Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC) ja selle Kyoto protokolli;

–   võttes arvesse Bali tegevuskava (otsus 1/COP13);

–   võttes arvesse Taanis Kopenhaagenis 7.–18. detsembril 2009. aastal toimunud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 15. konverentsi (COP15) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 5. konverentsi (COP/MOP5) ning Kopenhaageni kokkulepet;

–   võttes arvesse 17. detsembril 2008. aastal vastu võetud ELi kliimamuutuste paketti;

–   võttes arvesse oma varasemaid kliimamuutusega seotud resolutsioone, eelkõige 25. novembri 2009. aasta resolutsiooni ELi strateegia kohta Kopenhaageni kliimamuutuste konverentsil (COP15);

–   võttes arvesse järgmist konverentsi (COP16), mis toimub Mehhikos;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.   arvestades, et läbirääkimised rahvusvahelise ulatusliku kliimamuutuste kokkuleppe üle 2012. aasta järgseks ajavahemikuks, mis pidi sõlmitama Kopenhaagenis 2009. aasta detsembris, lõppesid pettumust tekitava kokkuleppega, mille ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverents võttis lihtsalt teadmiseks;

B.   arvestades, et nimetatud kokkulepe ei ole õiguslikult siduv, ei sisalda mingeid heitkoguste vähendamise eesmärke ega isegi mingit konkreetset kohustust õiguslikult siduva lepingu sõlmimiseks 2010. aastal;

C.   arvestades, et kokkuleppes tunnistatakse vajadust piirata ülemaailmselt temperatuuritõusu 2°Cga ning räägitakse võimaluste otsimisest, kuidas ülemaailmne temperatuur ei tõuseks üle 1,5°C;

D.   arvestades, et EL ei suutnud võtta kliimamuutuse vastu võitlemisel juhtrolli ega osalenud isegi USA, Hiina, India, Brasiilia ja Lõuna-Aafrika läbirääkimistel kokkuleppe lõppvariandi üle;

E.   arvestades, et valitsustevahelise kliimamuutuste ekspertrühma neljanda hindamisaruande ning üha lisanduva teadusliku tõendusmaterjali põhjal tuleb selleks, et ülemaailmne temperatuuritõus jääks alla 2°C, maailmas heitkoguseid oluliselt vähendada;

F.   arvestades, et paljud arenenud riigid ja arenguriigid ei toetanud uue rahvusvahelise kliimakaitseraamistiku koostamist ja rakendamist;

G.   arvestades, et EL ei tohiks lubada kliimamuutuse meetmete vallas võetud kohustustes järeleandmisi, isegi kui mõned meie peamised läbirääkimispartnerid näitavad jätkuvalt üles soovimatust või suutmatust piirata oma heitkoguseid,

H.   märgib, et vaid 28 ELi mittekuuluvat riiki esitasid 31. jaanuariks 2010 seatud tähtajaks ÜROle kasvuhoonegaaside heitkoguste sihteesmärgid pärast aastat 2020, ja et mõned esitasid ainult tõhusus-eesmärgid, millega ei kaasne üldse mingit vähenemist;

1.   tunneb kahetsust COP15-l saavutatud kokkuleppe nõrkuse pärast, kuna see ei too lähemale põhjalikku ülemaailmset kokkulepet 2012. aasta järgseks ajavahemikuks ning selles ei seata ülemaailmseid pikaajalisi või keskmise tähtajaga vähendamise eesmärke ega märgita, millal tuleks saavutada heitkoguste maksimum; lisaks võtab teadmiseks üldsuse pettumuse selle üle, et Kopenhaagenis ei suudetud jõuda sisulisele kokkuleppele;

2.   on seisukohal, et viivitus rahvusvahelise kokkuleppeni jõudmisel ei ole õigustus lükata edasi järgnevat ELi poliitikat, et täita meie juba õiguslikult siduvat kohustust vähendada 2020. aastaks heitkoguseid 20% võrra; kinnitab meie soovi liikuda edasi 30% vähendamise suunas; märgib ühtlasi, et ELis tehtud algatused keskkonnasäästliku majanduse, energiajulgeoleku ja energiasõltuvuse vähendamise toetamiseks ja edendamiseks muudavad 30%-lise vähendamise kohustuse täitmise üha lihtsamaks;

3.   tunnistab, et 30%lise heitkoguste vähendamise eesmärgi saavutamise hinnanguline maksumus ELis 2020. aastaks võrreldes 1990. aastaga on praegu väiksem, kui oli 20%lise vähendamise eesmärgi saavutamise hinnanguline maksumus siis, kui see kokku lepiti, ning kutsub seetõttu komisjoni üles esitama ELile ettepanekut olla auahnem ja kehtestada ühepoolselt 2020. aastaks vähendamise eesmärk, mis ületab 20%.

4.   kutsub ELi üles täitma vähendamise eesmärke riigiti energiasäästu ja taastuvate energiaallikate kasutamisega ning leppima võimalikult kiiresti kokku ambitsioonikas ja siduvas energiasäästu eesmärgis;

5.   avaldab pettumust liikmesriikide ühtsuse puudumise üle lõppläbirääkimistel; seetõttu nõuab tungivalt, et EL esineks rahvusvahelistel kliimakõnelustel ühehäälselt, et säilitada juhtrolli läbirääkimistel põhjaliku ja siduva kokkuleppe sõlmimiseks 2012. aasta järgseks ajavahemikuks, mis oleks kooskõlas uusimate teadustulemuste ja COP16 konverentsiks seatava 2°C eesmärgiga;

6.   tunneb ka kahetsust, et EL ei suutnud arengumaadele kliimamuutuse vastase võitluse jaoks antavate rahvusvaheliste avalike vahenditega seotud varasemate konkreetsete kohustuste abil tekitada usku läbirääkimistesse, et ajutistes töörühmades suuremat edu saavutada; kutsub ELi ka üles selgitama oma seisukohta seoses sellega, et Kyoto protokolli teine kohustusperiood sõltub Ameerika Ühendriikide sarnastest kohustustest mingi muu õigusliku vahendi alusel, ning tagama, et lubatud koguse ühikute (AAU) ülejääk või maakasutuse, maakasutuse muutuste ja metsanduse arvepidamise (LULUCF) rahvusvahelised eeskirjad ei kahjusta tema keskkonnaeesmärkide saavutamist;

7.   toonitab uue nn kliimadiplomaatia loomise vajadust; seetõttu palub ELi kõrgel esindajal ja kliimameetmete eest vastutaval volinikul kasutada sellist strateegiat, eeskätt eesrindlikumate arengumaade ja kiiresti areneva majandusega riikide suhtes; nõuab tungivalt, et EL lepiks kokku "Mehhiko tegevuskava" osas, mis sidusama kliimakaitse välisstrateegia loomiseks sisaldab arutelu kliimapoliitika üle kõigi strateegiliste partnerluste ning kahe- ja mitmepoolsete koostöölepingute puhul; palub ELil ja selle liikmesriikidel luua "Vastutustunde Liit", mis on avatud kõigile riikidele, kes peavad kliimamuutust suureks ohuks inimkonnale ja on valmis globaalse soojenemise peatamiseks tegutsema;

8.   palub ELil ja selle liikmesriikidel kasutusele võtta nn kliimaõiguse põhimõte pikaajalises perspektiivis kuni 2050. aastani ja selle järel; toetab seetõttu õigluse klausli lisamist tulevastesse rahvusvahelistesse kliimaläbirääkimistesse;

9.   kutsub selliseid foorumeid nagu G20 või tähtsamate majandusriikide foorum, kus osalevad suuremad süsinikutekitajad, võtma endale suuremat vastutust, et aidata saavutada ametlikel läbirääkimistel üksmeelt;

10.   võtab teadmiseks arenenud riikide kohustuse eraldada 100 miljardit USD aastaks 2020 ning eraldada arengumaadele järgneva kolme aasta (2010–2012) jooksul 30 miljardit USD kliimamuutuse vastase võitluse toetamiseks ning nn rohelise kliimafondi moodustamiseks, millest toetatakse raadamise ja metsade seisundi halvenemisega seotud projekte arengumaades; tunneb siiski kahetsust, et see kohustus on väiksem kui komisjoni hinnang saada 2020. aastaks kokku 100 miljardit eurot;

11.   rõhutab tööstusriikide ajaloolist vastutust pöördumatu kliimamuutuse eest ning nende kohustust anda arengumaadele piisavat, jätkusuutlikku ja prognoositavat rahalist ja tehnilist toetust, et arengumaad saaksid võtta kohustuse vähendada oma kasvuhoonegaaside heitkoguseid, kohaneda kliimamuutuse tagajärgedega ja vähendada raadamisest ja metsade seisundi halvenemisest tulenevaid heitkoguseid, samuti tõsta oma suutlikkust, et täita tulevase rahvusvahelise kliimamuutuse kokkuleppe kohustusi;

12.   nõuab kindlalt, et niisugused kohustused, mis seoses ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooniga näevad ette vajaliku prognoositava rahalise toetuse andmist kliimamuutuse leevendamiseks ja selle tagajärgedega kohanemiseks, peavad olema uued, täiendama ametlikku arenguabi ning olema sõltumatud liikmesriikide iga-aastastest eelarvemenetlustest; tuletab meelde juba olemasolevaid kohustusi, mille eesmärk on jõuda 2015. aastaks ametliku arenguabiga 0,7%ni SKPst;

13.   on veendunud, et EL peaks alustama kohe läbirääkimisi meie USA partneritega, et tekkiv CO2-turg USAs oleks ühildatav siinse turuga ning et seeläbi tekiks Atlandi-ülene CO2-turg ülemaailmse turu eelkäijana;

14.   rõhutab vajadust eraldada kiirkorras arengumaade toetamiseks ELi liikmesriikide lubatud 7,2 miljardit eurot lisaks ja täiendavalt ametliku arenguabi eelarvele, mis kooskõlastatakse ELi tasandil ja tehakse kättesaadavaks võimalikult kiiresti ning kindlasti enne 2010. aasta juunis Bonnis toimuvat kohtumist; peab seda keskseks teguriks eduka Mehhiko kohtumise jaoks usaldusliku õhkkonna loomisel; lisaks palub komisjonilt enne nimetatud Bonni kohtumist aruannet lubatud kiire rahastamise kasutamise kohta ning ka selle kohta, et see lisandub ametlikule arenguabile;

15.   tuletab meelde, et ELi ühine panus arengumaade jõupingutustesse kliimamuutuse leevendamiseks ja selle tagajärgedega kohanemiseks peaks 2020. aastaks ulatuma vähemalt 30 miljardi euroni aastas ning et see summa võib suureneda seoses uute teadmistega kliimamuutuse tõsidusest ja selle põhjustatud kulude ulatusest;

16.   rõhutab, et eelseisval ELi eelarve läbivaatamisel tuleb keskenduda piisavate vahendite eraldamisele kliimamuutuse eest kaitsmise ja sellega kohanemise meetmete jaoks nii ELis kui ka arengumaades; lisaks märgib, et läbivaatamisel tuleks kaaluda uute ja uuenduslike finantsmehhanismide kasutuselevõtmist rahvusvaheliste kliimameetmete toetamiseks;

17.   tervitab mõningate arenguriikide ambitsioonikaid kohustusi, mis võeti enne Kopenhaageni läbirääkimisi, nende ajal ja läbirääkimiste järel; märgib, et kokkuleppes jõuti üksmeelele selles, et kasutada arengumaades võetavate leevendusmeetmete mõõtmise, vastava aruandluse ja kontrolli jaoks riiklikke teatisi, mida rahvusvahelisel tasandil arutatakse ja analüüsitakse selgelt määratletud suuniste alusel, mis praegu on veel määratlemata, kuid mis peavad tagama riikide suveräänsuse austamise ja rahaliste vahendite nõuetekohase kasutamise;

18.   nõustub mehhanismi loomisega, mille abil vähendada raadamisest ja metsade seisundi halvenemisest tulenevaid heitkoguseid ja tugevdada metsade kasvuhoonegaaside sidumise võimet, ning tehnoloogiamehhanismi loomisega tehnoloogilise arengu ja tehnosiirde kiirendamiseks, ning tervitab viidet turgude osale leevendamismeetmete kulutasuvuse parandamisel; märgib ka, et selliste mehhanismide tulemuslikuks rakendamiseks on vaja kokkulepet ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames;

19.   rõhutab, et igas tulevases kavas, mis käsitleb raadamisest ja metsade seisundi halvenemisest tingitud heitkoguste vähendamist (REDD), tuleb austada põlisrahvaste ja kohalike kogukondade õigusi, sealhulgas nende õigust kollektiivsele omandile ja autonoomsetele põlisterritooriumidele, ning tagada nende täielik ja tulemuslik osalemine, sealhulgas riiklike REDDi kavade väljatöötamisel ja rakendamisel ning rahaliste vahendite eraldamisel ja jaotamisel;

20.   nõuab, et I lisa heitkoguste vähendamise eesmärkide ökoloogiline tulemuslikkus oleks põhimõtteks, mis suunab ELi lähenemist rahvusvahelistele raamatupidamiseeskirjadele metsamajanduse ning maakasutuse, maakasutuse muutuste ja metsanduse (LULUCF) valdkonnas, samuti paindlikele mehhanismidele ning Kyoto protokolli esimese kohustusperioodi ajal võetud eesmärke ületanud tulemuste arvestamisele 2012. aasta järgsete eesmärkide täitmisel;

21.   kahetseb edu puudumist lennunduse ja merenduse ülemaailmsete heitkoguste küsimuses; kutsub ELi üles tagama lennunduse kogu kliimamõju arvessevõtmist ning tulevases kokkuleppes lennundus- ja merendussektori heitkoguste vähendamise eesmärkide võrdsustamist teiste valdkondade eesmärkidega;

22.   kahetseb, et USA ja Hiina ei olnud sisepoliitilistel põhjustel valmis nõustuma ambitsioonikama kokkuleppega; usub, et Euroopa Liidul, USAl ja Hiinal on siduva rahvusvahelise kokkuleppe tagamisel keskne tähtsus; seetõttu nõuab tungivalt, et USA, Hiina ja ka teised rahvusvahelised partnerid võtaksid endale rahvusvahelises kliimakaitsesüsteemis lisakohustusi, et jätkata arutelusid ja jõuda ambitsioonika ning õiguslikult siduva rahvusvahelise lepingu sõlmimiseni, mis oleks kooskõlas viimaste teadussaavutuste ja 2ºC eesmärgiga;

23.   kahetseb asjaolu, et Kopenhaagenis valitsenud tugevale poliitilisele tahtele vaatamata asusid mõningad riigid, täpsemalt Sudaan ja Alianza Bolivariana de los Américas (ALBA) liikmesriigid rangete ja siduvate kohustuste vältimiseks rahvusvahelisi läbirääkimisi blokeerima;

24.   juhib tähelepanu üldsuse üha suurenevale teadlikkusele kliimamuutuste mõjust arengumaades, kuid ka sellistes kiiresti areneva majandusega riikides; nõuab tihedamat dialoogi eelkõige vähim arenenud maade, Väikeste Saareriikide Liidu (AOSIS) ja Aafrikaga küsimuses, kuidas jõuda rahvusvahelise siduva kliimamuutuse kokkuleppeni, et vähendada kliimamuutuse mõju ja ettenähtavaid tagajärgi nende piirkondade rahvastikule, rahvatervisele, rändele ja majandusele;

25.   rõhutab, et valitsustevaheline kliimamuutuste rühm peaks kiiresti läbi vaatama kõik oma järeldused, kinnitamaks, et nendele on antud vastastikune eksperdihinnang vastavalt teaduse parimatele põhimõtetele, teeb ettepaneku tuua vahearuande koostamine järelduste ajakohastamiseks varasemale ajale ning usub, et tulevastes aruannetes tuleks viidata konkreetselt nende väidetele, kelle seisukohad on vastuolus enamuse seisukohtadega, ning et nimetatud väidete suhtes tuleks anda vastastikune eksperdihinnang;

26.   peab ELi tööstuse konkurentsivõime seisukohalt oluliseks, et ka ELi mittekuuluvad tööstusriigid nõustuksid tegema võrreldavaid pingutusi ning kiiresti areneva majandusega riigid ja arengumaad võtaksid endale mõistlikud heitkoguste piiramise kohustused; tuletab meelde, et vähendamiskohustused peavad olema mõõdetavad, kontrollitavad ja aruandlusega hõlmatud, ning sellega seoses tervitab mõningate arengumaade lubadust esitada oma heitkoguste piiramise meetmete kohta riiklikud aruanded;

27.   on seisukohal, et Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide kahepoolsed kohtumised võivad anda arutelusse suure panuse ja parandada osapoolte vastastikust mõistmist; kavatseb seetõttu neid kohtumisi korraldada enne ametlike läbirääkimiste algust, et anda senisest sisukam panus võimalikult heade läbirääkimistulemuste saavutamiseks;

28.   rõhutab, et tulevase kliimapoliitika väljakutsed seisnevad lisaks CO2 heitkoguste piiramisele ka loodusvarade säästvamas ja tõhusamas kasutamises;

29.   kinnitab taas oma toetust ÜRO reformiprotsessile ja märgib, et Kopenhaageni kliimakonverentsi tulemused on järjekordne kinnitus sellele, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni töömeetodid tuleb kiiresti läbi vaadata; soovib kindlasti jätkata kliimaläbirääkimisi ÜRO raamistikus, sest ÜRO on ainus õiguspärane organ kogu maailma üldsuse jaoks nii tähtsa küsimusega tegelemiseks; on siiski seisukohal, et kindlasti on vaja tõsiselt kaaluda, kuidas seda protsessi tõhusamaks muuta;

30.   nõuab Mehhikos toimuvalt COP16 konverentsilt suuremat läbipaistvust, mis võimaldaks kodanikuühiskonna ja sidusrühmade paremat kaasamist;

31.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni sekretariaadile palvega saata see kõigile lepinguosalistele, kes ei ole ELi liikmed.