Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 39;

–   võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Abi parem suunamine ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondade põllumajandustootjatele” (KOM(2009)0161);

–   võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 17. detsembri 2009. aasta arvamust komisjoni teatise kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–   võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit ja regionaalarengukomisjoni arvamust (A7-0056/2010),

A.   arvestades, et üle poole (54%) Euroopa Liidu põllumajandusmaast on liigitatud vähem soodsateks piirkondadeks;

B.   arvestades, et kõik liikmesriigid on kindlaks määranud vähem soodsaid piirkondi, kuid igas riigis on neid piirkondi erineval määral;

C.   arvestades, et umbes 16% põllumajandusmaast moodustavad mägipiirkonnad (sh 62. laiuskraadist põhja poole jäävad, mägipiirkondadega võrdsustatud arktilised piirkonnad) ja et üle 35% põllumajandusmaast on liigitatud nn tavalisteks vähem soodsateks piirkondadeks;

D.   arvestades, et liikmesriigid on tavaliste vähem soodsate piirkondade määramisel kasutanud palju erinevaid kriteeriume, mis võib Euroopa Kontrollikoja(1) arvates põhjustada ebavõrdset kohtlemist;

E.   arvestades, et ainult väike osa neis piirkondades tegutsevatest ettevõtetest saab LFA-toetust ning et toetuse suurus on liikmesriigiti väga erinev(2);

F.   arvestades, et mägipiirkondade ja eriliste ebasoodsate tingimustega piirkondade jaoks, mis on määratletud nõukogu 20. septembri 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1698/2005 (Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta) artikli 50 lõikes 2 (märgipiirkonnad) ja artikli 50 lõike 3 punktis b, on olemas selged ja vastuvaidlematud kriteeriumid, mis tähendab seda, et sellist piirkondade liigitust ei saanud Euroopa Kontrollikoda arvustada ning ka komisjoni teatis seda ei puuduta;

G.   arvestades, et äärepoolseimate piirkondade eriline olukord nõuab erikorra rakendamist;

H.   arvestades, et vähem soodsate piirkondade toetamine on ühise põllumajanduspoliitika nn teise samba ehk maaelu arengu poliitika oluline osa ja et sellega seoses ei tohi arutelul keskenduda ei regionaalpoliitilistele eesmärkidele ega EAFRD vahendite ümberjaotamisele;

I.   arvestades, et vähem soodsate piirkondade toetamist käsitlevate õigusaktide muutmisega ja määruse (EÜ) nr 1698/2005 vastuvõtmisega kaotati tavaliste vähem soodsate piirkondade kategooria ja abikõlblikud piirkonnad määratleti kui piirkonnad, mis on „mõjutatud ebasoodsate looduslike tingimuste poolt”;

J.   arvestades, et enne 2005. aasta reformi mõne liikmesriigi poolt kasutatud sotsiaalmajanduslikke kriteeriume ei ole pärast reformi enam lubatud ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondade piiritlemise põhikriteeriumina kasutada, kuid neid kriteeriume on endiselt võimalik kasutada määruse (EÜ) nr 1698/2005 artikli 50 lõike 3 punkti b alusel toetatavate eriliste ebasoodsate tingimustega piirkondade määratlemisel;

K.   arvestades, et liikmesriikidel on riiklike ja piirkondlike maaelu arengu programmide väljatöötamisel palju võimalusi esitada tasakaalustatud ja konkreetsete piirkondade tingimustele vastav meetmete kava, ning et liikmesriigid on kohustatud pakkuma programmides sobivaid lahendusi vähem soodsate piirkondade jaoks;

L.   arvestades, et kavandatud kaheksa biofüüsikalist kriteeriumi võivad osutuda ebapiisavaks ja kavandatud läviväärtuse (66% pindalast) abil ei pruugi alati saada tegelikku ebasoodsat tingimust kindlaks teha viisil, mis arvestaks ELi põllumajanduspiirkondade suure mitmekesisusega; arvestades, et tegeliku ebasoodsa tingimuse kindlakstegemisel konkreetses piirkonnas on asjakohasteks teguriteks ka kasvatatavad põllukultuurid, mullaliikide kombinatsioon, mullaniiskus ja kliima,

1.   rõhutab, kui oluline on kõnealustes piirkondades LFA-toetus hädavajaliku vahendina selliste kvaliteetsete avalike hüvede tagamisel nagu maakasutuse ja kultuurmaastiku säilitamine; rõhutab, et just vähem soodsad piirkonnad on sageli väga vääruslikud kultuurmaastikena, bioloogilise mitmekesisuse säilitamise ning keskkonna kasu, maapiirkondade tööhõive ja elujõu seisukohast;

2.   tunnistab, et vähem soodsate piirkondade ainulaadse seisundi tõttu on neil oluline roll keskkonna kasu tagamisel ja maastiku säilitamisel, ning rõhutab, et kõnealuse meetme raames makstav toetus peaks aitama neid eesmärke täita;

3.   rõhutab, et EÜ asutamislepingu artikkel 158 ühtekuuluvuspoliitika kohta pöörab Lissaboni lepinguga muudetud kujul erilist tähelepanu ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondadele; nõuab tungivalt, et komisjon kavandaks üldstrateegia, mis kõrvaldaks liikmesriikidevahelise ebavõrdsuse nende piirkondade käsitlemisel ja soodustaks integreeritud strateegiat, milles võetakse arvesse riikide ja piirkondade eripära;

4.   rõhutab, et ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondade toetamise eesmärk on eelkõige tagada jätkusuutlikult üleüldine toimiv ja multifunktsionaalne põllumajandus ja säilitada selle abil maapiirkonnad elujõuliste majandus- ja elupiirkondadena;

5.   rõhutab, et vähem soodsate piirkondade majandamine ei ole vajalik mitte ainult kvaliteetsete toiduainete tootmise, vaid ka majanduse arengu, elukvaliteedi parandamise ning demograafilise ja sotsiaalse stabiilsuse seisukohalt kõnealustes piirkondades;

6.   kutsub sellega seoses komisjoni üles võtma ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondade uue liigituse puhul arvesse ka sotsiaalseid tagajärgi;

7.   juhib tähelepanu sellele, et vähem soodsatele piirkondadele mõeldud LFA-toetuse saamisel ei tohi vastupidiselt põllumajanduslikule keskkonnatoetusele seada täiendavaks eritingimuseks maakasutuse meetodit, mis väljuks vastavusnõuete raamidest; tuletab meelde, et LFA-süsteem peab põhimõtteliselt pakkuma hüvitist põllumajandustootjatele, kes on ka maa kasutajad ning kes puutuvad kokku oluliste ebasoodsate looduslike tingimustega, mida turg sellisena ei hüvita;

8.   rõhutab siiski, et LFA-toetus peab olema seotud aktiivse maaharimisega, st toiduainete tootmise või toiduainete tootmisega vahetult seotud tegevusega;

9.   on seisukohal, et komisjoni kavandatud kaheksa biofüüsikalist kriteeriumi võivad teataval määral põhimõtteliselt sobida ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondade piiritlemiseks; rõhutab siiski, et nimetatud kriteeriume ei saa rakendada kõigil juhtudel ebasoodsate looduslike tingimustega alade objektiivseks piiritlemiseks;

10.   tunnistab siiski, et ranged ja puhtalt biofüüsikalised kriteeriumid ei pruugi sobida kõigile Euroopa piirkondadele ning võivad tingimustele vastavate alade määratlemisel viia soovimatute tagajärgedeni; soovitab seetõttu vaadata täiesti objektiivsetel alustel uuesti läbi sotsiaal-majanduslikud kriteeriumid, näiteks kaugus turgudest, teenuste puudumine ja rahvaarvu vähenemine;

11.   nõuab tungivalt, et komisjon arvestaks kõigi seisukohtadega ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondade määratlemise kohta, mida väljendati liikmesriikide, piirkondlike ja kohalike asutuste ning põllumajandusorganisatsioonidega toimunud konsultatsioonide käigus;

12.   eelkõige käsitleks geograafiline kriteerium „eraldatus” selliseid ebasoodsaid looduslikke tingimusi, mis tulenevad turu kaugusest, äärepoolsest asukohast ja piiratud juurdepääsust teenustele;

13.   peab vajalikuks kriteeriumi „mulla niiskusesisalduse tasakaal” määratlus läbi vaadata, nii et see võtaks arvesse Euroopa Liidu eri riikide erinevaid põllumajanduse kliimatingimusi;

14.   märja, harimiseks kõlbmatu pinnasega seotud piirangutega arvestamiseks võimaldaks kriteeriumi „veesiduvus päevades” kasutuselevõtt võtta arvesse pinnasetüüpide ja kliima vahelist mõju (näiteks merelisest kliimast tulenevate raskuste asjakohaseks kajastamiseks);

15.   palub seetõttu komisjonil teha uuringuid ja analüüse lähtuvalt võimalike lisakriteeriumide lisamisest uude LFA-süsteemi, et kohandada veelgi oma ettepanekud tegelike raskustega, millega põllumajandustootjad kokku puutuvad, ning luua stabiilne kriteeriumide kogum, mis sobib kasutamiseks pika aja jooksul;

16.   rõhutab siiski, et nende kriteeriumide praktiliseks kasutamiseks ja realistlike läviväärtuste määramiseks on hädavajalik, et liikmesriikidel ja piirkondadel oleks olemas piisava geograafilise täpsusega biofüüsikalised andmed; toetab seetõttu komisjoni, kes on alustanud kavandatud kriteeriumide katsetamist praktikas; nõuab, et liikmesriikide esitatavaid üksikasjalikke kaarte kasutataks vajaduse korral ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondade kindlaksmääramise kriteeriumide piirväärtuste ja kavandatud 66%-lise läviväärtuse kohandamiseks riiklikul või piirkondlikul tasandil tegelikele looduslikele oludele;

17.   rõhutab eelkõige, et mitmete mõjutegurite vahelise vastasmõju praktiliseks käsitlemiseks võib osutuda vajalikuks vastuvõetud kriteeriumide kumulatiivne kasutamine; seega oleks võimalik liigitada niisugused vähem soodsad piirkonnad, kus esineb kaks või enam väikese kuni keskmise tähtsusega ebasoodsat looduslikku tingimust, vähem soodsaks piirkonnaks ka siis, kui üksikute kriteeriumide alusel seda ei tehtaks;

18.   rõhutab, et valitud põhiterritoriaalüksuse, komisjoni kavandatud kriteeriumide ja läviväärtuste kohta saab lõpliku seisukoha võtta alles siis, kui liikmesriikide koostatud üksikasjalikud kaardid on olemas; rõhutab, et sellise simulatsiooni tulemuste puudumisel tuleks väljapakutud 66%-list läviväärtust ja kriteeriume määratlevaid läviväärtusi vaadelda arvestatava ettevaatusega ning neid saab objektiivselt ja asjakohaselt kohandada alles siis, kui riiklikud kaardid on kättesaadavad; kutsub seetõttu komisjoni üles kaardistamise tulemusi kohe kontrollima ning koostama selle alusel võimalikult kiiresti üksikasjaliku teatise Euroopa Parlamendile ja nõukogule ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondade piiritlemise kohta;

19.   rõhutab, et tavaliste vähem soodsate piirkondade lõpliku kaardi koostamisel tuleks arvesse võtta ka objektiivseid riiklikke kriteeriume, et piirkondade määratlusi oleks võimalik kohandada konkreetsetes riikides esinevatele eritingimustele; leiab, et kõnealune kohandamine peab toimuma läbipaistvalt;

20.   on seisukohal, et ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondade toetamise kriteeriumid tuleb teatud ulatuses vabatahtlikkuse alusel riigi tasandil täpselt kindlaks määrata, et oleks võimalik asjakohaselt arvesse võtta vastavaid geograafilisi eritingimusi, kus ebasoodsad looduslikud tingimused on kompenseeritud inimese sekkumise abil; rõhutab siiski, et kui pinnase kvaliteeti on parandatud, tuleb arvesse võtta jooksvate seonduvate hoolduskulude koormust, näiteks kuivendamise ja niisutamise korral; teeb ettepaneku kasutada selleks ka ettevõttemajanduse andmeid (nt ettevõtete tulu ja maa viljakus); rõhutab siiski, et kriteeriumide täpse kindlaksmääramise üle peavad otsustama liikmesriigid, sest paljud liikmesriigid on juba välja töötanud asjakohase ja sobiva eristamissüsteemi, mis tuleks säilitada;

21.   on seisukohal, et uute kriteeriumitega võidakse mõned praegu abikõlblikud ebasoodsate looduslike tingimustega piirkonnad välja jätta; juhib tähelepanu asjaolule, et määratleda tuleks asjakohane üleminekuperiood, et asjaomastel piirkondadel oleks võimalik uue olukorraga kohaneda;

22.   rõhutab, et piirkondi, mis on põlluharimistehnika abil pinnase looduslikest ebasoodsatest tingimustest jagu saanud, ei tohiks lõplikult välja jätta, eriti kui nende põllumajandustegevuse sissetulek on endiselt madal või neil on väga vähe tootmisalternatiive, ning kutsub komisjoni üles tagama nendele piirkondadele sujuva ülemineku;

23.   nõuab, et ebasoodsate looduslike tingimuste korvamiseks ette nähtud tehniliste meetodite puhul ei võetaks arvesse mitte ainult lühiajalist kasu, vaid hinnataks ka nende meetodite jätkusuutlikkust;

24.   rõhutab liikmesriikide vastutust ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondade objektiivse määramise ning maaelu arendamiseks mõeldud tasakaalustatud programmide väljatöötamise eest; rõhutab, et kõnealuses protsessis on vaja partnerlust piirkondlike ja kohalike asutustega; rõhutab üksiti, et Euroopa Komisjon peab riiklikul või piirkondlikul tasandil tehtud otsused teatavaks tegema ja heaks kiitma;

25.   rõhutab, et ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondi käsitlev reform moodustab olulise osa Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika tulevasest arengust;

26.   kutsub komisjoni üles koostama ühe aasta jooksul eraldi õigusakti ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondade põllumajanduse kohta;

27.   nõuab, et LFA-süsteem vaadataks läbi kooskõlas aruteludega ühise põllumajanduspoliitika reformi üle tervikuna, et tagada põllumajandustootjate uute toetussüsteemide väljatöötamisel sidusus, eriti seoses uue ühtse otsemaksete kavaga;

28.   on teadlik asjaolust, kui oluline võib olla tavaliste vähem soodsate piirkondade uuesti määratlemine ühise põllumajanduspoliitika toetuste tulevase kavandamise jaoks, mistõttu kutsub komisjoni üles võtma arvesse kõiki avalikul arutelul nii liikmesriikide kui ka piirkondlike ja kohalike asutuste ja asjaomaste põllumajandusühistute avaldatud seisukohti;

29.   nõuab maaelu arengu Euroopa eelarve kaitset ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid kasutaksid täielikult ära LFA-abikava kui ühe kõige tõhusama ja olulisema maaelu arengu kava kaasrahastamise võimalusi;

30.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele.

(1) Euroopa Kontrollikoda, eriaruanne nr 4/2003, ELT C 151, 27.6.2003. (2) Nt Hispaanias 16 eurot ha kohta ja Maltal 250 eurot ha kohta.