Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 208–211;

–   võttes arvesse Cotonous 23. juunil 2000. aastal sõlmitud koostöölepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani (AKV) riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel(1), mida muudeti Luxembourgis 25. juunil 2005 ja mida on viimati muudetud AKV-EÜ ministrite nõukogu otsusega nr 1/2006(2) ("Cotonou leping");

–   võttes arvesse Cotonou lepingu artiklit 95, milles sätestatakse iga viie aasta järel lepingu kohandamist võimaldav läbivaatamisklausel;

–   võttes arvesse nõukogu teavituskirja AKV ministrite nõukogu eesistujale, mis võeti vastu üldasjade ja välissuhete nõukogu 23. veebruari 2009. aasta istungil;

–   võttes arvesse 2. märtsi 2005. aasta Pariisi deklaratsiooni abi tõhususe kohta, mille eesmärk on parandada arenguressursside läbipaistvust ja järelevalvet;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 90 lõiget 5 ja artiklit 48;

–   võttes arvesse arengukomisjoni raportit ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamust (A7-0086/2009),

A.   arvestades, et Cotonou lepingu peamised eesmärgid on vaesuse kaotamine, säästev areng ja AKV riikide järkjärguline integreerumine maailmamajandusse;

B.   arvestades, et pärast seda, kui Cotonou lepingut viimati 2005. aastal muudeti, on rahvusvahelisel areenil toimunud palju muutusi, nt märkimisväärselt kerkinud toiduainete ja elektri hinnad, enneolematu finantskriis, kliimamuutuse tagajärjed, mis kõik avaldavad arengumaadele väga tõsist mõju;

C.   arvestades, et kõik need uued arengud ülemaailmses keskkonnas võivad juhul, kui neid asjakohaselt ei käsitleta, ohustada Cotonou lepingu eesmärke ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamist aastaks 2015;

D.   arvestades, et piirkondlike majanduspartnerluslepingute sõlmimine ja rakendamine on kahjustanud AKV riikide rühma ühtekuuluvust ja käimasolevat piirkondliku integratsiooni protsessi; arvestades vajadust säilitada AKV riikide ühtsus ja sidusus ning AKV-ELi institutsioonide stabiilsus;

E.   arvestades, et Cotonou lepingu teine muutmine toimub väga õigeaegselt, et kohandada selle sätteid vastavalt ülaltoodud tõsiasjadele; arvestades siiski, et enamikku neist küsimustest puudutatakse Cotonou muutmise volitustes üksnes põgusalt;

F.   arvestades, et ELi või AKV riikide rühma poolt muutmiseks esitatud valdkonnad on muu hulgas järgmised:

G.   arvestades, et Lissaboni lepingu jõustumisel muutub ELi institutsiooniline struktuur ja tasakaal otsustamismenetluses,

1.   on arvamusel, et Cotonou lepingu teise muutmisega peaks kaasnema selle kohandamine vastavalt hiljutistele ja praegustele kriisidele, mille hulka kuuluvad kliimamuutused, kiiresti kerkivad toiduainete ja nafta hinnad, rahanduskriis ja sügav vaesus Aafrikas; on veendunud, et nende kriiside põhjustega tegelemine ei ole vabatahtlik valik, vaid hädavajadus;

2.   mõistab hukka asjaolu, et Euroopa Parlamenti, AKV-ELi parlamentaarset ühisassambleed, AKV riikide parlamente ning ka kodanikuühiskonna organisatsioone ja valitsusväliseid osalisi ei kaasatud järjekordselt otsuste tegemisse, mille tulemusel määratleti Cotonou lepingu muutmise valdkonnad ja artiklid ning kehtestati ELi nõukogu ja AKV ministrite nõukogu poolt vastu võetud läbirääkimisvolitused;

3.   ergutab suurendama liikmesriikide parlamentide rolli käesolevas läbivaatamismenetluses ja edaspidistes läbivaatustes, et suurendada demokraatlikku legitiimsust ja omavastutust;

4.   toonitab, et selline puudujääk mõjutab muutmise läbipaistvust ja usutavust ning võõrandab täiendavalt ELi ja AKV riikide elanikkonda nende valitsustest ja asutustest;

5.   rõhutab, et tõelise partnerluslepingu sõlmimiseks on oluline, et AKV riike peetaks ELi võrdseteks läbirääkimispartneriteks;

6.   rõhutab Cotonou lepingu poliitilise mõõtme konsolideerimise vajadust, eelkõige seoses osapoolte kohustusega täita Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudist tulenevaid kohustusi;

7.   kutsub komisjoni, ELi ja AKV riikide nõukogu üles võtma arvesse rahvusvahelise abi läbipaistvuse algatuse põhimõtteid ja tulemusi;

8.   peab kahetsusväärseks, et komisjon, EL ja AKV riikide nõukogu ei konsulteerinud muudetud Cotonou lepingu allkirjastamisele eelnevatel kuudel tõhusalt valitsusväliste osalejatega ega taganud seda, et nende seisukohti arvesse võetaks; kutsub ELi ja AKV asutusi üles alustama arutelu AKV riikide ja ELi suhete tuleviku üle pärast 2020. aastat ning kaasama sellesse ka valitsusvälised osalejad;

9.   on arvamusel, et arengupoliitika sidusus eelkõige kaubanduse, arengu, põllumajanduse ja kalanduse valdkondades peaks olema ELi arengukoostöö juhtpõhimõte ning seda tuleks muudetud lepingus selgesõnaliselt käsitleda; julgustab parlamentaarset ühisassambleed kasutama senisest enam Cotonou lepingu artiklit 12, et säilitada sidusus ELi ja AKV riikide poliitika vahel;

10.   kutsub seoses Cotonou lepingu artikliga 12 komisjoni üles teavitama AKV riikide sekretariaati ja AKV-ELi ühisassambleed süstemaatiliselt mis tahes ELi meetmetest, mis võivad kahjustada AKV riikide huve; kutsub komisjoni sellega seoses üles kasutama rohkem talitustevahelisi nõupidamisi peadirektoraatide vahel, aga ka poliitika mõju hindamisi, mis võivad suurendada arengupoliitika sidusust;

11.   peab vajalikuks – võttes arvesse ühelt poolt majanduspartnerluslepingute jõustumist ainult mõne AKV riigi puhul ja teiselt poolt Cotonou lepingu artikli 37 paljude sätete aegumist – muuta AKV-ELi lepingu kaubanduslepinguid käsitlevat osa, et hõlmata lepinguga kõik juba olemasolevad AKV-ELi kaubanduslepingud (üldine soodustuste süsteem (GSP), GSP Plus, majanduspartnerluse vahelepingud, majanduspartnerluslepingud AKV riikide Kariibi mere piirkonna foorumi (CARIFORUM) riikidega) ja kindlustada mitme sellise põhimõtte ja kohustuse säilimine, mis ei tohiks lepingust kaduda, nimelt:

12.   märgib, et oma teavituskirjades paluvad Cotonou lepinguosalised selgesõnaliselt kaubandussätete läbivaatamist; juhib tähelepanu vajadusele lisada uusi sätteid sellistes uutes valdkondades nagu kaubandusabi, tagamaks arengumõõtme selle lepingu kaubandusvaldkondades;

13.   tervitab AKV riikide palvet lisada uusi sätteid, mis käsitlevad koostööd sellistes valdkondades nagu kaubandus ja areng, kaubandus ja rahandus ning õiglane kaubandus, ning võtab teadmiseks nende taotluse relvakaubanduse kohta;

14.   kutsub Euroopa Investeerimispanka (EIP) üles vaatama läbi oma poliitika maksuvabade finantskeskuste osas veel rangemate kriteeriumide alusel, kui seda on Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) nimekiri keelatud ja järelevalvealuste jurisdiktsioonide määratlemiseks, kindlustama selle rakendamise ja esitama aastaaruandeid edusammude kohta;

15.   on arvamusel, et on vaja teha põhjalikke muudatusi EIP organisatsioonilises ja juhtimisstruktuuris, tagamaks, et EIP peab kinni oma arengukohustustest praeguse Cotonou lepingu läbivaatamise ja käimasoleva vahehindamise ja EIP välislaenude andmise volituse uuendamise kontekstis;

16.   kutsub komisjoni ja AKV riikide valitsusi üles lisama Cotonou lepingusse esmajärjekorras võitlust nn maksuparadiiside kuritarvitamise, maksudest kõrvalehoidumise ja kapitali ebaseadusliku väljavoolu vastu; nõuab seetõttu rahvusvahelist kohustuslikku mehhanismi, mis sunniks kõiki riikidevahelisi korporatsioone automaatselt avaldama kõikides nende toimimiskohaks olevates riikides saadud tulusid ja makstud makse;

17.   kutsub läbirääkijaid üles käsitlema maksudega seonduvaid arengu aspekte ning kehtestama AKV riikides tulemuslikud ja elujõulised maksusüsteemid, et tagada arengu rahastamiseks jätkusuutlikud allikad, mille pikaajaline eesmärk oleks asendada sõltuvus välisabist; kutsub sellega seoses läbirääkijaid üles lisama AKV-ELi lepingu artikli 9 lõikesse 3, mis käsitleb head valitsemistava, tõhusa maksuhalduse põhimõtte;

18.   kutsub läbirääkijaid üles käsitlema maksudega seonduvaid arengu aspekte ning kehtestama AKV riikides tulemuslikud ja elujõulised maksusüsteemid, et tagada arengu rahastamiseks jätkusuutlikud allikad, mille pikaajaline eesmärk oleks asendada sõltuvus välisabist;

19.   nõuab uue ülemaailmse rahandusstruktuuri väljatöötamist ja sellekohast kokkulepet, mis võimaldaks arengumaade esindatust nende vastavate piirkondlike organisatsioonide näol ning käsitleks nende õiguspäraseid muresid säästva arengu pärast konkreetse olukorra alusel;

20.   rõhutab mikrokrediidi edendamise tähtsust väikeettevõtete investeeringute ja arengu soodustamiseks;

21.   kutsub komisjoni ja AKV riikide valitsusi üles tegelema kliimamuutuse struktuursete põhjustega, kehtestades riikide arengustrateegia kavades ning riigi ja piirkonna strateegiadokumentides automaatsed kliimamuutuse riskianalüüsid;

22.   on veendunud, et taastuvenergia on eluliselt oluline AKV riikide majandusliku ja sotsiaalse arengu jaoks, sest nendes riikides leidub märkimisväärselt palju taastuvenergiaallikaid (päikeseenergia, tuuleenergia, geotermiline energia ja biomass); nõuab tungivalt, et läbirääkijad pööraksid erilist tähelepanu AKV riikide sõltuvuse vähendamisele fossiilkütustest ning vastuvõtlikkuse kahandamisele hinnatõusu suhtes, seades Cotonou lepingus esmatähtsaks taastuvenergia;

23.   kutsub komisjoni ja AKV riike üles edendama tasakaalustatud ja säästvat arengut, mis hõlmab sotsiaalset mõõdet uute ettevõtlusvormide toetamise näol, mille alla kuuluvad ka mittetulundusühingud ja/või mikrokrediidiprogrammide raames vastavalt sotsiaalse turumajanduse mudelites sisalduvatele eetilistele ja majanduslikele põhimõtetele loodud ettevõtted;

24.   mõistab hukka asjaolu, et vaatamata olukorrale, kus enamik AKV riikide elanikkonnast elab maapiirkondades ja vaesuse kaotamine on Cotonou lepingu peamisi eesmärke, on põllumajandus AKV-ELi koostöö raames endiselt tähelepanuta jäetud valdkond;

25.   kutsub komisjoni üles tegelema ELi arengupoliitika täideviimisel järjepidevalt ja ühtselt toiduga kindlustatuse küsimusega, rõhutama riikliku ja piirkondliku arengupoliitika üle peetavas poliitilises dialoogis toiduga kindlustatuse tähtsust ning edendama piirkondlike põllumajandusturgude arengut arengumaades;

26.   nõuab tungivalt, et AKV riigid ja komisjon keskenduksid põllumajanduse arengule, et tagada toiduainetega kindlustatus, ja taotleb, et põllumajandusest ja maapiirkondade arengust saaksid lepingus ning riikide ja piirkondade strateegiadokumentides esmatähtsad küsimused; toonitab, et AKV riikide talupidajad vajavad kohalike turgude jaoks tootmiseks toetust ja korralikku töötasu ja neil on vaja infrastruktuuri, mis toetaks kaubandust ja kaupade liikumist;

27.   palub komisjonil konsulteerida regulaarselt naiste- ja tarbijaorganisatsioonidega põllumajanduspoliitika teemal ja kaasata nad tõhusalt sellesse; on arvamusel, et naisteühendused tuleks aktiivselt kaasata otsustusprotsessidesse, võttes arvesse nende keskset osa ühiskonnas;

28.   väljendab sügavat muret praegu (eelkõige Aafrikas) toimuva põllumaade omandamise pärast valitsuste toetusel tegutsevate välisinvestorite poolt, mis nõuetele mittevastava käsitlemise korral võib ohustada kohalikku toiduainetega kindlustatust ning põhjustada tõsiseid ja ulatuslikke negatiivseid tagajärgi AKV riikides;

29.   nõuab tungivalt, et läbirääkijad väldiksid põllumaade omandamise kahjulikku mõju (nt väiketalude sundvõõrandamine ning maa ja vee mittesäästev kasutus), tunnistades inimeste õigust omada põllumaad ja teisi eluliselt olulisi loodusvarasid ning võttes vastu vastavaid juhtpõhimõtteid;

30.   nõuab tungivalt, et AKV riigid kehtestaksid poliitika, mille aluseks on inimõiguste austamine, demokraatlike põhimõtete, õigusriigi põhimõtete, usaldusväärse majandusarengu ja inimväärse töö järgimine, et võidelda ajude äravooluga ning võimaldada AKV riikidel kasutada nende koolitatud tööjõudu nende enda arenguks;

31.   kutsub komisjoni ja AKV riike üles viima migratsiooni käsitleva AKV-ELi lepingu artiklisse 13 sisse korduvrände põhimõte ja selle lihtsustamine korduvviisade andmise teel; rõhutab, et kõnealune artikkel toonitab inimõiguste austamist ja AKV riikide kodanike võrdset kohtlemist, aga käesolevate põhimõtete kasutusala piiravad oluliselt kahepoolsed tagasivõtmislepingud transiitmaadega Euroopa poolt rände juhtimise hajutamise kontekstis, need lepingud ei austa rändajate õigusi ja võivad viia järjest uute väljasaatmisteni, mis ohustavad nende inimeste tervist ja elu;

32.   nõuab, et läbirääkijad tugevdaksid tingimatute inimõiguste põhimõtet ja sellele vastavate normide mittejärgimise korral rakendatavaid sanktsioone, pidades muu hulgas silmas diskrimineerimist soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel ning HIVi/AIDSi haigestunud inimeste diskrimineerimist;

33.   väljendab sügavat muret selle pärast, et on vähe asutusi, mis saavad pakkuda spetsiaalset arstiabi, hoolimata sellest, et on rohkem nii hädaabi vajavaid kui ka kroonilisi haigusi põdevaid inimesi; rõhutab, et meditsiinilist infrastruktuuri ja riiklikke tervishoiusüsteeme tuleks arengustrateegiate abil edendada;

34.   tuletab meelde, et AKV riiklike tervishoiusüsteemide võime pakkuda elanikkonnale ja ka humanitaarkriisist, konfliktist toibujatele või konfliktijärgses olukorras olijatele arstiabi on peamine ülesanne ning pidev ja vahetu mure ning seda tuleks vastavalt edendada AKV-ELi koostöö kaudu;

35.   väljendab muret selle pärast, et AKV-ELi suhete suurenenud piirkonnastumine võib ohustada AKV riikide rühma sidusust ja tugevust ning takistada AKV-ELi ühiste institutsioonide toimimist Cotonou lepingu raames;

36.   on seisukohal, et teise muutmisega tuleks ühtlasi lepingu teksti ajakohastada nii, et see kajastaks selgelt uute majanduspartnerluslepingutega seotud institutsioonide loomist (näiteks majanduspartnerluslepingutega seotud ühisnõukogud, kaubandus- ja arengukomiteed ning parlamendikomisjonid) ja tagaks koostoime ning täiendavuse Cotonou lepingu institutsioonidega;

37.   rõhutab, kui oluline on Cotonou lepingu parlamentaarne mõõde, mis avaldub AKV-ELi parlamentaarses ühisassamblees; kinnitab oma kindlat pühendumist parlamentaarsele ühisassambleele, mis täidab täiel määral oma ülesannet parlamentaarse osaluse tagamisel Cotonou lepingu alusel tehtud algatustes ja protsessides; rõhutab oma lepitamatut vastuseisu igasugustele katsetele vähendada parlamentaarse ühisassamblee osa, pidades eriti silmas ettepanekuid, millega mõjutatakse assamblee töömeetodeid ja koosolekute toimumise sagedust – sellised asjad tuleks jätta assamblee enda otsustada;

38.   nõuab ühisassamblee parlamentaarse, esindusliku ja demokraatliku olemuse tugevdamise eesmärgil, et kõiki AKV riike esindaksid ühisassamblees edaspidi parlamendiliikmed, mitte valitsuse esindajad, nagu sageli juhtub, ja et sellega seoses muudetaks AKV-ELi lepingu artiklit 17;

39.   on veendunud AKV riikide parlamentide võimalikus keskses rollis kõigi arengukoostöö osade puhul, sealhulgas kavandamises, rakendamises, järelevalves ja hindamises; nõuab Cotonou lepingu muutmist, et tunnustada ametlikult neid parlamente Euroopa Arengufondi rahastatud koostöö osalistena;

40.   nõuab AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee tugevdamist ja täiustamist ning Cotonou lepingusse selliste sätete lisamist, mis võimaldaksid parlamentaarsel ühisassambleel ja AKV riikide parlamentidel kontrollida riigi ja piirkonna strateegiadokumente, AKV-ELi majanduspartnerluslepinguid ja Euroopa Arengufondi; nõuab tõelist koostoimet ühelt poolt majanduspartnerluslepingutega loodud uute parlamendikomisjonide ja teiselt poolt parlamentaarse ühisassamblee vahel;

41.   väljendab heameelt majanduspartnerluslepingute raames asutatud parlamendikomisjonide ja AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee vahelise tulevase koostoime üle, millele aitavad kaasa esimehe ja raportööride ettekanded ning majanduspartnerluslepingutega seotud parlamendikomisjonide liikmete osalemine parlamentaarses ühisassamblees ning võimaluse korral samaaegsete kohtumiste korraldamine jms, mis suurendaks parlamentaarse ühisassamblee tegevuse asjatundlikkust ning rikastaks kogemustevahetust ja koostööd;

42.   tuletab meelde, et majanduspartnerluslepingute raames moodustatud parlamendikomisjonid on loodud Euroopa Parlamendi algatusel, et tagada kaubandus- ja arenguküsimustele spetsialiseerunud parlamendiliikmete asjakohane kaasatus keerukate tehniliste kaubanduslepingute rakendamise järelevalvesse;

43.   kutsub komisjoni ja AKV riike üles kümnendast Euroopa Arengufondist (EAF) rahastatavate riiklike ja piirkondlike strateegiadokumentide ettevalmistamisel pidama kinni OECD arenguabi komitee määratlusest ametliku arenguabi kohta;

44.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning ELi liikmesriikide ja AKV riikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) EÜT L 317, 15.12.2000, lk 3. (2) ELT L 247, 9.9.2006, lk 22.