetatud küsimuses saavutatud kokkuleppele; tervitab sellega seoses Venemaa, Valgevene ja Kasahstani hiljutist otsust loobuda oma katsest ühineda WTOga ühe tolliliiduna, mis oleks läbirääkimisi aastate võrra pikendanud;

5.   jälgib huviga Euroopa Liidu ja Venemaa vahel jätkuvat dialoogi viisarežiimi edasise liberaliseerimise üle; nõuab edasist koostööd ebaseadusliku sisserände küsimuses, paremat kontrolli piiripunktides ning teabevahetust terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse valdkonnas; rõhutab, et nõukogu ja komisjon peavad tagama, et Venemaa täidab kõik läbirääkimiste tulemusel kahe poole vahel sõlmitavas reisiviisade kaotamist käsitlevas kokkuleppes seatud tingimused, et hoida ära igasugune oht Euroopa julgeolekule; rõhutab sellega seoses inimestevaheliste kontaktide tähtsust ning nende soodsat mõju ELi ja Venemaa suhete arengule;

6.   palub nõukogul ja komisjonil oluliselt suurendada jõupingutusi ELi ja Venemaa piiri ületamisega seotud probleemide lahendamiseks, osaleda konkreetsetes projektides ning täielikult kasutada uut naabruse ja partnerluse instrumenti ja Ühenduse initsiatiivi INTERREG vahendeid piiriüleseks koostööks;

7.   ootab Euroopa Liidu ja Venemaa vahelise lepingu allkirjastamist, millega kehtestatakse energiajulgeoleku valdkonnas varajase hoiatamise mehhanism, mis hõlmab teavitamist, konsulteerimist ja rakendamist, ning palub eesistujariigil Rootsil ja komisjonil teha koostööd Venemaa ametivõimude ja Gazpromi ning Ukraina ametivõimude ja Naftohaz Ukrainyga, et vältida viimastel aastatel toimunud tarnekatkestuste kordumist;

8.   rõhutab energiaalase koostöö vastastikust tähtsust Venemaa ja ELi jaoks, kuna see kujutab endast võimalust tihedamaks kaubandus- ja majanduskoostööks nende vahel; rõhutab, et selline koostöö peaks tuginema vastastikuse sõltuvuse ja läbipaistvuse põhimõtetele, samuti võrdsele juurdepääsule turgudele, infrastruktuurile ja investeeringutele; palub eesistujariik Rootsil, nõukogul ja komisjonil kasutada tippkohtumist selleks, et selgelt juhtida Venemaa partnerite tähelepanu tugevdatud meetmetele, mida liit võtab sisemise energiaalase solidaarsuse valdkonnas, ning pikaajalistele vastastikustele negatiivsetele tagajärgedele, mida energiatarneprobleemid võivad kaasa tuua; kutsub Venemaad üles kiiresti viima siseriiklikusse õigusesse parimat rahvusvahelist tava läbipaistvuse ja avaliku sektori aruandluskohustuse kohta ning allkirjastama 1991. aasta piiriülese keskkonnamõju hindamise Espoo konventsiooni;

9.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles tagama, et energiaharta lepingu ning sellele lisatud transiidiprotokolli põhimõtted lisatakse uude ELi ja Venemaa partnerluslepingusse;

10.   rõhutab, et ELi ja Venemaa Föderatsiooni vaheliste infrastruktuuriühenduste arendamine on kasulik mõlemale poolele ning seetõttu tuleks seda ergutada ning seda tuleks teha võimalikult väikeste majanduslike ja keskkonnakuludega; nõuab tungivalt, et Venemaa lähtuks energiakoostööprojektides ELiga energiaharta aluspõhimõtetest;

11.   tunnistab, et selleks, et säilitada 50-protsendiline tõenäosus, et kliima soojenemist suudetakse hoida 2°C piires, tuleb vähendada tööstusriikide heitkoguseid aastaks 2050 võrreldes 1990. aasta tasemega 80–95%; rõhutab arenenud riikide erilist kohustust võtta enda kanda juhtroll heitkoguste vähendamisel ning on seisukohal, et tööstusriigid peavad 2020. aastaks kokku vähendama oma heitkoguseid valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) soovitatud vahemiku 25–40% ülemise piiri lähedal; on sellega seoses arvamusel, et kõik tööstusriigid peavad seadma eesmärgid, mis näevad ette praeguste heitkoguste ambitsioonikat vähendamist, ning palub Venemaal vaadata läbi oma taotlus kasvavaks heitkoguste eesmärgiks, võttes arvesse oma suuri vähendamisvõimalusi ning IPCC soovitusi, et hõlbustada kiire kokkuleppe saavutamist Kopenhaagenis;

12.   rõhutab, et Kyoto järgsed kliimamuutuse eesmärgid vajavad Venemaa täielikku toetust; kutsub eesistujat, nõukogu ja komisjoni üles töötama koos Venemaa poolega intensiivselt selle nimel, et 2009. aasta detsembris toimuval Kopenhaageni kliimamuutuste konverentsil saavutatakse üldine auahne ja terviklik kokkulepe, millega hoitakse ära globaalse soojenemise jõudmine ohtliku tasemeni;

13.   rõhutab, kui tähtis on osana ELi ja Venemaa inimõigustealastest konsultatsioonidest pidev arvamuste vahetus Venemaaga inimõiguste teemal, pöörates erilist tähelepanu Venemaa ametivõimude meetmetele inimõiguste ja ajakirjandusvabaduse kaitsjate turvalisuse tagamiseks, ning nõuab kõnealuste kohtumiste vormi täiustamist, et suurendada tõhusust, ning erilist tähelepanu rassismi- ja ksenofoobiavastastele ühismeetmetele, ning et protsessis saaksid tõhusalt osaleda Euroopa Parlament, duuma ja inimõigustega tegelevad valitsusvälised organisatsioonid, olenemata sellest, kas dialoog toimub Venemaal või mõnes ELi liikmesriigis; nõuab tungivalt, et inimõiguste kaitse peaks olema ELi ja Venemaa tippkohtumise tähtsamaid teemasid ning uue ELi ja Venemaa koostöölepingu oluline osa; kordab oma nõuet, et Natalia Estemirova, Andrei Kulagini, Zarema Sadulajeva, Alik Džabrailovi, Makšarip Auševi, Stanislav Markelovi, Anastasija Baburova ja Anna Politkovskaja tapjad tuleb leida ja kohtu ette tuua;

14.   nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon pööraksid väga suurt tähelepanu Jukose endise juhi Mihhail Hodorkovski üle käivale teisele kohtuprotsessile, kus on juba praegu toime pandud protsessinormide raskeid rikkumisi; kutsub Venemaa ametivõime üles võitlema omavoli vastu, järgima õigusriigi põhimõtteid ja mitte kasutama kohtuvõimu poliitilise vahendina;

15.   mõistab hukka Inguššias surnuks tulistatud populaarse inimõiguste aktivisti ja opositsioonitegelase Maksharip Aushevi julma mõrva; palub Venemaa võimudel võtta vastu ennetuslikke kaitsemeetmeid inimõiguste kaitsjate suhtes, näiteks alustada uurimist kohe, kui nende suhtes tehtud ähvardused saavad süüdistajale ja õiguskaitsesüsteemile teatavaks;

16.   kutsub Venemaa ametivõime üles täitma Euroopa Inimõiguste Kohtu kõiki otsuseid ning ratifitseerima kõnealuse asutuse reformimise protokolli võimalikult kiiresti; nõuab tungivalt, et duuma ratifitseeriks Euroopa inimõiguste konventsiooni lisaprotokolli nr 14;

17.   kutsub eesistujariik Rootsit, nõukogu ja komisjoni üles kasutama tippkohtumist selleks, et selgelt väljendada ELi muret paljude rahvusvaheliste küsimuste pärast, mille puhul on Venemaa konstruktiivne koostöö Venemaa positsiooni tõttu rahvusvahelises poliitikas otsustava tähtsusega, ning vajaduse pärast tõhusama koostöö järele Iraani, Afganistani, Lähis-Ida ja teiste oluliste rahvusvaheliste küsimustega tegelemisel;

18.   palub nõukogul ja komisjonil osaleda koos Venemaa valitsusega ühistes algatustes julgeoleku ja stabiilsuse kindlustamiseks maailmas ja eelkõige ühises naabruses ning rahumeelse lahenduse leidmiseks rahvusvahelise õiguse alusel konfliktidele Mägi-Karabahhis ja Transnistrias ning eelkõige konfliktile Venemaa ning Gruusia ja temast lahku löönud piirkondade Abhaasia ja Lõuna-Osseetia vahel;

19.   väljendab sellega seoses heameelt ELi vaatlusmissiooni (EUMM) tulemuste üle, mis on näidanud ELi valmisolekut ja võimet tegutseda rahu ja stabiilsuse tagamiseks otsustavalt ning aidanud luua 12. augusti ja 8. septembri 2008. aasta vaherahukokkulepete rakendamiseks vajalikud tingimused; kinnitab oma toetust Gruusia territoriaalsele terviklikkusele ning kutsub kõiki osapooli üles täitma võetud kohustusi; rõhutab, et ELi vaatlusmissioonil on volitused tegutseda kogu riigis ning nõuab missiooni takistamatut juurdepääsu Abhaasiale ja Lõuna-Osseetiale, mille andmisest seni on keeldutud; kinnitab taas oma täielikku pühendumust Genfi rahukõnelustele ning sellele, et EL, ÜRO ja OSCE jätkaksid kaaseesistumist nimetatud foorumil;

20.   kutsub ELi ja Venemaad üles jätkama jõupingutusi, et teha edusamme Lähis-Ida rahuprotsessis ja leida lahendus Iraani tuumaküsimusele, eriti pärast seda, kui Iraani ning USA, Venemaa, Hiina, Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia vahel saavutati 1. oktoobril 2009. aastal Genfis kokkulepe kütusekava osas, ning hiljuti avastatud ehitusjärgus oleva rikastamistehase üle toimuva ÜRO järelevalve all;

21.   tunneb suurt muret rahvusvahelise julgeoleku halvenemise pärast, kuna duuma võttis vastu Venemaa presidendi poolt esitatud kaitsealase seaduse muudatused, mille kohaselt võib Venemaa kasutada relvajõudusid väljaspool riigi piire toimuvate operatsioonide puhul, kui on vaja tagasi lüüa rünnak väljaspool Venemaa piire tegutsevate Venemaa relvajõudude või muude relvajõudude vastu, mõne muu riigi vastu suunatud agressiooni tagasilöömiseks või sellise agressiooni ennetamiseks või Venemaa kodanike kaitsmiseks välismaal, millest viimane on eriti problemaatiline, kuna Venemaa jätkab illegaalselt passide väljastamist külmutatud konfliktidega territooriumidel ning Ukrainas Krimmis;

22.   palub eesistujariigil väljendada ELi toetust Venemaa ja Ameerika Ühendriikide vahelistele kõnelustele STARTi asendava uue lepingu teemal ning algatustele, mille eesmärk on ehitada Ühendriikide, Venemaa ja NATO osalusel ühine raketitõrjesüsteem; väljendab optimismi, et STARTi osas jõutakse kokkuleppele 2009. aasta lõpuks;

23.   nõuab tungivalt, et Ühendriikide ja Venemaa valitsus kaasaksid täielikult Euroopa Liidu ja selle liikmesriigid aruteludesse, mis puudutavad arengut raketitõrjekilbi küsimuses, sealhulgas raketiohu hindamist, et nad saaksid anda sel viisil panuse rahu ja stabiilsuse tagamisse maailmas ning eriti Euroopas;

24.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Venemaa Föderatsiooni valitsusele ja parlamendile, Euroopa Nõukogule ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile.

(1) EÜT L 327, 28.11.1997, lk. 1. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2009)0022. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2009)0021. (4) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0309.

Euroopa Parlamendi 12. novembri 2009. aasta resolutsioon teadustegevuse ühise kavandamise kohta võitluseks neurodegeneratiivsete haiguste, eelkõige Alzheimeri tõve vastu

P7_TA(2009)0065 B7-0133/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse 2009. aasta ülemaailmset Alzheimeri tõve aruannet, mida Alzheimeri tõve rahvusvaheline organisatsioon esitles ülemaailmse Alzheimeri päeva raames 21. septembril 2009;

–   võttes arvesse komisjoni 22. juuli 2009. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu soovitus võtta meetmeid neurodegeneratiivsete haiguste, eelkõige Alzheimeri tõve vastu võitlemiseks teadustegevuse ühise kavandamise kaudu (KOM(2009)0379);

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.   arvestades, et neurodegeneratiivsed haigused, nagu Alzheimeri ja Parkinsoni tõbi, kuuluvad paljudel juhtudel pikaajalise invaliidsuse põhjuste hulka ning neid haigusi põeb rohkem kui seitse miljonit Euroopa Liidu kodanikku, kusjuures see arv võib lähikümnenditel rahvastiku vananemise tõttu tõenäoliselt kahekordistuda;

B.   arvestades, et praegu ei suudeta neurodegeneratiivseid haigusi ravida ning teadmised vältimise, ravi ja riskifaktorite tuvastamise kohta on väga piiratud;

C.   arvestades, et dementsuse eri vormide haiguskulud ulatusid 2005. aastal EL-25 riikides hinnanguliselt 130 miljardi euroni, ehk keskmiselt umbes 21 000 eurot aastas ühe dementsuse all kannatava isiku kohta; arvestades, et see keskmine summa hõlmab otseseid kulusid ja peresisese hoolduse kulusid;

D.   arvestades, et Alzheimeri ja Parkinsoni tõbe ning nendega seotud dementsuse vorme uuritakse mitme külje pealt ja teaduse eri valdkondades, mis võib veelgi süvendada teadustegevuse killustumist;

E.   arvestades, et peamise teadustöö neurodegeneratiivsete haiguste valdkonnas teevad ära liikmesriigid, kusjuures riikidevaheline koordineerimine on küllaltki vähene, mille tagajärjeks on killustumine ning teadmiste ja parimate tavade piiratud vahetamine liikmesriikide seas,

1.   tervitab esitatud katseprojekti teadustegevuse ühiseks kavandamiseks neurodegeneratiivsete haiguste valdkonnas; on seisukohal, et ühine kavandamine võib osutuda väga kasulikuks vahendiks teadustöö killustumise vähendamisel ning oskuste, teadmiste ja rahaliste vahendite kriitilise massi ühendamisel;

2.   peab neurodegeneratiivseid haigusi, nagu Alzheimeri ja Parkinsoni tõbi, üheks Euroopa Liidu suuremaks väljakutseks vaimse tervise valdkonnas ning on seisukohal, et võitluses Alzheimeri ja Parkinsoni tõve vastu tuleb seepärast tegeleda kaksikprobleemiga: hoolitseda igapäevaselt üha kasvava arvu patsientide eest ning tagada rohkem vahendeid, et patsientide arv tulevikus hakkaks järjekindlalt vähenema; toetab seetõttu kavandatud nõukogu soovituse vastuvõtmist;

3.   rõhutab, et kiiresti on vaja suurendada jõupingutusi neurodegeneratiivsete haiguste, eelkõige Alzheimeri ja Parkinsoni tõve mõjudega toimetulekuks ühiskondlikul ja rahvatervise tasandil, pidades silmas Euroopa rahvastiku vananemist ja riiklike tervishoiusüsteemide jätkusuutlikkuse tagamist tulevikus;

4.   innustab kõiki liikmesriike aktiivselt osalema neurodegeneratiivsete haiguste ühise teadusuuringute kava määratlemisel, väljatöötamisel ja rakendamisel;

5.   kutsub liikmesriike üles parandama Alzheimeri ja Parkinsoni tõve ning dementsuse muude vormide epidemioloogilisi andmeid, eeskätt asümptomaatilises faasis ja enne haigusnähtude avaldumist;

6.   rõhutab, kui oluline on selle valdkonna uuringute jaoks mitut teadusharu hõlmav lähenemisviis, mis hõlmaks diagnoosimist, ravi, vältimist ja sotsiaalteaduslikke uuringuid patsientide, nende perede ja hooldajate heaolu kohta; usub, et diagnostilised testid varases staadiumis, riskifaktorite (nt keskkond) uurimine ja varase diagnoosimise kriteeriumid on olulise tähtsusega; seetõttu arvab, et selget lisandväärtust annavad ulatuslikud epidemioloogilised ja kliinilised uuringud, mis viiakse läbi riikidevahelise koostöö korras;

7.   on seisukohal, et teadusuuringute programmid peaksid keskenduma esmajärjekorras vältimisele, biomarkeritele (sealhulgas geneetiline eelsoodumus), diagnostiliste kujutiste meetoditele, varase diagnoosimise meetoditele, mis põhinevad mitut teadusharu hõlmaval lähenemisviisil, kriteeriumide ja diagnostikavahendite standardimisele ja selliste laiapõhjaliste andmekogude loomisele, mida saaks kasutada rahvastiku uuringuteks, aga ka uute keemiliste ja bioloogiliste ainete, vaktsiinide ja uue tehnoloogia kasutamisel põhinevatele ravistrateegiatele ja kliinilistele uuringutele;

8.   juhib tähelepanu sellele, kui oluline on uurida seost vananemise ja dementsuse ning dementsuse ja eakate inimeste depressiooni vahel; ergutab liikmesriike lisaks sellele edendama teadusuuringute programme, mis peavad tähtsaks patsientide valikuid ja väljavaateid;

9.   soovitab nõukogul teadustegevuse ühise kavandamise katseprojekti käivitamisel tugineda olemasolevatele struktuuridele ja vältida uute bürokraatlike struktuuride loomist ning teha võimaluse korral koostööd tööstussektoriga, et kasutada ära kõiki olemasolevaid vahendeid ja kogemusi, säilitades samas sõltumatuse ja autonoomia;

10.   ergutab komisjoni ja nõukogu lülitama dementsuse probleeme kõikidesse olemasolevatesse ja tulevastesse Euroopa Liidu algatustesse, mis on seotud haiguste vältimisega, eelkõige seoses varase diagnoosimise, südame-veresoonkonna tervise ja kehalise aktiivsusega;

11.   peab oluliseks, et komisjon võtaks vastu soovituse, milles kutsutakse liikmesriike üles teavitama avalikkust eluviisi muutustest, mis võivad edasi lükata või vältida neurodegeneratiivsete haiguste, eelkõige Alzheimeri ja Parkinsoni tõve teket, ning propageerima ajutegevuse seisukohalt tervislikke eluviise;

12.   soovitab, et nõukogu ja komisjon kaaluksid peaaju Euroopa aasta algatamist, et tõsta teadlikkust vananemisega seotud neurodegeneratiivsetest ajuhaigustest ning meetmetest nende vältimiseks;

13.   kutsub nõukogu üles asjakohaselt kaasama patsientide ja hooldustöötajate organisatsioone ning tervishoiuteenuste osutajaid teadustegevuse ühise kavandamise katseprojekti;

14.   kutsub nõukogu üles Euroopa Parlamenti katseprojekti edusammudest ja tulemustest teavitama;

15.   kutsub komisjoni üles nõuetekohaselt kaasama Euroopa Parlamenti selliste otsuste tegemisse, mis käsitlevad katseprojekti ja teadustegevuse ühise kavandamise tulevaste algatuste rahastamist teadus- ja arendustegevuse seitsmendast raamprogrammist;

16.   usub, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 182 lõige 5, millega kehtestatakse Euroopa teadusruumi rajamiseks vajalikud meetmed, võiks olla palju asjakohasem õiguslik alus teadustegevuse ühise kavandamise tulevaste algatuste jaoks; kutsub komisjoni üles tõsiselt kaaluma võimalust kasutada artikli 182 lõiget 5 õigusliku alusena kõigi tulevaste ettepanekute puhul, mis käsitlevad teadustegevuse ühist kavandamist;

17.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

Euroopa Parlamendi 12. novembri 2009. aasta resolutsioon Euroopa Ombudsmani 2008. aasta tegevuse aruande kohta (2009/2088(INI))

P7_TA(2009)0066 A7-0020/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Ombudsmani 2008. aasta tegevuse aruannet;

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 195;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 41 ja 43;

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsust 94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta(1);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja ombudsmani vahel 15. märtsil 2006. aastal sõlmitud ja 1. aprillil 2006. aastal jõustunud raamkokkulepet koostöö kohta;

–   võttes arvesse komisjoni 5. oktoobri 2005. aasta teatist volituste kohta võtta vastu ja edastada teatisi Euroopa Ombudsmanile ning ametnike volitamise kohta Euroopa Ombudsmanile tunnistuste andmiseks (SEK(2005)1227);

–   võttes arvesse oma 18. juuni 2008. aasta otsust 2008/587/EÜ, millega muudetakse otsust 94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta(2);

–   võttes arvesse 1. jaanuaril 2009. aastal jõustunud ombudsmani muudetud rakendussätteid, mille eesmärgiks oli arvesse võtta põhikirja muudatusi;

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Euroopa Ombudsmani tegevuse kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 205 lõike 2 teist ja kolmandat lauset;

–   võttes arvesse petitsioonikomisjoni raportit (A7-0020/2009),

A.   arvestades, et Euroopa Ombudsmani 2008. aasta tegevuse aruanne esitati 21. aprillil 2009. aastal ametlikult Euroopa Parlamendi presidendile, ning arvestades, et ombudsman Nikiforos Diamandouros tutvustas 14. septembril 2009. aastal Strasbourgis aruannet petitsioonikomisjonile;

B.   arvestades, et põhiõiguste harta artiklis 41 (2007. aasta versioonis) on sätestatud, et "igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul";

C.   arvestades, et põhiõiguste harta artiklis 43 (2007. aasta versioonis) on sätestatud, et "igal liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on liikmesriigis, on õigus pöörduda Euroopa ombudsmani poole seoses liidu institutsioonide, organite või asutuste tegevuses ilmnenud haldusomavoliga, välja arvatud Euroopa Liidu Kohtu tegevus õigusemõistjana";

D.   arvestades, et on oluline, et liidu institutsioonid ja asutused kasutaksid täielikult vajalikke vahendeid, et täita oma kohustus anda kodanike teabepäringutele, kaebustele ja petitsioonidele kiired ja sisulised vastused;

E.   arvestades, et kuigi Euroopa Parlamendi 6. septembri 2001. aasta resolutsioon(3), millega kiideti heaks ombudsmani hea haldustava eeskiri, võeti vastu kaheksa aasta eest, ei ole teised peamised liidu institutsioonid siiski täielikult järginud parlamendi üleskutset viia oma tegevus kõnealuse eeskirja sätetega kooskõlla;

F.   arvestades, et ombudsman registreeris 2008. aastal 3406 kaebust, millest 802 osutusid ombudsmani pädevusse kuuluvaks, samas kui 2007. aastal registreeriti 3211 kaebust, millest ombudsmani pädevusse kuulusid 870;

G.   arvestades, et 355 lõpetatud uurimisest, millest 352 olid seotud kaebustega ning kolm olid omaalgatuslikud, 110 juhtumi puhul (31% uuritud kaebuste koguarvust) ei tuvastatud haldusomavoli;

H.   arvestades, et 129 juhtumi puhul (36% koguarvust), mille uurimine lõpetati 2008. aastal, nõustus asjaomane institutsioon sõbraliku lahendiga või lahendas küsimuse, mis näitab institutsioonide ja asutuste kindlat valmisolekut suhtuda ombudsmanile esitatud kaebustesse kui võimalusse tehtud vigu parandada ning ombudsmaniga kodanike huvides koostööd teha;

I.   arvestades, et 2008. aastal lõpetati neli juhtumit pärast sõbraliku lahendini jõudmist ning 2008. aasta lõpus oli kaalumisel veel 25 sõbraliku lahendi ettepanekut;

J.   arvestades, et kõige sagedasem haldusomavoliga seotud kaebus, millega ombudsmanil tuli 2008. aastal tegeleda, puudutas läbipaistmatust (36% algatatud uurimistest);

K.   arvestades, et 2008. aastal kasutas ombudsman kaebuste kiireks lahendamiseks üha ulatuslikumalt mitteametlikke menetlusi, mis annab tunnistust laialdasest lugupidamisest ombudsmani vastu ning näitab institutsioonide valmisolekut kodanikke aidata;

L.   arvestades, et 2008. aastal lõpetas ombudsman 44 juhtumit kriitilise märkusega, ja arvestades, et kriitiline märkus kinnitab kaebuse esitajale, et tema kaebus on õigustatud, ning näitab asjaomasele institutsioonile või asutusele, mida ta on valesti teinud, et aidata tal tulevikus haldusomavoli vältida;

M.   arvestades, et ELi institutsioonide tegevuse tulemuslikkuse suurendamiseks tulevikus on ombudsman hakanud rohkem kasutama lisamärkusi, mille abil ta juhib tähelepanu võimalusele halduse kvaliteeti parandada, ning arvestades, et lisamärkusi tehti 2008. aastal kokku 41 juhtumi puhul;

N.   arvestades, et 2008. aastal esitati 23 soovituse projekti, millest kaheksa asjaomase institutsiooni poolt heaks kiideti, ning arvestades, et nelja 2007. aastal valminud soovituse projekti alusel langetati 2008. aastal otsus;

O.   arvestades, et ühe haldusomavoli juhtumi kohta esitati Euroopa Parlamendile 2008. aastal eriaruanne, ning arvestades, et parlamendile eriaruande esitamine annab ombudsmanile hea võimaluse paluda parlamendi ja selle petitsioonikomisjoni poliitilist toetust nende kodanike kaebuste lahendamiseks, kelle õigusi on rikutud, ning edendada ühtlasi ELi halduse kvaliteedistandardite parandamist;

P.   arvestades, et ei heastamatute haldusomavoli juhtumite uurimise lõpetamise otsustes sisalduvad kriitilised märkused ega ombudsmani soovitused või eriaruanded ole siduvad, kuna ombudsmani volitused ei hõlma otseselt haldusomavoli juhtumite heastamist, vaid eesmärgiks on Euroopa Liidu institutsioonide ja asutuste enesekontrolli ergutamine;

Q.   arvestades, et alates Nice'i lepingu jõustumisest on Euroopa Parlamendil võrdselt liikmesriikide, nõukogu ja komisjoniga õigus esitada kaebus Euroopa Ühenduste Kohtule pädevuse puudumise, olulise menetlustingimuse rikkumise, EÜ asutamislepingu või selle kohaldamisega seonduva eeskirja rikkumise või võimu kuritarvitamise kohta;

R.   arvestades, et haldusomavoli käsitlevad kriitilised märkused, mis ombudsman tegi 2008. aasta aruandes (kriitilised märkused, soovituste projektid ning eriaruanne), võivad Euroopa Liidu institutsioonide ning teiste asutuste rakendatavate sobivate meetmete abil olla aluseks sarnaste vigade ning häirete vältimisele tulevikus;

S.   arvestades, et ombudsmani loodud koostöö Euroopa ombudsmanide võrgustiku raames on juba kümme aastat toiminud teabe ning parimate tavade vahetamise paindliku süsteemina ning vahendina, mis suunab kaebuste esitajad ombudsmanide või muude sarnaste asutuste juurde, kes saavad neid kõige paremini aidata;

T.   arvestades, et ombudsmani roll ELi kodanike huvide kaitsjana Euroopa Liidu institutsioonide ja asutuste ees on ombudsmani ametikoha loomisele järgnenud 14 aasta jooksul arenenud tänu ombudsmani sõltumatusele ning Euroopa Parlamendi demokraatlikule kontrollile ombudsmani tegevuse läbipaistvuse üle;

U.   arvestades, et ombudsmani ja petitsioonikomisjoni tegevus peavad jääma eraldiseisvaks ja võimalike konfliktide vältimiseks nende erineva pädevuse osas peaks selle tegevuse hulka üldreeglina kuuluma dokumentide vastastikune edastamine,

1.   kiidab heaks Euroopa Ombudsmani esitatud 2008. aasta aruande ning selle ülesehituse, milles on ühendatud aasta tegevuse kokkuvõte, ülevaade kaebustest ja uurimistest ning ombudsmani otsuste temaatiline analüüs, ning mis hõlmab kõige olulisemaid õiguslikke ja faktilisi tulemusi ombudsmani 2008. aasta otsustes, samuti menetluse eri etappides kerkinud probleeme;

2.   on seisukohal, et statistiliste andmete selgem esitusviis, kaasa arvatud uus arvutusmeetod ja uus küljendus, on muutnud aruande mõistetavamaks, ligipääsetavamaks ja kasutajasõbralikumaks;

3.   nõuab, et kõigile ELi institutsioonidele ja asutustele tagataks vajalikud eelarvevahendid ja piisav arv töötajaid, et kindlustada kodanike järelepärimistele, kaebustele ja petitsioonidele kiirete ja sisuliste vastuste andmine;

4.   on seisukohal, et ombudsman on jätkanud oma volituste teostamist aktiivsel ning tasakaalustatud viisil nii kaebuste läbivaatamisel ja käsitlemisel ning uurimiste läbiviimisel ja lõpetamisel kui ka teiste Euroopa Liidu institutsioonide ning asutustega konstruktiivsete suhete säilitamisel, samuti kodanike julgustamisel, et nad kasutaksid oma õigusi suhetes kõnealuste institutsioonide ja asutustega;

5.   kutsub ombudsmani üles jätkama pingutusi oma töö tutvustamiseks ning tegutsema tõhusalt ja läbipaistvalt;

6.   on seisukohal, et mõistet "haldusomavoli" tuleks ka edaspidi tõlgendada laiemalt, nii et see hõlmaks lisaks normide ja Euroopa haldusõiguse üldpõhimõtete, nagu objektiivsus, proportsionaalsus ja võrdsus, mittediskrimineerimine ning inimõiguste ja põhivabaduste järgimine, rikkumisele ka juhtumeid, kus institutsioon ei toimi järjekindlalt ja heauskselt või ei võta arvesse kodanike õiguspäraseid ootusi, sh juhtumid, kus institutsioon on otsustanud järgida teatavaid norme ja standardeid, ilma et aluslepingud või teisesed õigusaktid teda selleks kohustaks;

7.   on seisukohal, et ombudsmani roll Euroopa Liidu otsustamisprotsesside ja haldusstruktuuri läbipaistvuse ja jälgitavuse suurendamisel on oluliselt kaasa aidanud sellise liidu loomisele, "kus otsused tehakse nii avalikult kui võimalik ja nii kodanikulähedaselt kui võimalik", nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artikli 1 teises lõigus;

8.   kordab oma varasemates resolutsioonides tehtud üleskutset, et kõik ELi institutsioonid ja asutused võtaksid hea haldustava eeskirja suhtes kasutusele ühtse lähenemisviisi;

9.   märgib, et ombudsmani esitatud hea haldustava eeskiri, mille Euroopa Parlament 6. septembril 2001. aastal heaks kiitis, on juhiseks ja teabeallikaks kõikide ühenduse institutsioonide ja asutuste töötajatele, seda uuendatakse pidevalt ning see on avaldatud ombudsmani veebilehel;

10.   tunneb heameelt ombudsmani põhikirja läbivaatamise, eelkõige ombudsmani uurimispädevuse suurendamise üle, mis aitab tagada, et kodanikud võivad täielikult usaldada tema suutlikkust nende kaebusi põhjalikult ja piiranguteta uurida;

11.   rõhutab vajadust suurendada avalikkuse arusaamist ombudsmani kohustustest, teavitades kodanikke, ettevõtjaid, valitsusväliseid organisatsioone ja teisi üksusi, ning on seisukohal, et kergesti mõistetav, täpne ja kvaliteetne teave võib aidata vähendada nende kaebuste arvu, mille lahendamine ei kuulu ombudsmani pädevusse;

12.   peab vastuvõetamatute kaebuste arvu endiselt liiga suureks, kuigi mõistetavaks, ning soovitab sellega seoses jätkata teabekampaaniat, et suurendada Euroopa Liidu kodanike arusaamist Euroopa ombudsmanide võrgustiku liikmete ülesannetest ja pädevusest;

13.   tunnustab ombudsmani jõupingutusi institutsioonide töö tulemuslikkuse suurendamiseks ning tema eesmärki veelgi lühendada uurimiste keskmist kestust, mis praegu on 13 kuud;

14.   tervitab konstruktiivset koostööd ombudsmani ning ELi institutsioonide ja asutuste vahel ning toetab ombudsmani rolli välise kontrollimehhanismina ja Euroopa Liidu halduse pideva täiustamise väärtusliku allikana;

15.   tervitab vastastikuse mõistmise memorandumi allakirjutamist ombudsmani ja Euroopa Investeerimispanga vahel 9. juulil 2008 ning liidu asutuste nõusolekut võtta suhetes kodanikega kasutusele Euroopa hea haldustava eeskiri;

16.   kutsub ombudsmani üles säilitama valvsust ja tagama, et komisjon kasutaks asjakohaselt oma diskretsiooni rikkumismenetluste algatamiseks EÜ asutamislepingu artikli 226 alusel või trahvide määramiseks artikli 228 alusel, vältides seejuures hoolikalt viivitusi või kiirest tegutsemisest põhjendamatut hoidumist, mis ei ühti komisjoni volitustega ELi õiguse kohaldamise järelevalvajana, ning nõuab, et ombudsman teeks selles küsimuses jätkuvalt petitsioonikomisjoniga koostööd;

17.   kordab oma seisukohta, et kui institutsioon keeldub oma tegevust ombudsmani eriaruandes esitatud soovitusega vastavusse viimast, hoolimata sellest, et Euroopa Parlament on nimetatud soovituse heaks kiitnud, võiks parlament õiguspäraselt kasutada oma volitusi ning esitada ombudsmani soovituses käsitletud teo või tegevusetuse kohta hagi Euroopa Kohtule; kutsub kodukorra eest vastutavat komisjoni üles tegema ettepanekut hagi algatamist käsitlevate sätete lisamise kohta kodukorda;

18.   märgib, et ombudsman on esitanud eriaruande, milles kritiseerib komisjoni, kuna komisjon pole piisavalt põhjendanud üle 65-aastaste vabakutseliste abikonverentsitõlkide kohtlemist, mille kohta Euroopa Parlament võttis 5. mail 2009. aastal vastu resolutsiooni(4);

19.   on seisukohal, et kui ombudsman ja petitsioonikomisjon oma vastavate volituste ja pädevuse raames uurivad kattuvaid küsimusi – näiteks ühelt poolt seda, kuidas komisjon viib läbi rikkumismenetlusi, ja teiselt poolt väidetavat rikkumist ennast –, võivad nad tihedas koostöös saavutada palju kasulikuma sünergia;

20.   tervitab ombudsmani ja petitsioonikomisjoni eeskujulikke suhteid institutsioonilises raamistikus seoses pädevuse ja õiguste vastastikuse austamisega;

21.   tunnustab Euroopa ombudsmanide võrgustiku – kuhu kuulub ka petitsioonikomisjon – kasulikku panust kohtuväliste lahendite võimaldajana kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega; tervitab Euroopa Ombudsmani koostööd liikmesriikide ombudsmanide ja sarnaste organitega riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil ning julgustab veelgi tõhustama parimate tavade vahetamist, mis võimaldab parimate tavade kiiret levikut liikmesriikides;

22.   tervitab ombudsmani veebilehel 2008. aastal kahe uuringu avaldamist meetmete kohta, mida asjaomased institutsioonid võtsid 2006. ja 2007. aastal tehtud kriitiliste ning lisamärkuste järel;

23.   soovitab ombudsmanil panna jätkuvalt suurt rõhku üritustele, mis on mõeldud kodanike ja seega potentsiaalsete kaebuse esitajate teavitamiseks, kuna on selge, et pädevuse jaotus ja otsustamisprotsessid Euroopa, riiklikul ja piirkondlikul tasandil on paljude kodanike ning ettevõtjate jaoks ikka veel raskesti mõistetavad;

24.   tunneb heameelt ombudsmani vastu võetud kommunikatsioonistrateegias soovitatud tõhustatud teabekampaania üle, mis aitab suurendada teadlikkust kodanike õigustest ja ühenduse pädevusest ning ühtlasi paremini mõista ombudsmani pädevusala;

25.   märgib, et igal institutsioonil on oma veebileht, kus on võimalik esitada kaebusi, avaldusi jne, ning see võib kodanike jaoks raskendada vahetegemist erinevate institutsioonide vahel; pooldab seetõttu interaktiivse käsiraamatu koostamist, mille eesmärk on aidata kodanikel leida kõige sobivam adressaat oma probleemide lahendamiseks;

26.   tunneb heameelt ombudsmani uue veebilehe üle, mis on väga tõhus vastus sellele küsimusele;

27.   soovitab seda ideed edasi arendada ning luua Euroopa Liidu institutsioonide ühine veebileht, et aidata kodanikke ja juhatada nad otse selle institutsiooni juurde, kes on pädev nende kaebust menetlema, vähendades sel viisil Euroopa Ombudsmanile esitatavate vastuvõetamatute kaebuste arvu;

28.   kutsub Euroopa Ombudsmani võtma kohustust edastada pärast asjaomase kaebuse esitajalt nõusoleku saamist otse riiklikule või piirkondlikule ombudsmanile iga kaebus, mis kuulub nende pädevusse;

29.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Ombudsmanile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning liikmesriikide ombudsmanidele või samalaadsetele pädevatele asutustele.

(1) EÜT L 113, 4.5.1994, lk 15. (2) ELT L 189, 17.7.2008, lk 25. (3) Euroopa Parlamendi resolutsioon Euroopa Ombudsmani eriaruande kohta Euroopa Parlamendile pärast omaalgatusliku uurimise läbiviimist seoses hea haldustava eeskirja olemasolu ja üldsusele kättesaadavusega erinevates ühenduse institutsioonides ja organites (EÜT C 72 E, 21.3.2002, lk 331). (4) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0340.

Euroopa Parlamendi 12. novembri 2009. aasta resolutsioon Lissaboni lepingu jõustumisega seotud eelarvemenetluse üleminekusuuniste kohta (2009/2168(INI))

P7_TA(2009)0067 A7-0045/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut;

–   võttes arvesse Lissaboni lepingut;

–   võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(1) ("institutsioonidevaheline kokkulepe");

–   võttes arvesse nõukogu 25. juuni 2002. aasta määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust(2) ("finantsmäärus");

–   võttes arvesse oma 7. mai 2009. aasta resolutsiooni Lissaboni lepingu finantsaspektide kohta(3);

–   võttes arvesse oma 25. märtsi 2009. aasta resolutsiooni 2007.–2013. aasta finantsraamistiku vahekokkuvõtte kohta(4);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–   võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A7-0045/2009),

A.   arvestades, et Lissaboni leping toob finants- ja eelarvevaldkonnas kaasa olulisi muudatusi, mis seisnevad peamiselt selles, et mitmeaastane finantsraamistik muutub õiguslikult siduvaks aktiks, millele iga-aastased eelarved peavad vastama, kohustuslike ja mittekohustuslike kulude eristamine lõppeb ning eelarvemenetlus muutub oluliselt lihtsamaks;

B.   arvestades, et nende muudatuste tõttu muutuvad mõned institutsioonidevahelise kokkuleppe ja finantsmääruse sätted tarbetuks;

C.   arvestades, et Lissaboni lepingu jõustudes on vaja kiiresti vastu võtta mitmed liidu uue finantsvaldkonna põhidokumendi rakendamiseks vajalikud õigusaktid ja eelkõige tuleb selleks

D.   arvestades, et isegi kui nende uute õigusaktide vastuvõtmine kulgeb ladusalt, on vaja pidada pikki läbirääkimisi ning vastuvõtmisprotsess võib kesta mitu kuud pärast Lissaboni lepingu jõustumist;

E.   arvestades, et Lissaboni lepingu põhimõtete nõuetekohaseks kohaldamiseks oleks institutsioonidel soovitav kokku leppida teatud esialgsetes suunistes, mis võimaldavad eelarvet täita ja võtta möödapääsmatul vajadusel vastu paranduseelarveid, samuti oleks soovitav kokku leppida 2011. aasta eelarve menetlemise raames toimuva institutsioonidevahelise koostöö praktilises korras;

F.   arvestades, et kõnealused üleminekusuunised peaksid olemas olema 2010. aasta alguses, mistõttu on neis vaja kokku leppida eelarvealase lepitusmenetluse käigus enne 19. novembrile 2009 kavandatud nõukogu teist lugemist;

G.   arvestades, et Euroopa Parlamendi delegatsioonile − kes esindab üht kahest eelarvepädevast institutsioonist − tulevastel läbirääkimistel tugeva positsiooni kindlustamiseks tuleks delegatsioonile anda selged ja parlamendi heaks kiidetud mandaadil põhinevad juhised,

1.   tunneb heameelt, et Lissaboni leping peatselt jõustub ja et sellega kohaldub täielikult kogu aastaeelarve puhul kahe eelarvepädeva institutsiooni ühise heakskiidu põhimõte − vajaduse korral lepituskomitee kokkukutsumise abil; on seisukohal, et seda põhimõtet tuleks vajalike mugandustega (nagu lihtsustatud lepitusmenetlus) kohaldada ka kõigi teiste asutamislepingutes eraldi nimetamata eelarvemenetluste suhtes, nagu paranduseelarvete vastuvõtmine ja ümberpaigutamised;

2.   on seisukohal, et mõlema eelarvepädeva institutsiooni jaoks on oluline leppida kokku eelkõige ümberpaigutamiste heakskiitmist, paranduseelarvete vastuvõtmist ning iga-aastase eelarvemenetluse ajal toimuva institutsioonidevahelise praktilise koostöö põhimõtteid käsitlevates ja eelarve täitmist reguleerivates üleminekusuunistes, mida kohaldataks seni, kuni Lissaboni lepinguga kehtestatava uue korra rakendamiseks vajalikud õigusaktid on vastu võetud;

3.   rõhutab, et suunistes kokkuleppimise aluseks peaksid olema järgmised tingimused: suunistes tuleb täielikult säilitada institutsionaalne tasakaal, suunised peavad Euroopa Parlamendile täies mahus tagama Lissaboni lepinguga ette nähtud uued eelarvealased õigused (sisu, menetluse ja ajakava suhtes) ning suuniseid saab kohaldada ainult seni, kuni asjakohased õigusaktid on vastu võetud ja jõustunud;

4.   on seisukohal, et üleminekumeetmed ei tohi mingil juhul erineda uue lepinguga seatud üldpõhimõtetest ega ennetada tulevasi õigusloomega seotud menetlusi, kuid peaksid andma mõlemale eelarvepädevale institutsioonile võimaluse sõlmida vajalikke praktilisi kokkuleppeid kuni õigusaktide vastuvõtmiseni;

5.   on seisukohal, et selliseid üleminekusuuniseid on vaja valdkondades, mis puudutavad paranduseelarvete vastuvõtmise menetlust, ümberpaigutamiste heakskiitmist, praktilise ajakava ja iga-aastase eelarvemenetluse suhtes kohaldatavate koostööpõhimõtete kindlaksmääramist, ning nende eesmärk on luua raamistik kahe eelarvepädeva institutsiooni kootöö jaoks, et hõlbustada menetluste ladusat ja tulemuslikku kulgemist;

Paranduseelarved

6.   tuletab meelde, et paranduseelarveid võib vastu võtta ainult sama menetluse kohaselt, mis on asutamislepingutes ette nähtud iga-aastase eelarvemenetluse jaoks ja millega nähakse vajadusel ette lepituskomitee kasutamine (v.a siis, kui see puudutab ajakava), ning on seisukohal, et aastaeelarve osas on eelarvepädevatel institutsioonidel õigus viia sisse selliste asjaoludega seotud muudatusi, mis ei olnud eelarve vastuvõtmise ajal teada;

7.   rõhutab, et paranduseeelarveid on praegu liiga palju ja nende arvu tuleks nii palju kui võimalik vähendada, et paranduseelarvete esitamine oleks vastavuses finantsmääruse artiklis 37 sätestatud tingimustega; on seisukohal, et institutsioonid võiksid kokku leppida teatavad perioodid aastas, mil paranduseelarved tuleks esitada, v.a väga kiireloomuliste asjaolude korral;

8.   juhib tähelepanu sellele, et paranduseelarveid puudutavate üleminekusuuniste eesmärk peaks olema hõlbustada kokkuleppe saavutamist kahe eelarvepädeva institutsiooni vahel, välistamata seejuures lepituskomitee kasutamist; on seisukohal, et selle eesmärgi saavutamiseks võiks parandada komisjoni ja kahe eelarvepädeva institutsiooni vahelist ning institutsioonide omavahelist teabevahetust; rõhutab siiski, et kõnealustes suunistes tuleb täielikult säilitada Euroopa Parlamendi õigused eelarvemenetluses, mis ülaltoodu kohaselt kehtib üldiselt ka paranduseelarvete suhtes;

Ümberpaigutamised

9.   on seisukohal, et Euroopa Parlamendil ja nõukogul peaks olema võrdsetel tingimustel võimalik kõik praegu eelarvepädevatele institutsioonidele heakskiidu saamiseks esitatud ümberpaigutamised heaks kiita või tagasi lükata, sõltumata ümberpaigutamiste olemusest (maksed või kulukohustused) ja suurusest, kui seesugused ümberpaigutamised kalduvad kõrvale eelarvepädevate institutsioonide otsusest; on seetõttu seisukohal, et Lissaboni lepingule vastab ainult selline menetlus, mille puhul järgitakse kahe eelarvepädeva institutsiooni vahelist tasakaalu (vajaduse korral lihtsustatud lepitusmenetluse abil);

10.   on seisukohal, et ümberpaigutamisi puudutava võimaliku kokkuleppe eesmärk peaks seisnema selles, et vältida konflikte kahe võrdse otsustusõigusega eelarvepädeva institutsiooni vahel, vältida asjaomastes talitustes tavapärase juhtimise keerukaks muutmist ning ühtlustada ajakava, et püüda vältida lepitusorganite kokkukutsumist, ilma et Euroopa Parlamendi praegust kaasotsustusõigust ümberpaigutamiste heakskiitmisel kahtluse alla seataks; on seisukohal, et ümberpaigutamiste lävi võiks jääda muutumatuks;

Ajutine kaheteistkümnendik

11.   on seisukohal, et Lissaboni leping sisaldab piisavalt selgeid eeskirju ajutise kaheteistkümnendiku kohta, mida on võimalik vajaduse korral kohaldada, ilma et oleks vaja sellekohaseid üleminekusuuniseid;

Iga-aastase eelarvemenetluse ajakava ja koostööpõhimõtted

12.   on seisukohal, et iga-aastase menetluse ajakava peaks endiselt võimaldama Euroopa Parlamendi eri organite vahelisi laiaulatuslikke konsultatsioone ning järgima mitmekeelsuse nõudeid; rõhutab, et Euroopa Parlament ei ole valmis nõustuma sellega, et talle antakse otsuste tegemiseks vähem aega;

13.   on arvamusel, et koostööpõhimõtteid puudutavate üleminekusuuniste eesmärk peaks olema institutsioonide koostöö parandamine eelarvemenetluse eri etappidel ning praktilise ajakava eri osade kohandamine (ning vajadusel eelnev kindlaks määramine) eelarvemenetluse uue korraga, et muuta puhtalt formaalsed koosolekud tõeliselt põhjalikuks arvamuste vahetuseks; rõhutab siiski oma soovi, et institutsioonid sõlmiksid enne 2011. aasta eelarvemenetluse algust uue, väiksemamahulise institutsioonidevahelise kokkuleppe, millega luuakse nimetatud küsimuste reguleerimiseks mõistlik kord;

14.   palub komisjonil esitada võimalikult kiiresti ettepanekud käesolevale resolutsioonile vastava, kahe eelarvepädeva institutsiooni ühise arusaama kohta nendes küsimustes;

15.   palub komisjonil esitada võimalikult kiiresti kohased ettepanekud mitmeaastast finantsraamistikku sisaldava määruse vastuvõtmise ja finantsmääruse kohandamise kohta; rõhutab, et need ettepanekud moodustavad ühtse poliitilise paketi ning need tuleks koos esitada ja neid koos menetleda; loodab väga, et neis ettepanekutes võetakse arvesse nõudmisi, mis on esitatud Euroopa Parlamendi resolutsioonides Lissaboni lepingu finantsaspektide ja finantsraamistiku vahekokkuvõtte kohta;

16.   tuletab meelde, et Lissaboni lepingu kohaselt on mitmeaastast finantsraamistikku sisaldava uue määruse vastuvõtmiseks vaja Euroopa Parlamendi nõusolekut ning finantsmääruse muutmine toimub seadusandliku tavamenetluse (kaasotsustamise) kohaselt;

17.   annab eelarvekomisjonile mandaadi, et rääkida läbi ülaltoodud küsimusi puudutavate vajalike üleminekusuuniste osas ja leppida neis kokku 2009. aasta novembris toimuva eelarve lepitusmenetluse käigus käesolevas resolutsioonis sätestatud piirides ja tingimustel;

o
o   o

18.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1. (2) EÜT L 248, 16.9.2002, lk 1. (3) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0374. (4) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0174.