Euroopa Parlamendi 25. novembri 2010. aasta resolutsioon 2011. aasta eelarve üle peetavate läbirääkimiste kohta

P7_TA(2010)0433 B7-0683/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 310–325;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu 2011. aasta üldeelarve projekti, mille komisjon esitas 27. aprillil 2010. aastal (KOM(2010)0300), ja kirjalikke muutmisettepanekuid nr 1, 2 ja 3, mille komisjon esitas vastavalt 15. septembril 2010. aastal, 11. oktoobril 2010. aastal ja 20. oktoobril 2010. aastal;

–  võttes arvesse nõukogus 12. augustil 2010. aastal vastu võetud seisukohta Euroopa Liidu 2011. aasta eelarveprojekti kohta (12699/2010 – C7-0202/2010);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni nõukogu seisukoha kohta Euroopa Liidu 2011. aasta üldeelarve projekti kohta – kõik jaod(1);

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2007–2013 (KOM (2010)0072), ja komisjoni eelnõu, mille eesmärk on võtta vastu institutsioonidevaheline kokkulepe Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvealase koostöö kohta (KOM (2010)0073, mis mõlemad esitati 3. märtsil 2010. aastal;

–  võttes arvesse 8. aprillil 2010. aastal esitatud 2010. aasta üldeelarve paranduseelarve projekti nr 3 (KOM(2010)0149) ja 20. oktoobril 2010. aastal esitatud 2010. aasta üldeelarve paranduseelarve projekti nr 10 KOM(2010)0598;

–  võttes arvesse komisjoni 8. aprilli 2010. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus paindlikkusinstrumendi kasutuselevõtu kohta (KOM(2010)0150);

–  võttes arvesse nõukogu seisukohta paranduseelarve nr 3/2010 projekti kohta, mille nõukogu koostas 13. septembril 2010 (13472/2010 – C7-0263/2010), ja Euroopa Parlamendi 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni nõukogu seisukoha kohta Euroopa Liidu 2010. aasta üldeelarve paranduseelarve nr 3/2010 projekti kohta, III jagu – Komisjon(2);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 22. septembri 2010. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2007–2013(3);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 29. märtsi 2007. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu omavahendite tuleviku kohta(4);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 78,

A.  arvestades, et nõukogu seisukohas eelarveprojekti kohta määrati maksete assigneeringute ülempiiriks summa, mis on 2,91% suurem kui 2010. aasta eelarves;

B.  arvestades, et Euroopa Parlament leppis kokku seitsmepunktilises strateegias, et rakendada Lissaboni lepingu sätteid eelarve muudatusettepanekutega, näidates ühtlasi valmisolekut kinnitada üldkokkuleppe raames maksete maht;

C.  arvestades, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu lepituskomitee ei jõudnud 15. novembril 2010. aastal 2011. aasta eelarve ühises tekstis kokkuleppele,

1.  on valmis hõlbustama kokkuleppe sõlmimist 2011. aasta eelarve ja sellega seonduvate punktide üle väga pingelise ajakava tingimustes, kui komisjon ja nõukogu täidavad järgnevad tingimused:

2.  väljendab heameelt, et komisjoni on võtnud endale kohustused seoses Euroopa lisandväärtuse ja Lissaboni lepingu mõjuga ELi eelarvele, samuti seoses täpse ajakavaga omavahendite osas;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0372. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0371. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0328. (4) ELT C 27 E, 31.1.2008, lk 214.

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2010. aasta resolutsioon inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohta rahvusvahelistes kaubanduslepingutes (2009/2219(INI))

P7_TA(2010)0434 A7-0312/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3, 6 ja 21;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 153, 191, 207 ja 218;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 12, 21, 28, 29, 31 ja 32;

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni (1948) ja teisi inimõigustealaseid ÜRO dokumente, eelkõige kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti (1966), rahvusvahelist majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste pakti (1966), konventsiooni rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (1965), konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (1979), lapse õiguste konventsiooni (1989), põlisrahvaste õigusi käsitlevat ÜRO deklaratsiooni (2007) ja 20.–22. septembril 2010. aastal New Yorgis toimunud ÜRO aastatuhande tippkohtumisel vastu võetud lõppdokumenti;

–  võttes arvesse Marrakechi lepingut, millega loodi Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) ning 2001. aasta novembris Dohas toimunud WTO neljandal ministrite konverentsil vastu võetud deklaratsiooni, eelkõige selle lõiget 31;

–  võttes arvesse oma 20. septembri 1996. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta demokraatlike põhimõtete ja inimõiguste austamise kaasamisest ühenduse ja kolmandate riikide vahelistesse lepingutesse (KOM(1995)0216)(1) ning oma 14. veebruari 2006. aasta resolutsiooni inimõiguste- ja demokraatiaklausli kohta Euroopa Liidu kokkulepetes(2);

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2001. aasta resolutsiooni rahvusvahelise kaubanduse avatuse ja demokraatia kohta(3), milles nõuti, et WTO järgiks Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) põhilisi sotsiaalseid standardeid ning Euroopa Liit tunnustaks ILO otsuseid, sealhulgas võimalikke üleskutseid kehtestada põhiliste sotsiaalsete standardite rikkumise korral sanktsioone;

–  võttes arvesse võttes arvese oma 25. aprilli 2002. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta nõukogule ja Euroopa Parlamendile Euroopa Liidu rolli kohta inimõiguste ja demokratiseerimise edendamisel kolmandates riikides (KOM(2001)0252)(4);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Globaliseerumise sotsiaalne mõõde – ELi poliitiline panus hüvede loomiseks kõigile” (KOM(2004)0383);

–  võttes arvesse oma 15. novembri 2005. aasta resolutsiooni globaliseerumise sotsiaalse mõõtme kohta(5);

–  võttes arvesse oma 5. juuli 2005. aasta resolutsiooni laste, eriti laste töö ärakasutamise kohta arengumaades(6);

–   võttes arvesse nõukogu 14. juuni 2010. aasta järeldusi laste töö kohta(7);

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2006. aasta resolutsiooni õiglase kaubanduse ja arengu kohta(8);

–  võttes arvesse oma 22. mai 2007. aasta resolutsiooni globaalse Euroopa kohta – konkurentsivõime välisaspektid(9) vastusena komisjoni teatisele nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Globaalne Euroopa: konkurentsivõime maailmas. Panus ELi majanduskasvu ja tööhõive strateegiasse” (KOM(2006)0567);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Inimväärse töö tagamine kõigi jaoks. Ühenduse panus inimväärse töö tagamise suuniste rakendamiseks kogu maailmas” (KOM(2006)0249);

–  võttes arvesse ÜRO majandus- ja sotsiaalnõukogu 2006. aasta ministrite deklaratsiooni täieliku tööhõive ja inimväärse töö kohta, milles tõdeti, et täielik ja tulemuslik tööhõive ning kõikidele inimväärse töö tagamine on säästva arengu võtmetegurid;

–  võttes arvesse oma 23. mai 2007. aasta resolutsiooni inimväärse töö tagamise kohta kõigi jaoks(10), milles paluti lisada Euroopa Liidu kaubanduslepingutesse, eelkõige kahepoolsetesse lepingutesse sotsiaalsed standardid inimväärse töö tagamiseks;

–  võttes arvesse ILO inimväärse töö tegevuskava ja ülemaailmset tööhõive pakti, mis võeti ülemaailmse toetusega vastu 19. juunil 2009. aastal toimunud rahvusvahelisel töökonverentsil, ning ILO 2008. aasta deklaratsiooni sotsiaalse õigluse kohta õiglase üleilmastumise nimel;

–  võttes arvesse 1968. aasta Brüsseli konventsiooni, mida kinnitas nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(11);

–  võttes arvesse 1. jaanuaril 2006. aastal jõustunud üldist soodustuste süsteemi, millega võimaldatakse tollimaksuvaba juurdepääs või tollitariifide vähendamine suurele hulgale kaupadele ja mis sisaldab ka uut soodustust eriliste kaubanduslike, finants- või arenguvajadustega silmitsi seisvatele haavatavatele riikidele;

–  võttes arvesse kõiki Euroopa Liidu ja kolmandate riikide vahel sõlmitud kokkuleppeid;

–  võttes arvesse Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) riikide rühma ning Euroopa Liidu vahelist partnerluslepingut, mis sõlmiti 23. juunil 2000. aastal Cotonous ning mida muudeti 2005. ja 2010. aastal;

–  võttes arvesse oma resolutsioone AKV piirkondade ja riikidega sõlmitud majanduspartnerluslepingute kohta, eelkõige 26. septembri 2002. aasta resolutsiooni(12), 23. mai 2007. aasta resolutsiooni(13) ja 12. detsembri 2007. aasta resolutsiooni(14);

–  võttes arvesse rahvusvahelisi keskkonnakonventsioone, nagu osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokoll (1987), ohtlike jäätmete riikidevahelise veo ja nende kõrvaldamise kontrolli Baseli konventsioon (1989), Cartagena bioohutuse protokoll (2000) ja Kyoto protokoll (1997);

–  võttes arvesse 2009. aasta oktoobris Euroopa Liidu ja Lõuna-Korea vahel allkirjastatud vabakaubanduslepingu 13. peatükki;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ning Colombia ja Peruu vahel mitmepoolse kaubanduslepingu sõlmimise üle peetud läbirääkimiste lõpuleviimist;

–  võttes arvesse 14. jaanuaril 2010. aastal Euroopa Parlamendi korraldatud kuulamist „Sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohaldamine kaubandusläbirääkimistel”;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ning väliskomisjoni, arengukomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamusi (A7-0312/2010),

A.  arvestades, et kaubanduse, inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite vahelisest seosest on saanud majandus- ja kaubandussuhete oluline aspekt ning vabakaubanduslepingute üle peetavate läbirääkimiste lahutamatu osa;

B.  arvestades, et järjest rohkem esineb konkurentsimoonutusi ning sotsiaalse ja keskkonnaalase dumpingu oht on järjest suurem – see kahjustab eriti Euroopa Liidus asuvaid ettevõtteid ja töötajaid, kes on kohustatud järgima rangemaid sotsiaalseid, keskkonna- ja maksustandardeid;

C.  arvestades, et suhetes kolmandate riikidega peab EL kasutusele võtma vastastikkusel põhineva kaubandusstrateegia, mis peab olema diferentseeritud olenevalt kaubanduspartnerite arengutasemest nii sotsiaalsete ja keskkonnanõuete kui ka kaubanduse liberaliseerimise valdkonnas, et luua tingimused õiglaseks ja ausaks rahvusvaheliseks konkurentsiks;

D.  arvestades, et kahepoolsetest organitest on saanud peamised platvormid nende poliitiliste eesmärkide saavutamiseks, kuna väljavaated kaubanduse, tööhõive või keskkonna omavaheliste suhete reguleerimiseks mitmepoolsete eeskirjade kehtestamisega WTO raames ei ole kuigi paljulubavad;

E.  arvestades, et sellele vaatamata tuleb teha pingutusi äriõiguse ja põhiõiguste suhte tasakaalu taastamiseks ning tugevdada dialoogi olulisemate rahvusvaheliste organisatsioonide nagu ILO ja WTO vahel, et rahvusvahelist poliitikat kooskõlastatumalt kujundada ja tagada maailma tasandil parem juhtimine;

F.  arvestades, et on palju põhjuseid, miks rahvusvahelistesse kaubanduslepingutesse tuleks lisada inimõigusi käsitlevad sätted ning sotsiaalsed ja keskkonnastandardid, alates soovist saavutada õiglane ja aus kaubandus ning tagada võrdsed konkurentsitingimused, kuni normeerivama lähenemiseni, st kaitsta Euroopa Liidu üldisi väärtusi ja kujundada kooskõlastatud Euroopa poliitikat;

G.  tuletab meelde, et ÜRO 1986. aasta deklaratsioonis arenguõiguse kohta kinnitatakse, et õigus arengule on võõrandamatu inimõigus, millest tulenevalt on igal inimesel ja kõikidel rahvastel õigus majanduslikus, sotsiaalses ja kultuurilises arengus osaleda, sellesse oma panus anda ja sellest osa saada; on seetõttu seisukohal, et ELil on kohustus seda õigust mitte kahjustada, vaid lisada see rahvusvahelistesse lepingutesse ja järgida seda kui Euroopa poliitilist suunist;

H.  arvestades, et Lissaboni lepingus kinnitatakse taas, et Euroopa Liidu välistegevus, mille lahutamatuks osaks on kaubandus, peab toetuma põhimõtetele, millest on juhindunud liidu enda loomine; arvestades, et Euroopa sotsiaalmudel, milles jätkusuutlik majanduskasv on ühendatud paremate töö- ja elutingimustega, võib olla eeskujuks ka teistele partneritele; arvestades, et kaubanduslepingud peavad lisaks sellele olema kooskõlas teiste rahvusvaheliste kohustuste ja konventsioonidega, mille puhul liikmesriigid on kohustunud neid järgima vastavalt oma siseriiklikule õigusele;

I.  arvestades, et oluline on säilitada Euroopa Liidus kehtivad sotsiaalsed ja keskkonnastandardid ning tagada, et Euroopa ühtsel turul tegutsevad välisriikide ettevõtjad neid järgivad;

J.  arvestades, et inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite lisamine kaubanduslepingutesse võib nimetatud lepingutele anda lisandväärtuse, kuna nii saab kodanikuühiskonda paremini kaasata ning tagada tugevama toetuse poliitilisele ja sotsiaalsele stabiilsusele, luues seeläbi kaubandusele soodsama keskkonna;

K.  arvestades, et kaubandus ning inimõiguste, sotsiaalsete ja keskkonnastandardite järgimine on olulised tegurid rahu ja jõukuse tagamisel maailmas, kuid neid ei saa pidada kõikide probleemide lahenduseks maailma riikide vahel; arvestades siiski, et poliitilisest ummikseisust võib leida väljapääsu kaubandussidemete tugevdamisega, tagades seejuures konfliktide lahendamise viisina ühiste huvide määratlemise eelkõige keskkonnakaitse alal;

L.  arvestades, et teised riigid on andnud head eeskuju sotsiaalsete standardite lisamisel kaubanduslepingutesse;

M.  arvestades, et üldise soodustuste süsteemi puhul tuleb tingimuseks seada, et soodustatud riigid järgiksid rahvusvahelistes inimõiguste konventsioonides sätestatud põhimõtteid ja põhilisi töönorme, ning et see süsteem sisaldaks täiendavate tariifsete soodustuste eriskeemi, et edendada inim- ja tööõiguste, keskkonnakaitse ning hea valitsemistava põhiliste rahvusvaheliste konventsioonide ratifitseerimist ja tõhusat rakendamist; arvestades, et nende tingimuste mittejärgimine võib kaasa tuua kaubandusrežiimi peatamise,

1.  palub seetõttu, et Euroopa Liidu tulevases kaubandusstrateegias ei oleks kaubandus enam eesmärk omaette, vaid vahend, mille abil edendada Euroopa väärtusi ja kaubanduslikke huve ning soodustada õiglast kaubandust, et muuta sotsiaalsete ja keskkonnastandardite lisamine ja tõhus rakendamine kõigi ELi kaubanduspartnerite puhul üldiseks tavaks; on arvamusel, et Euroopa Liit peaks läbirääkimistel juhinduma positiivsest, kuid samas õiguslikult siduvast lähenemisviisist; rõhutab, et kõik osapooled võidavad sellest, kui eelkõige kahepoolsetesse lepingutesse lisatakse säästvat arengut käsitlevad sätted;

2.  tuletab meelde, et kaubanduspoliitika on ELi üldeesmärkide saavutamise vahend ning et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 207 teostatakse ELi kaubanduspoliitikat „kooskõlas liidu välistegevuse põhimõtete ja eesmärkidega” ja vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 3 peab EL „toetama maailma säästvat arengut, rahvaste solidaarsust ja vastastikust austust, vaba ja ausat kaubandust, vaesuse kaotamist ning inimõiguste, eriti lapse õiguste kaitset, samuti rahvusvahelise õiguse ranget järgimist ja arendamist, sealhulgas ÜRO põhikirja põhimõtete austamist”;

Inimõigused ning sotsiaalsed ja keskkonnastandardid mitmepoolsetes kaubandussuhetes

3.  kutsub WTOd ja ÜRO peamisi institutsioone üles tegema inimõiguste valdkonnas mitmepoolsel tasandil tihedamat koostööd; on seisukohal, et tihedam suhtlemine ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürooga ja erimenetluste valdkonnas oleks eriti kasulik inimõiguste austamist toetava mitmepoolse kaubandusraamistiku tagamisel; on samuti seisukohal, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo ekspertarvamust võiks arvesse võtta WTO vaekogude ja apellatsioonikogu töös, kui esineb inimõiguste tõsise rikkumise juhtumeid;

4.  on seisukohal, et korrapärane üldine läbivaatamine inimõiguste nõukogus peaks olema kasulik vahend, et teostada järelevalvet inimõigusi käsitlevate sätete järgimise üle rahvusvahelistes kaubanduslepingutes;

5.  rõhutab, et on oluline teha tihedamat koostööd ILOga, kes on pädev organ määrama kindlaks rahvusvahelisi tööstandardeid, pidama nende üle läbirääkimisi ja kontrollima nende õigusesse ülevõtmist ja praktikas rakendamist, ning tagada ILO täielik osalemine WTO töös;

6.  kinnitab taas, et ühest küljest avatud ja mittediskrimineeriva mitmepoolse kaubandussüsteemi säilitamise ja käigushoidmise eesmärk ning teisalt keskkonnakaitse ja säästva arengu edendamise eesmärk peavad üksteist toetama; rõhutab, et GATTi artikli 20 kohaselt võivad liikmesriigid võtta keskkonna kaitseks kaubandusmeetmeid, kui neid meetmeid ei rakendata viisil, mis võiks tekitada meelevaldset või põhjendamatut diskrimineerimist; ergutab liikmesriike seda sätet täiel määral kasutama;

7.  väljendab heameelt selle üle, et on olemas WTO kaubanduse ja keskkonna komitee, mis peaks olema põhifoorumiks, kus taotletakse keskkonna ja kaubanduse ühitamist ja nendevahelise seose tugevdamist; loodab, et komitee roll ja töö arenevad selles suunas, et otsida positiivseid lahendusi kaubanduse ja keskkonna valdkonna kõige olulisematele probleemidele, millega rahvusvaheline üldsus silmitsi seisab;

8.  rõhutab vajadust parandada juurdepääsu keskkonnasõbralikele kaupadele ja tehnoloogiatele, et saavutada säästva arengu eesmärgid, ning kutsub kõiki läbirääkimiste osapooli kahekordistama pingutusi, et saavutada kiiresti kokkulepe keskkonnatoodetele ja -teenustele kohaldatavate tariifsete ja mittetariifsete kaubandustõkete vähendamise või kaotamise osas, et edendada tööhõivepoliitika uusi vorme ja töökohtade loomist kooskõlas ILO inimväärse töö normidega ning Euroopa tööstuse ja VKEde kasvuvõimalusi;

9.  rõhutab vajadust saavutada edasiminek Doha deklaratsiooni artikli 31 teiste punktide üle peetavatel läbirääkimistel, mis käsitlevad kehtivate WTO eeskirjade ja mitmepoolsetes keskkonnakokkulepetes sätestatud konkreetsete kaubanduskohustuste suhet, ning edendada tihedamat koostööd mitmepoolsete keskkonnakokkulepete sekretariaatide ja WTO komiteede vahel, sest see on oluline vahend keskkonnaalaste ja kaubanduseeskirjade kooskõlastatud arengu tagamiseks;

10.  on seisukohal, et mitmepoolne kliimaleping oleks parim vahend keskkonnale süsinikdioksiidi heidetega tekitatud negatiivse välismõju arvesse võtmiseks, kuid tõenäoliselt ei jõuta selleni veel niipea; on seetõttu seisukohal, et Euroopa Liit peaks jätkuvalt uurima võimalusi võtta süsinikdioksiidi lekke ohuga tööstussektoreis kasutusele asjakohased keskkonnapoliitika vahendid, mis täiendaksid süsinikdioksiidi saastekvootide müüki ELi heitkogustega kauplemise süsteemi raames, eelkõige WTO eeskirjadele vastav süsinikdioksiidi heidetega seotud kulude hõlmamise mehhanism, sest see võimaldaks vähendada süsinikdioksiidi heite kolmandatesse riikidesse ülekandmise ohtu;

11.  teeb ettepaneku luua pärast rahvusvahelise kliimakokkuleppe üle peetavate läbirääkimiste lõpetamist ja kokkuleppe sõlmimist tõeline Maailma Keskkonnaorganisatsioon, et tagada võetud kohustuste täitmine ja keskkonnastandardite järgimine; selle tulevase organisatsiooni poole pöördumine oleks kohustuslik näiteks siis, kui tegu on keskkonnaalase dumpinguga;

Inimõigused ning sotsiaalsed ja keskkonnastandardid kahepoolsetes kaubanduslepingutes

12.  toetab kindlalt tava lisada õiguslikult siduvad inimõiguste klauslid Euroopa Liidu sõlmitud rahvusvahelistesse lepingutesse, ent tuletab meelde, et nimetatud klauslite järelevalve ja rakendamine on endiselt suur probleem; kinnitab veel kord, et inimõiguste klauslid tuleb samuti lisada kõikidesse kaubanduslepingutesse ja valdkondlikesse lepingutesse koos selge ja täpse konsulteerimismehhanismiga, mis põhineb Cotonou lepingu artikli 96 eeskujul; väljendab sellega seoses heameelt selle üle, et nimetatud klausel lisati nn uue põlvkonna vabakaubanduslepingusse;

13.  rõhutab, et ka säästvat arengut käsitlevad peatükid tuleks kahepoolsetesse lepingutesse lisada sama süstemaatiliselt;

14.  märgib, et tulevased kaubanduslepingud võidakse sõlmida praegust finantskriisi silmas pidades; on seisukohal, et see ei tohi luua olukorda, kus sotsiaalsed ja keskkonnastandardid, eriti kasvuhoonegaaside heitkogused ja kahjulike jäätmete käitlemine muude eesmärkide saavutamise nimel tähelepanuta jäetakse;

15.  eespool nimetatud eesmärke arvesse võttes palub komisjonil lisada süstemaatiliselt kõigisse vabakaubanduslepingutesse, mille üle kolmandate riikidega läbirääkimisi peetakse, sotsiaalsed ja keskkonnastandardid, sealhulgas:

16.  rõhutab, et kõnealuste standardite järgimise all tuleb mõista nende ratifitseerimist, siseriiklikku õigusesse ülevõtmist ja tegelikku rakendamist kogu riigi territooriumil;

17.  nõuab, et kõigis tulevastes kaubanduslepingutes sätestataks laste töö kasutamise keelustamine, eriti loodusliku kivi kaevandamise ja töötlemise alal, ning Euroopa ühtse sertifitseerimissüsteemi järgmine, tõendamaks, et imporditud loodusliku kivi ja looduslikust kivist toodete tootmises ei ole kogu väärtusahela ulatuses kasutatud laste tööd ILO konventsiooni nr 182 tähenduses;

18.  rõhutab, et vabakaubanduslepingutes võidakse sotsiaalsete ja keskkonnastandardite järgimise korral kaaluda teatavate tingimuste alusel liberaliseerimist, mis hõlmab tariifide kaotamise ajakava lühendamist või täiendavale turule pääsemist;

19.  rõhutab vajadust teostada lepingu rakendamise üle pidevat järelevalvet, kasutades kõikides etappides avatud ja kaasavat lähenemisviisi:

20.  nõuab, et ELi kaubanduslepingud tagaksid tõhusalt maksimaalse läbipaistvuse, ranged avaliku hanke tingimused ja ettevõtete aruandluse maade kaupa nii arenenud kui ka arengumaades, et takistada kapitali ebaseadusliku väljavoolu;

21.  nõuab tungivalt, et EL kaitseks kaubandusläbirääkimistel loodusvaradele juurdepääsu õigust ning põlisrahvaste juurdepääsuõigust peamistele loodusvaradele; nõuab, et komisjon kaasaks rahvusvahelistesse kaubandusläbirääkimistesse ja -lepingutesse maa ostmise ja maaomandiga seotud probleemid kolmandates riikides, eelkõige vähim arenenud ja arengumaades;

22.  tunnistab, et praegu läbiräägitavates kahepoolsetes lepingutes on säästvat arengut käsitlev peatükk kohustuslik, ent peatükki saaks muuta mõjusamaks, kui selles sätestataks:

23.  rõhutab vajadust täiendada lepinguid kaasnevate meetmetega, sealhulgas tehnilise abi meetmete ja koostööprogrammidega, mille eesmärk on tõsta rakendussuutlikkust, eelkõige inimõiguste põhikonventsioonide ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite rakendamise suutlikkust;

Inimõigused ning sotsiaalsed ja keskkonnastandardid ühepoolsetes kaubandussuhetes: üldine soodustuste süsteem GSP ja GSP+

24.  on seisukohal, et need 27 konventsiooni, mille ratifitseerimine ja tõhus rakendamine on vajalik üldise soodustuste süsteemi GSP+ kasutamiseks, on inimõiguste, tööõiguse, keskkonna ja hea valitsemistava standardeid käsitlevate konventsioonide ainukordne kooslus; rõhutab, et siiani on üldise soodustuste süsteemil GSP+ olnud ilmne positiivne mõju nimetatud konventsioonide ratifitseerimisele, kuid konventsioonide rakendamisele ei ole mõju nii suur olnud, ning soovib sellega seoses panna suuremat rõhku kaasnevatele meetmetele, et tõsta rakendussuutlikkust; on lisaks seisukohal, et SPG+ usaldusväärsuse tagamiseks peab komisjon uurimisi algatama ja vajaduse korral soodustused tühistama, kui esineb tõendeid, et teatavad riigid 27 konventsiooni ei rakenda;

25.  on seisukohal, et inimõiguste klauslid ja üldine soodustuste süsteem GSP+ tuleks kolmandate riikide ja Euroopa Liidu vahel sõlmitavates lepingutes omavahel tihedamalt siduda, eelkõige järelevalve valdkonnas;

26.  kutsub komisjoni üles tagama üldise soodustuste süsteemi GSP läbivaatamise protsessi raames, et sellest saaksid kõige rohkem kasu need, kellel on seda kõige enam vaja, ja lihtsustama päritolureegleid, et algatusega „kõik peale relvade” ja süsteemiga GSP+ hõlmatud riigid saaksid neile ette nähtud soodustustest võimalikult suurt kasu; nõuab nimetatud süsteemi raames läbipaistvate võrdlusaluste, mehhanismide ja kriteeriumide kehtestamist soodustuste andmiseks või äravõtmiseks; nõuab, ka seda, et Euroopa Parlament kaasataks täiel määral selle protsessi kõikidesse etappidesse, eelkõige seoses nõukogu ettepanekuga soodustatud riikide loetelu kohta, uurimiste algatamisega või süsteemi GSP+ kohaldamise ajutise peatamisega;

27.   nõuab tungivalt, et komisjon esitaks kiiresti ettepaneku võtta vastu määrus, millega keelatakse importida ELi kaupu, mille tootmisel on kasutatud moodsaid orjatöö vorme, sunniviisilist tööd, eelkõige kaitsetute elanikkonnarühmade tööd, ja rikutud põhilisi inimõiguste standardeid;

28.  palub, et komisjon annaks Euroopa Parlamendi ja komisjoni vaheliste suhete raamkokkuleppe alusel parlamendile rahvusvaheliste kaubanduslepingute läbirääkimiste vältel alati põhjalikku teavet kõikide asjakohaste teemavaldkondade kohta;

29.  palub, et komisjon kindlustaks Lissaboni lepingust tulenevaid parlamendi laienenud volitusi arvesse võttes tõhusa teabevahetuse ja tagaks parlamendile tema lähetatud esindajate näol vaatlejastaatuse ja seega igal ajal juurdepääsu kõikidele asjaomastele istungitele ja dokumentidele;

o
o   o

30.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) EÜT C 320, 28.10.1996, lk 261. (2) ELT C 290 E, 29.11.2006, lk 107. (3) EÜT C 112 E, 9.5.2002, lk 326. (4) ELT C 131 E, 5.6.2003, lk 147. (5) ELT C 280 E, 18.11.2006, lk 65. (6) ELT C 157 E, 6.7.2006, lk 84. (7) Nõukogu 14. juuni 2010. aasta järeldused laste töö kohta, 10937/1/10. (8) ELT C 303 E, 13.12.2006, lk 865. (9) ELT C 102 E, 24.4.2008, lk 128. (10) ELT C 102 E, 24.4.2008, lk 321. (11) EÜT L 12, 16.1.2001, lk 1. (12) ELT C 273 E, 14.11.2003, lk 305. (13) ELT C 102 E, 24.4.2008, lk 301. (14) ELT C 323 E, 18.12.2008, lk 361.

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2010. aasta resolutsioon Euroopa Ombudsmani 2009. aasta tegevust käsitleva aastaaruande kohta (2010/2059(INI))

P7_TA(2010)0435 A7-0275/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Ombudsmani 2009. aasta tegevust käsitlevat aastaaruannet;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 24 kolmandat lõiku ja artiklit 228;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 41 ja 43;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsust 94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta(1);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja ombudsmani vahel 15. märtsil 2006. aastal sõlmitud ja 1. aprillil 2006. aastal jõustunud koostöö raamkokkulepet;

–  võttes arvesse komisjoni 5. oktoobri 2005. aasta teatist volituste kohta võtta vastu ja edastada teatisi Euroopa Ombudsmanile ning ametnike volitamise kohta Euroopa Ombudsmanile tunnistuste andmiseks (SEK(2005)1227);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 18. juuni 2008. aasta otsust 2008/587/EÜ, Euratom, millega muudetakse otsust 94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta(2);

–  võttes arvesse 1. jaanuaril 2009. aastal jõustunud ombudsmani muudetud rakendussätteid, mille eesmärgiks oli arvesse võtta põhikirja muudatusi;

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Euroopa Ombudsmani tegevuse kohta;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 205 lõike 2 teist ja kolmandat lauset;

–  võttes arvesse petitsioonikomisjoni raportit (A7-0275/2010),

A.  arvestades, et Euroopa Ombudsmani 2009. aasta tegevust käsitlev aastaaruanne esitati 19. aprillil 2010. aastal ametlikult Euroopa Parlamendi presidendile ning ombudsman Nikiforos Diamandouros tutvustas 4. mail 2010. aastal Brüsselis aruannet petitsioonikomisjonile;

B.  arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artiklile 24 on „igal liidu kodanikul [...] õigus pöörduda ombudsmani poole, kelle ametikoht luuakse vastavalt artiklile 228”;

C.  arvestades, et põhiõiguste harta artiklis 41 on sätestatud, et „igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul”;

D.  arvestades, et põhiõiguste harta artiklis 43 on sätestatud, et „igal liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on liikmesriigis, on õigus pöörduda Euroopa Ombudsmani poole seoses liidu institutsioonide, organite või asutuste tegevuses ilmnenud haldusomavoliga, välja arvatud Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu tegevus õigusemõistjana”;

E.  arvestades, et alates Euroopa Liidu toimimise lepingu jõustumisest kuuluvad ühine välis- ja julgeolekupoliitika ning Euroopa Ülemkogu tegevus ombudsmani pädevusse;

F.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 228 sätestatakse, et edaspidi ombudsman „valitakse iga Euroopa Parlamendi valimise järel viimasega samaks ametiajaks” ning teda ei „määrata” enam Euroopa Parlamendi poolt;

G.  arvestades, et ombudsmani tegevus aitab kaasa sellise Euroopa Liidu kujundamisele, „kus otsused tehakse nii avalikult kui võimalik ja nii kodanikulähedaselt kui võimalik”, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artikli 1 teises lõigus;

H.  arvestades, et ombudsman registreeris 2009. aastal 3098 kaebust, millest 727 (23%) osutusid ombudsmani pädevusse kuuluvaks, samas kui 2008. aastal registreeriti 3406 kaebust, millest ombudsmani volitustele vastas 802;

I.  arvestades, et ombudsman algatas 2009. aastal kaebuste alusel 335 uurimist ning 318 uurimist viidi lõpule ja suleti, nendest 311 algatati kaebuste alusel ja 7ga hakati tegelema ombudsmani algatusel;

J.  arvestades, et 179 juhtumi puhul (56% koguarvust), mille uurimine lõpetati 2009. aastal, nõustus asjaomane institutsioon sõbraliku lahendiga või lahendas küsimuse, mis näitab institutsioonide ja organite kindlat valmisolekut suhtuda ombudsmanile esitatud kaebustesse kui võimalusse tehtud vigu parandada ning ombudsmaniga kodanike huvides koostööd teha;

K.  arvestades, et ombudsman tegi 2009. aastal kindlaks, et haldusomavoli ilmnes 12% juhtumite puhul (37 uurimist), tehes kriitilise märkuse 35 juhtumi puhul;

L.  arvestades, et 2009. aastal anti välja 15 soovitusettepanekut;

M.  arvestades, et kõige sagedasemad oletatavad haldusomavoli liigid olid läbipaistmatus , kaasa arvatud teabe andmisest keeldumine (36% kõigist uurimistest), ebaõiglus või võimu kuritarvitamine (14%), tarbetud viivitused (13%), menetlusvead (13%), hooletus (6%), komisjoni asutamislepingu täitmise järelevalvaja rolli kohustuste rikkumine (6%), õigusnormide rikkumine (6%) ja diskrimineerimine (5%);

N.  arvestades, et kui 2008. aastal oli kaebuste käsitlemise keskmine kestus 13 kuud, siis 2009. aastal vähenes see 9 kuuni, mis annab tunnistust ombudsmani püüetest vähendada uurimiste keskmist kestust ning asjaomaste institutsioonide koostöövalmidusest;

O.  arvestades, et 2009. aastal ei olnud ühegi haldusomavoli juhtumi korral põhjust esitada eriettekannet Euroopa Parlamendile;

P.  arvestades, et ombudsmani kriitilised märkused ja soovitused ei ole õiguslikult siduvad, vaid nende eesmärgiks on edendada Euroopa Liidu institutsioonide ja organite iseregulatsiooni ning need võimaldavad tulevikus vältida rikkumiste ja häirete kordumist;

Q.  arvestades, et ombudsmani roll on pärast ameti loomist arenenud tänu selle iseseisvusele ja tänu parlamendi ja petitsioonikomisjoni demokraatlikule järelevalvele ombudsmani tegevuse üle;

R.  arvestades, et on oluline, et Euroopa institutsioonid ja organid kasutaksid täielikult vajalikke vahendeid, et täita oma kohustus tagada kodanike teabepäringutele, kaebustele ja petitsioonidele kiired ja sisulised vastused;

S.  arvestades, et parlament kiitis ombudsmani hea haldustava eeskirja heaks oma 6. septembri 2001. aasta resolutsiooniga(3);

T.  arvestades, et tänu ombudsmanide Euroopa võrgustikule saab suunata kaebuste esitajad nende ombudsmanide ja samalaadsete organite juurde, kelle ülesandeks on anda oma tasandil kõige kohasemat abi ning vahetada teavet ja häid tavasid;

U.  arvestades, et ombudsmani ja petitsioonikomisjoni tegevus on vastastikku täiendav, mis aitab suurendada nende tegevuse tõhusust,

1.  kiidab Euroopa Ombudsmani 2009. aasta tegevust käsitleva aastaaruande heaks;

2.  juhib tähelepanu sellele, et Lissaboni lepingu jõustumine tugevdab ombudsmani demokraatlikku õiguspärasust, kuna ombudsmani valib Euroopa Parlament, ja tema volitused laienevad ühisele välis- ja julgeolekupoliitikale ning samuti Euroopa Ülemkogu tegevusele;

3.  väljendab rahulolu selle üle, et Lissaboni lepingu jõustumisega on põhiõiguste hartasse, mis on nüüdsest õiguslikult siduv, lisatud Euroopa Liidu kodakondsusest tulenevatele põhiõigustele lisaks õigus heale haldusele; kutsub seega ombudsmani igapäevasel kaebuste lahendamisel tagama kooskõla põhiõiguste hartaga;

4.  usub, et läbipaistvus, juurdepääs teabele ja hea halduse õiguse järgimine on hädavajalikud eeltingimused, et säilitada kodanike usku institutsioonide suutlikkusse nende õigusi tagada;

5.  on seetõttu seisukohal, et mõistet „haldusomavoli” tuleks ka edaspidi tõlgendada laiemalt, nii et see hõlmaks lisaks normide ja niisuguste Euroopa haldusõiguse üldpõhimõtete rikkumisele nagu objektiivsus, proportsionaalsus ja võrdsus, mittediskrimineerimine ning inimõiguste ja põhivabaduste järgimine, ka juhtumeid, kus institutsioon ei toimi järjekindlalt ja heauskselt või ei võta arvesse kodanike õiguspäraseid ootusi, sh juhtumid, kus institutsioonid on otsustanud järgida teatavaid norme ja standardeid, ilma et aluslepingud või teisesed õigusaktid neid selleks kohustaks;

6.  kiidab ombudsmani selge ja arusaadava ülevaate eest oma tegevuse kohta; leiab siiski, et edasistes aruannetes tuleks tegevuse kokkuvõttes ja temaatilises analüüsis panema rohkem rõhku struktuurilistele probleemidele ja üldistele suundumustele;

7.  on seisukohal, et ombudsman on aruandeperioodi jooksul rakendanud oma volitusi aktiivsel ning tasakaalustatud viisil, mis puudutab nii kaebuste läbivaatamist ja käsitlemist, uurimiste läbiviimist ja lõpetamist kui ka teiste Euroopa Liidu institutsioonide ning organitega konstruktiivsete suhete säilitamist, samuti kodanike julgustamist, et nad suhetes kõnealuste institutsioonide ning asutustega oma õigusi kasutaksid;

8.  kiidab ombudsmani ja petitsioonikomisjoni suurepäraseid suhteid institutsioonilises raamistikus seoses nende pädevuse vastastikuse austamisega; soovitab jätkata ombudsmani loodud tava tagada saata oma esindaja igale petitsioonikomisjoni koosolekule;

9.  tunnustab Euroopa ombudsmanide võrgustiku – mis koosneb 94 büroost 32 riigis ning kuhu kuulub ka petitsioonikomisjon – olulist panust subsidiaarsuspõhimõtte rakendamisse; avaldab heameelt Euroopa ombudsmani ja liikmesriikides siseriiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil tegutsevate ombudsmanide ja samalaadsete organite vahelise koostöö üle;

10.  võtab teadmiseks, et ombudsman registreeris 2009. aastal 3098 kaebust ning et selle perioodi jooksul viidi lõpule ja lõpetati 318 uurimist;

11.  avaldab heameelt selle üle, et arvukad menetlused on lõppenud sõbraliku lahendiga või on lõpetatud asjaomases institutsioonis (56%), mis näitab konstruktiivset koostööd ombudsmani ja Euroopa Liidu institutsioonide ja organite vahel; ergutab ombudsmani, Euroopa Liidu institutsioone ja asutusi seda suunda jätkama;

12.  kiidab ombudsmani jõupingutusi, mille tulemusel tema uurimiste keskmine kestus vähenes 9 kuuni; nõuab, et kõikidele Euroopa Liidu institutsioonidele ja organitele eraldataks vajalikud eelarvelised vahendid ja inimressursid, et tagada kaebuste ja petitsioonide kiire käsitlemine;

13.  võtab teadmiseks, et rohkem kui kolmandik ombudsmani poolt 2009. aastal algatatud uurimistest oli seotud läbipaistmatusega; palub seepärast, et määruse (EÜ) nr 1049/2001 käimasoleval läbivaatamisel ei piirataks kehtivat õigust teabele ja dokumentidele ligipääsule, vaid rakendataks rohkem ennetavat lähenemist;

14.  kiidab 2009. aastal tehtud edusamme seoses ombudsmani juurdepääsu soodustamisega nõukogu konfidentsiaalsetele dokumentidele;

15.  märgib, et kommunikatsioonistrateegia ja veebileht on ombudsmani arvates kaasa aidanud vastuvõetamatute kaebuste hulga vähenemisele, ning ergutab ombudsmani jätkama püüdlusi Euroopa kodanike teavitamisel oma ülesannetest ja pädevuse piiridest ning samuti kodanike õigustest;

16.  toetab ombudsmani seisukohta, et lisaks ametnike kohta kehtivate siduvate eeskirjade järgimisele on tähtis kujundada tõelist üldsuse teenimise traditsiooni, et tagada hea haldus; kutsub seetõttu ombudsmani tegema sagedamini algatusi niisuguse teenimise traditsiooni edendamiseks Euroopa institutsioonide ja kodanike seas;

17.  avaldab rahulolematust kaebuste hulga üle, mis on seotud tarbetute viivitustega teabepäringute registreerimisel, juhtumite käsitlemisel ja otsuste tegemisel; teeb ettepaneku näha finantsmääruse muutmise raamistikus ette rahalised hüvitised ilmse ja pikaajalise hilinemise korral;

18.  võtab teadmiseks, et ombudsman on lõpetanud omaalgatusliku uurimise seoses eeskirjadega, mida komisjoni kohaldab seoses kodanike juurdepääsutaotlustega rikkumismenetlustega seotud dokumentidele; pooldab koostöö tugevdamist petitsioonikomisjoniga ning soovitab ombudsmanil anda petitsioonikomisjonile korrapäraselt teavet lõpetatud omaalgatuslike uurimiste ning saavutatud tulemuste kohta; kutsub komisjoni võtma avatumat ja ennetavamat hoiakut seoses teabega rikkumismenetluste kohta;

19.  usub, et hea haldustava eeskiri, mille esitas ombudsman ja kiitis heaks parlament oma 6. septembri 2001. aasta resolutsiooniga, on kõikide ühenduse organite ja institutsioonide töötajatele juhiseks ja tegevuse aluseks; tunneb heameelt asjaolu üle, et Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kiitis hea haldustava eeskirja heaks; tunneb samuti heameelt selle üle, et Euroopa Investeerimispangaga on sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandum kaebuste käsitlemise kohta; kutsub ombudsmani kaaluma hea haldustava eeskirja muutmist viimase kümne aasta kogemuste põhjal ning sellega tagama heade tavade edendamise ja vahetamise;

20.  väljendab kahetsust, et Euroopa Ombudsman ei registreeri riiklikele ombudsmanidele esitatud kaebusi, mis on seotud ühenduse õiguse puuduliku kohaldamisega liikmesriigis; soovitab Euroopa Ombudsmanil kaaluda nende kaebuste koondamist, et teha see probleem paremini arusaadavaks;

21.  kutsub ombudsmani üles julgustama riiklikke ombudsmane pidama regulaarselt arvamuste vahetusi liikmesriikide parlamentidega, võttes eeskuju Euroopa Ombudsmani ja Euroopa Parlamendi arvamustevahetustest;

22.  kutsub Euroopa Komisjoni üles koostama Euroopa haldusõigust, mis oleks ühine kõikidele Euroopa Liidu organitele, institutsioonidele ja ametitele;

23.  juhib ombudsmani tähelepanu EPSO uuele personalivaliku menetlusele ning teeb ettepaneku seda jälgida ning tulemusi analüüsida;

24.  toetab Euroopa ombudsmanide võrgustiku kõikide liikmete jaoks mõeldud ühise sisevõrgu portaali algatust, et tagada tulemuste korrapärane laialisaatmine;

25.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja petitsioonikomisjoni raport nõukogule, komisjonile, Euroopa Ombudsmanile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning liikmesriikide ombudsmanidele või samalaadsetele pädevatele organitele.

(1) EÜT L 113, 4.5.1994, lk 15. (2) ELT L 189, 17.7.2008, lk 25. (3) ELT C 72 E, 21.3.2002, lk 331.

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2010. aasta resolutsioon Euroopa Ombudsmani eriaruande kohta seoses soovituse projektiga Euroopa Komisjonile kaebuse 676/2008/RT asjus (2010/2086(INI))

P7_TA(2010)0436 A7-0293/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 24. veebruaril 2010. aastal esitatud Euroopa Ombudsmani eriaruannet Euroopa Parlamendile;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 228 (endise Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 195) lõike 1 teist lõiku;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõiget 1 ning artikleid 42 ja 43;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsust 94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta(1), mida on viimati muudetud Euroopa Parlamendi 18. juuni 2008. aasta otsusega 2008/587/EÜ, Euratom(2);

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja Euroopa Ombudsmanile „Suhted kaebuse esitajaga seoses ühenduse õiguse rikkumisega”(3);

–  võttes arvesse kodukorra artikli 205 lõike 2 esimest lauset;

–  võttes arvesse petitsioonikomisjoni raportit (A7-0293/2010),

A.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 228 volitab Euroopa Ombudsmani võtma kõigilt liidu kodanikelt vastu kaebusi, mis puudutavad haldusomavoli liidu institutsioonide või asutuste tegevuses;

B.  arvestades, et ELi kodanike esitatud kaebused on oluline teabeallikas ELi õiguse võimalike rikkumiste kohta;

C.  arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41 on sätestatud: „Igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul”;

D.  arvestades, et 1. märtsil 2007. aastal taotles keskkonnakaitsega tegelev valitsusväline organisatsioon juurdepääsu ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadi ning ettevõtluse ja tööstuse eest vastutava endise komisjoni asepresidendi käsutuses olevale teabele ja dokumentidele, mis puudutasid komisjoni ja autotootjate esindajate vahelisi kohtumisi, kus käsitleti komisjoni seisukohta autode süsinikdioksiidi heitkoguste suhtes;

E.  arvestades, et komisjon võimaldas juurdepääsu toonasele volinikule Günter Verheugenile saadetud 18 kirjast 15-le, kuid keeldus andmast juurdepääsu Saksa autotootja Porsche saadetud kolmele kirjale põhjendusel, et nende avaldamine kahjustaks Porsche ärihuvide kaitset;

F.  arvestades, et määruse (EÜ) nr 1049/2001 (üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele)(4) artikli 1 punktis a on sätestatud, et määruse eesmärk on tagada võimalikult laiaulatuslik juurdepääs nõukogu, Euroopa Parlamendi ja komisjoni käsutuses olevatele dokumentidele; arvestades, et Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb iga erandit sellest põhimõttest tõlgendada kitsalt;

G.  arvestades, et komisjon keeldus andmast kaebuse esitajale juurdepääsu kõnealustele Porsche AG kirjadele määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande alusel, milles on sätestatud, et institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks „füüsilise või juriidilise isiku ärihuve, sealhulgas intellektuaalomandit”;

H.  arvestades, et Porsche AG saatis kõnealused kirjad komisjoni poolt peamiste sidusrühmadega peetavate konsultatsioonide raames seoses ühenduse strateegia läbivaatamisega, mille eesmärk oli sõiduautode süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamine; arvestades, et järelikult oli tõenäoline, et need kolm kirja sisaldasid teavet Porsche AG ärisuhete kohta; arvestades, et komisjon võis seepärast arvata, et need kuuluvad määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes sätestatud erandi reguleerimisalasse;

I.  arvestades, et ombudsmani teenistused kontrollisid Porsche AG kolme kirja ning komisjoni ja Porsche e-kirjavahetust, milles komisjon andis Porschele teada, et ta ei kavatse neid kolme kirja avaldada; arvestades, et ombudsman tegi kontrolli põhjal järelduse, et komisjon oli ebaõigesti keeldunud andmast Porsche AG kirjadele täielikku juurdepääsu määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande kohaselt ning osalist juurdepääsu artikli 4 lõike 6 kohaselt(5); arvestades, et tegu oli haldusomavoli juhtumiga;

J.  arvestades, et 27. oktoobril 2008. aastal esitas ombudsman komisjonile soovituse projekti koos üksikasjaliku faktilise ja õigusliku analüüsiga, milles ombudsman leidis, et komisjon peaks andma Porsche AG poolt endisele asepresidendile Günter Verheugenile saadetud kolmele kirjale täieliku juurdepääsu või kaaluma nende kirjade osalist avaldamist;

K.  arvestades, et Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 195 kohaselt (praegune Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 228) palus ombudsman komisjonil koostada üksikasjaliku arvamuse kolme kuu jooksul, s.t 31. jaanuariks 2009;

L.  arvestades, et komisjon ei esitanud oma arvamust Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 228 sätestatud kolmekuulise tähtaja jooksul, vaid selle asemel palus kuuel korral pikendada ombudsmani soovituse projekti käsitleva üksikasjaliku arvamuse esitamise tähtaega; arvestades, et ombudsman teatas komisjoni sekretariaadile 2009. aasta juulis ja uuesti septembris, et kui ta ei saa soovituse projektile vastust, esitab ta parlamendile eriaruande;

M.  arvestades, et uus komisjon andis pärast ametisse astumist kirjadele juurdepääsu, kuid see toimus rohkem kui 15 kuud pärast soovituse projekti esitamist, mitte ombudsmani põhikirjas ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 228 sätestatud kolme kuu jooksul;

N.  arvestades, et soovituse projektile vastuse andmisel viivitamisega 15 kuud rikkus komisjon kohustust teha ombudsmaniga heas usus lojaalset koostööd juhtumi 676/2008/RT uurimise käigus ja et see kahjustab mitte ainult institutsioonidevahelist dialoogi, vaid ka ELi mainet avalikkuse silmis;

O.  arvestades, et ombudsman on kindlaks teinud, et komisjon on viivitanud veel ühe dokumentidele juurdepääsu juhtumi puhul (355/2007/(TN)FOR), millega seoses oleks komisjon pidanud ombudsmani soovituse projekti käsitleva üksikasjaliku arvamuse esitama 31. oktoobriks 2009, kuid ei ole seda siiamaani teinud;

P.  arvestades, et 22st dokumentidele juurdepääsu juhtumist, millega ombudsman 2009. aastal tegeles, on komisjon kaebustele vastamisel algsest tähtajast kinni pidanud vaid nelja puhul; arvestades, et nendest 22 juhtumist 14 puhul esitas komisjon oma vastuse enam kui 30-päevase hilinemisega ning kuue puhul vähemalt 80-päevase hilinemisega;

Q.  arvestades, et Euroopa Parlamendi kui ELi ainsa valitud organi ülesanne on tagada ja kaitsta Euroopa Ombudsmani sõltumatust tema kohustuste täitmisel ELi kodanike ees ning jälgida tema soovituste rakendamist,

1.  kiidab heaks Euroopa Ombudsmani kriitilised märkused ja tema soovituse komisjonile kaebuse 676/2008/RT asjus;

2.  tunnistab, et selle juhtumi puhul ombudsmanile vastamisega liigne viivitamine tähendab seda, et komisjon on rikkunud talle Euroopa Liidu lepinguga antud lojaalse koostöö kohustust;

3.  väljendab sügavat muret asjaolu pärast, et kui ombudsman uurib dokumentidele juurdepääsu juhtumeid, kasutab komisjon enamasti viivitamistaktikat ja takistab uurimist;

4.  tuletab meelde, et määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 4 sätestatud konsulteerimise korral peab komisjon dokumendi kolmandast isikust autorile kehtestama vastamiseks tähtaja, ning rõhutab, et komisjon peaks seda volitust kasutama viisil, mis võimaldaks tema enda suhtes kehtivatest tähtaegadest kinni pidada(6);

5.  tuletab meelde vastavat kohtupraktikat, mis puudutab lojaalse koostöö põhimõtet (Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõige 3), mille kohaselt liidu institutsioonid on kohustatud omavahel heas usus koostööd tegema, ning märgib, et Euroopa Liidu lepingu uue artikli 13 lõikes 2 on see kohustus selgelt sätestatud;

6.  on seisukohal, et komisjoni koostööd eirav suhtumine selle ja ka muude juhtumite puhul võib vähendada kodanike usaldust komisjoni vastu ning vähendada Euroopa Ombudsmani ja Euroopa Parlamendi võimalusi teostada komisjoni üle piisavat ja tõhusat järelevalvet ning selline suhtumine on sügavas vastuolus õigusriigi põhimõtetega, millele Euroopa Liit on rajatud;

7.  nõuab, et komisjon annaks Euroopa Parlamendile lubaduse täita tulevikus oma kohustust teha Euroopa Ombudsmaniga lojaalset koostööd;

8.  on seisukohal, et kui komisjon ei anna sellist lubadust ja/või jätkab koostööd eiravat tegevust suhtlemisel ombudsmaniga, võib Euroopa Parlament komisjoni suhtes võtta piiravaid meetmeid, mis võivad muu hulgas hõlmata komisjoni halduseelarve osalist paigutamist reservi;

9.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Euroopa Ombudsmanile.

(1) EÜT L 113, 4.5.1994, lk 15. (2) ELT L 189, 17.7.2008, lk 25. (3) EÜT C 244, 10.10.2002, lk 5. (4) EÜT L 145, 31.5.2001, lk 43. (5) Määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõige 6 on järgmine: „Kui mõni eranditest hõlmab ainult osa dokumendist, avalikustatakse dokumendi ülejäänud osad.” (6) Komisjoni otsusele 2001/937/EÜ lisatud määruse (EÜ) nr 1049/2001 üksikasjalike rakenduseeskirjade artikli 5 lõikes 5 on sätestatud: ' Kui konsulteeritakse kolmanda isikuga, antakse talle vastamiseks tähtaeg, mis ei ole lühem kui viis tööpäeva, kuid peab võimaldama komisjonil täita vastamise tähtaegu [...]„.

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2010. aasta resolutsioon 26. aastaaruande kohta Euroopa Liidu õiguse kohaldamise järelevalve kohta (2008) (2010/2076(INI))

P7_TA(2010)0437 A7-0291/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni aruannet „Katseprojekti ”EU Pilot' hindamise aruanne' (KOM(2010)0070;

–  võttes arvesse komisjoni 25. aastaaruannet ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve kohta (2007) (KOM(2008)0777);

–  võttes arvesse komisjoni talituste töödokumente (SEK(2009)1683, SEK(2009)1684, SEK(2009)1685 ja SEK(2010)0182);

–  võttes arvesse komisjoni 5. septembri 2007. aasta teatist „Tulemuslik Euroopa – ühenduse õiguse kohaldamine” (KOM(2007)0502);

–  võttes arvesse komisjoni 20. märtsi 2002. aasta teatist „Suhted kaebuse esitajaga seoses ühenduse õiguse rikkumistega” (KOM(2002)0141);

–  võttes arvesse oma 21. veebruari 2008. aasta resolutsiooni komisjoni 23. aastaaruande ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve (2005) kohta(1);

–  võttes arvesse oma 9. juuli 2008. aasta resolutsiooni liikmesriikide kohtunike rolli kohta Euroopa kohtusüsteemis(2);

–  võttes arvesse kodukorra artikli 119 lõiget 1;

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ja siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni ning petitsioonikomisjoni arvamusi (A7-0291/2010),

1.  avaldab kahetsust, et komisjon ei ole vastanud Euroopa Parlamendi varasemates resolutsioonides ja eelkõige eespool nimetatud 21. veebruari 2008. aasta resolutsioonis esitatud küsimustele; märgib, et läbipaistvuses, eriti projekti EU Pilot ja inimressursside osas, ei ole paranemist toimunud;

2.  märgib, et komisjon püüab projekti EU Pilot abil tõhustada kohustuste võtmist, koostööd ja partnerlust komisjoni ja liikmesriikide vahel(3) ning arutab tihedas koostöös riikide valitsustega, kuidas tuleks Euroopa Liidu õigust kohaldada; on seisukohal, et see algatus vastab uuele, Lissaboni lepingu vastuvõtmisest tulenevale vajadusele kõikide Euroopa Liidu institutsioonide vaheliseks koostööks hästi toimiva, kodanikele orienteeritud liidu huvides; rõhutab Euroopa Liidu lepingu artikliga 17 komisjonile pandud kohustust tagada aluslepingute ja institutsioonide poolt aluslepingute alusel võetud meetmete rakendamine;

3.  märgib, et ühest küljest maalitakse pilt kodanikest, kellel on oluline roll ELi õiguse järgimise tagamisel kohapeal(4), kuid teisest küljest – projektis EU Pilot – on neile edasistes järelevalvemenetlustes veel väiksem roll antud; on seisukohal, et see ei ole kooskõlas aluslepingute pidulike deklaratsioonidega, et ”otsused tehakse nii avalikult kui võimalik ja nii kodanikulähedaselt kui võimalik' (Euroopa Liidu lepingu artikkel 1), et „liidu institutsioonid … teevad oma tööd võimalikult avalikult” (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 15) ja et „Liit järgib kogu oma tegevuses oma kodanike võrdsuse põhimõtet, mille kohaselt kohtlevad liidu institutsioonid, organid ja asutused kodanikke võrdselt” (Euroopa Liidu lepingu artikkel 9);

4.  märgib, et projekti EU Pilot töölerakendamiseks on komisjon loonud „konfidentsiaalse veebipõhise andmebaasi”(5) suhtlemiseks komisjoni teenistuste ja liikmesriikide ametivõimude vahel; palub komisjonil võimaldada Euroopa Parlamendile piisav juurdepääs nimetatud andmebaasile, et tal oleks võimalik täita oma rolli kontrollida komisjoni kui aluslepingute täitmise järelevalvajat;

5.  toonitab, et Euroopa Liidu kodanike aktiivne roll on Euroopa Liidu lepingus selgesti välja toodud, eelkõige seoses Euroopa kodanikualgatusega; on seisukohal, et kodanike võimalus osaleda õigusloomeprogrammi kujundamisel on samuti otseses seoses nende praeguse olulise rolliga tagada Euroopa Liidu õiguse nõuetekohane järgimine ja kohaldamine ning sellega seotud menetluste läbipaistvus ja usaldusväärsus;

6.  märgib, et komisjoni kokkuvõttes ühenduse õiguse kohaldamise järelvalve kohta on rohkem tähelepanu pööratud ülevõtmisele kui tegelikule kohaldamisele; palub komisjonil nõuetekohaselt tunnustada petitsioonide olulisust ühenduse õiguse tegeliku kohaldamise järelvalves; petitsioonid on väga sageli esimeseks märgiks, et liikmesriigid on küll õigusaktid üle võtnud, kuid on nende rakendamisel maha jäänud;

7.  on arvamusel, et praegusel kujul ei anna komisjoni aastaaruanded Euroopa Liidu õiguse kohaldamise järelevalve kohta kodanikele ega teistele institutsioonidele piisavalt teavet ELi õiguse kohaldamise tegeliku olukorra kohta, sest komisjon viitab ainult selliste liikmesriikide vastu algatatud ametlikele menetlustele, kes ei ole ELi õigust oma riigi õigussüsteemi üle võtnud; on siiski seisukohal, et oleks vägagi kodanike ja parlamendi huvides, kui komisjon annaks neile teavet rikkumismenetluste algatamise kohta ELi õiguse ebaõige või puuduliku ülevõtmise tõttu ja lisaks sellele rikkumise üksikasjad;

8.  soovib tagada, et komisjon jätkaks detailsete andmete koostamist iga liiki rikkumiste kohta ning et need andmed tehtaks tervikuna Euroopa Parlamendile kättesaadavaks, et tal oleks võimalik täita oma rolli kontrollida komisjoni kui aluslepingute täitmise järelevalvajat; märgib, et nimetatud andmete võrdlemine ja kategoriseerimine peaks olema kooskõlas eelmiste aastaaruannetega, nii et Euroopa Parlament saaks nõuetekohaselt hinnata komisjoni tehtud edusamme, hoolimata sellest, kas rikkumist käsitleti projekti EU Pilot või algse rikkumismenetluse raames;

9.  märgib, et viivitused Euroopa Liidu õiguse õigel kohaldamisel, ülevõtmisel ja jõustamisel avaldavad otsest mõju kodanike ja ettevõtete igapäevaelule ja nende võimalusele oma õigusi kasutada, mis tekitab õiguslikku ebakindlust ega võimalda neil täiel määral siseturu eeliseid kasutada; juhib tähelepanu asjaolule, et ELi õiguse mittejärgimine ja kohaldamata jätmine ning sellest põhjustatud usaldamatus Euroopa institutsioonide suhtes võivad väga kalliks maksma minna;

10.  taunib asjaolu, et mõned liikmesriigid alahindavad ELi õiguse nõuetekohase ja õigeaegse kohaldamise väärtust; nõuab tungivalt, et nad viivituste vältimiseks omistaksid ülevõtmisele ja kohaldamisele nõuetekohast tähtsust;

11.  palub komisjonil võtta vastu Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 298 sätestatud uue õigusliku aluse kohase määruse kujul nn menetluskord, milles on määratletud rikkumismenetluse eri aspektid, näiteks teatised, tähtajad, õigus olla ära kuulatud, põhjuste märkimise kohustus jne, et tugevdada kodanike õigusi ja lisada läbipaistvust; tuletab komisjonile meelde, et 2002. aasta teatis on sellise menetluskorra koostamise tähtis lähtekoht;

12.  tuletab meelde, et õiguskomisjon lõi hiljuti ELi haldusõiguse alase töörühma, et uurida ELi haldusõiguse kodifitseerimise võimalust ja mida selline projekt endast praktikas kujutaks; on seisukohal, et Euroopa haldusseadustiku arutelu käigus tuleb nimetatud töörühma järeldusi arvesse võtta;

13.  tuletab meelde, et parlamendi õiguskomisjon kiitis hiljuti ühehäälselt heaks kirja petitsioonide esitajate seisukohtade toetuseks, milles nõutakse ELi õiguse järelevalve ja täitmise standardse halduskorra vastuvõtmist, milles tunnistatakse komisjoni kaalutlusõigust otsustada, millal ja kelle vastu menetlust algatada, samas aga piiratakse see kaalutlusõigus heade haldustavadega(6);

14.  tuletab meelde, et komisjoni esmane roll aluslepingute täitmise järelevalvajana on tagada Euroopa Liidu õiguse nõuetekohane ja õigeaegne kohaldamine liikmesriikide poolt; julgustab komisjoni kasutama kõiki talle aluslepingutega antud volitusi, eelkõige Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 260 sätteid, mis puudutavad direktiivi ülevõtmise meetmetest teatamise kohustuse mittetäitmist liikmesriigi poolt;

15.  tuletab meelde parlamendi 9. veebruari 2010 resolutsiooni Euroopa Parlamendi ja komisjoni vahelise läbivaadatud raamkokkuleppe kohta järgmiseks õigusloomeperioodiks(7), milles ta palub komisjonil teha parlamendile kättesaadavaks kokkuvõtliku teabe kõikide rikkumismenetluste ametlikust teatest ning kui parlament soovib, siis rikkumismenetlusega seotud küsimused (8);

16.  on seisukohal, et ELi kodanikel peaks olema õigus eeldada, et komisjon tagab ühesuguse läbipaistvuse taseme sõltumata sellest, kas nad esitavad ametliku kaebuse või kasutavad aluslepinguga ette nähtud petitsiooniõigust; seetõttu palub petitsioonikomisjonile esitada selget teavet selle kohta, millisesse järku on jõutud ka nendes rikkumismenetlustes, mis on seotud veel lahendamata petitsiooniga; lisaks palub komisjonil petitsioonikomisjonile ja laiemale üldsusele selgitada skeemi, mille alusel käsitletakse päringuid ja kaebuseid;

17.  toetab komisjoni poolt aastaks 2009 ja edasiseks kavandatud meetmeid, mille eesmärk on tagada, et liikmesriigid järgivad Euroopa õigusakte, ja palub end kaasata menetlustesse rikkumiste puhul seoses veel lahendamata petitsioonidega, näiteks Campaniast esitatud petitsioonide korral, mis puudutavad jäätmeid käsitlevaid õigusakte, ja Hispaaniast esitatud petitsioonide korral, mis puudutavad veemajandust;

18.  palub komisjonil anda parlamendile asjakohased andmed, mille alusel saaks teha analüüsi lisandväärtuse kohta, mille projekt EU Pilot annab kehtivale rikkumisasjade haldamisprotsessile ja mis põhjendaks projekti pikendamist; on seisukohal, et need andmed võimaldaksid parlamendil näiteks kontrollida, kas liikmesriigile konkreetse juhtumi lahendamiseks antud kümme nädalat ei ole veelgi kaugemale lükanud rikkumismenetluse algatamist, mille kestus on juba praegu erakordselt pikk ja ebamäärane;

19.  võtab erilise tähelepanuga teadmiseks komisjoni lubaduse anda süstemaatiliselt hinnang liikmesriigi poolt kaebustele antud vastustele; palub komisjonil analüüsida toimikut viivitamata ja suhtuda nimetatud hinnangu andmisse suurima tähelepanuga; nõuab selgitust kaebuse esitaja rolli kohta hinnangu andmise käigus;

20.  palub komisjonil eraldada piisavad vahendid, et oleks võimalik ELi õiguse rakendamise üle täielikku järelevalvet teha, algatada oma uurimisi ja välja töötada prioriteedid tugevamate ja süstemaatilisemate meetmete jaoks; palub komisjonil anda parlamendile, nagu parlament on seda korduvalt nõudnud, selged ja põhjalikud andmed eri peadirektoraatidele rikkumisjuhtumite menetlemiseks ja projektile EU Pilot eraldatavate vahendite kohta; tuletab komisjonile meelde, et parlament on võtnud endale kohustuse toetada komisjoni suuremate eelarveassigneeringutega vahendite suurendamiseks;

21.  palub komisjonil kaaluda uuenduslikke mehhanisme, nagu teenuste direktiivis ette nähtud vastastikuse hindamise menetlus, et tagada ELi õiguse tulemuslikum kohaldamine;

22.  väljendab heameelt uue koondsüsteemi üle, mis on suunatud kodanikele, kes soovivad küsida nõu või abi või esitada kaebust veebisaidi „Teie Euroopa”(9) kaudu; seoses laialdaselt avalikkusele tutvustatud kodanikualgatuse (Euroopa Liidu lepingu artikli 11 lõige 4) lisamisega kodanike kaasamise vahendite loetellu on astmeliselt kasvanud vajadus selgituste ja juhiste järele; Euroopa Parlament sooviks olla kaasatud selle veebisaidi täiendamisse, et tagada ühtsus oma kavadega, mis näevad ette kodanikele paremate juhiste andmist;

23.  tuletab meelde nõukogu lubadust ergutada liikmesriike koostama ja avaldama tabeleid, mis näitlikustavad seost direktiivide ja siseriiklike ülevõtmismeetmete vahel; rõhutab, et need tabelid on olulised, et võimaldada komisjonil teostada tõhusat järelevalvet rakendusmeetmete üle kõigis liikmesriikides;

24.  nõuab tungivalt Euroopa Parlamendi rolli tugevdamist ühtse turu eeskirjade kohaldamise, jõustamise ja järelevalve valdkonnas; toetab iga-aastase ühtse turu foorumi ideed;

25.  rõhutab siseturu tulemustabeli ja tarbijaturu tulemustabeli keskset rolli olulise kaudse distsiplinaarmehhanismina toimivate järelevalve- ja võrdlusvahendite tulemuslikuma kasutamise raames; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama piisava rahastamise ja personali, et tarbijaturu tulemustabelit oleks võimalik edasi arendada;

26.  märgib, et riiklikel kohtutel on Euroopa Liidu õiguse kohaldamisel oluline roll, ning toetab täielikult ELi jõupingutusi parandada ja koordineerida liikmesriikide kohtunike, juriidilistel ametikohtadel töötajate, ametnike ja avalike teenistujate õigusalast koolitust;

27.  on seisukohal, et kui komisjon alustab rikkumismenetlust mõne liikmesriigi vastu, peaks ta ühtlasi avaldama teatise selgitusega, et vastava liikmesriigi asjaomastel kodanikel on võimalik ELi õigust rikkunud õigusakti vaidlustada ka oma riiklikes kohtutes;

28.  tuletab meelde oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni õigusalase koolituse kohta tsiviil- ja kaubandusasjades; on seisukohal, et ka Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava silmas pidades on õigusalase koolituse süvendamine äärmiselt oluline;

29.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Kohtule, Euroopa ombudsmanile ja liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT C 184 E, 6.8.2009, lk 63. (2) ELT C 294 E, 3.12.2009, lk 27. (3) Katseprojekti „EU Pilot” hindamise aruanne, lk 2. (4) Komisjoni 2002. aasta teatis, lk 5: 'Komisjon on pidevalt rõhutanud kaebuse esitaja suurt tähtsust ühenduse õiguse rikkumiste tuvastamisel.„ (5) Komisjoni aruanne „Katseprojekti ”EU Pilot' hindamise aruanne' KOM(2010)0070, lk 2. (6) „Kaalutlusõigus võib kaasaegses halduses olla vajalik pahe; absoluutne kaalutlusõigus läbipaistvuse absoluutse puudumisega on siiski põhimõtteliselt vastuolus õigusriigi põhimõtetega” – Frassoni raport (2005/2150(INI)) komisjoni 21. ja 22. aastaaruande kohta ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve kohta (2003. ja 2004), seletuskirja lk 17. (7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0009. (8) Samas, lõike 3 alapunkti e punkt 5. (9) http://ec.europa.eu/youreurope/

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2010. aasta resolutsioon digitaalajastu avalik-õigusliku ringhäälingu ja duaalsüsteemi tuleviku kohta (2010/2028(INI))

P7_TA(2010)0438 A7-0286/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 14 ja artikli 106 lõiget 2;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingule lisatud protokolli nr 29 liikmesriikide avalik-õigusliku ringhäälingu kohta;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 11 lõiget 2;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv)(1);

–  võttes arvesse oma 19. septembri 1996. aasta resolutsiooni avalik-õigusliku televisiooni rolli kohta multimeediaühiskonnas(2);

–  võttes arvesse oma 25. septembri 2008. aasta resolutsiooni meediakanalite koondumise ja meedia pluralismi kohta Euroopa Liidus(3);

–  võttes arvesse oma 16. detsembri 2008. aasta resolutsiooni meediapädevuse kohta digitaalses maailmas(4);

–  võttes arvesse komisjoni 2. juuli 2009. aasta teatist riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta avalik-õigusliku ringhäälingu suhtes(5);

–  võttes arvesse komisjoni töödokumenti massiteabevahendite mitmekesisuse kohta Euroopa Liidu liikmesriikides (SEK(2007)0032);

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee 11. septembri 1996. aasta soovitust nr R (96) 10 liikmesriikidele avalik-õigusliku ringhäälingu sõltumatuse tagamise kohta;

–  võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate 25. jaanuari 1999. aasta resolutsiooni avalik-õigusliku ringhäälingu kohta(6);

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee 31. jaanuari 2007. aasta soovitust nr CM/Rec(2007)2 liikmesriikidele meedia pluralismi ja meediasisu mitmekesisuse kohta;

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee 31. jaanuari 2007. aasta soovitust nr CM/Rec(2007)3 liikmesriikidele avalik-õigusliku meedia ülesannete kohta infoühiskonnas;

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee 25. juuni 2009. aasta soovitust nr 1878 (2009) avalik-õigusliku ringhäälingu rahastamise kohta;

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee 27. septembri 2006. aasta deklaratsiooni avalik-õigusliku ringhäälingu sõltumatuse tagamise kohta liikmesriikides;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit (A7-0286/2010),

A.  arvestades, et demokraatlikus Euroopa ühiskonnas sõltub kodanike osalus avalikus arutelus ning juurdepääs teabele digitaalmaailmas elujõulisest ja konkurentsivõimelisest audiovisuaal- ja trükimeedia sektorist;

B.  arvestades, et ringhäälingumeedia on ELi liikmesriikide kodanike peamiste teabeallikate hulgas ning on seetõttu tähtis tegur inimeste väärtuste ja arvamuste kujundamisel;

C.  arvestades, et nii avalik-õiguslikul kui ka eraõiguslikul ringhäälingul on etendada oluline roll kõiges, mis puudutab Euroopa audiovisuaaltoodangut, kultuurilist mitmekesisust ja eripära, informatsiooni, pluralismi, sotsiaalset ühtekuuluvust, põhivabaduste edendamist ning demokraatia toimimist;

D.  arvestades, et avalik-õiguslik ringhääling on teerajaja rollis, sest ta hoogustab ja kasutab tehnoloogia arengut, et pakkuda üldsusele meediasisu uuendusliku meedia- ja edastustehnika abil;

E.  arvestades, et ELi audiovisuaalmaastik on ainulaadne ning seda iseloomustab nn duaalsüsteem, mis põhineb õigel tasakaalul avalik-õigusliku ja kommertsringhäälingu vahel;

F.  arvestades, et tõhus duaalsüsteem, mille puhul avalik-õiguslik ja eraõiguslik meedia on õiges tasakaalus, vastab üldsuse huvidele;

G.  arvestades, et avalik-õigusliku ja kommertsringhäälingu kooseksisteerimine on taganud vabalt kättesaadava programmilise mitmekülgsuse, mis toob kasu kõigile ELi kodanikele ning soodustab meedia pluralismi, kultuurilist ja keelelist mitmekesisust, toimetuste vahelist konkurentsi (sisu kvaliteedi ja mitmekülgsuse osas) ning sõnavabadust;

H.  arvestades, et Euroopa Liit peab duaalsüsteemi rolli eriti oluliseks Euroopa meediasisu tootmisel ja levitamisel;

I.  arvestades, et audiovisuaalmaastikul viimastel aastatel toimunud muutused seoses digitaaltehnoloogiate ja tasuliste platvormide arengu ning uue veebimeedia osalejatega on mõjutanud ringhäälingu traditsioonilist duaalsüsteemi ning samuti toimetuste vahelist konkurentsi (sisu kvaliteedi ja mitmekülgsuse osas), sundides avalik-õiguslikku ja eraõiguslikku ringhäälingut oma tegevust diferentseerima ja kavandama uusi edastusplatvorme;

J.  arvestades, et tänu uute tehnoloogiate levikule on muutnud viis, kuidas Euroopa kodanikud saavad juurdepääsu meediale ja teabele;

K.  arvestades, et veebikeskkonna puhul ei saa säilitada meediasektori tavapäraseid piire, kuna traditsiooniline meedia peab püsimajäämiseks laienema uutele platvormidele (nagu SMS-teenused, veebilehed ja rakendused nutitelefonidele), kooskõlas Euroopa Liidu digitaalse tegevuskava eesmärkidega;

L.  arvestades, et ajalehed ja ajakirjad on pluralistliku ja mitmekülgse Euroopa meediamaastiku oluline osa – ning peavad selleks ka jääma;

M.  arvestades, et telekommunikatsiooni- ja Interneti-teenuste pakkujad ning otsingumootorid muutuvad uues meediakeskkonnas üha olulisemaks;

N.  arvestades, et digitaalajastul, millele on iseloomulik tarbijatele pakutav laiem valik, kuid mida samas võib ohustada publiku killustatus, meediakanalite üha suurem koondumine, vertikaalselt integreeritud meediaettevõtete arvu suurenemine ning areng tasuliste teenuste ja krüpteerimise suunas, võimaldab avalik-õiguslik ringhääling säilitada avalikku arutelu, pakkudes kvaliteetset ja sotsiaalse väärtusega programmi ning objektiivset informatsiooni;

O.  arvestades, et teatavates liikmesriikides ei ole avalik-õiguslik ringhääling veel sotsiaalselt piisavalt kinnistunud ja tal puuduvad piisavad vahendid;

P.  arvestades, et mõnes liikmesriigis seisavad avalik-õiguslikud kanalid silmitsi oluliste probleemidega, mis ohustavad nende poliitilist sõltumatust, elujõulisust ja isegi rahastamise alust, seades nii duaalsüsteemi säilimise otseselt ohtu;

Q.  arvestades, et reklaami vähenemise tõttu on kommertstelevisioon viimasel ajal sattunud majanduslikesse raskustesse;

R.  arvestades, et avaliku teenuse osutamise määratlemine ning avalik-õigusliku ringhäälingu rahastamine kuulub Amsterdami protokolli põhimõtetele kohaselt liikmesriikide ainupädevusse;

S.  arvestades, et avalik-õiguslik meedia vajab piisavalt riiklikku rahastamist, uute tehnoloogiate ja platvormide kasutuselevõtus osalemist ning stabiilset ja prognoositavat reguleerivat raamistikku, mis võimaldaks tal täita oma ülesandeid, pakkudes kvaliteetset kultuurilist ja uudiste infosisu ning arendades selle abil üldsuse huvides meediapädevust;

T.  arvestades, et avalik-õiguslikku ringhäälingut on võimalik parandada liikmesriikide vahel kogemusi ja häid tavasid vahetades;

U.  arvestades, et sõnavabaduse, meedia pluralismi ning avalik-õigusliku meedia sõltumatuse, ülesannete ja rahastamise osas Euroopas kehtivate normide järgimine peaks olema kõigi liikmesriikide prioriteet;

V.  arvestades, et ELi käsutuses ei ole praegu asjakohaseid vahendeid, et jälgida ohte, mis ähvardavad avalik-õiguslikku meediat ja duaalsüsteemi liikmesriikides või ELi teatavates piirkondades, ning neile reageerida,

1.  kinnitab veel kord oma pühendumust ringhäälingu duaalsüsteemile, milles on oma poliitilisest ja majanduslikust survest sõltumatu roll nii eraõiguslikul kui ka avalik-õiguslikul meedial, ja nõuab, et oleks tagatud juurdepääs parima kvaliteediga ringhäälingule, hoolimata tarbijate ja kasutajate maksevõimest;

2.  rõhutab eelkõige tõeliselt tasakaalustatud Euroopa duaalsüsteemi olulist rolli demokraatia, sotsiaalse ühtekuuluvuse, integratsiooni ja sõnavabaduse edendamisel, ning eriti meedia pluralismi, meediapädevuse, kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse ning Euroopa ajakirjandusvabaduse standardite säilitamisel ja edendamisel;

3.  märgib, et avalik-õigusliku ja eraõigusliku meedia kooseksisteerimine on suuresti kaasa aidanud meediasisu uuendamisele ja mitmekesistamisele ning avaldanud positiivset mõju kvaliteedile;

4.  kinnitab uuesti vajadust säilitada sõltumatu, tugev ja elujõuline avalik-õiguslik ringhääling, kohandades seda samal ajal digitaalajastu nõudmistele, ning nõuab selle eesmärgi elluviimiseks konkreetsete meetmete võtmist;

5.  rõhutab sellega seoses asjaolu, et digitaalajastul on avalik-õiguslikul ringhäälingul eriline ülesanne avaliku arutelu säilitamisel, muutes üldist huvi pakkuva kvaliteetse meediasisu üldkättesaadavaks kõigi asjakohaste platvormide kaudu;

6.  kutsub liikmesriike üles tagama piisavad vahendid, et avalik-õiguslikud ringhäälinguorganisatsioonid saaksid kasutada uute digitaaltehnoloogiate eeliseid ning et oleks tagatud nüüdisaegsete audiovisuaalteenuste jõudmine üldsuseni;

7.  nõuab sellega seoses avalik-õiguslikelt ringhäälinguorganisatsioonidelt töö korraldamist viisil, mis võimaldaks pakkuda köitvat ja kvaliteetset internetipõhist meediasisu, et jõuda noorteni, kes tarbivad meediateenuseid peaaegu eranditult internetis;

8.  kutsub liikmesriike üles võitlema digitaalse lõhega – näiteks linna- ja maapiirkondade vahel – ning tagama, et digiteerimise tulemusena oleks kõigi piirkondade inimestel võrdne juurdepääs avalik-õiguslikule ringhäälingule;

9.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid kaaluksid võimalust muuta üleminek analoogtelevisioonilt digitelevisioonile tarbijate jaoks kergemaks;

10.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid määratleksid täpselt avalik-õigusliku ringhäälingu ülesanded, võimaldamaks sellel säilitada oma eripära, pühendudes originaalsele audiovisuaaltoodangule ning kvaliteetsetele programmidele ja ajakirjandusele kommerts- või poliitilistest kaalutlustest hoolimata, mis ongi selle eritunnuseks; märgib, et need ülesanded tuleks määratleda võimalikult täpselt, kuid võttes arvesse ringhäälingu programmilist sõltumatust;

11.  tuletab meelde, et tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtte kohaselt peab avalik-õiguslikul ringhäälingul olema võimalus oma ülesannete raames pakkuda teenuseid, sh uusi teenuseid, kõigil platvormidel;

12.  rõhutab, et avalik-õigusliku ringhäälingu internetis tegutsemist käsitlevate õigussätete puudulikkus mõnedes liikmesriikides võib mõjutada sektori võimet laiendada oma tegevust uutele platvormidele;

13.  tuletab meelde, et maapealsetel, avatud ja standarditel põhinevatel ja koostalitusvõimelistel ringhäälinguplatvormidel on ringhäälingu duaalsüsteemis keskne roll, ning need on ideaalseks vahendiks, mille abil pakkuda kasutajatele tasuta ja kergesti kättesaadavaid audiovisuaalmeediateenuseid, mis on paremini kohandatud kohalike turgude killustatusele ja vastavad seega paremini kohalikele kultuurilistele ja sotsiaalsetele ootustele;

14.  võtab teadmiseks komisjoni 2009. aasta juuli ringhäälinguteatise, milles tunnistatakse avalik-õigusliku ringhäälingu õigust kasutada kõiki asjakohaseid edastusplatvorme ning kinnitatakse uuesti, et avalik-õigusliku ringhäälingu ülesande, rahastamise ja korralduse määratlemine on liikmesriikide ainupädevuses, seevastu komisjoni vastutusalas on ilmsete vigade kontrollimine, ning kutsub liikmesriike üles säilitama tasakaalu pakutavate digitaalmeedia teenuste vahel, tagama avalik-õigusliku ringhäälingu ja eraõigusliku meedia õiglast konkurentsi ning seeläbi kindlustama elujõulist meediamaastikku ka veebikeskkonnas;

15.  väljendab heameelt selle üle, et tunnustatakse tehnoloogia neutraalsuse põhimõtet ja vajadust järgida avalik-õigusliku ringhäälingu toimetuste sõltumatust, võttes nõuetekohaselt arvesse nende stabiilse ja kindla rahastamise vajadust;

16.  juhib siiski tähelepanu, et (olemasolevate) ennetavate testidega seotud kulud on märkimisväärsed ning rõhutab, et toetab proportsionaalset hindamist;

17.  tuletab meelde Euroopa Nõukogu soovituste ja deklaratsioonide tähtsust, mille on heaks kiitnud kõik ELi liikmesriigid ning mis sätestavad Euroopas kehtivad normid sõna- ja ajakirjandusvabaduse, meedia pluralismi ning avalik-õigusliku meedia sõltumatuse, korralduse, ülesannete ja rahastamise osas, eelkõige infoühiskonnas, tagades nii avalik-õigusliku ringhäälingu usaldusväärsust;

18.  tuletab liikmesriikidele meelde kohustust nendest Euroopas kehtivatest normidest kinni pidada ning soovitab, et liikmesriigid tagaksid avalik-õigusliku meedia asjakohase ja stabiilse rahastamise, mis võimaldaks tal täita oma ülesandeid, tagaks poliitilise ja majandusliku sõltumatuse ning soodustaks info- ja teadmistepõhist osalusühiskonda koos esindusliku ja kõigile kättesaadava kvaliteetmeediaga;

19.  kutsub komisjoni üles ergutama liikmesriike vahetama häid tavasid eri tasanditel (liikmesriikide pädevad meediaasutused, sidusrühmad, avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide juhtkonnad, sõltumatute reguleerivate asutuste töötajad ning televaatajate ja tarbijate esindajad);

20.  kutsub liikmesriike üles tihendama meediavaldkonda reguleerivate asutuste koostööd riiklike kontrolliasutuste Euroopa võrgustiku (EPRA) raames ning tõhustama oma vastava avalik-õigusliku ringhäälingusüsteemiga seotud kogemuste ja heade tavade vahetamist;

21.  tuletab liikmesriikidele meelde, et avalik-õigusliku ringhäälingu nõukogu liikmete nimetamine peab lähtuma nende pädevusest ja meediasektori tundmisest;

22.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles volitama Euroopa Audiovisuaalsektori Vaatluskeskust, andes talle selleks vajalikud vahendid, koguma andmeid ja teostama uuringuid selle kohta, kuidas liikmesriigid nimetatud norme kohaldavad, eesmärgiga välja selgitada, kas normidel on olnud soovitav mõju, ning nõuab tungivalt, et kohustust mittetäitvad liikmesriigid võetaks vastutusele;

23.  kutsub komisjoni üles pöörama ühinemisläbirääkimistel suuremat tähelepanu duaalsüsteemile kui ELi õigustiku osale, ning nõuab tungivalt, et jälgitaks kandidaatriikide edusamme selles valdkonnas;

24.  palub lisaks liikmesriikidel asjakohaselt lahendada avalik-õigusliku ringhäälingu alarahastamise küsimus, pidades seejuures silmas avalik-õigusliku meedia eriomast ülesannet olla kõigil uutel meediaplatvormidel kättesaadav võimalikult suurele arvule vaatajatele ja kuulajatele;

25.  märgib, et kõigis liikmesriikides tuleb tagada eraõiguslike kanalite omandilise kuuluvuse läbipaistvus ning kutsub komisjoni üles jälgima ja toetama edusamme selles valdkonnas;

26.  kutsub liikmesriike üles lõpetama poliitilise sekkumise avalik-õigusliku ringhäälingu teenuste sisusse;

27.  tunneb heameelt komisjoni palvel läbi viidud sõltumatu uuringu (et määratleda ELi meedia pluralismi hindamiseks kasutatavad näitajad) järelduste üle;

28.  ergutab looma meedia pluralismi vaatluskeskust, mis oleks tõhus vahend meedia pluralismi ähvardavate ohtude kindlakstegemiseks;

29.  tuletab meelde Euroopa Investeerimispanga pakutavaid rahastamisvahendeid ning julgustab rahalistes raskustes olevaid avalik-õiguslikke kanaleid taotlema Euroopa Investeerimispangalt sooduslaenu oma infrastruktuuri uuendamiseks, eelkõige digiteerimiseks ja uuendustegevuseks;

30.  julgustab erinevaid sidusrühmi tihedamale koostööle duaalsüsteemi kindlustamiseks ning eelkõige julgustab avalik-õiguslikku ja eraõiguslikku ringhäälingut tegema koostööd nii omavahel kui ka väljaandjatega sisu jagamise ja uuenduslike projektide osas, ning looma koostöömehhanisme;

31.  palub komisjonil käivitada algatuse, mis tooks kokku erinevad meediakeskkonna osalejad eesmärgiga hõlbustada võimalike koostöövaldkondade määratlemist ja parimate tavade vahetamist ning käsitleda asjakohaseid küsimusi;

32.  juhib kõnealuses kontekstis tähelepanu asjaolule, et kogukonna- ja kodanikuringhäälingul, eriti väikeste kogukondade puhul, esineb probleeme pikaajalise rahastamisega (nt reklaami kaudu), ning arvab, et kõnealusel juhul võiks kasutada digiteerimise pakutavaid uusi võimalusi, et tagada piirkonna tasandil ulatusliku levialaga kogukonna või kodanikuringhääling;

33.  ergutab komisjoni kohandama autoriõigust uuele digitaalajastule, võimaldades ringhäälinguorganisatsioonidel säilitada kvaliteetse Euroopa meediasisu lai valik, ning kaaluda konkreetseid viise, kuidas lihtsustada arhiivimaterjalide kasutamist ning luua laiendatud kollektiivse litsentsimise süsteemid ja ühtne kontaktpunkt autoriõiguste hankimiseks;

34.  jääb ootama audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi Euroopa päritoluga teostele pühendatud saateaega käsitlevate sätete rakendamist, arvestades et teatavad liikmesriigid ei ole mingeid sellekohaseid meetmeid võtnud;

35.  nõuab komisjonilt tungivalt selle tagamist, et sisuvahendajad järgiksid kehtivat õigusraamistikku, ning kutsub komisjoni üles kaaluma viise, kuidas otsingumootorid ja internetiteenuse pakkujad saaksid anda oma panuse sisu loomise rahastamisse;

36.  rõhutab meediapädevuse arendamise olulisust, selleks et oleks võimalik sisuvahendajate teenuseid vastutustundlikult kasutada;

37.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 95, 15.4.2010, lk 1. (2) EÜT C 320, 28.10.1996, lk 180. (3) ELT C 8 E, 14.1.2010, lk 85. (4) ELT C 45 E, 23.2.2010, lk 9. (5) ELT C 257, 27.10.2009, lk 1. (6) EÜT C 30, 5.2.1999, lk 1.

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2010. aasta resolutsioon naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1325 (2000) kümnenda aastapäeva kohta

P7_TA(2010)0439 RC-B7-0624/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone nr 1325 (2000) ja 1820 (2008) naiste, rahu ja julgeoleku kohta ning ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1888 (2009) naiste- ja lastevastase seksuaalse vägivalla kohta relvakonfliktis, milles rõhutatakse kõikide riikide vastutust selle eest, et tehtaks lõpp karistamatusele ja võetaks vastutusele inimsusevastaste kuritegude ning sõjakuritegude, sealhulgas naiste ja tütarlaste vastu suunatud seksuaalse ning muu vägivalla toimepanijad;

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 7. veebruari 2000. aasta resolutsiooni nr 54/134, millega 25. november kuulutati rahvusvaheliseks naistevastase vägivalla kaotamise päevaks;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu arengukoostööga seotud soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava, mis peaks tagama soolise võrdõiguslikkuse küsimuse süstemaatilise integreerimise ELi partnerriikidega tehtava koostöö kõigil tasanditel;

–  võttes arvesse relvakonfliktide puhul esineva seksuaalse vägivalla küsimusega tegeleva ÜRO peasekretäri eriesindaja ametisse nimetamist 2010. aasta märtsis;

–  võttes arvesse nõukogu dokumenti „Naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevate ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide 1325 ja 1820 rakendamine ELi poolt – laiaulatuslik lähenemisviis” ja töödokumenti „ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325, mida on tugevdatud resolutsiooniga 1820, rakendamine Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames” (mõlemad võeti vastu 2008. aastal) ning nõukogu septembri 2006. aasta dokumenti „Inimõiguste süvalaiendamine EJKPsse”;

–  võttes arvesse naiste- ja tütarlastevastast vägivalda ning naiste ja tütarlaste diskrimineerimise kõigi vormide vastu võitlemist käsitlevaid ELi suuniseid ning lapsi ja relvastatud konflikte käsitlevaid ELi suuniseid;

–  võttes arvesse oma 7. mai 2009. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kohta ELi välissuhetes ning rahu tagamisel ja riigi ülesehitamisel(1);

–  võttes arvesse oma 1. juuni 2006. aasta resolutsiooni naiste olukorra kohta relvastatud konfliktides ja nende rolli kohta konfliktijärgsete riikide ülesehitus- ja demokratiseerimisprotsessis(2);

–  võttes arvesse oma 16. novembri 2006. aasta resolutsiooni naiste kohta rahvusvahelises poliitikas(3);

–  võttes arvesse julgeoleku ja kaitse allkomisjoni 2007. aastal vastu võetud soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise tegevuskava;

–  võttes arvesse oma 7. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni Kongo Demokraatliku Vabariigi suutmatuse kohta kaitsta inimõigusi ja õigust(4);

–  võttes arvesse ÜRO uut soolise võrdõiguslikkuse üksust (UN Women);

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et konfliktipiirkondades naiste vastu vägivalla kasutamine süvendab veelgi ka rahuajal esinevat naiste diskrimineerimist; arvestades, et sel aastal langeb rahvusvahelise naistevastase vägivalla kaotamise päev kokku ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1325 kümnenda aastapäevaga; see on esimene resolutsioon, milles käsitletakse relvakonfliktide ebaproportsionaalset ja erilist mõju naistele ning luuakse seos naiste konfliktidest saadud kogemuste ning rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamise vahele, hõlmates selliseid omavahel seotud teemavaldkondi nagu osalemine, kaitse, ennetus, abi ja taastamistööd;

B.   arvestades, et 25. novembril tähistatakse rahvusvahelist naistevastase vägivalla kaotamise päeva;

C.   arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonid nr 1820, 1888 ja 1889 tugevdavad ja täiendavad resolutsiooni nr 1325 ning neid nelja resolutsiooni võib pidada julgeolekunõukogu sätestatud ning naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevate kohustuste kogumiks;

D.   arvestades, et nende kohustuste täitmine on kõigi ÜRO liikmesriikide ühine mure ja vastutus, olgu tegemist konfliktidest mõjutatud riikide, doonorriikide või teiste riikidega; arvestades 2008. aasta detsembris vastu võetud naiste- ja tütarlastevastast vägivalda ning naiste ja tütarlaste diskrimineerimise kõigi vormide vastu võitlemist käsitlevaid ELi suuniseid ning lapsi ja relvastatud konflikte käsitlevaid ELi suuniseid, mis on selge poliitiline märk sellest, et need on liidu prioriteedid;

E.   arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide nr 1820 ja 1325 rakendamine tuleks seada prioriteediks ELi väliste rahastamisvahendite kasutamisel, et anda asjakohast abi kodanikuühiskonna organisatsioonidele, kes töötavad relva- või muudest konfliktidest mõjutatud riikides ja piirkondades;

F.   arvestades, et Euroopa Parlament peaks jälgima vastuvõetud laiemat lähenemisviisi ning soolist võrdõiguslikkust ja ELi välistegevuses naiste mõjuvõimu suurendamist käsitleva ELi tegevuskava, samuti naiste- ja lastevastast vägivalda käsitlevate suuniste rakendamist;

G.   arvestades, et sõjalistel või tsiviilmissioonidel soolise aspektiga arvestamine suurendab oluliselt operatsioonide tõhusust ning EL saaks neile anda märkimisväärse lisandväärtuse, tegeledes aktiivselt naiste olukorra ja relvakonfliktidega;

H.   arvestades, et EL peaks võimaldama naiste osalemist konfliktide ennetamisel, kriisiohjamisel, rahukõnelustel ja konfliktijärgses etapis, nt sõjajärgse ülesehituse kavandamisel;

I.   arvestades, et laialdaselt esinevat ja süstemaatilist vägistamist ja seksuaalorjust peetakse Genfi konventsiooni kohaselt inimsusevastasteks kuritegudeks ja sõjakuritegudeks; arvestades, et vägistamist peetakse nüüd ka genotsiidi üheks tahuks, kui seda tehakse kavatsusega üks sihtrühm tervikuna või osaliselt hävitada; arvestades, et EL peaks toetama jõupingutusi, et teha lõpp nende kurjategijate karistamatusele, kes kasutavad seksuaalset vägivalda naiste ja laste vastu;

J.   arvestades, et Euroopa välisteenistuse loomisel peaks see nii oma sisemise struktuuri kui ka välistegevuse ja poliitikavaldkondadega aitama oluliselt kaasa ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide nr 1325 ja 1820 edasisele rakendamisele;

K.   arvestades, et EL on võtnud vastu rea tähtsaid dokumente ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide nr 1325 ja 1820 rakendamise kohta;

L.   arvestades, et 2010. aasta on ka aasta, mil vaadatakse läbi kümne aasta eest vastuvõetud aastatuhande arengueesmärgid;

M.   arvestades, et vaid vähesed ELi liikmesriigid on koostanud riiklikud tegevuskavad ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1325 rakendamiseks; arvestades, et riikliku tegevuskava on vastu võtnud Austria, Belgia, Taani, Soome, Prantsusmaa, Madalmaad, Portugal, Hispaania, Rootsi ja Ühendkuningriik,

1.   rõhutab, et ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1325 kümnendat aastapäeva tuleks tähistada taaselustatud tegevuskavaga selle resolutsiooni rakendamiseks, mida ei saa teha kõige kõrgema tasandi poliitilise juhtimiseta ja vahendite suurendamiseta; soovitab tungivalt nõuetekohaselt käsitleda seda küsimust ELi inimõiguste poliitika tulevase läbivaatamise raames, kui töötatakse välja laiaulatuslik riikide inimõiguste strateegia ning viiakse läbi naiste- ja tütarlastevastast vägivalda ning naiste ja tütarlaste diskrimineerimise kõigi vormide vastu võitlemist käsitlevate ELi suuniste ning lapsi ja relvastatud konflikte käsitlevate ELi suuniste hindamine;

2.   nõuab konkreetsete ja märkimisväärsete finants-, inim- ja korralduslike ressursside eraldamist, et soodustada naiste osalemist välis- ja julgeolekupoliitikas ning soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist selles valdkonnas; nõuab, et rohkem naisi osaleks sõjalistes ja politseimissioonides, õigusriigi- ja õigusmissioonides ning rahuvalveoperatsioonides; kutsub ELi liikmesriike üles aktiivselt edendama naiste osalust kahe- ja mitmepoolsetes suhetes riikide ja organisatsioonidega väljaspool ELi;

3.   nõuab tungivalt, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident Catherine Ashton jälgiks viie aasta pärast avaldatava vahekokkuvõtte raames kohustuste täitmist ning hõlbustaks heade tavade vahetust;

4.   soovitab tungivalt liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil tugevdada naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevate küsimustega tegelevat ELi töörühma, ning loodab, et töörühm annab vastastikuse eksperdihinnangu ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone nr 1325 ja 1820 käsitlevate riiklike tegevuskavade vastuvõtmise ja rakendamise kohta, viib korrapäraselt läbi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) missioonide soospetsiifilisi analüüse ning teostab järelevalvet ja annab nõu ELi delegatsioonidele konfliktidest mõjutatud riikides ja piirkondades;

5.   on seisukohal, et Euroopa välisteenistuse loomine on ainulaadne võimalus suurendada ELi rolli ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide nr 1820 ja 1325 rakendamisel;

6.   nõuab seetõttu tungivalt, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident tegeleks senisest enam soolise võrdõiguslikkuse küsimustega ning võtaks personali, rahaliste vahendite ja struktuuri hierarhia valdkonnas sisulised ja hästi nähtavad kohustused; nõuab, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident looks Euroopa välisteenistuse asjaomase poliitikaosakonna juurde naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva küsimustega tegeleva üksuse ning tagaks, et igas piirkondlikus üksuses ja ELi delegatsioonis nähtaks vähemalt üks täistööajaga töökoht ette naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevate küsimustega tegelemiseks ning et kõnealused isikud kuuluksid ELi töörühma või oleksid sellega lähedalt seotud;

7.   väljendab heameelt mitmete avalike ürituste üle, nagu vähemalt kolme ÜJKP missiooni (EUPM, EULEX ja EUMM) korraldatud lahtiste uste päevad, et tähistada ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1325 kümnendat aastapäeva; väljendab sellega seoses heameelt ELi tsiviiloperatsioonide planeerimise ja läbiviimise teenistuse panuse üle; tuletab meelde, et ÜJKP missioonid on ELi üks kõige olulisemaid võimalusi näidata, et ta kohustub saavutama ÜRO resolutsioonides nr 1820 ja 1325 väljendatud eesmärke kriisidest mõjutatud riikides ja piirkondades;

8.   nõuab tungivalt, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident ning ELi liikmesriigid lisaksid ÜJKPga seotud nõukogu otsustesse ja missioonide volitustesse viited ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonidele nr 1325 ja 1820 ning tagaksid, et kõigil ÜJKP missioonidel oleks vähemalt üks soolise võrdõiguslikkuse küsimuste ekspert ja tegevuskava resolutsioonide nr 1325 ja 1820 eesmärkide saavutamiseks; nõuab tungivalt, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident, ELi liikmesriigid ja missioonide juhid teeksid koostööd ja konsulteeriksid kohalike naisorganisatsioonidega, see peaks olema iga missiooni lahutamatu osa;

9.   nõuab, et ÜJKP missioonide raames võetaks kasutusele asjakohane avalik kaebuste esitamise menetlus, mille raames saaks eelkõige aidata seksuaalsest ja soopõhisest vägivallast teatamisel; kutsub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles lisama iga kuue kuu tagant esitatavasse ÜJKP missioonide hinnangusse üksikasjaliku aruande naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevate küsimuste kohta;

10.   tuletab meelde, et 30. juulist kuni 4. augustini 2010. aasta toimus massiline grupiviisiline vägistamine Kongo idaosa kaevanduspiirkonnas, eelmisel aastal teatati Kongo idaosas vähemalt 8300 vägistamisest ja 2010. aasta esimeses kvartalis vähemalt 1244 vägistamisest, mis on keskmiselt 14 vägistamisjuhtumit päevas; nõuab tungivalt, et mõlemad ELi missioonid Kongo Demokraatlikus Vabariigis, EUPOLi Kongo DV missioon ja EUSECi Kongo DV missioon, seaksid seksuaalse vägivalla vastu võitlemise ja naiste osaluse Kongo julgeolekuvaldkonna reformipüüdluste peamiseks eesmärgiks;

11.   rõhutab, et ELi peaks saatma ÜJKP missioonidele rohkem naispolitseinikke ja naissõdureid, seejuures võib eeskujuks võtta naispolitseinike osakaalu ÜRO rahuvalvejõududes Libeerias;

12.  juhib tähelepanu vajadusele koostada sõjalistes ja tsiviilmissioonides osaleva ELi personali jaoks käitumisjuhend, mis keelab seksuaalse ärakasutamise kui õigustamatu ja kuritegeliku käitumisviisi;

13.  nõuab ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide nr 1325 ja 1820 rakendamist ELi riikide strateegiadokumentides ning suurema rahalise toetuse suunamist konfliktidest mõjutatud riikidest pärit naiste osalemisse Euroopa protsessides; kutsub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti ning arengu-, laienemis- ja humanitaarabivolinikku üles pidama naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevaid küsimusi väliste rahaliste vahendite (nagu demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend, rahastamisvahend koostööks tööstusriikidega, ühinemiseelse abi rahastamisvahend ning eelkõige arengukoostöö rahastamisvahend ja stabiliseerimisvahend) kavandamise ja programmitöö lahutamatuks osaks;

14.  rõhutab, et komisjon peaks lihtsustama väikeste valitsusväliste organisatsioonide juurdepääsu demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi toetusrahadele; tuletab meelde, et praegu ei ole paljudel väikestel naisteorganisatsioonidel võimalik taotlusi esitada bürokraatlike takistuste tõttu;

15.  kutsub arenguvolinikku üles toetama konfliktipiirkondades esmajärjekorras naisorganisatsioonide tööd; nõuab tungivalt, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident kasutaks stabiliseerimisvahendi pikaajalist komponenti, et eraldada rahalisi vahendeid naiste osalemise toetamiseks rahu, julgeoleku ja lepitamisega seotud protsessides, ning süstemaatiliselt eraldaks kõigi stabiliseerimisvahendi artikli 3 alusel rahastatavate lühiajaliste meetmete puhul rahalisi vahendeid naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevate küsimuste jaoks;

16.  on seisukohal, et ELi delegatsioonid peaksid teavitama kodanikuühiskonna organisatsioone, nagu kohalikud naisorganisatsioonid, oma tegevusest konfliktipiirkondades ning konsulteerima poliitika kujundamisel kodanikuühiskonna organisatsioonidega;

17.  nõuab naiste osaluse suurendamist kõikides tegevusvaldkondades, sealhulgas sellistes valdkondades nagu lepitustöö, rahukõneluste pidamine, rahu kindlustamine ja tagamine, rahuvalve ja konflikti ennetamine;

18.  nõuab, et viivitamatult suurendataks naiste osalemist kõikides algatustes, mille eesmärk on leida konfliktidele lahendus, sealhulgas vahendajate ja läbirääkijatena ning konfliktide lahendamise meetmete elluviimisel;

19.   kutsub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles hakkama igal aastal tähistama nädalat, mille jooksul konsulteeritakse juhtivatel ametikohtadel olevate naistega ning mis võiks täiendada ÜRO ülemaailmset naiste ja rahu avatud uste päeva, millele järgneksid ELi delegatsioonide aruanded ja järelmeetmed;

20.   rõhutab, et riiklikes tegevuskavades, milles peaks olema sätestatud teave riikliku strateegia ajakava, tuleks seada realistlikud eesmärgid, näha ette järelevalvemehhanismid ning ergutada naiste osalemist kontrolli-, hindamis- ja järelevalvemehhanismides;

21.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, relvakonfliktide puhul esineva seksuaalse vägivalla küsimustega tegelevale ÜRO eriesindajale ning ÜRO soolise võrdõiguslikkuse üksuse (UN Women) äsja ametisse nimetatud juhile.

(1) ELT C 212 E, 5.8.2010, lk 32. (2) ELT C 298 E, 8.12.2006, lk 287. (3) ELT C 314 E, 21.12.2006, lk 347. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0350.

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2010. aasta resolutsioon mesindussektori olukorra kohta

P7_TA(2010)0440 B7-0622/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 9. oktoobri 2003. aasta resolutsiooni Euroopa mesindussektori raskuste kohta(1);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/35/EÜ keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta(2);

–  võttes arvesse oma 22. aprill 2004. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus mesinduse valdkonnas võetavate abinõude kohta(3);

–  võttes arvesse nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määrust (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus)(4), mis sätestab turustamisstandardid muna- ja linnulihasektori osas.

–  võttes arvesse oma 20. novembri 2008. aasta resolutsiooni mesindussektori olukorra kohta(5);

–  võttes arvesse komisjoni 12. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/21/EL, millega muudetakse nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ I lisa seoses klotianidiini, tiametoksaami, fiproniili ja imidaklopriidi käsitlevate erisätetega(6);

–  võttes arvesse komisjoni 6. mai 2010. aasta otsust 2010/270/EL millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/65/EMÜ E lisa 1. ja 2. osa seoses veterinaarsertifikaatide näidistega põllumajandusettevõtetest pärit loomade ning mesilaste ja kimalaste jaoks(7);

–  võttes arvesse komisjoni 28. mai 2010. aasta aruannet, milles käsitletakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1234/2007 (mesindustoodete tootmise ja turustamise üldtingimuste parandamiseks võetavate meetmete kohta) artikli 105 ja sellele järgnevate artiklite kohaldamist (KOM(2010)0267);

–  võttes arvesse Euroopa Toiduohutusameti 11. augusti 2008. aasta teadusaruannet(8) ning samuti Euroopa Toiduohutusameti poolt tellitud ja 3. detsembril 2009 heaks kiidetud teadusaruannet(9), mis mõlemad käsitlevad mesilaste suremust ja jälgimist Euroopas;

–  võttes arvesse 1. septembri 2010. aasta suuliselt vastatavat küsimust mesindussektori olukorra kohta (O-0119/2010 – B7-0564/2010);

–  võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et liikmesriikide poolt kolmeaastaseks perioodiks koostatud Euroopa mesindussektori riiklikke programme on kasutanud kõik 27 liimesriiki, kusjuures keskmine kasutuse määr on 90%; arvestades, et komisjon märkis eelnimetatud 28. mai 2010. aasta aruandes, et riiklikud mesindusprogrammid on viimaste aastate jooksul andnud positiivseid tulemusi;

B.  arvestades, et käesoleval rahvusvahelisel bioloogilise mitmekesisuse aastal tuleks meenutada, et bioloogiline mitmekesisus on kogu maailmas tõsises ohus ning liikide kadu on 100 kuni 1 000 korda tavalisest kiirem; arvestades, et mesindussektoril on ühiskonnas strateegiline roll, pakkudes keskkonnaalast avalikku teenust, ning arvestades, et mesindusega tegelemine on väärtuslik näide nn rohelisest töökohast (tugevdades ja säilitades bioloogilist mitmekesisust, ökoloogilist tasakaalu ja taimestiku kaitset), lisaks on tegemist säästva tootmise mudeliga maapiirkonnas;

C.  arvestades, et praegused programmid lõpevad 2013. aastal; arvestades, et ELi praegune abi mesindussektorile sõltub ühise põllumajanduspoliitika olemasolevatest võimalustest; arvestades, et ettevõtjatel on vaja teha plaane ajaks pärast 2013. aastat; arvestades, et komisjon kavatseb avaldada teatise tulevase ühise põllumajanduspoliitika kohta 2010. aasta novembrikuuks;

D.  arvestades, et põllumajandus on väga huvitatud mesilaste kui tolmeldajate säilimisest; arvestades, et ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon on rahvusvahelise üldsuse ärevusse viinud teatega, et tolmeldavate putukate, sealhulgas meemesilaste arv on katastroofiliselt vähenenud; arvestades, et 84% taimeliikidest ja 76% toiduainete tootmisest Euroopas sõltub mesilaste tolmeldamisest, mille majanduslik tähtsus on palju suurem kui toodetud mee väärtus;

E.  arvestades, et paljudes piirkondades on mesilaste suremus kasvav probleem koostoimivate tegurite tõttu, mille hulka kuuluvad näiteks mesilaste haigused, mesilaste nõrgenenud vastupanuvõime patogeenidele ja parasiitidele, kliimamuutus ja osaline maakasutuse muutus, mis tekitab mesilastele ajuti toidu ja korjevõimaluste puudust, samuti nektarirohkete taimeliikide järkjärguline hävitamine, taimekaitsevahendite kasutamine ja mittesäästvad viljelustehnikad;

F.  arvestades, et mõnes liikmesriigis vähenevat mesilaste kolooniate arvu ei saa kindlalt seostada geneetiliselt muundatud organismide (GMO) kasutamisega, kuna neid kasvatatakse praegu väheolulises ulatuses, ja arvestades, et monokultuuride kasvatamise suurenemine viib nektarirohke taimestiku kadumiseni;

G.  arvestades, et mesilate haigusi tekib kogu maailmas pidevalt juurde ja on oht, et meemesilane (Apis mellifera) muutub ohustatud liigiks eelkõige selle tõttu, et kahjuliku varroalesta arvukuse pidev kasv ohustab mesilaste immuunsüsteemi, põhjustab kõikvõimalikke seotud haigusi ja on seetõttu peamine Euroopa mesilaste kolooniatele negatiivselt mõjutav tervisehäire;

H.  arvestades, et tolmlejaliikide vähenemise tagasipööramiseks on vaja teha rohkem uurimistööd, et vältida sellist olukorda, nagu mujal maailmas, kus looduslike tolmeldajate vähesus toob kaasa selle, et puuvilja, juurvilja ja mõnede põllukultuuride tootmiseks on vaja inimtekkelist tolmeldamist, mis põhjustab talunikele suuri lisakulutusi;

I.  arvestades, et 40% Euroopa meeturust sõltub impordist; arvestades, et EL suutmatus ennast ise meega varustada toob kaasa olulise hinnakõikumise, mis tuleneb ka mee võltsimisest maailmaturul, ja ELi turu hiljutine avamine kolmandate riikide meele on pannud ELi mesinikud ebavõrdsesse konkurentsiolukorda;

J.  kuna nii liikmesriigid kui ka kõnealuse sektori ettevõtjad on väljendanud konkreetset vajadust rakenduseeskirjade parandamise ning pikaajalise abi jätkamise järele;

K.  arvestades, et kõikide liikmesriikide ja mesinikeorganisatsioonide vahel peaks programmide arendamisel koostöö paremini toimima, nii et igal liikmesriigil oleks võimalus nõuda informatsiooni ja seda vajadusel vahetada nende Euroopa organisatsioonidega, kellega ta koostööd teeb;

L.  arvestades, et eelpool nimetatud Euroopa Toiduohutusameti 11. augusti 2008. aasta teadusaruandes rõhutati liikmesriikide jälgimissüsteemide vähesust ja varieeruvust ning kooskõlastamise või ühiste tõhususe näitajate puudumist;

M.  arvestades, et vastavalt direktiivile 2010/21/EL peavad liikmesriigid tagama, et alates 1. novembrist 2010 kehtestatakse teatavad taimekaitsevahendite pakendite märgistuse nõuded, turustusluba peab sisaldama riski vähendamise meetmeid ning viiakse läbi seireprogramme, et kontrollida mesilaste otsest ja kaudset kokkupuutumist teatavate aktiivsete ainetega,

1.  peab kiiduväärseks eelpool nimetatud komisjoni 28. mai 2010. aasta aruannet; märgib siiski, et praegused programmid lõpevad 2013. aastal ning on mures Euroopa mesindussektori ees seisvate arvukate väljakutsete ja probleemide pärast, mille hulgas on ka turundusküsimused, hindade kõikumine, mesinike järelkasvu värbamine, mesinike kõrge vanus Euroopa Liidus, mesilasperede vähenemine ning mitmetest teguritest põhjustatud mesilaste suremusega seotud üldised raskused;

2.  kutsub komisjoni üles aktiivselt reageerima nii liikmesriikide kui ka ettevõtjate soovidele, nagu statistiliste andmete täiustamine tooteprognooside osas, sealhulgas samade mee kvaliteedinõuete kohaldamine, ning mesinduse seire- ja uurimisprogrammide tõhustamine ja ühtlustamine;

3.  kutsub komisjoni üles põllumajanduse kvaliteedipoliitikat käsitleva õigusakti ettepaneku raames kaaluma eeskirjade muutmist mee päritolu märgistamise kohta, et vältida tarbijatele eksitava teabe andmist, eriti EList ja väljastpoolt ELi riike pärinevate mee segude puhul;

4.  rõhutab, et on vaja parandada toote sanitaartingimusi, ühtlustades piirikontrolli eriti kolmandatest riikidest pärineva mee osas, kuna madalakvaliteedilise mee import, võltsitud mesi ja kunstmesi moonutavad turgu ning avaldavad pidevat survet hindadele ja lõppkvaliteedile ELi siseturul; on seisukohal, et iga mett koostisainena sisaldava töödeldud toote nime või selle töödeldud toote etiketil või pakendil oleva graafilise või visuaalse elemendi puhul tuleks lubada osutada toote nimes meele vaid juhul, kui vähemalt 50% toote suhkrusisaldusest pärineb meest;

5.  kutsub komisjoni üles kaaluma, kas Euroopa ja riikliku tasandi ametivõimud peaksid mesindusprogrammide ja nendega seotud õigusaktide koostamise juures kohustuslikus korras konsulteerima mesinikega, et tagada nende programmide tõhusus ja õigeaegne rakendamine;

6.  palub komisjonil nõuda liikmesriikidelt, et nad võtaksid kasutusele usaldusväärse iga-aastase mesilaste loenduse registri, mitte ei võtaks mesilaste pidamise programmide aluseks hinnangulisi arve;

7.  tunnistab, et eriti tähtis on välja arendada uuenduslikud ja tõhusad varroalesta tõrjumise viisid, sest see põhjustab teatavates piirkondades märkimisväärset iga-aastast kadu; on seisukohal, et on vaja suurendada varroalesta ja kõikide sellega seotud haiguste vastase tõhusa veterinaarravi kättesaadavust kogu ELi territooriumil; palub komisjonil kehtestada kõnealuses sektoris veterinaarravile ühised suunised, tehes seda kindlasti koostöös mesinike organisatsioonidega;

8.  kutsub komisjoni üles kohandama Euroopa veterinaarpoliitika kohaldamisala ja rahastamist, et võtta arvesse mesilaste ja mesinduse eripärasid eesmärgiga saavutada koostöös mesinike ühendustega tõhusam kontroll mesilaste haiguste üle ning parandada tõhusa ja standarditud veterinaarravi kättesaadavust kogu liidus;

9.  kutsub komisjoni üles tõhusamalt koordineerima liikmesriikide erinevaid uurimisprogramme, et kehtestada tegevuskava mesilaste suremuse probleemiga võitlemiseks; rõhutab, et see kava peaks sisaldama jätkusuutlikke ja tolmeldajasõbralikke põllumajanduslikke tavasid, mille puhul välditakse monokultuuride kasvatamist ilma külvikordadeta;

10.  Kutsub komisjoni üles rakendama eelpool nimetatud Euroopa Toiduohutusameti poolt 3. detsembril 2009. aastal heaks kiidetud teadusraportis esitatud soovitusi, eelkõige rahastama „eriuuringuid, mis valmis ja pooleliolevate uuringute põhjal täiustab teadmisi ja arusaamist mesilaste tervist mõjutavate tegurite kohta”;

11.  nõuab mesilaste suremuse kohta sõltumatuid ja õigeaegseid uuringuid ning palub komisjonil tagada, et avalikustatakse andmed taimekaitsevahendite (nagu puhitud seemnete), geneetiliselt muundatud põllukultuuride ja õietolmuga levivate mürkide mõju kohta keskkonnale ja konkreetsetele liikidele, ning et kõik uued algatused põhineksid usaldusväärsetel teaduslikel ja statistilistel tõenditel; palub komisjonil algatada nendes küsimustes uuring ja esitada selle tulemused mõistliku aja jooksul;

12.  kutsub komisjoni üles tagama, et ühises põllumajanduspoliitikas säilitatakse ja tugevdatakse pärast 2013. aastat olemasolevat toetust mesindussektorile ja tagatakse sellega kõnealuse sektori püsimajäämine ja areng; peab kiiduväärseks komisjoni 2010. aasta juulikuu otsust suurendada mesindusprogrammide eelarvet; tõdeb, et sel viisil saab toetada Euroopa mesinduse arengut tulevikus ja aidata kaasa bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele; lisaks tunnistab mesilaste olulisust tootmistaseme säilitamisel nii põllukultuuride kasvatamisel kui ka aiandussektoris ning peab oluliseks selle keskkonnaalase avaliku hüve pakkumise tasustamist;

13.  palub komisjonil tagada uute ja kutseliste mesinike harimise, teabekampaaniate ja koolituse rahastamine, ja keskenduda eriti sellele, et uued mesinikud saaksid meesektoris kanna maha, sealhulgas võimalusele vahetada kogemusi teiste riikide mesinikega;

14.  kutsub komisjoni üles kokkuleppel liikmesriikidega ning koordineeritult veterinaarteenistuste ja mesinike ühendustega, mis on mõnes liikmesriigis juba ette nähtud, uurima võimalusi luua Euroopa veterinaarpoliitika raames rahastatav ELi veterinaarne arenduskava mesilastervise valdkonnas, eesmärgiga tagada vajaduse korral juurdepääs veterinaarravile;

15.  palub komisjonil parandada rakenduslike teadusuuringute, mesinduse ja põllumajanduse vahelist koordineeritust ja teadmiste edasiandmist;

16.  on seisukohal, et taimekaitsevahendite võimaliku mõju tõttu mesilaskolooniate arengule tuleks uurida taimekaitsevahendite mõju mitte ainult täiskasvanud mesilastele, vaid ka kogu tarule; tuletab sellega seoses meelde, et komisjon teatas täiskogu istungil määruse (EÜ) nr 1107/2009 vastuvõtmise ajal, et selle määruse artikli 8 lõike 1 punktides b ja c osutatud toimeainete ja taimekaitsevahendite andmenõuete läbivaatamisel pöörab komisjon erilist tähelepanu järelkontrollile ja uuringuprotokollide uurimisele, mis võimaldavad teha riskihindamist, milles võetakse arvesse mesilaste otsest ja kaudset kokkupuudet nende toodetega, eelkõige nektari, õietolmu ja vee kaudu, mida mesilased koguvad ja mis võib sisaldada pestitsiidijääke;

17.  kutsub komisjoni üles, et kui ta hakkab tulevikus täiustama ühenduse mesindusalase toetuskava rakendamist, teeks ta seda põhjalikult ja jätkusuutlikult, eelkõige maaelu arengu, kliimamuutuse ja bioloogilise mitmekesisuse osas; ning eelkõige just korjealade säilitamiseks ja juurdeloomiseks vajalike meetmete edendamise kaudu;

18.  kutsub komisjoni üles veelgi laiaulatuslikumalt ja ühtsemalt toetama ELi mesindussektorit, kasutades tulevases ühises põllumajanduspoliitikas meetmeid, mis on mõeldud bioloogilise mitmekesisuse edendamiseks, kliimamuutuse mõju leevendamiseks, paljudele Euroopa perekondadele tööd andva kohaliku traditsioonilise tegevuse ja kultuuripärandi säilitamiseks ning mesindustoodete turu kvaliteedi ja tõhusa toimimise kaitsmiseks ja täiustamiseks;

19.  kutsub komisjoni üles kooskõlastama riiklike seireprogrammide märgistusnõudeid ja riski leevendamise meetmeid, mis tuleks lisada taimekaitsevahendite turustusloa koosseisu, ning samuti kooskõlastama taimekaitsevahenditega kokkupuute seireprogramme;

20.  kutsub komisjoni üles toetama kohalikel turgudel mesindustoodete otseturustamist tarbijale;

21.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 81 E, 31.3.2004, lk 107. (2) ELT L 143, 30.4.2004, lk 56. (3) ELT C 104 E, 30.4.2004, lk 941. (4) ELT L 299, 16.11.2007, lk 1. (5) ELT C 16 E, 22.1.2010, lk 65. (6) ELT L 65, 13.3.2010, lk 27. (7) ELT L 118, 12.5.2010, lk 56. (8) http://www.efsa.europa.eu/en/scdocs/doc/154r.pdf (9) http://www.efsa.europa.eu/en/scdocs/scdoc/27e.htm

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2010. aasta resolutsioon uue Euroopa energiastrateegia 2011–2020 väljatöötamise koht (2010/2108(INI))

P7_TA(2010)0441 A7-0313/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 7. mail 2010. aastal avaldatud ülevaatlikku dokumenti „Uue Euroopa energiastrateegia 2011–2020 väljatöötamine”;

–  võttes arvesse komisjoni 10. jaanuari 2007. aasta teatist Euroopa Ülemkogule ja Euroopa Parlamendile „Euroopa energiapoliitika” (KOM(2007)0001) ning komisjoni hilisemat, 13. novembri 2008. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Teine strateegiline energiaülevaade – ELi tegevuskava varustuskindluse ja solidaarsuse tagamiseks energiavaldkonnas” ja selle lisadokumente (KOM(2008)0781);

–  võttes arvesse oma 3. veebruari 2009. aasta resolutsiooni teise strateegilise energiaülevaate kohta(1);

–  võttes arvesse kolmandat energiapaketti, kuhu kuuluvad 13. juuli 2009. aasta määrus (EÜ) nr 713/2009, millega luuakse Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet, 13. juuli 2009. aasta määrus (EÜ) nr 714/2009 võrkudele juurdepääsu tingimuste kohta piiriüleses elektrikaubanduses ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1228/2003, 13. juuli 2009. aasta määrus (EÜ) nr 715/2009 maagaasi ülekandevõrkudele juurdepääsu tingimuste kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1775/2005, 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ (elektrienergia direktiiv), ning 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/73/EÜ, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/55/EÜ (maagaasi direktiiv)(2);

–  võttes arvesse ELi energia- ja kliimamuutuste paketti, kuhu kuuluvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta määrus (EÜ) nr 443/2009, millega kehtestatakse uute sõiduautode heitenormid väikesõidukite süsinikdioksiidiheite vähendamist käsitleva ühenduse tervikliku lähenemisviisi raames, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/29/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ, et täiustada ja laiendada ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/30/EÜ, millega muudetakse direktiivi 98/70/EÜ seoses bensiini, diislikütuse ja gaasiõli spetsifikatsioonidega ja kehtestatakse kasvuhoonegaaside heitkoguste järelevalve ja vähendamise mehhanism ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 1999/32/EÜ seoses siseveelaevades kasutatava kütuse spetsifikatsioonidega ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 93/12/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/31/EÜ, milles käsitletakse süsinikdioksiidi geoloogilist säilitamist ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 85/337/EMÜ ja direktiive 2000/60/EÜ, 2001/80/EÜ, 2004/35/EÜ, 2006/12/EÜ, 2008/1/EÜ ning määrust (EÜ) nr 1013/2006, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta otsus nr 406/2009/EÜ, milles käsitletakse liikmesriikide jõupingutusi kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks, et täita ühenduse kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid aastaks 2020(3);

–  võttes arvesse oma 26. septembri 2007. aasta resolutsiooni Euroopa ühise energiaalase välispoliitika suunas liikumise kohta(4);

–  võttes arvesse rahvusvahelise energeetikaalase koostöö õigusliku raamistiku kehtestanud 17. detsembri 1994. aasta energiaharta lepingut ja selle transiidiprotokolli eelnõu;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määrust (EÜ) nr 663/2009, millega luuakse abikava majanduse elavdamiseks ühenduse finantsabi andmisega energeetikaprojektidele (Euroopa majanduse elavdamise energeetikakava)(5);

–  võttes arvesse komisjoni 31. mai 2010. aasta teatist, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 663/2009 (millega luuakse abikava majanduse elavdamiseks ühenduse finantsabi andmisega energeetikaprojektidele) (KOM(2010)0283);

–  võttes arvesse komisjoni 7. oktoobri 2009. aasta teatist vähese süsihappegaasiheitega tehnoloogia arendamisse investeerimise kohta (Euroopa energiatehnoloogia strateegiline kava) (KOM(2009)0519), ja võttes arvesse oma 11. märtsi 2010. aasta resolutsiooni vähese süsihappegaasi-heitega tehnoloogia arendamisse investeerimise kohta (Euroopa energiatehnoloogia strateegiline kava)(6);

–  võttes arvesse komisjoni 4. mai 2010. aasta aruannet Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele üleeuroopaliste energiavõrkude rakendamise kohta ajavahemikul 2007–2009 (KOM(2010)0203);

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse gaasivarustuse kindluse tagamise meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2004/67/EÜ (KOM(2009)0363) (Vidal-Quadrase raport);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Energiatõhususe tegevuskava: potentsiaali realiseerimine” (KOM(2006)0545);

–  võttes arvesse komisjoni 25. juuni 2010. aasta aruannet nõukogule ja Euroopa Parlamendile elektrienergia varustuskindluse ja infrastruktuuriinvesteeringute tagamise meetmetega seotud edusammude kohta (KOM(2010)0330);

–  võttes arvesse nõukogu 21. mai 2010. aasta järelduste eelnõu „Uue Euroopa energiastrateegia 2011–2020 väljatöötamine”(7);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2006. aasta direktiivi 2006/32/EÜ(8), mis käsitleb energia lõpptarbimise tõhusust ja energiateenuseid ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 93/76/EMÜ (energiateenuste direktiiv);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta direktiivi 2004/8/EÜ(9) soojus- ja elektrienergia koostootmise stimuleerimiseks siseturu kasuliku soojuse nõudluse alusel, millega muudetakse direktiivi 92/62/EMÜ (koostootmise direktiiv);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 194;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamust (A7-0313/2010),

A.  arvestades, et Lissaboni leping tähistab liidu jaoks uue ajajärgu algust, millega seoses tuleb meil lepingu täielikuks rakendamiseks kohandada oma eesmärke ja strateegiaid ning ELi eelarvet;

B.  arvestades, et Lissaboni lepingusse eraldi energeetikapeatüki lisamine tähendab, et nüüd on olemas kindel õiguslik alus säästvusel, varustuskindlusel, võrkude vastastikusel sidumisel ja solidaarsusel põhinevate energiavaldkonna algatuste arendamiseks;

C.  arvestades, et liidu probleem on energeetikaalaste õigusaktide hilinenud või puudulik rakendamine ja koordineeritud energiastrateegiate puudumine, mistõttu komisjon peab võtma liidrirolli selle probleemi lahendamisel ning samas peavad liikmesriigid silmnähtavalt ja veenvalt näitama oma otsusekindlust ja toetust;

D.  arvestades, et Euroopa muutub jätkuvalt aina sõltuvamaks välismaiste energiaallikate, eriti fossiilkütuste impordist, ning et sõltuvus naftast on eriti suur ja suureneb tulevikus veelgi; arvestades, et ELi energiapoliitika peab seetõttu omama rahvusvahelist mõõdet;

E.  arvestades, et elatustase ja majanduse konkurentsivõime sõltuvad energia hinnast ja kättesaadavusest;

F.  arvestades, et energiapoliitika peaks aitama täita ELi kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid;

G.  arvestades, et järgmise kümnendi jooksul tuleb teha märkimisväärseid investeeringuid energeetikasse, eriti uutesse elektrijaamadesse, ühendustesse ja elektrivõrkudesse, ning et need investeeringud avaldavad energiaallikate jaotusele mõju veelgi pikema ajavahemiku jooksul, tuleks tagada, et need kindlustavad ülemineku jätkusuutlikule majandusele; arvestades, et selle tõttu tuleb rahastamisvahendeid veelgi mitmekesistada või luua vajaduse korral uus turukorraldus, eelkõige energeetika mõttes kõige isoleeritumates piirkondades;

H.  arvestades, et EL-27-l leidub suuri biomassivarusid, millest saab toota hulgaliselt teise põlvkonna biokütust;

I.  arvestades, et kivisüsi jääb endiselt elanikele ja majandusele oluliseks esmaseks energiaallikaks;

J.  arvestades, et energeetikasektorisse tehtavad investeeringud on väga kapitalimahukad ja et on vaja luua stabiilne, pikaajaline regulatiivne raamistik, mis võimaldaks ettevõtjatel langetada keskkonnahoidlikke ja majanduslikult otstarbekaid investeerimisotsuseid, ning arvestades, et see ei tohiks mingil juhul põhjustada konkurentsimoonutusi;

K.  arvestades, et ELi auahne pikaajaline heitkoguste vähendamise eesmärk tuleb seada ülemaailmse kliimamuutuse kokkuleppe konteksti, et maksimeerida ELi positiivset panust rahvusvahelistel läbirääkimistel ning minimeerida süsinikulekete ja ELi tööstuse konkurentsivõime vähenemise ohtu;

L.  arvestades, et energiavõrkude infrastruktuuri tuleb rahastada eelkõige energiatariifidest; arvestades, et kui üksnes turupõhised vahendid ei ole selliste investeeringute rahastamiseks piisavad, võib hästitoimivate võrgustike loomiseks ja Euroopa energiaturgude avamiseks osutuda vajalikuks ka ELi poolne rahastamine ning seda eriti kõige vähem arenenud piirkondades;

M.  arvestades, et finantskriisile järgnenud majanduslangus on energeetikasektorisse investeerimist edasi lükanud; arvestades, et kriis võib siiski pakkuda Euroopale ka võimalusi reformide läbiviimiseks;

N.  arvestades, et jätkusuutlik ja dünaamiline majandus peaks olema suunatud majanduskasvu ja energiatarbimise vahelise seose kaotamisele ning seda eelkõige energiatõhusust ühe toodanguühiku kohta kasvatades;

O.  arvestades, et komisjon väljendas ka kavatsust hinnata 2009. aastal ülemaailmset seisu veeldatud maagaasi osas ja selgitada välja puudused, et esitada seejärel veeldatud maagaasi alane tegevuskava,

Sissejuhatus: Lissaboni lepingu täielikku rakendamist tagav strateegia

1.  tunneb heameelt komisjoni ülevaatliku dokumendi „Uue Euroopa energiastrateegia 2011–2020 väljatöötamine” üle, mis on Euroopa 2020. aasta strateegia kontekstis esimene samm ELi tervikliku energiapoliitika suunas;

2.  on seisukohal, et tulevase strateegia siht peaks olema täita Lissaboni lepingu eesmärgid, milleks on ühtne energiaturg, varustuskindlus, energiatõhusus, energia säästmine, uute ja taastuvate energialiikide arendamine ning energiavõrkude edendamine; lisaks peaks see kõigi tarbijate huvides aitama saavutada vastuvõetavaid energiahindasid, edendama jätkusuutliku energiatootmise raames taastuvaid energiaallikaid ning vastastikku seotud, integreeritud ja koostalitlusvõimelisi ning arukaid energiavõrke ning aitama vähendada sõltuvust energiaimpordist ja suurendada sisemaist energiatootmist, säilitades seejuures konkurentsivõime ja tööstuse kasvu ning kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise;

3.  rõhutab, et kavandatav strateegia tuleks eelkõige ellu viia solidaarselt ja vastutustundlikult, nii et ühtegi liikmesriiki ei jäetaks kõrvale ega isolatsiooni ja et kõik liimesriigid võtaksid meetmeid vastastikuse varustuskindluse tagamiseks liidus; juhib tähelepanu sellele, kui oluline on lisada aluslepingusse energeetikat käsitleva eraldi peatükk (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 194), mis annab kindla õigusliku aluse ühendusemeetodil põhinevale liidu tegevusele;

4.  rõhutab, et liit vajab 2050. aastani ulatuvat tõhusa ja jätkusuutliku energiapoliitika pikaajalist visiooni, mis lähtuks liidu pikaajalistest heitkoguste vähendamise eesmärkidest ja mida täiendaksid täpsed ja põhjalikud lühiajalised ja keskmise tähtajaga eesmärkide saavutamise tegevuskavad;

5.  nõuab, et Euroopa energiaühenduse jaoks koostataks kavad, mis hõlmavad tihedat energiavõrkude alast koostööd ja Euroopa vahendeid uutele energiatehnoloogiatele; on seisukohal, et Euroopa energiaühendus peaks ilma Lissaboni lepingu muutmist esialgu nõudmata kõrvaldama Euroopa energiapoliitika killustatuse ja tegema energeetika-alastes suhetes ELi hääle rahvusvahelisel tasandil kuuldavaks;

Tagada energiaturu toimimine

6.  rõhutab, et ELi poliitiliste eesmärkide saavutamine ei ole võimalik ilma Euroopa energia siseturu loomiseta; on veendunud, et seda tuleks teha kindla õigusliku raamistiku alusel, mis võimaldaks õigusakte rangelt jõustada ja annaks komisjonile suuremad võimalused liikmesriikide õigusrikkumiste korral menetlusi algatada;

7.  rõhutab tungivalt vajadust täielikult rakendada kehtivaid ELi energeetikaalaseid õigusakte ja täita ELi energeetikaalaseid sihtmärke; rõhutab kolmandasse energiapaketti kuuluvate õigusaktide ja energiatõhususe paketi kiire ja korrektse rakendamise vajadust kõigis liikmesriikides;

8.  kutsub komisjoni üles tagama, et kehtivad siseturudirektiivid oleksid täielikult ja korrektselt jõustatud ja liikmesriikide poolt üle võetud, ning kaaluma liikmesriikide tegevusetuse korral, kas kasutada viimase vahendina kehtivate siseturudirektiivide põhisätete uuesti esitamist määruste kujul, et tagada nende täielik ja otsene kohaldamine kogu siseturul;

9.  rõhutab vajadust tagada varustuskindlus Euroopa energiatootmisvõimsustele, eelkõige tööstuspoliitika abil, mis edendab ELis pikaajalisi investeeringuid elektrienergia tootmisse;

10.  on veendunud, et energiaturge reguleerivate asutuste rolli ning riiklike reguleerivate asutuste, konkurentsiametite ja komisjoni vahelist koostööd tuleks suurendada ning seda eriti jae- ja hulgimüügiturgudel; sellega seoses kutsub komisjon üles võtma kõik vajalikud meetmed selle tagamiseks, et Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet ja Euroopa põhivõrguettevõtjate võrgustik saaksid oma ülesandeid tõhusalt täita; märgib, et kui Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet ja Euroopa põhivõrguettevõtjate võrgustik ei ole piisavalt pädevad suuremal määral lõimunud Euroopa energiaturu loomiseks, võib osutuda vajalikuks nende volituste muutmine; kutsub komisjoni ja Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööametit koostama ettepanekuid sidusrühmade tõhusamaks kaasamiseks;

11.  rõhutab, et tarbijate huvides tuleb hulgimüügiturgude läbipaistvust suurendada ja toimimist parandada, eriti energiaturul kaubeldavate finantstoodete ja kogu Euroopas asutatavate tõhusate päevasiseste turgude osas; tunneb sellega seoses heameelt komisjoni avalduse üle, milles ta teatas oma kavatsusest koostada ettepanek energiaturgude läbipaistvuse ja terviklikkuse kohta, ning kutsub sellega seoses üles töötama välja sidusat õigusraamistikku;

12.  on seisukohal, et tarbijatele on energiaturul valitsev suurem konkurents kasulik; rõhutab, et konkurentsi tugevdamiseks tuleb mitmekesistada transporditeid, energiaallikaid ning Euroopa turul tegutsejaid, ning et oluline on innustada uute ärimudelite väljatöötamist;

13.  tuletab meelde komisjoni 2005. aasta sektoriuuringut; nõuab teise energeetikasektori uuringu alustamist 2013. aastal;

14.  palub komisjonil parema üksteisemõistmise tagamiseks korraldada riikide parlamentide energeetikakomisjonide esindajate, Euroopa Parlamendi liikmete ja ELi energeetikaga seotud poliitika, õigusaktide ja muude asjassepuutuvate teemadega seotud sidusrühmade iga-aastane tippkohtumine; toetab ühtlasi ideed korraldada aktuaalsetele energiapoliitika küsimustele pühendatud Euroopa Ülemkogu eriistung, kus tuleks võtta arvesse Euroopa Parlamendi raporteid energiastrateegia 2011–2020 ja energiatõhususe tegevuskava kohta;

Toetada nüüdisaegseid seotud võrke

15.  rõhutab tungivalt, et igasugune viivitamine kogu ELi hõlmava nüüdisaegse ja aruka elektri- ja gaasivõrgu arendamisega seab ohtu ELi püüde saavutada 2020. aastaks energia ja kliimaga seotud 20-20-20 eesmärgid ning täita ELi 2050. aasta eesmärgid, mille riigipead ja valitsusjuhid on ELi energiavarustuse kindluse suurendamiseks kokku leppinud; tunneb seepärast heameelt, et energiastrateegia keskendub arukale ja nüüdisaegsele infrastruktuurile, sest see aitab kaasa nüüdisaegsete, ELi hõlmavate seotud võrkude loomisele;

16.  rõhutab, et energia siseturu lõplik väljakujundamine on võimalik vaid üleeuroopalise, liikmesriikide piire mittearvestava energiavõrgu põhjal, peab hädavajalikuks välja töötada ja täielikult rakendada aluslepingus ja teisestes õigusaktides sätestatud õiguslikud ja finantsmehhanismid, et olla alati valmis tegutsema üleeuroopalistes energiavõrkudes ilmnevate lünkade või puuduste likvideerimiseks; juhib tähelepanu sellele, et kogu Euroopa energiatoodangu optimaalne kasutamine kahandab impordivajadust;

17.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid teavitaksid õigeaegselt ja täielikult komisjoni vastavalt nõukogu määrusele (EL, Euratom) nr 617/2010, mis käsitleb teavitamist energeetika infrastruktuuri investeerimisprojektidest, et saada ülevaade nõudluse ja pakkumise võimalikest puudujääkidest, samuti investeerimistõketest, seni kuni Euroopa Kohus teeb otsuse selle kohta, kas nimetatud määrus, mis vastavalt aluslepingu artiklile 194 oleks tulnud võtta vastu kaasotsustamismenetluse kohaselt, on õiguspärane;

18.  on seisukohal, et komisjoni tulevasest Põhjamere tuuleenergiavõrgu projektist peaks koos teiste piirkondlike algatustega, nagu Vahemere energiaringi ja Läänemereäärsete riikide võrkude ühendamine, saama tulevase üleeuroopalise supervõrgu loomise üks osa; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles eraldama selle projekti jaoks vajalikud vahendid;

19.  rõhutab, et võrgu kümneaastase arengukava (siduda ELi elektri- ja gaasivõrgud) tuleks viia paremini kooskõlasse 2020. aasta eemärkidega ja viia seejärel uute infrastruktuurialaste õigusaktide tehnoloogilise ja metodoloogilise alusena ellu; juhib tähelepanu Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti rollile arengukava täitmise üle peetava järelevalve teostamisel; rõhutab pakilist vajadust liita eraldatud energiasaared üleeuroopalisse energiavõrku muu hulgas paremini seotud gaasivõrkude ja paremate veeldatud maagaasi terminalide loomise abil, mis peaks viima mõne liikmesriigi turu eraldatuse lõppemiseni ja suurendama nende ELi riikide varustuskindlust, kes praegu sõltuvad suurel määral vähestest kolmandatest riikidest;

20.  toonitab vajadust ettevõtjate vahelise parema teabevahetuse järele seoses infrastruktuuri võrguhaldamisega, et vältida teabe asümmeetriast tingitud turumoonutusi;

21.  rõhutab, et kui turg soovib investeerida uute energiatehnoloogiatega seotud teadusuuringutesse ja arendusse, on vaja õigusraamistikku; rõhutab sellega seoses jätkuvat vajadust ELi ühtse patendi järele;

22.  juhib ühtlasi tähelepanu sellele, et kiiresti on vaja arendada ja ajakohastada jaotusvõrke, et integreerida jaotatud tootmise suurenevad mahud;

23.  usub, et praegune üleeuroopaliste võrkude (TEN-E) programm ei ole olnud tõhus ega aidanud märkimisväärselt kaasa liikmesriikide vastastikuse seotuse kasvatamisele ning seda tuleb kliima- ja energiapaketis ning kolmandas siseturu paketis sätestatud eesmärkide täitmiseks kohandada; usub ühtlasi, et energeetika infrastruktuuri paketi kavandamisel ja TEN-E programmi väljavahetamisel tuleks seepärast:

Energiapoliitika rahastamine

24.  on seisukohal, et uues mitmeaastases finantsraamistikus tuleks arvestada Euroopa 2020. aasta strateegias sätestatud ELi poliitiliste prioriteetidega, võttes arvesse teise strateegilise energiaülevaate järeldusi ja prioriteete, mille alusel tuleks energiapoliitika, sealhulgas nüüdisaegse ja aruka infrastruktuuri, energiatõhususe, taastuvenergia projektide ning uute energiatehnoloogiate teadusuuringute, väljatöötamise ja kasutuselevõtmise jaoks eraldada oluliselt rohkem rahalisi vahendeid;

25.  on veendunud, et nüüdisaegne üle-euroopaline elektrivõrk etendab taastuvenergia 20%se osakaalu saavutamisel üht tähtsamat rolli; palub komisjonil seetõttu töötada välja asjakohane stiimulite süsteem investeerimiseks elektrijaamadesse teatavates piirkondades, et saavutada optimaalne majanduslik mõju ja vältida ebatõhusaid investeeringuid võrkudesse; märgib sellega seoses, et üldstrateegia peab käsitlema energiasüsteemi tervikuna tootjatest tarbijateni;

26.  palub komisjonil teha ettepanek soojusenergiaturul tõhususe suurendamise strateegia kohta, et toetada tõhusaid kohalikke infrastruktuure (nt kaugküte ja -jahutus), mis aitavad välja töötada terviklikke kütte-, jahutus- ja elektrienergiasüsteeme soojuse ja elektri koostootmise ja taastuvenergiaallikate tõhusa kasutamise kaudu;

27.  usub, et uuenduslikud rahastamisvahendid (näiteks riskijagamisrahastud ja riiklike pankade laenuskeemid) võivad oluliselt toetada energeetika infrastruktuuri, energiatõhususse ning taastuvenergia uuringutesse ja kasutamisse investeerimist, et toetada üleminekut jätkusuutlikule majandusele; kutsub seetõttu komisjoni üles täiendama või asendama suuremal hulgal „klassikalisi” toetusi uuenduslike skeemidega ja innustama liikmesriike neid uuenduslikke finantseerimisvahendeid kasutama; juhib sellega seoses tähelepanu samasuguste vahenditega saadud positiivsele kogemusele; toetab täielikult ettepanekut kasutada ELi eelarve vahendeid laenutagatisena, et hoogustada era- ja avaliku sektori investeeringuid;

28.  on veendunud, et EL peaks nihutama maksukoormuse keskkonnale kahjuliku tegevuse maksustamisele, nii nagu seda on ELi 2020. aasta strateegias rõhutanud ka komisjon; innustab komisjoni eespool toodust lähtudes energia maksustamise direktiivi läbi vaatama;

29.  on seisukohal, et energiainvesteeringutega seotud tulevased vahendid peavad kindlasti olema suunatud projektidele, millega luuakse võimalikult suur arv töökohti;

30.  rõhutab, et kui turud ei suuda üksi vastavaid vajadusi täita, on mõnede liikmesriikide infrastruktuuri (sealhulgas elektrivõrkude ja tarnevõrkude) eelkõige energiavarustuse tagamiseks ning kliima- ja keskkonnaeesmärkide saavutamiseks tehtavate suurte investeeringute jaoks vaja saada liidult toetust;

31.  rõhutab, et turu integratsiooniks on vaja paremini kasutada olemasolevaid toimivaid võrke, milleks tuleb turukorraldus piiriüleselt ühtlustada ja töötada välja ühenduste haldamise ühtsed Euroopa süsteemid;

32.  märgib Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti kohustust tagada elektrivõrkude arendamise riikliku kavandamise kooskõla võrgu kümneaastase arengukavaga;

33.  rõhutab, et paljud uuematest liikmesriikidest sõltuvad eriti suurel määral välistest energiavarustuse katkestustest ja vajavad liidu eritoetust energia stabiilse varustuskindluse tagamiseks;

34.  kiidab heaks arukate võrkude valdkonnas töökonna loomise komisjonis ja soovitab, et kõnealune töökond võtaks oma töös arvesse kõikide sidusrühmade arvamusi; palub komisjonil parlamenti töökonna töö edenemisest korrapäraselt teavitada; rõhutab, et töökonna järelduste kohaselt peaks komisjon tagama ELi tasandil arukaid võrke soosiva regulatiivse raamistiku, mis pakuks võrguettevõtjatele sobivaid stiimuleid investeerimiseks tootmise tõhususse ja mis kehtestaks kogu ELis kehtivad arukate võrkude väljatöötamise standardid ja aitaks sel viisil jätkusuutlikule majandusel üle minna; toetab ühtlasi uudsete kommunikatsiooni-, automatiseerimis- ja võrgu haldamise tehnoloogiate katseprojekte; tuletab meelde direktiivide 2009/72/EÜ ja 2009/73/EÜ sätteid arukate arvestite kohta;

35.  toetab arukate arvestite kasutuselevõtu katseprojekte − näiteks Euroopa energiatehnoloogia strateegilise kava algatuse „arukad linnad” raames −, kui tarbijate ja väikese sissetulekuga kasutajate ning isikuandmete kaitse on tagatud;

36.  palub komisjonil esitada 2011. aasta lõpuks analüüs maailma ja ELi gaasituru tuleviku kohta, mis hõlmaks juba kavandatud gaasiinfrastruktuuri projektide (nt Lõunakoridori raames arendatud projektid) mõju, uute veeldatud maagaasi terminalide mõju, kildagaasi mõju USA gaasiturule (eelkõige veeldatud maagaasi importimise vajadusele) ning ELi kildagaasi võimaliku arendamise mõju gaasivarustuse kindluse tulevikule ja hindadele; uuring peaks kajastama infrastruktuuri arengu ja ELi 2020. aasta CO2-heite eesmärkide praegust seisu ja võtma selle lähtekohaks; rõhutab, et kõigi asjaomaste sidusrühmadega tuleks konsulteerida;

Paremini ära kasutada ELi energiatõhususe ja taastuvenergia potentsiaali

37.  on seisukohal, et energiatõhusus ja energia säästmine peaksid olema igasuguse tulevase strateegia kesksed prioriteedid, sest need kujutavad endast energiatõhusat viisi ELi energiasõltuvuse piiramiseks ja kliimamuutuse vastu võitlemiseks, aitavad luua töökohti ja tõsta majanduse konkurentsivõimet ning pidurdada hinnatõusu ja kuluarvete paisumist, vähendades seeläbi energiapuudust; kutsub komisjoni ja liikmesriike seadma energiatõhusust ELi tegevuskavade etteotsa, nõuab kehtivate õigusaktide kiiremat rakendamist ning ambitsioonika energiatõhususe tegevuskava õigeaegset vastuvõtmist komisjoni poolt; seejuures arvab, et kava rakendamisel tuleb arvestada mõnes liikmesriigis juba tehtut;

38.  tunneb heameelt energiatõhususe tegevuskava läbivaatamise üle; kutsub komisjoni üles arvestama Euroopa Parlamendi arvamusega;

39.  rõhutab, et IKT võib ja peabki etendama olulist osa vastutustundliku energiakasutuse edendamisel kodumajapidamistes, transpordis, energiatootmisel ja töötlevas tööstuses; on seisukohal, et arukad mõõdikud, energiasäästlik valgustus, pilvandmetöötlus ja jaotatud tarkvara võivad energiatarbimisharjumusi muuta;

40.  arvab, et energiatõhususe ja -säästu juures tuleb ka keskenduda kogu energia nõudluse ja pakkumise ahelale, mis hõlmab tööstuse, kodumajapidamiste ja transpordi energiatarbimise kõrval ka energia muundamist, ülekannet, tarnimist ja jaotamist,

41.  toetab energiatõhususe parandamiseks nõuetekohaselt toimiva energiateenuste turu kujundamist ja täiendavate turumehhanismide kasutuselevõttu, mis aitab ergutada ELi majanduse konkurentsivõimet;

42.  usub ka, et rohkem tuleks tähelepanu pöörata energiamahukate toodete energiatõhususele; soovitab komisjonil täies ulatuses rakendada ökodisaini direktiivi, näiteks hõlmata sellega rohkem tooteid ning kohaldada dünaamilist, norme kehtestavat mudelit, mis tagaks auahnete ja korrapäraselt ajakohastavate eesmärkide seadmise;

43.  kutsub komisjoni üles esitama hinnangut kehtivate õigusaktide rakendamise kohta; on seisukohal, et kui hindamisel osutub kogu ELi energiatõhususe strateegia ebarahuldavaks, mistõttu tema 2020. aasta energiatõhususe eesmärk jääb ilmselt täitmata, peaks energiatõhususe tegevuskava sisaldama komisjoni kohustust teha liikmesriikidele ettepanekuid sellisteks edasisteks ELi meetmeteks nagu individuaalsed energiatõhususe eesmärgid (mis vastavad vähemalt 20% suurusele energiasäästule ELi tasandil vastavalt ELi 2020. aasta strateegia üldeesmärkidele ning mille puhul arvestatakse riikide olusid ja suhtelist algseisu) ning iga liikmesriigi riikliku energiatõhususe tegevuskava eelnev kinnitamine; peab vajalikuks näidata, et sellised lisameetmed on vajalikud, õiglased ja mõõdetavad ning mõjutavad vahetult ja tulemuslikult riikide energiatõhususkavade täitmist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kokku leppima ühises metoodikas riikide energiatõhususe alaste sihtmärkide mõõtmiseks ning nende täitmise edenemise kontrollimiseks;

44.  toetab energiapoliitika ja energiatõhususe, sealhulgas „Linnapeade pakti” ja arukate linnade algatuse edasiarendamise mitmetasandilist juhtimist ja detsentraliseeritud käsitlemist; rõhutab usaldusväärse rahastamise vajalikkust, seda ka altpoolt tulevate algatuste korral ning linnade ja piirkondade kaasamiseks; rõhutab, et tulevase ühtekuuluvuspoliitika ning selle vahendite kasutamise ühildamine ELi 2020. aasta strateegiaga looks keskse mehhanismi aruka ja jätkusuutliku kasvu käivitamiseks liikmesriikides ja piirkondades;

45.  arvab, et bioenergia tehnoloogia potentsiaali täieliku väljaarendamise osas on EL oma rahvusvahelistest partneritest maha jäänud; soovitab komisjonil ja liikmesriikidel töötada välja sektoritevaheline biomassipoliitika, mille abil luua jätkusuutlik turg põllu- ja metsamajanduslikule ning põllumajandusjäätmetest saadavale biomassile, hoida ära heitkoguste kasv ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemine; tunnistab, et vastav säästev teise põlvkonna tehnoloogia on juba olemas; kutsub komisjoni üles tegema ettepanekut poliitilise raamistiku loomiseks ning toetab säästvate teise põlvkonna biokütuste kasutuselevõtu edasist edendamist;

46.  kutsub komisjoni üles analüüsima liikmesriikide esitatud riiklikke taastuvenergia tegevuskavasid; palub komisjonil vajaduse korral võtta meetmeid, et aidata teatavatel liikmesriikidel oma kavasid parandada, ja kasutada kõiki oma volitusi selle tagamiseks, et liikmesriigid täidavad oma õigusjärgset kohustust täita riiklik sihtmärk; rõhutab, et direktiivis on sätestatud koostöömehhanismid, et aidata liikmesriikidel oma sihtmärgid täita; lisaks palub komisjonil luua pädevate riigiasutuste vaheline koostööplatvorm, et hõlbustada teabevahetust ja tuvastada parimad tavad taastuvenergia kasutamisel;

47.  tunnustab pumpejõujaamade olulist osa tõhusa, usaldusväärse ja keskkonnasõbraliku energiaallikana lisa- ja tasakaalustamisteenuste osutamisel;

48.  arvab, et taastuvenergia tulemuslikuma kasutamise tagamiseks tuleks kasutada .taastuvate energiaallikate direktiivis sätestatud paindlikkusmehhanisme ning ühtlustada võrguga liitumise tingimused, eesmärgiga tagada taastuvenergia kasutamisele ühtsed kasumlikud tingimused (nt katta liitumiskulud võrgutariifi kaudu); usub, et keskpikas perspektiivis õnnestub luua piirkondlikud taastuvenergiaga kauplevate turgude rühmad;

49.  nõuab ELis taastuvate energiaallikate kasutuselevõtmise tõhustamist, kusjuures pikemas perspektiivis tuleb püüda luua selliste energiaallikate jaoks kogu ELi hõlmav stiimulite süsteem, mis aitaks võtta mingit liiki taastuvaid energiaallikaid ELis kasutusele seal, kus see on kõige tõhusam, vähendaks nende edendamise kulusid ja tagaks rahaeraldiste tõhususe; usub, et pikas perspektiivis peaks taastuvenergia saama nõuetekohaselt toimiva ja ühtse ELi energia siseturu osaks;

50.  arvab, et tuleks luua keskpikk visioon, mis käsitleb taastuvenergia turgude täieliku ühtlustamise põhiküsimusi; rõhutab sellega seoses, et igasugune ühtlustamine peab olema nõuetekohaselt ette valmistatud, et vältida häireid toimivatel riikide turgudel; arvab, et ühtlustatud toetussüsteemi eeldus on nõuetekohaselt toimiv, moonutamata energia siseturg ja võrdsed konkurentsitingimused; arvab, et iga tulevane poliitika peaks põhinema nendel toetusmehhanismidel, mis on tõestanud oma tulemuslikkust sihtmärkide täitmisel ning samas ka taganud laialdase geograafilise ja tehnoloogilise mitmekesisuse ja säilitanud investorite usalduse;

51.  kliima- ja energiapaketiga söeküttel jõujaamade rajamisele seatud piiranguid arvestades nõuab tungivalt, et komisjon koostaks õigusnormid, millega hõlbustada selliste jõujaamade rajamist, kui nende nimikasutegur ületab 50%;

Tagada energiavarustuse kindlus

52.  usub, et komisjon peaks Euroopa välisteenistusega kooskõlastatult tagama, et liit esitaks energiaalase välispoliitika valdkonnas ühtseid seisukohti; lisaks arvab, et EL peaks kasutama oma uusi volitusi selleks, et aktiivselt määratleda ja tugevdada koostööd kolmandate riikidega kliimamuutuse leevendamise ja keskkonnakaitse valdkonnas;

53.  on seisukohal, et EL peab tagama oma energiapoliitikale tugeva ja ühtse rahvusvahelise mõõtme ning hõlmama energeetilised kaalutlused oma välispoliitikasse ja -tegevusse; arvab, et ELi välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja peaks energiavarustuse kindluse suurendamiseks osutama ELi energiapoliitikale tugevat diplomaatilist toetust;

54.  arvab, et lühikeses ja keskpikas perspektiivis tuleks põhitähelepanu pöörata strateegilise energiainfrastruktuuri arendamisele ning suhete tugevdamisele peamiste tarne- ja transiitriikidega; samas on seisukohal, et kõige tulemuslikumad ja jätkusuutlikumad pikaajalised lahendused annab energiasäästu- ja energiatõhususe meetmete elluviimine ning kohalike säästvate energiaallikate kasutamine;

55.  on seisukohal, et kõigi väliste torujuhtmete ja muude Euroopa Liidu territooriumile sisenevate energiavõrkude toimimist peaksid reguleerima läbipaistvad valitsustevahelised kokkulepped ning siseturueeskirjad, mis käsitlevad näiteks kolmandate osapoolte juurdepääsu, sihtkohti, jaotamise ja läbilasketõrgete juhtimise järelevalvet, lepingute kestust ning nn võta-või-maksa-tingimusi; kutsub komisjoni üles tagama praeguste ja tulevaste torujuhtmete ja kaubanduslepingute vastavust Euroopa Liidu energeetikaalasele õigustikule ning vajaduse korral võtma selleks meetmeid;

56.  on seisukohal, et EL peaks õigusakte täht-tähelt järgima ja jõustama nende täitmist energiasolidaarsuse ning konkurentsi ja ühtsete turueeskirjade tunnustamise vaimus, ja mitte järele andma üksikute Euroopa riikide, eriti gaasi Euroopa turule eksportijate erihuvidele;

57.  nõuab energiaühenduse asutamislepinguga ühinemise võimaldamist suuremale arvule ELi naaberriikidele, eelkõige idapartnerlusega hõlmatud riikidele; rõhutab, et komisjon peaks tagama ja jõustama ELi energeetikaeeskirjade range ja õigeaegse täitmise energiaühenduse lepinguga ühinenud riikide poolt, eelkõige muutes ELi vahendite kättesaadavuse sõltuvaks asutamislepingus sätestatud kohustuste täitmisest;

58.  on seisukohal, et kõigisse naaberriikidega sõlmitavatesse kokkulepetesse kuuluvat ning poliitilist ja tehnilist koostööd käsitlevat energeetikapeatükki tuleks täiendada, eelkõige tugevdades energiatõhususe programme ja siseturueeskirju; arvab, et nõukogu peaks andma komisjonile volituse alustada läbirääkimisi, et muuta praegused energiaküsimusi käsitlevad vastastikuse mõistmise memorandumid õiguslikult siduvateks dokumentideks; juhib tähelepanu sellele, et energeetikaalaste dialoogide üheks osaks peaksid olema inimõiguste austamise ja sotsiaalse mõõtme küsimused;

59.  kutsub komisjoni üles kiirendama kaubanduslepingute kaudu ELi nõuetega kooskõlas olevate ohutus- ja energiatõhususe eeskirjade vastuvõtmist, mis puudutavad imporditava ja eksporditava energia tootmist, ülekannet, transiiti, ladustamist ja töötlemist/rafineerimist, ning tegema WTO tasandil ettepaneku ülemaailmsete standardite vastuvõtmiseks, eesmärgiga edendada avatud ja ausat kauplemist ohutute ja taastuvate energiaallikate ning uuenduslike energiatehnoloogiatega;

60.  tunneb heameelt Venemaa osalemise üle energiaühenduse konverentsi istungitel; kutsub komisjoni üles töötama selle nimel, et energiaühenduse lepinguga saaks liituda rohkem riike, ning energiaühenduse konverentsi raames peetavatel läbirääkimistel püüda saavutada, et Venemaa täielikult aktsepteeriks energiaharta lepingu ja selle protokollide põhimõtteid; rõhutab aga, et igasugune kokkulepe peab täielikult vastama ELi energia siseturu eeskirjadele; rõhutab lisaks, et energeetika peaks olema partnerlus- ja koostöölepingu järgselt Venemaaga sõlmitava lepingu keskne teema ja see uus leping peaks toimima teejuhina ning ühtsuse ja järjepidevuse alusena iga liikmesriigi suhetes Venemaaga;

61.  palub komisjonil ja nõukogul teha tihedat koostööd NATOga, et tagada liidu ja NATO energiajulgeolekustrateegiate vaheline kooskõla;

62.  palub komisjonil tagada pärast gaasivarustuse kindluse määruse jõustumist selle täielik kohaldamine;

63.  kutsub komisjoni ja asjaomaseid liikmesriike üles jätkama ELi Lõuna-Euroopa gaasitranspordikoridori ja eelkõige Nabucco projekti teostamist, mis võib oluliselt tõsta Euroopa Liidu gaasivarustuse kindlust; palub komisjonil anda selle protsessi käigus tehtust aru Euroopa Parlamendile ja Euroopa Ülemkogule;

64.  nõuab energeetika teemadel eraldi dialoogi alustamist Kaspia mere piirkonna riikidega ning tunneb heameelt Kaspia Arengukorporatsiooni (Caspian Development Corporation) tegevuse üle; tunnustab sellega seoses ELi Musta mere piirkonna strateegiat käsitlevat dialoogi ning rõhutab kõigi energiaküsimuste tähtsust ELi ja selle piirkonna riikide vahelises dialoogis;

65.  palub komisjonil ja liikmesriikidel seoses Vahemere päikeseenergia kavaga edendada programme DESERTEC ja TRANSGREEN, et suurendada varustuskindlust ja soodustada asjaomaste riikide arengut sellega, et toetatakse Põhja-Aafrika piirkonnas päikeseelektrijaamu ja muid säästvaid taastuvenergia tehnoloogiaid ning piirkonna ühendamist Euroopa võrkudega, kui see osutub majanduslikult teostatavaks ega kahjusta ELi saastekvootidega kauplemise süsteemi; arvab, et tuleks täiel määral ära kasutada koostöövahendeid, mis on sätestatud direktiivis taastuvenergia kolmandatest riikidest importimise kohta;

66.  tuletab meelde, et liikmesriigid peavad ise otsustama oma energiaallikate valiku üle, eesmärgiga vähendada süsinikuheidet ja sõltuvust heitlike hindadega kütustest; juhib tähelepanu sellele, et liikmesriigid ja komisjon peaksid tagama kõige rangemate ohutusnõuete kohaldamise uutele ja tegutsevatele tuumajõujaamadele nii ELis kui ka väljaspool selle piire;

67.  on seisukohal, et tuleks jätkata termotuumasünteesi kui tulevase energiaallika teadusuuringuid, täites seejuures eelarvenõudeid;

68.  mõeldes liikmesriikidele, kes on valinud üheks oma energiaallikaks tuumaenergia, arvab, et võimalikult ohutu tehnoloogia tagamiseks oleks kasulik kehtestada ELi miinimumnõuded uutele tuumaelektrijaamadele tegevuslubade väljastamiseks ja projektide sertifitseerimiseks; arvab, et uute elektrijaamade ehitusprojektides tuleks alati kasutada parimat olemasolevat tehnoloogiat; nõuab ka ELilt lisameetmeid, et soodustada säästvate radioaktiivsete jäätmete käitlemise normide kehtestamist;

69.  innustab ja toetab, eelkõige riikides, kus gaasivarustus võib kõige tõenäolisemalt katkeda, veeldatud maagaasi terminalide ja ühendusvõrkude rajamist – seda tulude ja kulude analüüsi põhjal ja tingimusel, et ei kahjustata konkurentsi ega põhjustata diskrimineerimist; rõhutab, kui tähtis on ELi energiajulgeoleku tugevdamiseks jätkata ELi veeldatud maagaasi transportiva laevastiku laiendamist; sellega seoses tunneb heameelt komisjoni ettepanekust tihendada energiaalast koostööd Lähis-Ida ja Pärsia lahe piirkonna riikidega;

70.  usub, et mõnedes Euroopa maapiirkondades on energiavarustuse osas erivajadused ja sellega seoses kutsub liikmesriike nendega arvestamiseks muu hulgas kõrvaldama kohalikku energiatootmist (näiteks mikrokoostootmist) takistavad tõkked, sealhulgas eelarvetõkked;

71.  on seisukohal, et strateegia, mis piirab kivisöe tarbimist ELi liikmesriikides, ei tohiks tugevdada gaasi impordi monopoli; kivisöe tarbimise piiramise tingimuseks energiasektoris tuleb seada liikmesriikide gaasitarnijate tegelik mitmekesistamine, et vältida toorainemonopoli tugevdamist;

Edendada energeetika valdkonnas teadusuuringuid ning arendus- ja uuendustegevust

72.  nõuab Euroopa energiatehnoloogia strateegilise kava elluviimist ja ranget järelevalvet ning et tehtaks kindlaks avaliku ja erasektori investeeringute kaasamist takistavad asjaolud; peab tervitatavaks hiljutisi edusamme esimese nelja Euroopa tööstusalgatuse ja ühiste uuringualgatuste käivitamisel; nõuab ülejäänud algatuste võimalikult kiiret käivitamist ning palub nõukogul vabastada selleks vajalikud vahendid; palub, et komisjon annaks sidusrühmadele läbipaistvat teavet energiatehnoloogia strateegilise kava algatuste rahastamisvõimaluste kohta;

73.  tunneb heameelt ühiste tehnoloogiaalgatuste käivitamisel saavutatud edu üle; kutsub komisjoni üles esitama Euroopa energiatehnoloogia strateegilise kava raames uued, täiendavad Euroopa tööstusalgatused, et ära kasutada suurt potentsiaali, mida pakuvad muud taastuvenergia tehnoloogiad, nimelt geotermiline ja päikesesoojusenergia, hüdroenergia ja ookeanienergia, ning lisada sinna ka praegune taastuvenergiat kasutava kütmis- ja jahutustehnoloogia platvorm; rõhutab vajadust eraldada ELi eelarvest vahendid nende algatuste rahastamiseks ;

74.  toetab uute ökonoomsete tehnoloogiate arendamist energiatoodangu kõikumiste prognoosimiseks, nõudluse juhtimiseks, elektrienergia ülekandmiseks ja salvestamiseks, (kaasa arvatud vesiniku- ja muude kütuseelementide kasutamine), mis aitaks suurendada baaskoormuse kogunõudlust ning hulgaliselt taastuvenergiat ja elektrisõidukeid kasutava süsteemi paindlikkust;

75.  rõhutab, et oskuslikud ja väljaõppinud töötajad on gaasi- ja elektrisektorile olulised; kutsub seetõttu komisjoni üles koos asjaomaste tööturu osapooltega kaaluma, kuidas kutseõppe ja -hariduse probleemidega tegeleda ja neid valdkondi elavdada;

76.  rõhutab, et Euroopa peaks olema energiaga seotud internetitehnoloogiate ning vähese süsinikuheitega IKT- rakenduste arendamisel esirinnas; on seisukohal, et innovatsioonitoetuse suurendamisega peab alati kaasnema ka toetuse taotlejatele bürokraatliku asjaajamise kergendamine; kutsub komisjoni üles bürokraatia kaotamiseks raamprogrammide menetlusi muutma;

77.  kutsub komisjoni üles edendama ja toetama ELis keskkonnasõbralikke ebatüüpiliste kodumaiste energiaallikate kasutuselevõtu katseprojekte; palub komisjonil aidata liikmesriike geoloogiliste uuringute läbiviimisel ELi kildagaasi varude suuruse väljaselgitamiseks ning hinnata ja analüüsida kodumaise kildagaasi kasutamise majanduslikku ja ökoloogilist teostatavust; palub lisada vastav teave kõigisse tulevastesse liidu pikaajalistesse strateegiatesse;

78.  arvab, et mõned riigid, näiteks Hiina, on andnud strateegilise tähtsuse kodumaise, põhiliselt ekspordile suunatud taastuvenergiatööstuse arendamisele, toetavad seepärast kohalikke ettevõtteid ja teevad neile kergesti kättesaadavaks odava kapitali ja infrastruktuurid; kutsub komisjoni üles võtma vastu poliitikaraamistikku, mis teeks ELi investeerimiskeskkonna konkurentsivõimelisemaks ja taastuvenergiatööstuse jaoks külgetõmbavamaks;

79.  arvab, et üleminekuetapis, mille käigus luuakse 2050. aastaks säästev majandus, on tüüpilised ja ebatüüpilised looduslikud gaasid vajalik energiaallikas, mis võimaldab kiiresti ja odavalt heitkoguseid vähendada; teadus- ja arendustegevuseks määratud rahalised vahendid tuleks suunata selliste gaaside puhastamisele;

80.  toetab komisjoni ja liikmesriikide vahelise koostöö jätkamist, et tagada jätkusuutliku biomassi turu väljaarendamiseks vajalikud stiimulid, võttes seejuures arvesse asjaomaseid bioloogilise mitmekesisuse ja toiduainete tootmisega seotud küsimusi;

81.  arvab, et teadus- ja arendustegevus energiatehnoloogilise uuendustegevuse valdkonnas erilise rõhuga uutele, puhastele, säästvatele ja tõhusatele tehnoloogiatele peaks olema uue kaheksanda teadus- ja arendustegevuse raamprogrammi keskne prioriteet; nõuab tungivalt, et järgmises eelarves ja mitmeaastases finantsraamistikus seaksid liikmesriigid ja komisjon selle poliitikavaldkonna kesksele kohale; rõhutab, et vahendite eraldamise meetodid peaksid kajastama liikmesriikide erinevat suutlikkust teadus- ja arendustegevuse valdkonnas;

82.  palub komisjonil lisada energiastrateegiasse säästva transpordi temaatika selliselt, et täiel määral ära kasutada kõigi eri tehnoloogiate potentsiaal, rakendades selleks muu hulgas järgmisi vahendeid: piisav reguleeriv raamistik ja nn roheliste sõidukite tegevuskava, tehnoloogilise uurimis- ja arendustegevuse toetamine, uute (kütuse-)tehnoloogiate kasutuselevõttu takistavate tõkete kaotamine, ühtsete standardite kehtestamine (nt elektriautodele ja raudteetranspordile), auahned standardid fossiilkütustel töötavatele mootoritele, Euroopast läbivate nn roheliste transpordikoridoride rajamine ning eri transpordiliikide ühendamine; eriti tuleks tähelepanu pöörata elektriautodele, tagada, et nendega saaks kõikjal Euroopas mugavalt ringi sõita ja neid laadida ning et nende laialdane kasutamine ühendataks nn arukate elektrivõrkude ja salvestussüsteemide rajamise, mahuka taastuvenergiatoodangu ning kütuse ja energia koostootmisega;

83.  juhib tähelepanu sellele, et teadusuuringud energeetika valdkonnas peaksid lisaks sellele, et need aitavad piirata kasvuhoonegaaside heidet ja tagada varustuskindlust, parandama ka Euroopa tööstuse konkurentsivõimet; sellega seoses arvab, et standardiseerimistegevus uute, vähese süsinikuheitega energiatehnoloogiate, sealhulgas elektrisõidukite valdkonnas koostöös ELi strateegiliste partneritega (nt Hiina, Jaapan, India, Venemaa ja USA) on ülimalt vajalik Euroopa uuenduslike toodete kaubastatavuse tagamiseks rahvusvahelisel turul; tõhusa ja õiglase tehnosiirde tagamiseks soovitab ELil ja tema rahvusvahelistel kaubanduspartneritel tegutseda säästvate tehnoloogiatega toimuva kaubavahetuse avatumaks muutmise nimel, võttes pikaajaliseks eesmärgiks nn rohelisele tehnoloogiale seatud tollitariifide kaotamise;

84.  on seisukohal, et energiatarbimist aitaks tulemuslikult vähendada see, kui korraldada teadusuuringuid tavapärastele toorainetele ja ehitusmaterjalidele asendajate leidmiseks, mille tootmine kulutaks vähem energiat;

Seada tarbijate ja kodanike huvid ELi energiapoliitika keskmesse

85.  rõhutab nn arukate arvestite tähtsust tarbijate jaoks, kuna need võimaldavad paremini jälgida nende tippkoormuse aegset tarbimist ja parandada oma kodudes energiatõhusust; on seisukohal, et arukate tarbijate kasutamine ja energeetikaprojektid üldiselt eeldavad teadlikkuse tõstmise kampaaniate ja energiatõhususe alaste koolitusprogrammide korraldamist, et selgitada avalikkusele nende kasulikkust; rõhutab, et arukate arvestite edukaks kasutuselevõtuks tuleb avalikkust teavitada nendest saadavast kasust; juhib tähelepanu sellele, et parlament on poliitilise eesmärgina nõudnud 2015. aastaks 50% Euroopa kodude varustamist arukate arvestitega ning liikmesriikidelt kohustust tagada, et 2020. aastaks on vähemalt 80% tarbijatest varustatud arukate arvestisüsteemidega(10);

86.  leiab, et informeeritud tarbijad ja elanikud võivad oma teadlike otsustega turgu mõjutada; seetõttu tervitab selliseid algatusi nagu Euroopa tuumaenergia foorum, mille raames mitmesugused sidusrühmad saavad arutada ühist huvi pakkuvaid küsimusi;

87.  on seisukohal, et ehitiste soojustamine ning asula- ja tööstusjäätmete materjali ja energia ringlussevõtt võib anda tarbijale märgatavat kasu;

88.  toetab algatusi, mis aitavad hõlbustada inimressursside vajaduste kohaldamist üleminekul vähese CO2-heitega energiaallikate valikule;

89.  palub komisjonil teostada järelevalvet kolmanda siseturu paketi rakendamise üle selles, mis puudutab liikmesriikide meetmeid energiapuuduse vältimiseks, ja esitada Euroopa Parlamendile selle kohta aruanne, ning tuletab liikmesriikidele meelde nende kehtivatest õigusaktidest tulenevaid kohustusi;

90.  kutsub üles võtma kõikide energiaallikate osas vastu võimalikult kõrged ohutusnõuded, sealhulgas ka liikmesriikidevaheliste koostööprogrammide kaudu, et üldsuse umbusku hajutada ja tema toetust tõsta; samal ajal nõuab üldsuse teadlikkuse tõstmist piisavate elektrienergia varude tähtsusest ning vajadusest elektrienergia tootmise ja ülekande uue infrastruktuuri järele; tarbijakäitumise muutmiseks toetab kampaaniaid tarbijate teadlikkuse tõstmiseks igapäevastest energiasäästuvõimalustest ja olemasolevatest mehhanismidest, nagu näiteks energiaalase nõuande teenistus;

91.  märgib, et eri liikmesriikides vahetab igal aastal energiatarnijaid 0 kuni 20% tarbijatest; rõhutab, et tarnija vahetamist ja tegelikku konkurentsi siseturul takistavad teabepuudus ja raskused turul olevate pakkumiste võrdlemisel; tuletab meelde, et kolmanda energiapaketi kohaselt on riiklikel reguleerivatel asutustel kohustus tagada direktiivides sätestatud tarbijakaitsemeetmete tulemuslikkus ja jõustamine;

92.  tuletab energiatööstusele meelde, et kolmanda energiapaketi kohaselt on ta kohustatud võtma kasutusele selged ja mõistetavad energiaarved; arvab, et komisjoni käivitatud kodanike energiafoorumil välja töötatud arvevormid sisaldavad igasuguse energiaarve jaoks vajalikku standardset miinimumteavet ja need tuleks kogu liidus võtta läbipaistvate energiaarvete koostamise aluseks;

93.  julgustab komisjoni ja liikmesriike pikaajaliste eesmärkide kergemaks ja tulusamaks saavutamiseks kaaluda tõsiselt võtta eesmärgiks 30% CO2 vähendamise 2020. aastaks tagamaks, et heitkogustega kauplemise süsteemi turg toimib katalüsaatorina investeeringute tegemisele puhtamasse tootmisprotsessi ja puhtamatesse energiaallikatesse;

94.  kinnitab, et uus energiapoliitika peab toetama pikaajalist eesmärki vähendada 2050. aastaks ELis kasvuhoonegaaside heitkoguseid 80-95%;

95.  sellega seoses nõuab tungivalt komisjonilt analüüsi koostamist pikaajaliste tegevuste kohta, sealhulgas nõudluse ja pakkumise valdkonnas, ning energiatarnete katkemise tegeliku ohu ja vastavate kulude kohta ning nende võrdlemist ladustamisvõimsustega ja tarneteallikate mitmekesistamisega ning vastavate kuludega; analüüsis tuleks käsitleda ka ELi pikaajalisi strateegilisi ja energiapoliitilisi arenguid ning kindlasti ka seda, kuidas EL saab vältida tarnete katkemist;

96.  eelolevat Cancuni tippkohtumist silmas pidades arvab, et EL peaks kõige aktiivsemalt püüdma jõuda põhjaliku, õiguslikult siduva ja auahne kokkuleppe sõlmimiseni, näitama, et suudab tegutseda kooskõlastatult, ja kinnitama oma liidrirolli; sellega seoses soovitab komisjonil ja liikmesriikidel oma varasem ettepanek uuesti läbi mõelda, käsitledes seda osana rahvusvahelisest CO2-heite piiramise sihtmärke käsitlevast lepingust, et muuta pikaajaliste eesmärkide täitmine kergemaks ja ökonoomsemaks;

o
o   o

97.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele.

(1) ELT C 67 E, 18.3.2010, lk 16. (2) ELT L 211, 14.8.2009. (3) ELT L 140, 5.6.2009. (4) ELT C 219 E, 28.8.2008, lk 206. (5) ELT L 200, 31.7.2009, lk 31. (6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0064. (7) 9744/10. (8) ELT L 114, 27.4.2006, lk 64. (9) ELT L 52, 21.2.2004, lk 50. (10) 25. märtsi 2010. aasta algatusraport „Uus Euroopa digitaalne tegevuskava: 2015.eu” (2009/2225(INI)) ja 14. aprilli 2010. aasta algatusraport, milles käsitletakse info- ja sidetehnoloogiate kasutamist, et lihtsustada üleminekut vähem süsinikdioksiidiheiteid tekitavale energiatõhusale majandusele (2009/2228(INI)).

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2010. aasta resolutsioon Cancúnis toimuva kliimamuutuste konverentsi (COP 16) kohta

P7_TA(2010)0442 B7-0616/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja selle Kyoto protokolli;

–  võttes arvesse Taanis Kopenhaagenis 7.–18. detsembril 2009. aastal toimunud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 15. konverentsi (COP 15) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 5. konverentsi (COP/MOP 5) ning Kopenhaageni kokkulepet;

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 16. konverentsi (COP 16) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 6. konverentsi (COP/MOP 6), mis peetakse Mehhikos Cancúnis 29. novembrist 10. detsembrini 2010. aastal;

–  võttes arvesse 2008. aasta detsembris vastu võetud ELi kliima- ja energiapaketti;

–  võttes arvesse komisjoni teatist KOM(2010)0265, milles esitatakse kasvuhoonegaaside heite üle 20%-lise vähendamise võimaluste analüüs ja hinnatakse kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohtu, ning komisjoni teatist KOM(2010)0086 „Rahvusvaheline kliimapoliitika pärast Kopenhaageni konverentsi: ülemaailmsele kliimakaitsestrateegiale uue energia andmiseks tuleb tegutseda kohe”;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/101/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ, et lisada lennutegevus ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi(1);

–  võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ja komisjoni 20. detsembri 2005. aasta ühisavaldust Euroopa Liidu arengupoliitika küsimuses: „Euroopa konsensus”, eriti selle artikleid 22, 38, 75, 76 ja 105(2);

–  võttes arvesse nõukogu 17. novembri 2009. aasta järeldusi ja oma 18. mai 2010. aasta resolutsiooni ELi poliitikavaldkondade arengusidususe ja laiendatud ametliku arenguabi kontseptsiooni kohta(3);

–  võttes arvesse ÜRO 8. septembri 2000. aasta aastatuhande deklaratsiooni, milles sätestatakse aastatuhande arengueesmärgid kui rahvusvahelise üldsuse poolt vaesuse kaotamiseks ühiselt kehtestatud eesmärgid;

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone kliimamuutuste kohta, eelkõige 4. veebruari 2009. aasta resolutsiooni „2050: tulevik algab täna – soovitused ELi tulevaseks integreeritud kliimamuutusi käsitlevaks poliitikaks” kohta(4) ja 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni Kopenhaageni kliimamuutuste konverentsi (COP15) tulemuste kohta(5);

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni poolt vastavalt kodukorra artiklile 115 esitatud suuliselt vastatavat küsimust … ning võttes arvesse nõukogu ja komisjoni avaldusi;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et kliimamuutuste ja nende mõju kohta on olemas selged teaduslikud tõendid ning seetõttu on hädavajalik võtta rahvusvahelisel tasandil kiiresti toimivaid, kooskõlastatud ja kaugeleulatuvaid meetmeid selle ülemaailmse probleemi lahendamiseks;

B.  arvestades, et arengumaad on kliimamuutuste tekkele kõige vähem kaasa aidanud, kuid peavad taluma nende kõige raskemaid tagajärgi; arvestades, et kliimamuutuste tõttu on ohus rahvusvahelised vaesuse vähendamise otstarbel tehtavad investeeringud, mis omakorda ohustab aastatuhande arengueesmärkide saavutamist;

C.  arvestades, et pärast Kopenhaageni kliimakonverentsi pettumust valmistanud tulemusi tuleb taastada usaldus rahvusvaheliste läbirääkimiste vastu;

D.  arvestades, et arenenud ja tärkava turumajandusega riigid ning arengumaad, kelle arvele langeb kokku üle 80% kogu maailma kasvuhoonegaaside heitest, on kohustunud Kopenhaageni kokkuleppe kohaselt heidet vähendama;

E.  arvestades, et need kohustused/lubadused ei ole piisavad, et saavutada üldine eesmärk piirata ülemaailmse keskmise maapinnatemperatuuri tõusu 2 Celsiuse kraadini (nn 2 °C eesmärk),

F.  arvestades, et need lubadused ei ole antud sellise süsteemi raames, mis hõlmaks nende täitmise tagamiseks vajalikke juriidilisi meetmeid või mis tagaks piisava mõõtmise, aruandmise või kontrollimise;

G.  arvestades, et 2 °C eesmärgi täitmata jätmine põhjustab tohutuid keskkonna- ja majanduslikke kulusid; arvestades, et muu hulgas hävib kuni 40% liikidest, miljonid inimesed peavad merepinna tõusu ja sagenevate äärmuslike ilmastikunähtuste tõttu ümber asuma, põllukultuuride saagikus väheneb, toit muutub kallimaks ja maailmamajanduse kogutoodang kahaneb vähemalt 3% võrra;

H.  arvestades, et ühes ametlikus aruandes(6) lükati ümber väited, nagu oleks valitsustevaheline kliimamuutuste rühm teinud vigu, mis oleksid seadnud kahtluse alla 2007. aasta aruande peamise järelduse kliimamuutuste võimalike tulevaste piirkondlike mõjude kohta;

I.  arvestades, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma hinnangul tuleneb 20% kasvuhoonegaaside heitest metsade hävitamisest ning teistest maakasutuse muutumise viisidest;

J.  arvestades, et üks ELi põhieesmärke peaks olema selgitada, et ülemaailmne muutus tehnoloogia ja tehnoloogilise koostöö vallas on vajalik innovatsiooni kiirendamiseks ning esitluste ja kasutuselevõtu ulatuse suurendamiseks, et kõikidel riikidel oleks juurdepääs taskukohastele säästvate tehnoloogiatele, mis tagaks ühtlasi kõrgema elatustaseme suuremale osale maailma elanikkonnast,

K.   võttes arvesse seda, kui oluliseks peavad ELi rahvusvahelised kliimapartnerid energiatõhusust, raskusi rahvusvaheliste heitkoguste alaste eesmärkide kehtestamisel ning energiatõhususe eesmärkide majanduslikke eeliseid,

COP 16 üldine eesmärk ja ELi seisukoht

1.  kutsub kogu maailma riigipäid ja valitsusjuhte üles andma läbirääkimistel tõelist poliitilist eeskuju ja näitama üles head tahet ning omistama sellele küsimusele võimalikult kõrget prioriteeti; peab kahetsusväärseks asjaolu, et Cancúni kohtumiseks ei ole praeguseks rohkem ettevalmistusi tehtud;

2.  rõhutab, et Cancúnis tuleb kokku leppida sisulistes sammudes, et sillutada teed 2012. aasta järgseks ajavahemikuks ulatusliku rahvusvahelise kokkuleppe sõlmimiseks 2011. aastal Lõuna-Aafrikas; see rahvusvaheline kokkulepe peaks olema kooskõlas viimaste teadussaavutuste ja 2 ºC eesmärgiga;

3.  kutsub Euroopa Liitu üles võtma endale uuesti juhtroll kliimaläbirääkimistel ning aitama aktiivselt kaasa konstruktiivsema ja läbipaistvama kliimakonverentsi toimumisele Cancúnis; vastavalt nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid lahendaksid oma erimeelsused maakasutuse, maakasutuse muutumise ja metsanduse (LULUCF) valdkonnas ja heitekvootide ülejäägi (lubatud koguse ühikute) osas, tegutseksid COP 16 läbirääkimistel kooskõlastatult ja seaksid suuri eesmärke ning täiustaksid oma sisemist otsustamismenetlust, et suuta kiiremini reageerida läbirääkimiste arengule, tegutseda strateegilisemalt ja olla vastuvõtlikum kolmandate riikide suhtes;

4.  rõhutab, et on oluline tagada otsustamisprotsessi läbipaistvus ja teabe andmine läbirääkimiste hetkeseisu kohta, eriti COP 16 kõrgetasemelise osa viimastel tundidel, ja nõuab tungivalt, et Euroopa Liit võimaldaks oma pealäbirääkijal paindlikult läbirääkimiste arengule reageerida;

5.  nõuab tungivalt, et Euroopa Liit kinnitaks avalikult ja sõnaselgelt oma tugevat pühendumist Kyoto protokollile ja tervitaks ning edendaks aktiivselt ja tulemuslikult töö jätkamist nii Kyoto protokolli I lisa osaliste täiendavate kohustuste ajutise töörühma kui ka konventsiooni raames tehtava pikaajalise koostöö ajutise töörühma läbirääkimissuunal ning integreeriks töösse Kopenhaageni kokkuleppe poliitilised suunised; kutsub seetõttu Euroopa Liitu üles teatama avalikult enne Cancúni, et ta on valmis jätkama Kyoto protokolli teise kohustuste perioodiga (2013–2020) oma vastava eesmärgi alusel, tunnistades siiski, et selleks, et oleks võimalik sõlmida 2012. aasta järgseks ajavahemikuks rahvusvaheline kokkulepe, mis täidaks 2 ºC eesmärgi, on mõlemal suunal vaja võrreldavat edu;

6.  palub ELil ja selle liikmesriikidel määratleda nn kliimaõigluse põhimõte ja seda rakendada; toetab seetõttu õigluse klausli lisamist tulevastesse rahvusvahelistesse kliimaläbirääkimistesse; on kindlalt veendunud, et kui kliimamuutusi maailmas ei suudeta ohjeldada, sünnib palju ebaõiglust, sest kõige enam kannatavad just vaesed inimesed vaestes riikides;

7.   kuna kliimamuutus avaldab erinevat mõju arengumaadele, soovitab suunata kliimameetmed ja rahastamine esmalt kliimamuutuste poolt kõige ohustatumatele riikidele, kes ei suuda nendega ise toime tulla;

8.  toonitab, tõstes esile kliimaläbirääkimiste tungivat kiireloomulisust, kui oluline on teha Cancúnis sisulisi otsuseid rahastamise (ulatus, allikad ja haldamine) kohta, ja eelkõige täiendavuse määra kohta kohanemise, metsanduse, tehnosiirde (austades seejuures olemasolevaid intellektuaalomandiõigusega seonduvaid põhimõtteid), järelevalve, aruandluse ja kontrolli rahastamises ning tagada kiire rahastamise rakendamise täielik läbipaistvus ja sellealane tugev poliitiline tahe;

9.  toonitab seoses Kyoto protokolliga, kui oluline on jõuda kokkuleppele maakasutuse, maakasutuse muutmise ja metsanduse eeskirjades, paindlikus mehhanismis ning uute sektorite ja gaaside haldamises;

10.  arvestades, et kuna heitekvootide ülejääk (lubatud koguse ühikute) ning maakasutus, maakasutuse muutumine ja metsandus (LULUCF) võivad mõjutada Kyoto protokolli keskkonnaalast terviklikkust, kui neid küsimusi ei lahendata nõuetekohaselt, kutsub teisi osalisi üles uurima muid võimalusi;

11.  nõuab, et Cancúnis sõlmitaks maakasutuse, maakasutuse muutumise ja metsanduse (LULUCF) rangete eeskirjade kohta kokkulepe, mis tugevdaks I lisa osaliste eesmärgikindlust ning aitaks vähendada metsandusest ja maakasutusest põhjustatud heiteid, ning nõuab, et I lisa osalised peaksid arvestust LULUFCist tingitud heite suurenemise üle ning täidaksid oma kohustust kaitsta ja edendada kasvuhoonegaaside neeldajaid ja reservuaare;

12.  on arvamusel, et ELi nn kliimadiplomaatia tulevane tegevus peaks keskenduma tugevale poliitilisele koostööle kolmandate riikidega, poliitikale, mille eesmärk on luua tõhusaid mehhanisme rahvusvaheliseks koostööks kliimamuutuste alal nii ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames kui ka sellest väljaspool, ning kliimakoostööle kolmandate riikidega, et praktiliselt toetada vähese CO2-heitega, kliimamuutustele vastupanuvõimelist arengut kogu maailmas;

13.  rõhutab, et bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja ökosüsteemipõhise vaatenurga rakendamine on kõige tõhusamad ja ökonoomsemad kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise strateegiad; kinnitab oma seisukohta, et leevendamine ja kohanemine ei saa olla ainult tehnoloogiline;

Kohustus vähendada heidet

14.  kordab, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma esitatud teaduslike tõendite alusel eeldab 2 °C eesmärk seda, et maailma kasvuhoonegaaside heide saavutab hiljemalt 2015. aastaks kõrgeima taseme ning väheneb vähemalt 50% võrra võrreldes 1990. aasta tasemega 2050. aastaks ja väheneb ka pärast seda;

15.  nõuab tungivalt, et kõik rahvusvahelised partnerid, teiste hulgas USA ja Hiina, võtaksid ambitsioonikama kohustuse vähendada heidet ühise, kuid erineva vastutuse põhimõttel, et tagada kooskõla 2 ºC eesmärgiga;

16.  kordab, et Euroopa Liidu edasise majanduskasvu huvides tuleb Euroopa Liidus võtta vastu eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside heidet 30% võrra 2020. aastaks võrreldes 1990. aasta tasemega;

17.  väljendab rahulolu komisjoni teatisega ja analüüsidega selle kohta, mis on vajalik, et vähendada heidet 30% võrra; toetab teatises esitatud ideed, et rahvusvaheliste läbirääkimiste tulemustest sõltumatult on ELi enda huvides püüda saavutada üle 20%-list heite vähendamise eesmärki, sest see toetab samal ajal ka keskkonnahoidlike töökohtade loomist, majanduskasvu ning julgeolekut; ;

18.  tuletab meelde, et majanduskriisi tagajärjel vähenenud heite tõttu on 2020. aastaks 20% võrra vähendamise eesmärgi saavutamise aastane maksumus vähenenud ühe kolmandiku võrra – 70 miljardilt eurolt 48 miljardile eurole – ning et 30% võrra vähendamise hinnanguline maksumus on praegu 11 miljardit eurot rohkem kui 20% vähendamise maksumus, st et see lisakulu on väiksem kui 0,1% ELi majanduse väärtusest;

19.  möönab, et 2 C eesmärk on võimalik saavutada ainult siis, kui ka arengumaad rühmana, eelkõige arenenumad arengumaad, vähendavad oluliselt ja arvuliselt mõõdetavalt praegust prognoositud heite suurenemise kiirust 2020. aastaks suurusjärgus 15–30% alla harilikku stsenaariumit, ning seetõttu on vaja arenenud riikide toetust finants- ja tehnilise ning tehnoloogilise suutlikkuse loomiseks; tunnistab, et madalamate temperatuuride alaste eesmärkide saavutamiseks on vaja suuremat toetust;

20.  rõhutab, et kliimamuutuste tagajärgede tõttu kannatavad kõige enam arengumaad ning seetõttu on rahvusvahelise kokkuleppe edukas sõlmimine just eelkõige nende huvides; tunneb heameelt selle üle, et mõned arengumaad, nagu Costa Rica ja Maldiivid, ning tärkava majandusega riigid, nagu Mehhiko ja Brasiilia, on võtnud endale väga tõsiseid kohustusi, ning peab kahetsusväärseks asjaolu, et mõned muud tärkava majandusega riigid ei ole veel nende eeskuju järginud;

21.  märgib, et kuna linnapiirkonnad toodavad 75% CO2-heitkogustest, on linnad meie kliimamuutuste vastases võitluses esiplaanil; kiidab seetõttu heaks kohustused, mille võtsid endale Euroopa linnad, kes kirjutasid alla linnapeade paktile; väljendab rahulolu linnade kohustusega võidelda kliimamuutustega; tunnustab paljude Euroopa linnade transpordi ja liikuvuse valdkonnas tehtavaid jõupingutusi; rõhutab vajadust jätkata sama rada ning otsida rohkem keskkonnasõbralikke alternatiive, mis parandavad tavainimeste elukvaliteeti, tagades samal ajal kohalikul, piirkondlikul, riiklikul, Euroopa ja ülemaailmsel valitsustasandil tehtavate jõupingutuste vajaliku kooskõlastamise;

Rahastamine

22.  tuletab meelde, et arenenud riigid on Kopenhaageni kokkuleppega kohustunud ajavahemikus 2010–2012 andma uusi ja lisaressursse kogusummas vähemalt 30 miljardit USA dollarit ja 100 miljardit USA dollarit aastas kuni 2020. aastani ning pöörama erilist tähelepanu haavatavatele ja vähim arenenud riikidele; ergutab Euroopa Liitu hõlbustama nn rohelise kliimafondi asutamist, mille kaudu eraldataks igal aastal 100 miljardit USA dollarit alates 2020. aastast;

23.  tuletab meelde, et ELi ühine panus arengumaade jõupingutustesse kliimamuutuste leevendamiseks ja nende tagajärgedega kohanemiseks peaks olema täiendava iseloomuga ning ulatuma 2020. aastaks vähemalt 30 miljardi euroni aastas ja et see summa võib suureneda, kui saadakse uusi teadmisi kliimamuutuste tõsidusest ja nende põhjustatud kulude ulatusest;

24.  on arvamusel, et kiire rahastamise õigeaegne rakendamine on oluline tegur usaldusliku õhkkonna loomisel enne Cancúni ja hiljem; toonitab vajadust ELi ja liikmesriikide lubatud 7,2 miljardi euro järele, mis oleks ametliku arenguabi uus ja täiendav eelarve ning mida eraldataks tasakaalustatult kliimamuutustega kohanemisele ja nende leevendamisele, ja nõuab tungivalt, et Euroopa Liit tagaks komisjoni kliimameetmete peadirektoraadi koordineerimisel täieliku läbipaistvuse rakendamist käsitlevate koordineeritud aruannete esitamisel Cancúnis ja seejärel iga aasta;

25.  rõhutab, et rahastamise järelevalve, aruandluse ning kontrollimise juures tuleb arvesse võtta õiglast ühist alammäära, millest suuremat osalust võib pidada uueks ja täiendavaks; soovitab, et alammääraks oleks pikaajaline kohustus anda 0,7% rahvamajanduse kogutulust ametlikuks arenguabiks või muude sarnaste riiklike eesmärkide heaks, kui need on suuremad;

26.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pidama kinni võetud kohustustest ja tagama, et kliimamuutustega kohanemiseks ja nende leevendamiseks määratud vahendid lisanduksid ametliku arenguabi 0,7% sihteesmärgile, ning täpsustama, millise osa kohustustest moodustab riiklik rahastamine; rõhutab lisaks, et selle eesmärgi täitmiseks on vaja mobiliseerida kõikidest võimalikest allikatest pärit siseriiklikud ja rahvusvahelised vahendid;

27.  rõhutab, et uute mehhanismide abil kliimamuutuste leevendamise ja nende tagajärgedega kohanemise rahastamise valdkonnas tuleks järgida ja rakendada end õigustanud arengupoliitika põhimõtteid, näiteks head valitsemistava ja demokraatlikku osalust otsuste tegemisel; nõuab lisaks, et abisaajad riigid peavad tõendama raha kulutamist esitatud ja heakskiidetud projektide peale;

28.  tuletab meelde, et rahastamisallikate leidmiseks ja investeeringute tegemiseks peaksid COP-16 läbirääkijad arvesse võtma riikide omavastutust, ressursside tõhusat kasutamist ja mõju maksimeerimist, tagades ühtlasi kõige nõrgemate riikide ja kogukondade rahastamise;

Järelevalve, aruandlus ja kontroll

29.  pooldab Kopenhaageni kokkuleppe järelevalve-, aruandlus- ja kontrollisätteid ning sätteid, milles nähakse ette rahvusvaheline konsulteerimine ja analüüs, ning nõuab tungivalt, et Euroopa Liit töötaks koos kõigi osalistega välja nende sätete rakendamise suunised, mis Cancúnis vastu võetaks;

30.  tunnistab, et CO2-heitkoguste vähendamisel ELis seni saavutatud edu mõõtmisel ei ole nõuetekohaselt arvesse võetud tööstusliku tootmise viimist väljapoole ELi piire, märgib, et ELis toimuva tarbimise tulemusel tekkivate CO2-heitkoguste tegelik vähenemine võib olla märgatavalt väiksem kui praegu välja pakutakse, ja on veendunud, et seda erinevust tuleb arvesse võtta nii ELi tulevase poliitika kujundamisel kui rahvusvahelistel läbirääkimistel;

Koostöö arengumaadega ja kohanemine

31.  rõhutab arenenud riikide ajaloolist vastutust pöördumatute kliimamuutuste eest ning tuletab meelde kohustust abistada arengumaid ja vähim arenenud riike muutustega kohanemisel, sealhulgas toetades rahaliselt riiklikke kohanemisega seotud tegevusprogramme kui kliimamuutustega kohanemise olulisi vahendeid, mis edendavad isevastutust;

32.  möönab, et oluline on ennetav kohanemine kliimamuutuste vältimatute tagajärgedega, eelkõige nendes maailma piirkondades, mida kliima muutumine kõige rohkem mõjutab, ning eriti kõige nõrgemate ühiskonnarühmade kaitseks, nõuab seetõttu, et Cancúnis sõlmitav kokkulepe sisaldaks tugevaid poliitilisi ja rahalisi kohustusi kõnealuste arengumaade suutlikkuse suurendamise toetuseks;

33.  kiidab heaks Kopenhaagenis tehtud otsuse tehnoloogiamehhanismi loomise kohta; palub, et EL ja selle liikmesriigid tugevdaksid olemasolevat kliimapartnerlust arengumaadega ning sõlmiksid uusi partnersuhteid, suurendades rahastamist tehnoloogia arendamise ja ülekande, intellektuaalomandi õigusi käsitlevate kokkulepete saavutamise ja institutsioonide suutlikkuse suurendamise toetuseks;

34.  rõhutab, et arenguperspektiiv on paljude arengumaade ja tärkava majandusega riikide jaoks eluliselt tähtis;l võtab teadmiseks, et seda tuleks läbirääkimistel rohkem arvesse võtta, ning kordab ELi lubadust toetada vähemarenenud riike nende püüdlustes kõrgema elatustaseme poole; rõhutab, et kõrgemat elatustaset on võimalik tagada säästvamate lahenduste valimisega;

35.  rõhutab, et Kyoto protokolli I lisa osaliste hulka mittekuuluvaid riike ei saa käsitleda ühtse rühmana, sest nende kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise võimed on erinevad; toonitab täiendavalt, et mitmed neist riikidest on praegu juba olulised CO2-heitkoguste tekitajad ja nende CO2-heitkoguste kasvu määr on kõrge;

36.  rõhutab, et ELi tulemuslikus kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise strateegias tuleb keskenduda sellele, et oleks tagatud ühtne poliitika ja keskkonnaküsimustega arvestamine arenguprojektides; rõhutab eriti vajadust soosida arenguteid, mis viivad mitmekesisema ja detsentraliseerituma majanduse poole; peab samal ajal ülimalt kahetsusväärseks asjaolu, et EL ei ole seni kuigivõrd suutnud arengukoostöös ja muudes poliitikavaldkondades keskkonnaküsimustega arvestada;

37.  tuletab meelde, et märkimisväärne osa arengumaades tekkivatest kasvuhoonegaaside heitkogustest tuleneb maakasutuse muutustest ja põllumajandusest; palub ELil edendada säästvat põllumajandust, eriti vähim arenenud riikides, sest see aitab lisaks kliimamuutuste leevendamisele ka vaesust vähendada, mitmekesistades kohalike kogukondade tuluallikaid;

38.  palub ELil toetada seda, et Rahvusvaheline Põlisrahvaste Foorum saaks COP 16 läbirääkimiste osaliseks, kuna niisugustele rahvastele avaldavad kliimamuutused ning kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise mehhanismid eriti tugevat mõju;

39.  rõhutab, et ühine kliimamuutuste vastane tegevus peab toimuma tugeva haldusstruktuuri kaudu ning menetluste varal, mis annavad arengumaadele suurema kaasarääkimisvõimaluse, ning kutsub seetõttu ELi üles toetama kaasavat, läbipaistvat ja õiglast institutsioonilist süsteemi, mis tagaks arenenud riikide ja arengumaade võrdse esindatuse haldusorganites;

Metsade hävitamisest ja metsade seisundi halvenemisest tulenevate heitkoguste vähendamine arengumaades ja kõrbestumine

40.  rõhutab, et looduslikud kasvuhoonegaaside sidujad, nagu metsad, on oma CO2 sidumise võimest tulenevalt tõhus kliimamuutuste leevendamise vahend, ning nõuab tungivalt, et lepinguosalised tunnistaksid vajadust kaitsta metsi ning koostada metsastamispoliitika, mis tuleks liita rahvusvahelise kliimamuutusi käsitleva kokkuleppega;

41.  on seisukohal, et tuleb anda märkimisväärset rahalist toetust ning tehnilist ja haldusabi troopiliste metsade suuremahulise hävitamise peatamiseks hiljemalt 2020. aastaks, ning kordab, et seda ajalist raamistikku silmas pidades on kõige realistlikum abinõu avalikest vahenditest rahastamine; nõuab tungivalt, et Euroopa Liit töötaks selle nimel, et Cancúnis tehakse konkreetsed otsused ning seatakse erieesmärgid raadamisest ja metsade seisundi halvenemisest tulenevate heitkoguste vähendamise kohta;

42.  kutsub ELi üles aktiivselt toetama REDD+ mehhanismi, et metsade hävitamisele viivaid tegureid paremini kindlaks teha ning tagada põlisrahvaste ja kohalike kogukondade tulemuslik osavõtt järelevalvest ja aruandmisest; palub lisaks ELil hoolitseda selle eest, et REDD sisaldaks kaitsemeetmeid või käitumisjuhiseid, et tagada metsades elavate inimeste õiguste austamine ja metsade hävimise tõhus peatamine;

43.  toetab sellise mehhanismi loomist, mille abil vähendada metsade hävitamisest ja metsade seisundi halvenemisest tulenevaid heitkoguseid ning suurendada kasvuhoonegaaside loomulikku kõrvaldamist, mis aitab kaasa bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele; toetab ka arengumaades metsade säilitamise, metsa säästva majandamise ja metsa süsinikuvarude parandamise (REDD+) rolli;

44.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et REDD-mehhanismi rahastamine põhineb nii laial metsa määratlusel, mis hõlmab võõrliikidest koosnevaid monokultuurseid istandusi; arvab, et niisuguse määratluse tulemusel võivad toetuse taotlemiseks ergutust saada hoopis ärieesmärkidega istandused, selle asemel et see antaks vanade ja iidsete metsade kaitseks, kus seda on hädasti vaja;

45.  kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles tegema teaduse ja tehnika küsimustes nõustava organi ning muude rahvusvaheliste koostööorganite kaudu koostööd metsa kohta uue, bioomil põhineva ÜRO määratluse koostamiseks, et kajastada suurt bioloogilist mitmekesisust ja bioomide erinevaid süsinikuväärtusi ning teha selget vahet loodusliku metsa ja monokultuurist või võõrliikidest koosneva metsa vahel;

46.  on seisukohal, et kolme Rio konventsiooni – bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni, ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja kõrbestumisega võitlemise ÜRO konventsiooni – koostoimet tuleks suurendada; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles aktiivselt toetama ideed, et 2012. aastal toimuva Rio+20 tippkohtumise raames korraldataks kolme Rio konventsiooni teemal kõrgetasemeline kohtumine;

47.  rõhutab, et vastavalt ÜRO Peaassamblee 28. juuli 2010. aasta resolutsioonile kuulub juurdepääs joogiveele inimõiguste hulka ja selle resolutsiooni kohaselt on vee kaitse eriti oluline, kuna kliimamuutused mõjutavad veevarusid tugevasti ning see võib viia kättesaadava vee, eriti joogivee kvaliteedi ja hulga vähenemisele;

Üleminek säästvale majandusele ja tööstusele
48. toonitab, et paljudes riikides ollakse kiiresti üle minemas uuele säästvale majandusele, põhjendades seda muuhulgas kliimakaitse, varude nappuse ja varude tõhusa kasutamise vajadusega, energiajulgeoleku-, innovatsiooni- või konkurentsikaalutlustega; võtab teadmiseks ulatuslikud majanduse ergutamise kavad, mille eesmärk on toetada säästvale energiavarustusele üleminekut sellistes riikides nagu USA ja Hiina;

49.  nõuab kokkuleppe sõlmimist võrdsete rahvusvaheliste tingimuste kohta, mis esitatakse palju süsinikuheiteid tekitavatele tööstusettevõtetele; rõhutab, et tähtis on saavutada siduv rahvusvaheline kokkulepe ELi liikmesriikide tööstuse konkurentsivõime tagamiseks; toonitab seetõttu Bali tegevuskava tähtsust;

Säästev majandus ja tehnoloogiakoostöö

50.  on veendunud, et hoolimata rahvusvaheliste läbirääkimiste edenemisest peaks Euroopa Liit kiiresti heaks kiitma poliitika ja vahendid, mis on vajalikud, et edendada säästvamat, vähese CO2-heitega ja ressursitõhusat majandust ning seeläbi leevendada kliimamuutusi, parandada õhu ja keskkonna kvaliteeti, kehtestada nõudlikumad tervishoiustandardid, edendada energiajulgeolekut, luua uusi töökohti ja tagada, et Euroopa Liidust saab kõige konkurentsivõimelisem ning säästvam majandus maailmas, kus investeeringuid suunatakse üha enam puhtamale tehnoloogiale;

51.  märgib, et kliimamuutus on üleilmne probleem ning sellele ei ole üht ja ainust poliitilist ja tehnoloogilist lahendust, kuid olemasolevate võimaluste ühendamine ja kõigi majanduse ning ühiskonna valdkondade tõhususe oluline suurendamine nii arenenud riikides kui ka arengumaades aitaks ressursside ja jaotamise probleemi lahendada ning valmistada ette kolmandat tööstusrevolutsiooni;

52.  rõhutab, et üksmeelele jõudmine võiks anda vajaliku tõuke nn säästva uue kokkuleppe saavutamiseks, mis edendaks säästvat majanduskasvu ja keskkonnasäästliku tehnoloogia kasutamist, suurendaks energia kasutamise tõhusust hoonetes ja transpordis, vähendaks energiasõltuvust ning tagaks tööhõive ja sotsiaalse ning majandusliku ühtekuuluvuse nii arenenud kui arengumaades; tuletab sellega seoses meelde kohustusi, mille EL on juba võtnud;

53.  tuletab meelde G20 kliimapoliitika kokkulepet fossiilkütuste subsideerimise järkjärgulise lõpetamise kohta ning palub komisjonil esitada ettepanekud selle lepingu elluviimise Euroopa strateegia kohta, lisades vajaduse korral ajakava ja sotsiaalsed hüvitusmehhanismid;

Teadusuuringud ja tehnoloogia

54.  on veendunud, et vaja on tehnoloogia ning tehnoloogilise koostöö üldist ümberkorraldamist, et tagada kõigi riikide juurdepääs taskukohasele säästvale tehnoloogiale; märgib, et mis tahes tulevaste lepingutega tuleks tagada töökindlad mehhanismid, millega reguleeritakse juurdepääsu puhtale tehnoloogiale;

55.  peab väga vajalikuks uut lähenemisviisi tehnoloogilise koostöö osas, et kiirendada innovatsiooni ning selle rakendamist, võimaldades seega iga riigi jaoks juurdepääsu taskukohasele keskkonnatehnoloogiale;

56.  märgib, et kuna kliimamuutuste vastane võitlus nõuab heitkoguste vähendamist ja meie üldise ökoloogilise jalajälje kahandamist, on innovatsioonil kõnealuse vajaliku muutuse saavutamisel määrav tähtsus; innovatsioon peab seetõttu olema säästev, keskkonnahoidlik, sotsiaalne, õiglane ja taskukohane;

57.  juhib tähelepanu sellele, et nimetatud mehhanismi juurde võiks kuuluda kliimavaldkonna innovatsioonikeskuste võrgustik, mis hõlbustaks tehnoloogia arendamist, koostööd, levitamist ja innovatsiooni;

58.  rõhutab, et läbimurdelise tehnoloogia väljatöötamine ja kasutuselevõtmine on otsustavalt tähtis nii kliimamuutuste vastases võitluses kui ka ELi partnerriikide veenmisel kogu maailmas, et heitkoguste vähendamine on võimalik ilma konkurentsivõime ja töökohtade vähenemiseta; palub komisjonil kaaluda mitmesuguseid viise kliimasõbraliku innovatsiooni soodustamiseks, nt eesrindlike ettevõtjate tunnustamise kaudu; nõuab, et võetaks rahvusvaheline kohustus suurendada investeerimist teadus- ja arendustegevusse, eelkõige olulistes sektorites väljatöötatud läbimurdelisse tehnoloogiasse;

59.  märgib, et hiljutistes teadusülevaadetes toetatakse põhiseisukohta, et inimkonna põhjustatud ülemaailmse kliimasoojenemise pidurdamiseks tuleb vähendada CO2 ja muude kasvuhoonegaaside heitkoguseid; märgib, et on vaja täiendavaid uuringuid muuhulgas temperatuuritõusu ulatuse ja ajaskaala kohta, samuti kliimamuutuste piirkondliku ja kohaliku mõju kindlakstegemiseks ning maakasutuse, gaasitahma ja peente osakeste mõju ning ühtlasi vastavate kohanemismeetmete kohta;

60.  on veendunud, et kliimamuutus on ülimalt keerukas teema, mille uurimine hõlmab erinevaid teadusharusid ja mille kohta tehtud poliitilised otsused peavad olema teaduslike argumentidega kindlalt põhjendatud; seetõttu palub komisjonil hoida Euroopa Parlamenti pidevalt kursis kõigi uute oluliste teaduslike innovatsioonide ja edusammudega;

61.  rõhutab, et ELi eelarves tuleks tähelepanu pöörata teadusuuringutele, innovatsioonile ja tehnoloogia rakendamisele, et paremini kajastada ELi püüdeid kliimamuutuste pidurdamiseks ja säästvale majandusele üleminekuks;

Energia, energiatõhusus ja ressursitõhusus

62.  juhib tähelepanu sellele, et maailmas on umbkaudu kaks miljardit inimest, kellel puudub juurdepääs säästvale ja taskukohasele energiale; rõhutab, et energiapuuduse probleem tuleb lahendada viisil, mis on kooskõlas kliimapoliitika eesmärkidega; märgib, et on olemas energiatehnoloogia, mis vastab nii ülemaailmse keskkonnakaitse nõuetele kui kohalikele arenguvajadustele;

63.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et rahvusvahelisel tasandil ja eriti ELis ei käsitleta energiasäästmise võimalusi piisavalt; märgib, et energia säästmise ja energiatõhususe suurendamisega säästetakse ressursse, vähendatakse heitkoguseid, suurendatakse energiavarustuse kindlust, luuakse uusi töökohti ja suurendatakse majanduse konkurentsivõimet; palub ELil panna rahvusvahelistel läbirääkimistel energia säästmisele rohkem rõhku;

64.   palub ELil panna rahvusvahelistel läbirääkimistel energia säästmisele rohkem rõhku; märgib sellega seoses ülimalt kahetsusväärset asjaolu, et EL ei püüa täita riigipeade ja valitsusjuhtide määratud eesmärki säästa 2020. aastaks 20% energiast, kuna valitud on mittesiduv lähenemisviis; nõuab seetõttu, et EL annaks eeskuju ja komisjon teeks ettepanekud uute meetmete kohta, mis aitaks tagada, et nimetatud eesmärk täidetakse ja Euroopa ei jää ülemaailmsete tõhususe suurendamisele suunatud innovatsioonide osas teistest maha;

65.  toonitab, kui tähtis on ühendada kliimamuutuste vastane võitlus kohustusega vähendada meie üldist ökoloogilist jalajälge, püüdes säilitada loodusvarasid, sest ökoinnovaatilised tehnoloogiad ja vähese CO2-heitega alternatiivsed energiavalikud sõltuvad nappidest ressurssidest;

Rahvusvaheline kaubandus

66.  rõhutab, võttes arvesse WTO lepingu preambulit ja GATTi kokkuleppe artikli XX punkte b, d ja g, et rahvusvaheline kaubandus ei tohi põhjustada loodusressursside ülekasutamist; rõhutab seoses WTO läbirääkimiste ja kahepoolsete kaubanduskokkulepetega, et kaubanduse, eriti looduslike toormaterjalide kaubanduse liberaliseerimine ei tohi ohustada ressursside säästvat majandamist;

67.  juhib tähelepanu ELi võimalusele näidata head eeskuju, kõrvaldades takistused, näiteks tariifid ja maksud, rohelise tehnoloogia ning keskkonnahoidlike ja kliimasõbralike toodetega kauplemisel ning edendades keskkonnasõbralikke tooteid ja teenuseid, juhib sellega seoses tähelepanu Bali tegevuskavale ja Kopenhaageni rohelise kliima fondile;

Ülemaailmne CO2-turg

68.  kutsub ELi ja tema partnereid üles selgitama lähiajal välja kõige tõhusama viisi, kuidas tugevdada sidemeid ELi heitkogustega kauplemise süsteemi ja muude kauplemissüsteemide vahel, mille eesmärk on luua ülemaailmne CO2-turg, nii et tagataks mitmekesisemad heitkoguste vähendamise viisid, turu suurenemine ja turu likviidsuse kasv, läbipaistvus ning kokkuvõttes ressursside tõhusam jaotumine;

69.  rõhutab aga, et seejuures tuleb õppust võtta hiljutisest finantskriisist ning ELi heitkogustega kauplemise süsteemi puudustest, et saavutada läbipaistvus, ennetada spekuleerimist ning kindlustada heitkoguste tegelik vähenemine;

70.   kutsub ELi ja selle partnereid üles esitama lähitulevikus ettepanekud piirangute kehtestamiseks tööstusgaasiprojektide rahvusvaheliste lubatud koguse ühikute kuritarvitamise osas, hõlmates ka HFC-23 hävitamist 2012. aasta järgsetes heitkogustega kauplemise süsteemides ja eriti puhta arengu mehhanismi projektides ning tulevastes sektoripõhistes turumehhanismides; kutsub seetõttu ELi ja selle partnereid üles julgustama arenenumaid arengumaid panustama ülemaailmsetesse heitkoguste vähendamise jõupingutustesse oma asjakohaste meetmete abil, alustades odavaimatest heitkoguste vähendamise võimalustest;

71.  rõhutab, et ülemaailmse turukonkurentsi tingimustes kujutab kasvuhoonegaaside heite ülekandumine endast tõsist ohtu teatavates üldise tööstusliku tootmisahela seisukohast olulistes sektorites, kaasa arvatud kliimamuutuste vastases võitluses vajalikud tooted; nõuab, et komisjon analüüsiks seda ohtu põhjalikumalt ning teeks ettepanekud asjakohaste ja tõhusate meetmete kohta, et säilitada ELi majanduse rahvusvaheline konkurentsivõime ning vältida samal ajal ELi CO2-jalajälje suurenemist;

72.  nõuab projektipõhiste mehhanismide (nagu puhta arengu mehhanism ja ühisrakendus) reformi projektidele niisuguste rangete kvaliteedistandardite kehtestamise kaudu, mis tagavad inimõiguste austamise ning heitkoguste usaldusväärse, kontrollitava ja tegeliku täiendava vähendamise, mis samuti toetavad säästvat arengut arengumaades; toetab lisaks komisjoni seisukohta, et tuleks leppida kokku sektoripõhised mehhanismid majanduslikult arenenumate arengumaade jaoks 2012. aasta järgseks ajaks, samas kui puhta arengu mehhanism peaks jääma kättesaadavaks vähim arenenud riikidele;

73.  nõuab kindlalt, et EL ja selle liikmesriigid peavad täitma oma kliimamuutuste mõju leevendamise kohustused eelkõige ELi siseselt, ning tuletab kõigile osapooltele meelde, et paindlikke mehhanisme tuleks kasutada võimalikult vähe;

Rahvusvaheline õhu- ja meretransport

74.  tuletab meelde, et transport on kogu maailmas kõige rohkem kasvuhoonegaase tekitav tegevusvaldkond, mille arvele langeb 30% arenenud riikide ja 23% ülemaailmsetest heitkogustest; peab kahetsusväärseks edu puudumist ülemaailmse õhu- ja meretranspordi küsimusega tegelemisel ning rõhutab vajadust lisada rahvusvaheline õhu- ja meretransport ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni alusel sõlmitavasse kokkuleppesse;

75.  vältimaks kasvuhoonegaaside heitkoguste suurenemist transpordi arvelt 2050. aastaks, kutsub Euroopa Liitu üles tagama, et õhu- ja meretranspordi kogu kliimamõju võetakse arvesse tulevases rahvusvahelises kokkuleppes ning et lennundus- ja merendussektori heitkoguste vähendamise eesmärgid on samad nagu muudes tööstusharudes;

76.  tunneb heameelt selle üle, et kogu maailma lennuettevõtjad on võtnud kohustuse suurendada kuni 2020. aastani kütusesäästlikkust 1,5% võrra aastas, et saavutada alates 2020. aastast CO2-neutraalne majanduskasv ning vähendada 2050. aastaks CO2-heitkoguseid 2005. aasta tasemega võrreldes 50% võrra;

77.  märgib, et pool maanteetranspordis tekkivatest heitkogustest langeb erasõidukite arvele ning olulise osa tööstuse heitkogustest moodustavad kütuse rafineerimisel tekkivad heitkogused; arvestades, et maanteetranspordi heitkogused pidevalt suurenevad, on seisukohal, et ka edaspidi tuleks võtta meetmeid, et nõuda tootjatelt sõidukite keskkonnamõju vähendamist ja energiatõhususe suurendamist;

Euroopa Parlamendi delegatsioon

78.  on veendunud, et ELi delegatsioonil on kliimamuutusi käsitlevatel läbirääkimistel oluline roll, ning peab seetõttu vastuvõetamatuks, et eelmisel osaliste konverentsil ei olnud delegatsiooni kuulunud Euroopa Parlamendi liikmetel võimalik osaleda ELi kooskõlastuskoosolekutel; vastavalt Euroopa Parlamendi ja komisjoni vahel 2005. aasta mais sõlmitud ja 2009. aastal uuesti läbi räägitud raamkokkuleppele, peab komisjon, kui ta esindab Euroopa Ühendust, võimaldama Euroopa Parlamendi taotluse korral EP liikmete osalemist vaatlejatena ühenduse delegatsioonides, kes peavad läbirääkimisi mitmepoolsete lepingute üle; tuletab meelde, et Lissaboni lepingu (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218) kohaselt peab Euroopa Parlament andma oma nõusoleku liidu ja kolmandate riikide või rahvusvaheliste organisatsioonide vaheliste lepingute sõlmimiseks; ootab, et vähemalt Euroopa Parlamendi delegatsiooni juhtidel võimaldataks osaleda Cancúnis toimuvatel ELi kooskõlastuskoosolekutel;

o
o   o

79.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni sekretariaadile palvega edastada see kõigile konventsiooniosalistele, kes ei ole ELi liikmed.

(1) ELT L 8, 13.1.2009, lk 3. (2) ELT C 46, 24.2.2006, lk 1. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0174. (4) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0042. (5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0019. (6) Koostanud Madalmaade keskkonnahindamise amet.

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2010. aasta resolutsioon olukorra kohta Lääne-Saharas

P7_TA(2010)0443 RC-B7-0675/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu asjakohaseid resolutsioone Lääne-Sahara kohta;

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1920 (2010), millega laiendati Lääne-Sahara referendumi korraldamiseks loodud ÜRO missiooni (MINURSO) volitusi;

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri viimaseid (14. aprilli 2008. aasta, 13. aprilli 2009. aasta ja 6. aprilli 2010. aasta) aruandeid Julgeolekunõukogule olukorra kohta Lääne-Saharas;

–  võttes arvesse 3. mail 1979. aastal Maroko poolt ratifitseeritud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti;

–  võttes arvesse Euroopa-Vahemere piirkonna lepingut, millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Maroko Kuningriigi vahel, eelkõige selle lepingu artiklit 2;

–  võttes arvesse ELi 7. detsembri 2009. aasta deklaratsiooni ELi-Maroko assotsiatsiooninõukogu kaheksanda kohtumise kohta ja 7. märtsil 2010. aastal toimunud esimese ELi-Maroko tippkohtumise ühisavaldust;

–   võttes eelkõige arvesse Lääne-Saharasse saadetud Euroopa Parlamendi ajutise delegatsiooni 2006. aasta septembri ja 2009. aasta jaanuari visiitide järeldusi, milles nõuti, tingimusel, et kõik osapooled on sellega nõus, Lääne-Sahara referendumi korraldamiseks loodud ÜRO missiooni (MINURSO) volituste laiendamist nii, et need hõlmaksid inimõiguste austamise jälgimist Lääne-Saharas, ning milles kutsuti ka komisjoni üles täiendavalt (või vajaduse korral) jälgima Rabatis asuva delegatsiooni kaudu inimõiguste olukorda Lääne-Saharas ja saatma kohapeale regulaarselt missioone;

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Lääne-Sahara kohta, eelkõige 27. oktoobri 2005. aasta resolutsiooni(1);

–  võttes arvesse ELi kõrge esindaja Catherine Ashtoni 10. novembri 2010. aasta avaldust Lääne-Sahara kohta;

–  võttes arvesse nõukogu ja komisjoni 24. novembri 2010. aasta avaldusi olukorra kohta Lääne-Saharas;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et mitu tuhat läänesaharalast lahkusid oma kodulinnadest ja lõid El Aaiúni lähedale Gdaim Izyki telklaagri, et avaldada rahumeelselt protesti oma sotsiaalse, poliitilise ja majandusliku olukorra ning elamistingimuste vastu;

B.  arvestades, et mõne nädala möödudes oli neid ÜRO vaatlejate sõnul ligikaudu 15 000 ning arvestades, et ametivõimudega astuti dialoogi;

C.  arvestades, et pühapäeval, 24. oktoobril 2010. aastal tappis Maroko sõjavägi 14-aastase läänesaharalasest teismelise Nayem El-Garhi ja haavas veel viit inimest, kes püüdsid jõuda El Aaiúni lähedal asuvasse laagrisse;

D.  arvestades, et 8. novembril 2010. aastal sai Maroko julgeolekujõudude tegevuse käigus, mille eesmärk oli Gadaym Iziki protestilaagri laialiajamine, surma seni teadmata arv inimesi, nende hulgas politseinikud ja julgeolekutöötajad; arvestades, et teateid on tulnud ka märkimisväärse arvu vigastatud tsiviilisikute kohta, kuna julgeolekujõud kasutasid laagri laialiajamiseks pisargaasi ja kumminuiasid;

E.  arvestades, et need vahejuhtumid leidsid aset samal päeval, kui New Yorgis avati Lääne-Sahara staatust käsitlevate mitteametlike läbirääkimiste kolmas voor, milles osalevad Maroko, Polisario Rinne ning vaatlejariigid Mauritaania ja Alžeeria;

F.  arvestades, et ajakirjanikke, ELi liikmesriikide ja piirkondlike parlamentide liikmeid ning Euroopa Parlamendi liikmeid takistati El Aaiúni ja Gdaim Izyki laagrisse sisenemast ning mõned neist aeti isegi El Aaiúnist välja;

G.  arvestades, et Hispaania kodanik Babi Hamday Buyema hukkus vägivaldselt asjaoludel, mis on endiselt kindlaks tegemata;

H.  arvestades, et Lääne-Sahara dekoloniseerimisprotsessi ei ole suudetud 30 aasta jooksul lõpule viia;

I.  arvestades, et EL on endiselt mures Lääne-Sahara konflikti ning selle piirkondlike tagajärgede ja mõjude, sh Lääne-Sahara inimõiguste olukorra pärast; arvestades, et EL toetab täielikult ÜRO peasekretäri ja tema isikliku saadiku püüdlusi leida olukorrale õiglane, püsiv ja pooltele vastuvõetav poliitiline lahendus, mis annab Lääne-Sahara elanikele kooskõlas ÜRO resolutsioonidega enesemääramisõiguse;

J.  arvestades, et paljud raportid on osutanud, et Lääne-Sahara loodusvarasid kasutatakse ilma, et kohalik elanikkond sellest kasu saaks,

1.  väljendab suurt muret Lääne-Sahara olukorra märkimisväärse halvenemise pärast ning mõistab sügavalt hukka Gdeim Iziki laagri laialiajamisel ning El Aaiúni linnas toimunud vägivallatsemise;

2.  kutsub kõiki pooli üles säilitama rahu ja hoiduma edasisest vägivallast;

3.  avaldab kahetsust inimelude kaotamise pärast ja väljendab solidaarsust hukkunute, kannatanute ja teadmata kadunute peredega;

4.  võtab teadmiseks uurimiskomisjoni loomise Maroko parlamendis, et teha kindlaks sündmuste kulg, mis viis Maroko ametivõimude sekkumiseni, kuid on seisukohal, et ÜRO oleks kõige asjakohasem organ rahvusvahelise sõltumatu uurimise läbiviimiseks, mis heidaks valgust sündmustele ning nendega seoses hukkunutele ja kadunutele;

5.  väljendab kahetsust ajakirjandus- ja teabevabaduse ründamise pärast, mille tõttu kannatasid paljud Euroopa ajakirjanikud, ning nõuab, et Maroko Kuningriik võimaldaks sõltumatutele vaatlejatele, parlamendiliikmetele, ajakirjanikele ja humanitaarorganisatsioonidele vaba juurdepääsu Lääne-Saharale ning lubaks neil seal vabalt liikuda; väljendab kahetsust selle pärast, et Maroko ametivõimud kehtestasid parlamendisaadikutele, ajakirjanikele, meediale ja sõltumatutele vaatlejatele sissepääsukeelu Lääne-Saharasse;

6.  rõhutab tungivalt vajadust kutsuda ÜRO organeid üles looma Lääne-Saharas inimõiguste järelevalvemehhanismi;

7.  tunneb heameelt ÜRO peasekretäri isikliku saadiku egiidi all toimuvate mitteametlike kohtumiste taasalustamisest Maroko ja Polisario Rinde vahel, isegi kui kohtumised toimuvad sedavõrd pingelistes oludes, ning kutsub piirkondlikke osalisi üles konstruktiivselt toimima;

8.  kordab oma toetust konfliktiosaliste mitteametlike läbirääkimiste taasalustamisele eesmärgiga leida õiglane, kestev ja pooltele vastuvõetav poliitiline lahendus kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu asjakohaste resolutsioonidega;

9.  kutsub komisjoni üles tagama, et Tindoufi piirkonnas elavale hinnanguliselt 90 000–165 000 läänesaharalasest põgenikule eraldatakse vajalik humanitaarabi koos suurema rahastusega, et aidata neil katta põhivajadused seoses söögi, joogi, eluaseme ja arstiabiga ning parandada nende elamistingimusi;

10.  väljendab muret läänesaharalastest inimõiguslaste kinnipidamise ja väidetava ahistamise pärast Lääne-Sahara territooriumil; nõuab, et territooriumi vanglates või Marokos kinnipeetavaid inimõiguslasi koheldaks vastavalt rahvusvahelistele normidele ning et nendega seotud kohtuasju menetletaks kiiresti ja õiglaselt;

11.  palub ELil nõuda, et Maroko Kuningriik järgiks Lääne-Sahara loodusvarade kasutamisega seoses rahvusvahelist õigust;

12.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ÜRO peasekretärile, Aafrika Liidu peasekretärile, Euroopa Parlamendi delegatsioonile, mis on loodud Magribi riikidega suhtlemiseks, Vahemere Liidu parlamentaarse assamblee juhatusele, Maroko parlamendile ja valitsusele, Alžeeriale ja Mauritaaniale.

(1) ELT C 272 E, 9.11.2006, lk 582.

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2010. aasta resolutsioon Ukraina kohta

P7_TA(2010)0444 RC-B7-0650/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Ukraina kohta;

–  võttes arvesse 22. novembril 2010 Brüsselis toimunud ELi ja Ukraina tippkohtumisel vastu võetud ühisavaldust;

–  võttes arvesse 4.–5. novembril 2010 Kiievis ja Odessas toimunud ELi ja Ukraina parlamentaarse koostöökomisjoni 15. kohtumise järgset lõppavaldust ja soovitusi;

–  võttes arvesse ELi ja Ukraina parlamentaarse koostöökomisjoni delegatsiooni visiiti Ukrainasse 31. oktoobril 2010 toimunud kohalike ja piirkondlike valimiste vaatlemiseks;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Ukraina vahelist partnerlus- ja koostöölepingut, mis jõustus 1. märtsil 1998, ning partnerlus- ja koostöölepingut asendava assotsieerimislepingu üle peetavaid läbirääkimisi;

–  võttes arvesse 15. juunil 2010 Luxembourgis toimunud ELi ja Ukraina koostöönõukogu 14. koosolekut;

–  võttes arvesse 7. mail 2009 Prahas vastu võetud idapartnerluse ühisavaldust;

–  võttes arvesse välisasjade nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta järeldusi idapartnerluse kohta;

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 5. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni 1755 demokraatlike institutsioonide toimimise kohta Ukrainas;

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 16. septembri 2010. aasta järeldusi Ukraina kohta;

–  võttes arvesse ELi ja Ukraina tegevuskava asendavat ELi ja Ukraina assotsieerimiskava, mille ELi ja Ukraina koostöönõukogu kinnitas 2009. aasta juunis;

–  võttes arvesse Euroopa Ühenduse ja Ukraina vahelist viisalihtsustuslepingut, millele kirjutati alla 18. juunil 2007 ja mis jõustus 1. jaanuaril 2008, ning 2008. aasta oktoobris käivitatud ELi ja Ukraina vahelist viisadialoogi;

–  võttes arvesse 4. novembri 2010. aasta ühisraportit, mille koostas ELi ja Ukraina parlamentaarse koostöökomisjoni ELi ja Ukraina vahelise viisapoliitika töörühm;

–  võttes arvesse viimasel hetkel tehtud muudatusi Ukraina valimisseaduses, mille Ukraina parlament (Ülemraada) võttis vastu 2010. aasta juunis veidi enne kohalikke valimisi;

–  võttes arvesse Ukraina riiklikku näidisprogrammi aastateks 2011–2013;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et Ukraina on ELi jaoks strateegilise tähtsusega Euroopa riik; arvestades, et Ukraina suurus, loodusvarad, rahvastik ja geograafiline asukoht annavad talle Euroopas ainulaadse seisundi ning muudavad ta oluliseks tegutsejaks selles piirkonnas;

B.  arvestades, et nii Ukraina vastvalitud president Viktor Janukovitš kui ka Ülemraada on kinnitanud Ukraina kindlat soovi ühineda Euroopa Liiduga;

C.  arvestades, et väidetavalt on Ukrainas viimastel kuudel tekkinud oht demokraatlikele vabadustele, näiteks kogunemis-, sõna- ja ajakirjandusvabadusele;

D.  arvestades, et Ukraina konstitutsioonikohtu 1. oktoobri 2010. aasta otsusega taastati presidentaalne valitsemissüsteem; arvestades, et demokraatliku, tulemusliku ja jätkusuutliku kontrolli- ja võimude tasakaalu süsteemi rajamine peaks jääma esmatähtsaks ning selle saavutamise protsess peaks olema avatud, kaasav ning kõigi Ukraina parteide ja osapoolte jaoks juurdepääsetav;

E.  arvestades, et Ukraina kohalikud ja piirkondlikud valimised toimusid 31. oktoobril 2010 rahulikus õhkkonnas ja ilma vahejuhtumiteta; arvestades, et on kritiseeritud nende valimiste korralduse teatavaid aspekte, eelkõige valimisseadust, seaduse vastuvõtmise menetlusi ja seaduse teatavaid sisulisi sätteid;

F.  arvestades, et 2010. aasta jaanuaris peetud presidendivalimiste järel on ilmnenud üha murettekitavamaid märke austuse vähenemisest demokraatia ja pluralismi vastu, mida näitavad eeskätt mõnede VVOde kohtlemine ja ajakirjanike kaebused väljaannete toimetajate või omanike surve üle teatavate sündmuste kajastamiseks või mittekajastamiseks, samuti Ukraina julgeolekuteenistuse (SBU) intensiivistunud ja poliitiliselt motiveeritud tegevus ning haldus- ja kohtusüsteemi vahendite poliitiline väärkasutamine;

G.  arvestades, et OSCE esindaja ajakirjandusvabaduse küsimustes märkis 13. oktoobril 2010, et Ukraina on saavutanud kõrgetasemelise ajakirjandusvabaduse, kuid peab selle kaitsmiseks kiiresti meetmeid võtma, ning kutsus Ukraina valitsust üles hoiduma mis tahes katsetest mõjutada või tsenseerida meedia sisu, järgima rahvusvahelisi ajakirjandusvabaduse norme ja OSCEs ajakirjandusvabaduse osas võetud kohustusi;

H.  arvestades, et idapartnerlus võib anda lisavahendi Ukrainale Euroopa Liiduga integreerumiseks, kuid see saab olla edukas vaid juhul, kui tugineb praktilistele ja usaldusväärsetele projektidele ja on piisavalt rahastatud,

1.  rõhutab, et Ukraina võib vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 49 esitada ELi liikmeks astumise avalduse nagu iga Euroopa riik, kes järgib vabaduse, demokraatia, inimõiguste ja põhivabaduste austamise ning õigusriigi põhimõtteid;

2.  rõhutab, et Ukrainal on euroopalik perspektiiv ning liiduga tihedad ajaloolised, kultuurilised ja majanduslikud sidemed, ning ta on idapoolsete naaberriikide seas üks ELi peamisi partnereid, kes mõjutab oluliselt kogu maailmajao julgeolekut, stabiilsust ja heaolu;

3.  tunneb heameelt Ukraina valitsuse ja poliitilise opositsiooni üksmeelsete avalduste üle, mis käsitlevad Ukraina püüdlusi teel Euroopaga integreerumise suunas ning Ukraina pikaajalist eesmärki saada ELi liikmesriigiks; märgib, et seda eesmärki toetavad jätkuvalt üksmeelselt kõik Ukraina poliitikas osalejad; kutsub Ukraina ametivõime looma ühtset, nii koalitsiooni- kui ka opositsioonipoliitikutest koosnevat foorumit, et kooskõlastada Ukraina poliitilist seisukohta Euroopa Liidu suhtes;

4.  juhib tähelepanu sellele, et 31. oktoobri 2010. aasta kohalikud ja piirkondlikud valimised olid küll tehniliselt korrektsed, kuid ei andnud uut positiivset etaloni; kahetseb Ukraina valimisseaduse muutmist mõni kuu enne kohalikke ja piirkondlikke valimisi, millega jäeti liiga vähe aega seaduse täiustamiseks ning valimiste nõuetekohase ja demokraatliku läbiviimise ettevalmistamiseks;

5.  kahetseb asjaolu, et valimiskomisjonid ei võtnud opositsiooniparteide registreerimistaotlusi vastu enne Regioonide Partei valimisnimekirjade esitamist, mistõttu valitsev partei sai endale sisuliselt nimekirjades esimese koha umbes 85% valimisringkondadest; märgib, et kurioosumite tõttu valimisseaduses, mis ei suutnud piisavalt kaitsta väljakujunenud poliitiliste parteide õigust valimistel konkureerida, ei saanud mõned parteid (näiteks Batkivštšina) mitmes ringkonnas oma kandidaate registreerida ja valimistel osaleda;

6.  väljendab kahetsust selle üle, et valimiseeskirjad on endiselt vaidlusküsimuseks; kinnitab vajadust valimiste raamistiku parandamiseks ja on tunneb heameelt tööst, mis on tehtud koostöös ELi ja OSCE ekspertidega uue valimisseaduse eelnõu ettevalmistamisel; märgib, et ühtse valimisseaduse eelnõu on nüüdseks esitatud vastuvõtmiseks Ülemraadale; rõhutab asjaolu, et valimisprotsessi läbipaistvus sõltub õigusliku raamistiku selgusest; kutsub Ukraina ametivõime üles tagama, et see õigusakt vormistataks lõplikult aegsasti enne 2012. aasta parlamendivalimisi;

7.  väljendab muret hiljutiste arengute pärast, mis võivad kahjustada ajakirjandusvabadust ja pluralismi; kutsub ametivõime üles võtma kõik vajalikud meetmed, et kaitsta neid demokraatliku ühiskonna nurgakive, ning hoiduma mis tahes katsetest kontrollida otseselt või kaudselt siseriikliku meedia esitatavat teavet; rõhutab tungivat vajadust uuendada meediasektorit reguleerivaid seadusi ja tunneb seetõttu heameelt hiljutise ettepaneku üle luua Ukrainas avalik-õiguslik ringhääling; tunneb heameelt Ukraina ametivõimude avaliku kinnituse üle, et avalik-õigusliku ringhäälingu rajamiseks vajalik õigusraamistik luuakse aasta lõpuks; taunib asjaolu, et kaks sõltumatut telejaama, TVi ja TV5, on ilma jäetud osadest neile kuulunud ringhäälingusagedustest; palub ametivõimudel tagada, et kohtumenetlused ei viiks ringhäälingusageduste valikulise tühistamiseni, ning vaadata läbi kõik otsused või ametissemääramised, mis võivad kaasa tuua huvide konflikti;

8.  kutsub Ukraina valitsust üles viima ajakirjandusvabadust puudutavad õigusaktid vastavusse OSCE normidega; otsustav tegutsemine selles vallas tugevdaks Ukraina usaldusväärsust OSCE esimehe kohal 2013. aastal;

9.  kutsub Ukraina ametivõime üles korraldama põhjaliku juurdluse Harkivi piirkonnas korruptsiooni paljastamisele keskendunud nädalalehe peatoimetaja Vassili Klimentjevi kadumise asjus;

10.  rõhutab vajadust tugevdada institutsioonide usaldusväärsust, stabiilsust, sõltumatust ja tõhusust, et tagada demokraatia ja õigusriigi põhimõtete järgimine ning edendada konsensuslikku põhiseaduse reformi, mis põhineb võimude selgel lahususel, tõhusal järelevalvel ja riigi institutsioonide vahelisel tasakaalul; rõhutab, et koostöö Euroopa Nõukogu komisjoniga „Demokraatia õiguse kaudu” (Veneetsia komisjoni) on hädavajalik, tagamaks et praegu arutlusel olevad seadusandlikud reformipaketid oleksid Euroopa normide ja väärtustega täielikult kooskõlas; kutsub kõiki asjaomaseid poliitilisi huvirühmi, sh valitsust ja opositsiooni, selles protsessis osalema ning palub Ukraina ametivõimudel küsida seaduseelnõude lõppversiooni kohta Veneetsia komisjoni arvamust;

11.  kutsub kõiki Ülemraada parteisid üles toetama ja edendama valitsuse seaduspäraseks tööks vajalikku tõhusa järelevalve ja võimude tasakaalu süsteemi;

12.  kutsub ametivõime üles uurima põhjalikult kõiki teateid õiguste ja vabaduste rikkumise kohta, heastama tuvastatud eksimused ning uurima Ukraina julgeolekuteenistuse rolli seoses sekkumisega demokraatiaprotsessi;

13.  tõstab esile Ukraina keskset rolli Euroopa Liidu energiajulgeolekus; rõhutab, kui tähtis on tõhustada Ukraina ja ELi koostööd energeetika valdkonnas; kutsub Ukrainat üles täitma kõiki kohustusi, mis tulenevad Ukraina gaasitransiidisüsteemide ajakohastamist käsitleval rahvusvahelisel investorite konverentsil vastu võetud ELi ja Ukraina ühisdeklaratsioonist; nõuab, et ELi ja Ukraina vahel sõlmitaks täiendavad lepingud, mille eesmärk on tagada mõlema poole varustamine energiaga, sealhulgas usaldusväärne ja mitmekesine nafta ja gaasi transiidisüsteem; rõhutab, et kui Ukraina tahab endale kaasaegset gaasitransiidi süsteemi, on selleks vaja moderniseeritud gaasitranspordi võrgustikku, mille kaudu pakutakse läbipaistvaid, tõhusaid ja kvaliteetseid gaasitransiidi teenuseid; palub komisjonil anda vajalikku tehnilist abi, et parandada oluliselt Ukraina elektrivõrgu energiatõhusust, ning tihendada koostööd gaasisektori reformimisel, et viia see vastavusse ELi standarditega;

14.  toetab Tšernobõli katastroofi 25. aastapäeval Kiievis tehtud ELi ja Ukraina riigipeade üleskutset mobiliseerida kogu toetus, mida on vaja Tšernobõli neljanda reaktori sarkofaagi ehituse lõpetamiseks ja kolme ülejäänud reaktori tegevuse lõpetamiseks; rõhutab läbipaistvuse keskset tähtsust sarkofaagi ehituse projekti jaoks, eriti selle järgmiste etappide ja tööde praeguse seisu osas;

15.  tunneb heameelt ELi ja Ukraina assotsieerimislepingu läbirääkimistel saavutatud edu üle, eriti selles osas, mis puudutab põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduspiirkonna (DCFTA) aspekte; märgib, et assotsieerimislepingu läbirääkimiste lõpuleviimine sõltub Ukraina poole suutlikkusest ja valmisolekust lähendada oma õigus- ja haldusnormid Euroopa Liidu omadele; kutsub komisjoni üles pidama Ukrainaga läbirääkimisi põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu üle nii, et selle sätetega mitte üksnes ei avataks ELi ja Ukraina turud vastastikku kasulikuks kaubavahetuseks, vaid toetataks ka Ukraina majanduse ajakohastamist; rõhutab, et DCFTA peaks võimaldama Ukrainal integreeruda järk-järgult ELi siseturuga, sealhulgas laiendades nelja põhivabaduse kohaldamisala ka Ukraina suhtes; nõuab tungivalt, et komisjon ja Ukraina teeksid selles valdkonnas kiireid edusamme, võttes aluseks Ukraina saavutused Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmena; nõuab tungivalt, et pooled teeksid kõik vajaliku, et jõuda lõpliku lepinguni järgmise aasta esimeses pooles;

16.  kutsub Ukraina ametivõime üles suurendama jõupingutusi korruptsiooniga võitlemisel; eeldab sellega seoses, et sellesuunaliste poliitiliste avaldustega kaasneks otsustav ja poliitilisel erapooletusel põhinev tegutsemine võitluseks korruptsiooniga kõigil tasanditel; nõuab, et ettevõtetele loodaks võrdsed tegutsemisvõimalused ning et kohalikele ja välismaistele investoritele kohaldataks samu eeskirju; taunib sellega seoses suurettevõtluse liigset sekkumist poliitilisse ellu;

17.  on heidutatud asjaolust, et Ülemraadas kiideti heaks uue riigihangete seaduse muudatused, mille alusel Ukrainas toimuvate jalgpalli 2012. aasta Euroopa meistrivõistluste tarvis korraldatavad kaupade, tööde ja teenuste hanked ei kuulu nimetatud seaduse reguleerimisalasse;

18.  nõuab tungivalt, et Ukraina parlament jõustaks avalikule teabele juurdepääsu käsitleva seaduseelnõu vastavalt Euroopa ja rahvusvahelistele standarditele;

19.  tunneb heameelt Ukraina viisanõude kaotamise tegevuskava üle, milles lepiti kokku ELi ja Ukraina 14. tippkohtumisel 22. novembril 2010. aastal; on seisukohal, et tegevuskava on praktiline vahend oluliste reformide edendamiseks asjaomastes valdkondades, eelkõige õigusriigi põhimõtte tugevdamine ja põhivabaduste austamine; kutsub komisjoni üles aitama Ukraina ametivõime nende jõupingutustes viisanõude kaotamise poole liikumisel;

20.  kutsub liikmesriike üles vahe-eesmärgina kaotama nii riigi kui ka Schengeni viisade väljastamistasud Ukraina kodanikele;

21.  palub komisjonil koostöös liikmesriikide ja Ukrainaga ette valmistada erimeetmed, mis kehtestatakse jalgpalli 2012. aasta Euroopa meistrivõistluste ajaks, eesmärgiga hõlbustada piletiomanike reisimist ning kasutada seda head võimalust lõpliku viisavaba režiimi katsetamiseks;

22.  tervitab Ukraina aktiivset toetust idapartnerlusele ja Euronesti Parlamentaarsele Assambleele; nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon tihendaksid veelgi koostööd Ukrainaga naabruspiirkonnas toimuvate arengute küsimuses ning eelkõige Musta mere piirkonna poliitika väljatöötamise suhtes;

23.  rõhutab, kui tähtis on tõhustada noorte- ja tudengivahetuse alast koostööd ning arendada stipendiumiprogramme, mis võimaldavad ukrainlastel tundma õppida Euroopa Liitu ja selle liikmesriike; on veendunud, et üliõpilaste vahetusprogrammi Erasmus tuleks laiendada kuue idapartnerlusriigi üliõpilastele;

24.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele, Ukraina presidendile, valitsusele ja parlamendile ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarsele Assambleele ja OSCE Parlamentaarsele Assambleele.

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2010. aasta resolutsioon rahvusvahelise kaubanduspoliitika kohta kliimamuutusega kaasnevate nõudmiste taustal (2010/2103(INI))

P7_TA(2010)0445 A7-0310/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) kolme töörühma 2007. aastal avaldatud aruandeid(1);

–  võttes arvesse 17. detsembril 2008. aastal Euroopa Ülemkogul vastu võetud kliimamuutuste paketti;

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 29. ja 30. oktoobri 2009. aasta järeldusi kliimaläbirääkimiste kohta;

–  võttes arvesse ÜRO kliimateemalist tippkohtumist Kopenhaagenis (Taani) 7.– 18. detsembril 2009 ja selle tulemusel sõlmitud Kopenhaageni kokkulepet;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi varasemaid resolutsioone kliimamuutuse kohta, eelkõige 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni Kopenhaageni tippkohtumise tulemuste kohta(2) ja 29. novembri 2007. aasta resolutsiooni kaubanduse ja kliimamuutuste kohta(3);

–  võttes arvesse komisjoni 26. mai 2010. aasta teatist kasvuhoonegaaside heite üle 20%-lise vähendamise võimaluste analüüsi ja kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohu hindamise kohta (KOM(2010)0265);

–  võttes arvesse komisjoni 19. juuni 2010. aasta teatiseid biokütuste ja vedelate biokütuste säästlikkuse kohta(4);

–  võttes arvesse komisjoni 4. novembri 2008. aasta teatist „Tooraineid käsitlev algatus – majanduskasvu ja tööhõive seisukohast kriitiliste vajaduste rahuldamine” (KOM(2008) 0699);

–  võttes arvesse Maailma Kaubandusorganisatsiooni aruannet ja ÜRO poolt 26. juunil 2008. aastal algatatud keskkonnaprogrammi „Kaubandus ja kliimamuutused”;

–  võttes arvesse riigipeade ja valitsusjuhtide lõppdeklaratsiooni 24. ja 25. septembril 2009. aastal Pittsburghis toimunud G20 tippkohtumisel;

–  võttes arvesse rahvusvahelise arengule suunatud põllumajandusteaduste ja tehnoloogia hindamise institutsiooni 2008. aastal avaldatud aruannet(5);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ja keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni ning arengukomisjoni arvamust (A7-0310/2010),

A.  arvestades, et maakera temperatuur on möödunud sajandi jooksul juba tõusnud ja tõus jätkub, ning arvestades, et kliimasoojenemise majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnaalane mõju on muutunud murettekitavalt suureks ja on ülioluline, et temperatuuritõus suudetakse hoida alla 2°C;

B.  arvestades, et 2009. aasta detsembris Kopenhaagenis toimunud ÜRO kliimateemalisel tippkohtumisel saavutatud kokkulepe on küündimatu; arvestades, et EL ei suutnud tippkohtumisel täita juhtrolli

C.  arvestades, et 2009. aasta detsembris Kopenhaagenis toimunud ÜRO kliimateemalisel tippkohtumisel saavutatud kokkulepe on küündimatu ja valmistas pettumuse;

D.  arvestades, et Cancúni tippkohtumine pakub ainulaadset võimalust sisuliseks dialoogiks, seal tuleks vastu võtta õiguslikult siduvad vahendid ja palju rangemad kontrolliprotseduurid ning see peab olema suur samm edasi tõhusa, laiahaardelise ja õiguslikult siduva kokkuleppe saavutamise poole, mille abil saavutada maakera temperatuuri tõusu hoidmine alla 2°C;

E.  arvestades, et võitlus kliimamuutuste vastu on üks konkurentsivõime tegur, Euroopa Liidu prioriteedid selles valdkonnas on energiasäästlikkus ja taastuvenergia, mis võimaldavad parandada liidu energiavarustuse kindlust ja millel on suur potentsiaal tööstusarengu, innovatsiooni, maakasutuse planeerimise ja töökohtade loomise seisukohast;

F.  arvestades, et subsideeritud energiatootmine ja süsinikdioksiidi heitkoguste piirangute puudumine teatavates riikides annavad neile suhtelise eelise;

G.  arvestades, et seega on kaubanduseeskirjad kliimamuutuste vastu võitlemisel otsustava tähtsusega ja EL saab neid maailma suurima kaubandusjõuna tugevalt mõjutada,

1.  tunneb heameelt Euroopa Ülemkogu otsuse üle vähendada 2050. aastaks ELis kasvuhoonegaaside heidet 80–95% võrra 1990. aasta tasemega võrreldes, see on oluline eesmärk selleks, et Euroopa Liit asuks kliima valdkonnas taas rahvusvahelisel tasandil juhtpositsioonile, sellel ajal kui muud riigid keskenduvad keskkonnasäästlikule majandusele, eelkõige oma majanduse elavdamise kavade kaudu; toetab tugevalt eesmärki vähendada heitkoguseid ELis 2020. aastaks 30% võrra, mis peaksid ärgitama teisi riike võtma veelgi kaugeleulatuvamaid kohustusi;

2.  nõuab rahvusvaheliselt siduva kliimakaitse lepingu sõlmimist ning toetab kindlalt eesmärki vähendada ELis aastaks 2020 CO2 heitkoguseid 30% võrra ja pikaajalist ELi eesmärki vähendada CO2 heitkoguseid ja muid kasvuhoonegaaside heiteid vähemalt 85% võrra aastaks 2050;

3.  rõhutab, et arenenud riigid peavad võtma juhtrolli süsinikdioksiidi heite vähendamisel; on arvamusel, et standardite kehtestamine ning märgistamine ja sertifitseerimine on vahendid, millel on tohutu potentsiaal energiatarbimise vähendamisel ja seega kliimamuutusega võitlemisel; leiab, et puhta arengu mehhanismis (Clean Development Mechanism – CDM) ei ole arvestatud kõige haavatavamate riikide vajadustega;

4.  toetab taastuvenergia edendamise kiirendamist ja seda, et liikmesriikide valitsused viivad ellu järjekindlat poliitikat ning kehtestavad siduva õigusraamistiku, mis võimaldab pikaajalises perspektiivis vastu võtta järkjärgulise toetuskava, mis aitab kaasa turu avamisele ning kriisi ja ettevõtete ebakindluse ajal väga vajalike miinimuminfrastruktuuride loomisele;

5.  tuletab meelde, et ühine kaubanduspoliitika on Euroopa Liidu üldistes huvides olev vahend, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 kohaselt teostatakse ELi ühist kaubanduspoliitikat kooskõlas liidu välistegevuse põhimõtete ja eesmärkidega ning et vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 3 toetab see eelkõige maailma säästvat arengut, rahvaste solidaarsust ja vastastikust austust, vaba ja ausat kaubandust, vaesuse kaotamist ning inimõiguste, eriti lapse õiguste kaitset, samuti rahvusvahelise õiguse ranget järgimist ja arendamist, sealhulgas ÜRO põhikirja põhimõtete austamist;

6.  rõhutab, et ELi kaubanduspoliitika – nii kahepoolne kui ka mitmepoolne – on vahend ja mitte omaette eesmärk ning see peab olema kooskõlas eesmärgiga võidelda kliimamuutuste vastu ja eeldama ambitsioonika kokkuleppe sõlmimist kliimavaldkonnas;

7.  on seisukohal, et WTO eeskirju tuleb tõlgendada ja arendada selliselt, et need toetaksid mitmepoolsetes keskkonnakokkulepetes sisalduvaid kohustusi; palub komisjonil töötada konsensuse saavutamise nimel WTOs, et anda mitmepoolsete keskkonnakokkulepete sekretariaatidele vaatleja roll kõigil WTO koosolekutel, mis puudutavad nende pädevusvaldkonda, ja nõuandja roll keskkonnaalaste vaidluste lahendamise menetlustes; rõhutab vajadust kehtestada uued rahvusvahelised eeskirjad, et kaotada süsinikdioksiidi heitkoguste odavusest tulenev suhteline eelis;

8.  mõistab hukka asjaolu, et mitte üheski senises WTO lepingus ei käsitleta kliimamuutuse, toiduga kindlustatuse ja aastatuhande arengueesmärkide küsimust; taunib kliimamuutustele vastupanuvõimeliste seemnete biopiraatluse levikut; on arvamusel, et WTO eeskirjade muutmine on vajalik, et tagada nende ühtsus ja kooskõla Kyoto protokolli ja mitmepoolsete keskkonnalepingute raames võetud kohustustega; nõuab tungivalt WTO reformi, et võimaldada tooteid eristada vastavalt nende tootmis- ja töötlusviisidele;

9.  toonitab, võttes arvesse WTO lepingu preambulit ja GATTi lepingu artikli XX punkte b, d ja g, et rahvusvaheline kaubandus ei tohi põhjustada loodusressursside ülekasutamist, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama WTO egiidi all kollektiivse eelistuse põhimõtet, pidades eelkõige silmas jätkusuutlikke, kliimahoidlikke ja eetiliselt vastuvõetavaid tooteid;

10.  kutsub komisjoni ja WTO liikmeid üles püüdlema selle poole, et WTO teadvustaks oma koostatavas seisukohas kliimamuutuse tähendust ja mõjusid ning tagaks, et WTO eeskirjad mitte ei takistaks, vaid edendaksid üldisi jõupingutusi kliimamuutusega võitlemisel, selle leevendamisel ja sellega kohandumisel;

11.  väljendab kahetsust, et WTO liikmed ei ole veel leidnud lahendust, kuidas integreerida see leping ÜRO institutsioonide süsteemi ning keskkonnakaitset (sealhulgas kliimamuutust), sotsiaalset õiglust ja kõigi inimõiguste austamist käsitlevatesse eeskirjadesse; nõuab tungivalt, et kohustused ja eesmärgid, mis on sätestatud mitmepoolsetes keskkonnalepingutes, nagu ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon ja muud ÜRO institutsioonide (FAO, ILO, IMO) lepingud, peavad olema kaubanduseeskirjade kitsa tõlgendamise suhtes ülimuslikud;

12.  arvestades, et Marrakechis 15. aprillil 1994. aastal WTO ministrite poolt tehtud otsusest kaubanduse ja keskkonna kohta on möödunud juba üle 15 aasta, palub komisjonil hiljemalt 2011. aasta keskel esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruanne, milles hinnatakse, mil määral WTO kaubanduse ja keskkonna komitee on täitnud oma nimetatud otsuses sätestatud kohustused, ning esitatakse järeldused selle kohta, mida on veel vaja teha, eelkõige seoses ülemaailmse aruteluga kliimamuutuse leevendamise ja sellega kohanemise ning WTO teemal;

13.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jääma WTO läbirääkimiste ja kahepoolsete kaubanduslepingute juures sellele kindlaks, et kaubanduse liberaliseerimine, eelkõige looduslike toormaterjalide puhul, ei ohustaks loodusvarade säästvat majandamist ning et kliimakaitse ja liikide mitmekesisuse kaitse eesmärkidest saaks lepingute lahutamatu osa; kutsub sel eesmärgil komisjoni üles nõudma WTO raames WTO kaubandus- ja keskkonnaministrite ühiskohtumist enne ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi, mis toimub 2011. aastal Johannesburgis; tuletab meelde, et ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon on foorum, mille abil tuleks jõuda rahvusvahelisele kokkuleppele kliimamuutusega toimetuleku osas;

14.  peab varasemast kiireloomulisemaks vajadust algatada avalik arutelu rahvusvahelise keskkonnaorganisatsiooni loomise teemal;

Kaubanduse ja kliimakaitse vahelise vastastikuse positiivse mõju suurendamine

15.  tunnustab kaubavahetuse positiivselt rolli selliste kaupade ja teenuste vahetamisel, mis aitavad kaasa kliima kaitsmisele; on seisukohal, et kliimakaitse ja kaubavahetuse liberaliseerimine võivad teineteist vastastikku toetada, hõlbustades keskkonnakaupade ja -teenuste vahetust, aga eelnevalt on vaja koostada nimekiri kõnealustest kaupadest ja teenustest vastavalt rangetele keskkonnakriteeriumidele ja koostöös WTOsse kuuluvate riikidega;

16.  tunnistab, et kaubandus on arengumaadesse toimuva tehnosiirde seisukohalt oluline vahend; rõhutab vajadust vähendada kaubandustõkkeid nn rohelise kaubanduse puhul, näiteks kõrvaldades WTO tasandil kaubandustariifid nn rohelistelt toodetelt;

17.  loodab, et EL näitab eeskuju ja vähendab nn rohelise tehnoloogia ning keskkonna- ja kliimahoidlike toodete kaubanduse jaoks takistusi, nagu tollimaks ja maksud, ning edendab keskkonnakaupu ja -teenuseid, sealhulgas Bali tegevuskava ja Kopenhaageni Rohelise Kliima Fondi alusel;

18.  rõhutab innovatsiooni olulisust keskkonnasäästlike tehnoloogiate valdkonnas ja tunnistab, et kaubavahetus võib täita olulist rolli nende tehnoloogiate siirdamisel teistesse riikidesse;

19.  kutsub ELi üles võtma juhtrolli, et selgitada välja peamised tõkked, mis takistavad kliimamuutusega võitlemiseks ettenähtud tehnoloogiate levitamist arengumaades;

20.  tunnistab, et innovatsiooni saab soodustada eri tasusüsteemide abil ja need süsteemid ei soodusta samal viisil tehnosiiret; märgib samuti, et võimaldamaks intellektuaalomandiõiguste süsteemide tehnosiiret tuleb esmalt lahendada mure nende kaitse pärast, mis tuleneb nõrkadest poliitilistest institutsioonidest ja õigusriigi põhimõtete puudumisest; palub seega komisjonil uurida kõiki innovatsiooni tasusüsteeme, võttes arvesse ohtu jätta mõned riigid kõrvale, ja kasutada uuringu tulemusi kliimaalases diplomaatias;

21.  väljendab muret fossiilkütuste toetuste moonutava mõju pärast maailmakaubandusele, nende mõju pärast kliimale ja nende tekitatud kulu pärast riigikassadele; kiidab heaks G20 võetud kohustuse need toetused järk-järgult kaotada;

22.  soovib, et Euroopa Liit võtaks kõnealuses valdkonnas enda peale juhtrolli rahvusvahelisel tasandil ja palub komisjonil teha kiiremas korras ettepanek ELis nende toetuste kaotamise ajakava kohta, kusjuures selle protsessi käigus tuleb sisse viia sotsiaal- ja tööstusmeetmed; tuletab muu hulgas meelde Euroopa Parlamendi nõuet komisjonile ja liikmesriikidele teavitada Euroopa Parlamenti ekspordikrediidiasutuste ja Euroopa Investeerimispanga laenuandmisest projektidele, millel on kliimale kahjulik mõju;

23.  on vastu fossiilkütuste toetamisele ning nõuab suuremat toetust keskkonnahoidlike taastuvate energiaallikate ning teadusuuringute ja arendustegevuse edendamisele detsentraliseeritud energiaallikate valdkonnas, eelkõige arengumaades; tuletab sellega seoses meelde G20 kokkulepet kaotada fossiilkütuste toetused ning nõuab, et komisjon teeks asjaomase Euroopa strateegia kohta ettepanekud koos selle rakendamise täpse ajakava ja vajaduse korral hüvitusmehhanismidega;

Hindade õiglasemaks muutmine rahvusvahelises kaubanduses ja kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ärahoidmine

24.  märgib, et kaubavahetuse liberaliseerimine võib minna vastuollu kliimakaitsega, kui mõned liikmesriigid muudavad tegevusetuse kliimavaldkonnas konkurentsieeliseks; soovitab seega muuta WTO dumpinguvastaseid eeskirju selliselt, et need sisaldaksid ka õiglast keskkonnahinda vastavalt ülemaailmsetele kliimakaitse standarditele;

25.  avaldab kahetsust asjaolu pärast, et energiahindu subsideerides ja süsinikdioksiidi heitkoguste piiranguid või kvoote kehtestamata jättes võivad teatavad riigid saada suhtelise eelise; kuna süsinikdioksiidi heitkoguseid ei piirata ja heite tekitamine on seega suhteliselt odav, ei ole nendel riikidel motivatsiooni kliimamuutust käsitlevate mitmepoolsete lepingutega ühineda;

26.  märgib siiski, et kliimaläbirääkimised põhinevad ühise, aga erineva vastutuse põhimõttel ja arengumaade kliimapoliitika nõrkuse põhjus on üldiselt nende väiksem finantssuutlikkus või tehnilised võimalused ja mitte keskkonnadumping;

27.  soovib sellega seoses, et Euroopa arutelus ELi heitkogustega kauplemise süsteemiga seotud tööstusliku kasvuhoonegaaside heite ülekandumisele ja sellele probleemi lahendamise viisidele tuleks läheneda ettevaatlikult;

28.  tuletab meelde, et komisjoni 26. mai 2010. aasta teatise (KOM(2010)0265) kohaselt selle valdkonna kohta on vaid vähesed tööstussektorid väga tundlikud kasvuhoonegaaside heite ülekandumise suhtes ja on arvamusel, et nende tuvastamiseks on vaja põhjalikku sektoripõhist analüüsi; kutsub komisjoni üles hakkama kiiresti kasutama pigem sellist lähenemist kui teatavaid kvantitatiivseid kriteeriume, mis iseloomustavad kõiki tööstussektoreid;

29.  rõhutab, et ei ole ühtset lahendust tööstussektoritele, mida ohustab kasvuhoonegaaside heite ülekandumine, ja tootelaad või turustruktuur on põhikriteeriumid olemasolevate vahendite valimisel (tasuta kvootide andmine, riigiabi või piiride kohandamine);

30.  on seisukohal, et kõiki põhilisi süsinikdioksiidi heite tekitajaid hõlmav mitmepoolne leping oleks parim vahend keskkonnale süsinikdioksiidi heitega tekitatud negatiivse välismõju arvessevõtmiseks, kuid tõenäoliselt ei jõuta selleni veel niipea; on seetõttu seisukohal, et Euroopa Liit peaks jätkuvalt uurima võimalusi võtta kasutusele süsinikdioksiidi lekke ohuga tööstussektoreis asjakohased keskkonnapoliitika vahendid, eelkõige süsinikdioksiidi heidetega seotud kulude hõlmamise mehhanism, järgides WTO eeskirju; selline mehhanism võimaldaks võidelda CO2-heite ülekandmisega kolmandatesse riikidesse;

31.  märgib ühemõtteliselt, et piirimaksu kohandamine ei peaks toimima protektsionismi vahendina, vaid pigem heitkoguste vähendamise vahendina;

Kliimamõju põhjal toodete eristamise soodustamine

32.  on arvamusel, et EL kui maailma suurim kaubandusblokk võib ülemaailmselt kehtestada standardeid, ja toetab selliste sertifitseerimis- ja märgistussüsteemide väljatöötamist ja levitamist, mis arvestavad sotsiaalsete ja keskkonnakriteeriumitega; märgib rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide edukat tööd vastavate märgistuste ja sertifikaatide väljatöötamisel ja edendamisel ning pooldab selgesti nende laiemat kasutamist;

33.  tuletab meelde, et WTO raames on võimalik võtta vajaduse korral kaubanduse kvalifitseerimise meetmeid, mis on proportsionaalsed ega ole diskrimineerivad muude riikide suhtes, kus on samasugused tootmistingimused; märgib siiski, et on ülioluline teha täpsustusi, et meetmeid saaks võtta vastavalt nende toodete tootmisprotsessi ja -meetodiga seotud kliimakriteeriumidele;

34.  palub komisjonil alustada uuesti läbirääkimisi WTOs tootmisprotsessi ja -meetodite üle ja ka võimaluse üle eristada sarnaseid tooteid nende süsinikdioksiidi heitkoguste, energiatõhususe ja tehnoloogiliste standardite alusel; on arvamusel, et WTO liikmed võivad kõnealuse algatuse heaks kiita, kui sellega kaasnevad tehnoloogia siiret soodustavad meetmed;

35.  soovib siiski, et praegune selgusetus WTOs tootmisprotsessi ja -meetmete suhtes ei muuda liitu tegevusetuks, kuna EL peaks just püüdma kasutada seda tegutsemisvabadust;

36.  rõhutab, et tuleb teha pingutusi selleks, et kaubanduse kahjulik keskkonnamõju kajastuks hindades ning rakendataks põhimõtet, et saastaja maksab; nõuab tungivalt, et märgistamis- ja teavitamiseeskirjad viidaks kooskõlla keskkonnastandarditega;

37.  tunneb seepärast heameelt ELis säästlikkuse kriteeriumide kehtestamise pärast ELis toodetud ja imporditud agrokütuste puhul; palub komisjonil kaaluda selle meetme laiendamist biomassile ja põllumajandustoodetele; nõuab, et agrokütusega seotud maa-alade kasutamist puudutavaid kaudseid muudatusi võetaks arvesse, ja loodab, et komisjon esitab vastavalt komisjoni poolt Euroopa Parlamendi ees võetud kohustustele ettepaneku enne 2010. aasta lõppu;

38.  toetab seda, et biokütuste ja biomassi tootmise jaoks töötatakse välja tõepärased ja siduvad säästlikkuse kriteeriumid ja standardid, milles arvestatakse kasvuhoonegaaside ja väikeste osakeste õhkupaiskumist, mis on tingitud maakasutuse kaudsest muutusest ja kogu tootmistsüklist; toonitab, et elanikkonna toiduga kindlustamise tagamine peab olema tähtsam kui biokütuste tootmine ning et maakasutuspoliitika ja -tavade säästlikkuse suhtes tuleb kiiresti välja töötada üldisem lähenemisviis;

39.  peab hädavajalikuks kehtestada biokütustega kauplemisele ranged säästvusnõuded, arvestades biokütuste vastuolulist mõju keskkonnale ja ühiskonnale;

40.  tunneb heameelt ebaseaduslikku puidukaubandust käsitleva Euroopa lepingu sõlmimise üle ja loodab näha edusamme vabatahtlike partnerluslepingute alal;

Kaubanduse liberaliseerimine ei tohi ohustada ambitsioonikat kliimapoliitikat

41.  väljendab muret komisjoni soovi pärast edendada kaubanduslepingutes puidukaubanduse liberaliseerimist ja eelkõige kaotada ekspordipiirangud, hoolimata sellest, et on suurenenud metsade hävimise oht ja kahjulik mõju kliimale, bioloogilisele mitmekesisusele, arengule ja piirkondade elanikele;

42.  rõhutab, et eelkõige on vaja kooskõla kliimakaitse ja bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide ning kaubandustingimuste vahel, tagamaks, et näiteks pingutused metsade hävitamisega võitlemisel oleksid tõhusad;

43.  on arvamusel, et uued rahvusvahelised kliimakaitset käsitlevad kokkulepped peavad sisaldama kindlaid tagatisi rahvusvahelise puidukaubanduse kahjuliku keskkonnamõju vähendamise ja murettekitavalt laiaulatusliku raadamise peatamise osas;

Transpordi täielik kaasamine kaubanduse ja kliima problemaatikasse

44.  avaldab kahetsust asjaolu pärast, et praegune kaubandussüsteem põhjustab ülemaailmset töö- ja tootmisjaotust, mille aluseks on transpordi suur osakaal, mis ei kanna omaenda keskkonnakulusid; soovib, et rahvusvahelise transpordi kulude hulka arvataks ka kliimakulud kas maksude kehtestamise või tasuliste kvootidega kauplemise süsteemide kaudu; väljendab heameelt lennunduse peatse kaasamise üle ELi heitkogustega kauplemise süsteemi ja ootab komisjonilt sarnast algatust ka meretranspordi osas 2011. aastaks, et see jõustuks 2013. aastal, kui osutub võimatuks viia selleks ajaks sisse ülemaailmne mehhanism; avaldab kahetsust asjaolu pärast, et kaupade pikamaatranspordil kasutatavat kütust ei maksustata; on selle poolt, et kõnealuseid kütuseid ja selliseid kaupu, eelkõige lennulastina veetavaid kaupu maksustataks; soovib lisaks, et komisjon seaks kahtluse alla kõige saastavamatele transpordiliikidele antud abi, näiteks petroolimaksust vabastamise;

45.  märgib, et CO2 heitkoguseid on võimalik rahvusvahelises kaubanduses oluliselt vähendada, nõuab, et tekkivad transpordi- ja keskkonnakulud arvestataks tootehinna sisse (väliskulude arvessevõtmine) eelkõige seeläbi, et ELi heitkogustega kauplemise süsteemi (ETS) lisataks laevandus, mis moodustab 90% rahvusvahelises kaubanduses kasutatavast transpordist;

46.  palub komisjonil ja liikmesriikidel teha kõik endast olenev, et saavutada Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni raames õiguslikult siduv leping meretranspordi heitkoguste vähendamise kohta;

47.  peab oluliseks, et kasvuhoonegaaside heite vähendamise kohustus kehtiks ka rahvusvahelise lennutranspordi ja laevanduse puhul;

48.  rõhutab, et transpordi ja rahvusvahelise kaubandusega seotud süsinikdioksiidi heitkoguste suurenemine kahjustab ELi globaalse kliimamuutustega võitlemise strateegia tõhusust; on arvamusel, et see on tugev argument, suunamaks ekspordile orienteeritud arengustrateegiat sisetekkelise arengu poole, mis põhineb kohalikul ja mitmekesistatud tarbimisel ning tootmisel arengumaades; tuletab meelde, et selline strateegia mõjutaks tööhõivet positiivselt nii ELis kui ka arengumaades;

49.  on arvamusel, et kuna kliimakulu ei sisaldu transpordikulus, tuleks edendada kohalikku säästlikku tootmist, eelkõige tarbijate parema teavitamise abil;

Kaubanduse ja kliima vastavusseviimise vahendite parandamine

50.  nõuab ELi kaubanduspoliitika ja kliimapoliitika vastavusseviimist, milleks tuleb arvutada süsinikutasakaal igas kaubanduspoliitikas, et seda poliitikat vajaduse korral muuta tasakaalu suurendamiseks ja võtta kompensatsioonimeetmeid – poliitiline, tehnoloogiaalane ja rahandusalane koostöö –, kui tasakaal on kliima suhtes negatiivne;

51.  nõuab ELilt tungivalt, et ta kasutaks kahepoolsete või piirkondlike lepingute laiaulatuslikke keskkonnaalaseid sätteid arengut toetava vahendina, rõhutades vajadust rakendada nõuetekohaselt keskkonnaalaseid sätteid ja koostöömehhanisme, mis soodustaksid tehnosiiret, tehnilist abi ja suutlikkuse suurendamist;

52.  kutsub komisjoni üles süstemaatiliselt lisama kolmandate riikidega sõlmitud kaubanduslepingutesse keskkonnaalased klauslid, pöörates erilist tähelepanu süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamisele ja vähesaastavale tehnoloogiale;

53.  tunneb heameelt kliimamuutuse mõõtme lisamise üle kaubanduslepingute säästvuse mõju hindamisse; märgib siiski, et mõnel juhul, näiteks Euroopa – Vahemere piirkonna vabakaubanduslepingu puhul, on säästvuse mõju hindamine näidanud, et lepingul on kliimale negatiivne mõju, mida enne lepingu sõlmimist ei uuritud; on seisukohal, et kaubanduslepingud ei tohiks mingil juhul kahjustada mitmepoolseid keskkonnalepinguid;

54.  on seisukohal, et üldise soodustuste süsteemi reformi käigus tuleb kasutusele võtta keskkonnakriteeriumid;

55.  on seisukohal, et komisjon peaks kaubandus- ja keskkonnapoliitikat käsitlevate läbirääkimiste strateegiates järgima kooskõlastatud raamistikku, et mitte anda partneritele põhjust muretseda kaubandustõkete pärast, kuid samal ajal tagama kliimamuutuste vastu võitlemise siduvate eesmärkide täitmine;

56.  on seisukohal, et ELi kaubandussuhetes riikidega, kes ei ole seotud mitmepoolsete keskkonnakaitselepingutega, tuleks kliimadiplomaatiat arendada jõulisemalt ja järjekindlamalt;

ELi kaubanduse ja kliima vaheline kooskõla arengumaade vaatenurgast

57.  tunnistab, et ELi kaubandus- ja kliimapoliitika kooskõlastamist võivad partnerriigid kasutada ja mõista kaudse impordi vähendamise ja ekspordi suurendamise viisina;

58.  rõhutab seega vajadust pidada nende riikidega läbirääkimisi kõigi meetmete üle, mida EL võib võtta, eelkõige piiride kohandamise ja ELi vajaduse üle pidada kinni võetud kohustusest toetada arengumaid kliima valdkonnas;

59.  väljendab seetõttu muret asjaolu pärast, et Kopenhaagenis toimunud kliimaalasel tippkohtumisel ELi riikide ennatlikult lubatud rahastamine tuleneb osaliselt ametliku arenguabi raames võetud kohustustest ja antakse laenudena, mis on vastuolus Euroopa Parlamendi nõudmistega; palub komisjonil koostada aruanne rahastamisvahendite kohta, et hinnata vastavust tegelikkuse, võetud kohustuste ja parlamendi nõuete vahel; kutsub üles koordineerima paremini rahastamisvahendite temaatilist ja geograafilist kasutamist;

60.  tuletab meelde tööstusriikide, sh Euroopa Liidu liikmesriikide kohustust mõelda innovaatiliste rahastamisvahendite peale, et võidelda kliimamuutuste vastu;

61.  on veendunud, et võitlus kliimamuutusega peab rajanema tööstus- ja arengumaade vahelisel solidaarsuspõhimõttel ning võimaluse korral tihedamal koostööl ÜRO, WTO ja muude Bretton Woodsi institutsioonidega; seepärast nõuab, et arengumaad, areneva majandusega suurriigid ja tööstusriigid töötaksid koos välja üldise strateegia heitkogustega kauplemise ning energeetika ja kasvuhoonegaaside heite maksustamise jaoks, et ühelt poolt ennetada ettevõtluse ümberpaigutamist (kasvuhoonegaaside heite ülekandumine) ning teisalt luua finantsvahendeid võitluseks kliimamuutuse vastu ja selle tagajärgede vähendamiseks ja nendega kohandumiseks;

62.  rõhutab, et suurem tehnosiire arenguriikidesse süsinikulekkega võitlemise meetmena on 2012. aasta järgse kliimakokkuleppe oluline aspekt; taunib asjaolu, et tehnosiire moodustab ametlikust arenguabist vaid väikese osa; nõuab tungivalt, et liikmesriigid annaksid arenguriikidele täiendavat tehnilist ja rahalist abi kliimamuutuse tagajärgedega toimetulekuks, kliimastandardite täitmiseks ning selliste eelnevate hinnangute arvessevõtmiseks, mis käsitlevad standardite, märgistamise ja sertifitseerimise mõju arengule;

o
o   o

63.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide paralamentidele ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni täitevsekretärile ja 16. osaliste konverentsile (COP 16).

(1) Kliimamuutused 2007: Koondaruanne; toimetanud Rajendra K. Pachauri ja Andy Reisinger, Genf 2007, http://www.ipcc.ch/pdf/assessment-report/ar4/syr/ar4_syr_fr.pdf; ja töörühmade aruanded: Reaalteaduslik alus, koostanud I töörühm, toimetanud S. Solomon, D. Qin, M. Manning, Z. Chen, M. Marquis, K. Averyt, M. Tignor ja H.L. Miller, Jr.; Mõjud, kohandumine ja haavatavus, koostanud II töörühm, toimetanud M. Parry, O. Canziani, J. Palutikof, P. van der Linden ja C. Hanson; Kliimamuutuse leevendamine, koostanud III töörühm, toimetanud B. Metz, O. Davidson, P. Bosch, R. Dave ja L. Meyer. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0019. (3) ELT C 297 E, 20.11.2008, lk 193. (4) ELT C 160, 19.6.2010, lk 1 ja 8. (5) http://www.agassessment.org/

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2010. aasta resolutsioon ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes (2009/2201(INI))

P7_TA(2010)0446 A7-0317/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 12, 21, 28, 29, 30, ja 31;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3 ja 6;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 9, 10, 48, 138, 139, 153, 156, 191, 207 ja 218;

–  võttes arvesse OECD suuniseid hargmaistele ettevõtetele, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) kolmepoolset deklaratsiooni rahvusvaheliste ettevõtete ja sotsiaalpoliitika põhimõtete kohta, rahvusvaheliste organisatsioonide, nagu ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni, Maailma Terviseorganisatsiooni ja Maailmapanga egiidi all kokku lepitud toimimisjuhendeid ning ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsi egiidi all tehtud jõupingutusi ettevõtete tegevuse õiguslikuks reguleerimiseks arenguriikides;

–  võttes arvesse 2000. aasta septembris käivitatud ÜRO globaalse kokkuleppe algatust (Global Compact), ÜRO peasekretäri 10. augusti 2005. aasta aruannet „Üleilmsete partnerluste suunas – tõhusam koostöö ÜRO ja kõigi asjaomaste, eelkõige erasektori, partnerite vahel” (05-45706 (E) 020905), ÜRO globaalse kokkuleppe ja globaalse aruandluse algatuse 9. oktoobri 2006. aasta teadaannet ning põhimõtteid, millest juhindutakse 2006. aasta jaanuaris ÜRO käivitatud vastutustundliku investeerimise algatuses, mida koordineeritakse ÜRO keskkonnaprogrammi (UNEP) rahastamisalgatuse ja ÜRO globaalse kokkuleppe raames;

–  võttes arvesse ÜRO 2003. aasta detsembris vastu võetud norme hargmaiste ettevõtete ja teiste äriühingute vastutuse kohta inimõiguste vallas(1);

–  võttes arvesse 1997. aastal käivitatud globaalse aruandluse algatust(2) , 5. oktoobril 2006. aastal avaldatud G3 säästva arengu aruandluse ajakohastatud suuniseid ja G4 suuniseid, mida töötatakse praegu välja globaalse aruandluse algatuse raames;

–  võttes arvesse 2002. aastal Johannesburgis toimunud ÜRO säästva arengu tippkohtumise tulemusi, eriti üleskutset algatuste tegemiseks ettevõtete sotsiaalse vastutuse valdkonnas, ja nõukogu 3. detsembri 2002. aasta järeldusi tippkohtumise järelmeetmete kohta(3);

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku 15. veebruari 2005. aasta aruannet rahvusvaheliste korporatsioonide ja teiste äriühingute inimõigustealaste kohustuste kohta (E/CN.4/2005/91, 2005);

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri inimõiguste, hargmaiste ettevõtete ja teiste äriühingute küsimustega tegeleva eriesindaja 7. aprilli 2008. aasta aruannet kõigi inim-, kodaniku-, poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste, sh arenguõiguse kaitsmise edendamise kohta (A/HRC/8/5 2008) ning tema järgmise, 2011. aastal esitatava aruandega seotud käimasolevat tööd;

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri inimõiguste, hargmaiste ettevõtete ja teiste äriühingute küsimustega tegeleva eriesindaja John Ruggie 9. aprilli 2010. aasta aruannet ettevõtete ja inimõiguste ning järgmiste sammude kohta raamistiku „Kaitsta, austada ja heastada” elluviimisel (A/HRC/14/27);

–  võttes arvesse võrdlusaluseid ja sertifitseerimis- ja märgistamismehhanisme, mis näitavad ettevõtete käitumist säästva arengu, kliimamuutuse või vaesuse vähendamise valdkonnas, näiteks standardit SA 8000, mis puudutab laste töö keelustamist, ning AFNORi ja ISO standardeid säästva arengu kohta;

–  võttes arvesse Kimberley protsessi töötlemata teemantide kaubanduse kontrollimise üle;

–  võttes arvesse mitmete liikmesriikide algatusi ettevõtete sotsiaalse vastutuse edendamiseks ja eriti asjaolu, et Taanis loodi ettevõtete sotsiaalse vastutuse riiklik keskus, mis koordineerib valitsuse õigusloomega seotud algatusi ettevõtete sotsiaalse vastutuse soodustamisel ja töötab välja praktilisi vahendeid ettevõtetele(4);

–  võttes arvesse majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti (1966), konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (1979), 13. septembril 2007. aastal ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga 61/295 vastu võetud ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni ja ÜRO lapse õiguste konventsiooni (1989);

–  võttes arvesse rahvusvahelisi keskkonnakonventsioone, nagu osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokoll (1987), ohtlike jäätmete riikidevahelise veo ja nende kõrvaldamise kontrolli Baseli konventsioon (1999), Cartagena bioohutuse protokoll (2000) ja Kyoto protokoll (1997);

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 14. märtsi 2003. aasta arvamust rohelise raamatu „Ettevõtte sotsiaalse vastutuse raamistiku edendamine Euroopas” kohta;

–  võttes arvesse multilateraalse Euroopa ettevõtete sotsiaalse vastutuse foorumi 29. juuni 2004. aasta lõpparuannet ja soovitusi, sealhulgas seitsmendat soovitust, mis toetab meetmeid asjakohase õigusraamistiku loomiseks;

–  võttes arvesse 1968. aasta Brüsseli konventsiooni, mida täiendati nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(5), ning komisjoni 21. aprilli 2009. aasta rohelist raamatut nõukogu määruse (EÜ) nr 44/2001 läbivaatamise kohta;

–  võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut „Ettevõtete sotsiaalse vastutuse raamistiku edendamine Euroopas” (KOM(2001)0366), mis võeti üle valgesse raamatusse „Komisjoni teatis ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta: äriühingute panus säästvasse arengusse” (KOM(2002)0347);

–  võttes arvesse komisjoni 30. mai 2001. aasta soovitust 2001/453/EÜ keskkonnaküsimuste tunnustamise, mõõtmise ja avalikustamise kohta äriühingute aastaaruannetes ja majandusaasta aruannetes(6) (teatavaks tehtud numbri K(2001)1495 all);

–  võttes arvesse komisjoni 18. mai 2004. aasta teatist „Globaliseerumise sotsiaalne mõõde – ELi poliitiline panus hüvede loomiseks kõigile” (KOM(2004)0383);

–  võttes arvesse komisjoni 22. märtsi 2006. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele „Majanduskasvu- ja tööhõivepartnerluse rakendamine, muutes Euroopa ettevõtete sotsiaalse vastutuse eeskujuks” (KOM(2006)0136);

–  võttes arvesse komisjoni 24. mai 2006. aasta teatist „Inimväärse töö tagamine kõigi jaoks. Ühenduse panus inimväärse töö tagamise suuniste rakendamiseks kogu maailmas” (KOM(2006)0249);

–  võttes arvesse alates 1. jaanuarist 2006 kehtivat üldist soodustuste režiimi (GSP), millega võimaldatakse tollimaksuvaba juurdepääs või tollitariifide vähendamine suuremale hulgale kaupadele ja mis sisaldab ka uut soodustust eriliste kaubandus-, finants- või arenguvajadustega haavatavatele riikidele;

–  võttes arvesse 2009. aasta oktoobris sõlmitud ELi ja Lõuna-Korea vabakaubanduslepingu 13. peatükki, mille kohaselt „lepinguosalised püüavad toetada ja edendada kauplemist säästvale arengule kaasa aitavate kaupadega, sealhulgas kaupadega, mille suhtes kohaldatakse selliseid kavasid nagu õiglane ja eetiline kaubandus, ning kaupadega, millega kaasneb äriühingute sotsiaalne vastutus ja aruandluskohustus”;

–  võttes arvesse 2010. aasta märtsis allkirjastatud ELi ning Kolumbia ja Peruu vabakaubanduslepingu artikli 270 lõiget 3, mille kohaselt on lepinguosalised kohustatud edendama ettevõtete sotsiaalse vastutusega seotud häid tavasid, ja artikli 270 lõiget 4, milles lepinguosalised tõdevad, et paindlikud, vabatahtlikkusel põhinevad ja stimuleerivad mehhanismid võivad aidata kaasa sidususe parandamisele kaubandustavade ja säästva arengu eesmärkide vahel;

–  võttes arvesse nõukogu 3. detsembri 2001. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse Euroopa raamistikku propageeriva rohelise raamatu järelmeetmete kohta(7);

–  võttes arvesse nõukogu 6. veebruari 2003. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta(8);

–  võttes arvesse nõukogu 12. juuli 2005. aasta otsust 2005/600/EÜ liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta(9), milles kutsutakse liikmesriike toetama äriühinguid ettevõtete sotsiaalse vastutuse edendamisel;

–  võttes arvesse nõukogu 14. juuni 2010. aasta järeldusi laste töö kohta(10);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. märtsi 2001. aasta määrust (EÜ) nr 761/2001 organisatsioonide vabatahtliku osalemise võimaldamise kohta ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemis (EMAS)(11);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2003. aasta direktiivi 2003/51/EÜ teatud tüüpi äriühingute, pankade ning teiste finantsasutuste ja kindlustusseltside raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud aastaaruannete kohta(12);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta(13);

–  võttes arvesse oma 15. jaanuari 1999. aasta resolutsiooni, mis käsitleb ELi standardeid arengumaades tegutsevatele Euroopa ettevõtetele ja Euroopa toimimisjuhendit(14), milles soovitatakse koostada toimimisjuhendi näidis koos Euroopa jõustamismehhanismiga;

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2001. aasta resolutsiooni rahvusvahelise kaubanduse avatuse ja demokraatia kohta(15), milles nõutakse, et WTO järgiks Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) põhilisi sotsiaalseid standardeid ja tunnustaks ILO otsuseid, sealhulgas võimalikke üleskutseid kehtestada põhiliste sotsiaalsete standardite tõsise rikkumise eest karistused;

–  võttes arvesse oma 4. juuli 2002. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta nõukogule, Euroopa Parlamendile ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele pealkirjaga „Peamiste töönormide edendamine ja sotsiaalse juhtimise parandamine üleilmastumise kontekstis”(16);

–  võttes arvesse oma 13. mai 2003. aasta resolutsiooni komisjoni teatise „Ettevõtete sotsiaalne vastutus – ettevõtluse panus jätkusuutlikusse arengusse” kohta(17);

–  võttes arvesse oma 5. juuli 2005. aasta resolutsiooni laste, eriti laste töö ärakasutamise kohta arengumaades(18);

–  võttes arvesse oma 15. novembri 2005. aasta resolutsiooni globaliseerumise sotsiaalse mõõtme kohta(19);

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2006. aasta resolutsiooni õiglase kaubanduse ja arengu kohta(20);

–  võttes arvesse oma 13. märtsi 2007. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse ja uue partnerluse kohta(21);

–  võttes arvesse oma 23. mai 2007. aasta resolutsiooni inimväärse töö tagamise kohta kõigi jaoks(22), milles paluti lisada Euroopa Liidu kaubanduskokkulepetesse, eelkõige kahepoolsetesse kokkulepetesse sotsiaalsed standardid inimväärse töö tagamiseks;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi korraldatud kuulamist 23. veebruaril 2010 „Ettevõtete sotsiaalne vastutus rahvusvahelises kaubanduses”;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A7-0317/2010),

A.  arvestades, et ettevõtetel ja nende filiaalidel on oluline osa majanduse üleilmastumises ja rahvusvahelises kaubanduses;

B.  arvestades OECD 2000. aasta suuniseid hargmaistele ettevõtetele, mida on ajakohastatud 2010. aastal, ja soovitusi, mille valitsused annavad ettevõtetele ja milles kehtestatakse vastutustundliku käitumise vabatahtlikud standardid, mis on kooskõlas kehtivate õigusaktidega eelkõige tööhõive, sotsiaalpartnerite suhete, inimõiguste, keskkonna, tarbijate huvide, korruptsioonivastase võitluse ja maksudest kõrvalehoidumise valdkonnas;

C.  arvestades, et rahvusvahelisi ettevõtteid käsitleva ILO kolmepoolse deklaratsiooni eesmärk on anda valitsustele, rahvusvahelistele ettevõtetele ja töötajatele suuniseid tööhõive, koolituse, töötingimuste, töösuhete valdkonnas ning deklaratsiooniga on võtnud riigid kohustuse järgida ja edendada nelja peamist töönormi: ühinemisvabadus ja kollektiivläbirääkimiste õigus, sunniviisilise töö kõikide vormide kaotamine, lapstööjõu kaotamine ja tööalase diskrimineerimise kõrvaldamine;

D.  arvestades, et ÜRO ülemaailmse kokkuleppe kümme põhimõtet tuleks ettevõtetel omaks võtta, neid toetada ja oma mõjuvaldkonnas ellu viia kui peamisi väärtusi inimõiguste, põhiliste sotsiaalsete standardite, keskkonnakaitse ja korruptsioonivastase võitluse valdkonnas, samuti tuleks ettevõtetel võtta kohustus neid vabatahtlikult täita ja järgida oma äritegevuses;

E.  arvestades käimasolevaid töid ajakohastamaks OECD suuniseid hargmaistele ettevõtetele, eriti suuniseid, mis käsitlevad siseriiklike kontaktpunktide tegevuse parandamist ja turustusahelate vastutuskorda;

F.  arvestades, et rahvusvahelised võrdlusalused, nagu globaalse aruandluse algatus, või sertifitseerimis- ja märgistamismehhanismid, nagu standard ISO 14 001 või eelkõige hiljutine standard ISO 26 000, mis on loodud kui igat liiki organisatsioonide suhtes kohaldatavate suuniste kogumik, aitavad säästvat arengut hõlmates hinnata ettevõtetel oma tegevuse majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnamõju, kuid on tulemuslikud ainult tõhusa kohaldamise ja kontrollimise korral;

G.  arvestades ettevõtete sotsiaalse vastutuse määratlust, millega nõustus suur osa kodanikuühiskonnast ja rahvusvahelisest ametiühinguliikumisest ning mis on standardi ISO 26 000 kohaselt „organisatsiooni vastutus oma otsuste ja tegevusega ühiskonnale ja keskkonnale avaldatava mõju eest ning mis väljendub läbipaistvas ja eetilises käitumises, mis aitab kaasa säästvale arengule, sh tervishoiule ja ühiskonna heaolule; võtab arvesse sidusrühmade ootusi, järgib kehtivaid seadusi ning on kooskõlas rahvusvaheliste standarditega; on integreeritud kogu organisatsiooni ja seda rakendatakse organisatsiooni suhetes”;

H.  arvestades komisjoni poolt 2006. aasta teatises seatud eesmärki muuta Euroopa Liit ettevõtete sotsiaalse vastutuse eeskujuks ja asjaolu, et teatises käsitleti ettevõtete sotsiaalset vastutust osana Euroopa sotsiaalsest mudelist ja vahendina, mille abil kaitsta solidaarsust, ühtekuuluvust ja võrdseid võimalusi tugevnenud ülemaailmse konkurentsi tingimustes;

I.  arvestades komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele seoses kaubandus- ja turustusturu järelevalvega „Tõhusam ja õiglasem siseturg kaubanduse ja turustuse valdkonnas 2020. aastaks”(KOM(2010)0355) ning selle lisa, milles on tõdetud, et tarbijal on „sageli üksnes õige pisut teavet selle kohta, kuidas täidab müüja oma kohustusi sotsiaalse vastutuse vallas. Ta ei saa seega oma ostmisharjumuste puhul teha valikut, mis põhineks tema informeeritusel”;

J.  arvestades, et vastavalt aluslepingutele tuleb ühist kaubanduspoliitikat viia ellu kooskõlas ELi kõigi eesmärkidega, sealhulgas ELi sotsiaalsete, keskkonna- ja arenguabieesmärkidega;

K.  arvestades, et Euroopa Liit seab juba praegu teatavate kaubandussoodustuste andmisel oma partneritele tingimuseks selle, et nad ratifitseerivad ILO põhilised konventsioonid, ja arvestades, et EL on võtnud endale 2006. aastast kohustuse edendada inimväärse töö tagamist kogu oma välispoliitikas, sealhulgas ühises kaubanduspoliitikas;

L.  arvestades, et ELi kahepoolsetes vabakaubanduslepingutes on nüüd säästvat arengut käsitlev peatükk, milles on sätestatud keskkonnaalased ja sotsiaalsed eesmärgid ning eeskirjadest kinnipidamine nendes valdkondades;

M.  arvestades, et ettevõtete sotsiaalse vastutuse põhimõtete täitmata jätmine on sotsiaalse ja keskkonnadumpingu üks vorme, mis kahjustab eelkõige Euroopas tegutsevaid ettevõtteid ja töötajaid, kes on kohustatud pidama kinni kõige rangematest sotsiaalsetest, keskkonnaalastest ja maksustandarditest;

N.  arvestades, et oleks loomulik, kui Euroopa ettevõtteid, kes paigutavad oma tootmisüksused riikidesse, kus on madalad palgad ja väiksemad keskkonnanõuded, võiks võtta pädeva kohtu ees vastutusele võimalike keskkonna- ja sotsiaalsete kahjude või muu kohalike kogukondade arvates negatiivse välismõju eest, mille nende filiaalid nendes riikides põhjustavad;

O.  arvestades emaettevõtte ja filiaalide või ettevõtte ja tarnijate võimalike sidemete suurt mitmekesisust ning vajadust rahvusvahelisel tasandil täpsustada mõjusfääri ja hoolsuskohustuse mõisteid;

P.  arvestades, et ettevõtted ei allu otseselt rahvusvahelisele õigusele ja et rahvusvahelised konventsioonid, eelkõige inimõiguste, tööõiguse ja keskkonnakaitse valdkonnas, kohustavad allakirjutanud riike, kuid ei kohusta otseselt ettevõtteid, kelle registrijärgne asukoht on nendes riikides; arvestades, et samas peavad kõnealused riigid tagama, et ettevõtted, kelle registrijärgne asukoht on nende territooriumil, täidavad oma õiguslikke kohustusi ja hoolsuskohustust, ning rakendama sobivaid ja piisavaid sanktsioone, kui ettevõtted seda ei tee;

Q.  arvestades põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ning õiglasele ja sõltumatule kohtulikule arutamisele, mis on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 ja inimõiguste ülddeklaratsiooni artikliga 8;

R.  arvestades õigusalase koostöö põhimõtet, mida kinnitatakse Brüsseli konventsioonis ja määruses (EÜ) nr 44/2001, ja kutsudes komisjoni jätkama tööd rohelise raamatu alusel, milles tehakse ettepanekuid eksterritoriaalsuse valdkonnas, eelkõige seoses määruse reguleerimisala laiendamisega kolmandate riikide kostjaid hõlmavatele vaidlusküsimustele;

S.  arvestades, et ELi ja Lõuna-Korea vahelise vabakaubanduslepingu peatükis 13 ning ELi, Colombia ja Peruu vahelise mitmepoolse kaubanduslepingu artikli 270 lõikes 3 on juba nimetatud ettevõtete sotsiaalset vastutust, ei võeta sellega täielikult arvesse ettevõtete sotsiaalse vastutuse tähtsust Euroopa eesmärgi jaoks, milleks on keskkonna ning sotsiaalsete ja inimõiguste kaitse; arvestades, et isegi kui ettevõtted rikuvad pidevalt inimõigusi, töönorme või keskkonnanõudeid, siis praktikas ei avalda see teistsugusele eesmärgipüstitusele vaatamata kõnealuste kaubanduslepingute jätkamisele mingit mõju;

T.  arvestades, et eelkõige kaevandussektoris on senised ettevõtete sotsiaalse vastutuse kokkulepped osutunud puudulikuks;

U.  arvestades kehtivaid ühenduse õigusakte, milles käsitletakse mikroettevõtteid, väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid, ja eelkõige 6. mai 2003. aasta soovitust 2003/361/EÜ ning 2008. aasta juunis vastu võetud Euroopa väikeettevõtlusalgatust „Small Business Act”;

V.  arvestades, et ettevõtete sotsiaalne vastutus on mõiste, mille kohaselt ettevõtted kaasavad sidusrühmade üldise heaolu huvides vabatahtlikult oma äristrateegiasse sotsiaalsed ja keskkonnaprobleemid, asudes aktiivselt täitma avaliku poliitika ülesandeid kui väärtustest juhinduvate ühiskonnamuutuste olulist aspekti;

W.  arvestades, et ettevõtete sotsiaalne vastutus on Euroopa sotsiaalse mudeli oluline osa, mida tugevdab Euroopa Liidu toimimise lepingu jõustumine ja eelkõige selle horisontaalne sotsiaalklausel, ning arvestades, et Euroopa Komisjon tunnistas oma teatises ELi 2020. aasta strateegia kohta vajadust edendada ettevõtete sotsiaalset vastutust kui olulist tegurit töötajate ja tarbijate pikaajalise usalduse tagamiseks,

X.  arvestades, et ettevõtete sotsiaalne vastutus mõjutab oluliselt inimõiguste kehtestamist arengumaades;

Y.  arvestades, et ettevõtete sotsiaalne vastutus ei tohiks asendada riiki avalike põhiteenuste pakkumisel ega teda sellest kohustusest vabastada;

Z.  arvestades, et ettevõtte sotsiaalne vastutus võib mängida olulist rolli ebasoodsates oludes elavate kogukondade elutingimuste parandamises;

AA.  arvestades, et ametiühingutel on ettevõtete sotsiaalse vastutuse edendamises tähtis roll, kuna töötajad tunnevad oma ettevõtte tegelikku olukorda kõige paremini;

AB.  arvestades, et ettevõtete sotsiaalset vastutust tuleb vaadelda paralleelselt ja vastastoimes äriühingu üldjuhtimise reformidega;

AC.  arvestades VKEde rolli Euroopa ühtsel turul ja tulemusi, mida on saavutatud komisjoni rahastatud projektidega, mis on suunatud ettevõtete sotsiaalse vastutuse tavade omaksvõtmisele, sh VKEde poolt;

AD.  arvestades, et ettevõtete sotsiaalne vastutus ja kaubanduslepingute sotsiaalsed ning keskkonnaalased klauslid täidavad sama eesmärki, milleks on inimeste ja keskkonna vajadusi arvestav majandus ning õiglasem, sotsiaalselt tasakaalustatum ja humaansem üleilmastumine, mis aitab tõhusalt kaasa säästvale arengule;

AE.  arvestades, et siiani ei ole kaubanduseeskirjad ja ettevõtete sotsiaalne vastutus olnud omavahel kuigivõrd seotud, kuid samas oleks kaubanduseeskirjade ja ettevõtete sotsiaalse vastutuse eesmärkide kooskõlastamisest palju kasu,

1.  võtab teadmiseks, et hiljutine finantskriis ja selle sotsiaalsed tagajärjed on süvendanud ülemaailmseid probleeme ning toonud kõikjal kaasa arutelud uue reguleeriva lähenemisviisi vajalikkuse ja juhtimisküsimuste üle maailmamajanduses, sealhulgas rahvusvahelises kaubanduses; on arvamusel, et uued, tõhusamad ja paremini jõustatud eeskirjad peaksid toetama jätkusuutlikuma poliitika kujundamist, kus tegelikult arvestatakse sotsiaalsete ja keskkonnaalaste probleemidega;

2.  võtab ühtlasi teadmiseks, et üleilmastumine on suurendanud riikide konkurentsi välisinvestorite ligimeelitamisel ja konkurentsi ettevõtete vahel, mis on kohati põhjustanud tõsiseid inim- ja tööõiguste rikkumisi ning keskkonna kahjustamist kaubanduse ja investeeringute ligimeelitamise eesmärgil;

3.  tuletab meelde, et ettevõtete sotsiaalse vastutuse põhimõtted, mida rahvusvahelisel tasandil täielikult tunnustatakse nii OECDs, ILOs kui ÜROs, käsitlevad ettevõtetelt oodatavat vastutustundlikku käitumist ja eeldavad kõigepealt kehtivate õigusaktide järgimist, eriti tööhõive, töösuhete, inimõiguste, keskkonna, tarbijahuvide ja tarbijate suhtes läbipaistvuse tagamise, korruptsioonivastase võitluse ning maksustamise valdkonnas;

4.  tuletab meelde, et EL toetab ettevõtete sotsiaalse vastutuse edendamise eesmärki ja Euroopa Komisjoni arvates peab EL hoolitsema, et tema välispoliitika edendaks tõhusalt asjaomaste riikide säästvat ja sotsiaalset arengut ning ükskõik millises riigis investeerivate ja tegutsevate Euroopa ettevõtete tegevus oleks kooskõlas Euroopa väärtuste ja rahvusvaheliselt kokkulepitud normidega;

5.  tuletab meelde, et ühise kaubanduspoliitika eesmärgid peaksid olema täielikult kooskõlas ELi üldeesmärkidega, et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 207 teostatakse ELi kaubanduspoliitikat „kooskõlas liidu välistegevuse põhimõtete ja eesmärkidega” ja vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 3 peab EL muu hulgas toetama „maailma säästvat arengut, rahvaste solidaarsust ja vastastikust austust, vaba ja ausat kaubandust, vaesuse kaotamist ning inimõiguste, eriti lapse õiguste kaitset, samuti rahvusvahelise õiguse ranget järgimist ja arendamist, sealhulgas ÜRO põhikirja põhimõtete austamist”;

6.  arvab, et Euroopa Komisjon peaks uurima võimalusi emaettevõtte ja mis tahes temast sõltuva ettevõtte, olgu see siis filiaal, tarnija või alltöövõtja, suhete ühtse määratluse kehtestamiseks, et määrata kindlaks igaühe juriidiline vastutus;

7.  on veendunud, et võttes arvesse suurte ettevõtete, nende filiaalide ja tootmisahelate põhirolli rahvusvahelises kaubanduses, peab ettevõtete sotsiaalsest ja keskkonnaalasest vastutusest saama ELi kaubanduslepingute kindel osa;

8.  on seisukohal, et ettevõtete sotsiaalne vastutus peaks täiendama kaubanduslepingute sotsiaalklausleid ettevõtete käitumise valdkonnas ja samal ajal kaubanduslepingud toetavad ettevõtete sotsiaalset vastutust, eelkõige lepingute juhtpõhimõtete järelevalvekorra varal;

9.  nõuab, et ettevõtete sotsiaalse vastutuse põhimõtteid ja kohustusi võetaks arvesse komisjoni ja kajastataks kavandatavas teatises „Euroopa uus kaubanduspoliitika Euroopa 2020. aasta strateegia raames”, samuti 2011. aastaks koostatavas ettevõtete sotsiaalset vastutust käsitlevas komisjoni teatises ning kaubanduspoliitika rakendamisel;

10.  on seisukohal, et ettevõtete sotsiaalne vastutus on tõhus vahend konkurentsivõime, tööoskuste ja koolitusvõimaluste, tööohutuse ja töökeskkonna parandamiseks, töötajate õiguste ning kohalike ja põlisrahvaste kogukondade õiguste kaitsmiseks, jätkusuutliku keskkonnapoliitika edendamiseks ning heade tavade vahetamise ergutamiseks kohalikul, riiklikul, Euroopa ja maailma tasandil, kuid ei see asenda mõistagi tööõigust ega üldisi või valdkondlikke kollektiivlepinguid;

11.  nõuab, et ettevõtetelt nõutaks tungivalt sotsiaalse vastutuse kohaldamist, et mõju abil, mida nad avaldavad oma laiemale kaastöötajate ringile, kaitsta nii oma kui ka üldiselt kõigi töötajate füüsilist puutumatust, turvalisust, füüsilist ja vaimset heaolu, töö- ja inimõigusi; rõhutab, kui tähtis on toetada ja ergutada selliste tavade levitamist VKEdes, piirates samas kaasnevaid kulusid ja bürokraatiat;

12.  juhib tähelepanu asjaolule, et ettevõtete sotsiaalse vastutuse raames tuleks käsitleda selliseid uusi valdkondi nagu töökorraldus, võrdsed võimalused ja sotsiaalne kaasatus, diskrimineerimisvastased meetmed ning hariduse ja elukestva hariduse ja koolituse arendamine; rõhutab, et ettevõtete sotsiaalne vastutus peaks hõlmama näiteks töö kvaliteeti, võrdset tasustamist ja karjäärivõimalusi ning uuenduslike projektide edendamist, et toetada jätkusuutlikule majandusele üleminekut;

13.  soovitab kindlalt, et liikmesriigid ja Euroopa Liit edendaksid ettevõtete sotsiaalse vastutuse heade tavade rakendamist kõikides ettevõtetes, olenemata nende tegevuskohast, ja ergutaksid ettevõtete sotsiaalse vastutuse algatustest tulenevate heade tavade levitamist, eelkõige paremini tutvustades nende algatuste tulemusi;

14.  võtab teadmiseks, et ettevõtete sotsiaalse vastutuse tegevuskava tuleb kohandada iga piirkonna ja iga riigi erivajadustega, et aidata parandada jätkusuutlikku majandus- ja sotsiaalarengut;

15.  on seisukohal, et ettevõtete sotsiaalse vastutuse vabatahtlike algatuste usutavus sõltub selliste rahvusvaheliselt tunnustatud standardite ja põhimõtete omaksvõtmisest nagu Global Reporting Initiative III ja järelevalvest ning läbipaistva ja ettevõtte sidusrühmadest sõltumatu kontrolli kehtestamisest;

16.  on seisukohal, et rõhku tuleb panna kõigi sidusrühmade aktiivsele kaasamisele ettevõttes, juhtide koolitamisele ja kodanikuühiskonna arendamisele, pidades eelkõige silmas tarbijate teadlikkuse suurendamist;

17.  on seisukohal, et tuleks arendada ja levitada ettevõtete sotsiaalse vastutuse kultuuri koolituse ja teadlikkuse suurendamise teel nii ettevõtete tasandil kui kõrgema ja ülikoolihariduse nendes harudes, mis on seotud põhiliselt haldusteadusega;

18.  on veendunud, et sotsiaalne dialoog ja Euroopa töönõukogud on mänginud olulist rolli parimate tavade kujundamisel ettevõtete sotsiaalse vastutuse valdkonnas;

19.  on kindlalt veendunud, et Euroopa tööhõivesuunistes tuleks ettevõtete sotsiaalsele vastutusele rohkem tähelepanu pöörata;

Ettevõtete sotsiaalse vastutuse kaasamine üldisesse soodustuste süsteemi (GSP ja GSP+)

20.  nõuab, et ettevõtete sotsiaalse vastutuse põhimõtted kaasataks GSP ja GSP+ määrusesse selle järgmise muutmise käigus; palub komisjonil kindlustada, et rahvusvahelised ettevõtted (sõltumata sellest, kas nende registrijärgne asukoht on Euroopa Liidus), mille filiaalid või tootmisahelad asuvad GSP ja eelkõige GSP+ süsteemis osalevas riigis, peavad kinni oma seadusjärgsetest, riiklikest ja rahvusvahelistest kohustustest inimõiguste, sotsiaalsete standardite ja keskkonnanõuete valdkonnas; nõuab tungivalt, et EL ja üldises soodustuste süsteemis osalevad ning selle raames soodustusi saavad riigid oleksid kohustatud jälgima, et ettevõtted täidavad neid kohustusi; nõuab, et nimetatud kohustuste järgimine oleks üldiste soodustuste süsteemi raames siduv;

21.  on seisukohal, et uuendatud üldiste soodustuste süsteemiga GSP+ tuleks ühtlasi keelata nn võõrustajariigi lepingud, mida mõned hargmaised ettevõtted salaja sõlmivad süsteemi GSP+ raames soodustusi saavate võõrustajariikidega, et vältida kõnealuste riikide õigusnorme, ja mis on selgesti vastuolus ettevõtete sotsiaalse vastutusega;

Uued mõju-uuringud

22.  palub komisjonil täiustada jätkusuutlikkuse mõju-uuringu mudelit, et nõuetekohaselt kajastada kaubandusläbirääkimiste majanduslikku, sotsiaalset, inimõigus- ja keskkonnamõju, kaasa arvatud kliimamuutuse leevendamise eesmärgid; palub komisjonil uurida ELi partnerriikidega sõlmitud kaubanduslepingute mõju, teostades lepingu allkirjastamise eelseid ja järgseid jätkusuutlikkuse mõju-uuringuid, kus võetakse eelkõige arvesse tundlikke sektoreid;

23.  rõhutab, et pärast Lissaboni lepingu jõustumist tuleb parlamendile esitada kogu teave selle kohta, kuidas lepingute jätkusuutlikkuse mõju-uuringute tulemused on kaasatud lepingute sõlmimisele eelnevatesse läbirääkimistesse ja milliseid lepingute peatükke on muudetud, et hoida ära uuringutes kindlaks tehtud negatiivset mõju;

24.  palub komisjonil välja töötada mõju-uuringud, et kooskõlas algatusega „Small Business Act” hinnata kaubanduslepingute mõju Euroopa VKEdele (VKE-test), eriti ettevõtete sotsiaalse vastutuse osas;

Ettevõtete sotsiaalse vastutuse klauslid kõigis ELi kaubanduslepingutes

25.  teeb üldisema ettepaneku, et tulevased kaubanduslepingud, mille üle EL peab läbirääkimisi, sisaldaksid säästva arengu peatükki, kuhu kuulub ka ettevõtete sotsiaalse vastutuse klausel, mis osaliselt põhineb OECD 2010. aastal ajakohastatud suunistes hargmaistele ettevõtetele;

26.  teeb ettepaneku, et kõnealune ettevõtete sotsiaalse vastutuse klausel sisaldaks:

27.  on seisukohal, et ettevõtete sotsiaalse vastutuse klauslile tuleks lisada teisi sätteid; arvab, et:

28.  teeb ettepaneku, et ELi kahepoolsete lepingute osana eraldataks õiguse tugevdamise programmi raames vahendid äriõigusega tegelevate kohtunike ja kohtute koolitamiseks inimõigusküsimuste ning rahvusvahelistele tööõigus- ja keskkonnakonventsioonidele vastavuse valdkonnas;

29.  teeb ettepaneku luua iga vabakaubanduslepingu järelevalveks ühine parlamentaarne komitee, et EP liikmed ja partnerriikide parlamentide liikmed saaksid vahetada teavet ja pidada dialoogi; lisab, et järelevalvekomiteed võiksid ühtlasi jälgida säästvat arengut ja ettevõtete sotsiaalse vastutuse klauslit käsitleva peatüki rakendamist ja koostada soovitusi vabakaubanduslepingu ühiskomiteele, eelkõige seoses mõju-uuringutega ning inimõiguste, sotsiaalsete õiguste ja keskkonnakonventsioonide tõendatud rikkumise korral;

30.  teeb ettepaneku asutada ÜRO globaalse kokkuleppe algatusele allakirjutanute jaoks regulaarne võrdlusfoorum, et nad saaksid esitada oma ettevõtete sotsiaalse vastutuse programmid avalikkusele kontrollimiseks ja anda tarbijatele võrdlusvahendi ning luua rangete standardite ja vastastikuste eksperdihinnangute tava; selline läbipaistvus julgustaks ettevõtteid vabatahtlikult täitma ettevõtete sotsiaalse vastutuse kõrgemaid standardeid või leppima meedia ja avaliku kontrolli tagajärgedega;

Ettevõtete sotsiaalse vastutuse edendamine mitmepoolses kaubanduspoliitikas

31.  palub komisjonil edendada ettevõtete sotsiaalse vastutuse arvessevõtmist mitmepoolses kaubanduspoliitikas, nii rahvusvahelistel foorumitel, kus toetatakse ettevõtete sotsiaalset vastutust, eelkõige OECDs ja ILOs, kui ka WTOs pärast Doha kaubandusläbirääkimisi;

32.  palub uurida kõnealustel foorumitel võimalust töötada välja rahvusvaheline konventsioon, millega määratletaks nn võõrustajariikide(23) ja päritoluriikide(24) vastutus ning mis toetaks hargmaiste ettevõtete poolsete inimõigusrikkumiste vastast võitlust ja eksterritoriaalsuse põhimõtte rakendamist;

33.  palub komisjonil toetada uute suhete arengut sotsiaalsete ja keskkonnastandarditega tegelevate mitmepoolsete agentuuride ja WTO vahel, et kindlustada rahvusvahelisel tasandil suurem kooskõla kaubanduspoliitika ja säästva arengu eesmärkide vahel;

34.  avaldab taas kord toetust WTOs kaubanduse ja keskkonna komiteega sarnase kaubanduse ja inimväärse töö komitee loomisele, kus arutataks tööjõustandardite küsimusi eriti seoses laste tööga ja ettevõtete sotsiaalse vastutuse teemasid seoses rahvusvahelise kaubandusega; teeb uuesti ettepaneku muuta vaidluste lahendamise menetlust, et keskkonna- või sotsiaalvaldkonna rahvusvaheliste lepingute võimaliku rikkumise korral võiksid vaekogud või apellatsioonikogu paluda pädevatel rahvusvahelistel organisatsioonidel koostada arvamused, mis seejärel avalikustatakse;

o
o   o

35.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, nõukogule, komisjonile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, liikmesriikide parlamentidele, WTO parlamentaarsele konverentsile ja rahvusvahelisele töökonverentsile.

(1) UN Doc E/CN.4/Sub.2/2003/12/Rev.2 (2003). (2) www.globalreporting.org (3) http://daccess-dds-ny.un.org/doc/UNDOC/GEN/N02/636/94/PDF/N0263694.pdf?OpenElement. (4) http://www.csrgov.dk (5) EÜT L 12, 16.1.2001, lk 1. (6) EÜT L 156, 13.6.2001, lk 33. (7) EÜT C 86, 10.4.2002, lk 3. (8) ELT C 39, 18.2.2003, lk 3. (9) ELT L 205, 6.8.2005, lk 21. (10) 10937/1/10. (11) EÜT L 114, 24.4.2001, lk 1. (12) ELT L 178, 17.7.2003, lk 16. (13) ELT L 134, 30.4.2004, lk 114. (14) EÜT C 104, 14.4.1999, lk 180. (15) EÜT C 112 E, 9.5.2002, lk 326. (16) ELT C 271 E, 12.11.2003, lk 598. (17) ELT C 67 E, 17.3.2004, lk 73. (18) ELT C 157 E, 6.7.2006, lk 84. (19) ELT C 280 E, 18.11.2006, lk 65. (20) ELT C 303 E, 13.12.2006, lk 865. (21) ELT C 301 E, 13.12.2007, lk 45. (22) ELT C 102 E, 24.4.2008, lk 321. (23) Riigid, kus tegutsevad kõik emaettevõttest sõltuvad ettevõtted. (24) Riigid, kus asuvad emaettevõtted.

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2010. aasta resolutsioon horisontaalkoostööga seotud konkurentsieeskirjade läbivaatamise kohta

P7_TA(2010)0447 B7-0623/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 lõikeid 1 ja 3, artikli 103 lõiget 1 ning artikli 105 lõiget 3;

–  võttes arvesse nõukogu 20. detsembri 1971. aasta määrust (EMÜ) nr 2821/71 asutamislepingu artikli 85 lõike 3 kohaldamise kohta kokkuleppe, otsuse ja kooskõlastatud tegevuse liikide suhtes(1);

–  võttes arvesse komisjoni 29. novembri 2000. aasta määrust (EÜ) nr 2658/2000 asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kohaldamise kohta spetsialiseerumiskokkuleppe liikide suhtes(2) (spetsialiseerumiskokkulepete grupierandi määrus, edaspidi „spetsialiseerumist käsitlev grupierandi määrus”);

–  võttes arvesse komisjoni 29. novembri 2000. aasta määrust (EÜ) nr 2659/2000 asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kohaldamise kohta uurimis- ja arenduskokkuleppe liikide suhtes(3) (uurimis- ja arenduskokkulepete grupierandi määrus, edaspidi „uurimis- ja arendustegevust käsitlev grupierandi määrus”);

–  võttes arvesse komisjoni määruse (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 kohaldamise kohta spetsialiseerumiskokkuleppe liikide suhtes) eelnõud (uus spetsialiseerumiskokkulepete grupierandi määrus, edaspidi „uue spetsialiseerumist käsitleva grupierandi määruse eelnõu”), mis avaldati konsulteerimiseks komisjoni veebisaidil 4. mail 2010. aastal;

–  võttes arvesse komisjoni määruse (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 kohaldamise kohta teadus- ja arenduskokkulepete liikide suhtes) eelnõud (uus teadus- ja arenduskokkulepete grupierandi määrus, edaspidi „uue teadus- ja arendustegevust käsitleva grupierandi määruse eelnõu”), mis avaldati konsulteerimiseks komisjoni veebisaidil 4. mail 2010. aastal;

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Suunised EÜ asutamislepingu artikli 81 kohaldatavuse kohta horisontaalkoostöö kokkulepete suhtes” (edaspidi „horisontaalsed suunised”)(4);

–  võttes arvesse komisjoni teatise „Suunised Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 kohaldatavuse kohta horisontaalkoostöö kokkulepete suhtes” eelnõud (edaspidi „uute horisontaalsete suuniste eelnõu”), mis avaldati konsulteerimiseks komisjoni veebisaidil 4. mail 2010. aastal;

–  võttes arvesse mitmesuguste sidusrühmade panust, mis saadeti komisjonile avaliku konsulteerimise ajal ning avaldati komisjoni veebisaidil;

–  võttes arvesse 6. juulil 2010. aastal volinik Almunia ning majandus- ja rahanduskomisjoni liikmete vahel toimunud arutelu;

–  võttes arvesse oma 9. märtsi 2010. aasta resolutsiooni 2008. aasta konkurentsipoliitika aruande kohta(5);

–  võttes arvesse 28. septembri 2010. aasta küsimust komisjonile horisontaalse koostööga seotud konkurentsieeskirjade läbivaatamise kohta (O-0131/2010 – B7-0565/2010);

–  võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et nii spetsialiseerumist käsitlev grupierandi määrus kui ka uurimis- ja arendustegevust käsitlev grupierandi määrus kaotab kehtivuse 31. detsembril 2010. aastal; arvestades, et komisjon on algatanud mõlema määruse ja neile lisatud suuniste läbivaatamise;

B.  arvestades, et pärast kõnealuse kahe määruse ja horisontaalsete suuniste vastuvõtmist on toimunud märkimisväärseid õigusloomealaseid muudatusi, näiteks eelkõige moderniseerimispaketi vastuvõtmine 2003. aastal, millega kehtestati ettevõtjate poolse sõlmitud kokkulepete isehindamise nõue;

C.  arvestades, et komisjon on viimastel aastatel omandanud kogemusi kõnealuste eeskirjade kohaldamisel ning praegu vajab kodifitseerimist uus kogum eeskirju, mis tulenevad komisjoni õigusaktidest ja kohtu kohtupraktikast;

D.  arvestades, et hea tava on ka õppida ELi riiklike konkurentsiasutuste ja kogu maailma konkurentsiasutuste kogemustest; arvestades, et eelkõige praeguse majanduskriisiga seoses on soovitatav püüda jõuda kogu maailmas kokkuleppele ühtsetes konkurentsieeskirjades, võttes arvesse asjaolu, et paljud kokkulepped ja tegevused on hõlmatud mitme õigusliku konkurentsikorraga,

1.  väljendab heameelt asjaolu üle, et komisjon on avanud kaks eri avalikku konsultatsiooni seoses horisontaalkoostöö kokkulepete suhtes kohaldatavate konkurentsieeskirjade läbivaatamisega; rõhutab, kui oluline on otsustusprotsessis kuulata ära ja võtta võimalikult palju arvesse sidusrühmade arvamusi, et saavutada tegelikkusele vastav ja tasakaalustatud reguleeriv raamistik;

2.  kutsub komisjoni üles täpsustama läbivaatamismenetluse lõpus selgelt, kuidas ta on võtnud arvesse sidusrühmade panust;

3.  tunnustab asjaolu, et komisjon saatis eeskirjade eelnõu Euroopa Parlamendile varakult; julgustab komisjoni jätkama Euroopa Parlamendiga avatuse vaimus ennetavat koostööd; tunneb heameelt volinik Almunia poolt üles näidatud valmiduse üle arutada eeskirjade eelnõud majandus- ja rahanduskomisjoni liikmetega;

4.  tuletab meelde, kui oluline on õiguskindlus; tunnustab asjaolu, et komisjon koostas teise avaliku konsultatsiooni tarbeks korduma kippuvad küsimused, et rõhutada eeskirjade eelnõus esildatud peamisi muudatusi; palub komisjonil pärast lõpliku uue reguleeriva raamistiku vastuvõtmist koostada ka kokkuvõtte ja uued korduma kippuvad küsimused, et selgitada lõplikku raamistikku üksikasjalikult turuosalistele;

5.  rõhutab, kui olulised on kõnealused kaks grupierandi määrust horisontaalkoostöö valdkonnas nende reguleerimisalasse kuuluvate kokkulepete analüüsimise seisukohast;

6.  märgib, et isegi kui lähenemisviis, mis põhineb kaitstuse kriteeriumi määratlemisel turuosa alusel, ei ole täiuslik, kajastab see majanduslikku tegelikkust ning see on üsna kergesti mõistetav ja kohaldatav; nõustub, et horisontaalkokkulepped tõstatavad tavapäraselt rohkem konkurentsialaseid mureküsimusi kui vertikaalkokkulepped, ning mõistab seetõttu, miks komisjon säilitab piiravama lähenemisviisi turuosa künnise kehtestamisel horisontaalkokkulepete osas;

7.  märgib siiski, et suurem osa horisontaalkoostöö kokkuleppeid ei kuulu kõnealuse kahe grupierandi määruse reguleerimisalasse; palub komisjonil analüüsida, kas sidusrühmadele ja tõhusa konkurentsi säilitamise eesmärgile tuleks kasuks, kui kehtestataks uued konkreetsed grupierandi määrused, mis hõlmaksid muid kui teadus- ja arendustegevust ning spetsialiseerumist käsitlevaid teatavat liiki horisontaalkokkuleppeid; kutsub positiivsete järelduste korral komisjoni üles taotlema nõukogult asjakohast luba kõnealuste uut liiki grupierandi määruste vastuvõtmiseks pärast Euroopa Parlamendiga konsulteerimist;

8.  on seisukohal, et horisontaalsed suunised on äriühingute jaoks kasulikud vahendid analüüsimaks ja hindamaks ise keerulise majandusliku lähenemisviisi alusel, kas horisontaalkoostöö kokkuleppega rikutakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 lõiget 1 või ei;

9.  tunnustab seetõttu asjaolu, et uued horisontaalsed suunised kajastavad isehindamise vajadust, mis kehtestati määrusega (EÜ) nr 1/2003, ning et nendes antakse selged juhised niisuguste keeruliste kokkulepete tarbeks nagu ühisettevõtted ja kokkulepped, mis hõlmavad rohkem kui ühte liiki koostööd; on arvamusel, et niisuguse lähenemisviisiga ei tohiks siiski kaasneda keerulisem reguleeriv raamistik;

10.  tuletab sellega seoses meelde parema õigusloome põhimõtet, mis seisneb õigusloomega seotud ja reguleerivate dokumentide koostamise kvaliteedi parandamises, eelkõige selge ja täpse keelekasutuse abil; pooldab väga selgeid ja lugejasõbralikke suuniseid, mis sisaldavad seega vajaduse korral rohkem konkreetseid näiteid, nagu on nõudnud mitmed sidusrühmad;

11.  tunneb heameelt teabevahetuse uue peatüki üle uute horisontaalsete suuniste eelnõus; märgib, et tegemist tundliku teemaga konkurentidevahelistes suhetes ning et ettevõtjate jaoks on oluline olla võimeline tegema kindlaks, millist teavet saab jagada avaldamata konkurentsile piiravat mõju, eelkõige praeguses kokkulepete isehindamise kontekstis;

12.  tunneb heameelt uute horisontaalsete suuniste eelnõus standardimise peatüki läbivaatamise üle ning selle üle, milline tähtsus on selles omistatud keskkonnaaspektidele; tuletab meelde läbipaistva standardite kehtestamise protsessi selgeid eeliseid; tunnustab seetõttu sätteid, mille eesmärk on käsitleda ebakindlust, mis on seotud intellektuaalomandi õigustega antud kontekstis ja kaubandustingimustega, mis võetaks vastu nende litsentsimiseks; peab ülimalt oluliseks vältida vaidlusi standardite vastuvõtmisel;

13.  rõhutab, kui oluline on austada intellektuaalomandi õigusi, mis aitavad otsustavalt kaasa innovatsioonile; tuletab meelde, et innovatsioonivõime on konkurentsivõimelise majanduse ülesehitamise ja ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide täitmise otsustava tähtsusega element; toetab intellektuaalomandi õiguste mis tahes kuritarvitamise ennetamist muu hulgas konkurentsialaste õigusaktide kaudu;

14.  on siiski veendunud, et kõnealust küsimust tuleb käsitleda laiemas sisulises reguleerivas raamistikus ja mitte ainult konkurentsipoliitika kontekstis; rõhutab, et uute horisontaalsete suuniste eelnõu kõnealust peatükki tuleks vaadelda intellektuaalomandi õiguste kaitset käsitleva integreeritud reguleeriva raamistiku osana;

15.  on komisjoniga ühel arvamusel, et kõik teadus- ja arenduskokkuleppeid sõlmivad osalised peavad eelnevalt avalikustama kõik oma olemasolevad ja taotletavad intellektuaalomandi õigused, kui need on olulised kokkuleppe tulemuste kasutamise seisukohalt muude osaliste poolt;

16.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) EÜT L 285, 29.12.1971, lk 46. (2) EÜT L 304, 5.12.2000, lk 3. (3) EÜT L 304, 5.12.2000, lk 7. (4) EÜT C 3, 6.1.2001, lk 2. (5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0050.

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2010. aasta resolutsioon Iraagi kohta – surmanuhtlus (eriti Tariq Azize juhtum) ja rünnakud kristlaste kogukondade vastu

P7_TA(2010)0448 RC-B7-0629/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone olukorra kohta Iraagis;

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone surmanuhtluse kaotamise kohta, eelkõige oma 26. aprilli 2007. aasta resolutsiooni surmanuhtluse üldise moratooriumi algatuse kohta(1);

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2007. aasta resolutsiooni nr 62/149, millega kutsutakse üles kehtestama moratooriumi surmanuhtluse kohaldamisele, ning ÜRO Peaassamblee resolutsiooni nr 63/168, millega kutsutakse üles rakendama ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2008. aasta resolutsiooni nr 62/149;

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni parlamendi 16. juuni 2010. aasta täiskogu istungil peetud kõnet inimõiguste poliitika kohta, milles ta juhtis tähelepanu asjaolule, et surmanuhtluse kaotamine kogu maailmas on Euroopa Liidu prioriteet;

–  võttes arvesse Genfis 24.–26. veebruarini 2010 toimunud surmanuhtluse vastasel neljandal maailmakongressil vastu võetud lõppdeklaratsiooni, milles nõutakse surmanuhtluse kaotamist kogu maailmas;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 2;

–  võttes arvesse nõukogu 16. novembril 2009 vastu võetud järeldusi usu- ja veendumusvabaduse kohta, milles ta rõhutab kõnealuse vabaduse ning usulise sallimatusega võitlemise strateegilist tähtsust;

–  võttes arvesse 1981. aasta ÜRO deklaratsiooni igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamise kohta;

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni avaldusi Iraagi kohta, eelkõige 1. novembri 2010 aasta avaldust, mis järgnes palvetajate ründamisele Bagdadi Päästja Jumalaema katedraalis;

–  võttes arvesse oma aastaaruandeid inimõiguste olukorra kohta maailmas ja oma varasemaid resolutsioone usuvähemuste kohta maailmas;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5,

Surmanuhtlus (sealhulgas Tariq Azize juhtum)

A.  arvestades, et 26. oktoobril 2010 mõistis Iraagi Ülemkohus surma Iraagi 74-aastase endise peaministri Tariq Azizi, endise siseministri Sadoun Shakiri ja Saddam Husseini endise erasekretäri Abed Hamoudi; arvestades, et kui otsuse edasikaebamine lükatakse tagasi, viiakse surmaotsus tõenäoliselt täide 30 päeva jooksul;

B.  arvestades, et varasemas kohtuprotsessis mõisteti Tariq Azizile 22-aastane üksikvangistus ja reaalsuses oli tegemist eluaegse vanglakaristusega, sest Tariq Azizi tervis on halb – tal on vanglas veedetud aja jooksul olnud mitmeid rabandusi ja terviseprobleeme kopsudega ning teda on ajus olnud vereklombi tõttu opereeritud;

C.  arvestades, et Iraagi president Jalal Talabani on teatanud, et ta ei kavatse Tariq Azizi hukkamiskäsule alla kirjutada; arvestades, et Iraagi põhiseaduse kohaselt peaks president surmaotsused ratifitseerima, kuid ka parlamendil on volitused anda korraldus surmaotsuse täideviimiseks;

D.  arvestades, et Tariq Azizi surmamõistmine ei aita kaotada vägivaldset keskkonda Iraagis ning et Iraagis on tungiv vajadus rahvusliku leppimise järgi;

E.  arvestades, et EL on kindlalt pühendunud surmanuhtluse kaotamisele ja püüdleb selle põhimõtte üldise aktsepteerimise poole;

F.  arvestades, et surmanuhtlus on kõige julmem, ebainimlikum ja alandavam karistus, millega rikutakse inimõiguste ülddeklaratsioonis sätestatud õigust elule, ning et see on piinamisakt, mis on inimõigusi austavatele riikidele vastuvõetamatu;

Rünnakud kristlaste kogukondade vastu

G.  arvestades, et 22. novembril 2010 tapeti Mosulis kaks Iraagi kristlast; arvestades, et 10. novembril 2010 hukkus Iraagi pealinnas Bagdadis kristlaste elupiirkondades toimunud pommiplahvatuste ja kuulipildujarünnakute käigus vähemalt viis inimest; arvestades, et rünnakud toimusid pärast seda, kui islamistliku liikumise võitlejad vallutasid 31. oktoobril 2010 Süüria katoliikliku katedraali ja rohkem kui 50 katedraalis viibinud isikut tapeti;

H.  arvestades, et rühmitus Islamiriik Iraak, mida peetakse Al Qaida rahvusvahelise liikumise osaks, on võtnud endale vastutuse tapmise eest ja on lubanud korraldada edasisi rünnakuid kristlaste vastu;

I.  arvestades, et Iraagi põhiseaduse artiklis 10 sätestatakse valitsuse kohustus tagada ja säilitada pühamute ning religiooniga seotud paikade pühadus; arvestades, et artiklis 43 on sätestatud, et kõigi usurühmituste liikmetel on õigus järgida oma usutavasid ja juhtida oma religioosseid institutsioone;

J.  arvestades, et kristlaste kogukondade ja kirikute jätkuva ründamise tõttu on riigist põgenenud sajad tuhanded kristlased; arvestades, et paljud riiki jäänud Iraagi assüürlased (kaldealased, süürlased ja muud kristlastest vähemused) kuuluvad nüüd riigisiseselt ümberasustatud isikute hulka, kes on pidanud põgenema nende vastu suunatud äärmusliku vägivalla eest;

K.  arvestades, et assüürlased (kaldealased, süürlased ja muud kristlastest vähemused) on pika ajalooga põlisrahvas, keda ohustab väga tagakiusamine ja sunnitud väljarändamine, ning arvestades, et nende kultuuri Iraagis ähvardab väljasuremine;

L.  arvestades, et inimõigusi, eriti etniliste ja usuvähemuste inimõigusi rikutakse Iraagis murettegevalt suures ulatuses; arvestades, et kõigi vähemuste, kaasa arvatud usurühmituste julgeolekut ja õigusi tuleb kõigis ühiskondades austada ning kaitsta;

M.  arvestades, et Euroopa Liit on korduvalt väljendanud oma pühendumust mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele ning rõhutanud, et valitsuste kohustus on need vabadused tagada,

Surmanuhtlus (sealhulgas Tariq Azize juhtum)

1.  kinnitab oma pikaajalist vastuseisu surmanuhtlusele kõigil juhtudel ja kõigil asjaoludel, sealhulgas sõjakuritegude, inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidi puhul, ning rõhutab veel kord, et surmanuhtluse kaotamine aitab tõsta inimväärikust ja jätkuvalt edendada inimõigusi;

2.  väljendab seetõttu sügavat kahetsust Iraagi Ülemkohtu otsuse pärast mõista Tariq Aziz, Sadoun Shakir ja Abed Hamoud surma; rõhutab siiski, kui oluline on võtta õigusriigi põhimõtete kohaselt ja nõuetekohase kohtuprotsessi abiga vastutusele inimõiguste rikkujad, sealhulgas (endised) poliitikud;

3.  nõuab tungivalt, et Iraagi ametivõimud oma otsuse läbi vaataksid ega viiks täide Iraagi Ülemkohtu langetatud surmaotsust; tunneb heameelt Iraagi presidendi Jalal Talabani teadaande üle, et ta ei kavatse surmaotsuse täideviimise korraldusele alla kirjutada;

4.  ergutab Iraagi valitsust kirjutama alla ja ratifitseerima kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teist vabatahtlikku protokolli, mis puudutab surmanuhtluse kaotamist kõigil juhtudel, ning kehtestama hukkamiste suhtes viivitamatult moratooriumit;

5.  tuletab meelde, et surmanuhtluse täielik kaotamine jääb ELi inimõiguste poliitika üheks põhieesmärgiks;

Rünnakud kristlaste kogukondade vastu

6.  väljendab sügavalt muret seoses hiljutiste rünnakutega kristlaste ja muude Iraagi usurühmituste vastu ning usu kuritarvitamise pärast rünnakute toimepanijate poolt, ning mõistab need sügavalt hukka;

7.  kutsub Iraagi ametivõime üles suurendama märkimisväärselt oma jõupingutusi kristlaste ja muude kaitsetute vähemuste kaitsmiseks ning tõhustama meetmeid rahvustevahelise vägivalla vastu ning tegema kõik võimaliku, et võta kuritegude toimepanijad vastavalt õigusriigi põhimõtetele ja rahvusvahelistele standarditele vastutusele;

8.  kinnitab oma täielikku toetust Iraagi elanikkonnale ja kutsub kõiki Iraagi poliitilisi jõude üles tegutsema koos vägivalla ja terrorismi ohu vastu; rõhutab, et kaitsta tuleb kõigi usurühmituste õigust vabalt koguneda ja palvetada; mõistab sügavalt hukka tavakodanike kogunemiskohtade, sealhulgas palvetamiskohtade teadliku ründamise; mõistab tugevalt hukka kõik kirikute ja palvetamispaikade vastu suunatud vägivallateod ning nõuab tungivalt, et EL ja rahvusvaheline üldsus tugevdaksid võitlust terrorismi vastu;

9.  väljendab oma solidaarsust ohvrite perekondadega ja väljendab kindlat veendumust, et Iraagi elanikkond jääb kindlaks oma pühendumusele jätkuvalt mitte innustuda äärmuslaste jõupingutustest tekitada uskudevahelisi pingeid;

10.  tunneb heameelt Iraagi välisministri 2. novembril 2010 tehtud avalduse üle kutsuda kõiki spetsialiseerunud ametiasutusi ja julgeolekujõude üles takistama kindlalt kõiki püüdlusi teha Iraagi kodanikel vahet usu või rassi põhjal ning kaitsta Iraagi kodanikke ja tagada usutavade järgimine;

11.  palub nõukogul ja komisjonil, eelkõige komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal Catherine Ashtonil käsitleda kristlaste julgeolekuprobleeme Iraagi territooriumil esmatähtsa küsimusena, pidades silmas esimese ELi ja Iraagi vahelise partnerlus- ja koostöölepingu ettevalmistamist;

o
o   o

12.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee presidendile, ÜRO liikmesriikide valitsustele ning Iraagi valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 74 E, 20.3.2008, lk 775.

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2010. aasta resolutsioon kava kohta kehtestada Tiibetis põhiliseks õpetuskeeleks hiina keel

P7_TA(2010)0449 RC-B7-0637/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Hiina ja Tiibeti kohta, eelkõige oma 10. aprilli 2008. aasta resolutsiooni Tiibeti kohta(1);

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5,

A.  arvestades, et inimõiguste, identiteedivabaduse, kultuuri ja religiooni austamine on Euroopa Liidu aluspõhimõte ning tema välispoliitika prioriteet;

B.  arvestades, et Hiina Rahvavabariik on väljendanud soovi, et selle riigi 56 rahvusvähemuse vahel valitseksid harmoonilised rahvussuhted;

C.  arvestades, et 19. oktoobril 2010 liikus ligikaudu 1000 tiibeti rahvusest üliõpilast läbi Tongreni (tuntud ka kui Rebkong), et avaldada rahumeelselt oma vastuseisu kavatsusele kehtestada selle piirkonna koolides põhiliseks õpetuskeeleks mandariini-hiina keel; arvestades, et 23. oktoobril 2010 levis protestilaine Qingai piirkonda ja Pekingisse, kus 400 Minsu ülikoolis õppivat tiibeti üliõpilast korraldasid meeleavalduse;

D.  arvestades, et tiibeti keel, mis on üks neljast kõige vanemast ja ainulaadsemast aasia keelest, kujutab endast tiibeti identiteedi, kultuuri ja usundi põhilist liikumapanevat jõudu ning moodustab lisaks sellele koos kogu tiibeti kultuuriga maailmapärandi asendamatu osa; arvestades, et tiibeti keel, kui ajalooliselt rikka tsivilisatsiooni tunnusmärk, on tiibeti identiteedi, kultuuri ja usundi põhilise tähtsusega ja asendamatu element;

E.  arvestades, et keel väljendab kogukonna sotsiaalset ja kultuurilist suhtumist; arvestades, et kogukonna ühine keel on kultuuri määrav tegur ning arvestades, et keeled annavad edasi väga erilisi sotsiaalseid ja kultuurilisi käitumis- ja mõtteviise;

F.  arvestades, et on kindlaks tehtud, et emakeelel põhinev kakskeelne haridus on tiibetlaste eduka kakskeelsuse saavutamiseks kõige tõhusam meetod ning et tänu nn kakskeelse hariduse esimesele mudelile pääseb kogu Tiibeti piirkonnas jätkuvalt kõige rohkem tiibeti keskkooliõpilasi edasi õppima ülikooli;

G.  arvestades, et algkoolides ning alama ja ülema astme keskkoolides kõikidel Tiibeti Autonoomse Piirkonna valitsusalasse kuuluvatel aladel on hiina keel järk-järgult tiibeti keelt välja vahetamas ning ametlikud dokumendid ei ole tavaliselt tiibeti keeles kättesaadavad;

H.  arvestades, et hariduspoliitika muudatused piiraksid tiibeti keele kasutamist koolides, kuna kõik õpikud ja õppeained, välja arvatud tiibeti ja inglise keele tunnid, oleksid mandariini-hiina keeles;

I.  arvestades, et Hiina Rahvavabariik hääletas 13. septembril 2007 koos 142 muu maaga ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni vastuvõtmise poolt, mille artiklis 14 sätestatakse, et „põlisrahvastel on õigus luua ja hallata oma haridussüsteeme ja asutusi, andes haridust oma enda keeltes viisil, mis on kohane nende õpetamise ja õppimise kultuurilise metoodikaga”;

J.  arvestades, et hiina keele domineeriva seisundi tõttu on Tiibeti alade koolilõpetajad mures töökoha saamise võimaluste pärast sest, nagu on märgitud õpetajate ja õpilaste petitsioonis, ei ole enamik tiibeti õpilasi kunagi viibinud hiinakeelses keskkonnas ega ole seetõttu võimelised hiina keeles suhtlema,

1.  mõistab hukka järjest rangemad meetmed, mis piiravad kultuuriliste, keeleliste, usuliste ja muude põhiõiguste kasutamist tiibetlaste poolt ning rõhutab vajadust säilitada ja kaitsta kuue miljoni tiibetlase ainuomast kultuurilist, usulist ja rahvuslikku identiteeti ning pöörata tähelepanu tiibeti keele allasurumise ja kõrvalejäetuse probleemile, kuna see keel on tiibeti identiteedi alustala;

2.  võtab teadmiseks mure katsete pärast vähendada tiibeti keele väärtust ning rõhutab asjaolu, et edukaks kakskeelseks hariduseks peab tiibeti keel olema selle piirkonna sisene keel;

3.  kutsub Hiina ametivõime üles rakendama Hiina Rahvavabariigi põhiseaduse artiklit 4 ja piirkondliku rahvusliku autonoomia seaduse artiklit 10, milles on tagatud „kõikide rahvuste vabadus kasutada ja arendada oma kõne- ja kirjakeelt”;

4.  kutsub Hiina ametivõime tungivalt üles toetama tõelist kakskeelsuse poliitikat, mille alusel kõiki aineid, ka matemaatikat ja loodusteadusi, lubatakse õpetada tiibeti keeles, hiina keele õpetamist tugevdatakse ning kohalikele ametivõimudele ja kogukondadele antakse õigus langetada otsuseid õpetuskeele kohta;

5.  on seisukohal, et igal rahvusvähemusel on õigus säilitada oma keel ja kiri; on seisukohal, et õiglane kakskeelne haridussüsteem aitab kaasa parema koostöö ja mõistmise tekkele, kui tiibetlased õpivad hiina keelt ning Tiibeti aladel elavaid han-hiinlasi julgustatakse samas õppima tiibeti keelt;

6.  rõhutab, et kui hiina keelest saab põhiline õpetuskeel, kannataks selle tulemusel oluliselt valdava enamiku tiibetlastest keskkooliõpilaste hariduse kvaliteet ning seetõttu tuleks õppeaineid õpetada, nagu on kõige kohasem, ainult tiibeti, ehk õpilaste emakeeles;

7.  kutsub Hiina ametivõime üles võtma kõik meetmed, et vähendada keelelisi ja kultuurilisi halvemusi, mille all tiibetlased linnakeskkonnas töötades kannatavad ning teha seda viisil, mis ei kahjustaks tiibeti keelt ja kultuuri;

8.  kutsub Euroopa Komisjoni, kõrget esindajat ja asepresidenti ning liikmesriike üles nõudma Hiina valitsuselt tungivalt esiteks selle tagamist, et üliõpilaste õigust rahumeelselt meelt avaldada austatakse ning et asjakohased ametivõimud tegeleksid nende kaebustega sisuliselt ja asjakohaselt ning teiseks seda, et 2002. aasta tiibeti keele õppimist, kasutamist ja arengut käsitlevaid määrusi rakendataks asjakohaselt ja kooskõlas piirkondliku rahvusliku autonoomia seadusega;

9.  palub Euroopa Komisjonil anda aru vahendite kasutuse kohta, mida taotleti 2009. aasta eelarve raames tiibeti kodanikuühiskonna toetamiseks Hiinas ning pagenduses (1 miljard eurot) ning rõhutada vajadust säilitada tiibeti kultuuri, ja seda eriti pagenduses;

10.  kutsub Hiinat veelkord üles ratifitseerima rahvusvahelist tsiviil- ja poliitiliste õiguste konventsiooni ning mõistab hukka Hiinas sagedasti esineva rahvus- ja usuliste vähemuste diskrimineeriva kohtlemise;

11.  palub Hiina ametivõimudel lubada välisriikide meedia esindajaid Tiibetisse, kaasa arvatud väljaspool Tiibeti autonoomset piirkonda paiknevatele Tiibeti aladele, ning tühistada nõutavate erilubade süsteem;

12.  palub ELi diplomaatilistel esindajatel Pekingis seda piirkonda külastada ning anda nõukogule ning kõrgele esindajale ja asepresidendile aru hariduse ja keeleküsimuse praegusest olukorrast;

13.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile / liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Hiina Rahvavabariigi valitsusele ja parlamendile ning Tema Pühadusele dalai-laamale.

(1) ELT C 247 E, 15.10.2009, lk 5.

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2010. aasta resolutsioon Birma kohta – valimiste läbiviimine ja opositsiooniliidri Aung San Suu Kyi vabastamine

P7_TA(2010)0450 RC-B7-0635/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse parlamendi eelmiseid resolutsioone Birma kohta, millest viimane võeti vastu 20. mail 2010(1);

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni artikleid 18–21;

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 25;

–  võttes arvesse ELi eesistujariigi 23. veebruari 2010. aasta avaldust, milles kutsutakse üles alustama igakülgset dialoogi Birma ametivõimude ja demokraatlike jõudude vahel;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi presidendi Jerzy Buzeki 11. märtsi 2010. aasta avaldust valimisi käsitlevate Birma uute seaduste kohta;

–  võttes arvesse eesistuja avaldust 9. aprillil 2010. aastal Hanois ASEANi 16. tippkohtumisel;

–  võttes arvesse 26. aprillil 2010. aastal Luxembourgis toimunud välisasjade nõukogu 3009. kohtumisel vastu võetud nõukogu järeldusi Birma kohta;

–  võttes arvese Euroopa Ülemkogu järeldusi – 19. juunil 2010. aasta deklaratsiooni Birma kohta;

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri 28. augusti 2009. aasta raportit inimõiguste olukorra kohta Birmas;

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri Ban Ki-Mooni 26. oktoobril 2010. aastal Bangkokis tehtud avaldust;

–  võttes arvesse 2010. aasta oktoobris toimunud kaheksanda Aasia–Euroopa kohtumise juhataja avaldust;

–  võttes arvesse ÜRO eriraportööri 15. septembri 2010. aasta raportit inimõiguste olukorra kohta Birmas;

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 7. novembri 2010. aasta deklaratsiooni Birma valimiste kohta;

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri ja Euroopa Parlamendi presidendi Jerzy Buzeki 8. novembri 2010. aasta avaldust Birma valimiste kohta;

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri 13. novembri 2010. aasta avaldust Daw Aung San Suu Kyi vabastamise kohta;

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu eesistuja ning komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 13. novembri 2010. aasta avaldust Aung San Suu Kyi vabastamise kohta;

–  võttes arvesse nõukogu 22. novembri 2010. aasta järeldusi Birma kohta;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5,

A.  arvestades, et 13. novembri 2010. aasta õhtul, vähem kui nädal pärast vaidlusaluste riiklike valimiste läbiviimist, vabastati Aung San Suu Kyi koduarestist, kus ta oli viibinud viimasest 21 aastast 15;

B.  arvestades, et Birma viis 7. novembril 2010. aastal läbi oma esimesed riiklikud valimised pärast rohkem kui 20-aastast vaheaega; arvestades, et eelmised 1990. aasta valimised oli võitnud Aung San Suu Kyi Rahvusliku Demokraatia Liiga;

C.  arvestades, et praegused valimised põhinesid 2008. aastal kehtestatud vastuolulisel põhiseadusel, mis tagab Birma sõjaväele veerandi parlamendi kohtadest, ning et mitte üllatuslikult ei võitnud neid valimisi sõjaväe toetusega Liidu Solidaarsuse ja Arengu Partei (USDP);

D.  arvestades, et Birma võimud kehtestasid 7. novembri valimiste kampaania ajal mitmeid uusi seadusi, mis piiravad sõnavabadust ja valitsuse kritiseerimist, kehtestavad ranged piirangud poliitiliste parteide poliitilisele tegevusele ja valimiskampaaniatele ning suruvad maha siseriiklikke nõudmisi poliitiliste vangide vabastamiseks, ning arvestades, et valimised ei vastanud rahvusvahelistele standarditele;

E.  arvestades, et kuna huntameelne Liidu Solidaarsuse ja Arengu Partei (USDP) suutis seada kandidaadid üles peaaegu kõigis valimisringkondades, said demokraatiat pooldavad parteid, nagu Rahvuslikud Demokraatiajõud, oma kandidaate üles seada ainult vähestes valimisringkondades, mis oli suurel määral tingitud asjaolust, et neil oli vähe aega valimisteks vahendite hankimiseks ja edukaks organiseerumiseks;

F.  arvestades, et Rahvusliku Demokraatia Liiga otsustas osalemiseks seatud tingimusi arvestades valimisi boikoteerida; arvestades, et Rahvusliku Demokraatia Liiga saadeti 6. mail 2010. aastal seaduse alusel laiali, sest ta ei registreerunud valimisteks;

G.  arvestades, et valimised viidi läbi hirmu, hirmutamise ja loobumise õhkkonnas, ning arvestades, et sadadel tuhandetel Birma kodanikel, sealhulgas buda munkadel ja poliitvangidel, keelati hääletada ja enda kandidatuuri üles seada;

H.  arvestades, et valimiste aluse ja läbiviimise suhtes oli palju kaebusi, sealhulgas hääletuse salajasuse nõuete rikkumise, riigitöötajate sundimise ja sõjaväe katsete kohta sundida näiteks etnilisi kareene huntameelsete parteide poolt hääletama;

I.  arvestades, et vaidlusalune 2008. aasta põhiseadus ei luba Aung San Suu Kyil töötada riigi teenistuses;

J.  arvestades, et Aung San Suu Kyi vabastamist, juhul kui seda ei tühistata, võib tõlgendada kui esimest sammu õiges suunas; arvestades, et paljud on siiski väljendanud muret Aung San Suu Kyi turvalisuse pärast ja märkinud, et riigi julgeolekuteenistused hoiavad teda järelevalve all;

K.  arvestades, et kuigi Aung San Suu Kyi on vabastatud, on vangistuses veel üle 2200 demokraatiat pooldava aktivisti ja vähemalt sama palju buda munka, kes juhtisid 2007. aastal valitsusevastaseid proteste, samuti proteste kajastanud ajakirjanikud;

L.  arvestades, et Birma valitsus on alates 2003. aastast lükanud tagasi kõik ÜRO ja laiema rahvusvahelise üldsuse poolt tehtud ettepanekud selle kohta, kuidas reformida oma seitsme-etapilist demokraatia edendamise arengukava;

M.  arvestades, et Birma sõjavägi jätkab oma julmi tegusid, rikkudes tsiviilisikute inimõigusi kareenide etnilisel kodumaal Tai piiri ääres – need teod hõlmavad kohtuväliseid hukkamisi, sunnitööd ja seksuaalvägivalda; ning arvestades, et tuhanded Birma pagulased sisenesid valimistejärgsel päeval Birma sõjaväe ja mässuliste rahvusrühmituste kokkupõrgete tõttu Taisse;

N.  arvestades, et Birma jätkab süstemaatiliselt lapssõdurite laialdast ja sunniviisilist värbamist;

O.  arvestades, et ÜRO, EL ja tema liikmesriigid, Ameerika Ühendriigid ning paljud teised riigid üle kogu maailma on öelnud, et Birma probleemidele pikaajalise lahenduse leidmiseks on kindlasti vaja kolmepoolseid läbirääkimisi Aung San Suu Kyi ja Rahvusliku Demokraatia Liiga, Birma rahvusvähemuste ja Birma hunta vahel; ning arvestades, et Birma valitsus keeldub veel ikka sellistes läbirääkimistes osalemast;

P.  arvestades, et EL on kehtestanud Birma režiimi suhtes piiravaid meetmeid alates 1996. aastast, sealhulgas umbes 540 üksikisiku ja 62 juriidilise isiku vara külmutamine, reisikeelud, sõjavarustuse ekspordi keeld ning hiljuti raie- ja kaevandusseadmete keeld ning teatud puidu, vääriskivide ja mineraalide impordi keeld, kuni ei ole tõendeid tõelisest suuna muutusest demokraatia, inimõiguste, sõnavabaduse ja õigusriigi põhimõtete poole,

1.  tunneb heameelt Aung San Suu Kyi hiljutise vabastamise üle, kuid mõistab hukka asjaolu, et ta vabastati alles pärast valimisi, mistõttu tal oli võimatu opositsiooni vastu valimiste ajal aktiivset kampaaniat korraldada; nõuab tungivalt, et tema vabadus peab olema tingimusteta ja piiramatu;

2.  tunneb sügavat kahetsust, et Birmat valitsev sõjaväehunta keeldus Birmas 7. novembril korraldamast vabasid ja õiglasi valimisi;

3.  mõistab hukka valitseva sõjaväehunta kehtestatud piirangud peamistele opositsiooniparteidele ning ajakirjandusvabadusele valimisi kajastada ja jälgida;

4.  mõistab hukka läbipaistvuse puudumise hääletuse korraldamises ja häälte lugemises, sõjaväe keeldumise rahvusvaheliste vaatlejate vastuvõtust ja viivitused tulemuste teatavakstegemisel;

5.  mõistab hukka asjaolu, et uus põhiseadus tagab Birma sõjaväele parlamendi kohtadest vähemalt veerandi, millest piisab mis tahes põhiseaduse muudatuse blokeerimiseks ning võimaldab sõjaväel peatada igal ajal kodanikuvabadused ja parlamendi tegevuse, kui ta seda vajalikuks peab;

6.  märgib opositsiooniparteide valimistes osalemise piiramist, mistõttu nad pidid tegema raske otsuse, kas valimisi boikoteerida või mitte, ning asub seisukohale, et opositsiooni ja vähemuste esindajate osalemine nii riigi kui ka piirkondlikes esinduskogudes, kuigi väga piiratud määral, võiks olla normaliseerumise algus ning pakkuda võimalusi muutusteks;

7.  mõistab teravalt hukka Birma elanike põhivabaduste ja peamiste demokraatlike õiguste jätkuva rikkumise Birma sõjaväehunta poolt;

8.  nõuab tungivalt, et Birma vabastaks viivitamata ja eeltingimusteta kõik Birma ülejäänud 2 200 poliitilist vangi ning taastaks täielikult kõik nende poliitilised õigused; nõuab ka, et Birma võimud ei vahistaks enam kedagi poliitilistel põhjustel;

9.  nõuab tungivalt, et Birma võimud kaotaksid ühinemis-, liikumis- ja sõnavabaduse piirangud ning ajakirjanduse poliitilistel põhjustel tsenseerimise, samuti interneti ja mobiiltelefonivõrgu poliitilistel põhjustel kontrollimise;

10.  mõistab teravalt hukka vägivalla, mis puhkes Birma lääneosas Myawaddy linnas pärast laialdasi kaebusi hirmutamise pärast; vägivaldne tulevahetus Birma sõjaväe ja mässuliste rahvusrühmade vahel sundis tuhandeid üle piiri Taisse põgenema;

11.  tunneb sügavat kahetsust, et Birma võimud on keeldunud igasugusest ÜRO tehnilisest abist ja järelevalvest, ning mõistab hukka piirangud välisajakirjanikele, kes püüavad Birmast kohapealt teateid edastada;

12.  mõistab hukka asjaolu, et ajakirjandusnõukogu on edasi lükanud vähemalt üheksa ajalehe ja ajakirja ilmumise, väites, et need väljaanded ei pidanud Aung San Suu Kyi vabastamisest foto avaldamisel kinni eeskirjadest;

13.  nõuab tungivalt, et Birma valitsus alustaks läbirääkimisi Aung San Suu Kyi ja Rahvusliku Demokraatia Liigaga ning vähemusrahvuste esindajatega; tunneb sellega seoses heameelt ÜRO peasekretäri ja ÜRO Birma eriraportööri lepituspingutuste üle;

14.  palub mitte ainult rahvusvahelisel üldsusel, sealhulgas Hiinal, Indial ja Venemaal kui Birma peamistel kaubanduspartneritel, vaid ka Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioonil (ASEAN) lõpetada selle ebademokraatliku režiimi toetamine, mis elab oma rahva arvel, ning avaldada rohkem survet, et selles riigis toimuksid positiivsed muutused; on veendunud, et ASEANi liikmesriikidel on ASEANi harta kohaselt sotsiaalne vastutus ja moraalne kohustus tegutseda, kui naaberriigis rikutakse süstemaatiliselt inimõigusi;

15.  kordab oma toetust nõukogu 26. aprilli 2010. aasta otsusele pikendada praeguses ELi otsuses sätestatud piiravaid meetmeid veel aasta võrra; nõuab tungivalt, et Birma võimud astuksid samme, mis võimaldaksid need meetmed üle vaadata;

16.  väljendab muret vanglates ja muudes kinnipidamisasutustes valitsevate tingimuste pärast ning pidevatelt saabuvate teadete pärast süümevangide halva kohtlemise, sealhulgas piinamise kohta, ning süümevangide üleviimise pärast perest kaugel asuvatesse vanglatesse, kuhu neile ei saa saata toitu ja ravimeid; palub Birma võimudel ka viivitamata võimaldada kõikide vangide ravimist ja lubada Rahvusvahelise Punase Risti Komiteel uuesti alustada vangide külastamist;

17.  väljendab sügavat muret relvastatud konfliktide taaspuhkemise üle mõnes piirkonnas ning palub Birma valitsusel kaitsta tsiviilelanikkonda riigi kõikides osades ning kõigil asjaosalistel pidada kinni kehtivatest relvarahukokkulepetest;

18.  kutsub ELi ja tema liikmesriike üles kasutama kogu oma majanduslikku ja poliitilist mõjuvõimu, et saavutada Birmas vabadus ja demokraatia; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja EL jätkaksid Tai–Birma piiril olevatele pagulastele rahalise abi andmist;

19.  kordab presidendi kutset Aung San Suu Kyile osaleda detsembris Strasbourgis toimuval Sahharovi auhinna kätteandmise tseremoonial ja kiidab selle heaks; rõhutab asjaolu, et kui Aung San Suu Kyi saab osaleda, siis antakse talle ametlikult üle Sahharovi auhind, mille ta pälvis 1990. aastal kõige eest, mida ta oli teinud demokraatia ja vabaduse edendamisel Birmas;

20.  nõuab tungivalt, et Birma valitsus ja tema alla kuuluvad teenistused tagaksid Aung San Suu Kyile sõnavabaduse ja füüsilise vabaduse, sealhulgas takistamatu õiguse reisida vabalt ja turvaliselt läbi Birma ja välismaale ning pöörduda Birmasse tagasi;

21.  tunneb heameelt Euroopa Parlamendi presidendi otsuse üle saata Birmasse parlamendi delegatsioon, et anda Aung San Suu Kyile üle Sahharovi auhind, kui Aung San Suu Kyi ei saa ise Strasbourgi auhinnatseremooniast osa võtta;

22.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Aung San Suu Kyile, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ELi eriesindajale Birma küsimustes, Birma riiklikule rahu- ja arengunõukogule, ASEANi ja Aasia–Euroopa kohtumise (ASEM) liikmesriikide valitsustele, ASEMi sekretariaadile, ASEANi parlamentidevahelisele Myanmari komisjonile, ÜRO peasekretärile, ÜRO inimõiguste ülemkomissarile ning ÜRO eriraportöörile inimõiguste küsimustes Birmas.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0196.

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2010. aasta deklaratsioon kolorektaalvähivastase võitluse kohta Euroopa Liidus

P7_TA(2010)0451 P7_DCL(2010)0068

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 123,

A.  arvestades, et igal aastal diagnoositakse ELis rohkem kui 400 000 uut kolorektaalvähijuhtu ja 200 000 kolorektaalvähi põhjustatud surmajuhtu, mis asetab kolorektaalvähi surma põhjustavate vähktõvede hulgas teisele kohale;

B.  arvestades, et kolorektaalvähi teket seostatakse elustiili teguritega (ülekaal, vähene füüsiline tegevus, alkoholi tarbimine ja suitsetamine) ning nende tegurite kõrvaldamine pärsib kolorektaalvähi arenemist;

C.  arvestades, et mõnedes ELi liikmesriikides on sõeluuringute läbiviimisega juba vähendatud suremist kolorektaalvähki ning osades liikmesriikides ei ole sõeluuringute läbiviimist algatatud;

D.  arvestades, et kolorektaalvähi varajane avastamine mitte ainult ei vähenda sellesse suremist 40%, vaid vähendab ka märkimisväärselt ravikulusid;

E.  arvestades, et Euroopa Komisjoni arvates peab võitlus kolorektaalvähi vastu olema rahvatervise valdkonna prioriteet, sest suremist kolorektaalvähki saab ELis kättesaadavate meditsiiniliste vahendite abil vältida,

1.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles:

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev deklaratsioon koos allakirjutanute nimedega(1) nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

(1) Allakirjutanute nimekiri on avaldatud 25. novembri 2010. aasta protokolli lisas 1 (P7_PV(2010)11-25(ANN1)).

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2010. aasta deklaratsioon Ashrafi laagri kohta

P7_TA(2010)0452 P7_DCL(2010)0075

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone inimõiguste kohta Iraanis;

–  võttes arvesse oma 24. aprilli 2009. aasta resolutsiooni Ashrafi laagri elanike humanitaarolukorra kohta(1), märkides, et selles laagris on varju leidnud 3400 Iraani teisitimõtlejat, nende hulgas 1000 naist, ja kõik need inimesed on neljanda Genfi konventsiooni alusel „kaitstud isikud”;

–  võttes arvesse asjaolu, et opositsiooniline rühmitus People's Mujahidin of Iran (PMOI) arvati 2009. aastal välja ELi mustast nimekirjast;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 123,

A.  arvestades, et Iraani režiim on surma mõistnud paljud Ashrafi laagri elanike sugulased, kes olid naasnud Ashrafist, külaskäikudelt oma perekondade juurde;

B.  arvestades, et Iraagi valitsus ei ole järginud Euroopa Parlamendi resolutsiooni ja jätkab laagri halastamatut blokaadi;

C.  arvestades, et laagrielanikud on sageli väljastpoolt tuleva surve all, mida õigustatakse sellega, et PMOI on endiselt USA mustas nimekirjas;

D.  arvestades, et USA apellatsioonikohus Washingtonis tegi 2010. aasta juulis PMOId õigeksmõistva otsuse ning nõudis välisministeeriumilt, et see vaataks läbi oma otsuse, mille kohaselt PMOI jäetakse USAs terroristide musta nimekirja;

E.  arvestades, et USA ja ÜRO väeüksused on Ashrafist lahkunud ning laagrielanikud on praegu rünnakute vastu kaitsetud,

1.  palub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal nõuda, et USA arvaks PMOI Euroopa Liidu eeskujul mustast nimekirjast välja ning ÜRO tagaks kiiresti Ashrafi kaitse;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev deklaratsioon koos allakirjutanute nimedega(2) nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT C 184 E, 8.7.2010, lk 62. (2) Allakirjutanute nimekiri on avaldatud 25. novembri 2010. aasta protokolli lisas 2 (P7_PV(2010)11-25(ANN2)).