Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Kolmapäev, 10. märts 2010 - Strasbourg
Teatavat liiki äriühingute raamatupidamise aastaaruanded seoses mikroühingutega ***I
 EL 2020 - Euroopa Ülemkogu 11. veebruari 2010. aasta mitteametliku kohtumise järelmeetmed
 Iisraeli ja Palestiinat käsitlevate Goldstone'i soovituste elluviimine
 Kodanikuühiskonna ja rahvusvähemuste olukord Valgevenes
 Finantstehingute maksustamine
 Ühtne euromaksete piirkond
 Võltsimisvastast võitlust käsitlev kaubandusleping
 Määrus, millega kohaldatakse üldiste tariifsete soodustuste kava
 ÜVJP 2008. aasta aruanne
 Euroopa julgeolekustrateegia elluviimine ning ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika
 Tuumarelva leviku tõkestamise leping

Teatavat liiki äriühingute raamatupidamise aastaaruanded seoses mikroühingutega ***I
PDF 209kWORD 96k
Resolutsioon
Terviktekst
Euroopa Parlamendi 10. märtsi 2010. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu direktiivi 78/660/EMÜ, mis käsitleb teatavat liiki äriühingute raamatupidamise aastaaruandeid, seoses mikro-majandusüksustega (KOM(2009)0083 – C6-0074/2009 – 2009/0035(COD))
P7_TA(2010)0052A7-0011/2010

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2009)0083);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2 ja artikli 44 lõiget 1, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C6-0074/2009);

–   võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Lissaboni lepingu jõustumise mõju käimasolevatele institutsioonidevahelistele otsustamismenetlustele” (KOM(2009)0665);

–   võttes arvesse ELi toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3 ja artikli 50 lõiget 1;

–   võttes arvesse 15. juuli 2009. aasta Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust(1);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 55;

–   võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni arvamust (A7-0011/2010),

1.   võtab esimesel lugemisel vastu alljärgneva seisukoha;

2.   nõuab 2010. aastal neljanda ja seitsmenda äriühinguõigust käsitleva direktiivi üldist läbivaatamist;

3.   palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

4.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 10. märtsil 2010. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2010/.../EL, millega muudetakse nõukogu direktiivi 78/660/EMÜ (mis käsitleb teatavat liiki äriühingute raamatupidamise aastaaruandeid) seoses mikroühingutega

P7_TC1-COD(2009)0035


(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 50 lõiget 1,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust(2),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt(3),

ning arvestades järgmist:

(1)  8.–9. märtsi 2007. aasta Euroopa Ülemkogu rõhutas oma järeldustes, et halduskoormuse vähendamine on oluline Euroopa majanduse elavdamiseks ja et ühiselt on vaja teha suuri jõupingutusi halduskoormuse vähendamiseks ELis.

(2)  Raamatupidamine on määratletud ühe peamise valdkonnana, milles tuleb vähendada ühenduse äriühingute halduskoormust.

(3)  Komisjon esitas oma teatises äriühingute lihtsustatud majanduskeskkonna kohta äriühinguõiguse, raamatupidamise ning auditeerimise valdkonnas võimalikud muudatused seoses nõukogu 25. juuli 1978. aasta neljanda direktiiviga 78/660/EMÜ, mis põhineb asutamislepingu artikli 54 lõike 3 punktil g ja käsitleb teatavat liiki äriühingute raamatupidamise aastaaruandeid(4); sealhulgas tegi komisjon ettepaneku anda liikmesriikidele võimalust vabastada mikroühingud kohustusest koostada kõnealuse direktiivi kohased aastaaruanded.

(4)  Komisjoni soovituses 2003/361/EÜ(5) on määratletud mikroettevõtjad, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad. Samas on nõupidamistel liikmesriikidega osutatud, et kõnealuses soovituses mikroettevõtjate jaoks esitatud künnised võivad raamatupidamiseesmärkide jaoks olla liiga kõrged. Seepärast tuleks luua mikroettevõtjate alamkategooria, nn mikroühing, et hõlmata äriühingud, kelle bilansimaht ja netokäive jäävad alla mikroettevõtjate jaoks esitatud künniste.

(5)  Mikroühingud tegelevad enamikul juhtudel ettevõtlusega kohalikul või piirkondlikul tasandil ja nad ei tegutse või tegutsevad vähesel määral piiriüleselt ning neil on piiratud vahendid rangete regulatiivsete nõuete täitmiseks. Lisaks on mikroühingutel oluline osa uute töökohtade loomisel, uurimis- ja arendustegevuse edendamisel ning uute majandustegevuste loomisel.

(6)  Samas kehtivad mikroühingute suhtes tihtipeale samad raamatupidamiseeskirjad nagu suuremate äriühingute suhtes. Need eeskirjad koormavad mikroühinguid nende suurusega võrreldes ebaproportsionaalselt ja seepärast ei ole kõige väiksemate ettevõtjate jaoks eeskirjad suuremate ettevõtjatega võrreldes proportsionaalsed. Seepärast peaks olema võimalik vabastada mikroühingud kohustusest koostada raamatupidamise aastaaruanne, isegi kui sellised aruanded aitavad koguda statistilisi andmeid. Mikroühingute suhtes kohaldatakse miinimumnormina siiski kohustust pidada arvet äriühingu äritehingute ja finantsolukorra kohta, millele liikmesriigid võivad lisada muid kohustusi.

(7)  Halduskoormust käsitlev sõltumatute huvirühmade kõrgetasemeline töörühm kutsus oma 10. juuli 2008. aasta arvamuses üles kiiresti jõustama liikmesriikide valikuvõimalust vabastada mikroühingud kohustusest koostada raamatupidamise aastaaruanne kooskõlas direktiiviga 78/660/EMÜ.

(8)  Oma 18. detsembri 2008. aasta resolutsioonis väikeste ja keskmise suurusega äriühingute, eelkõige mikroettevõtjatega seotud raamatupidamisnõuete kohta(6) kutsus Euroopa Parlament komisjoni üles esitama õigusakti ettepanek, millega võimaldatakse liikmesriikidel jätta mikroühingud välja direktiivi 78/660/EMÜ reguleerimisalast.

(9)  Kuna käesolevas direktiivis sätestatud piirväärtustel on eri liikmesriikides olenevalt kohaldamisalasse jäävate ettevõtete arvust oluliselt erinev mõju ja kuna mikroühingute tegevus ei mõjuta piiriülest kaubandust ega siseturu toimimist, peaksid liikmesriigid käesoleva direktiivi rakendamisel riigi tasandil neid mõjuerinevusi arvesse võtma.

(10)  Kuigi mikroühingute puhul tuleb samuti tagada läbipaistvus, et kindlustada nende avatus ja juurdepääs finantsturgudele, peaksid liikmesriigid direktiivi 78/660/EMÜ rakendamisel võtma arvesse liikmesriigile omaseid turutingimusi ja -vajadusi.

(11)  Kuivõrd käesoleva direktiivi eesmärki vähendada mikroühingute halduskoormust ei saa liikmesriigid üksi piisavalt hästi saavutada ning selle mõjust tulenevalt on seda eesmärki võimalik paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta vastu meetmed kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(12)  Seetõttu tuleks direktiivi 78/660/EMÜ vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Direktiivi 78/660/EMÜ muutmine

Direktiivi 78/660/EMÜ lisatakse järgmine artikkel:"

Artikkel 1a

1.  Liikmesriigid säilitavad äriühingu kohustuse pidada arvet äritehingute ja finantsolukorra kohta, kuid võivad lubada teha käesolevas direktiivis sätestatud kohustuste täitmisest erandi selliste äriühingute puhul, mis oma bilansipäeval ei ületa kolme järgneva kriteeriumi seast kahe piirmäära:

   a) bilansimaht: 500 000 eurot;
   b) netokäive: 1 000 000 eurot;
   c) keskmine töötajate arv aruandesaasta jooksul: 10.

2.  Kui oma bilansipäeval ületab äriühing lõikes 1 sätestatud kolmest kriteeriumist kahe piirmäära kahel järjestikusel aruandeaastal, ei saa selline äriühing enam kasutada kõnealuses lõikes osutatud vabastust.

Kui oma bilansipäeval ei ületa äriühing enam lõikes 1 sätestatud kolmest kriteeriumist kahe piirmäära, võib selline äriühing kasutada kõnealuses lõikes osutatud vabastust eeldusel, et äriühing ei ole ületanud neid piirmäärasid kahel järjestikusel aruandeaastal.

3.  Nendes liikmesriikides, kus ei ole eurot kasutusele võetud, arvutatakse lõikes 1 esitatud summad omavääringusse ümber vahetuskursside alusel, mis avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas päeval, mil jõustub direktiiv, milles on sätestatud kõnealused summad.

4.  Lõike 1 punktis a osutatud bilansimaht hõlmab kas artikli 9 „Aktiva” rubriikides A–E osutatud varasid või artikli 10 rubriigis A–E osutatud vara kogusummat.

"

Artikkel 2

Ülevõtmine

1.  Liikmesriigid kehtestavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid, siis kui nad otsustavad kasutada direktiivi 78/660/EMÜ artiklis 1a sätestatud valikuvõimalust, võttes eelkõige arvesse liikmesriigi nende ettevõtete arvu, millele kõnealuses artiklis sätestatud piirväärtused laienevad. Nad edastavad kõnealuste normide teksti ning kõnealuste normide ja käesoleva direktiivi vahelise vastavustabeli viivitamata komisjonile.

Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nendesse normidesse või nende normide ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2.  Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetavate põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 3

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 4

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

...,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

(1) ELT C 317, 23.12.2009, lk 67.
(2) ELT C 317, 23.12.2009, lk 67.
(3) Euroopa Parlamendi 10. märtsi 2010. aasta.
(4) EÜT L 222, 14.8.1978, lk 11.
(5) EÜT L 124, 20.5.2003, lk 36.
(6) ELT C 45 E, 23.2.2010, lk 58.


EL 2020 - Euroopa Ülemkogu 11. veebruari 2010. aasta mitteametliku kohtumise järelmeetmed
PDF 125kWORD 48k
Euroopa Parlamendi 10. märtsi 2010. aasta resolutsioon EL 2020 kohta
P7_TA(2010)0053RC-B7-0151/2010

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse 11. veebruaril 2010 toimunud Euroopa Ülemkogu mitteametlikku kohtumist,

–   võttes arvesse komisjoni algatatud EL 2020 käsitlevat avalikku arutelu ja selle tulemusi (SEK(2010)0116),

–   võttes arvesse komisjoni hinnangut Lissaboni strateegia kohta (SEK(2010)0114),

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu dokumenti „Seitse sammu Euroopa majanduskasvu ja tööhõive strateegia elluviimiseks”,

–   võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.   arvestades, et ELi 2020. aasta strateegia peaks teenima majanduskasvu ja töökohtade loomise eesmärke, sest SKP langus 4% võrra, tööstustoodangu kukkumine ning töötuse määra tõus enam kui 23 miljoni töötu mehe ja naiseni on humanitaar- ja majanduskatastroof;

B.   arvestades, et Lissaboni strateegia on olnud ainult osaliselt edukas nõrga juhtimisstruktuuri, puuduliku vastutuse, väga keerukate ja liiga mitmetahuliste eesmärkide, liiga auahnete sihtide ning selguse, fookuse ja läbipaistvuse puudumise tõttu, ning arvestades, et seetõttu tervitab komisjoni ettepanekut EL 2020 strateegia kohta ja sellega kaasnevaid eesmärke ja raamistikku,

Üldised märkused

1.   on veendunud, et EL 2020 strateegia peab olema majandus- ja finantskriisile sidusaks ja tõhusaks vastuseks, mis annaks ELi elavdamisprotsessile uue eesmärgi ja suurema Euroopa sidususe, kasutades ja koordineerides kõiki riiklikke ja Euroopa vahendeid;

2.   kiidab Euroopa Ülemkogu otsust seada väiksem arv selgemaid, realistlikumaid ja paremini mõõdetavaid eesmärke, sest eelmises Lissaboni strateegias jäid liiga paljud Euroopa eesmärgid täitmata;

Sotsiaalne turumajandus

3.   arvab, et nii meeste kui ka naiste pidev, täielik ja kvaliteetne tööhõive on ELi oluline eesmärk, mille poole püüelda, ning mida on võimalik saavutada üksnes siis, kui Euroopa institutsioonid ja liikmesriigid viivad ellu vajalikud reformid;

4.   märgib, et töötus on praegust kriisi arvestades põhiline aruteluteema; on veendunud, et suure ja järjest kasvava töötuse määra vastu võitlemiseks peab EL rakendama ELi ambitsioonikat sotsiaalkava, et aidata inimestel kauem ja tervemalt elada, võidelda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu, et aidata töötajatel ühendada töö ja hooldamiskohustused, vähendada varases eas kooli pooleli jätmist, edendada elukestvat õpet, võidelda diskrimineerimise vastu ning edendada soolist süvalaiendamist, soolist võrdõiguslikkust ning töötajate õigusi ja häid töötingimusi; nõuab tungivalt, et liikmesriigid lahendaksid töötuse probleeme väljaõppe- ja praktikavõimaluste loomisega noortele, kaitstes neid samas tööalaste kuritarvituste eest;

5.   rõhutab, et suure ja kasvava tööpuuduse vastu võitlemiseks peab EL rakendama ambitsioonikat sotsiaalkava ning tugevat soolise võrdsuse strateegiat ja integratsioonipoliitikat;

6.   arvab, et EL peab looma sotsiaalkindlustuse süsteemide restruktureerimise abil kaasavad ja konkurentsivõimelised tööturud ning pakkuma tööandjatele suuremat paindlikkust, tagades samal ajal lühiajalise töötuse hüvitised ning toetuse uue töökoha leidmiseks;

7.   kutsub ELi üles hõlbustama kõigi kodanike vaba liikumist, nii tööliste, spetsialistide, äriinimeste, teadlaste, üliõpilaste ja pensionäride;

8.   nõuab tungivalt, et EL uuriks võimalust rakendada Euroopa kavasid, mille eesmärk on võimaldada teadmiste rännet ja takistada „ajude väljavoolu” Euroopast, edendada tipptaset ning luua rahvusvahelisel tasandil juhtivate ülikoolide vahel võrgustik; on arvamusel, et teadmiste „viienda vabaduse” loomine aitaks sellele kaasa;

9.   peab kahetsusväärseks, et EL 2020 strateegia algsetes ettepanekutes ei olnud nimetatud põllumajandussektorit, hoolimata sellest, et põllumajandus võib anda suure panuse strateegia põhieesmärkide saavutamisse; on veendunud, et õige poliitikaraamistiku ja piisavate eelarvevahendite olemasolu korral võivad põllumajandus ja metsandus etendada olulist osa Euroopa üldises strateegias, mille eesmärk on tagada majanduse taastumine ja kliimamuutustega seotud eesmärkide saavutamine, andes samas panuse ELi ja kogu maailma toiduga kindlustatusele, majanduskasvule ja töökohtade loomisele;

Kindel Euroopa juhtimissüsteem EL 2020 strateegia edu tagamiseks

10.   arvab, et EL 2020 strateegia peaks tegelema majanduskriisiga ambitsioonikamalt, sidusamalt ja eesmärgipõhisemalt, sidudes paremini kattuvad strateegiad, näiteks säästva arengu strateegia ning stabiilsuse ja kasvu pakti, et aidata luua õiglast, jätkusuutlikku ja jõukat Euroopat;

11.   on seisukohal, et Lissaboni strateegia kukkus läbi, kuna liikmesriigid polnud piisavalt pühendunud kokkulepitud tegevuskavade elluviimisele ning ELi tasandil puudusid tõhusad stiimulid ja siduvad instrumendid;

12.   nõuab tungivalt, et Euroopa Ülemkogu loobuks majanduspoliitika valdkonnas „avatud koordineerimise meetodist”, mis põhineb „parimate tavade vahetusel” ja „vastastikusel survel”; ergutab komisjoni kasutama kõiki Lissaboni lepingu asjakohaseid sätteid, nt artikleid 121, 122, 136, 172, 173 ja 194, et koordineerida liikmesriikide majandusreforme ja tegevuskavasid;

13.   rõhutab, et komisjon peaks koostama takistavate tegurite täpse hindamistabeli ning tegema ettepaneku peamiste takistuste kõrvaldamise meetmete kohta, et kujundada välja siseturg;

14.   palub komisjonil lähimuspõhimõtet austades teha ettepanekuid uute meetmete, näiteks määruste ja direktiivide kohta ning liikmesriikidele võimalike sanktsioonide kehtestamise kohta, kui nad ei rakenda EL 2020 strateegiat, või stiimulite kohta neile, kes seda teevad;

15.   tuletab meelde, et nii komisjon kui ka Euroopa Ülemkogu on rõhutanud parlamendi ülimalt tähtsat rolli EL 2020 strateegia puhul ning seetõttu peaksid nad austama parlamendi eelisõiguseid, esitades parlamendile iga-aastased poliitikasoovitused enne, kui Euroopa Ülemkogu võtab vastu otsuse; soovitab tungivalt nõukogul ja komisjonil tunnistada parlamendi põhirolli 2020 strateegia rakendamisel; on seisukohal, et tuleb sõnastada institutsioonidevaheline kokkulepe, et määrata kindlaks ja koostada edasine demokraatlik ja tõhus toimimisviis, millesse tuleks lisada nõukogu kohustus, et ta ei luba tulevikus strateegiat parlamendiga ametlikult konsulteerimata muuta;

16.   rõhutab vajadust parema koostöö järele liikmesriikide parlamentide ja kodanikuühiskonnaga; on seisukohal, et rohkem osalisi kaasates suureneb surve riiklikele ametiasutustele saavutada tulemusi;

17.   on seisukohal, et liikmesriigid peaksid tihedas koostöös komisjoniga koostama riiklikud tegevuskavad, kehtestades maksimum- ja miinimumväärtused oma majanduse teatavate makromajanduslike aspektide suhtes;

18.   märgib, et Euroopa Kontrollikoda on kritiseerinud ELi eelarve täitmist komisjoni ja liikmesriikide poolt; on seisukohal, et kuna liikmesriigid haldavad 80% ELi eelarvest ise, peaks komisjon liikmesriikidele rohkem survet avaldama, et nad võtaksid vastutuse selle raha nõuetekohase kasutamise eest, ning kaaluma rahalisi karistusi nendele liikmesriikidele, kes keelduvad koostööst;

19.   on seisukohal, et iga liikmesriik peaks näitama, kuidas ta on kasutanud Euroopa vahendeid EL 2020 eesmärkide saavutamiseks, ning ELi rahastamine peaks sõltuma tulemustest ning kooskõlast ELi 2020 strateegia eesmärkidega;

Euro tugevuse kaitsmine finantsjärelevalve parandamise abil

20.   rõhutab, et eelarve konsolideerimine ja majanduspoliitika tuleb tihedalt kooskõlastada, et saavutada suurem majanduskasv, luua töökohti ja tagada euro edasine stabiilsus; on seisukohal, et liikmesriigid peavad täitma Euroopa stabiilsuse ja kasvu pakti kriteeriume ning hoidma samal ajal tasakaalu riigieelarve puudujäägi vähendamise, investeeringute ja sotsiaalsete vajaduste vahel;

21.   on veendunud, et mitme euroalasse kuuluva liikmesriigi suutmatus täita stabiilsuse ja kasvu pakti nõudeid näitab vajadust tugevdada majanduslikku kooskõlastamist majandus- ja rahaliitu kuuluvate riikide vahel; on veendunud, et euroala probleemide lahendamiseks on vaja Euroopa tasandi lahendust, ning tunneb kahetsust, et puuduvad mehhanismid euro stabiilsuse tagamiseks;

22.   märgib, et spekulatiivsed rünnakud majandusraskustes riikidele süvendavad veelgi nende majandusprobleeme ja teevad neil raha laenamise väga kalliks;

23.   rõhutab vajadust ühe Euroopa järelevalveasutuse järele mikro- ja makrotasandi usaldatavusjärelevalve teostamiseks, et vältida tulevasi kriise; rõhutab vajadust tagada tõhus Euroopa pangandussüsteem, mis suudaks rahastada reaalmajandust ja kindlustada, et Euroopa jääb üheks maailma juhtivamaks finantskeskuseks ja majanduspiirkonnaks; rõhutab, et järelevalve ei saa olla üksnes riiklik küsimus, sest turud on rahvusvahelised ja finantsinstitutsioonid tegutsevad piiriüleselt;

Euroopa siseturu potentsiaali ärakasutamine

24.   märgib, et ühtne turg annab suure panuse Euroopa õitsengusse, ning väljendab heameelt Mario Montile antud ülesande üle pakkuda välja uusi tasakaalustatud ideid Euroopa ühisturu taaskäivitamiseks; asub seisukohale, et kuna siseturg on EL 2020 strateegia põhivaldkondi, peaksid nõukogu ja komisjon tegema siseturu lõpliku väljakujundamise kohta ettepanekuid;

25.   märgib, et mõned valitsused praktiseerivad majanduslikku protektsionismi, mis ähvardab muuta kasutuks 50 aasta jooksul majandusliku integratsiooni ja solidaarsuse nimel tehtud töö;

26.   tuletab liikmesriikidele meelde, et neil on võimalus kasutada tõhustatud koostöö meetodit valdkondades, kus läbirääkimised on jooksnud ummikusse;

27.   on seisukohal, et energia siseturu väljakujundamine on ülioluline, et tagada majanduskasv, taastuvenergia integreerimine ja varustuskindlus; on seisukohal, et säästvad madala süsinikusisaldusega energiaallikad peaksid moodustama ELi energiaallikate kogumist märkimisväärse osa;

28.   on veendunud, et Euroopa tööstus peaks kasutama oma juhtrolli jätkusuutliku majanduse ja liikuvuse rohelise tehnoloogia valdkonnas, kasutades ära oma ekspordipotentsiaali; on seisukohal, et see vähendaks üheaegselt ressursisõltuvust ja muudaks lihtsamaks vajalike 20-20-20 kliimamuutusega seotud eesmärkide täitmise; rõhutab siiski, et ELi majandus vajab selle eesmärgi täitmiseks piisavalt kõrgtehnoloogilisi tooraineid;

VKEde ja töökohtade loomise edendamine

29.   on veendunud, et komisjon peaks rohkem keskenduma väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) edendamisele ja toetamisele, sest enamik töökohti luuakse selles sektoris ning selle sektori innovatsioon ja tehnoloogiline areng on meie majanduse taaselustamisel otsustava tähtsusega; on seisukohal, et on vaja rohkem ettepanekuid, et vähendada bürokraatiat ja edendada uuenduslikke ideid;

30.   rõhutab, et väikeettevõtlusalgatus Small Business Act on esimene samm, kuid seda tuleks jätkata eesmärgikindlamalt; on seisukohal, et esmatähtsale kohale tuleks seada VKEsid toetavad õigusaktid, millega ergutatakse ettevõtlust ja parandatakse rahastamisele juurdepääsu;

31.   rõhutab, et edukas EL 2020 strateegia ei peaks keskenduma VKEde ja tööhõive edendamisele mitte üksnes kaubanduse ja teenuste valdkonnas, vaid ka tööstuses ja põllumajanduses, sest need on meie majanduse tuleviku seisukohast üliolulised;

32.   on arvamusel, et Euroopa elanikkonna vananemine nõuab elukestva õppe poliitikat ja paindlikumat pensioniiga (kui töötaja seda soovib), et hoida tööturul piisaval arvul aktiivseid inimesi ja parandada nende sotsiaalset kaasatust; on arvamusel, et eakamate inimeste ja puuetega töötajate tööpotentsiaal jäetakse sageli tähelepanuta, ning ootab ettepanekuid selle potentsiaali suurendamiseks; nõuab ka, et komisjon esitaks strateegia noorte tööpuuduse lahendamise strateegia kohta;

Eelarve, mis kajastab arukat, kaasavat ja jätkusuutlikku kasvu kui 21. sajandi prioriteeti

33.   on seisukohal, et praeguses eelarves ei ole 21. sajandi probleemide lahendamiseks piisavalt rahalisi vahendeid; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks kaugeleulatuva ettepaneku EL 2020 strateegia edu tagamiseks;

34.   nõuab tungivalt, et komisjon säilitaks uues strateegias Lissaboni strateegia nõude eraldada 3% SKPst teadus- ja arendustegevusele nii ELi kui ka liikmesriikide eelarves; palub komisjonil teha ettepanek Euroopa teadustegevuse tõhusamaks muutmiseks olemasolevate struktuuride täiustamise, bürokraatia vähendamise ning teadust ja innovatsiooni soodustava keskkonna loomisega nii avalikus kui ka erasektoris; on seisukohal, et toimiva „teadmiste kolmnurga” loomiseks on ülioluline täiustada haridust, muuta uuendussüsteemid struktuursemaks ja tõhusamaks ning toetada samal ajal esmatähtsaid tugitehnoloogiaid; kutsub liikmesriike üles kasutama paremini ära ühtekuuluvuspoliitika ja teadus- ja arendustegevuse fondide pakutavate vahendite võimalikku sünergiat;

35.   on veendunud, et Euroopa Investeerimispangal ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangal peaks olema tähtsam roll infrastruktuuri, rohelise tehnoloogia, innovatsiooni ja VKEdesse tehtavate investeeringute toetamisel;

36.   rõhutab, et innovatsioon algab paremast haridusest, ning nõuab tungivalt, et komisjon ergutaks ettevõtjate, teadusasutuste ja ülikoolide uusi koostöövorme;

37.   nõuab avaramat lähenemisviisi tulevasele ELi innovatsioonipoliitikale; on seisukohal, et esmatähtsaid tugitehnoloogiaid tuleks piisavalt rahastada, et Euroopa saaks nendes valdkondades maailmas juhtpositsiooni;

38.   on seisukohal, et transpordisektoril on oluline osa EL 2020 strateegias ettenähtud jätkusuutliku majanduskasvu saavutamisel ning et kõnesolev sektor aitab suurel määral kaasa EL 2020 strateegia rakendamiseks vajalikule majanduskasvule; arvab, et sellega seoses on oluline kombineerida eri meetmeid, näiteks energiaallikate kogumit, hinnakujunduse meetmeid ja väliskulude sisestamist, ning nende meetmetega peaksid kaasnema selgemad ja realistlikumad eesmärgid, mida tuleks korrapäraselt läbi vaadata;

39.   tuletab meelde, et majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus on üks Euroopa projekti nurgakividest, mida praegu ohustavad majanduskriisi mõjud; on seisukohal, et EL 2020 strateegia on ajalooline võimalus Euroopa ühtekuuluvuse säilitamiseks ja tugevdamiseks peamiselt avatud, lihtsustatud ja aruka ühtekuuluvuspoliitika abil, mida kaitstakse ELi poliitika liikmesriikide tasandile tagasiviimise eest, samuti üleeuroopaliste võrkude pikaajalise jätkusuutliku rahastamiskava abil, energeetika abil ning info- ja sidetehnoloogia ja lairibateenuste vaba ja võrdse kättesaadavuse abil, et inimestel, eriti noortel, oleks võimalik kasutada lihtsalt, kuid enesekriitiliselt tänapäevast sidetehnoloogiat;

40.   on seisukohal, et säästvale majandusele ülemineku soodustamisel on väga oluline tööstuspoliitika; on seisukohal, et EL peaks edendama innovatsiooni, et töötada välja uued keskkonnasõbralikud tootmisviisid ning vajaduse korral lubada seoses ülemaailmse turuga Euroopa tööstuse keskkonnasõbralikuks muutmise ajutist hüvitamist;

41.   on seisukohal, et EL peaks tegelema suurte majandusprojektidega, nagu üleeuroopaline energiavõrk, Galileo projekti lõpuleviimine, rohelise tehnoloogia laialdane kasutusele võtmine, sh ELi hoonestuse süsteemne renoveerimine, e-tervishoid ning info- ja sidetehnoloogia infrastruktuuri arendamine ja ajakohastamine;

42.   rõhutab, et Euroopa Parlament peab käesolevat resolutsiooni esimeseks sammuks ning esitab enne juuni tippkohtumist üksikasjalikuma resolutsiooni kitsaskohtade, probleemide ja esmatähtsate projektide kohta;

o
o   o

43.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule ja komisjonile.


Iisraeli ja Palestiinat käsitlevate Goldstone'i soovituste elluviimine
PDF 194kWORD 37k
Euroopa Parlamendi 10. märtsi 2010. aasta resolutsioon Iisraeli ja Palestiinat käsitlevate Goldstone'i soovituste täitmise kohta
P7_TA(2010)0054RC-B7-0136/2010

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse, et liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste austamine, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 2;

–   võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni;

–   võttes arvesse Genfi konventsioone;

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Lähis-Ida kohta;

–   võttes arvesse nõukogu 8. detsembril 2009 vastu võetud järeldusi Lähis-Ida rahuprotsessi kohta;

–   võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni teabekogumismissiooni aruannet Gaza konflikti kohta;

–   võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 64/10;

–   võttes arvesse ÜRO peasekretäri 5. veebruari 2010. aasta aruannet ÜRO Peaassambleele;

–   võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 26. veebruari 2010. aasta resolutsiooni;

–   võttes arvesse asjaolu, et EL on kandnud Hamasi terroristlike ühenduste nimekirja;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.   arvestades, et 27. detsembril 2008 alanud ja 18. jaanuaril 2009 lõppenud Gaza konfliktis sai surma rohkem kui 1400 palestiinlast ja 13 iisraellast ning konflikti käigus hävines suur osa tsiviilinfrastruktuuridest;

B.   arvestades, et ÜRO Peaassamblee nõudis oma 5. novembri 2009. aasta resolutsioonis 64/10, et mõlemad osapooled teostaksid uurimisi, mis on sõltumatud, usaldusväärsed ja kooskõlas rahvusvaheliste normidega;

C.   arvestades, et ÜRO peasekretär juhtis 3. detsembril 2009 mõlema poole tähelepanu ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 64/10 asjakohastele sätetele ning nõudis kolme kuu jooksul kirjaliku teabe esitamist meetmete kohta, mida osapooled on võtnud või kavatsevad võtta;

D.   arvestades, et ÜRO peasekretär kutsus oma 4. veebruaril 2010 tehtud avalduses osapooli üles korraldama usaldusväärset riiklikku uurimist Gaza konflikti käigu kohta;

E.   arvestades, et ÜRO Peaassamblee kordas oma 26. veebruari 2010. aasta resolutsioonis nii Iisraelile kui ka Palestiinale tehtud üleskutset korraldada usaldusväärne uurimine ning nõudis täiendavate aruannete esitamist viie kuu jooksul;

F.   arvestades, et ELi tegevus rahvusvahelisel areenil peab lähtuma ÜRO põhikirja ja rahvusvahelise õiguse põhimõtete ja eesmärkide rangest austamisest; tuletades meelde, et rahvusvaheline õigus kohustab riike austama ja kaitsma rahvusvahelist humanitaarõigust ning tagama selle kohaldamist;

G.   arvestades, et Iisraeli valitsus on andnud teada 150 Gaza operatsiooni ajal toimunud eraldi vahejuhtumi uurimisest;

H.   arvestades, et Palestiina ametivõimud moodustasid 25. jaanuaril 2010 sõltumatu uurimiskomisjoni;

I.   arvestades, et blokaad, mis on rahvusvahelise humanitaarõigusega vastuolus, on humanitaarkriisi Gaza sektoris veelgi halvendanud,

1.   rõhutab taas, kui tähtis on õiglase ja kestva rahu saavutamine Lähis-Idas, eelkõige iisraellaste ja palestiinlaste vahel; rõhutab, et rahvusvahelise humanitaarõiguse ja inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õiguse austamine kõigi osapoolte poolt ja igal tingimusel ning usalduse loomine iisraellaste ja palestiinlaste vahel on oluline osa rahuprotsessist, mille tulemusena peaksid kaks riiki elama kõrvuti rahus ja turvaliselt;

2.   kordab oma komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning liikmesriikidele tehtud üleskutset töötada selle nimel, et ELil oleks Gaza ja Lõuna-Iisraeli konflikti käsitleva teabekogumismissiooni (mida juhtis kohtunik Goldstone) aruande järelmeetmete küsimuses kindel ühine seisukoht, ning nõuda avalikult oma soovituste elluviimist ja vastutust rahvusvahelise õiguse rikkumise, sealhulgas väidetavate sõjakuritegude eest;

3.   nõuab tungivalt, et mõlemad pooled teostaksid viie kuu jooksul uurimise, mis vastab rahvusvahelistele sõltumatuse, erapooletuse, läbipaistvuse, kiiruse ja tulemuslikkuse normidele vastavalt ÜRO Peaassamblee 5. novembri 2009. aasta ja 26. veebruari 2010. aasta resolutsioonidele; rõhutab, et Lähis-Idas õiglase ja kestva rahu saavutamise oluline eeltingimus on see, et kõik osalised järgivad igas olukorras inimõigustega seotud rahvusvahelisi õigusakte ja rahvusvahelist humanitaarõigust;

4.   kordab oma komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning liikmesriikidele tehtud üleskutset aktiivselt jälgida Goldstone'i aruandes toodud soovituste täitmist, konsulteerides selleks ELi välismissioonidega ja selles valdkonnas tegutsevate kohapealsete kodanikuühiskonna organisatsioonidega; nõuab soovituste ja nendega seotud märkuste lisamist mõlema osapoolega peetavatesse ELi dialoogidesse, samuti mitmepoolsetesse foorumitesse;

5.   kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles hindama kõigi osapoolte uurimiste tulemusi ning teavitama oma hinnangutest Euroopa Parlamenti;

6.   tunneb heameelt ÜRO Peaassamblee pingutuste üle tagada vastutusele võtmine kõigi rahvusvahelise humanitaarõiguse ja inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õiguse rikkumiste eest Gaza konflikti ajal, ning julgustab neid pingutusi jätkama;

7.   rõhutab, et õigusriigi põhimõtete järgimine on põhiväärtus, mida rakendatakse nii Euroopa Liidus kui ka selle suhetes kolmandate riikide ja osapooltega; rõhutab samuti, et Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide vastutus ja usaldusväärsus kohustavad neid uurimisi igakülgselt jälgima;

8.   nõuab tungivalt, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid võtaksid oma suhetes kõikide Goldstone'i raportis nimetatud osapooltega arvesse raporti alusel algatatud uurimisi ja raporti soovituste täitmise tulemusi;

9.   rõhutab ametiasutuste ja valitsusväliste organisatsioonide vahelise koostöö tähtsust Goldstone'i raporti alusel algatatud uurimiste raames ja raporti soovituste täitmisel kõikide osapoolte poolt; väljendab muret Goldstone'i raporti koostamises ja selle alusel algatatud uurimistes osalenud valitsusvälistele organisatsioonidele avaldatud surve pärast ning kutsub kõigi osapoolte ametivõime üles hoiduma antud organisatsioonide tegevust mis tahes viisil piiravate meetmete võtmisest;

10.   tunnistab blokaadist põhjustatud Gaza elanike jätkuvalt halba olukorda ning tunneb heameelt nõukogu 8. detsembri 2009. aasta üleskutse üle avada viivitamatult, katkestusteta ja tingimusteta piiriületuskohad;

11.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikidele, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, Lähis-Ida nelikule, Lähis-Ida neliku eriesindajale Lähis-Idas, Euroopa – Vahemere piirkonna parlamentaarsele assambleele, Iisraeli valitsusele ja parlamendile, Palestiina omavalitsuse presidendile ning Palestiina seadusandlikule kogule.


Kodanikuühiskonna ja rahvusvähemuste olukord Valgevenes
PDF 191kWORD 41k
Euroopa Parlamendi 10. märtsi 2010. aasta resolutsioon kodanikuühiskonna ja rahvusvähemuste olukorra kohta Valgevenes
P7_TA(2010)0055RC-B7-0134/2010

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone olukorra kohta Valgevenes, eriti 17. detsembri 2009. aasta resolutsiooni(1);

–   võttes arvesse üldasjade ja välissuhete nõukogu 17. novembri 2009. aasta istungi järeldusi Valgevene kohta, mille kohaselt jätkatakse viisakeelu rakendamise peatamist teatavate Valgevene ametnike, sealhulgas president Aleksandr Lukašenka suhtes ja pikendatakse piiravaid meetmeid kuni 2010. aasta oktoobrini;

–   võttes arvesse 22. veebruaril 2010 toimunud välisasjade nõukogu 2996. istungi tulemusi ja kõrge esindaja pr Ashtoni 16. veebruari 2010. aasta avaldust Valgevene Poolakate Liidu olukorra kohta;

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 19. märtsi 2009. aasta kohtumisel vastu võetud deklaratsiooni idapartnerluse kohta ning 7. mail 2009 Prahas toimunud idapartnerluse tippkohtumisel vastu võetud ühisdeklaratsiooni;

–   võttes arvesse Euroopa Nõukogu 1. veebruaril 1995 vastu võetud rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni;

–   võttes arvesse rahvusvähemuste õigusi käsitlevaid rahvusvahelisi põhimõtteid ja standardeid, eelkõige neid, mis on esitatud rahvusvahelistes inimõiguste konventsioonides, nagu 1. augustil 1975 vastu võetud Helsingi lõppakt (1.VII jagu), Kopenhaageni kohtumisel 29. juunil 1990 vastu võetud inimmõõdet käsitlev dokument ja 21. novembril 1990 vastu võetud Pariisi uue Euroopa harta;

–   võttes arvesse 24. veebruaril 2010 Euroopa Parlamendis toimunud Valgevene-teemalist arutelu ja Euroopa Parlamendi ajutise delegatsiooni visiiti Valgevenesse 25.–27. veebruaril 2010 ning selle delegatsiooni tähelepanekuid;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.   arvestades, et 15. veebruaril 2010 vahistati Valgevenes 40 aktivisti, kellest enamik on Valgevene Poolakate Liidu (VPL) liikmed, sealhulgas VPLi esinaine Angelika Borys, VPLi pressiesindaja Igor Bancer, aseesimees Mieczyslaw Jaskiewicz, järelevalvenõukogu esimees Andrzej Poczobut ja opositsioonilise Valgevene Kodanike Ühendpartei juht Anatol Lebedzka, et takistada neid osalemast Ivjanetsi Poola Maja asjas toimuvas kohtuprotsessis; arvestades, et kõik aktivistid vabastati 20. veebruariks;

B.   arvestades, et Valgevene ametivõimud ei tunnusta VPLi, mida juhib kahel korral, 2005. ja 2009. aastal demokraatlikult valitud esinaine Angelika Borys, ning et liitu on 2005. aastast alates regulaarselt ahistatud ja taga kiusatud ning selle liikmeid on korduvalt süüdistatud õigusvastases tegevuses ja esitatud neile kriminaalsüüdistusi;

C.   arvestades, et Valgevene ametivõimud kasutasid VPLi liikmete vastu 2005. aastal Grodnas ja 2010. aastal Ivjanetsis politseijõude;

D.   arvestades, et Valgevene ametivõimud takistasid kohtuprotsessis osalemast VPLi esindajaid, kes olid kutsutud kohtuistungile VPLi Ivjanetsi kohaliku organisatsiooni esinaise Teresa Soboli tunnistajatena;

E.   arvestades, et Angelika Borysi juhitava poolakate liidu kui suurima Valgevenes tegutseva valitsusvälise organisatsiooni diskrimineerimine iseloomustab kodanikuühiskonna ja demokraatliku opositsiooni üldist kohtlemist Valgevenes;

F.   arvestades, et Grodnas asuvat ettevõtet Polonica, mida juhib Angelika Borys ja mis on VPLi ainuke rahastamisallikas, trahviti maksueeskirjade väidetava rikkumise eest 71 miljoni rublaga ja ettevõtet ähvardab nüüd pankrot;

G.   arvestades, et Valgevene ametivõimud peavad poolakate liidu õiguspäraseks juhiks Stanislaw Siemaszkot ja kinnitavad toetust tema juhitavale organisatsioonile, mida poola kogukond peab ebaseaduslikuks;

H.   arvestades, et ELi institutsioonide esindajad, teiste hulgas Euroopa Parlamendi president Jerzy Buzek, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni asepresident paruness Ashton, siseasjade volinik Cecilia Malmström, samuti Poola parlament ja Prantsusmaa välisministeerium on väljendanud muret Valgevene ametivõimude VPLi vastu suunatud hiljutise tegevuse pärast ja mõistnud hukka politseijõudude kasutamise selle organisatsiooni liikmete vastu;

I.   arvestades, et Valgevene ametivõimude selline tegevus on vastuolus rahvusvähemuste kaitse rahvusvaheliste standarditega, mis on sätestatud muu hulgas Euroopa Nõukogu 1. veebruari 1995. aasta rahvusvähemuste kaitse raamkonventsioonis, aga samal ajal on Valgevene suurendanud jõupingutusi selle organisatsiooni liikmeks saamiseks;

J.   arvestades, et Praha idapartnerluse tippkohtumisel vastu võetud ühisdeklaratsiooni (mille on allkirjastanud ka Valgevene) lõikes 1 on sätestatud: „Praha tippkohtumisel osalejad lepivad kokku, et idapartnerlus rajaneb pühendumisele rahvusvahelise õiguse põhimõtetele ja põhiväärtustele, sealhulgas demokraatiale, õigusriigi põhimõttele, inimõiguste ja põhivabaduste austamisele”;

K.   arvestades, et Euroopa Ülemkogu tunnistab oma 17. novembri 2009. aasta järeldustes, et on avanenud uued võimalused ELi ja Valgevene dialoogiks ja sügavamaks koostööks, mille eesmärk on toetada tõelisi edusamme demokraatia ja inimõiguste austamise suunas, ning kinnitab oma valmisolekut süvendada Euroopa Liidu ja Valgevene suhteid sõltuvalt sellest, kuidas Valgevene suudab edendada demokraatiat, inimõigusi ja õigusriigi põhimõtet, ning toetada Valgevenet nende eesmärkide saavutamisel;

1.   väljendab tõsist muret Valgevene Vabariigis hiljuti aset leidnud kodanikuühiskonna ja eelkõige poolakate liidu liikmete inimõiguste rikkumiste pärast ning väljendab solidaarsust kodanikega, kes ei saa oma kodanikuõigusi täiel määral kasutada;

2.   mõistab hukka poolakate liidu vastased politsei- ja õiguslikud meetmed ning kõik Valgevene ametivõimude katsed suruda poola kogukonnale peale uut juhtkonda; nõuab, et Valgevene ametivõimud seadustaksid uuesti Valgevene Poolakate Liidu, mida juhib Angelika Borys, ning tagaksid liidu vara kiire tagastamise;

3.   rõhutab veel kord, et Euroopa Parlament on huvitatud avatud ja struktureeritud dialoogist Valgevenega tingimusel, et Valgevene poliitilise süsteemi demokratiseerimisel saavutatakse konkreetseid tulemusi ning selles kajastub inimõiguste austamine ja õigusriigi põhimõtte tunnustamine;

4.   nõuab tungivalt, et Valgevene täidaks oma OSCE liikme staatusest tulenevaid ja rahvusvahelisi kohustusi vähemuste õiguste kaitsmisel ja edendamisel; palub samal ajal ametivõimudel parandada kodanikuühiskonna tegutsemistingimusi, eriti mis puudutab sõna- ja kogunemisvabadust, sõltumatu meedia olukorda, kaasa arvatud internettipääsu, ning valitsusväliste organisatsioonide registreerimist, et valmistuda 25. aprillil 2010. aastal toimuvateks kohalike omavalitsuste valimisteks ning võimaldada vaba ja õiglast valimisprotsessi;

5.   kordab oma hiljutistes resolutsioonides, eriti 15. jaanuari ja 17. detsembri 2009. aasta resolutsioonides esitatud üleskutset tagada sõna- ja kogunemisvabadus, kindlustada registreerimise õigus parteidele, nt Valgevene Kristlik-Demokraatlikule Parteile, usuvabadus ning luua soodsad tingimused kodanikuühiskonna ühenduste, valitsusväliste organisatsioonide (nt Viasna) tegevuseks ja sõltumatu meedia tekkeks Valgevenes;

6.   nõuab tungivalt, et Valgevene ametivõimud vabastaksid poliitilised aktivistid nagu Andrei Bandarenko ja meelsusvangid nagu Ivan Mikhailau ja Aristyom Dubski, tühistaksid piiravad meetmed, mis on suunatud kodanikuühiskonna propageerijate, näiteks Tatiana Shaputsko vastu, kes osaleb idapartnerluse kodanikuühiskonna foorumil, ning hoiduksid sellistest meetmetest, mille eesmärk on kontrollida Valgevene internetisaitide sisu;

7.   rõhutab, et ELi ja Valgevene dialoog võib olla kasulik mõlemale poolele, ning on arvamusel, et Valgevenet saab toetada idapartnerluse võimaluste maksimaalsel ärakasutamisel, eelkõige selle programmi raames infrastruktuuri-, energia- ja sotsiaalprojektide läbiviimiseks eraldatud vahendite võimalikult tõhusa kasutamise ning teistest ELi vahenditest ja poliitikavaldkondadest toetuste taotlemise teel, tingimusel et Valgevene ametivõimud kohustuvad viima läbi tõelisi muudatusi vabaduste, demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja inimõiguste, eelkõige rahvusvähemuste õiguste austamise valdkonnas;

8.   tuletab meelde, et Euroopa Liit on suhetes Valgevenega juba ilmutanud märkimisväärset avatust, mis väljendub ka Valgevene kaasamises idapartnerlusse; tuletab meelde, et nimetatud kaasamine sõltub Valgevene valitsuse sammudest demokraatia edendamiseks ja inimõiguste, sealhulgas vähemuste õiguste toetamiseks;

9.   juhib tähelepanu sellele, et kui Valgevene ametivõimud järgivad põhiliste inimõiguste ja demokraatiaga seotud kriteeriumeid, on sellel Valgevene jaoks järgmised eelised:

   ELi ja Valgevene partnerlus- ja koostöölepingu sõlmimine ja ratifitseerimine,
   ELi rahastamisvahendite, nagu Euroopa Investeerimispanga vahendite ning Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi tõhus kasutamine;
   Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga rahastamise laiendamine riigiettevõtete osalusega projektidele Valgevenes;
   Valgevene suhtes üldise soodustuste süsteemi (GSP+) taastamine;
   Rahvusvahelisest Valuutafondist stabiliseerimislaenu järgmise osa saamine;
   Valgevene WTOga ühinemise läbirääkimiste taasalustamine;
   OECD programmi Valgevenesse laienemise toetamine;

10.   peab väga tähtsaks poliitilise elu ja kodanikuühiskonna liberaliseerimist ning rõhutab, et inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte edasine rikkumine Valgevenes võib tuua kaasa ELi Valgevene suhtes võetud seisukoha läbivaatamise, sealhulgas sanktsioonide taaskehtestamise;

11.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele, ÜRO peasekretärile, OSCE parlamentaarsele assambleele ja Euroopa Nõukogu parlamentaarsele assambleele, Sõltumatute Riikide Ühenduse sekretariaadile ning Valgevene parlamendile ja valitsusele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2009)0117.


Finantstehingute maksustamine
PDF 118kWORD 39k
Euroopa Parlamendi 10. märtsi 2010. aasta resolutsioon finantstehingute maksude juurutamise kohta
P7_TA(2010)0056B7-0133/2010

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi 24. aprilli 2009. aasta resolutsiooni 2. aprillil 2009. aastal Londonis toimunud G20 tippkohtumise kohta(1);

–   võttes arvesse 24. ja 25. septembril 2009. aastal Pittsburghis toimunud G20 tippkohtumisele järgnenud riigi-ja valitsusjuhtide avaldust;

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi 8. oktoobri 2009. aasta resolutsiooni 24. ja 25. septembril 2009 Pittsburghis toimunud G20 tippkohtumise kohta(2);

–   võttes arvesse 7. novembril 2009 St Andrewsis toimunud G20 rahandusministrite ja keskpankade juhtide kohtumise kommünikeed;

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 10.–11. detsembri 2009. aasta kohtumise järeldusi ja eriti järelduste lõiget 15;

–   võttes arvesse komisjoni presidendi Barroso 15. detsembri 2009. aasta avaldust Euroopa Parlamendis;

–   võttes arvesse Rootsi rahandusministri 18. jaanuari 2010. aasta kirja nõukogu eesistujale stabiilsustasu kehtestamise kohta liikmesriikides;

–   võttes arvesse nõukogu 12. veebruari 2008. aasta direktiivi 2008/7/EÜ kapitali suurendamise kaudse maksustamise kohta(3);

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu direktiiv, millega muudetakse kindlustus- ja finantsteenuste käsitlust direktiivis 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (KOM(2007)0747);

–   võttes arvesse 24. veebruari 2010. aasta küsimust komisjonile finantstehingute maksude juurutamise kohta (O-0025/2010 – B7-0019/2010);

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.   arvestades, et parlament väljendas heameelt pärast 2009. aasta septembris toimunud Pittsburghi tippkohtumist G20 tasandil algatatud uurimistöö üle eesmärgiga töötada välja finantstehingute maksustamise rahvusvaheline raamistik;

B.   arvestades, et parlament nõudis kiiret edasiminekut, et tagada finantssektori õiglane panus majanduse elavdamisse ja arengusse, kuna finantskriisiga seotud suured kulud ning kriisi tagajärjed on reaalmajanduse, maksumaksjate, tarbijate, avalike teenuste sektori ja kogu ühiskonna kanda;

C.   arvestades, et Euroopa Ülemkogu on rõhutanud, kuivõrd tähtis on uuendada finantsasutuste ja nende poolt teenindatava ühiskonna vahelist majanduslikku ja ühiskondlikku kokkulepet ning tagada üldsusele kasu headel aegadel ja kaitsta teda riskide eest; arvestades, et Euroopa Ülemkogu on sellega seoses innustanud Rahvusvahelist Valuutafondi kaaluma läbivaatamise käigus kõiki võimalusi, sealhulgas üldist finantstehingute maksu; arvestades, et sellega seoses on Euroopa Ülemkogu kutsunud ka nõukogu ja komisjoni üles määrama kindlaks peamised põhimõtted, mida uus ülemaailmne korraldus peaks järgima;

D.   arvestades, et mitu liikmesriiki on nõudnud finantstehingute maksu kehtestamist;

E.   arvestades, et uued õigusloomealgatused, näiteks maksuparadiiside vastased meetmed, bilansiväliste kõrvalteede kasutamise võimaluse kaotamine, börsil kauplemise nõuded ja tehingute keskhoidlate kasutamine tuletisinstrumentide registreerimiseks on selgelt muutnud poliitiliste meetmete keskkonda selles valdkonnas;

F.   arvestades, et komisjon töötab majandus- ja rahanduskomisjoni ning maksunduse eest vastutava voliniku 6. oktoobril 2009 toimunud kohtumisel tõstatatud küsimuste alusel praegu välja „uuendusliku rahastamise” ideid ülemaailmsete probleemide raamistikus, mis hõlmab ka finantstehingute maksustamist, et esitada ettepanekud asjakohasel ajal, mida president Barroso oma 15. detsembri 2009. aasta avalduses parlamendile kinnitas;

G.   arvestades, et Rahvusvaheline Valuutafond uurib praegu avalikku arvamust finantssektori maksustamise küsimuses osana Pittsburghis 24.–25. septembrini 2009 toimunud G20 tippkohtumisel tehtud taotlusest;

H.   arvestades, et finantstehingutelt võetavad maksud ja lõivud on liikmesriikides erineval kujul olemas; arvestades, et need riiklikud maksud ja lõivud hõlmavad tavaliselt vaid valitud varadega tehtavaid tehinguid; arvestades, et Belgia ja Prantsusmaa on võtnud vastu õigusaktid valuutatehingute maksu kohta riiklikul tasandil, aga ei rakenda neid enne nende jõustumist ELi tasandil;

I.   arvestades, et erinevalt muudest maksustamise vormidest põhjustab kapitali suurendamise kaudne maksustamine, nt kapitalimaks, väärtpaberite tempelmaks ja ümberkorraldustegevusega seotud maks, diskrimineerimist, topeltmaksustamist ja ebakõlasid, mis segavad kapitali vaba liikumist;

J.   arvestades, et finantstehingute maht on viimasel aastakümnel kaubavahetuse ja teenuskaubandusega võrreldes väga ulatuslikult ning kiirelt kasvanud, mis on muu hulgas seletatav kiiresti kasvava tuletisinstrumentide turuga;

K.   arvestades, et G20 riikide juhtidel on kollektiivne vastutus kriisi sotsiaalse mõju leevendamise eest nii liikmesriikides kui arenguriikides, mida kriisi kaudsed mõjud on rängalt tabanud; arvestades, et finantstehingute maks aitaks katta kriisi tekitatud kulusid,

1.   on seisukohal, et Euroopa Liit peaks jõudma G20 kohtumiste rahvusvahelises raamistikus ühisele seisukohale võimaluste suhtes, mille abil finantssektor peaks aitama õiglaselt ja olulises mahus hüvitada koormust, mille ta on põhjustanud reaalmajandusele, või seda koormust, mis seondub valitsuse sekkumisega, et pangandussüsteemi stabiliseerida; on seisukohal, et EL peaks G20 tööga paralleelselt ja sidusalt töötama välja oma strateegia võimalikke tegevusvariante silmas pidades;

2.   on objektiivsele analüüsile põhineva sidusa ELi seisukoha saavutamist silmas pidades arvamusel, et komisjon peaks piisavalt enneaegselt enne järgmist G20 tippkohtumist koostama ülemaailmse finantstehingute maksu mõjuhinnangu, uurides nii selle eeliseid kui puudusi;

3.   nõuab komisjonilt, et ta kaaluks oma hinnangus tähelepanelikult järgmisi asjaolusid:

   a) varasemaid kogemusi finantstehingute maksustamisel, eelkõige seoses püüetega maksudest kõrvale hoida ja kapitali või teenuseosutamise alternatiivsetesse asukohtadesse viimisega, samuti selliste maksude mõju üksikinvestoritele ja VKE-dele;
   b) finantstehingute maksude ainult ELis kehtestamise eeliseid ja puudusi, võrreldes seda maksustamise kehtestamisega ülemaailmsel tasandil ja senise olukorraga;
   c) võimalust saada suuri tulusid muude maksutulu allikatega võrreldes, maksukogumise kulusid ja tulude jagamist riikide vahel;
   d) asjaolu, et ülemaailmsel või Euroopa tasandil finantstehingute maksust laekuva võimaliku tulu hindamisel tuleks arvestada erinevaid maksu kavandamise võimalusi, kvantifitseerides tehingukulude suurenemise kõigil asjaomastel turgudel (tehingud korraldatud börsidel ja börsivälised tehingud) ning ettevõtetevahelistes (B2B) ja ettevõtete ning tarbijate (B2C) vahelistes tehingutes;
   e) asjaolu, et hindamisel tuleks arvestada ka eri võimaluste võimet mõjutada nii hinnataset kui stabiilsust lühiajaliselt ja pikaajaliselt, samuti finantstehinguid ning likviidsust;
   f) kuidas tuleks finantstehingute maksu kavandada, et leevendada kapitali suurendamise suhtes kohaldatavate kaudsete maksudega tavaliselt kaasnevaid negatiivseid kõrvalmõjusid;
   g) millisel määral aitaks finantstehingute maks kaasa finantsturgude stabiliseerimisele liiga lühiajalise kauplemise ja spekulatsioonide ning läbipaistvuse mõjutamise kaudu;
   h) kas finantstehingute maks suudaks teatud liiki nn ebasoovitavaid tehinguid sihikule võttes hoida tulevikus ära finantskriisi; selle peaks määratlema komisjon;

4.   rõhutab, et kõikide lahenduste puhul on oluline vältida ELi konkurentsivõime vähendamist või reaalmajandusele ning ühiskonnale kasulike jätkusuutlike investeeringute, innovatsiooni ja majanduskasvu kahjustamist;

5.   rõhutab, et oluline on arvestada seda, et pangandussektor peab looma tugeva kapitalibaasi, et tagada pangandussüsteemi võime rahastada reaalmajanduse investeeringuid, ka tuleb hoiduda liigsest riskist;

6.   palub komisjonil ja nõukogul hinnata, mil määral finantstehingute maksustamise eri võimalused võivad anda tulu ELi eelarvesse;

7.   palub komisjonil ja nõukogul hinnata, mil määral võiks praegu kaalumisel olevaid alternatiive kasutada ka uuenduslike finantsmehhanismidena, millega toetada kliimamuutusega kohanemist ja selle mõju leevendamist arenguriikides ning rahastada arengukoostööd;

8.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Keskpangale ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0330.
(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2009)0028.
(3) ELT L 46, 21.2.2008, lk 11.


Ühtne euromaksete piirkond
PDF 115kWORD 40k
Euroopa Parlamendi 10. märtsi 2010. aasta resolutsioon ühtse euromaksete piirkonna (SEPA) elluviimise kohta
P7_TA(2010)0057B7-0132/2010

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ja Euroopa Keskpanga 4. mai 2006. aasta ühisavaldust ühtse euromaksete piirkonna kohta;

–   võttes arvesse Euroopa Keskpanga 2007. aasta augusti üldtoimetist nr 71 ühtse euromaksete piirkonna majandusliku mõju kohta;

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta direktiivi 2007/64/EÜ makseteenuste kohta siseturul(1) (makseteenuste direktiiv);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2009. aasta resolutsiooni ühtse euromaksete piirkonna (SEPA) elluviimise kohta(2);

–   võttes arvesse Euroopa Komisjoni ja Euroopa Keskpanga 24. märtsi 2009. aasta ühisavaldust, milles selgitatakse SEPA otsekorralduste tulevase majandusmudeli aluseks olevaid teatavaid põhimõtteid;

–   võttes arvesse komisjoni 22. juuli 2009. aasta teist uuringut riiklike haldusorganite valmisoleku ja SEPAle ülemineku kohta;

–   võttes arvesse komisjoni 10. septembri 2009. aasta teatist pealkirjaga „Ühtse euromaksete piirkonna kujundamine: suuniskava ajavahemikuks 2009–2012” (KOM(2009)0471);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 924/2009, 16. september 2009,.piiriüleste maksete kohta ühenduses ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2560/2001(3);

–   võttes arvesse komisjoni 30. oktoobri 2009. aasta töödokumenti „EÜ asutamislepingu artikli 81 kohaldatavus SEPA otsekorraldusena tehtavatele mitmepoolsetele pankadevahelistele maksetele” (SEC(2009)1472);

–   võttes arvesse komisjoni 9. novembri 2009. aasta eduaruannet SEPAle ülemineku kohta;

–   võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2009. aasta järeldusi SEPA kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.   arvestades, et ühtne euromaksete piirkond (SEPA) on kavandatud makseteteenuste ühtse turuna, kus toimib tõhus konkurents ning kus ei tehta vahet eurodes sooritatavatel piiriülestel maksetel ja siseriiklikel maksetel;

B.   arvestades, et SEPA ei peaks olema mitte üksnes Euroopa Maksenõukogu eneseregulatsiooni algatus, vaid ka oluline avaliku poliitika algatus, mis tugevdab majandus- ja rahaliitu ning tulevast ELi 2020. aasta strateegiat; arvestades, et SEPAt toetab makseteenuste direktiiv, millega luuakse vajalik ühtlustatud õigusraamistik; ning arvestades, et seetõttu on Euroopa Parlament SEPA edukusest eriliselt huvitatud;

C.   arvestades, et SEPAt puudutavate otsuste tegemine toimub praegu Euroopa Maksenõukogu äranägemisel, mis tähendab seda, et SEPA toodete üle otsustavad ainult pangad, jättes lõppkasutajate nõudmised tähelepanuta;

D.   arvestades, et SEPA hakkas ametlikult toimima 28. jaanuaril 2008. aastal, mil käivitati SEPA kreeditkorralduse maksevahend, samas kui SEPA kaardimaksete raamistik on olnud jõus 1. jaanuarist 2008. aastal ning SEPA otsekorraldusskeem hakkas tööle 2. novembril 2009. aastal;

E.   arvestades, et tarbijad on murelikud, sest SEPA tooted ei vasta lõppkasutajate vajadustele, eelkõige otsekorralduslepingute kontrollimise osas, ning arvestades, et soovitatav on selles küsimuses lahenduseni liikuda;

F.   arvestades, et õiguslikult siduvat tähtaega SEPA vahenditele üleminekuks seatud ei ole ja valdav osa komisjoni korraldatud avalikul arutelul osalenutest pooldas SEPAle ülemineku stimuleerimiseks siduva tähtaja seadmist;

G.   arvestades, et siseturu ja teenuste voliniku kandidaat ütles Euroopa Parlamendi küsimustele antud kirjalikes vastustes, et ta kavatses esitada komisjonile vastuvõtmiseks õigusakti ettepaneku, millega kehtestatakse üks või mitu tähtaega SEPA-põhistele otsekorraldustele ja ülekannetele üleminekuks, ning samuti ettepaneku valitsemise parandamiseks;

H.   arvestades, et üleminek SEPA-le on olnud loid: 2009. aasta augusti seisuga oli kreeditkorralduse abil tehtud ainult 4,5 % kõigist tehingutest, ja arvestades, et algne eesmärk viia kriitiline mass 2010. aasta lõpuks üle euromaksete piirkonna krediidikorraldusele, SEPA otsekorraldustele ja kaardimaksetele on muutunud ebarealistlikuks;

I.   arvestades, et riiklike haldusorganite üleminek SEPA vahenditele ei vasta enamiku liikmesriikide ootustele, kuigi neid organeil peaks olema otsustav roll selles, et saavutada kriitiline mass, mida on vaja SEPAle ülemineku kiirendamiseks;

J.   arvestades, et kõik asjaomased sidusrühmad (seadusandjad, pangandusettevõtted ja makseteenuste kasutajad) on SEPAle ülemineku protsessiga seotud;

K.   arvestades, et SEPA vahendite kasutamine üksnes piiriüleste maksetehingute puhul ei tooks kaasa SEPA projekti edu, kuna säiliks killustatus ja ei suudetaks saavutada eeldatavat kasu pangandusele ning pankade klientidele;

L.   arvestades, et määrus (EÜ) nr 924/2009 loob õiguskindluse mitmepoolse vahendustasu kohaldamiseks kuni 31. oktoobrini 2012 kestval üleminekuajal, mille jooksul peaks tööstus välja töötama ja kooskõlastama SEPA otsekorralduste jaoks ühise, pikaajalise majandusmudeli, mis peaks vastama EÜ konkurentsiõigusele ja ühenduse õigusraamistikule;

M.   arvestades, et 2009. aasta märtsis teatasid komisjon ja Euroopa Keskpank, et nad ei näe selget ega veenvat põhjust, miks peaks pärast 31. oktoobrit 2012. aastal veel kohaldama igale tehingule mitmepoolset vahendustasu, ning arvestades et komisjon korraldas avaliku arutelu, kus arutati, kas EÜ asutamiselepingu artiklit 81 on võimalik kohaldada SEPA otsekorraldusena tehtavatele mitmepoolsetele pankadevahelistele maksetele;

N.   arvestades, et seoses SEPA kaardimaksete raamistikul põhineva ELi kaardilahenduse leidmisega tuleks tingimata lahendada ka mitmepoolse vahendustasu kohaldamise küsimus;

O.   arvestades, et kõikides liikmesriikides tuleks tagada olemasolevate otsekorralduslepingute jätkuv õiguslik kehtivus, kuna uute lepingute allkirjastamise kohustus siseriiklikelt otsekorraldusskeemidelt SEPA otsekorraldusskeemile üleminekul oleks koormav; arvestades siiski, et lepingute säilitamine ei aita varakult SEPA otsekorraldusskeemile üle minna, kui ei ole leitud lahendust kehtivate lepingute üleviimiseks;

1.   rõhutab oma jätkuvat toetust SEPAle, kus toimib tõhus konkurents ning kus ei tehta vahet eurodes sooritatavatel piiriülestel maksetel ja siseriiklikel maksetel;

2.   peab kahetsusväärseks, et SEPA ühtse euromaksete piirkonna (SEPA) elluviimist käsitlevas parlamendi 12. märtsi 2009. aasta resolutsioonis nimetatud küsimuste lahendamisel ei ole pärast resolutsiooni vastuvõtmist peaaegu mingeid edusamme tehtud, ning nõuab, et SEPA elluviimisse kaasataks kõik sidusrühmad;

3.   tunneb heameelt SEPA suuniskava üle, mille komisjon võttis vastu 2009. aasta septembris, ning pooldab täielikult suuniskavas kuue esmatähtsa valdkonna jaoks esitatud meetmeid (aidata kaasa üleminekule; suurendada SEPAga seoses teadlikkust ja tutvustada SEPA tooteid; kehtestada SEPA kindel õiguskeskkond ja tagada SEPA nõuetele vastavus; edendada innovatsiooni; tagada vajalik standardimine, koostalitlusvõime ja turvalisus; muuta SEPA projektijuhtimine selgemaks ja täiustada seda);

4.   kutsub taas komisjoni üles seadma SEPA vahenditele üleminekuks selge, asjakohane ja siduv lõpptähtaeg, mis ei tohiks olla hilisem kui 31. detsember 2012 ning pärast mida tuleks kõik eurodes sooritatavad maksed teostada SEPA standardite järgi;

5.   kutsub Euroopa Maksenõukogu võtma arvesse lõppkasutajate nõudmisi ning sellega seoses oma eeskirju muutma;

6.   toetab täielikult komisjoni kavatsust kiirendada riiklike haldusorganite üleminekut ning koostada selleks terviklikud ja ajaliselt ühtlustatud riiklikud üleminekukavad; tervitab sellega seoses komisjoni jõupingutusi liikmesriikide haldusorganite valmisoleku ja SEPAle ülemineku uurimisel ning avalikustamisel, ning kutsub liikmesriike üles neis uuringutes osalema;

7.   kutsub komisjoni üles töötama kõikide sidusrühmade osalusel toimunud arutelu tulemuste põhjal hiljemalt 2010. aasta 30. septembriks välja lõplik SEPA otsekorralduste pikaajaline ühtlustatud majandusmudel, mis peab olema kohaldatav kogu Euroopas, ning kulutõhus ning tarbijasõbralik; nõuab kindlalt, et mudeli väljatöötamisel tehtaks tihedat koostööd maksete sektoriga ja komisjoniga ning peetaks kinni EÜ konkurentsiõigusest ja ühenduse õigusraamistikust;

8.   kutsub sidusrühmi üles toetama Euroopa kaardisüsteemi loomist, mis oleks kas täiesti uus süsteem, olemasolevate süsteemide ühendus või mõne olemasolevas süsteemi lisa; kutsub sellega seoses komisjoni veel kord üles selgitama kaardimakseid puudutava mitmepoolse vahendustasu küsimust ning palub tööstusel leida koos komisjoniga EÜ konkurentsiõigusele ja ühenduse õigusraamistikule vastavad nõuetekohased lahendused;

9.   kutsub liikmesriike üles tagama olemasolevate otsekorralduslepingute jätkuv õiguslik kehtivus SEPA otsekorraldusskeemis; rõhutab, et üleminek praeguselt otsekorraldusskeemilt SEPA otsekorraldusskeemile ei tohi tarbijaid kuidagi koormata;

10.   nõuab, et tarbijaid tuleb selgelt teavitada endise skeemi ja uue skeemi erinevustest;

11.   kutsub komisjoni üles jälgima SEPA vahenditele üleminekut ja tagama, et tulemuseks ei oleks ELi kodanike jaoks veelgi kulukam maksesüsteem;

12.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Keskpangale ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 319, 5.12.2007, lk 1.
(2) Vastu võetud tekstid, P6_TA(2009)0139.
(3) ELT L 266, 9.10.2009, lk 11.


Võltsimisvastast võitlust käsitlev kaubandusleping
PDF 118kWORD 40k
Euroopa Parlamendi 10. märtsi 2010. aasta resolutsioon võltsimisvastase kaubanduslepingu ACTA läbirääkimiste läbipaistvuse ja praeguse olukorra kohta
P7_TA(2010)0058RC-B7-0154/2010

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 207 ja 218;

–   võttes arvesse oma 9. veebruari 2010. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi ja komisjoni vahelise läbivaadatud raamkokkuleppe kohta järgmiseks õigusloomeperioodiks(1);

–   võttes arvesse oma 11. märtsi 2009. aasta resolutsiooni „Üldsuse juurdepääs Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (uuesti sõnastamine)”, mida esimesel lugemisel loetakse parlamendi seisukohaks(2) (KOM(2008)0229 – C6-0184/2008 – 2008/0090(COD));

–   võttes arvesse oma 18. detsembri 2008. aasta resolutsiooni võltsimise mõju kohta rahvusvahelisele kaubandusele(3);

–   võttes arvesse Euroopa andmekaitseinspektori 22. veebruari 2010. aasta arvamust Euroopa Liidu käimasolevate läbirääkimiste kohta võltsimisvastase kaubanduslepingu ACTA sõlmimiseks;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artiklit 8;

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris, viimati muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/136/EÜ;

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta);

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.   arvestades, et Euroopa Liit ja teised OECD riigid alustasid 2008. aastal läbirääkimisi eesmärgiga sõlmida uus mitmepoolne leping, mis peaks aitama intellektuaalomandi õigusi tõhusamalt jõustada ning võidelda võltsimise ja piraatluse vastu (võltsimisvastane kaubandusleping ACTA), ning leppisid ühiselt kokku konfidentsiaalsusklausli osas;

B.   arvestades, et oma 11. märtsi 2009. aasta raportis palus parlament komisjonil teha „kohe avalikult kättesaadavaks kõik dokumendid, mis on seotud käimasolevate rahvusvaheliste läbirääkimistega võltsimisvastast võitlust käsitleva kaubanduslepingu üle”;

C.   arvestades, et 27. jaanuaril 2010 kinnitas komisjon oma kohustust tugevdada sidemeid parlamendiga vastavalt Euroopa Parlamendi 9. veebruari 2010. aasta resolutsioonile Euroopa Parlamendi ja komisjoni vahelise läbivaadatud raamkokkuleppe kohta, milles nõutakse „kohest ja täielikku teavet rahvusvaheliste lepingute läbirääkimiste kõigis etappides[...], eelkõige kaubandusküsimustes ja teiste läbirääkimiste puhul, mis hõlmavad nõusolekumenetlust, [et anda täielik toime] Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 218”;

D.   arvestades, et nõukogu esindajad on osalenud ACTA läbirääkimisvoorudes koos komisjoni esindajatega;

E.   arvestades, et aluslepingute täitmise üle järelevalve teostajana on komisjon ELi õigusakte mõjutavate rahvusvaheliste lepingute üle läbirääkimisi pidades kohustatud kinni pidama ühenduse õigustiku põhimõtetest;

F.   arvestades, et lekitatud dokumentide kohaselt käsitletakse ACTA läbirääkimistel muu hulgas intellektuaalomandi õiguste tagamiseks kavandatavaid ELi õigusakte (2005/0127(COD)) – intellektuaalomandi õiguste tagamiseks vajalike karistusmeetmete kohta (IPRED-II)), nn telekommunikatsiooni paketti ning ELi kehtivaid õigusakte e-kaubanduse ja andmekaitse valdkonnast;

G.   arvestades, et ELi tavapärasest otsustamisprotsessist väljapoole jäävatel kaubandusläbirääkimistel ei tohiks eirata ELi praegusi jõupingutusi intellektuaalomandi õiguste jõustamise meetmete ühtlustamiseks;

H.   arvestades, et on väga tähtis tagada, et intellektuaalomandi õiguste jõustamise meetmete väljatöötamine toimuks viisil, mis ei takista uuendustegevust ega konkurentsi, ei kahjusta intellektuaalomandi õigustega seotud piiranguid ega isikuandmete kaitset, ei piira teabe vaba liikumist ega koorma liigselt seaduslikku kaubandust;

I.   arvestades, et mis tahes kokkulepe, mille Euroopa Liit ACTA küsimuses saavutab, peab olema kooskõlas ELi õiguslike kohustustega eraelu puutumatuse ja andmekaitseseaduse valdkonnas, nagu on väljendatud eelkõige direktiivis 95/46/EÜ, direktiivis 2002/58/EÜ ning Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Kohtu kohtupraktikas;

J.   arvestades, et Lissaboni leping on olnud jõus alates 1. detsembrist 2009;

K.   arvestades, et Lissaboni lepingu jõustumise tulemusena peab Euroopa Parlament enne ACTA lepingu jõustumist ELis andma lepingu tekstile oma nõusoleku;

L.   arvestades, et komisjon on lubanud anda parlamendile vahetut ja täielikku teavet rahvusvaheliste lepingute läbirääkimiste kõikides etappides,

1.   juhib tähelepanu asjaolule, et alates 1. detsembrist 2009 on komisjonil olnud õiguslik kohustus teavitada Euroopa Parlamenti viivitamata ja täielikult kõigis rahvusvaheliste läbirääkimiste etappides;

2.   väljendab muret ACTA läbirääkimisprotsessi läbipaistmatuse pärast, mis on vastuolus Euroopa Liidu toimimise lepingu teksti ja mõttega; on sügavalt mures, et õiguslikku alust ei kehtestatud enne läbirääkimiste algust ja et ACTA läbirääkimiste volitustele ei taotletud parlamendi heakskiitu;

3.   kutsub komisjoni ja nõukogu üles tagama üldsuse ja parlamendi juurdepääs ACTA läbirääkimise tekstidele ja kokkuvõtetele kooskõlas aluslepinguga ja 30. mai 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele;

4.   palub komisjonil ja nõukogul ACTA läbirääkimispartneritega aktiivselt suhelda, et välistada kõik edasised konfidentsiaalsed läbirääkimised, ning teavitada parlamenti täielikult ja õigeaegselt oma vastavatest algatustest; loodab, et komisjon teeb enne 2010. aasta aprillis Uus-Meremaal toimuvat järgmist läbirääkimistevooru vastavad ettepanekud ja nõuab läbipaistvuse küsimuse võtmist selle kohtumise päevakorda ning teavitab parlamenti kõnealuse vooru tulemustest viivitamata pärast selle lõppu;

5.   rõhutab, et kui parlamenti läbirääkimiste igas etapis kohe ja täielikult ei teavitata, jätab parlament endale õiguse võtta asjakohaseid meetmeid, sh viia asi oma õiguste kaitseks Euroopa Kohtusse;

6.   taunib osapoolte kaalutletud otsust mitte pidada läbirääkimisi selliste soliidsete rahvusvaheliste organite kaudu nagu Ülemaailmne Intellektuaalomandi Organisatsioon (WIPO) ja WTO, kellel on loodud raamistikud üldsuse teavitamiseks ja konsulteerimiseks;

7.   kutsub komisjoni üles korraldama ACTA rakendamise mõju hinnangut põhiõigustele ja andmekaitsele, ELi praegustele jõupingutustele intellektuaalomandi õiguste järgimise meetmete ühtlustamiseks ja e-kaubandusele (enne kui EL jõuab kokkuleppele ACTA lepingu konsolideeritud teksti osas) ning õigel ajal konsulteerima selle hindamise tulemuste osas parlamendiga;

8.   tunneb heameelt komisjoni kinnituste üle, et mis tahes ACTA leping piirdub praegu kehtivate intellektuaalomandi õiguste tagamisega, ilma et see piiraks intellektuaalomandi alase materiaalõiguse arengut ELis;

9.   kutsub komisjoni üles jätkama läbirääkimisi võltsimisvastase kaubanduslepingu ACTA üle ja piirduma sealjuures olemasoleva Euroopa intellektuaalomandi õiguste tagamise süsteemiga võltsimise vastu; on seisukohal, et edasistele ACTA läbirääkimistele tuleks kaasata rohkem arengumaid ja areneva majandusega riike, et läbirääkimised oleksid mitmepoolsed;

10.   nõuab tungivalt komisjonilt selle tagamist, et ACTA sätete jõustamisel, eriti selles, mis puudutab autoriõiguste jõustamise menetlusi digitaalkeskkonnas, järgitaks täielikult ühenduse õigustikku; nõuab, et ELi piiril ei teostata isikute läbiotsimist, ja nõuab mis tahes niisuguste klauslite täielikku selgitamist, mis võimaldaksid selliste teabekandjate, nagu sülearvutite, mobiiltelefonide, iPod-seadmete, MP3-mängijate volitamata läbiotsimist ja konfiskeerimist piirivalve- ja tolliametite poolt;

11.   on seisukohal, et vastavuse tagamiseks põhiõigustega, nagu sõnavabadus ja õigus eraelu puutumatusele, ning täielikuks kinnipidamiseks subsidiaarsuse põhimõttest, ei tohiks kavandatav leping anda võimalust kehtestada nn kolme eksimuse menetlust ja see peaks olema täielikus kooskõlas parlamendi otsusega direktiivi 2009/140/EÜ artikli 1 punkti 1 alapunkti b kohta, millega nõutakse direktiivi 2002/21/EÜ artiklisse 1 uue lõike 3a lisamist kolme eksimuse poliitika kohta; on seisukohal, et kõik lepingud peavad sisaldama sätet, mille kohaselt nõuab üksikisiku internetiühenduste sulgemine eelnevat kohtupoolset uurimist;

12.   rõhutab, et eraelu puutumatus ja andmekaitse on Euroopa Liidu põhiväärtused, nagu on sätestatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 8 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 7 ja 8, ning neist tuleb vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 16 kinni pidada kõigi ELi poliitikameetmete ja eeskirjade puhul;

13.   juhib tähelepanu sellele, et ACTA sätted, eelkõige piiriülese kontrolli ja kaupade arestimise volituste suurendamiseks mõeldud meetmed ei tohiks võltsimisvastase võitluse ettekäändel takistada seaduslike, vastuvõetava hinnaga ja ohutute ravimite, sh innovaatiliste ja geneeriliste toodete ülemaailmset kättesaadavust;

14.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning ACTA läbirääkimistes osalevate riikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0009.
(2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0114.
(3) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0634.


Määrus, millega kohaldatakse üldiste tariifsete soodustuste kava
PDF 112kWORD 36k
Euroopa Parlamendi 10. märtsi 2010. aasta resolutsioon üldiste tariifsete soodustuste kava kohaldamise määruse kohta
P7_TA(2010)0059RC-B7-0181/2010

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse üldist tolli- ja kaubanduskokkulepet (GATT) ja eelkõige 1979. aasta volitusklauslit;

–   võttes arvesse oma 5. juuni 2008. aasta õigusloomega seotud resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega kohaldatakse üldiste tariifsete soodustuste kava ajavahemikus 1. jaanuar 2009 kuni 31. detsember 2011 (2007/0289 (CNS));

–   võttes arvesse nõukogu 22. juuli 2008. aasta määrust (EÜ) nr 732/2008;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu V jaotise 1. peatükki;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 207;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.   arvestades, et volitusklausel on WTO üldise soodustuste süsteemi õiguslik alus;

B.   arvestades, et ühendus on alates 1971. aastast teinud üldiste tariifsete soodustuste kava raames arengumaadele kaubandussoodustusi;

C.   arvestades, et Euroopa Parlamendiga konsulteeriti komisjoni ettepaneku küsimuses võtta vastu nõukogu määrus, millega kohaldatakse üldiste tariifsete soodustuste kava ajavahemikus 1. jaanuar 2009 kuni 31. detsember 2011 (KOM(2007)0857);

D.   arvestades, et Lissaboni leping jõustus 1. detsembril 2009;

E.   arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu lepingu V jaotise 1. peatükile peab liidu tegevus rahvusvahelisel areenil tuginema põhimõtetele, milleks on demokraatia, õigusriik, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsus ja jagamatus, ning peab toetama arengumaade säästvat majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonna-alast arengut, pidades esmaseks eesmärgiks vaesuse kaotamist;

F.   arvestades, et vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 207 peavad Euroopa Parlament ja nõukogu võtma seadusandliku tavamenetluse kohaselt määruste abil vastu meetmed, millega määratletakse ühise kaubanduspoliitika rakendamise raamistik,

1.   tunnistab üldiste tariifsete soodususte kava tähtsust, sest see võimaldab arenenud riikidel pakkuda arengumaadest pärinevate toodete puhul mittevastastikust sooduskohtlemist;

2.   juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Ühendus lõi 1971. aastal üldiste tariifsete soodustuste kava kui vahendi kaubanduse tasakaalustamatuse ühtlustamiseks arenenud ja arenguriikide vahel ning see pidi kaasa aitama nende jätkusuutlikule arengule; on seisukohal, et see on olnud EÜ ja ELi kaubanduskoostöö vahend arenguriikide abistamiseks, genereerides rahvusvahelise kaubanduse kaudu tulusid, mille abil toetada nende jätkusuutlikku arengut ja head valitsemistava;

3.   võtab teadmiseks, et kehtiv üldiste tariifsete soodustuste kava määrus aegub 31. detsembril 2011; võttes seega arvesse aega, mis on vajalik uue määruse vastuvõtmiseks seadusandliku tavamenetluse abil, kutsub komisjoni üles esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule 1. juuniks 2010 ettepanekut võtta vastu revideeritud üldiste tariifsete soodustuste kava määrus;

4.   on seisukohal, et üldiste tariifsete soodustuste kava alusel tehtavad soodustused tuleks suunata sellistele arenguriikidele, kes neid kõige rohkem vajavad, nii et soodustatud riikide uus loetelu kajastaks arenguriikide reaalset majanduslikku olukorda;

5.   rõhutab, et kõik GSP+ kava alusel soodustusi saavad riigid peaksid artikli 15 lõike 1 kohaselt mitte ainult ratifitseerima kõik määruse III lisas loetletud 27 Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ja ÜRO konventsioonid, vaid peaksid neid konventsioone ka tõhusalt rakendama;

6.   rõhutab, et uurimisprotsesside algatamine ja korraldamine peab olema läbipaistvam ja selle üle peab valitsema demokraatlik kontroll; soovib seega, et komisjon teavitaks parlamenti ja kaasaks viimase vajalikul määral GSP ja GSP+ menetluste erinevatesse etappidesse, sealhulgas seoses nõukogu ettepanekuga soodustatud riikide loetelu kohta;

7.   enne GSP+ kava kehtivuse tegelikku peatamist palub komisjonil teraselt jälgida olukorda Sri Lankas ning Sri Lanka valitsusel kiiresti reageerida olukorra normaliseerimiseks riigis;

8.   palub komisjonil teraselt jälgida inimõiguste olukorda Colombias ja sellest parlamendile aru anda;

9.   palub komisjonil järgida GSP+ kava küsimuses ühtset poliitikat, eriti selle kehtivuse võimalikul peatamisel inimõiguste rikkumiste korral, ning täiel määral kaasata Euroopa Parlament sellesse protsessi;

10.   nõuab tungivalt, et komisjon esitaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule – enne kui praegune määrus kaotab kehtivuse ning piisavalt varakult arutelu alustamiseks järgmise määruse üle – aruande 27 konventsiooni ratifitseerimise ja rakendamise seisukorra kohta stimuleeriva erikorra kohaselt soodustatud riikide kaupa; palub komisjonil muudetud GSP määruses kindlaks määrata need järelevalveasutused, kes soovitavad, kas konkreetne riik peaks võtma lisameetmeid konventsiooni tõhusaks rakendamiseks; märgib, et lisaks peab komisjon oma aruandes hindama stimuleeriva erikorra tulemuslikkust selle eesmärgi saavutamisel ning vajaduse korral soovitama III lisa läbi vaadata;

11.   palub komisjonil näha üldiste tariifsete soodustuste muudetud määruses ette korrapärane hindamine, kas iga soodustatud riik täidab oma kohustusi GSP+ alusel, ning sellega tagada, et ei kehti ükski artikli 15 lõigetes 1 ja 2 ning artikli 16 lõigetes 1 ja 2 esitatud sooduskorra ajutise tühistamise põhjustest; nõuab, et see aastaaruanne saadetaks parlamendile ja nõukogule;

12.   kutsub komisjoni üles enne süsteemi revideerimist korraldama üldiste tariifsete soodustuste kava mõjuhinnangut, mis hõlmaks perioodi 1. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2009, ning hindama, kuidas saavutati selle esialgsed eesmärgid seoses iga riigi asjaomaste konkreetsete sotsiaal-majanduslike näitajatega, eelkõige seoses vaesuse vähendamisega; märgib, et see uurimus tuleb seejärel esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule; teatab, et muudetud üldiste tariifsete soodustuste kava määruse uues ettepanekus tuleb mõjuhinnangu tulemusi asjakohaselt arvesse võtta;

13.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.


ÜVJP 2008. aasta aruanne
PDF 229kWORD 93k
Euroopa Parlamendi 10. märtsi 2010. aasta resolutsioon nõukogu aastaaruande kohta Euroopa Parlamendile (ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) peamiste aspektide ja põhiliste valikuvõimaluste kohta 2008. aastal), mis esitatakse Euroopa Parlamendile vastavalt 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe II osa G jao punktile 43 (2009/2057(INI))
P7_TA(2010)0060A7-0023/2010

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse nõukogu aastaaruannet Euroopa Parlamendile ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) peamiste aspektide ja põhiliste valikuvõimaluste kohta 2008. aastal, mis esitatakse Euroopa Parlamendile vastavalt 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe(1) II osa G jao punktile 43;

–   võttes arvesse Lissaboni lepingut, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu muudetud V jaotist „Üldsätted liidu välistegevuse kohta ning erisätted ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta”;

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu poolt 12. detsembril 2003 heaks kiidetud Euroopa julgeolekustrateegiat ja 11. detsembril 2008 heaks kiidetud aruannet selle rakendamise kohta;

–   võttes arvesse eespool mainitud 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, Nõukogu ja Komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta;

–   võttes arvesse oma 5. juuni 2008. aasta resolutsiooni ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) 2006. aasta aruande kohta(2) ja 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni ÜVJP 2007. aasta aruande kohta(3);

–   võttes arvesse oma 22. oktoobri 2009. aasta resolutsiooni Euroopa välisteenistuse loomise institutsiooniliste aspektide kohta(4);

–   võttes arvesse kodukorra artikli 119 lõiget 1;

–   võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja eelarvekomisjoni arvamust (A7-0023/2010),

A.   arvestades, et Euroopa Liidu tähtsus ülemaailmse tegevjõuna on viimastel kümnenditel suurenenud, ning arvestades, et on vaja uut lähenemisviisi ja täiendavaid rahalisi vahendeid, et EL saaks ühiselt tegutseda ja lahendada ülemaailmseid probleeme demokraatlikult, ühtselt, järjekindlalt ja tõhusalt;

B.   arvestades, et oma suhetes muu maailmaga arendab Euroopa Liit edasi oma välispoliitika eesmärke, kaitseb ja edendab oma huve ja väärtusi, aitab kaitsta oma kodanikke ning edendada neid väärtusi kogu maailmas, et toetada rahu, julgeolekut, maailma säästvat arengut, rahvaste solidaarsust ja vastastikust austust, vaba ja ausat kaubandust, vaesuse kaotamist ning inimõiguste, eriti lapse õiguste kaitset, samuti rahvusvahelise õiguse ranget järgimist ja arendamist, sealhulgas ÜRO põhikirja põhimõtete austamist; arvestades, et inimõiguste, eelkõige inimõiguste ja põhivabaduste universaalsuse ning jagamatuse edendamine jääb ELi välistegevuse keskmesse ning arvestades, et põhiõiguste harta on nüüd ELi välistegevuse jaoks õiguslikult siduv;

C.   arvestades, et Lissaboni leping annab uue mõõtme Euroopa Liidu kogu välistegevusele, sealhulgas ÜVJPle, mis ühes Euroopa Liidule juriidilise isiku staatuse andmise ja asjaomaste institutsiooniliste uuendustega, eriti komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja (asepresidendi ja kõrge esindaja) ametikoha ja Euroopa välisteenistuse loomisega, võiks olla otsustav tegur liidu välistegevuse ühtsuse, järjekindluse ja tulemuslikkuse tagamisel ning oluliselt suurendada liidu mõju rahvusvahelistes suhetes;

D.   arvestades, et on vaja täiendavaid pingutusi ELi kiiremaks reageerimiseks poliitilistele kriisidele ja piirkondlikele konfliktidele; arvestades, et praegused otsustamis- ja rahastamismehhanismid võivad õigeaegset ja terviklikku tegutsemist takistada ja arvestades, et tuleb leida võimalusi ühehäälsuse nõude edasiseks piiramiseks ning ületamiseks;

E.   arvestades, et väga oluline on täpselt välja selgitada Euroopa ühised huvid ja tegutseda neile vastavalt, et saavutada liidu välistegevuse ning eriti ÜVJP eesmärgid; arvestades, et tähtis on tagada kõigi otsuste ja võetud meetmete kooskõla rahvusvahelise õigusega, sealhulgas ÜRO põhikirjas kehtestatud põhimõtetega;

F.   arvestades, et rahu, inimõiguste ja õigusriigi edendamine kogu maailmas on ELi välispoliitika keskne eesmärk;

G.   arvestades, et Lissaboni lepingust tulenevalt peab asepresident / kõrge esindaja aitama nõukogul ja komisjonil tagada kooskõla liidu välistegevuse eri valdkondade ning välistegevuse ja liidu muude poliitikavaldkondade vahel;

H.   arvestades, et alates Lissaboni lepingu jõustumise päevast kasutab Euroopa Liit kõiki Euroopa Ühenduse õigusi ja täidab kõiki Euroopa Ühenduse kohustusi, jätkates samal ajal ELi olemasolevate õiguste kasutamist ja kohustuste täitmist,

I.   arvestades, et uued julgeolekprobleemid nõuavad, et konfliktide ennetamisel ja lahendamisel, kriisiohjamisel ja rahu tagamisel pandaks enam rõhku mitmesuguste tsiviil- ja sõjaliste vahendite tugevdamisele, kombineerimisele ja tasakaalustamisele;

J.   arvestades, et praegu, mil Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP) käivitamisest on möödunud kümmekond aastat ning kriisipiirkondades on rakendatud 23 missiooni, on vaja arendada sõjalisi ja tsiviilvõimeid ja tugevdada struktuure, et need oleksid piisavad ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) rolli täitmiseks ÜVJP toetamisel ning rahvusvahelise julgeoleku tagamisel,

Euroopa välistegevuse põhimõtted

1.   palub asepresidendil ja kõrgel esindajal ja tema teenistustel liidu kollektiivse strateegilise mõtte süvendamise vajadust silmas pidades välja töötada ELi ühine välispoliitika strateegia, mis tugineb Euroopa Liidu lepingu artiklis 21 sätestatud eesmärkidele ja põhimõtetele; on seisukohal, et sellises strateegias tuleks selgelt määratleda ELi ühised julgeolekuhuvid, nii et see saaks toimida võrdlusraamistikuna poliitika kujundamisel ning ELi välistegevuse kavandamisel, rahastamisel, rakendamisel ja kontrollimisel. palub asepresidendil ja kõrgel esindajal täielikult kaasata sellesse üritusse Euroopa Parlamendi asjaomased organid; on veendunud, et inimeste julgeoleku uurimisrühma 2007. aasta Madridi raportis määratletud inimeste julgeoleku mõiste ja 2005. aasta maailma tippkohtumise lõppdokumendis määratletud kaitsmiskohustuse mõiste peaksid kujunema strateegia kaheks peamiseks juhtmõtteks;

Nõukogu 2008. aasta aruanne ÜVJP kohta

2.   tunnustab nõukogu püüet rakendada ÜVJP 2008. aasta aruande koostamisel strateegilisemat, teemapõhisemat ja sujuvamat lähenemisviisi; hindab positiivselt ka nõukogu poolt kasutusele võetud läbipaistvamat struktuuri, milles sisalduvad suured peatükid ÜVJP valdkonna senise tegevuse ja eriti tulevikuväljavaadete kohta; märgib veel, et aruandes on senisest paremini välja toodud välistegevuse piirkondlikud seosed;

3.   rõhutab veel kord, et aruanne ei peaks piirduma pelgalt ÜVJP valdkonna tegevuse kirjeldamisega, vaid peaks andma ka võimaluse alustada Euroopa Parlamendiga dialoogi, et kujundada strateegilisemat lähenemisviisi ÜVJPle; soovitab muuta ÜVJP aastaaruanne iga-aastaseks aruandeks, milles käsitletakse ELi välispoliitika strateegia rakendamist, hinnatakse selle tulemuslikkust ja visandatakse edasised tegevussuunad; lisaks soovitab aruandes rohkem tähelepanu pöörata välistegevuse eelarvelistele vajadustele ja finantsmõjule;

4.   usub, et laiahaardelisem ja terviklikum lähenemisviis annaks ÜVJP aastaaruannetele lisandväärtust, eriti peatükkide puhul, kus käsitletakse piirkondlikke partnereid ja rühmitusi, ÜVJP ja ÜJKP vahelisi seoseid ning muid ELi ülemaailmset rolli edendavaid vahendeid; on seisukohal, et selline perspektiiv annaks muu hulgas parema ülevaate ELi kõigist eelarvelistest eraldistest kõnealuses piirkonnas;

5.   kordab oma seisukohta, et ÜVJP demokraatliku legitiimsuse suurendamiseks tuleks ÜJKP missioonide alustamise küsimuses konsulteerida Euroopa Parlamendi pädevate organitega ning otsustes tuleks vajaduse korral arvesse võtta parlamendi poolt heaks kiidetud seisukohti ja nendele viidata; on arvamusel, et konsulteerimine peaks hõlmama valitud tegevussuuna põhjendamist ja selgitust selle kohta, kuidas missioon seondub asjakohaste ELi ja rahvusvaheliste meetmetega, milline on selle finantsmõju ja suhe ELi muude vahenditega;

Lissaboni lepingu mõju

6.   tunneb heameelt Lissaboni lepingu jõustumise üle, kuna see annab ELile vahendid oma rolli ja nähtavuse edasiseks suurendamiseks rahvusvahelisel areenil; sellega seoses rõhutab keskset osa, mida iga liikmesriik, nõukogu ja uus asepresident ja kõrge esindaja peavad etendama, et muuta aluslepingu sätted sündinud tõsiasjadeks ja olulisteks tegudeks, tugevdades selleks ELi suhteid strateegiliste partneritega ja kindlustades tema juhtrolli mitmepoolsetel foorumitel; rõhutab aluslepingu sätte tähtsust, mille kohaselt ÜVJP küsimustes kuuluvad nüüd liidu pädevusse kõik välispoliitika valdkonnad ja kõik liidu julgeolekuga seotud küsimused, kaasa arvatud ühise kaitsepoliitika järkjärguline kujundamine, mis võib viia ühiskaitseni;

7.   märgib, et Euroopa Ülemkogu eesistuja „tagab oma tasandil ja oma ametikohal liidu esindamise välissuhete ühist välis- ja julgeolekupoliitikat puudutavates küsimustes”; hoiatab siiski, et seda tuleb teha ilma asepresidendi ja kõrge esindaja volitusi piiramata ning sellega seoses tuleb täielikult arvesse võtta komisjoni keskset rolli, kuna ta mitte üksnes ei koosta ja säilita ühenduse õigustikku välissuhete valdkonnas, vaid tagab ka liidu välisesindatuse, ÜVJP välja arvatud;

8.   väljendab rahulolu selle osa üle, mida asepresident ja kõrge esindaja hakkab täitma välisasjade nõukogu eesistujana, ja on rahul sellega, et asepresidendi esindaja hakkab juhatama poliitika- ja julgeolekukomiteed (PJK); loodab, et need uued funktsioonid aitavad tugevdada institutsioonidevahelisi sidemeid ja soodustavad institutsioonide püsivamat dialoogi; kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat üles toetuma ametist lahkuva kõrge esindaja ja komisjoni välissuhete volinike kogemusele – esinema regulaarselt parlamendi täiskogu istungil ja väliskomisjoni ees – ning jätkama ka mitteametlike kohtumiste tava, et kujundada välja ja tõhustada korrapäraseid, süsteemseid ja sisukaid konsultatsioone parlamendi ja selle pädevate organitega;

9.   on seisukohal, et valitsustevahelise samba ja ühenduse samba ning vastavate ülesannete kokkusulatamine asepresidendi ja kõrge esindaja ametiks, mida kandva isiku peab nõusolekuhääletusel heaks kiitma Euroopa Parlament, võib tõsta ÜVJP alase tegevuse demokraatlikku legitiimsust tingimusel, et Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel käivitatakse pidev, võrdsetel alustel toimuv strateegiline dialoog kõigil tasanditel;

10.   rõhutab, et liikmesriigid peaksid vastastikuse poliitilise solidaarsuse vaimus töötama ÜVJP valdkonna tegevuse ühtsuse jätkuva suurendamise nimel;

11.   kordab, et Euroopa Liidu eelarves tuleb eraldada piisavalt vahendeid, et EL saaks maailmas aktiivselt tegutseda; peab kahetsusväärseks, et asjaomane eelarveosa on endiselt alarahastatud, ning on tõsiselt mures selle pärast, kuidas ebapiisav rahastamine mõjutab liidu võimet teha usaldusväärset ja ennetavat välispoliitikat; rõhutab vajadust anda liidule rahalised vahendid, mis võimaldaksid järjekindlalt ja piisaval määral reageerida ettenägematutele ülemaailmsetele probleemidele, ning seda silmas pidades ootab, et Euroopa Parlamendiga konsulteeritakse ja ta täiel määral kaasatakse menetlustesse, mis annavad ÜVJP algatuste kiireloomuliseks rahastamiseks kiire juurdepääsu liidu eelarveassigneeringutele; palub asepresidendil ja kõrgel esindajal samaaegselt välja töötada tulemuslik teavitamisstrateegia, et ELi kodanikke paremini teavitada ÜVJP eesmärkidest ja väärtustest, ning sellega seoses rõhutab energiliselt, kuivõrd tähtis on Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika demokraatlik legitiimsus ja selle üle kontrolli teostamine;

12.   väljendab uuesti muret läbipaistvuse ja teabe puudumise pärast Euroopa Liidu sõjaliste või kaitseotstarbeliste operatsioonide ühiste kulude rahastamisel, sest on selge, et mehhanism Athena ei võimalda saada ülevaadet ÜVJP raames läbi viidud missioonide kogu finantsmõjust; tervitab seetõttu käivitusfondi loomist Euroopa Liidu lepingu artikli 41 lõike 3 alusel ning palub parlamendiga konsulteerida selle haldamise küsimustes kooskõlas ELi lepingu artiklis 36 määratletud Euroopa Parlamendi eelisõigustega ÜVJP ja ÜJKP suhtes; juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa Parlamendi suurem osalus ÜVJP sõnastamisel, kontrollimisel ja järelmeetmete võtmisel tuleneb nii ÜVJP ja ÜJKP seotusest, nagu rõhutatakse Euroopa Liidu lepingu artiklis 42, kui ka tõhustatud parlamentaarsest kontrollist riikide ja Euroopa tasandil, nagu on ette nähtud lepingu protokollis nr 1;

13.   kutsub nõukogu, komisjoni ning asepresidenti ja kõrget esindajat ära kasutama Euroopa välisteenistuse loomisega tekkivat võimalust ühtsema, järjepidevama ja tulemuslikuma välispoliitika kujundamiseks; ootab sellega seoses, et Euroopa välisteenistuse struktuuris, sealhulgas inimressurssides, kajastuksid asjakohaselt sellised liidu välispoliitika põhiväärtused ja eesmärgid nagu nüüdseks õiguslikult siduvas põhiõiguste hartas sätestatud inimõiguste austamine ja edendamine, ning välispoliitika prioriteedid, nagu kriisiohjamine ja rahu tagamine; kordab, et Euroopa välisteenistuse moodustamise ja tegutsemise juures peab säilima Euroopa Parlamendi õigus teostada tema üle demokraatlikku ja eelarvekontrolli;

14.   märgib, et Lissaboni lepingul on oluline mõju ÜVJPle, kuna selle lepingu põhjal korraldatakse ümber haldusvastutus; palub sellega seoses nõukogul ja komisjonil tagada, et tugistruktuuride osas saadav mastaabisääst viiks halduskulude vähenemisele;

15.   rõhutab vajadust muuta selgemaks Euroopa Liidu eriesindajate ametisse nimetamise ja hindamise kriteeriumid, arvestades ühtlasi meeste ja naiste piisava esindatuse vajadust; tuletab meelde, et parlamendi praegusel koosseisul ei ole võimalust ELi eriesindaja individuaalseid volitusi vaidlustada, sest assigneeringud kõnealuste volituste täitmiseks on kirjendatud eelarvereal 19 03 06, mis hõlmab kõigi ELi eriesindajate volitusi; nõuab seetõttu suuremat parlamentaarset kontrolli ja järelevalvet ELi eriesindajate ametisse nimetamise ja volituste üle; on seisukohal, et asjaomased ELi eriesindajad tuleks järk-järgult asendada riikides paiknevate ELi esinduste juhtidega, kes võtavad üle nende ülesanded, samas kui ELi piirkondlikud eriesindajad peavad asepresidendi ja kõrge esindaja juhtimisel andma asjaomastes riikides tegutsevate ELi esinduste juhtidele poliitilisi suuniseid ning nende tegevust kooskõlastama, et tagada Euroopa välistegevuse ühtsus ja järjepidevus; märgib, et pädevuste ühendamine on sellega seoses esimene, kuid mitte sugugi ainus vajalik samm, mis tuleks teha, et saavutada mastaabisääst ja muuta ÜVJP tõhusamaks; palub asepresidendil ja kõrgel esindajal astuda samme selleks, et eriesindajatele tehtaks ülesandeks kooskõlastamine ja poliitiliste suuniste andmine ka seoses nende vastutuspiirkonnas tegutsevate ÜJKP missioonidega;

16.   palub asepresidendil ja kõrgel esindajal konsulteerida Euroopa Parlamendi pädeva komisjoniga isikute nimetamisel Euroopa välisteenistuse kõrgematele ametikohtadele, sealhulgas eriesindaja kohale; on otsustanud kutsuda teatavaid ELi eriesindajaid ja esinduste juhte oma ametissenimetamise asjus komisjoni kuulamisele;

17.   märgib, et Lissaboni lepinguga seatakse ÜVJPle uued finantsmenetlused, tugevdatakse nõukogu ja parlamendi dialoogi ÜVJP küsimustes, milleks tulevikus korraldatakse igal aastal kaks mõttevahetust asepresidendi ja kõrge esindajaga, ning määratakse täpselt kindlaks Euroopa Parlamendi roll ja vastutus seoses ÜJKPga; nõuab seetõttu olemasolevate institutsioonidevaheliste kokkulepete läbivaatamist ja laiendamist, mis toimuks Euroopa Parlamendi väliskomisjoni osalusel, eesmärgiga tagada eelarve-, nõuande- ja järelevalvemenetluste tõhus ja tõrgeteta rakendamine ÜVJP ja ÜJKP vajadusteks ning parandada juurdepääsu tundlikule teabele; juhib sellega seoses eriti tähelepanu eespool nimetatud 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelisele kokkuleppele ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2002. aasta institutsioonidevahelisele kokkuleppele, milles käsitletakse Euroopa Parlamendi juurdepääsu nõukogu tundlikule julgeoleku- ja kaitsepoliitika alasele teabele(5); väljendab otsusekindlust kasutada oma eelarvepädevust ja demokraatliku kontrolli õigust ÜVJP suhtes kõigi institutsiooniliste uuenduste puhul, kaasa arvatud Euroopa välisteenistuse rahastamise kord;

18.   märgib, et Lissaboni lepinguga laiendatakse nõusolekumenetlust kõigile lepingutele, mis on seotud valdkondadega, kus kehtib tavapärane õigusloomemenetlus, ja tugevdatakse parlamendi õigust saada komisjonilt nõuetekohast teavet rahvusvaheliste lepingute üle peetavate läbirääkimiste käigu kohta, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 218; on seetõttu seisukohal, et tuleks kaaluda läbirääkimiste alustamist parlamendiga uue institutsioonidevahelise lepingu sõlmimiseks, et selgelt määratleda parlamendi osalemine rahvusvahelise lepingu sõlmimisele eelnevate läbirääkimiste igas järgus;

19.   nõuab tungivalt, et välisasjade nõukogu kasutaks kvalifitseeritud häälteenamust alati, kui uus alusleping seda sätestab;

20.   on seisukohal, et Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõiked 2 ja 7 koos protokolli nr 1 (riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus) artikliga 10 kaotavad seni veel Lääne-Euroopa Liidule jäänud funktsioonid; kutsub seepärast asjaomaseid ELi liikmesriike üles toimima vastavalt Brüsseli lepingu artiklile XII ja teatama oma kavatsustest leping denonsseerida üks aasta ette; tuletab meelde, et ÜVJP ja ÜJKP valdkonna tegevuse parlamentaarse kontrolli õigus on Euroopa Parlamendil ja liikmesriikide parlamentidel;

ÜVJP temaatilised küsimused

21.   on endiselt mures energiavarustuse kindluse ja korduvate gaasikriiside, näiteks 2009. aasta jaanuaris vallandunud Vene-Ukraina kriisi pärast, mis on näidanud ELi üha suurenevat sõltuvust energia tarneallikatest ja transiidikanalitest; rõhutab ka vajadust vältida ELi energeetika sõltuvust kolmandatest riikidest, mis kahandab ELi välispoliitika sõltumatust; kordab, et energiaprobleemid vajavad tungivalt lahendust Euroopa ühise energia-välispoliitika rakendamise teel; kutsub sellega seoses asepresidenti ja kõrget esindajat kindlalt järgima parlamendi soovitusi ühtse ja kooskõlastatud poliitika väljatöötamiseks, eelkõige suurendama ELi ühtekuuluvust läbirääkimistel energiatarnijate (eriti Venemaa) ja transiitriikidega, toetama ELi energiaprioriteete ning kaitsma liikmesriikide ühishuve, kujundama välja tulemusliku energiaalase diplomaatia ja tõhusamad kriisiolukordadele reageerimise mehhanismid ning lisaks edendama energiavarustuse mitmekesistamist, säästvat energiakasutust ja taastuvate energiaallikate arendamist; rõhutab, et ainult ELi ühine lähenemisviis võib tulevikus ära hoida puudusi liikmesriikide nafta- ja gaasivarustuses ja suurendada ELi kui terviku energiavarustuse kindlust;

22.   tervitab Nabucco projekti kokkuleppe allkirjastamist; kutsub komisjoni ja nõukogu tegema jõupingutusi selle kokkuleppe edukaks täitmiseks; rõhutab, kui tähtis on tagada ELi energiavarustuse kindlus, edendades Euroopasse toornafta tarnimiseks ette nähtud lõunakoridori, mille üks osa on Constanța–Trieste üleeuroopaline naftajuhe;

23.   usub, et ägenev konkurents loodusvarade ja energiavarude kättesaadavuse ja nende üle kontrolli saavutamise pärast võib põhjustada suuri ohte ja konflikte, ning seetõttu peaks EL edasi arendama kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise ning energiasäästu poliitikat, et tõrjuda keskkonnaseisundi halvenemisest ja kliimamuutusest tingitud julgeolekuriske; sellega seoses rõhutab, et EL peab tugevdama oma juhtpositsiooni ülemaailmses kliimapoliitikas ja arendama edasi dialoogi teiste selliste osapooltega nagu näiteks kiiresti areneva majandusega riigid (Hiina, Brasiilia, Venemaa, India), Ameerika Ühendriigid ja arengumaad, kuna kliimamuutus on kujunenud rahvusvaheliste suhete keskseks küsimuseks;

24.   toetab Euroopa Liidu jätkuvat aktiivset ja tulemuslikku osalemist ülemaailmsete probleemide lahendamisel muu hulgas ÜRO süsteemi tugevdamisega ning erilise tähtsuse omistamisega Inimõiguste Nõukogu tugevdamisele ja surmanuhtluse kaotamisele;

25.   märgib konfliktide ennetamise ja ohje, sealhulgas kriisijärgse taastamise ja ülesehitustöö tähtsust, rõhutab, et EL peab edasi arendama ennetusstrateegiaid, parandama varajase hoiatamise mehhanismi ja edendama koostööd piirkondlike organisatsioonidega vastavalt ÜRO põhikirjale;

26.   rõhutab, et vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva Euroopa ala edukaks saavutamiseks on välismõõde väga oluline; kinnitab rände korrastatud juhtimise tähtsust; eelöeldut arvestades tervitab Stockholmi programmi vastuvõtmist Euroopa Ülemkogu kohtumisel 2009. aasta detsembris; peab oluliseks tagada nii päritolu- kui transiidiriikide koostöö ning soodustada usaldusväärse koostöö õhkkonda, rakendades positiivsete tingimuste strateegiat; juhib tähelepanu vajadusele takistada ebaseaduslikku sisserännet lähteriikide kohapealse arengu edendamisega ning võitlusega inimkaubitsemisega tegelevate kuritegelike organisatsioonide vastu; nõuab vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva Euroopa ala välismõõtme täielikku arvessevõtmist Euroopa välispoliitikas;

27.   rõhutab vajadust olla suuteline paremini jälgima ELi tsiviil- ja sõjaliste missioonide tegevust ning osata õppida nende praktilisest korraldusest, et parandada tulevaste missioonide kavandamist ja haldamist; sellega seoses rõhutab ka, et ÜJKP missioonid vajavad strateegilisemat lähenemisviisi; soovitab ühistel konsultatiivnõupidamistel püüda hinnata lõppenud missioonide saavutusi ja puudujääke, et püüda kujundada ettepoole suunatud lähenemisviisi tulevaste vajaduste (rahalised vahendid, rakendamine, halduskorraldus) igakülgseks hindamiseks;

28.   palub asepresidendil ja kõrgel esindajal, nõukogul ning liikmesriikidel tagada nõukogu sekretariaadis tasakaal tsiviil- ja sõjalise tegevuse kavandamise võime vahel ning piisav arv töötajaid õigusküsimuste, tsiviilhalduse, tolli ja vahendamistegevuse valdkonnas, et ÜJKP missioonideks oleksid tagatud nõuetekohased ja piisavad erialateadmised;

29.   nõuab sellega seoses piisavalt töötajaid tsiviilkomponendi jaoks ja nõuab tungivalt, et liikmesriigid kasutaksid Euroopa välisteenistuse loomisega kaasnevat suurepärast võimalust koondada olemasolevad vahendid, et saavutada ühtne, tulemuslik ja tõhus kriisiohje kavandamise võime;

30.   palub liikmesriike kahekordistada jõupingutusi, et ühtses ja hästi koordineeritud raamistikus leida ja värvata sobivat, kvalifitseeritud ja sooliselt tasakaalustatud personali ÜJKP tsiviil- ja sõjalisteks operatsioonideks, mis võivad toimuda kõikjal maailmas, sealhulgas konkreetsetes ohupiirkondades, arvestades asjaolu, et ÜJKP missioonide edu sõltub suures osas hästi ette valmistatud isikkooseisu oskustest ja teadmistest; nõuab sellega seoses ÜJKP missioonide isikkoosseisu ühist väljaõpet; toetab täielikult juba tehtud jõupingutusi suuniste koostamisel ja parimate tavade vahetamisel, et parandada töötajate ühist koolitust; on veendunud, et kohapealsete töötajate suurem sidusus ja ühtekuuluvus soodustab missioonide läbiviimist ja lihtsustab ELi kodanike lähetamist, mis on puhteelarvelistel kaalutlustel parem kui rahvusvahelise lepingulise personali kasutamine;

31.   kutsub Euroopa Ülemkogu ja komisjoni üles hoogustama ELi tegevust mitmepoolsetel tuumarelvastuse vähendamise läbirääkimistel;

32.   kinnitab uuesti desarmeerimise ning tuumarelva leviku tõkestamiseks kindlamate rahvusvaheliste tagatiste andmise vajalikkust; tervitab sellega seoses 4. detsembri 2009. aasta ühisavaldust, milles Ameerika Ühendriikide president ja Venemaa Föderatsiooni president kohustusid jätkama koostööd pärast strateegilise relvastuse vähendamise lepingu (START) kehtivuse lõppemist, ning loodab, et uus strateegilise relvastuse alane kokkulepe allkirjastatakse ja jõustub võimalikult kiiresti; kutsub samas ELi ja liikmesriike üles suurendama diplomaatilisi jõupingutusi tuumarelva leviku tõkestamise lepingu eduka läbivaatamise nimel 2010. aasta mais;

33.   rõhutab, et soolise võrdõiguslikkuse, inimõiguste ja hea juhtimistavaga seonduvaid eesmärke on tähtis täiel määral arvesse võtta kõikide ÜJKP missioonide ja operatsioonide, sealhulgas teabekogumismissioonide kavandamisel ja läbiviimisel, sest soolise võrdõiguslikkuse teadvustamine ja sellega arvestamine parandab tegevustulemusi ja olukorra mõistmist; väljendab sellega seoses rahulolu, et peaaegu kõigi ÜJKP missioonide juurde on määratud soolise võrdõiguslikkuse nõunik; kahetseb, et 11 Euroopa Liidu eriesindaja hulgas pole ühtegi naist; kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat üles lülitama soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise teema süsteemselt ELi poliitilisse dialoogi ja partnerriikidega peetavatesse poliitilistesse aruteludesse;

34.   tunnustab inimõiguslaste olulist rolli kogu maailmas; tunneb suurt heameelt selle üle, et välisasjade nõukogu lubas oma 8. detsembri 2009. aasta kohtumisel pühenduda inimõiguste kaitsjate toetamisele, korraldades nendega avalikke kohtumisi ja muutes nende tegevust nähtavamaks;

35.   kutsub nõukogu üles lülitama inimõiguste ja hea juhtimistava küsimusi ELi eriesindajate volitustesse ning nimetama eriesindaja ameti isikkoosseisu inimõiguste ja hea juhtimistava nõuniku;

Prioriteedid geograafilistes piirkondades

36.   soovitab Euroopa Liidul tugevdada poliitilist dialoogi kolmandate riikide ja piirkondadega, eriti strateegiliste partneritega, kellega tuleb kooskõlastada seisukohti rahvusvahelistes organisatsioonides ning toetada ja edendada demokraatiat, õigusriigi põhimõtteid ja inimõiguste austamist; kinnitab sellega seoses, et parlamentaarne diplomaatia etendab olulist rolli täiendava vahendina Euroopa Liidu suhetes kolmandate riikide ja piirkondadega; on seetõttu seisukohal, et asepresident ja kõrge esindaja ja tema teenistused, ELi eriesindajad kaasa arvatud, peaksid koos Euroopa Parlamendiga välja töötama ühiseid strateegiaid partnerriikide ja partnerpiirkondade suhtes, ning nad peaksid olema valmis abistama parlamenti eriküsimuste ja visiitide asjus nii suuliselt kui ka kirjalikult;

37.   kutsub nõukogu, liikmesriike ning asepresidenti ja kõrget esindajat üles aktiivselt püüdlema rahvusvaheliste konfliktide rahumeelse lahendamise poole ja tugevdama ELi konfliktiennetusmehhanisme;

Rahvusvahelised organisatsioonid

38.   rõhutab, et ÜRO on rahvusvahelise rahu ja julgeoleku peamine tagaja ning kõige terviklikum mitmepoolse koostöö raamistik; on seisukohal, et tõhusa mitmepoolsuse seisukohalt on ülimalt tähtis tugevdada ülemaailmset juhtimist, rahvusvahelisi institutsioone ja rahvusvahelise õiguse tunnustamist ja seetõttu peab see olema Euroopa Liidu jaoks esmatähtis strateegiline prioriteet; on seisukohal, et Euroopa Liidu institutsioonid ja liikmesriigid peaksid jätkama pingutusi koostöö ja kooskõlastamise süvendamiseks ülemaailmselt mõjukate partneritega, eriti ÜRO siseselt; eeltoodut silmas pidades rõhutab, kui tähtis on viivitamata käsitleda ELi ja maailma stabiilsust puudutavaid ülemaailmseid probleeme nagu terrorism, organiseeritud kuritegevus, energia varustuse kindlus, kliimamuutus, aastatuhande arengueesmärkide täitmine ja vaesuse kaotamine, kriisiohjamine, konfliktide ennetamine ja lahendamine, massihävitusrelvade leviku tõkestamine ja desarmeerimine, rände juhtimine ning inimõiguste ja kodanikuvabaduste edendamine;

39.   peab oluliseks, et Euroopa Liidu esindustel ÜRO peakorteris New Yorgis ja Genfis oleks piisavalt vahendeid ja personali, et Lissaboni lepingust tulenevat uut institutsioonilist korda usaldusväärselt ja tõhusalt tegelikkuses rakendada; märgib sellega seoses murelikult, et eelarve neutraalsuse põhimõte on vastuolus tungiva vajadusega saavutada Lissaboni lepingu rakendamise algetapil kiiresti ja tõhusalt Euroopa Liidu kohalolek ÜROs;

40.   on seisukohal, et Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE) moodustab olulise raamistiku, milles taastada Euroopa, Kesk-Aasia ja Põhja-Ameerika riikide vaheline usaldus ja edendada nende koostööd mitmes valdkonnas, mille hulka kuuluvad tuumarelva leviku tõkestamine, desarmeerimine, majanduskoostöö ning inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete kaitse ja toetamine; toetab seetõttu OSCE tugevdamist ka seoses ideega algatada arutelu OSCEle juriidilise isiku staatuse andmise kohta;

41.   on seisukohal, et võttes arvesse ELi välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika jätkuvat arengut ning austades kummagi organisatsiooni sõltumatust otsuste vastuvõtmisel peaksid Euroopa Liit ja NATO tegema tihedamat ja tõhusamat koostööd, ilma et see piiraks ÜRO põhikirjast tulenevate ELi rahvusvaheliste kohustuste täitmist; soovitab seda silmas pidades läbi vaadata nn Berliin-pluss kokkulepped ja pidada rohkem strateegilist dialoogi, mis keskenduks ühistele strateegilistele huvidele ja ettenägematuteks asjaoludeks valmisoleku kavandamisele; nõuab tungivalt laialdasema praktilise koostöö hõlbustamist sõjalisel ja tsiviiltasandil, eelkõige juhtudel, kui mõlemad organisatsioonid osalevad samal operatsioonil; taunib sellega seoses Türgi ja Küprose jätkuvat konflikti, mis aina enam kahjustab nii ELi kui NATO tõhusust ja usaldusväärsust;

Transatlantilised suhted

42.   kinnitab, et seotus transatlantilise partnerlusega on Euroopa Liidu välistegevuse üks olulisi elemente ja üks põhisammastest; nõuab, et asepresident ja kõrge esindaja tagaks selle, et Euroopa Liit toimib USA järjekindla, aktiivse, võrdse, kuid siiski sõltumatu partnerina ülemaailmse julgeoleku ja stabiilsuse tugevdamisel, aidates kindlustada rahu, inimõiguste järgimist ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamist ning võttes omaks ühtse lähenemisviisi ülemaailmsetele probleemidele, nagu tuumarelva levik, terrorism, kliimamuutused ja energiajulgeolek; on seisukohal, et Lissaboni leping loob soodsa võimaluse ELi–USA suhete raamistiku parandamiseks ja uuendamiseks; kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat üles tegema jõupingutusi ELi–USA institutsiooniliste mehhanismide tugevdamiseks kooskõlas Euroopa Parlamendi resolutsioonidega; rõhutab, et Atlandi-ülese majandusnõukogu tööd tuleb parandada tõelise, integreeritud Atlandi-ülese turu loomise eesmärgil, ning et see turg peaks panema aluse tugevdatud Atlandi-ülesele partnerlusele; toetab tugevalt Atlandi-ülese õigusloojate dialoogi püüdlusi luua Euroopa Parlamendi ja USA Kongressi vahel tõhusad õigusloojate vahelised suhted;

43.   kutsub mõlemat partnerit, nii Euroopa Liitu kui ka USAd, üles julgustama Hiinat, Indiat, Venemaad, Brasiiliat ja teisi kiirelt areneva majandusega riike, et need võtaksid kaasvastutuse ülemaailmse korra tagamise ja konfliktide ennetamise ja rahumeelse lahendamise eest kooskõlas rahvusvahelise õigusega; rõhutab, et sellal kui EL ja USA peaksid õiglase koostöö alusel täiel määral toetama eespool nimetatud riikide majanduslikku ja sotsiaalset arengut, peaksid nad võtma ka globaalse vastutuse eelkõige kliimamuutuse vastase võitluse ja säästva arengu eest;

Lääne-Balkan

44.   rõhutab, et Lääne-Balkani riigid kuuluvad laienemisprotsessi; on seisukohal, et Lääne-Balkani õigusriigi põhimõtetel põhinev stabiilsus peaks jääma Euroopa Liidu välistegevuse üheks peamiseks prioriteediks; peab seetõttu ülimalt tähtsaks Euroopa integratsiooni ühisest eesmärgist lähtuvaid jõupingutusi selle piirkonna riikide lähendamiseks Euroopa Liidule, milleks tuleb muu hulgas soodustada reforme ning edendada piirkondlikku koostööd ja rahvustevahelist leppimist, et täita Kopenhaageni kriteeriume ja valmistuda ühinemiseks; soovitab korraldada Lääne-Balkani tuleviku teemalise rahvusvahelise konverentsi, mis tooks kokku piirkonnas asuvad riigid ning asjaomased piirkondlikud ja ülemaailmsed osalejad, et määrata kindlaks ja käsitleda praegu piirkonna ees seisvaid probleeme;

45.   märgib rahuldustundega, et olukord Kosovos on üha rahulikum ja stabiilsem ning seal tehakse jõupingutusi paljurahvuselise ühiskonna kujundamiseks, nagu näitasid 15. novembril 2009 toimunud rahulikud ja korrarikkumisteta möödunud kohalikud valimised; on teadlik, et kõik liikmesriigid ei ole iseseisvat Kosovot tunnustanud; väljendab rahulolu tõsiasja üle, et EULEX, Euroopa Liidu õigusriigimissioon Kosovos, mis on seni suurim ELi käivitatud ÜJKP tsiviilmissioon, toimib täiel jõul ja põhineb ÜRO erapooletul lähenemisviisil; rõhutab selle missiooni tähtsust rahvustevahelise leppimise, õigusriigi põhimõtete ning avaliku korra ja julgeoleku edendamisel kõikjal Kosovos – missioon aitab Kosovo asutustel, kohtuorganitel ja õiguskaitseorganitel arendada jätkusuutlikkust ja vastutust; väljendab sellega seoses heameelt Euroopa Liidu uue büroo avamise üle Kosovo põhjaosas; märgib aga, et vaja on suurendada EULEXis töötavate prokuröride arvu, ja palub liikmesriikidel isikkoosseisu täiendamiseks inimesi leida;

46.   julgustab nõukogu jätkama rahvusvahelise üldsuse toetusel jõupingutusi dialoogi pidamiseks Bosnia ja Hertsegoviina poliitiliste liidritega, et aidata sellel riigil ja sealsetel rahvastel püsida Euroopaga integreerumise kursil; võtab teadmiseks Euroopa Liidu eesistujariigi, Euroopa Komisjoni ja USA valitsuse ühised diplomaatilised jõupingutused ja soovitab jätkata läbirääkimisi, võttes arvesse Bosnia ja Hertsegoviina poliitikute vahel varem sõlmitud kokkuleppeid; tuletab meelde, et elujõulise riigi kindlustamiseks on vaja tihedamalt kaasata parlamendisaadikuid ja kodanikuühiskonda;

Idapartnerlus ja Musta mere koostöö

47.   toetab jätkuvalt idapartnerluse arendamist Euroopa Liidu naaberriikidega – nende riikide majanduslikku kaasamist siseturule ja nendega poliitilise, majandus- ja kultuurikoostöö tihendamist; rõhutab selle partnerluse tõsiseltvõetavate projektidega varustamise ning keskpikas ja pikas ajavahemikus mõjuvate konkreetsete stiimulite tähtsust reformide läbiviimisel – need tugevadavad partnerriikide ühiskondade seotust uuendusprotsessiga ja integreerumist Euroopa Liiduga; rõhutab eriti vajadust järk-järgult kõrvaldada kõik inimeste vaba liikumist piiravad takistused (see tähendaks lõpuks ka viisavaba liikumise võimaldamist) – säilitades samal ajal kõikide ELi kodanike julgeoleku – ning tõhustada koostööd kõikides julgeolekuvaldkondades, eriti energiajulgeoleku osas; kinnitab oma seisukohta, et partnerluseks on vaja ette näha asjakohased rahalised vahendid; rõhutab vajadust tagada, et partnerlus täiendaks piirkondlikke algatusi, eelkõige Musta mere sünergiat;

48.   kinnitab taas, et ELi jaoks on tähtis tõhusam piirkondlik koostöö idanaabruses, ning selles vaimus toetab EL tulemustele orienteeritud projektide elluviimist nii idapartnerluse kui ka Musta mere sünergia raames, mis teineteist täiendavad;

49.   kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat üles suurendama jõupingutusi projektide elluviimiseks Musta mere sünergia raamistikus; samuti nõuab tungivalt, et asepresident ja kõrge esindaja arendaks välja uued ideed tulemusliku Musta mere koostööstrateegia jaoks;

50.   väljendab heameelt Moldova Vabariigi uue valitsuse euroopameelse hoiaku üle ning loodab näha riigis kiiremaid sisereforme, et saavutada majanduslik integratsioon, poliitiline assotsieerumine ja institutsiooniline lähenemine Moldova Vabariigi ja ELi vahel; ergutab asepresidenti ja kõrget esindajat leidma mitmepoolseid lahendusi, et väljuda ummikseisust Transnistria küsimuses;

51.   võtab teadmiseks Ukraina presidendivalimiste korralduse ja tulemused; kutsub kõiki osapooli üles aitama Ukrainal saavutada vajalik poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne stabiilsus reformipüüdluste edendamisega; ergutab Ukrainat saavutama suuremat koostoimet Euroopa Liiduga, mis parandaks riigi väljavaateid saada ELi liikmeks;

Venemaa

52.   kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat üles tagama, et Euroopa Liidu hoiak Venemaa suhtes, sh uue partnerlus- ja koostöölepingu üle peetavad läbirääkimised, põhineks vastastikusel lugupidamisel, oleks järjekindel ning selle aluseks oleks seotus demokraatia väärtustega ning inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete, sealhulgas rahvusvahelise õiguse järgimine; rõhutab samal ajal, et partnerlusele Venemaaga tuleb anda uus hoog ning partnerlus peab põhinema vastastikusel lugupidamisel ja vastastikkusel tähtsustamisel ning hõlmama koostööd terrorismivastase võitluse, energiajulgeoleku, energiavarustuse, kliimamuutuse, desarmeerimise, konfliktide ennetamise ja tuumarelva leviku tõkestamine küsimustes ning seoses Iraani, Afganistani ja Lähis-Idaga, järgides sellega ülemaailmse julgeoleku ja stabiilsuse tugevdamise eesmärki; on seisukohal, et selline koostöö peaks olema ELi ja Venemaa uue kokkuleppe alus, ning ootab seetõttu kiireid edusamme praegustel läbirääkimistel uue tervikliku kokkuleppe üle, mis peaks andma õigusliku aluse ELi ja Venemaa suhete oluliseks edasiarendamiseks; nõuab tungivalt, et asepresident ja kõrge esindaja kooskõlastaks meetmeid, hõlbustaks konsulteerimist ja parandaks teabevahetust liikmesriikide vahel ühist huvi pakkuvates Venemaaga seotud kahepoolsetes küsimustes; rõhutab, et lähtudes liidu üldistest huvidest ning neid huvisid piisavalt ja järjekindlalt arvestades ja edendades peaksid liikmesriigid suhteid Venemaa Föderatsiooniga omavahel kooskõlastama;

Lõuna-Kaukaasia

53.   kutsub nõukogu üles jääma kindlaks nõudmisele, et täies ulatuses täidetaks Venemaa Föderatsiooni ja Gruusia relvarahukokkulepet, ning kutsub Euroopa Liitu üles täiel määral järgima Gruusia territoriaalse terviklikkuse ja vähemuste austamise põhimõtet; peab õigeks Euroopa Liidu järelevalvemissiooni volituste uuendamist ning nõuab, et nõukogu tagaks selle, et ELi järelevalve teostajatele oleks tagatud täielik juurdepääs kõikidele konfliktist puudutatud piirkondadele, kaasa arvatud separatistlikud piirkonnad Abhaasia ja Lõuna-Osseetia; nõuab, et sel otstarbel kasutataks Euroopa Liidu rahastamisvahendeid elanikkonna aitamiseks terves konfliktipiirkonnas; kutsub Euroopa Liitu üles Gruusia konflikti käsitleva sõltumatu rahvusvahelise teabekogumismissiooni raportit arvestades tegema oma järeldused toimunust, et välja töötada tõhusad konfliktide ennetamise mehhanismid, mis hõlmaksid ka inimestevahelisi kontakte;

54.   nõuab, et asepresident ja kõrge esindaja suurendaks Euroopa Liidu jõupingutusi ennetada tõhusalt konflikte ja leida rahvusvahelise õiguse alusel rahumeelne lahendus Mägi-Karabahhi ja Transnistria konfliktidele, eelkõige aga Venemaa ning Gruusia ja viimase separatistlike piirkondade Lõuna-Osseetia ja Abhaasia konfliktidele, andes Genfi kõnelustele uue hoo; rõhutab külmutatud konfliktide edasikandumise ohtu piirkonnas; seepärast soovitab käivitada Lõuna-Kaukaasia julgeoleku- ja koostöökonverentsi, mis hõlmaks kõiki asjassepuutuvaid riike ning asjaomaseid piirkondlikke ja ülemaailmseid osalejaid, et koostada Lõuna-Kaukaasia stabiilsuse pakt; väljendab heameelt Türgi ja Armeenia valitsuse hiljutise lähenemise üle ning nõuab tungivalt kokkulepete ratifitseerimist riikide parlamentide poolt;

Lähis-Ida

55.   rõhutab, et rahuprotsessi läbirääkimisi tuleb pidada kindlalt piiritletud ajalises raamistikus ja vastastikuse usalduse õhkkonnas; on seisukohal, et nende eesmärgiks peaks olema iseseisva, demokraatliku ja elujõulise Palestiina riigi loomine 1967. aasta piirides, kusjuures see riik elaks kõrvuti Iisraeli riigiga rahus ja julgeolekus, rahvusvaheliselt tunnustatud piirides, kooskõlas ÜRO kõikide asjakohaste resolutsioonidega;

56.   kutsub Euroopa Liitu vastavalt nõukogu 12. detsembri 2009. aasta järeldustele üles etendama tugevamat poliitilist rolli jätkuvates rahvusvahelistes püüetes rahuprotsessi taaskäivitamiseks; selline roll vastaks ELi rahalisele osalusele Palestiina majanduse taastamise toetamisel ja Gaza piirkonna raske humanitaarkriisi lahendamisel; palub asepresidendil ja kõrgel esindajal kaaluda kõiki vahendeid, mis aitaksid kaasa püsiva rahu saavutamisele selles piirkonnas;

57.   väljendab rahulolu nõukogu otsuse üle pikendada Euroopa Liidu politseimissiooni Palestiina aladel (EUPOL COPPS) 2010. aasta detsembrini; on veendunud, et õigusriigi põhimõtete rakendamist ja korrakaitsealase suutlikkuse arendamist on vaja jõulisemalt toetada ning nõuab selleks suuremate jõupingutuste tegemist; võtab teadmiseks nõukogu otsuse ELi Rafah„ piirihaldamise abimissiooni volituste pikendamise kohta ning nõukogu otsusekindluse ja valmiduse see missioon taaskäivitada; usub, et selline otsusekindlus peaks viima konkreetsete algatusteni, mille eesmärk on taastada liikumisvabadus Palestiina aladel ja taaselustada 2005. aastal osapoolte vahel läbi räägitud ning allkirjastatud liikumis- ja juurdepääsuleping;

Vahemere Liit

58.   peab oluliseks Vahemere Liidu liikmesriikide poliitilise dialoogi tihendamist kõikidel tasanditel, et üle saada pingetest, mis on edasi lükanud sekretariaadi loomise Barcelonas ning ühistele sotsiaalsetele, majanduslikele ja ökoloogilistele huvidele vastavate konkreetsete projektide käivitamise; loodab, et Vahemere Liit võib anda panuse Lähis-Ida konfliktide lahendamisse, Türgi ja Küprose lähenemisse ning Araabia riikide demokraatlikusse arengusse;

59.   usub, et Vahemere Liit võiks aidata kaasa pingete leevendamisele Lähis-Idas konkreetsete koostööprojektide edendamisega kogu piirkonna jaoks; rõhutab samas, et meetmed usalduse suurendamiseks palestiinlaste ja iisraellaste vahel õiglase ja püsiva rahu saavutamiseks Lähis-Idas on selle uue institutsiooni asjakohase toimimise lihtsustamiseks ülimalt tähtsad;

60.   rõhutab, et Euroopa Liidu seisukohast vaadatuna peab kaaseesistumine olema kooskõlas ELi välisesindatusega vastavalt Lissaboni lepingule; tuletab meelde, et Lissaboni leping annab Euroopa Liidule võimaluse tagada oma esindatuse ühtsus, järjekindlus ja järjepidevus Vahemere Liidu uutes institutsioonides;

Aasia

61.   märgib, et pärast valimisi on Afganistanis nüüd algamas otsustava tähtsusega ja kriitiline periood, kuna Kabulis moodustatakse uus valitsus, mis annab võimaluse kujundada uus tegevuskava ja sõlmida afgaani rahvaga uus leping;

62.   tunnustab nõukogu tegevuskava Euroopa Liidu tegevuse tõhustamiseks Afganistanis ja Pakistanis, mille üldasjade ja välissuhete nõukogu 2009. aasta oktoobris heaks kiitis, ning tunnustab deklaratsiooni, milles nõukogu kinnitab taas oma valmidust aidata lahendada selle piirkonna probleeme koostöös asjaomaste riikide ja rahvusvaheliste partneritega; rõhutab aga, et kava jääb pelgalt kavaks, kuni ELi liikmesriigid ei ole endale võtnud selget kohustust selle elluviimist omalt poolt toetada; kutsub nõukogu, komisjoni ja eesistujariiki üles tegema ühiselt pingutusi, et seda kava hakataks rakendama viivitamatult; nõuab, et nõukogu edendaks tõhusamalt Euroopa Liidu politseimissiooni (EUPOL) isikkoosseisu täielikku rakendamist, et panna alus jätkusuutlikule ja tõhusale tsiviilpolitseikorraldusele, millega saaks parandada julgeolekukeskkonda;

63.   tunnistab, et Pakistanil on endiselt väga tõsiseid probleeme, ja kinnitab, et Euroopa Liit toetab kindlalt tugevat, ilmalikku ja tsiviilset Pakistani valitsust; rõhutab, et Pakistanil on kõnealuses piirkonnas väga tähtis osa, ja kinnitab, et stabiilne, demokraatlik ja edukas Pakistan on tähtis tegur ka ülemaailmsete probleemide lahendamist silmas pidades – võetagu näiteks terrorismivastane võitlus, tuumarelva leviku tõkestamine, võitlus narkootikumide vastu ja inimõiguste küsimused –, ning kutsub Pakistani tungivalt üles võtma vastu laiaulatusliku strateegia võitluseks terrorismi ja selle tekkepõhjustega;

64.   kinnitab, et Euroopa Liit on endale võtnud kohustuse toetada demokraatiat ühtses, föderaalses Iraagis; kinnitab, et toetab Euroopa Liidu tugevat ja jätkuvat seotust õigusriigi põhimõtete rakendamisega Iraagis ning väljendab rahulolu Euroopa Liidu integreeritud õigusriigimissiooni (EUJUST LEX) volituste pikendamise üle ühe aasta võrra ja selle missiooni piloottegevuse üle Iraagi territooriumil; loodab, et selles valdkonnas jätkatakse kavandatud tööd, nagu on lubanud nõukogu; nõuab tihedamat institutsioonilist suhtlust Kurdistani piirkonnavalitsusega, eriti majandusküsimustes; palub komisjonil kiirendada oma esinduse avamist Bagdadis;

65.  Väljendab sügavat muret poliitiliste arengute pärast Iraanis ning 2009. aasta juuni presidendivalimistel väidetavalt toimunud suure pettuse pärast, mis käivitas suurima protestiliikumise islamivabariigi 30-aastases ajaloos – meeleavaldused ja julgeolekujõudude vägivaldsed repressioonid jätkuvad siiani; on väga mures poliitiliste oponentide vahistamise, piinamise ja mõrvade pärast, aga ka seetõttu, et läbirääkimised Iraani tuumaprogrammi üle on endiselt ummikus, ning palub Iraani valitsusel alustada tõsiseid läbirääkimisi tuumaküsimuses; peab kahetsusväärseks, et Iraani ametivõimud tühistasid Iraani delegatsiooni visiidi Euroopa Parlamenti, mis pidi toimuma 2010. aasta jaanuaris, ning väljendab solidaarsust nende iraanlastega, kes oma elu ohtu seades jätkavad avalikult inimõiguste austamise ja suuremate demokraatlike vabaduste nõudmist Iraanis; mõistab hukka Iraani katsed takistada infovabadust, blokeerides väliskanaleid ja internetti; palub nõukogul ja komisjonil kaaluda sanktsioone administratsiooni ja julgeolekuteenistuse konkreetsete liikmete vastu, kes vastutavad inimõiguste ulatusliku rikkumise eest, ning leida võimalusi nende „rohelises liikumises” osalejate toetamiseks, kes kannatavad tagakiusamise ja/või väljasaatmise tõttu;

66.   võtab teadmiseks asjaolu, et ELi ja Hiina majandussuhted on pidevalt tihenenud ning inimestevaheliste kontaktide ulatus ja maht on suurenenud; tunneb samal ajal jätkuvalt sügavat muret, et Hiina ametivõimudel puudub valmisolek võidelda inimõiguste arvukate rikkumiste vastu ning tagada inimestele põhiõigused ja -vabadused;

67.   väljendab lootust, et arendatakse strateegilisi suhteid ELi ja Hiina vahel, ning soovib uurida võimalusi tugevdada neid suhteid vastastikust huvi pakkuvates küsimustes väljaspool majandus- ja kaubandussfääri;

68.   väljendab heameelt Taipei ja Pekingi jõupingutuste üle väinaüleste suhete parandamiseks, mis aitab suurendada stabiilsust ja turvalisust Ida-Aasias, ning ergutab mõlemaid pooli jätkuvalt tihendama dialoogi ja praktilist koostööd ning suurendama usaldust; tunnustab nõukogu 8. mai 2009. aasta avaldust, milles kinnitatakse nõukogu toetust Taiwani osalemisele Maailma Terviseorganisatsioonis; toetab kindlalt Taiwani osalemist vaatlejana olulistes rahvusvahelistes organisatsioonides ja tegevustes, nagu Rahvusvaheline Tsiviillennunduse Organisatsioon ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon, kus Taiwani osalemine on tähtis nii ELi kui ka ülemaailmsest seisukohast;

69.   kinnitab veel kord oma kindlat toetust strateegiliste suhete tugevdamisele ELi ja India vahel ning suhete edasise tihendamise võimaluste uurimisele majandus-, poliitika-, julgeoleku- ja kaubandusalastes vastastikust huvi pakkuvates küsimustes;

70.   tunnustab ASEANi kasvavat tähtsust piirkondliku stabiilsuse ja jõukuse edendajana; on arvamusel, et ELil ja ASEANil, kes on mõlemad pühendunud piirkondliku integratsiooni edendamisele, on suur koostööpotentsiaal; märgib, et on vaja meetmeid Euroopa Liidu ja ASEANi majandus- ja kaubandussuhete elavdamiseks, et aidata tugevdada suhteid kahe piirkonna vahel üldiselt ning ergutada edasist arengut poliitilise koostöö ja julgeoleku vallas, demokraatia ja inimõiguste edendamisel, edasist arengut energeetika ja keskkonna ning sotsiaalkultuurilises ja arengukoostöö valdkonnas;

Aafrika

71.   märgib rahuloluga, et operatsioon EU NAVFOR Atalanta aitab jätkuvalt edukalt kaasa meresõiduturvalisuse tagamisele Somaalia ranniku lähedal, kaitstes maailma toiduabi programmi laevu, mis viivad abi Somaaliasse, laevu, mis toimetavad olulisi veoseid Aafrika Liidu rahutagamisoperatsioonile Somaalias, ning muid kaitset vajavaid laevu; tunneb heameelt nõukogu otsuse üle pikendada operatsiooni 12. detsembrini 2010; avaldab toetust kriisiohjamisoperatsiooni käivitamisele, millega toetatakse Somaalia üleminekuvalitsuse julgeolekujõudude väljaõpet; rõhutab, et väljaõpetatud julgeolekujõud tuleb integreerimine riigi- ja juhtimisstruktuuridesse selliselt, et tagasipöördumisel ei pöördu nad valitsuse vastu, keda nad peaksid kaitsma;

Ladina-Ameerika

72.   tuletab meelde oma 15. novembri 2001. aasta resolutsioonis Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika suhteid puudutava ühise strateegia ning globaalse partnerluse kohta(6) esitatud ettepanekut, mida on hiljem korratud 27. aprilli 2006. aasta resolutsioonis(7) ja 24. aprilli 2008. aasta resolutsioonis(8), mis võeti vastu vastavalt Viinis ja Limas toimunud ELi–Ladina-Ameerika ja Kariibi piirkonna riikide tippkohtumisi silmas pidades – koostada Euroopa–Ladina-Ameerika rahu- ja julgeolekuharta, mis ÜRO hartast lähtudes võimaldaks ühiseid poliitilisi, strateegilisi ja julgeolekualaseid meetmeid ja algatusi; kutsub nõukogu ja komisjoni üles astuma aktiivseid samme selle nõudliku eesmärgi saavutamiseks ja toetama nimetatud ettepanekut järgmisel Euroopa Liidu ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riikide tippkohtumisel, mis toimub 2010. aasta maikuus Madridis;

73.   on seisukohal, et prioriteediks peavad olema läbirääkimised assotsiatsioonilepingu sõlmimiseks Kesk-Ameerika riikidega, samuti uute läbirääkimiste alustamine assotsiatsioonilepingu sõlmimiseks MERCOSURiga; märgib, et läbirääkimised mitmepoolse lepingu sõlmimiseks Andide Ühenduse riikidega on lõpule viidud; püüab teha kõik, et nende lepingute ratifitseerimine parlamendis toimuks vajaliku täpsusega, et tagada nende positiivne mõju kõikides vastastikust huvi pakkuvates küsimustes;

o
o   o

74.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, NATO peasekretärile, NATO parlamentaarse assamblee presidendile, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) eesistujale, OSCE Parlamentaarse Assamblee presidendile, Lääne-Euroopa Liidu Parlamentaarse Assamblee presidendile, Euroopa Nõukogu ministrite komitee eesistujale ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee presidendile.

(1) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1.
(2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0254.
(3) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0074.
(4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2009)0057.
(5) ELT C 298, 30.11.2002, lk 1.
(6) EÜT C 140 E, 13.6.2002, lk 569.
(7) ELT C 296 E, 6.12.2006, lk 123.
(8) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0177.


Euroopa julgeolekustrateegia elluviimine ning ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika
PDF 322kWORD 102k
Euroopa Parlamendi 10. märtsi 2010. aasta resolutsioon Euroopa julgeolekustrateegia ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise kohta (2009/2198(INI))
P7_TA(2010)0061A7-0026/2010

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu V jaotist, Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 346 ning protokolle 10 ja 11;

–   võttes arvesse 12. detsembril 2003. aastal Euroopa Ülemkogu poolt vastu võetud Euroopa julgeolekustrateegiat (EJS) pealkirjaga „Turvaline Euroopa paremas maailmas”;

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogul 12. detsembril 2008. aastal vastuvõetud aruannet EJSi rakendamise kohta „Julgeoleku tagamine muutuvas maailmas”;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu nõukogu eesistuja 9. detsembri 2008. aasta ja 16. juuni 2009. aasta aruandeid, mis käsitlevad Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikat;

–   võttes arvesse Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikat käsitlevaid järeldusi ning nõukogu poolt 17. novembril 2009. aastal vastu võetud avaldust „EJKP kümme aastat – probleemid ja võimalused”;

–   võttes arvesse oma varasemaid selleteemalisi resolutsioone, eelkõige 14. aprilli 2005. aasta resolutsiooni Euroopa julgeolekustrateegia kohta(1), 16. novembri 2006. aasta resolutsiooni Euroopa julgeolekustrateegia rakendamise kohta EJKP kontekstis(2), 5. juuni 2008. aasta resolutsiooni Euroopa julgeolekustrateegia ning Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise kohta(3) ning 19. veebruari 2009. aasta deklaratsiooni Euroopa julgeolekustrateegia ning Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta(4);

–   võttes arvesse oma 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni NATO rolli kohta ELi julgeolekustruktuuris(5);

–   võttes arvesse oma 26. novembri 2009. aasta resolutsiooni Somaalia rannikuvetes toimuva piraatluse poliitilise lahenduse kohta(6);

   võttes arvesse ELi ning Keenia valitsuse ja Seišelli Vabariigi valitsuse vahelist kirjavahetust, mis käsitleb EUNAVFORi poolt operatsioonipiirkonnas vahistatud kahtlustatavate piraatide ja relvastatud röövlite üleandmist nimetatud riikidele;

–   võttes arvesse oma 22. oktoobri 2009. aasta resolutsiooni Euroopa välisteenistuse loomise institutsiooniliste aspektide kohta(7);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–   võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A7-0026/2010),

Euroopa julgeolekustrateegia: terviklik lähenemisviis

1.   tuletab meelde, et Euroopa julgeolekustrateegias ja aruandes selle rakendamise kohta rõhutatakse järgmisi Euroopa Liidu ees seisvaid põhiohte ja probleeme:

   massihävitusrelvade levik;
   terrorism ja organiseeritud kuritegevus;
   piirkondlikud konfliktid;
   riiklike struktuuride mittetoimimine;
   merepiraatlus;
   väike- ja kergrelvad, kassettlahingumoon ja maamiinid;
   energiajulgeolek;
   kliimamuutuse ja looduskatastroofide tagajärjed;
   küberjulgeolek;
   vaesus,

2.   rõhutab, et liit püüab ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) abil tulla toime Euroopa julgeolekustrateegias nimetatud ülesannete ja ohtudega, et parandada Euroopa kodanike turvalisust;

3.   rõhutab, et liit peab kujundama oma strateegilist sõltumatust tugeva ja tõhusa välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika kaudu, et kaitsta rahu, ennetada konflikte, tugevdada rahvusvahelist julgeolekut, kaitsta oma kodanike julgeolekut ja neid kodanikke, kes muretsevad ÜJKP missioonide pärast, seista maailmas oma huvide eest ja toetada liidu põhiväärtusi, aidates samal ajal kaasa tulemusliku mitmepoolsuse saavutamisele rahvusvahelise õiguse kaitsmisel ning edendades kõikjal maailmas austust inimõiguste ja demokraatlike väärtuste vastu kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikli 21 lõike 2 punktis e sätestatud eesmärkidega, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja eesmärkide ja põhimõtetega, Helsingi lõppakti põhimõtetega ning Pariisi harta eesmärkidega, kaasa arvatud rahu ja julgeolek välispiiridel;

4.   rõhutab, et ÜRO Julgeolekunõukogul lasub põhivastutus rahu ja julgeoleku tagamise eest maailmas ning kordab, et Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni tuleb reformida, et suurendada tema võimet täita oma ülesandeid ja pakkuda tõhusaid lahendusi ülemaailmsetele probleemidele ja ohtudele;

5.   tunnistab, et liit peab need eesmärgid saavutama, suurendades eelnimetatud ülesannete lahendamiseks vajalikku institutsioonilist suutlikkust ning tehes mitmepoolset koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega ja nende sees – pidades eelkõige silmas ÜROd – ning piirkondlike organisatsioonidega ja nende sees – pidades eelkõige silmas OSCEd ja Aafrika Liitu –, järgides ÜRO põhikirja;

6.   avaldab veel kord toetust sellele, et liidus töötataks välja üldine ja ennetav ohule ning probleemidele reageerimise lähenemisviis, mis tekitaks sünergia liidu ja tema liikmesriikide käsutuses olevate eri tsiviil- ja sõjaliste meetmete vahele: konfliktide ennetamine ja kriisiohje, rahaline abi ja arengualane koostöö, sotsiaal- ja keskkonnapoliitika, diplomaatilised ja kaubanduspoliitilised vahendid ning laienemine; rõhutab, et selline tsiviil- ja sõjaliste meetmete kooskõlastamine annab tõelise lisandväärtuse liidu kriisiohjamise poliitikale;

7.   kutsub sellega seoses liikmesriike üles tõhusamalt kooskõlastama oma riiklikke strateegiaid ja meetmeid liidu omadega, et need oleksid kohapeal sidusamad, tulemuslikumad, mõjusamad ja nähtavamad;

8.   toetab seoses terrorismivastase võitlusega ELi terrorismivastasel strateegial ning radikalismi ja värbamise vastase võitluse ELi strateegial põhineva lähenemisviisi järgimist, eelkõige juhtudel, kui Internetti kasutatakse terrorismi ja radikaliseerumise eesmärgil; teeb ettepaneku elavdada arutelu inimõiguste kaitse ja edendamise küsimuses, keskendudes eelkõige ohvritele;

9.   tunnistab, et energiajulgeolek on ELi liikmesriikide talitluseks äärmiselt oluline ja ergutab seetõttu liikmesriike tegema tihedat koostööd julgeolekupoliitika selle aspekti osas;

10.   väljendab rahulolu liikmesriikide küberohtude vastaste jõupingutuste üle; nõuab, et nõukogu ja komisjon analüüsiksid tulevase Euroopa küberjulgeoleku strateegia koostamiseks kübervaldkonna probleeme ja sellistele ohtudele reageerimise heal taval põhinevaid tõhusaid ja kooskõlastatud meetmeid;

11.   kordab soovitust vaadata Euroopa julgeolekustrateegia regulaarselt läbi iga viie aasta tagant parlamendi uue ametiaja alguses ja pärast nõuetekohast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga;

12.   rõhutab, et valge raamat, mis võimaldab tekitada laialdase avaliku arutelu, võib suurendada ÜJKP nähtavust liidu julgeoleku- ja kaitseeesmärkide ja -huvide parema määratlemise abil seoses olemasolevate meetmete ja vahenditega ning tugevdada julgeoleku- ja kaitsealast koostööd, mille tulemusena muutuvad Euroopa julgeolekustrateegia rakendamine ning kriisiohjamisoperatsioonide kavandamine ja läbiviimine liidus tõhusamaks ja konkreetsemaks;

Lissaboni leping ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika struktuurid

13.   kutsub nõukogu üles arutama 2010. aastal Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentidega põhjalikult, kuidas rakendada ÜJKPd käsitlevaid Lissaboni lepingu uusi sätteid, mille hulka kuuluvad:

   a. vastastikuse abistamise klausel sõjalise agressiooni puhuks liikmesriigi territooriumil;
   b. solidaarsusklausel terrorismirünnaku ja loodus- või inimtegevusest põhjustatud katastroofide puhuks;
   c. komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja roll, mida toetab Euroopa Liidu välisteenistuse loomine, mis hõlmab tervikuna konfliktide ennetamise, tsiviil- ja sõjaliste kriiside ohjamise ning rahu tagamise struktuuri;
   d. ÜJKP raames täidetavate ülesannete laiendamine;
   e. pidev struktuurne koostöö liikmesriikide jaoks, kes täidavad sõjalise võimsuse kõrgemaid kriteeriume ning on võtnud siduvamaid kohustusi kõige raskemate missioonide täitmiseks, ja tugevdatud koostöö;
   f. käivitusfondi loomine operatsioonide ettevalmistamiseks,

14.   kutsub liikmesriike ja Lääne-Euroopa Liitu kuuluvaid liikmesriike üles, arvestades Lissaboni lepingu artikli 42 lõikes 7 sõnastatud vastastikuse abistamise klauslit, lõpetama 1954. aasta muudetud Brüsseli lepingu, sealhulgas Lääne-Euroopa Liidu Parlamentaarse Assamblee;

15.   kutsub nõukogu üles, arvestades solidaarsuse klausli lisamist uude lepingusse, uuesti alustama Barnier„ 2006. aasta mai aruande põhjal arutelu Euroopa kodanikukaitse üksuse loomise üle, mis võimaldaks liikmesriikidel koondada oma vahendid ning reageerida tõhusalt ja ühiselt loodus- või inimeste põhjustatud katastroofidele; on seisukohal, et sõjaline ÜJKP peab võimaldama reageerida ka nimetatud tsiviilohtudele;

16.   rõhutab, pidades silmas arengut, mida Lissaboni leping võimaldab ÜJKP valdkonnas, et välisasjade nõukogu raames oleks õiguspärane ja kasulik luua kaitseministritest koosnev kaitsenõukogu, mille eesistujaks oleks asepresident ja kõrge esindaja ning millel oleks eriline roll koostöö tihendamisel ning sõjaliste võimete ühtlustamisel ja integreerimisel;

17.   on seisukohal, et asepresident ja kõrge esindaja peab kiiremas korras saavutama sidususe liidu erinevate välispoliitikate vahel ning et see sidusus peab kohapeal kajastuma eriesindajates / tema alluvusse kuuluvate delegatsioonide juhtides, kellele on antud asjaomaste osaliste ja rahvusvahelise üldsuse nõutavad volitused;

18.   toetab kava luua kriiside ohjamiseks kriisiohjamise ja planeerimise direktoraat, mis tegeleb liidu tsiviil- ja sõjaliste operatsioonide planeerimisega strateegilisel tasandil ja aitab kujundada ÜJKPd, eelkõige selle tsiviil- ja sõjalise võimsuse suurendamise osas; tunneb seetõttu kahetsust, et selle uue struktuuri loomisel on tekkinud märkimisväärseid viivitusi; nõuab tihedat koostööd Euroopa Liidu välisteenistuse raames ühelt poolt kriisiohjamise ja planeerimise direktoraadi ja muude ÜJKP struktuuride ning teiselt poolt kriisiplatvormi ja teiste komisjoni asjaomaste talituste vahel, mis peaksid olema hõlmatud Euroopa Liidu välisteenistusega, et rajada koordineeritud strateegilise kavandamise suutlikkus tervikliku Euroopa lähenemisviisi väljatöötamise jaoks;

19.   kutsub kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti, nõukogu ning liikmesriike üles tasakaalustama tsiviil- ja sõjaliste operatsioonide planeerimisvõimet ning tagama, et EJKP missioonid varustataks asjakohase ja piisava erialateabega kohtuvõimu, tsiviilhalduse, tolli ja vahendamise alal;

20.   taotleb uuesti, et liidus loodaks asepresidendi ja kõrge esindaja alluvusse kuuluv alaline operatsioonikeskus, mille ülesanne on operatsioonide kavandamine ja sõjaliste operatsioonide elluviimine; nõuab operatsioonikeskuse sidumist Euroopa välisteenistusega; rõhutab, et praegune seitsme staabiga süsteem ei ole tõhus, ei võimalda kiiret reageerimist ja sellega kaasnevad märkimisväärsed kulud, ning et sõjalises valdkonnas on vaja tsiviil- ja sõjaliste küsimuste koordineerimiseks alalist kohapealset kontaktisikut; on seisukohal, et alalist operatsioonikeskust võiks pidada ka ELi sõjaliste operatsioonide planeerimise ja läbiviimise teenistuseks ning et see võiks asuda samas kohas ELi tsiviiloperatsioonide planeerimise ja läbiviimise teenistusega, et tsiviil- ja sõjaliste küsimuste tõhusaks kooskõlastamiseks tekiks selleks vajalik sünergia; kordab, et ELi operatsioonikeskus lihtsustaks koostööd NATOga, kahjustamata kummagi organisatsiooni sõltumatust otsuste vastuvõtmisel;

21.   rõhutab vajadust panna võimalikult kaasavate kriteeriumide põhjal kiiresti alus püsivale struktuursele koostööle, mis suurendaks liikmesriikide osalust ÜJKPs;

22.   rõhutab, et ÜJKP edusammude ja arengu saavutamisel tuleb täiel määral austada mõnede ELi liikmesriikide neutraalsust ja erapooletust ning seda mitte kahjustada;

23.   rõhutab, kui tähtsad on mitmed reformid, mida on teostatud 2008. aasta detsembris uuendatud ja Euroopa Ülemkogu poolt heakskiidetud ÜJKP ambitsioonide täitmiseks ning ÜJKP tõhususe ja lisandväärtuse suurendamiseks valdkondades, kus ÜJKPd järjest enam kasutatakse;

Sõjalised operatsioonid ja tsiviilmissioonid

24.   tunneb EKJP kümnendal aastapäeval heameelt EKJP ja ÜJKP saavutuste üle ning tuletab meelde, et liit käivitab ÜJKP raames tsiviil- ja sõjalised operatsioonid, et reageerida rahvusvahelist ja eurooplaste julgeolekut ähvardavatele ohtudele; märgib, et enamik neist missioonidest on tegelenud tsiviilkriiside ohjamisega; avaldab tunnustust umbes 70 000 töötajale, kes on osalenud ja osalevad 23 EKJP elluviidud ja pooleliolevas missioonis ja operatsioonis; avaldab tunnustust endisele nõukogu peasekretärile / ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale Javier Solanale EKJP kujundamisel saavutatu eest; kutsub liikmesriike uuesti üles määrama kindlaks EJKP missioonide lähetamise kriteeriumid ning kaaluma riiklike vastuväidete küsimust;

Somaali poolsaar

25.   tunneb heameelt Euroopa Liidu eduka panuse üle piraatluse vastasesse võitlusse Adeni lahes ja Somaalia rannikuvetes toimunud mereoperatsioonis (EUNAVFORi Somaalia operatsioon Atalanta), eelkõige jõupingutusse, mille eesmärgiks oli tagada humanitaarabi jõudmine kõigi selle riigi puudustkannatavate inimesteni; toonitab, et operatsioonist Atalanta on saanud piraatluse vastases võitluses peamine osaleja, muu hulgas Somaali poolsaarel asuva meresõiduturvalisuse keskuse abil; väljendab rahulolu nõukogu otsusega pikendada missiooni ühe aasta võrra kuni 2010. aasta detsembrini ning võtab teadmiseks kõnealuse operatsiooni volituste laiendamise, mille eesmärk on lahendada ELi otseselt mõjutav julgeolekuküsimus (kodanike julgeolek, varustuskindlus, haavatavate laevade kaitse) ning reageerida humanitaarsetele ja operatsioonilistele hädaolukordadele (turvates maailma toiduabi programmi prahitud laevu, mis veavad Somaalia elanikkonnale toiduaineid ning pakuvad logistikatuge Aafrika Liidu sõjalisele vaatlusmissioonile Somaalias (AMISOM)); tunnustab ühtlasi ELi panust Euroopa merevägede koostöö tihendamisse ja ÜJKP merelise mõõtme arendamisse; tunneb samuti heameelt selle üle, et kolmandad riigid (Norra, Horvaatia ja Montenegro) osalevad operatsioonis ja piirkonna teiste merevägedega valitseb hea koostöö, eelkõige SHADE (Shared Awareness and Deconfliction) protsessi raames; kahetseb siiski, et operatsioonipiirkonnas vahistatud kahtlustatavate piraatide ja relvastatud röövlite kohtulikule vastutusele võtmisel esineb pidevaid probleeme, mis kahjustavad rahvusvaheliste piraatluse vastaste jõupingutuste usaldusväärsust;

26.   toonitab, kui oluline on tegeleda piraatluse põhjustega, mis on tingitud Somaalias valitsevast ebastabiilsusest ja vaesusest, ning on seetõttu seisukohal, et liit peab partnerluses Aafrika Liidu ja ÜROga toetama föderaalset üleminekuvalitsust, kasutades meetmeid, mille eesmärk on taastada julgeolek, poliitiline stabiilsus ja õigusriik ning edendada jätkusuutlikku arengut, ja töötama välja ühisstrateegia, mille eesmärk on piirkondliku rahuprotsessi käivitamine;

27.   taotleb, et ELi lähenemises Somaaliale võetaks arvesse, et vaid laiaulatuslik ja pikaajaline riigi ülesehitamine, mis on suurema perspektiiviga kui üksnes föderaalse üleminekuvalitsuse julgeolekujõudude loomine, tagab jätkusuutliku rahu ja julgeoleku selles riigis; kutsub seega nõukogu ja komisjoni üles esitama laiahaardelist, ühist ja terviklikku ELi Somaalia strateegiat;

28.   rõhutab eelkõige meetmete võtmise kiireloomulisust, et föderaalne üleminekuvalitsus saaks hoida ja laiendada kontrolli Somaalia territooriumi üle; seetõttu väljendab heameelt selle üle, et nõukogu leppis 25. jaanuaril 2010 kokku ÜJKP sõjalise missiooni lähetamises (ELi sõjaline väljaõppemissioon, EUTM Somalia), et aidata kaasa Somaalia julgeolekujõudude väljaõppele Ugandas, tehes tihedat koostööd ELi partneritega, sealhulgas föderaalse üleminekuvalitsuse, Uganda, Aafrika Liidu, ÜRO ja Ameerika Ühendriikidega; kutsub kõrget esindajat üles Euroopa Parlamenti vastavalt teavitama ja parlamendiga konsulteerima;

29.   rõhutab ka seda, kui tähtis on tugevdada merejärelevalve suutlikkust selles piirkonnas, eelkõige rannikuvalve võrgustiku loomise ja käivitamisega piirkonna riikides, ning on seisukohal, et liit peab nendes pingutustes osalema, toetades Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni poolt väljatöötatud Djibouti toimimisjuhendit ja selle rakenduskava, milles piirkonna riigid on kokku leppinud (teabevahetuskeskus Jeemenis ja meremeeste koolituskeskus Djiboutis);

30.   seoses olukorraga Jeemenis tuletab meelde oma 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni ning kutsub üles komisjoni ja nõukogu koos rahvusvaheliste partneritega, sealhulgas Jeemeni naaberriigid, abistama valitsust tervikliku lähenemisviisi abil, mis hõlmaks julgeolekusektori reformi, terrorismivastast võitlust ning poliitilist dialoogi, humanitaar- ja majandusabi ning haridust;

Afganistan ja Pakistan

31.   tuletab meelde, kui tähtis on julgeoleku- ja poliitilise olukorra stabiliseerimine Afganistanis ja Pakistanis, et ohjata eurooplaste julgeolekut otseselt mõjutavaid ülemaailmseid ohte (terrorism, uimastikaubandus, massihävitusrelvade levik), ning tunneb seepärast heameelt nõukogu poolt 27. oktoobril 2009. aastal vastuvõetud liidu tegevuskava üle Afganistani ja Pakistani jaoks; kordab, et neid teemasid tuleb käsitleda kõikehõlmavalt, sidudes julgeoleku tihedamalt arenguga, õigusriigi põhimõtetega ja inimõiguste austamisega ning soolise aspektiga; kutsub seetõttu nõukogu ja komisjoni üles tegema konkreetsemaid selleteemalisi algatusi, suurendades muu hulgas liidu panust ning muutes liidu, selle liikmesriikide ja rahvusvahelise üldsuse meetmed omavahel seostatumaks;

32.   on seisukohal, et Afganistani institutsioonilise ja haldussuutlikkuse suurendamine, eelkõige kohtusüsteemi ja lisaks politseile ka teiste õiguskaitseorganite tugevdamine, peab olema uue Euroopa strateegia rakendamisel esmatähtsal kohal;

33.   nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon suurendaksid märkimisväärselt Afganistanis tsiviilosaluseks antavaid vahendeid, muutmaks asjaolu, et tsiviilabi on ELi jaoks esmatähtis, usutavaks ja nähtavaks nii afgaanide kui ka rahvusvaheliste partnerite jaoks; rõhutab, kui tähtis on Afganistanis õigusriigi rajamisel tulemusliku ja usaldusväärse tsiviilpolitsei loomine, ning tunneb heameelt missiooni EUPOL AFGHANISTAN töö üle; kutsub nõukogu üles kiiresti lahendama missiooni EUPOL pideva personalipuuduse probleemi ning lihtsustama selle lähetamist, pakkudes missioonile lisamajutust ja piisavat logistikatuge; palub NATO-l suurendada koostööd missiooniga ja kooskõlastada oma tegevus politsei valdkonnas EUPOLiga rahvusvahelise politseiabi koordineerimise büroo raames;

34.   toetab nõukogu ettepanekut uurida abimissiooni Pakistani saatmise võimalust, et aidata teostada julgeolekusektori reformi ja suurendada terrorismivastase võitluse suutlikkust Pakistanis, aidata Pakistanil töötada välja terrorismivastane strateegia ja pidada temaga dialoogi õigusriigi ja inimõiguste küsimustes;

Balkani riigid

35.   tunneb heameelt missiooni EULEX KOSOVO edukuse üle kogu Kosovo territooriumil ning kinnitab, kui tähtis on see, et kõik missiooni valdkonnad (politsei, kohtud ja toll) saaksid jätkata takistusteta toimimist kogu Kosovo territooriumil, sealhulgas riigi põhjaosas;

36.   tunneb sellega seoses heameelt politseikoostöö protokollile allakirjutamise üle EULEX KOSOVO ja Serbia vahel ning tuletab meelde, et see protokoll on rangelt tehnilise iseloomuga ning selle eesmärk on hõlbustada võitlust organiseeritud kuritegevuse vastu;

37.   mõistab hukka kõik vaenulikud aktsioonid EULEX KOSOVO vastu, mille ülesanne on luua koostöös Kosovo võimudega kõigi Kosovos elavate kogukondade jaoks õigusriik ja seda tugevdada;

38.   nõuab, et nõukogu kaaluks ÜJKP sõjalise missiooni lähetamist, et vahetada välja rahuvalvejõud KFOR;

39.   tuletab meelde, et hoolimata Bosnia ja Hertsegoviina jätkuvatest poliitilistest raskustest on sealne julgeolekuolukord suhteliselt rahulik ja stabiilne, ning rõhutab liidu sõjalise operatsiooni Althea panust sellesse; toetab nõukogu otsust suunata Euroopa Liidu politseimissiooni tegevus ümber organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni vastasele võitlusele ning rõhutab vajadust läheneda õigusriigi valdkonnale (politsei – kohtud – vanglad) terviklikult; julgustab nõukogu langetama kiiresti otsust Althea sõjalise missiooni eesmärgi muutmiseks, et keskenduda Bosnia sõjaväe väljaõppele; tunneb kahetsust, et puudub ühine poliitiline otsus rahvusvaheliste jõudude tuleviku kohta Bosnias ja Hertsegoviinas, mille tõttu mitmed osalevad riigid tõmbuvad ühepoolselt missioonist tagasi ning võib väheneda Euroopa Liidu Bosnia ja Hertsegoviina tegevuse usaldusväärsus ja järjekindlus; tuletab nõukogule meelde vajadust säilitada ELiga liitumise väljavaadet, nagu 2003. aastal Thessalonikis kokku lepiti;

Kaukaasia

40.   tuletab meelde liidu otsustavat rolli Gruusia ja Venemaa vahelise konflikti süvenemise ärahoidmises, eeskätt tänu vaatlusmissiooni kiirele lähetamisele 12. augusti ja 8. septembri 2008. aasta kokkulepete täitmise jälgimiseks; kahetseb, et Vene Föderatsioon ei ole siiani täitnud oma kohustusi, mis on seotud nende kokkulepetega; rõhutab, et liidu vaatlusmissiooni roll Gruusias on pärast OSCE ja NATO missioonide lahkumist veelgi olulisem;

41.   toetab missiooni pikendamist üheks aastaks ja nõuab selle vaatlemisvõime tugevdamist, sealjuures ka tehnilise varustusega; peab kahetsusväärseks, et missiooni töötajatel ei ole veel olnud võimalik minna Lõuna-Osseetia ja Abhaasia separatistlikesse piirkondadesse;

Lähis-Ida

42.   on arvamusel, et liit peab tõhustama oma tegevust Palestiina aladel; tunneb heameelt politseimissiooni EUPOL COPPS töö üle ning palub nõukogul kaaluda selle missiooni laiendamist ja teha ettepanek selle töö ümberkorraldamiseks, et jätkata ja tõhustada abimissiooni Rafahi piiriületuspunktis (EUBAM Rafah) ning leevendada ränka humanitaarkriisi Gaza maakitsusel;

43.   toetab seoses missiooniga EUROJUST LEX Iraagis tegevuse järkjärgulist alustamist Iraagi territooriumil vastavalt julgeolekuolukorrale kohapeal;

Sahara-tagune Aafrika

44.   tunnistab, et liidul on vaja osaleda julgeolekuvaldkonna reformimisel teatavates Aafrika riikides, näiteks Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja Guinea-Bissaus, palub nõukogul lähtuda oma tegevuses terviklikust lähenemisest julgeolekuvaldkonna reformile ning nende missioonide mõju ja tulemuslikkust korrapäraselt hinnata;

Haiti

45.  Haiti olukorraga seoses rõhutab Euroopa abimeetmete kooskõlastamise tähtsust; väljendab sellega seoses heameelt ELi ühise panuse üle, mis koosneb vähemalt 300 politseiametnikust, kelle abil ajutiselt tugevdatakse Haitis tegutseva ÜRO stabiliseerimismissiooni (MINUSTAH) politseivõimekust, samuti nõukogu otsuse üle luua üksus Brüsselis (EUCO Haiti), et koordineerida sõjalise- ja julgeolekutoetuse alaseid panuseid, mida liikmesriigid teevad ÜRO poolt kindlakstehtud vajaduste täitmiseks, täiendades nii järelevalve- ja teabekeskust; peab siiski kahetsusväärseks, et Haitis kohapeal puudub liikmesriikide ja Euroopa Liidu tegevuses vajalik kooskõla; palub kõrgel esindajal ja asepresidendil juhtida sellealaseid Euroopa jõupingutusi;

Omandatud kogemused

46.   rõhutab, kui oluline on ELi operatsioonidel omandatud kogemuste kasutamine, ning palub nõukogul kaaluda, milline mehhanism võimaldaks kaasata teda sellesse protsessi; soovib sellega seoses, et parlamenti teavitataks esimesest aastaaruandest tsiviilmissioonidel omandatud kogemuste hindamise ja kasutamise kohta; nõuab, et asepresident ja kõrge esindaja algataks eelmiste ja praeguste EJKP/ÜJKP missioonide põhjaliku ja läbipaistva auditeerimise, et selgitada välja nende tugevad ja nõrgad küljed;

47.   tunneb heameelt, et ELi operatsioon Tšaadis ja Kesk-Aafrika Vabariigis (operatsioon EUFOR Tchad/RCA) on edukalt üle antud ÜRO missioonile Kesk-Aafrika Vabariigis ja Tšaadis (MINURCAT), ning soovib nüüd, et parlamenti teavitataks, milliseid järeldusi saadud kogemustest tehti ja kuidas saaks Aafrika Liidu ja ÜROga tehtava praktilise koostööga seotud praegusi puudujääke ja probleeme tulevastel missioonidel vältida;

Õppuste korraldamine

48.   rõhutab, et ELi õppuste kavandamine ja korraldamine ÜJKP valdkonnas osana palju ulatuslikumast ELi õppuste poliitikast, mille hulka kuulub ELi võimalus korraldada reaalseid õppusi (LIVEX), aitaks oluliselt kaasa tõhusamalt kooskõlastada liikmesriikide võimekust ning parandaks koostegutsemisvõimet ja kogemuste vahetust;

Soolise võrdõiguslikkuse ja inimõiguste rakendamine
49. tuletab meelde, kui tähtis on pidada süstemaatiliselt silmas inimõigusi ja soolisi aspekte ÜJKP operatsioonide kõigis etappides, nii planeerimis- kui ka rakendusetapis; nõuab, et ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1325 (2000) ja 1889 (2009) naiste, rahu ja julgeoleku kohta võetaks arvesse nii töötajate väljaõppes kui ka operatsioonide ajal ning et operatsioonidele saadetavate töötajate hulgas oleks rohkem naisi; soovitab parandada töötajate koolitust inimõiguste vallas ja nende teadmisi kodanikuühiskonna kohta;
Massihävitusrelvade leviku tõkestamine ja desarmeerimine

50.   tervitab ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1887 (2009) ning toetab täielikult selles esitatud nõudmisi peatada tuumarelva levik ning tõhustada jõupingutusi range ja tulemusliku rahvusvahelise kontrolli all teostatava desarmeerimise läbiviimiseks; kutsub liikmesriike sõnastama tugevat ühist seisukohta 2010. aastal toimuvaks tuumarelva leviku tõkestamise lepingu läbivaatamise konverentsiks ning tuletab meelde oma 24. aprilli 2009. aasta soovitust nõukogule tuumarelva leviku tõkestamise ja tuumarelva leviku tõkestamise lepingu tuleviku kohta(8), rõhutades vajadust tugevdada veelgi tuumarelva leviku tõkestamise lepingu kolme sammast, milleks on tuumarelva leviku tõkestamine, desarmeerimine ja koostöö tuumaenergia tsiviilotstarbelise kasutamise valdkonnas; lisaks nõuab tungivalt üldise tuumakatsetuste keelustamise lepingu ratifitseerimist ja jõustamist;

51.   juhib tähelepanu sellele, kui tähtis on välja töötada ohutute ja tagatud tuumakütusetarnete rahvusvaheline kord (s.t Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri kontrollitav rahvusvaheliste kütusepankade süsteem) ja mehhanism, millega paremini jõustada nn massihävitusrelvade klauslit, mis sisaldub ELi koostöölepingutes kolmandate riikidega;

52.   tunneb heameelt USA uue valitsuse avalduste ja seatud eesmärkide üle, milles väljendatakse kohustust tegeleda edasi tuumadesarmeerimisega, ning nõuab ELi ja USA tihedat koostööd tuumarelva leviku tõkestamise edendamisel; kutsub mõlemat Euroopa tuumariiki väljendama oma selget toetust sellele kohustusele ning algatama uusi meetmeid selle täitmiseks; tervitab samas Venemaa Föderatsiooni ja Ameerika Ühendriikide otsust jätkata läbirääkimisi, et sõlmida uus ulatuslik ja õiguslikult siduv leping, mis asendaks 2009. aasta detsembris kehtivuse kaotanud strateegilise ründerelvastuse piiramise ja vähendamise lepingu (START I); ootab, et selles küsimuses saavutataks võimalikult kiiresti sisulisi tulemusi;

53.   võtab arvesse Saksamaa 24. oktoobri 2009. aasta koalitsioonilepingu USA tuumarelvade Saksamaalt väljaviimise kohta, seda seoses oma toetusega president Obama tuumarelvavaba maailma poliitikale, soovitavate vaheetappidega selle eesmärgi realiseerimiseks ning vajadusega anda 2010. aastal toimuval tuumarelva leviku tõkestamise lepingu läbivaatamise konverentsil relvastuskontrollile ja desarmeerimisele uus impulss; soovitab samasugused selged kohustused võtta ka teistel liikmesriikidel, kelle pinnal paiknevad USA tuumarelvad; tervitab sellega seoses Saksamaa, Madalmaade, Belgia, Luksemburgi ja Norra välisministrite 26 veebruari 2010. aasta kirja NATO peasekretärile, milles nõuti liidus põhjaliku arutelu algatamist selle üle, kuidas jõuda lähemale tuumarelvavaba maailma üldisele poliitilisele eesmärgile;

54.   väljendab taas muret olukorra pärast Iraanis ja Põhja-Koreas ning tuletab meelde ELi kohustust kasutada kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid, et tõkestada, ära hoida, peatada ja võimaluse korral kõrvaldada ülemaailmsel tasandil muret tekitavad massihävitusrelvade levitamise programmid; tuletab sellest hoolimata meelde, et meetmed, mida mõned riigid on desarmeerimise valdkonnas võtnud, ei ole otseselt seotud teiste riikide valmisolekuga peatada või jätkata massihävitusrelvade levitamise programme; on seisukohal, et nende riikide või organisatsioonide suhtes, kes on valmis alustama massihävitusrelvade levitamise programme või on neid juba alustanud, tuleb rakendada otsustavat poliitikat; rõhutab, et kõik liikmesriigid peaksid toimima kooskõlas ELI poliitikaga selles küsimuses;

55.   juhib tähelepanu asjaolule, et seoses tavapärase desarmeerimisega tuleks pöörata erilist tähelepanu relvakaubandust käsitleva rahvusvahelise lepingu alaste arutelude edendamisele;

56.   kinnitab, et toetab täielikult üldisemat desarmeerimist ja tsiviilelanikele suuri kannatusi põhjustavate relvade täielikku keelustamist, selliste relvade hulka kuuluvad bioloogilised ja keemiarelvad, jalaväemiinid, vaesestatud uraani sisaldav ja kassettlahingumoon; nõuab seetõttu tungivalt mitmepoolsete pingutuste tugevdamist, et tagada keemiarelvade konventsiooni (CWC), bioloogiliste ja toksiinrelvade konventsiooni (BTWC), kassettlahingumoona konventsiooni (CCM) ja jalaväemiinide konventsiooni (APMC) täielik täitmine ning massihävitusrelvade leviku tõkestamise rahvusvahelise korra jätkuv arendamine; sellega seoses tervitab kõigi ELi liikmesriikide võetud kohustusi seoses ELi ühise seisukoha vastuvõtmisega relvaekspordi küsimuses ning Lissaboni lepingu artikli 28B lõikega 1, millega liidule usaldatakse ühiste desarmeerimisoperatsioonide läbiviimine;

Võimekuse arendamine

57.   tuletab meelde, et kasvavate operatiivvajaduste rahuldamiseks ja kriisiohjamise professionaalsemaks muutmiseks peab liit suurendama oma tsiviil- ja sõjalist võimekust; kutsub nõukogu üles püstitama uut peaülesannet, mis võiks hõlmata nii tsiviil- kui ka sõjalist valdkonda ning peaks esmajoones keskenduma võimekuse tõhusale suurendamisele;

58.   rõhutab, et keerulises majandusolukorras on vaja taotleda tsiviil- ja sõjalise võimekuse sünergiat ning kindlaks määrata valdkonnad, kus liikmesriigid saaksid oma jõupingutused ja võimekuse ELi tasandil ühendada, mis on otsustava tähtsusega, et ületada kaitsevarustuse kasvavate kulude ja kaitsekulutuste kehtivate piirmäärade koosmõju, liikmesriigid peaksid kasutama ka võimalust, mida pakub loodav Euroopa välisteenistus, kus peaks olema üks üksus, mis teostab järelevalvet tsiviil- ja sõjalise võimekuse arendamise üle;

59.   väljendab veel kord toetust Euroopa Ülemkogu 2008. aasta detsembri kohtumisel püstitatud ambitsioonikale eesmärgile suurendada tsiviil- ja sõjalist võimekust; palub, et nõukogu jätkaks selles valdkonnas kavandatud projektide elluviimist hoolimata praegusest majanduskriisist; kutsub nõukogu üles teavitama parlamenti korrapäraselt edusammudest, mida liikmesriigid teevad nimetatud eesmärgi saavutamiseks;

60.   juhib tähelepanu paljudele asjaoludele, mis takistavad tsiviilmissioonide kiiret lähetamist; kutsub liikmesriike üles innustama oma justiits- ja siseministeeriume võtma vastutust selles valdkonnas; toetab nõukogu jõupingutusi hõlbustada kvalifitseeritud, vastava koolituse saanud ja soolise tasakaalustatuse põhimõtte alusel valitud tsiviiltöötajate lähetamist ja rakendamist (riiklike strateegiate ja ühtsete normatiivide vastuvõtmisega, vägede moodustamise protsessi ja lähetusele eelneva väljaõppe parandamisega ning tsiviilreageerimisrühmade kontseptsiooni läbivaatamisega) ning varustuse kiireid tarneid uutele tsiviilmissioonidele (raamlepingute koostamise ja varustuse püsiladustamise projekti abil); tervitab seoses sellega otsust võtta ajutiselt kasutusele varustuse ladu Bosnias ja Hertsegoviinas läbiviidava ELi politseimissiooni raames;

61.   rõhutab, et tsiviilmissioonidel on vaja sõjaliste sidesüsteemidega ühilduvaid integreeritud ja turvalisi sidevahendeid;

62.   kutsub nõukogu üles varustama Euroopa välisteenistust alalise struktuuriga, mis koondaks tsiviilmissioonide ja sõjaliste operatsioonide ühised tugifunktsioonid (värbamismenetlused ja hanked), et missioonid ja operatsioonid saaksid keskenduda oma esmasele ülesandele;

63.   rõhutab, et vahendite ratsionaalse kasutamise huvides tuleb hästi kooskõlastada ÜJKP tsiviilmissioone ja teisi liidu vahendeid; palub, et asepresident ja kõrge esindaja kooskõlastaks komisjoniga tegevuskavad meetmete kohta, mida kavatsetakse võtta sarnastes valdkondades koostöös Euroopa välisteenistusega; nõuab, et ÜJKP tsiviilmissioonide ning Euroopa sisese politseikoostöö ja õigusalase koostöö osapoolte, eelkõige Europoli vahel toimuks pidev teabevahetus, eelkõige organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse valdkonnas;

64.   märgib, et lahingugruppe ei ole vaatamata nendega seotud suurtele investeeringutele tänaseni veel kasutusele võetud, osaliselt nii poliitilistel põhjustel kui ka seetõttu, et nende kasutamise tingimused on väga ranged; toetab lahingugruppide tõhusamat ja paindlikumat kasutuselevõttu, et neid saaks kasutada ka reservväena või osalise asendusena, kui vägede moodustamine ei kulge soovikohaselt, kusjuures tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta nende riikide soove, kes lahingugruppe ühiselt moodustavad; palub, et pikendataks ajutist lepingut lahingugruppide strateegilise lähetuse kulude katmise kohta ja laiendataks lahingugruppide kasutamise ühiseid kulusid; kutsub nõukogu üles kasutama lahingugruppe täiemahuliste sõjaliste õppuste raames; tunnustab tööd, mida eesistujariigi Rootsi eestvedamisel on tehtud lahingugruppide paindliku kasutamise osas, ning kutsub sellega seoses liikmesriike üles rakendama vastuvõetud soovitusi;

65.   tunnustab sõjalise ja tsiviilvõimekuse alal tehtud edusamme ning nõuab kiiret edasiminekut järgmistes valdkondades:

   ÜJKP missioonide ja ELi vägede kiiremat lähetamist võimaldavad kavad:
   Euroopa õhutranspordilaevastiku moodustamine ja juhtimiskava, mille võtsid vastu 14 liikmesriiki üldasjade ja välissuhete nõukogu 17. novembri 2009. aasta istungil kaitseministrite tasandil; Euroopa õhutranspordi juhtimissüsteemi loomine Eindhovenis ja rahvusvahelise üksuse A400M moodustamine; väljendab samas kahetsust tarnete märkimisväärse hilinemise pärast ning kutsub asjaomaseid liikmesriike ja EADSi üles tagama A400M projekti edu, et rahvusvaheline üksus moodustataks peagi; rõhutab, et sõjaväetranspordi võimekust saab edukalt kasutada, toetamaks kodanikukaitse ja kriisiohjamise operatsioone;
   helikopterite moderniseerimine ja nende meeskondade väljaõpe ning kavandatav raske transpordihelikopter;
   projektid, mille eesmärk on ELi lähetatud sõjaliste üksuste parem andmetega varustamine:
   uue põlvkonna vaatlussatelliidid (programm MUSIS);
   mõnede liikmesriikide ja Euroopa Liidu Satelliidikeskuse vahel sõlmitud kokkulepped, et lihtsustada satelliidikeskuse juurdepääsu valitsuste satelliidiandmetele (Helios II, Cosmo-Skymed ja SAR-Lupe);
   Euroopa Kaitseagentuuri (EDA) töö sõjaliste vajaduste väljatoomiseks kosmoseseire valdkonnas;
   ülemaailmse keskkonna- ja turvaseire (GMES) projekt, mis kahjuks ei võta piisaval määral arvesse julgeoleku ja kaitsevaldkonna erivajadusi, eelkõige mis puudutab pildi eraldusvõimet; teeb ettepaneku, et satelliidikeskus võtaks selles valdkonnas üle vahendaja rolli;
   projektid, mille eesmärk on tugevdada ELi merelist mõõdet ja kus kasutatakse ÜJKP sõjalisi vahendeid:
   mereseire süsteemi loomine Läänemere riikide süsteemi SUBCAS eeskujul, et muuta meretransport ohutumaks, kontrollida ebaseaduslikku sisserännet ja inimkaubandust ning võidelda merereostuse vastu;
   2010. aastaks ettenähtud integreeritud mereseire tegevuskava; on seisukohal, et puudulik koostöö Euroopa eri osalejate vahel ei tohiks mingil juhul takistada nende projektide elluviimist;

66.   tervitab Euroopa Kaitseagentuuri (EDA) tähtsat osa olulise kaitsevõime edendamisel, muu hulgas ühiste programmide loomise abil; kutsub liikmesriike üles kasutama kooskõlas uue lepinguga rohkem ära EDA potentsiaali, tagama agentuurile eelarve, mis vastab tema suhtes püstitatud ootustele, ning muutma lihtsamaks agentuuri töö kavandamise ja võtma sel eesmärgil vastu kolmeaastase finantsraamistiku ja tööprogrammi; kutsub liikmesriike üles viima võimalikult kiiresti lõpule EDA ja Relvastuskoostöö Organisatsiooni (OCCAR) vahelise halduskokkuleppe sõlmimine ning ELi ja OCCARi vahelise julgeolekukokkuleppe sõlmimine, et tõhusalt korraldada nende organite relvastuskoostööd;

67.   toetab konkurentsivõimelise Euroopa kaitsesektori tööstusliku ja tehnoloogilise baasi ning avatud ja läbipaistva Euroopa kaitsevarustuse turu loomist; kutsub liikmesriike sellega seoses üles jätkama jõupingutusi teadus- ja arendustegevuse alal ning pidama kinni kohustusest kulutada sellele valdkonnale 2% kaitsekulutustest ning võtma ühtlustatud viisil üle kaitsepaketi direktiivid;

68.   kutsub Euroopa kaitseotstarbeliste hangete riiklikke agentuure Euroopa Kaitseagentuuri (EDA) toetusel astuma konkreetseid samme, et teha rohkem hankeid Euroopast, allkirjastades selleks vabatahtliku käitumisjuhendi, millega juurutatakse Euroopa tarnija eelistamise põhimõte teatava kaitseotstarbelise varustuse puhul, kus Euroopa seisukohalt on tähtis säilitada strateegiline ja operatiivne sõltumatus, ning säilitama Euroopa tööstuslikku ja tehnilist edumaad;

69.   toetab igati tsiviil- ja sõjalise võimekuse vahelise sünergia loomist; loodab, et kriisiohjamise ja planeerimise direktoraat ning EDA saavad peatselt määrata kindlaks oma vastastikku täiendavad ülesanded: kriisiohjamise ja planeerimise direktoraadil peaks olema asepresidendi ja kõrge esindaja juhtimisel ning Euroopa välisteenistuse raames strateegiline roll tegevuste algatamisel ja koordineerimisel, eelkõige ühiste vajaduste kindlakstegemisel, samas kui EDA peaks täitma operatiivset rolli duaalsete tehnoloogiate väljatöötamisel ning tsiviil- ja sõjalise võimekuse suurendamisel; on seisukohal, et sünergiat on võimalik muu hulgas saavutada teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse raamprogrammi julgeoleku teemavaldkonna raames;

70.   tervitab Rootsi eesistumise ajal tehtud edusamme, et moodustada tsiviil- ja sõjaliste ekspertide rühm, keda oleks võimalik rakendada seoses julgeolekusektori reformiga, ning avaldab samas kahetsust viivituse pärast 2008. aasta sügisel esildatud meetme rakendamisel ja loodab, et nimetatud rühm moodustatakse kiiremas korras;

71.   toetab Euroopa töötajate koostöövõime parandamise seisukohast algatusi väljaõppe valdkonnas, eelkõige:

   Euroopa noorte ohvitseride vahetusprogrammi väljatöötamine programmi Erasmus eeskujul;
   väljaõppevõime tugevdamine ELi tasandil; rõhutab eelkõige vajadust luua võimalikult kiiresti uueilmeline Euroopa Julgeoleku- ja Kaitsekolledž, nagu otsustas nõukogu 2008. aasta detsembris;
   institutsioonilise väljaõppevõime tugevdamine ELi tasandil; rõhutab eriti vajadust luua Euroopa välistegevuse akadeemia, mis tihedas koostöös liikmesriikide asjakohaste organitega ja hõlmates olemasolevaid koolitusstruktuure, näiteks Kaitsekolledžit, annaks välissuhete valdkonnas tööle hakkavatele liidu ja liikmesriikide ametnikele ning Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide töötajatele ühtlustatud õppekavadel põhinevat koolitust, nii kõikehõlmavat ja ühtset koolitust kõigile ametnikele kui ka asjakohast koolitust konsulaar- ja esindusküsimustes, diplomaatia, konfliktide vahendamise ja rahvusvaheliste suhete valdkonnas ning teadmisi Euroopa Liidu ajaloost ja kogemustest;

72.   on seisukohal, et lähetatud töötajate väljaõppe parandamiseks ja ressursside optimaalseks kasutamiseks tuleb väljaõppes osalevate ja missioonidele lähetatud töötajate vahel luua korrapärasem side; palub komisjonil töötada välja lähetatud töötajate ühise Euroopa statuudi eelnõu, mis hõlmaks väljaõppenorme, töölevõtu või lähetuse eeskirju ning tegutsemisvabaduse ulatust, õigusi ja kohustusi, varustuse kvaliteeti, meditsiinilist abi ja sotsiaalkindlustuse tagatisi surma, vigastuse või töövõimetuse korral;

73.   tervitab 26. veebruaril 2009. aastal allkirjastatud Strasbourgi lepingut, millega Eurocorps sai juriidilise isiku staatuse; kutsub ELi üles kasutama võimaluse korral nimetatud rahvusvahelist üksust;

ÜJKP rahastamine

74.   tuletab meelde, et Lissaboni lepinguga ei muutu oluliselt ÜJKP missioonide ja operatsioonide rahastamine, see tähendab, et:

   tsiviilmissioone rahastatakse liidu eelarvest,
   sõjaliste operatsioonide ühiseid kulusid rahastatakse mehhanismist ATHENA;

75.   tuletab meelde Lissaboni lepingu sätet asepresidendi ja kõrge esindaja käsutuses oleva käivitusfondi kohta, millest rahastatakse ÜJKP missioonide ettevalmistava tegevuse kulusid, mida mingil põhjusel ei kaeta ELi eelarvest; rõhutab selle fondi lisandväärtust, mis peaks aitama asepresidendil ja kõrgel esindajal valmistada tõhusalt ja kiiresti ette ÜJKPga seotud tegevust; innustab seoses sellega liikmesriike alustama kiiresti vajalikku rakendamist;

76.   palub, et liikmesriigid laiendaksid omavahelise suurema solidaarsuse loomise nimel mehhanismist ATHENA rahastatavate ühiste kulude loetelu ning innustaksid rohkemaid riike osalema liidu sõjalistes operatsioonides;

77.   teeb ettepaneku muuta finantsmääruse läbivaatamise raames paindlikumaks kriisiohjamisel, st konkreetsete nõudmistega (kiire lähetamine, julgeolekukaalutlused jne) valdkonna suhtes kohaldatavad eeskirjad ja menetlused;

78.   tuletab meelde, et kriisiohjamise puhul on olulised komisjoni hallatavad rahalised vahendid, eelkõige stabiliseerimisvahend ja Euroopa Arengufond (sealhulgas Aafrika rahutagamisrahastu); rõhutab nimetatud eri vahendite koordineerimise vajadust;

Partnerlussuhted
EL ja NATO

79.   tuletab meelde, et on väga oluline kindlustada ELi ja NATO vahelist strateegilist partnerlust ning tagada nende kahe organisatsiooni konstruktiivne koostöö; soovitab ummikseise vältida ning nõuab ELi ja NATO operatiivkoostöö kehtivate kokkulepete (Berliin Pluss kokkuleppe) läbivaatamist ning uue institutsioonilise raamistiku loomist, mis soodustab laialdasemat koostööd samas operatsioonipiirkonnas tegutsemise korral;

80.   nõuab, et asepresident ja kõrge esindaja alustaks NATO peasekretäriga aktiivset dialoogi seoses NATO strateegilise kontseptsiooni praeguse läbivaatamisega, et tagada, et NATO võtab täielikult arvesse ELi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arengut, sh võimalikku alalist struktuurset kaitsekoostööd;

81.   väljendab kahetsust, et NATO ja ELi vahel ei ole Afganistanis ja Kosovos läbiviidavate operatsioonide puhul ikka veel sõlmitud tehnilisi kokkuleppeid; kutsub nõukogu ja liikmesriike üles rakendamise tagamiseks kasutama oma poliitilist mõjuvõimu asjakohastes ELi ja NATO organites;

82.   rõhutab nimetatud organisatsioonide omavahelist head koostööd piraatluse vastases võitluses (operatsioon Atalanta ja NATO operatsioon Ocean Shield);

83.   tervitab NATO peasekretäri tahet kaasata Euroopa Liit, sealhulgas Euroopa Parlament NATO strateegilise kontseptsiooni läbivaatamist käsitlevatesse läbirääkimistesse; loodab, et väljendatud tahtele järgnevad kiiresti konkreetsed algatused;

84.   tervitab ELi ja NATO koostööd sõjalise võimekuse valdkonnas, selle näiteks on helikopterite operatiivse tegutsemisvõime parandamisel tehtav töö;

EL ja ÜRO

85.   tuletab meelde, kui tähtis on ELi ja ÜRO tihe koostöö kriisiohjamisel, eelkõige operatsioonipiirkondades, kus tegutsevad mõlemad organisatsioonid või kus nad peavad üksteiselt töö üle võtma; kutsub üles tugevdama kriise ennetades seda koostööd, eelkõige planeerimise valdkonnas;

EL ja Aafrika Liit

86.   rõhutab, et vaja on ELi ja Aafrika Liidu vahelist konstruktiivset koostööd kooskõlas kohustustega, mis on võetud ELi ja Aafrika ühisstrateegia rahu- ja julgeolekupartnerluse raames; on seisukohal, et Euroopa Liit peaks nii palju kui võimalik toetama Aafrika Liitu, eelkõige sellistes operatsioonipiirkondades nagu Somaalia, kus Aafrika Liit on ainukene kohapeal esindatud organisatsioon, ja palub Aafrika Liidul arendada kriisidele reageerimise suutlikkust ning tagada, et rahvusvahelistelt partneritelt saadud abi kasutataks tõhusamalt; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama erilist tähelepanu väike- ja kergrelvade kontrollimatu leviku probleemile, eelkõige Aafrikas, ja sellega seoses panema rõhku sellele, et kõik liikmesriigid järgiksid kehtivaid eeskirju, mis käsitlevad relvade kasutamist kriisipiirkondades;

EL ja USA

87.   kutsub nõukogu üles arendama ELi ja USA vahelisi suhteid rahu tagamise ja kriisiohjamise valdkonnas, kaasa arvatud sõjalistes küsimustes ja loodusõnnetuste korral; koostöö on eriti tähtis piraatluse vastases võitluses Somaalias, Aafrika rahu säilitamise võime tugevdamisel ning operatsioonidel Kosovos ja Afganistanis; tervitab eriti asjaolu, et USA osaleb ELi juhitavas missioonis EULEX Kosovo;

88.   on seisukohal, et USA valitsuse kavandatava raketitõrjekilbi uut versiooni tuleks põhjalikult uurida ja kontrollida, ning kui sellist süsteemi hakatakse arendama, tuleks arvesse võtta Euroopa ühist lähenemisviisi Euroopa kaitse küsimusele seoses ballistiliste ohtudega ning see peaks sündima tervet kontinenti hõlmavas dialoogis, ühtlasi tuleks teha jõupingutusi Euroopa kaitsetööstuse kaasamiseks sellesse projekti;

Kolmandate riikide osalemine ÜJKPs

89.   tuletab meelde, et praeguseks on 16 ELi tsiviil- ja sõjalises operatsioonis osalenud 24 riiki viielt mandrilt; rõhutab, et kolmandate riikide osalemine operatsioonides annab ELi operatsioonidele olulise lisandväärtuse nii poliitilises kui ka operatiivses plaanis; on seisukohal, et EL peab astuma selles valdkonnas täiendavaid samme ja uurima võimalusi, kuidas kolmandaid riike saaks paremini kaasata, ilma et see kahjustaks liidu sõltumatust otsuste tegemisel;

Euroopa Parlamendi õigused

90.   tervitab nõukogu suuremat osalemist Euroopa Parlamendi töös julgeoleku ja kaitse valdkonnas, eelkõige konkreetse allkomisjoni töös; tervitab asjaolu, et ÜJKPd käsitlevatesse nõukogu viimastesse järeldustesse lisati lõik suhete kohta parlamendiga; innustab asepresidenti ja kõrget esindajat jätkama Lissaboni lepingu raames seda tava, et anda ÜJKP-le tugev demokraatlik legitiimsus;

91.   tuletab meelde, et Euroopa Parlament on ainuke riigiülene institutsioon, kellel on legitiimne õigus teostada demokraatlikku järelevalvet ELi julgeoleku- ja kaitsepoliitika üle, ning Lissaboni lepingu jõustumine tugevdas seda rolli; on seoses sellega seisukohal, et Lääne-Euroopa Liidu (WEU) Assambleel, mis sündis tänu lepingule (muudetud Brüsseli leping), millele ei ole kirjutanud alla kõik Euroopa Liidu riigid, ei ole ei poliitilisi vahendeid ega seaduslikku õigust teostada parlamentaarset järelevalvet ÜJKP üle;

92.   innustab seoses sellega Euroopa Parlamenti ja riikide parlamente Lissaboni lepinguga antud võimalusi silmas pidades kasutama täiel määral ära nimetatud lepingu esimest protokolli, et tugevdada omavahelist koostööd ÜVJP ja ÜJKP valdkonnas, arendades pädevate komisjonide vahel julgeoleku- ja kaitseküsimustes tihedamaid ja struktureeritumaid töösuhteid; rõhutab, et Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vaheline tugevdatud koostöö asendab volitusi, mis WEU Assamblee on endale põhjendamatult võtnud; rõhutab samuti vajadust kohandada oma struktuure, et tagada ÜJKP parem järelevalve; nõuab tungivalt nõukogult ning asepresidendilt ja kõrgelt esindajalt, et nad leiaksid võimalusi Euroopa Parlamendi ja tema pädeva komisoni kaasamiseks tsiviilkriiside ohjamise kontseptsioonide ja operatsioonikavade väljatöötamise algetappidel;

93.   palub, et nõukogu teavitaks parlamenti eelnevalt kavandatavatest missioonidest ja operatsioonidest ning nende kulgemisest; teeb ettepaneku, et nõukogu teavitaks Euroopa Parlamenti läbipaistvuse huvides korrapäraselt mehhanismi ATHENA ja käivitusfondi kasutamisest, nagu on juba tavaks ÜVJP vahendite kasutamise puhul tsiviilmissioonides; on arvamusel, et eelarve selguse huvides tuleks ELi eelarves esmalt ära tuua kõik mittesõjalised kulud ning järgmise sammuna pärast aluslepingu vajalikku muudatust tuleks ELi eelarves ära näidata ka sõjalised kulud;

94.   palub, et vaadataks läbi 2002. aastal Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahel sõlmitud institutsioonidevaheline kokkulepe Euroopa Parlamendi juurdepääsu kohta nõukogu tundliku sisuga teabele julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonnas, et vastutavatel parlamendiliikmetel, sealhulgas julgeoleku ja kaitse allkomisjoni ning inimõiguste allkomisjoni esimehel oleks vajalik teave, et täit informatsiooni omades kasutada oma õigusi;

o
o   o

95.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele, NATO Parlamentaarsele Assambleele ning ÜRO ja NATO peasekretärile.

(1) ELT C 33 E, 9.2.2006, lk 580.
(2) ELT C 314 E, 21.12.2006, lk 334.
(3) ELT C 285 E, 26.11.2009, lk 23.
(4) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0075.
(5) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0076.
(6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2009)0099.
(7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2009)0057.
(8) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0333.


Tuumarelva leviku tõkestamise leping
PDF 135kWORD 55k
Euroopa Parlamendi 10. märtsi 2010. aasta resolutsioon tuumarelva leviku tõkestamise lepingu kohta
P7_TA(2010)0062RC-B7-0137/2010

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma 24. aprilli 2009. aasta soovitust nõukogule tuumarelva leviku tõkestamise ja tuumarelva leviku tõkestamise lepingu tuleviku kohta (2008/2324(INI))(1);

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone (26. veebruar 2004(2), 10. märts 2005(3), 17. november 2005(4) ja 14. märts 2007(5)) tuumarelva leviku tõkestamise ja tuumadesarmeerimise kohta;

–   võttes arvesse oma 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni Iraani kohta(6);

–   võttes arvesse eelseisvat tuumarelva leviku tõkestamise lepingu osapoolte 2010. aasta konverentsi lepingu läbivaatamiseks;

–   võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone tuumarelva leviku tõkestamise ja desarmeerimise kohta, eriti 2004. aasta resolutsiooni 1540, 2006. aasta resolutsiooni 1673 ja 2009. aasta resolutsiooni 1887;

–   võttes arvesse ELi–USA 3. novembri 2009. aasta tippkohtumise deklaratsiooni (3. lisa);

–   võttes arvesse oma 5. juuni 2008. aasta resolutsiooni Euroopa julgeolekustrateegia ning Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise kohta(7);

–   võttes arvesse massihävitusrelvade leviku vastast ELi strateegiat, mille Euroopa Ülemkogu võttis vastu 12. detsembril 2003. aastal;

–   võttes arvesse viimast iga kuue kuu tagant koostatavat eduaruannet ELi massihävitusrelvade leviku vastase strateegia rakendamise kohta (2009/II);

–   võttes arvesse nõukogu 8. detsembri 2008. aasta avaldust rahvusvahelise julgeoleku tugevdamise kohta ja eriti selle punkte 6, 8 ja 9, milles väljendatakse ELi otsustavust võidelda massihävitusrelvade ja nende kandevahendite leviku vastu;

–   võttes arvesse üldist tuumakatsetuste keelustamise lepingut, IAEA üldiste kaitsemeetmete lepinguid ja nende lisaprotokolle, tuumamaterjali füüsilise kaitse konventsiooni, tuumaterrorismi tõkestamise rahvusvahelist konventsiooni, ballistiliste rakettide leviku tõkestamist käsitlevat Haagi tegevusjuhendit, strateegilise relvastuse vähendamise lepingut (START I), mille kehtivus lõppes 2009. aastal, ja strateegilise ründerelvastuse vähendamise lepingut (SORT);

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogul 11. detsembril 2008 vastu võetud aruannet Euroopa julgeolekustrateegia rakendamise kohta;

–   võttes arvesse 21. detsembril 2009. aastal komisjonile ja nõukogule esitatud küsimusi tuumarelva leviku tõkestamise lepingu kohta (O-0170/2009 – B7-0010/2010, O-0169/2009 – B7-0009/2010);

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 10.–11. detsembri 2009. aasta kohtumise deklaratsiooni Iraani kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.   arvestades, et massihävitusrelvade ja nende kandevahendite levik on rahvusvahelisele stabiilsusele ja julgeolekule üks suurimaid ohtusid, ning arvestades, et julgeoleku valdkonnas on kõige tähtsam takistada terroristidel või uutel riikidel tuumarelva enda valdusse saada või seda kasutada, vähendada tuumarelvavarusid kogu maailmas ja liikuda tuumarelvadeta maailma poole;

B.   arvestades, et ei ole tehtud edusamme konkreetsete eesmärkide saavutamisel tuumarelva leviku tõkestamise lepingu eesmärkide täitmiseks (näiteks nn 13 praktilist sammu(8)), nagu lepiti kokku varasematel läbivaatamise konverentsidel, eriti nüüd, kus ohtusid tekib tervest reast allikatest, kaasa arvatud tuumarelva suurenev levik; arvestades, et sellele lisandub suurem nõudlus tuumatehnoloogia järele ja selle parem kättesaadavus ning sellise tehnoloogia ja radioaktiivsete ainete kuritegelike organisatsioonide ja terroristide kätte sattumise võimalus;

C.   arvestades, et tuumarelva leviku tõkestamise lepingu kui ülemaailmse tuumarelva leviku tõkestamise režiimi aluse tugevdamine on väga oluline, ning et on tungivalt vaja julget poliitilist juhtimist ja tervet rida järjestikuseid edasiviivaid samme tuumarelva leviku tõkestamise lepingu kehtivuse taaskinnitamiseks ning selleks, et tugevdada praegust tuumarelva leviku tõkestamise ja desarmeerimise režiimi moodustavaid kokkuleppeid, lepinguid ja asutusi, eelkõige tuumarelvakatsetuste üldise keelustamise lepingut ja Rahvusvahelist Aatomienergiaagentuuri (IAEA);

D.   arvestades, et on vaja jätkuvalt tugevdada tuumarelva leviku tõkestamise lepingu kõiki kolme sammast, nimelt tuumarelva leviku tõkestamist, desarmeerimist ja koostööd tuumaenergia tsiviilotstarbelise kasutamise valdkonnas;

E.   arvestades, et tuumarelva leviku tõkestamise lepingu osalised, kes omavad tuumarelvi, viivitavad oma tuumarelvavarude vähendamise või nende likvideerimisega ega kiirusta vähendama oma poolehoidu tuumasõjaohu sõjalisele doktriinile;

F.   nõudes uusi edusamme desarmeerimise kõigis aspektides, et tugevdada globaalset julgeolekut;

G.   arvestades, et EL on võtnud endale kohustuse kasutada kõiki oma käsutuses olevaid vahendeid, et ennetada, takistada, peatada ja võimaluse korral kõrvaldada tuumarelva levitamise programme, mis valmistavad muret kogu maailmas, nagu on selgesõnaliselt väljendatud massihävitusrelvade leviku vastases ELi strateegias, mille Euroopa Ülemkogu võttis vastu 12. detsembril 2003. aastal;

H.   arvestades, et on vaja ELi tugevamaid jõupingutusi, et takistada tuumarelvade levikut ja rahastamist, kehtestada levitamise suhtes sanktsioone ning võtta meetmeid teadmiste ja oskusteabe immateriaalse edastamise vältimiseks, kasutades selleks kõiki kättesaadavaid vahendeid, sealhulgas mitmepoolseid lepinguid ja kontrollimehhanisme, riiklikult ja rahvusvaheliselt koordineeritud ekspordikontrolli, ohu vähendamisele suunatud koostööprogramme ning poliitilisi ja majanduslikke hoobasid;

I.   tervitades massihävitusrelvade leviku tõkestamise ja desarmeerimise ühisdeklaratsiooni (3. lisa), mis võeti vastu ELi–USA tippkohtumisel 3. novembril 2009 ja milles rõhutati vajadust säilitada ja tugevdada asjaomaseid mitmepoolseid meetmeid ning eelkõige tuumarelva leviku tõkestamise lepingut, väljendati toetust üldise tuumakatsetuste keelustamise lepingu jõustumisele ning nõuti läbirääkimiste alustamist lõhustuvate materjalide keelustamise lepingu osas; märkides lisaks, et deklaratsioonis korratakse, et Iraan ja Korea Rahvademokraatlik Vabariik peavad täitma oma rahvusvahelisi tuumarelvadega seotud kohustusi;

J.   arvestades, et Iraan ei pidanud kinni möödunud aasta lõpuks määratud tähtajast, millal ta pidi avama oma tuumarajatised Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri inspektoritele; arvestades, et Iraan ei ole seni mingil moel püüdnud taastada rahvusvahelise üldsuse usaldust oma tuumaprogrammi eranditult rahumeelse iseloomu suhtes;

K.   saades julgustust uutest desarmeerimisettepanekutest, mida nõudsid Henry Kissinger, George P. Shultz, William J. Perry ja Sam Nunn 2007. aasta jaanuaris ja 2008. aasta jaanuaris ning samasugustest kinnitustest, millega on esinenud Euroopa endised kõrged poliitikud Ühendkuningriigist, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Itaaliast, Madalmaadest ja Belgiast, samuti tuumarelvastuse näidiskonventsioonist ja Hiroshima-Nagasaki protokollist, mida edendasid ülemaailmselt kodanikuühiskonna organisatsioonid ja juhtpoliitikud, ning sellistest kampaaniatest nagu „Global Zero”;

L.   arvestades, et NATO strateegilise kontseptsiooni läbivaatamine annab võimaluse alliansi tuumapoliitika tervikuna ümber hinnata, et saavutada tuumarelvadeta maailm; arvestades, et NATO tuumarelvade jagamise lepingute või kahepoolsete kokkulepete alusel on viies tuumarelva mitteomavas NATO liikmesriigis riigis (Belgias, Saksamaal, Itaalias, Madalmaades ja Türgis) jätkuvalt paigaldatud hinnanguliselt 150 kuni 200 taktikalist tuumarelva;

M.   arvestades, et on vaja ELi tihedat koostööd ja kooskõlastatud tegevust partneritega, eriti Ameerika Ühendriikide ja Venemaaga, et tuumarelva leviku tõkestamise režiimi taaselustada ja tugevdada;

N.   tervitades sellega seoses Suurbritannia ja Norra ühisalgatust, mille eesmärk on hinnata tuumarelvade võimaliku demonteerimise ja sellega seotud kontrollimenetluste teostatavust ning kehtestada selleks selged menetlustoimingud, mis on konkreetne samm õiges suunas;

O.   arvestades, et 2008. aastal andsid Prantsusmaa ja Suurbritannia valitsus teada, et nad vähendavad oma sõjalistel eesmärkidel kasutatavate lõhkepeade arvu, kuid otsustasid samaaegselt uuendada oma tuumaarsenali; arvestades, et kõigil liikmesriikidel on kohustus aidata edukalt kaasa ELi tuumarelva leviku tõkestamise ja desarmeerimise poliitikale,

1.   kutsub kõiki asjaosalisi üles kasutama võimalust, mida pakub eelseisev ÜRO tuumarelva leviku tõkestamise lepingu 2010. aasta läbivaatamiskonverents, et jõuda lähemale tuumadesarmeerimise eesmärgile, tuginedes rahvusvahelisele lepingule tuumarelvade järkjärgulise kõrvaldamise kohta kogu maailmas, ning jätkata jõupingutusi täieliku ülemaailmse tuumadesarmeerimise saavutamiseks järkjärgulise, kooskõlastatud mitmepoolse tegevuse alusel;

2.   rõhutab vajadust töötada tuumarelva leviku tõkestamise lepingu 2010. aasta läbivaatamiskonverentsil välja strateegiad kokkuleppe saavutamiseks lepingu osas, mille eesmärk on mittediskrimineerival viisil peatada lõhustuvate materjalide tootmine relvade valmistamiseks; see tähendab, et niimoodi sõlmitav leping peaks nõudma tuumarelvi mitteomavatelt riikidelt või tuumarelva leviku tõkestamise lepinguga praegu mitteühinenud riikidelt, et nad ütleksid lahti lõhustuvate materjalide tootmisest relvade valmistamiseks ning lammutaksid kõik selliste relvade tarbeks lõhustuvate materjalide tootmiseks ehitatud rajatised;

3.   rõhutab, et ÜRO Julgeolekunõukogu viis liiget, kes kõik omavad tuumarelvi, peaksid ütlema järk-järgult lahti lõhustuvate materjalide tootmisest relvade valmistamiseks ning demonteerima kõik selliste relvade tarbeks lõhustuvate materjalide tootmiseks ehitatud rajatised;

4.   kutsub kõiki osalisi üles vaatama läbi oma sõjalist doktriini, et loobuda esimesena ründamise võimalusest;

5.   kutsub nõukogu ja liikmesriike üles andma tuumarelva leviku tõkestamise lepingu läbivaatamise konverentsi aruteludesse kooskõlastatud, positiivse ja märgatava panuse, eelkõige pakkudes välja ambitsioonika ajakava tuumarelvadeta maailma saavutamiseks ja tehes konkreetseid ettepanekuid ÜRO desarmeerimiskonverentsi taaselustamise kohta ning propageerides desarmeerimisalgatusi, mis põhinevad „põhimõtete ja eesmärkide avaldusel”, milles lepiti kokku tuumarelva leviku tõkestamise lepingu läbivaatamise 1995. aasta konverentsi lõpus, ja nn 13 praktilisel sammul, mille osas lepiti ühehäälselt kokku tuumarelva leviku tõkestamise lepingu läbivaatamise 2000. aasta konverentsil;

6.   väljendab muret asjaolu pärast, et Iisrael, India ja Pakistan ei ühinenud tuumarelva leviku tõkestamise lepinguga ning Põhja-Korea loobus 2003. aastal lepingus osalemast; kutsub neid riike üles saama nimetatud lepingu osalisriikideks;

7.   nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, nõukogu ja komisjon teavitaksid Euroopa Parlamenti korrapäraselt kõigist tuumarelva leviku tõkestamise lepingu 2010. aasta läbivaatamiskonverentsi ettevalmistavatest kohtumistest ja võtaksid seoses selle konverentsiga täielikult arvesse parlamendi seisukohti tuumarelva leviku tõkestamise ja desarmeerimise küsimustes;

8.   nõuab sellega seoses tungivalt, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, nõukogu ja komisjon teeksid kõik endast oleneva, et suurendada Euroopa teadlikkust tuumarelva leviku tõkestamisest, tehes koostööd kõigi tuumarelvavaba maailma nimel tegutsevate riiklike ja valitsusväliste osalejatega, eelkõige linnapeade rahukampaania võrgustikuga;

9.   tervitab massihävitusrelvade leviku tõkestamise klauslite lisamist ELi kokkulepetesse kolmandate riikidega ja tegevuskavadesse; juhib tähelepanu asjaolule, et selliseid meetmeid peavad rakendama eranditult kõik ELi partnerriigid;

10.   tunneb suurt heameelt USA presidendi Barack Obama 5. aprillil 2009. aastal Prahas peetud kõne üle, milles president kohustus tuumadesarmeerimist jätkama ja esitas oma visiooni ühiselt saavutatud tuumarelvadeta maailmast; kutsub nõukogu üles väljendama sellele kohustusele selget toetust;

11.   kordab, kui tähtis on, et nõukogu toetaks aktiivselt koostöös partneritega konkreetseid ettepanekuid kõigi tuumakütuste tootmise, kasutamise ja ümbertöötlemise toomiseks IAEA kontrolli alla, sealhulgas ettepanekut rahvusvahelise tuumakütusehoidla rajamiseks; toetab lisaks muid algatusi tuumakütusetsükli mitmepoolseks muutmiseks tuumaenergia rahuotstarbelise kasutamise eesmärgil, arvestades seda, et parlament tervitab nõukogu ja komisjoni valmisolekut eraldada kuni 25 miljonit eurot IAEA kontrolli all oleva tuumakütusehoidla rajamiseks ning soovib näha nimetatud küsimusele suunatud ühismeetme kiiret heakskiitmist;

12.   toetab edasisi pingutusi IAEA volituste suurendamiseks, sealhulgas IAEA kaitsemeetmete lepingute lisaprotokolli üldiseks muutmist ja teisi usaldust suurendavate meetmete väljatöötamisele suunatud samme; püüab tagada piisavate vahendite kättesaadavust nimetatud organisatsioonile, et ta saaks täita oma äärmiselt tähtsaid volitusi tuumategevuse ohutuks muutmisel; julgustab nõukogu ja komisjoni jätkama oma jõupingutusi selle nimel, et tugevdada Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri suutlikkust, sealhulgas moderniseerida IAEA labor Austrias Seibersdorfis;

13.   peab väga tähtsaks, et üldine tuumakatsetuste keelustamise leping (CTBT) jõustuks võimalikult kiiresti; tervitab sellega seoses USA administratsiooni kavatsust kindlustada lepingu ratifitseerimine; palub nõukogul toetada täielikult läbirääkimisi lepingu sõlmimiseks, millega keelataks võimalikult peatselt lõhustuvate materjalide tootmine tuumarelvade või muude tuumaseadmete jaoks; ootab uut tuumapoliitika läbivaatamist „Nuclear Posture Review”, mis peaks kohustama USAd mitte välja töötama uusi tuumarelvi, kaasa arvatud relvi, mis võiksid hävitada tuumapunkri, ning millega nähtaks ette tuumarelvade varu ulatuslik vähendamine ja suunataks USAd tugevamalt tuumarelvavaba kaitsepoliitika poole;

14.   nõuab dialoogi süvendamist USA uue valitsuse ja kõigi tuumarelvi omavate riikidega, et järgida ühist kava, mille eesmärk on tuumalõhkepeade varusid järk-järgult vähendada; toetab eriti USA ja Venemaa astutud samme oma tuumarelvavarude oluliseks vähendamiseks vastavalt lepingutele START I ja SORT;

15.   tervitab sellega seoses Venemaa Föderatsiooni ja USA otsust pidada läbirääkimisi, et sõlmida uus terviklik õiguslikult siduv kokkulepe, millega asendatakse 2009. aasta detsembris kehtetuks muutunud strateegilise relvastuse vähendamise leping (START), ning tunneb heameelt selle üle, et presidendid Barack Obama ja Dmitri Medvedjev kirjutasid 6. juulil 2009 Moskvas alla START I lepingu järellepingu vastastikuse mõistmise memorandumile; väljendab heameelt hiljutiste edusammude üle USA–Venemaa läbirääkimistel ning ootab seoses järgmise läbirääkimiste vooruga 9. märtsil 2010. aastal Genfis lõplikku kokkulepet;

16.   võtab teadmiseks asjaolu, et USA on loobunud oma algsest kavast ehitada Euroopasse raketitõrjekilp; toetab ühtset lähenemisviisi, mis hõlmab kogu Euroopat ja Venemaad;

17.   nõuab tuumarelvavabade tsoonide loomist, mis oleks positiivne samm tuumarelvadeta maailma poole; on sellega seoses seisukohal, et tuumarelvavaba tsooni loomine Lähis-Idas on püsiva ja kõikehõlmava rahu saavutamise seisukohast selles piirkonnas äärmiselt tähtis; märgib, et seni võiks kõigi taktikaliste lõhkepeade väljaviimine Euroopast luua pretsedendi tuumadesarmeerimise jätkamiseks;

18.   juhib tähelepanu taktikaliste tuumarelvade strateegilisele aegumisele ja vajadusele, et Euroopa aitaks Venemaaga peetava laiema dialoogi kontekstis kaasa nende vähendamisele ning kaotamisele Euroopa pinnalt; juhib eelöeldu taustal tähelepanu Saksamaa 24. oktoobril 2009. aastal sõlmitud koalitsioonilepingule, milles soovitakse tuumarelvade väljaviimist Saksamaalt – see toimuks tuumarelvadeta maailma saavutamise üldise protsessi raames; kiidab heaks Saksamaa, Madalmaade, Belgia, Luksemburgi ja Norra välisministrite 26. veebruari 2010. aasta kirja NATO peasekretärile, milles nõuti laialdase arutelu algatamist alliansis selle üle, kuidas saavutada tuumarelvadeta maailma, mis on üldine poliitiline eesmärk;

19.   toetab kaheastmelist lähenemist Iraani tuumaprogrammile; nõuab taas tungivalt, et Iraan täidaks täielikult ja viivitamata ÜRO Julgeolekunõukogu ja IAEA asjaomaste resolutsioonidega seatud kohustused, eelkõige IAEA juhatajate nõukogu 27. novembri 2009. aasta resolutsioonis sätestatud nõuded; nõuab tungivalt, et nõukogu toetaks ÜRO Julgeolekunõukogu tegevust, kui Iraan keeldub jätkuvalt koostööst rahvusvahelise üldsusega oma tuumaprogrammi küsimuses; palub nõukogul olla valmis vajalikeks paindlikeks, sihipärasteks ja tuumarelva leviku tõkestamisele suunatud meetmeteks, sealhulgas ka sanktsioonideks, et ÜRO Julgeolekunõukogu tegevust toetada;

20.   mõistab hukka Korea Rahvademokraatliku Vabariigi viimased tuumakatsetused ja ÜRO julgeolekunõukogu 24. septembri 2009. aasta resolutsiooni 1887 (2009) tagasilükkamise nimetatud riigi poolt; toetab sellest hoolimata USA kahepoolsel dialoogil põhinevat lähenemisviisi kuue osalise kõneluste raames, millega püütakse muuta Korea poolsaar tuumarelvavabaks, ning märgib, et Hiinal on selles küsimuses eriline roll;

21.   toetab tuumaohutusalase tippkohtumise toimumist 2010. aasta aprillis, tunnistades, et omavoliline kauplemine tuumamaterjaliga ja selle kasutamine ohustab vahetult ja tõsiselt globaalset julgeolekut, ning ootab konkreetseid ettepanekuid ohtlike tuumamaterjalide turvalisuse suurendamiseks; nende hulgas võiksid olla ka meetmed selliste juhtumite tõhusaks uurimiseks, kus materjal on ebaseaduslikult kõrvale suunatud, ja selle eest vastutavate isikute kohtu alla andmiseks;

22.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liikmesriikidele, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, ÜRO peasekretärile, tuumarelva leviku tõkestamise lepingu 2010. aasta läbivaatamiskonverentsi esimehele ning Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri peadirektorile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0333.
(2) ELT C 98 E, 23.4.2004, lk 152.
(3) ELT C 320 E, 15.12.2005, lk 253.
(4) ELT C 280 E, 18.11.2006, lk 453.
(5) ELT C 301 E, 13.12.2007, lk 146.
(6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0016.
(7) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0255.
(8) Ühinenud Rahvaste Organisatsioon: tuumarelva leviku tõkestamise lepingu osapoolte 2000. aasta konverents lepingu läbivaatamiseks, NPT/CONF.2000/28 (I ja II osa).

Õigusteave - Privaatsuspoliitika