Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone olukorra kohta Iraagis;

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone surmanuhtluse kaotamise kohta, eelkõige oma 26. aprilli 2007. aasta resolutsiooni surmanuhtluse üldise moratooriumi algatuse kohta(1);

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2007. aasta resolutsiooni nr 62/149, millega kutsutakse üles kehtestama moratooriumi surmanuhtluse kohaldamisele, ning ÜRO Peaassamblee resolutsiooni nr 63/168, millega kutsutakse üles rakendama ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2008. aasta resolutsiooni nr 62/149;

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni parlamendi 16. juuni 2010. aasta täiskogu istungil peetud kõnet inimõiguste poliitika kohta, milles ta juhtis tähelepanu asjaolule, et surmanuhtluse kaotamine kogu maailmas on Euroopa Liidu prioriteet;

–  võttes arvesse Genfis 24.–26. veebruarini 2010 toimunud surmanuhtluse vastasel neljandal maailmakongressil vastu võetud lõppdeklaratsiooni, milles nõutakse surmanuhtluse kaotamist kogu maailmas;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 2;

–  võttes arvesse nõukogu 16. novembril 2009 vastu võetud järeldusi usu- ja veendumusvabaduse kohta, milles ta rõhutab kõnealuse vabaduse ning usulise sallimatusega võitlemise strateegilist tähtsust;

–  võttes arvesse 1981. aasta ÜRO deklaratsiooni igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamise kohta;

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni avaldusi Iraagi kohta, eelkõige 1. novembri 2010 aasta avaldust, mis järgnes palvetajate ründamisele Bagdadi Päästja Jumalaema katedraalis;

–  võttes arvesse oma aastaaruandeid inimõiguste olukorra kohta maailmas ja oma varasemaid resolutsioone usuvähemuste kohta maailmas;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5,

Surmanuhtlus (sealhulgas Tariq Azize juhtum)

A.  arvestades, et 26. oktoobril 2010 mõistis Iraagi Ülemkohus surma Iraagi 74-aastase endise peaministri Tariq Azizi, endise siseministri Sadoun Shakiri ja Saddam Husseini endise erasekretäri Abed Hamoudi; arvestades, et kui otsuse edasikaebamine lükatakse tagasi, viiakse surmaotsus tõenäoliselt täide 30 päeva jooksul;

B.  arvestades, et varasemas kohtuprotsessis mõisteti Tariq Azizile 22-aastane üksikvangistus ja reaalsuses oli tegemist eluaegse vanglakaristusega, sest Tariq Azizi tervis on halb – tal on vanglas veedetud aja jooksul olnud mitmeid rabandusi ja terviseprobleeme kopsudega ning teda on ajus olnud vereklombi tõttu opereeritud;

C.  arvestades, et Iraagi president Jalal Talabani on teatanud, et ta ei kavatse Tariq Azizi hukkamiskäsule alla kirjutada; arvestades, et Iraagi põhiseaduse kohaselt peaks president surmaotsused ratifitseerima, kuid ka parlamendil on volitused anda korraldus surmaotsuse täideviimiseks;

D.  arvestades, et Tariq Azizi surmamõistmine ei aita kaotada vägivaldset keskkonda Iraagis ning et Iraagis on tungiv vajadus rahvusliku leppimise järgi;

E.  arvestades, et EL on kindlalt pühendunud surmanuhtluse kaotamisele ja püüdleb selle põhimõtte üldise aktsepteerimise poole;

F.  arvestades, et surmanuhtlus on kõige julmem, ebainimlikum ja alandavam karistus, millega rikutakse inimõiguste ülddeklaratsioonis sätestatud õigust elule, ning et see on piinamisakt, mis on inimõigusi austavatele riikidele vastuvõetamatu;

Rünnakud kristlaste kogukondade vastu

G.  arvestades, et 22. novembril 2010 tapeti Mosulis kaks Iraagi kristlast; arvestades, et 10. novembril 2010 hukkus Iraagi pealinnas Bagdadis kristlaste elupiirkondades toimunud pommiplahvatuste ja kuulipildujarünnakute käigus vähemalt viis inimest; arvestades, et rünnakud toimusid pärast seda, kui islamistliku liikumise võitlejad vallutasid 31. oktoobril 2010 Süüria katoliikliku katedraali ja rohkem kui 50 katedraalis viibinud isikut tapeti;

H.  arvestades, et rühmitus Islamiriik Iraak, mida peetakse Al Qaida rahvusvahelise liikumise osaks, on võtnud endale vastutuse tapmise eest ja on lubanud korraldada edasisi rünnakuid kristlaste vastu;

I.  arvestades, et Iraagi põhiseaduse artiklis 10 sätestatakse valitsuse kohustus tagada ja säilitada pühamute ning religiooniga seotud paikade pühadus; arvestades, et artiklis 43 on sätestatud, et kõigi usurühmituste liikmetel on õigus järgida oma usutavasid ja juhtida oma religioosseid institutsioone;

J.  arvestades, et kristlaste kogukondade ja kirikute jätkuva ründamise tõttu on riigist põgenenud sajad tuhanded kristlased; arvestades, et paljud riiki jäänud Iraagi assüürlased (kaldealased, süürlased ja muud kristlastest vähemused) kuuluvad nüüd riigisiseselt ümberasustatud isikute hulka, kes on pidanud põgenema nende vastu suunatud äärmusliku vägivalla eest;

K.  arvestades, et assüürlased (kaldealased, süürlased ja muud kristlastest vähemused) on pika ajalooga põlisrahvas, keda ohustab väga tagakiusamine ja sunnitud väljarändamine, ning arvestades, et nende kultuuri Iraagis ähvardab väljasuremine;

L.  arvestades, et inimõigusi, eriti etniliste ja usuvähemuste inimõigusi rikutakse Iraagis murettegevalt suures ulatuses; arvestades, et kõigi vähemuste, kaasa arvatud usurühmituste julgeolekut ja õigusi tuleb kõigis ühiskondades austada ning kaitsta;

M.  arvestades, et Euroopa Liit on korduvalt väljendanud oma pühendumust mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele ning rõhutanud, et valitsuste kohustus on need vabadused tagada,

Surmanuhtlus (sealhulgas Tariq Azize juhtum)

1.  kinnitab oma pikaajalist vastuseisu surmanuhtlusele kõigil juhtudel ja kõigil asjaoludel, sealhulgas sõjakuritegude, inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidi puhul, ning rõhutab veel kord, et surmanuhtluse kaotamine aitab tõsta inimväärikust ja jätkuvalt edendada inimõigusi;

2.  väljendab seetõttu sügavat kahetsust Iraagi Ülemkohtu otsuse pärast mõista Tariq Aziz, Sadoun Shakir ja Abed Hamoud surma; rõhutab siiski, kui oluline on võtta õigusriigi põhimõtete kohaselt ja nõuetekohase kohtuprotsessi abiga vastutusele inimõiguste rikkujad, sealhulgas (endised) poliitikud;

3.  nõuab tungivalt, et Iraagi ametivõimud oma otsuse läbi vaataksid ega viiks täide Iraagi Ülemkohtu langetatud surmaotsust; tunneb heameelt Iraagi presidendi Jalal Talabani teadaande üle, et ta ei kavatse surmaotsuse täideviimise korraldusele alla kirjutada;

4.  ergutab Iraagi valitsust kirjutama alla ja ratifitseerima kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teist vabatahtlikku protokolli, mis puudutab surmanuhtluse kaotamist kõigil juhtudel, ning kehtestama hukkamiste suhtes viivitamatult moratooriumit;

5.  tuletab meelde, et surmanuhtluse täielik kaotamine jääb ELi inimõiguste poliitika üheks põhieesmärgiks;

Rünnakud kristlaste kogukondade vastu

6.  väljendab sügavalt muret seoses hiljutiste rünnakutega kristlaste ja muude Iraagi usurühmituste vastu ning usu kuritarvitamise pärast rünnakute toimepanijate poolt, ning mõistab need sügavalt hukka;

7.  kutsub Iraagi ametivõime üles suurendama märkimisväärselt oma jõupingutusi kristlaste ja muude kaitsetute vähemuste kaitsmiseks ning tõhustama meetmeid rahvustevahelise vägivalla vastu ning tegema kõik võimaliku, et võta kuritegude toimepanijad vastavalt õigusriigi põhimõtetele ja rahvusvahelistele standarditele vastutusele;

8.  kinnitab oma täielikku toetust Iraagi elanikkonnale ja kutsub kõiki Iraagi poliitilisi jõude üles tegutsema koos vägivalla ja terrorismi ohu vastu; rõhutab, et kaitsta tuleb kõigi usurühmituste õigust vabalt koguneda ja palvetada; mõistab sügavalt hukka tavakodanike kogunemiskohtade, sealhulgas palvetamiskohtade teadliku ründamise; mõistab tugevalt hukka kõik kirikute ja palvetamispaikade vastu suunatud vägivallateod ning nõuab tungivalt, et EL ja rahvusvaheline üldsus tugevdaksid võitlust terrorismi vastu;

9.  väljendab oma solidaarsust ohvrite perekondadega ja väljendab kindlat veendumust, et Iraagi elanikkond jääb kindlaks oma pühendumusele jätkuvalt mitte innustuda äärmuslaste jõupingutustest tekitada uskudevahelisi pingeid;

10.  tunneb heameelt Iraagi välisministri 2. novembril 2010 tehtud avalduse üle kutsuda kõiki spetsialiseerunud ametiasutusi ja julgeolekujõude üles takistama kindlalt kõiki püüdlusi teha Iraagi kodanikel vahet usu või rassi põhjal ning kaitsta Iraagi kodanikke ja tagada usutavade järgimine;

11.  palub nõukogul ja komisjonil, eelkõige komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal Catherine Ashtonil käsitleda kristlaste julgeolekuprobleeme Iraagi territooriumil esmatähtsa küsimusena, pidades silmas esimese ELi ja Iraagi vahelise partnerlus- ja koostöölepingu ettevalmistamist;

o
o   o

12.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee presidendile, ÜRO liikmesriikide valitsustele ning Iraagi valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 74 E, 20.3.2008, lk 775.