Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjonile 10. novembril 2010 esitatud küsimust petitsiooni 0473/2008 kohta, mille on esitanud Christoph Klein (Saksamaa) ning mis käsitleb Euroopa Komisjoni suutmatust võtta meetmeid seoses ühe konkurentsijuhtumiga ja sellest tulenevat kahjulikku mõju asjaomasele ettevõttele (O-0182/2010 – B7-0666/2010);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 227;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2;

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 201 ja 202,

A.  arvestades, et selle juhtumi puhul kohaldatakse õigusliku alusena nõukogu direktiivi 93/42/EMÜ meditsiiniseadmete kohta(1), milles on sätestatud, et I klassi kuuluvate meditsiiniseadmete tootjad võivad sellise seadme turule lasta ilma volitatud asutuse või pädeva asutuse osalemiseta ning et tootja ülesanne on tõestada seadme vastavust direktiivi nõuetele;

B.  arvestades, et liikmesriigid on nende nõuete täitmise tagamiseks kohustatud teostama turujärelevalvet ning võtma vajalikke meetmeid, mille hulka kuuluvad artiklis 8 osutatud kaitseklausli kohane menetlus ning artiklis 18 osutatud meetmed, mida rakendatakse põhjendamatult kinnitatud CE-märgise puhul;

C.  arvestades, et asjaomane tootja tõestas liikmesriigi vastutavale asutusele, et tema seade vastab kõigile õigusaktidest tulenevatele nõuetele I klassi meditsiiniseadme ja CE-märgist kandva toote turule laskmise kohta;

D.  arvestades, et kui liikmesriik võtab asjakohased ajutised meetmed, et seade turult kõrvaldada või seadme turule laskmine keelata või seda piirata, on ta kohustatud kõigist sellistest meetmetest viivitamata vastutava asutuse kaudu komisjonile teatama, esitades oma otsuse põhjused;

E.  arvestades, et Saksamaa ametiasutused on 1996. aastast alates väljendanud muret seadme (inhalaator) ohutuse üle ning teatanud sellest probleemist komisjonile, et kohaldataks kaitseklausli menetlust, kuid komisjon ei pidanud nõu tootjaga ning ei teinud kunagi otsust; ja arvestades, et seetõttu oodatakse ikka veel otsust ning petitsiooni esitajal ei ole enam kasutada ühtki õiguskaitsevahendit;

F.  arvestades, et Saksi-Anhalti liidumaa ametivõimud kehtestasid Baieri liidumaa ametivõimude nõudmisel 1997. aastal seadmele müügikeelu;

G.  arvestades, et enne esimest müügikeeldu 1997. aastal müüs ettevõte tooteid seaduslikult ning täitis vastutava asutuse kinnitusel kõiki nõukogu direktiivi 93/42/EMÜ nõudeid;

H.  arvestades, et tootja laskis seadme 2003. aastal turule uue nime all ning 2005. aastal käskis Ülem-Baieri ringkonnavalitsus seadme vastavalt Saksamaa meditsiiniseadmete seadusele turult kõrvaldada ilma sellest komisjonile teatamata;

I.  arvestades, et tootja teatas 2006. aastal komisjonile teisest müügikeelust ja soovis, et Saksamaa vastu algatataks rikkumismenetlus direktiivi 93/42/EMÜ artikli 8 lõike 1 rikkumise tõttu;

J.  arvestades, et komisjoni väitel ei olnud piisavalt tõendeid selle kohta, et inhalaator vastab direktiivis 93/42/EMÜ kehtestatud olulistele nõuetele ning järelikult ei olnud tarvis uuesti toote ohutust kontrollida, kuna juhtum ei kuulu mitte direktiivi artikli 8, vaid artikli 18 alla;

K.  arvestades, et tootja esitas 2008. aastal Euroopa Parlamendile petitsiooni, milles väidetakse, et komisjon rikkus kõnealuse juhtumi käsitlemisel talle direktiivist tulenevaid kohustusi ning jättis täitmata oma kohustused aluslepingute järelevalvajana,

1.  on seisukohal, et Euroopa Komisjoni vastus petitsioonikomisjonile ei sisaldanud rahuldavaid vastuseid petitsiooni esitaja küsimustele, komisjoniliikmete küsimustele ega õiguskomisjoni arvamuses tõstatatud küsimustele;

2.  palub komisjonil viivitamata võtta vajalikke meetmeid, et viia lõpule direktiivi 93/42/EMÜ artiklis 8 kehtestatud kaitseklausli alusel 1997. aastal algatatud menetlus;

3.  palub komisjonil kiiresti lahendada õigustatud mured, mida on väljendanud petitsiooni esitaja, kes on 13 aastat viibinud väljakannatamatus olukorras, mille tagajärjel tal on saamata jäänud oluline osa sissetulekust, ning võtta vajalikud meetmed, et petitsiooni esitaja saaks oma õigusi kasutada;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile ja Saksamaa Liitvabariigi valitsusele.

(1) EÜT L 169, 12.7.1993, lk 1.