Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 8. septembri 2000. aasta ÜRO aastatuhande deklaratsiooni, mis sätestab nii aastatuhande arengueesmärgid kui ka kriteeriumid, mille rahvusvaheline üldsus on kollektiivselt vaesuse likvideerimiseks välja töötanud;

–  võttes arvesse 2005. aastal Gleneagles'is toimunud G8 tippkohtumisel võetud kohustusi abi suuruse, Sahara-tagusele Aafrikale antava abi ja abi kvaliteedi osas;

–  võttes arvesse 2. märtsi 2005. aasta Pariisi deklaratsiooni abi tõhususe kohta ning Accras 2.–4. septembril 2008 kohtunud kõrgetasemelise foorumi järeldusi kõnealuse deklaratsiooni järelmeetmete kohta;

–  võttes arvesse komisoni teatist „ELi abi: rohkem, paremini ja kiiremini” (KOM(2006)0087);

–  võttes arvesse ÜRO raportit „Vaesuse ümbermõtestamine – raport sotsiaalse olukorra kohta maailmas 2010. aastal”;

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri aastaaruandeid aastatuhande deklaratsiooni rakendamise kohta;

–  võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ja komisjoni ühisavaldust Euroopa Liidu arengupoliitika küsimuses: „Euroopa konsensus”(1), mis allkirjastati 20. detsembril 2005;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1905/2006, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend(2);

–  võttes arvesse Aafrika riigipeade ja valitsusjuhtide 27. aprilli 2001. aasta Abuja deklaratsiooni HIV/AIDSi, tuberkuloosi ja teiste nendega seotud nakkushaiguste kohta;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1889/2006 rahastamisvahendi loomise kohta demokraatia ja inimõiguste edendamiseks kogu maailmas (demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend)(3);

–  võttes arvesse nõukogu 21. juuni 2007. aasta järeldusi pealkirjaga „Tööhõive edendamine ELi arengukoostöö kaudu”;

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa Liidu roll inimõiguste ja demokratiseerimise edendamisel kolmandates riikides” (KOM(2001)0252);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Hariduse ja koolituse osa vaesuse vähendamisel arengumaades” (KOM(2002)0116);

–  võttes arvesse AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee 3. detsembri 2009. aasta resolutsiooni ülemaailmse juhtimise ja rahvusvaheliste institutsioonide reformi kohta;

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) inimväärse töö tegevuskava ja ILO ülemaailmset töökohtade pakti, mis võeti ühehäälselt vastu 19. juunil 2009 rahvusvahelisel töökonverentsil;

–  võttes arvesse ILO aruannet „Töömaailma aruanne 2009: ülemaailmne töökriis ja edasised meetmed”, mis avaldati 2009. aasta detsembris;

–  võttes arvesse oma 24. märtsi 2009. aasta resolutsiooni aastatuhande arengueesmärkide kokkulepete kohta(4);

–  võttes arvesse oma 6. aprilli 2006. aasta resolutsiooni abi tõhususe ja korruptsiooni kohta arengumaades(5);

–  võttes arvesse oma 23. mai 2007. aasta resolutsiooni inimväärse töö tagamise kohta kõigi jaoks(6);

–  võttes arvesse oma 12. märtsi 2009. aasta resolutsiooni EÜ arenguabi tervishoiuteenustele Saharast lõunasse jäävates Aafrika riikides käsitleva lähenemisviisi kohta(7);

–  võttes arvesse ühise põllumajanduspoliitika ja ühise kalanduspoliitika praeguseid reforme;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse arengukomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A7-0192/2010),

A.  arvestades, et tugev ja jätkusuutlik majanduskasv stabiilses ettevõtlussõbralikus keskkonnas aitab luua rikkust ja töökohti ning on seetõttu kõige kindlam ja jätkusuutlikum viis vaesusest väljatulemiseks;

B.  arvestades, et turvaline ja korruptsioonivaba õiguskeskkond on eduka ettevõtluse alus;

C.  arvestades, et EU-15 riigid on kohustatud kulutama 2015. aastaks 0,7% kogurahvatulust ametlikule arenguabile ning et praegune ametliku arenguabi tase on ligikaudu 0,4%;

D.  arvestades, et vaesuse vähendamine ja arengupoliitika sidusus on nüüd ELi lepingus sätestatud kohustused;

E.  arvestades, et arengumaid tuleb toetada nende püüdlustes saavutada oma riigis võimalikult suur lisandväärtus, mis nõuab tööstusliku arengu strateegiat, mis peab aga jätkuvalt olema kooskõlas jätkusuutliku arengu nõuetega ja eelkõige keskkonnakaitsega;

F.  arvestades, et ei ELi doonorriigid ega arengumaade valitsused ei suuda eraldada piisavalt vahendeid tervishoiule ja haridusele;

G.  arvestades, et arengumaades on erakorraline puudus kvalifitseeritud tervishoiutöötajatest; arvestades, et kvalifitseeritud tervishoiutöötajate puudus arenenud riikides on üks arengumaade õrnu tervishoiusüsteeme nõrgestavatest teguritest, ning arvestades, et paljud tervishoiu ja muude valdkondade spetsialistid ei pöördu erinevatel põhjustel kodumaale tagasi, et oma kogukondadele kasu tuua;

H.  arvestades, et hiljutine toiduainete hinnakriis rõhutas, et põllumajandus ja toiduga kindlustatus on vaeste riikide jaoks jätkuvalt olulised;

I.  arvestades, et 90% ELi kodanikest pooldavad arengukoostööd, kuigi majanduslangus ähvardab kõnealust toetust vähendada;

J.  arvestades, et G20 lubas võidelda maksuparadiiside vastu;

K.  arvestades, et maksudest kõrvalehoidumine ja arengumaadest kapitali ebaseaduslik väljavool ületab arenguabi väärtuse mitmekordselt;

L.  arvestades, et rahaülekanded kujutavad endast arengumaadele suuremat kapitali sissevoolu kui ametlik arenguabi;

M.  arvestades, et 2,7 miljardil inimesel puudub juurdepääs laenudele;

N.  arvestades, et vaesuse vähendamiseks on oluline mitte üksnes luua töökohti, vaid ka tagada, et need töökohad oleksid kvaliteetsed;

O.  arvestades, et kõige vaesemad riigid on rahvusvahelistes institutsioonides ja ülemaailmsetel foorumitel liiga vähe esindatud;

P.  arvestades, et sotsiaalkaitse süsteemid on osutunud vaesuse vähendamisel ja sotsiaalse ühtekuuluvuse loomisel võimsateks hoobadeks ja enamikul maailma elanikkonnast puudub piisav sotsiaalkaitse,

Arengumaade ülesanded
Majandus

1.  nõuab tungivalt, et arengumaade valitsused mitmekesistaksid tootmissektori arendamise kaudu oma majandust ja väldiksid ettevõtetele, eriti tööhõive ja majanduskasvu mootoriks olevatele VKEdele liigse halduskoorma tekitamist;

2.  kutsub kõiki arengumaid üles allkirjastama ILO inimväärse töö tegevuskava ja ÜRO sotsiaalkaitse algatuse, et tagada piisavad töönormid, kõrgetasemeline kõikehõlmav sotsiaalkaitse, mis jõuab kõige vaesemate ja tõrjutud inimesteni, toimiv sotsiaalne dialoog ning eelkõige osalemine tööjõumahukamas investeerimisprogrammis;

3.  rõhutab, kui oluline on allkirjastada ja rakendada mitmesugused rahvusvahelisi tööstandardeid käsitlevad ILO konventsioonid, ja soovitab rakendada ILO resolutsioonis „Kriisist taastumine: ülemaailmne töökohtade pakt” sätestatut;

4.  nõuab, et ilma eranditeta rakendataks õigust olla vaba sunniviisilisest tööst, eriti laste puhul, kuna hariduseta on lapsed määratud elama vaesuses;

5.  nõuab, et erilist tähelepanu pöörataks laste töö vastu võitlemisele, et selle asemel luua töökohti täiskasvanutele ning pakkuda lastele sobivat kooliharidust;

6.  nõuab tungivalt, et valitsused seaksid esikohale sotsiaalsete põhivajaduste toetamise ning edendaksid ebasoodsamas olukorras olevate ja kriisist rängalt mõjutatud laste ja naiste, riskirühma kuuluvate noorte, lihttööliste, võõrtöötajate ja madalapalgaliste tööliste, põllumajandustööliste ning puuetega isikute kaitsmist;

7.  tuletab meelde, et väikesed ja mikroettevõtted vajavad eriti põllumajandussektoris piisavat rahastamist, et säilitada olemasolevaid töökohti ja luua uusi; õhutab arengumaid edendama hoiustamist ja juurdepääsu laenudele mikrokrediidi, mikrokindlustuse ja innovatiivsete laenuvahendajate kaudu, nagu maapiirkondade postkontorid või mobiilpangandus;

8.  kutsub ELi üles tunnustama sotsiaalse majanduse (nt ühistud) panust arengumaades töökohtade loomisse ja väärika töö edendamisse ning lisama sotsiaalse majanduse ELi arenguprogrammidesse ja koostööstrateegiatesse;

9.  kutsub arengumaid üles laiendama maaomandit vaeste ja omandiõiguseta inimeste hulgas, andes näiteks slummides ebaseaduslikult elavatele kodututele õigused maale, millel nad elavad;

10.  julgustab arengumaid võimalikult palju majandust mitmekesistama, et mitte sõltuda enam ainult väga piiratud arvust toodanguliikidest, eelkõige ekspordiks mõeldud põllumajandustoodetest;

11.  tuletab arengumaadele meelde vajadust austada ühise põllumajandusliku maakasutuse kohalikke traditsioone olemasoleva väikepõllunduse soodustamiseks ja kaitsmiseks;

12.  soovitab arengumaadel seada põllumajandussektori ja toiduga kindlustatuse arendamine riigi strateegiadokumentide koostamises ja riiklikes soovituslikes programmides esikohale;

13.  tuletab meelde, et valitsemine sisaldub õiglase riigi idees, mis tähendab riiki, milles on tagatud demokraatia ja kodanikuõigused; õiglane riik on riik, kes tagab oma reguleerimisalaste ülesannete täitmise, näiteks juurdepääs õiguskaitsele, tervishoiule, haridusele ja ametiasutustele, ning kes edendab ja kaitseb inimõigusi ja põhivabadusi;

Kodakondsus ja valitsustava

14.  kutsub kõiki arengumaid üles allkirjastama kiiremas korras ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni ning rakendama tulemuslikult selle sätteid; nõuab tungivalt ka ELi liikmesriikidelt ja ELi äriühingutelt ÜRO konventsioonist kinnipidamist;

15.  usub, et ELi liikmesriigid peaksid eelarvedistsipliini, maksukogumise ja hea valitsemistava osas olema arengumaadele eeskujuks;

16.  usub, et korruptsioonivastased meetmed peaksid olema suunatud ka erasektorile ning tugevdama rahvusvahelist koostööd, näiteks teabevahetuse ja kriminaaltulu jälitamise programmide abil;

17.  nõuab tungivalt, et kõik arengumaad edendaksid sõltumatuid parlamente, mis tegelevad vabalt õigusloome, eelarve ja kontrolliga seotud ülesannetega ning saavad niimoodi aidata tõhusalt kaasa demokraatia süvendamisele; juhib samal ajal tähelepanu sõltumatult toimiva ja nõuetekohaselt väljaarendatud kohtusüsteemi ülisuurele tähtsusele;

18.  julgustab arengumaade valitsusi maksimeerima kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasatust avaliku poliitika kujundamisse ja järelevalvesse;

19.  rõhutab, et sotsiaalpartnerid mängivad olulist rolli majandusarengus ning võivad tugevdada sotsiaalset ühtekuuluvust, mistõttu tuleks toetada asjaomaste esindusorganisatsioonide loomist ja laiendamist;

20.  nõuab ametiühingutele ilma eranditeta ühinemisvabaduse rakendamist ja õigust pidada kollektiivläbirääkimisi, et kehtestada inimväärsed töötingimused, neid parandada ja kaitsta;

21.  kutsub kõiki riike, kes on võtnud kasutusele kodanikuühiskonna organisatsioonide vabadust piiravad seadused, üles niisuguseid õigusakte tühistama;

22.  nõuab tuumpõhimõttena võitluses vaesusega, et rakendataks õigust olla vaba diskrimineerimisest, s.t õigust töötada ja olla koheldud võrdselt, sõltumata soost, etnilisest päritolust, vanusest, puudest või seksuaalsest sättumusest;

23.  nõuab naiste õigusliku ja ühiskondliku positsiooni märkimisväärset tugevdamist, et vältida diskrimineerimist ning kasutada naiste potentsiaali majanduse ja ühiskonna arengu heaks;

24.  toetab arengumaid nende püüdlustes tugevdada ja süvendada piirkondlikku integratsiooni vabakaubanduspiirkondade, piirkondlike majandusühenduste, piirkondlike arengupankade jms kaudu;

Ühised ülesanded

25.  kordab oma nõudmist, et arengumaade riigieelarvetest ja ELi arenguabist eraldataks vähemalt 20% tervishoiule ja põhiharidusele;

26.  nõuab erastamispoliitika ümbermõtestamist, eriti seoses selliste avalike teenustega nagu vesi, kanalisatsioon ja üldhuviteenused, ning riikide sotsiaalse rolli läbivaatamist arengualase valitsemistava osas, kaasa arvatud riigiettevõtete roll tööandjana ja sotsiaalteenuste pakkujana;

27.  juhib tähelepanu sotsiaalkaitsesüsteemide üliolulisele rollile, nagu on sätestatud ILO ülemaailmses tööhõivepaktis ja ÜRO sotsiaalkaitse algatuses; nõuab seetõttu suurema rõhu asetamist sotsiaalkaitsesüsteemidele, et takistada vaesuse suurenemist ja tegeleda sotsiaalprobleemidega ning aidata seejuures stabiliseerida majandust ning säilitada ja edendada tööalast konkurentsivõimet;

28.  palub kõigi jaoks tasuta ja täielikku juurdepääsu haridussüsteemile, st põhiharidusele ja kõrgharidusele, samuti kutseharidusele, et kohalikest elanikest võiks saada kvalifitseeritud spetsialistid;

29.  nõuab kindlalt, et aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks 2015. aastaks peavad nii doonorriigid kui ka arengumaad oma lubadused täitma;

30.  toetab meetmeid, näiteks palgatoetusi ning töö- ja koolitusvõimalusi, millega ergutatakse kohalikke teadlasi ja muid kvalifitseeritud töötajaid jääma oma kogukondadesse tööle ja tugevdatakse kõigile kättesaadavaid tervishoiusüsteeme;

31.  toetab uute töökohtade loomist arengumaades;

32.  toetab meetmeid, millega investeeritakse üldiselt avalikesse teenustesse ja ehitatakse neid üles, et luua töökohti ja suurendada riikide võimekust, võimalusi ja sotsiaalset ühtekuuluvust, nagu on mainitud ÜRO raportis „Vaesuse ümbermõtestamine”;

33.  nõuab suurema tähelepanu pööramist praktilisele tervishoiule ja elanikkonna teadlikkuse tõstmisele ravi kasulikkusest, näiteks vereanalüsaatorite jaotamisele ja sellele, et kohalikke inimesi õpetatakse neid kasutama;

34.  rõhutab, et inimressursside arendamine on hädavajalik kõigi arengustrateegiate puhul ja määrava tähtsusega töökohtade loomiseks; kutsub ELi ja arengumaid üles analüüsima tööhõive vajadusi ja tööturgu, tegema prognoose ja nägema ette eelseisvaid suuri väljakutseid kutseõppe kohandamisel tööturu vajadustega;

35.  usub, et kõigis arengustrateegiates tuleks pöörata erilist tähelepanu kõige haavatavamatele ja tõrjututele, eriti naistele, lastele, eakatele ja puudega inimestele;

36.  peab tingimata vajalikuks põhivajaduste katmist ja peab seega eriti prioriteetseks toiduga kindlustatuse ja joogivee kättesaadavuse edendamise meetmeid;

37.  rõhutab laste töö probleemi ning tunnistab, et see on üks üldise alghariduse saamise ja vaesuse vähendamise suurtest takistustest ning takistab ka kõnealuste laste tervislikku üleskasvatamist ja neile vajaliku hariduse andmist; nõuab seega haridusabi ja laste töö poliitika valdkonnas asutustevahelise kooskõlastamise ja ühtlustamise edendamist olemasolevate mehhanismide, sh ülemaailmse laste töö ja hariduse töörühma tugevdamise kaudu; kutsub viimaks rahvusvahelist üldsust, kõiki asjaomaseid riike ja ELi üles võtma endale kohustuse teha kõik endast olenev, et kaotada viivitamata laste töö ja võtta selleks otsustavaid meetmeid;

38.  osutab soolise võrdõiguslikkuse tähtsusele riikide majanduslikus edus ja nõuab seepärast suuremaid jõupingutusi soolise võrdõiguslikkuse tagamiseks ka majanduse valdkonnas;

39.  nõuab kindlalt, et rahastajad ja partnerriigid peaksid tagama, et arengukavas seataks tähtsamale kohale põllumajandus, eriti väiketalupidamine ning väikesed ja keskmise suurusega keskkonnasõbralikud agrotööstusettevõtted;

40.  rõhutab, et detsentraliseeritud, keskkonnasõbralikel ja säästvatel tootmisvahenditel põhinev väiketalupidamine soodustab töökohtade loomist ja säästvat arengut, sest väiketalud võtavad hektari kohta tööle rohkem inimesi kui suured põllumajandusettevõtjad ning talupidajad ja töötajad kulutavad suhteliselt rohkem töömahukatele, mittepõllumajanduslikele maapiirkonna toodetele;

41.  nõuab töökohtade ja tööhõive loomise tõhusamat toetamist tööhõive- ja makromajandusliku poliitika koordineerimise teel, pidades silmas, et makromajanduslik poliitika ei tohi piirduda inflatsiooni ja kaubanduse ning fiskaalpuudujäägi kontrolli all hoidmisega, vaid peab keskenduma ka reaaltoodangu, sissetulekute ja tööhõive stabiilsusele;

42.  toetab investeerimist keskkonnahoidlikesse töökohtadesse ja keskkonnahoidlikku tööstusesse, näiteks arendades vaestes riikides taastuvenergia ja energiatõhususe süsteeme, sh päikeseenergia tarvitamist, millest saavad kasu kohalikud kogukonnad, et sellisel viisil saada jätkusuutlikke energiaallikaid ja samal ajal luua töökohti ja kaitsta seejuures ka keskkonda;

43.  nõuab, et suurendataks juurdepääsu oskuste arendamisele, kvaliteetsele koolitusele ja haridusele ning sellealaseid võrdseid võimalusi; nõuab, et töökohtade loomise edendamiseks parandataks laenude (sh mikrorahastamise) kättesaadavust;

44.  ootab Euroopa Parlamendi ja tema arengumaade piirkondlike kolleegide vahelise koostöö suurendamist;

45.  rõhutab, et tuleb edendada muid indikaatoreid kui SKPd, et mõõta arengumaade sotsiaalset arengut, arvestades eelkõige Joseph Stiglitzi juhitud majandustegevuse ja sotsiaalsete edusammude mõõtmise kõrgetasemelise komisjoni esitatud ettepanekuid;

46.  nõuab, et üleilmsele majanduskriisile reageeritaks riigiti ja piirkonniti ning et selleks kasutatavate meetmete hulka kuuluksid Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) poliitikainstrumendis „Ülemaailmne tööhõivepakt” mainitud meetmed, hõlbustamaks investeerimist tööjõumahukatesse ja keskkonnasõbralikesse sektoritesse ja sotsiaalkaitse süsteemidesse;

Doonorriikide ülesanded
Abi

47.  nõuab tungivalt, et kõik rikkad riigid, eriti ELi riigid täidaksid oma kulutustega seotud lubadusi, st eraldaksid 2015. aastaks arenguabina vähemalt 0,7% oma kogurahvatulust;

48.  nõuab, et liikmesriigid kehtestaksid vaesuse ühise määratluse, et määrata kindlaks asjakohased töövaldkonnad ja need, kellel on õigus saada ELi arenguabi;

49.  on veendunud, et poliitika sidusus võib osutuda arengumaades töökohtade loomisel viljakaks; nõuab seetõttu ELi välispoliitika muutmist, sest viimane mõjutab otseselt arengumaade majandust ja tuleks kujundada nii, et see toetaks arengumaade jätkusuutlikke vajadusi, et võidelda vaesuse vastu, tagada väärikas sissetulek ja elatis, samuti põhilised inimõigused, sh sotsiaalsed ja majanduslikud õigused ja keskkonnakaitse;

50.  nõuab lisaraha eraldamist, et leevendada kliimamuutuse ja ülemaailmse majanduskriisi mõju arengumaades;

51.  nõuab, et arengupoliitika aluseks oleksid põhiharidus ja rahvatervis, ning rõhutab, et praegune olukord ei õigusta riiklike kulude ja rahvusvahelise abi vähendamist kõnealustes valdkondades;

52.  kutsub ELi üles pidama kinni oma kaubandusabiga seotud kohustustest;

53.  toonitab, et arengumaade suhtes õiglaste kaubandustingimuste võimaldamiseks peab EL vaatama läbi oma toetuste poliitika eelkõige põllumajandussektoris ja kooskõlas väikeste ja keskmise suurusega põllumajandustootjate vajadustega ELis;

54.  palub veel kord kõigil doonorriikidel pidada paremini kinni abi tõhususe tegevuskavast, eriti seoses rahastamise koordineerimise ja vastutusega;

55.  nõuab kindlalt, et komisjon tagaks praeguse ühise kalanduspoliitika reformi välismõõtme ELi arengupoliitikaga kooskõlla viimise, sest need on otseselt seotud arengumaade elanikkonna elatusallikatega;

56.  toonitab, et paljudes riikides on kalandussektor tööhõive ja toiduga kindlustatuse seisukohast otsustava tähtsusega ning seetõttu peaksid kõik arengumaad olema abikõlblikud ELi valdkondliku toetuse suhtes, et arendada välja oma jätkusuutlik kalandus, kõnealuse valdkonna teadusuuringud, kontroll ja eeskirjade jõustamine, et võidelda ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga, sõltumata Euroopa Liiduga sõlmitud kalavarude kasutamise mis tahes kokkuleppest;

57.  rõhutab, et kolmandate riikide kalandusele antava ELi valdkondliku toetuse eesmärk on varustada kõnealuste riikide sadamad nõuetekohase infrastruktuuriga kala kohaliku lossimise ja töötlemise hõlbustamiseks, et luua uusi töökohti; kutsub komisjoni üles jälgima ja kontrollima kõnealuste eesmärkide saavutamist, samuti andma rahalist ja tehnilist abi, et parandada kolmandate riikide võimet oma vetes toimuva kalastustegevuse jälgimiseks ja niisuguste aluste kinnipidamiseks, mille puhul on täheldatud õigusrikkumiste toimepanekut;

58. nõuab tungivalt, et EL lihtsustaks oma abi ülesehitust ja sellega seotud menetlusi;

59.  nõuab, et komisjon ja ELi liikmesriigid tõhustaksid arengupoliitika kooskõlastamist, hoidmaks ära olukorda, kus erinevad poliitilised meetmed avaldavad negatiivset mõju aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele;

60.  loodab, et kuna arengupoliitika sidusus on nüüd aluslepingus sätestatud nõue, ei kahjusta ELi poliitika mingil moel arendustegevust sellistes valdkondades nagu põllumajandustootmine, kaubandus, ränne ja kalandus; kavatseb hoolikalt jälgida, kuidas EL seda kohustust täidab;

61.  kutsub doonorriike üles arukalt investeerima oma kodanikele mõeldud arenguharidusse;

62.  ergutab doonorriike kasutama praegust kriisi, et uurida põhjalikumalt olemasolevaid võimalusi seoses arengu rahastamise täiendavate ja uudsete allikatega ning leida uusi võimalusi, et arengumaad saaksid mitmekesistada oma tuluallikaid ja rakendada tõhusaid, konkreetseid ja toimivaid rahastamisprogramme;

63.  nõuab, et komisjon ja ELi liikmesriigid toetaksid inimväärseid töökohti loovaid jätkusuutlikke ettevõtteid kui arengukoostöö ühte valdkonda kooskõlas 2005. aasta Euroopa konsensusega arengu küsimuses, ja edendaksid selle sektori integreerimist arengukoostöö traditsioonilisematesse valdkondadesse, nagu infrastruktuur, maaelu areng, valitsemine ja kaubandusega seotud abi;

Uued rahastamisallikad

64.  nõuab tungivalt, et G20 riigid täidaksid oma lubadused kaotada maksuparadiisid, tugevdada finantsturgude järelevalvet ning võtta kasutusele maksualase teabe vahetus; lisaks sellele peaks G20 tegema Rahvusvaheliste Raamatupidamisstandardite Nõukogule ülesandeks võtta vastu uus standard, mis hõlmab aruandlust riikide kaupa;

65.  kutsub G20 ja ELi riike üles astuma samme rahaülekannete odavamaks ja lihtsamaks muutmise suunas;

66.  palub, et komisjon ja liikmesriigid parandaksid arengumaade, kaasa arvatud nende mitteametliku sektori väikeste ja mikroettevõtete ning põllumajandustootjate riiklikku rahalist toetamist, nagu nõutakse ILO ülemaailmses tööhõivepaktis, et võidelda vaesuse ja töötusega;

Suutlikkuse suurendamine ja ülemaailmne valitsemine

67.  nõuab tungivalt, et EL suunaks oma abi suutlikkuse suurendamise edendamisele valdkondades, millest saavad otse kasu partnerriikide majandusringkonnad ning mis aitaksid luua töökohti, st nende tootmisvõimsuse arendamisele, tõhusate maksusüsteemide loomisele, korruptsioonivastasele võitlusele, institutsioonide ja kodanikuühiskonna tugevdamisele, mikrokrediidile ja muudele rahastamisallikatele juurdepääsu lihtsustamisele jms;

68.  nõuab, et töökohtade loomist ja vaesuse vähendamist mõjutav ELi arengupoliitika keskenduks meetmetele, mis kohustavad valitsusi, kodanikuühiskonda, äriühinguid, sihtasutusi ja kohalikke kogukondi saavutama ÜRO aastatuhande arengueesmärgid 2015. aastaks;

69.  kutsub ELi üles suunama abi ka arengumaades sotsiaalkaitse süsteemide ülesehitamisele, mis on vaesuse vähendamise oluline ja tulemuslik vahend;

70.  nõuab, et esmatähtsaks peetaks haridust, noorte abistamist pärast koolist lahkumist, kutseõpet, tehnikaharidust, oskuste omandamist, elukestvat õpet, juurdepääsu rahastamisele, edasisi väljavaateid parandavate kvaliteetsete koolituskursuste pakkumist, tervishoidu ja ohutust ning peamiselt väikeste ja mikroettevõtjate jaoks mõeldud ettevõtlusalgatusskeemide soodustamist, et luua jätkusuutlik tööjõud, keskendudes eelkõige noortele, eakatele, puudega ja ümberasustatud inimestele, naistele ja muudele ebasoodsamas olukorras olevatele rühmadele;

71.  usub, et EL peaks võtma arengumaadega sõlmitavate kaubanduslepingute koostamisel arvesse inimõigusi ja valitsemiskriteeriume ning ei tohiks kõhelda karistuste kohaldamisel, kui riigid ei suuda oma valitsemisalastest kohustustest kinni pidada; tuletab meelde, et nõuetele vastamise kriteeriumeid kohaldatakse nii Euroopa Arengufondi kui ka arengukoostöö rahastamisvahendi suhtes;

72.  nõuab, et EL teostaks rangemat järelevalvet nõuetele vastavuse üle, nagu on sätestatud Cotonou lepingus;

73.  rõhutab, et nii Euroopa Arengufond kui ka arengukoostöö rahastamisvahend peavad vastama samadele nõuetele vastavuse kohaldamise kriteeriumitele;

74.  kutsub komisjoni üles edendama asjakohaseid meetodeid ja ajakavasid välismaal tegutsevate Euroopa ettevõtete tootmisahelate jälgimiseks, et kontrollida, kas on kaotatud laste töö ja järgitakse ILO konventsioonides edendatavaid tööstandardeid, ning edendama hariduse kättesaadavust, mis on otsustav tegur vaesusega võitlemisel;

75.  nõuab tungivalt kõigis arengumaades vaesuse vähendamisega tegelevate peamiste valitsus- ja valitsusväliste asutuste ning -organisatsioonide tihedate suhete usaldusväärse võrgustiku loomist, et vahetada seisukohti ja kogemusi ELi abi kujundamise, rakendamise ja järelevalve osas;

76.  toetab vaesuse vähendamise jõupingutuste soodustamise ja suurendamise viisina riikide ja ELi tasandil andmebaaside loomist, et koguda ja võrrelda arengumaade vaesust kajastavaid alusandmeid;

77.  rõhutab vajadust tugevdada rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonide tegevuse praegust kooskõlastamist täiendava jõupingutusena tehnilise toe pakkumisel ELi vaesuse vähendamise tegevuskava rakendamisele ja seirele;

78.  märgib vajadust luua konkreetsetes küsimustes nn nõuanderühmad, mis oleks konkreetseks sammuks ja usaldusväärseks viisiks pakkuda tehnilist tuge, et saavutada arengumaades vaesuse vähendamist käsitlevas ELi tegevuskavas sätestatud eesmärgid;

79.  toetab eelarvetoetuste kasutamist üksnes juhul, kui on olemas kindlad tagatised, et toetus jõuab sihtkohta ja täidab esialgset eesmärki, ning kui abi saajad täidavad inimõiguste ja demokraatliku valitsemise alaseid kriteeriumeid; ootab eelarvetoetuste tulemuslikumat hindamist ja auditeerimist, et analüüsida, kas kavatsetud eesmärk on täidetud ja kas abisaajate riikide valitsused on täitnud eespool nimetatud kriteeriumid; kutsub komisjoni üles looma Euroopa Parlamendi järelevalve all infotehnoloogilise tulemustabeli, et hinnata ühenduse abi tõhusust vaesuse vähendamise, hariduse ja töökohtade loomise valdkonnas, kusjuures tulemustabel peaks põhinema eeldatavatele finantsnäitajatele ja eesmärkidele vastavuse määral;

80.  kutsub komisjoni üles esitama Euroopa Parlamendile sidusa ja usaldusväärse ettepaneku ELi valimistejärgse poliitika kohta, milles austatakse teatava riigi elanikkonna vaba valikut, ning avaldab kartust, et praegune sidusa valimistejärgse poliitika puudumine õõnestab valimiste ELi vaatlusmissioonide usaldusväärsust;

81.  toetab arengumaade demokraatlikumat esindatust ülemaailmsetes institutsioonides;

82.  kutsub rahvusvahelisi finantseerimisasutusi üles vaatama läbi oma laenupoliitika, et toetada arengumaade demokraatliku ja jätkusuutliku majandusarenguga seotud valikuid;

83.  kutsub ELi ja G20 üles võtma konkreetseid meetmeid, et kaotada maksuparadiiside kuritarvitamine, maksudest kõrvalehoidumine ja ebaseaduslik raha väljavool arengumaadest ning edendada nende vahendite investeerimist arengumaadesse;

84.  nõuab uut siduvat ülemaailmset finantskokkulepet piiriüleste äriühingute teenitud kasumi ja makstud maksude automaatse riigiti avaldamise kohta;

85.  kutsub ELi üles toetama ÜRO sotsiaalkaitse algatust jätkusuutlike sotsiaalkaitse süsteemide laiendamiseks või rakendamiseks arengumaades, tagades välispoliitika suurema sidususe ja töötades välja teatise sotsiaalkaitse kohta arengukoostöös, nagu on soovitatud nõukogu järeldustes tööhõive edendamise kohta ELi arengukoostöö kaudu;

Haridus

86.  nõustub komisjoniga selles, et töö omamine on parim viis vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vältimiseks; usub, et vaesuse ja tööpuuduse ringist väljamurdmise üks kõige tulemuslikum strateegia seisneb arengumaade haridusliku lõhe vähendamises;

87.  tunneb heameelt kiirendatud algatuse „Haridus kõigile” üle ja selle üle, et komisjon seda põhimõtteliselt toetab; nõuab tungivalt, et komisjon selgitaks, milliseid rahalisi vahendeid ta millistel eesmärkidel kõnealuse algatusega hõlmatud riikidele praegu pakub, eriti järgmistes valdkondades:

88.  nõuab tungivalt, et arengumaade lastele tegelike võimaluste andmiseks looks EL abiprogrammid lastevanematele erinevates valdkondades, kus vaesus toob kaasa laste kasvatamist puudutavate teadmiste puudulikkuse;

89.  märgib, et vaimse ja kehalise tervise kvaliteet ei ole vaid hariduse, koolituse ja uue infotehnoloogia küsimus, vaid ka vee, toidu ja ravimite kättesaadavuse küsimus, ning et seetõttu peaks EL pöörama rohkem tähelepanu tasuta õppematerjalide, tasuta toidu, tasuta koolitranspordi ja tasuta eksamite ühtekoondamisele ulatuslikesse abiprojektidesse; peab vältimatult vajalikuks nõuda, et arengumaades oleksid ELi rahastatavad koolikesksed projektid ning toidu- ja terviseprogrammid omavahel selgelt seotud;

90.  kutsub ELi üles keskenduma oma jõupingutustes nende majandusharude tuvastamisele, milles arengumaadel on konkurentsieelis, ja muutma seejuures ELi arenguabi üheks peamiseks prioriteediks tööpõhiste praktikakohtade loomise neis sektorites;

91.  kutsub ELi üles pakkuma rohkem haridusvõimalusi arengumaade tudengitele, kuid julgustama neid pärast õpinguid oma kodumaale tagasi pöörduma, et nad saaksid tuua kasu oma kogukondadele;

Turulepääs

92.  juhib tähelepanu asjaolule, et arengumaadele öeldakse, et nende tooted peavad konkureerima avatud turul, samas kui sama põhimõtet arenenud riikide suhtes tihti ei rakendata;

93.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja sidusa lähenemisviisi, mis austab vaba turu põhialuseid ja tagab kaubanduse vastastikkuse;

94.  rõhutab, et paljusid arengumaid, eriti nende põllumajandussektorit, iseloomustab naturaalmajandus ning et naturaalmajandus on tihti ainus tulu- ja elatusallikas;

o
o   o

95.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja Rahvusvahelisele Tööorganisatsioonile.

(1) ELT C 46, 24.2.2006, lk 1. (2) ELT L 378, 27.12.2006, lk 41. (3) ELT L 386, 29.12.2006, lk 1. (4) ELT C 117 E, 6.5.2010, lk 15. (5) ELT C 293 E, 2.12.2006, lk 316. (6) ELT C 102 E, 24.4.2008, lk 321. (7) ELT C 87 E, 1.4.2010, lk 162.