Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2010/2298(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A7-0181/2011

Esitatud tekstid :

A7-0181/2011

Arutelud :

PV 11/05/2011 - 4
CRE 11/05/2011 - 4

Hääletused :

PV 11/05/2011 - 5.22
CRE 11/05/2011 - 5.22
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2011)0229

Vastuvõetud tekstid
PDF 237kWORD 76k
Kolmapäev, 11. mai 2011 - Strasbourg
EL kui ülemaailmne osaleja ja tema roll mitmepoolsetes organisatsioonides
P7_TA(2011)0229A7-0181/2011

Euroopa Parlamendi 11. mai 2011. aasta resolutsioon ELi kui ülemaailmse osaleja ja tema rolli kohta mitmepoolsetes organisatsioonides (2010/2298(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust „Rahvusvaheliste organisatsioonide uus juhtimisstruktuur”(1);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõikes 3 väljendatud liidu ja liikmesriikide vahelise lojaalse koostöö põhimõtet;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 21 lõikeid 1 ja 2, milles kutsutakse liitu üles edendama mitmepoolsete lahenduste leidmist ühistele probleemidele, eelkõige Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni raamistikus, ning saavutama koostöö kõrge tase, et edendada tugevamal mitmepoolsel koostööl ja hea valitsemistavaga maailmakorral tuginevat rahvusvahelist süsteemi;

–  võttes arvesse 3. mail 2011 vastu võetud ÜRO Peaassamblee resolutsiooni eelnõud Euroopa Liidu osalemise kohta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni töös(2);

–  võttes arvesse nõukogu poolt 25. mail 2010. aastal vastu võetud ELi prioriteete ÜRO Peaassamblee 65. istungjärguks(3);

–  võttes arvesse 2010. aasta septembri Euroopa Ülemkogu poolt kehtestatud sisemisi protseduurireegleid Euroopa Liidu välispoliitika parandamiseks terviklikuma lähenemisviisi abil(4);

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogul 12. detsembril 2003. aastal vastu võetud Euroopa julgeolekustrateegiat „Turvaline Euroopa paremas maailmas” ja nõukogu 12. detsembri 2008. aasta Euroopa julgeolekustrateegia rakendamise aruannet „Julgeoleku tagamine muutuvas maailmas”;

–  võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Euroopa Liit ja Ühinenud Rahvaste Organisatsioon: mitmepoolsuse valik” (KOM(2003)0526);

–  võttes arvesse oma 11. novembri 2010. aasta resolutsiooni OSCE tugevdamise ja ELi rolli kohta(5);

–  võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni soovituste kohta komisjonile liidu majanduse juhtimise ja stabiilsuse raamtingimuste parandamise kohta eelkõige euroalal(6);

–  võttes arvesse oma 19. mai 2010. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ühinemise institutsiooniliste aspektide kohta(7);

–  võttes arvesse oma 25. märtsi 2010. aasta soovitust nõukogule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 65. istungjärgu kohta(8);

–  võttes arvesse oma 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni NATO rolli kohta ELi julgeolekustruktuuris(9);

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2006. aasta resolutsiooni Rahvusvahelise Valuutafondi strateegilise hindamise kohta(10);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamust (A7-0181/2011),

A.  arvestades, et üleilmastumise protsessidega kaasneb ülemaailmse juhtimise jaoks hulk eri võimalusi, väljakutseid ja ohtusid, millega samal ajal paljastuvad sotsiaalsed lüngad ja puudujäägid, sealhulgas finantsturgudel, energiajulgeolekus, võitluses vaesuse vastu, kliimamuutuse poliitikas ja inimõiguste rikkumises; arvestades, et ülemaailmsed väljakutsed ja ohud nõuavad kogu maailma hõlmavat koostööd ja ühist tegevust nende probleemide lahendamiseks ning tulemuslikke institutsioone ja õiguspäraseid eeskirju; arvestades, et selleks, et rahvusvahelised organisatsioonid oleksid õiguspärased ja tulemuslikud, peavad nad kajastama kõikide riikide huve mitme jõukeskusega maailmas;

B.  arvestades, et ELi pühendumus tulemuslikule mitmepoolsusele, nagu on osutatud 2003. aasta Euroopa julgeolekustrateegias, on Euroopa välistegevuse juhtpõhimõte; arvestades, et ELil lasub eriline ülemaailmne vastutus, mis põhineb tema kogemustel niisugustes valdkondades nagu koostöö riikide ja institutsioonide vahel, eeskirjadel põhinev kord ja mitmemõõtmeline mitmepoolsus ning mille kandmist ta peaks jätkama; arvestades, et EL on varustatud selliste väärtustega nagu inimõiguste austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, vendlus ja õigusriigi põhimõte, ning poliitikavahendite kogumiga, sh juriidilise isiku staatus, mis on vajalik mitmepoolsete struktuuride tugevdamiseks;

C.  arvestades, et ELi mitmepoolsete organisatsioonide liikmeks olemise lisandväärtus peitub valdkondades, kus tal on ainu- või jagatud pädevus: majandus- ja kaubandusküsimused, keskkonnapoliitika, arenguabi ning julgeoleku- ja kaitsepoliitika; arvestades, et EL võib pakkuda lisandväärtust ka niisugustes mitmepoolsetes organisatsioonides või tippkohtumistel, kus kõik tema liikmed esindatud ei ole;

D.  arvestades, et Lissaboni leping suurendab liidu kui juriidilise isiku sätestamisega ELi suutlikkust ühineda eri rahvusvaheliste organisatsioonidega, annab talle suurema pädevuse välistegevuses, annab eelkõige komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoha ja Euroopa välisteenistuse loomisega ELile maailmas selgema ja tugevama sõnaõiguse ning soodustab igasugust vastastikku kasulikku koostööd asjaomaste rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonide ning riikide rühmadega, ning arvestades, et see võimaldab liidul korraldada oma tööd selliselt, et tal oleks võimalik saavutada tulemuslik ülemaailmne roll

E.  arvestades, et kooskõlas ELi lepingu artikli 21 lõike 2 punktiga h edendab liit tugevamal mitmepoolsel koostööl ja hea valitsemistavaga maailmakorral tuginevat rahvusvahelist süsteemi ning ELi lepingu artikli 32 alusel tagavad ELi liikmesriigid oma meetmete vastastikuse lähendamise teel liidu võime oma huve ja väärtusi rahvusvahelisel areenil arvestatavaks teha; arvestades, et ELi pühendumus saada ülemaailmseks osalejaks nõuab suutlikkust ja tahet esitada ettepanekuid põhjalike reformide elluviimiseks mitmepoolsetes organisatsioonides ja foorumites;

F.  arvestades, et Lissaboni lepinguga loodi ELi välisesindatuse jaoks uued alalised struktuurid, mis näevad ette, et varem ELi vahelduvate eesistujariikide poolt täidetud ülesanded võetakse üle uute ELi esindajate poolt, ning arvestades, et Euroopa välisteenistuse loomine annab võimaluse tegelda tõhusa mitmepoolse diplomaatiaga;

G.  arvestades, et ELi ja selle liikmesriikide esindatus mitmepoolsetes organisatsioonides, mitteametlikel tippkohtumistel ja rahvusvahelistes struktuurides on killustatud, sageli mittetulemuslik ja endiselt märkimisväärselt varieeruv; arvestades, et liidu välisesindatus on arenenud hajutatult, ebajärjekindlalt ja üsna juhuslikul viisil; arvestades, et ülimalt killustunud välisesindatus kahjustab tõenäoliselt ELi sõnumit ja pühendumust tulemuslikule mitmepoolsusele ja ülemaailmsele juhtimisele, ning arvestades, et nõrk ELi pädevus ja mittetulemuslikud kooskõlastusmehhanismid võivad takistada ELi rahvusvahelisel areenil ühel häälel rääkimast ning piiravad seetõttu tema otsusekindlust ja kahjustavad tema usaldusväärsust; arvestades, et Lissaboni lepingu potentsiaali täielik ärakasutamine rahvusvahelisel areenil nõuab liikmesriikidelt seoses nende esindatusega tugevat poliitilist tahet ja paindlikkust, ning arvestades, et ELi staatus rahvusvahelistes organisatsioonides jääb sageli ELi pädevuste arengust maha;

H.  arvestades, et ELi välisesindatus mitmepoolsetes suhetes varieerub alates instantsidest, milles kõik liikmesriigid on täisliikmed ja EL on vaatleja (nt Rahvusvaheline Valuuta- ja Rahanduskomitee, arengukomitee, Euroopa Nõukogu), variantideni, kus kõik liikmesriigid ja lisaks EL on täisliikmed (nt FAO, WTO) või täieõiguslikud osalised (nt G8/G20), organisatsioonideni, milles mõned ELi liikmesriigid tegutsevad täisliikmetena ja ELil ei ole mingit staatust (ÜRO Julgeolekunõukogu, mõned rahvusvahelised finantsasutused); arvestades, et kõige keerulisemad olukorrad tekivad seal, kus ELil ja tema liikmesriikidel on jagatud pädevus või ainu- ja jagatud pädevuse kombinatsioon;

I.  arvestades, et ülemaailmse finantskriisi tõttu on suhteline majanduslik tähtsus nihkunud arenenud majandusega riikidelt tärkava turumajandusega riikidele kiiremini, ning arvestades, et selle taustal saab ELil olema tugev ja tulemuslik hääl maailmas üksnes siis, kui ta edastab ühtset sõnumit;

J.  arvestades, et ELi liikmesriigid peavad esmatähtsaks ÜRO reformi ja tugevdamist, et tagada õiglasem geograafiline esindatus, kajastada tänapäeva muutuvat geopoliitilist tegelikkust ÜRO Julgeolekunõukogu liikmesuses ning tagada, et ÜRO Julgeolekunõukogu suudaks täita oma kohustusi ja tegutseda tulemuslikult ülemaailmsetele probleemidele lahenduste pakkumisel ja põhilistele ohtudele reageerimisel; arvestades, et EL tagab rohkem kui kolmandiku ÜRO korralisest eelarvest, rohkem kui kaks viiendikku ÜRO rahuvalveoperatsioonide eelarvest ja umbes poole kõikide ÜRO fondide ja programmide sissemaksetest, ning arvestades, et ELi finantskohustused peavad seega vastama tema poliitilisele kaalule;

K.  arvestades, et niisuguseid institutsioonilisi mehhanisme nagu üha tihedam ja tulemuslikum kooskõlastamine ELi liikmesriikide vahel võiks pidada võimaluseks saavutada ELi ja tema liikmesriikide ühise välisesindatuse eesmärk, ning arvestades, et konsultatsioonid riikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi vahel ÜVJP/ÜJKP valdkonnas võivad kujuneda selles protsessis otsustavaks;

L.  arvestades, et Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga 2010. aasta kvootide ja hääleõigusega seonduva reformi tulemusel ja Euroopa sissemaksete toetusel suurenes tärkava turumajandusega ja arenguriikide hääleõigus ja esindatus rahvusvahelistes finantsasutustes; arvestades, et ELi roll – hoolimata tema poolt kõnealuste asutuste kapitali antava panuse suurusest – ei vasta täielikult tema kaalule maailmamajanduses ja ülemaailmses kaubanduses, ning arvestades, et välisesindatuse praeguse struktuuriga kaasnevad suured tehingu- ja kooskõlastamiskulud;

M.  arvestades, et ELi ja NATO ühine eesmärk saavutada nn strateegiline partnerlus peaks võimaldama tulemuslikku sünergilist toimet ja mõlema organisatsiooni varade suurendamist ja tagama tulemusliku koostöö; arvestades, et EL ja NATO peaksid tagama tõhusa kriisiohje, et määrata kindlaks parim võimalik reageering kriisile, tegutsema tõeliselt kooskõlastatud viisil ja kasutama kõige paremini ära mõlema organisatsiooni teadmisi ja ressursse kooskõlas 1999. aastal Washingtonis toimunud NATO tippkohtumise, 2002. aastal Nice'is toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumise ning ELi ja NATO 16. detsembri 2002. aasta ühisdeklaratsiooni järeldustega ning arvestades 2010. aasta novembri NATO Lissaboni tippkohtumise tulemusi;

N.  arvestades, et rahvusvaheliste tippkohtumiste diplomaatia peaks suutma paremini ergutada ulatuslikumat mitmepoolset koostööd, et tagada ülemaailmne julgeolek aastatuhande arengueesmärkide saavutamise ja inimeste julgeoleku suurendamise abil;

O.  arvestades, et praegused demograafilised muutused nii ELis kui ka väljaspool seda mõjutavad mitmepoolsust, kuna uus reaalsus avaldab survet liikmesuse, kohtade ja hääleõiguste muutmiseks mitmepoolsetes organisatsioonides; arvestades, et EL peaks seetõttu oma esindatuse tasakaalustamiseks, millel on vältimatult märkimisväärne mõju ELi liikmesriikidele, nõudma kõiki oma diplomaatilisi vahendeid kasutades, et tärkava turumajandusega riigid võtaksid kohustuse tegutseda arenevas mitmepoolses süsteemis, eelkõige säästva arengu, vaesuse kaotamise, terrorismivastase ja rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse ning kliimamuutuse valdkonnas konstruktiivselt ja läbipaistvalt; arvestades, et ELi osalemine ülemaailmse juhtimise tärkavates struktuurides ning uute eeskirjade ja põhimõtete üle peetavad läbirääkimised nõuavad kompromisside tegemist nende riikide ja uute osalistega, kes taotlevad oma hääle kuulda võtmist rahvusvahelisel tasandil,

P.  arvestades, et ELi kogu välistegevuse keskmesse peaksid kuuluma demokraatia ja inimõiguste, eelkõige naiste ja laste õiguste edendamine, sõnavabadus, õigusriigi põhimõte, julgeoleku tugevdamine, demokraatlik stabiilsus, jõukus ning sissetulekute, rikkuse ja võimaluste õiglane jaotumine ühiskonnas; arvestades, et rahvusvahelise kriminaalkohtusüsteemi täiendav tugevdamine aruandluse edendamiseks ja karistamatuse kaotamiseks ning Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kui ainukese alalise ja sõltumatu kohtuasutuse olulise töö edendamine peaks olema ELi kogu välistegevuse lahutamatu osa,

ELi rolli tugevdamine mitmepoolses süsteemis

1.  märgib, et ELi konsensuse saavutamise ja kooskõlastatud meetmete võtmise mehhanismid teevad temast eeskirjadel põhineva rahvusvahelise korra eeskuju, ning rõhutab seetõttu, et ELil on vaja teha koostööd juhtivate piirkondlike jõududega ja osaleda aktiivselt sellise rahvusvahelise keskkonna loomises ja parandamises, mis võimaldab ELil edukalt oma väärtuste ja eesmärkide poole püüelda, nagu on nõutud aluslepingus; peab just nendes valdkondades, kus ELil on ainu- või jagatud pädevus, ELi ülemaailmseks osalejaks olemise ja tema positsiooni kindlustamise püüdluse seisukohast oluliseks sisemise koordineerimise parandamist, mis on vajalik ühel häälel rääkimiseks, suutlikkust kujundada mitmepoolset koostööd või juhtida ühist tegevust rahvusvaheliste probleemidega tegelemisel, eelkõige nendega, mis tulenevad kaitsmiskohustusest ja vajadusest suurendada inimeste julgeolekut, et saavutada ülemaailmne julgeolek;

2.  rõhutab, et maailmas on märkimisväärselt sagenenud poliitilised ja humanitaarkriisid, mis nõuab ELilt tõhusamat ja ennetavamat mitmepoolset tegevust; rõhutab seega, et EL peaks kasutama hetkeolukorda ja rakendama paremini oma välispoliitika vahendeid, et kindlustada oma mõjuvõimu parem kasutamine mitmepoolsetes organisatsioonides ja asuda tõhusamas võitluses praeguste ja tulevaste rahvusvaheliste kriisidega etteotsa;

3.  on veendunud, et mitmepoolsesse poliitikasse tuleks rohkem kaasata valitsusväliseid osalejaid, et edendada ja hõlbustada paremat konsulteerimist kodanikuühiskonna organisatsioonide ja tööturu osapooltega rahvusvaheliste organisatsioonide tulevastes juhtimisstruktuurides; tunnistab, et nende pädevus, ressursid ja kontaktid on pöördelise tähtsusega mitmepoolse koostöö õiguspärasuse ja tõhususe suurendamise seisukohast; tuletab meelde, et kriisiolukordade lahendamiseks on vaja nn alt üles lähenemisviisi;

4.  rõhutab, et liit peaks koostöö tõhustamise, institutsioonide tugevdamise ja kõikide sidusrühmade kaasamise abil täitma aktiivset ja juhtivat rolli ülemaailmse juhtimise reformimisel, et muuta rahvusvahelised institutsioonid õiguspärasemaks, tulemuslikumaks ja jagatud vastutust soodustavamaks, tugevdades selle protsessi kujundamiseks samal ajal oma positsiooni, püüeldes oma eesmärkide ja oma prioriteetide poole ning edendades oma põhimõtteid, väärtusi ja huve; nõuab kindlalt, et asepresident ja kõrge esindaja ning komisjon peaksid tihedas koostöös Euroopa Parlamendiga hindama korrapäraselt oma panust ülemaailmse juhtimise reformimisse ja seda, kuidas saavad reformid aidata ELil kindlaks määrata ja tugevdada oma rolli;

5.  on arvamusel, et ELi liikmesriigid peaksid suuremas ulatuses suhtuma ELi kui mõjuvõimu mitmekordistajasse, kes aitab neil saavutada eesmärke, mida nad ei suuda saavutada eraldi, ning et ELi rääkimine ühel häälel mitte üksnes ei suurenda võimalust saavutada edu, vaid parandab ka ELi õiguspärasust ja usaldusväärust olulise rahvusvahelise osalejana tärkavas mitme jõukeskusega maailmas;

6.  toonitab vajadust kohaldada välisesindatuse suhtes strateegilist lähenemisviisi ja järjepidevaid aluspõhimõtteid ning töötada selleks välja kohandatud ELi strateegia iga mitmepoolse organisatsiooni kohta eesmärgiga tõhustada ELi rolli ja tugevdada tema positsiooni; palub komisjoni asepresidendil ja kõrgel esindajal ning komisjonil koostada valge raamat ELi rolli kohta mitmepoolsetes organisatsioonides, milles esildataks terviklik ja strateegiline käsitus nii lähituleviku kui ka keskpika perspektiivi kohta kuni 2020. aastani;

7.  tuletab meelde, et asepresidendi ja kõrge esindaja ülesanne on anda ELi diplomaatiale nägu ja ühtne hääl ning sellega seoses tuleb kindlustada tema positsiooni mitmepoolsetes organisatsioonides;

8.  palub ELil ja selle liikmesriikidel vaadata süsteemselt ja strateegiliselt läbi kehtiv kord, mis käsitleb liidu rolli ja institutsioonilist esindatust mitmepoolsetes organisatsioonides, ning otsida viise, kuidas oleks võimalik ELi välisesindatust liidu pädevustest ja Lissaboni lepingu institutsioonilistest uuendustest lähtudes järk-järgult tugevdada, et saavutada ühtlasi uus tasakaal ELi institutsioonide ja liikmesriikide vahel; nõuab lisaks tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid määraksid kindlaks instantsid, kus praegune kord on iganenud, normist kõrvalekalduv või ebatõhus ning väärib ümberhindamist ja muutmist; rõhutab seepärast, et tuleks ühtlustada ELi eri staatusi mitmepoolsetes organisatsioonides ja lepingumehhanismides, kuna küsimus on institutsioonilises järjepidevuses, ja palub nõukogul luua selge raamistik;

9.  on seisukohal, et praegusel eelarvepoliitika karmistamise ja eelarvete kärpimise ajal ei ole Euroopa koostöö mitte vabatahtlik valik, vaid hädavajadus; tunneb heameelt mastaabisäästu üle, mille eesmärk on parandada, ratsionaliseerida ja koondada Euroopa välisteenistuse, komisjoni ja ELi delegatsioonide kaudu liikmesriikide kollektiivset diplomaatiat eesmärgiga kaotada tarbetud menetluslikud raskused ja kulukas kohaloleku dubleerimine paljudes rahvusvahelistes foorumites; peab sellega seoses ülimalt oluliseks saavutada kõnealuse püüdluse osas ka mitmepoolsete organisatsioonide muude liikmete toetus, mis nõuab hoolikat ettevalmistustööd;

10.  on arvamusel, et EL peaks üldiselt ja Lissaboni lepingu vaimus juhtudel, kus liidul on ainupädevus, olema vastava mitmepoolse organisatsiooni täisliikmena peamine tegutseja, samal ajal kui tema liikmesriigid võivad samuti olla (kuid ei pea olema) liikmetena esindatud, kuid tavaliselt iseseisvat rolli omamata; asub seisukohale, et kui liikmesriigid säilitavad riikliku esindatuse organisatsioonides, kus ELil on ainupädevus, peaksid nad toetama nende nimel kõneleva ELi seisukohta; on ka arvamusel, et seal, kus valitseb liidu jagatud pädevus, peaksid reeglina nii EL kui ka selle liikmesriigid omama liikme staatust, kuid tuleks vältida lahknevusi ELi ja selle liikmesriikide hääletuses;

11.  võttes arvesse ELi liikmesriikide hilist ja ühtlustamata reageerimist poliitilistele keeristele Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas, rõhutab vajadust kasutada paremini ära Lissaboni lepinguga sätestatud institutsioonilisi uuendusi, et reageerida kiiremini ja kooskõlastatumalt; rõhutab lisaks, et EL peaks parandama oma konfliktiennetus- ja kriisiohjevõimet, et ennetada tulevasi kriise;

12.  märgib, et ELil on oluline osa piraatlusevastases operatsioonis ATLANTA, kus ELi merevägi täidab mitmepoolset juhtrolli, toetades Aafrika Liidu missiooni (AMISOM) ja koordineerides operatsioone koostöös NATO ja liikmesriikide merevägedega;

13.  juhib tähelepanu asjaolule, et ELi delegatsioonid, kes tegutsevad rahvusvaheliste organisatsioonide klastrite juures, st New Yorgis, Genfis, Pariisis, Roomas, Viinis ja Nairobis, vajavad eriti olulist tugevdamist kvalifitseeritud inimressursside osas, et esindada ELi huve edukalt ja tõhusalt, mõjutamata seejuures muid ELi delegatsioone; rõhutab ühtlasi vajadust täiendavate ressursside järele Euroopa välisteenistuse peakorteris, eelkõige selle kriisiohjestruktuurides ning ülemaailmsete ja mitmepoolsete küsimuste peadirektoraadis;

ELi roll ÜRO süsteemis

14.  arvestades, et ÜRO on ainus rahvusvaheline organisatsioon, kus on esindatud kõik maailma riigid, ning peamine foorum, mille raames on võimalik saavutada ja ellu viia tulemuslik mitmepoolsus, kutsub ELi ja selle liikmesriike üles püüdma tõhustada ELi rolli ja suutlikkust selles ülemaailmses mitmepoolses raamistikus; toonitab, et EL peab oma strateegilise toetuse ÜROle reaalselt ellu viima, eelkõige humanitaarabi valdkonna poliitika ja meetmetega (kriisides ja hädaolukorras reageerimine, arenguabi, võitlus vaesuse vastu, hädaabi andmine ja ressursid katastroofide puhuks) ja konfliktide lahendamisel; kutsub ELi üles tegutsema järjepidevalt ÜRO tsiviilvahendite tugevdamise nimel ning selle nimel, et kõik riigid, riikide rühmad ja mitmepoolsed partnerid järgiksid rangelt ja kohaldaksid rahvusvahelist õigust;

15.  võttes arvesse, et EL on mitmes ÜRO programmis ja konverentsis (ÜRO arenguprogramm, ÜRO kaubandus- ja arengukonverents, ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo, ÜRO inimõiguste nõukogu) ainult vaatleja, kuigi ta on oluline rahastaja ja tal on suured poliitilised huvid, kutsub ELi ja liikmesriike üles otsima sellele vastuolule lahendust;

16.  nõuab kindlalt, et tuleb saavutada uus institutsiooniline tasakaal G20 kasvava rolli, ÜRO ja selle asutuste ning rahvusvaheliste finantsasutuste vahel; nõuab sellega seoses tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid tõhustaksid ülemaailmset juhtimist ja otsiksid lahendusi G-rühmade ja ÜRO süsteemi vahelise kooskõlastamise täiendavaks parandamiseks, kusjuures kõnealused rühmad võiksid kasulikult hõlmata majandusliku mõõtme, tingimusel et ÜRO säilitab oma keskse rolli ja jääb ülemaailmse tegevuse õiguspäraseks organiks; olles seisukohal, et G8 ja G20 on olulised foorumid selleks, et määrata kindlaks ülemaailmsed reageeringud, millele EL peab jätkuvalt aktiivselt kaasa aitama kooskõlastatud seisukohtade abil, kutsub ELi ja selle liikmesriike üles püüdma parandada ülemaailmset juhtimist nii, et kasutataks maksimaalselt ära sünergiat ja vastastikust täiendavust ning ei riskitaks ÜRO süsteemi ohustamisega;

ÜRO Peaassamblee

17.  säilitades ELi vaatlejastaatuse ÜRO Peaassamblees ning vastavalt ÜRO põhikirjale ja ÜRO valitsustevahelisele olemusele, nõuab tungivalt, et EL tagaks (võimaldamaks uutel ELi esindajatel võtta tulemuslikult ja õigeaegselt sõna ülemaailmsetel teemadel) vajalikud korraldused ELi tulemuslikuks osalemiseks ÜRO Peaassamblee töös, kasutades ära kõiki pädevusi, mida pakub talle piirkondliku integratsiooni organisatsiooni staatus, ning konsulteerides täielikult ja ulatuslikult ÜRO liikmesriikidega;

18.  peab väga tervitatavaks ÜRO Peaassamblee 3. mai 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu osalemise kohta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni töös, milles võetakse arvesse Lissaboni lepingust tulenevaid institutsioonilisi muudatusi, mistõttu ELi esindajatel ÜROs on võimalik õigeaegselt ja tõhusalt esitada ja tutvustada ELi seisukohti tänu korrale, mis võimaldab ELi delegatsioonil esineda sõnavõttudega, annab talle vastamisõiguse ja lubab teha suulisi ettepanekuid ja muudatusettepanekuid;

19.  arvestades, et piirkondlike rühmade roll rahvusvahelistes asjades on muutunud tähtsamaks, ja austades täielikult ÜRO valitsustevahelist olemust, kutsub ELi liikmesriike üles edendama ÜRO Peaassamblee liikmestruktuuri muutmist, et parandada integratsiooni valdkonnas kaugele jõudnud piirkondliku integratsiooni organisatsioonide, eelkõige juriidiliste isikute staatust ning muuta nad vaatlejateks;

ÜRO Julgeolekunõukogu

20.  rõhutab vajadust ÜRO Julgeolekunõukogu põhjaliku reformimise järele esimese läbirääkimisteksti ja ÜRO Julgeolekunõukogu reformi laialdase toetuse alusel, et muuta selgemaks ÜRO Julgeolekunõukogu pädevusala võrreldes teiste ÜRO organitega ja vaadata üle ÜRO Julgeolekunõukogu töömeetodid; rõhutab ka vajadust tugevdada ÜRO Julgeolekunõukogu õiguspärasust, piirkondlikku esindatust ja tulemuslikkust ning saavutada liikmesriikides nendes valdkondades ühtsem seisukoht;

21.  kordab seisukohta, et vastavalt Lissaboni lepingu eesmärkidele laiendada ELi välispoliitikat ja suurendada ELi rolli ülemaailmse rahu, julgeoleku ja reguleerimise valdkonnas jääb ELi koht laiendatud ÜRO Julgeolekunõukogus Euroopa Liidu keskseks pikaajaliseks eesmärgiks; palub asepresidendil ja kõrgel esindajal võtta kiiresti meetmeid selleks, et töötada sel eesmärgil välja liikmesriikide ühine seisukoht; soovitab, et kõnealuse eesmärgi saavutamiseks tulevikus tuleks ELi nõukogus eelnevalt kooskõlastada ühised seisukohad uute liikmete saatmiseks ÜRO Julgeolekunõukogusse ning otsuste tegemise reformi kohta ÜRO Julgeolekunõukogus, et kaalutaks tugevdatud kvalifitseeritud häälteenamuse kasutuselevõtmist;

22.  palub asepresidendil ja kõrgel esindajal kui välisasjade nõukogu esimehel saavutada, et ELil oleksid ÜRO Julgeolekunõukogus otsustatavates küsimustes ühised seisukohad ning et nendest seisukohtadest lähtutaks kõigi ühishääletuste ajal; julgustab asepresidenti ja kõrget esindajat, Euroopa välisteenistust ja ELi liikmesriike olema aktiivsem koostöömehhanismide loomisel, mis tagaksid, et ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks olevad ELi liikmesriigid kaitsevad seal ELi ühiseid seisukohti;

23.  kutsub ÜRO Julgeolekunõukogusse kuuluvaid ELi liikmesriike üles teavitama asjakohaselt muid ELi liikmesriike oma seisukohtadest ja tegevusest ning jagama muude ELi liikmesriikidega teavet ÜRO Julgeolekunõukogus toimuva kohta; tunneb heameelt hiljuti loodud tava üle, mille kohaselt kutsutakse ELi esindaja tavaliselt enamikule kavandatud ÜRO Julgeolekunõukogu aruteludele ja osalema ÜRO Julgeolekunõukogus teatava piiratud sõnaõigusega;

ÜRO inimõiguste nõukogu (UNHRC)

24.  rõhutab, et ÜRO inimõiguste nõukogus on vaja kooskõlastada ELi liikmesriikide seisukohad ja suurendada ELi meetmete sidusust, nähtavust ja usutavust; tunneb heameelt inimõiguste ja demokraatia direktoraadi loomise üle Euroopa välisteenistuse süsteemis ning nõuab tungivalt, et asepresident ja kõrge esindaja tagaks, et see uus kord suurendab ELi piirkondadevahelist suutlikkust ja koostööd teistesse rühmadesse kuuluvate riikidega ühistes algatustes; leiab, et tuleks kehtestada selged ÜRO inimõiguste nõukogu liikmelisuse kriteeriumid ning et organisatsiooni liikmeks ei tohiks lubada saada riikidel, kus inimõiguste rikkumised on sagedased ja laiaulatuslikud; kutsub Euroopa välisteenistust ning asepresidenti ja kõrget esindajat võtma meetmeid, et võimalikult kiiresti lõpule viia Genfis asuvate endiste nõukogu ja komisjoni delegatsioonide ühinemine;

ELi roll rahvusvahelistes finantsasutustes

25.  toonitab vajadust vaadata läbi kord, milles käsitletakse euroala/ELi esindatust rahvusvahelistes majandus-, rahandus- ja finantsstabiilsuse valdkonna organites, võttes arvesse ELi positsiooni maailma ühe suurima majandusjõuna;

Rahvusvaheline Valuutafond

26.  nõuab tungivalt, võttes arvesse ELi majandus- ja rahandusalast pädevust, euroala ülemaailmset ulatust ja ELi suurenenud vastutust maailmamajanduse stabiilsuse eest, et rahvusvahelise majandus- ja finantsjuhtimise toetamisel esitataks ühtne seisukoht;

27.  arvestades, et praegu on Rahvusvahelises Valuutafondis eraldi koht Saksamaal, Ühendkuningriigil ja Prantsusmaal ning ülejäänud ELi liikmesriigid kuuluvad seitsmesse eri riikide rühma, nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid tegeleksid mittetulemusliku välise majandusliku ja finantsalase esindatuse küsimusega, mis piirab ELi mõju, olgugi et ELi liikmesriigid annavad Rahvusvahelises Valuutafondis kokku rohkem kui 30% häältest; arvestades, et rahapoliitika kuulub ELi ainupädevusse liikmesriikide puhul, kus on kasutusel ühisraha, nõuab tungivalt, et EL ja selle asjaomased liikmesriigid lepiksid viivitamata kokku ühise koha ja riikide rühma osas Rahvusvahelise Valuutafondi juhatuses, alustades võimaluse korral euroala riikide rühmana, et pikemas perspektiivis tagada ELi järjepidev esindatus, kaasates komisjoni, keda kontrollib Euroopa Parlament;

28.  tuletab ELile ja liikmesriikidele meelde kasutada järgmisi IMFi tegevdirektori valimisi 2012. aastal kui võimalust ratsionaliseerimiseks ning teha koostööd selle nimel, et kõik euroala liikmesriigid saaksid rahaliidus ühiselt ühe euroala koha ning et euroalasse mittekuuluvad ELi liikmesriigid ühendataks samuti üheks ühiselt hääletavaks rühmaks;

29.  arvestades, et nii komisjonil, nõukogu roteeruval eesistujal kui ka euroala rahandusministrite rühmal puudub Rahvusvahelise Valuutafondi juhatuses ametlik esindus ning EKP on üksnes vaatleja teda puudutavate päevakorrapunktide puhul, juhib tähelepanu asjaolule, et komisjonile ja EKP-le kui raha- ja majanduspoliitika valdkonnas pädevatele liidu organitele tuleb Rahvusvahelise Valuutafondi juhatuses anda täielik vaatleja staatus, et kõrvaldada valitsev anomaalia, mis seisneb ebapiisavas esindatuses kõnealuses organis;

Maailmapank ja peamised rahvusvahelised arengupangad

30.  kutsub ELi ja selle liikmesriike üles tegelema kokkuleppel oma partneritega institutsioonilise anomaaliaga, mille kohaselt EL on peamine panustaja Maailmapanga sihtfondidesse ja on tegelikkuses suurem abiandja kui ükski ELi liikmesriik ning ELi tegevuspartnerlused Maailmapangaga Euroopa ja Aafrika piirkondades on olulised, kuid tal ei ole isegi vaatleja staatust Maailmapanga juhatuses (üksnes selle ministrite poliitikakomitees); rõhutab ELi kui maailma suurima abiandja tähtsust ja toob esile liidu pingutused oma abiprogrammide koordineerimisel ja ühtlustamisel ning killustumise vähendamisel, seda eeskätt abi tõhusust käsitleva Pariisi deklaratsiooni ja Euroopa arengukonsensuse abil; seoses sellega tunnistab, kui oluline on jätkata jõupingutusi juhatuses vaatleja koha saavutamiseks ning püüda reformida riikide poliitiliselt iganenud rühmitusi ELi liikmesriikide ühtekoondamise teel üheks ühiselt hääletavaks rühmaks; tuletab meelde, et sama põhimõte, mille järgi liikmesriigid koondatakse ELi ühiselt hääletavaks rühmaks, peaks kehtima ka tähtsamate rahvusvaheliste arengupankade kohta, eelkõige Aasia Arengupanga, Ameerika Arengupanga ja Aafrika Arengupanga kohta;

Rahvusvaheliste Arvelduste Pank

31.  märkides, et Rahvusvaheliste Arvelduste Pank on rahvusvaheline finantsasutus, mis koondab kõige arenenumate riikide keskpangad, k.a kõige uuemate liitujate Hiina, Brasiilia ja India keskpangad, ning arvestades Euroopa Keskpanga ainupädevust rahapoliitikas, teeb ettepaneku, et Euroopa Keskpank oleks ainus euroala esindaja Rahvusvaheliste Arvelduste Panga nõukogus ja et Euroopa Komisjonil oleks sama funktsioon Baseli pangandusjärelevalve komitees;

ELi roll mitmepoolsetes julgeolekuorganisatsioonides
Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (NATO)

32.  arvestades, et korrapärased koosolekud toimuvad juba kõikidel tasanditel, alaline sõjalise sidepidamise kord on juba kehtestatud ning korraldatakse üksikuid ühiskoosolekuid ELi poliitika- ja julgeolekukomitee ja NATO Põhja-Atlandi Nõukogu vahel, kutsub ELi ja NATOt üles kahekordistama oma jõupingutusi niisuguse integreeritud koostöö raamistiku loomiseks, mis hõlmab ka alalisi koostööstruktuure; nõuab süstemaatilisi kontakte NATO peasekretäri ning asepresidendi ja kõrge esindaja vahel; teeb ettepaneku uurida Põhja-Atlandi Nõukogu ning poliitika- ja julgeolekukomitee tasandil vastastikuse vaatleja staatuse kehtestamise mõju koostöökorra parandamisele Lissaboni lepingu vaimus, arvestades uue strateegilise kontseptsiooni vastuvõtmist NATO poolt ning eesmärki töötada välja ELi ja NATO vaheline strateegiline partnerlus; sellega seoses tunneb heameelt olemasoleva koostöö üle Euroopa Parlamendiga ning tema osaluse üle NATO parlamentaarses assamblees;

33.  on arvamusel, et tuleb tõhustada meetmeid, mis võimaldavad ELil kasutada NATO vahendeid ja varustust; rõhutab, et need kaks organisatsiooni peavad töötama välja ühtse kriisiohjamise käsituse, mis nõuab sageli mitmekülgset tsiviil-sõjalist valmidust; kinnitab oma veendumust, et see on ühendatav nn autonoomsele kaitsele suunatud Euroopa ülesehitamisega pideva struktureeritud koostöö ning Euroopa Kaitseagentuuri kaudu;

Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE)

34.  nõuab ELi ja OSCE ametliku kokkuleppe kontekstis, et mõeldaks tõsiselt selle üle, kuidas EL saaks endale võtta suuremaid kohustusi ja tõhusamalt osaleda ühiste eesmärkide saavutamises, milleks võivad sobida sellised vahendid nagu püsidialoogi mehhanismi rakendamine, ühisalgatustes kokkuleppimine ja kohapealse tegevuse kooskõlastamine; kutsub ELi ja selle liikmesriike ning OSCE alalist nõukogu üles töötama ühiselt välja mehhanismi, mille eesmärk on tõhustada koostööd, kooskõlastamist ja konsultatsioone kõnealuse kahe organisatsiooni vahel; arvestades ka, et ELi toimimise lepingu artikli 220 lõikega 1 lisati OSCE selgesõnaliselt nende rahvusvaheliste organisatsioonide loetellu, kellega seatakse sisse „asjakohased koostöövormid”, toonitab, et asepresident ja kõrge esindaja peab koordineerima ELi liikmesriikide seisukohti OSCEga seotud küsimustes; rõhutab vajadust kehtestada tõhusad valimisvaatlusmissioone käsitlevad koostöömehhanismid OSCE parlamentaarse assamblee ja Euroopa Parlamendi vahel, et ületada teatavatel juhtudel tekkivad mõningad takistused;

35.  kordab soovi näha ELi kaitsepoliitika väljakujundamist, mis muutub järjest pakilisemaks vajaduseks maailmas, kus ebastabiilsus ja ohud üha kasvavad;

ELi roll muudes mitmepoolsetes organisatsioonides
Euroopa Nõukogu

36.  selleks, et tõhustada ELi ja Euroopa Nõukogu mitmepoolset koostööd nii ELi kui ka Euroopa Nõukogu jaoks olulistes valdkondades, nt õigusriigi põhimõtte, demokraatia, hariduse, inimõiguste kaitse, sõna- ja ajakirjandusvabaduse ja hea valitsemistava valdkonnas, arvestades et EL on suurim panustaja Euroopa Nõukoguga elluviidavatesse ühistesse tegevusprogrammidesse, toonitab vajadust reformida ELi kohalolekut ja vaatleja staatust Euroopa Nõukogus; soovitab ELil paremini kooskõlastada oma tööd Euroopa Nõukoguga õigusriigi põhimõtte, demokraatia ja inimõiguste vallas, et suurendada mõlema institutsiooni tõhusust nendes valdkondades; eeskätt seoses ELi eeloleva ühinemisega Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga toonitab õigust osaleda ja hääletada ELi nimel Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee koosolekutel, kui see täidab muu hulgas Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste täitmist kontrolliva organi rolli; rõhutab ka ELi õigust olla esindatud inimõiguste juhtkomitees – eelkõige pärast ühinemist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, mis peaks andma ELile üldise õiguse osaleda täiel määral Euroopa Nõukogu Ministrite Komitees ja võtta osa hääletamistest –, ning õigust nimetada kohtunik Euroopa Inimõiguste Kohtusse, samuti Euroopa Parlamendi õigust osaleda Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel, kui assamblee valib kohtunikke; rõhutab, et oma tõhususe suurendamiseks inimõiguste valdkonnas üle-euroopalisel tasandil peaks EL ühinema veel ka teiste Euroopa Nõukogu organitega, nt piinamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT), rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise Euroopa komisjon (ECRI) ning õigusemõistmise tõhususe Euroopa komisjon (CEPEJ);

Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD)

37.  tunnistab seoses ELi toimimise lepingu artikli 220 lõikega 1, milles nõutakse asjakohaseid koostöövorme OECDga, vajadust püüda muuta ELi praegune vaatleja staatus OECDs täisliikme staatuseks, võttes arvesse ELi olulist ainu- ja jagatud pädevust peaaegu kõikides OECD komiteedes;

Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO)

38.  on arvamusel, et ELi roll WTOs on üheks eeskujuks ELi tegevusele teistes rahvusvahelistes organisatsioonides (k.a UNCTAD ja OECD), arvestades et EL on tänu oma ainupädevusele WTO täisliige ja peab kõikide ELi liikmesriikide nimel läbirääkimisi ning ühtlasi on ka kõik liikmesriigid WTO sõltumatud liikmed ja teevad ühtse riikide rühmana tegutsemise nimel koostööd;

39.  on seisukohal, et Lissaboni lepingu tulemusena kahe eraldi ELi delegatsiooni moodustamine Genfis WTO ja ÜRO jaoks peaks parandama ELi koordineerimisvõimet, kohalolekut ja nähtavust, kuid rõhutab nende kahe delegatsiooni tegevuse ühtsuse tagamise tähtsust, et vältida töö dubleerimist;

40.  nõuab, et EL arvestaks Euroopa spetsiifilisi huve ja kaitseks neid WTOs; on seisukohal, et EL peab eelkõige nõudma erikohtlemist põllumajandusküsimustes ning tagama Euroopa teatavate kaitsetumate piirkondade ja sektorite kaitse, samuti kestlikku arengut võimaldava õiglase kaubanduse edendamise;

41.  nõuab, et kaalutaks põhjalikult WTO eeskirjade laiendamist kaubandusega mitteseotud küsimustele, et võimaldada liikmetel täita õiguspärase poliitika eesmärke ja tagada samal ajal turulepääs; rõhutab sellega seoses vajadust tagada kaubanduspoliitika vastavus ELi teiste poliitikavaldkondadega ja rahvusvahelise õigusega ning WTO meetmete järjepidevus ja vastastikune tugi teiste rahvusvaheliste organisatsioonide meetmetega;

42.  leiab, et vaidluste lahendamise organi abil kehtestatud WTO rakendusvolitused on kõnealuse organisatsiooni edu võti;

ELi roll nn tippkohtumiste diplomaatias – ambitsioonid G8s ja G20s

43.  märkides ELi ülemaailmset majanduslikku ja finantsalast kaalu, vajadust kaitsta ELi strateegilisi huve rahvusvahelisel areenil ning asjaolu, et G8 tippkohtumise päevakordasid on märkimisväärselt laiendatud, et käsitleda mitmeid poliitilise julgeolekuga seotud küsimusi alates inimõigustest ja piirkondlikust julgeolekust kuni relvastuskontrollini, on arvamusel, et EL peaks täies ulatuses osalema G7/G8 protsessis ja olema täielikult esindatud G7 rahandusministrite kohtumistel; juhib tähelepanu vajadusele tõhustada ELi kooskõlastustegevust enne G7 ja G8 kohtumisi ja kaasata sellesse eelkõige aktiivselt Euroopa Parlament;

44.  arvestades ELi ainu- või jagatud pädevust valdkondades, kus G20 avaldab märkimisväärset ja kasvavat mõju (nt finantsturgude reguleerimine, majanduspoliitika kooskõlastamine, sh vahetuskursi küsimused, rahvusvaheline valuutasüsteem, arenguabi, mitmepoolse kaubanduse küsimused, terrorismi rahastamise ja rahapesu vastu võitlemine, keskkond ja energiajulgeolek), kutsub ELi ja selle liikmesriike üles töötama partneritega selle nimel, et saavutada viie Euroopa riigi ja ELi esindajate G20 laua taga esitatavate avalduste täielik kooskõla ning ühtlus, et tagada ELi tulemuslik osalemine G20 ministrite kohtumistel;

45.  võtab teadmiseks suurema koostöö konkreetsete kriisiolukordadega seotud „minilateraalsetel” foorumitel, alates G8st kuni Balkani kontaktrühmani, alates Lähis-Ida nelikust kuni suurriikide grupi P5+1 läbirääkimisteni Iraani teemal; tuletab meelde, et Euroopa Liit on rajatud solidaarsusele selle liikmete vahel ning et seetõttu peaksid liikmesriigid konsulteerima partneritega ühist huvi pakkuvate otsuste küsimuses, mis peaks lõpptulemusena andma tõhusad ja sidusad mitmepoolsed lahendused, millest on kasu kõigile asjaomastele pooltele; kutsub seetõttu asepresidenti ja kõrget esindajat käsitlema olemasolevaid tulemusliku mitmepoolsuse probleeme ning usub, et selle küsimuse läbivaadatud strateegia eesmärk peaks olema ELi suurema nähtavuse ja mõju saavutamine, sealhulgas „minirühmade” kohustus konsulteerida ELi partneritega ja taotleda ELilt mandaati;

o
o   o

46.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile, ELi liikmesriikidele ja riikide parlamentidele.

(1) ELT C 354, 28.12.2010, lk 43.
(2) ÜRO Peaassamblee resolutsioon A/RES/65/276: Euroopa Liidu osalemine Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni töös.
(3) Euroopa Liidu Nõukogu 10170/10.
(4) EUCO 21/01/10 REV 1 I LISA.
(5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0399.
(6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0377.
(7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0184.
(8) ELT C 4 E, 7.1.2011, lk 49.
(9) ELT C 76 E, 25.3.2010, lk 69.
(10) ELT C 291 E, 30.11.2006, lk 118.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika