Euroopa Parlamendi 18. jaanuari 2011. aasta seadusandlik resolutsioon muudetud ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb aktsiaseltside ühinemist (kodifitseeritud tekst) (KOM(2010)0391 – C7-0209/2010 – 2008/0009(COD))

P7_TA(2011)0001 A7-0363/2010

(Seadusandlik tavamenetlus – kodifitseeritud tekst)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2008)0026), ja muudetud ettepanekut (KOM(2010)0391);

–  võttes arvesse oma 17. juuni 2008. aasta esimese lugemise seisukohta(1);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 50 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7-0209/2010);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3;

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 21. oktoobri 2010. aasta arvamust(2);

–  võttes arvesse 20. detsembri 1994. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet õigusaktide tekstide ametliku kodifitseerimise kiirendatud töömeetodi kohta(3);

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 86 ja 55;

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A7-0363/2010),

A.  arvestades, et Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistustest koosneva konsultatiivse töörühma arvamuse kohaselt piirdub ettepanek üksnes kehtivate tekstide kodifitseerimisega ega hõlma sisulisi muudatusi,

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 18. jaanuaril 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/.../EL, mis käsitleb aktsiaseltside ühinemist (kodifitseeritud tekst)

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (direktiiv 2011/35/EL) lõplikule kujule.)

(1) ELT C 286 E, 27.11.2009, lk 60. (2) Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata. (3) EÜT C 102, 4.4.1996, lk 2.

Euroopa Parlamendi 18. jaanuari 2011. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa–Vahemere piirkonna lepingu, millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Jordaania Hašimiidi Kuningriigi vahel, protokolli sõlmimise kohta, et võtta arvesse Bulgaaria Vabariigi ja Rumeenia ühinemist Euroopa Liiduga (06903/2010 – C7-0384/2010 – 2007/0231(NLE))

P7_TA(2011)0002 A7-0373/2010

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (06903/2010);

–  võttes arvesse protokolli eelnõu Euroopa–Vahemere piirkonna lepingu juurde, millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Jordaania Hašimiidi Kuningriigi vahel, et võtta arvesse Bulgaaria Vabariigi ja Rumeenia ühinemist Euroopa Liiduga (09373/2008);

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 217 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a (C7-0384/2010);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 81, artikli 90 lõiget 8 ja artikli 46 lõiget 1;

–  võttes arvesse väliskomisjoni soovitust (A7-0373/2010),

1.  annab nõusoleku protokolli sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Jordaania Hašimiidi Kuningriigi valitsusele ja parlamendile.

Euroopa Parlamendi 18. jaanuari 2011. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Ühenduse ning Lääne-Aafrika majandus- ja rahaliidu vahelise teatavaid lennundusküsimusi käsitleva lepingu sõlmimise kohta (06646/2010 – C7-0103/2010 – 2008/0145(NLE))

P7_TA(2011)0003 A7-0361/2010

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (06646/2010);

–  võttes arvesse Euroopa Ühenduse ning Lääne-Aafrika majandus- ja rahaliidu vahelise teatavaid lennundusküsimusi käsitleva lepingu eelnõu (06190/2009);

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 100 lõikele 2, artikli 218 lõike 8 esimesele lõigule ning artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a (C7-0103/2010);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 81 ja artikli 90 lõiget 8;

–  võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni soovitust (A7-0361/2010),

1.  annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide ning Lääne-Aafrika majandus- ja rahaliidu riikide valitsustele ja parlamentidele.

Euroopa Parlamendi 18. jaanuari 2011. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega sätestatakse ehitustoodete ühtlustatud turustustingimused ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 89/106/EMÜ (10753/3/2010 – C7-0267/2010 – 2008/0098(COD))

P7_TA(2011)0004 A7-0343/2010

(Seadusandlik tavamenetlus: teine lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu esimese lugemise seisukohta (10753/3/2010 – C7-0267/2010);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud komisjoni ettepanekut (KOM(2008)0311) ja muudetud ettepanekut (KOM(2009)0579);

–  võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C6-0203/2008);

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Lissaboni lepingu jõustumise mõju käimasolevatele institutsioonidevahelistele otsustamismenetlustele” (KOM(2009)0665);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 7;

–  võttes arvesse oma esimese lugemise seisukohta(1);

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 25. veebruari 2009. aasta arvamust(2);

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 8. detsembri 2010. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi teise lugemise seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 8;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 66;

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni soovitust teisele lugemisele (A7-0343/2010),

1.  võtab vastu allpool toodud teise lugemise seisukoha;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud teisel lugemisel 18. jaanuaril 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr…/2011, millega sätestatakse ehitustoodete ühtlustatud turustustingimused ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 89/106/EMÜ

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 305/2011) lõplikule kujule.)

(1) ELT C 184 E, 8.7.2010, lk 441. (2) ELT C 218, 11.9.2009, lk 15.

Euroopa Parlamendi 18. jaanuari 2011. aasta resolutsioon humanitaarabi valdkonna Euroopa konsensuse rakendamise, tegevuskava vahekokkuvõtte ja edasise tegevuse kohta (2010/2101(INI))

P7_TA(2011)0005 A7-0375/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 18. detsembril 2007 Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja ning Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni presidentide poolt allkirjastatud Euroopa konsensust humanitaarabi valdkonnas;

–  võttes arvesse komisjoni talituste 29. mai 2008. aasta töödokumenti, milles loodi konsensuse rakendamiseks konkreetseid meetmeid sisaldav tegevuskava (SEK(2008)1991);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 214 humanitaarabi kohta;

–  võttes arvesse nõukogu 20. juuni 1996. aasta määrust (EÜ) nr 1257/96 humanitaarabi kohta(1);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu 23. detsembril 2005 koostatud ja 2009. aasta detsembris täiendatud suuniseid rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks ning nõukogu 8. detsembri 2009. aasta järeldusi;

–  võttes arvesse nõukogu 5. märtsi 2007. aasta otsust 2007/162/EÜ kodanikukaitse rahastamisvahendi kehtestamise kohta(2);

–  võttes arvesse nõukogu 8. novembri 2007. aasta otsust 2007/779/EÜ, Euratom, millega kehtestatakse ühenduse kodanikukaitse mehhanism(3);

–  võttes arvesse nõukogu 2007. aasta detsembri järeldusi, milles kutsutakse komisjoni üles ühenduse kodanikukaitse mehhanismi maksimaalselt ära kasutama ja suurendama liikmesriikidevahelist koostööd;

–  võttes arvesse kõrge esindaja ning Euroopa Komisjoni asepresidendi Catherine Ashtoni ja Euroopa Komisjoni liikme Kristalina Georgieva ühisdokumenti, milles käsitletakse õpetlikke kogemusi Euroopa Liidu reageerimisest Haiti katastroofile;

–  võttes arvesse komisjoni 10. septembri 2003. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Mitmepoolsus – Euroopa Liidu ja ÜRO valik” (KOM(2003)0526), milles kutsutakse süstemaatilise poliitilise dialoogi, suurema koostöö kaudu kõnealuses valdkonnas, parema kriiside ohjamise ja ennetamise ning komisjoni ja valitud ÜRO organisatsioonide vahelise strateegilise partnerluse kaudu terviklikule ELi ja ÜRO suhete tugevdamisele ning süvalaiendamisele;

–  võttes arvesse komisjoni 5. märtsi 2008. aasta teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule Euroopa Liidu katastroofidele reageerimise suutlikkuse suurendamise kohta (KOM(2008)0130) ning Euroopa Parlamendi 19. juuni 2008. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu katastroofidele reageerimise suutlikkuse suurendamise kohta(4);

–  võttes arvesse komisjoni 23. veebruari 2009. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile arengumaades katastroofiohu vähendamise toetamist käsitleva ELi strateegia kohta (KOM(2009)0084);

–  võttes arvesse komisjoni 31. märtsi 2010. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Toiduvarustuskindluse parandamiseks antav humanitaarabi” (KOM(2010)0126);

–  võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti humanitaarabi peadirektoraadi 2010. aasta tegevusstrateegia kohta;

–  võttes arvesse Michel Barnier' 2006. aasta mais avaldatud aruannet „Euroopa kodanikukaitsejõud EuropeAid”;

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee poolt 10. detsembril 1948 vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni;

–  võttes arvesse 1949. aasta Genfi konventsioone ja nende 1977. aasta lisaprotokolle;

–  võttes arvesse 1951. aasta juulis vastu võetud pagulasseisundi konventsiooni;

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee poolt 20. novembril 1989 vastu võetud ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja selle fakultatiivprotokolli laste kaasamise kohta relvastatud konfliktidesse;

–  võttes arvesse 13. aprillil 1999 Londonis allkirjastatud toiduabi konventsiooni, milles Euroopa Ühendus kohustub reageerima arengumaade toiduga seotud hädaolukordadele ja muudele toiduvajadustele(5);

–  võttes arvesse 1994. aastal vastu võetud Rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu Liikumise ning valitsusväliste organisatsioonide tegevusjuhendit katastroofiabi andmiseks;

–  võttes arvesse 17. juunil 2003 Stockholmis heaks kiidetud humanitaarabi andmise põhimõtteid ja häid tavasid;

–  võttes arvesse 2007. aastal ülemaailmse humanitaarorganisatsiooni Global Humanitarian Platform (GHP) poolt heaks kiidetud ÜRO ja humanitaarorganisatsioonide vahelisi partnerluspõhimõtteid;

–  võttes arvesse 27. novembril 2006 läbi vaadatud ÜRO suuniseid sõjaliste ja kodanikukaitse vahendite kasutamise kohta suurõnnetuste puhul teostatavate päästeoperatsioonide raames (Oslo suunised);

–  võttes arvesse 2003. aasta märtsi suuniseid sõjaliste ja kodanikukaitse vahendite kasutamise kohta toetamaks ÜRO humanitaartegevust keerulistes hädaolukordades (MCDA suunised);

–  võttes arvesse Hyōgo tegevusraamistikku, mis võeti vastu 18.–22. jaanuaril 2005 Kōbe linnas (Hyōgo prefektuur, Jaapan) peetud katastroofide ennetamise alasel ülemaailmsel konverentsil;

–  võttes arvesse humanitaarreageerimise ülevaadet, mille koostas ÜRO peasekretäri asetäitja humanitaarküsimustes ja hädaabi koordinaator 2005. aasta augustis;

–  võttes arvesse 2010. aasta humanitaarreageerimise indeksit, mille koostas organisatsioon DARA (Development Assistance Research Associates), kes analüüsib ja klassifitseerib seda, kuidas peamised doonorriigid vastavad katastroofi, konflikti või hädaolukorra tõttu kannatavate inimeste vajadustele;

–  võttes arvesse rahvusvahelist programmi katastroofi korral rahvusvaheliste meetmete suhtes kohaldatavate eeskirjade, seaduste ja põhimõtete kohta (nn IDRL (International Disaster Response Laws, Rules and Principles) suunised), mis võeti vastu 2007. aastal Genfis toimunud Punase Risti ja Punase Poolkuu 30. rahvusvahelisel konverentsil, ning Euroopa Liidu liikmesriikide ühist kohustust neid toetada;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 14. novembri 2007. aasta resolutsiooni Euroopa konsensuse kohta humanitaarabi valdkonnas(6);

–  võttes arvesse oma 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni hiljutise maavärina kohta Haitil(7);

–  võttes arvesse oma 14. detsembri 2010. aasta soovitust nõukogule ELi kiirreageerimisvõime loomise kohta(8);

–  võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni humanitaarabi laevastiku vastu suunatud Iisraeli sõjalise operatsiooni ning Gaza blokaadi kohta(9);

–  võttes arvesse Oreste Rossi poolt kodukorra artikli 120 kohaselt esitatud resolutsiooni ettepanekut Somaalia humanitaarkriisi kohta (B7-0489/2010);

–  võttes arvesse oma eelmisi resolutsioone humanitaarabi jagamise kohta kolmandates riikides;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse arengukomisjoni raportit (A7-0375/2010),

A.  arvestades, et Euroopa konsensus humanitaarabi valdkonnas kinnitas ühise nägemuse humanitaarabist, milles rõhutatakse Euroopa Liidu tahet teha selles valdkonnas tõhususe optimeerimiseks tihedat koostööd ning kaitsta ja edendada humanitaarabi aluspõhimõtteid, milleks on inimlikkus, neutraalsus, erapooletus ja sõltumatus, ning propageerida tugevalt rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimist;

B.  arvestades, et konsensusest tulenevaid kohustusi peavad täitma nii liikmesriigid kui ka komisjon ning tegevuskavas loetletud meetmeid peavad komisjon ja liikmesriigid enamikel juhtudel rakendama üheskoos;

C.  arvestades, et loodusõnnetused on muutunud tunduvalt arvukamaks ja rängemaks ning neid põhjustavad eelkõige inimtekkelised kliimamuutused ning tööstusriigid kannavad selle eest ajaloolist vastutust; arvestades, et keerulisi kriise tekib juurde, mis on seotud mitmete teguritega, sealhulgas konfliktide iseloomu muutumine, halb juhtimine ja ebakindlad olukorrad, rahvusvahelise humanitaarõiguse tõsisemad rikkumised ja humanitaarala kitsenemine;

D.  arvestades, et abi pakkumine muutub üha raskemaks ja ohtlikumaks, humanitaartöötajate turvalisus väheneb järjest ning 2008. aastal tapeti 122 humanitaartöötajat;

E.  arvestades, et erilist tähelepanu tuleks senisest enam pöörata kõige haavatavamatele inimrühmadele, nagu naised, lapsed ja sunniviisiliselt ümberasustatud, ning et soolise ja seksuaalse vägivalla suurenemine on tõsiseks probleemiks humanitaarolukordades, kus süstemaatiline vägistamine on mõnikord sõjarelvaks;

F.  arvestades, et humanitaarabiga mitteseotud osalejate suurenev sekkumine humanitaarkriisidele reageerimisse toob kaasa tõsise ohu ajada segamini sõjaliste osalejate ja humanitaarabi osutajate rollid ning hägustab neutraalse, erapooletu ja sõltumatu humanitaarabi piire;

G.  arvestades, et Haiti ja Pakistani hiljutiste tragöödiate taustal on taas ilmnenud vajadus muuta ELi katastroofidele reageerimise vahendid (humanitaarabi ja ühenduse kodanikukaitse mehhanism) tõhusamaks ja kiiremaks ning parandada nende koordineerimist ja nähtavust; arvestades, et need katastroofid on veel kord tõstnud esile vajaduse luua Euroopa kiirreageerimisüksus;

H.  arvestades, et üldine humanitaarolukord on muutunud tõsisemaks, humanitaarabialased kohustused ja vajadused on ülisuured ning konsensuse ja selle tegevuskava rakendamist on kindlasti vaja tõhustada, samuti on vaja täiustada ülemaailmset koordineerimist ja koormuse jagamist, võttes arvesse nende riikide vastutust piirkonnas, kellel on võimalus olla suurimaks humanitaarabi andjaks;

I.  arvestades, et humanitaarkatastroofideks ette nähtud komisjoni eelarvet ja eriti humanitaarabi peadirektoraadi eelarvet mitte üksnes ei külmutatud, vaid see on viimase viie aasta jooksul tegelikus väärtuses veidi vähenenud,

Euroopa konsensus humanitaarabi valdkonnas ja selle tegevuskava

1.  avaldab kahetsust selle pärast, et humanitaarabi konsensus on humanitaarabipartnerite ringist väljaspool endiselt liiga vähe tuntud, ning palub, et Euroopa välisteenistus, liikmesriikide diplomaadid ja sõjalised osalejad saaksid selleteemalisi erikoolitusi;

2.  avaldab kahetsust selle üle, et liikmesriigid ei ole konsensuse rakendamisse piisavalt kaasatud, ning on seisukohal, et nõukogu humanitaar- ja toiduabi töörühma rolli tuleks tõhustada näiteks konsensuse riiklikesse humanitaarabikavadesse integreerimise teemaliste eriistungite korraldamisega või iga-aastase tegevusaruande esitamisega nii, et oleks tagatud konsensuse rakendamise parem jälgimine ja töörühm võiks täita aktiivsemalt oma ülesannet humanitaarabi küsimuse kaitsjana nõukogu teiste töörühmade ning poliitika- ja julgeolekukomitee ees, pöörates seejuures alati tähelepanu kooskõlastamise tõhususele ja kiirusele;

3.  ergutab kolmandates riikides asuvaid ELi esindusi aktiivselt toetama konsensuse ja selle tegevuskava levitamist ja rakendamist liikmesriikide esindustes;

4.  kutsub komisjoni üles uurima võimalusi vahetada ELi liikmesriikide parlamentidega igal aastal teavet konsensuse kohustuste rakendamise parima tava kohta;

5.  soovitab humanitaarabi paremini rahastada, kuna sekkuda tuleb üha rohkemates piirkondades, ning palub eelarvepädevatel institutsioonidel kanda hädaabireservi summa tervenisti või osaliselt otse üle humanitaarabi peadirektoraadi algsesse eelarvesse; rõhutab, kui oluline on saavutada OECD arenguabikomitee eesmärk eraldada arenguabiks 0,7% RKTst 2015. aastal;

6.  nõuab, et koostataks realistlik eelarve, eraldades vahendeid looduskatastroofide või humanitaarabi jaoks eelmiste aastate kulutuste korduvatest kogemustest lähtuvalt;

7.  nõuab täiendavaid pingutusi, et kiirendada loodus- või muule katastroofile järgnevate operatsioonide rahastamist ning otsustusprotsesside ja eelarve rakendamiseks loa andmise menetluse lihtsustamist; rõhutab tiheda koostöö vajalikkust komisjoni vastavate teenistuste ja Euroopa välisteenistuse vahel, et võimaldada operatsioonide kiiret esialgset rahastamist;

8.  tuletab meelde, kui oluline on tasakaalustatud tegevus maailma tasandil, pöörates eriliselt tähelepanu nn unustuse hõlma vajunud kriisidele;

9.  nõuab rahastamise, suutlikkuse ja ressursside suurendamist, et tagada see, et humanitaarabi ja kodanikukaitse teenivad eranditult mittesõjalisi eesmärke;

10.  toetab humanitaarabivõrgustiku (esimene ülikoolide võrgustik, mis pakub humanitaarabi alast koolitust Euroopa tasandil) rolli, et paraneksid teadmised maailmas valitsevast humanitaarolukorrast, ning eelkõige ELi poliitika rolli kõige haavatavamate rühmade vajaduste rahuldamisel noortele eurooplastele hariduse ja koolituse pakkumise teel;

Humanitaarpõhimõtted, rahvusvaheline humanitaarõigus ja humanitaarala kaitsmine

11.  kinnitab veel kord konsensuses sisalduvaid humanitaarabi põhimõtteid ja eesmärke; tuletab meelde, et Euroopa Liidu humanitaarabi ei ole kriisiohjevahend, ning märgib kahetsusega, et humanitaarabi on järjest enam politiseeritud ning sellel on tagajärjed humanitaarala austamisele;

12.  kinnitab, et Lissaboni lepingus sätestatud Euroopa välisteenistus peab täitma humanitaarabi valdkonna Euroopa konsensuse raames võetud põhimõtteid ja kohustusi, ning on seisukohal, et EL peaks seoses oma poliitilise kaalu ja tema kui suurima rahvusvahelise humanitaarabiandja positsiooniga kaasneva mõjuga lakkamatult edendama humanitaarabi põhimõtteid;

13.  nõuab samuti, et sõjaväelased ja tsiviilisikutest personal ning humanitaartöötajad tegutseksid katastroofipiirkondades või humanitaarabi operatsioonidel neutraalsuse, sõltumatuse ja erapooletuse põhimõtetest lähtuvalt;

14.  tunneb rõõmu selle üle, et 2009. aasta detsembris vaadati läbi Euroopa Liidu suunised rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks, ning on arvamusel, et komisjonil ja liikmesriikidel lasub nende rakendamisel oluline poliitiline roll; soovib lisaks sellele, et Euroopa välisteenistuses korraldataks erikoolitusi rahvusvahelise humanitaarõiguse valdkonnas;

15.  palub, et komisjon tagaks täiendavad vahendid rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimist edendava tegevuse jaoks ning kohapealseks teavitustööks relvakandjate, noorte, poliitilise klassi ja kodanikuühiskonna seas;

16.  tuletab meelde, et 2003. aasta juunis vastuvõetud humanitaarabi andmise põhimõtete ja heade tavadega rõhutatakse vajadust edendada aruandluskohustuse kehtestamist ning ergutada rahvusvaheliste humanitaarabimissioonide korrapärast hindamist, sealhulgas abiandjate tõhusust, ning rõhutab, et hindamised peavad põhinema eelkõige humanitaarabi osutajatega peetavatel laiaulatuslikumatel konsultatsioonidel;

Abi andmise ühine raamistik
Abi kvaliteet

17.  tuletab meelde, et abi andmine peab põhinema üksnes kindlaksmääratud vajadustel ja haavatavuse astmel ning abi kvaliteet ja ulatus määratakse eelkõige kindlaks algsel hindamisel, mida tuleb veel parandada, eelkõige haavatavuse kriteeriumite kohaldamise küsimuses, eriti naiste, laste ja puuetega inimeste rühmade osas;

18.  tuletab meelde, et abisaajate tõhus ja pidev kaasamine ning võimaluse korral nende osalemine abi haldamises on üks olulisemaid tingimusi humanitaarabimissioonide kvaliteedi tagamiseks, eelkõige pikaajaliste kriiside korral;

19.  nõuab, et ELi abi inimtekkelise või looduskatastroofi puhul oleks suunatud kohaliku majanduse aitamisele, näiteks kohaliku või piirkonnas toodetud toidu ostmiseks, nii palju kui võimalik, ning põllumajandusettevõtjate varustamisele vajalike materjalidega;

20.  kutsub üles harmoniseerima eri osalejate kasutatavaid metoodikaid ning ärgitab ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibürood (OCHA) jätkama oma tööd, et määrata kindlaks ühine metoodikaraamistik, mille prioriteet oleks sekkumise tõhusus ja kiirus ning millega kaasataks alati nii palju kui võimalik kohalikud osalejad, ka valitsusvälised osalejad;

21.  ärgitab tungivalt komisjoni jätkama valdkondlikku tööd sellistel aladel nagu toitumine, kaitsmine, sooline võrdõiguslikkus ja seksuaalne vägivald, põgenikud, tagasipöördujad ja riigisiseselt ümberasustatud isikud ning soovib, et tervishoiu esmaabiteenuste valdkonnas antav humanitaarabi hõlmaks süstemaatiliselt soolisi ja reproduktiivtervist puudutavaid küsimusi;

22.  palub komisjonil leida konkreetne väljund Barnier' aruande soovitustele, et ELi äärepoolseimaid piirkondi, aga mitte ainult neid, kasutataks tugibaasidena, et lihtsustada elutähtsate toodete eelnevat varumist, samuti logistikat, mis teeks lihtsamaks Euroopa olemasolevate inim- ja materiaalsete ressursside kasutuselevõtmise kiireloomulise humanitaarsekkumise korral väljaspool Euroopa Liitu;

23.  ergutab komisjoni jätkama mõtisklemist humanitaarabi potentsiaalse negatiivse mõju üle abi osutamise piirkondades, eelkõige majanduslike ja sotsiaalsete struktuuride destabiliseerimise ning looduskeskkonnale tekitatavate tagajärgede üle ning kutsub üles töötama välja asjakohased strateegiad, mis võimaldavad neid tagajärgi arvesse võtta projektide kavandamise etapist alates;

Partnerluste mitmekesisus ja kvaliteet

24.  kutsub üles jälgima, et rahvusvaheliste humanitaarabiprogrammide rahastamisel ja elluviimisel oleks mitu osalejat – ÜRO, Rahvusvaheline Punase Risti ja Punase Poolkuu Liikumine, valitsusvälised organisatsioonid –, ning toetab tööd kohalike osalejate suutlikkuse suurendamiseks; nõuab asjakohast koordineerimist ja teabevahetust kõikide asjaosaliste vahel;

25.  nõuab, et kõik valitsusorganid austaksid valitsusväliste organisatsioonide olulist rolli vahendite kogumisel eraannetuste kaudu;

26.  toetab humanitaarreformide läbiviimist ÜRO tasandil ning kutsub üles tõhustama humanitaarabi koordinaatorite süsteemi, suurendama läbipaistvust, keskenduma rohkem abisaajatele, suurendama paindlikkust ühendatud fondide kasutamisel ning parandama klastritel (valdkondlikul vastutusel) põhinevat lähenemisviisi, tuginedes ÜRO soovitustele ja tugevdades läbipaistvuse ja vastutuse põhimõtteid, eelkõige selles osas, mis puudutab kohalike struktuuride ja valitsusväliste toimijatega koordineerimist, valdkondadevaheliste aspektidega arvestamist ja klastritevahelist koordineerimist;

Rahvusvaheline ja Euroopa tasandil tehtav koostöö

27.  kinnitab taas ÜRO ja eelkõige humanitaarasjade koordinatsioonibüroo (OCHA) keskset rolli rahvusvaheliste humanitaarmeetmete koordineerimisel;

28.  suhtub heakskiitvalt algatustesse, mille eesmärk on tagada, et Euroopa eri vahendid kriisidele reageerimiseks oleksid ühtsemad, ning tunneb rõõmu selle üle, et humanitaarabi ja kodanikukaitse on koondatud sama peadirektoraadi alla; rõhutab samas, et kummagi volitused, rollid ja vahendid peavad jääma vormi poolest selgelt eraldiseisvaks;

29.  palub, et nõukogu ja komisjon kehtestaksid täpsed ja läbipaistvad eeskirjad Euroopa välisteenistuse ja komisjoni koostööks ja koordineerimiseks, kui toime tuleb tulla laiaulatuslike kriisidega väljaspool Euroopa Liidu territooriumi, ja tegutseksid aktiivselt ressursside ja selles valdkonnas kasutatud võimaluste nähtavuse kindlustamisega;

30.  tuletab meelde, et Euroopa Liidu välistegevuse strateegias tuleks lapse õiguste osas lähtuda väärtustest ja põhimõtetest, mis on toodud inimõiguste ülddeklaratsioonis, eelkõige artiklites 3, 16, 18, 23, 25, 26 ja 29, ning ÜRO lapse õiguste konventsioonis ja selle fakultatiivsetes protokollides;

Kodanikukaitse ja sõjaliste vahendite ning sõjalise võimekuse kasutamine

31.  kinnitab taas, et sõjaliste osalejate ja humanitaarabi osutajate volitused peavad jääma selgesti eristatavaks, eeskätt loodusõnnetuste ja relvakonfliktide piirkondades, ning äärmiselt oluline on kasutada sõjalisi vahendeid ja sõjalist võimekust üksnes väga piiratud juhtudel ja viimase abivahendina toeks humanitaartegevusele kooskõlas ÜRO suunistega (MCDA suunised ja Oslo suunised)(10);

32.  tuletab komisjonile ja liikmesriikidele meelde, et humanitaarabi ja kodanikukaitset tuleb käsitleda kui puhtalt mittesõjalisi eesmärke teenivat ülesannet ning osutada neid sellest lähtuvalt;

33.  palub komisjonil võtta meetmeid selleks, et tõsta teadlikkust humanitaarabi eripärast Euroopa Liidu välispoliitikas, ning palub liikmesriikidel tagada, et nende relvajõud järgivad ja rakendavad ÜRO suuniseid; on lisaks seisukohal, et sõjaliste osalejate ja humanitaarabi osutajate vahel on vaja dialoogi, et soodustada vastastikust mõistmist;

34.  kinnitab veel kord, et kodanikukaitse vahendite kasutamine humanitaarkriiside ajal peab põhinema vajadustel ning olema humanitaarabi täiendav ja sellega kooskõlas, ning et loodusõnnetuste korral võivad need vahendid humanitaartegevust teatud määralt toetada, kui neid kasutatakse institutsioonidevahelise alalise komitee (IASC) põhimõtete järgi;

35.  palub komisjonil esitada laiahaardelisi seadusandlikke ettepanekuid, et luua Euroopa kodanikukaitsejõud, mis põhineb ühenduse praeguse kodanikukaitse mehhanismi optimeerimisel ja olemasolevate siseriiklike vahendite ühendamisel ega too seega kaasa olulisi lisakulusid ja võtab arvesse ettevalmistavate meetmete raames end tõestanud korda; kodanikukaitset tuleb rahastada humanitaarhädaolukordadest eraldi;

36.  on seisukohal, et Euroopa kodanikukaitsejõud võiks seisneda teatavate liikmesriikide kohustuses lubada vabatahtlikult kasutada kodanikukaitseüksusi, mis on eelnevalt kindlaks määratud ning kohe valmis sekkuma järelevalve- ja teabekeskuse (MIC) koordineeritavatesse ELi operatsioonidesse; on lisaks sellele arvamusel, et enamik sellistest üksustest, mis on juba kasutusel riikide tasandil, jääksid liikmesriikide pädevusse ning selliste valmisoleku seisundis üksuste lähetamine oleks ELi kodanikukaitse keskne element ELi sisestele ja sellest väljapoole jäävatele katastroofidele reageerimisel;

Abi järjepidevus
Katastroofiohu vähendamine ja kliimamuutus

37.  tunneb heameelt selle üle, et 2009. aasta veebruaris võeti vastu uus Euroopa strateegia, millega toetatakse katastroofiohu vähendamist arengumaades; nõuab sellega seoses tungivalt, et komisjon töötaks abisaavates riikides koos riikide valitsustega, kohalike omavalitsuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega välja katastroofide ennetamise ja reageerimise programmid, ning kutsub üles seda strateegiat kiiresti ellu viima;

38.  palub teha olulisi jõupingutusi selleks, et arenguabi ja humanitaarabi poliitika sisaldaks süstemaatilisemalt katastroofiohu vähendamise mõõdet;

39.  soovitab selle mõõtme jaoks eraldatud summasid oluliselt suurendada ning rõhutab, kui oluline on, et rahastamine jääks väikesemastaabiliseks, et tagada konteksti arvestavad hoiakud ja kohalik isevastutus projektide eest;

40.  palub, et kliimamuutusega kohanemise tegevuskava oleks katastroofiohu vähendamise alase tegevusega paremini koordineeritud;

Hädaabi, taastamise ja arengu ühendamine

41.  avaldab kahetsust selle pärast, et hädaabi, taastamise ja arengu ühendamise valdkonnas tehtud konkreetsed edusammud on endiselt piiratud, kuigi viimastel aastatel on selleks võetud mitmeid poliitilisi kohustusi;

42.  rõhutab, kui oluline on minna eriolukorra lahendamiselt õigel ajal üle arendamisele, tuginedes konkreetsetele kriteeriumidele ja vajaduste põhjalikule hindamisele;

43.  nõuab rohkem vahendeid abi järjepidevuse tagamiseks ning palub arutada olemasolevate rahastamisvahendite paindlikkust ja täiendavust hädaabi ja arengu vahelistes üleminekuetappides;

44.  nõuab kohapealsete ning Euroopa institutsioonide ja liikmesriikide tasandil vastavates teenistustes tegutsevate humanitaarorganisatsioonide ja arenguagentuuride vahelise dialoogi ja koordineerimise parandamist;

o
o   o

45.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroole (OCHA).

(1) EÜT L 163, 2.7.1996, lk 1. (2) ELT L 71, 10.3.2007, lk 9. (3) ELT L 314, 1.12.2007, lk 9. (4) 1 ELT C 286 E, 27.11.2009, lk 15. (5) 2 EÜT L 163, 4.7.2000, lk 37. (6) ELT C 282 E, 6.11.2008, lk 273. (7) ELT C 341 E, 16.12.2010, lk 5. (8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0465. (9) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0235. (10) MCDA suunised: suunised sõjaliste ja kodanikukaitse vahendite kasutamise kohta toetamaks ÜRO humanitaartegevust keerulistes hädaolukordades; märts 2003. Oslo suunised: suunised sõjaliste ja kodanikukaitse vahendite kasutamise kohta suurõnnetuste puhul teostatavate päästeoperatsioonide raames; november 2007.

Euroopa Parlamendi 18. jaanuari 2011. aasta resolutsioon põllumajanduse tunnistamise kohta strateegiliselt tähtsaks sektoriks toiduga kindlustatuse tagamisel (2010/2112(INI))

P7_TA(2011)0006 A7-0376/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 8. juuli 2010. aasta resolutsiooni ühise põllumajanduspoliitika tuleviku kohta pärast 2013. aastat(1);

–  võttes arvesse oma 13. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni ühise põllumajanduspoliitika ja ülemaailmse toiduainetega kindlustatuse kohta(2);

–  võttes arvesse oma 5. mai 2010. aasta resolutsiooni kaubanduse ja kliimamuutuste kohta(3);

–  võttes arvesse oma 7. septembri 2010. aasta resolutsiooni põllumajandustootjate õiglase sissetuleku ja toiduainete tarneahela parema toimimise kohta Euroopas(4);

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta (SEK(2010)1058);

–  võttes arvesse oma 22. mai 2008. aasta resolutsiooni toiduainete hinnatõusu kohta ELis ja arengumaades(5);

–  võttes arvesse komisjoni teatist ELi poliitilise raamistiku kohta, millega toetatakse arenguriike toiduga kindlustatuse probleemide lahendamisel;

–  võttes arvesse ÜRO aastatuhande eesmärke, mis näevad ette nälga kannatavate inimeste arvu vähendamise maailmas 2015. aastaks poole võrra 1990. aastaga võrreldes;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A7-0376/2010),

A.  arvestades, et Euroopa kodanike tervisliku ja kvaliteetse toiduga kindlustatuse tagamine, tarbijatele mõistliku hinnaga toidu võimaldamine ja põllumajandustootjatele sissetuleku tagamine on olnud ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) peamised eesmärgid alates selle poliitika väljatöötamisest ning on ka praegu ELi peamised eesmärgid;

B.  arvestades, et toiduainete ja tooraine hindade hiljutised kõikumised on tekitanud suuri kahtlusi toiduainetega varustatuse toimimise suhtes Euroopas ja ülemaailmselt ning enim on toidu hinna tõus mõjutanud kõige haavatavamaid elanikkonnarühmi;

C.  arvestades, et hindade volatiilsus põllumajanduses on olemuselt püsiv, kuna hinnad reageerivad ebaproportsionaalselt tootmismahtude väikesele muutumisele, kusjuures see on enamasti tingitud spekulatsioonidest;

D.  arvestades, et ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni maailma toiduga kindlustatuse komitee hiljutisel koosolekul rõhutas EL äärmuslike hinnakõikumiste probleemi ning uuel kõrgetasemelisel töökonnal paluti raporteerida hinnakõikumistega seotud põhjustest ja meetmetest;

E.  arvestades, et ilmastiku- ja muud nähtused võivad viia selleni, et riigid kohaldavad protektsionistlikku poliitikat, mida näitab hiljuti kehtestatud nisu ekspordikeeld Venemaal ja Ukrainas, kusjuures need riigid kokku ekspordivad ligikaudu 30% maailma nisust;

F.  arvestades, et toiduainete tootmist maailmas võivad regulaarselt kahjustada mitu tegurit, sealhulgas kahjurite ja haiguste mõju, loodusvarade kättesaadavus ja loodusõnnetused, mida näitavad 2010. aastal pikaajaline põud ja tulekahjud Venemaal ning suured üleujutused Pakistanis;

G.  arvestades, et kliimamuutuste tulemusel sagenevad loodusõnnetused ja seega nõrgeneb toiduga kindlustatus;

H.  arvestades, et ülesande muudab raskeks nn vähemast rohkema tootmine, rõhuasetusega jätkusuutlikul tootmisel, kuna loodusvarasid kurnatakse;

I.  arvestades, et EL on suurim põllumajandustoodete importija ning ELi loomakasvatussektor sõltub liialt valgu- ja õlirikaste toodete ning maisi impordist ning kogu EL puuvilja- ja juurvilja impordist ka seetõttu, et ELi tootjatel ei ole lubatud kasutada kõnealuste toodete puhul samu tootmismeetodeid;

J.  arvestades, et maailma rahvastiku hinnanguline suurenemine 7 miljardilt 9,1 miljardini eeldab ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni prognooside järgi 2050. aastaks toiduainete tarnimise suurendamist 70% võrra;

K.  arvestades, et Euroopa Liidus esineb endiselt vaesust ja nälga; arvestades, et 79 miljonit ELi elanikku elab endiselt allpool vaesuspiiri (60% keskmisest sissetulekust riigis, kus selline isik elab); arvestades, et möödunud talvel sai 16 miljonit ELi kodanikku heategevusorganisatsioonide kaudu toiduabi;

L.  arvestades, et toiduga kindlustatus ei tähenda vaid toiduvarude kättesaadavust, vaid hõlmab ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni kohaselt kõikide õigust toidule ja tervislike toiduainete kättesaadavust; arvestades, et konkurentsivõimelisemaks muutudes saab Euroopa panustada ülemaailmsesse toiduga kindlustatusesse;

M.  arvestades, et ülemaailmse majandus- ja finantskriisi mõjud on süvendanud kõige vaesemate ühiskonnaliikmete toiduga kindlustamatust,

N.  arvestades, et põllumajandusettevõtjate sissetulekud vähenesid oluliselt 2009. aastal pärast kümme aastat kestnud sissetulekute paigalpüsimist, suuremalt jaolt raskete turutingimuste ja suurenevate tootmiskulude tõttu; arvestades, et sissetulekud põllumajandussektoris on palju väiksemad kui muudes majandusharudes (ühe tööühiku kohta hinnanguliselt 50 % väiksem) ning maapiirkondades on sissetulek ühe elaniku kohta oluliselt väiksem kui linnapiirkondadest (ligikaudu 50 %);

O.  arvestades, et põllumajandusettevõtjad saavad üha väiksema osa toidutarneahela lisandväärtusest, kuid toiduainetetööstuse osa on suurenenud; arvestades, et toidutarneahela nõuetekohane toimimine on vajalikuks eeltingimuseks, et tagada, et põllumajandusettevõtjad saaksid oma toodete pealt õiglast tulu;

P.  arvestades, et terves toidutootmis-, tarne- ja tarbimisahelas läheb kuni 50% ELis toodetud toidust raisku;

Q.  arvestades, et vaid 7% ELi põllumajandusettevõtjatest on alla 35-aastased;

R.  arvestades, et toiduga kindlustatus on Euroopa jaoks oluline probleem, mistõttu tuleb saavutada sidusus ja kooskõla mitme sektoripõhise poliitikavaldkonna vahel, nagu ühine põllumajanduspoliitika, energiapoliitika, teadusprogrammid, arengu- ja kaubanduspoliitika ning finantsvaldkond,

1.  rõhutab, et tugev ja jätkusuutlik põllumajandussektor ja jõudsalt arenev maamajandus kogu ELis, mille tagab ühine põllumajanduspoliitika, on üliolulised tegurid toiduga kindlustatuse probleemi lahendamiseks;

2.  kinnitab, et EL järgib põllumajandustootmises ja toiduainetetööstuses maailma rangemaid nõudeid, rõhuasetusega toidu ohutusele, toidu kvaliteedile ning põllumajanduse keskkonnasäästlikkusele;

3.  on arvamusel, et meil on vaja kõiki põllumajandusvorme selleks, et toita Euroopat ja kolmandaid riike,

Toiduga kindlustatus Euroopas ja maailmas

4.  usub, et õigus toiduga kindlustatusele on põhiline inimõigus ja seda on võimalik saavutada siis, kui kõigil inimestel on igal ajal füüsiline ja majanduslik juurdepääs piisavale, turvalisele ja toitvale toidule, mis vastab nende toitumisvajadustele, selleks et elada aktiivset elu ja olla hea tervise juures;

5.  kinnitab, et ELil on kohustus toita oma kodanikke ning et põllumajandustegevuse jätkamisel ELis on selles suhtes keskne roll; juhib tähelepanu asjaolule, et ELis suurenevate tootmiskulude ja hinnakõikumiste tõttu vähenenud sissetulekud mõjutavad negatiivselt põllumajandusettevõtjate suutlikkust säilitada tootmist; rõhutab kulusid, mida Euroopa põllumajandusettevõtjad peavad kandma, et vastata maailma kõrgeimatele toiduohutus-, keskkonna-, loomatervishoiu ja tööstandarditele; rõhutab, et põllumajandusettevõtjatele tuleb selliste lisakulude ning ühiskonnale kasu toovate teenuste eest hüvitist maksta; rõhutab, et kolmandatest maadest ELi saabuv toit peab vastama samadele kõrgetele standarditele, et Euroopa tootjad ei peaks konkurentsivõime tõttu kannatama;

6.  tunnistab, et piisava toiduga varustatuse garanteerimine on toiduga kindlustatuse põhielement, kuid tunnistab samuti, et selleks, et toit oleks kättesaadav ja taskukohane, tuleb pöörata tähelepanu piisava elatustaseme tagamisele, eelkõige ebapiisavate majanduslike vahenditega inimestele, kes on sageli lapsed, elatanud inimesed, sissesõitnud, pagulased ja töötud;

7.  toetab valemit „toiduga kindlustatus – toitumus – kvaliteet – lähedus – innovatsioon – tootlikkus”; on seisukohal, et selle saavutamiseks tuleks tulevases ühises põllumajanduspoliitikas võtta arvesse üldsuse ootusi, et ühine põllumajanduspoliitika peaks olema põllumajanduspoliitika ja samal ajal ka toidupoliitika, mis tähendab tervisliku toitumise tähtsuse teadvustamist;

8.  on seisukohal, et EL peaks looma paremad tingimused, mis võimaldaksid liikmesriikides ellu viia toitumisprogramme nagu koolipuuvilja ja -piima programmid ning tõhusamalt toetama teabe jagamist ja teadlikkuse tõstmist toodete päritolu ja toitumise kohta, arvestades et teadlik toiduvalik võib hoida ära haigusi ja vähendada tugevat survet sotsiaalkulutustele Euroopas; nõuab ühtlasi rohkem toiduvalikut toetavaid vähendatud halduskoormusega programme ja nende programmide eelarve suurendamist; kutsub komisjoni üles hindama nende programmide tegelikke võimalusi;

9.  kinnitab taas toetust enim ELi puudust kannatavate isikute programmile; tuletab meelde, et Ameerika Ühendriigid annavad põllumajandusseaduse kaudu märkimisväärset tuge täiendavale toiduabiprogrammile, mis annab suurt tulu sellele sektorile ja majandusele üldiselt, leevendades ühtlasi Ameerika Ühendriikide kõige vaesemate elanike toiduvajadusi;

10.  on teadlik suurtest probleemidest, mida kliimamuutus toiduga kindlustatuse saavutamise ette seab, eelkõige seetõttu, et sagenevad ja muutuvad ulatuslikumaks sellised ilmastikunähtused nagu põud, üleujutused, tulekahjud ja tormid; rõhutab, et üha suuremaks probleemiks on maailma veevarud ning nende mõju toiduainetetööstusele; toonitab vajadust tegeleda veemajanduse ja kliimamuutusega kui kiireloomulise probleemiga;

11.  tuletab meelde, et energiavarustuse kindlus ja toiduga kindlustatus on omavahel väga tihedalt seotud; tunnistab, et energiakulu on üks peamine tegur põllumajanduse kui peamiselt naftast sõltuva valdkonna kasumlikkuse taseme määramisel puhul; julgustab selliste meetmete võtmist, mis motiveeriksid põllumajandusettevõtjaid olema energiatõhusamad ning välja töötama alternatiivseid energiavarustusallikaid; tuletab meelde, et on vaja järjekindlamat toetust teadus- ja arendustegevusele ja nõustamisele;

12.  on samas seisukohal, et tugevam impulss arendada taastuvaid energiaallikaid ja täita 2020. aastaks seatud eesmärgid peab hõlmama mõju toiduainetetööstusele ja toiduga varustatusele; rõhutab sobiva tasakaalu leidmise olulisust toidu/kütuse probleemi lahendamisel;

13.  rõhutab, kui suuresti EL sõltub kolmandatest riikidest imporditavatest valgu- ja õlirikastest toodetest, millel on negatiivsed tagajärjed toiduaine- ja põllumajandussektorile, eelkõige loomakasvatussektorile, kui esinevad äkilised hinnatõusud;

14.  kutsub komisjoni üles pakkuma välja tehnilist lahendust probleemile, milleks on geneetiliselt muundatud organismide (GMO) vähene sisaldus GMO-vabades importtoodetes ning tegema ettepanekut kiirema heakskiitmisprotsessi kohta ELis uue GMOd sisaldavate loomasöötade importimiseks, kui need on ohutuks tunnistatud;

15.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama üldsuse juurdepääsu kontrollitulemusi puudutavale teabele, et suurendada läbipaistvust Euroopa tasandil;

16.  on mures maade kokkuostmise probleemi ning selle tagajärgede pärast toiduga kindlustatusele arengumaades ning põllumajanduse ja põllumajandustootjate tuleviku pärast; kutsub komisjoni üles seda olukorda uurima maa valdamise ja loodusvarade seisukohast;

17.  märgib, et suurte loomasöödakulude tõttu on ELi loomakasvatusettevõtete olukord halvenenud; nõuab seetõttu määruses (EÜ) nr 1234/2007 (ühise turukorralduse ühtne määrus) sätestatud vahendite sihikindlat kasutamist turu stabiliseerimiseks ja kriisi ärahoidmiseks;

18.  usub, et tulevane tootlikkuse kasv uutes liikmesriikides suurendab kasutatavate põllumaade pindala ning avab võimaluse edendada Euroopas valgu- ja õlirikaste toodete tootmist;

19.  märgib, et toiduga kindlustatus ei ole võimalik, kui toitumise ja põllumajanduse vajadusteks ei ole tagatud vaba juurdepääsu geneetilistele ressurssidele; tunnustab ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni rahvusvahelist lepingut taimede geneetiliste ressursside kohta kui tähtsat vahendit põllumajanduse bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks, mis aitab ära hoida kliimamuutuste tagajärgi;

20.  rõhutab, et praegu kavandatavad stiimulid säästlike energiakultuuride kasvatamiseks ei tohiks kuidagi halvendada üldsuse toiduainetega kindlustatust;

21.  kutsub liikmesriike üles arendama ja rakendama konkreetseid põllumajanduslikke meetmeid sisaldavaid programme, mille eesmärk on kliimamuutuse mõjude leevendamine ja nendega kohanemine;

22.  rõhutab vajadust edendada tarbijate teavitamise kampaania käivitamist, et tutvustada põllumajandustootjate ja -sektori pingutusi keskkonna kaitsmisel ja toiduainetega kindlustatuse tagamisel;

Põllumajandus, finantsturud ja hinnavolatiilsus

23.  usub, et finants- ja põllumajandusturud on tänapäeval rohkem põimunud kui kunagi varem; on seisukohal, et Euroopa meetmetest üksi enam ei piisa ja hinnavolatiilsuse ning toiduga kindlustatuse küsimuses tuleks Euroopal tegutseda koostöös kolmandate riikide ning rahvusvaheliste organisatsioonidega; toetab G20 eesistuja sellesuunalisi algatusi;

24.  rõhutab põllumajandusettevõtjate probleeme turgude ja hindade erakordselt suurte kõikumiste ajal; juhib tähelepanu raskustele, millega põllumajandusettevõtjad silmitsi seisavad, püüdes erakordselt ebastabiilsel ajal ette planeerida; nõuab tungivalt, et komisjon kehtestaks alatised ja jõulised meetmed, et tegeleda viivitamatult erakordselt suure ebastabiilsusega põllumajandusturgudel; on arvamusel, et sellest saab määrav tegur tagamaks tootmise säilitamine Euroopa Liidus;

25.  märgib, et põhiliste põllumajandustoodete hinnaindeks finantsturgudel ei ole kunagi varem olnud nii ebastabiilne; toob näiteks hiljutise nisulepingute hinnatõusu – 70% kahe kuu jooksul – kusjuures tehingute maht nende lepingutega suurenes Pariisi toorainebörsil rohkem kui kahekordselt;

26.  toonitab asjaolu, et need sündmused on ainult osaliselt põhjustatud peamistest turgu mõjutavatest teguritest (nagu pakkumine ja nõudlus) ja on suures osas spekuleerimise tulemus; märgib, et spekulatiivsest käitumisest on tingitud kuni 50% viimase aja järskudest hinnatõusudest; toetab õigusega toidule tegeleva ÜRO eriraportööri järeldusi suurte institutsiooniliste investorite, näiteks riskikapitalifondide, pensionifondide ja investeerimispankade (kes üldiselt ei huvitu põllumajandusturgudest) rolli kohta tooraine hinnaindeksite mõjutamisel tulenevalt nende tegevusest tuletisinstrumentide turgudel;

27.  toetab sellega seoses finantsinstrumente reguleerivate kehtivate õigusaktide läbivaatamist, millega tuleks muuta kauplemine läbipaistvamaks; tuletab meelde, et finantsinstrumendid peaksid teenima majandust ja aitama põllumajanduslikul tootmisel saada üle kriisidest ning ilmastikunähtustest; samas ei tohiks lubada spekuleerimisel ohustada muidu tõhusaid põllumajandusettevõtjaid;

28.  väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle võtta vastu määrus börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta; loodab, et erakordselt suurte hinnakõikumiste vastu võetakse kriisi korral kiire reageerimise vahendina kasutusele turvavõrgud; soovib näha õigusaktide kooskõlastamist ELi ja kolmandate riikide, näiteks Ameerika Ühendriikide vahel, et vähendada spekuleerijate võimalusi kasutada ebaõiglaselt ära õigussüsteemide erinevusi;

29.  toetab julgemaid Euroopa meetmeid spekuleerimise probleemi lahendamiseks, sealhulgas reguleerivatele ja järelevalveasutustele volituse andmist spekuleerimise piiramiseks; on seisukohal, et tooraine tuletisinstrumendid erinevad muudest finantstuletisinstrumentidest ja tooraine tuletisinstrumentidega võiksid kaubelda vaid maaklerid, kellel on õigustatud huvi kaitsta põllumajandustooteid riski vastu, samuti muud isikud, kes on otseselt seotud tegeliku põllumajandustootmisega; kutsub komisjoni üles tagama olukord, et kauplemine toidutooraine tuletisinstrumentidega oleks piiratud võimaluse piires selliselt, et sellega tegeleksid põllumajandusturgudega otseselt seotud investorid;

30.  väljendab muret teraviljakaubanduses toimunud ulatusliku koondumise üle, mille tulemusena saavad asjaomased ettevõtjad mõjutada turul kehtivaid hindasid; märgib, et see võib suurendada hindade volatiilsust, kuna teraviljaga kauplejad on spekulatiivsete tehingute tõttu huvitatud suurtest hinnakõikumistest; on seisukohal, et see näitab ka vajadust sekkumisvarude või muu toetava võrgustiku järele, et edendada hindade stabiilsust ning kaitsta põllumajandusettevõtjate ja tarbijate huve;

31.  rõhutab, et ilma sekkumisvarude või strateegiliste varudeta ei ole võimalik võtta tõhusaid meetmeid suurte hinnakõikumiste vastu; on seetõttu seisukohal, et tulevases ÜPP-s tuleb tugevdada turule sekkumise vahendite rolli;

32.  rõhutab, et toidutarneahelas on vaja suuremat läbipaistvust ja õiglust, et tagada põllumajandusettevõtjatele õiglane kasum, saavutada kogu toidutarneahelas õiglane kasum ja õiglased hinnad ning tagada elujõuline põllumajandussektor, mis tagab toiduga kindlustatuse; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks konkreetsed ja tõhusad ettepanekud kõnealuse probleemi lahendamiseks;

33.  juhib tähelepanu sellele, et hinnavolatiilsuse tingimustes on madala sissetuleku ja toiduainete defitsiidiga riigid tavaliselt kõige raskemas olukorras;

Ülemaailmsed toiduvarud maailma toiduga kindlustamiseks

34.  märgib, et kogu maailma toiduvaru ei ole praegu piisav, see on üsna kättesaadamatu ning kõrge hinnaga, mis jätab paljud inimesed toiduga kindlustamata;

35.  märgib samas, et ülemaailmsed toiduvarud on palju piiratumad kui varem, kuna 2007. aasta toidukriisi ajal langes varude maht rekordiliselt madalale, millest jätkub ülemaailmselt 12 nädalaks; juhib tähelepanu, et toiduainete tootmine on järjest tundlikum kliimamuutusega seotud äärmiste ilmastikunähtuste, linnastumise tagajärjel maale järjest kasvava surve ning kahjurite suureneva hulga ja sagenevate haiguste suhtes, mis võib põhjustada äkilist ja ettearvamatut toidupuudust;

36.  on seetõttu seisukohal, et toiduvarude (sh eriolukorra varud nälja vähendamiseks ja varud tooraine hinnaindeksite reguleerimiseks) sihtotstarbeline ülemaailmne süsteem oleks kasulik, kuna see hõlbustaks maailmakaubandust äkiliste hinnatõusude ajal, tõrjuks tagasipöördumist protektsionismi juurde ning vähendaks survet maailma toiduainete turgudele; on seisukohal, et neid varusid peaks haldama ühine organ ÜRO egiidi all või ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon, kes kasutaks täiel määral ära ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni ning ÜRO maailma toiduabi programmi talletatud kogemusi; kutsub komisjoni viivitamata üles seda küsimust uurima ja teavitama parlamenti, kuidas nimetatud eesmärki saaks kõige tõhusamini saavutada; lisaks kutsub komisjoni üles mängima juhtivat rolli sellise toiduvarude sihipärase ülemaailmse süsteemi loomise toetajana;

37.  tuletab meelde, et EL on siiani reageerinud abi ja raha andmisega, sealhulgas toiduainete rahastamisvahendi kaudu; loodab näha aruandeid selle vahendi tulemuslikkuse kohta, milles vaadeldaks ka põhjuste ja sümptomite vastases võitluses saavutatud edu, ja kutsub komisjoni üles analüüsima sellise vahendi loomise võimalikkust, mis aitaks võidelda nälja vastu maailmas;

38.  kordab, kui oluline on arendada põllumajandust arengumaades ja eraldada asjakohane osa ELi ülemeremaade arenguabist põllumajandussektorile; väljendab kahetsust, et põllumajandusele eraldatud arenguabi on alates 1980. aastatest dramaatiliselt vähenenud ja tunneb heameelt, et on aru saadud vajadusest seda suundumust muuta; kutsub komisjoni üles seadma põllumajandus arenguabis prioriteetsele kohale, sealhulgas ka toetama põllumajandusettevõtjate turulepääsu;

39.  tunneb pahameelt ÜRO 2010. aasta aastatuhande arengueesmärkide tippkohtumise järelduste pärast ning rõhutab, et arenenud riigid ei ole veel kaugeltki täitnud ametliku arenguabi osas võetud kohustusi;

40.  tunnustab ÜRO 2010. aasta aastatuhande arengueesmärkide tippkohtumisel tutvustatud Maailmapanga algatust suurendada oma toetust põllumajandussektorile, et tõsta eeskätt vaesemates piirkondades sissetulekuid, tööhõivet ja toiduainetega kindlustatust;

Uus ÜPP probleemidele reageerimiseks

41.  kinnitab seisukohta, mida Euroopa Parlament väljendas oma raportis ühise põllumajanduspoliitika tuleviku kohta pärast 2013. aastat; kinnitab jätkuvat toetust tugevale põllumajandus- ja maaelu arengu poliitikale, millega tagatakse kõigi toiduga kindlustatus, hoitakse Euroopa maapiirkondade elujõulisust, muudetakse põllumajandus konkurentsivõimelisemaks, tagatakse põllumajandusliku tootmise jätkamine terves ELis, toetatakse innovatsiooni, konkurentsivõimet ja tööhõivet ning millel on oma osa suurte ülemaailmsete probleemide, näiteks kliimamuutuse vastu võitlemisel; õhutab samuti vajadust veelgi lihtsustada ÜPP-d ja vähendada bürokraatiat, et muuta väiksemaks toetusesaajate rakenduskulud;

42.  rõhutab rolli, mida noortel põllumajandustootjatel tuleb uues ÜPP-s mängida; juhib tähelepanu asjaolule, et ainult 7% Euroopa põllumajandusettevõtjatest on nooremad kui 35 ja samas läheb vähemalt 4,5 miljonit põllumajandusettevõtjat järgmise 10 aasta jooksul pensionile; toetab selliste noortele suunatud meetmete tõhustamist nagu asutamistoetus, laenude intressitoetused ja muud stiimulid, mida liikmesriigid on oma maaelu arendamise eelarvete kaudu rakendanud; kinnitab taas noorte vahetusprogrammi käsitleva eelarve muudatusettepaneku sisu ja soovib selle rakendamist katseprojektina; nõuab samuti, et kõrvaldataks kõik halduspiirangud, mis takistavad noori põllumajandustegevust alustamast;

43.  on arvamusel, et teadustegevus ja innovatsioon on kõige olulisemad valdkonnad toiduga kindlustatuse probleemiga tegelemiseks, kuna tootmist tuleb suurendada vähemate ressurssidega; rõhutab, et põllumajandussektoris on oluline edendada professionaalset väljaõpet, hariduse ligipääsetavust, teadmiste edasiandmist ja parimate tavade vahetamist; kordab, et on vaja kooskõlastatud lähenemisviisi ÜPP ja teiste poliitikavaldkondade vahel, et hõlbustada põllumajanduses juurdepääsu teadustegevusele ja innovatsioonile;

44.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tootlikkuse tõstmiseks täielikult ära kasutama seitsmenda teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse raamprogrammi pakutavaid võimalusi teaduse ja tehnoloogilise uuendustegevuse valdkonnas, järgides seejuures energiatõhususe ja säästlikkuse kriteeriume;

45.  rõhutab, et kliimamuutuse ja linnastumise tõttu väheneb iga aastaga põllumajandustootmiseks kasutatava maa pindala;

46.  soovib eriti rõhutada, kui tähtis on mitmekesisus Euroopa põllumajanduses ja eri põllumajandusmudelite (eelkõige Euroopa maapiirkondades töökohti loova väikepõllumajandustootmise mudelite) koostoimimise tagamine, samuti toiduainete (mille hulka kuuluvad ka lühikese tarneahelaga väikepõllumajandustootjate tooted ja mittetööstuslikud tooted) ja toitumuse mitmekesisus ja kvaliteet Euroopas, et soodustada maapiirkondade arengut ning säilitada piirkondlike toiduaine- ja veinisektorite pärand;

47.  rõhutab, et kohalik traditsiooniline põllumajandustegevus, põllumajanduslik pereettevõtlus, väikepõllundus ja mahepõllumajandus, võivad väga olulisel määral kaasa aidata toiduga kindlustatuse tagamisele, kuna see on sageli tõhusam viis maakasutuseks üksikutes piirkondades kasutamiseks pika aja vältel spetsiaalselt välja töötatud meetoditega ning võimaldab luua tugeva sideme toote ja selle päritolupiirkonna vahel ning on märk toote kvaliteedist ja autentsusest; rõhutab, et need põllumajandusvormid peaksid eksisteerima koos uuenduslike säästvate põllumajandusettevõtetega, mis aitaks kombineerida suurt produktiivsust jätkusuutliku maakasutusega;

48.  rõhutab samuti, et põllumaa liigne osadeks jagamine mõnes liikmesriigis on takistuseks põllumajanduse tootlikkusel ning tuleb võtta meetmeid, et julgustada väikeste põllumajandusettevõtjate ühinemist;

49.  rõhutab vajadust säilitada ELis põllumajanduslik mitmekesisus ning tunnistab, et värske ja kohapeal toodetud värskete põllumajandustoodetega varustatud kohalikud turud on keskkonnasäästlikud ning aitavad toetada väljakujunenud põllumajanduskogukondi; rõhutab põlluharimise olulisust ebasoodsamates piirkondades; kutsub komisjoni üles käsitlema Euroopa paljutahulisi põllumajandusmudeleid oma tulevastes ettepanekutes ÜPP kohta ning kaaluma ka võimalust luua spetsiaalsed finantsstiimulid ja identifitseerimismeetmed;

50.  kinnitab, et ÜPP peab olema õiglane ja tagama toetuse tasakaalustatud jagamise põllumajandusettevõtjatele kõigist liikmesriikidest ja nende vahel, suurema territoriaalse ühtekuuluvuse ning eksporditoetuste järk-järgulise kaotamise, kaotades samal ajal järkjärgult kõik ELi kaubanduspartnerite poolt antavad eksporditoetused ning kehtestades eeskirjad kõigile samaväärse mõjuga ekspordimeetmetele;

51.  tunnistab, et ÜPP reformid on oluliselt vähendanud ELi põllumajandusliku tootmise mõju arengumaades, kuna ei ole kaotatud eksporditoetusi; nõuab, et EL tunnistaks, kui oluline on arengumaade põllumajandussektorite toetamine, tagades eriti asjaolu, et põllumajandus seatakse arengumaades ja ELi ülemeremaade arenguabieelarves esikohale;

o
o   o

52.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0286. (2) ELT C 46 E, 24.2.2010, lk 10. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0131. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0302. (5) ELT C 279 E, 19.11.2009, lk 71.