Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Säästva arengu kaasamine ELi poliitikavaldkondadesse: Euroopa Liidu säästva arengu strateegia läbivaatamine 2009. aastal” (KOM(2009)0400);

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta, Euroopa 2020. aasta strateegia koondsuuniste II osa (KOM(2010)0193);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2008. aasta määrust (EÜ) nr 106/2008 ühenduse kontoriseadmete energiatõhususmärgistuse programmi kohta(1);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta direktiivi 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta(2);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta(3);

–  võttes arvesse komisjoni valget raamatut „Kliimamuutustega kohanemine: Euroopa tegevusraamistik” (KOM(2009)0147) ja oma 6. mai 2010. aasta resolutsiooni selle kohta(4);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Keskkonnahoidlik transport” (KOM(2008)0433);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Väliskulude sisestamise strateegia” (KOM(2008)0435);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa energiapoliitika” (KOM(2007)0001);

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 10.–11. detsembri 2009. aasta kohtumise järeldusi, eelkõige punkte 21–24;

–  võttes arvesse nõukogu eesistuja 2009. aasta ettekannet ELi säästva arengu strateegia läbivaatamise kohta(5);

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC) ja UNFCCC Kyoto protokolli;

–  võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste ekspertrühma 2007. aasta dokumenti „Kliimamuutused 2007: kokkuvõttev aruanne, I, II ja III töörühma panus valitsustevahelise kliimamuutuste töörühma neljandasse hindamisaruandesse”;

–  võttes arvesse Sterni 2006. aasta läbivaatusaruannet kliimamuutuste majandusmehhanismide kohta;

–  võttes arvesse UNEPi, ILO, IOE ja ITUCi 2008. aasta keskkonnahoidlike töökohtade algatust „Keskkonnahoidlikud töökohad: suund inimväärsele tööle jätkusuutlikus, madalate süsinikdioksiidi näitajatega maailmas”;

–  võttes arvesse ILO märgukirja „Säästva arengu globaalsed ülesanded: keskkonnahoidliku tööhõive strateegiad”, mille ILO esitas 11.–13. mail 2008. aastal Jaapanis Niigatas peetud G8 tööhõive- ja tööministrite konverentsile;

–  võttes arvesse 25. juunil 2009. aastal ministrite tasemel toimunud nõukogu kohtumisel vastuvõetud OECD deklaratsiooni keskkonnahoidliku majanduskasvu kohta ning jätkuvat keskkonnahoidliku majanduskasvu strateegiat;

–  võttes arvesse Greenpeace'i ja Euroopa Taastuvenergia Nõukogu (EREC) 2009. aasta aruannet „Töötades kliima heaks: taastuvenergia ja keskkonnahoidlike töökohtade revolutsioon”;

–  võttes arvesse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC) ja Sotsiaalse Arengu Instituudi (SDA) 2007. aasta aruannet „Kliimamuutused ja tööhõive: kliimamuutuste mõju EL-25 tööhõivele ja CO2 heite vähendamise meetmed aastani 2030”;

–  võttes arvesse Ruhr Economic Papers'i numbrit 156 teemal „Taastuvenergia tehnoloogia edendamisest tulenev majanduslik mõju, Saksamaa kogemus”;

–  võttes arvesse Taani Poliitikauuringute keskuse (CEPOS) väljaannet „Tuuleenergia Taani näitel”;

–  võttes arvesse kuningas Juan Carlose nimelise ülikooli väljaannet „Uurimus taastuvenergia allikatele antava riigiabi mõjust tööhõivele”;

–  võttes arvesse komisjoni 14. detsembri 2007. aasta teatist kommertskasutusele eelnevate hangete kohta (KOM(2007)0799);

–  võttes arvesse komisjoni aruannet „Tööhõive Euroopas 2009”, eelkõige 3. peatükki kliimamuutuste mõjust tööturule;

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa majanduse taastamise kava” (KOM(2008)0800) ja oma 11. märtsi 2009. aasta resolutsiooni selle kohta(6);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa majanduse elavdamine” (KOM(2009)0114);

–  võttes arvesse Euroopa tööturu osapoolte ühist 18. oktoobri 2007. aasta analüüsi „Euroopa tööturgude ees seisvad peamised väljakutsed”;

–  võttes arvesse Euroopa tööturu osapoolte 2002. aasta „Pädevuste ja kvalifikatsioonide elukestva arendamise tegevusraamistikku”;

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Uute töökohtade jaoks uued oskused. Tööturu vajaduste ja vajaminevate oskuste prognoosimine ja ühitamine” (KOM(2008)0868) ja eksperdirühma raportit veebruarist 2010 „Uute töökohtade jaoks uued oskused: Praegune tegevus”;

–  võttes arvesse Euroopa Kutseõppe Arenduskeskuse (CEDEFOP) 2009. aasta uuringuaruannet uute oskuste vajadusest keskkonnahoidlikus majanduses;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni, keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, regionaalarengukomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust (A7-0234/2010),

A.  arvestades, et 2009. aastal seadis Euroopa Ülemkogu säästva arengu Lissaboni lepingu keskseks eesmärgiks; arvestades, et ELi säästva arengu strateegia suunised hõlmavad majanduslike, sotsiaalsete ja ökoloogiliste huvide ühitatud kaalutlemist, sotsiaalse dialoogi tugevdamist, ettevõtete sotsiaalse vastutuse suurendamist ning ettevaatuse ja „saastaja maksab” põhimõtet;

B.  arvestades, et Euroopa 2020 strateegia keskmeks on sotsiaalse, ressursitõhusa, keskkonnasõbraliku ja konkurentsivõimelise majanduse edendamine;

C.  arvestades, et tööstusriigid peaksid vastavalt Kopenhaageni kokkuleppele võrreldes 1990. aastaga vähendama 2050. aastaks CO2 heidet 80–90%;

D.  arvestades, Euroopas on kliimamuutusel piirkondadele erinev mõju; arvestades, et vastavalt komisjoni uuringule(7) on kliimamuutuse survest eriti ohustatud Lõuna- ja Ida-Euroopa piirkonnad, kus elab üle kolmandiku ELi elanikest ning arvestades, et kõige kaitsetumad rahvastikurühmad saavad selle läbi kõige enam kannatada ja seetõttu võib suureneda piirkondlik ja sotsiaalne ebavõrdsus;

E.  arvestades, et üleminek säästvale majandusele avaldab sektoriti erinevat positiivset mõju, nimelt sellega, et töökohti luuakse, need asenduvad uutega või kaovad osaliselt; arvestades, et kõik töökohad tuleks kohandada säästva ja ressursitõhusa tootmise ja töömeetoditega ning seetõttu puudutab suurim kohandamisvajadus olemasolevaid töösuhteid, ning et soovitavaks muutuvad paindlikud töösuhted;

F.  arvestades, et demograafilisi muutusi käsitlevas rohelises raamatus (KOM(2005)0094) esitatud arvandmed näitavad, et ajavahemikus 2005–2030 väheneb ELis tööealine elanikkond 20,8 miljoni (6,8%) inimese võrra, ning arvestades, et üle 60-aastaste inimeste arv tõuseb praegu kaks korda kiiremini kui enne 2007. aastat – varasema miljoni asemel igal aastal ligi kahe miljoni võrra;

G.  arvestades, et selle muutuse tõttu võib tööhõive stabiliseeruda, töökohtade arv suureneda ja selle mõju võib levida naaberturgudele ning arvestades, et kui on loodud usaldusväärsed raamtingimused, võib täheldada töövõimaluste ja töökohtade kindluse pidevat kasvu, mida stabiliseerib suurenev eksport;

H.  arvestades, et vajalikku majanduskasvu ja sellest tulenevat tööhõive suurenemist saab uuenduspõhises majanduses saavutada vaid siis, kui Euroopa teadlased ja ettevõtted on võimelised muutma oma uurimistulemused kaubanduslikeks toodeteks ning arvestades, et komisjoni innovatsiooni tulemustabel näitab, et innovatsioonilõhe USAga on 30% ja Jaapaniga 40%;

I.  arvestades, et mõnes uues sektoris ei ole veel sotsiaalse dialoogi struktuure; arvestades, et on uusi sektoreid, kus kollektiivlepinguid ei ole või olemasolevaid lepinguid ei rakendata ning puuduvad ka sektoripõhised reeglistikud; arvestades, et kõik sektorid on suure surve all, et oma konkurentsivõimet tõsta ning arvestades, et kõrge tööpuudusega piirkondades valitseb suur surve aktsepteerida kehvi töötingimusi;

J.  arvestades, et viimase kahe aastakümne jooksul on ELi tööturul tekkinud pikaajaline tööalane ebakindlus ning et ennekõike noored töötavad üha sagedamini lühiajaliste lepingute ja halvemate töötingimustega, ning arvestades, et sellises olukorras loodud töökohti ei saa pidada jätkusuutlikeks ning arvestades, et nende struktuuriliste puudustega tuleb tegeleda töövõimaluste arendamisel uue säästva majanduse raames;

K.  arvestades, et üleminekut uuele säästvale majandusele ei tohiks kasutada kui ettekäänet kõige kaitsetumate ja vähem kvalifitseeritud töötajate tööturult väljajätmiseks ning arvestades, et seetõttu tuleks vältida nn kooreriibumise efekti, mille esimesteks ohvriteks on kõige madalama kvalifikatsiooniga töötajad;

L.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on Lissaboni lepingu eesmärk ja üks aastatuhande arengueesmärk; arvestades, et naised on mitmes sektoris alaesindatud ega saa seetõttu uue säästva majanduse tööhõive kasvust võrdsel määral osa;

M.  arvestades, et uus majandus kujuneb välja väheneva töötajaskonnaga vananevas ühiskonnas, mistõttu tekib vajadus suurendada naiste huvi palgatöö vastu, kohandada selleks töökorraldust ja valmistada kõigi valdkondade tööandjaid ette mitmekesisema tööjõu palkamiseks;

N.  arvestades, et hiljutiste uuringute kohaselt annab naiste esindatus kõigil vastutustasanditel ettevõtetele lisandväärtust, eriti nende majandustulemustes;

O.  arvestades, et naised saavutavad ELis kõige rohkem ülikoolikraade ning moodustavad enamuse äri, juhtimise ja õigusteaduse erialadel õppijatest, kuid ettevõtete ja riigiasutuste vastutavatel kohtadel on nad endiselt vähemuses;

P.  arvestades, et hariduses ja ühiskonnas püsivate sooliste stereotüüpide tõttu on naised alaesindatud ekslikult „mehelikeks” peetavatel aladel, nagu infotehnoloogia, inseneriteadus ja füüsika, samuti tehnilistel kutsealadel nagu mehaanika või müüriladumine;

Q.  arvestades, et tööpuudus kasvab vanemaealiste töötajate hulgas, kes seisavad pärast 55. eluaastat silmitsi väga terava sotsiaalse tõrjutuse probleemiga, ning vaatamata viimase kümnendi jooksul tehtud edusammudele oli 2008. aastal töökoht vaid veidi enam kui kolmandikul 55–64 aastastest naistest, kuna sama vanusegrupi meestest töötas 55 %,

Uue säästva majanduse tööhõivestrateegia

1.  on seisukohal, et säästev areng põhineb pikaajalisel tulevikunägemusel, milles majanduskasv, sotsiaalne ühtekuuluvus ja keskkonnakaitse on omavahel lahutamatult seotud ning toetavad vastastikku üksteist; juhib tähelepanu võimalustele, mida keskkonnahoidlike töökohtade loomine endast säästva majanduse raames kujutab;

2.  on seisukohal, et kriisijärgne majandus pakub hea võimaluse säästvaks majanduskasvuks, mis põhineb sotsiaalsel õiglusel ja ökotõhususel; märgib, et Euroopa majanduse ümberkujundamine saastavast majandusest ökotõhusaks majanduseks viib sügavate muudatusteni tootmises, jaotamises ja tarbimises ning seda tuleks kasutada kui võimalust liikuda tõelise säästvuse poole, ilma et seataks ohtu jõukust või töökohti; on seisukohal, et üleminekut saastevabadel energiaallikatel põhinevale majandusele tuleb näha kui võimalust investeerida säästvasse arengusse ja mitte üksnes kui koormust riikliku ja erasektori eelarvele;

3.  rõhutab majanduskasvu ja tööhõive edendamise meetmete olulisust maapiirkondades, et võidelda elanike maapiirkondadest lahkumise vastu;

4.  märgib, et on vaja muuta kaupade ja teenuste tootmine säästvamaks; märgib, et uude säästvasse majandusse tehtavad investeeringud tähendavad tööturu jaoks suurt kasvupotentsiaali ja uusi sissetulekuvõimalusi; märgib, et positiivses bilansis on arvestatud töökohtade kaotust mõnes sektoris ning et seetõttu tuleks soodustada ümberõpet ja -koolitust;

5.  on arvamusel, et praegune ülemaailmne majandus- ja sotsiaalkriis, mis on aeglustanud muudatuste tegemist energiakasutuses ja süsinikuheitmete vähendamist, ei tohiks takistada liikmesriike liikumast konkurentsivõimelisema ja säästvama, vähem CO2 heiteid tekitava ja ressursitõhusama majanduse suunas, sest see muudab liikmesriigid vastupanu- ja konkurentsivõimelisemaks ning vähem sõltuvaks püsivalt kallist impordist;

6.  usub, et väliste kulude arvessevõtmiseks tuleks rohkem ära teha; kutsub komisjoni üles kasutama olemasolevaid poliitilisi meetmeid (või vajadusel välja töötama uusi), et kulusid eristada ja tulevastes poliitilistes ettepanekutes neid järeldusi arvesse võtta;

7.  on seisukohal, et ELi uus säästev majandus peab tagama tasakaalustatud majandusliku ja sotsiaalse arengu; nõuab põhjapanevat jätkusuutlikku tööstuspoliitikat, mis asetaks rõhu ressursside kasutamise tõhususele; toonitab, et keskkonnahoidlik majandus peab pakkuma väljavaateid inimväärsete ja hästitasustatud töökohtade olemasoluks ning pöörama erilist tähelepanu keskkonnakaitsele;

8.  on kindlal seisukohal, et turumajandusel põhinevast keskkonnakaitsepoliitikast võib saada majanduskasvu ja tööhõive liikumapanev jõud kõigis majandusharudes ning rõhutab, et on vaja prognoositavaid ja investeerimissõbralikke raamtingimusi, et uuenduslikud ettevõtted saaksid kõnealust võimalust keskkonna ja töötajate hüvanguks optimaalselt ära kasutada;

9.  nõuab tööstuse kaasamist ökoinnovatsiooni, kuna ettevõtjatel on selle laiemal levitamisel ülioluline roll; märgib sellega seoses, et ettevõtjate teavitamine ja neile uute ettevõtlusvõimaluste tutvustamine on otsustava tähtsusega ressursitõhusa majanduse ja säästvate tööstusharude väljaarendamisele suunatud strateegia edukuse seisukohast;

10.  toetab komisjoni Euroopa 2020 strateegia juhtalgatust minna koheselt üle säästlikule majandusele, muuta majanduse kasv vähem sõltuvaks ressursside ja energia kulutamisest, vähendada kliimat kahjustavaid heiteid ja võidelda seeläbi globaalse soojenemise vastu; tervitab kavatsust kohandada selle eesmärgi saavutamiseks õiguslikku raamistikku, turumajanduslikke stimuleerivaid meetmeid, toetusi ja avalikke hankeid; kahetseb siiski asjaolu, et ELi 2020. aasta strateegiaga laseb komisjon käest võimaluse tegeleda säästva majanduse tööturu potentsiaaliga;

11.  märgib, et ELi 2020. aasta strateegia tööhõive sihtide saavutamiseks, uue säästva majanduse tööhõivepotentsiaali kasutamiseks ning toodete ja teenuste tootmise säästvuse parandamiseks on vaja suurendada elamute ja ehitamise energiatõhusust, taastuvenergia ja keskkonnatehnoloogiate osakaalu, säästvust transpordis ja liikuvuses, säästvust põllu- ja metsamajanduses ning kalanduses, nõustamist keskkonnateenistuste kaudu ning samuti taaskasutust, ressursse säästvaid tootmisprotsesse ja suletud ahela materjalide tsükleid; märgib, et ka teenindussektoris ja sotsiaalmajandussektoris on palju võimalusi keskkonnahoidlike töökohtade loomiseks;

12.  rõhutab, et tagatud õigustega töökohtade loomisel on tähtis, et avalik sektor juhiks eeskuju kaudu, võtaks kasutusele progressiivsed hanketingimused ning pakuks stiimuleid ja teavet eelkõige energeetika, infrastruktuuri ja hoonete ehituse, transpordi ja side valdkonnas; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama (eriti kommertskasutusele eelnevate hangete puhul) keskkonna- ja sotsiaalnormide ning kohaliku osaluse klauslite lisamist ning toetama säästva ja solidaarse majanduse põhimõtteid järgivaid ettevõtjaid, eelkõike VKEsid;

13.  nõuab liikmesriikidelt tungivalt, et nad vahetaksid kliimamuutuse majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase mõjuga tegelemisel tööhõivealaseid kogemusi ja parimaid tavasid;

14.  on veendunud, et keskkonnahoidlikud ja jätkusuutlikud töökohad ei tohi olla lihtsalt lisandiks, vaid et majandust ja ühiskonda kui tervikut tuleb korraldada säästvalt; on teadlik asjaolust, et ei ole olemas „keskkonnakaitse” või „keskkonnatööstuse” nimelist eraldi majandusharu, sest keskkonnakaitse puudutab paljusid klassikalisi sektoreid, nagu töötlev tööstus, ehitus ja teenindussektor; kutsub seepärast üles võtma esialgse määratlusena vastu Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni määratlust, mille kohaselt keskkonnahoidlikud on kõik säästvat arengut edendavad töökohad; juhib tähelepanu asjaolule, et määratlus hõlmab esiteks töökohti, mis vähendavad otseselt energia- ja ressursside tarbimist, kaitsevad ökosüsteemi ja bioloogilist mitmekesisust ning viivad miinimumini jäätmete tekke ja õhu saaste, ja teiseks kõiki neid töökohti, mis vähendavad ökoloogilist jalajälge; möönab, et määratluse suhtelise iseloomu tõttu ei ole töökohtade võimalused lõplikult määratletavad;

15.  on arvamusel, et on vaja teha tunduvalt rohkem uurimistööd, et hinnata keskkonnapoliitika ja kliimamuutuse poliitika mõju tööhõive puhaskasvule; palub komisjonil muuta see kaheksandas raamprogrammis eelisvaldkonnaks;

16.  rõhutab, et kõikide töökohade eesmärgiks peab olema säästva arengu soodustamine ning tootmine ja töö peaksid olema korraldatud võimalikult ressursi-, materjali- ja energiatõhusalt; rõhutab, et see lähtekoht peaks kehtima kogu tarneahelas ning pole mõtet teha vahet heade ja halbade tööstusharude vahel, vaid kõiki tööstusharusid saab muuta säästvamaks;

17.  peab väga oluliseks, et uuel ühenduse raamistikul oleks piisav eelarve, et toetada riiklikke teadusuuringuid ja muuta teadustöö tulemused lihtsalt ja bürokraatiavabalt kättesaadavaks, nii et kõik ettevõtted, sh mikroettevõtjad ning VKEd, saaksid läbi viia muutusi energiatõhususe, uute energiaallikate kasutamise, uute tootmisprotsesside ning ressursside ringlussevõtu ja parema kasutuse vallas ning luua tagatud õigustega töökohti;

Tööhõivevõimaluste optimeerimine

18.  kutsub ELi 2020. aasta strateegia osana üles arendama Euroopa säästva majanduse tööhõive strateegiat, et püüda optimeerida töövõimaluste loomist, pöörates sealjuures erilist tähelepanu inimväärsele tööle, töötajate tervishoiule ja ohutusele, vajaminevatele oskustele ja sotsiaalselt õiglasele üleminekule; rõhutab, et säästev majandus peab olema säästev nii sotsiaalses, tehnoloogilises, majanduslikus kui ka ja ökoloogilises mõttes; rõhutab, et selline säästev tööhõivestrateegia peaks olema tööhõivesuuniste üks kesksetest osadest;

19.  soovitab piirkondlikel omavalitsustel võtta vastu ELi 2020. aasta strateegiaga kooskõlas olevad arengustrateegiad, et säästva majanduse tingimustes saaks luua uusi töökohti;

20.  palub komisjonil 2011. aastaks esitada seadusandlikke ja mitteseadusandlikke meetmeid sisaldav strateegia, et soodustada keskkonnahoidlikke töökohti, mis oleksid kasvu ja jõukuse allikaks kõigile;

21.  rõhutab, et Euroopa ettevõtete innovatsioonivõime on taganud neile keskkonnakaitse vallas üleilmse juhtrolli; tunneb siiski muret selle üle, et jätkub ulatuslik tootmise üleviimine EList kolmandatesse riikidesse, kus keskkonnakaitse standardid on tunduvalt madalamad; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles asuma selle nähtusega viivitamata ja energiliselt võitlusse, kasutades selleks kogu maailma hõlmavat mitmepoolse lahendust, mis tagaks, et ülemaailmne konkurents põhineb võrreldavatel nõudmistel;

22.  rõhutab, et keskkonnahoidliku tööhõive täieliku potentsiaali saavutamise eelduseks on stabiilne, pikaajaline ja ulatuslik õiguslik raamistik; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles määrama kindlaks keskkonnastandardid ja rahalised stiimulid, mis loob usaldusväärsed raamtingimused vähemalt 10 aastaks ja tagab sellega õigus- ja planeerimiskindluse; nõuab, et olemasolevaid rahastamisvahendeid kasutataks säästvuse edendamiseks ning et säästvam majandustegevus ja tootmine tuleks eesmärgina lisada mitmesuguste fondide, nagu struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi finantsperspektiivi;

23.  rõhutab sellega seoses, kui tähtis on linnade integreeritud arendamise kontseptsioon ning tõdeb, et ebasoodsas olukorras linnapiirkondade säästev saneerimine võib saada seal suunanäitajaks; on seisukohal, et selle eelduseks on selge poliitiline raamistik, kusjuures tuleks jätkata struktuurifondide kaudu linnamõõtme edendamist;

24.  märgib, et olemasolevate programmide raames tuleks rahastada sihtotstarbelisi uuringuid ELi kõige ebasoodsamates piirkondades, püstitada strateegilised eesmärgid ja määratleda, missugust tüüpi meetmeid on vaja selleks, et luua soodsamad tingimused säästva kohaliku majanduse arendamiseks, kusjuures konkreetne eesmärk oleks seejuures uute keskkonnahoidlike töökohtade loomine ning integreeritud meetmed, et kaasata uusi ja toetada juba olemasolevaid keskkonnahoidlikke ettevõtteid;

25.  rõhutab, et sihtotstarbeline investeerimine ELi ebasoodsas olukorras olevate piirkondade ökoloogilisse üleminekusse on üks kõige kasulikumatest vahenditest, mille abil saavutada piirkondliku lähenemise ja territoriaalse ühtekuuluvusega seotud strateegilised eesmärgid;

26.  rõhutab Euroopa Regionaalarengu Fondi tähtsust piirkondlike klastrite loomisel teadustegevuse, innovatsiooni ja infrastruktuuri kohapealse sidumise kaudu uute tehnoloogiate raames, nagu taastuvenergia ja energiatõhusus; rõhutab lisaks, et eriti linnapiirkondades on piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel kõige paremad võimalused ja suutlikkus luua vajalikke tingimusi innovatiivsete ettevõtteklastrite kasvuks; juhib tähelepanu, et selline klastrite loomine võib otsustavalt edendada kohalikku majanduslikku arengut ja luua piirkondades uusi töökohti;

27.  on teadlik asjaolust, et ELi tasandi, riiklikud ja piirkondlikud rahastamiskavad on endiselt suures osas koordineerimata, ning rõhutab seetõttu, et on vaja programmide paremat mitmetasemelist koordineeritust ning toetust suuremale sünergiale erinevate ühiste poliitikate vahel, mis kasutavad struktuurifonde, põllumajanduse ja maaelu arengu fonde, teadusuuringute raamprogrammi ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi ning mis on välja töötatud säästva ja ressursitõhusa majanduse saavutamiseks; on arvamusel, et seoses ühise põllumajanduspoliitika raames toimuva rahastamisega tuleb lähemalt kaaluda laialdasemat üleminekut otsetoetusmehhanismidelt maapiirkondade arengu ning looduskeskkonda säästva põllumajanduse arengu toetamisele;

28.  kutsub uuesti komisjoni ja liikmesriike üles kasutama ära ülesehitusfondi edu ning looma uue ühenduse algatuse, kaasa arvatud katseprojektid, et ehitada üles uus säästev majandus;

29.  märgib, et nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta järelduste lõikes 8 paluti komisjonil vaadata kiireloomuliselt sektorite kaupa läbi subsiidiumid, millel on negatiivne keskkonnamõju ja mis ei ole kooskõlas säästva arenguga; kutsub komisjoni üles reageerima neile järeldustele viivitamata ning uurida selleks võimalusi nimetatud subsiidiumide eelarve piires ümberjaotamiseks, et toetada uusi säästva majandusega seotud tegevusi;

30.  nõuab tõhusat rahastamissüsteemi ja fiskaalstiimuleid, et aidata VKEdel liikuda keskkonnahoidlikuma tööhõivepoliitika suunas ja tagada keskkonnahoidlikud uuendused ja tootmine;

31.  on arvamusel, et kehtivatel ja kavandatavatel ELi keskkonnaalastel õigusaktidel on suur potentsiaal luua uusi töökohti valdkondades, mis on seotud õhu, pinnase ja veega ning samuti energeetika, avalike teenuste, põllumajanduse, transpordi, metsanduse ja keskkonnakorralduse alal; kutsub liikmesriike üles rakendama ELi õigusakte, mis võiks kaasa tuua uued investeeringud keskkonnasõbralikesse tehnoloogiatesse ja töökohtadesse;

32.  tuletab meelde, et avalikud hanked moodustavad suure turuosa ja võiksid olla märkimisväärsed stiimulid majanduse keskkonnahoidlikumaks muutmisel; nõuab seetõttu, et kõigi avalike hangete puhul nõutaks kõrgete keskkonnastandardite järgimist;

33.  kutsub ELi ja liikmesriike üles ennetama muutusi, st saama üle teavitamisega seotud puudustest ja ebakindlusest ning soodustama teadlikkust, sotsiaalseid õppeprotsesse ja tarbimismudeli muutmist; väidab, et vaja on rohkem stiimuleid, et ettevõtted investeeriksid rohkem säästvasse tehnoloogiasse, ning et töötajad on muutustega nõus, kui muutused toovad kaasa tööhõivevõimaluste kasvu ja töötajatele tagatakse kindlustatus;

34.  rõhutab, et vajadus kvaliteetsete tööhõivevõimaluste arendamise järele uue säästva majanduse raames tähendab seda, et sellistele ühiskonna ees seisvatele põhiprobleemidele nagu tööpuudus ja vaesus, kliimamuutus, rahvastiku vananemine ja loodusvarade nappus, tuleb leida lahendused uuenduste abil; juhib tähelepanu avatud innovatsioonil ja klastritel põhineva tööstus- ja teaduspoliitika olulisusele, et soodustada erinevate avaliku sektori ja erasektori majandusettevõtete teadmiste ühendamist ning edendada uuendustegevust; sel eesmärgil palub komisjonil välja töötada Euroopa tehnoloogiaplatvorm ressursihoidlike tööstusharude jaoks;

35.  soovitab, et kui liikmesriik otsustab subsideerida näiteks tuule-, bio-, või päikeseenergia tootmise suurendamist, põhineks subsideerimise tase empiiriliste andmete teaduslikul hindamisel ja subsideerimine tagaks võimalikele investoritele mõistlikud investeerimisväljavaated ja kindluse, ning kutsub üles hoolikalt kaaluma tegureid nagu subsideerimise kaudu loodud töökohtade koguarvu kasv, energia hind, kogumõju kasvuhoonegaaside ja muude heitmete eraldumisele, ja seega võtma eesmärgiks säästvuse optimaalse suurendamise;

36.  märgib, et ei ole olemas ühtset arusaamist, millised tehnoloogilised valikud on üleilmse konkurentsi tingimustes keskkondlikult, majanduslikult või sotsiaalselt kõige säästvamad; märgib, et kui võrrelda näiteks tuulegeneraatorite abil energia tootmise, päikesepaneelide, kivisöe põletamise ja süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise, tuumareaktorite või mõne muu tehnoloogia säästlikkust, tuleb arvestada paljusid muutujaid; kutsub seetõttu üles terviklike tootmistsüklite põhjalikumale võrdlevale uurimisele ja kõikide tootmisprotsesside ressursitõhusamaks muutmisele;

Naiste ja meeste tööhõive potentsiaal uues säästvas majanduses

37.  rõhutab, et ainult siis, kui suurendame naiste osalemist Euroopa tööturul, suudame uue majanduse kasvu- ja tööhõivevõimalusi täielikult ära kasutada, kuna alates 1995. aastast on vähenev vahe meeste ja naiste tööhõivemäärade vahel moodustanud poole Euroopa üldisest tööhõivemäära kasvust ning veerandi iga-aastasest majanduskasvust, ning kuna see on eeldus majanduskasvu tagamiseks ning ökoloogilise ümberkujundamise nõudmiste täitmiseks vananevas ühiskonnas;

38.  nõuab ELi tasandi algatust, et tõsta tööandjate, eelkõige traditsiooniliste meeste kutsealade tööandjate teadlikkust mitmekesisema tööjõu vajadusest ja kasulikkusest vananevas ühiskonnas ning pakkuda neile vahendeid suuremaks mitmekesisuseks valmistumiseks;

39.  kutsub ELi, liikmesriike ja tööturu osapooli üles võitlema diskrimineerimise vastu ning edendama soolist võrdõiguslikkust säästva majanduse raames, looma neis sektorites ligitõmbavat töökeskkonda, kuhu naised tahaksid tulla ja jääda, soodustama pere- ja tööelu ühildamist piisavate ja kõrge kvaliteediga lapsehoiuvõimaluste ning peresõbralike töökohtade loomise kaudu, looma võimalusi ja tingimusi, et nii mehed kui naised saaksid tööturul võrdselt osaleda, edendama naiste suuremat osalust esindusorganites, kus domineerivad mehed, vähendama töökohtade soopõhist jagunemist ja palgaerinevusi;

40.  juhib tähelepanu asjaolule, et sotsiaalsesse infrastruktuuri investeerimine on võimalus Euroopat moderniseerida ja võrdõiguslikkust edendada ning seda võib käsitleda kui paralleelset strateegiat füüsilise infrastruktuuri moderniseerimisele keskkonnahoidlikku tehnoloogiasse investeerimise kaudu; on seisukohal, et sooline võrdõiguslikkus peaks seetõttu olema poliitika esmaeesmärk ja põhivahend;

41.  rõhutab, et soolise eraldatuse kaotamiseks tööturul on oluline teha eesmärgipäraseid jõupingutusi, et sooliste stereotüüpide vastu võideldes tagada naiste juurdepääs haridusele kõikidel tasanditel ja pakkuda elukestvat õpet; nõuab piisava koolituse võimaldamist, et vältida naistöötajate alaesindatust keskkonnahoidlikel töökohtadel, arvestades sellega, et naiste massiline kõrvalejäämine teadusest ja tehnoloogiast takistaks Euroopa majanduskasvu ja jätkusuutlikkust ning jätaks paljud andekad ja kvalifitseeritud noored naised sobiva töökoha ja majandusliku kindluseta;

42.  nõuab spetsiaalset ELi algatust tüdrukute huvi suurendamiseks tehniliste kutsealade vastu (matemaatika, informaatika, loodusteadused ja tehnoloogia) ning neil aladel endiselt valitsevate stereotüüpide kummutamiseks; rõhutab, et niisuguste stereotüüpide vastu võitlemisel on ajakirjandusel ja haridusel otsustava tähtsusega roll;

43.  rõhutab, et kooli lõpetanud ja tööd otsivaid noori naisi tuleks suunata väljaõppekohtadele, kus neid on meestest vähem, kasutades selleks koolide, ülikoolide, koolitusagentuuride ja/või -firmade ühist planeerimist, et naised omandaksid konkreetseid oskusi (ka kõrgemal ja spetsialiseerunud tasemel) töökogemuse, korrapärase ja mitte ebakindla töö kaudu ning väljavaatega leida rahulduspakkuvat tööd;

44.  kutsub ELi ja liikmesriike üles nägema Euroopa Sotsiaalfondi programmide raames ette rohkem keskkonnahoidlikke töökohti naiste jaoks, võttes arvesse asjaolu, et Euroopa Sotsiaalfond rahastab koolitusprojekte sellistes valdkondades nagu taastuvenergeetika ja ökoturism; rõhutab vajadust teha suuremaid jõupingutusi, et tõsta Euroopa Sotsiaalfondi toetatavates projektides naiste osalusmäära, kuna see on praegu alla 10%; nõuab soolise võrdõiguslikkuse arvestamist eelarve koostamisel Euroopa Sotsiaalfondis, taastamiskavades ning struktuurilise kohandamise programmides, kindlustamaks, et need programmid ärataksid võrdselt ka naiste huvi ja aitaksid neid integreerida;

45.  rõhutab, et üleminekut uuele majandusele ei tohiks kasutada ettekäändena võrdsete võimaluste meetmete piiramiseks, vaid selles tuleks näha ainulaadset võimalust parandada naiste osalust ELi tööturul, sest see on jätkusuutliku majanduskasvu tagamise, tööhõivepotentsiaali optimaalse arengu ja konkurentsivõime tugevdamise eeltingimus;

Inimväärne töö

46.  kutsub komisjoni üles – lisaks kõrgelt kvalifitseeritud töötajate tööhõive võimalustele – pöörama säästva majanduse raames tähelepanu ka töökohtadele, mis eeldavad keskmist ja madalamat kvalifikatsiooni, ning kvalifitseerimata, kuid spetsialiseerunud töötajatele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles seda tõsiasja tööhõivesuunistes eriliselt arvesse võtma; kutsub liikmesriike üles väärtustama töökohti keskmist ja madalamat väljaõpet eeldavatel aladel ning tagama seal inimväärse töö;

47.  rõhutab vajadust pöörata erilist tähelepanu inimväärsele tööle, vajaminevatele oskustele ja sotsiaalselt õiglasele üleminekule; kutsub komisjoni, liikmesriike ja tööturu osapooli üles tagama, et säästva majanduse tööhõive strateegiast saaks kasu igaüks üle terve ELi; rõhutab vajadust hõlmata sellesse strateegiasse igat liiki töökohad, olgu need siis kõrge, keskmise või madala kvalifikatsiooniga; kutsub üles laiendama haridus-, uurimis- ja arendusvõimalusi; kutsub lisaks üles tööhõivesuunistes ning Euroopa Komisjoni programmis „Uute töökohtade jaoks uued oskused” pöörama erilist tähelepanu tööturust eemale jäänud inimestele, kõige haavatavamatele inimestele, eriti puuetega inimestele ja väheste oskustega töötajatele, ning neid inimesi kaitsma;

48.  on seisukohal, et tööhõivepoliitikal on keskne roll vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemisel, ning nõuab seega ILO programmi „Inimväärne töö” kohaselt häid töötingimusi ja -tasu, mis mitte ainult ei taga toimetuleku, vaid ka asjakohase osakaalu SKPs;

49.  märgib, et töövõtjate ja tööandjate sagedase madalama organiseerituse tõttu võib mõnes uues sektoris tekkida ebakindlate töösuhete ja halvemate töötingimuste oht; kutsub ELi ja liikmesriike üles looma raamtingimused uutes sektorites esindusorganite asutamiseks; kutsub tööturu osapooli organiseeruma ja kutsub komisjoni üles edendama parimate tavade vahetust terves ELis, eriti töötajate teabe- ja konsultatsioonivõimaluste suurendamise ja Euroopa töönõukogude asutamise kohta;

50.  märgib, et on vaja teha lisapingutusi töötajate tervise ja ohutusega seotud tööaja korralduse miinimumnõuete tõhusa ühtlustamise tagamiseks ELis;

51.  kutsub liikmesriike üles koostöös tööturu osapooltega koostama integreeritud kavasid ökoloogilise ülemineku sammude hindamiseks nii kohalikul kui riiklikul tasandil; kutsub tööturu osapooli üles jälgima töötajate osalemist säästva arengu strateegias, tegema ettepanekuid poliitiliste meetmete kohta ja need vastu võtma, et suurendada tõhusat osalemist töötajate säästva liikuvuse ja keskkonnahoidliku majanduskasvu osas;

52.  kutsub tööturu osapooli üles hõlmama uusi sektoreid ning arendama strateegiaid sektoripõhiste ühenduste kaasamiseks sotsiaalpartnerlusse;

53.  kutsub ELi ja liikmesriike üles siduma riigipoolset subsideerimist ja riigihankeid tugevamini sotsiaalsete miinimumstandardite tagamisega liikmesriikide tasandil ja edendama tööturu partnerite esindusorganite loomist;

54.  juhib tähelepanu asjaolule, et ettevõtte või tööstuse tootmisprotsessi muudatustest mõjutatud töötajate väljaõpe ja elukestev õpe loob samuti uusi töökohti; kutsub ELi üles arendama oodatavate muutuste ja eriti tootmise ümberkorralduste raamistikku, tagades kõigile asjaomastele töötajatele õiguse võtta osa koolitus- ja elukestva õppe kavadest; kutsub liikmesriike, tööandjaid ja töötajaid üles tunnistama, et oskuste juhtimine, koolitus ja elukestev õpe on jagatud vastutus, nagu kinnitatakse ka tööturu osapoolte 2002. aasta elukestva õppe raamlepingus; palub komisjonil lisada eluaegse õppe raamistikku üheksas võtmepädevus, mis on seotud keskkonna, kliimamuutuse ja säästva arenguga ja mis on teadmistepõhises ühiskonnas oluline; kutsub liikmesriike üles integreerima säästvuse mõistet algõppesse, haridusse ja elukestvasse õppesse;

55.  kutsub komisjoni, liikmesriike ja tööturu osapooli üles tegema rohkem jõupingutusi, et tulla tõhusalt toime ümberkorralduste negatiivse mõjuga nii kohalikus majanduses kui tööhõives. Rõhutab vajadust levitada juhiseid muutustega toimetuleku ja selle sotsiaalsete tagajärgede kohta;

Vajaminevad oskused

56.  juhib tähelepanu asjaolule, et liikmesriigid peavad kohandama oma koolitus- ja haridussüsteeme ning koostama ja rakendama sihtotstarbelisi tegevuskavasid töötajate ümberõppeks sektorites, mida mõjutab kohaliku majanduse ümberkujundamine uueks säästvaks majanduseks, et tagada nende juurdepääs uutele keskkonnahoidlikele säästvatele töökohtadele ja tagada tööjõule võimalus kohandada oma oskusi vastavalt säästva majanduse tööturu vajadustele, mis tugineb pädevuspõhise koolituse kontseptsioonile; peab sellega seoses kiiduväärseks komisjoni algatust „Uute töökohtade jaoks uued oskused” ning leiab, et koostöö ELi liikmesriikidega on samm õiges suunas; juhib siiski tähelepanu sellele, et nimetatud algatus peab olema tihedamalt seotud nõukogu säästvat arengut käsitleva otsuse eesmärkidega ning et seda tuleb jätkata konkreetse tegevusega nii ELi tasandil kui ELi liikmesriikides;

57.  rõhutab, et säästva arengu, keskkonnahoidlike töökohtade ja elukestva õppe osas on vaja tugevdada avatud koostöö meetodit ja parimate tavade vahetamist, et tagada majanduse ülemineku edukas ja tõhus juhtimine ning lisaks sellisest üleminekust tulenevate uute väljaõppevajaduste ja negatiivsete sotsiaalsete tagajärgede ohjamine;

58.  kutsub liikmesriike üles võitlema vanuse alusel diskrimineerimise vastu ning kohandama koolituspakkumisi ja elukestva õppe strateegiaid vanemate töötajate vajadustele, et tagada ka üle 55-aastaste töötajate, sh üle 55-aastaste naiste kõrge osalusmäär;

59.  kutsub ELi ja liikmesriike üles võtma keskkonnahoidliku majanduse, konkurentsivõime ja õitsengu alusena vastu detailset innovatsiooni ja loovuse poliitikat, eriti hariduses ja koolituses, kaasa arvatud kutseharidus ja -koolitus;

60.  märgib, et on väga oluline meelitada noori uut tüüpi keskkonnahoidlikele töökohtadele ja tagada, et oskusprogrammid edendaksid noorte juurdepääsu tööturule, võimaldamaks neil kasutada tööhõivevõimalusi, et vähendada alla 25-aastaste hulgas valitsevat suurt tööpuudust ja rakendada noorema põlvkonna oskusi uue tehnoloogia kasutamisel; avaldab kahetsust, et EL 2020 juhtalgatus „Noorte liikuvus” jätab kõrvale noored, kes ei ole seotud kõrgharidusega; rõhutab, et tõelise muutuse elluviimiseks peaks algatus keskenduma noortele, kellel on praegu kõige vähem võimalusi ja kes elavad vaesuse ohus;

61.  palub liikmesriikidel koostöös tööturu osapooltega töötada ühiselt välja noorte kutsenõustamisprogrammid teaduse ja tehnoloogia valdkonnas ning neid rakendada, et edendada elujõulise ja säästva majanduse arengut, samuti töötada ühiselt välja teabe- ja teadlikkuse suurendamise meetmed ökoloogiliste ja keskkonnaprobleemidega tegelemiseks ja rakendada neid formaalse haridussüsteemi ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste meetmete raames;

62.  kutsub komisjoni üles tegema liikmesriikidega tihedamat koostööd, et koostada prognoosid keskpikaks ja pikaks perioodiks seoses tööturul nõutavate oskustega ning soodustada partnerlust ülikoolide ja ettevõtlussektori vahel, et edendada noorte siirdumist tööturule, aidates samas kaasa teadmistepõhise ühiskonna loomisele, rakendusuuringute arendamisele ja koolilõpetajate paremate väljavaadete loomisele tööturul;

63.  kutsub liikmesriike ja tööturu osapooli üles kehtestama sihtnäitajaid, et saavutada naiste ja meeste võrdne osalemine, tagada naistele ja meestele võrdne juurdepääs haridusele, korraldada koolitust, sihtotstarbelisi värbamiskavasid, töö käigus toimuvat erialast väljaõpet ja koolitust naistele, sisserännanutele, pikaajalistele töötutele ja teistele tööturul diskrimineeritud rühmadele;

64.  julgustab liikmesriike kasutama Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi, et viia ellu ELi eesmärke, edendada uusi oskusi, kaasa arvatud oskusi, mida läheb vaja uutel, jätkusuutlikel ja keskkonnahoidlikel kvaliteettöökohtadel;

65.  kutsub vastutavaid sidusrühmi üles jälgima tööhõivet, et muuta erialane algõpe ja elukestev õpe asjakohasemaks; kutsub sellega seoses liikmesriike üles hindama üleminekufondide otstarbekust vajaminevate oskuste juhtimisel;

66.  kutsub ELi ja liikmesriike üles seadma üheks Euroopa Sotsiaalfondi eesmärgiks säästva majandusega kohanemise võime, et aidata kaasa majandustegevuse suuremale säästvusele ja infrastruktuuri arendamisele;

67.  tuletab meelde, et jätkusuutlik mõõde ei tohiks piirduda keskkonnaga seotud ametite õppega, vaid see tuleb kaasata kõigisse haridus- ja koolitusprogrammidesse, et edendada säästva arengu ja keskkonnateadlikkuse kultuuri;

68.  rõhutab elukestva õppe lisandväärtust ja palub liikmesriikidel põhjalikult kaardistada kohalik potentsiaal, et korraldada nõudlusest lähtuvaid koolitusi ning kasutada olemasolevaid vahendeid vastavalt tegelikele vajadustele, ning taastada kõrgetasemelise hariduse pakkumise kaudu keskerihariduse maine, eriti piirkondades, kus kohalik potentsiaal ja traditsioonilised tööharud nõuavad erioskuste ja -teadmiste täielikku väljaarendamist; palub komisjonil pakkuda liikmesriikidele kohalike vajaduste kaardistamiseks piisavat tehnilist toetust ning märgib, et kõrgetasemelised kutsekeskkoolid võiksid aidata vähendada kõrgkoolilõpetajate töötust ja viia jätkusuutliku tööhõiveni;

69.  rõhutab, kui oluline on, et liikmesriigid kasutaksid Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid oskuste, tööhõive, väljaõppe ja ümberõppega seotud tegevustesse investeerimiseks, et luua riiklike, piirkondlike ja kohalike projektide kaudu rohkem ja paremaid töökohti; on seisukohal, et arvestades vanemate inimeste üha suureneva osakaaluga ELi rahvastikus, võib vanemate inimeste kutsealane kogemus nendele algatustele samuti kaasa aidata; soovitab piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel luua asjakohased ja püsivad kontaktid ettevõtluskeskkonna, tööandjate organisatsioonide, ametiühingute ja valitsusväliste organisatsioonidega, et prognoosida tööturu vajadusi keskpikas ja pikas perspektiivis;

70.  tunnistab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tähtsat rolli hariduses, mis on uute, tulevikku suunatud oskuste omandamise aluseks, sealhulgas elukestva õppe ja ümberõppe kaudu; juhib tähelepanu, et noorte, sealhulgas kvalifikatsioonita koolist lahkujate välja- ja täiendõpet reguleerivate üldtingimuste eest vastutavad paljudes riikides piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused; julgustab seetõttu piirkondi kasutama hariduse infrastruktuuri tarbeks struktuurifondide vahendeid, seda eriti ebasoodsas olukorras linnaaladel ja piirkondades, ning teha selle toetuse kaudu võimalikuks laialdase ja kaasava koolihariduse; juhib tähelepanu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning äriühingute ja ühenduste vaheliste võrgustike loomise olulisele (haridus- ja koolitusalasele) potentsiaalile, et luua jätkusuutlikke töökohti kohaliku transpordi, linnalise liikuvuse, hariduse ning teadus- ja arendustegevuse sektoris, ning asetada rõhku võrdsetele võimalustele;

71.  märgib, et liikmesriikidel, tööturu osapooltel ja kolmanda taseme hariduse pakkujatel tuleb teha koostööd ülikooli- ja kraadiõppe kursuste käivitamiseks ning majanduse ökoloogilisele üleminekule suunatud ainevaldkondade väljatöötamiseks;

72.  on seisukohal, et demograafilised probleemid nõuavad üldisemat strateegiat, milles oleks ühendatud töökohtade loomine ja Euroopa tööturu uute ja tekkivate vajaduste rahuldamine; on arvamusel, et sellega seoses tuleb veelgi parandada ELi töötajate, sh teadlaste ja muude spetsialistide liikuvust, et jõuda ELi siseturul ilma piirideta Euroopani;

Sotsiaalselt õiglane üleminek

73.  märgib, et majandustegevuse kasvav säästvus võib kaasa tuua muutusi kogu tööstussektoris; kutsub ELi ja liikmesriike üles vältima säästvale majandusele üleminekul sotsiaalset kahju ja tegema jõupingutusi sotsiaalselt õiglase ülemineku raamtingimuste loomiseks, mis vähendaksid üleminekuriske ja optimeeriksid kõikide töötajate saadavat kasu; rõhutab, et sotsiaalselt õiglane üleminek on säästva arengu põhiline osa ja oluline eeldus selleks, et Euroopa inimesed üleminekut toetaksid;

74.  rõhutab, et ülemineku juhtimata jätmisest tulenevad kulud võivad olla mitu korda suuremad kui ennetavad investeeringud; kutsub komisjoni, liikmesriike ja tööturu osapooli üles võtma koos enda peale vastutus ülemineku ennetava juhtimise eest;

75.  rõhutab, et säästev majandus tuleb lõimida juriidilise isiku vastutuse ja sotsiaalse keskkonnaalase vastutuse raamistikku, ning rõhutab võimalust edendada säästva arengu kultuuri ja säästvat majandust väljaõppeprogrammide kaudu ettevõtete sotsiaalse vastutuse raames;

76.  tuletab meelde, et väga olulised ennetavad meetmed on vajalike tingimuste loomine töötajate edasiseks väljaõppeks ja uue tehnoloogiaga kohanemiseks, et vältida töökohtade kaotust, ning kollektiivlepingute soodustamine ja toetamine, et olla üleminekuks valmis ning hoida ära töötust, ning samuti sotsiaalkindlustuse, sissetulekutoetuse süsteemide ja ennetavate sektorisiseste koolitusalgatuste tugevdamine;

77.  kutsub Euroopa Komisjoni üles toetama Euroopa tasandil uuringuid tuleviku töökohtade teemal, et ennetada koondamisi ja säilitada töökohad Euroopa Liidus;

78.  rõhutab, et vaja on rahvusvaheliste organisatsioonide tihedat ja tõhusat koostööd ja vastastikust täiendavust, ning kutsub Maailma Kaubandusorganisatsiooni üles võtma meetmeid seoses investeerimise ja kaubanduse sotsiaalse ja keskkonnamõõtmega;

79.  tunnistab, et valitsusvälised organisatsioonid ja ametiühingud etendavad tööandjatena keskkonnahoidlike töökohtade potentsiaali arendamisel olulist rolli, kuna nad aitavad kaasa otsuste tegemisele ja tõstavad üldsuse teadlikkust;

80.  juhib tähelepanu sellele, et organisatsioonid, kes investeerivad ökoloogiliselt tõhusatesse tegevustesse, aitavad luua töötajatele parema töökeskkonna ning saavutavad seetõttu suurema tootlikkuse; kutsub liikmesriike üles propageerima Euroopa keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemi (EMAS) ning julgustama kõiki majandussektoreid seadma EMASi liikmeks registreerimise endale eesmärgiks; kutsub komisjoni, liikmesriike ja tööturu osapooli üles kaasama olulised keskkonnaküsimused sotsiaalsesse dialoogi kõikidel konsultatsioonitasanditel, kusjuures rõhk tuleks asetada sektoriviisilistele läbirääkimistele; rõhutab, et sotsiaalselt õiglaseks üleminekuks peaksid töötajad osalema selles protsessis kui partnerid; kutsub üles kaasama ILO määratluse kohaselt töökoha keskkonnahoidlikumaks muutmise eest vastutavaid ettevõtete töötajate esindajaid, et muuta töökohad, ettevõtted ja tööstusharud kooskõlas siseriiklike tavadega säästvamaks; kutsub liikmesriike ja tööturu osapooli struktureeritud koostööd keskkonna sidusrühmade ja ekspertidega, et kasutada ülemineku juhtimisel nende nõuandeid;

81.  kutsub ELi üles alustama tööturu osaliste kaasabil välissuhetes süsteemset dialoogi, et jõuda muude maailma piirkondadega säästva arengu meetmete osas üksmeelele, kindlustada sarnased arengutingimused ning tagada, et tööstusalane konkurentsivõime ei satu ohtu; leiab, et ausa konkurentsi tagamine säästvates tootmissektorites soodustab töökohtadel kaitset ja töötingimuste parandamist;

82.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles käivitama teabe- ja avalikkuse teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, mis käsitlevad keskkonnahoidlike töökohtade loomist säästva majanduse raames;

o
o   o

83.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 39, 13.02.08, lk 1. (2) ELT L 153, 18.06.10, lk 13. (3) ELT L 140, 5.6.2009, lk 16. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0154. (5) Nõukogu dokument 16818/09, 1.12.2009. (6) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0123. (7) Komisjoni talituste töödokument „Piirkonnad 2020 – ELi piirkondade tulevaste väljakutsete analüüs”, november 2008, kättesaadav aadressil:http://ec.europa.eu/regional_policy/sources/docoffic/working/regions2020/pdf/regions2020_en.pdf.