Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Iraani kohta, eelkõige neid, milles käsitletakse inimõigusi, eriti 10. veebruari 2010. aasta(1) ja 8. septembri 2010. aasta(2) resolutsiooni;

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Navy Pillay 23. novembri 2010. aasta avaldust, milles ta väljendas muret Nasrin Sotoudehi juhtumi pärast ja märkis, et tegelikult on represseerimine palju laiaulatuslikum ja inimõiguste kaitsjate olukord Iraanis muutub järjest raskemaks;

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimõiguste kaitsjaid käsitlevat deklaratsiooni, mille ÜRO Peaassamblee võttis konsensuse alusel vastu 1998. aastal ning milles nähakse ette, et riigid võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada pädevate asutuste poolt inimõiguste kaitsjate kaitse mis tahes vägivalla, ähvarduse, kättemaksu, de facto või de jure diskrimineerimise, surve või muu meelevaldse tegevuse eest nende legitiimsetel jõupingutustel edendada inimõigusi;

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti ning lapse õiguste konventsiooni, millega Iraan on ühinenud;

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 21. detsembri 2010. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Iraani Islamivabariigis;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5,

A.  arvestades, et väljapaistev Iraani advokaat inimõiguste alal Nasrin Sotoudeh mõisteti 11 aastaks vangi, süüdistatuna riigi julgeoleku vastases tegevuses, inimõiguste kaitsjate keskuse liikmeksolekus, hejabi (islami riietuse) mittekandmises sõnavõtu videosalvestuse ajal ning riigivastases propagandas; arvestades, et lisaks ei lubata tal 20 aasta jooksul pärast karistuse kandmist töötada juristina ja reisida;

B.  arvestades, et kahe lapse ema Sotoudeh vahistati 4. septembril 2010, et teda hoiti pikka aega üksikvangistuses, et teda väidetavalt piinati ja tal ei lubatud kohtuda oma perekonna ja advokaadiga, ning arvestades, et ta oli peaaegu suremas näljastreigi tagajärjel, millega ta protestis oma vangistustingimuste ja õiglase kohtumõistmise menetluse rikkumise vastu;

C.  arvestades, et Sotoudehi abikaasa Reza Khandan kutsuti politseisse 15. jaanuaril 2011 ja teda hoiti seal kinni terve öö, vabastati kolmanda isiku käendusel ja kannatab praegu tagakiusamise all, kuna ta tegutseb oma naise advokaadina;

D.  arvestades, et Nasrin Sotoudeh oli advokaadiks Madalmaade kodanikule Zahra Bahramile, kes vahistati pärast 27. detsembri 2009. aasta Ashura meeleavaldusi ja mõisteti hiljuti surma;

E.  arvestades, et Sotoudehi karistus on üks osa Iraanis inimõigusi kaitsvate advokaatide ja aktivistide vastu suunatud süstemaatilisest ründamisest, mis hõlmab ka inimõigustest kirjutavate reporterite komitee kaasasutajale ja väljapaistvale aktivistile Shiva Nazaraharile nelja-aastase vanglakaristuse ja 74 piitsahoobi määramist 7. jaanuaril 2011 ning väljapaistvale advokaadile Mohammad Seifzadehile üheksa-aastase vanglakaristuse ja kümneaastase juristina töötamise keelu määramist 30. oktoobril 2010; arvestades, et inimõiguste advokaat Mohammad Oliyafar kannab oma klientide kaitsmise eest üheaastast vanglakaristust; arvestades, et teised inimõiguste kaitsjad, keda Iraanis ähvardab kohene kohtu alla andmine, on Mohammad Ali Dadkhah, Abdolfattah Soltani ja Houtan Kian;

F.  arvestades, et rohkem kui aasta pärast Ashura meeleavaldusi 2009. aasta detsembris on ikka veel sajad tol ajal vahistatud Iraani kodanikud vanglas ning võimud on kogu aasta jooksul vahistamisi jätkanud, eelkõige üliõpilaste päeva puhul 7. detsembril 2010, ning arvestades, et Amnesty International aruannete põhjal hoitakse ikka veel kinni rohkem kui 70 üliõpilast;

G.  arvestades, et sihikul on jätkuvalt ka ajakirjanikud ja blogijad ning väidetavalt on vangistuses praegu üle 30 ajakirjaniku, ning et sõnavabadust keelatakse isegi Iraani kultuuri tunnustatud esindajatele, näiteks filmirežissöör Jafar Panahile, kellel 2010. aasta detsembris keelati filmide tegemine 20 aastaks ja kes lisaks sai kuueaastase vanglakaristuse;

H.  arvestades, et Iraanis on endiselt laialt levinud sunniviisilised ülestunnistused, vangide piinamine ja väärkohtlemine, magamata hoidmine, üksikvangistus, ebaseaduslik kinnipidamine, julm, ebainimlik ja alandav kohtlemine, füüsiline ja seksuaalne vägivald ning riigiametnike karistamatus, mis tekitab suuri kahtlusi riigi kohtumenetluse õigluse ja läbipaistvuse osas;

I.  arvestades, et kohtuväliste hukkamiste uurimise asemel võib hoopis juhtuda, et vahistatakse hukatud isikute leinavad sugulased, nagu juhtus Mahdi Ramazaniga, kes võeti vahi alla oma poja haua ääres 2010. aasta detsembris ja kellele mõisteti pööraselt suur kautsjon, mida tal ei ole kuidagi võimalik maksta;

J.  arvestades, et Iraan on lubanud rahvusvahelisele üldsusele, et ta järgib kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

1.  kutsub Iraani Islamivabariigi valitsust üles viivitamata ja tingimusteta vabastama Nasrin Sotoudeh ja kõik teised meelsusvangid, ning on seisukohal, et Nasrin Sotoudehi karistus on poliitilise iseloomuga, mille eesmärk on saavutada, et üks Iraani juhtivaid inimõiguste kaitsjaid ei saaks edasi tegutseda;

2.  mõistab karmilt hukka Nasrin Sotoudeh'le mõistetud erakordselt range karistuse ja tema abikaasa hirmutamise ning tunnustab tema vaprust ja pühendumust;

3.  kutsub Iraani Islamivabariiki järgima advokaatide rolli käsitlevatest ÜRO üldpõhimõtetest tulenevaid norme, milles sätestatakse, et advokaatidel tuleb lubada teha oma tööd hirmutamise, takistamise, ahistamise ja ebakohase sekkumiseta, ning tunnistatakse, et advokaatidel on õigus sõnavabadusele, sealhulgas vabadusele osaleda õigusküsimuste avalikes aruteludes, õigusemõistmises ning inimõiguste edendamises ja kaitsmises;

4.  mõistab karmilt hukka õigluse ja läbipaistvuse puudumise Iraani kohtumenetluses ja kutsub Iraani võime üles tagama nõuetekohast õigusemõistmist ja õigusalast tegevust; palub Iraani peakohtunikul ajatolla Sadegh Amoli Larijanil moodustada sõltumatu komisjon inimõiguste advokaatidele esitatud süüdistuste uurimiseks ja võtta vastutusele kõik ebaseaduslikes menetlustes osalenud ametiisikud;

5.  kutsub ametivõime üles võitlema inimõiguste rikkujate karistamatuse vastu julgeolekujõududes; kordab oma nõudmist, et kohtuväliste hukkamiste suhtes, mis väidetavatelt pandi toime alates vaidlusalustest presidendivalimistest juunis, algatataks sõltumatu uurimine ning väidetavad rikkujad toodaks kohtu ette;

6.  kutsub Iraani valitsust üles tegema täielikku koostööd kõigi rahvusvaheliste inimõiguste alaste mehhanismidega, jätkama koostöövõimaluste otsimist inimõiguste ja õigusreformi alal ÜROga ning täielikult rakendama universaalse korrapärase läbivaatamise tulemusena esitatud soovitusi;

7.  nõuab uut ÜRO mandaati, mille alusel määrata eriraportöör, kes uuriks kuritegusid ja aitaks kaasa inimõiguste rikkujate vastutusele võtmisele Iraanis;

8.  kutsub Iraani ametivõime üles võimaldama Rahvusvahelisele Punase Risti Komiteele juurdepääsu kõikidele vangidele ja lubama rahvusvahelistel inimõiguste organisatsioonidel jälgida olukorda riigis;

9.  nõuab tungivalt, et Iraani võimud vaataksid läbi Zahra Bahrami mõistetud karistuse, tagaksid talle õiglase kohtumenetluse ning rahvusvaheliste normide kohaselt juurdepääsu Madalmaade ametivõimudele, arvestades tema Madalmaade kodakondsust;

10.  kutsub Euroopa Välisteenistust üles kavandama lisameetmeid demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi raames, et aktiivselt kaitsta inimõiguste kaitsjaid Iraanis, ning julgustab liikmesriike ja kohalikke asutusi toetama selliseid algatusi nagu Euroopa varjupaigalinnade programm ja rahvusvaheline pagulaslinnade võrgustik;

11.  nõuab olemasolevat nimekirja isikutest ja organisatsioonidest, kellel ei ole lubatud reisida ELi, ning vahendite külmutamise laiendamist, et hõlmata need Iraani ametiisikud, kes vastutavad inimõiguste rikkumise, repressioonide ja vabaduse piiramise eest Iraanis;

12.  kutsub ELi esindajaid ning komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat uuesti alustama Iraani Islamivabariigiga inimõiguste alaseid kõnelusi;

13.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO inimõiguste komisjonile, Iraani ülemkohtu esimehele ning Iraani Islamivabariigi valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 341 E, 16.12.2010, lk 9. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0310.