Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2011. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius (11038/2/2010 – C7-0266/2010 – 2008/0142(COD))
– võttes arvesse nõukogu esimese lugemise seisukohta (11038/2/2010 – C7-0266/2010);
– võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2008)0414);
– võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2 ja artiklit 95, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C6-0257/2008);
– võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Lissaboni lepingu jõustumise mõju käimasolevatele institutsioonidevahelistele otsustamismenetlustele” (KOM(2009)0665);
– võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 7 ning artiklit 114;
– võttes arvesse oma esimese lugemise seisukohta(1);
– võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 4. detsembri 2008. aasta arvamust(2);
– võttes arvesse Regioonide Komitee 12.veebruari 2009. aasta arvamust(3);
– võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 21. detsembri 2010. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi teisel lugemisel vastu võetud seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõike 8 punktile a;
– võttes arvesse kodukorra artiklit 66;
– võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni soovitust teisele lugemisele (A7-0307/2010),
1. võtab vastu allpool toodud teise lugemise seisukoha;
2. teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.
Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud teisel lugemisel 19. jaanuaril 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/.../EL patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius
– võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (10028/2010) (Kongo Vabariik) ning võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus (12796/2010) (Kamerun);
– võttes arvesse Euroopa Liidu ja Kongo Vabariigi vahelise vabatahtliku partnerluslepingu eelnõu, milles käsitletakse metsaõigusnormide täitmise järelevalvet, metsahaldust ja Euroopa Liitu toodavate puittoodetega kauplemist (FLEGT) (07636/2010);
– võttes arvesse Euroopa Liidu ja Kameruni Vabariigi vahelise vabatahtliku partnerluslepingu eelnõu, milles käsitletakse metsaõigusnormide täitmise järelevalvet, metsahaldust ja Euroopa Liitu toodavate puittoodetega kauplemist (FLEGT) (13187/2010);
– võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 lõike 3 esimesele lõigule, artikli 207 lõike 4 esimesele lõigule, artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v ning artikli 218 lõikele 7 (C7-0170/2010 ja C7-0339/2010);
– võttes arvesse põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 13. septembri 2007. aasta resolutsiooniga 61/295;
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. oktoobri 2010. aasta määrust (EL) nr 995/2010, milles sätestatakse puitu ja puittooteid turule laskvate ettevõtjate kohustused(1);
– võttes arvesse Cancúni lepingut;
– võttes arvesse oma 19. jaanuari 2011. aasta seisukohti nõukogu otsuse eelnõude kohta, mis käsitlevad FLEGTi vabatahtlike partnerluslepingute sõlmimist Kongo Vabariigi(2) ja Kameruni Vabariigiga(3);
– võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,
1. väljendab heameelt Kameruni Vabariigi ja Kongo Vabariigiga sõlmitud vabatahtlike partnerluslepingute üle; on arvamusel, et nende vabatahtlike partnerluslepingute üle peetud läbirääkimiste alusel võiks koostada hea tava suunised pretsedendi loomise eesmärgil teiste jätkuvate vabatahtlike partnerluslepingute läbirääkimiste jaoks, mida peetakse puitu tootvate riikidega;
2. toonitab, kui oluline on ELi ja ELi turgu troopilise puiduga varustavate riikide jagatud vastutus ebaseadusliku metsaraie ja sellega seotud kaubanduse küsimustes ning ülemaailmsete metsavarude säilitamise ja kestliku kasutamise jõupingutuste tugevdamisel;
3. väljendab sellega seoses rahulolu kaasatud osaliste kohustustega parandada metsakorraldust ning vajaduse korral muuta kehtivaid õigusakte, et tagada metsandussektori tegevus, mis oleks läbipaistev, austaks põliselanike õigusi ega aitaks kaasa kahjulikule keskkonnamõjule; väljendab samuti rahulolu ELi kohustusega toetada suutlikkuse suurendamist, sealhulgas eelkõige puitu tootvates riikides puidu ja puittoodete jälgitavuse ja seaduslikkuse kontrollisüsteemide loomist;
Metsade bioloogiline mitmekesisus, kliima ja kestlik inimareng
4. tuletab meelde, et vabatahtlike partnerluslepingute eesmärk on ühiselt peatada ebaseaduslikult ülestöötatud puidu ja sellisest puidust valmistatud toodetega kauplemine ning aidata peatada metsade hävitamist ja metsade seisundi halvenemist ning vähendada sellega seotud süsinikdioksiidi heitkoguseid ja bioloogilise mitmekesisuse kadu kogu maailmas, edendades samal ajal jätkusuutlikku majanduskasvu ja inimarengut, kestlikke toiduallikaid ning põlisrahvaste ja kohalike rahvaste austamist;
5. tuletab meelde, et troopilise metsa ning teiste bioloogiliselt väga mitmekesiste ja väärtusliku süsinikuvaruga metsade ulatusliku kasutussevõtmise laiendamine ei ole kestlik ning võib põhjustada metsade täiendavat hävitamist ja metsade seisundi halvenemist, mis aitab kaasa ülemaailmse keskkonna hävimisele; märgib sellega seoses vabatahtlikele partnerluslepingutele omast sisepinget, mis tuleneb sellest, et kui EL ergutab suuri looduslikke metsaalasid omavate riikidega peetavat puidutoodete kaubandust, võib ta samaaegselt kahjustada kliimamuutusega võitlemise eesmärke, bioloogilise mitmekesisuse säilitamist ja kestlikku kasutamist, vaesuse vähendamist ja metsade hävitamise peatamist kogu maailmas; seepärast kutsub komisjoni üles tagama, et ELi poliitika on sidus ning vabatahtlike partnerluslepingutega toetatud meetmed aitavad tõhusalt kaasa vabatahtlike partnerluslepingute kõigi osaliste rahvusvaheliste kohustuste täitmisele; nõuab tungivalt, et komisjon ja nõukogu selgitaksid üksikasjalikult, millised vabatahtlike partnerluslepingute lisaalgatused on ette nähtud metsade hävitamise ja looduslike metsade seisundi halvenemisega võitlemiseks ning nende kaitse edendamiseks;
6. tuletab meelde, et kuigi metsad kuuluvad nende asukohariigi ainuomandisse, on metsakeskkond inimkonna ühine pärand ning seda tuleb kaitsta, säilitada ja võimaluse korral taastada lõppeesmärgiga säilitada ülemaailmne bioloogiline mitmekesisus ja ökosüsteemi ülesanded, kaitsta kliimasüsteemi ning põliselanike ja metsadest sõltuvate kogukondade õigusi; palub seepärast partnervalitsustel Aafrikas ja kolmandates riikides töötada välja maakasutuse ja loodusvarade majanduskavad, mis aitaksid neid eesmärke saavutada, ning teha kindlaks, mis valdkonnas ja kui palju toetust oleks välispartneritelt ja rahvusvahelistelt organisatsioonidelt vaja, et nende eesmärkide saavutamist kiirendada;
7. kutsub komisjoni eelnevaga seoses üles pöörama teravdatud tähelepanu selle tagamisele, et vabatahtlikud partnerluslepingud ei ergutaks tööstusliku raietegevuse laiendamist puutumata metsamaastikele, ning tegema Kameruni Vabariigi ja Kongo Vabariigi valitsustega ning edaspidi kõigi tulevaste vabatahtlikke partnerluslepinguid allkirjastavate valitsustega koostööd järelevalve alal ning võtma meetmeid, et hoida ära tööstusliku raie otsene ja kaudne negatiivne mõju loomastikule;
Läbirääkimiste kulg
8. väljendab rahulolu vabatahtliku, läbipaistva, osaleva ja konsensusele suunatud lähenemisviisiga, mille abil jõuti lepingute sõlmimiseni; soovitab selle lähenemisviisi kujundamist teiste puitu tootvate partnerriikidega peetavate vabatahtlike partnerluslepingute läbirääkimiste normiks;
9. toonitab sõltumatute kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sõltumatute välisvaatlejate keskset osa lepingute nõuetekohase rakendamise järelevalves kõikide osaliste puhul, sealhulgas kohustuse kaudu, mille sisuks on kaasata riiklikud sidusrühmad rakendamisprotsessi jälgimiseks loodavatesse ühiskomiteedesse; toonitab, et kohalikele kodanikuühiskonnaorganisatsioonidele tuleb anda voli teostada sõltumatut õigusnormide ning metsanduse haldusreformide rakendamise järelevalvet;
10. palub komisjonil luua mehhanismi, millega tagada vabatahtlike partnerluslepingute tulemuslik ja õigeaegne jõustamine rakendamise eri etappides, mis kindlustaks eelkõige kohalike sidusrühmade suutlikkuse tugevdamise ning kohalike kogukondade ja põliselanike otsese kaasamise rakendusetapis, et tagada suurem nõustumine vabatahtlike partnerluslepingute eel rakendatavate reformidega ning ELi imporditava kauba täielik kontroll;
FLEGTi litsentsid ja õigusraamistik
11. tuletab meelde, et metsandust reguleeriva õigus- ja reguleeriva raamistiku läbivaatamine on vajalik selleks, et vabatahtlikud partnerluslepingud järgiksid FLEGTi tegevuskava eesmärke ning et tagada, et vabatahtlike partnerluslepingute rakendamine aitab kaasa vabatahtlike partnerluslepingute osaliste kohustuste hulka kuuluvate keskkonna- ja ühiskonnaalaste konventsioonide ja rahvusvaheliste kokkulepete täitmisele;
12. tuletab meelde, et vabatahtlike partnerluslepingute eesmärkide hulka kuulub samuti sotsiaalse õigluse parandamine ning kohalike ja põliselanike kogukondade õiguste austamine, mis seega hõlmab läbipaistvuse ja võrdse osaluse põhimõtteid;
13. tuletab meelde, et need õiguslikud parandused tuleb lõpule viia enne FLEGTi litsentside andmist;
Rakendamine ja kohalike elanike õigused
14. palub, et komisjon esitaks kuue kuu jooksul alates mis tahes vabatahtliku partnerluslepingu jõustumisest aruande meetmete kohta, mis on võetud, et tagada sidusrühmade ja kodanikuühiskonna, sealhulgas kohalik ja põliselanikkond, vaheline jätkuv dialoog, mis säiliks rakendusetapis; on seisukohal, et aruanne peaks sisaldama vabatahtlike partnerluslepingute mõju ja sisu tõelise panuse hinnangut seoses ELi ja allakirjutanud riigi rahvusvaheliste kohustustega, mis käsitlevad keskkonda ja kestlikku arengut, sealhulgas bioloogilise mitmekesisuse varude säilitamine ja kestlik majandamine;
15. palub vabatahtlike partnerluslepingute mõlemal osalisel tagada, et kodanikuühiskonnal, kohalikel elanikel ja põliselanikel on võimalik vabalt ja täie kindlusega kaasa aidata vabatahtlike partnerluslepingute rakendamisele ja jõustamisele; on arvamusel, et lepingu rakendamise ühiskomitee peaks andma kodanikuühiskonnale, kohalikele elanikele ja põliselanike organisatsioonidele õiguse esitada kaebus ja selle rahuldamata jätmise korral õiguse edasi kaevata;
16. nõuab, et komisjon kindlustaks, et tal on hea ülevaade iga võimaliku vabatahtliku partnerluslepingu partnerriigi praegusest inimõiguste olukorrast, ning soovitab komisjonil mitte luua suhteid riikidega, kus puudub põhilisi inim- ja sotsiaalseid õigusi kaitsev õigusraamistik; kinnitab uuesti vajadust avatud dialoogi, sõnavabaduse, sealhulgas usuvabaduse ja ajakirjandusvabaduse järele kõigis riikides, kes on kaasatud vabatahtlikesse partnerluslepingutesse, et kõik võimalikud kaebused kuulataks ära;
17. palub komisjonil korrapäraselt koostada ja parlamendile esitada eduaruandeid kõigi kehtivate ja tulevaste vabatahtlike partnerluslepingute eri sätete rakendamise kohta;
18. eeldab, et järgnevatel aastatel sõlmitakse rohkem vabatahtlikke partnerluslepinguid, mis vajavad konkreetset ja täiendavat rahastamist seoses tehniliste ja inimressursside arendamisega; palub komisjonil ja ELi liikmesriikidel täpsustada, milliseid vahendeid kasutatakse nende lepingute läbirääkimiste ja rakendamise toetuseks;
Euroopa Parlamendi roll
19. kutsub komisjoni üles esitama parlamendile praeguste ja tulevaste vabatahtlike partnerluslepingute läbirääkimiste ja rakendamise eduaruandeid ning teavitama parlamenti õigeaegselt lepingu rakendamise ühiskomitee tööst, lepingu sõltumatu audiitori missioonist ja auditeerimisaruannetest, lepingu rakendamise hindamisaruannetest – sealhulgas uuringud selle sotsiaalse, majandusliku ja keskkonnamõju kohta –, ja soodustuse saanud ettevõtete nimede loetelust;
o o o
20. teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning kõigile vabatahtlike partnerluslepingutega kaasatud valitsustele.
ELi ja Kameruni vaheline metsaõigusnormide alane leping ***
185k
30k
Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2011. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu otsuse eelnõu kohta, mis käsitleb metsaõigusnormide täitmise järelevalvet, metsahaldust ja Euroopa Liitu toodava puidu ja puittoodetega kauplemist käsitleva vabatahtliku partnerluslepingu (FLEGT) sõlmimise kohta Euroopa Liidu ja Kameruni Vabariigi vahel (12796/2010 – C7-0339/2010 – 2010/0217(NLE))
– võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (12796/2010);
– võttes arvesse Euroopa Liidu ja Kameruni Vabariigi vahelise metsaõigusnormide täitmise järelevalvet, metsahaldust ja Euroopa Liitu toodava puidu ja puittoodetega kauplemist käsitleva vabatahtliku partnerluslepingu (FLEGT) eelnõu (13187/2010);
– võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 lõike 3 esimesele lõigule ja lõike 4 esimesele lõigule, artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v ja lõikele 7 (C7-0339/2010);
– võttes arvesse kodukorra artiklit 81 ja artikli 90 lõiget 8;
– võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni soovitust ja arengukomisjoni arvamust (A7-0371/2010),
1. annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;
2. teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Kameruni Vabariigi valitsusele ja parlamendile.
ELi ja Kongo Vabariigi vaheline metsaõigusnormide alane leping ***
185k
30k
Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2011. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Kongo Vabariigi vahelise vabatahtliku partnerluslepingu, milles käsitletakse metsaõigusnormide täitmise järelevalvet, metsahaldust ja Euroopa Liitu toodavate puittoodetega kauplemist (FLEGT), sõlmimise kohta (10028/2010 – C7-0170/2010 – 2010/0062(NLE))
– võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (10028/2010);
– võttes arvesse Euroopa Liidu ja Kongo Vabariigi vahelise vabatahtliku partnerluslepingu eelnõu, milles käsitletakse metsaõigusnormide täitmise järelevalvet, metsahaldust ja Euroopa Liitu toodavate puittoodetega kauplemist (FLEGT) (07636/2010);
– võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 lõike 3 esimesele lõigule ja lõike 4 esimesele lõigule, artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v ja lõikele 7 (C7-0170/2010);
– võttes arvesse kodukorra artiklit 81 ja artikli 90 lõiget 8;
– võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni soovitust ja arengukomisjoni arvamust (A7-0370/2010),
1. annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;
2. teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Kongo Vabariigi valitsusele ja parlamendile.
EÜ ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vaheline majanduspartnerluse vaheleping
141k
68k
Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2011. aasta resolutsioon EÜ ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vahelise majanduspartnerluse vahelepingu kohta
– võttes arvesse oma 25. septembri 2003. aasta resolutsiooni WTO viienda ministrite konverentsi kohta Cancúnis(1), 12. mai 2005. aasta resolutsiooni Doha vooru hindamise kohta Maailma Kaubandusorganisatsiooni peanõukogu 1. augusti 2004. aasta otsuse järel(2), 1. detsembri 2005. aasta resolutsiooni Hongkongis toimuva Maailma Kaubandusorganisatsiooni kuuenda ministrite konverentsi ettevalmistamise kohta(3), 23. märtsi 2006. aasta resolutsiooni majanduskoostöö lepingute (EPA) mõju kohta arengule(4), 4. aprilli 2006. aasta resolutsiooni Doha vooru hindamise kohta pärast Hongkongis toimunud WTO ministrite konverentsi(5), 1. juuni 2006. aasta resolutsiooni kaubanduse ja vaesuse kohta: kaubanduspoliitikate kavandamine eesmärgiga suurendada kaubanduse panust vaesuse leevendamisse(6), 7. septembri 2006. aasta resolutsiooni Doha arengukava läbirääkimiste peatamise kohta(7), 23. mai 2007. aasta resolutsiooni majanduskoostöölepingute kohta(8), 12. detsembri 2007. aasta resolutsiooni majanduspartnerluslepingute kohta(9), oma 5. juuni 2008. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega kohaldatakse üldiste tariifsete soodustuste kava ajavahemikus 1. jaanuar 2009 kuni 31. detsember 2011 ja millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 552/97, (EÜ) nr 1933/2006 ja komisjoni määrusi (EÜ) nr 964/2007 ja (EÜ) nr 1100/2006(10) ning oma 25. märtsi 2009. aasta resolutsiooni Vaikse ookeani piirkonna riikide ja Euroopa Ühenduse vahelise majanduspartnerluse vahelepingu kohta(11);
– võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja teiselt poolt Vaikse ookeani piirkonna riikide vahelist majanduspartnerluse vahelepingut;
– võttes arvesse partnerluslepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, millele on alla kirjutatud Cotonous 23. juunil 2000 (Cotonou leping);
– võttes arvesse nõukogu 20. detsembri 2007. aasta määrust (EÜ) nr 1528/2007, millega teatavatest Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani (AKV) piirkonna riikide rühma riikidest pärit toodete suhtes kohaldatakse korda, mis on sätestatud lepingutes, millega või mille tulemusel luuakse majanduspartnerlus(12);
– võttes arvesse komisjoni 23. oktoobri 2007. aasta teatist majanduspartnerluslepingute kohta (KOM(2007)0635);
– võttes arvesse üldist tolli- ja kaubanduskokkulepet (GATT), eelkõige selle XXIV artiklit;
– võttes arvesse WTO ministrite konverentsi neljanda istungjärgu ministrite deklaratsiooni, mis võeti vastu 14. novembril 2001. aastal Dohas;
– võttes arvesse WTO ministrite konverentsi kuuenda istungjärgu ministrite deklaratsiooni, mis võeti vastu 18. detsembril 2005. aastal Hongkongis;
– võttes arvesse 10. oktoobril 2006. aastal WTO peanõukogus vastu võetud kaubandusabi töökonna aruannet ja soovitusi;
– võttes arvesse 8. septembri 2000. aasta ÜRO aastatuhande deklaratsiooni, mis sätestab aastatuhande arengueesmärgid kriteeriumidena, mille rahvusvaheline üldsus on kollektiivselt vaesuse likvideerimiseks välja töötanud;
– võttes arvesse AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee poolt 22. novembril 2007. aastal Rwandas Kigalis vastu võetud Kigali deklaratsiooni;
– võttes arvesse oma 14. detsembri 2006. aasta resolutsiooni olukorra kohta Fidžis(13), milles parlament mõistis sügavalt hukka sõjaväelise riigipöörde Fidžis;
– võttes arvesse ÜRO inimõiguste nõukogu loetelu 103 soovitusest, mis avaldati korrapärase läbivaatamise töörühma 23. märtsi 2010. aasta aruandes, ning võttes arvesse Fidži valitsuse 10. juuni 2010. aasta ametlikku vastust, milles öeldakse, et juba pikka aega nõutud ja pidevalt edasilükatud üldvalimised on nüüd kavandatud 2014. aastale ja seda tähtaega ei muudeta;
– võttes arvesse 16. detsembri 2010. aasta küsimust komisjonile ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja teiselt poolt Vaikse ookeani piirkonna riikide vahelise majanduspartnerluse vahelepingu sõlmimise kohta (O-0212/2010 – B7-0807/2010);
– võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et varasemad ELi ja AKV riikide vahelised kaubandussuhted, mis andsid neile riikidele mittevastastikusel alusel soodustatud juurdepääsu ELi turgudele, ei ole alates 1. jaanuarist 2008 enam kooskõlas WTO eeskirjadega;
B. arvestades, et majanduspartnerluslepingud on lepingud, mis on WTO eeskirjadega kooskõlas ja mille eesmärk on toetada piirkondlikku integratsiooni ning soodustada AKV riikide majanduse järkjärgulist integreerumist maailmamajandusse, et edendada seeläbi nende riikide jätkusuutlikku sotsiaalset ja majanduslikku arengut ning aidata seal kaasa vaesuse kaotamiseks tehtavatele üldistele jõupingutustele;
C. arvestades, et majanduspartnerluslepinguid tuleks kasutada selleks, et rajada pikaajalised suhted, milles kaubandus toetab arengut;
D. arvestades, et järjestikuste Lomé konventsioonide ja Cotonou lepingu suhkruprotokolliga tagati eeldatav sissetulek väikestele Vaikse ookeani saartele, kus mitmekesistamise võimalused põllumajandussektoris on piiratud;
E. arvestades, et majanduspartnerluse vahelepingud on kaubavahetust käsitlevad lepingud, mille eesmärk on vältida AKV riikide ja ELi vahelise kaubanduse katkemist;
F. arvestades, et kaubanduspoliitika on praeguse finants- ja majanduskriisi tõttu arengumaadele tähtsam kui kunagi varem;
G. arvestades, et AKV Vaikse ookeani piirkonna riikidest on ainult Paapua Uus-Guinea ja Fidži Vabariik sõlminud 2009. aasta lõpus majanduspartnerluse vahelepingu; arvestades, et kõikide muude AKV Vaikse ookeani piirkonna riikide suhtes kehtib kas „Kõik peale relvade” algatus, mille kaudu neil on tollimaksuvaba juurdepääs ELi turule, või ELi tavapärane üldiste tariifsete soodustuste kava;
H. arvestades, et Paapua Uus-Guinea puhul on lepingut ajutiselt kohaldatud alates 20. detsembrist 2009; arvestades, et lepingut ei saa Fidži Vabariigi suhtes enne kohaldada, kui Fidži Vabariik on teatanud kas lepingu ajutisest kohaldamisest või selle ratifitseerimisest;
I. arvestades, et läbirääkimised kõikehõlmava majanduspartnerluslepingu üle on käimas kõigi 14 AKV Vaikse ookeani piirkonna riigiga;
J. arvestades, et majanduspartnerluse vaheleping hõlmab kaubavahetuslepingu kõiki peamisi sätteid;
K. arvestades, et lepingus sisalduvate kohustuste mõju asjaomastele riikidele ja Vaikse ookeani piirkonnale võib kujuneda väga oluliseks;
L. arvestades, et majanduspartnerluse vaheleping mõjutab Paapua Uus-Guinea ja Fidži Vabariigi ning teiste kaubanduspartnerite vaheliste tulevaste lepingute reguleerimisala ja sisu ning piirkonna seisukohti majanduspartnerluse lepingute läbirääkimistel;
M. arvestades, et ELi ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vahel on piiratud konkurents, kuna suur osa ELi ekspordist koosneb peamiselt kaupadest, mida Vaike ookeani piirkonna riigid ei tooda, aga sageli vajavad kas otseseks tarbimiseks või sisendiks kodumaise tööstuse jaoks;
N. arvestades, et suurim potentsiaal eksporti tulevikus suurendada on kalandusel ning kalandusega seotud tegevusel ja tootmisharudel, tingimusel et kalandusega tegeletakse keskkonda säästvalt;
O. arvestades, et uued kaubanduseeskirjad tuleb välja töötada nii, et need toetaksid kohalikke tööstusharusid ja kaitseksid ressursside ammendumise ja kliimamuutuste eest, ning arvestades, et nende eeskirjadega peab kaasnema kaubandusabi suurem toetamine;
P. arvestades, et kaubandusabi eesmärk on tugevdada arengumaade suutlikkust kasutada uusi kaubandusvõimalusi;
Q. arvestades, et EL ja AKV riigid on pidanud läbirääkimisi uute, täiendatud ja paindlikumate päritolureeglite üle, mis tooksid märkimisväärset kasu, kui neid lepingu eesmärki järgides nõuetekohaselt rakendatakse ja sealjuures võetakse vajalikul määral arvesse AKV riikide väiksemat suutlikkust;
R. arvestades, et erand päritolureeglitest majanduspartnerluse vahelepingus hõlmab kogu tootmisahelat toorainete kaevandamisest töötlemise, turustamise ja ekspordini;
S. arvestades, et suur nõudlus tuunikalatoodete järele tähendab, et neil on teatud eripära – näiteks kiire reageerimine hinna kõikumisele – mistõttu need on rahvusvahelisel turul liigitatud „tundlikeks toodeteks”, ning seda tuleb kõigis kaubandusläbirääkimistes arvesse võtta;
T. arvestades, et piirkonna kalavarude jätkusuutlikkuse eest vastutav rahvusvaheline organisatsioon –Vaikse ookeani lääne- ja keskosa kalanduskomisjon (WCPFC) – on teada andnud, et kolmandad riigid, eelkõige Hiina, kes on alates uute päritolureeglite kehtestamisest investeerinud suurtesse tööstusprojektidesse Paapua Uus-Guineas, on tohutult suurendanud oma kalapüügivõimsust piirkonnas ning et see suundumus jätkub, suurendades kalavarude ülepüügi ohtu,
1. on veendunud, et kaubandussuhted selle piirkonna ja ELi vahel peaksid toetama ja suurendama kaubavahetust, säästvat arengut, piirkondlikku integratsiooni, edendades samas majanduse mitmekesistumist ja vaesuse vähendamist; märgib, et majanduspartnerluse vaheleping peab aitama kaasa aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele;
2. rõhutab, et Paapua Uus-Guinea ja Fidžiga peetud majanduspartnerluse vahelepingu läbirääkimiste positiivsed tulemused näitavad Euroopa Liidu suurt huvi jätkuvalt säilitada tihedaid ja kõrgetasemelisi majandussuhteid Vaikse ookeani piirkonna riikidega; loodab, et see majanduspartnerluse vaheleping, mis praegu piirdub kahe riigiga, võib sillutada teed laiemale lepingule, millesse kaasatakse ka muud Vaikse ookeani piirkonna riigid;
3. rõhutab, et majanduspartnerluse vahelepingu eesmärk on hoida turg Paapua Uus-Guinea ja Fidži Vabariigi ekspordile lahti ning võimaldada läbirääkimisi kõikehõlmava majanduspartnerluslepingu üle, kui asjaomased riigid seda soovivad;
4. juhib tähelepanu asjaolule, et Paapua Uus-Guinea ja Fidži Vabariik – kaks Vaikse ookeani piirkonna AKV riiki, kelle ekspordi maht ELi on märkimisväärne – on seni ainsad Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma liikmed, kes on kõnealuse lepingu sõlminud, samas kui sama rühma muud liikmed on otsustanud sellele mitte alla kirjutada, kuna nende ja ELi vahelise kaubavahetuse maht on väiksem;
5. tuletab meelde, et kuigi majanduspartnerluse vahelepingut võib pidada protsessi esimeseks sammuks, on see õiguslikus mõttes täielikult sõltumatu rahvusvaheline leping, millega ei pruugi automaatselt kaasneda terviklik majanduspartnerlusleping või tervikliku majanduspartnerluslepingu allkirjastamine majanduspartnerluse vahelepingu kõikide algsete allkirjastajate poolt;
6. tuletab ELi institutsioonidele ja valitsustele meelde, et ei majanduspartnerluslepingu sõlmimine ega sellest loobumine ei tohiks viia olukorrani, kus AKV riik satub ebasoodsamasse olukorda, kui ta oli Cotonou lepingu kaubandussätete kohaselt;
7. rõhutab, et majanduspartnerluse vahelepingu võimalik heakskiitmine Euroopa Parlamendi poolt ei määra ära parlamendi seisukohta kõikehõlmavale majanduspartnerluslepingule heakskiidu andmise suhtes, kuna lepingu sõlmimise menetlus on seotud kahe erineva rahvusvahelise lepinguga;
8. tuletab meelde, et tõeline piirkondlik turg on majanduspartnerluse vahelepingu ja võimaliku tulevase tervikliku majanduspartnerluslepingu eduka rakendamise äärmiselt oluline eeldus ning piirkondlik integratsioon ja koostöö on Vaikse ookeani piirkonna riikide sotsiaalse ja majandusliku arengu seisukohalt väga olulised; on veendunud, et seda tuleb rakendamisel arvesse võtta;
9. rõhutab, et kalatoodete päritolureegleid käsitlevate erisätete eesmärk on maismaal kalatöötluse võimsuse arendamine AKV Vaikse ookeani riikides, et luua seal kohapealseid töökohti ja tagada sissetulek;
10. märgib, et majanduspartnerluse vaheleping on sillutanud tee Paapua Uus-Guinea tööstusprojektide arengule, mille üheks näiteks on Vaikse ookeani meretööstuspiirkond Madangis, kus kahe aasta jooksul loodetakse toota üle 400 000 tonni tuunikalakonserve;
11. on sellega seoses tõsiselt mures selliste meetmete pärast nagu keskkonna-alaste õigusaktide hiljutine läbivaatamine Paapua Uus-Guinea ametivõimude poolt, mille tagajärjel praktiliselt loobuti nõudest, et selliste projektide puhul tuleb esitada keskkonnaaruanded, ning on takistatud kaebuste esitamine;
12. rõhutab, kui tähtis on kalatööstus esmase tööhõive allikana Vaikse ookeani piirkonna naistele; on veendunud, et komisjon peaks andma tehnilist, poliitilist ja rahalist abi, et parandada naiste tööhõivevõimalusi Vaikse ookeani riikides;
13. märgib murega, et WCPFC andmed näitavad, et kolmandad riigid on suurendanud oma kalapüügivõimsust selles Vaikse ookeani piirkonnas ning et seetõttu valitseb ebaseadusliku, teatamata jäetud ja reguleerimata kalapüügi ja ülepüügi oht, mis ei aita kaasa kohaliku kalatööstuse jätkusuutlikule arengule;
14. rõhutab, et kuigi Paapua Uus-Guineal ja Fidžil on piiratud kalapüügivõimsus ja seetõttu ka täielikult ühe riigi piires saadud kala piiratud pakkumine ja piiratud maismaal asuvad töötlemisvõimsused, on töödeldud kalatoodete päritolureeglite suhtes tehtud erand, mida Paapua Uus-Guinea aktiivselt kasutab, muutnud selle riigi eri allikatest (sealhulgas Filipiinidelt, Taist, Hiinast, Ameerika Ühendriikidest, Austraaliast jne) pärineva tuunikala tohutute koguste tõeliseks töötlemiskeskuseks; juhib tähelepanu asjaolule, et päritolureeglite suhtes tehtav erand võib mõjuda ELi kalatöötlus- ja konservitööstusele destabiliseerivalt;
15. palub komisjonil esitada parlamendile nii kiiresti kui võimalik aruanne Vaikse ookeani piirkonna riikide kalandussektori asjaomaste eriaspektide ja nende riikide kalavarude haldamise kohta, kaasa arvatud säästva arengu tavad; palub komisjonil viivitamata algatada majanduspartnerluse vahelepingule lisatud II protokolli artikli 6 lõike 6 punktis d ette nähtud konsultatsioonid ning kehtestada päritolureeglitest erandite tegemise peatamine juhul, kui hindamisaruanne näitab destabiliseerivat mõju ELi kalatöötlemis- ja konservitööstusele;
16. märgib, et selline aruanne päritoluga seotud erireeglite rakendamise kohta tuleb koostada 2011. aasta jooksul, st kolm aastat pärast seda, kui Paapua Uus-Guineale teatati määruses (EÜ) nr 1528/2007 sätestatud eeskirjade vastuvõtmisest, ning et selles tuleks käsitleda allikate suhtes kehtestatud üldise erandi majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnamõju Paapua Uus-Guinea elanikkonnale, eelkõige rannikul elavatele kogukondadele; palub sellega seoses kohest teavet nimetatud aruande lähteülesande kohta ja selle kohta, kas kõikide sidusrühmade ja mõjutatud osapooltega, sealhulgas Paapua Uus-Guinea kodanikuühiskonna organisatsioonidega, konsulteeritakse enne aruande koostamist;
17. julgustab Fidžit võtma arvesse rahvusvahelise üldsuse soovitusi ja rakendama head valitsemistava; on veendunud, et sellised sammud peaksid avama rahalise abi Fidži suhkrusektorile; tunnistab, et seda raha on väga vaja toetamaks suhkrusektorit, mis on Fidžis peamine tööhõiveallikas;
18. rõhutab, et piirkondliku majanduspartnerluslepingu sõlmimise tingimuseks peaks olema, et kõik Fidži Vabariigi poliitilised rühmitused kiidavad heaks demokraatlike valimiste kava;
19. soovitab kõikehõlmava majanduspartnerluslepingu käimasolevatel läbirääkimistel paindlikku, asümmeetrilist ja pragmaatilist lähenemisviisi; nõuab tungivalt, et kõikehõlmavasse majanduspartnerluslepingusse lisataks arengukoostööd käsitlev peatükk;
20. juhib tähelepanu asjaolule, et leping võib mõjutada ka suhteid Vaikse ookeani piirkonna ning selle lähimate ja suurimate kaubanduspartnerite Austraalia ja Uus-Meremaa vahel, ning tuleb tagada, et praeguse lepingu sätted ei oleks takistuseks tulevaste kaubanduslepingute sõlmimisele nende riikidega;
21. tuletab meelde, et Vaikse ookeani piirkonna riikide arengueesmärke, -poliitikat ja -prioriteete ei tule toetada mitte üksnes majanduspartnerluslepingu ülesehituse ja sisu abil, vaid ka selle kaudu, mil viisil ja missuguses vaimus lepingut rakendatakse;
22. tuletab meelde 2007. aasta oktoobris vastu võetud ELi kaubandusabi strateegiat, millega võeti kohustus suurendada ELi kaubandusega seotud abi kogusummat aastaks 2010 kahe miljardi euroni aastas (üks miljard eurot ühenduselt ja üks miljard eurot liikmesriikidelt); nõuab tungivalt, et Vaikse ookeani piirkond saaks sellest abist asjakohase ja õiglase osa;
23. nõuab, et kaubandusabi vahendite osa Vaikse ookeani piirkonnale määrataks kindlaks ja eraldataks varakult; rõhutab, et kõnealused rahalised vahendid peaksid olema lisavahendid ja mitte ainult Euroopa Arengufondi (EAF) ümberpaigutatud vahendid, et need peaksid vastama Paapua Uus-Guinea ja Fidži Vabariigi ning ka laiemalt Vaikse ookeani piirkonna prioriteetidele ning et nende väljamaksmine peaks olema õigeaegne, ettearvatav ja kooskõlas riiklike ja piirkondlike strateegiliste arengukavade täitmise ajakavadega;
24. kutsub komisjoni üles, pidades silmas nõukogu poolt 2007. aasta septembris seoses intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepinguga (TRIPS-leping) ja ravimite kättesaadavusega võetud kohustusi, mitte pidama majanduspartnerluslepingu raames läbirääkimisi ravimitega seotud ning rahvatervist ja ravimite kättesaadavust mõjutavate TRIPS-pluss sätete üle, hoiduma patendikoostöölepingu ja patendiõiguse lepingu täitmise või nendes sätestatud kohustuste tunnustamise nõudmisest, hoiduma majanduspartnerluslepingusse direktiivi 2004/48/EÜ(14) tingimuste inkorporeerimisest ning mitte lisama sinna niisugust korda nagu mitteoriginaalandmebaasi kaitse;
25. toetab jätkuvalt kõikehõlmava majanduspartnerluslepingu sõlmimist ELi ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vahel; nõustub, et läbirääkimistel tuleb käsitleda järgmisi olulisi teemasid:
a)
intellektuaalomandi õigused, mis hõlmavad nii traditsioonilisi teadmisi kui ka lääne tehnoloogilisi tooteid;
b)
riigihangete läbipaistvus koos avatusega ELi lepingupartneritele Vaikse ookeani piirkonna riikide vajadustele vastaval ajahetkel;
c)
tööviisad, mis tuleb Vaikse ookeani saareriikide kodanikele teha kättesaadavaks vähemalt 24 kuuks, et võimaldada neil töötada hooldajatena ja sarnastel kutsealadel;
26. nõuab siiski, et komisjon jätkaks tööd kõikehõlmavama lepingu suunas ja otsiks võimalikke kättesaadavaid ja toimivaid alternatiive, mis tagavad turulepääsu kooskõlas WTO eeskirjadega, kusjuures kasutataks loovalt ära kõik nende eeskirjadega lubatud paindlikud võimalused, kaasa arvatud loobumine, ka nendele riikidele, kes ei soovi sõlmida üht või mõlemat majanduspartnerluse vahelepingut ega terviklikku majanduspartnerluslepingut;
27. on seisukohal, et kõikehõlmavas majanduspartnerluslepingus tuleks sätestada parlamendikomisjoni loomine lepingu rakendamise jälgimiseks ning et selle komisjoni Euroopa Parlamendi poolne koosseis peaks olema samalaadne Cariforumi ja ELi ühise parlamendikomisjoniga;
28. rõhutab, et nii majanduspartnerluse vaheleping kui ka kõikehõlmav majanduspartnerlusleping peaksid sisaldama läbivaatamisklauslit, milles nähakse ette, et tuleb läbi viia üldise mõju sõltumatu hindamine, mis hõlmab majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnamõju hindamist ning rakendamise kulude ja tagajärgede hindamist, kusjuures mõju hindamine tuleks läbi viia kolm kuni viis aastat pärast lepingu allkirjastamist; rõhutab, et majanduspartnerluse vahelepingu ja edaspidi ka majanduspartnerluslepingu läbivaatamisklausel peaks sisaldama sätet, et kõikidel lepinguosalistel on õigus lepingu läbivaatamisklauslit kasutada, lähtudes eespool nimetatud mõju hindamisest; nõuab, et Euroopa Parlament ja Vaikse ookeani piirkonna riikide parlamendid kaasataks lepingu läbivaatamisse;
29. toetab sellega seoses komisjoni kindlat soovi tagada, et see üldine erand päritolureeglitest oleks edaspidistes majanduspartnerluslepingutes pigem erand kui reegel;
30. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide ja AKV riikide valitsustele ja parlamentidele, AKV ja ELi nõukogule ning AKV ja ELi parlamentaarsele ühisassambleele.
EÜ ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vaheline majanduspartnerluse vaheleping ***
184k
29k
Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2011. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja teiselt poolt Vaikse ookeani piirkonna riikide vahelise majanduspartnerluslepingu sõlmimise kohta (05078/2010 – C7-0036/2010 – 2008/0250(NLE))
– võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (05078/2010);
– võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja teiselt poolt Vaikse ookeani piirkonna riikide vahelise majanduspartnerluse vahelepingu eelnõu (05558/2/2009);
– võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 lõikele 4 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a (C7-0036/2010);
– võttes arvesse kodukorra artiklit 81 ja artikli 90 lõiget 8;
– võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni soovitust ja kalanduskomisjoni arvamust (A7-0365/2010),
1. annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;
2. teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide ja Vaikse ookeani piirkonna riikide valitsustele ja parlamentidele.
Rahvusvaheline lapsendamine Euroopa Liidus
111k
37k
Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2011. aasta resolutsioon rahvusvahelise lapsendamise kohta Euroopa Liidus
– võttes arvesse ÜRO Peaassambleel 20. novembril 1989. aastal vastu võetud ÜRO lapse õiguste konventsiooni, eelkõige selle artiklit 21;
– võttes arvesse 1967. aasta lapsendamise Euroopa konventsiooni;
– võttes arvesse riikidevahelises lapsendamises laste kaitseks tehtava koostöö konventsiooni (alla kirjutatud Haagis 29. mail 1993. aastal) ja 25. jaanuari 1996. aasta laste õiguste kasutamise Euroopa konventsiooni (ETS nr 160);
– võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 24;
– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõikeid 3 ja 5;
– võttes arvesse oma 12. detsembri 1996. aasta resolutsiooni seadusandluse ja liikmesriikidevahelise koostöö parandamise kohta seoses lapsendamisega(1);
– võttes arvesse oma 16. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu lapse õiguste strateegia väljatöötamise kohta(2);
– võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 4,
A. arvestades, et iga lapse heaolu ja laste parimate huvide kaitsmine on erakordselt tähtis, ja arvestades, et laste õiguste kaitsmine kuulub Euroopa Liidu eesmärkide hulka;
B. arvestades, et lapsendamise valdkonnas kuulub pädevus liikmesriikidele, kes rakendavad asjakohaseid menetlusi vastavalt lapse parimatele huvidele;
C. arvestades, et praegu kehtib mitu lastekaitset ja vanemate vastutust käsitlevat konventsiooni, eelkõige 1967. aastal vastu võetud alaealiste lapsendamise Euroopa konventsioon, mille eesmärk on lähendada liikmesriikide õigusakte juhtudel, kui lapsendamine tähendab lapse viimist ühest riigist teise, ja 1993. aastal vastu võetud riikidevahelises lapsendamises laste kaitseks tehtava koostöö konventsioon (Haagi konventsioon);
D. arvestades, et kõik ELi liikmesriigid on Haagi konventsioonile alla kirjutanud;
E. arvestades, et Haagi konventsiooni tulemusel on tehtud märkimisväärseid edusamme;
F. arvestades, et ÜRO lapse õiguste konventsioonis ja Haagi konventsioonis kirjeldatakse perekonda ühiskonna tuumkooslusena, mis on valdavalt laste kasvamise ja heaolu loomulik keskkond ja esmane valik lapse eest hoolitsemiseks;
G. arvestades, et kui lapse esmavajaduste eest hoolitsemine perekonnas ei ole võimalik, peaks üks järgmisi loomulikke valikuid olema lapsendamine, kuid lapse paigutamine hooldeasutusse tuleks jätta kõige viimaseks võimaluseks;
H. arvestades, et ebakindel lapsepõlv ja eriti laste hülgamine ning hooldeasutustesse paigutamine on Euroopas oluline probleem ja sellesse tuleks suhtuda ülima tõsidusega;
I. arvestades, et laste õiguste rikkumine, lastevastane vägivald ja lastega kauplemine lapsendamise, prostitutsiooni, ebaseadusliku töö, sundabielu ja tänavatel kerjamise või mis tahes muul ebaseaduslikul eesmärgil on ELis endiselt probleem;
J. arvestades, et on tähtis kaitsta lapse õigust elule perekonnas ning tagada, et lapsi ei sunnita pikka aega lastekodus elama;
K. arvestades, et pärast Lissaboni lepingu jõustumist on Euroopa põhiõiguste harta muutunud siduvaks; arvestades, et harta artikli 24 kohaselt on lastel õigus heaoluks vajalikule kaitsele ja hoolitsusele, ja arvestades, et lisaks on Lissaboni lepingu artiklis 3 sätestatud, et lapse õiguste kaitse on üks Euroopa Liidu eesmärkidest,
1. palub kaaluda võimalust koordineerida rahvusvahelise lapsendamise strateegiaid Euroopa tasandil kooskõlas rahvusvaheliste konventsioonidega, et parandada teabeteenistuste, riikidevahelise lapsendamise ettevalmistamise, rahvusvahelise lapsendamise taotluste menetlemise ja lapsendamisjärgsete teenuste toetamist, pidades meeles, et kõikides lapse õiguste kaitsega seotud rahvusvahelistes konventsioonides tunnistatakse orvuks jäänud või hüljatud laste õigust perekonnale ja kaitsele;
2. palub komisjonil uurida riiklike süsteemide toimimist Euroopa tasandil;
3. on seisukohal, et võimaluse korral ja kui see on lapse parimates huvides, tuleks eelistada lapsendamist lapse päritoluriigis, kusjuures alternatiivseks võimaluseks oleks perehooldus, nagu kasuperesse paigutamine või asenduskodu, või perekonna leidmine rahvusvahelise lapsendamise abil vastavalt asjakohastele riiklikele õigusaktidele ja rahvusvahelistele konventsioonidele, ning lapse paigutamist hooldusasutusse tuleks kasutada ainult ajutise lahendusena;
4. rõhutab, et lapse õiguste pikaajalise kaitse küsimuses tuleb kohaldada rahvusvahelise lapsendamise kaudu lapsendada sooviva pere päritoluriigi seadust;
5. nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon kehtestaksid koostöös Haagi konverentsi, Euroopa Nõukogu ja lasteorganisatsioonidega raamistiku, mille abil tagada läbipaistvus ning hüljatud laste ja lapsendatute, sealhulgas rahvusvahelise lapsendamise kaudu lapsendatutega seotud suundumuste tõhus hindamine, ning kooskõlastaksid oma tegevust, et ennetada lastega kauplemist lapsendamise eesmärgil;
6. palub kõikidel ELi institutsioonidel Haagi konverentsil aktiivsemalt osaleda, et avaldada konverentsile survet rahvusvahelise lapsendamise menetluste parandamiseks, tõhustamiseks ja hõlbustamiseks ning tarbetu bürokraatia kaotamiseks ja kohustuda kaitsma kolmandate riikide laste õigusi;
7. palub pädevatel riigiasutustel rahvusvahelise lapsendamise teel lapsendatu arengust päritoluliikmesriigile korrapäraselt aru anda;
8. palub liikmesriikidel arvesse võtta psühholoogilisi, emotsionaalseid, füüsilisi ja sotsiaalseid ning hariduslikke tagajärgi, mida võib põhjustada lapse äraviimine päritoluriigist, ja anda lapsendajatele ja lapsendatule asjakohast abi;
9. soovitab tungivalt, et liikmesriigid pööraksid erilist tähelepanu erivajadustega lastele, nagu meditsiinilist hooldust vajavad lapsed ja puudega lapsed;
10. võtab teadmiseks, et menetluslikud kaitsesätted ja kõigi lapsendamisega seotud dokumentide, sealhulgas sünnitunnistuse nõuetekohane kontrollimine aitab kaitsta last tema õiguste rikkumise eest, mis tuleneb kahtlustest lapse vanuses või isikusamasuses; on veendunud, et usaldusväärne sündide registreerimise süsteem võib aidata ennetada lastega kauplemist lapsendamise eesmärgil, ning nõuab, et kaalutaks õiguslikke lahendusi lapsendamiseks vajalike dokumentide vastastikuseks tunnustamiseks;
11. palub ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel aktiivselt osaleda võitluses lapsendamise eesmärgil lastega kauplemise vastu;
12. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, nõukogule, komisjonile, Haagi konverentsile ning liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele.
– võttes arvesse Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning Serbia Vabariigi vahelist stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingut, mis on liikmesriikides ja Euroopa Parlamendis ratifitseerimisel, ning Euroopa Ühenduse ja Serbia Vabariigi vahelist kaubandust ja kaubandusküsimusi käsitlevat vahelepingut, mis jõustus 1. veebruaril 2010;
– võttes arvesse nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta järeldusi, milles palutakse komisjonil koostada arvamus, mis käsitleb Serbia taotlust Euroopa Liidu liikmeks saamise kohta, ning nõukogu 14. juuni 2010. aasta järeldusi;
– võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1244(1999), Rahvusvahelise Kohtu 22. juuli 2010. aasta nõuandvat arvamust, mis käsitleb Kosovo iseseisvuse ühepoolse väljakuulutamise vastavust rahvusvahelisele õigusele, ning ÜRO Peaassamblee 9. septembri 2010. aasta resolutsiooni(1), milles seda arvamust tunnustati ning tervitati ELi valmisolekut hõlbustada dialoogi Belgradi ja Priština vahel;
– võttes arvesse nõukogu 18. veebruari 2008. aasta otsust 2008/213/EÜ, millega sätestatakse Serbiaga loodud Euroopa partnerluse põhimõtted, prioriteedid ja tingimused ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2006/56/EÜ(2);
– võttes arvesse komisjoni 2010. aasta eduaruannet Serbia kohta(3) ning komisjoni 9. novembri 2010. aasta teatist „Laienemisstrateegia ja peamised väljakutsed aastatel 2010–2011”(4);
– võttes arvesse 4.–5. oktoobril 2010. aastal toimunud ELi–Serbia parlamentidevahelisel assambleel tehtud ühisavaldust;
– võttes arvesse ELi ja Serbia vahelist 8. novembri 2007. aasta tagasivõtulepingut(5) ning nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1244/2009 (millega muudetakse määrust (EÜ) nr 539/2001, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud)(6);
– võttes arvesse oma 25. oktoobri 2007. aasta soovitust nõukogule Euroopa Liidu ja Serbia vaheliste suhete kohta(7) ning oma 26. novembri 2009. aasta resolutsiooni komisjoni 2009. aasta laienemisstrateegia dokumendi kohta, mis käsitleb Lääne-Balkani riike, Islandit ja Türgit(8);
– võttes arvesse endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu (EJRK) peaprokuröri poolt ÜRO Julgeolekunõukogule 18. juunil 2010 ja 6. detsembril 2010 esitatud aruandeid;
– võttes arvesse kõrge esindaja ja asepresidendi Catherine Ashtoni 8. septembri 2010. aasta avaldust ÜRO edasiste sammude kohta seoses Kosovot käsitleva nõuandva arvamusega;
– võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et 19.–20. juunil 2003. aastal Thessalonikis kokku tulnud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldustes lubati kõikidele Lääne-Balkani riikidele, et nad saavad Euroopa Liiduga ühineda, kui nad täidavad kehtestatud kriteeriumid, ja seda lubadust kinnitati 14.–15. detsembril 2006. aastal Euroopa Ülemkogu kohtumisel laienemise küsimuses heaks kiidetud uues konsensuses ning nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta järeldustes Serbia kohta;
B. arvestades, et Lääne-Balkani riikide ELiga integreerumise tempo on individuaalne ja sõltub nende saavutustest, eelkõige kõikide nõuete ja kohustuste täitmisest, reformide läbiviimisest ning ELi liikmeks saamiseks vajalike meetmete võtmisest;
C. arvestades, et konstruktiivsed lähenemisviisid piirkondlikule koostööle ja heanaaberlikud suhted on stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessis väga olulised; arvestades, et need on otsustava tähtsusega Lääne-Balkani riikide ümberkujunemisel pikaajalise stabiilsuse ja jätkusuutliku arenguga piirkonnaks;
D. arvestades, et Serbial on võimalus etendada olulist rolli piirkonna julgeoleku ja stabiilsuse tagamisel;
E. arvestades, et ELi aluspõhimõtted on lepitus, kompromissid ja rahumeelne kooseksisteerimine; arvestades, et ELi poliitikas Lääne-Balkani riikide puhul järgitakse samasid eesmärke, et parandada piirkonnas elavate inimeste omavahelisi suhteid; arvestades, et selle poliitikaga kooskõlas taunib EL kõiki endises Jugoslaavias toime pandud sõjakuritegusid ning toetab EJRK ja sõjakuritegusid käsitlevate kolleegiumide tööd õigluse ja vastutuse tagamiseks,
1. kinnitab veel kord, et Serbia tulevik on Euroopa Liidus ning ergutab riiki selle eesmärgi nimel edasi pingutama; tunnustab Serbia saavutusi reformide teostamisel; tervitab nõukogu 14. juuni 2010. aasta otsust alustada Serbiaga sõlmitud stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu ratifitseerimismenetlust ning asjaolu, et 11 liikmesriiki on lepingu juba ratifitseerinud; kutsub ülejäänud liikmesriike üles ratifitseerimismenetlust kiiresti lõpule viima;
2. tunneb heameelt Serbia 22. detsembri 2009. aasta taotluse üle Euroopa Liidu liikmeks saamise kohta ning nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta otsuse üle paluda komisjonil Serbia taotlus läbi vaadata; on seisukohal, et nõukogu otsus on Serbiale positiivseks märguandeks ning ergutab Kopenhaageni kriteeriumide täitmiseks vajalikke reforme kiirendama; rõhutab, et nõukogu otsus aitab oluliselt kaasa stabiilsuse saavutamisele Lääne-Balkani riikides; palub komisjonil ette valmistada oma arvamus selles küsimuses, vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklis 49 sätestatud korrale;
3. tunneb heameelt nõukogu otsuse üle lihtsustada viisarežiimi, võimaldades Serbia kodanikel alates 19. detsembrist 2009 reisida Schengeni alale viisavabalt; väljendab heameelt Serbia valitsuse otsuse üle lubada ELi kodanikel reisida Serbiasse ID-kaardi alusel ning nõuab täiendavaid algatusi, et hõlbustada inimestevahelisi kontakte ja inimeste liikumist Lääne-Balkani piirkonnas; palub Serbia ametivõimudel võtta vastu asjakohased meetmed ning teha kõik endast oleneva, et piirata võimalusi viisavabaduse kuritarvitamiseks, eelkõige tagada, et Serbia kodanikke teavitatakse nõuetekohaselt viisavabadusest tulenevatest õigustest ja kohustustest;
4. märgib rahuloluga, et ühinemiseelse abi rahastamisvahend toimib Serbias hästi; julgustab nii valitsust kui ka ELi lihtsustama ühinemiseelse abi rahastamisvahendi haldusmenetlusi, et teha see väiksematele ja mittetsentraliseeritud abisaajatele kättesaadavamaks; rõhutab, et ELi finantsraamistiku eelseisva läbivaatamise käigus on vaja säilitada piisav ühinemiseelse abi tase;
5. tervitab 9. septembril 2010. aastal ÜRO Peaassambleel ilma hääletamata ühiselt heaks kiidetud ELi ja Serbia ühisresolutsiooni Rahvusvahelise Kohtu nõuandva arvamuse kohta, mis käsitleb Kosovo iseseisvuse ühepoolse väljakuulutamise vastavust rahvusvahelisele õigusele; tunneb heameelt Serbia valitsuse valmiduse üle alustada ELi kaudu Kosovoga uut dialoogi ja nõuab, et kõnelusi alustataks viivitamata; kutsub Serbiat üles Kosovoga dialoogi astuma, viitamata rohkem uutele läbirääkimistele selle staatuse üle; on veendunud, et järkjärgulisest lähenemisviisist saavad kasu kõik Kosovo elanikud; rõhutab, et dialoogis edu saavutamiseks on vaja kummagi poole pühendumust ja valmisolekut kompromissideks, pidades silmas poolte ühist tulevikku Euroopas ja ühist huvi saavutada piirkonnas pikaajaline rahu ja stabiilsus ning parandada inimeste heaolu; rõhutab, et selle protsessi hõlbustamine paneb proovile nii ELi usaldusväärsuse kui ka kogu piirkonna poliitilise nägemuse; tuletab meelde, et heanaaberlikud suhted on kõikidele Lääne-Balkani riikidele üks tähtsamaid tingimusi, mis tuleb täita Euroopa Liidu liikmeks pürgides;
6. tunneb heameelt tihedama koostöö üle Euroopa Liidu õigusriigimissiooniga, kuid rõhutab, et vaja on täiendavaid pingutusi selles valdkonnas, eelkõige teabevahetuse parandamiseks; kutsub Serbia ametivõime üles lihtsustama Euroopa Liidu õigusriigimissiooni koostööd Kosovo serblastega, et rakendada õigusriigi põhimõtet Kosovo põhjaosas;
7. nõuab tungivalt, et Serbia valitsus kaotaks Kosovos Serbia paralleelstruktuurid, mis õõnestavad detsentraliseerimisprotsessi ja takistavad Serbia kogukonna täielikku integratsiooni Kosovo asutustega; palub sellega seoses Serbia ametivõimudel võtta juhtiv roll Serbia mitmerahvuseliste omavalitsuste asutuste rajamisel ja toimimisel nii Ibari jõest põhja kui ka lõuna poole jäävatel aladel;
8. palub Serbia ametivõimudel suhtuda konstruktiivselt eelseisvatesse üldvalimistesse Kosovos; juhib tähelepanu asjaolule, et stabiilsed ja mitmerahvuselised asutused Kosovos on kasulikud nii Serbiale kui ka teistele naaberriikidele ning on sellega seoses seisukohal, et Kosovo serblaste osalemine valimisprotsessis on nende kogukonna marginaliseerumise vältimiseks hädavajalik;
9. märgib nii Serbia kui ka Kosovo pingutusi, et leida 1998.–1999. aasta konflikti käigus kadunuks jäänud isikud töörühma abil Kosovo sündmustega seoses teadmata kadunuks jäänud isikute otsimiseks; rõhutab, kui oluline on see küsimus lahendada, et liikuda 1998.–1999. aasta konfliktist edasi; märgib veel, et ligikaudu 1862 isikut on siiani teadmata kadunud ning kutsub nii Serbiat kui ka Kosovot üles laiendama nende isikute otsimisel koostööd omavahel, Rahvusvahelise Punase Risti Komiteega, Euroopa Liidu õigusriigimissiooni ja muude üksustega nii palju kui võimalik;
10. rõhutab, et piirkondliku koostöö arendamine on endiselt ELi peamine prioriteet ja selle eesmärk on kiirendada lepituse saavutamist ja heanaaberlike suhete tekkimist ning tõhustada inimestevahelisi kontakte Lääne-Balkani riikides; palub sellega seoses Serbial suhtuda konstruktiivselt kaasavamasse piirkondlikkusse koostöösse, võimaldades leida praktilise ja jätkusuutliku lahenduse seoses Kosovo esindatusega piirkondlikes foorumites; tervitab sellega seoses 2. juunil 2010. aastal Sarajevos toimunud ELi ja Lääne-Balkani riikide kõrgetasemelist kohtumist;
11. tuletab meelde, et täielik koostöö EJRKga on üks põhitingimusi, mille täitmisest sõltub Serbia edasiliikumine ELi liikmesuse suunas; märgib, et Serbia vastab EJRK abitaotlustele asjakohaselt ning palub Serbia valitsusel jätkata kohtuga tiheda koostöö tegemist, sealhulgas viivitamata edastada kõik taotletud dokumendid ja viia õigeaegselt lõpule EJRK tagasi saadetud juhtumid; juhib siiski tähelepanu EJRK peaprokuröri hiljutisele hinnangule, mille kohaselt on Serbia jõupingutused kahe viimase tagaotsitava tabamiseks endiselt problemaatilised; rõhutab, et täielikuks koostööks saab pidada vaid kahe viimase tagaotsitava kinnipidamist ja väljaandmist Haagis asuvale kohtule ning nõuab nende vahistamiseks järjekindlamaid pingutusi, et kohus saaks viimaks oma töö lõpule viia; eelkõige nõuab tungivalt praeguse lähenemisviisi ümberhindamist, kooskõlas EJRK soovitustega; rõhutab, et Serbia saab kandidaatriigi staatuse ja/või alustada ühinemisläbirääkimisi ELiga juhul, kui ta on EJRK prokuratuuri hinnangul teinud täielikku koostööd;
12. tervitab Serbia parlamendis vastu võetud resolutsiooni Srebrenica kohta, pidades seda oluliseks sammuks nii teadlikkuse suurendamisel lähimineviku hirmutegudest kui ka piirkondlikus lepitusprotsessis; tunnustab president Tadići otsust osaleda Srebrenica genotsiidi 15. aastapäeva mälestustalitusel kui veel ühte sammu selles suunas, samuti tema külastust Vukovari, kus ta avaldas lugupidamist ja vabandas 1991. aastal Ovčaras toimunud veresauna ohvrite ees, soodustades heanaaberlikke suhteid Serbia ja Horvaatia vahel; tunnustab sõjakuritegusid uuriva eriprokuratuuri pühendumust ja asjatundlikkust, muu hulgas kiiret tegutsemist Perućaci järve piirkonna uurimisel;
13. võtab teadmiseks kohtureformi ja nõuab jätkuvaid tõsiseid pingutusi, et tagada kohtunike sõltumatus ja erapooletus ning tõhustada kohtute tööd; väljendab heameelt poliitilise otsuse üle alustada kohtunike ametisse tagasinimetamist, kuid rõhutab, et seda tuleks teha läbipaistvalt, kindlustades nendele kohtunikele, keda ametisse tagasi ei nimetata, õiguse see otsus reaalselt vaidlustada, ning hoiatab protsessi politiseerimise eest; juhib tähelepanu viivitustele asjakohaste õigusaktide vastuvõtmisel ning kutsub valitsust üles saatma veel esitamata õigusaktide eelnõud kiiresti parlamenti; nõuab õigusemõistmises täielikku läbipaistvust; lisaks nõuab kohtutele, sealhulgas konstitutsioonikohtule, täiendavate rahaliste ja haldusressursside eraldamist, et parandada nende toimimist ja likvideerida mahajäämus kohtuasjade lahendamisel; sellega seoses on seisukohal, et varade tagastamine nende endistele omanikele peaks olema esmatähtis; rõhutab, et süütuse presumptsioon on õigusriigi põhimõtte tagamise üks peamisi õiguslikke vahendeid; kutsub ametivõime ja eelkõige täidesaatvaid organeid üles seda põhimõtet rangelt järgima;
14. tuletab meelde, et õigusriigi põhimõtte kaitsmine peaks olema ametivõimude jaoks esmatähtis; tunneb heameelt korruptsioonivastases võitluses saavutatud edu üle, mille väljenduseks on muu hulgas hiljutised kõrgel tasemel esitatud süüdistused ja asjakohase õigusraamistiku loomine, samuti korruptsioonivastase võitluse ameti tegevuse alustamine 2010. aasta jaanuaris, kuid rõhutab, et korruptsioon on riigis veel laialt levinud ning nõuab, et selle kõrvaldamiseks tehtaks suuremaid pingutusi; märgib eelkõige ebaseadusliku kaubanduse osatähtsust ja selle negatiivseid tagajärgi ning muude ebaseaduslikke tegevuste rolli kuritegelike võrgustike säilimisel; juhib tähelepanu tavale pidada mitut ametit korraga, milles peitub tõsine huvide konflikti oht ja mille vastu võitlemine peaks olema esmatähtis; väljendab sellega seoses muret vastupidise suunitlusega muudatuste pärast, mis hiljuti tehti korruptsioonivastase võitluse ametit käsitlevasse seadusesse, ning võtab teadmiseks, et amet on palunud põhiseaduskohtul uurida sätestatu vastavust põhiseadusele; kutsub ametivõime üles pakkuma korruptsioonivastase võitluse ametile kõikvõimalikku poliitilist ja halduslikku tuge ning rõhutab, et ameti poolt teatavaks tehtud korruptsioonijuhtumeid tuleb kiiresti uurida; nõuab erakondade rahastamist käsitleva seaduse muudatuste vastuvõtmist, et tagada erakondade rahastamise täielik läbipaistvus ja tõhus järelevalvesüsteem; julgustab ametiasutusi võtma vastu õigusaktid, mis tagavad teabeandjate tõhusa kaitse; rõhutab, et varade tagastamine on õigusemõistmise oluline osa; rõhutab, kui oluline on kehtestatud korda rangelt järgida, et suurendada ühiskonna usaldust õigusemõistmise erapooletuse vastu;
15. tunneb heameelt avaliku halduse reformimisel saavutatud edu üle; rõhutab, et tuleks teha suuremaid pingutusi sõltumatu avaliku teenistuse loomiseks ning nõuab, et selleks kehtestataks saavutustepõhise karjäärisüsteem, sealhulgas asjatundlik ja läbipaistev töölevõtmise kord ning tõhus inimressursside juhtimine, ning juhib sellega seoses tähelepanu kahjulikule tavale võtta inimesi tööle avalike teenistujate seadust eirates, sageli poliitiliste sidemete alusel; juhib tähelepanu asjaolule, et rahvusvähemused ei ole piisavalt esindatud avalikus halduses ja kohtutes, nagu ka riigile kuuluvates ettevõtetes; juhib tähelepanu asjaolule, et haldussuutlikkust on vaja pidevalt arendada nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil, nõuab veelgi suuremat avaliku halduse suutlikkust ja kooskõlastamist ELi integratsiooni valdkonnas ning palub komisjonil koostöös teiste rahastajatega jätkata ametiasutuste abistamist sel eesmärgil;
16. tunneb heameelt politsei reformimisel saavutatud edu ja suureneva politseikoostöö üle naaberriikide ja ELi riikidega; tervitab eelkõige politseikoostööd käsitlevat kokkulepet Horvaatia, Montenegro ning Bosnia ja Hertsegoviinaga; väljendab heameelt Europoliga koostöö tegevuskava allkirjastamise üle, pidades silmas operatiivkoostöö kokkuleppe sõlmimist ELi kõnealuse õiguskaitseasutusega; rõhutab siiski, et on vaja tõhusamaid jõupingutusi tegevuskava eesmärkide täitmiseks, eriti isikuandmete ja salastatud andmete kaitse valdkonnas, mis on ka Eurojustiga koostöökokkuleppe sõlmimise põhitingimus;
17. juhib tähelepanu politsei sobimatu käitumise juhtudele, sealhulgas politseiametnike poolt võimupiiride ületamisele ja vägivalla kasutamisele kodanike suhtes, ning nõuab, et tehtaks tõsiseid pingutusi õiguserikkujate karistamiseks; tervitab sellega seoses politsei koostööd sõltumatute järelevalveasutustega ja nende tulemuste rakendamist; on seisukohal, et kõigi vähemusrühmade liikmetega seotud küsimustes on esmatähtis politsei ja teiste õiguskaitseasutuste neutraalsus ning kutsub ametivõime üles tõhustama koolitust, mis käsitleb vähemustega arvestamist; tunnustab pingutusi naiste osakaalu suurendamiseks politseis;
18. tunnustab pingutusi kaitsejõudude minevikus tehtud töö tagajärgede kõrvaldamiseks; juhib seetõttu tähelepanu asjaolule, et julgeolekusektoris on vaja edasisi reforme, eelkõige seoses lustratsiooniga, ning suuremat parlamentaarset järelevalvet ja julgeolekuteenistuste kontrolli; tuletab ametivõimudele meelde, et edukaks piirkondlikuks lepituseks on vaja teha salateenistuste arhiivid üldsusele kättesaadavaks, eelkõige Teise maailmasõja ajal ja hiljem aset leidnud hirmutegude osas; juhib tähelepanu eraelu puutumatuse õiguse ebapiisavale kaitsele ning nõuab selles valdkonnas täiendavaid reforme;
19. väljendab rahulolu politsei ja prokuratuuri koostöö paranemise üle, mille tulemused on näha võitluses organiseeritud kuritegevuse ning uimastiäri vastu, mis on ELi ja Serbia ühine probleem; võtab teadmiseks koostöömemorandumite allkirjastamise Ladina-Ameerika riikidega, et tulemuslikumalt võidelda ülemere uimastikaubandusega; nõuab jätkuvate jõupingutuste tegemist siseriikliku politsei- ja kohtusüsteemi suutlikkuse suurendamiseks, rõhutades, et uimastiäri Serbias ning läbi Serbia teeb endiselt ELile muret;
20. tuletab meelde nõuetekohaselt toimiva parlamendi kui demokraatliku süsteemi ülimalt olulise institutsiooni tähtsust ja väljendab rahulolu rahvusassamblee uue seaduse vastuvõtmisega kaasnevate menetluslike uuenduste üle; nõuab, et viivitamata kaotataks nn blankovolituste põhiseadusevastane tava, mis võimaldab erakondadel kontrollida parlamendiliikmete tegevust; nõuab ka seda, et viivitamata lõpetataks parlamendikohtade meelevaldne jaotamine; kutsub erakondi üles kehtestama Euroopa Liidu demokraatlikele standarditele vastavad sätted esimesel võimalusel, kuid kindlasti praeguse parlamendi ametiaja jooksul; väljendab rahulolu parlamendi uue kodukorra vastuvõtmise üle, nõuab järelevalve tugevdamist valitsuse tegevuse üle ning tunnustab sellega seoses avalike arutelude ametlikku kodukorda võtmist; tunnustab asjaolu, et esimest korda sisaldab kodukord sätteid, mis võimaldavad sõltumatute asutuste järelevalvet, kuid väljendab muret parlamendi võimaliku sekkumise üle nende asutuste tegevusse; nõuab, et koostataks uued sätted kooskõlas Veneetsia komisjoni soovitustega, millega kehtestati õigusraamistik, milles need asutused saavad sõltumatult tegutseda;
21. tunnustab ombudsmani tehtud tööd kodanike õiguste kaitseks seoses riigiasutuste nõuetekohase toimimisega, sealhulgas nii riigi kui provintside tasandil tegevust laste ja vähemuste õiguste kaitseks; kutsub riigiasutusi üles nendele jõupingutustele kaasa aitama ja tagama piisavad järelmeetmed ombudsmani soovitustele; väljendab rahulolu ombudsmani kolme kohaliku büroo asutamise üle Preševo, Bujanovaci ja Medvedja omavalitsusüksustes;
22. tuletab meelde tugevate ja sõltumatute massiteabevahendite ülimalt suurt tähtsust demokraatia jaoks ning nõuab, et rakendataks meetmeid, et tagada nende sõltumatus poliitilisest ja muust mõjust; väljendab rahulolu Serbia valitsuse jõupingutuste üle luua õigusraamistik, mis tagaks sõnavabaduse, kuid väljendab muret katsete üle kontrollida ja sekkuda meediasektori tegevusse; väljendab muret päevalehe „Večernje novosti” erastamisega seotud erimeelsuste üle ja kutsub valitsust üles tagama kõikide välis- ning kodumaiste investorite võrdset kohtlemist; mõistab hukka Serbia ajakirjanike vastased rünnakud ja ähvardused ning kutsub ametivõime üles neid täies ulatuses uurima ja selliste tegude toimepanijad kohtu alla andma; juhib tähelepanu omandi koondumisele ja läbipaistvuse puudumisele meediasektoris; juhib tähelepanu isikuandmete avalikustamise juhtudele ning rõhutab ajakirjanike enesekontrollisüsteemist ja eetikakoodeksist kinnipidamise vajadust; võtab teadmiseks, et internetile juurdepääsu tase on jätkuvalt madal, tunnustab interneti tähtsust meediavabaduse jaoks ja nõuab tungivalt, et riigiasutused astuksid selles valdkonnas positiivseid samme;
23. rõhutab detsentraliseerimise tähtsust riigi paremale toimimisele, kuna sellega lähendatakse riiki kodanikele ning samal ajal austatakse nende õigust provintside autonoomiale ja kohalikule omavalitsusele; tunnustab sellega seoses vähemusrahvuste nõukogude seaduse vastuvõtmist, sest see reguleerib vähemusrahvuste nõukogude pädevusi ja valimisi viisil, mis on kooskõlas rahvusvaheliste standarditega; tunnustab edusamme, mis saavutati 2006. aasta novembri põhiseaduse rakendamisel Vojvodina piirkonna pädevuse alase statuudi ja seaduse vastuvõtmisega; nõuab võimu detsentraliseerimise jätkamist riigi tulude seaduse ning Vojvodina ja kohalike omavalitsuste vara seaduse vastuvõtmisega, mis lubaks Vojvodinal hakata kasutama oma uue statuudiga antud volitusi; nõuab peale selle täiendavaid poliitilisi jõupingutusi, et võtta arvesse Preševo oru albaanlaste vähemuse soovi kohaliku omavalitsuse saamiseks, milleks on vaja kiiresti eraldada asjakohased vahendid ja jaotada need kooskõlastatult Preševo, Bujanovaci ja Medvedja omavalitsusüksuste koordineerimisorganiga; rõhutab samal ajal, et põhiline vastutus lasub albaanlaste vähemuse esindajatel ja nõuab tungivalt, et nad laidaksid maha hoogustuva rahvusliku ja eraldumise retoorika, mis on Euroopa Liidu põhiväärtustega teravas vastuolus; rõhutab ka vajadust integreerida serblasi nendesse kohalikesse omavalitsustesse;
24. väljendab rahuolu Serbia jõupingutuste üle vähemuste kaitsmisel; rõhutab siiski, et juurdepääsu teabele ja haridusele vähemuskeeltes tuleb alles edendama hakata, seda eelkõige bosnialaste, bulgaarlaste, bunjevcide ja rumeenlaste vähemuse puhul;
25. tervitab enamiku vähemuste rahvusnõukogude asutamist, mis võimaldavad vähemustel teha otsuseid hariduse, kultuuri, vähemuskeelte kasutamise ja avaliku teabe vallas; võtab teadmiseks, kui tähtis on täielikult rakendada vähemuste omavalitsuste pädevusi ja jagada vähemuste rahvusnõukogude seadusega tagatud nõuetekohaseid eelarvetoetusi; võtab teadmiseks kaebused nõukogude loomise ettevalmistamisel ja asjaomaste õiguslike nõuete puhul ilmnenud rikkumiste kohta, samuti võtab teadmiseks kaebused, et teatud ministeeriumid ja kohalikud omavalitsused ei pea kinni rahvusnõukogudele tagatud pädevustest, ning palub ametivõimudel neile vastata; väljendab muret seoses bosnia rahvusnõukogu loomisega ning nõuab selle kiiret lõpuleviimist vastavalt reeglitele, et bosnialased saaksid õiguspärase esinduse nõukogus; on mures kasvavate pingete pärast Sandžakis, mida näitasid muu hulgas hiljutised vägivaldsed vahejuhtumid, ning nõuab poliitiliste erimeelsuste lahendamist demokraatlikes institutsioonides peetava dialoogi kaudu;
26. väljendab rahulolu saavutuste üle soolise võrdõiguslikkuse edendamisel, eriti soolise võrdõiguslikkuse seaduse ning naiste olukorra ja soolise võrdõiguslikkuse edendamise riikliku tegevuskava vastuvõtmise üle; tuletab siiski meelde, et need meetmed alles ootavad rakendamist ja naisi diskrimineeritakse jätkuvalt, eriti tööturul; sellest tulenevalt kutsub Serbia ametiasutusi üles kiiresti rakendama uut soolise võrdõiguslikkuse õigusraamistikku ja tegelema ulatuslikumate soolise diskrimineerimise probleemidega, nagu koduvägivalla sagenemine Serbias;
27. nõuab, et võetaks täiendavaid meetmeid diskrimineerimisvastase seaduse täielikuks rakendamiseks, ja väljendab rahulolu selles valdkonnas saavutatud edu üle, pidades eriti silmas võrdõiguslikkuse kaitse voliniku ametikoha loomist kui olulist sammu kõikide Serbia kodanike võrdse kohtlemise tagamiseks;
28. tuletab meelde, et sõna- ja kogunemisvabadus kuuluvad euroopalike põhiväärtuste hulka, ning väljendab rahulolu selle üle, et 10. oktoobril 2010 toimus Belgradis Gay Pride'i rongkäik; peab seda sündmust teedrajava tähtsusega sammuks avatud, salliva ja mitmekesise ühiskonna loomise suunas, mis näitab Serbia valitsuse pühendumust pidada kinni ELi tolerantsuse standarditest ning kaitsta ühiskonna nõrgemaid vähemusi; on rahul asjaoluga, et rongkäigul osalejate julgeoleku tagamiseks rakendati piisavaid meetmeid;
29. peab aga kahetsusväärseks rongkäiguga kaasnenud vägivaldseid kokkupõrkeid, milles said vigastada paljud isikud, enamasti politseinikud; juhib tähelepanu sellele, et osalenud äärmuslasi toetasid kaudselt teatud erakonnad ja tuntud usujuhid; kutsub Serbia ametivõime üles tagama õigusriigi põhimõtete rakendamist, mõistes kohut vägivallatsejate üle, kes oma tegevusega heitsid varju rongkäigule, ning keelustades tulemuslikult äärmuslikud organisatsioonid, millesse nimetatud kurjategijad kuuluvad; märgib, et need organisatsioonid on varem toime pannud tõsiseid vägivallategusid, seda eriti 17. veebruaril 2008 ja ka mitmetel spordiüritustel; võtab sellega seoses teadmiseks, et mitmeid selliseid juhtumeid menetleb nüüd konstitutsioonikohus; kutsub üles võtma asjakohaseid meetmeid, et võidelda tulemuslikult kõigi äärmusluse ja radikalismi vormidega ühiskonnas;
30. rõhutab, et jätkuvalt elavad paljud romad äärmises vaesuses, mis eriti negatiivselt mõjutab noorte romade võimalusi; juhib tähelepanu sellele, et nad kannatavad diskrimineerimise all tööturul – ainult viiel protsendil romadest on alaline töökoht; kutsub ametivõime üles rakendama kiiresti meetmeid nende olukorra parandamiseks, väljastades neile ID-kaardid ning võimaldades neil leida korralik elamispind ja saada juurdepääs tööturule, haridusele ning tervishoiule; juhib tähelepanu romade pidevale diskrimineerimisele, hiljutistele nende vastu suunatud vägivallaaktidele ja romade sunniviisilisele ümberasustamisele Serbia ametivõimude poolt;
31. juhib tähelepanu asjaolule, et Serbias on teiste Euroopa riikidega võrreldes kõige enam pagulasi ja riigi sees ümberasustatud isikuid; rõhutab eluasemete ja vaesusega seotud tõsist olukorda ja kutsub Serbia ametivõime üles vaatama läbi pagulasi käsitlevat riiklikku strateegiat; väljendab rahulolu Serbia algatuste üle alustada uuesti piirkondliku protsessiga kestva lahenduse leidmiseks pagulaste probleemile ja kutsub Sarajevo deklaratsioonile alla kirjutanud riike tegema selles valdkonnas suuremaid edusamme; juhib sellega seoses tähelepanu Serbia ja Horvaatia presidentide ühisele kohustusele selgitada välja kadunud isikute saatus ning leida lahendus pagulaste ja tagasipöördumisega seotud küsimustele; kutsub komisjoni üles kasutama oma poliitilist mõjuvõimu ELi kandidaatriikide ja piirkonnas asuvate võimalike kandidaatriikide üle, et tagada pagulaste tagasisaatmist takistavate tõkete kaotamine; tuletab lisaks meelde tõsiasja, et ELi riikidega sõlmitud tagasivõtulepingutest tulenevalt on Serbiasse oodata kuni 150 000 tagasipöördujat ning nende edukas taasintegreerimine nõuab põhjalikke ettevalmistusi, eriti kohalike asutuste tasandil; rõhutab kodanikuühiskonna organisatsioonide tähtsat rolli selles protsessis;
32. tunneb heameelt sõjaväesektori reformimise ja eelkõige Serbia armee professionaalseks muutmise üle, mis jõustus 1. jaanuaril 2011 ning on oluline samm armee moderniseerimise ja sõjaväe üle teostatava tsiviilkontrolli edasise tugevdamise suunas;
33. rõhutab kodanikuühiskonna tähtsat rolli poliitiliste prioriteetide kindlaksmääramisel; toonitab, kui oluline on pidada dialooge kodanikuühiskonna organisatsioonidega, ja rõhutab, et kodanikuühiskonna osaliste panus ühiskondlike ja poliitiliste aspektide alase piirkondliku koostöö tõhustamisse on otsustava tähtsusega; väljendab rahulolu selle üle, et 2009. aastal vastu võetud uus ühingute seadus tegi selgeks valitsusväliste organisatsioonide õigusliku seisundi, ning et Serbia ametiasutuste ja kodanikuühiskonna koostöö on muutunud paremaks; tunnustab valitsuse jõupingutusi kodanikuühiskonnaga nõu pidamiseks; kutsub ametiasutusi üles võtma täiendavaid meetmeid kodanikuühiskonna jõudude osaluse ametlikuks tegemiseks ja suurendamiseks poliitikakujundamise protsessis ning ametiasutuste tegevuse jälgimiseks; rõhutab vajadust toetada ja julgestada kodanikuõiguste kaitsjaid, eriti homo-, bi- ja transseksuaalide (LGBT) õiguste aktiviste, sõjakuritegude uurijaid ning neid, kes töötavad Serbia ja Kosovo suhete parandamise nimel;
34. väljendab sellega seoses oma toetust RECOMi algatusele (piirkondlik komisjon „Tõe otsimine ja tõe rääkimine sõjakuritegude ja muude tõsiste inimõiguste rikkumiste kohta endises Jugoslaavias”), et arendada teadlikkuse suurendamise protsessi ja lepitusprotsessi kõikides Lääne-Balkani riikides, ning nõuab, et Serbia ja teiste asjaomaste maade ametiasutused seda algatust toetaksid;
35. rõhutab haridussüsteemi suurt tähtsust Serbia noortele ja riigi majanduse tulevikuväljavaateid silmas pidades; rõhutab, et moodne ja kõrgetasemeline haridussüsteem, mis valmistab ette kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid, on sotsiaalse ja majandusliku arengu üks tähtsamaid eeltingimusi; peab kahetsusväärseks suurt tööpuudust riigis, eriti noorte seas, ning ülikoolilõpetajate madalat suhtarvu; kutsub ametivõime üles täies ulatuses täitma Bologna protsessi tingimusi ja viima Serbia haridussüsteemi vastavusse Euroopa standarditega; väljendab heameelt teadus- ja uurimistöö vallas saavutatud edu üle, aga rõhutab, et Serbia liitumiseks Euroopa teadusruumiga tuleb teha täiendavaid jõupingutusi; lisaks kutsub ametivõime üles suurendama riigi teadusuuringute investeeringuid, et Serbia teadusuuringute tase ja maht ei jääks Euroopa Liidu omadest maha;
36. tunnustab pikendatud üldist kollektiivlepingut, mis sõlmiti Serbia valitsuse, ametiühingute ja tööandjate liidu vahel 2008. aasta novembris; julgustab Serbia valitsust praegu katkestatud lepingut taaskehtestama; toonitab, et ametiühingute õigusi piiratakse endiselt, vaatamata põhiseaduslikele tagatistele, ning kutsub Serbiat üles veelgi suurendama töötajate ja ametiühingute õigusi; on mures, et ühiskondlik dialoog jääb nõrgaks ja sotsiaalpartnerite arutelud jäävad ei toimu korrapäraselt; tõdeb, et majandus- ja sotsiaalnõukogu on sagedamini kokku tulnud ja et kõik eriorganid toimivad, kuid on mures selle madala suutlikkuse pärast; nõuab, et astutaks täiendavaid samme majandus- ja sotsiaalnõukogu tugevdamiseks, tagamaks, et nõukogu suudab olla ühiskondliku dialoogi tugevdamisel aktiivne ja anda õigusloomes aktiivsemalt nõu;
37. juhib tähelepanu vanglasüsteemi keerulisele olukorrale ja nõuab, et rakendataks meetmeid vanglate ülekoormatuse vähendamiseks, kehvade vangistustingimuste parandamiseks ning vangidele asjakohaste rehabilitatsiooniprogrammide ja koolituse võimaldamiseks;
38. märgib, et finantskriis on Serbiale kahju toonud; võtab teadmiseks Rahvusvahelise Valuutafondiga sõlmitud reservkrediidi lepingu hiljutise läbivaatamise tulemused koos riigi makromajanduspoliitikale antud positiivse hinnanguga ning väljendab rahulolu selle üle, et loodi Lääne-Balkani investeerimiskeskkond piirkonna integratsiooni ja majanduse taastumise edendamiseks, muutes nii esmatähtsate infrastruktuuri projektide jaoks laenud kättesaadavaks; nõuab investeerimiskeskkonna laiendamist, et see sisaldaks toetusi väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, ning kutsub Serbiat üles neid uusi rahalisi vahendeid ja ühinemiseelse abi rahastamisvahendi võimalusi ära kasutama, et samuti kaitsta ühiskonna kõige nõrgemaid rühmi kriisi tagajärgede eest;
39. tuletab meelde, et monopolid segavad tõsiselt igakülgselt toimiva turumajanduse väljakujunemist; kutsub valitsust üles võtma aktiivselt meetmeid tõhusa konkurentsipoliitika järgimise tagamiseks, kaotades selleks monopolid; märgib, et takistused väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate loomisel on suuremad, kui on soovitav; tunneb heameelt selle üle, et mitmes valdkonnas on sisse seatud turgu reguleeriv asutus, ja ootab, et ametivõimud tagaksid nende organite sõltumatuse asutustest, kelle tegevust nad reguleerivad;
40. lisaks märgib, et Serbia riiklikku ja majanduslikku statistikat tuleks parandada ning kutsub ametiasutusi üles seda täiendama;
41. kutsub Serbia ametiasutusi ja poliitilisi liikumisi üles pühenduma kindlamalt tööhõivepoliitikale ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele ning looma demokraatia, õigusriigi ja vaba turumajanduse arengut ning inimõigustest kinnipidamist soodustav keskkond;
42. nõuab, et jätkataks tööd jätkusuutliku ühistranspordivõrgu välja arendamiseks Serbias ja kogu Lääne-Balkani piirkonnas ning maanteeinfrastruktuuri parandamiseks, sealhulgas Euroopa X koridori ehituse kiiret lõpuleviimist, kuid et samavõrra tähtsustataks ka raudtee- ja siseveetransporti; rõhutab, et integreeritud transpordisüsteem on nii Serbia eri piirkondade arengut kui ka piirkondliku kaubanduse mahu suurendamist silmas pidades tähtis; tunneb erilist huvi Doonau strateegia arendamise vastu, et parandada ühendus- ja kommunikatsioonisüsteeme (mis hõlmavad eelkõige transporti, energiaküsimusi ja infoühiskonda), säästa keskkonda, ennetada looduslikke ohte ning tugevdada sotsiaal-majanduslikku arengut;
43. väljendab sellega seoses kahetsust ühistranspordi ja eriti raudtee halva seisukorra pärast; kutsub Serbia valitsust üles kasutama täiel määral ära ühinemiseelse abi rahastamisvahendist saadud raha raudteevõrgu arendamiseks, parandamiseks ja kaasajastamiseks ning nii reisi- kui ka kaubarongide ühenduste parandamiseks naaberriikidega;
44. tunnustab Serbia edusamme keskkonna alal; julgustab siiski tegema tõhusamaid jõupingutusi taastuvenergia ja energiatõhususe valdkonnas ning märgib sellega seoses, et taastuvenergia alase õigustiku põhielemente ei ole endiselt üle võetud ja energiatõhususe alast õigusraamistikku ei ole samuti endiselt veel vastu võetud;
45. väljendab rahulolu selle üle, et kemikaaliamet kehtestas reeglistiku, millega piiratakse või keelatakse inimeste tervisele ja keskkonnale ohtu kujutavate kemikaalide tootmine ning viiakse kemikaalide valdkonna suuremal määral vastavusse ELi eeskirjadega; peab kahetsusväärseks aga seda, et mõnede arenenud tehnoloogiat ja sellega seotud investeeringuid nõudvate sätete rakendamine viibib, sest tööstuse esindajate sõnul tooks see kaasa finantskahjud ja tööstuse majandustegevuse katkemise Serbias; nõuab 2009. aasta keskkonnahoidlike õigusaktide paketi kiiret ja täielikku rakendamist;
46. väljendab rahulolu Montenegro ja Horvaatiaga sõlmitud lepingute üle, mis võimaldavad välja anda kahe riigi kodanikke, keda kahtlustatakse organiseeritud kuritegevuses osalemises, ning väljendab rahulolu ka selle üle, et Serbial ja Horvaatial on kavas kõnelused omavahelise piiri demarkeerimise teemal; soovitab Serbia valitsusel sõlmida samalaadsed kokkulepped muude naaberriikidega ning tunnustab Serbia ja Montenegro sellesuunalisi samme; ergutab igati Serbiat jagama naaberriikidega luureandmeid ja tõendusmaterjale piiriüleste kuritegevusvõrgustike ja eriti uimastiäritsejate kohta, et võidelda tulemuslikult riikidevahelise organiseeritud kuritegevusega Balkani piirkonnas;
47. rõhutab, kui tähtis on Serbia roll kogu Lääne-Balkani piirkonna stabiilsuses ning eriti Bosnia ja Hertsegoviina stabiilsuses ja ühtsuses; kutsub sellega seoses Serbia ametivõime üles toetama aktiivselt kõiki põhiseaduslikke muudatusi, mis võimaldaksid Bosnia ja Hertsegoviinal viia Euroopa integreerumisprotsessi raames ellu keerulisi reforme; kutsub Belgradi üles toetama eriti Bosnia riiklike institutsioonide liitmist, täiustamist ja tugevdamist;
48. kutsub Serbia ametiasutusi üles jätkama oma õigusaktide ühtlustamist ELi keskkonnaalaste õigusaktide ja standarditega ning rakendama ja jõustama vastu võetud õigusakte;
49. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning Serbia valitsusele ja parlamendile.
EÜ ja Serbia vaheline stabiliseerimis- ja assotsieerimisleping ***
185k
30k
Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2011. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu ja komisjoni otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Serbia Vabariigi vahelise stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu sõlmimise kohta (15619/1/2007 – C7-0341/2010 – 2007/0255(NLE))
– võttes arvesse nõukogu ja komisjoni otsuse eelnõu (15619/1/2007);
– võttes arvesse ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Serbia Vabariigi vahelise stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu eelnõu (16005/2007);
– võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 217 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a ja lõikele 8 ning Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artikli 101 teisele lõigule (C7-0341/2010);
– võttes arvesse kodukorra artiklit 81 ja artikli 90 lõiget 8;
– võttes arvesse väliskomisjoni soovitust (A7-0362/2010),
1. annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;
2. teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Serbia Vabariigi valitsusele ja parlamendile.
Alzheimeri tõbe ja muid dementsuse vorme käsitlev Euroopa algatus
157k
74k
Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2011. aasta resolutsioon Alzheimeri tõbe ja muid dementsuse vorme käsitleva Euroopa algatuse kohta (2010/2084(INI))
– võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 35;
– võttes arvesse nõukogu soovitust võtta meetmeid neurodegeneratiivsete haiguste, eelkõige Alzheimeri tõve vastu võitlemiseks teadustegevuse ühise kavandamise kaudu ning nõukogu järeldusi rahvatervise strateegia kohta vananemisega seotud neurodegeneratiivsete haiguste ja eelkõige Alzheimeri tõve vastu võitlemiseks;
– võttes arvesse DG Sanco rahastatava ja Alzheimer Europe'i poolt koordineeritava ELi projekti EuroCoDe (European Collaboration on Dementia – dementsusealane Euroopa koostööprojekt) (2006–2008) järeldusi ning 2010. aasta ülemaailmset Alzheimeri tõve aruannet, mida Alzheimeri tõve rahvusvaheline organisatsioon esitles ülemaailmse Alzheimeri päeva raames 21. septembril 2010;
– võttes arvesse EuroCoDe (dementsust käsitleva Euroopa koostööprojekti) ning komisjoni rahastatud Euroopa projekti Alzheimer Europe tulemusi;
– võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule Alzheimeri tõbe ja muid dementsuse vorme käsitleva Euroopa algatuse kohta (KOM(2009)0380);
– võttes arvesse ELi strateegilist eesmärki toetada vananeva Euroopa head tervist, mille loomise aluseks on komisjoni valge raamat „Üheskoos tervise nimel: ELi strateegiline lähenemine aastateks 2008–2013”, milles rõhutatakse vajadust tõhustada teadustegevust palliatiivse ehk leevendava hoolduse huvides ja neurodegeneratiivsete haiguste paremaks mõistmiseks;
– võttes arvesse oma 9. septembri 2010. aasta resolutsiooni eakate pikaajalise hoolduse kohta(1);
– võttes arvesse oma 7. septembri 2010. aasta resolutsiooni naiste rolli kohta vananevas ühiskonnas(2);
– võttes arvesse kodukorra artiklit 48,
– võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni raportit (A7-0366/2010),
A. arvestades, et hinnanguliselt põeb 2010. aastal dementsust selle eri vormides 35,6 miljonit inimest kogu maailmas ning arvatakse, et see arv peaaegu kahekordistub iga 20 aasta järel ning võib ulatuda 65,7 miljonini aastal 2030 (Alzheimeri tõve rahvusvahelise organisatsiooni Alzheimer's Disease International 2010. aasta aruanne); arvestades, et Alzheimeri tõve all kannatajate arv on alahinnatud selle haiguse varasel diagnoosimisel esinevate raskuste tõttu;
B. arvestades, et dementsuse all kannatavate inimeste arv Euroopas on hinnanguliselt 9,9 miljonit, kusjuures enamikul juhtudest on tegemist Alzheimeri tõvega (Alzheimer's Disease Internationali 2010. aasta aruanne); arvestades, et neurodegeneratiivsed haigused võivad mõjutada igas vanuses inimesi, kuid on eakate invaliidsuse ja teistest sõltumise üks peamisi põhjusi, ning arvestades, et prognooside kohaselt kasvab kõnealuste haiguste all kannatavate inimeste arv 2020. aastaks märgatavalt, kuna eluiga pikeneb ja ühiskondlik elu pensioniealiste inimeste hulgas on puudulik; arvestades, et Alzheimeri tõvest mõjutatud inimeste arv peaaegu kolmekordistub, kui võtta arvesse dementsuse all kannatavate inimeste koduste hooldajate arv;
C. arvestades, et 2009. aasta maailma Alzheimeri tõve raporti kohaselt on kõikidest dementsuse all kannatavatest inimestest Euroopas üle 28%, mis tähendab, et Euroopa on teisel kohal Aasia järel (35%), kuid maailma kõikidest piirkondadest on Lääne-Euroopas kõige kõrgem kannatajate osakaal (19%);
D. arvestades, et Euroopa elanikkond vananeb, kusjuures enamikus Euroopa riikidest moodustavad üle 80 aasta vanad inimesed elanikkonna kõige kiiremini kasvava rühma; arvestades, et tööealiste inimeste osakaal võrreldes pensioniealiste inimeste arvuga väheneb, ning arvestades, et dementsust peetakse seetõttu eelseisvate aastakümnete üheks suurimaks proovikiviks riiklike sotsiaal- ja tervishoiusüsteemide jätkusuutlikkusele, sealhulgas kodusele hooldusele ja pikaajalist hooldust pakkuvatele asutustele;
E. arvestades, et mõnede hinnangute kohaselt (Alzheimer's Disease Internationali 2010. aasta aruanne) ulatuvad Alzheimeri tõve ravikulud ja kaudsed sotsiaalsed kulud Euroopas kokku 135,04 miljardi USA dollarini;
F. arvestades, et varane diagnoosimine võib aidata tervishoiuteenuste kulusid Euroopas paremini kontrolli all hoida;
G. arvestades, et Euroopa Liidul puuduvad praegu piisavalt täpsed arvandmed dementsuse vormide ja eriti neurodegeneratiivsete haiguste kohta, ning arvestades, et uuringute kohaselt võivad prognoosid varieeruda kuni kolmekordselt; arvestades, et seetõttu on vaja teha Euroopa epidemioloogilisi uuringuid ühiste ja üksikasjalike näitajate põhjal,
H. arvestades, et dementsuse tagajärjed on sotsiaalsed ja majanduslikud ning mõjutavad kõikide liikmesriikide tervishoiusüsteeme;
I. arvestades, et Alzheimeri tõve ja muude dementsuse vormide põhjustatud majanduslike ja sotsiaalsete mõjude ennetamiseks on vaja investeerida teadusuuringutesse ja leida tõhusaid lahendusi hooldussüsteemide jaoks;
J. arvestades, et suurema osa teadusuuringutest selles valdkonnas viivad läbi liikmesriigid, kuid riikidevahelist kooskõlastamist toimub suhteliselt vähe, mille tagajärjeks on teadmiste ja parimate tavade killustatus ja piiratud jagamine liikmesriikide vahel, ning arvestades, et Alzheimeri tõve uuringud Euroopas on maha jäänud teiste peamiste haiguste uuringutest;
K. arvestades, et Alzheimer Europe'i hiljutised järeldused näitavad, et Alzheimeri tõbi jääb ELis sageli diagnoosimata ning et liikmesriikides on palju ebavõrdsust ennetuse, ravile juurdepääsu ja vastavate teenuste osutamise osas;
L. arvestades, et praegused uuringud lubavad oletada, et toiduvalik võib olla Alzheimeri tõve arengu oluline põhjus, ning seetõttu peaks prioriteediks olema dementsuse ennetamine muudetavate sekkumismeetmete kaudu ning et erilist tähelepanu tuleks pöörata ennetavatele teguritele, nagu tervislik toitumine, füüsilise aktiivsuse ja vaimse tegevuse edendamine ning veresoonkonna haiguste riskitegurite nt diabeedi, kõrge kolesteroolitaseme, hüpertoonia ja suitsetamise kontrollimine;
M. arvestades, et üha enam on hakatud teadvustama, et neurodegeneratiivsete haiguste mõju Euroopa elanikkonnale on nii suur, et ükski liikmesriik ei suuda selle väljakutsega üksi toime tulla; arvestades, et seetõttu peavad liikmesriigid ja EL märkimisväärselt tõhustama koostööd ning uuenduslike kliiniliste ja mitut teadusharu hõlmavate teadusuuringute kooskõlastamist Alzheimeri tõve põhjuste, ennetamise ja ravi valdkonnas, parandama teabevahetust ning suurendama kõnealuse valdkonna rahastamist, et võidelda neurodegeneratiivsete haiguste, eelkõige Alzheimeri tõve vastu, mis on tõsine probleem Euroopa riikidele;
N. arvestades, et käesolev Euroopa algatus ei ole mõeldud riikides juba olemasolevate Alzheimeri tõve ja teiste dementsuse vormide vastu võitlemise kavade asendamiseks, vaid seda tuleb kasutada vahendina Euroopa teadustegevuse koordineerimiseks selles valdkonnas;
O. arvestades, et dementsus ei ole ainult hävitav haigus patsiendi enda jaoks, vaid sellest võib saada ka ränk koorem patsiendi sugulastele ja hooldajatele, kui ei pakuta piisavaid kvaliteetseid teenuseid, võttes arvesse emotsionaalseid, füüsilisi ja rahalisi raskusi, millega seisavad silmitsi erinevate dementsuse vormide all kannatavate inimeste sugulased ja sõbrad; arvestades, et igas perekonnas, kus on haige, on temaga kõige otsesemalt hõivatud keskmiselt kolm inimest, mis tähendab, et dementsus mõjutab Euroopas otseselt 19 miljonit inimest;
P. arvestades, et Alzheimeri tõve all kannatavate inimeste hooldusasutuste jõudluses on tõsiseid puudujääke ning et tulevikus need puudujäägid süvenevad; arvestades, et Alzheimeri tõve all kannatavate inimeste eest hoolitsevaid tervishoiu- ja sotsiaaltöötajaid on puudu ning et tulevikus nende puudus suureneb; arvestades, et samas on selge, et parim, mida nende inimeste heaks teha saab, on aidata neil jääda koju oma tuttavasse keskkonda;
Q. arvestades, et haigete eest hoolitsemisel ja hooldajate vajadustega arvestamisel peavad Euroopa Liit ja liikmesriigid täitma kolme eesmärki: tagama haigetele kvaliteetse hooldamise, tagama hooldajatele puhkeaja, mis vastaks nende ootustele, ning võimaldama haigete kodus hoidmist või kvaliteetsete ja uuenduslike majutusstruktuuride kasutamist;
R. arvestades, et tänapäevased telemeditsiini teenused võivad Alzheimeri tõve all kannatavatele patsientidele ja nende hooldajatele pakkuda tõhusat tuge ning võivad seega aidata kaasa patsientide paremale elukvaliteedile neile tuttavas keskkonnas ja olla heaks alternatiiviks hooldusasutustele;
S. arvestades, et Alzheimeri tõvega kaasneb häbimärgistamine ning et üldsuse hoiak haiguse ja seda põdevate inimeste suhtes põhjustab haigete ja nende lähedaste isoleeritust; arvestades, et üldine lähenemine sellele probleemile on endiselt vale, mis toob kaasa patsientide ja nende sugulaste sotsiaalse tõrjutuse; arvestades, et seetõttu on vaja paremini mõista dementsusega kaasnevat häbimärgistamist, eelarvamusi ja diskrimineerimist ning samuti on vaja uurida, kuidas ennetada sotsiaalset tõrjutust ja julgustada kodanikuaktiivsust, et säilitada dementsuse all kannatavate inimeste väärikus ja nende austamine igas olukorras;
T. arvestades, et patsientide elukvaliteedi parandamine on sageli seotud patsientide sugulaste tundeeluga;
U. arvestades, et tugirühmad on sobiv paik rühmamõtlemise jaoks, et toetada ja jagada patsiendi sugulaste teadlikku vastutust;
V. arvestades, et Alzheimeri tõbe ja muid dementsuse vorme ei tohiks käsitleda kui tavalist probleemi, millega inimesed vananemise käigus kokku puutuvad, andmata neile õigust sobivale ravile, arstiabile ja erihooldusele;
W. arvestades, et kuigi ühiskonna teadlikkus ja teaduslikult põhjendatud teadmised Alzheimeri tõvest on oluliselt suurenenud, rõhutades eelkõige seda, kuidas haigust iseloomustab lisaks kliinilisele dementsusele ka sellest varem esinev dementsuse-eelne seisund, on ravivõimalused endiselt piiratud sümptomaatiliste ravimitega; arvestades, et praegu on liikmesriikide vahel ja isegi liikmesriikide siseselt nii meditsiinitöötajate diagnoosimis- ja teadustegevusalase väljaõppe ja kvalifikatsiooni kui ka meditsiinitehnika osas tohutud erinevused, ning arvestades, et Alzheimeri tõve diagnoosimine leiab sageli aset aastaid pärast haiguse teket, takistades seega võimaliku ravi määramist haiguse kulgemise aeglustamiseks;
X. arvestades, et hiljutised arengud Alzheimeri tõve usaldusväärsete biomarkerite kasutamises on ergutanud uute kriteeriumite arengut Alzheimeri tõve määratlemisel kliinilise objektina, mis hõlmab lisaks mälu ja tunnetust mõjutavale etapile ka varasemat etappi;
Y. arvestades, et Alzheimeri tõbi ja teised dementsuse vormid ei puuduta mitte ainult eakaid, vaid võivad esineda ka noorematel inimestel; arvestades, et seetõttu oleks vaja noorte haigete jaoks parandada diagnoosimise ja uuringute kättesaadavust ning hooldust, toetust ja majutamist;
Z. arvestades, et avalikkuse ja ametialase teadlikkuse suurendamine Alzheimeri tõvest riiklikul ja Euroopa tasandil peaks suurendama elanikkonna võimalusi ära tunda selle haiguse esimesi tundemärke, taotleda varast diagnoosimist ning saada juurdepääsu ravile ja teenustele varases etapis;
AA. arvestades, et suurem tähelepanu Alzheimeri tõve dementsuse-eelsele etapile peaks kaasa aitama sobivate ravisekkumismeetmete arengu toetamisele, mis suudaksid aeglustada haiguse progresseerumist ning lõpptulemusena edasi lükata patsientidel raskekujulise Alzheimeri tõve, st selle haiguse kõige kurnavama vormi väljakujunemist;
AB. arvestades, et tõhusate haiguse kulgu modifitseerivate toimeainete areng (vastupidiselt puhtalt sümptomaatiliste toimeainete arengule) on kriitiline valdkond ja Alzheimeri tõve all kannatavate patsientide jaoks kiireloomuline rahuldamata vajadus;
AC. arvestades samuti, et Alzheimeri tõve diagnoosimisel – diagnoos, mis antakse peaaegu 70% dementsuse juhtudel – ei võeta täielikult arvesse mitmesuguseid esinevaid ajukahjustusi ning asjaolu, et patoloogilised ja kliinilised leiud ei ole noorte ja vanade haigete puhul samad,
1. kutsub nõukogu üles kuulutama dementsuse ELi tervisealaseks prioriteediks ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid töötaksid välja konkreetsed riiklikud kavad ja strateegiad Alzheimeri tõve jaoks, et tegeleda dementsuse sotsiaalsete ja tervisetagajärgedega ning pakkuda teenuseid ja tuge dementsuse all kannatavatele inimestele ja nende peredele, nagu seda juba tehakse mitmes liikmesriigis, kus 2008. aastal algatatud kava „Alzheimeri tõbi ja sellega seotud haigused” on võimaldanud struktureerida haigete meditsiinilise ja sotsiaalse hooldamise ning selle haiguse alased kliinilised ja põhiuuringud riiklikul tasandil;
2. tervitab liikmesriikide poolt edendatud ELi ühise programmitöö algatust, et edendada Alzheimeri tõbe ja teisi neurodegeneratiivseid haigusi käsitlevaid teadusuuringuid, ning julgustab komisjoni jätkama tegevuste algatamist Alzheimeri tõve ja teiste neurodegeneratiivsete haiguste raviga seotud tervisealaste, sotsiaalsete, tehnoloogiliste ja keskkonnaalaste probleemide lahendamiseks;
3. kutsub nõukogu ja komisjoni üles võtma tulevaste meetmete kavandamisel ennetava tervishoiupoliitika valdkonnas arvesse dementsuse käsitlust, eelkõige seoses selle seotusega veresoonkonna haiguste, vaimse tervise, füüsilise aktiivsuse, tervishoiu valdkonna hariduse ja uute tehnoloogiatega;
4. kutsub liikmesriike üles edastama ELi kodanikele teavet eluviiside kohta, eesmärgiga Alzheimeri tõve ja muude dementsuse vormide teket edasi lükata või ennetada, edendades põhimõtet „tervislikud eluviisid terve aju heaks”;
5. soovitab, et nõukogu ja komisjon kaaluksid üleeuroopalise vaimse tervise aasta algatamist lisaks ülemaailmsele Alzheimeri tõve vastu võitlemise päevale (21. september), et suurendada teadlikkust vananemisega kaasnevatest ajuhaigustest ning võimalustest, kuidas avastada ja tuvastada selliste haiguste varajasi sümptomeid, korraldades teavituskampaaniaid nende haiguste ennetamise ja ajurabanduste ravi teemal; üleeuroopalise aasta raames peaks edendama ka heade tavade vahetamist Euroopa riikides;
6. rõhutab, et a) jätkuvalt vananev elanikkond, ja b) vananevale elanikkonnale tehtavate kulutuste tõttu riigi rahandusele ja erasektori tootlikkusele kuhjuv surve tekitab liikmesriikidele struktuurse probleemi; Euroopa Liit peaks seetõttu oma pikaajalises strateegias vastu võtma ennetamise põhimõtte püsiva edendamise poliitika (seoses meditsiinitavade ja tervislikumate eluviiside õhutamisega). Tervisenäitajad aitavad majandusnäitajaid oluliselt parandada;
7. palub nõukogul ja komisjonil tunnustada patsientide ühingute rolli neurodegeneratiivsete haiguste valdkonnas ja kaasata nad teabe-, ennetus- ja tugikampaaniatesse dementsust põdevatele inimestele, aga ka uurimisprogrammide ettevalmistamisse;
8. soovitab, et komisjon kaaluks hooldajate päeva edendamist, et suurendada teadlikkust ja tunnustada ametlike ja mitteametlike hooldajate olulist rolli kogu Euroopas;
9. rõhutab, et tõhusate sekkumismeetmete avastamine, mis ennetaksid Alzheimeri tõve teket või lükkaksid edasi selle progresseerumist, on hädavajalik;
10. kutsub nõukogu ja komisjoni tegutsema, et tõsta liidus avalikkuse teadlikkust seoses dementsusega, aidates sellega kaasa dementsuse varaste sümptomite äratundmisele, mille eesmärk on varane diagnoos, vastav ravi ja sobiv tugi;
11. rõhutab ennetamise pakilisust ning varase diagnoosimise olulisust tõhusate sekkumismeetmete seisukohast; rõhutab vajadust epidemioloogiliste ja kliiniliste andmete järele, mis aitaksid kaasa konkreetsetele teadusuuringutele, rehabiliteerimisele ja meetmetele, eelkõige asümptomaatilistes etappides ja enne invaliidsuse teket;
12. märgib, et praegu ei toimu spetsiifilisi Alzheimeri tõve ennetamise tegevusi ning ergutab sealhulgas Euroopa tasandil sellise poliitika kehtestamist, mis rajaneks patsientide füüsilise ja intellektuaalse tegevuse jaoks soodsal keskkonnal, toitumisel, mis on vastavuses Euroopa tervisliku toitumise, kehalise tegevuse ja tervise tegevusprogrammi soovitustega, ning kõikide nii aktiivse kui passiivse suitsetamise vähendamise poliitika ergutamisel;
13. on veendunud, et varase diagnoosimise testid, mille on hiljuti välja pakkunud Alzheimeri tõve kriteeriumide rahvusvaheline töörühm, riskitegurite alane uurimistegevus ja varase diagnoosimise kriteeriumide kindlaksmääramine on esmatähtsad;
14. julgustab kõiki liikmesriike selleks, et nii dementsuse kui ka dementsuse-eelse seisundi uute ravimeetodite eeliseid ära kasutada, aktiivselt osalema varase diagnoosimise ja haiguse süvenemise biomarkerite määramiseks ühiste protokollide kindlaksmääramisel, väljatöötamisel ja rakendamisel, kindlaks määrama ühise teadusuuringute kava neurodegeneratiivsete haiguste valdkonnas ning vahetama neurodegeneratiivsete haiguste uurimise alal häid tavasid, et seeläbi vähendada diagnoosimisel ja ravis valitsevat ebavõrdsust nii liikmesriikide vahel kui ka nende sees; rõhutab, et haiguse markerite hindamise standardsed töömeetodid on määrava tähtsusega ravimiarenduse ja Alzheimeri tõve all kannatavate patsientide tõhusama, tehnoloogilise toega hoolduse väljatöötamise jaoks;
15. julgustab liikmesriike tagama, et Alzheimeri tõve teket aeglustavad ravimid tehakse kättesaadavaks kõikidele selle tõve all kannatavatele inimestele ja mitte ainult nendele patsientidele, kellel on diagnoositud raskekujuline Alzheimeri tõbi;
16. julgustab komisjoni töötama mitut teadusharu hõlmavate konsultatsioonide põhjal välja suunised ühise varase mäludiagnostika ning spetsiaalse teatamis- ja -teabemehhanismi väljatöötamiseks ja rakendamiseks, mis võimaldab haigel ja tema lähikondlastel toime tulla haiguse süvenemisega läbimõeldud hoiakuga;
17. julgustab liikmesriike looma spetsialiseeritud keskused ja sisse seadma rahuldav meditsiinitehnika (eelkõige magnetresonantskuva, mille osatähtsus dementsuseuuringutes on vaieldamatu) kogu oma territooriumil;
18. kutsub nõukogu ja komisjoni üles võtma uuringute tegevuskavade koostamisel arvesse dementsuse ja Alzheimeri tõve kiiret levikut ning nende mõju;
19. nõuab tungivalt, et liikmesriigid arendaksid poliitikat selles suunas, et lihtsustada juurdepääsu rahastamisele dementsuse ja Alzheimeri tõve valdkonnas, sealhulgas ennetusuuringute jaoks, võttes arvesse, kui palju need haigused avaldavad ühiskonnale majanduslikku mõju;
20. juhib tähelepanu sellele, kui oluline on mitut teadusharu hõlmav lähenemisviis võimalustele, kuidas koostöö ja kooskõlastamine teadusuuringute valdkonnas Euroopa tasandil võib parandada teadmisi, diagnoosimist, ravi, ennetamist ja sotsiaalteaduslikke uuringuid patsientide, nende perede ja hooldajate heaolu kohta; usub, et uute diagnoosikriteeriumide kindlaksmääramise, varase diagnoosimise testide väljaarendamise ja haiguse dementsuse-eelsetest staadiumidest arenenumasse staadiumisse süvenemise riskitegurite kindlaksmääramise alased uuringud on hädavajalikud; soovitab sellesse protsessi kaasata patsientide esindajaid, tervishoiuorganisatsioone ja meditsiiniteenuste osutajaid; arvab, et selget lisandväärtust annavad ulatuslikud epidemioloogilised ja kliinilised uuringud, mis viiakse läbi riikidevahelise koostöö korras;
21. tunnistab, kui tähtis on praegu Euroopa Liidu toetus 34-le neurodegeneratiivsete haiguste projektile summas 159 miljonit eurot; on siiski seisukohal, et kaheksanda teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse raamprogrammi ettevalmistuste raames on tingimata vaja parandada teadustegevust, mis on praegu killustatud, eelkõige Alzheimeri tõve alal, ning kaasata projektid ravimiteta teraapia, käitumisteraapia ja kognitiivse teraapia valdkonnast, mida on seni ebapiisavalt uuritud;
22. usub, et diagnostilised testid varases etapis, riskitegurite uurimine ja varase diagnoosimise kriteeriumid on hädavajalikud; seetõttu arvab, et selget lisandväärtust annavad ulatuslikud epidemioloogilised ja kliinilised uuringud, mis viiakse läbi riikidevahelise koostöö korras; on seisukohal, et Euroopa terviseuuringud, mille raames tehtava kognitiivse testimooduli abil saab väärtuslikku teavet varaste kognitiivsete häirete all kannatavate inimeste arvu kohta, on niisama olulised;
23. kutsub komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles arvestama meditsiini- ja sotsiaalteaduslike uuringutes ning tervishoiu-, tööhõive- ja sotsiaalpoliitikas naiste erivajadusi, sest naised moodustavad kahekordse osa kannatajatest ja ebaproportsionaalse osa hooldajatest;
24. kutsub liikmesriike üles arendama pikaajalist poliitikat ja tegevuskavasid hoolduse ja ennetamise valdkonnas, millega ennetatakse ja käsitletakse sotsiaalseid ja demograafilisi suundumusi, ning keskenduma patsientide eest hoolitsevatele perekondadele toetuse pakkumisele, võimaldades nii sotsiaalset kaitset haavatavatele inimestele, kes kannatavad dementsuse all;
25. rõhutab Alzheimeri tõve ennetamise olulisust tervislike eluviiside õhutamise kaudu, sealhulgas vaimselt ja sotsiaalselt aktiivsena püsimise ning tervisliku toitumise ja kehalise liikumise edendamise kaudu;
26. kutsub liikmesriike üles töötama välja strateegilist teadusuuringute tegevuskava, milles määratakse kindlaks neurodegeneratiivsete haiguste, eelkõige Alzheimeri tõve alaste teadusuuringute vajadused ja eesmärgid, sealhulgas hooldusvajadused, keskpikas ja pikas perspektiivis. Need tegevuskavad peavad olema mõeldud noorteadurite potentsiaali tugevdamiseks ja teadusuuringute uuenduslike lähenemisviiside toetamiseks, toimides avaliku ja erasektori partnerluses; soovitab edendada konkreetsete uurimisvaldkondade tippkeskuste arendamist ning kaasata sellesse patsientide esindajad, hooldajate organisatsioonid ning avaliku ja erasektori tervishoiuteenuste osutajad;
27. kutsub liikmesriike tegema komisjoniga koostööd eesmärgiga uurida võimalikke komisjoni algatusi, et aidata liikmesriikidel arendada ja rakendada ühist teaduskava;
28. kutsub liikmesriike üles arendama tegevuskavasid, mille eesmärk on parandada Alzheimeri tõve ja muude dementsuse vormide all kannatavate patsientide ja nende perekondade heaolu ja elukvaliteeti;
29. kutsub Euroopa institutsioone nii palju kui võimalik toetama Alzheimer Europe'i dementsuse teadusuuringute vaatlusjaama (Dementia Research Observatory) kui kasulikku vahendit parimate tavade ja uurimistulemuste levitamiseks patsientidele ja nende hooldajatele;
30. juhib tähelepanu sellele, kui oluline on uurida seoseid ja erinevusi vananemise ja dementsuse, dementsuse ja eakate depressiooni ning sooliste erinevuste ja erinevat tüüpi dementsuse vahel; lisaks julgustab liikmesriike edendama konkreetseid tervishoiu- ja uurimisprogramme, milles pööratakse suurt tähelepanu patsientide valikutele ja väljavaadetele, ning andma soovitusi, mille keskmes on väärikuse ja sotsiaalse kaasamise aluspõhimõtted, edendades niiviisi patsientide iseseisvust ja enesemääramist;
31. kutsub liikmesriike üles eraldama piisavalt vahendeid Alzheimeri tõve all kannatavate patsientide tervishoiule, teabevahetusele ja selles valdkonnas saadud tulemuste võrgustiku loomisele;
32. rõhutab haigete ja eakate kodus abistamise tähtsust ning mittetulundusühingute ja vabatahtlike organisatsioonide tähtsat osa Alzheimeri tõve ja teiste vanadushaiguste all kannatavatele patsientidele abi osutamises; julgustab liikmesriike looma partnerlusvorme selliste organisatsioonidega ja toetama nende tegevust; kutsub ühtlasi liikmesriike üles väärtustama ja tunnustama vaatlusaluste haiguste all kannatava inimese pereliikmete poolt tagatud koduse hoolduse rolli;
33. rõhutab vajadust tegevuste järele, mille puhul keskendutakse lisaks ravimitel põhineva Alzheimeri tõve ravile, kui see seisund on juba välja arenenud, ka ennetavatele meetmetele Alzheimeri tõve arenemise võimaluste vähendamiseks, sealhulgas dieedile ja toitumisele; kutsub üles tegema laiaulatuslikku uurimistööd dieedi ja toitumise mõju kohta Alzheimeri tõvele, ning nõu, sh toitumisalase nõu andmiseks haiguse ennetamise kohta, mida tuleks arendada ja levitada avalikkusele teadlikkuse tõstmise kampaaniate kaudu;
34. rõhutab, et dementsuse psühholoogiliste ja sotsiaalsete aspektide mõistmiseks on vaja ka teadusuuringuid tervisesäästlikkuses, sotsiaalteadustes ja humanitaarainetes ning mittefarmakoloogilisi lähenemisviise;
35. on seisukohal, et mäluhäirete varaste sümptomite diagnoosimine peaks olema töötervishoius üks prioriteetseid valdkondi;
36. nõuab tungivalt, et komisjon, nõukogu ja liikmesriigid kaaluksid ohutusnõuete kehtestamist, mida saab rakendada vanemate inimeste eest hoolitsemisele spetsialiseerunud asutustele, kogukondadele, kuhu nad kuuluvad, ning koduse hoolduse korraldusele;
37. palub liikmesriikidel tihedas koostöös komisjoni ja uurimisasutustega koostada ühised suunised, et koolitada personali, kes töötab Alzheimeri tõve all kannatavate patsientidega mis tahes ametikohal (meditsiinitöötajad ja parameedikud), ning koolitada ja jälgida pereliikmetest ja muid hooldajaid, et tagada olemasolevate ressursside pädev ja tõhus kasutamine; juhib tähelepanu asjaolule, et vajadus dementsuse all kannatavate isikutega töötavate kvalifitseeritud inimeste järele kasvab kiiresti;
38. kutsub liikmesriike kaaluma võimalusi, mida pakuvad ELi 2020. aasta strateegiad „Uute töökohtade tegevuskava” ja „Uute töökohtade jaoks uued oskused”, et tugevdada tulevase tööjõu suutlikkust, mis on seotud Alzheimeri tõve ja teiste dementsuse vormide all kannatavate inimeste eest hoolitsemisega; Euroopas tuleb edendada uusi oskuste keskseid töökohti, et hoolitseda üha enam sõltuva vananeva elanikkonna eest;
39. kutsub komisjoni üles paremini ära kasutama lipulaevaalgatuse „Innovatiivne liit” vahendeid Euroopa 2020. aasta strateegias ning kavandatud pilootpartnerlust seoses aktiivse ja tervisliku vananemisega (algatatakse 2011. aasta algul), et tegeleda dementsusega Euroopas;
40. rõhutab, et hiljutised edusammud seoses ülesvõtete ja biomarkerite uuringutega annavad võimaluse tuvastada nn vaikseid molekulaarprotsesse ja Alzheimeri tõve varaseid märke näiteks praegu uuritava märgistusaine abil, mis võimaldab visualiseerida ajus amuloidi lademeid, mis on üks selle haigusega seostatavast kahest kahjustusest;
41. tunnustab perekondade, hooldajate ja kogukondade antavat olulist panust, et võimaldada kannatavatel patsientidel realiseerida oma potentsiaali, ning palub liikmesriikidel toetada perekondi, hooldajaid ja kogukonna elu;
42. rõhutab, et on oluline tagada psühholoogiline tugi patsientidele ja nende peredele; toob esile seda, kui tähtis on ühendada psühhosotsiaalne lähenemisviis vananemisele ning meditsiiniliste ja biomeditsiiniliste uuringute tulemused; kinnitab vajadust uuringute järele tervishoiumajanduse, sotsiaal-humanistlike aspektide ja ravi mittefarmatseutiliste lähenemisviiside valdkondades, et suuta aru saada dementsuse psühholoogilistest, majanduslikest ja sotsiaalsetest aspektidest ning edendada olemasolevate tehnoloogiate kasutamist (e-tervishoid, ITC, tugitehnoloogia jne);
43. soovitab, et komisjon uuriks, kuidas laiendada ELi algatusi dementsuse all kannatavate inimeste õiguste valdkonnas, sealhulgas patsientide korralduste (ravitahteavalduste) kasutamist ja eestkoste süsteemide küsimust;
44. julgustab liikmesriike kaaluma antipsühhootiliste ravimite kasutamise vähendamist Alzheimeri tõve all kannatajate abistamiseks mõeldud tegevuskavades, arvestades, et neid ravimeid määratakse praegusel ajal tavaliselt dementsuse mõjude vastu võitlemiseks, kuid nende kasulik on toime piiratud ning nende määramine on toonud igal aastal kaasa surmajuhtumite arvu suurenemise;
45. rõhutab, et Alzheimeri tõve all kannatavate inimeste väärikust tuleb säilitada ning nende häbimärgistamine ja diskrimineerimine tuleb lõpetada;
46. julgustab liikmesriike ja komisjoni arendama uusi poliitilisi stiimuleid, et aidata kaasa teabe levitamisele ja turule sisenemise strateegiatele nende uuenduslike ravimeetmete ja diagnostiliste testide puhul, millega käsitletakse Alzheimeri tõve all kannatavate patsientide praeguseid rahuldamata vajadusi;
47. julgustab liikmesriike töötama välja tervishoiu- ja sotsiaalteenuseid, mille aluspõhimõte on tegevusulatuse maksimeerimine ja võrdse juurdepääsu ja võrdsuse tagamine, et julgustada integreeritud teenuste kättetoimetamise arendamist kogukondades ja kodus, et abistada dementsuse all kannatavaid inimesi nii maa- kui linnapiirkondades, hoolimata vanusest, soost, etnilisest päritolust, rahalisest olukorrast ja puudest; julgustab liikmesriike võtma meetmeid, et tegeleda selliste teguritega, mis avaldavad elanikkonna tervisele ebavõrdselt mõju viisil, mida oleks võimalik vältida; julgustab komisjoni ja liikmesriike lisaks arendama andmete kogumist tervisealase ebavõrdsuse kohta;
48. kutsub liikmesriike üles olema teadlikud ennetavast ravist, mis aitab aeglustada dementsuse teket, ning tagama haiguse all kannatajatele juurdepääs taskukohasele ja kvaliteetsele hooldusele; toob esile, et liikmesriikidel on vaja kaitsta selliseid teenuseid eelarve konsolideerimise ajal kogu Euroopas;
49. kutsub liikmesriike üles moodustama Euroopa ühendatud kompetentsuskeskuste võrgustikku, kus keskendutakse dementsuse ja Alzheimeri tõve diagnoosimise, ravi ja hoolduse alasele teadmusele ning mille kaudu saaks liikmesriikide vahel teavet ja andmeid vahetada ja hinnata;
50. ergutab liikmesriike arendama välja personaliseeritud mitut kutseala ja mitut valdkonda hõlmavad hoolitsus- ja hooldamisametialad, mida koordineerib üks ja ainus suunaja alates diagnoosi teatavaks tegemisest, hõlbustama kodus hooldamist universaalsete ja spetsialiseeritud koduabi- ja -hooldusteenuste, koduautomaatika ning uute info- ja sidetehnoloogiate intensiivsema kasutamisega;
51. kutsub liikmesriike üles arendama välja mitmekülgsed, uuenduslikud ja kvaliteetsed puhkestruktuurid pereliikmetest hooldajatele, nagu ajutised majutuskohad ja vastuvõtukeskused, ning tagama hooldajate tervisekontrolli, pakkudes neile näiteks asjakohast ravikulude katmist ning psühholoogilist või sotsiaalset tuge;
52. kutsub Euroopa Liitu ja liikmesriike üles tugevdama teadustegevust, parandama diagnoosimisvõimalusi ja kohandama ravi- ja hooldusteenuseid noorte haigete vajadustele;
53. ergutab liikmesriike niipea, kui muutuvad kättesaadavaks uued ravimeetodid, mille terapeutiline tõhusus on kontrollitud ja tõendatud, võimaldama nii kiiresti kui võimalik nende kasutamist seda haigust põdevatele patsientidele;
54. nõuab tungivalt, et liikmesriigid suurendaksid avalikkuse ja ametialast teadlikkust kõrgema/keskmise kvalifikatsiooniga tervishoiutöötajate, tervishoiualase poliitika otsustajate ja meedia hulgas, mille tulemusel suudetakse paremini ära tunda Alzheimeri tõve sümptomeid ning aru saada sellest ja selle all kannatavate inimeste hooldamisest; teadlikkuse puhul peaks keskenduma erinevatele komponentidele, nagu diagnoosimine, ravi ja sobiv toetus;
55. tuletab komisjonile meelde 2006. aasta Bowise raportit, milles nõutakse, et tööandjad teeksid poliitilisi algatusi „Vaimne tervis töökohal”, mis on nende tervishoiu ja tööohutusega seotud kohustuste vajalik osa, et tagada vaimsete häiretega inimestele võimalikult hea tööturule kaasamine, ning nõuab algatuste avalikustamist ja jälgimist olemasolevate tervishoiu ja ohutusega seotud õigusaktide raames; tuletab komisjonile meelde, et parlament ootab endiselt nende poliitiliste algatuste avalikustamist;
56. rõhutab Alzheimeri tõve ja muude dementsuse vormidega kaasnevate ravikulude suurust ning et on oluline leida toimivaid lahendusi, milles võetakse arvesse otseseid ravikulusid (mis hõlmavad tervishoiusüsteemi kulusid – kulud spetsialistidele, meditsiinitoodetele, arstlikele läbivaatustele ja regulaarsetele kontrollidele), otseseid sotsiaalkulusid (mis hõlmavad kulusid formaalsetele teenustele meditsiinisüsteemist väljaspool – sotsiaalteenused, kodune hooldus, toidu- ja transporditeenuste osutamine, patsientide paigutamine spetsiaalsetesse vanurite hooldamiseks mõeldud hooldekeskustesse, kus nad saavad arstiabi) ning mitteametlikke kulusid (mis hõlmavad kulusid, mis on seotud vähenenud jõudlusega pikendatud tööea korral ning väljundi vähenemisega varase pensionile mineku, tervislikel põhjustel töölt lahkumise ja surma tõttu);
57. julgustab liikmesriike töötama välja teabekampaaniaid nii üldsusele kui ka konkreetsetele sihtrühmadele, nagu kooliõpilastele ning tervishoiu- ja sotsiaaltöötajatele, võrdlema ja vahetama kogemusi pereliikmetest hooldajate, patsientide ühingute ja valitsusväliste organisatsioonide toetusmeetmete valdkonnas, edendama kodudes ja päevakeskustes tegutsevate vabatahtlike töötajate ning psühholoogilist, õigus- ja tervisealast abi osutavate isikute koolitust ja organiseerimist käsitlevate teabelehtede avaldamist ja levitamist, sealhulgas internetis, ning toetama või looma Alzheimeri tõve ühinguid, et võimaldada asjaomastel isikutel kogemusi vahetada; tõstab esile kõikide teadlikkuse ja koolituskampaaniate tähtsust dementsuse sümptomite äratundmise oskuses;
58. julgustab liikmesriike vabatahtlikkuse alusel edendama tasuta mälu sõeluuringute kasutamist nende elanikkonnarühmade jaoks, kes vastavalt teaduslikele andmetele kuuluvad Alzheimeri tõve või mõne muu dementsuse vormi haigestumise riskigruppi;
59. ergutab liikmesriike ja komisjoni edendama arutelu eetiliste hoiakute üle haigete suhtes, et tagada inimväärikuse austamine, ning kaaluma neurodegeneratiivseid haigusi põdevate inimeste õigusliku staatuse üle, et õiguslikult määratleda haige vabadusepiiramise ja õiguskaitse kohaldamisala;
60. kutsub üles tunnustama Alzheimeri tõve ühendusi peamiste partneritena ning kaasama neid järgmistesse tegevustesse: 1) ennetuslike soovituste määratlemine ning nende levitamine rohujuure tasandil, 2) väga vajaliku teabe ja toetuse pakkumine dementsuse all kannatavatele inimestele ja nende hooldajatele, 3) dementsuse all kannatavate inimeste ja nende hooldajate vajaduste esindamine poliitiliste otsustajate juures ning 4) koostöö edendamine meditsiinivaldkonnaga tervikliku lähenemisviisi pakkumiseks; juhib tähelepanu asjaolule, et selleks peaksid Euroopa institutsioonid uurima Euroopa Liidu rahvatervise programmi võimalusi, et pakkuda regulaarset põhilist rahastamist Alzheimer Europe'ile ning julgustada liikmesriike toetama Alzheimeri tõve ühendusi riiklikul tasandil;
61. julgustab liikmesriike arendama tugirühmi asutustes töötavatele tervishoiutöötajatele, haiglasse paigutatud patsientide sugulastele, patsienti kodus abistavatele sugulastele ning tervishoiutöötajatele, kes pakuvad tervishoiuteenust kodus;
62. kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles edendama koostöös Euroopa Parlamendiga dementsuse all kannatavate inimeste iseseisvust ning aitama kaasa nende väärikusele ja sotsiaalsele kaasamisele tervishoiu valdkonna tegevuskavade kaudu, ning andma teavet parimate tavade kohta seoses haavatavate inimeste õiguste austamisega ning dementsuse all kannatavate patsientide väärkohtlemise vastu võitlemisega;
63. kutsub komisjoni ja nõukogu üles edendama riiklike asutuste ning eraõiguslike ja riiklike asutuste vahelise koostöö arengut seoses uurimisprojektide rakendamisega ning seeläbi rakendama meetmeid, vahendeid ja kogemusi era- ja avalikus sektoris Alzheimeri tõve ja muude dementsuse vormide mõjudega võitlemiseks;
64. rõhutab, et vaja on teha palju edusamme Alzheimeri tõve või sellega seotud haiguste all kannatavatele patsientidele juurdepääsu võimaldamisel ravikatsetele selleks, et kontrollida uute molekulide tõhusust; rõhutab samuti, et neid probleeme tuleb arvesse võtta ravimite kliinilisi uuringuid käsitleva ELi direktiivi (2001/20/EÜ) järgmisel läbivaatamisel;
65. arvestades Alzheimeri tõve ränka mõju inimese mälule ja vaimsetele võimetele, palub liikmesriikidel töötada välja riiklikud strateegiad selleks, et ametiasutused, kelle ülesanne on anda haigetele majanduslikku abi, võtaksid ka ülesandeks valvata, et seda abi kasutatakse ainult haige jaoks;
66. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.
Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2011. aasta resolutsioon Christoph Kleini (Saksamaa kodanik) petitsiooni 0473/2008 kohta, mis käsitleb Euroopa Komisjoni suutmatust võtta meetmeid seoses ühe konkurentsijuhtumiga ja sellest tulenevat kahjulikku mõju asjaomasele ettevõttele
– võttes arvesse komisjonile 10. novembril 2010 esitatud küsimust petitsiooni 0473/2008 kohta, mille on esitanud Christoph Klein (Saksamaa) ning mis käsitleb Euroopa Komisjoni suutmatust võtta meetmeid seoses ühe konkurentsijuhtumiga ja sellest tulenevat kahjulikku mõju asjaomasele ettevõttele (O-0182/2010 – B7-0666/2010);
– võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 227;
– võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2;
– võttes arvesse kodukorra artikleid 201 ja 202,
A. arvestades, et selle juhtumi puhul kohaldatakse õigusliku alusena nõukogu direktiivi 93/42/EMÜ meditsiiniseadmete kohta(1), milles on sätestatud, et I klassi kuuluvate meditsiiniseadmete tootjad võivad sellise seadme turule lasta ilma volitatud asutuse või pädeva asutuse osalemiseta ning et tootja ülesanne on tõestada seadme vastavust direktiivi nõuetele;
B. arvestades, et liikmesriigid on nende nõuete täitmise tagamiseks kohustatud teostama turujärelevalvet ning võtma vajalikke meetmeid, mille hulka kuuluvad artiklis 8 osutatud kaitseklausli kohane menetlus ning artiklis 18 osutatud meetmed, mida rakendatakse põhjendamatult kinnitatud CE-märgise puhul;
C. arvestades, et asjaomane tootja tõestas liikmesriigi vastutavale asutusele, et tema seade vastab kõigile õigusaktidest tulenevatele nõuetele I klassi meditsiiniseadme ja CE-märgist kandva toote turule laskmise kohta;
D. arvestades, et kui liikmesriik võtab asjakohased ajutised meetmed, et seade turult kõrvaldada või seadme turule laskmine keelata või seda piirata, on ta kohustatud kõigist sellistest meetmetest viivitamata vastutava asutuse kaudu komisjonile teatama, esitades oma otsuse põhjused;
E. arvestades, et Saksamaa ametiasutused on 1996. aastast alates väljendanud muret seadme (inhalaator) ohutuse üle ning teatanud sellest probleemist komisjonile, et kohaldataks kaitseklausli menetlust, kuid komisjon ei pidanud nõu tootjaga ning ei teinud kunagi otsust; ja arvestades, et seetõttu oodatakse ikka veel otsust ning petitsiooni esitajal ei ole enam kasutada ühtki õiguskaitsevahendit;
F. arvestades, et Saksi-Anhalti liidumaa ametivõimud kehtestasid Baieri liidumaa ametivõimude nõudmisel 1997. aastal seadmele müügikeelu;
G. arvestades, et enne esimest müügikeeldu 1997. aastal müüs ettevõte tooteid seaduslikult ning täitis vastutava asutuse kinnitusel kõiki nõukogu direktiivi 93/42/EMÜ nõudeid;
H. arvestades, et tootja laskis seadme 2003. aastal turule uue nime all ning 2005. aastal käskis Ülem-Baieri ringkonnavalitsus seadme vastavalt Saksamaa meditsiiniseadmete seadusele turult kõrvaldada ilma sellest komisjonile teatamata;
I. arvestades, et tootja teatas 2006. aastal komisjonile teisest müügikeelust ja soovis, et Saksamaa vastu algatataks rikkumismenetlus direktiivi 93/42/EMÜ artikli 8 lõike 1 rikkumise tõttu;
J. arvestades, et komisjoni väitel ei olnud piisavalt tõendeid selle kohta, et inhalaator vastab direktiivis 93/42/EMÜ kehtestatud olulistele nõuetele ning järelikult ei olnud tarvis uuesti toote ohutust kontrollida, kuna juhtum ei kuulu mitte direktiivi artikli 8, vaid artikli 18 alla;
K. arvestades, et tootja esitas 2008. aastal Euroopa Parlamendile petitsiooni, milles väidetakse, et komisjon rikkus kõnealuse juhtumi käsitlemisel talle direktiivist tulenevaid kohustusi ning jättis täitmata oma kohustused aluslepingute järelevalvajana,
1. on seisukohal, et Euroopa Komisjoni vastus petitsioonikomisjonile ei sisaldanud rahuldavaid vastuseid petitsiooni esitaja küsimustele, komisjoniliikmete küsimustele ega õiguskomisjoni arvamuses tõstatatud küsimustele;
2. palub komisjonil viivitamata võtta vajalikke meetmeid, et viia lõpule direktiivi 93/42/EMÜ artiklis 8 kehtestatud kaitseklausli alusel 1997. aastal algatatud menetlus;
3. palub komisjonil kiiresti lahendada õigustatud mured, mida on väljendanud petitsiooni esitaja, kes on 13 aastat viibinud väljakannatamatus olukorras, mille tagajärjel tal on saamata jäänud oluline osa sissetulekust, ning võtta vajalikud meetmed, et petitsiooni esitaja saaks oma õigusi kasutada;
4. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile ja Saksamaa Liitvabariigi valitsusele.
– võttes arvesse 31. märtsil 2010. aastal New Yorgis toimunud rahvusvahelist doonorriikide konverentsi Haiti uue tuleviku teemal ja Euroopa Parlamendi arengukomisjoni delegatsiooni New Yorgi lähetuse aruannet;
– võttes arvesse 2010. aasta märtsi tegevuskava Haiti riiklikuks taastamiseks ja arenguks ning selles kirjeldatud peamisi kiireloomulisi algatusi tuleviku heaks;
– võttes arvesse 18. jaanuaril 2010. aastal Brüsselis toimunud välisasjade nõukogu erakorralise istungi järeldusi;
– võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 19. jaanuari 2010. aasta avaldust Haiti maavärina kohta;
– võttes arvesse 25. jaanuaril 2010. aastal Montréalis toimunud ettevalmistava ministrite konverentsi järeldusi;
– võttes arvesse 2007. aasta detsembris kolme Euroopa institutsiooni allkirjastatud Euroopa konsensust humanitaarabi valdkonnas;
– võttes arvesse oma 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni hiljutise maavärina kohta Haitil(1);
– võttes arvesse 25.–27. juunil 2010. aastal Haitis viibinud Euroopa Parlamendi arengukomisjoni delegatsiooni lähetusaruannet;
– võttes arvesse AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee 30. augusti 2010. aasta raportit Haitisse ja Dominikaani Vabariiki lähetatud teabekogumissiooni kohta;
– võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni ja komisjoni liikme Kristalina Georgieva 2010. aasta juunis avaldatud ühisdokumenti, milles käsitletakse õpetlikke kogemusi ELi reageerimisest Haiti katastroofile;
– võttes arvesse komisjoni 26. oktoobri 2010. aasta teatist pealkirjaga „Euroopa tõhusama katastroofidele reageerimise suunas: kodanikukaitse ja humanitaarabi roll”(KOM(2010)0600);
– võttes arvesse ÜRO stabiliseerimismissiooni Haitis (MINUSTAH);
– võttes arvesse 2006. aasta mais avaldatud Michel Barnier' raportit Euroopa kodanikukaitsejõu Europe Aid kohta;
– võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et 12. jaanuaril 2010. aastal Haitit tabanud maavärin, mille tugevuseks mõõdeti Richteri skaalal 7,3 magnituudi, põhjustas 222 750 inimese surma, mõjutas 3 miljonit inimest ja sundis ümber asuma ligi 1,7 miljonit inimest, kellest üle miljoni elab endiselt organiseerimata laagrites, mis pidid olema ajutised; arvestades, et inimõiguste kaitse organisatsioonid mõistavad hukka laagrites valitsevad kohutavad elutingimused, eelkõige naisi ähvardava vägistamise ja seksuaalse vägivalla ohu;
B. arvestades, et riigis, kus 60% elanikkonnast elab maapiirkondades ja 80% täielikus vaesuses, kannatab praegu toidupuudust 2,5–3,3 miljonit inimest;
C. arvestades, et aasta pärast maavärinat on olukord Haitis endiselt kaootiline, riik on ikka veel hädaolukorras ja taastamistöö algus on vaevaline;
D. arvestades, et aastakümneid kestnud vaesus, keskkonnaseisundi halvenemine, haavatavus mitmete loodusõnnetuste suhtes, vägivald, poliitiline ebastabiilsus ja diktatuur on muutnud Haiti Ameerika vaeseimaks riigiks, kus enne katastroofi pidi suurem osa 12 miljonist elanikust tulema toime vähem kui kahe dollariga päevas; arvestades, et maavärina põhjustatud kahjustused on veelgi süvendanud riigi suutmatust osutada põhilisi avalikke teenuseid ja vastata seega aktiivselt abi- ja taastamispüüdlustele;
E. arvestades, et praeguse seisuga on 31. märtsil 2010 New Yorgis rahvusvahelisel doonorriikide konverentsil Haiti taastamiseks lubatud 10 miljardist dollarist (kahe tähtajaga: 18 kuud ja 3 aastat) tegelikult üle kantud 1,2 miljardit dollarit;
F. arvestades, et Haiti hiljutine tragöödia osutas vajadusele tõhustada liidu katastroofidele reageerimise vahendeid (humanitaarabi ja liidu kodanikukaitse mehhanism) ja muuta neid tulemuslikumaks, kiiremaks, kooskõlastatumaks ja nähtavamaks;
G. arvestades, et Haiti ettepanekul moodustati Haiti taastamise ajutine komisjon, et tagada vahendite kooskõlastamine ja tõhus kasutamine ning rakendada Haiti arengu tegevuskava, ning arvestades, et Euroopa Komisjon on peamise abiandjana Haiti taastamise ajutise komisjoni liige ja omab hääleõigust;
H. arvestades, et riigi taastamisel on suureks probleemiks rusude äravedamine – koristatud on vaid tühine osa varemetest ning praeguse tempoga kulub miljonite kuupmeetrite rusude äravedamiseks vähemalt 6 aastat;
I. arvestades, et 19. oktoobril 2010. aastal puhkenud kooleraepideemia on nõudnud praeguse seisuga üle 3000 ohvri ning mõjutanud enam kui 150 000 inimest; arvestades, et epideemia levik on esile toonud Haiti riigi ilmselged struktuurilised puudused ning rahvusvahelise abisüsteemi ja MINUSTAHi piiratuse, ning arvestades, et koolerale reageerimist mõjutab praegune valimistest tingitud poliitiline kriis;
J. arvestades, et ÜRO on kooleraepideemia vastu võitlemiseks taotletud 174 miljonist dollarist kätte saanud vaid 44 miljonit;
K. arvestades, et Maailma Terviseorganisatsioon ennustab järgmiseks 12 kuuks 400 000 uut koolerajuhtu, juhul kui epideemiat ei likvideerita;
L. arvestades, et 28. novembri 2010. aasta valimised, mille esialgsed tulemused tehti teatavaks detsembri alguses, on põhjustanud Haitis vägivaldseid meeleavaldusi ja mitmete pettusesüüdistuste esitamist; arvestades, et rahvusvaheline üldsus peaks toetama läbipaistvat ja õiguspärast valimisprotsessi, et tagada riigi taastamiseks hädavajalikud ausad valimised, ning arvestades, et kodanike kaitse peab olema prioriteediks,
1. väljendab veel kord solidaarsust maavärina ohvriks langenud ja koolera käes kannatavate Haiti elanikega, ning rõhutab, et taastamistöö peab toimuma Haiti elanike ja kodanikuühiskonnaga konsulteerides ja neid kaasates;
2. nõuab tungivalt, et rahvusvaheline üldsus ja Euroopa Liit võtaksid kindla ja pikaajalise kohustuse täita kõik New Yorgis rahvusvahelisel doonorriikide konverentsil antud lubadused ning toimetada rahalised vahendid viivitamata kohale; rõhutab lisaks, et maavärinajärgset häda- ja taastamisabi tuleb anda annetustena, mitte võlgu tekitavate laenudena;
3. tuletab meelde, et Haiti laastava maavärina järel oli rahvusvaheline üldsus ulatuslikult kaasatud ja näitas üles tõelist poliitilist tahet toetada Haiti taastamistööd teistsugusel viisil, vältides mineviku vigu, ning kõrvaldada lõplikult Haiti vaesuse sügavad põhjused;
4. avaldab kahetsust Haiti katastroofi suuruse pärast, mille tagajärjed on ka aasta pärast maavärinat veel hästi näha; avaldab heameelt Euroopa Komisjoni poolt Haitile ette nähtud humanitaarabi summa üle, milleks on 120 miljonit eurot (millest 12 miljonit koolera vastu võitlemiseks), liikmesriikide poolt ette nähtud humanitaarabi summa üle, milleks on ligikaudu 200 miljonit eurot, ning rahvusvahelise koostöö, humanitaarabi ja kriisiohjamise eest vastutava Euroopa Komisjoni voliniku ning humanitaarabi peadirektoraadi ja selle ekspertide kaasatuse üle;
5. rõhutab, et klastrite moodustamine võimaldas kohapealset humanitaartegevust koordineerida, kuid samas ilmnesid ka selle meetodi puudused, kuna humanitaarabi andjaid oli väga palju ja hädaolukord oli linlaste arvukuse tõttu keerukas;
6. tunneb heameelt humanitaarorganisatsioonide (Punane Rist, valitsusvälised organisatsioonid, ÜRO) ja liikmesriikide jõupingutuste ja saavutuste üle ning rõhutab humanitaartegevuse nähtamatu mõju tutvustamise olulisust ja asjaolu, et olukord saadi kontrolli alla eelkõige vigastatute eest hoolitsedes, joogivett ja toiduaineid jagades ning ajutist peavarju pakkudes;
7. tõdeb, et kooleraepideemia tõi selgelt esile Haiti riigi peaaegu täieliku võimetuse lihtsalt ennetatava ja ravitava haiguse korral ning rahvusvahelise abisüsteemi piiratuse riigis, kus tegutseb hulgaliselt humanitaarabi andjaid (12 000 valitsusvälist organisatsiooni); rõhutab, et humanitaarabi andjad ei saa jätkata Haiti riigi puuduste korvamist või tema asemel tegutsemist ja et on hädavajalik võtta lõpuks meetmeid, et tagada pikaajaline areng, eelkõige seoses juurdepääsuga tervishoiuteenustele, joogiveele ja sanitaarteenustele;
8. väljendab heameelt selle üle, et Haiti taastamist käsitlenud rahvusvahelisel doonorriikide konverentsil kohustusid komisjon ja liikmesriigid eraldama ühiselt 1,2 miljardit eurot, millest 460 miljonit on Euroopa Komisjoni mittehumanitaarabi; kordab oma nõuet, et Euroopa Liit peaks peamise abiandjana täitma taastamistöös poliitilist juhtrolli;
9. palub, et Euroopa Komisjon ja liikmesriigid lisaksid Haiti taastamisülesannete hulka ka kohaliku toiduainetootmise ja toiduga kindlustatuse, arendades selleks maapiirkonna infrastruktuuri ja toetades väiketalunikke Haiti taastamiseks eraldatud vahendite jaotamise ühise kava raames ning komisjoni allesjäänud vahendite jaotamise kava vahehindamise raames (New Yorgis väljakuulutatud 460 miljonist on veel kasutusele võtmata 169 miljonit eurot); nõuab Euroopa Komisjoni poolt 2010. aasta märtsis välja kuulutatud uue toiduga kindlustamise tegevusraamistiku rakendamist;
10. avaldab kahetsust, et Haiti taastamise ajutine komisjon, kellel peaks olema taastamistöö koordineerimisel keskne roll, alustas oma tööd hilinemisega; märgib kahetsusega, et ajutise komisjoni toimimise ja tõhususe kohta puudub teave, ning palub Haiti taastamise ajutise komisjoni liikmeks oleval Euroopa Komisjonil sekkuda, et kiirendada Haiti taastamise ajutise komisjoni volituste elluviimist ja tema toimimine üle vaadata, ning esitada Euroopa Parlamendile aruanne Haiti taastamise ajutise komisjoni tegevuse, vahendite kasutamise ja New Yorgi konverentsil lubatud vahendite tegeliku taastamistööks eraldamise kohta;
11. tunnistab, et taastamistöö korralduses keskse struktuuri rolli kandva Haiti taastamise ajutise komisjoni tõhusaks toimimiseks on vajalik, et Haiti riik taastaks oma suutlikkuse ja asendaks riigi kõrgema juhtkonna, kes tuleb valida läbipaistva ja õiguspärase valimisprotsessi teel ning kes peaks üles näitama tõelist poliitilist tahet teha eesootaval hiiglaslikul tööpõllul möödapääsmatuid otsuseid;
12. nõuab, et Haiti valitsus järgiks ja täidaks riiklikus taastamiskavas sisalduvaid kohustusi – tugevdada riigivõimu, tõhustada kohaliku omavalitsuse tasandit, suurendada kohalike ja keskasutuste suutlikkust ning rakendada poliitilise, majandusliku ja institutsioonilise detsentraliseerimise põhimõtet;
13. on seisukohal, et kohalikke omavalitsusi ja kodanikuühiskonda tuleb rohkem toetada ja nad otsustamisprotsessi kaasata;
14. avaldab kahetsust asjaolu pärast, et haitilastel on pealinna ummistavate tonne kaaluvate rusude äravedamiseks üksnes labidad, kirkad ja kärud, mis on olukorra tõsidust arvesse võttes naeruväärne; rõhutab, et rusude äravedamine on Haiti taastamise seisukohast hädavajalik ja märgib kahetsusega, et rusude koristamiseks ei ole eraldatud praktiliselt mingeid rahalisi vahendeid; kutsub komisjoni üles andma rahalist ja tehnilist abi rusude äravedamiseks;
15. palub ÜRO-l missiooni MINUSTAH mandaat läbi vaadata, pöörates seejuures eritähelepanu turvalisusküsimustele, ning tunneb hiljutiste sündmuste (kooleraepideemia ja käimasolevad valimised) valguses muret missiooni tõhususe pärast;
16. avaldab kahetsust suure eluasemekriisi üle Haitis; rõhutab, et praegu peamiselt pealinna Port-au-Prince'i püstitatud ajutistes laagrites elavate kodutute ümberasustamine on raskendatud, kuna puudub vaba maa, kinnisvarasüsteem on olematu ja mitmed maatükid on diasporaa valdustes, ning kutsub Haiti ametivõime üles näitama poliitilist tahet meetmete võtmiseks, eelkõige sundvõõrandamise näol;
17. tunneb süvenevat muret elanikkonna kõige haavatavamate rühmade, eelkõige naiste ja laste olukorra pärast maavärina järel, millel olid rasked tagajärjed rohkem kui 800 000 lapsele, keda ohustavad vägivald, seksuaalne kuritarvitamine, inimkaubandus, ärakasutamine ja mahajäetus, ning palub Euroopa Liidul (Euroopa Komisjonil) võtta endale kindlaks kohustuseks taastada laste jaoks elamistingimused, mis pakuvad neile kaitset ja kindlustunnet, eesmärgiga toetada sotsiaalkaitsesüsteemi loomist Haitis ja edendada haridusreformi; nõuab paremaid elutingimusi ja suuremat turvalisust laagrites;
18. palub Euroopa Liidul teha koostööd Haiti valitsusega, et töötada välja laste õigusi kaitsvad terviklikud õigusaktid, eesmärgiga viia riiklikusse õigusesse sisse mitmest Haiti ratifitseeritud rahvusvahelisest õigusaktist tulenevad kohustused laste õiguste, inimõiguste, orjuse kaotamise ja laste õiguste kaitse valdkonnas;
19. peab ülioluliseks, et Euroopa Komisjon toetaks vanematest lahutatud laste puhul nende isiku tuvastamist, registreerimist ja pere otsimist ning et riigipiiril rakendataks erilist valvsust, et võidelda lastega kaubitsemise ja nende ebaseadusliku lapsendamise vastu;
20. rõhutab, et esmatähtis on viivitamata tõsta Haiti riigi suutlikkust kindlustada riigile toimiv demokraatia ja hea valitsemistava, mis on riigi taastamise seisukohalt hädavajalikud, ning tagada kodanikuühiskonna ja Haiti rahva kaasamine;
21. väljendab tõsist muret praeguse poliitilise kriisi pärast, mis tekkis presidendi- ja parlamendivalimiste tulemuste tõttu, millele sai osaks suur vastuseis ja välisvaatlejate ettevaatlik toetus ning millega praegu tegelevad Ameerika Riikide Organisatsiooni eksperdid, kes loevad hääled uuesti üle; nimetatud eksperdid tegid oma neljapäeval, 13. jaanuaril 2011. aastal esitatud raportis ettepaneku, et valitsuspartei kandidaat Jude Célestin loobuks ilmnenud pettuste tõttu kandideerimast ja tema asemele astuks Michel Martelly;
22. palub Euroopa Liidul teha kõik endast oleneva, et toetada tugevalt õiguspärast ja läbipaistvat valimisprotsessi ja veebruariks kavandatud teise vooru edukat kulgemist, et vältida Haiti sattumist veelgi sügavamasse kriisi; usub, et üksnes valitud õiguspärane president ja õiguspärased parlamendiliikmed võivad teha vajalikke otsuseid ning taastamistööks on vaja stabiilsust ja poliitilist tahet;
23. nõuab tungivalt, et rahvusvaheline üldsus ja Euroopa Liit teeksid tihedat koostööd Haiti tulevaste ametivõimudega ja aitaksid neid kogu taastamisprotsessi kestel riigi institutsioonide ja haldussuutlikkuse rajamisel, uue tasakaalu saavutamisel kõigil tasanditel ja täielikult toimiva demokraatia loomisel;
24. rõhutab, et Haiti diasporaa saadetud rahalised vahendid kujutavad endast ülimalt olulisi ilma vahendajateta Haiti elanikeni jõudvaid kapitalivooge, mida nad saavad vältimatute vajaduste katmiseks kiiresti kasutusele võtta; palub liikmesriikidel ja Haiti valitsusel kõnealuste vahendite kättetoimetamist lihtsustada ja teha jõupingutusi sellega seotud kulude vähendamiseks;
25. nõuab tungivalt, et liit ja liikmesriigid säilitaksid Haiti taastamise ja ülesehitamise oma prioriteetide eesotsas; rõhutab, et nüüd on aeg aidata Haitil saada majanduslikult ja poliitiliselt tugevaks ning iseseisvaks riigiks, ja kutsub rahvusvahelist üldsust üles kasutama käesolevat võimalust, et kõrvaldada lõplikult Haiti vaesuse algpõhjused;
26. palub komisjonil teha humanitaarabi valdkonnas sõlmitud Euroopa konsensuse vaimus olulisi jõupingutusi selleks, et lisada katastroofideks valmistumise ja katastroofiohu vähendamise mõõde koostöös valitsuse, kohalike omavalitsuste ja kodanikuühiskonnaga nii hädaabi kui ka pikaajalise arengu etappi;
27. kutsub komisjoni üles esitama võimalikult kiiresti ettepanekud, et luua ELi kodanikukaitse mehhanismil põhinev ELi kodanikukaitsejõud;
28. märgib, et Haitile antakse juba aastakümneid humanitaarabi ja et praegune kriis toob esile hädaabi ning taastamise ja arengu vahelise seostamise tähtsuse; rõhutab, et otsustavalt tähtis on asjaolu, et ÜRO oleks vastutav ja jääks vastutavaks kõigi julgeoleku taastamise, humanitaarabi, taastamistöö ja arenguga seotud tsiviil- ja militaaroperatsioonide koordineerimise eest;
29. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile ja liikmesriikidele, Haiti presidendile ja valitsusele, ÜRO peasekretäri asetäitjale humanitaarküsimustes ja hädaabikoordinaatorile, Maailmapangale ja Rahvusvahelisele Valuutafondile.
– võttes arvesse rahvusvahelisi õigusakte, millega tagatakse inimõigused ja põhivabadused ning keelatakse diskrimineerimine, eelkõige Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni;
– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 6 ja 7 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 19, milles kohustatakse Euroopa Liitu ja liikmesriike austama inimõigusi ja põhivabadusi ning nähakse ette Euroopa Liidu vahendid võitlemiseks diskrimineerimise ja inimõiguste rikkumise vastu;
– võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artiklit 11, millega tagatakse õigus sõnavabadusele, ning selle artiklit 21, millega keelatakse diskrimineerimine seksuaalse sättumuse alusel;
– võttes arvesse Leedu Vabariigi haldusõiguserikkumiste seadustiku muudatusettepanekut (Nr XIP-2595);
– võttes arvesse Leedu Vabariigi justiitsministeeriumi arvamuse projekti (Nr 11-30-01);
– võttes arvesse Euroopa Liidu meetmeid võitluseks seksuaalse sättumuse alusel toimuva diskrimineerimise ja homofoobia vastu;
– võttes arvesse Põhiõiguste ameti 2010. aasta novembri aruannet „Homofoobia, transfoobia ja diskrimineerimine seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi alusel”;
– võttes arvesse oma 17. septembri 2009. aasta resolutsiooni Leedu seaduse kohta, mis käsitleb alaealiste kaitset avaliku teabe kahjuliku mõju eest(1);
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone homofoobia, vähemuste kaitse ja diskrimineerimisvastase poliitika kohta, ning eelkõige neid, mis käsitlevad homofoobiat Euroopas(2);
– võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et 16. detsembril 2010. aastal lükkas Leedu parlament edasi õigusakti eelnõu hääletamise, millega muudetaks haldusõiguserikkumiste seadustikku ja mille vastuvõtmisel karistataks homoseksuaalsete suhete avalikku propageerimist 2000–10 000 liti (580–2900 euro) suuruse rahatrahviga, sest asjaomased parlamendikomisjonid ei olnud neid muudatusettepanekuid veel läbi vaadanud ja need on Leedu riigiasutustes ikka veel läbivaatamisel;
B. arvestades, et 8. detsembril 2010. aastal kustutas Leedu parlamendi haridus-, teadus- ja kultuurikomisjon seksuaalse sättumuse nende tegurite loetelust, mis vajavad haridusseaduse võrdsete võimaluste sätete (artikli 5 lõige 1) kohaselt kaitset;
C. arvestades, et haldusõiguserikkumiste seadustiku muudatusettepanek on vastuolus Leedu Vabariigi põhiseaduse artikliga 25, milles on sätestatud, et „inimest ei tohi takistada otsimast, saamast ja jagamast teavet ja ideesid”, ning artikliga 29, milles on sätestatud, et „kõik isikud on seaduse, kohtu ja muude riigiasutuste ja -ametnike ees võrdsed. Inimese õigusi ei tohi piirata ega tohi talle anda eelisõigusi soo, rassi, rahvuse, keele, päritolu, ühiskondliku seisundi, usu, veendumuste või arvamuste alusel”;
D. arvestades, et Leedu Vabariigi justiitsminister on väljendanud arvamust, et haldusõiguserikkumiste seadustiku muudatusettepanek on vastuolus Leedu kohustustega, mis tulenevad Leedu põhiseadusest, Euroopa Liidu põhiõiguste hartast, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisest paktist;
E. arvestades, et Põhiõiguste ameti viimases, 2010. aasta novembri aruandes „Homofoobia, transfoobia ja diskrimineerimine seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi alusel” jõuti järeldusele, et „nimetatud muudatuste kohaselt oleks edaspidi võimalik kuriteona määratleda peaaegu igasugust homoseksuaalsuse avalikku väljendamist, kujutamist või sellest teavitamist”;
F. arvestades, et 2009. aasta juunis kiitis Leedu parlament suure häälteenamusega heaks muudatused seaduses, mille eesmärk on kaitsta alaealisi avaliku teabe kahjuliku mõju eest, keelates alaealistele ära juurdepääsu homoseksuaalsust käsitlevale teabele;
G. arvestades, et reklaamiseaduses sätestatud lõigu „seksuaalse sättumuse väljendamine või propageerimine” tähendus jääb ebaselgeks;
H. arvestades, et käesolev resolutsioon on sündinud mitme murettekitava sündmuse tulemusel, nagu alaealiste kaitset avaliku teabe kahjuliku mõju eest käsitleva seaduse vastuvõtmine, kohalike ametivõimude püüe keelata ära võrdõiguslikkust tähistavate ja homoparaadide korraldamine ning juhtivate poliitikute ja parlamendiliikmete mässule õhutav ja ähvardav keelekasutus ja vihkamist väljendavad kõned;
I. arvestades, et Euroopa Komisjoni asepresident Viviane Reding, Euroopa Liidu kõrge esindaja Catherine Ashton, Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman van Rompuy ning Euroopa Parlamendi president Jerzy Buzek mõistsid 17. mail 2010. aastal, rahvusvahelisel homofoobiavastasel päeval üksmeelselt hukka igasuguse homofoobia ja diskrimineerimise seksuaalse sättumuse alusel;
J. arvestades, et 1990. aastal kustutas Maailma Terviseorganisatsioon homoseksuaalsuse vaimuhaiguste kategooriast; arvestades, et üheski usaldusväärses teadusuuringus ei ole tõestatud, et laste ja noorte harimine seksuaalsuse vallas mõjutaks nende seksuaalset sättumust, ning arvestades, et harimine seksuaalse mitmekesisuse osas soodustab tolerantsi ja erinevuste aktsepteerimist,
1. toetab väärtuseid ja põhimõtteid, millele Euroopa Liit on rajatud, eriti inimõiguste, sealhulgas kõikide vähemuste õiguste austamist;
2. kinnitab uuesti, et ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel on kohustus tagada Euroopa Liidus inimõiguste austamine, kaitsmine ja edendamine vastavalt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartale, tegemata erandeid seksuaalse sättumuse alusel;
3. kutsub Leedu parlamenti üles lükkama tagasi haldusõiguserikkumiste seadustiku muudatusettepaneku, lisama seksuaalse sättumuse haridusseaduse kaitset vajavate tegurite loetellu, võimaldama alaealistel vaba juurdepääsu seksuaalset sättumust käsitlevale teabele ning täpsustama reklaamiseaduses kõnealuse keelu tähendust;
4. rõhutab, et kavandatud muudatusettepanekuid ei ole veel Leedu parlamendi täiskogul hääletusele pandud ning need on Leedu riigiasutustes ikka veel läbivaatamisel;
5. tunnustab Leedu Vabariigi presidendi Dalia Grybauskaité mitu korda väljendatud kindlat seisukohta, mille kohaselt ta mõistab avalikult hukka õigusakti muutmise homofoobse ettepaneku, kuna see kahjustab Leedu kodanikke ja Leedu riigi kuvandit, ning kutsub presidenti üles kasutama oma vetoõigust, juhul kui haldusõiguserikkumiste seadustiku muudatusettepanek vastu võetakse;
6. tunneb heameelt, et homofoobia lisati hiljuti kuritegusid raskendatavate asjaolude hulka;
7. tunnustab Euroopa Komisjoni kahepoolsete meetmete eest, mida ta on seni võtnud; kutsub komisjoni üles võtma endale kohustuseks hinnata õiguslikult haldusõiguserikkumiste seadustiku kavandatavat muudatusettepanekut ning avaldama ELi tegevuskava koos konkreetsete meetmetega võitluseks homofoobia ning seksuaalse sättumuse alusel toimuva diskrimineerimise vastu;
8. kiidab heaks Leedu ametiasutuste kava vaadata läbi kavandatavad muudatusettepanekud, mida peetakse vastuolus olevaks Euroopa Liidu õigusaktidega, eriti seoses põhimõttega, et kedagi ei tohi diskrimineerida seksuaalse sättumuse alusel;
9. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide ja kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele ning Leedu Vabariigi presidendile ja parlamendile, ELi Põhiõiguste Ametile ning Euroopa Nõukogu inimõiguste volinikule.