Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõigustega seotud rahvusvahelisi kohustusi ja vahendeid, sealhulgas neid, mis on ette nähtud ÜRO inimõiguste konventsioonides ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis, millega tagatakse inimõigused ja põhivabadused ning keelatakse diskrimineerimine;

–  võttes arvesse partnerluslepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, mis kirjutati alla Cotonous 23. juunil 2000 (Cotonou leping) ja vaadati läbi Ouagadougous 23. juunil 2010, ja selle sätteid inimõiguste kohta, eriti artiklit 8;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 6, 7 ja 21, milles kohustatakse Euroopa Liitu ja liikmesriike austama inimõigusi ja põhivabadusi ning nähakse ette vahendid, et võidelda diskrimineerimisega ja inimõiguste rikkumisega ELi tasandil;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artiklit 21, milles keelatakse diskrimineerimine seksuaalse sättumuse alusel;

–  võttes arvesse kõiki ELi meetmeid homofoobia ja seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimisega võitlemiseks;

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone homofoobia, vähemuste kaitse ja diskrimineerimisvastase poliitika kohta;

–  võttes arvesse oma 17. detsembri 2009. aasta resolutsiooni Uganda homoseksuaalsuse vastase seaduseelnõu kohta(1) ja 16. detsembri 2010. aasta resolutsiooni Uganda ja Bahati eelnõu ning homo-, bi- ja transseksuaalide diskrimineerimise kohta(2);

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni ja Euroopa Parlamendi presidendi Jerzy Buzeki avaldusi rahvusvahelisel homofoobiavastasel päeval 17. mail 2010;

–  võttes arvesse AKV riikide parlamentaarse ühisassamblee 28. septembri 2010. aasta deklaratsiooni usundite rahumeelse kooseksisteerimise kohta ja homoseksuaalsuse tähtsustamist AKV-ELi partnerluses;

–  võttes arvesse avaldust, mille AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee ELi-poolsed liikmed PPE, S&D, ALDE, Verts/ALE ja GUE/NGL fraktsioonidest esitasid 6. detsembril 2010 vastusena AKV riikide deklaratsioonile;

–  võttes arvesse AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee 3. detsembri 2009. aasta resolutsiooni sotsiaalse ja kultuurilise integratsiooni ja noorte osaluse kohta;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5,

A.  arvestades, et 26. jaanuaril 2011 tapeti Ugandas julmalt David Kato Kisule, kes oli inimõiguste kaitsja ja homode ja lesbide õiguste eest võitleva rühma „Uganda seksuaalvähemused” ning Uganda homo-, bi- ja transseksuaalide kogukonna juht;

B.  arvestades, et David Kato oli varem kaevanud kohtusse ja võitnud kohtuasja kohaliku kõmulehe Rolling Stone vastu, kes avaldas 9. oktoobril ja 15. novembril 2010 umbes saja homoseksuaalsuses kahtlustava isiku, kaasa arvatud David Kato nime, isikuandmed ja fotod, ning kutsus lugejaid üles neid isikuid ründama või üles pooma;

C.  arvestades, et 3. jaanuaril 2011 otsustas Uganda ülemkohus, et kõmuleht Rolling Stone rikkus kõigi kodanike põhiseaduses sätestatud põhiõigust väärikusele ja eraelu puutumatusele, põhjendades seda sellega, et Ugandas isegi praegu kehtivate homoseksuaalsuse vastaste õigusaktidega ei saa õigustada vägivallatsemist homoseksuaalide kallal ja nende tapmist; arvestades, et pärast võitu kohtus kaebas David Kato ähvarduste ja kiusamiste sagenemise üle;

D.  arvestades, et AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee kaaspresident, Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjoni esimees, Euroopa Parlamendi president, ELi missioonijuhid Kampalas, Ameerika Ühendriikide riigisekretär ja president, ÜRO inimõiguste ülemvolinik ja muud rahvusvahelise kogukonna juhid avaldasid David Katole kui inimõiguste kaitsjale austust ning kutsusid Uganda ametivõime üles kuriteo toimepanijat või toimepanijaid kohtu ette tooma;

E.  arvestades, et Euroopa Parlament ja rahvusvahelised valitsusvälised organisatsioonid ning USA ja ELi valitsuste esindajad on korduvalt väljendanud muret homo-, bi- ja transseksuaalide olukorra pärast Ugandas, nende pideva diskrimineerimise ja tagakiusamise pärast ning asjaolu pärast, et Uganda avaliku elu tegelased ja eraisikud ning organisatsioonid õhutavad viha homo-, bi- ja transseksuaalide vastu;

F.  arvestades, et rühm, millesse David Kato kuulus, väljendas avalikult vastuseisu homoseksuaalsuse eelnõule, mille parlamendiliige David Bahati esitas 25. septembril 2009 Uganda parlamendile ning mille kohaselt karistataks homoseksuaalse akti eest seitsmeaastase kuni eluaegse vangistuse või surmanuhtlusega; arvestades, et eelnõuga nähakse ette kuni kolmeaastane vangistus, kui lapse või patsiendi homoseksuaalsusest jäetakse teatamata; arvestades, et eelnõu on alles arutlusel;

G.  arvestades, et Uganda homo-, bi- ja transseksuaalid ja isikud, kelle fotod ja isikuandmed avaldati ajalehes Rolling Stone ja kelle andmed loeti seejärel ette raadios ja televisioonis, elavad nüüd tegeliku tagakiusamise ohus ja on enamikel juhtudel nüüd kodutud, töötud, sunnitud vältima avalikke kohti ning hoidma end avalikkuse eest varjul;

H.  arvestades, et Aafrikas on homoseksuaalsus seadusega lubatud ainult 13 riigis ning 38 riigis peetakse seda kriminaalkuriteoks; arvestades, et Mauritaanias, Somaalias, Sudaanis ja Põhja-Nigeerias karistatakse homoseksuaale surmanuhtlusega; arvestades, et poliitilised ja äärmuslike usuliikumiste juhid õhutavad teiste hulgas vägivalda homo-, bi- ja transseksuaalide vastu, samal ajal kui ametivõimud on seksuaalse sättumuse tõttu sooritatud kuritegude suhtes tolerantsed ja jätavad need karistamata, ning arvestades, et diskrimineerimine, omavoliline vahistamine ja väärkohtlemine seksuaalse sättumuse alusel suureneb pidevalt,

1.  mõistab tugevalt hukka Uganda inimõiguste kaitsja David Kato Kisule julma mõrva;

2.  kutsub Uganda ametivõime üles teostama tema mõrva põhjalikku ja erapooletut uurimist ja võtma kuriteo toimepanijad kohtulikule vastutusele, ning toimima samamoodi igasuguse homo-, bi- ja transseksuaalide ning muude vähemuste vastu suunatud tagakiusamise, diskrimineerimise ja vägivalla korral; kutsub Uganda ametivõime üles uurima avalikult David Kato tapmiseks üleskutse teinud isikuid, nende organisatsioone, rolli ja rahastamist;

3.  peab kahetsusväärseks, et Uganda ametivõimud ei reageeri homoseksuaalide diskrimineerimist toetavate seisukohtade peale ning juhib tähelepanu nende rahvusvahelisel õigusel ja Cotonou lepingul põhinevatele kohustustele, eriti kohustusele kaitsta kõiki inimesi sõltumata nende seksuaalsest sättumusest või soolisest identiteedist nende vastu suunatud ähvarduste või vägivalla eest;

4.  võttes arvesse 18. veebruaril 2011 toimuvaid üld- ja presidendivalimisi, kinnitab veel kord vajadust võtta sõna homoseksuaalsuse mahasurumise vastu ning võtta asjakohased meetmed, et lõpetada homofoobsed meediakampaaniad ja teabevahetus, mis õhutab vihkamist vähemuskogukonna vastu, või selliste, soolisest või seksuaalsest sättumusest tingitud tegude õigustamine;

5.  kutsub Uganda valitsust üles tagama homo-, bi- ja transseksuaalidele ning muudele vähemusrühmadele piisavat kaitset vägivalla eest ja võtma kohe meetmeid kõigi ohtude või vihkamist väljendavate avalduste korral, mis võivad põhjustada vägivalda, diskrimineerimist või vaenulikkust eespool nimetatud rühmade suhtes;

6.  mõistab sellega seoses taas hukka Bahati homoseksuaalsuse vastase seaduseelnõu ning kutsub Uganda parlamenti üles dekriminaliseerima homoseksuaalsust ja hoiduma igal juhul surmanuhtluse kasutamisest; ühineb ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni 10. detsembri 2010. aasta üleskutsega dekriminaliseerida homoseksuaalsus kõikjal maailmas;

7.  mõistab hukka kõik katsed õhutada vihkamist ja õigustada vägivalda vähemuste vastu, sealhulgas soo või seksuaalse sättumuse tõttu; ühineb David Kato organisatsiooni (SMUG) ja muude organisatsioonide poolt ametivõimudele, poliitilistele ja usujuhtidele ning massiteabevahenditele esitatud üleskutsega lõpetada seksuaalvähemuste tagakiusamine ning homo-, bi- ja transseksuaalide suhtes vägivalda soodustava õhkkonna loomine;

8.  nõuab tungivalt, et Euroopa Komisjon ja liikmesriigid kaasaksid homo-, bi- ja transseksuaalide aktivistid oma inimõiguste kaitsjate toetusprogrammidesse; kutsub kõiki Uganda valitsusväliseid organisatsioone üles tegema koostööd Uganda inimõiguste koalitsiooniga, sealhulgas homo-, bi- ja transseksuaalide organisatsioonidega;

9.  kutsub ELi ja liikmesriike üles tagama, et nende välispoliitika, kaasa arvatud kolmandate riikidega tehtav koostöö- ja arengupoliitika nii ametivõimude kui VVOde suhtes võtab nõuetekohaselt arvesse kõigi vähemuste, kaasa arvatud homo-, bi- ja transseksuaalide inimõiguste olukorda, et tagada käegakatsutavate edusammude tegemine selles valdkonnas; kutsub komisjoni, nõukogu ja Euroopa välisteenistust üles kasutama täiel määral homo-, bi- ja transseksuaalide inimõiguste igakülgse edendamise ja kaitsmise vahendiga antud võimalusi suhetes Ugandaga, tagama homo-, bi- ja transseksuaalide aktivistidele täielikku kaitset ja toetama nende tegevust; kutsub komisjoni üles lisama need teemad homofoobia vastasesse tegevuskavasse, mille Euroopa Parlament palus komisjonil koostada(3);

10.  on väljendab suurt muret asjaolu pärast, et rahvusvahelised rahastajad, rahvusvahelised ja valitsusvälised organisatsioonid ning humanitaarabi organisatsioonid ja arstid peavad seaduseeelnõu vastuvõtmise korral vaatama üle või lõpetama oma tegevuse teatud valdkondades, ning märgib, et Saksamaa otsustas Malawile lubatud 33 miljoni USA dollarini ulatuvat finantsabi homoseksuaalsuse kuritegelikuks tunnistamise ja ajakirjandusvabaduse piiramise tõttu poole võrra vähendada, millele järgnes USA valitsuse otsus keelduda 350 miljoni USA dollarini ulatuva finantsabi andmisest Malawile niikaua, kui ei ole peetud täiendavaid läbirääkimisi isikuvabadusi piiravate õigusaktide üle;

11.  kinnitab oma pühendumust üldiste inimõiguste kaitsmisele ja kordab taas, et seksuaalne sättumus on küsimus, mis on seotud isiku õigusega eraelule ja see on tagatud inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õigusega, mille kohaselt tuleks kaitsta võrdõiguslikkust ja mittediskrimineerimist ning samas tagada sõnavabadus, ja tuletab Uganda ametivõimudele meelde nende kohustusi kooskõlas rahvusvahelise õiguse ning Cotonou lepinguga, mis nõuavad kõigi inimõiguste järgmist;

12.  kutsub liikmesriike ja ELi institutsioone üles kinnitama uuesti põhimõtet, et inimestele, keda ähvardab tagakiusamine, tuleks anda põgeniku staatus;

13.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Uganda Vabariigi presidendile, Uganda parlamendi esimehele, Ida-Aafrika seadusandlikule kogule ning Aafrika Liidule ja selle institutsioonidele.

(1) ELT C 286 E, 22.10.2010, lk 25. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0495. (3) 19. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni P7_TA(2011)0019 lõige 7.