Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2010/2096(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A7-0332/2010

Esitatud tekstid :

A7-0332/2010

Arutelud :

Hääletused :

PV 14/12/2010 - 9.13
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2010)0465

Vastuvõetud tekstid
PDF 130kWORD 49k
Teisipäev, 14. detsember 2010 - Strasbourg
ELi kiirreageerimisvõime
P7_TA(2010)0465A7-0332/2010

Euroopa Parlamendi 14. detsembri 2010. aasta soovitus nõukogule ELi kiirreageerimisvõime loomise kohta (2010/2096(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Lissaboni lepingu artiklit 196, milles on sätestatud, et liit soodustab liikmesriikide vahelist koostööd, et tõhustada loodusõnnetuste või inimtegevusest tingitud õnnetuste ennetamiseks ja nende eest kaitsmiseks loodud süsteeme, ning et liidu tegevuse eesmärk on tõhustada rahvusvahelise kodanikukaitsealase töö järjepidevust;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 214, milles on sätestatud, et liidu operatsioonide eesmärk humanitaarabi valdkonnas on anda sündmusekohast abi ning teha päästetöid ja pakkuda kaitset loodusõnnetuste või inimtegevusest tingitud õnnetuste tõttu kannatanud inimestele kolmandates riikides ning et liidu operatsioone teostatakse kooskõlas rahvusvahelise õigusega ning erapooletuse, neutraalsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtetega;

–  võttes arvesse Euroopa konsensust humanitaarabi valdkonnas, millele 2007. aasta detsembris kirjutasid ühiselt alla Euroopa Liidu nõukogu eesistujad, Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon, ning 2008. aasta mais komisjoni esitatud konsensuse rakendamise tegevuskava;

–  võttes arvesse detsembris 2007 avaldatud nõukogu järeldusi, milles kutsutakse komisjoni üles maksimaalselt ära kasutama ühenduse kodanikukaitse mehhanismi ja veelgi tugevdama liikmesriikide vahelist koostööd;

–  võttes arvesse 27. novembril 2006 läbi vaadatud suuniseid militaar- ja tsiviilkaitsevarustuse kasutamise kohta päästeoperatsioonide raames katastroofi korral (Oslo suunised);

–  võttes arvesse komisjoni 23. veebruari 2009. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile arengumaades katastroofiohu vähendamise toetamist käsitleva ELi strateegia kohta;

–  võttes arvesse komisjoni 2008. aasta märtsi teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Euroopa Liidu katastroofidele reageerimise suutlikkuse suurendamise kohta” (KOM(2008)0130) ning Euroopa Parlamendi 19. juuni 2008. aasta resolutsiooni „Euroopa Liidu katastroofidele reageerimise suutlikkuse suurendamise kohta”(1);

–  võttes arvesse Michel Barnier' 9. mai 2006. aasta aruannet „Euroopa kodanikukaitsejõud: Europe aid”;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni hiljutise maavärina kohta Haitil(2);

–  võttes arvesse parlamendi 21. septembri 2010. aasta resolutsiooni loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide ennetamise kohta;

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu soovitus nõukogule B7–0228/2010 ELi kiirreageerimisvõime loomise kohta, mille kodukorra artikli 121 lõike 1 kohaselt esitasid 23. märtsil 2010 ALDE fraktsiooni nimel Anneli Jäätteenmäki, Charles Goerens, Louis Michel, Marielle De Sarnez ja Frédérique Ries;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 121 lõiget 3,

–  võttes arvesse arengukomisjoni raportit ja väliskomisjoni arvamust (A7-0332/2010),

A.  arvestades, et kogu maailmas suureneb märkimisväärselt inimohvreid nõudvate, majanduslikku ja keskkonnakahju põhjustavate katastroofide arv; arvestades, et need üha suureneva mõju, sageduse ja ulatusega katastroofid toimuvad üha rohkemates eri paikades ning peamiselt kliimamuutuste mõjul; ning arvestades, et Euroopa Liit teeb märkimisväärseid jõupingutusi nendele kriisidele reageerimiseks;

B.  arvestades, et väljaspool Euroopa Liitu ja Euroopa Liidu piires tuleb võtta sekkumismeetmeid tunduvalt rohkem ja sagedamini ning kui sellele lisada veel ülemaailmne finantsolukord ja eelarvelised piirangud, peavad need meetmed olema kulutasuvamad;

C.  arvestades, et vahendite jagamine 31 riigi vahel, kes on ühenduse kodanikukaitse mehhanismi liikmed (ELi 27 riiki, Norra, Liechtenstein, Horvaatia, Island), või liikmesriikidevahelise tõhustatud koostöö kontekstis võib pakkuda operatiivseid ja rahalisi eeliseid;

D.  arvestades, et humanitaarkatastroofideks ettenähtud komisjoni eelarvet ja konkreetselt humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadi eelarvet mitte üksnes ei külmutatud, vaid et see on viimase viie aastaga reaalselt isegi vähenenud;

E.  arvestades, et ELi katastroofiabi sidususe alal on viimasel ajal edu saavutatud, eriti kodanikukaitse mehhanismi järkjärgulise tugevdamise, kodanikukaitse ja humanitaarabi vastastikmõju/koordineerimise parandamise ning tunnistamisega, et integreeritud tegutsemine katastroofide ohjamisel sisaldab lisaks reageerimisele ka ennetamist ja valmisolekut;

F.  arvestades, et Euroopa Liidu reageerimine Haiti maavärinale ei käivitanud mitte üksnes kiire, märkimisväärse ja ulatusliku humanitaarabi sekkumise, vaid aktiveeris ka kodanikukaitse mehhanismi, mis suutis viivitamatult ja esimest korda kasutusele võtta kaks moodulit (veepuhastusüksus ja kõrgtasemeline meditsiinipunkt), mida rahastati ELi kiirreageerimisvõime 2008. aasta ettevalmistavast meetmest;

G.  arvestades, et hiljutiste kriiside õppetunnid tõestavad jätkuvalt, et ELi katastroofidele reageerimist tuleb tõhususe, koordineerimise ja nähtavuse osas parandada, ja arvestades, et katastroofid on taas kord rõhutanud vajadust ELi kiirreageerimisvõime (Euroopa kodanikukaitsejõud) järele;

H.  arvestades, et ELi võime kaitsta kodanike elusid ja vara on otsustav tegur liidu usaldusväärsuse kinnitamiseks,

1.  edastab nõukogule järgmised soovitused:

   a) tunnistab, et kui kodanikukaitse ja humanitaarabi on ühe, humanitaarabi ja kriisiohjamise eest vastutava voliniku vastutusvaldkonnas, loob see komisjoni sees parema sünergia ja aitab tugevdada kogu ELi katastroofiabi sidusust;
   b) nõuab suuremat integratsiooni ühelt poolt kodanikukaitse ning teisalt humanitaartöö meetodite vahel humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadis, säilitades samas ülesannete ja volituste selge eristamise kaudu nende eripära, et maksimeerida sünergiat ja vastastikkust täiendamist ning suurendada tõhusust; nõuab, et sõjaväelased ja tsiviiltöötajad, samuti humanitaartöötajad, kes on seotud katastroofiabi või humanitaarmeetmetega, tegutseksid neutraalsuse, sõltumatuse ja erapooletuse põhimõtteid järgides;
   c) kordab, et kodanikukaitse ressursside kasutamine humanitaarkriisis peab lähtuma vajadusest ning see peab täiendama ja olema kooskõlas humanitaarabiga vastavalt Euroopa konsensusele humanitaarabi valdkonnas ja ÜRO suunistele (Oslo suunised), pidades silmas kinnipidamist sellistest humanitaarabi põhimõtetest nagu neutraalsus, inimlikkus, sõltumatus ja erapooletus;
   d) nõuab, et ELi abi eesmärk looduslike või inimtekkeliste katastroofide puhul peab võimaluse korral olema kohaliku majanduse abistamine, näiteks sel teel, et ostetakse kohalikke või piirkonnas toodetud toiduaineid ning tagatakse põllumeestele põllumajanduse taastamiseks vajalikud materjalid;
   e) palub nõukogul ja komisjonil selgemaks muuta Euroopa välisteenistuse ja komisjoni vahelised koostöö- ja koordineerimissüsteemid abi andmisel väljaspool Euroopa Liitu toimunud ulatuslike katastroofide puhul;
   f) soovitab lokaalset koordineerimistööd koostöös kannatanud riigi valitsusega, kasutades kohapealseid ELi ja liikmesriikide esindajaid, et tagada kannatanud paikkondade probleemidele eesmärgipärane ja pädev reageering;
   g) soovitab tungivalt nõukogul esimeses järjekorras tugevdada ELi katastroofidele reageerimise suutlikkust, eriti seoses aruteludega ELi kodanikukaitseüksuse loomise üle, ja järgida Euroopa Parlamendi korduvaid nõudeid, et rakendataks 2006. aasta Barnier' aruandes esitatud ettepanekuid;
   h) nõuab, et viivitamatult loodaks ELi kodanikukaitseüksus, mis peab olema asjakohaselt varustatud vajalike tehnoloogiliste ja tehniliste ressurssidega;
   i) nõuab seoses looduskatastroofile järgnevate operatsioonidega ka paremat koostööd liikmesriikide humanitaarabi asutuste ja kodanikukaitse mehhanismide ning humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadi, samuti mis tahes tulevaste Euroopa kodanikukaitseüksuste vahel;
   j) nõuab tungivalt, et komisjon töötaks koos toetust saavate riikide valitsuste, kohalike omavalitsuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega välja programmid, võttes arvesse kohalikku katastroofide ennetamise ja kriisiohjamise suutlikkust;
   k) soovitab nõukogul seadusandliku tavamenetluse alusel vastu võtta meetmed (mille ettepaneku teeb komisjon) praeguse ELi kodanikukaitse mehhanismi ennetus- ja kavandamissuutlikkuse edendamiseks, mis praegu põhineb liikmesriikide ajutisel ja vabatahtlikul osalemisel; teeb ettepaneku, et need meetmed võiksid sisaldada ELi ettevalmistava meetme järgi katsetatud süsteeme, sealhulgas ELi tasandi vahendid, ressursside vabatahtlik ühendamine, praeguse suutlikkuse kaardistamine, tegevuskavade kindlakstegemine ja täiendavate koolitustegevuse arendamine;
   l) nõuab samuti realistlikke eelarveplaane, milles varasemate aastate kulude alusel oleks eraldatud assigneeringud looduskatastroofidele või humanitaartegevuseks;
   m) on seisukohal, et ELi kodanikukaitse üksuse aluseks peaks olema ELi kodanikukaitse mehhanism, mis peaks olemasolevaid vahendeid optimeerima, suurendades nende tõhusust ja nähtavust, ja olemasolevate logistiliste ja inimressursside vabatahtlik ühendamine nii katastroofidele reageerimise koolitusteks kui ka kriisiohjamiseks, luues ELi ettevalmistava meetme raames algatusi, et oleks võimalik anda esimest abi 24 tunni jooksul alates katastroofi tekkimisest;
  n) soovitab ELi kodanikukaitse üksusel aluseks võtta põhimõtted, mille kohaselt üksus peaks:
   põhinema vajaduste hindamisel ja kaasama kõik humanitaarabi andjad;
   olema tsiviilüksus;
   tegutsema ELi nime all;
   järgima rahvusvahelist humanitaarõigust;
   austama kavandatud meetmetes liikmesriikide osalemise vabatahtlikkust;
   põhinema koormuse jagamise põhimõttel;
   suhtuma avatult Euroopa Liitu mittekuuluvate riikide osalemisse;
   tunnistama ÜRO põhirolli katastroofiabi koordineerimisel väljaspool Euroopa Liitu;
   olema organiseeritud preventiivsel alusel, vastavalt eri stsenaariumidele;
   o) on seisukohal, et Haiti ja Pakistani sekkumistes omandatud kogemustele toetudes peaks EL niipalju kui võimalik ja eelkõige humanitaarabi operatsioonide puhul tegutsema ÜRO koordineeriva egiidi all, keskendudes valdkondadele, kus tema sekkumine võib anda suuremat lisandväärtust;
   p) on seisukohal, et Euroopa kodanikukaitseüksus võiks võetud kohustuse alusel kindlaksmääratud kodanikukaitse moodulid, mis on valmis kohe tegutsema ELi operatsioonidel, mida koordineerib järelevalve- ja teabekeskus (MIC), ning et enamik neist moodulitest, mis on juba olemas riiklikul tasandil ja mis ei tooks kaasa olulisi lisakulutusi, jääks nende kontrolli alla, leiab veel, et nende reservmoodulite kasutamine moodustaks ELi kodanikukaitse süsteemi tuuma reageerimisel katastroofidele Euroopa Liidus ja väljaspool;
   q) on arvamusel, et EL võiks rahastada täiendavaid kodanikukaitse mooduleid kindlate eri nõudmiste jaoks, kui on kindlaks tehtud vajakajäämised ja kui Euroopa tasand annaks lisandväärtust, samuti rõhutab, et tähtis on suurendada assigneeringuid transpordile ja arendada varutranspordimooduleid;
   r) rõhutab vajadust töötada välja katastroofide suhtes üldine ja ennetav lähenemisviis, mis kooskõlastaks mitmesuguseid Euroopa Liidu ja liikmesriikide käsutuses olevaid tegevusvahendeid, nagu (tsiviil- ja sõjaline) kriisiohjamine, rahaline abi ning arengu- või sotsiaal- ja keskkonnapoliitika; on sellega seoses veendunud, et tuleks tõhusamalt korraldada üleminekut katastroofile reageerimiselt katastroofijärgsele ülesehitusele; tuletab meelde ettepanekut asutada Euroopa vabatahtlik humanitaarabikorpus vastavalt Lissaboni lepingu sätetele (artikkel 214 lõige 5), ning, pidades silmas, et 2011. aasta on kuulutatud Euroopa vabatahtliku tegevuse aastaks, soovitab Euroopa Komisjonil ja nõukogul koos Euroopa Parlamendiga võimalikult kiiresti ette valmistada nimetatud korpuse tööks vajalikud eeskirjad ja menetlused, pidades eriti silmas mõnede liikmesriikide samalaadseid algatusi;
   s) tuletab nõukogule meelde, et militaarressursside ja suutlikkuse kasutamine katastroofiabis, eriti logistika, transpordi ja infrastruktuuri toetamiseks humanitaarabi operatsioonidel, peaks olema erandlik, mida tuleks kasutada viimase võimalusena ja alati kooskõlas kehtivate lepingutega, nagu Euroopa konsensus humanitaarabi valdkonnas ja Oslo suunised suuniseid militaar- ja tsiviilkaitsevarustuse kasutamise kohta päästeoperatsioonide raames katastroofi korral;
   t) möönab, et sõjalisi ja tsiviilkaitsevahendeid tuleks katastroofiabi otstarbel kasutada ainult viimase abinõuna ning vastavalt Oslo suunistele ja Euroopa konsensusele humanitaarabi valdkonnas; tuletab meelde, et suurõnnetustele reageerimisel on kodanikukaitse- ja humanitaarabimeetmete kõrval sageli tähtis osa sõjalistel vahenditel, ning märgib, et sõjalised vahendid võivad olla vajalikud oluliste suutlikkuspuudujääkide korvamiseks (esmajoones strateegilised veod, erivahendid, raskemasinad ja -transport); rõhutab seetõttu vajadust töötada välja terviklik strateegia ja parandada tsiviil- ja sõjalise suutlikkuse koostoimet ning määrata kindlaks valdkonnad, kus liikmesriigid saaksid oma jõupingutused ja suutlikkuse ELi kriisireageerimises osalemiseks ELi tasandil ühendada, mis on eriti oluline keerulises majanduskliimas;
   u) rõhutab vajadust luua ELi alaliselt kasutatavad tsiviiljõud, mis toimiksid sõjalistest struktuuridest sõltumatult, ning määrata kindlaks valdkonnad, kus liikmesriigid saaksid oma jõupingutused ja suutlikkuse ELi tasandil selles suhtes ühendada;
   v) soovitab tungivalt nõukogul ja komisjonil teha koostööd nähtavuse tegevuskava rakendamisel ja see kava peaks sisaldama konkreetseid meetmeid ELi katastroofiabi nähtavuse suurendamiseks;
   w) julgustab kasutama ülemaailmse keskkonna- ja turvaseire (GMES) süsteemi, et hoida järelvalve all potentsiaalsed kriisipiirkonnad, mis annab võimaluse valmistuda paremini humanitaarabi saatmiseks, rõhutab, kui tähtis on luua ELi meetmete järelvalvemehhanismi ja hinnata osutatud abi;
   x) julgustab looma teadusuuringute eelarveid ja arendama tööstuslikku võimsust (näiteks GMES programmi satelliitfotod), et parandada kriisijuhtimist eri etappides;
   y) kutsub nõukogu üles võtma eespool nimetatud soovitusi arvesse, kui Euroopa Komisjoni poolt väljakuulutatud tulevane teatis Euroopa Liidu katastroofidele reageerimise suutlikkuse suurendamise kohta läbi vaadatakse ja selle kohta järeldusi esitatakse;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev soovitus nõukogule ja teavitamise eesmärgil komisjonile.

(1) ELT C 286 E, 27.11.2009, lk 15.
(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0015.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika