Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2009/2238(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A7-0207/2010

Esitatud tekstid :

A7-0207/2010

Arutelud :

PV 08/07/2010 - 5
CRE 08/07/2010 - 5

Hääletused :

PV 08/07/2010 - 6.9
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2010)0287

Vastuvõetud tekstid
PDF 155kWORD 71k
Neljapäev, 8. juuli 2010 - Strasbourg
Kalandus- ja vesiviljelustoodete importimise kord ELi ühise kalanduspoliitika tulevast reformi silmas pidades
P7_TA(2010)0287A7-0207/2010

Euroopa Parlamendi 8. juuli 2010. aasta resolutsioon kalandus- ja vesiviljelustoodete ELi importimise korra kohta ühise kalanduspoliitika reformi silmas pidades (2009/2238(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 1982. aasta 10. detsembri mereõiguse konventsiooni;

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsiooni piirialade kalavarude ja siirdekalade kaitset ja majandamist käsitlevate sätete rakenduskokkulepet (New Yorgi kokkulepe), mis allkirjastati 4. augustil 1995. aastal;

–  võttes arvesse FAO vastutustundliku kalapüügi juhendit, mis võeti vastu 31. oktoobril 1995. aastal;

–  võttes arvesse 26. augustist 4. septembrini 2002 Johannesburgis toimunud ülemaailmsel säästva arengu tippkohtumisel tehtud avaldust;

–  võttes arvesse nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 2371/2002 ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta(1);

–  võttes arvesse nõukogu 17. detsembri 1999. aasta määrust (EÜ) nr 104/2000 kalandus- ja akvakultuuritooteturu ühise korralduse kohta(2);

–  võttes arvesse oma 12. detsembri 2007. aasta resolutsiooni kalandus- ja akvakultuuritoodete sektori turu ühise korralduse kohta(3);

–  võttes arvesse nõukogu 29. septembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 1005/2008, millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks(4);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 66/2010 ELi ökomärgise kohta(5);

–  võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut „Ühise kalanduspoliitika reform” (KOM(2009)0163);

–  võttes arvesse oma 25. veebruari 2010. aasta resolutsiooni ühise kalanduspoliitika reformi käsitleva rohelise raamatu kohta(6);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Vesiviljeluse säästva tuleviku rajamine – uus hoog Euroopa vesiviljeluse säästva arengu strateegiale” (KOM(2009)0162);

–  võttes arvesse 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni Euroopa vesiviljeluse säästva arengu strateegia hoogustamise kohta(7);

–  võttes arvesse 15. aprilli 1994. aasta Marrakechi lepingut, millega loodi Maailma Kaubandusorganisatsioon;

–  võttes arvesse Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) ministrite deklaratsiooni, mis võeti vastu Dohas 14. novembril 2001. aastal;

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Globaalne Euroopa: konkurentsivõime maailmas” (KOM(2006)0567);

–  võttes arvesse oma 7. mai 2009. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi uue rolli ja uute kohustuste kohta Lissaboni lepingu rakendamisel(8);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamust (A7-0207/2010),

A.  arvestades kalandus- ja vesiviljelussektori strateegilist tähtsust elanikkonna varustamise ning eri liikmesriikide ja kogu Euroopa Liidu tasakaalustatud toitumise seisukohast ning nende sektorite olulist panust rannikuäärsete kogukondade sotsiaal-majanduslikku heaolusse, kohalikku arengusse, tööhõivesse ning kultuuritraditsioonide säilitamisse;

B.  arvestades, et kala on loodusressurss, mis nõuetekohase majandamise korral taastub ning annab toitu ja tööd inimestele ELis ja kogu maailmas, ning et seda ressurssi tuleb säilitada, et vältida kalavarude vähenemist ja sellest tulenevaid raskusi rannikualade elanikkonnale ELis ja mujal; arvestades, et sellega seoses tuleb tugevdada kalavarude tulemuslikku majandamist, arvestades rahvusvahelise kaubanduse mõõdet ja selle mõju maailma kalavarudele;

C.  arvestades ühise kalanduspoliitika põhjalikku reformi, mille Euroopa Komisjon algatas 22. aprillil 2009. aastal rohelise raamatu vastuvõtmisega, et vaadata läbi suurem osa kõnealusest poliitikast;

D.  arvestades ka Euroopa vesiviljeluse säästva arengu uut strateegiat, mille Euroopa Komisjon avaldas oma 8. aprilli 2009. aasta teatises (KOM (2009)0162);

E.  arvestades 2002. aastal Johannesburgis toimunud maailma säästva arengu tippkohtumisel kalanduse majandamiseks seatud konkreetseid eesmärke, sealhulgas eesmärki viia kalavarude kasutamine aastaks 2015 maksimaalse jätkusuutliku saagikuse vastavale tasemele;

F.  arvestades, et ELi kalandus- ja vesiviljelustoodete tootmismaht on viimase kümne aasta jooksul langenud ligikaudu 30%;

G.  arvestades, et selline langus tuleneb ühelt poolt kalavarude vähenemisest ELi vetes ja teiselt poolt põhjendatult võetud meetmetest, mille eesmärk on piirata püüki ja tagada kalavarude säästev majandamine ühise kalanduspoliitika raames nii ELi vetes kui ka mujal, kus kalandusalastest partnerluslepingutest lähtuvalt ELi kalapüüki teostatakse;

H.  arvestades, et ELi püügimaht moodustab vähem kui 6% maailma püügimahust;

I.  arvestades, et kuigi ühise kalanduspoliitika reformi käsitlevas rohelises raamatus esitatava pikaajalise perspektiivi kohaselt võib püügi vähenemise tendents pöörduda, võib see lühemas ja keskmises perspektiivis siiski süveneda varude taastumiseks kavandatavate radikaalsete meetmete tõttu (nt laevastike püügivõimsuse vähendamine, rangemad majandamise meetmed ja tõhusam kontrollimine);

J.  arvestades ühtlasi, et vaatamata kõnealuses valdkonnas kindlaks määratud uuele strateegiale, on mitmepoolne surve ühenduse vesiviljeluse arendamisele selline, et on ebatõenäoline, et see areng võiks lühikese ajaga ja keskpikas perspektiivis oluliselt korvata tootmise langustendentsi kalandussektoris;

K.  arvestades, et seetõttu on väga oluline julgustada tootmise suurendamist Euroopa Liidus, eelkõige ELi uutes liikmesriikides, kus vesiviljeluse potentsiaal on kindlalt olemas;

L.  arvestades, et kalandus- ja vesiviljelustoodete nõudlus Euroopa Liidus seevastu üldiselt kasvab ja et kasv on eriti märkimisväärne Kesk- ja Ida-Euroopa uute liikmesriikide turgudel, ning arvestades, et erinevad tegurid viitavad tarbimise kasvu jätkumisele järgmise 20 aasta jooksul;

M.  arvestades, et Euroopa Liidu turg on praegu maailma suurim kalandus- ja vesiviljelustoodete turg (2007. aastal oli turu maht 12 miljonit tonni ja väärtus 55 miljardit eurot), edestades Jaapani ja USA turge, ning et EL sõltub olulisel määral kolmandate riikide impordist, mis katab üle 60% nõudlusest, ja et sõltuvus impordist suureneb tõenäoliselt veelgi;

N.  arvestades, et praeguseks on selge, et kalandus- ja vesiviljelustoodete ELi importimise ja impordi tingimuste teema on ELi kalandus- ja vesiviljeluspoliitika analüüsimisel äärmiselt oluline ning et käimasolevaid reforme arvestades tuleb nendele küsimustele pöörata erilist tähelepanu;

O.  arvestades, et käsitleda tuleb kõnealuse valdkonna kõiki aspekte: kaubanduslikke, sotsiaalseid ning keskkonna-, tervishoiu- ja kvaliteedialaseid;

P.  arvestades, et valimatu kalapüük ja saagi rohke vette tagasi laskmine mõnes püügipiirkonnas, kust eksporditakse kala ELi turule, tähendab seda, et märkimisväärne kogus inimtoiduks sobilikku kala jääb kasutamata;

Q.  arvestades, et läbi tuleb mõelda eelkõige kalandus- ja vesiviljelustoodete turu ühine korraldus, sest seda sektorit käsitlevad õigusaktid on paljuski aegunud ja need tuleb esimesel võimalusel läbi vaadata;

R.  arvestades, et see kaalutlemine nõuab ka kriitilist pilku ühisele kaubanduspoliitikale, nagu kohaldatakse selles konkreetses sektoris, ja selle raames tehtud otsuste sidususele koos vajadusega säilitada elujõuline ja vastutustundlik Euroopa kalandussektor;

S.  arvestades, et kuigi kalandus- ja vesiviljelustoodete suhtes kohaldatakse ühise tollitariifistiku alusel tollikaitset teoreetiliselt veidi suuremal määral kui keskmiselt mittepõllumajanduslike toodete puhul, vähendavad seda kaitset tegelikult oluliselt erisugused ühepoolselt või lepingupõhiselt kohaldatavad erandid ja määrade alandamine, mistõttu kohaldatakse standardset enamsoodustusrežiimi tollimaksumäära tegelikult impordi kogumahust ligikaudu 5% suhtes;

T.  arvestades, et poliitika, mis avab ELi turu kalandus- ja vesiviljelustoodete importimisele, ilmselt jätkub, pidades silmas nii mitmepoolseid WTO läbirääkimisi ja eelkõige mittepõllumajandustoodete turulepääsu käsitlevaid Doha vooru läbirääkimisi kui ka suurt hulka soodustusi käsitlevaid läbirääkimisi, mida praegu peetakse eri kaubanduspartneritega Aasias, Ladina-Ameerikas, Põhja-Ameerikas ja Vahemere piirkonnas ning mitmesuguste AKV riikide rühmadega;

U.  arvestades, et mittepõllumajandustoodete turulepääsu käsitlevate Doha vooru läbirääkimiste lõpuleviimine nn Šveitsi skeemi kohaselt, nagu praegu on kavandatud (koefitsiendiga 8), langetaks ELis kalandus- ja vesiviljelustoodete suhtes kohaldatava maksimaalse tollimäära 26 protsendilt ligikaudu 6 protsendile ja keskmise tollimäära 12 protsendilt ligikaudu 5 protsendile;

V.  arvestades, et lisaks seni kehtivate tollimaksumäärade kaitsetoime peaaegu täielikule kõrvaldamisele kahjustaks selline otsus tõsiselt ka arengumaadele seni tehtud ja praegu läbiräägitavaid soodustusi ja muudaks need täiesti kasutuks, ning arvestades, et see nõrgestaks ka ühise turukorralduse mehhanismide aluspõhimõtteid, mis võimaldavad reguleerida ELi turule pääsemist vastavalt Euroopa kalandus- ja vesiviljelustoodete töötlejate vajadustele (tollimaksumäärade kohaldamise peatamine ja tariifikvoodid);

W.  arvestades, et ELi arengupoliitika eesmärkide (vaesuse kaotamine, säästva kohaliku püügi arendamine) ja kaubanduspoliitika vahelise sidususe nõue osutab sellele, et arenguriike tuleks julgustada eksportima suurema lisandväärtusega kalandustooteid, eeldusel, et kala on saadud hästi korraldatud ja säästva püügi teel ning vastab vajalikele sanitaartingimustele;

X.  arvestades ka seda, et viimastel aastatel on ELi esindajad kaubandusläbirääkimistel nõustunud tegema kergemini erandeid sooduspäritolureeglitest, mida tavapäraselt kohaldatakse kalandus- ja vesiviljelustoodete suhtes, sealhulgas töötlemata tooted (laeva riikkondsuse kindlaksmääramise kriteeriumid) ja töödeldud tooted (võimalus jätkata sooduskohtlemist vaatamata pärituolustaatuseta tooraine kasutamisele);

Y.  märgib, et FAO uuring on näidanud, et isegi kui kalatoodete rahvusvaheline kaubandus võib tuua kaasa arenguriikide suurema toiduga kindlustatuse, on see toonud kaasa ka suurema kalapüügi ekspordituru varustamiseks ning see võib suurendada varude ammendumist; osutab vajadusele tagada varude ammendumise vältimiseks kalavarude õige majandamine ja kontroll;

Z.  arvestades, et Euroopa kalandus- ja vesiviljelusettevõtjate (kalurid ja vesiviljelejad) ning töötleva tööstuse, turustajate, importijate ja tarbijate huvid on osaliselt lahknevad ning et Euroopa tasandi poliitika abil peaks püüdma neid tõhusalt ja tasakaalustatult ühitada;

AA.  arvestades vajadust tagada ühenduse tootjaid (kalurid ja vesiviljelusettevõtjad) rahuldavad realiseerimisvõimalused piisavalt tasuvate hindadega, võttes arvesse kulusid, piiranguid ja tootjate tegevusega seotud raskesti hinnatavaid tegureid;

AB.  arvestades vajadust tagada ühenduse töötlejatele piisavas koguses ja stabiilse hinnaga ühtse kvaliteediga tooraine kättesaadavus aasta ringi;

AC.  arvestades vajadust rahuldada ühenduse tarbijate nõudlust konkurentsivõimelise hinnaga kvaliteetsete toodete järele ja võtta arvesse nende kasvavat huvi saada teavet nende toodete omaduste, päritolu ning püüdmis-või tootmistingimuste kohta;

AD.  arvestades, et impordi mõju ELi turule on erinev, olenevalt asjaomastest liikidest, toodete töötlemise määrast ja kasutatavatest turustuskanalitest,

AE.  arvestades näiteks, et esmamüügil on impordi konkurentsist tulenev hindade langus tööstuses kasutatavate kalaliikide puhul (töötlevale tööstusele mõeldud liigid) tuntavam kui mittetööstuslike liikide puhul;

Üldised märkused

1.  avaldab kahetsust asjaolu pärast, et ühise kalanduspoliitika reformi käsitlevas rohelises raamatus on impordi küsimustele pühendatud vaid mõni rida, mis näitab, et impordi teema asjakohase käsitlemise olulisust reformi tõsiseltvõetavuse ja edu seisukohalt alahinnatakse;

2.  märgib, et ELi viimase 20 aasta kaubanduspoliitika tulemusena on imporditud kalandus- ja vesiviljelustoodete juurdepääs ühenduse turule juba väga suurel määral liberaliseeritud;

3.  märgib, et ELi kalandus- ja vesiviljelustoodete tootmismaht on töötleva tööstuse vajaduste ja tarbijate suureneva nõudluse rahuldamiseks selgelt ebapiisav ja nii on see ka edaspidi; tunnistab seetõttu, vajadust edendada kvaliteedil ja säästlikkusel, mitte kogustel põhinevat vastutustundlikku tarbimist, vajadust tugevdada varude taastumise soodustamiseks kalavarude majandamist, ning asjaolu, et import on jätkuvalt ELi turu varustamiseks oluline;

4.  tunnistab, et jätkusuutlikul alusel inimtoiduks või tööstuse otstarbel püütavate koguste jaoks on kehtestatud ülemmäär, mis tähendab, et ELi turu kalaga varustamine ei või lõpmatuseni kasvada;

5.  rõhutab siiski vältimatut vajadust tagada ELis keskkonda säästva ja majanduslikult elujõulise kalandus- ja vesiviljelussektori ning sealhulgas väikesemahulise kalapüügi säilitamine, tegevuse ühtlane jagunemine rannikualadel ja kogu sektori lõikes töökohti loovate ning ohutuid ja kvaliteetseid toidukaupu pakkuvate asjaomaste piirkondade kultuurilise identiteedi säilitamine, mis tähendab, et kalurid saavad oma toodete eest õiglast tasu; rõhutab samuti, et kalandussektori töötajate töötingimused peavad olema mõistlikud ja vastavuses ILO tööohutuse ja -tervishoiu konventsioonidega;

6.  märgib, et praegune lihtne kalandus- ja vesiviljelustoodete ühenduse turule eksportimine võib teatud olukorras avaldada kahjulikku mõju kohalikule majandusele mõnes piirkonnas, eriti äärepoolseimates piirkondades, nende kohalike toodete realiseerimise osas;

Konkreetsed märkused
Kaubandus- ja tollipoliitika

7.  on seisukohal, et EL kui maailma suurim kalandustoodete importija jagab teiste suuremate kala importivate riikidega poliitilist vastutust selle eest, et WTO kaubanduseeskirjad oleksid kooskõlas kalavarude kaitse ja majandamise võimalikult kõrgete ülemaailmsete standarditega; sel eesmärgil kutsub komisjoni üles tagama, et ELi kahe- ja mitmepoolsed kaubanduslepingud tugevdaksid õiglast, läbipaistvat ja jätkusuutlikku kalakaubandust;

8.  on seisukohal, et mõistlik tollikaitse on ja peaks ka edaspidi olema oluline ja õiguspärane vahend, mille abil ametivõimud saavad importi reguleerida; tuletab meelde, et tollikaitse erga omnes moodustab ELi poolt mõnedele riikidele, eriti arenguriikidele tehtud soodustuste kogu väärtuse; selle kaitse kõrvaldamine jätaks soodustusi saavad riigid ilma kõigist eelistest, mis neil praegu olemas on; tuletab lisaks meelde tollikaitset iseloomustavat paindlikkust – EL võib kaitsetollide kohaldamise peatada, kui ühenduse toorainetoodangust ei piisa töötleva tööstuse nõuetekohaseks varustamiseks;

9.  ei poolda seetõttu praeguse kaubanduspoliitika suundumust, mis tooks kaasa kõigi kalandus- ja vesiviljelustoodete sektori kaitsetollide vältimatu kaotamise, mille korral Euroopa tootjatel – kaluritel, vesiviljelustootjatel ja töötlejatel – ei jääks muud üle, kui olukorraga leppida;

10.  on seisukohal, et sarnaselt põllumajandussektoriga on kalanduse ja vesiviljeluse sektorid loodusvarade kaitsest ja säästvast kasutamisest sõltuvad strateegilised ja mitmeotstarbelised sektorid, mille teatavad osad on väga haavatavad ja mille puhul ei saa lähtuda üksnes suhteliste eeliste vabal toimimisel rajanevast vabakaubanduslikust lähenemisviisist;

11.  ei ole rahul sellega, et erinevalt põllumajandustoodete alastest läbirääkimistest, mida juhib põllumajandusvolinik, peetakse kalandus- ja vesiviljelustoodete alaseid läbirääkimisi põllumajandusega seostumatuteks läbirääkimisteks ja need kuuluvad kaubandusvoliniku pädevusse, kuigi tema jaoks on kalandus- ja vesiviljelustoodete teema sageli lihtsalt kohandatav muutuja laiemas teemaderingis;

12.  nõuab, et kalandus- ja vesiviljelustooteid käsitlevate kaubandusläbirääkimiste pidamise volitused antaks kaubandusvolinikult üle merenduse ja kalanduse volinikule;

13.  nõuab, et mitmete uuringute ja konsultatsioonide kaudu arendataks välja selge ja kõikehõlmav nägemus ühenduse kalandus- ja vesiviljelustoodete turust liikide kaupa, prognoositavast nõudluse arengust ja ühenduse toodangust ning realiseerimisvõimalustest, mis kavatsetakse toodangu jaoks säilitada ausa konkurentsi tingimustes;

14.  nõuab lisaks, et komisjon hindaks usaldusväärsemal viisil ja täpsemalt kalandus- ja vesiviljelustoodete ühenduse turule importimise mõju, eriti hinna osas, ning looks süsteemi hindamist hõlbustavate andmete kogumiseks ja vahetamiseks;

15.  nõuab, et kalandus- ja vesiviljelustooteid käsitletaks mittepõllumajandustoodete turulepääsu üle peetavatel WTO Doha vooru läbirääkimistel tundlike toodetena, et kohaldada nn Šveitsi skeemi, mis aitaks vältida ühise tollitariifistiku alusel teatavate toodete suhtes praegu kohaldatavate kaitsetollide järsku vähendamist ning säilitada seega teatavatele partneritele tehtud soodustuste väärtuse ja ühise turukorralduse mehhanismide tõhususe;

16.  tuletab meelde, et vastavalt ministrite 14. novembri 2001. aasta Doha deklaratsiooni lõikele 47 toimub käimasolev läbirääkimiste voor üheainsa kohustuse põhimõttel ning et seni, kuni terve voor pole lõppenud, säilib Euroopa Liidul õigus muuta oma seisukohta teatavates peatükkides;

17.  julgustab ka ELi esindajaid WTO läbirääkimistel jätkama kategoorilist keeldumist Euroopa Liidu osalemisest kalandus- ja vesiviljelustoodete sektori mõnepoolse liberaliseerimise algatustes;

18.  kutsub komisjoni üles tagama, et WTOs praegu arutamisel olev võimalik kokkulepe kalandussektori toetuste osas, eriti turu reguleerimise meetmete valdkonnas, ei viiks selleni, et ELi tootjad kannatavad ebaõiglase konkurentsi tõttu võrreldes kolmandate riikide tarnijatega; on põhimõtteliselt vastu sellise kokkuleppe rakendamisele eraldi ja ennetähtaegselt, mis peab jääma Doha vooru teistest osadest lahutamatuks;

19.  kutsub ELi esindajaid üles kahepoolsetel ja piirkondlikel läbirääkimistel nõudma süstemaatilisemalt tõhusat vastutasu kolmandatele riikidele kalandus- ja vesiviljelustoodete impordi valdkonnas tehtavate kaubanduskontsessioonide eest, kaitstes kindlalt Euroopa Liidu võimalikke aktiivseid huve kõnealuses sektoris;

20.  rõhutab, et Euroopa Liit peab säilitama kontrolli teatavatele partneritele tehtavate kaubandussoodustuste üle, nõudes nn täielikult saadud või toodetud toodete põhimõttel tuginevate rangete päritolureeglite kohaldamist; kutsub üles olema ettevaatlik töötlemata toodete puhul laeva riikkondsuse tavapärasest kindlaksmääramisest erandite tegemisel ja nõuab töödeldud tooteid puudutavate võimalike uute erandite tegemisest keeldumist; on seisukohal, et nn no-drawback-reeglit tuleks kohaldada süstemaatiliselt ja piirata päritolu kumulatsiooni võimalusi;

21.  palub komisjonil tungivalt kvantitatiivselt ja kvalitatiivselt parandada kalandus- ja vesiviljelussektoris teatavatele riikidele tehtavate tariifsete soodustuste mõju analüüsi, eelkõige ettevõtete tasuvuse ja tööhõive seisukohast, ning seda nii ELi kui soodustusi saavate riikide, eriti AKV riikide puhul; palub samuti tungivalt, et need analüüsid annaksid nõuetekohaselt kvantifitseeritud tulemusi ja võtaksid eelkõige arvesse ohustatud kalaliike;

22.  tuletab meelde, et ühenduse tööstusel on kalandus- ja vesiviljelustoodete teatud kategooriate dumpingu, toetamise või importimise massilise ja järsu suurenemise korral võimalus kasutada ELi kaubanduse kaitsemeetmeid;

Sotsiaalsed ning keskkonna-, tervishoiu- ja kvaliteediaspektid

23.  on seisukohal, et kalandus- ja vesiviljelustoodete importi käsitleva ELi poliitika üks peamisi eesmärke peab olema tagada, et importtooted vastavad igas valdkonnas samadele nõuetele nagu ELi tooted; usub, et see eesmärk on kooskõlas peamiste püüdlustega, milleks on kõnealuses sektoris praegu kohaldatavate või reformi käigus kavandatavate meetmete õiglus, järjepidevus ja tõhusus; märgib lisaks, et kui kolmandad riigid täidavad ELi nõudeid, aitab see võrdsustada konkurentsi ELi ja kolmandate riikide tootmissektoris, sest kala tootmisel vastavalt ELi nõuetele tekivad kolmandatel riikidel suuremad kulud;

24.  on mures, et massiline kalandus- ja vesiviljelustoodete import kolmandatest riikidest ühenduse turule võib mõjutada tarbijate ostuharjumusi;

25.  on seisukohal, et ELi ühise kalanduspoliitika raames varude säilitamise ja säästva kalanduse eesmärgil tehtavad suured jõupingutused ei sobi kokku kalandus- ja vesiviljelustoodete importimisega riikidest, kes suurendavad püügikoormust hoolimata kalavarude jätkusuutlikkusest ja kes peavad silmas üksnes vahetut tulu;

26.  rõhutab, et ühenduse kalavarude säilitamise poliitika aitab eelkõige kalavarude taastamis- ja majandamiskavade kaudu kaasa kalandus- ja vesiviljelustoodete impordile kolmandatest riikidest ning paljudel juhtudel asendab import pöördumatult ühenduse enda toodangu; nõuab, et komisjon võtaks seda ohtu kavade väljatöötamisel arvesse;

27.  kardab, et kindla poliitika puudumise tõttu kõnealuses valdkonnas õhutab ELi kalandus- ja vesiviljelustoodete turg, mida iseloomustab väga suures osas vaba juurdepääs ja kiiresti suurenev nõudlus, kõnealuseid riike pidevalt üle püüdma;

28.  tunneb heameelt selle üle, et hiljuti jõustus ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastast võitlust käsitlev eeskiri, millega kehtestati kõigi ELi turule viidavate toodete sertifitseerimise nõue; õhutab kohaldama kõnealust eeskirja rangelt ja tõhusalt, samas tunnistades, et paljud arengumaad vajavad abi selle määruse nõuetekohaseks rakendamiseks ja ebaseadusliku kalapüügiga võitlemiseks; tuletab siiski meelde, et tegu on minimaalse nõudega, millest ei piisa kõnealuste toodete päritolumaade kalanduse säästlikkuse tagamiseks;

29.  on arvamusel, et lisaks ühenduse eeskirjade kohaldamisele ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi suhtes tuleb seda tüüpi kala rangemini kontrollida turustamisprotsessi järgnevates etappides, eelkõige rangemate audititega liikmesriikides ja ettevõtetes, kelle puhul on kahtlus, et nad varustavad ebaseaduslikust kalapüügist saadud toodetega;

30.  palub komisjonil kasutada kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid tagamaks, et peamised kalandus- ja vesiviljelustooteid ELi eksportivad riigid täidaksid Johannesburgis võetud kohustusi ja kohaldaksid ranget kalavarude säilitamise poliitikat; ergutab tegema nende riikidega koostööd kõigis asjaomastes foorumites ja eelkõige piirkondlikes kalavarude majandamise organisatsioonides;

31.  on ühtlasi seisukohal, et Euroopa Liit peab need lubadused jõustama, selleks et tagada, et kõik tooted, mis eksporditakse Euroopa Liitu, on eranditult pärit riikidest, kes on ratifitseerinud põhilised rahvusvahelised mereõiguste alased konventsioonid, eelkõige ÜRO 1982. aasta mereõiguse konventsiooni ning piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude konventsiooni, ning riikidest, kes on vastavate piirkondlike kalandusorganisatsioonide osalisriigid, kui eksport pärineb mõne sellise organisatsiooni reguleerimisalasse kuuluvatest vetest;

32.  rõhutab, et ELi kalurid, vesiviljelusettevõtjad ja töötlejad on teatavate konkureerivate kolmandate riikidega võrreldes märksa ebasoodsamas olukorras, sest neis riikides on tööjõud palju odavam ja sotsiaalsed normid leebemad;

33.  on seisukohal, et sotsiaalse dumpingu probleem, mida esineb ka paljudes teistes majandussektorites, on eriti terav kalanduse ja vesiviljeluse sektoris ja eelkõige töötlemise valdkonnas, kus kasutatakse palju tööjõudu;

34.  palub komisjonil kasutada kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid tagamaks, et peamised kalandus- ja vesiviljelustooteid ELi eksportivad riigid täidaksid vähemalt töötajate põhiõigusi käsitlevat kaheksat ILO konventsiooni;

35.  nõuab, et kõik ELi poolt kalandus- ja vesiviljelustoodete puhul tehtavad kaubandussoodustused seataks kindlalt sõltuvusse rangete sotsiaalsete ja keskkonnanõuete täitmisest; nõuab ka seda, et sõlmitavatesse lepingutesse lisatavad vastavasisulised sätted sisaldaksid usaldusväärseid mehhanisme võetud kohustuste täitmise järelevalveks või soodustuste lihtsaks lõpetamiseks rikkumiste puhul; nõuab, et arenguriikide puhul võetaks kasutusele eriprogrammid tehnilise ja vajaduse korral rahalise abi andmiseks, et aidata asjaomastel riikidel täita keskkonna- ja sotsiaalseid nõudeid;

36.  rõhutab, et on oluline kohaldada imporditud kalandus- ja vesiviljelustoodete, sealhulgas loomasööda ja loomasööda tooraine suhtes rangelt ELi õigusakte, mis käsitlevad tervisekaitsestandardite ja veterinaarkontrolli kõiki aspekte (toidu ohutus, jälgitavus, ennetus), mis on tarbijakaitse jaoks olulised aspektid; nõuab sellega seoses tungivalt, et komisjon parandaks oma kontrolliprogrammi kolmandate riikide suhtes Toidu- ja Veterinaarameti (FVO) missioonide täiustamise teel, suurendades põhiliselt igal missioonil kontrollitud asutuste arvu eesmärgiga saada kolmanda riigi tegelikkusele vastavaid tulemusi;

37.  kutsub üles olema eriti tähelepanelik teatavates kolmandates riikides kohaldatavate nõuete tunnustamisel Euroopa Liidu nõuetega võrdsetena ülalnimetatud õigusaktide kohaldamise eesmärgil ning kalandus- ja vesiviljelustoodete ELi eksportimiseks loa saanud riikide ja asutuste loetelude kinnitamisel; on seisukohal, et tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraat peaks suutma eemaldada üksikud laevad või töötlemisettevõtted kinnitatud loeteludest, kui need ei vasta miinimumnõuetele;

38.  kutsub üles olema äärmiselt valvas teatavates maailma piirkondades kasutatavate uute, eriti intensiivsete, vesiviljelusmeetodite abil saadud toodete suhtes ning uurima kriitiliselt kõnealuste vesiviljelusettevõtete tootlikkuse suurendamiseks kasutatavaid võtteid ja menetlusi ning nende võimalikku mõju tervisele ning nende kohalikku, sotsiaalset ja keskkonnamõju;

39.  nõuab kõigil tasanditel kontrollide ja eelkõige tõhusalt ühtlustatud ja läbipaistva piirikontrolli teostamist sellise põhjalikkuse ja sagedusega, mis oleks proportsioonis kõnealuste toodetega kaasnevate riskidega, mis sõltuvad eelkõige toodete liigist ja päritolust; palub liikmesriikidel eraldada selleks vajalikud rahalised vahendid ja inimressursid;

Turu ühise korralduse reform

40.  tuletab meelde oma kuuendal ametiajal vastu võetud resolutsioone, milles kutsuti komisjoni üles kalandustoodete turu ühist korraldust kiiresti ja põhjalikult läbi vaatama, et see aitaks paremini kaasa sissetulekute kindlustamisele kõnealuses sektoris, turu stabiilsuse tagamisele, kalandustoodete turustamise parandamisele ja loodava lisandväärtuse suurendamisele; avaldab kahetsust selles valdkonnas toimunud viivituste pärast; soovitab turu ühise korralduse reformi põhieesmärkide püstitamisel lähtuda kõnealustest resolutsioonidest;

41.  nõuab, et reformi käigus loodavad uued mehhanismid peavad tingimata arvestama tegeliku olukorraga, kus odavate importtoodete konkurents, mis tuleneb keskkonda kahjustavast või sotsiaalse dumpinguga võrdväärsest tegevusest, on väga tihe, ning tagama siiski ELi toodangu normaalse ja piisavalt kasumliku turustamise;

Tarbijate teavitamine

42.  on veendunud, et kui Euroopa tarbijad oleksid paremini informeeritud müügil olevate toodete tegelikust iseloomust, geograafilisest päritolust ning tootmis- ja püügitingimustest ja kvaliteedist, teeksid nad sageli teistsuguseid otsuseid;

43.  rõhutab vajadust kehtestada kiiresti ranged ja läbipaistvad Euroopa kalandus- ja vesiviljelustoodete kvaliteedi ja jälgitavuse sertifitseerimise kriteeriumid ning võtta nende toodete puhul esimesel võimalusel kasutusele konkreetne ELi ökomärgis, et lõpetada erasektori sertifitseerimissüsteemide kontrollimatu levik;

44.  on seisukohal, et kalandus- ja vesiviljelustoodete sertifitseerimine ja ökomärgisega tähistamine peab olema läbipaistev ja tarbijale kergesti mõistetav protsess, mida saab kasutada kogu tootmisharu ulatuses, tingimusel et täidetakse rangelt sertifitseerimise ja ökomärgise andmise kriteeriumeid;

Vesiviljelus

45.  rõhutab vesiviljelustoodete osakaalu suurenemist Euroopa Liidu kalandus- ja vesiviljelustoodete impordis;

46.  peab selle põhjuseks vesiviljeluse tootmismahu märkimisväärset kasvu teatavates maailma piirkondades viimase kümne aasta jooksul, kui ELi vesiviljeluses, mis moodustab kõigest 2% kõnealuse sektori ülemaailmsest tootmismahust, valitses seisak;

47.  võtab teadmiseks, et tarbijate harjumustes ja ELi turustusettevõtete nõudluses on ühenduse päritolu värsked tooted juba olulisel määral asendatud teatud tüüpi imporditud vesiviljelustoodetega;

48.  on seisukohal, et ELi säästva, väiksema keskkonnamõjuga vesiviljeluse arengut toetav kindel poliitika on oluline osa poliitikast, mille eesmärk on vähendada kalandus- ja vesiviljelustoodete sektoris impordist sõltuvust, elavdada ELis majandustegevust ning rahuldada kiiresti suurenevat nõudlust suurema ja mitmekülgsema pakkumise abil; rõhutab sellega seoses vajadust jõulise teadus- ja arendustegevuse järele Euroopa vesiviljelustoodete valdkonnas;

49.  viitab sellega seoses oma 17. juuni 2010. aasta resolutsioonile Euroopa vesiviljeluse säästva arengu strateegia hoogustamise kohta;

50.  palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta oma ühise kalanduspoliitika reformiga seotud ettepanekutes ja otsustes nõuetekohaselt arvesse käesolevas raportis esitatud peamisi soovitusi;

o
o   o

51.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) EÜT L 358, 31.12.2002, lk 59.
(2) EÜT L 17, 21.01.2000, lk 22.
(3) ELT C 323 E, 18.12.2008, lk 271.
(4) ELT L 286, 29.10.2008, lk 1.
(5) ELT L 27, 30.01.2010, lk 1.
(6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0039.
(7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0243.
(8) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0373.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika