Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Väärtpaberijärelevalve Organisatsiooni (IOSCO) 2009. aasta märtsi teatist rahvusvahelise koostöö kohta reitinguagentuuride järelevalves („International cooperation in oversight of credit rating agencies”);

–  võttes arvesse 2009. aasta juuni ühisfoorumi ülevaadet krediidireitingute kasutamise kohta („Stocktaking on the use of credit ratings”);

–  võttes arvesse finantsstabiilsuse nõukogu 25. septembri 2009. aasta aruannet G20 juhtidele finantsvaldkonna reguleerimise parandamise kohta („Improving financial regulation”);

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Valuutafondi 29. oktoobri 2010. aasta aruannet ülemaailmse finantsstabiilsuse (riigid, rahastamine ja süsteemne likviidsus) kohta („Global Financial Stability Report: Sovereigns, Funding and Systemic Liquidity”);

–  võttes arvesse 26. ja 27. juunil 2010 toimunud G20 Toronto tippkohtumise deklaratsiooni;

–  võttes arvesse finantsstabiilsuse nõukogu 27. oktoobri 2010. aasta aruannet reitinguagentuuride reitingutele tuginemise vähendamise põhimõtete kohta („Principles for reducing reliance on CRA ratings”);

–  võttes arvesse üldsusega konsulteerimist, millega komisjon alustas 5. novembril 2010;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning õiguskomisjoni arvamust (A7-0081/2011),

A.  arvestades, et Euroopa Parlament tunneb heameelt ülemaailmsel, rahvusvahelisel ja Euroopa tasandil toimuva tegevuse üle reitinguagentuuride tegevuse reguleerimiseks;

B.  arvestades, et reitinguagentuurid peaksid olema teabevahendajad, kes vähendavad teabealast asümmeetriat kapitaliturgudel ja hõlbustavad juurdepääsu ülemaailmsetele turgudele, vähendavad teabega seotud kulusid ning laiendavad võimalike laenuvõtjate ja investorite ringi, andes seeläbi turgudele likviidsuse ja läbipaistvuse ja aidates leida hinnatasemed;

C.  arvestades, et hiljuti vastu võetud õigusaktides on reitinguagentuuridele antud veel üks ülesanne, mille võib liigitada nn sertifitseerimiseks, mis kajastab tõsiasja, et reitingud lisatakse järjest sagedamini regulatiivsetesse kapitalinõuetesse;

D.  arvestades, et finantsvaldkonna ettevõtjad on liigselt tuginenud reitinguagentuuride otsustele;

E.  arvestades, et reitinguagentuurid annavad reitinguid kolmes eri sektoris – avalikule sektorile, äriühingutele ja struktureeritud finantsinstrumentidele – ja et reitinguagentuuridel oli oluline roll finantskriisi kujunemisel, kuna nad andsid struktureeritud finantsinstrumentidele ekslikke reitinguid, nii et neid reitinguid oli kriisi ajal vaja alandada keskmiselt kolme kuni nelja pügala võrra;

F.  arvestades, et määrus (EÜ) nr 1060/2009 oli esimene reaktsioon finantskriisile ja määruses juba käsitletakse kõige kiireloomulisemaid küsimusi, allutades reitinguagentuurid järelevalvele ning reguleerimisele; samas arvestades, et selles määruses ei käsitleta kõiki põhiprobleeme ning tegelikult luuakse mõned uued sisenemistõkked;

G.  arvestades, et kindluse puudumine nimetatud sektori regulatsioonide osas seab ohtu ELi finantsturgude nõuetekohase toimimise, ning seepärast nõuab, et enne määruse (EÜ) nr 1060/2009 uute muudatusettepanekute esitamist teeks komisjon nõuetekohaselt kindlaks uue raamistiku puudused ning koostaks nende puuduste kõrvaldamise eri võimaluste, sealhulgas uute õigusakti ettepanekute mõjuhinnangu;

H.  arvestades, et krediidireitingute valdkonnal on mitmeid probleeme, millest kõige olulisemad on konkurentsi puudumine, oligopolidele tüüpilised struktuurid ning vastutuse ja läbipaistvuse puudumine; arvestades, et domineerivate reitinguagentuuride probleem on eelkõige maksemudel, ja arvestades, et reguleeriva raamistiku peamine probleem on liigne sõltuvus välistest krediidireitingutest;

I.  arvestades, et kõige paremini aitaks konkurentsi suurendada turule sisenemist soodustava õiguskeskkonna loomine ning praegu turulepääsu takistavate ja muul moel konkurentsi mõjutavate asjaolude põhjalikum analüüsimine;

J.  arvestades, et headel aegadel turuosalised sageli eksivad reitingute aluseks olevas metoodikas ja krediidireitingute tähenduses (reitingutega püütakse teha kindlaks maksejõuetuse tõenäosus) või ei hooli sellest;

K.  arvestades, et eurokriisi hiljutine areng on näidanud riigi võlakohustuste reitingute tähtsust ning reitingute reguleerimisel kasutamise ebajärjekindlust ja protsüklilist iseloomu;

L.  arvestades, et igasuguste tekkida võivate uute struktuuride ja ärimudelite puhul ning majanduse juhtimise ja stresstestide kontekstis tuleb tagada reitingute sõltumatus turust ja poliitilisest sekkumisest;

M.  ehkki riskiprofiilist või uuest teabest tingitud põhimõtteliste korrektsioonide tõttu võivad reitingud muutuda ja muutuvadki, tuleks need kavandada stabiilsetena ning ei tohiks turu emotsioonide ajel kõikuda;

N.  arvestades, et Basel II süsteemi tulemuseks on olnud liigne sõltuvus välistest krediidireitingutest, nii et mõnel juhul on pangad loobunud oma nõuete sõltumatust hindamisest;

O.  arvestades, et Ühendriikides reitinguvaldkonda reguleeriva hiljutise Dodd-Franki seadusega on reguleerimisel vähendatud sõltuvust reitinguagentuuride otsustest,

Makrotasand: finantsturu reguleerimine
Liigne sõltuvus

1.  on seisukohal, et arvestades krediidireitingute kasutamise hiljutist muutumist ja seda, et emitendile antakse reiting pigem sooduskohtlemise saamiseks õiguslikus raamistikus kui juurdepääsu saamiseks ülemaailmsele kapitaliturule, tuleb ülemaailmse rahanduse reguleerimis-süsteemi liigset tuginemist välistele krediidireitingutele võimalikult ulatuslikult ja realistliku aja jooksul vähendada;

2.  peab vajalikuks vähendada konkurentsimoonutusi levinud tava tõttu, mille kohaselt reitinguagentuurid hindavad turuosalisi ning samas saavad neilt korraldusi;

3.  on põhimõtteliselt nõus finantsstabiilsuse nõukogu 2010. aasta oktoobris kehtestatud põhimõtetega, millega antakse üldsuunised sõltuvuse vähendamiseks välistest krediidireitingutest, ning tunneb heameelt novembris 2010 komisjoni algatatud üldsusega konsulteerimise üle; palub komisjonil kontrollida, kas ja kuidas liikmesriigid krediidireitinguid regulatiivsetel eesmärkidel kasutavad, et vähendada rahanduse reguleerimissüsteemi üldjuhul ülemäärast sõltuvust krediidireitingutest;

4.  juhib tähelepanu puudustele Baseli õiguslikus raamistikus sisalduvas standardiseeritud lähenemises, mis võimaldab kehtestada finantsasutuste regulatiivsed kapitalinõuded väliste krediidireitingute põhjal; peab oluliseks kapitali adekvaatsuse raamistiku kehtestamist, mis tagab siseriskide usaldusväärse hindamise, parema kontrolli selliste riskide hindamise üle ning krediidiküsimuste jaoks vajaliku teabe parema kättesaadavuse; toetab selles osas sisereitingutel põhineva meetodi ulatuslikumat kasutamist, eeldusel et see on usaldusväärne ja turvaline ning et finantsasutuse suurus, suutlikkus ja kogemused võimaldavad asjakohase riskihinnangu andmist; on seisukohal, et võrdsete konkurentsitingimuste tagamiseks on tähtis järgida sisemudelites ELi määrusega ette nähtud parameetreid ja allutada need järelevalveasutuste rangele kontrollile; on ühtlasi seisukohal, et väiksemad, vähem kogenud ja väiksema suutlikkusega turuosalised peaksid saama kasutada välisreitinguid, kui sisemine krediidiriski hinnang ei ole rakendatav, eeldusel et nad täidavad asjakohaseid hoolsuskohustuse nõudeid;

5.  märgib, et sellega seoses on tähtis jälgida Basel III ja käimasoleva kapitalinõuete direktiivi neljanda paketi protsessi raames toimuvaid arenguid;

6.  peab vajalikuks taastada olukord, kus investorid saaksid ise teha hoolsuskohustuse auditi, nii et krediidiriski hindamisel oleks võimalik sagedamini kasutada oma sisemudeleid; arvab, et pangad ja muud finantsturu osalised peaksid palju sagedamini tegema nõuetekohaseid sisemisi riskianalüüse;

7.  on seisukohal, et turuosalised ei peaks struktureeritud või muudesse toodetesse investeerima, kui nad ei suuda ise nende toodetega kaasnevat krediidiriski hinnata, vastasel juhul peaksid nad kohaldama kõige kõrgemat riskikaalu;

8.  palub Euroopa Keskpangal ja riikide keskpankadel vaadata läbi välisreitingute kasutus ning nõuab neilt asjatundlikkuse arendamist, et luua oma mudelid likviidsust lisavates toimingutes tagatisena kasutatavate kõlblike varade krediidistandardi hindamiseks ning vähendada sõltuvust välisreitingutest;

9.  palub komisjonil hoolikalt hinnata alternatiivsete vahendite võimalikku kasutamist krediidiriski hindamiseks;

Järelevalveasutuste suutlikkuse suurendamine

10.  on teadlik olemuslikust huvide konfliktist olukorras, kus turuosalised töötavad välja sisemise krediidiriski hinnangu oma regulatiivsete kapitalinõuete kohta, ning näeb sellest tulenevalt vajadust järelevalveasutuste kohustuste, suutlikkuse, volituste ja rahaliste vahendite suurendamise järele sisemudelite asjakohasuse jälgimiseks, hindamiseks ja järelevalveks ning usaldatavusnormatiivide täitmise meetmete kehtestamiseks; on seisukohal, et kui järelevalveasutus ei suuda sisemudelit selle keerukuse tõttu nõuetekohaselt hinnata, ei tohi sellist mudelit reguleerimisel kasutamiseks heaks kiita; väljendab seisukohta, et oma osa etendab ka sõltumatute teaduslike hinnangute eelduste läbipaistvus;

11.  märgib, et oma järelevalvevolituste tõhusaks kasutamiseks peaks Euroopa järelevalveasutusel (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve) olema õigus teostada etteteatamata uurimisi ja kohapealseid kontrolle, ning et järelevalvevolituste kasutamisel peaks Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve andma isikutele, kelle suhtes kohaldatakse menetlust, võimaluse esitada oma seisukohti, et nende kaitseõigus oleks tagatud;

Võrdsed võimalused

12.  toonitab krediidireitingute valdkonna ülemaailmset loomust ning nõuab komisjonilt ja liikmesriikidelt koostöös teiste G20 riikidega ülemaailmse lähenemise väljatöötamist kõige kõrgemate standardite alusel nii reitinguagentuuride tegevuse reguleerimise kui ka reitingutega seotud turgude ja usaldatavusnormatiivide reguleerimise osas, eesmärgiga vähendada liigset tuginemist välistele krediidireitingutele, et säilitada võrdsed võimalused ja hoida ära regulatiivne meelevaldsus, hoides ühtlasi turud avatuna;

13.  peab kõige tähtsamateks ülesanneteks konkurentsi ergutamist, läbipaistvuse edendamist ja tulevast tasustamismudelit, kuna aga reitinguagentuuride päritolu küsimus peaks olema teisejärguline;

14.  kordab, et määrusega (EÜ) nr 1060/2009 on ette nähtud kaks süsteemi kolmandates riikides koostatud väliste krediidireitingute käsitlemiseks ja et kinnituskorra kehtestamise eesmärk oli lubada Euroopa Liidus kasutada kolmandates riikides koostatud krediidireitinguid, mida ei peetud võrdväärseteks, tingimusel, et kinnitust andvale reitinguagentuurile pannakse selge vastutus;

Vahepealne tasand: valdkonna struktuur
Konkurents

15.  rõhutab, et suurem konkurents asjaomases valdkonnas ei tähenda iseenesest veel reitingute paremat kvaliteeti, ja kordab, et kõik reitinguagentuurid peavad järgima kõige rangemaid usaldusväärsuse, avalikustamise, läbipaistvuse ja huvide konfliktide ohjamise standardeid, nagu on sätestatud määrusega (EÜ) nr 1060/2009, et tagada reitingute kvaliteet ja vältida nn reitingukaubandust;

Euroopa Reitingute Sihtasutus

16.  palub komisjonil viia läbi üksikasjalik mõjuhinnang ja teostatavuse uuring täiesti sõltumatu Euroopa Reitingute Sihtasutuse (ECRaF) – mis laiendaks oma asjatundlikkust kõigis kolmes reitinguvaldkonnas – kulude, võimaliku juhtimisstruktuuri ja sellisest asutusest saadava kasu kohta; on seisukohal, et komisjon peaks kaaluma seda, et stardirahad kataksid ECRaFi esimese kolme kuni maksimaalselt viie aasta tegevuskulud, ja et need summad tuleb hoolikalt välja arvutada; rõhutab, et mis tahes sellesisulised õigusaktid tuleb koostada äärmiselt hoolikalt, et mitte kahjustada paralleelseid poliitilisi algatusi, mille eesmärk on vähendada liigset sõltuvust reitingutest ning ergutada uute reitinguagentuuride turule tulekut;

17.  palub komisjonil töötada lõikes 9 osutatud töö käigus välja vajaliku rahastamise üksikasjaliku mõju- ja kuluhinnangu ning tasuvusanalüüsi; on kindlalt veendunud, et finantseerimiskulud ei tohiks mingil juhul jääda maksumaksjate kanda, ja on seisukohal, et täiendavaid rahalisi vahendeid ei tohiks anda ning et uus ECRaF peaks olema täiesti iseseisev, rahastades pärast käivitusetappi oma eelarvet ise;

18.  on seisukohal, et sihtasutuse usaldusväärsuse tagamiseks peaksid selle juhtkond, töötajad ja valitsemisstruktuur olema täielikult iseseisvad ja sõltumatud, s.t mitte täitma liikmesriikide, komisjoni ega muude avalike organite, finantsvaldkonna või teiste reitinguagentuuride korraldusi ning nad peaksid tegutsema kooskõlas muudetud määrusega (EÜ) nr 1060/2009;

19.  palub komisjonil põhjalikult uurida Euroopa reitinguagentuuride võrgustiku kulusid, juhtimisstruktuuri ning sellisest võrgustikust saadavat kasu; kaaluda tuleks ka seda, kuidas riikide tasandil tegutsevaid reitinguagentuure saaks julgustada looma partnerlus- või ühisvõrgustiku struktuure, et kasutada olemasolevaid vahendeid ja personali, mis omakorda võib võimaldada neil hõlvata suuremat valdkonda ning konkureerida piiriüleselt tegutsevate reitinguagentuuridega; soovitab komisjonil uurida meetodeid reitinguagentuuride võrgustiku toetamiseks, ent on seisukohal, et iga selline võrgustik peaks olema valdkonna enda juhitav algatus;

20.  peab võimalikuks, et sellise võrgustiku loomist tuleb algselt toetada, kuid leiab, et võrgustik peaks olema isemajandav ning oma tuludest tulenevalt kasumlik; palub komisjonil uurida stardirahastamise vajalikkust ja võimalikke vahendeid ning selle projekti võimalikke õigusstruktuure;

21.   on seisukohal, et komisjon peaks uurima ja hindama ka tõeliselt sõltumatu Euroopa reitinguagentuuri loomist; palub komisjonil eelkõige uurida küsimusi seoses selle töötajatega, kes peaksid olema täiesti sõltumatud, ning seoses ressurssidega, mis peaksid pärinema finantssektori eraettevõtete makstavatest tasudest;

Avalikustamine ja teabe kättesaadavus

22.  on seisukohal, et krediidireitingute eesmärk peab olema turu parem teavitamine selliselt, et anda investoritele järjekindlaid hinnanguid riikide ja sektorite krediidiriskide kohta; peab tähtsaks võimaldada kasutajatel reitinguagentuure paremini kontrollida ning seepärast rõhutab nende tegevuse suurema läbipaistvuse tähtsust;

23.  juhib tähelepanu asjaolule, et selleks et investorid saaksid asjakohaselt hinnata riski ja täita hoolsuskohustuse auditi ning usalduskohustusega seotud ülesandeid, on vaja tooteid käsitleva teabe suuremat avalikustamist struktureeritud finantsinstrumentide valdkonnas, et investorid saaksid teha informeeritud otsuseid; on seisukohal, et kogenud investorid peaksid saama anda krediidile hinnangu, mille põhjal nad saavad tuletada väärtpaberistatud toote riski; toetab EKP ja teiste tehtud algatusi, mille eesmärk on teha struktureeritud finantsinstrumentide kohta selles osas kättesaadavaks rohkem teavet; palub komisjonil hinnata vajadust suurendada teabe avalikustamist finantsinstrumentide valdkonna kõigi toodete kohta;

24.  märgib, et lisaks reitingutele väljastab enamik reitinguagentuure ka mitmesuguseid väljavaateid, ülevaateid ja hoiatusi, millel on suur mõju turgudele; on seisukohal, et need tuleks avalikustada vastavalt kindlaksmääratud tingimustele ja protokollidele, mis tagavad läbipaistvuse ja konfidentsiaalsuse;

25.  palub komisjonil esitada ettepanek direktiivide 2003/71/EÜ ja 2004/109/EÜ läbivaatamiseks, et tagada piisava, täpse ja täieliku teabe laialdasem kättesaadavus struktureeritud finantsinstrumentide kohta;

26.  peab sellega seoses väga oluliseks, et mis tahes tulevaste meetmete puhul võetakse arvesse andmekaitseaspekte;

27.  kaalutleb, kas oleks kasulik kohustada emitente arutama struktureeritud instrumendi sisu ja selle aluseks olevat meetodit kolmanda isikuga, kes kas töötab välja soovimatu krediidireitingu või sisemise riskihinnangu;

28.  kordab muudetud määruse (EÜ) nr 1060/2009 põhjendusega 5 komisjonile kehtestatud nõuet teabe läbipaistvuse osas; palub komisjonil viia läbi vajalikud analüüsid, et esitada tulemus koos võimalike muudatusettepanekutega Euroopa Parlamendile ja nõukogule komisjoni poolt praegu teostatava määruse (EÜ) nr 1060/2009 läbivaatamise osana;

29.  märgib, et reitinguagentuure käsitleva määruse muutmispaketis on tehtud läbipaistvuse ja avalikustamise osas edusamme; ergutab komisjoni viima läbi neid sätteid käsitlevat mõjuhindamist, kui reitinguagentuuride registreerimisprotsess on lõppenud, et selgitada, millistes valdkondades võiks suurem avalikustamine tulevikus kasutajatele kasulik olla;

30.  nõuab, et lisaks reitingute andmise protsessi suuremale läbipaistvusele ja siseauditile teostaksid reitinguagentuuride üle suuremat järelevalvet ELi järelevalveasutused ning riiklikud järelevalveasutused kontrolliksid põhjalikumalt, kuidas finantsasutused reitinguid kasutavad ja neist sõltuvad;

Kaks kohustuslikku reitingut

31.  on seisukohal, et komisjon peaks kaaluma seda, kas teatavatel asjaoludel on asjakohane kasutada kahte kohustuslikku reitingut, nt struktureeritud finantsinstrumentide puhul ja juhul, kui välisreitingut kasutatakse reguleerimise eesmärgil, ning seda, kas reguleerimisel tuleks viidata kõige konservatiivsemale, s.t kõige ebasoodsamale välisreitingule; palub komisjonil koostada kahe kohustusliku reitingu võimaliku kasutamise kohta mõjuhinnang;

32.  on seisukohal, et mõlema reitingu kulud peaks kandma emitent ja esimese välisreitingu peaks koostama emitendi valitud ja palgatud reitinguagentuur ning teise välisreitingu puhul tuleks kaaluda erinevaid määramise võimalusi, muu hulgas võimalust, et selle määrab Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve konkreetsete, kindlaksmääratud ja objektiivsete kriteeriumide alusel, varasemat tegevust arvesse võttes ja toetades uute reitinguagentuuride loomist, vältides samas konkurentsi moonutamist;

33.  juhib tähelepanu asjaolule, et mainet ei saa määrata reguleerija, vaid uusi reitinguagentuure saab aktsepteerida ainult siis, kui nad on saavutanud usaldusväärsuse;

Riigi võlakohustuste reiting

34.  on teadlik asjaolust, et turuosalistele ei meeldi kergesti muutuvad krediidireitingud, kuna reitingute korrigeerimisega kaasnevad suured kulud (seotud ostu- või müügiotsused); on siiski seisukohal, et reitingud kalduvad seega olema protsüklilised ja finantsturgude arengutest maha jäävad;

35.  märgib, et reitinguagentuurid peavad kasutama riikide hindamiseks selgeid kriteeriume; on teadlik asjaolust, et tegelik reiting ei ole nende tegurite mehhaaniline kaalumine; palub sektoril täpsustada, millist metoodikat ja milliseid hinnanguid riikide reitingute kalibreerimiseks kasutatakse, ning selgitada kõrvalekaldeid mudelil põhinevatest reitingutest ning tähtsamate rahvusvaheliste finantsasutuste prognoosidest;

36.  märgib, et IMFi hinnangul võivad reitingud selgitada kuni 70% krediidiriski vahetustehingute intressierinevustest; väljendab muret protsüklilise mõju pärast, mida reitingud võivad avaldada, ning nõuab nende tundlike küsimuste eraldi kaalumist;

37.  on veendunud, et selleks, et vähendada reitingumuutustest põhjustatud hindade ja intressierinevuste negatiivset nn kaljuefekti, tuleks kaotada regulatsioon, mis seob ostu- ja müügiotsused reitingutega;

38.  on seisukohal, et kuna peaaegu kogu teave riigi võlakohustuste kohta on avalikult kättesaadav, tuleks see teave teha lihtsamini ja järjekindlamini kättesaadavaks ja paremini võrreldavaks, et suurematel ja kogenumatel turuosalistel oleks stiimul usaldada riigi krediidiriski hindamisel oma hinnangut;

39.  arvestades mõju, mida riigi võlakohustuste krediidireitingud võivad turule avaldada, on veendunud, et selles valdkonnas tuleb parandada meetodite ja otsuste aluseks olevate põhjuste läbipaistvust ning samuti suurendada reitinguagentuuride vastutust; nõuab uuringut, millega kaasata reitingusse tulevane Euroopa sihtasutus ning tulevane sõltumatu Euroopa reitinguagentuur;

40.  toetab reitinguagentuuride metoodika, mudelite ja tähtsamate reitingueelduste suuremat avalikustamist ja selgitamist, arvestades muu hulgas süsteemset mõju, mida riigi võlakohustuste reitingute alandamine võib avaldada;

Euroopa reitinguindeks (EURIX)

41.  on seisukohal, et avalik teave akrediteeritud reitinguagentuuride väliskrediidireitingute keskmise näitaja kohta on väärtuslik; seepärast soovitab luua Euroopa reitinguindeksi (EURIX), mis hõlmab kõiki turul saadaolevaid registreeritud reitinguagentuuride reitinguid;

Mikrotasand: ärimudel
Maksemudelid

42.  toetab eri maksemudelite olemasolu asjaomases valdkonnas, kuid rõhutab huvide konflikti ohtu, mis tuleb lahendada nõuetekohase läbipaistvuse ja regulatiivsete vahenditega, surumata samas peale mudelit, mis ei ole põhjendatud; palub komisjonil esitada hiljutiste konsultatsioonide alusel ettepanekud alternatiivsete kasutatavate maksemudelite kohta, kaasates nii emitendid kui ka kasutajad; kutsub komisjoni sellega seoses üles pöörama erilist tähelepanu „investor maksab” mudeli võimalikule kasutamisele ning selle eelistele ja puudustele, et vähendada huvide konflikti ohtu reitingutega seoses;

43.  on seisukohal, et reitinguagentuuride hea juhtimistava on hädavajalik, et tagada reitingute kvaliteet, ning nõuab reitinguagentuuridelt täielikku läbipaistvust kehtiva juhtimiskorra osas;

Aruandekohustus, vastutus, kohustus

44.  rõhutab, et Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve vastutab määruse (EÜ) nr 1060/2009 rakendamise eest ja peab tagama, et reitinguagentuurid seda järgiksid; on seisukohal, et kui välistel krediidireitingutel on regulatiivne eesmärk, ei tohiks neid liigitada pelgalt arvamusteks, ning reitinguagentuurid peaksid vastutama oma krediidireitingute aluseks oleva metoodika ühtse kohaldamise eest; soovitab sellest tulenevalt määrata reitinguagentuuridele kogu ELis ühtsetel alustel tsiviilvastutus tõsise hooletuse või eksimuse korral ning komisjon peaks leidma viisid, kuidas lisada vastavad sätted liikmesriikide tsiviilõigusesse;

45.  osutab asjaolule, et lõplik vastutus investeerimisotsuse eest on finantsturu osalisel, s.t varahalduril, finantsasutusel või kogenud investoril; märgib, et vastutust suurendab ka reitinguagentuure käsitleva määruse muutmispaketiga loodud keskregister (CEREP), mis avaldab standardkujul teavet ELis registreeritud reitinguagentuuride väljastatud reitingute tulemuste kohta, võimaldades investoritel kujundada teatavate reitinguagentuuride suhtes oma hinnangu, mis suurendab nende mainega seotud survet; juhib tähelepanu sellele, et investoritel peaksid olema tõhusad ja ametiasutuste asjakohase järelevalve alused riskiohjamisvõimalused;

46.  teeb ettepaneku, et iga registreeritud reitinguagentuur peaks teostama iga-aastase ülevaate, milles hinnatakse eelnevalt antud krediidireitingute õigsust, kusjuures teave tuleks koostada järelevalveasutusele esitatava vastutuse kandmise küsimust käsitleva aruande kujul; teeb ettepaneku, et Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve peaks neid aruandeid regulaarselt pisteliselt kontrollima, et tagada krediidireitingute kõrge kvaliteedistandard;

o
o   o

47.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.