Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 19. oktoobri 2006. aasta teatist „Energiatõhususe tegevuskava: potentsiaali realiseerimine” (KOM(2006)0545);

–  võttes arvesse komisjoni 23. jaanuari 2008. aasta teatist „Kaks korda 20 aastaks 2020. Kliimamuutus – Euroopa võimalus” (KOM(2008)0030);

–  võttes arvesse komisjoni 13. novembri 2008. aasta teatist pealkirjaga „Energiatõhusus: eesmärgiks seatud 20% energiasäästu saavutamine” (KOM(2008)0772);

–  võttes arvesse komisjoni 10. jaanuari 2007. aasta teatist „Euroopa energiapoliitika” (KOM(2007)0001) ning sellele järgnenud komisjoni 13. novembri 2008. aasta teatist „Teine strateegiline energiaülevaade – ELi tegevuskava varustuskindluse ja solidaarsuse tagamiseks energiavaldkonnas” koos lisadokumentidega (KOM(2008)0781);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määrust (EÜ) nr 663/2009, millega luuakse abikava majanduse elavdamiseks ühenduse finantsabi andmisega energeetikaprojektidele (Euroopa majanduse elavdamise energeetikakava)(1);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2006. aasta direktiivi 2006/32/EÜ, mis käsitleb energia lõpptarbimise tõhusust ja energiateenuseid ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 93/76/EMÜ (energiateenuste direktiiv)(2);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta direktiivi 2010/30/EL energiamõjuga toodete energia- ja muude ressursside tarbimise näitamise kohta märgistuses ja ühtses tootekirjelduses(3);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1222/2009 rehvide kütusesäästlikkuse ja muude oluliste parameetrite märgistamise kohta(4);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta direktiivi 2009/125/EÜ, mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiamõjuga toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks(5);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta direktiivi 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta(6);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta(7);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. juuli 2010. aasta direktiivi 2010/40/EL, mis käsitleb raamistikku intelligentsete transpordisüsteemide kasutuselevõtmiseks maanteetranspordis ja liideste jaoks teiste transpordiliikidega(8);

–  võttes arvesse komisjoni 7. mai 2010. aasta ülevaatlikku dokumenti „Uue Euroopa energiastrateegia 2011–2020 väljatöötamine”;

–  võttes arvesse komisjoni palvel läbi viidud sõltumatut uuringut „Company Car Taxation. Subsidies, welfare and economy” („Ametiautode maksustamine. Toetused, heaolu ja majandus”)(9);

–  võttes arvesse oma 3. veebruari 2009. aasta resolutsiooni teise strateegilise energiaülevaate kohta(10);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 170 lõiget 1, mille kohaselt aitab liit kaasa üleeuroopaliste võrkude rajamisele ja arendamisele transpordi, telekommunikatsiooni ja energeetika infrastruktuuri valdkonnas;

–  võttes arvesse oma 6. mai 2010. aasta resolutsiooni info- ja kommunikatsioonitehnoloogia aktiveerimise kohta, et hõlbustada üleminekut energiatõhusale ja vähem süsinikdioksiidiheidet tekitavale majandusele(11);

–  võttes arvesse ELi põhiõiguste harta artikli 34 lõiget 3 sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vastu võitlemise kohta, milles sätestatakse, et liit tagab rahuldava elu kõigile neile, kellel puuduvad piisavad elatusvahendid;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 194;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ja keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ning regionaalarengukomisjoni arvamusi (A7-0331/2010),

A.  arvestades, et energiatõhusus ja säästmine on kõige ökonoomsem ja kiirem viis süsihappegaasi- jt heidete vähendamiseks ja varustuskindluse suurendamiseks; arvestades, et kütteostuvõimetusega saab tulla toime strateegiliselt, tagades hoonete ja seadmete suure energiatõhususe; arvestades, et energiatõhusus on Euroopa 2020. aasta strateegia ja Euroopa energiastrateegia 2011–2020 keskse tähtsusega prioriteet, ning arvestades, et riiklike asutuste praegused vahendid ei võimalda seda eesmärki saavutada;

B.  arvestades, et energiasääst on varustuskindluse tagamisel peamise tähtsusega, näiteks 20%lise energiasäästu eesmärgi täitmisel säästetaks sama palju energiat, kui annaksid viisteist Nabucco torujuhet;

C.  arvestades, et energia säästmisega kaasnevad märkimisväärsed majanduslikud eelised nii lõpptarbijate kui ka kogu majanduse jaoks, aga ka sotsiaalsed eelised, sealhulgas kuni miljoni uue töökoha loomine aastaks 2020; arvestades, et ELi energiaimport suureneb ja selle väärtus 2007. aastal oli 332 miljardit eurot, et komisjoni hinnangul võib energia säästmise aastane kasu ulatuda enam kui 1000 euroni majapidamise kohta, mille võiks taasinvesteerida majanduses kuhugi mujale, ning et energiatõhususe eesmärgi täitmisega võiks EL kokku hoida ligi 100 miljardit eurot ja vähendada atmosfääri paisatavaid heitkoguseid ligi 800 miljoni tonni võrra aastas; arvestades, et seega on energiasäästu ja energiatõhususe poliitika kütteostuvõimetuse vastased vahendid;

D.  arvestades, et energiahinna muutused tulevikus sunnivad elanikke oma energiatarbimist vähendama; seetõttu saab märkimisväärse energiatõhususeni jõuda tõhusamate ühiste infrastruktuuride stimuleerimise kaudu hoonetes, küttesüsteemides ja transpordisektoris, kus üksikisikud ja ettevõtted ei saa tavaliselt energiakasutust parandavaid otsuseid suunata ega mõjutada;

E.  arvestades, et teadusuuringute tulemused kinnitavad, et nii piirkondlikul kui ka kohalikul tasandil tuleb tõhustada jõupingutusi, et saavutada 2020. aastaks 20% energiasäästu sihtmärk, sest praeguse edasimineku juures saavutatakse 2020. aastaks sellest eesmärgist vaid umbes pool, kuigi juba praegu on olemas tavad ja tehnoloogiad selle eesmärgi saavutamiseks;

F.  arvestades, et ELi ja riikide tasandil on juba palju siduvaid eesmärke, mis peaksid kaasa aitama energiasäästule, kuid mis kõik ei ole soovitud tulemust andnud;

G.  arvestades, et energiatõhususse tehtavate investeeringute tasuvusperiood on võrreldes muude investeeringutega suhteliselt lühike ja investeeringud võivad luua nii maa- kui ka linnapiirkondades eeskätt ehitussektoris ja VKEdes märkimisväärse hulga uusi töökohti, mida enamjaolt ei oleks võimalik mujale ümber paigutada, kuid selle teostumiseks on vaja üldsuse teadlikkust ja oskustöölisi;

H.  arvestades, et riiklike vahendite kasutamisel käibefondides, eesmärgiga rahaliselt stimuleerida energiatõhususe meetmeid, on eelarvekitsenduste tingimustes see eelis, et nii on võimalik säilitada nende fondide tegevust pikema aja jooksul;

I.  arvestades, et kasvava energiatarbimise oluliseks mootoriks on olnud nõudluse pool ning et on reaalne vajadus tegeleda energiatõhusamate toodete vastaste turu- ja regulatiivsete tõketega ning edendada nende kasutamist, et lahutada energiatarbimine majanduskasvust;

J.  arvestades, et energiasäästu võimaluste täieliku kasutamise teel on mitmeid takistusi, sealhulgas algsete investeeringute suur maksumus ja sobiva rahastamise puudumine, teadlikkuse puudumine, eri huvid, nt üürileandjate ja -võtjate vahel, ning selguse puudumine selles, kes vastutab energiasäästu saavutamise eest;

K.  arvestades, et kohustuslikud eesmärgid muudes prioriteetsetes valdkondades, nagu taastuvenergia ja õhu kvaliteet, on taganud ELi ja riikide tasandil motivatsiooni, kohusetunde ja keskendumise, mis on vajalik konkreetsetes poliitikavaldkondades kaugeleulatuvate eesmärkide seadmiseks ja nende täitmisele pühendumiseks;

L.  arvestades, et edusammude puudumine energiasäästu saavutamisel on tingitud aruandekohustuse ja vastutustunde puudumisest 20% eesmärgi täitmise eest;

M.  arvestades, et hoonetele langeb umbes 40% energiatarbimisest ning umbes 36% kogu ELi süsinikdioksiidi heitkogustest, ning arvestades, et ehitus moodustab ELi majandusest suure osa, andes 12% ELi SKPst; arvestades, et olemasolevate hoonete renoveerimise määr on liiga madal, ja arvestades, et ikka veel puuduvad piisavad meetmed nende energiatarbimise vähendamiseks; arvestades, et suurema arvu olemasolevate hoonete kapitaalne renoveerimine ja renoveerimise taseme parandamine on kliimat ja energiat puudutavate ELi 2020. ja 2050. aasta poliitiliste eesmärkide saavutamiseks ülioluline ja võib luua suure hulga uusi töökohti, aidates seetõttu märkimisväärselt kaasa ELi majanduse elavdamisele, ning arvestades, et energiatõhususe lahendusi, mis puudutavad hoonete välispiirdeid ning olemasolevaid tehnosüsteeme ja sisseseadet, saab kasutada nii olemasolevates kui ka uutes hoonetes ning need annavad märkimisväärset energiasäästu;

N.  arvestades, et kodud ei ole kliimamuutuseks ette valmistatud: igas riigis on kodusid, mis ei ole suvel mugavalt jahedad ega talvel mugavalt soojad (üle 15% Itaalias, Lätis, Poolas, Küprosel ja 50% Portugalis), ning sellistes riikides nagu Küpros ja Itaalia ei ole majad külma talve vastu kaitstud;

O.  arvestades, et tööstuslikud elektrimootorid tarbivad 30–40% maailmas toodetavast elektrienergiast, ning arvestades, et asjassepuutuvate mootorisüsteemide õige optimeerimise, kiiruse reguleerimise ja muude meetodite abil on võimalik säästa 30–60% tarbitavast energiast;

P.  arvestades, et 50 kuni 125 miljonit eurooplast on praegu kütteostuvõimetud ning see arv võib seoses majanduskriisi ja energiahinna suurenemisega tõusta; arvestades, et kütteostuvõimetuse põhjused on ELis ühed ja samad ning need on seotud leibkonna väikese sissetuleku, halbade kütte- ja soojusisolatsioonistandardite ning mittetaskukohaste küttehindade koosmõjuga; rõhutab, et energiasäästu ja energiatõhususe poliitika on kütteostuvõimetuse vastased strateegilised vahendid;

Q.  arvestades, et kuna transport annab peaaegu 30% kõikidest Euroopa kasvuhoonegaaside heitkogustest, võimaldaks üleminek traditsioonilistel fossiilkütustel töötavatelt autodelt taastuvenergial töötavatele rohelisel tehnoloogial põhinevatele autodele vähendada CO2 koguseid märkimisväärselt ning vajaduse korral energiat salvestada, et elektrivõrgud tuleksid toime taastuvenergiaallikate ebaühtlase tootmisega;

R.  arvestades, et hinnanguliselt 69% Euroopa eluasemetest on sellised, kus elab eluaseme omanik, ning 17% on peamiselt eraomanike poolt välja üüritud, ning et eraisikutele kuuluvate eluasemete energiasäästu huvides renoveerimine on takistatud rahaliste piirangute tõttu;

S.  arvestades, et praegune majanduskriis võib kiirendada üleminekut vähese süsinikusisaldusega ja energiatõhusale majandusele ning soodustada energiatarbimisega seotud käitumise muutust elanikkonna hulgas;

T.  arvestades, et uute energiatehnoloogiate väljatöötamine ja turustamine on säästva energiatootmise ja tõhusa energiakasutuse jaoks ülioluline;

U.  arvestades, et siduv eesmärk saavutada 2020. aastaks energia lõpptarbimises 20%line taastuvenergia osakaal täidetakse ainult siis, kui tegeletakse olemaolevate ehitistega;

V.  arvestades, et Euroopa ettevõtetel on juba märkimisväärsed tulemused oma kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisel ning – mis veelgi tähtsam – heitkoguste vähendamise võimaldamisel Euroopa ühiskonnas ja üle kogu maailma tänu uuenduslikele toodetele ja lahendustele;

W.  arvestades, et säilitada tuleks energiamahukate Euroopa ettevõtete konkurentsivõime ülemaailmses konkurentsis,

Olemasolevate õigusaktide järgimine ja nende rakendamine

1.  kutsub liikmesriike, kohalikke asutusi ja eriti komisjoni üles omistama energiatõhususele tähelepanu, mida see väärib, ning eraldama eesmärkide täitmiseks vajalikud vahendeid (personal ja rahalised vahendid);

2.  juhib tähelepanu sellele, et energiatõhusus tuleks kaasata kõigisse asjakohastesse poliitikavaldkondadesse, sealhulgas rahandus, piirkondlik ja linnakeskkonna areng, transport, põllumajandus, tööstuspoliitika ja haridus;

3.  kutsub komisjoni üles esitama piisavalt aegsasti enne 4. veebruaril 2011. aastat toimuvat energiaalast tippkohtumist oma läbivaadatud energiatõhususe tegevuskava (EEAP) raames hinnangu kehtivate õigusaktide rakendamise kohta; on seisukohal, et olenevalt hinnangu tulemustest peaks EEAP sisaldama puudujäägi korvamiseks ja 2020. aasta üldise energiatõhususe sihtmärgi saavutamiseks vajalikke komisjoni esitatavaid meetmeid, nagu individuaalseid energiatõhususe sihtmärgid, mis vastaksid 2020. aastaks ELis vähemalt 20% energiasäästu saavutamise eesmärgile ning võtaksid arvesse riikide suhtelisi lähtepositsioone ja nende olukorda, ning iga liikmesriigi riikliku energiatõhususe tegevuskava eelnev heakskiitmine; on seisukohal, et sellised täiendavad meetmed peaksid olema õiglased ja mõõdetavad ning omama tulemuslikku ja otsest mõju riiklike energiatõhususe kavade eesmärkide saavutamisele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles leppima kokku ühtses metoodikas, mida kasutada liikmesriikide energiatõhususe sihtmärkide mõõtmisel ning nende sihtmärkide saavutamisel tehtud edusammude jälgimisel;

4.  peab väga tähtsaks Euroopa tasandil toimuvat kavandamist; energia tegevuskavas aastateks 2011–2020 tuleks pöörata piisavat tähelepanu energiatõhususele; niipea kui võimalik tuleks esitada uus Euroopa energiatõhususe tegevuskava ning energiatõhususel peaks olema tähtis roll tulevases tegevuskavas 2050. aastaks vähese CO2-heitega energiasüsteemi ja majanduse loomise kohta;

5.  nõuab, et EL võtaks vastu siduva sihtmärgi suurendada energiatõhusust 2020. aastaks vähemalt 20% ning soodustaks sel viisil üleminekut säästvale ja keskkonnasäästlikule majandusele;

6.  on seisukohal, et energiatõhususe tegevuskava peaks olema ambitsioonikas ja keskenduma kogu energia tarneahelale ning andma ülevaate kõigi 2006. aasta tegevuskavas sisaldunud meetmete abil saavutatud edusammudest, tugevdama 2006. aasta tegevuskavas ette nähtud, kuid veel lõpule viimata energiatõhususe meetmete rakendamist ning sisaldama subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse kriteeriumidele vastavaid täiendavaid kulutõhusaid ja asjakohaseid põhimõtteid, mis on 2020. aasta sihtmärgi saavutamiseks nõutavad;

7.  kutsub komisjoni üles töötama välja uue energiatõhususe tegevuskava, võttes arvesse haavatavate energiatarbijate vajadusi; märgib, et energia tarbijad saaksid energiatõhususe parandamisest kõige enam kasu, kuid neil puuduvad investeeringuteks vajalikud vahendid; palub liikmesriikidel võtta kütteostuvõimetuse vähendamiseks asjakohaseid meetmeid ja kujundada välja tõhus poliitika näiteks riiklike tegevuskavade või sihipäraste sotsiaalmeetmete abil ning anda selle probleemi lahendamiseks võetud meetmetest korrapäraselt aru; tunneb heameelt selle üle, et energeetikanõukogus käsitletakse kütteostuvõimetuse probleemi ja toetatakse eesistujariigi Belgia jõupingutusi kõnealuses valdkonnas; palub komisjonil käsitleda kütteostuvõimetust kõikides energiapoliitika valdkondades;

8.  kutsub üles energiateenuste direktiivi enne 2011. aasta suve läbi vaatama ja pikendama selle ajakava 2020. aastani ning hindama seejuures kriitiliselt riiklikke energiatõhususe tegevuskavasid ja nende rakendamist, sh ühtseid aruandlusstandardeid, milles nähakse ette siduvad miinimumnõuded, mis puudutavad näiteks kõiki asjakohaseid energiatõhususe meetmeid, sh korralduslikke ja toetavad meetmeid, nagu rahastamine, liikmesriikide meetmetele hinnangu andmine ja nende reastamine ning energiateenuste direktiivi, energiamärgistuse ja vajaduse korral ka ökodisainiga seotud aruandlusnõuete ühendamine, kui see vähendab liikmesriikide jaoks bürokraatiat;

9.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid kiiresti ja tõhusalt turu järelevalve ja täitmise kontrolli programme, mis puudutavad direktiivi 2009/125/EÜ, mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiamõjuga toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks, direktiivi 2010/30/EL energiamõjuga toodete energia- ja muude ressursside tarbimise näitamise kohta märgistuses ja ühtses tootekirjelduses ning määrust (EÜ) nr 1222/2009 rehvide kütusesäästlikkuse ja muude oluliste parameetrite märgistamise kohta, ning kutsub komisjoni üles hõlbustama ja jälgima nende direktiivide rakendamist ning alustama vajaduse korral rikkumismenetlust;

10.  soovitab komisjonil riikide pädevusse kuuluva turujärelevalve eesmärgist ja tähtsusest tulenevalt hõlbustada liikmesriikide vahelist koostööd ja teabevahetust ning luua selleks eelkõige testitulemusi ja liikmesriikides tuvastatud mittevastavaid tooteid sisaldav avatud ELi andmebaas ja tagada, et ühes liikmesriigis tuvastatud mittevastav toode kõrvaldatakse kiiresti kõigi 27 liikmesriigi turult;

11.  innustab komisjoni pärast läbivaadatud energiamärgistuse direktiivi jõustumist ja enne direktiivis nimetatud 2014. aasta kuupäeva hindama, kuidas on tarbijate käitumisele mõjunud uus energiamärgise kujundus ja kohustuslik viide energiamärgistusele reklaamides, ning võtma vajaduse korral edasisi meetmeid tõhususe suurendamiseks;

12.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama meetmeid energiatõhususe alase teadlikkuse tõstmiseks ja oskusteabe parandamiseks kõigis asjaomastes sidusrühmades ning kõigi vastaval erialal tegutsejate seas kõigis etappides (olemasoleva energiatõhususe hindamine, energiatõhususe lahenduste projekteerimine ja rakendamine, energiatõhususe seadmete käitamine ja hooldus);

13.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kontrollima energia säästmiseks ja energiatõhususe suurendamiseks võetud õiguslike meetmete tulemuslikkust;

14.  on seisukohal, et pikaajalised kokkulepped tööstussektoriga tagavad energiatõhususe nõuete täitmise ja võivad seega suurendada energiatõhusust igal aastal 2%;

Energeetika infrastruktuur (tootmine ja ülekanne)

15.  on seisukohal, et tuleks rohkem tähelepanu pöörata süsteemiinnovatsioonile, nagu arukad (elektri-, soojusenergia- ja jahutus-) võrgud, arukad arvestid, biogaasi sisaldavad gaasijaotusvõrgud ja energia salvestamine, mis võimaldaksid saavutada energiatõhusust järgmiste meetmete abil: vähendades ummistusi ja tarnekatkestusi, lihtsustades taastuvenergia tehnoloogiate ja sealhulgas detsentraliseeritud tootmise kasutuselevõtmist, vähendades nõudeid reservvõimsusele ning ladustusvõimsust suurendades ja paindlikumaks muutes; palub tagada, et õiglane osa sel viisil saavutatud kasust jääb lõpptarbijatele;

16.  rõhutab, et kaugkütte ja -jahutuse võrgud aitavad saavutada majanduse energiatõhususe 2050. aastaks, ja toonitab, et soojusenergia tootmiseks ja kasutamiseks (tööstuslik soojusenergia, kodumajapidamiste küte, jahutus) on vaja üksikasjalikku ja terviklikku strateegiat, mis põhineb sektorite koostoimel; palub komisjonil algatada uurimuse nende tõhususe suurendamise kohta; rõhutab, et nimetatud võrgud peavad olema konkurentsile avatud; märgib, et hoonete energiatõhususe parandamine toob kaasa languse soojuse nõudluses, mida tuleks kaugküttevõimsuste hindamisel arvestada;

17.  rõhutab tarnijapoolse energiatõhususe olulisust; juhib tähelepanu sellele, et ülekande- ja jaotussüsteemid suurendavad märkimisväärselt energiakadu (eelkõige generaatorites ja transformaatorites, samuti kadu, mis tekib ülikõrge takistuse tõttu ülekandel) ning et üht liiki energiat teiseks energialiigiks (elektriks) muundavate liiga pikkade muundamisahelate lühendamine on oluline säästmisvõimalus; rõhutab mikrotootmise ja detsentraliseeritud ning mitmekesistatud tootmise võimalikku rolli energia varustuskindluse tagamisel ja kadude vähendamisel; on seisukohal, et infrastruktuuri parandamiseks tuleks luua stiimuleid, ja palub komisjonil teha ettepanekuid kasutamata säästupotentsiaali vallandamiseks, võttes muu hulgas elektrijaamade jaoks kasutusele säästvusaruanded ning võttes meetmeid, mis hõlbustaksid elektrijaamade täiendamist ja ajakohastamist;

18.  rõhutab asjaolu, et lisaks energiatõhususele lähtekohas (st primaarenergia tootmisel) tuleks esmatähtsaks pidada ka lahenduse leidmist (elektri)energia kao probleemile transpordivõrkudes; detsentraliseerituma tootmissüsteemi kasutuselevõtmisega väheneksid transpordivahemaad ja seeläbi ka transpordi käigus tekkivad kaod;

19.  nõuab tungivalt, et kogu ELi (nafta)keemiatööstuses tõhustataks gaasi põletamise käigus energia taaskasutamist;

20.  on seisukohal, et energiasüsteemi üldisele tõhustamisele, eelkõige soojakadude vähendamisele tuleb rohkem tähelepanu pöörata; nõuab seetõttu koostootmise direktiivi läbivaatamist 2011. aasta tööprogrammi raames, et edendada soojus- ja elektrienergia tõhusat koostootmist, mikrokoostootmist, tööstuse heitenergia ärakasutamist ning kaugkütet ja kaugjahutust, julgustades liikmesriike looma stabiilse ja soodsa regulatiivse raamistiku, võttes kasutusele ühtse kütmise ja jahutamisega seotud elektritarbe kavandamise süsteemi, kaaludes koostootmisjaamadele prioriteetse juurdepääsu võimaldamist jaotusvõrgule, kasutades ära tööstuslikku soojust ning edendades tõhusat koostootmisenergia, mikrokoostootmise ja kaugkütte kasutamist hoonetes ning koostootmise jätkusuutlikku rahastamist, näiteks julgustades liikmesriike sisse viima finantssoodustusi;

21.  toonitab, kui oluline on jaotatud elektri ja soojuse koostootmise või kolmiktootmise võrk, mis praktikas võimaldab energia kogutõhusust kahekordistada; juhib lisaks tähelepanu sellele, et tipptundide ajal saaks muuta võrgu toimimise paindlikumaks soojuse või külma salvestamise teel, mis võimaldaks elektri ja soojuse tootmist salvestamiseks, kui tootmine ületab kohalikku nõudlust;

22.  kutsub liikmesriike üles mitte ainult toetama soojus- ja elektrienergia ülitõhusat tööstuslikku koostootmist, muu hulgas fossiilkütustelt biomassile üle minnes, vaid palub liikmesriikidel, kellel on kaugkütte infrastruktuur, edendada ka koostootmisenergia kasutamist, toetades kaugküttesüsteemide rajamist ja renoveerimist asjakohase rahastamise ja reguleerivate meetmete abil;

23.  peab vajalikuks vältida jäätmekäitlusprotsessis biogaasi ja soojuse kadu soojuse taaskasutamise ning auru ja/või elektri tootmise abil; on seisukohal, et jäätmekäitlusrajatistele, millel ei ole soojuse taaskasutamise või energia tootmise võimalust, ei tohiks anda tegevusluba;

24.  tervitab komisjoni jätkuvat tööd arukate võrkude ja arukate mõõdikute kallal; peab oluliseks pikaajalise ja stabiilse ühtlustatud regulatiivse raamistiku tagamist arukatele võrkudele ja arukatele mõõdikutele; nõuab, et komisjon toetaks ja soodustaks arukate võrkude ja arukate mõõdikute arendamist ühiste standardite loomisega, mis peavad sisaldama nõudeid eraelu puutumatuse, andmete ja sageduste kohta; soovitab, et komisjoni arukate võrkude töörühm võtaks nõuetekohaselt arvesse kõigi sidusrühmade arvamusi; palub komisjonil Euroopa Parlamenti oma töö edenemisest korrapäraselt teavitada;

25.  kiidab heaks komisjoni töö, mida tehakse ühtse energiavõrgustiku loomiseks, ning kutsub sellega seoses komisjoni üles esitama konkreetseid ettepanekuid, kuidas lihtsustada ja kiirendada prioriteetsetele infrastruktuuriprojektidele loa andmise menetlust;

26.  kutsub komisjoni üles tihendama koostööd ELi ja võrguettevõtjate vahel (Euroopa elektrisektori põhivõrguettevõtjate võrgustiku rolli suurendamine), et parandada piiriüleseid võrguühendusi ja jõudlust;

27.  palub komisjonil toetada ja edendada sellise Euroopa kõrgepingeliste alalisvooluallikate võrgu loomist ja arendamist, mille abil saaks optimeerida taastuvate energiaallikate, eelkõige tuule- ja hüdroenergia kasutamist; võrk võimaldaks energia ülekannet kauge maa taha väikeste kadudega ja ühtlasi kõigi taastuvate energiaallikate koostoimet;

Linnaarendus ja hooned

28.  toetab energiatõhususe poliitika mitmetasandilist ja detsentraliseeritud käsitlemist; rõhutab, et energiatõhususel võib olla otsustav osa maa- ja linnapiirkondade arendamisel; rõhutab vajadust toetada rohkem algatusi, mis keskenduvad energiatõhususe suurendamiseks ja kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks kohalikule ja piirkondlikule tasandile, näiteks „Linnapeade Pakti” ja arukate linnade algatust; rõhutab energiatõhususe parimate tavade edendamise ja rakendamise suurt potentsiaali munitsipaal- ja piirkondlike omavalitsuste tasandil; lisab, et ühtekuuluvuspoliitika vastavusse viimine ELi 2020. aasta strateegiaga võib aidata saavutada aruka ja jätkusuutliku majanduskasvu liikmesriikides ja piirkondades;

29.  kutsub komisjoni üles hindama olemasolevate hoonete energiatõhususe potentsiaali, alustades riiklikest administratiivhoonetest, sealhulgas koolidest, ja pakkuma välja kulutasuva sihtmärgi hoonete primaarenergia tarbimise vähendamiseks; kutsub liikmesriike üles rakendama teostatavaid programme selliste kapitaalsete renoveerimiste toetuseks, mille korral energiatarve väheneb renoveerimiseelse tasemega võrreldes esialgu enam kui 50% ning finants- ja/või fiskaal- vm toetuse tase on proportsionaalses seoses parenduse tasemega; palub liikmesriikidelt nõuda iga-aastaste renoveerimise sihtmärkide püstitamist oma riiklikes energiatõhususe tegevuskavades ning kutsub komisjoni üles tegema ettepanekuid poliitiliste võimaluste kohta hoonete nullilähedase energiatarbimise taseme saavutamiseks 2050. aastani ulatuva energiaalase tegevuskava raames;

30.  kutsub komisjoni üles laiendama kinnisvarapoliitika kohaldamisala ökokvartalitele, et ressursside optimeerimisega kohalikul tasandil langetada primaarenergia tarbimist hoonetes ja vähendada tarbijate kulusid;

31.  on veendunud, et on oluline tõsta energiavaesemate kodumajapidamiste energiatõhusus võimalikult kõrgele tasemele, ilma et see suurendaks igapäevaste kulutuste suurust; rõhutab, et see nõuab tihti märkimisväärsete investeeringute tegemist hoonetesse, kuid samal ajal kaasneb sellega ka mitmeid energiaga mitteseotud hüvesid, nagu vähenenud suremus, üldise heaolu kasv, madalam võlatase ning väiksemad tervishoiukulud tänu vähenenud siseõhusaastele ja termilisele stressile;

32.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama energiamärgiste kvaliteedi hindamiseks investeerimistaseme hinnanguid; kutsub komisjoni üles nende hinnangute alusel andma liikmesriikidele suuniseid, et tagada energiamärgiste ja nendest märgistest tulenevate soovituste alusel võetud energiatõhususe parandamise meetmete kõrge kvaliteet;

33.  on veendunud, et energia säästmise sihtmärgi saavutamisel on keskne tähtsus riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi riigiasutuste eeskujul; palub, et riigiasutused ei piirduks hoonete energiatõhususe direktiivi nõuete täitmisega, vaid renoveeriksid oma olemasoleva hoonestuse niipea kui võimalik nullilähedase energiastandardiga võrreldavale tasemele, kui see on tehniliselt ja majanduslikult võimalik; tunnistab teisalt, et olemasolevad eelarvekitsendused, eriti piirkondlikul ja kohalikul tasandil, piiravad tihti avalik-õiguslike üksuste võimet ette investeerida; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hõlbustama ja edendama sellele probleemile innovaatiliste lahenduste leidmist, nagu energiatulemuslikkuse leping või turupõhised instrumendid, ning paluma riigiasutustel kaaluda kulude kokkuhoidu mitmeaastaste eelarveraamistike abil, kui seda veel ei tehta;

34.  tunnustab Euroopa Liidu kui teerajaja rolli; on veendunud, et ELi institutsioonid ja ametid peaksid näitama eeskuju eeskätt nende hoonete puhul, millel on tuvastatud energiatõhususpotentsiaal, renoveerides need hooned kulutasuvalt aastaks 2019 nullilähedase energiatarbimise tasemele osana laiemast institutsioonide energiakasutuse auditeerimisest;

35.  tunnistab energiasäästu võimalikkust nii linnade kui ka maapiirkondade hoonetes; märgib, et eriti eluasemesektoris on energiasäästu huvides renoveerimisel erinevaid tõkkeid, nagu algsed kulud, huvide lahknevus ja läbirääkimiste keerukus kortermajades; palub leida nende takistuste eemaldamiseks uuenduslikke lahendusi, nagu piirkondlikud renoveerimiskavad, rahalised stiimulid ja tehniline abi; rõhutab, et ELi kavades tuleks ette näha stiimulid hoonete moderniseerimiseks õigusaktidest tulenevatest miinimumnõuetest suuremal määral ja need peaksid puudutama üksnes energiatõhususe potentsiaaliga hooneid; kutsub üles edendama ökonoomsemaid ja samas suurt energiasäästu pakkuvaid renoveerimisvõtteid;

36.  rõhutab kõrgete kütusekulude alandamise olulisust vaesematele kodumajapidamistele, toetades kapitaalseid renoveerimisi energiatarbimise ja -kulutuste vähendamiseks; palub pädevatel asutustel nii kohalikul, piirkondlikul, riiklikul kui ka ELi tasandil pöörata erilist tähelepanu sotsiaalmajadele, tagades, et energiasäästlikkusse investeerimise lisakulusid ei peaks kandma haavatavad üürnikud;

37.  palub komisjonil toetada uue innovatsioonistrateegia raames uusi algatusi hoonete renoveerimise toetuseks, näiteks innovatsioonipartnerlust energiatõhususe alal energiatõhusates/saastevabades linnades;

38.  julgustab liikmesriike edendama teatavate kultuuri- või ajalooväärtust mitteomavate energiakulukate ehitiste asendamist uutega, juhul kui nende renoveerimine ei ole säästlik ega kulutasuv;

39.  kutsub liikmesriike üles kiirendama sõltumatute kvalifitseeritud ja/või akrediteeritud ekspertide poolt välja antavate energiamärgiste kasutuselevõttu ning looma tehnilist nõu ja abi pakkuvaid teabepunkte ja finantsstiimuleid kohalikul, liikmesriigi ja Euroopa tasandil;

40.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada energiaauditite ja struktureeritud energiahalduse menetluste laialdasem kasutamine ettevõtetes ja tööstushoonetes ning töötada välja mehhanismid VKEde abistamiseks, toetades sellega riiklike kavade tugevdamist või loomist või vabatahtlikke kokkuleppeid;

41.  kutsub komisjoni üles kasutama kõiki vahendeid selleks, et korraldada ulatuslikud konsultatsioonid, enne kui komisjon 30. juuniks 2011 esitab oma võrdleva metoodika raamistiku hoonete energiatõhususe direktiivist tulenevate energiatõhususe miinimumnõuete kulutõhusa taseme arvutamiseks, et vältida tagasilööki liikmesriikides; usub, et pärast kehtima hakkamist motiveerib võrdlev metoodika turul tegutsejaid investeerima energiatõhusatesse lahendustesse;

42.  palub komisjonil teha ettepanekud riigiasutuste poolt tänavavalgustuse paigaldamise energiaalaste võrdlusaluste või nõuete kohta, sh arukate juhtimissüsteemide ja energiasäästliku kasutusrežiimi kasutuselevõtt aastaks 2012; nõuab tungivalt, et nendes meetmetes sisalduks kogu kasutusiga hõlmavate kulude täpsustamise nõue kõigi valgustusseadmete riigihangete puhul;

43.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid kasutaksid süstemaatiliselt energiatõhusaid riigihankemenetlusi; on seisukohal, et energiatõhususe poliitikat saaks olulisel määral edendada, nimetades riigihangetes energiatõhusust süstemaatiliselt otsustava kriteeriumina ja seades selle riiklikult rahastatavate projektide puhul üheks tingimuseks;

Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning tooted

44.  kutsub komisjoni üles töötama välja tootepoliitika, mis erinevate poliitikahoobade sõnastamise, läbivaatamise ja rakendamise parema kooskõlastamise kaudu tagaks keskkonnahoidlike toodete poliitika suurema kooskõla, et kiirendada turu ümberkorraldamist ja suurendada tarbijatele energiasäästu kohta sisulisema teabe pakkumist; kutsub seepärast komisjoni üles ökodisaini ja energiamärgistuse direktiive koos läbi vaatama (s.o energiamärgistuse direktiivi läbivaatamise kuupäeva ettepoole tooma); ideaaljuhul tuleks ka ökomärgise ja keskkonnahoidlike riigihangete eeskirjad ühel ajal läbi vaadata ning need tuleks rakendada kooskõlas ökodisaini ja energiamärgistuse meetmetega;

45.  nõuab ökodisaini ja energiamärgistuse direktiivide kiiret ja nõuetekohast rakendamist ja avaldab kahetsust praeguse pika viivitamise pärast; teeb ettepaneku kehtestada vastuvõtmiseks selgemad ja rangemad tähtajad, tehes ettepanekuid uusi energiamõjuga tooteid käsitlevate rakendusaktide või vastavate delegeeritud õigusaktide kohta; avaldab kahetsust selle pärast, et komisjon pole seni kasutanud ökodisaini direktiivi kogu potentsiaali, ja on kindlalt veendunud, et see peaks hõlmama rohkem tooteid, sealhulgas vajaduse korral uusi majapidamisseadmeid, IKTd, hoonetes kasutatavaid energiamõjuga tooteid (nt tööstuslikke elektrimootoreid, masinaid, kliimaseadmeid, soojusvaheteid, kütte- ja valgustusseadmeid ja pumpasid), tööstus- ja põllumajandusseadmeid, ehitusmaterjale ning tõhusaks veekasutuseks mõeldud tooted; kutsub komisjoni üles võtma rakendusakte vastu võttes arvesse tarbekaupade ja investeerimisvahendite erinevust ning tõestama nende energiasäästupotentsiaali ja selle saavutamise võimalikkust enne rakendusaktide vastuvõtmist; nõuab tungivalt, et ökodisaini direktiivis kehtestatud energiatõhususe miinimumnõuded sisaldaksid kogu kasutusiga hõlmavate kulude ja heitkoguste täpsustamise nõuet kõigi toodete, sealhulgas ringlussevõtu puhul;

46.  kutsub komisjoni üles ühendama kehtivaid Euroopa õigusakte, nagu ökodisaini direktiiv ja energiamärgistuse direktiiv, et rakendada ELi õigusakte võimalikult tõhusalt ja kasutada ära sünergiat, eelkõige tarbija huvides;

47.  kutsub komisjoni üles tegema konkreetseid algatusi toodete ressursitõhususe parandamiseks, näiteks seadusandlike meetmete abil; märgib, et ressursitõhususe suurendamine tooks samuti kaasa märkimisväärselt suurema energiatõhususe;

48.  nõuab kindlalt, et rohkem tuleks rõhutada energiatõhususe standardite tagajärgede analüüsi, sealhulgas lõpptoote hinna ja kvaliteedi suhte, energiatõhususe mõju ning tarbija saadava kasu kohta; hindab seda, et komisjon kogu seda mõju analüüsib, kuid nõuab kindlalt, et komisjon ja liikmesriigid teeksid tunduvalt rohkem jõupingutusi teavitamisel ja kõikide toodete kontrollimisel, sealhulgas imporditud tooted, näiteks energiatõhusad elektripirnid;

49.  leiab sellega seoses, et ühtsed tehnilised standardid on sobivaks vahendiks energiatõhusate toodete, pumpade, mootorite jms laialdase turulepääsu saavutamiseks;

50.  kutsub komisjoni üles tagama, et õigusaktid käsitlevad tooteid, süsteeme ja nende energiakasutust, ning peab vajalikuks suurendada ELi kodanike ja vastava valdkonna müügitöötajate teadlikkust tarbekaupade ja energiamõjuga toodete energia- ja ressursitõhusast kasutamisest; on seisukohal, et energiatarbimise hindamise käigus tuleks üksikuid tooteid ja komponente käsitleda tervikuna, mitte eraldi;

51.  rõhutab, et EL peaks olema vähem CO2-heiteid tekitavate energiaga seotud internetitehnoloogiate ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate ja rakenduste arendamisel esirinnas; õhutab, et IKT võib omada ja peaks omama olulist rolli vastutustundliku energiatarbimise edendamisel majapidamises, transpordis ning energia tootmisel ja jaotamisel, aga ka IKT sektoris endas (IKT sektori osakaal elektrienergia tarbimises on ligikaudu 8%); kutsub sellega seoses üles hindama eelkõige andmekeskuste energiatõhususe potentsiaali; on seisukohal, et innovatsiooni suurema toetamisega peab alati kaasas käima bürokraatia vähendamine taotlejate jaoks; tunnistab vajadust toetada IKT sektori ja suures koguses heidet tekitavate sektorite vahelist partnerlust, et aidata neil sektoritel parandada oma energiatõhususe ja heite näitajaid;

52.  rõhutab, et inimeste teavitamine arukate mõõdikute kasulikkusest on viimaste eduka leviku jaoks väga tähtis; tuletab meelde, et Euroopa Parlamendi algatusraportis „Euroopa uus digitaalne tegevuskava: 2015.eu” seatakse poliitiliseks eesmärgiks, et 50% Euroopa majapidamistes peaks aastaks 2015 olema arukad mõõdikud; tunneb heameelt arukate mõõdikute töörühma töö üle ning palub komisjonil esitada enne 2011. aasta lõppu mitmeid soovitusi, mille eesmärk on tagada, et:

53.  märgib, et tehnoloogia areng võib energiatõhususe valdkonnas tekitada võimalusi hüppeliseks edasiminekuks; kutsub komisjoni üles lisama SET-kavva tegevusvaldkonda, mis puudutab energia- ja ressursitõhusust edendavate tehnoloogiate, materjalide (nt ehitus- ja masinaehitusmaterjalide) ning toodete (nt ülimadala energiatarbega valgustussüsteemide ja trükitud elektroonika) arendamist ja reklaamimist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pakkuma eriti uuenduslike tehnoloogiate arendamiseks välja stiimuleid ja programme, sh sihipärast teadus- ja arendustegevust, väikeseeriate tootmist jms;

54.  kutsub komisjoni üles koostöös riiklike energiaturgu reguleerivate asutustega ühendama arukate võrkude ja arukate mõõdikute alal tehtava töö hinnastiimulitega (diferentseeritud hinnad) ja hindade suurema paindlikkusega riiklike tariifide puhul (nt tunni kaupa toimuv hinnaarvestus), et soodustada elektritarbimise vähendamist ja suurendada energiatõhusust, ning tuletab meelde kolmanda energiapaketi sätteid, mille kohaselt peavad liikmesriigid välja töötama uuenduslikud hinnakujundusvalemid;

55.  nõuab meetmeid tagasilöökide kõrvaldamiseks, et surve energiahindade langetamiseks ja suurenev tarbimine ei muudaks tehnilise täiustamise mõju olematuks;

Transport

56.  kutsub komisjoni üles avaldama ambitsioonikat valget raamatut transpordi kohta, et töötada välja säästev Euroopa transpordipoliitika, mis edendab energiatõhusate uute tehnoloogiate kasutuselevõttu ning vähendab sõltuvust fossiilkütustest, eriti naftast, võimaluse korral elektrifitseerimise ja muude vahendite abil; sellega seoses toetab suuremat energiateadlikkust infrastruktuuri kujundamisel ja ruumilisel planeerimisel;

57.  on seisukohal, et kõik vahendid, sealhulgas sõidukite ja kütuse maksustamine, märgistamine, tõhususe miinimumnõuded ning ühistransporti parandavad ja soodustavad meetmed, on äärmiselt vajalikud transpordist tulenevate heitkoguste probleemi lahendamiseks;

58.  rõhutab, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) rakendamine maanteetranspordi sektoris ja selle liidestes muude transpordiliikidega annab olulise panuse maanteetranspordi energiatõhususe, ohutuse ja turvalisuse suurendamisse, eriti kui seda kombineeritakse logistika parandamise ja muul viisil transpordi ratsionaliseerimisega, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama e-kaubavedude ja intelligentsete transpordisüsteemide kooskõlastatud ja tulemusliku kasutuselevõtu kogu Euroopa Liidus;

59.  rõhutab, et eespool nimetatud energiatõhususe eesmärkide saavutamiseks on ülioluline investeerida transpordisektorisse, eelkõige raudteetranspordi- ja linnatranspordisüsteemidesse, eesmärgiga vähendada rohkem energiat tarbivate transpordiliikide kasutamist;

60.  rõhutab vajadust suurendada kogu transpordisüsteemi energiatõhusust, minnes energiamahukatelt transpordiliikidelt, näiteks veokid ja autod, üle vähem energiamahukatele transpordiliikidele, nagu reisijate raudteetransport, jalgrattasõit ja jalgsi liikumine või kauba raudteetransport ja keskkonnasõbralik kaubavedu laevadega;

61.  tunnistab, et sõidukite suurem kütusesäästlikkus võib kütusekulu oluliselt vähendada, palub komisjonil hinnata eri transpordiliikide heite vähendamisel tehtavaid edusamme ja tagada pikaajaline planeerimine eelkõige autosektoris ja maanteetranspordis kaugemate eesmärkide püstitamisega, kui see on asjakohane, ning uute energiatõhususe standardite edendamisega, nt sõidukite kliimaseadmete jaoks, ning on seisukohal, et EL peaks võtma eesmärgiks saavutada maailma tasandil suurim tõhusus; märgib, et tarbijate suunamisel energiatõhusamate ostuotsuste ja sõidukijuhtimisharjumuste poole võib olla oluline roll tarbijatele suunatud teabel ja reklaamil;

62.  kutsub komisjoni üles edendama energiatõhusust suurendavate uuenduslike seadmete (nt veoautode spoilerite ja muude aerodünaamikat või toimimist parandavate vahendite) kulutasuvat arendamist ja kasutamist kõikide transpordiliikide puhul;

63.  ergutab sellega seoses energiatõhusate rehvide kasutamise propageerimist ohutuses järeleandmisi tegemata ning palub komisjonil kindlaks määrata energiatõhususe miinimumnõuded ametiasutuste hangitavate sõidukite ja nendele paigaldavate rehvide jaoks; palub komisjonil esitada 2011. aasta lõpuks raskeveokite kütusekulu ja süsinikdioksiidiheite vähendamise strateegia, mis on küsimus, millega praegu eriti ei tegeleta;

64.  kutsub komisjoni üles kaaluma ühtse kohustusliku üleeuroopalise süsteemi kasutuselevõtmist reisijateveo sõidukite märgistamiseks, mis avaldaks positiivset mõju turumoonutuste vähenemisele, üldsuse teadlikkuse suurenemisele Euroopas ja tehnoloogiliste uuenduste edendamisele sõidukite energiatarbimise ja heite vähendamisel; kutsub samuti komisjoni üles uurima võimalust laiendada nimetatud ühtse märgistamise süsteemi ka elektri- ja hübriidsõidukitele;

65.  kutsub komisjoni üles tagama hiljemalt 2011. aasta keskpaigaks raamtingimused elektrisõidukite väljatöötamiseks, eriti infrastruktuuri ja laadimistehnoloogia standardimise osas, mis tagaks infrastruktuuride koostalitluse ja ohutuse, ning edendama liikmesriikides laadimisinfrastruktuuri loomist; lisaks sellele kutsub komisjoni üles kehtestama elektrisõidukite heakskiidu ühtlustatud nõuded, pidades eriti silmas nii töötajate kui ka lõppkasutajate tervist ja ohutust; kutsub komisjoni üles tagama võrdväärsed raamtingimused kütuseelemendiga sõidukite või muid säästlikumaid energiaallikaid kasutavate sõidukite väljatöötamiseks;

66.  kinnitab vajadust edendada energiasäästu saavutamiseks transpordisektoris mitut transpordiliiki hõlmavaid transpordilahendusi ning intelligentsete transpordisüsteemide väljatöötamist (sealhulgas ummikumaks, liikluskorralduse infotehnoloogia, raudtee infrastruktuur jne);

67.  palub liikmesriikidel kaotada maksusüsteemid, mis soodustavad ebatõhusa kütusetarbimisega autode ostmist ja asendada need kütusesäästlike autode ostmist stimuleeriva maksusüsteemiga;

68.  tunnistab, et järelhaagisega raskeveokite kasutamine on jätkusuutlik lahendus, mis suurendab maanteetranspordi energiatõhusust; tunnistab samuti, et selle maanteetranspordi viisi ulatuslikumat kasutamist raskendavad lahknevad eeskirjad, mida järelhaagisega raskeveokite suhtes kohaldatakse riigipiiride ületamisel; kutsub komisjoni üles uurima, milliseid erinevusi eeskirjades oleks võimalik lihtsalt ühtlustada ja kuidas tagada järelhaagisega raskeveokite suurem osakaal piire ületavas transpordis;

69.  usub, et energiatõhususe suurendamisel on hinnasignaalid keskse tähtsusega ja et energiatõhususe tegevuskava läbivaatamise käigus tuleks läbi vaadata ka energia maksustamine, sest majanduslike vahendite kasutamine on energiasäästu edendamise kõige kulutõhusam viis;

Stiimulid ja rahastamine

70.  tuletab komisjonile ja liikmesriikidele meelde „Trias Energetica” mudelit, mille kohaselt enne mis tahes energiatarnete suurendamisse tehtavate investeeringutega nõustumist tuleks vähendada energianõudlust;

71.  kutsub komisjoni üles esitama aruande, milles hinnatakse täiendava rahalise abi vajadust olemasolevate hoonete energiatõhususe suurendamiseks ja praeguste rahastamisvahendite toimimist; komisjon peaks esitama ettepanekud selle kohta, kuidas luua käibevahendite ELi raamistik, mille eesmärk on pakkuda toetust või tagatist täiendavatele energiatõhususe meetmetele, kasutusel olevatele riiklikele kavadele ja jaotuskanalitele (näiteks riski jagamise abil) ning aidata kaasa energiatõhususe kavade kasutuselevõtule ja täiustamisele liikmesriikides; palub komisjonil teha energiatõhususe tegevuskavaga seotud poliitiliste valikute raames ettepanek selle kohta, kuidas tagada energiatõhususe rahastute loomine riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil; on seisukohal, et kõnealused rahastud võiksid näiteks finantsvahendajate kaasabil omandada tähtsa osa selliste vahendite arendamisel, mis pakuksid rahastamisvõimalusi eraisikutest kinnisvaraomanikele, väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele ning energiateenuste ettevõtetele; toetab arvamust, et sellised vahendid aitavad pakkuda suuremat toetust keerukamatele energiasäästumeetmetele;

72.  usub, et selle raamistiku väljatöötamisel tuleb arvestada kõiki liikmesriikides kättesaadavaid rahalisi vahendeid, et luua koostoime ja vältida muude rahastamisvahenditega dubleerimist;

73.  tervitab asjaolu, et Euroopa 2020. aasta strateegias on toetatud maksukoormuse nihutamist energia- ja keskkonnamaksude suunas, mis võib luua tarbijatele ja tööstusele stiimuleid energiatõhususe suurendamiseks ja töökohtade loomiseks; kutsub liikmesriike üles kaaluma võimalust vähendada energiatõhususe suurendamisele suunatud renoveerimistööde käibemaksumäärasid;

74.  kutsub komisjoni üles esitama igal aastal aruande, kas ja kuidas on liikmesriikide tasandil loodud vastavad (maksualased ja preemia vormis) stiimulid, näiteks erasektoris ja VKEde sektoris väheväärtusliku põhivara amortisatsioon kuni 10 000 euro ulatuses, suurte ettevõtete puhul kasvav amortisatsioon 50% esimesel aastal või vastavate investeerimisstiimulite ja teadusuuringute eest makstavate preemiate loomine, et edendada meetmeid energiatõhususe valdkonnas;

75.  rõhutab asjaolu, et ELi heitkogustega kauplemise süsteem kujutab endast tohutut potentsiaalset ressurssi energiatõhususe investeeringuteks; tunnistab, et ELi saastekvootide enampakkumisel teenitakse miljardeid eurosid; tuletab meelde, et ELi heitkogustega kauplemise süsteemi käsitleva direktiivi kohaselt tuleks vähemalt 50% neist tuludest kasutada kohandus- ja leevendusmeetmetele, sealhulgas energiatõhususele; rõhutab, et nii heitkogustega kauplemisest kui ka süsinikumaksust saadavat tulu tuleks eelkõige kasutada energiatõhususe meetmete kulutasuvaks rahastamiseks ja vastava tehnoloogia levitamiseks; lisaks sellele märgib, et ELi äriühingud ostavad peamiselt Hiinas ja Indias miljoneid puhta arengu mehhanismi krediidipunkte, kuigi nad võiksid investeerida puhta arengu mehhanismi vähim arenenud riikides või energiatõhususse Euroopas;

76.  on seisukohal, et nimetatud raamistiku puhul tuleks arvestada avalik-õiguslike finantsvahendajate praegu pakutavatest käibevahenditest saadud kogemustega ning see peaks hõlmama olemasolevaid EL vahendeid ja olema kujundatud nii, et võimalik oleks kaasata muid avaliku või erasektori vahendeid, et saavutada suurim võimalik finantsvõimendus; on seisukohal, et Euroopa Komisjon ei saa alati olla kõigi rahaliste vahendite ainus allikas; kutsub komisjoni üles võtma keskset rolli nii avaliku kui ka erasektori finantsasutustes olemasolevate rahaliste vahendite kättesaadavaks tegemisel ja suurendamisel; on seisukohal, et komisjon peaks kannustama finantsasutusi ja rahastamisprogramme, näiteks Euroopa Investeerimispanka, innovaatilisi energiatõhususe algatusi prioriteetseks seadma, eriti kui need aitavad kaasa ELi muude eesmärkide, näiteks tööhõive kasvu saavutamisele;

77.  tunnistab, et elamute ja VKEde kinnisvara sektoris on ehitiste renoveerimisel suureks takistuseks alginvesteeringuks vahendite puudumine, ja kutsub komisjoni üles koostama loetelu innovaatilistest lahendustest ja headest tavadest selle probleemi ületamisel, näiteks edukad „maksa nii, nagu säästad” mehhanismid, käibefondid ja keskkonnahoidlikud investeerimispangad (vastavalt KfWi eeskujule Saksamaal või Caisse Depots'le Prantsusmaal);

78.  tõdeb, et kohalikul ja piirkondlikul tasandil takistab energiatõhususe saavutamist oluliselt vajadus teha selleks ette investeeringuid; on veendunud, et mis tahes ELi tasandil võetud meetmes tuleks asjakohaselt arvesse võtta mõju kohalikele asutustele ja piirkondadele ning nende eelarvepiiranguid; soovitab seetõttu komisjonil konsulteerida kohaliku ja piirkondliku tasandi esindajatega, et määrata kindlaks energia valdkonna arengusuunised ning anda kohaliku ja piirkondliku tasandi projektidele rahalist toetust uuenduslike programmide kaudu, mis kasutavad olemasolevaid energiaallikaid ja struktuurifonde;

79.  tunneb heameelt parlamendi ja nõukogu kokkuleppe üle, mille kohaselt kasutatakse EEPRi määruse kohaseid kohustustega sidumata vahendeid sihtotstarbelise rahastamisvahendi loomiseks, et toetada energiatõhususe ja taastuvenergia alaseid kohaliku ja piirkondliku tasandi algatusi; märgib samal ajal, et hoolimata märkimisväärsest töökohtade loomise potentsiaalist saab energiatõhusus Euroopa majanduse elavdamise kavas teenimatult vähe toetust;

80.  rõhutab vajadust tõhustada olemasolevate ELi rahaliste vahendite, näiteks Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi rahaliste vahendite kasutamist energiatõhususe meetmete valdkonnas; nõuab tungivalt, et liikmesriigid seaksid energiatõhususe oma tegevuskavade prioriteediks, ja kutsub komisjoni ning riigiasutusi üles töötama välja meetodid, mis aitaksid lihtsustada struktuurifondide kasutamist energiatõhususe meetmete jaoks, näiteks kohalikul tasandil parema teabevahetuse tagamine või teavituspunktide loomine, ning tuletab ühtlasi meelde, et neid meetmeid tuleks hinnata ja saavutatud energiatõhususe määr peaks olema hindamisel oluline näitaja;

81.  arvestades ühtekuuluvus- ja regionaalpoliitika ja ELi finantsperspektiivi eesseisvat läbivaatamist, nõuab, et energiasääst muudetaks ELi toetuse eraldamise tingimuseks ning et kaalutaks võimalust suunata senisest rohkem riikide eraldisi energiatõhususe saavutamisele ja taastuvenergiameetmetesse;

82.  kutsub komisjoni üles kasutama vahehindamist selleks, et eraldada energiatõhususe programmidele rohkem rahalisi vahendeid ja edendada võimalust kasutada kuni 15% Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditest energiatõhususe saavutamiseks;

83.  rõhutab vajadust töötada välja tehnilise abi ja finantskorralduse meetmed kohalike ja piirkondlike ametiasutuste tasandil, et toetada kohalikke osalejaid projektide koostamisel, nt Euroopa Investeerimispanga tehnilise abivahendi ELENA kaudu ja energiateenuste ettevõtete (ESCOd) kogemusi arvesse võttes;

84.  kutsub komisjoni üles tugevdama rahastamisvahendeid (nt ELENA) ja kaaluma Euroopa aruka energiakasutuse programmist rahastatava lisarahastu loomist;

85.  juhib tähelepanu sellele, et suurima võimaliku mõju saavutamiseks, töökohtade loomiseks, keskkonnahoidlikuma majanduskasvu soodustamiseks ja konkurentsivõimelise, vastastikku seotud ja jätkusuutliku Euroopa energiatõhususe turu loomise ergutamiseks peab energiatõhususe poliitika olema suunatud võimalikult paljude, nii avaliku kui ka erasektori osapoolte kaasamisele;

86.  märgib, et energiatõhususe meetmete rahastamiseks võivad lisaallikaid pakkuda energiaettevõtetele pandud energiasäästu kohustused, näiteks põhivõrguettevõtjate või jaotusvõrguettevõtjate ülekandetasud, tarnijate eraldatud rahalised vahendid oma kohustuste täitmiseks või trahvid nõuete täitmatajätmise eest;

87.  märgib, et kuigi suur osa energiasäästu investeeringuteks vajalikust algkapitalist peab tulema erasektorist, on riiklik sekkumine vajalik turutõrgete ületamiseks ja tagamaks, et üleminek vähese süsinikdioksiidiheitega majandusele toimub piisavalt vara, et võimaldada saavutada ELi taastuvenergia ja heite vähendamise alased eesmärgid;

88.  kutsub komisjoni üles edendama kogenud (riiklike ja rahvusvaheliste) finantsvahendajate pakutava tehnilise abi toetusmeetmeid, mille eesmärk on:

89.  tõdeb, et hästi toimiv energiaturg soodustab energiasäästu; kutsub komisjoni üles hindama energiaettevõtete, sealhulgas energiateenuste ettevõtjate (ESCOd) rolli energiatõhususe edendamisel ja esitama selle kohta aruande ning palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta tulemuslikke meetmeid, mis ajendaksid energiaettevõtteid investeerima energiatõhususse ja soodustaksid lõppkasutajate energiatõhususe suurendamist; kutsub komisjoni üles esitama soovitusi parimate tavade põhjal, mille hulgast liikmesriigid võivad valida oma olukorrale kõige sobivama mudeli, nt sertifikaatide süsteemi, maksusoodustused, otsesed soodustused vms;

90.  kutsub komisjoni, liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke valitsustasandeid üles suurendama jõupingutusi kõigi energiatõhususe ekspertide ja eriti keskastme tehnikute hariduse ja koolituse parandamiseks kõigis sektorites, kuid eelkõige ehituse kogu väärtusahela ulatuses ja VKEde puhul, et ajakohastada ehitustööliste oskusi, luues selle kaudu keskkonnahoidlikke kohalikke töökohti ja soodustades samas ambitsioonikate energiatõhusust käsitlevate õigusaktide rakendamist; nõuab sellega seoses struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide vahendite täielikku ärakasutamist koolituseks ja nende vahendite suurendamist;

91.  kutsub komisjoni üles uurima uuenduslike reguleerimisvõimaluste kasutatavust, mis võivad tõhusalt ühendada uute liikmesriikide olulise energiasäästupotentsiaali ning arenenumate liikmesriikide kapitali- ja tehnoloogiapotentsiaali;

92.  rõhutab vajadust parandada turgudel energiateenuste arendamist; palub komisjonil energiateenuste direktiivi läbivaatamisel kaaluda meetmeid, mis aitaksid stimuleerida energiatulemuslikkuse lepingute kasutamist avalikus ja erasektoris; on seisukohal, et energiateenuste ettevõtetel on mõneski mõttes parimad võimalused selleks, et aidata kodumajapidamistel, VKEdel ja avalikul sektoril üle saada suurtest esialgsetest investeerimiskuludest olemasolevate hoonete renoveerimisel energiatõhususe eesmärgil; teeb komisjonile ettepaneku viia läbi uuring parimate tavade hindamiseks liikmesriikides ning peamiste tõkete ja takistuste tuvastamiseks, et selle rahandusliku vahendi potentsiaali täielikult ära kasutada;

93.  tuletab meelde, et ettevõtjatel on innovatsioonialaste jõupingutuste tõttu energia säästmise meetmete väljatöötamisel ja rakendamisel oluline roll; loodab, et rahastamine struktuurifondide vahenditest soodustab ettevõtjate aktiivset osalemist energiatõhususe projektides;

94.  kordab oma nõudmist, mille kohaselt tuleks Euroopa naabruspoliitika raames tugevdada energiatõhusust käsitlevat peatükki ning seda tuleks süstemaatiliselt käsitleda ELi ja kolmandate riikide vahelises dialoogis;

95.  tunnustab energiatõhusate tehnoloogiate arendamise, tootmise ja turustamise tulemusena Euroopa ettevõtete jaoks tekkivaid võimalusi ja potentsiaali (nt rakendused mootorite ja ajamite, valgustusseadmete, elektriseadmete jms valdkonnas);

96.  käsitleb uuenduslike tehnoloogiate arendamist ja turuleviimist energiatõhususe suurendamise, süsinikdioksiidiheite vähendamise ja taastuvenergia osakaalu suurendamise alusena kõikides rakendusvaldkondades;

97.  nõuab kindlalt, et energiatõhususest saaks järgmise, kaheksanda teadusuuringute raamprogrammi prioriteet;

98.  kutsub komisjoni üles nimetama energiatõhususe teadusuuringute kaheksandas raamprogrammis üheks esmatähtsaks prioriteediks ja eraldama energiatõhususe alaprogrammidele sama palju vahendeid kui praegusele Euroopa aruka energiakasutuse programmile; rõhutab vajadust suurendada energia valdkonna teadusuuringutele, arendustegevusele ja tutvustamistegevusele eraldatavaid vahendeid, sealhulgas suurendada aastaks 2020 rahastamise praeguse tasemega võrreldes oluliselt tulevastes ELi eelarvetes eelkõige taastuvenergiale, arukatele võrkudele ja energiatõhususele eraldatavaid vahendeid;

99.  on seisukohal, et energia säästmise tähtsusele tuleks anda rahvusvaheliste kliimaläbirääkimiste raames suurem kaal; on veendunud, et kui ambitsioonikas energiatõhususe poliitika rahvusvaheliselt kooskõlastada, siis on seda võimalik paremini ellu viia ja selle mõju konkurentsivõimele on väiksem; kutsub komisjoni ja liikmesriike seetõttu üles veenma ELi rahvusvahelisi partnereid Cancunis eesseisvatel läbirääkimistel kooskõlastatud energiatõhususe meetmete vajalikkuses;

100.  kiidab heaks G20 riikide 27. juuni 2010. aasta Toronto tippkohtumise deklaratsioonis esitatud üleskutse loobuda keskpikas perspektiivis järk-järgult fossiilkütuste toetustest ja juhib tähelepanu asjaolule, et see vabastaks miljardid eurod, mille saaks ümber suunata energiatõhususe meetmete toetamisele, aidates sellega palju paremini kaasa ELi strateegiliste energeetika alaste eesmärkide, nagu jätkusuutlikkus, konkurentsivõime ja varustuskindlus, saavutamisele;

101.  on arvamusel, et energiapoliitika kujundamisel tuleks alati arvestada energiadialoogi sotsiaalset mõõdet, mis hõlmab näiteks inimõigusi, kütteostuvõimetust ja madala sissetulekuga tarbijate kaitset;

102.  tunnistab, et seni ei ole energiatõhususe poliitika raames energiatarbimise vähendamise küsimust käsitledes piisavalt arvesse võetud ühiskondliku vastuvõetavuse faktorit; rõhutab, et energiatõhususe meetmete edukaks rakendamiseks on kasutajate käitumine küll olulise tähtsusega, kuid samal ajal tuleks suurendada ka tarbijate usaldust; soovitab tulevase energiatõhususe tegevuskava raames töötada ühiskondliku vastuvõetavuse suurendamiseks välja täiendavad toetusmeetmed; rõhutab piirkondliku ja kohaliku tasandi olulist rolli konsensuse saavutamisel;

103.  rõhutab kõigile asjaomastele sidusrühmadele suunatud komisjoni ja liikmesriikide tugevdatud teavituspoliitika tähtsust energiatõhususe ja energiasäästu küsimustes ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles parandama ja veelgi lihtsustama energiatõhususe ja energiasäästu alase teabe kättesaadavust;

o
o   o

104.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 200, 31.7.2009, lk 31. (2) ELT L 114, 27.4.2006, lk 64. (3) ELT L 153, 18.6.2010, lk 1. (4) ELT L 342, 22.12.2009, lk.46. (5) ELT L 285, 31.10.2009, lk.10. (6) ELT L 153, 18.6.2010, lk 13. (7) ELT L 140, 5.6.2009, lk.16. (8) ELT L 207, 6.8.2010, lk 1. (9) Copenhagen Economics, http://ec.europa.eu/taxation_customs/resources/documents/taxation/gen_info/economic_analysis/tax_papers/taxation_paper_22_en.pdf (10) ELT C 67E, 18.3.2010, lk 16. (11) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0153.