Euroopa Parlamendi 9. septembri 2010. aasta resolutsioon parema õigusloome kohta– Euroopa Komisjoni 15. aruanne vastavalt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist käsitleva protokolli artiklile 9 (2009/2142(INI))

P7_TA(2010)0311 A7-0215/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse paremat õigusloomet käsitlevat institutsioonidevahelist kokkulepet(1);

–  võttes arvesse institutsioonidevahelist ühist lähenemisviisi mõju hindamisele (november 2005);

–  võttes arvesse oma 9. veebruari 2010. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi ja komisjoni vahelise läbivaadatud raamkokkuleppe kohta järgmiseks õigusloomeperioodiks(2);

–  võttes arvesse 21. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni „Parema õigusloome 2006” kohta vastavalt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist käsitleva protokolli artiklile 9 – 14. aastaaruanne„(3);

–  võttes arvesse oma 21. oktoobri 2008. aasta ja 24. aprilli 2009. aasta resolutsioone komisjoni 24. ja 25. aastaaruande kohta ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve kohta(4);

–  võttes arvesse komisjoni aruannet subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse kohta (15. aruanne „Parem õigusloome”, 2007) (KOM(2008)0586);

–  võttes arvesse komisjoni aruannet subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse kohta (16. aruanne „Parem õigusloome”, mis hõlmab aastat 2008) (KOM(2009)0504);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Parem õigusloome Euroopa Liidus: kolmas strateegiline ülevaade” (KOM(2009)0015);

–  võttes arvesse komisjoni töödokumenti „Halduskoormuse vähendamine Euroopa Liidus” – 2008. aasta arenguaruanne ja väljavaated aastaks 2009 (KOM(2009)0016);

–  võttes arvesse komisjoni töödokumenti „Õiguskeskkonna lihtsustamise strateegia kolmas arenguaruanne” (KOM(2009)0017);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Halduskoormuse vähendamise tegevusprogramm ELis. Sektoripõhise vähendamise kavad ja 2009. aasta meetmed” (KOM(2009)0544);

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni sisesuuniseid mõju hindamise kohta (SEK(2009)0092);

–  võttes arvesse nõukogu 2008. aasta raportit mõju hindamise kohta (SEK(2009)0055);

–  võttes arvesse nõukogu 2009. aasta raportit mõju hindamise kohta (SEK(2010)1728);

–  võttes arvesse halduskoormust käsitleva sõltumatute huvirühmade kõrgetasemelise töörühma 17. septembri 2009. aasta raportit;

–  võttes arvesse konkurentsinõukogu 4. detsembri 2009 järeldusi;

–  võttes arvesse 2007.–2009. aasta parlamendireformi töörühma lõppraportit;

–  võttes arvesse komisjonide esimeeste konverentsi töödokumenti „Mõju hindamine: Euroopa Parlamendi kogemused”;

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu määrus kodanikualgatuse kohta (KOM(2010)0119);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ja põhiseaduskomisjoni arvamust (A7-0215/2010),

A.  arvestades, et subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete õige kohaldamine on vajalik Euroopa Liidu nõuetekohaseks toimimiseks ning selle asutuste tegevuse nõuetekohaseks kohandamiseks kodanike, ühisturul tegutsevate ettevõtjate ning riigi- ja kohalike asutuste ootustele, ning tagamaks, et otsuseid tehtaks nii kodanikulähedaselt kui võimalik;

B.  arvestades, et parem õigusloome on saanud Euroopa Liidu tõhusa toimimise vältimatuks eelduseks ning võib aidata olulisel määral kaasa majanduskriisist ülesaamisele ja majanduskasvule;

C.  arvestades, et parema õigusloome problemaatikat ei tule vaadelda mitte ainult seoses komisjoni programmiga, mille eesmärk on reguleerimispoliitika keskkonna parandamine (better regulation), vaid ka laiemast vaatepunktist, mis on seotud Lissaboni lepingu jõustumisega;

D.  arvestades, et Lissaboni lepinguga antakse Euroopa Parlamendile seadusandlikus tavamenetluses nõukoguga võrdne roll;

E.  arvestades, et Lissaboni lepinguga nähakse ette liikmesriikide parlamentide ametlik kaasamine järelevalvesse subsidiaarsuspõhimõtte kohaldamise üle;

F.  arvestades, et parem õigusloome oli eelmise komisjoni prioriteet ning peaks olema ka uue komisjoni põhiülesanne;

G.  arvestades, et reguleerimispoliitika keskkonna parandamine liidus hõlmab mitmeid küsimusi, näiteks mõju hindamine, halduskoormuse vähendamine ning kehtivate õigusaktide lihtsustamine ja ühtlustamine;

H.  arvestades, et konsulteerimine kõigi huvitatud pooltega, eelkõige tööturu osapooltega, on õigusdokumentide (sh mõju hindamise) ettevalmistamisel ülimalt tähtis;

I.  arvestades, et parlamendil on vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 225 võimalus taotleda, et komisjon esitaks asjakohased ettepanekud küsimuste kohta, mille puhul ta peab aluslepingute rakendamisel vajalikuks liidu õigusakti vastuvõtmist;

J.  arvestades alates 2005. aastast elluviidavat programmi Euroopa Liidu õigusaktidest tuleneva halduskoormuse vähendamiseks, mille eesmärk on vähendada koormust 2012. aastaks 25% võrra;

K.  arvestades, et üks selle programmi olulisemaid valdkondi on niinimetatud standardkulude mudelil põhinev halduskulude baasarvestus;

L.  arvestades, et uuesti sõnastamine ja kodifitseerimine kehtiva õiguse lihtsustamiseks ja ühtlustamiseks võimaldab muudatusi teha arusaadavamalt ja ühtlustatumalt;

M.  arvestades, kui oluline on Euroopa Liidu direktiivide nõuetekohane ja õigeaegne rakendamine liikmesriikides, ning arvestades ikka veel esinevat nn õigusaktide kuldamist (gold-plating), mille käigus lisatakse sätteid, mis on Euroopa õigusaktide nõudmistest rangemad;

N.  arvestades, et Lissaboni lepinguga asendati komiteemenetlus ning nüüd eristatakse selles delegeeritud õigusakte ja rakendusakte;

O.  arvestades Lissaboni lepingus ette nähtud Euroopa kodanikualgatust kui uut vahendit, mis võimaldab kodanikel Euroopa Liidus loodud õigust mõjutada;

P.  arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud kodanike õiguste hulka kuulub ka õigus heale haldusele, mida ei ole võimalik saavutada ilma kodanikele arusaadavate selgete õigusaktideta,

Põhimõttelised märkused

1.  rõhutab, et tingimata on vaja õigusloomet, mis on lihtne, läbipaistev ja Euroopa Liidu kodanikele arusaadav;

2.  rõhutab, et Euroopa Liidu institutsioonid peavad ettepanekuid koostades austama subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet ning järgima Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist käsitlevas protokollis sätestatud kriteeriume;

3.  rõhutab, et kõikide õigusaktide eelnõud peavad sisaldama põhjusi, millest saab järeldada, et eesmärki on võimalik paremini saavutada ELi tegevusega, ning seda tuleb põhjendada kvalitatiivsete ja võimaluse korral kvantitatiivsete näitajatega vastavalt eespool nimetatud protokollile;

4.  toetab otsustavalt õiguskeskkonna parandamise protsessi, mille eesmärk on Euroopa Liidu õiguse suurem läbipaistvus, tõhusus ja järjepidevus; rõhutab komisjoni kui õigusakte algatava institutsiooni olulist rolli kvaliteetsete õigusakti ettepanekute ettevalmistamisel; kohustub tegema kõik võimaliku, et neid ettepanekuid vastavalt ettenähtud seadusandlikule menetlusele kontrollitaks; rõhutab lisaks liikmeriikide koostöö olulisust selle õiguse nõuetekohase rakendamise tagamisel;

5.  märgib komisjoni pühendumist ülalnimetatud protsessile, mis väljendub mitmetes dokumentides, eriti komisjoni koostatud kolmandas strateegilises ülevaates parema õigusloome kohta Euroopa Liidus ning sellega kaasnevas tegevuses; märgib samal ajal, et programm on suuremale osale sihtrühmast tundmatu ning palub komisjonilt programmi arusaadavamalt edendada;

6.  nõustub nõukogu 4. detsembri 2009. aasta järelduste punktides 3 ja 15 esitatud seisukohtadega, mis puudutavad ühist vastutust õiguskeskkonna parandamisel ning kõigi protsessis osalevate institutsioonide ja isikute vastutuse suurendamist;

7.  märgib ära Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komitee osalemise arutelus parema õigusloome ning halduskoormuse vähendamise üle ning loodab selles valdkonnas viljakat koostööd;

8.  on seisukohal, et institutsioonidevahelise koostöö parandamiseks selles laias valdkonnas tuleb 2003. aasta parema õigusloome kokkulepe läbi vaadata; juhib sellega seoses tähelepanu oma 9. veebruari 2010. aasta resolutsiooni (Euroopa Parlamendi ja komisjoni vahelise läbivaadatud raamkokkuleppe kohta järgmiseks õigusloomeperioodiks) nendele punktidele, mis on olulised ka kõnealuse küsimuse jaoks, eelkõige kahe institutsiooni ühisele lubadusele leppida kokku põhiliste muudatuste osas, valmistudes ette tulevasteks läbirääkimisteks ministrite nõukoguga paremat õigusloomet käsitleva kokkuleppe kohandamise üle Lissaboni lepingu uute sätetega;

9.  nõuab tungivalt, et komisjon teeks poliitilise kokkuleppe alusel, mis põhineb 9. veebruari 2010. aasta resolutsioonil parlamendi ja komisjoni raamkokkuleppe kohta, kõik endast oleneva, et parlamenti ja nõukogu koheldaks õigusloomeprotsessis võrdsetel alustel, rakendades sellega Lissaboni lepingust tulenevat parlamendi ja nõukogu võrdse kohtlemise põhimõtet, eelkõige teavitades mõlemat institutsiooni samaaegselt ja täielikult kõigist õigusloomeprotsessi mõjutavatest sündmustest ja muutustest ning tagades neile võrdsed võimalused kohtumistel ja ettepanekute esitamisel osaleda ning muud teavet saada;

10.  rõhutab, et õigusaktide lihtsustamise protsess ei tohi tuua kaasa olemasolevates õigusaktides sisalduvate normide leevendamist, mistõttu peavad kõnealuse protsessi kohustuslikuks osaks olema konsultatsioonid kõigi osapooltega, sealhulgas sotsiaalpartneritega;

11.  väljendab rahulolu liikmesriikide parlamentide tihedama kaasamise üle Euroopa õiguse loomise protsessi, eriti õigusaktide ettepanekute subsidiaarsuspõhimõttele vastavuse kontrolli protsessi; rõhutab, et liikmesriikide parlamendid peavad oma seisukohad esitama sätestatud kaheksanädalase tähtaja jooksul;

12.  väljendab rahulolu komisjoni tegevusega, mille eesmärk on tagada liikmesriikide parlamentide vahel tõhus infovahetus ning teavitada sellest parlamenti ja nõukogu; julgustab liikmesriikide parlamente eristama selgelt seisukohti, mis puudutavad subsidiaarsuspõhimõtteid, ning seisukohti, mis on seotud komisjoni ettepanekute sisuga;

Mõju hindamine

13.  rõhutab komisjoni esmast kohustust viia läbi mõju hindamisi; nõuab selliste mehhanismide väljatöötamist, mis tagavad analüüside sõltumatuse ja usaldusväärsuse; kohustub samal ajal hindama nende oluliste muudatuste mõju, mida parlament teeb ise komisjoni ettepanekutesse;

14.  kutsub sel eesmärgil komisjoni üles esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule korrapäraselt kahe kuni nelja lehekülje pikkuseid mõjuhinnangu kokkuvõtteid ning terviklikke mõjuhinnanguid õigusaktide ettepanekute esitamise ajal;

15.  kutsub kõiki Euroopa Parlamendi komisjone üles vahetama komisjoniga arvamusi mõjuhinnangu kohta enne komisjoni õigusakti ettepanekute käsitlemist;

16.  tunnistab senise kogemuse põhjal, et institutsioonidevaheline ühine lähenemisviis mõju hindamisele tuleb uuesti läbi vaadata ja kutsub kõiki institutsioone üles täitma oma kohustusi mõju hindamise osas; juhib tähelepanu komisjonide esimeeste konverentsi töödokumendis esitatud järeldustele kõnealuse teema kohta; kiidab heaks parlamendikomisjonide üleskutsed komisjonile esitada kõik mõjuhindamised, et asjaomased komisjonid saaksid enne esimest arvamuste vahetust nendega põhjalikult tutvuda;

17.  tuletab komisjonile samal ajal meelde, et kõigi uute ettepanekute hindamisel tuleb arvestada kõigi mõjudega, kusjuures rakendada tuleb integreeritud lähenemisviisi, mis nõuab samal ajal nii majanduslike, sotsiaalsete kui ka keskkonnapoliitiliste mõjude hindamist;

18.  rõhutab, et eelkõige tuleb analüüsida õigusaktide ettepanekute sotsiaalseid mõjusid, kaasa arvatud mõju Euroopa tööturule ja ühiskonna elatustasemele; toonitab veel kord, et on vaja hoolikalt uurida õigusaktide mõju ettevõtetele;

19.  teeb ettepaneku, et komisjon hindaks kõigi halduskoormuse vähendamise ettepanekute mõjusid, mis võimaldab analüüsida selliste ettepanekute võimalikke kõrvalmõjusid;

20.  tuletab meelde, et komisjon peab mõjude objektiivseks hindamiseks konsulteerima süstemaatiliselt kõigi huvitatud pooltega, sealhulgas väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetega; tunnistab, et huvitatud pooli tuleb konsultatsioonides osalemise võimalusest paremini teavitada ning nõuab praegu kehtiva konsultatsioonide kaheksanädalase tähtaja pikendamist; palub, et komisjoni koostaks ja avaldaks selge nimekirja järgmiseks aastaks plaanitavatest mõju hindamistest, mis võimaldaks kõigil osapooltel selleks vajalikul määral valmistuda;

21.  on seisukohal, et objektiivsed mõjuhinnangud on komisjoni ettepanekute hindamiseks äärmiselt olulised, ning nõuab seetõttu, et mõjuhinnangute läbiviimise üle teostaks järelevalvet sõltumatu välisasutus, mis peaks siiski andma oma tegevusest aru Euroopa Parlamendile;

22.  rõhutab, et mõju hindamise kvaliteeti tuleb pidevalt kontrollida; võtab teadmiseks nõukogu seisukoha mõju hindamise ja selle kvaliteedi üldise parandamise kohta; märgib, et nõukogu kasutab rangemaid hindamiskriteeriume; märgib samal ajal, et nõukogu poolt algul tagasi lükatud mõjuhinnangute kõrge osakaal (üle 30%) näitab, et komisjoni vastavad talitused peavad mõjuhinnangute kvaliteeti parandama; lisaks sellele nõuab nõukogu personali suurendamist;

23.  tervitab asjaolu, et komisjon on välja töötanud mõju hindamise uued suunised, ning on eelkõige rahul sellega, et suunistele on lisatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega seotud küsimuste kogumik; loodab, et uued suunised aitavad mõju hindamist oluliselt parandada ning parandavad seega ka õigusaktide ettepanekute kvaliteeti;

24.  tervitab eriti asjaolu, et komisjoni uute mõju hindamise suunistes nõutakse VKEdega seotud tulevaste õigusaktide ja haldusalgatuste mõju analüüsi (VKE-test) ja selle tulemuste arvestamist ettepanekute kavandamisel; rõhutab, et VKE-testi süstemaatilisel kohaldamisel komisjoni mõjuhinnangus on oluline roll väikeettevõtlusalgatuse rakendamises ning see aitab olulisel määral kaasa VKE-sõbralikuma regulatiivse keskkonna kujundamisele; kutsub liikmesriike üles kohaldama VKE-testi siseriiklikul tasandil;

25.  kutsub komisjoni üles täpsustama aruka reguleerimise kava, millest räägib komisjoni president Barroso oma poliitilistes suunistes eelkõige seoses jõupingutuste tugevdamisega järelhindamise valdkonnas, ja samuti lisama nimetatud kavasse kvantitatiivseid näitajaid, eriti neid, mille eesmärk on vähendada bürokraatlikku koormust;

26.  kutsub komisjoni üles teostama vastuvõetud õigusaktide süstemaatilist järelhindamist, et vastavalt võimalusele muu hulgas kontrollida oma ettepanekute mõjuhinnangute prognooside õigsust;

27.  võtab teadmiseks, et kontrollikoda on otsustanud analüüsida mõjuhinnangute süsteemi ja ootab huviga selle analüüsi tulemusi;

Halduskoormuse vähendamine

28.  rõhutab, et on oluline vähendada Euroopa Liidu ettevõtete tegevuskulusid, et võimaldada neil edukalt tegutseda ka rasketes majandustingimustes ja olla konkurentsivõimeline ülemaailmsel tasandil; rõhutab, et riiklike haldusorganite tegevuskorda tuleb tõhusamaks muuta; rõhutab, et halduskoormuse vähendamisel tuleb keskenduda asjatutele teavitamisnõuetele, ning toetab täielikult väikeettevõtlusalgatuses esitatud põhimõtet „ainult üks kord”; rõhutab, et ettevõtete halduskulude vähendamine ei tohi kaasa tuua negatiivseid sotsiaalseid ja keskkonda mõjutavaid tagajärgi;

29.  tunneb heameelt komisjoni senise töö tulemuste üle ettepanekute ettevalmistamisel, mis pärast vastuvõtmist võimaldavad vähendada halduskoormust 2012. aastaks kuni 33%, ületades senise 25% vähendamiskohustuse; märgib, et nii võib kokku hoida üle 40 miljardi euro(5);

30.  juhib eelkõige tähelepanu edusammudele komisjoni ettepanekute ettevalmistamisel, mis võimaldavad suurimat kokkuhoiupotentsiaali (näiteks mikroettevõtjatele erandi tegemine liidu raamatupidamisnõuete osas ning käibemaksudirektiivi muutmine, mis peab lihtsustama arvete elektroonilist esitamist); kutsub liikmesriike üles konstruktiivsele koostööle nõukogus ning vastuvõetud dokumentide tõhusale ülevõtmisele oma õigusesse;

31.  märgib, et halduskoormuse arvestamise programm on osutunud kasulikuks, kuid kulukaks meetodiks; julgustab komisjoni kaaluma alternatiivseid meetodeid halduskoormuse arvutamiseks, näiteks konsultatsioonid osapooltega, mis võimaldab neid koormusi konkreetsetel juhtudel kiirelt kõrvaldada;

32.  rõhutab, et halduskoormuse mõõtmise standardkulude mudelile ei ole antud sõltumatut hinnangut;

33.  märgib samal ajal, et spetsiaalse internetilehe kaudu tehtud ettepanekute arv on suhteliselt väike (2008. aastal 148 ettepanekut); märgib, et komisjon peab avalikult teavitama asjaolust, et osalistel on võimalus Euroopa või siseriiklikest õigusaktidest tulenevatest liigsetest halduskuludest teada anda;

34.  jagab komisjoni arvamust, et elektroonilised sidevahendid annavad suurepärase võimaluse halduskoormust vähendada, ning kutsub komisjoni üles rakendama e-komisjoni teatise 2006–2010 teese ning strateegiat i2010, mille eesmärk on ajakohastada Euroopa haldust;

35.  kutsub komisjoni üles halduskoormuse vähendamise sektoripõhiste kavade teese jätkuvalt ellu viima; kohustub tõhusalt kontrollima vastavaid õigusaktide ettepanekuid;

36.  märgib sõltumatute sidusrühmade kõrgetasemelise rühma positiivset panust halduskoormuse valdkonnas, mille rühm on andnud Euroopa Komisjoni elluviidavasse halduskoormuse vähendamise programmi; rõhutab siiski, et rühma koosseis peaks olema paremini tasakaalustatud ning sellesse tuleks kaasata rohkem kodanikuühiskonda esindavaid ja teistest liikmesriikidest pärit eksperte; nõuab sellise laiendatud rühma volituste pikendamist 2013. aastani;

37.  juhib tähelepanu sellele, et kodanikud ei suuda eristada Euroopa õigusaktidest tulenevat halduskoormust siseriiklikest õigusaktidest tulenevast halduskoormusest ning et siseriiklik halduskoormus aitab kaasa Euroopa Liidu negatiivse kuvandi loomisele;

38.  juhib tähelepanu sellele, et halduskoormuse vähendamise programmi edukaks elluviimise ning tõlgenduserinevuste ja niinimetatud kuldamise vältimiseks on vajalik komisjoni aktiivne koostöö liikmesriikidega;

39.  kutsub liikmesriike üles viima järjepidevalt ellu nende endi riiklikke eesmärke halduskoormuse vähendamisel ning loodab teha selles valdkonnas liikmesriikide parlamentidega viljakat koostööd;

40.  kutsub komisjoni üles laiendama ELi halduskoormuse vähendamise tegevusprogrammi uutele prioriteetsetele valdkondadele ja teistele õigusaktidele, tuginedes konsulteerimisele huvitatud isikutega, keda need mõjutavad, sealhulgas tööturu osapooltega, ja olemasolevate õigusaktide järelhindamisele; kutsub komisjoni üles jätkama seda tegevusprogrammi ka pärast 2012. aastat;

Institutsioonilised ja menetlustega seotud märkused

41.  tunnustab komisjoni seniseid pingutusi ettepanekute väljatöötamisel ja ettevalmistamisel Euroopa õiguse lihtsustamiseks ja ühtlustamiseks; tuletab samal ajal meelde hea institutsioonidevahelise koostöö vajadust selles valdkonnas, eriti juhul, kui komisjon võtab tarbetuks osutunud õigusaktide ettepanekud tagasi;

42.  palub komisjonil panustada rohkem õigusdokumentide kodifitseerimisse ning esitada 2009. aastaks väljakuulutatud raport, milles kirjeldataks kogu õigusliku ühtlustamise programmi tulemusi(6);

43.  rõhutab, et kehtivate õigusaktide muutmisel tuleb alati kasutada uuestisõnastamist; tunnustab ja hindab samal ajal komisjoni õigusi õigusloomeprotsessis;

44.  tuletab meelde, et muud õigusaktide lihtsustamise algatused toimuvad seadusandliku tavamenetluse korras ja neile kehtivad vastavad tähtajad; kinnitab sealjuures, et teeb kõik endast oleneva, et käsitleda komisjoni ettepanekuid nii kiiresti kui võimalik;

45.  juhib tähelepanu, et ELi toimimise leping(7) välistab selgelt selliste õigusdokumentide vastuvõtmist parlamendi ja nõukogu poolt, mis ei ole ette nähtud vastava valdkonna lepingusätetes;

46.  hoiatab vajalikest õigusaktidest loobumise eest isereguleerimise, kaasreguleerimise või muude õigusloomega mitteseotud meetmete kasuks; on seisukohal, et igal konkreetsel juhul tuleb tõsiselt analüüsida vastava otsuse tagajärgi, arvestades asutamislepingut ja konkreetse institutsiooni rolli;

47.  rõhutab samal ajal, et niinimetatud pehme õiguse vahendeid tuleb kasutada suurima ettevaatlikkusega ja nõuetekohaselt põhjendatud juhul, ilma õiguskindlust või kehtiva õiguse arusaadavust kahjustamata ning olles konsulteerinud Euroopa Parlamendiga, nagu seda on rõhutatud parlamendi resolutsioonis muudetud raamkokkuleppe kohta;

48.  tunneb heameelt teabe ja dokumentide parema vahetuse üle seoses täitetoimingutega (komiteemenetlus), eelkõige seoses kontrolliga seotud uute reguleerimismenetluste toimimisega; väljendab samal ajal lootust, et üleminek uuele, Lissaboni lepingus ettenähtud süsteemile on tõhus ega too kaasa asjatuid viivitusi;

49.  peab oluliseks tervet rida Lissaboni lepinguga ette nähtud institutsioonilisi muudatusi, mis avaldavad mõju Euroopa Liidu õigusloomele; rõhutab eriti Euroopa kodanikualgatuse tähtsust, millel on potentsiaali saada Euroopa avaliku arutelu oluliseks osaks, ning tunneb heameelt, et komisjon on esitanud sellel teemal määruse ettepaneku; rõhutab Euroopa Parlamendi ja komisjoni vahelise koostöö vajalikkust tõhusa ja arusaadava teostamisvahendi loomiseks, millel on selged vastuvõetavuse kriteeriumid ning mis on kooskõlas ELi õigusloomeprotsessi hea tavaga;

50.  toetab komisjoni ettepanekut uurida kavandatud esialgse kodanikualgatuse vastuvõetavust juba siis, kui see on saanud ühe kolmandiku vajalikest toetusavaldustest, mis võimaldab vältida kodanikele pettumuse valmistamist juhul, kui algatus kuulutatakse vastuvõetamatuks;

51.  kutsub komisjoni üles määrama kindlaks nii ametlikult esitatud algatuse läbivaatamise tähtaja kui ka õigusloomega seotud ettepaneku esitamise tähtaja, kui algatus osutub vastuvõetavaks;

52.  nõuab tungivalt, et komisjon määraks kindlaks tähtajad, mille jooksul täidetakse parlamendi nõudmised vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 225, ja viitaks eraldi raamlepingu kohasele kohustusele koostada aruanne kõikide õigusloomega seotud algatuste järelmeetmete kohta kolme kuu jooksul pärast õigusloomega seotud algatuse raportit ja esitada õigusloomega seotud ettepanek hiljemalt ühe aasta jooksul;

53.  palub komisjonil, arvestades parlamendi seniseid resolutsioone ühenduse õiguse kohaldamise kontrolli üle, kasutada täiel määral Lissaboni lepingu artiklitest 258 ja 260 tulenevaid õigusi, eelkõige juhul, kui liikmesriigid ei teavita direktiivide ülevõtmise meetmetest;

54.  juhib tähelepanu sellele, et parema õigusloome küsimus on otseselt seotud järelevalve teostamisega Euroopa Liidu õiguse rakendamise üle;

55.  jälgib hoolikalt sellise järelevalve ELi katseprojekti elluviimist; tunneb muret selle pärast, et kavandatud meetod kaebuste läbivaatamiseks võib muuta komisjoni liikmesriikidest ülemäära sõltuvaks;

o
o   o

56.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT C 321, 31.12.2003, lk 1. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0009. (3) ELT C 15 E, 21.1.2010, lk 16. (4) ELT C 15 E, 21.1.2010, lk 21 ja ELT C 184 E, 8.7.2010, lk 114. (5) Sektoripõhise vähendamise kavad ja 2009. aasta meetmed (KOM(2009)0544), lk 6. (6) Vt Õiguskeskkonna lihtsustamise strateegia kolmas arenguaruanne (KOM(2009)0017), punkt 5. (7) Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 296 lõige 3.

Euroopa Parlamendi 9. septembri 2010. aasta resolutsioon romide olukorra ja liikumisvabaduse kohta Euroopa Liidus

P7_TA(2010)0312 RC-B7-0493/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 1, 8, 20, 21, 19, 24, 25, 35 ja 45;

–  võttes arvesse inimõigusi käsitlevat rahvusvahelist õigust, eriti rahvusvahelist konventsiooni rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ning ÜRO lapse õiguste konventsiooni;

–  võttes arvesse inimõigusi ja põhivabadusi kaitsvaid Euroopa konventsioone, eelkõige inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni (ECHR) ja sellega seotud Euroopa Inimõiguste Kohtu pretsedendiõigust, Euroopa sotsiaalhartat ja sellega seotud Euroopa sotsiaalsete õiguste komitee soovitusi ning Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 3, milles sätestatakse Euroopa Liidu põhiõigused ja põhimõtted, kaasa arvatud mittediskrimineerimine ja liikumisvabadus;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 8, 9, 10, 16, 18, 19, 20, 21, 151, 153 ja 157;

–  võttes arvesse oma 28. aprilli 2005. aasta resolutsiooni romide olukorra kohta Euroopa Liidus(1), 1. juuni 2006. aasta resolutsiooni romi naiste olukorra kohta Euroopa Liidus(2), 15. novembri 2007. aasta resolutsiooni direktiivi 2004/38/EÜ (mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil) kohaldamise kohta(3), 31. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni romisid käsitleva Euroopa strateegia kohta(4), 10. juuli 2008. aasta resolutsiooni etnilise päritolu alusel Itaalias romide loenduse kohta(5), 11. märtsi 2009. aasta resolutsiooni romide sotsiaalse olukorra ja nende tööturule juurdepääsu parandamise kohta ELis(6) ning 25. märtsi 2010. aasta resolutsiooni teise romide teemalise tippkohtumise kohta(7);

–  võttes arvesse nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust(8), nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel(9), nõukogu 28. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/913/JSK teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega(10), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õiguse kohta liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil(11) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995 aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta(12);

–  võttes arvesse Põhiõiguste ameti poolt avaldatud aruandeid romide, rassismi ja ksenofoobia kohta ELi liikmesriikides 2009. aastal(13) ning Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku Thomas Hammarbergi aruandeid;

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 2007. aasta detsembri ja 2008. aasta juuni järeldusi, üldasjade nõukogu 2008. aasta detsembri järeldusi ning romide kaasamist käsitlevaid tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu järeldusi, mis võeti vastu Luxembourgis 8. juunil 2009;

–  võttes arvesse romide kaasamise aastakümne väljakuulutamist ja romi haridusfondi loomist 2005. aastal paljude ELi liikmesriikide, kandidaatriikide ja muude riikide poolt, kus liidu institutsioonid on olulisel määral esindatud;

–  võttes arvesse oma 24. oktoobri 2006. aasta naiste sisserände kohta: naissoost sisserändajate roll ja koht Euroopa Liidus(14);

–  võttes arvesse Euroopa esimese romide teemalise tippkohtumise (16. september 2008, Brüssel) ja Euroopa teise romide teemalise tippkohtumise (8. aprill 2010, Córdoba) järeldusi;

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni tulevast raportit romide kaasamist käsitleva ELi strateegia kohta, mis peaks avaldatama 2010. aasta lõpus;

–  võttes arvesse 2.–27. augustil 2010 toimunud ÜRO rassilise diskrimineerimise likvideerimise komitee 77. istungil vastu võetud soovitusi;

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu aruannet pealkirjaga „Rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise Euroopa komisjoni (ECRI) neljas raport Prantsusmaa kohta”, mis avaldati 15. juunil 2010;

–  võttes arvesse romide kaasamise kümmet ühist aluspõhimõtet;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et Euroopa Liit põhineb Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ja ELi aluslepingutes sätestatud põhimõtetel, kaasa arvatud mittediskrimineerimine, ELi kodakondsusega kaasnevad eriõigused ja õigus isikuandmete kaitsele;

B.  arvestades, et neid põhimõtteid rakendatakse läbivalt ülalnimetatud direktiivides 2000/43/EÜ, 2000/78/EÜ, 2004/38/EÜ ja 95/46/EÜ;

C.  arvestades, et 10–12 miljonit Euroopa romi kannatavad jätkuvalt tõsise ja süstemaatilise diskrimineerimise all hariduse (eelkõige eraldamine), eluaseme (eelkõige sunniviisilised väljatõstmised ja ebakvaliteetsed elutingimused, tihti getodes), töö saamise (nende eriti madal tööhõive määr) ning tervishoiu- ja muudele avalikele teenustele võrdse juurdepääsu valdkonnas, samuti seoses nende poliitilise osaluse šokeerivalt madala tasemega;

D.  arvestades, et enamik Euroopa romisid sai pärast 2004. ja 2007. aasta laienemisi ELi kodanikuks ning seega saavad nemad ja nende pereliikmed kasutada õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil;

E.  arvestades, et paljud romid ja romi kogukonnad, kes on otsustanud asuda elama muusse ELi liikmesriiki kui see, mille kodanikud nad on, on eriti kaitsetus olukorras;

F.  arvestades, et romide repatrieerimine ja tagasisaatmine on toimunud mitmes liikmesriigis ja hiljuti Prantsusmaal, kus valitsus on 2010. aasta märtsist kuni augustini välja saatnud või nn vabatahtlikult tagasi saatnud sadu romidest ELi kodanikke;

G.  arvestades, et Prantsusmaa ametivõimud kutsusid Itaalia, Saksamaa, Ühendkuningriigi, Hispaania, Kreeka, Kanada ja USA siseministrid, hiljem ka Belgia siseministri, ning Euroopa Komisjoni esindajad septembris Pariisis toimuvale kohtumisele, kuhu ülejäänud liikmesriike ei kutsutud, et arutada ELi pädevusse kuuluvaid sisserände ja vaba liikumise küsimusi, ning arvestades, et Itaalia siseminister on teatanud oma kavatsusest taotleda rangemaid ELi eeskirju sisserände ja vaba liikumise kohta, seda eelkõige romide suhtes;

H.  arvestades, et sellist teguviisi on saatnud romide häbimärgistamine ja poliitilises arutelus ilmnev üldine romivastasus;

I.  arvestades, et Lille'i halduskohus kiitis heaks varasema 27. augusti 2010. aasta kohtuotsuse, millega tühistati seitsme romi väljasaatmiskäsud põhjendusel, et võimud ei olnud tõestanud, et need romid on „oht avalikule korrale”;

J.  arvestades, et Euroopa Parlament on korduvalt kutsunud komisjoni üles arendama välja romisid käsitlev ELi strateegia, mis edendaks võrdsete võimaluste põhimõtet ja kogu Euroopat hõlmavat sotsiaalset kaasatust;

K.  arvestades, et ELil on mitmeid vahendeid, mida saab kasutada romide tõrjutusega võitlemisel, näiteks struktuurifondide raames pakutav uus võimalus eraldada kuni 2% Euroopa Regionaalarengu Fondist (ERF) eraldatavast kogusummast marginaliseerunud kogukondade eluasemekulude katteks, mis jõustub 2010. aasta jooksul, või olemasolevad võimalused Euroopa Sotsiaalfondi raames;

L.  arvestades, et liikmesriikide edasiminek romide diskrimineerimise vastases võitluses ja nende õiguse tagamises haridusele, tööhõivele, tervishoiule, eluasemele ja liikumisvabadusele on olnud ebaühtlane ja aeglane ning et liikmesriikides tuleks suurendada romide esindatust valitsusstruktuurides ja avalikus halduses,

1.  tuletab meelde, et Euroopa Liit on eelkõige kogukond, mis rajaneb väärtustel ja põhimõtetel, mille eesmärgiks on säilitada ja edendada avatud ja kaasavat ühiskonda ja ELi kodakondsust, eelkõige kõigi diskrimineerimise vormide keelamise kaudu;

2.  rõhutab kõigi ELi kodanike ja nende perekondade õigust liikumis- ja elamisvabadusele kõikjal ELis, sest see on ELi kodakondsuse alustala, mis on määratletud aluslepingutes ning mida rakendatakse direktiiviga 2004/38/EÜ, mida kõik liikmesriigid peavad kohaldama ja järgima;

3.  väljendab sügavat muret Prantsusmaa ja ka teiste liikmesriikide ametivõimude poolt romide ja rändlejate vastu suunatud meetmete pärast, mille eesmärk on nende väljasaatmine; nõuab neilt ametivõimudelt tungivalt, et romide väljasaatmine viivitamatult peatataks, ning kutsub komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles esitama omalt poolt sama nõudmist;

4.  rõhutab, et inimeste kollektiivne väljasaatmine on vastavalt ELi põhiõiguste hartale ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile keelatud ning need meetmed on vastuolus ELi aluslepingute ja õigusnormidega, kujutades endast diskrimineerimist rassilise ja etnilise päritolu alusel, ning direktiiviga 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil;

5.  väljendab sügavat muret eelkõige vaenu õhutava ja varjamatult diskrimineeriva retoorika pärast, mis iseloomustab romide repatrieerimise ajal toimunud poliitilist arutelu ning annab aluse rassistlikele avaldustele ja paremäärmuslike rühmituste tegevusele; tuletab seetõttu poliitikakujundajatele meelde nende kohustusi ning lükkab tagasi kõik avaldused, milles vähemusi ja sisserändajaid seostatakse kuritegevusega ja luuakse diskrimineerivaid stereotüüpe;

6.  tuletab sellega seoses meelde, et direktiivis 2004/38/EÜ nähakse ette ELi kodanike liikumisvabaduse piiramine ja väljasaatmine üksnes eranditena ning kehtestatakse sellistele meetmetele täpsed ja selged piirid; eelkõige tuleb väljasaatmisotsuseid hinnata ja langetada individuaalselt, võttes arvesse isiklikke asjaolusid ning kindlustada menetluslikud tagatised ja hüvitus (artiklid 28, 30, 31);

7.  rõhutab samuti, et vastavalt direktiivile 2004/38/EÜ ei saa majanduslike vahendite puudus mingil juhul õigustada ELi kodanike automaatset väljasaatmist (põhjendus 16, artikkel 14) ning et liikumis- ja elamisvabaduse piiramine avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu huvides peab põhinema eranditult isiklikul käitumisel ja mitte lähtuma üldisest preventsioonist ega etnilisest või rahvuslikust kuuluvusest;

8.  rõhutab lisaks, et väljasaadetavatelt romidelt sõrmejälgede võtmine on ebaseaduslik ning vastuolus ELi põhiõiguste harta (artikli 21 lõiked 1 ja 2), ELi aluslepingute ja ELi õigusega, eriti direktiividega 2004/38/EÜ ja 2000/43/EÜ, ning kujutab endast diskrimineerimist etnilise või rahvusliku päritolu tõttu;

9.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid täidaksid igakülgselt oma ELi õigusest tulenevaid kohustusi ja kõrvaldaksid vaba liikumise direktiivi nõuete kohaldamisel esinevad vastuolud; kordab oma varasemaid üleskutseid liikmesriikidele vaadata läbi ja tunnistada kehtetuks seadused ja meetmed, mis diskrimineerivad romisid otseselt või kaudselt rassilise ja etnilise päritolu alusel, ning kutsub nõukogu ja komisjoni üles teostama järelevalvet selle üle, kuidas liikmesriigid kohaldavad aluslepinguid ning diskrimineerimisvastaseid meetmeid ja liikumisvabadust käsitlevaid direktiive, eeskätt romide suhtes, ning rakendama vajalikke meetmeid nende kohaldamata jätmise korral, eelkõige rikkumismenetluste algatamise teel;

10.  leiab, et romide olukord Euroopas ei tohi kuidagi mõjutada Rumeenia ja Bulgaaria peatset ühinemist Schengeni alaga ega ka nende riikide kodanike õigusi;

11.  mõistab teravalt hukka asjaolu, et komisjon kui aluslepingute hoidja ei ole õigeaegselt ega piisavalt kontrollinud, kuidas liikmesriigid järgivad ELi esmaseid õigusakte ja ELi õigust, eelkõige ülalnimetatud mittediskrimineerimist, liikumisvabadust ja isikuandmete puutumatust käsitlevaid direktiive; kordab oma muret romisid käsitleva poliitikaga seotud vastutuse praeguse jaotuse pärast volinike vahel ning nõuab tõhusat horisontaalset koordineerimist, et tagada tulevikus õigeaegne ja tõhus reageerimine;

12.  kutsub komisjoni üles jääma kindlalt truuks ELi põhiõiguste hartas ja aluslepingutes sätestatud väärtustele ja põhimõtetele ning reageerima kiiresti ja koostama põhjaliku analüüsi selle kohta, kas Prantsusmaa ja kõikide liikmesriikide romisid käsitlev poliitika on vastavuses ELi õigusaktidega, muu hulgas VVOdelt ja romide esindajatelt saadud teabe alusel;

13.  väljendab sügavat muret selle pärast, et hoolimata küsimuse kiireloomulisusest, ei ole komisjon siiani reageerinud parlamendi 2008. aasta jaanuaris ja 2010. aasta märtsis esitatud nõudmistele koostada koostöös liikmesriikidega romisid käsitlev Euroopa strateegia; kutsub komisjoni veel kord üles arendama välja laiaulatuslik romide kaasamist käsitlev ELi strateegia;

14.  on seisukohal, et EL ja kõik liikmesriigid jagavad kohustust edendada romide kaasamist ning et see nõuab ELi tasandil laiaulatuslikku lähenemist romisid käsitleva ELi strateegia kujul, mis põhineb Córdobas toimunud Euroopa teisel romide teemalisel tippkohtumisel võetud järgmistel kohustustel:

15.  mõistab teravalt hukka poliitilise tahte puudumise, mida liikmesriigid näitasid Euroopa teisel romide teemalisel tippkohtumisel, kus osales vaid kolm ministrit, ning palub liikmesriikidel kiita heaks konkreetsed meetmed nende kohustuste realiseerimiseks, mis võeti romide teemalise tippkohtumise eesistujakolmiku ühisdeklaratsioonis;

16.  peab ülioluliseks kompleksse arenguprogrammi loomist, mis oleks samaaegselt suunatud kõigile sellega seotud poliitikavaldkondadele ja võimaldaks kohest sekkumist getode piirkondades, kus esineb tõsiseid struktuurilisi puudusi; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et rakenduskavade elluviimisel järgitakse rangelt võrdsete võimalustega seotud sätteid, nii et projektid ei suurenda otseselt või kaudselt romide eraldamist ja tõrjutust; rõhutab, et 10. veebruaril 2010 võttis parlament vastu raporti marginaliseerunud kogukondadele ette nähtud elamumajandusmeetmete abikõlblikkuse kohta, milles nähakse ERFi raames ette elamumajandusmeetmed toimetulekuraskustega rühmadele, ning nõuab läbivaadatud määruse kiiret rakendamist, et liikmesriigid saaksid seda võimalust aktiivselt kasutada;

17..  nõuab romi naistele suunatud poliitika tegelikku elluviimist, kuna neid diskrimineeritakse kahekordselt – kui naisi ja kui romisid; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles korraldama koostöös VVOdega teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, mis on mõeldud nii romi naistele kui ka üldsusele, ning tagama vastavate õigusnormide täieliku rakendamise, et võidelda diskrimineerivate kultuuritavadega ja patriarhaalsete soorollidega, vältida polariseerumist ja võidelda valitsevate seksistlike stereotüüpide ja sotsiaalse häbimärgistamise vastu, mis toetab naistevastast vägivalda, ning tagama, et vägivalda ei õigustataks kommete, tavade ega usuliste kaalutlustega;

18.  väljendab muret seoses romide sunniviisilise repatrieerimisega Lääne-Balkani riikidesse, kus neile võib saada osaks kodutus ja diskrimineerimine; kutsub komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles tagama romide põhiõiguste austamine, näiteks pakkudes neile asjakohast abi ja jälgides olukorda;

19.  nõuab tungivalt, et nõukogu võtaks vastu ühise seisukoha struktuurifondide ja ühinemiseelse rahastamise kohta, mis väljendaks Euroopa poliitilist kohustust edendada romide kaasamist ja tagada, et vastavate rakenduskavade läbivaatamisel ja ka järgmise programmiperioodi puhul võetakse arvesse romide kaasamise ühiseid aluspõhimõtteid; nõuab tungivalt, et komisjon analüüsiks ja hindaks ühinemiseelsete rahastamisvahendite ja struktuurifondide toimetulekuraskustega rühmadele suunatud investeeringute senist sotsiaalset mõju, teeks järeldusi ja kavandaks uusi strateegiaid ning eeskirju, kui seda peetakse antud valdkonnas vajalikuks;

20.  nõuab, et EL ja liikmesriigid võtaksid kasutusele piisavalt vahendeid romide integreerimisprojektide jaoks, et need vahendid eraldataks liikmesriikidele, et teostataks järelevalvet asjaomaste vahendite kasutamise ning projektide nõuetekohase rakendamise üle ning hinnataks projektide tõhusust, ning palub komisjonil ja nõukogul koostada selle kohta aruanne koos asjakohaste ettepanekutega;

21.  ergutab ELi institutsioone kaasama romi kogukondi – alates rohujuuretasandist kuni rahvusvaheliste VVOdeni – ELi kõikehõlmava romisid käsitleva poliitika väljakujundamise protsessi, sealhulgas kavandamise, rakendamise ja järelevalve kõikidesse valdkondadesse, ning kasutama ära romide kaasamise aastakümne 2005–2015 kogemusi, OSCE tegevuskava ning Euroopa Nõukogu, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ja Euroopa Parlamendi soovitusi;

22.  teeb liikmesriikide parlamentidega koostöö tegemise eest vastutavale parlamendikomisjonile pärast Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametiga (kes peaks koostama aruande) ja VVOde ning inimõiguste ja romide küsimusega tegelevate organitega konsulteerimist ülesandeks jälgida selle küsimuse arengut ning koostada Euroopa Parlamendi varasemate resolutsioonide ja raportite põhjal raport romide olukorra kohta Euroopas; ELi tasandil tuleks luua vastastikuse hindamise mehhanism, et teostada järelevalvet ja tagada liikmesriikide meetmete vastavus;

23.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid täidaksid rangelt oma kohustusi tulenevalt rahvusvahelisest konventsioonist rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, kiites selleks koheselt heaks ÜRO rassilise diskrimineerimise likvideerimise komitee 77. istungil vastu võetud soovitused;

24.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide ja kandidaatriikide valitsustele ning parlamentidele, Euroopa andmekaitseinspektorile, Euroopa Nõukogule ja OSCE-le.

(1) ELT C 45 E, 23.2.2006, lk 129. (2) ELT C 298 E, 8.12.2006, lk 283. (3) ELT C 282 E, 6.11.2008, lk 428. (4) ELT C 68 E, 21.3.2009, lk 31. (5) ELT C 294 E, 3.12.2009, lk. 54. (6) ELT C 87 E, 1.4.2010, lk 60. (7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0085. (8) EÜT L 180, 19.7.2000, lk 22. (9) EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16. (10) ELT L 328, 6.12.2008, lk 55. (11) ELT L 158, 30.4.2004, lk 77. (12) EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31. (13) Report on Racism and Xenophobia in the Member States of the EU in 2009; European Union Minorities and Discrimination Survey, Data in Focus Report: The Roma in 2009; The Situation of Roma EU Citizens Moving to and Settling in Other EU Member States; ja Housing Conditions of Roma and Travellers in the European Union: Comparative Report. (14) ELT C 313 E, 20.12.2006, lk 118.

Euroopa Parlamendi 9. septembri 2010. aasta resolutsioon eakate pikaajalise hoolduse kohta

P7_TA(2010)0313 B7-0491/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa põhiõiguste hartat;

–  võttes arvesse kavandatavat direktiivi isikute võrdse kohtlemise kohta, sõltumata usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest (KOM(2008)0426);

–  võttes arvesse 30. juuni 2010. aasta küsimust komisjonile eakate pikaajalise hoolduse kohta (O-0102/2010 – B7-0457/2010);

–  võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

1.  kutsub liikmesriike üles võtma arvesse viimastel aastatel toimunud demograafilisi muutusi, eriti elanikkonna vananemist, mis suurendab survet eelarvele ja tekitab suure nõudluse parema tervishoiu ja sotsiaalteenuste infrastruktuuri järele; soovitab liikmesriikidel võidelda eakate sotsiaalse tõrjutuse ja igas vormis vanuselise diskrimineerimise vastu;

2.  tuletab liikmesriikidele meelde, et nõuetekohaste tervise- ja hooldusteenuste kättesaadavus on Euroopa solidaarsusmudeli aluspõhimõte;

3.  tunnistades nii hoolduse kvaliteedi kui ka järjepidevuse tähtsust, kutsub liikmesriike üles parandama, hõlbustama ja soodustama kõikide eakate pikaajalise hooldusega tegelevate isikute, sh mitteametlike hooldajate ja nende isikute, kellelt nõutakse kutsealast kvalifikatsiooni, erialast koolitust, haridust ja integratsioonimeetmeid; selline koolitus võib ka kaasa aidata selle tähtsa töö staatuse tõstmisele; nõuab tungivalt, liikmesriigid lahendaksid hooldustöö madala tasustamise, töötajate nappuse ning koolituse puudumise või ebapiisava koolitusega seotud küsimused, mis kõik pingestavad hooldusteenuste osutamist; märgib ära kodanikuühiskonna, kiriku ja heategevusorganisatsioonide suure rolli hoolduse pakkumises;

4.  märgib e-tervishoiuteenuste arendamise tähtsust, et parandada hooldusteenuste kvaliteeti ja tõhusust ning toetada ka mitteametlikke hooldajaid ja eakaid endid;

5.  palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta arvesse mitteametlike hooldajate vajadusi, sest nende arvele langeb suur osa eakate hooldustööst, ning astuda konkreetseid samme nende toetamiseks ja kaitsmiseks koolituse, ajutist puhkust võimaldava asendushoolduse ning töö- ja pereelu ühitamise meetmete kaudu;

6.  nõuab, et kõikides liikmesriikides oleks tagatud pikaajaliselt hooldatavate inimeste põhiõiguste kaitse, milleks kutsub liikmesriike senisest enam tähelepanu pöörama osutatavate teenuste kvaliteedikriteeriumide kehtestamisele ja järgimisele;

7.  kutsub liikmesriike üles igati toetama eakate iseseisvat hakkamasaamist kodustes tingimustes ja läbi erinevate abimehhanismide tagama nende parem toimetulek kodustes oludes, mis on parim alternatiiv institutsionaalsele hoolekandele;

8.  kutsub liikmesriike üles reguleerima oma siseriiklikus õiguses eakate hoolekandes tegutsevate hoolekandetöötajatele esitatavaid kvalifikatsiooninõudeid ning välja töötama ja rakendama täiendkoolitussüsteeme, mis aitaksid tõsta eakate hoolekandesüsteemis töötavate isikute haridustaset ning seeläbi parandada pakutavate teenuste kvaliteeti;

9.  peab kahetsusväärseks, et paljudes liikmesriikides on aastate jooksul vähendatud geriaatrilise ravi rahastamist ja võimaldamist ning et teisi spetsialiste ei ole piisavalt koolitatud eakate inimeste probleemidega tegelemiseks; märgib, et see on paljudel juhtudel vähendanud eakatele pakutava hoolduse kvaliteeti, mis mõnikord tähendab nende ebaõiglast diskrimineerimist; kutsub liikmesriike üles olukorda jälgima, et vajaduse korral suurendada selle valdkonna vahendeid;

10.  palub liikmesriikidel esmajärjekorras toetada koduse palliatiivhoolduse üksuste loomist;

11.  palub komisjonil koguda andmeid ja koostada ülevaade hoolekandeasutuste, kohaliku omavalitsuse hooldussüsteemi ja eakate koduhoolduse infrastruktuuri kohta igas liikmesriigis;

12.  nõuab kõikide hooldussektori lepingute miinimumstandardite, sh miinimumpalga kehtestamist;

13.  nõuab, et komisjon teeks rohkem uurimistööd, et teha kindlaks pikaajaliselt hooldatavate eakate selliste surmajuhtumite arv, mis on tingitud alatoitumisest ja vedelikupuudusest;

14.  palub liikmesriikidel rakendada eakatele inimestele suunatud teabe- ja ennetuspoliitikat, keskendudes eelkõige toiduvalikule ja vedelikupuuduse ohu vältimisele;

15.  võttes arvesse, et ELi eakate poliitika rajaneb põhimõttel „ühiskond kõigile”, mis tähendab, et liikmesriigid peavad tagama eri vanuses inimestele igakülgse võimaluse osaleda aktiivselt ühiskonnaelus nende east sõltumatult;

16.  toetab eakatele koduste sotsiaal- ja tervishoiuteenuste osutamise programmide kasutuselevõtmist või riikides, kus need on juba kasutusele võetud, nende jätkamist munitsipaal- ja kohalike asutuste juhtimisel vastavalt nende pädevusele;

17.  nõuab, et komisjon esitaks rohelise raamatu eakate väärkohtlemise ning eakate inimeste kaitsmise kohta ühiskonnas ja kõikides hooldusasutustes, keskendudes muu hulgas patsientide liikuvusele ning 27 liikmesriigis juba olemas olevatele parimatele tavadele;

18.  palub komisjonil teha uurimus, mis annab selgema pildi eakate inimeste hoolduse kasvavatest nõuetest ja esitada hinnang spetsialistide vajaduse kohta kuni 2020. aastani;

19.  nõuab, et liikmesriigid vahetaksid avatud koordinatsiooni meetodi kaudu teavet, ideid ja parimaid tavasid eakate pikaajalise hoolduse kohta ning eriti meetmete ja kutsestandardite kohta, et:

20.  soovitab tungivalt komisjonil teha kõik, et tagada vastuvõetavad tervishoiustandardid kõikidele Euroopa kodanikele nende materiaalsest olukorrast olenemata;

21.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tulenevalt elanikkonna üldisest vananemisest Euroopa Liidus tegema igakülgset koostööd ka pikaajalise hoolduse jätkusuutlike finantseerimissüsteemide väljatöötamise osas, et tagada tulevikus eakate hooldusteenuste jätkusuutliku finantseerimissüsteemi olemasolu ja vajalike hooldusteenuste kättesaadavus;

22.  nõuab parimate tavade vahetamist põlvkondadevaheliste suhete arendamise kõige tõhusamate viiside leidmiseks, et suurendada pereliikmete osalemist pikaajalises hoolduses, mis toob suurt kasu ja võimaldab edukamalt rahuldada hooldatava individuaalseid vajadusi;

23.  nõuab aktiivse vananemise ühtse strateegia arendamist, mille eesmärk on vanurite kaasamine ühiskondlikku ja kultuurilisse tegevusse;

24.  nõuab meetmete võtmist, et reageerida järjest suurema arvu vanurite vajadustele ja tagada neile võrdsed võimalused hooldusteenuste saamiseks;

25.  kutsub liikmesriike üles eakate ja puudega inimeste eest hoolitsevate inimeste koormuse vähendamiseks ja nende tööleasumise toetamiseks arendama välja integreeritud hooldussüsteeme;

26.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

Euroopa Parlamendi 9. septembri 2010. aasta resolutsioon Jordani jõe olukorra kohta, eelkõige alamjooksu piirkonnas

P7_TA(2010)0314 RC-B7-0484/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Lähis-Ida kohta;

–  võttes arvesse Iisraeli Riigi ja Jordaania Hašimiidi Kuningriigi vahel 1994. aastal sõlmitud rahulepingut;

–  võttes arvesse 13. juulil 2008. aastal Pariisis toimunud Vahemere piirkonda käsitleva tippkohtumise ühisdeklaratsiooni;

–  võttes arvesse Iisraeli ja Palestiina 1995. aasta vahelepingut Jordani Läänekalda ja Gaza sektori kohta (Oslo II leping), eelkõige selle III lisa artikleid 12 ja 40;

–  võttes arvesse neljandat Genfi konventsiooni (1949);

–  võttes arvesse UNESCO ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooni, millele kirjutati alla 16. novembril 1972;

–  võttes arvesse Euroopa – Vahemere piirkonna parlamentaarse assamblee ajutise energeetika-, keskkonna- ja veekomisjoni soovitust Jordani jõe oru olukorra kohta, mis võeti vastu 12.–14. märtsil 2010. aastal Ammanis toimunud Euroopa – Vahemere piirkonna parlamentaarse assamblee kuuendal täiskogu istungil;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.  arvestades, et Jordani jõgi ja eelkõige Jordani jõe alamjooks on ülemaailmse tähendusega kultuurmaastik, millel on suur ajalooline, sümboolne, religioosne, keskkonnaalane, põllumajanduslik ja majanduslik tähtsus Lähis-Idas ja mujal;

B.  arvestades, et Jordani jõge on laastanud liigkasutus, saaste, väärkasutus ja piirkondliku koostöö puudumine; arvestades, et Iisrael, Jordaania ja Süüria on juhtinud kõrvale hinnanguliselt 98% jõe mageveevarudest, mille tõttu on hävinud 50% bioloogilisest mitmekesisusest;

C.  arvestades, et uued reoveepuhastusjaamad, mille eesmärk on kõrvaldada Jordani jõe alamjooksu piirkonnas praegu leiduvad reostunud heitveed, peaksid tööle hakkama 2011. aasta lõpus; arvestades, et kui nõuetekohaseid ja jätkusuutlikke veemajanduse tavasid välja ei töötata ning Jordani jõe alamjooksule ei suunata mageveevarusid ajaks, mil reoveepuhastusjaamad tööle hakkavad, kuivavad pikad jõelõigud tõenäoliselt 2011. aasta lõpuks;

D.  arvestades, et Jordani jõe ja eeskätt Jordani jõe alamjooksu piirkonna taaselustamine on sarnaste veeprobleemide all kannatavate Iisraeli, Jordaania ja Palestiina kohalike kogukondade jaoks ülioluline ning toob tohutu suurt kasu majanduse ja usalduse loomise seisukohalt; arvestades, et aktiivne koostöö asjaomaste valitsuste, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja kohalike kogukondade vahel võib oluliselt kaasa aidata rahu tagamisele selles piirkonnas;

E.  arvestades, et Palestiina elanikkond Jordani Läänekaldal kannatab tõsise veepuuduse all; arvestades, et Palestiina põllumehi mõjutab tugevasti niisutamiseks kasutatava vee puudus, kuna suurema osa kõnealusest veest kasutavad ära Iisrael ja Iisraeli asunikud Jordani Läänekaldal; arvestades, et piisavate veevarude kättesaadavus on hädavajalik tulevase Palestiina riigi elujõulisuse seisukohalt;

F.  arvestades, et ELi rahalised vahendid on aidanud kaasa Jordani jõe alamjooksu piirkonna keskkonnaprobleemide leevendamisele,

1.  juhib tähelepanu laastamistegevusele Jordani jõe ja eelkõige Jordani jõe alamjooksu piirkonnas ning väljendab sellega seoses muret;

2.  kutsub kõikide Jordani-äärsete riikide ametivõime üles tegema koostööd ja taaselustama Jordani jõge, töötades välja ja rakendades poliitikat, mis keskendub käegakatsutavatele tulemustele majapidamiste ja põllumajanduse veevajaduse haldamisel, vee kaitse tagamisel ning reo-, põllumajandus- ja tööstusheitvee majandamisel ning tagab selle, et Jordani jõe alamjooksule jookseks sisse piisav kogus magevett;

3.  tunneb heameelt Jordani jõe alamjooksu piirkonnas sarnaste veeprobleemide all kannatavate Iisraeli, Jordaania ja Palestiina kohalike kogukondade koostöö üle; palub Iisraelil ja Jordaanial täielikult täita kohustusi, mis nad on võtnud rahulepingus seoses Jordani jõe taaselustamisega;

4.  tunneb heameelt Iisraeli keskkonnaministeeriumi algatuse üle koostada Jordani jõe alamjooksu piirkonna maastikuarengu üldkava; nõuab tungivalt, et Jordaania valitsus ja Palestiina omavalitsus teeksid sarnaseid algatusi, et võtta vastu üldkavad nende territooriume läbivate Jordani jõe lõikude taaselustamiseks; rõhutab kõikide osapoolte Jordani jõele juurdepääsu olulisust ning märgib, et sellised üldkavad võiksid olla aluseks terviklikule Jordani jõe alamjooksu piirkonna taaselustamise ja kaitsmise kavale;

5.  tunneb heameelt, et Iisraelis kasutatakse uusi veemajandusmeetodeid ja -tehnoloogiat, ning nõuab tungivalt nende meetodite õiglast kasutamist ja asjaomase tehnoloogia ülekandmist kõikidesse selle piirkonna riikidesse; kutsub rahvusvahelist üldsust, sealhulgas Euroopa Liitu üles suurendama pingutusi, et anda kõnealuse valdkonna koostööprojektidele edasist rahalist ja tehnilist abi;

6.  kutsub Iisraeli ja Jordaania valitsust ning Palestiina omavalitsust tegema Jordani jõe alamjooksu päästmiseks koostööd ning nõuab tungivalt, et nad looksid Euroopa Liidu toetusel Jordani jõe vesikonna komisjoni, mis oleks avatud ka teistele jõeäärsetele riikidele;

7.  palub nõukogul, komisjonil ja ELi liikmesriikidel julgustada ning toetada tervikliku kava koostamist, et heastada Jordani jõe piirkonna laastamist, ning jätkata rahalise ja tehnilise abi andmist Jordani jõe ja eelkõige selle alamjooksu taaselustamiseks, kaasa arvatud Vahemere Liidu raames;

8.  rõhutab veel kord, et veemajanduse küsimus ja eelkõige vee õiglane jaotamine, arvestades kõigi piirkonnas elavate inimeste vajadusi, on äärmiselt tähtis kestva rahu ja stabiilsuse saavutamiseks Lähis-Idas;

9.  on samaaegselt arvamusel, et Euroopa naabruspoliitika raames Iisraeli, Jordaania ja Palestiina omavalitsusega koostatud tegevuskavadesse tuleks lisada selge ja konkreetne viide kõnealuse piirkonna taaselustamisele; nõuab tungivalt, et komisjon algataks Jordani jõe ühise uurimise;

10.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Lähis-Ida neliku eriesindajale, Knessetile ja Iisraeli valitsusele, Jordaania parlamendile ja valitsusele, Liibanoni parlamendile ja valitsusele, Palestiina omavalitsuse presidendile, Palestiina Seadusandlikule Nõukogule ning Süüria parlamendile ja valitsusele.

Euroopa Parlamendi 9. septembri 2010. aasta resolutsioon Kenya kohta: president Omar al-Bashiri vahistamata jätmine

P7_TA(2010)0315 RC-B7-0505/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Sudaani Dārfūri kriisi kohta;

–  võttes arvesse Sudaani presidendi Omar al-Bashiri suhtes inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidi eest välja antud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (RKK) vahistamismääruseid;

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1593/2005;

–  võttes arvesse liidu kõrge esindaja Catherine Ashtoni 22. juuli 2010. aasta ja 20. augusti 2010. aasta avaldusi, milles ta nõudis tungivalt, et vastavalt Tšaad ja Kenya teeksid RKKga koostööd;

–  võttes arvesse RKK kohtueelse menetluse osakonna 27. augusti 2010. aasta otsust nr ICC-02/05-01/09, milles teavitatakse ÜRO Julgeolekunõukogu ja Rooma statuudi osalisriikide kogu Omar al-Bashiri viibimisest Kenya Vabariigi territooriumil;

–  võttes arvesse Rooma statuuti;

–  võttes arvesse mitmesuguseid partnerluslepinguid, nt ELi ja Aafrika riikide vahel sõlmitud Cotonou lepingut, milles on sätestatud, et kaubanduse ja abi tingimuseks on õigusriigi põhimõtete järgimine;

–  võttes arvesse Aafrika Liidu põhikirja artiklit 4, milles taunitakse karistamatust;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5,

A.  arvestades, et Kenya valitsus kutsus Sudaani presidendi Omar al-Bashir 27. augustil 2010 toimunud Kenya põhiseaduse väljakuulutamise tseremooniale, teades, et RKK on esitanud talle süüdistuse;

B.  arvestades, et RKK väljastas 4. märtsil 2009 rahvusvahelise määruse president al-Bashiri vahistamiseks inimsusevastaste kuritegude (mõrv, hukkamine, väljasaatmine, piinamine ja vägistamine) ja sõjakuritegude (eraisikute vastu rünnakute kavandamine ja rüüstamine) eest ning president al-Bashiri suhtes on ka 12. juulil 2010 väljastatud määrus, milles teda süüdistatakse „genotsiidis tapmise läbi, genotsiidis raskete kehavigastuste või vaimsete kahjustuste tekitamise läbi ning genotsiidis, mis seisnes igale sihtrühmale selliste elutingimuste loomises, mis pidid kaasa tooma rühma füüsilise hävingu”;

C.  arvestades, et Kenya ja veel 31 Aafrika riiki on alla kirjutanud Rooma statuudile, mis kehtestab neile kohustuse vahistada kõik RKK poolt tagaotsitavad isikud ning anda nad kohtule üle või keelduda selliseid isikuid oma territooriumile lubamast;

D.  arvestades, et riikidel, kes on ratifitseerinud ÜRO genotsiidikonventsiooni (1948), on kohustus teha RKKga koostööd, isegi kui nad ei ole Rooma statuudile alla kirjutanud;

E.  arvestades, et Sudaan on ÜRO liikmena järjekindlalt keeldunud koostööst RKKga, võttes sellega miljonitelt Sudaani, eriti Dārfūri piirkonna sõjakoleduste ohvritelt võimaluse tõde ja õigust jalule seada;

F.  arvestades, et Kenya peaminister on tunnistanud, et president al-Bashiri kutsumine oli viga ning asjaolu, et Kenya ametivõimud teda ei vahistanud, on tõsises vastuolus Kenya rahvusvaheliste kohustustega, mis ei tulene ainult Rooma statuudist, vaid ka Kenya siseriiklikust õigusest, sh riigi uuest põhiseadusest, milles kinnitatakse rahvusvahelise õiguse vahetut kohaldamist;

G.  arvestades, et endine ÜRO peasekretär ja praegune Kenya kriisi vahendaja Kofi Annan on nõudnud, et Kenya võtaks RKK suhtes selge seisukoha ning kinnitaks taas oma kohustusi RKK ees;

H.  arvestades, et Kenyal on selge kohustus teha RKKga selliste vahistamismääruste täitmise osas koostööd – see tuleneb nii ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonist 1593, milles ÜRO Julgeolekunõukogu nõuab tungivalt, et kõik riigid ning asjaomased piirkondlikud ja rahvusvahelised organisatsioonid teeksid RKKga täielikult koostööd, kui ka RKK statuudi – mille osaline Kenya on – artiklist 87;

I.  arvestades, et president al-Bashir on külastanud Tšaadi, mis on samuti RKK asutamise lepingule alla kirjutanud, ehkki riik ei täida oma kohustusi;

J.  arvestades, et Sudaani president on pärast süüdistuse saamist külastanud ka Egiptust, Liibüat, Saudi Araabiat, Eritread, Katarit, Zimbabwet ja Etioopiat;

K.  arvestades, et 2009. aasta juulis teatas Aafrika Liit (AL) tõepoolest, et tema liikmesriigid keelduvad statuudi artiklis 98 nõutud koostööst, ning arvestades, et AL rõhutas oma seisukohta ka pärast seda, kui Omar al-Bashirile oli esitatud süüdistus genotsiidis – 27. juulil 2010 Kampala tippkohtumisel konsensuslikult vastu võetud resolutsioonis, milles palus ÜRO Julgeolekunõukogul peatada Sudaani presidendi süüdistamine vastavalt statuudi artiklile 16;

L.  pidades kahetsusväärseks, et Aafrika Liit keeldus RKK büroo loomisest ALi juurde ning ähvardas karistada neid Aafrika riike, kes ei austa ALi otsust;

M.  arvestades, et genotsiid, inimsusevastased kuriteod ja sõjakuriteod ei tohi jääda karistuseta, ning arvestades, et president al-Bashiri juhtumi käsitlemine loob olulise pretsedendi võitluses valitsevate riigipeade karistamatuse vastu,

1.  peab kahetsusväärseks Kenya otsust kutsuda president Omar al-Bashir riiki demokraatliku valitsemise ajajärgu toova uue põhiseaduse allkirjastamisele;

2.  palub rahvusvahelisel üldsusel, sh kõikidel Aafrika riikidel tagada täielik vastutusele võtmine rahvusvahelist õigust rikkuvate kuritegude, eriti Sudaanis toime pandud kuritegude eest;

3.  palub Rooma statuudile alla kirjutanud Aafrika riikide riigipeadel ja valitsusjuhtidel täita oma kohustust ning teha RKKga sõjakuritegude, inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidi uurimisel koostööd;

4.  rõhutab, et RRK-l on kohustus teostada oma jurisdiktsiooni erapooletult ja üldiselt, ka lääneriikides, ning kohtu otsuste austamine on väga oluline kohtu usaldusväärsuse ja edaspidise tegevuse seisukohast;

5.  peab kahetsusväärseks, et mõned ÜRO Julgeolekunõukogu liikmed ei ole kirjutanud alla Rooma statuudile, millega loodi RKK;

6.  mõistab hukka Aafrika Liidu ja Araabia Liiga seisukoha, milles nad keelduvad RKKga koostööd tegemast, ning palub Euroopa Liidu kõrgel esindajal astuda vajalikud sammud, et see küsimus oleks järgmise ALi ja ELi tippkohtumise päevakorras;

7.  palub Aafrika Liidul oma seisukoht läbi vaadata ning seista vastu karistamatusele, ebaõiglusele, sõjakuritegudele, inimsusevastastele kuritegudele ja genotsiidile;

8.  nõuab kõikide Sudaani sõja jooksul toime pandud kuritegude puhul karistamatuse lõpetamist ning avaldab lootust, et president al-Bashir tuuakse peagi Haagi RKK ette – kus ta saab kasutada talle rahvusvahelise õigusega antud õigusi –, mis on vajalik õiguse ja õigusriigi põhimõtete jaluleseadmiseks ning ohvrite suhtes lugupidamise väljendamiseks;

9.  palub Kenya presidendil ja valitsusel uuesti kinnitada oma kohustusi RKK ees ja koostööd RKKga, muu hulgas seoses 2007. ja 2008. aasta valimistele järgnenud vägivallaaktidega;

10.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Aafrika Liidu institutsioonidele, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule, Kenya valitsusele ning kõikide Valitsustevahelise Arenguameti (IGAD) riikide parlamentidele ja valitsustele.

Euroopa Parlamendi 9. septembri 2010. aasta resolutsioon inimõiguste kohta Süürias, eelkõige Haythan Al-Maleh' juhtumi kohta

P7_TA(2010)0316 RC-B7-0511/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Süüria kohta, eriti 8. septembri 2005. aasta resolutsiooni poliitvangide kohta Süürias(1), 15. juuni 2006. aasta resolutsiooni inimõiguste rikkumise kohta Süürias(2), 24. mai 2007. aasta resolutsiooni inimõiguste kohta Süürias(3) ning 17. septembri 2009. aasta resolutsiooni Süüria kohta: Muhannad al-Hassani juhtum(4);

–  võttes arvesse oma 10. oktoobril 2006 vastu võetud raportit Euroopa Parlamendi soovituse kohta nõukogule Euroopa – Vahemere piirkonna assotsieerimislepingu sõlmimiseks ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Süüria Araabia Vabariigi vahel;

–  võttes arvesse oma 17. juunil 2010 vastu võetud raportit inimõiguste kaitsjaid toetava ELi poliitika kohta;

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni;

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, mille Süüria on ratifitseerinud;

–  võttes arvesse 1975. aasta ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastast konventsiooni, mille Süüria ratifitseeris 18. septembril 2004. aastal;

–  võttes arvesse 1998. aasta ÜRO inimõiguste eest võitlejate kaitse deklaratsiooni;

–  võttes arvesse ELi suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta;

–  võttes arvesse 13. juulil 2008. aastal Pariisis toimunud Vahemeremaade tippkohtumise ühisdeklaratsiooni;

–  võttes arvesse kõrge esindaja Catherine Ashtoni 27. juuli 2010. aasta avaldust inimõigustega seotud juhtumite kohta Süürias;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5,

A.  arvestades Euroopa Liidu ja Süüria vaheliste poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste sidemete tähtsust;

B.  arvestades, et 14. oktoobril 2009. aastal vahistati pealuureteenistuse ametnike poolt 80-aastane inimõiguste valdkonna jurist Haythan Al-Maleh, hoiti kuni sõjaväeprokuröri poolse ülekuulamiseni 20. oktoobril 2009 täielikus isolatsioonis ja mõisteti talle 4. juulil 2010 Damaskuse Teise sõjaväekohtu poolt Süüria kriminaalkoodeksi paragrahvide 285 ja 286 alusel „valeteadete levitamise eest, mis nõrgestavad rahvustunnet” kolm aastat vangistust, hoolimata asjaolust, et sõjaväetribunalide pädevuses ei peaks olema tsiviilisikute üle kohut mõista;

C.  arvestades, et rahvusvaheliste kodanikuühiskonna organisatsioonide korraldatud kohtujärelevalve missioonide andmetel ei järgitud hr Al-Maleh' üle peetud kohtuprotsessil rahvusvahelisi õigluse nõudeid, sh süütuse presumptsiooni ja õigust kaitsele;

D.  arvestades, et hr Al-Maleh'le, kes kannatab artriidi, diabeedi ja kilpnäärme talituse probleemide all, ei ole võimaldatud regulaarset juurdepääsu ravile; arvestades, et tema tervis on 2010. aasta suve jooksul tõsiselt halvenenud;

E.  arvestades, et ka teisi väljapaistvaid Süüria inimõiguste kaitsjaid, sh Muhannad al-Hassanit ja Ali Al-Abdullah'd, hoitakse endiselt vangistatuna;

F.  arvestades, et hr Al-Maleh' kohtu alla andmine ja süüdimõistmine seoses tema avalike avaldustega Süüria õigus- ja poliitilise süsteemi kohta ning hr Muhannad Al-Hassani süüdimõistmine seoses tema kutsetegevusega advokaadina, sh jälgides riikliku julgeolekukohtu avalikke istungeid ja nende kohta aru andes, kujutavad endast tegelikult karistust selle eest, et nad kasutasid oma seaduslikku õigust sõnavabadusele, mis on ette nähtud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktiga, mille on ratifitseerinud ka Süüria;

G.  arvestades, et Süüria ametivõimud kasutavad tagakiusamist, liikumisvabaduse piiramist ja meelevaldset vahistamist regulaarselt inimõiguste kaitsjate vastu riigis; arvestades, et sellised tavad ei sobi kokku olulise rolliga, mida Süüria piirkonnas etendab;

H.  arvestades, et erakorralise seisukorra seaduse jätkuv kohaldamine piirab tõsiselt kodanike võimalusi kasutada oma õigust sõna-, ühinemis- ja kogunemisvabadusele;

I.  arvestades, et assotsieerimisleping ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Süüria Araabia Vabariigi vahel on endiselt allkirjastamata; arvestades, et selle lepingu allkirjastamine on alates 2009. aasta oktoobrist Süüria palvel edasi lükatud; arvestades, et inimõiguste austamine moodustab olulise osas sellest lepingust;

J.  arvestades, et Vahemere Liidu osalisriikide vaheline partnerlus põhineb kohustusel täielikult järgida demokraatia põhimõtteid, inimõigusi ja põhivabadusi, mis on sätestatud rahvusvahelises inimõigusi käsitlevas õiguses,

1.  väljendab kõige tõsisemat muret Haythan Al-Maleh' olukorra pärast ja kutsub Süüria ametivõime üles teda viivitamatult ja tingimusteta vabastama ning tagama igal juhul tema kehalise ja vaimse tervise;

2.  kutsub Süüria valitsust üles kõikide meelsusvangide süüasjad vastavalt konstitutsioonile ja riigi rahvusvahelistele kohustustele uuesti läbi vaatama ning vabastama viivitamatult kõik meelsusvangid, sealhulgas Muhannad Al-Hassani, Ali Al-Abdullah, Anour Al-Bunni ja Kamal Labwani;

3.  kutsub Süüria ametivõime üles lõpetama inimõiguste kaitsjate ja nende perekondade mis tahes jälitamise ja tagakiusamise ning tagama, et inimõiguste kaitsjad saaksid ilma takistuste või ähvardusteta vabalt oma tegevust jätkata;

4.  kutsub Süüria ametivõime järgima rahvusvahelisi inimõigustealaseid standardeid ning endale vabatahtlikult võetud rahvusvahelisi kohustusi, millega on tagatud arvamus- ja sõnavabadus ja õigus õiglasele kohtumõistmisele, ning kindlustama, et kinnipeetavaid koheldaks hästi, neid ei piinataks ega koheldaks muul moel vääralt ning et neil võimaldataks viivitamata, korrapäraselt ja piiranguteta kohtuda oma advokaatide, arstide ja pereliikmetega;

5.  palub Süüria ametivõimudel tagada kohtusüsteemi läbipaistev toimimine, seda eelkõige riikliku julgeoleku ülemkohtu puhul;

6.  kordab oma nõuet tühistada Süürias erakorraline seisukord, mis kehtestati enam kui 40 aastat tagasi;

7.  peab väljavaadet allkirjastada assotsieerimisleping märkimisväärseks võimaluseks pöörata tähelepanu jätkuvatele inimõiguste rikkumistele ja reformiprotsessi tugevdamisele Süürias; kutsub nõukogu ja komisjoni üles kasutama seda olulist mõjutusvahendit täielikult ära, võttes vastu kahepoolse inimõiguste ja demokraatia tegevusplaani, milles oleks selgelt kindlaks määratud Süüria ametivõimudelt oodatavad konkreetsed edusammud inimõiguste valdkonnas;

8.  rõhutab, et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 218 tuleb Euroopa Parlamenti rahvusvaheliste lepingute läbirääkimiste kõigil etappidel täielikult teavitada; palub komisjonil seetõttu hoida parlamenti kursis Süüria ametivõimudega assotsieerimislepingu allkirjastamise üle peetavate läbirääkimiste seisuga;

9.  tunneb heameelt jätkuva dialoogi üle Euroopa Liidu ja Süüria vahel ning loodab, et jätkuvad jõupingutused toovad kaasa mitte ainult majandusliku ja sotsiaalse olukorra paranemise Süürias, mis on juba toimunud, vaid ka muutused poliitikas ja inimõiguste valdkonnas;

10.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ning Süüria Araabia Vabariigi valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 193 E, 17.8.2006, lk 349. (2) ELT C 300 E, 9.12.2006, lk 519. (3) ELT C 102 E, 24.4.2008, lk 485. (4) ELT C 224 E, 19.8.2010, lk 32.

Euroopa Parlamendi 9. septembri 2010. aasta deklaratsioon võltsimisvastast võitlust käsitleva kaubanduslepinguga seotud läbipaistva menetluse puudumise ning lepingu võimaliku taunitava sisu kohta

P7_TA(2010)0317 P7_DCL(2010)0012

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 123,

A.  arvestades, et läbirääkimised võltsimisvastast võitlust käsitleva kaubanduslepingu asjus on pooleli;

B.  arvestades, et Lissaboni leping tagab Euroopa Parlamendile kaasotsustaja rolli kaubandusasjades ning juurdepääsu läbirääkimisdokumentidele,

1.  on seisukohal, et kavandatav leping ei tohiks kaudselt kaasa tuua ELi autoriõiguse, patendiõiguse ega kaubamärgiõiguse ühtlustamist ning et tuleks järgida subsidiaarsuse põhimõtet;

2.  kinnitab, et komisjon peaks kõik käimasolevate läbirääkimistega seotud dokumendid avalikkusele viivitamata kättesaadavaks tegema;

3.  on seisukohal, et kavandatav leping ei tohiks seada piiranguid nõuetekohasele kohtumenetlusele ega kahjustada põhiõigusi, nagu sõnavabadust ja õigust eraelu puutumatusele;

4.  rõhutab, et juhul kui tsiviilmeetmed on juba kehtestatud, tuleb enne kriminaalvastutuse sisseviimist hinnata majanduslikke ja innovatsioonialaseid riske;

5.  on seisukohal, et internetiteenuse pakkujaid ei tohiks pidada vastutavateks oma teenuseid osutades edastatavate või säilitatavate andmete eest niisugusel määral, et oleks vajalik eelnev järelevalve või andmete filtreerimine;

6.  juhib tähelepanu asjaolule, et piiriülese kontrolli ja kaupade arestimise volituste suurendamiseks mõeldud meetmed ei tohiks takistada seaduslike, vastuvõetava hinnaga ja ohutute ravimite ülemaailmset kättesaadavust;

7.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev deklaratsioon koos allakirjutanute nimedega(1) komisjonile, nõukogule ja liikmesriikide parlamentidele.

(1) Allakirjutanute nimekiri on avaldatud 9. septembri 2010. aasta protokolli lisas 1 (P7_PV(2010)09-09(ANN1)).

Euroopa Parlamendi 9. septembri 2010. aasta deklaratsioon naistevastase vägivalla vastu võitlemise Euroopa aasta väljakuulutamise kohta

P7_TA(2010)0318 P7_DCL(2010)0020

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 123,

A.  arvestades, et mõiste „naistevastane vägivald” tähendab igasugust soopõhist vägivalda, mille tulemuseks on või võib olla füüsiline, seksuaalne või psühholoogiline kahju naistele või nende kannatused, kaasa arvatud selliste tegudega ähvardamine või vabaduse meelevaldne võtmine või piiramine kas avalikus või eraelus;

B.  arvestades, et naistevastane vägivald on peamine takistus naiste ja meeste võrdõiguslikkuse saavutamisel ning see on üks kõige levinumatest inimõiguste rikkumise liikidest, mis ei tunne geograafilisi, majanduslikke, kultuurilisi ega sotsiaalsed piire;

C.  arvestades, et naistevastane vägivald on Euroopa Liidus erakordselt oluline probleem, kuna 20–25% naistest kannatab oma täiskasvanuelu jooksul füüsilise vägivalla all ning üle 10% naistest on seksuaalse vägivalla ohvrid;

D.  arvestades, et parlament on korduvalt nõudnud naistevastase vägivalla vastu võitlemise Euroopa aasta väljakuulutamist, eriti oma 2009. aasta resolutsioonis soolise võrdõiguslikkuse kohta,

1.  rõhutab, et soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks tuleb võidelda naistevastase vägivalla vastu;

2.  palub komisjonil kuulutada viie järgneva aasta jooksul välja naistevastase vägivalla vastu võitlemise Euroopa aasta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev deklaratsioon koos allakirjutanute nimedega(1) komisjonile.

(1) Allakirjutanute nimekiri on avaldatud 9. septembri 2010. aasta protokolli lisas 2 (P7_PV(2010)09-09(ANN2)).