Euroopa Parlamendi 17. juuni 2010. aasta resolutsioon inimõiguste kaitsjaid toetava ELi poliitika kohta (2009/2199(INI))

P7_TA(2010)0226 A7-0157/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ÜRO põhikirja, inimõiguste ülddeklaratsiooni, rahvusvahelisi inimõiguskonventsioone, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti;

–  võttes arvesse ÜRO deklaratsiooni inimõiguste kaitsjate kohta ning inimõiguste kaitsjate olukorda käsitleva ÜRO eriraportööri tegevust;

–  võttes arvesse Lissaboni lepingut, eriti selle artikleid 3 ja 21, ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu inimõigustealaseid suuniseid ja eelkõige 2004. aastal vastu võetud ning 2008. aastal läbi vaadatud Euroopa Liidu suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta; võttes arvesse ka 2001. aasta detsembris vastu võetud ja 2009. aastal läbi vaadatud Euroopa Liidu suuniseid inimõigustealaste dialoogide kohta;

–  võttes arvesse oma 6. septembri 2007. aasta resolutsiooni kolmandate riikidega peetavate inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide kohta(1);

–  võttes arvesse ELi välislepingutes sisalduvaid inimõiguste klausleid;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1889/2006 rahastamisvahendi loomise kohta demokraatia ja inimõiguste edendamiseks kogu maailmas (demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend)(2);

–  võttes arvesse oma 25. aprilli 2002. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule Euroopa Liidu rolli kohta inimõiguste ja demokratiseerimise edendamisel kolmandates riikides(3);

–  võttes arvesse oma erisuuniseid parlamendiliikmete inimõiguste- ja demokraatiaalase tegevuse kohta nende visiitidel kolmandatesse riikidesse;

–  võttes arvesse Sahharovi mõttevabaduse auhinna põhikirja, mille Euroopa Parlamendi esimeeste konverents 15. mail 2003. aastal vastu võttis ja mida muudeti 14. juunil 2006. aastal;

–  võttes arvesse oma eelmisi resolutsioone inimõiguste olukorra kohta maailmas ja eriti nende resolutsioonide lisasid, mis käsitlevad üksikjuhtumeid;

–  võttes arvesse korrapäraseid arutelusid ja kiireloomulisi resolutsioone, mis on vastu võetud seoses inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte rikkumisega;

–  võttes arvesse ministrite komitee poolt 6. veebruaril 2008. aastal vastu võetud deklaratsiooni Euroopa Nõukogu tegevuse kohta inimõiguste kaitsjate paremal kaitsmisel ja nende tegevuse edendamisel;

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee 24. veebruaril 2009. aastal vastu võetud resolutsiooni inimõiguste kaitsjate olukorra kohta Euroopa Nõukogu liikmesriikides(4);

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee 10. oktoobril 2007. vastuvõetud soovitust valitsusväliste organisatsioonide õigusliku staatuse kohta Euroopas(5);

–  võttes arvesse piirkondlikke inimõigustealaseid õigusakte, sealhulgas eelkõige Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat, inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjoni (ACHPR) vastu võetud resolutsioone inimõiguste kaitsjate kohta, Ameerika inimõiguste konventsiooni ning Araabia inimõiguste hartat;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määrust (EÜ) nr 810/2009, millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri (viisaeeskiri)(6);

–  võttes arvesse mõnes ELi liikmesriigis rakendatavaid programme ohustatud inimõiguste kaitsjate kaitsmiseks ja neile varjupaiga pakkumiseks;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A7-0157/2010),

A.  arvestades, et ÜRO põhikirja kohaselt peab iga liikmesriik kandma hoolt inimõiguste ja vabaduste üha suurema ülemaailmse austamise ja järgimise eest;

B.  arvestades, et vastavalt 1998. aastal vastu võetud ÜRO deklaratsioonile on mõiste „inimõiguste kaitsja” kasutusel sellise inimese kohta, kes tegutseb üksi või koos teistega, et inimõigusi rahumeelsete vahendite abil edendada või kaitsta;

C.  arvestades, et inimõiguste kaitsjatel on põhiliste inimõiguste kaitsjate ja edendajatena tähtis roll olulised tegutsejad kogu maailmas, ning sealjuures riskivad nad tihti eluga; arvestades, et inimõiguste kaitsjad on ka oluline tegevjõud demokraatlike põhimõtete tugevdamisel oma riigis, et nende tegevus jääb õiglaseks ja läbipaistvaks, et nad suurendavad oma usaldusväärsust täpse teavitamisega ning kannavad seega inimlikku ühendust demokraatia ja inimõiguste austamise vahel;

D.  arvestades, et inimõiguste kaitsjate toetamine on juba kaua olnud üks osa Euroopa Liidu välispoliitikast inimõiguste vallas; arvestades, et ELi toetus eri riikidele on erinev, sõltuvalt sellest, millise riigiga on tegemist;

E.  arvestades eriti ka seda, et Euroopa Liit pöörab erilist tähelepanu inimõiguste kaitse tugevdamisele kooskõlas Lissaboni lepinguga, milles on ette nähtud Euroopa Liidu ühinemine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga;

F.  arvestades, et Euroopa Parlamendil on oluline roll inimõiguste ja demokraatia edendamisel, sealhulgas ka demokraatia ja inimõiguste kaitsjate kaitsmisel; seda tehakse parlamendi delegatsioonide lähetamisega kolmandatesse riikidesse, kuulamiste, resolutsioonide, kirjade ja – mis samuti väga oluline – Sahharovi auhinna kaudu ning raportitega, mis käsitlevad inimõiguste olukorda kogu maailmas;

G.  arvestades, et Euroopa Liit kooskõlastab oma meetmeid üha rohkem ka teiste piirkondlike ja rahvusvaheliste mehhanismidega, mis on loodud Aafrikas, Euroopas ja Ameerikas, et jälgida tähelepanelikult inimõiguste kaitsjate olukorda ja nõuda, et riigid tagaksid kooskõlas rahvusvaheliste ja piirkondlike inimõigustealaste kohustustega inimõiguste kaitsjate tööd soodustava keskkonna;

H.  arvestades, et Euroopa Liidu usaldusväärsus inimõiguste kaitsjate kaitsmisel maailmas on tihedalt seotud inimõiguste ja põhivabaduste austamisega ELis endas;

I.  arvestades, et inimõiguste kaitsjad seisavad oma tegevuse käigus silmitsi inimõiguste rikkumistega, ning arvestades, et need rikkumised hõlmavad tapmisi, surmaähvardusi, rööve ja inimrööve, meelevaldset vahistamist ja kinnipidamist ning teisi ahistamis- ja hirmutamismeetmeid, näiteks laimukampaaniaid, ning arvestades, et kõik need rikkumised on suunatud ka inimõiguste kaitsjate perekonnaliikmetele, sealhulgas lastele, ja sugulastele, et hoida neid tagasi oma tegevust jätkamast; arvestades, et inimõiguste kaitsjate tegevusele piirangute seadmine ja nende tagakiusamine kahjustavad paljudes piirkondades inimõiguste kampaaniaid;

J.  arvestades, et inimõiguste kaitsjate kaitsmiseks on vaja tugevdada ELi inimõigustealast poliitikat üldiselt;

K.  arvestades, et eelkõige on ohustatud naissoost inimõiguste kaitsjad, ja arvestades, et teised kaitsjate rühmad ja kategooriad, kes võivad oma tegevusest tulenevalt eriti kergesti saada rünnakute ja inimõiguste rikkumiste osaliseks, hõlmavad neid, kes tegelevad kodaniku- ja poliitiliste õiguste (eriti sõna-, mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus, sealhulgas usuvähemuste õigused) ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste (eriti õigus toidule ja juurdepääs loodusvaradele) kaitsmisega (nimetatud õiguste kaitsjate hulka kuuluvad ametiühingute esindajad), samuti isikuid, kes kaitsevad vähemuste ja kogukondade õigusi, laste õigusi, põlisrahvaste õigusi ning homo-, bi- ja transseksuaalide õigusi, ning korruptsiooni vastu võitlejaid;

L.  arvestades, et inimõiguste kaitsjate tagakiusamiseks kasutatakse üha keerulisemaid vahendeid, lähtuvalt uutest tehnoloogiatest, aga ka valitsusväliste organisatsioonide kohta käivatest seadustest ja haldustakistustest, mis piiravad rängalt sõltumatu kodanikuühiskonna tegutsemisruumi ja -võimalusi; rõhutades sellega seoses, et mõne riigi valitsus raskendab inimõiguste kaitsjatel organisatsioonide ametlikku registreerimist või takistab seda ning võtab nad hiljem vastutusele ühinemisvabaduse õiguse ebaseadusliku teostamise eest;

M.  arvestades, et niisugused aktsioonid kujutavad endast inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õiguse ja mitme üldtunnustatud põhivabaduse selget rikkumist;

N.  arvestades, et inimõiguste kaitsjatele seatakse piiranguid – ja mõnikord võetakse nad otse sihikule – ka poliitiliste vahendite, õigusaktide ja menetlustega, mida kirjeldatakse kui julgeolekumeetmeid, tihti kuulub sinna juurde veel häbimärgistamine ja terrorismisüüdistus;

O.  arvestades, et erilised raskused, millega inimõiguste kaitsjate liidud ja ühendused kokku puutuvad, on sisseseade konfiskeerimine, ruumide sulgemine, suurte trahvide määramine ning pangakontode ülihoolikas ja erapoolik kontrollimine;

P.  arvestades, et inimõiguste klauslit sisaldavad kaubanduslepingud annaksid ELile võimaluse nõuda kaubandustingimusena inimõiguste austamist,

1.  tunnustab inimõiguste kaitsjate hindamatut panust inimõiguste, õigusriigi põhimõtete ja demokraatia kaitsmisel ja edendamisel ning konfliktide ennetamisel, kus nad riskivad nii omaenda kui ka oma pere ja vanemate julgeolekuga; tunneb heameelt selle üle, et ÜRO 1998. aasta deklaratsioon ei sisalda inimõiguste kaitsja täpset määratlust ning kutsub nõukogu ja komisjoni üles seda lähenemist kindlalt toetama;

2.  kutsub ELi üles võtma esmatähtsaks ülesandeks olemasolevate vahendite ja mehhanismide tõhusama rakendamise, et tagada Euroopa Liidus inimõiguste kaitsjatele sidus ja süstemaatiline kaitse; soovitab Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal välja töötada vahendid ja tugevamini tulemustele suunatud meetodid, mis hõlmaksid ka olemasolevate inimõigustealaste poliitiliste meetmete ja dialoogide hindamist;

3.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid väljendaksid poliitilist tahet inimõiguste kaitsjate tegevuse toetamiseks ning seega ka tahet paremini ära kasutada kõiki olemasolevaid vahendeid ja tahet välja töötada uusi, täiendavaid mehhanisme inimõiguste kaitsjate tegevuse toetamiseks ja edendamiseks tõelise osalusstrateegia kaudu, mis peaks aitama kaasa kaitsjate tegevust soodustava keskkonna kujundamisele, milles nad saaksid täita oma ülesandeid ja tunda end kaitstuna; rõhutab, et see peab olema ühendatud poliitikaga, mille eesmärk on inimõiguste kaitsjate vastu suunatud rünnakute ja ähvarduste ennetamine ning rünnakute ja ähvarduste eest kaitsmine nii kiireloomuliste kui ka pikaajaliste meetmete kaudu;

Institutsioonilise tasandi tugevdamine ja uuendused seoses Lissaboni lepinguga

4.  tuletab meelde, et Lissaboni lepinguga seatakse inimõiguste edendamine ja kaitsmine Euroopa Liidu välistegevuses kesksele kohale, nagu on rõhutatud lepingu artiklites 3 ja 21; rõhutab, et esmajärjekorras tuleks tagada, et inimõiguste kui liidu välispoliitika ühe põhiväärtuse ja eesmärgi edendamine kajastuks nõuetekohaselt Euroopa välisteenistuse loomises ja struktuuris, sealhulgas piisava hulga inimeste teenistusse võtmises; nõuab seepärast keskse teabekeskuse loomist, millel oleks Euroopa välisteenistuse raames inimõiguste kaitsjate suhtes konkreetsed ülesanded;

5.  rõhutab, et inimõiguste kaitsjate kohta käivate suuniste rakendamine ELi missioonide poolt on seni olnud ebapiisav, ning kutsub komisjoni üles tegema selle probleemi käsitlemiseks süvaanalüüsi; märgib sellega seoses, et Lissaboni lepingu vastuvõtmisest tulenevalt tuleb komisjoni delegatsioonidel kolmandates riikides nüüd täiel määral ära kasutada uued võimalused, kuid neile on pandud ka uusi kohustusi, et selle küsimusega paremini tegeleda, kuna komisjoni delegatsioonidest saavad liidu delegatsioonid, kellel on üha suurem roll ELi esindamisel ja inimõigustealase poliitika elluviimisel; kordab seetõttu oma nõuet, et määrataks süsteemselt iga riigi kohta ametisse kõrgesti kvalifitseeritud poliitiline ametnik, kellel on inimõiguste ja demokraatiaga seonduvad konkreetsed kohustused, ning et koondataks ühte inimõigusi käsitlevad suunised ja töötataks välja parimad tavad ning rakendataks neid ELi missioonide töötajate koolitusprogrammides, ametijuhendites ja hindamisprotsessides;

6.  rõhutab inimõiguste klausli tähtsust kaubanduspoliitikas, partnerluses ning ELi ja kolmandate riikide vahelistes kaubanduslepingutes; teeb ettepaneku hinnata inimõiguste olukorda kolmandates riikides, kes on ELiga kaubandussuhetes;

7.  eeldab, et välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametisse nimetamine, kes on samal ajal komisoni asepresident, ja ühise välisteenistuse loomine võib märkimisväärselt tõsta ELi järjekindlust ja tõhusust kõnealuses valdkonnas, ning soovitab tungivalt, et kõrge esindaja / asepresident tihedas koostöös kohaliku sõltumatu kodanikuühiskonna esindajatega institutsionaliseeriks kohalike strateegiate väljatöötamise ja ka strateegiate regulaarse hindamise, et tagada inimõiguste kaitsjaid käsitlevates ELi suunistes sätestatud kaitsemeetmete tegelik rakendamine;

8.  peab vajalikuks kontaktide tihendamist sõltumatu kodanikuühiskonnaga ja nendest tulenevalt süstemaatilist tegevust ning inimõiguste kaitsjatele juurdepääsu võimaldamist ELi kohapealsetele delegatsioonidele ja missioonidele; tervitab seoses sellega eesistujariigi Hispaania nõudmist, et ELi missioonides nimetataks inimõiguste kaitsjatega ühenduse pidamiseks ametisse ühine kohapealne kontaktametnik, kelle ülesandeks oleks kooskõlastada Euroopa Liidu poolset tegevust ning parandada sealjuures juurdepääsu inimõiguste rikkumisi puudutavale teabele ja edendada koostööd kodanikuühiskonnaga, millega ühtlasi tagataks nende tegevuse läbipaistvus ning kiire ja paindliku reageerimise võimalus hädaolukorras; palub Euroopa Parlamenti nendest ametissenimetamistest teavitada;

Sidusama ja süstemaatilisema lähenemisviisi suunas ELi inimõigusi käsitlevas poliitikas

9.  tunneb muret inimõiguste kaitsjaid käsitlevate ELi suuniste puuduliku rakendamise pärast; nõuab tungivalt, et kõik ELi delegatsioonid järgiksid neid suuniseid nõuetekohaselt ja täies ulatuses ning et tehtaks suuremaid jõupingutusi tagamaks, et kõik delegatsioonid arendaksid enne 2010. aasta lõppu välja kohalikud rakendamisstrateegiad või kui sellised strateegiad on juba olemas, siis vaataksid need samaks ajaks läbi; nõuab nende kohalike strateegiate nimekirja kättesaadavaks tegemist Euroopa Parlamendile ning nende avaldamist ELi aastaaruandes inimõiguste kohta;

10.  kutsub nõukogu, komisjoni ja ELi delegatsioone üles aktiivselt kaasama inimõiguste kaitsjaid ja nende organisatsioone kohalike strateegiate koostamise, nende üle järelevalve teostamise ja nende läbivaatamise protsessis, kuna see mõjutab nende strateegiate tulemuslikku väärtust;

11.  on arvamusel, et inimõiguste kaitsjate ja diplomaatide ühiste koosolekute korraldamine vähemalt kord aastas, nagu on soovitatud ELi suunistes, aitab ilmselgelt kaasa nimetatud protsesside väljatöötamisele ning julgustab tulevikus koosolekuid korraldama korrapärasemal ja süstemaatilisemal moel; nõuab jõupingutuste tegemist, et tagada riigis ja piirkondades tegutsevate eri profiiliga inimõiguste kaitsjate osalus sellistel kohtumistel;

12.  seoses sellega kutsub ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat kaaluma võimalust korraldada rahvusvaheline inimõiguste kaitsjate kohtumine, milles osaleksid ka ÜRO asutused, piirkondlikud inimõiguste konventsioonide sekretariaadid ning rahvusvahelised ja piirkondlikud valitsusvälised organisatsioonid ning mille eesmärgiks oleks inimõiguste kaitsjate kaitse tugevdamine kogu maailmas;

13.  rõhutab, et suuniste rakendamise juures on vaja võrdõiguslikkuse dimensiooni ning meetmeid, mis on suunatud naissoost inimõiguste kaitsjatele ning muudele eriti ohustatud rühmadele (näiteks ajakirjanikud ja inimõiguste kaitsjad, kes võitlevad majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste, laste õiguste ning vähemuste, eriti usuliste ja keeleliste vähemuste õiguste eest ning samuti põlisrahvaste õiguste ning homo-, bi- ja transseksuaalide õiguste eest);

14.  rõhutab sõnavabaduse tähtsust ning internetipõhiste ja muude massiteabevahendite rolli inimõiguste kaitsjate innustamisel;

15.  on arvamusel, et uute tehnoloogiate arengut ja selle mõju inimõiguste kaitsjatele tuleb hinnata ning lisada hinnangu tulemused ELi olemasolevatesse inimõiguste ja inimõiguste kaitsjate alastesse programmidesse;

16.  on seisukohal, et inimõiguste kaitsjaid käsitlevate ELi suuniste rakendamise kohalikud strateegiad peaksid kajastuma riigi strateegiadokumentides / riiklikes sihtprogrammides, Euroopa naabruspoliitika (ENP) tegevuskavades, demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi (EIDHR) iga-aastastes tegevuskavades ning stabiliseerimisvahendites;

17.  kordab, et Lissaboni lepingu abil tuleb inimõiguste kaitsjate tegevuse edendamine, kaitsmine ja turvalisus seada ELi suhetes kolmandate riikidega esikohale ning integreerida kõigil tasanditel ja ELi välispoliitika kõigis aspektides ning meetmetes, et suurendada ELi-poolse inimõiguste kaitsjate toetuse sidusust, tõhusust ja usaldatavust; on arvamusel, et konkreetsete inimõiguste- ja demokraatiaalaste riiklike strateegiate väljatöötamine, tõhus rakendamine ja regulaarne järelevalve võiks nimetatud sihipärasele lähenemisviisile oluliselt kaasa aidata;

18.  on arvamusel, et inimõiguste kaitsjaid kolmandates riikides on võimalik kaitsta paremini, muutes inimõigustealased dialoogid tõhusamaks; rõhutab vajadust tõstatada süstemaatiliselt küsimus inimõiguste kaitsjate olukorrast kõigis poliitilistes ja inimõigustealastes dialoogides ja kaubandusläbirääkimistes kolmandate riikidega ning üldisemalt ühinemisvabaduse õiguse olukorrast ja selle parandamisest liikmesriikide õigusaktides, eeskirjades ja tavades, tuletades partneritele meelde riikide kohustust tagada, et kõik ÜRO deklaratsioonis nimetatud inimõiguste kaitsjaid käsitlevad kohustused ja õigused lisatakse riigisisesesse õigusesse, kaasa arvatud õigus ühinemisvabadusele, õigus koosolekuvabadusele ja õigus saada täiesti läbipaistvat ja nende otsuste sõltumatust austavat riigisisest ja välisrahastamist, samuti sõnavabadus, mis on inimõiguste kaitsjate töö jaoks oluline õigus; rõhutab, et ka partnerriikidele tuleks tuletada meelde kohustust kaitsta ja edendada inimõiguste kaitsjate ja nende töö austamist ning vastutust selle eest, luues tingimused, mis võimaldavad täiel määral inimõigusi toetada, jälgida ja nende kohta aru anda;

19.  on arvamusel, et riikliku ja välisrahastamise osas tuleks vastu võtta kindlad kriteeriumid vastavalt asjakohastele ning vajalikele läbipaistvus- ja konfidentsiaalsusnõuetele; nõuab, et rakendatakse meetmeid, mis tagaksid muude selliste kriteeriumidega arvestamise, mida inimõiguste kaitsjad kasutavad, kui see on nende töö jaoks vajalik;

20.  kordab veel, et Euroopa Parlamendi delegatsioonidel, kui EP ja kolmandate riikide vaheliste suhete eest vastutavatel organitel, võiks olla veel olulisem osa inimõiguste kaitsjate aitamisel vastavalt erisuunistele Euroopa Parlamendi liikmete inimõiguste- ja demokraatiaalaste tegevuste kohta visiitidel kolmandatesse riikidesse;

21.  nõuab, et Euroopa Parlamendile antaks ELi ja kolmandate riikide vahelistes inimõigustealastes dialoogides rohkem sõnaõigust;

22.  kutsub üles kaasama inimõigustealastesse dialoogidesse ka ettevõtjad;

23.  on seisukohal, et inimõiguste kaitsjate kaitsmisel on vaja nii sidusat, koordineeritud ELi lähenemist kui ka ruumi liikmesriikide täiendavale rollile;

24.  mõistab hukka inimõiguste kaitsjate vastu toime pandud rikkumiste eest karistamatuse õhkkonna, mis on valdav paljudes maailma riikides; kutsub nõukogu ja komisjoni üles tõstatama kõnealuse küsimuse kahepoolses suhtluses, nõudes tungivalt, et kõik riigid tagaksid, et rikkumiste toimepanijate üle mõistetaks – olenemata nende ametikohast või ülesandest – kohut sõltumatus ning tõhusas distsiplinaar- ja kriminaalkorras, arvestades alati Euroopa Inimõiguste Kohtusse edasikaebamise võimalusega pärast seda, kui siseriiklikud kohtuinstantsid on ammendatud;

25.  rõhutab vajadust tagada, et riiklikku ja üldist julgeolekut, sealhulgas terrorismivastast tegevust, ei kasutataks meelevaldse ettekäändena inimõiguste kaitsjate vastu;

26.  rõhutab, et parlamendiliikmetel on samuti oluline osa selle tagamisel, et riigisisesed õigusaktid, mis võivad mõjutada inimõiguste kaitsjaid ja nende tegevust, viidaks kooskõlla rahvusvaheliselt tunnustatud inimõigustealaste normidega; rõhutab seepärast, kui oluline on, et Euroopa Parlamendi liikmed käsitleksid süstemaatiliselt kõnealuseid küsimusi kahe- ja mitmepoolsetel kohtumistel nii teiste parlamendiliikmete kui ka kohalike ekspertidega kooskõlas Euroopa Parlamendi erisuunistega parlamendiliikmete inimõiguste- ja demokraatiaalase tegevuse kohta nende visiitidel kolmandatesse riikidesse;

27.  rõhutab, kui oluline on sõltumatu kodanikuühiskonna kaasamine täiel määral kõigi inimõigustealaste dialoogide ettevalmistamisse kas kodanikuühiskonna seminaride või teiste vahendite kaudu; on arvamusel, et sidet kodanikuühiskonna seminaride ja ametliku dialoogi vahel on vaja tugevdada, andes sel eesmärgil välja esitatud soovitusi ning tagades kodanikuühiskonnale pärast dialoogi toimumist paremad järelmeetmed ja parema tagasiside; rõhutab, kui oluline on dialoogi käigus jätkata üksikjuhtumite esiletoomist, ning on arvamusel, et nimekirjade avalikustamine tõhustaks ELi meetmete mõju ja suurendaks avalikkuse tähelepanu kõnealustele juhtumitele, eeldusel, et avalikustamine ei sea inimõiguste kaitsjaid ohtu; rõhutab sellise riski hindamisel koostöö olulisust teiste inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonnaga;

28.  on arvamusel, et demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend (EIDHR), mis on juba tõestanud oma suutlikkust toetada ning edendada inimõiguste austamist ja õigusriigi põhimõtte tugevdamist, peaks edaspidi jätkuvalt suurendama otsetoetust inimõiguste kaitsjatele, et vastata nii nende lühiajalistele kui ka pikaajalistele vajadustele ja tagada, et see ulatub ka eriti haavatavate inimrühmadeni ja inimõiguste kaitsjateni, kes elavad äärepoolsemates ja tähelepanu keskpunktist väljapoole jäävates piirkondades;

29.  nõuab, et nõukogu ja kõrge esindaja mõistaksid süstemaatiliselt hukka ja noomiksid rahvusvahelisi ettevõtteid, kes pakuvad rõhuvatele režiimidele jälitustehnoloogiat, soodustades nii inimõiguste kaitsjate tagakiusamist ja arreteerimist;

Suurem läbipaistvus ja nähtavus kui kaitsemeede

30.  kutsub nõukogu ja komisjoni üles tõstma inimõiguste kaitsjate, Euroopa välisteenistuse, ELi suursaatkondade ja ELi välisministrite seas sihipäraste meetmete abil teadlikkust suuniste olemasolust, et tagada nende täielik heakskiit ja rakendamine; on arvamusel, et suunistes ette nähtud iga-aastased kohtumised kujutaksid endast olulist toetust inimõiguste kaitsjatele ning samuti aitaksid need suurendada ELi meetmete usaldusväärsust ja nähtavust ning näidata sel viisil, kui oluline on ELi jaoks inimõiguste kaitse;

31.  rõhutab, et inimõiguste kaitsjatele ja nende tööle antud tunnustus ja nähtavus võib aidata kaasa ka nende kaitsmisele rasketes oludes, kuna rikkumiste toimepanijad võivad tegutsemast loobuda, kui kuritarvitamine märkamatuks ei jää; kutsub ELi liikmesriike ja ELi delegatsioone üles võimaluse korral avaldama konkreetse juhtumiga seotud demarše ja muud tegevust, konsulteerides alati inimõiguste kaitsja ja tema perekonnaga; kutsub ELi missioone üles andma inimõiguste kaitsjatele ja/või nende perekondadele ning valitsusvälistele organisatsioonidele, kes teavitasid ELi konkreetsest juhtumist, süstemaatilist tagasisidet iga nende nimel võetud meetme kohta, olenemata selle vormist, nagu suunistes on sätestatud;

32.  kutsub Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja kõiki välissuhete eest vastutavaid volinikke üles kohtuma süstemaatiliselt inimõiguste kaitsjatega, kui nad külastavad ametlikult kolmandaid riike, ja rõhutab, et toetus inimõiguste kaitsjatele tuleks kindlasti lisada ELi eriesindajate volituste hulka; rõhutab, et nii kõrge esindaja kui ka eriesindajad peavad oma tegevuse kohta selles valdkonnas andma aru Euroopa Parlamendile;

33.  rõhutab vajadust aktiivselt toetada ja töötada välja ettepanekud selle kohta, kuidas saaks inimõiguste kaitsjate pideva toetamise ühe osana kasutada 2008. aasta detsembris Sahharovi auhinna 20. aastapäeva puhul käivitatud Sahharovi auhinna võrgustikku ning kuidas Euroopa Parlament saaks oma volituste täitmiseks paremini ära kasutada nimetatud auhinna laureaatide võimalikku panust Euroopa Parlamendi erinevatesse meetmetesse; kordab oma muret teatavate Sahharovi auhinna saajate inimõiguste rikkumise üle;

Kooskõlastatumate ja rohkem tulemusele suunatud meetmete suunas eesmärgiga toetada inimõiguste kaitsjaid

34.  on arvamusel, et ELil on vaja arendada välja terviklik lähenemisviis inimõiguste kaitsjatele, et suurendada ELi poliitika usaldusväärsust ja tulemuslikkust ELi liikmesriikide hulgas ja suhetes kolmandate riikidega, hõlmates samal ajal ka toetusmeetmeid nende tegevuse kindlustamiseks ning ka ennetusabinõusid ja kaitsemeetmeid, võttes samal ajal arvesse nii inimõiguste kaitsjate lühiajalisi kui ka pikaajalisi vajadusi; rõhutab, et nimetatud lähenemisviisi peaksid kajastama ka demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi läbivaadatud strateegia ja ELi inimõiguste kaitsjaid käsitlevad suunised;

35.  on seisukohal, et EL peaks raskeid inimõiguste rikkumisi toime panevate kolmandate riikide suhtes selgelt ette nägema asjakohased sanktsioonid ning neid kohaldama; kordab uuesti komisjonile, nõukogule ja eelkõige välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale / komisjoni asepresidendile esitatud nõudmist inimõiguste klausli tõhustamise kohta rahvusvahelistes lepingutes, et sel teel luua toimiv mehhanism selle klausli täitmisele pööramiseks kooskõlas Cotonou lepingu artiklitega 8, 9 ja 96;

36.  on arvamusel, et tulemustele suunatud meetmete väljatöötamiseks peaks Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja korrapäraselt hindama inimõiguste kaitsjaid käsitlevate ELi suuniste rakendamist kõikide ELi delegatsioonide poolt kolmandates riikides, pidama seda tööd esmatähtsaks, hoolikalt jälgima selle edasist käiku ning andma soovitusi missioonidele tegevuse tõhustamiseks siis, kui rakendamine on olnud märkimisväärselt nõrk;

37.  kutsub nõukogu üles muutma Euroopa ligipääsetavamaks inimõiguste kaitsjate jaoks, kes ei saa oma kodumaale jääda; nõuab, et nõukogu ja komisjon valmistaksid ette ja rakendaksid erimeetmeid sellistele inimõiguste kaitsjatele ligipääsu lihtsustamiseks Euroopasse;

38.  tuletab meelde vajadust lahendada sidusa kaitse- ja varjupaigastrateegia puudumise probleem sellega, et nii pikas kui ka lühikeses perspektiivis korrapäraselt kasutusele võtta erakorralisi meetmeid ja algatusi; palub, et kõrge esindaja esitaks 2010. aasta lõpuks Euroopa Parlamendile raporti vastavate meetmete rakendamise kohta;

39.  kordab oma nõuet, et liikmesriigid töötaksid eelkõige välja kooskõlastatud poliitika inimõiguste kaitsjatele ja nende perekonnaliikmetele eriviisade väljaandmise kohta, mille konkreetsete kavadega võivad eeskujuks olla Hispaania ja Iirimaa; on kindlalt veendunud, et Euroopa Liidu uute delegatsioonide õigus anda liikmesriikidele eriviisade väljastamise kohta soovitusi oleks liidu inimõigustepoliitikas suur samm edasi; on seisukohal, et selge viide sellele võimalusele viisataotluste menetlemise ja väljastatud viisade muutmise käsiraamatu projektis oleks suureks abiks kõnealuse ühise lähenemisviisi saavutamisel, nagu Euroopa Parlament seda juba eespool mainitud meetme õigusliku kontrolli protsessi ajal väljendas;

40.  kutsub 27 liikmesriiki üles järgima sama joont viisade väljastamisel inimõiguste kaitsjatele;

41.  rõhutab vajadust, et kõnealuste eriviisadega kaasneksid inimõiguste kaitsjate jaoks ajutise kaitse ja varjupaiga võimalused Euroopas, mis hõlmaksid finantsvahendeid ja majutusvõimalust ning nendega kaasnevaid programme (inimõigustealased tegevused, õpetamine Euroopa ülikoolide keelekursustel jne); tervitab eesistujariigi Tšehhi edendatava varjupaigalinnade algatust ja Hispaania valitsuse 2008. aastast rakendatavat kaitse- ja varjupaigaprogrammi ning palub asepresidendil / kõrgel esindajal Euroopa välisteenistuse raames viia 2010. aasta lõpuks lõpule Euroopa kaitse- ja varjupaigaprogramm, mida hakatakse rakendama alates 2011. aastast, võtmata samas vastutust teistelt linnadelt; kutsub seetõttu kõrget esindajat üles esitama Euroopa Parlamendile juhendi varjupaigalinnade loomise kohta ning raamettepaneku selliste linnade vaheliste võrkude loomise toetamiseks; nõuab sellega seoses täiendavat toetust olemasolevatele algatustele;

42.  rõhutab lisaks, et olukorras, kus inimõiguste eest võitlejate elu või füüsiline ja vaimne tervis võib ohus olla, peaksid ELi liikmesriikide delegatsioonid toetama ja välja töötama ka teisi kaitsevahendeid ja kiirreageerimismehhanisme; on arvamusel, et seda peaks tegema tihedas koostöös kohalike inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonnaga;

43.  tervitab praegust koostööd Euroopa ja rahvusvahelise tasandi olemasolevate kaitsemehhanismide vahel, mida oleks võimalik veelgi tugevdada järjekindla teabevahetuse ja strateegiaga, et kõik nimetatud mehhanismid täiendaksid üksteist paremini nii teabe jagamisel erakorraliste juhtumite kohta kui ka pikaajaliste toetusmeetmete kooskõlastamisel, kasutades selleks näiteks kõigile ametlikele sidusrühmadele juurdepääsetavat turvalist veebiplatvormi; tervitab sellega seoses nii Euroopa Nõukogu korraldatavaid iga-aastaseid kohtumisi kui ka inimõiguste kaitsjate kaitsmise vaatluskeskuse iga-aastaseid nn mehhanismidevahelisi kohtumisi, Rahvusvahelise Inimõiguste Föderatsiooni (FIDH) ja Maailma Piinamisvastase Organisatsiooni (OMCT) ühisprogrammi eesmärgiga tugevdada rahvusvaheliste ja piirkondlike mehhanismide ja institutsioonide vahelist suhtlust inimõiguste kaitsjate kaitsmisel; kutsub üles olemasolevaid inimõiguste kaitsjaid käsitlevaid Euroopa töökondi – nõukogu inimõigusi käsitleva töörühma ja Euroopa Nõukogu raames, kusjuures viimati nimetatu on Euroopa Nõukogu inimõiguste ülemvoliniku algatus – uurima tihedama koostöö viise;

44.  nõuab, et ELi institutsioonid teeksid Lissaboni lepingu rakendamise kontekstis erilisi jõupingutusi inimõiguste kaitsjaid käsitleva institutsioonidevahelise koostöömehhanismi loomiseks; mõistab, et sellise mehhanismi loomist oleks võimalik lihtsustada teabekeskuste asutamisega inimõiguste kaitsjate jaoks kõigis ELi institutsioonides ja organites, kusjuures sellised keskused teeksid ELi missioonides ja delegatsioonides tihedat koostööd inimõiguste ja demokraatia eest vastutavate isikutega;

45.  kutsub nõukogu ja komisjoni üles uurima võimalusi ELi institutsioonide ja kõigi teiste kaitsemehhanismide vahelise ühise hoiatussüsteemide mehhanismi loomiseks;

46.  usub, et teabe jagamist hõlbustaks ka konkreetsete andmebaaside või nn päevikute loomine, et jälgida läbiviidavat tegevust, eriti seoses üksikisikutega, tagades samal ajal täieliku konfidentsiaalsuse;

47.  kutsub Euroopa Komisjoni üles korrapäraselt jälgima inimõiguste kaitsjaid käsitlevate ELi suuniste rakendamist nii lühikeses kui pikemas perspektiivis ja teostama selle üle järelevalvet ning andma selle kohta aru Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjonile;

o
o   o

48.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja ELi liikmesriikidele.

(1) ELT C 187 E, 24.7.2008, lk 214. (2) ELT L 386, 29.12.2006, lk 1. (3) ELT C 131 E, 5.6.2003, lk 147. (4) RES/1660(2009). (5) CM/Rec(2007)14. (6) ELT L 243, 15.9.2009, lk 1.

Euroopa Parlamendi 17. juuni 2010. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2003/71/EÜ väärtpaberite üldsusele pakkumisel või kauplemisele lubamisel avaldatava prospekti muutmise kohta ja direktiivi 2004/109/EÜ läbipaistvuse nõuete ühtlustamise kohta teabele, mis kuulub avaldamisele emitentide kohta, kelle väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele (KOM(2009)0491 – C7-0170/2009 – 2009/0132(COD))

P7_TA(2010)0227 A7-0102/2010

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2009)0491);

–  võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2 ja artikleid 44 ja 95, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7-0170/2009);

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Lissaboni lepingu jõustumise mõju käimasolevatele institutsioonidevahelistele otsustamismenetlustele” (KOM(2009)0665);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3 ja artikleid 50 ja 114;

–  võttes arvesse Euroopa Keskpanga arvamust(1);

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 18. veebruari 2010. aasta arvamust(2);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55;

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A7-0102/2010),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 17. juunil 2010. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2010/.../EL, millega muudetakse direktiivi 2003/71/EÜ väärtpaberite üldsusele pakkumisel või kauplemisele lubamisel avaldatava prospekti muutmise kohta ja direktiivi 2004/109/EÜ läbipaistvuse nõuete ühtlustamise kohta teabele, mis kuulub avaldamisele emitentide kohta, kelle väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (direktiiv 2010/73/EL) lõplikule kujule.)

(1) ELT C 19, 26.1.2010, lk 1. (2) Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata.

Euroopa Parlamendi 17. juuni 2010. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse hariliku tuuni Thunnus thynnus püügi dokumenteerimise programm ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1984/2003 (KOM(2009)0406 – C7-0124/2009 – 2009/0116(COD))

P7_TA(2010)0228 A7-0119/2010

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (KOM(2009)0406);

–  võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 37, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7-0124/2009);

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Lissaboni lepingu jõustumise mõju käimasolevatele institutsioonidevahelistele otsustamismenetlustele” (KOM(2009)0665);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3 ja artikli 43 lõiget 2;

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 17. märtsi 2010. aasta arvamust(1);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55;

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A7-0119/2010),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning riikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 17. juunil 2010, eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr .../2010, millega kehtestatakse hariliku tuuni Thunnus thynnus püügi dokumenteerimise programm ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1984/2003

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 640/2010) lõplikule kujule.)

(1) Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata.

Euroopa Parlamendi 17. juuni 2010. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus Schengeni infosüsteemi käsitlevate Schengeni acquis' sätete kohaldamise kohta Bulgaaria Vabariigis ja Rumeenias (06714/2010 – C7-0067/2010 – 2010/0814(NLE))

P7_TA(2010)0229 A7-0199/2010

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõud (06714/2010);

–  võttes arvese 25. aprilli 2005. aasta ühinemisakti artikli 4 lõiget 2, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7-0067/2010);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55;

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A7-0199/2010),

1.  kiidab nõukogu otsuse eelnõu muudetud kujul heaks;

2.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb nõuandemenetluseks esitatud teksti oluliselt muuta;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Nõukogu ettepanek   Muudatusettepanek Muudatusettepanek 1 Otsuse eelnõu Põhjendus 3 (3)  Nõukogu jõudis XXXX 2010 järeldusele, et Bulgaaria Vabariik ja Rumeenia on nimetatud valdkonnas tingimused täitnud. Seetõttu on võimalik kindlaks määrata kuupäev, millest alates võib Schengeni infosüsteemi (SIS) käsitlevat Schengeni acquis'd nimetatud liikmesriikides kohaldada.„ (3)  Nõukogu jõudis XXXX 2010 järeldusele, et Bulgaaria Vabariik ja Rumeenia on nimetatud valdkonnas tingimused täitnud. Seetõttu on võimalik kindlaks määrata kuupäev, millest alates võib Schengeni infosüsteemi (SIS) käsitlevat Schengeni acquis'd nimetatud liikmesriikides kohaldada. Kõik asjaomased liikmesriigid peaksid kuue kuu jooksul alates käesoleva otsuse jõustumise kuupäevast kirjalikult teavitama Euroopa Parlamenti ja komisjoni järelmeetmetest, mida nad kavatsevad võtta hindamisaruannetes sisalduvate ja järelhinnangus mainitud, veel rakendamata soovituste suhtes.

Euroopa Parlamendi 17. juuni 2010. aasta resolutsioon statistiliste andmete kvaliteedi kohta Euroopa Liidus ja komisjoni kontrollivolituste laiendamise (Eurostat) kohta

P7_TA(2010)0230 B7-0375/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (KOM(2010)0053);

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut (KOM(2005)0071 – 2005/0013(CNS));

–  võttes arvesse Euroopa Keskpanga (EKP) 31. märtsi 2010. aasta arvamust (CON/2010/28);

–  võttes arvesse Kreeka valitsemissektori eelarvepuudujääki ja võlga kajastavat statistikat käsitlevat komisjoni aruannet (KOM(2010)0001);

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A7-0227/2009);

–  võttes arvesse 4. juunil 2010 komisjonile esitatud küsimust, mis käsitles statistiliste andmete kvaliteeti Euroopa Liidus ja komisjoni kontrollivolituste laiendamist (Eurostat) (O-0080/2010 – B7-0314/2010);

–  võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et komisjonil (Eurostat) on siiani puudunud vajalikud uurimisvolitused Euroopa statistika kvaliteedi parandamiseks;

B.  arvestades, et hiljutised sündmused on näidanud, et korralikult toimiv statistikasüsteem on usaldusväärsete andmete eeltingimus; arvestades, et on puudunud poliitiline tahe järgida ühiseeskirju ja parandada reaalselt statistika haldamist;

C.  arvestades, et Kreeka juhtum on selge näide liidus esineva viletsa kvaliteediga fiskaalstatistika kohta: see näitab, et alates 2005. aastast ei ole tehtud piisavalt edusamme, et tõsta Kreeka fiskaalandmete kvaliteet teiste liikmesriikidega samale tasemele;

D.  arvestades, et juba komisjoni 2005. aasta ettepanekus nõuti komisjonile (Eurostat) suuremaid kontrollivolitusi ja statistiliste andmete ühiselt kokkulepitud miinimumstandardeid;

E.  arvestades, et 2005. aastal olid mitmed suured liikmesriigid vastu Eurostati volituste laiendamisele, kuigi juba siis oli selge, et eeskirjad ja nende rakendamine olid ebapiisavad;

F.  arvestades, et on mõistetud, et praegust olukorda tuleb parandada ning komisjonile (Eurostat) tuleb anda suuremad uurimisvolitused; arvestades, et paistab puuduvat poliitiline tahe, eelkõige nõukogus, et astuda vajalikke samme komisjoni (Eurostat) volituste jõustamiseks;

G.  arvestades, inimressursid, mis oleksid vajalikud riikide statistikast tervikliku ja üksikasjaliku ülevaate andmiseks, on ilmselgelt puudulikud ning see küsimus tuleks tõstatada nii ELi kui ka riikide tasandil;

H.  arvestades, et on tõestatud, et usaldusväärsed andmed sotsiaalkindlustusfondide, haiglate võlgnevuse ning valitsuste ja riigi osalusega äriühingute vaheliste tehingute kohta on äärmiselt olulised,

1.  kutsub nõukogu üles tagama, et peetaks kinni statistika valdkonnas võetud poliitilistest kohustustest ning et võetaks vastu komisjoni ettepanek tervikuna (KOM(2010)0053) ja EKP ja parlamendi asjakohased muudatusettepanekud;

2.  kutsub nõukogu üles tugevdama komisjoni (Eurostat) osakaalu ja sõltumatust;

3.  kutsub nõukogu ja liikmesriike üles aktsepteerima seda, et komisjonile (Eurostat) tuleks anda vastutus korraldada liikmesriikides etteteatamata kontrolle statistiliste andmete tõendamiseks;

4.  peab komisjoni ettepanekut Kreeka juhtumi taustal minimaalseks abivahendiks; rõhutab, et aruandekohustus tuleb jõustada kõigis liikmesriikides ning et aruandes peaks sisalduma üksikasjad kõigi eelnevate bilansiväliste tegevuste kohta;

5.  kutsub liikmesriike lõpetama igasuguste bilansiväliste võlastruktuuride kasutamise; kutsub komisjoni üles tegema ettepanekut siduvate õiguslike vahendite kohta, mis kohustaksid liikmesriike lõpetama igasuguste bilansiväliste võlastruktuuride kasutamise;

6.  kutsub komisjon üles teatama, milliseid volitusi ja personali on vaja, et teostada keskpika ajavahemiku jooksul ja pikemas perspektiivis tõhusat ja reaalset kontrolli riikliku statistika üle;

7.  juhib tähelepanu liikmesriikide kombele jätta teatavad kohustused oma bilansist välja, eelkõige seoses tulevaste väljamaksetega, mille põhjuseks on avaliku sektori pensionid ja pikaajalised erasektoriga sõlmitud lepingud üldkasutatavate ehitiste üürimiseks või ehitamiseks; nõuab lahendust, mis tagaks selliste kohustuste järjepideva ja avaliku sisestamise riiklikusse statistikasse;

8.  kutsub EKPd tegema komisjoniga (Eurostat) tihedat koostööd, et tagada liikmesriikide statistika järjepidevus;

9.  kutsub komisjoni (Eurostat) andma endast parimat, et ennetada liikmesriikides esilekerkivaid metoodikavigu ja probleeme seoses ebarahuldava haldusega, nagu see oli Kreeka puhul;

10.  kutsub nõukogu ja liikmesriike edastama komisjonile (Eurostat) riigi rahanduse kohta andmeid, mis põhineksid standarditud ja rahvusvaheliselt heakskiidetud arvestusmeetodil;

11.  kutsub liikmesriike üles võimaldama komisjonile (Eurostat) ja riiklikele statistikaametitele asjakohast juurdepääsu ja ressursse, et teha võimalikuks baasandmete reaalne kontrollimine;

12.  kutsub liikmesriike, mis on juba euroala liikmed või soovivad selle liikmeks saada, võimaldama EKP-l osaleda etteteatamiseta kontrollidel ja andma EKP töötajatele juurdepääsu nende kogu statistikale;

13.  kutsub liikmesriike üles sätestama selgeid kohustusi seoses statistiliste andmete tootmise ja koostamisega; selged riiklikud kohustused, sealhulgas isiklikud kohustused, on komisjoni (Eurostat) töö vajalik eeltingimus;

14.  kutsub komisjoni üles jõulisemalt rakendama Euroopa statistika tegevusjuhist, mis tugevdab riiklike statistikaametite ja komisjoni (Eurostat) sõltumatust, usaldusväärsust ja vastutust, et edendada parimate rahvusvaheliste statistikapõhimõtete, -meetodite ja -tavade kasutamist kõigi Euroopa statistika koostajate poolt, et optimeerida nende kvaliteeti;

15.  kutsub nõukogu ja liikmesriike avalikult tunnistama vajadust korrapärase dialoogi ja komisjoni (Eurostat) korraldatavate põhjalike kontrollide järele, et tugevdada esitatud andmete kontrollimist ja tagada püsivalt andmete kvaliteet;

16.  kutsub nõukogu üles suurendama toetust OLAFi tööle, mida parlament peab oluliseks Euroopa Liidu, ja seega liidu kodanike finantshuvide kaitsmisel, samuti Euroopa institutsioonide maine hoidmisel; on seetõttu arvamusel, et tuleb koostada selline inimressursside strateegia, mille raames tõstetakse töötajate arvu ja tagatakse töötajate praeguste kvaliteedistandardite säilimine;

17.  kutsub komisjoni ja nõukogu kaasama sõltumatu nõustajana rohkem Euroopa statistika haldamise nõuandekogu; nõuandekogu võib abistada komisjoni (Eurostat) visiitidel liikmesriikidesse;

18.  rõhutab, et kui järelevalvet soovitakse tõhusalt parandada, siis on selle eeltingimuseks täpne statistika ja Eurostatile esitatud koondandmete usaldusväärsuse parem tõestamine;

19.  toonitab, et Eurostati volitusi tuleks suurendada;

20.  on arvamusel, et avatud ja läbipaistev statistiline teave peaks olema struktuurifondidest toetuse saamise eeltingimus;

21.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Ülemkogule, eurorühma esimehele ning Euroopa Keskpangale.

Euroopa Parlamendi 17. juuni 2010. aasta resolutsioon majanduslanguse ja finantskriisi sooliste aspektide kohta (2009/2204(INI))

P7_TA(2010)0231 A7-0155/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta teatist „Parem töö- ja eraelu tasakaal: töö-, era- ja pereelu ühitamise võimaluste edendamine” (KOM(2008)0635);

–  võttes arvesse komisjoni 26. novembri 2008. aasta teatist „Euroopa majanduse taastamise kava” (KOM(2008)0800);

–  võttes arvesse komisjoni 4. märtsi 2009. aasta teatist kevadisele Euroopa Ülemkogule Euroopa majanduse elavdamise kohta (KOM(2009)0114);

–  võttes arvesse komisjoni 24. novembri 2009. aasta töödokumenti „Konsulteerimine tulevase ELi 2020. aasta strateegia üle” (KOM(2009)0647);

–  võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta aruannet „Barcelona eesmärkide elluviimine seoses lastehoiuteenustega eelkooliealistele lastele” (KOM(2008)0638);

–  võttes arvesse komisjoni 27. veebruari 2009. aasta aruannet soolise võrdõiguslikkuse kohta aastal 2009 (KOM(2009)0077);

–  võttes arvesse komisjoni 18. detsembri 2009. aasta aruannet „Naiste ja meeste võrdõiguslikkus – 2010” (KOM(2009)0694);

–  võttes arvesse komisjoni 7. juuni 2000. aasta teatist „Soolist võrdõiguslikkust käsitleva ühenduse raamstrateegia poole (2001–2005)” (KOM(2000)0335) ning komisjoni aastaaruandeid soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus aastatel 2000, 2001, 2002, 2004, 2005, 2006, 2007 ja 2008 (vastavalt KOM(2001)0179, KOM(2002)0258, KOM(2003)0098, KOM(2004)0115, KOM(2005)0044, KOM(2006)0071, KOM(2007)0049 ja KOM(2008)0010);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (uuestisõnastamine)(1);

–  võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta, millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 86/613/EMÜ (KOM(2008)0636);

–  võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta (KOM(2008)0637);

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni (CETS nr 197) ratifitseerimise hetkeseisu;

–  võttes arvesse 22. märtsil 2005. aastal Euroopa sotsiaalpartnerite poolt vastu võetud soolise võrdõiguslikkuse meetmete raamistikku;

–  võttes arvesse 4. mai 2009. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Nõukogu soovitus majandus- ja finantskriisi mõju kohta naistele (Doc 11891);

–  võttes arvesse 23.–24. märtsil 2006. aastal Euroopa Ülemkogu poolt vastu võetud soolise võrdõiguslikkuse Euroopa pakti;

–  võttes arvesse naiste ja meeste võrdseid võimalusi käsitleva nõuandekomitee tegevust ning selle 22. märtsi 2007. aasta arvamust soolise palgaerinevuse kohta;

–  võttes arvesse oma 24. oktoobri 2006. aasta resolutsiooni naiste sisserände kohta: naissoost sisserändajate roll ja koht Euroopa Liidus;(2)

–  võttes arvesse oma 13. märtsi 2007. aasta resolutsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhiste 2006–2010 kohta(3);

–  võttes arvesse oma 3. septembri 2008. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta aastal 2008(4);

–  võttes arvesse oma 18. novembri 2008. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte rakendamise kohta(5);

–  võttes arvesse oma 6. mai 2009. aasta resolutsiooni tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta(6);

–  võttes arvesse oma 8. oktoobri 2009. aasta resolutsiooni ülemaailmse finants- ja majanduskriisi mõju kohta arengumaadele ja arengukoostööle(7);

–  võttes arvesse Eurostati väljaannet „Statistics in focus” 53/2009, pealkirjaga „Tööpuuduse järsk kasv ELis”;

–  võttes arvesse Eurostati väljaannet „Statistics in focus” 97/2009, pealkirjaga „Majanduslangus EU-27 riikides: kriisi pikkus ja sügavus on sektorite ja riikide lõikes erinev”;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A7-0155/2010),

A.  arvestades, et maailmamajandus seisab silmitsi tõsiseima majanduslangusega pärast 1930ndate aastate suurt majanduskriisi, ning sellel on sotsiaalsed tagajärjed kogu ELis ja mujal; arvestades, et majandus- ja finantskriis Euroopas avaldab eriti kahjulikku mõju naistele – kellel on sagedamini ebakindlad töökohad, keda koondatakse rohkem ja kes on vähem kaitstud sotsiaalkindlustussüsteemides – ning nõukogu, komisjon ja liikmesriigid ei ole sellele asjaolule seni vajalikul määral tähelepanu pööranud;

B.  arvestades, et kriisi esimene, peamiselt mehi puudutav laine tabas eelkõige finantssektorit, samuti ehitussektorit ja autotööstust, kus domineerivad mehed, saades nii rohkem tähelepanu, kuid kriisi teine laine mõjutas sama negatiivselt jaekaubandust, üldteenuste sektorit ja turismi, kus domineerivad peamiselt naised; seetõttu on vaja käsitleda majandus- ja sotsiaalkriisi mõju ning selle lahendamise soolist mõõdet riiklikes ja Euroopa majanduse elavdamise kavades;

C.  arvestades, et juhtivad majandusteadlased on väitnud, et laenuraha vähenemine, millest majanduslangus alguse sai, oli meeste poolt põhjustatud katastroof; arvestades, et riikide ja rahvusvahelisel tasandil võetud meetmete üle otsustasid peamiselt mehed ning neis ei võetud piisavalt arvesse soolist võrdõiguslikkust; arvestades, et oluline on naised, kellel on üldiselt kõrgem kvalifikatsioon kui meestel, poliitikat, majandust ja finantsvaldkonda puudutavate otsuste tegemise ning sotsiaalpartnerite kokkulepete protsessi täielikult kaasata;

D.  arvestades, et hiljutised uuringud näitavad, et ELi finantsasutuste otsustusprotsessides osaleb ainult 5% naisi, et kõigi 27 liikmesriigi keskpankade juhid on mehed, ning et soouuringutega on kindlaks tehtud, et naistel on erinev juhtimisviis ning nad väldivad riske ja keskenduvad rohkem pikaajalistele eesmärkidele;

E.  arvestades, et naiste osalemine otsuste tegemisel on soolise võrdõiguslikkuse määrav näitaja; arvestades, et juhtivatel kohtadel olevate naiste osakaal ettevõtetes ja ülikoolides on endiselt väike ning naispoliitikute ja -teadlaste arv kasvab väga aeglaselt;

F.  arvestades, et naiste osakaal bakalaureuseõppe lõpetajate hulgas 2006. aastal oli 59%, kuid doktoriõppe lõpetajate hulgas langeb naiste osakaal 43%ni ja on madalaim korralise professori tasemel, kus vaid 15% korralistest professoritest on naised;

G.  arvestades, et naiste osakaal on suurem ettevõtluse, halduse ja õigusteaduse erialadel, kuid ettevõtete ja poliitiliste organite vastutavatel ametikohtadel on naised vähemuses; arvestades, et infotehnoloogia, inseneriteaduse või füüsika eriala lõpetanud naiste arv on väike, mistõttu on naised alaesindatud erasektoris, mis majanduse taastumise seisukohalt on otsustava tähtsusega;

H.  arvestades, et majandustegevuse aeglustumine mõjutab naisi tõenäoliselt rohkem kui mehi; arvestades ohtu, et praegune majandussurutis pidurdab edasiminekut või isegi annab kogu protsessile tagasikäigu ning sellel võivad olla pikaajalised tagajärjed sotsiaalkaitsesüsteemidele, sotsiaalsele kaasatusele ja demograafiale;

I.  arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse meetmed on tühistatud või edasi lükatud ning võimalikud tulevikus tehtavad kärped riikide eelarvetes avaldavad negatiivset mõju naiste tööhõivele ja soolise võrdõiguslikkuse edendamisele; arvestades, et eespool nimetatud direktiivi 2006/54/EÜ nõuetekohane rakendamine muutub üha olulisemaks;

J.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus mõjutab positiivselt tööviljakust ja majanduskasvu ning et naiste osalemine tööturul on sotsiaalselt ja majanduslikult mitmeti kasulik;

K.  arvestades, et meeste ja naiste palgaerinevus on EU-27 riikides 35 aasta jooksul pärast direktiivi 75/117/EMÜ(8) rakendamist püsinud väga kõrgel tasemel, ulatudes 2010. aastal keskmiselt 18%ni ning mõnes liikmesriigis 30%ni; arvestades, et erinevus on erasektoris suurem kui avalikus sektoris, peegeldades tööturul jätkuvat ebavõrdsust, mis tegelikkuses mõjutab peamiselt naisi;

L.  arvestades, et majanduslangust ei tohiks ära kasutada töö- ja pereelu ühitamise poliitikas saavutatud edusammude aeglustamiseks ega hooldusteenuste ja puhkusekorralduse tarvis eraldatud eelarve kärpimiseks, kuna need tegurid mõjutavad eelkõige naiste juurdepääsu tööturule; arvestades, et erilist tähelepanu tuleb pöörata vajadusele ühitada ühe lapsevanemaga ja paljulapseliste perede pere- ja töökohustused;

M.  arvestades, et Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi andmetel pühendavad naised meestest kolm korda rohkem aega laste ja ülalpeetavate eest hoolitsemisele ning kodutöödele; arvestades, et pere ja kodutöödega seotud kohustuste jagamine meeste ja naiste vahel, eelkõige vanema- ja isapuhkuse kasutamise väärtustamine on eeltingimus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks ja saavutamiseks, ning arvestades, et ema- ja vanemapuhkuse lisamata jätmine kogutööaja hulka on diskrimineeriv ja seab naised tööturul halvemasse olukorda;

N.  arvestades, et Rootsi eesistujariigiks olemise ajal võttis nõukogu 30. novembril 2009. aastal vastu järeldused(9), milles kutsuti liikmesriike ja komisjoni üles tugevdama soolist mõõdet ELi 2020. aasta strateegias; arvestades, et komisjon ei ole seda ELi 2020. aasta strateegiat käsitlevas nõuandedokumendis arvesse võtnud, kuna soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist ei mainita asjaomases dokumendis kordagi; arvestades, et sellele vaatamata on äärmiselt oluline lisada sooline aspekt uude finants-ja majandusarhitektuuri ning -poliitikasse ja tagada, et viiakse läbi majanduse elavdamise kavade ja struktuurilise kohandamise programmide soolise mõju hindamine ning et neis võetakse arvesse soolist aspekti;

O.  arvestades, et on vaja tugevdada jõupingutusi soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamiseks avalikku korda;

P.  arvestades, et eriti majanduslanguse ajal on vaesusriskis elavad inimesed, kes on enamikus naised, veelgi haavatavamad, eelkõige naissoost võõrtöötajad ja vähemuste esindajad; arvestades, et viivitamatult on vaja teha jõupingutusi ja leida täielikke lahendusi vaesuse kaotamiseks, nagu lepiti kokku juba aastal 2000 Lissabonis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel; arvestades, et erilist tähelepanu tuleks pöörata mitmes suhtes ebasoodsas olukorras olevate rühmade, eriti romide kaitsele ning tagada nende ühiskonda kaasamine;

Q.  arvestades, et kvaliteetne täisajaga ja õigustega töökoht on kaitse vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu ning lähtepunkt majanduslikule ja psühholoogilisele sõltumatusele; arvestades, et kui tegeletakse üldise juurdepääsuga kvaliteetsetele avalikele teenustele, on väga oluline kujundada ja rakendada poliitikat, mis vastaks nii naiste kui ka meeste vajadustele, sealhulgas juurdepääs taskukohastele, kergesti kättesaadavatele ja kvaliteetsetele lapsehoiuteenustele ning eakate ja teiste ülalpeetavate hooldusteenustele;

R.  arvestades, et lisaks kultuuriliste eripärade ja kultuurilise mitmekesisuse austamise tagamisele vähendab teatavatesse kultuuri- või vähemusrühmadesse kuuluvate naiste tööturule juurdepääsu lihtsustava poliitika väljatöötamine sotsiaalset tõrjutust ning suurendab sotsiaalset ühtekuuluvust, mis omakorda on majanduskasvu tõukejõud;

S.  arvestades, et koduvägivald, mille ohvrid on peamiselt naised, on levinud nähtus kõigis riikides ja kõigis sotsiaalsetes klassides; arvestades, et uuringud näitavad, et vägivald naiste vastu kasvab, kui mehed kogevad majanduskriisi tõttu kõrvaletõrjumist või kaotusi; arvestades, et majanduslik stress toob tihti kaasa sagedasema, vägivaldsema ja ohtlikuma kuritarvitamise; arvestades, et koduvägivald läheb ELile maksma ligi 16 miljonit eurot aastas;

T.  arvestades, et tööhõive on sotsiaalse kaasatuse võtmetegur; arvestades, et vaesuse kaotamiseks järjest suureneva sissetulekute erinevuse, vaesuse ning majandus- ja finantskriisi taustal tuleb teha keskendunud ja laiapõhjalisi jõupingutusi,

1.  juhib tähelepanu asjaolule, et naiste ja meeste võrdne kohtlemine on üks Euroopa Liidu eesmärk ning seetõttu üks keskseid põhimõtteid mis tahes poliitikameetmetes majandus- ja finantskriisile reageerimisel ning üleminekul kriisijärgsele ajale;

2.  rõhutab komisjoni seisukohta, et praegune kriis ohustab soolise võrdõiguslikkuse alal saavutatut ning majanduslanguse tagajärjed võivad mõjutada iseäranis naisi;

3.  rõhutab vajadust vältida seda, et praegune finants- ja majanduskriis ning tulevased majandusprobleemid seaksid ohtu soolise võrdõiguslikkuse alal saavutatu, ning et majandussurutist kasutataks (nagu seda praegu mõnes liikmesriigis juba tehakse) argumendina soolise võrdõiguslikkuse meetmete vähendamiseks;

4.  rõhutab, et soolise võrdõiguslikkuse poliitika peab olema kriisist väljumise lahenduse osa, rakendades ja kasutades täiel määral kõigi eurooplaste oskusi ja võimeid ning et tulevikus luua konkurentsivõimelisem majandus;

5.  juhib tähelepanu asjaolule, et naiste kaasamine tööturule viimastel aastakümnetel ei tähenda üksnes seda, et kriis mõjutab otseselt rohkem naisi, vaid terveid leibkondi, mille sissetulekut mõjutab oluliselt naiste töökohtade kaotus; kutsub Euroopa Liidu institutsioone ja liikmesriike üles võtma arvesse kriisi varjatud kulusid, sealhulgas erinevaid ja tihti tähelepanuta jäetud soolisi tagajärgi;

6.  märgib, et varasemate kriiside kogemused näitavad, et meeste tööhõive taastub üldjuhul kiiremini kui naiste tööhõive;

7.  juhib tähelepanu asjaolule, et makromajanduspoliitika on enamjaolt seotud tööjõu soolise segregatsiooni suurenemisega, naiste töökohtade kindluse vähenemisega alltöövõtulepingute tõttu, meeste ja naiste palgaerinevuse kasvuga, naiste juurdepääsu halvenemisega tervishoiuteenustele ja haridusele, suurenenud ebavõrdsusega laenu, maa ja kinnisvara kättesaadavusel ning vaesuse üha suurema kasvuga naiste hulgas;

8.  tuletab meelde, et meeste ja naiste palgaerinevus on endiselt olemas ning võib majandus- ja finantskriisi tõttu suureneda; kutsub Euroopa institutsioone ja liikmesriike üles püstitama selgeid eesmärke ja tegema ettepanekuid palgaerinevuse vastu võitlemise siduvate meetmete kohta;

9.  nõuab tungivalt, et komisjon esitaks õigusakti ettepaneku, mis käsitleb meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte kohaldamisega seotud õigusaktide läbivaatamist (eespool nimetatud direktiiv 75/117/EMÜ), mida Euroopa Parlament taotles juba 2008. aastal; väljendab heameelt komisjoni hiljutise algatuse üle parandada sätteid, mis puudutavad võrdse tasustamise õiguse rikkumise korral rakendatavaid sanktsioone, et tagada sanktsioonide mõjuvus ja proportsionaalsus (näiteks karmimad sanktsioonid korduvate rikkumiste korral);

10.  juhib tähelepanu asjaolule, et riiklikud kulutused tervishoiu valdkonnas kuuluvad liikmesriikide ja nende parlamentide ja/või kohalike ametivõimude vastutusalasse;

11.  väljendab kahetsust asjaolu üle, et paljud naised on juba kaotanud või tõenäoliselt kaotavad oma töö, eelkõige need, kes töötavad jaekaubandus-, teenuste- ja turismisektoris ning osalise tööajaga ja ebakindlatel töökohtadel; rõhutab asjaolu, et samal ajal põhjustab mikrokrediidi pakkumise vähenemine eeldatavasti füüsilisest isikust naisettevõtjate sissetuleku vähenemise, eriti põllumajandus- ja maaelusektoris; rõhutab, et naiste tööpuudus kasvab tõenäoliselt palju pärast avaliku sektori eelarvekärbete teatavaks tegemist, kuna naistöötajate osakaal haridus-, tervishoiu- ja sotsiaalteenuste valdkonnas on ebaproportsionaalselt suur;

12.  rõhutab soolise võrdõiguslikkuse positiivset mõju majanduskasvule; juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, et mõne uuringu kohaselt kasvaks SKP 30%, kui naiste tööhõivemäär, osalise tööajaga tööhõive ja tööviljakus oleksid meestega võrdsed;

13.  tunnistab, et hiljutine töökaotus on ajendanud paljusid naisi asutama oma ettevõtte; kutsub komisjoni üles esitama selle ettevõtlusvaimu edendamiseks VKEdele suunatud õigusakte, mille abil oleks võimalik täita eesmärki vähendada ettevõtete halduskoormust 25% võrra aastaks 2012;

14.  väljendab heameelt Eurostati sooliselt eristatud statistika üle; on siiski seisukohal, et rohkem tähelepanu tuleks pöörata osalise tööajaga töötajate tööpuudusele (valdkond, mis jäetakse sageli tööpuuduse statistikast välja); juhib tähelepanu sellele, et tõenäoliselt mõjutavad pikaajaline töötus, madalamad palgad ja väiksem keskmine töötundide arv suuresti just naiste sissetulekut, sotsiaalkindlustust ja pikemas perspektiivis ka pensioni;

15.  palub komisjonil läbi viia Euroopa Liidu tasandil uuringu juhatusse kuuluvate naiste arvu ja ettevõtete finantstulemuste seose kohta, võttes arvesse 2007. aastal Catalyst Inc. poolt teostatud uuringut, millest järeldus, et ettevõtted, mille juhatuses on kolm või rohkem naist, teenivad 83% võrra suuremat aktsiatulu ja 73% võrra suuremat müügitulu;

16.  rõhutab asjaolu, et kõige enam mõjutab kriis kaitsetuid naisterühmasid: puuetega naised, sisserändajate ja rahvusvähemuste hulka kuuluvad naised, madala kvalifikatsiooniga naised, pikaajaliselt töötud naised, elatusvahenditeta üksikud naised, ülalpeetavate eest hoolitsevad naised jne;

17.  juhib tähelepanu asjaolule, et kriis mõjutab ka võõrtöötajaid ning nende perekondi kodumaal; viitab asjaolule, et sageli ei kajastu naiste rände ulatus piisavalt aruandluses ja seetõttu ka kriisi mõju perekondadele, kelle sissetulek sõltub naiste palgast, mistõttu võivad naised sattuda veelgi haavatavamasse olukorda, kui nad pöörduvad tagasi kodumaale, olles hüljatud oma kogukondade ja perede poolt;

18.  rõhutab ja tervitab asjaolu, et sekkumiseks ja lahendusteni jõudmiseks tuleb mõista kriisi tausta ning tunnistada, et ei ole olemas ühte ainuõiget lahendust; rõhutab samas, et majanduslangust saab kasutada ainulaadse võimalusena muuta majandus- ja sotsiaalpoliitika sugupooli kaasavamaks ning liikuda sooliselt võrdõiguslikuma ühiskonna loomise suunas;

19.  rõhutab vajadust võidelda stereotüüpide vastu kõikides eluvaldkondades ja -etappides, sest stereotüübid on üks püsivamaid meeste ja naiste ebavõrdsuse põhjustajaid, mõjutades valikuid hariduse, koolituse ja tööhõive alal, vastutuse jagunemist kodutöödes ja pereelus, osalemist avalikus elus, osalemist ja esindatust vastutavatel töökohtadel ning tööalaseid valikuid;

20.  märgib kahetsusega, et kriisile reageerimise poliitilistes meetmetes, sealhulgas majanduse elavdamise kavades, ei ole kriisi soolist mõju teadvustatud, analüüsitud ega ette nähtud selle vähendamist; avaldab kahetsust asjaolu üle, et Lissaboni strateegia järgselt soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist praktiliselt ei käsitleta; kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles lisama makromajanduse suunistesse ja ELi 2020. aasta strateegiasse soolise võrdõiguslikkuse küsimus koos konkreetsete eesmärkidega ning arvestama kõikide poliitikavaldkondade eelarvete koostamisel soolise võrdõiguslikkusega;

21.  on seisukohal, et kuigi eesmärk saavutada ELis 60%ne naiste tööhõive määr aastaks 2010 on peaaegu täidetud, tuleb seada ambitsioonikam eesmärk – 75% aastaks 2020; rõhutab samuti, et on vaja vähendada palgaerinevust sugude vahel;

22.  palub komisjonil, nõukogul ja liikmesriikidel võtta vajalikke meetmeid selleks, et süvalaiendada soolist võrdõiguslikkust kõikidesse ELi poliitikavaldkondadesse ning vaadata läbi olemasolevad õigusaktid, et tagada soolise võrdõiguslikkuse õige kohaldamine ning võimaldada vajadusel kohaldada „positiivse diskrimineerimise” meetmeid;

23.  palub nõukogul, komisjonil ja liikmesriikidel ning eelkõige Euroopa Parlamendi finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi erikomisjonil (CRIS) tagada, et viiakse läbi majanduse elavdamise kavade ja struktuurilise kohandamise programmide soolise mõju hindamine (tagantjärele hindamine juhul, kui seda ei ole tehtud eelnevalt) ning lisatakse sooline aspekt, sealhulgas sooliselt eristatud andmed ja statistika;

24.  nõuab tungivalt, et nõukogu, komisjon ja liikmesriigid tagaksid, et majanduslangus ja rahalised kärped ei mõjuta nii valitsus- kui ka valitsusvälise sektori kõigil tasanditel soolise võrdõiguslikkuse saavutamisele suunatud poliitika ja struktuuride toimimist; väljendab kahetsust asjaolu üle, et mõnedes riikides on selliseid rahalisi kärpeid juba tehtud;

25.  kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles analüüsima ja võtma meetmeid, et võidelda avaliku sektori kulutuste ja sotsiaaltoetuste vähendamise negatiivsete mõjude vastu, eriti kohalikul tasandil tehtavate avaliku sektori kulutuste kärbete puhul, pidades silmas eesmärki tagada, et naistele ei jääks ebaproportsionaalselt suur hoolduskoormus (lapsed, eakad inimesed ja ülalpeetavad);

26.  juhib tähelepanu sellele, et puuduliku hoolduspoliitika ja infrastruktuuri tõttu töötab nende lünkade täitmiseks kodumajapidamistes rohkem naissoost võõrtöötajaid, kellel puudub sotsiaal-, töökaitse ja muud soodustused; kutsub liikmesriike üles viivitamatult võitlema ebaseadusliku tööhõivega ja kaasama seaduslikke võõrtöötajad sotsiaalkindlustus- ja tervishoiusüsteemidesse;

27.  kutsub liikmesriike üles arendama taskukohaseid, kättesaadavaid ja kvaliteetseid lastehoiu- ja ülalpeetavate hooldusteenuseid, mis oleksid kooskõlas üleeuroopaliste eesmärkidega, ning tagama, et kõnealuste teenuste kättesaadavus oleks ühildatav täistööajaga töötavate naiste ja meeste töögraafikutega; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid kasutaksid täiel määral struktuurifondide ja Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi võimalusi kvaliteetsete teenuste rahastamise kättesaadavamaks muutmiseks; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ettepaneku võtta vastu direktiiv, mis käsitleb isapuhkust, lapsendaja puhkust ja puhkust ülalpeetava pereliikme hooldamiseks;

28.  juhib tähelepanu asjaolule, et muutuvas majandusolukorras kasvab vägivald naiste ja meeste vastu; seetõttu julgustab liikmesriike kasutama riiklikke õigusakte igasuguse soolise vägivalla vastu võitlemiseks, ning väljendab heameelt eesistujariigi Hispaania algatuse üle luua naistevastase vägivalla seirekeskus; väljendab samuti heameelt liikmesriikide rühma algatuse üle võtta vastu ohvrite kaitset käsitlev alusakt (Euroopa lähenemiskeeld);

29.  kutsub liikmesriike üles soodustama, eriti avalike teabekampaaniate abil, naiste vastu suunatud vägivalla kollektiivset teadvustamist; tuletab meelde, et noorte harimine ja teadlikkuse tõstmine on niisuguste nähtuste vastu võitlemisel peamine;

30.  palub Euroopa institutsioonidel, liikmesriikidel ning kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel võtta tõhusaid ja eelkõige seadusandlikke meetmeid, mis soodustaksid naiste ja meeste võrdset osakaalu ettevõtete ja poliitiliste organite vastutavatel ametikohtadel, sh juhatustes, ning kohaliku, piirkondliku, riikliku ja Euroopa tasandi avalikes asutustes, riigiasutustes ja organisatsioonides, mis peaksid olema eeskujuks; seepärast nõuab siduvate eesmärkide seadmist, et tagada naiste ja meeste võrdne esindatus;

31.  rõhutab, et naised on alaesindatud finantsotsuste tegemisel ning et naised on tegelikult üks neist rühmadest, kes on praegusel ajal finantsotsuste tegemisest kõrvale jäetud ja kellele finantsriskid negatiivset mõju avaldavad; kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles suurendama naiste osalemist otsuste tegemise kõigil tasanditel, eriti kui on tegemist eelarve koostamise ja Euroopa finantssüsteemi, sealhulgas Euroopa Keskpanga juhtimise korraldusega; rõhutab seoses sellega vajadust edendada tütarlaste ja naiste finantsalaseid teadmisi;

32.  väljendab heameelt Norra valitsuse otsuse üle suurendada naiste osakaalu aktsiaseltside juhatustes vähemalt 40%ni, kuna seeläbi on suudetud suurendada naiste osakaalu ettevõtete juhatustes praeguse 41% tasemeni; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma Norra algatusest positiivset eeskuju ja liikuma samas suunas börsil noteeritud äriühingute puhul;

33.  tervitab vajadust suurendada naiste arvu aktsiaseltside juhatustes, kuid rõhutab, et riikide valitsused peaksid võtma meetmeid, mis on nende vajadustest lähtuvalt asjakohased;

34.  juhib tähelepanu asjaolule, et sotsiaalsesse infrastruktuuri investeerimine on võimalus Euroopat moderniseerida ja edendada võrdõiguslikkust ning seda võib käsitleda kui paralleelset strateegiat rohelistesse tehnoloogiatesse investeerimisele, et moderniseerida füüsilist infrastruktuuri; on seisukohal, et sooline võrdõiguslikkus peaks seetõttu olema poliitika prioriteet ja oluline vahend;

35.  märgib, et „roheline majandus” on ELi 2020. aasta strateegia seisukohast ülimalt oluline; rõhutab asjaolu, et nn rohelistel töökohtadel on võimalus tulevikus muutuda Euroopa tööturul oluliseks kasvavaks segmendiks ja et juba praegu võib ELis rohkem kui 20 miljonit töökohta pidada „roheliseks” ning hiljutised andmed näitavad, et töökohtade arv ainuüksi taastuvenergiasektoris võib aastaks 2020 kahekordistuda, ulatudes 2,8 miljonini;

36.  juhib tähelepanu asjaolule, et majanduse keskkonnasõbralik ümberkujundamine ja üleminek vähem süsinikdioksiidiheiteid tekitavale majandusele suurendab oluliselt nõudlust oskustööliste järele; viitab tõsiasjale, et naissoost töötajad on tugevalt alaesindatud taastuvenergiasektoris ning eelkõige teaduse- ja tehnoloogiamahukates ametites; palub nõukogul, komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et naistöötajaid kaasatakse rohkem koolitusprojektidesse ja programmidesse, mis on seotud ökoloogilise ümberkujundamisega, s.t hõlmavad taastuvenergiasektorit ning teaduse- ja tehnoloogiamahukaid ameteid; kutsub liikmesriike üles edendama naiste kohaliku tasandi ettevõtlusalgatusi nendes valdkondades, parandades teabe levitamise ja koolitusseminaride korraldamise teel juurdepääsu Euroopa struktuurifondidele;

37.  kutsub liikmesriikide tööandjaid üles looma naistöötajatele uute tehnoloogiate valdkonnas rohkem võimalusi, et tugevdada kõrgtehnoloogiasektorit kooskõlas ELi 2020. aasta eesmärkidega;

38.  kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles edendama riiklikul tasandil Euroopa struktuurifondide täielikku rakendamist, et reageerida majanduslanguse mõjule, jätkates ja täiendades algatusi üldmääruse(10) artikli 16 ning Euroopa Sotsiaalfondi käsitleva määruse(11) ja Euroopa Regionaalarengu Fondi käsitleva määruse(12) artikli 6 alusel;

39.  nõuab, et muudetaks EAFRD määrust, võimaldades programmitöö perioodil 2014–2020 võtta naiste jaoks positiivseid meetmeid, mida oli võimalik teha varasematel perioodidel, aga mitte praegu, ning et sellistel meetmetel oleks eelkõige positiivne mõju naiste tööhõivele maapiirkondades;

40.  kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles looma iga fondi raames rahalised reservid võrdsete võimaluste meetmete jaoks;

41.  ergutab Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituuti koostama analüüsi majandus- ja finantskriisi soolise mõju kohta; on seisukohal, et see mõjuhindamine tuleks viia läbi täpsete näitajate abil, võttes arvesse kriisile omast konteksti; kutsub teisi Euroopa institutsioone (näiteks Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi) üles otsima oma töös lahendusi soolise võrdõiguslikkuse küsimustele;

42.  rõhutab vajadust arendada programme ja rahalisi soodustusi, et ergutada ja edendada naiste osalemist väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes;

43.  kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles tunnustama ja toetama panust, mida kodanikuühiskond saab anda finants- ja majanduskriisiga toimetulekusse, eelkõige pidades silmas vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastat;

44.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele, sotsiaalpartneritele ja asjaomastele valitsusvälistele organisatsioonidele.

(1) ELT L 204, 26.7.2006, lk 23. (2) ELT C 313 E, 20.12.2006, lk 118. (3) ELT C 301 E, 13.12.2007, lk 56. (4) ELT C 295 E, 4.12.2009, lk 35. (5) ELT C 16 E, 22.1.2010, lk 21. (6) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0371. (7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2009)0029. (8) Nõukogu 10. veebruari 1975. aasta direktiiv 75/117/EMÜ meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte kohaldamisega seotud õigusaktide ühtlustamise kohta liikmesriikides (EÜT L 45, 19.2.1975, lk 19). (9) Nõukogu järeldused „Sooline võrdõiguslikkus: majanduskasvu ja tööhõive suurendamine – panus 2010. aasta järgsesse Lissaboni strateegiasse”, nõukogu istung (tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimused), Brüssel, 30. november 2009. (10) Nõukogu 11. juuli 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta (ELT L 210, 31.7.2006, lk 25). (11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1081/2006, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi (ELT L 210, 31.7.2006, lk 12). (12) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1080/2006, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi (ELT L 210, 31.7.2006, lk 1).

Euroopa Parlamendi 17. juuni 2010. aasta resolutsioon naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhiste 2006–2010 tulemuste hindamise kohta ja soovituste kohta tulevikuks (2009/2242(INI))

P7_TA(2010)0232 A7-0156/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõike 3 teist lõiku ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 157;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 23;

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhised 2006–2010” (KOM(2006)0092);

–  võttes arvesse komisjoni 26. novembri 2008. aasta teatist „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhiste (2006–2010) vahepealne arenguaruanne” (KOM(2008)0760);

–  võttes arvesse komisjoni 18. detsembri 2009. aasta aruannet „Naiste ja meeste võrdõiguslikkus – 2010” (KOM(2009)0694);

–  võttes arvesse komisjoni 7. juuni 2000. aasta teatist „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse ühenduse raamstrateegia poole (2001–2005)” (KOM(2000)0335) ja komisjoni aastaaruandeid naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus aastatel 2000, 2001, 2002, 2004, 2005, 2006, 2007, 2008 ja 2009 (vastavalt KOM(2001)0179, KOM(2002)0258, KOM(2003)0098, KOM(2004)0115, KOM(2005)0044, KOM(2006)0071, KOM(2007)0049, KOM(2008)0010) ja KOM(2009)0077);

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni humanitaarõiguste ja eelkõige naiste õiguste alaseid õigusakte ja eriti konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide kaotamise kohta ning teisi naistevastase vägivalla alaseid ÜRO õigusakte, nagu inimõiguste maailmakonverentsil vastu võetud Viini deklaratsioon ja tegevusprogramm, ÜRO Peaassamblee 20. detsembri 1993. aasta resolutsioon 48/104 naistevastase vägivalla kaotamise kohta, 19. veebruari 2004. aasta resolutsioon 58/147 naistevastase koduvägivalla kaotamise kohta, 30. jaanuari 2003. aasta resolutsioon 57/179 naistevastaste aukuritegude kaotamiseks meetmete võtmise kohta, 2. veebruari 1998. aasta resolutsioon 52/86 kuritegevuse ennetamise ja kriminaalõiguse meetmete kohta naistevastase vägivalla kaotamiseks;

–  võttes arvesse Pekingis 4.–15. septembril 1995. aastal korraldatud neljandal naiste maailmakonverentsil vastu võetud tegevusprogrammi ning Euroopa Parlamendi 18. mai 2000. aasta resolutsiooni Pekingi tegevusprogrammi järelmeetmete kohta(1) ja 10. märtsi 2005. aasta resolutsiooni neljanda ülemaailmse naisteteemalise konverentsi järelmeetmete kohta – tegevusplatvorm (Peking+10)(2);

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri 9. oktoobri 2006. aasta aruannet uurimuse kohta, mis käsitleb kõiki naistevastase vägivalla vorme;

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee naiste staatuse komisjoni 49. istungjärgu lõplikku aruannet, mis avaldati 2005. aasta märtsis;

–  võttes arvesse Aafrika naiste õiguste protokolli, mida teatakse ka Maputo protokollina, mis jõustus 26. oktoobril 2005 ja mis muu hulgas otseselt keelab kõik naiste suguelundite moonutamise vormid;

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 31. oktoobri 2000. aasta resolutsiooni nr 1325 naiste, rahu ja julgeoleku kohta, milles nähakse ette naiste suurem osalemine relvastatud konfliktide ennetamisel ja rahu ülesehitamisel;

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu tööd kõnealuses valdkonnas, eriti parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalhartat;

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu soolise võrdõiguslikkuse alase konverentsi ministrite resolutsiooni „Lõhe kaotamine de facto ja de jure võrdõiguslikkuse vahel, et saavutada tõeline sooline võrdõiguslikkus” (2010);

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku dokumenti „Sooline identiteet ja inimõigused” (2009), Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitust CM/Rec(2010)5 liikmesriikidele võidelda diskrimineerimise vastu seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi alusel ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsiooni 1728 (2010) ja soovitust 1915 (2010) diskrimineerimise kohta seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi alusel;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (uuestisõnastamine)(3);

–  võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta, millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 86/613/EMÜ (KOM(2008)0636);

–  võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta (KOM(2008)0637);

–  võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta aruannet „Barcelona eesmärkide elluviimine seoses lastehoiuteenustega eelkooliealistele lastele” (KOM(2008)0638);

–  võttes arvesse komisjoni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse nõuandekomitee 2003. aasta mai aruannet soolise mõõtme eelarvesse kaasamise kohta;

–  võttes arvesse naiste ja meeste võrdseid võimalusi käsitlevat nõuandekomiteed ja selle arvamust soolise palgaerinevuse kohta, mis on vastu võetud 22. märtsil 2007;

–  võttes arvesse oma 17. jaanuari 2006. aasta resolutsiooni seksuaalse kuritarvitamise suhtes kaitsetute naiste ja lastega kaubitsemise ennetusstrateegiate kohta(4);

–  võttes arvesse oma 24. oktoobri 2006. aasta resolutsiooni naiste sisserände kohta: naissoost sisserändajate roll ja koht Euroopa Liidus(5);

–  võttes arvesse soolise võrdõiguslikkuse Euroopa pakti, mille Euroopa Ülemkogu võttis vastu oma 23. ja 24. märtsi 2006. aasta kohtumisel;

–  võttes arvesse oma 13. märtsi 2007. aasta resolutsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhiste 2006–2010 kohta(6);

–  võttes arvesse oma 17. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni naiste rolli kohta tööstuses(7);

–  võttes arvesse oma 13. märtsi 2008. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta arengukoostöös(8);

–  võttes arvesse oma 3. septembri 2008. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta aastal 2008(9);

–  võttes arvesse oma 18. novembri 2008. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte rakendamise kohta(10);

–  võttes arvesse oma 24. veebruari 1994. aasta(11) ja 13. oktoobri 2005. aasta(12) resolutsioone naiste ja vaesuse kohta Euroopa Liidus ning oma 3. veebruari 2009. aasta resolutsiooni soopõhise võrdse kohtlemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse kohta(13);

–  võttes arvesse oma 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni sotsiaalmajanduse kohta(14);

–  võttes arvesse oma 26. novembri 2009. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla kaotamise kohta(15);

–  võttes arvesse oma 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni inimkaubanduse tõkestamise kohta(16);

–  võttes arvesse oma 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus aastal 2009(17);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A7-0156/2010),

A.  arvestades, et vaatamata sellele, et naiste ja meeste võrdõiguslikkus on üldiste inimõiguste vajalik eeltingimus ja et see on Euroopa Liidu põhiõigus, mida on juba ammu tunnustatud aluslepingutes, püsib poliitilises tegelikkuses ja naiste elus ikka märkimisväärne ebavõrdsus;

B.  arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse poliitika aitab kaasa majandusarengule ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele;

C.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus peab olema Euroopa kultuurilise ja poliitilise identiteedi tähis;

D.  arvestades, et naistevastane vägivald on soolise võrdõiguslikkuse suur takistus ning levinuim inimõiguste rikkumise viis, millel ei ole geograafilisi, finantsilisi või sotsiaalseid tõkkeid; arvestades, et vägivalla ohvritest naiste arv on murettekitav;

E.  arvestades, et me ei saa enam jätkata kulunud, säästva arenguga kokkusobimatute majandusmudelitega, mis põhinevad iganenud soopõhisel tööjaotusel, mille on asendanud naiste tööjõuturule integreerumine; arvestades, et me vajame uut, sotsiaalselt jätkusuutlikku mudelit, mis põhineb teadmistel ja uuendustegevusel, kaasab täies ulatuses majandusse naiste pädevuse, tagab meeste ja naiste vahel vastutusalade võrdse jaotuse nii avalikus kui ka eraelus ning võimaldab saavutada töö- ja eraelu hea tasakaalu;

F.  arvestades, et kuigi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhistes 2006–2010 juhitakse tähelepanu puudustele naiste ja meeste võrdõiguslikkuse saavutamisel ning nendega on mõnel juhul soolise võrdõiguslikkuse eesmärke edendatud, on üldised edusammud jäänud tagasihoidlikuks;

G.  arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse aspektide süvalaiendamist riikide poliitikasse tuleb hoogustada;

H.  arvestades, et kuigi finantskriisi täielikku mõju on ikka veel raske hinnata, on selge, et praegune majandus- ja sotsiaalkriis on eriti raskete tagajärgedega naiste ning selliste poliitikasuundade pikemaajalise edendamise jaoks, mille eesmärk on saavutada naiste ja meeste vaheline võrdõiguslikkus, mistõttu suureneb ebavõrdsus ja diskrimineerimine;

I.  arvestades, et meeste ja naiste võrdõiguslikkus mõjutab positiivselt tööviljakust ja majanduskasvu ning et naiste osalemine tööturul on sotsiaalselt ja majanduslikult mitmeti kasulik;

J.  arvestades, et meie vananevas ühiskonnas muutuvad naised tööturul asendamatuks, kuid samal ajal kasvab nõudlus vanurite hoolde järele, mis tõenäoliselt suurendab ohtu, et naiste koormus kahekordistub;

K.  arvestades, et suurem osa enam kui 85 miljonist vaesuses elavast inimesest Euroopa Liidus on naised, põhjuseks tööpuudus, ebakindlad töökohad, madalad palgad, elatusmiinimumist madalam pension ning kvaliteetsete avalike teenuste raskesti kättesaadavus kõige erinevamates valdkondades; arvestades lisaks, et viimase kümne aastaga on vaesuses elavate naiste arv meestega võrreldes ebaproportsionaalselt suurenenud;

L.  arvestades, et naiste ja meeste keskmise palga erinevus on keskmiselt 17%, mis põhjustab pensionide erinevust ja naiste suuremat vaesust vanaduspõlves, ning et kaudne diskrimineerimine suureneb tööpuuduse kasvades, mõjutades eelkõige naisi ja tütarlapsi;

M.  arvestades, et hoolduse valdkonnas valitseb järjepidev sooline ebavõrdsus, sest naised kulutavad meestega võrreldes kahe- kuni kolmekordselt rohkem aega tasustamata lapsehooldusele ja teiste ülalpeetavate eest hoolitsemisele;

N.  arvestades, et naisi diskrimineeritakse sageli mitmekordselt – nende soo, vanuse (eelkõige eakamate naiste puhul), puude, etnilise või rassilise päritolu, usu, rahvusliku päritolu, sisserändestaatuse ja sotsiaalmajandusliku olukorra tõttu, kaasa arvatud üksi elavad naised, ning seksuaalse sättumuse ja/või soolise identiteedi tõttu, ning arvestades, et kuhjuv diskrimineerimine loob palju takistusi naiste mõjuvõimu suurendamisele ja sotsiaalolude parandamisele;

O.  arvestades, et on oluline tagada võrdne juurdepääs vahenditele, õigustele ja võimule, mis eeldab sotsiaalseid ja kultuurilisi muutusi, stereotüüpide kaotamist ja soolise võrdõiguslikkuse edendamist;

P.  arvestades, et naiste haridus- ja töövõimalustega seoses kehtivad ikka veel stereotüübid, mis aitavad ebavõrdsust kinnistada;

Q.  arvestades, et meeste ja naiste vahel vahetegemine majandusharude ja ametikohtade lõikes ei vähene, vaid mõnes riigis koguni kasvab;

R.  arvestades, et perekonnaõigus (eelkõige abielu- ja lahutusõigus) jätab naised sageli õiguslikult ja rahaliselt nõrgemale positsioonile ning vahel aitavad kohtud naiste ja meeste vahelisele ebavõrdsusele kaasa, kohaldades perekonnaõigust traditsiooniliste pererollide, mitte võrdõiguslikkuse alusel;

S.  arvestades, et õigust veendumuste tõttu millestki keelduda rikutakse sageli (usu)rühmades, et vähendada naiste õigusi sellistes valdkondades nagu tervishoid ja perekonnaõigus;

T.  arvestades, et naiste osalemine otsuste tegemisel on soolise võrdõiguslikkuse otsustav näitaja, ning arvestades, et endiselt on ettevõtete ja ülikoolide juhtivatel ametikohtadel vähe naisi ning et naissoost poliitikute ja teadustöötajate arv küll kasvab, kuid väga aeglaselt;

U.  arvestades, et praegused väljakutsed ja omandatud kogemused näitavad, et eri valdkondade poliitika puudulik sidusus on varemgi takistanud naiste ja meeste vahelise võrdõiguslikkuse saavutamist ning et naiste õiguste jaoks on vaja piisavalt vahendeid, paremat koordineerimist, levitamist ja edendamist, võttes arvesse tegelike olude erinevust;

V.  arvestades, et naiste toetusmeetmed on olnud otsustava tähtsusega, et saavutada naiste täielik integreerimine tööturule ja ühiskonda üldiselt;

W.  arvestades, et kuigi Pekingi tegevusprogrammi 15. aastapäevaga seoses võeti vastu otsused, tuleb selle programmi elluviimiseks veel palju teha;

X.  arvestades, et soo alusel jaotatud andmed on oluline vahend tõeliste edusammude tegemisel ja tulemuste tõhusal hindamisel;

Y.  arvestades, et käesolev aasta on vaesuse vastu võitlemise Euroopa aasta, millega peavad kaasnema kooskõlastatud poliitikameetmed ja tegevus, mis aitaksid praegust olukorda tegelikult parandada;

Z.  arvestades, et 8. märtsi rahvusvaheliseks naistepäevaks kuulutamisest on möödunud 100 aastat ning et seda aastapäeva on tähistatud; arvestades, et naiste ja neid esindavate organisatsioonide jaoks on oluline olla kaasatud võrdsuse edendamisse ning diskrimineerimise ja ebavõrdsuse vastu võitlemisse;

AA.  arvestades, et töö-, pere- ja eraelu ühitamise probleemi ei ole seni suutnud lahendada ei naised ega mehed;

AB.  arvestades, et laste, eakate ja teiste ülalpeetavate hooldamise teenuste kättesaadavus on oluline, et mehed ja naised saaksid tööturul, hariduses ja väljaõppes võrdselt osaleda;

AC.  arvestades, et enamikus liikmesriikides ei arvesta sotsiaalhoolekandesüsteemid piisavalt vaesuses elavate naiste eriomase olukorraga; arvestades, et naiste hulgas on vaesumise oht palju suurem; arvestades, et perekonnaelu ja kodutöödega seotud vastutuse jagamine meeste ja naiste vahel, eelkõige vanemapuhkuse kasutamise mõlema vanema poolt võrdselt ning isapuhkuse kasutamine on hädavajalik tingimus naiste ja meeste vahelise võrdõiguslikkuse edendamiseks ja teostamiseks; ning arvestades, et sünnitus- ja raseduspuhkuse ja õppepuhkuse lisamata jätmine kogutööaja hulka on diskrimineeriv ja seab naised tööturul halvemasse olukorda,

Juhiste 2006–2010 hindamine

1.  märgib, et meeste ja naiste majandusliku sõltumatuse valdkonnas on naiste tööhõivemäär jõudnud peaaegu 60%ni, mis on Lissaboni lepinguga seatud tööhõivealane eesmärk; tunneb siiski kahetsust, et puuduvad püsivat naiste ja meeste palgavahet käsitlevad siduvad meetmed, ja rõhutab, et on vaja kiireid meetmeid ohtlikes töötingimustes töötavate naiste olukorra parandamiseks, eelkõige sisserännanud ja etnilisse vähemusse kuuluvate naiste puhul, kes muutuvad seoses majandus- ja sotsiaalkriisiga veelgi haavatavamaks; nõuab soolise ebavõrdsuse vähendamist riiklikes tervishoiusüsteemides ja nendele võrdse juurdepääsu tagamist;

2.  tunneb heameelt komisjoni seadusandlike ettepanekute üle, mille eesmärk on parandada töö- ning era- ja pereelu kokkusobitamist; märgib siiski, et käsitletud ei ole isapuhkust, lapsendamispuhkust ega puhkust ülalpeetava pereliikme hooldamiseks, ning kahetseb, et ainult vähesed liikmesriigid on saavutanud Barcelona eesmärgi pakkuda taskukohast ja kvaliteetset lastehoidu; kutsub seetõttu liikmesriike üles uuendama selle eesmärgi nimel võetud kohustusi;

3.  tunneb kahetsust, et enamikus liikmesriikides on naised endiselt poliitiliste ja majanduslike otsuste tegemisega seotud ametikohtadel alaesindatud; kutsub komisjoni üles jätkama täiendavaid konkreetseid meetmeid, et edendada naiste ja meeste võrdset osalust otsuste tegemisel;

4.  märgib DAPHNE III programmi meetmeid naiste vastu suunatud vägivalla ennetamiseks ja sellega võitlemiseks; rõhutab siiski, et soolise vägivalla väljajuurimiseks on vaja Euroopa tasandi seadusandlikke meetmeid;

5.  tervitab esmatähtsa ülesandena soolise võrdsuse integreerimist ühenduse haridus- ja koolitusprogrammidesse eesmärgiga vähendada stereotüüpe ühiskonnas; tunneb siiski kahetsust, et siiani püsivad soolised stereotüübid on endiselt rohke ebavõrduse alus; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles algatama teadlikkuse tõstmise kampaaniaid stereotüüpide ja traditsiooniliste soorollide lõhkumiseks, sh eelkõige meestele suunatud kampaaniaid, mis rõhutavad perekohustuste jagamist;

6.  tunneb heameelt komisjoni võetud kohustuse üle seoses aastatuhande arengudeklaratsiooni ja Pekingi tegevusprogrammi põhimõtetega soolise võrdõiguslikkuse edendamisel väljaspool ELi; nõuab, et jätkataks soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise tugevdamist nii ELi sisese kui väliskaubanduspoliitika arendamisel;

Institutsionaalsel tasandil

7.  teeb ettepaneku, et Euroopa Liidu uus soolise võrdõiguslikkuse strateegia oleks Pekingi tegevusprogrammil ja selle saavutustel põhinev tegevuskava ja poliitiline kompromiss, arvestades et naiste ja tütarlaste inimõigused on üldiste inimõiguste võõrandamatu, lahutamatu ja jagamatu osa;

8.  juhib tähelepanu sellele, kui oluline on edaspidigi jätkata kehtivate juhiste kuue prioriteetse tegevusvaldkonnaga tegelemist, ning kutsub komisjoni üles võtma täiendavaid konkreetseid meetmeid, et tagada kehtivate juhiste tugevate külgede edasiarendamine ning mõjutada seega nähtavalt vahendeid, mille abil on riigi ja piirkonna tasandil võimalik saavutada võrdõiguslikkus ja suurendada naiste mõjuvõimu;

9.  teeb ettepaneku, et uuele võrdõiguslikkuse strateegiale eraldataks ELi vahendid, et hõlbustada strateegia rakendamist ELi tasandil;

10.  rõhutab, kui tähtis on, et nõukogu võtaks vastu Euroopa Komisjoni uue ettepaneku soolise võrdõiguslikkuse strateegia kohta pärast Euroopa Parlamendi arvamuse saamist, et anda sellele suurem poliitiline jõud ja soolise võrdõiguslikkuse poliitikale uus hoog;

11.  mõistab hukka selle, kui ebarahuldavalt on soolist mõõdet käsitletud komisjoni ELi 2020. aasta strateegia ettepanekutes, ning palub seetõttu nõukogul ja komisjonil tagada, et soolise võrdõiguslikkuse mõõde on ELi 2020. aasta strateegias süsteemselt esindatud, kaasa arvatud soolist võrdõiguslikkust käsitlev peatükk, soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise mehhanismid ning naiste tööhõive eesmärgid koos majandusliku sõltumatuse näitajatega, ning et võetaks arvesse nii praeguse sotsiaal- ja majanduskriisi mõju naistele kui ka naiste rolli vananevas ühiskonnas;

12.  teeb ettepaneku korraldada igal aastal nõukogu, komisjoni ja Euroopa Parlamendi kolmepoolne kohtumine ELi soolise võrdõiguslikkuse strateegia edusammude ülevaatamiseks;

13.  rõhutab, kui tähtis on korraldada igal aastal soolise võrdõiguslikkuse konverents, milles osaleksid eri liikmesriikide naisorganisatsioonid, teised soolist võrdõiguslikkust edendavad organisatsioonid, nagu geide, lesbide, bi- ja transseksuaalide organisatsioonid, samuti ametiühingute organisatsioonid, Euroopa Parlamendi, komisjoni, nõukogu ja liikmesriikide parlamentide liikmed ning mis pööraks igal aastal erilist tähelepanu eelnevalt kindlaks määratud küsimusele;

14.  toonitab, et naiste ja meeste vahelise võrdõiguslikkuse põhimõtte tagamiseks on vaja korrapärast dialoogi kodanikuühiskonnaga;

15.  teeb ettepaneku, et institutsiooniline koostöö kõnealuses valdkonnas ei peaks piirduma ainult naisorganisatsioonidega, vaid tuleks aktiivselt püüda koostööd teha nii naisi kui ka mehi esindavate ning soolist võrdõiguslikkust edendavate organisatsioonidega;

16.  nõuab kindlalt Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi täiel määral ja viivitamata töölehakkamist ning kõigi sooliste näitajate väljatöötamist viisil, mis võimaldaks käsitleda võrdõiguslikkuse küsimusi kohe, kui need kerkivad; nõuab kõnealuste näitajate korrapärast ajakohastamist, et seatud eesmärke ja tegelikult saavutatud tulemusi oleks võimalik vastavusse viia;

17.  on seisukohal, et komisjoni ja nõukogu poliitikaettepanekute sotsiaalse mõju hindamisel tuleb hinnata ka soolise võrdõiguslikkuse aspekti;

18.  nõuab tungivalt, et komisjon hakkaks kasutama soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise meetodit kõigi oma ettepanekute ettevalmistamisel;

19.  palub komisjonil parandada ja korrapäraselt uuendada oma soolise võrdõiguslikkuse alast veebilehte ning palub võrdsete võimaluste töörühmal pühendada vähemalt üks oma koosolek täielikult soolisele võrdõiguslikkusele ja luua naistele mõeldud teabeteenistus;

20.  rõhutab, et Euroopa Komisjoni peadirektoraadid peaksid looma oma sisefunktsioonide raames rangemad koordineerimismehhanismid, mis teostaksid meeste ja naiste võrdsete õiguste ja võimaluste poliitika pidevat järelevalvet erinevates valdkondades; nõuab, et iga-aastases aruandes soolise võrdõiguslikkuse kohta koostaks iga peadirektoraat peatüki soolise võrdõiguslikkuse kohta oma pädevusalas;

21.  palub, et kõrge esindaja tagaks Euroopa Liidu välisteenistuse loomisel soolise tasakaalu ning töötaks välja tegevuskava, et edendada soolist tasakaalu ELi delegatsioonides, kaasa arvatud kõrgeimal tasandil; kutsub nõukogu ja komisjoni üles avama Euroopa naiste saadiku ametiposti, nagu Euroopa Parlament seda nõudis 2008. aasta märtsis, et pöörata erilist tähelepanu naiste olukorrale ELi välispoliitikas ning integreerida soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine Euroopa Liidu välisteenistusse; kutsub komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles aktiivselt edendama ja toetama naiste mõjuvõimu, et suurendada naiste osalemist nende kahe- ja mitmepoolsetes suhetes kolmandate riikide ja liidust väljapool asuvate organisatsioonidega;

22.  kutsub kõrget esindajat üles tagama, et sooline aspekt sisalduks arengukoostöö poliitikas, selle kõikides programmides ja projektides, ja rõhutab, kui oluline on rakendada ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 seoses ELi välistegevusega;

23.  rõhutab, kui tähtis on soolise võrdõiguslikkuse tervikliku käsitlemise poliitika eri valdkondades, eelkõige majandus-, rahandus-, kaubandus- ja sotsiaalvaldkonnas, ning eelarve analüüsimine soo ning naiste ja meeste võrdõiguslikkuse seisukohast; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama heade tavade levitamist ja vahetamist, et ergutada nende arvessevõtmist poliitikate väljatöötamisel;

24.  on seisukohal, et komisjon ja liikmesriigid peaksid välja arendama koolitus- ja rakendusmeetmed, mis võimaldavad kõigil asjaomastel huvirühmadel seostada oma tegevus oma pädevusala piires naiste ja meeste võrdsete võimaluste küsimusega, sealhulgas ka soolise võrdõiguslikkuse poliitika konkreetse mõju uuringud;

25.  toonitab, kui oluline on majanduse taastamise strateegiate ja kavadega seoses vastu võtta teedrajavaid sektoripõhiseid meetmeid, et toetada haridust ja koolituskursusi, mis on suunatud naiste (sh noorte naiste) integreerimisele tööturuga arengu jaoks strateegilistes sektorites ning kaasaegse teaduse ja tehnikaga seotud ametikohtade ja oskuste alusel;

26.  rõhutab, et oluline on välja töötada usaldusväärsed, võrreldavad ja vajadusel kättesaadavad kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed näitajad ning soopõhine statistika, mida saaks kasutada soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kõigis poliitikavaldkondades rakendamise seireks;

27.  palub Eurostatil välja töötada näitajad, et hinnata naiste ja meeste kaasatust vabatahtlikku tegevusse ja tõendada selle abil, mida naised ja mehed annavad sotsiaalse ühtekuuluvuse heaks;

28.  rõhutab, et soolise võrdõiguslikkuse eesmärkide väljatöötamiseks kõigis ELi ja liikmesriikide institutsioonides on oluline parem koordineerimine, ning et vaja on ühtseid konkreetseid integreerimismeetodeid, nt soopõhised eelarved või soolise analüüsi lisamine riigi poliitika väljatöötamisse, kavandamisse, rakendamisse ja järelevalvesse;

29.  juhib komisjoni ja liikmesriikide tähelepanu asjaolule, et on vaja kahetasandilist strateegiat, mis kasutaks soolise võrdõiguslikkuse integreeritud lähenemisviisi ja jätkaks erimeetmeid, sealhulgas õigusloomega seotud meetmeid, nt eelarveridade lisamist ja eelarveeraldisi ning järelevalvet ja kontrolli, et tagada kõnealuse strateegia elluviimine; juhib tähelepanu asjaolule, et tegevuskava peaks sisaldama lühi- ja pikaajalisi kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid eesmärke nii Euroopa kui ka riigi tasandil;

30.  palub komisjonil, nõukogul ja liikmesriikidel võtta vajalikud meetmed, et integreerida sooline mõõde kõikidesse ühenduse poliitikavaldkondadesse ning vaadata läbi olemasolevad õigusaktid, et saavutada soolise võrdõiguslikkuse õige kohaldamine ning teha võimalikuks positiivse diskrimineerimise meetmete võtmine, kui see on vajalik;

31.  väljendab rahulolu komisjoni kohustusega täita Pekingi tegevuskava põhimõtteid sootundlike eelarvete edendamise vallas; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles tegema jõupingutusi, et vaadata järjepidevalt läbi, kuidas saavad naised kasu avaliku sektori kulutustest, ning kohandama eelarveid, et tagada võrdne juurdepääs avaliku sektori kulutustele nii selleks, et tõhustada tootmisvõimsust, kui ka selleks, et täita sotsiaalseid vajadusi; nõuab ka piisavate vahendite eraldamist, sealhulgas vahendeid soolise mõju analüüside tegemiseks;

32.  kutsub komisjoni üles jälgima, kas liikmesriigid täidavad mittediskrimineerimise direktiive ja soolise võrdõiguslikkuse meetmeid, ning astuma aktiivseid samme, sealhulgas algatama menetlusi rikkumiste puhul, kui direktiive ei järgita;

33.  nõuab Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi (EAFRD) määruse muutmist, et võimaldada, nagu Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) puhul, naiste toetuseks ennetavate meetmete võtmist programmitöö perioodil 2014–2020, nii nagu see varasematel perioodidel võimalik oli, kuid praegu mitte; see avaldaks väga soodsat mõju naiste tööhõivele maapiirkondades;

34.  rõhutab, et ka Euroopa Parlamendis tuleb erinevates komisjonides ja delegatsioonides pidada soolise võrdõiguslikkuse küsimusi eriti tähtsaks ning tagada, et naised oleksid kõnealuste komisjonide ja delegatsioonide vastutusrikastel ametikohtadel piisavalt esindatud, ning juhib tähelepanu olulisele tööle, mida teeb Euroopa Parlamendi soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kõrgetasemeline töörühm;

35.  väljendab sellega seoses rahulolu nende Euroopa Parlamendi liikmete tegevusega, kes vastutavad soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise eest ja kes töötavad oma komisjonides selle nimel, et tagada soolise aspektiga arvestamine paljude valdkondade poliitika sõnastamisel ja väljatöötamisel;

36.  kutsub Euroopa Parlamendi juhatust ja komisjoni üles tõhustama jõupingutusi, et suurendada oma töötajate seas kõrgematel ametikohtadel töötavate naiste arvu; kutsub komisjoni üles looma mehhanismi, mis tagaks, et volinike kolleegiumis valitseks järgmisel ametiajal sooline võrdõiguslikkus;

37.  rõhutab, et tuleb vältida seda, et praegune finants- ja majanduskriis ja tulevased majandusprobleemid seavad ohtu soolise võrdõiguslikkuse alal saavutatu, ning et majandussurutist kasutatakse, nagu praegu mõnes liikmesriigis juba toimub, argumendina soolise võrdõiguslikkuse meetmete vähendamiseks, sest pikas perspektiivis takistab see ELi tööhõive määra kasvu, majanduskasvu, maksulaekumiste suurenemist, sündimuse kasvu ning naiste ja meeste võrdõiguslikkuse edendamist;

38.  palub, et komisjon korraldaks koostöös liikmesriikide ja tööturu osapooltega pere- ja tööelu ühitamise poliitika läbivaatamise, tagamaks, et lapsevanemaks olemisega seotud kulusid ei kannaks mitte tööandja, vaid kogukond, et kõrvaldada ettevõtete diskrimineeriv käitumine ja toetada meie demograafilist tulevikku;

39.  tuletab komisjonile ja liikmesriikidele meelde, et tuleb võtta naisi ja mehi toetavaid positiivseid meetmeid, et lihtsustada nende naasmist töökohale pärast perele pühendatud ajavahemikku (laste kasvatamine ja/või haige või puudega vanema eest hoolitsemine), edendades tööturule naasmise/sisenemise poliitikat, et võimaldada naistel ja meestel saada uuesti majanduslikult iseseisvaks;

40.  palub komisjonil ja nõukogul jätkata algatuste teostamist, mille eesmärgiks on mitteametliku majandussektori tunnustamine ja nn elumajanduse väärtuse arvessevõtmine, lähtudes soospetsiifilistest seisukohtadest vastavalt komisjoni käivitatud projektile „SKP näitajast kaugemale vaatamine”;

41.  kutsub liikmesriike üles tagama piisav sotsiaalkindlustus naistele ja meestele, kes hoolitsevad haigete, eakate või puuetega pereliikmete eest, ning eakatele naistele, kelle pension on eriti väike;

Poliitikavaldkonnad – eesmärgid

42.  rõhutab vajadust jätkata Pekingi tegevusprogrammi (Peking+15) analüüsimist, mida alustas eesistujariik Rootsi, et sellest lähtuvalt välja arendada mitte ainult asjakohased näitajad, vaid ka seada eesmärgid ja võtta vajalikud poliitikameetmed 12 ettenähtud valdkonnas;

43.  kutsub komisjoni üles avaldama soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise süsteemi kasutuselevõtmise mõjuanalüüsi, sh mõju eelarvele, et hinnata selle asjakohasust, tõhusust, jätkusuutlikkust ja kasu tasuvuse/lisandväärtuse suhte alusel, nagu on teatavasti reegliks muude ELi poliitikameetmete puhul;

44.  juhib tähelepanu vajadusele parandada koostöösüsteeme, mille kaudu naisorganisatsioonid ja kodanikuühiskond üldiselt saaksid soolise mõõtme integreerimise protsessis osaleda ja koostööd teha;

45.  on seisukohal, et üheks prioriteediks peaks olema vaesuse vastu võitlemine selle põhjuseks olevate makromajandus-, rahandus-, sotsiaal- ja tööpoliitika meetmete läbivaatamise kaudu, selleks et tagada naistele majanduslik ja sotsiaalne õiglus, vaadates läbi meetodid, mida on kasutatud vaesuse määra kindlakstegemiseks, ning arendades välja strateegiad, mis edendavad tulude õiglast jagunemist, tagavad miinimumsissetuleku, inimväärsed palgad ja pensionid, loovad rohkem kvaliteetseid töökohti, kus naistele on tagatud õigused, tagavad kõikidele naistele ja tütarlastele juurdepääsu kvaliteetsetele avalikele teenustele, parandavad sotsiaalhoolekannet ja asjaomaseid seotud teenuseid, nt lastesõimed, lasteaiad, lastepäevakodud, päevakeskused, kogukonna vabaajakeskused, nn kõigi põlvkondade keskused ja perede tugikeskused, muutes need teenused kättesaadavaks kõikidele naistele, lastele ja eakatele ning keskendudes eriti eakate üksi elavate naiste abistamisele;

46.  rõhutab, et kõige vaesemad naised peavad olema esmased partnerid, kes kujundavad, viivad ellu ja hindavad võrdseid võimalusi tagavat poliitikat; kutsub seetõttu ELi üles pöörama sellele erilist tähelepanu vaesuse vastu võitlemise Euroopa aasta, vabatahtliku tegevuse Euroopa aasta ja Euroopa 2020. aasta strateegia kavandamisel ning rakendamisel;

47.  rõhutab soolise võrdõiguslikkuse positiivset mõju majanduskasvule; juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, et mõned uuringud näitavad, et kui naiste tööhõivemäär, osalise tööajaga tööhõive ja tööviljakus oleksid samasugused nagu meestel, kasvaks SKP ligikaudu 30%;

48.  kutsub liikmesriike üles analüüsima kriisimeetmete ja tulevaste kriisist väljumise strateegiate mõju soolise võrdõiguslikkuse seisukohast;

49.  kutsub komisjoni üles kaotama soolist ebavõrdsust oma pädevusvaldkondades, et tagada soopõhise diskrimineerimise puhul samal tasemel õiguskaitse, kui on diskrimineerimisel rassi alusel, ja parandama mitmekordse diskrimineerimise ohvrite õiguskaitset ning juurdepääsu õiguskaitsevahenditele;

50.  jääb arvamusele, et palgaga seotud diskrimineerimise vastu võitlemiseks on vaja kiireloomulisi meetmeid ning et selleks tuleb kas vaadata läbi kehtiv direktiiv või töötada välja valdkonnapõhised järkjärgulised kavad konkreetsete eesmärkidega – nt palgavahe vähendamine 0–5%ni aastaks 2020, et lõpetada otsene ja kaudne diskrimineerimine, või stimuleerida kollektiivlepingute sõlmimist, võrdõiguslikkuse alaste nõustajate koolitamist, tegelemist tasustamata töö ebavõrdse osakaaluga meeste ja naiste vahel ning võrdõiguslikkuse kavade väljatöötamist ettevõtetes ja muudes töökohtades; on seisukohal, et töötasu komponentide läbipaistvus peaks olema üldine tava, et tugevdada naistöötajate seisukohta läbirääkimistel;

51.  tunneb heameelt asjaolu üle, et naiste tööhõive ELis on lähedane seatud eesmärgile 60% aastaks 2010, kuid jääb kindlaks seisukohale, et aastaks 2020 tuleb nüüd seada ambitsioonikam eesmärk 75%;

52.  nõuab, et nõukogu, komisjon ja ELi liikmesriigid võtaksid erimeetmed, et parandada eriti kaitsetute rühmade olukorda, näiteks tagada koduvägivalla all kannatavatele sisserändajatest naistele sõltumatus, anda individualiseeritud pensioniõigus ja muid toetusi nendele naistele, kes on tööturul osalenud vähe või üldse mitte, ja korraldada kampaania, et tõsta teadlikkust transseksuaalide diskrimineerimisest ning parandada nende juurdepääsu õiguskaitsele;

53.  toonitab, kui oluline on pidada naiste diskrimineerimise vastu võitlemisel läbirääkimisi ja kollektiivläbirääkimisi, eelkõige töö saamise, palkade, töötingimuste, karjäärivõimaluste ja väljaõppe küsimustes;

54.  kutsub avalik-õiguslikke ja eraõiguslikke asutusi lisama soolise võrdõiguslikkuse kavasid oma sise-eeskirjadesse, kehtestama neis konkreetseid eesmärke lühikeses, keskmises ja pikas perspektiivis ning teostama igal aastal kokkuvõtet eesmärkide tegeliku täitmise kohta;

55.  avaldab kahetsust selle üle, et naised on alaesindatud otsuste tegemisel nii ärimaailmas kui ka demokraatlikes protsessides, ning rõhutab, et vaja on vastu võtta ambitsioonikamad meetmed, et suurendada naiste arvu ettevõtete juhtkondades ning kohalikes, piirkondlikes ja riiklikes valitsusasutustes ja ELi institutsioonides;

56.  nõuab rohkem meetmeid, teadlikkuse tõstmist ja järelevalvet töökohtadel, et tagada naistele paremad töötingimused, pöörates tähelepanu tööajale, rasedus- ja sünnituspuhkuse ning isapuhkusega kaasnevate õiguste täitmisele, töö- ja pereelu ühitamisele, ning nõudes rasedus- ja sünnituspuhkuse laiemat kasutamist, tasulise lapsehoolduspuhkuse ja tasulise isapuhkuse kehtestamist, tasulise perepuhkuse kehtestamist muu hulgas ülalpeetavate pereliikmete eest hoolitsemiseks, meetmeid võitlemaks sooliste stereotüüpidega töö ja hoolduskohustuste jagamisel ning õiguskaitsevahendeid ülalnimetatud õiguste rikkumiste puhuks;

57.  toonitab sellega seoses, et ettevõtete sotsiaalse vastutuse tava tuleb mõõta, tõendada ja premeerida, võttes aluseks selle, et nõuetes peab kindlasti sisalduma naiste ja meeste võrdõiguslikkus; on seisukohal, et see tuleks saavutada paindliku organisatsioonilise mudeli kasutuselevõtu abil, mille aluseks on tulemustele orienteeritud töö, mis ei ole seotud füüsilise kohalolekuga ning mis võimaldab kõikidel töötajatel, nii meestel kui ka naistel, arendada end peresõbralike teenuste ja töö korralduse raames edasi erialaselt ning teha karjääri ja saada palka vastavalt oma võimetele ja oskustele ja arvestades sotsiaalset paratamatust, mis on seotud vajadusega hoolitseda laste ja sugulaste eest;

58.  rõhutab vajadust tasakaalustada era- ja pereelu ning tööelu ning võtta ühtmoodi nii naistele kui meestele suunatud meetmeid, mis edendavad ülesannete jagamist võrdsetel alustel ning võtavad arvesse asjaolu, et seni on mehed vanemapuhkuse võimalusi ja eeliseid vähe kasutanud;

59.  toonitab, et tuleb soodustada stiimuleid soolise võrdõiguslikkuse edendamisele suunatud positiivsete tegevuskavade ja inimressursside poliitika arendamiseks ja rakendamiseks ettevõtete tasandil, rõhutades teadlikkuse tõstmist ja koolitustegevust edukate tavade edendamise, siirde ja kasutuselevõtu asjus organisatsioonides ja ettevõtluses;

60.  on arvamusel, et tuleb uurida lähemalt sellise metoodika väljatöötamise küsimust, mille abil saab analüüsida funktsioone, mis võivad tagada naiste õiguse võrdsele palgale, arendada üksikisikute ja ametite täielikku potentsiaali ning samal ajal suurendada inimväärikust kui struktuurset tegurit eesmärgiga suurendada ettevõtete tootlikkust, konkurentsivõimet ja kvaliteeti ning parandada nii mees- kui ka naistöötajate elutingimusi;

61.  rõhutab vajadust parandada lastehoiu ja ülalpeetavate isikute hooldusteenuste kättesaadavust, kvaliteeti ja võimaldatavust, tagades selle, et kõnealused teenused on kättesaadavad nii naiste kui meeste täistööaja vältel;

62.  juhib tähelepanu sellele, et laste ja ülalpeetavate eest hoolitsemise ja nende hooldamise teenused on oluline tööhõive allikas vanematele naistele, kelle tööhõive määr praegu üks madalamaid;

63.  peab vajalikuks kindlustada taskukohased hooldusteenused vähemalt 50%le alla kolmeaastastele lastele ja muuta kasvatusteenus kättesaadavaks kõigile lastele alates kolmest aastast kuni koolieani;

64.  pooldab poliitikat ja meetmeid, mis kaotaksid naistevastase vägivalla kõigis valdkondades, edendades naiste inimõigusi, võideldes soostereotüüpide ja kõikide diskrimineerimisvormide vastu ühiskonnas ja perekonnas, sealhulgas hariduses, koolituses, meedias ja poliitikas; nõuab tungivalt võrdõiguslikkuse alase harimise poliitikat ja võrdõiguslikkuse edendamist, sh teadlikkuse tõstmise kampaaniate abil, ning elukestva õppe strateegiate ja erimeetmete edendamist naiste puhul;

65.  toetab tööhõive ja sotsiaalpoliitika nõukogu järeldusi naistevastase vägivalla kaotamise kohta ning rõhutab, kui oluline on komisjoni võetud kohustus viia ellu aktiivsemat poliitikat võitemisel naistevastase vägivallaga; kutsub komisjoni üles alustama konsulteerimist direktiivi küsimuses, mis käsitleks võitlemist naiste vastu suunatud vägivalla vastu ning milles esitataks muu hulgas need jõupingutused, mida liikmesriigid peavad kohustuslikus korras tegema, et võidelda naistevastase vägivallaga;

66.  rõhutab vajadust viia läbi kõiki ELi liikmesriike hõlmav ühistel meetoditel põhinev ulatuslik uuring, et teha kindlaks probleemi tegelik ulatus; juhib tähelepanu olulisele tööle, mida kõnealuses valdkonnas teeb soolise vägivalla järelevalvekeskus, mis kogub kvaliteetset statistikat, mille alusel võtta poliitilisi meetmeid selle ühiskonna pahe vastu võitlemiseks;

67.  rõhutab vajadust pöörata täit tähelepanu nende naiste olukorrale, kes töötavad koos abikaasaga põllumajandus-, käsitöö-, kaubandus- või kalandussektoris, ja väikestele pereettevõtetele, kus naised on kaitsetumas olukorras kui mehed, nähes ette uued meetmed, mis kaitseksid emadust, kaotaksid kaudse diskrimineerimise, tagaksid sotsiaalkaitse ja -kindlustuse ning muud naiste õigused, sealhulgas füüsilisest isikust ettevõtja staatuses naiste jaoks; juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, et oluline on arendada ühisomandi õiguslikku mõistet, et tagada naiste õiguste täielik tunnustamine põllumajandussektoris, asjakohane kaitse sotsiaalkindlustuse valdkonnas ja nende töö tunnustamine;

68.  rõhutab stereotüüpide vastu võitlemise olulisust kõikides eluvaldkondades ja -etappides, sest stereotüübid on üks püsivaimaid meeste ja naiste ebavõrdsuse põhjusi, mõjutades nende valikuid hariduse, koolituse ja tööhõive alal, vastutuse jagunemist kodutöödes ja pereelus, osalemist avalikus elus, osalemist ja esindatust vastutavatel töökohtadel ning tööalaseid valikuid;

69.  kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike rõhutama võitlust mitmekordse diskrimineerimise, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ning tervishoiualase ebavõrdsuse vastu;

70.  on seisukohal, et maksustamis- ja sotsiaalkaitsesüsteemid tuleb läbi vaadata, et õigusi individualiseerida, tagada võrdsed pensioniõigused ja kõrvaldada stiimulid, mis töötavad naiste töö- ja ühiskonnaelus osalemise vastu, nagu nt ühine maksustamine või see, et toetused ülalpeetavate eest hoolitsemiseks on seotud sellega, et naised ei tööta;

71.  tuletab meelde oma 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni ja rõhutab, kui tähtis on, et kõikidel naistel oleks kontroll oma seksuaal- ja reproduktiivõiguste üle;

72.  rõhutab, et oluline on võtta ennetavaid meetmeid naiste seksuaal- ja reproduktiivtervise tagamiseks;

73.  rõhutab vajadust muuta soovahetuse protseduurid transseksuaalidele kättesaadavaks ning tagada nende rahastamine riiklikest tervishoiusüsteemidest;

74.  toonitab, et erilist tähelepanu tuleb pöörata etnilistesse vähemustesse kuuluvate naiste olukorrale, sealhulgas sisserändajatest naistele, ja kehtestada asjakohased meetmed nende toetamiseks naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kontekstis;

75.  nõuab tungivalt, et Euroopa Komisjon konsulteeriks tulevase Euroopa Liidu naiste õiguste harta koostamisega seoses Euroopa Parlamendiga, eriti naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoniga;

76.  on seisukohal, et erilist tähelepanu tuleb pöörata arengule, rahule ja naiste solidaarsusele kogu maailmas, eriti ebaõigluse, diskrimineerimise, nälja, vaesuse, inimkaubanduse ja mis tahes vormis vägivalla ohvrite puhul; on arvamusel, et jätkuv konsulteerimine naiste organisatsioonidega ja kodanikuühiskonnaga laiemalt ning koostöö valitsusväliste organisatsioonidega sellise poliitikaga seotud küsimustes, mis avaldab otsest või kaudset mõju soolisele võrdõiguslikkusele, tagavad laiapõhjalise sotsiaalse konsensuse;

77.  rõhutab, et sooline mõõde ja võitlus soopõhise vägivalla vastu tuleb integreerida ELi välis- ja arengukoostööpoliitikasse;

78.  toonitab, et ELi uus soolise võrdõiguslikkuse strateegia ja seda täiendavad institutsioonilised mehhanismid peavad olema tihedalt seotud naiste õiguste üldise tegevuskavaga; märgib, et see hõlmab koostööd ÜRO uue soolise võrdõiguslikkuse üksusega, milles peaks olema ühendatud poliitika ja operatiivtegevus, ning selle toetamist, ja palub ELil tagada, et uuele üksusele antakse kohapeal tegutsemiseks märkimisväärseid rahalisi vahendeid ja inimressursse ning et seda juhiks ÜRO peasekretäri asetäitja soolise võrdõiguslikkuse küsimustes;

79.  Lisab, et Euroopa Liidu uus soolise võrdõiguslikkuse strateegia ja seda täiendavad institutsioonilised mehhanismid peaksid selgelt hõlmama ka soolist identiteeti ja olema suunatud võitlusele diskrimineerimise vastu soovahetuse alusel;

80.  nõuab, et järgitaks parlamendi hiljutisi, 10. veebruari 2010. aasta resolutsioone inimkaubanduse tõkestamise kohta ja soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus;

o
o   o

81.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele.

(1) EÜT C 59, 23.2.2001, lk 258. (2) ELT C 320E, 15.12.2005, lk 247. (3) ELT L 204, 26.7.2006, lk 23. (4) ELT C 287 E, 24.11.2006, lk 75. (5) ELT C 313 E, 20.12.2006, lk 118. (6) ELT C 301 E, 13.12.2007, lk 56. (7) ELT C 41 E, 19.2.2009, lk 73. (8) ELT C 66 E, 20.3.2009, lk 57. (9) ELT C 295 E, 4.12.2009, lk 35. (10) ELT C 16 E, 22.1.2010, lk 21. (11) EÜT C 77, 14.3.1994, lk 43. (12) ELT C 233 E, 28.9.2006, lk 130. (13) ELT C 67 E, 18.3.2010, lk 31. (14) ELT C 76 E, 25.3.2010, lk 16. (15) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2009)0098. (16) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0018. (17) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0021.

Euroopa Parlamendi 17. juuni 2010. aasta resolutsioon mängijate esindajate kohta spordis

P7_TA(2010)0233 B7-0343/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 29. märtsi 2007. aasta resolutsiooni profijalgpalli tuleviku kohta Euroopas(1);

–  võttes arvesse oma 8. mai 2008. aasta resolutsiooni Euroopa Komisjoni sporti käsitleva valge raamatu kohta(2);

–  võttes arvesse valget raamatut spordi kohta (KOM(2007)0391);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 165;

–  võttes arvesse Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 26. jaanuari 2005. aasta otsust(3);

–  võttes arvesse 10. märtsil 2010 komisjonile esitatud küsimust spordi, täpsemalt mängijate esindajate kohta (O-0032/2010 – B7–0308/2010);

–  võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

1.  tuletab meelde, et oma 29. märtsi 2007. aasta resolutsioonis profijalgpalli tuleviku kohta Euroopas kutsus parlament komisjoni üles toetama jalgpalli juhtivorganite jõupingutusi mängijate esindajatega seotud küsimuste reguleerimiseks, vajadusel esitades ettepaneku võtta vastu esindajaid käsitlev direktiiv;

2.  peab tervitatavaks Euroopa Komisjoni tellitud uurimust mängijate esindajate kohta Euroopa Liidus, mille tulemused on nüüd saadaval;

3.  väljendab erilist muret uurimuse tulemuste pärast spordiga seotud kuritegeliku tegevuse osas (viidatakse juhtumitele, kus sporti on mõjutanud organiseeritud kuritegevus ning sellega on seotud mängijate esindajate tegevus); avaldab veendumust, et selline asjaolu kahjustab spordi mainet, usaldusväärsust ja rolli ühiskonnas;

4.  võtab teadmiseks uurimuse järelduse, et mängijate esindajad on keskse tähtsusega rahavoogudes, mis on tihti läbipaistmatud ning seetõttu esindajatel rohkem võimalusi ebaseaduslikuks tegevuseks; peab tervitatavaks mõne klubi ja juhtivorgani algatust suurendada rahaliste tehingute läbipaistvust;

5.  märgib, et uurimuses juhitakse tähelepanu asjaolule, et eelkõige meeskonnaspordis on sportlaste üleviimise süsteemid juba loomu poolest läbipaistmatud ning see annab võimaluse ebaseaduslikuks tegevuseks, millega on seotud nii esindajad, klubid kui ka mängijad;

6.  rõhutab, et noored mängijad on eriti kaitsetud ning nendest võivad saada inimkaubanduse ohvrid;

7.  rõhutab mängijate esindajate ja klubide erilist vastutust eelkõige noorte mängijate ees ning seetõttu kutsub mõlemaid osapooli üles seda vastutust kandma, eriti seoses noorte mängijate hariduse ja kutseõppega;

8.  pöörab erilist tähelepanu uurimuses esitatud järeldusele, et spordiföderatsioonide eeskirjad esindajaid kohta on eelkõige mõeldud juurdepääsu kontrollimiseks sellele kutsealale ning sellega tegelemise reguleerimiseks, kuid föderatsioonide järelevalve- ja sanktsioneerimisvolitused on piiratud, sest neil puuduvad igasugused vahendid kontrolli rakendamiseks või otseste meetmete võtmiseks selliste spordiesindajate suhtes, kes ei ole nende juures registreeritud; samuti ei ole neil õigust määrata tsiviil- ega kriminaalkaristusi;

9.  nõustub spordi juhtivorganite ja spordi valdkonna huvirühmadega, et spordi ning spordi vallas tegutsejate aususe ja usaldusväärsuse probleemide osas tuleb võtta meetmeid;

10.  usub, et olemasoleva FIFA mängijate esindajate litsentsimise süsteemi kaotamine ilma selle asemele tugevat alternatiivset süsteemi loomata ei ole sobiv viis mängijate esindajate probleemi lahendamiseks;

11.  avaldab heameelt spordi juhtivorganite jõupingutuste üle, et saavutada rahavoogude suurem läbipaistvus ja järelevalve selle üle;

12.  palub nõukogul parandada koordineeritust võitluses kuritegeliku tegevuse vastu (kaasa arvatud rahapesu, matšide tulemustega manipuleerimine ja inimkaubandus), mis on seotud mängijate esindajate tegevusega;

13.  viitab eelnimetatud otsusele kohtuasjas T-193/02, kus kohus sedastas, et mängijate esindajate tegevuse reguleerimine, mida loetakse majandustegevuse kontrollimiseks ning mis puudutab põhivabadusi, jääb põhimõtteliselt riigiasutuste pädevusse;

14.  tuletab meelde, et samas kohtuotsuses tunnistas kohus, et spordiföderatsioonidel nagu FIFA on õigus reguleerida mängijate esindajate kutseala, kui seda tehakse esindajate ametialase ja eetilise taseme tõstmiseks mängijate kaitse eesmärgil ning reguleerimist ei kasutata konkurentsivastaselt; tuletab meelde, et mängijate esindajatel puudub kollektiivne kutsealane organisatsioon ning liikmesriikide tasandil on see kutseala väga vähe reguleeritud;

15.  on veendunud, et tegevuse piiriülese iseloomu ja spordile kohaldatavate siseriiklike eeskirjade erinevuse tõttu saab tõhusat kontrolli rakendada ja sanktsioone jõustada ainult spordi juhtivorganite ja riiklike asutuste ühiste jõupingutustega;

16.  märgib, et kuigi mängijate esindajate tegevus on mõnel alal ulatuslikult reguleeritud nii rahvusvahelisel kui ka siseriiklikul tasandil, on mängijate esindajate kohta vastu võetud eraldi seadusi ainult vähestes liikmesriikides;

17.  usub, et arvestades mängijate esindajatele kohaldatavate eeskirjade mitmekesisust, on selles küsimuses vaja ühtset üleeuroopalist lähenemisviisi, et vältida ebaselgest reguleerimisest põhjustatud seaduselünki ning tagada asjakohane järelevalve ja kontroll esindajate tegevuse üle;

18.  kordab oma nõudmist käivitada ELi algatus mängijate esindajate tegevuse kohta järgnevate eesmärkidega:

19.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Komisjonile.

(1) ELT C 27 E, 31.1.2008, lk 232. (2) ELT C 271 E, 12.11.2009, lk 51. (3) Kohtuasi T-193/02 Laurent Piau v. komisjon [2005] ECR I-00209.

Euroopa Parlamendi 17. juuni 2010. aasta resolutsioon ELi ja Venemaa tippkohtumise (31. mai – 1. juuni 2010) järelduste kohta

P7_TA(2010)0234 RC-B7-0296/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning Venemaa Föderatsiooni vahelist kehtivat partnerlus- ja koostöölepingut(1) ning 2008. aastal alustatud läbirääkimisi ELi ja Venemaa vahelise uue lepingu sõlmimiseks;

–  võttes arvesse 31. mail 2003. aastal Peterburis toimunud ELi ja Venemaa 11. tippkohtumise järel tehtud ühisavalduses püstitatud ELi ja Venemaa ühist eesmärki luua ühine majandusruum, ühine vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala, ühine välisjulgeolekualase koostöö ruum ning ühine teadus- ja haridusruum, mis hõlmab ka kultuuriküsimusi (nn neli ühist ruumi);

–  võttes arvesse oma varasemaid Venemaad ning ELi ja Venemaa suhteid käsitlevaid raporteid ja resolutsioone, eriti 12. novembri 2009. aasta resolutsiooni ettevalmistuste kohta 18. novembril 2009 Stockholmis toimuvaks ELi ja Venemaa tippkohtumiseks,(2) 17. septembri 2009. aasta resolutsiooni inimõiguste aktivistide mõrvade kohta Venemaal(3) ja 17. septembri 2009. aasta resolutsiooni energiavarustuse kindluse välisaspektide kohta(4);

–  võttes arvesse ELi ja Venemaa inimõigustealaseid konsultatsioone;

–  võttes arvesse 31. mail – 1. juunil 2010 Rostovis Doni ääres toimunud ELi ja Venemaa tippkohtumisel allkirjastatud kokkuleppeid ja tehtud ühisavaldusi;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et EL on jätkuvalt pühendunud ELi ja Venemaa suhete edasisele süvendamisele ja arendamisele, mida kinnitab ELi võetud kohustus teha tõsiseid jõupingutusi läbirääkimiste pidamiseks uue raamlepingu üle, mille eesmärk on ELi ja Venemaa suhteid edasi arendada;

B.  arvestades, et EL ja Venemaa, kes on ÜRO Julgeolekunõukogu liige, vastutavad ühiselt stabiilsuse säilitamise eest maailmas, ning arvestades, et tõhustatud koostöö ja heanaaberlikud suhted ELi ja Venemaa vahel on eriti olulised Euroopa stabiilsuse, julgeoleku ja heaolu seisukohast;

C.  arvestades, et strateegilise partnerluse lepingu sõlmimine ELi ja Venemaa Föderatsiooni vahel on kahe partneri koostöö edasise arendamise ja tõhustamise seisukohast endiselt ülimalt tähtis;

D.  arvestades, et suhetes Venemaa Föderatsiooniga on oluline, et EL oleks oma seisukohtades üksmeelne, näitaks üles solidaarsust ja ühtsust ning et need suhted rajaneksid vastastikustel huvidel ja ühistel väärtustel;

E.  arvestades, et ELi ja Venemaa majandus- ja kaubandussuhted on tõend suurenevast vastastikusest sõltuvusest, mis nõuab püsiva kasvu tagamiseks ühist pingutust ja kohustuste võtmist;

F.  arvestades, et Euroopa Nõukogu ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) liikmena on Venemaa võtnud endale kohustuse kaitsta ja edendada inimõigusi, põhivabadusi ja õigusriigi põhimõtet ning austada oma Euroopas asuvate naaberriikide suveräänsust; arvestades, et ELi ja Venemaa suhetes on viimastel aastatel olnud mitmeid tõsiseid probleeme, eriti seoses murega demokraatia ja inimõiguste olukorra pärast Venemaal;

G.  arvestades, et Venemaa ühinemine Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO) aitaks tunduvalt parandada Venemaa ja ELi majandussuhteid, tingimusel et Venemaa võtab siduva kohustuse täita ja rakendada täielikult WTO kohustusi, ning sillutaks teed partneritevahelisele sügava ja ulatusliku majandusintegratsiooni kokkuleppele, mis põhineb tõelisel vastastikkusel, samuti arvestades, et Venemaa moodustas 1. jaanuaril 2010 tolliliidu Kasahstani ja Valgevenega;

H.  arvestades, et uue strateegilise relvastuse vähendamise lepingu (START) allkirjastamine Venemaa Föderatsiooni ja USA vahel 8. aprillil 2010 ning lähenemine tuumarelva leviku tõkestamise ja Iraani, Lähis-Ida rahuprotsessi ning Afganistani ja Pakistani küsimuses näitab, et välis- ja julgeolekusuhete eri aspektides on Venemaaga peetava dialoogi õhkkond paranenud;

I.  arvestades, et viisavaba režiimi kehtestamiseks on olemas selged ja objektiivsed kriteeriumid; arvestades, et ELi ja Venemaa kodanike õigustatud huvi on, et neile oleks tagatud liikumisvabadus nii oma riigi piirides kui ka üle riigipiiride,

1.  kinnitab veel kord veendumust, et Venemaa jääb pikaajalise koostöö arendamisel üheks ELi kõige tähtsamaks partneriks ning nad peavad tegema koostööd ühiste probleemide lahendamisel tasakaalustatud ja tulemustele suunatud viisil, mis põhineb demokraatial ja õigusriigi põhimõttel, ning et ELil on Venemaaga peale majanduslike ja kaubanduslike ühishuvide ka ühine eesmärk teha tihedat koostööd nii ülemaailmsel tasandil kui ka ühiste naaberriikidega rahvusvahelise õiguse alusel;

2.  kutsub ELi ja Venemaad üles intensiivistama läbirääkimisi uue partnerlus- ja koostöölepingu üle ning kinnitab oma tugevat toetust ulatuslikule, laiahaardelisele ja õiguslikult siduvale lepingule, mis ei käsitle üksnes majanduskoostööd, vaid hõlmab lahutamatute osadena ka demokraatiat, õigusriigi põhimõtet ja põhiliste inimõiguste kaitset; võtab teadmiseks moderniseerimispartnerluse lepingu, mis peaks hõlmama nii majandus- kui ühiskonnaküsimusi; toetab Venemaa majanduse ning ELi ja Venemaa kaubandussuhete mitmekesistamist; kutsub komisjoni ja Venemaa valitsust üles moderniseerimispartnerlust üksikasjalikumalt edasi arendama; rõhutab vajadust töötada kiiresti välja konkreetne tööplaan kooskõlas ELi ja Venemaa nelja ühise ruumi osas juba saavutatud tulemustega; rõhutab, et on oluline tagada kohtusüsteemi tõhus toimimine ja tugevdada korruptsioonivastast võitlust;

3.  kiidab heaks salastatud teabe kaitset käsitleva protokolli allkirjastamise ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni ja Venemaa välisministri Sergei Lavrovi ühisavalduse Gaza kohta;

4.  on rahul, et esimene ELi ja Venemaa tippkohtumine pärast Lissaboni lepingu jõustumist toimus konstruktiivses õhkkonnas ja sellel saavutati osalist edu;

5.  avaldab uuesti toetust Venemaa eesmärgile ühineda WTOga, mis aitaks Venemaal meelitada riiki rohkem välisinvesteeringuid ja mitmekesistada majandust; on arvamusel, et tõsiasi, et Venemaa moodustas tolliliidu Valgevene ja Kasahstaniga, võib tekitada lisatakistusi Venemaa Föderatsiooni liitumisele WTOga; rõhutab, et kõigist protektsionistlikest meetmetest loobumine on WTOga liitumise eeltingimus;

6.  tunneb heameelt selle üle, et Venemaa ratifitseeris hiljuti Euroopa inimõiguste konventsiooni protokolli nr 14 ja muutis õigusakte vandekohtu protsesside kasutuselevõtmiseks kogu riigis, kuid soovitab kasutada vandekohtu formaati ka terrorismisüüdistusega kohtuprotsesside puhul; kiidab heaks ka surmanuhtluse moratooriumi kinnitamise kui veel ühe positiivse arengu ja loodab, et see on esimene samm selles suunas, et Venemaa viib täide väljendatud kavatsuse parandada inimõiguste austamist; kordab üleskutset Venemaa ametivõimudele täita kõiki Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid;

7.  tunneb heameelt asjaolu üle, et salastatud teabe kaitset käsitlev leping lihtsustab koostööd kriisijuhtimise valdkonnas, kuid palub, et Euroopa Parlamenti teavitataks täielikult selle lepingu sisust ja reguleerimisalast, ning nõuab lepingu rakendamise vastastikkuse määra viivitamatut hindamist; palub nõukogul kasutada sel eesmärgil täies ulatuses ära 2001. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppega loodud EJKP erikomisjoni;

8.  palub nõukogul ja komisjonil mitmekordistada jõupingutusi ELi ja Venemaa vahelise piiri ületamisega seotud probleemide lahendamiseks, toetada konkreetseid projekte, kasutada täielikult naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahendit ning INTERREGi vahendeid piiriüleseks koostööks ning täita igakülgselt varasemat kokkulepet Siberist ülelendude kohta;

9.  tunneb heameelt selle üle, et EL ja Venemaa allkirjastasid lepingu, millega kehtestatakse energiajulgeoleku valdkonnas varajase hoiatamise mehhanism ning mis hõlmab teavitamist, konsulteerimist ja rakendamist, ning palub nõukogul ja komisjonil jätkata koostööd Venemaa ametivõimude ning energiaettevõtetega, et vältida viimasel paaril aastal esinenud tarnekatkestuste kordumist;

10.  kordab, et ELi ja Venemaa energiakoostöö aluseks peavad olema energiaharta ja transiidiprotokolli põhimõtted, mis tuleb lisada ELi ja Venemaa vahelisse uude raamlepingusse, et tagada läbipaistvad ja õiglased vastastikused investeerimistingimused, võrdne juurdepääs ja eeskirjadel põhinev turg; välistab energiakandjate kasutamise välispoliitika tööriistana;

11.  võtab huviga teadmiseks arutelud kliimamuutuse üle ja konkreetse koostöö võimalike vormide üle seoses kasvuhoonegaaside vähendamise, energiatõhususe ja energiavaldkonna säästva arengu meetmetega; rõhutab vajadust jõuda konsensusele küsimuses, kuidas 2010. aasta detsembris toimuvaks Cancuni konverentsiks valmistudes saaks edendada kliimamuutuseteemalisi rahvusvahelisi läbirääkimisi;

12.  rõhutab ELi järelevalvemissiooni tähtsust, mis on näidanud ELi valmisolekut ja võimet tegutseda otsustavalt rahu ja stabiilsuse edendamise nimel ning aidanud luua 12. augusti ja 8. septembri 2008. aasta kokkulepete rakendamiseks vajalikud tingimused; kinnitab oma toetust Gruusia territoriaalsele terviklikkusele rahvusvaheliselt tunnustatud piirides ning kutsub kõiki osapooli üles täitma täielikult võetud kohustusi; juhib tähelepanu sellele, et ELi järelevalvemissioonil on volitused tegutseda kogu riigis, ning nõuab, et missioon saaks Abhaasiale ja Lõuna-Osseetiale viivitamatult takistamatu juurdepääsu, millest seni on keeldutud; kinnitab taas oma täielikku pühendumust Genfi rahukõnelustele ning sellele, et EL, ÜRO ja OSCE jätkaksid nimetatud foorumi kaasjuhatamist; väljendab pettumust FSB piiriameti otsuse üle ehitada Lõuna-Osseetia ja Gruusia vahele kaasaegne tõketest koosnev piiriinfrastruktuur;

13.  rõhutab vajadust kaasata Venemaa ELi Läänemere strateegiasse ning sõlmida Venemaaga kiiresti kokkulepped mereohutuse parandamiseks ja keskkonnakaitse kõrge taseme tagamiseks tundlikus Läänemeres;

14.  tunneb heameelt Venemaa Föderatsiooni ja USA uue strateegilise relvastuse vähendamise lepingu (START) allkirjastamise üle 8. aprillil 2010; võtab rahuloluga teadmiseks edusammud Venemaa Föderatsiooni ja USA julgeolekuteemalises dialoogis, muu hulgas ka raketitõrjekilbi küsimuses;

15.  kordab nõudmist hoogustada ELi ja Venemaa inimõigustealast dialoogi ning avada see protsess Euroopa Parlamendi ja Venemaa Riigiduuma tõhusale panusele, samuti kaasata vastavad justiits-, sise- ja välisküsimuste peadirektoraadid ning ministeeriumid Brüsselis ja Moskvas; nõuab, et kodanikuühiskond, valitsusvälised organisatsioonid ja inimõiguste organisatsioonid kaasataks suuremal määral kaks korda aastas toimuvatesse ELi ja Venemaa tippkohtumistesse;

16.  kutsub Venemaa ametivõime üles tegema lõppu inimõiguste kaitsjate vastu vägivallategude toimepanijate pidevale ja laialdasele karistamatusele ning pidama esmatähtsaks terrori ja seadusetuse lõpetamist Põhja-Kaukaasias ning inimõiguslaste kaitsmist ja nende füüsilise julgeoleku tagamist vastavalt asjakohastele rahvusvahelistele ja piirkondlikele inimõigusi käsitlevatele õigusaktidele;

17.  kinnitab pühendumist pikaajalisele eesmärgile – viisavabale reisimisele ELi ja Venemaa vahel – mis põhineb sisule ja praktilistele edusammudele keskenduval järkjärgulisel lähenemisviisil; rõhutab, et kõnealune dialoog peaks olema kooskõlas idapartnerluses osalevate riikide viisarežiimi lihtsustamise protsessiga;

18.  palub nõukogul ja komisjonil osaleda koos Venemaa valitsusega ühistes algatustes julgeoleku ja stabiilsuse kindlustamiseks maailmas ja eelkõige ühises naabruses, samuti rahvusvahelise õiguse alusel rahumeelse lahenduse leidmiseks konfliktidele Moldovas ja Lõuna-Kaukaasias;

19.  võtab teadmiseks Euroopa julgeolekulepingu eelnõu, mille Venemaa esitas 29. novembril 2009, kuid juhib tähelepanu asjaolule, et see uus ettepanek ei tohi kahjustada kehtivaid ELi liikmesriikide julgeolekualaseid kohustusi, ning palub Euroopa Ülemkogul koostada selle ettepaneku kohta ühine seisukoht;

20.  võtab Toronto G20 tippkohtumise eel rahulolevalt teadmiseks ELi ja Venemaa vahelise konsensuse finantssüsteemi reformi küsimuses ning loodab, et tippkohtumisel arutatakse süsteemiriskide vähendamise võimalusi ning lepitakse kokku põhimõttes, et finantsasutused peaksid aitama katta võimalike tulevaste finantskriiside kulusid;

21.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Venemaa Föderatsiooni valitsusele ja parlamendile.

(1) EÜT L 327, 28.11.1997, lk 1. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2009)0064. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2009)0022. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2009)0021.

Euroopa Parlamendi 17. juuni 2010. aasta resolutsioon humanitaarabi laevastiku vastu suunatud Iisraeli sõjalise operatsiooni ning Gaza blokaadi kohta

P7_TA(2010)0235 RC-B7-0360/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Gaza kohta, eelkõige 15. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni olukorra kohta Gaza sektoris(1) ja 18. veebruari 2009. aasta resolutsiooni Gaza sektorile antava humanitaarabi kohta(2);

–  võttes arvesse 1980. aasta Venezia deklaratsiooni;

–  võttes arvesse Lähis-Ida neliku varasemaid avaldusi, eelkõige 19. märtsi 2010. aasta avaldust, milles kinnitatakse veel kord Triestes 26. juunil 2009. aastal kindlaks määratud aluspõhimõtteid, ning 11. mai 2010. aasta avaldust iisraellaste ja palestiinlaste lähenemiskõneluste taasalustamise kohta;

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 8. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni 1860 (S/RES/1860(2009) ja 16. detsembri 2008. aasta resolutsiooni 1850 (S/RES/1850(2008);

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ja kõrge esindaja Catherine Ashtoni 31. mail 2010. aastal Euroopa Liidu nimel tehtud avaldust humanitaarabi laevastiku vastu suunatud Iisraeli sõjalise operatsiooni kohta;

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu eesistuja 31. mai 2010. aasta avaldust (S/9940);

–  võttes arvesse nõukogu 8. detsembri 2009. aasta järeldusi Lähis-Ida rahuprotsessi kohta;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi presidendi Jerzy Buzeki 31. mai 2010. aasta avaldust;

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2. juuni 2010. aasta resolutsiooni Iisraeli sõjaväe tõsise rünnaku kohta humanitaarabilaevade konvoi vastu;

–  võttes arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni peaassambleel 18. mail 2010. aastal vastu võetud resolutsiooni;

–  võttes arvesse maailma toiduabi programmi ning ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni 2009. aasta novembris avaldatud aruannet olukorra kohta Gazas;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et Gazasse teel olnud humanitaarabi laevastiku vastu rahvusvahelistes vetes 31. mail 2010 toime pandud Iisraeli sõjalise operatsiooni tagajärjel said surma üheksa tsiviilisikut ning haavata 38 tsiviilisikut ja seitse Iisraeli sõdurit;

B.  arvestades, et piiriületuspunktid Gaza sektorisse ja sealt välja on olnud suletud alates 2007. aasta juunikuust, kui Hamas haaras sõjalisi vahendeid kasutades võimu, ning et inimeste ja kaupade liikumise blokeerimine on suurendanud vaesust, halvanud ülesehituse ja hävitanud majanduse Gaza sektoris, mis on kaasa toonud teiste hulgas ka Hamasi poolt kontrollitava musta turu vohamise; arvestades, et blokaadi tulemusel ei ole vabastatud Gilad Shaliti, nagu lootsid Iisraeli ametivõimud ja mida Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud; arvestades, et blokaad ei ole saavutanud oma eesmärki äärmuslaste tegevuse õõnestamisel ja kuna blokaad mõjutab iseäranis elanikkonna kõige kaitsetumat osa, on see veelgi süvendanud elanikkonna radikaliseerumist;

C.  arvestades, et ÜRO organite varasemate avalduste kohaselt on Gaza sektori blokaad kollektiivne karistus, mis on vastuolus rahvusvahelise humanitaarõigusega;

D.  arvestades, et 80% Gaza elanikest sõltub toiduabist, rohkem kui 60% on toiduainetega kindlustamata, tööpuuduse määr on umbes 50% ning sanitaar- ja keskkonnatingimused on oluliselt halvenenud;

E.  arvestades, et selle aasta kolme esimese jooksul on Gazasse sisenenud vaid 3600 veoauto koormatäit toiduabi, samal ajal kui 2007. aasta esimese kolme kuu jooksul jõudis Gazasse 36 000 koormat, ning arvestades, et Gazasse lubatakse viia vaid 81 toodet, samas kui Palestiina pagulasi Lähis-Idas toetava ÜRO abiorganisatsiooni UNRWA hinnangul oleks vaja 6000 eri toodet, et rahuldada põhilisi humanitaarvajadusi;

F.  arvestades, et Palestiina alad on suurimad ELi vahendite saajad kolmandate riikide hulgas ning sellel abil on olnud tähtis osa katsetes leevendada Gaza sektori humanitaarkatastroofi; arvestades, et EL jätkab olulise humanitaarabi andmist Gaza sektoris, sealhulgas UNRWA kaudu;

G.  arvestades, et iisraellaste ja palestiinlaste vahelise püsiva rahu peamiseks aluseks jääb kahe riigi lahendus ning seepärast tuleks vältida ühepoolselt tehtavaid samme, mis võivad kahjustada seda väljavaadet; arvestades, et käimasolevad lähenemiskõnelused võivad viia otseste rahuläbirääkimiste taasalustamiseni, mille eesmärk on luua elujõuline Palestiina riik, mis elab rahus ja turvaliselt kõrvuti Iisraeli riigiga,

H.  arvestades, et Hamas takistab endiselt humanitaarabi laevade pääsu Gazasse,

1.  avaldab kaastunnet ohvrite perekondadele;

2.  mõistab hukka rünnaku laevastikule rahvusvahelistes vetes, mis on rahvusvahelise õiguse rikkumine;

3.  nõuab, et kiiresti alustataks rünnaku rahvusvahelist ja erapooletut uurimist; nõuab kindlalt, et peetaks kinni vastutuse ja kohustuse põhimõtetest ning et asepresident ja kõrge esindaja ning ELi liikmesriigid tagaksid, et tehakse kõik vajalik uurimise alustamiseks;

4.  nõuab tungivalt, et Iisrael lõpetaks viivitamata Gaza blokaadi, mis on viinud humanitaarkatastroofini ja kasvava radikaliseerumiseni ning hakkab kahjustama Iisraeli ja kogu piirkonna julgeolekut;

5.  nõuab, et viivitamata lõpetataks kõik rünnakud Iisraelile, ning hoiatab, et rünnakute toimepanijad peavad nende eest täit vastutust kandma;

6.  nõuab, et asepresident ja kõrge esindaja ning ELi liikmesriigid astuksid samme selle tagamiseks, et koos lõppkasutuse nõuetekohase kontrolliga rahvusvahelisel tasandil avataks püsivalt kõik piiriületuspunktid Gaza sektorisse ja sealt välja, kaasa arvatud Gaza sadam, et tõkestamata saaksid liikuda nii humanitaarabi ja kaubad, mida vajatakse ülesehituseks ja iseseisvaks majanduseks, kui ka rahavood ning et inimesed saaksid vabalt liikuda;

7.  nõuab tungivalt, et asepresident ja kõrge esindaja võtaks viivitamata initsiatiivi ja esitaks ELi kava nelikule eesmärgiga lõpetada Gaza blokaad ja lahendada Iisraeli mure julgeoleku pärast, tagades piiripunktide rahvusvahelise järelevalve, vaadates muu hulgas läbi ELi piirihaldamise abimissiooni mandaadi, lisades sellele võimaluse korral merelise mõõtme ning pannes Gaza rannikut jälgima rahvusvahelise mereväeüksuse;

8.  tuletab meelde, et isegi kui EL on valmis laiendama oma abipaketti palestiinlastele, ei ole see tingimatu kohustus, ning rõhutab, et humanitaarabi tuleb anda küll tingimusteta, kuid EL peab täitma poliitilist rolli, mis annaks elujõulise Palestiina riigi loomisel reaalseid tulemusi, mis on kooskõlas liidu märkimisväärse rahalise abiga ja majandusliku kaalukusega piirkonnas;

9.  avaldab toetust Iisraeli ja Palestiina omavalitsuse lähenemiskõnelustele ning rõhutab, et kõnelusi tuleb jätkata eesmärgiga taasalustada otseseid läbirääkimisi;

10.  on veendunud, et ELi Lähis-Ida poliitika on vaja kiiremas korras põhjalikult ümber kujundada, et täita otsustavat ja järjekindlat poliitilist roll, millega kaasnevad tõhusad diplomaatilised vahendid rahu ja julgeoleku saavutamiseks selles naabruspiirkonnas, mis on ELi jaoks strateegilises mõttes väga oluline; on seisukohal, et läbivaatamist vajaksid ka kõik teised ELi poliitikavaldkonnad, muu hulgas kaubandus- ja arengupoliitika;

11.  tunnustab UNRWA tööd ning teadlikuna rahalistest raskustest, mis seda organisatsiooni enne aasta lõppu ootavad, kutsub rahvusvahelisi abiandjaid oma kohustusi täitma ning panust veelgi suurendama;

12.  märgib, et hiljutised sündmused on oluliselt halvendanud Türgi ja Iisraeli suhteid; ergutab Türgi valitsust koondama oma diplomaatilised ja poliitilised jõupingutused Palestiina rahva kannatuste leevendamisele ja Lähis-Ida rahuprotsessi edendamisele;

13.  tervitab Rafah' piiripunkti hiljutist avamist Egiptuse võimude poolt;

14.  nõuab, et viivitamata vabastataks Iisraeli seersant Gilad Shalit, kelle Hamas röövis 25. juunil 2006. aastal Iisraeli pinnal ja keda on sellest ajast saadik Gazas isolatsioonis hoitud;

15.  nõuab, et nõukogu astuks samme ELi–Iisraeli assotsiatsiooninõukogu viivitamatuks kokkukutsumiseks, et arutada praegust olukorda;

16.  nõuab tungivalt, et nõukogu astuks samuti samme ELi ja Palestiina omavalitsuse ühiskomitee kokkukutsumiseks;

17.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, Lähis-Ida neliku eriesindajale Lähis-Idas, Araabia Liiga peasekretärile, Iisraeli valitsusele, Knessetile, Palestiina omavalitsuse presidendile, Palestiina seadusandlikule kogule, Türgi valitsusele ja parlamendile ning Egiptuse valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 46E, 24.2.2010, lk 100. (2) ELT C 76E, 25.3.2010, lk 1.

Euroopa Parlamendi 17. juuni 2010. aasta resolutsioon nõukogu määruse (EÜ) nr 1236/2005 (mis käsitleb kauplemist teatavate kaupadega, mida on võimalik kasutada surmanuhtluse täideviimiseks, piinamiseks või muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemiseks või karistamiseks) rakendamise kohta

P7_TA(2010)0236 B7-0358/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside absoluutset keeldu, mida kohaldatakse kõikidel juhtudel ning rahvusvahelise õiguse imperatiivnormina (ius cogens) kõikide riikide suhtes;

–  võttes arvesse selle keelu sõnastust mitmes rahvusvahelises ja piirkondlikus inimõigusi käsitlevas õigusaktis ja dokumendis, sealhulgas inimõiguste ülddeklaratsioon, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (ICCPR), piinamise ja muul julmal, ebainimlikul või alandaval viisil kohtlemise või karistamise vastane ÜRO konventsioon (piinamisvastane konventsioon), Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 3. oktoobri 2001. aasta resolutsiooni(1), milles nõuti komisjonilt tungivalt kiiret tegutsemist asjakohase ühenduse õigusakti esitamisel, millega keelatakse selline politsei- ja julgeolekuvarustuse reklaam, kaubandus ja väljavedu, mille kasutamine on olemuslikult julm, ebainimlik või alandav;

–  võttes arvesse nõukogu 27. juuni 2005. aasta määrust (EÜ) nr 1236/2005(2), mis käsitleb kauplemist teatavate kaupadega, mida on võimalik kasutada surmanuhtluse täideviimiseks, piinamiseks või muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemiseks või karistamiseks, ja mis jõustus 30. juulil 2006;

–  võttes arvesse suuniseid kolmandatele riikidele suunatud ELi poliitika kohta, mis käsitleb piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist, mis võeti vastu 2001. aastal ning vaadati läbi 2008. aastal;

–  võttes arvesse nõukogu peasekretariaadi 2008. aasta aruannet piinamist ja muul julmal, ebainimlikul või alandaval viisil kohtlemist või karistamist käsitlevate ELi suuniste rakendamise kohta;

–  võttes arvesse pärast nõukogu määruse (EÜ) nr 1236/2005 väljatöötamist toimunud tegevust teistes riikides, eelkõige USA tööstus- ja julgeolekubüroo 2009. aasta augustis esildatud muudatusettepanekuid Ameerika Ühendriikide ekspordikontrolli seaduse kohta, mis kajastavad nõukogu määruse (EÜ) nr 1236/2005 sätteid ja mõnel juhul on neist rangemad;

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu vastastikuse mõistmise memorandumit, milles palutakse Euroopa Nõukogu piinamise tõkestamise komiteel tõhustada koostööd liidu asjaomaste institutsioonidega, ja Euroopa Nõukogu piinamise tõkestamise komitee 17. üldist tegevusaruannet, milles palutakse Euroopa Nõukogul kaaluda selle komitee võimalikku osa seoses nõukogu määruse (EÜ) nr 1236/2005 rakendamisega;

–  võttes arvesse Amnesty Internationali ja teadusuuringute sihtasutuse Omega 2007. ja 2010. aastal avaldatud aruandeid, milles tõstetakse esile nõukogu määruses (EÜ) nr 1236/2005 esinevaid puudusi ning väljendatakse muret selle üle, et mõned Euroopa Liidu liikmesriigid ei ole määrust nõuetekohaselt rakendanud;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.  arvestades, et piinamisvastase konventsiooniga kehtestatakse riikidele kindel kohustus hoida ära piinamine ja halb kohtlemine, uurida selliseid juhtumeid, anda toimepanijad kohtu alla ning maksta ohvritele kahjutasu;

B.  arvestades, et nendele kohustustele vaatamata toimub piinamine ja muu halb kohtlemine kogu maailmas ning selleks on kasutatud hulgaliselt politsei- ja turvavarustust;

C.  arvestades, et ÜRO eriraportöör piinamise alal on kinnitanud, et kõnealuse varustusega kauplemise kontroll kuulub kõikide riikide kohustuste hulka, mis on võetud ÜRO piinamisvastase konventsiooni raames;

D.  arvestades, et suunistes kolmandatele riikidele suunatud ELi poliitika kohta, mis käsitleb piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist, nimetatakse, et EL nõuab kolmandatelt riikidelt tungivalt, et nad takistaksid piinamiseks või muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemiseks või karistamiseks ettenähtud seadmete kasutamist, tootmist ja nendega kauplemist ning mis tahes muu varustuse kuritarvitamist sel eesmärgil;

E.  arvestades, et nõukogu peasekretariaadi 2008. aasta aruandes ELi meetmete kohta, mille eesmärk on süvendada kohustust võidelda piinamise ja muu halva kohtlemisega kolmandates riikides, kinnitatakse järgmist: „Piinamisvahendeid käsitleva määruse vastuvõtmine on esimene näide ELi eeskirjast, mis võeti vastu kooskõlas inimõiguste suunistega. ÜRO eriraportöör [piinamise alal] on seda sammu tervitanud ja väljendanud seisukohta, et seda saaks kasutada näidisena ülemaailmse eeskirja kehtestamisele kõnealuses valdkonnas. ELi jaoks tähendab see vajadust hinnata määruse rakendamist”;

F.  arvestades, et mõned Euroopa Liidu liikmesriigid on pärast nõukogu määruse (EÜ) nr 1236/2005 jõustumist andnud ekspordilitsentsi selliste määruse raames kontrollitavate kaupade nagu jalaahelate, ärritust tekitavate keemiliste ainete ja elektrišokki andvate uimastamisvahendite saatmiseks riikidesse, kus esineb probleeme inimõiguste kaitsega;

G.  arvestades, et ainult 12 liikmesriiki võtsid karistusi käsitlevad õigusaktid vastu 29. augustiks 2006, nagu seda nõutakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1236/2005 artiklis 17;

H.  arvestades, et ainult seitse liikmesriiki on esitanud ühe või mitu avalikku iga-aastast tegevusaruannet, mis sisaldavad üksikasju nende litsentsimisotsuste kohta, nagu seda nõutakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1236/2005 artiklis 13;

I.  arvestades, et nõukogu määrus (EÜ) nr 1236/2005 lubab Euroopa Liidu liikmesriikidesse importida neid elektrišokki tekitavaid kehale paigutatavaid ohjeldamisvahendeid, millega kauplemine ei ole keelatud, kuigi need sarnanevad põhimõtteliselt elektrišokivöödele, mille import Euroopa Liitu on nõukogu määrusega (EÜ) nr 1236/2005 keelatud, ja arvestades, et Amnesty Internationali, teadusuuringute sihtasutuse Omega ja Inter-Press Service'i aruannete andmeil on Euroopas asuvad äriühingud importinud neid mõnesse liikmesriiki;

J.  arvestades, et nõukogu määrusega (EÜ) nr 1236/2005 kauplemiseks keelatud kaupade ja seadmete loetelu ei hõlma teatavat politsei- ja turvavarustust, millega praegu rahvusvaheliselt kaubeldakse, ja millel puudub muu praktiline otstarve peale kasutuse piinamisel või muul halval kohtlemisel, sealhulgas ogadega nuiad, teatavad seina- või põrandaahelad, teatavad jalaahelad, näpurauad, pöidlarauad, pöidlakruvid ning muud kehale paigutatavad elektrišokki andvad ohjeldamisvahendid peale elektrišokivööde;

K.  arvestades, et kauba ja seadmete loetelu, millega kauplemist tuleb kontrollida nõukogu määruse (EÜ) nr 1236/2005 raames, ei hõlma teatavat politsei- ja turvavarustust, millega praegu rahvusvaheliselt kaubeldakse, mis võib olla õiguspäraselt kasutatav õiguskaitses või kinnipidamisasutustes, kui selle kasutamine on reguleeritud kooskõlas rahvusvaheliste inimõigustealaste kohustustega ja õiguskaitse parimate tavadega, kuid mis on laialdaselt väärkasutuses piinamisel või muul halval kohtlemisel, sealhulgas käerauad, nuiad ja muud käeshoitavad löögivahendid, kõrgepinge elektrišokirelvad, mille tööpinge on alla 10 000 voldi, samuti kontrollitavate ja keelatud seadmete jaoks spetsiaalselt ette nähtud komponendid ja tarvikud;

L.  arvestades, et toodete ühiseid ekspordieeskirju käsitleva komitee koosolek toimub 29. juunil 2010,

1.  palub kõikidel liikmesriikidel kohe teavitada komisjoni karistustest, mille nad on kehtestanud nõukogu määruse (EÜ) nr 1236/2005 sätete rikkumise eest, täites kohustust, mis neile on pandud selle määruse artikliga 17;

2.  palub komisjonil ja toodete ühiseid ekspordieeskirju käsitleval komiteel anda liikmesriikidele juhendeid ja abi karistuste karmistamiseks, juhul kui karistused on osutunud ebapiisavaks või neid ei ole kehtestatud;

3.  tuletab meelde, et kõikidele liikmesriikidele on nõukogu määruse (EÜ) nr 1236/2005 artikli 13 lõikega 3 pandud kohustus koostada õigeaegselt avalik iga-aastane tegevusaruanne, ning nõuab tungivalt, et komisjon saadaks nendele liikmesriikidele, kes ei ole aruannet komisjonile esitanud, kohustuse täitmist käsitleva kirjaliku nõude;

4.  nõuab liikmesriikidelt, et need lülitaksid oma iga-aastasse tegevusaruandesse – et see annaks piisavalt teavet otstarbeka riikliku järelevalve korraldamiseks – vähemalt järgmised andmed: saadud taotluste arv, asjaomased kaubaartiklid ja sihtriigid iga üksiku taotluse puhul, samuti iga taotluse kohta tehtud otsus ning vajaduse korral ka n-ö tühja tegevuse aruanded;

5.  nõuab, et Euroopa Komisjon töötaks välja liikmesriikide iga-aastase tegevusaruande näidisvormi, et teha liikmesriikidele aruande koostamine lihtsamaks ja tagada aruannete kooskõla;

6.  nõuab, et komisjon vaataks ühiseid ekspordieeskirju käsitleva komitee kaasabil (nagu on volitatud eelnimetatud määruse artiklitega 15 ja 16) ametlikult läbi liikmesriikide tegevuse määruse rakendamisel ja määruse alusel litsentside andmisel, kusjuures kontrollimisele kuuluksid ka kõikide liikmesriikide iga-aastased tegevusaruanded, ning nõuab, et komisjon avaldaks selle läbivaatamise tulemused koos iga-aastaste tegevusaruannetega, mis on igalt liikmesriigilt laekunud alates määruse jõustumisest;

7.  nõuab, et liikmesriigid tagaksid nõukogu määruse (EÜ) nr 1236/2005 artiklis 13 osutatud korra nõuetekohase rakendamise – et liikmesriigid ja komisjon jagaksid omavahel teavet litsentsimisotsuste ja rakendusmeetmete kohta, kasutades selleks kas keeldumisest teatamise mehhanismi, mis sõjaliste kaupade ekspordist keeldumise puhuks on juba sisse seatud tavarelvastuse ekspordi töörühmas (COARM), või muud kehtivat korda;

8.  nõuab, et komisjon teavitaks Euroopa Parlamenti seni võetud meetmetest, mille eesmärk on hõlbustada liikmesriikidel määruse artikli 13 täitmist;

9.  palub komisjonil Euroopa Parlamendile esitada ja avalikustada igalt liikmesriigilt igal aastal alates määruse jõustumisest saadud teave, ja nimelt: teated loataotluste rahuldamata jätmise kohta vastavalt määruse artiklile 11, liikmesriigi poolt määruse rikkumise eest kehtestatud karistuste üksikasjad ja liikmesriigi iga-aastase aastaaruande täielik sisu;

10.  nõuab, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid ühiseid ekspordieeskirju käsitleva komitee regulaarse kooskäimise, koostaksid määruse ametlikuks läbivaatamiseks kindla ajakava ning kehtestaksid menetluse, millega saaks õigeaegselt uurida võimalikke määruse rikkumisi;

11.  palub kõikidel liikmesriikidel kaasa aidata piinamise või muul julmal, ebainimlikul või alandaval viisil kohtlemise või karistamise ärahoidmisele ning selleks kontrollida tehnilise abi andmist kolmandatele riikidele, et takistada selle tehnilise abi ärakasutamist niisuguste kaupade tootmiseks, mida kasutatakse surmanuhtluse täideviimiseks või piinamiseks ning muul julmal, ebainimlikul või alandaval viisil kohtlemiseks või karistamiseks;

12.  mõistab kindlalt hukka liikmesriikide või Euroopa Liidus paiknevate ettevõtete mis tahes katsed importida elektrišokivöösid, mille import on nõukogu määrusega (EÜ) nr 1236/2005 keelatud, või muid, olgugi seaduslikke, kehale paigutatavaid elektrišokki tekitavaid ohjeldamisvahendeid, millel on sama toime, ning nõuab, et komisjon viiks läbi kiireloomulise uurimise, et selgitada, kas ja millal, enne või pärast määruse kehtestamist, on liikmesriikidesse toimetatud elektrišokivöösid või nende osi, muid elektrišokki tekitavaid kehale paigutatavaid ohjeldamisvahendeid, tehnilist abi või koolitust, ning teeks kindaks, kas selliseid vahendeid on kasutatud nende riikide õiguskaitse- või kinnipidamisasutustes, ja annaks uurimise tulemustest aru Euroopa Parlamendile;

13.  palub komisjonil läbi vaadata ja ajakohastada nõukogu määruse (EÜ) nr 1236/2005 II lisas esitatud keelatud kaupade nimekiri, et lisada sellesse ogadega nuiad, seina- ja põrandaahelad, jalarauad, ketid ja ahelad, pöidlarauad, näpurauad ja pöidlakruvid, šokirauad ja muud kehale paigutatavad elektrišokki tekitavad ohjeldamisvahendid;

14.  palub komisjonil läbi vaadata ja ajakohastada nõukogu määruse (EÜ) nr 1236/2005 III lisas esitatud kontrollitavate seadmete nimekiri, et lisada sellesse käerauad, nuiad ja muud käeshoitavad löögivahendid ning kaasaskantavad elektrišokivahendid, mille tööpinge on alla 10 000 voldi;

15.  palub komisjonil lisaks kehtestada konkreetne menetlus nõukogu määruse (EÜ) nr 1236/2005 II ja III lisas esitatud kaupade nimekirjade regulaarseks läbivaatamiseks vastavalt määruse põhjendusele 23;

16.  nõuab, et komisjon teeks ettepaneku lisada määrusesse võimalikult kiiresti klausel „lõppkasutus piinamise eesmärgil”, mis võimaldaks liikmesriikidel eelneva teabe põhjal litsentsida ja seega keelata eksportida neid kaupu, mille puhul on suur oht, et määratud lõppkasutajad võivad neid kasutada surmanuhtluse täideviimiseks, piinamiseks või muul viisil väärkohtlemiseks;

17.  nõuab, et komisjon teeks ettepaneku lisada määrusesse võimalikult kiiresti säte, millega kõikidel Euroopa Liidu füüsilistel ja juriidilistel isikutel keelatakse vahendada ükskõik kust lähtuvaid tehinguid, rahvusvahelised tehingud kaasa arvatud, mille eesmärk on rahastada piinamisvahenditega kauplemist, sealhulgas selliste kaupade müüki ja eksporti, mille praktiline kasutus piirdub surmanuhtluse täideviimise, piinamise või muul viisil väärkohtlemisega ning mis on loetletud määruse II lisas; ning nõuab, et liikmesriigid kehtestaksid efektiivsed mehhanismid, et kontrollida tehingute vahendamist nende kaupade puhul, mis on loetletud määruse III lisas;

18.  nõuab, et komisjon esitaks ettepaneku lisada määrusesse võimalikult kiiresti nõue importijatele – et need peavad nõutama impordiloa määruse III lisas loetletud kaupade sisseveoks Euroopa Liitu, ja nõue liikmesriikidele – keelduda impordiluba andmast, kui on alust arvata, et neid seadmeid võidakse kasutada piinamiseks või muul viisil väärkohtlemiseks Euroopa Liidus või, pärast nende edasimüümist, väljaspool Euroopa Liitu;

19.  nõuab, et komisjon kaaluks võimalusi, kuidas kaotada erand impordi- või ekspordiloa nõudest määruse III lisas loetletud kaupade puhul, kui need läbivad Euroopa Liidu territooriumi transiidina;

20.  tuletab meelde 2008. aastal ajakohastatud suuniseid kolmandatele riikidele suunatud ELi poliitika kohta, mis käsitleb piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist, ning palub nõukogul ja komisjonil kooskõlas nende suunistega propageerida nõukogu määrust (EÜ) nr 1236/2005 kohtumistel kolmandate riikidega kui parimate tavade näidet ja julgustada neid kolmandaid riike, kust eksporditakse seadmeid, mille sissevedu on nõukogu määrusega (EÜ) nr 1236/2005 keelatud, et need riigid teeksid määruses sisalduvad keelud teatavaks oma ettevõtjatele;

21.  nõuab, et komisjon ja liikmesriigid täiustaksid kaubanduse rahvusvahelist kontrolli nende seadmete puhul, mida võidakse kasutada surmanuhtluse täideviimiseks, piinamiseks ja muul viisil väärkohtlemiseks rahvusvahelisel tasandil, ning et komisjon ja liikmesriigid tegutseksid eelkõige selle heaks, et laiendada ÜRO Peaassamblee iga-aastast üleskutset, mille kohaselt „tuleb tõkestada ja keelata selliste seadmete tootmine, nendega kauplemine, nende eksportimine ja kasutamine, mis on spetsiaalselt ette nähtud piinade tekitamiseks”, ning kutsuksid kõiki riike üles reguleerima ka selliste seadmete tootmist, nendega kauplemist, nende eksportimist ja kasutamist, mis ei ole küll spetsiaalselt ette nähtud piinamiseks, kuid mida selleks või muul viisil väärkohtlemiseks laialdaselt kasutatakse;

22.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele.

(1) ELT C 87 E, 11.4.2002, lk 136. (2) ELT L 200, 30.7.2005, lk 1.

Euroopa Parlamendi 17. juuni 2010. aasta resolutsioon olukorra kohta Korea poolsaarel

P7_TA(2010)0237 RC-B7-0358/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Korea poolsaare kohta;

–  võttes arvesse nõukogu 22. detsembri 2009. aasta otsust 2009/1002/ÜVJP;

–  võttes arvesse kõrge esindaja ja asepresidendi Catherine Ashtoni 20. mai 2010. aasta avaldust Korea Vabariigi laeva „Cheonan” uppumist käsitleva aruande avaldamise kohta;

–  võttes arvesse Korea Vabariigi laeva „Cheonan” uppumise uurimistulemusi käsitlevat aruannet;

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1718 (2006) ja 1874 (2009);

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et Korea poolsaarel on pärast laeva „Cheonan” uppumist, mis toimus 26. märtsil 2010 ja lõppes 46 inimese traagilise hukuga, suhted oluliselt teravnenud;

B.  arvestades, et 15. mail 2010 leiti merepõhjast torpeedo CHT-02D osad;

C.  arvestades, et kõrge esindaja ja asepresident Catherine Ashton mõistis „Cheonani” põhjalaskmise kui kõlvatu ja vastutustundetu teo teravalt hukka;

D.  arvestades, et rahvusvahelistest ekspertidest koosneva ühise tsiviil-sõjaväelise uurimisrühma poolt teadusliku ja objektiivse lähenemisviisi alusel läbi viidud uurimis- ja kontrolliprotsessi tulemused koos neutraalsete riikide järelevalvekomitee sõltumatu hinnanguga tõendavad selgelt ja veenvalt, et Korea Vabariigi laev „Cheonan” uppus veealuse välise plahvatuse tagajärjel, mille põhjustas Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis (Korea RDV) valmistatud torpeedo;

E.  arvestades, et kõigi teiste naabermaade allveelaevad olid õnnetuse toimumise hetkel oma baasides või nende läheduses;

F.  arvestades, et ÜRO peasekretär Ban Ki Moon on kirjeldanud aruande tulemusi äärmiselt murettekitavatena;

G.  arvestades, et Korea Vabariigi valitsus nõudis, et Korea RDV ametivõimud vabandaksid avalikult ning lubaksid, et nende poolt ei järgne täiendavaid provokatsioone;

H.  arvestades, et Korea RDV valitsus eitas igasugust seotust laeva „Cheonan” uppumisega ning süüdistas Korea Vabariiki fabritseerimises ja ähvardas alustada avalikku sõjategevust, kui Korea Vabariik peaks edasisi sanktsioone kehtestama;

I.  arvestades, et Korea RDV relvajõud on jätkanud provokatsioonilist ja jõhkrat sõjalist tegevust ning tapnud näiteks 4. juunil 2010 Hiina RV ja Korea RDV vahelisel piiril kolm Hiina kodanikku;

J.  arvestades, et selle vahejuhtumi tõttu on Korea Vabariik teatanud kõikide suhete peatamisest Korea RDVga, v.a humanitaarabi ja Kaesongi tööstuskompleksiga seotud tegevus;

K.  arvestades, et Korea Vabariigi valitsus on teatanud, et enne kui Korea Rahvademokraatliku Vabariigi suhtes ei ole võetud asjakohaseid meetmeid, ei pöördu Korea Vabariik kuuepoolsete kõneluste juurde tagasi;

L.  arvestades, et EL toetab igati Korea poolsaare tuumarelvavabaks piirkonnaks muutmist ning on arvamusel, et kuuepoolsete kõneluste jätkamine on selle piirkonna rahu ja stabiilsuse jaoks ülimalt oluline;

M.  arvestades, et Hiina Rahvavabariigi ja Venemaa Föderatsiooni valitsused ei ole veel asunud ühise uurimisrühma lõpparuande ja järelduste suhtes selgele seisukohale;

N.  arvestades, et Korea Vabariik edastas selle küsimuse ametlikult ÜRO Julgeolekunõukogule arutamiseks, samal ajal kui Korea RDV saatis ÜRO Julgeolekunõukogu presidendile kirja, milles eitatakse mis tahes vastutust rünnakuga seoses ning soovitakse Julgeolekunõukogu abi Korea RDV poolse uurimise läbiviimiseks,

1.  avaldab sügavat kahetsust inimeste hukkumise pärast Korea Vabariigi korveti „Cheonan” pardal ning avaldab solidaarsuse ja sõpruse vaimus kaastunnet Korea Vabariigi valitsusele, hukkunute perekondadele ja Korea rahvale;

2.  mõistab sarnaselt kõrge esindaja ja asepresidendiga rünnaku hukka ning hindab Korea Vabariigi poolt ilmutatud vaoshoitust;

3.  võtab teadmiseks ühise uurimisrühma lõpparuande järeldused laeva uppumise kohta, mille põhjustas Põhja-Korea torpeedo, ning mõistab teravalt hukka laeva põhjalaskmise, mis kujutab endast provokatsiooniakti rahu ja stabiilsuse vastu Korea poolsaarel;

4.  on pettunud, et Hiina Rahvavabariigi ja Venemaa Föderatsiooni valitsused ei ole veel asunud ühise uurimisrühma lõpparuande ja järelduste suhtes selgele seisukohale;

5.  kutsub mõlemat poolt üles ilmutama vaoshoitust ning kasutama kõiki võimalikke vahendeid Põhja- ja Lõuna-Korea vaheliste suhete parandamiseks ning suurendama jõupingutusi püsiva rahu ja turvalisuse edendamiseks Korea poolsaarel;

6.  kutsub Hiina Rahvavabariigi ja Venemaa Föderatsiooni valitsusi kui ÜRO julgeolekukomitee alalise liikmeid üles vaatama põhjalikult läbi ühise uurimiskomitee töö lõpparuande ja järeldused;

7.  kutsub Hiina Rahvavabariiki kui ÜRO julgeolekukomitee alalist liiget ja Korea RDV põhilist kaubanduspartnerit üles avaldama Põhja-Koreale asjakohast positiivset mõju ja püüdma takistada konflikti edasist süvenemist;

8.  rõhutab, et parlament toetab Korea Vabariigi otsust suunata see küsimus ÜRO Julgeolekunõukogule;

9.  kutsub kuuepoolsetesse kõnelustesse kaasatud riike jätkama koostööd, tagamaks et alustatakse uuesti kõnelusi Põhja-Korea tuumaprogrammi lõpetamiseks;

10.  kutsub komisjoni üles jätkama käimasolevaid humanitaarabi programme ja hoidma avatuna kanalid Korea RDVga suhtlemiseks, kuna sellised abiprogrammid mõjutavad otseselt inimeste elutingimusi Korea RDVs;

11.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni presidendile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogu eesistujale, liikmesriikide ja kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, Korea Vabariigi valitsusele ja Korea Rahvademokaraatliku Vabariigi valitsusele.

Euroopa Parlamendi 17. juuni 2010. aasta resolutsioon olukorra kohta Bosnias ja Hertsegoviinas

P7_TA(2010)0238 B7-0342/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingut, mis allkirjastati ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Bosnia ja Hertsegoviina vahel 16. juunil 2008. aastal;

–  võttes arvesse nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1244/2009 viisanõudest vabastamise kohta(1);

–  võttes arvesse nõukogu 16. juuni 2003. aasta järeldusi Lääne-Balkani kohta ning 30. novembri 2009. aasta järeldusi Bosnia ja Hertsegoviina kohta;

–  võttes arvesse üldasjade ja välissuhete nõukogu 16. juuni 2003. aasta järeldusi Lääne-Balkani riikide kohta ja nende järelduste lisa pealkirjaga „Thessaloniki arengukava Lääne-Balkani riikidele: Euroopa integratsiooni poole”, mille kinnitas 19.–20. juunil 2003. aastal Thessalonikis kokku tulnud Euroopa Ülemkogu;

–  võttes arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoja 22. detsembri 2009. aasta otsust kohtuasjas Sejdic ja Finci versus Bosnia ja Hertsegoviina (taotlused nr 27996/06 ja 34836/06);

–  võttes arvesse oma 24. aprilli 2009. aasta resolutsiooni olukorra kohta Bosnias ja Hertsegoviinas(2);

–  võttes arvesse oma 15. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni Srebrenica kohta(3);

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et Euroopa Liit on korduvalt kinnitanud, et peab oma kohuseks aidata Lääne-Balkani riikidel, sealhulgas Bosnial ja Hertsegoviinal saada ELi liikmeks; arvestades aga, et põhivastutus ELiga ühinemise eest lasub siiski nendel riikidel endil ning peamine on nende suutlikkus ja otsustavus täita Kopenhaageni kriteeriume;

B.  arvestades, et Bosnias ja Hertsegoviinas kestab pikemat aega poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne seisak, millega kaasnevad laialdane ja püsiv poliitiline halvatus, rahvuste suhete halvenemine, mis on tingitud poliitilisest retoorikast, ning riigi poliitilise eliidi soovimatus ja võimetus jõuda kompromissi ja ühise visioonini riigi pakiliste poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete probleemide lahendamise suhtes;

C.  arvestades, et järjest hoogustuv natsionalistlik ja setsessionistlik retoorika on teravas vastuolus Euroopa põhiväärtustega, sotsiaalse ja majandusliku arengu ning poliitilise stabiilsusega, kahjustab riigi üldisi huve, takistab rahvuste leppimist ning pärsib riigi püüdlusi saada ELi liikmeks; arvestades, et Bosnia ja Hertsegoviina võib teistest Lääne-Balkani riikidest veelgi rohkem maha jääda ja jätta kasutamata Euroopa integratsiooni võimalused;

D.  arvestades, et Daytoni lepped olid vajalikud verevalamise lõpetamiseks, kuid nendega ei suudetud luua jätkusuutlikku ja toimivat Bosnia ja Hertsegoviina riiki; arvestades, et poliitilise otsustusprotsessi killustamine Daytoni lepetega loodud keskvalitsuse ja liitriigi osade vahel ning valitsemise eri tasandite pädevuse kattumine ja seadusloome ühtlustamatus on endiselt peamised takistused, mis pärsivad valitsuse tõhusat tööd ning ka riigi suutlikkust kiiresti läbi viia reforme, et valmistuda ELi liikmeks saamast;

E.  arvestades, et põhiseaduse reform on tähtsaim reform selleks, et kujundada Bosnia ja Hertsegoviina tõhusaks ja täiel määral toimivaks riigiks; arvestades, et kohtusüsteemi keeruline struktuur, ühtse eelarve puudumine, nelja üksteisest erineva riigisisese jurisdiktsiooni ühtlustamist toetava Bosnia ja Hertsegoviina ülemkohtu puudumine ning Serblaste Vabariigi (Republika Srpska) valitsuse poliitiline sekkumine kohtusüsteemi ja pidevad ründed keskvõimu tasandi kohtuasutuste jurisdiktsiooni ja pädevuse vastu kahjustavad kohtute tööd ning pidurdavad reformipüüdeid; arvestades, et rahvusvaheliste otsustega loodud föderatsiooni osade struktuure tuleks muuta, et need oleksid tõhusamad ja seostuksid paremini riigi institutsioonilise raamistikuga;

F.  arvestades, et riigi kõigi kodanike tulevik Euroopas on seotud Euroopa Liiduga; arvestades, et ELi liikmeks saamise väljavaade on Bosnia ja Hertsegoviina elanike jaoks üks peamisi ühendavaid tegureid; arvestades, et Bosnial ja Hertsegoviinal on lootust ELi liikmeks saada vaid ühtse riigina ning kõik katsed kahjustada ja nõrgestada föderaaltasandi institutsioone ning muuta ühiskond vastutustundetu natsionalistliku ja setsessionistliku poliitika pantvangiks võtavad kõigilt kodanikelt võimaluse Euroopaga integreerumisest osa saada; arvestades, et Bosnia ja Hertsegoviina on ELi integratsiooniprotsessiga seotud reformide teostamisel saavutanud vaid piiratud edu; arvestades, et valdavalt rahvuslikul ja liitriigi osade tasandil koostatud tegevuskavad võivad takistada ELi ja NATO liikmeks saamise tingimuste täitmist;

G.  arvestades, et nõukogu ja komisjon peavad näitama rohkem juhtivat rolli ja võimet toimida tõukejõuna edasiste reformide algatamisel ja rakendamisel;

H.  arvestades, et kõrge esindaja büroo (OHR) ennatlik sulgemine, mille tingis õiguspärane soov suurendada kohalike mõjuvõimu poliitilises protsessis, võis mõjutada riigi stabiilsust ning hädavajalike reformide kiirust ja tulemusi; arvestades, et kõrge esindaja büroo asendamine suuremate volitustega ELi eriesindajaga jääb hädavajalikuks sammuks, mis sillutab teed kandidaatriigiks saamisele;

I.  arvestades, et Bosniat ja Hertsegoviinat võib õnnitleda ÜRO Julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks (aastateks 2010–2011) valimise puhul, mis näitab, et see riik on suuteline täie jõu ja vastutusega osalema rahvusvaheliste küsimuste lahendamisel;

J.  arvestades, et Bosnia ja Hertsegoviina poliitiliselt vastutavad isikud ei ole taganud piisavat õigusemõistmist ja hüvitust tuhandetele 1992.–1995. aasta sõja ajal vägistatud naistele ja tüdrukutele, kuna sõja ajal toime pandud seksuaalkuritegude arv, mille kohta on süüdistus esitatud, on erakordselt väike, ning arvestades, et ohvreid ei ole alati koheldud väärikalt ja lugupidavalt ning sageli ei ole neid piisavalt kaitstud ning psüühiliselt ja aineliselt toetatud, et nad saaksid oma elu uuesti korraldada;

K.  arvestades, et 11. juulil 2010 möödub 15 aastat Srebrenica ja Potočari genotsiidist;

L.  arvestades, et Daytoni rahuleppe VII lisa ei ole ikka veel täielikult rakendatud; arvestades, et ikka veel ootab õiglast, terviklikku ja püsivat lahendamist nende inimeste olukord, kes kuuluvad 115 000 riigisiseselt ümberasustatu hulka, samuti pagulaste ja teiste konfliktide tõttu kannatanud isikute olukord, ning arvestades, et tagasipöördunud inimesi on vaja sotsiaalselt ja majanduslikult paremini integreerida; arvestades, et Rahvusvahelise Punase Risti Komitee andmetel on sõja lõpust tänaseni kadunud 10 000 inimest, kelle saatuse kohta andmed puuduvad;

M.  arvestades, et komisjon esitas 27. mail 2010. aastal õigusakti ettepaneku viisanõude kaotamise kohta Bosnia ja Hertsegoviina kodanikele (KOM(2010)0256), mis annab ametliku võimaluse viisanõude kaotamiseks aastal 2010;

N.  arvestades, et Prantsusmaa, Itaalia ja Luksemburg ei ole veel stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingut ratifitseerinud, mis hoiab tagasi riigi Euroopasse integreerumist;

O.  arvestades, et Bosnias ja Hertsegoviinas visalt püsivate sügavate rahvuslike lõhede ületamiseks on riigis vaja luua moodne, rohkem integreeritud ja segregatsioonivaba haridussüsteem;

P.  arvestades, et Bosnia ja Hertsegoviina ametiasutused ei tee tõsiseid pingutusi riigi korruptsiooniprobleemi tõhusaks lahendamiseks, mis kahjustab tõsiselt riigi majanduslikku, sotsiaalset ja poliitilist arengut;

Q.  arvestades, et inimkaubandus on tõsine kuritegu ja sellega rikutakse jõhkralt inimõigusi; arvestades, et Bosnia ja Hertsegoviina on inimkaubanduse, eriti naiste ja lastega kaubitsemise lähteriik ning vähemal määral ka transiit- ja sihtriik;

R.  arvestades, et liitriigi ja selle osade põhiseadused tagavad kõigile inimestele võrdse kohtlemise; arvestades, et romid elavad endiselt väga rasketes tingimustes ja neid diskrimineeritakse; arvestades, et diskrimineerimine ja sotsiaalne tõrjumine soolise identiteedi ja seksuaalse sättumuse alusel on laialt levinud; arvestades, et nimetatud rühmi endiselt rünnatakse füüsiliselt, neid koheldakse halvasti ja ahistatakse;

S.  arvestades, et tööpuudus on endiselt väga kõrge ja see on majanduskriisi tõttu veelgi suurenenud; arvestades, et eelkõige noorte töövõimaluste puudumine takistab riigi arengut ja suurendab poliitilisi pingeid; arvestades, et majanduslik heaolu on Bosnia ja Hertsegoviina edasise arengu ning riigisisese leppimise seisukohalt ülimalt oluline,

Euroopaga integreerumise väljavaade

1.  avaldab rahulolematust selle üle, et Bosnia ja Hertsegoviina edusammud stabiilsuse ja arengu suunas ning ELiga ühinemise potentsiaalse kandidaatriigina on jäänud väheseks; täheldab kasvava murega ebastabiilset poliitilist õhkkonda ja kõikidele poliitilistele jõududele ühise visiooni puudumist, ning mõistab otsustavalt hukka ässitava retoorika, mis kahjustab rahvustevahelist lepitusprotsessi ja riigistruktuuride toimimist; peab Serblaste Vabariigi (Republika Srpska) liidrite avaldust rahumeelse eraldumise asjus referendumi korraldamise kohta provokatsiooniks, mis ohustab Bosnia ja Hertsegoviina stabiilsust, suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust;

2.  nõuab tungivalt, et tehtaks lõpp natsionalistlikule ja liitriigist lahkulöömist propageerivale retoorikale, mis lõhestab ühiskonda ja kahjustab Daytoni rahuleppe põhiolemust, ning alustataks tõsiseid kõnelusi ja sõlmitaks püsivad kokkulepped, millega luuakse korralikult toimiv riik ja mis võimaldavad Bosnia ja Hertsegoviina institutsioonidel Euroopaga integreeruda ja riigi üldist olukorda parandada;

3.  tuletab meelde, et Euroopa Liiduga ühinemine tähendab liidu põhiväärtuste ja -reeglite tunnistamist, milleks on inimõiguste, sealhulgas rahvusvähemuste õiguste austamine, solidaarsus, sallivus, demokraatia ja õigusriik, mis muu hulgas hõlmab kohtute sõltumatuse tunnistamist;

4.  kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ning laienemise ja Euroopa naabruspoliitika volinikku kasutama täiel määral ELi mõju Bosnia ja Hertsegoviina poliitikutele, et panna neid kooskõlastatumalt tegutsema Euroopa partnerluse nõuete ning stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingust tulenevate kohustuste täitmiseks; tuletab kõigile poliitiliste organisatsioonide esindajatele meelde, et need kaks dokumenti kujutavad endast ELiga integreerumise tegevuskava ning et nende kohustus oma kodanike ees on kompromisse saavutada ja reformide osas kokku leppida; soovitab asepresidendil ja kõrgel esindajal ning komisjonil järjekindlamalt ja tulemustele orienteeritult rõhuda ELi seatud tingimustele, et täita Bosnia ja Hertsegoviina rahvaste tegelikud vajadused;

5.  avaldab tugevat toetust kõrge esindaja büroole ning rõhutab, et üleminek võib lõppeda alles siis, kui Bosnia ja Hertsegoviina ametivõimud on viis eesmärki ja kaks tingimust täielikult täitnud; nõuab tungivalt, et Serblaste Vabariigi ametivõimud täidaksid oma kohustuse ja võtaksid vastu Serblaste Vabariigi elektriseaduse, mis võimaldaks Brčko järelevalvajal soovitada Brčko piirkonna järelevalverežiimi lõpetamist;

6.  nõuab tungivalt, et Serblaste Vabariigi valitsus osaleks jätkuvalt aktiivselt kõrge esindaja büroo poolt loetletud riigivara jagamise läbirääkimistel, ning palub, et ta oma vabariigis ei võtaks vastu riigivara käsitlevaid seadusi, sest see tähendaks kõrge esindaja riigivara müügi keelustamise otsuse tõsist rikkumist ja seetõttu lükkaks kaugemale tulevikku kõrge esindaja büroo sulgemise;

7.  väljendab heameelt põhiseaduse muudatuse üle, millega luuakse kohaliku omavalitsusüksusena Brčko piirkond, millega täidetakse veel üks rahu tagamise nõukogu tingimus kõrge esindaja büroo tulevaseks sulgemiseks;

8.  palub föderatsiooni kahel osal ja kõikidel poliitilistel jõududel, eriti Serblaste Vabariigi valitsusel täielikult täita Daytoni rahulepet ning nimetatud leppe ja ÜRO Julgeolekunõukogu otsuste põhjal võetud meetmetele mitte vastu tegutseda; peab kõrget esindajat kõrgeimaks autoriteediks rahuprotsessi tsiviilvaldkonna küsimuste lahendamise tõlgendamisel; palub kõikidel poliitilistel jõududel kohelda kõrget esindajat ja kõiki rahvusvahelisi töötajaid riigis vajaliku austusega ning hoiduda igasugustest isikute vastastest rünnakutest;

9.  võtab rahuldusega teadmiseks Euroopa Liidu politseimissiooni (EUPM) ja Euroopa Liidu vägede (EUFOR) operatsiooni Althea olulise panuse stabiilsuse ja julgeoleku suurendamisse Bosnias ja Hertsegoviinas; tunneb heameelt nõukogu otsuse üle toetada muude kui täidesaatvate meetmete alast koolitust ja suutlikkuse arendamist; tervitab EUFORi mandaadi pikendamist vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile 1895; tunneb heameelt selle üle, et NATO kutsus Bosniat ja Hertsegoviinat ühinema liikmesuse tegevuskavaga;

10.  rõhutab EUPMi saavutusi, mis on aidanud kaasa Bosnia ja Hertsegoviina õiguskaitse- ja kohtuasutuste edule võitluses organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni vastu; väljendab heameelt missiooni pikendamise üle veel kahe aasta võrra uute volitustega ning komisjoni töö üle politseimissiooni järelmeetmete ettevalmistamisel ühinemiseelse rahastamisvahendi (2010) raames;

11.  poliitilise eliidi suure osa ükskõiksuse tõttu kutsub ELi ja liikmesriike looma privilegeeritud partnerlussuhteid kodanikuühiskonna, sõltumatu meedia ja äriringkondadega ja neile abi andma ning käivitama projekte, et edendada poliitikas osalemist, eriti noorte bosnialaste hulgas;

12.  rõhutab, et nii avalik-õigusliku kui eraajakirjanduse vabadus ja sõltumatus on demokraatia põhieeldused; kutsub Bosnia ja Hertsegoviina ametivõime üles edendama sõltumatu ja mitmekesise ning poliitilise sekkumiseta meedia arengut ning lubama ajakirjandusel riigi kõikides piirkondades toimuvat vabalt kajastada, tagades meedia juurdepääsu teabele; mõistab karmilt hukka rünnakud ajakirjanike vastu ning palub pädevatel asutustel võtta asjakohaseid meetmeid, et vältida selliseid rünnakuid tulevikus; nõuab ajakirjanduselt, sealhulgas avalik-õiguslikul ringhäälingult, nulltolerantsi vaenu õhutamise suhtes; rõhutab kommunikatsioonivaldkonna reguleerivate asutuste poliitilise sõltumatuse vajadust; nõuab tungivalt, et ministrite nõukogu määraks ametisse kommunikatsiooniameti alalise direktori;

Põhiseaduse ja kohtute reform

13.  kordab oma seisukohta tingimuste osas, mis tuleks saavutada põhiseaduse reformi kaudu:

14.  tuletab meelde, et riigi keskaparaadi tugevdamine ei tähenda mitte föderatsiooni osade nõrgestamist, vaid subsidiaarsuse põhimõttest lähtudes tingimuste loomist tõhusa haldusaparaadi tekkeks, mis suudab läbi viia üleriigilised reformid, hoida tõhusaid rahvusvahelisi suhteid ja seeläbi valmistada kogu riiki ette ELi liikmeks saamiseks;

15.  palub Bosnia ja Hertsegoviina ametivõimudel muuta tervikliku põhiseadusreformi raames võimalikult kiiresti vastavaid põhiseaduse ja Bosnia ja Hertsegoviina valimisseaduse sätteid, et need oleksid kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusega Sejdić-Finci kohtuasjas, milles on selgelt öeldud, et kehtivas Bosnia ja Hertsegoviina põhiseadusega diskrimineeritakse inimesi, keda nimetatakse „teisteks”; märgib, et nende reformide läbiviimine on suur samm toimiva mitmerahvuselise ühiskonna suunas;

16.  kutsub Bosnia ja Hertsegoviina kodanikke üles hääletama eelseisvatel üldvalimistel oktoobris 2010; on seisukohal, et nendel valimistel otsustatakse ka selle üle, millise kiirusega läheneb Bosnia ja Hertsegoviina ELile, ning need isikud, kes otsustavad mitte hääletada, lasevad teistel oma tuleviku üle otsustada; rõhutab vajadust teha kõik jõupingutused, et tulevased valimised toimuksid täielikus vastavuses Euroopa standarditega, rahumeelsel ja demokraatlikul viisil;

17.  tuletab meelde vajadust luua riiklik ülemkohus ja põlistada see põhiseaduse raames, nii et ülemkohus toimiks riigi kohtusüsteemi ühendava tegurina ning aitaks Bosnial ja Hertsegoviinal nelja erinevat õigussüsteemi järkjärgult ühtlustada;

18.  kutsub kõiki poliitiliste organisatsioonide esindajaid üles viima ellu kohtusüsteemi reformistrateegiat toetavas tegevuskavas ette nähtud 69 meedet;

Võitlus sõjakuritegude, organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni vastu

19.  tervitab asjaolu, et koostöö endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga (ICTY) on rahuldavalt jätkunud ning kohtul on olnud piisav koostöö keskvalitsuse ja föderatsiooni osade ametiasutustega; rõhutab vajadust täita jätkuvalt kohustusi ning hõlbustada endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelises kriminaalkohtus süüdistatavate isikute vahistamist ning lõhkuda nende toetusvõrgud; nõuab tõhusamat koostööd Serbia ja Bosnia ja Hertsegoviina politseiasutuste vahel, et leida ja vahistada Ratko Mladić ja Goran Hadžić; nõuab tungivalt, et Bosnia ja Hertsegoviina ametivõimud kiirendaksid riikliku sõjakuritegude strateegia elluviimist ning võtaksid käsile ligikaudu kümme tuhat kogu riigi ulatuses sõjakuritegude küsimustes algatatud kohtuasja, samuti teeksid kindlaks, milliseid materiaalseid ja tehnilisi vahendeid on tarvis kohtumõistmiseks kõigi kuritegude toimepanijate, sealhulgas vägistajate ja seksuaalset vägivalda kasutanud isikute üle;

20.  tuletab meelde, et 11. juuli on tunnistatud ELis Srebrenica genotsiidi mälestuspäevaks, ning palub kõikidel Lääne-Balkani riikidel sedasama teha; tervitab paljude Srebrenica-teemaliste deklaratsioonide vastuvõtmist nelja Lääne-Balkani riigi parlamendi poolt selles piirkonnas, viimati Serbia Vabariigi parlamendi poolt, ning kutsub Bosnia riigi ja föderatsiooni parlamenti üles võtma lähemal ajal vastu samasugune deklaratsioon; peab kõnealuseid deklaratsioone tähtsaks sammuks püüdlustes tulla toime piirkonna traagilise lähiminevikuga ja loodab, et see sillutab teed ühisele ajaloomõistmisele, et edendada tõelist leppimist kogu piirkonnas; rõhutab, et Srebrenicas ja selle ümbruses toimunud genotsiidi eest vastutavate isikute kohtu ette toomine on oluline samm piirkondliku rahu ja stabiilsuse saavutamiseks;

21.  palub Bosnia ja Hertsegoviina ametivõimudel kooskõlas rahvusvaheliste normidega lisada kriminaalkoodeksisse seksuaalse vägivalla mõiste, maksta ohvritele piisavat hüvitust ning osutada neile otsest majanduslikku, sotsiaalset ja psühholoogilist abi, sealhulgas parimaid vaimse ja füüsilise tervishoiu teenuseid, samuti koostada programmid ja eraldada piisavad vahendid tunnistajate pikaajaliseks kaitsmiseks; rõhutab sellega seoses vajadust parandada eri õigusasutuste vahelist koordineerimist ning kiirendada sõja ajal toime pandud seksuaalkuritegude juhtumite menetlemist; palub komisjonil ja teistel rahvusvahelistel abiandjatel toetada Bosnia ja Hertsegoviina ametivõimude vastavat tegevust rahaliste vahendite ja seksuaalse vägivallaga seotud sõjakuritegude ohvritele suunatud teadmistega; palub Bosnia ja Hertsegoviina ametivõimudel võtta võimalikult kiiresti vastu ja rakendada seksuaalse vägivallaga seotud sõjakuritegude ohvritele suunatud strateegia;

22.  kutsub ELi ja liikmesriike üles algatama kriminaaluurimist sõjaaja seksuaalkurjategijate vastu, kes on liikmesriikidesse sisse rännanud ja saanud alalise elamisloa, kaasa arvatud kodakondsuse, ning tunnistama, et niisugused kuriteod on tegelikult sõjakuriteod ja neid ei tuleks käsitleda üldiste seksuaalkuritegudena ning nende suhtes ei tohiks aegumistähtaega kohaldada;

23.  kutsub Bosnia ja Hertsegoviina ametivõime üles soodustama põgenike ja riigisiseselt ümberasustatud isikute püsivat tagasipöördumist ja selle lõpule viima ning vastu võtma asjakohase strateegia, nagu on nõutud Daytoni rahulepingu VII lisas; ergutab ühelt poolt tegelema ikka veel põgenikekeskustes elavate inimeste vajadustega ja rakendama meetmeid nende ühiskonda integreerimiseks ning teiselt poolt soodustama nende tagasitulekut, kes ei saa tagasi minna oma kodupaika, nt Posavina laastatud piirkonda; kutsub komisjoni ja teisi rahvusvahelisi doonoreid üles toetama Bosnia ja Hertsegoviina ametivõimude vastavaid jõupingutusi rahalise abi ja nõustamisega;

24.  tuletab meelde pakilist vajadust rajada kõikide süüdistatavate ja süüdi mõistetud kurjategijate turvaliseks kinnipidamiseks rangete turvameetmetega riiklikud vanglad ja rekonstrueerida olemasolevad kinnipidamiskohad;

25.  peab kahetsusväärseks korruptsioonivastase võitluse vähest edu, mille põhjuseks on korruptsioonivastaste meetmete halb kooskõlastamine riiklikul tasandil ning asjaolu, et valitsuses ning muudes liitriigi ja selle osade struktuurides, riigihankemenetlustes, ettevõtjatele tegevuslubade andmisel ning tervishoiu-, energeetika- ja transpordisektoris ilmnevate korruptsioonijuhtude korral ei toimu kõrgel kohal olevate kahtlusaluste puhul tulemuslikku uurimist ja süüdistuste esitamist; nõuab seetõttu, et viivitamata asutataks erapooletu ja vastutav korruptsioonivastane organ, et taastada Bosnia ja Hertsegoviina kodanike usk oma institutsioonidesse, ning kooskõlastatult rakendataks korruptsioonivastase võitluse uut strateegiat (2009–2014) ja vastavat tegevuskava;

26.  kutsub Bosnia ja Hertsegoviina ametivõime üles tõhusalt võitlema inimkaubanduse vastu, jälitama koostöös rahvusvahelise üldsusega kuritegude toimepanijaid, pakkuma ohvritele kaitset ja kompensatsiooni ning suurendama teadlikkust, et hoida ära ohvrite hilisemat tagakiusamist ametivõimude ja ühiskonna poolt;

Viisanõude kaotamine

27.  märgib rahuloluga, et Bosnia ja Hertsegoviina ametivõimud on kiirendanud reforme ja teinud märkimisväärseid edusamme, et täita viisavabaduse tegevuskavas esitatud ning seni täitmata kriteeriumid, mis näitab, et vajaliku tahte korral on võimalik saavutada märkimisväärset edu reformimisel; soovitab tungivalt Bosnia ja Hertsegoviina ametivõimudel võtta vastu viimased vajalikud õigusaktid;

28.  tunneb heameelt komisjoni eespool nimetatud 27. mai 2010. aasta õigusakti ettepaneku üle viisanõude kaotamise kohta ning palub komisjonil kontrollida kõikidele seni täitmata kriteeriumidele vastamist lähikuudel, et nõukogu ja Euroopa Parlament saaksid kiita heaks Bosnia kodanikele viisanõude kaotamise 2010. aasta lõpuks;

29.  tunnistab, et viisanõude kaotamine on oluline, et kõik Bosnia ja Hertsegoviina kodanikud saaksid Euroopa Liidu piires reisida, peab seda oluliseks teguriks, mis edendab edasist integreerumist ELiga ja rahvustevahelist leppimist, aitab vältida isolatsiooni ja pakub kodanikele võimalust laiendada oma silmaringi, tajuda ELi liikmeks saamise perspektiivi ning teha oma tahe kuuldavaks poliitilistele liidritele, et kiirendada Euroopa Liiduga integreerumist;

Olukord haridussüsteemis

30.  tunnustades edasiminekut institutsioonilisel tasandil, nõuab, et Bosnia ja Hertsegoviina ametivõimud võtaksid riiklikul tasandil vastu kõrghariduse seaduse ning keskenduksid hariduse valdkonna raamseaduste täielikule rakendamisele, mis vähendaks haridussüsteemi killustatust; nõuab, et Euroopa partnerlust täiel määral ära kasutades võetaks meetmeid hariduse üldise kvaliteedi tõstmiseks, nii et see vastaks tööturu vajadustele ja Bologna protsessi standarditele, ning rakendataks ELi abiga koolituse ja ümberõppe skeeme pikaajaliste töötute jaoks; ergutab rakendama üliõpilaste rahvusvahelisi vahetusprogramme kõikide Bosnia ja Hertsegoviina ülikoolide ja ELi liikmesriikide vahel ning kasutama seejuures ära olemasolevaid ELi programme ja võrgustikke; rõhutab, et ELi liikuvusprogrammides osalevate õppurite, õpetajate ja teadlaste arvu on vaja oluliselt suurendada;

31.  märgib, et haridus on esmane abinõu rahvustevahelise leppimise saavutamiseks; on seisukohal, et ELi abi puhul tuleb pöörata suuremat tähelepanu kaasavale ja mittediskrimineerivale haridussüsteemile, mille aluseks on sallivus ja erinevuste tunnistamine, samuti püüdlustele ühisest ajaloost arusaamisele jõudmiseks ning eri rahvusrühmade segregatsiooni välistamisele (kaks kooli ühe katuse all), selleks tuleks riigi mõlemas osas luua ühiseid hariduskavu ja segaklasse; tervitab sellega seoses kogu Bosnia ja Hertsegoviinat hõlmava õpilasnõukogu loomist;

32.  kutsub Bosnia ja Hertsegoviina ametivõime üles vaatama läbi välisülikoolide diplomite tunnustamise kehtivat korda, mis on jäik ja kulukas, ning asutama riigi tasandil diplomite tunnustamise ameti; tuletab Bosnia ja Hertsegoviina ametivõimudele meelde, et oskustööjõudu tuleks oma riigis tööotsingutel julgustada, mitte heidutada;

Majanduslik olukord ja sotsiaalpoliitika

33.  tervitab MONEYVALi(4) viimast hindamisvooru; kutsub kõiki osapooli visalt pingutama majandusreformide läbiviimiseks, võtma jurisdiktsiooniga seotud kooskõlastatud meetmeid ning hõlbustama majandustegevust, sealhulgas kaotama bürokraatlikke takistusi, töötama välja säästva arengu pikaajalise strateegia, milles käsitletakse muu hulgas haridust, teadus- ja arendustegevust, infrastruktuuri, põllumajandust, keskkonda ja energeetikat; välisinvesteeringute ligimeelitamiseks julgustab riigi- ja ettevõtete juhte tegema kõik, mis nende võimuses, et taastada investorite usaldus ja luua ettevõtlussõbralik keskkond, et Bosnia ja Hertsegoviina mahajäämus piirkonna teiste riikidega võrreldes enam ei suureneks;

34.  tuletab meelde, et stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingus nõutakse majanduspoliitika paremat kooskõlastamist liitriigi osade valitsuste vahel ning majandusreformi vältimatu osana ühtse majandusruumi loomist eesmärgiga süvendada riigisisest integratsiooni ning parandada maamüügi turu ja tööturu olukorda; peab sellega seoses kahetsusväärseks, et riigi tööseadusaktide ja sotsiaalkindlustussüsteemide killustatus on endiselt suurim takistus isikute vabale liikumisele riigi piires; rõhutab, et majanduslik õitseng ja eeskätt Bosnia ja Hertsegoviina noorte elanike võimalus saada tööd on riigi edasise arengu seisukohalt otsustava tähtsusega ning võivad edendada rahvustevahelist leppimist;

35.  soovitab tugevdada eelarveküsimuste kooskõlastamist, selleks tuleks tagada, et kaudsete maksude amet ja riiklik rahandusnõukogu toimiksid nõuetekohaselt; nõuab tungivalt, et pärast pikka viivitamist nimetaks ministrite nõukogu ametisse kaudsete maksude ameti alalise direktori;

36.  nõuab, et Bosnia ja Hertsegoviina parlament võtaks 2011. aasta üleriigilise rahvaloenduse läbiviimiseks vastu rahvaloenduse seaduse, mis on Euroopa Liiduga ühinemise selge eeltingimus ning riigi sotsiaalse ja majandusarengu ning ELi abi jätkamise seisukohalt väga oluline; rõhutab, et teema tundlikkuse tõttu ei peaks kõikidele rahvust puudutavatele küsimustele vastamine olema kohustuslik;

37.  kutsub Bosnia ja Hertsegoviina ametivõime kehtestama meetmeid, mille eesmärk on vaesust leevendada ning luua sotsiaalse turvavõrgustik, mis arvestaks paremini vaeste, sotsiaalselt tõrjutute ja kaitsetumate rühmadega, eeskätt romidega, ning välja töötama tõhusat ja jätkusuutlikku sotsiaalkaitse- ja integratsioonisüsteemi; kutsub Bosnia ja Hertsegoviina ametivõime üles tegelema tõsisemalt tööhõivepoliitika, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja soolise võrdõiguslikkuse küsimustega;

38.  tervitab Bosnia ja Hertsegoviina ametivõimude algatusi romide olukorra parandamiseks ning kinnitab veel kord, kui tähtis on võtta vastu strateegia romide elutingimuste, tervishoiu, tööhõive ja hariduse kohta; kutsub ametivõime üles eraldama vajalikke vahendeid selle strateegia rakendamiseks koostöös kodanikuühiskonnaga, kaasa arvatud romide kogukonnaga, võitlema diskrimineerimise vastu ja tugevdama romide esindatust riigiametites;

39.  tervitab föderaalparlamendi viimaseid seadusemuudatusi, millega kehtestati vajaduspõhiste sotsiaaltoetuste põhimõte ning eelarvepiirangud, mida kohaldatakse kõigi eelarvetoetuse saajate, sealhulgas veteranide suhtes; tervitab asjaolu, et Maailmapanga arengupoliitika laen ning IMFi lepingulise reservkrediidi teine ja kolmas osa on välja makstud; soovitab föderaalparlamendil võtta vastu täiendavaid meetmeid eelarvedistsipliini tugevdamiseks;

40.  nõuab tungivalt, et Bosnia ja Hertsegoviina ametivõimud töötaksid välja riikliku energiastrateegia, mis tugineks taastuvatele energiaallikatele, energia säästmisele ja tõhususele ning näeks ette elektrivõrgu kaasajastamise; tuletab nii Bosnia ja Hertsegoviina ametivõimudele kui ka komisjonile meelde, et hüdroelektrijaamad tuleb projekteerida ja rajada kooskõlas ELi keskkonnamõju hindamise kriteeriumidega ja üldiste säästlikkuse standarditega;

41.  peab kahetsusväärseks, et haldussuutlikkus keskkonnasektoris on jätkuvalt nõrk ja piiratud; nõuab sellega seoses, et riigi tasandil võetaks vastu üldine keskkonnaseadus, mis tagaks ühtlustatud keskkonnakaitse, ning loodaks riiklik keskkonnaamet;

42.  kutsub Bosnia ja Hertsegoviina ametivõime üles võtma vastu riikliku tervisekindlustusseaduse, et ühtlustada ja parandada tervishoiu kvaliteeti ja võimaldada inimestel saada asjakohast ravi kogu riigi territooriumil, sõltumata nende elu- ja töökohast;

Piirkondlik koostöö

43.  rõhutab piirkondliku koostöö ja heanaaberlike suhete tähtsust ning peab neid lepitusprotsessi väga oluliseks osaks, kuna need tugevdavad inimestevahelisi kontakte; rõhutab, et kodanikuühiskonna osalistel on ülitähtis roll piirkondliku koostöö edendamisel ühiskondlikes ja poliitilistes aspektides; kutsub Bosnia ametivõime üles leidma lahenduse, mis tagaks Kosovo kodanikele piirkondliku liikuvuse ning võimaluse reisida Bosniasse ja Hertsegoviinasse;

44.  avaldab heakskiitu hiljutistele avaldustele, milles Horvaatia president vabandas Horvaatia tegevuse pärast Bosnias ja Hertsegoviinas 1990. aastatel ja avaldas austust mõlema kogukonna ohvritele; peab seda žesti tähtsaks sammuks etnilise leppimise edendamisel Balkani rahvaste seas; kutsub teisi Bosnia ja Hertsegoviina naaberriike seda eeskuju järgima;

45.  palub Horvaatial ning Bosnial ja Hertsegoviinal leida läbirääkimiste teel lahendus Horvaatia kavale ehitada Pelješaci sild, millele Bosnia ja Hertsegoviina on vastu; on mures Horvaatia peaministri hiljutise avalduse üle Horvaatia võimaliku rahataotluse kohta Euroopa fondidest, et kiirendada selle silla vastuolulist ehitamist; juhib tähelepanu sellele, et nimetatud projekt võib kahjustada Bosniale kuuluva Neumi sadama tulevast väljaehitamist ja tekitab ökoloogilisi probleeme mõlemas riigis;

46.  märgib, et püsiv stabiilsus ja piirkondlik koostöö Lääne-Balkanil ja kogu ELis ei ole võimalik niikaua, kuni püsib poliitiline ummikseis Bosnias ja Hertsegoviinas;

47.  tunnustab Bosnia ja Hertsegoviina aktiivset osalemist piirkondlikus koostöös, eelkõige Horvaatia ja Serbiaga sõlmitud lepinguid, mis käsitlevad rahvusvahelist õigusabi kriminaal- ja tsiviilasjades ning mille eesmärk on kriminaalkaristuste täideviimine ühes lepinguosalises riigis süüdi mõistetud ja seejärel teise lepinguosalisse riiki põgenenud isikute suhtes;

o
o   o

48.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon asepresidendile ja kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile ning Bosnia ja Hertsegoviina liitriigi ning Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsiooni ja Serblaste Vabariigi valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT L 336, 18.12.2009, lk 1. (2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0332. (3) ELT C 46 E, 24.2.2010, lk 111. (4) Committee of Experts on the Evaluation of Anti-Money Laundering Measures and the Financing of Terrorism (Euroopa Nõukogu).

Euroopa Parlamendi 17. juuni 2010. aasta resolutsioon ELi-USA lennutranspordilepingu kohta

P7_TA(2010)0239 RC-B7-0370/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Ameerika Ühendriikide vahelise lennutranspordilepingu muutmise protokolli (mis parafeeriti 25. märtsil 2010) teksti (teise etapi leping);

–  võttes arvesse oma 5. mai 2010. aasta resolutsiooni läbirääkimiste alustamise kohta broneeringuinfot käsitlevate lepingute üle Ameerika Ühendriikide, Austraalia ja Kanadaga(1);

–  võttes arvesse oma 13. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni tsiviillennunduse ohutuse reguleerimise alase koostöö kohta(2);

–  võttes arvesse oma 14. märtsi ja 11. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni EÜ-USA vahelise lennutranspordilepingu kohta(3) (esimese etapi leping);

–  võttes arvesse oma 17. jaanuari 2006. aasta resolutsiooni ühenduse lennundusalase välispoliitika programmi arendamise kohta(4);

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et esimese etapi leping, mille ajutine kohaldamine algas 30. märtsil 2008. aastal, sisaldas lepingu peatamise klauslit, mida oleks saanud kasutada, kui 2010. aasta novembriks ei oleks sõlmitud teise etapi lepingut;

B.  arvestades, et esimese etapi leping oli üksnes esimene samm ELi-USA lennundusturu avamisel ja kohustas kindlalt mõlemat osapoolt pidama täiendavaid läbirääkimisi selle üle, et jätkata turgudele juurdepääsu avamist ja sellest saadava kasu maksimumini viimist tarbijatele, lennuettevõtjatele, töötajatele ja üldsusele ning erinevate küsimuste käsitlemist, sealhulgas investeeringute tegemise hõlbustamine, et paremini kajastada ülemaailmse lennundussektori tegelikku olukorda, tugevdada Atlandi-ülest lennutranspordisüsteemi ja luua selline raamistik, mis julgustab teisi riike avama oma lennutransporditeenuste turgusid;

C.  arvestades, et 2008. aasta mais alustatud läbirääkimiste tulemuseks oli 25. märtsi 2010. aasta esialgne leping;

D.  arvestades, et ELi-USA lennundusturu avamine, mis kokkuvõttes hõlmab umbes 60% maailma lennuliiklusest, oleks tarbijate jaoks kasulik mõlemal pool Atlandi ookeani, annaks märkimisväärset majanduslikku kasu ja looks töökohti,

Üldpõhimõtted

1.  võtab teadmiseks 25. märtsi 2010. aasta esialgse lepingu, mis võib tugevdada nii esimese etapi lepinguga hõlmatud turule juurdepääsu osas tehtud edusamme kui ka võimaldada tõhustatud regulatiivset koostööd;

2.  tuletab meelde, et lennunduse reguleerimise eri aspektid, sealhulgas mürapiirangud ja öiste lendude piirangud, tuleks määrata kindlaks kohalikul tasandil ja seejuures tuleks järgida täies ulatuses subsidiaarsuse põhimõtet; palub komisjonil kooskõlastada kõnealuseid küsimusi Euroopa tasandil ja võtta seejuures arvesse liikmesriikide siseriiklikke õigusakte, et jätkata läbirääkimisi USAga ja leida lahendus ka muudele kõnealuste probleemidega seotud küsimustele, näiteks kabotaaži küsimusele;

Turu avamine

3.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et välisinvesteerinute valdkonnas ei ole tehtud olulisi edusamme vananenud regulatiivsete piirangute kaotamisel, ning on seisukohal, et seetõttu säilivad kehtivad tasakaalustamata piirangud välisomanduse ja -kontrolli osas Ameerika Ühendriikides;

4.  tuletab meelde, et ELi-USA lennutranspordilepingu lõppeesmärk on turu täielik avamine mis tahes piiranguteta kummaltki poolelt;

5.  võtab teadmiseks piiratud juurdepääsu, mille ELi lennuettevõtjad saavad USA valitsuse rahastatavale liiklusele („Fly America” programm), ning tuletab meelde, et ELi liikmesriikide valitsustel sarnased sätted puuduvad;

Õigusnormide lähendamine, ohutus ja julgestus

6.  julgustab ühiskomiteed töötama kooskõlas parema õigusliku reguleerimise põhimõtetega välja täiendavad ettepanekud reguleerivate otsuste vastastikuseks tunnustamiseks;

7.  peab ülimalt oluliseks koostöö tegemist Euroopa ja USA lennuliikluse korraldamise süsteemide (SESAR ja Next Gen) väljatöötamisel, et saavutada koostalitusvõime ja kokkusobivus ning aidata kaasa keskkonnamõju vähendamisele;

8.  tunneb heameelt koostöö üle ELi ja USA ametivõimude vahel, kes on vastutavad lennundusohutuse valdkonna eest kõikidel tasanditel;

9.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et täiendavaid samme ei ole astutud välismaiste remondijaamade küsimuses;

10.  kordab standarditele mittevastavate lennuettevõtjate Euroopa musta nimekirja ja USA lennuettevõtjate standarditele vastavuse kontrollisüsteemi tähtsust ning kutsub mõlemaid lepingupooli üles vahetama selles valdkonnas teavet;

11.  toonitab, et kui ELi ja USA vahel vahetatakse reisijate isikuandmeid, tuleks austada Euroopa ja USA kodanike eraelu puutumatust vastavalt kriteeriumitele, mida Euroopa Parlament nõudis oma 5. mai 2010. aasta resolutsioonis; rõhutab sellega seoses tungivat vajadust jõuda kokkuleppele andmekaitset ja eraelu puutumatust käsitlevate ülemaailmsete standardite osas;

12.  rõhutab, et Euroopa Liit rajaneb õigusriigi põhimõtetel ning EList ja selle liikmesriikidest turvalisuse tagamise eesmärgil isikuandmete edastamise aluseks peavad olema õigusakti staatuses rahvusvahelised lepingud, et pakkuda vajalikku kaitset ELi kodanikele, järgida menetlustagatisi ja kaitseõigusi ning täita andmekaitset käsitlevaid õigusakte riigi ja Euroopa tasandil;

13.  rõhutab, kui oluline on ELi ja USA kodanike ja lennuettevõtjate jaoks õiguskindlus ning lennuettevõtjate vajadus harmoneeritud standardite järele;

14.  märgib julgestusmeetmete osas konsulteerimise ja koostöö tähtsust, kuid hoiatab ülemääraste või kooskõlastamata meetmete eest, mis ei põhine nõuetekohasel riskihindamisel;

15.  kutsub komisjoni ja USAd taas üles vaatama üle alates 2001. aastast võetud täiendavate julgestusmeetmete tõhusust, et vältida kattumist ja nõrku lülisid julgestusahelas;

16.  toetab pigem nn ühekordse julgestuse põhimõtet kui igal ümberistumisel reisijate ja pagasi uuesti kontrollimist;

Keskkond

17.  tunnistab, et lennundussektoril on rida negatiivseid keskkonnamõjusid, eriti müraallikana ja kliimamuutuse mõjutegurina, ning et lennunduse kasvuga need mõjud suurenevad;

18.  märgib, et keskkonnaalast koostööd käsitlev ühisavaldus on otsustava tähtsusega rahvusvahelise lennunduse keskkonnamõju käsitlemisel, kuid peab kahetsusväärseks, et heitkogustega kauplemise süsteemi korraldus ei ole osa esialgsest lepingust; juhib tähelepanu asjaolule, et USAga tuleb pidada täiendavaid läbirääkimisi, et heitkogustega kauplemise süsteem jõustuks 2012. aastaks;

19.  tunneb heameelt kokkuleppe üle teha Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni raames koostööd õhusõidukite müra ja heitkoguste vähendamiseks koos kavatsusega suurendada ELi ja USA vahelist tehnilist koostööd sellistes valdkondades nagu kliimateadus, teadusuuringud ja tehnoloogiaarendus, kütusesäästlikkus ja heitkoguste vähendamine õhutranspordisektoris ning edendada parimate tavade vahetamist müra vähendamisel, arvestades seejuures kohalike asjaolude erinevust;

Sotsiaalpoliitika

20.  tunneb heameelt asjaolu üle, et lepingus tunnustatakse sotsiaalse mõõtme tähtsust ja et ühiskomiteele on antud vastutus teostada järelevalvet lepingu sotsiaalsete mõjude üle ja leida vajaduse korral asjakohaseid lahendusi;

21.  kutsub komisjoni üles kasutama lepingut selleks, et edendada vastavust sotsiaalseid õigusi käsitlevatele asjakohastele rahvusvahelistele õigusaktidele, eriti Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) põhikonventsioonide tööstandarditele (ILO 1930–1999), Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) hargmaistele ettevõtetele antud suunistele (1976, muudetud versioon 2000) ja 1980. aasta Rooma konventsioonile lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta;

22.  nõuab kindlalt, et liikmesriikides värvatud ja/või töötavate töötajate suhtes tuleks kohaldada ELi sotsiaalõigusnorme, eriti töötajate nõustamist ja teavitamist käsitlevaid direktiive (2002/14/EÜ, 98/59/EÜ ja 80/987/EMÜ), tsiviillennunduse lennupersonali tööaja korraldust käsitlevat direktiivi (2000/79/EÜ) ning direktiivi töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega (96/71/EÜ);

Lepingu toimimine

23.  palub komisjonil tagada, et Euroopa Parlament saab põhjalikku teavet ühiskomitee töö kohta ja et temaga konsulteeritakse sel teemal, nagu seda tehakse kõigi asjaomaste sidusrühmade puhul;

24.  tuletab meelde, et pärast Lissaboni lepingu jõustumist on enne niisuguse rahvusvahelise lepingu sõlmimist, mis hõlmab valdkonda, mille suhtes kohaldatakse seadusandlikku tavamenetlust (artikli 218 lõige 6), vajalik saada selleks Euroopa Parlamendilt nõusolek;

25.  tunneb heameelt Euroopa Parlamendi liikmete ja USA Kongressi liikmete korrapäraste kohtumiste idee üle, mille eesmärk on arutada kõiki asjaomaseid küsimusi seoses ELi-USA lennunduspoliitikaga;

26.  palub, et Euroopa Komisjon alustaks kolmanda etapi läbirääkimiste protsessi 31. detsembriks 2013, et käsitleda järgmisi punkte:

o
o   o

27.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning USA Kongressile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0144. (2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0001. (3) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0071 ja P6_TA(2007)0428. (4) ELT C 287 E, 24.11.2006, lk 84.

Euroopa Parlamendi 17. juuni 2010. aasta resolutsioon esimese raudteepaketi direktiivide (2001/12/EÜ, 2001/13/EÜ ja 2001/14/EÜ) rakendamise kohta

P7_TA(2010)0240 B7-0344/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni teist aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule raudteeturu arengu seire kohta (KOM(2009)0676) ning sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti (SEK(2009)1687);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2001. aasta direktiivi 2001/12/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 91/440/EMÜ ühenduse raudteede arendamise kohta(1);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2001. aasta direktiivi 2001/13/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 95/18/EÜ raudtee-ettevõtjate litsentseerimise kohta(2);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2001. aasta direktiivi 2001/14/EÜ raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise, raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise ja ohutustunnistuste andmise kohta(3);

–  võttes arvesse oma 12. juuli 2007. aasta resolutsiooni esimese raudteepaketi rakendamise kohta(4);

–  võttes arvesse 9. märtsil 2010 komisjonile esitatud küsimust esimese raudteepaketi direktiivide (2001/12/EÜ, 2001/13/EÜ ja 2001/14/EÜ) rakendamise kohta (O-0030/2010 – B7-0204/2010);

–  võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et esimese raudteepaketi – mis võeti vastu 2001. aastal ja sisaldab kolme direktiivi ühenduse raudteede arendamise kohta, raudtee-ettevõtjate litsentseerimise kohta ning raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise, raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise ja ohutustunnistuste andmise kohta – eesmärk oli teha raudteesektori taaselustamiseks esimene samm üleeuroopalise ühtse raudteevõrgu loomisel ning tagada selleks vajalik usaldusväärne finantsstruktuur;

B.  arvestades, et esimese raudteepaketi direktiivid tuli liikmesriikide õigusesse üle võtta 15. märtsil 2003, kuid komisjon ootas esimese raudteepaketi ebaõige või mittetäieliku rakendamise eest liikmesriikide vastu rikkumismenetluste algatamisega kuni 2008. aasta juunini;

C.  arvestades, et komisjoni teisest aruandest raudteeturu arengu seire kohta nähtub, et raudtee osatähtsus transpordis ei ole suurenenud, vaid on üksnes stabiliseerunud madalal tasemel, moodustades 2002. aastal umbes 10% kaubavedudest ja alla 7% reisijateveost,

1.  taunib asjaolu, et valdav enamik, 22 liikmesriiki, ei ole esimese raudteepaketi kolme direktiivi nõuetekohaselt rakendanud; on seisukohal, et selline suutmatus on takistanud raudtee osatähtsuse arengut transpordis üldiselt;

2.  tuletab meelde, et parlament rõhutas juba oma 12. juuli 2007. aasta resolutsioonis esimese raudteepaketi täieliku rakendamise on absoluutset prioriteetsust; on seetõttu väga rahulolematu selle pärast, et seda prioriteeti ei ole järginud ülekaalukas enamik liikmesriikidest, sealhulgas Austria, Belgia, Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Taani, Eesti, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Ungari, Iirimaa, Itaalia, Leedu, Luksemburg, Läti, Poola, Portugal, Rumeenia, Rootsi, Sloveenia ja Slovakkia;

3.  peab kahetsusväärseks, et komisjon kaotas sellele puudusele reageerimisel viis aastat ning viivitas esimese raudteepaketi ebaõige või mittetäieliku rakendamise korral hoiatuskirjade saatmisega kuni 2008. aasta juunini ja põhjendatud arvamuste saatmisega kuni 2009. aasta oktoobrini; kahetseb, et komisjon ei ole piisavalt keskendunud raudteesüsteemi finantsaluste järelevalvele; nõuab seetõttu komisjonilt tungivalt kohest kohtumenetluse algatamist nende 22 liikmesriigi vastu, kes ei ole esimest raudteepaketti rakendanud;

4.  nõuab tungivalt, et nimetatud 22 liikmesriiki Euroopa õigusaktide täitmisega rohkem ei viivitaks; on veendunud, et esimese raudteepaketi direktiive rakendamata jättes takistavad need liikmesriigid endiselt ausat konkurentsi raudteeturul;

5.  nõuab komisjonilt konkreetse teabe avalikustamist selle kohta, milliseid paketi osi ja millistes liikmesriikides ei ole täielikult rakendatud, eriti seoses puudustega sõltumatu reguleeriva organi loomisel ja raudtee kasutustasude kehtestamist puudutavate sätete rakendamisel; lisaks palub komisjonil teavitada Euroopa Parlamenti komisjoni ja liikmesriikide erinevatest õiguslikest tõlgendustest infrastruktuuri haldajate sõltumatuse küsimuses (direktiivi 2001/14/EÜ artikli 4 lõige 2 ja artikli 14 lõige 2);

Infrastruktuuri haldajate sõltumatus

6.  rõhutab, et infrastruktuuri haldajale tuleb garanteerida piisav sõltumatus, kuna direktiivi 2001/14/EÜ kohaselt on viimasel keskne roll kõigile taotlejatele infrastruktuuri läbilaskevõimsusele õiglase juurdepääsu tagamisel raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise, raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise ja ohutustunnistuste andmise kaudu;

7.  on seisukohal, et infrastruktuuri haldaja sõltumatus on eeltingimus, mis võimaldab kõigi ettevõtjate õiglast, läbipaistvat ja mittediskrimineerivat kohtlemist; rõhutab eriti murettekitavana asjaolu, et infrastruktuuri haldajate sõltumatuse garanteerimiseks antud praktilised ja õiguslikud tagatised on ebapiisavad, eriti juhul, kui nad moodustavad osa raudtee-valdusettevõttest, mis tegeleb ka raudteevedudega;

8.  nõuab, et liikmesriigid, kes nimetatud sätet ei järgi, kõigi vajalike õiguslike ja talituslike meetmete abil eraldaksid selgelt riigi raudteevõrgu läbilaskevõimsuse jaotamise keskse ülesande mis tahes praegusest raudtee-ettevõtjast, kuna selline sõltumatuse puudumine võib takistada infrastruktuuri kasutamise tegelikku määramist infrastruktuuri haldaja poolt;

Reguleerivate organite volituste piiratus

9.  on mures selle pärast, et reguleerivatele organitele ei ole antud piisavalt volitusi ja vahendeid ja et sellise ebapiisavuse tõttu puudub kontroll konkurentsiprobleemide üle liikmesriikide siseturgudel;

10.  palub komisjonil parlamendile teatada, milliseid reguleerivate organite volitusi peavad liikmesriigid suurendama, et tagada neile tegelik võime teostada järelevalvet oma vastavate raudteeturgude üle;

11.  on seisukohal, et nimetatud suutmatus luua liikmesriikides tõeliselt sõltumatud reguleerivad organid takistab esimese raudteepaketi nõuetekohast rakendamist;

Infrastruktuuri rahastamise ja kasutustasude raamistik

12.  märgib, et esimene raudteepakett sisaldab konkreetseid sätteid infrastruktuuri rahastamise ja raudtee võla küsimuse lahendamise kohta (direktiivi 2001/12/EÜ artikkel 9);

13.  peab kahetsusväärseks, et paljudes liikmesriikides investeeritakse jätkuvalt liiga vähe raudtee infrastruktuuri arendamisse ja hooldusse, samas kui olemasoleva infrastruktuuri kvaliteet mitmetel juhtudel langeb; nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid kasutusele vajalikud vahendid, et tagada uute raudteetranspordi projektide arendamine ja praeguse infrastruktuuri piisav hooldus;

Raudtee kasutustasud

14.  märgib, et infrastruktuuri haldajate sõltumatus ning reguleerivatele organitele volituste ja vahendite tagamine on rahuldavate raudtee kasutustasude kehtestamise eeltingimus; tuletab meelde, et need infrastruktuuri kasutustasud tuleb välja arvutada õiglasel, läbipaistval ja järjekindlal viisil ning need peavad andma raudtee-ettevõtjatele piisava selguse;

15.  väljendab muret infrastruktuuri kasutustasusid puudutavate sätete ebapiisava rakendamise pärast, eriti raudteevõrgu toimivuse parandamiseks mõeldud toimivusskeemide ja raudteeteenuste otsekuludel põhinevate tariifisüsteemide puudumise pärast ning selle pärast, et infrastruktuuri haldaja ei kehtesta sõltumatult infrastruktuuri kasutustasusid;

16.  kahetseb, et sellise puuduliku rakendamise tõttu ei näi infrastruktuuri kasutustasudel olevat otsest seost rongiliikluse kuludega ja et raudteeturg ei pruugi olla suuteline neid kõrgeid kasutustasusid maksma; märgib, et kõrged infrastruktuuri kasutustasud võivad takistada uute ettevõtjate turule sisenemist ja et komisjon on saanud ettevõtjatelt mitmeid kaebusi, mis puudutavad juurdepääsu terminalidele ja raudteeteenustele;

17.  on seisukohal, et raudtee- ja maanteevedudel kohaldatavaid infrastruktuuri kasutustasude kehtestamise põhimõtteid tuleks lähendada, et luua eri transpordiliikidele tõeliselt võrdsed konkurentsitingimused; rõhutab, et võrdsed konkurentsitingimused võimaldaksid muuta ELi transpordisüsteemi tõhusamaks ja jätkusuutlikumaks ning viiksid maksimumini raudteeveo keskkonnaalase konkurentsivõime;

Esimese raudteepaketi läbivaatamine

18.  rõhutab, et esimese raudteepaketi nõuetekohane ja täielik rakendamine on Euroopa raudteevõrgu loomise põhitingimus ja et komisjoni absoluutne prioriteet peab olema selle rakendamise jätkamine kõigi tema käsutuses olevate õiguslike menetlustega;

19.  nõuab tungivalt, et komisjon teeks ettepaneku esimese raudteepaketi läbivaatamiseks 2010. aasta septembriks; nõuab, et komisjon käsitleks selle läbivaatamise käigus prioriteetselt infrastruktuuri haldajate sõltumatuse ja reguleerivate organite vahendite ja volituste puudumise probleeme ning teeks ettepaneku infrastruktuuri kasutustasude kehtestamise asjakohaste põhimõtete kohta, mis soodustaksid avalikke ja erainvesteeringuid raudteetranspordi sektorisse;

20.  on seisukohal, et raudteetransporditurgude edukas avamine sõltub esimese raudteepaketiga kehtestatud sätete täielikust rakendamisest; raudteeturu edasine liberaliseerimine ei tohiks kahandada raudteeveoteenuste kvaliteeti ning seejuures tuleks säilitada avaliku teenindamise kohustused; kuni turgude täieliku avamiseni tuleks kohaldada vastastikkuse põhimõtet;

21.  palub komisjonil vastata lõigetes 3, 5, 10 ja 16 esitatud nõudmistele või anda neis palutud teavet esimese raudteepaketi uuesti sõnastamise raames või hiljemalt 2010. aasta lõpuks;

o
o   o

22.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) EÜT L 75, 15.3.2001, lk 1. (2) EÜT L 75, 15.3.2001, lk 26. (3) EÜT L 75, 15.3.2001, lk 29. (4) ELT C 175 E, 10.7.2008, lk 551.

Euroopa Parlamendi 17. juuni 2010. aasta resolutsioon üleujutuste kohta Kesk-Euroopa riikides, eelkõige Poolas, Tšehhi Vabariigis, Slovakkias, Ungaris ja Rumeenias, ning Prantsusmaal

P7_TA(2010)0241 RC-B7-0346/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ELi lepingu artiklit 3 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 191 ja 349;

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu määrus Euroopa Liidu solidaarsusfondi loomise kohta (KOM(2005)0108) ja Euroopa Parlamendi 18. mai 2006. aasta seisukohta;

–  võttes arvesse oma 5. septembri 2002. aasta resolutsiooni üleujutuste kohta Euroopas,(1) 8. septembri 2005. aasta resolutsiooni loodusõnnetuste (tulekahjude ja üleujutuste) kohta Euroopas,(2) 18. mai 2006. aasta resolutsioone looduskatastroofide (tulekahjud, üleujutused ja põuad) põllumajandusaspektide, regionaalarenguaspektide ja keskkonnaaspektide kohta(3) ning 7. septembri 2006. aasta resolutsiooni metsatulekahjude ja üleujutuste kohta(4);

–  võttes arvesse komisjoni valget raamatut „Kliimamuutustega kohanemine: Euroopa tegevusraamistik” (KOM(2009)0147) ning komisjoni teatist ühenduse lähenemisviisi kohta loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide ennetamisele (KOM(2009)0082);

–  võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti „Piirkonnad 2020 – ELi piirkondade tulevaste väljakutsete analüüs” (SEK(2008)2868);

–  võttes arvesse komisjoni 24. veebruaril 2010. aastal tehtud avaldust Madeira autonoomses piirkonnas toimunud suure loodusõnnetuse kohta ja Euroopa Parlamendi 11. märtsi 2010. aasta resolutsiooni suure loodusõnnetuse kohta Madeira autonoomses piirkonnas ja tormi Xynthia tagajärgede kohta Euroopas(5);

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis, eriti Poolas, Tšehhi Vabariigis, Slovakkias, Ungaris ja Rumeenias, samuti Saksamaal ja Austrias, ning viimati Prantsusmaal aset leidnud üleujutuste näol on toimunud suuremat laadi loodusõnnetused, mille tagajärjel on inimesi saanud surma ja vigastada ning on vaja olnud evakueerida tuhandeid inimesi;

B.  arvestades, et kõnealused loodusõnnetused on põhjustanud raskeid kahjustusi muu hulgas infrastruktuurile, ettevõtetele ja haritavale maale, hävitanud ka loodus- ja kultuuripärandit ning ohustanud inimeste tervist;

C.  arvestades, et õnnetuste tagajärjel hävinud või kahjustatud alad tuleb jätkusuutlikult taastada, et korvata neile tekkinud majanduslik ja sotsiaalne kahju;

D.  arvestades, et loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide sagedus, raskus, keerukus ja mõju on kogu Euroopas viimastel aastatel kiirelt suurenenud,

1.  väljendab õnnetustes kannatada saanud piirkondade elanikega solidaarsust ja tunneb neile kaasa, võtab teadmiseks võimalikud rasked majanduslikud tagajärjed ning avaldab ohvrite peredele austust ja kaastunnet;

2.  tunnustab otsingu- ja päästeüksuste väsimatuid jõupingutusi inimelude päästmisel ja kannatada saanud aladel kahju vähendamisel;

3.  kiidab heaks nende liikmesriikide meetmed, kes on osutanud kannatada saanud aladele abi, kuna vastastikune abistamine rasketes olukordades on näide Euroopa solidaarsusest;

4.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles vaatama läbi planeerimise, jätkusuutliku maakasutuspoliitika, ökosüsteemi vastuvõtuvõime ja parimad tavad, võttes arvesse maa, elupaikade ja kuivendamise majandamise viisi tõttu suurenenud üleujutuste ohtu, ning suurendama üleujutuste vältimise suutlikkust ja parandama kuivendusinfrastruktuuri, et piirata erakordselt tugevate vihmasadude tekitatavat kahju;

5.  palub liikmesriikidel ja õnnetustes kannatada saanud piirkondadel pöörata erilist tähelepanu oma taastamiskavade jätkusuutlikkusele ning uurida, kui teostatavad on pikaajalised investeeringud liikmesriikide meetmetesse, mille eesmärk on õnnetuste ärahoidmine ja neile reageerimine;

6.  kutsub liikmesriike üles täitma ELi üleujutuste direktiivis sätestatud nõudeid ja direktiivi rakendama; nõuab tungivalt, et piirkondliku planeerimise juhtimisel võetaks arvesse üleujutusriski kaarte; rõhutab, et üleujutuste tõhus ennetamine peab tuginema piiriülestele strateegiatele; ergutab naaberliikmesriike tõhustama koostööd loodusõnnetuste ärahoidmisel, kuna nii tagatakse selleks otstarbeks eraldatud ELi rahaliste vahendite võimalikult tulemuslik kasutamine;

7.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama võimalikult kiiresti alasid, mis õnnetuste majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgede tõttu on kannatanud;

8.  kinnitab, et komisjoni ettepanekul (KOM(2005)0108) põhinev Euroopa Liidu Solidaarsusfondi uus määrus on hädavajalik, et paindlikumalt ja tõhusamalt lahendada loodusõnnetuste põhjustatud probleeme; kritiseerib asjaolu, et nõukogu on ettepaneku blokeerinud, kuigi Euroopa Parlament võttis oma seisukoha ülekaaluka häälteenamusega vastu esimesel lugemisel 2006. aasta mais; nõuab tungivalt, et eesistujariik Belgia ja komisjon otsiksid viivitamata lahendust määruse läbivaatamise taaskäivitamiseks, et luua tugevam ja paindlikum vahend, mille abil tõhusalt reageerida kliimamuutusega seotud uutele probleemidele;

9.  palub komisjonil pärast seda, kui riiklikud ja piirkondlikud asutused on esitanud oma taastamiskavad, võtta viivitamata meetmeid, et tagada Euroopa Liidu Solidaarsusfondist vajalike rahaliste vahendite võimalikult kiire, tõhus ja paindlik kasutuselevõtmine;

10.  nõuab tungivalt, et lisaks solidaarsusfondi kasutuselevõtmisele oleks komisjon avatud ja paindlik, kui ta peab riiklike ja piirkondlike asutustega läbirääkimisi Euroopa Regionaalarengu Fondist, Euroopa Sotsiaalfondist ja Ühtekuuluvusfondist rahastatavate ajavahemikul 2007–2013 kehtivate piirkondlike rakenduskavade läbivaatamise üle; palub komisjonil vaadata rakenduskavad läbi võimalikult kiiresti;

11.  palub komisjonil võtta arvesse kannatada saanud piirkondade (mille hulka kuuluvad mägipiirkonnad ja jõeäärsed alad) erinevusi, et abistada ohvreid parimal võimalikul viisil;

12.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele ning kannatada saanud alade piirkondlikele ja kohalikele asutustele.

(1) EÜT C 272E, 13.11.2003, lk 471. (2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2005)0334. (3) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0222, 0223 ja 0224. (4) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0349. (5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0065.

Euroopa Parlamendi 17. juuni 2010. aasta resolutsioon õigusalase koolituse kohta – Stockholmi programm

P7_TA(2010)0242 B7-0294/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 81 ja 82;

–  võttes arvesse komisjoni teatist Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava kohta(1);

–  võttes arvesse oma 9. juuli 2008. aasta resolutsiooni liikmesriikide kohtunike rolli kohta Euroopa kohtusüsteemis(2);

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2009. aasta resolutsiooni Stockholmi programmi kohta(3);

–  võttes arvesse 10. mai 2010. aasta küsimust komisjonile teemal „Õigusalane koolitus – Stockholmi tegevuskava” (O-0063/2010 – B7-0306/2010);

–  võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitega 81 ja 82 nähakse ette, et meetmed, mille eesmärk on „toetada kohtunike, prokuröride ning kohtute ja prokuratuuride töötajate koolitust”, võetakse vastu seadusandliku tavamenetluse kohaselt;

B.  arvestades, et Stockholmi programmi rakendamise tegevuskavas kuulutas komisjon välja, et ta esitab 2011. aastal teatise tegevuskava kohta, mis käsitleb Euroopa koolitust kõikide õigusvaldkonna ametite esindajatele, ning käivitab aastatel 2010–2012 kohtuasutuste töötajatele ja õigusvaldkonna ametite esindajatele suunatud Erasmuse programmi laadsete vahetusprogrammide katseprojektid;

C.  arvestades, et arvesse tuleb võtta kohtunike ja prokuröride erivajadusi, pidades silmas koolitusi siseriikliku, võrdleva ja Euroopa õiguse sissejuhatavate kursuste kujul ja diskreetsust, mida tuleb selliste kursuste korraldamisel üles näidata;

D.  arvestades, et eriti keeruline on korraldada koolitust kohtunikele, võttes arvesse nende piiratud aega ja kättesaadavust, nende sõltumatust ja vajadust kohandada kursused nende erivajadustele praeguste õiguslike probleemide osas;

E.  arvestades, et samuti peab selliste kursuste eesmärk olema luua suhtluskanalid osalejate vahel ja seega edendada Euroopa õiguskultuuri, mis põhineb vastastikusel mõistmisel, suurendades seeläbi vastastikust usaldust, millel põhineb kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise süsteem;

F.  arvestades, et hoolimata survest riigieelarvetele lasub esmane vastutus õigusalase koolituse korraldamise eest endiselt liikmesriikidel ja nad peavad seda aktsepteerima;

G.  arvestades, et sellest hoolimata on oluline, et EL rahastaks selliseid õigusalase koolituse kursusi, mis on ette nähtud Euroopa õiguskultuuri edendamiseks;

H.  arvestades, et asjakohane õigusalane koolitus ja Euroopa õiguskultuuri loomine võivad kiirendada kohtumenetlusi piiriülestel juhtudel ning anda seega märkimisväärse panuse siseturu toimimise parandamisse nii ettevõtete kui ka kodanike jaoks ja lihtsustada õiguskaitse kättesaadavust vaba liikumise õigust kasutanud kodanike jaoks;

I.  arvestades, et komisjon peaks viima läbi kohtunike ja prokuröride jaoks mõeldud riiklike koolitusprogrammide ja koolide inventuuri, et teha muu hulgas kindlaks parimad tavad selles sektoris;

J.  arvestades, et vaja on tugineda olemasolevatele struktuuridele ja võrgustikele, eriti Euroopa õigusalase koolituse võrgustikule ja Euroopa Õigusakadeemiale, ning kaasata õigusalase koolituse katseprojektide käivitamisse Euroopa Liidu ülemkohtute presidentide võrgustik, kohtunike nõukogude Euroopa võrgustik, Euroopa Liidu Riiginõukogude ja Kõrgemate Halduskohtute Assotsiatsioon ja Euroopa peaprokuröride võrgustik Eurojustice,

1.  tervitab komisjoni kiiret reageeringut parlamendi 25. novembri 2009. aasta resolutsioonis esitatud soovitustele;

2.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles tagama, et parlament oleks täielikult kaasatud õigusalase koolituse korra, eriti komisjoni tegevuskavas kavandatud katseprojektide väljatöötamisse ja heakskiitmisse vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 81 ja 82;

3.  on seisukohal, et kohtunike osas ei tohiks kavandatud katseprojektid piirduda Erasmuse programmi laadsete vahetusprogrammidega;

4.  kutsub komisjoni üles alustama võimalikult kiiresti konsultatsioone, eriti parlamendiga, tulevaste katseprojektide kavandamiseks ja ettevalmistamiseks;

5.  nõuab tungivalt, et komisjon esitaks – koostöös liikmesriikidega nõukogus – võimalikult kiiresti ettepanekud luua terves liidus õigusalase koolituse asutuste võrgustik, mille asutused oleksid volitatud korrapäraselt ja pidevalt pakkuma siseriikliku, võrdleva ja Euroopa õiguse sissejuhatavaid kursusi kohtunikele;

6.  kutsub komisjoni üles konsulteerima parlamendiga eraldi kavade osas luua institutsioon, mis tugineb olemasolevatele struktuuridele ja võrgustikele, eriti Euroopa õigusalase koolituse võrgustikule ja Euroopa Õigusakadeemiale;

7.  nõuab tungivalt, et komisjon esitaks konkreetsed ettepanekud õigusalase koolituse tulevase tegevuskava rahastamiseks;

8.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile ja nõukogule.

(1) KOM(2010)0171. (2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0352. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2009)0090.

Euroopa Parlamendi 17. juuni 2010. aasta resolutsioon Euroopa vesiviljeluse säästva arengu strateegiale uue hoo andmise kohta (2009/2107(INI))

P7_TA(2010)0243 A7-0150/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Vesiviljeluse säästva tuleviku rajamine – uus hoog Euroopa vesiviljeluse säästva arengu strateegiale” (KOM(2009)0162);

–  võttes arvesse komisjoni 5. augusti 2009. aasta määrust (EÜ) nr 710/2009, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 889/2008 (millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 834/2007 üksikasjalikud rakenduseeskirjad) seoses mahepõllumajanduslike vesiviljelusloomade ja merevetikate tootmise üksikasjalike eeskirjade kehtestamisega(1);

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 708/2007 võõrliikide ja piirkonnast puuduvate liikide kasutamise kohta vesiviljeluses (KOM(2009)0541);

–  võttes arvesse komisjoni 24. märtsi 2009. aasta määrust (EÜ) nr 257/2009, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 794/2004 seoses kalandus- ja vesiviljelussektorile antavast abist teatamiseks kasutatava lisateabelehega(2);

–  võttes arvesse komisjoni 19. märtsi 2009. aasta määrust (EÜ) nr 248/2009, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 104/2000 üksikasjalikud rakenduseeskirjad tootjaorganisatsioonide tunnustamist käsitlevate teatiste, hindade kindlaksmääramise ja sekkumise kohta kalandus- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse raames (uuesti sõnastatud)(3);

–  võttes arvesse nõukogu 24. oktoobri 2006. aasta direktiivi 2006/88/EÜ vesiviljelusloomade ja vesiviljelustoodete loomatervishoiunõuete ning teatavate veeloomadel esinevate taudide ennetamise ja tõrje kohta(4) ja komisjoni 12. detsembri 2008. aasta otsust 2008/946/EÜ, millega rakendatakse nõukogu direktiivi 2006/88/EÜ seoses vesiviljelusloomade karantiininõuetega(5);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivi 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik(6);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 66/2010 ELi ökomärgise kohta(7);

–  võttes arvesse nõukogu 28. juuni 2007. aasta määrust (EÜ) nr 834/2007 mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise kohta(8);

–  võttes arvesse komisjoni 24. märtsi 2010. aasta määrust (EL) nr 271/2010, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 889/2008, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 834/2007 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses Euroopa Liidu mahepõllumajandusliku tootmise logoga(9);

–  võttes arvesse komisjoni 12. detsembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 1251/2008, millega rakendatakse nõukogu direktiivi 2006/88/EÜ seoses vesiviljelusloomade ja vesiviljelustoodete turuleviimise tingimuste ja sertifitseerimisnõuetega ja ühendusse importimisega ning millega sätestatakse vektorliikide loetelu(10);

–  võttes arvesse komisjoni teatisi „Suunised seoses integreeritud lähenemisviisiga merenduspoliitikas: integreeritud merendusalase juhtimise ja sidusrühmadega konsulteerimise parimate tavade toetamine” (KOM(2008)0395), „Mereala ruumilise planeerimise suunised: ühiste põhimõtete saavutamine Euroopa Liidus” (KOM(2008)0791) ja „Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitika rahvusvahelise mõõtme laiendamine” (KOM(2009)0536) ning hiljutist Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitika eduaruannet (KOM(2009)0540);

–  võttes arvesse Euroopa Toiduohutusameti 2008. aasta teadusaruandeid ja arvamusi ELis kasvatatava kuue peamise kalaliigi heaolu kohta ning Euroopa Toiduohutusameti 2009. aasta teaduslikke arvamusi kaheksa kasvatatava kalaliigi heaolu kohta tapahetkel;

–  võttes arvesse oma 25. veebruari 2010. aasta resolutsiooni(11) ühise kalanduspoliitika reformi käsitleva rohelise raamatu kohta (KOM(2009)0163);

–  võttes arvesse oma 4. detsembri 2008. aasta resolutsiooni Euroopa kormoranide asurkondade majandamise kava koostamise kohta(12);

–  võttes arvesse oma 2. septembri 2008. aasta resolutsiooni kalanduse ja vesiviljeluse kohta seoses Euroopa rannikualade integreeritud majandamisega(13);

–  võttes arvesse oma 31. jaanuari 2008. aasta seisukohta õigusloomega seotud resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus liikmesriikide vesiviljelust käsitleva statistika esitamise kohta(14);

–  võttes arvesse oma 12. detsembri 2007. aasta resolutsiooni kalandus- ja akvakultuuritoodete sektori turu ühise korralduse kohta(15);

–  võttes arvesse oma 7. septembri 2006. aasta resolutsiooni arutelu algatamise kohta ühenduse seisukoha suhtes, mis käsitleb ühenduse ökomärgise süsteemi kalandustoodetele(16);

–  võttes arvesse oma 16. jaanuari 2003. aasta resolutsiooni(17) vesiviljeluse kohta Euroopa Liidus: olevik ja tulevik;

–  võttes arvesse suuniseid riigiabi kontrollimiseks kalandus- ja vesiviljelussektoris(18) ja nende suuniste heakskiitmist liikmesriikide poolt(19);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut ja oma 7. mai 2009. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi uue rolli ja uute kohustuste kohta Lissaboni lepingu rakendamisel(20);

–  võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni vesiviljeluse allkomisjoni neljanda istungjärgu aruannet(21);

–  võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni vastutustundliku kalapüügi juhendit(22);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit ja keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A7-0150/2010),

A.  arvestades, et praegu ei ole ühenduse tasandil konkreetset ja ühtlustatud õiguslikku raamistikku vesiviljelussektori jaoks; arvestades, et selle asemel reguleeritakse nimetatud sektorit paljude eri valdkondade (keskkond, rahvatervis jne) ühenduse õigusnormidega ja liikmesriikide õigusnormidega, mis võivad ka liikmesriigiti oluliselt erineda, tekitades lisaks diskrimineerimisele ja turu moonutamisele sektori ettevõtjate jaoks segadust;

B.  arvestades, et sellega seoses oleks komisjonil kõige asjakohasem teha ettepanek võtta vastu määrus, millega kehtestatakse eeskirjad vesiviljelussektorile ning tagatakse seeläbi vajalik õiguslik selgus;

C.  arvestades, et vesiviljelussektor on potentsiaalselt kõrgtehnoloogiline ning mahukate struktuuri- ja teadusinvesteeringutega uuenduslik majandussektor pikaajalise tegevuse ja finantsplaneerimisega, milleks on seega vaja õiguskindlust ning selgeid ja stabiilseid õiguslikke raamistikke;

D.  arvestades, et vesiviljelussektor puutub otseselt kokku meie ühiskonna jaoks esmatähtsate teemadega, nagu keskkond, linnaplaneerimine ja regionaalareng, rahvatervis ja tarbijakaitse; arvestades, et seetõttu väga oluline arvestada sektori huve ja tagada selle õiglane kohtlemine;

E.  arvestades, et kõik vesiviljeluse vormid peavad olema säästvad ja sotsiaalselt õiglased, seega ei tohi ökosüsteeme kahjustada looduslike ainete ega inimeste toodetud ainete, nagu biolagundamatute kemikaalide ja süsinikdioksiidi kontsentratsiooni suurendamisega, ega ka füüsilise häirimisega;

F.  arvestades, et komisjoni 19. septembri 2002. aasta teatis (KOM(2002)0511) on osutunud selgelt ebapiisavaks selleks, et motiveerida liikmesriike hoogustama ühenduse vesiviljelussektori arendamist, samas kui viimasel kümnendil on see sektor kogu maailmas tugevalt kasvanud, nagu ka nõudlus kalatoodete, nii püütud kui ka kasvatatud kala järele, ning oluliselt on kasvanud nende toodete import kolmandatest riikidest;

G.  arvestades, et EL on kalandus- ja vesiviljelustoodete importija ning et nõudlus nende toodete järele suureneb nii ülemaailmselt (maailma kasvava elanikkonna tõttu) kui ka ühenduse tasandil, sest ELiga on juba liitunud ja liituvad riigid, kus nõudluse kasv on isegi veel suurem, ning samuti seepärast, et tarbimisharjumused muutuvad tervislikumate toiduainete tarbimise suunas;

H.  arvestades samuti vajadust usaldusväärse vesiviljelustoodete sertifitseerimissüsteemi järele;

I.  arvestades, et ühenduse vesiviljelussektori säästev areng võib kalatoodete näol anda suure panuse toiduga varustamise tagamisse ja aidata seeläbi vähendada survet looduslikele liikidele, mitmekesistades kala- ja vesiviljelustoodete pakkumist, ning et sellel on oluline roll toiduainetega kindlustatuse, majandustegevuse ja tööhõive seisukohast, eriti maapiirkondades ja rannikualadel;

J.  arvestades, et EL peaks seetõttu andma säästvale vesiviljelussektorile ja selle arendamisele ühenduse tasandil suurema strateegilise tähtsuse, suunates sellesse vajalikku rahalist toetust ning arvestades, et vesiviljelustegevuseks vajalik kõrgetehnoloogia nõuab ettevõtetelt nende suurusest olenemata sageli märkimisväärseid investeeringuid;

K.  arvestades, et kuna vesiviljelussektori arendamine on niivõrd tähtis, peaks komisjon kindlasti eraldama osa Euroopa Kalandusfondist konkreetselt selleks otstarbeks; arvestades, et vastavad vahendid peavad olema piisavalt paindlikud ja tõhusad, et tagada sektori areng, sh teadusuuringud;

L.  arvestades suurt nõudmist tehnoloogiaalaste uuringute ja uuenduste järele, mis on vajalikud vesiviljeluse konkurentsivõime ja jätkusuutlikkuse tagamiseks ja sektori ettevõtjate edukaks tegutsemiseks, kuid mis on sageli paljudele selle sektori ettevõtjatele, nii VKEdele kui ka suurettevõtetele kättesaamatud;

M.  arvestades, et tõhus säästva vesiviljeluse poliitika peaks olema struktureeritud nii, et sellega edendataks kõikide antud tegevusalaga seotud sektorite kooskõlastatud osavõttu ning et nad saaksid sellest ka kasu;

N.  arvestades, et määruste (EÜ) nr 834/2007, 889/2008 ja 710/2009 rakendamise kaudu EL juba juurutab mahepõllundus- ja -vesiviljelustoodete toetamise poliitikat, mis tähendab pöördepunkti Euroopa säästva vesiviljelussektori jaoks, mis on seotud tihedalt kõnealuste toodete suurema väärtustamisega, et muuta need konkurentsivõimelisemaks ja pakkuda paremat tarbijakaitset ning rohkem teavet ja valikuvabadust tarbijatele;

O.  arvestades, et vesiviljeluse säästva arengu soodustamisel nii ühenduse kui ka liikmesriikide poliitikas tuleb arvesse võtta erinevaid olusid vesiviljelustoodete (merekalad, mageveekalad, karploomad, koorikloomad, merevetikad ja okasnahksed) tootmisel ning võetavad meetmed peavad olema turustruktuuride ja konkurentsi ning asjaomaste probleemidega hästi kohandatud;

P.  arvestades, et vesiviljeluse säästvaks arenguks vastuvõetud meetmed peavad teatavatel juhtudel võtma arvesse vajadust vähendada kalade kasvanduses pidamise asustustihedusest või transportimisest tingitud stressi miinimumini, püüdma leida vähem julmi tapameetodeid ning hoolitsema kalade heaolu eest üldiselt;

Q.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 13 viidatakse kaladele kui aistimisvõimelistele olenditele ning sätestatakse, et liit ja liikmesriigid peavad oma kalanduspoliitika rakendamisel pöörama täit tähelepanu loomade heaolu nõuetele;

R.  arvestades, et kõnealuse sektori ettevõtjad paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides on koormatud olemasolevast õigusraamistikust tulenevate bürokraatlike takistuste ja halduskoormusega, mis piiravad nende ettevõtete tootlikkust ja konkurentsivõimet ning heidutavad märkimisväärselt investoreid;

S.  arvestades, et paljude kasvatatavate kalaliikide looduslik toit on kala ning enamik kalakasvandusi kasutab sööta, mis koosneb osaliselt kalajahust ja kalaõlist;

T.  arvestades, et samal ajal puudub paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides riiklik või piirkondlik maakasutuse eriplaneering, mis reguleeriks kasvanduste asutamist sisemaa-, ranniku- ja merealadele ning määratleks selgelt vesiviljelusel põhinevate kasvanduste asutamiseks lubatud alad, kus välditakse võimalikke huvide konflikte keskkonnakaitsepoliitika ja teiste majandussektoritega, näiteks turismi-, põllumajandus- või rannalähedase püügi sektoriga;

U.  arvestades, et säästva vesiviljeluse arendamise poliitika saab olla kooskõlas Natura 2000 alasid käsitleva poliitikaga ja saab nende haldamisele – kui ala looduskaitse-eesmärgid seda võimaldavad – ja asjaomase elanikkonna heaolule ka positiivselt kaasa aidata, kui selles nähakse ette traditsiooniline karploomakasvatus või sobiva suurusega vesiviljelusrajatised, mille jaoks puudub alternatiivne asukoht ning mis on vastavuses ühenduse keskkonnamõju hindamise eeskirjadega ja elupaikade kaitse sätetega;

V.  arvestades, et ühenduse toodetele pakuvad tänapäeval suurt konkurentsi tooted, mis on pärit kolmandatest riikidest (eriti Türgist, Tšiilist, Vietnamist ja Hiinast), kus ettevõtted on võimelised tootma oluliselt madalamate tegevuskuludega, sest neile ei kehti samad õiguspiirangud ja sama ranged keskkonna- ja fütosanitaarstandardid, ning neil on madalad palgad (sotsiaalne dumping), mis avaldavad täiendavat survet ühenduse vesiviljelussektorile, mõjutavad toidu kvaliteeti ja asetavad ohtu tarbijate tervise;

W.  arvestades, et vesiviljelusel on väiksem keskkonnamõju kui teistel primaarsektoritel ning vesiviljelustooted on seetõttu säästvamad; arvestades, et osa Euroopa ühiskonnast ei tea seda asjaolu ning neil võib seetõttu tekkida nimetatud toodete suhtes põhjendamatu eelarvamus;

X.  arvestades, et kormoranide hävitustöö tõttu valitseb paljudes piirkondades oht, et traditsioonilisemad ja looduslikumad kalakasvandused kaovad,

Üldised märkused

1.  tervitab komisjoni algatust esitada eespool viidatud teatis KOM(2009)0162 eesmärgiga pöörata vesiviljelussektoris suuremat tähelepanu säästvale arengule, pidades silmas oodatavat õigusaktide ümberkorraldamist, mis vastaks paremini sektori vajadustele ja selle probleemidele, et muuta kõnealune sektor tugevaks maailma tasandil;

2.  juhib tähelepanu, et alates Lissaboni lepingu jõustumisest ei ole Euroopa Parlament kalandussektori puhul enam nõuandev organ ning saab kaasseadusandjaks ka vesiviljelussektoris;

3.  on seisukohal, et vesiviljelussektori iga õiguslik reform tuleb lisada sobival viisil ja täiendavalt käimasoleva ühise kalanduspoliitika reformi protsessi;

4.  märgib, et Euroopa Parlament on juba varem juhtinud tähelepanu sellele, et on vaja sisukamaid, sidusamaid ja läbipaistvamaid õigusakte vesiviljeluse kohta;

5.  väljendab arvamust, et tugev säästev vesiviljelussektor võiks kiirendada liikmesriikide paljude äärealade, rannikualade ja maapiirkondade arengut ning aidata kaasa kohaliku tootmise arengule, millega kaasneb märkimisväärne kasu tarbijatele kvaliteetsete, tervislike ja säästvalt toodetud toiduainete näol;

6.  on seisukohal, et ühenduse vesiviljeluse konkurentsivõimet tuleks tugevdada teadusuuringute ja tehnoloogilise arengu jõulise, aktiivse, sihipärase ja pideva toetamisega, mis on vajalik eeldus säästva, ajakohase, tõhusa, majanduslikult otstarbeka ja keskkonnahoidliku vesiviljeluse arendamiseks; juhib ka tähelepanu asjaolule, et teadusuuringute võrgustikud, paljude erialade esindajatest koosnevad uurimisrühmad, tehnoloogiasiire ja koordineerimine selle sektori ja teadlaste vahel tehnoloogiaplatvormide kaudu on väga vajalikud selleks, et tagada teadus- ja arendustegevusse tehtud investeeringute tasuvus;

7.  tunneb heameelt Euroopa vesiviljeluse tehnoloogia- ja innovatsiooniplatvormi loomise üle, võttes arvesse seda, et eesootavatele probleemidele reageerimiseks on vesiviljelust vaja toetada põhjalike teadusuuringute ja innovatsiooniga;

8.  on seisukohal, et Euroopa säästva vesiviljelussektori edu sõltub otsustaval määral soodsama ettevõtluskeskkonna loomisest riigi ja kohalikul tasandil, ning kutsub seega liikmesriike viivitamatult üles oma tööd selles suunas kiirendama, samuti edendama kogemuste vahetamist ja parimate tavade alase teabe vahetamist ühenduse tasandil;

9.  rõhutab, et bürokraatia vähendamine edendab sektorisse investeerimist, ning peab tingimata vajalikuks, et liikmesriigid lihtsustaksid tihedas koostöös kohalike asutustega viivitamata haldusmenetlusi ja kehtestaksid uutesse vesiviljeluspaikadesse kasvanduste asutamise taotluste jaoks selge ja standardiseeritud lubade väljastamise korra;

10.  on seisukohal, et ühenduse säästva ja mahevesiviljeluse sektor suudab tarbijaid varustada tervislikuks ja tasakaalustatud toitumiseks vajalike kvaliteetsete toiduainetega;

11.  on seisukohal, et vesiviljelussüsteemid, mis kahandavad looduslikke kalavarusid või reostavad rannikuvett, tuleb lugeda mittesäästvaks, ning et Euroopa vesiviljeluses tuleks pidada esmatähtsaks taimtoidulisi ning lihasööjaid liike, mis suudavad jõudsalt kasvada ka vähema kalajahu ja -õli tarbimisega;

12.  rõhutab, et vesiviljeluse laiendamiseks Euroopas peab see sektor pidevalt arenema, et vähendada nn söödategurit – looduslikult püütud kalade valgu osatähtsust söödas; juhib tähelepanu asjaolule, et looduslikud kalavarud, mis sobivad sööda tootmiseks, on piiratud, ning paljudel juhtudel on tegemist ülepüügiga, mistõttu peaks vesiviljeluse arendamisel rohkem tähelepanu pöörama taimtoidulistele ja kalatoidulistele liikidele, mis võimaldab nn söödategurit edaspidi oluliselt vähendada;

13.  peab kiireloomuliseks ja tingimata vajalikuks kehtestada ühenduse vesiviljelustoodetele ranged ja läbipaistvad kvaliteedi ja jälgitavuse kriteeriumid ning neid kriteeriume tugevdada, parandada kalade sööta ning kehtestada ja tugevdada kvaliteetsete vesiviljelustoodete ja mahevesiviljeluse toodete märgistamise kriteeriume;

14.  on seisukohal, et vesiviljelustoodete ökomärgise peamine eesmärk on edendada vee-elusressursside keskkonnasõbralikku kasutamist säästva arengu kontekstis, mis võtaks arvesse keskkonna-, majandus- ja sotsiaalaspekte vastutustundliku kalapüügi juhendi(23) ja ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni tulevaste suuniste põhimõtete järgimisel;

15.  kutsub komisjoni üles juurutama kalandus- ja vesiviljelustoodetele Euroopa ökomärgistuse programmi, mis oleks kooskõlas ühenduse ökomärgistuse nõuetega; rõhutab, et ökomärgistus annab Euroopa vesiviljelustoodetele konkurentsieelise ning tagab läbipaistvuse turul, kus erasertifikaatide rohkus võib tarbijaid segadusse ajada;

16.  kutsub komisjoni üles võtma meetmeid tagamaks, et vesiviljelusettevõtete tihedus ei mõjutaks looduslike populatsioonide, mereökosüsteemide ja üldise bioloogilise mitmekesisuse loomulikku seisundit või elujõulisust;

17.  peab rahalist toetust kaitsealuste loomade põhjustatud kahjude hüvitamiseks säästva, kaasaegse ja tõhusa vesiviljelussektori arengu oluliseks eeltingimuseks;

18.  on seisukohal, et kuigi ühenduse õigusaktid käsitlevad selliseid ühiseid aspekte nagu keskkonnamõju hindamine, vete kasutamine ja kaitse või toote jälgitavus, ei tohiks ükski kavandatav ühenduse õigusakt olla üldise või diferentseerimata lähenemisviisiga;

19.  tuletab meelde, et vaja on liidu kindlameelsemat pühendumist, et toetada säästvasse vesiviljelussektorisse tehtavaid investeeringuid ühenduse kalandusfondi täiendavate rahaliste vahendite kaudu, eelistades parimaid keskkonnatavasid; juhib tähelepanu asjaolule, et vesiviljelusega seotud tegevuste rahastamine peaks edaspidi olema siiski võimalik ainult sel juhul, kui rakendatakse tõhusalt keskkonnamõju hindamise direktiivi(24), tagamaks, et rahastatud projektid ei vii keskkonnaseisundi halvenemise või looduslike kala- ja karbivarude vähenemiseni;

20.  rõhutab, et bioloogilise mitmekesisuse austamine tuleks kehtestada ELi vesiviljeluspoliitika põhiprintsiibiks nii koduvete piires kui ka seoses vesiviljelusstrateegia rahvusvahelise mõõtmega, nii et kalakasvatust toetataks ainult seal, kus on tegemist kohalike või juba kodunenud liikidega; nõuab teaduslikku riskianalüüsi kõikide sissetoodud võõrliikide suhtes ning meetmeid, mis hõlmaksid kahjulike liikide seiret;

21.  tuletab meelde, et traditsiooniline karbikasvatus koos muu vesiviljelussektoriga tuleks lisada ühisesse kalanduspoliitikasse, et tagada majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnaalane jätkusuutlikkus ning kindlustada nendele sektoritele mittediskrimineerival moel Euroopa rahalise toetuse kättesaadavus;

22.  peab tingimata vajalikuks, et võetaks vajalikud meetmed selleks, et kõik kolmandatest riikidest Euroopa Liitu tarbimiseks või töötlemiseks imporditavad tooted vastaksid täielikult samadele rahvatervise- ja toiduohutusstandarditele mis ühenduses kehtivad, ning et selleks toimuksid tõhusad üksikasjalikud kontrollid asjaomastes asutustes, seadmata siiski uusi tõkkeid kaubandusele ja soodustades parimate tavade alast teabevahetust arengumaadega;

23.  rõhutab, et vesiviljelust tuleks käsitleda täiendusena püügisektorile, eriti turu varustamise ja tööhõive seisukohast;

Konkreetsed märkused
Õigus-, haldus- ja finantsraamistik

24.  palub komisjonil esitada lähemas tulevikus ettepanek võtta vastu määrus, mis konsolideerib ühes tekstis kõik vesiviljelussektorit reguleerivad ühenduse õigusnormid, ning edendada koordineerimist selle valdkonna eest vastutavate peadirektoraatide vahel;

25.  palub komisjonil määrata kõnealuses määruses eri tüüpi toodetele spetsiaalsed Euroopa sertifitseerimiskriteeriumid ja põhistandardid, millele peavad vastama kõik ühenduse vesiviljelusettevõtted, ning sätted keskkonnamõju kriteeriumide maksimaalseks ühtlustamiseks ühenduse tasandil, et hoida ära liikmesriikide vahelise konkurentsi moonutamist, kuid delegeerides samas subsidiaarsuse põhimõttel vastutuse nende rakendamise etapi ja ettevõtete tegevuse kontrollimise eest liikmesriikide pädevatele asutustele, näiteks keskkonnamõju, veevarude kasutamise, tootmisüksustes kasvatatavate kalade, karp- ja koorikloomade toitmise, toote jälgitavuse ja märgistamise, kalade tervise ja heaolu jms näitajad;

26.  on seisukohal, et vesiviljelussektor peaks olema piisava kontrolli ja seire all ning see peaks katma suuremat hulka merega seotud tegevusi, nagu meretransport, mereturism, avamere tuulepargid, kalapüük jne;

27.  palub komisjonil tagada, et liikmesriigid võtaksid kohustuse ametlikult dokumenteerida ja kokku koguda nende territooriumidel kehtivad keskkonna- ja turismialased õigusnormid ja võtta nende piirkondade puhul, mille kohta piirangud ei kehti, vastu maakasutuse planeeringud, mis on hädavajalikud mere- ja rannikualade ning sisevete majandamiseks, nii et oleks võimalik koostada vesiviljeluse valdkondlikud kavad, milles on selgesti määratletud selle sektori ettevõtete rajamiseks sobilikud piirkonnad;

28.  kutsub liikmesriike üles tegutsema merealade kasutamise planeeringu ja rannikualade tervikliku majandamise nimel, vastavalt ELi uues merenduspoliitikas sätestatule ja kooskõlas keskkonnamõju hindamisega, mis hõlmaks kõiki kõnealuse sektori eri tüüpe, nagu karploomakasvatus, rannalähedane vesiviljelus, avamere ja magevee vesiviljelus, ning püüdma vähendada säästva vesiviljeluse valdkonnas tegevuse alustamiseks vajalike lubade ja soodustuste saamisel praegu esinevaid bürokraatlikke takistusi, milleks võib olla vajalik luua ühtne kontaktpunkt, kuhu on koondatud kõik ettevõtjatelt nõutavad haldustoimingud; kutsub liikmesriike üles koostama pikaajalisi strateegilisi kavasid selle tegevuse säästva arengu kindlustamiseks ning palub komisjonil esitada ettepanekud kõikide meetmete kohta, mis on vajalikud sektori konkurentsivõime parandamiseks, võttes arvesse iga liikmesriigi eripärasid;

29.  avaldab lootust, et tulevane Euroopa Kalandusfond näeks reformitud ühise kalanduspoliitika toetuseks ette konkreetsed eelarveread vesiviljeluse säästva arendamise jaoks ja sektorisse investeerimise toetuseks, järgides parimaid keskkonnatavasid ning edendades majandustegevust ja tööhõivet, pöörates erilist tähelepanu tehnoloogiliselt uuenduslike ja väiksema keskkonnamõjuga ettevõtete (näiteks veepuhastussüsteemid, mis võimaldavad kõrvaldada jäätmeid ja saasteaineid), kalade tervist ning heaolu ja säästva vesiviljeluse viise arvestavate kasvanduste asutamisele;

30.  avaldab lootust, et asjaomastes fondides võetakse nõuetekohaselt arvesse vajadust toetada rahaliselt sektori ettevõtteid, eeskätt VKEsid ja pereettevõtteid, lähtudes nende panusest rannikuala sotsiaal-majanduslikku arengusse ja erilise rõhuga ääre- ning piirialadele;

31.  toetab liikmesriikide tegevust litsentsimenetluste lihtsustamisel, mis soodustab ligipääsu uutele aladele ja lihtsustab pikaajalist ligipääsu kasutuselolevatele aladele, eriti neile, kus tegutsevad VKEd ja pereettevõtted;

32.  rõhutab ühtlasi vajadust tagada suurem rahaline toetus teadusuuringutele, innovatsioonile ja tehnosiirdele säästva ja mahevesiviljeluse ning avamere ja magevee vesiviljeluse valdkonnas, samuti ettevõtetele, mis kavatsevad minna tavapäraselt tootmiselt osaliselt või täielikult üle mahetootmisele, poliitikameetmete abil, mis hõlmavad kõiki olulise tähtsusega sektoreid alates kalatoodetega varustamisest kuni nende väärtustamise ja reklaamimiseni turul, integreerides paremini need aspektid struktuurifondidega ja ühenduse programmidega ettenähtud teemavaldkondadesse;

33.  nõuab tungivalt, et komisjon annaks vesiviljelussektori käsutusse tõelise vahendi majanduskriisi juhtimiseks ja kehtestaks tugisüsteemid bioloogiliste loodusõnnetuste puhuks (näiteks mürgiste vetikate õitsemine), inimeste põhjustatud õnnetuste puhuks (näiteks tankerid Erika ja Prestige) ja äärmuslike ilmastikutingimuste puhuks (tsüklonid, üleujutused jne);

34.  palub komisjonil ja liikmesriikidel toetada kohalike liikide katsekasvatamist, tervete kalade tootmise tehnoloogiaid ja jõupingutusi tulla toime vesiviljeluses esinevate haigustega ühenduse vesiviljeluse toodete mitmekesistamiseks, et pakkuda kvaliteetseid ja kõrge lisandväärtusega tooteid, edendades nende liikide ja vastavate tootmismeetodite alaseid teadusuuringuid ja parimate tavade vahetamist, võimaldamaks vesiviljelustoote paremat konkurentsipositsiooni teiste uuenduslike toidukaupade suhtes;

35.  rõhutab, et on vaja võtta meetmeid, tagamaks jõgedes haruldasemaks muutuvate liikide varude täiendamine, pidades silmas eeskätt tavapäraseid siirdekalu, mis on kohaliku elanikkonna jaoks olulise majandusliku tähtsusega (tuur, euroopa aloosa, lõhe jne), ja teatud mereliike, ning juhib komisjoni ja liikmesriikide tähelepanu vajadusele tagada selliste algatuste rakendamise jaoks piisavad rahalised vahendid;

36.  palub komisjonil võtta arvesse suundumust avamere vesiviljelusettevõtete arendamisele kui võimalikku lahendust ruumiprobleemile Euroopa rannikutel, samuti võtta arvesse raskeid keskkonna- ja kliimatingimusi, milles seda liiki vesiviljelusega tegeletakse;

37.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada asjakohane kutseõpe vesiviljeluse valdkonnas, edendada selle sektori konkurentsivõimet ja julgustada kalandusvaldkonna ettevõtjate võimalikku ümberõpet veekeskkonna alternatiivseks majandamiseks, aidates sellega ühtlasi luua kindlaid töökohti noortele maapiirkondades, rannikualadel ja äärepoolsetes piirkondades ning eriti neis piirkondades, mis sõltuvad suurel määral kalandusest ja vesiviljelusest;

38.  kutsub liikmesriike üles kaaluma vesiviljelustoodete müügiedendamisele spetsialiseerunud organisatsioonide loomist; kutsub ühtlasi komisjoni üles laiendama ühise turukorralduse eeskirju säästvale vesiviljelussektorile ning samuti toetama ja stimuleerima müügiedendusmeetmeid nii ühenduses kui ka välisturgudel;

Kvaliteedipoliitika ja tarbijakaitse

39.  on seisukohal, et vesiviljeluse säästvas arengus ei saa kõrvale jätta üliranget kvaliteedipoliitikat, keskkonnasõbralikke tootmismeetodeid ja loomade heaolu (vesiviljelusvarude transport, tapmisviisid ja eluskala müük), rangeid tervishoiustandardeid ning kõrgetasemelist tarbijakaitset;

40.  kutsub seega komisjoni üles looma lisaks mahevesiviljeluse toodete kvaliteedimärgile ka vesiviljelustoodete ühenduse kvaliteedimärgi, töötades välja range korra kooskõlas ühenduse kvaliteet- ja mahetootmise põhimõtetega, mis tagavad tarbijale tootmissüsteemi usaldusväärsuse ning vesiviljelustoodete kontrolli ja täieliku jälgitavuse; julgustab komisjoni kaaluma juba olemasolevate märgistamisstruktuuride kasutamist kvaliteetsete mahevesiviljelustoodete jaoks;

41.  on seisukohal, et kalasööda koostisosade, sealhulgas merest pärinevate koostisosade vastutustundlik tootmine on vesiviljeluse jätkusuutlikkuse eeltingimus;

42.  kutsub seetõttu komisjoni üles korraldama ja edendama tihedas koostöös liikmesriikidega institutsioonide teavituskampaaniaid vesiviljelustoodete, sealhulgas mahevesiviljelustoodete reklaamimiseks;

43.  kinnitab oma 4. detsembri 2008. aasta resolutsioonis(25) Euroopa kormoranide asurkondade majandamise kava koostamise kohta juba esitatud seisukohti, tuletades meelde, et kormoranide ja teiste röövlindude poolt vesiviljelusettevõtetele tekitatud kahju vähendamine on nende ettevõtete tootmiskulude ja seega püsimajäämise ning konkurentsivõime seisukohalt olulisimaid tegureid; juhib tähelepanu vajadusele hinnata kormoranide ja teiste röövlindude poolt vesiviljelusettevõtetele tekitatud kahju ning kavandada selles valdkonnas parandusmeetmeid;

44.  kutsub komisjoni üles võtma meetmeid, mida nõutakse parlamendi 4. detsembri 2008. aasta resolutsioonis, eeskätt kormoranide asurkondade üleeuroopalise majandamise kava rakendamise osas ja teaduslike andmete kogumise osas kormoranide asurkondade kohta; kutsub komisjoni üles esitama selles valdkonnas ulatusliku mõjuga õigusaktide ettepanekuid;

45.  palub komisjonil tihedas koostöös liikmesriikidega, ja võttes arvesse erinevaid geograafilisi ning kliimatingimusi, kasutatavaid tootmistehnoloogiaid ja kasvatatavate liikide eripära, teha ettepanek kasvanduses kasvatatavate kalade heaolu käsitlevate konkreetsete kriteeriumide kohta, näiteks kalade kasvanduses pidamise suurim asustustihedus, eri liiki kasvandustes söödaks kasutatavate taimsete ja loomsete valkude kogused, mille puhul võetakse arvesse konkreetsete liikide kasvatamisega seotud spetsiifilisi tegureid, kasvanduses peetavate kalaliikide toitumisnõudeid, nende elutsükli järke ja keskkonnatingimusi, ning edendada transpordiviise ja tapameetodeid, mis vähendavad maksimaalsel määral stressiallikaid, ja nõuetekohast veevahetust kasvanduse paakides, et tagada kasvatatavate kalaliikide heaolu; tõdeb, et pikaajaline eesmärk peab olema kõikide kalaliikide puhul võimaluse korral loomsete valkude asendamine taimsetega, võttes arvesse nende toitumisvajadusi, ning et peamiseks prioriteediks peaksid olema strateegilised uuringud esmatähtsate koostisosade asendamise küsimuses, arvestades et asendamatute toitainete ja nende alternatiivsete tootmisvõimaluste (näiteks mikrovetikatest ja pärmist) teaduslikud uuringud aitaksid pikemas perspektiivis vähendada vajadust kalajahu järele;

46.  kutsub komisjoni üles laiendama nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2005 (mis käsitleb loomade kaitset vedamise ajal)(26) reguleerimisala, et piirata kalade kaugvedu, edendades sellega kohalike inkubaatorite kasutamist ja kalade tapmist kalakasvanduste läheduses;

47.  kutsub komisjoni üles tagama, et kalasööda jaoks kasutatavate toorainete hankimine toimuks keskkonda kahjustamata ega mõjutaks negatiivselt ökosüsteeme, millest neid kogutakse;

48.  kutsub komisjoni üles tagama, et ei kasutataks tapaeelseid protseduure, mille Euroopa Toiduohutusamet on tunnistanud kalade heaolu kahjustavaks; niisugused tapameetodid, nagu lämbumine jäämassis, mille puhul Euroopa Toiduohutusameti sõnul on kala enne surma pikka aega teadvusel, tuleks keelustada;

49.  nõuab tungivalt, et komisjon esitaks konkreetsed tehnilised suunised jätkusuutliku kalasööda sertifitseerimise kohta;

Välissuhted

50.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama ühenduse õigusaktide range kohaldamine kolmandatest riikidest imporditavate vesiviljelustoodete (sh sööda ja söödatooraine) kogu tarneahela puhul;

51.  kutsub komisjoni üles uurima vahetult tootmismeetodeid väljaspool Euroopa Liitu asuvates kalakasvandustes ning teatama mis tahes terviseriskidest;

52.  rõhutab vajadust tagada, et veekeskkonnast saadud toiduained, mis on ELis toodetud või ELi imporditud, vastaksid kõrgetele keskkonnakaitse, tarbija tervise ja ohutuse standarditele;

53.  palub komisjonil tagada, et vesiviljeluses kasutatavate ennetuse ja raviga seotud farmaatsiatoodete suhtes kohaldataks vastastikuse tunnustamise ja kaupade vaba liikumise põhimõtet, edendada vastastikuseid kalanduskokkuleppeid kolmandate riikidega, kellel on kõrgetasemelised oskusteadmised, ning edendada parimate tavade kasutuselevõttu teistes riikides ja rahvusvahelistes organites;

54.  kinnitab süstemaatiliste kontrollide vajadust siseturule sisenemise kohtades ja peamistes impordikeskustes, et anda tarbijatele täielik tagatis, et kolmandatest riikidest imporditud vesiviljelustooted läbivad süstemaatiliselt range kvaliteedikontrolli ja vastavad seega täielikult ühenduse hügieeni- ja rahvatervise standarditele;

55.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama neid põhimõtteid nii WTOs kui ka kõigis asjaomastes institutsioonides;

56.  palub komisjonil edendada ühenduse ja arengumaade koostöö poliitika raames toetusmeetmeid ja sihipärase koolituse meetmeid, mis aitavad edendada jätkusuutlikku vesiviljelust ja tõsta nende riikide vesiviljeluse tootjate teadlikkust kvaliteedipoliitikast ja kõrgematest tootmisstandarditest, eelkõige keskkonna- ja hügieeninäitajate ning selle tööstusharu sotsiaalsete standardite osas;

57.  palub komisjonil esitada aruanne vesiviljelussektori keskkonna- ja sotsiaalsete standardite kohta väljaspool ELi ning uurida võimalusi parandada tarbijate teavitamist;

58.  kutsub komisjoni üles alustama mõju hindamist, et selgitada välja ühenduse kaubanduslepingute võimalik mõju vesiviljelussektorile;

o
o   o

59.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 204, 6.8.2009, lk 15. (2) ELT L 81, 27.3.2009, lk 15. (3) ELT L 79, 25.3.2009, lk 7. (4) ELT L 328, 24.11.2006, lk 14. (5) ELT L 337, 16.12.2008, lk 94. (6) EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1. (7) ELT L 27, 31.1.2010, lk 1. (8) ELT L 189, 20.7.2007, lk 1. (9) ELT L 84, 31.3.2010, lk 19. (10) ELT L 337, 16.12.2008, lk 41. (11) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0039. (12) ELT C 21 E, 28.1.2010, lk 11. (13) ELT C 295 E, 4.12.2009, lk 1. (14) ELT C 68 E, 21.3.2009, lk 39. (15) ELT C 323 E, 18.12.2008, lk 271. (16) ELT C 305 E, 14.12.2006, lk 233. (17) ELT C 38 E, 12.2.2004, lk 318. (18) ELT C 84, 3.4.2008, lk 10. (19) ELT C 115, 20.5.2009, lk 15. (20) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0373. (21) Puerto Varase (Tšiili) kohtumine 6.–10. oktoobril 2008, http://www.fao.org/fishery/nems/36393/en (22) FAO toimimisjuhend, mis võeti vastu 31. oktoobril 1995. (23) Vastu võetud ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioonis 31. oktoobril 1995. (24) Direktiiv 85/337/EMÜ (EÜT L 175, 5.7.1985, lk 40), mida on muudetud direktiividega 97/11/EÜ ja 2003/35/EÜ (keskkonnamõju hindamise direktiiv). (25) Euroopa Parlamendi 4. detsembri 2008. aasta resolutsioon Euroopa kormoranide asurkondade majandamise kava koostamise kohta nende suureneva mõju vähendamiseks kalavarudele, kalandusele ja vesiviljelusele (Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0583). (26) ELT L 3, 5.1.2005, lk 1.

Euroopa Parlamendi 17. juuni 2010. aasta resolutsioon Kongo Demokraatliku Vabariigi kohta. Floribert Chebeya Bahizire juhtum

P7_TA(2010)0244 RC-B7-0376/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Kongo Demokraatliku Vabariigi (Kongo DV) kohta;

–  võttes arvesse 2000. aasta juunis sõlmitud Cotonou partnerluslepingut;

–  võttes arvesse AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee 22. novembri 2007. aasta resolutsiooni olukorra kohta Kongo Demokraatlikus Vabariigis, eriti riigi idaosas, ning selle mõju kohta piirkonnale;

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 24. oktoobri 2005. aasta resolutsiooni 60/1 2005. aasta tippkohtumise tulemuste kohta ning eriti selle lõikeid 138–140 kohustuse kohta kaitsta elanikkonda;

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni pressiesindaja 3. juuni 2010. aasta avaldust Floribert Chebeya Bahizire julma surma kohta;

–  võttes arvesse ELi 2004. aasta suuniseid inimõiguslaste kaitsmise kohta ning kohapealset strateegiat nimetatud suuniste rakendamiseks Kongo DVs, mille missiooni juhid kinnitasid 20. märtsil 2010;

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1856 (2008) MONUCi (ÜRO Kongo DV missioon) mandaadi kohta;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5,

A.  arvestades, et inimõiguste organisatsiooni La Voix des Sans Voix (VSV, Hääletute Hääl) tegevdirektor Floribert Chebeya Bahizire leiti kolmapäeval, 2. juunil 2010 Kinshasas oma autos surnuna pärast seda, kui teda oli politseisse välja kutsutud;

B.  arvestades, et ajakirjanduse teatel helistati teisipäeva, 1. juuni 2010. aasta pärastlõunal hr Chebeya Bahizirele politsei peakorterist ja paluti tal tulla kohtuma Kongo DV politseijuhi, kindralinspektor John Numbi Banza Tamboga; arvestades, et politseijaoskonda saabunud hr Chebeya Bahizirel ei õnnestunud kindralinspektoriga kohtuda ja ta saatis koju tekstisõnumi, et sõidab linna tagasi;

C.  arvestades, et töö, mida hr Chebeya Bahizire on 1990. aastatest saadik teinud demokraatia ja inimõiguste kaitsel Kongo DVs ning mille käigus ta on tegelenud sõjaväelaste korruptsiooniga, relvarühmituste sidemetega välisriikide poliitiliste jõududega, põhiseaduse kaitsega, ebaseaduslike vahistamiste, inimeste meelevaldse kinnipidamise ja vangistustingimuste parandamisega, on teeninud talle oma kaasmaalaste ja rahvusvahelise kogukonna imetluse ja lugupidamise;

D.  arvestades, et hr Chebeya Bahizire autojuht Fidèle Bazana Edadi on endiselt kadunud;

E.  arvestades, et piirati hr Chebeya Bahizire perekonna pääsu tema surnukeha juurde ja et teated surnukeha seisundi kohta selle avastamisel on vastuolulised;

F.  arvestades, et ÜRO eriraportöör kohtuväliste, kiirkorras toimuvate või meelevaldsete hukkamiste alal Philip Alston ütles, et tapmise asjaolud viitavad tugevalt ametivõimude asjaga seotusele;

G.  arvestades, et kindralinspektor Numbi Banza Tambo kõrvaldati kuni uute korraldusteni ametist ja et tapmisega seoses on vahistatud kolm politseinikku; arvestades, et teadete kohaselt on politseiülema asetäitja kolonel Daniel Mukalayi tunnistanud, et tappis hr Chebeya Bahizire oma ülemuse kindral Numbi Banza Tambo käsul;

H.  arvestades, et hr Chebeya Bahizire teatas mitmel korral Amnesty Internationalile, et tunneb, et teda jälitatakse ja et julgeolekuteenistused jälgivad teda;

I.  arvestades, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashton, ÜRO peasekretär Ban Ki-moon, ÜRO inimõiguste ülemvolinik Navi Pillay, ÜRO eriraportöör kohtuväliste, kiirkorras toimuvate või meelevaldsete hukkamiste alal Philip Alston ning ÜRO rahuvalvejõudude juhataja Kongo DVs Alan Dos on kõik esinenud hr Chebeya Bahizire mõrva hukka mõistvate avaldustega ja nõudnud sõltumatu juurdluse korraldamist;

J.  arvestades, et see tapmine on osa Kongo DVs üha ulatuslikumaks muutuvast inimõiguslaste, ajakirjanike, poliitiliste vastaste, ohvrite ja tunnistajate hirmutamisest ja ahistamisest; arvestades, et viimase viie aasta jooksul on Kongo DVs kahtlastel asjaoludel tapetud hulk ajakirjanikke ja inimõiguslasi;

K.  arvestades, et paljud VVOd on viimase aasta jooksul täheldanud Kongo DVs üha ulatuslikumat inimõiguslaste tegevuse mahasurumist, sealhulgas ebaseaduslikke vahistamisi, kohtu alla andmist, telefoni teel ähvardamist ja korduvaid väljakutseid julgeolekuorganitesse;

L.  arvestades, et Kongo sõjaväevõimud uurisid 2005. aastal toimunud inimõiguslase Pascal Kabungulu Kibembi tapmist, ning ajakirjanike, sealhulgas Franck Ngyke ja tema naise Hélène Mpaka tapmist 2005. aasta novembris, Serge Maheshe tapmist 2007. aasta juunis ja Didace Namujimbo tapmist 2008. aasta novembris, ning et seejuures toimus tõsiseid seaduserikkumisi;

M.  arvestades, et seoses 2008. aasta aprillis Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) välja antud Bosco Ntaganda vahistamise käsuga sõjakuritegude, sealhulgas lapssõdurite värbamise eest ei täida Kongo DV Rooma statuudi osapoolena oma õiguslikku kohustust teha ICCga koostööd, sealhulgas pidada kinni isikud, kelle kohta on antud välja vahistamiskäsk; arvestades, et selle asemel andis Kongo DV Bosco Ntagandale kõrge auastme Kongo sõjaväes, tugevdades sellega muljet karistamatusest inimõiguste rikkumiste puhul ja soodustades nõnda selliste kuritegude levimist;

N.  arvestades, et Kongo DV teatavates osades on aastaid valitsenud kodusõja olukord, millega kaasnevad tapatalgud, massiline vägistamine ja laialdane lapssõdurite värbamine;

O.  arvestades, et need eelkõige Ugandast alguse saanud relvarühmituse Lord's Resistance Army (LRA) toimepandud tapatalgud haaravad nüüd kõiki Kongo DV naabermaid;

P.  arvestades, et tsiviilelanike tagakiusamine puudutab ka valitsusväliste organisatsioonide liikmeid ning seetõttu on Kongo DV-s vähenenud humanitaarabi andmine;

Q.  arvestades, et Kongo Demokraatlik Vabariik tähistab varsti iseseisvuse 50. aastapäeva ning arvestades, et inimõigused ja demokraatia on riigi arengu põhitegurid,

1.  mõistab karmilt hukka Floribert Chebeya Bahizire mõrvamise ja asjaolu, et hr Chebeya Bahizire autojuht Fidèle Bazana Edadi on kadunud, ning väljendab nende perekondadele oma täielikku toetust;

2.  nõuab sõltumatu, usaldusväärse, põhjalikult ja läbipaistvalt toimiva uurimiskomisjoni moodustamist, et uurida hr Chebeya Bahizire surma ja selgitada välja hr Bazana Edadi asukoht, ning meetmete võtmist, et tagada mõlema mehe perekonna kaitse;

3.  nõuab, et nende tegude toimepanijad kindlaks tehtaks, nende üle nõuetekohaselt kohut mõistetaks ja neid karistataks vastavalt Kongo seadustele ja rahvusvahelisele õigusele inimõiguste kaitse valdkonnas;

4.  tunneb heameelt selle üle, et ametivõimud vastasid hr Chebeya Bahizire perekonna soovile viia läbi sõltumatu lahkamine, kutsudes surma põhjust kindlaks tegema dr Franklin Van de Grooti juhitud Hollandi kohtuekspertide rühma;

5.  väljendab sügavat muret inimõiguslaste olukorra üldise halvenemise pärast Kongo DV-s; kutsub Kongo DV ametivõime üles täielikult järgima ÜRO Peaassamblee istungil 1998. aastal vastu võetud ÜRO deklaratsiooni inimõiguslaste kohta ning rakendama inimõiguslaste õiguste kaitsmise meetmetena ÜRO 2009. aasta üldise korrapärase läbivaatamise soovitusi; rõhutab, et viimaste aastate jooksul aset leidnud inimõiguslaste ja ajakirjanike mõrvade toimepanijate karistamine on oluline tegur riigi demokratiseerimiseks;

6.  mõistab hukka inimõiguste aktivistide, ajakirjanike, poliitiliste oponentide, kannatanute ja tunnistajate pideva allasurumise Kongo DV-s; palub ELi liikmesriikidel tagada nende kaitse ning pakkuda selleks logistilist ja tehnilist abi vastavalt ELi suunistele inimõiguslaste kaitsmiseks;

7.  mõistab hukka LRA ja teiste Kongo DV-s tegutsevate relvarühmituste toimepandud metsikused;

8.  rõhutab vajadust võidelda korruptsiooniga ja tuua kohtu ette inimõiguste rikkumiste toimepanijad Kongo relvajõududes ja politseis ning tõstab kõnealusega seoses esile MONUCi otsustava tähtsusega rolli, et teha seda tegevuse ühise kavandamise ja rakendamise ning kuritarvitusi vältiva nõuetekohase aruandlusmehhanismi abil; nõuab tungivalt, et Kongo DV täidaks oma rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi, vahistaks Bosco Ntaganda ja annaks ta üle Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule;

9.  kutsub kõiki asjaosalisi üles tõhustama võitlust karistamatuse vastu ja kaitsma õigusriigi põhimõtteid; kutsub Kongo DV valitsust üles tagama, et inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkujad võetakse vastutusele ning et Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga tehakse täielikku koostööd;

10.  rõhutab, et EL ja Kongo DV on allkirjastanud Cotonou lepingu, milles on selgesõnaliselt viidatud kõigi poolte vastutusele inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete järgimisel ning nõuab, et lepingu hindamisel nendele küsimustele eritähelepanu pöörataks;

11.  kutsub Kongo DV valitsust üles võtma riigi iseseisvuse 50. aastapäeva tähistamise puhul kindlat kohustust edendada inimõigusi toetavat ja õigusriiki tugevdavat poliitikat;

12.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Aafrika Liidu institutsioonidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO julgeolekunõukogule, ÜRO inimõiguste nõukogule ning Ida-Aafrika järvede piirkonna valitsustele ja parlamentidele.

Euroopa Parlamendi 17. juuni 2010. aasta resolutsioon Nepali kohta

P7_TA(2010)0245 RC-B7-0383/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni;

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti (ICCPR);

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) 1990. aasta aluspõhimõtteid jõu ja tulirelvade kasutamise kohta õiguskaitsetöötajate poolt;

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni 29. mai 2010. aasta avaldust poliitilise olukorra kohta Nepalis;

–  võttes arvesse kõrge esindaja Catherine Ashtoni 30. aprilli 2010. aasta avaldust poliitilise olukorra kohta Nepalis;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5,

A.  arvestades, et 21. novembril 2006. aastal sõlmitud üldine rahukokkulepe seitsme partei liidu ja maoistide (UCPN-M) vahel, kes hoidsid oma kontrolli all suurt osa Nepalist, lõpetas 10-aastase relvastatud konflikti, milles hukkus umbes 13 000 inimest;

B.  arvestades, et nimetatud ajalooline kokkulepe näitas, kui palju on võimalik saavutada, kui poliitilised jõud peavad heas usus läbirääkimisi ning sillutavad teed põhiseadusliku kogu valimistele, ajutise valitsuse loomisele (kuhu kuuluvad ka maoistid), maoistlike võitlejate desarmeerimisele ja tagasipöördumisele oma baasidesse ning Nepali sõjaväe sulgemisele kasarmutesse;

C.  arvestades, et 2006. aasta rahukokkuleppe paljud tingimused on pärast 10-aastast maoistide ja valitsuse vahelist relvastatud konflikti ikka veel täitmata;

D.  arvestades, et pärast 10. aprillil 2008 toimunud põhiseadusliku kogu valimisi (mis ELi vaatlusmissiooni hinnangul vastas mitmele, kuigi mitte kõigile rahvusvahelistele normidele ja milles UCPN-M sai ligilähedaselt 40% häältest) otsustas põhiseaduslik kogu kaotada Nepalis 240 aastat kestnud monarhia ja kujundada see riik ümber Nepali Demokraatlikuks Liitvabariigiks;

E.  arvestades, et vastavalt ülemaailmsele rahuindeksile (GPI) on olukord Nepalis muutunud viimaste aastate vältel rahutumaks, seda eriti 2009. ja 2010. aastal;

F.  arvestades, et 2009. aasta mais astus peaminister Pushpa Kamal Dahal (Prachanda) tagasi ning tema partei UCPN-M lahkus valitsusest vaidluse tõttu Nepali kongressi presidendiga. Vaidluse tekkis seetõttu, et vallandati sõjaväe ülemjuhataja, kes oli maoistidega vastuolus endiste Rahva Vabastusarmee (PLA) võitlejate Nepali sõjaväkke taasintegreerimise pärast;

G.  arvestades selle tulemusel tekkinud poliitilist ebastabiilsust, mida veelgi süvendasid maoistide poolt ühiskonnas ja parlamendis korraldatud häirekampaaniad, ei ole peaminister Madhav Kumar Nepali (CPN-UML) juhitud habras 22 parteist koosnev maoistide vastane liit suutnud täita kaht tähtsaimat ootust: liitvabariigi jaoks laialdaselt vastuvõetava põhiseaduse kinnitamine kahe aasta jooksul, st enne 28. maid 2010, ning lepingu sõlmimine ligikaudu 20 000 endise PLA võitleja taasintegreerimiseks ja/või rehabiliteerimiseks;

H.  arvestades, et ametlikud läbirääkimised parteide liidu ja CPN-UMLi juhtidega uue valitsuse moodustamise asjus jätkusid viimasel hetkel pärast kolmepunktilise lepingu sõlmimist, milles nähti ette põhiseadusliku kogu ametiaja pikendamist ühe aasta võrra, rahvusliku ühtsuse valitsuse moodustamine ning peaminister Madhav Kumar Nepali tagasiastumist „nii ruttu kui võimalik” ning „edasiminekut rahukokkuleppe alal”;

I.  arvestades, et Shaktihori video, mis tundus kinnitavat pettusesüüdistusi võitlejate arvu ja kava osas kasutada nn demokratiseerimist riikliku sõjaväe politiseerimiseks, tõstatab õigustatud küsimusi, mida UCPN-M ei ole veel selgitanud;

J.  arvestades, et praegune poliitiline ebastabiilsus avaldab olulist mõju Nepali sotsiaal-, majandus- ja turismivaldkonna arengule ning et Nepal, kes asub maailma kahe kõige kiiremini areneva majandusega riigi (India ja Hiina) vahel, vajab sellisest strateegilisest asukohast kasu saamiseks poliitilist stabiilsust;

K.  arvestades, et Nepali majandus ja ühiskond on veel ikka väga vähe arenenud; arvestades, et peaaegu 30% elanikkonnast elab allpool absoluutse vaesuse piiri, 16% elanikkonnast kannatab tõsise alatoitumuse all, kirjaoskamatuse määr on endiselt üks kõrgeimatest Lõuna-Aasias ning arengut takistab üleriiklik põhiliste kütuste puudus, mis põhjustavad elektrikatkestusi, transpordipiiranguid ja toiduainete hinna tõusu;

L.  arvestades, et paljude Nepalis asuvate põgenike, eriti tiibetlaste olukord on murettekitav;

M.  arvestades, et Nepali riigiasutusi tuleb tunnustada, et nad on tiibeti põgenike suhtes kinni pidanud suulisest kokkuleppest;

N.  arvestades, et ühtegi riikliku julgeoleku vägede ega endiste maoistlike võitlejate liiget ei ole konflikti käigus toime pandud tõsiste ja korduvate sõja tavaõiguse rikkumiste pärast siiani kriminaalvastutusele võetud;

O.  arvestades, et Euroopa Parlamendi Lõuna-Aasiaga suhtlemiseks loodud delegatsiooni missioon toimus Katmandus otsustaval perioodil 23. kuni 29. maini 2010,

1.  avaldab sügavat muret demokraatlikel väärtustel ja inimõigustel põhineva alalise põhiseaduse puudumise pärast ning avaldab solidaarsust Nepali rahva ning kõigi perekondadega, kelle sugulased on langenud viimaste aastate vägivalla ohvriks;

2.  peab tervitatavaks parteide 28. mai 2010. aasta viimase hetke otsust astuda vajalikke samme põhiseadusliku kogu ametiaja pikendamiseks, ning peab eriti kiiduväärseks naiste esinduse olulist mõju;

3.  kutsub põhiseaduslikku kogu ja asjaomaseid poliitikas osalejaid tungivalt üles loobuda läbirääkimiste juures eeltingimustest, näidata üles paindlikkust, vältida igasugust provokatiivset tegevust ning teha koostööd rahvusliku ühtsuse nimel, et luua uue põhiseaduse jaoks selge struktuur, rajada toimiv demokraatia ja pidada kinni uuest tähtajast, mida 28. mail 2010 pikendati ühe aasta võrra;

4.  kutsub kõiki osapooli üles hõlbustama ja soodustama põhiseaduslike komisjonide tööd juhiste koostamiseks perioodiks pärast põhiseadusliku kogu ametiaja pikendamist;

5.  rõhutab, et kõikidest kokkulepitud punktidest on vaja selgelt ja avalikult teada anda ning seetõttu peab tervitatavaks valge raamatu koostamist, milles lubati elanikkonnale selgitada liitvabariigi põhiseaduse eelnõu koostamisel tehtud edusamme; peab tervitatavaks, et kolm komisjoni üheteistkümne temaatilise komisjoni hulgast on oma töö lõpule viinud;

6.  tunneb heameelt Nepali Kongressi 31. mai 2010. aasta otsuse üle pühenduda rahvusliku ühtsuse valitsuse moodustamisele, mis on avatud kõigile erakondadele, sh peamisele opositsiooniparteile UCPN-M;

7.  kutsub erakonda UCPN-M üles tegelema konstruktiivse planeerimisega ning leidma võimalus endiste maoistlike võitlejate, sh ÜRO Nepali missiooni (UNMIN) jälgimise all olevates laagrites elavate rühmituste integreerimiseks ühiskonda;

8.  kutsub ELi ja liikmesriike üles toetama kõiki Nepali valitsuse ja erakondade pingutusi lahenduse leidmisel endiste maoistlike võitlejate integreerimiseks riiklikku sõjaväkke või teistesse julgeolekujõududesse ning toimivate alternatiivsete lahenduste leidmisel nende jaoks, keda ei saa nimetatud organisatsioonidesse integreerida;

9.  kutsub erakondi, eelkõige UCPN-Mi üles ohjeldama oma võitlevaid noori ja lõpetama laste värbamine; kutsub UCPN-Mi üles tagama laagritest hiljuti vabanenud alaealistele tõketeta juurdepääs rehabilitatsioonipakettidele;

10.  kutsub ÜROd üles looma − ideaaljuhul koostöös valitsusega − menetlused julgeolekujõudude võimalike liikmete kontrollimiseks, et välistada ÜRO rahuvalvepositsioonidel isikud, kes on selgelt süüdi inimõiguste rikkumises; tuletab Nepali sõjaväele meelde, et kahjuks on tema tuntud professionaalsus ja maine juba kaalul ning see jääb ilmselgelt nii, kuni selle ridades asetleidva pikaajalise ja hästi tõendatud karistamatuse probleemiga objektiivselt, s.o kohtusüsteemi kaudu ei tegeleta;

11.  on mures aruannete üles, milles räägitakse uute liikmete värbamisest riiklikku sõjaväkke; tuletab meelde, et ülemkohus otsustas, et selline värbamine on üldise rahukokkuleppega kooskõlas ainult niivõrd, kuivõrd värbamine puudutab tehnilisi töötajaid; märgib sellest hoolimata, et värbamine võib üleminekuprotsessiga kaasnevad raskused veelgi suuremaks muuta;

12.  on endiselt sügavalt veendunud, et kaks aastat pärast monarhia kaotamist peaks sõjavägi, sh eelarvega seotud aspektid, olema allutatud täielikule demokraatlikule järelevalvele; kinnitab oma solidaarsust kõigi põhiseadusliku kogu poolt selles vallas võetavate meetmetega;

13.  tuletab ELi liikmesriikidele meelde, et ohtlike relvade eksport Nepali on üldise rahukokkuleppe kohaselt endiselt keelatud, ja kutsub liikmesriike üles andma laenu ja tehnilist tuge Nepali sõjaväe restruktureerimiseks vajalikele loovatele lahendustele;

14.  avaldab täielikku toetust UNMINi ülitähtsale rollile ja on seisukohal, et selle volitusi tuleks pikendada vähemalt nii kaua, kui rahuprotsess jõuab konsolideeritud faasi;

15.  on mures aruannete pärast, milles räägitakse piinamisjuhtude ja vägivaldsete kallaletungide sagenemisest; tunnustab sellega seoses Nepali riikliku inimõiguste komisjoni tööd;

16.  on mures, et Nepali valitsus pikendas ÜRO pagulaste ülemvoliniku volitusi ühe aasta võrra ainult läbivaadatud volitustega, lõpetades järk-järgult voliniku piirkondlikud tegevused, mis on vastuolus lootusega, et tema inimõigustejärelevalvega seotud ülesandeid võiks suurendada;

17.  nõuab, et loodaks kadunud inimeste komisjon, tõe- ja lepituskomisjon ning riikliku rahu ja rehabilitatsiooni komisjon, nagu on kindlaks määratud üldises rahukokkuleppes;

18.  taunib igati asjaolu, et seni ei ole tsiviilkohtutes arutatud ühtegi hagi, mis puudutaks konflikti käigus kummagi poole sooritatud tõsiseid kuritegusid;

19.  nõuab tungivalt, et erakonnad ja valitsus lõpetaksid poliitilise sekkumise kriminaalmenetlustesse, looksid põhiseadusliku protsessi raames poliitiliselt sõltumatu kohtusüsteemi ja kavandaksid sellega seoses Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuudi ratifitseerimist;

20.  tervitab 2009. aastal Nepali poolt tehtud avaldust, et ta toetab ÜRO põhimõtete ja suuniste eelnõusid, mille eesmärk on likvideerida kastipõhine diskrimineerimine, kuid on mures eelkõige Kamaiyas, Haruwas ja Charuwas võlaorjuse jätkuva rakendamise pärast ja miljonite maata inimeste murettekitava olukorra pärast, mis tõotab kliimamuutuse tagajärjel veelgi halveneda, ning kutsub valitsust ja erakondi üles innustama maareformi komisjoni toimimist;

21.  kutsub Nepali valitsust üles tegelema 800 000 kodakondsuseta nepallase probleemiga ja lihtsustama selleks asjaajamiskorda ning vähendama kodakondsustunnistuste taotlemisega kaasnevaid kulusid; peab väga oluliseks, et neid inimesi võetakse rahuprotsessi kõnelustel arvesse;

22.  nõuab tungivalt, et Nepali valitsus tagaks standardid kõigi põgenike kaitseks, jätkaks kooskõlas rahvusvaheliste standarditega jõupingutusi kodakondsuse puudumise ennetamiseks ja vähendamiseks, eelkõige bhutanlastega seoses, kirjutaks alla 1951. aasta põgenike konventsioonile või selle 1967. aasta protokollile ning järgiks ÜRO pagulaste ülemvoliniku standardeid;

23.  on seisukohal, et Tiibeti põgenikke käsitleva suulise kokkuleppe täieliku rakendamise jätkamine Nepali ametiasutuste poolt on oluline kontakti säilitamiseks ÜRO pagulaste ülemvoliniku ja tiibeti kogukondade vahel; tunneb sellega seoses heameelt võimaluste üle lubada pääsu ÜRO pagulaste ülemvolinikuga sõlmitud suulise kokkuleppe raames Nepali territooriumile ja pakkuda püsivamaid lahendusi;

24.  kutsub ELi kõrget esindajat üles Katmandu delegatsiooni abil Nepali poliitilist olukorda tähelepanelikumalt jälgima ja kasutama oma mõjuvõimu, et pöörduda selle piirkonna naabrite, eelkõige Hiina ja India ametivõimude poole, et toetada rahvusliku üksuse valitsuse loomist puudutavaid läbirääkimisi;

25.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikidele, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Nepali valitsusele, India ja Hiina Rahvavabariigi valitsustele ja parlamentidele ning ÜRO peasekretärile.

Euroopa Parlamendi 17. juuni 2010. aasta resolutsioon hukkamiste kohta Liibüas

P7_TA(2010)0246 RC-B7-0391/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone surmanuhtluse kaotamise kohta ja oma varasemaid resolutsioone inimõiguste olukorda maailmas käsitlevate aastaaruannete kohta, eelkõige 2008. aasta aruande kohta, ning vajadust viivitamata kehtestada moratoorium hukkamistele nendes riikides, kus surmanuhtlust veel ikka rakendatakse;

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2007. aasta resolutsiooni 62/149 ja 18. detsembri 2008. aasta resolutsiooni 63/168, milles nõutakse moratooriumi kehtestamist surmanuhtluse kasutamise suhtes (kolmanda komisjoni raporti kohta (A/62/439/Add.2));

–  võttes arvesse ELi 16. juuni 1998. aasta suuniseid surmanuhtluse küsimuse kohta ja nende läbivaadatud ja ajakohastatud 2008. aasta versiooni;

–  võttes arvesse Genfis 24.–26. veebruarini 2010 toimunud surmanuhtluse vastasel neljandal maailmakongressil vastu võetud lõppdeklaratsiooni, milles nõutakse surmanuhtluse kaotamist kogu maailmas;

–  võttes arvesse inimõiguste ja põhivabaduste kaitse rahvusvahelisi konventsioone;

–  võttes arvesse ELi rände- ja varjupaigapoliitikat ning 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsiooni ja 31. jaanuari 1967. aasta protokolli pagulasseisundi kohta;

–  võttes arvesse ELi ja Liibüa vahel toimuvat mitteametlikku dialoogi eesmärgiga tugevdada omavahelisi suhteid ja käimasolevat ELi ja Liibüa koostööd rände valdkonnas (kaks projekti, mida rakendatakse Aenease programmi raames ning rände- ja varjupaiga rahastamisvahendist) ja HIV-AIDSi valdkonnas (Benghazi tegevuskava);

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5,

A.  arvestades, et surmanuhtluse kaotamine kuulub Euroopa Liidu põhiväärtuste hulka; arvestades, et Euroopa Parlament on kindlalt pühendunud surmanuhtluse kaotamisele ja püüdleb selle põhimõtte ülemaailmse aktsepteerimise poole;

B.  arvestades, et Liibüa valitsus on olnud vastu surmanuhtluse kaotamiseks astutavatele sammudele; 2007. ja 2008. aasta detsembris oli Liibüa väheste riikide hulgas, kes hääletasid ÜRO Peaassambleel toetust leidnud resolutsioonide vastu, milles kutsuti üles kehtestama hukkamiste vastast ülemaailmset moratooriumi;

C.  arvestades, et Liibüa valiti hiljuti ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeks, mis tähendab tema suuremat vastutust inimõiguste valdkonnas;

D.  arvestades, et Cerene, Liibüa juhi Muammar al-Gaddafi poja Saif al-Islam al-Gaddafiga tihedalt seotud ajaleht andis teada, et 30. mail hukati Tripolis ja Benghazis pärast ettekavatsetud mõrvas süüdi mõistmist 18 inimest, kelle hulgas oli Tšaadi, Egiptuse ja Nigeeria kodanikke; arvestades, et Liibüa ametiasutused ei ole nende isikute nimesid avaldanud;

E.  arvestades, et püsib oht, et surmanuhtlust määratakse pärast kohtumenetlust, mis ei vasta rahvusvahelistele õiglase kohtumõistmise standarditele;

F.  arvestades, et kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, millega Liibüa on ühinenud, eeskätt selle artikli 6 lõige 2, kohustab osalisriike, kes ei ole surmanuhtlust kaotanud, kasutama seda ainult kõige raskemate kuritegude puhul;

G.  arvestades, et Liibüa kohtud jätkavad surmanuhtluse määramist, eelkõige mõrvade ja uimastitega seotud kuritegude eest, kuid seda võib määrata ka paljude muude kuritegude eest, sealhulgas sõna- ja ühinemisvabaduse õiguse rahumeelse kasutamise eest;

H.  arvestades, et puudub ametlik statistika Liibüas aastas surma mõistetud inimeste ja hukkamiste kohta; arvestades, et eri allikate põhjal ootab Liibüas praegu surmaotsuse täideviimist üle 200 inimese, sealhulgas teiste riikide kodanikke;

I.  arvestades, et välisriikide kodanikele ei võimaldata kohtumenetluse käigus sageli juurdepääsu oma konsulaaresindusele ning suulist või kirjalikku tõlget;

J.  arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 19 lõikes 2 on sätestatud, et kedagi ei tohi tagasi saata, välja saata või välja anda riiki, kus teda tõsiselt ohustab surmanuhtlus, piinamine või muu ebainimlik või alandav kohtlemine või karistus;

K.  arvestades, et alates Liibüale kehtestatud rahvusvaheliste sanktsioonide kaotamisest 2003. aastal on Euroopa Liit järkjärgult arendanud Liibüaga suhtlemise poliitikat ning alustas 2007. aasta lõpus läbirääkimisi raamlepingu üle;

L.  arvestades, et EL on seni pidanud Liibüaga mitteametlikku dialoogi ja terve rea konsultatsioone, et kirjutada alla raamlepingule, mis hõlmab ka rändeküsimusi; arvestades, et käimasolevate läbirääkimiste käigus on olnud kahe poole vahel seni vähemalt seitse läbirääkimisvooru, mis ei toonud olulist edasiminekut ega selget kohustust Liibüale järgida rahvusvahelisi inimõiguste konventsioone;

M.  arvestades, et peamine takistus ELi ja Liibüa vahelistes suhetes on edasimineku puudumine inimõiguste, põhivabaduste ja demokraatia alases dialoogis, eriti Genfi konventsiooni ratifitseerimata jätmine, aga ka Liibüa agressiivne välispoliitika eeskätt Euroopa riikide suhtes; arvestades, et puudub riiklik varjupaigasüsteem, mis võimaldaks pagulasi kontrollida ja registreerida ning neile pagulasseisundit anda, külastada kinnipidamisrajatisi ja anda meditsiinilist ja humanitaarabi, mida on teinud ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet;

N.  arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmetel on Liibüas registreeritud 9000 pagulast, kellest enamik on palestiinlased, iraaklased, sudaanlased ja somaallased, kusjuures 3700 neist, kellest enamik on Eritreast, taotlevad varjupaika; arvestades, et pagulasi varitseb pidev oht, et nad saadetakse välja päritolu- ja transiitriikidesse, ilma et seejuures järgitaks Genfi konventsiooni kriteeriume, asetades nad sellega tagakiusamise ja surmaohtu; arvestades, et on teatatud väärkohtlemise, piinamise ja tapmise juhtudest pagulaste kinnipidamiskohtades ning pagulaste jätmisest Liibüa ja teiste Aafrika riikide asustamata maa-aladel asuvatele piiridele;

O.  arvestades, et Liibüa ametivõimud andsid 8. juunil 2010. aastal käsu sulgeda 1991. aastast alates Tripolis asunud 26 töötajaga ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet, sest selle esindaja oli väidetavalt „tegelenud ebaseadusliku tegevusega”;

P.  arvestades, et Liibüale, nagu teistele assotsieerumislepingule alla kirjutanud riikidele, on eraldatud riikliku näidisprogrammiga ajavahemikuks 2011–2013 60 miljonit eurot, et riik saaks pakkuda paremat arstiabi ja võidelda ebaseadusliku rändega,

1.  kinnitab veel kord oma pikaajalist vastuseisu surmanuhtlusele kõigil juhtudel ja kõigil asjaoludel; tuletab meelde ELi kindlalt võetud kohustust teha tööd surmanuhtluse kaotamise nimel kogu maailmas ja rõhutab taas, et surmanuhtluse kaotamine aitab tõsta inimväärikust ja edendada järkjärgult inimõigusi;

2.  mõistab sügavalt hukka 18 inimese hukkamise 30. mail 2010 ja avaldab kaastunnet ja solidaarsust hukkunute perekondadele;

3.  palub Liibüal avaldada 18 hukatud isiku nimed, sealhulgas välismaa kodanike nimed;

4.  kutsub Liibüa ametivõime üles tagama, et eelnimetatud sündmustega seoses kinni peetud isikutele tagataks vangistuse ajal rahvusvahelise õiguse kohaselt humaanne kohtlemine ja õiglane kohtupidamine, sealhulgas võimalus kasutada enda valitud advokaati, ning et lähtutaks süütuse presumptsioonist;

5.  nõuab tungivalt, et Liibüa ametivõimud astuksid samme hukkamiste suhtes moratooriumi kehtestamiseks;

6.  väljendab sügavat muret Liibüas asuva ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti sulgemise pärast;

7.  nõuab tungivalt, et Liibüa ametivõimud ratifitseeriksid viivitamata Genfi pagulasseisundi konventsiooni ning lubaksid ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametil Liibüas oma tegevust jätkata ja toetaksid seda ning rajaksid riikliku varjupaigasüsteemi;

8.  palub liikmesriikidel, kes saadavad koostöös Frontexiga (Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuur) Liibüasse välja pagulasi, lõpetada selline tegevus kohe, kui on tõsine oht, et asjaomase isiku suhtes võidakse kasutada surmanuhtlust, piinamist või muud ebainimlikku või alandavat kohtlemist või karistust;

9.  palub komisjonil ja nõukogul võtta meetmeid Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 265 ja artikli 218 lõike 10 alusel, kus on sätestatud, et „Euroopa Parlamenti teavitatakse viivitamata ja täielikult kõigil menetluse etappidel” Liibüaga toimuvatest läbirääkimistest; kordab oma palvet saada täielikku teavet selle kohta, millised on komisjoni asjaomased läbirääkimisvolitused;

10.  kinnitab, et igasuguse ELi ja Liibüa vahelise koostöö või lepingu tingimuseks peab olema see, kas Liibüa ratifitseerib ja rakendab Genfi pagulasseisundi konventsiooni ja muid tähtsamaid inimõiguste konventsioone ja protokolle;

11.  tunneb heameelt asjaolu üle, et endise ülemkohtu esimehe dr Abdulraham Abu Tuta juhitav komisjon on alustanud karistusseadustiku reformi, ning loodab, et komisjon saab juba varsti esitada aruande; palub Liibüa ametivõimudel alustada vaba ja demokraatlikku avalikku arutelu surmanuhtluse teemal, eesmärgiga jõuda nende riikide hulka, kes pooldavad ülemaailmset surmanuhtluse kaotamist;

12.  väljendab heameelt Šveitsi kodaniku Max Goeldi vabastamise üle;

13.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikidele, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametile, ÜRO Peaassambleele, ÜRO pagulaste ülemvolinikule ja Liibüa ametivõimudele.