Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 20. jaanuar 2011 - Strasbourg
ELi ja Liibüa raamleping
 Kristlaste olukord seoses usuvabadusega
 Olukord Valgevenes
 2009. aasta konkurentsipoliitika aruanne
 ELi jätkusuutlik Kaug-Põhja poliitika
 ELi Musta mere piirkonna strateegia
 Pakistan: Pandžabi kuberneri Salmaan Taseeri mõrv
 Brasiilia: Cesare Battisti väljaandmine
 Iraan, eelkõige Nasrin Sotoudehi juhtum

ELi ja Liibüa raamleping
PDF 143kWORD 50k
Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2011. aasta soovitus nõukogule ELi ja Liibüa raamlepingu läbirääkimiste kohta (2010/2268(INI))
P7_TA(2011)0020A7-0368/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Ana Gomesi poolt fraktsiooni S&D nimel esitatud ettepanekut võtta vastu soovitus nõukogule ELi ja Liibüa raamlepingu käimasolevate läbirääkimiste kohta (B7-0615/2010);

–  võttes arvesse üldasjade ja välissuhete nõukogu 15. oktoobri 2007. aasta järeldusi ELi ja Liibüa raamlepingu läbirääkimiste alustamise kohta ning Euroopa Ülemkogu 18.–19. juuni ja 29.–30. oktoobri 2009. aasta järeldusi rändega seotud poliitika kohta;

–  võttes arvesse vastastikuse mõistmise memorandumit, millele volinik Ferrero-Waldner ja Euroopa asjade sekretär El Obeidi 23. juulil 2007 ühiselt alla kirjutasid;

–  võttes arvesse ELi ja Liibüa käimasolevaid läbirääkimisi raamlepingu sõlmimiseks;

–  võttes arvesse 2004. aasta novembris käivitatud Banghāzī HIV-tegevuskava;

–  võttes arvesse praegust praktilist rändealast koostööd ELi ja Liibüa vahel ning rännet käsitlevat koostöökava, mille komisjon ja Liibüa allkirjastasid 4. oktoobril 2010;

–  võttes arvesse 10. detsembri 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni;

–  võttes arvesse 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsiooni ja 31. jaanuari 1967. aasta protokolli pagulasseisundi kohta;

–  võttes arvesse mitmeid inimõiguste alaseid õigusakte, millele Liibüa on alla kirjutanud, nagu kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (1970), majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt (1970), rahvusvaheline konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (1968), konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (1989), piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastane konventsioon (1989), lapse õiguste konventsioon (1993) ning rahvusvaheline konventsioon kõigi võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse kohta (2004);

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2007. aasta resolutsiooni 62/149, millega kutsutakse üles kehtestama moratooriumi surmanuhtluse kohaldamisele, ning ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2008. aasta resolutsiooni 63/168, milles nõutakse ÜRO Peaassamblee 2007. aasta resolutsiooni 62/149 rakendamist;

–  võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat, mille Liibüa ratifitseeris 26. märtsil 1987, ja selle 19. novembril 2003 ratifitseeritud protokolli inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika kohtu loomise kohta;

–  võttes arvese 1969. aasta septembri Aafrika Liidu konventsiooni, millega reguleeritakse pagulaste küsimuse eriaspekte Aafrikas ning mille osaline Liibüa on olnud alates 17. juulist 1981;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 18. jaanuari 2007. aasta resolutsiooni Liibüas meditsiinitöötajatele mõistetud surmanuhtluse kohta(1) ja 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni hukkamiste kohta Liibüas(2);

–  võttes arvesse kodukorra artikli 121 lõiget 3 ja artiklit 97;

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A7-0368/2010),

A.  arvestades, et kuigi Liibüat valitsetakse jätkuvalt autoritaarselt ning rikutakse süstemaatiliselt rahvusvahelisi konventsioone põhiõiguste ja -vabaduste kohta, süvenevad selle riigi suhted ELi liikmesriikidega kaubanduse ja poliitika alal ning Liibüa on ELi partner Vahemere piirkonnas ja Aafrikas paljudes julgeolekut ja stabiilsust mõjutavates valdkondades, eelkõige rände, rahvatervise, arengu, kaubandus- ja majandussuhete, kliimamuutuse, energia ja kultuuripärandi alal;

B.  arvestades, et paljudel ELi liikmesriikidel on Liibüaga lähedased suhted, kusjuures Liibüa teeb riiklike ettevõtjate ja pankade kaudu Euroopasse finantsinvesteeringuid, ning arvestades, et Itaalia kirjutas 30. augustil 2008 alla Liibüaga sõlmitud sõpruslepingule, millega reguleeritakse suhteid mitmes valdkonnas, hõlmates ka koostööd rände haldamise alal ning rahalisi hüvitisi sõja ja koloniaalvalitsuse põhjustatud kahjude eest; arvestades, et 9. novembril 2010 palus Itaalia parlament valitsusel seda lepingut muuta;

C.  arvestades, et praegu läbirääkimisel olev ELi ja Liibüa raamleping hõlmab paljusid valdkondi, muu hulgas aktiivsemat poliitilist dialoogi migratsiooniga toimetulemiseks, kaubandus- ja majandussuhete arendamist, energiajulgeolekut ja koostöö parandamist eri sektorites; arvestades, et raamlepinguga soovitakse luua võimalus Liibüa ja ELi vahelise poliitilise dialoogi elavdamiseks;

D.  arvestades, et inimõiguste austamine, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete järgimine ning vastuseis surmanuhtlusele on ELi aluspõhimõtted; arvestades, et Euroopa Parlament toetab kindlalt surmanuhtluse kaotamist kogu maailmas ning lisaks sellele, et ta on hukka mõistnud Liibüa kodanike ja välismaalaste hukkamised Liibüas, esitas ta korduvalt tungivaid üleskutseid Liibüas mitmeid aastaid vangistuses viibinud viiele Bulgaaria meditsiiniõele ja ühele Palestiina arstile määratud surmanuhtluse tühistamiseks ning nende vanglast vabastamiseks;

E.  arvestades, et Liibüa on ratifitseerinud Aafrika Liidu konventsiooni, millega reguleeritakse Aafrika pagulasprobleemide eriaspekte ning mille artiklis 8 rõhutatakse, et kõnealune konventsioon on Aafrikas tõhus täiendus ÜRO 1951. aasta pagulaste konventsioonile ja et selle liikmed peaksid tegema koostööd ÜRO pagulaste ülemvolinikuga; arvestades, et Liibüa ei ole aga ratifitseerinud ÜRO 1951. aasta pagulaste konventsiooni, mis on ainus rahvusvaheline konventsioon, kus on sätestatud pagulaste terviklik määratlus, ning mille juurde kuuluvad siduvad kaitsemeetmed ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Pagulaste Ülemvoliniku Ameti spetsiaalne järelevalvesüsteem;

F.  arvestades, et on olemas olulisi tõendeid selle kohta, et Liibüas on laialt levinud võõrtöötajate diskrimineerimine nende rahvusliku või etnilise päritolu alusel ning eelkõige Aafrika päritolu võõrtöötajate rassiline tagakiusamine, ning arvestades, et Euroopa Parlament väljendab sügavat muret naiste vastu suunatud seksuaalse vägivalla aktide kohta tulnud teadete pärast;

G.  arvestades, et ELi põhiõiguste harta artikli 19 lõikes 2 on sätestatud, et kedagi ei tohi tagasi saata, välja saata või välja anda riiki, kus teda tõsiselt ohustab surmanuhtlus, piinamine või muu ebainimlik või alandav kohtlemine või karistus;

H.  arvestades, et Liibüa valiti 13. mail 2010 ÜRO inimõiguste nõukokku ja ta on ratifitseerinud mitmeid inimõiguste alaseid õigusakte, ning arvestades, et Liibüal on rahvusvaheline juriidiline erikohustus austada inimõigusi, kuid siiani ei ole ta võtnud konkreetseid meetmeid selleks, et parandada oma inimõigustealast olukorda ja alustada lojaalset koostööd ÜRO erimenetluste ning lepinguorganitega; arvestades, et inimõigused on jagamatud ning kuigi Liibüa riik jaotab majandusliku abi ja sotsiaalhoolekande toetustena rahvatulu, millest Liibüa kodanikud ja selles riigis elavad välismaalased saavad mõningast kasu, puudub neil siiski suurem osa kodaniku- ja poliitilistest õigustest, nimelt sõnavabadus, ühinemis- ja kogunemisvabadus, õigus õiglasele kohtumõistmisele, töötajate õigused, naiste õigused ja vabad valimised, ning arvestades, et selles riigis toimub sageli omavoliline kinnipidamine, piinamine, tahtmatu kadumine ja diskrimineerimine, mis puudutab eelõige sisserännanuid;

I.  arvestades, et riigivõimu ei rakendata Liibüas alati lähtuvalt õigusriigi põhimõtetest või demokraatlikust vastutusest ning see on kaasa toonud meelevaldse ja ettearvamatu suhtumise välismaalastesse ja välishuvidesse, nagu näitab hiljutine Šveitsi ärimeeste juhtum ning juhtum tundmatuks jäänud välismaalastega, kes hukati tavaliste kuritegude eest,

1.  edastab nõukogule seoses käimasolevate raamlepingu läbirääkimistega järgmised soovitused:

   a) märgib ära nõukogu hiljutise otsuse lubada lõpuks piiratud arvul Euroopa Parlamendi liikmetel lugeda komisjonile antud volitusi ELi ja Liibüa raamlepingu läbirääkimiste pidamiseks; peab siiski kahetsusväärseks selle otsuse hilinemist ning nõuab, et Euroopa Parlamendile tagataks juurdepääs kõigile volitustele läbirääkimistel olevate rahvusvaheliste lepingute sõlmimiseks kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 lõikega 10, milles on sätestatud, et Euroopa Parlamenti teavitatakse viivitamata ja täielikult kõigil menetluse etappidel;
   b) tunneb heameelt ELi ja Liibüa vaheliste läbirääkimiste alustamise üle, millega on tehtud samm ELi jaoks uue suhte arendamiseks Vahemere piirkonnas ning Aafrikas; peab koostööd Liibüaga kasulikuks selliste teemade käsitlemisel nagu julgeolek ja stabiilsus, ränne, rahvatervis, areng, kaubandus, kliimamuutus, energia ja kultuur;
   c) kutsub nõukogu ja komisjoni üles soovitama Liibüale tungivalt Genfi 1951. aasta pagulaste konventsiooni ja selle 1967. aasta protokolli ratifitseerimist ja rakendamist, mis hõlmaks ka täielikku koostööd ÜRO pagulaste ülemvolinikuga, et tagada migrantide piisav kaitse ja õigused, ning selliste õigusaktide kehtestamist, mis tunnistaksid pagulaste staatust ja õigusi, eelkõige kollektiivse väljasaatmise keeldu ja mittetagasisaatmise põhimõtet;
   d) tuletab nõukogule ja komisjonile meelde nende kohustust tagada ELi välispoliitika täielik kooskõla põhiõiguste hartaga, eelkõige selle artikliga 19, millega keelustatakse kollektiivne väljasaatmine ja kehtestatakse mittetagasisaatmise põhimõte;
   e) soovitab tungivalt nõukogul ja komisjonil nõuda, et Liibüa ametivõimud kirjutaksid alla vastastikuse mõistmise memorandumile, millega ÜRO pagulaste ülemvolinikule antakse luba seaduslikult riigis viibida, et ta saaks täies ulatuses täita oma juurdepääsuõigust ja volitusi kaitsetegevuse alal;
   f) kutsub nõukogu ja komisjoni tungivalt üles tagama, et tagasivõtulepingu sõlmimine Liibüaga oleks võimalik üksnes ebaseaduslike immigrantide puhul ning et lepingust jäetaks välja isikud, kes on kuulutanud ennast varjupaigataotlejaks, pagulaseks või kaitset vajavaks isikuks, ning kordab veel kord, et mittetagasisaatmise põhimõtet kohaldatakse kõigi isikute suhtes, keda ohustab surmanuhtlus, ebainimlik kohtlemine või piinamine;
   g) kutsub nõukogu üles pakkuma ÜRO Liibüas tegutseva pagulaste ülemvoliniku poolt tunnustatud pagulastele võimalust ümberasumiseks vastavalt 4. oktoobril 2010 kokku lepitud rännet käsitlevale koostöökavale;
   h) kutsub nõukogu ja komisjoni üles suurendama toetust ÜRO pagulaste ülemvoliniku tegevusele ning tegema samas tööd selleks, et Liibüa ametivõimud järgiksid riigis asuvate dokumentideta migrantide puhul rahvusvahelisi humanitaarnorme ning et ÜRO pagulaste ülemvolinikul oleks seejuures süstemaatiline juurdepääs kinnipidamiskeskustele;
   i) kutsub nõukogu ja komisjoni üles pakkuma Liibüale ning ÜRO pagulaste ülemvolinikule, Rahvusvahelisele Migratsiooniorganisatsioonile, Rahvusvahelise Rändepoliitika Arendamise Keskusele ja teistele ekspertasutustele abi selles piirkonnas inimkaubanduse probleemiga tegelemiseks, mille juures tuleks erilist tähelepanu pöörata naiste ja laste kaitsele ning see peaks hõlmama ka abi pakkumist seaduslike migrantide integreerimiseks ning riigis asuvate ebaseaduslike migrantide tingimuste parandamist; tunneb seetõttu heameelt kokkuleppe üle rännet käsitlevas koostöökavas, millele volinikud Mälmstrom ja Füle ning Liibüa ametivõimud kirjutasid alla 2010. aasta oktoobris;
   j) nõuab tungivalt, et komisjon teeks Euroopa Parlamendile teatavaks kogu üksikasjaliku teabe välisabi rahastamisvahendite kohta, mida kasutatakse ELi ja Liibüa partnerluslepingu jaoks;
   k) nõuab tungivalt, et komisjoni veenaks Liibüat vastu võtma surmanuhtluse moratooriumi vastavalt ÜRO Peaassamblee 18. detsembril 2007 ja 18. detsembril 2008 vastu võetud resolutsioonidele surmanuhtluse kaotamiseks ning avalikustama statistika kõigi isikute kohta, kes on Liibüas alates 2008. aastast hukatud ning teatavaks tegema nende isiku ja süüdistuse, mille alusel nad süüdi mõisteti; palub kõrgel esindajal / komisjoni asepresidendil rõhutada, et EL peab surmanuhtluse täielikku kaotamist poliitiliseks prioriteediks, pidades sel teemal süstemaatiliselt läbirääkimisi Liibüa ametiasutustega;
   l) kutsub nõukogu üles nõudma rahvusvahelist kriminaalkohut käsitleva sätte lisamist raamlepingusse, mis peaks ajendama Liibüat kaaluma Rooma statuudi ratifitseerimist;
   m) palub nõukogul teha Liibüale ettepanek koostööks programmides, mis on mõeldud piirkondliku sünergia tugevdamiseks säästva arengu ja keskkonnaküsimustes, nagu kliimamuutus, veepuudus ja kõrbestumine;
   n) kutsub nõukogu ja komisjoni üles ergutama raamlepingu üle peetavate läbirääkimiste käigus Liibüat osalema Euroopa – Vahemere piirkonna partnerluse ja Vahemere Liidu tegevuses ning selle peamistes projektides;
   o) kutsub komisjoni üles järgima täielikult ELi toimimise lepingu artiklist 218 tulenevat kohustust ja teavitama nõuetekohaselt Euroopa Parlamenti sellest, mida kavatseb EL käsitleda Liibüaga raamlepingu üle peetavate läbirääkimiste käigus energeetikapeatüki alla kuuluva tuumaenergiaalase koostöö valdkonnas, mis hõlmab igasugust poliitilist ja ohutusalast mõju;
   p) õnnitleb Liibüa tervishoiuasutusi ja meditsiinitöötajaid suurte edusammude puhul HIVi/AIDSi leviku tõkestamisega seotud meditsiinilise ja teadusliku suutlikkuse abil, ning toetab taotlust laiendada seda koostööd ka muude nakkushaiguste ravile ja teistele meditsiinikeskustele Liibüas; kutsub ELi liikmesriike üles laiendama liibüalastest patsientidele eriarstiabi andmist, muu hulgas soodustades nende ajutist ravi Euroopa spetsialiseeritud raviasutustes;
   q) leiab, et raamleping peaks sisaldama abi institutsioonilise suutlikkuse suurendamiseks, mis aitaks tugevdada kodanikuühiskonda, toetada moderniseerimist, soodustada demokraatlikke reforme, sõltumatuid massiteabevahendeid ja sõltumatuid kohtuasutusi ning toetada muid jõupingutusi äri, teadusmaailma, valitsusväliste organisatsioonide ja muude Liibüa sidusrühmade jaoks võimaluste loomiseks;
   r) kutsub nõukogu ja komisjoni üles tagama, et kaubanduse jaoks koostatud programmid keskenduvad ettevõtjate, eriti väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjate tegelikule toetamisele, et suurendada nende ekspordivõimet;
   s) kutsub nõukogu ja komisjoni üles ergutama Liibüat täielikult täitma kohustusi, mis ta võttis ühinedes ÜRO inimõiguste nõukoguga, ning kutsub seetõttu Liibüat üles esitama püsikutseid ametiisikutele, kes on nimetatud ametisse ÜRO erimenetluse raames, näiteks ÜRO eriraportöörile kohtuväliste, lihtmenetluse korras toimuvate ja meelevaldsete hukkamiste alal, ÜRO eriraportöörile piinamise alal, ÜRO eriraportöörile sõnavabaduse alal ning ÜRO eriraportöörile rassismi, rassilise diskrimineerimise, ksenofoobia ja nendega seotud sallimatuse kaasaegsete vormide alal ning sunniviisilise või tahtmatu kadumise töörühmale ja meelevaldsete kinnipidamiste töörühmale, mida on nõutud Liibüa kohta avaldatud korralises üldülevaates; nõuab, et riigis võimaldataks takistamatult ja sõltumatult kontrollida üldist inimõiguste olukorda;
   t) kutsub nõukogu üles tagama, et Liibüa kodanikele antaks Schengeni viisa ilma asjatute viivitusteta, uurima muid lihtsustatud viisamenetluse võimalusi ning veenma Liibüa ametivõime, et nad hõlbustaksid viisade väljastamist Liibüas elavatele või seal kutsetööd tegevatele ELi kodanikele;
   u) soovitab võimalikult kiiresti moodustada ELi delegatsioon Tripolis;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev soovitus nõukogule ja teavitamise eesmärgil komisjonile ning Euroopa Liidu liikmesriikide valitsustele.

(1) ELT C 244E, 18.10.2007, lk 208.
(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0246.


Kristlaste olukord seoses usuvabadusega
PDF 125kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2011. aasta resolutsioon kristlaste olukorra ja usuvabaduse kohta
P7_TA(2011)0021RC-B7-0039/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, eelkõige 15. novembri 2007. aasta resolutsiooni tõsiste sündmuste kohta, mis ohustavad kristlike kogukondade ja teiste usukogukondade olemasolu(1), 21. jaanuari 2010. aasta resolutsiooni hiljutiste rünnakute kohta kristlike kogukondade vastu(2), 6. mai 2010. aasta resolutsiooni massiliste hirmutegude kohta Nigeerias Josis(3), 20. mai 2010. aasta resolutsiooni usuvabaduse kohta Pakistanis(4) ning 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni Iraagi kohta – surmanuhtlus (eriti Tariq Azize juhtum) ja rünnakud kristlaste kogukondade vastu(5);

–  võttes arvesse iga-aastasi aruandeid inimõiguste olukorra kohta maailmas ja eriti oma 16. detsembri 2010. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta, mis käsitleb inimõigusi maailmas 2009. aastal ja ELi poliitikat selles valdkonnas(6);

–  võttes arvesse 1948. aastal vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 18;

–  võttes arvesse 1966. aastal vastu võetud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 18;

–  võttes arvesse 1981. aasta ÜRO deklaratsiooni igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamise kohta;

–  võttes arvesse ÜRO usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri aruandeid, eriti tema 29. detsembri 2009. aasta aruannet, 16. veebruari 2010. aasta aruannet ja 29. juuli 2010. aasta aruannet;

–  võttes arvesse 1950. aastal vastu võetud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 9;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 10;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõiget 5;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 17;

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni pressiesindaja avaldust seoses 1. jaanuaril 2011 Egiptuses Aleksandrias kopti kirikus toimunud rünnakuga kirikuliste vastu;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi presidendi Jerzy Buzeki avaldust seoses 1. jaanuaril 2011 Egiptuses kirikus toimunud, inimohvreid nõudnud plahvatusega;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et Euroopa Liit on korduvalt väljendanud oma pühendumust usu-, südametunnistuse- ja mõttevabadusele ning rõhutanud, et valitsuste kohustus on tagada need vabadused kõikjal maailmas; arvestades, et inimõiguste, demokraatia ja kodanikuvabaduste edendamine on ühine alus, millele Euroopa Liit on rajanud oma suhted kolmandate riikidega, ja see on ELi ja kolmandate riikide vahelistes lepingutes ette nähtud demokraatiaklausliga;

B.  arvestades, et kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklis 18 on kirjas, et igal inimesel on õigus mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele; arvestades, et see õigus kätkeb vabadust omada või vabal valikul omaks võtta usku või veendumusi ning vabadust tunnistada oma usku või veendumusi nii üksi kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt palve- ja kombetalitustes, praktilises tegevuses ning õpetuses;

C.  arvestades, et mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus kehtib usklike, aga ka ateistide, agnostikute ja usuliste veendumusteta inimeste kohta;

D.  arvestades, et 2010. aastal suurenes kogu maailmas kristlike kogukondade vastu suunatud rünnakute arv ning suurenenud on ka pühaduseteotuse süüdistusel algatatud kohtuprotsesside arv ning surmanuhtluste määramine, ning arvestades, et see puudutab tihti naisi; arvestades, et viimaste aastate usuvabaduse statistika näitab, et enamik usulise vägivalla tegudest pannakse toime kristlaste vastu, nagu on osutatud organisatsiooni „Aid to the Church in Need” koostatud maailma usuvabaduse olukorda käsitlevas 2009. aasta aruandes; arvestades, et mõnel pool on kristlikud kogukonnad sattunud olukorda, mis seab ohtu nende püsimajäämise, ning et nende kadumine tähendaks seda, et kaob oluline osa asjaomaste riikide religioossest pärandist;

E.  arvestades, et 11. jaanuaril 2011 Nigeerias kristliku kogukonna vastu suunatud julmade rünnakute käigus tapeti jälle süütuid inimesi; arvestades, et 24. detsembril 2010 rünnati Nigeerias Maiduguris mitmeid kirikuid ning 25. detsembril 2010 toimusid Nigeeria linnas Josis pommirünnakud, milles sai surma 38 tsiviilisikut ja vigastada veel kümneid; arvestades, et 21. detsembril 2010 ründasid Nigeerias Turus mõõkade ja matšeetedega relvastatud mehed ühte kohalikest kristlastest külaelanike rühma ning tapsid kolm inimest ja haavasid kahte; arvestades, et 3. detsembril 2010 hukkus Nigeerias Josi linnas rünnakus seitse kristlast, nende hulgas naisi ja lapsi, ning haavata sai neli inimest;

F.  arvestades, et Pakistani Punjabi provintsi kuberneri Salmaan Taseeri mõrvamine 4. jaanuaril 2011 ning Asia Noreeni juhtum Pakistanis on esile kutsunud rahvusvahelise üldsuse proteste;

G.  arvestades, et 1. jaanuaril 2011 Aleksandrias kopti kristlaste vastu korraldatud terrorirünnakus hukkusid ja said vigastada süütud tsiviilelanikud;

H.  arvestades, et 25. detsembril 2010, esimesel jõulupühal sai Filipiinidel Sulus ühes kabelis toimunud pommiplahvatuses haavata 11 inimest, nende hulgas preester ja üheksa-aastane tüdruk;

I.  arvestades, et 25. detsembril 2010 katkestati vägivaldselt jõulujumalateenistused Küprose põhjaosas Rizokarpaso ja Ayia Triada külas;

J.  arvestades, et 30. detsembril 2010 sai Iraagis Bagdadis džihaadi terroristide poolt assüüria kristlaste perekondade eluasemetele korraldatud koordineeritud pommirünnakutes surma vähemalt kaks ja haavata 14 inimest; arvestades, et 27. detsembril 2010 sai Iraagis Dujailis teeäärse pommi plahvatuses surma assüüria kristlasest naine ning tema abikaasa sai haavata; arvestades, et 22. novembril 2010 tapeti Mosulis kaks Iraagi kristlast; arvestades, et 10. novembril 2010 Bagdadis kristlaste rajoonide vastu korraldatud rünnakutes hukkusid süütud tsiviilelanikud; arvestades, et 52 inimest, nende hulgas naisi ja lapsi, sai surma 1. novembril 2010 Bagdadis asuvas süüria katoliku Päästja Jumalaema kirikus toimunud veresaunas;

K.  arvestades, et Iraani Islamivabariigi valitsus on intensiivistanud oma kristlastevastast kampaaniat – ainuüksi möödunud kuul vahistati üle saja kristlaste, paljud on sunnitud riigist põgenema, kristlastele esitatakse kriminaalsüüdistusi ja võidakse määrata ka surmanuhtlus;

L.  arvestades, et ka Vietnamis on katoliku kiriku ja teiste usukogukondade tegevust karmilt maha surutud, millest annab tunnistust Vietnami nn mägikogukondade (Montagnard) raske olukord; arvestades aga, et positiivselt võib hinnata Vietnami valitsuse meelemuutust preester Nguyen Van Ly asjas, mis lõppes tema vanglast vabastamisega;

M.  arvestades, et islamiäärmuslaste rünnakud on sunnatud ka asjaomaste riikide praeguse valitsemiskorra vastu ja et rünnakute eesmärk on külvata rahutust ja alustada eri usurühmituste vahel kodusõda;

N.  arvestades, et Euroopas, nagu mujalgi maailmas, esineb usuvabaduse rikkumisi ning usuvähemuste liikmete vastaseid rünnakuid, mille põhjuseks on nende inimeste usulised veendumused, ning diskrimineerimist usu tõttu;

O.  arvestades, et kogukondade dialoog on ülimalt oluline rahu ja rahvaste üksteisemõistmise edendamiseks,

1.  mõistab hukka hiljuti mitmes riigis toimunud rünnakud kristlaste kogukondade vastu ja väljendab solidaarsust rünnakute ohvrite perekondadega; on sügavalt mures selle pärast, et eelkõige Aafrika, Aasia ja Lähis-Ida riikides esineb üha enam sallimatust, repressioone ja vägivallategusid kristlaste kogukondade vastu;

2.  tunnustab pingutusi, mida asjaomaste riikide ametivõimud on teinud kristlaste kogukondade vastaste rünnakute kavandajate ja toimepanijate kindlakstegemiseks; kutsub valitsusi üles tagama, et nende kuritegude toimepanijad ja kõik isikud, kes vastutavad kristlaste ja teiste usuvähemuste või muude vähemusrühmade vastu suunatud rünnakute ja muude vägivallaaktide eest, antaks kohtu alla ning et nende üle mõistetaks õiglaselt kohut;

3.  mõistab karmilt hukka kõik kristlaste ja teiste usukogukondade vastu suunatud vägivallateod ning usklike, usust taganejate ja mitteusklike mis tahes diskrimineerimise ja vaenamise usu või veendumuste pärast; rõhutab veel kord, et mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus on üks põhilisi inimõigusi;

4.  peab murettekitavaks kristlaste viimastel aastatel toimunud väljarännet mitmetest riikidest, eriti Lähis-Ida riikidest;

5.  peab murettekitavaks, et Pakistani nn pühaduseteotuse seadust, mille vastu astus avalikult välja hiljuti mõrvatud kuberner Salman Taseer, kasutatakse endiselt usurühmade, sh kristlaste tagakiusamiseks, nagu näiteks kristlasele ja viie lapse emale Asia Noreenile surmanuhtluse määramine, ning et suur osa Pakistani ühiskonnast suhtub kuberner Salman Taseeri tapjasse kui kangelasse;

6.  väljendab rahulolu selle üle, et Egiptuse avalikkus mõistis terroriakti otsustavalt hukka ja jõudis kiiresti arusaamisele, et rünnaku eesmärk oli kahjustada Egiptuse kristlaste ja moslemite sügavaid, pika traditsiooniga sidemeid; tunneb heameelt Egiptuse kopti kristlaste ja moslemite ühiste meeleavalduste üle rünnaku vastu; märgib rahuloluga ka seda, et terroriakti mõistsid avalikult hukka Egiptuse president Hosni Mubarak, Al-Azhari suuršeik ja Egiptuse suurmufti;

7.  mõistab hukka Küprose põhjaosa kristlaste (neid on seal veel 300) jõulujumalateenistuse katkestamise Türgi ametivõimude poolt;

8.  on sügavalt mures selle pärast, et mitmetes maailma piirkondades kuritarvitavad terroritegude toimepanijad usku; mõistab hukka usu ärakasutamise mitmesugustes poliitilistes konfliktides;

9.  nõuab, et nende riikide ametivõimud, kus usuühenduste vastu on toimunud murettekitavalt palju rünnakuid, tagaksid selle, et kõikidel usuühendustel oleks võimalik normaalselt ja avalikult järgida oma usutavasid, suurendaksid jõupingutusi riigis tegutsevatele usuühendustele toimiva ja tõhusa kaitse ning ühenduste liikmete isikliku julgeoleku ja füüsilise puutumatuse tagamiseks ning täidaksid seejuures kohustusi, mille nad on endale juba võtnud rahvusvahelisel tasandil;

10.  rõhutab veel kord, et inimõiguste ja kodanikuvabaduste, sealhulgas usu- või veendumusvabaduse austamine kuulub Euroopa Liidu aluspõhimõtete hulka ning annab ühise aluse liidu suhetele kolmandate riikidega;

11.  kutsub nõukogu, komisjoni ning komisjoni asepresidenti ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat pöörama kolmandate riikidega sõlmitavates lepingutes ja nende riikidega tehtavas koostöös, samuti inimõigusi käsitlevates aruannetes suuremat tähelepanu usu- ja veendumusvabaduse teemale ning usukogukondade, sealhulgas kristlaste olukorrale;

12.  kutsub välisasjade nõukogu üles arutama oma järgmisel, 31. jaanuari 2011 toimuval istungil kristlaste tagakiusamise ning usu- ja veendumusvabaduse austamise küsimust ning jõudma selle aruteluga konkreetsete tulemusteni, eelkõige nende vahendite osas, mida on võimalik kasutada ohustatud kristlaste kogukondadele turvalisuse ja kaitse tagamiseks kõikjal maailmas;

13.  kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles töötama kiiremas korras välja ELi strateegia inimõiguste ja usuvabaduse rakendamiseks, sh meetmed, mida kohaldatakse nende riikide suhtes, kes teadlikult jätavad usuühendused kaitseta;

14.  palub välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal – võttes arvesse viimase aja sündmusi ning üha suurenevat vajadust analüüsida ja mõista rahvusvahelistes suhetes ja tänastes ühiskondades toimuvaid kultuurilisi ja usulisi muutusi – kujundada Euroopa välisteenistuse inimõiguste direktoraadis välja püsiv võime, et jälgida valitsustepoolseid ja ühiskondlikke piiranguid, mis puudutavad usuvabadust ja sellega seotud õigusi, ning palub neist asjust igal aastal teavitada Euroopa Parlamenti;

15.  nõuab, et nõukogu, komisjon, komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning Euroopa Parlament lisaksid inimõigusi käsitlevasse aastaaruandesse usuvabaduse peatüki;

16.  nõuab, et ELi institutsioonid täidaksid Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 17 sätestatud kohustust pidada kirikute ning usuliste, filosoofiliste ja mitteusuliste organisatsioonidega avatud, läbipaistvat ja korrapärast dialoogi, et tagada kristlaste ja teise usukogukondade tagakiusamise probleemi käsitlemine esmatähtsa, süsteemselt arutusel oleva küsimusena;

17.  kutsub Euroopa kõikide usukogukondade juhte üles hukka mõistma kristlaste kogukondade ja teiste usuühenduste vastu suunatud rünnakud, võttes aluseks põhimõtte, et kõiki usuühendusi tuleb võrdselt austada;

18.  kinnitab taas, et toetab kõiki algatusi, mille eesmärk on edendada usukogukondade ja teiste kogukondade dialoogi ja vastastikust lugupidamist; kutsub usujuhte ja -asutusi üles edendama sallivust ja rakendama meetmeid vihkamise ning vägivalla ja ekstremismi vastu võitlemiseks;

19.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele, Egiptuse parlamendile ja valitsusele, Iraani parlamendile ja valitsusele, Iraagi parlamendile ja valitsusele, Nigeeria parlamendile ja valitsusele, Pakistani parlamendile ja valitsusele, Filipiinide parlamendile ja valitsusele, Vietnami parlamendile ja valitsusele ning Islami Konverentsi Organisatsioonile.

(1) ELT C 282 E, 6.11.2008, lk 474.
(2) ELT C 305 E, 11.11.2010, lk 7.
(3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0157.
(4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0194.
(5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0448.
(6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0489.


Olukord Valgevenes
PDF 121kWORD 44k
Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2011. aasta resolutsioon olukorra kohta Valgevenes
P7_TA(2011)0022RC-B7-0044/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone olukorra kohta Valgevenes, eriti 17. detsembri 2009. aasta resolutsiooni Valgevene kohta(1);

–  võttes arvesse nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta otsust 2010/639/ÜVJP teatavate Valgevene ametnike vastu suunatud piiravate meetmete kohta(2), millega pikendatakse piiravate meetmete kehtivusaega ja peatatakse ELi sissesõidule piirangute kohaldamine kuni 31. oktoobrini 2011;

–  võttes arvesse välisasjade nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta järeldusi;

–  võttes arvesse OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (OSCE/ODIHR) ning OSCE Parlamentaarse Assamblee 20. detsembri 2010. aasta avaldust Valgevene presidendivalimiste esialgsete tulemuste ja järelduste kohta;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 110,

A.  arvestades, et idapartnerluse-teemalise tippkohtumise Praha deklaratsiooniga kinnitatakse veel kord (teiste seas ka Valgevene) pühendumust rahvusvahelise õiguse põhimõtetele ja põhiväärtustele, sealhulgas demokraatiale, õigusriigi põhimõttele ning inimõiguste ja põhivabaduste austamisele;

B.  arvestades, et 25. oktoobril 2010 kutsus nõukogu Valgevene ametivõime üles tagama presidendivalimiste läbiviimise kooskõlas demokraatlikke valimisi käsitlevate rahvusvaheliste normide ja standarditega ning Valgevene OSCE ja ÜRO raames võetud kohustustega;

C.  arvestades, et Valgevene võttis kohustuse arvestada OSCE ning selle demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR) soovitusi valimisseaduse parandamiseks, et viia see kooskõlla demokraatlike valimiste rahvusvaheliste standarditega, ning kohustuse konsulteerida muudatusettepanekute osas OSCEga; arvestades, et Valgevene Rahvuskogu kiitis heaks valimisseaduse reformi ilma OSCEga eelnevalt konsulteerimata;

D.  arvestades, et nõukogu kinnitas taas valmisolekut süvendada oma suhteid Valgevenega sõltuvalt Valgevene edasisest arengust demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi suunal ning valmisolekut aidata riiki kõnealuste eesmärkide saavutamisel; sõltuvalt Valgevene edusammudest nimetatud valdkondades on nõukogu valmis astuma samme Valgevenega lepinguliste suhete edendamiseks;

E.  arvestades, et nõukogu otsustas pärast Valgevene olukorra hindamist pikendada kuni 31. oktoobrini 2011 piiravaid meetmeid teatavate Valgevene ametnike suhtes, ent peatada kuni sama tähtajani ELi sissesõidule piirangute kohaldamine;

F.  arvestades, et vastavalt OSCE Parlamentaarse Assamblee ning OSCE/ODIHRi avaldusele Valgevene presidendivalimiste esialgsete tulemuste ja järelduste kohta on toimunud teatud edasiminek valimiste korralduses, kuid seda varjutasid tõsised rikkumised valimispäeval ja 19. detsembri 2010 öösel puhkenud vägivald;

G.  arvestades, et 19. detsembril 2010 Minskis toimunud meeleavaldusel osalemise eest vahistati enam kui 700 inimest, kellest enamik vabastati pärast lühiajalise halduskaristuse määramist, kuid 24 opositsiooni aktivistile ja ajakirjanikule, sealhulgas kuuele presidendikandidaadile on esitatud süüdistus „massirahutuse korraldamises” koos kaasnenud vägivaldsete rünnakute ja relvastatud vastuhakuga, mis võib kaasa tuua kuni 15-aastase vanglakaristuse; arvestades, et varsti võivad süüdistuse saada veel 14 inimest;

H.  arvestades, et 19. detsembri 2010. aasta meeleavalduse mahasurumise politsei poolt ning järgnenud õiguskaitseorganite meetmed demokraatliku opositsiooni, vaba meedia ja kodanikuühiskonna aktivistide vastu on mõistnud hukka nii Euroopa Parlamendi president, ELi kõrge esindaja kui ka ÜRO peasekretär;

I.  arvestades, et meeleavaldajaid, poliitilist opositsiooni või nende perekondi esindavaid kaitsjaid ähvardab oht kaotada oma litsents või õigus advokaadina tegutseda,

1.  on seisukohal, et vastavalt OSCE Parlamentaarse Assamblee ja OSCE/ODIHRi esialgsetele tulemustele ja järeldustele ei vastanud 19. detsembri 2010. aasta presidendivalimised vabade, õiglaste ja läbipaistvate valimiste rahvusvahelistele standarditele; peab neid valimisi järjekordseks luhtunud võimaluseks demokraatiale üleminekuks Valgevenes ning nõuab OSCE/ODIHRi poolt teatatud arvukaid ja tõsiseid rikkumisi silmas pidades uute, OSCE standardite kohaselt vabade ja demokraatlike valimiste korraldamist;

2.  mõistab hukka politsei- ja julgeolekujõudude jõhkra jõukasutuse protestijate kallal valimiste päeval ning väljendab erilist pahameelt hr Njakljajevi ründamise pärast, mis mõlemad on näited selliste kesksete demokraatiapõhimõtete nagu sõna- ja kogunemisvabaduse, samuti inimõiguste tõsisest rikkumisest, ning väljendab muret Valgevene ametivõimude püüete pärast võtta ära kolmeaastase Danil Sannikavi hooldusõigust tema vanematelt, presidendikandidaat Andrei Sannikavilt ja uurivalt ajakirjanikult Irina Halipilt, kes on mõlemad 19. detsembril 2010 toimunud valimistest saadik vahistatud; on eriti mures viimased 31 päeva näljastreigil olnud Mikalai Statkevitši tervise pärast;

3.  mõistab jõuliselt hukka rahumeelsete protestijate ja enamiku presidendikandidaatide (sealhulgas Uladzimir Njakljajev, Andrei Sannikav, Mikalai Statkevitš ja Aless Mihhalevitš), demokraatliku opositsiooni liidrite (sealhulgas Pavel Sevjarõnets ja Anatol Ljabedzka) ning arvukate tsiviilühiskonna aktivistide, ajakirjanike, õpetajate ja üliõpilaste vahistamise ja kinnipidamise, keda kõiki võib oodata kuni 15 aasta pikkune vanglakaristus; nõuab kõnealuste sündmuste sõltumatut ja erapooletut rahvusvahelist uurimist OSCE egiidi all; nõuab, et viivitamatult loobutaks poliitilise taustaga süüdistustest;

4.  mõistab hukka repressioonid ja nõuab tungivalt, et Valgevene ametivõimud lõpetaksid viivitamata kodanikuühiskonna aktivistide igasuguse tagakiusamise, hirmutamise või ähvardamise, sealhulgas reidid, läbiotsimised ja materjalide konfiskeerimised erakorterites, sõltumatute meediakanalite ruumides ja kodanikuühiskonna organisatsioonide kontorites, samuti ülikoolidest väljaheitmised ja töölt vallandamised;

5.  nõuab, et viitamata ja tingimusteta vabastataks kõik valimiste päeval ja pärast seda kinni peetud, sealhulgas Amnesty Internationali poolt meelsusvangideks tunnistatud isikud; kutsub Valgevene ametivõime üles tagama kinnipeetavatele takistamatu võimaluse sugulastega kokku saada ning õigusabi ja arstiabi kättesaadavuse;

6.  peab kahetsusväärseks Valgevene ametivõimude otsust lõpetada OSCE büroo missioon Valgevenes ning kutsub Valgevene ametivõime üles seda otsust tühistama;

7.  mõistab hukka paljude suuremate interneti veebisaitide, sealhulgas suhtlusvõrgustike ja opositsiooni veebisaitide blokeerimise Valgevenes valimiste päeval; rõhutab, et Valgevene meediavaldkonna õigusaktid ei vasta rahvusvahelistele standarditele, ning kutsub seepärast Valgevene ametivõime üles neid läbi vaatama ja muutma;

8.  kutsub nõukogu, komisjoni ja ELi kõrget esindajat läbi vaatama ELi poliitikat Valgevene suhtes, sealhulgas kaaluma sihipäraseid majandussanktsioone ning kogu Rahvusvahelise Valuutafondi laenude kaudu antava makromajandusliku finantsabi, Euroopa Investeerimispanga laenude ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga programmide külmutamist; rõhutab, et Euroopa naabruspoliitika ja liikmesriikide toetus Valgevenele tuleks ümber suunata, et tagada vajalik toetus kodanikuühiskonnale; kordab demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi tulemusliku kasutamise tähtsust;

9.  kutsub komisjoni üles toetama kõigi rahaliste ja poliitiliste vahenditega Valgevene kodanikuühiskonna jõupingutusi, sõltumatut meediat (näiteks TV Belsat, European Radio for Belarus, Radio Racja ja teised) ja valitsusväliseid organisatsioone Valgevenes, et edendada demokraatiat ja seista vastu režiimi survele; näeb vajadust tugevdada ja hõlbustada Valgevene VVOde suhtlemist VVOde rahvusvahelise kogukonnaga; samas palub komisjonil peatada käimasolev koostöö ja lõpetada Valgevene riikliku meedia toetamine; samas peaks komisjon rahastama Uladzimir Njakljajevi luuleraamatute, mis Valgevene ametivõimude poolt hiljuti konfiskeeriti ja tulle heideti, uuestitrükki ja jaotamist;

10.  kutsub komisjoni üles välja töötama mehhanismi, mille alusel registreerida VVOsid, kelle registreerimisest on Valgevenes poliitilistel põhjustel keeldutud, et võimaldada neil ELi programmidest kasu saada;

11.  nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks ja suurendaks rahalist toetust Leedus Vilniuses asuvale Euroopa Humanitaarülikoolile, suurendaks stipendiumide arvu ühiskondliku tegevuse pärast represseeritud ja kõrgkoolist välja heidetud Valgevene üliõpilastele ning toetaks Varssavis 2. veebruaril 2011 toimuvat doonorriikide konverentsi „Solidaarsus Valgevenega” ja 3.–4. veebruari 2011. aasta jätkukonverentsi Vilniuses;

12.  kutsub nõukogu, komisjoni ja ELi kõrget esindajat üles viivitamata uuesti kehtestama viisakeelu Valgevene kõrgetele ametiisikutele ning laiendama seda neile riigiametnikele, kohtunikele ja julgeolekutöötajatele, keda võib pidada vastutavaks valimispettuste ning valimistele järgnenud opositsiooniliikmete jõhkra represseerimise ja vahistamiste eest, ning külmutuma nende varad; juhib tähelepanu sellele, et sanktsioonid peaksid kehtima vähemalt seni, kuni kõik poliitvangid ja kinnipeetud on vabaks lastud ning süüdistustest vabastatud; toob positiivse eeskujuna esile Poola valitsuse tegevuse, kes kehtestas omapoolsed reisipiirangud Minski režiimi esindajatele ning samal ajal lihtsustas Valgevene kodanike pääsu Euroopa Liitu;

13.  palub nõukogul kaaluda võimalust peatada Valgevene osavõtt idapartnerluse-alasest tegevusest mitte hiljem kui Budapestis toimuval idapartnerluse-teemalisel tippkohtumisel, juhul kui ei anta vastuvõetavaid selgitusi ja olukord Valgevenes märgatavalt ei parane; nimetatud peatamine ei puuduta VVOsid ja kodanikuühiskonda;

14.  inimestevaheliste kontaktide süvendamiseks palub komisjonil ja nõukogul hoogustada läbirääkimisjuhiste väljatöötamist tagasivõtulepingu ja viisarežiimi lihtsustamise lepingu (koos jõukohaste viisatasudega) sõlmimiseks;

15.  loodab, et ELi liikmesriigid ei nõrgesta ELi meetmeid Valgevene režiimiga korraldatavate kahepoolsete algatustega, mis õõnestavad Euroopa välispoliitika usaldusväärsust ja tulemuslikkust;

16.  on arvamusel, et selliseid spordiüritusi nagu 2014. aasta jäähoki maailmameistrivõistlused ei tohiks korraldada Valgevenes, seni kui selles riigis on poliitvange;

17.  peab kahetsusväärseks Venemaa Föderatsiooni otsust tunnustada valimiste tulemusi ja nimetada repressioone Valgevene „siseasjaks”; soovitab komisjonil arendada dialoogi, konsultatsioone ja poliitika kooskõlastamist Valgevene naaberriikidega, kes ei kuulu Euroopa Liitu ja kellel on traditsiooniliselt olnud erisuhted Valgevenega ning kes on ka ELi partnerid, nimelt Venemaa ja Ukrainaga, et maksimeerida ELi Valgevene-poliitika tõhusust ja teha koostööd, et õigesti tasakaalustada reaktsiooni Valgevene demokraatiadefitsiidile ja inimõiguste rikkumistele ning vajadust vältida Valgevene rahvusvahelist isolatsiooni;

18.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, ELi kõrgele esindajale, liikmesriikidele, Valgevene presidendile, valitsusele ja parlamendile ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarsele Assambleele ja OSCE Parlamentaarsele Assambleele.

(1) ELT C 286 E, 22.10.2010, lk 16.
(2) ELT L 280, 26.10.2010, lk 18.


2009. aasta konkurentsipoliitika aruanne
PDF 160kWORD 83k
Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2011. aasta resolutsioon 2009. aasta konkurentsipoliitika aruande kohta (2010/2137(INI))
P7_TA(2011)0023A7-0374/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 2009. aasta konkurentsipoliitika aruannet (KOM(2010)0282) ja 2009. aasta konkurentsipoliitika aruandele lisatud komisjoni talituste töödokumenti (SEC(2010)0666);

–  võttes arvesse nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta(1);

–  võttes arvesse nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määrust (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜ ühinemismäärus)(2);

–  võttes arvesse komisjoni 13.oktoobri 2008. aasta teatist riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta meetmete suhtes, mida on võetud seoses finantsasutustega praeguse ülemaailmse finantskriisi olukorras(3) (pangandusteatis);

–  võttes arvesse komisjoni 5. detsembri 2008. aasta teatist „Finantsasutuste rekapitaliseerimine praeguses finantskriisis: piirdumine minimaalselt vajaliku abiga ja kaitsemeetmed põhjendamatute konkurentsimoonutuste vastu”(4) (rekapitaliseerimisteatis);

–  võttes arvesse komisjoni 25. veebruari 2009. aasta teatist langenud väärtusega varade käsitlemise kohta ühenduse pangandussektoris(5) (langenud väärtusega varade teatis);

–  võttes arvesse komisjoni 23. juuli 2009. aasta teatist finantssektori elujõulisuse taastamise ja praeguse kriisi olukorras riigiabi eeskirjade kohaste ümberkorraldamismeetmete hindamise kohta(6) (ümberkorraldamisteatis); nende nelja ülalnimetatud teatise kohta kasutatakse edaspidi koondnimetust „neli finantssektori teatist”;

–  võttes arvesse komisjoni 17. detsembri 2008. aasta teatist „Riigiabi meetmete ajutine raamistik, et toetada praeguses finants- ja majanduskriisis juurdepääsu rahastamisele”(7) (ajutine raamistik);

–  võttes arvesse komisjoni 9. veebruari 2009. aasta teatist „Suunised komisjoni täitetegevuse prioriteetide kohta EÜ asutamislepingu artikli 82 kohaldamisel turgu valitsevate ettevõtjate kuritahtliku konkurente tõrjuva tegevuse suhtes”(8);

–  võttes arvesse komisjoni teatist hea tava juhendi kohta riigiabi kontrollimenetluste teostamiseks(9), komisjoni teatist lihtsustatud korra kohta teatavate riigiabi liikide käsitlemisel(10) ja komisjoni teatist riigiabi reguleerivate õigusaktide täitmise tagamise kohta liikmesriikide kohtute poolt(11) (lihtsustamispakett);

–  võttes arvesse ühenduse suuniseid keskkonnakaitseks antava riigiabi kohta(12);

–  võttes arvesse järgmisi riigiabi tulemustabeleid: 2009. aasta kevad (KOM(2009)0164), 2009. aasta sügis (KOM(2009)0661) ja 2010. aasta kevad (KOM(2010)0255);

–  võttes arvesse oma 10. märtsi 2009. aasta resolutsiooni 2006. ja 2007. aasta konkurentsipoliitika aruannete kohta(13) ning 9. märtsi 2010. aasta resolutsiooni 2008. aasta konkurentsipoliitika aruande kohta(14);

–  võttes arvesse oma 26. märtsi 2009. aasta resolutsiooni toiduainete hindade kohta Euroopas(15);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 19. veebruari 2008. aasta deklaratsiooni Euroopa Liidus tegutsevate suurte selvehallide jõupositsiooni kuritarvitamise uurimise ja selle vastu võitlemise kohta(16);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni ning transpordi- ja turismikomisjoni arvamusi (A7-0374/2010),

A.  arvestades, et kahe viimase aasta finants- ja majanduskriisi erakorralised olud on nõudnud erakorralisi meetmeid; arvestades, et komisjoni jõupingutused on aidanud stabiliseerida finantsturge, kaitstes samal ajal ühisturu terviklikkust;

B.  arvestades, et kriisiaegadel on väga oluline finantsstabiilsuse tagamine, krediidivoo taastamine ja finantssüsteemi reformimine, et turud hästi toimiksid, ja arvestades, et seetõttu tuleks konkurentsieeskirju kohaldada paindlikult, kuid rangelt;

C.  arvestades, et protektsionism ja konkurentsieeskirjade mittetäitmine üksnes süvendaksid ja pikendaksid kriisi;

D.  arvestades, et konkurentsipoliitika on oluline vahend, mida kasutades evib EL dünaamilist, tõhusat ja uuenduslikku siseturgu ning on konkurentsivõimeline ülemaailmsel tasandil ja saab üle finantskriisist;

E.  arvestades, et paljudes liikmesriikides võib kasvav eelarve puudujääk ja valitsemissektori suurenenud võlg järgnevatel aastatel majanduse taastumist ja majanduskasvu aeglustada;

F.  arvestades, et liikmesriikide valitsused on finantskriisile reageerides eraldanud pankade rahastamiseks suures mahus riigiabi, rakendades näiteks tagatisskeeme ja rekapitaliseerimisskeeme ning likviidsustoetuse täiendavaid mooduseid; arvestades, et need meetmed on olnud pankadele oluline rahastamisallikas ja kindlustanud neid riskide vastu, millega finantssektor harilikult vastamisi seisab;

G.  arvestades, et empiirilised analüüsid näitavad, et see riigiabi on tekitanud mitmesuguseid mõjusid ja moonutusi, nagu näiteks erasektori võlakirjade intressimäära vähenemine, mida tuleb võtta arvesse, kui kaalutakse abi jätkamist või praegu kehtivate erandlike reeglite kehtivuse pikendamist;

H.  arvestades, et maksuhaldus on oluline tegur soodsate konkurentsitingimuste säilitamiseks ja siseturu toimimise tõhustamiseks,

I.  arvestades, et energiasektori, põllumajandusliku tootmise ja muude sektorite konkurentsitingimused on endiselt täiuslikkusest kaugel;

J.  arvestades, et VKEde edukas arendamine vaba konkurentsi tingimustes on kõige olulisem eeltingimus finantskriisi tõhusaks ületamiseks,

Üldised märkused

1.  väljendab heameelt 2009. aasta konkurentsipoliitika aruande üle;

2.  nendib rahuloluga, et komisjon reageeris kriisile kiiresti; avaldab komisjonile tunnustust konkurentsipoliitiliste meetmete tulemusliku kasutamise eest erandlikes oludes;

3.  toetab jätkuvalt Euroopa Parlamendi aktiivsemat osalemist konkurentsipoliitika kujundamisel kaasseadusandja rollis; palub parlamenti regulaarselt teavitada kõigi selles valdkonnas tehtavatest algatustest;

4.  kutsub komisjoni kui ELi tasandi ainukest konkurentsiküsimustes pädevat asutust veel kord üles teavitama parlamenti üksikasjalikult ja igal aastal parlamendi soovituste alusel võetud järelmeetmetest ning selgitama kõiki kõrvalekaldumisi parlamendi soovitustest; märgib, et komisjoni vastus parlamendi 2008. aasta konkurentsiaruandele on kõigest kokkuvõte läbiviidud tegevusest ega anna mingit aimu meetmete tõhususe kohta;

5.  rõhutab, et ELi konkurentsipoliitika, mis põhineb avatud turgudel ja kõigis sektorites valitsevatel võrdsetel tingimustel on eduka siseturu alustala ning jätkusuutlike ja teadmistel põhinevate töökohtade loomise eeltingimus;

6.  pöörab tähelepanu oma nõudmisele, et kõik ELi poliitikavaldkonnad peavad olema sidusad ning rõhutab ELi 2020. aasta strateegias sätestatud prioriteete; rõhutab, et eriti konkurentsipoliitika alal on see olulise tähtsusega;

7.  toonitab, kui olulised on üldhuviteenused avalikkuse põhivajaduste täitmisel; palub, et komisjon võtaks Lissaboni lepinguga loodud raamistikku arvesse töö lõpuleviimisel, milles keskendutakse ELi konkurentsieeskirjade kohaldamisele üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes ning soovib osaleda komisjoni järelmeetmetes, mis järgnevad avalikule konsulteerimisele seoses üldist majandushuvi pakkuvate teenuste riigiabi eeskirjadega;

8.   rõhutab vajadust välja töötada selged ning VKEsid arvestavad ja neile kasulikud konkurentsieeskirjad;

9.  juhib tähelepanu asjaolule, et VKEd on kogu Euroopa majanduse jaoks eriti tähtsad; rõhutab VKEde suurt potentsiaali uuendustegevuse valdkonnas ning kordab oma palvet, et komisjon lisaks selleteemalise peatüki, milles keskendutaks õiglastele ja mittediskrimineerivatele konkurentsitingimustele VKEde jaoks;

10.   palub komisjonil konkurentsipoliitika arenguks vajalike hindamiste ja uuringute puhul kasutada sõltumatut ja usaldatavat ekspertiisi; nõuab tungival, et komisjon tulemused avalikustaks;

11.   kutsub komisjoni üles rakendama tulevastes siseturgu käsitlevates õigusaktides Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 12, mis sätestab, et „liidu ülejäänud poliitika ja meetmete määratlemisel ning rakendamisel võetakse arvesse tarbijakaitse nõudeid”;

12.  kutsub komisjoni üles tooma oma iga-aastases konkurentsipoliitika aruandes selgemalt välja konkurentsist tulenevad eelised tarbijate jaoks;

13.  tervitab huviga komisjoni esitatud aruannet viis aastat kehtinud nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 toimimise kohta ning on seisukohal, et see on ühenduse konkurentsieeskirjade uuendamisprotsessi ja ühenduse ning riigiasutuste tegevuse koordineerimise alus, märgib vajadust ületada erinevused seoses prioriteetide kehtestamisega, konkurentsipoliitika arengu oluliste tahkudega ja koostöömehhanismi toimimisega, et tagada tõhusam rakendamine;

14.  rõhutab vajadust luua sünergia konkurentsi- ja tarbijakaitsepoliitika vahel, muu hulgas luua konkurentsiõiguse rikkumise ohvrite jaoks Euroopa kollektiivne hüvitusmehhanism, mis rajaneb osalemispõhimõttel ja milles võetakse arvesse Euroopa Parlamendi 26. märtsi 2009. aasta resolutsioonis kindlaks määratud kriteeriume, nagu hüvitise maksmine üksnes tegelikult kannatatud kahju korral tuvastatud isikute ringile või nende esindajale; palub komisjonil kaaluda, mil viisil sobituks selline mehhanism riikide kehtivasse õiguskorda;

15.  tuletab meelde oma 25. aprilli 2007. aasta resolutsiooni rohelise raamatu kohta, mis käsitleb EÜ konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahjude hüvitamist(17), ja nõuab, et vastav õigusloomega seotud ettepanek sisaldaks Euroopa Parlamendi 26. märtsi 2009. aasta resolutsiooni valge raamatu kohta(18), mis käsitleb EÜ konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahju hüvitamist; kordab, et viivitamata on vaja esitada komisjoni õigusloomega seotud algatus, mis hõlbustab individuaal- ja ühistegevust, mille eesmärk on hüvitada tõhusal viisil ühenduse konkurentsiõiguse alased rikkumised ja tagada horisontaalne lähenemisviis, vältida Põhja-Ameerika süsteemi liialdusi ning tagada ühisotsuse seadusandliku tavamenetluse kaudu kohandamine;

16.  rõhutab oma toetust komisjoni taotlusele, et konkurentsiküsimustega tegeleva komisjoni personali tarbeks eraldataks 2011. aasta eelarves rohkem raha; palub end täiendavate vahendite kasutamisest informeerida; tuletab meelde oma taotlust suunata komisjoni praegused töötajad ümber komisjoni põhipädevuste alale;

17.  rõhutab, et eduka konkurentsipoliitika elluviimine ja siseturu piiramatu toimimine on Euroopa Liidu jätkusuutliku majanduskasvu olulised eeldused;

18.  rõhutab, et liikmesriigid peaksid kasutama praegust eelarve konsolideerimise ja kestliku taastumise suundumust selleks, et saavutada eelarve osas võrdsemad tingimused;

19.  arvab, et konkurentsipoliitika peaks aitama kaasa avatud standardite ja koostalitlusvõime edendamisele ja jõustamisele eesmärgiga ennetada tarbijate ja klientide tehnoloogia abil sidumist väheste turuosaliste poolt;

Eripeatükk: konkurentsipoliitika ning finants- ja majanduskriis

20.  väljendab heameelt ajutiste riigiabieeskirjade üle, mis võeti kasutusele vastusena finants- ja majanduskriisile, nimelt nelja finantssektori teatise ja muudele sektoritele mõeldud ajutise raamistiku üle; võtab teadmiseks, et ajutiste riigiabi meetmete kohaldamist on pikendatud aasta võrra;

21.  väljendab muret, et need olemuslikult ajutised meetmed ei pruugi lõppkokkuvõttes nii väga ajutiseks jääda; toonitab, et ajutised meetmed ja erandid tuleb lõpetada võimalikult kiiresti, eriti autotööstuses; nõuab, et komisjon esitaks selgelt nende meetmete järkjärgulise kaotamise kriteeriumid, mida saaks kasutada otsuste tegemisel nende võimaliku pikendamise kohta;

22.  palub komisjonil uuesti kaaluda, kas olemasolev ajutine raamistik aitab tõhusalt kaasa võrdsete tingimuste loomisele kogu ELis ning kas raamistiku vabatahtlik rakendamine annab selles osas optimaalse tulemuse;

23.  nõuab tungivalt, et komisjon valmistaks ette majandus- ja finantskriisi lahendamiseks mõeldud ajutiste riigiabimeetmete kohaldamise raamistikus võetud otsuste üksikasjaliku hindamise, arvestades seejuures raamistikul põhinevate eri meetmete ulatust, läbipaistvust ja järjepidevust, ja lisaks selle hindamise oma järgmise aasta konkurentsiaruandele;

24.  kordab oma taotlust, et komisjon avaldaks 2010. aasta jooksul ülevaatliku aruande keskkonnasäästliku elavdamise ja keskkonnakaitse jaoks antud riigiabi tõhususe kohta;

25.  rõhutab nende finantsüksuste, mis ei ole ettenähtud rahalist abi saanud, konkurentsiolukorra taastamise vajadust;

26.  palub komisjonil tagada, et pangad maksavad riigiabi tagasi niipea, kui finantssektor on taastunud, tagades ausa konkurentsi siseturul ja võrdsed võimalused seoses turult väljumise tingimustega;

27.  nõuab, et komisjon selgitaks siduvaid ümberkorraldamismeetmeid seoses võimalike konkurentsimoonutustega, mille tagajärjeks võib olla tagasimaksetingimuste lahknevus liikmesriikide vahel;

28.  rõhutab siiski, et pangandussektoris praegu toimuv konsolideerumine on tegelikult suurendanud mitme olulise finantseerimisasutuse turuosa, ning nõuab seetõttu komisjonilt, et see säilitaks sektori üle range kontrolli, et parandada Euroopa pangandusturgude konkurentsivõimet, sh restruktureerida kavad, mis nõuavad pangandustegevuse eraldamist juhtudel, kui jaeklientide hoiuseid on kasutatud riskantsema investeerimispanganduse tegevuse toetamiseks;

Kriisile reageerimiseks vastu võetud ajutiste riigiabieeskirjade läbivaatamine

29.  nõuab komisjonilt tungivalt uuringu koostamist, milles näidatakse riigiabimeetmete mõju majandusele;

30.  nõuab komisjonilt tungivalt parlamendile põhjaliku analüüsi esitamist kriisi ajal antud riigiabi mõju kohta konkurentsile;

31.  nõuab komisjonilt tungivalt pärast sellise põhjaliku mõjuhinnangu läbiviimist vajaduse korral korrigeerivate meetmete rakendamist, mis tagaksid ühisturul võrdsed tingimused;

32.  kutsub komisjoni üles koostama põhjaliku analüüsi seoses kriisiga kasutusele võetud läbivaadatud riigiabimehhanismide mõju ning konkurentsi ja võrdsete tingimuste säilitamise kohta ELis, samuti rahandusreformi ja töökohtade loomise kohta;

33.  kutsub liikmesriike üles tegema komisjoniga finants- ja majanduskriisiga toimetuleku eesmärgil ajutiste eeskirjade väljatöötamise ja hindamise osas aktiivselt koostööd, esitades õigeaegseid ja üksikasjalikke aruandeid nende eeskirjade rakendamise ja tõhususe kohta; kutsub komisjoni üles koostama hinnangu kõnealuste eeskirjade toimimise kohta ning uurimuse kolmandate riikide rakendatud meetmete mõju kohta Euroopa Liidus;

34.  kutsub komisjoni üles tagama maksimaalse läbipaistvuse ja järgima riigiabi heakskiitmisel ja investeeringust väljumise meetmete ettenägemisel rangelt mittediskrimineerimise põhimõtet;

35.  palub komisjonil koostada uuringu Euroopa Keskpanga likviidsustoetuse võimaliku mõju kohta seoses konkurentsi moonutamisega;

36.  kutsub komisjoni üles jälgima rangelt, kas riigiabiga seotud M3 rahahulk on heaks kiidetud, et vältida ettevõtjate soovimatut ülekapitaliseerimist, mis moonutaks oluliselt konkurentsi;

Riigiabi kontroll

37.  märgib, et riigiabipoliitika on konkurentsipoliitika lahutamatu osa ning riigiabi kontrollimine kajastab vajadust tagada võrdsed konkurentsitingimused kõikidele ühtsel turul tegutsevatele ettevõtetele;

38.  rõhutab, et on oluline, et komisjon jälgiks tähelepanelikult riigiabi kasutamist, tagamaks, et neid toetusmeetmeid ei kasutata liikmesriikides oma tööstuse kaitsmiseks siseturgu ja Euroopa tarbijaid kahjustaval viisil;

39.  peab oluliseks, et hinnates riigiabi kooskõla asutamislepinguga leitaks õige tasakaal riigiabiga konkurentsile ja riigi rahandusele tekitatava negatiivse mõju ning teisalt riigiabi ühiste huvidega seotud positiivse mõju vahel;

40.  nõuab, et võetaks kasutusele selged investeeringust väljumise kriteeriumid, võttes arvesse investeeringutest väljumise mõju sellega seotud ettevõtetele keskpika perioodi vältel – nimelt kasvu, innovatsiooni ja tööhõivet, samuti nende ettevõtete osa vähenemist maailmaturul;

41.  nõuab, et komisjon kontrolliks hoolikalt teatavates liikmesriikides kehtivaid fiskaalseid riigiabisüsteeme, et selgitada, kas need on olemuselt mittediskrimineerivad ja läbipaistvad;

42.  kutsub komisjoni üles riigiabiüksust uuesti looma ja selle tegevust parandama;

43.   arvab, et kahjulike maksukonkurentsi tingimuste paremaks tuvastamiseks komisjoni poolt on oluline, et ELi äriühingute maksustamise käitumisjuhendi töörühma 2002. aastal vastu võetud otsus maksueeskirjadest automaatse teavitamise kohta (nõukogu dokument nr 11077/02) rakendataks liikmesriikides täielikult;

44.  märgib murelikult, et ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmine on pikk ja kohmakas protsess; soovitab komisjonil menetlusi veelgi karmistada ja jätkata surve avaldamist liikmesriikidele, eriti korduvatele nõuete rikkujatele;

45.  nõuab komisjonilt tungivalt selle uurimist, millises ulatuses võib heitkogustega kauplemise lubade liiga helde jagamine teatud sektorites konkurentsi moonutada, arvestades, et load, mille tõhusus on majandustegevuse vähenemise tõttu vähenenud, on toonud teatavatele ettevõtjatele erakordset kasumit, vähendades nende stiimuleid täita keskkonnahoidlikule majandusele üleminekul oma rolli;

46.  rõhutab, et riigiabi tuleks eelkõige suunata liidu ühishuvi pakkuvate projektide edendamisele, näiteks lairiba ja energiainfrastruktuuride rakendamisele;

47.  väljendab rahulolu lairibavõrkude suuniste vastuvõtmisega, mis hõlmavad riigiabi andmist lairibaside (ADSL, kaabelside, mobiilside, traadita ja satelliitside lairibateenused) põhivõrkudele ja toetust väga kiiretele järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkudele (kiudoptilised võrgud ja täiustatud ajakohastatud kaabelvõrgud) ning palub komisjonil ja liikmesriikidel levitada ja edendada parimaid tavasid ja suurendada konkurentsi;

48.  palub komisjonil avaldada aruanne ülevaatega igasugusest ühistranspordisektorile antavast riigiabist, pidades silmas vajadust lõplikult välja kujundada siseturg kõigi transpordiliikide jaoks;

49.  kinnitab oma toetust komisjoni suunistele transpordi valdkonnas keskkonnakaitseks antava riigiabi kohta, mis aitab suurendada Euroopa transpordisektori jätkusuutlikkust; soovitab komisjonil tugevdada transpordisektoris lubatud riigiabi stimuleerivat mõju;

Monopolidevastane võitlus

50.  väljendab heameelt selle üle, et komisjon on viimastel aastatel võtnud konkurentsivastase käitumise suhtes väga kindla seisukoha;

51.  väljendab rahulolu vertikaalse grupierandi määruse pikendamisega, sest see tagab tootmise ja müügi tasakaalu; rõhutab siiski, et komisjon ei ole piisavalt arvestanud internetimüügi eripäraga, pidades eeskätt silmas digitaalset tegevuskava ja arvestades komisjoni praeguste püüdlustega e-kaubanduse siseturu väljakujundamisel;

52.  rõhutab seoses komisjoni praeguse kaubandusturu kontrollimisega, et eeskätt suurte, rahvusvaheliselt tegutsevate kaubanduskettide ostuühenduste puhul võib tegemist olla monopolidevastaste eeskirjade rikkumisega;

53.  juhib siiski tähelepanu sellele, et konkurentsiklauslite tähtaegade eiramine ei ole praktikas sugugi tavatu, ning kutsub komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu sellistele rikkumistele;

54.  kutsub komisjoni üles kaaluma konkurentsi käsitlevate õigusaktide kasutamist intellektuaalomandi õiguste kaitse integreeritud reguleerivas raamistikus, et vältida intellektuaalomandi õiguste rikkumist;

55.  nõuab komisjonilt siseturu nõuetekohase toimimise ja konkurentsieeskirjade ühtse rakendamise tagamiseks ELis arvestada riikide kohtute otsustega konkurentsiõiguse rakendamisel ning võtta selle eesmärgi saavutamiseks kõik vajalikud meetmed;

56.  tuletab meelde, et kartellid kujutavad endast ühte kõige raskemat konkurentsieeskirjade rikkumist; on seisukohal, et sellised konkurentsieeskirjade rikkumised on vastuolus ELi kodanike huvidega, kuna nende tõttu jäävad tarbijad ilma madalamate hindade hüvest;

57.  kordab oma üleskutset komisjonile, et see oma algatustes paremini seostaks konkurentsiõigusel põhineva lähenemisviisi ja tarbijaõigusel põhineva lähenemisviisi;

58.  kutsub komisjoni üles hindama, milline on tegevust reguleerivate meetmete mõju konkurentsile ja millised on nende meetmete tagajärjed klientide ja tarbijate jaoks;

59.  nõuab, et komisjon turul valitseva seisundi võimalikku kuritarvitamist uurides jälgiks tähelepanelikult nn rikkuse allatilkumist (trickle-down economics), olles tuvastanud, et valitsevat seisundit ei ole kuritarvitatud;

60.  on arvamusel, et järjest suuremate trahvide kasutamine ainsa kartellide vastu võitlemise vahendina võib olla liiga ränk, arvestades ka töökohtade kadu, mis võib olla tingitud maksevõimetusest, ning kutsub üles töötama välja suurema valiku keerulisemaid instrumente, mis hõlmavad selliseid teemasid nagu ettevõtjate individuaalne vastutus, läbipaistvus ja aruandekohustus, lühemad menetlused, õigus kaitsele ja nõuetekohane menetlus, mehhanismid leebema kohtlemise tõhusal kohaldamisel (eelkõige selleks, et vältida sekkumisi, mille põhjustas avastamisprotsess USAs), ettevõtjate nõuetele vastavuse programmid ja Euroopa standardite väljatöötamine; pooldab piitsa ja prääniku põhimõtet, mis hõlmab karistusi, mis toimivad tõhusa hirmutusvahendina, eriti korduvate rikkujate korral, motiveerides samas nõudeid järgima;

61.  palub komisjonil trahvide arvutamise alused läbi vaadata ning vajadusel lisada uued trahvimispõhimõtted määrusesse (EÜ) nr 1/2003;

62.   kutsub komisjoni üles käivitama üldise uurimise rauamaagi hinnakujunduse osas;

Ettevõtete ühinemiste kontrollimine

63.  juhib pärast enam kui viieaastast määruse (EÜ) nr 139/2004 rakendusperioodi tähelepanu ühinemistele, nende tahkude avastamisele, mida on võimalik halduse vallas hõlbustada, ja suuremale ühtsusele riiklike ja ühenduse standardite rakendamise suhtes;

64.  rõhutab, et praegune majanduskriis ei õigusta ELi ettevõtete ühinemise kontrolli poliitika leevendamist;

65.  rõhutab, et konkurentsieeskirjade rakendamist seoses ettevõtete ühinemisega tuleb hinnata kogu siseturu seisukohast;

Sektorisisene areng

66.  nõuab, et komisjon jälgiks toorainega seotud turgude arengut pärast Euroopa Ülemkogu 2008. aasta juuni järeldusi (lõige 40) ning tegeleks vajaduse korral spekulatsiooni probleemiga;

67.  tunnistab, et tugev turukontsentratsioon ning puudulik läbipaistvus toormeturul võib oluliselt takistada konkurentsi ning avaldada negatiivset mõju Euroopa tööstusele; palub seepärast komisjonil analüüsida tooraineturge, näiteks rauamaagi ja eelkõige komisjoni poolt kindlaks määratud 14 elutähtsa tooraine turge, et teha kindlaks, mil määral need turud nõuaksid rohkem läbipaistvust ja konkurentsi, sest mõned neist tooraineist on ülimalt olulised keskkonnahoidliku tehnoloogia (nt fotogalvaanilised paneelid ja liitiumioonakud) kasutuselevõtuks;

68.  kinnitab, et läbipaistvus on finantsturgude nõuetekohase toimimise põhieeldus; palub komisjonil toimida ettevaatlikult, et finantsturgudega seotud andmete avaldamises peetaks hoolikalt kinni ühenduse konkurentsiõigusest tulenevatest nõuetest; väärtustab ISIN ja RIC koodi väärkasutamise vältimiseks tehtud algatusi;

69.  nõuab tungivalt, et komisjon jälgiks ühtse euromaksete piirkonna toimimist eesmärgiga tagada, et maksesüsteem oleks juurdepääsetav, mittediskrimineeriv, läbipaistev, tõhus ja puuduksid muud konkurentsi takistavad tõkked; nõuab, et ühenduse konkurentsipoliitikaga seotud aspektide toimimist jälgitaks hoolikalt;

70.  palub komisjonil oma jõupingutusi jätkata, et maksekaarditurud konkureeriksid tõhusalt ja kooskõlas ühtse euromaksete piirkonna põhimõtetega, eesmärgiga hõlbustada piiriüleseid makse ja kasutada täielikult ära siseturu potentsiaali; palub, et arenguid neil turgudel jälgitaks korrapäraselt ning et järgmised konkurentsialased aastaaruanded sisaldaksid vastava arengu näitajaid;

71.  on veendunud, et konkurentsiõiguse rikkumised maksekaartide turul mõjutavad tarbijaid negatiivselt; toetab komisjoni jõupingutustes võidelda ebaharilikult kõrgete piirüleste mitmepoolsete vahendustasude vastu, mille tagajärjel kallinevad tootehinnad tarbijate jaoks;

72.  peab kahetsusväärseks, et ELi energiatarbijad kannatavad endiselt moonutatud energiaturu tõttu; toonitab, et tõhusa konkurentsiga energiaturul kaasneb suurem innovatsioon, kindlam ja taskukohasem energiavarustus ja väiksem keskkonnamõju; tõdeb, et energiasektoris on endiselt olemas takistused puudulike omavaheliste ühenduste, ettevõtjate poolt tootjatele energia jagamisel kasutatava ülekandesüsteemi läbipaistmatuse ja riigiti erinevate teenuste saajate kategooriate määratluste tõttu;

73.   kutsub komisjoni üles jälgima tähelepanelikult kolmanda energiaturu liberaliseerimispaketi rakendamist liikmesriikide poolt ning hindama selle tõhusust hästi toimiva siseturu loomisel; ergutab komisjoni algatama energiasektori küsimustes täiendava uuringu, kui hindamine peaks lõppema negatiivsete tulemustega;

74.  toob välja info- ja kommunikatsioonitehnoloogia olulisuse innovatsioonis, digitaalmajanduse suutlikkuse uurimises ja teadmistepõhise ühiskonna arengus; peab väga oluliseks koostalitlusvõime tagamist, võrkude arengu hõlbustamist ja turgude sel moel avatuna hoidmist, mis lubab ettevõtjatel oma toodete väärtuste alusel konkureerida;

75.  tuletab meelde, et digitaalne konvergents ning koostalitlusvõime ja standardite kasvav tähtsus on globaalses keskkonnas, kus kõik on vastastikku üha enam seotud, info- ja sidetehnoloogia valdkonna jaoks keskse tähtsusega; rõhutab samuti, kui tähtis on info- ja sidetehnoloogia valdkonnas pidevalt tagada konkurentsivabadust, samas kui turule ilmuvad uued tooted ja teenused; kutsub seetõttu komisjoni üles tegelema nende probleemidega horisontaalseid koostöölepinguid käsitlevates, peatselt vastuvõetavates juhistes;

76.  tervitab komisjoni edusamme abimeetmete osas, mille eesmärk on tagada Euroopa kodanikele võimalikult laiaulatuslik lairibaühendus mõistliku hinnaga, ning kutsub komisjoni üles kahekordistama oma jõupingutusi piiriüleste elektrooniliste sidevahendite rändlustasude järelevalve osas ja teavitama selles vallas tehtavatest edusammudest järgnevates konkurentsialastes aastaaruannetes;

77.  rõhutab konkurentsipoliitika uut ja tähtsat rolli digitaalmajanduses; palub komisjonil tähelepanelikult jälgida tehnoloogilisi arengusuundi digitaalturul ja vajaduse korral reageerida kiiresti, et digitaalsed platvormid saaksid jääda võimalikult avatuks, ning sel eesmärgil rangelt rakendada konkurentsieeskirju;

78.  rõhutab digitaalteenuste siseturu edendamise tähtsust; sellega seoses rõhutab, kui tähtis on suurendada tarbija usaldust online-teenuste vastu ja nende teenuste kättesaadavust, seda eelkõige tarbijate õiguste ja isikliku teabe kaitse tugevdamisega ning viimaste takistuste kaotamisega piiriülese online-kaubanduse ja -tehingute teelt;

79.  palub komisjonil kanda hoolt, et telekommunikatsioonisektori siseriiklikud reguleerivad asutused järgiksid tema soovitust kõne lõpetamise tasude kohta, et kaotada konkurentsimoonutused; nõuab tungivalt, et komisjon kaaluks täiendavaid meetmeid, kui oodatud tulemusi – s.t madalamaid tarbijahindu – ei järgne;

80.  juhib tähelepanu määrusele (EÜ) nr 544/2009 ühendusesiseste rändlustasude kohta, mis jõustus 1. juulil 2010, tänu millele kõneposti ja SMSi rändluse teenuste hinnad tarbija jaoks alanesid; märgib siiski, et rändlusturgudel ei ole konkurents veel piisavalt arenenud ning endiselt esineb struktuuriprobleeme; palub komisjoni oma 2011. aasta ülevaates ette näha võimaluse kaotada täielikult ühendusesisesed rändlustasud;

81.  avaldab kahetsust, et uute, neljanda põlvkonna mobiilsidesageduste oksjonid ei olnud mõnedes liikmesriikides korraldatud piisavalt läbipaistval viisil; julgustab komisjoni ka edaspidi tähelepanelikult jälgima liikmesriikide tegevust selles valdkonnas ning kohustama liikmesriike põhjalikult analüüsima spektrit käsitlevate otsuste mõju konkurentsile ning võtma vajalikke meetmeid konkurentsi kahjustavate tulemuste vältimiseks kooskõlas muudetud GSM-direktiiviga ning tagada sellega turuosalistele ja uutele turule sisenejatele võrdsed võimalused;

82.  võtab teadmiseks läbi vaadatud 2009. aasta ringhäälinguteatise, milles kinnitatakse uuesti, et avalik-õigusliku ringhäälingu ülesande, rahastamise ja korralduse määratlemine on liikmesriikide ainupädevuses, seevastu komisjoni vastutusalas on ilmsete vigade kontrollimine, ja kutsub liikmesriike üles säilitama tasakaalu pakutavate digitaalmeedia teenuste vahel ning tagama õiglast konkurentsi ja seeläbi kindlustama elujõulist meediamaastikku ka veebikeskkonnas;

83.  palub komisjonil aru anda oma uuringutest, mis keskenduvad riigiabieeskirjade rakendamisele postisektoris, ja palub neid uuringuid intensiivistada;

84.  rõhutab vajadust tõhustatud koostöö järele komisjoni ja riiklike konkurentsiametite vahel, et välja töötada ühine kontseptsioon, mis käsitleks konkurentsi toiduainete turul ja mis põhineks pideval teabevahetusel, probleemide varajasel kindlakstegemisel ja ülesannete tõhusal jagamisel Euroopa konkurentsivõrgustiku liikmete vahel, sest toiduainete turge iseloomustavad riiklik piiratus ning õiguslikud, majanduslikud ja kultuurilised eripärad;

85.  rõhutab, et selle tõhustatud koostöö eesmärgiks peaks olema tervikliku lähenemise väljatöötamine konkurentsieeskirjade kaitse, kontrolli ja rakendamise vallas, et tagada tarbija huvides aus konkurents toiduainete turul ning optimaalne varustamine;

86.  on seisukohal, et komisjon peaks seoses kaubandusturu praeguse kontrollimisega uurima rahvusvaheliste ostuühenduste tegevust, sest nende nii saadud ostujõust tingitud hinnaeelised ei jõua ilmselt tarbijateni madalamate jaemüügihindadena;

87.  tuletab meelde, et 2009. aasta oktoobris pärast peamiselt tootjaid mõjutanud piimasektori kriisi loodud kõrgetasemeline töörühm on esitanud oma soovitused, muu hulgas lepinguliste suhete ja tootjate läbirääkimiste suutlikkuse kohta; kutsub komisjoni üles soodustama ühenduse konkurentsiõiguse eeskirjadega kooskõlas selle kohest arengut;

88.  nõuab tungivalt, et komisjon jälgiks koostöös liikmesriikide konkurentsiasutustega hoolikamalt konkurentsi olukorda agrotööstussektoris, pidades eriti silmas läbipaistvust ja tarbijahindade liikumist; palub komisjonil esitada uuring, milles keskendutakse eelkõige mõjule, mida avaldab suurte toidutarnijate ja hulgimüüjate turujõud, mis võimaldab neil mõjutada toiduturu toimimist;

89.   kordab sellega seoses oma varasemat üleskutset uurida veebireklaami, otsingumootorite ja toiduainetööstuse sektorit; nõuab meedia, sh kõigi meediasisu levitamise kanalite nagu trükimeedia, televisioon, raadio ja internet, koondumise uurimist; nõuab komisjonilt analüüsi esitamist telekommunikatsiooni- ja autotööstuse sektori konkurentsi kohta;

90.  on seisukohal, et konkurents põllumajandusliku tootmise valdkonnas on eeltingimus Euroopa riikide tarbijatele madalamate hindade tagamisele, ning nõuab, et komisjon jälgiks hoolikamalt konkurentsi olukorda agrotööstussektoris, pidades eriti silmas tuge, läbipaistvust ja tarbijahindade liikumist;

91.  peab kahetsusväärseks, et konkurentsi edendamisel ravimisektoris pole edusamme tehtud, ning kutsub komisjoni üles edendama ühtse ravimituru väljakujundamist ja suurendama näiteks sel eesmärgil Euroopa Ravimiameti (EMA) rolli tsentraliseeritud korras müügiloa saavate ravimite puhul; palub komisjonil võidelda kuritarvitamise vastu, mis võib tuleneda sellest, et süstemaatiliselt kasutatakse patendikogumeid, mis takistavad geneeriliste ravimite turule tulekut ning piiravad taskukohaste ravimite kättesaadavust; nõuab tungivalt, et komisjon määraks karistused geneeriliste ravimite vastu suunatud eksitavate teavituskampaaniate eest;

92.  on arvamusel, et konkurents tervishoiusektoris parandaks tervishoiuteenuste kvaliteeti, mis tuleks kasuks Euroopa patsientidele; kutsub komisjoni üles jälgima tervishoiusektorit ja eriti konkurentsi riiklike ja erahaiglate vahel; palub komisjonil uurida põhjalikumalt juhtumeid, kus erahaiglad kaebavad riigihaiglaid soodustava ristsubsideerimise üle neis riikides, kes on liberaliseerinud selle sektori;

93.  toonitab vajadust tagada transpordiliikide vahel ja nende siseselt aus konkurents selgete ning läbipaistvate hinnakujundusstruktuuride ja hinnapoliitika kujundamiseks, ning selle üle järelevalvet teostada;

94.  palub komisjonil analüüsida viimastel aastatel teiste sektorite hulgas autotööstusele antud märkimisväärse abi mõju eri transpordiliikide vahelisele konkurentsile;

95.  kutsub komisjoni üles tagama läbipaistvust teenindusaegade jaotamisel ja tegelikul kasutamisel, et kindlustada lennundussektoris tegelik konkurents;

96.  palub komisjonil esitada ülevaade juhtumitest, kus odavlennufirmad on võrreldes teiste lennuettevõtjatega saanud rohkem kasu riiklikust toetusest seoses neile kehtestatud eritingimustega teatavate lennujaamade kasutamisel, mis kehtivad kauem kui lennuettevõtjatele ette nähtud kolmeaastane starditoetus;

97.  rõhutab vajadust asjakohaselt piirata meretranspordikonsortsiumide konteinerilaevandusettevõtjate turuosa ja jagada tegevuseelised – nii merevedude kui ka tagamaa teenindamiseks – vastavalt ausat konkurentsi käsitlevatele ELi eeskirjadele ja määrusele (EÜ) nr 906/2009 Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 kohaldamise kohta; rõhutab lisaks vajadust tagada laevandusettevõtjate igapäevane koostöö ühiste liinilaevandusteenuste osutamiseks, et tagada laevandusteenuste tõhusus ja kvaliteet;

98.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada transpordi siseturu lõplik väljakujundamine ja aus konkurents transpordisektoris ning austada samal ajal muid Euroopa Liidu poliitikaeesmärke, nagu korralikult toimivad transpordi- ja liikuvusteenused, poliitikaeesmärgid avalike teenuste, ohutuse ja keskkonnakaitse valdkonnas ning ELi 2020. aasta strateegia eesmärgid süsinikdioksiidi heitkoguste ja naftast sõltuvuse kohta;

99.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada võrdsed konkurentsitingimused eri transpordiliikide ning era- ja riigiettevõtjate vahel ühe transpordiliigi piires;

100.  kutsub komisjoni üles tagama suuremat läbipaistvust riiklike ja avaliku sektori raudtee-ettevõtjate, sealhulgas nende maanteevedudega tegelevate tütarettevõtjate vahelistes suhetes ning rahaülekannete küsimustes;

101.  kutsub komisjoni üles esitama ülevaadet eri transpordiliikide ja eri liikmesriikide maksustamise, lõivude, infrastruktuuri rahastamise, tasude ja käibemaksusüsteemide ning nende mõju kohta transpordiliikidevahelisele ja -sisesele konkurentsile ning näitama selles ülevaates, millist mõju avaldab kohustuslik ja piiramatu raudtee kasutustasu võrreldes vabatahtliku ning piiratud maanteede kasutamise tasuga;

102.  palub komisjonil reisijate õigusi ja viivituste eest hüvitamist käsitlevate õigusaktide läbivaatamisel tagada õiglased ning võrdsed viivituste hüvitamisskeemid kõigi transpordiliikide puhul ja luua käitajate ning klientide vahel sõltumatud vahekohtud;

103.  rõhutab vajadust vältida liberaliseeritud maanteetransporditurul ebaausat konkurentsi, tagada selleks sotsiaal-, ohutus- ja keskkonnaeeskirjade nõuetekohane rakendamine ning pöörata eritähelepanu selle turu kabotaažile ja dumpingule avamisele;

104.  palub komisjonil teha jõupingutusi raudteetranspordi siseturu väljakujundamiseks ning avada sel eesmärgil liikmesriikide reisijateveo turud; lisaks palub liikmesriikidel ja komisjonil üleminekuajal teha vastastikuse klausli kasutamise ettepanek neile liikmesriikidele, kes otsustavad oma turud varem avada;

105.  juhib komisjoni tähelepanu kaudsetele konkurentsitõketele transpordisektoris, mis tulenevad ohutus-, koostalitlusvõime- ja tüübikinnituseeskirjade erinevustest;

106.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil tehtud otsuste abil konkurentsieeskirjade ühtne ja ühtlustatud rakendamine raudteesektoris; rõhutab eriti raudteejärelevalveasutuste (reguleerijate) ning riiklike ja üleeuroopaliste konkurentsiametite ühtsuse vajalikkust;

107.  toetab kindlalt ELi patendi ja üleliidulise patendivaidluste lahendamise mehhanismi loomist, et kaotada praeguste patente käsitlevate sätete tekitatud konkurentsimoonutused;

108.  rõhutab, et teaduslik ja tehniline innovatsioon, patendid ja kultuuritööstus annavad Euroopa majandusse olulise panuse; nõuab seetõttu tungivalt, et liikmesriigid leiaksid ELi ühtse patendisüsteemi lahendamata küsimuste jaoks kiiresti lahendused; peab seetõttu tervitatavaks eesmärki, et esimesed Euroopa patendid antakse 2014. aastal, nagu sätestatud teatises „Euroopa 2020 – strateegiline juhtalgatus Innovaatiline liit”;

109.  kordab uuesti, et ELis sõltub konkurents suurel määral uuendusvõimest, teadus- ja arendustegevuseks vajalikest vahenditest ning innovatsiooni ja tootmisprotsessi omavahelisest sidumisest;

110.  rõhutab, et teadusuuringutel on Euroopa konkurentsivõime parandamises keskne roll; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et teadus- ja arendustegevusse investeerimises saavutatakse kolme protsendi eesmärk;

o
o   o

111.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) EÜT L 1, 4.1.2003, lk 1.
(2) ELT L 24, 29.1.2004, lk 1.
(3) ELT C 270, 25.10.2008, lk 8.
(4) ELT C 10, 15.1.2009, lk 2.
(5) ELT C 72, 26.3.2009, lk 1.
(6) ELT C 195, 19.8.2009, lk 9.
(7) ELT C 16, 22.1.2009, lk 1.
(8) ELT C 45, 24.2.2009, lk 7.
(9) ELT C 136, 16.6.2009, lk 13.
(10) ELT C 136, 16.6.2009, lk 3.
(11) ELT C 85, 9.4.2009, lk 1.
(12) ELT C 82, 1.4.2008, lk 1.
(13) ELT C 87 E, 1.4.2010, lk 43.
(14) ELT C 349 E, 22.12.2010, lk 16.
(15) ELT C 117 E, 6.5.2010, lk 180.
(16) ELT C 184 E, 6.8.2009, lk 23.
(17) ELT C 74 E, 20.3.2008, lk 653.
(18) ELT C 117 E, 6.5.2010, lk 161.


ELi jätkusuutlik Kaug-Põhja poliitika
PDF 164kWORD 81k
Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2011. aasta resolutsioon ELi jätkusuutliku Kaug-Põhja poliitika kohta (2009/2214(INI))
P7_TA(2011)0024A7-0377/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ÜRO mereõiguste konventsiooni (UNCLOS), mis sõlmiti 10. detsembril 1982 ja jõustus 16. novembril 1994;

–  võttes arvesse ÜRO mandrilava piiride komiteed;

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC) ja bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni (CBD);

–  võttes arvesse ÜRO 13. septembri 2007. aasta põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni;

–  võttes arvesse 19. septembril 1996 allkirjastatud deklaratsiooni Arktika Nõukogu loomise kohta;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle neljandat osa, ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingut;

–  võttes arvesse 11. jaanuaril 1993. aastal Kirkenesis sõlmitud Barentsi Euro-Arktika piirkonna koostöödeklaratsiooni;

–  võttes arvesse komisjoni 20. novembri 2008. aasta teatist „Euroopa Liit ja Arktika piirkond” (KOM(2008)0763);

–  võttes arvesse oma 9. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni Arktika haldamise kohta(1);

–  võttes arvesse nõukogu 8. detsembri 2009. aasta järeldusi Arktika küsimuste kohta(2) ning 8. detsembri 2008. aasta järeldusi Euroopa Liidu ja Arktika piirkonna kohta(3);

–  võttes arvesse 28. mail 2008. aastal Põhja-Jäämere konverentsil vastu võetud Ilulissati deklaratsiooni;

–  võttes arvesse Norra, Ameerika Ühendriikide, Taani, Prantsuse, Itaalia, Jaapani, Hollandi, Ühendkuningriigi, Iirimaa, Briti Dominioonide ja Rootsi vahelist 9. veebruari 1920. aasta lepingut, mis käsitleb Teravmägesid (Spitsbergenit/Svalbardi);

–  võttes arvesse põhjamõõtme poliitikat ja selle partnerlusi ning ELi-Venemaa ühisalasid;

–  võttes arvesse ELi ja Gröönimaa vahelist partnerluslepingut aastateks 2007–2012;

–  võttes arvesse ELi viiendat, kuuendat ja seitsmendat teadusuuringute ja tehnoloogia arendamise raamprogrammi;

–  võttes arvesse 27. juunil 1989. aastal vastu võetud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsiooni nr 169;

–  võttes arvesse 2005. aasta novembris vastu võetud Põhjamaade saami konventsiooni;

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 13. septembri 2007. aasta deklaratsiooni 61/295 põlisrahvaste õiguste kohta;

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 28. septembri 2007. aasta resolutsiooni 6/12, 14. detsembri 2007. aasta resolutsiooni 6/36, 24. septembri 2008. aasta resolutsiooni 9/7, 1. oktoobri 2009. aasta resolutsiooni 12/13 ja 5. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni 15/7;

–  võttes arvesse Soome Arktika piirkonna strateegiat, mis võeti vastu 4. juunil 2010;

–  võttes arvesse Rootsi parlamendi väliskomisjoni arvamust komisjoni teatise KOM(2008)0763 kohta(4);

–  võttes arvesse Taani ja Gröönimaa 2008. aasta mai Arktika ühisstrateegiat üleminekuajaks;

–  võttes arvesse Norra valitsuse 2007. aasta Kaug-Põhja strateegiat ja selle 2009. aasta märtsi järelmeetmeid;

–  võttes arvesse Nordregio aruannet 2009:2 „Tugev, omapärane ja paljutõotav –visioon hõredalt asustatud põhja-aladest 2020. aastal”;

–  võttes arvesse Põhjamaade Ministrite Nõukogu Arktika koostööprogrammi aastateks 2009–2011, Barentsi Euro-Arktika Nõukogu programmi ja Arktika Nõukogu eesistujariigi programmi;

–  võttes arvesse Kanada 2009. aasta augusti põhjastrateegiat ja sellele 20. augustil 2010 järgnenud avaldust Kanada Arktika piirkondi puudutava välispoliitika kohta;

–  võttes arvesse Kanada õigusakti, millega muudetakse 2009. aasta augusti Arktika vete saastamise ärahoidmise õigusakti (Arctic Waters Pollution Prevention Act);

–  võttes arvesse 18. septembril 2008. aastal vastu võetud dokumenti „Vene Föderatsiooni riikliku poliitika alused Arktika suhtes aastani 2020 ja pikemas perspektiivis” ning Venemaa 2009. aasta mai riiklikku julgeolekustrateegiat aastani 2020;

–  võttes arvesse 9. jaanuari 2009. aasta Ameerika Ühendriikide riiklikku julgeolekut käsitlevat presidendi direktiivi ja sisejulgeolekut käsitlevat presidendi direktiivi;

–  võttes arvesse USA 2010. aasta Arktika energeetika vastutustundliku arendamise õigusakti (Responsible Arctic Energy Development Act);

–  võttes arvesse USA 2009. aasta Arktika naftareostuse uurimist ja ärahoidmist käsitlevat õigusakti (Arctic Oil Spill Research and Prevention Act);

–  võttes arvesse USA 2009. aasta Arktika mereveonduse hindamise rakendamist käsitlevat õigusakti (Arctic Marine Shipping Assessment Implementation Act);

–  võttes arvesse 2008. aasta novembri Monaco deklaratsiooni;

–  võttes arvesse Brüsselis 26. septembril 2009 toimunud esimesel põhjamõõtme parlamentaarsel foorumil vastuvõetud lõplikku avaldust;

–  võttes arvesse Arktika piirkonna parlamendiliikmete üheksanda konverentsi 15. septembri 2010. aasta avaldust;

–  võttes arvesse NATO uut strateegilist kontseptsiooni, mis kinnitati 2010. aasta novembris toimuval riigipeade ja valitsusjuhtide Lissaboni tippkohtumisel, ning selle mõju Arktika piirkonna tulevikuväljavaadetele, eriti Kaug-Põhjaga seotud sõjalistele küsimustele;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A7-0377/2010),

A.  arvestades, et komisjoni teatis on esimene ametlik samm vastuseks Euroopa Parlamendi nõudele sõnastada ELi Arktika poliitika; arvestades, et nõukogu järeldused Arktika küsimuste kohta tuleks tunnistada ELi Arktika poliitika määratlemise lisameetmeks;

B.  arvestades, et umbes kahe aastakümne vältel on Euroopa Parlamendi delegatsioon suhete arendamiseks Šveitsi, Islandi ja Norraga aktiivselt osalenud Arktika piirkonna parlamendiliikmete alalise komisjoni töös, mis kulmineerus kogu Arktika piirkonna parlamendiliikmete konverentsi võõrustamisega Brüsselis 2010. aasta septembris;

C.  arvestades, et Soome, Rootsi ja Taani on Arktika piirkonna riigid ja et põhjapöörijoon läbib nii Rootsit kui ka Soomet; arvestades, et ELi ainuke põlisrahvas saamid elavad Rootsi ja Soome, samuti Norra ja Venemaa polaaraladel;

D.  arvestades, et Islandi taotlus ELiga ühinemiseks suurendab ELi vajadust võtta arvesse Arktika piirkonna geopoliitilist perspektiivi;

E.  arvestades, et Norra kui usaldusväärne partner on ELiga seotud EMP lepingu kaudu;

F.  arvestades, et EL on olnud Arktikas tegev pikka aega, osaledes põhjamõõtme poliitikas (sh Arktika aken) suhetes Venemaa, Norra ja Islandiga, Barentsi koostöös ja eelkõige Barentsi Euro-Arktika Nõukogus, strateegilistes partnerlustes Kanadaga, Ameerika Ühendriikide ja Venemaaga (k.a nende tulemused) ning aktiivse ajutise vaatlejana Arktika Nõukogus;

G.  arvestades, et ELi Arktika poliitika järkjärguline sõnastamine peaks põhinema selliste olemasolevate rahvusvaheliste, mitmepoolsete ja kahepoolsete õiguslike raamistike tunnistamisel nagu ÜRO mereõiguse konventsioonis kehtestatud ülevaatlikud eeskirjad ning mitmesugused piirkondlikud, kahe- ja mitmepoolsed lepingud, millega juba praegu reguleeritakse teatavaid Arktikaga seotud olulisi küsimusi;

H.  arvestades, et EL ja selle liikmesriigid annavad olulise panuse Arktika teadusuuringutesse ja arvestades, et ELi programmide, sealhulgas seitsmenda raamprogrammi raames toetatakse tähtsaid uuringuprojekte selles piirkonnas;

I.  arvestades, et hinnanguliselt asub ligi viiendik kogu maailma avastamata süsivesiniku varudest Arktikas, kuid on vaja põhjalikumaid uuringuid, et täpsemalt kindlaks teha, kui palju naftat ja gaasi piirkonnas leidub ja kuivõrd majanduslikult tasuv oleks nende varude kasutuselevõtmine;

J.  arvestades, et maailmas valitseb suur huvi ka muude Arktika piirkonna taastuvate ja taastumatute loodusvarade vastu nagu mineraalid, metsad, kalavarud ja turismi seisukohalt väärtuslikud puutumata maastikud;

K.  arvestades, et Arktika-väliste riikide, näiteks Hiina kasvav huvi Arktika piirkonna vastu, millele osutab asjaolu, et Hiina tellis oma esimese jäälõhkuja, samuti vahendite eraldamine polaaruuringuteks ning Lõuna-Korea, Hiina, Itaalia, ELi, Jaapani ja Singapuri taotlused saada Arktika Nõukogu alaliseks vaatlejaks, annavad tunnistust Arktika geopoliitilise tähtsuse laiemast arvessevõtmisest;

L.  arvestades, et hiljutine Gröönimaa omavalitsuse moodustamine asjaomaste poliitikavaldkondade, sealhulgas keskkonnaseadusandluse ja loodusvarade haldamiseks, samuti ELi ja Gröönimaa partnerluslepingu hiljutine ajakohastamine, on suurendanud huvi Gröönimaa ja selle mandrilava loodusvarade uurimise ja kasutuselevõtmise vastu;

M.  arvestades, et Arktika piirkonda mõjutab peamiselt sellest väljaspool alguse saanud kliimamuutus ja maailmamajanduse globaliseerumine; arvestades, et eelkõige merejää taandumine, aga ka ressursipotentsiaal ja võimalik uue tehnoloogia kasutamine võivad avaldada ettenägematut keskkonnamõju ka muudes maailmajagudes, samuti võib suureneda laevaliiklus eelkõige Euroopa, Aasia ja Põhja-Ameerika vahel ja loodusvarade, eriti gaasi, nafta ja mineraalide, kuid ka kalavarude uurimine ja kasutamine, mere-elustiku geneetiliste ressursside kasutamine, kaevandamine, metsaraie, turism ja teadusuuringud; arvestades, et see mõju tekitab Arktikas ja mujal uusi probleeme, kuid ka uusi võimalusi;

N.  arvestades, et kliimamuutust ohjatakse seire-, leevendamis- ja kohandamismeetoditega; arvestades, et loodusvarade kasutamisel ja uute infrastruktuuride rajamisel edendatakse säästvat arengut strateegilise planeerimise abil,

EL ja Arktika

1.  tuletab meelde, et kolm ELi liikmesriiki (Soome, Rootsi ja Taani) on Arktika riigid; möönab, et ELil puudub seni Põhja-Jäämere rannajoon; kinnitab uuesti ELi ja kolmandate riikide kui rahvusvahelisest õigusest tulenevate õiguste ja kohustustega sidusrühmade õigustatud huvi, kohustusi seoses keskkonna-, kliima- ja muu poliitikaga ning rahastamise, teadusuuringute ja majandushuvidega, sealhulgas merevedu ning loodusvarade kasutamine; ühtlasi tuletab meelde, et ELil on Soomes ja Rootsis suuri polaaralasid, kus elab Euroopa ainuke põlisrahvas saamid;

2.  võtab arvesse, et EL on oma põhjapoolsete liikmes- ja kandidaatriikide kaudu Arktika-poliitikaga seotud ja mõjutab seda ka ise, ning tunnustab mitme põhjamõõtme partnerluse raames tehtavat koostööd ja ühtset poliitikat, mida EL ajab Venemaa, Norra ja Islandiga;

3.  toonitab, et mõned Arktikaga seotud poliitikavaldkonnad, näiteks ühise kalanduspoliitika raames teostatav mere elusressursside kaitse, kuuluvad üksnes ELi pädevusse, ent teised osaliselt ka liikmesriikide pädevusse;

4.  juhib tähelepanu sellele, et EL on kohustunud oma Arktika piirkonnas võetavate poliitikameetmete puhul tuginema parimatele olemasolevatele teaduslikele teadmistele ja Arktikat mõjutavate protsesside tundmisele, ning pühendab teadusuuringutes juba praegu suurt tähelepanu poliitilisi otsuseid toetavate usaldatavate teaduslike andmete saamisele;

5.  on teadlik, et Arktika habrast keskkonda tuleb kaitsta, ja toonitab, kui oluline on üldine stabiilsus ja rahu selles piirkonnas; rõhutab, et EL peaks edendama poliitikat, mis tagab, et keskkonnakaitsemeetmete juures arvestatakse Arktika piirkonna elanike (sh põliselanike) huvidega piirkonna kaitsel ja arendamisel; toonitab, et komisjoni teatise ja Arktika riikide poliitikadokumentide lähenemisviis, analüüs ja prioriteedid on sarnased; toonitab, et tuleb rakendada poliitikat, milles arvestatakse huviga Arktika piirkonna mere ja maismaa taastuvate ja taastumatute loodusvarade jätkusuutliku majandamise ja kasutamise vastu, sest need on omakorda olulised ressursid Euroopa jaoks ning piirkonna elanikele tähtis sissetulekuallikas;

6.  toonitab asjaolu, et Islandi tulevane ühinemine ELiga muudaks liidu Arktika rannikualaks ning märgib, et Islandi staatus ELi kandidaatriigina suurendab kooskõlastatud Arktika-poliitika vajalikkust ELi tasandil ning annab ELile strateegilise võimaluse Arktika piirkonnas aktiivsemalt tegutseda ja edendada selle mitmepoolset haldamist; n seisukohal, et Islandi ühinemine ELiga kindlustaks veelgi Euroopa esindatust Arktika Nõukogus;

7.  rõhutab, kui tähtis on vastastoime Arktika kogukondadega ja suutlikkuse suurendamise programmide toetamine, et parandada piirkonna kohalike ja põliskogukondade elukvaliteeti ning paremini mõista nende kogukondade kultuuri ja elutingimusi; palub ELil edendada tihedamat dialoogi Arktika põlisrahvaste ja kohalike elanikega;

8. rõhutab, et Arktika piirkonnas on vaja rakendada ühtset, koordineeritud ELi poliitikat, milles on selgelt määratletud nii ELi prioriteedid kui ka potentsiaalsed probleemid ja strateegia;
Uued ülemaailmsed transporditeed

9.  rõhutab läbi Arktika vete kulgevate uute ülemaailmsete transporditeede ohutuse ja turvalisuse suurt tähtsust eriti ELi ja tema liikmesriikide majandusele, sest need riigid kontrollivad 40% maailma kaubalaevandusest; väljendab heameelt Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) töö üle laevanduse kohustusliku polaarkoodeksi alal ning Arktika Nõukogu töörühmade, eriti otsingu- ja päästetöörühma töö üle; rõhutab, et EL ja liikmesriigid peaksid aktiivselt toetama merede vabadust ja rahvusvaheliste veeteede vaba läbimise õigust;

10.  toonitab Barentsi Euro-Arktika transpordipiirkonnas (Beata) uute raudtee- ja transpordikoridoride arendamise tähtsust, et rahuldada Kaug-Põhja piirkonna kasvavat vajadust rahvusvahelise kaubanduse ning mäetööstuse ja muu majandusarengu, samuti lennuühenduste järele; sellega seoses juhib tähelepanu uuele põhjamõõtme transpordi- ja logistikapartnerlusele;

11.  teeb ettepaneku jagada Arktika Nõukogu otsingu- ja päästetööde algatuse tulemusi Põhja-Jäämerd kasutavate muude piirkondade tähtsamate mereriikidega; seepärast soovitab komisjonil ja nõukogul koos Euroopa Meresõiduohutuse Ametiga (EMSA) kooskõlastada ELi ja liikmesriikide vastava valdkonna poliitikat Rahvusvahelises Mereorganisatsioonis, Arktika Nõukogus ja teistes organisatsioonides;

12.  märgib, et vaatamata laevanduse kohustusliku polaarkoodeksi koostamise pingutustele võiks Arktika laevasõidu ohutuse küsimuse kiiremini lahendada liikmesriikide õigusaktide kooskõlastamise ja ühtlustamisega ning palub EMSA-l väga tõsiselt tegeleda laevasõiduga Arktikas;

13.  väljendab heameelt teiste koostööalgatuste üle kindla ja turvalise Arktika laevanduse ja Põhjamere eri veeteede parema juurdepääsetavuse valdkonnas; rõhutab, et see ei puuduta üksnes kaubaliiklust, vaid ka ulatuslikku ja aina suureneva mahuga turismilaevandust, mida kasutavad ELi kodanikud; kutsub üles rohkem uurima, kuidas kliimamuutus mõjutab Arktika laevaliiklust ja mereteid, ühtlasi palub hinnata, missugust mõju laevandus- ja kaubandustegevuse suurenemine, kaasa arvatud avameretegevus, avaldab Arktika keskkonnale ja elanikele;

14.  kutsub kõnealuse piirkonna liikmesriike üles tagama, et kõik olemasolevad ning tulevikus avatavad transporditeed oleksid rahvusvahelisele laevandusele avatud, ning hoiduma ühepoolse omavolilise finants- või halduskoormuse kehtestamisest, mis võiks takistada merevedu Arktikas, välja arvatud rahvusvaheliselt kokkulepitud meetmed, mille eesmärk on suurendada ohutust või kaitsta keskkonda;

Loodusvarad

15.  teadvustab maailma kasvava elanikkonna vajadust loodusvarade järele ning tunnistab, et huvi ressursside vastu on suurenenud, samuti tunnustab Arktika riikide suveräänseid õigusi rahvusvahelise õiguse raames; soovitab kõikidel asjaosalistel tegutseda selle nimel, et tagada võimalikult rangete ohutus-, sotsiaalsete ja keskkonnanormide järgimine loodusvarade otsimisel ja kasutamisel;

16.  rõhutab, et keskkonnamõju strateegiline hindamine ning strateegilise ja sotsiaalse mõju hindamise protsessid kujunevad Arktikas konkreetsete projektide ja programmide haldamise keskseteks vahenditeks; juhib tähelepanu ELi direktiivile 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta(5) ning asjaolule, et Soome, Rootsi ja Norra on ratifitseerinud ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsiooni (Espoo konventsioon), millest saab hea alus mõju hindamise protsesside aktiivsele edendamisele Arktikas; viitab sellega seoses ka Bergeni avaldusele, mis koostati Kirde-Atlandi merekeskkonna kaitse komisjoni ministrite 23.–24. septembri 2010. aasta kohtumisel;

17.  kutsub kõnealuse piirkonna liikmesriike üles lahendama nii praegusi kui ka tulevasi konflikte juurdepääsu üle Arktika loodusvaradele konstruktiivse dialoogi abil, võimaluse korral Arktika Nõukogus, mis on selliseks aruteluks hea platvorm; rõhutab ÜRO mandrilava piiride komitee (CLCS) rolli konfliktide lahendamisel, mis on Arktika riikide vahel tekkinud iga riigi ainuõigusliku majandusvööndi piiritlemisel;

18.  rõhutab eelkõige Arktika riikide kohustust tagada, et naftafirmadel, kes plaanivad hakata nende merepiirides naftat puurima, on vajalik ohutustehnika ja ekspertteadmised ning nad on rahaliselt valmis ennetama õnnetusi naftapuurtornidega ja naftaleket ning neile reageerima; märgib, et Arktika piirkonna äärmuslike ilmaolude ja suure ökoloogilise tundlikkuse tõttu peavad seal tegutsevad naftafirmad välja töötama konkreetsed ekspertteadmised naftalekke ennetamiseks ja sellega tegelemiseks kõnealuses piirkonnas;

19.  väljendab heameelt Norra ja Venemaa uue piiritlemise kokkuleppe(6) üle, eriti nende riikide soovi üle teha tihedamat koostööd loodusvarade ühisel haldamisel ning jätkata kalavarude ühist haldamist Barentsi meres, võttes muu hulgas arvesse jätkusuutlikkust; peab Norra ja Venemaa vahelist kahepoolset koostööd eelkõige heaks näiteks keskkonnakaitse valdkonna kõrgeimate tehniliste standardite ühise kohaldamise kohta nafta ja gaasi otsimisel Barentsi meres; juhib erilist tähelepanu sellele, kui oluline on spetsiaalselt Arktika keskkonna jaoks mõeldud uue tehnoloogia, näiteks merepõhjaaluse installeerimise tehnoloogia edasiarendamine;

20.  on teadlik Teravmägede (Svalbardi/Spitsbergeni) lepingu erinevatest tõlgendustest seoses selle kohaldamisega Teravmägede mandrilava ja meretsooni suhtes ning, võttes arvesse, et mandrilava loodusvaradele pääseb suhteliselt kergelt ligi, tunneks heameelt, kui mandrilava õigusliku seisundi suhtes saavutataks kokkulepe, milles tunnistataks mandrilavariikide seaduslikke õigusi ja kohustusi; on kindel, et võimalikud tulevased vaidlused lahendatakse konstruktiivselt;

21.  tuletab meelde ELi positsiooni Arktika loodusvarade peamise tarbijana, samuti Euroopa majanduslike toimijate osalust; palub komisjonil jätkata koostöö ja tehnoloogiavahetuse edendamist, et tagada kõrgeimad standardid ja sobivad haldusmenetlused, luua kindel teaduslik alus Arktika ressursside, nt kalavarude, kaevandamise, metsanduse ja turismi tulevaste suundumuste ja haldamisvajaduste kohta ning täielikult kasutada ELi pädevust selle valdkonna reguleerimisel; kuna majandustegevus Arktikas suureneb, kutsub ELi edendama seejuures säästva arengu põhimõtteid;

22.  rõhutab, et enne kui Arktika piirkonnas avatakse uued kaubanduslikud kalatööstused, tuleb korraldada kalavarude usaldusväärne ja ettevaatlik teaduslik hindamine, eesmärgiga määrata kindlaks kalapüügi tase, mis võimaldab säilitada püütavate kalade varu, ei too kaasa teiste liikide ammendumist ega tõsiseid merekeskkonna kahjustusi, ning igasugust avamerel kalastamist peab reguleerima piirkondlik kalandusorganisatsioon, mis järgib teaduslikke nõuandeid ning kohaldab ranget kontrolli ja järelevalveprogrammi, et tagada kooskõla majandamismeetmetega, kusjuures ainuõiguslikus majandusvööndis kalastamisel tuleb järgida samasuguseid reegleid;

23.  on seisukohal, et piisava suuruse ja mitmekesisusega merekaitsealade loomine ja jõustamine on oluline merekeskkonna kaitsmise vahend;

Kliimamuutuse ja saaste mõju Arktikale

24.  tunnistab, et EL, nagu ka teised maailma arenenud piirkonnad, kuulub kliimamuutuse põhjustajate hulka ning seetõttu on tal eriline vastutus ja ta peab täitma kliimamuutuse vastu võitlemisel juhtrolli;

25.  tunnistab, et Arktikat saab kõige paremini kaitsta pikaajalise ja ulatusliku ülemaailmse kliimakokkuleppega, kuid mõistab, et Arktika piirkonna kiire soojenemise tõttu tuleb lisaks välja töötada võimalikud täiendavad lühiajalised meetmed, et soojenemist piirata;

26.  peab Arktikat tundlikuks piirkonnaks, kus kliimamuutuse mõju on eriti nähtav ning sellel on tõsised tagajärjed maailma teistele piirkondadele; toetab seepärast nõukogu järeldusi tihedama koostöö kohta ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja püsiva Arktika vaatlusvõrkudega (SAON) ning jõupingutusi Teravmägede integreeritud vaatlussüsteemi (SIOS) ja Euroopa multidistsiplinaarse merepõhja vaatlusjaama (EMSO)Arktika osa käivitamiseks, sest need algatused tagavad Euroopa ainulaadse panuse kliima ja keskkonna muutumise mõistmisse Arktika piirkonnas;

27.  võtab teadmiseks Arktika ebaproportsionaalselt suure soojenemise EList ja muudest põhjapoolkera piirkondadest pärinevate musta süsiniku heitmete tagajärjel, ning rõhutab, et musta süsiniku heitmete reguleerimine tuleks kaasata ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni ja ELi asjakohasesse reguleerivasse raamistikku, nagu piiriülese õhusaaste kauglevi käsitlev konventsioon ja heitkoguste siseriiklikku ülemmäära käsitlev direktiiv;

28.  tunneb heameelt raske kütteõli kasutamise ja veo keelamise üle Antarktika piirkonda läbivatel laevadel, mille kiitis heaks IMO merekeskkonna kaitse töörühm ning mis jõustub 1. augustil 2011; rõhutab, et samasuguse keelu võiks kehtestada ka Arktika kohta, et vähendada õnnetustest põhjustatud keskkonnakahjustuste ohtu;

29.  toetab Arktika riikide ja teiste riikide tihedamat koostööd püsiva Arktika vaatlusvõrkude kujundamisel ning julgustab Euroopa Keskkonnaametit jätkama oma väärtuslikku tööd ning edendama koordineerimist Euroopa keskkonnateabe- ja vaatlusvõrgu (Eionet) kaudu, kasutades ühise keskkonnateabesüsteemi (SEIS) juhtpõhimõtteid;

30.  rõhutab ELi ja polaarpiirkonnas asuvate riikide suurt rolli pikamaatranspordi, nt laevanduse kaudu Arktika piirkonda jõudva saaste vähendamisel; rõhutab sellega seoses Euroopa õigusaktide, nt määruse (EÜ) nr 1907/2006(7) rakendamise tähtsust; juhib tähelepanu asjaolule, et Arktika kliimamuutus avaldab suurt mõju Euroopa ja teiste maailmajagude rannikupiirkondadele ning kliimast sõltuvatele Euroopa tööstusvaldkondadele, nt põllumajandus ja kalandus, taastuvenergeetika, põhjapõdrakasvatus, jahipidamine, turism ja transport;

Säästev sotsiaalmajanduslik areng

31.  tunnistab, et jää sulamine ning leebem kliima ei põhjusta ainult põlisrahvaste ümberasustamist, ohustades seega põlisrahvaste eluviise, vaid loob ühtlasi võimalusi Arktika piirkonna majandusarenguks; võtab teadmiseks Arktika piirkonna suveräänsete õiguste ja kohustustega valitsuste ja elanike soovi jätkata säästvat majandusarengut, kaitstes samal ajal põlisrahvaste elatise saamise traditsioonilisi allikaid ning Arktika ülitundlikke ökosüsteeme, võttes arvesse nende kogemust piirkonna mitmesuguste ressursside säästval kasutamisel ja arendamisel; soovitab kohaldada ökosüsteemil põhinevat haldamist, et ühendada teaduslikult põhjendatud ökoloogiateadmised sotsiaalsete väärtuste ja vajadustega;;

32.  rõhutab, et on oluline, et EL arutaks piirkondade esindajatega arenguks ja koostööks ettenähtud struktuurifondide tähtsust, et astuda tulevikus vastu ülemaailmsetele arenguraskustele ning kasutada ära piirkonna arengupotentsiaali;

33.  on seisukohal, et iga paikkonna eripotentsiaali kindlakstegemiseks ning piirkondlikke erinevusi arvestava piisava lahendusstrateegia koostamiseks vajatakse terviklikku protsessi, mida toetatakse riiklikul ja ELi tasandil; on veendunud, et partnerluse ja eri võimutasandite dialoogi abil on võimalik tagada poliitika rakendamine kõige tõhusamal tasandil;

34.  võtab teadmiseks Arktika põlisrahvaste eriseisundi ja tunnistab nende õigusi ning juhib eriti tähelepanu põlisrahvaste õiguslikule ja poliitilisele olukorrale Arktika riikides ning nende esinduses Arktika Nõukogus; nõuab põlisrahvaste suuremat kaasamist poliitilistesse otsustesse; rõhutab vajadust võtta vastu konkreetsed meetmed, et kaitsta põlisrahvaste kultuuri, keelt ning maaõigust ILO konventsioonis nr 169 määratletud viisil; nõuab korrapärast dialoogi põlisrahvaste esindajate ja ELi institutsioonide vahel ning kutsub ELi võtma arvesse hõredalt asustatud äärealade erivajadusi piirkondlikus arengus, elatise teenimisel ja hariduses; rõhutab, et tähtis on toetada põlisrahvaste kultuuri, keelt ja tavasid edendavat tegevust;

35.  märgib, et põlisrahvaste majandus sõltub suurel määral loodusvarade säästvast kasutamisest ning seega kuulub kliimamuutuse ja selle mõju vähendamine ning põlisrahvaste õigus puhtale loodusele samuti inimõiguste valdkonda;

36.  tunneb heameelt ÜRO põlisrahvaste õiguste ja põhivabaduste olukorra eriraportööri ning ÜRO põlisrahvaste õiguste eksperdirühma töö üle;

37.  avaldab rahulolu sellega, et eksperdirühm viis edukalt lõpule oma eduaruande uuringu kohta, mis käsitleb põlisrahvaid ja nende õigust otsustamisel osaleda;

38.  ergutab Arktikaga piirnevaid liikmesriike alustama läbirääkimisi uue Põhjamaade saami konventsiooni ratifitseerimiseks;

39.  nõuab tungivalt, et EL edendaks aktiivselt Põhja-Venemaal elavate soomeugri rahvaste kultuuri- ja keeleõigusi;

40.  võtab teadmiseks hiljutised õiguslikud sündmused seoses hülgetoodete keelustamisega ELi poolt, eriti Üldkohtus arutlusel olevat määruse (EÜ) nr 1007/2009(8) tühistamishagi (kohtuasi T-18/10, Inuit Tapiriit Kanatami v parlament ja nõukogu); võtab teadmiseks konsulteerimismenetluse Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) egiidi all, mida nõudsid Kanada ja Norra; avaldab lootust, et Euroopa Kohtu otsuste ja WTO menetluste tulemusel osutub võimalikuks poolte lahkarvamused lahendada;

41.  on teadlik üha suurenevat huvist loodusvarade kasutamise vastu; rõhutab sellega seoses vajadust ulatusliku, tervikliku ökosüsteemipõhise lähenemisviisi järele, mis kõige tõenäolisemalt võimaldaks lahendada paljusid Arktika probleeme, nagu kliimamuutus, laevandus, keskkonnaohud ja saasteained, kalatööstused ning muu inimtegevus, vastavalt ELi integreeritud merenduspoliitikale ning Norra Barentsi mere ja Lofoodi saarestiku merealade integreeritud haldamiskavale; soovitab liikmesriikidel toetada Arktika Nõukogu 2009. aasta muudetud suuniseid nafta ja maagaasi kohta avamerel;

Haldamine

42.  tunnustab Arktika jaoks olulisi valdkondi reguleerivaid institutsioone ning rahvusvaheliste õigusaktide ja kokkulepete laia raamistikku, nt UNCLOS (kaasa arvatud meresõiduvabaduse ja rahumeelse läbisõidu põhimõtted), IMO, OSPARi konventsioon(9), Kirde-Atlandi Kalanduskomisjon (NEAFC), CITES(10) ja Stockholmi konventsioon, samuti arvukad kahepoolsed kokkulepped ja raamistikud, mis täiendavad Arktika riikides kehtivaid eeskirju; teeb järelduse, et Arktika regiooni ei saa pidada õiguslikuks vaakumiks, vaid see on hästi arenenud haldusvahenditega piirkond; sellest hoolimata juhib tähelepanu asjaolule, et kliimamuutuse probleemide ja kiireneva majandusarengu tõttu peavad kõik osalised olemasolevaid eeskirju edasi arendama, tugevdama ja rakendama;

43.  rõhutab, et ehkki riikidel on Arktika haldamisel keskne osa, on tähtsad ka muud osalised – rahvusvahelised organisatsioonid, põlis- ja kohalikud elanikud ning kohalikud ametiasutused; märgib, et on tähtis suurendada piirkonnas õigustatud huve omavate osaliste usaldust ning sel eesmärgil võtta omaks osalemist soosiv lähenemisviis ja astuda dialoogi, et töötada välja ühine Arktika käsitus;

44.  on veendunud, et mõne vaatleja jäetud mulje võitlusest Arktika nimel ei soodusta konstruktiivset üksteisemõistmist ja koostööd piirkonnas; juhib tähelepanu sellele, et Arktika riigid on korduvalt väljendanud kindlat tahet lahendada võimalikud huvide konfliktid rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt ning on mõnel juhul ka vastavalt tegutsenud;

45.  tunnistab Arktika Nõukogu kui tähtsaima piirkondliku foorumi rolli kogu Arktika piirkonna koostöös; tuletab meelde, et lisaks ELi liikmesriikidele Taanile, Rootsile ja Soomele ning kandidaatriigile Islandile, kes on Arktika Nõukogu liikmed, on ELi liikmesriigid Saksamaa, Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Madalmaad, Hispaania ja Poola nõukogus aktiivsed alalised vaatlejad; kinnitab, et ei kavatse toetada mingeid kokkuleppeid, millest mõni ELi Arktika liikmesriik, kandidaatriik, Euroopa Majanduspiirkonda (EEA) või Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) kuuluv Arktika riik on kõrvale jäetud; võtab teadmiseks Arktika Nõukogu töörühmades vaatlejate osalusel tehtud konkreetse töö ning palub komisjonil ja ELi asutustel võimaluse korral ka edaspidi aktiivselt osaleda kõikides asjaomastes töörühmades; pooldab Arktika Nõukogu õigusliku ja majandusliku aluse tugevdamist;

46.  võtab teadmiseks, et Arktika probleemid on ülemaailmsed ja seetõttu tuleks nende lahendamisse kaasata kõik asjaosalised;

47.  tunneb heameelt oluliste aruannete üle, mida Arktika Nõukogu töörühmad viimastel aastatel on avaldanud Arktika nafta- ja gaasivarude, kliimasoojenemise mõju ja hädaolukorras toimimise vajaduste kohta;

48.  tunneb heameelt põlisrahvaste huvide poliitilise organiseerituse taseme üle Põhja-Euroopas saami parlamentides ja Saami Nõukogus ning mitme pooluselähedaste alade põlisrahvaste organisatsiooni koostöö üle ja võtab teadmiseks Arktika Nõukogu ainulaadse rolli põlisrahvaste kaasamisel; tunnustab ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioonis sätestatud Arktika põlisrahvaste õigusi ning ergutab komisjoni kasutama demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendit Arktika põlisrahvaste mõjuvõimu suurendamiseks;

49.  väljendab heameelt ulatusliku koostöö üle sellistes küsimustes nagu Arktika merekeskkonna kaitse (töörühm PAME), mitte ainult piirkondlikul tasandil, vaid ka kahepoolselt ja rahvusvaheliselt; tõlgendab sellega seoses Arktika Nõukogu otsingu- ja päästetöörühma tööd kui esimest sammu mehhanismide suunas, mille abil on võimalik teha ka siduvaid otsuseid;

50.  avaldab rahulolu selle üle, et Arktika Nõukogu pidevalt oma töö mahtu ning struktuuri hindab ja on veendunud, et nõukogu jätkab otsustamisprotsessi laiendamist, et kaasata ka nõukogusse mittekuuluvaid osalejaid;

51.  avaldab lootust, et Arktika Nõukogu jätkab oma tähtsat tööd, laiendab otsuste tegemise protsesse ka teistele osalistele, kes suurendavad oma esindatust Arktika piirkonnas, kaasab seeläbi nende teadmised ja võimed ning võtab arvesse nende õiguspäraseid huve rahvusvahelise õiguse alusel, kusjuures samal ajal tuleks rõhutada Arktika riikide huvide oluliselt suuremat tähtsust; väljendab heameelt, et Arktika Nõukogus on käivitatud sisemenetlus seoses vaatlejate staatusega ja Arktika Nõukogu ülesannete võimaliku tulevase ulatusega;

52.  on arvamusel, et tugevdatud Arktika Nõukogu peaks olema Arktika koostöös juhtrollis, ning peab seetõttu vajalikuks Arktika Nõukogu poliitiliste ja halduslike volituste suurendamist, nt arutamisel oleva alalise sekretariaadi ning kulude võrdsema jaotamise, sagedasemate ministrite kohtumiste ja iga-aastase Arktika tippkohtumise näol, vastavalt ELi liikmesriigi ja Arktika Nõukogu liikme Soome ettepanekule; ühtlasi tunneks heameelt Arktikaga piirnevate riikide parlamendiliikmete suurema osaluse üle, et rõhutada parlamentaarset mõõdet ja kindlustada asjaomaste Arktika-väliste osaliste kaasamine; lisaks rõhutab tungivalt, et suletud riikidetuumiku kõrgetasemeliste kohtumiste jätkumine üksnes nõrgestab Arktika Nõukogu kui terviku staatust ja rolli; soovib, et Arktika Nõukogu säilitaks avatud ja kaasava hoiaku ning jääks seega kõigile huvirühmadele avatuks;

53.  peab põhjamõõdet Põhja-Euroopa piirkondlikus koostöös äärmiselt oluliseks; märgib, et neli partnerit, nimelt EL, Island, Norra ja Venemaa Föderatsioon, samuti Arktika Nõukogu, Barentsi Euro-Arktika Nõukogu, Läänemeremaade Nõukogu, Põhjamaade Ministrite Nõukogu, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank, Euroopa Investeerimispank, Põhjamaade Investeerimispank ja Maailmapank, on põhjamõõtme osalised ja nii Kanadal kui Ameerika Ühendriikidel on põhjamõõtme vaatlejastaatus; rõhutab, et põhjamõõtme poliitika ja ELi kujunev Arktika-poliitika peaksid olema tihedasti kooskõlastatud; juhib tähelepanu põhjamõõtme Arktika aknale; tõstab esile põhjamõõtme partnerlusest saadud väärtuslikke kogemusi, eelkõige uut põhjamõõtme transpordi- ja logistikapartnerlust ning selle panust Arktika koostöösse;

54.  kinnitab, et toetab ELi alalise vaatleja staatust Arktika Nõukogus; võtab teadmiseks, et ELi liikmesriigid osalevad Arktika Nõukogu töös mitmesuguste rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu (nt IMO, OSPAR, NEAFC ja Stockholmi konventsioon) ning rõhutab, et ELi Arktika-poliitika peab olema sidus; palub komisjonil parlamenti Arktika Nõukogu ja selle töörühmade koosolekutest ja tööst nõuetekohaselt teavitada; rõhutab samas, et EL ja tema liikmesriigid osalevad juba praegu liikmete või vaatlejatena muudes Arktika jaoks olulistes rahvusvahelistes organisatsioonides (nt IMO, OSPAR, NEAFC ja Stockholmi konventsioon) ning peaksid seetõttu ühtlasemalt keskenduma nende organisatsioonide tööle; rõhutab sellega seoses eelkõige asjaolu, et ELi Arktika-poliitika peab olema ühtsem; õhutab Arktika Nõukogu kaasama aktiivsemalt ajutiste vaatlejatena kodanikuühiskonda ja valitsusväliseid organisatsioone;

55.  peab Barentsi Euro-Arktika Nõukogu Taani, Soome, Norra, Venemaa, Rootsi ja Euroopa Komisjoni tähtsaks koostöökeskmeks; tõstab esile Barentsi Euro-Arktika Nõukogu tööd tervishoiu- ja sotsiaalküsimustes, hariduse ja teadusuuringute, energeetika, kultuuri ja turismi valdkonnas; märgib põlisrahvaste töörühma nõuandvat rolli nimetatud nõukogus;

Järeldused ja soovitused

56.  palub komisjonil kujundada olemasolev teenistustevaheline rühm alaliseks teenistustevaheliseks struktuuriks, et tagada sidus, koordineeritud ja integreeritud poliitika Arktika jaoks olulistes valdkondades, nagu keskkond, energeetika, transport ja kalandus; soovitab teha selle struktuuri juhtimine Euroopa välisteenistuse ja DG MARE ühiseks ülesandeks, kusjuures DG MARE oleks komisjoni sektoriüleseks koordinaatoriks; soovitab luua Euroopa välisteenistuses vastava Arktika üksuse;

57.  nõuab, et komisjon peaks kahepoolsete lepingute läbirääkimistel silmas vajadust kaitsta Arktika tundlikku ökosüsteemi, tagada Arktika elanikkonna, sealhulgas tema põlisrahvaste huvide arvestamine ja Arktika loodusvarade säästev kasutamine, ning palub komisjonil alati tegutseda nende põhimõtete järgi;

58.  märgib, et teaduslikud andmed näitavad selgelt, et Arktika ökosüsteemis toimuvad praegu suured kliimaga seotud muutused ja selles olukorras tuleb Arktika edasisele arengule läheneda ettevaatlikult ning kindlal teaduslikul alusel; nõuab, et mitmepoolse lepingu raames teostataks edasisi teaduslikke uuringuid, et teavitada rahvusvahelist üldsust Arktika ökosüsteemist ja sellega seotud otsuste langetamisest, enne kui toimuvad uued suured muudatused;

59.  rõhutab asjaolu, et EL ja tema liikmesriigid on peamised Arktikaga seotud teadusuuringute, piirkondliku koostöö ning selle ja muude piirkondade jaoks olulise tehnoloogia arengu toetajad, ning palub komisjonil uurida võimalusi luua pooluselähedased kaasrahastamise ja -kavandamise algatused, et võimaldada asjaomaste riikide ekspertide ladusamat ja tõhusamat koostööd; nõuab, et EL edendaks USA, Kanada ja Venemaaga koostööd valdkondadevahelistes Arktika-uuringutes, luues seejuures kooskõlastatud rahastamismehhanismid; lisaks palub komisjonil luua võimalus otseseks koostööks Arktikaga piirnevate liikmesriikide, põliselanike organisatsioonide ja Arktika uurimisinstituutidega, et teavitada ELi asjakohastest teemadest, olulistest uurimissuundadest ning Arktikas elavaid ja töötavaid inimesi puudutavatest küsimustest ja seega tulevast teadustegevust ette valmistada;

60.  on seisukohal, et EL peaks oma võimekust edasi arendama, ning palub komisjonil uurida võimalust alustada ja jätkata ELi tegevust Arktikas (nt ühine mitmepoolne pooluselähedase teadustegevuse rahastamise programm, mis võimaldab lihtsamat ja vähem bürokraatlikku koostööd, ning teaduskogukonna ühisprojektid) ja selle kohta aru anda; nõuab, et komisjon kaaluks esmajärjekorras ELi Arktika teabekeskuse rajamist ühise võrgustatud ettevõtmisena, võttes arvesse sobivaid ettepanekuid; võtab teadmiseks Lapi Ülikooli asjakohase ettepaneku; on seisukohal, et niisugune keskus peaks suutma korraldada ELi alalist suhtlust peamiste Arktika osalistega ning edastada Arktikaga seotud teavet ja teenuseid ELi asutustele ja sidusrühmadele;

61.  rõhutab, et Arktika looduskeskkonnas toimuvate muutuste iseloomu ja kiiruse objektiivseks kindlaksmääramiseks on hädavajalik, et rahvusvahelised teadlasterühmad saaksid täieliku juurdepääsu teadusuuringute teostamiseks selles meie planeedi eriliselt tundlikus piirkonnas; juhib tähelepanu sellele, et EL suurendab oma kohalolekut ja osalust eelkõige Arktika Euroopa sektoris, ehitades ühiselt teadusuuringute infrastruktuuri ning suurendades Arktika uurimise programmide arvu; pooldab eelkõige teadlasterühmi, mille liikmed esindavad paljusid eri teadusvaldkondi ja kõiki osalisriike; tunneb heameelt sageli hästi ja avatult kulgeva teaduskoostöö üle ning on seisukohal, et teadustegevus peab olema avatud, sest see on rahvusvahelise üldsuse huvides ja muudab teadustöö tulemused kasutatavaks;

62.  rõhutab ELi Euroopa territoriaalse koostöö panust, mis annab selget lisandväärtust, eelkõige piiriüleste koostööprogrammide näol, nagu Kolarctic ja Karelia, samuti Läänemere valgla piiriülese koostöö programm, mis hõlmab ka Barentsi piirkonda; nõuab, et komisjon uuriks, kuidas oleks võimalik järgmisel programmitöö perioodil Arktika strateegiat täiendada põhjapoolsete äärealade programmi (Northern Periphery Program) abil, kui seda vajaduste järgi kohandada;

63.  palub komisjonil toetada püüdeid kiiresti ja tõhusalt käivitada SIOSi ja EMSO vaatlusjaamad, sest sellega antakse ainulaadne panus Arktika keskkonna paremaks mõistmiseks ja kaitsmiseks;

64.  palub komisjonil esitada ettepanekud, kuidas edasi arendada Arktikat mõjutada võivat Galileo projekti ning ülemaailmse keskkonna- ja turvaseire programmi taolisi projekte, et võimaldada turvalisemat ja kiiremat laevatamist Arktika vetes, investeerides eelkõige Kirdeväila ohutusse ja ligipääsetavusse, et paremini prognoosida jää liikumist ning paremini kaardistada Arktika merepõhja ja mõista piirkonna peamisi geodünaamilisi protsesse, millel on suur tähtsus Maa geodünaamikas, polaaralade veeringluses ja teadmiste suurendamisel ainulaadsetest ökosüsteemidest;

65.  kutsub kõigi Arktika piirkonna riikide, eelkõige Venemaa valitsust heaks kiitma ja kinnitama põlisrahvaste õiguste ÜRO deklaratsiooni, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 13. septembril 2007;

66.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid ratifitseeriksid kõik peamised põlisrahvaste õigustega seotud lepingud, nagu ILO konventsioon nr 169;

67.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid teeksid IMO kohustusliku laevanduse polaarkoodeksi koostamise raames ettepaneku kehtestada eraldi eeskirjad tahma heitkoguste ja raske kütteõli kohta; nõuab, et juhul, kui läbirääkimised tulemusi ei anna, esitaks komisjon ettepanekud eeskirjade kehtestamiseks enne või pärast Arktika vete läbimist ELi sadamatesse sisenevate laevade kohta, eesmärgiga kehtestada range kord, millega piiratakse tahma heitkoguseid ning raske kütteõli kasutamist ja vedu;

o
o   o

68.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Arktika piirkonna riikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 9 E, 15.1.2010, lk 41.
(2) Välissuhete nõukogu 2985. istung.
(3) Nõukogu 2914. istung.
(4) 2009/10:UU4.
(5) EÜT L 197, 21.7.2001, lk 30.
(6) Allkirjastatud 15. septembril 2010.
(7) ELT L 136, 29.5.2007, lk 3.
(8) ELT L 286, 31.10.2009, lk 36.
(9) Kirde-Atlandi merekeskkonna kaitse konventsioon.
(10) Ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsioon.


ELi Musta mere piirkonna strateegia
PDF 151kWORD 72k
Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2011. aasta resolutsioon Euroopa Liidu Musta mere strateegia kohta (2010/2087(INI))
P7_TA(2011)0025A7-0378/2010

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni teatist pealkirjaga „Musta mere sünergia – Uus piirkondlik koostööalgatus” (KOM(2007)0160);

–  võttes arvesse nõukogu 14. mai 2007. aasta järeldusi Musta mere sünergia algatuse kohta;

–  võttes arvesse oma 17. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni Musta mere regionaalpoliitilise lähenemisviisi kohta;(1)

–  võttes arvesse Kiievis 14. veebruaril 2008. aastal vastu võetud Euroopa Liidu riikide ja laiema Musta mere piirkonna riikide välisministrite ühisavaldust;

–  võttes arvesse komisjoni 19. juunil 2008. aastal vastu võetud „Musta mere sünergia esimest rakendusaastat käsitlevat aruannet” (KOM(2008)0391);

–  võttes arvesse Musta mere sünergia keskkonnapartnerluse käivitamist käsitlevat ühisavaldust (Brüssel, 16. märts 2010);

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa naabruspoliitika arendamise kohta (KOM(2006)0726) ja komisjoni kavatsust esitada Euroopa naabruspoliitika (ENP) läbivaatamise tulemused 2011. aastal;

–  võttes arvesse ühinemispartnerlust Türgiga;

–  võttes arvesse Armeenia, Aserbaidžaani, Gruusia, Moldova Vabariigi ja Ukrainaga sõlmitud partnerlus- ja koostöölepinguid ning käimasolevaid läbirääkimisi uute assotsiatsioonilepingute üle, samuti vastavaid ENP tegevuskavasid;

–  võttes arvesse komisjoni 12. mail 2010. aastal vastu võetud ENP eduaruandeid Armeenia, Aserbaidžaani, Moldova Vabariigi, Gruusia ja Ukraina kohta;

–  võttes arvesse Venemaa Föderatsiooniga sõlmitud partnerlus- ja koostöölepingut ning käimasolevaid läbirääkimisi ELi ja Venemaa vahelise uue lepingu üle;

–  võttes arvesse komisjoni 3. detsembri 2008. aasta teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Idapartnerlus” (KOM(2008)0823);

–  võttes arvesse 7. mai 2009. aasta Praha idapartnerluse tippkohtumise ühisdeklaratsiooni;

–  võttes arvesse hiljutist arengut viisalihtsustamise alases dialoogis kõnealuse piirkonna riikidega;

–  võttes arvesse oma 15. novembri 2007. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika tugevdamise kohta(2);

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Moldova Vabariigi, Venemaa Föderatsiooni, Türgi, Ukraina ja Taga-Kaukaasia riikide, samuti integreeritud merenduspoliitika kohta;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning regionaalarengukomisjoni arvamusi (A7-0378/2010),

A.  arvestades, et Musta mere piirkond on strateegiline sild, mis ühendab Euroopat Kaspia mere piirkonna, Kesk-Aasia ja Lähis-Idaga ning kaugemalt Kagu-Aasia ja Hiinaga, ning seda iseloomustavad tihedad sidemed ja suur potentsiaal, kuid ka erinevused ja konkurents; arvestades, et piirkond hõlmab ELi liikmesriike Bulgaariat, Kreekat ja Rumeeniat, kandidaatriiki Türgit ja ENP partnerriike Armeeniat, Aserbaidžaani, Gruusiat, Moldova Vabariiki ja Ukrainat, aga ka strateegilise partnerina Venemaa Föderatsiooni;

B.  arvestades, et Musta mere piirkond on ELile strateegiliselt tähtis; arvestades, et Must meri on osaliselt ELi sisemeri ja geograafiliselt peamiselt Euroopa meri, millest tulenevalt on ELil ja piirkonna riikidel ühised probleemid ja võimalused, samuti ühine vajadus tagada, et Musta mere ümbruses valitseb rahu, demokraatia, turvalisus, stabiilsus, piirkondlik koostöö ja jätkusuutlik jõukus; arvestades, et Musta mere piirkonna jaoks on vajalik sidusamat, jätkusuutlikumat ja strateegilisemat lähenemisviis;

C.  arvestades, et Musta mere piirkond on sotsiaalselt, kultuuriliselt ja religioosselt rikkalik keskkond, kus kultuuride- ja religioonidevaheline dialoog peaks keskset rolli mängima;

D.  arvestades, et Musta mere sünergia heaks küljeks on Musta mere piirkonna strateegilise tähtsuse tunnistamine ELi jaoks koos vajadusega ELi suurema osalemise järele selles piirkonnas; arvestades, et Musta mere sünergia tulemused on seni olnud üsna piiratud ning puudub selge ja terviklik ülevaade Musta mere sünergia rakendamise seniste tulemuste kohta, mis õigustab ELi suunalist kriitikat, et liidul puudub selle piirkonna kohta strateegiline nägemus ja ELi lähenemisviis kõnealuse algatuse rakendamisel on killustatud;

E.  arvestades, et ei ole koostatud tegevuskava koos konkreetsete eesmärkide ja võrdlusalustega ning aruandlus-, järelevalve-, hindamis- ja reageerimismehhanismidega, mida parlament palus oma kõige esimeses Musta mere piirkonda käsitlevas resolutsioonis;

F.  arvestades, et seni on esitatud ainult üks eduaruanne 2008. aastal, millele ei järgnenud mingit regulaarset aruandlusmehhanismi; arvestades, et teostatud on üsna vähe projekte ja seni on käivitatud ainult keskkonnapartnerlus;

G.  arvestades, et pärast 2008. aastat pole toimunud ühtegi ministrite konverentsi, mis rõhutab Musta mere sünergia vähest nähtavust ning puudulikku strateegilist visiooni ja poliitilist suunamist;

H.  arvestades, et senised jõupingutused on küll kiiduväärsed, kuid neid on tõsiselt takistanud vilets halduskorraldus, institutsioonilise ja poliitilise tahte puudumine ning inimressursside ja eriotstarbeliste rahaliste vahendite puudumine;

I.  arvestades, et pärast 2008. aastat on Musta mere piirkonnas toimunud palju sündmusi ja ehkki piirkondlik koostöö näib edenevat mõnes tehnilises valdkonnas, nagu keskkond, haridus, teadusuuringud ja tehnoloogia, samuti õigusnormide ühtlustamise valdkonnas, on siiski säilinud ja isegi süvenenud mitmed probleemid, näiteks venivad konfliktid Kaukaasias ja Transnistrias, meresõidu ohutuse alased ning otsingu- ja päästeoperatsioonid, militariseerimine, elanikkonna ümberasustamine ja demokraatia nõrgenemine;

J.  arvestades, et eesistujariigi Prantsusmaa missioon koos liikmesriikide tegevusega näitas ELi pühendumist Gruusia konflikti ohjeldamisele ja lahendamisele;

K.  arvestades, et Musta mere piirkond on seoses ELi energiajulgeolekuga, eelkõige energiavarustuse mitmekesistamisel, geostrateegilise tähtsusega;

L.  arvestades, et muid Musta mere piirkonna riikidega seotud ELi algatusi ei tohiks näha Musta mere sünergiaga konkureerivatena, vaid seda täiendavatena;

M.  arvestades, et komisjonil on palutud töötada välja ELi Doonau piirkonna strateegia, milles tuleks võtta arvesse selle lähedast seotust Musta mere piirkonnaga,

1.  on arvamusel, et arvestades Musta mere piirkonna strateegilist tähtsust ELi jaoks ja Musta mere sünergia üsna piiratud tulemusi, tuleks käivitada strateegia, mis parandaks kõnealuses piirkonnas ELi tegevuse sidusust ja nähtavust, ning ELi Musta mere strateegia peaks olema ELi laiema välis- ja julgeolekupoliitika visiooni lahutamatu osa;

2.  kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles koostama Musta mere piirkonna strateegiat paralleelselt Euroopa naabruspoliitika läbivaatamisega, määratledes sellega integreeritud ja tervikliku ELi lähenemisviisi piirkonna probleemide lahendamiseks ja võimaluste kasutamiseks, koos üksikasjaliku tegevuskava, selgete eesmärkide, juhtalgatuste ja võrdlusalustega; usub, et strateegia tagab tegevuse tõhusa kooskõlastamise ja ülesannete jaotuse;

3.  kordab üleskutset komisjonile ja Euroopa välisteenistusele hinnata regulaarselt strateegia rakendamist, sätestades konkreetsed järelevalve-, hindamis-, reageerimis- ja aruandlusmehhanismid; nõuab tungivalt, et Euroopa Parlamendi asjaomaste komisjonidega konsulteeritaks kõnealuse protsessi peamistes etappides;

4.  soovitab tagada Musta mere piirkonna ELi tasandi poliitika ja ELi liikmesriikide riiklike strateegiate vahel sidususe;

5.  rõhutab, et ELi liikmesriigid peavad kokku leppima selged prioriteedid, et seejärel koostada realistlik ja rahaliselt kindel tegevuskava koos selle tõhususe hindamise süsteemiga;

6.  rõhutab, et uue strateegia eesmärkide saavutamiseks tuleb rakendada piisavad inimressursid, võttes strateegiat eelkõige nähtavalt arvesse Euroopa välisteenistuse organisatsioonilise struktuuri ja töötajatega varustamise puhul;

7.  tervitab Euroopa naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahendist rahastatava Musta mere piirkonna piiriülese koostöö ühise rakenduskava käivitamist ja usub, et saabunud taotluste suur arv näitab suurt huvi Musta mere piirkonna ühiste koostööprojektide vastu; tervitab 2010. aasta novembris ühise järelevalvekomitee poolt heaks kiidetud 16 uut projekti; usub siiski, et programmi toimimise aeglane tempo kajastab praeguste rahastamismehhanismide puudusi; viitab eelkõige õiguslikele raskustele, mis on seotud vajadusega rahastada osalejaid erinevatest rahastamisvahenditest, ja kutsub komisjoni üles selliste takistuste kõrvaldamiseks lahendusi otsima; on arvamusel, et programm võiks hõlmata ka investeerimisprojekte;

8.  nõuab, et järgmiseks programmiperioodiks koostataks Musta mere piirkonna piiriülese koostöö ühine rakenduskava, et täiel määral käsitleda ja jätkata jõupingutusi kõigi nende eesmärkide saavutamiseks, mis on sätestatud Euroopa naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahendist rahastatava piiriülese koostöö strateegiadokumendis aastateks 2007–2013; rõhutab, et taotluste suhtes tuleks kehtestada ühtsed reeglid, nii et iga programmis osaleva riigi iga juriidiline isik võiks esineda juhtiva osalejana; on seisukohal, et kõik Musta mere piirkonna ühise rakenduskava riigid peaksid olema kaasatud järgmisse programmiperioodi ja neid tuleks ergutada aktiivselt osalema;

9.  on seepärast veendunud, et strateegia edu tagamiseks on vaja sätestada asjakohane ja konkreetne rahastamine; nõuab Musta mere strateegia jaoks eraldi eelarverea loomist, samuti piirkonna eriomadusi arvestavate tõhusate rahaeraldusmeetodite väljatöötamist ning vahendite kasutamise kontrolli; julgustab väikesemahuliste arenguprojektide rahastamist esmajärjekorras; kutsub komisjoni ja piirkondi üles edendama piiriülese koostöö raames inimestevahelisi projekte ning rahastama ja tõhustama väikeprojektide fondi rahastamisvahendit;

10.  rõhutab projektipõhise lähenemisviisi vajadust eesmärgiga kaasata kohalikke asutusi, ettevõtteid, valitsusväliseid organisatsioone ja muid kodanikuühiskonna organisatsioone Musta mere strateegia kavandamisel, ühisomamisel ja rakendamisel; rõhutab Musta mere strateegia meetmete järelevalve tähtsust võrdlusaluste või muude asjakohaste näitajate määratlemise teel;

11.  peab väga soovitavaks sünergia loomist liidu nende poliitikavaldkondade vahel, mis on strateegiaga seotud – eriti puudutab see struktuurifonde, teadus- ja arendustegevuse raamprogrammi ja üleeuroopalisi transpordivõrke –, et tagada rahastatava tegevuse jätkusuutlikkus; sel juhul võib ühe majandusarengu algatusega loodud võimalusi kasutada teises, täiendavas algatuses;

12.  on seisukohal, et kaasamine ja piirkondlik vastutus on ELi kõnealust piirkonda käsitleva lähenemisviisi tähtsad põhimõtted, ning peab Türgit ja Venemaad partneriteks, kes peaksid ideaalis olema asjakohaselt kaasatud Musta mere piirkonna koostöösse; usub, et Bulgaaria, Rumeenia ja Kreeka kahekordne roll rannikuriikide ja ELi liikmesriikidena on ELi Musta mere piirkonna poliitika edu jaoks ülimalt tähtis;

13.  on arvamusel, et nähtavuse, strateegilise juhendamise ja kõrgetasemelise kooskõlastamise saavutamiseks tuleks regulaarselt korraldada ELi ja laiema Musta mere piirkonna riikide ministrite kohtumisi ning osalema peaksid kõik piirkonnas osalejad ja riigid, sh Musta Mere Majanduskoostöö Organisatsioon (BSEC), Musta Mere saastekaitse komisjon, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (EBRD) ja Euroopa Investeerimispank; on veendunud, et ELi ja Musta Mere Majanduskoostöö Organisatsiooni institutsionaalne dialoog võib tähendada sammu tõelise partnerluse loomise suunas selles piirkonnas; märgib siiski, et Musta Mere Majanduskoostöö Organisatsioonil on hetkel struktuursed raskused ja ta vajab tõhusaks piirkondlikuks partneriks muutumiseks uuendamist ja reformi;

14.  taunib asjaolu, et piirkondlikud pinged on avaldanud ebasoodsat mõju Musta mere dialoogi- ja partnerlusfoorumile ning seetõttu ei ole seda seni ellu viidud; on seisukohal, et selline foorum võiks kaasa aidata ideede tekkimisele ja dialoogi edendamisele piirkondlike osalejate vahel;

15.  usub, et Musta mere strateegiat tuleks arendada piirkondliku koostöö kõigil tasanditel; väljendab heameelt ELi ja Musta mere piirkonna riikide vahel loodud parlamentaarsele koostöö üle;

16.  tunnistab piirkondlike ja kohalike omavalitsuste ning huvirühmade tähtsust strateegia kavandamisel ja rakendamisel, arvestades nende seotust asjaomase piirkonna ja selle inimestega; on seetõttu seisukohal, et nende vajadused tuleb kindlaks teha ja nad täielikult strateegiasse kaasata;

17.  tervitab Musta mere kodanikuühiskonna foorumi loomist ja julgustab suuremale koostööle kohalike asutuste, kodanikuühiskonna ja ettevõtete vahel; kutsub komisjoni üles võimaldama kodanikuühiskonnale suuremat toetust, toetades muu hulgas kodanikuühiskonna organisatsioonide võrgustikke; rõhutab avaliku sektori rolli Musta mere strateegiaga seotud tegevuse tõhusa elluviimise ja usaldust suurendavate meetmete edu tagamiseks;

18.  rõhutab, et Musta mere sünergia ja idapartnerlus täiendavad teineteist, ja kutsub komisjoni üles kasutama ära kõnealuse kahe algatuse erinevusi ja selgitama kõikidel tasanditel, kuidas seda täiendavust ära kasutada; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles tagama, et Euroopa välisteenistus kooskõlastab tulemuslikult erinevaid ELi algatusi ja mehhanisme laiemas Musta mere piirkonnas;

19.  väljendab heameelt ELi Doonau piirkonna strateegia üle, mis valmib käesoleva aasta lõpuks, ning nõuab selle heakskiitmist ning rakendamise alustamist 2011. aasta esimesel poolel; rõhutab ELi Doonau piirkonna strateegia laiendamise vajadust Musta mere piirkonna suunas; rõhutab, et Doonau piirkonna jätkusuutlik areng parandab täiendavalt Musta mere geostrateegilist positsiooni; on sellest tulenevalt seisukohal, et need strateegiad peaksid olema teineteist täiendavad, tunnistades samal ajal mõlema strateegia piirkondade erinevat loomust ja eriomast geograafilist rõhuasetust;

20.  rõhutab, et ELi ja liikmesriikide põhieesmärk ELi Musta mere piirkonna strateegia puhul peaks olema luua piirkond, mida iseloomustavad rahu, demokraatia, õitseng ja stabiilsus ning mis põhineb inimõiguste ja põhivabaduste austamisel ja tagab ELi energiavarustuse kindlust; on seisukohal, et prioriteetsed tegevusvaldkonnad peaksid olema hea valitsemistava, õigusriigi põhimõtted, inimõiguste austamise edendamine, rände haldamine, energeetika, transport, keskkond ning majanduslik ja sotsiaalne areng;

Julgeolek ja hea valitsemistava

21.  tuletab meelde, et Musta mere piirkond vajab aktiivset poliitikat ja pikaajalisi lahendusi, et tulla toime märkimisväärsete piirkondlike ja piiriüleste probleemidega, mida pole võimalik ignoreerida, näiteks venivad konfliktid, ümberasustatud kogukonnad, kahepoolsed vaidlused, suletud piirid ja strateegiline konkurents, mis toob kaasa militariseerimise ja relvade leviku, institutsioonide ja halduse nõrkus ja demokraatia nõrgenemine, piiriülene kuritegevus ja salakaubandus, piiride ja inimeste liikumise järelevalve ning meresõidu turvalisuse ja ohutuse vilets olukord;

22.  rõhutab Musta mere riikide vahel heanaaberlike suhete loomise ja arendamise suurt tähtsust, mis on eduka koostöö eeldus, ning peab vastuvõetamatuks, et piirkond peab endiselt tegelema naabritevaheliste suletud piiride probleemiga;

23.  usub, et EL on võib osaleda ja peaks osalema aktiivsemalt Musta mere julgeolekukeskkonna kujundamisel; nõuab ELi suuremat osalemist piirkondlikus strateegilises dialoogis ja ELi koostööd liidu strateegiliste partneritega julgeoleku, samuti konfliktide ennetamise ja lahendamise küsimustes kooskõlas rahvusvahelise õigusega; rõhutab, et Musta mere strateegia täielik väljaarendamine on samuti seotud konkreetse arenguga lahendamata konfliktide rahumeelsel lahendamisel; kutsub seetõttu ELi üles otsesemalt osalema ning võtma juhtrolli läbirääkimistel ja rahuprotsessis, tõhustama usalduse suurendamise meetmeid ja abiprogramme eesmärgiga luua alus püsivatele ja terviklikele lahendustele ning leevendada konfliktide tagajärgi kohalike elanike jaoks; kiidab Euroopa Liidu piirihaldamise abimissiooni (EUBAM) ja Euroopa Liidu järelevalvemissiooni (EUMM) tööd;

24.  kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles tegema jõupingutusi selleks, et Venemaa täidaks olukorra stabiliseerimiseks ja konflikti lahendamiseks Gruusias Sarkozy kuuepunktilise rahuplaani;

25.  juhib tähelepanu vajadusele tugevdada järelevalvet ning kutsub ELi arendama välja varase hoiatamise süsteemi, mis toimiks konflikti ennetamise ja usalduse suurendamise vahendina Musta mere piirkonnas, et vältida destabiliseerimist ja konfliktide eskaleerumist; nõuab keskendumist konkreetsetele juhtumitele üldiste mureavalduste asemel; palub kaaluda usalduse suurendamise meetmeid, nagu relvamüügitehingute ja merel toimuva sõjalise tegevuse avalikustamine; väljendab eriti muret Venemaa Musta mere laevastiku Krimmi sadamalepingu pikendamise pärast ja selle võimaliku mõju pärast piirkonna stabiilsusele;

26.  kutsub ELi üles astuma samme piirkondliku õigusraamistiku ja mehhanismide loomiseks, millega tõkestada relvade levikut Musta mere piirkonnas;

27.  nõuab Musta mere strateegias piiriülese kuritegevuse ning eriti narkootikume ja inimesi puudutava salakaubanduse ning ebaseadusliku rände käsitlemist, samuti nõuab koostöö edasist tugevdamist piiride ja inimeste liikumise järelevalve valdkonnas;

28.  rõhutab vajadust hallata paremini Musta mere piirkonna sisest ja sealt välja suunduvat rännet, suurendades sisserändajate poliitilist, majanduslikku ja sotsiaalset integratsiooni, mis tugineb ELi rände suhtes võetud üldise lähenemisviisi põhimõtetele;

29.  märgib selliste mereõnnetuste, mis hõlmavad inimohvreid ja kahju keskkonnale, arvu suurenemist viimastel aastatel ning rannikuriikide suutmatust tagada koordineeritud ja edukad päästeoperatsioonid; kutsub ELi sellega seoses üles kasutama integreeritud merenduspoliitikat, et koordineerida otsimise, päästmise ja õnnetuste ennetamise alast tegevust Mustal merel; nõuab, et arendataks välja Musta mere järelevalve strateegia;

30.  usub, et Musta mere piirkonna julgeolekustrateegia peaks sisaldama ka halduse parandamist, demokraatlikku valitsemistava, austust inimõiguste vastu ja riikide võimekust hõlmavaid eesmärke; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles süvalaiendama institutsioonide ülesehitamist ja demokraatlikku valitsemist käsitlevaid algatusi, mis on asendamatud igale riigile, mis soovib edukalt areneda; rõhutab, et piirkonna endiste Nõukogude Liidu riikide halduse, õigusriigi ja riiklike struktuuride parandamise eesmärk kujutab iseenesest julgeolekustrateegiat, kuna täielik või osaline riikide allakäik ja poliitiline stagnatsioon loovad tingimused riigiväliseks sekkumiseks ja riikidevahelisteks ohtudeks;

31.  rõhutab, et ELi Musta mere piirkonna strateegias peab olema oluline koht inimõiguste kaitsmisel ja demokraatia edendamisel kogu piirkonnas ning see peab hõlmama eduka koostöö edendamist valitsusväliste organisatsioonide ja inimõiguste kaitsjate vahel;

32.  märgib, et inimõiguste ja demokraatia austamise edendamine kogu maailmas kuulub ELi prioriteetide hulka; rõhutab, et okupeeritud Lõuna-Osseetias ja Abhaasias esineb iga päev inimõiguste rikkumisi; kutsub ELi, eriti Euroopa välisteenistust seetõttu üles reageerima aktiivselt mis tahes liiki inimõiguste rikkumistele Musta mere piirkonnas;

33.  rõhutab tähtsat rolli, mida OSCE piirkonnas omab, ja peab ELi jaoks esmatähtsaks koostööd OSCEga institutsioonide ülesehitamise, õigusriigi, valimiste vaatlemise, meediavabaduse ning demokraatia ja inimõiguste valdkonnas;

Energeetika, transport ja keskkond

34.  on ühelt poolt seisukohal, et Musta mere piirkond on strateegilise tähtsusega ELi energiajulgeolekule ja ELi energiavarustuse mitmekesistamisele, ning kordab sel põhjusel Musta mere piirkonna ühtse strateegia vajadust ja tähtsust; on teiselt poolt seisukohal, et energeetika-, transpordi- ja keskkonnaalasest koostööst sõltub piirkonna harmooniline ja säästev areng; tervitab keskkonnapartnerluse käivitamist, oodates kannatamatult ka transpordi ja energeetika alase partnerluse käivitamist; nõuab nende kiiret ja tõhusat rakendamist; on arvamusel, et ühise õigusraamistiku arendamisest piirkondlikul tasandil oleks palju kasu neis küsimustes toimuva koostöö suurema tulemuslikkuse ja koostoime mõttes; usub, et erialaste ja institutsiooniliste võrgustike loomine ja toetamine võib suurendada ühise ja tulemusliku otsustamise võimalusi;

35.  rõhutab vajadust tugevdada Musta mere piirkonnas mitmepoolset energiaalast koostööd, mille tähtsamad põhimõtted on sätestatud WTO poolt ja energiaharta lepingus; toetab täielikku turgude ja õiguslikku integreerimist ELi energia- ja keskkonnaalaste õigusaktide alusel ning julgustab laiema Musta mere piirkonna riike osalema energiaühenduse asutamislepingus, samuti julgustab ELi, Euroopa Investeerimispanka ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanka toetama energiainfrastruktuuri ajakohastamist Musta mere piirkonnas;

36.  rõhutab, et liikmesriikide ühine lähenemisviis Musta mere piirkonnale on tähtis, et saavutada energiavarustuse kindlus ja naabruskonna stabiilsus, mis on ELi pikaajalised eesmärgid;

37.  tuletab meelde, et vaja on komisjonipoolset aktiivsemat tegevust gaasitarnete mitmekesistamise meetmete toetamisel ning ühist õigusraamistikku läbipaistva, konkurentsil ja eeskirjadel põhineva gaasituru tekkeks; kutsub samal ajal ELi üles arendama aktiivselt koostööd Musta mere piirkonna riikidega ning pakkuma neile suuremaid võimalusi saada toetust ELile huvi pakkuvatele energiaprojektidele; tervitab seetõttu Moldova Vabariigi ja Ukraina energiaühendusse vastuvõtmist;

38.  rõhutab pakilist vajadust asutada Euronesti parlamentaarne assamblee, mis aitab saavutada idapartnerluse eesmärke ja avaldab seega soodsat mõju energiavarustuse kindlusega seotud küsimustele;

39.  tuletab meelde ELi eesmärki mitmekesistada tarnete marsruute ja tarneallikaid ning koostada ELi ühine energiapoliitika; rõhutab lõunakoridori projektide tähtsust, eriti ELi strateegiliselt olulise Nabucco projekti ja selle kiire elluviimise suurt tähtsust Euroopa energiajulgeoleku seisukohast; võtab teadmiseks South Streami projekti; rõhutab lisaks veeldatud maagaasi AGRI projekti raames Euroopasse transportimise ning Musta mere sadamates veeldatud maagaasi terminalide arendamise tähtsust, samuti Constanta-Trieste üleeuroopalise naftajuhtme tähtsust;

40.  nõuab tungivalt, et komisjon sõlmiks Nabucco gaasijuhtme võimalike tarnijariikidega kokkulepped 2011. aasta lõpuks;

41.  on seisukohal, et komisjoni peatselt esitatavas energiainfrastruktuuri paketis tuleb asetada suurt rõhku kavandatavatele energiaprojektidele Musta mere piirkonnas; juhib tähelepanu asjaolule, et piirkonnas asuvaid riike läbivad transiidimarsruudid võivad ELi varustuskindlust oluliselt suurendada;

42.  rõhutab Musta mere piirkonna taastuvate energiaallikate potentsiaali, kuna need võivad oluliselt kaasa aidata kindlale tulevikule energia valdkonnas maailma tasandil, samuti püsivale majanduskasvule, ning kutsub komisjoni ja Musta mere ääres asuvaid riike üles seda potentsiaali ära kasutama;

43.  nõuab, et ELi ja Musta mere piirkonna partnerlus hõlmaks teadmus- ja tehnosiiret taastuvenergia ja energiatõhususe valdkonnas ning tehnilist tuge võrkude projekteerimisel, ning juhib tähelepanu asjaolule, et varustuskindluse suurendamise võti on energia säästmine; toetab teadusuuringute teostamist alternatiivsete energiaallikate ja eelkõige taastuvenergia, energiatõhususe ja energiasäästu kohta, kuna need on hädavajalikud, et lahendada kliimamuutusega seotud probleemid ja aidata kaasa ülemaailmsetele jõupingutustele vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid;

44.  toetab jätkuvat algatuste arendamist TRACECA ja INOGATE programmide raames; kutsub ELi üles veelgi tugevdama piirkonnas oma infrastruktuuri projekte, tehes seda otse ja kooskõlastades muude osalejate ja investoritega;

45.  on arvamusel, et piirkonna rahvusvahelise kaubanduse ja süsivesinike transpordi seisukohast on hädavajalik arendada välja ELi Musta mere ja Doonau suudme sadamad, sealhulgas nafta- ja maagaasi terminalid ning ühendvedude infrastruktuur; peab vajalikuks Musta mere piirkonna maanteeinfrastruktuuri ajakohastamist ning ühenduste loomist Euroopa transpordikoridoridega; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kiirendama üleeuroopalise transpordivõrgu prioriteetsete projektide lõpuleviimist 7., 18., 21. ja 22. teljel, mida on nimetatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta otsuse nr 884/2004/EÜ (millega muudetakse otsust 1692/96/EÜ üleeuroopalise transpordivõrgu arendamist käsitlevate ühenduse suuniste kohta) II lisas, samuti nende järk-järgulist integreerimist TRACECA (Euroopa, Kaukaasia ja Kesk-Aasia vaheline transpordikoridor) programmi ning rahvusvahelise transpordi kesktelje, kagutelje ja meremagistraalidega, millele osutatakse komisjoni teatises nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Tähtsamate üleeuroopaliste transporditelgede laiendamine naaberriikidesse. Suunised transpordi kohta Euroopas ja naaberpiirkondades” (KOM(2007)0032), ning üleeuroopaliste transpordikoridoride 8 ja 9 lõpuleviimist;

46.  kutsub Musta mere ääres asuvaid riike üles sõlmima vastastikuse mõistmise memorandumit Musta mere merekoridoride arendamise kohta ning palub komisjonil avada Musta mere merekoridoride rahastamiseks TEN-T eelarverida, mis on sarnane olemasolevate eelarveridadega Läänemere, Põhjamere ja Vahemere merekoridoride jaoks;

47.  tunneb heameelt võetud meetmete üle ELi ühise õhuruumi laiendamiseks Musta mere riikidesse; kutsub komisjoni üles jätkama dialoogi Moldova Vabariigiga seoses riigi lennutranspordisektori liberaliseerimisega ning viivitamata alustama läbirääkimisi Moldova Vabariigi ühinemise üle ELi ühise õhuruumiga;

48.  rõhutab Musta mere kui loodusvara tähtsust ning väljendab suurt muret piirkonna keskkonnaseisundi pärast; rõhutab vajadust tasakaalu järele majandusliku arengu ja keskkonnakaitse vahel ning vajadust ühise lähenemisviisi järele nimetatud püüdluse puhul ning seepärast rõhutab vajadust rakendada täielikult konventsioon Musta mere kaitseks reostuse eest;

49.  palub, et komisjon seaks Musta mere piirkonnas infrastruktuuriprojekte rahastades prioriteediks energiatõhususe-, keskkonnakaitse- ja kliimanõuded ning et need projektid põhineksid positiivsel keskkonnahinnangul; tuletab meelde probleeme, mida kliimamuutus Musta mere piirkonnale kaasa toob, ning seetõttu nõuab tungivalt tihendatud koostööd Musta mere äärsete riikide vahel, eriti hädaolukordade ennetamise valdkonnas;

50.  kutsub ELi üles kaasama Musta mere piirkonda integreeritud merenduspoliitikasse ja eelkõige ühisesse kalanduspoliitikasse võrdsetel alustel teiste Euroopa piirkondadega; EL peaks astuma kõik vajalikud diplomaatilised sammud, et veenda kolmandaid riike järgima ühise kalanduspoliitika põhimõtteid võimalikult suurel määral; rõhutab Musta mere eraldiseisva ühiste kalavarude haldamise organi loomise ja mitmeaastaste halduskavade süsteemi kohaldamise tähtsust;

Majanduslik, sotsiaalne ja inimareng

51.  usub, et edendada tuleks piirkonna kui terviku majanduslikku, sotsiaalset ja inimarengut; omistab eelkõige tähtsust inimõiguste ja põhivabaduste austamisele piirkonnas; juhib tähelepanu asjaolule, et piirkonnal on erakordsed loodusvarad, mis saavad kiiret majanduskasvu edendada; rõhutab, et nende loodusvarade nõuetekohane haldamine on sellise arengu lihtsustamiseks oluline;

52.  rõhutab, et kaubanduse täiendav liberaliseerimine ja piirkondadevahelise kaubanduse tugevdamine on piirkonna majandusliku arengu jaoks olulised; rõhutab Musta mere piirkonnas majandusvõimaluste ja heaolu loomise tähtsust nii kohaliku elanikkonna kui ka piirkonna kaubanduspartnerite jaoks; rõhutab vajadust võidelda pettuse ja korruptsiooni vastu, et muuta piirkond investorite jaoks atraktiivsemaks; rõhutab koostöö tähtsust turismi, sadamate ja ranniku arendamise valdkonnas; toetab ELi rannikupiirkondade sotsiaalmajandusliku arengu edendamisele suunatud integreeritud merenduspoliitikat, kuid peab kahetsusväärseks asjaolu, et kõnealuses poliitikas on Musta mere mõõde halvasti välja arendatud; tervitab hariduse, teadusuuringute ja tehnoloogia valdkonnas koostöös saavutatud tulemusi; avaldab taas toetust sotsiaalse arengu ja tugeva kodanikuühiskonna edendamise eesmärgile; rõhutab, et EL peaks jätkama oma viisalihtsustamise alast dialoogi piirkonna riikidega;

53.  on veendunud, et ELil peaks olema Musta mere piirkonnas suurem roll, pakkudes piirkonna riikidele rohkem võimalusi integreeruda tihedamalt ELi poliitikasuundadega; rõhutab, et kaubanduse liberaliseerimise ja vabakaubanduspiirkonna loomise võimalusi tuleks kooskõlas WTO põhimõtetega hoolikalt kaaluda, põhjalikult uurida ja edendada;

54.  juhib tähelepanu ELi ja Venemaa pikaajalisele strateegilisele partnerlusele ja nende ühisele huvile tõhustada kahepoolset kaubandust ja investeeringuid, lihtsustada ja liberaliseerida kaubandust maailmamajanduses ning tugevdada ja arendada konkurentsi, sealhulgas Musta mere piirkonnas;

55.  tõdeb, et ülemaailmne finantskriis on andnud Musta mere piirkonnale tugeva löögi ning järsult peatanud keskmiselt 6%-ni aastas ulatunud majanduskasvu perioodi, lõpetanud Musta mere riikide edasiseks majanduslikuks arenguks vajaliku väliskapitali sissevoolu ja seadnud selle piirkonna finantssüsteemi ülima pinge alla; rõhutab, et sellele tuleb reageerida rahanduse ja panganduse tugevama reguleerimise, eelarvepoliitika usaldusväärsuse ja läbipaistvuse suurendamise, maksupettuste, maksudest kõrvalehoidumise ja korruptsiooni vastu võitlemise, piirkondliku koostöö tõhustamise ning piirkondlike organisatsioonide (nt Musta Mere Majanduskoostöö Organisatsioon (BSEC)) tegevuse parema omavahelise koordineerimisega;

56.  soovitab strateegia raames välja töötada ühtse lähenemisviisi ja kasutada ELi ühtekuuluvuspoliitika ja naabruspoliitika kindlakskujunenud põhimõtteid, kuna see võib aidata saavutada tulemusi ning samal ajal suurendada mahajäänud piirkondade suutlikkust; usub eelkõige, et piirkondade vahel tuleb edendada piiriülest koostööd, et kooskõlastatud tegevuse kaudu lahendada ühiseid probleeme; juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa territoriaalse koostöö rühmitus pakub sobivat koostööraamistikku struktureeritud mitmetasandiliseks juhtimiseks; palub komisjonil uurida võimalusi, kuidas paremini koordineerida erinevaid Euroopa vahendeid, mis võimaldavad piiriülest koostööd liidu välispiiridel;

57.  juhib tähelepanu asjaolule, et heade tavade vahetus piirkondade vahel on väga oluline kõikide koostöövaldkondade jaoks, kuna piirkonnad, millel on pikaajaline kogemus projektide arendamisel ja rakendamisel, võivad aidata teistel piirkondadel oma tulemusi parandada;

58.  peab väga oluliseks suurendada Musta mere piirkonna kõikide kohalike ja piirkondlike huvirühmade haldussuutlikkust, et tagada ELi projektide tõhus rakendamine ja usaldusväärne finantsjuhtimine, suurem läbipaistvus ja vastutus ning tasakaalustatud territoriaalne areng kogu piirkonnas;

59.  rõhutab viisalihtsustamise ja inimeste liikuvuse tähtsust piirkonnas ning nõuab tungivalt, et komisjon kaaluks soodusviisakorra väljaarendamist ärimeeste, teadlaste, noorte, kohalike ametnike ja muude rühmade jaoks eesmärgiga parandada kogu piirkonnas kontakte eelkõige usalduse suurendamiseks; julgustab ELi egiidi all välja arendama ühisprojekte, mis on seotud kultuuripärandi ja turismi edendamisega piirkonnas;

60.  usub, et kultuuride ja usundite vahelist dialoogi edendavad programmid vajavad jätkuvat julgustust, et edendada piirkonnas koostööd, et ühised algatused hariduse ja meedia valdkonnas on väga vajalikud selleks, et luua inimeste ja arvamusliidrite vahelisi tähenduslikke sidemeid ja neid tugevdada, ning et sellised algatused nagu Musta Mere ülikoolide võrgustik on hea näide selle kohta, kuidas akadeemiline suhtlus võib piirkonnas positiivse koostoime vallandada; nõuab, et tugevdataks akadeemilisi ja tudengite võrgustikke, e-infrastruktuure ja ühiseid teadusprojekte; tervitab Musta Mere ülikooli loomise ja toetamise algatust, et aidata kaasa piirkonna eliidi tekkele, kes näeb koostööd ühiste probleemide lahendamise loomuliku meetodina;

61.  tunnustab Musta mere vastastikuse ühendamise projekti tulemusi piirkondliku teadus- ja haridusvõrgustiku loomisel laiemas Musta mere piirkonnas ja selle ühendamisel GEANTiga ning kutsub komisjoni üles jätkuvalt toetama Musta mere piirkonda käsitlevaid teadusprojekte, nagu HP-SEE, SEE-GRID, SCENE, CAREN ja BSRN;

o
o   o

62.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning liikmesriikide ja kõigi Musta mere piirkonna riikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 41 E, 19.2.2009, lk 64.
(2) ELT C 282 E, 6.11.2008, lk 443.


Pakistan: Pandžabi kuberneri Salmaan Taseeri mõrv
PDF 208kWORD 46k
Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2011. aasta resolutsioon Pakistani, eelkõige kuberner Salmaan Taseeri mõrva kohta
P7_TA(2011)0026RC-B7-0041/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone inimõiguste ja demokraatia kohta Pakistanis, eelkõige 20. mai 2010. aasta resolutsiooni(1), 12. juuli 2007. aasta resolutsiooni(2), 25. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni(3) ja 15. novembri 2007. aasta resolutsiooni(4);

–   võttes arvesse oma 16. detsembri 2010. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta, mis käsitleb inimõigusi maailmas 2009. aastal ja Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas(5);

–  võttes arvesse nõukogu 16. novembri 2009. aasta järeldusi usu- ja veendumusvabaduse kohta, milles nõukogu rõhutab kõnealuse vabaduse ning usulise sallimatusega võitlemise strateegilist tähtsust;

–   võttes arvesse ELi ja Pakistani 4. juuni 2010. aasta ühisavaldust, milles mõlemad pooled kinnitasid taas, et soovivad üheskoos tegeleda piirkondliku ja globaalse julgeoleku küsimustega, edendada inimõiguste austamist ning teha koostööd Pakistani demokraatliku valitsuse ja muude demokraatlike riigiasutuste jätkuvaks tugevdamiseks;

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi presidendi 19. novembri 2010. aasta avaldust Asia Bibile surmanuhtluse mõistmise kohta;

–   võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni 4. jaanuari 2011. aasta avaldust kuberner Salmaan Taseeri mõrva kohta ja 12. novembri 2010. aasta avaldust Pakistanis aset leidnud surmanuhtluse juhtumi kohta;

–   võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 18;

–  võttes arvesse 1981. aasta ÜRO deklaratsiooni igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamise kohta;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5,

A.  arvestades, et Punjabi provintsi kuberner Salmaan Taseer oli üks häälekamaid ja nähtavamaid Pakistani jumalateotuse seaduste kriitikuid, kes kritiseeris ka nende seaduste kuritarvitamist äärmuslaste rühmade poolt sellistel juhtudel, nagu Asia Bibi juhtum, kus kristlasest naine mõisteti vastavalt Pakistani karistusseadustiku jaole 295-C jumalateotuse eest surma;

B.  arvestades, et Salmaan Taseeri tappis 4. jaanuaril 2011. aastal Islamabadis üks tema enda turvameestest − Malik Mumtaz Hussein Qadri −, kes ei olnud nõus Taseeri vastuseisuga Pakistani jumalateotuse seadustele;

C.  arvestades, et ükski turvamees, kes kuberner Taseeri tapmist pealt nägi, et teinud ühtki katset mõrvari takistamiseks; arvestades, et sajad advokaadid tervitasid kohtusse ilmunud mõrvarit rõõmuhüüetega ja toetusavaldustega ning kümned tuhanded meeleavaldajad marssisid Karachi tänavatel tema teole heakskiidu demonstreerimiseks; arvestades, et juhtiv imaam on väidetavalt välja andnud fatwa endise Pakistani ministri, reformimeelse poliitiku ja tuntud ajakirjaniku Sherry Rehmani kohta ning nimetanud ta järgmise mõrva sihtmärgiks;

D.  arvestades, et selle traagilise juhtumi järel tegi ulatuslik riigi vaimulikkonna ühendus, keda esindas mõõdukat Barelvi sekti esindav organisatsioon Jamaate Ahle Sunnat Pakistan, avalduse, mis õigustas kuberner Taseeri mõrva ning ülistas tapjat, öeldes, et „ükski moslem ei peaks matustele minema ega isegi mitte proovima Salmaan Taseeri heaks palvetada ega väljendama seoses juhtunuga mingit kahetsust ega kaastunnet”, ning nõudes, et ükski moslem ei tohi matustel palvet lugeda ega ükski vaimulik viia läbi tapetud kuberneri matusetalitust;

E.  arvestades, et Pakistani 1973. aasta põhiseaduse põhiõiguste peatükis tagatakse usutunnistuse ja usuinstitutsioonide juhtimise vabadus (artikkel 20), kõigi kodanike võrdsus (artikkel 25) ning vähemuste seadusjärgsed õigused ja huvid (artikkel 26);

F.  arvestades, et 25. detsembril 2009 kordas president Asif Ali Zardari Pakistani Rahvapartei lubadust austada kõigi vähemuste õigust kohtlemisele võrdsete kodanikena;

G.  arvestades, et 1982. ja 1986. aastal kehtestatud õigusnormid, mida tuntakse jumalateotuse seadustena, kahjustavad põhiseadusega tagatud usutunnistust ja vähemusi käsitlevaid põhiõigusi, ning neid kasutavad ära äärmusrühmitused ja need, kes soovivad klaarida isiklikke arveid, ning nimetatud seaduste tõttu on suurenenud vägivald usuvähemuste ning ka ebaõiglust kritiseerida julgevate kodanike vastu;

H.  arvestades, et valdav enamus, keda jumalateotuse seaduste alusel süüdistatakse, on moslemid, kuid süüdistused usuvähemuste hulka kuuluvate isikute vastu võivad põhjustada ebaproportsionaalset vägivalda nende kogukonna vastu tervikuna;

I.  arvestades, et 30. detsembril 2010. aastal taganes Pakistani valitsus avalikult väljakuulutatud lubadusest diskrimineerivad seadused läbi vaadata ning teatas poliitilises avalduses, et tal ei olnud mingit kavatsust jumalateotuse seadusi kehtetuks tunnistada või muuta;

J.  arvestades, kuberner Taseeri mõrv seab kahtluse alla jumalateotuse juhtumitega tegelevate kohtunike ohutuse, sest islamiäärmuslased on juba avaldanud Pakistani madalama astme kohtu kohtunikele survet ning isegi kõrgema astme kohtu kohtunikud võivad tõrkuda usulise tagakiusamise kohtuasjades erapooletuid otsuseid tegemast, kartes, et terroristid tungivad nende elu kallale;

K.  arvestades, et pärast kuberner Taseeri mõrva tunnevad mõõdukad islamistid, usuvähemused ja inimõiguste kaitsjad end järjest ebaturvalisemalt;

L.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõikes 5 on sätestatud, et demokraatia edendamine ning inimõiguste ja kodanikuvabaduste austamine on Euroopa Liidu aluspõhimõtted ja eesmärgid, millele tuginetakse ühiselt kolmandate riikidega suhtlemisel; arvestades, et ELi kaubandus- ja arenguabi tingimuseks on inimõiguste ja vähemuste õiguste järgimine,

1.  mõistab teravalt hukka Pakistani Punjabi provintsi kuberneri Salmaan Taseeri julma tapmise 4. jaanuaril 2011. aastal Islamabadi turul, ning tunnustab seda, et ta julges ja soovis vaatamata Pakistani polariseerunud poliitilisele õhkkonnale toetada usulist sallivust ja võimult kõrvaldatud isikute inimlikku kohtlemist, ning avaldab kaastunnet ohvri perekonnale ja Pakistani rahvale;

2.  nõuab tungivalt, et Pakistani ametivõimud korraldaksid mõrva kõikide aspektide põhjaliku uurimise ning annaksid kõik selle kuriteo toimepanijad kiiresti kohtu alla, mis peab toimuma rangelt õigusriigi põhimõtte kohaselt;

3.  märgib, et paljud inimõiguste kaitsjate rühmad kritiseerisid nii Pakistani poliitiliste kui ka sõjaväeliste juhtide vähest toetust kuberner Taseeri julgetele seisukohtadele, ning on kohkunud ja mures meeleavaldustes väljendunud rahva ja isegi õiguselukutsete esindajate suure toetuse pärast usulisele sallimatusele ja otsesele mõrvale ning mõrvari avaliku toetamise pärast; kutsub Pakistani valitsust üle mitte lubama riigi äärmuslastel mõõdukaid islamiste vaigistada;

4.  on väga mures selle pärast, et osa sõjaväelasi, õiguselukutse esindajad ja poliitikuid toetaksid vaikides või avalikult Pakistanis poliitilistele ja usulistele äärmuslastele järeleandmist;

5.  on mures selles pärast, et kuberner Taseeri Islamabadis mõrvanud politseinik töötas kuberneri enda turvaüksuses; kutsub Pakistani valitsust üles vabastama Pakistani julgeolekujõud islamiäärmuslastest ning tagama, et julgeolekujõud järgiksid põhiseadust ja õigusriigi põhimõtet;

6.  väljendab solidaarsust kõigi Pakistani valitsuse võetud meetmetega võitluses vägivaldse ekstremismi leviku vastu;

7.  on mures, et Pakistani jumalateotuse seadusi, millele hiljuti surnud kuberner Taseer avalikult vastu seisis, kasutatakse endiselt usurühmade, sh kristlaste tagakiusamiseks, nagu näitab surma mõistetud viie lapse ema Asia Bibi juhtum;

8.  kutsub Pakistani ametivõime üles Asia Bibit viivitamatult vabadusse laskma ning võtma meetmeid, et tagada turvalisus tema perekonnale, kes pidi pakku minema; kutsub president Zadarit üles kasutama oma põhiseaduslikke volitusi, et Asia Bibile pärast tema nimel esitatud apellatsioonkaebuse lahendamist armu anda;

9.  peab kahetsusväärseks, et kaks suurimat Pakistani usulist parteid on teatanud, et Salmaan Taseer oli mõrva oma vaadete tõttu ära teeninud, ning tekitanud sellega veelgi suuremat hirmu ning õigustanud nii poliitilist kui ka usulist terrorit ja kuritegevust;

10.  on mures selle pärast, et pärast kuberner Taseeri mõrva võidakse Pakistanis piirata sõnavabadust, sh internetis, sest Jamaat e-Ahl e-Sunnat Pakistani usuõpetlased on avalikult öelnud, et toetajad on samavõrra süüdi nagu jumalateotaja ning et kõnealune surm peaks andma poliitikutele, meediale jm õppetunni;

11.  tunneb heameelt, et märkimisväärne osa Pakistani ajakirjandusest on mõrva hukka mõistnud, ning võtab teadmiseks meetmed, mida Pakistani meediat reguleeriv asutus on konkreetsete telejaamade suhtes seoses sündmuse kajastamise teatavate aspektidega võtnud;

12.  toetab juhtivate Pakistani ajakirjanike üleskutset uurida, kui suurt platvormi pakub ajakirjandus äärmuslikele jutlustajatele ja teistele äärmuslastele, kes Taseeri ja tema seisukohti jaganud teisi avaliku elu tegelasi avalikult ähvardasid;

13.  väljendab sügavat muret selle pärast, et jumalateotuse seadusi, mille alusel võib Pakistanis määrata surmanuhtluse ja mida tihti kasutatakse tsensuuri, kriminaliseerimise, tagakiusamise ja mõnel juhul ka poliitilise, rassilise või usulise vähemuse liikme mõrva õigustamiseks, on võimalik mitmeti tõlgendada ja see mõjutab Pakistani kõikide usundite esindajaid;

14.  palub Pakistani valitsusel põhjalikult läbi vaadata jumalateotuse seadused ja nende praegune kohaldamine, muu hulgas ka karistusseadustiku jaoga 295 C ette nähtud kohustuslik surmanuhtluse või eluaegse vangistuse määramine kõikidele prohvet Muhamedi teotamises süüdi mõistetud isikutele, eesmärgiga rakendada muudatusi;

15.  tunnustab eriti vähemuste ministri Shahbaz Bhatti jõupingutusi, kes on esitanud eelnõu, mille eesmärk on kaotada surmanuhtluse kohaldamine jumalateotamise süüdistuse korral; loodab, et Pakistani ametivõimud teevad kõik võimaliku, et kaitsta kõigi nende elusid, keda islamiäärmuslased ilmalike või lahknevate vaadete pärast ohustavad, eelkõige õigusriigi põhimõtteid kaitsvaid advokaate, kohtunikke ja inimõiguslasi;

16.  loodab, et Pakistani valitsus rakendab kõiki vajalikke meetmeid, et tagada kõigi Pakistani kohtunike julgeolek, mis võimaldaks neil täita oma põhiseadusjärgset rolli, kartmata hirmutamist, vägivalda või tagakiusamist;

17.  suhtub positiivselt asjaolusse, et Pakistan allkirjastas ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ning piinamise vastase konventsiooni ratifitseerimiskirjad; kutsub Pakistani valitsust üles võtma tagasi oma reservatsioonid nimetatud kahe dokumendi osas ning tagama ÜRO paktis sätestatud usuvabadust, nähes ette oma kodanike kaitse, et nad saaksid vabalt oma usku järgida;

18.  palub Pakistani valitsusel tagada vähemuste inimõigused, mis on sätestatud põhiseaduses ja inimõiguste ülddeklaratsioonis, eelkõige selle artiklis 18, milles on märgitud, et „igaühel on õigus mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele”;

19.  toetab igasuguseid algatusi dialoogi ja vastastikuse austuse edendamiseks kogukondade hulgas; kutsub poliitilisi ja usujuhte üles edendama sallivust ja tegema algatusi vihkamise ning vägivaldse ekstremismi vastu võitlemiseks;

20.  soovitab tungivalt Pakistani valitsusel ellu viia kavandatud haridussüsteemi reformid ning reguleerida ja kontrollida medrese koole; kutsub Pakistani ametivõime üles kõrvaldama kõikidest haridusministeeriumi riikliku õppekava sektsiooni poolt heaks kiidetud õpikutest vihkamisele, usulisele üleolekule ja usu teotamisele õhutava propaganda;

21.  palub Euroopa välisteenistusel lisada ühiskonna ususallivuse küsimus Pakistaniga peetavasse terrorismivastasesse dialoogi, sest sellel küsimusel on erakordne tähtsus pikaajalises võitluses usulise ekstremismi vastu;

22.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles jätkama inimõiguste organisatsioonide ja kaitsjate rahalist toetamist ning kavandama praktilisi meetmeid, et toetada Pakistanis kodanikuühiskonna liikumist jumalateotuse seaduste ja muude diskrimineerivate seaduste vastu;

23.  palub Euroopa välisteenistusel Pakistani valitsuselt kindlalt nõuda demokraatia ja inimõiguste klausli järgimist, mis on sätestatud Euroopa Liidu ja Pakistani Islami Vabariigi vahelises koostöölepingus; palub komisjonil esitada aruanne koostöölepingu täitmise ning demokraatia ja inimõiguste klausli järgimise kohta;

24.  palub Euroopa välisteenistusel toetada Pakistani valitsust inimõiguste ministeeriumi edasiarendamisel ning tulemusliku, sõltumatu ja autoriteetse riikliku inimõiguste komisjoni loomisel;

25.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Pakistani valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0194.
(2) ELT C 175 E, 10.7.2008, lk 583.
(3) ELT C 263 E, 16.10.2008, lk 666.
(4) ELT C 282 E, 6.11.2008, lk 434.
(5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0489.


Brasiilia: Cesare Battisti väljaandmine
PDF 104kWORD 34k
Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2011. aasta resolutsioon Cesare Battisti Brasiiliast väljaandmise kohta
P7_TA(2011)0027RC-B7-0042/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 5. veebruari 2009. aasta resolutsiooni Cesare Battisti Brasiiliast väljaandmisest keeldumise kohta(1);

–  võttes arvesse oma 12. märtsi 2009. aasta soovitust nõukogule Euroopa Liidu ja Brasiilia strateegilise partnerluse kohta(2), eelkõige selle lõike 1 punkti n, milles mainitakse selgesõnaliselt lõplike otsuste vastastikust tunnustamist;

–  võttes arvesse Euroopa Ühenduse ja Brasiilia Liitvabariigi vahelise koostöö raamlepingut;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut ning selles sõnastatud demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid, millele Euroopa Liit on rajatud;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5,

A.  arvestades, et ELi ja Brasiilia partnerlus põhineb vastastikusel usaldusel ning demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste austamisel;

B.  arvestades, et majandus-, kaubandus- ja poliitilised suhted Brasiilia ja Euroopa Liidu vahel on suurepärased, arenevad hoogsalt ning rajanevad muu hulgas ühistel põhimõtetel, nagu inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte austamine;

C.  arvestades, et Itaalia kodanik Cesare Battisti on mõistetud Itaalia kohtute lõplike otsustega süüdi seitsmes kohtuasjas ja talle on tagaselja määratud kaks eluaegset vanglakaristust nelja mõrva ning relvastatud rühmitises osalemise, röövi ja tulirelvade omamise eest;

D.  arvestades, et Cesare Battisti varjas ennast, kuni ta 2007. aasta märtsis Brasiilias vahistati;

E.  arvestades, et Cesare Battisti esitas Euroopa Inimõiguste Kohtule apellatsioonkaebuse oma väljaandmise kohta Itaaliale, ning arvestades, et 2006. aasta detsembris tunnistati see kaebus vastuvõetamatuks;

F.  arvestades, et 1989. aastal Itaalia ja Brasiilia Liitvabariigi vahel sõlmitud väljaandmislepingu eesmärk on määratleda kahe riigi ametiasutuste vahelise koostöö kord väljaandmise valdkonnas, järgides seejuures täiel määral mõlema riigi õigussüsteemis ette nähtud tagatisi;

G.  arvestades, et 18. novembril 2009. aastal otsustas Brasiilia ülemkohus lubada Cesare Battisti väljaandmist ning andis kooskõlas Itaalia ja Brasiilia vahel sõlmitud väljaandmislepinguga ametisolevale presidendile loa vang Itaaliale üle anda;

H.  arvestades, et 31. detsembril 2010. aastal otsustas tollane ametisolev president Cesare Battisti väljaandmisest keelduda;

I.  arvestades, et Itaalia valitsus on selle otsuse Brasiilia ülemkohtus vaidlustanud;

J.  arvestades, et Cesare Battisti advokaadid on ametlikult taotlenud samalt kohtult tema viivitamatut vabastamist;

K. arvestades, et 6. jaanuaril 2011. aastal keeldus Brasiilia ülemkohtu esimees Cesare Battistit viivitamatult vabastamast ning algatas kohtuasja uuesti läbivaatamise, mis toimub veebruaris, kui kohus uuesti tööd alustab,

1.  tunnistab, et kohtuvõimu sõltumatuse ja õiguspärasuse austamine, sh süüdimõistetud kodanike õiglane kohtlemine kuulub nii Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide kui ka Brasiilia põhiväärtuste hulka;

2.  juhib tähelepanu asjaolule, et partnerlus ELi ja Brasiilia Liitvabariigi vahel põhineb vastastikusel arusaamisel, et mõlemad pooled austavad õigusriigi põhimõtteid ja põhiõigusi, sh õigust kaitsele ning õigust õiglasele ja erapooletule kohtumõistmisele;

3.  on veendunud, et neid kaalutlusi arvesse võttes kasutavad pädevad Brasiilia ametiasutused oma õigust ja täidavad oma kohust menetleda Itaalia valitsuse uut taotlust vaadata Cesare Battisti väljaandmise otsus uuesti läbi, kaaludes viise väljaandmist käsitleva kahepoolse lepingu õige tõlgenduse tagamiseks;

4.  kutsub Euroopa välisteenistust üles korraldama poliitilist arutelu Brasiiliaga ning jälgima, et iga vastuvõetud otsus austab täielikult ELi aluspõhimõtteid ja soodustab häid suhteid liikmesriikidega;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Brasiilia valitsusele, Brasiilia Liitvabariigi presidendile, Brasiilia rahvuskongressi esimehele ning Mercosuri riikidega suhtlemiseks loodud delegatsiooni esimehele.

(1) ELT C 67 E, 18.3.2010, lk 146.
(2) ELT C 87 E, 1.4.2010, lk 168.


Iraan, eelkõige Nasrin Sotoudehi juhtum
PDF 118kWORD 40k
Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2011. aasta resolutsioon Iraani ja Nasrin Sotoudehi juhtumi kohta
P7_TA(2011)0028RC-B7-0043/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Iraani kohta, eelkõige neid, milles käsitletakse inimõigusi, eriti 10. veebruari 2010. aasta(1) ja 8. septembri 2010. aasta(2) resolutsiooni;

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Navy Pillay 23. novembri 2010. aasta avaldust, milles ta väljendas muret Nasrin Sotoudehi juhtumi pärast ja märkis, et tegelikult on represseerimine palju laiaulatuslikum ja inimõiguste kaitsjate olukord Iraanis muutub järjest raskemaks;

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimõiguste kaitsjaid käsitlevat deklaratsiooni, mille ÜRO Peaassamblee võttis konsensuse alusel vastu 1998. aastal ning milles nähakse ette, et riigid võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada pädevate asutuste poolt inimõiguste kaitsjate kaitse mis tahes vägivalla, ähvarduse, kättemaksu, de facto või de jure diskrimineerimise, surve või muu meelevaldse tegevuse eest nende legitiimsetel jõupingutustel edendada inimõigusi;

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti ning lapse õiguste konventsiooni, millega Iraan on ühinenud;

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 21. detsembri 2010. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Iraani Islamivabariigis;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5,

A.  arvestades, et väljapaistev Iraani advokaat inimõiguste alal Nasrin Sotoudeh mõisteti 11 aastaks vangi, süüdistatuna riigi julgeoleku vastases tegevuses, inimõiguste kaitsjate keskuse liikmeksolekus, hejabi (islami riietuse) mittekandmises sõnavõtu videosalvestuse ajal ning riigivastases propagandas; arvestades, et lisaks ei lubata tal 20 aasta jooksul pärast karistuse kandmist töötada juristina ja reisida;

B.  arvestades, et kahe lapse ema Sotoudeh vahistati 4. septembril 2010, et teda hoiti pikka aega üksikvangistuses, et teda väidetavalt piinati ja tal ei lubatud kohtuda oma perekonna ja advokaadiga, ning arvestades, et ta oli peaaegu suremas näljastreigi tagajärjel, millega ta protestis oma vangistustingimuste ja õiglase kohtumõistmise menetluse rikkumise vastu;

C.  arvestades, et Sotoudehi abikaasa Reza Khandan kutsuti politseisse 15. jaanuaril 2011 ja teda hoiti seal kinni terve öö, vabastati kolmanda isiku käendusel ja kannatab praegu tagakiusamise all, kuna ta tegutseb oma naise advokaadina;

D.  arvestades, et Nasrin Sotoudeh oli advokaadiks Madalmaade kodanikule Zahra Bahramile, kes vahistati pärast 27. detsembri 2009. aasta Ashura meeleavaldusi ja mõisteti hiljuti surma;

E.  arvestades, et Sotoudehi karistus on üks osa Iraanis inimõigusi kaitsvate advokaatide ja aktivistide vastu suunatud süstemaatilisest ründamisest, mis hõlmab ka inimõigustest kirjutavate reporterite komitee kaasasutajale ja väljapaistvale aktivistile Shiva Nazaraharile nelja-aastase vanglakaristuse ja 74 piitsahoobi määramist 7. jaanuaril 2011 ning väljapaistvale advokaadile Mohammad Seifzadehile üheksa-aastase vanglakaristuse ja kümneaastase juristina töötamise keelu määramist 30. oktoobril 2010; arvestades, et inimõiguste advokaat Mohammad Oliyafar kannab oma klientide kaitsmise eest üheaastast vanglakaristust; arvestades, et teised inimõiguste kaitsjad, keda Iraanis ähvardab kohene kohtu alla andmine, on Mohammad Ali Dadkhah, Abdolfattah Soltani ja Houtan Kian;

F.  arvestades, et rohkem kui aasta pärast Ashura meeleavaldusi 2009. aasta detsembris on ikka veel sajad tol ajal vahistatud Iraani kodanikud vanglas ning võimud on kogu aasta jooksul vahistamisi jätkanud, eelkõige üliõpilaste päeva puhul 7. detsembril 2010, ning arvestades, et Amnesty International aruannete põhjal hoitakse ikka veel kinni rohkem kui 70 üliõpilast;

G.  arvestades, et sihikul on jätkuvalt ka ajakirjanikud ja blogijad ning väidetavalt on vangistuses praegu üle 30 ajakirjaniku, ning et sõnavabadust keelatakse isegi Iraani kultuuri tunnustatud esindajatele, näiteks filmirežissöör Jafar Panahile, kellel 2010. aasta detsembris keelati filmide tegemine 20 aastaks ja kes lisaks sai kuueaastase vanglakaristuse;

H.  arvestades, et Iraanis on endiselt laialt levinud sunniviisilised ülestunnistused, vangide piinamine ja väärkohtlemine, magamata hoidmine, üksikvangistus, ebaseaduslik kinnipidamine, julm, ebainimlik ja alandav kohtlemine, füüsiline ja seksuaalne vägivald ning riigiametnike karistamatus, mis tekitab suuri kahtlusi riigi kohtumenetluse õigluse ja läbipaistvuse osas;

I.  arvestades, et kohtuväliste hukkamiste uurimise asemel võib hoopis juhtuda, et vahistatakse hukatud isikute leinavad sugulased, nagu juhtus Mahdi Ramazaniga, kes võeti vahi alla oma poja haua ääres 2010. aasta detsembris ja kellele mõisteti pööraselt suur kautsjon, mida tal ei ole kuidagi võimalik maksta;

J.  arvestades, et Iraan on lubanud rahvusvahelisele üldsusele, et ta järgib kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

1.  kutsub Iraani Islamivabariigi valitsust üles viivitamata ja tingimusteta vabastama Nasrin Sotoudeh ja kõik teised meelsusvangid, ning on seisukohal, et Nasrin Sotoudehi karistus on poliitilise iseloomuga, mille eesmärk on saavutada, et üks Iraani juhtivaid inimõiguste kaitsjaid ei saaks edasi tegutseda;

2.  mõistab karmilt hukka Nasrin Sotoudeh'le mõistetud erakordselt range karistuse ja tema abikaasa hirmutamise ning tunnustab tema vaprust ja pühendumust;

3.  kutsub Iraani Islamivabariiki järgima advokaatide rolli käsitlevatest ÜRO üldpõhimõtetest tulenevaid norme, milles sätestatakse, et advokaatidel tuleb lubada teha oma tööd hirmutamise, takistamise, ahistamise ja ebakohase sekkumiseta, ning tunnistatakse, et advokaatidel on õigus sõnavabadusele, sealhulgas vabadusele osaleda õigusküsimuste avalikes aruteludes, õigusemõistmises ning inimõiguste edendamises ja kaitsmises;

4.  mõistab karmilt hukka õigluse ja läbipaistvuse puudumise Iraani kohtumenetluses ja kutsub Iraani võime üles tagama nõuetekohast õigusemõistmist ja õigusalast tegevust; palub Iraani peakohtunikul ajatolla Sadegh Amoli Larijanil moodustada sõltumatu komisjon inimõiguste advokaatidele esitatud süüdistuste uurimiseks ja võtta vastutusele kõik ebaseaduslikes menetlustes osalenud ametiisikud;

5.  kutsub ametivõime üles võitlema inimõiguste rikkujate karistamatuse vastu julgeolekujõududes; kordab oma nõudmist, et kohtuväliste hukkamiste suhtes, mis väidetavatelt pandi toime alates vaidlusalustest presidendivalimistest juunis, algatataks sõltumatu uurimine ning väidetavad rikkujad toodaks kohtu ette;

6.  kutsub Iraani valitsust üles tegema täielikku koostööd kõigi rahvusvaheliste inimõiguste alaste mehhanismidega, jätkama koostöövõimaluste otsimist inimõiguste ja õigusreformi alal ÜROga ning täielikult rakendama universaalse korrapärase läbivaatamise tulemusena esitatud soovitusi;

7.  nõuab uut ÜRO mandaati, mille alusel määrata eriraportöör, kes uuriks kuritegusid ja aitaks kaasa inimõiguste rikkujate vastutusele võtmisele Iraanis;

8.  kutsub Iraani ametivõime üles võimaldama Rahvusvahelisele Punase Risti Komiteele juurdepääsu kõikidele vangidele ja lubama rahvusvahelistel inimõiguste organisatsioonidel jälgida olukorda riigis;

9.  nõuab tungivalt, et Iraani võimud vaataksid läbi Zahra Bahrami mõistetud karistuse, tagaksid talle õiglase kohtumenetluse ning rahvusvaheliste normide kohaselt juurdepääsu Madalmaade ametivõimudele, arvestades tema Madalmaade kodakondsust;

10.  kutsub Euroopa Välisteenistust üles kavandama lisameetmeid demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi raames, et aktiivselt kaitsta inimõiguste kaitsjaid Iraanis, ning julgustab liikmesriike ja kohalikke asutusi toetama selliseid algatusi nagu Euroopa varjupaigalinnade programm ja rahvusvaheline pagulaslinnade võrgustik;

11.  nõuab olemasolevat nimekirja isikutest ja organisatsioonidest, kellel ei ole lubatud reisida ELi, ning vahendite külmutamise laiendamist, et hõlmata need Iraani ametiisikud, kes vastutavad inimõiguste rikkumise, repressioonide ja vabaduse piiramise eest Iraanis;

12.  kutsub ELi esindajaid ning komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat uuesti alustama Iraani Islamivabariigiga inimõiguste alaseid kõnelusi;

13.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO inimõiguste komisjonile, Iraani ülemkohtu esimehele ning Iraani Islamivabariigi valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 341 E, 16.12.2010, lk 9.
(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0310.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika