Euroopa Parlamendi 16. detsembri 2010. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Euroopa kultuuripärandi märgist käsitleva Euroopa Liidu meetme kohta (KOM(2010)0076 – C7-0071/2010 – 2010/0044(COD))

P7_TA(2010)0486 A7-0311/2010

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2010)0076);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 167, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7-0071/2010);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3;

–  võttes arvesse Prantsuse senati poolt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldamist käsitleva protokolli nr 2 raames esitatud põhjendatud arvamust, mille kohaselt ei ole õigusakti eelnõu subsidiaarsuse põhimõttega kooskõlas;

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 9. juuni 2010. aasta arvamust(1);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55;

–  võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit (A7-0311/2010),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 16. detsembril 2010. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus nr .../2011/EL Euroopa kultuuripärandi märgist käsitleva Euroopa Liidu meetme kohta

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 167,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust(2),

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt(3)

ning arvestades järgmist:

(1)  Euroopa Liidu toimimise lepingu eesmärk on luua Euroopa rahvaste üha tihedam liit ning nimetatud lepingu artikli 167 kohaselt on Euroopa Liidu ülesanne soodustada liikmesriikide kultuuri õitsengut, võttes arvesse nende rahvuslikku ja regionaalset mitmekesisust ning rõhutades samas ühise kultuuripärandi tähtsust. Lisaks on Euroopa Liidu toimimise artikli 167 lõikes 2 täpsustatud, et vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele peab liit kaasa aitama Euroopa rahvaste kultuuri ja ajaloo alaste teadmiste parandamisele ja levitamisele.

(2)  Euroopa Liitu kuulumise tunne tugevneks ja kultuuridevaheline dialoog paraneks, kui eelkõige noored mõistaksid oma ühist, ent samas mitmekesist kultuuripärandit paremini ja hindaksid seda kõrgemalt. Seepärast on oluline parandada juurdepääsu kultuuripärandile ja tugevdada selle Euroopa mõõdet.

(3)  Euroopa Liidu toimimise lepinguga on ka kehtestatud liidu kodakondsus, mis täiendab liikmesriikide kodakondsust ja on oluline element Euroopa integratsiooni tugevdamisel ja kindlustamisel. Selleks et kodanikud saaksid täielikult toetada Euroopa integratsiooni, tuleks panna rohkem rõhku ühistele väärtustele ning ajaloole ja kultuurile, mis on võtmeelemendid kodanike kuulumisel ühiskonda, mis tugineb vabadusele, demokraatiale, inimõiguste austamisele, kultuurilisele ja keelelisele mitmekesisusele, tolerantsusele ja solidaarsusele.

(4)  Mitu liikmesriiki ja Šveits käivitasid Granadas 2006. aasta aprillis Euroopa kultuuripärandi märgise valitsustevahelise programmi.

(5)  Euroopa Liidu Nõukogu võttis 20. novembril 2008 vastu järeldused(4), mille eesmärk on muuta valitsustevaheline Euroopa kultuuripärandi märgis Euroopa Liidu meetmeks, kutsudes selleks komisjoni üles esitama nõukogule asjakohast ettepanekut Euroopa kultuuripärandi märgise loomise kohta Euroopa Liidus ning kehtestama projekti praktilised rakendusmenetlused.

(6)  Komisjon korraldas avaliku konsulteerimise ja mõju hindamise, mille tulemused kinnitasid, et valitsustevaheline Euroopa kultuuripärandi märgis on väärtuslik algatus, kuid meedet tuleb selle kogu potentsiaali ärakasutamiseks veel täiendada. Samuti kinnitasid tulemused, et Euroopa Liidu kaasamine annaks Euroopa kultuuripärandi märgisele selge lisandväärtuse ning aitaks muuta algatust kvaliteetsemaks.

(7)  Euroopa kultuuripärandi märgise puhul tuleks ära kasutada seni valitsustevahelise algatuse kaudu saadud kogemusi.

(8)  Euroopa kultuuripärandi märgis peaks täiendama, mitte aga dubleerima selliseid algatusi nagu UNESCO maailma kultuuripärandi nimekiri, inimkonna immateriaalse kultuuripärandi UNESCO representatiivne nimekiri ja Euroopa kultuuriradasid käsitlev Euroopa Nõukogu programm ▌. Euroopa kultuuripärandi uue märgise lisandväärtus peaks tulenema valitud mälestiste panusest Euroopa ajalukku ja kultuuri, sealhulgas liidu loomisse, kodanikele, eriti noortele suunatud selgest kaasavast haridusmõõtmest ning mälestistevahelistest koostöövõrgustikest, mille eesmärk on jagada kogemusi ja parimaid tavasid. Algatusega tuleks peamiselt keskenduda mälestiste tutvustamisele ja neile juurdepääsu tagamisele, millega aidataks kaasa ühise ajaloo- ja kultuuripärandi tähtsustamisele liidus, mälestiste tutvustamise kvaliteedile ja nendega seotud tegevusele, mitte aga mälestiste kaitsmisele, mis peaks olema tagatud olemasolevate kaitsemeetmetega.

(9)  Lisaks ELi kodanike liitu kuulumise tunde tugevdamisele ja kultuuridevahelise dialoogi edendamisele võib Euroopa kultuuripärandi märgist käsitlev liidu meede kaasa aidata ka järgmisele: kultuuripärandi väärtustamisele ja esiletõstmisele, kultuuripärandi rolli suurendamisele piirkondade majanduslikus ja säästvas arengus, eelkõige kultuuriturismi kaudu, kultuuripärandi ning kaasaegse loomingu ja loovuse koostoime edendamisele, kogemuste ja parimate tavade vahetamisele kogu Euroopas ning üldisemalt demokraatlike väärtuste ja inimõiguste edendamisele, mis on Euroopa integratsiooni alustaladeks.

(10)  Need eesmärgid on täielikult kooskõlas Euroopa kultuurivaldkonna tegevuskava eesmärkidega, mis hõlmavad kultuurilise mitmekesisuse ja kultuuridevahelise dialoogi ning kultuuri kui loovuse allika edendamist(5).

(11)  On väga oluline, et Euroopa kultuuripärandi märgist antakse ühtsete, selgete ja läbipaistvate kriteeriumide ja menetluste alusel.

(12)  Liikmesriikidel peaks olema võimalus teha eelvalik mälestiste osas, millele on Euroopa kultuuripärandi märgise valitsustevahelise programmi raamistikus Euroopa kultuuripärandi märgis juba antud. Selliseid mälestisi tuleks hinnata uute kriteeriumide ja menetluste alusel.

(13)  Euroopa kultuuripärandi märgise edaspidiste hindamiste käigus võiks uurida võimalust laiendada seda algatust, et kaasata programmis „Kultuur” osalevad kolmandad riigid.

(14)  Euroopa kultuuripärandi märgise halduskorraldus peaks olema lihtne ja paindlik ning kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega.

(15)  Kuna käesoleva otsuse eesmärke ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning kuna Euroopa kultuuripärandi märgise jaoks on vaja kehtestada uued ühtsed, selged ja läbipaistvad kriteeriumid ja menetlused ning parandada liikmesriikide vahelist koordineeritust, on neid parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev otsus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Sisu

Käesoleva otsusega luuakse Euroopa Liidu meede nimetusega „Euroopa kultuuripärandi märgis”.

Artikkel 2

Määratlus

Käesolevas otsuses tähendab „mälestis” mälestisi, looduslikke, veealuseid, arheoloogilisi, tööstus- ja linnaehituslikke objekte, kultuurmaastikke, mälestuspaiku, kultuuritooteid ja -objekte ning teatava paigaga seotud immateriaalset kultuuripärandit, sealhulgas kaasaegset kultuuripärandit.

Artikkel 3

Eesmärgid

1.  Meetme üldised eesmärgid on järgmised:

2.  Selle saavutamiseks on meetme vahe-eesmärgid järgmised:

–  rõhutada selliste mälestiste sümboolset väärtust, millel on olnud tähtis roll Euroopa ▌ ajaloos ja kultuuris ja/või liidu ülesehitamises, ning tõsta neid mälestisi esile;

3.  Mälestiste endi konkreetsed eesmärgid on järgmised:

Artikkel 4

Meetmes osalemine

Meetmes võivad osaleda liidu liikmesriigid. Osalemine on vabatahtlik.

Artikkel 5

Täiendavus muude algatustega

Komisjon ja liikmesriigid tagavad, et Euroopa kultuuripärandi märgis täiendab, kuid ei dubleeri muid kultuuripärandi valdkonna algatusi, nagu UNESCO maailma kultuuripärandi nimekiri, inimkonna immateriaalse kultuuripärandi UNESCO representatiivne nimekiri ja Euroopa kultuuriradasid käsitlev Euroopa Nõukogu programm.

Artikkel 6

Juurdepääs meetmele

Euroopa kultuuripärandi märgise võib anda mälestistele, mis vastavad artiklis 2 sätestatule.

Artikkel 7

Kriteeriumid

Euroopa kultuuripärandi märgis antakse järgmiste kriteeriumide alusel:

1)  Euroopa kultuuripärandi märgist võib taotleda mälestistele, millel on sümboolne euroopalik väärtus ja millel on tähtis roll Euroopa ▌ ajaloos ja kultuuris ja/või liidu ülesehitamises. Seetõttu tuleb põhjendada järgmist:

2)  Euroopa kultuuripärandi märgise taotlejad esitavad projekti, mille rakendamist tuleb alustada hiljemalt määramisaasta lõpuks ja mis hõlmab kõiki järgmisi elemente:

Kui mälestise omapära seda lubab, on soovitav korraldada kunstilist ja kultuurilist tegevust (nt üritused, festivalid, kunstnike töötoad jm), mis parandab Euroopa kultuuriesindajate, kunstnike ja kunstikollektsioonide liikuvust, stimuleerib kultuuridevahelist dialoogi ning edendab kultuuripärandi, kaasaegse loomingu ja loovuse koostoimet;

3)  Märgise taotlejad esitavad haldamiskava, milles nad kohustuvad täitma järgmisi eesmärke:

Artikkel 8

Sõltumatu Euroopa eksperdikomitee

1.  Moodustatakse sõltumatu Euroopa eksperdikomitee (edaspidi „Euroopa komitee”), mille ülesanne on viia Euroopa tasandil ellu valiku- ja järelevalvemenetlusi. Komitee tagab, et kriteeriume rakendatakse osalevates liikmesriikides ühetaoliselt.

2.  Euroopa komiteel on 13 liiget. Euroopa Parlament nimetab ametisse neli, nõukogu neli, komisjon neli liiget ja Regioonide Komitee ühe liikme oma vastavate menetluste kohaselt. Euroopa komitee nimetab ametisse oma eesistuja.

3.  Euroopa komitee liikmed on sõltumatud eksperdid. Neil on põhjalikud kogemused ja ekspertteadmised Euroopa kultuuripärandi märgise seisukohalt olulistes valdkondades. Institutsioonid, kes eksperte ametisse nimetavad, püüavad tagada võimaluste piires nende ekspertteadmiste täiendavuse ja geograafiliselt tasakaalustatud esindatuse.

4.  Euroopa komitee liikmed nimetatakse ametisse kolmeks aastaks. Erandkorras nimetab komisjon käesoleva otsuse esimesel kehtivusaastal neli eksperti ametisse üheks aastaks, Euroopa Parlament nimetab neli eksperti ja Regioonide Komitee ühe eksperdi ametisse kaheks aastaks ning nõukogu nimetab neli eksperti ametisse kolmeks aastaks.

5.  Euroopa komitee liikmed teatavad igasugusest huvide konfliktist või võimalikust huvide konfliktist seoses konkreetse mälestisega. Kui huvide konfliktist teatatakse või huvide konflikt ilmneb, ei võta kõnealune komitee liige osa selle mälestise või mõne muu sama liikmesriigi mälestise hindamisest ▌.

6.  Kõik Euroopa komitee aruanded, soovitused ja teated avaldatakse.

Artikkel 9

Taotlusvorm

▌ Komisjon valmistab artiklis 7 sätestatud valikukriteeriumide alusel ette ühise taotlusvormi, mida peavad kasutama kõik taotlejad. Valiku tegemisel võetakse arvesse ainult ametlikul taotlusvormil esitatud taotlusi.

Artikkel 10

Eelvalik liikmesriigi tasandil

1.  Euroopa kultuuripärandi märgise andmise eelvaliku korraldamise eest vastutavad liikmesriigid tihedas koostöös kohalike ja piirkondlike ametiasutustega.

2.  Iga liikmesriik võib eelvalikusse lisada kuni kaks mälestist iga kahe aasta kohta vastavalt lisas esitatud ajakavale. ▌

3.  Iga liikmesriik kehtestab mälestiste eelvaliku jaoks oma menetlused ja ajakava kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega ja tagab, et haldusmenetlused on võimalikult lihtsad ja paindlikud. Ta teatab siiski komisjonile eelvaliku tulemused hiljemalt eelvaliku tegemise aasta 1. märtsiks.

4.  Eelvalikumenetlus viiakse läbi vastavalt artiklis 7 sätestatud kriteeriumidele ja selles kasutatakse artiklis 9 osutatud taotlusvormi.

5.  Komisjon avaldab eelvalikusse lisatud mälestiste täieliku nimekirja ning teeb selle teatavaks Euroopa Parlamendile, nõukogule ja Regioonide Komiteele.

Artikkel 11

Lõplik valik liidu tasandil

1.  Euroopa kultuuripärandi märgise andmise eesmärgil vastutab mälestiste lõpliku valiku eest komisjon ja seda korraldab Euroopa komitee.

2.  Euroopa komitee hindab eelvalikusse lisatud mälestisi käsitlevaid taotlusi ning valib maksimaalselt ühe mälestise iga liikmesriigi kohta. Vajaduse korral võib taotleda lisateavet ning korraldada mälestiste külastamist.

3.  Lõplik valik viiakse läbi vastavalt artiklis 7 sätestatud kriteeriumidele ja selles kasutatakse artiklis 9 osutatud taotlusvormi.

4.  Euroopa komitee esitab eelvalikusse lisatud mälestiste kohta aruande hiljemalt eelvaliku tegemise aasta 15. detsembriks. Kõnealuses aruandes esitatakse soovitus Euroopa kultuuripärandi märgise andmiseks ja põhjendatakse mälestiste lõplikust valikust väljajätmist.

5.  Lõplikust valikust välja jäetud kandidaadid võivad järgmistel aastatel uuesti taotleda liikmesriigi tasandil eelvalikusse lisamist.

Artikkel 12

Piiriülesed mälestised

1.  Käesolevas otsuses tähendab „piiriülene mälestis” järgmist:

2.  Taotluste esitamisel piiriüleste mälestiste kohta järgitakse sama menetlust nagu muude mälestiste puhul. Selle mälestise lisavad eelvalikusse kõik asjaomased liikmesriigid, võttes arvesse artiklis 10 sätestatud kahe mälestise esitamise piirangut. Piiriüleste mälestiste puhul määratakse üks osalevatest mälestistest koordinaatoriks, mis on komisjoni jaoks ühtne kontaktpunkt. Koordinaator esitab teabe piiriülese mälestise kandidatuuri kohta aegsasti kõigile liikmesriikidele, et tagada asjaomaste mälestiste osalemine kogu liidus. Kõik piiriüleses mälestises osalevad mälestised vastavad artiklis 7 sätestatud kriteeriumidele ja nende puhul täidetakse artiklis 9 osutatud taotlusvorm.

Erilist tähelepanu pööratakse piiriülestele mälestistele, mis nii materiaalse kui immateriaalse sümboolika kaudu edendavad Euroopa kultuuripärandi riigiülest olemust.

3.  Kui piiriülene mälestis vastab kõikidele artiklis 7 sätestatud kriteeriumidele, peetakse seda mälestist lõpliku valiku tegemisel esmatähtsaks.

4.  Kui mõni piiriüleses mälestises osalev mälestis ei täida enam artiklis 7 sätestatud kriteeriume või taotluses võetud kohustusi, kohaldatakse artiklis 15 sätestatud menetlust.

Artikkel 13

Määramine

1.  Komisjon määrab Euroopa komitee soovitust nõuetekohaselt arvesse võttes ametlikult mälestised, millele valikumenetlusele järgneva aasta jooksul antakse Euroopa kultuuripärandi märgis. Komisjon teavitab tehtud otsustest Euroopa Parlamenti, nõukogu ja Regioonide Komiteed.

2.  Euroopa kultuuripärandi märgis antakse mälestistele ▌ alatiseks artiklites 14 ja 15 sätestatud tingimustel ning tingimusel, et meetme kohaldamist jätkatakse.

3.  Euroopa kultuuripärandi märgise andmine ei too endaga kaasa mingeid linnaplaneeringulise, õigusliku, maastikukujundusliku, liikuvusliku või arhitektuurilise iseloomuga kohustusi. Ainsad õigusaktid, mida kohaldatakse, on kohalikud õigusaktid.

Artikkel 14

Järelevalve

1.  Iga Euroopa kultuuripärandi märgisega mälestist kontrollitakse järjepidevalt tagamaks, et see vastab jätkuvalt kõikidele artiklis 7 sätestatud kriteeriumidele ja täidab sellekohases taotluses võetud kohustusi.

2.  Liikmesriigi territooriumil asuvate kõikide mälestiste järelevalve eest vastutab asjaomane liikmesriik. Liikmesriik kogub kogu vajaliku teabe ja koostab üksikasjaliku aruande iga nelja aasta tagant kooskõlas lisas esitatud ajakavaga.

3.  Aruanne saadetakse komisjonile ja esitatakse Euroopa komiteele kontrollimiseks hiljemalt järelevalvemenetluse aasta 1. märtsiks.

4.  Euroopa komitee esitab liikmesriigi territooriumil asuvate märgise saanud mälestiste olukorra kohta aruande hiljemalt järelevalvemenetluse aasta 15. detsembriks ning lisab vajaduse korral soovitused, mida tuleb võtta arvesse järgmisel järelevalveperioodil.

5.  Pärast Euroopa komiteega konsulteerimist kehtestab komisjon liikmesriikidele ühised näitajad, et tagada tervikliku lähenemisviisi järgimine järelevalvemenetluses.

Artikkel 15

Märgise tagasivõtmine

1.  Kui Euroopa komitee leiab, et konkreetne märgis ei vasta enam artiklis 7 sätestatud kriteeriumidele või see ei täida enam kõiki taotluses võetud kohustusi, algatab komitee komisjoni vahendusel liikmesriigiga dialoogi, mille eesmärk on aidata mälestist vajalikul viisil kohandada.

2.  Kui 18 kuu jooksul pärast dialoogi algatamist ei ole mälestise osas vajalikke kohandusi tehtud, teatab Euroopa komitee sellest komisjonile. Teatele peab olema lisatud põhjendus ja soovitused olukorra parandamiseks.

3.  Kui soovitusi ei ole rakendatud pärast uut 18-kuulist ajavahemikku, esitab Euroopa komitee soovituse võtta asjaomasele mälestisele antud Euroopa kultuuripärandi märgis tagasi.

4.  Lõpliku otsuse Euroopa kultuuripärandi märgise tagasivõtmise kohta teeb komisjon, võttes nõuetekohaselt arvesse Euroopa komitee soovitust. Komisjon teatab sellest Euroopa Parlamendile, nõukogule ja Regioonide Komiteele.

5.  Euroopa komitee teated ja soovitused avaldatakse.

6.  Mälestised võivad igal ajal otsustada Euroopa kultuuripärandi märgisest loobuda. Sellisel juhul teatavad nad oma soovist asjaomasele liikmesriigile, kes teatab sellest komisjonile. Komisjon teeb otsuse Euroopa kultuuripärandi märgise tagasivõtmise kohta ning teatab sellest Euroopa Parlamendile, nõukogule ja Regioonide Komiteele.

Artikkel 16

Praktiline korraldus

1.  Euroopa kultuuripärandi märgist käsitlevat liidu meedet rakendab komisjon. Eelkõige teeb ta järgmist:

2.  Komisjon vastutab Euroopa kultuuripärandi märgisega seotud teavitamise ning märgise nähtavuse eest liidu tasandil, eelkõige asjakohase veebisaidi ja uue logo loomise ja haldamise kaudu, et tõsta mälestist esile ja suurendada selle atraktiivsust Euroopa tasandil, näiteks kasutades võimalusi, mida pakuvad uued tehnoloogiad ning digitaalsed ja interaktiivsed vahendid, ning püüdes saavutada koostoimet muude Euroopa algatustega. Kõnealusel veebisaidil avaldatakse kõik Euroopa komitee teated ja soovitused, millele on osutatud artikli 8 lõikes 6, artikli 10 lõikes 5 ja artikli 15 lõikes 5.

3.  Komisjon edendab märgise saanud mälestistega seotud koostöövõrgustike loomist.

4.  Lõigetes 2 ja 3 osutatud tegevust ning Euroopa komitee kulusid rahastatakse artiklis 18 esitatud rahastamispaketi kaudu.

Artikkel 17

Hindamine

1.  Komisjon tagab Euroopa kultuuripärandi märgise meetme sõltumatu välishindamise. Selline hindamine korraldatakse igal kuuendal aastal kooskõlas lisas esitatud ajakavaga ning hindamise käigus kontrollitakse kõiki aspekte, muu hulgas meetme kohaldamisega seotud tegevuse tõhusust, mälestiste arvu, meetme geograafilist ulatust ja mõju, meetme parandamise võimalusi ning kas meedet tuleks jätkata.

2.  Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule kuue kuu jooksul alates hindamiste lõpetamisest kõnealuste hindamiste kohta aruande, millele on vajaduse korral lisatud asjakohased ettepanekud.

▌

Artikkel 18

Finantssätted

1.  Meetme rakendamise rahastamispakett perioodiks 1. jaanuar 2011 kuni 31. detsember 2013 on 1 350 000 eurot.

2.  Eelarvepädevad institutsioonid kinnitavad iga-aastased assigneeringud mitmeaastase finantsraamistiku piires.

Artikkel 19

Jõustumine

Käesolev otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

...,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

LISA

Ajakava

Euroopa kultuuripärandi märgise ajakava

(1) ELT C 267, 1.10.2010, lk 52. (2) ELT C 267, 1.10.2010, lk 52. (3) Euroopa Parlamendi 16. detsembri 2010. aasta seisukoht. (4) ELT C 319, 13.12.2008, lk 11. (5) KOM(2007)0242.

Euroopa Parlamendi 16. detsembri 2010. aasta õigusloomega seotud resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepingu (millega kehtestatakse tingimused Šveitsi Konföderatsiooni osalemiseks programmis „Aktiivsed noored” ja tegevusprogrammis elukestva õppe alal (2007–2013)) sõlmimise kohta (12818/2010 – C7-0277/2010 – 2010/0231(NLE))

P7_TA(2010)0487 A7-0334/2010

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (12818/2010);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepingu eelnõu, millega kehtestatakse tingimused Šveitsi Konföderatsiooni osalemiseks programmis „Aktiivsed noored” ja tegevusprogrammis elukestva õppe alal (2007–2013) (13104/2009);

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 165 lõikele 4, artikli 166 lõikele 4 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a (C7-0277/2010);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 81 ja artikli 90 lõiget 8;

–  võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni soovitust (A7-0334/2010),

1.  annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Šveitsi Konföderatsiooni valitsusele ja parlamendile.

Euroopa Parlamendi 16. detsembri 2010. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbi viidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (KOM(2010)0083 – C7-0073/2010 – 2010/0051(COD))

P7_TA(2010)0488 A7-0355/2010

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2010)0083);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 291 lõiget 3, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7-0073/2010);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3;

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 1. detsembri 2010. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55;

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ja väliskomisjoni, arengukomisjoni, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, majandus- ja rahanduskomisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni, transpordi- ja turismikomisjoni, regionaalarengukomisjoni, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni, kalanduskomisjoni, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning põhiseaduskomisjoni arvamusi (A7-0355/2010),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  kiidab heaks Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisavalduse, mis on lisatud käesolevale resolutsioonile;

3.  võtab teadmiseks käesolevale resolutsioonile lisatud komisjoni avaldused;

4.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 16. detsembril 2010. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr .../2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 182/2011) lõplikule kujule.)

LISA

EUROOPA PARLAMENDI, NÕUKOGU JA KOMISJONI AVALDUS

Käesoleva määruse artikli 5 lõikega 2 sätestatakse, et kui komitee esitab positiivse arvamuse, võtab komisjon rakendusakti eelnõu vastu. See säte ei takista komisjonil praeguse tava kohaselt väga erandlikel juhtudel võtta arvesse pärast hääletamist ilmnenud uusi asjaolusid ning otsustada rakendusakti eelnõu mitte vastu võtta, olles sellest eelnevalt nõuetekohaselt teavitanud komiteed ja seadusandjat.

KOMISJONI AVALDUSED

Komisjon kavatseb kontrollida kõiki kehtivaid õigusakte, mida ei kohandatud kontrolliga regulatiivmenetlusele enne Lissaboni lepingu jõustumist, et oleks võimalik hinnata, kas neid õigusakte tuleks kohandada ELi toimimise lepingu artikliga 290 kasutusele võetud delegeeritud õigusaktide süsteemiga. Komisjon esitab asjakohased ettepanekud võimalikult kiiresti ning mitte hiljem kui käesolevale avaldusele lisatud soovituslikus ajakavas märgitud tähtaegadeks.

Komisjon teavitab ühtlustamisprotsessi käigus Euroopa Parlamenti regulaarselt rakendusmeetmete ettepanekutest, mis on seotud kõnealuste õigusaktidega, millest tulevikus peavad saama delegeeritud õigusaktid.

Seoses praegu kehtivate õigusaktidega, mis sisaldavad viiteid kontrolliga regulatiivmenetlusele, kavatseb komisjon kontrollida sätteid, mis on kõnealuse menetlusega seotud nendes õigusaktides, mida ta kavatseb muuta, et kohandada neid õigeaegselt vastavalt aluslepingutes sätestatud kriteeriumitele. Lisaks sellele on Euroopa Parlamendil ja nõukogul õigus teatada põhiõigusaktidest, mida nad peavad kohandamise seisukohast olulisteks.

Komisjon esitab hinnangu selle protsessi tulemuste kohta 2012. aasta lõpuks, et selgitada välja, mitu kontrolliga regulatiivmenetlusele viitavat õigusakti veel kehtib. Seejärel valmistab komisjon ette asjakohased õigusloomega seotud algatused, et kohandamine lõpule viia. Komisjoni üldine eesmärk on eemaldada Euroopa Parlamendi 7. koosseisu volituste lõppemise ajaks kõigist õigusaktidest sätted, mis viitavad kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Komisjon märgib, et algatas hiljuti uurimuse, mille käigus antakse ELi kaubanduskaitsepoliitika ja -tavade kõigi aspektide täielik ja objektiivne ülevaade. Uurimuses hinnatakse kehtivate kaubanduse kaitsemeetmete toimimist, meetodeid, kasutamist ning tõhusust kaubanduspoliitika eesmärkide täitmisel ning hinnatakse Euroopa Liidu võimalikke poliitilisi otsuseid (nt liidu huvide kontroll, väiksem tollimaksu reegel, tollimaksu kogumise süsteem) võrreldes teatavate kaubanduspartnerite poliitiliste otsustega. Uurimuses hinnatakse ka dumpinguvastaseid ja subsiidiumidevastaseid algmäärusi ELi institutsioonide haldustavade, Euroopa Liidu Kohtu otsuste ning WTO vaidluste lahendamise organi soovituste ja otsuste alusel.

Komisjon kavatseb uurimuse tulemuste ja Doha arengukava läbirääkimistel tehtavate edusammude põhjal uurida, kas ja kuidas oleks võimalik ELi kaubanduse kaitsemeetmeid veelgi ajakohastada ja uuendada.

Komisjon meenutab ka oma hiljutisi algatusi kaubanduse kaitsemeetmete toimimise läbipaistvamaks muutmise parandamisel (näiteks ärakuulamise eest vastutava ametniku ametissenimetamine) ning tööd liikmesriikides kaubanduse kaitsetavade põhiosade selgitamisel. Komisjon peab seda tööd väga oluliseks ning soovib koostöös liikmesriikidega otsida ka muid algatusi, mida kõnealuses küsimuses võiks teha.

Nõukogu otsusel 1999/468/EÜ põhinevate komiteemenetluse eeskirjade kohaselt juhtumite puhul, kus ühise põllumajanduspoliitika korralduskomitee on esitanud negatiivse arvamuse, peab komisjon esitama kõnealuse meetme ettepaneku nõukogule, kes võib kuu jooksul teha teistsuguse otsuse. Komisjoni tegevust siiski ei takistata, tal on võimalus meede ellu viia või selle rakendamisest loobuda. Seega võib komisjon võtta meetmeid, kui ta on küsimuse kaalumise järel arvamusel, et meetme rakendamise peatamine kutsuks näiteks esile pöördumatu negatiivse turumõju. Kui nõukogu hiljem otsustab teisiti, muutub komisjoni meede loomulikult tarbetuks. Seega annavad praegused eeskirjad komisjonile vahendi, mis võimaldab meetme võtmise kaudu kaitsta kogu liidu ühiseid huve vähemalt ajutiselt.

Kõnealuse määruse artikli 7 eesmärk on säilitada asjaomane lähenemisviis ka komiteemenetluse uute eeskirjade puhul, kuid piirab selle kohaldamist erakorraliste olukordadega ning selgelt määratletud piiravate kriteeriumitega. See võimaldaks komisjonil kavandatava meetme vastu võtta vaatamata kontrollikomitee negatiivsele arvamusele juhul, kui „kui nende viivitamata vastu võtmata jätmine häiriks märkimisväärselt turge (…) või ELi finantshuve.” Säte viitab olukordadele, kus ei ole võimalik oodata komitee järgmist hääletamist sama või mõne muu kavandatava meetme üle, kuna turg oleks samal ajal turul tegutsejate spekulatiivse käitumise tõttu märkimisväärselt häiritud. Liidu tegutsemisvõime tagamiseks antakse nimetatud sättega liikmesriikidele ja komisjonile võimalus pidada kavandatava meetme kohta veel üks põhjendatud arutelu ilma, et küsimused jääksid lahenduseta ning avatuks spekulatsioonidele, mis tooksid turgudele ja eelarvele kaasa negatiivseid tagajärgi.

Sellised olukorrad võivad tekkida ühise põllumajanduspoliitika igapäevase juhtimise käigus (nt eksporditoetuste kinnitamine, litsentside haldamine, erikaitseklausel), kus otsuseid tuleb sageli teha kiiresti ning neil võib olla märkimisväärseid majanduslikke tagajärgi turgudele ja seda kaudu ka talunikele ja teistele põllumajandustootjatele ning liidu eelarvele.

Juhul kui Euroopa Parlament või nõukogu teatavad komisjonile, et nende arvates ületab teatav rakendusakti eelnõu põhiaktis sätestatud rakendusvolitusi, vaatab komisjon viivitamata läbi rakendusakti eelnõu, võttes arvesse Euroopa Parlamendi või nõukogu väljendatud seisukohti.

Komisjon tegutseb viisil, mis võtab arvesse küsimuse kiireloomulisust.

Enne kui komisjon otsustab, kas rakendusakti eelnõu võetakse vastu, muudetakse või võetakse see tagasi, teavitab komisjon Euroopa Parlamenti või nõukogu meetmetest, mida ta kavatseb võtta ning põhjendab oma otsust.

Lisa

Komisjoni I avalduse LISA

(1) Muudatuste ulatuslikkus sõltub 2010. aasta detsembris toimuva liikmesriikide kohtumise tulemustest. Määrus võeti vastu kaasotsustamismenetlust kohaldades. (2) Osana paketist, millesse muu hulgas kuulub ELi loomatervishoidu käsitleva õigusakti ettepanek ja ettepanek vaadata läbi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 882/2004 ametlike kontrollide kohta. (3) See õigusakt kuulub tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraadi ning põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi jagatud pädevusse. (4) ELi loomade heaolu käsitleva õiguse läbivaatamine (täpne ajakava ei ole veel koostatud) – seotud Euroopa Parlamendi 5. mai 2010. aasta resolutsiooniga 2006–2010 koostatud loomade kaitset ja heaolu käsitleva ühenduse tegevuskava hindamise kohta (2009/2202(INI)), milles kutsuti komisjoni üles koondama kõik kõnealused õigusaktid üldisesse horisontaalsesse instrumenti. (5) Käimasoleva ELi taimetervisealase õiguse läbivaatamise osa (6) Seotud käimasoleva ELi taimetervisealase õiguse läbivaatamisega – ei ole veel otsustatud, kas läbivaatamine piirdub üksnes ühtlustamisega. (7) Kuna tegu on poliitiliselt keerulise teemaga, ei ole võimalik öelda täpset kuupäeva. (8) Määrus oli ekslikult esialgses nimekirjas, kuna selle suhtes kohaldati kaasotsustamismenetlust juba enne Lissaboni lepingu jõustumist ning selle puhul võeti kasutusele kontrolliga regulatiivmenetlus (esmajärjekorras kohandamist vajav õigusakt). (9) * Tunnistatakse kehtetuks määrusega (EÜ) nr 1224/2009, muutmine pole vajalik. (10) Käimas on õigusliku hinnangu andmine selle kohta, kas kõnealuste määruste puhul kehtib ELi toimimise lepingu artikkel 290 või 291. (11) Käimas on hinnangu andmine selle kohta, kas ELi toimimise lepingu artikli 290 tingimused on täidetud. (12) Nõukogu otsust sõlmida ühenduse nimel Kyoto protokoll ei vaadata läbi ega muudeta. Selleks on vaja vastu võtta üksnes üks rakendusmeede, järgmisel real mainitud otsus 2006/944/EÜ.

Euroopa Parlamendi 16. detsembri 2010. aasta resolutsioon aastaaruande kohta, mis käsitleb inimõigusi maailmas 2009. aastal ja Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas (2010/2202(INI))

P7_TA(2010)0489 A7-0339/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu 11. aruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas, mis hõlmab ajavahemikku 2008. aasta juulist 2009. aasta detsembrini;

–  võttes arvesse Lissaboni lepingu artikleid 6 ja 21;

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja kõiki asjaomaseid rahvusvahelisi inimõigustealaseid õigusakte;

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja;

–  võttes arvesse kõiki ÜRO inimõiguste konventsioone ja nende fakultatiivprotokolle(1);

–  võttes arvesse piirkondlikke inimõigustealaseid õigusakte, sealhulgas eelkõige inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat, selle fakultatiivprotokolli naiste õiguste kohta Aafrikas, inimõiguste Ameerika konventsiooni, inimõiguste Araabia hartat ning ASEANi valitsustevahelist inimõiguste komisjoni;

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) Rooma statuudi jõustumist 1. juulil 2002. aastal ning oma resolutsioone seoses Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga(2);

–  võttes arvesse nõukogu 16. juuni 2003. aasta ühist seisukohta 2003/444/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta ja ühisest seisukohast lähtuvat nõukogu tegevuskava; tuletades meelde, et ICC-l on oluline roll tema jurisdiktsiooni alla kuuluvate raskete kuritegude ennetamisel;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu kohustust toetada ICC tulemuslikku toimimist;

–  võttes arvesse, et iga riigi kohus on teostada oma kriminaaljurisdiktsiooni rahvusvaheliste kuritegude eest vastutavate isikute üle;

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste konventsiooni ning jätkuvaid läbirääkimisi ELi konventsiooniga ühinemise üle;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat;

–  võttes arvesse AKV (Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma) ja ELi partnerluslepingut ja selle muudatusi(3);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1889/2006 rahastamisvahendi loomise kohta demokraatia ja inimõiguste edendamiseks kogu maailmas(4) (demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend);

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone inimõiguste kohta maailmas;

–  võttes arvesse oma 14. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni ÜRO inimõiguste nõukogu arengu, sealhulgas ELi rolli kohta(5) ja oma 25. veebruari 2010. aasta resolutsiooni ÜRO inimõiguste nõukogu 13. istungjärgu kohta(6);

–  võttes arvesse oma 1. veebruari 2007. aasta(7) ja 26. aprilli 2007. aasta(8) resolutsioone surmanuhtluse üldise moratooriumi algatuse kohta ning ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2007. aasta resolutsiooni 62/149 surmanuhtluse kasutamisele moratooriumi kehtestamise kohta, samuti oma 7. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni ülemaailmse surmanuhtluse vastase päeva kohta;

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 13 surmanuhtluse igas olukorras kaotamise kohta;

–  võttes arvesse ÜRO deklaratsiooni inimõiguste kaitsjate kohta, ÜRO peasekretäri inimõiguste kaitsjate olukorra eriesindajate tegevust, inimõiguste kaitsjaid käsitlevaid ELi suuniseid ja Euroopa Parlamendi 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni inimõiguste kaitsjaid toetava ELi poliitika kohta(9);

–  võttes arvesse ÜRO deklaratsiooni usutunnistusest või veendumustest tingitud sallimatuse ja diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu suuniseid rahvusvahelise humanitaarõiguse (IHL) järgimise edendamiseks(10), surmanuhtluse, piinamise ning muu julma, ebainimliku ja alandava kohtlemise või karistamise kohta ning inimõiguste kaitsjate kohta, samuti inimõiguste alaste dialoogide kohta kolmandate riikidega, lapse õiguste edendamise ja kaitse kohta ning naiste- ja tütarlastevastase vägivalla kohta ning nende diskrimineerimise kõigi vormide vastase võitluse kohta;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu vahendit, millega edendada ja kaitsta lesbide, geide ning bi- ja transseksuaalide kõiki inimõigusi(11);

–  võttes arvesse oma 22. oktoobri 2009. aasta resolutsiooni demokraatia tugevdamise kohta ELi välissuhetes(12);

–  võttes arvesse kõiki oma kiireloomulisi resolutsioone, mis on vastu võetud seoses inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete rikkumisega;

–  võttes arvesse oma 21. jaanuari 2010. aasta resolutsiooni inimõiguste rikkumiste kohta Hiinas, eriti seoses Liu Xiaobo kohtuasjaga(13);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48 ja artikli 119 lõiget 2;

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A7-0339/2010),

A.  arvestades, et inimõiguste ülddeklaratsioon on endiselt kogu maailma jaoks viitedokument, milles tegevuse keskmes on kõik inimolendid;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu 11. aastaaruandes inimõiguste kohta (2008/2009) antakse ülevaade ELi tegevusest inimõiguste ja demokraatia valdkonnas kogu maailmas;

C.  arvestades, et käesoleva resolutsiooni eesmärk on ELi tegevust inimõiguste ja demokraatia valdkonnas lähemalt uurida, hinnata ning konkreetsetel juhtudel seda konstruktiivselt kritiseerida;

D.  arvestades, et ELi inimõiguste olukord mõjutab otseselt liidu usaldusväärsust ja suutlikkust rakendada tulemuslikku inimõigustealast välispoliitikat;

E.  arvestades, et liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud usu- või veendumuste vabaduse ning vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine;

F.  arvestades, et õiglus, demokraatia ja õigusriigi põhimõtted on püsiva rahu tugisambad, kuna need tagavad põhivabadused ja põhilised inimõigused, ning arvestades, et püsivat rahu ei ole võimalik saavutada, kaitstes neid, kes on süüdi süstemaatilises inimõiguste või rahvusvahelise kriminaalõiguse rikkumises;

G.  arvestades, et Lissaboni lepinguga tugevdati ELi volitusi välispoliitika küsimustes viisil, mis tugevdab liidu väärtusi ja eesmärke; arvestades, et sellised ELi välistegevusega seotud peamised uuendused nagu liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni asepresident ja Euroopa välisteenistus peaksid aitama ELi inimõigustealast välistegevust veelgi konsolideerida ning looma paremaid võimalusi inimõiguste süvalaiendamiseks kõigis asjaomastes poliitikavaldkondades;

H.  arvestades, et leping teeb EList ühtse õigussubjekti, mis võimaldab tal ühineda Euroopa inimõiguste konventsiooniga ning Strasbourgis asuval Euroopa Inimõiguste Kohtul kontrollida ELi õigusaktide vastavust konventsioonile;

I.  arvestades, et alates Lissaboni lepingu jõustumisest muutus ELi põhiõiguste harta õiguslikult siduvaks, mis tugevdab inimõiguste kaitset Euroopas;

J.  arvestades, et EL toetab jõuliselt Rahvusvahelist Kriminaalkohut (ICC) ning kohtu sõltumatuse kaitsmiseks ja suurendamiseks edendab Rooma statuudi universaalsust ja kaitseb selle terviklikkust;

K.  arvestades, et rahvusvahelises kriminaalõiguses pärast 2004. aastat toimunud arengute tõttu vajavad 16. juuni 2003. aasta nõukogu ühine seisukoht ja 2004. aasta tegevuskava ajakohastamist; arvestades, et vahistamismääruste ja ICCs toimuvate kohtuprotsesside arvu kasvades tuleb tugevdada ja täiustada ELi-poolset tulemuslikku abi ja koostööd;

L.  arvestades, et jõupingutused maailmas terrorismiga võitlemisel on suurendanud vajadust ühitada julgeolekut inimõiguste austamisega;

M.  arvestades, et ülemaailmne majandus- ja finantskriis on avaldanud negatiivset mõju majanduslikele, sotsiaalsetele ja kultuurilistele õigustele; arvestades, et kõige enam on mõjutatud kõige vaesemate inimeste õigused; arvestades, et tõusvate ja kõikuvate hindade ning kaupadega spekuleerimise tõttu on miljonid inimesed paljudes Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika riikides hädas oma põhivajaduste rahuldamisega; arvestades, et miljoneid inimesi ähvardab kindlusetus ja väärikuse kaotus ning et mõnes riigis on meeleavaldustele vastatud repressioonide ja vägivallaga;

N.  arvestades, et majanduslikele, sotsiaalsetele ja kultuurilistele õigustele tuleb pöörata sama palju tähelepanu kui kodaniku- ja poliitilistele õigustele ning pidada neid sama tähtsaks; arvestades, et ELi ja kolmandate riikide vaheliste lepingute inimõiguste klausleid peab austama ja täitma;

O.  arvestades, et kliimamuutus avaldab kestvat ja pikaajalist mõju inimõigustele; arvestades, et selle negatiivsed tagajärjed on eriti tõenäolised sotsiaalselt kaitsetute inimrühmade, näiteks nii arengumaade kui ka Kaug-Põhja põlisrahvaste puhul, kuid järelmõjud võivad olla ka palju laialdasemad;

P.  arvestades, et võitlus karistamatuse vastu on äärmiselt tähtis, sest see on suunatud kõige raskemate kuritegude takistamisele ja nende toimepanijate karistamisele; arvestades, et karistamatus on valdkondadeülene probleem, mis on seotud paljude inimõiguste küsimustega, näiteks piinamise, surmanuhtluse, naistevastase vägivalla, inimõiguslaste tagakiusamise ja terrorismivastase võitlusega;

Q.  arvestades, et ÜRO andmetel ei ole vana inimõiguste probleemi – dekoloniseerimist – veel täielikult lahendatud ELi kogu lähinaabruses, eelkõige Lääne-Saharas;

R.  võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni olukorra kohta Lääne-Saharas(14);

S.  arvestades, et Euroopa institutsioonide toimimise seisukohast on ülioluline Euroopa inimõiguste konventsioonis sätestatud aluspõhimõtete rakendamine ja jõustamine;

T.  arvestades, et maailmas esineb inimõiguste rikkumise uusi vorme, eelkõige uue infotehnoloogia valdkonnas, millest üks on interneti väärkasutamine ja tsenseerimine ning eraelu puutumatuse põhimõtte rikkumine isikuandmete ärakasutamise teel;

U.  arvestades, et usu- ja veendumuste vabadus on üha enam ohus, kusjuures eelkõige ohustavad seda usuvähemusi survestavad autoritaarsed valitsused või valitsuste suutmatus takistada teatavate isikute või usurühmituste vastaseid rünnakuid, ahistamist või neile muul moel kahju tekitamist;

V.  arvestades, et inimõigusi rikutakse nii riikides, kes on tunnustanud inimõigustealastest rahvusvahelistest õigusaktidest tulenevaid jurisdiktsioone kui ka riikides, kes neid ajalooliselt saavutatud õigusi ei tunnusta,

1.  kinnitab Euroopa Parlamendi otsustavust ja tuletab meelde tema pikaajalisi pingutusi demokraatia ja inimõiguste kaitsmisel maailmas tugeva ja tulemusliku ELi inimõiguste poliitika väljatöötamise abil, mis tagab kõigi poliitikavaldkondade suurema ühtsuse ja järjepidevuse, samuti kolmandate riikidega kahepoolsete suhete arendamisega, aktiivse osalemisega rahvusvahelistel foorumitel ning rahvusvaheliste ja kohalike kodanikuühiskonna organisatsioonide toetamisega;

2.  on seisukohal, et Lissaboni lepingu jõustumine on ajalooline võimalus tegelda ELi inimõiguste ja demokraatia poliitikas veel säilinud puudujääkidega; nõuab sellega seoses Euroopa välisteenistuse täielikku vastavust Lissaboni lepingu eesmärgile ja mõttele, millise lepinguga tahetakse tagada, et inimõiguste austamine ja edendamine oleksid liidu välispoliitika eri valdkondade keskmes, nagu see on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklites 2, 3 ja 21;

3.  tuletab meelde, et vastavalt Euroopa Liidu lepingu V jaotise 1. peatükile peab liidu rahvusvaheline tegevus põhinema demokraatia, õigusriigi ning inimõiguste ja põhivabaduste universaalsuse, võõrandamatuse ja jagamatuse põhimõtetel; rõhutab, et need põhimõtted on ühine põhialus liidu suhetes kolmandate riikidega;

4.  on seetõttu arvamusel, et otsus, kuhu Euroopa välisteenistuse ülesehituses paigutada inimõigused, on väga tähtis; nõuab seetõttu inimõiguste ja demokraatia direktoraadi loomist, mille ülesanne oleks jõulise ELi inimõiguste ja demokraatia strateegia väljatöötamine ning tegevuse üldine kooskõlastamine kõigi mitmepoolsete foorumitega; rõhutades vajadust arvestada, et asjatundlikkus inimõiguste ja demokraatia küsimustes tuleb muuta välisteenistuse iga piirkondliku või poliitikaosakonna üheks keskseks kohustuseks, on kindlalt veendunud, et sellise lähenemise korral ei jää inimõiguste küsimused isoleerituks ning ainult nii saab tagada Lissaboni lepingu sätete täieliku järgimise;

5.  tunnustab kõrge esindaja ja asepresidendi kohustust suurendada ELi aktiivset rolli maailmas eesmärgiga täiustada kogu maailmas inimõigusi ja demokraatiat; nõuab sellega seoses tungivalt, et kõrge esindaja ja asepresident võtaks vajalikud meetmed Brüsselis asuva inimõiguste töörühma loomiseks, et tulemuslikult edendada ja tagada ELi institutsioonide ja poliitika teistele valdkondadele õigeaegse teabe andmist; kutsub samas vaimus kõrget esindajat ja asepresidenti arvestama, kui tähtis on ELi töötajate, sh delegatsioonide juhtide ja Euroopa välisteenistuse direktorite kohustuslik koolitus inimõiguste alal;

6.  nõuab inimõiguste eriesindaja ametisse nimetamist; rõhutab, et ELi inimõiguste eriesindajate ametisse nimetamine, eriti inimõiguslaste, rahvusvahelise humanitaarõiguse, rahvusvahelise õigusemõistmise ning naiste ja laste õiguste alal võib aidata muuta kõnealuses valdkonnas ELi välistegevust nähtavamaks ja sidusamaks; rõhutab, et nimetatud ELi eriesindajad peaksid olema eksperdi tasemel isikud, kellel on tõendatud saavutusi inimõiguste valdkonnas;

7.  arvab, et selleks et muuta ELi toetus demokraatia tugevdamisele maailmas mõjusamaks, on kindlasti väga vaja sidusamat raamistikku; arvestades, et inimõiguste tagamine põhineb demokraatlikul ühiskonnal, õigusriigi põhimõtetel ja põhivabaduste tagamisel, on seisukohal, et järjepidevas ELi välispoliitikas tuleb seada kindlalt esikohale demokraatia ja inimõiguste edendamine, mis peab sisalduma kõigis ELi ja kolmandate riikide vahelistes koostöö- ja strateegilise partnerluse lepingutes; on arvamusel, et ELi uus institutsiooniline ülesehitus ja eelkõige Euroopa välisteenistus pakuvad võimalust suurendada ELi sidusust ja mõjusust kõnealuses valdkonnas;

8.  kutsub kõrget esindajat ja asepresidenti üles pidama kinni ELi välistegevuses inimõiguste süvalaiendamise kohustusest, nii et see kajastuks Euroopa välisteenistuse ülesehituses ja siseressurssides, mis aitab uuel teenistusel tagada, et inimõiguste küsimused kajastuksid kõigis välistegevuse valdkondades, sh ÜJKPs ning arengu- ja kaubanduspoliitikas;

9.  on seisukohal, et ELi eriesindajate järk-järgulise kaotamise asemel tuleks nende arvu pigem suurendada, eriti selleks, et hõlmata riike ja piirkondi, kus ELil ei ole diplomaatilisi esindusi; peab hädavajalikuks, võttes arvesse inimõiguste küsimuste tähtsust konflikti- ja konfliktijärgsetes olukordades, et kõigil ELi eriesindajatel oleksid volitused, mis hõlmavad poliitilisi ja kodanikuõigusi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi, naiste ja laste õigusi, rahvusvahelist humanitaarõigust ja rahvusvahelist õigusemõistmist ning milles konkreetselt nimetatakse inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete edendamist ja tagamist; toonitab, et ELi eriesindajad on kolmandate riikide ja ELi mittekuuluvate osapoolte jaoks sisesuuniseid, ekspertiisi ja huvide kaitsmist koondavad teabekeskused ning loomulikud partnerid; tunneb heameelt, et igasse ELi esindusse määratakse vähemalt üks kontaktisik, kes juhib inimõiguste poliitika kooskõlastamist, süvalaiendamist ja järelevalvet;

10.  väljendab rahulolu kõrge esindaja ja asepresidendi valmisolekuga võtta ette ELi kõigi kõnealuse valdkonna vahendite mõjususe põhjalik läbivaatamine alates inimõigustealastest dialoogidest kuni ELi suunisteni, demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendist kuni ELi kahepoolse abini ja tegevuseni mitmepoolsetel foorumitel, ning algatada konsultatsioonid riiklike inimõiguste strateegiate väljatöötamiseks, mis hõlmavad kõiki rahvusvahelistes paktides ja ÜRO konventsioonides kodifitseeritud inimõigusi, sealhulgas ka majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi; toonitab, et parlament on otsustanud kõnealustel konsultatsioonidel täielikult osaleda, ning rõhutab selle tähtsust; toonitab, et on vaja, et konsultatsioonidel osaleksid kodanikuühiskonna organisatsioonid;

11.  jagab arvamust, et sellised riiklikud inimõiguste strateegiad, mida parlament on korduvalt nõudnud, võivad oluliselt suurendada ELi välistegevuse järjepidevust ja mõjusust, kui neist saavad viitedokumendid, millega seatakse iga riigi osas prioriteedid ja eesmärgid, mis lisatakse kõigisse asjakohastesse ELi välispoliitika valdkondadesse ja vahenditesse;

12.  rõhutab seoses läbivaatamisega eriti seda, et oluline on hinnata põhjalikult Euroopa naabruspoliitika (ENP) inimõigustega seotud aspekte, käsitledes eelkõige olemasolevate mehhanismide (tegevuskavad, eduaruanded, inimõigustealased dialoogid) sidusust ja tõhusust ning otsustamisprotsessi seoses kolmandate riikidega suhete parandamisega;

13.  peab Euroopa Parlamendi ja komisjoni vaheliste suhete muudetud raamkokkulepet parlamendi seisukohast läbimurdeks tema koostöös komisjoniga, kuid kahetseb, et nõukogu ei osale kokkuleppes; rõhutab vajadust suurendada läbipaistvust ja dokumentide piiranguteta kättesaadavust kõigi ELi institutsioonide vahel, et arendada mõjusamat institutsioonidevahelist koostööd;

14.  tuletab meelde, et sidusa ELi välispoliitika väljatöötamine on hädavajalik, kui liit tahab omada olulist konstruktiivset rolli inimõiguste edendamisel maailmas; kutsub liikmesriike üles ilmutama kõnealuse eesmärgi taotlemisel kõikumatut pühendumust ja poliitilist tahet;

15.  toonitab, et rohkem tuleb tähtsustada seda, et parandada ELi suutlikkust tegutseda kiiresti inimõiguste rikkumise korral kolmandates riikides ja eelkõige seal, kus on vaja toetada ohtu sattunud inimõiguslasi, samuti reageerida inimõiguste rikkumistele kolmandates riikides tegutsevate ELi ettevõtete poolt, milleks on vaja koostada strateegilised tegevusprogrammid;

16.  tunnistab, et valitsusvälised organisatsioonid on hädavajalikud demokraatlike ühiskondade arengu ja edukuse seisukohalt, vastastikuse mõistmise ja sallivuse edendamiseks ning et algatada ja toetada teostatavaid poliitilisi prioriteete ja ühiseid lahendusi demokraatlikku arengut ohustavatele probleemidele;

ELi aastaaruanne inimõiguste kohta maailmas

17.  toonitab ELi inimõiguste aastaaruande tähtsust ELi inimõigustepoliitika analüüsimisel ja hindamisel, pidades silmas inimõigusküsimuste üldist nähtavamaks muutmist; rõhutab Euroopa Parlamendi õigust uurida komisjoni ja nõukogu poolt inimõiguste valdkonnas tehtut; nõuab, et Euroopa Parlament osaleks täiel määral järgmiste aastaaruannete selliste osade koostamisel, mis on seotud parlamendi enda tegevusega inimõiguste valdkonnas, korrates sellega mõne varasema eesistumisaja tava;

18.  väljendab heameelt asjaolu üle, et kõrge esindaja ja asepresident esitas parlamendile ELi aastaaruande ja et uus aruandeperiood põhineb kalendriaastal, mis võimaldab parlamendil pühendada detsembrikuine täiskogu istung inimõigustele, anda sel ajal välja iga-aastane Sahharovi auhind mõttevabaduse eest ning arutada parlamendi aastaaruannet inimõiguste kohta maailmas ja ELi poliitikat selles valdkonnas;

19.  kutsub Euroopa Parlamenti, nõukogu ja komisjoni üles tegema suuremaid jõupingutusi, et levitada ELi aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta ning tagada selle jõudmine võimalikult laia lugejaskonna ja eelkõige nendeni, kes tegelevad inimõiguste ja demokraatia edendamisega maailmas; nõuab samuti avalike teabekampaaniate korraldamist, mille eesmärk on parandada ELi mainet kõnealuses valdkonnas; tunnistab, et praeguse väljaande esitusviis on selgem kui enne;

20.  kordab oma nõuet, et nõukogu, komisjon ning ELi kohapealsed delegatsioonid ja saatkonnad annaksid poliitika hindamiseks rohkem ja paremat teavet ning et tuleks koostada ja esitada konkreetsed suunised üldise lähenemisviisi parandamiseks, vastuolude vähendamiseks ning poliitiliste prioriteetide riigipõhiseks kohandamiseks, et vastavalt Euroopa välisteenistuse programmile võtta vastu eri riikide inimõiguste strateegiad; on seisukohal, et läbipaistvuse küsimus tuleb seada ELi tegevuses esiplaanile ning muuta kättesaadavamaks kavad ja dokumendid, milles kolmandate riikidega arutatakse konkreetselt inimõigusi;

21.  kordab oma nõuet, et kolmandates riikides Euroopa Liidu inimõigustealase poliitika, sellekohaste vahendite, algatuste ja dialoogide kasutamist ja tulemusi tuleb regulaarselt hinnata ja hindamistulemusi jagada täies ulatuses parlamendiga; kutsub nõukogu ja komisjoni üles töötama välja konkreetsed mõõdetavad näitajad ja võrdlusalused, et mõõta kõnealuste poliitikavaldkondade meetmete tõhusust;

ELi inimõigustealane tegevus rahvusvahelistel foorumitel

22.  toonitab, et ELi tulevane ühinemine Euroopa inimõiguste konventsiooniga on võimalus tõestada pühendumist inimõiguste kaitsmisele liidu piirides ja neist väljaspool; kutsub ELi liikmesriike üles seda toetama ja ärgitama ELi kodanikke sellele pühenduma;

23.  nõuab tungivalt, et komisjon ja nõukogu tutvustaksid Euroopa inimõiguste konventsiooni laialdaselt nii liidus kui ka väljaspool muu hulgas ka selleks, et tutvustada üldsusele Euroopa Inimõiguste Kohtu jurisdiktsiooni inimõiguste alal, mille põhjal saab tegeleda Euroopa Nõukogu liikmesriikide või nende kodanike suhtes toime pandud inimõiguste rikkumistega ja rikkumiste heastamisega;

24.  nõuab tungivalt, et kõrge esindaja tagaks Euroopa välisteenistuse hea integreerituse ja kooskõlastamise teiste rahvusvaheliste organite ja piirkondlike organisatsioonidega ning nende tööga inimõiguste edendamisel; palub kõrgel esindajal tagada, et soovitused, mured ja prioriteedid, mida on väljendatud ÜRO süsteemi, Euroopa Nõukogu, OSCE ning teiste rahvusvaheliste institutsioonide sees ja nende poolt, integreeritakse täielikult ja süstemaatiliselt kõigisse ELi poliitikavaldkondadesse ning eriti inimõiguste valdkonda;

25.  märgib kahetsusega Euroopa Inimõiguste Kohtu kaebuste käsitlemise aeglust, kus mõnel juhul on kohtuasja käsitlemine kestnud kuni seitse aastat; märgib, et nimetatud kohtu menetluses on umbes 100 000 kohtuasja; rõhutab, et nimetatud kohus kui institutsioon peab eeskujulikult kaitsma õigust kohtumõistmisele ja õiglasele kohtupidamisele; nõuab tungivalt, et ELi institutsioonid ja ELi liikmesriigid kohut igati abistaksid; tunneb heameelt asjaolu üle, et Venemaa, kes oli viimase riigina 47st Euroopa Nõukogu liikmesriigist keeldunud ratifitseerimast Euroopa inimõiguste konventsiooni 14. protokolli, ratifitseeris 14. protokolli, mis käsitleb kohtu tõhusust ning millega tahetakse lihtsustada kohtumenetlust ja aidata tulla toime juhtumite lahendamise venimisega ning mis saab jõustuda alles siis, kui kõik Euroopa Nõukogu liikmed on selle ratifitseerinud;

26.  nõuab tihedamat koostööd Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu vahel inimõiguste, sealhulgas majanduslike ja sotsiaalsete õiguste ning vähemusrühmade liikmete õiguste edendamisel ja tagamisel, lesbide, geide, bi- ja transseksuaalide õiguste ja nende õiguste kaitsjate õiguste edendamisel, selle tagamisel, et diskrimineerimise ohvrid oleksid teadlikud riiklike ametiasutuste mõjusatest õiguskaitsevahenditest ja nimetatud vahendid oleksid neile kättesaadavad, samuti piirkondlike ja vähemuskeelte kaitsmisel, kasutades diskrimineerimisvastaseid õiguslikke vahendeid ja tegutsevaid sotsiaalõiguste organisatsioone mitmekesisuse ja sallivuse kaitsmiseks;

27.  kutsub ELi liikmesriike üles allkirjastama ja ratifitseerima kõik peamised ÜRO ja Euroopa Nõukogu inimõiguste konventsioonid ning nende fakultatiivprotokollid, eelkõige 1990. aasta rahvusvahelise konventsiooni sisserändajatest töötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse kohta, rahvusvahelise konventsiooni kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta, ÜRO 13. septembri 2007. aasta põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni tööalaste põhiõiguste ja aluspõhimõtete 1998. aasta deklaratsiooni, Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni, Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte harta, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti fakultatiivprotokolli, lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokollid ning ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni; nõuab kindlalt, et konventsiooni fakultatiivprotokolli vaadeldaks selle lahutamatu osana, ning nõuab, et konventsiooni ja protokolliga ühinemine toimuks üheaegselt(15);

28.  rõhutab asjaolu, et inimõiguste määratlused, mille rahvusvaheline üldsus võttis vastu pärast Teise maailmasõja lõppu, on osutunud piisavalt paindlikuks, et hõlmata uusi muutusi inimarengus, kuid toonitab vajadust sätestada uued õigused, et vastata ohtudele, mis ähvardavad vabadust, näiteks seoses teaduse vabaduse, südametunnistuse ja teadmiste vabaduse, soolise identiteedi või seksuaalse sättumuse vabadusega ning kõigi digitaalvaldkonnaga seotud õigustega alates üldisest juurdepääsust internetile;

29.  toonitab, et oluline on suurendada inimõiguste üle jurisdiktsiooni omavate rahvusvaheliste organite ja nende menetluste ratsionaliseerimist ning võimaluse korral ka kooskõlastamist, selleks et alati anda võimalus mõjusamalt edendada ja kaitsta asjakohastes rahvusvahelistes õigusaktides sätestatud põhiõigusi;

30.  rõhutab vajadust pöörata rohkem tähelepanu mitmele Euroopa Nõukogu ja ÜRO seiremehhanismile ning tihedamale koostööle nende mitmesuguste lepinguliste organitega, et paremini suunata nende uurimistulemusi ja kasutada nende valdkondlikke eriteadmisi;

31.  väljendab rahulolu ELi püüdluste üle ÜRO Peaassamblee kolmandas (sotsiaal-, humanitaar- ja kultuuriküsimuste) komitees seoses arvukate resolutsioonidega, mis käsitlesid eelkõige nõuet kuulutada moratoorium surmanuhtluse kasutamisele, mida toetas rohkem riike, lapse õigusi, usulist sallimatust ning inimõiguste olukorda Birmas/Myanmaris ja Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis;

32.  tunneb heameelt ÜRO inimõiguste ülemvoliniku esimese Euroopa piirkondliku büroo avamise üle Brüsselis 2009. aasta oktoobris; soovitab panna aluse tõhusale koostööle ülemvolinikuga, et paremini edendada ja täiendada inimõiguste standardite ja poliitika kujundamist ja rakendamist ELis ja mujal Euroopas;

33.  kutsub nõukogu ja komisjoni üles määratlema strateegiat riikide suhtes, kes keelduvad tegemast täielikku koostööd ÜRO mehhanismidega ja ei võimalda juurdepääsu ÜRO sõltumatutele ekspertidele ja eriraportööridele, et nad lubaksid neid vabalt oma territooriumile ja ei takistaks nende tööd;

34.  avaldab kahetsust ELi poliitika nõrgenemise pärast ja käitumise pärast Birma hunta suhtes ning rõhutab, et praegune suhtumine ei soodusta võitlust traagilise poliitilise, sotsiaalse ja humanitaarolukorraga, milles Birma rahvas on sunnitud elama sõjaväevalitsuse algusest saadik, ning et sellist suhtumist võidakse pidada diktatuuri lepitamise poliitikaks;

35.  tunneb heameelt toetuse üle, mida Euroopa Liit avaldab ÜROs ja muudel rahvusvahelisel foorumitel homoseksuaalsuse kuriteona käsitamise lõpetamist soodustavatele algatustele; nõuab, et koostöös samasuguste vaadetega riikidega toetaks Euroopa Liit jätkuvalt kõigil rahvusvahelistel foorumitel algatusi, millega mõistetakse hukka inimõiguste rikkumine seoses seksuaalse sättumuse ja soolise identiteediga; rõhutab, et enamiku maailma riikide, sealhulgas ELi liikmesriikide poliitika lesbide, homo-, bi- ja transseksuaalsete ning soovahetuse läbi teinud isikute vastu on diskrimineeriv ja inimõiguste vastane; palub seega liikmesriikidel ja Euroopa Liidul seda olukorda parandada ja tagada nende inimeste võrdne juurdepääs tervishoiule ja hooldusravile, kaasa arvatud kirurgilisele ravile; palub ELil ja liikmesriikidel pöörata eelkõige vastuvõtupoliitika kaudu erilist tähelepanu kolmandate riikide kodanikele, kes on seksuaalsel sättumusel põhineva või soolise diskrimineerimise ohvrid;

36.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles edendama mõiste „kliimapõgenik” (kirjeldab inimesi, kes on kliimamuutuse tõttu sunnitud kodunt põgenema ja otsima varjupaika välismaal) – mida ei ole veel tunnustatud rahvusvahelises õiguses ega üheski õiguslikult siduvas rahvusvahelises lepingus – ametlikku ja õiguslikku seadustamist;

37.  nõuab tõhustatud koostööd ÜRO, selle alalise põlisrahvaste foorumi ja Euroopa Liidu vahel põlisrahvaste õiguste kaitsmisel, sest põlisrahvad on kogu maailmas üks sotsiaalselt kõige kaitsetumaid inimrühmi;

ÜRO inimõiguste nõukogu (UNHRC)

38.  rõhutab ÜRO inimõiguste nõukogu rolli ÜRO üldstruktuuris ning selle potentsiaali kujuneda väärtuslikuks raamistikuks Euroopa Liidu mitmepoolsetele jõupingutustele inimõiguste valdkonnas; märgib, et suurema usaldusväärsuse saavutamiseks peab kõnealune uus organ jätkuvalt püüdma tegutseda kõrgeimate standardite kohaselt ning võimalikult tõhusalt;

39.  rõhutab, et kodanikuühiskonna organisatsioonide aktiivne osalus on ÜRO inimõiguste nõukogu tõhususe seisukohalt oluline;

40.  väljendab suurt heameelt asjaolu üle, et Ameerika Ühendriikide praegune valitsus püüab rohkem osaleda ÜRO töös ning on UNHRC liige ajavahemikus 2009–2012; tunnistab, et Ameerika Ühendriikide liikmelisus suurendab UNHRC usaldusväärsust ja suutlikkust; nõuab, et EL tugevdaks koostööd Ameerika Ühendriikidega, eelkõige kogemuste vahetamisel inimõigustealaste dialoogide osas;

41.  tuletab meelde, et 2011. aastal vaatab UNHRC põhjalikult läbi oma menetlused, ja kutsub seepärast ELi üles läbivaatamiseks valmistuma ja selles aktiivselt osalema;

42.  toonitab üldiste korrapäraste läbivaatamiste tähtsust ning kutsub nõukogu, komisjoni ja eelkõige uut Euroopa välisteenistust üldisi korrapäraseid läbivaatamisi hoolikalt jälgima ning seoses UNCHRiga muutma selle üldist korrapärast läbivaatamist tulemuslikumaks ja andma suuremat kaalu sõltumatutele ekspertarvamustele;

43.  toetab veendunult ELi jõupingutusi üldise korrapärase läbivaatamise puhul mis tahes erapoolikuse ja manipuleerimise ärahoidmisel; mõistab sellega seoses sügavalt hukka 2009. aasta veebruari istungjärgu tulemused, mis said tõsiselt kannatada tänu menetluslike takistuste tekitamisele ja püüetele läbivaatamise protsessi manipuleerida;

44.  kutsub kõrget esindajat ja asepresidenti üles külastama ÜRO inimõiguste nõukogu regulaarselt ning isiklikult tagama UNHRC ja Euroopa välisteenistuse vahel võimalikult tihedad sidemed igal tasandil; soovitab Euroopa välisteenistuse tulevasel inimõiguste üksusel luua UNHRCga tihedad tööalased sidemed; nõuab kooskõlastatud dialoogi kolmandate riikidega ÜRO inimõiguste nõukogus võetavate seisukohtade asjus ning seda mitte üksnes Genfis ning konkreetsetes inimõigustealastes dialoogides, vaid ELi kõnealuste riikidega peetavate kõigi kahepoolsete poliitiliste, kaubanduslike ja arengukoostöö alaste arutelude lahutamatu osana;

45.  märgib, et ELi liikmesriigid on ÜRO inimõiguste nõukogus vähemuses; kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles kooskõlastatud tegevusele, et luua sobivaid liite selliste riikide ja mitteriiklike osapooltega, kes kaitsevad jätkuvalt inimõiguste universaalset ja jagamatut olemust;

46.  kutsub kõrget esindajat ja ELi välisministreid üles kõigi ÜRO inimõiguste nõukogu ja ÜRO Peaassamblee istungjärkude eel võtma vastu välisasjade nõukogu järeldused, milles sätestatakse ELi prioriteedid ja strateegiad;

47.  kutsub nõukogu, komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles tugevdama UNHRCs sidemeid muude piirkondlike rühmituste demokraatlike või demokratiseerimisprotsessi arendavate valitsustega, et suurendada selliste algatuste eduvõimalusi, mille eesmärk on inimõiguste ülddeklaratsioonis sisalduvate põhimõtete järgimine; selleks kutsub komisjoni ja liikmesriike üles oma tegevust tulemuslikumalt kooskõlastama ja palub komisjonil esitada aastaaruanne ÜROs inimõiguste küsimustes toimuvate hääletuste kohta, milles analüüsitaks, kuidas neid on mõjutanud ELi ja selle liikmesriikide ning muude blokkide poliitika; kordab, et ELi delegatsioon ja ELi liikmesriigid peaksid Genfis rohkem tähtsustama kolmandate riikidega suhtlemist arutelude varasemas etapis ning vältima selliste sisearutelude ületähtsustamist, millel püütakse saavutada ELi ühtsust nn väikseima ühisnimetaja põhimõttel;

48.  kinnitab veel kord erimenetluste ja riigipõhiste volituste äärmist olulisust ÜRO inimõiguste nõukogus; tunneb heameelt äsja kehtestatud temaatiliste volituste üle kultuuriliste õiguste valdkonnas ning temaatiliste volituste pikendamise üle valdkondades, mis puudutavad õigust toidule, usu- või veendumuste vabadust ning riigi sees ümberasustatud isikuid; tunneb samuti heameelt riigipõhiste volituste pikendamise üle Burundi, Haiti, Kambodža, Somaalia, Korea Rahvademokraatliku Vabariigi, Birma ja Sudaani puhul; kahetseb, et Libeeria ja Kongo Demokraatliku Vabariigi osas volitusi ei pikendatud;

49.  tunneb siirast heameelt ÜRO inimõiguste nõukogu 2008. aasta otsuse üle pikendada ÜRO peasekretäri ettevõtluse ja inimõiguste eriesindaja volitusi ja nõukogu 2009. aasta detsembris Rootsi eesistumise ajal vastu võetud järeldusi, milles väljendatakse heameelt eriesindaja tehtud töö üle; kutsub ELi liikmesriike üles töötama jätkuvalt volitusi käsitlevate lõplike soovituste elluviimise suunas ning raamistiku „Kaitsta, austada ja heastada” („protect, respect, remedy”) nimel, mis tuleb ÜRO inimõiguste nõukogule esitada 2011. aastal;

50.  väljendab rahulolu UNHRC eriistungjärkudega, mis käsitlevad inimõiguste olukorda Kongo DV idaosas, ülemaailmse majandus- ja finantskriisi mõju inimõiguste üleüldisele teostamisele ja tulemuslikule kasutamisele, inimõiguste olukorda Sri Lankal ning inimõiguste olukorda Palestiina okupeeritud aladel ja Ida-Jeruusalemmas; kahetseb, et UNHRC 12. istungjärgu ajal 16. oktoobril 2009 ei suutnud ELi liikmesriigid tulla Goldstone'i aruande hääletusel välja ühise seisukohaga – 4 liikmesriiki hääletasid vastu, 2 jäid erapooletuks ja 2 ei olnud hääletamise ajal kohal; kutsub liikmesriike ja kõiki asjaomaseid ELi institutsioone üles jõudma UNHRCs ja teistes ÜRO organites poliitika tihedama kooskõlastamiseni; rõhutab, et rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktide ja rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimine kõigi osaliste poolt ja igasugustes tingimustes on oluline eeltingimus õiglase ja kestva rahu saavutamiseks Lähis-Idas; seepärast nõuab tungivalt, et kõik osapooled täidaksid 5. novembril 2009 ja 26. veebruaril 2010 vastu võetud ÜRO Peaassamblee resolutsioone, korraldades selleks rahvusvahelistele standarditele vastavad uurimised; kutsub kõrget esindajat ja asepresidenti üles tagama rahvusvahelist õigust rikkunud isikute vastutuselevõtmise kooskõlas Genfi konventsioonist tuleneva ELi kohustusega ning karistamatuse vastu võitlemise kui ELi prioriteediga;

51.  toetab ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo sõltumatust; kahetseb, et 2009. aasta märtsis toimunud 10. korralisel istungjärgul võeti ELi vastuseisust hoolimata vastu resolutsioon, mille eesmärk on piirata ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo sõltumatust; kutsub ELi institutsioone üles osutama täiendavat finantsabi ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo erimenetluste süsteemile tervikuna, mis tagaks selle, et kõigil erimenetluse volituste valdajatel on piisavalt vahendeid, et täita asjakohaselt oma ülesandeid;

ELi koostöö Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga

52.  kinnitab oma tugevat toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule (ICC) ja selle peaeesmärgile võidelda genotsiidi, sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude karistamatuse vastu; väljendab heameelt asjaolu üle, et kuna Bangladesh, Seišellid, Saint Lucia ja Moldova ratifitseerisid 2010. aasta märtsis, augustis ja oktoobris Rooma statuudi, on sellega nüüd ühinenud ühtekokku 114 riiki; toonitab, et ICC Rooma statuudi kui liidu demokraatlike põhimõtete ja väärtuste olulise osa on ratifitseerinud kõik ELi liikmesriigid, ja sellega seoses kutsub liikmesriike üles järgima täielikult statuuti kui ELi õigustiku osa; rõhutab universaalsuse põhimõtte tähtsust ja kutsub Euroopa välisteenistust, ELi liikmesriike ja komisjoni jätkama energilisi pingutusi ICC Rooma statuudi ning ICC privileege ja immuniteete käsitleva kokkuleppe ratifitseerimise ja siseriiklike rakendusaktide vastuvõtmise edendamiseks kogu maailmas, ning vaatama läbi nõukogu 16. juuni 2003. aasta ühise seisukoha 2003/444/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta ja ühisest seisukohast lähtuva 2004. aasta tegevuskava; nõuab, et niisuguseid jõupingutusi laiendataks ICC privileege ja immuniteete käsitlevale kokkuleppele, mis on kohtu tähtis töövahend; lisaks kutsub kohtu praeguste arengute, väljakutsete ja vajaduste kontekstis (kohtu vahistamismääruste ja kohtuprotsesside arv kasvab jätkuvalt) liikmesriike üles vaatama läbi ja ajakohastama ühist seisukohta ja tegevuskava ICC kohta ning alustama arutelu rahvusvahelist õigusemõistmist / ICCd käsitlevate ELi suuniste võimaliku vastuvõtmise kohta;

53.  soovitab tungivalt Euroopa välisteenistusel, komisjonil ja ELi liikmesriikidel toetada ICC otsuste rakendamist ning koostööd kohtuga laienemisläbirääkimiste ja ühinemisprotsesside käigus, samuti kõigil ELi tippkohtumistel ja dialoogides kolmandate riikidega, sealhulgas Ameerika Ühendriikide, Hiina, Venemaa, Aafrika Liidu ja Iisraeliga; eelkõige nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon tagaksid, et õiglus on kõigi rahuläbirääkimiste lahutamatu osa; kutsub Euroopa välisteenistust üles püüdma süstemaatiliselt lisada ICC klauslit asjakohastesse lepingutesse kolmandate riikidega; kutsub kõrget esindajat üles tagama ICC kinnistamist ELi välispoliitika prioriteetide hulka ja selle lisamist vastavalt vajadusele ELi eriesindajate volitustele, samuti tagama Euroopa välisteenistuse töötajate korrapärast koolitamist ICC küsimustes, seda nii peakorteris kui ka ELi delegatsioonides; kutsub liidu kõrget esindajat üles ametisse nimetama rahvusvahelise õiguse eriesindajat, kes oleks volitatud edendama, kinnistama ja esindama kogu ELi välispoliitikas ICCd ning ELi võetud kohustust võidelda karistamatusega;

54.  tunneb heameelt selle üle, et 3. juulil 2008 viis Belgia täide Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kolmanda kohtueelse koja väljastatud vahistamismääruse Jean Pierre Bemba suhtes; märgib siiski suure murega, et kaheksat ICC väljastatud vahistamismäärust, muu hulgas vahistamismäärusi Issanda Vastupanuarmee (LRA) nelja kõrgema juhi suhtes Ugandas, Bosco Ntaganda suhtes Kongo Demokraatlikus Vabariigis ning Ahmad Haruni, Ali Kushaybi ja Sudaani presidendi Omar Hassan Ahmad Al-Bashiri suhtes ei ole veel täide viidud; taunib seda, et Sudaan ei ole ikka veel kahtlusaluseid vahistanud, keeldub vahistamisest ja nende üleandmisest Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule, eirates sellega jätkuvalt oma kohustusi, mis tulenevad ÜRO Julgeolekunõukogu 2005. aasta resolutsioonist 1593; märgib, et 26. mail 2010 teavitas ICC esimene kohtueelne koda ÜRO Julgeolekunõukogu Sudaani Vabariigi poolse koostöö puudumisest seoses Haruni ja Kushaybi juhtumitega; väljendab suurt muret selle pärast, et vaatamata oma Rooma statuudist tulenevale kohustusele Omar al-Bashir vahistada, kutsusid kaks sellega ühinenud riiki, Tšaad ja Kenya, president Omar al-Bashiri hiljuti oma territooriumile, võõrustasid teda seal ega viinud täide olulist vahistamismäärust; nõuab oluliste süüdistatavate otsimise jätkamist, ning märgib ELi ja ICC võimalikku osa selle tagamisel, et Sri Lankal ja Kongo Demokraatlikus Vabariigis viidaks läbi uurimine toime pandud võimalike sõjakuritegude asjus;

55.  tunneb heameelt USA sidemete üle ICCga ning sellega seotud uuendatud kohustusi, mida oluliselt väljendab osalemine vaatlejana osalisriikide assamblee kaheksandal istungjärgul Haagis 2009. aasta novembris ning esimesel Rooma statuudi läbivaatamiskonverentsil 2010. aasta juunis; märgib rahulolevalt ära läbivaatamiskonverentsi ajal tehtud USA administratsiooni esimesed paljutõotavad avaldused ICC kohta ja lubadused teha kohtuga koostööd; kutsub USAd üles ennistama oma osalemist ja siduma end edaspidi ICCga, tehes eelkõige täielikku koostööd olukordades, kus ICC teostab uurimist või esialgset analüüsi, ning kujundades välja tervikliku poliitika ICC suhtes;

56.  soovitab järgmisel AKV-ELi parlamentaarsel ühisassambleel võtta arutluse alla võitlus karistamatuse vastu rahvusvahelise arengukoostöö ja asjakohase poliitilise dialoogi kaudu, nagu soovitatakse mitmes resolutsioonis ning muudetud Cotonou lepingu artikli 11 lõikes 6, eesmärgiga kinnistada võitlus karistamatuse vastu ja õigusriigi põhimõtete tugevdamine olemasolevatesse arengukoostöö programmidesse ja tegevuskavadesse; kutsub ELi ja liikmesriike üles jätkama nendes küsimustes dialoogi Aafrika Liiduga ning toetama Aafrika osalisriike nende Rooma statuudist tulenevate kohustuste jätkuval täitmisel; avaldab toetust kohtu taotlusele avada Addis Abebas Aafrika Liidu jaoks kontaktbüroo;

57.  märgib, et koostöö osalisriikide, allakirjutanud riikide ja kohtu vahel vastavalt Rooma statuudi artiklile 86 on rahvusvahelise kriminaalõigussüsteemi edukuse ja tulemuslikkuse jaoks jätkuvalt oluline, eriti seoses õiguskaitsealase suutlikkusega ning kohtu sõltumatu ja mõjusa õigusalase tegevusega; tunnustab ICC ja Euroopa Liidu vahelist koostöö- ja abistamislepingut ning seda lepingut silmas pidades kutsub Euroopa Liitu ja tema liikmesriike üles andma kohtule kogu vajalikku abi, muu hulgas kohapealset abi pooleliolevates kohtuasjades ning eriti menetluses olevate vahistamismääruste täitmisel; nõuab tungivalt, et kõik ELi liikmesriigid, kes ei ole seda veel teinud, kehtestaksid siseriiklikud õigusaktid koostöö kohta kooskõlas Rooma statuudi IX osaga, ning sõlmiksid kohtuga ajutised lepingud kohtuotsuste jõustamiseks ning kannatanute ja tunnistajate kaitsmiseks ja ümberpaigutamiseks; kutsub ELi liikmesriike üles lisama koostöö püsiva teemana ICC osalisriikide assamblee päevakorda, et tagada parimate tavade jagamine ning see, et osalisriikide assamblee arutab koostööst hoidumise juhtumeid ja võtab asjakohaseid meetmeid;

58.  toonitab vajadust tugevdada rahvusvahelist kriminaalkohtusüsteemi üldiselt ja märgib sellega seoses murelikult, et Ratko Mladić ja Goran Hadžić on tabamata ja neid ei ole veel toodud endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu ette; kutsub sellega seoses Serbia ametivõime üles tagama täielikku koostööd Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga, mis peaks viima kõikide järelejäänud süüdistatavate vahistamise ja üleandmiseni, et avada tee stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu ratifitseerimiseks; märgib vajadust jätkuvalt toetada, ka rahaliselt, Sierra Leone erikohut, et viia lõpule käimasolevad kohtuprotsessid, sh kõik apellatsioonimenetlused; märgib ka edusamme mitmepoolses koostöös seoses teadmiste jagamise ja abi osutamisega seal, kus teabe kindlaksmääramine, kogumine ja säilitamine toetaks mitmesuguseid rahvusvahelise ja üleminekuõiguse võimalusi, eriti justiitsasjade kiirreageerimismehhanismi (Justice Rapid Response) kaudu, milles osalevad enam kui pooled ELi liikmesriigid, ning julgustab seda mehhanismi jätkuvalt ja rohkem toetama;

ELi inimõiguste suunised
Surmanuhtlus

59.  tuletab meelde ÜRO Peaassamblee poolt 18. detsembril 2008 vastu võetud resolutsiooni, milles nõutakse ülemaailmse moratooriumi kehtestamist surmanuhtluse kasutamisele (resolutsioon 63/168); toonitab, et praegu on resolutsiooni poolt hääletanud 106 riiki, mis tõendab maailmas surmanuhtluse vastase meelsuse järkjärgulist tugevnemist;

60.  tunneb heameelt Burundi ja Togo ning Ameerika Ühendriikide New Mexico osariigi otsuste üle kaotada 2009. aastal surmanuhtlus; nõuab USAlt tungivalt surmanuhtluse kaotamist ja kahetseb asjaolu, et surmanuhtlust rakendatakse ikka veel 35 USA osariigis 50st;

61.  kutsub nõukogu ja komisjoni üles julgustama neid riike, kes ei ole veel kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teist fakultatiivprotokolli või mõnd sarnast piirkondlikku dokumenti allkirjastanud, ratifitseerinud või rakendanud, seda tegema;

62.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et ELis asutatud ettevõtted võivad toota ja müüa tiopentaali ainult meditsiinilisel otstarbel ning et selle ravimi tootmiseks väljastatavates lubades kehtestataks märgistamisnõue, mille kohaselt peab pakendil olema märge selle kohta, et ravimit ei tohi kasutada surmava süsti koostises, vastavalt riiklikele ja Euroopa Liidu õigusaktidele, mis keelavad surmanuhtluse täideviimise, piinamise või muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemise või karistamise;

63.  kordab, et EL on surmanuhtluse kasutamise vastu mis tahes olukorras, muu hulgas kohtuväliste hukkamiste vastu; tuletab meelde, et EL on surmanuhtluse vastu võitlevate kodanikuühiskonna organisatsioonide peamine rahastaja; palub komisjonil seada jätkuvalt esmatähtsaks võitlust selle julma ja ebainimliku karistuse vastu ning jätta see Euroopa demokraatia ja inimõiguste algatuse ja geograafiliste vahendite raames temaatiliseks prioriteediks; on seisukohal, et eluaegne vangistus tingimisi vabastamise võimaluseta ei ole vastuvõetav alternatiiv surmanuhtlusele;

64.  nõuab tungivalt, et riigid, kes kasutavad veel kividega surnuks loopimist, kaotaksid selle ebainimliku karistusviisi oma seadustest; nõuab Iraani juhtidelt tungivalt seaduse kehtestamist, millega ühemõtteliselt kaotataks surmanuhtluse barbaarseim vorm – kividega surnuks loopimine kui seaduslik karistus; mõistab hukka asjaolu, et paljud riigid mõistavad endiselt surma ja hukkavad alaealisi seaduserikkujaid; mõistab hukka surmanuhtluse kasutamise Iraani režiimi poolt, mis asetab Iraani Hiina järel teisele kohale nende riikide seas, kus toimub kõige rohkem hukkamisi; mõistab sügavalt hukka Iraanis 2009. aasta juunis toimunud presidendivalimiste järgsetele rahumeelsetele meeleavaldustele järgnenud hukkamiste sagenemise; tunneb muret selle üle, et Hiinas pannakse toime kõige rohkem hukkamisi kogu maailmas ning kutsub Hiinat üles avalikustama hukkamiste arvu riigis, nii et surmanuhtluse kohta oleks võimalik koostada läbipaistev analüüs ning pidada arutelu; tunneb heameelt Valgevene ametivõimude positiivse tegevuse üle seoses töörühma loomisega surmanuhtluse suhtes moratooriumi kehtestamist käsitlevate ettepanekute väljatöötamiseks; on endiselt mures selle pärast, et Valgevenes toimuvad jätkuvalt hukkamised ja et see on ainus Euroopa riik, kus on kasutusel surmanuhtlus ning kus jäetakse hukatute perekonnad ilma teabest hukkamise kuupäeva ja surnukeha matmispaiga kohta;

65.  märgib, et maailmas on 32 jurisdiktsiooni, kus seadus võimaldab kasutada surmanuhtlust uimastitega seotud õigusrikkumiste puhul; märgib, et ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastase võitluse büroo (UNODC), Euroopa Komisjon ja mitmed Euroopa riikide valitsused osalevad aktiivselt sellise tehnilise abi, õigusliku toe ja finantsabi rahastamises ja/või selle osutamises, mille eesmärk on tugevdada uimastite vastast võitlust riikides, kus sellega seotud õigusrikkumiste puhul kehtib endiselt surmanuhtlus; tunneb muret, et selline abi võib põhjustada rohkem surmamõistmisi ja hukkamisi; palub komisjonil töötada välja rahvusvahelise rahastamise suunised, mis käsitlevad riikide ja piirkonna tasandil toimuvat uimastite vastast võitlust, tagamaks et sellised programmid ei põhjusta inimõiguste rikkumisi, sealhulgas surmanuhtluse kasutamist; toonitab, et surmanuhtluse kaotamine uimastitega seotud õigusrikkumiste puhul peaks olema finantsabi, tehnilise abi, suutlikkuse suurendamise ja muu uimastitevastase võitluse tugevdamise eeltingimus;

66.  on mures selle pärast, et Valgevenes toimuvad jätkuvalt hukkamised ja et see on ainus Euroopa riik, kus on kasutusel surmanuhtlus; toetab ametiasutusi töörühma loomisel, et töötada välja surmanuhtluse suhtes moratooriumi kehtestamist käsitlevad ettepanekud;

67.  väljendab sügavat muret praegu Uganda parlamendis arutluse all oleva 2009. aasta homoseksuaalsuse vastase seaduse eelnõu pärast, mille kohaselt karistatakse lesbide, geide või biseksuaalsete inimeste toetamist trahvide ja vangistusega ning üksmeelseid homoseksuaalseid akte trahvide, vangistuse ja surmanuhtlusega; kutsub Uganda parlamenti üles lükkama tagasi nimetatud eelnõu ja kõik samasugused õigusaktid; mõistab hukka homoseksuaalsuse kriminaliseerimise kogu maailmas;

Homo-, bi- ja transseksuaalide õigused

68.  pidades silmas arvukaid homo-, bi- ja transseksuaalide inimõiguste rikkumisi kogu maailmas 2009. aastal, väljendab heameelt, et Euroopa Liidu Nõukogu inimõiguste töörühm võttis vastu vahendi, millega soovitakse edendada ja kaitsta homo-, bi- ja transseksuaalide (LGBT-inimeste) kõiki inimõigusi; kutsub ELi delegatsioone ja Euroopa välisteenistust üles täielikult rakendama nimetatud vahendi suuniseid;

Naistevastane vägivald

69.  märgib, et Prantsusmaa, Tšehhi Vabariigi ja Rootsi eesistujariikide kolmiku (juuli 2008 – detsember 2009) programmis peeti naiste- ja tütarlastevastase vägivalla küsimust esmatähtsaks, ning palub tagada põhimõtete ja poliitika sidususe nii ELis kui ka väljaspool, muu hulgas toetades naiste suguelundite moonutamise kui inimõiguste rikkumise keelustamist; võtab teadmiseks uute vastavasisuliste suuniste hiljutise vastuvõtmise ja ootab, et komisjon esitaks nende rakendamise tulemused Euroopa Parlamendile;

70.  võtab teadmiseks, et komisjoni uues soolise võrdõiguslikkuse strateegias viidatakse eraldi naiste suguelundite moonutamise küsimusele; kinnitab selle küsimusega seoses vajadust sidususe järele ELi sise- ja välispoliitikas; nõuab tungivalt, et komisjon ja ELi liikmesriigid tegeleksid naiste suguelundite moonutamise probleemiga poliitiliste dialoogide raames, mida peetakse partnerriikide ja selle tundliku teemaga seoses siseriiklikus kontekstis oluliste sidusrühmadega, kasutades seejuures kaasavat lähenemisviisi ja kaasates asjaomaseid kogukondi; kutsub komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles kasutama kõiki poliitilisi ja institutsioonilisi vahendeid, et toetada algatusi eesmärgiga võtta võimalikult kiiresti vastu ÜRO Peaassamblee resolutsioon, milles kutsutakse üles kehtestama naiste suguelundite moonutamise suhtes ülemaailmne moratoorium;

71.  on seisukohal, et naistevastane vägivald avaldub ka psühholoogiliselt; märgib, et naised on tööl endiselt alamakstud võrreldes meestega ning et juhutöödel või osalise tööajaga töötab rohkem naisi; rõhutab seega, et komisjoni ja liikmesriikide roll selles valdkonnas nii Euroopa Liidus kui ka väljaspool ei saa piirduda võitlusega vägivalla vastu kitsamas tähenduses, arvestades et tuleb võidelda mis tahes kujul esineva – füüsilise, psühholoogilise, sotsiaalse ja majandusliku – naistevastase vägivalla vastu, ning et esmatähtsaks tuleb pidada poiste ja tüdrukute mitteseksistlikku kasvatust juba varasest east, samuti võitlust soostereotüüpide vastu;

72.  rõhutab, kui oluline on täita igakülgselt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1325, 1820, 888 ja 1889, mis nõuavad naiste osalemist konfliktide lahendamise kõigil etappidel ja kõigil tasanditel ning naiste ja tütarlaste kaitset seksuaalse vägivalla ja diskrimineerimise eest; kutsub liikmesriike, kel ei ole veel riiklikku tegevuskava ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 rakendamiseks, seda kiiresti vastu võtma; mõistab sügavalt hukka vägistamise kui sõjapidamise vahendi ning Kongo Demokraatlikus Vabariigis toimuvad korduvad massilised vägistamised; nõuab, et täielikult avalikustataks MONUSCO rahuvalvejõudude suutmatus massivägistamistele lõppu teha, ning nõuab tungivalt, et ELi kõrge esindaja ja asepresident viiks Kongo DVs oleva nõustamis- ja abimissiooni (EUSEC) ja Euroopa Liidu politseimissiooni (EUPOL) kaudu läbi uurimise ja esitaks Euroopa Parlamendile aruande kõigi Kongo DV mäetööstusega seotud Kongo ja rahvusvaheliste ettevõtete või üksuste kohta, kes maksavad relvarühmadele ja turvatöötajatele, kes on seotud selliste massiliste vägistamiste ja muude tsiviilisikute vastaste süstemaatiliste kuritegudega;

73.  kutsub kõrget esindajat ja asepresidenti üles suurendama välistegevuse raames soolise võrdõiguslikkuse küsimustega tegelevate töötajate arvu ja looma vastavad struktuurid; tunnustab nii missioonide kui ka töötajate koolituse osas ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) raames tehtud edusamme;

74.  väljendab sügavat muret sissejuurdunud soopõhise diskrimineerimise ja koduvägivalla pärast mitmes riigis ning juhib tähelepanu sellele, et maapiirkondades elavad naised on eriti haavatav rühm; samuti on sügavalt mures Lõuna-Aafrikas toimunud seksuaalse vägivalla juhtumite ning naiste ja tütarlaste arvukate vägistamise pärast, mille puhul on uurimine sageli ebapiisav ja takistatud soolistest eelarvamustest, mille puhul ohvrite juurdepääs arstiabile on takistatud ja meditsiiniline ravi viibib; mõistab teravalt hukka naiste ja tütarlaste vastase vägivalla, mis on pidev probleem Guatemalas ja Mehhikos;

75.  on sügavalt mures naiste ja tütarlaste olukorra pärast Iraanis, Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja Afganistanis; mõistab hukka naiste õiguste jõhkrad rikkumised Kongo DVs, nõuab tungivalt, et rahvusvaheline üldsus suurendaks märkimisväärselt rahalisi vahendeid, mis on suunatud püüetele kaitsta naisi vägistamise eest, ning rõhutab, et rahvusvaheline tähelepanu tuleb kiiresti koondada naiste ja tütarlaste olukorrale Kongo DVs; mõistab hukka šiiitide isikustaatust käsitleva seaduse, mis võeti vastu 2009. aasta märtsis ning millega rikutakse rängalt Afganistani naiste õigusi ja mis on vastuolus Afganistani põhiseaduse ja rahvusvaheliste inimõigustealaste normidega; tunneb heameelt šiiidi usuvoolu õigusõpetust järgivate isikute personaalseid küsimusi käsitlevas seaduses tehtud muudatuste üle, kuid on jätkuvalt sügavalt mures seaduse teatavate artiklite pärast, mis on vastuolus Afganistani kohustustega, mis tulenevad kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisest paktist, konventsioonist naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ning lapse õiguste konventsioonist; nõuab tungivalt, et Afganistani ametivõimud võtaksid viivitamata meetmeid naiste õiguste olukorra parandamiseks riigis

76.  nõuab, et inimõigustealastes dialoogides käsitletaks selgesõnaliselt naiste õigusi, eelkõige naiste ja tütarlaste diskrimineerimise ja igasuguse nende vastu suunatud vägivalla kaotamist (mille kõige silmatorkavamad avaldused on näiteks soolisel valikul põhinevad abordid, kõik kahjustavad tavad ja kombed, nagu naiste suguelundite moonutamine ja varased või sundabielud, kõik inimkaubanduse vormid, koduvägivald ja naisetapp ning ekspluateerimine tööl ja majanduslik ekspluateerimine), ning nõuab samuti, et riikidel ei lubataks viidata mis tahes kombele, tavale või usulisele kaalutlusele selleks, et pääseda kohustusest selline julmus kaotada; rõhutab, et pingutusi lõpu tegemiseks igasugusele naiste suguelundite moonutamisele tuleks suurendada nii rohujuure tasandil kui ka poliitika kujundamisel, juhtimaks tähelepanu asjaolule, et niisugune moonutamine on nii soolise võrdõiguslikkuse küsimus kui ka füüsilise puutumatusega seotud inimõiguste rikkumine; rõhutab olukorda, milles on sisserändajatest noored naised, kes teatavate kogukondlike põhimõtete, religiooni või perekonna au tõttu peavad seisma silmitsi väärkohtlemise, aumõrvade või suguelundite moonutamisega ning kes on jäetud ilma vabadusest;

77.  tuletab meelde aastatuhande arengueesmärke ning rõhutab, et haridus ja tervis on põhilised inimõigused; usub, et tervishoiuprogrammid, kaasa arvatud seksuaal- ja reproduktiivtervis, soolise võrdõiguslikkuse edendamine, naiste olukorra ja laste õiguste tugevdamine peaksid olema ELi arengu- ja inimõiguste poliitikas esikohal, eelkõige seal, kus esineb palju soolist vägivalda ning naiste ja laste hulgas on suur HIVi/AIDSi nakatumise oht või kus neile keelatakse juurdepääs teabele, ennetusele ja/või ravile; palub komisjonil integreerida põhilised tööõigused ja inimväärse töö küsimused oma arengupoliitikasse, eelkõige kaubavahetusega seotud abiprogrammidesse;

78.  tunneb heameelt ÜRO inimõiguste nõukogu 16. juuni 2009. aasta resolutsiooni üle, milles käsitletakse ennetatavat emade suremust ja haigestumust ning inimõigusi ning milles nõutakse kiireloomuliste meetmete võtmist kooskõlas aastatuhande arengueesmärkidega, et vältida naiste asjatut suremist raseduse ja sünnituse ajal; märgib, et ELi liikmesriigid toetasid resolutsiooni, ning kutsub neid üles edendama tõhusalt naiste ja tütarlaste inimõiguste kaitset, eelkõige nende õigust elule, võrdsele väärikusele, haridusele, vabadusele otsida, saada ja edastada teavet, teaduse arengust tulenevate hüvede kasutamisele, diskrimineerimisest vabale elule ning õigust nautida füüsilise ja vaimse tervise, kaasa arvatud seksuaal- ja reproduktiivtervise kõrgeimaid võimalikke standardeid;

79.  kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles aitama kaasa eelkõige sellele, et Aafrika Liidu liikmesriigid ratifitseeriksid ja rakendaksid Aafrika Liidu protokolli naiste õiguste kohta Aafrikas;

Piinamine ja muu julm, ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine

80.  nõuab, et tervishoiu valdkonnas toimuv patsientide ja muude isikute, eriti nende, kes ei suuda end kaitsta, kuritarvitamine tunnistataks julmaks, ebainimlikuks ja inimäärikust alandavaks kohtlemiseks, kuid tunnistab samas, et teatavaid tegusid on raske tõestada, ja nõuab seetõttu ülimat valvsust;

81.  nõuab selliste vähemuste nagu põlisrahvaste rühmade ja kastikuuluvuse alusel diskrimineeritud isikute erilise kaitsetuse ja nende piinamise tunnistamist;

82.  palub kõigil riikidel, kes seda veel ei ole teinud, ühineda piinamise ning julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni ning selle fakultatiivprotokolliga (OPCAT); nõuab tungivalt, et riigid loobuksid kõnealuste õigusaktide suhtes tehtud reservatsioonidest; julgustab OPCATi allkirjastanud riike paremini ja kiiremini rakendama riiklikku ennetusmehhanismi;

83.  julgustab kõiki maailma riike võtma vastu ja rakendama tulemuslikult piinamise ja muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise või karistamise tõhusa uurimise ja dokumenteerimise juhendit, mis on üldtuntud kui Istanbuli protokoll (IP); peab protokolli oluliseks vahendiks tõendite kogumisel ja karistamatusega võitlemisel; on veendunud, et piinajate karistamatus on jäänud suureks takistuseks piinamise tulemuslikul peatamisel, sest kaudselt julgustab see neid oma põlastusväärset tegevust jätkama;

84.  rõhutab, kui oluline on piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise või karistamise vastaste ELi suuniste tulemuslik rakendamine; kutsub nõukogu ja komisjoni üles esitama selliste suuniste rakendamise tulemusi ning pöörama seejuures erilist tähelepanu demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi raames saavutatud tulemustele piinamise ohvrite rehabiliteerimisel;

85.  kutsub liikmesriike üles järgima nõudeid, mis esitati Euroopa Parlamendi 17. juuni 2010. aasta resolutsioonis, mis käsitleb kauplemist teatavate kaupadega, mida on võimalik kasutada surmanuhtluse täideviimiseks, piinamiseks või muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemiseks või karistamiseks(16); kutsub komisjoni üles esitama võimalikult kiiresti ettepanekut nõukogu 27. juuni 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1236/2005 mitmete sätete muutmiseks;

86.  on eriti mures Venezuela kõrge korruptsiooni- ja kuritegevuse taseme, poliitiliste tagakiusamiste, karistamatuse ning opositsiooniliikmete piinamiste ja vangistamiste pärast, mida põhjustab politseijõudude politiseerumine, strateegiate puudumine ja valitsuse suutmatus võidelda inimõigusi tõsiselt ähvardavate ohtude vastu;

87.  väljendab sügavat muret taastekkinud inimõiguste rikkumiste pärast inimeste seksuaalse sättumuse alusel ja mõistab hukka igasuguse vägivalla nende vastu; märgib, et transseksuaalsete inimeste mõrvade arv on suurenenud kogu maailmas; kahetseb sügavalt, et paljudes riikides peetakse homoseksuaalsust endiselt kuriteoks, mille eest karistatakse vangistuse ja mõnel juhul isegi surmanuhtlusega; tervitab seetõttu Delhi riigikohtu 2. juuli 2009. aasta otsust, millega lõpetatakse homoseksuaalsuse käsitamine Indias kuriteona, ja kutsub teisi riike üles India eeskuju järgima;

Laste õigused

88.  taunib sügavalt asjaolu, et laste töö ohvriks on langenud hinnanguliselt umbes 215 miljonit last, kellest kolm neljandikku on seotud laste töö kõige halvemate vormidega (ILO 2009. aasta näitajad); tervitab Euroopa Liidu Nõukogu 14. juuni 2010. aasta järeldusi laste töö kohta ja sellega seotud komisjoni uuringut (SEK(2010)0037), milles nõutakse Euroopa Liidult terviklikku poliitilist, arengule ja vaesuse kaotamisele keskenduvat lähenemisviisi; kutsub komisjoni üles tagama selles valdkonnas tulemuslik järelevalve edusammude üle ja julgustama koos ELi liikmesriikidega selle rakendamist dialoogides kolmandate riikidega;

89.  tuletab meelde edukat üheteistkümnendat ELi ja valitsusväliste organisatsioonide vahelist inimõiguste foorumit, mis oli pühendatud võitlusele lastevastase vägivalla vastu, ning Rootsi eesistumisaega (Stockholm, juuli 2009) ja eesistujariigi Rootsi palveid jätkata õigusalast tööd kehalise karistamise kõigi vormide keelustamiseks kõikjal, sealhulgas kodus, määrata kindlaks parimad tavad ja omandatud kogemused lastevastase vägivalla vastu võitlemisel konflikti- ja konfliktijärgsetes olukordades ning suurendada sidusust ELi välistegevuse ja ELi/liikmesriikide sisepoliitika vahel laste õiguste alal;

90.  väljendab sügavat muret selle pärast, et jätkuvalt langevad miljonid lapsed vägistamise, koduvägivalla ning füüsilise, emotsionaalse ja seksuaalse väärkohtlemise, kaasa arvatud seksuaalse ja majandusliku ärakasutamise ohvriks; rõhutab, et kõik lapse õiguste konventsioonis ja selle fakultatiivprotokollides toodud õigused on võrdse tähtsusega, ning nõuab kohustuste täielikku ratifitseerimist ja rakendamist ning erilise tähelepanu pööramist kaubanduslikul eesmärgil laste seksuaalse ärakasutamise uutele vormidele;

91.  tunneb tõsist muret meeste, naiste ja laste HIVi nakatumise jätkuvalt kiire kasvu pärast Ida-Euroopas ja Kesk-Aasias; märgib murega, et retroviirusevastase ravi kättesaadavus on endiselt maailma lõikes üks kõige halvemaid; täheldab murelikult, et HIV-nakkusega laste väärikust ja põhiõigusi rikkuv häbimärgistamine ja diskrimineerimine takistab edasiminekut profülaktika, ravi ja abistamise vallas; kutsub komisjoni kaaluma poliitilisi reforme, programmide raskuspunktide muutmist ja vahendite ümberpaigutamist, et kaitsta haavatavate, ohustatud ning HIVi nakatunud või nakatumisohus olevate laste ja noorte õigusi ja väärikust;

92.  nõuab tungivalt täiendavaid laste töö vastaseid ELi meetmeid ning nõuab, et EL kohaldaks tõhusamalt tema käsutuses olevaid vahendeid nende kaasamise abil inimõigustealastesse dialoogidesse ja konsultatsioonidesse; nõuab, et EL rakendaks tulemuslikult lapse õiguste alaseid suuniseid ja uuriks võimalust võtta vastu laste töö vastu võitlemist käsitlevad suunised; tuletab meelde, et ka ELi kaubanduspoliitika võib mängida rolli võitluses laste töö vastu, eelkõige GSP+ stiimulite kaudu; soovib, et tulevikus hinnataks seda vahendit paremini ja selle iga-aastane hinnang esitataks Euroopa Parlamendile iga-aastasel inimõigustealasel arutelul;

93.  märgib, et 2009. aastal tähistati lapse õiguste konventsiooni 20. aastapäeva; märgib rahuloluga, et nüüdseks on konventsiooniga liitunud peaaegu kõik riigid, ning nõuab tungivalt, et riigid, kes konventsiooniga veel ühinenud ei ole, teeksid seda viivitamata; on endiselt sügavalt mures asjaolu pärast, et selles sisalduvate õiguste täielikku teostamist rikutakse endiselt ulatuslikult; nõuab suuremat tähelepanu erilisele kaitsele ja hoolitsusele, mida laps vajab, sealhulgas korralik õiguskaitse nii sünnieelselt kui ka -järgselt, nagu on ette nähtud lapse õiguste konventsioonis ja lapse õiguste deklaratsioonis; tunneb heameelt laste vastu suunatud vägivalla küsimustega tegeleva peasekretäri eriesindaja ametisse nimetamise üle ning toonitab tema volituste tähtsust;

94.  väljendab sügavat muret relvakonfliktidesse segatud, nendest muul viisil mõjutatud või nendest isegi aktiivselt osa võtma sunnitud laste pärast; nõuab tungivalt, et komisjon ja nõukogu tugevdaksid lapsi ja relvakonflikte käsitlevate ELi suuniste rakendamist; tunneb heameelt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1882 (2009) üle, millega tugevdatakse veelgi relvakonfliktides osalevate ja neist mõjutatud laste kaitset;

95.  väljendab sügavat muret selle pärast, et lapsi kasutatakse sõduritena; nõuab, et EL ja ÜRO võtaksid kohe meetmeid nende relvitustamiseks, rehabiliteerimiseks ja ühiskonda naasmiseks;

Inimõiguste kaitsjad

96.  väljendab heameelt võetud meetmete üle inimõiguste kaitsjaid käsitlevate 2008. aastal uuendatud ELi suuniste läbivaatamiseks ja uuendamiseks; võtab teadmiseks enam kui 60 kohaliku rakendusstrateegia väljatöötamise ja asjaomaste kontaktametnike määramise; on siiski eriti mures asjaolu pärast, et ELi delegatsioonid pole neid suuniseid rakendanud; kutsub Euroopa välisteenistust üles arendama välja selgete näitajate ja tähtaegadega rakenduskava, et suuniste rakendamine muutuks tulemuslikumaks, ning nõuab olemasolevate kohalike strateegiate nimekirja; kutsub Euroopa välisteenistust, nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles võtma vajalikke meetmeid, et suurendada kolmandates riikides töötavate inimõiguste kaitsjate ja ELi diplomaatide teadlikkust suunistest; kutsub ELi missioone üles hoidma inimõiguste kaitsjatega korrapärast sidet, enne kui nende nimel meetmeid võetakse, ja neile tagasisidet andma; rõhutab, et kohalikke rakendusstrateegiaid koostades tuleks konsulteerida suure hulga inimõiguste kaitsjatega, kes töötavad nii linna- kui maakeskkonnas majanduslike, sotsiaalsete, kultuuriliste ning ka kodaniku- ja poliitiliste õiguste valdkonnas; märgib, et konkreetne tegevuskava meetmete kohta, mida tuleb võtta inimõiguste kaitsjate julgeoleku tagamiseks, peaks kuuluma kohalike rakendusstrateegiate hulka ja et nende strateegiate mõju tuleks hinnata mõistliku ajavahemiku möödudes; nõuab sellega seoses kodanikuühiskonna organisatsioonide poolt inimõiguste kaitsjate toetuseks EIDHRi raames antud abi ja võetud meetmete rakendamise hindamist;

97.  kutsub kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles seadma olemasolevate vahendite ja mehhanismide tulemuslikum rakendamine prioriteediks inimõiguste kaitsjate kooskõlastatud ja süsteemse kaitsmise nimel; palub kõrgel esindajal ning kõigil komisjoni liikmetel, kelle vastutusalaks on välissuhete valdkond, kohtuda ametlikel välisvisiitidel kolmandates riikides korrapäraselt inimõiguste kaitsjatega, ning rõhutab, et toetus inimõiguste kaitsjatele tuleks lisada kohustuslikus korras ELi eriesindajate volituste hulka; rõhutab, et Euroopa Parlament peab nii kõrget esindajat kui ka eriesindajaid selle valdkonnaga seotud tegevuse eest vastutavaks;

98.  nõuab tungivalt, et nõukogu, komisjon ja liikmesriigid rakendaksid meetmeid, mis Euroopa Parlament esitas oma resolutsioonis inimõiguste kaitsjaid toetava ELi poliitika kohta, mis võeti vastu 2010. aasta juunis, rõhutades meetmeid, mille eesmärk on kiire abi tagamine ohus olevatele inimõiguste kaitsjatele, näiteks erakorralised viisad ja varjupaiga andmine, ning meetmeid, mis viitavad avalikule toetusele ja inimõiguste kaitsjate töö nähtavale tunnustamisele, asetades suuniste rakendamisel soolisest aspektist tulenevalt esikohale inimõiguste naissoost kaitsjad ja teised eriti kaitsetud rühmad, nagu majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste edendamise nimel töötavad kaitsjad ja need, kes töötavad vähemuste õigustega ja põlisrahvastega; kutsub kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles avaldama survet, et rakendataks varjupaigalinnade kava, millega pakutakse Euroopa linnades varjupaika inimõiguste kaitsjatele;

99.  kutsub ELi institutsioone üles tegema Lissaboni lepingu rakendamise ja Euroopa välisteenistuse asutamise kontekstis erilisi jõupingutusi inimõiguste kaitsjaid käsitleva institutsioonidevahelise koostöömehhanismi loomiseks; mõistab, et sellise mehhanismi loomist oleks võimalik lihtsustada teabekeskuste asutamisega ja selgesõnaliste suuniste loomisega inimõiguste kaitsjate jaoks kõigis ELi institutsioonides ning tihedama koostöö arendamisega, luues teabekeskusi inimõiguste kaitsjate ning inimõiguste ja demokraatia eest vastutavate isikute jaoks ELi missioonidel ja delegatsioonides; kutsub Euroopa välisteenistust üles looma statistilist andmebaasi juhtude kohta, kus inimõiguste kaitsjad on saanud abi ELi delegatsioonidelt, selleks et hinnata suuniste tulemuslikkust, ning andma nende hindamiste tulemuste kohta Euroopa Parlamendile aru;

100.  võtab teadmiseks paljude inimõigustealaste aruannete järeldused, mille kohaselt inimõiguste kaitsjad, andes oma isiku turvalisuse arvelt hindamatu panuse inimõiguste kaitsmisse ja edendamisse, kannatavad üha tugevamate erinevate rünnakute all, näiteks rünnakud südametunnistuse-, usu-, sõna- või ühinemisvabaduse vastu, kallaletungid asjaomastele isikutele ja nende mõrvamine, meelevaldsed vahistamised, ebaõiglased kohtuprotsessid ja kodanikuühiskonna organisatsioonide büroode sulgemine; palub ELi delegatsioonidel tegutseda aktiivsemalt selle nimel, et ennetada selliseid rünnakuid koostöös asjaomaste riikide kodanikuühiskonna organisatsioonidega, jälgides hoolikalt, et nad ei avalikustaks nende organisatsioonide töötajaid ja aktiviste;

101.  on endiselt valvas kolmandate riikide valitsuste suhtes, kes kasutavad valitsusväliseid organisatsioone käsitlevate vastuoluliste seaduste vastuvõtmist inimõigusliikumise vaigistamiseks – näiteks Etioopia parlamendi 2009. aasta jaanuari heategevust ja ühinguid käsitlev üleskutse, mis tegelikult keelustab kogu inimõigustealase tegevuse;

102.  mõistab hukka asjaolu, et mitmes riigis on inimõiguste kaitsjate vastu suunatud rünnakud ja anonüümsed ähvardused tavapärased ning eeskätt ähvardatakse ja rünnatakse neid ajakirjanikke, kes kirjutavad uimastikaubandusest ja korruptsioonist;

103.  peab väga kahetsusväärseks teiste seas Stanislav Markelovi, Anastasia Baburova ja Natalya Estemirova mõrvamist Venemaal, André Rwisereka ja Jean Leonard Rugambage mõrvamist Rwandas, Roxana Saberi ja Abdolfattah Soltani omavolilist kinnipidamist Iraanis ning 2008. aasta Sahharovi auhinna laureaadi Hu Jia jätkuvat kinnipidamist ja talle piisava juurdepääsu keelamist tervishoiuteenustele Hiinas, mis kõik leidis aset aruandlusperioodi jooksul; nõuab tungivalt, et Hiina ametivõimud selgitaksid viivitamata, mis olukorras on silmapaistev inimõiguste jurist Gao Zhisheng, kes kadus 4. veebruaril 2009. aastal, ja alustaksid täiesti sõltumatut ja läbipaistvat uurimist tema kadumise kohta;

104.  mõistab hukka Sahara inimõiguste kaitsjate kinnipidamise ja ahistamise Maroko kontrolli all oleval Lääne-Sahara territooriumil ning nõuab tungivalt, et ÜRO Lääne-Sahara referendumi missiooni (MINURSO) volituste hulka kuuluks ka järelevalve inimõigustealase olukorra üle;

105.  võtab teadmiseks, et Kuubas on kohalikud inimõiguste kaitsjad vabastatud; taunib sügavalt asjaolu, et Kuuba valitsus keeldub tunnustamast inimõigustealast järelevalvet seadusliku tegevusena, keelates kohalike inimõiguste rühmade registreerimist juriidilise isikuna; märgib murega, et Kuubas toimuv inimõiguste kaitsjate kinnipidamine on samuti inimõiguste raske rikkumine; kutsub Kuuba valitsust üles poliitvange mitte pagendama ning lubama neil Kuubast lahkuda ja sinna naasta ilma neid vahistamata;

106.  tunneb heameelt Nobeli rahupreemia komitee otsuse üle anda 2010. aasta Nobeli rahupreemia Liu Xiaobole tema kauaaegse ja rahumeelse võitluse eest põhiliste inimõiguste ja põhivabaduste nimel Hiinas; nõuab tungivalt, et Peking vabastaks kohe ja tingimusteta kinnipeetava Liu Xiaobo ning vabastaks piirangutest tema naise Liu Xia;

107.  on sügavalt mures, et Iraan jätkas aastatel 2008 ja 2009 sõltumatute inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonna liikmete takistamist ning et tõsised inimõiguste rikkumised jätkuvad ja on isegi sagenenud; mõistab hukka inimõiguste kaitsjate meelevaldse arreteerimise, piinamise ja vangistamise nende tegevuse eest, süüdistatuna „riigi julgeoleku vastases tegevuses”; väljendab kahetsust, et praegune valitsuse poliitika on suunatud õpetajate ja õppejõudude vastu, tõkestades õpilaste juurdepääsu kõrgharidusele, ning mõistab hukka õpilasaktivistide tagakiusamise ja vangistamise; peab kahetsusväärseks 12. juuni 2009. aasta presidendivalimistele järgnenud segadust ja vägivalla kasutamist Iraani ametivõimude poolt, mis tõi kaasa vähemalt 400 inimese meelevaldse vahistamise, väidetavalt vähemalt 40 inimese tapmise ning kollektiivse kohtumõistmise riikliku julgeoleku vastastes kuritegudes süüdistatud isikute üle, aset leidnud väärkohtlemist ja piinamist ning surmamõistmisi;

Inimõiguste klauslid

108.  rõhutab inimõiguste ja demokraatiaklauslite ning tulemuslike vaidluste lahendamise mehhanismide tähtsust ja hädavajalikkust ELi ja kolmandate riikide vahelistes kaubanduskokkulepetes, sh kalanduskokkulepetes; nõuab siiski veel kord, et sellele klauslile lisatakse jõustamismehhanism, mis tagaks klausli tegeliku rakendamise; rõhutab, et oluline on hoolikalt jälgida inimõiguste olukorda kolmandates riikides, kes on ELiga kaubandussuhetes; rõhutab, et seoses kõnealuste lepingute mõjuga tuleks vaatluse ja hindamise käigus ametlikult konsulteerida kodanikuühiskonnaga; nõuab selgete inimõigustealaste võrdlusaluste koostamist kaubanduslepingute sõlmimise käigus, et mõlemal poolel oleks selge standard ja arusaam, millised olukorrad ja teod võivad olla inimõiguste klauslite kasutuselevõtu põhjuseks;

109.  kinnitab veel kord inimõiguste jagamatuse põhimõtet ja mõistab hukka katsed pidada mis tahes õigust või diskrimineerimise alust teistest vähem tähtsaks; kutsub komisjoni ja nõukogu üles kolmandate riikidega inimõiguste klauslite üle läbirääkimisi pidades austama jagamatuse põhimõtet;

110.  rõhutab, et selleks et täita oma rahvusvahelisi inimõiguste valdkonnas võetud kohustusi, peaks EL lepingute laadi ja iga partnerriigi olukorda arvestades lisama lepingutesse süstemaatilised klauslid demokraatia, õigusriigi ja inimõiguste ning sotsiaal- ja keskkonnanormide kohta; on seisukohal, et need klauslid peaksid võimaldama komisjonil kaubanduseelised, sealhulgas vabakaubanduslepingutest tulenevad eelised omal algatusel või liikmesriigi või Euroopa Parlamendi palvel vähemalt ajutiselt peatada, kui on piisavalt tõendeid inimõiguste, sealhulgas tööõiguse rikkumise kohta; on seisukohal, et EL peaks igal juhul selgelt märkima asjakohased karistused, mida võidakse kohaldada kolmandate riikide suhtes, kes panevad toime raskeid inimõiguste rikkumisi, ja neid rakendama; kordab veel kord oma palvet komisjonile ja nõukogule ning eelkõige kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile jõustada inimõiguste klausel kehtivates rahvusvahelistes lepingutes ja seega kehtestada selle klausli rakendamise kord Cotonou lepingu artiklite 8, 9 ja 96 alusel;

111.  väljendab heameelt säästva arengu mõjuhinnangute kasutamise üle, kuid leiab, et neid tuleks teha ka siis, kui leping on sõlmitud, mitte ainult enne lepingu sõlmimist, et tagada pidev hindamine;

112.  võtab teadmiseks üldise soodustuste süsteemi (GSP+) toimimise; on siiski seisukohal, et süsteemi, mis premeerib riike märkimisväärsete kaubandussoodustustega rahvusvaheliste inimõiguste ja tööõiguste konventsioonide ja standardite järgimise eest, tuleb tähelepanelikumalt ja suurema läbipaistvusega jälgida ning kasutada selleks soodustuste andmisel ka üksikasjalikku inimõiguste mõju hindamist, ühtsemat ning õiglasemat võrdlussüsteemi ja avalikke konsultatsioone, ning et kaubandussoodustusi võib anda ainult riikidele, kes on ratifitseerinud peamised säästvat arengut, inimõigusi – eriti laste tööd – ja head valitsemistava käsitlevad rahvusvahelised konventsioonid ja on neid tulemuslikult rakendanud; nõuab rakendamise tõhustatud järelevalvet koos kodanikuühiskonna, ametiühingute ja ühendustega, võttes arvesse inimõiguste, sealhulgas sotsiaalsete, majanduslike, kultuuriliste ja keskkonnaõiguste arengus saavutatud edusamme ja täheldatud puudusi; rõhutab kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti rakendamise põhjaliku järelevalve olulisust Pakistanis, kes on kutsutud osalema GSP+ süsteemis;

113.  nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ettepaneku võtta vastu määrus, millega keelatakse nende kaupade importimine ELi, mis on toodetud, rikkudes põhilisi inimõiguste standardeid ning kasutades sunniviisilist tööd ja eriti lapstööjõudu; rõhutab, et kõnealune määrus peaks võimaldama ELil uurida konkreetseid kaebusi;

114.  tunneb heameelt inimõiguste klausli lisamise üle ELi ja Indoneesia vahel allkirjastatud partnerluslepingusse ning Albaaniaga sõlmitud stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingusse, mis on jõustunud aruandlusperioodil, mis tähendab, et nende riikide arv, kes on nõustunud kõnealuse klausli lisamisega ELiga sõlmitavatesse lepingutesse, on kasvanud enam kui 120ni;

115.  taunib Cotonou lepingusse lisatud inimõiguste klauslite puudulikke järelmeetmeid ja nõuab tungivalt, et kõrge esindaja ja komisjoni asepresident, komisjon, nõukogu ja liikmesriigid võtaksid nimetatud klauslid täielikult kasutusse, et võtta täieulatuslikult käsile inimõiguste probleemid ja inimõiguste edendamine kahepoolsetes ja piirkondlikes dialoogides AKV partnerriikidega;

Demokraatia ja õigusriigi põhimõtete edendamine välissuhetes

116.  tervitab nõukogu järeldusi demokraatia toetamise kohta ELi välissuhetes(17) ning ELi tegevuskava vastuvõtmist demokraatia toetamiseks ELi välissuhetes vahendina ELi demokraatia toetamise sidususe ja tulemuslikkuse parandamiseks;

117.  nõuab, et 2007. aasta inimõigustealasele aruandele, milles parlament oli seisukohal, et vägivallatus on sobivaim vahend põhiliste inimõiguste kasutamise, toetamise, edendamise ja austamise tagamiseks, uskudes, et „selle edendamine peaks olema inimõigusi ja demokraatiat käsitleva ELi poliitika esmatähtis eesmärk”, järgneksid lõpuks viivitamata komisjonipoolsed asjakohased algatused ja finantskohustused;

118.  kutsub komisjoni üles integreerima demokraatia toetamise kava täielikumalt oma välistegevuse vahendite, eelkõige EIDHRi iga-aastastesse tegevuskavadesse ning piirkondadele ja riikidele suunatud strateegiadokumentidesse, võttes seeläbi alati arvesse vaadeldava riigi konkreetset olukorda ja ELi piirkondlikku strateegiat;

119.  võtab teadmiseks Amnesty Internationali 2010. aasta aruande, milles tõstetakse esile kütuseettevõtte Jukos endise juhi Mihhail Hodorkovski ja tema äripartneri Platon Lebedevi üle käimasolevat teist kohtuprotsessi kui näidet ebaõiglaste kohtuprotsesside kohta Venemaal; kutsub Venemaa Föderatsiooni üles tagama, et nimetatud ja kõigi teiste kostjate süüdimõistmisel riigi õigussüsteemis peetaks kinni põhilistest nõuetekohase menetluse, õigusriigi ja inimõiguste normidest;

120.  nõuab, et Venemaa kohtuorganid jätkaksid 16. novembril 2009 surnud Vene juristi Sergei Magnitski surma uurimist; taunib asjaolu, et see juhtum on endiselt ilmekas näide tõsistest puudustest Venemaa kohtusüsteemis; tunneb kahetsust olukorra pärast, kus inimõiguslastele saab sageli osaks jõhker kohtlemine ja kohtuprotsessid, millel ei järgita Venemaa Föderatsiooni kriminaalprotsessi koodeksit (näiteks koodeksi artiklit 72 Memoriali esindaja Oleg Orlovi laimusüüdistuse protsessil), samas kui inimõiguslaste, sõltumatute ajakirjanike ja juristide ründajad ja koguni mõrvajad naudivad veel liigagi sageli karistamatust; juhul, kui Venemaa ametivõimud ei astu positiivseid samme koostöö tegemiseks ja Sergei Magnitski juhtumi uurimiseks, kutsub nõukogu üles nõudma Venemaa ametivõimudelt süüdlaste kohtu ette toomist ja kaaluma ELi sisenemise keelu kehtestamist kõnealuse juhtumiga seotud Venemaa ametnikele, ning soovitab ELi õiguskaitseorganitel teha koostööd, et külmutada kõnealuste Venemaa ametnike pangakontod ja vara kõigis ELi liikmesriikides;

121.  kutsub kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles tagama, et inimõiguste ja demokraatia edendamine kujuneks sisuliselt kõiki välispoliitika valdkondi läbivaks keskseks küsimuseks; samas täheldab murelikult, et vastupidiselt oma järeldustes sätestatule ei ole nõukogu ametlikult reageerinud ühelegi aruandele, milles käsitletakse järelmeetmeid nõukogu järeldustele 2009. aasta novembrist demokraatia toetamise kohta ELi välissuhetes ja demokraatia toetamise tegevuskava kohta;

Rahvusvaheline humanitaarõigus (IHL)

122.  tervitab järeldusi rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamise kohta, mis nõukogu võttis vastu 2009. aasta detsembris, st samal aastal, mil tähistati Genfi konventsioonide kuuekümnendat aastapäeva;

123.  märgib, et 2009. aastal võeti vastu ajakohastatud ELi suunised rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks; kutsub nõukogu üles integreerima rahvusvahelise humanitaarõiguse suuniste rakendamise tulemuslikumalt muude ELi inimõiguste suunistega ja parandama rahvusvahelise humanitaarõiguse süvalaiendamist kogu ELi välistegevuses;

124.  tunneb heameelt Gruusia konflikti käsitleva sõltumatu rahvusvahelise teabekogumismissiooni (IIFFMC – CEIIG) aruande üle (nn Tagliavini aruanne), mis esitati 30. septembril 2009, ning toetab selle peamisi rahvusvahelisest humanitaarõigusest ja inimõigustest tulenevaid märkusi ja järeldusi, eriti vajadust tagada vastutus ja hüvitis kõikide õigusrikkumiste eest, mis pandi toime 2008. aasta augustis, ning ootab, et raportis avaldatud ulatuslikku taustteavet saab kasutada kohtumenetluses riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil, et tagada lõpuks vastutus kuritegude eest, mis pandi toime Venemaa ja Gruusia vahelise konflikti käigus 2008. aasta augustis;

125.  kahetseb sügavalt, et 2008. aasta augustis Venemaa ja Gruusia vahelise relvakonflikti ajal Lõuna-Osseetia ja Abhaasia pärast olid rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiste tulemuseks sajad inimohvrid ja kümnete tuhandete isikute ümberasustamine; tuletab meelde, et tänaseks on Venemaa täitnud ainult esimese punkti oma kuuepunktisest relvarahukokkuleppest Gruusiaga; taunib Lõuna-Osseetias ja Abhaasias asunud Gruusia etniliste külade sihilikku hävitamist konflikti ajal ja selle järel; rõhutab, et karistamatus nende rikkumiste eest jätkub praegugi;

Usu- ja veendumusvabadus

126.  rõhutab, et usu- ja veendumusvabadus on lisaks kõikidele inimõigustele olulised põhiõigused, millest tuleb kinni pidada, ning et inimõigustest kinnipidamisega seotud tingimused, mis on osa kahepoolsetest lepingutest kolmandate riikidega, tuleb jõulisemalt ja tulemuslikumalt täitmisele pöörata;

127.  tervitab nõukogu järeldusi usu- ja veendumusvabaduse kohta, mis võeti vastu 2009. aasta novembris; võtab teadmiseks, et usu- või veendumusvabadus on oluline nii usklike kui mitteusklike inimeste identiteedi jaoks, arvestades, et usk, ükskõik mis vormis, on isikliku ja sotsiaalse kuuluvuse oluline osa; kutsub nõukogu ja komisjoni üles võtma vastu ja rakendama praktilised meetmed usulise sallimatuse ja diskrimineerimise vastu võitlemiseks ning usu- ja veendumusvabaduse edendamiseks kogu maailmas, nagu on eespool nimetatud järeldustes öeldud; kutsub nõukogu ja komisjoni üles kaasama protsessi Euroopa Parlamendi, kodanikuühiskonna organisatsioonid ja teised asjaosalised;

128.  kutsub kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles süvalaiendama usu- ja veendumusvabadust ELi inimõiguste poliitikas ning andma põhjalikku hinnangut usuvabaduse olukorra kohta ELi inimõiguste aastaaruandes;

129.  kutsub kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles suurendama töötajate arvu, kes töötavad usuvabadusest kinnipidamise küsimusega välistegevuses, ja looma eriotstarbelised struktuurid eeskätt Euroopa välisteenistuse asutamise kontekstis; toetab seda, et Euroopa välisteenistus peab usuvabadusest kinnipidamise küsimust üheks oma prioriteetidest, arvestades maailmas toimuvaid usuvabaduse raskeid rikkumisi ja ilmselget vajadust abistada usuvähemusi, keda kiusatakse taga paljudes piirkondades üle maailma;

130.  kutsub nõukogu ja komisjoni üles võtma konfliktide ennetamisel, lahendamisel ja lepitamisel arvesse religiooni ning dialoogi usuorganite ja religioonidevahelist dialoogi pidavate organitega;

131.  on endiselt sügavalt mures asjaolu pärast, et maailma kõigis piirkondades esineb ikka veel usul või veendumusel põhinevat diskrimineerimist ning et teatud usukogukondadesse, sealhulgas usuvähemuste hulka kuuluvatel isikutel ei lubata jätkuvalt paljudes riikides kasutada oma inimõigusi, näiteks Põhja-Koreas, Iraanis, Saudi Araabias, Somaalias, Maldiividel, Afganistanis, Jeemenis, Mauritaanias, Laoses, Usbekistanis, Eritreas, Iraagis, Pakistanis ja Egiptuses; mõistab hukka Hiina ametivõimud selle eest, et nad kiusavad taga isikuid, kes viljelevad oma usku väljaspool ametlikult lubatud raamistikku, sealhulgas kristlasi, moslemeid, budiste ja Falun Gongi järgijaid; nõuab tungivalt, et Hiina ratifitseeriks kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti, nagu lubatud; nõuab tungivalt, et Hiina ametivõimud loobuksid Tiibetis oma rõhuvast poliitikast, mis võib lõpuks tuua kaasa Tiibeti usu ja kultuuri hävimise; mõistab hukka Iraani ametivõimud usuvähemustesse kuuluvate isikute – sh kristlaste, bahá'íde ja usku vahetanud või usust lahti öelnud moslemite – tagakiusamise eest; nõuab tungivalt, et vastavalt kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti järgsetele kohustustele kaitseksid Iraani ametivõimud usuvähemusi; nõuab tungivalt, et Venemaa Föderatsiooni ametivõimud kehtestaksid moratooriumi 2002. aasta äärmuslaste tegevuse vastu võitlemise seaduse rakendamise suhtes, sest seadust väärkasutatakse ulatuslikult rahumeelsete usuvähemuste rühmade tagakiusamiseks; väljendab muret Vietnami keskmäestikus elava montanjaaride kristliku vähemuse olukorra pärast; tuletab Vietnami ametivõimudele meelde, et vähemuste õiguste hulka kuuluvad vabadus teostada oma usulisi veendumusi piiranguteta, ühinemis- ja sõnavabadus, õigus rahumeelsele kogunemisele, võrdne õigus omada ja kasutada maaomandit ning õigus osaleda täielikult ja tulemuslikult neid puudutavate küsimuste otsustamisprotsessis, sealhulgas majandusarengu projekte ja ümberasustamist käsitlevad küsimused;

132.  nõuab tungivalt, et EL arendaks välispoliitika raames välja usu- ja veendumusvabaduse õiguse edendamise vahendi, käsitleks usu- ja veendumusvabadust põhivabadusena, lisaks kontrollnimekirja vajalikest vabadustest seoses usu- või veendumusvabaduse õigusega, et hinnata, kas neist peetakse kinni, ning lisaks mehhanisme usuvabaduse rikkumiste kindlakstegemiseks, selleks et riigiteenistujad, eeskätt Euroopa välisteenistus oma töös rohkem usu- ja veendumusvabadust edendaksid, ning kaasaks vahendi ettevalmistustöösse kodanikuühiskonna organisatsioonid;

133.  tervitab ELi järjekindlat põhimõttelist seisukohta ÜRO Peaassamblee (ja ÜRO inimõiguste nõukogu) usutunnistuse teotamise vastu võitlemist käsitlevate resolutsioonide suhtes; tervitab ELi esitatud resolutsiooni kõikide usu- ja veendumuspõhiste sallimatuse ja diskrimineerimise vormide kaotamise kohta; julgustab ELi jätkama püüdlusi leida tasakaal sõnavabaduse ja usulise vaenu õhutamise keelustamise vahel; julgustab ELi pidama konstruktiivset dialoogi Islami Konverentsi Organisatsiooni ja teiste usutunnistuse teotamist käsitleva põhimõtte toetajatega;

134.  rõhutab, et inimõigusi käsitlev rahvusvaheline õigus tunnustab usu- ja veendumusvabadust olenemata registristaatusest, seega ei tohiks registreerimine olla üksikisiku jaoks kohustuslik eeltingimus oma usuliste veendumuste teostamiseks; märgib lisaks murega, et Aserbaidžaanis, Kasahstanis, Kõrgõzstanis, Tadžikistanis, Türkmenistanis, Usbekistanis ja Vietnamis tuleb usurühmitustel end riigiasutuses registreerida ja tegutseda valitsuse kontrollitavate haldusnõukogude alluvuses, mis pärsivad nende usulist autonoomiat ja tegevust;

135.  kutsub Venemaad üles kehtestama moratooriumi 2002. aasta äärmuslaste tegevuse vastu võitlemise seaduse rakendamise suhtes, sest seadust kasutatakse ja kuritarvitatakse usuvabaduse piiramiseks, rahumeelsete usuvähemuste rühmade represseerimiseks ja katseteks neid ära keelata; märgib lisaks suure murega, et 265 usuorganisatsiooni on kantud niinimetatud äärmuslike organisatsioonide musta nimekirja;

136.  nõuab lisaks tungivalt, et järgmised riigid kaotaksid piirangud usurühmade ühinemis- ja kogunemisvabadusele ning peaksid kinni usu- ja veendumusvabadusest: Saudi Araabia, Egiptus, Eritrea, Iraan, Somaalia, Jeemen, Valgevene, Põhja-Korea ja Laos;

137.  toonitab, et tänaseni eksisteerivad erinevates maailma paikades, nagu Saudi Araabia, Indoneesia, Pakistan, Iraak, Somaalia ja Sudaan, takistused usu segamatuks tunnistamiseks nii üksikisiku kui ka kollektiivsel tasandil ning samuti suureneb sallimatus usuvähemuste suhtes juurdunud demokraatlike traditsioonidega riikides nagu India, ning kutsub komisjoni üles neid probleeme rõhutama asjakohaste poliitiliste dialoogide raames;

138.  mõistab kindlalt hukka usu- või usulahu (allrühma) vahetamise kuritegelikuks tunnistamise või karistamise, mida tehakse tänaseni enamikus Lähi-Ida ja Põhja-Aafrika riikides; kutsub ELi institutsioone üles avaldama survet nimetatud riikidele, et nad sellise tegevuse hülgaksid, eriti siis, kui ettenähtud karistuseks on surmanuhtlus; on sügavalt mures sunniviisiliste usuvahetuste pärast, mida viiakse tänaseni läbi näiteks Saudi Araabias ja Egiptuses, ning palub ELi institutsioonidel võtta endale selge kohustus võidelda selliste inimõiguste rikkumiste vastu;

139.  tuletab meelde, et endiselt on mitmes maailma riigis tavaks keelustada, konfiskeerida ja hävitada pühapaiku ja religioosseid väljaandeid ning keelustada vaimulikkonna koolitamine; nõuab tungivalt, et ELi institutsioonid võitleksid kokkupuudetes asjaomaste valitsustega selliste rikkumiste vastu ning julgustaksid neid riike, kus pühaduseteotuse seadusi kasutatakse eesmärgiga kiusata taga usuvähemuste liikmeid, selliseid sätteid muutma või tühistama;

140.  rõhutab, et süümevabadus on üks ELi põhiväärtusi, sest see kätkeb vabadust uskuda või mitte uskuda, nagu ka vabadust teostada usulisi veendumusi omal valikul;

Sõnavabadus

141.  tunneb muret asjaolu pärast, et sõnavabadust on hakatud ründama mitmel uuel viisil, eelkõige nüüdisaegse tehnoloogia, näiteks interneti kasutamise abil; kordab, et sõnavabadus hõlmab õigust otsida, saada ja edastada teavet ja ideid kõigi vahendite abil;

142.  tunnustab, et uued tehnoloogiad pakuvad enneolematuid võimalusi avalikus elus osalemiseks, arvamuste avaldamiseks, inimõigustealasele teabele juurdepääsuks ning ülejäänud maailma teavitamiseks inimõiguste rikkumistest; on mures asjaolu pärast, et riigid kasutavad üha keerukamaid meetodeid, nagu kahesuguse kasutusega tehnoloogiad, teabe tsenseerimiseks ja internetis tegevuse jälgimiseks ning et mitmes riigis on esinenud niisuguste inimeste ahistamist, tagakiusamist ja isegi kinnipidamist ja vangistamist, kes kasutavad internetti oma arvamus- ja sõnavabaduse õiguse teostamiseks;

143.  julgustab kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti võtma esimesena seisukoht ja arendama välja konkreetne poliitika, et EList saaks internetiõiguste alal ülemaailmne partner, kes tegeleb nii uute tehnoloogiate kasutamisega tekkinud ohtudega inimõigustele kui ka inimõiguste kaitsmise ja toetamise võimaluste täiendamisega;

144.  nõuab tungivalt, et riigid, kes piiravad juurdepääsu internetile, kaotaksid teabe vaba liikumise piirangud; märgib, et Piirideta Ajakirjanike andmetel hõlmab „internetivaenlaste” nimekiri järgmisi ulatuslikku interneti tsensuuri praktiseerivaid riike: Valgevene, Hiina, Kuuba, Egiptus, Iraan, Myanmar/Birma, Põhja-Korea, Saudi Araabia, Süüria, Tuneesia, Türkmenistan, Usbekistan ja Vietnam;

145.  nõuab tungivalt, et komisjon koostaks isikute nimekirja, kes vastutavad Iraanis eelkõige pärast 2009. aasta valimisi korda saadetud raskete inimõiguste rikkumise eest (piinamine, tsensuur, vägistamine ja kohtuvälised hukkamised) ning kaaluks neile sanktsioonide, nagu varade külmutamine ja reisikeeld, kehtestamist;

146.  toetab õigust sõnavabadusele ja rahumeelsele kogunemisele Venemaal, nagu on tagatud Venemaa põhiseaduse artikliga 31 vormiliselt, kuid mitte tegelikult; väljendab solidaarsust niisuguse strateegia 31 korraldajate ja osalistega, mis seisneb reas kodanike meeleavaldustes kõnealuse õiguse toetuseks, mis algasid 31. juulil 2009. aastal ja toimuvad Moskva Võidu väljakul kõikide 31 päevaga kuude 31. päeval; peab kahetsusväärseks asjaolu, et ametivõimud on keeldunud kõikidele strateegia 31 meeleavaldustele (välja arvatud viimasele, 31. oktoobri 2010 meeleavaldusele) loa andmisest põhjusel, et Võidu väljakul on olnud kavandatud muude ürituste toimumine samal ajal; on ülimalt mures asjaolu pärast, et 31. detsembril 2009. aastal pidas Venemaa politsei teiste kümnete rahumeelsete meeleavaldajate seas kinni Moskva Helsingi grupi juhi Ljudmilla Aleksejeva, kellele oli üksnes mõni nädal enne tema kinnipidamist antud Euroopa Parlamendi Sahharovi auhind; toetab Venemaa inimõiguste voliniku Vladimir Lukini üleskutset alustada 31. mai 2010. aasta meeleavaldustega seotud jõuliste politseiaktsioonide uurimist;

147.  on sügavalt mures sõnavabaduse puudumise pärast Venezuelas ja Kuubal, uudistemeediale osutatava surve, internetikasutuse piiramise ja kontrollimise pärast ning katse pärast sel viisil teisitimõtlemist lämmatada;

Inimõigused ja terrorismivastane võitlus

148.  mõistab hukka kõik terrorismi vormid; tuletab meelde, et üle maailma on terrorismi tulemusena surnud tuhanded süütud tsiviilisikud ja hävinud paljud perekonnad; on seisukohal, et terrorirünnakute puhul on esmajärjekorras vaja keskenduda ohvrite õigustele, mitte kurjategijate õigustele; rõhutab vajadust kanda hoolt selle eest, et terroristide üle mõistetakse kohut;

149.  märgib, et paljudes riikides kõikjal maailmas terrorismi vastu võitlemise meetmed viinud välja põhiliste inimõiguste rikkumiseni ebaproportsionaalsete järelevalvemeetmete, ebaseadusliku kinnipidamise ja piinamise kasutamise kujul vahendina terrorismis kahtlustatavatelt teabe kättesaamiseks; väljendab muret selle pärast, et teatavad riigid kasutavad terrorismivastast võitlust ettekäändena vähemuste ja kohalike inimõiguste kaitsjate mahasurumiseks, ning nõuab tungivalt, et terrorismivastast võitlust ei kasutataks inimõiguste eest võitlejate seadusliku ja õiguspärase tegevuse piiramiseks või keelamiseks; mõistab kõnealused inimõiguste rikkumised hukka; toonitab ELi seisukohta, et terrorismivastases võitluses tuleb pidada täielikult kinni põhiõigustest ja õigusriigi põhimõtetest, ning on veendunud, et terrorismivastases võitluses ei tohiks seada ohtu kodanikuvabadusi;

150.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles kasutama ära kahepoolseid poliitilisi ja inimõigustealaseid dialooge kolmandate riikidega kui võimalust tuletada meelde, et inimõigustest tuleb terrorismivastases võitluses kinni pidada ja et mitte mingil juhul ei tohi terrorismivastase poliitikaga manipuleerida ja seda inimõiguste kaitsjate või poliitiliste vastaste vastu kasutada; kutsub eeskätt kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles mõistma avalikult hukka inimõiguste rikkumised terrorismivastases poliitikas ja operatsioonides;

151.  nõuab COTERi ja COHOMi vahelist paremat kooskõlastatust ja koostööd kõnealuses küsimuses, et hukka mõista terrorismivastase poliitika kuritarvitamine inimõiguste kaitsjate vastu, algatades süstemaatiliselt ELi inimõiguste kaitsjate alaste suuniste raames demarše, ning et käsitleda samamoodi ELi piinamise alaste suuniste kohaselt terrorismivastase võitlusega seotud piinamisi ja väärkohtlemist;

152.  tuletab meelde USA presidendi Barack Obama 2009. aasta jaanuari otsust sulgeda Guantanamo Bay kinnipidamislaager; peab kahetsusväärseks, et kõnealust otsust ei ole veel suudetud täies ulatuses rakendada; tuletab meelde oma 13. juuni 2006. aasta resolutsiooni vangide olukorra kohta Guantanamos, millega nõutakse, et iga vangi tuleb kohelda rahvusvahelise humanitaarõigusega kooskõlas, ning kui vangile süüdistus esitatakse, tuleb tema üle viivitamata kohut mõista õiglasel ja avalikul kohtuistungil; tuletab meelde ELi ja USA 15. juuni 2009. aasta ühisavaldust Guantanamo Bay kinnipidamislaagri sulgemise ja tulevase terrorismivastase koostöö kohta, millega tervitati USA otsusekindlust salajaste kinnipidamisasutuste kaotamisel; palub, et USA valitsus täidaks oma kohustused täies ulatuses; kutsub ELi liikmesriike üles kokku leppima kooskõlastatud tegevuskavas, et aidata USAd Guantanamo kinnipidamisasutuste sulgemisel, andes pagulasseisundi endistele kinnipeetutele, keda ei ole kuritegudes süüdi tunnistatud, keda ei saa kodumaale tagasi saata ega USAs ümber asustada; tunneb heameelt mitmete ELi liikmesriikide konstruktiivse osalemise üle jõupingutuses teatavate endiste Guantanamo kinnipeetavate vastuvõtmisel ja majutuse otsimisel inimestele, kelle suhtes on langetatud kinnipidamislaagrist vabastamise otsus; märgib siiski, et tänaseks on ainult üksteist ELi liikmesriiki – Saksamaa, Iirimaa, Slovakkia, Taani, Ühendkuningriik, Hispaania, Portugal, Belgia, Prantsusmaa, Ungari ja Itaalia – nõustunud kinnipeetuid vastu võtma; tunneb muret, et USA peab jätkuvalt inimesi kinni ilma kohtumõistmiseta, näiteks Afganistanis Bagrami õhuväebaasis;

153.  võtab teadmiseks, et 16. septembril 2008. aastal kutsuti Prantsusmaa eesistumise ajal kokku esimene romade teemaline tippkohtumine ja et teine selleteemaline tippkohtumine toimus Hispaania eesistumise ajal 9.–10. aprillil 2010; märgib väga suure murega, et romade kogukondi on Euroopast sunniviisiliselt välja saadetud ning et vähemuste ja sisserändajate kogukondade vastu suunatud ksenofoobiat ja vihkamist väljendavat keelekasutust esineb üha rohkem; kordab Euroopa Parlamendi nõuet, et liikmesriigid peavad täielikult kinni pidama ELi õigusaktide järgsetest kohustustest, ning kui liikmesriigid kohustusi ei täida, palub Euroopa Komisjonil läbi viima vormikohased ja jõulised rikkumismenetlused;

154.  märgib, et pärast Lissaboni lepingu jõustumist kohaldatakse terrorismivastast võitlust ja organiseeritud kuritegevust käsitlevate direktiivide ja muude õigusaktide suhtes kaasotsustamismenetlust ning kõnealuse teemaga seotud rahvusvahelised lepingud vajavad Euroopa Parlamendi nõusolekut; märgib, et need muudatused annavad Euroopa Parlamendile täiendava mõju õiglase tasakaalu leidmiseks julgeoleku ja inimõiguste vahel; kohustub seega tegutsema vastavalt oma uutele eesõigustele inimõiguste, kodaniku- ja poliitiliste vabaduste ning demokraatia austamise nimel ühtemoodi kõikides liidu suhetes kolmandate riikide või piirkondlike organisatsioonidega;

155.  kordab, et kõigil liikmesriikidel lasub kohustus kaitsta tuvastatavaid võimalikke ohvreid, keda ähvardab tõeline ja otsene terrorirünnakute oht, ning lisab, et iga liikmesriik on kohustatud võtma kõik mõistlikud meetmed, et kehtestada kord, millega takistada terrorismi ja vähendada terrorismivastase tegevuse kaasmõju;

156.  tuletab meelde Euroopa Liidu Nõukogu 2001. aasta märtsi raamotsust terrorismi ohvrite kohta: hädaabi, jätkuv abi, juurdlus ja vastutuselevõtmine, õiguskaitse tõhus kättesaadavus, õigusemõistmine, hüvitised, ohvrite isikliku ja perekonnaelu kaitsmine, ohvrite väärikuse ja turvalisuse kaitsmine, teave ohvritele ning erikoolitus ohvrite abistajatele;

Inimõigustealased dialoogid ja konsultatsioonid kolmandate riikidega

157.  väljendab oma pettumust asjaolu üle, et hulga inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide osas ei ole tehtud edusamme; võtab teadmiseks, et kodanikuühiskonna kaasatus kõnealustesse dialoogidesse ja konsultatsioonidesse ei ole süsteemselt tagatud ning et vahel kohaldatakse selle suhtes ELi mittekuuluvate osaliste poolseid piiranguid; on mures, et isegi kui dialoogi käigus tõstatatakse konkreetseid ja struktuurseid küsimusi, ei täida valitsused oma lubadust anda ELile neist juhtudest aru;

158.  nõuab Euroopa Parlamendilt tegelikku osalemist inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide käimasolevates hindamistes; taotleb täielikku juurdepääsu lõppdokumentidele ja muudele asjaomastele allikatele; ootab (hindamiste tulemusena) riigiti erineval lähenemisel põhinevat selgete näitajate väljatöötamist dialoogide ja selgelt määratletud ettepanekute mõju hindamiseks, et tulemusi täiustada ning et vältida kõigi ELi inimõigustealaste arutelude korduvat läbikukkumist;

159.  palub Euroopa institutsioonidel tagada läbipaistvus ja sidusus institutsioonidevahelises tegevuses seoses eesmärkide, väärtuste ja hoiakutega kõnealuses valdkonnas;

160.  juhib tähelepanu vajadusele kasutada inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide järeldusi ELi ja tema partnerite vahelistel tippkohtumistel;

161.  on seisukohal, et inimõigustealaseid dialooge ja konsultatsioone tuleb üldiselt kavandada ja korraldada läbipaistval viisil ja enne dialoogi seatud eesmärke tuleb pärast hinnata; kutsub nõukogu ja komisjoni üles survestama ELi mittekuuluvate riikide ametivõime osalema dialoogides ja konsultatsioonides kõrgel ja ulatuslikul ministrite tasandil;

162.  kutsub ELi kandidaatriike üles parandama inimõiguste kaitse taset oma territooriumil, arvestades ELi põhiõiguste hartas ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sätestatut;

163.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles inimõigustealastes aruteludes ja dialoogides kolmandate riikidega pöörama suurt tähelepanu etniliste ja usuvähemuste olukorrale ning nende õiguste sagedasele rikkumisele;

164.  tunneb heameelt Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu tiheda koostöö ja kooskõlastatuse üle inimõiguste valdkonnas;

165.  tunneb heameelt inimõigustealaste dialoogide alustamise üle Kesk-Aasia riikidega (Tadžikistan, Kasahstan, Kõrgõzstan, Türkmenistan ja Usbekistan) ja teise dialoogi läbiviimise üle 2009. aasta novembriks; tunneb lisaks heameelt ELi ja Usbekistani esimese inimõigustealase dialoogi teemalise kodanikuühiskonna seminari toimumise üle 2008. aasta oktoobris; peab kahetsusväärseks asjaolu, et ELi ja Hiina inimõigustealased dialoogid ei ole endiselt suutnud kuidagi parandada olukorda inimõiguste rikkumiste osas Hiinas; juhib tähelepanu asjaolule, et vaatamata Hiina ametivõimude õiges suunas astutud sammudele (tööõiguse reform, surmaotsuste läbivaatamine kõrgema rahvakohtu poolt) halveneb üha inimõiguste olukord, mida märgivad laienevad sotsiaalsed rahutused, inimõiguste kaitsjate, juristide, veebipäevikute pidajate ja ühiskonna aktivistide karmistuv kontrollimine ja mahasurumine ning samuti sihipärane poliitika, mille eesmärk on muuta marginaalseks tiibetlased ja nende kultuuriline identiteet; on sügavalt mures sino-tiibeti dialoogi edutuse pärast; on sügavalt mures uiguuri rahva inimõiguste olukorra halvenemise pärast Hiinas; mõistab hukka nende pikaajalise rõhumise Ida-Turkestanis ning taunib asjaolu, et Hiina ametivõimud ei pea kinni vabaduste, sealhulgas sõna-, meeleavaldus-, kogunemis-, usu- ja isikuvabaduse kaitsemeetmetest, mis on kirjas Hiina Rahvavabariigi põhiseaduses, ning peab samuti kahetsusväärseks Hiina Rahvavabariigi elanikkonna ümberasustamise poliitikat, millega kavatsetakse nõrgestada uiguuri elanikkonna kultuuri ja killustada nende ühtsust; väljendab oma pettumust selle üle, et ELi ja Venemaa inimõigustealased konsultatsioonid ei ole andnud mingeid olulisi tulemusi; tervitab inimõiguste teemalise dialoogi käivitamist Indoneesiaga 2009. aastal ning esimesi dialoogi raames toimunud kohtumisi Gruusia ja Armeeniaga; arvab, et kuigi inimõigustealased dialoogid juhivad soovitud tähelepanu inimõigustealastele küsimustele ELi välissuhetes, ei tohi neist saada eesmärk omaette, vaid need peavad keskenduma selle tagamisele, et dialoogide käigus tõstatatud ja arutatud küsimuste suhtes võetaks meetmeid; kahetseb Indiaga peetud inimõigustealaste dialoogide tulemusetust ja on pettunud selles, et kastipõhise diskrimineerimise küsimust ei arutatud viimase inimõigustealase dialoogi käigus;

166.  nõuab tihedat koostööd ELi liikmesriikide, Euroopa Komisjoni ning kõiki ELi ja kolmandate riikide vahelisi inimõigustealaseid dialooge juhtiva ELi Põhiõiguste Ameti vahel; juhib tähelepanu sellele, et EL peab suutma võidelda liidusiseste inimõiguste rikkumistega, kui tahetakse olla inimõiguste lipulaev kogu maailmas;

167.  tunneb heameelt esimese ELi ja Valgevene inimõigustealase dialoogi üle, mis toimus 2009. aasta juunis, kuid peab kahetsusväärseks asjaolu, et selle riigi inimõiguste olukord on endiselt keeruline, jätkuvalt piiratakse ühinemis-, kogunemis- ja sõnavabadust ning represseeritakse inimõiguste kaitsjaid ja ajakirjanikke;

168.  tervitab Mehhiko valitsuse jõupingutusi uimastikaubanduse ja organiseeritud kuritegevusega võitlemisel ning asjaolu, et Kongressile on esitatud sõjaväelise õigusemõistmise reformi seaduseelnõu; rõhutab, et ELi ja Mehhiko strateegilist partnerlust tuleb näha kui inimõiguste ja demokraatia tugevdamise võimalust;

169.  märgib, et 2009. aasta aprillis vaatas Korea Rahvademokraatliku Vabariigi (Põhja-Korea) parlament läbi riigi põhiseaduse, et lisada sellesse muu hulgas säte, mille kohaselt Põhja-Korea „austab ja kaitseb inimõigusi”; nõuab tungivalt, et Põhja-Korea ametivõimud astuksid konkreetseid ja reaalseid samme inimõiguste tingimuste parandamise suunas; kutsub sellega seoses ametivõime üles lubama rahvusvahelistel sõltumatutel ekspertidel kontrollida iga tüüpi kinnipidamisasutusi ning lubama ÜRO eriraportööril riiki külastada; rõhutab, et riigi inimõiguste olukorra hindamisel tuleb lisaks põhiseaduslikele sätetele võtta arvesse eelkõige konstruktiivsete meetmete rakendamist; kutsub samuti Põhja-Korea ametivõime üles vabastama piirangutest rahvusvaheliste töötajate suutlikkuse jälgida abi jagamist, ning tagama, et rahvusvaheline abi jõuab abivajajateni; nõuab tungivalt, et Põhja-Korea juhtkond osaleks konstruktiivselt ELiga peetavates inimõigustealastes dialoogides;

170.  on jätkuvalt mures, et inimõigustealane dialoog Iraaniga on alates 2004. aastast katkenud Iraani koostöövalmiduse puudumise tõttu, ning on seisukohal, et rahvusvahelisel üldsusel on aeg tegutseda Iraani kodanikuühiskonna toetuseks praeguses riigi demokraatliku liikumise ajaloo olulises pöördepunktis; kutsub Iraani ametivõime üles jätkama kõnealust dialoogi kõikide demokraatiale pühendunud kodanikuühiskonna sidusrühmade toetamiseks ning tugevdama rahumeelsete ja mittevägivaldsete vahenditega käimasolevaid protsesse, mis võivad kindlustada demokraatlikke, institutsioonilisi ja põhiseaduse reforme, tagada nende reformide jätkusuutlikkuse ning koondada kõik Iraani inimõiguste kaitsjad ja kodanikuühiskonna esindajad, kes on kaasatud poliitika kujundamise protsessidesse, tugevdades nende rolli üldises poliitilises diskursuses; palub nõukogul, komisjonil ja liikmesriikidel neid protsesse toetada ja tugevdada; on sügavalt mures, et 2008. ja 2009. aastal muutus inimõiguste olukord Iraanis halvemaks ning piirangud sõna- ja kogunemisvabadusele püsivad; sellega seoses on sügavalt mures ajakirjanike, kirjanike, teadlaste, naiste õiguste kaitsjate ja inimõiguste aktivistide takistamise pärast; on jätkuvalt mures etniliste ja usuliste vähemuste represseerimise pärast Iraanis;

171.  võtab teadmiseks Kambodža murettegeva autoritaarse suundumuse, mida rõhutab pikaaegne karistamatus inimõiguste rikkumisel, poliitilise ruumi ja opositsioonierakondadesse kuuluvate isikute ja muude poliitikaaktivistide sõnavabaduse piiramine; kutsub komisjoni üles astuma samme 1991. aastal Kambodža kohta sõlmitud Pariisi lepingu taasjõustamiseks;

Majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused

172.  tunnistab, et majanduslikele, sotsiaalsetele ja kultuurilistele õigustele tuleks omistada sama suur tähtsus kui kodaniku- ja poliitilistele õigustele, pidades silmas kõigi inimõiguste üldkehtivust, jagamatust, omavahelist sõltuvust ja seotust, mida kinnitati 1993. aastal Viinis toimunud ülemaailmsel inimõiguste konverentsil; nõuab tungivalt, et kogu maailma riigid allkirjastaksid majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti fakultatiivprotokolli (OP-ICESCR), mis avati allkirjastamiseks 24. septembril 2009;

173.  rõhutab, et inimõigused hõlmavad muu hulgas õigust toidule, veele ja sanitaartingimustele, haridusele, sobivale eluasemele, maale, inimväärsele tööle ja sotsiaalkindlustusele; kõnealused õigused kui õiglane juurdepääs loodusvaradele jätkusuutlikkuse alusel tuleks tagada ka tulevastele põlvkondadele; tunnistab, et sageli on niisuguste õiguste järgimata jätmise põhjuseks vaesus ja hea valitsemistava puudumine; nõuab, et EL teeks suuremaid jõupingutusi aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks, kuna on selge, et maailm on 2015. aastaks seatud eesmärkidest kaugel; kordab selles kontekstis inimõigustel põhineva poliitika rakendamise olulisust aastatuhande arengueesmärkide elluviimisel;

174.  tunnustab Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni järelevalvesüsteemi tähtsust õiguste kaitsmisel kaubanduse ja tööhõive, statistikasüsteemide, sotsiaalkaitse- ja tööhõivepoliitika, samuti töötervishoiu ja -ohutuse valdkonnas;

175.  palub komisjonil ja liikmesriikidel jälgida, et riikliku või Euroopa õiguse alusel tegutsevad ettevõtted ei eiraks inimõiguste austamise ja tervishoiu- või keskkonnanormide järgimise nõudeid, mida ettevõtted peavad täitma, kui nad asuvad kolmandasse riiki või tegutsevad kolmandas riigis, eriti arenguriigis;

176.  palub komisjonil ja liikmesriikidel täita oma ametliku arenguabiga seotud kohustusi arenguriikide suhtes, et võidelda ülemaailmse majandus- ja finantskriisi vastu ning vähendada sel viisil negatiivseid tagajärgi, mida kõnealune kriis on põhjustanud inimõiguste olukorrale maailmas; tunneb heameelt inimõiguste nõukogu kümnenda eriistungi üle, mis kandis nime „Ülemaailmse majandus- ja finantskriisi mõju inimõiguste üldisele tagamisele ja tõhusale teostamisele” ja toimus 20. veebruaril 2009. aastal; nõuab, et ELi liikmesriigid jätkaksid kriisile vaatamata inimõigustealast koostööd kolmandate riikidega, ja rõhutab, et vahendite puudumisega ei tohi kunagi õigustada inimõiguste rikkumist;

Komisjoni välisabiprogrammid ning demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend (EIDHR)

177.  tervitab asjaolu, et Euroopa Parlamendi prioriteete on EIDHRi 2008. ja 2009. aasta programmitööd käsitlevates dokumentides arvesse võetud;

178.  toetab EIDHRi panust, eelkõige kohalike ja rahvusvaheliste kodanikuühiskonna organisatsioonide kodanikuühiskonna projektide kaudu (90% panusest), samuti kõnealuse valdkonna piirkondlike ja rahvusvaheliste organisatsioonide, näiteks Euroopa Nõukogu, OSCE ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo kaudu (10 % panusest);

179.  märgib, et aastatel 2008–2009 oli inimõiguste ja demokraatia edendamiseks ette nähtud üle 235 miljoni euro, mille abil oli võimalik rahastada 900 projekti ligikaudu sajas riigis, ning et eriti suur arv projekte rahastati Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riikides, kuid kogusummas said suurima toetuse AKV riigid; täheldab murega praegu kõigi demokraatia toetamise projektide (v.a valimiste vaatlemine) kahjuks valitsevat tasakaalustamatust; arvab, et EIDHRi rahastamist tuleks oluliselt suurendada, et see sisaldaks Euroopa demokraatia sihtkapitali asjakohast rahastamist inimõiguste suutlikkuse arendamise ja demokraatia edendamise toetuseks kõige rohkem abi vajavates ühiskondades;

180.  rõhutab EIDHRi keskse tugevusena asjaolu, et see ei sõltu vastuvõtva riigi valitsuse nõusolekust ja on seega võimeline keskenduma tundlikele poliitilistele küsimustele ja innovaatilistele lähenemisviisidele ning tegema otsest koostööd kohalike kodanikuühiskonna organisatsioonidega, mis peavad säilitama oma sõltumatuse riigiasutustest;

181.  rõhutab, et oluline on kasutada EIDHRi vahendina inimõigusi ähvardavatele ohtudele reageerimiseks ning üha suurema toetuse pakkumiseks inimõiguste kaitsjatele ja inimõiguste rikkumise ohvritele; toetab üheteistkümnest EIDHRi rahastatud organisatsioonist koosnevat võrgustikku, mis keskendub inimõiguste kaitsjate kaitsmisele ja kiirele reageerimisele hädaolukordades; julgustab arendama välja konkreetseid strateegiaid erinevatesse kategooriatesse kuuluvate inimõiguste kaitsjate (kaasa arvatud lesbide, geide, biseksuaalide ja transseksuaalide õiguste kaitsjad ning inimesed, kes on seotud inimõiguste ja humanitaarõiguse rikkumiste uurimisega) vajadustele vastamiseks;

182.  kutsub komisjoni üles tagama liidu poliitiliste prioriteetide, tema partnerluste ja koostöökokkulepete ning tema poolt toetatavate projektide ja programmide vahelise sidususe, eelkõige seoses kahepoolse programmitööga, mida ta teostab kolmandate riikidega;

183.  on teadlik endiselt murettekitavast inimõiguste olukorrast Aafrika mandril ning on veendunud, et Aafrika riigid on astunud olulisi samme õigusriigi edendamiseks kogu mandril inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika harta vastuvõtmisega (tuntud ka kui Banjuli harta), ning kaalub seetõttu võimalust luua sihtotstarbeline eelarverida Inimõiguste ja Rahvaste Õiguste Aafrika Kohtu töö toetuseks;

184.  kutsub komisjoni töötajaid üles kohtuma korrapäraselt kodanikuühiskonna esindajatega Brüsselis, et edendada dialoogi partneritega, kes tegelikult kohapeal projekte ellu viivad;

185.  tunneb heameelt inimõiguste jaoks ettenähtud rahaliste vahendite jagamise üle geograafiliste programmide kaudu, kusjuures poliitika rakendamist riigi ja piirkondlikul tasandil toetatakse Euroopa Arengufondist (Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikides), arengukoostöö rahastamisvahendist (Ladina-Ameerika, Aasia ja Lõuna-Aafrika riikides) ning Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendist (naaberpiirkondades), samuti temaatiliste rahastamisvahendite kaudu, näiteks EIDHR, stabiliseerimisvahend, arengukoostöö rahastamisvahend ja tööstusriikide rahastamisvahend ICI Plus;

Valimisabi ja valimiste vaatlemine

186.  märgib rahuloluga, et EL kasutab demokraatia edendamiseks kolmandates riikides üha rohkem ära valimisabi ja valimiste vaatlemist, edendades sellega inimõiguste, põhivabaduste ja õigusriigi põhimõtete järgimist, ja et kõnealuste missioonide kvaliteet ja sõltumatus pälvib laialdast tunnustust;

187.  kutsub kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles jälgima valimiste ELi vaatlusmissioonide lõpparuannetes esitatud ettepanekute rakendamist, tagama vajaduse korral järelabi ja andma Euroopa Parlamendile korrapäraselt aru;

188.  nõuab veel kord, et valimisprotsess, kaasa arvatud valimiseelsed ja -järgsed etapid, kaasataks asjaomaste kolmandate riikidega peetava poliitilise dialoogi eri tasanditesse ning et neid toetataks vajaduse korral konkreetse tegevusega, et tagada ELi poliitikavaldkondade sidusus ja kinnitada veel kord inimõiguste ja demokraatia üliolulist rolli;

189.  nõuab suuremat valvsust kriteeriumide osas, mille alusel valitakse riigid, kes saavad valimisabi ja kus hakatakse valimisi vaatlema, ning eeskätt nende rahvusvahelisel tasandil kehtestatud meetodite ja eeskirjade järgimist, mis puudutavad vaatlusmissiooni sõltumatust ja tulemuslikkust;

190.  tunneb heameelt rahastamise mahu üle, mille kogusumma oli käesoleva raporti 18-kuulise perioodi jooksul 50 miljonit eurot;

Euroopa Parlamendi inimõigusi käsitleva tegevuse kasutamine

191.  kutsub nõukogu ja komisjoni üles kasutama täielikult ära Euroopa Parlamendi resolutsioone ja muid teatisi ning reageerima seejuures sisuliselt nendes väljendatud soovidele ja muredele, eelkõige kiireloomuliste resolutsioonide puhul;

192.  kordab, et Euroopa Parlamendi poolt igal aastal välja antav Sahharovi auhind mõttevabaduse edendamise eest tuleb muuta nähtavamaks; kahetseb, et ei võeta nõuetekohaseid järelmeetmeid kandidaatide ja laureaatide heaolu ning nende riikide olukorra heaks; kutsub nõukogu ja komisjoni üles muutma auhind silmapaistvamaks, muu hulgas lisades selle iga-aastasesse inimõigustealasesse aruandesse; kutsub lisaks nõukogu ja komisjoni üles Sahharovi auhinna kandidaatide ja laureaatidega ühendust hoidma, et tagada pidev dialoog ja asjaomaste riikide inimõiguste olukorra üle järelevalve ning et pakkuda kaitset tagakiusatud inimestele;

193.  tuletab Euroopa Parlamendi delegatsioonidele meelde, et nad lisaksid inimõiguste üle peetavad arutelud korrapäraselt parlamentidevaheliste kohtumiste päevakorda, külastaksid delegatsioonide visiitide ajal inimõiguste austamise suurendamisega tegelevaid projekte ja asutusi ning kohtuksid inimõiguste kaitsjatega ja pakuksid neile vajaduse korral rahvusvahelist nähtavust ja kaitset;

194.  tunneb heameelt Sahharovi auhinna laureaatide võrgustiku loomise üle; nõuab tungivalt, et viivitamata leitaks vajalikud vahendid võrgustiku eesmärkide saavutamiseks ning Sahharovi auhinna võitjate ja Euroopa Parlamendi vahelise teabevahetuse hõlbustamiseks, andes auhinna võitjatele eristaatuse, mis võimaldab neil siseneda Euroopa Parlamendi hoonetesse lihtsustatud sisenemiskorra alusel;

o
o   o

195.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, liikmesriikide ja kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele, Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile, Euroopa Nõukogule, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile ning käesolevas resolutsioonis nimetatud riikide ja territooriumide valitsustele.

(1) ÜRO piinamisvastane konventsioon; ÜRO lapse õiguste konventsioon; ÜRO konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta; ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon; Rahvusvaheline konventsioon kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta. (2) EÜT C 379, 7.12.1998, lk 265; EÜT C 262, 18.9.2001, lk 262; EÜT C 293 E, 28.11.2002, lk 88; ELT C 271 E, 12.11.2003, lk 576; ELT C 279 E, 19.11.2009, lk 109; ELT C 15 E, 21.1.2010, lk 33; ELT C 15 E, 21.1.2010, lk 86; ELT C 87 E, 1.4.2010, lk 183; ELT C 117 E, 6.5.2010, lk 198; ELT C 212 E, 5.8.2010, lk. 60; ELT C 265 E, 30.9.2010, lk 15; ELT C 286 E, 22.10.2010, lk 25. (3) EÜT L 317, 15.12.2000, lk 3; ELT C 303, 14.12.2007, lk 1; ELT L 209, 11.8.2005, lk 27. (4) ELT L 386, 29.12.2006, lk 1. (5) ELT C 46E, 24.2.2010, lk 71. (6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0036. (7) ELT C 250 E, 25.10.2007, lk 91. (8) ELT C 74 E, 20.3.2008, lk 775. (9) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0226. (10) ELT C 327, 23.12.2005, lk 4. (11) Nõukogu dokument 11179/10. (12) ELT C 265 E, 30.9.2010, lk 3. (13) ELT C 305 E, 11.11.2010, lk 9. (14) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0443. (15) Alates detsembrist 2009 on nii konventsiooni kui ka selle fakultatiivprotokolli ratifitseerinud Austria, Belgia, Saksamaa, Ungari, Itaalia, Portugal, Sloveenia, Hispaania, Rootsi ja Ühendkuningriik; kõik liikmesriigid on konventsiooni allkirjastanud, kuid 15 liikmesriiki ei ole seda veel ratifitseerinud (Bulgaaria, Küpros, Eesti, Soome, Prantsusmaa, Kreeka, Iirimaa, Läti, Leedu, Luksemburg, Malta, Madalmaad, Poola, Rumeenia, Slovakkia); protokolli on allkirjastanud 19 liikmesriiki, kuid 10 ei ole seda veel ratifitseerinud (Bulgaaria, Küpros, Tšehhi Vabariik, Soome, Prantsusmaa, Leedu, Luksemburg, Malta, Rumeenia, Slovakkia). (16) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0236. (17) Nõukogu (üldasjad ja välissuhted), 17. november 2009.

Euroopa Parlamendi 16. detsembri 2010. aasta resolutsioon uue Afganistani-strateegia kohta (2009/2217(INI))

P7_TA(2010)0490 A7-0333/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Afganistani kohta, eelkõige 8. juuli 2008. aasta resolutsiooni Afganistani stabiliseerimise kohta(1), 15. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni ELi eelarvest Afganistanile eraldatavate vahendite kontrolli kohta(2) ja 24. aprilli 2009. aasta resolutsiooni naiste õiguste kohta Afganistanis(3);

–  võttes arvesse ELi ja Afganistani 16. novembri 2005. aasta poliitilist ühisdeklaratsiooni, mis põhineb Afganistaniga seotud ühistel prioriteetidel, nagu tugevate ja vastutusvõimeliste institutsioonide rajamine, julgeoleku- ja õigussektori reform, uimastivastane võitlus, areng ja ülesehitustöö;

–  võttes arvesse 2006. aasta kava „Afghanistan Compact”, kus Afganistani valitsuse jaoks esitati järgmise viie aasta kolm peamist tegevusala: julgeolek; valitsemine, õigusriik, inimõigused; majanduslik ja sotsiaalne areng ning kohustus aidata kaasa uimastitööstuse likvideerimisele;

–  võttes arvesse jaanuaris 2010 Londonis toimunud Afganistani-teemalist konverentsi, kus rahvusvaheline üldsus kinnitas uuesti oma pühendumist Afganistani küsimusele ning kus pandi alus rahvusvahelisele üksmeelele strateegia osas Afganistani kriisile mittesõjalise lahenduse leidmiseks ning otsustati, et julgeolekukohustuste üleandmine Afganistani vägedele algab 2011 aastal ning jõuab suures osas lõpule 2014. aastal;

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1890 (2000), millega pikendatakse ÜRO põhikirja VII peatüki kohaselt Afganistanis tegutsevate rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude (ISAF) mandaati resolutsioonide 1386 (2001) ja 1510 (2003) kohaselt kaheteistkümneks kuuks alates 13. oktoobrist 2009, ning milles kutsutakse rahvusvahelistes julgeolekuabijõududes osalevaid liikmesriike üles võtma kõiki vajalikke meetmeid oma mandaadi täitmiseks;

–  võttes arvesse kavandatavat rahu ja taasintegreerimise sihtfondi (Peace and Reintegration Trust Fund), millesse Londoni konverentsis osalejad lubasid anda algkapitaliks 140 miljonit USA dollarit ning mille eesmärk on Talibani ja muude mässuliste integreerimine;

–  võttes arvesse juunis 2010 Kabulis toimunud Afganistani riikliku nõukoja Jirga rahukonverentsi, mille eesmärk oli jõuda vaenlastega leppimise teemal üleriigilise üksmeeleni;

–  võttes arvesse 20. juulil 2010 toimunud Kabuli konverentsi, kus hinnati Londoni konverentsi otsuste rakendamise tulemusi ning anti Afganistani valitsusele uus võimalus näidata rahvusvahelise üldsuse koostöö abil juhtivat osa ja vastutust protsessis, mille eesmärk on suurendada julgeolekut ja tugevdada Afganistani julgeolekujõudude suutlikkust, tõhustada head valitsemistava ning õigusriigi põhimõtete järgimist ning kavandada muu hulgas edasisi meetmeid narkootikumide tootmise ja kaubanduse ning korruptsiooni likvideerimise ning rahu ja julgeoleku ning majandusliku ja sotsiaalse arengu, inimõiguste ja soolise võrdõiguslikkuse edendamise valdkonnas; võttes arvesse Kabuli konverentsi järeldusi, mille kohaselt tuleb kõigis provintsides sõjaliste operatsioonide kontroll anda Afganistani vägedele üle 2014. aasta lõpuks;

–  võttes arvesse presidendi 17. augusti 2010. aasta seadlust, mille kohaselt peavad Afganistanis tegutsevad eraturvafirmad tegevuse lõpetama nelja kuu jooksul, välja arvatud eraturvafirmad, kes turvavad hooneid, mida kasutavad välissaatkonnad, äriettevõtted ja valitsusvälised organisatsioonid;

–  võttes arvesse Afganistanis 2009. aasta augustis toimunud presidendivalimisi, 2009. aasta detsembris avaldatud ELi valimisvaatlusmissiooni kriitilist lõpparuannet ning 18. septembril 2010 toimunud parlamendivalimisi;

–  võttes arvesse kõiki asjakohaseid nõukogu järeldusi, eelkõige GAERCi 27. oktoobri 2009. aasta järeldusi, nõukogu tegevuskava ELi tõhustatud tegevuse kohta Afganistanis ja Pakistanis ning välisasjade nõukogu 22. märtsi 2010. aasta järeldusi;

–  võttes arvesse topeltpädevusega ELi eriesindaja / ELi delegatsiooni juhi Afganistanis kohale määramist alates 1. aprillist 2010 ning nõukogu 11. augusti 2010. aasta otsust pikendada eriesindaja Vygaudas Usackase volitusi 31. augustini 2011;

–  võttes arvesse nõukogu 18. mai 2010. aasta deklaratsiooni Euroopa Liidu politseimissiooni kohta Afganistanis (EUPOL Afghanistan), millega pikendatakse missiooni kolme aasta võrra 31. maist 2010 kuni 31. maini 2013;

–  võttes arvesse Afganistani riigistrateegia dokumenti aastateks 2007–2013, milles sätestatakse komisjoni kohustused Afganistani suhtes kuni 2013. aastani;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu 2010. aasta üldeelarvet;

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 2009. aasta inimarengu aruannet, kus Afganistan on 182 maa hulgas 181. kohal;

–  võttes arvesse Afganistani enda koostatud riikliku riski ja haavatavuse hinnangut aastateks 2007–2008 ning selles esitatud prognoosi, et vaesuse likvideerimiseks Afganistanis kõikide allpool vaesuse piiri elavate inimeste elujärje parandamise teel nii, et see oleks vaesuspiirist ülespool, oleks vaja ligikaudu 570 miljonit USA dollarit;

–  võttes arvesse Afganistanis abi koordineeriva agentuuri (ACBAR) 2008. aasta aruannet pealkirjaga „Mahajäämus – abi tõhususest Afganistanis”, kus juhitakse tähelepanu tohututele abisummadele, mis jõuavad lõpuks töövõtja ettevõtte kasumisse (isegi kuni 55% lepingu kohta), hanke- ja pakkumismenetluste minimaalsele läbipaistvusele ning välislähetuses olevate töötajate ülikõrgetele palkadele ja hüvitistele;

–  võttes arvesse ÜRO abimissiooni Afganistanis (UNAMA) 2010. aasta augusti aruannet tsiviilelanike kaitse kohta relvastatud konfliktis;

–  võttes arvesse sihtfondi Peace Dividend soovitust järgida poliitikat „Afganistan kõigepealt” ning kaupade ja teenuste sissetoomise asemel hankida kohalikke Afganistani kaupu ja teenuseid, eesmärgiga kasu tuua eelkõige Afganistani elanikele;

–  võttes arvesse NATO/ISAFi mässuvastast Afganistani-strateegiat ja selle rakendamist kindral David Petraeuse juhtimise all ning strateegia läbivaatamist detsembriks 2010, mille tegi teatavaks president Obama;

–  võttes arvesse USA Kongressi enamusfraktsiooni kaastöötajate aruannet pealkirjaga „Warlord, Inc: Extortion and Corruption Along the US Supply Chain in Afghanistan” (Sõjapealikud OÜ: väljapressimine ja korruptsioon USA Afganistani tarneahelas) (Committee on Oversight and Government Reform, US House of Representatives, juuni 2010);

–  võttes arvesse ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo tegevust, eelkõige 2009. aasta oktoobri aruannet „Addiction, Crime and Insurgency – the transnational threat of Afghanistan opium” (Narkomaania, kuritegevus ja mässud – Afganistani oopium kui riikidevaheline oht) ja 2010. aasta aruannet narkootikumide kohta maailmas;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja arengukomisjoni arvamust (A7-0333/2010),

A.  arvestades, et rahvusvaheline üldsus on korduvalt kinnitanud toetust ÜRO Julgeolekunõukogu asjakohastele resolutsioonidele, mille alusel toetatakse kõikide Afganistani kodanike julgeolekut, heaolu ja inimõigusi; arvestades siiski, et rahvusvaheline üldsus on kaudselt tunnistanud, et üheksa aastat väldanud sõjategevus ja rahvusvaheline sekkumine ei ole suutnud teha lõppu Talibani mässutegevusele ega tuua Afganistanile rahu ja stabiilsust; ning arvestades, et 2009. aastal võeti vastu uus mässuvastane poliitika ja selle rakendamise kindlustamiseks on sinna saadetud umbes 45 000 sõdurit;

B.  arvestades, et selget lahendust sellele olukorrale Afganistanis on raske näha, sest kohal olevad rahvusvahelised koalitsiooniväed ei suuda Talibani ja teisi mässulisi alistada ning mässulised ja Taliban ei suuda võita neid vägesid võita;

C.  arvestades, et kindral Stanley McChrystal teatas 2009. aastal, et ta ei näe märke Al Qaeda ulatuslikust kohalolekust Afganistanis, ja Ameerika vanemametnikud kinnitavad, et praegu on Al Qaeda kohalolek Afganistas vaevumärgatav;

D.  arvestades, et julgeoleku- ja elutingimused on halvenenud ning koos sellega on vähenenud ka üldsuse kunagine suur toetus koalitsioonivägede kohalolekule ja arvestades, et elanikkond on järjest rohkem hakanud neid pidama okupatsioonivägedeks; arvestades, et Afganistani elanikega on vaja uut ja ulatuslikumat partnerlust, mille raames esindamata rühmad ja kodanikuühiskond ühendavad jõupingutused rahu ja leppimise saavutamiseks;

E.  arvestades, et EL on üks peamistest Afganistanile arengu- ja humanitaarabi andjatest; arvestades, et liit on ülesehitusele ja stabiliseerimisele pühendunud partner;

F.  arvestades, et 2006. aasta kavas „Afghanistan Compact” ja Kabuli konverentsil leppisid doonorriigid kokku, et võimaluse korral suunatakse järjest enam abi keskse riikliku eelarve kaudu kas otse või fondide mehhanismi abil, kuid arvestades, et praegu suunatakse ainult 20% arenguabist riigieelarve kaudu;

G.  arvestades, et piisava koordineerimise puudumine kahjustab Afganistanile antava ELi abi tõhusust;

H.  arvestades, et 2002. ja 2009. aasta vahelisel perioodil suunati Afganistani üle 40 miljardi USA dollari väärtuses rahvusvahelist abi; arvestades, et kooliskäivate laste arv on sellel ajavahemikul suurenenud, kuid arvestades, et UNICEFi andmetel ei saa 59% alla viieaastastest Afganistani lastest ikka veel piisavalt süüa ja viis miljonit last ei saa koolis käia;

I.  arvestades, et naiste olukord riigis teeb endiselt väga suurt muret; arvestades, et ÜRO andmetel on Afganistan emade suremuselt (peaaegu 25 000 surmajuhtumit aastas) maailmas teisel kohal, ainult 12,6% üle 15-aastastest naistest oskab lugeda ja kirjutada ning 57% tüdrukutest pannakse mehele enne 16-aastaseks saamist, mis on seaduslik abiellumisiga; arvestades, naistevastane vägivald on endiselt laialt levinud nähtus; arvestades, et diskrimineeriv šiiitide isikliku staatuse seadus on endiselt kehtiv, mille järgi muu hulgas on karistatav naise keeldumine seksuaalvahekorrast abikaasaga või mis keelab naistel kodunt lahkumast ilma abikaasa loata;

J.  arvestades, et Afganistan on paljude naiste ja laste õigusi kaitsvate rahvusvaheliste konventsioonide, eelkõige 1979. aasta ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsiooni osaline, ja arvestades, et Afganistani põhiseaduse artiklis 22 on sätestatud, et Afganistani kodanikel, nii meestel kui ka naistel, on seaduse ees võrdsed õigused ja kohustused; arvestades, et Afganistani perekonnaseadustik on praegu läbivaatamisel, et see põhiseadusega vastavusse viia;

K.  arvestades, et juulis 2010 nõudis USA Kongress selle rahalise abi auditeerimist, mida on Afganistani miljardite dollarite ulatuses minevikus saadetud, ning otsustas ajutiselt kärpida Afganistani valitsusele saadetavat abi peaaegu 4 miljardi dollari võrra;

L.  arvestades, et Afganistani rahandusminister Omar Zakhilwal on kritiseerinud esiteks NATO/ISAFi hankepoliitikat, sest see ei ole kasu toonud Afganistani majandusele, ning teiseks ISAFi ja Afganistani valitsuse lepingus sisalduvate maksuvabastussätete ühepoolset tõlgendust, ja arvestades, et minister on süüdistanud välismaiseid töövõtjaid selles, et nad on võtnud suurima osa ISAFi rahastatud lepingutest, mille maht ulatub nelja miljardi USA dollarini ja mis teadete järgi on põhjustanud raha pideva väljavoolu riigist; arvestades, et Afganistani valitsus nõuab asja rahvusvahelist uurimist;

M.  arvestades, et on ilmnenud, et Afganistanis ei ole sõjaline lahendus võimalik, ja arvestades, et USA on teatanud, et ta hakkab oma vägesid Afganistanist välja viima 2011. aasta suvel ja teised riigid on oma väed juba välja viinud või kavatsevad seda teha; arvestades siiski, et vägede väljaviimine peab toimuma järk-järgult ning see peab olema koordineeritud protsess poliitilise projekti raames, mis tagab vastutuse sujuva ülemineku Afganistani julgeolekujõududele;

N.  arvestades Kabuli konverentsi otsust, et oktoobriks 2011 peaks Afganistani riiklikus armees olema 171 600 isikut ja Afganistani riiklikus politseis 134 000 isikut ning rahvusvaheline üldsus annab vajalikku rahalist ja tehnilist abi;

O.  arvestades, et EUPOL Afghanistani missiooni põhiülesanne on aidata kaasa rahvusvahelistele normidele vastava Afganistani politseisüsteemi loomisele;

P.  arvestades, et Afganistan ei ole mitte ainult maailma juhtiv oopiumitootja ning ELi ja Venemaa Föderatsiooni heroiiniturgude suurim varustaja, vaid UNODCi hiljutise aruande järgi ka maailma üks juhtivaid kannabisetootjaid; arvestades siiski, et oopiumitootmine Afganistanis on kahe viimase aasta jooksul langenud 23% ja võrreldes kõige suurema toodanguga 2007. aastal ühe kolmandiku võrra; arvestades, et ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo (UNDOC) on kindlaks teinud, et oopiumikasvatus ja mässuliste kontrolli all olevate piirkondade vahel on selge vastavus, kuid nendes Afganistani piirkondades, kus valitsus suudab paremini kontrollida seaduste täitmist, on peaaegu kaks kolmandikku põllupidajaid öelnud, et nad ei kasvata oopiumi keelu tõttu, ja arvestades, et kagus, kus ametivõimude kontroll on nõrgem, on natuke alla 40% põllupidajatest öelnud, et nad ei kasvata mooni keelu tõttu;

Q.  arvestades, et UNODC hiljutise aruande andmetel on uimastisõltlaste hulk Afganistani kodanike seas viimastel aastatel järsult kasvanud ja sellel on suur sotsiaalne mõju riigi tulevikule;

R.  arvestades, et ELil on juba ülesehitusprotsessi algusest saadik olnud aktiivne osa uimastivastase tegevuse toetamises, kuid senini ei ole suudetud oluliselt tõkestada uimastitööstuse mõju imbumist rahvamajandusse, poliitilisse süsteemi ja ühiskonda;

S.  arvestades, et Afganistanis on oopiumimooni hävitamiseks kasutatud osaliselt keemilisi herbitsiide, ja arvestades, et sellega tekitatakse tõsist kahju inimestele ja keskkonnale, kuna see saastab mulda ja vett; arvestades, et nüüd on siiski saavutatud üksmeel selles osas, et karistusmeetmeid tuleb kohaldada narkokaubanduse ja heroiini valmistavate laboratooriumide suhtes, mitte aga põllupidajate suhtes; arvestades, et kõige tähtsam ülesanne on nüüd pakkuda põllupidajatele alternatiivse elatise võimalusi;

T.  arvestades, et Afganistanil on tähelepanuväärsed loodusressursid, sealhulgas rikkalikud mineraalse tooraine, nagu gaas ja nafta, varud, mille väärtust hinnatakse kolmele triljonile USA dollarile, ja arvestades, et Afganistani valitsus toetub nendele varudele, et kiirendada majandusarengut, kui riigis on kindlustatud rahu ja julgeolek;

ELi uus strateegia

1.  on teadlik Afganistani arengut takistavatest teguritest, kuid on otsustanud käesolevas raportis keskenduda neljale põhilisele valdkonnale, kus parlamendi arvates võiksid jõupingutused edukad olla: rahvusvaheline abi ja koordineerimine; rahuprotsessi mõju; politseikoolituse mõju; ja oopiumikasvatuse likvideerimine alternatiivsete arengusuundade abil;

2.  avaldab toetust uuele mässuvastasele strateegiale, mille eesmärk on kaitsta kohalikke elanikke ja üles ehitada piirkonnad, mille julgeolek on tagatud, ja toetab ELi Afganistani ja Pakistani tegevuskava;

3.  usub seetõttu, et ELi Afganistani-poliitika peaks lähtuma kahest eeldusest: tõdemusest, et vaatamata peaaegu kümneaastasele rahvusvahelisele sekkumisele ja investeerimisele on julgeoleku olukord ning sotsiaal-majanduslikud näitajad Afganistanis pidevalt halvenenud; ning vajadusest julgustada rahvusvahelist üldsust muutma oma suhtumist, et tulevikus koostada kavasid ja teha otsuseid tihedas koostöös Afganistaniga, sest varem, eriti enne mässuvastast strateegiat, on rahvusvaheline üldsus koostanud kavasid ja teinud otsuseid ilma Afganistani osalust arvesse võtmata; märgib, et tähtis samm selles suunas astuti Londonis ja Kabulis toimunud konverentsidel;

4.  peab positiivseks ja toetab nõukogu 2009. aasta oktoobris esitatud järeldusi „ELi tegevuse tugevdamine Afganistanis ja Pakistanis”, milles on esitatud sidusam ja koordineeritum ELi lähenemisviis piirkonnale ja rõhutatud piirkondliku koostöö ja rohkem tsiviilelanikele suunatud poliitika tähtsust;

5.  rõhutab, et igasugune pikaajaline lahendus Afganistani kriisile peab algama Afganistani kodanike huvist sisejulgeoleku, kodanikukaitse ning majandusliku ja sotsiaalse arengu vastu ja see peab sisaldama konkreetseid meetmeid vaesuse likvideerimiseks, mahajäämuse ja naiste diskrimineerimise lõpetamiseks, inimõiguste ja õigusriigi tugevdamiseks, lepitusmehhanismide tugevdamiseks, oopiumitootmise lõpetamiseks, tugeva riigi arendamiseks ning Afganistani täielikuks integreerimiseks rahvusvahelisse üldsusse ning Al Qaeda riigist väljatõrjumiseks;

6.  suhtub positiivselt Kabuli rahvusvahelise konverentsi järeldustesse; rõhutab, et tuleb austada Afganistani valitsuse võetud kohustusi parandada Afganistani kodanike julgeolekut, valitsemistava ja majanduslikke võimalusi ning rahvusvahelise üldsuse püüdlusi toetada üleminekuprotsessi ja ühiseid eesmärke;

7.  kinnitab, et EL ja tema liikmesriigid peaksid toetama Afganistani tema oma riigi ülesehitamisel, millel on tugevamad demokraatlikud institutsioonid, mis on suutelised tagama riikliku suveräänsuse, demokraatlikult vastutaval armeel ja politseil põhineva julgeoleku, pädeva ja sõltumatu kohtusüsteemi, riigi ühtsuse, territoriaalse terviklikkuse, meeste ja naiste võrdõiguslikkuse, meediavabaduse, rõhuasetuse haridusele ja tervishoiule, jätkusuutliku majandusliku arengu ja Afganistani rahva majandusliku õitsengu ja kõikide Afganistani territooriumil paiknevate etniliste ja usukogukondade ajalooliste, usuliste, vaimsete ja kultuuriliste traditsioonide austamise, tunnistades samal ajal vajadust kardinaalselt muuta suhtumist naistesse; nõuab suuremat toetust kohalike ametivõimude arendusprojektidele nendes provintsides, mis paistavad silma hea valitsemistavaga;

8.  märgib, et 80% elanikkonnast elab maapiirkonnas ja haritava maa suurus inimese kohta vähenes 0,55 hektarilt 1980. aastal 0,25 hektarile 2007. aastal; rõhutab, et Afganistan on endiselt äärmiselt tundlik ebasoodsate ilmastikutingimuste ja toiduainete hinnatõusu suhtes maailmaturul ning ulatuslik ja valimatu maamiinide kasutamine on suureks ohuks edukale maaelu arengule; peab seetõttu esmatähtsaks jätkata ja suurendada rahastamist, mille eesmärk on maaelu arengu ja kohaliku toiduainetööstuse edendamine, et saavutada toiduga kindlustatus;

9.  võtab teadmiseks, et Afganistani valitsus on võtnud kohustuseks järgmise 12 kuu jooksul etapiviisiliselt ja eelarveliselt jätkusuutlikul viisil ellu viia piirkondliku valitsemise poliitika, tugevdada kohalikke asutusi ja nende institutsioonilist suutlikkust ning arendada piirkondlikke reguleerimis-, rahastamis- ja eelarveraamistikke;

10.  märgib, et nõrk avalik haldus ja avaliku teenistuse vähene suutlikkus võib takistada Afganistani põhjalikumat osalemist ülesehitusprotsessis; on seetõttu veendunud, et nendele tähtsatele valdkondadele tuleb pöörata suuremat tähelepanu; toetab mõtet, et komisjon ja liikmesriigid töötaksid välja avaliku haldamise tugevdamiseks erilise pikaajalise juhtprogrammi, mille alusel koostatakse õppekava, aidatakse ehitada või kasutada olemasolevaid tööruume, luuakse ühendus ELi avaliku halduse instituutide võrgustikuga ja juhendatakse avaliku teenistuse instituute paljudes Afganistani suurlinnades, nagu Kabulis, Heratis ja Mazar-i-Sharifis;

11.  tuletab meelde, et arengualaste jõupingutuste keskmes peab olema Afganistani valitsusstruktuuride suutlikkuse parandamine ning Afganistani elanikud tuleb prioriteetide seadmise ja rakendamise etappidesse tihedalt kaasata, et tõhustada omaksvõtmist ning vastutuse võtmist riigi ja kogukonna tasandil; juhib seetõttu tähelepanu kodanikuühiskonna organisatsioonide olulisele rollile, et tagada Afganistani kodanike kaasamine demokratiseerimis- ja ülesehitusprotsessi ning vältida korruptsiooniohtu;

12.  tunneb endiselt sügavat muret Afganistanis viimastel aastatel halvenenud inimõiguste olukorra ja eriti naiste põhi-, poliitiliste, kodaniku- ja sotsiaalsete õiguste olukorra pärast, kuigi naiste elu on pärast Talibani režiimi lõppemist 2001. aastal muutunud paremaks, ning tunneb muret negatiivsete suundumuste pärast, näiteks selle pärast, et enamik vange Afganistani vanglates on sugulaste rõhumise eest põgenevad naised, ning hiljutiste muudatuste pärast valimisseadustikus, mis vähendab naiste jaoks ette nähtud kohtade arvu parlamendis;

13.  usub, et naiste õigused moodustavad osa julgeoleku küsimuse lahendusest ja et Afganistanis ei ole võimalik saavutada stabiilset olukorda, ilma et naistel oleksid poliitilises, ühiskondlikus kui ka majanduselus täielikud õigused; kutsub seetõttu Afganistani ametivõime ja rahvusvahelise üldsuse esindajaid üles kaasama naisi rahuläbirääkimiste ning leppimise ja taasintegreerimise protsessi kõikidesse etappidesse kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1325; nõuab erikaitset naistele, kes osalevad aktiivselt avalikus elus ja poliitikas ning keda seetõttu ohustavad fundamentalistid; juhib tähelepanu sellele, et edasiminek rahukõnelustel ei tohi mingil juhul toimuda naiste viimastel aastatel saadud õiguste kaotamise hinnaga; kutsub Afganistani valitsust üles tugevdama naiste õiguste kaitset, muutes selleks olemasolevaid õigusakte, nagu näiteks karistusseadustikku, et vältida diskrimineerimist;

14.  kutsub komisjoni, nõukogu ja ELi liikmesriike üles kahepoolsetes suhetes Afganistaniga endiselt tõstatama naiste ja laste diskrimineerimise ja üldiselt inimõigustega seotud küsimusi kooskõlas liidu pikaajalise kohustusega abistada Afganistani rahu kindlustamisel ja riigi ülesehitamisel;

15.  kutsub ELi ja rahvusvahelist üldsust üles suurendama rahastamist ning poliitilist ja tehnilist abi, et parandada Afganistani naiste ja valitsusväliste naiste organisatsioonide, sealhulgas naiste õigusi kaitsvate organisatsioonide olukorda;

16.  märgib, et sõnavabaduse ja ajakirjandusvabaduse olukord on viimastel aastatel halvenenud, kuigi pärast Talibani režiimi langemist see paranes; märgib, et relvastatud rühmitused ja Taliban ründavad ja ähvardavad ajakirjanikke, et takistada neil teabe andmist endi kontrollitavate piirkondade kohta; nõuab sellega seoses meetmete võtmist, et ajakirjanikel oleks võimalik oma tööd teha teatavate julgeolekutagatistega;

17.  võtab murega teadmiseks, et 18. septembril 2010 toimunud Afganistani parlamendivalimisi, millest turvalisustingimustele vaatamata võttis osa umbes 40% valijatest, varjutasid jälle pettused ja vägivald, mille tõttu NATO andmetel kaotas elu 25 inimest; peab kahetsusväärseks, et paljudelt afgaanidelt on võetud võimalus kasutada hääletamisõigust, mis on nende põhiõigus;

18.  märgib, et Afganistani kohtumenetlustes esineb rahvusvaheliste õigusemõistmise normide rikkumisi; taunib 16 surmamõistetu hukkamist 2008. aastal; kutsub ELi üles toetama surmanuhtluse täideviimise moratooriumi heakskiitmist ÜRO 2007. aasta resolutsioonis nr 62/149 alusel, et surmanuhtlus tulevikus kaotada;

Rahvusvaheline abi – kasutus ja väärkasutus

19.  tuletab meelde, et ELi koondeelarve (Euroopa Ühendus ja liikmesriigid) Afganistanile abi andmiseks ajavahemikus 2001–2010 ulatus 8 miljardi euroni;

20.  rõhutab meediavabaduse ja kodanikuühiskonna tugevdamise tähtsust Afganistanis, et kiirendada riigis demokratiseerimist; samuti märgib tunnustavalt 2009. aasta valimiste ELi vaatlusmissiooni järeldusi;

21.  märgib, et vaatamata tohututele välisabi kogustele on olukord Afganistanis endiselt murettekitav, kuna humanitaar- ja meditsiiniabi ei jõua kõige rohkem ohustatud elanikerühmadeni, et täna sureb Afganistanis rohkem inimesi vaesuse tõttu kui relvakonflikti otsesel tagajärjel, ning et on lausa rabav, et 2002. aastast saadik on väikelaste suremus tõusnud ning keskmine eluiga ja kirjaoskuse tase märkimisväärselt vähenenud ja et allpool vaesuse piiri elavate inimeste arv on alates 2004. aastast suurenenud 130%;

22.  rõhutab aastatuhande arengueesmärkide saavutamise olulisust ning peab kahetsusväärseks, et vaatamata edusammudele mõnes valdkonnas, on Afganistan ÜRO arenguprogrammi (UNDP) inimarengu indeksi põhjal langenud 182 riigi seas 173. kohalt 2003. aastal 181. kohale, ning arvestades, et alla 5-aastaste laste ja emade suremus Afganistanis on endiselt üks maailma suuremaid; on seisukohal, et kõnealuseid konkreetseid eesmärke, aga ka juurdepääsu tervishoiule ja haridusele, eriti naiste puhul, ei tohiks jätta tähelepanuta, vaid nõuab tungivalt eritähelepanu pööramist sissetulekuvõimaluste parandamisele ja toimiva kohtusüsteemi loomisele;

23.  rõhutab, et UNODCi 2010. aasta jaanuaris läbiviidud uuringu tulemustest selgub, et elanikkonnale valmistab suurimat muret korruptsioon ning altkäemaksust saadav tulu moodustab peaaegu ühe neljandiku (23%) Afganistani SKPst;

24.  kutsub komisjoni üles tagama Afganistani valitsusele, rahvusvahelistele organisatsioonidele ja kohalikele valitsusvälistele organisatsioonidele antava finantsabi läbipaistvuse ja vastutuse, et kindlustada abi sidusus ning Afganistani ülesehituse ja arengu edu;

25.  nõuab humanitaarabi jagamist geograafiliselt ühtlasemal viisil, toetudes vajaduste analüüsile ja lähtudes hädavajalikkusest;

26.  märgib siiski mõningaid edusamme infrastruktuuri, telekommunikatsiooni ja põhihariduse valdkonnas, mida rahastajad ja Afganistani valitsus tavaliselt saavutustena esile toovad;

27.  juhib tähelepanu Afganistanis 2001–2009. aastal toimunud sõjategevuse tohutule maksumusele, mis ületab hinnanguliselt 300 miljardit USA dollarit – see on üle 20 korra rohkem, kui Afganistani sisemajanduse koguprodukt – ning mis sõjategevuse eeldatava eskaleerumise tõttu on varsti tõenäoliselt üle 50 miljardi USA dollari aastas;

28.  võtab teadmiseks üldlevinud arvamuse, mille kohaselt ainult Afganistani valitsuse korrumpeeritus on süüdi selles, et kodanikele ei osutata hädavajalikke teenuseid, kuid märgib samuti, et enamik sotsiaal-majandusliku arengu toetamiseks eraldatud vahendeid on olnud suunatud mitte keskvalitsuse kaudu, vaid läbi rahvusvaheliste organisatsioonide, piirkondlike arengupankade, rahvusvaheliste tööettevõtjate, konsultantide, valitsusväliste organisatsioonide jne; nõuab tungivalt, et Afganistani valitsus ja rahvusvaheline üldsus teostaksid tugevamat kontrolli, et kaotada korruptsioon ja tagada abi jõudmine sihtmärgini;

29.  on seisukohal, et korruptsioonivastane võitlus peaks olema Afganistani rahutagamisprotsessi keskmes, kuna altkäemaks põhjustab vahendite väära jaotumist, takistab juurdepääsu põhilistele avalikele teenustele, nagu tervishoid ja haridus, ning on suureks takistuseks riigi sotsiaalmajanduslikule arengule; rõhutab samuti, et korruptsioon vähendab avaliku sektori ja valitsuse usaldusväärsust ning on seega suureks ohuks riigi stabiilsusele; nõuab seetõttu tungivalt, et EL pööraks Afganistanile abi andmisel erilist tähelepanu korruptsioonivastasele võitlusele;

30.  märgib, et Afganistani rahandusministri andmetel, mida kinnitavad muud sõltumatud allikad, on 2002.–2009. aastal Afganistani valitsuseni jõudnud kokku 40 miljardist USA dollarist ainult 6 miljardit USA dollarit (st 15%), ning et ülejäänud rahvusvaheliste organisatsioonide, piirkondlike arengupankade, valitsusväliste organisatsioonide, rahvusvaheliste tööettevõtjate jt kaudu suunatud 34 miljardist USA dollarist ei jõudnud 70%–80% nendeni, kellele see raha oli mõeldud – Afganistani rahvani; märgib ära Kabuli konverentsil vastu võetud otsuse, mille kohaselt 2012. aastaks tuleks 50% rahvusvahelisest abist suunata Afganistani riigieelarve kaudu, mis on kooskõlas Afganistani taotlusega;

31.  peab tingimata vajalikuks, et rahvusvahelised doonorriigid looksid oma tegevuse kooskõlastamise mehhanismid ja esitaksid üksikasjalikud hinnangud Euroopa ja rahvusvahelise abi andmise kohta, et suurendada selle läbipaistvust ja laiendada rahastajate vastutuse seni piiratud mehhanisme;

32.  taunib asjaolu, et märkimisväärne osa Euroopa ja muudest allikatest pärinevat rahvusvahelise abi raha läheb jagamisahelas kaduma, mis ilmnes jõuliselt hiljuti Kabul Banki puudutanud skandaalis, ning juhib tähelepanu neljale põhilisele viisile, kuidas see juhtub: raiskamine, liigsed vahendus- ja julgeolekukulud, tegelikust suuremad arved ja korruptsioon;

33.  märgib siiski, et ELi kahjumit aitab leevendada asjaolu, et 50% liidu abist (võrreldes USA abiga, kus see protsent on 10) eraldatakse mitmepoolsete sihtfondide kaudu, mille tõhusus on väga suur (umbes 80%);

34.  kutsub ELi üles rajama keskset andmebaasi ning analüüsima kogu ELi poolt Afganistanile antava abi maksumust ja mõju, sest tänase Afganistani olukorda kajastavate terviklike ja läbipaistvate andmete puudumine kahjustab abi tõhusust;

35.  kutsub üles Afganistanis tegutsevaid peamisi humanitaar- ja arenguorganeid, sealhulgas EL ja selle liikmesriigid, USA, UNAMA, ÜRO asutused, peamised valitsusvälised organisatsioonid ja Maailmapank ja) otsustavalt kärpima oma tegevuskulusid ja suunama vahendeid konkreetsetele projektidele, mida rakendatakse tõelises ja tasakaalustatud partnerluses Afganistani institutsioonidega, ja tagama, et abi jõuab tegelikult ettenähtud saajateni; rõhutab sellega seoses, et Afganistani institutsioonidel on õigus otsustada vahendite kasutamise üle, kuid tuleb tagada nõuetekohane läbipaistvus ja vastutus;

36.  rõhutab, et on oluline teha ülesehitus- ja arengukoostööd piirkondlikul tasandil, et edendada piirülest arengut piirkonnas, kus etnilised ja hõimuseosed tihti riigipiire ületavad;

37.  märgib, et tuleks edendada Afganistani kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suuremat osalemist, ja rõhutab, et sellel tasandil on riigitruudus, õigusriik ja demokraatia rahaliste vahendite nõuetekohase kasutamise vältimatud eeldused; juhib tähelepanu asjaolule, et rahaliste vahendite eraldamine kohalikul ja piirkondlikul tasandil nõuab keskvalitsuse heakskiitu, suurendades selle rolli ja vastutust;

38.  kutsub välis- ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat, nõukogu ja komisjoni looma teadlaste ühisrühma, kes hindaks kõiki ELi ja liikmesriikide meetmeid ja missioone Afganistanis üks kord aastas, kasutades üksikasjalikke kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid näitajaid, eelkõige seoses arenguabiga (sealhulgas rahva tervis ja põllumajandus), hea valitsemistavaga (sealhulgas õigussektor ja inimõiguste austamine) ja julgeolekuga (eelkõige Afganistani politseijõudude väljaõpe); nõuab sellega seoses samuti, et hinnataks ELi meetmete suhtelist mõju üldisele olukorrale riigis ning koordineerimise ja koostöö taset ELi asutuste ning teiste rahvusvaheliste missioonide ja meetmete vahel, ja et nende hindamiste tulemused ja soovitused avalikustataks;

39.  rõhutab, et julgeolekuolukord ja abimeetmete geograafiline jaotus on vastastikku sõltuvuses, ning nõuab seetõttu, et Afganistanile antav abi läheks otse puudustkannatavale elanikkonnale;

40.  rõhutab, et korruptsioonivastane võitlus peab Afganistanis saama prioriteediks; tunnistab, et kohalikku korruptsiooni esineb, kuid usub, et selle vastu saab astuda Afganistani riiklike institutsioonide legitiimsuse tugevdamisega, mis muudab need vastutavaks rahaliste vahendite eraldamise ja abi tõhususe tagamisega;

41.  toetab poliitikat, mille kohaselt püütakse võimaluse korral üha enam eelistada toodete ja teenuste sisseostmisele lepingute sõlmimist Afganistani oma ettevõtetega;

42.  on seisukohal, et abi jagamise eest riigis peaksid vastutama erapooletud humanitaarabiasutused ning et sõjavägi peaks selles osalema ainult väga erandlikel juhtudel, tunnistades humanitaarabiasutuste töö neutraalset, erapooletut ja sõltumatut olemust ning täielikus kooskõlas asjakohaste rahvusvaheliste standarditega, vastavalt suunistele sõjaliste ja tsiviilkaitsevahendite (MCDA) kasutamise kohta humanitaarhädaolukordades ning Euroopa konsensusele humanitaarabi valdkonnas;

43.  juhib tähelepanu sellele, et humanitaartöötajate töö aluseks oleva neutraalsuse, erapooletuse ja sõltumatuse põhimõtete tuvastatud rikkumine muudab humanitaarabiasutused kohapeal haavatavamaks, eelkõige sel põhjusel, et nad jäävad kohale veel pikaks ajaks pärast vägede väljaviimist;

44.  märgib, et – nagu laialdaselt teavitatakse meedias ning osutatakse USA esindajatekoja aruandes „Warlord, Inc.” – on USA sõjajõud Afganistanis enamiku logistikavaldkonna töödest suunanud eraõiguslikele tööettevõtjatele, kes omakorda annavad sõjaväekonvoide kaitse allhanke korras üle Afganistani julgeolekujõududele katastroofiliste tagajärgedega;

45.  märgib, et otsus usaldada USA sõjaline tarneahel erakätesse ilma usaldusväärsete kriteeriumiteta vastutuse, läbipaistvuse ja õiguspärasuse kindlustamiseks soodustab väljapressimist ja korruptsiooni, kuna suurem osa sõjaväelise logistika ärist Afganistanis, mille väärtus on 2,2–3 miljardit USA dollarit, jõuab lõpuks sõjapealikute, kohalike maffiabosside ja eelkõige Talibani juhtide valdusse;

46.  taunib asjaolu, et nn kaitseraha ja väljapressimine sõjaväe tarneahela kõikides lülides on mässuliste rahastamise suurim allikas, nagu tunnistas ka USA riigisekretär Hilary Clinton 2009. aasta detsembris Senati välissuhete komisjonile;

47.  samuti taunib asjaolu, et kuna USA ja NATO sõjaline logistika järgivad sarnaseid põhimõtteid, ei pruugi ka ELi rahalise toetuse jälgitavus olla kõikidel juhtudel tagatud;

48.  väljendab täielikku rahulolu uute suunistega, mille NATO sõjaline juhtkond Afganistanis andis välja 2010. aasta septembris ja mis käsitlevad lepingute sõlmimist (praegu on nende hinnanguline maht umbes 14 miljardit USA dollarit aastas), et vähendada korruptsiooni ning otse mässulistele ja Talibanile minevaid rahalisi vahendeid; loodab, et see suunamuutus lepingute sõlmimise poliitikas leiab kiiret rakendust;

49.  väljendab sellega seoses heameelt president Karzai hiljutise otsuse üle, milles kehtestati kõikidele kohalikele ja välismaistele eraturvafirmadele neljakuuline tähtaeg tegutsemise lõpetamiseks;

Rahuprotsess

50.  toonitab, et hea valitsemistava, õigusriigi põhimõtted ja inimõigused on stabiilse ja jõuka Afganistani alused; toonitab seepärast, et usaldusväärne õigusprotsess on rahuprotsessi alustahk ning sellega seoses peaksid inimõiguste austamine ja laialdase karistamatuse ärahoidmine olema rahuprotsessi kõikide etappide kohustuslikud aspektid; kutsub sellega seoses Afganistani valitsust üles rakendama kohtureformi strateegiat võimalikult kiiresti;

51.  usub, et Afganistani praeguses olukorras on suuresti süüdi koalitsioonivägede esialgsed, uuele mässuliste vastasele strateegiale eelnenud valearvestused, mille kohaselt prognoositi kiire sõjalise võidu saavutamist Talibani üle ja kerget üleminekut stabiilseks riigiks, mida juhib Lääne tugeval toetusel seaduslik valitsus;

52.  usub seetõttu, et Talibani kohalolekut alahinnati, samas hinnati üle Karzai valitsuse võimet valitseda ning sellest tulenevalt ei pööratud piisavalt tähelepanu riigi ülesehitamisele ja arendamisele;

53.  kardab, et nende vigade tõttu on üle poolel Afganistani territooriumist toimunud Talibani uus tõus, mis on süvendanud julgeolekuolukorra ja inimõiguste, eriti naiste inimõiguste olukorra halvenemist kogu piirkonnas;

54.  juhib tähelepanu asjaolule, et eelneva sõjalise raskuspunktiga ei saavutatud soovitud tulemusi, ja toetab seepärast jõuliselt rohkem tsiviilelanikkonnale keskenduvat lähenemisviisi;

55.  tõdeb, et ainus võimalik lahendus on poliitiline lahendus ning et see peaks hõlmama läbirääkimisi – mis peaksid toimuma koos relvarahu kehtestamisega – Talibani, muude võitlevate rühmituste ja muude riigis tegutsevate poliitiliste jõududega, kes on valmis osalema rahvusliku ühtsuse valitsuses, mis suudab lõpetada maad juba peaaegu kolmkümmend aastat laastanud kodusõjale ning tagab õigusriigi ja põhiliste inimõiguste austamise; on veendunud, et poliitilise lahenduse saavutamiseks tuleb uuele mässuvastasele strateegiale anda õnnestumiseks aega vastavalt president Obama poolt väljakuulutatud ajakavale;

56.  usub kindlalt, et ELi kolm põhilist rahuprotsessi ja Talibani rühmituste kaasamise eeldust peavad olema kõikide läbirääkimiste osapoolte kohustus tõrjuda Al Qaeda ja temapoolne rahvusvahelisele terrorismile õhutamine ning kõik teised terrorismirühmitused riigist välja; meetmete võtmine moonikasvatamise likvideerimiseks; ja tegevuspõhimõtete kehtestamine põhiliste inimõiguste ja Afganistani põhiseaduse järgimiseks;

57.  usub samuti, et kõik muud küsimused tuleks jätta Afganistani elanike oma tahte ja suutlikkuse hooleks;

58.  tõdeb, et Taliban ei ole üksainus ühtne üksus ja et sinna kuulub vähemalt 33 tippjuhti, 820 kesk- ja alama astma juhti ning 25 000–35 000 jalaväelast, kes paiknevad 220 kogukonnas ning kellest osa võitleb ideoloogilistel ja osa rahalistel põhjustel; on seepärast arvamusel, et nüüdsest alates tuleks julgustada kohalikul tasandil toimuvaid läbirääkimisi demokraatlikult valitud kohaliku valitsuse ja nende relvastatud vastupanu liikmete seas, kes ütlevad lahti vägivallast, ei ole seotud rahvusvaheliste terrorismiorganisatsioonidega, austavad põhiseadust ning soovivad ühineda rahumeelse Afganistani ülesehitusalaste jõupingutustega, vastavalt 20. juuli 2010. aasta Kabuli ühisavalduse lõigetele 13 ja 14;

59.  väljendab rahulolu Afganistani valitsuse rahu- ja taasintegreerimisprogrammiga, mis on avatud kõikidele Afganistani relvastatud opositsiooni liikmetele ja nende kogukondadele eespool nimetatud Kabuli ühisavalduse lõigete 13 ja 14 alusel;

60.  juhib tähelepanu sellele, et desarmeerimise ja taasintegreerimise strateegias tuleb hoolikalt arvesse võtta probleemi, mis tuleneb endiste võitlejate ja pagulaste naasmisest koduküladesse;

61.  toonitab, kui oluline on suurendada Afganistani valitsuse ja administratsiooni usaldusväärsust, vastutust ja pädevust, et parandada selle mainet riigi kodanike seas;

62.  rõhutab Pakistani keskset rolli, kuna Talibanil puudub motivatsioon asuda tõsistesse läbirääkimistesse seni, kuni Pakistani piir jääb neile avatuks; soovitab protsessi ulatuslikumat rahvusvahelist koordineerimist ja kaasatust, sealhulgas teiste naaberriikide ja juhtivate piirkondlike osalistega (eelkõige Iraan, Türgi, Hiina, India ja Vene Föderatsioon);

63.  kutsub komisjoni üles hindama hiljuti Pakistanis toimunud katastroofiliste üleujutuste strateegilist ja poliitilist mõju Afganistanile ja kogu piirkonnale ning astuma kõik vajalikud sammud riigi mõjutatud elanikkonna ja nende Afganistani põgenike aitamiseks, kelle laagreid üleujutus tabas;

64.  rõhutab, kui oluline on hea veemajandus Afganistanis ja selle ümbruskonnas, ning toonitab, millist kasu toob piirkondlik ja piiriülene koostöö kõnealuses valdkonnas, muu hulgas usalduse suurendamise osas naabrite vahel Edela-Aasias;

65.  märgib ära Pakistani julgeolekuteenistuse (ISI) osalemise, mille eesmärk on tagada, et Pakistan saaks rahust saadavast kasust oma osa, mis teda rahuldab;

66.  rõhutab siiski, et rahu kinnistumiseks Afganistanis peaksid peamised piirkondlikud jõud, sealhulgas India, Pakistan, Iraan ja Kesk-Aasia riigid, Venemaa, Hiina ja Türgi sõlmima omavahel poliitilisi kokkuleppeid ning vastu võtma ühise seisukoha, et nad ei sekku Afganistani asjadesse ja toetavad sõltumatut Afganistani; nõuab Afganistani ja Pakistani vaheliste suhete normaliseerumist, eelkõige kahe riigi vahelise rahvusvahelise piiri küsimuse lõpliku lahendamise kaudu;

67.  kutsub ELi üles toetama jätkuvalt rahu- ja lepitusprotsessi Afganistanis ning Afganistani jõupingutusi taasintegreerida neid, kes on valmis vägivallast loobuma, mis annab Karzai valitsusele piisavalt paindlikkust dialoogipartnerite valikul, kuid nõuab kindlalt, et rahuprotsessi üldise õigusliku ja poliitilise raamistiku moodustaksid Afganistani põhiseadus ja põhiliste inimõiguste austamine;

68.  tunneb heameelt riiklike eelisprogrammide üle, mille Afganistani valitsus töötas välja kooskõlas Afganistani riikliku arengustrateegiaga ja mida toetati Kabuli konverentsi raames, ning nõuab nende täielikku ja tulemuslikku rakendamist;

69.  rõhutab, kui ülimalt vajalik on, et EL võtaks endale Afganistani ülesehitamises ja arengus veel palju aktiivsema rolli, kuna kestvat rahu ei ole võimalik saavutada ilma vaesuse vähenemise ja jätkusuutliku arenguta nii Afganistanis endas kui ka selles piirkonnas tervikuna; tunnistab, et julgeolekuta ei ole arengut, kuna arenguta ei ole julgeolekut;

70.  kutsub ELi ja tema liikmesriike tungivalt üles tegema koostööd USAga, et panna rohkem rahvusvahelist abi liikuma kohalike ametiasutuste ja Kabuli valitsuse kaudu, ning tagama, et mehitamata lennukeid, erivägesid ja kohalikke relvarühmitusi kasutatakse Talibani liidrite vastu vastavalt kindral Petraeuse korraldustele süütute tsiviilisikute elude kaotuse nulltolerantsi kohta;

71.  avaldab austust kõikide liitlasvägede mees- ja naissõjaväelastele, kes on kaotanud oma elu vabadust kaitstes, ning avaldab kaastunnet nende perekondadele, samuti kõigi süütute Afganistani ohvrite perekondadele;

72.  rõhutab, et mõne ELi liikmesriigi ja nende liitlaste sõjaline kohalolek Afganistanis on osa NATO/ISAFi operatsioonist ja selle eesmärk on võidelda rahvusvahelise terrorismi, uimastite tootmise ja nendega kauplemise vastu;

73.  rõhutab, et nimetatud sõjaline kohalolek võib aidata luua julgeolekutingimused, mis võimaldaksid ellu viia Afganistani valitsuse hiljutised plaanid hakata kasutama riigi tohutu potentsiaaliga mäe- ja maavarade tööstust, tagades seega Afganistani valitsusele äärmiselt vajalikud riigieelarve omavahendid;

74.  rõhutab, et Afganistani territooriumil asuvad mäe- ja maavarad, mida võib olla palju, kuuluvad Afganistani elanikkonnale ja nende varade nn kaitsmist ei saa mingil juhul kasutada kui vabandust võõrvägede pidevaks kohalolekuks Afganistani pinnal;

Politsei ja õigusriik

75.  märgib, et Afganistanis ei saa olla stabiilsust ega rahu, kui riik ise ei taga omal vastutusel riigi kodanike turvalisust;

76.  tunneb heameelt president Karzai eesmärgi üle, et 2014. aasta lõpuks peaksid kõikides provintsides juhtima ja teostama sõjalisi operatsioone üksnes Afganistani riiklikud julgeolekujõud, samuti Afganistani valitsuse võetud kohustuse üle saavutada järk-järgult täielik mõjuvõim oma enda julgeoleku üle;

77.  rõhutab, et Afganistan tuleb varustada tõhusa politseiteenistuse ja autonoomse armeega, mis suudaksid tagada julgeoleku, et võimaldada hilisemat võõrvägede väljaviimist riigist;

78.  peab väärtuslikuks kindral Petraeusi ideed, et kohalike demokraatlikult valitud omavalitsuste käsutusse antaks kohalik sandarmeeria, kelle ülesandeks oleks avaliku korra säilitamine ja kohaliku elanikkonna kaitsmine;

79.  tunnistab siiski, et autonoomsed julgeolekujõud on pigem pikaajaline eesmärk ja juhib seetõttu tähelepanu eelkõige vajadusele politseikoolituse korraldamiseks kooskõlastatumalt ja komplekssemalt ning eraldi sõjaväelaste koolitamisest, ja juhib tähelepanu politseikoolitusse investeeritud vahenditele, mis on andnud kesiseid tulemusi; kutsub kõiki asjaosalisi üles kooskõlastama tihedalt oma tegevust, et vältida tarbetut dubleerimist ning täita üksteist vastastikku täiendavaid ülesandeid strateegilisel ja operatiivtasandil;

80.  rõhutab, et vajalik on ulatuslik siseministeeriumi reform, kuna ilma selleta võivad nurjuda politsei reformimise ja uuel kujul ülesehitamise püüded, ning rõhutab sellega seoses Afganistani siseministeeriumi ning piirkondade ja provintside tasandil teostatava kontrolli, toetuse, nõustamise ja koolituse tähtsust, mis on samuti seatud ELi politseimissiooni (EUPOL) eesmärgiks;

81.  usub, et EUPOLi volituste vaieldamatu hägusus ja senised tagasihoidlikud saavutused takistavad tal saavutamast teenitud õiguspärasust; peab kahetsusväärseks asjaolu, et kolm aastat pärast käivitamist ei ole EUPOL ikka saavutanud kolmveerandit oma lubatud isikkoosseisust; ja kordab oma üleskutset nõukogule ja ELi liikmesriikidele täita täies ulatuses kõnealuse missiooni suhtes võetud kohustused;

82.  tunneb heameelt korruptsioonivastase prokuratuuri loomise üle missiooni EUPOL Afghanistan raames eesmärgiga uurida juhtumeid, mis on seotud kõrgete riigiametnike ja muude ametnikega, keda kahtlustatakse korruptsioonis;

83.  on mures, sest ISAFi andmetel on Afganistani riigi politsei 94 000 mehest ligikaudu 90% kirjaoskamatud, 20% tarbib uimasteid, 30% läheb pärast aastast teenistust kaduma, rääkimata igal aastal teenistuses hukkunud umbes tuhandest mehest;

84.  usub, et koolituse üldise ebatõhususe peamised põhjused seisnevad selles, et mitmesuguseid politseikoolitusmissioone koordineeritakse puudulikult ning koolitustöö tegemine usaldatakse eraõiguslikele julgeoleku- ja sõjaliste teenuste osutajatele;

85.  märgib, et ELi ja tema liikmesriikide püüet luua professionaalne Afganistani politseiteenistus ohustab selliste tavade levimus nagu näiteks mõnede suurte USA turvafirmade poolt kasutatav kiirkorras tööle võtmine (puudulik julgeolekukontroll uute töötajate üle, kuuenädalane koolitus ilma õpikuteta, sest enamik koolitatavatest ei oska lugeda, minimaalne praktika, pärast mida antakse uutele töötajatele ametimärk, vorm ja relv ning saadetakse nad välja patrullima); toonitab vajadust sidusama ja jätkusuutlikuma politseikoolituse järele, mis võimaldab Afganistani eri politseiteenistustel koos töötada; rõhutab, et politsei koolituse missioonide raames ei tohiks keskenduda üksnes tehnilistele aspektidele, vaid tuleb tagada uute töötajate kirjaoskus ning siseriikliku ja rahvusvahelise õiguse alased põhiteadmised;

86.  on häiritud sellest, et selliste erafirmade suhtes rakendatav finantskontroll on ebapiisav ning tsiteerib 2006. aasta USA kaitse- ja välisministeeriumi ühist aruannet, mille järeldused kehtivad ka täna: nimelt ei ole Afganistani politseiteenistus suuteline tegema kõige tavalisemat õiguskaitsealast tööd ning neil puudub tõhus praktikaprogramm; tunnustab peastaabi poolt ja mässuvastasuse poliitika raames tehtud jõupingutusi Afganistanis karistamatult tegutsevate välismaiste relvarühmituste üle teatava kontrolli saavutamiseks;

87.  soovitab, et politseikoolituse korraldamine eraõiguslike tööettevõtjate poolt tuleks võimalikult kiiresti lõpetada;

88.  nõuab politseikoolituse suutlikkuse suurendamiseks olulisel määral ning koolitusprogrammide tulemuslikkuse täiendavaks parandamiseks eri osaliste vahelise parema koostöö ja kooskõlastamise alusel; teeb ettepaneku, et EUPOL ja NATO/ISAF käivitaksid ulatusliku politseikoolituse programmi, millesse kaasataks siseriiklikud politseiüksused, nagu on Afganistani valitsusega kokku lepitud, vältides sellega ülesannete kattumist, raiskamist ja killustamist;

89.  nõuab tungivalt, et välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning ELi liikmesriigid tõhustaksid politseikoolitust Afganistanis ning suurendaksid olulisel määral politseikoolitajate arvu kohapeal, et Londoni konverentsi eesmärk, mille kohaselt peaks 2011. aasta lõpuks olema väljaõppe saanud Afganistani politseiametnike arv 134 000, muutuks realistlikuks stsenaariumiks; nõuab tungivalt, et välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja muudaks missiooni EUPOL Afghanistan, andes ka volitused koolituse pakkumiseks madalal ametiastmel olevale personalile kõigis provintsides, suurendades algõppele ettenähtud nädalate arvu ning tagades, et patrulle ja muud politseitööd tehakse kohapeal ühiselt; nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid mitte üksnes ei liidaks oma kahepoolseid politsei koolituse missioone EUPOLiga, vaid hoiduksid ka piirangute kehtestamisest missioonile EUPOL lähetatavale siseriiklikule politseile;

90.  soovitab tõsta Afganistani politsei palku, vaadata läbi uute töötajate töölevõtmise protsess ning eelistada kirjaoskuse põhinõuetele vastavaid kandidaate, kes ei tarvita uimasteid ning kes on selle töö jaoks psühholoogiliselt ja füüsiliselt sobivamad kui praegused töötajad;

91.  rõhutab, et politseikoolitus ei saa olla tõhus ilma nõuetekohaselt toimiva kohtusüsteemita, ning kutsub seetõttu rahvusvahelist üldsust üles andma suuremat rahalist ja tehnilist toetust kohtusüsteemi tugevdamiseks, sealhulgas kõigi astmete kohtunike palkade suurendamise abil; nõuab lisaks, et nõukogu seaks ÜROga kooskõlastades sisse erimissiooni Afganistani kohtunike ning justiitsministeeriumis ja karistussüsteemis töötavate riigiametnike koolitamiseks;

92.  tunneb heameelt selle üle, et Afganistani valitsus andis Kabuli konverentsil lubaduse parandada rahvusvaheliste partnerite abiga õiguskaitse kättesaadavust kogu riigis konkreetsete meetmete rakendamise abil järgmise kaheteistkümne kuu jooksul, sealhulgas õigusasutuste suutlikkust ühtlasi tervikliku inimressursside strateegia väljatöötamise ja rakendamise abil;

Narkootilised ained

93.  osutab sellele, et Afganistanist on pärit 90% ebaseaduslikust oopiumist maailmas, kuid kui koalitsiooniväed 2001. aastal Kabulisse sisenesid, ei kasvatatud Afganistanis enam oopiumimoone, sest ÜROl on õnnestunud moonikasvatus keelustada;

94.  on arvamusel, et sellisel suurel ja hästivarustatud sõjalisel jõul oleks pidanud olema hiljem kerge oopiumivaba olukorda säilitada kohalike põllumajanduse arendamise projektide kaudu, mida selle väed oleksid Talibani ja kohalike sõjapealike eest kaitsnud;

95.  märgib siiski, et oopiumi tootmine on endiselt keskse tähtsusega sotsiaalne, majanduslik ja julgeolekualane probleem, ning kutsub ELi üles pidama seda oma Afganistani käsitlevas poliitikas strateegiliseks prioriteediks;

96.  tuletab meelde, et Afganistanist pärineb rohkem kui 90% Euroopas saadaolevast heroiinist ning see põhjustab Euroopa riikides rahvatervise valdkonnas miljarditesse dollaritesse ulatuvaid kulusid; rõhutab, et Afganistani narkomajandusest tekkivaid probleeme tuleb lahendada nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil, tegeledes narkootikumide tarneahela kõikide lülidega, alustades põllumajandustootjate abistamisega tarnete vähendamiseks, narkomaania ennetamise ja raviga nõudluse vähendamiseks ning seaduste jõustamisega vahendajate suhtes; teeb eelkõige ettepaneku investeerida ulatuslikult põllumajanduse ja maaelu arengu tervikliku poliitika väljatöötamisse, et pakkuda oopiumitootjatele usaldusväärset ja jätkusuutlikku alternatiivi; nõuab samuti kindlalt keskkonnaaspektide integreerimist põllumajanduse ja maaelu arengu strateegiasse, kuna näiteks veevarude puudulikust haldamisest või loodusliku metsa hävitamisest põhjustatud keskkonnaseisundi halvenemine on põllumajanduse arengu üks peamisi takistusi;

97.  märgib, et kuna oopiumi kasvatajatele ja sellega kaubitsejatele anti karistamatus, jõudis oopiumikasvatus kahe aastaga tagasi 2001. aasta eelsele tasemele, kusjuures väike arv sõjapealikke juhtis hiiglaslikku kartelli tegevust;

98.  on sügavalt mures UNODCi hiljutises aruandes osutatud uimastisõltlaste arvu järsu suurenemise pärast Afganistani elanike seas; nõuab sihipäraste meetmete rakendamist uimastisõltlaste arvu vähendamiseks ja uimastisõltlastele meditsiiniabi andmist; rõhutab sellega seoses vajadust rahastada rehabilitatsioonikeskuste rajamise programme Afganistanis, eriti riigi nendes piirkondades, kus raviteenused ei ole kättesaadavad;

99.  juhib tähelepanu asjaolule, et vaatamata varasemale ületootmisest tingitud hindade langusele, ulatus 2009. aastal uimastikaubanduse kogukäive 3,4 miljardi USA dollarini, oopiumi ekspordi brutoväärtus oli võrdne 26% Afganistani sisemajanduse koguproduktist ning arvatakse, et ligikaudu 3,4 miljonit afgaani (12% elanikkonnast) olid seotud ebaseadusliku uimastitööstusega;

100.  juhib siiski tähelepanu ENODC hiljutisele aruandele, mille andmetel iga-aastase uimastikaubanduse kasumist saab Taliban ainult 4%, kohalikud talunikud 21% ning ülejäänud 75% saavad endale valitsusametnikud, politsei, kohalikud ja piirkondlikud vahendajad ning uimastitega kaubitsejad; märgib, et lühidalt öeldes saavad NATO Afganistani liitlased endale suurema osa uimastikaubanduse kasumist;

101.  märgib, et 2001.–2009. aastal kulutasid USA ja rahvusvaheline üldsus uimastivastastele meetmetele 1,61 miljardit USA dollarit, ilma et see oleks uimastitootmisele ja - kaubitsemisele olulist mõju avaldanud ning tuletab meelde, kuidas USA eriesindaja Afganistanis ja Pakistanis Richard Holbrooke kirjeldas USA uimastivastaseid meetmeid kui „kõige pillavamat ja ebatõhusamat programmi nii valitsuse- kui ka valitsuseväliste programmide seas, millega ma olen kokku puutunud”;

102.  juhib tähelepanu sellele, et kui Afganistani majanduse sõltuvust uimastitest ei suudeta päriselt lõpetada ega suudeta leida muud elujõulist majanduskasvu mudelit, jäävad selles piirkonnas julgeoleku ja stabiilsuse taastamise eesmärgid saavutamata;

103.  rõhutab, et väga olulised on püüded oopiumikasvatuse järkjärguliseks lõpetamiseks Afganistanis – kuigi need on siiani olnud väheedukad – ja nõuab alternatiivsete, majanduslikult kasulike elatusvahendite loomist 3,4 miljonile Afganistani elanikule, kes elatuvad oopiumist, ja teiste Afganistani maaelanike olukorra parandamist;

104.  märgib, et Pakistan, Laos ja Taimaa teevad edukaid jõupingutusi oopiumikasvatuse järkjärguliseks lõpetamiseks ja selle asendamiseks alternatiivsete põllukultuuride kasvatamisega; võtab samuti teadmiseks, et Afganistanis on esile kerkinud uued ja paljulubavad põllukultuurid, nagu näiteks safran, millest võib saada palju rohkem tulu kui oopiumimoonide kasvatusest;

105.  märgib, et Afganistani jaoks saaks kavandada samasuguse oopiumimoonide kasvatuse järk-järgulise lõpetamise protsessi 100 miljoni euro eest aastas, kui viie aasta jooksul eraldada selleks sihtotstarbeliselt 10% ELi poolt igal aastal Afganistanile saadetavast abist;

106.  märgib, et hiljuti allkirjastatud Afganistani-Pakistani kaubandus- ja transiidileping annab tulevikuväljavaate granaatõunte kasvatajatele, arvestades, et granaatõunad on piirkonna kõige tuntumad legaalsed kultuurid ja välisriikide arenguabitöötajad on neid korduvalt nimetanud otsustava tähtsusega vahendiks väärikate alternatiivsete elatusvahendite loomiseks oopiumimoonide kasvatajatele Afganistani lõunaosas;

107.  avaldab kiitust UNODCile aktiivse tegevuse eest Afganistani valitsuse toetamisel ebaseaduslike uimastite vastases võitluses ning nõuab, et tugevdataks UNODCd ja selle programme Afganistanis;

108.  kutsub üles koostama ebaseadusliku oopiumikultuuride hävitamiseks riiklikku viie aasta plaani, määrama kindlaks tähtajad ja sihttasemed, mille rakendamise eest vastutaks selleks loodud amet, millel on oma eelarve ja personal;

109.  rõhutab, et eelnimetatud plaani edendamiseks peaksid koostööd tegema EL ja Venemaa Föderatsioon, kuna viimane neist on afgaani heroiini üks suurimatest ohvritest ning ELi järel maailmas järjekorralt teine opioidide turg;

110.  kutsub Afganistani valitsust ja parlamenti üles jõustama eriõigusaktid selliste tõrjemeetodite keelustamiseks, mis võivad sisaldada mittemanuaalsete ja mittemehhaaniliste vahendite kasutamist;

111.  kutsub nõukogu ja komisjoni üles inkorporeerima käesoleva esildatud strateegia täies ulatuses oma olemasolevatesse strateegiatesse ning nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid võtaksid ettepanekut täies ulatuses arvesse oma riiklikes kavades;

112.  nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon võtaksid täies ulatuses arvesse kõiki käesolevas raportis sisalduvate ettepanekute mõjusid eelarvele;

o
o   o

113.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, ÜRO peasekretärile, NATO peasekretärile ja liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Afganistani Islamivabariigi valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 294 E, 3.12.2009, lk 11. (2) ELT C 46 E, 24.2.2010, lk 87. (3) ELT C 184 E, 8.7.2010, lk 57.

Euroopa Parlamendi 16. detsembri 2010. aasta resolutsioon alalise kriisimehhanismi loomise kohta euroala finantsstabiilsuse tagamiseks

P7_TA(2010)0491 B7-0733/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 121, 122, 126, 136 ja 148;

–  võttes arvesse 7. juuli 2010. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile piiriüleseks kriisijuhtimiseks pangandussektoris(1) (edaspidi: Ferreira raport);

–  võttes arvesse 7. juuli 2010. aasta resolutsiooni Euroopa finantsstabiilsuse tagamise vahendi ja Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi ning kavandatava tegevuse kohta(2);

–  võttes arvesse 24. juunil 2010. aastal komisjonile esitatud küsimust Euroopa finantsstabiilsuse tagamise vahendi ja Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi ning kavandatava tegevuse kohta(3);

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2010. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 479/2009 seoses statistikaandmete kvaliteediga ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse raames(4);

–  võttes arvesse oma 22. septembri 2010. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus(5) (edaspidi: Garcia-Margallo raport);

–  võttes arvesse 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni liidu majanduse juhtimise ja stabiilsuse raamtingimuste parandamise kohta eelkõige euroalal(6) (edaspidi Feio raport);

–  võttes arvesse 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi kohta: soovitused vajalike meetmete ja algatuste kohta (vahearuanne)(7) (edaspidi Berèsi raport);

–  võttes arvesse euroala riigipeade ja valitsusjuhtide 25. märtsi 2010. aasta avaldust;

–  võttes arvesse majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu 9.–10. mai 2010. aasta erakorralise kohtumise järeldusi;

–  võttes arvesse nõukogu 11. mai 2010. aasta määrust (EL) nr 407/2010, millega luuakse Euroopa finantsstabiilsusmehhanism(8);

–  võttes arvesse komisjoni 12. mai 2010. aasta teatist majanduspoliitika koordineerimise edendamise kohta (KOM(2010)0250);

–  võttes arvesse Euroopa Keskpanga (EKP) 10. juuni 2010. aasta dokumenti „Euroala majandusjuhtimise tõhustamine”;

–  võttes arvesse komisjoni 30. juuni 2010. aasta teatist „Majanduspoliitika parem koordineerimine aitab suurendada stabiilsust, elavdada majanduskasvu ja luua enam töökohti – ELi majandusjuhtimise tõhustamise hoovad” (KOM(2010)0367);

–  võttes arvesse kuut 29. septembri 2010. aasta komisjoni õigusakti ettepanekut ELi majanduse juhtimise kohta (edaspidi: majanduse juhtimise alaste õigusaktide pakett − KOM(2010)0522, KOM(2010)0523, KOM(2010)0524, KOM(2010)0525, KOM(2010)0526 ja KOM(2010)0527);

–  võttes arvesse Euroopa Keskpanga 14. oktoobri 2010. aasta otsust 2010/624/EL Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi alusel tehtavate liidu laenusaamise ja laenuandmise toimingute haldamise kohta(9);

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogule esitatud majanduse juhtimise rakkerühma 21. oktoobri 2010. aasta raportit „Majanduse juhtimise tugevdamine ELis”;

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 28.−29. oktoobri 2010. aasta järeldusi;

–  võttes arvesse eurorühma 28. novembri 2010. aasta avaldust;

–  võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust B7-0199/2010 alalise kriisimehhanismi loomise kohta euroala finantsstabiilsuse tagamiseks;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, euroala võlakriisile on vaja kõikehõlmavat ja terviklikku lahendust, sest osalised lahendused ei ole seni edu toonud;

B.  arvestades, et 9.−10. mail 2010. aastal toimunud majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu erakorralisel kohtumisel leppisid nõukogu ja liikmesriigid kokku 750 miljardi EUR suuruses finantsstabiilsuse tagamise ajutises mehhanismis, mis hõlmab 60 miljardi EUR suuruse kogumahuga kiiret tegutsemist võimaldavat stabilisatsioonifondi (Euroopa finantsstabiilsusmehhanism), kuni 440 miljardi EUR suuruse mahuga Euroopa finantsstabiilsusvahendit ja kuni 250 miljardi EUR ulatuses IMFi rahalisi vahendeid;

C.  arvestades, et Euroopa finantsstabiilsusmehhanism põhineb Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 122 lõikel 2 ning liikmesriikide valitsuste vahelisel kokkuleppel; arvestades, et selle mehhanismi kasutuselevõtmist reguleerivad ELi ja IMFi ühise toetuse tõttu karmid ning IMFi tingimuste taolised tingimused, mida on kohandatud vastavalt nende riikide sotsiaalsetele ja majanduslikele eripäradele, kus seda mehhanismi rakendatakse, ja arengukavadele;

D.  arvestades, et Euroopa finantsstabiilsusvahend loodi eriotstarbelise rahastamisvahendina, mis on tagatud vahendis osalevate liikmesriikide proportsionaalsete ja koordineeritud maksetega vastavalt riikide osale EKP sissemakstud kapitalis ja põhiseaduslikele nõuetele, kusjuures vahendi kehtivusaeg on kolm aastat;

E.  arvestades, et komisjon märkis 12. mail 2010. aasta teatises, et kriis näitas, et lisaks tõhustatud stabiilsuse ja kasvu pakti ning eelarvealaseid põhimõtteid ja konkurentsivõimet kahjustava arengu vältimiseks mõeldud uue makromajanduse järelevalvemehhanismi rakendamisele on vaja tõhusat kriisiohjeraamistikku;

F.  arvestades, et EKP esitas oma 10. juuni 2010. aasta dokumendis ka ettepanekud võlakriisi juhtimise raamistiku kohta, mis hõlmab rahaliste toetuse andmist nendele euroala liikmesriikidele, kus juurdepääs erasektori laenudele on halvenenud;

G.  arvestades, et riigipead ja valitsusjuhid leppisid 28.−29. oktoobri 2010. aasta Euroopa Ülemkogul kokku, et liikmesriigid peavad kogu euroala finantsstabiilsuse tagamiseks looma mehhanismi (Euroopa stabiilsusmehhanism);

H.  arvestades, et Euroopa stabiilsusmehhanism peaks täiendama uut tõhustatud majanduse juhtimise raamistikku, mille eesmärk on tagada tõhus ja range majanduse järelevalve ning koordineerimine, milles keskmes on ennetus ning millega vähendatakse oluliselt tulevaste kriiside tõenäosust;

I.  arvestades, et Euroopa Parlament on veendunud, et euro stabiilsuse tagamiseks on vaja luua alaline kriisimehhanism, ning et Euroopa Parlament nõudis Feio raportis Euroopa Valuutafondi loomist;

J.  arvestades, et Euroopa Parlament osutas Ferreira ja Garcia-Margallo raportites vajadusele luua kriisilahendusmehhanism pangandussektoris, mis täiendaks uute asutuste (Euroopa järelevalveasutused) järelevalvepädevust eesmärgiga tagada liidu finantssüsteemi järelevalve;

K.  arvestades, et eurorühma president tegi eurorühma 6. detsembri 2010. aasta koosolekul ettepaneku võtta rahalistesse raskustesse sattunud riikide toetamiseks kasutusele üleeuroopalised võlakirjad, kuid seda küsimust ei arutatud, sest mõned riigid olid selle vastu;

L.  arvestades, et pärast seda, kui komisjon esitas Euroopa Parlamendile ja nõukogule 29. septembril 2010. aastal majanduse juhtimist puudutavate õigusaktide ettepanekud, on turgudel olnud mitu kriisi, sh Iirimaa võlakriis, mida Euroopa Parlament ja nõukogu peavad arvesse võtma;

M.  arvestades, et praegune majanduspoliitika koordineerimise protsess tuleb peavoolustada ning kattuvad kohad tuleb kõrvaldada, et ELi strateegia oleks turu korraldajatele ja kodanikele arusaadav, ka tuleb võtta kasutusele terviklikumad käsitlused ning teha otsustusprotsessis muudatusi;

N.  arvestades, et Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu vastutab finantssüsteemi makrotasandi usaldatavusjärelevalve eest, et aidata hoida ära ELi finantsstabiilsust ohustavaid süsteemseid riske ja vältida perioodilisi ulatuslikke finantsprobleeme, aidata kaasa siseturu tõrgeteta toimimisele ja tagada sel moel finantssektori pidev panus majanduskasvu,

1.  kutsub Euroopa Ülemkogu üles täpsustama võimalikult kiiresti, milliseid muudatusi on vaja aluslepingus teha alalise Euroopa stabiilsusmehhanismi loomiseks;

2.  rõhutab, et ratsionaalsetel, praktilistel ja demokraatlikel kaalutlustel ei saa majanduse juhtimist puudutavate õigusaktide paketi arutamist lahutada Euroopa Ülemkogu otsusest luua alaline mehhanism;

3.   soovib kaasseadusandjana rõhutada, kui oluline on luua usaldusväärne, tugev, vastupidav ja tehniliselt ajakohane alaline kriisimehhanism, mis tuleks vastu võtta seadusandliku tavamenetluse korras ning ühendusemeetodi alusel, et ühelt poolt suurendada Euroopa Parlamendi kaasatust ja parandada demokraatlikku vastutust ning teiselt poolt toetuda komisjoni ekspertteadmistele, sõltumatusele ja erapooletusele; nõuab sellega seoses tungivalt, et Euroopa Ülemkogu esitaks selleks Euroopa Liidu toimimise lepingu läbivaatamise raames asjakohase õigusliku aluse;

4.  märgib, et Euroopa stabiilsusmehhanism/Euroopa Valuutafond peavad igal juhul põhinema solidaarsusel, olema allutatud tingimusi sätestavatele rangetele eeskirjadele ning rahastamine peaks muu hulgas tulema uuenduslikest rahastamisvahenditest ja/või liikmesriikide suhtes ülemäärase eelarvepuudujäägi, ülemäärase võlakoormuse või ülemäärase tasakaalustamatuse tagajärjel kohaldatavatest trahvidest, kui vastav säte sisaldub praegu arutlusel olevates majanduse juhtimise alastes õigusaktides, ja trahvid tuleb esitada nimetatud sättega nõutaval kujul;

5.  kutsub komisjoni üles esitama Euroopa poolaastat käsitleval arutelul arutamiseks ning mõttetute ja lõputute arutelude vältimiseks teatise, mis hõlmaks nii majanduspoliitika üldsuuniseid (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 121 lõige 2) kui ka tööhõivepoliitika suunised (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 148 lõige 2); nõuab tungivalt, et komisjon tagaks, et Euroopa Parlament oleks arutelu igasse etappi senisest rohkem kaasatud, sest see suurendab demokraatlikku vastutust ja suurendab Euroopa Parlamendi nähtavust;

6.  on seisukohal, et liikmesriikidele Euroopa poolaasta raames antud konkreetsetel soovitustel põhinevat poliitikat tuleks arvesse võtta eelkõige praegu Euroopa Parlamendis ja nõukogus arutlusel olevate majanduse juhtimist puudutavate õigusaktide ettepanekute rakendamisel;

7.  märgib, et Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu peaks süsteemsete riskide kindlakstegemisel ning Euroopa stabiilsusmehhanismi nõuetekohase toimimise tagamisel, eelkõige asjaomase riigi maksevõimelisuse hindamisel tegema tihedat koostööd komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamendiga;

8.  kustub komisjoni üles esitama pärast EKPga konsulteerimist teatise, mis sisaldab Euroopa stabiilsusmehhanismi põhjalikku kirjeldust, milles selgitatakse investorite, hoiustajate, turuosaliste positsiooni ning sätestatakse selgesõnaliselt, et Euroopa stabiilsusmehhanism järgib erasektori kaasamisel turuprobleemide lahendamisse täielikult IMFi poliitikat ja tavasid;

9.  märgib, et alalist kriisimehhanismi tuleks rakendada võimalikult kiiresti, sest see tagab turgude stabiilsuse ning suurendab kindlust võlakirjade suhtes, mis on emiteeritud enne alalise kriisimehhanismi loomist;

10.  tunnistab, et kuigi töötava kriisimehhanismi loomine on kõigi liikmesriikide huvides, ei ole kõik liikmesriigid sellise mehhanismi loomise hetkel euroala liikmed või liikmekandidaadid, ning märgib et selliste riikide, eelkõige euroala suunas liikuvate ning eurodes riigivõlga omavate riikide olukorda tuleb selgitada; tuletab meelde, et riigid, kes ei ole euroala liikmed, saavad kasu Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 143 kohasest maksebilansi tasakaalustamise vahendist;

11.  märgib sellega seoses, et euroalasse mittekuuluvad liikmesriigid peaksid olema sellise mehhanismi loomisesse kaasatud ning liikmesriikidele, kes soovivad mehhanismis osaleda, peaks selle võimaluse andma;

12.  kutsub Euroopa Ülemkogu üles andma komisjonile vajaliku poliitilise signaali, et komisjon uuriks eurovõlakirjade süsteemi võimalikkust tulevikus, täpsustamaks tingimused, mille puhul selline süsteem oleks kasulik kõigile osalevatele liikmesriikidele ning euroalale tervikuna;

13.  rõhutab, et selliste rangete lisatingimuste eesmärk peaks olema taastada püsiv majanduskasv ja tingimusi ei tohiks täita kõige ebasoodsamas olukorras olijate arvel ning seetõttu ei tohiks neid võrdsustada miinimumsissetuleku alandamise ega vaesuse ja ebavõrdsuse suurendamisega;

14.  nõuab tungivalt, et komisjon kiirendaks õigusakti ettepaneku esitamist äriühingute ühtse konsolideeritud tulumaksubaasi kohta;

15.  rõhutab, et tuleks kehtestada eeskirjad, mis sätestavad erasektori võlausaldajate juhtumipõhise osalemise, mis on täielikult IMFi poliitikaga kooskõlas;

16.  rõhutab, et rahvamajanduse arvepidamine, sh kogu bilansivälist tegevust puudutav teave, peab olema äärmiselt läbipaistev; märgib, et seda peavad toetama välisauditid, usaldusväärse statistika, usaldusväärsed andmed ja aruandekohustus; tunneb heameelt, et Eurostati pädevust suurendati, ja tuletab meelde, et Euroopa Parlament on varem nõudnud, et Eurostatil peab olema võimalik korraldada eelarve üle peetava järelevalve rahvamajanduse arvepidamise kontrollimist sellest ette teatamata;

17.  kutsub komisjoni üles esitama teatist, mis sisaldab Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi ning teiste kriisiga toimetulemiseks mõeldud ELi finantsabivahendite ja -pakettidega seotud sätete ja tingimuste põhjalikku kirjeldust;

18.  palub komisjonil teavitada Euroopa Parlamenti, milline hinnanguline mõju on ELi krediidireitingule a) finantsstabiilsusmehhanismi loomisel ja b) kogu laenusumma kasutamisel;

19.  palub komisjonil ELi eelarves olevad kulud igal Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi kasutamise aastal tähtsuse järjekorda seada, et määrata kindlaks, millistest eelarvekuludest tuleb loobuda, kui tagasi tuleb maksta kuni 60 miljardit EUR;

20.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, nõukogule, eurorühma esimehele, komisjonile, Euroopa Keskpangale ning liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0276. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0277. (3) Suuliselt vastatav küsimus 0095/2010. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0253. (5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0337. (6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0377. (7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0376. (8) ELT L 118, 12.5.2010, lk 1. (9) ELT L 275, 20.10.2010, lk 10.

Euroopa Parlamendi 16. detsembri 2010. aasta resolutsioon olukorra kohta Côte d'Ivoire'is

P7_TA(2010)0492 RC-B7-0707/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Côte d'Ivoire'i kohta;

–  võttes arvesse Côte d'Ivoire'i valimisseadustiku sätteid, eelkõige seadust 2001-303 ja määrust 2008-133, eriti selle artiklit 64;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu valimisvaatlusmissiooni vahearuannet;

–  võttes arvesse Aafrika Liidu esimehe kommünikeed, Aafrika Liidu rahu- ja julgeolekunõukogu avaldust ning 7. detsembril 2010. aastal Nigeerias Abujas toimunud ECOWASi komisjoni riigipeade ja valitsusjuhtide Côte d'Ivoire'i teemalise erakorralise istungi lõppavaldust;

–  võttes arvesse AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee 3. detsembril 2010. aastal Kinshasas vastu võetud deklaratsiooni;

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni asepresidendi Catherine Ashtoni avaldusi valimisprotsessi kohta, eelkõige 3. detsembri 2010. aasta avaldust Côte d'Ivoire'i valimistulemuste ning 1. detsembri 2010. aasta avaldust Côte d'Ivoire'i presidendivalimiste teise vooru kohta;

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri Côte d'Ivoire'i eriesindaja Young Jin Choi 3. detsembri 2010. aasta avaldust presidendivalimiste 28. novembril 2010. aastal toimunud teise vooru tulemuste kinnitamise kohta;

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 8. detsembri 2010. aasta deklaratsiooni;

–  võttes arvesse ELi välisasjade nõukogu 13. detsembril 2010. aastal toimunud 3058. istungil vastu võetud järeldusi Côte d'Ivoire'i kohta;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et Côte d'Ivoire'is toimusid presidendivalimised ning et riiki tabas 28. novembril 2010. aastal toimunud valimiste teise vooru järel tõsine poliitiline ja institutsiooniline kriis; arvestades, et valimiste teise vooru eelset kampaaniat iseloomustas pingeline õhkkond ja vägivallateod, mille tagajärjel oli vigastatuid ja mitmeid hukkunuid;

B.  arvestades, et sõltumatute vaatlejate, eelkõige ÜRO ja Euroopa Liidu vaatlejate aruannete kohaselt oli valimiste, mille korraldamiseks kulus 400 miljonit USA dollarit, kulg üldiselt rahuldav;

C.  arvestades, et Côte d'Ivoire'i sõltumatu valimiskomisjon teatas, et valimised võitis hr Ouattara, kuid riigi põhiseadusnõukogu muutis tulemusi, väites, et mõnes piirkonnas esines valimispettust, ning kuulutas valimiste võitjaks hr Gbagbo;

D.  arvestades, et põhiseadusnõukogul on Côte d'Ivoire'i rahva ees õigusaktide erapooletu kohaldamise kohustus ning arvestades, et põhiseaduse, seaduse nr 2001-303 ja 2008. aasta määruse artikli 64 alusel on tal üksnes õigus presidendivalimiste tulemused tühistada, ent ta ei saa kuulutada välja sõltumatu valimiskomisjoni tulemustest erinevaid tulemusi;

E.  arvestades, et kahe ÜRO resolutsiooni alusel, mis võeti vastu pärast 2005. aastal sõlmitud rahulepingut, on ÜRO-l Aafrikas esmakordselt tulemuste kinnitamise kohustus;

F.  arvestades, et ÜRO peasekretäri eriesindaja on kinnitanud, et Côte d'Ivoire'i presidendivalimised toimusid nõuetekohaselt ning et sõltumatu valimiskomisjoni avaldatud tulemused väljendavad Côte d'Ivoire'i kodanike tahet, ja on kuulutanud valimiste võitjaks hr Ouattara;

G.  arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu on avaldanud heameelt Côte d'Ivoire'i sõltumatu valimiskomisjoni avaldatud esialgsete tulemuste üle ning korranud, et on resolutsiooni 1946(2010) lõike 6 kohaselt valmis võtma asjakohaseid meetmeid rahuprotsessi ja eriti sõltumatu valimiskomisjoni tegevuse takistajate vastu;

H.  arvestades, et demokraatliku legitiimsuse ainus alus on üldvalimised, mille tulemused on kinnitanud ÜRO;

I.  arvestades, et Lääne-Aafrika riikide majandusühendus (ECOWAS) kutsus oma 7. detsembri 2010. aasta erakorralisel tippkohtumisel hr Gbagbot üles viivitamata võimu loovutama ning peatas Côte d'Ivoire'i osalemise kõikides ühenduse tegevusvaldkondades, kuni ei teatata teisiti;

J.  arvestades, et Aafrika Liidu president Bingu Wa Mutharika oli oma 8. detsembri 2010. aasta ametlikus avalduses seisukohal, et „Hr Gbagbo peab austama valimiskastide kaudu väljendunud rahva tahet ja andma võimu rahumeelselt üle, et vältida Aafrikas järjekordset veresauna”, ning et Aafrika Liit „toetab ECOWASi ja rahvusvahelisi vaatlejaid, kes on kinnitanud hr Ouattara võitu”;

K.  arvestades, et praegune olukord tekitab äriringkondade ärevust, kuna see võib kaasa tuua riigi ja seega ka rahva ning kogu Lääne-Aafrika vaesestumise, arvestades et Côte d'Ivoire annab 40% Lääne-Aafrika majandus- ja rahaliidu (WAEMU) SKPst;

L.  arvestades, et lahkuv president peab võimaldama võimu rahumeelse ülemineku, et tagada ühiskonnas rahu, mis on Côte d'Ivoire'i tuleviku seisukohast hädavajalik, ning astuma tagasi, säästes sellega rahvast ja kogu piirkonda uutest katsumustest,

1.  on seisukohal, et demokraatliku legitiimsuse ainus alus on üldised valimised, mille tulemused on kinnitanud ÜRO, ning kutsub seetõttu hr Gbagbot üles tagasi astuma ja võimu Alassane Ouattarale üle andma;

2.  nõuab tungivalt, et kõik Côte d'Ivoire'i poliitilised ja relvajõud austaksid rahva tahet, mis väljendus 28. novembri 2010. aasta valimistulemustes, mille kuulutas välja sõltumatu valimiskomisjon ja mida kinnitas ÜRO peasekretäri eriesindaja;

3.  mõistab hukka presidendivalimiste teise vooru tulemuste teatavakstegemisele eelnenud vägivaldsed kokkupõrked Côte d'Ivoire'is ning väljendab sügavat solidaarsust ohvrite ja nende perekondadega; avaldab kahetsust poliitilise takistustegevuse ja sõltumatu valimiskomisjoni liikmete hirmutamise katsete pärast, mille tulemusel esialgsete valimistulemuste väljakuulutamine edasi lükkus, takistades nii demokraatliku valimisprotsessi nõuetekohast kulgemist;

4.  väljendab sügavat kahetsust selle üle, et Côte d'Ivoire'i põhiseadusnõukogu, mille kõik liikmed nimetas ametisse lahkuv president, otsustas muuta valimiskomisjoni väljakuulutatud tulemust vastuolus õigusaktidega, mille täitmist ta ise pidi tagama, ning on seisukohal, et see otsus on vastuolus valimistel väljendunud Côte d'Ivoire'i rahva tahtega;

5.  rõhutab, kui oluline on Aafrika Liidu otsus peatada Côte d'Ivoire'i osalemine kõikides liidu tegevusvaldkondades, kuni demokraatlikult valitud president Alassane Ouattara tegelikult võimule tuleb;

6.  tunneb heameelt mitmesuguste rahvusvahelise üldsuse esindajate avalduste üle, milles toetatakse Côte d'Ivoire'i valimisprotsessi ning tunnistatakse hr Ouattara valimiste seaduslikuks võitjaks;

7.  toetab kindlalt Aafrika Liidu ja ECOWASi jõupingutusi vägivalla ärahoidmiseks ja seadusliku valitsuse tunnustamise tagamiseks;

8.  väljendab täielikku usaldust tulemuste kinnitamise eest vastutava ÜRO peasekretäri eriesindaja vastu;

9.  väljendab sügavat muret riigis valimiste järel valitseva ebakindla poliitilise olukorra pärast, samuti teadete pärast vägivallategude kohta, millega mõnel juhul on seotud Côte d'Ivoire'i julgeolekujõud; rõhutab vajadust hoolikalt jälgida riigis valitsevat olukorda ja teateid vägivallategude kohta;

10.  väljendab sügavat kahetsust esinenud vägivallajuhtumite pärast ning peab esmatähtsaks tsiviilisikute kaitset; kutsub kõiki Côte d'Ivoire'i osapooli üles hoidma ära olukorra edasise teravnemise ohtu ja vältima vastasseisu; kutsub seetõttu üles võtma meetmeid, et taastada institutsioonide demokraatlik toimimine vaid Côte d'Ivoire'i rahva ja rahu säilitamise huvides;

11.  avaldab heameelt kõigi vahenduspüüete üle ning palub kõiki Côte d'Ivoire'i poliitilisi jõude aktiivselt toetada rahumeelset võimuvahetust ja sellega vältida riigi lõhenemist;

12.  mõistab karmilt hukka katsed hirmutada Euroopa Liidu valimisvaatlejaid Côte d'Ivoire'is, mis sundisid vaatlusrühma julgeolekukaalutlustel riigist lahkuma;

13.  väljendab kahetsust valitsusest sõltumatu meedia tegevuse peatamise pärast Côte d'Ivoire'is; tuletab meelde, et on väga oluline, et Côte d'Ivoire'i elanikele oleks pluralistlik ja mitmekesine meediateave täielikult kättesaadav, ning kutsub Côte d'Ivoire'i ametivõime üles viivitamata taastama võrdset juurdepääsu riigi meediale;

14.  toetab ELi otsust kehtestada Laurent Gbagbo suhtes sanktsioonid ning avaldab heameelt ELi nõukogu otsuse üle võtta konkreetseid meetmeid nende suhtes, kes takistavad rahuprotsessi ja rahvuslikku leppimist, ning eriti kõigi suhtes, kes ohustavad valimisprotsessi tulemusi; kutsub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ning komisjoni asepresidenti Catherine Ashtonit üles esitama võimalikult kiiresti uusi algatusi Côte d'Ivoire'i demokraatlikult valitud ametivõimude toetuseks;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, kõrgele esindajale ja asepresidendile Catherine Ashtonile, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO esindusele Côte d'Ivoire'is, Aafrika Liidu institutsioonidele, ECOWASile, AKV-ELi parlamentaarsele assambleele ning ELi liikmesriikidele.

Euroopa Parlamendi 16. detsembri 2010. aasta resolutsioon ELi munakanade tööstuse ning täiustamata puuride kasutamise keelu kohta alates 2012. aastast

P7_TA(2010)0493 RC-B7-0705/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu direktiivi 1999/74/EÜ, millega sätestatakse munakanade kaitse miinimumnõuded(1), mis jõustus 3. augustil 1999. aastal ning millega kehtestati täiustamata puuride kasutamise keeld munakanade pidamiseks ning tootjatele üle 12 aasta kestev üleminekuperiood oma munakanade pidamise süsteemi muutmiseks;

–  võttes arvesse komisjoni määrust (EÜ) nr 589/2008, milles sätestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1234/2007 üksikasjalikud rakenduseeskirjad munade turustusnormide kohta(2);

–  võttes arvesse nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määrust (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus)(3);

–  võttes arvesse komisjoni 8. jaanuari 2008. aasta teatist KOM(2007)0865, mis käsitleb erinevaid munakanade pidamise süsteeme, eelkõige direktiiviga 1999/74/EÜ hõlmatud süsteeme (SEC(2007)1750);

–  võttes arvesse komisjoni määrust (EÜ) nr 798/2008, millega kehtestatakse nende kolmandate riikide, territooriumide, tsoonide ja piirkondade loetelu, millest võib importida ühendusse ja vedada läbi ühenduse kodulinde ja linnukasvatussaadusi, ning veterinaarsertifikaatide nõuded,(4) muudetud määrustega (EÜ) nr 1291/2008, (EÜ) nr 411/2009, (EL) nr 215/2010, (EL) nr 241/2010, (EL) nr 254/2010, (EL) nr 332/2010, (EL) nr 925/2010 ja (EL) nr 955/2010 ning mis alates 1. jaanuarist 2009 asendab komisjoni otsust 2006/696/EÜ;

–  võttes arvesse oma 11. novembri 2010. aasta resolutsiooni ELi loomakasvatussektori kriisi kohta(5);

–  võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.  arvestades, et 30. augustil ja 29. septembril 2010 toimunud Euroopa Parlamendi põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni koosolekul andis Euroopa Komisjon kõnealuse küsimuse kohta teavet, kuid ei suutnud anda komisjoniliikmete küsimustele rahuldavaid vastuseid, muu hulgas seetõttu, et tegevuskava ei olnud koostatud;

B.  arvestades, et munakanade heaolu käsitleva direktiiviga (1999/74/EÜ) keelatakse alates 1. jaanuarist 2012 munakanade pidamine täiustamata puurides, ning arvestades, et EU-15 liikmesriikidel ja tootjatel on nimetatud ajahetkeks olnud aega rohkem kui 12 aastat ning EU-10 ja EU-2 tootjatel on olnud alates laienemisest vastavalt kaheksa ja viis aastat aega, et tagada õigusaktide järgimine;

C.  arvestades, et viimastel aastatel on sektorit tabanud rängad loomataudid ja tõsine turukriis, mille põhjustasid osaliselt suured tootmiskulud, mille tekitas hiljuti teraviljaturul toimunud spekulatsioonide põhjustatud sööda hinna – sööt moodustab tootjate kogukuludest kuni 50% – tõus;

D.  arvestades, et paljud liidu tootjad on hakanud oma tootissüsteeme nõukogu direktiivi 1999/74/EÜ nõuetega vastavusse viimiseks muutma, kuid ei jõua sellega 1. jaanuari 2012. aasta tähtajaks lõpuni;

E.  arvestades, et komisjon võttis 2008. aastal vastu teatise, mis käsitleb erinevaid munakanade pidamise süsteeme, eelkõige direktiiviga 1999/74/EÜ hõlmatud süsteeme, kinnitades, et otsus lõpetada järk-järgult täiustamata puuride kasutamine 1. jaanuariks 2012 on õigustatud ning direktiivi muuta ei ole vaja; arvestades, et komisjon kordas kõnealust seisukohta 22. veebruaril 2010. aastal toimunud põllumajandusnõukogu koosolekul;

F.  arvestades, et mune, mida ei ole toodetud vastavalt direktiivile 1999/74/EÜ, ei saa Euroopa Liidus seaduslikult turustada;

G.  arvestades, et liikmesriigid vastutavad proportsionaalsete, tõhusate ja hoiatavate sanktsioonisüsteemide kehtestamise eest, et tagada direktiivi rakendamine, samal ajal kui komisjon kui aluslepingu täitmise järelevalvaja peab jälgima rakendamisel tehtavaid edusamme kogu ELis ning võtma vajaduse korral meetmeid;

H.  arvestades, et põllumajanduse peadirektoraadi aruanded praeguse seisu kohta ja sektori tulevasteks aastateks tehtud prognoosid näitavad, et suur osa liikmesriikidest ja 30% munatootjatest täiustamata puuride kasutamise keelu nõuet eeldatavasti 1. jaanuariks 2012 ei täida;

I.  arvestades, et direktiivis 1999/74/EÜ ei ole ette nähtud erimehhanismi, mis võimaldaks liikmesriikidel takistada oma territooriumil sellisest teisest liikmesriigist pärinevate munade ja munatoodete turustamist, kes ei ole võtnud vajalikke meetmeid direktiivi 1999/74/EÜ nõudeid eiravatest ettevõtetest pärinevate munade turuleviimise lõpetamiseks;

J.  arvestades, et linnuliha- ja munatootmissektor ei saa ühise põllumajanduspoliitika esimese samba raames ELi toetusi ja on viimastel aastatel seisnud silmitsi sügava turukriisiga, sealhulgas hiljuti väga palju tõusnud söödahindadega, kuid peavad järgima ELi loomade tervishoiu ja heaolu standardeid, mis on maailma ühed rangeimad;

K.  arvestades, et nende munatootjate tootmiskulud, kes kasutavad täiustatud puure, on 8–13% suuremad tavapuure kasutavate tootjate kuludest ning tulude erinevus on hinnanguliselt 3–4%,

1.  kutsub komisjoni üles jääma 1. jaanuariks 2012. aastaks kehtestatud täiustamata puuride kasutamise keelu juurde, nagu on sätestatud munakanade heaolu käsitlevas direktiivis (1999/74/EÜ), ning olema tugevalt vastu liikmesriikide püüetele nimetatud tähtaega edasi lükata;

2.  rõhutab, et keelu edasilükkamine või sellele erandi tegemine kahjustaks tõsiselt munakanade heaolu, moonutaks turgu ning karistaks neid tootjaid, kes on juba investeerinud puurideta või täiustatud puuridega süsteemidesse; on siiski sellele vaatamata veendunud, et selgelt määratletud tingimustel tuleks lahendada nende tootjate küsimus, kes on hakanud oma munakanade pidamise süsteemi muutma, võttes kasutusele uued puurid või alternatiivsed munakanade pidamise süsteemid, kuid kes ei ole sellega 1. jaanuariks 2012 lõpule jõudnud;

3.  väljendab suurt muret selle üle, et suur osa liikmesriike ja munatootjaid on keelu rakendamise ajakavast 2012. aastaks maas;

4.  kiidab heaks komisjoni kavatsuse kohtuda peamiste sidusrühmade ja pädevate ametiasutustega 2011. aasta jaanuaris, et hinnata direktiivi rakendamise hetkeseisu, kuid rõhutab, et nende pingutustega on liiga hiljaks jäädud;

5.  kutsub komisjoni üles selgitama kiiremas korras liikmesriikide hetkeolukorda ja andma hiljemalt 1. märtsiks 2011. aastaks teada meetmed, mida ta plaanib võtta direktiivi järgimise tagamiseks;

6.  rõhutab, et kõige olulisem on nende meetmetega säilitada võrdsed võimalused ning kaitsta tootjaid, kes 1. jaanuaril 2012. aastal direktiivi nõuetele vastavad, ebavõrdse konkurentsi eest nende ELi tootjate poolt, kes jätkavad ebaseaduslikult täiustamata puuride kasutamist pärast nimetatud kuupäeva;

7.  kutsub komisjoni üles viima läbi korrapäraseid kontrolle ja võtma kiireloomulisi liikmesriikidele suunatud meetmeid, et tagada, et nende munatootjad järgivad keeldu alates 1. jaanuarist 2012, ning nõudma neilt hoiatavaid sanktsioone sisaldavate riiklikke tegevuskavade koostamist, et tagada puuride kasutamise lõpetamine oma territooriumil alates 1. jaanuarist 2012;

8.  on seisukohal, et munatootjaid ja liikmesriike, kes on teinud nõukogu direktiivi 1999/74/EÜ täitmise nimel pingutusi, ei tohiks karistada ebaõiglase ja ebaseadusliku konkurentsiga, eriti kolmandatest riikidest imporditud munade ja munatoodete kujul; rõhutab, et mune, mida ei ole toodetud vastavalt direktiivile 1999/74/EÜ, ei saa Euroopa Liidus seaduslikult turustada ja need munad ei saa olla osa selle sisekaubandusest; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon võtaks meetmeid kaubandusmoonutuste vältimiseks ja takistaks nõudeid mittejärgivaid tootjaid eksportimast oma territooriumilt väljapoole;

9.  nõuab, et komisjon ei võtaks meetmeid selle liikmesriigi vastu, kes takistab nende munade müüki ja importimist, mida ei ole toodetud vastavalt ELi õigusaktidele;

10.  märgib, et mõned, kuid mitte kõik liikmesriigid on kasutanud võimalust rahastada tootjaid, et toetada nende üleminekut täiustatud puuride kasutamisele; rõhutab siiski, et osade liikmesriikide praegused rahalised piirangud ja ELi põllumajandustootjate raskused oma ettevõttesse tehtava investeeringu eesmärgil võetava pangalaenu saamisel võivad raskendada täiustatud puuride kasutamisele üleminekut enne 1. jaanuarit 2012;

11.  nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid lisaksid oma maaelu arenguprogrammidesse meetmed, mis aitavad linnukasvatussektoril direktiivi nõudeid järgida;

12.  rõhutab vajadust suurendada tarbijate teadlikkust eespool nimetatud teemast ja sellest, kuidas mõjutab direktiivi nõuete eiramine munakanade heaolu ning ebaõiglast konkurentsi põllumajandustootjate vahel;

13.  märgib, et mune tuleks pidada põhiliseks ja peamiseks toiduaineks ning rõhutab, et direktiivi 1999/74/EÜ mittejärgimine võib põhjustada munapuuduse ja munade suure hinnatõusu tarbijate jaoks; rõhutab samuti, et eespool nimetatud puudused ja hindade tõus võib põhjustada munade või munatoodete impordi suurenemise kolmandatest riikidest, kes ei järgi ELi heaolustandardeid;

14.  palub komisjonil parandada direktiivi jõustamise järelevalvet Veterinaar- ja Toiduameti tihedama kontrolli abil;

15.  nõuab, et komisjon esitaks hiljemalt 31. detsembriks 2011 selliste muna- ja munatoodete tootjate, töötlejate ja jaemüüjate loetelu, kes ei järgi direktiivi 1999/74/EÜ sätteid;

16.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) EÜT L 203, 3.8.1999, lk 53. (2) ELT L 163, 24.6.2008, lk 6. (3) ELT L 299, 16.11.2007, lk 1. (4) ELT L 226, 23.8.2008, lk 1. (5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0402.

Euroopa Parlamendi 16. detsembri 2010. aasta resolutsioon Malaisia kohta: peksukaristuse kasutamine

P7_TA(2010)0494 RC-B7-0708/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside absoluutset keeldu, mida kohaldatakse kõikidel juhtudel ning rahvusvahelise õiguse imperatiivnormina (ius cogens) kõikide riikide suhtes;

–  võttes arvesse, et see keeld on selgelt väljendatud paljudes rahvusvahelistes ja piirkondlikes inimõigustega seotud õigusaktides ja dokumentides, muu hulgas inimõiguste ülddeklaratsioonis, kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis (ICCPR) ning ÜRO piinamise ja muul julmal, ebainimlikul või alandaval viisil kohtlemise või karistamise vastases konventsioonis (piinamisvastane konventsioon);

–  võttes arvesse ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standardseid miinimumnõuded;

–  võttes arvesse ÜRO pagulasseisundi konventsiooni;

–  võttes arvesse ASEANi hartat inimõiguste ja põhivabaduste edendamise ja kaitse kohta, mis jõustus 15. detsembril 2008, ja ASEANi valitsustevahelise komisjoni loomist 23. oktoobril 2009;

–  võttes arvesse ASEANi 13. jaanuari 2007. aasta deklaratsiooni võõrtöötajate õiguste kaitse ja edendamise kohta;

–  võttes arvesse 2001. aastal vastu võetud ja 2008. aastal läbi vaadatud suuniseid kolmandatele riikidele suunatud ELi poliitika kohta, mis käsitleb piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist;

–  võttes arvesse ELi strateegiadokumenti Malaisia kohta ajavahemikuks 2007–2013;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5,

A.  arvestades, et igasugune kehaline karistamine on rahvusvahelise õiguse kohaselt eranditeta keelatud;

B.  arvestades, et Malaisia õiguses on peksukaristus (piitsutamine) ette nähtud vähemalt 66 süüteo puhul ja Amnesty Internationali hinnangul karistatakse Malaisia vanglates igal aastal peksuga koguni 10 000 Malaisia kodanikku ning järjest rohkearvulisemalt põgenikke ja ümberasujaid;

C.  arvestades, et Malaisia ametivõimud on viimastel aastatel laiendanud peksuga karistatavate süütegude nimekirja ja lisanud sellesse näiteks riiki ebaseadusliku sisenemise ja narkootikumide kuritarvitamise;

D.  arvestades, et ÜRO inimõiguste nõukogu, mille liige on ka Malaisia, on võtnud vastu resolutsiooni 8/8, milles on märgitud, et kehaline karistamine võib olla samaväärne piinamisega, ja arvestades, et piitsutamine põhjustab tugevat valu ning jätab pikaajalise füüsilise ja psühholoogilise trauma;

E.  arvestades, et peksukaristust – koloniaalseaduste jäänukit – kasutatakse praegu veel mõnes üksikus riigis, kuid Malaisia on ainuke märkimisväärselt suure elanikkonna ja kõrge inimarenguga riik, kus selline karistusviis on säilinud;

F.  arvestades, et välismaalastest peksukaristuse ohvreid sageli ei informeerita neile esitatud süüdistustest ning nad jäetakse ilma õigusest tõlkele ja õigusnõustamisele, millega rikutakse nende õigust objektiivsele ja erapooletule kohtupidamisele;

G.  arvestades, et protsessis osalevad arstid, kelle ülesanne on ainult kinnitada, et vangi tervislik seisund kannatab piitsutamist, ja neid teadvuse kaotamise puhul elustada, rikuvad arstieetikat;

H.  arvestades, et Malaisia advokatuur, mis esindab 8000 juristi, on nõudnud sellise karistamisviisi kaotamist, väites, et see on vastuolus kõikide rahvusvaheliste inimõiguste normide ja mitmete piinamisvastaste konventsioonidega,

1.  mõistab teravalt hukka peksukaristuse ning vangide igasuguse kehalise karistamise ja väärkohtlemise; on kindlalt veendunud, et Malaisia ei saa oma riigi õigusaktidele tuginedes õigustada tava, mis on võrdne piinamisega ja mis rahvusvahelise õiguse järgi on selgelt ebaseaduslik;

2.  soovitab tungivalt Malaisial kehtestada moratoorium peksukaristusele ja igas vormis kehalisele karistamisele, et need seadustest ja tavadest kaotada;

3.  nõuab, et Malaisia ametivõimud lõpetaksid viivitamata praeguse tava, mille kohaselt sunnitakse vanglaametnikke ja arste osalema vangide väärakohtlemises, kui peksukaristust täide viiakse;

4.  palub Malaisia parlamendil ratifitseerida ÜRO piinamisvastane konventsioon ja selle fakultatiivprotokoll ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt ja selle protokollid ning muuta Malaisia õigusakte selliselt, et sisserändega seotud rikkumisi käsitletaks haldusrikkumistena, mitte aga kuritegudena, mille eest karistatakse vangla- või kehalise karistusega, ja et narkootikumidega seotud süütegusid ei karistataks enam peksuga;

5.  palub Malaisia inimõiguste komisjonil (SUHAKAM) ja Malaisia õigusreformi komisjonil esitada valitsusele soovitused õigusaktides kehalise karistuse kaotamise kohta;

6.  kutsub Malaisia ametivõime üles rakendama rahvusvahelisi norme sisserändajate, pagulaste ja varjupaigataotlejate kaitse suhtes, sealhulgas nende vastu algatatud kriminaalmenetlustes, et tagada nende tõhus kaitsmine piinamise ja halva kohtlemise eest;

7.  palub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal, komisjonil ja nõukogul korrapäraselt tõstatada Malaisiaga poliitilistes kontaktides küsimus inimõiguste olukorra kohta Malaisias, eelkõige väited sisserändajate ja varjupaigataotlejate mitmesuguste kuritarvituste ja halva kohtlemise kohta;

8.  nõuab tungivalt, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, nõukogu ja komisjon jätkaksid teema käsitlemist kõikide Euroopa Liidu rahvusvaheliste partneritega, soovitades neil tungivalt ratifitseerida ja rakendada piinamist ja väärkohtlemist keelavad rahvusvahelised konventsioonid; palub Euroopa Liidul kaaluda piinamise ja väärkohtlemise vastase võitluse seadmist tipp-prioriteediks oma inimõiguste poliitikas, eriti Euroopa Liidu suuniste ja kõikide Euroopa Liidu õigusvahendite, näiteks Euroopa demokraatia ja inimõiguste algatuse parema rakendamisega;

9.  peab ASEANi valitsustevahelise inimõiguste komisjoni loomist tervitatavaks sammuks terviklikuma lähenemisviisi ja inimõiguste normide tõhusama rakendamise suunas kogu piirkonnas; on veendunud, et peksukaristus Malaisias, mis sageli on probleemiks ASEANi riikidest tulevatele sisserändajatele ja varjupaigataotlejatele, võib saada lahenduse selle organi abil;

10.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Malaisia valitsusele ja parlamendile, ASEANi riikide valitsustele, ÜRO eriraportöörile piinamise alal ja ÜRO peasekretärile.

Euroopa Parlamendi 16. detsembri 2010. aasta resolutsioon Uganda ja Bahati eelnõu ning homo-, bi- ja transseksuaalide diskrimineerimise kohta

P7_TA(2010)0495 RC-B7-0709/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõigustega seotud rahvusvahelisi kohustusi ja vahendeid, sealhulgas neid, mis on ette nähtud ÜRO inimõiguste konventsioonides ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis, millega tagatakse inimõigused ja põhivabadused ning keelatakse diskrimineerimine;

–  võttes arvesse koostöölepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, millele on alla kirjutatud Cotonous 23. juunil 2000 (Cotonou leping), ja selle sätteid inimõiguste kohta, eriti artiklit 9;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 6 ja 7 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 19, milles kohustatakse Euroopa Liitu ja liikmesriike austama inimõigusi ja põhivabadusi ning nähakse ette ELi tasandil vahendid, et võidelda diskrimineerimisega ja inimõiguste rikkumisega;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artiklit 21, milles keelatakse diskrimineerimine seksuaalse sättumuse alusel;

–  võttes arvesse kõiki ELi tegevusi homofoobia ja seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimisega võitlemiseks;

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone homofoobia, vähemuste kaitse ja diskrimineerimisvastase poliitika kohta;

–  võttes arvesse oma 17. detsembri 2009. aasta resolutsiooni Uganda homoseksuaalsuse vastase seaduseelnõu kohta(1);

–  võttes arvesse kõrge esindaja Catherine Ashtoni 17. mai 2010. aasta avaldust rahvusvahelise homofoobiavastase päeva kohta;

–  võttes arvesse AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee 3. detsembri 2009. aasta resolutsiooni sotsiaalse ja kultuurilise integratsiooni ja noorte osaluse kohta;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5,

A.  arvestades, et parlamendiliikme David Bahati 25. septembril 2009. aastal Uganda parlamendile esitatud homoseksuaalsuse vastane seaduseelnõu näeb homoseksuaalse akti eest ette seitsmeaastase kuni eluaegse vangistuse või surmanuhtluse; arvestades, et eelnõuga nähakse ette kuni kolmeaastane vangistus, kui lapse või vanema homoseksuaalsusest jäetakse teatamata; arvestades, et eelnõu on alles arutusel;

B.  arvestades, et rahvusvaheline üldsus on seaduseelnõu karmilt hukka mõistnud, kusjuures mõned ELi liikmesriigid on ähvardanud lõpetada arenguabi andmise Ugandale juhul, kui eelnõu vastu võetakse;

C.  arvestades, et kohalik ajaleht „Rolling Stone” avaldas 8. oktoobril ja 15. novembril 2010. aastal väidetavalt homoseksuaalsete inimeste nimed ja isikuandmed, kutsudes lugejaid neile kõigiti kahju tekitama või siis neid üles pooma; arvestades, et Uganda riigikohus keelas ajutiselt ajalehe ilmumise;

D.  arvestades, et Aafrikas on homoseksuaalsus seadusega lubatud ainult 13 riigis ning 38 riigis peetakse seda kriminaalkuriteoks; arvestades, et Mauritaanias, Sudaanis ja Põhja-Nigeerias karistatakse homoseksuaale surmanuhtlusega,

1.  kordab taas, et seksuaalne sättumus on küsimus, mis on seotud isiku õigusega eraelule ja see on tagatud inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õigusega, mille kohaselt tuleks kaitsta võrdõiguslikkust ja mittediskrimineerimist ning samas tagada sõnavabadus;

2.  tuletab Uganda ametivõimudele meelde nende kohustusi kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja Cotonou lepinguga, mis nõuavad kõigi inimõiguste järgmist;

3.  kinnitab Euroopa Parlamendi kohustust kaitsta kõiki inimõigusi ning märgib sellega seoses, et homo-, bi- ja transseksuaalide põhiõiguste kaitset ei saa pidada Euroopa väärtuste pealesurumiseks, vaid pigem kõigi ühiste inimõiguste kaitsmiseks ja edendamiseks, mis on ELi kogu välistegevuse üks eesmärke;

4.  mõistab hukka kõik katsed õhutada vihkamist ja õigustada vägivalda vähemuste vastu, sealhulgas soo või seksuaalse sättumuse tõttu; mõistab sellega seoses hukka homoseksuaalsuse vastase seaduseelnõu esitamise parlamendile ning nõuab tungivalt, et Uganda ametivõimud ei kiidaks eelnõu heaks, vaid vaataksid läbi oma seadused, et homoseksuaalsust ja marginaalsetesse rühmadesse kuulumist, sealhulgas homo-, bi- ja transseksuaalide aktivistina tegutsemist, ei peetaks kriminaalkuriteoks; rõhutab, et homoseksuaalsuse vastane seadus kahjustaks oluliselt võitlust HIV/AIDSi vastu;

5.   väljendab taas kategoorilist vastuseisu katsetele võtta mis tahes asjaoludel kasutusele surmanuhtlus ja kohaldada väljaandmismenetlust nende Uganda kodanike suhtes, kes on seotud homoseksuaalse tegevusega välismaal;

6.  väljendab heameelt asjaolu üle, et Uganda riigikohus määras ajalehele „Rolling Stone” avaldamiskeelu; on siiski jätkuvalt mures asjaolu pärast, et artikli otsesel mõjutusel on paljusid Uganda elanikke rünnatud ja paljud kardavad endiselt rünnakuid, ning nõuab, et ametivõimud kaitseksid neid;

7.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Uganda Vabariigi presidendile, Uganda Parlamendi esimehele, Ida-Aafrika seadusandlikule kogule ning Aafrika Liidu komisjonile ja institutsioonidele.

(1) ELT C 286 E, 22.10.2010, lk 25.

Euroopa Parlamendi 16. detsembri 2010. aasta resolutsioon Siinais pantvangis hoitavate Eritrea pagulaste kohta

P7_TA(2010)0496 B7-0728/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 1995. aasta novembri Barcelona deklaratsiooni;

–  võttes arvesse Euroopa – Vahemere piirkonna inimõiguste võrgustiku esimest konverentsi, mis toimus 26.–27. jaanuaril 2006 Kairos,

A.  arvestades, et Egiptuse julgeolekuvõimud otsivad taga sadu Eritrea pagulasi, keda ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti teatel hoiavad Siinais pantvangis beduiini inimkaubitsejad, kuna pagulased ei suutnud maksta tasu, mida rändajate salaja üle piiri toimetajad nõudsid nende Iisraeli viimise eest;

B.  arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet teatas möödunud teisipäeval, 7. detsembril 2010. aastal, et on mures 250 Eritrea rändaja pärast, keda usutavasti hoitakse Siinai kõrbes pantvangis;

C.  arvestades, et väidetavalt nõuavad inimkaubitsejad iga isiku vabastamise eest 8000 USA dollarit, inimesi hoitakse konteinerites ning neid koheldakse halvasti;

D.  arvestades, et valitsusväliste organisatsioonide poolt 1. detsembril 2010. aastal esitatud ühisavalduses öeldakse, et sadu Aafrika Sarve piirkonnast pärit ebaseaduslikke pagulasi on kuude kaupa kinni hoitud ühe Siinai linna lähistel;

E.  arvestades, et valitsusväliste organisatsioonide väitel olid pantvangid juba maksnud 2000 USA dollarit pääsu eest Iisraeli, kuid salaja üle piiri toimetajad kohtlevad pagulasi äärmiselt alandavalt ja ebainimlikult;

F.  arvestades, et Põhja-Siinai kohalike ametnike sõnul on julgeolekuvõimud aktiivselt taga otsinud Eritrea kodanikke, keda väidetavalt hoitakse hajutatud rühmades,

1.  nõuab tungivalt, et Egiptuse ametivõimud võtaksid kõik vajalikud meetmed, et tagada pantvangis olevate Eritrea kodanike vabastamine; et nad väldiksid surmava jõu kasutamist riigipiiri ületavate ebaseaduslike rändajate vastu, austaksid rändajate väärikust ning nende füüsilist ja vaimset puutumatust, ning tagaksid, et kinnipeetud rändajatel oleks võimalik ühendust võtta ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga, ja võimaldaksid nimetatud ametile juurdepääsu kõikidele riigi poolt kinni peetud varjupaigataotlejatele ja pagulastele;

2.  hindab Egiptuse ametivõimude jätkuvaid jõupingutusi kontrollida ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti avaldatud aruannetes esitatud teavet, mille kohaselt hoiavad inimkaubitsejad Siinais pantvangis umbes 250 Eritrea kodanikust koosnevat rühma, mis on vastuolus riigi seaduste ja inimõiguste põhimõtetega;

3.  rõhutab, et Siinai kõrbe piirist on saanud koht, kus toimub inimkaubandus tööd otsivate Aafrika rändajatega; igal aastal lahkuvad tuhanded Eritrea kodanikud oma riigist ning paljud neist suunduvad Iisraeli;

4.  tuletab meelde, et augustis tapeti seitse inimest Iisraeli piiri lähedal toimunud kokkupõrgetes salaja üle piiri toimetajatega, kui inimkaubitsejate vangistuses olnud Aafrika rändajad võtsid põgenemiskatsel ära oma vangistajate relvad;

5.  võtab teadmiseks, et novembris alustas Iisrael 250 km pikkuse kaitseaia ehitamist piirile, et peatada ebaseaduslike sisserändajate vool;

6.  tervitab Egiptuse jõupingutusi võitluses inimkaubanduse vastu, eelkõige inimkaubanduse vastu võitlemise ja selle ärahoidmise riikliku koordineerimiskomisjoni loomist 2007. aastal, ning üleskutset kõigile riikidele jätkata jõupingutusi, et tõkestada inimkaubanduskuritegusid kogu maailmas ning järgida asjakohaseid riiklikke õigusakte;

7.  hindab Egiptuse järjekindlust, et täita oma kohustused rahvusvaheliste lepingute, eelkõige 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni alusel;

8.  tunnistab, et iga varjupaigataotlejat, kes osaleb tegudes, mis otseselt või kaudselt ohustavad vastuvõtjariigi julgeolekut ja iseseisvust, tuleb lugeda ohuks selle riigi julgeolekule vastavalt ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti määratlusele;

9.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule ja komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Egiptuse valitsusele, ÜRO peasekretärile ning ÜRO inimõiguste nõukogule.

Euroopa Parlamendi 16. detsembri 2010. aasta deklaratsioon ELi haide uimepüügi keelu karmistamise toetamise kohta

P7_TA(2010)0497 P7_DCL(2010)0071

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 123,

A.  arvestades, et uimepüük on ebamajanduslik tegevus, mille käigus eemaldatakse haidelt uimed ning visatakse kere tagasi merre, ning mida ajendab kõrge nõudlus delikatessi ehk haiuimesupi järele;

B.  arvestades, et uimepüük on põhjustanud erakordselt suure languse aeglaselt taastuva haipopulatsiooni hulgas;

C.  arvestades, et ühte kolmandikku Euroopa hailiikidest ähvardab väljasuremine;

D.  arvestades, et ELi uimepüügikeeld on maailma leebeim ning sellega lubatakse erandeid uimede ja kerede eraldi lossimise näol ning ebaloomulikku uimede ja kerede kaalu suhet;

E.  arvestades, et Euroopa Komisjon kaalub praegu erinevaid võimalusi, kuidas uimepüügikeeldu parandada (määrus (EÜ) nr 1185/2003);

F.  arvestades, et Euroopa Parlament palus komisjonil kõrvaldada uimepüügikeelu puudused 2006. aastal;

G.  arvestades, et enamik teadlasi ning Rahvusvaheline Looduse ja Loodusvarade Kaitse Ühing soovitavad, et haisid lossitaks ühes tükis, ilma uimesid eemaldamata;

H.  arvestades, et Costa Rica on ÜROs seisnud eespool kirjeldatud meetodi eest, mida kasutatakse paljudes Kesk- ja Põhja-Ameerika kalandusettevõtetes,

1.  kutsub komisjoni üles esitama ettepanekut keelata haiuimede eemaldamine laeva pardal haisid käsitleva ühenduse tegevuskava teiseks aastapäevaks (2011. aasta veebruariks);

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev deklaratsioon koos allakirjutanute nimedega(1) komisjonile.

(1) Allakirjutanute nimekiri on avaldatud 16. detsembri 2010. aasta protokolli lisas 1 (P7_PV(2010)12-16(ANN1)).

Euroopa Parlamendi 16. detsembri 2010. aasta deklaratsioon Euroopa Liidu suurendatud toetuse kohta kohalikule spordile

P7_TA(2010)0498 P7_DCL(2010)0062

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 165;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 123,

A.  arvestades, et sport on ELi uus pädevusvaldkond;

B.  arvestades, et sport on sotsiaalse ühtekuuluvuse oluline tegur ning aitab kaasa paljude poliitika eesmärkide saavutamisele, sealhulgas näiteks tervise edendamine, haridus, sotsiaalne integratsioon, diskrimineerimisvastane võitlus, kultuur, ning samuti kuritegevuse vähendamine ja võitlus narkomaaniaga;

C.  arvestades, et valdav enamus spordis ja meelepärases füüsilises tegevuses osalevaid eurooplasi teeb seda kohalikul tasandil;

D.  arvestades, et majanduskriisil ja survel valitsuse kulutustele võivad olla tõsised tagajärjed kohaliku spordi rahastamisele,

1.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama sporti kõigi jaoks, tugevdama selle hariduslikku ja integreerivat rolli, pöörates erilist tähelepanu alaesindatud rühmadele, nagu naised, eakad ja puudega inimesed;

2.  kutsub liikmesriike üles tagama, et kohalik sport ei kannataks kriisi ajal suurte eelarvekärbete all;

3.  palub komisjonil pöörata tulevases sporti käsitlevas teatises vajalikku tähelepanu kohalikule spordile ning tagada ELi spordiprogrammile piisav rahastamine pärast 2012. aastat;

4.  kutsub komisjoni üles võtma nõuetekohaselt arvesse uuringut kohaliku spordi rahastamise kohta seoses võimaliku ELi algatusega, mis käsitleb hasartmängu probleeme;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev deklaratsioon koos allakirjutanute nimedega(1) komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

(1) Allakirjutanute nimekiri on avaldatud 16. detsembri 2010. aasta protokolli lisas 2 (P7_PV(2010)12-16(ANN2)).

Euroopa Parlamendi 16. detsembri 2010. aasta deklaratsioon ELi kodutuse kaotamise strateegia kohta

P7_TA(2010)0499 P7_DCL(2010)0061

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 22. aprilli 2008. aasta deklaratsiooni tänavakodutuse kaotamise kohta(1);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 123,

A.  arvestades, et kodutuid leidub endiselt kõikides ELi liikmesriikides ja et see on põhiliste inimõiguste vastuvõetamatu rikkumine;

B.  arvestades, et 2010. aasta on vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta,

1.  kutsub komisjoni taas üles võtma endale 2010. aasta lõpuks kohustus kaotada tänavakodutus 2015. aastaks;

2.  palub Euroopa Komisjonil koostada ulatuslik ELi kodutuse kaotamise strateegia ja toetada liikmesriike tõhusate riiklike strateegiate kujundamisel vastavalt suunistele, mis on toodud 2010. aasta märtsis ELi 2020. aasta strateegia osana vastu võetud ühisaruandes sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasatuse kohta;

3.  kutsub EUROSTATi üles koguma andmeid kodutuse kohta ELis;

4.  peab kõige tähtsamaks tagada, et: keegi ei veeda ööd lageda taeva all; keegi ei ela hädamajutuskohas kauem kui hädavajalik; keegi ei ela üleminekumajutuskohas kauem kui on vaja edukaks edasiliikumiseks; keegi ei lahku asutusest majutusvõimalusteta; ükski noor ei jää kodutuks iseseisva elu alustamise tõttu;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev deklaratsioon koos allakirjutanute nimedega(2) nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT C 259 E, 29.10.2009, lk 19. (2) Allakirjutanute nimekiri on avaldatud 16. detsembri 2010. aasta protokolli lisas 3 (P7_PV(2010)12-16(ANN3)).