Euroopa Parlamendi 8. märtsi 2011. aasta otsus Elmar Broki puutumatuse äravõtmise taotluse kohta (2010/2283(IMM))

P7_TA(2011)0075 A7-0047/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Elmar Broki puutumatuse äravõtmise taotlust, mille Saksamaa ametivõimud esitasid 28. septembril 2010 ja millest anti teada Euroopa Parlamendi 22. novembri 2010. aasta täiskogu istungil;

–  olles vastavalt kodukorra artikli 7 lõikele 3 Elmar Broki ära kuulanud;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu 8. aprilli 1965. aasta privileegide ja immuniteetide protokolli artikleid 8 ja 9 ning otsestel ja üldistel valimistel esindajate Euroopa Parlamenti valimist käsitleva 20. septembri 1976. aasta akti artikli 6 lõiget 2;

–  võttes arvesse Euroopa Kohtu 12. mai 1964. aasta ja 10. juuli 1986. aasta otsuseid(1);

–  võttes arvesse Saksamaa põhiseaduse (Grundgesetz) artiklit 46;

–  võttes arvesse Saksamaa maksuseadustikku (Abgabenordnung), eriti selle 370. jagu;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 6 lõiget 2 ja artiklit 7;

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A7-0047/2011),

A.  arvestades, et seletuskirjas esitatud tõsiasjadest ilmneb selgelt juhtum fumus persecutionis;

B.  arvestades, et tuntud poliitikule esitati kriminaalsüüdistus seoses sellise rahasumma ja selliste asjaoludega, mis mõne tavakodaniku puhul oleksid käivitanud vaid haldusmenetluse;

C.  arvestades lisaks, et prokurör, peale selle, et ta püüdis ebaõigete ja alandavate põhjendustega ning ilma sisulise põhjuseta hoida hr Broki teadmatuses talle esitatud süüdistusest, tagas ka kohtuasjale laialdase meediakajastuse, tekitades nõnda asjaomasele parlamendiliikmele suurimat kahju;

D.  arvestades, et eelneva põhjal on selgelt tegemist juhtumiga fumus persecutionis, kuna ilmneb, et menetluse ainus eesmärk oli asjaomase parlamendiliikme maine kahjustamine;

E.  arvestades, et seetõttu oleks parlamendiliikmelt puutumatuse äravõtmine täiesti kohatu,

1.  otsustab Elmar Broki puutumatust mitte ära võtta;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus ja vastutava parlamendikomisjoni raport viivitamatult Saksamaa Liitvabariigi pädevatele asutustele.

(1) Vt kohtuasja 101/63, Wagner v Fohrmann ja Krier, Euroopa Kohtu lahendid, 1964, lk 195 ja kohtuasja 149/85, Wybot v Faure, Euroopa Kohtu lahendid, 1986, lk 2391.

Euroopa Parlamendi 8. märtsi 2011. aasta resolutsioon üldise tooteohutuse direktiivi läbivaatamise ning turujärelevalve kohta (2010/2085(INI))

P7_TA(2011)0076 A7-0033/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. detsembri 2001. aasta direktiivi 2001/95/EÜ üldise tooteohutuse kohta(1);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuli 2008. aasta määrust (EÜ) nr 765/2008, millega sätestatakse akrediteerimise ja turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 339/93(2);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuli 2008. aasta otsust nr 768/2008/EÜ, millega sätestatakse toodete turustamise ühine raamistik ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsus 93/465/EMÜ(3);

–  võttes arvesse komisjoni 16. detsembri 2009. aasta otsust 2010/15/EL, millega kehtestatakse haldamise suunised direktiivi 2001/95/EÜ (üldise tooteohutuse direktiiv)(4) artikli 12 alusel loodud ühenduse kiire teabevahetuse süsteemile „RAPEX” ja artikli 11 alusel kehtestatud teatamise korrale;

–  võttes arvesse komisjoni raportit Euroopa Parlamendile ja nõukogule nende 3. detsembri 2001. aasta üldise tooteohutuse alase direktiivi 2001/95/EÜ rakendamise kohta, (KOM(2008)0905);

–  võttes arvesse komisjoni töödokumenti „Üldise tooteohutuse direktiivi läbivaatamine: kavandatud meetmete kokkuvõte”, tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraat, 18. mai 2010;

–  võttes arvesse tegevuskava „Uue õigusliku raamistikuga vastavusse viimine (otsus nr 768/2008/EÜ)”, ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraat, 15. aprill 2010;

–  võttes arvesse tegevuskava „Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. detsembri 2001. aasta üldise tooteohutuse direktiivi 2001/95/EÜ läbivaatamine”, tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraat, 25. märts 2010;

–  võttes arvesse komisjoni töödokumenti üldise tooteohutuse direktiivi 2001/95/EÜ ja määruse (EÜ) nr 765/2008 turujärelevalve sätete vaheliste seoste kohta, tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraat, 2. märts 2010;

–  võttes arvesse komisjoni töödokumenti „Üldise tooteohutuse direktiivi läbivaatamine: võtmeküsimuste kindlaksmääramine”, tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraat, 15. september 2009;

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni tellitud ja 2009. aasta oktoobris avaldatud infodokumenti turujärelevalve kohta liikmesriikides;

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni tellitud ja 2010. aasta septembris avaldatud infodokumenti üldise tooteohutuse direktiivi (GPSD) läbivaatamise ja turujärelevalve kohta;

–  võttes arvesse üldise tooteohutuse direktiivi läbivaatamise ja turujärelevalve seminari, mis toimus 30. septembril 2010. aastal;

–  võttes arvesse ELi, USA ja Hiina kolmepoolset tippkohtumist Shanghais 25. ja 26. oktoobril 2010. aastal;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ja tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamusi (A7-0033/2011),

A.  arvestades, et muuhulgas ka tarbijate kõrgetasemelise kaitse kindlustamiseks tuleb tagada, et kõik ELi turule viidavad tooted on ohutud;

B.  arvestades, et uus õiguslik raamistik võeti vastu 2008. aasta juulis ning turujärelevalve määrust (EÜ) nr 765/2008 on kohaldatud alates 1. jaanuarist 2010;

C.  arvestades, et üldise tooteohutuse direktiiv 2001/95/EÜ, millega sätestatakse ühenduse tasandil üldised ohutusnõuded tarbekaupadele, tuleb läbi vaadata ja viia koondamise teel vastavusse uue õigusliku raamistikuga, eelkõige turujärelevalve määrusega;

D.  arvestades, et üldise tooteohutuse ja turujärelevalve õiguslik raamistik koosneb kolmest õigusaktide kihist (üldise tooteohutuse direktiiv, uus õiguslik raamistik ja valdkonnaspetsiifilised ühtlustamise direktiivid), ning see põhjustab siseturul ebakindlust ja segadust;

E.  arvestades, et turujärelevalve tase on liikmesriikides märgatavalt erinev ning mitmed neist ei suuda eraldada vajalikke ressursse tõhusaks turujärelevalveks ja tõlgendavad tõsist ohtu kujutavaid tooteid erinevalt, mis võib takistada kaupade vaba liikumist; moonutada konkurentsi ja ohustada tarbijate ohutust siseturul;

F.  arvestades, et turujärelevalve ametiasutuste vaheline koostöö ja ühised turujärelevalve meetmed on hädavajalikud ning neid tuleks seega veelgi tugevdada ja neile vahendeid eraldada;

G.  arvestades, et määruste kasutamise eelisteks võrreldes direktiividega on selgus, prognoositavus ja tulemuslikkus, nagu väidetakse ka Monti raportis,

Turujärelevalve
Sissejuhatus

1.  usub, et praegune turujärelevalve õiguslik raamistik ei ole piisavalt sidus, mistõttu tuleb see läbi vaadata ja rohkem kooskõlastada;

2.  teeb komisjonile ettepaneku luua ühtne üleeuroopaline turujärelevalve raamistik, mis hõlmab kõiki siseturul olevaid või ELi turule sisenevaid tooteid; kutsub komisjoni üles olema aktiivsem Euroopa turujärelevalveasutuste, tolliasutuste ja liikmesriikide pädevate asutuste töö kooskõlastamisel;

3.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles võtma turujärelevalve tõhusa tegevuse jaoks kasutusele piisavad vahendid; rõhutab, et puudulikud turujärelevalve süsteemid võivad moonutada konkurentsi, ohustada tarbijate ohutust ning vähendada kodanike usaldust siseturu vastu; juhib tähelepanu sellele, kui oluline on kindlustada ühtse turu välispiirid, eelkõige suured meresadamad, ja kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmed kolmandatest riikidest pärit ebaseaduslike toodete vastu; soovitab komisjonil läbi viia ELi turule sisenemise kõigi piiripunktide täielik hindamine, sealhulgas nõuetekohase kontrolli tagamiseks vajalike vahendite hindamine;

4.  kutsub liikmesriike üles kehtestama koordineeritult karistusi, sealhulgas suuri trahve majandustegevuses osalejatele, kes toovad teadlikult siseturule ohtlikke või mittevastavaid tooteid; teeb ettepaneku tootekeeldude võimalikult sagedaseks avalikustamiseks, et anda piirikontrollile ja turujärelevalvele rohkem kindlust ning peletada kriminaalseid majandustegevuses osalejaid;

5.  kutsub Euroopa Komisjoni üles koos turujärelevalve ametiasutustega ja tolliasutustega kaasrahastama täiendavaid ühiseid turujärelevalve meetmeid;

6.  rõhutab, kui vajalik on, et liikmesriigid jagaksid üksteisega parimaid tavasid; nõuab koostööd, oskusteabe vahetamist ja parimate tavade jagamist turujärelevalveasutuste vahel; tuletab meelde, kui oluline on tolli ja turujärelevalve ametiasutuste koostöö välispiiridel, et viia läbi piisavaid ühendusse sisenevate toodete kontrollimisi; tunnustab võrgustiku PROSAFE praegust olulist panust ühiste turujärelevalve tegevuste koordineerimisel ja läbiproovitud praktikate vahetamisel üldise tooteohutuse direktiivi raames; kutsub seepärast komisjoni üles kaaluma, millistel tingimustel võiks PROSAFE olla liikmesriikide laiendatud koordineerimisel platvormiks ühtlustatud ja ühtlustamata toodete jaoks; peab vajalikuks luua õiguslik alus ja eraldada piisavalt vahendeid, et PROSAFE saaks seda ülesannet täita; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et võrgustiku PROSAFE kaudu koordineerimine on praegu kitsendatud piiratud vahendite ja mitteametliku struktuuri tõttu;

7.  kutsub ELi liikmesriike üles jagama tooteohutusega seotud järelepärimisi ja uuringuid teiste liikmesriikidega; on arvamusel, et kasutada tuleks asjaomaste toodete viitenumbreid, mis lihtsustaks toodete kindlaks määramist teistel ametiasutustel, kes saaksid uuringutes sisalduvat teavet tõlkida ja kasutada; kutsub liikmesriike üles võimaldama oma pädevatel asutustel võtta turujärelevalvemeetmeid lähtuvalt esitatud katsetulemustest või uuringutest, sealhulgas teiste liikmesriikide esitatutest, vältimaks töö dubleerimist;

8.  teeb ettepaneku luua näiteks kontaktpunktide raames hariduse pakkumiseks asutused, mis aitaksid koolituse läbiviimisel ja edastaksid teavet tööstusharude vahel;

9.  nõuab tungivalt, et komisjon looks avaliku tarbekaupade ohutuse andmebaasi, sealhulgas platvormi kaebuste jaoks, mis võimaluse korral põhineks liikmesriikides juba kehtivatel piirkondlikel ja siseriiklikel süsteemidel; on arvamusel, et see tõstaks siseturul teadlikkust piiritagustest ohtlikest toodetest ning võimaldaks tarbijatel teavitada pädevaid asutusi ohtlikest toodetest elektrooniliselt; on arvamusel, et sellise andmebaasi võiks luua olemasolevate andmebaaside edasiarendamise teel, milleks on näiteks Euroopa turujärelevalve info- ja sidesüsteem (ICSMS) ja vigastuste andmebaas (IDB); toonitab, et andmebaasil peab olema õiguslik alus, ja liikmesriikide vastav aruandlus peab olema kohustuslik; nõuab, et kõnealuse andmebaasi alusel loodaks õnnetuste statistikasüsteem, mille põhjal avaldataks kohustuslikke aastaaruandeid; nõuab, et see andmebaas oleks üldsusele kättesaadav, ja et samal ajal oleks ettevõtetele tagatud vajalik konfidentsiaalsus;

10.  juhib tähelepanu asjaolule, et üleilmastumine, allhangete sagenemine ja rahvusvahelise kaubanduse mahu kasv tähendab seda, et kogu maailma turgudel on järjest rohkem tooteid; on arvamusel, et tarbekaupade ohutuse valdkonnas peavad rahvusvahelised reguleerivad asutused ja teised sidusrühmad tegema tihedat koostööd, et lahendada keerukatest tarneahelatest ja kaubavahetuse kasvust tulenevad probleemid;

11.  kutsub komisjoni üles süvendama koostööd ICPSC (International Consumer Product Safety Caucus) raames, et vahendada läbiproovitud praktikaid ning lõpetada kolmandates riikides üheskoos siseturule eksportimiseks ettenähtud ohtlike toodete tootmine;

Üldise tooteohutuse direktiivi muutmine
Üldise tooteohutuse direktiivi ja uue õigusliku raamistiku ühtlustamine – uus üldise tooteohutuse ja turujärelevalve määrus

12.  toetab üldise tooteohutuse direktiivi ja määruse (EÜ) nr 765/2008 muutmist seoses otsuses nr 768/2008/EÜ määratletud mõistete ja ettevõtjate kohustustega, vältides samaaegselt mittevajaliku halduskoormuse loomist, eelkõige VKEde jaoks; on arvamusel, et ühtne määrus on ainus viis ühtse turujärelevalvesüsteemi kehtestamiseks kõigile toodetele; nõuab seepärast tungivalt, et komisjon looks ühtse turujärelevalvesüsteemi kõigi toodete jaoks, võttes aluseks ühe õigusakti, mis hõlmaks nii üldist tooteohutuse direktiivi kui ka määrust (EÜ) nr 765/2008; on arvamusel, et see uus õigusakt tuleks luua kvaliteetse tooteohutuse ja turujärelevalve saavutamiseks ning selleks tuleks kehtestada õiguslik alus ja võtta arvesse sätteid, mis on kahes olemasolevas õigusaktis täielikumalt välja töötatud;

13.  nõuab üldise tooteohutuse direktiivi ja uue õigusliku raamistiku jälgitavuse nõuete kooskõlastamist, et tagada ühtne jälgitavuse süsteem, vältides bürokraatia juurdetekitamist;

14.  palub komisjonil kaaluda täpsemate kriteeriumide väljatöötamist, et hinnata ohutust ja ohte, mis tulenevad toodete mittevastavusest ELi õigusaktidele;

Üldise tooteohutuse direktiivi konkreetsed lisamuudatused

15.  peab problemaatiliseks, et praegune üldise tooteohutuse direktiiv ei hõlma tooteid, mida kasutavad teenusepakkujad, see tähendab, et üldised ohutusnõuded kehtivad siis, kui toodet kasutab tarbija teenusepakkuja territooriumil, aga ei kehti, kui sama toodet kasutab teenusepakkuja; rõhutab, et see õiguslik lünk tuleb parandada;

16.  nõuab tooteohutust käsitlevate Euroopa õigusaktide lihtsustamist, eelkõige seoses Euroopa Komisjoni eesmärkidega saavutada parem õigusloome ja lähtuvalt põhimõttest „kõigepealt mõtle väikestele”, nagu need on väljendatud teatises „Ühtse turu akt”, ja nõuab tungivalt, et toitu imiteerivate tooteid käsitlevad sätted lisatakse muudetud ettepanekusse;

17.  kutsub üles selleks, et tagada suurima hulga eriti kaitsetute tarbijate ohutus, võtma kasutusele viite „puudega inimesed” (koos viidetega „lapsed” ja „vanurid”, mis on juba direktiivis sees);

18.  kutsub komisjoni üles lisama direktiivi tootjate kohustus viia läbi riskianalüüs projekteerimisjärgus; nõuab tungivalt, et riskide tuvastamisel need dokumenteeritaks ja muudetaks riigiasutustele kättesaadavaks;

Ühenduse erakorralised meetmed

19.  rõhutab vajadust tulemuslikuma reguleeriva raamistiku järele, mis lubaks kiiret sekkumist ja usaldusväärseid lahendusi pikemas perspektiivis, ilma poliitiliste otsuste üleandmiseta standardiorganisatsioonidele või komisjonile ilma selgete oluliste poliitikanõueteta, nagu see on ühtlustatud õigusaktide puhul;

Jälgitavus

20.  rõhutab, et tõsist ohtu kujutavad tooted tuleb võimalikult kiiresti ja jäädavalt turult tagasi võtta või kutsuda, ning et tuleb tagada jälgitavus kogu tarneahelas, mis nõuab piisavaid ressursse asjaomaste järelevalveasutuste jaoks;

21.  rõhutab, et on tähtis tagada usaldusväärne jälgitavus toote olelusringi kõigil etappidel, kindlustades samas, et see ei tooks kaasa halduskoormuse suurenemist;

22.  rõhutab, kui oluline on toodete jälgitavus ning märgiste alusel toote päritoluriigi ja vastutava tootja väljaselgitamine;

23.  nõuab juba sisseseatud kindlakstegemise korra tõhusat jõustamist; julgustab komisjoni viima läbi uute tehnoloogiate kasutamise hindamisi, kuid arvab, et uute tehnoloogiate kasutamine peab olema proportsionaalne ega tohi ohustada tarbija privaatsust, turvalisust ja ohutust;

24.  rõhutab siiski, et ELi turul ei tohiks ametliku jälgimissüsteemi või -meetodina kehtestada ühtset tehnilist lahendust; ning nõuab üldist proportsionaalsust;

25.  toonitab, et RAPEXi teabevahetust kolmandatest riikidest (India, Hiina) pärit ohtlike toodete kohta tuleb arendada ja veelgi tugevdada ning et RAPEXi viimaseid uuringuid tuleb hinnata;

RAPEX

26.  tunnistab, et RAPEX on kasulik ja tõhus ohtlike toodete suhtes võetud meetmete alase teabe levitamise vahend liikmesriikides, kuid on arvamusel, et seda saab veelgi parandada;

27.  kutsub komisjoni üles võimaldama tooteohutuse spetsialistidele, tootjatele, kaubandus- ja tarbijaorganisatsioonidele ning riikide ametiasutustele juurdepääsu kogu asjakohasele teabele, tagades vajaliku konfidentsiaalsuse; kutsub komisjoni üles parandama teadlikkust RAPEXist ning ELi tagasikutsumissüsteemidest väljaspool ELi;

28.  tunneb heameelt uute RAPEXi suuniste üle, mis aitavad kaasa RAPEXi toimimise täiustamisele; palub komisjonil tõhustada uut riskihindamise meetodit ja ühtlustatud kaupadele juba sisseseatud meetodeid, et abistada turujärelevalve asutusi nende töös;

29.  kutsub komisjoni üles looma selgust toodete „tõsist ohtu kujutavateks” toodeteks liigitamisel RAPEXi teadete jaoks;

30.  märgib, et Euroopa siseturule viiakse järjest rohkem kolmandatest riikidest pärinevaid tarbekaupu; on eriti mures, et igal aastal suureneb RAPEXi nende teadete arv, mis on seotud Hiina päritolu toodetega, mis moodustavad üle poole RAPEXi teavitamistest ja mille korral ei ole 20 % juhtudest võimalik tuvastada tootjat; kutsub seetõttu üles tegema tõhusaid jõupingutusi rahvusvaheliselt ja tunneb heameelt ELi, Hiina ja USA koostöö üle toodete jälgitavuse strateegiate vallas; tunneb heameelt kõigi ELi ja Hiina ametiasutuste organiseeritud toetuse, koolituse ja seminaride üle, mille eesmärk on tooteohutuse paremaks muutmine; rõhutab, et nende probleemidega tegelemiseks on vaja mitmeaastaseid programme;

31.  palub komisjonil võtta arvesse kasu, mida võib saada RAPEX–Hiina süsteemile sarnaneva süsteemi loomisest muude kaubanduspartnerite jaoks, pidades silmas eriti neid, kelle tooted on kantud RAPEXi süsteemi;

32.  palub komisjonil kajastada RAPEXis või mõnes muus sobivas ELi tasandi süsteemis karistusi liikmesriikidepoolsete rikkumiste eest, et tagada läbipaistvus ja stiimulid kõigile sidusrühmadele;

Interneti-müük ja tolliamet

33.  on mures raskuste pärast, millega seisavad silmitsi turujärelevalve ametiasutused, võttes meetmeid ohtlike toodete müümise vastu internetis;

34.  tunneb heameelt komisjoni tooteohutuse alase projekti C2013 üle, mille raames koostatakse ELi tollikontrolli suunised; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks konkreetsed vahendid, mille abil tolliasutused saaksid lahendada importtoodete nõuetekohase kontrolliga seotud probleeme; nõuab täitevasutustelt veelgi tõhusamat koostööd;

35.  tunnistab, et on suurenenud selliste interneti kaudu ostetavate toodete hulk, mis ei vasta Euroopa standarditele ning seega seavad ohtu tarbijate tervise ja ohutuse; palub komisjonil tugevdada ja standardida internetist ostetud toodete tollikontrolli ning teostada turujärelevalvet, pöörates erilist tähelepanu toodetele, mis võivad tarbijatele otsest kahju tekitada, nagu farmaatsiatooted või toidukaubad; nõuab komisjonilt tungivalt, et ta uuriks selle probleemi võimalikke lahendusi, et suurendada tarbijate usaldust e-kaubanduse vastu;

36.  kutsub komisjoni ja liikmesriikide ametiasutusi üles tagama ametnike korraliku koolituse, et ohtu kujutavaid tooteid rohkem avastataks; nõuab tungivalt tolli- ja turujärelevalveasutuste paremat koostööd enne toodete turule laskmist, milleks on samuti vaja mitmeaastast programmi;

37.  kutsub komisjoni ja riiklikke pädevaid asutusi töötama ka edaspidi välja tarbijatele suunatud teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, mis teavitaksid neid eriti internetist võltsitud kaupade ostmisega seotud ohtudest;

Standardimine

38.  toonitab, et turujärelevalveasutused peavad korrapäraselt osalema ohutuse seisukohast oluliste standardite väljatöötamises, sest see on asjakohane vahend tagamaks, et nende teadmistest on standardimisel kasu ning loomaks standarditest paremat arusaamist, millega kindlustatakse, et standardite vabatahtlik kohaldamine aitab kaasa tarbijate suuremale ohutusele ja tervisele ning samuti õiguskindlusele, mis võimaldab liikmesriikide asutustel Euroopa standardeid nõuetekohaselt tõlgendada ja kohaldada;

39.  kutsub komisjoni üles muutma standardimisvolitusi selgemaks ning kaaluma muid järkjärgulisi viise, kuidas parandada riikide ja Euroopa standardimissüsteeme ning integreerida need ühtlustamata valdkonnas, pöörates tähelepanu VKEde osalemisele ja säilitades samal ajal praeguse struktuuri peamised elemendid;

40.  nõuab tungivalt, et komisjon parandaks praegu Euroopa standardite väljatöötamise mandaatide loomisele kohaldatavat korda, et tagada tõhusam õigeaegne reageerimine uutele või tekkivatele ohtudele; rõhutab siiski, et uus või muudetud kord peaks sisaldama parlamendi kontrolli; rõhutab, et parlamendil peaks samuti olema õigus kontrollida rahvusvaheliste, Euroopa-väliste ja muude standardite ülevõtmise korda ja rakendamist;

41.  nõuab, et Euroopa standardiorganisatsioonid ja komisjon uuriks kõiki süsteeme, mis võiksid kiirendada standardite väljatöötamist, tagades samal ajal kõigi sidusrühmade asjakohase kaasatuse, näiteks kiirmenetluse kasutuselevõtt või komisjonile antav võimalus avaldada olemasolevaid komisjoni mandaadi alusel väljatöötatud Euroopa või ISO-standardeid, kui need standardid suurendavad oluliselt tarbijakaitset või käsitlevad vahemeetmena spetsiifilisi riske, kuni muutub kättesaadavaks püsiv lahendus;

42.   nõuab, et komisjoni standardimise mandaate parandataks, et Euroopa standardiorganisatsioonid saaksid välja töötada Euroopa standardid, mis täidaksid tehnilised nõuded, millega saavutatakse või hinnatakse vastavust poliitilise otsusega; arvab seoses sellega, et väljatöötamisprotsessis on vaja Euroopa Komisjoni ja Euroopa standardiorganisatsioonide paremat kaasatust ja koostööd; arvestades, et need organisatsioonid töötavad konsensuse põhimõttel, peab süsteemi nõuetekohaseks toimimiseks oluliseks seda, et poliitiliste küsimustega tegeletaks poliitilisel tasemel, mitte ei edastataks neid Euroopa Komisjonile, standardiorganisatsioonidele ega täitevasutustele;

43.  nõuab, et üldise tooteohutuse direktiivis võetaks kasutusele standardile ametliku vastuväite esitamise kord, nagu on sätestatud näiteks otsuses nr 768/2008/EÜ; on arvamusel, et selle korra kasutamine peaks olema võimalik veel enne, kui standard on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas, kuid see ei tohiks asendada liikmesriikide turujärelevalveasutuste märkimisväärselt suuremat kaasatust standardimissüsteemis;

44.  palub komisjonil ja kõigil sidusrühmadel tagada Euroopa standardimissüsteemi rahaline jätkusuutlikkus, sh avaliku ja erasektori partnerluste ja mitmeaastase finantsplaneerimise kaudu, kuna see on oluline süsteemi tõhususe ja tulemuslikkuse tagamiseks;

45.  nõuab, et komisjon astuks kooskõlas uue õigusraamistikuga täiendavaid samme, et vajalikud muudatused saaksid olla tõhustatud;

o
o   o

46.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) EÜT L 11, 15.1.2002, lk 4. (2) ELT L 218, 13.8.2008, lk 30. (3) ELT L 218, 13.8.2008, lk 82. (4) ELT L 22, 26.1.2010, lk 1.

Euroopa Parlamendi 8. märtsi 2011. aasta resolutsioon gripiviiruse H1N1 ohjamise hindamise kohta ELis 2009.–2010. aastal (2010/2153(INI))

P7_TA(2011)0077 A7-0035/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 168;

–  võttes arvesse rahvusvahelisi tervise-eeskirju (2005)(1);

–  võttes arvesse komisjoni 28. novembri 2005. aasta teatist pandeemiliseks gripiks valmisoleku ja reageeringu planeerimise kohta Euroopa Ühenduses (KOM(2005)0607);

–  võttes arvesse nõukogu 30. novembri 2007. aasta töödokumenti terviseohutusega seotud küsimuste kohta(2);

–  võttes arvesse nõukogu 16. detsembri 2008. aasta järeldusi terviseohutuse kohta(3);

–  võttes arvesse Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) vahesuuniseid spetsiaalse pandeemilise gripiviiruse vaktsiini kasutamise kohta 2009. aasta gripiviiruse H1N1 pandeemilise puhangu ajal(4);

–  võttes arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) 2009. aasta aprilli juhiseid pandeemiliseks gripiks valmisoleku ja reageeringu kohta(5);

–  võttes arvesse nõukogu 30. aprilli 2009. aasta järeldusi(6) gripi A/H1N1 nakkuse kohta;

–  võttes arvesse ECDC direktori ja parlamendi keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni vahelist arvamuste vahetust, mis toimus 4. septembril 2009. aastal;

–  võttes arvesse komisjoni 15. septembri 2009. aasta teatist „Pandeemia H1N1 2009”(7);

–  võttes arvesse komisjoni talituste 15. septembri 2009. aasta töödokumenti „Gripiviiruse A(H1N1) vaktsiinide ühishange”(8);

–  võttes arvesse komisjoni talituste 15. septembri 2009. aasta töödokumenti „Avalikkuse ja meedia teavitamine 2009. aasta H1N1 pandeemiast”(9);

–  võttes arvesse komisjoni talituste 15. septembri 2009. aasta töödokumenti „Kolmandate riikide toetamine gripiviiruse A(H1N1) vastases võitluses”(10);

–  võttes arvesse komisjoni talituste 15. septembri 2009. aasta töödokumenti „Viirusevastaste ravimite ja vaktsiinide loamenetluse reguleerimine 2009. aasta pandeemilise gripiviiruse H1N1 vastaseks kaitseks”(11);

–  võttes arvesse komisjoni talituste 15. septembri 2009. aasta töödokumenti „2009. aasta H1N1 pandeemia vastane vaktsineerimisstrateegia”(12);

–  võttes arvesse 2009. aasta oktoobris välja antud dokumenti „Gripiviiruse A(H1N1) vaktsiini kasulikkuse ja riski suhte järelevalve Euroopa strateegia”(13);

–  võttes arvesse nõukogu 12. oktoobri 2009. aasta järeldusi 2009. aasta H1N1 pandeemia strateegilise lähenemisviisi kohta(14);

–  võttes arvesse komisjoni talituste 23. novembri 2009. aasta töödokumenti „Terviseohutus Euroopa Liidus ja rahvusvahelisel tasandil”(15);

–  võttes arvesse 16. aprilli 2010. aasta hindamisaruannet „ELi meetmed 2009. aasta H1N1 pandeemia vastu”(16);

–  võttes arvesse 2010. aasta jaanuari lõpparuannet Euroopa Ravimiameti läbiviidud hindamise kohta(17);

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 2010. aasta juunis vastu võetud resolutsiooni nr 1749 (2010) „H1N1 pandeemia käsitlemine – rohkem läbipaistvust”(18);

–  võttes arvesse 1. ja 2. juulil 2010. aastal toimunud konverentsi „A-tüüpi gripiviiruse H1N1 pandeemia õppetunnid” järeldusi(19);

–  võttes arvesse Euroopa Ombudsmani 29. aprilli ja 19. mai 2010. aasta soovitusi Euroopa Ravimiameti kohta(20);

–  võttes arvesse 25. augusti 2010. aasta hindamisaruannet „ELi pandeemiliste vaktsiinide strateegiad”(21);

–  võttes arvesse nõukogu 13. septembri 2010. aasta järeldusi gripiviiruse A/H1N1 pandeemiast saadud õppetundide ja terviseohutuse kohta ELis(22);

–  võttes arvesse komisjoni talituste 18. novembri 2010. aasta töödokumenti H1N1 pandeemia õppetundide ja ELi terviseohutuse kohta (SEK(2010)1440);

–  võttes arvesse ECDC epidemioloogiaalast aastaaruannet nakkushaiguste kohta Euroopas 2010. aastal(23);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni poolt 5. oktoobril 2010. aastal korraldatud seminari „Gripiviiruse A(H1N1) pandeemia – liikmesriikide ja Euroopa Liidu reaktsioon”;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni raportit (A7-0035/2011),

A.  arvestades, et riikide ja rahvusvahelised tervishoiuasutused, sh Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), teatasid 2009. aasta mais, et gripp H1N1 tekitas sel ajal ainult kerget haigestumist ning võis arvata, kuid ei olnud võimalik tagada, et see jääb ka edaspidi nii;

B.  arvestades, et vastavalt rahvusvahelistele tervise-eeskirjadele, mis on sellele õigusaktile alla kirjutanud riikidele täitmiseks kohustuslikud, on WHOl muu hulgas volitus viia läbi rahvatervise kaitse järelevalvet, koordineerida vastavaid rahvusvahelisi meetmeid ning potentsiaalselt pandeemiaohtu tekitava viiruse puhul määratleda kuuetasandilise skaala asjakohane faas;

C.  arvestades, et ülemaailmse pandeemia asjakohane faas määratletakse vastavalt rahvusvaheliste tervise-eeskirjade sätetele ning konsulteerides teiste organisatsioonide, institutsioonide ja mõjutatud liikmesriikidega;

D.  arvestades, et vastavalt WHO poolt 2009. aastal korrigeeritud mõistele põhinevad pandeemia määratlemise kriteeriumid vaid viiruse levikul, kuid jätavad tähelepanuta selle põhjustatava haigestumise raskuse;

E.  arvestades, et rahvatervist käsitlevate otsuste langetamisel, mis võivad mõjutada liikmesriikide rahvatervist ja sotsiaalpoliitikat, peaksid Euroopa Komisjon ja välised organid, nagu WHO arvestama nii tulevaste gripipuhangute virulentsuse kui ka viiruse levimisvõimega;

F.  arvestades, et pandeemia võimalikku tõsidust ja käiku on raske prognoosida, kuid on alati võimalus, et pandeemia võib Euroopas süveneda, nagu see toimus 1918. ja 1968. aastal;

G.  arvestades, et WHO pandeemiahäire väljakuulutamise ja sellele järgnenud soovituste põhjal reageerisid liikmesriigid kooskõlas ettevaatusprintsiibiga kiiresti, kasutades rahvatervise tegevuskavade rakendamiseks kõiki nende käsutuses olevaid vahendeid; arvestades, et häiretaseme tõstmine kõige kõrgemasse faasi, mis näitab pandeemia olemasolu, tõi mõnel juhul kaasa otsuseid rahvatervise kohta, mis olid ebaproportsionaalsed;

H.  võttes arvesse, et WHO kuulutas valmisolekuseisundi seoses H1N1 gripiga lõppenuks alles 2010. aasta augustis (WHO peadirektori 10. augusti 2010. aasta avaldus(24));

I.  arvestades, et subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt kuuluvad terviseriskide vastu valmistumine ja nendele reageerimine ELis liikmesriikide pädevusse; arvestades, et Lissaboni lepingus õhutatakse liikmesriike tugevdama WHO ja ELi olemasolevate struktuuride raames koostööd, teabevahetust ja häid tavasid; arvestades, et komisjoni poolt Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) ning Euroopa Ravimiameti (EMA) toetusel vastavalt rahvusvahelistele tervishoiueeskirjadele võetavad tugevamad koordineerimismeetmed tugevdavad siseriiklike meetmete tõhusust;

J.  arvestades, et farmaatsiatööstus on pidanud reageerima liikmesriikide ootamatutele, tungivatele ja kasvavatele nõudmistele tarnida vakstiine; arvestades, et farmaatsiatööstusel tuli viirusele reageerimiseks väga kiiresti välja töötada uus vakstiin;

K.  arvestades, et käesoleva kriisi ohjamisega kaasnenud kulud liikmesriikides olid märkimisväärsed ning on võimalik, et neid oleks saanud vähendada parema koostööga liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja ECDC tegevuse parema koordineerimisega;

L.  arvestades, et teatavate liikmesriikide kulud rakendatud tegevuskava raames on peamiselt seotud suures koguses vaktsiini ja viirusevastaste ravimite ostmisega ning arvestades, et nende ostmise menetlused on mitmes liikmesriigis tekitanud muret seoses avaliku pakkumise korrast kinnipidamise ja läbipaistvusega;

M.  arvestades, et liikmesriikides, kes olid eelnevalt sõlminud lepingud vaktsiini ostmiseks, esines sõltuvalt lepingute erinevatest vastutuse tingimustest olulisi hinnavahesid;

N.  arvestades, et mitmes liikmesriigis algatati kohtuasjad, milles ametnikke süüdistati korruptsioonis ja kuritegelikes kokkulepetes seoses 2009. aasta suvel tervishoiuministeeriumite ja tootjate vahel sõlmitud H1N1 gripivaktsiine käsitlevate lepingutega;

O.  arvestades, et komisjoni väitel on võimalik, et vaktsiini tarnijate tahtmatus kanda täieulatuslikku tootja vastutust võis tekitada kodanikes kahtlusi vaktsiini ohutuse suhtes; arvestades, et gripiviiruse H1N1 vastaste vaktsiinide usaldusväärsuse seadis kahtluse alla ka puudulik ja vastukäiv teave vaktsineerimise kasulikkuse ja riskide ning gripipandeemia võimaliku ohtlikkuse kohta avalikkusele;

P.  arvestades, et ELis ja liikmesriikides esitatud lahknevad soovitused seoses vaktsineerimise prioriteetsete rühmadega näitavad märkimisväärset ebakindlust ja erinevaid seisukohti seoses asjakohase reageerimisega gripiviirusele H1N1;

Q.  arvestades, et gripipandeemiaks valmisoleku kavandamine toetub suures osas vaktsineerimise strateegiatele; arvestades, et edukaks vaktsineerimise strateegia peab olema täidetud kolm tingimust: vaktsiin peab olema tõhus, vaktsiinil peab olema positiivne kasu ja riski tasakaal ning vakstiin peab olema suunatud riskirühmadele;

R.  arvestades, et nendele tingimustele vastavuse suhtes peab valitsema läbipaistvus;

S.  arvestades, et vaktsiinide kasu ja riski suhe on nüüdseks tõendatud tegelikul kasutusel põhinevate taluvuse ja immunogeensuse uuringutega;

T.  arvestades, et on vaja korraldada vaktsiinide ja viirusevastaste ravimite kohta rohkem ravimiettevõtjatest sõltumatuid uuringuid, et saavutada tasakaal eraallikate poolt spondeeritud uuringute ja riiklikult rahastatavate uuringute vahel;

U.  arvestades tulevasi gripipandeemiaid, tuleb jätkata tööd gripivaktsiinide tõhususe suurendamiseks eelkõige kõrge riskiga rühmade ja muundunud viirusetüvede osas;

V.  arvestades, et tänu vaktsiinide varajasele soetamisele ja süstemaatilise vaktsineerimise strateegiale eriti kõige ohualtimate rühmade hulgas, oli EL kõige paremini ettevalmistatud piirkond kogu maailmas; arvestades, et ELi liikmesriikide vahel esines valmisolekus siiski märkimisväärseid erinevusi ning tegeliku koostöö puudumine nõrgestas ELi üldist valmisolekut;

W.  arvestades, et liikmesriikide vahelise koostöö piiratus, eriti vaktsiinide ostmiseks ühiste avalike pakkumiste korraldamata jätmine, ühiste varude puudumine, liikmesriikide vahelise solidaarsuse ja vahendusmehhanismide puudumine ning paljudes liikmesriikides eelnevate ostulepingute puudumine olid peamised tegurid, mis takistasid ELi paremat valmisolekut;

X.  arvestades, et hoolimata Euroopa Ombudsmani esitatud korduvatest palvetest EMAle ei ole EMA valduses olevad dokumendid, mis on seotud uurimise protokollide, kliiniliste uuringute ja ravimite kõrvaltoimete EMA poolt teostatud hindamisega, ikka veel avalikkusele kättesaadavad;

Y.  arvestades, et 2009.–2010. aastal ELis H1N1 gripiviiruse kohta jagatud informatsioon ja vastav teabevahetus näitas, et massiteabevahenditel on keskne roll tervishoiualaste ettevaatusabinõude ja soovituste edastamisel, kuid samas võivad nad rõhutada gripipuhangu teatavaid aspekte ja selle tagajärge, mis võib muuta avalikku arvamust ja ametivõimude reaktsiooni,

Koostöö

1.  nõuab ELis ja liikmesriikides rakendatud tulevaste gripipandeemiate jaoks ette nähtud ennetuskavade ülevaatamist eelkõige vastavate ajakohaste teaduslike uuringute alusel, et need oleksid tõhusamad ja järjepidevamad ning piisavalt iseseisvad ja paindlikud kohandumaks võimalikult kiiresti ja iseseisvalt reaalse ohu korral;

2.  nõuab ELi tasandi põhitoimijate ja meditsiiniliste riskide juhtimise struktuuride – Euroopa Komisjoni, ECDC, EMA ja liikmesriikide, aga ka vähem ametlike organite, nagu terviseohutuse komitee, tervishoiualase kiirreageerimissüsteemi ja rahvatervise töörühma, kuhu kuuluvad kõrged ametnikud, kes võivad sekkuda tervishoiukriisi ohjamisega seotud otsustusprotsessi – rollide, ülesannete, pädevuse, piirangute, suhete ja kohustuste selgitamist ja vajadusel ülevaatamist ning nõuab selle teabe avalikkusele kättesaadavaks tegemist;

3.  peab tervitatavaks asjaolu, et komisjon võttis kohustuse kaaluda terviseohutuse komitee üldist läbivaatust ning selle õigusliku aluse tugevdamist pikas perspektiivis;

4.  palub pöörata erilist tähelepanu terviseohutuse komitees liikmesriikide koostöö raames toimuvale sektoritevahelisele ettevalmistustööle;

5.  rõhutab vajadust süvendada liikmesriikide vahelist koostööd ning paremini koordineerida liikmesriikide ja ECDC tegevust, et pandeemiale reageerimiseks tagada vastavalt rahvusvahelistele tervishoiueeskirjadele tagada järjekindel riskide ohjamine;

6.  nõuab liikmesriikide, asutuste ning rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonide koostöö ja koordineerimise jätkumist ja parandamist eriti viiruspuhangu varajases etapis, et kindlaks teha selle tõsidus ja teha sellest lähtuvalt sobivaid juhtimisotsuseid;

7.  leiab, et on soovitatav suurendada rahvatervise komisjoni volitusi, kelle tegevust ja rolli tuleks tõhustada, et nimetatud komisjon saaks paremini aidata liikmesriikidel kujundada välja järjekindel lähenemisviis valmisolekuks ja reageerimiseks rahvatervist puudutavatele ohtudele ning rahvusvahelise tähtsusega hädaolukordadele, nagu need on defineeritud rahvusvahelistes tervishoiueeskirjades;

8.  soovitab tungivalt WHOl pandeemia määratlus läbi vaadata, võttes arvesse mitte ainult selle geograafilist levikut, vaid ka selle tõsidust;

9.  palub liikmesriikidel rohkem kaasata kutselisi tervishoiutöötajaid pandeemiate ennetamise ja nende vastu võitlemise strateegiate koostamisse ja rakendamisse;

10.  soovitab tungivalt Euroopa Liidul eraldada rohkem vahendeid uurimis- ja arendustegevusse avaliku tervishoiu valdkonnas võetavate ennetusmeetmete osas kooskõlas võetud kohustusega eraldada 3% Euroopa sisemajanduse koguproduktist uurimis- ja arendustegevusele; konkreetsemalt nõuab investeeringute suurendamist gripiviiruse mõju paremaks hindamiseks ja prognoosimiseks ning pandeemiate vahelise etapi ja pandeemia algusetapi uurimiseks;

11.  nõuab jätkuvat investeerimist riiklikesse epidemioloogia, seroloogia ja viroloogia järelevalve keskustesse;

12.  kiidab heaks tegevuskorra, mis võimaldab liikmesriikidel jätkata vaktsiinide ja viirusevastaste ravimite ühishangete korraldamist vabatahtlikkuse alusel, et saavutada nende toodete osas muu hulgas võrdne kättesaadavus, soodushind ja tellimise paindlikkus;

13.  tuletab meelde, et ravimeid käsitlevate liidu õigusaktide kohaselt vastutab tootja ravimite kvaliteedi, ohutuse ja tõhususe eest seoses lubatud näidustustega ja nõuab, et liikmesriigid kohaldaksid seda täies ulatuses vaktsiinide ostu puhul, mis on tähtis tegur elanike usalduse säilitamisel/taastamisel vaktsiini ohutuse suhtes;

14.  nõuab, et vaktsiinitarnete ühise ja vastutustundliku juhtimise raames kaalutletaks, kuidas oleks võimalik hõlbustada arengumaade juurdepääsu vaktsiinitoodetele pandeemia korral;

Sõltumatus

15.  on seisukohal, et Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus (ECDC) peaks rakendama oma volitusi iseseisva agentuurina nakkusohu tõsiduse hindamisel ja sellest teatamisel, ning talle tuleks anda kõigi tema ülesannete täitmiseks piisavad vahendid;

16.  palub ECDClt koostöös WHOga aidata kaasa riiklike gripiks valmisolekukavade parimate tavade läbivaatamisele ning anda soovitusi parimate tavade kohta sellistes valdkondades nagu kriisiohjamise meetodid ning vaktsineerimis- ja kommunikatsioonistrateegiad;

17.  nõuab selgete, usaldusväärsete ja tõhusate teaduslike katsete kohustuslikuks tegemist tervist ohustavate hädaolukordade, eelkõige reaalse pandeemia korral kasutatavate soovituslike ravimite hindamiseks;

18.  rõhutab, et on vajadus ravimiettevõtetest sõltumatuid uuringuid vaktsiinide ja viirusevastaste ravimite järele, sealhulgas vaktsineerimise jälgimise kohta;

19.  tahab tagada, et teadusekspertidel ei ole farmaatsiatööstuses rahalisi või muid huve, mis võiksid mõjutada nende erapooletust; nõuab Euroopa tegevusjuhendi koostamist eksperdi jaoks, kes tegutseb teaduslikku eksperdina Euroopa asutuses, mis vastutab riskiohutuse, -juhtimise ja riskide prognoosimise eest; nõuab, et enne tööülesannete täitmisele asumist annab iga ekspert lubaduse selle tegevusjuhendi eetilisi põhimõtteid täita;

20.  nõuab, et farmaatsiasektoriga seotud ekspertidega konsulteerimine oleks lubatud, kuid otsused tuleks teha ilma nendeta;

21.  palub eelkõige Euroopa Komisjonil koostöös EMAga parandada kiirendatud loaandmise menetlust, mis võimaldaks turustada selliseid ravimeid, mis suudaksid vastata tervishoiukriisile, et seda saaks kohaldada muu hulgas eri gripitüvede, tõsiduse eri astmete ja eri sihtrühmade suhtes, et nõuetekohased katsed saaks teha enne pandeemia puhkemist ja sellega tagada nende ravimite kasutamisega teatud sihtrühmade poolt seotud riski ja kasulikkuse tasakaalu nõuetekohane hindamine, ning vajadusel koostada vastavad õigusakti ettepanekud;

Läbipaistvus

22.  nõuab ELis soovitatud ja liikmesriikide poolt rakendatud gripivastaste vaktsineerimisstrateegiate hindamist, mis peaks sisaldama vaktsiinide tõhusust, nendega seotud riski ja kasulikkuse tasakaalu ja soovitatud sihtgruppe, et tagada ohutu ja tõhus kasutamine;

23.  kustub liikmesriike üles enne 8. septembrit 2011 esitama komisjonile aruanded järgneva kohta:

24.  kutsub komisjoni üles koos ECDC ja EMAga enne 8. märtsi 2012 esitama lõikes 23 nimetatud teabe kohta koondaruande, mis tuleb esitada liikmesriigiti ning avalikustada praeguste gripipandeemiaks valmisoleku kavade läbivaatamise olulise osana;

25.  tuletab EMAle meelde regulatiivset kohustust teha kättesaadavaks kõik dokumendid, mis on seotud kliiniliste uuringute, uurimise protokollide ja EMA ekspertide hinnatud ravimite, sealhulgas gripiviiruse H1N1 vastase võitluse raamistikus soovitatavate vaktsiinide ja viirusevastaste ravimite kõrvaltoimetega; suhtub positiivselt uutesse eeskirjadesse, mis käsitlevad juurdepääsu EMA poolt 2010. aasta oktoobris vastu võetud dokumentidele;

26.  tunnistab, et Euroopa riiklikke tervishoiuasutusi nõustavate teatavate ekspertide huvide konflikt tekitab lubamatu mõjutamise kahtlusi, ning kahjustab nimetatud tervishoiuasutuste ja nende soovituste usaldusväärsust; on seisukohal, et tuleb vältida kõiki huvide konflikte;

27.  nõuab huvide konflikti määratluse kehtestamist, mis on ühine kõikidele Euroopa riiklikele tervishoiuasutustele;

28.  nõuab, et sellised huvide konfliktid, mis avastatakse eelarvekontrollikomisjoni läbi viidava siseuurimise tulemusena, tuleb parlamendile teatavaks teha, et kindlaks teha, kas maksed eespool nimetatud ekspertidele on tehtud nõuetekohaselt ja läbipaistvalt ning kas on järgitud menetlusi, mida Euroopa institutsioonid tavaliselt kasutavad selliste huvide konfliktide ennetamiseks;

29.  nõuab kõikide Euroopa riiklikele tervishoiuasutusi nõustavate ekspertide, ka mitteametlike rühmade liikmete huvide deklaratsioonide avaldamist;

30.  on teadlik vajadusest selgema ja läbipistvama kommunikatsiooni järele, et üldsust riskidest ja kasulikkusest paremini teavitada; rõhutab, et kui otsene oht inimese tervisele on hinnatud, tuleb kodanike jaoks tuleb koostada ühtne teade; rõhutab veel kord selle tähtsust, et liikmesriikide teated oleksid informatiivse sisu osas ühtsed (näit viiruse liik, ohu laad, kuidas seda kõige paremini vältida ning selle eest kaitsmise ja/või ravimise riskid ja kasulikkus);

31.  nõuab üle-euroopalist strateegilist lähenemisviisi nn riskirühmade jaoks, mille abil pandeemia ajal nendeni jõuda ja nendega suhelda;

32.  kutsub üles looma usalduslikke suhteid meediaga, mille kaudu levitatakse tervisega seotud teateid; nõuab, valikrühma moodustamist ekspertidest, kes oleks alati valmis ajakirjanike küsimustele vastama, ning samuti pressiesindaja kättesaadavust;

33.  rõhutab kutseliste infotöötajate vastutust ja ettevaatlikkust terviseteadete töötlemisel, eriti seoses pandeemiaga;

34.  ootab sellega seoses, et riiklikud tervise järelevalveasutused koguksid põhjalikumaid andmeid ja edastaksid need kiiresti pädevatele ELi asutustele;

35.  peab oluliseks, et komisjon ja liikmesriigid teeksid kiiresti vajalikud parandused, kaasa arvatud paremate vaktsineerimis- ja kommunikatsioonistrateegiate arendamine, et suurendada usaldust rahvatervise meetmete suhtes, mille abil püütakse pandeemiateks valmistuda ja neid ära hoida;

o
o   o

36.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Maailma Terviseorganisatsioonile ja liikmesriikide parlamentidele.

(1) http://www.who.int/ihr/en/ (2) http://register.consilium.europa.eu/pdf/en/07/st15/st15789.en07.pdf (3) http://www.consilium.europa.eu/ueDocs/cms_Data/docs/pressData/en/lsa/104770.pdf (4) http://www.ecdc.europa.eu/en/publications/Publications/0908_GUI_Pandemic_Influenza_Vaccines_during_the_H1N1_2009_Pandemic.pdf (5) http://www.who.int/csr/disease/influenza/pipguidance2009/en/index.html (6) http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/en/lsa/107492.pdf (7) http://ec.europa.eu/health/archive/ph_threats/com/influenza/docs/com481_2009_en.pdf (8) http://ec.europa.eu/health/archive/ph_threats/com/influenza/docs/flu_staff1_en.pdf (9) http://ec.europa.eu/health/ph_threats/com/Influenza/docs/flu_staff2_en.pdf (10) http://ec.europa.eu/health/archive/ph_threats/com/influenza/docs/flu_staff3_en.pdf (11) http://ec.europa.eu/health/ph_threats/com/Influenza/docs/flu_staff4_en.pdf (12) http://ec.europa.eu/health/communicable_diseases/diseases/influenza/h1n1/index_en.htm#fragment2 and http://ec.europa.eu/health/archive/ph_threats/com/influenza/docs/flu_staff5_en.pdf (13) http://www.ema.europa.eu/docs/en_GB/document_library/Report/2010/01/WC500044933.pdf (14) http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/en/lsa/110500.pdf, (15) http://ec.europa.eu/health/preparedness_response/docs/commission_staff_healthsecurity_en.pdf (16) http://ec.europa.eu/health/communicable_diseases/diseases/influenza/h1n1/index_en.htm#fragment2 (17) http://ec.europa.eu/health/files/pharmacos/news/emea_final_report_vfrev2.pdf (18) http://assembly.coe.int/Mainf.asp?link=/Documents/AdoptedText/ta10/ERES1749.htm (19) http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/en/lsa/116478.pdf (20) http://www.ombudsman.europa.eu/press/release.faces/fr/4940/html.bookmark and http://www.ombudsman.europa.eu/press/release.faces/fr/5251/html.bookmark (21) http://ec.europa.eu/health/communicable_diseases/diseases/influenza/h1n1/index_en.htm#fragment2 (22) http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/en/lsa/116478.pdf (23) http://www.ecdc.europa.eu/en/publications/Publications/1011_SUR_Annual_Epidemiological_Report_on_Communicable_Diseases_in_Europe.pdf (24) http://www.who.int/mediacentre/news/statements/2010/h1n1_vpc_20100810/en/print.html

Euroopa Parlamendi 8. märtsi 2011. aasta otsus Harald Wögerbaueri nimetamise kohta kontrollikoja liikmeks (C7-0029/2011 – 2011/0801(NLE))

P7_TA(2011)0078 A7-0048/2011

(Nõuandemenetlus)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõiget 2, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7-0029/2011);

–  võttes arvesse asjaolu, et eelarvekontrollikomisjon kuulas oma 3. märtsi 2011. aasta koosolekul ära kontrollikoja liikme kandidaadi, kelle nõukogu oli nimetanud;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 108;

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit (A7-0048/2011),

A.  arvestades, et Harald Wögerbauer vastab Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõikes 1 sätestatud tingimustele,

1.  toetab Harald Wögerbaueri nimetamist kontrollikoja liikmeks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule ja teavitamise eesmärgil kontrollikojale, Euroopa Liidu muudele institutsioonidele ja liikmesriikide kontrolliasutustele.

Euroopa Parlamendi 8. märtsi 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus teatavate kalapüüki käsitlevate sätete kohta Vahemere üldise kalanduskomisjoni (GFCM) lepinguga hõlmatud piirkonnas (KOM(2009)0477 – C7-0204/2009 – 2009/0129(COD))

P7_TA(2011)0079 A7-0023/2011

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (KOM(2009)0477);

–  võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 37, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7-0204/2009);

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Lissaboni lepingu jõustumise mõju käimasolevatele institutsioonidevahelistele otsustamismenetlustele” (KOM(2009)0665);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3 ja artikli 43 lõiget 2;

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 17. märtsi 2010. aasta arvamust(1);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55;

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A7-0023/2011),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 8. märtsil 2011. aastal, eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr ..../2011 teatavate kalapüüki käsitlevate sätete kohta Vahemere üldise kalanduskomisjoni (GFCM) lepinguga hõlmatud piirkonnas [Muudatusettepanek 1]

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 43 lõiget 2, [Muudatusettepanek 2]

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

▌ [Muudatusettepanek 3]

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust(2), [Muudatusettepanek 4]

tegutsedes seadusandliku tavamenetluse kohaselt(3),[Muudatusettepanek 5]

ning arvestades järgmist:

(1)  Nõukogu kiitis 16. juuni 1998. aasta otsusega 98/416/EÜ(4) (Euroopa Ühenduse liitumise kohta Vahemere üldise kalanduskomisjoniga) heaks Vahemere üldise kalanduskomisjoni (GFCM) loomist käsitleva lepingu (edaspidi „GFCMi leping”).

(2)  GFCMi lepinguga nähakse ette sobiv mitmepoolse koostöö raamistik, et toetada Vahemere ja Musta mere vee-elusressursside varude arendamist, kaitsmist, otstarbekat majandamist ja parimat kasutamist sellises ulatuses, mida peetakse jätkusuutlikuks ning mis ei ohusta nimetatud varude püsimajäämist.

(3)  Euroopa Liit ning Bulgaaria, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Küpros, Malta, Rumeenia ja Sloveenia on GFCMi lepingu osalised. [Muudatusettepanek 6]

(4)  GFCMi soovitused on lepinguosalistele siduvad. Kuna liit on GFCMi lepingu osaline, on kõnealused soovitused liidule siduvad ning need tuleks liidu õigusesse üle võtta selles ulatuses, mida ei ole veel hõlmatud. [Muudatusettepanek 7]

(5)  GFCM võttis 2005., 2006., 2007. ja 2008. aasta istungitel vastu mitmeid GFCMi lepingu piirkonna kalapüüki käsitlevaid soovitusi ja resolutsioone, mis on liidu õigusesse üle võetud ajutiselt iga-aastaste kalapüügivõimalusi käsitlevate määrustega(5), või GFCMi soovituste 2005/1 ja 2005/2 puhul, nõukogu 21. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1967/2006(6), mis käsitleb Vahemere kalavarude säästva kasutamise majandamismeetmeid, artikli 4 lõikega 3 ja artikliga 24. [Muudatusettepanek 8]

(6)  Selguse, lihtsustamise ja õigluskindluse huvides ning arvestades asjaolu, et soovituste püsiv iseloom nõuab ka püsivat õiguslikku vahendit nende ülevõtmiseks liidu õigusesse, oleks asjakohane võtta kõnealused soovitused üle üksiku õigusaktiga, mida saaks tulevaste soovituste lisamiseks muuta. [Muudatusettepanek 9]

(7)  Kuna GFCMi soovitusi kohaldatakse kogu GFCMi lepingu piirkonnas, kuhu kuuluvad Vahemeri, Must meri ja neid ühendavad veed, nagu on osutatud otsuse 98/416/EÜ II lisas, tuleks kõnealused soovitused liidu õigusaktide selguse huvides vastu võtta eraldi määrusega, mitte määruse (EÜ) nr 1967/2006 (mis käsitleb üksnes Vahemerd) muudatustena. [Muudatusettepanek 10]

(8)  Teatavaid määruse (EÜ) nr 1967/2006 sätteid tuleks kohaldada mitte üksnes Vahemerel, vaid kogu GFCMi lepingu piirkonnas. Seepärast tuleks kõnealused sätted määrusest (EÜ) nr 1967/2006 välja jätta ning lisada käesolevasse määrusesse.

(9)  Territoriaalseid majandamismeetmeid käsitlevate GFCMi soovitustega kehtestatud „kalapüügipiirangutega piirkond” on oma mõjult sama, mis määruses (EÜ) nr 1967/2006 kasutatud mõiste „kalapüügi kaitseala”.

(10)  GFCM võttis 2009. aasta 23.–27. märtsil toimunud aastaistungil teadusliku nõuandekomitee teadusnõuande alusel vastu Lioni lahes kalapüügipiirangutega piirkonna kehtestamist käsitleva soovituse, mis on lisatud GFCMi 11. istungjärgu aruandesse (FAO aruanne nr 890). Kõnealust meedet on asjakohane rakendada püügikoormuse korralduskava raames.

(11)  Mõnede püügivahendite selektiivsus ei tohi segapüügi puhul Vahemerel ületada teatavat taset ning lisaks püügikoormuse kontrollimisele ja piiramisele on eriti oluline vähendada püügikoormust oluliste kalavarude täiskasvanud isendite kogunemiskohtades, et paljunemist võimalikult vähe häirida ning nimetatud liike jätkusuutlikult kasutada. Seepärast on esialgu soovitav vähendada teadusliku nõuandekomitee uuritud piirkonna püügikoormust endise tasemeni ning mitte lubada nimetatud taseme suurendamist.

(12)  Korraldusmeetmete aluseks olev teaduslik nõuanne peaks tuginema kalalaevastiku püügivõimsust ja tegevust, kalavarude bioloogilist seisundit ning kalandusega seotud sotsiaalset ja majanduslikku olukorda käsitlevate andmete teaduslikul kasutusel; kõnealused andmed tuleb koguda ja esitada õigeaegselt, et GFCMi abistavatel organitel oleks võimalik nõuannet ette valmistada.

(13)  GFCM võttis 2008. aasta istungil vastu soovituse, mis käsitleb sadamariigi meetmete piirkondlikku kava ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu võitlemiseks GFCMi lepingu piirkonnas. Kuigi nõukogu 29. septembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1005/2008, millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks(7) hõlmab üldjoontes kõnealuse soovituse sisu ning kehtib alates 1. jaanuarist 2010, on siiski mõned aspektid (nt sadamakontrolli sagedus, ulatus ja menetlused), mida tuleb kõnealuse meetme kohandamiseks GFCMi lepingu piirkonna eripäraga käsitleda käesolevas määruses. [Muudatusettepanek 11]

(14)  Käesoleva määruse ühtsete kohaldamistingimuste tagamiseks tuleks komisjonile anda rakendusvolitused. Nimetatud volitusi, mis ei piira käesoleva määruse delegeeritud õigusakte käsitlevate sätete kohaldamist ning mida ei kohaldata määruse sadamariigi meetmeid ja sadamariigi kontrollimenetlusi käsitlevate sätete suhtes, tuleks rakendada vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusele (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes(8). [Muudatusettepanek 47]

(15)  Komisjonile tuleks anda volitused võtta Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 290 sätestatud korras vastu delegeeritud õigusakte seoses liidu õigusesse juba üle võetud kaitset, kontrolli või jõustamist käsitlevatesse GFCMi meetmetesse tulevikus tehtavate muudatustega, mis moodustavad käesoleva määruse teatavate vähemoluliste sätete sisu ning muutuvad GFCM lepingu tingimuste kohaselt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide jaoks siduvaks. On eriti oluline, et komisjon viiks ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, [Muudatusettepanek 13]

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I JAOTIS

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Sisu

Käesolevas määruses sätestatakse eeskirjad, milles käsitletakse Vahemere üldises kalanduskomisjonis (edaspidi „GFCM”) võetavate kalandus- ja vesiviljelustooteid käsitlevate kaitse-, majandamis-, kasutus-, seire-, turustus- ning jõustamismeetmete kohaldamist liidus. [Muudatusettepanek 14]

Artikkel 2

Reguleerimisala

1.  Käesolevat määrust kohaldatakse ELi kalalaevade ja liikmesriikide kodanike igasuguse kutselise kalapüügi ja vesiviljelusega seotud tegevuse suhtes GFCMi lepingu piirkonnas. [Muudatusettepanek 15]

Käesoleva määruse kohaldamine ei piira määruse (EÜ) nr 1967/2006 kohaldamist.

2.  Erandina lõikest 1 ei kohaldata käesoleva määruse sätteid kalapüügi suhtes, mis toimub üksnes teadusuuringute otstarbel ning selle liikmesriigi loal ja järelevalve all, kelle lipu all laev sõidab, ning millest on eelnevalt teavitatud komisjoni ja liikmesriike, kelle vetes uuringud toimuvad. Teadusuuringute eesmärgil püügitoiminguid teostav liikmesriik teavitab komisjoni ja liikmesriike, kelle vetes uuringud toimuvad, ning kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomiteed kogu selliste püügitoimingute käigus püütud saagist.

Artikkel 3

Mõisted

II JAOTIS

TEHNILISED MEETMED

I peatükk

Kalapüügipiirangutega piirkonnad

I jagu

Kalapüügipiirangutega piirkond Lioni lahes

Artikkel 4

Kalapüügipiirangutega piirkonna kehtestamine

Kalapüügipiirangutega piirkond kehtestatakse Lioni lahe idaosas järgmisi geograafilisi koordinaate ühendavate joontega piiratud alal:

42°40„N, 4°20” E;

42°40„N, 5°00” E;

43°00„N, 4°20” E;

43°00„N, 5°00” E.

Artikkel 5

Püügikoormus

Veetavaid võrke, põhjaõngejadasid, pelaagilisi õngejadasid ning põhja kinnitatud võrke kasutavate laevade puhul ei ületa põhjalähedaste kalavarude püügikoormus artiklis 4 osutatud kalapüügipiirangutega piirkonnas iga liikmesriigi püügikoormust kõnealuses piirkonnas 2008. aastal.

Artikkel 6

Kalapüügi register

Liikmesriigid esitavad komisjonile hiljemalt ...(10) elektroonilisel kujul nimekirja nende lipu all sõitvatest laevadest, kes kalastasid 2008. aasta jooksul artiklis 4 osutatud piirkonnas ning I lisas määratletud GFCMi geograafilises alapiirkonnas 7. Nimekirjas esitatakse laeva nimi, komisjoni 30. detsembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 26/2004 (ühenduse kalalaevastiku registri kohta) I lisas(11)osutatud laeva number laevastikuregistris, ajavahemik, milleks laeval oli püügiluba artiklis 4 osutatud piirkonnas, ning päevade arv, mille iga laev oli 2008. aastal geograafilises alapiirkonnas 7 ning täpsemalt artiklis 4 osutatud piirkonnas. [Muudatusettepanek 16]

Artikkel 7

Püügiloaga laevad

1.  Laevadele, kellel on lubatud kalastada artiklis 4 osutatud piirkonnas, annab liikmesriik kalapüügiloa kooskõlas nõukogu 27. juuni 1994. aasta määrusega (EÜ) nr 1627/94, millega nähakse ette kalapüügilube käsitlevad üldsätted(12).

2.  Kalalaevadele, kes ei ole kalastanud artiklis 4 osutatud piirkonnas enne 31. detsembrit 2008, ei anta luba nimetatud piirkonnas kalastamiseks.

3.  Liikmesriigid edastavad komisjonile hiljemalt ...(13) siseriiklikud õigusaktid, mis olid jõus 31. detsembril 2008 ning mis käsitlevad järgmist: [Muudatusettepanek 17]

Artikkel 8

Tundlike elupaikade kaitse

Liikmesriigid tagavad artiklis 4 osutatud piirkonna kaitsmise mis tahes muu inimtegevuse mõjude eest, mis ohustavad kõnealuse kudemispiirkonna iseloomulike joonte säilimist.

Artikkel 9

Teave

Liikmesriigid esitavad komisjonile igal aastal enne 31. jaanuari elektroonilise aruande artiklis 4 osutatud piirkonnas toimunud püügitegevuse kohta.

II jagu

Kalapüügipiirangutega piirkonnad süvamere tundlike elupaikade kaitseks

Artikkel 10

Kalapüügipiirangutega piirkondade kehtestamine

Artikkel 11

Tundlike elupaikade kaitse

Liikmesriigid tagavad, et nende pädevate asutuste ülesanne oleks kaitsta süvamere tundlikke elupaiku artiklis 10 osutatud piirkondades ja tagavad eelkõige, et kõnealused piirkonnad oleksid kaitstud mis tahes muu tegevuse eest, mis ohustaks nende konkreetsete elupaikade iseloomulike joonte säilitamist. [Muudatusettepanek 18]

II peatükk

Püügikeeluaja kehtestamine peibutuspüügivahenditega harilikku kuldmakrelli püüdvatele kaluritele

Artikkel 12

Püügikeeluaeg

1.  Hariliku kuldmakrelli (Coryphaena hippurus) püük peibutuspüügivahenditega on keelatud 1. jaanuarist kuni 14. augustini igal aastal.

2.  Erandina lõikest 1 võib liikmesriik, kui ta suudab tõendada, et halva ilma tõttu ei saanud tema lipu all sõitvad kalalaevad kasutada oma tavalisi kalastuspäevi, kanda oma peibutuspüügivahenditega kalastavate kalalaevade jaoks kaotsiläinud päevad üle ajavahemikku kuni järgmise aasta 31. jaanuarini. Sellisel juhul esitab liikmesriik enne aasta lõppu komisjonile taotluse kõnealuse arvu kalastuspäevade ülekandmiseks.

3.  Lõikeid 1 ja 2 kohaldatakse samuti määruse (EÜ) 1967/2006 artikli 26 lõikes 1 osutatud majandusvööndis.

4.  Lõikes 2 osutatud taotluses esitatakse järgmine teave:

5.  Komisjon teeb lõikes 2 osutatud taotluse kohta otsuse 6 nädala jooksul alates taotluse kättesaamise kuupäevast ning teavitab sellest liikmesriiki kirjalikult.

6.  Komisjon teavitab GFCMi täitevsekretäri lõike 5 kohaselt vastuvõetud otsustest. Liikmesriigid esitavad igal aastal enne 1. novembrit komisjonile aruande eelmisel aastal kaotsiläinud kalastuspäevade ülekandmise kohta nagu on osutatud lõikes 2.

Artikkel 13

Kalapüügiluba

Kalalaevadele, kellel on lubatud püüda harilikku kuldmakrelli, antakse kalapüügiluba kooskõlas määrusega (EÜ) nr 1627/94 ning kõnealuste laevade nimed ja numbrid ELi laevastikuregistris kantakse nimekirja, mille asjaomane liikmesriik esitab komisjonile. Olenemata määruse (EÜ) nr 1627/94 artikli 1 lõikest 2 peab kalapüügiluba olema laevadel, mille üldpikkus on alla 10 meetri. [Muudatusettepanek 20]

Kõnealust nõuet kohaldatakse ka määruse (EÜ) nr 1967/2006 artikli 26 lõikes 1 osutatud majandusvööndi suhtes.

Artikkel 14

Andmete kogumine

Ilma et see piiraks nõukogu 25. veebruari 2008. aasta määruse (EÜ) nr 199/2008 (kalandussektori andmete kogumist, haldamist ja kasutamist käsitleva ühenduse raamistiku loomise ning ühise kalanduspoliitikaga seotud teadusliku nõustamise toetamise kohta)(14) kohaldamist, kehtestavad liikmesriigid asjakohase süsteemi saaki ja püügikoormust käsitlevate andmete kogumiseks ja töötlemiseks.

Liikmesriigid teatavad komisjonile iga aasta 15. jaanuariks oma lipu all sõitnud kalalaevade arvu igas I lisas sätestatud GFCMi lepinguga hõlmatud piirkonna geograafilises alapiirkonnas ning eelmisel aastal lossitud ja ümberlaaditud hariliku kuldmakrelli üldkoguse.

Komisjon edastab liikmesriikidelt saadud teabe GFCMi täitevsekretärile.

III peatükk

Püügivahendid
▌
[Muudatusettepanekud 21, 22, 23, 24 ja 25]

Artikkel 15

Võrgusilma miinimumsuurus kalapüügi puhul Mustal merel

1.  Musta mere põhjalähedaste kalavarude traalpüügil kasutatavate nootade võrgusilma miinimumsuurus on 40 mm; noodaosi, mille võrgusilma suurus on väiksem kui 40 mm ei tohi kasutada ega pardal hoida.

2.  31. jaanuariks 2012 asendatakse lõikes 1 osutatud noot ruudukujuliste silmadega noodaga, mille pära silmasuurus on 40 mm, või laevaomaniku nõuetekohaselt põhjendatud taotluse korral 50 mm rombikujuliste silmadega noodaga, mille silma suuruse tunnustatud selektiivsus peab olema sama, mis ruudukujuliste silmadega nooda puhul, mille pära silmasuurus on 40 mm, või suurem sellest.

3.  Liikmesriigid, kelle kalalaevad tegelevad põhjalähedaste kalavarude traalpüügiga Mustal merel, esitavad komisjonile esimest korda 1. oktoobriks 2011 ja seejärel iga 6 kuu tagant kalalaevade nimekirja ning nende osakaalu põhjalähedase traalpüügiga tegelevas liikmesriigi kalalaevastikus, kuhu kuuluvad laevad kasutavad ruudukujuliste silmadega nootasid, mille pära silmasuurus on 40 mm, või rombikujuliste silmadega nootasid, mille silmasuurus on vähemalt 50 mm. [Muudatusettepanek 26]

4.  Komisjon edastab lõikes 2 osutatud teabe GFCMi täitevsekretärile.

Artikkel 16

Veetavate tragide ja traalnootade kasutamine

Veetavate tragide ja traalnootade kasutamine sügavamal kui 1000 m on keelatud.

III JAOTIS

KONTROLLIMEETMED

I PEATÜKK

LAEVADE REGISTER

Artikkel 17

Püügiloaga laevade register

1.  Iga liikmesriik saadab igal aastal enne 1. detsembrit ▌ komisjonile tavapärase andmeedastussüsteemi abil ajakohastatud nimekirja tema lipu all sõitvate ja tema territooriumil registreeritud üle 15-meetrise üldpikkusega laevade kohta, kellel liikmesriik lubab kalastada GFCMi lepingu piirkonnas, väljastades talle selleks püügiloa. [Muudatusettepanek 27]

2.  Lõikes 1 osutatud nimekirjas esitatakse järgmine teave:

3.  Komisjon saadab igal aastal enne 1. jaanuari ▌ ajakohastatud nimekirja GFCMi täitevsekretärile, et nimetatud laevad kantaks GFCMi registrisse, mis hõlmab üle 15 m üldpikkusega laevu, kellel on lubatud kalastada GFCMi lepingu piirkonnas (edaspidi „GFCMi register”). [Muudatusettepanek 29]

4.  Lõikes 1 osutatud nimekirja muudatused saadetakse komisjonile GFCMi täitevsekretärile edastamiseks ning sama menetlust kohaldatakse vähemalt 10 tööpäeva enne seda, kui laev alustab püüki GFCMi lepingu piirkonnas.

5.  ELi kalalaevad, mille üldpikkus on üle 15 meetri ja mis ei ole kantud lõikes 1 osutatud nimekirja, ei tohi GFCMi lepingu piirkonnas püüda, pardal hoida, ümber laadida ega lossida ühtegi liiki kalu ega karpe. [Muudatusettepanek 30]

6.  Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, millega nad tagavad, et:

7.  Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et keelata üle 15-meetrise üldpikkusega laevadel, mis ei ole kantud GFCMi registrisse, kala ja karpide püük GFCMi lepingu piirkonnas ning nimetatud piirkonnast pärit kala ja karpide pardal hoidmine, ümberlaadimine ja lossimine.

8.  Liikmesriigid edastavad komisjonile viivitamata teabe, mille alusel võib põhjendatult oletada, et üle 15-meetrise üldpikkusega laevad, mis ei ole kantud GFCMi registrisse, püüavad või laadivad ümber kala ja karpe GFCMi lepingualal.

II PEATÜKK

SADAMARIIGI MEETMED

Artikkel 18

Reguleerimisala

Käesolevat peatükki kohaldatakse kolmandate riikide kalalaevade suhtes.

Artikkel 19

Eelteade

Erandina määruse (EÜ) nr 1005/2008 artikli 6 lõikest 1 ▌ on etteteatamisaeg vähemalt 72 tundi enne sadamasse saabumise kavandatud aega. [Muudatusettepanek 33]

Artikkel 20

Sadamas teostatav kontroll

1.  Olenemata määruse (EÜ) nr 1005/2008 artikli 9 lõikest 1, kontrollivad liikmesriigid oma määratud sadamates igal aastal vähemalt 15 % lossimisest ja ümberlaadimisest.

2.  Olenemata määruse (EÜ) nr 1005/2008 artikli 9 lõikest 2, kontrollitakse igal juhul selliseid kalalaevu, kes sisenevad liikmesriigi sadamasse ilma eelneva loata.

Artikkel 21

Kontrollimenetlus

Lisaks määruse (EÜ) nr 1005/2008 artiklis 10 sätestatud nõuetele peab sadamas teostatav kontroll vastama käesoleva määruse II lisas sätestatud nõuetele.

Artikkel 22

Sadama kasutamise keelamine

1.  Liikmesriigid ei luba kolmanda riigi laeval kasutada oma sadamat GFCMi lepingu piirkonnas püütud kalatoodete lossimiseks, ümberlaadimiseks ega töötlemiseks ning keelavad sellel sadamateenuste kasutamise, muu hulgas kütuse- ja muude varude täiendamise, välja arvatud vääramatu jõu või merehätta sattumise korral Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni artikli 18 tähenduses, et osutada nimetatud olukordade leevendamiseks tingimata vajalikke teenuseid, kui:

2.  Lõiget 1 kohaldatakse lisaks määruse (EÜ) nr 1005/2008 artikli 4 lõike 2 ning artikli 37 lõigete 5 ja 6 sätetele, milles on käsitletud sadama kasutamise keelamist.

3.  Kui liikmesriik on lõigete 1 või 2 kohaselt keelanud oma sadamate kasutamise, teavitab ta sellest viivitamata asjaomase kalalaeva kaptenit, lipuriiki, komisjoni ning GFCMi täitevsekretäri.

4.  Kui artiklis 1 või 2 osutatud põhjused keelustamiseks enam ei kehti, tühistab liikmesriik oma keelu ja teavitab sellest neid, kellele saadeti teade lõike 3 kohaselt.

IV JAOTIS

KOOSTÖÖ, TEAVITAMINE JA ARUANDLUS

Artikkel 23

Koostöö ja teavitamine

1.  Komisjon ja liikmesriigid teevad koostööd ning vahetavad teavet GFCMi täitevsekretäriga, eelkõige:

2.  Liikmesriigid tagavad, et nende riiklikud kalandusega seotud teabesüsteemid võimaldavad vahetada otse elektroonilisel teel andmeid GFCMi sekretariaadiga III jaotises osutatud sadamariigi kontrollimiste kohta, võttes piisavalt arvesse asjakohaseid konfidentsiaalsusnõudeid.

3.  Liikmesriigid võtavad meetmed teabe vahendamiseks asjaomastele riiklikele ametiasutustele elektrooniliselt ja nende asutuste tegevuse koordineerimiseks III jaotise II peatükis esitatud meetmete rakendamisel. [Muudatusettepanek 36]

4.  Liikmesriigid koostavad käesoleva määruse kohaldamisel kontaktisikute nimekirja, mis saadetakse viivitamata elektrooniliselt komisjonile, GFCMi täitevsekretärile ja GFCMi lepingu osalistele.

Artikkel 24

Statistiliste maatriksite andmete teatamine

1.  Liikmesriigid edastavad igal aastal enne 1. maid GFCMi täitevsekretärile GFCMi statistilise maatriksi ülesannete 1.1, 1.2, 1.3, 1.4 ja 1.5 andmed vastavalt III lisale.

▌ [Muudatusettepanek 37]

2.  Esimest korda edastatakse ülesannete 1.3 ja 1.5 andmed enne 1. veebruari 2011.

3.  Liikmesriigid kasutavad lõikes 1 osutatud andmete edastamiseks GFCMi andmesisestuse süsteemi või mis tahes muud sobivat GFCMi sekretariaadi poolt ettenähtud andmeedastusstandardit ja -protokolli, mis on kättesaadav järgmisel veebilehel: http://www.gfcm.org/gfcm/topic/16164.

4.  Liikmesriigid teatavad komisjonile andmetest, mis nad käesolevat artikli alusel on edastanud.

V JAOTIS

LÕPPSÄTTED

Artikkel 25

Rakendusaktid [Muudatusettepanek 48]

Käesoleva määruse ühtsete kohaldamistingimuste tagamiseks võib komisjon võtta vastu rakendusakte. Need rakendusaktid, mis ei piira käesoleva määruse artikli 27 kohaldamist ja mida ei kohaldata määruse II peatükis käsitletud sadamariigi meetmete ning II lisas käsitletud sadamariigi kontrollimise korra suhtes, võetakse vastu artikli 26 lõikes 2 osutatud läbivaatamismenetluse kohaselt. [Muudatusettepanek 49]

Artikkel 26

Komiteemenetlus[Muudatusettepanek 50]

1.  Komisjoni abistab nõukogu määruse (EÜ) nr 2371/2002 artikli 30 lõike 1 alusel loodud kalanduse ja akvakultuuri korralduskomitee. Kõnealune komitee on komitee Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.[Muudatusettepanek 51]

2.  Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse 182/2011/EL artiklit 5.[Muudatusettepanek 52]

▌ [Muudatusettepanek 40]

Artikkel 27

Volituse delegeerimine

Artikkel 28

Delegeeritud volituste kasutamine

1.  Artiklis 27 osutatud delegeeritud õigusaktide vastuvõtmise pädevus antakse komisjonile kolmeks aastaks alates...(15). Komisjon koostab delegeeritud volituste kasutamise kohta aruande hiljemalt kuus kuud enne kolmeaastase ajavahemiku lõppu. Delegeeritud volitusi pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu selle kooskõlas artikliga 29 tagasi võtab.

2.  Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teatab ta sellest samaaegselt Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

3.  Komisjonile antud volituse suhtes võtta vastu delegeeritud õigusakte kohaldatakse artiklites 29 ja 30 sätestatud tingimusi.

[Muudatusettepanek 42]

Artikkel 29

Delegeerimise tagasivõtmine

1.  Euroopa Parlament või nõukogu võivad artiklis 27 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta.

2.  Institutsioon, kes on algatanud sisemenetluse, et otsustada, kas volituste delegeerimine tuleks tagasi võtta, püüab sellest teavitada teist institutsiooni ja komisjoni mõistliku aja jooksul enne lõpliku otsuse tegemist, nimetades delegeeritud volitused, mida ta soovib tagasi võtta, ja esitades tagasivõtmise põhjused.

3.  Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse selles otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub kohe või otsuses osutatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. Kõnealune otsus avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

[Muudatusettepanek 43]

Artikkel 30

Delegeeritud õigusaktide suhtes vastuväidete esitamine

1.  Euroopa Parlament või nõukogu võivad delegeeritud õigusakti suhtes vastuväiteid esitada kahe kuu jooksul alates õigusakti teatavakstegemisest.

Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel võib seda tähtaega pikendada kahe kuu võrra.

2.  Kui pärast lõikes 1 viidatud tähtaja möödumist ei ole Euroopa Parlament ega nõukogu delegeeritud õigusakti suhtes vastuväiteid esitanud, avaldatakse see Euroopa Liidu Teatajas ning õigusakt jõustub selles sätestatud kuupäeval.

Delegeeritud õigusakti võib avaldada Euroopa Liidu Teatajas ja see võib jõustuda enne nimetatud tähtaja lõppu, kui nii Euroopa Parlament kui ka nõukogu on komisjonile teatanud, et nad ei kavatse vastuväiteid esitada.

3.  Kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab delegeeritud õigusakti suhtes lõikes 1 osutatud ajavahemiku jooksul vastuväiteid, õigusakt ei jõustu. Delegeeritud õigusakti suhtes vastuväited esitanud institutsioon esitab ka nende põhjenduse.

[Muudatusettepanek 44]

Artikkel 31

Määruse (EÜ) nr 1967/2006 muutmine

Artikkel 32

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

...,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

I LISA

A)  GFCMi geograafiliste alapiirkondade (GAPid) tabel

B)  GFCMi GAPide kaart (GFCM, 2009)

─ FAO statistilised rajoonid (punasega) ─ GFCMi GAPid (mustaga)

C)GFCMi GAPide geograafilised koordinaadid (GFCM, 2009)

II LISA

Laevade kontrollimise kord sadamariigis

(1)  Laeva andmed

(2)  Püügiluba/püügiload

Sadamainspektor kontrollib, et kalapüügiluba või kalade ja kalatoodete transpordiluba vastab punkti 1 alusel saadud teabele, ning kontrollib loa/lubade kehtivusaega ja selle/nende kohaldamist piirkondade, liikide ja püügivahendite suhtes.

(3)  Muud dokumendid

Sadamainspektor vaatab läbi kõik asjakohased dokumendid, sh elektroonilised dokumendid. Asjaomased dokumendid võivad hõlmata logiraamatuid, eelkõige kalapüügipäevikuid, ja ka munsterrolli, lastiplaane ning olemasolu korral kalatrümmide jooniseid või kirjeldusi. Nimetatud hoiuruume või –alasid võidakse kontrollida, et teha kindlaks, kas nende suurus ja koosseis vastab joonistele või kirjeldustele ning kas last on paigutatud lastiplaanide kohaselt. Vajaduse korral hõlmavad kõnealused dokumendid ka piirkondliku kalandusorganisatsiooni väljastatud püügi- või kaubandusdokumente.

(4)  Püügivahendid

a)  Sadamainspektor(id) kontrollib/kontrollivad, et pardal olevad püügivahendid vastavad püügiloa/lubade tingimustele. Püügivahendeid võidakse kontrollida, et kindlaks teha, kas sellised tunnused nagu näiteks võrgusilma suurus(ed) (ja võimalikud seadised), võrkude pikkus, õngekonksu suurus jne vastavad kehtivatele õigusaktidele ning kas püügivahendite märgised vastavad nendele, mida laeval on lubatud kasutada.

b)  Sadamainspektor(id) võib/võivad laeva ka läbi otsida, veendumaks et laeval ei ole peidetud või ebaseaduslikke püügivahendeid.

(5)  Kala ja kalatooted

a)  Sadamainspektor(id) kontrollib/kontrollivad, kuivõrd see on võimalik, kas pardal olevad kalad ja kalatooted on püütud kehtiva(te) loa/lubade tingimuste kohaselt. Selleks kontrollib/kontrollivad sadamainspektor(id) vajaduse korral kalapüügipäevikut, esitatud aruandeid, sh neid, mis on edastatud laevaseiresüsteemi kaudu.

b)  Pardal hoitavate koguste ja liikide kindlaksmääramiseks võib/võivad sadamainspektor(id) kontrollida kas trümmis olevat kala või kala lossimise ajal. Seda tehes võib/võivad sadamainspektor(id) avada karpe, millesse kala on pakendatud, ja liigutada kala või karpe, et teha kindlaks kalatrümmide rikkumatust.

c)  Mahalaadimisel võib/võivad sadamainspektor(id) kontrollida lossitud liike ja koguseid. Kõnealune kontroll võib hõlmata toote liiki, eluskaalu (püügipäeviku põhjal kindlaksmääratud kogused) ja ümberarvestustegurit, mida kasutati, et arvutada kaal pärast töötlemist ümber eluskaaluks. Sadamainspektor(id) võib/võivad ka kontrollida võimalikke pardale jäetud koguseid.

d)  Sadamainspektor(id) võib/võivad kontrollida kogu pardal oleva saagi kogust ja koostist, sh proovivõtu teel.

(6)  Ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi kontrollimine

Kohaldatakse määruse (EÜ) nr 1005/2008 artiklit 11.

(7)  Aruanne

Pärast kontrollimist koostab ja allkirjastab inspektor kirjaliku aruande ning esitab laeva kaptenile selle koopia.

(8)  Sadamariigi kontrollide tulemused

Sadamariigi kontrollide tulemused hõlmavad vähemalt järgmist teavet:

1.  Kontrolli andmed:

–  kontrolliasutus (kontrolliasutuse nimi või asutuse määratud muu asutuse nimi),

2.  Laeva andmed:

–  laeva nimi,

–  lipuriik (riik, kus laev on registreeritud),

3.  Kalapüügiluba (litsentsid/load):

–  laeva luba/load kalastada või transportida kala ja kalatooteid,

–  loa(d) väljastanud riik/riigid,

4.  Püügireisi andmed:

–  püügireisi alguse kuupäev, kellaaeg, püügipiirkond ja koht,

5.  Saagi kontrollimise tulemused:

–  lossimise algus ja lõpp (kellaajad ja kuupäev),

6.  Püügivahendite kontrolli tulemused:

–  püügivahendite liikide üksikasjad.

7.  Järeldused:

–  kontrollimise järeldused, sh arvatavate rikkumiste kirjeldus ja viited asjaomastele eeskirjadele ja meetmetele. Sellekohased tõendid lisatakse kontrolliaruandele.

III LISA

A)GFCM/teadusliku nõuandekomitee laevastiku osadeks liigitamine

Laevastiku osade kirjeldus

A Mitmeotstarbelised mootorita väikekalapüügilaevad – kõik mootorita (tuule jõul või käituriga liikuvad) laevad, mille üldpikkus on alla 12 m.

B Mitmeotstarbelised mootoriga väikekalapüügilaevad, mille pikkus on alla 6 m – kõik mootoriga laevad, mille üldpikkus on alla 6 m.

C Mitmeotstarbelised mootoriga väikekalapüügilaevad, mille pikkus on 6–12 m – kõik mootoriga laevad, mille üldpikkus on 6–12 m ning millel kasutatakse aasta jooksul erinevaid püügivahendeid, kusjuures ühtki püügivahendit ei kasutata teistest märgatavalt rohkem, või millel kasutatakse käesolevas liigituses nimetamata püügivahendit.

D Traalerid, mille pikkus on alla 12 m – kõik laevad, mille üldpikkus on alla 12 m ning mille püügikoormusest üle 50 % moodustab kalapüük põhjatraaliga.

E Traalerid, mille pikkus on 12–24 m – kõik laevad, mille üldpikkus on 12–24 m ning mille püügikoormusest üle 50 % moodustab kalapüük põhjatraaliga.

F Traalerid, mille pikkus on üle 24 m – kõik laevad, mille üldpikkus on üle 24 m ning mille püügikoormusest üle 50 % moodustab kalapüük põhjatraaliga.

G Seinerid, mille pikkus on 6–12 m – kõik laevad, mille üldpikkus on 6–12 m ning mille püügikoormusest üle 50 % moodustab kalapüük seinnoodaga.

H Seinerid, mille pikkus on üle 12 m – kõik laevad, mille üldpikkus on üle 12 m ning mille püügikoormusest üle 50 % moodustab kalapüük seinnoodaga, välja arvatud laevad, millel kasutatakse seinnoota tuunipüügiks mis tahes ajal aasta jooksul.

I Õngejadakalapüügi laevad, mille pikkus on üle 6 m – kõik laevad, mille üldpikkus on üle 6 m ning mille püügikoormusest üle 50 % moodustab kalapüük õngejadadega.

J Pelaagilise traalpüügil laevad, mille pikkus on üle 6 m – kõik laevad, mille üldpikkus on üle 6 m ning mille püügikoormusest üle 50 % moodustab kalapüük pelaagilise traaliga.

K Tuunipüügiseinerid – kõik laevad, millel kasutatakse tuunipüügiks seinnoota mis tahes ajavahemiku jooksul aastas.

L Tragipüügilaevad, mille pikkus on üle 6 m – kõik laevad, mille üldpikkus on üle 6 m ning mille püügikoormusest üle 50 % moodustab kalapüük põhjavõrkudega.

M Mitmeotstarbelised laevad, mille pikkus on üle 12 m – kõik laevad, mille üldpikkus on üle 12 m ning millel kasutatakse aasta jooksul erinevaid püügivahendeid, kusjuures ühtki püügivahendit ei kasutata teistest märgatavalt rohkem, või millel kasutatakse käesolevas liigituses nimetamata püügivahendit.

Märkus: Kõikidesse lahtritesse võib lisada teavet. Eespool esitatud tabeli tühjad lahtrid tähendavad seda, et asjaomaseid laevu ei ole palju. Vajaduse korral on siiski soovitav liita „tühja lahtri” teave kõige sobivama kõrvaloleva „sinise lahtri” teabele.

B)Püügikoormuse(16) mõõtmist käsitlev tabel

C)  GFCMi 1. ülesanne – tegevusüksused

(1) ELT C 354, 28.12.2010, lk 71. (2) ELT C 354, 28.12.2010, lk 71. (3) Euroopa Parlamendi 8. märtsi 2011. aasta seisukoht. (4) EÜT L 190, 4.7.1998, lk 34. (5) Nõukogu määruse (EÜ) nr 43/2009 artiklid 28–31, nõukogu määruse (EÜ) nr 40/2008 artiklid 29–31, nõukogu määruse (EÜ) nr 41/2007 artiklid 26–27 ning nõukogu määruse (EÜ) nr 51/2006 III lisa. (6) ELT L 409, 30.12.2006, lk 11. (7) ELT L 286, 29.10.2008, lk 1. (8) ELT L 55, 28.2.2011, lk 13. (9) EÜT L 358, 31.12.2002, lk 59. (10) * 20 tööpäeva pärast käesoleva määruse jõustumist. (11) EÜT L 5, 9.1.2004, lk 25. (12) EÜT L 171, 6.7.1994, lk 7. (13) * 20 tööpäeva pärast käesoleva määruse jõustumist. (14) ELT L 60, 5.3.2008, lk 1. (15) * Käesoleva määruse jõustumise kuupäev. (16) Tabelis osutatakse nominaalsele püügikoormusele. (17) Kalapüügi intensiivsuse arvutamiseks (püügikoormus • km2) ning püügikoormuse sidumiseks püütud liikidega tuleks viidata konkreetsele piirkonnale (märkida pindala). (18) Püügikoormust käsitlevad meetmed, mis ei hõlma ajaliselt kindlaksmääratud tegevust, tuleks ajaliselt määratleda (nt aasta).

Euroopa Parlamendi 8. märtsi 2011. aasta resolutsioon uuendusliku rahastamise kohta maailma ja Euroopa tasandil (2010/2105(INI))

P7_TA(2011)0080 A7-0036/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 17. juunil 2010 toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumise järeldusi ja 11. detsembril 2009 toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumise järeldusi;

–  võttes arvesse 19. oktoobril 2010 toimunud ECOFINi kohtumise protokolli ja selles tsiteeritud aruannet Euroopa Ülemkogule;

–  võttes arvesse Belgia kui eesistujariigi kavasid, eriti ettepanekuid uuendusliku rahastamise kohta;

–  võttes arvesse oma 10. märtsi 2010. aasta resolutsiooni finantstehingute maksude juurutamise kohta(1);

–  võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi kohta(2);

–  võttes arvesse oma 22. septembri 2010. aasta resolutsiooni Euroopa järelevalveasutuste kohta(3) ning eelkõige oma 22. septembri 2010. aasta resolutsiooni Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse kohta(4), 22. septembri 2010. aasta resolutsiooni Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse kohta(5), 22. septembri 2010. aasta resolutsiooni Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutuse kohta(6) ning 22. septembri 2010. aasta resolutsiooni finantssüsteemi makrotasandi usaldatavusjärelevalve ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu asutamise kohta(7);

–  võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti uuendusliku rahastamise kohta ülemaailmsel ja Euroopa tasandil (SEK(2010)0409) ning komisjoni teatist finantssektori maksustamise kohta (KOM(2010)0549/5) koos lisatud komisjoni talituste töödokumendiga (SEK(2010)1166);

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta (KOM(2010)0484/5);

–  võttes arvesse komisjoni teatist pangakriiside lahendamise fondide kohta (KOM(2010)0254);

–  võttes arvesse G20 15. novembril 2008 Washingtonis avaldatud deklaratsiooni, G20 2. aprillil 2009 Londonis avaldatud deklaratsiooni ning G20 riigijuhtide 25. septembril 2009 Pittsburghi tippkohtumisel tehtud avaldust;

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) poolt G20 riikide rühmale esitatud 2010. aasta aruannet finantssektori maksustamise kohta;

–  võttes arvesse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) ametiühingute nõuandekomitee 15. veebruari 2010. aasta dokumenti „Finantstehingute maks ja OECD ülemaailmne avalike hüviste ressursi puudujääk aastatel 2010–2020”;

–  võttes arvesse OECD 2010. aasta aruannet „Elevant toas: vajadus sekkuda pankade tegevusse”;

–  võttes arvesse Austria Majandusuuringute Instituudi (WIFO) 2008. aasta märtsis avaldatud uuringut „Üldise finantstehingute maksu ajendid, tulud, teostatavus ja mõju”;

–  võttes arvesse Euroopa Edumeelsete Uuringute Fondi (Foundation for European Progressive Studies) 2010. aasta märtsis avaldatud dokumenti „Finantstehingute maksud on vajalikud, teostatavad ja soovitavad”;

–  võttes arvesse Majanduspoliitika Uuringute Keskuse (Centre for Economic Policy Research) 2008. aasta detsembris avaldatud uuringut „Finantstehingute maksust saadav kasu”;

–  võttes arvesse komisjoni aruannet „Riigiabi tulemustabel. Aruanne viimastest edusammudest seoses kriisiabi andmisega finantssektorile” (KOM(2010)0255);

–  võttes arvesse ühenduse Notre Europe uuringut „Vähem süsihappegaasi sisaldav liit? Euroopa maksunduse parandamine aitab võidelda kliimamuutuse vastu”;

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee kõrgetasemelise täiskoguistungi 2010. aasta septembris avaldatud lõppdokumenti „Lubaduse täitmine: ühisel jõul saavutame aastatuhande arengueesmärgid”;

–  võttes arvesse arengu uuendusliku rahastamise juhtrühma (Leading Group on Innovative Financing for Development) 2010. aasta jaanuaris Santiagos toimunud seitsmendal täiskoguistungil vastu võetud deklaratsiooni;

–  võttes arvesse ekspertide komisjoni 2010. aasta aruannet „Üleilmastuv solidaarsus. Toetusavaldus finantsmaksudele”, mis esitati rahvusvaheliste arengualaste finantstehingute töörühmale;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ja arengukomisjoni ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamusi (A7-0036/2011),

A.  arvestades, et 2007. aastal alanud enneolematu ülemaailmne finants- ja majanduskriis tõi ilmsiks ülemaailmse finantssüsteemi õigus- ja järelevalveraamistiku toimimise tõsise puudulikkuse, mida võib iseloomustada kui reguleerimata finantsturgude, liialt keerukate toodete ja läbipaistmatute jurisdiktsioonide põimumist; arvestades, et Euroopa vajab läbipaistvamaid ja tõhusamaid finantsturge;

B.  arvestades, et vabad turud on ülemaailmse heaolu loomise aluseks, ning arvestades, et turumajandus ja vabakaubandus loovad heaolu ja toovad inimesed vaesusest välja;

C.  arvestades, et maailmamajanduse finantstehingute mahu tohutu kasv viimase kümne aastaga – 2007. aastal ületas finantstehingute maht 73,5 kordselt maailma nominaalse SKP mahu, seda peamiselt tänu buumile tuletisinstrumentide turul – näitab üha suurenevat lahknevust finantstehingute ja reaalmajanduse vajaduste vahel;

D.  arvestades, et finantssektor on suures sõltuvuses teatavatest kauplemismudelitest, nagu näiteks välkkauplemine (HFT), mis on orienteeritud peamiselt lühiajalisele kasumile ja mille puhul on olemas ulatusliku laenuvõtmise oht, ja arvestades, et see sõltuvus oli üks finantskriisi peamisi põhjuseid; arvestades, et see põhjustas hindade liigset volatiilsust ning aktsia- ja toormehindade pidevat kõrvalekaldumist alushindadest;

E.  arvestades, et ettevõtete, valitsuste ja üksikisikute suutlikkus üksteiselt laenu võtta ja üksteisele laenu anda on maailmamajanduse jaoks ülioluline tegur; arvestades, et finantskriis on toonud esile rahvusvahelise kapitalituru halbu omadusi; arvestades, et just sel põhjusel on vaja leida tasakaal finantsstabiilsuse säilitamiseks vajalike meetmete võtmise ja vajaduse vahel säilitada pankade võime anda majanduse edendamiseks laenu;

F.  arvestades, et 2008. aastal Washingtonis ja 2009. aastal Pittsburghis toimunud G20 tippkohtumistel jõuti kokkuleppele alustada reforme, et tugevdada finantsturgude regulatiivseid süsteeme ning järelevalvet, eesmärgiga panna finantsasutused kandma õiglast osavastutust tekkinud segaduse eest;

G.  arvestades, et finantskriisi kulusid on seniajani kandnud peamiselt maksumaksjad, kelle raha on valitsused paljudes maailma piirkondades kasutanud erapankade ja teiste finantsasutuste päästmiseks; arvestades, et üha enam nõutakse, et finantsasutused ja -sidusrühmad, kes on aastaid saanud ebaproportsionaalset tulu aktsiatelt ning aastapreemiate väljamaksetest ning kellele kuulub suurim osa maailma ettevõtete kasumist, võtaksid kanda oma osa kuludest;

H.  arvestades, et ELis on eeskätt majanduslike päästeaktsioonide kulud esile kutsunud eelarve- ja võlakriisi ja seda süvendanud, mis on raskelt koormanud avaliku sektori eelarveid ning seadnud tõsiselt ohtu töökohtade loomise, sotsiaalsed hüved ning kliima- ja keskkonnaeesmärkide saavutamise;

I.  arvestades, et Euroopa riikide riigivõlakirjaturgude lühiajalisus ja spekulatsioonid olid eurotsooni 2009.–2010. aasta riigivõlakriisi oluliselt raskendavad tegurid, mis on nähtavale toonud tiheda seose finantssektori puuduste ja riigi rahanduse jätkusuutlikkuse tagamisel ilmnevate probleemide vahel ülemääraste eelarvepuudujääkide ning avaliku ja erasektori kasvava võlakoormuse ajal;

J.  arvestades, et stabiilsuse ja kasvu pakti ebatõhusus selle praegusel kujul ja liikmesriikide konkurentsivõime alane ebavõrdsus on ajendanud praegu toimuva mõttevahetuse Euroopa majanduse juhtimise teemal – selles juhtimises peaksid kesksel kohal olema meetmed stabiilsuse ja kasvu pakti tugevdamiseks, peamiselt selle ennetavas osas, viivitamatu vältimatute struktuurireformidega alustamine ning maksustamispoliitika ja maksustamise vältimise, maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemise kooskõlastamine, et tagada õiglane maksustamine ning viia maksukoorem tööjõult järk-järgult kapitalile ja negatiivse välismõjuga tegevusele;

K.  arvestades, et kriis on näidanud vajadust uute, laiapõhjaliste, õiglaste ja jätkusuutlike tulude kogumise järele ning maksudest kõrvalhoidmist käsitlevate õigusaktide jõustamise ja nende mõju suurendamise järele, et tagada, et eelarve konsolideerimine oleks tõhusalt seostatud majanduse pikaajalise elavdamisega ja riigi rahanduse jätkusuutlikkusega ning töökohtade loomise ja sotsiaalse kaasatusega, mis on ELi 2020. aasta strateegia prioriteedid;

L.  arvestades, et äsjasest kriisist tingitud suured eelarvepiirangud langevad ajale, kui EL on ülemaailmsel tasandil endale võtnud ülimalt tähtsaid kohustusi, mis seostuvad põhiliselt kliimamuutust arvestavate eesmärkidega, aastatuhande arengueesmärkidega ning arengumaadele eeskätt kliimamuutusega kohanemiseks ja kliimamuutuse mõju leevendamiseks antava arenguabiga;

M.  arvestades, et 17. juunil 2010 märkis Euroopa Ülemkogu, et EL peaks suunama tegevust ülemaailmse hoiaku kujundamiseks, millest lähtudes saaks finantsasutustele kehtestada tasude ja maksude süsteemid, ning nõudis ülemaailmse finantstehingumaksu sisseseadmise teema uurimist ja selle kallal töö jätkamist,

N.  arvestades, et Euroopa Parlament on juba palunud komisjonil teostada mõjuhinnang ning esitada analüüs finantstehingumaksu positiivsete omaduste kohta; ja on seega otsustanud enne edasiste meetmete võtmist selle analüüsi ära oodata,

1.   võtab teadmiseks komisjoni senise töö reageerimaks Euroopa Parlamendi 10. märtsil 2010. aastal vastu võetud resolutsioonis esitatud üleskutsele koostada finantstehingumaksu teostatavusuuring ülemaailmsel ja ELi tasandil; rõhutab vajadust kõikehõlmava mõjuhinnangu järele ja nõuab, et mõjuhinnangu tulemused ja võimalikud konkreetsed ettepanekud avaldataks 2011. aasta suveks, nagu on märgitud komisjoni teatises finantssektori maksustamise kohta; rõhutab, et tasakaalustatud ja põhjalik ELi finantstehingumaksu teostatavusuuring peaks olema sellise maksu kasutuselevõtmise korra alus;

2.   rõhutab, et olemasolevate maksusüsteemide maksumäärade tõstmine ja kohaldamisala laiendamine ning riigi kulude edasine vähendamine ei saa olla piisav ega jätkusuutlik lahendus Euroopa ja maailma ees seisvatele suurtele probleemidele; rõhutab, et nende probleemide käsitlemisel ja uute rahastamissüsteemide arutamisel peaks üheks prioriteediks olema vahendite loomine, et tugevdada Euroopa konkurentsivõimet ja majanduskasvu;

3.  rõhutab, et hästi toimiv ühtne turg on ELi kõige väärtuslikum vahend tugeva konkurentsiga ülemaailmsel turul ning Euroopa arengu peamine tegur; rõhutab, et keskenduda tuleks siseturu tugevdamisele ja viiside leidmisele, kuidas mõistlikumalt kulutada riikide ja Euroopa vahendeid ning suhtuda eelarvereformi terviklikult, vaadates nii eelarve kulude kui ka tulude poolt; märgib, et kulutada on vaja nii, et see annaks tulemusi, ning uued finantsinstrumendid eelarve täitmiseks peavad olema arukad, integreeritud ja paindlikud;

4.  rõhutab, et siseturul säilinud tõkete eemaldamine on parim viis tõeliselt eduka kasvupoliitika edendamiseks; märgib, et uuringud näitavad, et igal aastal on võimalik säästa 200–300 miljardit eurot, kui kaotada kõik tõkked neljalt vabaduselt;

5.  rõhutab ühtse turu taaskäivitamise olulisust ning toonitab, et EL peab koostama ja tõhusalt rakendama ühiseid eeskirju, et siseturu kaudu oleks võimalik edendada struktuurset majanduskasvu; rõhutab, et jõupingutused tuleb suunata Euroopa majanduse tugevatele külgedele: Euroopas on 20 miljonit ettevõtet, sealhulgas väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, mida hoiavad käigus ettevõtjad ning muud toodete ja teenuste loojad;

6.  rõhutab, et mastaapsus on Euroopa Liidu üks põhieelistest ja see eelis tuleb täielikult enda kasuks tööle panna, kasutades ära ühtse turu potentsiaali ja ELi eelarve vahendeid, et luua lisandväärtust avaliku sektori pingutustele stimuleerida majanduskasvu soodustavaid tegureid;

7.  rõhutab, et komisjon peaks vastu võtma ühise strateegilise raamistiku, milles kavandatakse põhjalik investeerimisstrateegia, milles Euroopa 2020. aasta strateegia sihid ja eesmärgid tõlgendatakse ümber investeerimisprioriteetideks, määratakse kindlaks peamiste eesmärkide ja juhtalgatustega seonduvad investeerimisvajadused ning reformid, mis on vajalikud ühtekuuluvuspoliitika raames toetatavate investeeringute mõju suurendamiseks;

8.  rõhutab, et uuenduslike rahastamisvahendite üks peamisi eeliseid on nendest saadav topeltkasu, kuna need vahendid aitavad üheaegselt saavutada tähtsaid poliitilisi eesmärke, näiteks finantsturgude stabiilsust ja läbipaistvust, ja pakuvad märkimisväärset tulupotentsiaali; rõhutab, et selles kontekstis tuleks arvesse võtta ka nende vahendite mõju finantssektori tegevuse negatiivsele välismõjule;

Finantssektori maksustamine

9.  tuletab meelde, et maksupettuste põhjustatud rahaline kahju Euroopas on igal aastal hinnanguliselt 200–250 miljardit eurot; on seetõttu seisukohal, et maksupettuste määra vähendamine aitab vähendada riigieelarve puudujääki, ilma et oleks vaja makse tõsta; märgib sellega seoses, et uuenduslik rahastamine peaks elustama liikmesriikide, ELi ja rahvusvahelise üldsuse jõupingutusi võidelda maksustamise vältimise ja maksupettuste ning muude kapitali ebaseadusliku väljavoolu vormide vastu, mis mõjutavad oluliselt eelarvet;

10.  rõhutab, et kriisi järel peab EL veenma oma kodanikke, et ELil on tahet ja vahendeid, et minna edasi eelarve konsolideerimise strateegia ja stimuleerimispoliitika tasakaalustatud ühendamisega, et kindlustada majanduse taastumine pikaks ajaks;

11.  on seisukohal, et kuigi hiljuti on saavutatud suurt edu reguleerimises ja järelevalves, on maksupoliitika endiselt puuduv mõõde finantssektorit hõlmavas ELi käsitlusviisis;

12.  tunneb heameelt komisjoni seisukoha üle, et finantssektoril on liiga madal maksukoormus, eelkõige seetõttu, et enamikule finantsteenustele ei kehti käibemaks, ning nõuab uuenduslike finantsmeetmete rakendamist, et saada sellelt sektorilt rohkem makse ja aidata kaasa maksukoormuse töötavalt elanikkonnalt üleviimisele;

13.  on seisukohal, et finantstehingumaksu kehtestamine võiks aidata võidelda finantsturgudel levivate äärmiselt kahjulike kauplemismudelite, näiteks lühiajaliste tehingute ja automatiseeritud välkkauplemise vastu ning ohjeldada spekuleerimist; rõhutab, et seetõttu võiks finantstehingumaks suurendada turgude efektiivsust, suurendada läbipaistvust, vähendada hindade liigset volatiilsust ja anda finantssektorile stiimuleid pikaajaliste, reaalmajandusele lisandväärtust andvate investeeringute tegemiseks;

14.  rõhutab madala finantstehingumaksu praegust tuluprognoosi, mis laialdast maksubaasi arvestades tähendaks ELis 200 miljardi euro ja ülemaailmselt 650 miljardi USA dollari laekumist aastas; on seisukohal, et sellega võiks finantssektor olulisel määral aidata kanda kriisiga seotud kulusid ja suurendada riikide rahanduse jätkusuutlikkust;

15.  võtab teadmiseks finantstehingumaksuga seotud arutelu kulgemise ja eriarvamused sellise maksu teostatavuse, tõhususe ja tulemuslikkuse kohta ning tekkiva arutelu seoses finantstegevuse maksuga, kuid märgib, et G20 ei ole seni suutnud selles küsimuses mõistlikku ühisalgatust käivitada; kutsub G20 riigijuhte üles kiirendama läbirääkimisi ülemaailmse finantstehingumaksu vähimate ühiste elementide küsimuses ja andma juhiseid nende eri tüüpi maksude soovitud tuleviku kohta;

16.  toetab finantstehingumaksu kehtestamist, et parandada tänu spekulatsioonide vähendamisele turu toimimist ning aidata rahastada ülemaailmseid avalikke hüvesid ja vähendada eelarvepuudujääki; on seisukohal, et finantstehingumaks tuleks kehtestada võimalikult ulatuslikult ning EL peaks edendama finantstehingumaksu kehtestamist ülemaailmsel tasandil; kui see ei õnnestu, peaks EL esimese sammuna võtma finantstehingumaksu kasutusele Euroopa tasandil; palub komisjonil koostada kiiresti teostatavusuuring, milles arvestatakse vajadust ülemaailmselt võrdsete võimaluste järele, ja esitada konkreetsed õigusakti ettepanekud;

17.  juhib tähelepanu sellele, et finantssektori ülemaailmse ja ELi tasandil maksustamise võimaluste uurimisel tuleks arvesse võtta liikmesriikides majandusharude tehingumaksude kehtestamisest saadud kogemusi;

18.  rõhutab ka, et puhtalt spekulatiivsete tehingute kandumisel teiste jurisdiktsioonide alla on mõned kahjulikud mõjud, kuid see võiks ka aidata suurendada turgude efektiivsust; rõhutab samuti, et kõiki tegevusi, mida peetakse spekulatiivseks, ei tohiks hukka mõista, sest teatavat tüüpi riskide võtmine võib ELi finantsturgude stabiilsust suurendada;

19.  märgib, et tsentraliseeritud Euroopa turul võivad kliiring- ja arveldusteenused finantstehingumaksu kehtestamisele kaasa aidata, muutes selle haldamise odavaks ja maksu hõlpsasti kohaldatavaks; tuletab siiski meelde, et finantstehingumaksu tehniliste aspektide kujundamisel tuleb võtta arvesse finantstööstuse ülemaailmset olemust ja sisemist seotust;

20.  märgib, et komisjoni hiljutine teatis on esimene samm selle teemaga tõsiselt tegeleda; on seisukohal, et ELi tasandil finantstehingumaksu kehtestamise võimalike eeliste ja/või puuduste tõendamise kohustus lasub komisjonil ja tema mõjuhinnangul;

21.  märgib, et hiljutises komisjoni teatises on teatavaks tehtud mõjuhinnang finantssektori maksustamise eri võimaluste kohta, ning palub komisjonil oma teostatavusuuringus käsitleda ka tehingute ja tulude geograafilist asümmeetriat ning astmelise või diferentseeritud maksumäära võimalust sõltuvalt vara liigist, maksude jaotumusest, tehinguosalise olemusest või teatavat liiki tehingute lühiajalisusest ja spekulatiivsest iseloomust; palub komisjonil toetuda kõigile olemasolevatele uuringutele;

22.  kutsub komisjoni üles oma teostatavusuuringus analüüsima ELi finantstehingumaksu eri võimalusi ja nende mõju, sealhulgas praegu tõsiseid turumoonutusi põhjustavate spekulatiivsete finantstehingute vähendamisest tulenevat kasu majandusele ja ühiskonnale;

23.  rõhutab, et finantstehingumaksul peaks olema võimalikult lai baas, et tagada finantsturgudel võrdsed tingimused ja vältida tehingute kandumist vähem läbipaistvatesse vahenditesse; on seetõttu seisukohal, et komisjoni teostatavusuuringus tuleks hinnata kõiki tehinguid finantsvaradega, nagu turul tehtavad spottehingud ja tuletistehingud ning börsivälised tuletisinstrumendid; juhib tähelepanu sellele, et finantstehingumaksu eri määrade kehtestamine kauplemiskohtade alusel võib veelgi kaasa aidata turu stabiilsusele, sest see loob finantssektori ettevõtjatele stiimuli viia tehingud börsivälistest vahenditest üle läbipaistvamatesse ja hästi reguleeritud kauplemiskohtadesse;

24.  tunnustab sellega seoses komisjoni hiljutisi ettepanekuid börsiväliste tuletisinstrumentide ja nn lühikeseks müügi kohta, milles nähakse ette selged keskse tasaarvelduse ja müügi registreerimise nõuded kõikide börsiväliste tuletisinstrumentidega toimuvate tehingute puhul – seega muutuks ELi laia baasiga finantstehingumaksu kehtestamine tehniliselt teostatavaks;

25.  nõuab, et määrataks kindlaks, kes hakkab lõppkokkuvõttes seda maksu maksma, kuna maksukoorem langeb tavaliselt tarbijale, kelleks antud juhul oleksid jaeinvestorid ja üksikisikud; rõhutab siiski, et selle vältimiseks on vaja põhjalikke eeskirju erandite ja lävendite kohta;

26.  tunnustab IMFi hiljuti esitatud ja komisjoni toetuse saanud ettepanekuid pankade varadelt maksu võtmise kohta, mille kohaselt iga riik võiks selle maksu suuruseks arvestada 2–4 % SKPst, et sellega rahastada tulevasi kriiside lahendamise mehhanisme; on seisukohal, et pangamaksud peaksid olema vastavuses konkreetse krediidiasutuse süsteemse tähtsusega ning toimingute riskitasemega;

27.  märgib, et pangamaksudel, finantstegevuse maksul ja finantstehingumaksul on igaühel oma majanduslik eesmärk ja nende tuluandmise potentsiaal on erinev; rõhutab, et kuna pangamaksud põhinevad bilansinäitajatel, ei saa nende abil ohjeldada finantsspekulatsiooni ega ohjata varipangandust; rõhutab sellest tulenevalt ka finantssüsteemi järelevalvemehhanismi ja läbipaistvuse olulisust finantssüsteemi vastupanuvõime ja stabiilsuse suurendamisel;

28.  võtab teadmiseks IMFi ettepaneku finantstegevuse maksu kohta ning komisjoni hiljuti võetud kohustuse viia läbi selle maksu potentsiaali kohta põhjalik mõjuhinnang; rõhutab, et finantstegevuse maks on peamiselt tuludele orienteeritud maks, mille sihiks on finantssektor ja mis võimaldab maksustada liigse riski võtmisega seotud saamata tulu ja kasumit ning mis sellisena võiks lahendada finantssektori praeguse käibemaksu vabastuse küsimuse;

29.  on teadlik finantssektori maksustamisest saadavate lisatulude haldamise mitmesugustest moodustest nii riikide kui ka ELi tasandil; rõhutab, et tuleb lahendada küsimus, mis otstarbel finantstehingute maksustamisest kogutud tulu kasutama hakatakse, ning et maksumaksjatele täiendava maksu kehtestamise põhjustest selge põhjenduse andmiseks tuleb erinevate valikuvõimaluste hindamine ja tähtsuse järjekorda asetamine viia uuendusliku maksustamise alastes aruteludes kesksele kohale; rõhutab, et ülemaailmse finantstehingumaksu kogumisest saadavat tulu tuleks selle maksu ülemaailmse olemuse tõttu kasutada üleilmsete poliitiliste eesmärkide rahastamiseks, nt areng ja vaesuse vähendamine arengumaades ning kliimamuutuse vastane võitlus; võtab teadmiseks komisjoni eesmärgi suurendada ELi eelarve mahtu uuenduslike finantsinstrumentide kaudu; on veendunud, et selleks, et tagada ülalmainitud uuenduslike rahastamisvahenditega lisandväärtuse saamine Euroopale, võiks osa nendest tuludest suunata ELi projektide ja poliitiliste meetmete rahastamisse; tuletab meelde, et komisjoni hiljutises teatises ELi eelarve läbivaatamise kohta peetakse finantssektori maksustamist ELis võimalikuks omavahendite allikaks; kutsub üles algatama laiaulatuslikku arutelu ELi institutsioonide, liikmesriikide parlamentide, ELi sidusrühmade ja kodanikuühiskonna esindajate vahel seoses sellega, millised on nende poliitikameetmetega seotud olemasolevad valikuvõimalused, milline osa tulust tuleks eraldada ELi ja milline liikmesriikide tasandile ning millised on erinevad viisid selle saavutamiseks; märgib seoses liikmesriikide tasandile eraldatava tuluosa haldamisega, et hinnata tuleks kõiki erinevaid võimalusi, sealhulgas tulu eraldamine avaliku sektori vahendite tugevdamiseks;

30.  rõhutab, et nende uute maksustamisvahendite võimalikku kehtestamist finantssektoris tuleks analüüsida selle sektori olemasoleva maksukeskkonna kontekstis, võttes arvesse kaasmõju ning pöörates erilist tähelepanu vanade ja uute maksude vahelise koostoime kindlakstegemisele;

31.  võtab teadmiseks komisjoni eesmärgi suurendada ELi eelarve mahtu uuenduslike finantsinstrumentide kasutamise kaudu ning tõdeb võimalikku kasu, mis tuleneb erasektori rahastamise tõhustamisest riikliku rahaga; on siiski teadlik, et eriotstarbeliste rahastamisvahendite kasutamine projektide rahastamisel võib kaasa tuua suurenenud tingimuslikke kohustisi; usub seetõttu, et neid meetmeid tuleks täiendada igati selge avalikustamise ja investeeringuid käsitlevate asjakohaste suuniste, riskijuhtimise, piirmäärade, järelevalve- ja kontrollimenetlustega, mis võetakse kasutusele demokraatlikult vastutustundlikul viisil;

Eurovõlakirjad ja Euroopa projektivõlakirjad

32.  märgib, et eurovõlakirjadele viidatakse järjest sagedamini kui ühistele võlahaldusvahenditele; võtab teadmiseks kõik viimasel ajal sel eesmärgil tehtud ettepanekud ja algatused; palub Euroopa Ülemkogul ja komisjonil viivitamatult reageerida üleskutsele, mille tegi parlament oma 16. detsembri 2010. aasta resolutsioonis alalise kriisimehhanismi loomise kohta(8), et anda vajalik poliitiline signaal, et komisjon uuriks eurovõlakirjade süsteemi võimalikkust tulevikus, täpsustamaks tingimused, mille puhul selline süsteem oleks kasulik kõigile osalevatele liikmesriikidele ning euroalale tervikuna;

33.  toetab Euroopa ühiste projektivõlakirjade emiteerimise ideed, et rahastada Euroopa suuri infrastruktuuriga seotud vajadusi ja ELi 2020. aasta strateegia tegevuskavas sisalduvaid struktuuriprojekte, eeldatavaid uusi ELi strateegiaid, nagu uus energiainfrastruktuuri arengustrateegia, ja muid ulatuslikke projekte; on veendunud, et ELi projektivõlakirjad tagaksid vajalikud investeeringud ja looksid piisava kindlustunde, et võimaldada suurtel investeerimisprojektidel saada vajalikku toetust, ning et nad muutuksid seeläbi oluliseks vahendiks avalikkuse toetuse võimalikult tõhusaks kasutamiseks; tuletab meelde, et kui Euroopa tahetakse rajada jätkusuutlikule alusele, peavad need projektid aitama kaasa meie majanduskeskkonna teisenemisele, sillutades teed süsinikdioksiidiheitevaba majanduse suunas;

34.  rõhutab, et ELi eelarvet tuleks rohkem kasutada investeeringute tõhustamiseks; rõhutab, et pikaajalise ärilise potentsiaaliga projektide puhul peaks olema norm, et ELi fonde kasutatakse koostöös erapangandussektoriga, eelkõige Euroopa Investeerimispanga (EIP) ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) kaudu;

35.  palub komisjonil ja Euroopa Keskpangal uurida, kas esmatähtsate infrastruktuuriprojektide rahastamisel ELi projektivõlakirjade või eurovõlakirjade kaudu võiks olla moraalne oht liikmesriikidele, eelkõige riikidevahelise ulatusega infrastruktuuriprojektide puhul;

Süsinikdioksiidimaks

36.  rõhutab, et praeguses maksustamismudelis tuleks täiel määral rakendada põhimõtet „saastaja maksab”, kasutades sobivaid uuenduslikke rahastamisvahendeid selleks, et järkjärgult nihutada maksukoormust tegevustele, mis saastavad keskkonda, tekitavad märkimisväärsel hulgal kasvuhoonegaaside heiteid või kasutavad suurt hulka ressursse;

37.  pooldab seetõttu heitkogustega kauplemise süsteemi tugevdamist ning energia maksustamise direktiivi põhjalikku läbivaatamist, et seada CO2 heitkogused ja toote energiasisaldus energiatoodete maksustamise põhikriteeriumiteks;

38.  rõhutab, et mõlemad ülalnimetatud vahendid on kahekordselt kasulikud – ühelt poolt stimuleerivad need tugevalt üleminekut süsinikuvabadele ning säästvatele ja taastuvatele energiaallikatele ning teiselt poolt annavad märkimisväärset täiendavat tulu; tuletab siiski meelde, et süsinikdioksiidimaksu kehtestamise peamiseks ajendiks on soov muuta käitumis- ja tootmisviise, kuna tootmismeetodite üleminekul säästvatele ja taastuvatele energiaallikatele väheneb oodatav tulu;

39.  usub, et süsinikdioksiidimaksu ja energia maksustamise direktiivi läbivaatamisega tuleks kehtestada minimaalsed kohustuslikud nõuded kõikidele liikmesriikidele, jättes iga liikmesriigi otsustada rangemate nõuete kehtestamise, kui liikmesriik seda vajalikuks peab;

40.  rõhutab, et ette tuleks näha piisav üleminekuperiood, et vältida süsinikdioksiidi lekkeid ja ennetada tohutu koormuse üleminekut madala sissetulekuga tarbijatele; on ka seisukohal, et kasulik on ette näha sihtotstarbelised erimeetmed madala sissetulekuga majapidamiste kasuks ning suurendada investeeringuid avaliku sektori infrastruktuuri ja majapidamiste energiasäästlikkuse parandamiseks;

41.  on siiski seisukohal, et enne sellise maksu kehtestamist välismaisele impordile ELi tuleks põhjalikult uurida, milline peaks olema G20 tasandil või WTO-siseselt sõlmitava ülemaailmse kokkuleppe kohaldamisala, et tagada, et selline piirimaksukord ei tekitaks ühelt poolt toormaterjalide puudust ja teiselt poolt seda, et kolmandad riigid vastavad ELi ekspordile samasuguste meetmetega;

42.  juhib kiiresti areneva majandusega riikide suurenevat energiavajadust silmas pidades tähelepanu sellele, et ELil tuleb igal juhul teha piisavalt suuri investeeringuid nii energiavarustusse kui ka -tõhususse, et tugevdada ELi energiainfrastruktuuri ja vähendada võimalikult suures ulatuses sõltumist turuhinna kõikumistest, millel võivad olla negatiivsed tagajärjed ELi majandusele ja 2020. aasta strateegia eesmärkidele;

43.  kutsub liikmesriike üles kaaluma kliimamuutuse maksustamisest laekuvast tulust summade eraldamist niisuguse teadus- ja arendustegevuse ning selliste meetmete rahastamiseks, mille eesmärk on vähendada süsinikdioksiidi heitkoguseid, võidelda globaalse soojenemisega, suurendada energiatõhusust, võidelda kütteostuvõimetusega ja parandada ELi ja arengumaade energiainfrastruktuuri; tuletab sellega seoses meelde, et heitkogustega kauplemise süsteemi direktiivi kohaselt tuleks vähemalt 50% ELi heitkogustega kauplemise süsteemist saadud tulust eraldada kliimamuutusega võitlemise meetmeteks, muu hulgas arengumaades;

44.  märgib, et kaalumisel olevate energiatõhususe meetmete rahastamisvahendid kujutavad endast keskkonnahoidlike projektide uuenduslikke rahastamisvõimalusi; tunneb heameelt sihtrahastu loomise üle, mis võib meelitada ligi ka erainvestoreid (avaliku sektori ja erasektori partnerluse raames), et kasutada Euroopa majanduse elavdamise energeetikakava määruse kohaseid kohustustega sidumata vahendeid energiatõhususe ja taastuvenergia algatuste toetamiseks; palub komisjonil hoolikalt hinnata kõnealuse vahendi tõhusust ja analüüsida, kas sarnasel viisil oleks võimalik kasutada tulevikus ELi eelarves kasutamata jäänud rahalisi vahendeid muu hulgas energeetika, energiatõhususe ja toorainetega seotud algatuste puhul;

45.  võtab teadmiseks energiatõhususe olulisuse ja nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid kasutaksid tõhusalt struktuurifonde hoonete, eriti elamute energiatõhususe suurendamiseks; nõuab, et Euroopa Investeerimispanga ja muude avaliku sektori finantseerimisasutuste rahalisi vahendeid kasutataks tõhusalt ning et oleks kooskõla ELi ja riiklike fondide ning muude abivahendite vahel, mille abil oleks võimalik suurendada investeeringuid energiatõhususse, et saavutada ELi eesmärgid;

46.  tuletab meelde, et liikmesriigid võivad kohaldada vähendatud käibemaksumäära nendele teenustele, mis hõlmavad elamute renoveerimist ja energiatõhususe suurendamist;

47.  on samuti seisukohal, et ressursside kokkuhoidlik kasutamine ja keskkonnasõbralike tehnoloogiate innovatsioon on konkurentsivõime seisukohast väga olulised.

48.  rõhutab seoses uue uuendusliku maksustamise väljatöötamise ja edaspidise rakendamisega, et on vaja anda üldine, piiriülene ja sektoriülene hinnang keskkonna- ja kliimameetmete jaoks mõeldud eri tüüpi olemasolevale ja kavandatavale rahastamisele, maksustamisele ja toetamisele, mida võiks nimetada Larosière'i keskkonnarahastamise protsessiks, et kasutada neid uusi vahendeid tõhusamalt ja kaotada võimalikud kattuvad ja/või vastuolulised meetmed;

49.  tõdeb, et süsinikdioksiidimaks on pigem vahend heitkoguste vähendamiseks kui pikaajalise sissetuleku allikas, kuna see allikas kuivab selle vahendi tõhusaks osutumisel kokku;

Arengu rahastamine

50.  nõuab, et liikmesriigid kinnitaksid oma lubadust eraldada kogurahvatulust 0,7% ametlikule arenguabile; peab taunimisväärseks asjaolu, et samal ajal kui kõik ELi liikmesriigid on eesmärgi eraldada 0,7% kogurahvatulust heaks kiitnud, on ainult Rootsi, Luksemburg, Taani ja Holland 2008. aastal selle eesmärgi täitnud või seda ületanud;

51.  tuletab meelde, et hoolimata ülemaailmsest kriisist on Euroopa Liit tervikuna, sealhulgas ELi liikmesriigid, endiselt peamine arenguabi rahastaja, andes 2009. aastal 56% kogu maailma abist summas 49 miljardit eurot, ning et ELi valitsuste kinnitatud lubadus on suunata arenguabiks 2010. aastaks 0,56% ja 2015. aastaks 0,7% kogurahvatulust;

52.  rõhutab usaldusväärse finantsjuhtimise esmatähtsust seoses kogu ELi arengu- ja humanitaarabiga, eriti kuna sellise abi andmise otsustamise ja rakendamisega seotud Euroopa institutsioonid peavad olema täielikult vastutavad Euroopa kodanike ja maksumaksjate ees;

53.  rõhutab, et arengu uuenduslik rahastamine võib täiendada traditsioonilisi arenguabimehhanisme ja seega kaasa aidata nende eesmärkide õigeaegsele saavutamisele; tuletab meelde, et uuenduslikud rahastamisvahendid peaksid täiendama ÜRO eesmärki eraldada 0,7% SKPst arengukoostööle; rõhutab, et arengu uuendusliku rahastamise vormid peaksid olema mitmekesised, et maksimaalselt ära kasutada tulupotentsiaali, kuid nad peaksid ka olema kohandatud konkreetse riigi prioriteetidele ja jätma sellele riigile suure omavastutuse; rõhutab samas, et arenguriigid peaksid ise tegema jõupingutusi maksustamise valdkonnas, peamiselt seoses maksude kogumise ja maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemisega, mis on väga olulised, et saavutada tugev fiskaalpoliitika;

54.  rõhutab, et tõhusa ja kvaliteetse arenguabi andmiseks on vaja teha märkimisväärseid jõupingutusi seoses abiandjate tegevuse kooskõlastamise ja juhtimisega; usub, et kui lahendataks Euroopa arenguabi killustatuse probleem, mis põhjustab ebatõhusust, millel on nii rahalised kui ka poliitilised tagajärjed, suureneks tõhusus liikmesriikide jaoks oluliselt (hinnangute kohaselt kuni 6 miljardi euro võrra aastas) ning partnerriikide haldusasutuste töö muutuks lihtsamaks;

55.  tuletab meelde, et aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks 2015. aastaks on vaja 300 miljardit USA dollarit; taunib asjaolu, et hoolimata 2010. aasta septembris ÜRO aastatuhande arengueesmärkide tippkohtumisel tehtud hiljutisest avaldusest ei ole enamik arenenud riikidest veel täitnud oma 2005. aastal antud lubadust arenguabi suurendada, ning märgib, et vaja on teha palju suuremaid ühispingutusi; rõhutab, et ei ole vastuvõetav, et mõned riigid näevad uuenduslikke rahastamisvahendeid kui võimalust loobuda ametlikust arenguabist; rõhutab, et ametliku arenguabi kohustusi ja uuenduslikke rahastamisvahendeid tuleb näha võitluses vaesuse vastu hädavajalike ja teineteist täiendavatena;

56.  rõhutab, et uuenduslike rahastamissüsteemide avalik järelevalve ja läbipaistvus on nende kasutuselevõtmise vältimatu tingimus, võttes arvesse äsjaste finants- ja toidukriisi õppetunde;

57.  rõhutab tungivat vajadust parandada kohalikel turgudel rikkuse loomise meetmete ELi tasandi koordineerimist ning asjaolu, et uuendusliku rahastamise edendamine arengu jaoks ei peaks keskenduma üksnes maksude tõstmisele, vaid tuleks otsida ka teisi võimalusi, nt siseriikliku tulu suurendamine, mida on kõige parem saavutada omandiõiguste tunnustamise ja kaitse, maa kaardistamise ning arengumaade ettevõtlus- ja investeerimiskeskkonna parandamise abil;

58.  tuletab meelde, et pandeemilised haigused – AIDS, tuberkuloos ja malaaria – mis tabavad arenguriike ja eelkõige Sahara-tagust Aafrikat, on tõsiseks takistuseks aastatuhande arengueesmärkide saavutamisel; tuletab sellega seoses meelde, et lennupiletite solidaarsusmaks on tervishoiuprobleemide puhul tähtis rahastamisvahend ja seda tuleb edasi arendada; palub komisjonil eeskätt uurida, kas oleks võimalik võtta kasutusele uusi rahastamisvahendeid, mis aitaksid lahendada ülemaailmseid tervishoiuprobleeme ja parandada ravimite kättesaadavust vaestes riikides;

59.  juhib tähelepanu sellele, et kliimamuutus mõjutab eelkõige arengumaid, ning on seisukohal, et rahastamisvahendid, mille eesmärk on leevendada kliimamuutuse mõju ja vähendada kütteostuvõimetust, aitavad saavutada aastatuhande arengueesmärke;

60.  väljendab heameelt asjaolu üle, et aastatuhande arengueesmärke käsitleva ÜRO tippkohtumise lõppdeklaratsioonis, mis võeti vastu 22. septembril 2010, osutatakse esimest korda konkreetselt uuendusliku rahastamise rollile aastatuhande arengueesmärkide saavutamisel;

61.  rõhutab seniste uuenduslike rahastamisvahendite edu – eelkõige väärivad nimetamist rahvusvaheline ravimite ostmise mehhanism (UNITAID), immuniseerimisega seotud rahvusvaheline rahastamisvahend (IFFIm) ning turuga seotud eelkohustus (AMC) pneumokokkhaiguste vaktsiini jaoks, millega on tänaseks kogutud enam kui 2 miljardit dollarit; märgib, et ka teised uuenduslikud rahastamisvahendid on osutunud tulemuslikuks, nt vahetustehingud „loodus võla katteks” ja „tervis võla katteks” ning laevamasuudimaks;

62.  tuletab meelde mitme Euroopa riigi- ja valitsusjuhi kindlat toetust finantstehingumaksu rakendamisele 2010. aasta septembris toimunud aastatuhande arengueesmärke käsitleval ÜRO tippkohtumisel ning ootab neilt selles suunas otsustavat tegutsemist;

63.  palub, et liikmesriigid, kes pole veel ühinenud 2006. aastal loodud uuenduslike rahastamisvahendite pilootrühmaga, teeksid seda ning osaleksid kõikides olemasolevates vahendites, sh lennupiletite solidaarsusmaksus;

64.  nõuab tungivalt, et komisjon teeks ettepaneku arengu uuenduslike rahastamisvahendite rakendamise kohta ELi tasandil;

65.  palub, et ELi institutsioonid ja valitsused uuriksid põhjalikult võimalust luua ülemaailmne loterii, et rahastada nälja vastu võitlemise meetmeid, nagu maailma toiduabi programm toiduprojekti eeskujul välja pakkus;

66.  on seisukohal, et ametlik arenguabi ei suuda vaesust kaotada, kui G20, EL ja finantsasutused ei astu otsustavaid samme abi saavate riikide valitsuste korruptsiooni vastu; rõhutab seepärast vajadust suurendada ELi abi seoses maksu- ja kohtuasutuste ning korruptsioonivastaste ametite tugevdamisega arengumaades; nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid võitleksid altkäemaksu andmise vastu selliste ettevõtete poolt, kelle asukoht on nende riigis, kuid kes tegutsevad arengumaades;

67.  tuletab meelde, et arengumaades kaob igal aastal hinnanguliselt 800 miljardit eurot – kümme korda suurem summa kui ametlik arenguabi – selliseid seadusevastaseid teid pidi nagu ebaseaduslikud kapitalivood ja maksudest kõrvalehoidumine – ning et selle ärahoidmine ja vähendamine võib osutuda aastatuhande arengueesmärkide saavutamisel otsustavaks; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid seaksid võitluse maksuparadiiside, korruptsiooni ja kahjulike maksustruktuuride vastu esmatähtsale kohale kõigil rahvusvahelistel foorumitel, et võimaldada arengumaadel siseriiklikku tulu suurendada;

68.  tuletab meelde, et G20 ühine vastutus on leevendada kriisi mõju arengumaadele, kes on kriisi kaudse mõju tõttu tõsiselt kannatanud;

69.  nõuab tungivalt, et ametliku arenguabi läbipaistvuse huvides tuleks edendada aruandluskohustust abi suhtes riiklike kontrollimehhanismide ja parlamentaarse kontrolli tugevdamise teel; palub ELil ja G20-l jätkata oma tegevuskava maksuparadiiside ja maksusaladuse väljajuurimiseks, edendades selleks riikide kohta esitatavat aruandlust;

70.  palub nõukogul ja komisjonil edendada arengu toetamiseks selliste uuenduslike arengu rahastamisvahendite rakendamist nagu rahvusvaheline finantstehingumaks, transpordimaksud, meetmed võitluseks ebaseaduslike kapitalivoogude vastu ja rahaülekannete kulude vähendamine;

71.  märgib, et majandus- ja finantskriis saadab paljud arengumaad uude võlakriisi, ning palub komisjonil ja liikmesriikidel uuendada jõupingutusi arengumaade võlakoorma kergendamiseks;

72.  tuletab meelde, et arengumaadel on kõige vähem võimalusi kliimamuutuse probleemide lahendamiseks ning nad on üldiselt suure tõenäosusega selle nähtuse peamised ohvrid; nõuab, et EL täidaks Kopenhaageni kokkuleppe ja ülemaailmse kliimamuutuste liidu raames antud rahalised lubadused; nõuab tungivalt, et EL võtaks tööstusriikide ühisalgatustes juhtrolli, et anda suurem ja konkreetsem panus kolmanda maailma arengu toetamisse, milleks tööstusriikidel on ajaloost tulenev kohustus;

o
o   o

73.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Parlamendi poliitiliste väljakutsete komisjonile, Euroopa Komisjonile, Euroopa Ülemkogule, Euroopa Investeerimispangale, Euroopa Keskpangale, Rahvusvahelisele Valuutafondile ja AKV–ELi parlamentaarsele ühisassambleele.

(1) ELT C 349 E, 22.12.2010, lk 40. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0376. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0336. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0334. (5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0337. (6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0339. (7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0335. (8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0491.

Euroopa Parlamendi 8. märtsi 2011. aasta resolutsioon tervisealase ebavõrdsuse vähendamise kohta ELis (2010/2089(INI))

P7_TA(2011)0081 A7-0032/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 168 ja 184;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 35;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 23 meeste ja naiste võrdõiguslikkuse kohta kõigis valdkondades;

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Solidaarsus ja tervishoid: tervisealase ebavõrdsuse vähendamine Euroopa Liidus” (KOM(2009)0567);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta otsust nr 1350/2007/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse teine tervisevaldkonna tegevusprogramm (2008-2013)(1);

–  võttes arvesse nõukogu 26. novembri 2009. aasta otsust 2010/48/EÜ, mis käsitleb Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni sõlmimist Euroopa Ühenduse nimel(2);

–  võttes arvesse sotsiaalkaitsekomitee arvamust teatise „Solidaarsus ja tervishoid: tervisealase ebavõrdsuse vähendamine ELis” kohta;

–  võttes arvesse nõukogu 8. juuni 2010. aasta järeldusi „Võrdsus ja tervis kõikides poliitikates: solidaarsus ja tervishoid”;

–  võttes arvesse raportit sotsiaalkaitsekomitee ja Euroopa Komisjoni teise ühishinnangu kohta majanduskriisi sotsiaalsele mõjule ja poliitilistele meetmetele;

–  võttes arvesse nõukogu järeldusi ELi tervishoiusüsteemide ühiste väärtuste ja põhimõtete kohta(3);

–  võttes arvesse nõukogu 20. novembri 2008. aasta resolutsiooni noorte tervise ja heaolu kohta;

–  võttes arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni tervist mõjutavate sotsiaalsete tegurite komisjoni lõppraportit (WHO, 2008);

–  võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust teatise „Solidaarsus ja tervishoid: tervisealase ebavõrdsuse vähendamine ELis” kohta(4);

–  võttes arvesse oma 1. veebruari 2007. aasta resolutsiooni tervisliku toitumise ja kehalise aktiivsuse edendamise ning Euroopa mõõtme kohta ülekaalulisuse, rasvumise ja krooniliste haiguste ennetamisel(5) ja 25. septembri 2008. aasta resolutsiooni valge raamatu kohta, mis käsitleb toitumise, ülekaalulisuse ja rasvumisega seotud terviseküsimusi(6);

–  võttes arvesse oma 9. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni valge raamatu „Üheskoos tervise nimel: ELi strateegiline lähenemine aastateks 2008–2013” kohta(7);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni raportit ja siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0032/2011),

A.  arvestades, et universaalsus, kvaliteetse ravi kättesaadavus, võrdsus ja solidaarsus on ühised väärtused ja põhimõtted, millel rajanevad ELi liikmesriikide tervishoiusüsteemid;

B.  arvestades, et samal ajal kui inimeste keskmine eluiga on pikem ja nende tervis parem kui eelmistel põlvkondadel, seisab EL elanike vananemise kontekstis silmitsi olulise probleemiga, milleks on liikmesriikide vahelised ning sisesed suured erinevused inimeste füüsilises ja vaimses tervises;

C.  arvestades, et kõige madalama ja kõige kõrgema sotsiaalmajandusliku staatusega elanikkonnarühma eeldatava eluea erinevus sünnihetkel on meeste puhul 10 ja naiste puhul 6 aastat;

D.  arvestades, et oodatava eluea sooline mõõde on samuti oluline käsitlemist vajav teema tervisealase ebavõrdsuse valdkonnas;

E.  arvestades, et peale geneetiliste tegurite mõjutab tervist eelkõige inimeste elustiil, nende juurdepääs tervishoiuteenustele, kaasa arvatud terviseteave ja -haridus, haiguste ennetamisele ning lühi- ja pikaajaliste haiguste ravile; arvestades, et madalamates sotsiaalmajanduslikes rühmades on rohkem levinud halb toitumine ning tubaka- ja alkoholisõltuvus, mis on olulised paljusid haigusi, sealhulgas südame-veresoonkonna haigusi ja vähktõbe soodustavad tegurid;

F.  arvestades, et kõikides liikmesriikides esineb tervisealast ebavõrdsust kõrgema ja madalama haridustasemega, kõrgemal ja madalamal ametiastmel ning kõrgema ja madalama sissetulekuga rahvastikurühmadesse kuuluvate inimeste hulgas;

G.  arvestades, et tõendid näitavad alatoitluse määra soolist mõõdet, mis osutab sellele, et naised kannatavad alatoitluse all rohkem ja selline ebavõrdsus teravneb sotsiaalmajanduslikul skaalal allapoole liikudes;

H.  arvestades, et sooline ja vanuseline tasakaalustamatus biomeditsiinilistes uuringutes ja naiste alaesindatus kliinilistes uuringutes on patsientide hoolduse seisukohast kahjulikud;

I.  arvestades, et tervisealase ebavõrdsuse võrdlev mõõtmine on esimene oluline samm tõhusate meetmete võtmiseks;

J.  arvestades, et tavaliselt on haigestumuse määr kõrgem madalama haridustasemega, madalamal ametiastmel ja madalama sissetulekuga rahvastikurühmadesse kuuluvate inimeste hulgas ning oluline ebavõrdsus valitseb ka enamiku invaliidsuse vormide , krooniliste haiguste, suuõõne haiguste ning vaimuhaiguse vormide esinemuses;

K.  arvestades, et naiste, eelkõige noorte naiste tubakatarbimine kasvab kiiresti ja see avaldab nende tervisele edaspidi laastavat mõju; ning arvestades, et suitsetamine põhjustab naistel mitmeid kõrvaltoimeid;

L.  arvestades, et Euroopa Komisjon on märkinud, et sotsiaalne seisund mõjutab tervislikku seisundit kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides (komisjoni 20. oktoobri 2010. aasta teatis „Solidaarsus ja tervishoid: tervisealase ebavõrdsuse vähendamine Euroopa Liidus”); ja arvestades, et Maailma Terviseorganisatsioon määratleb seda sotsiaalset mõju seosena sotsiaalmajandusliku ebavõrdsuse ning tervisealase ja tervishoiuteenustele juurdepääsu alase ebavõrdsuse vahel;

M.  arvestades, et arvukad projektid ja uurimused on kinnitanud, et sotsiaalmajanduslikust keskkonnast tulenev varajane ebavõrdsus soodustab eriti ülekaalulisuse ja rasvumise levikut ning ülekaalulisust ja rasvumist esineb kõige sagedamini madalamates sotsiaalmajanduslikes rühmades; arvestades, et niisugune olukord võib rasvumisega seotud haiguste esinemisriski suurenemise tõttu kaasa tuua veelgi suurema tervisealase ja sotsiaalmajandusliku ebavõrdsuse;

N.  arvestades, et vaatamata sotsiaalmajanduslikele ja keskkonnaalastele edusammudele, mille tulemusel elanikkonna tervislik seisund on pikka aega üldise paremuse suunas liikunud, põhjustavad mitmesugused tegurid, nagu hügieeni-, eluaseme- ja töötingimused, alatoitumus, haridustase, sissetulek, alkoholi tarbimine ja suitsetamine, endiselt otseselt tervisealast ebavõrdsust;

O.  arvestades, et kliimamuutus võib tervist eeldatavasti mitmel moel mõjutada äärmuslike ilmastikunähtuste (näiteks kuumalainete ja üleujutuste) sagenemise, nakkushaiguste esinemisvormide muutumise ja ultraviolettkiirguse ulatuslikuma mõju tagajärjel; arvestades, et kõik ELi riigid ei ole kõnealuste probleemidega tegelemiseks võrdselt valmis;

P.  arvestades, et tervisealane ebavõrdsus on tingitud mitte ainult paljudest majanduslikest, keskkonna ja elustiiliga seotud teguritest, vaid ka raskustest juurdepääsul tervishoiuteenustele;

Q.  arvestades, et tervisealane ebavõrdsus on seotud ka raskustega juurdepääsul tervishoiuteenustele, ühtaegu nii majanduslikel põhjustel (mitte niivõrd keerulisema ravi korral, mille eest liikmesriigid hästi hoolt kannavad, vaid pigem igapäevase arstiabi, nagu hamba- või silmaravi puhul), kui ka meditsiiniressursside ebavõrdse jagunemise tõttu liidu teatud piirkondades;

R.  arvestades, et teatavates liidu piirkondades valitsev tervishoiutöötajate nappus ja asjaolu, et nad võivad kergesti siirduda teistesse ELi piirkondadesse, kujutab endast tõsist probleemi, mille tulemuseks on suur ebavõrdsus juurdepääsul tervishoiuteenustele ja patsientide turvalisuses;

S.  arvestades, et äärealadel ja saartel elavate inimeste juurdepääs kiirele ja kvaliteetsele tervishoiule on endiselt piiratud;

T.  arvestades, et kroonilisi haigusi põdevad patsiendid moodustavad eraldi rühma, kes on ebavõrdses olukorras seoses diagnoosimise ja ravi, sotsiaalsete ja muude tugiteenustega ning keda teistest rohkem mõjutavad pingeline finantsolukord, raskused töö leidmisel, sotsiaalne diskrimineerimine ja häbimärgistatus;

U.  arvestades, et naistevastane vägivald on kõigis riikides ja ühiskonnakihtides laialt levinud ning avaldab naiste ja laste füüsilisele ja emotsionaalsele tervisele ränka mõju;

V.  arvestades, et viljatus on Maailma Terviseorganisatsiooni poolt tunnustatud terviseprobleem, millel on naiste tervisele erilised tagajärjed, ning arvestades, et Ühendkuningriigi ülemaalised teadlikkusuuringud on näidanud, et üle 94% viljatutest naistest kannatab ka eri depressioonivormide all;

W.  arvestades, et viljatusravi kättesaadavus on liikmesriigiti väga erinev;

X.  arvestades, et Euroopa Liidu statistikaameti Eurostati andmetel tõusis tööpuuduse määr ELi 27 liikmesriigis 2010. aasta septembris 9,6 protsendini ja Euroopa Liidu Nõukogu sotsiaalkaitsekomitee väljendas 20. mai 2010. aasta arvamuses muret, et majandus- ja finantskriis võib kahjustada kodanike juurdepääsu tervishoiuteenustele ja liikmesriikide tervishoiueelarveid;

Y.  arvestades, et praegune majandus- ja finantskriis võib ELi mitme liikmesriigi tervishoiusektorile nii pakkumise kui nõudluse poolest tõsist mõju avaldada;

Z.  arvestades, et praegusest majandus- ja finantskriisist põhjustatud piirangud, millele lisanduvad eesseisvate demograafiliste probleemide tagajärjed, millega ELil tuleb silmitsi seista, võivad tõsiselt kõigutada liikmesriikide tervishoiusüsteemide rahanduslikku ja korralduslikku jätkusuutlikkust, seega takistades nende territooriumil võrdset juurdepääsu raviteenustele;

AA.  arvestades, et kui vaesusele lisanduvad muud tundlikkust suurendavad tegurid, nagu lapseealisus või vanadus, puue või pärinemine rahvusvähemuste hulgast, suurendab see tervisealase ebavõrdsuse ohtu veelgi, ning teisest küljest võib halb tervis kaasa tuua vaesuse ja/või sotsiaalse tõrjutuse;

AB.  arvestades, et varane lapsepõlv avaldab kogu elu jooksul mõju mitmetele tervise ja heaoluga seotud aspektidele – alates rasvumisest, südamehaigustest ja vaimsest tervisest kuni hariduse, kutsealaste saavutuste, majandusliku staatuse ja elukvaliteedini;

AC.  arvestades, et tervisealane ebavõrdsus avaldab ELile ja liikmesriikidele märkimisväärset majanduslikku mõju; arvestades, et tervisealase ebavõrdsusega seotud kahju moodustab hinnanguliselt 1,4% SKPst;

AD.  arvestades, et mitmetes ELi liikmesriikides ei ole dokumentideta sisserändajatele ei tegelikkuses ega seadustega tagatud võrdväärset juurdepääsu tervishoiule;

AE.  arvestades, et liikmesriikides esineb endiselt juhtumeid, kus erinevatesse sotsiaalsetesse rühmadesse kuulujate (näiteks puuetega inimeste) võrdne juurdepääs tervishoiuasutustele on takistatud, mis piirab nende juurdepääsu tervishoiuteenustele;

AF.  arvestades, et seoses rahvastiku vananemisega tuleb liikmesriikidel lahendada eakate sõltuvaks muutumise ning suurenevate hooldus- ja ravivajadustega seotud probleemid; arvestades, et seega on vaja tervishoiuteenuste korraldust muuta ning arvestades suurenevat ebavõrdsust eakate juurdepääsul tervishoiuteenustele,

1.  peab tervitatavaks komisjoni teatises „Solidaarsus ja tervishoid: tervisealase ebavõrdsuse vähendamine ELis” antud põhilisi soovitusi: (1) ühtlasema tervisliku seisundi arvamine sotsiaalse ja majandusliku arengu üldeesmärkide hulka; (2) alusandmete ja -teadmiste (sh mõõtmise, jälgimise, hindamise ja aruandluse) täiustamine; (3) kogu ühiskonna panuse suurendamine tervisealase ebavõrdsuse vähendamiseks; (4) ebasoodsas olukorras olevate rühmade vajadustele vastamine ning 5) ELi poliitika panuse suurendamine tervisealase ebavõrdsuse vähendamiseks;

2.  rõhutab, et tähtis on osutada tervishoiuteenuseid kooskõlas põhiõigustega; juhib tähelepanu vajadusele säilitada ja parandada üldist juurdepääsu tervishoiusüsteemidele ja taskukohasele tervishoiule;

3.  juhib tähelepanu asjaolule, et on tähtis täiustada haiguste ennetamise, tervise edendamise, esmase ja eriarstiabi teenuste kättesaadavust ja vähendada sotsiaalsete ning vanuserühmade vahelist ebavõrdsust ning rõhutab, et need eesmärgid võiks saavutada ennetavale tervishoiule ja ravivõimalustele tehtavate riiklike kulutuste optimeerimise ning tundlikele rühmadele suunatud programmide abil;

4.  kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles jätkama tööd sotsiaalmajandusliku ebavõrdsuse vähendamiseks, mis võimaldaks aja jooksul vähendada ka tervishoiualast ebavõrdsust; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles inimväärikuse, vabaduse, võrdsuse ja solidaarsuse universaalsetest põhiväärtustest lähtudes keskenduma tundlike rühmade vajadustele, sh ebasoodsas olukorras sisserändajad, rahvusvähemused, lapsed ja noorukid, puuetega inimesed, eriti vaimuhaiguste põdejad, kroonilisi haigusi põdevad inimesed, eakad, vaesuses elavad inimesed ning alkoholi- ja uimastisõltlased;

5.  kutsub liikmesriike üles tagama, et kõige haavatavamatele rühmadele, sealhulgas dokumentideta sisserändajatele, oleks tagatud võrdväärne õigus ja juurdepääs tervishoiule; palub liikmesriikidel hinnata ebaseaduslike sisserändajate tervishoiu toetamise otstarbekust, esitades ühistele põhimõtetele rajatud määratluse, mille aluseks on sisserändajate päritoluriigis kehtivad tervishoiu põhielemendid;

6.  kutsub liikmesriike üles võtma arvesse sisserännanud naiste tervise kaitsega seotud vajadusi, eriti vajadust tagada tervishoiusüsteemides asjakohane keelevahendusteenus; nendes süsteemides tuleks välja töötada koolitusmeetmed, et võimaldada arstidel ja teistel tervishoiutöötajatel omandada kultuuridevaheline lähenemine, mille aluseks on mitmekesisuse ja eri geograafilistest piirkondadest pärit inimeste tundlikkuse tunnistamine ja austamine; esmatähtsaks tuleb pidada ka naiste suguelundite moonutamise vastaseid meetmeid ja teavituskampaaniaid, sh karme karistusi neile, kes naiste suguelundeid moonutavad;

7.  palub ELil ja liikmesriikidel leida viivitamata lahendus etnilise päritolu alusel diskrimineerimise vastu võitlemiseks, pidades eriti silmas neid liikmesriike, kus nõukogu direktiivi 2000/43/EÜ ei ole rakendatud ja kus etnilisest vähemusest pärit naistel puudub sotsiaalkaitse ja juurdepääs tervishoiule või seda on liiga vähe;

8.  palub liikmesriikidel koostöös kodanikuühiskonna organisatsioonidega edendada juurdepääsu kõrgetasemelisele õigusabile ja teabele, et aidata tavainimestel, sealhulgas dokumentideta ümberasujatel oma isiklikke õigusi paremini tundma õppida;

9.  rõhutab, et majandus- ja finantskriis ning liikmesriikide võetud kokkuhoiumeetmed võivad – eriti pakkumise poolel – eelarvekärbete ja madalama maksutulu tõttu viia rahvatervise, tervise edendamise, haiguste ennetamise ja pikaajalise hoolduse teenuste rahastamise vähenemiseni, samas kui nõudmine tervishoiu- ja pikaajalise hoolduse teenuste järele võib kasvada mitmete tegurite tõttu, mille koosmõju viib rahvastiku tervisliku seisundi halvenemisele;

10.  rõhutab, et tervisealane ebavõrdsus on ELi liikmesriikidele ja nende tervishoiusüsteemidele märkimisväärne koormus ning et selles valdkonnas võib aidata olukorda parandada tõhusalt toimiv siseturg ning tugev ja võimaluse korral kooskõlastatud riiklik ennetuspoliitika;

11.  rõhutab, et tervisealase ebavõrdsuse vastaste meetmete põhiaspektideks tuleks pidada võitlust selliste sotsiaalmajanduslike teguritega nagu ülekaalulisus, suitsetamine jms, tervishoiusüsteemide kättesaadavust (seda kahjustab ravi- ja ravimikulude hüvitamata jätmine, puudulik ennetustegevus ja meditsiinilise demograafia killustatus) ning tõhusat diagnoosimist, ning et lisaks võib üksikisikute tervise võtmeaspektiks pidada ravimite kättesaadavust ja taskukohasust; kutsub seetõttu liikmesriike üles tagama, et läbipaistvuse direktiivi (89/105/EMÜ) rakendatakse nõuetekohaselt ning et Euroopa Komisjoni 2008. aasta ravimisektori uuringut käsitleva teatise järeldusi võetakse asjakohaselt arvesse;

12.  rõhutab, et tervishoid ei ole tavaline kaup ega teenus ja seda ei tohiks sellisena käsitleda;

13.  kutsub nõukogu ja liikmesriike üles hindama ja rakendama uusi meetmeid oma tervishoiusektori kulutuste tulemuslikkuse suurendamiseks, eelkõige investeerides ennetavasse tervishoidu, et vähendada tulevasi pikemaajalisi kulusid ja sotsiaalset koormust ning tervishoiusüsteeme ümber kujundada, et pakkuda võrdset juurdepääsu diskrimineerimiseta ja kvaliteetsele tervishoiule (eelkõige esmatasandi arstiabi), kogu ELis, ning ergutab komisjoni uurima olemasolevate Euroopa finantsvahendite kasutamist, et veelgi edendada investeerimist infrastruktuuri, teadus- ja koolitustegevusse, ning edendada ja tõhustada haiguste ennetamist;

14.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et nende tervishoiupoliitikasse ja -programmidesse kuuluksid tervishoiu võrdne juurdepääsetavus ja eakamatele patsientidele mõeldud ravivõimalused, ning võtma eakamate inimeste piisava juurdepääsu tervishoiule ja ravile aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse Euroopa aasta 2012 peaeesmärkide hulka; kutsub liikmesriike edendama eakate patsientide sotsiaalse eraldatuse vältimise algatusi, sest see mõjutab märgatavalt patsientide pikaajalist tervist; rõhutab, et Euroopa Liidul ja selle liikmesriikidel tuleb asjakohase pikaajalise strateegia abil prognoosida, milline on Euroopa rahvastiku vananemise sotsiaalne ja majanduslik mõju, et tagada tervishoiusüsteemide rahanduslik ja korralduslik jätkusuutlikkus ning kindlustada patsientidele võrdne ja järjepidev hoolekanne;

15.  kutsub liikmesriike üles parandama oma võimet riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil tähelepanelikult jälgida kriisi tervise- ja sotsiaalset mõju;

16.  palub komisjonil toetada terviseharidust, tervislike eluviiside propageerimist, ennetamist, varajast diagnoosimist ja sobivat ravi puudutavate kogemuste koondamist, eelkõige seoses alkoholitarbimise, suitsetamise, toiduvaliku ja rasvumise ning uimastitega; kutsub liikmesriike üles edendama kehalist aktiivsust, head toitumist ja lastele suunatud nn tervislike koolide programme, eelkõige ebasoodsamas olukorras olevates piirkondades, ning parandama isikliku, sotsiaalse ja tervishoiuhariduse taset, et edendada tervislikumat käitumist ning elustiili;

17.  soovitab kõikidel liikmesriikidel investeerida sotsiaalsesse, haridus-, keskkonna- ja tervishoiuteenuste infrastruktuuri vastavalt põhimõttele, mis näeb ette tervise arvessevõtmist kõigis poliitikavaldkondades, kooskõlastades samal ajal tervishoiutöötajate kvalifikatsiooni, väljaõpet ja liikuvust käsitlevaid meetmeid, et tagada tervishoiutaristu ja tööjõu maht ning kestlikkus nii ELi kui riiklikul tasandil;

18.  rõhutab, et tervisealast ebavõrdust liidus ei saa kaotada ilma ühise ja üldise Euroopa tervishoiutöötajate strateegiata, mis hõlmaks ressursside haldamise, hariduse ja koolituse, kvaliteedi ja ohutuse miinimumnormide ning töötajate registreerimise kooskõlastatud poliitikat;

19.  kutsub liikmesriike üles tagama, et teave tervise, tervislike eluviiside, tervishoiu, ennetusvõimaluste, haiguste varajase diagnoosimise ja sobiva ravi kohta oleks kättesaadav kõigile mõistetavas vormis ja keeltes, kasutades selleks uut informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiat, eriti internetipõhiste tervishoiuteenuste osas;

20.  kutsub liikmesriike üles edendama telemeditsiini tehnoloogia kasutuselevõtmist, mis võib oluliselt vähendada geograafilisi erinevusi juurdepääsus teatavatele tervishoiuliikidele, eriti eriravile ja eelkõige piirialadel;

21.  kutsub liikmesriike üles edendama riiklikku poliitikat kõigi väikelaste, laste ja noorukite tervislike elutingimuste tagamiseks, kaasa arvatud eostumiseelne hooldus, emade tervishoid ning meetmed lapsevanemate ja eelkõige rasedate ning rinnaga toitvate naiste toetamiseks, et tagada kõigi vastsündinute hea tervis elu alguses ja vältida hilisemat tervisealast ebavõrdsust, tunnistades sellega varajase lapseea arengusse ning kogu elukaart hõlmavasse lähenemisse investeerimise tähtsust;

22.  palub liikmesriikidel tagada, et olenemata nende olukorrast on kõigil rasedatel naistel ja lastel õigus oma riigi õigusaktides määratletud sotsiaalkaitsele ja et nad seda ka tegelikult saavad;

23.  tuletab meelde ÜRO puuetega inimeste konventsioonist tulenevat ELi kohustust kindlustada puuetega inimeste õigus võimalikult heale tervisele ilma diskrimineerimiseta puude alusel; rõhutab, et puuete kaasamine kõigi asjakohaste tervise mõõtmise näitajate hulka on mainitud kohustuse täitmisel otsustav samm;

24.  palub ELil ja liikmesriikidel lisada naiste tervislik seisund ja vananemise küsimus (eakad naised) soolise võrdõiguslikkuse peavoolustamise tegurite hulka ning kasutada võrdõiguslikkust arvestavat eelarvestamist oma tervishoiupoliitikas, programmides ja teadusuuringutes, alates väljatöötamisest ja kavandamisest kuni mõjuhinnanguni; kutsub üles lisama ELi rahastatavate uuringute raamprogrammide ja avalike finantseerimisasutuste poliitikasse soolise mõju hindamist ning nägema ette sugu ja vanust puudutavate andmete kogumist ja analüüsimist, et teha kindlaks peamised erinevused meeste ja naiste tervises, et toetada poliitika muutmist ja võtta kasutusele ning kõrvutada epidemioloogilisi vahendeid, mille abil analüüsida meeste ja naiste oodatava eluea erinevuse põhjusi;

25.  on seisukohal, et EL ja liikmesriigid peaksid tagama naistele rasestumisvastaste vahendite hõlpsa kättesaadavuse ja õiguse teha turvaliselt aborti;

26.  kutsub komisjoni üles esitama liikmesriikidele heade ja parimate tavade näiteid, et toetada ühtsemat juurdepääsu viljatusravile;

27.  nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid pööraksid rohkem tähelepanu naiste inimõigustele, eelkõige ennetades sundsteriliseerimist ja naiste suguelundite moonutamist, keelustades selle ning andes selles süüdistatud isikud kohtu alla;

28.  kutsub ELi ja liikmesriike üles tunnistama igasugust vägivalda, mida mehed naiste kallal tarvitavad, rahvatervise probleemina;

29.  palub ELil ja liikmesriikidel võtta kõik vajalikud meetmed seoses kunstliku viljastamise tehnoloogiate kättesaadavusega, et lõpetada naiste diskrimineerimine perekonnaseisu, seksuaalse sättumuse, etnilise või kultuurilise päritolu alusel;

30.  palub liikmesriikidel võtta eeskuju Maailma Terviseorganisatsioonist ja tunnistada rasvumine krooniliseks haiguseks, et teha rasvumise ennetamise programmid kättesaadavaks ja tagada ravi vajavate rasvumise all kannatavate inimeste juurdepääs ravile, millel on tõestatud positiivne meditsiiniline tulemus, et ennetada edasisi haigusi;

31.  kutsub ELi ja liikmesriike üles võtma tubakatoodete tarbimise piiramisel arvesse soolise võrdõiguslikkusega seotud aspekte, nagu Maailma Terviseorganisatsiooni tubaka tarbimise leviku vähendamise raamkonventsioonis on soovitatud, ja korraldama tüdrukutele ja noortele naistele mõeldud suitsetamisvastaseid kampaaniaid;

32.  kutsub liikmesriike üles ergutama ja toetama eelkõige naistel esinevate haigustega seotud meditsiinilisi ja ravimiuuringuid ning käsitlema uuringutes kõiki naise eluetappe, mitte ainult reproduktiivset iga;

33.  kutsub liikmesriike üles lahendama tervishoiuteenuste ebavõrdse kättesaadavuse probleeme, mis mõjutavad igapäevaelu, näiteks hambaravi või silmaarstiteenuse valdkonnas;

34.  soovitab ELil ja liikmesriikidel võtta kasutusele sidus poliitika ja toetusmeetmed naiste jaoks, kes ei tööta või töötavad tervisekindlustust omamata, ning otsida võimalusi nende kindlustamiseks;

35.  nõuab tungivalt, et komisjon koostöös liikmesriikide pädevate asutustega edendaks ravimite hinnakujunduse ja ravimikulude hüvitamise parimaid tavasid, muu hulgas toimivaid mudeleid ravimihindade diferentseerimiseks, et muuta ravimid taskukohasemaks ja vähendada ebavõrdsust ravimite kättesaadavuses;

36.  tuletab meelde, et Euroopa patendi vastuvõtmine koos sobiva keelekorra ja ühtse vaidluste lahendamise mehhanismiga on Euroopa majanduse taaselustamiseks otsustavalt tähtis;

37.  võtab teadmiseks, et siseturu- ja tarbijakaitsekomisjonis muu hulgas tooteohutuse ja reklaami valdkonnas seni tehtud töö on soodustanud teatavate ELi tervisealast ebavõrdsust puudutavate aspektide käsitlemist, ning sellega seoses rõhutab, et tähtis on teraselt jälgida teavet, mida ravimifirmad annavad patsientidele, eriti kõige ebasoodsamas olukorras ja kõige vähem informeeritud rühmadele, ning vajadust tõhusa ja sõltumatu ravimiohutuse järelevalve süsteemi järele;

38.  palub liikmesriikidel kohandada oma tervishoiusüsteeme kõige ebasoodsamas olukorras isikute vajadustega, kujundades tervishoiutöötajate nõutavate tasude määramise meetodeid, mis tagavad kõikidele patsientidele ravi kättesaadavuse;

39.  nõuab tungivalt, et komisjon annaks endast parima, et ergutada liikmesriike hüvitama patsientide kulusid ja tegema kõik vajaliku, et vähendada ravimite ebavõrdset kättesaadavust selliste haiguste puhul nagu menopausijärgne osteoporoos ja Alzheimeri tõbi, mille ravikulusid mõned liikmesriigis ei hüvitata, ning teeks seda võimalikult kiiresti;

40.  rõhutab, et lisaks valitsustele on mitmes riigis ka piirkondlikel ametiasutustel oluline roll rahvatervise, tervise edendamise, haiguste ennetamise ja tervishoiuteenuste osutamise valdkonnas ning seepärast on vaja neid aktiivselt kaasata; rõhutab, et piirkondlike ja kohalike omavalitsuste ning muude huvirühmade panus on samuti väga oluline, sealhulgas töökohtadel ja koolides ning eelkõige tervisehariduse, tervislike eluviiside propageerimise, tõhusa haiguste ennetamise ning haiguste varajase sõeluuringu ja diagnoosimise alal;

41.  kutsub liikmesriike üles toetama kohalike tervishoiuteenuste lähenemist ja tagama integreeritud tervishoiukorralduse, mis on kättesaadav nii kohalikul kui piirkondlikul tasandil ning võimaldab patsientidele paremat toetust nende kohalikus ja sotsiaalses keskkonnas;

42.  julgustab kõiki liikmesriike ümber hindama poliitikat, millel on märgatav mõju tervisealasele ebavõrdsusele, nagu tubaka-, alkoholi-, toidu-, farmaatsiatoodete, rahvatervise ja tervishoiuteenuste poliitika;

43.  ergutab liikmesriike kujundama piirialadel partnerlusi, et jagada infrastruktuuri- ja personalikulusid, piirates samal ajal geograafilist ebavõrdsust tervishoiu valdkonnas, eriti tipptasemel seadmete kättesaadavuses;

44.  palub, et komisjon uuriks mõju, mida avaldavad siseturul olevate ravimite ja meditsiiniseadmete tõhususe riiklikul ja piirkondlikul hindamisel põhinevad otsused, muu hulgas patsientide ligipääsu ning uute toodete ja meditsiinitavade innovatsiooni valdkonnas, mis on tervisealase võrdsuse tagamise tähtsad koostisosad;

45.  on seisukohal, et patsiendiõiguste kohaldamist piiriüleses tervishoius käsitleva direktiivi 2011/24/EL rakendamisele peaksid järgnema mõjuhinnangud, et mõõta võimalikult tulemuslikult selle tagajärgi võitluses tervisealase ebavõrdsuse vastu ning tagada, et see säilitab piisava riikliku kaitse taseme ja kaitseb patsientide ohutust, eriti meditsiiniressursside (nii inim- kui materiaalsete ressursside) geograafilise jaotamise osas;

46.  märgib, et kvaliteetne ja tõhus piiriülene tervishoid nõuab suuremat läbipaistvust üldsuse, patsientide, reguleerijate ja tervishoiuteenuse osutajate teavitamisel mitmesugustest küsimustest, muu hulgas patsiendi õigustest, hüvitamisvõimalustest ja tervishoiutöötajate suhtes kohaldavatest eeskirjadest;

47.  peab kahetsusväärseks, et piiriülese tervishoiu direktiiviga ei kaasnenud õigusloomeettepanekut tervishoiutöötajate liikuvuse kohta, võttes arvesse ELi sisest „ajude väljavoolu” ohtu, mis võib ohtlikult suurendada geograafilist ebavõrdsust mõnes liikmesriigis, ning palub komisjonil see puudujääk korvata, võimaluse korral nt kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivi (2005/36/EÜ) tulevase läbivaatamise raames;

48.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid täielikult kehtivat kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivi (2005/36/EÜ); pidades silmas meditsiinikvalifikatsioonide keerukust, palub komisjonil direktiivi hindamise ja läbivaatamise raames käsitleda reguleerimise puudujääke, mis võivad kahjustada patsiente ja nende õigust ohutule ravile; ühtlasi kutsub komisjoni üles kaaluma, kas muuta registreerimine IMI-süsteemis pädevatele asutustele kohustuslikuks ning suurendada pädevate asutuste võimalust jagada ennetavalt distsiplinaarteavet tervishoiutöötajate kohta, luues selleks asjakohase häiremehhanismi;

49.  nõuab tungivalt, et komisjon võtaks oma peatses kutsekvalifikatsiooni käsitlevas õigusakti ettepanekus eesmärgiks tugevdada liikmesriikides kvalifikatsiooni tunnustamise mehhanismi;

50.  juhib tähelepanu asjaolule, et suurem innovatsioon toob sageli kaasa ravi parema kättesaadavuse, mis on eriti oluline eraldatud ja maakogukondade jaoks;

51.  kutsub komisjoni üles edendama koostöös liikmesriikidega telemeditsiini teenuste arendamist, mis on vahend geograafiliste erinevuste vähendamiseks tervishoiuteenuse pakkumises nii piirkondlikul kui kohalikul tasandil;

52.  kutsub nõukogu ja komisjoni ELi 2020. aasta strateegia raames üles selgemini tunnistama asjaolu, et füüsilisel ja vaimsel tervisel ning heaolul on tõrjutuse vastases võitluses keskne tähtsus, lisama ELi 2020. aasta strateegia jälgimise menetlusse sotsiaal-majandusliku staatuse ja rahva tervise seisundi järgi rühmitatud näitajaid ning võtma arvesse ealist diskrimineerimist, eelkõige eakate vajadustega paremini sobiva raviga seotud kliiniliste katsete valdkonnas;

53.  on seisukohal, et EL ja liikmesriigid peavad toetama kodanikuühiskonda ja naisteorganisatsioone, kes edendavad naiste inimõigusi, sh naiste seksuaal- ja reproduktiivtervisega seotud õigusi, õigust tervislikule eluviisile ning tööle, et tagada naiste kuuldavõtmine Euroopa ja riikide tasandi tervishoiupoliitika küsimustes;

54.  soovitab kõigil liikmesriikidel edendada mitut sektorit hõlmavate asjaomaste sidusrühmade suutlikkust, rahvusvahelist kogemustevahetust ja koostööd tervisealast ebavõrdsust vähendava poliitika väljatöötamisel ja rakendamisel;

55.  kutsub liikmesriike üles toetama ja rakendama kohaliku, piirkondliku ja riikliku tasandi poliitika kujundamisel ühtset lähenemist ja nii püüdlema lähenemisviisi „tervis kõikides poliitikavaldkondades” poole;

56.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koostama vanuse, soo, sotsiaal-majandusliku staatuse, geograafilise asukoha ning alkoholismist ja narkomaaniast põhjustatud riskide järgi rühmitatud ühist näitajate kogumit tervisealase ebavõrdsuse jälgimiseks ning kujundama liikmesriikide terviseolukorra kontrollimise metoodikat, et teha kindlaks ja seada esikohale parandusi vajavad valdkonnad ja parimad tavad;

57.  rõhutab, et tervisealane ebavõrdsus tuleneb sotsiaalsest ebavõrdsusest elutingimustes ja sotsiaalse käitumise mudelites, mis on seotud soo, rassi, haridusstandardite ja tööhõivega ning lisaks ebavõrdsele sissetulekule ka arstiabi, haiguste ennetamise ja tervist edendavate teenuste ebavõrdse jaotamisega;

58.  rõhutab, et tervisealase ebavõrdsuse taustaks on ebasoodsas olukorras olevate (vaesemate) sotsiaalsete kategooriate liikmete terviseriskid, pidades silmas, et neid riske suurendab vaesuse ja muude inimese kaitsetust suurendavate tegurite koostoime;

59.  kutsub komisjoni üles tagama, et tervisealase ebavõrdsuse vähendamise ning füüsilise ja vaimse tervisega seotud teenuste juurdepääsetavuse parandamise ülesannetega tegeldakse kõigiti ning need hõlmatakse komisjoni käivitatud algatustesse, nagu terve ja aktiivse vananemise partnerlus ning ELi vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastane tegevuskava, samuti tulevastesse algatustesse, mis käsitlevad arengut varajases lapsepõlves ning haridusele, koolitusele ja tööhõivele keskenduvat noorsoopoliitikat;

60.  nõuab paremat kooskõlastamist ELi agentuuride vahel, millel on tähtis roll võitluses tervishoiualase ebavõrdsuse vastu, eelkõige Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi, Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse ning Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri vahel;

61.  palub komisjonil aidata liikmesriikidel paremini kasutada avatud koordinatsiooni meetodit, et toetada projekte, mis tegelevad tervisealast ebavõrdsust põhjustavate teguritega;

62.  kutsub komisjoni üles välja töötama viise, kuidas kaasata rahvatervise valdkonna heade tavade kasutamisse ja levitamisse kõik asjaomased huvirühmad ELi tasandil;

63.  rõhutab tervise jaoks määravate tegurite hulgas mitmekesise ja kvaliteetse toitumise tähtsust ning ergutab selleks komisjoni rohkem kasutama ÜPP raames algatatud tõhusaid programme (tasuta piima ja puuviljade jagamine õppeasutustes ja toiduainete jagamine suurimat puudust kannatavatele rühmadele);

64.  kutsub liikmesriike üles looma naistele, paaridele ja peredele spetsiaalsete abitelefoniliinidega sotsiaal-, tervishoiu- ja nõustamisteenuste võrgustikku, mille eesmärk on ennetada koduvägivalda ning anda koostöös teiste selle valdkonna organitega abivajajatele asjatundlikku abi ja tuge;

65.  kutsub komisjoni üles aitama liikmesriikidel paremini kasutada ELi ühtekuuluvuspoliitika vahendeid ja struktuurifonde, et toetada projekte, mis osalevad tervist mõjutavate sotsiaalsete teguritega töötamisel ja tervisealase ebavõrdsuse vähendamisel; kutsub komisjoni samuti üles abistama liikmesriike programmi PROGRESS paremal kasutamisel;

66.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid peataksid naiste ja meeste tervise kõrgetasemelisel kaitsmisel otsustavat rolli täitvatele tervishoiuteenustele ette nähtud eelarvevahendite kärpimise;

67.  kutsub komisjoni üles peavoolustama kogu ELi sise- ja välispoliitikas lähenemisviisi, mis põhineb majanduslikel ja keskkondlikel tervist mõjutavatel teguritel ning võrdsete võimaluste ja tervise tagamisel kõigis meetmetes, eelkõige sihiga saavutada aastatuhande arengueesmärgid ja eriti emade hea tervis;

68.  nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid tunnistaksid tervise tähtsust ühiskonna jaoks ja kasutaksid sotsiaalse, kogukondliku ja üksikisiku arengu mõõtmisel ka muid näitajaid peale SKP;

69.  kutsub komisjoni üles soodustama kõigi liikmesriikide jõupingutusi seada tervisealase ebavõrdsuse vähendamine poliitiliseks prioriteediks, arvestades sealjuures tervist mõjutavate sotsiaalsete teguritega ja eluviisiga seotud riskiteguritega nagu alkohol, tubakas ja toitumine, ning võetaks selleks meetmeid valdkondades nagu tarbijapoliitika, tööhõive, elamumajandus, sotsiaalpoliitika, keskkond, põllumajandus ja toit, haridus, elu- ja töötingimused ning teadusuuringud, pidades kinni põhimõttest „tervis kõigis poliitikavaldkondades”;

70.  kutsub komisjoni üles toetama kehtiva ja tulevase rahvatervise tegevuskava alusel rahastatavaid meetmeid, et tegelda sotsiaalsete tervist mõjutavate teguritega;

71.  palub komisjonil koostada juhised mehhanismide täiendamiseks, mille abil jälgitakse tervisealast ebavõrdsust kogu ELis (nii liikmesriikide vahel kui ka nende sees), parandades andmete kogumist süsteemsema ja võrreldavama teabe abil, mis täiendaks olemasolevaid andmeid tervisealase ebavõrdsuse kohta, samuti korrapärase jälgimise ja analüüsi abil;

72.  palub komisjonil kaaluda nõukogu soovituse ettepaneku või muu asjakohase ühenduse algatuse koostamist, mille eesmärgiks oleks julgustada ja toetada liikmesriikide integreeritud riiklike või piirkondlike strateegiate väljatöötamist tervisealase ebavõrdsuse vähendamiseks;

73.  kutsub komisjoni üles hindama oma eduaruannetes tervisealase ebavõrdsuse vähendamise meetmete tõhusust ning tervise paranemist tänu tervist mõjutavate sotsiaalsete, majanduslike ja keskkonnateguritega seotud poliitikale;

74.  kutsub komisjoni üles järgima ELi tasandi poliitikas lähenemisviisi „tervis kõikides poliitikavaldkondades” ja korraldama tulemuslikke mõjuhindamisi, kus võetakse arvesse tervisealase õigluse tulemusi;

75.  väidab, et avatud, konkurentsivõimelised ja hästitoimivad turud võivad soodustada tervishoiusektori innovatsiooni, investeeringuid ja teadusuuringuid, ning tunnistab, et sellega peab kaasnema tugev rahaline toetus riiklikule teadustegevusele, et arendada edasi kestlikke ja tõhusaid tervishoiumudeleid ning edendada uue tehnoloogia arengut ja selle rakendamist kõnealuses valdkonnas (nt telemeditsiin), samuti ühise tervishoiutehnoloogia hindamismetoodika väljaarendamine, kusjuures kõik see peaks tooma kasu kogu elanikkonnale, kaasa arvatud halvematest sotsiaalmajanduslikest tingimustest pärit isikud, võttes ühtlasi arvesse elanikkonna vananemist;

76.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama avalikkuse teavitamise ja teadlikkuse suurendamise programme ja kiirendama tervishoiu ja meditsiiniteenuste teemalist dialoogi kodanikuühiskonna, sotsiaalsete partnerite ja vabaühendustega;

77.  peab vajalikuks suurendada tervishoiupoliitika kujundamisel, programmide koostamisel ja tervishoiuteenuste osutamisel osalevate naiste arvu;

78.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 301, 20.11.2007, lk 3. (2) ELT L 23, 27.1.2010, lk 35. (3) ELT C 146, 22.6.2006, lk 1. (4) ELT C 232, 27.8.2010, lk 1. (5) ELT C 250 E, 25.10.2007, lk 93. (6) ELT C 8 E, 14.1.2010, lk 97. (7) ELT C 9 E, 15.1.2010, lk 56.

Euroopa Parlamendi 8. märtsi 2011. aasta resolutsioon maksunduse ja arengu kohta – koostöö arenguriikidega hea valitsemistava edendamiseks maksundusküsimustes (2010/2102(INI))

P7_TA(2011)0082 A7-0027/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni heade maksuhaldustavade edendamise kohta(1);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Maksundus ja areng. Koostöö arenguriikidega hea valitsemistava edendamiseks maksundusküsimustes” (KOM(2010)0163);

–  võttes arvesse oma 25. märtsi 2010. aasta resolutsiooni ülemaailmse finants- ja majanduskriisi mõju kohta arengumaadele ja arengukoostööle(2), ja võttes arvesse Monterrey deklaratsiooni (2002), Dohas toimunud arengu rahastamise konverentsi (2008), Pariisi deklaratsiooni (2005) ja Accra tegevuskava (2008), milles kapitali väljavoolu ja ebaseaduslikke rahavooge on selgesõnaliselt nimetatud suureks takistuseks, mis pärsib sisemaiste tulude kasutamist arengu vajadusteks;

–  võttes arvesse oma 15. juuni 2010. aasta resolutsiooni edusammude kohta aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks lähtuvalt vahekokkuvõttest ÜRO 2010. aasta septembri kõrgetasemelise kohtumise ettevalmistamisel(3);

–  võttes arvesse 11.–12. novembril 2010 Sŏulis toimunud G20 tippkohtumist ning Saksamaa majanduskoostöö ja arengu ministeeriumi algatust, millega taotletakse rahvusvahelise koostöö tugevdamist arenguriikidega võitluses maksudest kõrvalehoidmise ja maksustamise vältimise vastu ning mille kohta kasutatakse nimetust International Tax Compact (ITC – „rahvusvaheline maksukokkulepe”);

–  võttes arvesse 29. augustil 2008 Pretorias toimunud rahvusvahelise maksustamisteemalise konverentsi järeldusi;

–  võttes arvesse 2. ja 3. aprillil 2009 Londonis toimunud G20 tippkohtumise järeldusi;

–  võttes arvesse riigijuhtide 24. ja 25. septembril 2009 Pittsburghis toimunud G20 tippkohtumise järel tehtud avaldust ning võttes arvesse oma 8. oktoobri 2009. aasta resolutsiooni selle tippkohtumise kohta(4);

–  võttes arvesse oma 24. aprilli 2009. aasta resolutsiooni 2. aprillil 2009. aastal Londonis toimunud G20 tippkohtumise kohta(5);

–  võttes arvesse oma 14. novembri 2007. aasta resolutsiooni komisjoni määruse eelnõu kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1725/2003 (millega võetakse vastu teatavad rahvusvahelised raamatupidamisstandardid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1606/2002) seoses tegevussegmentide avalikustamist käsitleva rahvusvahelise finantsaruandlusstandardiga IFRS 8(6);

–  võttes arvesse Norra valitsuskomisjoni 2009. aasta juunis avaldatud aruannet „Maksuparadiisid ja areng”;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse arengukomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamusi (A7-0027/2011),

A.  arvestades, et maksusüsteemi tugevdamine on arenguriikide üks peamisi ülesandeid aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks;

B.  arvestades, et maksustamine võib olla usaldusväärne ja jätkusuutlik rahanduse edendamise vahend, kui on kehtestatud astmeline maksusüsteem, olemas on tõhus ja tulemuslik maksuhaldus, et edendada maksukohustuse järgimist, ning riigitulude kasutamine on läbipaistev ja vastutustundlik;

C.  arvestades, et arenguriikidel on maksutulude suurendamisega tõsiseid probleeme, mis on tingitud maksude kogumist mõjutavatest ebapiisavatest inim- ja finantsressurssidest, nõrgast haldussuutlikkusest, korruptsioonist, poliitilise süsteemi legitiimsuse puudulikkusest ning tulude ebaühtlasest jaotumisest ja viletsast maksuhaldusest;

D.  arvestades, et ebaseaduslike rahavoogude ja kapitali väljavoolu peamiste vormide hulka kuuluvad ebakorrektsed siirdehinnad, nn edasi-tagasi-bartertehingud (round-tripping), kahe tulu saamine samast allikast, suure sularahakoguse liigutamine ning läbipaistmatud ja ebasoodsad investeerimiskokkulepped ja salakaubavedu;

E.  arvestades, et offshore-keskused ja maksuparadiisid hõlbustavad aastas 1 triljoni USA dollari ulatuses toimuvat kapitali ebaseaduslikku väljavoolu; arvestades, et kapitali ebaseadusliku väljavoolu maht on umbes kümme korda suurem kui rahaline abi, mis arenguriikidele antakse vaesuse leevendamiseks ja majandusarengu edendamiseks;

F.  arvestades, et maksuparadiisid, mis pakuvad salastamisreegleid, fiktiivset asukohta ja maksuvabastusi, et meelitada ligi kapitali ja tulusid, mille pealt tuleks maksta makse teistes riikides, tekitavad kahjulikku maksukonkurentsi;

G.  arvestades, et maksukonkurents on toonud kaasa maksukoormuse ülekandumise töötajatele ja madala sissetulekuga leibkondadele ning on vaestes riikides viinud avalike teenuste kärpimiseni kahjulikul määral;

H.  arvestades, et arenguriikides esinevate maksupettuste tagajärjel läheb aastas kaduma maksutulu, mis on kümme korda suurem arenenud riikide antavast arenguabi summast;

I.  arvestades, et kodumaiste ressursside parema kaasamise võimalust mõjutavad veelgi üleilmsed tingimused, mis hõlmavad rahvusvaheliste turgude liberaliseerimist, mille käigus asendatakse tollitulud teiste kodumaiste ressurssidega; arvestades, et IMFi uuringutest ilmneb, et kui rikkad riigid on suutnud tasakaalustada põhilise sissetulekuallika – kaubandusmaksude vähenemise teistest tuluallikatest, eelkõige käibemaksust saadava tuluga, on vaeseimad riigid suutnud korvata oma kaotatud kaubandusmaksed parimal juhul 30% ulatuses(7);

J.  arvestades, et International Tax Compact'i (ITC) üksikasjalikust uurimusest ilmneb, et maksunduse ja arenguabi valdkonnas tuleb abi andjate tegevust paremini kooskõlastada;

K.  arvestades, et mitteametliku sektori suur osakaal majanduses takistab kodumaiste ressursside kasutuselevõtmist;

L.  arvestades, et paljud arenguriigid on jäänud kõrvale toorainehindade buumist, kuna ei ole saanud õiglaselt osa maavarade kaevandamise õigustatud litsentsitasudest;

M.  arvestades, et paljud arenguriigid ei suuda koguda isegi mitte maksu miinimummäära, mida oleks vaja avalike teenuste ja selliste rahvusvaheliste kohustuste rahastamiseks nagu vaesuse vähendamine;

N.  arvestades, et maksud on selline sissetulekuallikas, mis on tõenäoliselt stabiilsem ja püsivam kui abivood ning soodustab asjaomastes riikides isevastutust paremal viisil;

O.  arvestades, et konsolideeritud maksubaasi käsitleva aruandluse põhjal on tihti keeruline kindlaks teha maksustamisele kuuluvad äriühingud ning määrata õige maksumäär, kuna äriühingutel on keerukad struktuurid ja ei ole selge, kuidas majandustegevus nende vahel jaguneb;

P.  arvestades, et nn röövellikud laenufondid, mille asukohaks on sageli maksuparadiisid, ostavad järjest sagedamini ära arenguriikide võlad suure hinnaalandusega ning nõuavad hiljem kohtu kaudu võla maksmist algses ulatuses (sageli koos intresside ja trahvidega), see aga piirab oluliselt arenguriikide tegevusruumi, mida neile võimaldavad täiendavad maksutulud;

Q.  arvestades, et puuduvad seadused, milles oleks sätestatud nn röövellike laenufondide kasumi ülemmäär, mida need võivad teenida arenguriikidega võla mittemaksmise pärast kohut käies ning arvestades, et puuduvad reguleerivad struktuurid, millest selguks, millised on röövellikud laenufondid ning kui palju need maksid võla eest, mida enne peeti väärtusetuks;

R.  arvestades, et paljudes arenguriikides on olemas mitmeid ettevõtte tulumaksu määrasid, mis ei sõltu üksnes tulust ja dividendidest, vaid ka ettevõtlussektoritest, see tähendab, et maksumäärade erinevused moonutavad vahendite sektoripõhist eraldamist;

S.  arvestades, et maksukohustuse järgimist tuleks määratleda kui püüdu maksta õiges kohas ja õigel ajal, kusjuures „õige” tähendab seda, et tehingute majanduslik sisu vastab tuludeklaratsioonis esitatud kohale ja vormile,

Maksustamise tähtsus aastatuhande arengueesmärkide saavutamise seisukohast

1.  nõustub komisjoni arvamusega, et tõhusad ja õiglased maksusüsteemid on olulised vaesuse vähendamise, hea valitsemistava ja riigi ülesehitamise seisukohalt;

2.  tervitab komisjoni algatust tugevdada arengu nimel heade maksuhaldustavade alast suutlikkust ja peab vajalikuks reguleerivat raamistikku, mis toetaks rahvusvahelist maksualast koostööd, läbipaistvust, avaliku ja erasektori arengut ja majanduskasvu;

3.   rõhutab, et maksude suhe SKPsse on arenguriikides 10–20 %, samal ajal kui arenenud riikides on see 25–40 %; väljendab kahetsust selle üle, et abi andjad on seni andnud nii vähe maksundusega seotud abi; on sellega seoses rahul komisjoni ettepanekuga, milles nähakse ette tõhusamalt toetada arenguriike maksureformide teostamisel ja maksuametite tugevdamisel, kasutades sel eesmärgil Euroopa Arengufondi Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide toetamiseks, samuti arengukoostöö rahastamisvahendit ning Euroopa naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahendit, ja milles nähakse ette toetada riikide järelevalveasutusi, parlamente ja valitsusväliseid jõude;

4.   rõhutab, et senisest enam rõhku tuleks panna haldussuutlikkuse suurendamisele arenguriikides, et nad saaksid teabevahetust tõhusalt kasutada ja oma riigi õigusaktide abil tulemuslikult võidelda maksudest kõrvalehoidmisega;

Arenguriikide raskused maksutulude suurendamisel

5.   peab murettekitavaks, et paljude vaeste riikide maksusüsteemile on endiselt iseloomulik väga kitsas maksubaas, eliidile maksuvabastuste võimaldamine, äriühingute maksupuhkused, mis annavad tugeva stiimuli maksudest kõrvalehoidmiseks, kuna maksustatavad äriühingud võivad sõlmida kasumi ümberpaigutamise eesmärgil ärisidemeid maksudest vabastatud äriühingutega, loodusvaradest saadavate suurte tulude selgitamata jätmine ning kapitali ebaseaduslik väljavool, mis seostub maksudest kõrvalehoidmisega;

6.   rõhutab, et maksutulu ei tule pidada välisabi alternatiiviks, vaid pigem riigitulude üheks koostisosaks, mis võimaldab antud riigi arengut;

7.   juhib tähelepanu tõsiasjale, et tõhusad, edumeelsed ja õiglased maksusüsteemid on arenguks üliolulised, sest neil on oma osa avalike hüvede pakkumise rahastamisel, riigi ülesehitamisel ning headel valitsemistavadel, ja sellele, et vaesed riigid peavad eesmärgiks võtma välisabist sõltumise asendamise maksulise isemajandamisega ning et maksudest kõrvalehoidmine ja nende vältimine takistavad arenguga seotud eesmärkide saavutamist;

8.  mõistab hukka asjaolu, et maksuparadiisid nõrgestavad demokraatlikku valitsemist, muudavad majanduskuritegevuse tulusamaks, õhutavad tulu taga ajama (rent-seeking) ning suurendavad maksutulude ebavõrdset jaotumist; nõuab, et Euroopa Liit seaks maksuparadiiside ja korruptsiooni vastase võitluse rahvusvaheliste finants- ja arenguinstitutsioonide tegevuses esmatähtsaks ülesandeks;

9.   juhib tähelepanu asjaolule, et maksudest hoidumine kujutab endast arenguriikidele tõsist finantskaotust ning võitlus maksuparadiiside ja maksudest hoidumise vastu on üks ELi peamisi ülesandeid seoses arenguriikidele tulemusliku abi andmisega riigi maksutulude kättesaamisel; tuletab meelde vajadust võtta selles küsimuses nõuetekohased meetmed Euroopa Liidu ja rahvusvahelisel tasandil, kooskõlas eelkõige G20 rühmituse võetud kohustustega;

10.   tuletab meelde, et kui majanduspartnerluslepingute tulemused ilmnevad alles keskpika või pika aja järel, siis tulude vähenemine on tollimaksude vähendamise vahetu tagajärg;

11.  rõhutab, et tuleks pöörata suuremat tähelepanu raskustele, millega arenguriigid puutuvad kokku oma siseriiklike maksutulude suurendamisel üleilmastumise kontekstis, kuna suurtele kodumaistele ja välisettevõtetele tehakse erandeid, et meelitada ligi investeeringuid; kutsub EL i üles aitama arenguriikidel töötada välja sellised maksusüsteemid, mis võimaldaksid neil saada kasu üleilmastumisest;

12.  rõhutab, et kõige vaesematel riikidel on maailmas valitseva kaubanduse liberaliseerimise tingimustes raske kompenseerida kaubandusmaksude vähenemist, asendades need teiste kodumaiste ressurssidega, sest kõnealused riigid on oma kaotatud kaubandusmakse suutnud korvata parimal juhul umbes 30 % ulatuses;

13.  rõhutab, et maksuparadiisid kahjustavad liikuva kapitali valdkonnas suurema konkurentsi tekitamisega arenguriikide suveräänsust kapitalist saadava maksutulu abil maksubaasi laiendamise osas, samas kui nende maksubaas on juba kitsam kui rikastel riikidel;

14.  tuletab meelde, et teabe ebaühtlane jaotumine, mis tuleneb maksuparadiiside salastamisreeglitest, vähendab rahvusvaheliste finantsturgude tõhusust, kuna see on suurendanud riskipreemiaid ja seega nii rikaste kui ka vaeste riikide laenukulusid;

15.   on teadlik asjaolust, et arenguriikide siseriiklike tulude kasutuselevõtu kvalitatiivne ja kvantitatiivne parandamine kannab vilja pikas perspektiivis; kutsub Euroopa Liitu üles pakkuma jätkuvalt abi selle kõigis vormides nii kaua, kui arengumaad peavad seda oma arengu rahastamiseks vajalikuks;

Tulemuslike, tõhusate, õiglaste ja jätkusuutlike maksusüsteemide toetamine

16.  kordab, et hea valitsemistava ja institutsioonide tegevuse tõhusus on majandusliku heaolu kõige tähtsamad hoovad; nõuab seepärast tungivalt, et komisjon aitaks arenguriikide maksu- ja kohtuasutusi ning korruptsioonivastaseid asutusi nende püüdlustes töötada välja astmeline ja jätkusuutlik maksusüsteem, millel on lõppkokkuvõttes valitsemistava seisukohast positiivne mõju suurema õiguspärasuse ja vastutuse näol, ning aitaks võtta hea valitsemistava põhimõtet maksunduses tõsiselt arvesse riigi ja piirkondlike strateegiadokumentide kavandamisel, teostamisel ja tulemuste kontrollimisel; nõuab tungivalt, et liikmesriigid viiksid maksunduse valdkonnaga seonduvad abikohustused ellu ning võitleksid nende territooriumil paiknevate, ent arenguriikides tegutsevate äriühingute poolse altkäemaksu pakkumise vastu; soovitab komisjonil kaasata arenguriikide parlamendid eelarvemenetlusse, soodustades nii harmoonilist suhet ja menetluse suuremat läbipaistvust;

17.   juhib tähelepanu sellele, et head maksuhaldustava ei saa eksportida ega väljastpoolt peale suruda ning et iga riik otsustab ise oma maksupoliitika üle; sellega seoses kutsub komisjoni ja liikmesriikide valitsusi üles mitte seadma takistusi ja tegema koostööd kõigi riikidega, kes otsustavad pidevalt ja õiglaselt makse suurendada, mis mõjutab nende territooriumil tegutsevaid välisettevõtteid, eelkõige neid, kes tegutsevad esmaste ressursside kaevandamise valdkonnas, kuna toorained on arengumaade jaoks oluline rikkuse allikas;

18.  kutsub komisjoni üles lisama ELi ja kolmandate riikide vahel sõlmitavatesse kokkulepetesse klausli vastutustundliku maksuhalduse kohta ja tagama selle rakendamise järelevalve;

19.   märgib, et tollimaksudest saadava tulu vähenemine eelkõige Euroopa Liiduga sõlmitud majanduspartnerluslepingute tõttu mõjutab negatiivselt arengumaade jaoks otseselt kättesaadavate rahaliste vahendite hulka; sellega seoses ja nende kahjude hüvitamiseks palub komisjonil arengumaade riiklike maksusüsteemide parandamiseks antava abi osana ergutada arengumaid eelistama kaudsete maksude asemel progressiivseid otseseid makse, kuna eelkõige tarbimisele seatud maksud koormavad oma olemuse tõttu madala sissetulekuga elanikkonda kõige enam;

20.   kutsub üles võtma majanduspartnerluslepingute raames süstemaatiliselt kasutusele maksureforme toetavad meetmed, andes eelkõige materiaalset (IT-süsteemid) ja korralduslikku abi (maksuametnike õigus- ja maksualane koolitus), kui arengumaa seda palub; rõhutab vajadust teha erilisi pingutusi nende Aafrika riikide toetamiseks, kellele ikka veel ei anta maksunduse valdkonnas pikaajalist abi;

21.   kinnitab taas vajadust parandada Euroopa Liidu arengupoliitika ja kaubanduspoliitika sidusust; tuletab meelde, et kuigi kriis võib olla suurendanud toormehindade kõikumist ning seetõttu on vähenenud arengumaadele suunatud kapitalivood, on Euroopa Liit tervikuna, kaasa arvatud selle liikmesriigid, endiselt maailma suurim arenguabi andja ning ELi antud 49 miljardit eurot arenguabi moodustas 2009. aastal 56% kogu maailma arenguabist; rõhutab, et sellega seoses peaks arengumaade jaoks olema esmatähtis võtta kasutusele tõhus maksusüsteem, et vähendada oma sõltuvust välisabist ja muudest erakorralistest välistest rahavoogudest;

22.   nõuab teatavate riikide suhtes ELi rahalise toetuse ja ELi turgudele juurdepääsu võimaldamise sidumist nende riikide koostöö tasemega seoses heade maksuhaldustavade põhimõtete rakendamisega;

23.   väljendab heameelt maksualast koostööd käsitleva piirkondliku algatuse üle, et võimaldada arengumaadel arutada maksunduse rolli riigi ülesehitamises ja suutlikkuse suurendamises ning jagada parimaid tavasid maksuhalduses;

24.  tuletab meelde, et peamine ülesanne, mille vaesed riigid peavad lahendama, on maksubaasi laiendamine; juhib tähelepanu sellele, et muude tegurite hulgas on kaubandusmaksude langus tinginud tarbimismaksude (käibemaks või energiamaksud) kehtestamise; on seisukohal, et isegi kui käibemaks aitab laiendada maksubaasi sellistes riikides, kus nn mitteametliku sektori osakaal majanduses on suur, kannatavad käibemaksu mittediskrimineeriva olemuse tõttu kõige enam kõige vaesemad inimesed; on veendunud, et EL peab arenguabi andmisel eelistama algatusi, mille eesmärk on suurendada maksusüsteemide tõhusust ja läbipaistvust, otsides võimalusi, kuidas arenguriigid saaksid laiendada oma maksubaasi või suurendada maksutulu vooge otsese ja kaudse maksustamise abil;

25.   tuletab meelde, et arenguriikidega toimuva kaubavahetuse laiendamise eesmärk peab olema nende riikide püsiva majanduskasvu ja arengu soodustamine; märgib, et tollimaksude kaotamine tähendab paratamatult tollitulude kaotamist ning seetõttu tuleb kaotamise üle rakendada rangemat järelevalvet ja kaotada tollimaks järk-järgult ning rakendades maksureforme, mille abil võetakse kasutusele tekkivat puudujääki kompenseerivad tulud (käibemaks, maa- ja omandimaks, ettevõtte tulumaks);

26.  märgib murelikult, et Aafrika mandrilt voolas ajavahemikus 1991–2004 välja miljardeid dollareid aastas; rõhutab eelkõige, et hinnangute kohaselt moodustavad need vood 7,6% nimetatud piirkonna SKPst aastas, mistõttu Aafrika riigid on doonorriikide netovõlausaldajad; on seisukohal, et arenguriikide pakutav ametlik arenguabi ja võlakergendus on tõhusad üksnes juhul, kui konkreetseid meetmeid võtavad üheskoos G20 riigid, OECD ja EL, tagamaks, et maksudest kõrvalehoidmine ei kahjusta arenguriikide potentsiaalset maksubaasi; ergutab seoses sellega ÜROd ja OECD jätkama Aafrika maksuhaldusfoorumiga tihedat koostööd tehes tegevust selles valdkonnas;

27.  rõhutab, et asjakohased vahendid muude tuluallikate leidmiseks peaksid isevastutust ja kohalikku arengut soodustades innovatsiooni, ettevõtlust ning VKEde loomist toetama ega tohiks neid takistada;

28.  rõhutab, et eelkõige mitme käibemaksumääraga süsteemide halduskulud võivad arenguriikide jaoks olla liiga suured, kuna arenguriikide maksuasutustel puuduvad vajalikud finants- ja inimressursid ning seetõttu tuleks neid kulusid hoolikalt uurida; on veendunud, et sellistel juhtudel tuleks aktsiisimakse kehtestada valitud juhtudel ja vaid üksikute kaupade puhul, mille nõudlus on harilikult jäik (sigaretid, alkohol jne), kuna selliste kaupade tarbimisel on ühiskonnale negatiivne välismõju; nõuab piirangute kehtestamise korral samuti nende äriühingute kindlakstegemist ja maksustamist, kes võivad tagada maksutulu suurema laekumise (nt toorainete kaevandamisega tegelevad äriühingud);

29.  rõhutab, et otsese maksustamise määra suurendamise oluliseks eelduseks on mitteametliku majanduse muutmine ametlikuks majanduseks ning ärikeskkonna parandamine;

30.  rõhutab, et seoses üleilmse maksukonkurentsiga saavad arenguriigid suurema osa oma maksutuludest kapitalilt ja neil on vähe võimalusi teisi makse koguda; märgib, et maksukonkurentsi vähenemise tõttu vähenenud maksutulude küsimusele tuleb leida lahendus maksubaasi laiendamisega või loobudes konkurentsist üldse, kui see on otstarbekohane ning kui välismaiste otseinvesteeringute pärast konkureerimise käigus seatakse ohtu selliseid teisi tegureid nagu hea valitsemistava, õiguskindlus ja riigistamisest hoidumine; juhib tähelepanu asjaolule, et madala sissetulekuga riikidel on vaja saavutada võime pidada rahvusvaheliste korporatsioonidega tõhusaid läbirääkimisi, et tagada riikidele korporatsioonide saadavatest tuludest õiglase osa saamine ning tuletab meelde, et kõnealustele riikidele peab jääma piisav poliitiline tegevusruum kapitalikontrolli meetmete kehtestamiseks, kuna maksutulude kogumine ja ümberjagamine on riikide suveräänsuse ja legitiimsuse põhiline kriteerium ning seetõttu hea valitsemistava eeltingimus;

31.  juhib tähelepanu asjaolule, et Prantsusmaa valitsus on tellinud uurimuse maksundust edendavate poliitiliste stiimulite kohta, kuid sellest üksi ei piisa; kutsub seetõttu komisjoni üles uurima, kas abi ülekandmise eri viisid, nt laenude asemel tagastamatu abi andmine, võiksid aidata piirata või kompenseerida abi andmise võimalikku negatiivset mõju tulude suurenemisele ning uurima, kas eelarvetoetus ja sellega seotud edusammud läbipaistvuse suurendamise ja avaliku sektori kulutuste tõhusa haldamise valdkonnas aitavad pikas perspektiivis suurendada kodanike valmidust maksta makse;

32.  märgib, et on pööratud liiga vähe tähelepanu sellele, kuidas valitsused saaksid kasutada oma maksupoliitikat, et vähendada ebavõrdsust sissetulekute ja heaolu jaotumises, vähendades soolisi erinevusi maksukohustuste järgimise valdkonnas;

33.  kutsub üles keskenduma arenguriikide maksusüsteemide puhul neutraalsuse, võrdsuse ja lihtsuse põhimõtetele, mis tuleks saavutada järgmiselt:

34.   on seisukohal, et OECD peab koostama uued siirdehindade suunised, mis on hädavajalikud, et takistada teatavaid rahvusvahelisi ettevõtteid viimast oma kasumit riikidesse, kus maksutingimused on soodsamad, ning tagada, et need ettevõtted maksaksid makse nendes riikides, sealhulgas arenguriikides, kus nad tegelikult kasumi teenisid;

35.   on seisukohal, et tuleb töötada välja madala ja keskmise sissetulekuga inimeste jaoks madala maksumääraga maksusüsteem, mis põhineb ulatuslikumal maksubaasil ja mille puhul on välistatud suvalised maksuvabastused ja -soodustused, eelkõige kaevandustööstusele ettenähtud maksuvabastused ja -soodustused; rõhutab, et vajatakse riiklikke investeeringuid projektidesse, millel on positiivne majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnamõju kohalikul tasandil, vältides samas maksudumpingu võimaluse teket;

Töö läbipaistva, koostööl põhineva ja õiglase rahvusvahelise maksukeskkonna nimel
Vale hinnakujundus kauplemisel

36.  rõhutab, et vale hinnaga kauplemine on raha ebaseadusliku väljavoolu üks peamisi käigushoidjaid; peab vajalikuks, et komisjon aitaks kaasa arenguriikide avaliku sektori ekspertteadmiste paranemisele selles valdkonnas ning töötaks välja konkreetsed ettepanekud, mis aitaksid G20 riikidel, OECD-l, ÜRO-l ja WTO-l kaaluda ulatuslikumat näitajate ja meetodite kogumit vale hinnaga kauplemise vastu võitlemiseks, muu hulgas USA nn võrreldava kasumi meetodeid, mis on andnud häid tulemusi ebaõigete hindadega tehingute kindlakstegemisel;

37.  nõuab meetmete võtmist siirdehinna ebaseadusliku manipuleerimise vastu ning kõigi selliste maksuseaduste läbivaatamist, mis ei piirdu võrreldavate tulude meetodiga, juhul kui on olemas paremad võimalused ebakorrektsete siirdehindadega tegelemiseks; rõhutab, et EL, G20 ja WTO peaksid üldiselt koondama oma jõupingutused vastastikuse sõltumatuse põhimõttele toetuvate lähenemisviiside kasutamisele ning tunnistama, et maksualaste tehingute suhtes peavad kehtima samad tingimused nagu iseseisvate ettevõtete vahel tehtavate tehingutele;

38.  nõuab tungivalt, et EL kaitseks G20 riikide rühmas ja OECDs automaatse teabevahetuse põhimõtet maksuküsimusi käsitleva teabe puhul kooskõlas ELi hoiuste intresside maksustamise direktiiviga, kuna see on üks moodus, kuidas piirata ebaseaduslike rahavoogude hoidmist pangasaladusega kaitstud jurisdiktsioonides;

39.   nõuab finantstehingutele maksu kehtestamist, kuna sellest saadav tulu parandaks turu toimimist, vähendades spekuleerimist ja aidates rahastada selliseid ülemaailmse tähtsusega avalikke hüvesid nagu areng ja kliimamuutuse vastane võitlus, ning vähendada avaliku sektori eelarvepuudujääki; palub komisjonil koostada kiiresti teostatavusuuring, milles arvestatakse ülemaailmselt võrdseid võimalusi ja esitatakse konkreetsed õigusakti ettepanekud;

40.   teeb ettepaneku Cotonou lepingusse selle läbivaatamise raames lisada heade maksuhaldustavadega seotud erisäte;

41.   palub ELi liikmesriikidel oma kahepoolsete abiprogrammide raames võtta sarnaseid meetmeid;

Kaevandamine

42.  nõuab uute algatuste väljatöötamist, millega suurendada loodusvarade väljarentimise läbipaistvust, rakendades muu hulgas OECD altkäemaksuvastast konventsiooni ja mäetööstuse läbipaistvust käsitlevat algatust; peab kiiduväärseks Kongo konfliktimineraalide seaduse ja finantssektori reguleerimise reformi seaduseelnõu vastuvõtmist ning palub komisjonil esitada samalaadne seadusandlik algatus, mis ei vähendaks valitsuste vastutust arenguriikides ega koormaks ettevõtteid liigse halduskoormusega, kuna arenguriikide sidusrühmad on seda juba kritiseerinud ning sel võib olla soovitust vastupidine mõju;

43.  toonitab, et loodusvarade kaevandamist tuleks jätkata selleks, et aidata konkreetsel riigil saavutada oma ulatuslikumad sotsiaalsed ja majanduslikud eesmärgid, mis arenguriikide valitsuste jaoks tähendab seda, et töötatakse välja kavand, soovi korral rahvusvaheliste sidusrühmade ja ekspertteadmiste abil, mis käsitleb loodusvarade sektori kohta riigi majanduses tulevikus; on arvamusel, et mõne riigi jaoks oleks parim lahendus, kui loodusvarasid hoitakse tuleviku tarvis, samas kui teiste riikide jaoks võib olla parim lahendus see, kui loodusvarade kaevandamine leiab aset kiiresti, et pakkuda vahepealset võimalust kasvatada siseriiklikke tulusid, et leida tuluallikaid majanduskasvu tagamiseks ja inimeste pakiliste vajaduste rahuldamiseks vajalike investeeringute toetamiseks;

44.  juhib tähelepanu asjaolule, et arenguriigid peaksid olema võrdväärsed partnerid loodusvarade kaevandamise valdkonnas uute algatuste üle läbirääkimiste pidamisel ja nende vastuvõtmisel; rõhutab, et selle valdkonna uued kokkulepped peaksid toimuma üldiste rahvusvaheliste standardite alusel, et vältida teise eeskirjade kogumi tekkimist, millel oleks valitsuste, maksuametite ja rahvusvaheliste ettevõtete seisukohast vastupidine mõju;

45.  rõhutab, et komisjoni ja valitsusväliste läbipaistvuse algatuste ettepanekud mäetööstuse kohta, nt loodusvarade harta, nn ekvaatori põhimõtted ning investoritele ja ettevõtetele mõeldud suunised kriitilise ressursi kohta soosivad tegelikult ettevõtteid; ettepanekutega tagatakse õiguskindlus ja jätkusuutlikud pikaaegsed partnerlused ning need pakuvad kindlust renatsionaliseerimise, läbirääkimiste uuesti alustamise või väljasaatmise korral; märgib, et tegeleda tuleb ka muude probleemidega, näiteks sellega, et ettevõtted peavad avalikustama tundliku äriteabe, mis asetab nad ebasoodsasse konkurentsiolukorda, või sellega, et mõned valitsustega sõlmitavad kokkulepped põhinevad salastatud teabel;

46.  märgib, et loodusvarade väljarentimist tuleb alati käsitleda kui vahepealset võimalust kasvatada siseriiklikke tulusid; juhib tähelepanu sellele, et loodusvarade maksustamisel tehtavad edusammud kasvatavad selliseid otseseid makse nagu ettevõtte tulumaks ja selliseid maksuväliseid tulusid nagu litsentsitasud;

47.  juhib tähelepanu sellele, et paljudel rantjee-riikidel, kes saavad tulu oma rikkalike loodusvarade, peamiselt nafta ja mineraalide väljarentimisest, ei ole erilisi stiimuleid olla vastutav, vastutustundlik, või tõhus; kordab, et tugevad institutsionaalse ja demokraatliku kontrolli mehhanismid on majanduskuritegevusega võitlemisel äärmiselt olulised; kutsub eelkõige komisjoni üles suurendama arenguabi, et aidata sõnastada rahvusvaheliste ettevõtete ja arenguriikide vahel loodusvarade kaevandamist käsitlevaid lepinguid;

48.  palub, et komisjon ja nõukogu osaleksid aktiivsemalt mäetööstuse läbipaistvust käsitlevas algatuses, eraldades rahalisi vahendeid ning osaledes selle juhtorgani töös;

49.  tuletab meelde, et finantsaruandluse kvaliteet on ülimalt tähtis selleks, et tulemuslikult võidelda maksudest kõrvalehoidmise vastu; on seisukohal, et riikide kaupa liigendatud aruandlus on mäetööstuse jaoks äärmiselt oluline, kuid tuletab meelde, et sellest saavad võrdväärselt kasu kõikide majandusharude investorid, mis aitab niiviisi kaasa hea valitsemistava levikule maailmas; seepärast palub komisjonil soodustada seda, et Rahvusvaheliste Raamatupidamisstandardite Nõukogu rahvusvahelisse finantsaruandlusstandardisse lisataks nõue, et kõik rahvusvahelised ettevõtted annaksid oma tuludest ja tasutud maksudest aru riikide kaupa – iga riigi kohta eraldi; tuletab meelde, et selline nõue on kooskõlas vajadusega suurendada rahvusvaheliste ettevõtete sotsiaalset vastutustunnet; kutsub komisjoni üles võtma riikide kaupa liigendatud aruandlust arvesse raamatupidamisdirektiivide reformimisel;

50.  nõuab, et piiriüleste ettevõtete jaoks kehtestataks kohustus koostada finantsaruandeid iga riigi kohta, sealhulgas kasum enne ja pärast maksude mahaarvamist, et suurendada läbipaistvust ja maksuametite juurdepääsu asjakohasele teabele; on seisukohal, et kõigi sektorite ja kõigi ettevõtete ühtse hõlmamise tagamiseks peaks EL kehtestama kõnealuse põhimõtte eelseisva läbipaistvusdirektiivi ja ELi raamatupidamisdirektiivide läbivaatamise raames ning samuti peaks komisjon avaldama rahvusvahelisel tasandil survet Rahvusvaheliste Raamatupidamisstandardite Nõukogule (IASB), et see töötaks kiiresti välja vastava üldstandardi; kutsub veel kord komisjoni üles parlamendile järgmise kuue kuu jooksul aru andma avaliku arutelu tulemustest ja läbirääkimiste käigust IASBiga;

51.  rõhutab riikide kaupa liigendatud aruandluse tähtsust ning nõuab, et intensiivistataks selles küsimuses peetavaid läbirääkimisi:

Abi andjate tegevuse parem kooskõlastamine

52.  võtab teadmiseks International Tax Compact'i (ITC) üksikasjaliku uurimuse tulemused, mille kohaselt abi andjate tegevust maksunduse ja arengu valdkonnas on vaja paremini kooskõlastada; ergutab komisjoni tegema sellekohaseid algatusi ning suurendama toetust mitmepoolsetele ja piirkondlikele algatustele, nagu näiteks Aafrika maksuhaldusfoorum ja Ameerika maksuametite keskus;

Maksuparadiiside vastase võitluse parem rahvusvaheline koordineerimine

53.  rõhutab, et tavapärase ametliku arenguabiga ei suudeta üleilmset vaesust kaotada, kui G20 riikide rühm, OECD ja EL ei võta ulatuslikke meetmeid maksuparadiiside ja kahjulike maksustruktuuride ohjeldamiseks;

54.  märgib, et alates 2. aprillil 2009 toimunud G20 tippkohtumisest on offshore-finantskeskused kohustunud järgima OECD standardeid läbipaistvuse ja teabevahetuse kohta; märgib aga, et maksuparadiiside kahjulikud struktuurid on veel ülekaalus; nõuab veel kord, et väljaspool OECD raamistikku tegutsetaks aktiivsemalt, et võidelda maksuparadiiside vastu, arvestades nende mitmesuguseid puudusi; väljendab sellega seoses uuesti muret selle pärast, et OECD rahvusvahelised standardid nõuavad taotluse korral teabe vahetamist, ent hoiuste intresside maksustamise direktiivis ei ole automaatset teabevahetust ette nähtud; samuti kritiseerib asjaolu, et OECD kustutab valitsused oma mustast nimekirjast juba siis, kui need üksnes lubavad järgida teabevahetuse põhimõtteid, ilma et oleks tagatud kõnealuste põhimõtete tegelik järgimine; on samuti seisukohal, et nõue, mille kohaselt tuleb mustast nimekirjast kõrvaldamiseks sõlmida kokkulepped 12 muu riigiga, on meelevaldne, kuna see ei tugine mitte mingisugustele kvalitatiivsetele näitajatele, mis võimaldaksid heade haldustavade kohaldamist objektiivselt hinnata;

55.  rõhutab, et arenguriikidest läheb igal aastal kaduma 800 miljardit eurot maksuparadiisidesse ja ebaseaduslike rahavoogudena; märgib, et finantsprotsesside suurem läbipaistvus võib olla oluline samm vaesuse leevendamise ja olulise jõukuse tekke suunas;

56.  on seisukohal, et automaatne teabevahetus peaks aset leidma igas olukorras; pooldab sellega seoses komisjoni ettepanekut halduskoostöö kohta maksuvaldkonnas, et laiendada liikmesriikidevahelist koostööd nii, et see hõlmaks kõiki maksuliike, kaotada pangasaladus ja näha üldise reeglina ette automaatne teabevahetus;

57.  väljendab heameelt asjaolu üle, et mõned liikmesriigid on kirjutanud alla Euroopa Nõukogu ja OECD konventsioonile vastastikuse haldusabi kohta maksuküsimustes ning nõuab tungivalt, et need 17 liikmesriiki, kes ei ole seda veel teinud, ühineksid konventsiooniga;

58.  kutsub ELi üles tõhustama oma tegevust ja võtma konkreetsed meetmed – näiteks sanktsioonid – maksudest kõrvalehoidmise ja ebaseadusliku kapitali väljavoolu vastu; kutsub nõukogu üles uurima võimalust võtta kasutusele maksualase teabe automaatse vahetamise mitmepoolne mehhanism, tehes tihedat koostööd ÜRO maksuasjade rahvusvahelise koostöö ekspertkomiteega;

59.   kutsub komisjoni üles heaks kiitma karmimaid kriteeriume maksuparadiiside tuvastamiseks ja asuma ette valmistama rahvusvaheliselt siduvat mitmepoolset automaatse maksualase teabevahetuse lepingut, muu hulgas trustide ja sihtasutuste jaoks, ning kavandama ka vastumeetmeid nõuete täitmatajätmise korral; kutsub komisjoni üles toetama arengumaid nende võitluses vahendite ebaseadusliku väljavoolu ja kapitali väljavoolu vastu, kuna neid peetakse peamiseks takistuseks siseriikliku tulu kasutuselevõtmisele arengu eesmärgil; juhib komisjoni tähelepanu eelkõige Euroopa Parlamendi 24. aprilli 2009. aasta seisukohale ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2003/48/EÜ hoiuste intresside maksustamise kohta(8) ning maksuparadiiside vastu võitlemiseks soovitatud meetmetele;

60.  väljendab muret selle pärast, et maksulepingute mõju maksutulude jaotumisele on negatiivne; märgib, et maksustamise õiguse võimaldamine mitte lähteriigi, vaid asukoha põhimõtet järgides tuleb kasuks maksuparadiisidele kui soodsatele asukohtadele; on seisukohal, et maksulepingud tuleks üle vaadata õiglust silmas pidades, mis võimaldab anda maksustamise esmaõiguse päritoluriigile, kus toimub tegelik tegevus;

61.  mõistab hukka asjaolu, et G20 ei ole veel esitanud selget ajakava ega konkreetset karistuste süsteemi, et võidelda tõhusalt maksuparadiisidega; nõuab, et võetaks vastu rahvusvaheline konventsioon, mis võimaldaks likvideerida kahjulikud maksustruktuurid ja hõlmaks ka sanktsioone, mida saaks rakendada nii koostööd tõrjuvate jurisdiktsioonide kui ka nende finantsasutuste suhtes, kes on suhetes maksuparadiisidega; nõuab tungivalt, et EL rakendaks samalaadseid meetmeid, nagu on USA seadus maksuparadiiside kuritarvituste lõpetamise kohta, ning kaaluks võimalust võtta panganduslitsents nendelt finantsasutustelt, kes teevad koostööd maksuparadiisidega;

62.  on seisukohal, et EL peaks samuti tagama standardite ühtse rakendamise ELi ja rahvusvahelisel tasandil usaldusnormatiivide täitmise järelevalve, maksustamise ja rahapesu valdkonnas;

63.  nõuab nn röövellike laenufondide struktuuride avalikustamist rahvusvahelisel tasandil, et nad kindlaks teha ja keelustada nende tegevus;

64.   kutsub üles looma majanduspartnerluslepingute raames sõltumatut kontrollimehhanismi, mille abil hinnata tollimaksude kaotamise netomõju ja igas üksikus riigis maksureformide valdkonnas tehtud edusamme; nõuab, et majanduspartnerluslepingutesse lisataks klausel lepingu täieliku ja kohustusliku läbivaatamise kohta iga kolme kuni viie aasta järel, ning et kõigi lepingute sätteid muudetaks sel viisil, et need soodustaksid vaesuse kaotamist, säästvat arengut ja piirkondlikku integratsiooni; nõuab lisaks iga riigi edusammude kohustuslikku läbivaatamist maksureformide rakendamise ja tõhusa maksukogumise valdkonnas, kooskõlas OECD tulu- ja kapitalimaksu näidiskonventsiooni uusima versiooniga;

65.  rõhutab, et arenguriikide maksuametid peavad tegema koostööd, kui nad ei kuulu asjaomase riigi rahandusministeeriumi alla, eelkõige maksunduse ja eelarvepoliitika valdkonnas ning viisil, mis ei õhuta konkurentsi ega kadedust, vaid edendab häid suhteid ja head maksuhaldustava;

66.  nõuab nn (pool)autonoomsete maksuametite loomist või nende töö tõhustamist (juhul, kui sellised asutused on juba loodud) asjakohaste kontrollimehhanismide abil, et vältida maksuametite kuritarvitamist;

67.  rõhutab sellega seoses, et autonoomsete maksuametite kõrget positsiooni ja juhtimisalast autonoomiat peaks tasakaalustama pluralistlik halduskord, mis tagab järgmise:

68.  on seisukohal, et tõhusa maksusüsteemi väljatöötamine arenguriikides peab kujunema nende riikliku rahanduse selgrooks; leiab, et ELi uus arenguriikidesse investeerimise poliitika peaks toetama välismaiste ja kohalike erainvesteeringute jaoks soodsama keskkonna kujundamist ning tingimuste loomist tõhusama rahvusvahelise abi andmiseks; tuletab meelde, et ELi investeerimispoliitika peab majanduskasvu soodustamiseks keskenduma VKEde arengule, sealhulgas mikrokrediidi abil, edendama innovatsiooni, tõhusaid avalikke teenuseid, avaliku ja erasektori partnerlust ning teadmussiiret;

o
o   o

69.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 341 E, 16.12.2010, lk 29. (2) ELT C 4 E, 7.1.2011, lk 34. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0210. (4) ELT C 230 E, 26.8.2010, lk 1. (5) ELT C 184 E, 8.7.2010, lk 94. (6) ELT C 282 E, 6.11.2008, lk 323. (7) Vt nt Baunsgaardi & Keeni uuringut (2005), mida tsiteeritakse IMFi 15. veebruari 2005. aasta aruandes pealkirjaga „Dealing with the Revenue Consequences of Trade Reform”, milles IMF järeldab, et paljudel väikese tuluga riikidel ja mõnel keskmise tuluga riigil on raske asendada kaubandusmaksudest saadavat tulu. (8) ELT C 184 E, 8.7.2010, lk 488.

Euroopa Parlamendi 8. märtsi 2011. aasta resolutsioon ELi põllumajanduse ja rahvusvahelise kaubanduse kohta (2010/2110(INI))

P7_TA(2011)0083 A7-0030/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu kolmanda osa III jaotist ning viienda osa II ja V jaotist;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 13 sätestatud nõudeid loomade heaolu käsitlevate põhimõtete kohta;

–  võttes arvesse WTO lepinguid ja eelkõige Uruguay vooru raames sõlmitud põllumajanduslepingut, mis jõustus 1. jaanuaril 1995;

–  võttes arvesse 9.–14. novembrini 2001 Dohas toimunud neljandal ministrite konverentsil vastu võetud deklaratsiooni, WTO peanõukogu poolt 1. augustil 2004 vastu võetud otsust ning 13.–18. detsembrini 2005 Hongkongis toimunud kuuendal ministrite konverentsil vastu võetud deklaratsiooni;

–  võttes arvesse oma 4. aprilli 2006. aasta resolutsiooni Doha vooru hindamise kohta pärast Hongkongis toimunud WTO ministrite konverentsi(1);

–  võttes arvesse WTO põllumajandusläbirääkimiste juhi poolt 6. detsembril 2008 ringlusse lastud põllumajandusvaldkonna kavandatud ja läbivaadatud meetmeid;

–  võttes arvesse 15. mail 2009 Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Komisjoni vahel sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandumit, mis käsitleb teatavaid kasvuhormoone mittesaavatelt loomadelt pärit veiseliha importi ning Ameerika Ühendriikide poolt teatavate Euroopa ühenduste toodete suhtes kehtestatud kõrgendatud tollimakse;

–  võttes arvesse Kanada ja Euroopa Liidu vahel 15. juulil 2009 vastastikuse kokkuleppe kohaselt saavutatud lahendust vaidluses „Euroopa ühendused – biotehnoloogia toodete heakskiitmist ja turustamist mõjutavad meetmed”;

–  võttes arvesse 15. detsembril 2009 ELi ja Ladina-Ameerika riikide vahel parafeeritud kokkulepet, millega seatakse tingimused ELis kohaldatava banaanide impordikorraga seotud pooleliolevate vaidluste lõplikuks lahendamiseks (Genfi kokkulepe);

–  võttes arvesse oma 16. detsembri 2009. aasta resolutsiooni Doha arengukava väljavaadete kohta pärast Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) seitsmendat ministrite konverentsi(2);

–  võttes arvesse läbirääkimiste lõpuleviimist ELi ja Maroko vahel 17. detsembril 2009 kokkuleppe osas, mis käsitleb põllumajandus- ja kalandustoodete kaubanduse liberaliseerimist;

–  võttes arvesse läbirääkimiste lõpuleviimist ELi, Peruu ja Colombia vahel 1. märtsil 2010 mitmepoolse kokkuleppe allkirjastamise osas;

–  võttes arvesse Argentina Vabariigi ja Euroopa Liidu vahel 18. märtsil 2010 vastastikuse kokkuleppe kohaselt saavutatud lahendust vaidluses „Euroopa ühendused – biotehnoloogia toodete heakskiitmist ja turustamist mõjutavad meetmed”;

–  võttes arvesse oma 25. märtsi 2010. aasta resolutsiooni põllumajandustoodete kvaliteedipoliitika kohta: millist strateegiat kasutada?(3);

–  võttes arvesse läbirääkimiste lõpuleviimist ELi ja Kesk-Ameerika riikide vahel 19. mail 2010 assotsieerimislepingu kaubandussamba osas;

–  võttes arvesse oma 8. juuli 2010. aasta resolutsiooni ühise põllumajanduspoliitika tuleviku kohta pärast 2013. aastat(4);

–  võttes arvesse 6. oktoobril 2010 ELi ja Lõuna-Korea vahel sõlmitud vabakaubanduslepingut;

–  võttes arvesse ELi ja Mercosuri vahelisi käimasolevaid läbirääkimisi assotsieerimislepingu sõlmimiseks;

–  võttes arvesse ELi ja Kanada vahelisi käimasolevaid läbirääkimisi ulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu sõlmimiseks;

–  võttes arvesse ELi ja India vahelisi käimasolevaid läbirääkimisi vabakaubanduslepingu sõlmimiseks;

–  võttes arvesse ELi ja Ukraina vahelisi käimasolevaid läbirääkimisi assotsieerimislepingu sõlmimiseks;

–  võttes arvesse oma 2009. aasta juunis avaldatud uurimust WTO põllumajandusläbirääkimiste seisukorra kohta pärast 2008. aasta läbirääkimiste ebaõnnestumist;

–  võttes arvesse komisjoni tellitud juhist „Geograafilised tähised ja TRIPs leping. 10 aastat hiljem. ELi geograafilise tähise omanike juhend kaitse saamiseks muudes WTO liikmesriikides”;

–  võttes arvesse komisjoni 15. septembri 2010. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta (KOM(2010)0484);

–  võttes arvesse probleemi seoses tollimaksuvabastusega Pakistanile, mis nähakse ette artikliga 1 ettepanekus võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse erakorralised ühepoolsed kaubandussoodustused Pakistanile (KOM(2010)0552);

–  võttes arvesse ÜRO aastatuhande arengueesmärke;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 208;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit ning rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ja arengukomisjoni arvamusi (A7–0030/2011),

A.  arvestades, et EL on jätkuvalt ülekaalukalt suurim põllumajandustoodete importija maailmas ja ELi poolt imporditava kauba väärtus on viimase kümne aasta jooksul peaaegu kahekordistunud, moodustades praegu ligi 20% maailma impordist;

B.  arvestades, et ELi osakaal ülemaailmses põllumajandustoodete ekspordis on teiste peamiste põllumajandusvaldkonna kaubanduspartnerite kiirema kasvu tõttu vähenemas; arvestades, et valmistooted moodustasid aastatel 2007–2009 ELi ekspordi väärtusest 68%, samal ajal kui vahesaadused moodustasid 23% ja toorained 9%; arvestades, et ka maailmaturu hinnatasemel on oma osa raskustes, mis esinevad ELil oma toodete eksportimisel, arvestades üldiselt madalaid hindu ja liidu kõrgemaid tootmiskulusid;

C.  arvestades, et ELi põllumajandustoodetega kauplemise puudujääk jõudis 2008. aastal rekordilisele 7 miljardi euro tasemele; arvestades, et ELi kaubavahetusbilansi puudujääk näiteks Mercosuri riikide suhtes on alates aastast 2000 rohkem kui kahekordistunud ja põllumajandustoodete impordimaht Mercosuri riikidest ELi on nüüd 19 miljardit eurot, samal ajal kui ekspordi väärtus on 1 miljard eurot;

D.  arvestades, et EL on maailma suurim arengumaade põllumajandustoodete importija, importides rohkem põllumajandustooteid kui USA, Jaapan, Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa kokku; arvestades, et ligikaudu 71% ELi põllumajandustoodete koguimpordist tuleb arengumaadest vähimarenenud riike hõlmava algatuse „Kõik peale relvade”, üldise soodustuste süsteemi ja majanduspartnerluslepingute tulemusel;

E.  arvestades, et WTO 2008. aasta põllumajandusvaldkonnas kavandatud meetmed nõuaksid ELilt veelgi suuremaid järeleandmisi, kui need, mis sisaldusid ELi poolt 2005. aasta oktoobris tehtud juba niigi märkimisväärses pakkumises;

F.  arvestades, et poliitika ja arenguküsimuste seostamise põhimõtte kohaldamine põllumajanduses ja kaubanduses aitab samuti saavutada aastatuhande 1. arengueesmärki (äärmise vaesuse ja nälja kaotamine) ja 8. arengueesmärki (globaalne partnerlus arengu saavutamiseks), muu hulgas õiglasemate kaubanduseeskirjade ja turulepääsu reguleerivate sätete kaudu;

G.  arvestades, et EL on juba oluliselt vähendanud kaubandust moonutavaid sisetoetusi vastupidiselt peamistele kaubanduspartneritele, eelkõige USA-le, kes 2008. aasta põllumajandusseadusega säilitas ja mõnel juhul isegi suurendas asjaomaseid vahendeid;

H.  arvestades, et EL on ühepoolselt oluliselt vähendanud eksporditoetusi, mille osakaal ühise põllumajanduspoliitika eelarves on langenud 29,5%-lt 1993. aastal vaid 1,2%-ni 2009. aastal, ning et nende põllumajandustoodete ekspordi väärtus, mille eest makstakse eksporditoetusi, on langenud 25%-lt 1992. aastal vaid 0,9%-ni 2009. aastal; arvestades, et mõned peamised kaubanduspartnerid kasutavad jätkuvalt olulisel määral muid eksporti ergutavaid vahendeid;

I.  arvestades, et hormoonidega töödeldud veiseliha vaidluse raames kasutab USA jätkuvalt ELi suhtes sanktsioone ja on isegi teatanud, et kavatseb nende mõju suurendamiseks neid omakorda kohaldada ka muude ELi põllumajandustoodete suhtes (nn karuselliseadus); arvestades, et vastastikuse mõistmise memorandumi alusel annab EL 20 000 tonnile veiselihale nullmääraga imporditariifikvoodi;

J.  arvestades, et USA on WTOs vaidlustanud ELi eeskirjad, mis käsitlevad kodulinnuliha hügieeni ja turustamist;

K.  arvestades, et Kanada ja Argentinaga jõuti geneetiliselt muundatud organismidega seotud vaidluses vastastikuse kokkuleppe kohase lahenduseni; arvestades, et USA on teinud taotluse üldiste vastumeetmete võtmiseks;

L.  arvestades, et WTO suhkru vaekogu otsus oli üks ELi 2006. aasta suhkrureformi peamisi käivitajaid ja see avaldab suhkrukaubandusele endiselt olulist mõju; arvestades, et suhkruturu ühises korralduses tunnustatakse kõiki ELi kaubanduskohustusi; arvestades, et kolme aasta jooksul on EL muutunud suuruselt teisest suhkru eksportijast suuruselt teiseks netoimportijaks peamiselt arengumaade (vähim arenenud riikide ja AKV riikide) toetamiseks;

M.  arvestades, et 2006. aasta suhkrureform on saavutanud oma eesmärgid, milleks olid konkurentsivõime suurendamine, suhkru hinna alandamine ja suhkru tootmiskvoodi vähendamine ligikaudu 30% võrra; arvestades siiski, et see on kaasa toonud 27-liikmelise ELi kokku 189 tehasest 83 tehase sulgemise, rohkem kui 16 500 suhkruga otseselt seotud töökoha kadumise maapiirkondades ja suhkrupeedi kasvatamise lõpetamise ligikaudu 140 000 põllumajandustootja jaoks;

N.  arvestades, et suhkruturg on üks kõige volatiilsemaid põllumajandustoorme turgusid maailmas ning et seda valitseb üks riik (Brasiilia); arvestades, et ELi suhkrutoodang moodustab arvestatava osa maailmaturu tarnetest ning tagab kvaliteetsete ja säästvate toodete pideva sisetarne Euroopa tarbijatele;

O.  arvestades, et EL edendab taastuvenergia säästvat tootmist nõuete abil, mis tuleb rakendada 2010. aasta lõpuks; arvestades, et EL impordib juba praegu rohkem kui 25% tarbitavast bioetanoolil põhinevast kütusest, mille hulka ei arvata bioetanooli, mida imporditakse segudes, et importtollimaksudest kõrvale hoiduda; arvestades, et komisjon peab tagama tasakaalu bioetanooli sisetoodangu ja impordi vahel vastavalt taastuvenergia direktiivi (direktiiv nr 2009/28/EÜ(5)) artikli 23 lõike 5 punktile a;

P.  arvestades, et tubaka tarbimise leviku vähendamist käsitleva WHO raamkonventsiooni osaliste konverentsi 4. istungjärk toimub 2010. aasta novembris; arvestades, et on käivitatud avalik arutelu tubakatooteid käsitleva direktiivi (direktiiv nr 2001/37/EÜ(6)) võimalikuks läbivaatamiseks; arvestades, et mitmed WTO liikmed on tõstatanud küsimuse, kas Kanada seaduseelnõu C-32 – mis tegelikult tähendab, et keelustatakse kõik traditsioonilised segatud tubakatooted, välja arvatud need, milles kasutatakse vaid Virginia tubakat, mis on ainus Kanadas toodetav tubakaliik ning mida kasutatakse Kanada tubakatoodete tootmiseks – on vastavuses WTO tehniliste kaubandustõkete lepinguga;

Q.  arvestades, et EL peab rahvusvahelistes kaubanduslepingutes pöörama tähelepanu tasakaalu saavutamisele turu liberaliseerimise ning majandussektorite, töötajate ja tarbijaõiguste kaitse vahel;

R.  arvestades, et ELi kaubanduskokkulepped kolmandate riikidega peavad kaitsma raskustes olevaid Euroopa sektoreid, eelkõige puu- ja köögivilja-, loomakasvatuse ja teraviljakasvatuse sektorit, kus tulud on märkimisväärselt langenud, andes neile sektoritele tegelikud ekspordivõimalused;

S.  arvestades, et rahvusvaheliste kaubanduskokkulepete sõlmimine ELi poolt ei tohi kahjustada kohalikke väikepõllumajandustootjaid, kes annavad olulise panuse oma piirkonna toiduainetega kindlustatusesse;

T.  arvestades, et EL peab rahvusvaheliste kaubanduslepingute sõlmimisel seadma eesmärgiks tagada inimõiguste ning sotsiaal- ja keskkonnanormide järgimise parem järelevalve;

U.  arvestades, et komisjoni läbiräägitavate kaubanduslepingute sõlmimiseks on vaja Euroopa Parlamendi nõusolekut,

ELi põllumajandus- ja ühise kaubanduspoliitika kooskõla

1.  on seisukohal, et ELi põllumajandussektoril on selge lisandväärtus Euroopa majandusele ja strateegiline roll ELi 2020. aasta strateegias, mille eesmärk on lahendada ELi ees seisvaid majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaga seotud probleeme; rõhutab vajadust tagada ELi põllumajandus-, kaubandus- ja arengupoliitika sidusus;

2.  rõhutab, et väliskaubanduspoliitikaga ei tohi seada ohtu ELi võimet säilitada tugev põllumajandussektor ja tagada toiduainetega kindlustatus, võttes arvesse turu suurenenud volatiilsust; kutsub komisjoni kaitsma kõigil foorumitel, eeskätt WTOs, ELi põllumajanduse multifunktsionaalset rolli, sealhulgas selle tähtsat osa maapiirkondade tööhõive tagamisel ja elujõulisuse säilitamisel, ning Euroopa põllumajandusliku toiduainetööstuse mudelit, mis on Euroopa majanduse strateegiliselt oluline koostisosa;

3.  mõistab hukka komisjoni lähenemise, milles tehakse põllumajanduse osas liiga tihti järeleandmisi, et parandada tööstustoodete ja teenuste turulepääsu kolmandates riikides; kutsub komisjoni mitte jätma põllumajandushuve tööstus- ja teenuste sektori huvide varju;

4.  kutsub komisjoni tegema ettepanekut lähenemisviisi kohta, millega luuakse tasakaal omamaise tootmise ja impordi vahel, võttes iga põllumajandussektori puhul arvesse mitme- ja kahepoolsete kaubandusläbirääkimiste arengut, samuti ELi keskkonna-, sotsiaal-, loomade heaolu ja ohutusstandardeid ning inimõiguste järgimist;

5.  rõhutab, et komisjon peab põllumajandussektoriga seoses viima läbi mõjuhinnangu, mis tuleb avalikustada enne läbirääkimiste algust ja ajakohastamise alaseid ettepanekuid, et võtta arvesse läbirääkimistel tõstatatud uusi seisukohti; rõhutab vajadust asjakohase ja läbipaistva protsessi järele kõigi huvitatud pooltega, eelkõige parlamendi ja komisjoniga konsulteerimise eesmärgil; tuletab meelde, et ELi ja Lõuna-Korea vahelise vabakaubanduslepingu sõlmimisse kaasati riiklik nõuandekomisjon, ning märgib, et sellega võiks luua pretsedendi huvitatud poolte ja sidusrühmade kaasamiseks tulevastesse kaubanduslepingutesse;

6.  rõhutab, et mõju hindamisel tuleb pöörata tähelepanu iga tooraine eripärale, näiteks veiselihaturu korral tuleb arvestada turu segmenteeritusega; toob esile asjaolu, et eelmises mõjuhinnangus esitati ainult üldised arvnäitajad; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks seega üksikasjalikud mõjuhinnangud, milles võetakse arvesse ELi põllumajandusturgude Mercosuri kaubandusblokile avamisest tulenevat mõju eri turusegmentidele;

7.  on seisukohal, et ELi põllumajandustoodete impordituru edasiseks avamiseks tehtavaid otsuseid ei tohiks teha, ilma et ELi põllumajandustootjatele tagataks nende kahjude hüvitamine;

8.  rõhutab asjaolu, et rahalise hüvitisega ei saa korvata ELi põllumajandusliku tootmise lõpetamise negatiivseid mõjusid; on seisukohal, et ELi põllumajandusliku tootmisega tagatakse toiduainetega kindlustatus ja toiduainete kvaliteet ning see on äärmiselt oluline ELi maapiirkondade heaoluks ning selleks, et kaitsta maapiirkondade maastikku maa mahajätmise ja elanikkonna maapiirkondadest lahkumise eest; rõhutab seetõttu vajadust säilitada tingimused, mis on vajalikud ELi põllumajandustootjate elujõulisuse ja õiglase sissetuleku säilitamiseks kõikides liikmesriikides, luues nii tingimused Euroopa põllumajanduse taaselavdamiseks, võttes arvesse ühise põllumajanduspoliitika olulist osa ELi raamistikus;

9.  tuletab meelde, et ELi tootjatel tuleb järgida kõrgeimaid standardeid kvaliteedi, tootehügieeni, säästvate tootmismeetodite, taimetervise, loomatervise ja loomade heaolu, jälgitavuse, pestitsiidijääkide kontrolli, veterinaaria ja lisaainete osas;

10.  on kindlalt veendunud, et ELi eksporditavate toodete tootmismeetodid kolmandates riikides peavad andma Euroopa tarbijatele samad tagatised tervise, toiduohutuse, loomade heaolu, säästva arengu ja minimaalsete sotsiaalstandardite osas, nagu nõutakse ELi tootjatelt; kordab, et see on ainus võimalus tagada ELi tootjatele kolmandate riikidega võrdsed tingimused, ning rõhutab vajadust karmistada impordi kontrolli piiril ning tugevdada Toidu- ja Veterinaarameti läbiviidavat tootmis- ja turustamistingimuste kontrollimist oma kaupa ELi eksportivates riikides, et tagada vastavus ELi normidele;

11.  rõhutab, et impordiga seoses on vaja täpselt järgida päritolureegleid ja mehhanisme kolmnurkkaubanduse vältimiseks;

12.  nõuab tungivalt, et komisjon edendaks ennetavalt ELi aktiivseid huve põllumajandusvaldkonnas ja hõlbustaks Euroopa toodete pääsu kolmandate riikide turgudele, pidades silmas ELi kvaliteetsete põllumajandustoodete ja toiduainete tohutut ekspordipotentsiaali ja maailmaturge stabiliseerivat mõju; rõhutab muu hulgas ka vajadust hoogustada edendamisprogramme; märgib, et need meetmed on kooskõlas WTO sätetega, kuna nad kuuluvad nn rohelisse kategooriasse;

13.  märgib, et äärepoolseimad piirkonnad on liidu territooriumi lahutamatu osa ning nende suhtes kohaldatakse kõiki kaubanduskokkuleppeid; rõhutab, et tollitariifide langetamine ohustab nende piirkondade nõrka majandust, mis põhineb peamiselt põllumajandusel, mille toodang sarnaneb eelkõige Ladina-Ameerika partnerite omale; tuletab meelde, et ELi toimimise lepingu artikkel 349 võimaldab kohandada ühenduse poliitika nende piirkondade tegelikele geograafilistele ja majanduslikele oludele; palub seega komisjonil võtta läbirääkimistes arvesse äärepoolseimate piirkondadele eriomaseid piiranguid, et mitte kahjustada nende piirkondade arengut;

Põllumajandus mitmepoolses kaubandussüsteemis
Doha arengukava

14.  on seisukohal, et püüdes tagada Doha arengukava edukust, tegi EL põllumajanduse osas väga suuremeelse pakkumise, mida ei ole võimalik suurendada, kuid teised arenenud riigid ja enamarenenud arengumaad ei ole seni vastanud sellele samaga;

15.  tuletab meelde, et ühise põllumajanduspoliitika 2003. aasta reform ja 2008. aasta läbivaatamine näitasid, kui tõsiselt suhtub EL reformidega võetud kohustustesse Doha vooru tõenäoliste tulemuste ootuses, samas ELi kaubanduspartneritelt oodatakse ikka veel samaväärseid mööndusi;

16.  kutsub komisjoni üles rangelt järgima nõukogult saadud läbirääkimisvolitusi, millega nähakse tema tegevuse piiriks ette ühise põllumajanduspoliitika kõige viimane reform, tingimusel, et kaubanduspartnerid teevad samaväärseid järeleandmisi; palub komisjonil hoiduda esitamast mis tahes ettepanekuid, mis määraksid ette ära otsused, mis tuleb teha ühise põllumajanduspoliitika tuleviku kohta pärast aastat 2013;

17.  rõhutab kaubandusväliste küsimuste rolli Doha arengukavas; on seisukohal, et põllumajandussektori läbirääkimistel tuleb saavutada tasakaal kaubanduse majandusliku mõõtme ja selliste mittemajanduslike väärtuste vahel nagu sotsiaalsed väärtused, keskkonnaprobleemid, inimeste tervis, loomade tervis ja heaolu;

18.  taunib asjaolu, et ei ole saavutatud edasiminekut veinide ja kangete alkohoolsete jookide mitmepoolse registri loomisel ega ka geograafiliste tähiste kaitsmise laiendamisel kõigile põllumajandustoodetele; tuletab meelde, et need elemendid on põllumajandust käsitlevatel läbirääkimistel tasakaalustatud tulemuste saavutamise vältimatuteks eeldusteks; rõhutab vajadust edendada veelgi rohkem Euroopa põllumajandustoodete kvaliteedipoliitika juhtpõhimõtteid mitmepoolsel ja kahepoolsel tasandil;

19.  tuletab meelde, et EL on juba oluliselt vähendanud kaubandust moonutavaid sisetoetusi ja palub, et teised kaubanduspartnerid annaksid kindla lubaduse vastata samaga;

20.  tuletab meelde WTO liikmete poolt 2005. aastal Hongkongi ministrite konverentsil võetud kohustust kaotada kõik eksporditoetuste vormid, kehtestades ühtlasi eeskirjad kõigile samaväärse mõjuga ekspordimeetmetele, eelkõige ekspordikrediit, põllumajandustoodetega tegelevad riiklikud kaubandusettevõtted ning toiduabi reguleerimine;

21.  on seisukohal, et tollitariifide üldise vähendamise hindamisel tuleks arvestada ELi pakkumist omamaise toetuse ja ekspordikonkurentsi sammaste osas ning nende langetamine peaks sõltuma võimalusest säilitada erikaitseklausel, konkreetse erandi tegemisest tariifide lihtsustamise eeskirjades ning piisavast paindlikkusest tariifide kärpimise valemites ja tundlike toodete määramisel; on seisukohal, et kohustus saavutada olulisi tariifikvootide laiendusi annab saatusliku löögi tundlike toodete määramiseks kavandatavale mehhanismile;

22.  rõhutab, et WTO Doha arengukava läbirääkimistel on vaja toetada üksikettevõtja põhimõtet; juhib tähelepanu asjaolule, et juba mõnda aega on esinenud suundumus, et läbirääkimistel keskendutakse vaid piiratud arvule läbirääkimiste valdkondadele, sealhulgas põllumajandusele, kus ELil on olulised passiivsed huvid, ning teistes läbirääkimiste valdkondades on tehtud suhteliselt vähe edusamme, mis aga seab ohtu ELi läbirääkimiste positsiooni; juhib lisaks tähelepanu sellele, et see raskendab vooru kokkuvõtete tegemist tervikuna;

23.  kinnitab veel kord, et arengumaadel peaks õiguspäraselt olema lubatud võtta poliitilisi meetmeid siseriikliku lisandväärtuse loomiseks;

24.  rõhutab, et ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni andmetel on hindade kõikumine süvendanud alatoitumuse probleemi kogu maailmas ning et põllumajandustoodete maailmakaubanduse tugevam liberaliseerimine, millele on kaasa aidanud WTO kokkulepped, ei ole seni suutnud pidurdada näljahäda ohtu maailmas; rõhutab, et peale selle on ELil kohustus anda panus ülemaailmsesse toiduainetega kindlustatusse;

WTO vaidluste lahendamine

25.  märgib ära asjaolu, et banaanikaubanduslepingu sõlmimisega lahendati WTOs tehniliselt kõige keerulisemad, poliitiliselt tundlikumad ja olulisemad vaidlused, mis olid väldanud 20 aastat, ning see on oluline samm eeskirjapõhise mitmepoolse kaubandussüsteemi kindlustamise suunas ning võib olla otsustavaks panuseks WTO läbirääkimistel, kus otsitakse lahendusi troopiliste toodete ja soodustustega seotud probleemidele;

26.  kutsub komisjoni tagama, et hormoonidega töödeldud veiseliha vaidluse lahendamine võimaldaks kõrvaldada sanktsioonid ELi toodetelt, kindlustades samas, et veiseliha import ELi on ELi nõuetega kooskõlas;

27.  on klooriga töödeldud kanaliha vaidlusega seoses seisukohal, et selliste toodete import ELi oleks vastuolus üldsuse nõudmisega tagada ELis toodete ohutus ning otseselt vastuolus Euroopa toiduainetööstuse mudeli aluspõhimõtetega;

28.  palub komisjonil otsustavalt kaitsta geneetiliselt muundatud organismide kasutusse lubamist ja turustamist käsitlevaid ELi eeskirju WTOs esitatavate nõudmiste eest;

Põllumajandus mõnepoolsetes, piirkondadevahelistes ja kahepoolsetes kaubandussuhetes

29.  on veendunud, et ELi jaoks peab jääma prioriteediks mitmepoolsete kokkulepete sõlmimine; on seisukohal, et kahepoolsed kaubanduslepingud peavad olema täienduseks mitmepoolsetele protsessidele sel moel, et peetakse kinni võrdsetest töötingimustest, ühistest keskkonnaalastest eeskirjadest ja Euroopa Liidus juba kehtivatest toiduohutuse normidest, vältides üksnes säästva arengu programmide toetamist; tuletab meelde, et Euroopa Liidul on põllumajanduses olulisi aktiivseid huve, eriti seoses kõrgekvaliteediliste töödeldud toodetega; on veendunud, et kahepoolsed kaubanduslepingud põhiliste kaubanduspartneritega võivad edukalt edendada ELi põllumajandus- ja toiduainetööstuse ekspordihuve, andes märkimisväärset majanduslikku kasu;

30.  nõuab, et ELi imporditud põllumajandustoodetel oleksid Euroopa tarbijatele samad tagatised, mis on sätestatud Euroopa tootmismeetoditele tarbijakaitse, loomade heaolu, keskkonnakaitse ja minimaalsete sotsiaalnormide osas, ning juhib tähelepanu Euroopa Parlamendi kindlale seisukohale selles küsimuses; palub komisjonil lisada kahepoolsetesse kaubanduskokkulepetesse klauslid, mis kohustavad kolmandaid riike täitma samu sanitaar- ja fütosanitaartingimusi, mis on kehtestatud Euroopa tootjatele; on seisukohal, et selliste kokkulepetega tuleks näha ette vähemalt rahvusvaheliste kohustuste ja standardite järgimine;

31.  rõhutab, et vältimaks „kaks korda maksmist” – kõigepealt kahepoolsel ja siis mitmepoolsel tasandil – tuleb toetada nn ühe tasku lepingut, mille alusel kahepoolsetes lepingutes sisalduvad soodustused seotakse Doha läbirääkimiste lõplike tulemustega;

32.  rõhutab sooduspäritolureeglite mööndusteta rakendamise olulisust; nõuab, et vaadataks läbi kõik kaubandussoodustused, mis Euroopa Liit on andnud G20 liikmesriikidele;

33.  on seisukohal, et seada tuleks teatud piirid, et vältida korrapäratut tegevust põllumajandus- ja toiduainesektori kaubanduses, nt kolmnurkkaubandust, mille puhul riik ekspordib oma toodangu ELi, saades kasu ELi turule juurdepääsu eelistest, ning seejärel impordib oma vajaduste katmiseks tooteid mujalt; on seisukohal, et sellise korrapäratu tegevuse vältimiseks ei tohiks ELi pakutavad turule juurdepääsu soodustused kolmandate riikidega sõlmitud kaubanduslepingutes ületada kõnealuste riikide tegelikku tootmis- ja ekspordipotentsiaali;

34.  kutsub komisjoni otsustavalt kaitsma geograafiliste tähiste lisamist lahutamatu osana võltsimisvastast võitlust käsitlevasse kaubanduslepingusse; avaldab kahetsust, et hiljuti lõpuleviidud või käimasolevate kaubandusläbirääkimiste raames kaitsevad meie kaubanduspartnerid üksnes osa ELi geograafilistest tähistest; tuletab meelde, et vastavalt strateegiale „Global Europe” peavad „WTO+”tüüpi mehhanismid kahepoolsete lepingute tulemusel geograafiliste tähiste kaitse taset tugevdama; rõhutab vajadust asjakohase ja läbipaistva protsessi järele kõigi huvitatud pooltega, eelkõige parlamendi ja komisjoniga konsulteerimise eesmärgil;

35.  tuletab meelde, et vabakaubandusleping Lõuna-Koreaga võimaldas tunnustada märkimisväärset hulka geograafilisi tähiseid; nõuab täiendavate jõupingutuste tegemist, et võimaldada seda ka tulevastes kaubanduslepingutes; märgib, et geograafiliste tähiste kaitse ja tunnustamine kolmandates riikides võib osutuda ELi põllumajandus- ja toiduainesektori jaoks väga väärtuslikuks;

36.  märgib, et komisjoni väitel vabastaks ELi ja Lõuna-Korea vaheline vabakaubandusleping ELi eksportijad igal aastal 380 miljoni euro suurusest tollimaksude koormast, kaotades tollimaksud 99% ELi põllumajandustoodete ekspordi puhul;

37.  palub komisjonil tagada, et kaubanduskokkulepped ei kahjustaks ELi süsteemi, mis käsitleb puu- ja köögivilja hinda piiril, säilitades samal ajal praegused impordigraafikud; nõuab siiski tungivalt, et komisjon teeks esimesel võimalusel vajalikud muudatused selleks, et parandada süsteemi toimimist;

38.  juhib eelkõige tähelepanu asjaolule, et keerukas piiril kehtiva hinna süsteem, mida kohaldatakse Marokost pärit tomatiimpordi suhtes, põhjustab eeskirjade rikkumist; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon teeks viivitamata asjakohased muudatused;

39.  väljendab sügavat muret ELi ja Maroko kokkuleppe pärast; juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa turud on küll peaaegu täielikult avatud Marokost pärinevale impordile, kuid teatavate põllumajandustoodete osas kehtivad ELi ekspordi suhtes kvoodid, sealhulgas sellistele olulistele toodetele nagu õunviljad;

40.  avaldab kahetsust, et Marokoga sõlmitava assotsieerimislepingu põllumajanduspeatüki läbirääkimistega ei kaasnenud ühtegi tagatist sooduskvootide ega Maroko ekspordi suhtes piiril kehtivate hindadega arvestamise kohta;

41.  kutsub komisjoni pidama kinni oma kohustusest seoses ELi suhkrusektoriga ja lõpetama kahe- ja mitmepoolsetel kaubandusläbirääkimistel süstemaatilised soodustused suhkru osas; märgib sellega seoses ära suhkrusektoriga seotud algatusi, mis on suurendanud liidu konkurentsivõimet ning parandanud samal ajal keskkonnasäästlikkust ja andnud panuse ELi arengualasesse tegevusse, mille käigus on tehtud soodustusi AKV riikidele ja vähimarenenud maadele;

42.  juhib tähelepanu asjaolule, et kolmandatele riikidele (näiteks Ladina-Ameerika riikidele ja Ukrainale) tehtud täiendavad kahepoolsed soodustused ELi suhkruturule juurdepääsuks muudavad ELi suhkruturu ebastabiilseks ja kahjustavad vähim arenenud riikide ja AKV riikide eeliskohtlemist; on üha enam mures asjaolu pärast, et kui neid soodustusi antakse netoimportivatele riikidele, siis soodustavad need vahetuskaubamehhanisme; kutsub komisjoni jätma jätkuvalt suhkur ja suhkrust saadud tooted, sealhulgas etanool, kahepoolsete läbirääkimiste raamidest välja;

43.  kutsub komisjoni hoidma ära etanooli impordimaksudest kõrvalehoidmist, kuna ELi tuuakse nüüd üha suuremates kogustes etanooli segudes, mille imporditollimaks on väga madal;

44.  kutsub komisjoni tagama sümmeetrilisi tariifseid soodustusi vabakaubanduspiirkondade lepingutes, mida EL on sõlminud riikidega, kellel on märkimisväärne põllumajandusliku tootmise ja ekspordi potentsiaal, nt Mercosuri riikidega;

45.  võtab teadmiseks läbirääkimiste taasalustamise ELi–Mercosuri assotsieerimislepingu üle – leping on erakordselt tähtis ning puudutaks 700 miljonit inimest ja oleks maailma kõige kõrgemate eesmärkidega kahe regiooni vaheline leping – ning rõhutab seepärast, et Euroopa Parlament peaks olema tihedalt kaasatud läbirääkimistesse selle kõigis järkudes;

46.  peab vastuvõetamatuks asjaolu, et komisjon jätkas läbirääkimisi Mercosuriga ilma üksikasjaliku mõjuhinnangu avalikkusele kättesaadavaks tegemiseta ja ilma asjakohase poliitilise arutelu pidamiseta nõukogu ja Euroopa Parlamendiga; nõuab, et hinnataks nende läbirääkimiste tagajärgede mõju Euroopa põllumajandussektoritele ja piirkondadele ning seda mõjuhinnangut arutataks enne igasuguseid tariifipakkumiste läbirääkimisi liidu ja Mercosuri vahel; tuletab meelde, et arvestades nende läbirääkimiste olulisust põllumajandusele, tuleb need tingimata seostada Doha vooruga; palub seega komisjonil viia läbirääkimised Mercosuriga lõpule alles pärast WTO vooru lõppu, nagu näevad ette komisjonile antud volitused; kutsub komisjoni hoidma nõukogu ja parlamenti nõuetekohaselt kursis Mercosuriga peetavate läbirääkimiste arenguga ning teavitama edaspidi nõukogu ja parlamenti enne selliste kaubandusläbirääkimiste alustamist;

47.  on sügavalt mures mõju pärast, mida võimaliku assotsieerimislepingu sõlmimine Mercosuriga avaldab kogu ELi põllumajandussektorile, pidades silmas Mercosuri 2006. aasta märtsis esitatud taotlust juurdepääsuks ELi põllumajandusturule, mis läks oluliselt kaugemale 2004. aastal ELi tehtud juba niigi märkimisväärsest pakkumisest; peab seetõttu vajalikuks vaadata läbi soodustused eesmärgiga kaitsta meie põllumajandustootjate huve;

48.  on seisukohal, et ELi ja Mercosuri vahelistes läbirääkimistes ei ole arvesse võetud uute liikmesriikide seisukohta, kuna volituste suhtes lepiti nõukoguga kokku 1999. aastal;;

49.  märgib, et Mercosuri riikides on põllumajandustootjatel palju väiksemad tootmiskulud, sealhulgas maa ja tööjõuga seotud kulud ning muud kapitalikulud, ning et Mercosuri tootjad ei pea järgima samu standardeid kui ELi tootjad seoses keskkonna-, loomade heaolu, toiduohutuse ja fütosanitaarmeetmetega; rõhutab, et tuleb jõuda mõlema poole jaoks tasakaalustatud tulemusteni, tagades, et läbirääkimistel võetakse täies ulatuses arvesse lepingu tagajärgi ja mõju, eriti keskkonna- ja sotsiaalprobleeme; kutsub komisjoni koostama mõjuhinnangut kõnealuse lepingu tagajärgede kohta põllumajandussektoris;

50.  on seisukohal, et turgude integreerimise tase Mercosuri tolliliidus on praegu ebapiisav, et tagada piirkonnas importkauba piisav ringlus; usub, et kokkulepe ei annaks tegelikku lisandväärtust ilma säteteta, mis tagaksid ELi põllumajandustoodete tegeliku ja täieliku liikumise Mercosuri piirkonnas;

51.  avaldab kahetsust hiljutiste imporditollitariifide soodustuste pärast, mida komisjon tegi Euroopa Liitu banaane eksportivatele riikidele; palub äärepoolseimate piirkondade abikavade (POSEI) alusel Euroopa tootjatele antav abi ajakohastada, et hüvitada neile selle tariifisoodustusega ühenduse turu hindadega kaasnevad tagajärjed; on veendunud, et tulevikus tuleb sarnastel kaubandusläbirääkimistel võtta arvesse ühenduse ja AKV riikide tootjate huve, et ei nõrgestataks neid sektoreid, mis annavad tööd väga paljudele inimestele;

52.  rõhutab asjaolu, et Toidu- ja Veterinaarameti mitmetes aruannetes rõhutatakse, et Brasiilia veiseliha puhul ei suudeta jätkuvalt saavutada ELi tootja- ja tarbijastandardeid toiduohutuse, loomade tuvastamise ja jälgitavuse, loomatervise ja haiguste järelevalve kohta;

53.  juhib tungivalt komisjoni tähelepanu mitmesugustele Brasiilia tervisekaitseameti (Anvisa) avaldatud aruannetele ELis ja enamikus maailma riikides keelatud pestitsiidide massilise kasutamise kohta Brasiilias, mis toob esile sellest tingitud tõsise ohu tervisele;

54.  väljendab sügavat muret asjaolu pärast, et vastupidiselt oma WTO kohustustele kohaldab Argentina poliitikat, mille eesmärk on piirata omamaise toodanguga konkureerivate toidukaupade importi; juhib tähelepanu asjaolule, et need meetmed täiendavad Argentina impordi mitteautomaatse litsentsimise süsteemi, millel on juba negatiivne mõju ELi ekspordile; kutsub komisjoni võtma kõiki vajalikke meetmeid, et tagada ELi ja Mercosuri vahelise lepingu sõlmimise mõttega vastuolus olevate meetmete tegelik peatamine;

55.  tunneb muret Euroopa–Vahemere piirkonna lepingutes tehtud soodustuste pärast puu- ja köögiviljadele; tuletab sellega seoses meelde, et põllumajandustoodete kaubanduse liberaliseerimine Vahemere Liidu raames peab jätkuvalt juhinduma Vahemere piirkonna lõuna- ja põhjaosa riikide vahelisest tootmisgraafikute täiendavusest;

56.  rõhutab, et samal ajal kui tubakatooteid peab korraldama range reguleeriva raamistikuga, siis tubakatoodete koostisosade reguleerimisel ELi ja rahvusvahelisel tasandil tuleb järgida proportsionaalset, teaduslikel tõenditel rajanevat riskipõhist lähenemisviisi; hoiatab mitteteaduslikel tõenditel põhineva mis tahes koostisosa keelustamise eest, mille tulemuseks oleks eelkõige Euroopa traditsiooniliste segatud tubakatoodete keelustamine, mis tooks kaasa tõsiseid sotsiaal-majanduslikke tagasilööke (idamaiseid ja muid tubakaliike tootvate) ELi tubakakasvatajatele, ilma et sellel oleks inimeste tervise seisukohast mingit kasu;

57.  kutsub komisjoni võtma ELi kaubanduslepingute läbirääkimistes, muu hulgas Kanada ja Ukrainaga, arvesse ELi kodanike huve, säilitama avatust ning teavitama parlamenti regulaarselt läbirääkimiste käigust; väljendab kahetsust, et komisjon ei ole siiani teavitanud Euroopa Parlamenti ELi ja Kanada vahelise vabakaubanduslepingu läbirääkimistest, kuigi läbirääkimised algasid juba 2009. aasta oktoobris; palub seetõttu komisjoni teavitada Euroopa Parlamenti ja asjaomaseid komisjone üksikasjalikult kõigist järgnevatest läbirääkimisvoorudest; väljendab samuti muret komisjoni võimalike järeleandmiste pärast läbirääkimistel, eelkõige turgude avamist, GMOsid, piima, intellektuaalomandi kaitset ja päritolumärgistust käsitlevatel läbirääkimistel, ning kutsub komisjoni mitte tegema järeleandmisi, mis võivad avaldada Euroopa põllumajandusele negatiivset mõju;

58.  väljendab muret võimalike teraviljasoodustuste pärast läbirääkimistel Ukrainaga, arvestades asjaolu, et Ukraina toodang on äärmiselt konkurentsivõimeline ning Ukraina kasutab juba praegu kolmandatele riikidele pakutavaid vähendatud tariifiga teraviljakvoote (nisu ja oder); kutsub seetõttu komisjoni piirama oma pakkumist selles valdkonnas;

59.  kordab taas, et põllumajandustoodetega kauplemine on arengumaade majanduslikuks arenguks ja vaesuse leevendamiseks oluline; palub ELil aidata AKV riikidel kohaneda suureneva ülemaailmse konkurentsiga;

60.  palub komisjonil oma tulevase kaubandusstrateegia koostamisel ja elluviimisel käesolevat resolutsiooni arvesse võtta;

o
o   o

61.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 293 E, 2.12.2006, lk 155. (2) ELT C 286 E, 22.10.2010, lk 1. (3) ELT C 4 E, 7.1.2011, lk 25. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0286. (5) ELT L 140, 5.6.2009, lk 16. (6) EÜT L 194, 18.7.2001, lk 26.

Euroopa Parlamendi 8. märtsi 2011. aasta resolutsioon proteiini nappuse ja selle pikaajalise probleemi võimalike lahenduste kohta Euroopa Liidus (2010/2111(INI))

P7_TA(2011)0084 A7-0026/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 18. novembri 2010. aasta teatist pealkirjaga „Ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid 2020. aastaks: toidu, loodusvarade ja territooriumiga seotud tulevikuprobleemide lahendamine (KOM(2010)0672);

–  võttes arvesse komisjoni 16. juuli 2010. aasta teatist „TSE tegevuskava nr 2. Strateegiadokument transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate kohta aastateks 2010–2015” (KOM(2010)0384);

–  võttes arvesse nõukogu 8. juuni 1993. aasta otsust 93/355/EMÜ(1) teatavaid õliseemneid käsitleva vastastikuse mõistmise memorandumi sõlmimise kohta GATTi raames Euroopa Majandusühenduse ja Ameerika Ühendriikide vahel, millega võeti vastu Blair House'i leping, milles sätestati õliseemnete ja valgurikaste kultuuride kasvatamise ülemmäär Euroopa Liidus ning nimetatud kultuuride eritariifid;

–  võttes arvesse LMC Internationali 2009. aasta novembris Euroopa Komisjonile esitatud aruannet „Ühise põllumajanduspoliitika raames valgurikaste kultuuride suhtes kohaldatavate meetmete hindamine”(2);

–  võttes arvesse nõukogu määrust (EMÜ) nr 1431/82(3) ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1251/1999(4), milles sätestatakse erimeetmed valgurikaste taimede sektoris ning millega kehtestatakse tagatud maksimumpindala, nõukogu määrust (EÜ) nr 1782/2003(5) ning nõukogu määruse (EÜ) nr 73/2009(6) artikleid 76–78, milles sätestatakse valgurikaste taimede toetuse maksmise proportsionaalne vähendamine, ning komisjoni määrust (EÜ) nr 1121/2009(7), millega kehtestatakse rakenduseeskirjad valgurikaste taimede toetuse maksmiseks;

–  võttes arvesse määrust (EÜ) nr 767/2009(8) sööda turuleviimise ja kasutamise kohta;

–  võttes arvesse nõukogu määruse (EÜ) nr 73/2009 artiklit 68, millega võimaldatakse liikmesriikidel maksta toetust valgurikaste taimede kasvatamise eest nende territooriumil, ning mida on eelkõige kasutanud Prantsusmaa, Hispaania, Poola ja Soome;

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi 2007. aasta uurimust „Economic Impact of Unapproved GMOs on EU Feed Imports and Livestock Production”;

–  võttes arvesse, et ÜRO arenguprogrammi, ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) ja Maailmapanga koostatud aruandes „International Assessment of Agricultural Knowledge, Science and Technology” (IAASTD) ülemaailmselt toiduainetega varustatuse kohta on antud soovitusi, mis käsitlevad teadusuuringute ja kohalike eksperdihinnangute osatähtsust, sealhulgas valgurikaste kaunviljade osatähtsust;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni tellitud uuringuid, mida tutvustati 11. oktoobril 2010. aastal toimunud seminaril;

–  võttes arvesse oma 12. märtsi 2008. aasta resolutsiooni säästva põllumajanduse ja biogaasi ning ELi õigusaktide läbivaatamise vajaduse kohta(9);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit ja keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A7-0026/2011),

Põhilised faktid proteiini nappuse kohta: varustamine, nõudlus ja rahvusvaheline kaubandus

A.  arvestades, et ELis kasvatatakse valgurikkaid taimi vaid 3% liidu põllumaast ning praegu suudetakse liidus toota ainult 30% loomasöödana kasutatavatest valgurikastest taimedest, kusjuures viimase kümne aasta jooksul on täheldatud selle puudujäägi kasvutendentsi;

B.  arvestades, et mõnes liikmesriigis jääb suur osa põllumajandusmaast aasta aasta järel harimata, nii et selle tootmispotentsiaal läheb kaduma;

C.  arvestades, et valgurikaste taimede ulatuslik alatootmine sai ajalooliselt vaadeldes ühelt poolt alguse rahvusvaheliste kaubanduskokkulepetega (eelkõige Ameerika Ühendriikidega sõlmitud leppega), mis võimaldasid ELil kaitsta oma teraviljatootmist, ent vastutasuks nõudsid valgurikaste taimede ja õliseemnete tollimaksuvaba importi ELi (GATT ja 1992. aasta Blair House'i leping); arvestades, et see oli seotud valgurikaste taimede toodangu olulise suurendamisega ja uute tehnoloogiate kasutamisega väljapool ELi, mis pani ebavõrdsesse konkurentsiolukorda ELi põllumajandustootjad, kes ei pidanud valgurikaste taimede kasvatamist majanduslikult atraktiivseks;

D.  arvestades, et 70% (42 miljonit tonni 2009. aastal) tarbitud taimsete valkude rikkast toorainest, põhiliselt sojajahu, imporditakse peamiselt Brasiiliast, Argentinast ja Ameerika Ühendriikidest ning et umbes 60% sellest impordist (26 miljonit tonni) on rafineeritud taimeõli tootmise kõrvalsaadused, mida kasutatakse jahuna, eriti sojajahuna loomasöödas;

E.  arvestades, et nii väikese toodangumahu tõttu kasutab Euroopa segasöödatööstus igal aastal ainult 2 miljonit tonni valgurikkaid taimi, kuigi hinnanguliselt suudaks ta neid kasutada 20 miljonit tonni aastas;

F.  arvestades, et kõnealune import on samaväärne väljaspool ELi haritava 20 miljoni hektariga ehk üle 10% ELi haritavast maast ja nende tootjate suhtes ei kohaldata samasuguseid keskkonna, tervise ja geneetiliselt muundatud organismidega seotud reguleerivaid piiranguid nagu Euroopa tootjate suhtes;

G.  arvestades, et Lõuna-Ameerika tarnijatele on tekkinud uued kliendid, eelkõige Hiina, kes tootmistingimuste osas ei ole nii nõudlikud kui Euroopa Liit, mis lisaks küllaltki läbipaistmatule tarnestrateegiale võib aja jooksul kahjustada turu stabiilsust ja tarneolukorda ELis;

H.  arvestades, et ELi loomakasvatussektor on kaitsetu hinnakõikumiste ja turumoonutuste ees ning sõltub võimalustekohaste ja kvaliteetsete valgurikaste taimede impordist ning et sektori konkurentsivõimet kahjustavad loomasöödaks kasutatavate valgurikaste taimede impordiga kaasnevad lisakulud, mis tekivad seetõttu, et ELil puuduvad tehnilised lahendused kehtiva nulltolerantspoliitika raames seoses kasutusloata geneetiliselt muundatud organismide vähesel määral esinemisega taimedes;

I.  arvestades, et soja ja maisi ebapiisavates kogustes importimine toob ELi loomakasvatus- ja loomasöödasektori jaoks kaasa lisakulud ning seab ohtu kodumaise lihatootmise majandusliku elujõulisuse;

J.  arvestades, et selle tagajärjel, et ELis kasvatatakse vähemal määral liblikõielisi söödataimi (lutsern, ristik, esparsett jne) ja kaunvilju (hernes, soja, lupiin, põlduba, vikk jne), on valgurikaste taimede uurimisprogrammide arv ELis langenud 50-lt 1980. aastal 15-le 2010. aastal ning unarusse on jäänud kohalike valgurikaste taimede kasvatamisega seotud väljaõpe ja praktiliste kogemuste omandamine, mis on kaasa toonud innovatsiooni ja piirkondlikule tasandile kohandatud seemnekasvatuse madala taseme ELis;

K.  arvestades, et EL sõltub väga suurel määral kolmandatest riikidest imporditavast sojaoast ja maisist ning nende toodete tarnimise katkemine selle tõttu, et need sisaldavad väga vähesel määral kinnitamata geneetiliselt muundatud organisme, läheb Euroopa söödatööstusele väga kalliks maksma;

L.  arvestades, et teadusuuringute poliitika saab ainult siis olla edukas, kui pakutakse lahendusi keskpikas ja pikaajalises perspektiivis, mis aga praegu valgurikaste taimede puhul paika ei pea;

M.  arvestades, et kaduma võivad minna põllumajandustootjate teadmised jätkusuutlikest tavadest, mille puhul on taime- ja loomakasvatus omavahel tihedalt seotud tasakaalustatud külvikorra ja rohumaade asjakohase kasutuse kaudu, ning arvestades, et pealegi ei vasta kohalike valgurikaste taimede kvaliteet üksikutes loomakasvatussektorites nõutavale segasööda kvaliteedile;

N.  arvestades, et sissetulekuid valgurikaste taimede kasvatamisest tuleb suurendada lühikese aja jooksul, eriti ühise põllumajanduspoliitika eritoetuse abil, et valgurikkad taimed leiaksid püsiva koha külvikordades;

Põhilised väited proteiini puudujäägi vähendamise eeliste kohta

O.  arvestades, et tasakaalu taastamisel teravilja, valgurikaste kultuuride ja õliseemnetega varustamise ning nende tarbimise vahel ELis võiks olla põllumajandustootjatele ning toiduaine- ja söödatööstusele suur majanduslik kasu ning paraneks ka tervisliku ja kvaliteetse toidu valik tarbijate jaoks, kui eelseisva ühise põllumajanduspoliitika reformi poliitilises raamistikus keskendutaks täielikult komisjoni teatises esile toodud uutele ülesannetele;

P.  arvestades, et kõikides edendamismeetmetes ette nähtud võimalused tuleks ära kasutada, et propageerida teraviljade, valgurikaste taimede ja õliseemnete kasutamist inimtoiduks, ja neid tuleks kaitsta põllumajandustoodete kvaliteedisüsteemi abil, mis on ette nähtud geograafiliste või traditsiooniliste toodete kaitsmiseks, et sellega aidata säilitada nendest viljadest ja taimedest valmistatud kohalikke ja piirkondlikke toiduaineid;

Q.  arvestades, et kliimamuutuse seisukohast võib valgurikaste kultuuride viljelemine vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid lämmastiku assimilatsiooni ja sidumise kaudu pinnases (kuni 100kgN/ha kuus), mille tagajärjel saab hiljem vähem kasutada sünteetilist lämmastikväetist, mis sisaldab dilämmastikoksiidi, mille kliimakahjulik mõju võib olla 310 korda suurem kui süsinikdioksiidil;

R.  arvestades, et ELi programm GL-PRO (European extension network for the development of grain legume production in the European Union) on tõestanud, et valgurikaste taimede lisamine külvikorda iga nelja aasta tagant vähendab oluliselt süsinikdioksiidi heidet (umbes 10–15%) ja osooni tekkimist;

S.  arvestades, et sagedamini kasutatava külvikorra või külvivahetuse puhul toob valgurikaste taimede suurem osakaal kaasa mullaviljakuse seisukohalt tasakaalustatuma toitainete talletamise, mulla väiksema hapestumise, suurema resistentsuse haiguste vastu ning parema mullastruktuuri (sealhulgas suurema energiatõhususe mulla töötlemiseks), herbitsiidide väiksema kasutuse ja suurema bioloogilise mitmekesisuse, mis aitab kaasa ka tolmlemisele;

T.  arvestades, et külvikorras kasutatavate erinevate kultuuride arvukus aitab vähendada haiguste tõenäosust ja umbrohtude levikut ja sellest tulenevalt taimekaitsevahendite kasutust ning et valgurikaste taimede suurem osakaal külvikorras võib vähendada energiatarbimist 10% võrra;

U.  arvestades, et veemajanduse jaoks, eriti liblikõieliste kultuuride kasvatamine loomasöödaks (püsivad rohu-ristikheina segud või teravilja ja valgurikaste kultuuride segud) ning püsiv pinnakate võivad oluliselt vähendada toitainete, eriti nitraatide ja fosfaatide imbumist põhjavette;

V.  arvestades, et Euroopa kliimaga kohandatud valgurikaste kultuuride (nagu uba, soja, hernes, läätsed, lupiin, kikerhernes, lutsern, ristik, Phacelia spp, Lotus corniculatus ja esparsett) laiem kasvatamine stabiliseerib ja suurendab oluliselt mitmekesisust tootmissüsteemis bioloogilise mitmekesisuse seisukohalt põllumajanduses;

W.  arvestades, et mis puutub valgurikaste taimede kasvatamisesse ja ülemaailmsesse toiduga kindlustatusesse, tuleb leida parem tasakaal taimse ja loomse valgu tootmise vahel, eelkõige pidades silmas seda, kui palju energiat, vett ja väliseid sisendeid kulub loomse valgu intensiivsele tootmisele vastupidiselt inimtoiduks mõeldud valgurikaste taimede viljelemisele, kusjuures alati tuleb kõige tähtsamaks pidada toiduga varustatuse tasakaalustatust maailmas;

X.  arvestades, et paljud ELi poliitikameetmed avaldavad mõju valguga varustatuse puudujäägile ELis ning komisjon peab analüüsima ka geneetiliselt muundatud organismide kasvatamist ELis ja väljaspool, biokütuste arendamist ning ümber hindama loomasöödas loomse valgu kasutamise üleüldise keelustamise;

Y.  arvestades, et mitteimporditud segajõusööda kvaliteeti saab parandada lisaks kohalike valgurikaste kultuuride kasutamisele ka õliseemnete (nagu soja, päevalille- ja rapsiseemned) kõrvalsaadusi kasutades;

Z.  arvestades, et kaunviljaliste söödakultuuride või õlikultuuride kasutamine imporditud proteiinide – peamiselt sojakoogi –asemel võib kaasa tuua olulisi muutusi loomapidamisviisides ja sellega anda oma osa põllumajandustoodete parandamisse (standardsetest toodetest sertifitseeritud toodeteni kirjelduste muudatustega) ja tootjate sissetulekusse;

AA.  arvestades, et loomse valgu kasutamise keeld loomasöödas kehtestati pärast veiste spongioosse entsefalopaatiaga seotud kriisi, et vältida nakatumist transmissiivse spongioosse entsefalopaatiaga; arvestades, et seda keeldu saaks tühistada üksnes teaduslike faktide alusel ning tuginedes piisavatele ettevaatus- ja kontrollimeetmetele; arvestades, et nendest tingimustest lähtuvalt tuleks kaaluda tapajäätmetest töödeldud loomse valgu kasutamist monogastriliste loomade (sead ja kodulinnud) söödas, tingimusel et koostisosad pärinevad lihast, mis oli lubatud inimtoiduks, ning täielikult rakendatakse ja kontrollitakse liigisisese ringlussevõtu ja sunnitud kannibalismi keeldu;

Põhilised väited vastuseks komisjoni teatisele: valmistudes ette soovitusteks ja nõueteks

AB.  arvestades, et komisjoni 17. novembri 2010. aasta teatises rõhutatakse selgelt vajadust tõhustada valgusrikaste kultuuride viljelemist integreerituma külvikorrasüsteemi raames;

AC.  arvestades, et ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni, komisjoni ja liikmesriikide pädevate ametiasutuste erinevates uuringutes on rõhutatud, et kui valgurikkaid kultuure ELi põllumajanduses paremini kasutada, on võimalik saavutada kindlam loomasöödaga varustatus, nt kasutades keskkonnakaitsemeetmeid põllumajanduses;

AD.  arvestades, et valgurikaste kultuuride kasvatamine on põllumajandustootjatele kasulik mitmes valdkonnas: loomasööda tootmisel, kasutades selliseid segakultuure nagu teravili ja oad, valgu tootmisel inimtoiduks ja säästva põllumajanduse kõigi vormide korral;

AE.  arvestades, et praegu võivad liikmesriigid osana põllumajanduse keskkonnakaitse programmidest ning artikli 68 meetmetest anda eritoetust valgurikaste taimede kasvatamiseks, et parandada tootmissüsteemide ja toidu kvaliteeti;

AF.  arvestades, et lisaks teravilja ja maisi kasvatamisele sööda ja energia tootmiseks tuleb edendada laiendatud külvikorrasüsteemide kasutust, segakultuuride kasvatamist põllumajandusettevõttes ja rohu-ristikheina segude kasutamist, mis võib olla ökoloogiliselt ja agronoomiliselt väga kasulik, kuna kaunviljade kasvatamine külvikorras võib hoida ära haiguseid, uuendada mullastikku ja avaldada soodsat mõju tolmeldajatele ning kaitsta kliimat;

AG.  arvestades, et Kesk-Euroopa suurenenud teraviljasaagikuse tulemusel vabaneb Euroopas põllumajandusmaad ning see võimaldab kõikjal Euroopas suurematel pindadel teiste kultuuride, eelkõige valgurikaste taimede kasvatust;

AH.  arvestades, et põllumajanduskaupade hindade hiljutine suurenenud kõikumine on kaasa toonud tõsise mure, mis puudutab Euroopa loomakasvatussektori konkurentsivõimet ja selle suurt sõltuvust valgurikaste taimede impordist; arvestades, et EL vajab tõelist strateegilist arengukava, mis käsitleb taimseid valke ja nende spetsiifilist rolli ühise põllumajanduspoliitika uute ülesannete lahendamisel (kliimamuutus, loodusvarade parem majandamine); arvestades, et proteiini nappuse vähendamiseks on vaja suuri pingutusi teadustöö ja aretuse parandamiseks, aga ka meetmeid, mis parandavad vajalikku infrastruktuuri valgurikaste taimede tootmiseks, ladustamiseks ja töötlemiseks; arvestades, et võiks kaaluda õliseemnete ja agrokütuste tootmise kõrvalsaaduste kasutamist loomasöödaks, tingimusel et täidetakse rangeid eeskirju, mis tagavad ettevaatuspõhimõtte täieliku kohaldamise ning välistavad ohu loomade ja inimeste tervisele;

AI.  arvestades, et söödaimpordi nulltolerantsi probleemi on vaja veel arutada ning välja töötada lähenemisviisid, mis viivad praktiliste lahendusteni;

AJ.  arvestades, et põllumajandus- ja tööstustootmine on suures osas omavahel seotud ning biokütuse tootmise teatavad kõrvalsaadused sobivad söödaks,

1.  kutsub komisjoni üles läbi vaatama proteiine käsitlevat poliitikat lähtuvalt keskpikast ja pikast perspektiivist ning tagama, et ühise põllumajanduspoliitika reformi läbiviimiseks esitatavad seadusandlikud ettepanekud sisaldaksid piisavaid ja usaldusväärseid uusi meetmeid ja vahendeid, mis aitavad põllumajandustootjatel parandada külvikorrasüsteeme, et oluliselt vähendada praegust proteiini nappust ja hinnakõikumisi;

2.  kutsub komisjoni üles esitama kiiresti parlamendile ja nõukogule aruande võimaluste kohta, kuidas suurendada ELis valgurikaste kultuuride kasvatust uute poliitikavahendite abil (võttes arvesse ka õliseemnete ja nende kõrvalsaaduste kasutust ning imporditud kultuuride asendamise võimalikku mahtu), milline on võimalik mõju põllumajandustootjate tuludele, kuidas see aitaks kaasa kliimamuutuse leevendamisele, mõjutaks bioloogilist mitmekesisust ja mullaviljakust ning mil määral vähendaks mineraalväetiste ja pestitsiidide vajalikku välist sisendit;

3.  kutsub komisjoni üles esitama aruande selle kohta, millist mõju avaldab nulltolerantsi nõue mitte lubada Euroopas keelatud geneetiliselt muundatud organismide sisaldust importsöödas, ning kaaluma seejuures võimalust kehtestada piirväärtused ja nende praktiline kohaldamine;

4.  palub komisjonil jätkata praegu kehtiva kuivsöödaturu ühise korraldusega kuni 2013. aastani, et jääks püsima see tähtis sektor, mis on ülioluline söödavalkude tootmisel loomakasvatussektori tarvis;

5.  kutsub komisjoni üles toetama teadusuuringuid sellistes valdkondades nagu valgurikaste kultuuride seemnekasvatus ja seemnetega varustus ELis ning nende panus haigustõrjesse, ühtlasi palub komisjonil teha ettepanekud teadus- ja arendustegevuse kohta, kuidas parandada nõuandeteenistust ning maaelu arengu raames pakkuda põllumajandustootjatele koolitust, mis käsitleb külvikorra, segakultuuride ja tehniliste vahendite kasutust sööda tootmiseks põllumajandusettevõttes;

6.  kutsub komisjoni üles maaelu arengu edendamise raames esitama meetmeid, et suurendada väärtusliku bioloogilise materjali ja kõrge tootlikkusega karja ning levitada häid tavasid optimaalse söötmise rakendamiseks, et tagada loomasöödana kasvatatavate valgurikaste kultuuride võimalikult tõhus kasutus;

7.  palub komisjoni teha ettepaneku maaelu arengu meetmete raamistiku kohta, millega kehtestataks parandatud, detsentraliseeritud vahendid sellise loomasööda tootmiseks, mis põhineb kohalikel ja piirkondlikel taimesortidel, nende sortide ladustamisel ning sordivalikul ja sordiaretusel;

8.  palub komisjonil hinnata kehtivate imporditariifide ja kaubanduskokkulepete mõju erinevatele õliseemnetele ja valgurikastele kultuuridele ning esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule üksikasjaliku õigusliku uuringu, milles käsitletakse Blair House'i lepingu praegust reguleerimisala seoses valgurikaste kultuuride kasvatamisega Euroopas;

9.  kutsub komisjoni üles tagama katkematud sojatarned ELi turule ning töötama välja tehnilise lahenduse seoses geneetiliselt muundatud organismide vähese sisaldusega ELi imporditavates toiduks ja söödaks kasutatavates valgurikaste kultuurides; tuletab meelde, et ebapiisav sojaimport tekitab ELi loomakasvatus- ja söödasektorile lisakulusid ning seab ohtu kohaliku lihatootmise majandusliku elujõulisuse;

10.  kutsub komisjoni üles koostöös liikmesriikidega kaaluma seda, kuidas oma seadusandlikes ettepanekutes, mis käsitlevad reformitavat ühist põllumajanduspoliitikat ja põllumajanduspoliitikat laiemalt, edendada külvikorras valgurikaste kultuuride kasvatamist ettevaatusabinõuna taimehaiguste vastu ja meetmena põllumajandustavade parandamiseks ning käsitleda selliseid uusi ülesandeid nagu toiduga kindlustatus, kliimamuutus, ressursside majandamine jms;

11.  kutsub komisjoni üles võtma vastu asjakohased meetmed, et luua turutingimused, mis soosivad imporditud toodete asemel kohalikku toodangut ning vastavad söödatööstuse nõuetele, sealhulgas võtma kasutusele mudelid, mis toetavad geneetiliselt muundatud organisme mittesisaldavate toodete lühikesi tarneahelaid ja sertifitseeritud tootmist; tunnistab, et kohalik ja lähikonnas toimuv põllumajandustootmine on keskkonna jaoks palju kasulikum;

12.  kutsub komisjoni üles esitama parlamendile ja nõukogule õigusakti ettepaneku, millega lubataks kasutada tapajäätmetest töödeldud loomse valgu kasutamist monogastriliste loomade (sead ja kodulinnud) sööda tootmiseks, tingimusel et koostisosad pärinevad lihast, mis oli lubatud inimtoiduks, ning täielikult rakendatakse ja kontrollitakse liigisisese ringlussevõtu ja sunnitud kannibalismi keeldu;

13.  kutsub komisjoni üles võtma kasutusele vastava raamprogrammi detsentraliseeritud põllumajanduse ja maaelu arengu uuringuteks ning parandama üleeuroopalist ja rahvusvahelist koostööd, see peaks hõlmama ka põllumajandusettevõttes toimuvaid koolitusprogramme, kuidas parandada kohalikele oludele kohandatud valgurikaste kultuuride aretust, et muuta see innovaatiliseks valdkonnaks eri liikmesriikides;

14.   palub komisjonil teha ettepaneku sidusa ja ühtse poliitilise lähenemisviisi kohta põllumajandus- ja keskkonnanormide kohaldamisele liidu territooriumil turustatavate toidukaupade suhtes, mis puudutab geneetiliselt muundatud valgurikaste kultuuride importi;

15.   kutsub Euroopa Komisjoni üles looma Euroopa Liitu sisse veetavate valgurikaste kultuuride päritolu kontrollimiseks järelevalvemehhanismi, mis aitaks eelkõige välja selgitada päritoluriigi põllumajandustavade jätkusuutlikkuse, nagu maakasutuse muutmine ja vee säästev kasutus, ning põllumajandustehnoloogia kasutamise; rõhutab, et selleks on vaja ka korrapärast kohapealset kontrolli;

16.  palub komisjonil kaaluda võimalust lisada ühise põllumajanduspoliitika reformimise seadusandlikesse ettepanekutesse toetuse andmine põllumajandustootjatele, kes külvikorras kasvatavad valgurikkaid kultuure, mis aitab vähendada kasvuhoonegaase ja valgurikaste taimede nappust ELis ning parandada haigustõrjet ja mullaviljakust;

17.  kutsub komisjoni üles esitama stiimulipõhiseid meetmeid, et edendada söötis maa harimist, mis aitaks märkimisväärselt vähendada valgurikaste taimede nappust ELis;

o
o   o

18.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) EÜT L 147, 18.6.1993, lk 25. (2) http://ec.europa.eu/agriculture/eval/reports/protein_crops/index_en.htm. (3) EÜT L 162, 12.6.1982, lk 28. (4) EÜT L 160, 26.6.1999, lk 1. (5) ELT L 270, 21.10.2003, lk 1. (6) ELT L 30, 31.1.2009, lk 16. (7) ELT L 316, 2.12.2009, lk 27. (8) ELT L 229, 1.9.2009, lk 1. (9) ELT C 66 E, 20.3.2009, lk 29.

Euroopa Parlamendi 8. märtsi 2011. aasta resolutsioon soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus aastal 2010 (2010/2138(INI))

P7_TA(2011)0085 A7-0029/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõike 3 teist lõiku ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 157;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 23;

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni;

–  võttes arvesse Stockholmi programmi(1);

–  võttes arvesse nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust(2), nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel(3) ning nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiivi 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega(4);

–  võttes arvesse komisjoni 2000., 2001., 2002., 2004., 2005., 2006., 2007. ja 2008. aasta aruannet soolise võrdõiguslikkuse kohta (vastavalt KOM(2001)0179, KOM(2002)0258, KOM(2003)0098, KOM(2004)0115, KOM(2005)0044, KOM(2006)0071, KOM(2007)0049 ja KOM(2008)0010);

–  võttes arvesse komisjoni 18. detsembri 2009. aasta aruannet „Naiste ja meeste võrdõiguslikkus – 2010” (KOM(2009)0694);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (uuestisõnastamine)(5);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. juuli 2010. aasta direktiivi 2010/41/EL füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 86/613/EMÜ(6);

–  võttes arvesse nõukogu 8. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/18/EL, millega rakendatakse Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Keskliitude Ühenduse, Euroopa Käsitööga Tegelevate Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtete Keskliidu, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt vanemapuhkuse kohta sõlmitud muudetud raamkokkulepet ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/34/EÜ(7);

–  võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta teatist „Parem töö- ja eraelu tasakaal: töö-, era- ja pereelu ühitamise võimaluste edendamine” (KOM(2008)0635);

–  võttes arvesse direktiivi 89/552/EMÜ piirideta televisiooni kohta;

–  võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta aruannet „Barcelona eesmärkide elluviimine seoses lastehoiuteenustega eelkooliealistele lastele” (KOM(2008)0638);

–  võttes arvesse komisjoni 21. septembri 2010. aasta teatist „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015” (KOM(2010)0491);

–  võttes arvesse ÜRO 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja ÜRO Pekingi tegevusprogrammi;

–  võttes arvesse 23. ja 24. märtsil 2006. aastal Euroopa Ülemkogu poolt vastu võetud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti;

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni naiste ja meeste võrdsete võimaluste nõuandekomitee 22. märtsil 2007. aastal vastu võetud arvamust sugudevaheliste palgaerinevuste kohta;

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimõiguste ülemvoliniku inimõigusi ja soolist identiteeti käsitlevat dokumenti (2009);

–  võttes arvesse homofoobiat, transfoobiat ning seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi alusel diskrimineerimist käsitlevat Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti aruannet (2010);

–  võttes arvesse oma 6. mai 2009. aasta resolutsiooni tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta(8);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus aastal 2009(9);

–  võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni majanduslanguse ja finantskriisi sooliste aspektide kohta(10);

–  võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhiste 2006–2010 tulemuste hindamise kohta ja soovituste kohta tulevikuks(11);

–  võttes arvesse oma 19. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni ebakindlates töösuhetes naiste kohta;

–  võttes arvesse oma 13. märtsi 2007. aasta resolutsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhiste 2006–2010 kohta(12);

–  võttes arvesse oma 3. septembri 2008. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta aastal 2008(13);

–  võttes arvesse oma 18. novembri 2008. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte rakendamise kohta(14);

–  võttes arvesse oma 15. detsembri 2010. aasta resolutsiooni reklaami mõju kohta tarbija käitumisele(15);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A7-0029/2011),

A.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on üks Euroopa Liidu aluspõhimõtteid, mida tunnustatakse Euroopa Ühenduse asutamislepingus ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, ning arvestades, et endiselt valitseb naiste ja meeste vahel ebavõrdsus paljudes valdkondades;

B.  arvestades, et Euroopa Liit ei pääsenud majandus- ja finantskriisist, millel on olnud hävitav mõju nii naiste kui ka meeste töökohtadele, eriti naiste majanduslikule positsioonile, ning mis ähvardab pikas perspektiivis mõjutada rohkem naisi;

C.  arvestades, et naiste ja meeste võrdsus mõjutab soodsalt tootlikkust ja majanduskasvu ning aitab suurendada naiste osalust tööturul, mis omakorda annab palju sotsiaalseid ja majanduslikke eeliseid;

D.  arvestades, et vaja on sooliselt eristatud statistilisi andmeid, et võrrelda, millist mõju avaldas kriis naistele ja meestele; arvestades, et Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudil on selles valdkonnas rohkelt võimalusi, ning arvestades, et on vaja andmeid, et hinnata vaesuse mõju naiste, eelkõige vanemate naiste tervisele, sest tähtis on tagada naiste tervise kaitse;

E.  arvestades, et naiste töötuse määra alahinnatakse sageli, kuna arvesse ei võeta naiste tööturul mitteosalemise kõrget määra (63 miljonist 25–64 aastastest, kes kuuluvad mitteaktiivsesse elanikkonnarühma, moodustavad naised kaks kolmandikku) ja osalise tööajaga töötavate naiste kõrget määra;

F.  arvestades, et tööhõive on väiksem maapiirkondades; arvestades lisaks, et suur hulk naisi ei osale ametlikul tööturul ning seetõttu ei registreerita neid töötutena ega lisata töötuse statistikasse, mis tekitab rahalisi ja õiguslikke probleeme seoses sünnitus- ja haiguspuhkuse, pensioniõiguste ja sotsiaalkindlustusega, samuti probleeme lahutuse korral; arvestades, et maapiirkonnad on ebasoodsamas olukorras kvaliteetsete töökohtade nappuse tõttu;

G.  arvestades, et naised on tööturul ebasoodsas olukorras osalise tööajaga lepingute tõttu ja mittevabatahtlike tähtajaliste lepingute ning eelkõige meestest madalama palgataseme tõttu; arvestades, et see ebavõrdsus kajastub ka pensionides, mis tähendab naiste jaoks suuremat vaesuse ohtu;

H.  arvestades, et naiste ja meeste palga erinevus on Euroopa Liidus keskmiselt 18%, mõnes riigis üle 25% ja ühes liikmesriigis isegi 30%, ning arvestades, et jõupingutustest ja edusammudest hoolimata väheneb palgaerinevus väga aeglaselt;

I.  arvestades, et emaks saamine ei tohiks naiste karjääri takistada ning statistikast ilmneb selgelt, et naised, kellel on lapsed, veedavad tööl vähem aega kui lasteta naised, vastupidiselt isadele, kes töötavad rohkem kui lasteta mehed;

J.  arvestades, et Euroopa Ülemkogu 2002. aasta märtsis Barcelonas toimunud kohtumisel paluti liikmesriikidel pakkuda 2010. aastaks lastehoiuteenuseid vähemalt 90%-le lastest vanuses kolmest aastast kohustusliku koolieani ja vähemalt 33%-le kuni kolmeaastastest lastest, kuid paljudes riikides ei ole ikka veel piisavalt avalikult rahastatavaid lastehoiuteenuseid pakkuvaid asutusi, mis avaldab eriti negatiivset mõju ebasoodsas olukorras peredele;

K.  arvestades, et naiste tööhõive määr on otseses seoses nende perekondlike kohustustega; arvestades, et rohkem kui 20 miljonit eurooplast (kellest kaks kolmandikku on naised) tegelevad täiskasvanud abivajajate hooldamisega, mistõttu neil ei ole võimalik töötada täistööajaga; arvestades, et seoses elanikkonna vananemisega on tõenäoline, et seda nähtust hakkab sagedamini esinema;

L.  arvestades, et lastehoiuteenuste ning eakate ja teiste abivajajate abistamise kättesaadavus on hädavajalik selleks, et tagada meeste ja naiste võrdne osalemine tööturul, hariduses ja koolituses;

M.  arvestades, et naistel on meestest palju suurem vastutus koduste tööde eest ja selle väärtust ei hinnata rahaliselt, ning arvestades, et kodune töö, laste, haigete ja eakate eest hoolitsemine on raske tasustamata töö;

N.  arvestades, et tuleb kõrvaldada soolised stereotüübid hariduses, mis toovad sageli kaasa selle, et lapsi suunatakse koolides ja ülikoolides traditsioonilistele naiste või meeste erialadele; arvestades, et tähtis on tagada mitmekesised hariduse ja elukutsevaliku võimalused;

O.  arvestades, et teadusse suunduvate naiste ja tütarlaste arv on endiselt väike, eelkõige matemaatika ja IT valdkonnas, mille tulemus on suur valdkondlik segregatsioon;

P.  arvestades, et kriis võib veelgi suurendada naiste ja meeste valdkondlikku ja kutsealast segregatsiooni, mis mõnes riigis ei kahane, vaid kasvab;

Q.  arvestades, et ELi 2020. aasta strateegias asetatakse rõhk ökoloogilisele ümberkujundamisele, taastuvenergia sektorile, teadusele ja tehnoloogiamahukatele keskkonnasõbralikele töökohtadele uue säästva majanduse huvides; arvestades, et naiste aktiivne kaasamine ja taasintegreerimine tööturule on hädavajalik, et jõuda naiste ja meeste 75% tööhõive eesmärgini;

R.  arvestades, et naised on üldiselt kõrgema haridustasemega kui mehed (58,9% ülikoolidiplomi omandanutest on naised), kuid naiste palk on siiski keskmiselt 18% madalam kui meeste palk ning ettevõtete, riigiasutuste ja poliitiliste organite vastutavatel ametikohtadel on naisi vähem;

S.  arvestades, et 2008. aasta juunis loodud poliitiliste ja majanduslike otsuste tegemisel osalevate naiste Euroopa võrgustik võib aidata saavutada sugude tasakaalu vastutavatel ametikohtadel;

T.  arvestades, et ühiskonnas soolise võrdõiguslikkuse saavutamise eelduseks on naiste parem esindatus nii Euroopa kui ka riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi poliitikas; arvestades, et teatavates liikmesriikides ei ületa naiste esindatus parlamendis 15%;

U.  arvestades, et naiste positiivne erikohtlemine on osutunud hädavajalikuks, et tagada nende täielik integreerumine tööturule ja ühiskonda laiemalt;

V.  arvestades, et vaesus ähvardab tavaliselt rohkem naisi kui mehi, kuna naiste karjäär ei ole pidev ning nende palgad ja pensionid on väiksemad; arvestades, et vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta raames ei ole piisavalt tegeldud naiste vaesuse sügavamate põhjustega;

W.  arvestades, et 2011. aasta on Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta; rõhutab, et soolise võrdõiguslikkuse põhimõtte edendamisel vabatahtliku tegevuse programmides võib olla positiivne mõju;

X.  arvestades, et vähemuste hulka kuuluvad naised, eelkõige roma naised, kannatavad pidevalt mitmekordse ja valdkonnaülese diskrimineerimise all ning nad pole ebasoodsamas olukorras mitte ainult enamiku naistega võrreldes, vaid ka etniliste vähemuste hulka kuuluvate meestega võrreldes, ning nende puhul on sotsiaalse tõrjutuse oht eriti kõrge;

Y.  arvestades, et naistevastane vägivald on nende põhiõiguste rikkumine, millel pole geograafilisi, majanduslikke, kultuurilisi ega sotsiaalseid piire ning mis on oluline takistus võrdsuse saavutamisele; arvestades, et hinnanguliselt 20–25% naisi kannatab Euroopas oma elu jooksul füüsilise vägivalla all; arvestades, et psühholoogiline vägivald võib olla sama hävitava mõjuga kui füüsiline vägivald,

Z.  arvestades, et Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud naistevastase vägivalla vastu võitlemise Euroopa aasta väljakuulutamist;

AA.  arvestades, et naised kannatavad mitmesuguse diskrimineerimise all ning neid ähvardavad rohkem sotsiaalne tõrjutus, vaesus ja äärmuslikud inimõiguste rikkumised, nt inimkaubandus, eriti kui nad ei kuulu ühiskonna peavoolu,

1.  tuletab meelde, et kriisi mõju andis kõigepealt tunda nendes majandusharudes, kus töötavad põhiliselt mehed, nagu ehitus ja tööstus, kuid kriis laienes ka teistesse harudesse, kus naiste esindatus on suurem, suurendades nii naiste töötuse määra; rõhutab, et sissetulek on langenud rohkem teenindussektorites, kus domineerivad naised, ning riigieelarvest rahastatavates sektorites, kus enamik töötajaid on naised, ning seetõttu saavad naised väiksemat pensioni, mis toob kaasa suurema vaesuse eakate naiste hulgas;

2.  märgib, et riikides, kus on saavutatud meeste ja naiste võrdne kohtlemine tööturul, on see avaldanud positiivset mõju majandus- ja sotsiaalsele arengule ning seetõttu ei tohi soolise võrdõiguslikkuse poliitikat kriisiajal kõrvale jätta, ja et liikmesriikide ja komisjoni kinnitatud kavatsusele vaatamata ei ole järjepidevalt võrdseid tingimusi veel saavutatud; märgib, et majanduslanguse tõttu teravnes viimase kümne aasta suundumus, kus naisi puudutab vaesus, töökoha kaotus ja ebakindel töösuhe palju suuremal määral kui mehi, veel rohkem, mistõttu on vaesus ELis üha enam naiste pärusmaa;

3.  rõhutab, et Lissaboni strateegia eesmärk on integreerida tööturule 60% töövõimelistest naistest, samas kui rahvastiku küsimuses tuleb püüda toetada sündimuse parandamist, et toime tulla tuleviku väljakutsetega;

4.  toonitab, et majanduskasvu seisukohast on naiste osalemine tööturul positiivne; märgib, et OECD andmetel oli aastatel 1995–2008 naiste panus aastases majanduskasvus üks neljandik;

5.  toonitab, et töökaotuse korral on naistel suurem oht uut töökohta mitte leida;

6.  nõuab eesmärkide seadmist naiste osaluse suurendamiseks tegevusaladel ja valdkondades või tasanditel, millest nad on varem kõrvale jäetud ja kus nad on endiselt alaesindatud, teavitades tööandjaid ja motiveerides neid naisi tööle võtma ja edutama, eriti eespool nimetatud valdkondades;

7.  rõhutab, et naiste pensionide suurusele tuleb palju rohkem tähelepanu pöörata, sest töötavad naised katkestavad oma karjääri meestest sagedamini, et hoolitseda laste ning haigete või eakate pereliikmete eest, ning perekondlike kohustuste tõttu töötavad naised meestest suurema tõenäosusega osalise tööajaga või ebakindlas töösuhtes;

8.  palub, et selle hindamiseks, millist mõju kriis naistele avaldab, töötataks välja täpne statistika, mille sooliselt eristatud näitajaid ajakohastataks ja hinnataks ümber korrapäraselt; lisab, et selline statistika peaks võimaldama paremini välja selgitada majanduslikke ja struktuurilisi probleeme, et hõlbustada kriisist ülesaamist ja edendada heade tavade levitamist;

9.  taunib asjaolu, et majanduse taastamise kavades keskendutakse tegevusaladele, kus domineerivad mehed; rõhutab, et mehi eelistav suhtumine ametialase tuleviku toetamisel suurendab, mitte ei vähenda soolist ebavõrdsust; rõhutab vajadust integreerida soolise võrdõiguslikkuse poliitika riiklikesse, Euroopa ja rahvusvahelistesse majanduse taastamise kavadesse, et kriisiga toime tulla;

10.  juhib tähelepanu asjaolule, et nii naiste kui ka meeste tööhõive määr on madalam maapiirkondades ning et seal elavad inimesed on ebasoodsas olukorras kättesaadavate kvaliteetsete töökohtade puudumise tõttu; lisaks ei osale paljud naised ametlikul tööturul ning seepärast ei peeta neid ametlikult töötuks, mistõttu neil esineb rahalisi ja juriidilisi probleeme seoses sünnitus- ja haiguspuhkuse ning pensioniõigustega;

11.  toonitab, et praegune majanduskriis on avaldanud kahjulikku mõju töötajatele; märgib, et kuigi naiste haridustase on viimastel aastatel märgatavalt tõusnud ja kõrgharidusega naiste arv ületab meeste oma, on naised jätkuvalt kontsentreerunud teisejärgulistesse ja sageli halvemini tasustatud ametitesse;

12.  toonitab, et naised on üleesindatud ebakindla töösuhtega ja osalise tööajaga töötajate ning vaesuse all kannatavate seas, seepärast kutsub liikmesriike üles tagama, et vaesuse ja sotsiaalse kaasatusega seotud ELi 2020. aasta eesmärkide saavutamise poliitika oleks suunatud naistele proportsionaalselt sellega, mil määral nad kuuluvad vaesuse all kannatavate inimeste sekka;

13.  tuletab meelde, et sooline ebavõrdsus eksisteerib endiselt, hoolimata naiste kasvavast osalusest tööturul; rõhutab, et majandus- ja finantskriisi tuleb käsitleda kui võimalust teha uusi ja uuenduslikke ettepanekuid tööhõive, palgataseme, tööaja ja vastutavatel ametikohtadel töötamise kohta;

14.  rõhutab naiste ja meeste võrdsuse soodsat mõju majanduskasvule; juhib tähelepanu asjaolule, et mitme uuringu kohaselt suureneks SKP 30% võrra, kui naiste tööhõive, osalise tööajaga töötamise ja tootlikkuse näitajad oleksid meeste näitajatega sarnased;

15.  tuletab meelde, et selliseid uute töökohtade loomise mõttes suure potentsiaaliga valdkondi nagu ökoloogia, keskkond ja uued tehnoloogiad tuleb võtta arvesse tööpoliitika väljatöötamisel; rõhutab sellega seoses, et naistel on nendes valdkondades oluline roll; kutsub liikmesriike üles ergutama tütarlapsi mitte eirama selliseid valdkondi; innustab komisjoni pidevalt esitama teatisi nende uute väljavaadete kohta;

16.  kutsub üles liikmesriike komisjoni kaasabil ergutama olemasolevate meetmete intensiivistamise abil naisi osalema elukestva õppe raames toimuvas kutseõppes, reageerimaks kestliku majanduse suunas võetud kursile, milles pööratakse tähelepanu VKEdele ning tõhustatakse nii naistöötajate tööalast konkurentsivõimet;

17.  nõuab, et edendataks naistele avaramate võimaluste pakkumist hariduses ja kutseõppes ning naiste tööhõivet ebatraditsioonilistes valdkondades ja suurema vastutusega töökohtadel;

18.  kutsub komisjoni üles ergutama dialoogi sotsiaalpartneritega sellistes küsimustes nagu palkade läbipaistvus, osalise tööajaga ja tähtajalise lepingu tingimused naiste jaoks ja julgustama naisi osalema nn rohelistes ja innovaatilistes valdkondades;

19.  tuletab meelde, et sotsiaalsel ettevõtlusel (sihtasutused, vastastikused ühingud, kooperatiivid) võib olla tähtis roll majandustegevuse taastumisel ning selle valdkonna ettevõtetes töötavad põhiliselt naised; kutsub liikmesriike üles asetama majanduse elavdamise kavade väljatöötamisel sellistele tegevusvaldkondadele erilist rõhku;

20.  rõhutab ühisomandi õigusliku mõiste väljaarendamise tähtsust, et tagada naiste õiguste täielik tunnistamine põllumajandussektoris, asjakohane sotsiaalne kaitse ja nende töö tunnustamine, samuti rõhutab vajadust muuta Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi (EARFD) määrust, et sarnaselt Euroopa Sotsiaalfondile (ESF) saaks tulevasel programmiperioodil (2014–2020) rakendada naiste suhtes positiivset erikohtlemist, mis oli võimalik varasematel perioodidel, kuid mitte praegusel, sest neil meetmetel on väga soodne mõju naiste tööhõivele maapiirkondades;

21.  rõhutab, et palgaerinevuste vastu võitlemine on üks prioriteete, ja väljendab sellega seoses kahetsust selle üle, et komisjon ei ole selleteemalist arutelu Euroopa tasandil piisaval määral elavdanud, eelkõige naiste ja meeste palkade võrdsuse põhimõtte elluviimist käsitlevate olemasolevate õigusaktide läbivaatamise kaudu, nagu parlament on palunud oma 18. novembri 2009. aasta resolutsioonis;

22.  kutsub liikmesriike üles suurendama jõupingutusi tööturgude soopõhise segregatsiooni ärahoidmiseks ning võitlemaks suundumuse vastu, et paljud naised töötavad halvemini tasustatud aladel, äratades koolides poiste ja tüdrukute huvi kõikvõimalike elukutsete vastu ning laiendades naiste koolitusvõimalusi, et võimaldada neil kohaneda tööturul nende karjääri jooksul toimuvate muutustega; väljendab sügavat muret seoses praeguse ebaõiglase olukorraga, kus naised peaksid ELis – kus aluslepingutes on enam kui pool sajandit sätestatud sama töö eest võrdse palga maksmise põhimõte – töötama meestega sama suure palga teenimiseks kalendriaastas keskmiselt 418 päeva;

23.  nõuab palgaga seotud diskrimineerimisega võitlemiseks kiiret tegutsemist selliste meetmete abil nagu olemasoleva direktiivi läbivaatamine, täpsete eesmärkidega valdkondlike arengukavade koostamine, mis võiks hõlmata sugudevaheliste palgaerinevuste vähendamist 0,5%-ni aastaks 2020 eesmärgiga lõpetada otsene ja kaudne diskrimineerimine, või toetada kollektiivseid läbirääkimisi, koolitada võrdõiguslikkuse nõustajaid, võtta meetmed tasustamata tööga seotud sugudevahelise ebavõrdsuse vastu ning võtta äriühingutes ja teistes töökohtades kasutusele võrdõiguslikkuse kavad; usub, et läbipaistvusest palkade koostises peaks saama tava, et tugevdada naistöötajate läbirääkimispositsiooni;

24.  palub Euroopa Komisjonil ja liikmesriikidel võtta meetmeid selleks, et leida lahendus paradoksaalsele olukorrale, kus naised saavad meestest väiksemat palka, ehkki on paremini haritud; rõhutab, et optimaalse majanduskasvu ja tõeliselt jätkusuutliku arengu huvides on vaja naiste karjääripotentsiaal täielikult ära kasutada;

25.  rõhutab, et naiste eraldi sissetulek ja kvaliteetsed tasustatud töökohad aitavad saavutada naiste majanduslikku sõltumatust ning naiste ja meeste suuremat võrdsust ühiskonnas tervikuna;

26.  palub liikmesriikidel kohaldada soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet riiklike pensionisüsteemide suhtes nii vanuse kui ka sissetuleku osas;

27.  palub ELi liikmesriikidel rakendada nõuetekohaselt õigusakte, mis nõuavad võrdset palka võrdse töö eest, ning palub komisjonil kohaldada sanktsioone liikmesriikide suhtes, kes seda ei tee;

28.  toonitab, et sooline võrdõiguslikkus ei ole üksnes mitmekesisuse ja sotsiaalse õigluse küsimus – see on ka ELi 2020. aasta strateegias ette nähtud jätkusuutliku majanduskasvu, tööhõive, konkurentsivõime ja sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärkide täitmise üks eeltingimus; kutsub seepärast komisjoni üles tugevdama soolist mõõdet ELi 2020. aasta strateegia kõikides osades, võttes eelkõige arvesse soolisi iseärasusi, ja looma soolist võrdõiguslikkust puudutavaid erimeetmeid ja eesmärke kõikide meetmete raames, et parandada Euroopa tööhõivestrateegiat;

29.  palub komisjonil, nõukogul ja liikmesriikidel eelistada soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas siduvaid ettepanekuid mittesiduvatele strateegiatele ja poliitikadokumentidele;

30.  usub, et komisjon ja liikmesriigid peaksid arendama koolitus- ja rakendusvahendeid, et kõik sidusrühmad võtaksid oma pädevusvaldkonnas asjakohaselt arvesse naiste ja meeste võrdsetel võimalustel põhinevat perspektiivi ning muu hulgas hindaksid poliitika konkreetset mõju naistele ja meestele;

31.  rõhutab vajadust arendada välja kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed näitajad ja soopõhine statistika, mis on usaldusväärsed, võrreldavad ja vajadusel kättesaadavad ning mida tuleb kasutada soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise jälgimiseks kõikides poliitikavaldkondades;

32.  usub, et üks prioriteet peaks olema võitlus vaesuse kaotamiseks, milleks on vaja läbi vaadata makromajandus-, rahandus-, sotsiaal- ja tööjõupoliitika, mis on vaesuse põhjustajad, et tagada naiste jaoks majanduslik ja sotsiaalne õiglus; usub, et vaesuse määrade kindlaksmääramise metoodika tuleks läbi vaadata ning tuleks välja arendada strateegiad, mille abil edendada sissetuleku õiglast jaotumist, tagada miinimumsissetulek ja inimväärsed pensionid, luua rohkem kvaliteetseid töökohti koos naiste õigustega, tagada kvaliteetsete avalike teenuste kättesaadavus kõikidele naistele ja tütarlastele ning parandada sotsiaalhoolekannet ja vastavaid kohalikke teenuseid, eriti lastesõimesid, lasteaedu, päevakeskusi, kogukonna- ja puhkekeskusi ning perede toetamise teenuseid;

33.  väljendab heameelt selle üle, et komisjon on käivitanud kogu ELi hõlmava kampaania meeste ja naiste palgaerinevuse vastu võitlemiseks; märgib siiski, et palgaerinevus naiste ja meeste vahel püsib, ning seetõttu nõuab, et Euroopa tasandil käivitataks arutelu naiste ja meeste rolliga seonduvate stereotüüpide vastu võitlemiseks; rõhutab seetõttu koolides, töökohtades ja meedias teadlikkuse tõstmise kampaaniate korraldamise tähtsust, et võidelda püsivate soostereotüüpide vastu ja eelkõige alandavate kuvandite vastu; märgib, et kampaaniates tuleks rõhutada meeste rolli perekohustuste õiglase jaotuse tagamisel ning töö- ja eraelu tasakaalustamisel;

34.  peab demograafilist muutust arvesse võttes vajalikuks kasutada paremini ära naiste potentsiaali ning suurendada nende tööhõivet, et saavutada ELi 2020. aasta strateegias esitatud 20–64aastaste naiste ja meeste tööhõive määra 75% eesmärk; on samas veendunud, et inimestel peab olema laste saamisel vaba valik ning et era- ja tööelu vaheline õiglane tasakaal on peamine eeltingimus naiste osalemise suurendamiseks tööturul;

35.  palub, et esitataks konkreetseid ettepanekuid töö- ja eraelu ühitamiseks, eelkõige abivajajate abistamise ja lastehoiu valdkonnas;

36.  toonitab, et komisjon ja liikmesriigid peavad edendama, toetama ja tugevdama naiste osa sotsiaalmajanduses, pidades silmas seda, kui kõrge on naiste tööhõive tase kõnealuses sektoris ja kui olulisi teenuseid selles pakutakse töö- ja eraelu vahelise õiglase tasakaalu edendamiseks;

37.  palub komisjonil jälgida, et töö- ja eraelu ühitamist käsitlevad ELi õigusaktid võetaks nõuetekohaselt üle liikmesriikide õigusesse, kohandades meeste ja naiste töötingimusi;

38.  märgib, et osaline tööaeg võib mõjuda lepinguosalisele kahjulikult, näiteks takistades karjääri ja põhjustades vanemas eas vaesust, või siis on sellisel töötajal väiksema sissetuleku tõttu vaja täiendavat riigi abi enda elatamiseks või haiguse või töötuse ajal;

39.  rõhutab, et on vaja teavituskampaaniaid, et tagada traditsiooniliselt meeste või naiste elukutsete või tegevusalade sooneutraalsus; seepärast palub liikmesriikidel käivitada arutelu keele rolli üle stereotüüpide püsimises, eriti mõnede elukutsete nimetuste mehe või naisega sidumise tõttu;

40.  palub avalikel ja eraasutustel kehtestada oma sise-eeskirjades võrdõiguslikkuse kavad koos rangete lühiajaliste, keskmise pikkusega ja pikaajaliste eesmärkidega ning hinnata igal aastal nende eesmärkide täitmist;

41.  palub, et esitataks konkreetseid ettepanekuid töö-, pere- ja eraelu ühitamiseks, edendades ametialaste, perekondlike ja sotsiaalsete kohustuste suuremat jagamist meeste ja naiste vahel, eelkõige abivajajate abistamise ja lastehoiu valdkonnas;

42.  kutsub liikmesriike üles toetama tööhõivet ebasoodsamas olukorras oleva kategooria jaoks, mis koosneb rasedatest või emadest, kes teevad ise koduseid töid, ergutades pakkuma kõnealusele rühmale töökohti, mis on inimväärsed, stabiilsed ja kooskõlas nõuetekohase töö- ja eraelu tasakaaluga;

43.  usub, et töö ja lapsehoolduse paremaks ühitamiseks on vaja parandada lastega seotud puhkusi; palub seetõttu, et nõukogu võtaks kiiresti vastu ühise seisukoha parlamendi 20. oktoobri 2010. aasta seisukoha kohta(16), mis käsitleb nõukogu direktiivi 92/85/EMÜ läbivaatamist;

44.  kutsub liikmesriike üles edendama selliste lastehoiuteenuste nagu sõimed ja lasteaiad ning eakatele ja teistele abivajajatele mõeldud asutuste loomist või parandamist, et pakkuda võimalikult paljudele inimestele teenuseid, mis oleksid taskukohased ja kvaliteetsed ning mille osutamise aeg sobiks kokku täistööajaga; on seisukohal, et need asutused on vanematele väga suureks toeks ning peaksid neil aitama siseneda tööturule;

45.  rõhutab, et perekond on meie ühiskonna alustugi ning otseselt seotud väärtuste edasiviimisega ja solidaarse kooseluga; toonitab, et paindliku tööaja kasutuselevõtt ja kaugtöö võimaluse pakkumine, nagu ka lastehoiu laiendamine ja eakate koduabi kutsealastamine on oluline samm teel töö- ja eraelu ühitamisele ning naiste ja meeste võrdse osaluse tõhustamisele tööturul, hariduses ja koolituses; väljendab kahetsust asjaolu üle, et piisavate puhkuse- ja vanemapuhkuse süsteemide ning mõlema vanema paindliku töökorralduse puudumine takistab naistel sageli tööturul aktiivselt osalemist ja täistööajaga töötamist; on arvamusel, et mis puudutab naiste ametisse nimetamist ja tööhõivet, siis selleks on vaja ka muutust ärikultuuris; kutsub seepärast nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles hoidma ära majandus- ja finantskriisist tingitud kärpeid lastehoiu, eakate ja ebasoodsas olukorras olevate isikute hoolduse valdkonnas antavate toetuste ja sotsiaalteenuste puhul;

46.  tuletab komisjonile ja liikmesriikidele meelde vajadust võtta vastu positiivsed meetmed nii naiste kui ka meeste jaoks, eelkõige selleks, et lihtsustada tööle naasmist pärast perekonnale pühendatud ajavahemikku (laste kasvatamine ja/või haige või puudega sugulase hooldamine), edendades tööturule (taas)integreerumise poliitikat ning seega rahalise sõltumatuse taastamist;

47.  rõhutab, et haridusel on tähtis roll, et sisendada lastele juba varases eas soolise võrdõiguslikkuse tähtsust, õpetada neid erinevaid kultuure aktsepteerima ning mõistma diskrimineerimise ja eelarvamuste mõju; kutsub liikmesriike üles pakkuma terve kooliea jooksul haridusprogramme, aga ka teadlikkuse tõstmise ja teavitusprogramme, et edendada Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ja eelkõige selle artiklis 23 sätestatud väärtusi;

48.  rõhutab, et noortel peab olema vabadus langetada ise otsus oma elukutsevaliku kohta; tuletab sellega seoses meelde, kui oluline on, et õpetajad ei suunaks automaatselt õpilaste kutsevalikut sooliste stereotüüpide alusel, ning tähelepanu tuleks juhtida kõikidele töövõimalustele;

49.  kutsub liikmesriike üles haridussektori teadlikkuse tõstmise programmide abil tagama, et tütarlapsi ei suunataks automaatselt sellistele kutsealadele ja ametitele, mida peetakse traditsiooniliselt naiste kutsealadeks või ametiteks;

50.  rõhutab vajadust teha Euroopa tasandil suuremaid jõupingutusi, et suurendada naiste osalust poliitikas; ergutab sellega seoses naisi osalema kõikides ELi institutsioonides, eelkõige vastutavatel ametikohtadel; rõhutab, et tuleb teha täiendavaid jõupingutusi riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil; nõuab siduvate eesmärkide seadmist, et tagada naiste ja meeste võrdne esindatus; märgib sellega seoses, et kvootide kasutamisel on naiste esindatusele positiivne mõju; rõhutab seepärast asjaolu, et valimiskvootide kasutamisel on positiivne mõju naiste esindatusele;

51.  tuletab meelde, et üksnes 3% suurettevõtete juhtkonna eesotsas on naine; toob seetõttu eeskujuks Norra, mis on alates 2003. aastast edukalt rakendanud kvoodipoliitikat, et tagada võrdsus ettevõtete juhtkondades, ning seda eeskuju järgivad nüüd ka Hispaania ja Prantsusmaa; kutsub liikmesriike üles võtma tõhusaid meetmeid, nagu kvoodid, et tagada naiste suurem esindatus börsil noteeritud suurettevõtetes ning ettevõtete juhtkondades üldse, eriti avaliku sektori osalusega ettevõtetes;

52.  toonitab, et ettevõtete või sektorite jaoks tuleb võrdõiguslikkuse kavad kehtestada kohustuslikus korras, et võidelda sooalase ebaõiglusega liikmesriikide tööhõives, ja et selle valdkonna osapooled peaksid need algatama ja nende rakendamist jälgima;

53.  rõhutab, et liikmesriigid peavad võtma meetmeid, eelkõige seadusandluses, et kehtestada siduvad eesmärgid meeste ja naiste võrdse osakaalu tagamiseks ettevõtete, avalike asutuste ja poliitiliste organite vastutusrikastel ametikohtadel;

54.  kutsub liikmesriike üles selgitama välja ettevõtted, kes edendavad soolist võrdõiguslikkust ning töö-, pere- ja eraelu ühitamist, ning ulatuslikult levitama parimaid tavasid, eelkõige kaubandus- ja tööstuskodade kaudu;

55.  väljendab rahulolu üldise aruteluga naiste osakaalu suurenemise üle sektori juhtivatel ametikohtadel ning soovitab võtta ettevõtetes kasutusele vabatahtliku kvoodi, mille aluseks peaks olema tööjõu sooline suhtarv;

56.  nõuab riiklikul ja Euroopa tasandil meetmeid, et edendada naiste hulgas ettevõtlust, luues koolitus- ning ametialase ja õigusliku nõustamise struktuure ning hõlbustades juurdepääsu avaliku ja erasektori rahastamisele;

57.  ergutab soolist võrdõiguslikkust edendavaid sidusrühmi vahetama omavahel pidevalt teavet ja kogemusi, et juurutada häid tavasid kogu ühiskonnas nii Euroopa kui ka riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil ning nii era- kui ka avalikus sektoris;

58.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu haavatavate naiste rühmadele: puudega ja eakatele naistele ning sisserändajatest naistele, lesbidele, biseksuaalidele ja transseksuaalidele ning konkreetsesse vähemusrühma kuuluvatele naistele ning abivajajate eest hoolitsevatele väheharitud või ilma hariduseta naistele, kes kõik vajavad nende olukorrale vastavaid meetmeid; kutsub komisjoni üles tagama teatava järjepidevuse, et Euroopa vabatahtliku tegevuse aastaga 2011 ergutataks ka soolise võrdõiguslikkuse edendamist;

59.  palub komisjonil toetada liikmesriikide jõupingutusi ebasoodsas olukorras, näiteks sisserännanud naiste, etniliste vähemuste hulka kuuluvate naiste, puudega naiste ja üksikemade kutsealaste väljavaadete parandamiseks neile hariduse ja kutseõppe kättesaadavamaks tegemise kaudu, et suurendada nende võimalusi elada majanduslikult iseseisvalt; juhib tähelepanu sisserännanud naiste mitmekordsele diskrimineerimisele, mis väljendub lisaks nende diskrimineerimisele soo, etnilise päritolu ja rassi tõttu sageli ka vanuse alusel diskrimineerimisena;

60.  palub võrdõiguslikkuse eest vastutavatel riiklikel, piirkondlikel ja kohalikel asutustel võtta kasutusele integreeritud lähenemisviis, et parandada mitmekordse diskrimineerimise juhtumitele reageerimist ja nendega tegelemist; rõhutab samuti, et need asutused peaksid pakkuma koolitust kohtunikele, vandekohtunikele ja teistele töötajatele, et nad suudaksid mitmekordse diskrimineerimise juhtumeid tuvastada, ette näha ja käsitleda;

61.  tuletab meelde, et puudega naisi diskrimineeritakse sageli ühiskondlikus ja poliitilises ning kultuuri- ja tööelus; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles esitama konkreetseid ettepanekuid nende olukorra parandamiseks;

62.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama romade kaasamist käsitleva ELi strateegia rakendamisel erilist tähelepanu roma naistele;

63.  märgib, et transseksuaalid on väga marginaliseeritud ja tagakiusatud rühm, keda sageli häbimärgistatakse, tõrjutakse ja kes langevad vägivalla ohvriks, nagu on teatanud Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid järgiksid ameti soovitusi tugevama ja selgema kaitse kohta soolise identiteedi alusel toimuva diskrimineerimise eest;

64.  pooldab naiste ja meeste juurdepääsu reproduktiivtervist käsitlevale asjakohasele teabele ja toetusele ning rõhutab, et naistel peaksid olema samad õigused ja võimalused nagu meestel omada juurdepääsu selle valdkonna teenustele; rõhutab, et naistel peab olema kontroll oma seksuaalsete ja reproduktiivsete õiguste üle, eriti rasestumisvastaste vahendite ja abordi lihtsa kättesaadavuse teel; palub liikmesriikidel ja komisjonil võtta meetmeid meeste teadlikkuse tõstmiseks nende kohustustest seksuaal- ja reproduktiivküsimustes;

65.  tuletab meelde, et naistevastane vägivald on peamine takistus soolise võrdõiguslikkuse saavutamisel; kutsub komisjoni üles alustama ettepaneku koostamist üldise direktiivi kohta, mis käsitleb võitlust naistevastase vägivalla kõigi vormidega, nii füüsilise, seksuaalse kui ka psühholoogilise vägivallaga ja eelkõige naistega kauplemise vastast võitlust;

66.  väljendab heameelt jõupingutuste üle, mida on ühenduse ja riiklikul tasandil tehtud naistevastase vägivallaga võitlemisel, ent rõhutab, et see nähtus on endiselt oluline lahendamata probleem, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid meetmeid, et tagada ligipääs tugiteenustele, mille eesmärk on ära hoida soolist vägivalda ning kaitsta naisi sellise vägivalla eest, olenemata nende õiguslikust seisundist, rassist, vanusest, seksuaalsest sättumusest, etnilisest päritolust ja usutunnistusest; väljendab heameelt sellist vägivalda käsitleva arutelu taaselustamise üle, eelkõige seoses Euroopa lähenemiskeelu vastuvõtmise ja inimkaubanduse direktiiviga; kutsub liidu järgmisi eesistujariike jätkama samas vaimus; rõhutab, et nõukogu ja komisjon peavad aktsepteerima Euroopa Parlamendis saavutatud kokkulepet Euroopa lähenemiskeelu üle, et direktiiv saaks võimalikult kiiresti jõustuda;

67.  palub taas kord komisjonil kuulutada järgmise nelja aasta jooksul välja naistevastase vägivalla vastu võitlemise Euroopa aasta; rõhutab, et see tõstab Euroopa kodanike teadlikkust ning ergutab valitsusi naistevastase vägivalla vastu võitlema;

68.  rõhutab vajadust viia läbi kõiki ELi riike hõlmav ja ühist metoodikat kasutav laiaulatuslik uuring, et teha kindlaks selle probleemi tõeline ulatus; juhib tähelepanu tähtsale tööle, mida selles valdkonnas peab tegema Euroopa soolise vägivalla vaatluskeskus, mis annab usaldusväärset statistikat, et toetada poliitilisi meetmeid selle sotsiaalse nuhtluse vastu võitlemiseks;

69.  kutsub liikmesriike üles tagama tervishoiu-, politsei-, kohtu- ja sotsiaaltöötajate parem väljaõpe ja omavaheline koostöö, ning looma struktuurid, mis on kohandatud tegelemaks kõikide naistevastase vägivallaga seotud juhtumitega, kaasa arvatud selliste tõsiste ja erandlike füüsilise ja psühholoogilise vägivalla juhtumitega nagu happerünnak;

70.  rõhutab, et liikmesriigid ning piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused peavad võtma meetmeid, et aidata tööturule naasta naistel, kes on kannatanud soolist vägivalda, kasutades selliseid vahendeid nagu ESF ja programm PROGRESS;

71.  rõhutab, et on vaja edasi arendada kavasid, mis aitavad naisorganisatsioonidel ja kodanikuühiskonnal laiemalt osaleda soolise perspektiivi integreerimise protsessides;

72.  rõhutab vajadust integreerida sooline perspektiiv ning võitlus soolise vägivalla vastu Euroopa Liidu välis- ja arengukoostöö poliitikasse;

73.  palub Euroopa Komisjonil ergutada liikmesriike edendama meedias ja eelkõige reklaamis sellist naise kuvandit, mis austab naise väärikust, rollide mitmekesisust ja identiteeti;

74.  kutsub komisjoni ja eelarvepädevaid institutsioone üles järgima eelarvete ja ELi uue mitmeaastase finantsraamistiku koostamisel soolise võrdõiguslikkuse kriteeriume; kutsub liikmesriike üles võtma selle eeskujuks riikide eelarvete koostamisel;

75.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele.

(1) Euroopa Liidu Nõukogu 3. märtsi 2010. aasta dokument nr 5731/10. (2) EÜT L 180, 19.7.2000, lk 22. (3) EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16. (4) ELT L 373, 21.12.2004, lk 37. (5) ELT L 204, 26.7.2006, lk 23. (6) ELT L 180, 15.7.2010, lk 1. (7) ELT L 68, 18.3.2010, lk 13. (8) ELT C 212 E, 5.8.2010, lk 23. (9) ELT C 341 E, 16.12.2010, lk 35. (10) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0231. (11) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0232. (12) ELT C 301 E, 13.12.2007, lk 56. (13) ELT C 295 E, 4.12.2009, lk 35. (14) ELT C 16 E, 22.1.2010, lk 21. (15) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0484. (16) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0373.

Euroopa Parlamendi 8. märtsi 2011. aasta resolutsioon naiste vaesuse olemuse kohta Euroopa Liidus (2010/2162(INI))

P7_TA(2011)0086 A7-0031/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõike 2 teist lõiku;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 8, 151, 153 ja 157;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle sotsiaalseid õigusi ning meeste ja naiste võrdõiguslikkust käsitlevaid sätteid;

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni;

–  võttes arvesse ÜRO 1966. aasta majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti;

–  võttes arvesse ÜRO 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta;

–  võttes arvesse Pekingis 15. septembril 1995. aastal neljandal ülemaailmsel naistekonverentsil vastu võetud deklaratsiooni ja tegevuskava;

–  võttes arvesse 2000. aastal esitatud ÜRO aastatuhande arengueesmärke, eriti eesmärki 1 (kõrvaldada äärmine vaesus ja nälg) ning eesmärki 3 (edendada soolist võrdsust);

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsiooni 1558 (2007) vaesuse feminiseerumise kohta;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (uuestisõnastamine)(1);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta otsust nr 1098/2008/EÜ vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta (2010) kohta(2);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. märtsi 2010. aasta otsust nr 283/2010/EL, millega luuakse tööhõive elavdamise ja sotsiaalse kaasamise Euroopa mikrokrediidirahastu „Progress”(3);

–  võttes arvesse nõukogu 30. oktoobri 2007. aasta järelduste eelnõud Pekingi tegevusprogrammi rakendamisel liikmesriikide ja ELi institutsioonide poolt tehtud töö läbivaatamise kohta – Naiste ja vaesusega seonduvad näitajad (13947/07);

–  võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta aruannet Barcelona eesmärkide elluviimise kohta seoses lastehoiuteenustega eelkooliealistele lastele (KOM(2008)0638);

–  võttes arvesse komisjoni aruannet „Naiste ja meeste võrdõiguslikkus – 2010” (KOM(2009)0694);

–  võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti, mis on lisatud komisjoni aruandele „Naiste ja meeste võrdõiguslikkus – 2010” (SEK(2009)1706);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015” (KOM(2010)0491);

–  võttes arvesse komisjoni talituste töödokumente, mis on lisatud komisjoni teatisele „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015” (SEK(2010)1079) ja (SEK(2010)1080);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020);

–  võttes arvesse Eurofoundi 24. märtsi 2010. aasta aruannet „Euroopa teine elukvaliteedi uuring: pereelu ja töö”;

–  võttes arvesse oma 13. oktoobri 2005. aasta resolutsiooni naiste ja vaesuse kohta Euroopa Liidus(4);

–  võttes arvesse oma 18. novembri 2008. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte rakendamise kohta(5);

–  võttes arvesse oma 6. mai 2009. aasta resolutsiooni tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta(6);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2010. aasta resolutsioon soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus aastal 2009(7);

–  võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni majanduslanguse ja finantskriisi sooliste aspektide kohta(8);

–  võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhiste 2006–2010 tulemuste hindamise kohta ja soovituste kohta tulevikuks(9);

–  võttes arvesse oma 7. septembri 2010. aasta resolutsiooni naiste rolli kohta vananevas ühiskonnas(10);

–  võttes arvesse oma 19. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni ebakindlates töösuhetes naiste kohta(11);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A7-0031/2011),

A.  arvestades, et eespool nimetatud otsuse 1098/2008/EÜ kohaselt oleks tulnud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta raames võtta arvesse naiste ja meeste kogetava vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohu ja ulatuse erinevusi; arvestades, et 85 miljonit eurooplast elab allpool vaesuspiiri ja 17% kõigist naistest ELi 27 liikmesriigis on liigitatud vaesuses elavaks; arvestades ühtlasi, et viimase 10 aastaga on vaesuses elavate naiste arv meeste vastava arvuga võrreldes suurenenud ebaproportsionaalselt; arvestades, et vanemate vaesus toob sageli kaasa laste vaesuse ja mõjutab oluliselt lapsi hilisemas elus;

B.  arvestades, et Euroopa Liit seisab silmitsi suure majandus-, finants- ja sotsiaalse kriisiga, mis seab ebasoodsasse olukorda eelkõige naised nii tööturul kui ka eraelus, kuna neil on suurema tõenäosusega ebakindel töökoht, nende koondamine on tõenäolisem ja neil on väiksema tõenäosusega sotsiaalkindlustus; arvestades ühtlasi, et majandusseisaku ajal muutuvad juba vaesusse langemise ohus olevad inimesed, kes on enamikus naised, veelgi kaitsetumaks, eriti puudutab see mitmekordselt ebasoodsas olukorras olevaid rühmi;

C.  arvestades, et üle kogu ELi rakendatavad kokkuhoiumeetmed avaldavad kahjulikku mõju eriti naistele, kes on avalikus sektoris ülekaalus nii töötajate kui teenuste saajatena;

D.  arvestades, et vaesuse vastu võitlemine on üks komisjoni viiest mõõdetavast eesmärgist, mille kohta tehti Euroopa 2020. aasta strateegias ettepanek; arvestades, et Euroopa 2020. aasta strateegia 10. suunis (sotsiaalse kaasatuse edendamine ja vaesusega võitlemine) motiveeriks võtma vastu riiklikku poliitikat eelkõige naiste kaitsmiseks vaesuse ohu eest, tagades ühe vanemaga peredele ja vanematele naistele sissetulekukindluse;

E.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on relv võitluseks naiste vaesuse vastu, kuna sellel on positiivne mõju tootlikkusele ja majanduskasvule ning see suurendab naiste osalemist tööturul, mis omakorda toob suurt sotsiaalset ja majanduslikku kasu;

F.  arvestades, et naiste tööhõive määr on keskmiselt 59,1%; arvestades, et alates 2000. aastast on jäänud meeste ja naiste keskmine palgaerinevus märkimisväärselt kõrgeks (18% ELis tervikuna ja kuni üle 30% mõnes liikmesriigis 2010. aastal); arvestades, et soo alusel jaotunud tööturul on naistele otsesed tagajärjed;

G.  arvestades, et 16 liikmesriigis on äärmise vaesuse oht naiste hulgas palju suurem kui meeste hulgas;

H.  arvestades, et tööhõive iseenesest ei ole piisav kaitse äärmise vaesuse vastu; arvestades, et peamiselt tööalase segregatsiooni tulemusel töötab madalalt tasustatud töökohtadel rohkem naisi kui mehi, samas ei paku ka ainult sotsiaalabi tihti kaitset äärmise vaesuse vastu;

I.  arvestades, et mida pikem on vaesuses elamise ja eriti madala sissetuleku saamise periood, seda suurem on oht sattuda alalise majandusliku puuduse ja sotsiaalse tõrjutuse olukorda; arvestades, et seetõttu ei peaks vaesuse vastu võitlemise meetmed olema suunatud mitte ainult nende inimeste aitamisele, kes juba elavad äärmises majanduslikus puuduses, vaid nende meetmete abil tuleks viivitamatult püüda ära hoida ja tegelda teguritega, mis viivad kodanikud – eriti naised – äärmisse majanduslikku ja sotsiaalsesse puudusse;

J.  arvestades, et esineb oluline vanuseline ja sooline ebavõrdsuse aja osas, mis kulutatakse tasustamata tööle ning igapäevasele hooldamistegevusele; arvestades, et eelkõige naistel on suurim tasustamata töö koormus;

K.  arvestades, et üldine juurdepääs mõistliku hinnaga kvaliteetsetele tugiteenustele, nagu lastehoiuasutused, hoolekandeasutused eakatele ja teistele ülalpeetavatele, on oluline naiste ja meeste võrdseks osalemiseks tööturul ning vaesuse ennetamise ja vähendamise vahendina;

L.  arvestades, et eakatel on üldise elanikkonnaga võrreldes suurem oht vaesuda – 2008. aastal ulatus vaesusrisk 65-aastaste ja vanemate puhul EL-27 riikides ligikaudu 19%-ni; arvestades, et vanemad naised on eriti ebakindlas olukorras, kuna nende õigus pensionitulule tuleneb sageli nende perekonnaseisust (lese- või toitjakaotuspensionid) ning neil endil on töökatkestuste, palgaeerinevuste või muude tegurite tõttu harva piisavad pensioniõigused ja seetõttu mõjutab järjepidev äärmine vaesus naisi meestest rohkem (22% naistest vanuses 65 ja üle selle on vaesusohus, kusjuures meeste hulgas on vastav näitaja 16%);

M.  arvestades, et naised, eriti maapiirkondades, osalevad meestest sagedamini varimajanduses, olles ametlikul tööturul registreerimata või olles sõlminud lühiajalised töölepingud, mis tekitavad eelkõige probleeme seoses naiste sotsiaalsete õigustega, sh õigustega raseduse, rasedus- ja sünnituspuhkuse ja rinnaga toitmise ajal, pensioniõiguste saamisel ning sotsiaalkaitsele juurdepääsul;

N.  arvestades, et vaesus on suurema soolise vägivalla ohuga seotud tegur, mis on soolise võrdõiguslikkuse oluline takistus; arvestades, et kuna koduvägivald viib sageli töökoha kaotuse, halva tervise ja kodutuseni, võib see ühtlasi suruda naised vaesuse nõiaringi; arvestades ühtlasi, et inimkaubandus on orjanduse tänapäevane vorm, mis mõjutab suurt osa naisi ja tütarlapsi ning kujutab endast olulist nii vaesusest ajendatud kui vaesust soodustavat tegurit;

O.  arvestades, et naiste vastu suunatud vägivald kõigis selle vormides on üks kõige levinumatest inimõiguste rikkumistest, mis ei tunne geograafilisi, majanduslikke ega sotsiaalsed piire; arvestades, et see on terav probleem Euroopa Liidus, kus ligikaudu 20-25% naisi kannatab täiskasvanueas füüsilise vägivalla all ja üle 10% naisi on olnud seksuaalse vägivalla ohvrid;

P.  arvestades, et puuetega naisi diskrimineeritakse perekonnas ja hariduses, nende tööhõivevõimalused on piiratud ja neile makstavad sotsiaaltoetused ei aita neid enamikul juhtudel vaesusest välja; arvestades, et seepärast peaksid liikmesriigid andma puuetega naistele just niisugust abi, mida nad vajavad, et kasutada oma õigusi, ning võtma meetmeid, et aidata kaasa nende naiste integreerimisele täiendavate tugiprogrammide abil;

Q.  arvestades, et naised kannavad üha rohkem vaesuse koormat, on vaesuse suhtes kaitsetud, eriti erivajadustega naised, näiteks puuetega ja eakad naised ning naised, kes kasvatavad last ilma partnerita (eelkõige üksikemad ja lesed alaealiste lastega), samuti kõige haavatavamad rühmad, näiteks roma naised, kelle traditsioonide kohaselt on kodu- ja hooldustööd ainult naiste ülesanne, mis katkestab enneaegselt nende haridus- ja tööalase tegevuse, ning sisserändajatest naised; arvestades vajadust korralike töötingimuste järele, sealhulgas selliste õiguste kaitset nagu õigus inimväärsele palgale, rasedus- ja sünnituspuhkusele ning diskrimineerimisvabale töökeskkonnale, mis on nende naiste jaoks väga oluline;

R.  arvestades, et programm Progress on mõeldud toetama soolise võrdõiguslikkuse põhimõtte tulemuslikku rakendamist ja selle peavoolustamise edendamist ELi poliitikavaldkondades; arvestades, et see programm on äärmiselt oluline vahend võitluses vaesuse feminiseerumise vastu;

S.  arvestades, et naiste oodatav eluiga on umbes kuus aastat pikem kui meestel, sest 2007. aasta EL-27 statistika näitab, et mehed elavad 76-aastaseks ja naised 82-aastaseks; arvestades, et sellel on oluline mõju naiste vaesusele, eelkõige seetõttu, et sotsiaalkindlustus- ja pensionisüsteemid on naistele palju raskemini kättesaadavad kui meestele;

Vaesuse feminiseerumine

1.  on seisukohal, et naiste vaesuse ennetamine ja vähendamine on oluline komponent sotsiaalse solidaarsuse aluspõhimõttes, mille Euroopa Liit on endale kohustuseks võtnud, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 3, mis eeldab soolist võrdõiguslikkust, sotsiaalset õiglust ja kaitset ning võitlust sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu;

2.  tunnistab, et vaesuse nn feminiseerumine tähendab seda, et naiste hulgas esineb vaesust rohkem kui meeste hulgas, naiste vaesus on rängem kui meestel ja vaesus naiste hulgas sageneb;

3.  juhib tähelepanu asjaolule, et Eurostati vaesuse ohus elavate inimeste määra näitaja kohaselt elas 2008. aastal Euroopa Liidus ligikaudu 85 miljonit inimest vaesuse ohus ning materiaalse puuduse näitaja kohaselt prognoositakse, et vastav määr kasvab 120 miljoni inimeseni; on arvamusel, et nõukogu otsust vaesuse näitajate kohta võib mõista mitmeti seoses vaesuse vähendamise üldise eesmärgiga, mis näeb 2020. aastaks ette 20 miljoni inimese vaesusest ja tõrjutusest väljatoomist (vastavalt Eurostati vaesuse ohus elavate inimeste määra näitajale on vähenemine 23,5% , kuid vastavalt materiaalse puuduse näitajale kõigest 16,7%); rõhutab, et vaesuses elavatest inimestest on enamik naised, kusjuures sellise olukorra on tinginud tööpuudus, juhutööd, madalad palgad, elatusmiinimumile alla jäävad pensionid ja suured raskused saada kvaliteetseid avalikke teenuseid;

4.  rõhutab, et sooline ebavõrdsus pärsib vaesuse vähendamist ja seab ohtu majandus- ja inimarengu väljavaated;

5.  kutsub liikmesriike üles peavoolustama soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet kogu tööhõivepoliitikas ja võtma erimeetmeid, et parandada juurdepääsu tööhõivele, vältida naiste üleesindatust ebakindlatel töökohtadel, suurendada jätkusuutlikku osalemist ja edendada naiste tööhõivet, samuti vähendada soolist eraldamist tööturul, tegeledes selle otseste ja kaudsete põhjustega;

6.  märgib, et naiste vaesus ei ole ainult praeguse majanduskriisi tulemus, vaid tuleneb mitmetest teguritest, sealhulgas stereotüüpidest, sugudevahelisest palgalõhest, raskustest töö- ja pereelu ühitamisel, naiste pikemast eeldatavast elueast ja üldiselt mitmesugusest soolisest diskrimineerimisest, mille ohvriks on peamiselt naised;

7.  tuletab meelde, et komisjon on nimetanud 2010. aasta vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastaks, et kinnitada ja tugevdada ELi poliitilist kohustust saavutada otsustav edasiminek võitluses vaesuse vastu ning tunnistada vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses elavate inimeste põhiõigust elada inimväärset elu ja võtta ühiskonnast täiel määral osa;

8.  tuletab meelde, et vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta 2010 ei pidanud olema üksnes meediakampaania, vaid algatus, mis soodustaks täiendavalt mitmemõõtmelist vaesuse vastu võitlemise poliitikat ning kõrgemal tasemel vaesusnäitajate väljatöötamist; palub seetõttu komisjonil anda kriitiline hinnang uutele meetmetele, mida liikmesriigid on sellega seoses võtnud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise valdkonnas;

9.  rõhutab, et nii Euroopa kui ka liikmesriikide tasandil on vaja säilitada kindel kohustus teha soolise võrdõiguslikkuse suunas liikumisel edasisi edusamme strateegiate kaudu, mis edendaksid komisjoni suuniseid naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta, Euroopa Nõukogu poolt vastu võetud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti ning Euroopa sotsiaalpartnerite vahel sõlmitud soolise võrdõiguslikkuse tegevusraamistikku;

10.  rõhutab, et sooline võrdõiguslikkus on jätkusuutliku arengu, tööhõive, konkurentsivõime ja sotsiaalse ühtekuuluvuse üks eeldustest;

11.  palub komisjonil ja nõukogul võtta nõuetekohaselt arvesse parlamendi nõudeid, mida ta esitas oma 15. novembri 2007. aasta resolutsioonis sotsiaalse tegelikkuse hindamise kohta(12), 9. oktoobri 2008. aasta resolutsioonis sotsiaalse kaasatuse edendamise ja vaesuse, sealhulgas laste vaesuse vastu võitlemise kohta ELis(13), 6. mai 2009. aasta resolutsioonis tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta ning 20. oktoobri 2010. aasta resolutsioonis miinimumsissetuleku rolli kohta vaesuse vastu võitlemisel ja kaasava ühiskonna edendamisel Euroopas(14), kui nad töötavad välja poliitikat ja meetmeid avatud koordineerimismeetodi järgmise etapi rakendamiseks sotsiaalse kaasamise ja sotsiaalkaitse valdkonnas, sotsiaalse kaasamise strateegiat, ning Euroopa 2020. aasta strateegias ette nähtud olulisimat algatust võitlemiseks vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu, ning kaasavad sellesse kõik sidusrühmad;

12.  võtab teadmiseks komisjoni teatise „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015”; kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles võtma soopõhine perspektiiv põhikomponendina üle kõigisse ühise poliitika valdkondadesse ning vaesuse kaotamise ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise riiklikesse kavadesse;

13.  tunneb heameelt komisjoni algatuse „Euroopa vaesusevastase võitluse platvorm” üle; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama selles platvormis soolist mõõdet;

14.  kutsub komisjoni üles tugevdama sotsiaalse kaasamise ja kaitse Euroopa strateegiat kooskõlas eespool nimetatud Euroopa vaesusevastase võitluse platvormi algatusega ning tõhustama jõupingutusi eelkõige üksikvanemate olukorra parandamiseks, et nad saaksid elada väärikalt;

15.  juhib tähelepanu asjaolule, et majanduskriisi tulemusena paljudes liikmesriikides tööpuudus ikka veel suureneb ning esineb sagedamini sotsiaalseid probleeme, mis puudutavad noori ja vanu, mehi ja naisi ning nende perekondi erinevalt, ning kutsub seetõttu Euroopa Liitu ja liikmesriike üles pühenduma rohkem vaesuse kaotamisele ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemisele ja võtma selleks konkreetseid meetmeid, eriti naiste vaesuse ja selle tõttu perekonnaelule avaldatava otsese mõju kõrvaldamiseks, kuna vaesus ja sotsiaalne tõrjutus kujutavad endast inimõiguste rikkumist ning see puudutab vähemalt iga kuuendat Euroopa Liidu kodanikku; palub komisjonil ja liikmesriikidel pöörata erilist tähelepanu kõige haavatavamatele rühmadele (üksikvanemaga majapidamised, kolme või enama lapsega pered, puuetega inimesed, rahvusvähemused, eriti romad, kõige ebasoodsamates mikropiirkondades elavad inimesed, vähenenud töövõimega inimesed ja ilma töökogemuseta noored); on seisukohal, et inimväärseks eluks on vaja juurdepääsu haridusele ja tööturule ning ühiskonnas osalemisele; palub Euroopa Liidul ja liikmesriikidel tagada, et võetakse meetmeid laste vaesuse kaotamiseks ning et kõigil lastel oleksid elus võrdsed võimalused;

16.  juhib tähelepanu asjaolule, et naiste integreerimine tööturule viimastel aastakümnetel ei tähenda üksnes seda, et majandusseisak mõjutab rohkem naisi endid, see mõjutab ka leibkondi, mille sissetulekut naiste töökohtade kaotus oluliselt puudutab; rõhutab, et avaliku sektori eelarvekärbete teatavaks tegemisel võib oodata naiste tööpuuduse ebaproportsionaalset kasvu, kuna naistöötajate osakaal haridus-, tervishoiu- ja sotsiaalteenuste valdkonnas on ebaproportsionaalselt suur;

17.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rakendama naiste ja vaesuse kohta seoses Pekingi tegevusprogrammiga välja töötatud näitajaid vahendina laiema sotsiaal-, majandus- ja tööhõivepoliitika mõju jälgimiseks vaesuse vähendamisel; kutsub liikmesriike üles leidma asjakohasemaid meetodeid naiste vaesuse mõõtmiseks;

18.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles esitama riiklikes aruannetes ja iga-aastases sotsiaalkaitset ja sotsiaalset kaasatust käsitlevas ühisaruandes süstemaatiliselt soopõhiselt eristatud andmeid ja teavet;

19.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kehtestama uued konkreetsed näitajad naiste ja vaesuse kohta vahendina laiema sotsiaal-, majandus- ja tööhõivepoliitika mõju jälgimiseks naistele ja vaesusele;

20.  rõhutab vajadust leppida kokku naiste harta järelmeetmetes, konsulteerides ulatuslikult Euroopa Parlamendiga ja võttes arvesse sotsiaalpartnerite ning kodanikuühiskonna seisukohti, et edendada mehhanisme soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks sotsiaalse, majandus- ja poliitilise elu kõigis aspektides;

21.  juhib erilist tähelepanu sellele, et vaja on jätkata uuringuid ja analüüse, mis käsitlevad nn vaesuse feminiseerumise nähtust; kutsub komisjoni ja Eurofoundi üles tegema koostööd Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudiga ja algatama sihtotstarbelisi uuringuid eesmärgiga hinnata muu hulgas ülemaailmse majanduskriisi mõju naistele;

22.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid kõigile isikutele, eeskätt noortele ja eakatele juurdepääsu põhilistele hooldusteenustele;

23.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid eale iseloomulikke haigusi põdevatele eakatele naistele juurdepääsu ennetavale ja diagnostilisele meditsiinile kui sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vastu võitlemise vahendile;

24.  kutsub liikmesriike hõlbustama immigreerunud naiste juurdepääsu tervishoiuteenustele seoses haigustega, mis tulenevad toitumisharjumuste erinevusest ja kombetalitustest; kutsub seepärast komisjoni ja liikmesriike kujundama tervishoiupoliitikat nii, et võidelda ja ennetada tavasid, mis on ohtlikud naiste tervisele ning samuti põhjustavad sotsiaalset tõrjutust ja vaesust;

25.  kutsub liikmesriike üles tagama võrdõiguslikkuse poliitika ja ELi põhimõtete kohaldamine kõigil tasanditel – nii kohtadel kui üleriigiliselt;

26.  tuletab meelde, et vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastast võitlust tuleb jätkata nii Euroopa Liidus kui väljaspool seda, et täita Euroopa Liidu ja liikmesriikide võetud kohustust saavutada ÜRO aastatuhande arengueesmärgid aastaks 2015;

Võitlemine naiste vaesuse vastu tööjõupoliitika ja sotsiaalse kaitse kaudu

27.  kutsub liikmesriike üles looma erikavasid edendamaks naiste aktiivset kaasamist või taasintegreerimist tööturule ning konkreetseid võimalusi elukestvaks õppeks eesmärgiga pakkuda oskusi ja kvalifikatsioone, nagu mõjuvõimu, usalduse ja suutlikkuse suurendamine, mis on vajalikud Euroopa 2020. aasta strateegia raames, mis keskendub ökoloogiliste muutustega seotud projektidesse ja kavadesse, nt taastuvenergiasektoris, ning teaduse- ja tehnoloogiamahukatele keskkonnahoidlikele töökohtadele uues jätkusuutlikus majanduses; selleks et mitte suurendada naiste ebakindlust tööturul, nõuab et vallandatavate töötajate valikul võetakse arvesse perekondlikke kohustusi ning arvestatakse sellega, et paljudel juhtudel on naistel laste hooldusõigus;

28.  juhib tähelepanu olulistele erinevustele maa- ja linnaelanike vahel, mis puudutab juurdepääsu koolitusele, töökohtadele ja töö iseloomu; peab väga oluliseks kõikide nende elanike – eriti noorimate ja kõige haavatavamate – õigust korralikule haridusele koos kutseõppega ja õpingutega ülikoolis ning kutsub seepärast liikmesriike ja komisjoni üles toetama neid rühmi aktiivse poliitika tõhusa süsteemi kaudu ja asjakohaste koolitusmeetmetega, et võimaldada neil kiiresti kohaneda tööturu nõuetega;

29.  juhib tähelepanu asjaolule, et sotsiaalkaitse ning tööturu- ja sotsiaalpoliitikaga antakse oluline panus tööturgude ja tarbimise stabiliseerimise kaudu majanduslanguse ulatuse ja kestuse vähendamisse ning et sotsiaalkaitsesüsteem toimib stabiliseerijana nii tulude kui ka kulude poolel;

30.  on seisukohal, et aktiivne tööhõivepoliitika (nt koolitus töökohal, kutseharidus ja erialane koolitus) on vaesuse ennetamises väga tähtis ning selles protsessis on tööturu osapooltel väga oluline roll; on lisaks arvamusel, et ennetav tööhõivepoliitika (nt noortele töökogemuse pakkumine, kaitstud töökojad ja töökohad) on samuti tööturu tasakaalu tagamisel ja ligipääsetavuse suurendamisel ning ebasoodsas olukorras olevate rühmade tööhõive säilitamisel oluline;

31.  rõhutab, et on vaja luua läbipaistev reguleeriv raamistik ebatüüpiliste tööhõivevormide jaoks, et tagada korralikud töötingimused ja inimväärne töötasu, pidades silmas asjaolu, et töö leidmine on vaesuse vastu võitlemisel liikumapanev jõud;

32.  on seisukohal, et naiste integreerimine tööturule on vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega võitlemisel peamine tegur; rõhutab, et tähtis on toetada uute töökohtade loomist, hõlbustada vaesuse ohus olevate naiste lisakoolitust ja haridust ning tugevdada tööhõiveteenuseid;

33.  tunnistab otsest seost majandusliku ebavõrdsuse ja naiste sõltuvuse vahel, samuti senini püsivat ebavõrdsust meeste ja naiste vahel hariduse kättesaadavuse, perekondlike kohustuste ja perekonna üldise ülalpidamise osas ning avaldab kahetsust, et kahe sugupoole palgaerinevused on jätkuvalt olemas ja avaldavad negatiivset mõju;

34.  rõhutab, et töötuse puhul on naistel suurem risk mitte leida uut töökohta, samuti on nad töölevõtmisel tõenäolisemalt ebasoodsamas olukorras, kuna rohkem naisi töötab ebakindla lepinguga või osalise tööajaga, olemata seda ise valinud, või ebavõrdsete palgatingimuste tõttu;

35.  rõhutab, et vastavalt Eurobaromeetri eriuurimusele „Sooline võrdõiguslikkus Euroopa Liidus aastal 2009” tunnistatakse kogu Euroopas vajadust vähendada naiste ja meeste vahelist palgavahet;

36.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid, mis on vajalikud soolise ebavõrdsuse kaotamiseks tööhõives ELi 2020. aasta strateegia raames; kutsub tungivalt üles seadma eesmärgiks vähendada meeste ja naiste palgaerinevust 1% võrra aastas, et saavutada siht vähendada 2020. aastaks palgaerinevust 10% võrra, ning tagada naistele rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal täispalk, nagu on soovitatud parlamendi 20. oktoobri 2010. aasta seisukohas(15) sellel teemal, kuna see aitab kaotada soolist ebavõrdsust töökohal; rõhutab ühtlasi, et vaja on positiivseid meetmeid naiste esindatuse suurendamiseks otsuseid tegevates poliitilistes ja majandusorganites ning äriühingutes;

37.  märgib, et naisettevõtjate juurdepääs krediidile on piiratud, mis takistab oluliselt nende ametialast arengut ja majanduslikku sõltumatust ning on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega;

38.  kutsub poliitikakujundajaid nii ELi kui ka riiklikul tasandil üles tuginema oma poliitiliste vastumeetmete kavandamisel (mille eesmärk on piirata majanduskriisist tingitud tagasilööke) sugusid arvestavatele tööturu analüüsidele ja süstemaatilistele soolise mõju hindamistele;

39.  palub komisjonil jätkata algatusi, mille eesmärk on tunnustada mitteametlikku majandussektorit ja võtta arvesse nn elumajanduse väärtust, lähtudes soospetsiifilistest seisukohtadest vastavalt komisjoni käivitatud projektile „SKP-st kaugemale”; kutsub liikmesriike tagama piisava sotsiaalkindlustuse naistele ja meestele, kes hoolitsevad eakate, haigete või puudega pereliikmete eest, ning eakatele naistele, kelle pension on eriti väike;

40.  palub komisjonil vaadata läbi kehtivad õigusaktid, mis käsitlevad meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte kohaldamist, nagu seda palus Euroopa Parlament oma 18. novembri 2008. aasta resolutsioonis(16) (seadusloomega seotud algatus, milles komisjonil palutakse esitada 2009. aasta lõpuks asjakohane ettepanek);

41.  rõhutab makromajandus-, sotsiaal- ja tööturupoliitika reformimise suurt tähtsust, et tagada naistele majanduslik ja sotsiaalne õiglus, vaadata läbi vaesuse määra kindlakstegemiseks kasutatavad meetodid ja töötada välja strateegiad rikkuse õiglase jaotumise edendamiseks, miinimumsissetuleku, korraliku palga ja pensioni tagamiseks, naistele kvaliteetsete ja tagatud õigustega töökohtade loomiseks, naistele ja tütarlastele kvaliteetsete avalike teenuste tagamiseks, ning parandada sotsiaalkaitset ja lähikonnas osutatavaid teenuseid, sealhulgas sõimed, lasteaiad ja muud koolieelsed haridusasutused, päevakeskused, kogukonna vabaajakeskused ja perekondade tugiteenuste keskused ning integratsioonikeskused, mille teenused peaksid olema ühtviisi kättesaadavad ja taskukohased nii naistele ja meestele kui ka noortele ja eakatele ning mille lahtiolekuaeg sobiks kokku täistööajaga;

42.  palub liikmesriikidel luua nõustamiskeskusi, et teha kindlaks naiste tööjõu ekspluateerimise juhtumid ja selle vastu võidelda, sest see on üks peamisi vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse põhjuseid;

43.  kutsub liikmesriike kaaluma vaesusriski vastu võitlemise vahendina sotsiaalkaitsesüsteemide läbivaatamise võimalust, et isikustada õigused pensioni- ja sotsiaalkindlustusskeemides, kaotamaks nn perekonnapea eelis ja tagada võrdsed pensioniõigused;

44.  rõhutab soolise võrdõiguslikkuse positiivset mõju majanduskasvule; juhib tähelepanu asjaolule, et mitmed uurimused näitavad, et kui naiste tööhõive-, osaajaga töötamise ja tootlikkuse määrad oleksid meestega sarnased, siis SKP suureneks 30% võrra, mis ei oleks kasulik üksnes majanduse seisukohast, vaid vähendaks paljude naiste vaesuseohtu;

45.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles võimalikult kiiresti töötama välja ja rakendama strateegiat, mis aitaks vähendada laste vaesust 2012. aastaks poole võrra ning aitaks üldiselt vaesuse kütkest pääseda, arvestades suurt ohtu, et püsiv vaesus kandub vanematelt lastele üle, mis võib tunduvalt kahandada laste lootust paremale elule; sellega seoses rõhutab vajadust peavoolustada laste individuaalseid õigusi kõikides ELi poliitikavaldkondades ja meetmetes, et jälgida ja hinnata laste vaesuse kaotamiseks võetud meetmeid, määrata kindlaks ja töötada välja esmatähtsad meetmed, tõhustada andmekogumist ning arendada ELi tasandil edasi ühiseid näitajaid; on seisukohal, et sellega seoses on oluline lihtsustada üksikvanemate sisenemist ja naasmist tööturule ning ühe vanemaga perede probleeme arvestades tõhustada nende sotsiaalkaitset ja tagada samas ka konkreetne toetus suurtele peredele; on seisukohal, et tulevikus vaesuse vältimiseks tuleb pakkuda tuge ja pöörata erilist tähelepanu lastele, kes elavad vaestes peredes, kus keegi ei tööta;

46.  palub asjaomastel riiklikel ametiasutustel vaadata läbi oma immigratsioonipoliitika, et kaotada struktuursed takistused, mis ei võimalda migrantidel tööturul täielikult osaleda, koguda andmeid edusammude kohta, mis on tehtud haavatavate rühmade diskrimineerimise vastu võitlemises, ning hinnata tervishoiule, haridusele ja sotsiaalkaitsele juurdepääsuga seotud kulutuste vähendamise mõju;

47.  võtab teadmiseks nõukogu 17. juuni 2010. aasta otsuse, mille kohaselt saavad liikmesriigid koostöös piirkondadega ise kindlaks määrata siseriiklikud eesmärgid selliste inimeste arvu vähendamiseks, keda nõukoguga kokkulepitud kolmest näitajast ühe või mitme kohaselt ähvardab vaesus ja tõrjutus; on arvamusel, et liikmesriigid, kes kasutavad vaid tööta leibkonna näitajat võivad süstemaatiliselt eirata selliseid probleeme nagu töötajate vaesus, energiapuudus, üksikvanemate vaesus, laste vaesus ja sotsiaalne tõrjutus; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ei kuritarvitaks vabadust valida oma näitajaid vähem edasipüüdlike vaesusevastaste eesmärkide saavutamiseks; juhib tähelepanu probleemidele, mis esinevad miljonitel Euroopa pensionäridel, kelle pensionist ei piisa toimetulekuks ja selleks, et katta vanusega seotud erivajadused, eelkõige ravimite ja ravi kõrge hinna tõttu; toonitab, et haavatavate rühmade kooli- ja ülikooliharidus peab olema esmatähtis eesmärk, millega seoses tuleb igal liikmesriigil kehtestada eesmärgid;

48.  juhib tähelepanu asjaolule, et kuna võrdne ja täielik osavõtt majanduslikust, poliitilisest ja ühiskondlikust elust peaks olema üksikisiku õigus, tuleks aktiivses sotsiaalse kaasamise poliitikas vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kaotamisel kasutada terviklikku lähenemisviisi, tagades eelkõige kõigile inimestele täieliku juurdepääsu kvaliteetsetele sotsiaalteenustele ja üldist (majandus)huvi pakkuvatele teenustele;

49.  rõhutab vajadust töötada riiklikul tasandil välja asjakohane tööhõive-, integratsiooni- ja koolituspoliitika ning ühe vanemaga perede maksustamise erikord, mis oleks osa võitlusest vaesuse, laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu;

50.  rõhutab, et liikmesriikide ja Euroopa Liidu tasandil on vaja võtta meetmeid, et võidelda tööturu võimaluste ja töö tasustamisega seotud diskrimineerimisega;

51.  kutsub komisjoni üles uurima hoolikalt sotsiaalse osalemise takistusi, nagu energiapuudust, majanduslikku tõrjutust ning takistusi info- ja kommunikatsioonitehnoloogiale juurdepääsul;

52.  rõhutab, et vaesuse vastu tõhusalt võitlemiseks on oluline kooskõlastada töötuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise poliitikat kõigil valitsemistasanditel;

53.  kutsub liikmesriike üles hõlbustama sisserändajate ja etniliste vähemuste osalemist haridus- ja kutseõppeprogrammides, mis hõlbustab nende tööturul osalemist;

Pereelu ja töö ühitamine vaesuses või vaesuse ohus elavatel naistel

54.  kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid, mis on vajalikud töö ja eraelu ühitamiseks, et võimaldada vaesuse ohus elavatel naistel teha täisajaga töötades tööalast karjääri või töötada osalise tööajaga ja kasutada muid paindlikke töökorraldusviise, sealhulgas ajutist osaajaga töötamist hooldamise ajal;

55.  rõhutab, et kolmandik üksikvanemaga peresid Euroopas elab vaesuses;

56.  kutsub liikmesriike üles võtma nõukogu direktiivi 92/85/EMÜ muutmise raames vajalikke meetmeid, et vältida töötajate vallandamist raseduse ajal ja pärast lapse sündi; kutsub liikmesriike üles võtma aktiivseid meetmeid, et vältida rasedate diskrimineerimist tööturul, ning võtma meetmeid, millega tagatakse, et rasedus ja sünnitus ei mõjuta naistöötajate pensioniõigusi ning et nende pensioni suurus ei sõltu sellest, kas nad on olnud sünnituspuhkusel või mitte;

57.  tuletab liikmesriikidele meelde, et piisava lastehoiu pakkumine on tähtsaim element soolise võrdõiguslikkuse tagamisel tööturul; väljendab kahetsust, et 2002. aastal Euroopa Ülemkogu Barcelona kohtumisel 2010. aastaks püstitatud eesmärgid tagada lastehoiuvõimalused vähemalt 90 protsendile lastest vanuses kolmest aastast kuni kohustusliku koolieani ning vähemalt 33 protsendile kuni kolmeaastastest lastest ei ole kaugeltki täidetud; kutsub nõukogu ja liikmesriike uuesti vaatluse alla võtma ja täitma Barcelonas püstitatud eesmärkidega seonduvad kohustused kättesaadavate, soodsa hinnaga ja kvaliteetsete lastehoiuvõimaluste kohta ning seadma uued eesmärgid seoses ülalpeetavate eest hoolitsemisega; kutsub seetõttu liikmesriike üles parandama lastehoiu kättesaadavust, eeskätt rahalise toetusega, ja parandama riiklikke lastehoidusid ning andma ettevõtetele stiimuleid ettevõtte sees osutavate teenuste loomiseks;

58.  kutsub liikmesriike võtma suunatud meetmeid, et tagada ebasoodsas keskkonnas elavatele naistele õiglane juurdepääs tervishoiusüsteemile, eelkõige esmatasandi tervishoiuteenustele (sh emade ja laste kaitsele), nagu näeb ette Maailma Terviseorganisatsioon, ning samuti günekoloogilisele ja sünnitusabile, korralikule eluasemele, õigusabile, haridusele, koolitusele, eluaegsele õppele, spordile ja kultuurile, et hoida ära enneaegset koolist lahkumist ning hõlbustada sujuvat üleminekut koolist tööturule;

59.  palub liikmesriikidel töötada välja asjakohased meetmed teismeliste emade toetamiseks, sest neil on sageli raske leida tööd ja nad elavad vaesuses madala haridustaseme ja ühiskondlike eelarvamuste tõttu;

Vaesuse vastu võitlemine vanemate naiste hulgas

60.  rõhutab, et naistel on suurem oht sattuda vaesusesse kui meestel, eriti vanaduses, kus sotsiaalkindlustusskeemid põhinevad pideva tasustatud töö põhimõttel; juhib tähelepanu sellele, et mõnel juhul ei täida naised seda nõuet seoses töös tekkivate katkestustega ning et neid karistatakse tööturul esineva diskrimineerimise tõttu, eriti palgaerinevuse, emaduspuhkuse ja osaajatöö, perekohustuste täitmiseks töötamise katkestamise või lõpetamise tõttu või kuna abikaasa äri- või põllumajandusettevõttes tehti palgata ja sotsiaalkindlustuseta tööd; kutsub liikmesriikide valitsusi üles tunnustama laste kasvatamist ja tagama, et kõnealust ajavahemikku arvestatakse pensioni saamisel, et naised saaksid täispensioni; soovitab, et liikmesriigid tagaksid, et naiste pensionid oleksid piisavad;

61.  kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid tagamaks naistele õiglane juurdepääs sotsiaalkindlustus- ja pensionisüsteemidele, võttes arvesse naiste pikemat eluiga, ning tagama naiste ja meeste võrdse kohtlemise põhimõtte järjepideva kohaldamise pensionikindlustusskeemides, et vähendada soost sõltuvat pensionierinevust;

62.  palub liikmesriikidel tagada piisav sotsiaalkindlustus naistele, kes hoolitsevad haigete, eakate või puudega pereliikmete eest, ning eakatele naistele, kes saavad eriti madalat pensioni;

Soolise vägivalla mõju vaesusriskile

63.  juhib tähelepanu sellele, et naistevastane vägivald, mis avaldab mõju ohvritele ja vägivallatsejatele sõltumata vanusest, haridusest, sissetulekust või sotsiaalsest seisundist, on Euroopa Liidu tasandil endiselt suur probleem ning mõjutab üha enam marginaliseerumise, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohtu ning võib takistada naiste rahalist sõltumatust, kahjustada tervist ja piirata ligipääsu tööturule ning haridusele; kutsub komisjoni veel kord üles kehtestama naistevastase vägivalla vastu võitlemise Euroopa aasta;

64.  kutsub liikmesriike võtma vajalikke meetmeid, et tagada koduvägivalla põhjuste dokumenteerimine, analüüsimine ja uurimine eesmärgiga töötada viivitamata välja poliitika sellise vägivalla ennetamiseks ja selle tagajärgedega tegelemiseks, nagu varjupaiga tagamine koduvägivalla ohvriks langenud kodututele naistele;

65.  rõhutab vajadust, kiirendada ELi jõupingutusi inimkaubanduse ja seksuaalse ekspluateerimise kaotamiseks tihedama õigusalase ja politseikoostöö abil; nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid vajalikke meetmeid tavapäraste või traditsiooniliste kahjulike hoiakute ja käitumise, sealhulgas naiste suguelundite moonutamise, varajaste ja sunniviisiliste abielude ja aukuritegude kaotamiseks;

66.  kutsub liikmesriike koostama riiklikud kavad naistevastase vägivalla kõigi vormide vastu võitlemiseks juhul, kui seda veel tehtud ei ole, tagama pideva ja süstemaatilise kontrolli meetmete võtmise üle, kindlustama meeste vägivalda naiste suhtes käsitlevad õigusnormid kõrgeimal tasemel ning tagama vägivallaohvrite toetamiseks ja kaitseks asjakohane rahastamine kui vaesuse ennetamise ja vähendamise viis;

67.  tunnistab lisaks sellele, et mõtestatud lahenduste leidmine naiste vaesuse küsimusele võib olla üks võimalus vähendada soolist vägivalda, sest vaesuses elavatel naistel on suurem kuritarvitamise oht;

68.  rõhutab, et liikmesriikidel ning piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel on oluline võtta meetmeid selleks, et aidata tööturule naasta soolise vägivalla all kannatanud naisi, kasutades selliseid vahendeid nagu Euroopa Sotsiaalfond ja programm „Progress”;

69.  kutsub liikmesriike võtma soospetsiifilisi meetmeid, et tegelda küsimustega, mis ei ole seotud üksnes madala sissetulekuga, vaid samuti osalemisega kultuuri-, ühiskonna- ja poliitikaelus ning sotsiaalsetes võrgustikes;

Sotsiaalne dialoog ja kodanikuühiskond võitluses naiste vaesusega

70.  rõhutab struktureeritud sotsiaalse dialoogi tähtsust võitluses naiste vaesusega; juhib sellega seoses tähelepanu vajadusele parandada naisorganisatsioonides, vabaühendustes, asjaomastes sidusrühmades ja üldisemalt kodanikuühiskonnas osalemise ning nendega koostöö tegemise süsteeme;

71.  on seisukohal, et toimiva dialoogi eesmärk peaks olema võimaldada kõige ebasoodsamate rühmade liikmetel koos riikide ja Euroopa Liidu asutustega vahetada seisukohti ning aidata kaasa äärmise vaesuse kaotamisele, tuues konkreetseid näiteid selle valdkonna hea tava kohta Euroopas;

72.  kutsub komisjoni üles säilitama rahalisi eraldisi, mida kodanikuühiskonna organisatsioonid saaksid kasutada naiste vaesuse vastases võitluses ja selle mõju piiramises;

Rahastamise tagamine vaesuse vastase võitluse vahendina

73.  rõhutab struktuurifondide, eriti Euroopa Sotsiaalfondi kui peamise vahendi tähtsust, mis aitab liikmesriikidel võidelda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega; kutsub liikmesriike üles rohkemale kaasrahastatud tegevusele toetamaks rohkem selliseid teenuseid nagu hoolekandeasutused lastele ning eakatele ja ülalpeetavatele, sealhulgas katsetades uusi avaliku ja erasektori organisatsioonilise ja finantskoostöö vorme ja võimalusi; palub liikmesriikidel tagada, et eraldatud vahendeid kasutataks õiglaselt ja nõuetekohaselt;

74.  rõhutab, et on vaja arendada ühisomandi õiguslikku mõistet, et tagada naiste õiguste täielik tunnustamine põllumajandussektoris, asjakohane sotsiaalkindlustuskaitse ja nende töö tunnustamine; rõhutab samuti vajadust muuta Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi (EAFRD) määrust(17), et võimaldada sarnaselt Euroopa Sotsiaalfondiga (ESF) naiste toetuseks ennetavate meetmete võtmist programmitöö perioodil 2014–2020, nii nagu see varasematel perioodidel võimalik oli, kuid praegu mitte, ehkki sellel oleks väga soodne mõju naiste tööhõivele maapiirkondades;

75.  väljendab heameelt Euroopa mikrokrediidirahastu loomise üle tööhõive ja sotsiaalse kaasatuse jaoks; kutsub selle raames üles konkreetsele tegevusele, eelkõige tehniline abi ja tugiteenused, mis on suunatud mikrovahenditele parema juurdepääsu ja kättesaadavuse tagamisele naiste hulgas, kellel on raskusi tööturule sisenemisel või kes soovivad tegutseda füüsilisest isikust ettevõtjana või asutada oma mikroettevõtte;

o
o   o

76.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele.

(1) ELT L 204, 26.7.2006, lk 23. (2) ELT L 298, 7.11.2008, lk 20. (3) ELT L 87, 7.4.2010, lk 1. (4) ELT C 233 E, 28.9.2006, lk 130. (5) ELT C 16 E, 22.1.2010, lk 21. (6) ELT C 212 E, 5.8.2010, lk 23. (7) ELT C 341 E, 16.12.2010, lk 35. (8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0231. (9) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0232. (10) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0306. (11) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0365. (12) ELT C 282 E, 6.11.2008, lk 463. (13) ELT C 9 E, 15.1.2010, lk 11. (14) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0375. (15) Euroopa Parlamendi 20. oktoobri 2010. aasta seisukoht ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta (P7_TA(2010)0373). (16) ELT C 16 E, 22.1.2010, lk 21. (17) Nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005, 20. september 2005, Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta (ELT L 277, 21.10.2005, lk 1).

Euroopa Parlamendi 8. märtsi 2011. aasta deklaratsioon vastastikkuse põhimõtte taastamise kohta viisarežiimis - solidaarsus Tšehhi kodanikega, kes on Kanada ühepoolse viisanõude tõttu ebavõrdses olukorras Vastastikkuse põhimõtte taastamine viisarežiimis - solidaarsus Tšehhi kodanikega, kes on Kanada ühepoolse viisanõude tõttu ebavõrdses olukorras

P7_TA(2011)0087 P7_DCL(2010)0089

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 123,

A.  arvestades, et Kanada kehtestas 2009. aasta juulis ühepoolselt viisanõude Tšehhi Vabariigi kodanike suhtes, kes on nüüd teiste ELi kodanikega võrreldes ebavõrdses seisus, ja arvestades, et vaatamata korduvatele üleskutsetele ei ole Kanada kindlaks määranud viisanõude tühistamise kuupäeva;

B.  arvestades, et edasine viivitamine Tšehhi kodanike ebavõrdse olukorra lõpetamisega võib ohustada ELi ja Kanada vahelise ulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu ratifitseerimist;

C.  arvestades, et Tšehhi Vabariik ei saa iseseisvalt kehtestada viisanõuet Kanada kodanike suhtes;

D.  arvestades, et komisjon ja nõukogu ei tegutse selles küsimuses piisavalt jõuliselt,

1.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles avaldama Kanadale suuremat poliitilist survet, et ta määraks kindlaks võimalikult varajase kuupäeva, mil kaotatakse viisanõue Tšehhi kodanike suhtes ning lõpetatakse viisa vastastikkuse põhimõtte rikkumine Bulgaaria ja Rumeenia kodanike suhtes;

2.  rõhutab, et kui vastastikkuse põhimõtte rikkumist peatselt ei lõpetata, järgnevad ELi poolt tõenäoliselt samaväärsed vastumeetmed;

3.  kutsub komisjoni üles kehtestama kahepoolsete viisakokkulepete asemel uut korda, mis tagab kõikidele liikmesriikidele täieliku vastastikuse viisavabaduse ning ühtlasi ka selle, et kui ELi mittekuuluv riik vastastikkuse põhimõtet rikub, taaskehtestavad kõik liikmesriigid kohe viisanõude selle riigi kodanike suhtes;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev deklaratsioon koos allakirjutanute nimedega(1) komisjonile, nõukogule ja liikmesriikide parlamentidele.

(1) Allakirjutanute nimekiri on avaldatud 8. märtsi 2011. aasta protokolli lisas 2 (P7_PV(2011)03-08(ANN2)).