Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele, mis käsitleb ELi Läänemere piirkonna strateegiat (KOM(2009)0248), ning strateegiaga kaasnevat soovituslikku tegevuskava;

–  võttes arvesse nõukogus 26. oktoobril 2009 vastu võetud järeldusi Euroopa Liidu Läänemere piirkonna strateegia kohta;

–  võttes arvesse oma 8. juuli 2008. aasta resolutsiooni Läänemerre kavandatud Venemaad ja Saksamaad ühendava gaasijuhtme keskkonnamõju kohta(1);

–  võttes arvesse oma 16. novembri 2006. aasta resolutsiooni Põhjamõõtme Läänemere piirkonna strateegia kohta(2);

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust komisjoni teatise kohta, mis käsitleb ELi Läänemere piirkonna strateegiat (ECO/261), ja arvamust teemal „Makropiirkondlik koostöö – Läänemere strateegia laiendamine Euroopa teistele makropiirkondadele” (ECO/251);

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 21. ja 22. aprilli 2009. aasta arvamust teemal „Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste roll uues Läänemere strateegias”;

–  võttes arvesse Regioonide Komitee omaalgatuslikku arvamust pealkirjaga „Regioonide Komitee valge raamat mitmetasandilise valitsemise kohta” (CdR 89/2009 (lõplik));

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ja väliskomisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ning transpordi- ja turismikomisjoni arvamusi (A7-0202/2010),

A.  arvestades, et pärast Euroopa Liidu laienemist 2004. aastal on Läänemerest saanud liidu sisemeri, mis on samal ajal nii riike ühendav tegur kui ka konkreetne ülesanne, ning et selle piirkonna riigid on suurel määral üksteisest sõltuvad ning nende ees on samalaadsed probleemid;

B.  arvestades, et Läänemere piirkonna strateegia on katseprojekt tulevaste makropiirkondadega seotud strateegiate jaoks, ning et selle strateegia edukuse korral võib seda kasutada mudelina tulevaste strateegiate rakendamiseks;

C.  arvestades, et mõte luua funktsionaalsed piirkonnad, millel on ühised arengueesmärgid või -probleemid, võib aidata suurendada Euroopa Liidu regionaalpoliitika tulemuslikkust;

D.  arvestades, et regionaalpoliitika tõhususe suurendamiseks, eelkõige pidades silmas selle 2013. aasta järgset reformi, tuleb toetada ja edendada ühtse lähenemisviisi põhimõtet ning arendada makropiirkondadega seotud strateegiaid, mida saab kohaldada kogu Euroopa Liidus, aga arvestades, et nende rakendamine ei tohi tuua kaasa ühtekuuluvuspoliitika taasnatsionaliseerimist;

E.  arvestades, et Läänemeri on Euroopa Liidu kõige reostatum meri ning selle keskkonnaseisund ei tohiks halveneda ulatuslike infrastruktuuriprojektide elluviimise pärast Läänemeres ja selle ümbruses (kaasa arvatud ELi mittekuuluvates riikides),

1.  väljendab heameelt selle üle, et komisjon on vastu võtnud Läänemere strateegia ja nõukogu toetab seda, mida Euroopa Parlament on alates 2006. aastast soovinud;

2.  avaldab eelkõige heameelt asjaolu üle, et see strateegia on sidusrühmade ulatusliku konsulteerimise tulemus liikmesriikides, mitte ainult riigi-, piirkondlike ja kohalike asutuste tasandil, aga ka akadeemilistes ja ettevõtlusringkondades ning vabaühenduste seas; on veendunud, et konsultatsiooniprotsess ja partnerite kaasamine kohe alguses selle strateegiaga seotud töö raames on tähtis tegur selle edu tagamisel; tunneb sellega seoses heameelt sellise kodanikuühiskonna foorumi nagu Läänemere tegevuskava tippkohtumine loomise üle Läänemere piirkonnas ning nõuab sellega sarnaseid algatusi, et tuua kokku tulevaste makropiirkondade avaliku ja erasektori osalejad, et võimaldada neil osaleda makropiirkondlike strateegiate väljatöötamises;

3.  soovitab selles kontekstis suurendada kohaliku kogukonna kaasatust, luues laiaulatuslikumad ja täpsemad suhtlus- ja konsultatsioonivahendid, sealhulgas kohalikus meedias (kohalikud TV-jaamad, raadiojaamad ning prinditud ja võrguväljaanded); kutsub komisjoni üles looma Läänemere strateegiale pühendatud eriotstarbelist veebiportaali, mis toimiks Läänemere piirkonna kesk- ja kohalike omavalitsuste, vabaühenduste ning muude osaliste poolt praegu ja tulevikus täideviidud projektide kogemuse vahetuse foorumina;

4.  tunneb heameelt ELi 2020. aasta strateegia üle, mis on kooskõlas Läänemere strateegias sätestatud eesmärkidega, ning märgib, et ELi 2020. aasta strateegia võib toimida Läänemere strateegia rakendamise ja tugevdamise tõhusa raamistikuna;

5.  on veendunud, et integreeritud lähenemisviisil põhineva uue koostööraamistiku loomine strateegia osana sillutab teed ratsionaalsemaks ja tõhusamaks selliste vahendite kasutamiseks, mille eesmärk on rahastada keskkonnakaitset ja arengut Läänemere piirkonnas nii ühenduse fondidest ja riikide eelarvetest kui ka eri finantsasutuste poolt;

6.  juhib tähelepanu asjaolule, et Läänemere piirkonnas on suured majandusalased ja innovatsioonilised erinevused ning et on vaja suurendada kõigi alade, sealhulgas arenenumate alade potentsiaali, sest viimased suudavad kõige ebasoodsamate tingimustega alasid järele aidata; rõhutab vajadust toetada arengu- ja innovatsioonipotentsiaaliga uusi alasid ning kasutada Läänemere strateegia ja muude tulevaste makropiirkondlike strateegiate lisandväärtuse kasutamisega pakutavat võimalust uuel tasemel sünergia saavutamiseks, mis võib praegusi erinevusi vähendada, et luua ühise õitsenguga väga konkurentsivõimeline ala, mis on elanikkonna vananemise ja uute globaliseerumismustrite oludes vältimatult vajalik;

7.  rõhutab, et siseturu tugevdamisega seotud Euroopa Liidu varasemate õigusaktide, näiteks teenuste direktiivi kohene ja järjepidev rakendamine on vajalik, et tõsta Läänemere piirkonna atraktiivsust majanduspiirkonnana;

8.  kutsub liikmesriike ja nende piirkondi üles kasutama struktuurifonde, mis on kavandatud ajavahemikuks 2007–2013, et toetada strateegia rakendamist võimalikult suures ulatuses, eelkõige aidata töövõimaluste loomisel ja majanduskasvu soodustamisel majanduskriisist enim mõjutatud aladel, ning soovitab samal ajal teha vajaduse korral muudatusi praeguse programmitöö perioodi rakenduskavades; rõhutab, et piirkondade iseloomulikud omadused võivad kaasa aidata struktuurifondide efektiivsemale kasutamisele ja lisandväärtuse loomisele piirkondlikul tasandil;

9.  võtab teadmiseks ülemaailmse finants- ja majanduskriisi tugeva mõju kõigile piirkonna riikidele ja eriti Balti riikidele; palub kõiki sidusrühmi, et nad kriisi tõttu ei vähendaks oma ELi Läänemere strateegia osas võetud kohustusi;

10.  on veendunud, et kõik meetmed, mis on võetud vastu mis tahes territoriaalse mõõtmega valdkondliku poliitika raames, eelkõige ühise põllumajanduspoliitika, kalanduspoliitika, transpordipoliitika, tööstuspoliitika, teadusuuringute poliitika ja kooskõlastatud infrastruktuuripoliitika raames, ning kättesaadavate vahendite ühendamine, mis põhineb ühiselt kokku lepitud eesmärkidel vastavas piirkonnas, on äärmiselt oluline eeltingimus, et see strateegia oleks edukas ning et tulevaste makropiirkondlike strateegiate puhul oleks võimalik saavutada kõrgeid eesmärke; kutsub seoses sellega tungivalt üles vaatama läbi poliitikapõhimõtted, arvestades neid uusi ülesandeid, töötama välja asjakohased organisatsioonistruktuurid ELi institutsioonide tasandil ning määrama kindlaks selle, milline peaks olema nende suhe olemasolevate riiklike ja kohalike struktuuridega;

11.  usub, et strateegia territoriaalne mõõde aitab kujundada selgepiirilist arusaama territoriaalsest ühtekuuluvusest, mis Lissaboni lepingus asetatakse võrdväärsele kohale majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvusega, ja eelnevat arvestades soovitab komisjonil alustada aktiivset dialoogi 2013. aasta järgse ELi makro-piirkondade poliitikate rolli ja mõjude kohta;

12.  ergutab välja töötama tulevase struktuurifondide üldmääruse erisätteid, mis lähtuvad territoriaalse koostöö eesmärgist, on selged, võtavad arvesse erinevat halduskultuuri ja ei tekita abisaajatele uut halduskoormust, et tugevdada riikide ja piirkondade vahelist koostööd ning edasiste tegevusstrateegiate väljatöötamist, mis võivad tugevdada piirkonna ligitõmbavust Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil ning võivad hiljem luua Euroopa piiriülese koostöö mudeli;

13.  rõhutab, et Läänemere piirkonna strateegiat tuleb vaadelda protsessina, mille tegevus- ja koostööpõhimõtted muutuvad pidevalt, mis muudavad vajalikuks strateegia uuendamise, ning et põhieesmärk on töötada välja optimaalsed mehhanismid, mida saab kohaldada tulevaste makropiirkondlike strateegiate suhtes; rõhutab sellega seoses edukate algatuste ja nende tulemuste kogumise, kokkuvõtmise ning toetamise tähtsust; toetab komisjoni kava koostada parimate tavade andmebaas, et kasutada neid tavasid tulevaste makropiirkondlike strateegiate väljatöötamiseks;

14.  leiab, et makropiirkondlike strateegiate raames arendatav territoriaalne koostöö võib aidata oluliselt tugevdada lõimumisprotsessi tänu kodanikuühiskonna suuremale osalemisele otsustusprotsessis ning konkreetsete meetmete rakendamisele; rõhutab seoses sellega, et makropiirkondlikes strateegiates tuleks võtta arvesse eelkõige sotsiaalset, kultuurilist ja turismi mõõdet, ning peab tähtsaks makropiirkondlike strateegiate edendamist, et tugevdada kohalikku kodanikuühiskonna osalemist ja subsidiaarsust, asutades Euroopa territoriaalse koostöö rühmitusi;

15.  rõhutab, kui oluline on jätkuvalt toetada kultuuri, hariduse, teadusuuringute ja innovatsiooni arengut, ning julgustab liikmesriike tegema iseäranis viimases valdkonnas rohkem koostööd; tunnistab, et koostöö hariduse valdkonnas võib olla vägagi kasulik, aga vastav pädevus peaks edaspidi jääma liikmesriikidele; soovitab tugevdada strateegilist lähenemist ja makropiirkondade pikaajalist planeerimist;

16.  rõhutab, võttes arvesse subsidiaarsuse põhimõtet ja väga suuri koostöövõimalusi kohalikul ja piirkondlikul tasandil, et on äärmiselt oluline luua tõhus koostööraamistik eri tasanditel, edendades selleks sektoripõhiseid partnerlusi, mis hõlmavad pädevate poliitiliste otsuste tegijate regulaarsete kohtumisi, mis tugevdab eri partnerite vahelist jagatud vastutust ning kaitseb liikmesriikide ja piirkondade organisatsioonilist suveräänsust; nõuab sellega seoses kohalikul ja piirkondlikul tasandi olevate piiriülese koostöö mehhanismide parandamist, arendamist ja tugevdamist;

17.  rõhutab asjaolu, et uut makropiirkondlikku koostööraamistikku iseloomustab tugev ülalt-alla lähenemine, mille arendamisel on liikmesriikidel otsustav roll ja see loob koostöömudeli raames uue juhtimistasandi; uue koostöömudeli raames tuleb tagada, et ääremaade loomulikud puudused muudetakse eelisteks ja võimalusteks ning nende piirkondade arengut stimuleeritakse;

18.  on seisukohal, et makropiirkondadel on potentsiaal ühendada optimaalsed lahendused oma piirkonnas esilekerkivatele probleemidele võimalusega kasutada iga piirkonna spetsiifilisi võimalusi ja ressursse tulemuslikult ja tõhusalt;

19.  kutsub Euroopa Komisjoni üles analüüsima Läänemere strateegia rakendamisega seotud esialgseid tulemusi ja kogemusi, mis aitab kindlaks määrata võimalikke allikaid ja meetodeid makropiirkondlike strateegiate rahastamiseks, ning kasutada strateegiate katseprojekti näitena järgmiste makropiirkondlike strateegiate jaoks, et tõestada nende funktsionaalsust; rõhutab samal ajal siiski, et makropiirkondade arendamine on iseloomult täiendav meede, mille eesmärk ei ole asendada kohalikele ja piirkondlikele programmidele antavaid ELI rahalisi vahendeid, mis on prioriteetseks sekkumismeetmeks;

20.  märgib, et Läänemere strateegia rakendamine on siiani olnud väga aeglane; on seisukohal, et ELi 2010. aasta eelarves eraldatud assigneeringuid võib kasutada rakendamise parandamiseks; avaldab seetõttu kahetsust, et neid assigneeringuid ei ole veel välja makstud, ja tuletab komisjonile meelde, et on oluline, et see raha eraldataks niipea kui võimalik Läänemere strateegiaga kooskõlas olevate eesmärkide täitmiseks;

21.  juhib tähelepanu asjaolule, et tulevaste makropiirkondlike strateegiate head toimimist silmas pidades on Euroopa Komisjonil vaja lahendada omavahendite küsimus, et ta saaks koostada makropiirkondlikud strateegiad asjaomaste piirkondade territoriaalsest omapärast lähtuvalt, andes osalevatele liikmesriikidele värskeid ideid Euroopale huvi pakkuvate küsimuste kohta ja toetades neid strateegia koostamisel; kutsub Euroopa Komisjoni üles jälgima koordinaatori rollis nende strateegiate rakendamist, vaatama läbi uued prioriteedid ja eraldama vahendeid vastavalt erivajadustele ja oskusteabe alastele nõudmistele, vältides samal ajal töö dubleerimist;

22.  kutsub Euroopa Komisjoni üles, arvestades vajadust koostada Läänemere strateegia rakendamise vahehinnang, töötama hoolikalt välja kindlad vahendid ja kriteeriumid projektide hindamiseks võrdlemist võimaldavate näitajate põhjal;

23.  kutsub komisjoni, liikmesriike ja oma liikmeid üles määrama kindlaks, milline peaks olema makropiirkondadega seotud poliitikavaldkondade olemus ja kuidas oleks võimalik neid võrdselt kohelda (kas eraldi programmidena või ühtekuuluvuspoliitika osana), kes vastutab nende strateegiate rakendamise eest, millist meetodit tuleks selleks kasutada ning millistest fondidest tuleks eraldada nende rahastamiseks vajalikke vahendeid, ilma et see tooks kaasa ELi rahastamise mittevajaliku dubleerimise ja killustamise, eriti ELi 2020. aasta strateegia, ELi eelarve läbivaatamise ja tulevase ühtekuuluvuspoliitika kontekstis;

24.  rõhutab, et makropiirkondade Euroopa lisandväärtus seisneb riigi- ja piirkonnaülese koostöö tugevdamises, mispärast Euroopa territoriaalse koostöö programmid piiriülese, riikidevahelise ja piirkondadevahelise koostöötegevuse jaoks on makropiirkondade eesmärkide rakendamisel olulise tähtsusega; teeb ettepaneku, et Läänemere piirkonna strateegiat tuleks käsitleda mitmel ELi poliitikal põhineva Euroopa Liidu strateegiana, millel peaks olema kindlaks määratud ajakava ja eesmärgid; kuna strateegia on horisontaalne, tuleks seda käsitleda makropiirkondliku strateegiana ja selle kooskõlastamine peaks toimuma regionaalpoliitika raames;

25.  usub, et ulatuslike strateegiate, näiteks makropiirkondlike strateegiate arendamine peaks panustama kohaliku ja piirkondliku tasandi rolli parandamisse ELi poliitika üldisemal rakendamisel;

Välistegevus

26.  nõuab, et Läänemere strateegia ja tulevaste makropiirkondlike strateegiate raames parandataks Euroopa Liidu ja ELi mittekuuluvate riikide suhteid, eelkõige suure keskkonnamõjuga ulatuslike projektide rakendamise puhul; nõuab lisaks, et EL ja ELi mittekuuluvad riigid teeksid koostööd julgeoleku tugevdamiseks piirkonnas ning võitluseks piiriülese kuritegevuse vastu;

27.  juhib tähelepanu vajadusele püüelda energiavõrkude väljaehitamisel parema koostöö poole, eelkõige Venemaa ja Valgevene vahel Balti riikide suhtes, ning kasutada selleks intensiivsemalt ELi ja Venemaa energeetikadialoogi, mis samal ajal avab ka võimalusi siduda Venemaa Läänemere strateegiasse; ootab, et kõik Läänemere- äärsed osalised ühineksid rahvusvaheliste kokkulepetega, nagu Espoo konventsioon ja Helsingi konventsioon, järgiksid Helsingi komisjoni (HELCOM) suuniseid ja teeksid selles raamistikus koostööd;

28.  palub komisjonil tagada tõhus koostöö ja kooskõlastamine HELCOMi ning Läänemere piirkonna liikmesriikidega, et kindlustada HELCOMi 2007. aasta Läänemere tegevuskava rakendamise ning ülalnimetatud ELi strateegia ja tegevuskava puhul ülesannete ja vastutuse selge piiritlemine ning tagada sellega piirkonnale tõhus üldstrateegia;

29.  märgib eriti ära ELi liikmesriikidest ümbritsetud Kaliningradi oblasti seisundi; rõhutab vajadust stimuleerida sotsiaalset ja majandusarengut selles piirkonnas, mis võiks olla ELi ja Venemaa vaheliste suhete tihendamise „värav” või „katsepiirkond”, mille toimimisse kaasataks VVOd, kultuuri- ja haridusasutused ning kohalikud ja piirkondlikud asutused;

30.  arvab, et Venemaaga sõlmitavas uues partnerlus- ja koostöölepingus tuleks võtta arvesse Läänemere piirkonna koostööd; tervitab komisjoni ja piirkonnas asuvate liikmesriikide püüdeid teha Venemaaga koostööd arvukates valdkondades, näiteks transpordiühendused, turism, piirülesed terviseohud, keskkonnakaitse ja kliimamuutusega kohanemine, keskkond, tolli- ja piirkontroll ning eelkõige energeetikaküsimused; usub, et selleks loovad hea raamistiku ELi ja Venemaa ühisruumid ning kutsub Venemaad üles kandma sellises koostöös võrdväärset osa;

31.  rõhutab vajadust vähendada piirkonna sõltuvust Venemaa energiast; tervitab komisjoni avaldust, milles käsitletakse vajadust suurendada piirkonna liikmesriikide võrkude vastastikust sidumist ja mitmekesistada energiavarustust; sellega seoses nõuab suuremat toetust veeldatud maagaasi terminalide rajamisele;

32.  usub, et tulemusliku keskkonnakaitse ja bioloogilise mitmekesisuse kaitse saavutamiseks tuleks sõlmida lepingud strateegia huvipiirkonnas asuvatel funktsionaalsetel aladel asuvate kolmandate riikidega, et nad jagaksid asjaomastes Euroopa Liidu õigusaktides sisalduvatega samu väärtusi, õigusi ja kohustusi;

33.  on seisukohal, et Läänemere piirkonna koostöö peaks olema prioriteet ja see peaks toimuma kõrgeimal riigi-ja valitsusjuhtide poliitilisel tasandil, kuna see on otsustavalt tähtis Läänemere riikide koostöö edendamiseks ja poliitiliste eesmärkide saavutamiseks; ootab, et selleks korraldatakse Läänemere piirkonna riigi-ja valitsusjuhtide korrapäraseid kohtumisi;

Keskkonna- ja energiaküsimused

34.  rõhutab vajadust hinnata (praegu ehitatavate ja tulevaste) energiainfrastruktuuri projektide keskkonnamõju, võttes eelkõige arvesse rahvusvahelisi konventsioone; kutsub komisjoni üles töötama välja sobiv tehnilistele õnnetustele ja mistahes muudele võimalikele katastroofidele reageerimise kava, nähes samuti ette, kuidas neile sündmustele majanduslikust vaatepunktist reageeritakse; rõhutab, et sama lähenemisviisi tuleb rakendada mistahes samalaadse projekti korral tulevikus, nii et ei satuks ohtu tulevastes makropiirkondlikes strateegiates osalevad Läänemere-äärsed riigid, keskkond ja meretranspordi tingimused; on seisukohal, et säästva arengu ja keskkonnaohutu kasvu huvides on tähtis saavutada nii tugev keskkonnakaitse kõikides makropiirkondades kui ka keskkonnakaitse, reisimisvõimaluste ja muude aspektide arvesse võtmine;

35.  rõhutab vajadust luua Läänemere keskkonna järelevalvekeskus, õnnetuste ja raske piiriülese reostuse varajase hoiatuse süsteem ning selliste situatsioonide ühistöörühm;

36.  juhib tähelepanu Läänemere piirkonna strateegilisele tähtsusele niisuguste energia infrastruktuuride ühisprojektide väljatöötamisel, mis aitavad mitmekesistada energia tootmist ja tarneid, pöörates erilist tähelepanu taastuvenergia kasutamise projektidele, nagu tuulepargid (maismaal või merel asuvad), geotermiline energia või biogaasitehased, mis kasutavad selles piirkonnas olemas olevat biomassi;

37.  juhib tähelepanu Läänemeremaade Nõukogu ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu põhjamõõtme raames tehtud positiivsele koostööle energia ja kliima valdkonnas;

38.  rõhutab, et arvestades kavandatavat tuumaenergia ulatuslikumat kasutuselevõttu Läänemere piirkonnas, peavad ELi riigid järgima kõige rangemaid ohutus- ja keskkonnastandardeid ning Euroopa Komisjon peab jälgima ja kontrollima, kas naaberriikides, eriti neis, mis kavatsevad ehitada tuumajaamu ELi välispiiride lähedale, järgitakse sama lähenemisviisi ja rahvusvahelisi konventsioone;

39.  rõhutab, et ELil ja Läänemere-äärsetel liikmesriikidel tuleb viivitamata tegeleda piirkonda mõjutavate tõsiste keskkonnaprobleemidega, millest peamised on eutrofeerumine, merepõhja ladestunud ohtlike ainete mõju ning oht veeorganismide bioloogilisele mitmekesisusele, eelkõige seoses ohustatud kalapopulatsioonidega; tuletab meelde, et Läänemere piirkond on maailmas üks saastatumaid;

40.  rõhutab vajadust kehtestada kõikide liikmesriikide jaoks ühine meetod saaste allikate kaardistamiseks ja koostada nende järkjärgulise kõrvaldamise kava;

41.  väljendab heameelt keskkonnasäästlikkuse kui keskse põhimõtte lisamise üle ELi Läänemere piirkonna strateegiasse ja selle juurde kuuluvasse tegevuskavasse;

42.  on seisukohal, et üks suuremaid takistusi Läänemere strateegia eesmärkide saavutamisel on järjepidevuse puudumine teiste ELi poliitikavaldkondadega, näiteks ühise põllumajanduspoliitikaga, mis süvendab eutrofeerumist, ja ühise kalanduspoliitikaga, mis ei ole keskkonnasäästlik; on seisukohal, et ühise põllumajanduspoliitika ja ühise kalanduspoliitika reformid tuleb koostada nii, et nad aitaksid kaasa keskkonnasäästliku Läänemere piirkonna loomise eesmärgile;

Transpordi- ja turismiküsimused

43.  rõhutab, et esmatähtis on luua tõhus ja keskkonnasõbralik transpordi- ja sidevõrk merel, maismaal ja sisemaal (mille puhul annab merevõrgustik tähtsa rolli kaubatranspordile), mis suudab õigeaegselt ette näha ja reageerida praegustele ja tulevastele ülesannetele, võttes arvesse Natura 2000 dokumendi ajakohastatud versiooni sätteid ning pöörates erilist tähelepanu Läänemere piirkonna ja Euroopa muude piirkondade vahelistele ühendustele Lääne- ja Aadria mere vahelise koridori ning Kesk-Euroopa transpordikoridori kaudu;

44.  on seisukohal, et paremini toimiv ja kõiki transpordiliike hõlmav transpordiühendus aitab oluliselt kaasa tugevama, ühtsema majanduse arengule Läänemere piirkonnas;

45.  rõhutab erilist olukorda Baltimaades, mis suuremalt jaolt ei ole ühendatud Euroopa transpordivõrguga; on seisukohal, et see strateegia peaks muu hulgas aitama kõrvaldada tehniliste süsteemide erinevusest ja haldustõketest tulenevaid puudusi, mille hulka kuuluvad näiteks ebapiisav infrastruktuur, halb juurdepääs ja vähene koostalitlusvõime eri riikide transpordivõrkude vahel, et rajada Läänemere piirkonnas ulatuslik mitmeliigiline transpordisüsteem;

46.  rõhutab, et oluline on integreerida Läänemere piirkonda tihedamalt TEN-T prioriteetsetesse suundadesse, eelkõige mis puudutab meremagistraale (TEN-T 21), Berliinist Läänemere rannikuni ulatuva raudteetelje pikendamist ja parandamist (TEN-T 1) kombinatsioonis Rostocki ja Taani vahelise mereühendusega ning kiiremaid edusamme Rail Baltica telje rajamisel ja kasutuselevõtul (TEN-T 27); rõhutab samuti vajadust rajada ühendused Läänemere piirkonna ja Euroopa muude piirkondade vahel Lääne- ja Aadria mere vahelise koridori kaudu;

47.  rõhutab vajadust suurendada Läänemere piirkonna transpordivõimsusi ida suunal, eelkõige eesmärgiga edendada transpordi koostalitusvõimet, eeskätt raudteel, ning kiirendada kauba transiidivedu Euroopa Liidu piiril;

48.  on veendunud, et erilist tähelepanu tuleks pöörata transpordiühendusele sadamate ja sisemaa vahel, sealhulgas siseveeteede kaudu, tagamaks, et kõik piirkonna osad saaksid kasu merekaubaveo kasvust;

49.  rõhutab seetõttu, et vaja on tõhusat piiriülest kooskõlastamist ja koostööd raudtee-ettevõtete, meresadamate, sisesadamate, sisemaaterminalide ja logistikaparkide vahel, et arendada säästvamat mitmeliigilist transpordisüsteemi;

50.  rõhutab lähimereveo tähtsust Läänemerel ja selle panust tõhusasse, keskkonnasäästlikku transpordivõrku; juhib tähelepanu sellele, et lähimereveo ühenduste konkurentsivõimet tuleb edendada, tagamaks mere tõhusat kasutust; peab seetõttu vajalikuks, et komisjon esitaks Euroopa Parlamendile võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt 2010. aasta lõpuks mõjuhinnangu MARPOLi konventsiooni läbivaadatud VI lisa kohta, kus on alates 2015. aastast ette nähtud laevakütuse väävlisisalduse 0,1% piirmäär väävliheite seirepiirkondades Põhja- ja Läänemeres;

51.  tunneb heameelt, et komisjoni tegevuskavva on kaasatud eesmärk muuta Läänemeri puhta meretranspordi näidispiirkonnaks ja viia ta meretranspordi ohutuselt ning turvalisuselt maailmas juhtkohale; on seisukohal, et need eesmärgid on piirkonna turismivõimaluste säilitamiseks ja tugevdamiseks väga olulised;

52.  tunnistab, et kõnealuse eesmärgi toetuseks on vaja erimeetmeid, sealhulgas merelootside või tõendatud kogemustega meremeeste kasutamist kõige keerukamates väinades ja sadamates ning usaldusväärsete rahastamisskeemide loomist teadusuuringuteks ja arendustegevuseks laevade säästliku käitamise kohta;

53.  on teadlik Läänemere piirkonna erilisest geograafilisest asukohast, mis võimaldab aktiivsemalt luua suhteid ELi riikidega ja naabruses asuvate kolmandate riikidega, ning rõhutab ühtlasi, kui tähtis on piirkonna majandusele turismi ja selle laiendamisvõimalused; tunneb heameelt teisel Läänemere turismifoorumil vastuvõetud deklaratsiooni üle, milles pööratakse tähelepanu ühisele reklaamile, jõupingutustele uute rahvusvaheliste turgude leidmiseks ja infrastruktuuri arendamisele;

54.  rõhutab ainulaadset säästva turismi võimalust, mis on seotud Läänemere piirkonna hansalinnade suure atraktiivsusega; toetab lisaks piiriülese jalgrattaturismi soodustamist, mis tuleks kasuks nii keskkonnale kui ka väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele;

55.  on seisukohal, et teemad nagu veespordi-, tervisespordi- ja sanatooriumiturism, kultuuripärand ja maastikud pakuvad suuri võimalusi piirkonna arendamiseks turismisihtkohana; rõhutab seetõttu vajadust kaitsta rannikualasid, maastikke ja kultuuripärandit, kuna need on Läänemere piirkonna säästva majanduse tagamise üheks sambaks tulevikus;

56.  on seisukohal, et transpordiühenduste parandamine ja kitsaskohtade kõrvaldamine on samavõrd tähtis, ning märgib, et piiriületuspunktides ELi idapiiril Venemaa Föderatsiooniga on piiriületusraskusi, mis põhjustavad pikki veoautode järjekordi ja ohustavad keskkonda, sotsiaalset rahulolu, liiklusohutust ja autojuhtide turvalisust ning mida oleks võimalik selle strateegia abil lahendada, et tagada sujuv kaubavedu läbi Läänemere piirkonna;

o
o   o

57.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele ning Venemaa Föderatsiooni, Valgevene ja Norra valitsustele.

(1) ELT C 294 E, 3.12.2009, lk 3. (2) ELT C 314 E, 21.12.2006, lk 330.