Euroopa Parlamendi 6. mai 2010. aasta otsus Euroopa Ülemkogu ettepaneku kohta mitte kutsuda kokku konventi aluslepingute läbivaatamiseks seoses Euroopa Parlamendi koosseisu käsitlevate üleminekumeetmetega (17196/2009 – C7-0002/2010 – 2009/0814(NLE))

P7_TA(2010)0147 A7-0116/2010

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu eesistuja poolt 18. detsembril 2009. aastal Euroopa Parlamendi presidendile saadetud kirja üleminekusätteid käsitleva protokolli nr 36 muutmise kohta (17196/2009);

–   võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille Euroopa Ülemkogu esitas vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 48 lõike 3 teisele lõigule (C7-0002/2010);

–   võttes arvesse Lissaboni lepingule lisatud protokolli nr 36 üleminekusätete kohta;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 14 lõiget 3;

–   võttes arvesse 20. septembri 1976. aasta akti, mis käsitleb Euroopa Parlamendi liikmete valimist otsestel üldistel valimistel;

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 11.–12. detsembri 2008. aasta ja 18.–19. juuni 2009. aasta ning 10.–11. detsembri 2009. aasta kohtumiste järeldusi;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 74a ja artikli 81 lõiget 1;

–   võttes arvesse põhiseaduskomisjoni soovitust (A7-0116/2010),

A.   arvestades, et 22. veebruarist 2002 kuni 18. juulini 2003 kokku tulnud konvendi töö tulemusena valmistati ette Euroopa põhiseaduse lepingu projekt, mille sisu on enamuses üle võetud 1. detsembril 2009 jõustunud Lissaboni lepingus;

B.   arvestades, et 17. detsembrist 1999 kuni 2. oktoobrini 2000 kokku tulnud konvendi töö tulemusena koostati Euroopa Liidu põhiõiguste harta;

C.   arvestades, et need kaks konventi, mis tõid esimest korda kokku liikmesriikide parlamentide, Euroopa Parlamendi, liikmesriikide valitsuste ja komisjoni esindajad, et töötada välja Euroopa Liidu ühisprojekt, olid oluliseks sammuks demokraatlikuma ja tõhusama otsustamisprotsessi edendamise poole Euroopa tasandil;

D.   arvestades, et mõlemad konvendid kutsuti kokku oluliste Euroopa Liidu tulevikku puudutavate teemade käsitlemiseks, milleks olid institutsioonilise ülesehituse reform ning Euroopa kodanike ühiseid põhimõtteid ja põhiõigusi sätestava teksti koostamine;

E.   arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 48 lõike 3 esimese lõigu kohaselt peab Euroopa Ülemkogu konsulteerima Euroopa Parlamendiga, kui ta kavatseb muuta Lissaboni lepingule lisatud protokolli nr 36 Euroopa Parlamendi koosseisu käsitlevate üleminekusätete kohta;

F.   arvestades Euroopa Ülemkogu ettepanekut konventi mitte kokku kutsuda ja võtta protokolli muudatus vastu valitsustevahelisel konverentsil;

G.   arvestades, et eelnenut arvesse võttes ei ole vaja kutsuda kokku konventi, et kiita heaks ajutine ja piiratud ulatusega muudatus Euroopa Liidu lepingu sätetes, mis käsitlevad Euroopa Parlamendi koosseisu,

1.   annab Euroopa Ülemkogule nõusoleku muuta protokolli nr 36 valitsustevahelisel konverentsil ilma konventi kokku kutsumata;

2.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi 6. mai 2010. aasta resolutsioon protokolli eelnõu kohta, millega muudetakse protokolli nr 36 üleminekusätete kohta Euroopa Parlamendi koosseisu osas aastatel 2009–2014: Euroopa Parlamendi arvamus (Euroopa Liidu lepingu artikli 48 lõige 3) (17196/2009 – C7-0001/2010 – 2009/0813(NLE))

P7_TA(2010)0148 A7-0115/2010

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu eesistuja 18. detsembri 2009. aasta kirja Euroopa Parlamendi presidendile üleminekusätteid käsitleva protokolli nr 36 muutmise kohta (17196/2009);

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 48 lõike 3 esimest lõiku, mille alusel Euroopa Ülemkogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7-0001/2010);

–   võttes arvesse Lissaboni lepingule lisatud protokolli nr 36 üleminekusätete kohta;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 14 lõikeid 2 ja 3;

–   võttes arvesse otsestel ja üldistel valimistel Euroopa Parlamendi liikmete valimist käsitlevat 20. septembri 1976. aasta akti (edaspidi 1976. aasta akt);

–   võttes arvesse oma 11. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi koosseisu kohta(1);

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 11. ja 12. detsembri 2008. aasta, 18. ja 19. juuni 2009. aasta ning 10. ja 11. detsembri 2009. aasta kohtumiste järeldusi;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 11 lõiget 4 ja artiklit 74 a;

–   võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit (A7-0115/2010),

A.   arvestades, et Lissaboni lepinguga muudetud ELi lepingu artikli 14 lõikes 2 on sätestatud, et Euroopa Ülemkogu võtab ühehäälselt Euroopa Parlamendi algatusel ja nõusolekul vastu otsuse Euroopa Parlamendi koosseisu kohta;

B.   arvestades, et Lissaboni lepingu jõustumist silmas pidades ja selle lepingu protokollile nr 36 tuginedes esitas Euroopa Parlament 11. oktoobril 2007. aastal Lamassoure'i ja Severini raporti põhjal koostatud resolutsioonis Euroopa Ülemkogu otsuse eelnõu Euroopa Parlamendi koosseisu kindlaksmääramise kohta;

C.   arvestades, et Lissaboni lepingu allakirjutamise ajal ei olnud Euroopa Ülemkogu veel ametlikku otsust Euroopa Parlamendi koosseisu kohta vastu võtnud, kuid oli andnud nõusoleku nimetatud resolutsioonis tehtud ettepanekule, olles suurendanud Euroopa Parlamendi liikmete koguarvu esialgselt 750 liikmelt 751 liikmele;

D.   arvestades, et vastavalt Euroopa Ülemkogus saavutatud kokkuleppele kasvas parlamendiliikmete arv Nice'i lepinguga võrreldes 15 võrra (736 liikmelt 751 liikmele) ning 18 lisakohta jaotati 12 liikmesriigi vahel, kusjuures Saksamaa kohtade arvu vähendati vastavalt ELi lepinguga kehtestatud maksimummäärale kolme võrra;

E.   arvestades, et Lissaboni leping ei olnud 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimiste ajal veel jõustunud ja valimised toimusid vastavalt Nice'i lepingule, on Euroopa Parlamendil praegu 736 liiget;

F.   arvestades, et Lissaboni leping jõustus alles 1. detsembril 2009, siis oleks õiguspärane, et 12 liikmesriigi 18 täiendavat parlamendiliiget saaksid esimesel võimalusel ametisse asuda ja tagada oma liikmesriikidele esindatuse, millele neil on õigus;

G.   arvestades, et 1976. aasta akti artikli 5 kohaselt ei ole võimalik ametisoleva parlamendiliikme volitusi katkestada ning seega vähendada praegu Euroopa Parlamendis Saksamaad esindavate parlamendiliikmete arvu kolme võrra;

H.   arvestades, et enamik liikmesriike on neid esindavad täiendavad parlamendiliikmed juba nimetanud vastavalt oma valimissüsteemile ja kooskõlas Euroopa Ülemkogu 18. ja 19. juuni 2009. aasta kohtumistel tehtud järeldustega;

I.   arvestades, et 18 täiendava parlamendiliikme ametisse asumine 2009.–2014. aasta ametiajal tõstab Euroopa Parlamendi koosseisu 754 liikmeni ning ületab Lissaboni lepinguga ette nähtud 751 piiri, mistõttu tuleb muuta esmast õigust;

J.   arvestades, et Euroopa Ülemkogu 11. ja 12. detsembri 2008. aasta kohtumise järeldustes nähti juba ette kohustus võtta vastu üleminekumeetmed, mille eesmärk on teha võimalikuks täiendavate parlamendiliikmete ametisse asumine parlamendi käimasoleval ametiajal, ning Euroopa Ülemkogu 18. ja 19. juuni 2009. aasta kohtumise järeldustes kehtestati Euroopa Parlamendi liikmete arvu ajutise suurendamise tingimused;

K.   arvestades, et Euroopa Parlament muutis 25. novembril 2009. aastal oma kodukorda selleks, et näha ette täiendavate parlamendiliikmete tööle asumine vaatlejatena, kuni jõustuvad sätted, mis lubavad neil ametisse asuda;

L.   arvestades, et üks Lissaboni lepinguga kehtestatud kõige olulisematest konstitutsioonilistest uuendustest on konvendi muutmine aluslepingute tavalise läbivaatamismenetluse peamiseks osaks,

1.   on seisukohal, et Euroopa Ülemkogu ettepanek muuta protokolli nr 36 tuleneb otseselt Lissaboni lepingu uutest sätetest ning on seetõttu üleminekulahendus, kuidas lisakohad saanud liikmesriigid saavad nimetada asjaomased parlamendiliikmed; nõustub, et Euroopa Parlamendi koosseisu 2009.–2014. aasta ülejäänud ametiajaks tuleks valida parlamenti 18 täiendavat parlamendiliiget; nõuab siiski, et kõik 18 parlamendiliiget asuksid ametisse samal ajal, et mitte ohustada parlamendis riikide esindajate vahelist tasakaalu; nõuab tungivalt, et liikmesriigid viiksid oma valimismenetlused lõpule pragmaatilisel viisil ja esimesel võimalusel;

2.   avaldab kahetsust, et nõukogu ei võtnud õigel ajal meetmeid, mis oleksid võimaldanud täiendavatel parlamendiliikmetel Lissaboni lepingu jõustumisel ametisse asuda, ning et üks muudatusega kavandatud lahendus ei ole kooskõlas 1976. aasta akti mõttega, mille kohaselt Euroopa Parlamendi liikmed valitakse otsestel valimistel, mitte kaudselt liikmesriigi parlamendis toimuvatel valimistel;

3.   annab siiski nõusoleku valitsustevahelise konverentsi kokkukutsumiseks eeldusel, et seal arutatakse ainult konkreetselt Euroopa Parlamendi 2009.–2014. aasta ülejäänud ametiaja koosseisu käsitlevate meetmete vastuvõtmist, ja et neid Lissaboni lepingu ratifitseerimisest tulenenud eriolukorraga seotud erakorralisi üleminekumeetmed ei käsitleta mingil juhul pretsedendina tulevikuks;

4.   tuletab meelde, et protokolli nr 36 muudatuste vastuvõtmise ja nende jõustumise vahelisel ajal saavad täiendavad parlamendiliikmed vastavalt Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 11 lõikele 4 osaleda parlamendi töös vaatlejatena;

5.   tuletab samas meelde, et Euroopa Ülemkogu peab igal juhul võtma Euroopa Parlamendi koosseisu käsitleva otsuse vastu aegsasti enne parlamendi käesoleva koosseisu ametiaja lõppemist, ning parlament esitab asjakohase algatuse kooskõlas ELi lepingu artikli 14 lõikega 2;

6.   teatab Euroopa Ülemkogule oma kavatsusest lähimal ajal koostada ettepanekud kehtestada sätted Euroopa Parlamendi liikmete otsesteks ja üldisteks valimisteks ühtse menetluse kohaselt kõikides liikmesriikides ja kõikidele liikmesriikidele ühistel põhimõtetel ning et parlament algatab nimetatud valimisreformi Euroopa Liidu lepingu artikli 48 lõike 1 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 223 kohaselt; nõuab lisaks, et aluslepingute muutmise ettevalmistamiseks kutsutaks kokku konvent Euroopa Parlamendi reformimise küsimuses;

7.   kutsub liikmesriikide parlamente üles tegutsema selle nimel, et peetaks kinni Euroopa Liidu pikka aega toiminud esmasest õigusest, mille kohaselt Euroopa Parlamendi liikmed valitakse otsestel ja üldistel valimistel vaba ja salajase hääletuse teel;

8.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT C 227 E, 4.9.2008, lk 132.

Euroopa Parlamendi 6. mai 2010. aasta resolutsioon olukorra kohta Kõrgõzstanis

P7_TA(2010)0149 RC-B7-0246/2010

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Kõrgõzstani ja Kesk-Aasia kohta, eriti 12. mai 2005. aasta resolutsiooni;

–   võttes arvesse oma 20. veebruari 2008. aasta resolutsiooni ELi Kesk-Aasia strateegia kohta;

–   võttes arvesse asepresidendi ja kõrge esindaja Catherine Ashtoni 7. ja 8. aprillil 2010. aastal tehtud avaldust olukorra kohta Kõrgõzstanis;

–   võttes arvesse välisasjade nõukogu 26. aprilli 2010. aasta järeldusi;

–   võttes arvesse ELi 22. aprillil 2010. aastal OSCE alalises nõukogus tehtud avaldust olukorra kohta Kõrgõzstanis;

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 21.–22. juuni 2007. aasta kohtumisel vastu võetud ELi strateegiat Kesk-Aasiaga loodava uue partnerluse kohta;

–   võttes arvesse 1999. aastal jõustunud ELi ja Kõrgõzstani partnerlus- ja koostöölepingut;

–   võttes arvesse Euroopa Ühenduse Kesk-Aasia abistamise piirkondlikku strateegiadokumenti aastateks 2007–2013;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.   arvestades, et kogu Kesk-Aasia piirkonna areng stabiilsuse, kasvava demokraatia- ja inimarengu taseme, inimeste turvalisuse ja jätkusuutliku majanduskasvu suunas on nii Kesk-Aasia rahvaste kui ka Euroopa Liidu huvides;

B.   arvestades, et Kõrgõzstan on OSCE liige ning on selle organisatsiooni raames kohustunud austama põhivabadusi, inimõigusi ja õigusriigi põhimõtteid ning rakendama OSCE demokraatiastandardeid;

C.   arvestades, et Kurmanbek Bakijev, kes asus esimest korda ametisse 2005. aasta juulis pärast nn tulpide revolutsiooni, valiti möödunud aastal teist korda presidendiks valimistel, mida sõltumatute vaatlejate väitel varjutas ulatuslik pettus; arvestades, et esialgsete demokraatlike ettevõtmiste järel muutus Bakijevi valitsemisviis autoritaarseks;

D.   arvestades, et 7. aprillil 2010 kasutasid Kõrgõzstani relvajõud kuule, pisargaasi ja šokigranaate, et ajada laiali meeleavaldajad, kes olid elektrienergia ja kütte järsu hinnatõusu vastu protestides kogunenud Biškekis presidendilossi ette ning seejärel rünnanud valitsushooneid, kusjuures valitsusüksuste sekkumise tagajärjel hukkus üle 80 inimese ja üle 500 sai vigastada;

E.   arvestades, et president Bakijev oli sunnitud pealinnast põgenema ning tema asemele asus ajutine valitsus, mida juhib opositsioonijuht Roza Otunbajeva, kes andis välja dekreedi võimu ülemineku kohta ja korralduse riigi põhiseaduse täitmiseks ning saatis parlamendi laiali; arvestades, et pärast seda, kui Bakijev oli nädal aega pärast ülestõusu puhkemist püüdnud määrata oma tagasiastumise tingimusi, lahkus ta Venemaa, USA ja Kasahstani vahendatud kokkuleppe kohaselt Kasahstani;

F.   arvestades, et Kõrgõzstan pakub erilist huvi USA-le ja Venemaale tänu oma strateegilisele asukohale Afganistani lähedal ja Farg'ona oru kõrval, mis geograafilises, poliitilises ja majanduslikus mõttes on Kesk-Aasia keskmes; arvestades, et USA sõjaväe hallataval Manasi transiidikeskusel on oluline roll Afganistanis paiknevate NATO vägede varustamise põhjapoolses jaotusvõrgus ning ka Venemaal on Kõrgõzstanis tähtis sõjaväebaas;

G.   arvestades, et ELi ja Kesk-Aasia suhetel on otsustav tähtsus ühiste probleemide tõttu energia, kliimamuutuse vastu võitlemise, uimastiäri kontrollimise ja terrorismivastase võitluse valdkonnas;

H.   arvestades, et geopoliitilisel konkurentsil piirkonnas on märkimisväärne destruktiivne potentsiaal, kuid Afganistani ja islamiäärmusluse leviku osas on huvid suurel määral kattuvad, see loob võimaluse seda konkurentsi vähendada ja saavutada kokkulepe, et vajalik on parem valitsemine;

I.   arvestades, et EL peab alati täitma oma kohustust lisada kõigisse kolmandate riikidega sõlmitavatesse lepingutesse inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi küsimused ning edendada demokraatlikke reforme sidusa poliitika abil, mis suurendab tema usaldusväärsust piirkondlikul tasandil;

J.   arvestades, et ELi kohalolek Kõrgõzstanis eelkõige abiandjana on märkimisväärne ja annab ELile hea positsiooni olulisema rolli haaramiseks selle riigi toetamises;

K.   arvestades, et komisjon ja nõukogu vaatavad praegu Kesk-Aasia strateegiat läbi ning valmistavad ette aruannet, mis esitatakse Euroopa Ülemkogu juunikuu kohtumisele,

1.   tunneb sügavat muret olukorra pärast Kõrgõzstanis ja avaldab kaastunnet kõigi traagilistes sündmustes hukkunute perekondadele;

2.   kutsub kõiki osapooli üles lõpetama vägivalda, ilmutama vaoshoitust ning püüdma igati alustada tõelist dialoogi, et saavutada stabiilsus ja luua tingimused demokraatliku põhiseadusliku korra rahumeelseks taastamiseks;

3.   rõhutab, et institutsioonilisest perspektiivist on sidus ja stabiilne põhiseaduslik raamistik oluline tulevaste sotsiaalsete rahutuste vältimiseks ja kirgiisi rahvale rahumeelse tuleviku tagamiseks; tunneb sellega seoses heameelt asjaolu üle, et ajutine valitsus teeb koostööd Venezia komisjoniga;

4.   võtab teadmiseks ajutise valitsuse esimesed sammud demokraatia taastamiseks, pidades eriti oluliseks kava koostada uus põhiseadus eesmärgiga parandada põhjalikult Bakijevi muudetud versiooni, millega koondati presidendi kätte liiga suur võim;

5.   tervitab sellega seoses ajutise valitsuse teadet, et rahvahääletus uue põhiseaduse küsimuses korraldatakse 27. juunil 2010 ja uued üldvalimised 10. oktoobril 2010, et tugevdada demokraatiat ning poliitilist vastutust; kutsub ajutist valitsust üles täitma Kõrgõzstani rahvusvahelisi kohustusi ning tagama, et valimised oleksid vabad ja õiglased;

6.   rõhutab ajutise valitsusega aktiivse koostöö tegemise tähtsust, et uurida ja kasutada võimalusi edendada head valitsemistava, kohtunike sõltumatust ning muid Kesk-Aasia strateegias sätestatud ELi poliitikaeesmärke ning hõlbustada rahvusvaheliste finantseerimisasutuste osalemist ja meetmeid;

7.   nõuab toimunud sündmuste rahvusvahelist uurimist ÜRO juhtimisel, et selgitada välja vastutus ja puudujäägid ning aidata Kõrgõzstani kohtorganeid, ja soovitab sellega seoses tungivalt ajutisel valitsusel paluda ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo abi, et tagada 6.–7. aprilli 2010. aasta sündmuste põhjalik, erapooletu ja usaldusväärne uurimine;

8.   juhib tähelepanu asjaolule, et 2005. aasta tulpide revolutsioon tekitas Kõrgõzstani ühiskonnas tugeva demokraatlike reformide ootuse, mis aga ei täitunud; palub, et nõukogu ja komisjon näitaksid üles järjekindlust ja kindlameelsust ning kasutaksid seda võimalust, et leida viise abistada Kõrgõzstani ajutist valitsust ning aidata ametivõimudel demokraatlikke reforme läbi viia ja inimeste elujärge parandada riikliku arengu ja kodanike õiguste suurendamise teel koostöös kõigi sidusrühmade ja Kõrgõzstani kodanikuühiskonnaga;

9.   märgib, et Kõrgõzstani suur ressursipuudus ja haavatavus muudab riigi väga sõltuvaks välisabist; märgib lisaks, et Kõrgõzstani naabruses on väga vähe demokraatliku, hästitoimiva valitsemise ja positiivse sotsiaalse arengu eeskujusid; rõhutab, et seetõttu on rahvusvahelisel abil keskne tähtsus;

10.   juhib tähelepanu asjaolule, et areng Kõrgõzstanis mõjutab piirkondlikku ja rahvusvahelist arengut ning need omakorda mõjutavad arengut Kõrgõzstanis; on veendunud, et Venemaa, USA ja muude riikide huvid kattuvad suurel määral eelkõige seoses Afganistaniga ja piirkonnas, kaasa arvatud Kõrgõzstanis, kasvava islamiäärmuslusega; on seisukohal, et see peaks võimaldama piirata geopoliitilist konkurentsi ja otsida sünergiat; on arvamusel, et edu saavutamine selles küsimuses avaldaks laiemat positiivset mõju rahvusvahelistele suhetele ja rahvusvahelisele julgeolekule;

11.   palub asepresidendi ja kõrge esindaja eriesindajal Kesk-Aasias olukorda hoolega jälgida, abi osutada ja kaasa aidata dialoogi taastamisele kõigi Kõrgõzstani ühiskonna osade vahel;

12.   palub komisjonil ja nõukogul kiiresti uurida, kas Kõrgõzstani jaoks uue suure rahvusvaheliselt kooskõlastatud abiprogrammi käivitamiseks vajalikud tingimused on täidetud või kas neid saab luua, võttes olulise tegurina arvesse seda, kui tõsiselt näib Kõrgõzstani ajutine valitsus olevat pühendunud demokratiseerimisele ja ausale valitsemisele; on seisukohal, et kui tingimused leitakse olevat piisavalt soodsad, peaks EL võtma juhirolli Kõrgõzstani jaoks rahvusvaheliste abiandjate konverentsi korraldamisel;

13.   nõuab stabiliseerimisvahendi ulatuslikku kasutamist; rõhutab vajadust aidata Kõrgõzstanil lahendada riigi sotsiaalseid ja majandusprobleeme; palub komisjonil koostada ettepanekud arengukoostöö rahastamisvahendi summade ümberpaigutamiseks, aitamaks tagada, et ELi vastus muutunud olukorrale Kõrgõzstanis on lähi- ja keskpikas perspektiivis piisav; rõhutab, et eriliseks prioriteediks tuleks seada hariduse, tervishoiu ja veevarustusega seotud probleemide lahendamine;

14.   nõuab, et Euroopa Liidu abi oleks kooskõlas korruptsioonivastase võitluse jõupingutustega, haridusvõimaluste laiendamisega ja elutingimuste parandamise poliitikaga, et luua soodsad tingimused kaitseks äärmusluse arengu vastu;

15.   kutsub komisjoni üles käesolevat olukorda arvestades kindlaks tegema, kas humanitaarabi saatmine on vajalik;

16.   ootab ülevaadet ELi piirkondliku strateegia rakendamise edusammudest ning nõuab jõupingutusi, et muuta strateegia usaldusväärsemaks, konkreetsemaks ja sidusamaks;

17.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele, Kõrgõzstani ajutisele valitsusele, ÜRO peasekretärile, OSCE peasekretärile ja Euroopa Nõukogu peasekretärile.

Euroopa Parlamendi 6. mai 2010. aasta resolutsioon elektriautode kohta

P7_TA(2010)0150 B7-0261/2010

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse ELi saneerimiskava ja eriti 2008. aasta novembris esitatud energiasäästlike autode algatust;

–   võttes arvesse 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/28/EÜ (taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta), milles taastuvatest allikatest pärineva energia osa alammääraks transpordisektoris seatakse 10 %;

–   võttes arvesse määrust (EÜ) nr 443/2009, millega kehtestatakse uute sõiduautode heitenormid;

–   võttes arvesse 30. septembril 2009 vastu võetud linnalise liikumiskeskkonna tegevuskava;

–   võttes arvesse 9. veebruaril 2010 San Sebastianis toimunud nõukogu mitteametlikku kohtumist;

–   võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia”;

–   võttes arvesse komisjoni 27. aprilli 2010. aasta teatist puhaste ja energiatõhusate sõidukite Euroopa strateegia kohta;

–   võttes arvesse 16. veebruaril 2010 nõukogule ja komisjonile elektrisõidukite kohta esitatud küsimusi (O-0019/2010 – B7-0016/2010, O-0020/2010 – B7-0015/2010);

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.   arvestades, et kliimamuutustest, CO2 heidetest ja muudest saasteainetest ning kütusehindade kõikumisest tingitud probleemid on esile kutsunud patareide ja energiasalvestussüsteemide tehnoloogia arengu ning tõstnud turu teadlikkust nendest probleemidest, kõik see on aga loonud positiivsed tingimused elektrisõidukite arendamiseks kogu maailmas;

B.   arvestades, et elektrisõiduk kujutab endast märkimisväärset uuendust, millel on just pikemas perspektiivis suur turupotentsiaal, ning arvestades, et selles valdkonnas saavutavad tulevikus juhtpositsiooni need, kes on suutelised kõrgekvaliteediliste toodete ja ühtlustatud standarditega kiiresti turule tulema;

C.   arvestades, et elektrisõidukid aitavad saavutada Euroopa 2020. aastaks seatud prioriteete – arendada teadmiste- ja innovatsioonipõhist majandust ning edendada ressursitõhusamat, loodussäästlikumat ja konkurentsivõimelisemat majandust;

D.   arvestades, et 9. veebruaril 2010 San Sebastianis toimunud nõukogu mitteametlikul kohtumisel leppisid ministrid Euroopa Komisjoniga kokku, et Euroopa Liidul on elektriautode küsimuses vaja rakendada ühisstrateegiat;

E.   arvestades, et jõuseadmetes (elektri- või hübriidseadmed) uuenduste tegemiseks on järgmised poliitilised põhjused:

F.   arvestades, et tulenevalt ELi üldisest energiaallikate jaotusest praeguses elektrienergia tootmises on elektrisõidukid ja elektrivõrgust laetavad hübriidsõidukid CO2 heidete piiramist taotleva laiema strateegia üks peamisi valikuvariante, ning arvestades, et üleminek tõhusale energiavarustusele ja säästvale transpordisüsteemile peab olema ELi prioriteediks, kui tahame saavutada 2050. aastaks seatud eesmärgi – jõuda oluliselt vähendatud CO2 heitega transpordisüsteemini;

G.   arvestades, et elektrisõidukite eduka turuletoomise toetamiseks on vaja lahendada palju probleeme, eelkõige aga järgmised probleemid:

H.   arvestades, et elektriautodel on tõendatud ladustamismahu potentsiaal, mis võimaldab nn intelligentsete energiavõrkude pakutavaid eeliseid silmas pidades parandada taastuvate energiaallikate kasutamist;

I.   arvestades, et nn puhaste sõidukite teatises mainitakse lühidalt, et tööstus vajab tavaliste sõidukite tootmiselt elektrisõidukite tootmisele üleminekul uusi oskusi; arvestades, et teatises ei käsitleta ülemineku mõju tööhõivele, ning arvestades, et autotööstuse töötajaid puudutavate probleemide lahendamine nõuab koordineeritud lähenemist;

J.   arvestades, et mitmes riigis ja piirkonnas on juba alustatud elektrisõidukite laadimisjaamade võrgustiku loomist;

K.   arvestades, et ELi liikmesriigid on juba käivitanud riiklikke programme elektrisõidukite toetuseks, pidades silmas nende sõidukite tulekut ühenduse turule;

L.   arvestades, et konkureerivates riikides on tööstust ja teaduslikku uurimist tugevasti toetatud, ning arvestades, et EL peaks neist eeskuju võtma;

M.   arvestades, et seoses ELi infrastruktuuri investeeringute poliitika läbivaatamisega 2010. aastal avaneb suurepärane võimalus võtta suund infrastruktuuri investeeringutele puhtamatesse ja kõrgema tasemega tehnoloogiatesse, eriti nn intelligentsetesse energiavõrkudesse;

N.   arvestades, et Euroopas on tiheda asustusega linnade ja linnaalade rohkuse tõttu sobivad tingimused elektriautode kiireks kasutuselevõtmiseks, mis annab Euroopa tootjatele võimaluse turul varakult liidrikohale tõusta;

O.   arvestades, et elektrisõidukite tootmine võiks kaasa aidata majanduse taastumisele ning et vähe heiteid tekitavad sõidukid võiksid olla selleks aluseks, mis tagab Euroopa autotööstuse pikaajalise elujõulisuse;

1.   võtab teadmiseks, et Hispaania kui eesistujariik peab elektrisõidukite arendamist kliimamuutuste vastu peetava võitluse raames esmatähtsaks ülesandeks; toetab konkurentsivõime nõukogu otsust – paluda komisjonil koostada puhaste ja energiatõhusate sõidukite kasutamise tegevuskava, mis hõlmaks ka intelligentsete energiavõrkude parandamist; tunnustab komisjoni 27. aprilli 2010. aasta teatist puhaste ja energiatõhusate sõidukite Euroopa strateegia kohta;

2.   palub komisjonil ja liikmesriikidel luua ühtse elektrisõidukite turu toimimiseks vajalikud tingimused ning tagada sealjuures poliitiliste meetmete tõhus kooskõlastatus, et vältida negatiivset sotsiaalset mõju ja mõju tööhõivele, mis tekib üleminekul vähendatud CO2 heitega transpordisüsteemile, ning välistada ka ühitamatute süsteemide ja kokkusobimatute standardite esinemine;

3.   rõhutab, et elektrisõidukite väljaarendamine peaks olema hästi tasakaalustatud ja kulgema tulevase säästva liikuvuse poliitika raamistikus, kus muu hulgas on olulise tähtsusega liiklusõnnetuste vähendamine, ruumikasutus, ummikute vähendamine, energia kogutarbimine, CO2 heited, müra ja gaasiheited, ning rõhutab ühtlasi, et elektrilise liikuvuse arendamine peaks hõlmama elektriautosid, elektrijalgrattaid, -tramme, -ronge jm;

4.   palub komisjonil ja nõukogul ühiselt teha järgmist:

5.   palub komisjonil esitada ulatuslik kalkulatsioon elektrisõidukite CO2 heite kogumahu kohta, võttes sealjuures arvesse elektritootmise ja ladustamismahtude prognoositavaid muutusi kuni 2050.aastani;

6.   rõhutab, et elektrisõidukid tähendavad tehnilist murrangut, mis nõuab innovatsiooni ja tehnoloogiaarenduse integreeritud strateegiat, mille aluseks on teadus- ja arendustegevuse asjakohane rahastamine ja edendamine üha rohkemates võtmevaldkondades, näiteks patareide ja infrastruktuuri osas (sealhulgas seostamine elektrivõrkudega); väljendab sellega seoses rahulolu tootjatele kättesaadavate ökoinnovatsiooni meetmete üle, kuid on mures nende rakendamisel ilmnenud probleemide pärast;

7.   tuletab meelde konkurentsivõime nõukogu 1. märtsi 2010. aasta otsust, milles osutatakse komisjoni tulevasele ettepanekule ettevõtjatele suunatud Euroopa teadusuuringute ja innovatsioonikava kohta, mis peaks täiendama riiklikke innovatsioonistrateegiaid ning edendama muu hulgas selliseid suure potentsiaaliga vahendeid ja algatusi nagu juhtivad turud ja kommertskasutusele eelnevad hanked ning parandama riskikapitalivahendite parema kaasamise kaudu rahastamise kättesaadavust esmajoones väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele;

8.   palub ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel oma sõidukiparkides, mida kasutatakse avalike teenuste osutamiseks, sisepõlemismootoriga sõidukid järk-järgult asendada elektrisõidukitega, ergutades riigihangetega nõudlust elektrisõidukite järele; kutsub ELi institutsioone üles looma kohe pärast standardite kehtestamist vastavat infrastruktuuri;

9.   tuletab meelde, et ELi majanduse saneerimiskavas sisalduva energiasäästlike autode algatusega toetatakse maanteetranspordi uute ja säästvate vormide väljaarendamist, kusjuures esmatähtsaks on tunnistatud elektriautod;

10.   toetab komisjoni kavatsust kehtestada 2011. aastal elektrisõidukite laadimist käsitlev Euroopa standard, millega tagatakse koostalitlusvõime ja infrastruktuuri ohutus, ning pooldab tehniliste standardite kehtestamist laadimissüsteemidele, võttes arvesse ka eri sõidukikategooriaid; palub komisjonil võimaluse korral taotleda ülemaailmsete standardite kehtestamist ja palub komisjonil tagada, et laadimist käsitlev standard soosiks moodsate tehnoloogiate kasutamist, nagu näiteks nn intelligentne laadimine ja avatud kommunikatsiooni standardid, ning oleks kooskõlas nn intelligentsetele mõõteseadmetele esitatavate nõuetega;

11.   on veendunud, et standardite kehtestamine teeb võimalikuks lihtsa ja sirgjoonelise heakskiitmismenetluse ning aitab ELis kiirendada madala süsinikdioksiidiheitega sõidukite turuletoomist ja levikut, millega paraneb ELi liiklusvahendeid tootva tööstuse konkurentsivõime, kuna tootjate arenduskulud ja maanteetranspordi süsinikdioksiidi heitkogused vähenevad;

12.   rõhutab, et standardite kehtestamine elektrisõidukitele, infrastruktuurile ja laadimismeetoditele ei tohiks takistada innovatsiooni jätkumist – seda eeskätt elektripõhise liikuvuse ja tavaliste sõidukite mootorite osas;

13.   nõuab, et elektrisõidukite kinnitamiseks kehtestataks ühtlustatud nõuded, mis hõlmaksid ka nende sõidukite valmistamisega seotud töötajate ja sõidukite lõppkasutajate tervist ja ohutust käsitlevaid erinõudeid, ning nõuab, et need lülitataks ELi tüübikinnituseeskirjade raamistikku ja selleks tehtaks kohustuslikuks ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) määrus 100; toetab kindlalt komisjoni ettepanekut, mille kohaselt tuleb läbi vaadata elektriautode ohutusnõuded seoses võimalike kokkupõrgetega, ning tunnustab komisjoni ka tähelepanu pööramise eest elektriautode ohutusele, arvestades vähem kaitstud liiklejaid;

14.   väljendab rahulolu komisjoni ettepaneku üle esitada 2010. aastal kooskõlastatud suunised elektrisõidukite ostude stimuleerimiseks; palub komisjonil ja nõukogul lubada asjakohaseid ergutusi ka seoses laialdase laadimisjaamade võrgu sisseseadmisega elektripõhise liikuvuse ühtlustatud mallide kohaselt;

15.   rõhutab, et ettevõtetele riigi poolt antav abi peab olema seotud selgete tingimustega – sotsiaalse, tehnoloogilise, majandusliku ja keskkonna-alase tulemuslikkusega; nõuab, et komisjon korraldaks sellise rahalise toetuse tõhusaid järelhindamisi;

16.   palub komisjonil luua Euroopa tasandil valdkondlik struktuur, et juhtida sotsiaalset üleminekut, mis on seotud poliitikaga, mille eesmärgiks on vähem süsinikdioksiidi tekitav liikuvus, ning koordineerida ettevaatavaid meetmeid, millega tagada autotööstuse jätkusuutlik taastumine ja leevendada võimalikke sotsiaalseid tagajärgi; nõuab tõhusaid samme, et kooskõlastatult kõigi sidusrühmadega olla valmis muutusteks autotööstuses ja tarneahelas ning seda silmas pidades eelkõige taaskäivitada tegevus CARS 21 raamistikus, nii et see hõlmaks ka sotsiaalprobleemidega tegelevat eritöörühma;

17.   kutsub liikmesriike üles täiel määral tagama Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi ja muude struktuurifondide, näiteks Euroopa Sotsiaalfondi kasutamist, et stimuleerida ümberõpet ja sihtotstarbelist koolitust ning valdkondlike koolitus- ja haridusstruktuuride edasist ümberkujundamist, nii et need vastaksid sellest tehnoloogiast tulenevatele vajadustele uute oskuste järele;

18.   toetab komisjoni kavatsust luua Euroopa valdkondlike oskuste nõukogu, et selle abil rajada liikmesriikide riiklike vaatlusorganite võrk;

19.   pooldab teabevahetuse ühisplatvormi rajamist ning Euroopa tegevjõudude, projektide ja algatuste koordineerimist ning elektripõhise liikuvuse jälgimiseks rahvusvahelise (ülemaailmse tasandi) vaatlusorgani loomist, mis keskenduks ärimudelitele, sõiduki- ja laadimistehnoloogiale ja intelligentsete energiavõrkudega integreerumisele ning ühendaks kõige tähtsamaid sidusrühmi ning tööstus- ja poliitikaringkondade juhitud algatusi;

20.   palub liikmesriikidel välja töötada pikaajalised fiskaalpoliitilised meetmed energiatõhusate, puhaste sõidukite edendamiseks, ning palub komisjonil koostada selliseid CO2-ga seotud poliitilisi meetmeid käsitlev pikaajaline ühine prognoos, milles antaks ettevaade struktuurimuutustele, mida põhjustab traditsioonilistelt kütustelt elektrile üleminek ja taastuvenergia kasutamise edendamine;

21.   kutsub komisjoni ja liikmesriike ning elektrisõidukeid tootvat tööstust üles jälgima elektrisõiduki tarbeks kuluvaid ressursse ning sõiduki energia- ja keskkonnabilanssi kogu selle elutsükli vältel, alates valmistamisest kuni kõrvaldamiseni, patareide ringlussevõtt ja korduskasutus kaasa arvatud;

22.   juhib tähelepanu patareide ja komponentide tootmiseks vajaliku toormaterjali saadavuse probleemile, millest tulenevalt kerkib tootmiskulude suurenemise ja ELi sõltuvuse küsimus; kutsub tööstust üles püüdma paremini kasutada kättesaadavaid ressursse ning palub komisjonil praeguse ja tulevase raamprogrammi kaudu rahastada rakendusuuringuid elektripatareide tootmiseks kasutatavate toormaterjalide kohta, soodustada ELi geoloogiliste uuringute võrgustiku parandamist ning edendada selles valdkonnas oskusi ja tehnoloogiaid, mis aitaksid laiendada uute toormaterjalileiukohtade uurimist;

23.   toetab komisjoni ettepanekut teavituskampaaniate korraldamiseks tarbijatele, et selgitada elektrisõidukite eeliseid ja võimalusi ning praktilisi aspekte;

24.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning sotsiaalpartneritele ja tööstusringkondadele.

Euroopa Parlamendi 6. mai 2010. aasta resolutsioon mootorsõidukite grupierandi määruse kohta

P7_TA(2010)0151 B7-0245/2010

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõiget 3, Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 lõikeid 1 ja 3, artikli 103 lõiget 1 ning artikli 105 lõiget 3;

–   võttes arvesse nõukogu 2. märtsi 1965. aasta määrust nr 19/65/EMÜ asutamislepingu artikli 85 lõike 3 kohaldamise kohta teatavat liiki kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse suhtes(1);

–   võttes arvesse nõukogu 18. detsembri 1986. aasta direktiivi 86/653/EMÜ füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate kaubandusagentide tegevust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta(2);

–   võttes arvesse komisjoni 22. detsembri 1999. aasta määrust (EÜ) nr 2790/1999 asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kohaldamise kohta vertikaalkokkuleppe ja kooskõlastatud tegevuse liikide suhtes(3) (vertikaalsete kokkulepete suhtes kohaldatav üldine grupierandi määrus, edaspidi „kehtiv üldine grupierandi määrus”);

–   võttes arvesse komisjoni 31. juuli 2002. aasta määrust (EÜ) nr 1400/2002 asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kohaldamise kohta teatavat liiki vertikaalsete kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse suhtes mootorsõidukisektoris(4) (mootorsõidukite grupierandi määrus, edaspidi „kehtiv mootorsõidukite grupierandi määrus”);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2007. aasta määrust (EÜ) nr 715/2007, mis käsitleb mootorsõidukite tüübikinnitust seoses väikeste sõiduautode ja kommertsveokite (Euro 5 ja Euro 6) heitmetega ning sõidukite remondi- ja hooldusteabe kättesaadavust(5); ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2009. aasta määrust (EÜ) nr 595/2009, mis käsitleb mootorsõidukite ja mootorite tüübikinnitust seoses raskeveokite heitmetega (Euro VI) ning sõidukite remondi- ja hooldusteabe kättesaadavust(6);

–   võttes arvesse komisjoni määruse, mis käsitleb asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kohaldamist teatavat liiki vertikaalsete kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse suhtes eelnõu (uus vertikaalsete kokkulepete suhtes kohaldatav üldine grupierandi määrus, edaspidi „uus üldine grupierandi määrus”), mis avaldati konsulteerimiseks komisjoni veebisaidil 28. juulil 2009. aastal;

–   võttes arvesse komisjoni määruse, mis käsitleb asutamislepingu artikli 101 lõike 3 kohaldamist teatavat liiki vertikaalsete kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse suhtes mootorsõidukisektoris eelnõu (edaspidi „uus mootorsõidukite grupierandi määrus”), mis avaldati konsulteerimiseks komisjoni veebisaidil 21. detsembril 2009. aastal;

–   võttes arvesse komisjoni teatist „Suunised vertikaalsete piirangute kohta”(7);

–   võttes arvesse komisjoni selgitavat brošüüri mootorsõidukite turustamise ja teeninduse kohta Euroopa Liidus;

–   võttes arvesse komisjoni teatist asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kohaldamist käsitlevate suuniste kohta(8);

–   võttes arvesse komisjoni teatise „Suunised vertikaalsete piirangute kohta” eelnõu, mis avaldati konsulteerimiseks komisjoni veebisaidil 28. juulil 2009. aastal;

–   võttes arvesse komisjoni teatise „Täiendavad suunised vertikaalsete piirangute kohta mootorsõidukite müüki ja remonti ning nende varuosade turustamist käsitlevates kokkulepetes” eelnõu, mis avaldati konsulteerimiseks komisjoni veebisaidil 21. detsembril 2009;

–   võttes arvesse komisjoni 25. juuni 2008. aasta teatist „'Kõigepealt mõtle väikestele” – Euroopa väikeettevõtlusalgatus „Small Business Act'”(KOM(2008)0394);

–   võttes arvesse komisjoni hindamisaruannet määruse (EÜ) nr 1400/2002 (mis käsitleb mootorsõidukite turustus- ja teeninduskokkuleppeid) toimimise kohta (edaspidi „hindamisaruanne”) ja sellele lisatud komisjoni talituste töödokumente, mis avaldati komisjoni veebisaidil 2009. aasta mais;

–   võttes arvesse komisjoni 22. juuli 2009. aasta teatist „Kavandatav konkurentsiõiguse raamistik mootorsõidukisektoris” (KOM(2009)0388) ja sellele lisatud komisjoni talituste töödokumente;

–   võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 18. märtsi 2010. aasta arvamust komisjoni teatise kohta, mis käsitleb kavandatavat konkurentsiõiguse raamistikku mootorsõidukisektoris (INT/507 - CESE 444/2010);

–   võttes arvesse mitmesuguste sidusrühmade panust, mis saadeti komisjonile avaliku konsulteerimise ajal ning avaldati komisjoni veebisaidil, nagu ka sidusrühmade seisukohti, mis väljendati majandus- ja rahanduskomisjoni ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni 19. oktoobri 2009. aasta ühisel koosolekul ning majandus- ja rahanduskomisjoni 12. aprilli 2010. aasta seminaril, kus käsitleti kehtivat mootorsõidukite grupierandi määrust;

–   võttes arvesse oma 30. mai 2002. aasta resolutsiooni komisjoni määruse eelnõu kohta, mis käsitleb aluselepingu artikli 81 lõike 3 kohaldamist teatavat liiki vertikaalsete kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse suhtes mootorsõidukisektoris (2002/2046(INI))(9);

–   võttes arvesse oma 15. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni „CARS 21: konkurentsivõimelise mootorsõidukitööstuse reguleeriv raamistik” (2007/2120(INI))(10);

–   võttes arvesse oma 25. märtsi 2009. aasta resolutsiooni autotööstuse tuleviku kohta(11);

–   võttes arvesse oma 9. märtsi 2010. aasta resolutsiooni 2008. aasta konkurentsipoliitika aruande kohta (2009/2173(INI))(12);

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.   arvestades, et turustamiskokkuleppeid reguleeritakse ELi tasandil kahe eri õigusraamistiku abil, ühelt poolt on selleks direktiiv, millega nähakse ette kaubanduslikku esindamist käsitleva siseriikliku õiguse koordineerimine (direktiiv 86/653/EMÜ, nn kaubandusagendi direktiiv), ja teisalt kaks konkurentsiõiguse valdkonna grupierandi määrust seoses vertikaalsete turustamiskokkulepetega (kehtiv üldine grupierandi määrus ja kehtiv mootorsõidukite grupierandi määrus);

B.   arvestades, et 1999. aasta määratles komisjon kehtivas üldises grupierandi määruses teatavat liiki vertikaalsed kokkulepped, mille suhtes ta on arvamusel, et harilikult vastavad need Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 lõikes 3 kehtestatud erandite tingimustele, mis käsitlevad konkurentsi kahjustavate klauslite ja tavade keeldu;

C.   arvestades, et mootorsõidukisektori suhtes on kohaldatud konkurentsi reguleerivat eriraamistikku alates 1980. aastate keskpaigast;

D.   arvestades, et 2002. aastal oli komisjon arvamusel, et mootorsõidukisektorit ei tohiks hõlmata kehtiva üldise grupierandi määrusega, sest kõnealuses sektoris kindlaks tehtud konkurentsiprobleemide (oligopoolne Euroopa autoturg) lahendamiseks oli vaja erisätteid; arvestades, et komisjon tundis tollal muret autotootjate vahelise vähese konkurentsi üle;

E.   arvestades, et komisjon otsustas seepeale võtta kehtivas mootorsõidukite grupierandi määruses selle sektori jaoks vastu rangemad eeskirjad, eelkõige konkreetsed turuosa piirmäärad ning täiendavad raskekujulised piirangud ja tingimused;

F.   arvestades, et kehtiva mootorsõidukite grupierandi määruse reguleerimisala hõlmab kolme erinevat kaubaturgu: a) uued mootorsõidukid (esmasturg); b) mootorsõidukite varuosad (järelturg); ning c) hooldustööd (järelturg); samal ajal hõlmab mõiste „mootorsõidukid” nii sõiduautosid kui ka kommertsveokeid;

G.   arvestades, et nii kehtiv üldine grupierandi määrus kui ka kehtiv mootorsõidukite grupierandi määrus kaotab kehtivuse 31. mail 2010; arvestades, et komisjon on algatanud mõlema määruse ja neile lisatud suuniste läbivaatamise;

H.   arvestades, et komisjon on nüüd arvamusel, et uute mootorsõidukite müügiturg on kõrge konkurentsivõimega ja koondumisaste on hakanud vähenema; arvestades, et komisjon on samuti arvamusel, et kõnealuse turu tõkked on väiksed ning Ida-Aasiast turule tulijate seas on toimunud kiire kasv, mille põhjustas agressiivne hinnapoliitika;

I.   arvestades komisjoni märkust, et selle tulemusel on sõiduautode jaehind langenud; arvestades komisjoni märkust, et teisalt on hooldustööde turul konkurents endiselt väga piiratud ning teatavate varuosade hind väga kõrge;

J.   arvestades komisjoni ettepanekut, et uute mootorsõidukite (esmasturul) ostu ja müügi grupierandit ei ole enam vaja ning et uut üldist grupierandi määrust hakatakse esmasturu suhtes kohaldama pärast kolmeaastast pikendusaega; arvestades, et kuni 31. maini 2013. aastani kohaldatakse esmasturgude suhtes praegu kehtivat mootorsõidukite grupierandi määrust;

K.   arvestades komisjoni ettepanekut võtta samuti vastu erisuunised mootorsõidukisektoriga seoses kasutatava tõlgenduse ja kohaldamise kohta nii esmas- kui ka järelturu jaoks;

L.   arvestades, et järelturu jaoks (mootorsõidukite varuosad ning hooldustööd) teeb komisjon ettepaneku võtta vastu grupierandi erimäärus, uus mootorsõidukite grupierandi määrus;

M.   arvestades, et vaieldamatult on valdav enamik mootorsõidukite kaubandus- ja hooldusettevõtteid väljendanud tõsist muret kehtiva mootorsõidukite grupierandi määruse ajutise peatamise või lühiajalise pikendamisega seotud riskide pärast, kuna sellega kaoks mõjuvõimu tasakaal tootjate ja mootorsõidukisektori ülejäänud väärtusahela vahel ning see oleks kasulik üksnes vähestele suurematele mootorsõidukite valmistajatele;

N.   arvestades, et sõidukite varuosade ja hooldustööde turu mitu esindajat on avaldanud oma toetust uute järelturu eeskirjade kasutuselevõtule kui olulisele edusammule võrreldes kehtiva mootorsõidukite grupierandi määrusega;

O.   arvestades, et esmasturg ja müügijärgne turg ei välista üksteist ning paljude sõltumatute vahendajate kaubanduslik tasuvus sõltub nende paindlikkusest mootorsõidukite müümisel ja remontimisel;

P.   arvestades, et Euroopa Liitu vaevab praegu erakordne finants- ja majanduskriis ning suur tööpuudus; arvestades, et EL peaks edendama konkurentsivõimelist sotsiaalset turumajandust ning püüdma vähendada vaesust; arvestades, et Euroopa mootorsõidukitööstus on Euroopa majanduse oluline sektor, mis aitab kaasa kogu majanduse tööhõivele, innovatsioonile ja konkurentsivõimele; arvestades, et kõnealust tööstust tabas praegune kriis eriti valusalt ning mitmes liikmesriigis toetatakse seda riigi sekkumise abil;

Q.   arvestades, et eri mootorsõidukimarkide müüki käsitlevaid eeskirju kohaldatakse sama ettevõtte müügi- ja turustamistegevusele samas hoones, samas piirkonnas eraldi asuvates müügisaalides või eri ruumides,

1.   väljendab heameelt asjaolu üle, et komisjon on alustanud mitut avalikku konsultatsiooni seoses mootorsõidukite grupierandi määruse ning üldise grupierandi määruse läbivaatamisega; tunnustab asjaolu, et komisjon on esitanud parlamendile hindamisaruande kehtiva mootorsõidukite grupierandi määruse kohaldamise kohta;

2.   julgustab komisjoni tegema parlamendiga avatuse ja läbipaistvuse vaimus ennetavat koostööd ning saatma parlamendile õigusloomega seotud, õigusloome-eelseid ja õigusloomega mitteseotud dokumente varakult, nagu seda lubas volinik Almunia oma kuulamisel volinikukandidaadina;

3.   rõhutab, et selline lähenemine võimaldaks põhjalikku arutelu parlamendiliikmete seas ning tõhustaks komisjoni otsuse demokraatlikku õiguspärasust;

4.   palub komisjonil selgelt täpsustada, kas ja milliseid sidusrühmade panuseid kavatsetakse lõplikku määrusesse lisada, et tagada läbipaistvus lõpliku mootorsõidukite grupierandi määruse ja üldise grupierandi määruse eelnõu koostamisel;

5.   toonitab, et tuleb kehtestada üldtingimused, et muuta mootorsõidukitööstus ELis (sh sõidukite valmistajad ja sõidukite varuosade tootjad) jätkusuutlikuks ning võimaldada sel jätkata majanduslikult tõhusana ning tehnilise, keskkonnaalase ja sotsiaalse innovatsiooni esirinnas; rõhutab, kui oluline on hoida tasakaalu konkurentsinõuete ja intellektuaalomandi vahel nii siseturul kui ka kolmandate riikide suhtes;

6.   on arvamusel, et uut mootorsõidukite grupierandi määrust tuleb pidada osaks integreeritud lähenemisviisist mootorsõidukisektorit käsitlevale õigusloomele;

7.   tuletab meelde, kui oluline on õiguskindlus; seepärast palub komisjonil koostada korduma kippuvad küsimused või selgitav brošüür, et selgitada uut õigusraamistikku turuosalistele üksikasjalikumalt;

8.   juhib tähelepanu asjaolule, et suhteid, mis valitsevad ühelt poolt tootjate ning teisalt vahendajate, teenuseosutajate ja teiste oluliste majandusosaliste vahel mootorsõidukite turustusahelas, tuleb hoolikalt analüüsida, võttes arvesse nende ebavõrdset majanduslikku mõjuvõimu kaubanduspartneritena;

9.   toonitab, et mootorsõidukisektori turustusahela väikestele ja keskmise suurusega osalistele tuleb tagada soodsad tingimused; rõhutab, kui oluline on võtta vastu kindel reguleeriv raamistik, mis hoiaks tulemuslikult ära igasuguse turgu valitseva seisundi kuritarvitamise ning tagaks, et VKEd ei muutu suurtest tootjatest sõltuvamaks; tuletab meelde, kui olulised on VKEd töökohtade loojatena, eelkõige majanduskriisi ajal, ja läheduse pakkujatena, vastates elanikkonna nõudlusele isegi väheasustatud piirkondades;

10.   ei ole selle poolt, et jätta välja teatavad tingimused, mis on kehtestatud praeguse mootorsõiduki grupierandi määrusega kokkulepetele, mille suhtes tehakse erand, nimelt lepingutingimused, mis puudutavad eri mootorsõidukimarkide müüki, lõpetamisest teatamist, kestust, vaidluste lahendamist, kohtuvaidlust ning võrgustiku sisest äritegevuse ülekandmist; tuletab eelkõige meelde, et äritegevuse ülekandmise tingimuste lihtsustamine on osa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” esmasest põhimõttest; juhib tähelepanu asjaolule, et ühe tootemargi müügikohustus ohustab tarbijate valikuvabadust ja vahendajate sõltumatust tootjate suhtes; pelgab, et nende tingimuste suhtes võidakse kohaldada erinevat siseriiklikku lepinguõigust;

11.   palub komisjonil tagada, et turustajatel, kaasa arvatud mootorsõiduksektori turustajad, oleks kogu ELis ühesugune kõrgetasemeline lepingukaitse, nagu see on praegu kaubandusagentidel; on arvamusel, et sellist vastavusse viimist oleks võimalik saavutada direktiivi 86/653/EMÜ muutmise ning selle reguleerimisala laiendamise abil, hõlmamaks kõiki turustamiskokkuleppeid;

12.   toonitab, et eelkõige majandusliku surutise ajal on oluline lubada omandi konkreetseid kaubanduslikke alternatiive, näiteks liisingut, et täita üksikisikute liikuvusvajadust; seetõttu nõuab komisjonilt tungivalt, et uues mootorsõidukite grupierandi määruses ja uues üldises grupierandi määruses oleks sätestatud nõutud tingimused, näiteks lõpptarbija mõiste, et võimaldada niisuguste kaubanduslike alternatiivide arengut ning aidata kaasa ausale konkurentsile mootorsõidukiturul;

13.   ei poolda mittekohustuslikku toimimisjuhendit, milles kehtestatakse vastastikused kohustused müügivoliga vahendajate ja nende tarnijate vahel ning mis ei aita mõjusalt kaasa vahendajate huvide kaitsmisele tootjate ees; on arvamusel, et mis tahes toimimisjuhendiga peab kaasnema nõuetekohane jõustamismehhanism, nimelt juurdepääs asjakohasele vahekohtumenetlusele;

14.   on mures, et komisjoni eesmärk jätkata tõhusa konkurentsi edendamist mootorsõidukite järelturul, tegeledes selleks tarbijate valikuvabaduse ja sõltumatute turuosaliste tulemusliku juurdepääsuga, ei ole selle reformiga saavutatav; on komisjoniga ühel arvamusel, et konkurentsitingimused mootorsõidukite järelturul avaldavad otsest mõju avalikule turvalisusele;

15.   kutsub komisjoni üles jätma alles 30% piirmäära kohustuse puhul osta varuosi, et säilitada volitatud remondiettevõtete vabadust osta varuosi lisaks mootorsõiduki valmistajale ka teiste allikate käest ning seega vältida tagasiminekut sunniviisilise tarne juurde, mis suurendaks varuosade hindu ja kahjustaks teiste varuosade tarnijate tegevust;

16.   toonitab, et Euroopa tarbijad ja teised lõpptarbijad ei peaks ületama mingeid takistusi auto ostmisel konkurentsihindadega, ka suurtes kogustes ja vaatamata tarnija valitud turustussüsteemile, ning neil peaks olema võimalik valida remondi- ja hooldustööde asukohta ja sisu;

17.   tuletab sellega seoses meelde parlamendi korduvaid üleskutseid keskkonnahoidlikumate sõidukite osas ning komisjoni presidendi kinnitusi seoses majanduse keskkonnasäästlikumaks muutmisega; on arvamusel, et eri mootorsõidukimarkide müük ning hõlbus juurdepääs remondi- ja hooldustöödele aitavad kaasa väiksema heitega sõidukite eesmärgi saavutamisele, võimaldades autode ja asjakohaselt toimivate mootorsõidukite ostmisel nende lihtsat võrdlemist; kordab oma taotlust uurida mootorsõidukisektorile nn rohelise majanduse elavdamiseks antud riigiabi mõjusust;

18.   tunneb muret, et komisjoni esildatud suunised mootorsõidukisektori jaoks ei ole piisavalt täpsed, et tagada tehnilise teabe kättesaadavust sõltumatutele vahendajatele sama kõikehõlmavas vormingus nagu on sätestatud määruses (EÜ) nr 715/2007 ja määruses (EÜ) nr 595/2009; lisaks palub komisjonil ajakohastada tehnilise teabe määratlus tehnika arengu põhjal ning tagada jätkuv juurdepääs ajakohastatud andmetele teenuste ja varuosade kohta hõlpsasti ligipääsetavas elektroonilises vormingus;

19.   kutsub komisjoni üles kohaldama uusi järelturu eeskirju alates 1. juunist 2010, hoolimata uute mootorsõidukite müüki käsitlevate lahenduste peatsest vastuvõtmisest;

20.   kutsub komisjoni üles tegelema uut tüüpi meetmetega, mis takistavad konkurentsi ja millega püütakse siduda kliente, nagu mis tahes müügijärgsed teenused, mille tingimuseks on mootorsõiduki remont või hooldus üksnes konkreetse tootemargi võrgustiku raames;

21.   kutsub komisjoni üles teostama regulaarset järelevalvet mootorsõidukisektori uue õigusraamistiku toimimise üle; eelkõige nõuab tungivalt, et komisjon viiks läbi põhjaliku mootorsõidukite esmasturu konkurentsitingimuste hindamise enne pikendusaega, keskendudes teatavate lepingutingimuste (nt need, mis puudutavad eri mootorsõidukimarkide müüki, äritegevuse ülekandmist ning varuosade piirmäära) mõjule ning kavandatava toimimisjuhendi sätetele; sellega seoses nõuab tungivalt, et komisjon jätaks kõik reguleerivad võimalused avatuks ning võtaks asjakohased meetmed, sealhulgas mootorsõidukite grupierandi määruse osaline pikendamine või üldise grupierandi määruse muutmine, kui ilmneb, et konkurentsitingimused on oluliselt halvenenud eelkõige esmasturul;

22.   toonitab, et komisjon peaks parlamenti teavitama uue õigusraamistiku kõikidest kohandamistest, mille vastuvõtmist ta kavandab turujärelevalve tulemuste põhjal, ning et parlamendiga tuleb enne selliste otsuste tegemist õigeaegselt konsulteerida;

23.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) EÜT 36, 6.3.1965, lk 533. (2) EÜT L 382, 31.12.1986, lk 17. (3) EÜT L 336, 29.12.1999, lk 21. (4) EÜT L 203, 1.8.2002, lk 30. (5) ELT L 171, 29.6.2007, lk 1. (6) ELT L 188, 18.7.2009, lk 1. (7) EÜT C 291, 13.10.2000, lk 1. (8) ELT C 101, 27.4.2004, lk 97. (9) ELT C 187 E, 7.8.2003, lk 149. (10) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0007. (11) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0186. (12) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0050.

Euroopa Parlamendi 6. mai 2010. aasta resolutsioon komisjoni teatise „Vähktõve vastu võitlemise meede: Euroopa partnerlus” kohta (2009/2103(INI))

P7_TA(2010)0152 A7-0121/2010

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni teatist „Vähktõve vastu võitlemise meede: Euroopa partnerlus” (KOM(2009)0291);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta otsust nr 1350/2007/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse teine tervisevaldkonna tegevusprogramm (2008–2013)(1);

–   võttes arvesse oma 9. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni valge raamatu „Üheskoos tervise nimel: ELi strateegiline lähenemine aastateks 2008–2013” kohta(2);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta otsust nr 1982/2006/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmendat raamprogrammi (2007–2013)(3);

–   võttes arvesse nõukogu 10. juunil 2008 vastu võetud järeldusi vähktõve põhjustatud haiguskoormuse vähendamise kohta Euroopas(4);

–   võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2003. aasta soovitust 2003/878/EÜ vähktõve sõeluuringute kohta(5);

–   võttes arvesse oma 11. oktoobri 2007. aasta deklaratsiooni laiaulatusliku strateegia vajaduse kohta vähktõve kontrolli all hoidmiseks(6);

–   võttes arvesse oma 10. aprilli 2008. aasta resolutsiooni vähktõvega võitlemise kohta laienenud Euroopa Liidus(7);

–   võttes arvesse oma 25. oktoobril 2006. aasta resolutsiooni rinnavähi kohta laienenud Euroopa Liidus(8);

–   võttes arvesse oma 5. juuni 2003. aasta resolutsiooni rinnavähi kohta Euroopa Liidus(9);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. märtsi 1996. aasta otsust nr 646/96/EÜ, millega võetakse vastu rahvatervise valdkonna meetmete raames vähi vastu võitlemise tegevuskava (1996-2000)(10);

–   võttes arvesse nõukogu 2. juuni 2004. aasta otsust 2004/513/EÜ Maailma Tervishoiuorganisatsiooni tubakatoodete tarbimise piiramist käsitleva raamkonventsiooni sõlmimise kohta(11);

–   võttes arvesse Euroopa vähktõvevastase tegevuskava kolmandat versiooni;

–   võttes arvesse Rahvusvahelise Vähiuuringute Agentuuri (IARC) 2008. aastal avaldatud aruannet vähktõve kohta maailmas;

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi deklaratsiooni C-hepatiidi kohta(12);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi liikmete parteideülese vähivastase huvirühma (MAC) tegevust ja järeldusi;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 184;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 35(13);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–   võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit ja tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0121/2010),

A.   arvestades, et vaatamata meditsiini saavutustele on vähktõve levik maailmas epideemiline;

B.   arvestades, et teatavad riigid on teinud edusamme vähktõve haigestumuskordajate vähendamisel tänu suitsetamisvastasele poliitikale, paranenud teisesele ennetamisele ja teatavate vähktõvevormide ravile(14);

C.   arvestades, et Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on vähktõbi üks peamisi surma põhjuseid maailmas ja et 2004. aastal moodustas see kõigist surmapõhjustest 13 %;

D.   arvestades, et vähk oli 2006. aastal sageduselt teine surma põhjustaja – igast kümnest surmajuhtumist oli naistel sellest tingitud kaks ja meestel kolm; igal aastal diagnoositakse vähktõbi hinnanguliselt umbes 3,2 miljonil ELi kodanikul; arvestades, et surmajuhtumite põhjustajaks on suuremas osas kopsuvähk, pärasoolevähk ja rinnavähk;

E.   arvestades, et Rahvusvahelise Vähiuuringute Agentuuri (IARC) hinnangul diagnoositakse igal kolmandal eurooplasel eluajal vähktõbi ning iga neljas eurooplane sureb selle haiguse tagajärjel;

F.   arvestades, et prognooside kohaselt haigestub 2010. aastal vähktõppe 3 miljonit eurooplast ja ligi 2 miljonit sureb selle haiguse tagajärjel, ning 2020. aastaks prognoositakse, et sel aastal haigestub vähki 3,4 miljonit eurooplast ja sellesse sureb üle 2,1 miljoni eurooplase;

G.   arvestades, et kõige sagedamini esinevad vähktõve liigid on meestel ja naistel erinevad ning et naised põevad peamiselt rinna-, emakakaela-, emakakeha-, munajuha-, munasarja- ja tupevähki, kuid sageli ka mao- ja pärasoolevähki; arvestades, et paljudes Euroopa riikides esineb rinnavähki naistel, sealhulgas ka noorematel naistel, järjest sagedamini ning et igal aastal haigestub ELis rinnavähki 275 000 naist;

H.   arvestades, et vähivastast võitlust tuleks käsitada tervishoiustrateegia olulise osana;

I.   arvestades, et umbes 30 protsenti vähktõvejuhtudest on varase diagnoosimise ja ravi korral võimalik ennetada ning selle tagajärgi leevendada, samas kui naistele suunatud sõeluuringuprogrammide tõhusus on liikmesriigiti erinev ja sõltub naissoost elanikkonna hõlmatusest sõeluuringutes, mammograafia kättesaadavusest ja kvaliteedist, ravist ja muudest teguritest;

J.   arvestades, et lapseeas tekkivat vähktõbe, mis on peamine noorte surma põhjustav haigus, on võimalik edukalt ravida – ellujäämise määr küünib 80 %ni;

K.   arvestades, et ennetustegevus hõlmab nii esmahaigestumuse ennetust kui ka teisest ennetust sõeluuringu ja varase diagnoosi teel;

L.   arvestades, et esmane ennetus võib aidata tervist oluliselt parandada rahvastikupõhise sekkumise ja tervislikke eluviise edendavate meetmete teel;

M.   arvestades, et ennetus hõlmab nii esmahaigestumuse ennetust, mida saab saavutada, vähendades rahvastiku kokkupuudet keskkonnas leiduvate vähiga seotud saasteainetega, lisaks teisest ennetust sõeluuringu ja varase diagnoosi teel;

N.   arvestades, et emakakaelavähki (mis on naistel kõige sagedamini esinev vähiliik rinnavähi järel) saab ennetada sobivate ravivõtetega, nagu profülaktilised vaktsiinid kantserogeensete viiruste vastu;

O.   arvestades, et vähktõbe põhjustavad mitmed erinevad tegurid mitmetes etappides ning et seepärast on vaja uut vähktõve ennetamise mudelit, millega pöörataks võrdselt tähelepanu nii geneetilistele kui ka elustiilist, kutsealast ja keskkonnast tulenevatele teguritele, arvestades pigem erinevate põhjuste tegelikku koosmõju kui põhjusi eraldi võetuna;

P.   arvestades, et keskkonnategurite hulka ei kuulu mitte üksnes keskkonna tubakasuits, kiirgus ja liigne kokkupuude UV-kiirgusega, vaid ka kokkupuude toidus, õhus, mullas ja vees leiduvate keemiliste saasteainetega, mis on sinna sattunud muuhulgas tööstusprotsesside, põllumajandustegevuse või näiteks ehitus- ja tarbetoodetes leiduva sisalduse tõttu;

Q.   arvestades, et haigus tekib peamiselt inimese kokkupuute tagajärjel kantserogeensete ainetega, mida inimesed hingavad sisse, söövad ja joovad, või millega nad puutuvad kokku isiklikus või töökeskkonnas. Harjumused, näiteks tubaka tarvitamine, söömisalased ja füüsilise tegevuse mustrid – samuti ka töö- ja keskkonnatingimused – mängivad vähi väljakujunemisel suurt rolli;

R.   arvestades, et Maailma Terviseorganisatsiooni uuringu kohaselt on igal aastal vähemalt 10% vähktõvega seotud surmajuhtumitest tingitud otseselt kokkupuutest kantserogeensete ainetega töökohas; arvestades, et sellist kokkupuudet saaks vältida, kui kantserogeensed ained asendataks vähem kahjulike ainetega;

S.   arvestades, et mõnede vähivormide, näiteks munandivähi ja mitte-Hodgkini lümfoomi esinemine on oluliselt sagenenud, samuti on WHO arvamuse kohaselt tõusnud Euroopas laste vähktõve esinemine 1% võrra aastas viimase 20 aasta jooksul, need asjaolud viitavad sellele, et keskkonnategurid peavad siin rolli mängima;

T.   arvestades, et varase diagnoosi jaoks mõeldud teisene ennetus võib aidata tervist oluliselt parandada; arvestades, et prognooside kohaselt säästetaks 100 % sihtrühma hõlmavate emakakaelavähi sõeluuringutega üle 94 % tervise tõttu kaotatud eluaastatest ja iga 152 PAP-testiga (test emakakaela vähieelse seisundi avastamiseks) üks eluaasta;

U.   arvestades, et sisesekretsioonisüsteemi kahjustavatel kemikaalidel võib olla oluline osa vähkkasvaja tekkimisel, näiteks rinna- või munandivähi puhul, ning seetõttu nõuavad need erimeetmeid;

V.   arvestades, et Euroopa tervishoiusüsteemidel on pikaajalise jätkusuutlikkusega suuri probleeme, millest esimene on elanikkonna vananemise mõju tööjõu vajadusele ja üldistele tervishoiukuludele; lisaks toovad uued tehnoloogiad küll suurt kasu, kuid nõuavad kohaselt koolitatud töötajaid ja võib-olla ka suuremaid kulutusi;

W.   arvestades, et teatud vähivormide, näiteks emakakaelavähi esinemine on märkimisväärselt sagedasem teatud naissoost migrantide hulgas ja seetõttu on vajalik tagada, et nendele kõrge riskifaktoriga rühmadele keskenduvad ja on kättesaadavad ennetus- ja varase diagnoosi programmid;

X.   arvestades, et ELi vananev elanikkond on üks põhjusi, miks vähktõve probleem kogu liidu ulatuses suureneb, ja arvestades, et vähktõppe haigestumuse sagenemine avaldab lisasurvet riigi rahandusele ja erasektori majanduse tootlikkusele ning seepärast aitab vähktõvega seotud tervisenäitajate paranemine kaasa ka pikaajaliste majandusnäitajate paranemisele;

Y.   arvestades, et vähi levimus langeb kokku suureneva vanusega ja on tihedalt seotud kõrge eaga, kehtib ka see, et rahvastiku vananemisega sageneb üldine vähi esinemine; see suundumus avaldub peamiselt eakate naiste seas, kuna naiste eluiga on meeste omast pikem, ja seetõttu on vajalik tagada, et ennetus- ja varase diagnoosi programmid poleks tehtud kättesaadavaks vaid keskealistele naistele, vaid ka eakamatele ja kõige eakamatele naistele;

Z.   arvestades, et Lissaboni lepingust tulenevalt hõlmab Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide jagatud pädevus ühiseid julgeolekuprobleeme rahvatervise valdkonnas, näiteks füüsilise ja vaimse tervise kaitset;

AA.   arvestades, et uutes liikmesriikides on vähisurmade osakaal suurem kui 15 vanemas liikmesriigis;

AB.   arvestades, et Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul on vähemalt ühel kolmandikul juhtudest võimalik vähki ära hoida, kui vähendada või vältida peamisi riskitegureid, nagu suitsetamine, ülekaalulisus, vähene puu- ja juurviljade tarbimine, vähene kehaline aktiivsus ja alkoholitarbimine, nakkusetekitajad ja kokkupuude teatavate keemiliste ainete ja ioniseeriva kiirgusega;

AC.   arvestades, et kehv toitumine, vähene kehaline aktiivsus, ülekaalulisus, tubakas ja alkohol on teiste krooniliste haiguste riskitegurid, näiteks südame-veresoonkonnahaigused, 2. tüübi diabeet ja hingamisteede haigused, tuleks vähiennetusprogramme läbi viia integreeritud kroonilise haiguse ennetamise programmi raames;

AD.   arvestades, et juba 1987. aastal töötasid asjatundjad välja Euroopa vähktõvevastase tegevuskava – tõenduspõhise instrumendi ennetustöö tegemiseks;

AE.   arvestades, et hämmastamapanevad ja lubamatud erinevused vähktõve ravivahendite kvaliteedis, sõeluuringute programmides, tõenduspõhiste heade tavade suunistes, kiiritusravi vahendites ning juurdepääsus vähiravimitele on põhjuseks, miks Euroopas on enamiku vähktõve vormide puhul viieaastase ellujäämismäärani jõudmisel suuri erinevusi;

AF.   arvestades, et Euroopa Liidus on ikka veel laialt levinud tervisealane ebavõrdsus, ning arvestades, et ebasoodsas olukorras olevates kogukondades, kelle juurdepääs vahenditele, teabele ja teenustele on piiratud, on negatiivsete tervisemõjude ilmnemise oht suurem kui sotsiaalselt ja majanduslikult paremal järjel olevates rühmades;

AG.   arvestades, et vähi levikut on võimalik piirata ja kontrolli all hoida, rakendades vähi varaseks avastamiseks ja vähihaigete ravimiseks tõenduspõhist strateegiat;

AH.   arvestades, et hinnanguliselt võib Euroopa Liidus 25 % vähisurmade põhjuseks pidada suitsetamist; arvestades, et 80–90 % surmaga lõppevatest kopsuvähijuhtudest maailmas on tingitud suitsetamisest; arvestades, et suitsetavate tütarlaste hulk suureneb, millest tulenevalt edaspidi tõuseb naiste kopsuvähki haigestumise oht;

AI.   arvestades, et maksavähki haigestumine on viimase 20 aastaga üle kahe korra suurenenud ja 2006. aastal oli ELi 27 liikmesriigis 50 300 uut vähijuhtumit ning sellesse haigusse suri 45 771 inimest, ning arvestades, et lisaks liigsele kehakaalule ja alkoholi tarvitamisele on 75–80 % primaarse maksavähi juhtumitest seotud jätkuva viiruslikku hepatiiti (B- või C-hepatiit) nakatumisega;

AJ.   arvestades, et on tõendatud, et eluviis ja eriti toitumisharjumused mõjutavad kasvajate teket ning seetõttu aitab hea toitumisviisi järgimine vähipatsientide ellujäämise väljavaateid (vähemalt teatavat liiki kasvajate puhul) ja elukvaliteeti parandada;

AK.   arvestades, et teatavaid vähijuhtumeid saab ära hoida ja terviseseisundit üldiselt parandada, kui omaks võtta tervislikumad eluviisid, ning arvestades, et vähktõbi on ravitav ning tervenemise väljavaated on tunduvalt suuremad, kui vähk avastatakse varases staadiumis;

AL.   arvestades, et vähk on tihedalt seotud ka sotsiaalse ja majandusliku staatusega ning vähi riskitegurid on kõrgeimad kõige väiksema haridustasemega rühmade seas. Lisaks on madalamate sotsiaalmajanduslikesse klassidesse kuuluvatel patsientidel järjepidevalt madalam ellujäämismäär kui kõrgematesse kihtidesse kuuluvatel;

AM.   arvestades, et hästi kavandatud ja hallatud riiklik programm vähktõve kontrolli all hoidmiseks aitab vähki haigestumist ja sellest tingitud suremust vähendada mõnel juhul rohkem kui 70% ning parandab vähipatsientide elukvaliteeti, sõltumata riigi ressursside võimalikust piiratusest;

AN.   arvestades, et liikmesriigiti esineb suuri erinevusi vähktõve kontrolli all hoidmise kavade arengu, rakendamise ja kvaliteedi osas;

AO.   arvestades, et tõhusate elanikkonda hõlmavate sõeluuringuprogrammide üleriiklik rakendamine kooskõlas ELi suunistega – kui need on juba olemas – parandab oluliselt vähktõve sõeluuringute, diagnoosimise ja raviteenuste kvaliteeti ning kättesaadavust, parandades ühtlasi kontrolli vähktõve üle;

AP.   arvestades, et praegu esineb ELis seoses vähktõve sõeluuringute, varajase avastamise ja järelmeetmetega märkimisväärseid kvalitatiivseid erinevusi; arvestades, et erinevused on seotud eelkõige varajase avastamise protsessi kohaldamisega, mis aitab kaasa haiguse mõju kulutasuvale ja mõõdetavale vähendamisele;

AQ.   arvestades, et riiklikud vähiregistrid kõigis liikmesriikides on väga olulised, et saada vähktõve kohta võrreldavaid andmeid;

AR.   arvestades, et institutsioonidevaheline koostöö võib meie ühiste jõupingutuste tõhusust suurendada;

AS.   arvestades, et onkoloogiat ei tunnustata kõikides liikmesriikides meditsiinierialana, ning arvestades, et tuleb võimaldada meditsiinihariduse jätkamist;

AT.   arvestades, et inimeste vaba liikumine ja töötajate vaba liikumine on garanteeritud ühenduse õigusega ning põhimõtteliselt aitab asutamisvabadus tagada seda, et tervishoiutöötajad siirduvad sinna, kus neid kõige enam vajatakse, mis on otseselt kasulik patsientidele ja aitab vältida patsientide piirideülese liikumisega kaasnevaid rohkeid probleeme;

AU.   arvestades, et füüsiline ja vaimne tervis on tihedalt vastastikku seotud ja seda kahepoolset ühendust vähktõvepatsientide ravi ja teiste teenusekasutajate korral liiga tihti eiratakse;

AV.   arvestades, et vähktõve keerukus nõuab paremat teabevahetust nende paljude ja mitut liiki tervishoiutöötajate vahel, kes on seotud vähipatsientide ravimisega, ja arvestades, et vähipatsientide psühhosotsiaalne ja vaimse tervise ravi võib aidata nende keskmist eeldatavat eluiga tõsta ja elukvaliteeti parandada;

AW.   arvestades, et praegu on vähihaigetel ebavõrdne juurdepääs meditsiiniteabele ning et neil on vaja oma haiguse igas staadiumis saada kiiresti rohkem teavet,

1.   väljendab rahulolu komisjoni ettepaneku üle käivitada Euroopa partnerlusalgatus vähivastaste meetmete võtmiseks ajavahemikuks 2009–2013, et toetada liikmesriikide vähivastast tegevust – luua raamistik vähihaiguse ennetamist ja tõrjet käsitleva teabe ning sellealase suutlikkuse ja oskusteabe väljaselgitamiseks ning jagamiseks, kaasates ühistegevusse asjaomaseid sidusrühmi kogu ELi piires;

2.   väidab, et Euroopa tasandil jõuline vähivastane tegevus võib paika seada koordineeritud tegevuse raamistiku liikmesriigi, piirkondlikul ja kohalikul tasandil; Euroopa partnerlusalgatus vähivastaste meetmete võtmiseks peaks täiendama seda tööd ja lähtuma tööst, mida Euroopa institutsioonid praegu tervishoiuvaldkonnas teevad, ning peaks proovima sõlmida teiste teenuste ja sektoritega partnerlussuhteid, tagamaks vähi ennetuse ja ravi jaoks üldist lähenemist;

3.   tunnistab, et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 168 kuuluvad tervishoiuküsimustega seotud meetmed peamiselt liikmesriikide vastutusvaldkonda, kuid rõhutab ühenduse tegevuskava koostamise tähtsust ning julgustab komisjoni ja liikmesriike võtma ühismeetmeid ja rakendama terviklikku lähenemisviisi, hõlmates meditsiiniga seotud küsimused sellistesse poliitikavaldkondadesse nagu haridus, keskkond, teadusuuringud ja sotsiaalküsimused;

4.   rõhutab, et esindusliku ja tõhusa partnerluse saavutamiseks tuleks arendada koostööd sidusrühmadega, kaasates sellesse kodanikuühiskonna ning tööandjate ja töötajate organisatsioonid rahvusvahelisel, üleeuroopalisel, riigi, piirkonna ja kohalikul tasandil; Euroopa partnerlusalgatus vähivastaste meetmete võtmiseks peaks kokku koguma need sidusrühmad, kes on tervishoiutulemuste parandamisest tõeliselt huvitatud; selle foorumi potentsiaali panustada parimate tavade suuniste arendamisse ja levitamisse ei tohiks alahinnata; partnerlus peaks samuti looma suhtluskanalid teiste foorumitega, näiteks ELi tervishoiupoliitika foorum, tagamaks, et vähivastasele tööle pööratakse võrdselt tähelepanu teiste küsimuste kõrval, näiteks ebavõrdsus tervishoiu valdkonnas, tervise mõjurid ja tervishoiutöötajate roll, millel kõigel on vähi levimusele ja ravile selge mõju;

5.   kutsub Euroopa Komisjoni ja Euroopa Ülemkogu üles tegema koordineeritud institutsioonidevahelise partnerluse vormis koostööd Euroopa Parlamendiga, et vähendada vähktõvest põhjustatud koormust; kasutades Lissaboni lepingu õiguslikku alust kaitsta rahva tervist ja ennetada haigusi; Euroopa Komisjon ja Euroopa Ülemkogu peaksid kaaluma erinevaid olemasolevaid ametlikke ja mitteametlikke struktuure, pidamaks Euroopa Parlamendi liikmetega nõu;

6.   kutsub komisjoni üles täpsustama Euroopa partnerlusalgatuse vähivastaste meetmete võtmiseks selle olemust ja rahastamisallikaid;

7.   rõhutab, et vähivastase võitluse laiahaardelise strateegia ja eri valdkondade asjatundjatest koosnevate rühmade abil on võimalik tagada vähipatsientide tõhusamat ravi ning selles on oluline osa integreeritud vähiravil, milles pööratakse asjakohast tähelepanu haigete psühhosotsiaalsele ja vaimsele heaolule ja abistamisele ning mida tuleks samuti soodustada;

8.   rõhutab, et harva esinevate ja vähemlevinud vähivormide korral tuleb võtta erimeetmeid, mille eesmärk on kiirendada diagnoosimist ja teha tippkeskustes asjatundlik abi laiemalt kättesaadavaks;

9.   juhib tähelepanu sellele, et vastavalt Lissaboni lepingule saavad ka Euroopa Parlament ja nõukogu vastu võtta stimuleerivaid meetmeid inimeste tervise kaitseks ja parandamiseks, tehes seda seadusandliku tavamenetluse kohaselt ning olles eelnevalt konsulteerinud majandus- ja sotsiaalkomitee ning regioonide komiteega;

10.   on arvamusel, et partnerluse õnnestumine sõltub olemasolevate vahendite võimalikult tõhusast kasutamisest, arvestades, et kehtiva finantsraamistiku lõpuni (2013. aasta) ei ole täiendavaid rahalisi vahendeid ette nähtud;

11.   kutsub liikmesriike üles koostama võimalikult kiiresti terviklikke vähivastase võitluse kavasid, sest need on ülimalt tähtsad, saavutamaks Euroopa partnerluse nõudlikku pikaajalist eesmärki: vähendada vähktõvest põhjustatud koormust 2020. aastaks 20 %;

12.   kutsub komisjoni üles lähtuma vähivastaste meetmete võtmise partnerlusalgatuse järeldustest, pidades silmas vähktõve kontrolli all hoidmise kavu, ja esitama ettepanekut nõukogu soovituse osas vähktõve kontrolli all hoidmise kavade kohta; ja kutsub komisjoni sõltumatult iga aasta jälgima vastu võetud soovituse rakendamist ja sellealaseid edusamme;

13.   rõhutab, et ennetus on majanduslikult efektiivseim lahendus, kuna kolmandikku vähijuhtumitest on võimalik ära hoida, ning nõuab tungivalt, et süsteemselt ja strateegiliselt investeeritaks nii esmase kui ka teisese ennetuse vajadusteks rohkem vahendeid; rõhutab, et on tähtis jätkata investeerimist tervisesse – seda eriti ennetustegevuse kaudu; seda silmas pidades peaksid Euroopa Komisjon ja Euroopa Ülemkogu kaaluma edasisi meetmeid tervist parandava keskkonna tagamisel, sealhulgas tööd tubaka, toidu ja alkoholi alal ning sätteid, parandamaks kehalise aktiivsuse võimalusi;

14.   kutsub üles partnerluse raames tagama, et kõik „Tervise edendamise ja ennetuse” ning „Teadusuuringute” rühma tegevused hõlmavad keskkonnategurite osa, kus neid tegureid ei määratleta vaid keskkonna tubakasuitsu, kiirguse ja liigse kokkupuutena UV-kiirgusega, vaid ka eluohtlike kemikaalidena sise- ja väliskeskkonnas, millega inimesed kokku puutuvad, sealhulgas sisesekretsioonisüsteemi kahjustavad ained;

15.   on veendunud, et tegelemine vähi „riskiteguritega” on ennetuse korral võtmetähtsusega ja nõuab, et liikmesriigid seda prioriteedina käsitleksid;

16.   rõhutab, et üha enam on vaja tähelepanu pöörata aina suureneva hulga krooniliste vähihaigete elukvaliteedile – nende haigus ei ole ravitav, kuid nende seisundit saab hoida stabiilsena aastaid;

17.   rõhutab, et meetmed, mille eesmärgiks on vähktõvest põhjustatud ebavõrdse koormuse vähendamine, peaksid hõlmama tervishoiu-, üldsuse harimise ja ennetustegevuse kavade sihipärast edendamist, andmete kogumist riikide rahvastikupõhistest vähiregistritest ning võrreldavaid, täielikke ja täpseid registriandmeid vähktõve kohta;

18.   nõuab tungivalt, et komisjon julgustaks neid liikmesriike, kus vähktõve põhjustatud suremus on kõrge, reformima oma riigi vähktõve registreid, et pakkuda andmeid, mis on vajalikud teadlikumate ja sihipärasemate poliitikameetmete võtmiseks;

19.   nõuab, et lisaks tervishoiu edendamisele ja võitlusele ülekaalulisuse ja alkoholi tarvitamise vastu tuleks vähivastases partnerluses ning ELi edaspidistes algatustes, näiteks nõukogu muudetud soovituses vähi sõeluuringute kohta, tähelepanu pöörata selliste haiguste ennetamisele ja kontrolli all hoidmisele, millest võib areneda vähktõbi – näiteks viirusliku hepatiidi primaarsele ja sekundaarsele ennetusele ning vajaduse korral ravile;

20.   rõhutab sõeluuringu kui ühe tähtsaima vähivastase võitluse vahendi rolli; nõuab, et liikmesriigid investeeriksid vähi sõeluuringu programmidesse ja on veendunud, et need algatused on tõhusaimad siis, kui nad on regulaarselt kättesaadavad võimalikult paljudele erinevatele inimestele;

21.   rõhutab, et edendada tuleks integreeritud uuringuid (alusuuringud ja kliinilised uuringud) toitluse kasutamise kohta vähi ennetamisel ja vähiga seotud alatoitluse ravimisel ning samuti valideeritud ja laialdaselt tunnustatud toitumisabi suuniseid vähipatsientidele; nõuab seetõttu, et komisjon võimaldaks rahastust, arendamaks ja valideerimaks integreeritud uuringuid (alusuuringud ja kliinilised uuringud) toitumise jälgimise kohta vähi ennetamisel ja vähiga seotud alatoitluse ravimisel ning vaja on ka laialdaselt tunnustatud toitumisabi suuniseid vähipatsientidele ning sotsiaal- ja tervishoiutöötajatele üle Euroopa, ja kutsub liikmesriike üles edendama selliste suuniste rakendamist;

22.   rõhutab, et Euroopa vähktõvevastane tegevuskava tuleb läbi vaadata ning seda kava tuleb ELi kõigis 27 liikmesriigis edendada laialdasemalt ja jõulisemalt ning Euroopa vähivastases partnerluses tuleks erilisi pingutusi teha seoses uute liikmesriikidega;

23.   nõuab tungivalt, et liikmesriigid kehtestaksid õigusliku kohustuse teatada vähijuhtumitest, kasutades standarditud Euroopa terminoloogiat, et oleks võimalik hinnata ennetus-, sõleuuringu- ja raviprogramme, ellujäämise määrasid ja ka andmete võrreldavust liikmesriikide lõikes, mis kõik on mõeldud teabeks avalikkusele;

24.   rõhutab, et vähi levikut on võimalik piirata ja kontrolli all hoida, rakendades vähi varaseks avastamiseks ja vähihaigete ravimiseks tõenduspõhist strateegiat, sh sõeluuringute kasulikkust käsitleva teabe levitamist nende hulgas, kellele need on suunatud; nõuab tungivalt, et liikmesriigid uuriksid seoses sellega, kas alla 50- ja üle 69-aastaste naiste rinnavähi sõeluuringud teenivad kasulikku eesmärki, ja palub komisjonil nimetatud teavet koguda ja analüüsida;

25.   rõhutab, et kiiresti on vaja kokku leppida laste vähktõve kõrgetasemelise ravi normid, mida tuleb rakendada ELi kõigis 27 liikmesriigis;

26.   kutsub liikmesriike üles suurendama soopõhiste vähivormide alast teadlikkust, et tõsta ennetustaset ja edendada nende haiguste sõeluuringuid;

27.   kutsub komisjoni üles eraldama teadusuuringute seitsmendas raamprogrammis rahalisi vahendeid vere- ja uriininäitudel põhinevate proovide (biomarkeri-proovid) täiustamiseks, pidades silmas seda, et varajase diagnoosimise menetlused on paljulubavad vahendid erinevat tüüpi vähktõve (eesnäärme-, käärsoole-, munasarja-, neeru- ja põievähk) avastamiseks;

28.   on seisukohal, et seitsmenda raamprogrammi vahenditest vähktõve vastaseks võitluseks eraldatud summasid tuleks kasutada tõhusamalt, näiteks ELi eri vähiuuringute keskuste tegevuse parema koordineerimise abil;

29.   kutsub komisjoni üles täitma täiel määral oma toetavat rolli ja rakendama teadustegevuse valdkonnas ühismeetmeid;

30.   nõuab, et suurendataks toetust vähiennetuse alastele uuringutele, mis hõlmaksid kahjulike kemikaalide ja keskkonda saastavate ainete, toitumise, eluviisi ja geneetiliste tegurite mõju ning koosmõju uurimist, ning nõuab, et uuritaks vähi seotust potentsiaalsete riskiteguritega, nagu tubakas, alkohol ning keskkonnas leiduvad sünteetilised ja farmatseutilised hormoonid;

31.   märgib, et Tšehhi Vabariigi valitsus ei ole veel ratifitseerinud WHO tubakatoodete tarbimise piiramist käsitlevat raamkonventsiooni, mis jõustus 2005. aasta veebruaris, ja nõuab seepärast tungivalt, et ta selle ratifitseeriks;

32.   nõuab, et bioseireuuringutes pöörataks erilist tähelepanu kõige olulisematele kantserogeensete ainetega kokkupuute allikatele, eeskätt liiklusele, tööstusheitmetele, suurte linnade õhukvaliteedile ning väljavoolule ja pinnaveele jäätmekäitluskohtade läheduses;

33.   kutsub komisjoni üles tagama, et tegevus ühenduse strateegia sisesekretsioonisüsteemi kahjustavate ainete osas oleks kiirem;

34.   rõhutab, et uuringutulemused tuleks muuta konkreetseteks tegevusteks nii ruttu kui võimalik ning et toimuvat teadustegevust ei tohiks kasutada, viivitamaks tegevusega teatud või kahtlustatud vähijuhtumeid põhjustavate tegurite osas;

35.   kutsub komisjoni üles julgustama liikmesriike kiitma heaks 2004. aastal vastu võetud Maailma Terviseorganisatsiooni tervisliku toitumise, kehalise aktiivsuse ja tervishoiu üleilmse strateegia põhimõtteid toetav poliitika;

36.   on seisukohal, et on vaja rohkem teadusuuringuid vähktõve ja sugupoole vaheliste seoste kohta ning samuti spetsiaalseid koordineeritud teadusuuringuid töökeskkonna mõju kohta vähki haigestumisele;

37.   kutsub komisjoni üles edendama kõikvõimalike vahenditega ennetustöö põhimõtet nii meditsiinipraktikas kui tervislikemates elustiilides ja ergutama liikmesriike, et need eraldaksid rohkem vahendeid ennetustöö vajadusteks, nii esmase (st vähijuhtumeid põhjustavate või soodustavate tegurite, nt kokkupuude keskkonna saasteainetega, ennetamine või vähendamine) kui ka teisese ennetustöö jaoks sõeluuringu ja varase diagnoosi teel;

38.   juhib tähelepanu vajadusele laiaulatuslike uurimisprogrammide järele, arendamaks kahjulike ainete alternatiive, mis pole kantserogeensed; uuendust tuleks ergutada ja see peaks viima kõikide nende kahjulike ainete käibelt kadumiseni, mis kogunevad kehasse või keskkonda ja põhjustavad vähki või millel on geene moondav mõju; kaugemas perspektiivis peaks need ained turul välja vahetatama;

39.   on veendunud, et varase diagnoosi menetlusi ja tehnikaid peaks põhjalikumalt uurima, enne kui neid laialdaselt rakendatakse, tagamaks nende ohutu ja tõenduspõhine kasutamine; seetõttu on oluline, et see uurimistegevus viiks ühemõtteliste ja tõenduspõhiste soovituste ja suunisteni;

40.   on seisukohal, et vähktõve vastu võitlemiseks ELis praegu kättesaadavad rahalised vahendid ei ole piisavad, et teha vajalikke teadusuuringuid ja koordineerimistööd ning pakkuda ELi kodanikele korralikku ennetavat teavet;

41.   julgustab komisjoni kaasama vähktõve ennetamise edendamisele suunatud vahendeid finantsperspektiivi;

42.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma Euroopa vähivastase partnerluse raames Euroopa vähiennetusvõrgustikku, mis tegeleb kõikide vähi jaoks oluliste tervise mõjuritega, sealhulgas keskkonna mõjuritega;

43.   kutsub komisjoni üles julgustama ja toetama algatusi, mis ühendavad paljusid erinevaid sidusrühmi eesmärgiga ennetada vähktõbe, vähendades kokkupuudet kantserogeensete ainete ja teiste vähkitekitavate ainetega töökohas ja keskkonnas ning edendades tervislikke elustiile, juhtides muuhulgas tähelepanu peamistele riskifaktoritele, nagu tubakas, alkohol, rasvumine, kehv toitumine, liikumise puudumine ja kokkupuude päikesega, pannes eelkõige rõhku lastele ja teismelistele;

44.   kutsub üles tegutsema keskkonnatervisega seotud probleemidega, mis mõjutavad erinevate vähivormide arengut, vastavalt sellele, mis on välja toodud Euroopa keskkonna ja tervise tegevuskavas aastateks 2004–2010, eriti järgnevate riiklike keskkonna ja tervise tegevuskavade hindamise teel ja tehes liikmesriikidega protsessi käigus saavutatud tulemuste osas koostööd, tagamaks, et igas riigis saadud tulemused saaksid aidata kaasa Euroopa sekkumisele selles valdkonnas;

45.   rõhutab, et vähipatsiendi optimaalne ravi nõuab multidistsiplinaarset lähenemist, et keskne roll on arstil-onkoloogil kui otsesel patsiendiga suhtlejal ning et vaja on haridust, selgeid kriteeriume ja suuniseid, tagamaks nende arstide optimaalset kvalifikatsiooni, kes kasutavad vähi ravimiseks ravimeid;

46.   kutsub komisjoni ja partnerlust üles vaatama läbi nõukogu soovitused vähktõve sõeluuringute kohta, arvestades viimaseid arenguid teaduses, et toetada tulevaste vähktõve sõeluuringute, diagnoosimise ja ravi valdkonda kuuluvate Euroopa akrediteerimis-/sertifitseerimisprogrammide väljatöötamist Euroopa kvaliteeditagamise suuniste alusel, pidades silmas, et sellised programmid peaksid olema ka eeskujuks teistele tervishoiuvaldkondadele;

47.   nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid edendaksid avalikkusele ning kõikidele tervishoiuteenuste pakkujatele suunatud teabekampaaniaid vähktõve sõeluuringute kohta, samuti parimate kogemuste vahetamist ennetus- ja varase avastamise meetmete kasutamise kohta – nt asjakohase papilloomiviiruse (HPV) analüüsi kulusäästlik integreerimine emakakaelavähi sõeluuringuteks ja HPV-vaktsineerimine, et kaitsta noori naisi emakakaelavähi eest –, ning palub Euroopa vähivastasel partnerlusel uurida vähktõve sõeluuringut käsitleva nõukogu soovituse ajakohastamise vajadust, et rakendada tõhusat sõeluuringut meeste eesnäärmevähi avastamiseks;

48.   kutsub komisjoni üles kasutama olemasolevat Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskust, lisades tema volituste hulka mittenakkavad haigused ning kasutades seda ELi vähktõveuuringute keskusena, kus saaks koondada ja analüüsida igas liikmesriigis juba kogutud andmekogumit, et pakkuda teadlastele ja arstidele parimaid tavasid ja suuremaid teadmisi haiguse kohta;

49.   tervitab komisjoni ettepanekut käivitada Euroopa partnerlusalgatus vähivastaste meetmete võtmiseks ajavahemikuks 2009–2013 ning ettepanekut vähendada vähktõve põhjustatud haiguskoormust, hõlmates 2013. aastaks rinna-, emakakaela- ja pärasoolevähi sõeluuringutega 100 % elanikkonnast, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid standardeid täies mahus;

50.   kutsub komisjoni üles koostama hartat vähihaigete patsientide ja töötavate krooniliste haigete õiguste kaitseks, et nõuda, et ettevõtted võimaldaksid patsientidel ravi ajal töösuhet jätkata ning pärast ravi lõppu tööturule naasta;

51.   kutsub komisjoni, liikmesriike ja Euroopa Kemikaaliametit üles rakendama Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH), ja ajakohastama väga murettekitavate ainete loetelu, mis hõlmab kantserogeenseid aineid;

52.   kutsub komisjoni üles julgustama ja toetama kõnealuse partnerluse raames algatusi, mille eesmärk on takistada vähkitekitavaid kemikaale sisaldavate kaupade importi ja võtma Euroopa tasandil meetmed kontrolli tugevdamiseks selliste kemikaalide, eriti pestitsiidide, võimaliku sisalduse üle toiduainetes;

53.   märgib, et lõppstaadiumis vähiga patsientide palliatiivse ravi kvaliteet on liikmesriigiti erinev ja heade kogemuste vahetus võib aidata selle kvaliteeti tõsta; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles soovitama ja edendama palliatiivset ravi ning andma suuniseid selle kasutamiseks;

54.   rõhutab, et vähipatsientide psühhosotsiaalse ja kutsealase ennistamise programme tuleks tõhustada, need peaksid hõlmama suures valikus teavitamis- ja nõustamismeetmeid, mis keskenduvad võimalikele muutustele eluviisis ja käitumises, psühholoogilisele toetusele ja sotsiaalabi küsimustele; rõhutab vähihaigete vaimse tervise seire ja hindamise olulisust;

55.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et üleeuroopalised inimese bioseire uuringud saaksid rahalisi vahendeid, mis on vajalikud kantserogeensete ja teiste vähkitekitavate ainete jälgimise võimaldamiseks, et hinnata poliitika tõhusust;

56.   on arvamusel, et tuleks püüda partnerlusse tõhusalt kaasata vähktõvega seotud teadusuuringute koordineerimise valdkonnas olemasolevad algatused ning toetada rohkem avaliku ja erasektori vahelisi partnerlussuhteid, et edendada teadustööd ja sõeluuringuid, eriti meditsiiniliste ülesvõtete valdkonnas;

57.   on arvamusel, et kavandatav struktuur on puudulik, kuna ei sisalda ühtki konkreetset tegevuseesmärki, näiteks meetodit, kuidas ühendada 2013. aastaks kõikide liikmesriikide vähktõvevastased kavad, ning kutsub komisjoni üles kõrvaldama selle puudujäägi;

58.   nõuab, et eraldataks rohkem rahalisi vahendeid regionaalpoliitika programmide ja Euroopa Sotsiaalfondi programmide tarbeks, et harida ja teavitada elanikke vähi tõrjumise ja ennetamise küsimustes;

59.   kutsub komisjoni üles tagama, et ühenduse õigusaktid sisaldaksid nii tööstusele kui ka teadlastele stiimuleid käimasolevates teadusuuringutes osalemiseks, et töötada välja uued tõendusmaterjalil põhinevad ravimid ja ravimeetodid vähktõvega võitlemiseks ning selle kontrolli all hoidmiseks;

60.   rõhutab, kui oluline on läbi vaadata Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. aprilli 2001. aasta direktiiv 2001/20/EÜ liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta, mis käsitlevad hea kliinilise tava rakendamist inimtervishoius kasutatavate ravimite kliinilistes uuringutes (kliiniliste uuringute direktiiv)(15), eesmärgiga toetada suuremaid jõupingutusi vähktõvealastes teadusuuringutes, keskendudes eelkõige sõeluuringutele, sealhulgas haiguse varajasele avastamisele, kuid arvestades siiski ka sellega kaasnevat mõju mittekaubanduslike teadusuuringute sektorile, ja täiustada patsientidele ja laiemale üldsusele kättesaadavat teavet käimasolevate või edukalt lõpuleviidud kliiniliste uuringute kohta;

61.   kutsub komisjoni üles tagama, et ELi seadusandlus sisaldab teadlaste ja tööstuse jaoks stiimuleid arendada toitumisalaseid ja teisi looduslikke tootepõhiseid lähenemisi vähiennetusele, mida valideeritakse läbi nutrigenoomiliste ja epigeneetiliste uuringute;

62.   nõuab tungivalt ka ühenduse ning rahvusvahelise patendi viivitamatut kasutusele võtmist;

63.   kutsub komisjoni üles kindlustama tervishoiutöötajate võrgustike abil ravi ja hoolduse parimate tavade levitamine eesmärgiga tagada kodanike juurdepääs parimale olemasolevale ravile;

64.   kutsub liikmesriike ja komisjoni üles töötama välja ja tugevdama algatusi, mis pakuksid toetust inimestele, keda vähktõbi otseselt või kaudselt mõjutab – eelkõige algatama ja kogu ELi ulatuses välja arendama psühholoogilist ravi ja abi vähi üle elanud inimestele;

65.   kutsub liikmesriike ja komisjoni üles kasutama kõiki vahendeid, mis on vajalikud suuniste koostamiseks puude ühtse määratluse väljatöötamiseks, mis hõlmab kroonilisi haigusi või vähktõbe põdevaid inimesi, ja tagama vahepeal, et need liikmesriigid, kes seda veel teinud ei ole, astuksid viivitamatult vajalikke samme, et lisada eelpool nimetatud kategooriatesse kuuluvad isikud puude riiklikesse määratlustesse;

66.   nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid, et vähktõve ravimid, sealhulgas harvaesinevate ja vähem levinud vähivormide omad oleksid kõikides liikmesriikides ühesuguselt kättesaadavad kõikidele neid ravimeid vajavatele patsientidele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma konkreetseid ja koordineeritud meetmeid, et vähendada ebavõrdsust selles osas, mis puudutab ligipääsu vähiravile ja -hooldusele, sh ka uute, hiljuti turule toodud sihtotstarbeliste vähktõveravimite puhul;

67.   väljendab lootust, et liikmesriigid parandavad teavitamist, selgitamaks rinna-, emakakaela- ja soolevähi sõeluuringute tähtsust, et sihtrühmad neid rohkem aktsepteeriksid ja nendes suuremal hulgal osaleksid; erilist tähelepanu tuleks pöörata vähemuste ning sotsiaalselt ja majanduslikult nõrgemate elanikerühmade kaasamisele;

68.   juhib tähelepanu sellele, et vähivastase partnerluse eesmärgid on pikaajalised, ning nõuab seetõttu, et ELi institutsioonid toetaksid ühenduse tulevases tervishoiueelarves vähivastase partnerluse kümneks aastaks arvestatud jätkusuutlikkust ja elujõulisust; palub komisjonil hinnata ja jälgida Euroopa vähivastase partnerluse soovituste tegelikku rakendamist ning anda iga aasta aru selle edusammude ja tõhususe kohta;

69.   on veendunud, et olemasolevate õigusaktide korralik rakendamine, pidades silmas vähki põhjustavaid või soodustavaid aineid, on vähivastases võitluses ülioluline; kutsub seetõttu komisjoni üles tagama asjakohaste töötajate tervisega seotud õigusaktide täielikku rakendamist ning panustama jooksvalt ja järjepidevalt väga kahjulike ainete tervikliku kandidaatnimekirja koostamisse, kuna seda on REACHi raames antavate müügilubade kontekstis tehtavate kantserogeensete, mutageensete või reproduktiivtoksiliste ainete osas tehtavate kiirete otsuste jaoks vaja;

70.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 301, 20.11.2007, lk 3. (2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0477. (3) ELT L 412, 30.12.2006, lk 1. (4) Euroopa Liidu Nõukogu, Nõukogu järeldused vähktõve põhjustatud haiguskoormuse vähendamiseks; 10. juunil 2008 Luxembourgis toimunud tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervishoiu ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu 2876. kohtumine. (5) ELT L 327, 16.12.2003, lk 34. (6) ELT C 227 E, 4.9.2008, lk 160. (7) ELT C 247 E, 15.10.2009, lk 11. (8) ELT C 313 E, 20.12.2006, lk 273. (9) ELT C 68 E, 18.3.2004, lk 611. (10) EÜT L 95, 16.4.1996, lk 9. (11) ELT L 213, 15.6.2004, lk 8. (12) ELT C 27 E, 31.1.2008, lk 247. (13) EÜT C 364, 18.12.2000, lk 1. (14) Jemal A, Ward E, Thun M (2010) Declining Death Rates Reflect Progress against Cancer. PLoS ONE 5(3): e9584. doi:10.1371/journal.pone.0009584. (15) EÜT L 121, 1.5.2001, lk 34.

Euroopa Parlamendi 6. mai 2010. aasta resolutsioon info- ja kommunikatsioonitehnoloogia aktiveerimise kohta, et hõlbustada üleminekut energiatõhusale ja vähem süsinikdioksiidiheidet tekitavale majandusele (2009/2228(INI))

P7_TA(2010)0153 A7-0120/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 12. märtsi 2009. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele info- ja sidetehnoloogia aktiveerimise kohta, et hõlbustada üleminekut energiatõhusale ja vähem CO2-heiteid tekitavale majandusele (KOM(2009)0111), ning sellele järgnenud 9. oktoobri 2009. aasta soovitust (K(2009)7604);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa tulevikku tuleb investeerida juba täna” (KOM(2009)0036);

–  võttes arvesse nõukogu 11.–12. detsembri 2008. aasta kohtumise järeldusi ning eelkõige kliima- ja energiavaldkonnas seatud eesmärke;

–  võttes arvesse Euroopa majanduse taastamise kava (KOM(2008)0800);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Energiatõhususe parandamine info- ja sidetehnoloogia abil” (KOM(2008)0241);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu poliitilist kokkulepet seoses ettepanekuga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv ehitiste energiatõhususe kohta (uuestisõnastamine) (KOM(2008)0780);

–  võttes arvesse komisjoni 16. detsembri 2008. aasta teatist „Tegevuskava intelligentsete transpordisüsteemide kasutuselevõtuks Euroopas” (KOM(2008)0886);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Energiatõhususe tegevuskava: potentsiaali realiseerimine” (KOM(2006)0545);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A7-0120/2010),

A.  arvestades, et kliimamuutuse tagajärgede vähendamise vahenditena on vaja vastu võtta konkreetsed meetmed energiatarbimise ja kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks, eelkõige energiatõhususe ja taastuvenergia meetmete abil;

B.  arvestades, et ambitsioonikaid kliima- ja energiaeesmärke, mille Euroopa Liit on seadnud 2020. aastaks, eriti teadus- ja arendustegevuse valdkonnas, on võimalik saavutada ainult energiasäästu ja -tõhususega seotud meetmete ja teiste täiendavate meetmete kombineerimisega ning püstitades jätkuvalt ambitsioonikaid eesmärke selliste sektorite jaoks, mida kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ei reguleeri, ning toodete energiatõhususe jaoks;

C.  arvestades, et energiasäästu ei saavutata piisavalt kiiresti 2020. aasta eesmärgi saavutamiseks ning olemasolevad info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kasutamisega seotud meetmed ei vasta probleemide ulatusele säästva, vähem süsinikdioksiidiheidet tekitava energiasüsteemi suunas liikumiseks;

D.  arvestades, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektor vastutab Euroopas ligikaudu 8% elektrienergia tarbimise ja 2% süsinikdioksiidiheite eest (1,75% tuleneb info- ja kommunikatsioonitehnoloogia toodete ja teenuste kasutamisest ning 0,25% nende tootmisest) ning et IKT sektor tekitab üha suuremat süsinikdioksiidi jalajälge;

E.  arvestades, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas töötab ligikaudu 7% tööjõust ja see moodustab 6% SKPst ning arvestades, et ELi on tõsine oht kaotada digitaaltehnoloogia sektoris juhtiv positsioon, on äärmiselt vajalik tõsta innovatsiooni taset selles sektoris, nii kliimakaitse kui ka tulevaste roheliste töökohtade loomise huvides;

F.  arvestades, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektoril on tohutu kasutamata energiasäästu potentsiaal ning sektor võib mitmete rakenduste abil aidata energiatõhusust suurendada; arvestades samuti, et tänaseni ei ole neid rakendusi asjakohaselt kasutatud;

G.  arvestades, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia võib täiustatud energiatootmise ja -jaotusega ELi majanduse energiatõhususele oluliselt kaasa aidata, eelkõige ehitiste ja transpordisektori puhul, aga ka ühiskonnas üldiselt, pidades silmas eesmärki suurendada energiasäästu 20% võrra 2020. aastaks;

H.  arvestades, et taastuvaid energiaallikaid on võimalik edukalt kasutada info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektori elektrivajaduste rahuldamiseks; arvestades, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogial põhinevad süsteemid võivad vähendada ehitiste energiatarbimist kuni 17% ja transpordisektori süsinikdioksiidiheidet kuni 27%;

I.  arvestades, et kutseorganisatsioonidel ja ettevõtetel, eelkõige transpordi-, töötleva tööstuse ja ehitussektoris on täita põhiroll energiatarbimise vähendamises, ja sellega seoses peaksid nad soodustama ka info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamist;

J.  arvestades, et IKT on tehnoloogia, mis võimaldab vähendada kasvuhoonegaaside heidet elektrijaotusvõrkude (arukad elektrivõrgud), arukate ehitiste, arukate kodude, arukate arvestite kasutamise, keskkonnatõhusa transpordi, materjali kasutamise vähendamise ning keskkonnatõhusate tööstuslike protsesside ja organisatsioonilise jätkusuutlikkuse kaudu;

K.  arvestades, et motoriseeritud tööstuslikud süsteemid neelavad 65% maailmas tööstustegevuses kasutatavast elektrienergiast ning arukate mootorite laialdase kasutamisega väheneks 2020. aastaks CO2 hulk 0,97 Gt võrra;

L.  arvestades vajadust energiatarbimise tõhususe mõõtmise ja jälgimise meetodite ja vahendite kooskõla järele; arvestades, et arukate arvestite levik võib energiatarbimist vähendada kuni 10%, edendada jaotatud tootmise (mikrotootmise) kasutamist ja vähendada kadusid väikese tootmisvõimsusega võrkudes, edendades nõnda taastuvenergia levikut;

M.  arvestades, et kõnealuste tehnoloogiate kasutamine on otseselt seotud lairibaühenduse leviku ja arenguga Euroopas;

N.  arvestades vajadust täiendada võimaluse korral seni võetud meetmeid Euroopa teadus- ja innovatsioonipoliitika ning teabevahetuse ja heade tavade vahetusega, ning arvestades, et ELi teadus- ja arendustegevust ja struktuurifonde ning liikmesriikide meetmeid ja EIP rahastamismehhanisme tuleb sünergia loomiseks paremini koordineerida;

O.  arvestades, et mõned kohustused ja volitused ruumilise planeerimise, energiavarustuse, avalike hoonete ehitamise ja transpordikorralduse valdkonnas kuuluvad riikliku, piirkondliku ja kohaliku pädevuse alla;

P.  arvestades, et on oluline tõsta tarbijate teadlikkust uutest tehnoloogiatest ja nende võimalikust kasust nii majanduslikust kui ka energiasäästu vaatenurgast ning anda tarbijaile paremad võimalused oma energiatarbimise haldamiseks;

Q.  arvestades, et 15–20% andmekeskuste käitamisele kulutatavast rahast kulub praegu elektritootmisele ja jahutamisele;

R.  arvestades info- ja kommunikatsioonitehnoloogia keskkonnaalast kasu mitmesuguste sektorite teenuste kättesaadavaks tegemisel võrgus;

S.  võttes arvesse panust, millega energiatõhusus saab aidata lahendada üha süvenevaid muresid seoses energiajulgeolekuga kogu Euroopa Liidus,

1.  väljendab heameelt Euroopa Komisjoni teatise ja sellele järgnenud soovituse üle, mille seisukohti parlament üldjoontes jagab;

2.  nõuab meetmete kehtestamist, et tagada isikuandmete kaitse seoses arukate arvestite kasutamisega;

3.  palub seetõttu komisjonil esitada 2010. aasta lõpuks soovitused, kuidas tagada arukate arvestite kasutuselevõtmine vastavalt kolmandas energiaturu paketis sätestatud ajakavale ning arukate arvestite miinimumfunktsioonide määratlemine, et anda tarbijatele paremad võimalused oma energiatarbimise haldamiseks ja ühtlustada nõudluskõverat, samuti edendada uute energiateenuste ning uuendusliku, harmoniseeritud ja koostalitlusvõimelise Euroopa intelligentse võrgu kasutuselevõttu, arvestades kõiki parimaid tavasid, mis on end mõnedes liikmesriikides tõestanud, eelkõige kahesuunaliste ja reaalajas võimsus- ja teabevoogude haldamisel; miinimumfunktsioonide määratluses tuleks võtta nõuetekohaselt arvesse Euroopa standardimisorganisatsioonide CENi, CENELECi ja ETSI tööd lisafunktsioonide määratlemisel vastavalt mandaadile 441 arukate arvestite standardimise kohta;

4.  rõhutab, et energiasäästu potentsiaali saavutamiseks järgmistel aastakümnetel eeldatakse märkimisväärseid tehnoloogilisi edusamme ja organisatsioonilisi uuendusi tihedas seoses info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaga;

5.  on arvamusel, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia on hädavajalik majanduskasvu lahtisidumiseks kasvuhoonegaaside heitest, kasutades kolme põhistrateegiat kliimamuutuse mõju leevendamiseks: energiatarbimise vähendamine, energiatõhususe suurendamine, taastuvate energiaallikate integreerimine;

6.  tõdeb, et eri liikmesriikides kogutud andmeid on võimalik võrrelda ja energiatõhusust parandada ainult ühiste energiatarbimise ja süsinikdioksiidiheite mõõtmise meetodite vastuvõtmise ning võrdlevate meetodite raamistikuga minimaalsete energiatõhususe nõuete kuluoptimaalsete tasemete väljaarvutamiseks ehitussektoris; märgib ühtlasi vajadust asuda kiiresti info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat standardima, sest see on koostalitlusvõime miinimumnõue; on seisukohal, et standardimine peab lisaks mõõtmisfunktsioonidele hõlmama ka juurdepääsu teabele lepingute ja tarbimise kohta, operaatorite kesksüsteemidega teabevahetuse võimalust elektrivõrgu kaudu ja kaugjuhtimisega vahendi abil, millega saab elektrivarustust sisse ja välja lülitada;

7.  rõhutab, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia standardimine on osa üldisest standardimistegevusest ning aitab kaasa Lissaboni strateegias sätestatud Euroopa majanduse konkurentsivõime tõstmise poliitilise eesmärgi saavutamisele; toetab info- ja kommunikatsioonitehnoloogia standardimiseks 2009. aasta tööprogrammi rakendamist järgmistes esmatähtsates valdkondades: e-tervishoid, e-kaasamine, arukas transport, keskkonnaalane IKT, e-äri, e-oskused, e-õpe, isikuandmete kaitse, eraelu puutumatus, võrgu- ja infoturve;

8.  on seisukohal, et kui info- ja kommunikatsioonitehnoloogia võib aidata energiat säästa andmete pideva jälgimisega, eesmärgiga optimeerida avaliku ja erasektori energiatarbimist ja parandada energiatõhusust paljudes sektorites, siis info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektor peaks oma enda energiatarbimise astmelist kasvu arvestades andma eeskuju ja püüdma vähendada märkimisväärselt oma energiatarbimist; kutsub komisjoni üles kaaluma nüüdsest, kuidas info- ja kommunikatsioonitehnoloogia saab anda panuse tõhusa ressursikasutusega majandusse;

9.  rõhutab, et Euroopa peaks olema vähem süsinikdioksiidiheidet tekitavate IKT-rakenduste arendamisel esirinnas; on seisukohal, et oluline on edendada tipptasemel IKT-alaseid teadusuuringuid ning toetada avaliku ja erasektori investeeringuid kõrge riskitasemega ühisesse IKT-alasesse teadus- ja arendustegevusse;

10.  on seisukohal, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia võib mängida olulist rolli kliimamuutuse ülemaailmse mõju mõõtmisel ja kvantifitseerimisel ning kliimakaitse meetmete hindamisel, aidates nõnda kaasa kliimapoliitika viimistlemisele;

11.  rõhutab, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektori kohustus vähendada oma energiatarbimist peaks eelkõige kehtima andmekeskuste suhtes;

12.  rõhutab, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektor tarbib liiga palju energiat ning nõuab tungivalt, et sektoris rakendataks igal juhul ja niipea kui võimalik komisjoni soovitust (K(2009)7604) soovituses ettenähtud tähtaegade jooksul;

13.  on seisukohal, et energiasäästu potentsiaali saavutamiseks järgmistel aastakümnetel peaksid elektrivõrkudest saama paindlike, kontrollitud elektrivoogudega arukad süsteemid, mida toetab arenenud infotehnoloogia;

14.  tõdeb, et kodumajapidamistes, ehitus-, transpordi-, logistika- ja tööstussektoris saab info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat kasutada arvukates rakendustes energiatõhususe ja -haldamise parandamiseks; juhib tähelepanu asjaolule, et need rakendused mõjutavad muu hulgas elektrijaotust, valgustust, kütet, külmutust, ventilatsiooni ja õhukonditsioneerimist ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia loodud võimalusi mõõtmise, kontrollimise ja automatiseerimise alal; väidab, et arukad arvestid, tõhus valgustus, pilvandmetöötlus ja jaotatud tarkvara võivad muuta energiaallikate kasutusviise;

15.  märgib, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia võib pakkuda linnaplaneerimise ja linnade infrastruktuuri haldamise osas uuenduslikke lahendusi süsinikdioksiidiheite vähendamiseks;

16.  on seisukohal, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamisel võib olla oluline roll energiatõhususe suurendamises, eelkõige linnastute haldamises ja toimimises; on seisukohal, et aruka energiakasutusega linnade projekt tõestab info- ja kommunikatsioonitehnoloogia potentsiaali energiatarbimise vähendamiseks ning julgustab teisi linnu oma tulemusi parandama ja häid tavasid üle võtma;

17.  rõhutab, et tihedam koostöö riigiasutuste ja avaliku sektori teenusepakkujatega arukate arvestite kasutuselevõtmisel võib vähendada kulusid ja pakkuda tarbijatele paremaid teenuseid;

18.  rõhutab avalike teenuste, linnade ja kohalike omavalitsuste otsustusprotsessi kaasamise tähtsust, eesmärgiga rakendada konkreetseid meetmeid energiatarbimise vähendamiseks ja energiatõhususe suurendamiseks; rõhutab info- ja kommunikatsioonitehnoloogia tähtsust selles;

19.  rõhutab, et kõik energiat tarbivad sektorid peavad võimaluse piires kaasa aitama energiatõhususe parandamisele; tõdeb, et Euroopa tasandil taotletava üldise eesmärgi saavutamine sõltub igal tasandil saavutatud energiasäästu koguhulgast;

20.  rõhutab, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektor peab samuti püüdma parandada energiatõhusust ja süsinikdioksiidivaba energiavarustuse laialdasemat kasutust, arendades välja seadmeid, sidevõrke ja ülekandesüsteeme, samal ajal peab komisjon olema paindlik õigusaktide kohandamisel vastavalt sektori tehnilisele arengule;

21.  rõhutab, et tööstussektoris on mõõtmis- ja kontrollitehnoloogiad koos vastava tarkvaraga ressursside säästmise potentsiaali ärakasutamiseks üliolulised;

22.  peab kahetsusväärseks energiatõhususe ja energiasäästu potentsiaali kasutamise edusammude aeglust kasvuhoonegaaside heite vähendamisel; kutsub komisjoni üles võtma Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta direktiivi 2009/125/EÜ (mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiamõjuga toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks)(1) rakendamisel täielikult arvesse IKT energiasäästu potentsiaali;

23.  rõhutab, et IKT mõjutab oluliselt energiatõhusust, mida kajastab ka asjaolu, et 2007. aastal seati see küsimus teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmendas raamprogrammis(2) IKT prioriteediks;

24.  peab esmatähtsaks elavdada Euroopa majandust, investeerides uutesse tehnoloogiatesse ja eelkõige lairibaühenduse edendamisse eri liikmesriikides, mis on vahend majanduskasvu tagamiseks, uutele süsteemidele ja uutele rakendustele juurdepääsu võimaldamiseks üha suurema arvu Euroopa kodanike ja ettevõtjate jaoks ning Euroopa Liidus energiatõhususe valdkonnas 2020. aastaks seatud eesmärkide saavutamiseks; lisaks aitab vähe süsinikdioksiidiheidet tekitavale majandusele üleminekuks oluline info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vähendada sõltuvust energiavarustusest ja tulla toime toorainete kõrge hinnaga;

25.  kutsub liikmesriike üles hõlbustama vajaliku infrastruktuuri arendamisega lairiba internetiühenduse kättesaadavust kõigile ELi kodanikele, et tagada võrdne juurdepääs internetiteenustele, mis vähendavad reisimise vajadust;

26.  taotleb internetiteenuste (e-pangandus, e-kaubandus, e-valitsus, e-õpe, e-tervishoid) ja kaugtöö arendamist ja levitamist, et parandada kodanikele pakutava teenuse kvaliteeti ja vähendada samal ajal süsinikdioksiidiheidet; palub liikmesriikidel arendada neid teenuseid, mis lisaks kodanike ajalisele võidule võimaldavad vähendada reisimist;

27.  rõhutab logistika tähtsust transpordi ratsionaliseerimisel ja süsinikdioksiidiheite vähendamisel; tunnistab vajadust suurendada avaliku ja erasektori investeeringuid info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahenditesse, et arendada transpordi jaoks arukat energiainfrastruktuuri ning eelkõige saavutada e-kaubavedu ja arukad transpordisüsteemid;

28.  on seisukohal, et arukate transpordisüsteemide kasutamine maanteetranspordis kombineeritult teiste transpordiliikidega võib aidata vähendada ummikuid ja nendega kaasnevat kahjulikku keskkonnamõju; on seisukohal, et tänu info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamisele reisijateveos ning uute tehnoloogiate ja miinimumteabe kättesaadavusele teede, teeolude ja rehvide vastastikuse mõju ning ilmastikutingimuste kohta, mida saab kasutada ka sõiduki pardal, saab muuta reisimist ja kaubavedu tõhusamaks, kiiremaks ja turvalisemaks;

29.  rõhutab info- ja kommunikatsioonitehnoloogia tähtsust uue Euroopa transpordipoliitika kavandamisel; nõuab, et komisjoni tagaks, et iga sellise kavaga hõlmataks info- ja kommunikatsioonitehnoloogia alaseid lahendusi, muu hulgas liiklusvoogude reguleerimiseks, saavutataks transpordiliikide ulatuslikum ühitamine transpordisektoris ning optimeeritaks eri transpordiliikide vahelist tasakaalu;

30.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma kasutusele vajalikud rakendused selleks, et luua tehnoloogiline infrastruktuur, mis võimaldab vähendada maanteetransporti ja arendada ühendvedusid;

31.  rõhutab, et energiasäästu saavutamiseks transpordisektoris saaks reise vältida virtuaalsete kohtumiste abil ning arukad transpordisüsteemid võimaldavad luua väga tõhusa transpordisüsteemi;

32.  nõuab tungivalt, et komisjon suurendaks jõupingutusi info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamisel transpordivaldkonnas, eelkõige jälgimis- ja mõõtevahendite kasutamisel; peab oluliseks, et mõõtmistulemusi võetaks arvesse liikluse reaalajas kontrollimisel ning linna- ja piirkondliku transpordivõrgu arendamisel ja täiustamisel;

33.  palub komisjonil soodustada arukate mootorite levitamist asjaomaste põhisektorite ja ühiste tehnoloogiaplatvormide toetuseks;

34.  rõhutab elektriautode arendamise ja tootmise ühise strateegia vajadust; nõuab lisaks sellele tungivalt, et komisjon annaks prioriteedi arukatele autodele ja arukate teede projektidele ning ka teadus- ja arendustegevuse katseprojektidele seoses sõiduki ja sõiduki ning sõiduki ja maantee vahelise teabevahetuse vahenditega, mis võivad Euroopa IKT ettevõtete jaoks avada uusi ärivõimalusi;

35.  soovitab seoses Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi tööga anda prioriteet algatustele info- ja kommunikatsioonitehnoloogia arendamiseks säästvate arukate linnade huvides, kuna rohkem kui 80% ELi elanikest elab linnades, mis seisavad silmitsi praegu Euroopa ühiskondade ees olevate suurimate probleemidega säästva arengu, liikuvuse, kommunikatsiooni-, tervishoiu-, julgeoleku-, hoolekande- jne valdkonnas;

36.  rõhutab, et komisjoni esitatava Euroopa uue digitaalse tegevuskava määratlemist käsitleva tulevase ettepaneku eesmärk peaks olema info- ja kommunikatsioonitehnoloogia süvalaiendamine vähem süsinikdioksiidiheidet tekitava majanduse edendamiseks; nõuab info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate kasutamist, et oleks võimalik saavutada süsinikdioksiidiheite kavandatud vähendamine 2020. aastaks keskse tähtsusega sektorites, ning nõuab vastutustundliku energiatarbimise soodustamist, eriti arukate arvestite paigaldamise kaudu; juhib samuti tähelepanu sellele, et tuleks püstitada konkreetsed eesmärgid info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektori jalajälje vähendamiseks 2015. aastaks;

37.  märgib, et vajaliku koolituse ebapiisav tase on oluline takistus info- ja kommunikatsioonitehnoloogia laialdasele kasutamisele tööstuses ja avalike teenuste pakkumisel;

38.  soovitab pidada kinni ehitiste energiatõhususe direktiivi läbivaatamisklauslist ja laiendada direktiivi reguleerimisala, et see hõlmaks järgmisel läbivaatamisel ka väiksemaid ehitisi; nõuab liikmesriikidelt tungivalt käesoleva direktiivi rakendamist; soovitab samuti integreerida info- ja kommunikatsioonitehnoloogia energiatõhususe rakendusmeetmetesse; julgustab liikmesriike tegema avalike hoonete energiamärgised üldsusele kättesaadavaks ja hõlpsasti võrreldavaks;

39.  peab äärmiselt oluliseks arukate kodumasinate võimalikult kiiret levitamist ühise tehnoloogiaalgatuse ARTEMIS kaubandusliku kasutamise kaudu;

40.  on seisukohal, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia laialdasem kasutamine stimuleerib Euroopa majanduskasvu, loob oskusi nõudvaid uusi töökohti, edendab uute energiatõhusate tehnoloogiate turgu ja roheliste töökohtade loomist; on seisukohal, et nii teadus- ja arendustegevuse jaoks kui ka olemasolevate tehnoloogiate kasutamiseks on vaja märkimisväärseid investeeringuid; palub liikmesriikidel stimuleerida nii avaliku kui ka erasektori investeeringuid energiatõhususse; kordab sellega seoses liikmesriikide ja komisjoni kui riigi- ja avalike hangete korraldajate vastutust;

41.  rõhutab erainvesteeringute tähtsust vajaliku rahastamistaseme saavutamisel ja usub seetõttu, et EL peaks tagama soodsad turutingimused ja reguleeriva raamistiku, stimuleerides ettevõtjaid järgima ambitsioonikat energiatõhususe strateegiat; usub kõnealuste tingimustega seoses, et turud saavutavad nende jaoks püstitatud eesmärgid; kutsub seetõttu komisjoni üles esitama eri info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate potentsiaali silmas pidades konkreetsed ambitsioonikad eesmärgid, nagu on toodud komisjoni teatises (KOM(2009)0111);

42.  kutsub liikmesriike üles investeerima energiatõhususe alasesse haridusse, mis peaks algama juba koolis, ning ergutab uuenduslike IKT-põhiste energiatõhususe alaste koolituste väljatöötamist ulatuslikus alg- ja keskkoolide võrgustikus;

43.  usub, et arukate arvestite kasutamine ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia projektid nõuavad üldiselt ulatuslikke teavituskampaaniaid, et selgitada kodanikele nendest saadavat kasu; rõhutab, et ühiskonna teavitamine vajadusest arukate arvestite kasutamise järele ja nende kasust on vääriti mõistmise ja avaliku toetuse puudumise vältimise seisukohast väga oluline; on seetõttu seisukohal, et energiatootmise, -varustuse ja elektrivõrkude optimeerimiseks on oluline edendada arukate arvestite võimalikult kiiret kasutuselevõttu, võimaldades tarbijal juhtida oma tarbimist võimalikult tõhusalt; rõhutab sellega seoses, et tarbimise mõõtmine, kontrollimine ja automatiseerimine on äärmiselt oluliselt aspektid optimeeritud elektrisüsteemide ülesehituses, mille eesmärk peab olema ühelt poolt tagada energiatõhusus ja teiselt poolt integreerida taastuvad energiaallikad, energia salvestamise majandamine ja tuleviku elektriautode laadimine; rõhutab siiski, et arukad arvestid on küll üks põhietapp, aga alles esimene samm teel arukate võrkudeni;

44.  rõhutab, et seoses info- ja kommunikatsioonitehnoloogia olulise mõjuga ELi linnade ja piirkondade majanduslikule arengule on ülioluline konsulteerida kohalike ja piirkondlike kogukondade ametlike esindajatega, kui ELi programmidest toetatakse nende kogukondade jaoks oluliste prioriteetsete tegevusvaldkondade koostamist;

45.  rõhutab, et liikmesriikide ja ELi tasandil on vaja arukaid võrke, et kasutada täies mahus ära arukate arvestite eelised; kutsub seetõttu komisjoni üles võtma arvesse investeerimiskavu Euroopa tasandil; kutsub liikmesriike üles edendama ja hõlbustama arukate arvestite kasutamist nii äri- kui ka eluruumide kasutajate jaoks; rõhutab, et arukate arvestite kasutuselevõtt on üksnes üks vajalik etapp Euroopa integreeritud aruka elektrivõrgu rajamisel; julgustab liikmesriike ja komisjoni sel eesmärgil edendama IKT-lahenduste rakendamist;

46.  rõhutab vajadust jälgida IKT arendamise mõju säästva arengu aspektidele, pöörates erilist tähelepanu keskkonna- ja sotsiaalküsimustele, sealhulgas ohule, mida põhjustab keskkonnale ja tervisele vanade seadmete kasutamine, ning sotsiaalsele ebavõrdsusele, mis tuleneb digitaalsest tõrjutusest;

47.  väljendab heameelt liikmesriikide üle, kes on juba arukad arvestid kasutusele võtnud, ning julgustab teisi liikmesriike selles valdkonnas samuti võimalikult kiiresti edasi liikuma; palub komisjonil kaasrahastada võimalikult suurel arvul laiaulatuslikke katseprojekte, kasutades olemasolevaid rahalisi ja teaduslikke vahendeid;

48.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama IKT-lahendusi, mis on tõhusad, uuendatavad ja laiendatavad riigi- ja avaliku hanke lepingute kaudu;

49.  kutsub komisjoni üles looma Euroopa veebiportaal, mis hõlmab parimaid tavasid seoses info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate kasutamisega energiatõhususe parandamiseks, ning mis võib anda tarbijatele ja riigiasutustele kasulikku teavet; nõuab, et algatataks üleeuroopaline meediakampaania, mille eesmärk on avalikkuse harimine seoses energiasäästutavadega, mis on seotud elektrooniliste seadmete kasutamisega;

50.  kutsub komisjoni üles võtma IKT-alasel kavandamisel arvesse ELi vähemarenenud piirkondi ja tagama vahendid arukate arvestite ja teiste IKT-projektide elluviimise kaasrahastamiseks nendes piirkondades, et tagada piirkondade osalemine ja vältida nende väljaarvamist Euroopa ühisalgatustest;

51.  kiidab heaks arukate võrkude valdkonnas töökonna loomise komisjonis ja soovitab, et kõnealune töökond võtaks oma töös arvesse kõikide sidusrühmade arvamusi; palub komisjonil parlamenti oma töö edenemisest korrapäraselt teavitada;

52.  kutsub komisjoni üles kaaluma töökonna töö põhjal arukate arvestite kohta teatise koostamist, milles

53.  on seisukohal, et on tingimata vajalik, et liikmesriigid jõuaksid 2010. aasta lõpuks kokkuleppele ühise arukate arvestite minimaalse tehnilise töökirjelduse osas, mis toetaks detsentraliseeritud tootmist ja energiatõhusust ning annaks tarbijaile kõikehõlmavat ja asjakohast teavet, mis võimaldab neil oma energiatarbimist kogu aeg jälgida ja vastavalt oma vajadustele kohandada, aidates neil nõnda tarbimist tõhusamalt hallata;

54.  kutsub komisjoni üles koostama sisutihe tegevuskava energiatarbimise vähendamiseks info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamise abil ELi institutsioonide hoonetes, et luua eeskuju liikmesriikidele ja Euroopa kodanikele;

55.  kutsub komisjoni üles pakkuma 2010. aasta lõpuks info- ja kommunikatsioonitehnoloogial põhineva ambitsioonikate ja siduvate energiasäästu eesmärkidega ajakava kõikide info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektorite ja liikmesriikide jaoks, et täita süsinikdioksiidiheite vähendamisega seotud eesmärgid;

56.  on seisukohal, et õigusnormide valikul ja Euroopa tasandil ühismeetmete vastuvõtmisel tuleb erilist tähelepanu pöörata lisakuludele, mida need meetmed võivad Euroopa kodanike jaoks kaasa tuua, ning Euroopa tööstuse tootmis- ja halduskoormusele;

57.  kutsub komisjoni üles pakkuma ELi poolse rahastamise osana rahastamisvahendit, et julgustada VKEsid töötama välja säästvaid, vähe süsinikdioksiidiheidet tekitavaid energiatehnoloogiaid;

58.  kutsub komisjoni üles kohandama ELi eelarvet selleks, et kiirendada kulutasuvate vähe süsinikdioksiidiheidet tekitavate tehnoloogiate väljatöötamist ja kasutuselevõttu, eelkõige eesmärgiga rahuldada energiatehnoloogia strateegilise kava rakendamise rahalised vajadused;

59.  kiidab heaks linnapeade pakti kui heade tavade vahetamise foorumi ja teerajaja sellistele linnadele, kes seavad endale energiatõhususe suurendamiseks ambitsioonikad eesmärgid; väljendab sellega seoses heameelt linnade ja ühingute üle, kes arendavad info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamise häid tavasid linnade energiatõhususe suurendamiseks, ning ergutab nende heade tavade levitamist;

60.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles toetama kasutajate väljaõpet ja teavitamist, et võimaldada neil täielikult ära kasutada IKT potentsiaali energiasäästu valdkonnas;

61.  kutsub komisjoni üles edendama koostöös asjakohaste rahvusvaheliste partneritega ettevõtete süsinikdioksiidiheite alase aruandluse ühiste rahvusvaheliste standardite väljatöötamist, et ettevõtetel oleks võimalik oma heitkoguseid võrreldavalt ja tõhusalt mõõta;

62.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama tegevuskohavälise töötluse arendamist, arvestades selle tehnoloogia tohutut potentsiaali aidata kaasa energiatõhususele ning vähendada info- ja kommunikatsioonitehnoloogia korrapärase ajakohastamisega tavaliselt kaasnevaid jäätmeid;

63.  soovib, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia potentsiaali ärakasutamiseks tehakse algatusi, et aidata vähendada toidutoodangu raiskamist logistikaahelas, eelkõige ühise põllumajanduspoliitika ning teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmenda raamprogrammi koordineeritud tegevuse kaudu;

64.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 285, 31.10.2009, lk 10. (2) ELT L 412, 30.12.2006, lk 1.

Euroopa Parlamendi 6. mai 2010. aasta resolutsioon komisjoni valge raamatu „Kliimamuutustega kohanemine: Euroopa tegevusraamistik” kohta (2009/2152(INI))

P7_TA(2010)0154 A7-0057/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni valget raamatut „Kliimamuutustega kohanemine: Euroopa tegevusraamistik” (KOM(2009)0147);

–  võttes arvesse oma 10. aprilli 2008. aasta resolutsiooni komisjoni rohelise raamatu „Kliimamuutustega kohanemine Euroopas – võimalused ELi meetmete võtmiseks” kohta(1);

–  võttes arvesse oma 4. veebruari 2009. aasta resolutsiooni „2050: tulevik algab täna – soovitused ELi tulevaseks integreeritud kliimamuutusi käsitlevaks poliitikaks”(2);

–  võttes arvesse oma 16. septembri 2009. aasta resolutsiooni metsatulekahjude kohta 2009. aasta suvel(3);

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2009. aasta resolutsiooni ELi strateegia kohta Kopenhaageni kliimamuutuste konverentsil (COP15)(4);

–  võttes arvesse oma 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni Kopenhaageni kliimamuutuste konverentsi (COP 15) tulemuste kohta(5);

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC), selle Kyoto protokolli ja Kopenhaagenis toimunud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 15. konverentsi tulemusi(6);

–  võttes arvesse 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/29/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ, et täiustada ja laiendada ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi(7);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit ja tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, transpordi- ja turismikomisjoni, regionaalarengukomisjoni ning kalanduskomisjoni arvamusi (A7-0057/2010),

A.  arvestades, et üleilmset soojenemist ja kliimamuutust peetakse äärmiselt tõsiseks ohuks;

B.  arvestades, et kliimamuutusel on suur keskkonna-, majanduslik ja sotsiaalne mõju;

C.  arvestades, et isegi kui maailmas suudetakse piirata ja vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid, on ikkagi vaja teha suuri pingutusi, et nende vältimatu mõjuga kohaneda;

D.  arvestades, et eesmärk piirata globaalne soojenemine 2 Celsiuse kraadiga tähendaks endiselt, et Euroopa kliima soojeneb, millega kaasnevad tohutud piirkondlikud kliimamuutused, ning arvestades, et ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonis antud lubadused tooksid nende rakendamise korral kaasa soojenemise 3,5–4 Celsiuse kraadi võrra;

E.  arvestades, et kliimamuutus mõjub Euroopa eri piirkondadele erinevalt, erineva raskusastmega ja eri kiirusega;

F.  arvestades, et kohanemine, nagu on osutatud komisjoni valges raamatus, nõuab ELi liikmesriikidelt solidaarsust ebasoodsate piirkondade ning kliimamuutuse tõttu enim kannatavate piirkondade suhtes;

G.  arvestades, et Lõuna-Euroopa ja Vahemere piirkond on Euroopa kaks eriti kaitsetut piirkonda, mis juba seisavad silmitsi veepuuduse, põua ja metsatulekahjude probleemiga; arvestades, et hiljutised uuringud näitavad, et 2080. aastaks on Lõuna-Euroopas oodata saagikuse vähenemist 25% võrra(8);

H.  arvestades, et Euroopa kopsuarstide assotsiatsiooni sõnul suureneb hingamisteede haigustesse suremus 6% iga Celsiuse kraadi kohta, mille võrra toimub soojenemine üle linnade erikünnise;

I.  arvestades valge raamatu jaotise „Välispoliitiline mõõde ja käimasolev töö ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames” tähtsust ning vajadust, et EL räägiks ühehäälselt selleks, et asuda võitluses kliimamuutuse vastu taas liidrirolli ja aidata luua uut nn kliimadiplomaatiat, nagu seda nimetatakse Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2010. aasta resolutsioonis Kopenhaageni kliimamuutuste konverentsi tulemuste kohta;

J.  arvestades, et kliimamuutuse mõju majandusele, ühiskonnale ja laiemale keskkonnale annab kõige tugevamalt tunda kaudselt, inimeste heaolu jaoks oluliste ökosüsteemiteenuste halvenemise kaudu, ning arvestades, et seepärast on vaja muuta ökosüsteemide kaitse ELi kohanemisstrateegia aluseks;

K.  arvestades, et keskmise temperatuuri tõus vähendab nõudlust nafta ja gaasi järele kütmise eesmärgil, kuid arvestades, et samal ajal suureneb päevade arv, kui on vaja jahutamist, mis võib tõsta nõudlust elektrienergia järele;

L.  arvestades, et otseselt keskkonnaküsimusi käsitlevad kehtivad Euroopa õigusaktid peaksid moodustama ühtse aluse, mis suurendab ELi võimet toime tulla kliimamuutuse mõjuga;

M.  arvestades, et Euroopa tasandil võetavate meetmetega tuleks nii lühemas kui ka pikemas perspektiivis püstitada kõige kõrgemad keskkonnasäästlikkuse standardid (kaasa arvatud kliimamuutusega kohanemise valdkonnas) ning nimetatud meetmed peaksid ka nendele standarditele vastama,

1.  väljendab rahulolu eespool nimetatud valge raamatu üle;

2.  nõustub ELi kavandatava kohanemisraamistiku eesmärgiga – parandada ELi võimet tulla toime kliimamuutuse mõjuga;

3.  tunneb eelkõige heameelt selle üle, et valges raamatus rõhutati vajadust suurendada kõigi ökosüsteemide vastupanuvõimet kui olulist kaitset kliimamuutuse mõju vastu; rõhutab lisaks, et looduslikud ökosüsteemid on Maa kõige tähtsamad süsiniku neeldajad, sidudes 50% kogu maailma kasvuhoonegaaside aastasest heitkogusest ja aidates kaasa nii leevendamisele kui ka kohanemisele;

4.  rõhutab, kui tähtis on kehtestada riiklikud kohanemiskavad, mis põhinevad ühtsel Euroopa raamistikul ja võimaldavad liikmesriikidel planeerida ja kooskõlastada kohanemispingutusi; on seisukohal, et sellised kavad peavad hõlmama ohtusid ja ohukaarte, kus on kujutatud infrastruktuurid ja rajatised, mis võivad halbade ilmastikutingimuste korral ohustada keskkonda või rahvatervist; nõuab sellise teabe kättesaadavaks tegemist avalikkusele ja teistele liikmesriikidele;

5.  peab väga tähtsaks, et kliimamuutusega kohanemine saaks ELi kõikide poliitikavaldkondade osaks, eeskätt põllumajandus- ja kalanduspoliitika, metsanduspoliitika ja ühtekuuluvuspoliitika osaks, ning õigusaktide osaks, mis käsitlevad keskkonnamõju hindamist, projekteerimislube ja ehitusstandardeid, ning et oleks tagatud nende meetmete sidusus ökosüsteemide vastupanuvõimel põhineva valdkondadevahelise lähenemisviisi abil;

6.  rõhutab, et valges raamatus määratletud peamised tegevusvaldkonnad tuleb ka edaspidi seada tähtsuse järjekorda vastavalt sellele, millal kliimamuutuse eri tagajärjed prognooside kohaselt Euroopas avalduvad, et hallata olemasolevaid vahendeid tõhusamalt;

Alusteadmiste laiendamine

7.  jagab komisjoni seisukohta, et kliimamuutuse mõju kohta on vaja rohkem teadmisi, et levitada teadusuuringute tulemusi võimalikult laialt ja töötada seejärel välja asjakohased meetmed kliimamuutusega kohanemiseks;

8.  kutsub komisjoni üles arendama põhiteadmisi kliimamuutuse tagajärgede kohta, seda nii Euroopa Liidu seisukohast kui ka nende teadmiste edasiandmise eesmärgil arengumaadele ja areneva majandusega riikidele, et reageerida ka nendes riikides kliimamuutusele asjakohaselt ning kasutada tõhusalt keskkonnakaitseks ettenähtud rahalisi vahendeid;

9.  rõhutab, et teadusuuringuid tuleks tõhustada nii praeguse, seitsmenda raamprogrammi kui ka tulevaste teadusuuringute raamprogrammide kaudu, et täiendada teadmisi ohtude (juba toimunud ning võimalikud ilmastikunähtustega seotud looduskatastroofid tulevikus) ja muude asjakohaste tegurite valdkonnas, näiteks sotsiaal-majanduslik areng (ohustatud varade praegune ja tulevane geograafiline jaotus) konkreetsetes kohtades ja konkreetsel ajal, ning töötada välja meetodid ja võtted, et hinnata, millist kasu annavad kliimamuutusega kohanemise meetmed ning milline on nende maksumus ja panus ilmastikuga seotud ohtude meelevalda sattumise või nende suhtes vastuvõtlikkuse vähendamisel, ning et riikides, kus kohanemismeetmete võtmine tekitab suuri kulusid, peaksid uuringud ja tehnilise arengu rahastamine kuuluma prioriteetide hulka;

10.  usub, et kuna ühenduse territooriumil esineb mitmesuguseid kliimastsenaariume, tuleb haavatavuse näitajad kiiresti välja töötada, ja peab vajalikuks edasisi teadusuuringuid, mis keskenduksid riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil sobivatele mudelitele, ning kohanemisvõime kindlaksmääramist kogu ELi territooriumi ulatuses; nõuab tungivalt, et Euroopa Keskkonnaagentuur koostaks seetõttu aruanded, kus analüüsitakse ohtusid, mida kliimamuutus avaldab Euroopa kõige haavatavamatele aladele, ning määratakse kindlaks vajadused, piirangud, ajakava, võimalused, poliitilised tasandid ja kohanemisvõimalused, et koostada kohanemise kohta poliitilised suunised ning abistada piirkondlikke ja kohalikke sidusrühmi jõuliste kohanemisstrateegiate väljatöötamisel;

11.  tuletab siiski meelde, et teadmatus kliimamuutuse tagajärgede suhtes on selle probleemi paratamatu osa ja et kõnealuses valdkonnas tuleb vahel teha otsuseid, ootamata ära ettevaatuspõhimõttele tuginevaid teaduslikke tõendeid;

12.  on seisukohal, et on vaja eraldada rahalisi vahendeid kliimauuringuteks, mida saab palju tõhusamalt teha Euroopa tasandil ning mis loovad tugeva aluse kliimamuutusega kohanemise poliitikameetmete väljatöötamiseks;

13.  julgustab komisjoni tagama hõlpsa juurdepääsu üksikasjalikele andmetele (sealhulgas metaandmetele, mis kirjeldavad andmekogumi metoodikat) kõigile avaliku ja erasektori sidusrühmadele; on seisukohal, et andmeid kliimamuutuse kohta tuleb pidada avalikuks hüveks ja seetõttu, kooskõlas ruumiandmete infrastruktuuri direktiivi artikliga 14, tuleb need teha üldsusele tasuta kättesaadavaks või kättesaadavaks tasu eest, mis katab andmekogumite säilitamise ja vastavate andmeteenuste osutamise kulud;

14.  rõhutab vajadust siduda omavahel paremini kohalikud ja piirkondlikud kliimamuutuse mõjuga kohanemise algatused ning vahetada kogemusi üle kogu Euroopa; märgib, et parimatel tavadel põhinevad lahendused võivad ELi strateegia jaoks olla lisandväärtus;

15.  rõhutab selliste osalusuuringumeetodite asjakohasust, mille kasutuselevõttu julgustatakse ELi teadusuuringute seitsmenda raamprogrammi programmis „Teadus ühiskonnas” ning mis võimaldavad teadmiste ühist täiendamist koos kohalike kogukondade ja asutustega, selleks et määrata kindlaks piirkondlikul ja kohalikul tasandil parimad kohanemisstrateegiad ja tagada parem teadmiste levitamine;

16.  tunneb heameelt valges raamatus sisalduva ettepaneku üle luua teabevahetussüsteem; loodab, et see süsteem võetakse kasutusele 2011. aastaks ja et selleks ajaks on välja töötatud ka mudelid ja prognoosimisvahendid;

17.  on seisukohal, et komisjon peaks tagama, et teabevõrgustiku mehhanismi arendatakse portaalina, mis integreerib muud olemasolevad süsteemid, nagu ühine keskkonnateabe süsteem (SEIS) ning ülemaailmne keskkonna- ja turvaseire (GMES), ning et sellel oleks lisandväärtus, pidades silmas Euroopa Liidu, liikmesriikide ja erasektori sidusrühmade valmistumist sobilike kohanemiskavade väljatöötamiseks, rahastamiseks ja rakendamiseks;

18.  rõhutab, et satelliidipõhised teenused on väga olulised, eelkõige päästetöödeks loodusõnnetuste korral; kutsub kõiki asjaosalisi muutma ülemaailmset keskkonna- ja turvaseire süsteemi võimalikult kiiresti täies mahus toimivaks;

Kohanemismeetmete lülitamine ELi poliitikasse
Üldpõhimõte

19.  rõhutab, kui tähtis on võtta omaks valdkondadevaheline lähenemisviis, mis põhineb ökosüsteemide vastupanuvõimel, elupaikade ja bioloogilise mitmekesisuse kaitsmisel ja ökosüsteemiteenustel, ning tagada kõikide asjaomaste poliitikavaldkondade tasandil võetavate meetmete koostoime ja sidusus;

Vesi

20.  on eriti mures vee kui ühe peamise loodusvara pärast meie planeedil, sest kliimamuutus avaldab märkimisväärset mõju vee, eriti joogivee kogusele ja kvaliteedile;

21.  rõhutab, et EL peab majandama oma veevarusid tõhusamalt säästva kahetasandilise lähenemisviisi – varude potentsiaali suurendamine ning nõudluse ja raiskamise aktiivne vähendamine elanike poolt – ja sotsiaal-majanduslike meetmete abil;

22.  peab väga oluliseks kohanemismeetmete täieulatuslikku lülitamist vesikonna majandamiskavadesse kooskõlas 30. novembril 2009 avaldatud suunistega;

23.  rõhutab veepoliitika raamdirektiivi (2000/60/EÜ)(9) aktiivse rakendamise tagamise ja vesikonna majandamiskavade tõhususe tähtsust, eriti piiriüleste vesikondade puhul ja piirkondades, kus veepuudus saavutab kriitilise taseme ja/või kus üleujutused sagenevad;

24.  peab väga oluliseks rakendada nn üleujutuste direktiivi, milles sisaldub ulatuslik mehhanism kliimamuutuse tõttu suurenenud üleujutusohu hindamiseks ja jälgimiseks ning kohanemismeetmete väljatöötamiseks, ning kasu, mida võivad tuua vastupanuvõimeline keskkond ja ökosüsteemid üleujutuste mõju kontrolli all hoidmiseks ja vähendamiseks;

Põllumajandus ja metsandus

25.  rõhutab vajadust suurendada põllumajanduse ökosüsteemide vastupidavust – kasutada säästlikumalt loodusvarasid, eriti vett ja mulda, ning mõista aktiivselt hukka ebasäästlikud tavad ja nende põllukultuuride istutamine, mis ei ole sobilikud nende veetarbimise tõttu, ning kasutada rohkem ära seemnete ja loomatõugude liigisisest ja liikidevahelist bioloogilist mitmekesisust;

26.  on seisukohal, et kliimamuutusega kohanemisele peab olulisel määral kaasa aitama ühine põllumajanduspoliitika ning et tuleb töötada välja ökosüsteemipõhisem lähenemisviis põllumajandusele, kaitsta ja tõhustada bioloogilise mitmekesisuse säilitamist ja muude ökosüsteemiteenuste osutamist, sealhulgas pinnase säilitamine, tõusuvee kvaliteet ja maastike ökoloogiline seotus, ning et säästvate põllumajandustavade kasutuselevõtt annab olulist kasu mullastiku kaitse, veemajanduse, bioloogilise mitmekesisuse säilitamise jaoks ja ökosüsteemide vastupanuvõimele;

27.  rõhutab, et Euroopa metsakaitsemeetmed peavad sisaldama kohandumise mõõdet, sest kliimamuutus kahjustab tugevalt metsaökosüsteeme ja suurendab metsatulekahjude ohtu;

28.  tunneb heameelt komisjoni ettepanekute üle, mis käsitlevad ELi metsandusstrateegia ajakohastamist; nõuab tungivalt, et komisjon algataks arutelu metsakaitse kohta võimalikult kiiresti;

29.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma kasutusele agrometsanduse meetmeid Vahemere maade metsastamiseks, sest see on kõige kulutõhusam viis ökosüsteemi põhiteenuste osutamiseks;

30.  väljendab muret selle pärast, et viimastel aastatel on Euroopa kannatanud metsatulekahjude tõttu, mis hävitavad aastas rohkem kui 400 000 hektarit metsa, mille põhjuseks on maapiirkondade järkjärguline mahajätmine, traditsioonilisest tegevusest loobumine, ebapiisav metsahooldus, ühest puuliigist koosnevad suured metsaalad, ebasobivate puuliikide istutamine, nõuetekohase ennetuspoliitika puudumine ja liiga leebed karistused tulekahjude tahtliku põhjustamise puhul ning ebaseaduslike ehitiste keelamise ja metsade uuendamisega seotud seaduste ebapiisav täitmine; märgib, et nii ulatuslike metsatulekahjude tagajärjel, eriti Lõuna-Euroopas, ei suuda metsad taastuda ning et sellel on tõsised ökoloogilised tagajärjed ning majanduslik ja sotsiaalne mõju; märgib samuti, et ebatavalised ilmastikutingimused tõid 2007. aastal endaga kaasa ülisuurte tulekahjude järsu kasvu ja need võivad tõenäoliselt järgnevatel aastatel hakata sagedamini korduma; märgib lisaks, et globaalne soojenemine suureneb vähemalt järgmise 30 aasta jooksul ning see võib mõjutada eeskätt neid piirkondi, mis on kliimamuutuste mõju suhtes haavatavamad;

31.  nõuab tungivalt, et komisjon seaks oma ettepanekus ELi kliimamuutusega kohanemise tegevuskava kohta esmatähtsale kohale põua ja metsatulekahjude ennetamise ja nende vastu võitlemise, pöörates tähelepanu Lõuna-Euroopale, nagu tegi ettepaneku Euroopa Parlament oma resolutsioonis metsatulekahjude kohta 2009. aasta suvel;

32.  palub komisjonil esitada soovitused riiklike kodanikukaitse süsteemide kohandamiseks kliimamuutuse mõjuga; nõuab eelkõige tungivalt, et komisjon võtaks meetmeid, et suurendada Euroopa metsatulekahjude taktikalise reservi vahendeid ja suutlikkust;

33.  soovitab komisjonil koostada teadusuuringute programme, et uurida metsade reaktsiooni kõrgemale süsinikdioksiidi heite tasemele, kõrgemale temperatuurile ja põuale;

34.  soovitab komisjonil koostada teadusuuringute programme, et töötada välja uusi meetodeid nende metsade majandamiseks, mille ökosüsteemid on sattunud kliimamuutuse mõju alla, võttes arvesse uut, kliimamuutuse tagajärjel tekkinud olukorda;

Kalandus

35.  nõuab, et kaalutaks alternatiivseid kalavarude haldamise süsteeme ning Euroopa kalalaevastiku mõne osa võimsuse vähendamist, et juurutada säästvaid kalapüügi- ja vesiviljelustavasid;

36.  palub komisjonil uurida rohevetikate levikut ja nende mõju kalandussektorile; nõuab ühtlasi, et uuritaks ka, kuidas kliima soojenemisest tingitud hoovusemuutused mõjuvad teatavatele mereliikidele;

37.  nõuab tungivalt, et komisjon tagaks rannikualade integreeritud majandamise soovituste tugevdamise ja rakendamise ELi integreeritud merenduspoliitika üldises kontekstis, ühendades kõik mere ja ookeaniga seotud poliitikavaldkonnad;

38.  nõuab tungivalt, et komisjon tagaks, et kohastumist ökosüsteemi vastupanuvõime kaudu võetaks arvesse kõigis ühenduse seisukohtades rahvusvahelistel kalapüügi ja merekeskkonna alastel läbirääkimistel ning eriti kalandusalaste partnerluslepingute ja piirkondlike kalandusorganisatsioonide puhul;

39.  kutsub komisjoni üles osalema aktiivselt sinise süsiniku fondi loomises ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames; rõhutab, et fond peaks otsima üldise merendusalase planeerimise raames rahastamise ja kooskõlastamise mehhanisme rannikualade ja mere ökosüsteemide ning ookeani süsiniku kaitsmiseks ja haldamiseks;

Muld

40.  on seisukohal, et muld ei avalda mitte üksnes suurt mõju kliimamuutusele, vaid et kliimamuutuse enda tulemuseks võib olla mulla tõsine degradeerumine või erosioon;

41.  tunnistab, et mulla degradeerumisel on eeskätt kohalikud ja piirkondlikud põhjused ja mõjud ning seetõttu tuleb järgida subsidiaarsuse põhimõtet; nõuab tungivalt, et liikmesriigid, kes ei ole jõustanud mullakaitse alaseid õigusakte, kannaksid täit vastutust;

Ranniku- ja saarepiirkonnad

42.  on veendunud, et ranniku- ja saarepiirkondade suhtes tuleks kohaldada kohanemismeetmeid esmajärjekorras, sest need piirkonnad on kliimamuutuse mõju suhtes eriti haavatavad, tihedalt asustatud ja kaalul on nende majandussuutlikkus;

Tervishoiu- ja sotsiaalpoliitika

43.  rõhutab, et kliimamuutusega kohanemise poliitika peaks tagama püsiva kasvu; rõhutab lisaks, et samal ajal võib ja peab see poliitika looma töökohti ja kaitsma sotsiaalset õiglust, aidates seeläbi kaasa tööhõive kasvule ning aidates võidelda vaesuse ja sotsiaalse ebavõrdsuse vastu;

44.  rõhutab, et kohanemispoliitika sotsiaalset ja tööhõive mõõdet tuleb arvesse võtta ELi taastamisstrateegias;

45.  märgib, et edasipüüdlikud kohanemiskavad aitavad kaasa keskkonnasõbralike töökohtade arendamisele, mis aitavad meil liikuda süsinikdioksiidiheiteta majanduse suunas, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike seetõttu üles tegema suuremaid jõupingutusi püsiva majanduskasvu saavutamiseks kõikjal Euroopas;

46.  rõhutab, et kõige vaesematele kogukondadele või ühiskonnarühmadele peab seoses kohanemismeetmete suurte kuludega tagama piisava toetuse;

47.  väljendab rahulolu komisjoni ettepanekute üle, mille kohaselt 2011. aastaks töötatakse välja suunised ja järelevalvemehhanismid seoses kliimamuutuse mõjuga tervisele; rõhutab, et on suurenenud siirutajate kaudu levivate nakkushaiguste oht, millel on tõsine mõju hingamisteedele, ning et Euroopa kodanikke on vaja teavitada tõhusatest ennetusmeetmetest, mida soovitab Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus;

48.  märgib, et kliimamuutuse mõju tervisele avaldub tõenäoliselt kõige raskemal kujul puudustkannatavates kogukondades, vaeseimates elanikerühmades ja kõige haavatavamates rühmades, nagu lapsed, eakad ja need, kes on juba haiged; peab oluliseks, et kohanemismeetmeid kaalutaks tervisealast ebavõrdsust arvesse võttes ja et selliste meetmete puhul julgustatakse tegevusi, mis toovad kasu ka tervisele;

49.  rõhutab vajadust tõhustada loomahaiguste olemasolevaid seire- ja kontrollisüsteeme;

50.  tunnistab tervishoiusektori rolli kohanemisel; kutsub ELi üles toetama meetmeid, mille eesmärk on vähendada sektori süsinikdioksiidiheidet, ning tagama piisavad rahalised vahendid kohanemismeetmetele tervishoiusektoris;

Infrastruktuur

51.  rõhutab vajadust tagada, et kehtivates õigusaktides tööstuslubade kohta ja kliimamuutuse keskkonnamõju hindamise kohta oleks sätestatud, et infrastruktuuri kavandamisel ja lubatavas tööstustegevuses tuleb täiel määral arvesse võtta prognoositavaid kliimatingimusi ja sellest tulenevaid ohtusid, kuid samal ajal säilitada teatav kohanemissuutlikkus; juhib tähelepanu sellele, et paljudel juhtudel oleks asjakohasem haavatavaid piirkondi pigem mitte arendada kui ehitada kaitsesüsteeme kahjulikeks kliimamõjudeks valmistumiseks;

52.  rõhutab, et vaja on tagada, et kliimamuutuse keskkonnamõju hindamisel võetaks vajaduse korral tavaliselt arvesse mitmesuguseid kliimamuutusega kohanemise tõenäolisi variante, kui need on teaduslikult põhjendatud;

53.  palub komisjonil võimalikult kiiresti välja töötada metoodika infrastruktuuriprojektide „ilmastikukindluse” tagamiseks, kaasa arvatud kulude-tulude analüüs ja võimalikud alternatiivid;

54.  soovitab komisjonil kaaluda, kuidas muude võimaluste seas, mida ta kavatseb uurida seoses era- ja riiklike investeeringute kliimamõju hindamisega, ergutada asjakohast maakasutuse kavandamist (kaasa arvatud ohtude kaardistamine);

55.  ergutab komisjoni teostama oma kavatsust võtta ehitusstandardites (nagu Eurocodes) arvesse kliimamõju, et suurendada ohtlikes piirkondades asuvate ehitiste vastupidavust;

56.  on seisukohal, et mikroklimaatilisest seisukohast tuleks vältida tihedalt asustatud aladel ja linnades ehitisi, mis ei lase veel pinnasesse imbuda;

Transport

57.  avaldab kahetsust, et valges raamatus ei ole pööratud eriti tähelepanu transpordisektorile, kuigi transport tekitab 27% ELi kasvuhoonegaaside heitkogustest ja vaja on tõhusaid kohanemismeetmeid;

58.  rõhutab, et transpordisektor peab lahutamatult kuuluma Euroopa kliimamuutuse strateegia raamesse, ning palub komisjonil esitada võimalikult kiiresti Euroopa kliima- ja transpordipaketi ettepanek,

59.  peab hädavajalikuks toetada ümbersuunamist kui üht vahendit vähendada transpordisektori süsinikudioksiidi heitkoguseid;

60.  rõhutab, et kõik transpordiliigid peavad järkjärgult võtma arvesse kohanemisega seotud väliskulusid;

61.  on seisukohal, et transpordisektoris vajalike kohanemismeetmete majanduslikke, sotsiaalseid ja finantstagajärgi, nagu sektori ümberkorraldamise mõju (eelkõige ümbersuunamise tõttu) ei teata ega prognoosita veel piisavalt; palub komisjonil määratleda haavatavuse näitajad ning heade tavade vahetamise meetodid selle sektori eri harudes (maantee-, raudtee-, õhu- ja meretransport);

62.  kutsub komisjoni ja liikmesriike välja töötama tõhusat linnalise liikuvuse poliitikat, mille eesmärk on vähendada suurtes linnastutes saastamist ja liiklusummikuid tänu ühistranspordi arendamisele, erinevate transpordiliikide ja nn arukate transpordisüsteemide kasutamisele;

63.  rõhutab ühtlasi, et kaasaegse ja säästva transpordipoliitika edendamiseks tuleb ELi järgmisel, 2014–2020. aasta finantsplaneerimise perioodil anda vajalikku rahalist toetust esmatähtsatele üleeuroopalistele raudtee-, mere- ja veeteede projektidele;

64.  rõhutab vajadust jätkata Eurovignette'i direktiivi õigusloomemenetlust, et hõlbustada väliskulude arvessevõtmist põhimõtte „saastaja maksab” alusel ning luua erinevatele transpordiliikidele võrdsed konkurentsitingimused;

Energia

65.  rõhutab, et kliimamuutus mõjutab tugevasti energia pakkumist ja nõudlust ELi liikmesriikides;

66.  palub komisjonil põhjalikult analüüsida energeetika tulevikuväljavaateid, võttes arvesse kliimamuutuse mõju infrastruktuurile ja energianõudlusele;

67.  palub komisjonil uurida, kas kliimamuutus võib mõjutada taastuvatest ja fossiilsetest energiaallikatest energia tootmise võimalusi, ja juhib eriti tähelepanu soojuselektrijaamade jahutamisega seotud raskustele ja selle tagajärgedele;

68.  juhib seoses tuumareaktorite jahutussüsteemidega tähelepanu erilisele ohule, mis ähvardab tuumarajatisi kuumalainete ajal, kuna sellel võivad olla kahjulikud tagajärjed ümbruskonna veevarudele ja elektrienergia varustuskindlusele;

69.  märgib, et äärmuslikud ilmastikutingimused, nagu üleujutused ja tormid, võivad kahjustada elektrijaamu, elektrimaste, alajaamu ja elektrikappe või need ajutiselt kasutamiskõlbmatuks muuta; on seisukohal, et seetõttu on vaja mitmekesist ja tugevat elektrivõrku, et saavutada vajalik paindlikkus, ning et tugevdada tuleb nii kohalikke võrke kui ka rahvusvahelisi kõrgepingevõrke;

70.  rõhutab, et kliimamuutuse tagajärjel muutub ehitiste energiakasutus ning et suurim probleem on toimetulek hoonete ülekuumenemisega; on seisukohal, et siin võivad oluliseks osutuda loomulik jahutus, mehaaniline jahutamine, energiatõhusus ja hästi läbimõeldud ruumiline planeerimine;

71.  on seisukohal, et aruka energiapoliitikaga, millega edendatakse aktiivselt taastuvaid energiaallikaid, detsentraliseeritud energiavarustust ja energiatõhusust oma territooriumil, aitavad piirkonnad kaasa mitte üksnes võitlusele kliimamuutuse mõjudega, vaid loovad oma kodanikele ka uusi majanduslikke võimalusi ja väljavaateid;

72.  rõhutab, et energiavarustuse ja energia kättesaadavuse meetmed tuleb määratleda liikmesriikidevahelisest solidaarsusest lähtudes ning et EL peaks aitama saavutada ülemaailmses poliitikas nihet suurema energiatõhususe ja madala süsinikusisaldusega energiaallikate, näiteks taastuvate energiaallikate edendamise suunas;

73.  kutsub liikmesriike üles esitama 30. juuniks 2010 kaugeleulatuvaid, põhjalikke ja realistlikke riiklikke tegevuskavasid vastavalt ELi kehtestatud mudelitele ja parameetritele, pidades silmas seda, et liikmesriigi taastuvenergia vajaduse peab põhimõtteliselt rahuldama kohalik tootmine ning mehhanismi taastuvenergia statistiliseks ülekandeks liikmesriikide vahel võib kasutada üksnes õigustatud juhtudel;

74.  rõhutab samuti, et esmatähtsaks tuleb pidada lisameetmeid edendamaks ühenduse strateegiat, millega püütakse 2020. aastaks saavutada energiatõhususe 20%line tõus; peab kehtivate energiatõhususe tegevuskavade hindamisel samuti asjakohaseks kaaluda võimalust muuta see eesmärk ühenduse tasandil õiguslikult siduvaks;

Bioloogiline mitmekesisus

75.  arvestades asjaolu, et NATURA 2000 võrgustik on keskne element Euroopa Liidu poliitikas, mis näeb ette pingutusi ökosüsteemide säilitamiseks kliimamuutuse olukorras, nõuab NATURA 2000 ja muude asjakohaste maastike aktiivset haldamist koos ELi ja liikmesriikide poolse asjakohase rahastamisega ning koostöös ja konsulteerimisel kohalike kogukondadega, ning rõhutab, et on vaja juhiseid loodusmaastike vahelise sidususe tagamiseks; rõhutab, nii nagu on märgitud komisjoni teatisele „Euroopa Liidu strateegia väljatöötamine sissetungivate liikide suhtes” lisatud komisjoni mõjuhinnangus (SEK(2008)2887), et palju on veel teadmata liikide sissetungi ulatuse ja viiside kohta ning selle kohta, millist mõju nad avaldavad ökosüsteemidele ja kuidas mõjutab bioloogilist sissetungi kliimamuutus;

76.  rõhutab, et nii maismaa kui ka mere ökosüsteemide vastupidavus sõltub lõppkokkuvõttes bioloogilise mitmekesisuse säilitamisest;

77.  juhib tähelepanu asjaolule, et ELi kehtivad õigusaktid, nagu vee raamdirektiiv(10) ja merestrateegia raamdirektiiv(11), võivad aidata säilitada Euroopa ökosüsteemide vastupidavust, kui haldamiskavades rakendatakse ökosüsteemipõhist lähenemist; palub komisjonil ja liikmesriikidel pöörata nimetatud poliitika rakendamisele suurimat tähelepanu;

78.  rõhutab, et oluline on uurida võõrliikide tungimist Euroopa ökosüsteemidesse (nt troopilised mereliigid Vahemeres) ja kujundada sobiv poliitika selle nähtuse tõrjumiseks;

Linnakeskkond

79.  rõhutab asjaolu, et linnapiirkondades elab ligi 75% Euroopa rahvastikust ja kliimamuutus on üks linnaelu kvaliteeti mõjutavaid tegureid; nõuab tungivalt, et Euroopa Keskkonnaagentuur uuriks kliimamuutuse oodatavat mõju linnapiirkondade mikrokliimale (võttes arvesse näiteks linna kui soojussaare nähtust);

Ränne

80.  rõhutab, et kliimamuutus vallandab tõenäoliselt ulatusliku keskkonnarände piirkondadest, kust juba praegu lähtuvad Euroopasse suunduvad rändevood (Aafrika, Lähis-Ida, Aasia lõuna- ja kaguosa);

81.  rõhutab, et keskkonnarännet tuleks arvesse võtta pikaajalise arenguabipoliitika kavandamisel, et võtta päritolumaades õigeaegseid ennetavaid ja humanitaarmeetmeid;

Kultuuripärand

82.  rõhutab, et väga oluline on välja töötada kohanemismeetmed, milles võetaks arvesse Euroopa kultuuripärandi kõiki aspekte;

Struktuur ja juhtimine

83.  rõhutab vajadust käsitada kohalikke ja piirkondlikke asutusi peaosalistena võitluses kliimamuutuse negatiivse mõjuga;

84.  peab väga tähtsaks sekkumise asjakohase tasandi, sektoriülese ühtlustamise ja pideva keskkonnatoetuse olemasolu, et rakendatavate abinõude tõhusust maksimaalselt suurendada;

85.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kliimamuutusega kohanemist käsitledes edendama kooskõlastatud lähenemist, et tagada kogu Euroopa Liitu hõlmav territoriaalne ühtekuuluvus;

86.  on seisukohal, et tuleb võtta meetmeid, et ühitada majanduslikult uuenduslik ja säästev tegevus looduskeskkonna kaitsega ning seega vähendada miinimumini ökoloogiliste ja majanduslike huvide vastuolu;

87.  nõuab tungivalt, et komisjon viiks ellu ettepanekud kehtestada kohustuslikud riiklikud ja piirkondlikud kohanemiskavad;

88.  palub komisjonil välja töötada kõikehõlmav lähenemisviis kindlustussektori kaasamiseks, pidades silmas riskiteadlikkust ja riskijagamist;

89.  palub komisjonil ja liikmesriikidel kujundada riiklike ametiasutuste tugeval juhtimisel ja osavõtul vajalikud avaliku ja erasektori partnerlussuhted pikaajalise, tugeva ja tõhusa kliimaga seotud ohtude haldamise raamistiku loomiseks (hõlmates kõiki aspekte ohuteadlikkusest ohtude jagamise ja taastumiseni);

90.  on seisukohal, et äärepoolseimad piirkonnad on oma erilise olukorra – nagu on sätestatud Lissaboni lepingu artiklis 349 – ja lähistroopikavöötmes paiknemise tõttu tundlikud kliimamuutuse tagajärgede suhtes ja väärivad seetõttu komisjoni erilist tähelepanu; kutsub komisjoni seetõttu üles koostama äärepoolseimate piirkondade jaoks mõjuhinnangut ja konkreetset tegevuskava ning toetama teabe ja heade tavade vahetamist nimetatud piirkondade ning nende naabruses asuvate kolmandate riikide kohalike asutuste vahel;

91.  palub komisjonil täielikult kasutada talle Lissaboni lepingu artikliga 260 antud uusi õigusi, et täita oma ülesannet valvata aluslepingute täitmise järele;

Rahastamine

92.  rõhutab, et ELi eelarves ei kajastu praegu ELi poliitilised põhieesmärgid kliimamuutusega kohanemise valdkonnas;

93.  nõuab tungivalt, et komisjon keskenduks praeguse mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamisel ELi eelarve suutlikkusele kliimamuutusega toime tulla; rõhutab, et kliimamuutus ja eriti kliimamuutusega kohanemise meetmed peaksid järgmises mitmeaastases finantsraamistikus olema tähtsal kohal, et tagada vajalike rahaliste vahendite kättesaadavus;

94.  nõuab tungivalt, et komisjon teeks ELi eelarve läbivaatamise raames ettepaneku ilmastikukindluse menetluse kohta, tagamaks, et eelarve läbivaatamisel võetakse arvesse kliimamuutuse mõju;

95.  nõuab, et kliimamuutus seataks tulevikus üheks prioriteediks, eriti sel teel, et kohanemisstrateegia liidetakse Euroopa Liidu poliitikaga;

96.  nõuab ranget järelevalvet selle üle, et energiatõhususe, jäätmekäitluse ja infrastruktuuride arendamise alaste Euroopa vahenditest rahastatavate projektide ettepanekute heakskiitmisel arvestataks kliimamuutuse mõju hinnangut;

97.  rõhutab, et kliimamuutuse ja keskkonnakaitse eesmärgid tuleks integreerida ELi ühtekuuluvuspoliitika lähenemis- ja majanduskasvu eesmärkidesse struktuuripoliitika väljakujunenud ülesandeid asendamata;

98.  nõuab tungivalt, et komisjon esitaks kooskõlas ELi säästva arengu strateegiaga(12) kiiresti tegevuskava, et sektorite kaupa reformida toetusi, millel on silmanähtavalt kahjulik keskkonnamõju, eesmärgiga need toetused järkjärgult likvideerida; rõhutab ühtlasi, et reformi käigus kättesaadavaks tehtavad rahalised vahendid tuleks suunata kohanemispüüdlustesse ja nn roheliste töökohtade loomisse;

99.  rõhutab, et mitmesuguste majanduse elavdamise kavadega kättesaadavaks tehtavaid rahastamisvahendeid tuleks kasutada ka kohanemisinvesteeringuteks ning igal juhul tuleks tagada ilmastikukindlus;

100.  rõhutab ennetamise põhimõtet kliimamuutusega kohanemisel; kutsub komisjoni koostama strateegiat, mille ülesandeks on kindlustada, et kohanemismeetmete võtmatajätmisest tekkivaid kulusid ei jäeta elanikkonna kanda;

101.  toetab komisjoni nõudmist, et nõukogu taaselustaks solidaarsusfondi (EUSF) määruse läbivaatamise protsessi, millega loodaks võimalus käsitleda loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud õnnetuste kahjusid senisest tõhusamini, paindlikumalt ja õigeaegsemalt;

102.  rõhutab, et oluline osa ELi heitkogustega kauplemise süsteemi raames saastekvootide enampakkumisel saadavatest tuludest (sealhulgas lennunduse ja meretranspordi saastekvootide enampakkumise tulud) tuleks reserveerida selleks, et võimaldada ELi liikmesriikidel ja arengumaadel kliimamuutusega kohaneda; on seisukohal, et niisuguse korralduse abil tuleks toetada ka Euroopa säästvaid transpordiliike, nagu raudteetransport; nõuab, et heitkogustega kauplemise süsteemi vahendid, mis on juba reserveeritud ühenduse solidaarsuse ja majanduskasvu heaks (10% saastekvootide enampakkumise tulust), jagataks madalama sissetuleku tasemega liikmesriikide vahel, määrates võrdse osa nii kohanemis- kui leevendusmeetmete jaoks;

103.  nõuab, et saastekvootidega kauplemise süsteemist ja muudest ühenduse allikatest saadud vahendite abil aidataks liikmesriikidel kliimamuutusega kohaneda ja võtta arvesse iga liikmesriigi või piirkonna tundlikkust kliimamuutuse suhtes;

104.  tunnistab tööstusriikide ajaloolist vastutust ülemaailmse õhutemperatuuri tõusu eest; kordab oma 10. veebruari 2010. aasta resolutsioonis öeldut, sealhulgas seda, et kohustused, mida ELi võtab kliimamuutusega seotud meetmete rahastamiseks, peaksid olema uued ja täiendama ametliku arenguabi kohustusi ega tohiks sõltuda liikmesriikide iga-aastastest eelarvemenetlustest;

Välistegevus

105.  kordab, et vastavalt Kopenhaageni lepingu punktile 8 tuleb ELi kõikidesse välispoliitika valdkondadesse lisada kohanemismeetmed;

106.  rõhutab, et ökosüsteemiteenuste ja vastupidavuse väärtus on veelgi suurem vähim arenenud riikides(13); rõhutab, et kõigil rahvusvahelistel läbirääkimistel, kaasa arvatud kaubandusläbirääkimised, tuleks asjakohaselt arvesse võtta kliimaga kohanemise ja eelkõige ökosüsteemide vastupidavuse meetmeid;

107.  on kindlalt veendunud, et EL peab säilitama oma juhtiva positsiooni ülemaailmse soojenemise vastu peetavas rahvusvahelises võitluses ja tugevdama seda positsiooni, ja on seisukohal, et igasugune viivitamine meetmete võtmisel suurendab negatiivsete keskkonna-, majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgede ning suuremate kulude kaasnemise ohtu;

108.  rõhutab, et kliimamuutusega kohanemise Euroopa tegevusraamistiku eduka rakendamise tagamiseks on väga tähtis selle lisamine ülemaailmselt sõlmitud laiaulatuslikku kokkuleppesse (millel on õiguslikult siduvad eesmärgid), mis käsitleb kliimamuutustega võitlemise meetmeid, ning rõhutab, et EL peab võtma siin juhtrolli.

109.  kutsub komisjoni üles kaaluma tulevases kaheksandas raamprogrammis nende avaliku sektori vahendite suurendamist, mis on ette nähtud rahvusvaheliseks koostööks:

Kliimamuutuse mõju ja kliimamuutusega kohanemise juhtrühm

110.  toetab komisjoni ettepanekut luua kliimamuutuse mõju ja kliimamuutusega kohanemise juhtrühm; rõhutab, et on oluline, et juhtrühma kuuluksid lisaks riikide esindajatele piirkondlikud ja kohalikud osalised; palub komisjonil tagada, et sellesse rühma võetaks vaatlejatena Euroopa Parlamendi esindajad ja ekspertidena erasektori sidusrühmad; palub komisjonil tagada, et juhtrühm pööraks erilist tähelepanu kõige tõsisematele kliimamuutusega kaasnevatele terviseohtudele, nagu ilmastikuoludega seotud surmajuhtumite sagenemine ja siirutajate kaudu levivad haigused;

Komisjoni eduaruanne

111.  palub komisjonil teavitada Euroopa Parlamenti eespool mainitud valge raamatu rakendamise tulemustest 2012. aastaks;

o
o   o

112.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 247 E 15.10.2009, lk 41. (2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0042. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2009)0013. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2009)0089. (5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0019. (6) ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni otsuse eelnõu -/CP.15, „Kopenhaageni kokkulepe”, FCCC/CP/2009/L.7. (7) ELT L 140, 5.6.2009, lk 63. (8) Teadusuuringute Ühiskeskus – Tulevikutehnoloogiate Instituut: „Kliimamuutuste mõju Euroopa põllumajandusele. PESETA põllumajandusuuring”, EUR 24107 EN, 2009. (9) EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1. (10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1), mida on muudetud direktiiviga 2008/32/EÜ (ELT L 81, 20.3.2008, lk 60). (11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiiv 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv), ELT L 164, 25.6.2008, lk 19. (12) Nõukogu dokument nr 10917/06, ELi säästva arengu strateegia läbivaatamine. (13) Ebamugav probleem, leidlik lahendus: Ecosystem based Approaches to Climate Change, World Bank, Environment Department, 2009, and The Natural Fix? The Role of Ecosystems in Climate Mitigation, UNEP, 2009.

Euroopa Parlamendi 6. mai 2010. aasta resolutsioon ühenduste finantshuvide kaitse ja pettustevastase võitluse ning 2008. aasta aruande kohta (2009/2167(INI))

P7_TA(2010)0155 A7-0100/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma resolutsioone komisjoni ja Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) varasemate aastaaruannete kohta;

–  võttes arvesse komisjoni 15. juuli 2009. aasta aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Ühenduste finantshuvide kaitse – Pettustevastane võitlus – 2008. aasta aruanne” (KOM(2009)0372), kaasa arvatud selle lisasid (SEK(2009)1002 ja SEK(2009)1003);

–  võttes arvesse OLAFi 2008. aasta tegevusaruannet(1) ja OLAFi 19. juuni 2008. aasta teist aruannet nõukogu 11. novembri 1996. aasta määruse (Euratom, EÜ) nr 2185/96 (mis käsitleb komisjoni tehtavat kohapealset kontrolli ja inspekteerimist, et kaitsta Euroopa ühenduste finantshuve pettuste ja igasuguse muu eeskirjade eiramiste eest) rakendamise kohta, samuti suuniseid OLAFi käsiraamatu asendamise kohta;

–  võttes arvesse OLAFi järelevalvekomitee tegevusaruannet 2008. aasta juuni ja 2009. aasta mai vahelise perioodi kohta(2);

–  võttes arvesse OLAFi järelevalvekomitee tegevusaruannet 2007. aasta juuni ja 2008. aasta mai vahelise perioodi kohta(3);

–  võttes arvesse kontrollikoja aastaaruannet 2008. aasta eelarve täitmise kohta koos institutsioonide vastustega(4);

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2009. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala kodanike teenistuses” – Stockholmi programm(5), eelkõige peatükki majanduskuritegude ja korruptsiooni kohta;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 319 lõiget 3 ja artikli 325 lõiget 5;

–  võttes arvesse nõukogu 13. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ, Euratom) nr 1995/2006, millega muudetakse määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust(6);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48 ja artikli 119 lõiget 2;

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit ja regionaalarengukomisjoni arvamust (A7-0100/2010),

Üldised seisukohad: teatatud eiramisjuhtumitega seotud summad

1.  märgib, et eiramisjuhtumite (niivõrd kuivõrd neid on tuvastatud) finantsmõju oli 2007. aastal 1,024 miljardit eurot ja langes 2008. aastal 783,2 miljoni euro peale, kusjuures vähenemist mõõdeti kõikides kulude valdkondades, välja arvatud otsetoetused ja ühinemiseelsed vahendid, ja kogusumma jaguneb järgmiselt:

2.  rõhutab vajadust kaasata teave eiramisjuhtumite kohta, mis selgitaks kõikide kulutatavate ressursside proportsioone erinevates vigadest ja pettusekahtluse juhtumitest mõjutatud kuluvaldkondades ja liikmesriikides;

3.  rõhutab, et pettuste- ja korruptsioonivastane võitlus on oluline ülesanne Euroopa institutsioonide ja kõigi liikmesriikide jaoks, kes peavad eraldama kõik vajalikud vahendid tõhusaks võitluseks nende probleemidega, et kaitsta liidu ja selle maksumaksjate finantshuvisid ning võidelda organiseeritud kuritegevuse vastu, mis liikmesriikide näitajate põhjal suurendab oma suutlikkust kokkumänguks institutsioonidega, eelkõige ühenduse eelarvega seonduvaid pettuste abil;

4.  väljendab kahetsust asjaolu üle, et suur osa ELi rahalistest vahenditest makstakse ikka veel välja ekslikult, ja kutsub komisjoni üles võtma asjakohased meetmed nende vahendite tagasinõudmiseks;

Omavahendid

5.  väljendab heameelt asjaolu üle, et eiramisjuhtumitega seotud hinnanguline summa oli 12,5 % väiksem kui 2007. aastal; märgib siiski, et nii nagu ka eelmistel aastatel, registreeriti kõige rohkem eiramisjuhtumeid televiisorite ja monitoride osas, ning kutsub seetõttu komisjoni üles jälgima eriti tähelepanelikult nimetatud tooteid ja võtma vajalikke meetmeid mis tahes omavahendite või tasumisele kuuluvate intresside tagasisaamiseks; kutsub lisaks komisjoni üles soodustama vajalikku tasakaalu impordi füüsilise kontrolli ja ettevõtjate tollivormistusjärgsete auditite vahel; kutsub liikmesriike üles parandama statistiliste andmete esitamist selles valdkonnas;

6.  peab ülioluliseks, et võetaks vastu tulemuslikud õigusaktid halduskoostöö parandamiseks võitluses kahjulike maksutavade vastu ja siseturu tõrgeteta toimimise tagamisel; tervitab sellega seoses komisjoni esitatud ettepanekut võtta vastu nõukogu direktiiv maksustamisalase halduskoostöö kohta (KOM(2009)0029); rõhutab vajadust tähelepanelikult jälgida selliseid juhtumeid, mille korral liikmesriik keeldub konkreetset teavet edastamast või haldusuurimist läbi viimast, ning et Euroopa Parlamenti tuleb kõikidel nimetatud juhtudel selgelt ja arusaadavalt teavitada;

7.  tervitab komisjoni ettepanekut uuesti sõnastada nõukogu määrus halduskoostöö ning maksupettuste vastase võitluse kohta käibemaksu valdkonnas (KOM(2009)0427); rõhutab seoses sellega liikmesriikide vastutuse suurendamise tähtsust, alustades andmebaasidesse sisestatava teabe kvaliteedist; kutsub komisjoni üles kontrollima nimetatud teabe täpsust ja tagama, et kõik saadaolevad käibemaksusummad oleksid tasutud;

8.  kutsub lisaks komisjoni üles andma põhjalikku teavet, mis võimaldaks võrrelda kulutusi, mida liikmesriigid teevad traditsiooniliste omavahendite kogumisel, ning summasid, mida nimetatud kogumise kulude katmiseks kinni peetakse;

Põllumajanduskulud

9.  väljendab heameelt asjaolu üle, et eiramisjuhtumitega seotud hinnanguline summa oli 34% väiksem kui 2007. aastal; rõhutab, et ilmselt tuleneb eiramisjuhtumite suhteliselt väike arv peamiselt kohustusliku teavitamise kõrgemast lävest (10 000 eurot), mis kehtestati komisjoni 14. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1848/2006 eeskirjade eiramise ja valesti makstud summade tagasinõudmise kohta ühise põllumajanduspoliitika rahastamisel ja infosüsteemi loomise kohta selles valdkonnas(7);

10.  rõhutab eiramisjuhtumitest teavitamise nõuetest kinnipidamise tähtsust ja taunib Austrias, Rootsis, Slovakkias ja Ungaris selles osas esinenud puudusi;

11.  kutsub komisjoni üles võtma täiendavaid meetmeid määruse (EÜ) nr 1975/2006(8) rakendamiseks, millega kehtestatakse uued kontrollieeskirjad maaelu arengu toetusmeetmete kohta, mille eesmärgiks on tagada, et toetuste saajad täidaksid oma kohustusi;

12.  toetab kontrollikoja seisukohta, et ühtne haldus- ja kontrollsüsteem (IACS) on veariski või nõuetele mittevastavate kulude piiramisel tulemuslik vaid siis, kui seda kasutatakse nõuetekohaselt ning sellesse sisestatakse täpne ja usaldusväärne teave; taunib olulisi puudusi, mis on tuvastatud Ühendkuningriigi (Šotimaa), Bulgaaria ja Rumeenia kasutatavates süsteemides; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks rangeid meetmeid, kui nimetatud probleemid jätkuvad;

Struktuurimeetmed

13.  väljendab heameelt asjaolu üle, et eiramisjuhtumite finantsmõju oli komisjoni hinnangul 27% väiksem kui 2007. aastal; märgib seoses kõikide tehingute seaduslikkuse ja korrektsusega, et kontrollikoja 2008. aasta kinnitava avalduse alusel on veamäär ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas ikka veel üle 5%; väljendab muret, et Itaalias, Poolas, Ühendkuningriigis ja Hispaanias on esitatud andmete põhjal eiramisjuhtumite arv kõige suurem; väljendab samas rahulolu mõnede nimetatud liikmesriikide ja komisjoni hea koostöö üle nende probleemide lahendamisel ning loodab, et teised liikmesriigid järgivad nende eeskuju; juhib tähelepanu asjaolule, et nagu kontrollikoda rõhutas, kuuluvad struktuurimeetmed kulude valdkonda, kus valitsevad ELi eelarve kõige rangemad eeskirjad ja keerukaim menetluskord, ning nagu märkis komisjon, ei tähenda suurema arvu finantsrikkumiste avastamine mõnes liikmesriigis alati seda, et vigu ja pettuste juhtumeid oleks rohkem, vaid et kontroll on põhjalikum ja rangem; juhib samuti tähelepanu asjaolule, et 2008. aasta eelarve täitmist käsitlevas kontrollikoja aruandes ei võeta arvesse uut programmiperioodi 2007–2013, milleks on ette nähtud uued kulude haldamise ja kontrolli süsteemid; märgib, et sageli esineb kulude abikõlblikkusega seotud vigu ja avalike hangete eeskirjade rikkumisi, ning peab seetõttu soovitavaks, et komisjon koostaks liikmesriikidele ja kohalikele ametiasutustele ennetavad suunised selle kohta, kuidas nimetatud eeskirju tuleb kohaldada, ning väldiks olukorra teket, kus haldav asutus asendab komisjoni poolt abikõlbmatuks loetud kulutuse uuega, mis on samuti abikõlbmatu;

14.  toonitab, et ajavahemiku 2007–2013 programmide haldus- ja kontrollsüsteemide heakskiidu edasilükkamise tõttu on võib-olla raskem leida vigu ja võimalikku pettust seoses ettemaksete kuludega; on lisaks arvamusel, et sellest tulenevad viivitused vahemaksetega seotud kulude puhul võivad põhjustada kiirustamist, et kulutada summad ära napilt enne kohustustest vabastamise tähtaega; nõuab tungivalt, et komisjon kaaluks kohustustest vabastamise eeskirjade läbivaatamist eesmärgiga parandada kulutuste kvaliteeti ja tagada kvantitatiivsete eesmärkide saavutamine;

15.  tunneb heameelt mõnede liikmesriikide tehtud edusammude üle eeskirjade eiramistest teatamise süsteemide ühtlustamisel tänu pettustevastase infosüsteemi (AFIS) laialdasemale kasutamisele; nõuab elektrooniliste aruandlussüsteemide abil andmete kvaliteedi ja aruandluse tähtaegadest kinnipidamise osas seni saavutatud häid tulemusi silmas pidades tungivalt, et liikmesriigid, kus selliseid süsteeme veel ei ole, hangiksid need endale võimalikult kiiresti;

16.  kutsub liikmesriike üles esitama komisjonile täielikumat ja usaldusväärsemat teavet finantskorrektsioonide kohta ajavahemikul 2000–2006; kutsub komisjoni omakorda olema rangem liikmesriikidelt põhjaliku teabe esitamise nõudmises ning rakendama hoolikalt finantskorrektsiooni eeskirju seoses rakenduskavadega;

17.  väljendab rahulolu asjaoluga, et komisjon võttis struktuurimeetmete jaoks kasutusele ühise pettuste ennetamise strateegia, mis koostati koostöös OLAFiga, ja toonitab, kui oluline on tulemuslikum koostöö piirkondlike ametiasutuste ja pädevate riiklike õigusasutustega;

Ühinemiseelsed vahendid

18.  taunib asjaolu, et eiramisjuhtumitega seotud hinnanguline summa kasvas EL-10 andmetel 8% võrra, samas kui EL-2 jaoks tõusis see 152% ning tagasinõutud summad vähenesid 2007. aastaga võrreldes 15,6 % võrra; kutsub eeskätt Bulgaariat ja Rumeeniat suurendama oma haldussuutlikkust, et tulla toime ELi rahastamise haldamisega, kaotada olemasolevad või võimalikud huvide vastuolud vahendite haldamises, parandada riigihankemenetluste järelevalvet ja läbipaistvust tsentraalsel, piirkondlikul ja kohalikul tasandil ning võtta kiiresti kasutusele vajalikud ettevaatusabinõud, parandus- ja/või distsiplinaarmeetmed ja teavitada neist komisjoni; avaldab tunnustust ja toetust Bulgaaria ja Rumeenia poolt komisjoni soovitusel võetud meetmetele ühise haldamise süsteemi ja finantskontrolli normide parandamiseks;

19.  kutsub komisjoni üles võtma asjakohaseid meetmeid, et vähendada riske, mis on põhjustatud äärmiselt muutlikust keskkonnast, milles laienemise peadirektoraat tegutseb, eesmärgiga tagada siseauditeerimise tulemuslik mitmeaastane planeerimine; kutsub komisjoni üles võtma kiiresti kasutusele järelkontrolli poliitika tsentraalse halduse tingimustes, kasutades 2008. aastal saadud kogemusi ja võttes arvesse vajadust tagada kulutustele vastav tulu;

20.  rõhutab, et ühinemiseelsete vahendite strateegilisi eesmärke tuleb täiendavalt määratleda, nagu on viidatud kontrollikoja eriaruandes Türgi ühinemiseelsete vahendite kohta, selleks et hõlbustada läbiviidud projektide hindamist seoses üldeesmärkidega; on arvamusel, et eesmärgid ja tulemused tuleb teatavaks teha läbipaistval viisil;

21.  rõhutab, et komisjon peab jätkama algatusi, mille eesmärk on parandada projektide kavandamist ja rakendamist; rõhutab, et tuleb parandada projektide rakendamisest aruandmise mehhanismi ning projektide tegevuse ja tulemuste edastamist; on arvamusel, et tuleb tagada projektide tulemuste (ja mõjude) aruanne iga projekti lõpus ning seejärel asjakohaste ajavahemike järel, et pakkuda tulevase kavandamise hõlbustamiseks vajalikku teavet toimimise kohta;

Otsekulutused

22.  juhib tähelepanu asjaolule, et välisabi valdkonnas esineb üha enam eeskirjade eiramist ja pettusi;

23.  palub komisjonil pöörata tähelepanu projektide topeltrahastamise probleemile;

24.  toonitab asjaolu, et EL on viimase viie aasta jooksul toetanud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni igal aastal rohkem kui ühe miljardi euroga; kordab seepärast, kui oluline on tugevdada OLAFi volitusi rahvusvahelises kontekstis ning anda OLAFile kõik vajalikud õiguslikud vahendid, et ta saaks jätkata oma ülesannete täitmist ja kontrollida neid järjest suurenevaid otsekulutusi; kutsub komisjoni üles esitama Euroopa Parlamendile ajakohastatud teavet nimetatud küsimuses;

Ühtse sisekontrolli raamistik

25.  tervitab asjaolu, et komisjoni teatis aktsepteeritava riski küsimuses (KOM(2008)0866) andis aluse aruteluks mainitud küsimuses, ning palub, et komisjon hoiaks parlamenti kursis arengutega selles valdkonnas; jagab seisukohta, et igale valdkonnale võib kehtestada erineva aktsepteeritavate vigade läve, mis võtab arvesse nende iseloomulikke omadusi ja eeskirju; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks vajalikul määral arvesse ka teisi meetmeid, mida tuleb võtta ELi vahendite paremaks haldamiseks (nt kontrollisüsteemide tõhususe suurendamine ja nende suunamine kulutamise kvaliteedile, või asjaomaste õigusaktide lihtsustamine);

26.  on seisukohal, et liikmesriikide poolt komisjonile esitatud iga-aastastel kokkuvõtetel peab olema tugevam õiguslik alus kui praegu kehtiv (nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (finantsmääruse) artikli 53b lõige 3); nõuab seetõttu seoses finantsmääruse läbivaatamisega, et mainitud kokkuvõtted esitaksid ammendava kvalitatiivse analüüsi iga liikmesriigi teostatud auditi tulemuste kohta; on lisaks seisukohal, et komisjonil on ülioluline ka edaspidi edendada struktuurifondide nn usalduslepinguid liikmesriikidega ning samal ajal pakkuda täiendavaid tagatisi seoses riiklike kontrollisüsteemidega, tihendades sidemeid sõltumatute kõrgeimate kontrolliasutustega;

Läbipaistvuse parandamine ning pettuste, korruptsiooni ja finantskuritegude vastu võitlemine

27.  märgib, et avalike hangete valdkonda ohustavad teistest enim halb juhtimine, pettused ja korruptsioon ning selline seadusevastane tegevus moonutab turgu, tõstab hindu ja tasusid, mida tarbijad peavad kaupade ja teenuste eest maksma, ning vähendab usaldust Euroopa Liidu vastu; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike vaatama tähelepanelikult läbi kehtivad avalike hangete eeskirjad ja tegema ettepanekuid nende parandamiseks; tunnistab samas, et on saavutatud edu suurema läbipaistvuse saavutamisel ELi rahalistest vahenditest abi saajate osas, ning palub komisjonil töötada välja kord, mille kohaselt abisaajate nimekiri avaldatakse sõltumata asjaomasest haldavast asutusest ühel veebilehel, kus antakse selget ja võrreldavat teavet kõikidest liikmesriikidest vähemalt ühes ELi töökeeles; lisaks sellele palub komisjonil tagada, et kõik liikmesriigid edastaksid ELi rahalistest vahenditest abi saajate kohta usaldusväärset ja ühtset teavet, mis lisatakse varajase hoiatamise süsteemi ja menetlusest kõrvalejätmise keskandmekogusse;

28.  palub komisjonil alustada huvitatud sidusrühmade, sealhulgas kodanikuühiskonna esindajatega esialgseid arutelusid ja konsultatsioone kõikide aspektide üle, mis on seotud ELi finantshuve kahjustavate kuritegude vastase võitlusega tegeleva Euroopa Prokuratuuri asutamisega, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 86, ja kiirendada kõikide kõnealuse ameti asutamiseks vajalike meetmete võtmist;

29.  nõuab tungivalt, et nõukogu eesistuja annaks komisjonile volitused rääkida läbi ja viia võimalikult kiiresti lõpule pettustevastased lepingud Andorra, Monaco ja San Marinoga ning pidada läbirääkimisi uue ja ulatuslikuma lepingu üle Šveitsiga;

30.  toonitab, et ELi finantshuvide aktiivseks kaitseks on vaja tugevdada võitlust finants- ja majanduskuritegevuse vastu; kutsub liikmesriike üles täielikult rakendama asjakohaseid liidu õigusakte, sh vastastikuse õigusabi 2000. aasta konventsioon ja selle protokoll, mis käsitleb pangandustegevust, konfiskeerimisotsuseid käsitlev raamotsus (2006/783/JSK)(9) ning rahatrahve käsitlev raamotsus (2005/214/JSK)(10);

31.  kutsub komisjoni üles töötama välja ettepaneku õiguste äravõtmise vastastikuse tunnustamise kohta, mis käsitleb eelkõige finantsvaldkonna kutsealasid, nagu näiteks pettuste toimepanijate keeld töötada tegevjuhina;

32.  palub komisonil välja töötada mõju hindamine ning ettepanek laiendada ELi õigustikku õigusrikkumiste ühiste määratluste osas finants- ja majanduskuritegude valdkonnas;

33.  on arvamusel, et maksudest kõrvalehoidumise ja maksuparadiisides toimuva ebaseadusliku tegevuse peatamine on vajalik, et kaitsta liidu finantshuve; kutsub komisjoni üles kaaluma, kas keelata nendel äriühingutel, kes kasutavad tegutsemiseks maksuparadiise, sõlmida ärialaseid kokkuleppeid Euroopa Liidus asuvate äriühingutega, kui nende tegutsemiskoht riiklikule järelevalvele mittekuuluvas piirkonnas põhjustab ühepoolset viivitust liiduga koostöölepingute vastuvõtmisel;

34.  märgib, et 2009. aasta Eurobaromeetri järgi leiab 78% ELi kodanikest, et korruptsioon on nende riigis väga suur probleem; kutsub komisjoni ja liikmesriike võtma kohustuse tagada vajalike vahendite eraldamine selleks, et ELi rahaliste vahendite kasutamisel ei oleks korruptsiooni, kiirendada pettuse, maksudest kõrvalehoidmise, rahapesu ja muude sarnaste kuritegudega seotud kriminaaltulude konfiskeerimist ning kohaldada selgeid ja läbipaistvaid eeskirju poliitikas aktiivselt tegevate isikute suhtes vastavalt kolmandale rahapesudirektiivile (direktiiv 2005/60/EÜ)(11); palub komisjonil töötada kooskõlas Stockholmi programmiga võimalikult kiiresti välja näitajad, millega mõõta korruptsiooniga võitlemise kvantitatiivset mahtu, pöörates erilist tähelepanu avalikele hangetele; nõuab tihedamat koostööd kriminaaltulu jälitamise talituste vahel, et varade konfiskeerimine muutuks tõhusamaks; kutsub komisjoni võtma vastavalt Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2010. aasta resolutsioonile(12) viivitamatult meetmeid hea valitsemistava edendamiseks maksude valdkonnas, eriti maksuparadiiside osas;

OLAFi tegevus

35.  tunnustab ja toetab OLAFi tööd ning vajadust tagada selle täielik tegevuslik sõltumatus oma ülesannete täitmisel, mida ta peab oluliseks Euroopa Liidu, ja seega liidu kodanike finantshuvide kaitsmisel, samuti Euroopa institutsioonide maine hoidmisel; on seetõttu arvamusel, et tuleb koostada selline inimressursside strateegia, mille raames tagatakse töötajate praeguste kvaliteedistandardite säilimine;

36.  on seisukohal, et OLAF peaks uurimiste algatamisel rohkem lähtuma komisjoni siseaudititalituste tehtavast tööst, mitte niivõrd tuginema ametnike või liikmesriikide esitatavale teabele; peab niisama oluliseks kontrollida, kas ja kuidas komisjoni siseaudititalitus võtab arvesse OLAFi soovitusi; kutsub seetõttu OLAFit üles esitama oma tulevastes aastaaruannetes asjakohast statistikat;

37.  on arvamusel, et OLAFi tööd saab muuta veelgi tulemuslikumaks, kui tagada juurdluste hoolikas ja üksikasjalik kavandamine kohustusliku juhisena toimiva ajutise menetlusmääruse vastuvõtmise abil, edendades juurdluste jaoks SMART-eesmärke ja RACER-näitajaid, parandades koostööd ja teabevahetust OLAFi ja riiklike õigusasutuste vahel alates juurdluse algusest ning kiiresti kohaldades nn põhiülesannete strateegiat ja järelevalve korda OLAFi juurdluste algstaadiumis, mis võimaldaks väiksemate pettuste menetlemist teistes asutustes, samas kui korduv väikepettus, mille tagajärjel esineb struktuurilistest probleemidest tulenevaid suuresummalisi eiramisjuhtumeid, võib OLAFi juurdlusteks huvi pakkuda; palub OLAFil seetõttu oma järgmises aruandes lühidalt iseloomustada eelnevaga seoses tehtud edusamme ning anda aru, mil määral on seda arvesse võetud OLAFi operatiivkäsiraamatus, mis peaks ilmuma lähitulevikus;

38.  palub komisjonil kaasata OLAF aktiivselt läbirääkimistesse kõikide koostöölepingute üle, milles käsitletakse pettustevastast võitlust ja maksualase teabe vahetust;

OLAFi suhted Europoli ja Eurojustiga

39.  tervitab OLAFi ja Eurojusti vahel kokku lepitud tegutsemiskorda veelgi tihedama koostöö ja kooskõlastamise osas võitluses finantspettuste vastu;

40.  tervitab OLAFi ja Europoli vahelist koostööd; märgib, et kombineerides Europoli analüütilisi ressursse ja OLAFi praktilisi kogemusi, on võimalik pakkuda liikmesriikidele tõhusat teenust, vältides dubleerimist; palub OLAFil oma järgmises aruandes lühidalt iseloomustada praktilist mõju, mida põhjustab Europoli staatuse muutumine 1. jaanuarist 2010;

OLAFi koostöö liikmesriikidega

41.  taunib puudusi, mis ilmnesid 2008. aasta aruande I lisas (EÜ asutamislepingu artikli 280 rakendamine liikmesriikide poolt 2008. aastal – SEK(2009)1002) nii seoses sellega, kuidas liikmesriigid vastavad komisjoni küsimustikule, kui ka seoses komisjoni poolt esitatavate küsimuste laadile, millele ei ole võimalik anda kvantifitseeritavaid vastuseid või mida liikmesriikidel on kerge vältida; kutsub seetõttu komisjoni üles kaaluma muudatuste tegemist küsimustikus kooskõlas liikmesriikide ametiasutustega, eesmärgiga muuta selle ülesande täitmine tõhusaks ja tulemuslikuks;

42.  palub OLAFil esitada järgmises aruandes üksikasjaliku analüüsi igas liikmesriigis kehtestatud strateegiate ja meetmete kohta pettustevastases võitluses ning ELi rahaliste vahendite kasutamisel esinevate eiramisjuhtumite, sealhulgas korruptsioonist põhjustatud eiramisjuhtumite ennetamise ja tuvastamise kohta; on arvamusel, et erilist tähelepanu tuleb pöörata põllumajandus- ja struktuurifondide rakendamisele; on seisukohal, et 27 riiki käsitlevas aruandes tuleks analüüsida riikide kohtuasutuste ja uurimisorganite kasutatavat lähenemisviisi ning teostatud kontrolli kvantiteeti ja kvaliteeti, samuti statistikat ja põhjusi nendel juhtudel, kui riikide ametiasutused ei ole OLAFi aruande põhjal võtnud vastavaid meetmeid; on lisaks seisukohal, et aruandes tuleks esitada teadmiste baas, mille põhjal määratakse selgemini kindlaks OLAFi strateegia, eriuurimiste läbiviimise prioriteedid, käivitatakse eriotstarbelisi algatusi ning parandatakse liikmesriikidega tehtavat koostööd ning suurendatakse OLAFi ja kohalike järelevalveasutuste tõhusust;

43.  rõhutab asjaolu, et ELi õigusaktide kohaselt peavad liikmesriigid teatama kõikidest eiramisjuhtumitest hiljemalt kahe kuu möödumisel selle kvartali lõpust, mil eiramisjuhtumi suhtes algatati haldus- või kohtukorras eeluurimine ja/või mil saadi uut teavet juba teatatud eiramisjuhtumi kohta; kutsub seepärast liikmesriike tegema kõik, et lühendada eiramisjuhtumi tuvastamise ja sellest teatamise vahelist ajavahemikku, sh muutma sujuvamaks siseriiklikku halduskorda;

44.  palub komisjonil algatada uuesti menetlus, et võtta vastu direktiiv ühenduste finantshuvide kriminaalõiguskaitse kohta (2001/0115(COD)), mida nõukogu on blokeerinud alates 2002. aastast, ja määrus vastastikuse haldusabi kohta ühenduste finantshuvide kaitseks (2004/0172(COD)), mida nõukogu on blokeerinud alates 2005. aastast;

o
o   o

45.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Ühenduste Kohtule, Euroopa Kontrollikojale, OLAFi järelevalvekomiteele ja OLAFile.

(1) http://ec.europa.eu/anti_fraud/reports/olaf/2008/EN.pdf. (2) http://ec.europa.eu/anti_fraud/reports/sup_comm/2008-2009/Activity-report_en.pdf. (3) ELT C 295, 18.11.2008, lk 1. (4) ELT C 269, 10.11.2009, lk 1. (5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2009)0090. (6) ELT L 390, 30.12.2006, lk 1. (7) ELT L 355, 15.12.2006, lk 56. (8) Komisjoni määrus (EÜ) nr 1975/2006, 7. detsember 2006, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 rakendamise üksikasjalikud eeskirjad kontrollimenetluse rakendamise ja maaelu arengu toetusmeetmete nõuetele vastavuse kohta (ELT L 368, 23.12.2006, lk 74). (9) ELT L 328, 24.11.2006, lk 59. (10) ELT L 76, 22.3.2005, lk 16. (11) ELT L 309, 25.11.2005, lk 15. (12) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0020.

Euroopa Parlamendi 6. mai 2010. aasta resolutsioon Euroopa Investeerimispanga 2008. aasta aruande kohta (2009/2166(INI))

P7_TA(2010)0156 A7-0062/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Investeerimispanga (EIP) 2008. aasta aastaaruannet;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 15, 126, 175, 208–209, 271 ja 308–309 ning EIP põhikirja protokolli nr 5;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 287 kontrollikoja ülesannete kohta;

–  võttes arvesse oma 23. aprilli 2009. aasta resolutsiooni tähelepanekutega, mis on seitsmenda, kaheksanda ja üheksanda Euroopa Arengufondi 2007. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmist käsitleva otsuse lahutamatu osa(1);

–  võttes arvesse parlamendi 23. aprilli 2009. aasta resolutsioonile järgnenud kirjavahetust parlamendi presidendi hr Pötteringi ja hr Maystadti vahel;

–  võttes arvesse oma 25. märtsi 2009. aasta resolutsiooni Euroopa Investeerimispanga ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga 2007. aasta aastaaruannete kohta(2);

–  võttes arvesse oma 22. aprill 2008. aasta resolutsiooni Euroopa Investeerimispanga 2006. aasta aastaaruande kohta(3);

–  võttes arvesse nõukogu 19. detsembri 2006. aasta otsust 2006/1016/EÜ, millega Euroopa Investeerimispangale antakse ühenduse tagatis ühendusevälistele projektidele antavatest laenudest ja laenutagatistest tekkida võiva kahjumi puhuks(4);

–  võttes arvesse Euroopa Kohtu 6. novembri 2008. aasta otsust nõukogu otsuse 2006/1016/EÜ õigusliku aluse kohta(5);

–  võttes arvesse EIP 28. märtsil 2006. aastal vastu võetud avalikustamispoliitikat(6);

–  võttes arvesse EIP tegevuskava aastateks 2009–2011, mille panga direktorite nõukogu 16. detsembril 2008 heaks kiitis;

–  võttes arvesse Euroopa Kohtu 10. juuli 2003. aasta otsust Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) uurimistegevuse volituste kohta seoses EIPga(7);

–  võttes arvesse kontrollikoja, EIP ja komisjoni vahel vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 248 lõikele 3(8) sõlmitud ja juulis 2007 pikendatud kolmepoolset kokkulepet kontrollikoja teostatava kontrolli laadi kohta;

–  võttes arvesse 27. mail 2008 Euroopa Komisjoni ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga vahel alla kirjutatud vastastikuse mõistmise memorandumit Euroopa Liidu välislaenude poliitika paremaks kooskõlastamiseks;

–  võttes arvesse 9. juulil 2008 Euroopa Ombudsmani ja Euroopa Investeerimispanga vahel alla kirjutatud vastastikuse mõistmise memorandumit, mis käsitleb teavet panga poliitika, standardite ja menetluste kohta ning kaebuste, sh kolmandate riikide kodanike ja elanike kaebuste käsitlemist;

–  võttes arvesse EIP läbivaadatud poliitikat maksuvabade finantskeskuste kohta;

–  võttes arvesse EIP kaebuste büroo 2008. aasta tegevusaruannet;

–  võttes arvesse EIP viimast aruannet Euroopa Parlamendile parlamendi soovituste rakendamise kohta;

–  võttes arvesse EIP auditikomisjoni 2008. aasta tegevusaruannet juhatajate nõukogule;

–  võttes arvesse komisjoni 29. oktoobri 2008. aasta teatist „Finantskriisist taastumine: Euroopa tegevusraamistik” (KOM(2008)0706);

–  võttes arvesse komisjoni 26. novembri 2008. aasta teatist „Euroopa majanduse taastamise kava” (KOM(2008)0800);

–  võttes arvesse oma 10. märtsi 2010. aasta resolutsiooni EL 2020 kohta(9);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48 ja artikli 119 lõiget 2;

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit ja regionaalarengukomisjoni ning majandus- ja rahanduskomisjoni arvamusi (A7-0062/2010),

A.  arvestades, et EIP loodi Rooma lepinguga ning selle põhieesmärk on aidata kaasa ühisturu arengule ja erinevuste vähendamisele eri piirkondade arengutaseme vahel, kasutades selleks kapitaliturge ja omavahendeid;

B.  arvestades, et EIP finantstegevus Euroopa Liidus keskendub kuuele poliitilisele prioriteedile: majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tagamine; valmistumine teadmistepõhiseks majanduseks; üleeuroopaliste transpordi- ja juurdepääsuvõrkude väljaarendamine; väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEd) toetamine; keskkonnakaitse ja -areng ning säästev, konkurentsivõimeline ja turvaline energeetika;

C.  arvestades, et EIP väljaspool Euroopa Liitu teostatavate tehingute peamine eesmärk on toetada Euroopa Liidu välispoliitilist tegevust;

D.  arvestades, et EIP otsustas kooskõlas Lissaboni strateegiaga suurendada põhikirjajärgset kapitali 67 miljardi euro võrra 165 miljardilt eurolt 232 miljardi euroni, millest liikmesriigid on maksnud 8,2 miljardit eurot;

E.  arvestades, et EIP põhikirja järgi võivad panga laenud ja tagatised pärast Lissaboni lepingu ratifitseerimist moodustada kuni 250% mitte üksnes tema märgitud kapitalist, vaid ka vabadest vahenditest, määramata assigneeringutest ja puhaskasumist;

F.  arvestades, et majandus- ja finantskriisist tingitud krediidikriisi tõttu on rahavajadused suurenenud;

G.  arvestades, et EIP pöörab erilist tähelepanu VKEdele, säästvale, konkurentsivõimelisele ja turvalisele energiale ning kliimamuutuse leevendamisele ja investeeringutele ELi lähenemispiirkondadesse, mida hiljutine majanduse jahtumine on eriti tugevalt mõjutanud;

H.  arvestades, et strateegia EL 2020 eesmärke ei saa saavutada ilma piisavate rahaliste vahenditeta ning Euroopa Parlament väljendab EL 2020 käsitleva resolutsiooni lõikes 35 seisukohta, et „Euroopa Investeerimispangal ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangal peaks olema tähtsam roll infrastruktuuri, rohelise tehnoloogia, innovatsiooni ja VKEdesse tehtavate investeeringute toetamisel”;

I.  arvestades, et EIP laenude maht suurenes 2008. aastal oluliselt – lepinguliste laenude maht ulatus 57,6 miljardi euroni ning väljamakstud laenude maht 48,6 miljardi euroni, ületades 10 miljardi võrra ootusi;

J.  arvestades, et allkirjastatud projektide väärtus suurenes 2007. aastaga võrreldes 20,5% võrra ja 2006. aastaga võrreldes 25,9% võrra. aastal oli 89,34% EIP tehingutest seotud ELi liikmesriikides asuvate projektidega – see on 2,7% rohkem kui 2007. aastal ja 2,25% rohkem kui 2006. aastal;

K.  arvestades, et 2007. aastaga võrreldes on Kesk- ja Ida-Euroopa projektidega seotud allkirjastatud lepingute väärtus kasvanud 2008. aastal 17% 6,905 miljardi euroni, mis tähendab peaaegu kahekordset väärtuse kasvu 2004. aastaga võrreldes;

L.  arvestades, et EIP laenutegevus väljaspool ELi oli 2008. aastal geograafiliste piirkondade lõikes järgmine: Aasia ja Ladina-Ameerika 469 miljonit eurot, Ida-Euroopa, Lõuna-Kaukaasia ja Venemaa 170 miljonit eurot, Vahemere piirkonna riigid 1,290 miljardit eurot, ühinemiseks valmistuvad riigid 3,453 miljardit eurot, AKV riigid 561 miljonit eurot ning Lõuna-Aafrika 203 miljonit eurot,

Märkused EIP 2008. aasta aruande kohta

1.  väljendab heameelt EIP 2008. aasta aruande üle ning julgustab panka jätkama oma tegevust, et arendada Euroopa majandust, edendada majanduskasvu ja töökohtade loomist ning piirkondadevahelist ja sotsiaalset ühtekuuluvust;

2.  märgib rahuloluga, et Euroopa Investeerimispank reageeris ülemaailmsele majanduskriisile kiiresti, finantseerides ise oma kapitali suurendamist ning suurendades sellega oma laenude mahtu Euroopa majanduse elavdamise kava toetuseks; palub pangal jätkata oma finantskriisi leevendamise programme, eriti nendes liikmesriikides, mis on kriisi tõttu kõvasti kannatada saanud, ning palub veelgi suurendada laenutegevust nendes riikides; eeldab, et 2009. aastal suurendab EIP rahastamine (75 000 miljonit eurot) investeeringuid reaalmajandusse kokku ligi 225 000 miljoni euro ulatuses;

3.  märgib, et finantsvahendajate kaudu VKEdele antud uute laenude maht suurenes 2008. aastal 42,4% võrra 8,1 miljardi euroni, sellest 4,7 miljardi võrra viimases kvartalis; 30 miljardit eurot on eraldatud perioodil 2008–2011 Euroopas VKEdele antavateks laenudeks;

Lissaboni lepingu mõju

4.  väljendab heameelt auditikomisjoni tugevdamise üle – selle liikmete arvu suurendati kolmelt kuuele ning talle anti ülesandeks kontrollida, kas panga tegevus vastab heale pangandustavale, ning auditeerida raamatupidamisaruandeid; rõhutab vajadust tagada, et auditikomisjoni liikmetel oleks suur pangandusjärelevalve kogemus; rõhutab siiski, et auditikomisjoni tugevdamisele peavad järgnema konkreetsed sammud, mille tulemusena hakatakse EIP üle lähitulevikus teostama korralikku pangandusjärelevalvet;

5.  palub EIP-l ja liikmesriikidel kaaluda võimalust, et lisaks liikmesriikidele hakkaks panga aktsionäriks ka Euroopa Liit (kuna EL on Lissaboni lepingu kohaselt juriidiline isik), mis parlamendi arvates aitaks tihendada koostööd EIP ja Euroopa Komisjoni vahel;

Pangandusjärelevalve

6.  märgib, et EIP osaleb alates 2009. aasta juulist koos Euroopa Keskpangaga (EKP) eurosüsteemi rahapoliitika toimingutes ning see staatus toob kaasa teatavad kohustused EKP-le Banque Centrale du Luxembourgi (BCL) kaudu aru anda, eelkõige EIP likviidsusriski juhtimise raamistiku kohta;

7.  on siiski veendunud, et on vaja Euroopa usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalve süsteemi, mille alusel EIP-l tuleb järgida krediidiasutustega samu usaldatavusnormatiive ja alluda tegelikule usaldusnormatiivide täitmise järelevalvele, mis jälgib EIP finantsolukorra kvaliteeti ning tagab raamatupidamistulemuste täpse hindamise ja kutsealastest käitumisreeglitest kinnipidamise;

8.  seepärast toetab mõtet, Euroopa pangandusinspektorite komitee (CEBS) tuleks muuta suuremate volitustega Euroopa pangandusjärelevalve asutuseks, mis tegutseb Euroopa finantsjärelevalve asutuse haldusalas; soovitab, et kõik rohkem kui ühes liikmesriigis tegutsevad finantsinstitutsioonid ja -rühmad, sh EIP, kuuluksid Euroopa pangandusjärelevalve asutuse pädevusalasse; palub komisjonil ja liikmesriikidel teha kõik jõupingutused, et uue finantsjärelevalve süsteemi saaks võimalikult kiiresti kasutusele võtta;

Eelarvekontroll ja haldus

9.  väljendab heameelt asjaolu üle, et pank on suutnud turgude volatiilsusest ja ebakindlusest hoolimata säilitada väga hea krediidiseisundi; väljendab samuti heameelt asjaolu üle, et pank suurendas rahastamise ülemmäära 55 miljardilt eurolt 60 miljardi euroni ning võib laenata 59,5 miljardit eurot, mis on märkimisväärselt (8,8 %) rohkem kui 2007. aastal (54,7 miljardit eurot);

10.  palub EIP-l teha kõik jõupingutused, et säilitada reiting AAA, mis on hädavajalik, et tagada parimad tingimused tema antavatele laenudele;

Välismandaat ja investeerimisrahastu

11.  ootab EIP välisfinantstehingute vahekokkuvõtet 30. aprilliks 2010 ning komisjoni ettepanekut võtta vastu uus otsus, millega asendatakse otsus nr 633/2009/EÜ; on seisukohal, et nii vahekokkuvõttes kui ka komisjoni uues ettepanekus tuleks võtta lisaks Michel Camdessuse juhitava juhtkomitee soovitustele arvesse ka parlamendi varasemaid soovitusi; nõuab eelkõige EIP välismandaadi puhul suuremat järjekindlust nii selles osas, mis puudutab vahendite piisavust kogu uue mandaadi perioodiks kui ka vahendite jaotamises geograafiliste piirkondade vahel;

12.  rõhutab asjaolu, et EIP välistegevus peaks olema kooskõlas Euroopa Liidu lepingus ja Euroopa Liidu toimimise lepingus seatud ELi poliitika eesmärkidega; on seisukohal, et EIP kui ELi poliitikat järgiv pank peaks hoidma tasakaalu ELi naabruses asuvate eri piirkondade rahastamise osas; on seisukohal, et piirkondade puhul, kus EIP tegevus võib kattuda muude piirkondlike või rahvusvaheliste avaliku sektori poolt rahastatavate finantsinstitutsioonide tegevusega, võib vaja olla selget tööjaotust; väljendab seoses sellega heameelt Lääne-Balkani riikide investeerimisraamistiku üle; kordab siiski, et kehtiv komisjoni, EIP ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga vaheline koostööleping, mis käsitleb finantstehinguid idapoolsetes naaberriikides, Venemaal ja Kesk-Aasias, tuleb läbi vaadata; väljendab seepärast heameelt asjaolu üle, et ekspertidest koosnev juhtkomitee kiitis heaks 2009. aasta märtsis vastu võetud Euroopa Parlamendi muudatusettepanekud EIP ja EBRD vastastikuse mõistmise parandamiseks.

13.  tuletab meelde, et tegi oma 22. aprilli 2008. aasta resolutsiooni (kuuenda, seitsmenda, kaheksanda ja üheksanda Euroopa Arengufondi (EAF) 2006. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta)(10) lõikes 24 ettepaneku, et heakskiidu andmise menetluse käigus esitab EIP oma aastaaruande ja selgitab investeerimisrahastu rakendamist vahetult eelarvekontrollikomisjonile; lisaks tuletab meelde, et EIP kasutab avaliku sektori vahendeid, mis on saadud Euroopa maksumaksjatelt, mitte finantsturgudelt;

14.  peab jätkuvalt kahetsusväärseks, et EIP aastaaruanne investeerimisrahastu kohta sisaldab peamiselt finantsteavet ja väga vähe – kui üldse – teavet rahastatud programmide tulemuste kohta;

15.  märgib, et nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust(11), eelseisev läbivaatamine annab võimaluse lisada investeerimisrahastu projektid ja tulemused heakskiidu andmise menetlusse; palub komisjonil oma ettepanekut tehes pakkuda välja lahendus selle eesmärgi saavutamiseks;

Läbipaistvus ja võitlus pettuse vastu

16.  märgib rahuloluga, et EIP on viimastel aastatel parlamendi soovitustest lähtudes süsteemselt meetmeid võtnud;

17.  tuletab meelde, et EIP on võtnud kohustuse avalikustamispoliitika iga kolme aasta järel ametlikult läbi vaadata, ning väljendab heameelt asjaolu üle, et 2009. aasta mais käivitas EIP avalikud konsultatsioonid oma kaebuste esitamise poliitika, avalikustamispoliitika ja läbipaistvuspoliitika teemal; peab kahetsusväärseks, et avalikustamispoliitikat 2009. aastal kavakohaselt läbi ei vaadatud, ning eeldab, et EIP vaatab need kolm poliitikavaldkonda võimalikult ruttu läbi;

18.  nõuab, et EIP määratleks tulevases avalikustamispoliitikas täpselt teabe mitteavaldamise tingimused, et kehtestada kõrged läbipaistvuse standardid;

19.  märgib rahuloluga, et avalikest konsultatsioonidest on viimastel aastatel saanud EIP läbipaistvuspoliitika lahutamatu osa; palub EIP-l siiski pöörata rohkem tähelepanu sidusrühmade kaasamisele, andes neile selged juhised nende võimaliku osalemise kohta konsultatsioonides ja hindamistes;

20.  väljendab heameelt asjaolu üle, et EIP ja eelkõige selle kõrgeim järelevalveametnik pöörasid rohkem tähelepanu informaatorite kaitset käsitlevate uute eeskirjade koostamisele, mis avaldati 2009. aasta aprillis ning mis tagavad kõikidele EIP töötajatele ja teistele pangale teenust osutavatele isikutele täieliku kaitse; juhib panga tähelepanu siiski asjaolule, et EIP ei paku väljastpoolt kaebuste esitajatele kaitset kättemaksu eest, ning palub EIP-l uurida võimalusi selle puuduse kõrvaldamiseks;

21.  toetab EIP nulltolerantsi poliitikat pettuse ja korruptsiooni suhtes ning palub pangal koostöös komisjoniga kiirendada petturite musta nimekirja koostamist ning välistamissüsteemi väljaarendamist ja rakendamist nende ettevõtete jaoks, keda EIP ja teised mitmepoolsed arengupangad on leidnud korruptsioonis süüdi olevat;

22.  väljendab heameelt asjaolu üle, et avalikustamispoliitika on tõlgitud kõikidesse ELi keeltesse ning palub EIP-l teha kõikides ELi keeltes kättesaadavaks ka keskkonnainfo kättesaadavuse poliitika, kaebuste esitamise poliitika ja läbipaistvuspoliitika;

Maksuvabasid finantskeskusi käsitlev poliitika

23.  väljendab heameelt asjaolu üle, et EIP on astunud sammu edasi, vaadates läbi oma poliitika maksuvabade finantskeskuste suhtes, nii et see läheb kaugemale olemasolevast maksuparadiisi kaudu tegutsevate promootorite rahastamise keelust;

24.  võtab rahuloluga teadmiseks panga uuendatud poliitika maksuvabade finantskeskuste suhtes, mis ei seisne enam üksnes praeguse maksuvabade finantskeskuste mustas nimekirjas olevate promootorite rahastamise keelu säilitamises, eelkõige EIP kehtestatud uue kohustuse, mille kohaselt tuleb kõikidel sellistes maksuvabades finantskeskustes asuvatel partneritel, mis ei ole küll maksuvabade finantskeskuste mustas nimekirjas, kuid on nõrgalt reguleeritud, asuda enne asjakohaste lepingute sõlmimist ümber riiki, mis ei ole maksuvaba finantskeskus, tagades sellega, et panga tulevase laenutegevuse ajal pärast 31. märtsi 2010 ei asu ükski EIP laenuvõtja nõrgalt reguleeritud maksuvabas finantskeskuses;

25.  palub EIP-l uurida, kas uus maksuvabasid finantskeskusi käsitlev uuendatud poliitika hõlmab vahendeid, mida EIP kasutab projektidele laenude andmiseks; on lisaks seisukohal, et EIP peaks tagama, et sellistest vahenditest saadavat tulu ei saaks pärast projektide lõpetamist viia maksuparadiisidesse;

26.  väljendab muret, et üldiste laenude andmise ja järelevalve maksuhalduse osas puudub läbipaistvus; tuletab meelde, et EIP peaks tagama selle, et laenusaajad ei kasuta maksuparadiise ega muid võimalusi, nagu siirdehindade kuritarvitamine, mis võivad viia maksudest kõrvalehoidumiseni; kutsub Euroopa Investeerimispanka sellega seoses üles nõudma, et finantsvahendajad avalikustaksid neile antud üldiste ja raamlaenude kasutamise, sealhulgas annaksid aru oma tegevusest igas konkreetses riigis, kus nad tegutsevad;

27.  tervitab EIP grupi tegevusaruannet ja ettevõtte vastutuse aruannet, milles kajastatakse meetmeid, mida on võetud, et saavutada panga strateegilised eesmärgid, mis täiendavad ja tugevdavad ELi poliitilisi eesmärke;

Strateegia ja eesmärgid

28.  väljendab heameelt EIP 2009.–2011. aasta tegevuskava üle, milles pank on märkimisväärselt suurendanud oma tegevuse eesmärke 2008.–2010. aasta tegevuskavaga võrreldes;

29.  rõhutab, et EIP peab mängima olulist rolli EL 2020 eesmärkide saavutamises; seepärast palub pangal hoolt kanda, et tema laenud toetaksid strateegia eesmärkide saavutamiseks tehtavaid jõupingutusi;

30.  märgib, et EIP peamised eesmärgid on majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus ning lähenemine, eelkõige ELi ühtekuuluvuspoliitika lähenemissammas;

31.  tunnustab EIPd, et see on omapoolse panusena lähenemiseesmärgi täitmisse andnud lähenemisprojektidele laenu 21 miljardit eurot, mis moodustab 41% EIP laenude kogumahust ELis;

32.  rõhutab lisandväärtust, mida annavad komisjoniga koostöös võetud meetmed ning panga strateegia pakkuda struktuurifondide sekkumismeetmetele lisatuge ja aidata nende meetmete mõju suurendada;

33.  nõuab ELi toetuste ja EIP rahastamisvahendite kombineeritud kasutamise tõhustamist eelkõige ühtekuuluvuspiirkondades, kus omavahendite hankimine on eriti raske, et toetada ühtekuuluvust ja hoida ära veelgi sügavam majandusseisak kriisi tõttu kõige rohkem kannatanud riikides;

34.  nõuab, et tulevastes EIP aruannetes oleks üksikasjalikult välja toodud suured laenud, mis täiendavad Euroopa Regionaalarengu Fondi toetusi piirkondadele, kus rakendatakse uudse tehnoloogiaga programme või programme, mis on seotud taastuva või puhta energia varustusega;

35.  rõhutab EIP suurt rolli VKEde toetamises finantskriisi ajal, arvestades, et VKEd moodustavad 99% ELi ettevõtetest ja annavad tööd rohkem kui 100 miljonile inimesele ning on seega Euroopa majanduse mootor;

36.  tunnistab süsteemi sissekodeeritud võimendusefekti, mis tähendab, et finantsvahendajad peavad laenama VKEdele vähemalt kaks korda suurema summa, kui EIP on neile laenanud, ning et uus VKEdele laenamise algatus parandab VKEde jaoks finantstingimusi; palub EIP-l lisada tulevasse tegevusaruandesse üksikasjad nende laenude kasutamise tõhususe kohta, tagamaks, et osa kasust, mida nad EIP rahastamisest saavad, kandub asjakohasel viisil üle VKEdele, ning samuti selleks, et rahaliste vahendite päritolu oleks selge;

37.  märgib sellega seoses, et perioodiks 2008–2011 on EIP aktsionäride taotlusel VKEdele antavate laenude jaoks eraldatud 30 miljardit eurot ja et pool sellest summast anti välja aastatel 2008−2009; rõhutab tõhustatud järelevalve tähtsust tagamaks seda, et rahastajad ei jätaks EIP antud krediiti endale oma bilansi stabiliseerimise eesmärgil;

38.  arvestades, et majanduskriis ei ole veel möödas ning töötuse kasv jätkub, kutsub EIPd võtma VKEde suhtes kohaldatavas laenupoliitikas julgemalt riske, seadmata ohtu oma AAA reitingut; teeb ettepaneku, et EIP kohandaks 2006. aasta riskikapitaliga seotud mandaati Euroopa Investeerimisfondile, et võtta paremini arvesse praegust majanduslikku ebastabiilsust ja vajadust parandada VKEde juurdepääsu kapitalile suurema riskiga projektide jaoks; nõuab, et EIP praegust 20 miljoni euro suurust osalust programmis JASMINE vähemalt kahekordistataks;

39.  tuletab meelde Euroopa Parlamendi 25. märtsi 2009. aasta resolutsiooni (Euroopa Investeerimispanga ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga 2007. aasta aastaaruannete kohta)(12) lõiget 8, milles nõutakse tungivalt, et „EIP teostaks tõhusamat järelevalvet VKEde toetamiseks mõeldud üldiste laenude olemuse ja lõppsihtkoha üle ning muudaks need läbipaistvamaks”; palub EIP-l teha laenude andmine finantsvahendajate kaudu veelgi läbipaistvamaks ning kehtestada selged rahastamistingimused finantsvahendajatele ja laenamise tõhususe kriteeriumid;

40.  palub EIP-l ühtlustada lähenemiseesmärgi piirkondades laenude andmist VKEdele struktuurifondide eraldistega ning tagada eri liiki VKEde tasakaalustatud toetus;

41.  nõuab tungivalt, et EIP teostaks tõhusamat järelevalvet VKEde toetamiseks mõeldud üldiste laenude olemuse ja lõppsihtkoha üle ning muudaks need läbipaistvamaks; teeb ettepaneku koostada EIP laenutegevuse kordistavat mõju peegeldav tulemustabel;

42.  palub EIP-l aastaaruannete jaoks, kus kajastatakse struktuurifondide meetmeid täiendavate rahaliste vahendite kasutamist, välja töötada üksikasjalikum ja metoodiliselt paremini ühtlustatud analüüs; sellega seoses võiks pank Euroopa Parlamendile selgitada, kuidas toimib riskijagamisrahastu, mille pank koos komisjoniga asutas; on seisukohal, et eriti oluline on rahastu, millest eraldatakse vahendeid teadusuuringute seitsmenda raamprogrammi raames, ja struktuurifondide vastastikune mõju;

43.  märgib, et EIP aastaaruande kohaselt lõppes JEREMIE (Euroopa ühine rahastamisskeem väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks) hindamisetapp 2008. aastal; peab kahetsusväärseks, et aruanne ei sisalda hindamise tulemusi;

44.  palub EIP-l lisada oma järgmisesse aastaaruandesse üksikasjad kahe 2009. aasta poliitika – JASMINE'i (ühismeede mikrokrediidiga tegelevate asutuste toetamiseks Euroopas) ning Mezzanine kasvurahastu rakendamise – esimeste saavutuste kohta;

45.  palub EIP-l püüda igati lihtsustada teatavates projektides sisalduvaid keerukaid ja bürokraatlikke regulatsioone, et teha projektide rahastamine kiiremaks ja tõhusamaks, võttes eriti arvesse ülemaailmset kriisi;

46.  rõhutab, et Euroopa makropiirkondade uute programmide edukus sõltub eelkõige piirkondlikku mõju avaldavate tegevuste kooskõlastamisest kõikides poliitikavaldkondades ning makropiirkondade rahastamisele pikaajalise lahenduse leidmisest; nõuab seetõttu, et pank kaaluks sel eesmärgil võimalust EIP ja Euroopa Investeerimisfondi poolseks rahastamiseks lisaks ELi rahastamisele järgmisel, 2014. aastal algaval finantsplaneerimise perioodil;

47.  palub EIP-l teha kõik endast oleneva, et vältida Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) töö dubleerimist väljaspool ELi; kordab oma eespool nimetatud 25. märtsi 2009. aasta resolutsiooni lõikes 28 antud soovitusi, et saavutada EIP ja EBRD vahel paremini struktureeritud koostöö nendes riikides, kus mõlemad tegutsevad;

o
o   o

48.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Investeerimispangale ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 255, 26.9.2009, lk 98. (2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0185. (3) ELT C 259 E 29.10.2009, lk 14. (4) ELT L 414, 30.12.2006, lk 95. (5) Kohtuasi C-155/07, Euroopa Parlament vs. Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Kohtu lahendites veel avaldamata. (6) ELT C 332, 30.12.2006, lk 45. (7) Kohtuasi C-15/00, Euroopa Ühenduste Komisjon vs Euroopa Investeerimispank, (2003) EKL I-7281. (8) Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 287 lõige 3. (9) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0053. (10) ELT L 88, 31.3.2009, lk 253. (11) EÜT L 248, 16.9.2002, lk 1. (12) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0185.

Euroopa Parlamendi 6. mai 2010. aasta resolutsioon massiliste hirmutegude kohta Nigeerias Josis

P7_TA(2010)0157 RC-B7-0247/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone inimõiguste rikkumise kohta Nigeerias;

–  võttes arvesse 1966. aasta kodanike- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, mille Nigeeria ratifitseeris 29. oktoobril 1993;

–  võttes arvesse 1981. aasta inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat, mille Nigeeria ratifitseeris 22. juunil 1983;

–  võttes arvesse Nigeeria Liitvabariigi põhiseadust ja eriti selle IV peatüki (mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabaduse kohta) sätteid usuvabaduse kaitse kohta;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.  olles vapustatud hiljutistest vägivallapuhangutest Nigeeria islamistliku põhjaosa ja kristliku lõunaosa kokkupuutealal Josi linnas ja selle ümbruses, mille käigus tapeti käesoleva aasta jaanuaris ja märtsis usu- ja rahvuspõhistes kokkupõrgetes sadu inimesi;

B.  arvestades, et sõjavägi etendas olukorra kontrolli alla saamisel põhilist rolli, kuid samal ajal on teatatud sõjaväe ning politsei sooritatud kohtuvälistest hukkamistest;

C.  arvestades, et kogukondadevahelisi konflikte esineb Josis pidevalt ning suuremad kokkupõrked on toimunud 2001., 2004. ja 2008. aastal;

D.  arvestades, et inimõigusaruannete kohaselt on pärast seda, kui 1999. aastal lõppes Nigeeria sõjaväevalitsuse võim, usulise või rahvusliku taustaga kokkupõrgetes hukkunud üle 14 000 inimese;

E.  arvestades, et Punase Risti ametniku sõnul rünnati veel vähemalt kaht kogukonda selle ala lähistel, kus tänavu jaanuaris tapeti usulahkude kokkupõrgete käigus sadu inimesi;

F.  arvestades, et Punase Risti teatel on vägivallalaine tõttu piirkonnast põgenemas vähemalt 5600 inimest, kes kardavad oma elu pärast;

G.  arvestades, et Josi piirkonna probleemid tulenevad majanduslikust mahajäämusest ja kliimamuutuse kahjulikust mõjust ning aastakümnete jooksul kogunenud vaenust peamiselt kristlastest ja animistidest kohalike elanike ning riigi islamiusulisest põhjaosast sisse rännanud hausa keelt kõnelevate asunike vahel, kes võistlevad piirkonna viljakate põllumaade pärast;

H.  arvestades, et ei ole võimalik liigitada moslemeid ega kristlasi kallaletungijateks või ohvriteks, kuna ajalooliselt on esinetud nii ühes kui ka teises rollis;

I.  arvestades, et praegune ebastabiilsus nõrgestab Aafrika suurima rahvaarvuga riiki veelgi, samal ajal kui läheneb 2011. aasta valimiste kampaania ning seoses president Yar'Adua haigusega valitseb ebakindlus poliitilise juhtkonna suhtes;

J.  arvestades, et Nigeeria stabiilsusel ja demokraatial on suur tähtsus ka väljaspool tema piire, võttes arvesse riigi juhtivat rolli piirkonnas ja Sahara-taguses Aafrikas ning asjaolu, et Nigeeria on ÜRO Julgeolekunõukogu liige, ülemaailmse tähtsusega naftatootja, Lääne-Aafrika riikide majandusühenduse (ECOWAS) juhte, oluline rahutagamisoperatsioonides osaleja ja Lääne-Aafrika stabiilsuse toetaja;

K.  arvestades, et EL on Nigeeria oluline rahaline toetaja ja arvestades, et Euroopa Komisjon ning Nigeeria föderaalvalitsus kirjutasid 12. novembril 2009. aastal alla Nigeeria-EÜ riigistrateegia dokumendile ja 2008.–2013. aasta riiklikule sihtprogrammile, mille raames EL rahastab muuhulgas rahu, julgeoleku ja inimõiguste tagamisele suunatud projekte;

L.  arvestades, et Nigeeria taolises rikkalike naftavarudega riigis tuleb konfliktide rahumeelse lahendamise eeldusena tagada õiglane juurdepääsu ressurssidele ja tulude õiglane ümberjaotamine;

M.  arvestades, et kuigi Nigeeria on maailma riikide seas suuruselt kaheksas naftatootja, elab enamik riigi 148 miljonist elanikust allpool vaesuspiiri;

N.  arvestades, et muudetud Cotonou lepingu artikli 8 kohaselt peab EL Nigeeriaga korrapäraselt poliitilist dialoogi inimõiguste ja demokraatlike põhimõtete teemal, sh ka rahvusliku, usulise või rassilise diskrimineerimise küsimuses,

1.  mõistab otsustavalt hukka hiljutise vägivalla ja traagilise inimelude kaotuse Josi linnas ja selle ümbruses ning avaldab kaastunnet hukkunute omastele ning vigastatutele;

2.  nõuab tungivalt, et kõik osalised ilmutaksid vaoshoitust ja otsiksid rahumeelseid võimalusi Nigeeria usu- ja rahvusrühmade erimeelsuste lahendamiseks;

3.  palub Nigeeria föderaalvalitsusel korraldada uurimine kõige hiljutisemate vägivallategude põhjuste selgitamiseks ning tagada, et vägivalla toimepanejad antakse õiglasel ja läbipaistval viisil kohtu alla;

4.  kutsub keskvalitsust ja osariikide valitsusi konkreetsete ja viivitamatute meetmetega toetama rahvus- ja usurühmade dialoogi ning tervitab presidendi kohusetäitja Goodluck Jonathani algatust kutsuda kokku usujuhid ja kogukonnavanemad;

5.  nõuab konflikti sügavamate põhjuste, sh sotsiaalsete, majanduslike ja etniliste pingete põhjalikumat uurimist ning soovitab hoolikalt vältida üldistatud ja lihtsustatud seletusi, mis põhinevad ainult usulistel erinevustel ja mida ei saa võtta piirkonna probleemide pikaajalise ja kestva lahendamise aluseks;

6.  kutsub Nigeeria võime tühistama Nigeeria mõne osariigi juhi otsused täide viia surmamõistetute surmanuhtlusi, et leevendada vanglate ülerahvastuse probleemi, mis oleks inimõiguste räige rikkumine; kutsub osariikide juhte üles mõõdukusele ning jätkama de facto moratooriumi; meenutab, et surmanuhtluse kui karistuse kasutamine on vastuolus kohustustega, mis Nigeeria on võtnud rahvusvahelisel tasandil;

7.  palub Nigeeria föderaalvalitsusel korraldada oma rahva kaitseks korrapärane patrullimine kogu piirkonnas ning kõrvaldada vägivalla tekkepõhjused, tagades kõigi kodanike võrdsed õigused ja lahendades probleemid, mis on seotud kontrolliga viljakate põllumaade üle, juurdepääsuga ressurssidele, tööpuuduse, vaesuse ja kliimamuutuse leevendamisega; nõuab, et nendel, kes veresauna tõttu olid sunnitud põgenema, võimaldataks ohutult oma kodudesse tagasi pöörduda;

8.  nõuab tungivalt, et EL jätkaks poliitilist dialoogi Nigeeriaga vastavalt muudetud Cotonou lepingu artiklile 8, pöörates sealjuures viivitamatult tähelepanu probleemidele seoses mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusega, mis on sätestatud rahvusvahelistes, piirkondlikes ja riiklikes inimõigusi käsitlevates õigusaktides;

9.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Nigeeria föderaalvalitsusele, Aafrika Liidu institutsioonidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassambleele, AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee kaasesimeestele ja Üleaafrikalisele Parlamendile.