Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu V jaotist, Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 346 ning protokolle 10 ja 11;

–   võttes arvesse 12. detsembril 2003. aastal Euroopa Ülemkogu poolt vastu võetud Euroopa julgeolekustrateegiat (EJS) pealkirjaga „Turvaline Euroopa paremas maailmas”;

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogul 12. detsembril 2008. aastal vastuvõetud aruannet EJSi rakendamise kohta „Julgeoleku tagamine muutuvas maailmas”;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu nõukogu eesistuja 9. detsembri 2008. aasta ja 16. juuni 2009. aasta aruandeid, mis käsitlevad Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikat;

–   võttes arvesse Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikat käsitlevaid järeldusi ning nõukogu poolt 17. novembril 2009. aastal vastu võetud avaldust „EJKP kümme aastat – probleemid ja võimalused”;

–   võttes arvesse oma varasemaid selleteemalisi resolutsioone, eelkõige 14. aprilli 2005. aasta resolutsiooni Euroopa julgeolekustrateegia kohta(1), 16. novembri 2006. aasta resolutsiooni Euroopa julgeolekustrateegia rakendamise kohta EJKP kontekstis(2), 5. juuni 2008. aasta resolutsiooni Euroopa julgeolekustrateegia ning Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise kohta(3) ning 19. veebruari 2009. aasta deklaratsiooni Euroopa julgeolekustrateegia ning Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta(4);

–   võttes arvesse oma 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni NATO rolli kohta ELi julgeolekustruktuuris(5);

–   võttes arvesse oma 26. novembri 2009. aasta resolutsiooni Somaalia rannikuvetes toimuva piraatluse poliitilise lahenduse kohta(6);

–   võttes arvesse ELi ning Keenia valitsuse ja Seišelli Vabariigi valitsuse vahelist kirjavahetust, mis käsitleb EUNAVFORi poolt operatsioonipiirkonnas vahistatud kahtlustatavate piraatide ja relvastatud röövlite üleandmist nimetatud riikidele;

–   võttes arvesse oma 22. oktoobri 2009. aasta resolutsiooni Euroopa välisteenistuse loomise institutsiooniliste aspektide kohta(7);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–   võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A7-0026/2010),

Euroopa julgeolekustrateegia: terviklik lähenemisviis

1.   tuletab meelde, et Euroopa julgeolekustrateegias ja aruandes selle rakendamise kohta rõhutatakse järgmisi Euroopa Liidu ees seisvaid põhiohte ja probleeme:

2.   rõhutab, et liit püüab ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) abil tulla toime Euroopa julgeolekustrateegias nimetatud ülesannete ja ohtudega, et parandada Euroopa kodanike turvalisust;

3.   rõhutab, et liit peab kujundama oma strateegilist sõltumatust tugeva ja tõhusa välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika kaudu, et kaitsta rahu, ennetada konflikte, tugevdada rahvusvahelist julgeolekut, kaitsta oma kodanike julgeolekut ja neid kodanikke, kes muretsevad ÜJKP missioonide pärast, seista maailmas oma huvide eest ja toetada liidu põhiväärtusi, aidates samal ajal kaasa tulemusliku mitmepoolsuse saavutamisele rahvusvahelise õiguse kaitsmisel ning edendades kõikjal maailmas austust inimõiguste ja demokraatlike väärtuste vastu kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikli 21 lõike 2 punktis e sätestatud eesmärkidega, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja eesmärkide ja põhimõtetega, Helsingi lõppakti põhimõtetega ning Pariisi harta eesmärkidega, kaasa arvatud rahu ja julgeolek välispiiridel;

4.   rõhutab, et ÜRO Julgeolekunõukogul lasub põhivastutus rahu ja julgeoleku tagamise eest maailmas ning kordab, et Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni tuleb reformida, et suurendada tema võimet täita oma ülesandeid ja pakkuda tõhusaid lahendusi ülemaailmsetele probleemidele ja ohtudele;

5.   tunnistab, et liit peab need eesmärgid saavutama, suurendades eelnimetatud ülesannete lahendamiseks vajalikku institutsioonilist suutlikkust ning tehes mitmepoolset koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega ja nende sees – pidades eelkõige silmas ÜROd – ning piirkondlike organisatsioonidega ja nende sees – pidades eelkõige silmas OSCEd ja Aafrika Liitu –, järgides ÜRO põhikirja;

6.   avaldab veel kord toetust sellele, et liidus töötataks välja üldine ja ennetav ohule ning probleemidele reageerimise lähenemisviis, mis tekitaks sünergia liidu ja tema liikmesriikide käsutuses olevate eri tsiviil- ja sõjaliste meetmete vahele: konfliktide ennetamine ja kriisiohje, rahaline abi ja arengualane koostöö, sotsiaal- ja keskkonnapoliitika, diplomaatilised ja kaubanduspoliitilised vahendid ning laienemine; rõhutab, et selline tsiviil- ja sõjaliste meetmete kooskõlastamine annab tõelise lisandväärtuse liidu kriisiohjamise poliitikale;

7.   kutsub sellega seoses liikmesriike üles tõhusamalt kooskõlastama oma riiklikke strateegiaid ja meetmeid liidu omadega, et need oleksid kohapeal sidusamad, tulemuslikumad, mõjusamad ja nähtavamad;

8.   toetab seoses terrorismivastase võitlusega ELi terrorismivastasel strateegial ning radikalismi ja värbamise vastase võitluse ELi strateegial põhineva lähenemisviisi järgimist, eelkõige juhtudel, kui Internetti kasutatakse terrorismi ja radikaliseerumise eesmärgil; teeb ettepaneku elavdada arutelu inimõiguste kaitse ja edendamise küsimuses, keskendudes eelkõige ohvritele;

9.   tunnistab, et energiajulgeolek on ELi liikmesriikide talitluseks äärmiselt oluline ja ergutab seetõttu liikmesriike tegema tihedat koostööd julgeolekupoliitika selle aspekti osas;

10.   väljendab rahulolu liikmesriikide küberohtude vastaste jõupingutuste üle; nõuab, et nõukogu ja komisjon analüüsiksid tulevase Euroopa küberjulgeoleku strateegia koostamiseks kübervaldkonna probleeme ja sellistele ohtudele reageerimise heal taval põhinevaid tõhusaid ja kooskõlastatud meetmeid;

11.   kordab soovitust vaadata Euroopa julgeolekustrateegia regulaarselt läbi iga viie aasta tagant parlamendi uue ametiaja alguses ja pärast nõuetekohast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga;

12.   rõhutab, et valge raamat, mis võimaldab tekitada laialdase avaliku arutelu, võib suurendada ÜJKP nähtavust liidu julgeoleku- ja kaitseeesmärkide ja -huvide parema määratlemise abil seoses olemasolevate meetmete ja vahenditega ning tugevdada julgeoleku- ja kaitsealast koostööd, mille tulemusena muutuvad Euroopa julgeolekustrateegia rakendamine ning kriisiohjamisoperatsioonide kavandamine ja läbiviimine liidus tõhusamaks ja konkreetsemaks;

Lissaboni leping ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika struktuurid

13.   kutsub nõukogu üles arutama 2010. aastal Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentidega põhjalikult, kuidas rakendada ÜJKPd käsitlevaid Lissaboni lepingu uusi sätteid, mille hulka kuuluvad:

14.   kutsub liikmesriike ja Lääne-Euroopa Liitu kuuluvaid liikmesriike üles, arvestades Lissaboni lepingu artikli 42 lõikes 7 sõnastatud vastastikuse abistamise klauslit, lõpetama 1954. aasta muudetud Brüsseli lepingu, sealhulgas Lääne-Euroopa Liidu Parlamentaarse Assamblee;

15.   kutsub nõukogu üles, arvestades solidaarsuse klausli lisamist uude lepingusse, uuesti alustama Barnier„ 2006. aasta mai aruande põhjal arutelu Euroopa kodanikukaitse üksuse loomise üle, mis võimaldaks liikmesriikidel koondada oma vahendid ning reageerida tõhusalt ja ühiselt loodus- või inimeste põhjustatud katastroofidele; on seisukohal, et sõjaline ÜJKP peab võimaldama reageerida ka nimetatud tsiviilohtudele;

16.   rõhutab, pidades silmas arengut, mida Lissaboni leping võimaldab ÜJKP valdkonnas, et välisasjade nõukogu raames oleks õiguspärane ja kasulik luua kaitseministritest koosnev kaitsenõukogu, mille eesistujaks oleks asepresident ja kõrge esindaja ning millel oleks eriline roll koostöö tihendamisel ning sõjaliste võimete ühtlustamisel ja integreerimisel;

17.   on seisukohal, et asepresident ja kõrge esindaja peab kiiremas korras saavutama sidususe liidu erinevate välispoliitikate vahel ning et see sidusus peab kohapeal kajastuma eriesindajates / tema alluvusse kuuluvate delegatsioonide juhtides, kellele on antud asjaomaste osaliste ja rahvusvahelise üldsuse nõutavad volitused;

18.   toetab kava luua kriiside ohjamiseks kriisiohjamise ja planeerimise direktoraat, mis tegeleb liidu tsiviil- ja sõjaliste operatsioonide planeerimisega strateegilisel tasandil ja aitab kujundada ÜJKPd, eelkõige selle tsiviil- ja sõjalise võimsuse suurendamise osas; tunneb seetõttu kahetsust, et selle uue struktuuri loomisel on tekkinud märkimisväärseid viivitusi; nõuab tihedat koostööd Euroopa Liidu välisteenistuse raames ühelt poolt kriisiohjamise ja planeerimise direktoraadi ja muude ÜJKP struktuuride ning teiselt poolt kriisiplatvormi ja teiste komisjoni asjaomaste talituste vahel, mis peaksid olema hõlmatud Euroopa Liidu välisteenistusega, et rajada koordineeritud strateegilise kavandamise suutlikkus tervikliku Euroopa lähenemisviisi väljatöötamise jaoks;

19.   kutsub kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti, nõukogu ning liikmesriike üles tasakaalustama tsiviil- ja sõjaliste operatsioonide planeerimisvõimet ning tagama, et EJKP missioonid varustataks asjakohase ja piisava erialateabega kohtuvõimu, tsiviilhalduse, tolli ja vahendamise alal;

20.   taotleb uuesti, et liidus loodaks asepresidendi ja kõrge esindaja alluvusse kuuluv alaline operatsioonikeskus, mille ülesanne on operatsioonide kavandamine ja sõjaliste operatsioonide elluviimine; nõuab operatsioonikeskuse sidumist Euroopa välisteenistusega; rõhutab, et praegune seitsme staabiga süsteem ei ole tõhus, ei võimalda kiiret reageerimist ja sellega kaasnevad märkimisväärsed kulud, ning et sõjalises valdkonnas on vaja tsiviil- ja sõjaliste küsimuste koordineerimiseks alalist kohapealset kontaktisikut; on seisukohal, et alalist operatsioonikeskust võiks pidada ka ELi sõjaliste operatsioonide planeerimise ja läbiviimise teenistuseks ning et see võiks asuda samas kohas ELi tsiviiloperatsioonide planeerimise ja läbiviimise teenistusega, et tsiviil- ja sõjaliste küsimuste tõhusaks kooskõlastamiseks tekiks selleks vajalik sünergia; kordab, et ELi operatsioonikeskus lihtsustaks koostööd NATOga, kahjustamata kummagi organisatsiooni sõltumatust otsuste vastuvõtmisel;

21.   rõhutab vajadust panna võimalikult kaasavate kriteeriumide põhjal kiiresti alus püsivale struktuursele koostööle, mis suurendaks liikmesriikide osalust ÜJKPs;

22.   rõhutab, et ÜJKP edusammude ja arengu saavutamisel tuleb täiel määral austada mõnede ELi liikmesriikide neutraalsust ja erapooletust ning seda mitte kahjustada;

23.   rõhutab, kui tähtsad on mitmed reformid, mida on teostatud 2008. aasta detsembris uuendatud ja Euroopa Ülemkogu poolt heakskiidetud ÜJKP ambitsioonide täitmiseks ning ÜJKP tõhususe ja lisandväärtuse suurendamiseks valdkondades, kus ÜJKPd järjest enam kasutatakse;

Sõjalised operatsioonid ja tsiviilmissioonid

24.   tunneb EKJP kümnendal aastapäeval heameelt EKJP ja ÜJKP saavutuste üle ning tuletab meelde, et liit käivitab ÜJKP raames tsiviil- ja sõjalised operatsioonid, et reageerida rahvusvahelist ja eurooplaste julgeolekut ähvardavatele ohtudele; märgib, et enamik neist missioonidest on tegelenud tsiviilkriiside ohjamisega; avaldab tunnustust umbes 70 000 töötajale, kes on osalenud ja osalevad 23 EKJP elluviidud ja pooleliolevas missioonis ja operatsioonis; avaldab tunnustust endisele nõukogu peasekretärile / ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale Javier Solanale EKJP kujundamisel saavutatu eest; kutsub liikmesriike uuesti üles määrama kindlaks EJKP missioonide lähetamise kriteeriumid ning kaaluma riiklike vastuväidete küsimust;

Somaali poolsaar

25.   tunneb heameelt Euroopa Liidu eduka panuse üle piraatluse vastasesse võitlusse Adeni lahes ja Somaalia rannikuvetes toimunud mereoperatsioonis (EUNAVFORi Somaalia operatsioon Atalanta), eelkõige jõupingutusse, mille eesmärgiks oli tagada humanitaarabi jõudmine kõigi selle riigi puudustkannatavate inimesteni; toonitab, et operatsioonist Atalanta on saanud piraatluse vastases võitluses peamine osaleja, muu hulgas Somaali poolsaarel asuva meresõiduturvalisuse keskuse abil; väljendab rahulolu nõukogu otsusega pikendada missiooni ühe aasta võrra kuni 2010. aasta detsembrini ning võtab teadmiseks kõnealuse operatsiooni volituste laiendamise, mille eesmärk on lahendada ELi otseselt mõjutav julgeolekuküsimus (kodanike julgeolek, varustuskindlus, haavatavate laevade kaitse) ning reageerida humanitaarsetele ja operatsioonilistele hädaolukordadele (turvates maailma toiduabi programmi prahitud laevu, mis veavad Somaalia elanikkonnale toiduaineid ning pakuvad logistikatuge Aafrika Liidu sõjalisele vaatlusmissioonile Somaalias (AMISOM)); tunnustab ühtlasi ELi panust Euroopa merevägede koostöö tihendamisse ja ÜJKP merelise mõõtme arendamisse; tunneb samuti heameelt selle üle, et kolmandad riigid (Norra, Horvaatia ja Montenegro) osalevad operatsioonis ja piirkonna teiste merevägedega valitseb hea koostöö, eelkõige SHADE (Shared Awareness and Deconfliction) protsessi raames; kahetseb siiski, et operatsioonipiirkonnas vahistatud kahtlustatavate piraatide ja relvastatud röövlite kohtulikule vastutusele võtmisel esineb pidevaid probleeme, mis kahjustavad rahvusvaheliste piraatluse vastaste jõupingutuste usaldusväärsust;

26.   toonitab, kui oluline on tegeleda piraatluse põhjustega, mis on tingitud Somaalias valitsevast ebastabiilsusest ja vaesusest, ning on seetõttu seisukohal, et liit peab partnerluses Aafrika Liidu ja ÜROga toetama föderaalset üleminekuvalitsust, kasutades meetmeid, mille eesmärk on taastada julgeolek, poliitiline stabiilsus ja õigusriik ning edendada jätkusuutlikku arengut, ja töötama välja ühisstrateegia, mille eesmärk on piirkondliku rahuprotsessi käivitamine;

27.   taotleb, et ELi lähenemises Somaaliale võetaks arvesse, et vaid laiaulatuslik ja pikaajaline riigi ülesehitamine, mis on suurema perspektiiviga kui üksnes föderaalse üleminekuvalitsuse julgeolekujõudude loomine, tagab jätkusuutliku rahu ja julgeoleku selles riigis; kutsub seega nõukogu ja komisjoni üles esitama laiahaardelist, ühist ja terviklikku ELi Somaalia strateegiat;

28.   rõhutab eelkõige meetmete võtmise kiireloomulisust, et föderaalne üleminekuvalitsus saaks hoida ja laiendada kontrolli Somaalia territooriumi üle; seetõttu väljendab heameelt selle üle, et nõukogu leppis 25. jaanuaril 2010 kokku ÜJKP sõjalise missiooni lähetamises (ELi sõjaline väljaõppemissioon, EUTM Somalia), et aidata kaasa Somaalia julgeolekujõudude väljaõppele Ugandas, tehes tihedat koostööd ELi partneritega, sealhulgas föderaalse üleminekuvalitsuse, Uganda, Aafrika Liidu, ÜRO ja Ameerika Ühendriikidega; kutsub kõrget esindajat üles Euroopa Parlamenti vastavalt teavitama ja parlamendiga konsulteerima;

29.   rõhutab ka seda, kui tähtis on tugevdada merejärelevalve suutlikkust selles piirkonnas, eelkõige rannikuvalve võrgustiku loomise ja käivitamisega piirkonna riikides, ning on seisukohal, et liit peab nendes pingutustes osalema, toetades Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni poolt väljatöötatud Djibouti toimimisjuhendit ja selle rakenduskava, milles piirkonna riigid on kokku leppinud (teabevahetuskeskus Jeemenis ja meremeeste koolituskeskus Djiboutis);

30.   seoses olukorraga Jeemenis tuletab meelde oma 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni ning kutsub üles komisjoni ja nõukogu koos rahvusvaheliste partneritega, sealhulgas Jeemeni naaberriigid, abistama valitsust tervikliku lähenemisviisi abil, mis hõlmaks julgeolekusektori reformi, terrorismivastast võitlust ning poliitilist dialoogi, humanitaar- ja majandusabi ning haridust;

Afganistan ja Pakistan

31.   tuletab meelde, kui tähtis on julgeoleku- ja poliitilise olukorra stabiliseerimine Afganistanis ja Pakistanis, et ohjata eurooplaste julgeolekut otseselt mõjutavaid ülemaailmseid ohte (terrorism, uimastikaubandus, massihävitusrelvade levik), ning tunneb seepärast heameelt nõukogu poolt 27. oktoobril 2009. aastal vastuvõetud liidu tegevuskava üle Afganistani ja Pakistani jaoks; kordab, et neid teemasid tuleb käsitleda kõikehõlmavalt, sidudes julgeoleku tihedamalt arenguga, õigusriigi põhimõtetega ja inimõiguste austamisega ning soolise aspektiga; kutsub seetõttu nõukogu ja komisjoni üles tegema konkreetsemaid selleteemalisi algatusi, suurendades muu hulgas liidu panust ning muutes liidu, selle liikmesriikide ja rahvusvahelise üldsuse meetmed omavahel seostatumaks;

32.   on seisukohal, et Afganistani institutsioonilise ja haldussuutlikkuse suurendamine, eelkõige kohtusüsteemi ja lisaks politseile ka teiste õiguskaitseorganite tugevdamine, peab olema uue Euroopa strateegia rakendamisel esmatähtsal kohal;

33.   nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon suurendaksid märkimisväärselt Afganistanis tsiviilosaluseks antavaid vahendeid, muutmaks asjaolu, et tsiviilabi on ELi jaoks esmatähtis, usutavaks ja nähtavaks nii afgaanide kui ka rahvusvaheliste partnerite jaoks; rõhutab, kui tähtis on Afganistanis õigusriigi rajamisel tulemusliku ja usaldusväärse tsiviilpolitsei loomine, ning tunneb heameelt missiooni EUPOL AFGHANISTAN töö üle; kutsub nõukogu üles kiiresti lahendama missiooni EUPOL pideva personalipuuduse probleemi ning lihtsustama selle lähetamist, pakkudes missioonile lisamajutust ja piisavat logistikatuge; palub NATO-l suurendada koostööd missiooniga ja kooskõlastada oma tegevus politsei valdkonnas EUPOLiga rahvusvahelise politseiabi koordineerimise büroo raames;

34.   toetab nõukogu ettepanekut uurida abimissiooni Pakistani saatmise võimalust, et aidata teostada julgeolekusektori reformi ja suurendada terrorismivastase võitluse suutlikkust Pakistanis, aidata Pakistanil töötada välja terrorismivastane strateegia ja pidada temaga dialoogi õigusriigi ja inimõiguste küsimustes;

Balkani riigid

35.   tunneb heameelt missiooni EULEX KOSOVO edukuse üle kogu Kosovo territooriumil ning kinnitab, kui tähtis on see, et kõik missiooni valdkonnad (politsei, kohtud ja toll) saaksid jätkata takistusteta toimimist kogu Kosovo territooriumil, sealhulgas riigi põhjaosas;

36.   tunneb sellega seoses heameelt politseikoostöö protokollile allakirjutamise üle EULEX KOSOVO ja Serbia vahel ning tuletab meelde, et see protokoll on rangelt tehnilise iseloomuga ning selle eesmärk on hõlbustada võitlust organiseeritud kuritegevuse vastu;

37.   mõistab hukka kõik vaenulikud aktsioonid EULEX KOSOVO vastu, mille ülesanne on luua koostöös Kosovo võimudega kõigi Kosovos elavate kogukondade jaoks õigusriik ja seda tugevdada;

38.   nõuab, et nõukogu kaaluks ÜJKP sõjalise missiooni lähetamist, et vahetada välja rahuvalvejõud KFOR;

39.   tuletab meelde, et hoolimata Bosnia ja Hertsegoviina jätkuvatest poliitilistest raskustest on sealne julgeolekuolukord suhteliselt rahulik ja stabiilne, ning rõhutab liidu sõjalise operatsiooni Althea panust sellesse; toetab nõukogu otsust suunata Euroopa Liidu politseimissiooni tegevus ümber organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni vastasele võitlusele ning rõhutab vajadust läheneda õigusriigi valdkonnale (politsei – kohtud – vanglad) terviklikult; julgustab nõukogu langetama kiiresti otsust Althea sõjalise missiooni eesmärgi muutmiseks, et keskenduda Bosnia sõjaväe väljaõppele; tunneb kahetsust, et puudub ühine poliitiline otsus rahvusvaheliste jõudude tuleviku kohta Bosnias ja Hertsegoviinas, mille tõttu mitmed osalevad riigid tõmbuvad ühepoolselt missioonist tagasi ning võib väheneda Euroopa Liidu Bosnia ja Hertsegoviina tegevuse usaldusväärsus ja järjekindlus; tuletab nõukogule meelde vajadust säilitada ELiga liitumise väljavaadet, nagu 2003. aastal Thessalonikis kokku lepiti;

Kaukaasia

40.   tuletab meelde liidu otsustavat rolli Gruusia ja Venemaa vahelise konflikti süvenemise ärahoidmises, eeskätt tänu vaatlusmissiooni kiirele lähetamisele 12. augusti ja 8. septembri 2008. aasta kokkulepete täitmise jälgimiseks; kahetseb, et Vene Föderatsioon ei ole siiani täitnud oma kohustusi, mis on seotud nende kokkulepetega; rõhutab, et liidu vaatlusmissiooni roll Gruusias on pärast OSCE ja NATO missioonide lahkumist veelgi olulisem;

41.   toetab missiooni pikendamist üheks aastaks ja nõuab selle vaatlemisvõime tugevdamist, sealjuures ka tehnilise varustusega; peab kahetsusväärseks, et missiooni töötajatel ei ole veel olnud võimalik minna Lõuna-Osseetia ja Abhaasia separatistlikesse piirkondadesse;

Lähis-Ida

42.   on arvamusel, et liit peab tõhustama oma tegevust Palestiina aladel; tunneb heameelt politseimissiooni EUPOL COPPS töö üle ning palub nõukogul kaaluda selle missiooni laiendamist ja teha ettepanek selle töö ümberkorraldamiseks, et jätkata ja tõhustada abimissiooni Rafahi piiriületuspunktis (EUBAM Rafah) ning leevendada ränka humanitaarkriisi Gaza maakitsusel;

43.   toetab seoses missiooniga EUROJUST LEX Iraagis tegevuse järkjärgulist alustamist Iraagi territooriumil vastavalt julgeolekuolukorrale kohapeal;

Sahara-tagune Aafrika

44.   tunnistab, et liidul on vaja osaleda julgeolekuvaldkonna reformimisel teatavates Aafrika riikides, näiteks Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja Guinea-Bissaus, palub nõukogul lähtuda oma tegevuses terviklikust lähenemisest julgeolekuvaldkonna reformile ning nende missioonide mõju ja tulemuslikkust korrapäraselt hinnata;

Haiti

45.  Haiti olukorraga seoses rõhutab Euroopa abimeetmete kooskõlastamise tähtsust; väljendab sellega seoses heameelt ELi ühise panuse üle, mis koosneb vähemalt 300 politseiametnikust, kelle abil ajutiselt tugevdatakse Haitis tegutseva ÜRO stabiliseerimismissiooni (MINUSTAH) politseivõimekust, samuti nõukogu otsuse üle luua üksus Brüsselis (EUCO Haiti), et koordineerida sõjalise- ja julgeolekutoetuse alaseid panuseid, mida liikmesriigid teevad ÜRO poolt kindlakstehtud vajaduste täitmiseks, täiendades nii järelevalve- ja teabekeskust; peab siiski kahetsusväärseks, et Haitis kohapeal puudub liikmesriikide ja Euroopa Liidu tegevuses vajalik kooskõla; palub kõrgel esindajal ja asepresidendil juhtida sellealaseid Euroopa jõupingutusi;

Omandatud kogemused

46.   rõhutab, kui oluline on ELi operatsioonidel omandatud kogemuste kasutamine, ning palub nõukogul kaaluda, milline mehhanism võimaldaks kaasata teda sellesse protsessi; soovib sellega seoses, et parlamenti teavitataks esimesest aastaaruandest tsiviilmissioonidel omandatud kogemuste hindamise ja kasutamise kohta; nõuab, et asepresident ja kõrge esindaja algataks eelmiste ja praeguste EJKP/ÜJKP missioonide põhjaliku ja läbipaistva auditeerimise, et selgitada välja nende tugevad ja nõrgad küljed;

47.   tunneb heameelt, et ELi operatsioon Tšaadis ja Kesk-Aafrika Vabariigis (operatsioon EUFOR Tchad/RCA) on edukalt üle antud ÜRO missioonile Kesk-Aafrika Vabariigis ja Tšaadis (MINURCAT), ning soovib nüüd, et parlamenti teavitataks, milliseid järeldusi saadud kogemustest tehti ja kuidas saaks Aafrika Liidu ja ÜROga tehtava praktilise koostööga seotud praegusi puudujääke ja probleeme tulevastel missioonidel vältida;

Õppuste korraldamine

48.   rõhutab, et ELi õppuste kavandamine ja korraldamine ÜJKP valdkonnas osana palju ulatuslikumast ELi õppuste poliitikast, mille hulka kuulub ELi võimalus korraldada reaalseid õppusi (LIVEX), aitaks oluliselt kaasa tõhusamalt kooskõlastada liikmesriikide võimekust ning parandaks koostegutsemisvõimet ja kogemuste vahetust;

Soolise võrdõiguslikkuse ja inimõiguste rakendamine
49. tuletab meelde, kui tähtis on pidada süstemaatiliselt silmas inimõigusi ja soolisi aspekte ÜJKP operatsioonide kõigis etappides, nii planeerimis- kui ka rakendusetapis; nõuab, et ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1325 (2000) ja 1889 (2009) naiste, rahu ja julgeoleku kohta võetaks arvesse nii töötajate väljaõppes kui ka operatsioonide ajal ning et operatsioonidele saadetavate töötajate hulgas oleks rohkem naisi; soovitab parandada töötajate koolitust inimõiguste vallas ja nende teadmisi kodanikuühiskonna kohta;
Massihävitusrelvade leviku tõkestamine ja desarmeerimine

50.   tervitab ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1887 (2009) ning toetab täielikult selles esitatud nõudmisi peatada tuumarelva levik ning tõhustada jõupingutusi range ja tulemusliku rahvusvahelise kontrolli all teostatava desarmeerimise läbiviimiseks; kutsub liikmesriike sõnastama tugevat ühist seisukohta 2010. aastal toimuvaks tuumarelva leviku tõkestamise lepingu läbivaatamise konverentsiks ning tuletab meelde oma 24. aprilli 2009. aasta soovitust nõukogule tuumarelva leviku tõkestamise ja tuumarelva leviku tõkestamise lepingu tuleviku kohta(8), rõhutades vajadust tugevdada veelgi tuumarelva leviku tõkestamise lepingu kolme sammast, milleks on tuumarelva leviku tõkestamine, desarmeerimine ja koostöö tuumaenergia tsiviilotstarbelise kasutamise valdkonnas; lisaks nõuab tungivalt üldise tuumakatsetuste keelustamise lepingu ratifitseerimist ja jõustamist;

51.   juhib tähelepanu sellele, kui tähtis on välja töötada ohutute ja tagatud tuumakütusetarnete rahvusvaheline kord (s.t Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri kontrollitav rahvusvaheliste kütusepankade süsteem) ja mehhanism, millega paremini jõustada nn massihävitusrelvade klauslit, mis sisaldub ELi koostöölepingutes kolmandate riikidega;

52.   tunneb heameelt USA uue valitsuse avalduste ja seatud eesmärkide üle, milles väljendatakse kohustust tegeleda edasi tuumadesarmeerimisega, ning nõuab ELi ja USA tihedat koostööd tuumarelva leviku tõkestamise edendamisel; kutsub mõlemat Euroopa tuumariiki väljendama oma selget toetust sellele kohustusele ning algatama uusi meetmeid selle täitmiseks; tervitab samas Venemaa Föderatsiooni ja Ameerika Ühendriikide otsust jätkata läbirääkimisi, et sõlmida uus ulatuslik ja õiguslikult siduv leping, mis asendaks 2009. aasta detsembris kehtivuse kaotanud strateegilise ründerelvastuse piiramise ja vähendamise lepingu (START I); ootab, et selles küsimuses saavutataks võimalikult kiiresti sisulisi tulemusi;

53.   võtab arvesse Saksamaa 24. oktoobri 2009. aasta koalitsioonilepingu USA tuumarelvade Saksamaalt väljaviimise kohta, seda seoses oma toetusega president Obama tuumarelvavaba maailma poliitikale, soovitavate vaheetappidega selle eesmärgi realiseerimiseks ning vajadusega anda 2010. aastal toimuval tuumarelva leviku tõkestamise lepingu läbivaatamise konverentsil relvastuskontrollile ja desarmeerimisele uus impulss; soovitab samasugused selged kohustused võtta ka teistel liikmesriikidel, kelle pinnal paiknevad USA tuumarelvad; tervitab sellega seoses Saksamaa, Madalmaade, Belgia, Luksemburgi ja Norra välisministrite 26 veebruari 2010. aasta kirja NATO peasekretärile, milles nõuti liidus põhjaliku arutelu algatamist selle üle, kuidas jõuda lähemale tuumarelvavaba maailma üldisele poliitilisele eesmärgile;

54.   väljendab taas muret olukorra pärast Iraanis ja Põhja-Koreas ning tuletab meelde ELi kohustust kasutada kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid, et tõkestada, ära hoida, peatada ja võimaluse korral kõrvaldada ülemaailmsel tasandil muret tekitavad massihävitusrelvade levitamise programmid; tuletab sellest hoolimata meelde, et meetmed, mida mõned riigid on desarmeerimise valdkonnas võtnud, ei ole otseselt seotud teiste riikide valmisolekuga peatada või jätkata massihävitusrelvade levitamise programme; on seisukohal, et nende riikide või organisatsioonide suhtes, kes on valmis alustama massihävitusrelvade levitamise programme või on neid juba alustanud, tuleb rakendada otsustavat poliitikat; rõhutab, et kõik liikmesriigid peaksid toimima kooskõlas ELI poliitikaga selles küsimuses;

55.   juhib tähelepanu asjaolule, et seoses tavapärase desarmeerimisega tuleks pöörata erilist tähelepanu relvakaubandust käsitleva rahvusvahelise lepingu alaste arutelude edendamisele;

56.   kinnitab, et toetab täielikult üldisemat desarmeerimist ja tsiviilelanikele suuri kannatusi põhjustavate relvade täielikku keelustamist, selliste relvade hulka kuuluvad bioloogilised ja keemiarelvad, jalaväemiinid, vaesestatud uraani sisaldav ja kassettlahingumoon; nõuab seetõttu tungivalt mitmepoolsete pingutuste tugevdamist, et tagada keemiarelvade konventsiooni (CWC), bioloogiliste ja toksiinrelvade konventsiooni (BTWC), kassettlahingumoona konventsiooni (CCM) ja jalaväemiinide konventsiooni (APMC) täielik täitmine ning massihävitusrelvade leviku tõkestamise rahvusvahelise korra jätkuv arendamine; sellega seoses tervitab kõigi ELi liikmesriikide võetud kohustusi seoses ELi ühise seisukoha vastuvõtmisega relvaekspordi küsimuses ning Lissaboni lepingu artikli 28B lõikega 1, millega liidule usaldatakse ühiste desarmeerimisoperatsioonide läbiviimine;

Võimekuse arendamine

57.   tuletab meelde, et kasvavate operatiivvajaduste rahuldamiseks ja kriisiohjamise professionaalsemaks muutmiseks peab liit suurendama oma tsiviil- ja sõjalist võimekust; kutsub nõukogu üles püstitama uut peaülesannet, mis võiks hõlmata nii tsiviil- kui ka sõjalist valdkonda ning peaks esmajoones keskenduma võimekuse tõhusale suurendamisele;

58.   rõhutab, et keerulises majandusolukorras on vaja taotleda tsiviil- ja sõjalise võimekuse sünergiat ning kindlaks määrata valdkonnad, kus liikmesriigid saaksid oma jõupingutused ja võimekuse ELi tasandil ühendada, mis on otsustava tähtsusega, et ületada kaitsevarustuse kasvavate kulude ja kaitsekulutuste kehtivate piirmäärade koosmõju, liikmesriigid peaksid kasutama ka võimalust, mida pakub loodav Euroopa välisteenistus, kus peaks olema üks üksus, mis teostab järelevalvet tsiviil- ja sõjalise võimekuse arendamise üle;

59.   väljendab veel kord toetust Euroopa Ülemkogu 2008. aasta detsembri kohtumisel püstitatud ambitsioonikale eesmärgile suurendada tsiviil- ja sõjalist võimekust; palub, et nõukogu jätkaks selles valdkonnas kavandatud projektide elluviimist hoolimata praegusest majanduskriisist; kutsub nõukogu üles teavitama parlamenti korrapäraselt edusammudest, mida liikmesriigid teevad nimetatud eesmärgi saavutamiseks;

60.   juhib tähelepanu paljudele asjaoludele, mis takistavad tsiviilmissioonide kiiret lähetamist; kutsub liikmesriike üles innustama oma justiits- ja siseministeeriume võtma vastutust selles valdkonnas; toetab nõukogu jõupingutusi hõlbustada kvalifitseeritud, vastava koolituse saanud ja soolise tasakaalustatuse põhimõtte alusel valitud tsiviiltöötajate lähetamist ja rakendamist (riiklike strateegiate ja ühtsete normatiivide vastuvõtmisega, vägede moodustamise protsessi ja lähetusele eelneva väljaõppe parandamisega ning tsiviilreageerimisrühmade kontseptsiooni läbivaatamisega) ning varustuse kiireid tarneid uutele tsiviilmissioonidele (raamlepingute koostamise ja varustuse püsiladustamise projekti abil); tervitab seoses sellega otsust võtta ajutiselt kasutusele varustuse ladu Bosnias ja Hertsegoviinas läbiviidava ELi politseimissiooni raames;

61.   rõhutab, et tsiviilmissioonidel on vaja sõjaliste sidesüsteemidega ühilduvaid integreeritud ja turvalisi sidevahendeid;

62.   kutsub nõukogu üles varustama Euroopa välisteenistust alalise struktuuriga, mis koondaks tsiviilmissioonide ja sõjaliste operatsioonide ühised tugifunktsioonid (värbamismenetlused ja hanked), et missioonid ja operatsioonid saaksid keskenduda oma esmasele ülesandele;

63.   rõhutab, et vahendite ratsionaalse kasutamise huvides tuleb hästi kooskõlastada ÜJKP tsiviilmissioone ja teisi liidu vahendeid; palub, et asepresident ja kõrge esindaja kooskõlastaks komisjoniga tegevuskavad meetmete kohta, mida kavatsetakse võtta sarnastes valdkondades koostöös Euroopa välisteenistusega; nõuab, et ÜJKP tsiviilmissioonide ning Euroopa sisese politseikoostöö ja õigusalase koostöö osapoolte, eelkõige Europoli vahel toimuks pidev teabevahetus, eelkõige organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse valdkonnas;

64.   märgib, et lahingugruppe ei ole vaatamata nendega seotud suurtele investeeringutele tänaseni veel kasutusele võetud, osaliselt nii poliitilistel põhjustel kui ka seetõttu, et nende kasutamise tingimused on väga ranged; toetab lahingugruppide tõhusamat ja paindlikumat kasutuselevõttu, et neid saaks kasutada ka reservväena või osalise asendusena, kui vägede moodustamine ei kulge soovikohaselt, kusjuures tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta nende riikide soove, kes lahingugruppe ühiselt moodustavad; palub, et pikendataks ajutist lepingut lahingugruppide strateegilise lähetuse kulude katmise kohta ja laiendataks lahingugruppide kasutamise ühiseid kulusid; kutsub nõukogu üles kasutama lahingugruppe täiemahuliste sõjaliste õppuste raames; tunnustab tööd, mida eesistujariigi Rootsi eestvedamisel on tehtud lahingugruppide paindliku kasutamise osas, ning kutsub sellega seoses liikmesriike üles rakendama vastuvõetud soovitusi;

65.   tunnustab sõjalise ja tsiviilvõimekuse alal tehtud edusamme ning nõuab kiiret edasiminekut järgmistes valdkondades:

66.   tervitab Euroopa Kaitseagentuuri (EDA) tähtsat osa olulise kaitsevõime edendamisel, muu hulgas ühiste programmide loomise abil; kutsub liikmesriike üles kasutama kooskõlas uue lepinguga rohkem ära EDA potentsiaali, tagama agentuurile eelarve, mis vastab tema suhtes püstitatud ootustele, ning muutma lihtsamaks agentuuri töö kavandamise ja võtma sel eesmärgil vastu kolmeaastase finantsraamistiku ja tööprogrammi; kutsub liikmesriike üles viima võimalikult kiiresti lõpule EDA ja Relvastuskoostöö Organisatsiooni (OCCAR) vahelise halduskokkuleppe sõlmimine ning ELi ja OCCARi vahelise julgeolekukokkuleppe sõlmimine, et tõhusalt korraldada nende organite relvastuskoostööd;

67.   toetab konkurentsivõimelise Euroopa kaitsesektori tööstusliku ja tehnoloogilise baasi ning avatud ja läbipaistva Euroopa kaitsevarustuse turu loomist; kutsub liikmesriike sellega seoses üles jätkama jõupingutusi teadus- ja arendustegevuse alal ning pidama kinni kohustusest kulutada sellele valdkonnale 2% kaitsekulutustest ning võtma ühtlustatud viisil üle kaitsepaketi direktiivid;

68.   kutsub Euroopa kaitseotstarbeliste hangete riiklikke agentuure Euroopa Kaitseagentuuri (EDA) toetusel astuma konkreetseid samme, et teha rohkem hankeid Euroopast, allkirjastades selleks vabatahtliku käitumisjuhendi, millega juurutatakse Euroopa tarnija eelistamise põhimõte teatava kaitseotstarbelise varustuse puhul, kus Euroopa seisukohalt on tähtis säilitada strateegiline ja operatiivne sõltumatus, ning säilitama Euroopa tööstuslikku ja tehnilist edumaad;

69.   toetab igati tsiviil- ja sõjalise võimekuse vahelise sünergia loomist; loodab, et kriisiohjamise ja planeerimise direktoraat ning EDA saavad peatselt määrata kindlaks oma vastastikku täiendavad ülesanded: kriisiohjamise ja planeerimise direktoraadil peaks olema asepresidendi ja kõrge esindaja juhtimisel ning Euroopa välisteenistuse raames strateegiline roll tegevuste algatamisel ja koordineerimisel, eelkõige ühiste vajaduste kindlakstegemisel, samas kui EDA peaks täitma operatiivset rolli duaalsete tehnoloogiate väljatöötamisel ning tsiviil- ja sõjalise võimekuse suurendamisel; on seisukohal, et sünergiat on võimalik muu hulgas saavutada teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse raamprogrammi julgeoleku teemavaldkonna raames;

70.   tervitab Rootsi eesistumise ajal tehtud edusamme, et moodustada tsiviil- ja sõjaliste ekspertide rühm, keda oleks võimalik rakendada seoses julgeolekusektori reformiga, ning avaldab samas kahetsust viivituse pärast 2008. aasta sügisel esildatud meetme rakendamisel ja loodab, et nimetatud rühm moodustatakse kiiremas korras;

71.   toetab Euroopa töötajate koostöövõime parandamise seisukohast algatusi väljaõppe valdkonnas, eelkõige:

72.   on seisukohal, et lähetatud töötajate väljaõppe parandamiseks ja ressursside optimaalseks kasutamiseks tuleb väljaõppes osalevate ja missioonidele lähetatud töötajate vahel luua korrapärasem side; palub komisjonil töötada välja lähetatud töötajate ühise Euroopa statuudi eelnõu, mis hõlmaks väljaõppenorme, töölevõtu või lähetuse eeskirju ning tegutsemisvabaduse ulatust, õigusi ja kohustusi, varustuse kvaliteeti, meditsiinilist abi ja sotsiaalkindlustuse tagatisi surma, vigastuse või töövõimetuse korral;

73.   tervitab 26. veebruaril 2009. aastal allkirjastatud Strasbourgi lepingut, millega Eurocorps sai juriidilise isiku staatuse; kutsub ELi üles kasutama võimaluse korral nimetatud rahvusvahelist üksust;

ÜJKP rahastamine

74.   tuletab meelde, et Lissaboni lepinguga ei muutu oluliselt ÜJKP missioonide ja operatsioonide rahastamine, see tähendab, et:

75.   tuletab meelde Lissaboni lepingu sätet asepresidendi ja kõrge esindaja käsutuses oleva käivitusfondi kohta, millest rahastatakse ÜJKP missioonide ettevalmistava tegevuse kulusid, mida mingil põhjusel ei kaeta ELi eelarvest; rõhutab selle fondi lisandväärtust, mis peaks aitama asepresidendil ja kõrgel esindajal valmistada tõhusalt ja kiiresti ette ÜJKPga seotud tegevust; innustab seoses sellega liikmesriike alustama kiiresti vajalikku rakendamist;

76.   palub, et liikmesriigid laiendaksid omavahelise suurema solidaarsuse loomise nimel mehhanismist ATHENA rahastatavate ühiste kulude loetelu ning innustaksid rohkemaid riike osalema liidu sõjalistes operatsioonides;

77.   teeb ettepaneku muuta finantsmääruse läbivaatamise raames paindlikumaks kriisiohjamisel, st konkreetsete nõudmistega (kiire lähetamine, julgeolekukaalutlused jne) valdkonna suhtes kohaldatavad eeskirjad ja menetlused;

78.   tuletab meelde, et kriisiohjamise puhul on olulised komisjoni hallatavad rahalised vahendid, eelkõige stabiliseerimisvahend ja Euroopa Arengufond (sealhulgas Aafrika rahutagamisrahastu); rõhutab nimetatud eri vahendite koordineerimise vajadust;

Partnerlussuhted
EL ja NATO

79.   tuletab meelde, et on väga oluline kindlustada ELi ja NATO vahelist strateegilist partnerlust ning tagada nende kahe organisatsiooni konstruktiivne koostöö; soovitab ummikseise vältida ning nõuab ELi ja NATO operatiivkoostöö kehtivate kokkulepete (Berliin Pluss kokkuleppe) läbivaatamist ning uue institutsioonilise raamistiku loomist, mis soodustab laialdasemat koostööd samas operatsioonipiirkonnas tegutsemise korral;

80.   nõuab, et asepresident ja kõrge esindaja alustaks NATO peasekretäriga aktiivset dialoogi seoses NATO strateegilise kontseptsiooni praeguse läbivaatamisega, et tagada, et NATO võtab täielikult arvesse ELi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arengut, sh võimalikku alalist struktuurset kaitsekoostööd;

81.   väljendab kahetsust, et NATO ja ELi vahel ei ole Afganistanis ja Kosovos läbiviidavate operatsioonide puhul ikka veel sõlmitud tehnilisi kokkuleppeid; kutsub nõukogu ja liikmesriike üles rakendamise tagamiseks kasutama oma poliitilist mõjuvõimu asjakohastes ELi ja NATO organites;

82.   rõhutab nimetatud organisatsioonide omavahelist head koostööd piraatluse vastases võitluses (operatsioon Atalanta ja NATO operatsioon Ocean Shield);

83.   tervitab NATO peasekretäri tahet kaasata Euroopa Liit, sealhulgas Euroopa Parlament NATO strateegilise kontseptsiooni läbivaatamist käsitlevatesse läbirääkimistesse; loodab, et väljendatud tahtele järgnevad kiiresti konkreetsed algatused;

84.   tervitab ELi ja NATO koostööd sõjalise võimekuse valdkonnas, selle näiteks on helikopterite operatiivse tegutsemisvõime parandamisel tehtav töö;

EL ja ÜRO

85.   tuletab meelde, kui tähtis on ELi ja ÜRO tihe koostöö kriisiohjamisel, eelkõige operatsioonipiirkondades, kus tegutsevad mõlemad organisatsioonid või kus nad peavad üksteiselt töö üle võtma; kutsub üles tugevdama kriise ennetades seda koostööd, eelkõige planeerimise valdkonnas;

EL ja Aafrika Liit

86.   rõhutab, et vaja on ELi ja Aafrika Liidu vahelist konstruktiivset koostööd kooskõlas kohustustega, mis on võetud ELi ja Aafrika ühisstrateegia rahu- ja julgeolekupartnerluse raames; on seisukohal, et Euroopa Liit peaks nii palju kui võimalik toetama Aafrika Liitu, eelkõige sellistes operatsioonipiirkondades nagu Somaalia, kus Aafrika Liit on ainukene kohapeal esindatud organisatsioon, ja palub Aafrika Liidul arendada kriisidele reageerimise suutlikkust ning tagada, et rahvusvahelistelt partneritelt saadud abi kasutataks tõhusamalt; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama erilist tähelepanu väike- ja kergrelvade kontrollimatu leviku probleemile, eelkõige Aafrikas, ja sellega seoses panema rõhku sellele, et kõik liikmesriigid järgiksid kehtivaid eeskirju, mis käsitlevad relvade kasutamist kriisipiirkondades;

EL ja USA

87.   kutsub nõukogu üles arendama ELi ja USA vahelisi suhteid rahu tagamise ja kriisiohjamise valdkonnas, kaasa arvatud sõjalistes küsimustes ja loodusõnnetuste korral; koostöö on eriti tähtis piraatluse vastases võitluses Somaalias, Aafrika rahu säilitamise võime tugevdamisel ning operatsioonidel Kosovos ja Afganistanis; tervitab eriti asjaolu, et USA osaleb ELi juhitavas missioonis EULEX Kosovo;

88.   on seisukohal, et USA valitsuse kavandatava raketitõrjekilbi uut versiooni tuleks põhjalikult uurida ja kontrollida, ning kui sellist süsteemi hakatakse arendama, tuleks arvesse võtta Euroopa ühist lähenemisviisi Euroopa kaitse küsimusele seoses ballistiliste ohtudega ning see peaks sündima tervet kontinenti hõlmavas dialoogis, ühtlasi tuleks teha jõupingutusi Euroopa kaitsetööstuse kaasamiseks sellesse projekti;

Kolmandate riikide osalemine ÜJKPs

89.   tuletab meelde, et praeguseks on 16 ELi tsiviil- ja sõjalises operatsioonis osalenud 24 riiki viielt mandrilt; rõhutab, et kolmandate riikide osalemine operatsioonides annab ELi operatsioonidele olulise lisandväärtuse nii poliitilises kui ka operatiivses plaanis; on seisukohal, et EL peab astuma selles valdkonnas täiendavaid samme ja uurima võimalusi, kuidas kolmandaid riike saaks paremini kaasata, ilma et see kahjustaks liidu sõltumatust otsuste tegemisel;

Euroopa Parlamendi õigused

90.   tervitab nõukogu suuremat osalemist Euroopa Parlamendi töös julgeoleku ja kaitse valdkonnas, eelkõige konkreetse allkomisjoni töös; tervitab asjaolu, et ÜJKPd käsitlevatesse nõukogu viimastesse järeldustesse lisati lõik suhete kohta parlamendiga; innustab asepresidenti ja kõrget esindajat jätkama Lissaboni lepingu raames seda tava, et anda ÜJKP-le tugev demokraatlik legitiimsus;

91.   tuletab meelde, et Euroopa Parlament on ainuke riigiülene institutsioon, kellel on legitiimne õigus teostada demokraatlikku järelevalvet ELi julgeoleku- ja kaitsepoliitika üle, ning Lissaboni lepingu jõustumine tugevdas seda rolli; on seoses sellega seisukohal, et Lääne-Euroopa Liidu (WEU) Assambleel, mis sündis tänu lepingule (muudetud Brüsseli leping), millele ei ole kirjutanud alla kõik Euroopa Liidu riigid, ei ole ei poliitilisi vahendeid ega seaduslikku õigust teostada parlamentaarset järelevalvet ÜJKP üle;

92.   innustab seoses sellega Euroopa Parlamenti ja riikide parlamente Lissaboni lepinguga antud võimalusi silmas pidades kasutama täiel määral ära nimetatud lepingu esimest protokolli, et tugevdada omavahelist koostööd ÜVJP ja ÜJKP valdkonnas, arendades pädevate komisjonide vahel julgeoleku- ja kaitseküsimustes tihedamaid ja struktureeritumaid töösuhteid; rõhutab, et Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vaheline tugevdatud koostöö asendab volitusi, mis WEU Assamblee on endale põhjendamatult võtnud; rõhutab samuti vajadust kohandada oma struktuure, et tagada ÜJKP parem järelevalve; nõuab tungivalt nõukogult ning asepresidendilt ja kõrgelt esindajalt, et nad leiaksid võimalusi Euroopa Parlamendi ja tema pädeva komisoni kaasamiseks tsiviilkriiside ohjamise kontseptsioonide ja operatsioonikavade väljatöötamise algetappidel;

93.   palub, et nõukogu teavitaks parlamenti eelnevalt kavandatavatest missioonidest ja operatsioonidest ning nende kulgemisest; teeb ettepaneku, et nõukogu teavitaks Euroopa Parlamenti läbipaistvuse huvides korrapäraselt mehhanismi ATHENA ja käivitusfondi kasutamisest, nagu on juba tavaks ÜVJP vahendite kasutamise puhul tsiviilmissioonides; on arvamusel, et eelarve selguse huvides tuleks ELi eelarves esmalt ära tuua kõik mittesõjalised kulud ning järgmise sammuna pärast aluslepingu vajalikku muudatust tuleks ELi eelarves ära näidata ka sõjalised kulud;

94.   palub, et vaadataks läbi 2002. aastal Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahel sõlmitud institutsioonidevaheline kokkulepe Euroopa Parlamendi juurdepääsu kohta nõukogu tundliku sisuga teabele julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonnas, et vastutavatel parlamendiliikmetel, sealhulgas julgeoleku ja kaitse allkomisjoni ning inimõiguste allkomisjoni esimehel oleks vajalik teave, et täit informatsiooni omades kasutada oma õigusi;

o
o   o

95.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele, NATO Parlamentaarsele Assambleele ning ÜRO ja NATO peasekretärile.

(1) ELT C 33 E, 9.2.2006, lk 580. (2) ELT C 314 E, 21.12.2006, lk 334. (3) ELT C 285 E, 26.11.2009, lk 23. (4) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0075. (5) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0076. (6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2009)0099. (7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2009)0057. (8) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0333.