Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2010/2021(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A7-0110/2010

Esitatud tekstid :

A7-0110/2010

Arutelud :

PV 19/04/2010 - 16
CRE 19/04/2010 - 16

Hääletused :

PV 05/05/2010 - 13.37
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2010)0127

Vastuvõetud tekstid
PDF 138kWORD 50k
Kolmapäev, 5. mai 2010 - Brüssel
Õigusaktide delegeerimise volitused
P7_TA(2010)0127A7-0110/2010

Euroopa Parlamendi 5. mai 2010. aasta resolutsioon õigusaktide delegeerimise volituste kohta (2010/2021(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 290;

–   võttes arvesse oma 23. septembri 2008. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile õigusaktide kohandamise kohta komiteemenetlust käsitleva uue otsusega(1);

–   võttes arvesse oma 7. mai 2009. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi uue rolli ja uute kohustuste kohta Lissaboni lepingu rakendamisel(2);

–   võttes arvesse oma 24. novembri 2009. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kohandatakse teatavaid asutamislepingu artiklis 251 sätestatud menetluse kohaseid õigusakte vastavalt nõukogu otsusele 1999/468/EÜ seoses kontrolliga regulatiivmenetlusega – Kohandamine kontrolliga regulatiivmenetlusega – Viies osa(3);

–   võttes arvesse komisjoni 9. detsembri 2009. aasta teatist Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 290 rakendamise kohta (KOM(2009)0673);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi presidendi 29. jaanuari 2010. aasta kirja komisjoni presidendile Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 290 ja 291 kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–   võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ja majandus- ja rahanduskomisjoni ning keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni arvamusi (A7-0110/2010),

A.   arvestades, et Lissaboni leping tugevdab seadusandlikku võimu ning juurutab liidu õiguskorda normihierarhia, tugevdades sellega liidu demokraatlikku olemust ja muutes selle õiguskorra ratsionaalsemaks; arvestades, et Lissaboni lepinguga võetakse kasutusele uus seadusandliku akti mõiste ja et sellel on kaugeleulatuvad tagajärjed;

B.   arvestades, et üks seadusandliku võimu element on Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 290 sätestatud võimalus, mille kohaselt seadusandja võib seadusandliku aktiga (edaspidi „põhiõigusakt”) delegeerida osa oma volitusi komisjonile;

C.   arvestades, et delegeerimine on delikaatne toiming, millega komisjonile tehakse ülesandeks teostada seadusandjale endale omast võimu; arvestades, et delegeerimise küsimuse käsitlemist peab seetõttu alati alustama seadusandja vabadusest;

D.   arvestades, et delegeerida võib vaid õigust täiendada või muuta seadusandliku akti teatavaid osi, mida seadusandja ei pea olemuslikult tähtsaks; arvestades, et komisjoni poolt vastu võetud delegeeritud õigusaktid on üldkohaldatavad mitte-seadusandlikud aktid; arvestades, et põhiõigusaktis määratakse selgesõnaliselt kindlaks delegeerimise eesmärgid, sisu, ulatus ja kestus ning delegeerimise tingimused;

E.   arvestades, et delegeeritud õigusaktid mõjutavad oluliselt mitmeid valdkondi; arvestades, et seetõttu on ülimalt tähtis, et eelkõige delegeeritud õigusakte koostatakse ja nende üle otsustatakse täiesti läbipaistvalt, mis võimaldab kaasseadusandjatel tulemuslikult ja demokraatlikult kontrollida Euroopa Komisjonile delegeeritud volituse täitmist, sealhulgas vajaduse korral avaliku arutelu kaudu Euroopa Parlamendis;

F.   arvestades, et parlament peaks toimima õigusaktide delegeerimise volituste kõigi aspektide osas nõukoguga võrdväärsel alusel;

G.   arvestades, et nn Lamfalussy menetlus rajas teed praegusele delegeerimismehhanismile, mille puhul kehtib seadusandja täielik kontroll; arvestades, et Lissaboni lepingule lisatud liikmesriikide valitsuste esindajate 23. juuli 2007. aasta konverentsi 39. deklaratsioonis tunnustati finantsteenuste valdkonna erilisust; arvestades, et delegeeritud õigusakte puudutav uus kord ei saa kuidagi õõnestada parlamendi seniseid õigusi kõnealuses valdkonnas, eriti selles, mis puudutab teabe ja dokumentide varajast edastamist;

H.   arvestades, et delegeerimist võib käsitada õigusloome parandamise abinõuna, mille eesmärk on tagada, et õigusloome jääks ühtaegu lihtsaks, olles kergesti täiendatav ja ajakohastatav ilma korduvalt õigusloomemenetlust kasutamata, jättes samas lõpliku pädevuse ja vastutuse seadusandjale;

I.   arvestades, et erinevalt lähenemisest Euroopa Liidu toimimise lepingu rakendusmeetmeid käsitlevas artiklis 291 ei sisalda sama lepingu artikkel 290 õiguslikku alust horisontaalse õigusakti vastuvõtmiseks, milles sätestatakse volituste delegeerimise suhtes kohaldatavad eeskirjad ja üldpõhimõtted; arvestades, et seetõttu tuleb need tingimused sätestada igas põhiõigusaktis eraldi;

J.   arvestades, et komisjon annab oma tegevusest aru Euroopa Parlamendile; arvestades, et 18. jaanuaril 2010 põhiseaduskomisjonis toimunud kuulamisel lubas institutsioonidevaheliste suhete ja haldusküsimuste volinik teha parlamendiga väga tihedat koostööd, et tagada parlamendi rahulolu sellega, kuidas komisjon talle delegeeritud volitusi kasutab,

Põhiõigusaktiga määratletavad küsimused

1.   on seisukohal, et igas põhiõigusaktis tuleb selgelt ja hoolikalt määrata kindlaks Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 290 sätestatud volituste delegeerimise eesmärgid, sisu, ulatus ja kestus;

2.   rõhutab, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 290 jätab seadusandjale vabaduse otsustada, millist kontrollimehhanismi või mehhanisme kehtestada; on seisukohal, et artikli 290 lõikes 2 esitatud kaks näidet vastuväidete ja delegeerimise tagasivõtmise kohta on puhtillustratiivsed ning et mõeldavad on ka muud viisid kontrolli teostamiseks volituste delegeerimise üle, näiteks võivad Euroopa Parlament ja nõukogu iga delegeeritud õigusakti selgesõnaliselt heaks kiita või juba jõustunud delegeeritud õigusakte kehtetuks tunnistada;

3.   arvab siiski, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 290 lõikes 2 esitatud kaht näidet, vastuväiteid ja delegeerimise tagasivõtmist võib pidada kõige tavapärasemateks võimalusteks komisjonile delegeeritud volituste kasutamist kontrollida ning need tuleks lisada igasse põhiõigusakti;

4.   on seisukohal, et seadusandja kehtestatud kontrollimehhanismide puhul tuleb järgida liidu õiguse teatavaid üldpõhimõtteid ja et eelkõige peavad need:

   olema lihtsad ja kergesti mõistetavad;
   kaitsma õiguskindlust;
   võimaldama komisjonil delegeeritud volitusi tulemuslikult kasutada;
   võimaldama seadusandjale nõuetekohast järelevalvet delegeeritud volituste kasutamise üle;

5.   on seisukohal, et Euroopa Parlamendi vastuväidete esitamise õiguse kasutamine sõltub paratamatult tema parlamentaarsest rollist ja töökohtadest; arvab, et ei saa tagada ühe kindla tähtaja kohaldamist vastuväidete esitamiseks kõigi õigusaktide puhul, et see tähtaeg tuleks küsimuse keerukust arvesse võttes määrata igas põhiõigusaktis eraldi iga üksikjuhu jaoks ning see peab olema küllalt pikk, et võimaldada tulemuslikku kontrolli volituste delegeerimise üle, lükkamata põhjendamatult edasi probleemivabade delegeeritud õigusaktide jõustumist;

6.   on seisukohal, et põhiõigusaktis endas sätestatud kiirmenetlust tuleks rakendada vaid väga erakordsete juhtude, näiteks julgeolekuküsimuste, tervishoiu- või humanitaarkriiside korral;

7.   arvab aga, et rõhuval enamikul juhtudel, kui delegeeritud õigusakt on vaja kiiresti vastu võtta, võiks Euroopa Parlament ja nõukogu kasutada paindlikku vastuväidetest varase loobumise menetlust, kui komisjon esitab nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel vastava taotluse;

8.   arvab endiselt, et volitusi saab delegeerida määramata ajaks, võttes arvesse asjaolu, et volituste delegeerimise saab igal ajal tühistada; on aga seisukohal, et tähtajalise delegeerimise korral võiks jääda võimalus tähtaega korrapäraselt pikendada komisjoni selgesõnalise taotluse põhjal; leiab, et delegeerimise tähtaega võib pikendada üksnes juhul, kui ei parlament ega ka nõukogule ei esita sellele kindla tähtaja jooksul vastuväiteid;

9.   on otsustavalt vastu mõttele täiendada põhiõigusakti sätetega, mis panevad seadusandjale täiendavaid kohustusi lisaks Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 290 juba sätestatule;

Praktilised küsimused

10.   on seisukohal, et teatavaid praktilisi küsimusi saaks paremini kooskõlastada institutsioonidevahelises ühiskokkuleppes, mis võib olla koostatud institutsioonidevahelise kokkuleppena, mis hõlmab muu hulgas:

   konsultatsioone delegeeritud õigusaktide koostamisel ja ettevalmistamisel;
   vastastikust teabevahetust, eriti delegeerimise tagasivõtmise korral;
   dokumentide edastamise korraldust;
   parlamendi ja nõukogu vastuväidete esitamise miinimumtähtaegu;
   tähtaegade arvestamist;
   õigusaktide avaldamist Euroopa Liidu Teatajas menetluse eri etappidel;

11.   rõhutab, et delegeeritud õigusaktide koostamisel ja ettevalmistamisel peab komisjon tagama:

   teabe ja vajalike dokumentide, sealhulgas järjestikuste delegeeritud õigusaktide eelnõude ja igasuguse saadud toetuse kohta käiva teabe õigeaegse ja pideva edastamise asjaomastele parlamendikomisjonidele; selleks võiks kasutada komiteemenetluse dokumentide praegust registrit kui täiustatud digitaalse teabesüsteemi näidist;
   andma parlamendile juurdepääsu asjakohastele ettevalmistavatele koosolekutele, arvamuste vahetamistele ja konsultatsioonidele;

12.   on seisukohal, et enne delegeeritud õigusakti tagasivõtmist toimuv teabevahetus peaks olema läbipaistev, viisakas ja väljendama asjaomaste institutsioonide vahelist lojaalset koostööd, tagades seeläbi, et kõiki institutsioone teavitatakse õigusakti tagasivõtmise võimalusest õigel ajal; peab aga liigseks ja segadusttekitavaks põhiõigusaktide puhul eraldi õigusliku kohustuse kehtestamist, millega nõutakse teatavate õigusaktide vastuvõtmise põhjuste teatamist, lisaks Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 296 kehtestatud ja kõigi õigusaktide suhtes kohaldatavale üldnõudele;

13.   teeb ettepaneku fikseerida kõigis tulevastes kokkulepetes vastuväite esitamise miinimumtähtaeg, selgitades, et seda ei tuleks võtta kui jäika raamistikku, vaid kui vajalikku miinimumi, millest lühema tähtaja korral muutuks parlamendi demokraatlik kontroll mõttetuks; arvab, et vastuväite esitamise miinimumtähtaeg peaks olema kaks kuud, mida saab parlamendi või komisjoni taotlusel pikendada veel kahe kuu võrra; rõhutab aga seejuures, et vastuväite esitamise tähtaeg peaks sõltuma delegeeritud õigusakti eripärast;

14.   nõuab, et igasuguse tulevase kokkuleppe korral algaks delegeeritud õigusakti kontrollimise tähtaja kulgemine ajast, kui komisjon on edastanud selle kõik keeleversioonid, ning et seejuures nõuetekohaselt arvestataks parlamendi puhkuste ja valimiste perioode;

15.   rõhutab tulevase kokkulepetega seoses, et delegeeritud õigusaktid, millele saab esitada vastuväiteid, võib Euroopa Liidu Teatajas avaldada ja need saavad seega jõustuda alles pärast vastuväite esitamise tähtaja möödumist, välja arvatud juhtudel, kui varakult loobutakse vastuväidete esitamisest; peab üleliigseks sätestada igas põhiõigusaktis parlamendi ja nõukogu sõnaselge kohustus avaldada komisjonile delegeeritud volituste kasutamise kontrollimise käigus vastu võetud otsused;

Lõppsätted

16.   palub kõigil parlamendikomisjonidel vahetada ja korrapäraselt ajakohastada parimaid tavasid ning luua mehhanism, mis tagaks, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 290 raames oleks parlamendi tegevus võimalikult ühtne; rõhutab, et iga parlamendikomisjon peab korraldama oma tööd nii, et see vastaks selle eripärale ning et selles kasutataks ära komisjoniliikmete kogemusi ja teadmisi;

17.   nõuab, et parlamendi administratsioon looks vahendite ümberjaotamise (eelarve seisukohast neutraalne) abil vajalikke ametikohti, et tagada piisav toetus Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 290 tulenevate ülesannete täitmiseks; nõuab, et delegeeritud volituste kasutamiseks rakendatavat haldusstruktuuri ja inimressurssi hinnataks institutsioonilise lähenemisviisi alusel;

18.   nõuab tungivalt, et komisjon esitaks esmalt õigusakti ettepanekud, mis on vajalikud ELi õigustiku kohandamiseks Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitega 290 ja 291; nimetatud lepingu artikli 290 osas on seisukohal, et selline kohandamine ei tohiks piirduda üksnes varem kontrolliga regulatiivmenetluse raames käsitletud meetmetega, vaid peaks hõlmama kõiki asjakohaseid üldkohaldatavaid meetmeid sõltumata sellest, millised otsustus- või komiteemenetlused kehtisid nende puhul enne Lissaboni lepingu jõustumist;

19.   nõuab, et esmajärjekorras tuleb kohandada ELi õigustikku poliitikavaldkondades, kus enne Lissaboni lepingu jõustumist ei rakendatud kaasotsustamismenetlust; nõuab siinkohal üksikjuhtumipõhist kontrolli selle tagamiseks, et kõiki sobivaid üldkohaldatavaid meetmeid, mida seni võeti vastu nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsuse 1999/468/EÜ (millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused)(4) artiklite 4 ja 5 raames, on võimalik määratleda delegeeritud õigusaktidena;

20.   on seisukohal, et seadusandja volituste säilitamiseks tuleb nii eespool mainitud kohandamise kui ettepanekute käsitlemise käigus seadusandliku tavamenetluse kohaselt erilist tähelepanu pöörata Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 290 ja 291 suhtelisele kasutamisele ning praktilistele tagajärgedele, mis on seotud tuginemisega ühele või teisele artiklile; nõuab tungivalt, et kaasseadusandjatel oleks õigus otsustada, kas varem kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt lahendatud küsimusi käsitleda Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 290 raames või seadusandlikus tavamenetluses;

o
o   o

21.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 8 E, 14.1.2010, lk 22.
(2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0373.
(3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2009)0083.
(4) EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika