Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Kolmapäev, 9. märts 2011 - Strasbourg
2012. aasta eelarvemenetluse suunised – jaod I, II ning IV kuni X
 ELi strateegia Atlandi piirkonna kohta
 Türgi 2010. aasta eduaruanne
 Montenegro Euroopaga integreerumise protsess
 Romade kaasamist käsitlev ELi strateegia
 Üleilmastumise ajastu tööstuspoliitika

2012. aasta eelarvemenetluse suunised – jaod I, II ning IV kuni X
PDF 276kWORD 55k
Euroopa Parlamendi 9. märtsi 2011. aasta resolutsioon 2012. aasta eelarvemenetluse suuniste kohta, I jagu – Euroopa Parlament, II jagu – Nõukogu, IV jagu – Euroopa Kohus, V jagu – Kontrollikoda, VI jagu – Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, VII jagu – Regioonide Komitee, VIII jagu – Euroopa Ombudsman, IX jagu – Euroopa Andmekaitseinspektor, X jagu – Euroopa välisteenistus (2011/2017(BUD))
P7_TA(2011)0088A7-0049/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 314;

–  võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(1);

–  võttes arvesse nõukogu 7. juuni 2007. aasta otsust 2007/436/EÜ, Euratom Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta(2);

–  võttes arvesse nõukogu 25. juuni 2002. aasta määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust(3);

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja aastaaruannet eelarveaasta 2009 eelarve täitmise kohta koos institutsioonide vastustega(4);

–  võttes arvesse kodukorra artikli 23 lõiget 7 ja artiklit 79;

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A7-0049/2011),

A.  arvestades, et ELi praegune finants-, majanduslik ja sotsiaalne olukord nõuab institutsioonidelt vastavat kvaliteeti ja tõhusust ning kohustab institutsioone kokkuhoiu saavutamiseks võtma kasutusele ranged haldusmenetlused;

B.  arvestades, et institutsioonidele tuleks anda piisavad vahendid, kuigi praeguses majandusolukorras tuleks neid vahendeid hallata rangelt ja tõhusalt;

C.  arvestades, et iga-aastase menetluse praeguses etapis ootab Euroopa Parlament 2012. aasta eelarve kohta teiste institutsioonide eelarvestust ja oma juhatuse ettepanekuid;

D.  arvestades, et eriti soovitatav on jätkata eelarvekomisjoni ja juhatuse vahelist tõhustatud koostööd neljandat aastat järjest, ja teha seda kogu 2012. aasta eelarvemenetluse vältel;

E.  arvestades, et kodukorra artikli 23 kohaselt on juhatuse ülesandeks võtta vastu otsuseid parlamendi sisemist korraldust puudutavates rahalistes, organisatsioonilistes ja haldusküsimustes ning eelarvekomisjoni ülesandeks on koostada iga-aastase menetluse raames parlamendi eelarvestuse projekt;

F.  arvestades, et Lissaboni lepingu jõustumise mõju rubriigile 5 peaks stabiliseeruma 2012. aastal, kuigi näiteks Euroopa välisteenistuse mõju suurust on praegu veel raske hinnata;

G.  arvestades, et kuna Horvaatia ühinemine ELiga on kavandatud 2013. aastale, siis mõjutab laienemine 2012. aasta eelarvet, eriti uute liikmesriikide jaoks ette nähtud rahaliste vahendite ja töötajate töölevõtmisega seoses;

H.  arvestades, et eelarvepädevad institutsioonid on varasematel aastatel leppinud kokku halduskulude mõõdukas kasutamises, mis on jätnud rubriigi 5 ülemmäära alla märkimisväärsed varud;

I.  arvestades, et mitmeaastase finantsraamistiku rubriigi 5 ülemmäär ELi 2012. aasta eelarves on 8754 miljonit eurot (suurenemine 2011. aastaga võrreldes 340 miljoni euro ehk 4% võrra, mis sisaldab 2% inflatsiooni);

J.  arvestades, et Euroopa Parlament on kaasseadusandjana otsustanud leida mõistliku tasakaalu oma inimressursside ja Lissaboni lepingu jõustumise järel saadud uute volituste vahel (19,67% rubriigi 5 kogusummast 2009. aastal, 19,99% 2010. aastal ja 20,03% 2011. aastal);

K.  arvestades, et oluline on liikumisi rubriigi 5 kulutustes jälgida kogu 2011. aasta vältel, et tulevaste eelarvete jaoks oleks võimalik koostada asjakohane prognoos;

L.  arvestades, et juhatus võttis 24. märtsi 2010. aasta otsusega vastu Euroopa Parlamendi keskmise tähtajaga kinnisvarastrateegia, milles sätestatakse mõned parlamendi tulevase kinnisvarapoliitika põhiparameetrid; arvestades, et selle strateegia osana on Euroopa Parlament otsustanud jätkuvalt eelistada hoonete ostmist (kui see on mõistlik), keskendudes geograafilisele koondumisele oma töökohtades; arvestades, et varane maksmine finantseerimiskulude vähendamise eesmärgil jääb ka tulevikus üheks peamiseks prioriteediks,

Üldine raamistik ja 2012. aasta eelarve prioriteedid

1.  rõhutab rasket olukorda seoses rubriigi 5 kulutuste ülemmääraga 2012. aastal ning on igati teadlik sellest, et institutsioonidel võivad tekkida probleemid kõigi rahastamisvajaduste täitmise ja samal ajal eelarvedistsipliini ja enesepiiramise säilitamisega, et mitmeaastasest finantsraamistikust kinni pidada;

2.  seab prioriteediks kõrgetasemelise õigusloome, et tagada asjakohane reageerimine praegustele poliitilistele probleemidele, mis nõuab Lissaboni lepingu jõustumisest tuleneva uue institutsioonilise raamistikuga toimetulekuks vajalike ressursside ühendamist; on seisukohal, et Euroopa Parlamendi ja teiste institutsioonide 2012. aasta eelarve peaks olema konsolideerimise eelarve juba näiteks seetõttu, et seda võidakse kasutada järgmise mitmeaastase finantsraamistiku alusena;

3.  juhib tähelepanu sellele, et see konsolideerimispüüe ei tohiks olla takistuseks investeeringute tegemiseks (näiteks tehnoloogiasse), mis tooks kaasa säästu pika aja jooksul tulevikus;

4.  peab teiseks prioriteediks hea halduse põhimõtteid (finantsmääruse artikkel 27), nimelt säästlikkust, tõhusust ja mõjusust; on seisukohal, et need põhimõtted peaksid vastutustundlikkuse näitamiseks selgelt kajastuma parlamendi ja teiste institutsioonide eelarvetes ning nende organisatsioonikultuuris; on ühtlasi veendunud, et erinevate poliitiliste kavade elluviimisel tuleb arvesse võtta saavutatud tulemusi ja et muutuvkulude suhtes tuleks võimaluse korral ja juhul, kui nende suurusjärk seda nõuab, viia läbi korrapäraseid kulude-tulude hindamisi;

5.  on seisukohal, et nende põhimõtete rakendamise tulemusena peaksid institutsioonid esitama kulude kärpimise kavad; on sellega seoses arvamusel, et kaaluda tuleks tsentraliseerimise eeliseid mastaabisäästu pakkumise näol (nt tsentraliseeritud hanked, institutsioonide ühised talitused) ning samuti seda, milliseid tegevusi tuleks jätkuvalt või tulevikus detsentraliseerida;

6.  on veendunud, et hea halduse põhimõtete rakendamise tulemuseks peavad olema õigsus, lihtsus, selgus ja läbipaistvus; nõuab sellega seoses, et iga institutsiooni kohta esitataks organisatsiooni skeem ja näidataks ära iga selles nimetatud üksusega seotud kulud; nõuab lisaks iga kulu täpset selgitamist ja põhjendamist, tehes selget vahet püsi- ja muutuvkulude vahel, et täita nullpõhise eelarve põhimõtteid;

7.  on seisukohal, et hiljemalt alates järgmise mitmeaastase finantsraamistiku algusest tuleks Euroopa Parlamendi ja teiste institutsioonide eelarved koostada kogu finantsraamistiku kehtivusaega hõlmava mitmeaastase planeerimise tulemusena;

8.  juhib tähelepanu sellele, et ELi võimalikku laienemist silmas pidades tuleks institutsioonidevahelisel tasandil teha vajalikud ettevalmistused Horvaatiast pärit töötajate vastuvõtmiseks;

9.  on seisukohal, et Euroopa Parlament ja teised institutsioonid peaksid esitama kaks korda aastas aruande oma eelarve täitmise kohta, esitades üksikasjaliku teabe iga eelarverea assigneeringute kasutamise kohta;

10.  on seisukohal, et keskkonnapoliitika ja EMAS(5) peaksid olema osa Euroopa Parlamendi ja teiste institutsioonide kultuurist ja selleks tuleks esitada ettepanekud meetmete võtmiseks paberi-, energia- ja veetarbimise ning heitkoguste vähendamiseks;

11.  kordab, et kui see on võimalik ja asjakohane, tuleb teha institutsioonidevahelist koostööd, et vahetada parimaid tavasid, mis soodustavad tõhusust ja võimaldavad saavutada kokkuhoidu; on seisukohal, et institutsioonidevahelist koostööd tuleks parandada kirjaliku ja suulise tõlke, töölevõtmise (EPSO) ja EMASiga seoses ning seda tuleks laiendada muudesse valdkondadesse; nõuab, et kirjaliku tõlke jaoks vabakutseliste tõlkijate kasutamine ja tõlkekeskuse roll vaadataks põhjalikult läbi;

12.  tuletab meelde vajadust täielikult integreeritud teadmushaldussüsteemi järele; väljendab heameelt administratsiooni poolt teadmushaldussüsteemi kohta esitatud teabe üle; nõuab eduaruannet parlamendiliikmetele kättesaadavate arvukate teabeallikate ja -süsteemide kohta; nõuab prototüübi kavandamiseks selge ajakava koostamist; rõhutab vajadust kiiresti rakendada klassifitseerimist ja indekseerimist käsitlevat poliitikat; nõuab teavet selle kohta, kuidas asjaomase süsteemi saaks muuta Euroopa kodanike jaoks kergesti ligipääsetavaks;

13.  rõhutab, et Euroopa Parlamendi ja teiste institutsioonide jaoks on oluline ambitsioonika ja ulatusliku digitaalse strateegia vastuvõtmine Web 2.0 vahendite ja eelkõige sotsiaalsete võrgustike osas, et tugevdada sidet ELi ja tema kodanike vahel; on lisaks seisukohal, et Euroopa Parlament ja teised institutsioonid peaksid välja töötama elektroonilise halduse strateegia; nõuab kaugtöö kasutamist juhul, kui see on asjakohane; kutsub juhatust üles kaaluma pilvandmetöötlussüsteemi rakendamist, mis võimaldaks vähendada arvutisüsteemi toimimisega seotud kulusid, parandada selle tulemusi ja tagada Euroopa Parlamendi töös suurem liikuvus;

14.  rõhutab, et finantskalkulatsioonid ja sarnast tüüpi kuluanalüüsid on parlamendis otsuste langetamisel ülitähtsad; nõuab, et neid kasutataks süstemaatiliselt ja et neis oleksid näidatud iga konkreetse meetmega otseselt seotud korduvad ja ühekordsed kulud (s.o püsi- ja muutuvkulud);

15.  kutsub üles kasutama liikuvuse suurendamiseks töötajate ümberpaigutamist ja ümberõpet; soovitab uusi töötajaid tööle võtta üksnes juhul, kui sisemised ümberpaigutused ja koolitusmeetmed töötajate leidmiseks ei ole tulemusi andnud ja kui teenuste sisseostmist ei saa kasutada;

16.  on seisukohal, et kõigi institutsioonide vahel, keda Horvaatia ühinemine mõjutab, tuleks kokku leppida ühine ja kooskõlastatud eelarve täitmise strateegia; palub koostada kalkulatsioon selle mõju kohta rubriigile 5;

17.  on veendunud, et kõik institutsioonid peaksid rakendama aktiivset mittediskrimineerimise poliitikat ja kohandama oma hooneid ja oma personalipoliitikat, et tagada puuetega inimeste jaoks lihtsam juurdepääs;

18.  rõhutab, et arvestades majanduskriisi ja avaliku sektori suurt võlakoormust ja eelarvepiiranguid ning liikmesriikide püüdlusi oma eelarvet konsolideerida, peab parlament koos teiste institutsioonidega näitama, et ta suhtub eelarvesse vastutustundlikult ja konservatiivselt;

Euroopa Parlament

19.  on seisukohal, et Euroopa Parlamendi eesmärk peaks olema kõrgetasemeline õigusloome ja selleks peaks saama kasutada kõiki vajalikke vahendeid, kuid samas tuleb kinni pidada eelarvepiirangutest;

20.  on seisukohal, et parlament peab näitama, et ta suhtub eelarvesse vastutustundlikult ja konservatiivselt, ning jääma inflatsioonimäära piiresse; institutsioonidevahelise tava kohaselt tuleb laienemisega seotud vajadused eelarvesse kanda kas kirjaliku muutmisettepaneku või paranduseelarve abil; Lissaboni lepingu alusel lisanduva 18 uue parlamendiliikme rahalised vajadused kantakse eelarvesse samuti kirjaliku muutmisettepaneku või paranduseelarve abil;

21.  on seisukohal, et Euroopa Parlamendi administratsioonile Lissaboni lepingust tulenevate uute ülesannetega toimetulekuks eraldatud täiendavate inimressursside osas tuleks nüüd jõuda konsolideerimisfaasi; rõhutab, et organisatsiooni struktuurid peavad olemasolevate spetsialiseerunud üksuste vastavate ekspertteadmiste abil koostoimet looma;

22.  juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Parlamendi 2011. aasta eelarve on kokku 1685 miljonit eurot, mis moodustab 20,03% rubriigist 5;

23.  eeldab, et juhatus esitab eelarvestuses realistlikud taotlused; institutsiooni tõhusa ja nõuetekohase toimimise tagamiseks on valmis vaatama juhatuse ettepanekud läbi puhtalt vajadustest ja konservatiivsusest lähtuvalt; rõhutab, et septembris eelarvekomisjonile esitatud juhatuse kirjaliku muutmisettepaneku eesmärk on võtta arvesse vajadusi, mida eelarvestuse koostamisel ei osatud ette näha, ning rõhutab, et seda ei tuleks võtta kui võimalust muuta varem kokku lepitud eelarvestust; institutsioonidevahelise tava kohaselt kantakse laienemisega seotud vajadused eelarvesse kas kirjaliku muutmisettepaneku või paranduseelarve abil; Lissaboni lepingu alusel lisanduva 18 uue parlamendiliikme rahalised vajadused kantakse eelarvesse samuti kirjaliku muutmisettepaneku või paranduseelarve abil;

24.  soovib üksikasjalikku ja selget ülevaadet nendest eelarveridadest, mille assigneeringuid 2010. aastal ära ei kasutatud, ja ootab alatäitmise põhjuste analüüsi; soovib samuti saada ülevaadet kõikidest ülekantud summadest ja nende kasutamisest 2010. aastal, samuti ajakohastatud teavet lõplike sihtotstarbeliste tulude kohta võrreldes eelarvesse kantud summadega;

25.  on seisukohal, et parlamendiliikmetele tuleb pakkuda kvaliteetseid teenuseid, et nad saaksid oma ülesandeid täita võrdsetel alustel; rõhutab seetõttu, et kõigile parlamendiliikmetele − sõltumata rahvusest ja keelest − tuleb anda võimalus täita oma kohust ja osaleda poliitilises tegevuses soovi korral oma emakeeles; ei aktsepteeri näiteks parlamendikomisjonide koosolekutel suulise tõlke puudumist; on veendunud, et usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtet tuleb kohaldada ka suulisele ja kirjalikule tõlkele;

26.  on samuti seisukohal, et tuleb võtta kõikvõimalikke meetmeid, et suurendada suulise tõlke paindlikkust, mis on oluline samm hea töökorralduse tagamiseks, ja märgib, et paljudel juhtudel saaks probleeme ja raha raiskamist vältida, kui keeli oleks võimalus vahetada lühikese etteteatamisajaga, tulenevalt tegelikust ja mitte kavandatud koosolekutel osalemisest;

27.  nõuab, et põhjalikult tuleks läbi vaadata, kas oleks võimalik tulemuslikumalt sobitada Euroopa kodanike õigust vabale juurdepääsule, et kohtuda oma esindajatega Euroopa Parlamendis, tungiva vajadusega tagada institutsioonides töötavate inimeste turvalisus; palub peasekretäril esitada selle kohta 30. juuniks 2011 aruanne;

28.  on seisukohal, et nagu juba otsustatud, tuleb rakendada täielikult toimivat wifi-teenust, et oleks võimalik saavutada paberikasutuse vähendamisega seotud eesmärki; on seisukohal, et edendada tuleks videokonverentsi kasutamist koosolekute pidamiseks ja uute, keskkonnasõbralike tehnoloogiate kasutamist; nõuab selliste meetmete kohta tasuvusanalüüsi tegemist;

29.  juhib tähelepanu sellele, et kinnisvarapoliitika osas püüab Euroopa Parlament olemasolevate ruumide jaotust ratsionaliseerida ning saavutada kulude kokkuhoidu ja mastaabisäästu; juhib tähelepanu sellele, et käimasolev KADi hoone laiendamine, mille maksumus on hinnanguliselt umbes 549,6 miljonit eurot (2016. aasta hindades), võimaldab parlamendi administratsiooni geograafiliselt koondada Luxembourgi ja et kõik ülejäänud praegu Luxembourgis renditavad hooned vabastatakse järk-järgult, mis võimaldab projekti lõpuleviimisel saavutada olulist kokkuhoidu; juhib tähelepanu asjaolule, et kõnealuse kinnisvaraprojekti rahastamine võib nõuda spetsiaalsete õiguslike struktuuride (eriotstarbelise rahastamisvahendi) loomist, kuna finantsmäärusega keelatakse otsene laenamine, ning et antud projekti otse eelarvest või otsese laenuga rahastades oleks võimalik saavutada kulude kokkuhoidu, mis näitab selgelt, et finantsmäärust on vaja kohandada, et tagada tulevaste kinnisvaraprojektide läbipaistvam ja otsesem elluviimine;

30.  tunneb heameelt otsuste üle, mille juhatus tegi 24. märtsil 2010; tuletab meelde, et nõudis keskpika ja pikaajalise kinnisvarastrateegia väljatöötamist; on seisukohal, et asjaomase strateegia eesmärk peaks olema leida parim lahendus, võttes arvesse hea halduse põhimõtteid ning vajadust hinnata eri võimalusi ja alternatiivseid rahastamisvõimalusi; juhib tähelepanu ülalnimetatud otsuses sisalduvale ettepanekule kasutada Belgia valitsuselt saadud sihtotstarbelist tulu parlamendiliikmete assistentidele mõeldud uute bürooruumide rahastamiseks; nõuab enne otsuste tegemist lisateavet selle sihtotstarbelise tulu sellisel otstabel kasutamise kohta ning üksikasjalikku teavet alternatiivsete võimaluste kohta;

31.  rõhutab vajadust Euroopa Ajaloo Maja käsitleva täiendava teabe järele; nõuab eelkõige üksikasjaliku äriplaani esitamist eelarvekomisjonile; kordab veel kord, et selle projekti kogumaksumuse ja sellest edaspidi Euroopa Parlamendile tuleneva finants- ja õigusliku mõju kohta vaja on täiendavat teavet, ning nõuab lisateavet alates 2009. aastast käimas oleva arhitektuurikonkursi kohta; rõhutab, et kõigi selle projektiga seotud otsuste kohta tuleb kohaldada tavapärast parlamentaarset menetlust;

32.  on seisukohal, et nii nagu kõigi suurte organisatsioonide puhul, võib sõltumatu väline arvamus vahendite kasutamise ja töö korraldamise kohta olla mõnikord vajalik ja ainult kasulik, kui seda õieti kohaldada; rõhutab, et kuigi selline Euroopa poliitiline institutsioon nagu Euroopa Parlament on olemuselt ainulaadne, tuleks pikemas perspektiivis kaaluda selle organisatsiooni ja selle juhtimise välisanalüüsi tegemist; usub, et 2012. aastal võiks välja valida mõned konkreetsed sektorid ja neid kirjeldatud viisil analüüsida;

33.  juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Parlamendi teabe- ja kommunikatsioonipoliitika on oluline ja peaks jõudma kõigi Euroopa Liidu kodanikeni, samuti peaks see suurendama kodanike suutlikkust parlamendiga otse suhelda, ning palub seetõttu hinnata selle poliitikaga saavutatud tulemusi;

34.  toetab kõiki Euroopa Parlamendi finantsjuhtimise tarkvarasüsteemide ajakohastamiseks tehtavaid jõupingutusi;

35.  väljendab täielikku toetust kõigile jõupingutustele, et muuta personalipoliitika tulemuslikumaks ja professionaalsemaks, sealhulgas töötajate ümberpaigutamisele peadirektoraatide sees ja nende vahel;

36.  on seisukohal, et mitmetes poliitikavaldkondades, millel on mõju eelarvele (näiteks EMAS, avalikud hanked ja meetmed, mida võetakse eelarve täitmisele heakskiidu andmisega kaasnevate soovituste täitmiseks), on oluline võtta järelmeetmeid; rõhutab, et parlamendi eelarve täitmise suhtes tuleb pidevalt võtta järelmeetmeid ja eelarve täitmist üldiselt analüüsida;

37.  väljendab muret ettepaneku pärast luua Euroopa mõõtme puudumisest tuleneva kulu mõõtmiseks Euroopa lisandväärtuse hindamise üksus; küsib, kas selline asutus on vajalik; nõuab üksikasjalikumat teavet sellise asutuse loomise kohta;

Muud institutsioonid

38.  nõuab, et teised institutsioonid esitaksid realistlikke ja kulupõhiseid eelarvetaotlusi, milles on täielikult arvestatud vajadust nappe ressursse optimaalselt hallata; tunneb heameelt selle üle, et ELi eelarvesse on loodud Euroopa välisteenistuse jaoks uus, X jagu, millele on eraldatud 464 miljonit eurot, ning on valmis uurima Euroopa välisteenistuse vajadusi nii kinnisvara kui ka töötajatega seoses ja on otsustanud tähelepanelikult jälgida selle mõju rubriigile 5, kuna Euroopa välisteenistuse loomine ei pidanud eelarvele mõju avaldama; ei ole valmis seadma ohtu olemasolevate institutsioonide vajadusi;

39.  on seisukohal, et ELi eelarves uue, X jao loomine Euroopa välisteenistuse jaoks vastab vajadusele anda Euroopa Liidule selline institutsiooniline raamistik, mis suudab koos uute ühise välis- ja julgeolekupoliitika ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika sätetega toetada ELi ambitsioone välispoliitikas;

o
o   o

40.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Kohtule, kontrollikojale, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Regioonide Komiteele, Euroopa Ombudsmanile, Euroopa Andmekaitseinspektorile ja Euroopa välisteenistusele.

(1) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1.
(2) ELT L 163, 23.6.2007, lk 17.
(3) EÜT L 248, 16.9.2002, lk 1.
(4) ELT C 303, 9.11.2010, lk 1.
(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. märtsi 2001. aasta määrus (EÜ) nr 761/2001 organisatsioonide vabatahtliku osalemise võimaldamise kohta ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemis (EMAS) (EÜT L 114, 24.4.2001, lk 1).


ELi strateegia Atlandi piirkonna kohta
PDF 114kWORD 38k
Euroopa Parlamendi 9. märtsi 2011. aasta resolutsioon, mis käsitleb Euroopa strateegiat Atlandi piirkonna kohta
P7_TA(2011)0089B7-0165/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 225;

–  võttes arvesse nõukogu 14. juuni 2010. aasta järeldusi, milles paluti komisjonil koostada 2011. aasta juuniks Euroopa strateegia Atlandi piirkonna kohta;

–  võttes arvesse komisjoni algatatud avalikku arutelu, eesmärgiga avaldada teatis, mis käsitleb Euroopa strateegiat Atlandi piirkonna kohta;

–  võttes arvesse ELi Läänemere piirkonna strateegiat ja ELi Doonau piirkonna strateegiat;

–  võttes arvesse viienda ühtekuuluvusaruande järeldusi;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu XVIII jaotises seatakse Euroopa Liidu eesmärgiks territoriaalne ühtekuuluvus;

B.  arvestades, et Atlandi ookeani rannikul asub viis ELi liikmesriiki: Prantsusmaa, Iirimaa, Portugal, Hispaania ja Ühendkuningriik;

C.  arvestades, et Atlandi piirkonnal on järgmised eriomadused:

   see on dünaamiline merepiirkond (tänu meretranspordile, kalandusele, mereenergeetikale jms);
   see on piirkond, mille tundlikku keskkonda tuleb kaitsta ja mida mõjutavad kliimamuutuse tagajärjed (rannikuerosioon, äärmuslikud ilmastikunähtused);
   see on Euroopa Liidu ääreala, kus on probleeme juurdepääsetavuse ja transpordiühendusega ning kus on vähe suuri linnakeskusi;

D.  arvestades, et need eriomadused tulenevad piiriülestest küsimustest, millele tuleb leida poliitiline lahendus Euroopa tasandil;

E.  arvestades, et 2010. aasta juunis palus nõukogu komisjonil töötada välja Atlandi piirkonna strateegia 2011. aasta juuniks, ja arvestades, et komisjoni teatise avaldamine on kavandatud 2011. aastaks,

1.  palub komisjonil kujundada võimalikult kiiresti välja merendus- ja territoriaalseid küsimusi käsitlev terviklik ELi strateegia Atlandi piirkonna kohta;

2.  on seisukohal, et strateegia tuleks kujundada kooskõlas ühtekuuluvuspoliitika territoriaalse koostöö eesmärgiga (3. eesmärk) ning strateegia aluseks peaks olema terviklik, valdkondadeülene ja territoriaalne lähenemisviis, mis aitaks poliitilisi meetmeid konkreetse territooriumi eri juhtimistasandite vahel paremini kooskõlastada, kusjuures peatähelepanu tuleks pöörata sisulistele küsimustele; on veendunud, et Euroopa territoriaalne koostöö saab aidata oluliselt kaasa Atlandi piirkonna sisese integratsiooniprotsessi tõhustamisele tänu kodanikuühiskonna aktiivsele osalemisele otsustusprotsessis ja konkreetsete meetmete rakendamisele;

3.  rõhutab, et ELi makropiirkondlike strateegiate peamine lisandväärtus seisneb mitmetasandilises koostöös, kooskõlastamises ja olemasolevate vahendite paremas strateegilises investeerimises, mitte aga täiendavate vahendite eraldamises; rõhutab eesistujariigi Rootsi järeldusi, et ei ole vaja mingeid uusi institutsioone, uusi õigusakte ega uut eelarvet;

4.  nõuab, et kõnealune strateegia oleks avatud kõikidele Atlandi ookeani rannikul asuvatele ELi piirkondadele, sealhulgas Makaroneesia äärepoolseimatele piirkondadele;

5.  usub, et selle strateegia välismõõdet võiks tugevdada Atlandi piirkondade geostrateegilise positsiooni tõttu, eelkõige mereohutuse ja mereseire valdkondades ning rahvusvahelistes kaubandussuhetes; on seisukohal, et käsitleda tuleks ka rahvusvahelise koostöö ja kolmepoolse koostöö algatusi;

6.  on seisukohal, et strateegia peaks võimaldama eesmärkide ja vahendite paremat kooskõlastamist ning olema tihedalt seotud ELi 2020. aasta strateegiaga ja ELi poliitiliste meetmetega 2013. aasta järgseks perioodiks; tuletab sellega seoses meelde, et strateegia eesmärk on kasutada ELi raha tõhusamalt, mitte kulutusi suurendada;

7.  nõuab, et strateegia oleks tihedalt seotud ELi regionaalpoliitika ja integreeritud merenduspoliitikaga, ning on seisukohal, et see peaks hõlbustama sünergia saavutamist teiste ELi poliitikavaldkondadega, nagu üleeuroopalised transpordivõrgud, ühine kalanduspoliitika, kliima- ja keskkonnameetmed, teadusuuringute ja tehnoloogia arendamise raamprogramm, energiapoliitika jms;

8.  usub, et kõnealuse strateegia territoriaalne mõõde on väga oluline ja suurendab ELi territoriaalset ühtekuuluvust; on seisukohal, et territoriaalse mõõtmega seoses tuleb käsitleda eelkõige piirkonna avatumaks muutmist, transpordi- ja energiavõrkude omavahelist ühendamist ja mereenergeetika arendamist, linna- ja maapiirkondade arendamist ning maismaa ja mere ning sisevete ja mere vaheliste seoste tugevdamist;

9.  kordab, et on oluline parandada juurdepääsu Atlandi merepiirkondadele ning suurendada nendes piirkondades isikute, kaupade ja teenuste liikuvust, et saavutada siseturu ja ühtekuuluvuspoliitika eesmärgid, eelkõige arendades lähimerevedu ja merekiirteid;

10.  tuletab meelde, et merendusalane mõõde on selle strateegia puhul esmatähtis, eelkõige seoses merepiirkondadel põhineva lähenemisviisiga;

11.  soovitab tungivalt Euroopa Komisjonil edendada ja toetada Atlandi piirkonnas mereteede (nt Gijon–Nantes'i meretee) kavandamist ja rajamist, sest see on uuenduslik viis üleeuroopalise transpordivõrgu täiustamiseks ja mitmekesistamiseks, rahvusvaheliste kaubandussuhete mõjutamiseks, sadamate majandustegevuse ja turismi elavdamiseks ning CO2 heitkoguste vähendamiseks;

12.  on seisukohal, et kõnealune strateegia peaks puudutama järgmisi ühist huvi pakkuvaid küsimusi: mereenergeetika, keskkond ja kliimamuutus, sealhulgas laevade põhjustatava merereostuse vältimine ja tõrje, transport ja juurdepääsetavus, ohutus, julgeolek ja seire, teadusuuringud, innovatsioon, loomemajandus, kultuur, vaba aeg ja turism, merendusteenused ja -koolitus ning kalandus- ja mereannisektor;

13.  on veendunud, et strateegia peab tekitama asjaomaste ELi, riiklike, piirkondlike ja kohalike meetmete vahelist sünergiat, ning on seetõttu seisukohal, et selleks on vaja uuendatud mitmetasandilist juhtimist, mis põhineks ELi, riiklike, piirkondlike ja kohalike ametivõimude aktiivsemal kaasamisel;

14.  soovib, et strateegia toimiks nn alt-üles-põhimõttel, alustades kohalike valitsuste tasandist ja kaasates kõiki sidusrühmi; rõhutab vajadust kaasata strateegia kavandamisse ja elluviimisse piirkondlikud ja kohalikud ametivõimud, liikmesriigid, Euroopa Liit, erasektori sidusrühmad ja kodanikuühiskonna organisatsioonid (sealhulgas asjaomased piirkondadevahelised võrgustikud ja organisatsioonid);

15.  nõuab kindlalt, et strateegia raames tehtav koostöö peab tulenema eelkõige asjaomaste sidusrühmade vajadustest, ja on seetõttu seisukohal, et käsitletavad poliitilised prioriteedid tuleb otsustada konsensuse alusel;

16.  on seisukohal, et Euroopa territoriaalse koostöö rühmitus (ETKR) võiks olla hea vahend ELi Atlandi piirkonna strateegia raames tehtava koostöö hõlbustamiseks;

17.  on seisukohal, et strateegiat tuleks rakendada alates 2014. aastast ja sellega tuleks arvestada järgmises mitmeaastases finantsraamistikus ning et sellega peaks kaasnema Euroopa tasandil kindlaks määratav tegevuskava, mis sisaldab struktuuriprojektide loetelu;

18.  on seisukohal, et strateegia sise- ja välismõõde eeldavad olemasolevatest ühenduse vahenditest Atlandi piirkonnale eraldatud vahendite kasutuselevõtmist lähtuvalt ühistest prioriteetidest;

19.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kehtestama strateegia elluviimise hõlbustamiseks lihtsustatud eeskirju ja vähendama sellega kaasnevat halduskoormust;

20.  kutsub komisjoni üles tegema tihedat koostööd Euroopa Parlamendiga ELi Atlandi piirkonna strateegia arendamise prioriteetide kindlaksmääramisel ning palub komisjonil parlamenti strateegia elluviimisest korrapäraselt teavitada ja parlamendiga sellel teemal konsulteerida;

21.  kavatseb väljendada oma arvamust komisjoni tulevase teatise kohta algatusraportis;

22.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Regioonide Komiteele ja teistele asjaomastele institutsioonidele.


Türgi 2010. aasta eduaruanne
PDF 152kWORD 71k
Euroopa Parlamendi 9. märtsi 2011. aasta resolutsioon Türgi 2010. aasta eduaruande kohta
P7_TA(2011)0090B7-0156/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 2010. aasta eduaruannet Türgi kohta (SEK(2010)1327);

–  võttes arvesse oma 27. septembri 2006. aasta resolutsiooni Türgi edusammude kohta ühinemise suunas(1), 24. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni ELi ja Türgi vaheliste suhete kohta(2), 21. mai 2008. aasta resolutsiooni Türgi 2007. aasta eduaruande kohta(3), 12. märtsi 2009. aasta resolutsiooni Türgi 2008. aasta eduaruande kohta(4) ja 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni Türgi 2009. aasta eduaruande kohta(5);

–  võttes arvesse oma 21. septembri 2010. aasta resolutsiooni kaubandus- ja majandussuhete kohta Türgiga(6);

–  võttes arvesse Türgiga peetavate läbirääkimiste raamistikku, mis võeti vastu 3. oktoobril 2005. aastal;

–  võttes arvesse nõukogu 18. veebruari 2008. aasta otsust 2008/157/EÜ, millega sätestatakse Türgi Vabariigiga loodud ühinemispartnerluse põhimõtted, prioriteedid ja tingimused(7) („ühinemispartnerlus”), ning nõukogu varasemaid 2001., 2003. ja 2006. aasta otsuseid ühinemispartnerluse kohta;

–  võttes arvesse nõukogu 14. detsembri 2010. aasta järeldusi;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et ühinemisläbirääkimisi Türgiga alustati 3. oktoobril 2005. aastal pärast seda, kui nõukogu oli läbirääkimiste raamistiku heaks kiitnud, ning arvestades, et nende läbirääkimiste alustamisega käivitati pikaajaline protsess, mille tulemusi ei saa ette ennustada;

B.  arvestades, et Türgi on kohustunud läbi viima reforme, arendama heanaaberlikke suhteid ning viima end järk-järgult vastavusse ELi nõuetega, ning arvestades, et neid pingutusi tuleks vaadelda Türgi võimalusena moderniseeruda;

C.  arvestades, et kooskõlas Euroopa Ülemkogu 2006. aasta detsembri kohtumise järeldustega jääb ELiga kui ühistel väärtustel põhineva ühendusega liitumise aluseks endiselt täielik vastavus kõigile Kopenhaageni kriteeriumidele ja ELi integratsioonivõime;

D.  arvestades, et komisjoni järelduse kohaselt on Türgi 2010. aastal jätkanud poliitilisi reforme, kuid dialoogi ja kompromissivalmiduse puudumine peamiste parteide vahel mõjutab negatiivselt põhiliste poliitiliste institutsioonide suhteid ja aeglustab tööd poliitiliste reformide vallas;

E.  arvestades, et Türgi ei ole siiani, juba viiendat aastat järjest, rakendanud EÜ-Türgi assotsieerimislepingu ja selle lisaprotokolli sätteid,

1.  tunnustab Türgi kodanikke ja kodanikuühiskonda toetuse eest Türgi jätkuvale demokratiseerumisele ning nende aktiivse panuse eest avatud ja pluralistliku ühiskonna ülesehitamisesse ning palub ELi institutsioonidel ja liimesriikidel kasutada sel eesmärgil täiel määral kõiki ELi laienemispoliitika vahendeid, mis on ette nähtud kandidaatriikidele;

2.  nendib, et reformid edenevad Türgis aeglaselt, ning tuletab meelde, et Türgi valitsus on võtnud kohustuse läbi viia ulatuslikud reformid nii Kopenhaageni kriteeriumide täitmise kui ka oma riigi moderniseerimise eesmärgil; kutsub valitsust üles suurendama oma sellealaseid jõupingutusi;

3.  väljendab muret selle pärast, et konfrontatsioon parteide vahel püsib ning valitsus ja opositsioon ei ole valmis töötama põhiliste reformide läbiviimiseks vajaliku konsensuse saavutamiseks; nõuab tungivalt, et kõik poliitilised osapooled, valitsus ja opositsioon teeksid koostööd, et edendada poliitilist pluralismi riiklikes institutsioonides ning soodustada riigi ja ühiskonna moderniseerimist ja demokratiseerimist; kutsub kõiki opositsioonijõude üles konstruktiivselt osalema reformiprotsessis;

4.  juhib tähelepanu sellele, et kontrolli ja tasakaalustatuse süsteem on otsustava tähtsusega moodsa demokraatliku riigi juhtimises, mis peab põhinema täidesaatva, seadusandliku ja kohtuvõimu lahususe ning tasakaalustatuse põhimõttel, inimõiguste ja põhivabaduste, eriti sõna- ja ajakirjandusvabaduse järgimisel, ning poliitilise osaluse kultuuril, mis kajastab tõeliselt demokraatliku ühiskonna pluralismi;

5.  rõhutab Türgi Suure Rahvuskogu rolli institutsioonina, kes peaks otsustavalt kaasa aitama kontrolli ja tasakaalustatuse süsteemi tugevdamisele ning aktiivselt ja konstruktiivselt toetama parteiülese lähenemise alusel moderniseerumist edendavaid reforme, tagades samas valitsuse poliitika demokraatliku kontrolli;

6.  väljendab heameelt põhiseadusmuudatuste vastuvõtmise üle, mis on oluline samm õiges suunas, ning nõuab tungivalt nende nõuetekohast rakendamist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni standardeid ja Euroopa Inimõiguste Kohtu pretsedendiõigust järgides; rõhutab samal ajal siiski, et hädasti on vaja üldist põhiseadusreformi, mis muudaks Türgi täieõiguslikuks pluralistlikuks demokraatiaks, kus inimõiguste ja põhivabaduste kaitse on kesksel kohal; väljendab heameelt selle üle, et nii valitsus kui ka opositsioon on avaldanud valmisolekut sellise reformi läbiviimiseks, ning kutsub valitsust üles tagama, et kõik parteid ja kodanikuühiskond kaasataks tihedalt kogu põhiseadusprotsessi; nõuab põhiseadusmuudatuste paketi rakendamist; soovitab kutsuda osalema ka Veneetsia komisjoni;

7.  kiidab heaks valitsuse mitmed sümboolsed žestid ja hea tahte väljendused ning teatud konkreetsed sammud sellistes valdkondades nagu mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus ning vähemuste ja kultuuriliste õiguste kaitse; rõhutab siiski, et vaja on süstemaatilisi parandusi, et vähemuste õigusi täielikult tunnustataks; eelkõige innustab valitsust andma uue tõuke demokraatlikule avanemisele ning kutsub opositsiooni üles seda protsessi konstruktiivselt toetama ja selles osalema;

Kopenhaageni kriteeriumide täitmine

8.  väljendab muret ajakirjandusvabaduse olukorra halvenemise, mõnede tsensuurimeetmete ja suureneva enesetsensuuri pärast Türgi meedias, sealhulgas internetis; kutsub Türgi valitsust üles järgima ajakirjandusvabaduse põhimõtteid; rõhutab, et sõltumatu ajakirjandus on demokraatliku ühiskonna jaoks ülitähtis, ning juhib sellega seoses tähelepanu kohtusüsteemi olulisele rollile kaitsta ja parandada ajakirjandusvabadust, mis tagab avaliku vaba arutelu ning aitab kaasa kontrolli ja tasakaalustatuse süsteemi nõuetekohasele toimimisele; rõhutab vajadust võtta vastu uus meediaseadus, mis muu hulgas käsitleks ka sõltumatuse, omandi ja haldusjärelevalve küsimusi; kavatseb pingsalt jälgida Nedim Şeneri, Ahmet Şıki ja teiste politsei või kohtuvõimu tagakiusamise all kannatavate ajakirjanike kohtuasju;

9.  väljendab heameelt raadiot ja televisiooni käsitlevate uute õigusaktide üle, mis võimaldavad mitmeid positiivseid arengusuundi, nagu välismaiste ettevõte suurem seadusega lubatud osalus Türgi meediaettevõtetes (senise 25% asemel 50%), kuid tunneb muret asjaolu pärast, et riikliku julgeoleku põhjendusel võib ringhäälingusaadete edastamise katkestada ilma kohtumääruse või kohtuniku otsuseta; peab murettekitavaks tava esitada kriminaalsüüdistus ajakirjanikele, kes avalikustavad tõendeid inimõiguste rikkumiste kohta ja muid avalikku huvi pakkuvaid küsimusi ning keda seepärast süüdistatakse karistusseadustiku artikli 285 alusel ,,kriminaaluurimise konfidentsiaalsuse rikkumises„ ja artikli 288 alusel ,,katses mõjutada kohut”; peab arvamusavalduste kriminaliseerimist üheks põhitakistuseks inimõiguste kaitsmisel Türgis ja mõistab hukka sõna-, ühinemis- ja kogunemisvabaduse ebaproportsionaalsed piirangud; nõuab tungivalt, et Türgi ametivõimud täidaksid kõrvalekaldumatult oma rahvusvahelisi kohustusi inimõiguste vallas ning muudaksid oma asjakohaseid õigusakte ja koolitaksid politseijõude ja kohtunikke;

10.  peab kahetsusväärseks, et mõningad seadused, nagu karistusseadustiku artiklid 301, 318 ja artikli 220 lõige 6 koosmõjus artikli 314 lõikega 2 ja terrorismivastase seaduse artikli 7 lõikega 2, 25. juuli 1951. aasta seadus 5816 ning valitsuse avaldused ja prokuröride tegevus piiravad endiselt sõnavabadust; kordab oma varasemaid üleskutseid valitsusele viia lõpule sõnavabaduse õigusliku raamistiku läbivaatamine ning viia see viivitamata kooskõlla Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ning Euroopa Inimõiguste Kohtu pretsedendiõigusega; sedastab sellega seoses uuesti, et Türgi valitsus peaks prokuröride tarvis välja andma selged suunised nende seaduste kohta, mida sageli kasutatakse sõnavabaduse piiramiseks; peab kahetsusväärseks veebilehtede põhjendamatut korduvat sulgemist ja palub valitsusel ette valmistada muudatusettepanekud internetti käsitlevale seadusele (nr 5651), tagamaks, et sellega enam ei piirataks sõnavabadust ega kitsendataks kodanike õigust teabe kättesaadavusele;

11.  kutsub tungivalt valitsust üles austama kogunemis- ja ühinemisvabaduse õigusi, mis on sätestatud Türgi põhiseaduse artiklites 33 ja 34; peab sellega seoses kahetsusväärseks ja taunib asjaolu, et politsei surus vägivallaga maha tudengite meeleavaldused Ankara Ülikoolis 2010. aasta detsembris;

12.  tõdeb, et romade õigustele Türgis omistavad praegu nii valitsus kui ka opositsiooniparteid küllaltki suurt tähelepanu, ning et nii valitsus kui ka opositsiooniparteid võtavad romade küsimuses poliitilisi kohustusi; soovitab, et valituse algatatud romade eluasemekava rakendamist hoolikalt jälgitaks ja kontrollitaks eelkõige kava jätkusuutlikkust ja metoodikat silmas pidades; innustab Türgi valitsust suhetes roma kogukondadega rakendama aktiivset kaasamist ja tõsiseltvõetavaid konsultatsioone, kui ükskõik mis vallas püütakse riigis romasid kaasata;

13.  tunnustab edusamme kohtusüsteemi reformimisel ja kinnitab oma seisukohta, et kohtusüsteemi sõltumatus ja erapooletus kuuluvad põhitegurite hulka, mis tagavad pluralistliku demokraatliku ühiskonna toimimise; väljendab muret asjaolu pärast, et Türgi kohtusüsteemi olukorda ei ole seni piisavalt parandatud, nii et see tagaks õiguse õiglasele ja õigeaegsele kohtumenetlusele; palub, et valitsus rakendaks selles valdkonnas vastuvõetud põhiseadusmuudatused, järgides täielikult täidesaatva ja kohtuvõimu lahusust ning kohtusüsteemi sõltumatust ja erapooletust, mis on kooskõlas Euroopa standarditega;

14.  väljendab siiski muret selle pärast, kuidas ülemkohus tõlgendab kriminaalmenetluse koodeksit, pikendades eelvangistusperioodi kuni 10 aastani, mis on asjaomaste Euroopa standardite selge rikkumine; kutsub Türgi Suurt Rahvuskogu üles kõnealust seadust reformima vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu pretsedendiõigusele; tuletab samas meelde Türgi kohustust rangelt järgida Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 6, mis käsitleb õiglast kohtumenetlust mõistliku aja jooksul, eelkõige luues oma õigussüsteemis apellatsioonikohtud ning suurendades ülemkohtute suutlikkust;

15.  tunneb heameelt Euroopa Inimõiguste Kohtu 14. septembri 2010. aasta otsuse üle kohtuasjas Dink vs. Türgi; kutsub seetõttu Türgi ametivõime üles täiel määral toetama otsusega kaasnevaid tagajärgi, rakendades piisavaid meetmeid sõnavabaduse kaitsmiseks; tunneb muret Türgi riigiasutuste poolt välja toodud kunstlike takistuste pärast, mille tõttu ei ole võimalik paljastada Armeenia ajakirjaniku Hrant Dinki mõrva tegelikke toimepanijaid;

16.  väljendab heameelt asjaolu üle, et vastuvõetud põhiseadusmuudatuste alusel saab lõpuks luua ombudsmani institutsiooni, ning nõuab tungivalt, et valitsus valmistaks ette ja parlament võtaks vastu seaduse, mille kohaselt saaks demokraatliku menetluse alusel läbi viia ametisse määramise ja täita selle uue ametikoha igati lugupeetud isikuga; kiidab heaks riikliku inimõiguste institutsiooni asutamise ettepaneku, ning palub Türgi Suurel Rahvuskogul konsulteerida kodanikuühiskonnaga ja näha ette piisavalt tagatisi uue institutsiooni sõltumatuse jaoks vastavalt nn Pariisi põhimõtetele;

17.  tunnustab edusamme, mida on tehtud tsiviilvalitsuse ja sõjaväe suhete valdkonnas, eelkõige seoses tsiviiljärelevalve suurendamisega, piirates sõjaväekohtute jurisdiktsiooni, võimaldades sõjaväe ülemjuhatuse otsuste kohtulikku läbivaatamist ning võttes meetmeid kõrgete ohvitseride üle kohtumõistmiseks tsiviilkohtutes; märgib, et neid meetmeid tuleks jätkata, et tagada täielik tsiviiljärelevalve, ning kutsub parlamenti üles aktiivsusele, et tagada parlamendi järelevalve julgeolekujõudude üle, sealhulgas kaitse-eelarve täielik järelevalve;

18.  rõhutab, et väidetava riigipöörde plaanide (nt Ergenekoni ja Sledgehammeri juhtumid) uurimine peab olema tõestuseks Türgi demokraatlike institutsioonide ja kohtusüsteemi tugevuse ning nõuetekohase, sõltumatu ja läbipaistva toimimise kohta; väljendab muret liiga pika eelvangistuse pärast ning rõhutab tõhusate õiguslike tagatiste vajadust kõigi kahtlusaluste jaoks; väljendab muret uurimise puuduliku kulgemise pärast ning märgib, et hiljutine tuntud ajakirjanike nagu Nedim Şeneri ja Ahmet Şıki kinnipidamine võib vähendada nende menetluste usutavust, mis aga vastupidiselt peaksid hoopis demokraatiat tugevdama;

19.  peab kahetsusväärseks, et äsjase põhiseadusreformi käigus esitatud muudatusettepanekud parteide tegevuse lõpetamise kohta ei saanud Türgi Suures Rahvuskogus häälteenamust, ning nõuab tungivalt, et kõik parteid viiksid asjakohased seadused kooskõlla Veneetsia komisjoni arvamusega;

20.  kordab oma varasemates resolutsioonides väljendatud nõuet, et valimissüsteemi tuleb reformida, alandades kümne protsendi künnist, millega suurendataks parteide pluralismi ja kajastataks paremini Türgi ühiskonna mitmekesisust; peab eelkõige kahetsusväärseks asjaolu, et 2010. aastal ei teostatud selles valdkonnas ühtegi reformi; nõuab parteide rahastamiseeskirjade ja valimistega seotud kulutuste põhjalikku läbivaatamist, et tõhustada parteisisest demokraatiat ja edendada avatumat poliitilist süsteemi; soovitab parteidel tugevdada parteisisest demokraatiat ning suurendada valitud esindajate aruandekohustust oma valijaskonna ees;

21.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et endiselt ei ole piiratud parlamendiliikmete puutumatust eelkõige korruptsiooniga seotud õigusrikkumiste korral, ja väljendab samal ajal muret rahumeelsete arvamusavalduste esitamiseks piisava kaitse tagamise pärast parlamendis; kutsub seepärast valitsust ja parlamenti üles leppima kokku parlamentaarse puutumatuse süsteemi reformis;

22.  võtab teadmiseks Türgi praeguse eesistumise Euroopa Nõukogu ministrite komitees ning ergutab Türgit väljendama oma austust Euroopa Nõukogu väärtuste vastu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni allkirjastamise ja ratifitseerimise ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kõigi lisaprotokollide ratifitseerimisega;

23.  tunneb heameelt ÜRO piinamisvastase konventsiooni fakultatiivse protokolli ratifitseerimise üle Türgi Suure Rahvuskogu poolt, ning kutsub Türgit täitma protokolli sätteid viivitamata ja tihedas koostöös piinamise ja muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemise või karistamise vastase allkomisjoniga;

24.  toetab valitsuse käimasolevat dialoogi usukogukondadega, sealhulgas aleviitide ning kreeklaste, armeenlaste, aramealaste ja muude kristlike kogukondadega; on siiski pettunud, et toimunud on vaid vähene edasiminek seoses nende kogukondade tegevuse õigusliku raamistikuga, eriti mis puudutab juriidilise isiku staatuse saamist, pühakodade avamist ja pidamist, vaimulike koolitust ja kinnisvaraprobleemide lahendamist, mida sihtasutuste seaduses ei käsitleta; nõuab valitsevatele viivitustele ja menetluslikele probleemidele viidates tõhusaid ja järjepidevaid jõupingutusi sihtasutuste seaduse rakendamisel, mis peaks võimaldama eespool nimetatud kogukondadel tegutseda ilma põhjendamatute piiranguteta kooskõlas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning Euroopa Inimõiguste Kohtu pretsedendiõigusega; nõuab tungivalt, et valitsus suurendaks veelgi oma toetust südametunnistusevabadusele ja usulisele mitmekesisusele Türgi ühiskonnas;

25.  kutsub seepärast valitsust üles süstemaatiliselt tegelema nende küsimustega ning muutma sel eesmärgil õigusakte ja tagama nende nõuetekohase rakendamise kõigil valitsustasanditel, sealhulgas kohalikes omavalitsustes; juhib sellega seoses tähelepanu ka Veneetsia komisjoni 2010. aasta kevadel vastu võetud soovitustele, mis käsitlevad usukogukondade juriidilise isiku staatust ja õigeusu patriarhi kiriklikku tiitlit „oikumeeniline patriarh”; tunneb heameelt Sihtasutuste Kogu hiljutise otsuse üle anda kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusega oikumeenilisele patriarhaadile üle Büyükada saarel asuva kreeka poisslastele mõeldud lastekodu hoone, ning mitmele kreeka õigeusu vaimulikule Türgi kodakondsuse andmise üle, et lihtsustada patriarhaadi ja Püha Sinodi tööd; väljendab heameelt usutseremoonia üle Sümela kloostrimuuseumis Trabzonis ja tseremoonia üle Akdamari saarel Vani provintsis asuvas kirikus; väljendab kahetsust Türgi ülemkohtu otsuse üle Mor Gabrieli kloostri kahjuks maavaidluse asjas külade ja Türgi riigikassaga; väljendab uuesti oma lootust, et valitsuse teadaannetele kreeka õigeusu Halki seminari taasavamise kohta järgnevad peatselt ka konkreetsed sammud ning meetmed Türgi kristlike kogukondade vaimulike takistusteta koolitamise võimaldamiseks; nõuab tungivalt, et valitsus pööraks erilist tähelepanu koolide õppematerjalidele, mis peaksid kajastama Türgi ühiskonna usulist mitmekesisust, ning eelarvamustevabade õppematerjalide vajadusele;

26.  mõistab teravalt hukka PKK (mis on kantud ELi terroriorganisatsioonide nimekirja) ja muude terrorirühmituste jätkuvad vägivallateod Türgi pinnal; innustab Türgit, ELi ja liikmesriike tihendama terrorismivastases võitluses koostööd, kooskõlastades põhjalikult oma tegevust selle valdkonna koordinaatori ja Europoliga, ning järgides rangelt inimõigusi käsitlevat rahvusvahelist õigust;

27.  kutsub valitsust üles aktiviseerima oma pingutusi demokraatliku avanemise raames, et kõikehõlmavalt käsitleda kurdi küsimust ja saavutada kurdi küsimuses rahumeelne lahendus; selleks tuleks tagada ühtne tõlgendamine seaduste osas, mis lubavad kasutada kurdi keelt poliitilises ja avalikus elus ning hariduses, muuta terrorismivastaseid õigusakte, et vältida kuritarvitamist või liiga laia tõlgendamist, tagada sõna-, ühinemis- ja kogunemisvabaduse õigused, tegeleda tulemuslikult nende isikute probleemidega, kes on oma kodupaigast ümber asustatud, sealhulgas ka kaua kestnud konfliktide tõttu, ning parandada sotsiaal-majanduslikku olukorda riigi kaguosas; väljendab sellega seoses muret asjaolu pärast, et 151 kurdi päritolu poliitilise aktivisti, sealhulgas kaheksa ametisoleva valitud kohaliku linnapea üle jätkub Diyarbakıris kohtuprotsess, mis on sekkumine õiguspärasesse poliitilisse tegevusse;

28.  kiidab heaks õigusliku raamistiku tugevdamise põhiseadusliku paketiga, mis tagab naiste õigused ja soolise võrdõiguslikkuse; tunneb muret isegi kõrgharitud naiste tööturul osalemise määra alanemise pärast; nõuab tungivalt, et valitsus, äriringkonnad ja kodanikuühiskond võtaksid ulatuslikke meetmeid, et võidelda naiste vaesusega, suurendada naiste sotsiaalset kaasatust ja osalust tööturul, näiteks võideldes naiste kirjaoskamatuse vastu, toetades aktiivselt tütarlaste juurdepääsu keskharidusele ja pakkudes lastehoiu võimalusi; toetab lisaks sellele kvoodisüsteemi kehtestamist, et tagada naiste märkimisväärne esindatus ettevõtluse, avaliku sektori ja valitsemise kõigil tasanditel; kutsub eeskätt parteisid üles kasutama eelolevatel valimistel võimalust, et suurendada naiste aktiivset osalust poliitikas;

29.  mõistab teravalt hukka koduvägivalla, sh nn aukuritegude püsivalt kõrge taseme ja sundabielud; tunneb sellega seoses heameelt naisliikumiste algatuste üle, millega juhitakse tähelepanu kõnealustele probleemidele, ning nõuab tungivalt, et valitsus tõhustaks oma ennetusmeetmeid kõigil tasanditel, eelkõige rakendaks perekonnakaitseseadust nr 4320 ning laseks selle rakendamist jälgida politseil ja kohtusüsteemil, kohustaks omavalitsusi looma ohustatud naistele ja alaealistele piisaval arvul turvakodusid igasse enam kui 50 000 elanikuga omavalitsusüksusesse ja jälgiks selle nõude täielikku täitmist, ning looks süsteemi, et toetada naisi ja alaealisi pärast turvakodust lahkumist, eesmärgiga pakkuda psühholoogilist tuge, õigusabi ja tervishoiuteenuseid ning aidata neil taas ühiskonda integreeruda; kutsub valitsust üles looma asjakohast ja tõhusat järelevalvet selle üle, kuidas omavalitsusüksused kõnealust kohustust täidavad; nõuab tungivalt, et kohtunikud tagaksid naiste ja alaealiste vastu suunatud vägivalla ning nn aukuritegude vastastele suunatud vägivalla järjekindla ja tulemusliku karistamise;

30.  nõuab tungivalt, et valitsus hoolitseks selle eest, et võrdõiguslikkus oleks soost, rassilisest või etnilisest päritolust, usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest olenemata õigusega tagatud ja tulemuslikult jõustatud; peab kahetsusväärseks hiljutisi kohtukaebusi homo-, bi- ja transseksuaalide ning transvestiitide ühenduste vastu, kuid tunneb heameelt asjaolu üle, et kohus lükkas need tagasi; märgib siiski, et tuleb võtta täiendavaid meetmeid homofoobia ning seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastu, nagu on kehtestatud Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovituses liikmesriikidele võidelda diskrimineerimise vastu seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi alusel; kutsub Türgi valitsust üles tegema Türgi relvajõududele korraldust lõpetada homoseksuaalsuse klassifitseerimine nn psühhoseksuaalse haigusena; avaldab soovi, et diskrimineerimise vastu võitlemise ja võrdõiguslikkuse komiteed käsitlev seaduseelnõu viidaks kooskõlla ELi normidega, sealhulgas selles osas, mis puudutab diskrimineerimist soo ja seksuaalse sättumuse alusel; nõuab tungivalt, et riiklikud ja kohalikud ametivõimud teeksid lõpu transseksuaalide ning sealhulgas transseksuaalidest seksitöötajate jätkuvale tapmisele;

31.  on seisukohal, et Türgi peaks vastu võtma seaduse, mis näeb ette pikkuse osas mittekaristusliku, vabal valikul põhineva ja Türgi rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustustega kooskõlas oleva tsiviil- või sotsiaalteenistuse sõjaväeteenistuse alternatiivina; kutsub valitsust üles tagama, et täielikult järgitaks Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust kohtuasjas Ülke vs. Türgi, muutes õigusakte, et kaotada kohtumõistmine niisuguste isikute üle, kes keelduvad sõjaväeteenistusest oma veendumuste tõttu; palub valitsusel uurida väiteid, mis käsitlevad sõjaväes vahi all viibivate sõjaväeteenistusest keeldunud isikute halba kohtlemist, ning võtma meetmeid niisuguse kuritarvitamise ennetamiseks tulevikus;

32.  rõhutab, kui oluline on pakkuda inimõiguste kaitsjatele tulemuslikku kaitset; väljendab muret inimõiguste kaitsjate kohtuasjade ja kohtu alla andmise jätkumise pärast ning juhib erilist tähelepanu Pinar Seleki vastu algatatud kohtuprotsessile, mis on kolmest õigeksmõistvast otsusest hoolimata kestnud kaksteist aastat; kutsub komisjoni üles jälgima tähelepanelikult tema kohtuasja ja sarnaseid kohtuasju ning viibima niisugustel kohtuprotsessidel regulaarselt kohal;

33.  nõuab tungivalt, et peamised parteid jõuaksid lahenduseni pearätiku keelustamise osas ülikoolides, et astuda vastu kõnealuse küsimuse Türgi ühiskonda polariseerivale mõjule; nõuab tungivalt, et kõnealune lahendus põhineks naiste vaba valiku austamisel;

34.  kordab tungivalt, pidades silmas, et seni ei ole pärast Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee resolutsiooni 1625 vastuvõtmist järgnenud mingeid edusamme, oma nõuet Türgi valitsusele järgida poliitikat, mis säilitaks Türgi saarte Gökçeada (Imbros) ja Bozcaada (Tenedos) kahekultuurilise iseloomu, ning eeskätt tegeleda kreeka vähemuse hariduse ja omandiõiguse probleemidega;

Sotsiaalse ühtekuuluvuse ja jõukuse suurendamine

35.  toob positiivselt esile Türgi majanduse vastupidavuse ülemaailmses majanduskriisis; rõhutab, et majanduse elavnemine pakub ainulaadse võimaluse suurendada tööturul osalemise ja tööhõive määra, mis on endiselt väga madalad, ulatudes vaevu 50%ni, ning käivitada järkjärgulise sotsiaalse kaasamise protsessi; juhib tähelepanu valitsuse ja sotsiaalpartnerite ühisele vastutusele ning julgustab neid süvendama koostööd, et tugevdada sotsiaalse orientatsiooniga turumajanduse aluseid;

36.  nõuab tungivalt, et Türgi valitsus ja ELi liikmesriikide valitsused näeks ja esitaks türgi päritolu ELi kodanike integreerimist oma koduriikide ühiskonda mitte ohu vaid võimalusena meie ühiskonna tuleviku jaoks;

37.  märgib, et ELi ja Türgi majandus on vastastikku seotud, ning juhib tähelepanu potentsiaalile suurendada jõukust nii ELis kui ka Türgis, kui Türgi üha rohkem ELi turuga integreerub;

38.  väljendab heameelt paranduste üle, mis põhiseadusmuudatustega viidi sisse sotsiaalse dialoogi ja ametiühinguõiguste vallas; rõhutab siiski, et sellele lisaks tuleb õiguslikku raamistikku, sealhulgas ametiühinguid käsitlevaid lõpule viimata õigusakte põhjalikult kohandada ILO ja ELi standarditega; ergutab majandus- ja sotsiaalnõukogu kõiki osapooli aktiivsemalt tegutsema ning tõhustama oma pühendumust ja koostööd selle eesmärgi saavutamiseks;

39.  kordab, et vaja on tugevdada ühtekuuluvust Türgi piirkondade, aga ka maa- ja linnapiirkondade vahel; toob sellega seoses esile hariduse erilise rolli ja vajaduse tegeleda püsivate suurte piirkondlike erinevustega hariduse kvaliteedis ja õppurite arvus;

40.  nõuab, et valitsus kaaluks igati säästvuse aspekti ja keskkonnamõjusid seoses oma kavaga rajada uus vee- ja energiainfrastruktuur Kagu-Anatoolia projekti raames, mis ähvardab hävitada keskkonna ja ainulaadse maastiku paljudes piirkondades, ning eelkõige niisuguse projekti mõju naaberriik Iraagile; rõhutab eelkõige, et seaduse eelnõu looduskaitse ja bioloogilise mitmekesisuse kohta on vaja muuta nii, et see säilitaks kultuuri- ja arheoloogilise pärandi täielikult Euroopa norme järgides ning paneks vastutuse looduskaitse vallas selgelt täitevvõimule; kutsub Türgi valitsust üles võtma vastu ambitsioonikama poliitilise raamistiku, mida toetavad konkreetsed tegevuskavad süsinikuühendite heitkoguste kasvu vastu võitlemiseks;

Heanaaberlike suhete arendamine

41.  kutsub Türgi valitsust ja kõiki asjaomaseid isikuid üles aktiivselt toetama käimasolevaid läbirääkimisi Küprose küsimuses ning aitama konkreetsete kokkulepetega kaasa Küprose küsimuse terviklikule lahendusele; kutsub Türgi valitsust üles looma läbirääkimisteks sobiva õhkkonna, alustades kohe oma vägede väljaviimist Küproselt; nõuab tungivalt, et ÜRO peasekretäri nõuet järgides teeksid Küprose kaks kogukonda intensiivselt tööd läbirääkimistel juba saavutatud edu kasutamiseks selleks, et leida kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu asjakohaste resolutsioonidega, eelkõige resolutsiooniga 550 (1984), ja ELi aluspõhimõtetega püsiv lahendus, mis oleks kasulik Küprose elanikele, ELile ja Türgile;

42.  ergutab Türgit intensiivistama oma toetust komisjonile, kes tegeleb Küprosel kadunud isikutega, eelkõige lihtsustama juurdepääsu militaartsoonidele ja arhiividele, ning võtma vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu järeldustele kadunud inimeste humanitaarküsimuses kõiki muid asjakohaseid meetmeid;

43.  kutsub Türgit ja Põhja-Küprose ametivõime üles loobuma Türgi kodanike uutest asundustest saarel, sest see muudaks veelgi demograafilist tasakaalu ja vähendaks kodanike lojaalsust tulevase ühise riigi suhtes, mis rajaneks ühisel minevikul; kutsub Türgit üles tegelema Türgi kodanike asunduste (asunike) probleemiga saarel, järgides Genfi konventsiooni ja rahvusvahelise õiguse põhimõtteid;

44.  nõuab tungivalt, et mõlemad pooled, Türgi ja Armeenia, ratifitseeriks protokollid eeltingimusteta ja avaksid piiri; kutsub Türgit üles kasutama oma piirkondlikku mõjuvõimu, et tõhustada usaldust suurendavaid meetmeid;

45.  võtab teadmiseks Türgi ja Kreeka intensiivistatud pingutused, et parandada oma kahepoolseid suhteid; peab siiski kahetsusväärseks, et Türgi Suure Rahvuskogu kuulutatud casus belli ähvardust Kreeka vastu ei ole siiani tühistatud; ootab, et Türgi valitsus lõpetaks jätkuvad Kreeka õhuruumi rikkumised ja sõjalennukite lennud üle Kreeka saarte;

46.  rõhutab, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioon, millele on alla kirjutanud EL, 27 liikmesriiki ja kõik teised kandidaatriigid, on ELi õigustiku osa; kutsub seetõttu Türgi valitsust üles konventsiooni täies mahus ja edasiste viivitusteta allkirjastama ja ratifitseerima;

47.  avaldab tunnustust Türgi ja Iraagi suhete süvendamise üle, kuhu on kaasatud ka Kurdistani piirkondlik valitsus Iraagis, ning juhib eelkõige tähelepanu Türgi panusele Iraagi stabiliseerimisel; kutsub Türgit üles sõnastama koos Iraagi valitsuse ja teiste naaberriikidega meetmed, millega võidelda Türgi valitsuse poolt heaks kiidetud hüdroelektri tootmiseks mõeldud tammiprojekti negatiivsete mõjude vastu;

ELi-Türgi koostöö süvendamine

48.  taunib asjaolu, et Türgi ei ole siiani rakendanud EÜ-Türgi assotsieerimislepingu lisaprotokolli, mis jätkuvalt mõjutab läbirääkimiste protsessi, ning kutsub Türgi valitsust üles protokolli täies ulatuses rakendama;

49.  võtab teadmiseks edusammud, mida Türgi on saavutanud energeetikapeatükis, ning nõuab taas tungivalt, et nõukogu alustaks viivitamata läbirääkimisi selle peatüki üle; kutsub Türgi valitsust üles suurendama oma pingutusi läbirääkimistel energiaühenduse asutamislepinguga ühinemiseks; tervitab Nabucco gaasijuhtme valitsustevahelise kokkuleppe ratifitseerimist ning Türgit, Kreekat ja Itaaliat ühendava (ITGI) maagaasijuhtme toimimist käsitleva vastastikuse mõistmise memorandumi allakirjutamist, mis on mõlemad ELi energiavarustuse kindluse seisukohalt olulised projektid;

50.  väljendab rahulolu seoses 30. juunil 2010 avatud ja praegu jätkuvate läbirääkimistega toiduohutuse, veterinaar- ja fütosanitaarpoliitika peatüki üle; soovitab Türgil astuda vajalikud sammud teatavate peatükkide, näiteks ettevõtlus- ja tööstuspoliitika või üleeuroopaliste võrkude peatüki sulgemiseks;

51.  väljendab heameelt ELi-Türgi tagasivõtulepingu sõlmimiseks peetud läbirääkimiste lõpuleviimise üle ning kutsub Türgi valitsust üles tagama, et kuni selle lepingu jõustumiseni rakendataks täiel määral kehtivaid kahepoolseid lepinguid; rõhutab, et oluline on tõhustada ELi ja Türgi koostööd rände juhtimisel ja piiride kontrollimisel, arvestades Türgi kaudu ELi territooriumile sisenevate ebaseaduslike sisserändajate suurt osakaalu; tunneb heameelt tsiviilühiskonnaga konsulteerimise üle kolme varjupaigateemalise seaduseelnõu teemal ning nõuab tungivalt, et valitsus esitaks need eelnõud viivitamata parlamendile; on seisukohal, et kui tagasivõtuleping jõustub, peaks nõukogu volitama komisjoni algatama viisadialoogi, pöörates olulise meetmena liikuvuse valdkonnas tähelepanu eelkõige ettevõtjate ja üliõpilaste ELi sissesõidu tingimustele;

52.  märgib ära Türgi järjest aktiivsema välispoliitika, mille eesmärk on tugevdada oma piirkondliku mõjujõu rolli; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles seda mõõdet igati arvestama ning tegema Türgiga koostööd eesmärkide kooskõlastamisel ja ELi huvide asjakohasel edendamisel; kutsub Türgi valitsust üles oma välispoliitikat ELiga rohkem kooskõlastama; põhimõtteliselt tervitab hiljuti Türgi naaberriikide suhtes välja kuulutatud nn probleemide puudumise poliitikat, kuid juhib tähelepanu sellele, et Türgil on vaja säilitada ühemõtteline toetus ühistele Euroopa väärtustele ja huvidele; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles intensiivistama Türgiga peetavat dialoogi vastastikku huvi pakkuvates välispoliitika küsimustes; võttes arvesse eeskuju, mida Türgi pakub paljudele Araabia riikidele ilmaliku demokraatiana moslemitest elanikkonna enamuse juures, ergutab tugevalt kooskõlastatud jõupingutuste jätkamist demokratiseerumise ja arengu toetuseks Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas;

53.  rõhutab Musta mere piirkonna strateegilist tähtsust ELi jaoks; on seisukohal, et Türgi on selles piirkonnas ELi tähtis partner ning kutsub Türgit üles ELi poliitikat ja meetmeid Musta mere piirkonnas, sealhulgas võimalikku ELi Musta mere strateegiat toetama ja nende elluviimisele aktiivselt kaasa aitama;

54.  nõuab Türgi valitsuselt täielikku toetust rahvusvahelise üldsuse pingutustele, et takistada Iraani tuumarelva soetamast, ning taunib seda, et Türgi hääletas ÜRO Julgeolekunõukogu asjakohase resolutsiooni vastu; on seisukohal, et Türgi saaks kaasa aidata demokratiseerumisele ja inimõiguste tugevdamisele Iraanis, kooskõlastades samas oma jõupingutusi ELiga;

55.  on veendunud, et Türgil on tähtis osa dialoogi edendamisel Lähis-Ida rahuprotsessis ja Liibanoni stabiliseerimise toetamisel, ning kutsub Türgit üles uuendama tihedaid sidemeid Iisraeliga, asuma taas konstruktiivse vahendaja kohale ja aitama eeskätt kaasa Palestiina omavalitsuse tugevdamisele;

56.  tunnustab Türgi konstruktiivset tegutsemist Atlandi-üleste partnerite toetamisel Afganistanis ja Balkanil; peab siiski kahetsusväärseks, et NATO ja ELi strateegiline koostöö, mis väljuks Berlin Plus kokkulepete raamidest, on tõkestatud Türgi vastuseisu tõttu;

57.  kutsub Türgi valitsust üles kirjutama alla Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuudile ja esitama selle ratifitseerimiseks, millega suureneks veelgi Türgi panus globaalsesse mitmepoolsesse süsteemi ja osalus selles;

58.  võtab teadmiseks komisjoni ühinemiseelse abi rahastamisvahendi (IPA) rakendamise 2009. aasta aruandes esitatud järeldused ja parandusettepanekud eesmärkide ja projektide tähtsusjärjekorda seadmiseks vastavalt ühinemiskriteeriumidele, lähtuvalt kontrollikoja eriaruandes nr 16/2009 tehtud ettepanekust; rõhutab põhjaliku järelevalve tähtsust IPA rakendamise üle, sest käivitatakse üha rohkem projekte;

o
o   o

59.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Nõukogu peasekretärile, Euroopa Inimõiguste Kohtu presidendile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Türgi Vabariigi valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 306 E, 15.12.2006, lk 284.
(2) ELT C 263 E, 16.10.2008, lk 452.
(3) ELT C 279 E, 19.11.2009, lk 57.
(4) ELT C 87 E, 1.4.2010, lk 139.
(5) ELT C 341 E, 16.12.2010, lk 59.
(6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0324.
(7) ELT L 51, 26.2.2008, lk 4.


Montenegro Euroopaga integreerumise protsess
PDF 131kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 9. märtsi 2011. aasta resolutsioon Montenegro Euroopaga integreerumise protsessi kohta
P7_TA(2011)0091B7-0157/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 17. detsembri 2010. aasta otsust anda Montenegrole Euroopa Liidu liikmekandidaadi staatus;

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Komisjoni arvamus Montenegro Euroopa Liidu liikmeks astumise avalduse kohta” (KOM(2010)0670);

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule laienemisstrateegia ja peamiste ülesannete kohta aastatel 2010–2011 (KOM(2010)0660);

–  võttes arvesse 29. märtsi 2010. aasta stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingut ühelt poolt Euroopa Ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Montenegro Vabariigi vahel(1);

–  võttes arvesse 8. novembri 2007. aasta EÜ ja Montenegro vahelist tagasivõtmise lepingut(2) ning nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1244/2009, mis võeti vastu 1. detsembril 2009. aastal ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 539/2001, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud(3);

–  võttes arvesse 27. ja 28. septembril 2010. aastal kokku tulnud ELi–Montenegro parlamentaarse stabiliseerimis- ja assotsieerimiskomitee soovitusi;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et 19. ja 20. juunil 2003. aastal Thessalonikis kokku tulnud Euroopa Ülemkogul kinnitati uuesti, et Lääne-Balkani riikide tulevik on Euroopa Liidus; arvestades, et seda avaldust on korratud 15. ja 16. juunil 2006. aastal Brüsselis kokku tulnud Euroopa Ülemkogul ning hilisematel tippkohtumistel,

1.  tunneb heameelt üldise üksmeele ja selle üle, et Montenegro valitsus ja opositsioonierakonnad peavad Euroopaga integreerumist väga oluliseks, mille tulemusena on riigi iseseisvumisest alates tehtud reformiprotsessis suuri edusamme; tunneb rõõmu Podgorica uue poliitilise juhtkonna üle ning ergutab uut valitsust jätkama Montenegro Euroopaga integreerumise protsessi ja kiirendama Kopenhaageni kriteeriumide täitmiseks teostatavaid reforme;

2.  rõõmustab Euroopa Ülemkogu 17. detsembri 2010. aasta otsuse üle anda Montenegrole Euroopa Liidu liikmekandidaadi staatus; peab siiski kahetsusväärseks asjaolu, et kandidaatriigi staatus on lahutatud läbirääkimiste avamise õigusest, ning rõhutab, et läbirääkimiste alustamise otsust ei tohiks liigselt või põhjendamatult edasi lükata; eeldab, et läbirääkimised algavad hiljemalt pärast komisjoni 2011. aasta eduaruande avaldamist, tingimusel, et Montenegro teeb olulisi edusamme komisjoni seatud eesmärkide saavutamisel;

3.  peab kiiduväärseks nõukogu otsust anda Montenegro kodanikele võimalus reisida alates 19. detsembrist 2009 viisavabalt (täielik viisavabadus) ELi Schengeni alale; toonitab niisuguse sammu tähtsust inimestevaheliste kontaktide arengule eelkõige hariduse, teadusuuringute ja turismi valdkonnas ning ärikontaktide ja rahvusvahelise ametiühingukoostöö jaoks; kutsub ELi riike, kes ei ole ühinenud Schengeni alaga, samuti kaaluma Montenegro kodanike puhul sarnase viisanõude kaotamise korra vastuvõtmist, eriti võttes arvesse viisanõude kaotamise sujuvat rakendamist Schengeni alasse kuuluvate ELi riikidega;

4.  tunneb heameelt asjaolu üle, et riigi õigusliku ja põhiseadusliku raamistiku loomise protsess on peaaegu lõpule jõudnud; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et tähtaega, mis seati kehtiva õigussüsteemi kooskõlla viimiseks uue põhiseadusega, on neljandat korda pikendatud, ning kutsub ametivõime üles võtma kiiresti vastu menetluses olevad õigusaktid, eelkõige valimiste õigusraamistiku muudatused; vastavalt OSCE Demokraatlike Institutsioonide ja Inimõiguste Büroo (ODIHR) ja Veneetsia komisjoni soovitustele kutsub kõiki parteisid menetletavate õigusaktide üle edasiste viivitusteta konsensust saavutama ja parandama valimiskomisjonis või kohtutes valimistega seotud kaebuste kontrollimise mehhanismi; palub Montenegro parlamendil kiiresti ja märgatavalt suurendada valitsuse esitatud seaduseelnõude ELi õigustikule vastavuse kindlakstegemise suutlikkust ning nõuab tungivalt, et komisjon ühinemiseelse abi rahastamisvahendi raames selleks vajalikku tehnilist abi annaks; nõuab tungivalt, et valitsus muudaks õigusloomeprotsessi läbipaistvamaks ja avalikkusele juurdepääsetavaks;

5.  märgib rahuldusega, et ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA) toimib Montenegros hästi; õhutab Montenegro valitsust ja komisjoni IPA rahastamise haldusmenetlust lihtsustama, et muuta see kättesaadavamaks väiksematele ja tsentraliseerimata kodanikuühendustele, ametiühingutele ja muudele toetusesaajatele;

6.  kordab õigusriigi põhimõtte ülimat tähtsust riigi arengu ja riigiasutuste usaldusväärsuse jaoks kodanike silmis; tunneb seega heameelt valitsuse ja parlamendi aktiivsema tegevuse üle vajalike õigusaktide ettevalmistamisel ja vastuvõtmisel; toonitab siiski, kui oluline on üldsuse osavõtt uute õigusaktide kavandamisest ja kõnealuste õigusaktide tulemuslik rakendamine, et edusammud oleksid kodanikele nähtavad;

7.  avaldab heameelt Montenegro parlamendi ettepaneku üle muuta riikliku valimiskomisjoni esimehe ametikoht professionaalseks, samas kutsub üles ka kõigi valimiskomisjoni liikmete ametikohtade professionaliseerimisele ning komisjoni volituste suurendamisele, et tagada valimisprotsessi läbipaistev, demokraatlik ja tulemuslik haldamine;

8.  märgib olulisi edusamme tähtsate korruptsioonivastase võitluse valdkonna õigusaktide vastuvõtmisel ning tunneb heameelt uue strateegia ja tegevuskava vastuvõtmise üle, samuti riikliku komisjoni moodustamise üle nende rakendamiseks; rõhutab siiski, et korruptsioon on paljudes valdkondades veel üldiselt levinud, eelkõige ehituses, erastamisel ja riigihankesektoris, ning see kujutab endast tõsist probleemi; lisaks märgib, et korruptsioonijuhtude uurimise, kohtuprotsesside ja kohtuotsuste langetamise tulemuslikkus on endiselt vähene; rõhutab, kui tähtis on luua korruptsiooni vastu võitlemiseks selge ja kõikehõlmav raamistik, mis hõlmaks ka teabe vaba juurdepääsetavuse seaduse paremat rakendamist, kooskõlastamist õiguskaitseasutuste vahel ja ühte konkreetset ametiasutust, mis jälgiks ja jõustaks valitsusasutuste kohustusi ning võtaks järelmeetmeid üldsuse esitatud kaebuste puhul (ombudsman); juhib tähelepanu vajadusele rakendada tulemuslikult kõnealuses valdkonnas vastuvõetud õigusakte, et anda õiguskaitseasutustele uued vahendid korruptsiooni vastu võitlemiseks; nõuab tungivalt parteisid ja valimiskampaania rahastamist käsitleva õigusliku raamistiku muutmist, et tagada rahastamismehhanismide sõltumatu kontrollimine ja läbipaistvus;

9.  nõuab tõhusaid samme huvikonfliktide juhtude välistamiseks avalikus halduses, tugevdades huvikonfliktide komisjoni ning andes sellele volitused riigiametnike huvide deklaratsioonide kontrollimiseks ja rikkumiste puhul sanktsioonide määramiseks; samuti nõuab, et muudetaks avalike ülesannete täitmisel huvide konfliktide ennetamist käsitlevat seadust, mis võimaldab parlamendiliikmetel ja muudel valitud esindajatel asuda täitma ametikohustusi juht- või järelevalveorgani liikmetena; teatavatel juhtudel võib kõnealuse konflikti lahendada valitud esindajate huvide deklaratsioon ja tegevuse täielik läbipaistvus;

10.  juhib tähelepanu sellele, et teabevabaduse seaduse rakendamisel esineb raskusi, eriti siis, kui tegemist on juurdepääsuga dokumentidele, millest võiks ilmneda korruptsioon erastamise ja riigihangete valdkonnas; nõuab tungivalt, et valitsus lihtsustaks juurdepääsu asjakohastele andmetele; nõuab tungivalt, et riigivõimud loobuksid surveavaldamisest valitsusvälistele organisatsioonidele ja üldisemalt kodanikuühiskonna toimijatele, kes uurivad korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse juhtumeid ning täidavad järelevalvaja rolli;

11.  märgib kohtute ümberkorraldamisel tehtud edusamme, mida on näidanud suurte muudatuste vastuvõtmine kriminaalmenetlusi käsitlevates ja muudes olulistes õigusaktides, mille abil on suurendatud olemasolevaid inimressursse ja vähendatud viivitusi kohtuasjade lahendamisel; rõhutab siiski vajadust tagada kohtunike ja prokuröride vastutus ja tõhusus ning nende sõltumatus poliitilisest mõjutamisest; rõhutab, et eetikakoodeksit tuleb täielikult rakendada; nõuab tungivalt kohtunike ja prokuröride ametisse määramise süsteemi muutmist ning seda, et lõpetataks prokuröride ning kohtunike ja prokuröride nõukogude liikmete kandidaatide ülesseadmine üksnes parlamendi poolt lihthäälteenamuse alusel ja valitsuse poolt; on lisaks mures võimu võimaliku ülemäärase koondumise pärast riigikohtu esimehe ja riigi peaprokuröri kätesse; nõuab tasuta õigusabi kättesaadavust reguleeriva seaduse vastuvõtmist; nõuab kohtupraktika ühtlustamist, et kindlustada prognoositav kohtusüsteem ja üldsuse usaldus; rõhutab rahvusvahelise koostöö tõhustamise tähtsust, eelkõige koostööd naaberriikidega;

12.  kutsub Montenegrot üles veelgi täiustama kohtunike väljaõppe ühtseid kriteeriume, mida hakkab rakendama õiguskoolituse keskus, ning eraldama selle eesmärgi saavutamiseks vajalikke rahalisi vahendeid;

13.  kutsub komisjoni üles lisama oma järgmisse eduaruandesse hinnangut selle kohta, millist mõju on avaldanud ELi vahendite eraldamine kohtute ümberkorraldamisele ja korruptsioonivastasele võitlusele ja millised on saavutatud tulemused;

14.  rõhutab asjaolu, et organiseeritud kuritegevus ning eelkõige rahapesu ja salakaubavedu tekitavad endiselt probleeme hoolimata sellest, et õigusraamistikku ja selle rakendamist on parandatud; kutsub ametivõime üles astuma samme õiguskaitsealase suutlikkuse, eelkõige ennetava uurimise suutlikkuse suurendamiseks, ning parandama eri organite ja asutuste vahelist kooskõlastamist, samuti koostööd asjaomaste naaberriikide ja rahvusvaheliste asutustega, et tagada järjepidev ja jõuline võitlus organiseeritud kuritegevuse vastu; tunneb heameelt kriminaalmenetluse seadustiku vastuvõtmise üle ning nõuab selle kiiret ja nõuetekohast rakendamist;

15.  tunneb heameelt parlamendi töö paranemise üle, kuid soovitab teha täiendavaid jõupingutusi vastuvõetud õigusaktide kõrge kvaliteedi ja nende vastavuse tagamiseks ELi õigustikuga; nõuab eelarve- ja inimressursside eraldamise suurendamist riigis ning ELi abi suurendamist Montenegro parlamendile, näiteks partnerlus liikmesriikide parlamentide või Euroopa Parlamendiga, et suurendada parlamendiliikmete ja parlamendi sekretariaadi suutlikkust valitsuse järelevalve ja kontrollimise võimaldamisel, nagu komisjoni arvamuses on öeldud;

16.  nõuab täiendavaid reforme avalikus halduses, millel on endiselt liiga vähe ressursse ja mis on silmnähtavalt politiseeritud, ning eelkõige avalike ja riigiteenistujate seaduse läbivaatamist, et luua kõikehõlmav ja tulemuspõhine tööhõivesüsteem, mis hõlmaks läbipaistvaid eeskirju töölevõtmise ja karjääri edendamise menetluste kehtestamise kohta; rõhutab samuti vajadust tugevdada inimressursse kohaliku halduse tasandil ja tagada selle toimimiseks piisav rahastamine, et kindlustada selle tõhusus ja läbipaistvus, mis on eriti oluline käimasoleva detsentraliseerimisprotsessi seisukohast; juhib tähelepanu vajadusele järgida inimressursside haldamise ameti õiguslikult siduvaid otsuseid; rõhutab vajadust parandada õigus- ja institutsioonilist raamistikku, et tugevdada avaliku teenistuse aruandluskohustust ja austust õigusriigi põhimõtete vastu, eelkõige valdkondades nagu maksuhaldus, riigihanked, linnaplaneerimine, lubade väljastamine kohalikes haldusasutustes ning toll; tunneb heameelt avaliku halduse piirkondliku kooli avamise üle Danilovgradis;

17.  tunneb heameelt üldseaduse vastuvõtmise üle, milles käsitletakse diskrimineerimise keelustamist töökohal ja avalike teenuste osutamisel, millega keelatakse vahetegemine mis tahes muul alusel kui töö tulemuslikkus ning mis on oluline samm diskrimineerimisvastast võitlust soodustava õigusraamistiku loomisel; märgib siiski, et seaduses võib veel olla puudujääke, ning nõuab nende parandamist; rõhutab, et haavatavad rühmad nagu romad, aškalid, egiptlased ning puuetega inimesed kannatavad väidetavalt endiselt diskrimineerimise all ja diskrimineerimine seksuaalse sättumuse ning sooidentiteedi alusel on laialt levinud, sealhulgas riigiasutuste tegevuses; nõuab tungivalt, et Montenegro ametivõimud tugevdaksid diskrimineerimisjuhtude ennetamise, jälgimise, karistamise ja nende eest kohtuvastutusele võtmise rakendusmehhanisme; tunneb muret, et puuetega inimeste õigust tööle ei austata täielikult, ning rõõmustab sellega seoses Montenegro ametiühingute liidu ja vabaühenduste vahel allakirjutatud memorandumi üle, milles käsitletakse puuetega inimeste tööturgu;

18.  tunneb muret, et naised on jätkuvalt alaesindatud otsustamisprotsessides ning juhtivatel ametikohtadel nii avalikus halduses, nagu parlamendis, ministeeriumides ja valitsuse juhtivatel kohtadel kui ka avaõiguslike äriühingute juhtimises; nõuab, et võetaks meetmeid soolise võrdõiguslikkuse poliitika kiireks peavoolustamiseks, rakendades vastavat tegevuskava, ja võrdse tasustamise põhimõtte kehtestamiseks;

19.  avaldab heameelt perevägivalla eest kaitsmise seaduse vastuvõtmise üle ning kutsub valitsust üles seda kiiresti rakendama, samuti rahaliselt toetama ohvritele teenuseid osutavaid organisatsioone; kutsub ametivõime üles edendama teadlikkuskampaaniat, et teavitada naisi nende õigustest ja täisleppimatuse poliitikast koduvägivalla suhtes;

20.  nõuab tungivalt, et Montenegro ametivõimud tagaksid asjakohaste õigussätete, sealhulgas vähemuste õiguste ja vabaduste seaduse täieliku rakendamise; tuletab meelde, et kõiki vähemusrühmi tuleb diskrimineerimisvastase seaduse range rakendamise teel kaitsta; julgustab Montenegrot edasistele pingutustele, et suurendada teadlikkust kõigist diskrimineerimise vormidest; ergutab Montenegro ametivõime ka edaspidi täielikult toetama ümberasustatud isikute staatuse lahendamise tegevuskava rakendamist;

21.  tunneb heameelt üldiselt heade rahvustevaheliste suhete ja vähemuste õiguste hea üldise kaitse üle riigis ning kordab, et see on hea alus, millelt alustada rahu ülesehitamist piirkonnas, mida kunagi iseloomustas rahvustevaheline vägivald ja massiline inimeste ümberasustamine, kuid nõuab, et ametiasutused ja haldusstruktuurid jätkaksid piirkonnas leppimise saavutamiseks vähemusrühmadega konsulteerimist; juhib sel eesmärgil tähelepanu vajadusele muuta selgemaks põhiseaduse säte, mis käsitleb vähemuste õiget esindatust, ning tunneb heameelt täpse statistika koostamise meetmete üle kõnealuses valdkonnas; nõuab, et kodakondsusseadus ja välismaalaste seadus viidaks kooskõlla Euroopa standarditega; ergutab Serbia ja Montenegro poliitilisi ja usujuhte toetama rahvus- ja usurühmade vahel positiivset õhkkonda, leides kompromisslahendused vastuolulistele teemadele, kaasa arvatud vaidlusalused usuliselt tähtsad paigad;

22.  märgib, et romade, aškalide ja egiptlaste kogukondadel on endiselt probleeme sagedase diskrimineerimisega; kutsub ametivõime üles parandama nende elutingimusi ja juurdepääsu sotsiaalkaitsele, tervishoiule, haridusele ja tööhõiveteenustele ning varustama nad isikut tõendavate dokumentidega, mis on avalike teenuste kättesaadavuse eeltingimus; rõhutab eelkõige, et kiiremas korras tuleb parandada elamistingimusi Koniki laagris ning võtta vastu ja rakendada jätkusuutlikku strateegiat laagri tingimuste parandamiseks ja lõpptulemusena selle sulgemiseks;

23.  kordab, kui tähtsad on demokraatia jaoks aktiivsed ja sõltumatud kodanikuühiskonna organisatsioonid; tunneb heameelt valitsuse paranenud koostöö üle vabaühendustega, eelkõige võitluses korruptsiooni vastu; nõuab nende suhete edasist tugevdamist ning laiemat poliitikaalast konsulteerimist vabaühendustega, sealhulgas meetmete ja õigusaktide ettevalmistamisel ning võimude tegevuse jälgimisel; rõhutab, et kodanikuühiskonna toimijatel on otsustav roll piirkondliku koostöö edendamisel ühiskondlikes ja poliitilistes aspektides; tunneb heameelt riikliku Euroopa integratsiooni nõukogu töö üle, mis hõlmab kodanikuühiskonda, valitsust, kohtuasutusi ja opositsiooni, kuid nõuab nõukogu rolli tugevdamist ELiga integreerumise jätkamisel;

24.  ergutab Montenegro valitsust tihedale koostööle ja korrapärasele dialoogile vabaühenduste, ametiühingute ja muude kodanikuühiskonna organisatsioonidega; tunneb sellega seoses heameelt Montenegro valitsuse ja vabaühenduste koostöönõukogu moodustamise üle; toonitab, kui tähtis on institutsioonilise koostööraamistiku tugevdamine valitsuse, vabaühenduste, ametiühingute ja muude kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel;

25.  tunneb heameelt edusammude üle nn Bologna reformide teostamisel ning nõuab täiendavaid pingutusi, et parandada nii üld- kui ka kutsehariduse kvaliteeti ja anda noortele tööturul edukaks konkureerimiseks vajalikud oskused; nõuab tungivalt kaasava hariduse strateegia tõhusamat rakendamist, kaasates ka haavatavatest ühiskonnarühmadest pärit lapsed;

26.  tunnustab samme, mida Montenegro valitsus on astunud meedia sõnavabaduse tagamiseks, võttes vastu elektroonilise ajakirjanduse seaduse ja muutes kriminaalkoodeksit, kuid nõuab täiendavaid meetmeid, et tagada meediaväljaannete sõltumatus ja professionaalsus, suurendades muu hulgas ka avaõigusliku ringhäälingu suutlikkust ja sõltumatust; kutsub Montenegro ametivõime üles ilmutama otsusekindlust, et tagada meediasektori toimimine poliitilise sekkumiseta ning reguleerivate organite sõltumatus; juhib tähelepanu laimamise eest määratavatele ebaproportsionaalsetele trahvidele, mis jätkuvalt takistavad ajakirjanike vaba ja sõltumatut tööd, ning nõuab, et laimamist käsitlevad õigusaktid ja tavad viidaks täielikult kooskõlla Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga; rõhutab, et ajakirjanike ja kodanikuühiskonna aktivistide hirmutamise ja nende vastu füüsilise vägivalla kasutamise juhtumeid, millest on teada antud, tuleb täies ulatuses uurida ja vajaduse korral kõnealuste tegude toimepanijad kohtuvastutusele võtta; rõhutab, kui tähtis on, et ajakirjanikud järgiksid kõrgeid kutsestandardeid ja kutsealast eetikakoodeksit;

27.  tunneb heameelt riigi heade tulemuste üle majandusreformide rakendamisel, kuid rõhutab, et finantskriis on paljastanud majandusmudeli potentsiaalsed nõrkused ja osutanud tungivale vajadusele teha täiendavaid struktuurimuudatusi; nõuab eelkõige edasisi samme, et parandada erastamislepingute jälgimist ja jõustamist, tagada riigiabi läbipaistvus, täiustada ja lihtsustada ärikeskkonna reguleerimist ning eriti hõlbustada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate toimimist;

28.  märgib tööturu toimimise paranemist, kuid on mures mitteametliku töötamise märkimisväärse osakaalu pärast; peab mitteametlikku majandust sügavale juurdunud probleemiks, mille lahendamiseks on vaja põhjalikke strateegiaid, kus tuleb arvestada ühiskonna kõiki aspekte; juhib tähelepanu asjaolule, et tööturgu iseloomustab endiselt struktuurne tööpuudus ja samal ajal jäävad täitmata kõrget kvalifikatsiooni nõudvad vabad töökohad, mis näitab ebakõla nõutavate ja pakutavate oskuste vahel; tunneb heameelt, et vastu on võetud riiklik kvalifikatsiooniraamistik, mis sisaldab juriidilisi eeltingimusi nimetatud ebakõla kaotamiseks, ning ergutab Montenegro valitsust seda kiiresti rakendama;

29.  rõhutab, kui tähtis on Montenegro arengu jaoks transpordi infrastruktuuri paranemine ja selle ühitatavuse tagamine naaberriikide süsteemidega; nõuab raudteesüsteemide edasiarendamist ja olemasoleva süsteemi kaasajastamist, kuna see on elujõuline ja ökoloogiline alternatiiv maanteetranspordile ja võiks üle võtta olulise osa kaupade ja reisijate veost;

30.  rõhutab, et Montenegro on ratifitseerinud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) kaheksa peamist tööõiguse konventsiooni ja muudetud Euroopa sotsiaalharta; toonitab, et kuigi töökoodeksis on sätestatud peamised töö ja ametiühingutega seotud õigused, leidub siiski veel piiranguid; ergutab Montenegrot töö- ja ametiühinguõigusi veelgi tugevdama; juhib tähelepanu sotsiaalse dialoogi tähtsusele ja ergutab Montenegro valitsust oma püüdlusi suurendama ja sotsiaalnõukogu veelgi tugevdama; rõhutab, kui tähtis on sotsiaalnõukogu läbipaistvuse ja tulemuslikkuse parandamine;

31.  tunneb heameelt asjaolu üle, et põhiseaduses on Montenegro määratletud ökoloogilise riigina; võtab teadmiseks turismi märkimisväärse rolli majanduses ja potentsiaali riigi arengu edendamisel; märgib siiski turismist tulenevaid keskkonnaohte ja kutsub valitsust üles täiendavatele looduskaitsemeetmetele, nagu keskkonnaseaduse ja menetluses olevate lisaseaduste kiire rakendamine ning täiendavad pingutused, et takistada Aadria mere ranniku laastamist; juhib erilist tähelepanu tõhusa jäätmekäitluse vajadusele eelkõige kohalikul tasandil, et tagada jäätmete ohutu kõrvaldamine; tunneb heameelt meetmete üle väiksema CO2-heitega majanduse kujundamiseks riigi tohutu veejõu- ja muu taastuvenergia potentsiaali arendamise kaudu, mis aitab katta riigisisest vajadust ja millest võib riigile kujuneda isegi märkimisväärne ekspordiartikkel ja välisvaluuta teenimise allikas; hoiatab siiski, et suurtel tammidel on sageli oluline negatiivne keskkonnamõju, ning nõuab enne nende heakskiitmist või lubamist asjakohaste ja läbipaistvate keskkonnahinnangute tegemist (seahulgas keskkonna osas paremate valikute tegemist, üldsuse osavõttu ning kodanikuühiskonna osalemist) kooskõlas ELi õigustiku nõuetega;

32.  nõuab tungivalt, et Montenegro ametivõimud, täpsemalt majandusministeerium, teeksid oma veebisaidil avalikkusele kättesaadavaks kõik lisad ja dokumendid, mis kuuluvad Montenegro ja Itaalia vahel hiljuti sõlmitud veealuse elektrikaabli rajamise lepingu juurde; ning nõuab kokkuleppe kõigi tagajärgede, sealhulgas keskkonnamõju avalikustamist;

33.  märgib rahuldustundega, et Montenegro on tugevalt pühendunud piirkondlikule koostööle ja on konstruktiivne piirkondlik partner; tunnustab Montenegrot heade suhete eest naaberriikidega ja üldise stabiliseeriva rolli eest kõnealuses piirkonnas; märgib, et riik on enamiku piirkondlike organisatsioonide aktiivne liige ning on sõlminud naaberriikidega rea lepinguid kohtute ja politsei kohta; tunneb heameelt selle üle, et Serbia ja Horvaatiaga on hiljuti ratifitseeritud tagasivõtulepingud ning sõlmitud väljaandmisleping; kutsub riiki üles Rahvusvahelise Kohtu kaudu kiiresti lahendama oma piirivaidlust Horvaatiaga;

34.  rõhutab, et Montenegro parlament oli piirkonnas esimene, kes võttis vastu resolutsiooni Srebrenica genotsiidi kohta, ning avaldab heameelt selle sammu olulise panuse üle piirkondlikku lepitusprotsessi;

35.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning Montenegro valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT L 108, 29.4.2010, lk 1.
(2) ELT L 334, 19.12.2007, lk 25.
(3) ELT L 336, 18.12.2009, lk 1.


Romade kaasamist käsitlev ELi strateegia
PDF 194kWORD 113k
Euroopa Parlamendi 9. märtsi 2011. aasta resolutsioon romade kaasamist käsitleva ELi strateegia kohta (2010/2276(INI))
P7_TA(2011)0092A7-0043/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse põhiõiguste hartat, eelkõige selle artikleid 1, 8, 19, 20, 21, 24, 25, 35 ja 45;

–  võttes arvesse inimõigusi käsitlevat rahvusvahelist õigust, eelkõige rahvusvahelist konventsiooni rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, ÜRO 1992. aasta deklaratsiooni rahvus- või etniliste, usuliste või keeleliste vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste kohta, konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ning ÜRO lapse õiguste konventsiooni;

–  võttes arvesse inimõigusi ja põhivabadusi kaitsvaid Euroopa konventsioone, eelkõige Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning Euroopa Inimõiguste Kohtu asjaomast kohtupraktikat, Euroopa sotsiaalhartat ja Euroopa sotsiaalsete õiguste komitee asjaomaseid soovitusi ning Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 3, milles sätestatakse Euroopa Liidu aluseks olevad põhiõigused ja põhimõtted, sealhulgas mittediskrimineerimine ja vaba liikumine;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 5 lõiget 3, milles sätestatakse Euroopa Liidu õiguslik alus võtta meetmeid, kui liikmesriik ei suuda kavandatava meetme eesmärke piisavalt saavutada, kuid neid saab paremini saavutada liidu tasandil;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 6, milles käsitletakse põhiõigusi liidus;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 7, milles sätestatakse sanktsioonid ja õiguste peatamine liidu õiguse tõsiste rikkumiste korral;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 9 ja 10, milles kohustatakse Euroopa Liitu võtma horisontaalse nõudena arvesse kõrge tööhõive taseme edendamise, piisava sotsiaalse kaitse tagamise, sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse ning hariduse, koolituse ja inimeste tervise kaitse kõrge tasemega seotud nõudeid ning võitlema diskrimineerimisega rassilise või etnilise päritolu alusel;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 19, milles antakse nõukogule volitused astuda vajalikke samme, et võidelda diskrimineerimisega rassilise või etnilise päritolu alusel;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 151, milles määratletakse Euroopa Liidu ja liikmesriikide eesmärkidena tööhõive edendamine ning parandatud elamis- ja töötingimused ja piisav sotsiaalkaitse;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 153, milles määratletakse valdkonnad, kus liit toetab ja täiendab liikmesriikide meetmeid, ning eelkõige artikli 153 lõike 1 punkti h tööturult väljatõrjutud isikute integreerimise kohta ja artikli 153 lõike 1 punkti j sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise kohta;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu XVIII jaotist, milles käsitletakse majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 352 (nn paindlikkuse klausel), milles sätestatakse asjaomaste sätete vastuvõtmine, et saavutada aluslepingutes määratletud eesmärgid;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 3, 8, 16, 18, 20, 21 ja 157;

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu soovitust 1355 (1998) sotsiaalse tõrjutusega võitlemise ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamise kohta Euroopas;

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte hartat, milles piirkondlikke ja vähemuskeeli tunnustatakse kui Euroopa kultuuripärandi lahutamatut osa, samuti rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni;

–  võttes arvesse oma 28. aprilli 2005. aasta resolutsiooni romide olukorra kohta Euroopa Liidus(1);

–  võttes arvesse oma 1. juuni 2006. aasta resolutsiooni romi naiste olukorra kohta Euroopa Liidus(2);

–  võttes arvesse oma 15. novembri 2007. aasta resolutsiooni direktiivi 2004/38/EÜ (mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil) kohaldamise kohta(3);

–  võttes arvesse oma 31. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni romisid käsitleva Euroopa strateegia kohta(4);

–  võttes arvesse oma 10. juuli 2008. aasta resolutsiooni etnilise päritolu alusel Itaalias romide loenduse kohta(5);

–  võttes arvesse oma 11. märtsi 2009. aasta resolutsiooni romide sotsiaalse olukorra ja nende tööturule juurdepääsu parandamise kohta ELis(6);

–  võttes arvesse oma 25. märtsi 2010. aasta resolutsiooni Euroopa teise romide teemalise tippkohtumise kohta(7);

–  võttes arvesse oma 9. septembri 2010. aasta resolutsiooni romide olukorra ja liikumisvabaduse kohta Euroopa Liidus(8);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta(9),

–  võttes arvesse nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust(10);

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel(11);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil(12);

–  võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/913/JSK teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega(13);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta määrust (EL) nr 437/2010, millega muudetakse Euroopa Regionaalarengu Fondi käsitlevat määrust (EÜ) nr 1080/2006 seoses marginaliseerunud kogukondadele ette nähtud elamumajandusmeetmete abikõlblikkusega(14);

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 2007. aasta detsembri ja 2008. aasta juuni järeldusi ning üldasjade nõukogu 2008. aasta detsembri järeldusi;

–  võttes arvesse tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu järeldusi romade kaasamise kohta, mis võeti vastu Luxembourgis 8. juunil 2009. aastal, pöörates erilist tähelepanu järeldustele lisatud romade kaasamise kümnele ühisele aluspõhimõttele;

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni teatist „Romide sotsiaalne ja majanduslik lõimumine Euroopas” (KOM(2010)0133), rakkerühma loomist(15) (7. septembril 2010), rakkerühma esimesi uurimistulemusi(16) ning Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti aruandeid;

–  võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti „Romad Euroopas: Euroopa Liidu vahendite ja poliitika rakendamine romade kaasamiseks. 2008.–2010. aasta eduaruanne” (SEK(2010)0400).

–  võttes arvesse Euroopa esimest romade teemalist tippkohtumist, mis toimus 16. septembril 2008. aastal Brüsselis, ning Euroopa teist romade teemalist tippkohtumist, mis toimus 8. aprillil 2010. aastal Córdobas;

–  võttes arvesse Põhiõiguste Ameti avaldatud aruandeid romade, rassismi ja ksenofoobia kohta ELi liikmesriikides 2009. aastal(17) ning Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku Thomas Hammarbergi aruandeid;

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu asjaomaseid soovitusi, arvamusi ja avaldusi, nagu Euroopa Nõukogu romasid käsitleva kõrgetasemelise kohtumise järeldused (Strasbourg, 20. oktoober 2010)(18);

–  võttes arvesse romade kaasamise aastakümne väljakuulutamist 2005. aastal ja romade haridusfondi loomist mitmete ELi liikmesriikide, kandidaatriikide ja muude riikide poolt, kus liidu institutsioonid on olulisel määral esindatud;

–  võttes arvesse 2.–27. augustil 2010. aastal ÜRO rassilise diskrimineerimise likvideerimise komitee 77. istungil vastu võetud soovitusi;

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 15. juuni 2010. aasta aruannet, milles käsitletakse rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise Euroopa komisjoni (ECRI) neljandat raportit Prantsusmaa kohta;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ja tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, regionaalarengukomisjoni ning kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamusi (A7-0043/2011),

A.  arvestades, et suur osa Euroopa 10–12 miljonist romast – kellest enamik on ELi kodanikud – on kogenud süstemaatilist diskrimineerimist ja seetõttu võitlevad talumatu sotsiaalse, kultuurilise ja majandusliku tõrjutuse ning inimõiguste rikkumise vastu, lisaks kogevad nad tõsist häbimärgistamist ja diskrimineerimist nii avalikus kui ka eraelus;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu eri piirkondade vahel on ikka veel majanduslikud ja sotsiaalsed erinevused, ja arvestades, et suur osa roma kogukonnast elab piirkondades, mis kuuluvad liidus majanduslikult ja sotsiaalselt kõige mahajäänumate hulka;

C.  arvestades, et Euroopa Liit rajaneb Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ja ELi aluslepingutes sätestatud põhimõtetel, mille hulka kuuluvad mittediskrimineerimine, ELi kodakondsusega kaasnevad eriõigused, vaba liikumine ja võrdsus;

D.  arvestades, et ELi eesistujariikide kolmik tegi 8.–9. aprillil 2010 Córdobas toimunud teisel romade teemalisel tippkohtumisel ühisavalduse, võttes kohustuse edendada romadega seotud küsimuste peavoolustamist Euroopa Liidu ja liikmesriikide poliitikavaldkondades, mis käsitlevad põhiõigusi ning kaitset rassismi, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest, parandada ühtse romade kaasamise programmi struktuuri, keskenduda põhieesmärkidele ja -tulemustele ning tagada, et Euroopa Liidu olemasolevad rahastamisvahendid, eelkõige struktuurifondid, tehakse romadele kättesaadavaks;

E.  arvestades, et roma laste kõrvalejätmine haridussüsteemist kahjustab roma kogukonna liikmete muid õigusi, eelkõige õigust töötada, ning arvestades, et see võimendab nende tõrjutust;

F.  arvestades, et kogukondades, kes soovivad Euroopas säilitada oma traditsioonilist rändeluviisi, on kirjaoskamatus kõige suurem, ning arvestades, et see asetab nende laste koolitamisele kultuurilised tõkked;

G.  arvestades, et roma laste koolitamiseks tuleb tagada vajalikud materiaalsed tingimused, ning arvestades, et see peab hõlmama vahendajate määramist koolis;

H.  arvestades, et EL on romade kaasamise edendamiseks töötanud välja rea kasulikke vahendeid, mehhanisme ja fonde, kuid need on poliitikavaldkondade vahel hajutatud ning nende kasutamist ei ole nõuetekohaselt jälgitud, mistõttu nende tõhusust ja kasu on raske hinnata; seega, kuigi eksisteerib mitu koostöömehhanismi ja -institutsiooni, ei ole romade kaasamisega seotud probleeme ja raskusi seni tõhusalt lahendatud ning seega ei ole muutusteta jätkamine kestlik;

I.  arvestades, et algatus „Romade kaasamise aastakümme” käivitati 2005. aastal ja selle eesmärk on võitlus diskrimineerimise vastu ning romade majandusliku ja sotsiaalse olukorra parandamine, ning arvestades, et aastakümne deklaratsioonile allakirjutanud – Bulgaaria, Horvaatia, Ungari, Montenegro, Tšehhi Vabariik, Rumeenia, Serbia, Slovakkia ja endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik – kohustusid tegema tööd diskrimineerimise kaotamiseks ning romade ja muu ühiskonna vahelise lubamatu lõhe kaotamiseks;

J.  arvestades, et romade tõeline integreerimine on võimalik ainult siis, kui tunnustatakse asjaomaste kogukondade õigusi ja kohustusi;

K.  arvestades, et mitmes liikmesriigis on toimunud romade repatrieerimine ja tagasisaatmine, millega sageli kaasneb romade häbimärgistamine ja üldine mustlastevastasus poliitilises diskursuses;

L.  arvestades, et kuigi diskrimineerimiskeeld on oluline, ei piisa sellest romade pikaajalise struktuurilise diskrimineerimise peatamiseks, ja arvestades, et seega on vaja täiendada ja tugevdada võrdsust käsitlevaid õigusakte ja poliitikat, keskendudes ELi tasandi strateegia abil romade erivajadustele seoses põhiõiguste täieliku austamise, kaitse ja edendamisega, võrdõiguslikkuse ja diskrimineerimiskeeluga, õigusaktide, poliitika ja mehhanismide täieliku ja diskrimineerimatu kohaldamisega romade õiguste rikkumise järelevalveks ja selle eest karistuste määramiseks ning sellele, kuidas romad saavad kasutada oma konkreetseid inimõigusi tööhõivele, eluasemele, kultuurile, tervishoiule, riigi asjades osalemisele, koolitusele, haridusele ja liikumisvabadusele;

M.  arvestades, et avatud koordinatsiooni meetodi paindlik poliitiline lähenemisviis, mis tugineb liikmesriikide vabatahtlikule osalusele ning millel puuduvad tõhusat toimimist soodustavad tugevad stiimulid, ei ole aidanud piisavalt romade kaasamist edendada, ning arvestades, et seda puudujääki on võimalik osaliselt ületada, sidudes ELi rahastamismehhanismid tugevamalt vastastikuse eksperdihinnangute andmisega;

N.  arvestades, et rahvusvähemustesse kuuluvad naised ja eelkõige roma naised kohtavad tõsisemat mitmekordset diskrimineerimist kui samasse rahvusrühma kuuluvad mehed või enamusrahvusest naised, ja arvestades, et roma naiste tööhõive on veelgi madalam kui roma meestel, kuigi samas, võttes arvesse naiste rolli perekonnas, võiksid naised olla tõrjutud kogukondade kaasamise tõukejõuks;

O.  arvestades, et romade integreerimise Euroopa strateegia väljatöötamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata alaealistele ja lastele;

P.  arvestades, et romade kaasamist käsitlevas ELi strateegias käsitletakse kõiki romade põhiõiguste rikkumise vorme, kaasa arvatud diskrimineerimine, segregatsioon, vihkamist õhutavad avaldused, etniliste profiilide koostamine ja ebaseaduslik sõrmejälgede võtmine, samuti ebaseaduslik väljatõstmine ja väljasaatmine, tagades kõigi asjaomaste direktiivide ja ELi õigusaktide täieliku ülevõtmise ning rangema rakendamise;

Q.  arvestades, et kasvav romade häbimärgistamine ning mustlastevastasus poliitilises diskursuses ja üldsuse hulgas on murettekitav, ning arvestades, et romade küsitav repatrieerimine ja tagasisaatmine mitmes liikmesriigis on tekitanud romade hulgas hirmu ja ärevust ning murettekitavalt suurendanud rassismi ja diskrimineerimist;

R.  arvestades, et romade võimalused saada juurdepääs samadele õigustele ja kohustustele nagu liikmesriikide kodanikel sõltuvad suuresti sellest, kas neile tagatakse seaduslikud kodakondsust tõendavad dokumendid;

S.  arvestades, et romade ühiskonda kaasamist ja selles osalemist käsitlevate riiklike ja Euroopa strateegiate rakendamise tervikliku käsitluse olulised aspektid on romade juurdepääs kvaliteetsele haridusele ja kutseõppele, roma kultuurist, väärtustest ja kultuuripärandist osasaamine ja selle mõistmine, romade kaasamine ühendustesse ja roma kogukonna parem esindatus;

T.  arvestades, et kvaliteetne haridus ja koolitus mõjutab iga inimese tulevast elu nii isiklikus kui ka ametialases plaanis ning tema kaasatust ühiskonda, seetõttu on oluline tagada, et kõigil oleks haridusele ja koolitusele võrdne juurdepääs ilma igasuguse diskrimineerimiseta, ning arvestades, et kultuurilise mitmekesisuse arvesse võtmine ning juba väga varajases eas alustatav stereotüüpide vastu võitlemine koolide õppekavades on oluline vahend romade integreerimiseks ja vastastikuse mõistmise edendamiseks;

U.  arvestades, et 19. oktoobril 2010. aastal teatas komisjon, et 2011. aasta aprillis esitatakse ELi raamistik romasid käsitlevate riiklike strateegiate jaoks(19),

1.  kutsub komisjoni üles esitama ning nõukogu vastu võtma romade kaasamist käsitlevat ELi strateegiat (edaspidi: „strateegia,” mis kujutab endast kogu liitu hõlmavat, suunavat, kaasavat ja mitmetasandilist tegevuskava, mida valmistatakse ette ja rakendatakse kõigil poliitilistel ja haldustasanditel ning mida võib vastavalt vajadusele edasi arendada, mille aluseks võetakse võrdõiguslikkuse, õigustele juurdepääsu, diskrimineerimiskeelu ja soolise võrdõiguslikkuse põhiväärtused ja mis rajaneb eespool nimetatud aluslepingutes ning põhiõiguste hartas määratletud ülesannetel, eesmärkidel, põhimõtetel ja vahenditel, samuti asjakohasel ELi õigusel ning jagatud pädevusel ja liidu toetaval, kooskõlastaval ning täiendaval tegevusel;

2.  tunnistab, et mitmetes liikmesriikides kogevad romad diskrimineerimist ja/või sagedast eelarvamuslikku suhtumist ning seda olukorda halvendab veelgi praegune majandus- ja finantskriis, mille tagajärjel väheneb tööhõive; rõhutab, et romade kaasamine on nii kõikide liikmesriikide kui ka ELi institutsioonide ülesanne; palub kõikidel liikmesriikidel teha täiemahulist koostööd ELi ja romade esindajatega, et välja töötada ühtne poliitika, milles kasutataks kõiki ELi fondide, eelkõige Euroopa Regionaalfondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi kaudu kättesaadavaid rahalisi vahendeid romade paremaks kaasamiseks riigi, piirkondlikul ja kohalikul tasandil; palub komisjonil pöörata erilist tähelepanu tehnilise abi taotlustele, mille eesmärk on suurendada kõikide olemasolevate instrumentide tõhusust romade kogukondade integreerimiseks;

3.  tuletab meelde, et romade sotsiaalseks ja majanduslikuks integreerimiseks on kättesaadavad ja kasutatavad Euroopa programmid ja rahalised vahendid, kuid kohalike asutuste, kodanikuühiskonna ja võimalike sihtrühmade kõikidel tasanditel on vaja parandada teabevahetust, et romad oleksid nendest võimalustest informeeritud; soovitab peale selle kasutada ELi olemasolevaid rahalisi vahendeid uute majade ehitamiseks või olemasolevate renoveerimiseks ning tehnorajatiste, kommunaalteenuste, kommunikatsioonisüsteemide, hariduse, tööturule juurdepääsu meetmete jm täiustamiseks;

4.  kutsub komisjoni üles tegema järgmist:

  a) võtma vastu strateegia esmavaldkonnad, eelkõige:
   põhiõigused, esmajoones diskrimineerimiskeeld, võrdõiguslikkus ja vaba liikumine,
   haridus, kutseõpe ja elukestev õpe,
   kultuur,
   tööhõive,
   eluase, sealhulgas tervislik keskkond ja nõuetekohane infrastruktuur,
   tervishoid ja romade terviseseisundi parandamine ning
   romade, sealhulgas roma noorte poliitiline ja kodanikuosalus;
   b) esitama strateegias tegevuskava, et kehtestada ELi tasandil hariduse, tööhõive, eluaseme ja tervishoiu esmavaldkondade siduvad miinimumstandardid;
  c) määratlema strateegia eesmärgid seoses esmavaldkondadega, eelkõige:
   vastu võtma ja tugevdama tulemuslikke diskrimineerimisvastaseid õigusakte ja diskrimineerimise, sealhulgas mitmekordse diskrimineerimise eest kaitsmise meetmeid kõigis eluvaldkondades ning tagama, kaitsma ja edendama põhiõigusi, võrdõiguslikkust ja diskrimineerimiskeeldu ning vaba liikumise õigust, kaasa arvatud nii romadele kui mitteromadele suunatud teadlikkuse suurendamise meetmed, et kõrvaldada diskrimineerivad takistused;
   võitlema mustlastevastasuse, eelarvamuste, stereotüüpide, rassismi ja ksenofoobia, häbimärgistamise ja romade vastast vihkamist väljendavate avalduste vastu, eelkõige tagades asjakohaste õigusaktide täieliku rakendamise ning määrates rassipõhiste kuritegude eest kohased karistused,
   hoolitsema selle eest, et massiteabevahendite abil ei edastataks eelarvamusi roma kogukonna suhtes ning edendataks positiivset kuvandit mitmekesisusest, samuti võimaldama romade proportsionaalsemat osalust meedias,
   ennetama inimõiguste rikkumisi ja kaitsma ohvreid, tagades neile õigusabi ja tulemusliku õiguskaitse, pöörates erilist tähelepanu roma laste ja naiste olukorrale, kes kannatavad sageli mitmekordse diskrimineerimise all,
   kehtestama inimkaubandust ennetavaid meetmeid, pidades silmas, et inimkaubanduse ohvrite osakaal romade hulgas on ebaproportsionaalselt suur,
   koolitama kõigi tasandite haldus-, õigus- ja politseiteenistuste töötajaid mittediskrimineerivate tavade valdkonnas,
   algatama kohalike omavalitsuste, kohtuorganite, politsei ja roma kogukonna dialoogi, et kaotada diskrimineerimine kohtusüsteemis, suurendada usaldust ja võidelda etniliste profiilide koostamise vastu,
   tagama võrdse juurdepääsu kvaliteetsele haridusele,
   võimaldama võrdse juurdepääsu täiskasvanute kutsealasele täiendkoolitusele ja juurdepääsu elukestvale õppele,
   tagama juurdepääsu sotsiaalteenustele ja põhihoolduse taristule, nagu laste ja eakate hooldus;
   kaotama koolides segregatsiooni, luues kaasava koolikeskkonna ning võttes koolidesse tööle roma vahendajad,
   võimaldama võrdse juurdepääsu piisavale ettevalmistusele tööturul konkureerimiseks,
   võimaldama võrdse juurdepääsu väikelaste haridusele,
   tagama tütarlaste hariduse,
   andma kultuuridevahelist haridust,
   hõlbustama perekondade ja koolide dialoogi, eelkõige vahendajate kaudu,
   suurendama roma õpetajate arvu ning tagama roma laste keele ja identiteedi kaitsmise, muutes hariduse kättesaadavaks nende emakeeles,
   võtma kasutusele kooli pooleli jätmise ja akadeemilise ebaedu ennetamise meetmed,
   võtma kasutusele meetmed, mis võimaldaksid koolist välja langenud lapsi kooli tagasi tuua, nagu teist võimalust pakkuvate programmide loomine,
   võimaldama võrdset juurdepääsu kvaliteetsele kesk- ja kõrgharidusele ning stipendiumiprogrammidele,
   võitlema liiga suure hulga romade erikoolidesse suunamise vastu,
   võitlema laste vaesuse vastu, vähendama laste eraldamist nende perekondadest ning ennetama laste kasuperedesse ja erihooldusele paigutamist vaesuse tõttu,
   tagama tulemusliku pääsu tööturule ning arendama ettevõtluseks ja üksikisikust ettevõtjana tegutsemiseks mõeldud mikrokrediidi pakkumist ja kättesaadavaks tegemist,
   tagama võrdse juurdepääsu taskukohasele ja tervislikule eluasemele ning lõpetama territoriaalse segregatsiooni,
   tagama õiguse registreeritud aadressile, kaasa arvatud kodanikuühiskonna organisatsiooni kaudu registreerumise võimalus, tagama kõigi roma kodanike täieliku ja ajakohastatud sündide, abielude ja surmajuhtude registri ning ühtlasi võitlema haldusdokumentide väljastamisel esineva diskrimineerimise vastu,
   võitlema tervisealase ebavõrdsuse vastu, võimaldades võrdset juurdepääsu kvaliteetsele tervishoiule ja tervise edendamisele ning pöörates erilist tähelepanu kaitsetute rühmade, sealhulgas naiste, laste, eakate ja puuetega inimeste kaitsmisele,
   suurendama romade kodanikuühiskonna mõjuvõimu, rakendades suutlikkuse suurendamise poliitikat ja tugevdades haldussuutlikkust riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, samuti ergutades romade osalust kodanikuühiskonnas ja poliitikas,
   suurendama kodanikuaktiivsust, kaasates romad kõikidesse avaliku ja poliitilise elu sfääridesse ning suurendades nende esindatust asutustes ja valitud organites kohalikul, liikmesriigi ja ELi tasandil,
   lisama strateegiale laienemise ja naabruspoliitika mõõtme, nõudes romade olukorra parandamist liituja- ja kandidaatriikides ning potentsiaalsetes kandidaatriikides, samuti Euroopa naabruspoliitikas osalevates riikides, seadma esikohale strateegia edusammude hindamise iga-aastastes eduaruannetes ning ELi naaberriikide ülevaadetes,
   tagama kultuuri austamise ja hoidmise,
   tagama soolise võrdõiguslikkuse peavoolustamise, tegeldes roma naiste erivajadustega ning kaasates neid poliitika väljatöötamisse, keelates laste abielude praktiseerimise;
   peatades romade tagasisaatmise riikidesse, kus nad võivad sattuda piinamise või julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistuse ohvriks;

5.  rõhutab, kui olulised on komplekssed programmid ja sellised programmid, mis vastavad eri oludes elavate romade kogukondade erivajadustele, ning et seetõttu on vaja romadele tagada kohapeal juurdepääs individuaalsetele teenustele;

6.  tuletab meelde, et piisav sissetulekutoetus, kaasavad tööturud ja juurdepääs kvaliteetsetele teenustele on soovituses 2008/867/EÜ esitatud aktiivse kaasamisstrateegia tugisambad;

7.  rõhutab, et sotsiaalabi, korralik eluase ja korralikud riided, kättesaadavad varase etapi arenguprogrammid ning mitteeraldatud ja kaasavas õhkkonnas antav kvaliteetne haridus ning tahe vanemaid kaasata on võrdsete võimaluste, ühiskonnas täieliku osalemise võimaluse ning edasise diskrimineerimiseta kohtlemise tagamiseks olulised; rõhutab, et tuleb võidelda põhjuseta puudumise ja varases eas kooli poolelijätmise vastu ning tagada stipendiumid ja rahaline toetus; on endiselt seisukohal, et haridus, koolitusvõimalused ja täiskasvanutele pakutav abi töökoha leidmiseks on ülioluline romade töölevõtmise ja pideva tööhõive toetamiseks ning sotsiaalse tõrjutuse taastekke vältimiseks;

8.  nõuab tungivalt, et tõrjutuse ennetamine algaks varases lapseeas – kohe sündimise järel kantakse laps rahvastikuregistrisse selliselt, et tema kodakondsust tunnistatakse ja talle tagatakse kõik sotsiaalteenused; peab eriti oluliseks, et roma lastele oleks tagatud kvaliteetne alusharidus ja nende kooliskäimist tuleks toetada erimeetmetega;

9.  tuletab meelde romade, eriti naiste ja tütarlaste probleeme, mis on seotud äärmise vaesuse, diskrimineerimise ja tõrjutusega, sest neil puudub juurdepääs paremale haridusele, tööhõivele ja sotsiaalteenustele; palub komisjonil ja liikmesriikidel tegelda roma naiste ja tütarlaste erivajadustega, lisades soolise perspektiivi kõikidesse romade kaasamise meetmetesse, ja pakkuda kaitset eriti ohustatud alarühmadele;

10.  palub liikmesriikidel võtta konkreetseid meetmeid oma kodanike teavitamiseks romade ajaloolisest ja praegusest olukorrast, kasutades selleks allikmaterjalina muu hulgas Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti aruandeid;

11.  rõhutab, et romade kaasamise ELi strateegia peaks sisaldama ka meetmeid romade olukorra järelevalve tagamiseks seoses nende sotsiaalsete põhiõiguste austamise ja edendamise, võrdse kohtlemise, mittediskrimineerimise ja ELis vaba liikumisega;

12.  rõhutab, et romade juurdepääs kvaliteetsele haridusele ja kutseõppele, roma kultuurist, väärtustest ja kultuuripärandist osasaamine ja nende mõistmine, romade kaasamine ühendustesse ja roma kogukonna parem esindatus on olulised aspektid terviklikus käsituses selle kohta, kuidas rakendada riiklikke ja Euroopa strateegiaid, mis käsitlevad romade ühiskonda kaasamist ja selles osalemist;

13.  rõhutab, et üksikisiku kvaliteetne haridus ja väljaõpe mõjutavad tulevikus nii tema isiklikku kui ka kutsealast elu, ning seetõttu on oluline tagada, et kõigil oleks võrdne juurdepääs haridusele ja väljaõppele ilma igasuguse diskrimineerimiseta või eraldamiseta;

14.  rõhutab, kui oluline on toetada strateegiat ja jälgida selle rakendamist läbipaistval viisil, nii et põhivastutus lasuks demokraatlikult aruandvatel ministritel Euroopa Liidu Nõukogu raames, ning rõhutab, et strateegia ei tohiks mingil viisil tekitada killustumist ELis ega lahknevusi liikmesriikide vahel, vaid vastupidi, strateegia peaks aitama tugevdada kogukonna integratsiooni;

15.  rõhutab, kui oluline on igale konkreetsele liikmesriigile eraldatud rahaliste vahendite nõuetekohane kasutamine strateegias sätestatud prioriteetsetes valdkondades;

16.  rõhutab, et strateegia eesmärkide saavutamist tuleb kontrollida ja hinnata nende saavutamise taset ning kasutusele tuleb võtta premeerimise kriteeriumid eesmärke täitvatele liikmesriikidele ning näha ette karistused riikide jaoks, kes neid ei täida;

17.  palub komisjonile teha järgmist:

   võtta juhtroll strateegia koordineerimises seoses prioriteetsete valdkondade edendamise ning strateegia eesmärkide saavutamisega koostöös liikmesriikidega ning vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele;
   moodustada alaline töörühm, kes vastutab järelevalve, koordineerimise, kontrollimise, aruandluse, hindamise, rakendamise lihtsustamise, peavoolustamise ja järelmeetmete eest ning täidab sellega vajadust sõltumatu, mitut sektorit hõlmava organi ehk nn välise korraldaja järele, kes hindab ja tasakaalustab erinevaid riiklike ja sektoriaalseid huvisid kõigile sobival viisil;
   vaadata läbi strateegia ja ajakohastada seda korrapäraselt ning taotleda strateegias tehtud muudatustele Euroopa Parlamendi ja nõukogu heakskiitu;
   võtta kõigis asjassepuutuvates poliitilistes algatustes ja programmide kavandamisel arvesse strateegia prioriteetseid valdkondi ja eesmärke ELi tasandil;
   anda aru strateegia ja riiklike tegevuskavade rakendamisest ja edusammudest, hinnates tulemusi, sealhulgas võrdlusaluste ja näitajate saavutamist, ning hoida sellega nõukogu ja parlamenti kord aastas kursis, võttes arvesse, et edasise toetuse andmise kriteeriumiks peaks saama poliitika tõhusus ja järelhindamine;
   tagada vajalike statistiliste andmete kogumine ja levitamine ning kohalikul tasandil kujunenud heade tavade ühtlustamine ja koondamine;
   kontrollida riiklike kavade vastavust ELi strateegiale;
   muuta ristfinantseerimise õigusraamistikku, vähendada tarbetut bürokraatiat, lihtsustada ja kiirendada ELi rahaliste vahendite taotlemise korda ning nõuda liikmesriikidelt lihtsa ja normatiivse rahastamiskorra kehtestamist ning üldtoetuste kasutamist;
   kehtestada järk-järgult kohustuslikud institutsioonilised garantiid diskrimineerimise ja eraldatuse vastaste meetmete süvalaiendamiseks, võttes arvesse direktiive 2000/43/EÜ ja 2004/113/EÜ, ning jälgida nende meetmete rakendamist ja võidelda häbimärgistamise vastu;
   tagada kõigi tasandi ja astmete asjassepuutuvate sidusrühmade ja kõigi tasandi roma kogukondade kaasamine Euroopa romade platvormi kaudu ning töötada koostöös teiste institutsioonide, liikmesriikide, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste, rahvusvaheliste finantsasutuste, riikidevaheliste programmide juhtimisasutuste, valitsustevaheliste organisatsioonide, valitsusväliste organisatsioonide ja valitsusvaheliste algatustega, võttes arvesse, et poliitiliste osalejate ja võrgustike vahel tuleb parandada koordineerimist ja koostööd, et vältida topelttööd ning tõhustada poliitikameetmete vastastikku tugevdavat mõju ning kaotada poliitikavaldkondade kattumised ja konfliktid, mis tulenevad sidusrühmade võrgustike kiirest kasvust;

18.  tuletab meelde, et eriline vastutus romade kaasamist käsitleva ELi strateegia edendamise eest on komisjonil, kuid see strateegia tuleb ellu viia kohalikul tasandil;

19.  palub komisjonil ja liikmesriikidel romade sotsiaalseks ja majanduslikuks kaasamiseks kasutusele võtta praegused ELi strateegiad ja vahendid ning töötada välja ja rakendada kõik asjakohased meetmed ning võtta vajaduse korral arvesse romade kaasamise ühiseid aluspõhimõtteid;

20.  on seisukohal, et roma juhtide, kohalike asutuste ja ELi organite tihedam koostöö on nii ELi kui ka liikmesriikide ees seisvate roma elanikkonna sotsiaalse ja majandusliku kaasamisega seotud põhiprobleemide ja lahenduste määratlemisel otsustava tähtsusega;

21.  kutsub liikmesriike üles andma otsustamisõigusega asutustele volitused, mille abil tagada terviklik ja arengule suunatud ELi rahastamine romasid abistavate heade kohalike algatuste toetamiseks ja romade eri kohalike vajaduste rahuldamiseks; rõhutab romade integreerimisega seotud heade tavade väljaselgitamist ja vahetamist ning edulugude nähtavuse suurendamist; nõuab kohalikul tasandil (halduse ja projektijuhtimisega seotud) vajaliku abi andmiseks institutsioonilise suutlikkuse suurendamist;

22.  on seisukohal, et romade ja mitteromade ühingud ning kohalikud, piirkondlikud, riiklikud ja ELi asutused peaksid võtma kooskõlastatud meetmeid ja vastutuse kogu protsessi vältel, tuginedes parimatele tavadele ja liikmesriikide loodud olemasolevatele rikkalikele teabebaasidele ning romade kaasamise aastakümne esimese perioodi kogemustele; rõhutab teavituskampaaniate korraldamise tähtsust eelkõige sellistes piirkondades, kus on suured roma kogukonnad;

23.  on seisukohal, et romade sotsiaalne kaasamine ei ole võimalik, kui VVOde kaudu ei alustata ega suurendata nende huvide esindamist, sealhulgas poliitiliste otsuste tegemisel, ja nende kodanikutegevust riigi ja Euroopa tasandil;

24.  soovitab tungivalt ELi organitel kaasata konsultatsioonidesse ja otsuste tegemise mehhanismidesse rohkem kohalikku tasandit, et saavutada tulevane strateegia, mis võib olla kasulik kõigile osapooltele; samuti juhib komisjoni ja liikmesriikide tähelepanu asjaolule, et romade kaasamist käsitlevat poliitikat tuleb kujundada, edendada, rakendada ja hinnata koostöös piirkondlike ja kohalike asutuste ning romadest ja mitteromadest elanike rühmadega, kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajatega, Regioonide Komitee ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, et see poliitika oleks vastuvõetavam ja tulemuslikum;

25.  kutsub komisjoni üles koguma ja levitama teavet eri liikmesriikide kogemuste ja meetmete kohta, eelkõige haridus- ja kultuurivallas;

26.  nõuab ELi vahenditest rahastatavate romade integreerimise projektide korraldajate paremat toetamist teabe-, analüüsi- ja heade tavade vahetamise platvormide loomise kaudu;

27.  on seisukohal, et lahenduse üks osa seisneb liikmesriikide täielikus kohustumises tagada projektide korraldajatele tõhus toetus ning et liikmesriikidel tuleb koos komisjoniga omalt poolt julgustada kohalikke asutusi valima projekte romade integreerimiseks;

28.  kutsub liikmesriike üles välja töötama eri valdkondi hõlmavaid vaesuse vähendamise strateegiaid, milles võetaks arvesse tööpuudusest, vaesusest ja tõrjutusest ühtemoodi mõjutatud romade kogukonna ja n-ö enamuskogukonna kooseksisteerimise küsimust, mis sageli on delikaatne teema; toonitab, et väga tähtsad on stimuleerivad meetmed, millest on nähtavat kasu, et ergutada vaeseid sotsiaaltoetustest elamise ja võimaliku mustal turul töötamise asemel tööturule sisenema; rõhutab, et ülimalt tähtsad on vastastikust mõistmist ja sallivust edendavad programmid;

29.  kutsub komisjoni üles lisama strateegiasse laienemismõõtme, töötades kandidaatriikides ja potentsiaalsetes kandidaatriikides välja katseprojekte, millega tagatakse riiklike tegevuskavade väljatöötamine kooskõlas ELi strateegiaga;

30.  kutsub liikmesriike üles nimetama ametisse kõrgema valitsusametniku või haldusorgani, kes täidesaatvat võimu omades tegutseks riikliku kontaktpunktina, mis vastutab strateegia läbipaistva ja tõhusa rakendamise, koordineerimise, järelevalve, peavoolustamise ja jõustamise eest riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil ning tagab minimaalse bürokraatia ja vahendite tõhusa haldamise ja kontrollimise;

31.  kutsub liikmesriikide haridusministeeriume ja komisjoni üles looma uuenduslikke ja paindlikke stipendiume andekate õpilaste toetamiseks ning suurendama toetust olemasolevatele stipendiumidele ja programmidele;

32.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles kasutama Laekeni näitajate parandatud ja täpsustatud komponente sotsiaalse ja territoriaalse tõrjutuse mõõtmisel ning edusammude hindamisel; rõhutab, et Laekeni näitajate horisontaalset jagunemist peab laiendama ka kõige väiksematele statistikaga tegelevatele haldusüksustele (LAU 1 ja LAU 2); peale selle juhib tähelepanu asjaolule, et Laekeni näitajad võiks lisada ühtekuuluvuspoliitika edaspidistele näitajatele, eriti mis puudutab sotsiaalset mõõdet;

33.  palub komisjonil täiendada neid näitajaid eesmärkide ja võrdlusaluste süsteemiga, et saavutada edusammude suhtes tõeline poliitiline vastutus; rõhutab lisaks sellele, et on väga vaja edasiminekut liigitatud andmete kogumisel, et oleks võimalik mõõta edusamme eesmärkide/võrdlusaluste/näitajate saavutamisel ning töötada välja tõenduspõhised poliitikapõhimõtted ning suurendada tõhusust ja tagada parem hindamine;

34.  nõuab parimate tavade abil võrdlusaluste, näitajate ning sõltumatute seire- ja mõjuhinnangumehhanismide kiiret väljatöötamist, et suurendada ja hinnata programmide tõhusust ja konkreetseid tulemusi ning mitte ainult seda, kas toetuse saanud projektid on kooskõlas protseduuriliste nõuetega, ning nõuab rahaliste vahendite kasutamise tõhusat järelevalvet, et oleks tagatud nende tegelik kasutamine romade elutingimuste, tervishoiu, hariduse ja tööhõive parandamiseks;

35.  on seisukohal, et liikmesriikide struktureeritud koostöö praeguste avatud koordinatsioonimeetodite raames tööhõive ja sotsiaalse kaasatuse valdkonnas on väga suure tähtsusega romade täieliku kaasamise edendamisel, ning palub komisjonil korraldada heade tavade ja kogemuste vahetamine liikmesriikide ja kõikide roma küsimustega tegelevate poolte vahel;

36.  nõuab komisjonilt ja liikmesriikidelt − et täpselt määratud ja konkreetse otstarbega vahendid jõuaksid puudust kannatavate romadeni ja aitaksid nende elujärge pikaajaliselt parandada − tõsist tahet käivitada programmid, mis oleksid eesmärgipärasemad ja rohkem arengule suunatud, komplekssemad, paindlikumad ja jätkusuutlikumad, ajaliselt pikemad ja piirkondlikult asjakohasemad ja mille keskmes oleks kõige halvemas olukorras olevad mikropiirkonnad, arvestades nende geograafilist, sotsiaalmajanduslikku ja kultuurilist omapära, ning mis oleks suunatud eeslinnade, maapiirkondade ja romade asustatud eraldi linnaosade vaesuse probleemi lahendamisele ning milles pöörataks erilist tähelepanu elamiskõlbmatute eluasemete (kus puudub näiteks joogivesi, küte, elekter ja kanalisatsioon) parandamisele ning annaks perekondadele täiendavat abi paremate elamistingimuste säilitamiseks; kutsub komisjoni samuti üles jälgima nende projektide tulemusi pärast rahastamise lõppu;

37.  palub liikmesriikidel parandada romade majanduslikke võimalusi, sealhulgas ettevõtjatele mikrolaenude andmise edendamist; palub liikmesriikidel võtta eeskujuks tulemuslike projektide kogemused, näiteks deklareerimata äritegevuse muutmine ekspertide abiga seaduslikuks majandustegevuseks;

38.  palub liikmesriikidel ja komisjonil välja töötada selge poliitika romade kaasamiseks tööturule ning koostada ja vastu võtta meetmed võitluseks sotsiaalkindlustussüsteemist pikaajalise sõltuvuse negatiivsete mõjudega;

39.  tunnistab, et enamik romadest töötab deklareerimata töökohal, ja arvestades sotsiaalkindlustussüsteemide jätkusuutlikkuse tagamise vajadust, palub liikmesriikidel koostöös sotsiaalpartneritega tõhusalt võidelda selle nähtusega;

40.  kutsub liikmesriike üles võtma endale kohustuse kaasata roma elanikkonna tööhõivega seotud kaasamismeetmete rakendamisse sellised avalik-õiguslikud osapooled nagu VKEd ja mikroettevõtted;

41.  rõhutab, et VKEdel ja mikroettevõtetel võib romade integreerimisel olla tähtis osa ja toetab sellele eesmärgile kaasaaitajate premeerimist;

42.  usub, et romadele saab tagada paremaid väljavaateid, eriti nende juurdepääsu osas tööturule, sellega, kui liikmesriigid suurendavad oma investeeringuid haridusse ja koolitusse, pöörates erilist tähelepanu uutele tehnoloogiatele ja internetile ning kaasates meetmeid, mida on soovitanud rahvusvaheline teaduskogukond, fondid ja valitsusvälised organisatsioonid, kes töötavad hariduse ja sotsiaalse kaasatuse valdkonnas piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

43.  kutsub komisjoni üles koostama Euroopa kriisikaarti, milles määratletakse, mõõdetakse ja uuritakse neid ELi mikropiirkondi, mille elanikke kõige enam mõjutab vaesus ja sotsiaalne tõrjutus vähemalt järgmiste tunnuste järgi:

   töökohtade kättesaadavus,
   kaugus linnakeskustest või problemaatiline liigne koondumine linnakeskuste lähedal,
   suur tööpuudus,
   ebapiisavad avalikud teenused,
   ebasoodsad keskkonnatingimused,
   lähedalasuvate äriühingute vähesus,
   korraliku taristu puudumine,
   väike sissetulek,
   madal haridustase,
   vähe inimressursse,
   puudulik/kallis transporditaristu,
   sotsiaalsed pinged,
   kohaliku avaliku halduse suutlikkus vaesuse probleemiga toime tulla,
   olukorrad, kus rikutakse raskelt inimõigusi, diskrimineerimine, väljatõstmine, väljasaatmine, rassism, romade vastane tegevus kohalike või piirkondlike ametivõimude või kolmandate osapoolte poolt;

44.  nõuab, et liikmesriigid esitaksid romade sotsiaalmajandusliku olukorda (peamiselt haridust, tervist, eluaset ja tööhõivet) puudutavad andmed, ja palub rahvusvahelistel organisatsioonidel (näiteks ILO ja OECD) tegelda nende küsimustega oma üldiste uuringute käigus ja aidata seada konkreetseid eesmärke, mis on seotud näiteks sellega, kui suur peaks roma kogukonnas olema kesk- ja kolmanda taseme hariduse omandanute, avalikus halduses töötavate või sotsiaalse ja poliitilise elu eri sektorite esindajate määr, ning kutsub komisjoni üles koostama nende andmete põhjal ELi jaoks selge ja rakendatava romade kaasamise strateegia;

45.  kutsub seepärast komisjoni üles osutama neile mikropiirkondadele konkreetset abi, sealhulgas rahalist abi, ja töötama otseselt välja katseprojekte, mis hõlmavad vahendajate osalemist vastavalt Euroopa Nõukogu programmile, ning jälgima strateegia rakendamise kulgu;

46.  palub komisjonil ergutada strateegia raames liikmesriike, asjaomaseid rahvusvahelisi ja Euroopa institutsioone, valitsusväliseid organisatsioone, roma kogukondi, muid sidusrühmi ja avalikkust kasutama selle vähemuse kohta alati nimetust roma või roma ja sinti;

47.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles eraldama järgmise mitmeaastase finantsraamistiku raames ühtekuuluvuspoliitika vahendeid selgesõnaliselt selleks, et toetada strateegiat, luues romade kaasamist käsitleva ELi strateegia jaoks tulemusreservi;

48.  on seisukohal, et praegused ELi toetuste kasutusmäärad on liiga madalad; palub komisjonil seetõttu analüüsida selle ilmingu põhjuseid ja välja töötada tõhusam viis ELi vahendite, eelkõige konkreetselt tõrjutud rühmadele ette nähtud vahendite kasutamise jälgimiseks; nõuab eelkõige tungivalt ELi vahendite tõhususe alase teabe kogumist, võttes samas nõuetekohaselt arvesse andmekaitsedirektiive, et töötada välja tõenditepõhised meetmed;

49.  rõhutab asjaolu, et romade sotsiaalne tõrjutus on väga tugevasti seotud vaesuse ja tõrjutuse territoriaalse aspektiga, kuna see koondub vähearenenud mikropiirkondadesse, kus on terav puudus finantsvahenditest, mida oleks vaja selleks, et anda oma osa lisaks ühenduse rahalistele vahenditele, mille jaoks need piirkonnad on kõlblikuks tunnistatud, ja kus väga sageli puuduvad haldussuutlikkus ja inimjõud vahendite õigeks kasutamiseks; rõhutab vajadust suunata konkreetsed jõupingutused nimelt sellistesse mikropiirkondadesse, mis on sageli piirkonnasisesed äärealad, ja lihtsustada oluliselt bürokraatiat, et ühtekuuluvuspoliitika raames saaks eraldada võimalikult suures ulatuses vahendeid;

50.  on seisukohal, et vaja on ka uusi struktuurifondidest raha eraldamist käsitlevaid eeskirju, mis sätestaksid, et vahendite eraldamise tingimuseks on eraldatuse kaotamine ja romadele avalikele teenustele võrdse ligipääsu tagamine; on seisukohal, et ka kohalikul tasandil tuleks koostada mõõdetavatel näitajatel ja konkreetsetel meetmetel põhinevad eraldamisvastased ja võrdsete võimaluste kavad;

51.  nõuab komisjonilt tungivalt asjakohaseid vahendeid, mis aitaksid liikmesriikidel tagada Euroopa Sotsiaalfondi, ERFi ja Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi (EAFRD) vahelist täiendavust, ning kutsub liikmesriike üles kasutama romade kaasamiseks teisi programme, nagu PROGRESS, eluskestva õppe programm, kultuuriprogramm (2007–2013) ja terviseprogramm (2008–2013);

52.  nõuab, et ELi arengutoetusega tegelevad asutused saaksid romade töörühma järelevalve ja kontrolli all volitused, et:

   tagada arengule suunatud ELi rahastus heade kohalike algatuste toetamiseks;
   õigeaegselt tuvastada rahaliste vahendite väärkasutamine ja teavitada nendest juhtudest;
   kontrollida korrapäraselt rahaliste vahendite kasutamise tõhusust ja vastavust oodatud tulemustele, pidades silmas eesmärke, mille jaoks on strateegia alusel vahendid eraldatud;
   tegutseda nõuandjana, kasutades ära kogu ELi mitmekesiseid teadmisi ning kontrollides indikaatoreid, mõjuhinnanguid jne;
   anda sihtotstarbelist toetust kohalikele algatustele, projektidele ja keerukatele programmidele, mis kõige paremini täidavad strateegia eesmärke ning pakuvad tulemuslikke lahendusi roma kogukondade konkreetsetele probleemidele,

53.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama ühelt poolt osalevat järelevalve hindamist, kaasates roma kogukonnad ja aidates suurendada sidusrühmade suutlikkust, ning teiselt poolt välisekspertide teadmisi, et saada realistlik ja objektiivne hinnang erinevate meetmete ja vahendite üldise edukuse või ebaõnnestumise kohta; lisaks palub, et komisjon esitaks parlamendile nimekirja roma elanikkonda toetavatest projektidest, mida komisjon on alates 2000. aastast rahastanud, ning näitaks ära saavutatud tulemused;

54.  kutsub liikmesriike üles rakendama ELi struktuurifondide raames horisontaalset prioriteeti „marginaliseeritud kogukonnad” ja osalema ELi-roma võrgustiku töös struktuurifondide hea rakendamise nimel romade sotsiaalseks kaasamiseks; rõhutab, et olemasolevaid meetmeid, järelevalve- ja hindamismehhanisme tuleb oluliselt parandada; rõhutab lisaks, et ametid ja organisatsioonid, kes rakendavad struktuurifondidest kaasrahastatavaid projekte, mis on suunatud otseselt romadele või millest romad saavad kasu kaudselt, peavad oma tegevusest aru andma ning peavad rakendama meetmeid läbipaistvalt; lisaks nõuab pidevat analüüsi programmidele eraldatud ja kulutatud vahendite ning jooksvate kulude osakaalu kohta;

55.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles laiendama ELi poolse rahastamise ulatust, et lisaks arengule oleks abikõlblik ka kvaliteetsete avalike teenuste pakkumine; rõhutab samuti, et kaasrahastamine tuleks läbi vaadata ja võimalik, et ka diferentseerida, et see peegeldaks paremini tegevuste ja kasusaajate mitmekesisust, ja nii võiks romadele suunatud projektidest riik rahastada väiksema osa ning EL suurema osa;

56.  rõhutab, et on vaja oluliselt parandada kooskõlastatust ELi asjaomaste poliitikate vahel, et tugevdada sünergiat ja vastastikust täiendavust; bürokraatlikke ja rakenduseeskirju tuleb märkimisväärselt lihtsustada ja kõik tõkked eri fondide vahel tuleb kaotada, et oleks võimalik saavutada kõikide vahendite maksimaalne kasutamine;

57.  rõhutab, et struktuurifondid peaksid ühendama riikliku ja kohaliku lähenemisviisi, tegutsedes programmide kaudu, mis lähtuvad riiklikust strateegiast ja pakuvad konkreetsetele vajadustele kohalikke vastuseid; rõhutab lisaks vajadust luua sünergia valitsuste roma strateegiate ja struktuurifondide rakendamise vahel, samuti Euroopa Sotsiaalfondi korraldusasutuste ja spetsiaalsete roma üksuste või koordineerimisstruktuuride vahel, kes tegelevad romade küsimustega;

58.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles parandama romade kaasamisega tegelevate valitsusväliste organisatsioonide ja kohalike omavalitsuste ligipääsu ELi vahenditele, lihtsustades taotlemiskorda ja eeskirju;

59.  kutsub komisjoni üles lisama strateegiasse mehhanismi, mis edendaks romade töölevõtmist avalikus halduses nii ELi kui ka riikide tasandil, ning palub liikmesriikidel võtta romasid tööle avalikesse asutustesse, eeskätt neisse institutsioonidesse, mis tegelevad romade kaasamise ELi ja riiklikult rahastatavate programmide väljatöötamise ja rakendamisega;

60.  rõhutab, kui oluline, on, et liikmesriigid allkirjastaksid ja ratifitseeriksid kodakondsuse Euroopa konventsiooni, milles on selgelt sätestatud, et riikide kodakondsusseadustes ei ole lubatud mingisugune diskrimineerimine soo, usutunnistuse, riikliku või rahvusliku päritolu alusel;

61.  sellega seoses rõhutab vajadust jätkata selliseid ELi programme nagu diskrimineerimisvastase võitluse programm Progress ja programm Jasmine, mille kaudu tehakse investeeringuid suutlikkuse suurendamisse, ning nõuab, et selliste programmide arendamine jätkuks ka pärast 2013. aastat;

62.  hindab positiivselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta määruse (EL) nr 437/2010 sätetega loodud võimalust, millega eluasemete taastamiseks tõrjutud kogukondadele nähakse ette kuni 3% Euroopa Regionaalarengu Fondi eriprogrammide vahenditest või 2% kogu eraldatud eelarvest; märgib kahetsusega, et seni ei ole tegevuskavasid muudetud nii, et neis tähtsustataks romade eluasemete küsimust; palub liikmesriikidel see uus võimalus struktuurifondide raamistikus kiiresti ja täielikult ära kasutada, et tugevdada tulemusliku sotsiaalse kaasamise väljavaateid; kutsub komisjoni üles esitama nimetatud määrusega seoses konkreetse tegevuskava rahaliste vahendite kasutamise kiirendamiseks ning soovitab komisjonil koostada aruande nende vahendite kasutamise kohta; lisaks kutsub liikmesriike üles kasutama romade integreerimise programmide väljatöötamisel tõhusalt Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi koosmõju potentsiaali;

63.  möönab, et romade kogukonnad kujutavad endast väga heterogeenseid rühmi, millest tulenevalt nende puhul ei saa olla ühteainsat strateegiat; soovitab seetõttu liikmesriikide kohalikel ja piirkondlikel asutustel esitada tõhusad integratsioonipoliitilised meetmed vastavalt piirkonna eripärale (geograafiline, majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline taust); soovitab komisjonil kasutada romade kogukondade kaasamisele aktiivselt kaasa aidanud asutuste kogemusi ning soovitab heade tavade ja edukate tegevusmudelite vahetamist romade sotsiaalse kaasamise eesmärgil;

64.  tuletab meelde, et tulemusliku kaasamise peamiseks eeltingimuseks on kogu ühiskonna ja romade kogukonna ühised jõupingutused; palub liikmesriikidel seetõttu aidata parandada romade elutingimusi ja suurendada tööhõivet, ning soovitab, et liikmesriigid ning piirkondlikud ja kohalikud asutused – kooskõlas Euroopa Regionaalarengu Fondi käsitleva määrusega – integreeriksid tõrjutud kogukondadele uute eluasemete eraldamise laiemasse ja terviklikumasse poliitilisse raamistikku, mis hõlmaks vastastikuseid ja kahesuunalisi kohustusi, nagu näiteks nn üheskoos ehitamine, mis tähendab romade osalemist uute ehitiste ehitamisel ja mõlemapoolseid pingutusi laste koolikohustuse täitmise parandamiseks ning tööpuuduse tunduvaks vähendamiseks; liikmesriigid saavad sel moel oluliselt kaasa aidata halbades tingimustes elavate tõrjutud rühmade eluasemevajadusele konkreetse lahenduse leidmisele; nõuab, et liikmesriigid kasutaksid EU Roma võrgustikku, et soodustada heade tavade vahetamist;

65.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles kasutama Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi raames maksimaalselt ära programme, nagu piiriülesed koostööprogrammid, riikidevahelised koostööprogrammid ja piirkondadevahelised koostööprogrammid, ning kasutama ära Euroopa piiriülese koostöö rühmituse pakutud võimalusi;

66.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles analüüsima ja kaotama takistusi, mis raskendavad roma naistel tööturule siseneda või naasta või tegutseda üksikisikust ettevõtjana, samuti panema vajalikku rõhku naiste rollile marginaliseerunud romade majanduslike võimaluste suurendamisel ja ettevõtluse käivitamisel; lisaks kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et roma naised oleksid kaasatud romade kaasamist käsitleva ELi strateegia väljatöötamisse, rakendamisse, järelevalvesse ja hindamisse;

67.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles seadma horisontaalseks eesmärgiks roma naiste võimaluste suurendamise kõikides romade kaasamist käsitleva ELi strateegia esmatähtsates valdkondades;

68.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles lisama strateegia eesmärkide hulka soolise võrdõiguslikkuse edendamise, samuti võitluse mitmekordse ja valdkonnaülese diskrimineerimise vastu;

69.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koguma, analüüsima ja avaldama usaldusväärseid sooliselt eristatud statistilisi andmeid, mis võimaldaksid strateegiat asjakohaselt hinnata ja uuendada ning mõõta strateegia projektide ja meetmete mõju roma naistele;

70.  nõuab, et strateegiasse lisataks mehhanism koostöö, teabevahetuse ja järelevalve jaoks mitte ainult ELi, vaid ka riiklikul tasandil ELi Põhiõiguste Ametiga, Euroopa Nõukoguga, teiste asjaomaste rahvusvaheliste ja Euroopa institutsioonidega, valitsusväliste organisatsioonidega, roma kogukondadega ja teiste sidusrühmadega, et tuvastada probleeme ja leida lahendusi ning tagada, et vastutavad isikud rakendaksid strateegiat õigesti ja täielikult nii ELi kui ka riikide tasandil, tagades sellega strateegia edu;

71.  palub komisjonil anda tehnilist abi, mida on vaja struktuurifondide haldamisega tegelevate asutuste haldussuutlikkuse parandamiseks, ning kutsub liikmesriike üles andma nõu ja haldusabi, näiteks korraldades koolitusi ning abistades abitaotluste ja selgituste koostamisel, et romadel oleks lihtsam ettevõtlust ja tööhõivet toetavate Euroopa ja riiklike rahastamisprogrammide kohta teavet hankida ning asjakohaseid taotlusi esitada;

72.  palub liikmesriikidel määrata romade sotsiaalseks kaasamiseks konkreetsed ja kindlad sihid ning üksikasjalikud ja mõõdetavad eesmärgid, kui riiklikesse programmidesse võetakse üle Euroopa 2020. aasta eesmärgid vaesuse ja sotsiaalse kaasatuse küsimustes, ning nõuab, et seatud eesmärkide saavutamiseks võetaks kiiresti meetmeid;

73.  on arvamusel, et romadele saab tagada parema tuleviku hariduse abil ning seega on väga oluline investeerida roma laste ja noorte haridusse; rõhutab, et hariduse saamine ei ole ainult õigus, vaid ka kohustus, ning avaldab toetust meetmetele, mille eesmärk on suurendada roma õpilaste kooliskäimist, muu hulgas nende perekondade aktiivse kaasamise kaudu;

74.  on veendunud, et teadlikkuse suurendamine roma kultuurist üle Euroopa aitab kaasa vastastikusele mõistmisele romade ja muude rahvuste vahel Euroopas ja parandab ühtlasi kultuuridevahelist dialoogi;

75.  on arvamusel, et tulevases strateegias roma vähemuse kohta tuleks eelkõige pöörata tähelepanu haridusele, mis on sotsiaalse kaasatuse suurendamisel kesksel kohal;

76.  usub, et noorte romade jaoks tuleks paika panna toetusmehhanismid, nt stipendiumid ja juhendamiskord, et julgustada neid kooli lõpetama, kõrgharidust omandama ja kvalifikatsiooni täiendama;

77.  on seisukohal, et tuleks koostada uut tüüpi stipendiumiprogramm eesmärgiga anda noortele romadele haridust kõige kõrgemal tasemel, et kasvatada romadele uue põlvkonna juhte;

78.  on seisukohal, et haridusasutused, mille ebasoodsamast olukorrast pärit olevad õpilased saavad sisse kõrgema taseme õppeasutustesse või mille lõpetamise määr on üle keskmise, peaksid saama hüvitust, ning palub komisjonil töötada välja sellealased projektid;

79.  peab väga oluliseks, et liikmesriigid soodustaksid romade integreerumist nende elukoha või riigi ühiskondlikku ja kultuuriellu, ning tagaksid nende pikaajalise osalemise ja esindatuse selles, muu hulgas ka kutsehariduse ja -koolituse edendamiseks kavandatud meetmete ning roma kogukonnale suunatud elukestva õppe programmide kaudu, võttes arvesse Euroopa erinevate roma rühmade kultuuripärandit ja eluviisi; rõhutab näiteks, et võiks pakkuda koolide personalile eriväljaõpet, soodustada roma õpetajate töölevõtmist, edendada tihedat koostööd roma perekondade ja organisatsioonidega ning pakkuda noortele pärast kooli lõpetamist tuge ja stipendiume; märgib, et see protsess peaks aktiivselt kaasama liikmesriikide kohalikud omavalitsused ning saatma mittetulundussektorile signaali, et nende tegevuse hulgas peaks olema programmid romade ühiskonda integreerimiseks;

80.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võitlema romade sotsiaalse ja haridusliku tõrjumise kõigi vormide vastu ning edendama kõiki programme, mille eesmärk on investeerida romade haridusse;

81.  on arvamusel, et kohalikud omavalitsused peaksid vastutama koolisüsteemist enne kohustusliku hariduse omandamist välja langenud õpilaste taasintegreerimise eest; märgib, et selleks peavad haridusasutused kohalikke omavalitsusi koolist lahkujatest teavitama;

82.  kutsub komisjoni üles toetama edasisi algatusi, mis on ette nähtud roma lastele ja noortele haridusvõimaluste ja hoolduse pakkumiseks;

83.  on veendunud, et lasteaiad ja/või alternatiivsed koolieelse lastehoiu- ja haridusvormid tuleks luua kogukondadesse, kus neid veel ei ole, ning need vajaksid laiendamist seal, kus kohti ei jätku;

84.  kutsub komisjoni üles toetama algatusi, mis on osutunud tõhusaks eraldatuse vältimisel ja milles seatakse esikohale kaasavad projektid, mis edendavad edusamme hariduses ja milles osalevad roma pered;

85.  väljendab muret kirjaoskamatuse kõrge taseme pärast romade hulgas ja peab vajalikuks, et koostatakse ja töötatakse välja programmid, mille abil tagatakse roma tütarlastele ja naistele kvaliteetne esimese, teise ja kolmanda astme haridus, sealhulgas strateegiad, mis hõlbustavad nende üleminekut esimeselt haridusastmelt teisele ning edendavad kogu protsessi vältel nii romade kui ka teiste rahvaste hulgas paremat arusaamist roma kultuuripärandist, ajaloost ja väärtustest;

86.  rõhutab, et vähene osalus, sage puudumine ja vähesed haridusalased saavutused koolides võivad viidata sellele, et õpilased ja vanemad ei ole kooli tähtsusest alati teadlikud; muude asjakohaste tegurite hulgas võivad olla ebapiisavad ressursid, terviseprobleemid, kvaliteetse hariduse puudumine elukohas, vastuvõetava koolitranspordi puudumine, elamine mitterahuldavates tingimustes või riietus, mis muudab kooliskäimise võimatuks, tõrjuv koolikliima või segregeeritud koolid, mis ei anna piisavat ettevalmistust konkureerimiseks tööturul; rõhutab seetõttu, kui tähtsad on meetmed roma õpilaste kooliskäimise edendamiseks ning õpilaste vanemate, roma kogukonna ja kõikide huvirühmadega peetav pidev dialoog hariduse teemal;

87.  rõhutab üliolulist rolli, mida võivad etendada rohujuuretasandi ja sooritusspordialad romade kaasamisel;

88.  toetab õpetajakoolituse programmide edendamist, millega suurendatakse õpetajate suutlikkust tegeleda roma päritolu laste ja noortega, samuti nende vanemate ja romade vahendajatena töötavate inimestega eelkõige algkoolis, et soodustada romade regulaarset kooliskäimist;

89.  soovitab, et haridusalases integreerimises kasutataks erinevat lähenemisviisi nende roma laste suhtes, kelle pere soovib jääda paikseks – näiteks jälgides laste regulaarset kooliskäimist – ning nende laste suhtes, kelle pere soovib jätkata rändeluviisi – näiteks võttes meetmeid kooliskäimise hõlbustamiseks roma laagrites;

90.  rõhutab liikuvus-, elukestva õppe, kutseõppe- ja täiendusõppeprogrammide tähtsust roma noorte ja täiskasvanute kaasamisel ja nende tööturule sisenemise võimaluste suurendamisel;

91.  on arvamusel, et tuleb laiendada töökohal toimuvate koolituste süsteemi, et võimaldada laiaulatuslikku vajalike oskuste ja suutlikkuse omandamist;

92.  on veendunud, et väljaõppe pakkumine tuleb viia kooskõlla tööturu nõudlusega, ning nõuab seetõttu tööjõu nõudluse keskpika perspektiivi riiklike ja piirkondlike prognooside tegemist;

93.  palub komisjonil töötada välja ja rakendada ELi institutsioonide, liikmesriikide ja roma kogukonnajuhtide ühised seiresüsteemid liikmesriikides elluviidud programmide ja projektide jälgimiseks;

94.  näeb roma kultuuri Euroopa kultuurimosaiigi lahutamatu osana; juhib tähelepanu sellele, et roma inimestest ja nende elulaadist arusaamiseks tuleb suurendada teiste eurooplaste teadlikkust roma pärandist, traditsioonidest ja keelest ning kaasaegsest roma kultuurist; toetab jõuliselt nende loomingulise tegevuse kui kultuuridevahelise dialoogi olulise osa edendamist ja alahoidmist;

95.  on seisukohal, et romad peaksid püüdma õppida tundma nende rahvaste tavasid ja kultuuri, kelle hulgas nad elavad, et nad saaksid oma elukohas paremini integreeruda.

96.  on veendunud, et romasid ja muid rahvaid kaasavad vabatahtlikud ja spordiüritused aitavad suurendada sotsiaalset kaasatust;

97.  kutsub komisjoni üles edendama rakendatavate programmide ja romade omaalgatuse raames parimaid tavasid ning positiivseid eeskujusid ja kogemusi, et parandada suhtumist romadesse ja nende kuvandit teiste rahvaste hulgas ning ergutada roma kogukondade aktiivset osalemist ja loovat koostööd ELi, liikmesriikide ja kohalikes programmides;

98.  nõuab romade tööhõive, hariduse ja kultuuri edendamiseks ette nähtud ELi vahendite paremat kindlakstegemist ja kasutamist valitsuse kõikidel tasanditel;

99.  soovitab, et romade vähemust käsitlevad ELi eri poliitikavaldkonnad töötataks edaspidi välja diferentseeritult vastavalt eri liikmesriikide ja asjakohaste roma kogukondade eripärale;

100.  juhib tähelepanu sellele, kui tähtis on kontrollida rangemalt romade kaasamiseks ette nähtud ELi vahendite kasutamist;

101.  on veendunud, et kasulik oleks vahetada kogemusi ja parimaid tavasid romade kaasamises edu saavutanud liikmesriikide ja nende liikmesriikide vahel, kellel see on ikka veel probleemiks;

102.  tunnistab, et paberimajanduse keerukus võib osutuda projektide korraldajatele takistuseks; rõhutab vajadust tõhustada tööd toetuste taotlemise menetluste lihtsustamiseks; rõhutab Euroopa vahendite alakasutamist selles valdkonnas;

103.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 45 E, 23.2.2006, lk 129.
(2) ELT C 298 E, 8.12.2006, lk 283.
(3) ELT C 282 E, 6.11.2008, lk 428.
(4) ELT C 68 E, 21.3.2009, lk 31.
(5) ELT C 294 E, 3.12.2009, lk 54.
(6) ELT C 87 E, 1.4.2010, lk 60.
(7) ELT C 4 E, 7.1.2011, lk 7.
(8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0312.
(9) EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31.
(10) EÜT L 180, 19.7.2000, lk 22.
(11) EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16.
(12) ELT L 158, 30.4.2004, lk 77.
(13) ELT L 328, 6.12.2008, lk 55.
(14) ELT L 132, 29.5.2010, lk 1.
(15) IP/10/1097.
(16) MEMO/10/701, 21.12.2010.
(17) Report on Racism and Xenophobia in the Member States of the EU in 2009; European Union Minorities and Discrimination Survey, Data in Focus Report: The Roma in 2009; The Situation of Roma EU Citizens Moving to and Settling in Other EU Member States; Housing Conditions of Roma and Travellers in the European Union: Comparative Report.
(18) CM(2010)133.
(19) MEMO/10/502.


Üleilmastumise ajastu tööstuspoliitika
PDF 216kWORD 138k
Euroopa Parlamendi 9. märtsi 2011. aasta resolutsioon üleilmastumise ajastu uue tööstuspoliitika kohta (2010/2095(INI))
P7_TA(2011)0093A7-0022/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu XVII jaotist, artiklit 173 (endine Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikkel 157), milles käsitletakse Euroopa Liidu tööstuspoliitikat ning peamiselt ühenduse tööstuse konkurentsivõimet;

–  võttes arvesse komisjoni 28. oktoobri 2010. aasta teatist „Üleilmastumise ajastu terviklik tööstuspoliitika. Jätkusuutlikkus ja konkurentsivõime kesksele kohale” (KOM(2010)0614);

–  võttes arvesse oma 16. juuni 2010. aasta resolutsiooni ELi 2020. aasta strateegia kohta(1);

–  võttes arvesse oma 15. juuni 2010. aasta resolutsiooni ühenduse innovatsioonipoliitika läbivaatamise kohta muutuva maailma taustal(2);

–  võttes arvesse komisjoni 23. septembri 2009 teatist „Valmistumine tulevikuks: võtmetehnoloogiate ühise strateegia väljatöötamine ELis” (KOM(2009)0512);

–  võttes arvesse oma 22. mai 2008. aasta resolutsiooni tööstuspoliitika vahekokkuvõtte kohta – panus ELi majanduskasvu ja tööhõive strateegiasse(3);

–  võttes arvesse 14. ja 15. juulil 2010 toimunud konkurentsivõime nõukogu mitteametlikku istungit;

–  võttes arvesse 1. ja 2. märtsil 2010 toimunud konkurentsivõime nõukogu 2999. istungi järeldusi;

–  võttes arvesse komisjoni 4. novembri 2008. aasta teatist „Tooraineid käsitlev algatus – majanduskasvu ja tööhõive seisukohast kriitiliste vajaduste rahuldamine” (KOM(2008)0699);

–  võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020);

–  võttes arvesse komisjoni 6. oktoobri 2010. aasta teatist „Euroopa 2020 – strateegiline juhtalgatus. Innovaatiline liit” (KOM(2010)0546);

–  võttes arvesse komisjoni ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadi 26. aprilli 2010. aasta dokumenti „Millised on ELi töötleva tööstuse järgmiste aastate probleemid ja võimalused?”;

–  võttes arvesse komisjoni töödokumenti „Aruanne SBA rakendamise kohta” (KOM(2009)0680);

–  võttes arvesse komisjoni 16. juuli 2008. aasta teatist säästva tarbimise ja tootmise ning säästva tööstuspoliitika kohta (tegevuskava) (KOM(2008)0397);

–  võttes arvesse komisjoni juhitud 2008. aasta novembri aruannet „Keskkonnale kasu toovate innovaatiliste ärimudelite edendamine”;

–  võttes arvesse komisjoni 4. juuli 2007. aasta teatist „Tööstuspoliitika vahekokkuvõte. Panus ELi majanduskasvu ja tööhõive strateegiasse” (KOM(2007)0374);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni ning regionaalarengukomisjoni arvamusi (A7-0022/2011),

A.  arvestades, et ülemaailmne majanduskriis on Euroopa tööstusele negatiivselt mõjunud, nimelt raskendanud tööstuse kohanemist üleilmastumise, kliimamuutuste, ressursside kahanemise, demograafiliste muutuste ning teadmiste- ja tulemustepõhisele tööstusele ülemineku probleemidega, mis mõjutavad sügavalt tööstuse arengut, tööturgu ja tulevikuväljavaateid;

B.  arvestades, et selleks, et EL suudaks kriisi mõjust üle saada ja nende probleemidega tegeleda, on liidule vaja sellist tööstuspoliitilist tegutsemist, milles oleksid seotud konkurentsivõime, jätkusuutlikkus ja inimväärne töö ning mis aitaks korraga stimuleerida majandust, suurendada tööhõivet, vähendada keskkonnaseisundi halvenemist ning parandada elukvaliteeti;

C.  arvestades, et Euroopa tööstuspoliitika saab olla edukas üksnes siis, kui see seotakse nii finantssektori uue struktuuriga, mis soodustab investeeringuid ja takistab spekulatsioone, kui ka makromajanduspoliitikaga, millega ELi maksu-, majandus- ja eelarvepoliitikat juhitakse jätkusuutliku majanduskasvu ja tööhõive suurendamise suunas;

D.  arvestades, et teatavates Euroopa tööstusvaldkondades valitseb kolmandate riikide ebaausate konkurentsivõtete tõttu pidev kriis, eriti töösuhete, keskkonna ning intellektuaal- ja tööstusomandi kaitse vallas;

E.  arvestades, et Euroopa tööstus toimib üha suurenevas ülemaailmses konkurentsis, milles osalevad tööstusriigid ja sellised kiiresti areneva majandusega riigid nagu Hiina, India ja Brasiilia ning mis on seotud ressurssidele juurdepääsu, tehnoloogilise innovatsiooni, kvalifitseeritud tööjõu ning ka sihipärase ja ambitsioonika tööstus- ja innovatsioonipoliitikaga;

F.  arvestades, et ELi strateegia, mis aitab saavutada edu järgmistes punktides:

on ainus moodus Euroopa tööstuse jätkusuutlikkuse ja konkurentsivõime suurendamiseks ning seega tema ülemaailmse juhtpositsiooni säilitamiseks;

   tugev ja kvalifitseeritud inimjõud, kellel on suur loovpotentsiaal ja kes osaleb aktiivselt innovatsiooni- ja arendustegevuses,
   uued ja uuenduslikud tehnoloogiad, protsessid ja lahendused, millega luuakse lisandväärtust,
   teadus- ja arendustegevus, mis on seostatud jätkusuutliku majanduskasvu vajadustega,
   hästi toimiv tarneahel kvaliteetsete kaupade ja teenuste tootmiseks,
   paremini korraldatud tootmis- ja juhtimissüsteemid,
   üldine tõhusam ressursside kasutamine, mille tulemusena väheneb CO2-jalajälg,
   kulusäästlikud ja jätkusuutlikud transpordiliigid,
   arukas ja tõhus logistika ning kvaliteetne infrastruktuur,
   terviklik ja täielikult toimiv siseturg,
   võrdsed tingimused kaubandussidemete arendamiseks kolmandate riikidega,

G.  arvestades, et Euroopa tööstuse rahvusvaheline juhtpositsioon satub tärkava turumajandusega riikide laieneva tööstusbaasi tõttu üha enam ohtu ning lähimatel konkurentidel, näiteks USAl, Jaapanil ja Hiinal on aktiivne ja tugev tööstuspoliitika, mida toetatakse ulatuslike investeeringutega eesrindlikesse toodetesse ja teenustesse, ning seetõttu on väga tähtis säilitada ja arendada Euroopa tööstuse konkurentsivõimet, et säilitada Euroopa kui jätkusuutliku majanduskasvu ja tööhõive eestvedaja positsiooni;

H.  arvestades, et tööstuse edukat arengut on võimalik toetada sellega, et ühendatakse asjakohased raamtingimused, arukad, tulevikku suunatud ja sihipäraseid õigusnormid ning turgu stimuleerivad meetmed, mis põhinevad turumuutuste täpsel prognoosimisel, ning toetatakse ülemaailmset liikumist puhaste, säästvate ja uuenduslike tootmis-, jaotamis- ja tarbimisvormide kasutuselevõtu suunas;

I.  arvestades, et ELi makromajanduslikuks prioriteediks peab olema üldine poliitika, millega toetatakse investeerimist tööstusse ja teenustesse, eelkõige praegusel kriisiajal, mil investeeringud (eelkõige suutlikkuse ja vähem tootlikkuse suurendamiseks) on esimene kulutuste liik, mida kärbitakse; arvestades, et liikmesriigid, EL ja piirkondlikud omavalitsused peavad seadma eesmärke valitsemissektori investeeringutele (st määrama, kui suure osa moodustavad investeerimiskulud riiklikest kogukuludest), sealhulgas eelarvepoliitika kaudu;

J.  arvestades, et Euroopa ambitsioonika tööstuspoliitika aluseks peab olema tugev siseturg, mis toimiks nii Euroopa Liidu piires kui ka väljapoole; arvestades, et sellega seoses on väga oluline vastata üleilmastumise võimalustele ja probleemidele kõikide tööstuspoliitika vahendite (teadus- ja arendustegevus, regionaalpoliitika, konkurentsipoliitika, õigusnormide lähendamine, kaubanduspoliitika) ühendatud kasutamisega;

K.  arvestades, et deindustrialiseerimine on Euroopas tõsiasi, mis üha suureneva üleilmastumise ning kiiresti arenevatest riikidest lähtuva tiheda konkurentsi tingimustes seab ohtu meie tehnoloogilise ja majandusliku positsiooni;

L.  arvestades, et ettevõtjatel lasuvaid bürokraatlikke kohustusi on vaja tunduvalt vähendada ning nende seadusandlikku ja regulatiivset keskkonda lihtsustada vastavalt parema õigusloome põhimõtetele;

M.  arvestades, et ülemaailmne nõudlus toorainete ja ressursside järele on pidevalt kasvanud ja see paneb muretsema võimalike tarnehäirete pärast;

N.  arvestades, et Saksamaa statistikaameti andmetel moodustab materjalikulu kuni 45% ühe toodanguühiku kuludest, ja arvestades, et toorainete arukas kasutamine ja energia tõhus kasutamine on seega Euroopa tööstusele ülioluline;

O.  arvestades, et ELi turuosa on mõnede liikmesriikide headest tulemustest hoolimata kahanenud; arvestades, et ELi koht kõrgtehnoloogia valdkonnas ei ole nii hea, nagu peaks olema, seda eelkõige uue info- ja sidetehnoloogia osas (USAs 13% lisandväärtusest, ELis – 5% ); arvestades, et ELi töötleva tööstuse tootlikkus langeb;

P.  arvestades, et töötlev tööstus on nii tööstussektoris kui ka ülejäänud majandusvaldkondades peamine tootlikkuse parandamise allikas, ning arvestades, et tööstusinnovatsioon on üks peamisi uute teenuste arendamist ja seega ka pikaajalist majanduskasvu ergutavaid tegureid, eriti kui silmas pidada ELi demograafilisi arengusuundumusi;

Q.  arvestades, et tööstus moodustab olulise osa Euroopa majandusest – tööstuse arvele langeb nimelt 37% ELi sisemajanduse koguproduktist (kui võtta arvesse ka tööstusega seotud teenuseid), 80% teadus- ja arendustegevuse kulutustest ning 75% ekspordist;

R.  arvestades ELi traditsiooniliste tööstusharude tähtsust ning arvestades vajadust nende oskusteavet hästi ära kasutada;

S.  arvestades, et meie rahvusvahelised konkurendid, nagu Ameerika Ühendriigid ja Aasia riigid, on kasutusele võtnud tulevikku suunatud tööstuspoliitika, mille aluseks on ulatuslikud investeeringud oluliste sektorite teadus- ja arendustegevusse;

Jätkusuutliku tööstuspoliitika uus alus

1.  väljendab rahulolu selle üle, et Euroopa 2020. aasta strateegia ja teatisega ELi tervikliku tööstuspoliitika kohta tunnustab komisjon lõpuks ometi tugeva tööstusliku aluse ja eriti töötleva tööstuse tähtsust Euroopa jätkusuutlikule majanduskasvule ja tööhõivele, ning et komisjon keskendub sotsiaalse turumajanduse põhimõttel rajanevale terviklikule tööstuspoliitikale;

2.  võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku tervikliku tööstuspoliitika kohta ning märgib, et selles on rõhuasetus ELi tööstuse konkurentsivõime taastamisel; rõhutab sellega seoses, et ülemaailmseid probleeme silmas pidades on hädavajalik, et Euroopa tööstusliku uuendamise aluseks oleks energia- ja ressursitõhusus, kui Euroopa tööstus kavatseb tulevikus oma konkurentsivõime säilitada;

3.  rõhutab asjaolu, et komisjoni esitatud mitmesugused meetmed peavad tarbijatele vastuvõetavaks jääma, eriti ajal, mil Euroopa ja eelkõige ELi uute liikmesriikide majandus on alles taastumas viimaste aastakümnete raskeimast kriisist;

4.  rõhutab asjaolu, et 2002. aasta Johannesburgi konverentsi määratluse kohaselt peab jätkusuutlik areng põhinema kolmel sambal, nimelt majandusel, sotsiaalvaldkonnal ja keskkonnal, ning selleks, et majandus oleks maksimaalselt konkurentsivõimeline, on tööstuspoliitikas vaja leida nende kolme valdkonna tasakaalustatud kombinatsioon;

5.  palub komisjonil ja liikmesriikidel välja töötada ELi ambitsioonika, ökoloogiliselt tõhusa ja keskkonnasäästliku tööstusstrateegia, et taasluua kogu ELi territooriumil tootmisvõimsusi ning luua ELis kõrgelt kvalifitseeritud ja hästitasustatud töökohti;

6.  rõhutab, et õiguskeskkonna pikaajaline prognoositavus ja stabiilsus on ülimat tähtis tööstusinvesteeringute planeerimise seisukohalt; palub seetõttu komisjonil koos Euroopa Parlamendi ja nõukoguga välja töötada 2020. aasta Euroopa tööstuse tervikliku ideekava, milles peetaks silmas konkurentsivõimet ja tööstuse jätkusuutlikkust ning esitataks suunised – näiteks energia- ja ressursitõhususe kohta –, kuidas suurendada majanduskasvu, tööhõivet ja selle kaudu jõukust Euroopas; avaldab seoses sellega kahetsust, et komisjoni teatises puuduvad konkreetsed ettepanekud;

7.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et ELi aluslepingute praegu arutusel olevate muudatustega seoses seataks tööhõive Euroopa Keskpanga eesmärkide hulgas sama tähtsale kohale kui inflatsioonivastane võitlus;

8.  rõhutab, et ilma kindla ja tugeva tööstusliku aluseta ei ole areng võimalik; tunnistab, et areng saab kaasa aidata ulatuslikumale töökohtade loomisele ja kodanike elatustaseme säilitamisele;

9.  palub avaliku sektori asutustel vähendada bürokraatiat, vältida topeltasjaajamist ja suurendada asjade menetlemise tähtaegade läbipaistvust;

10.  rõhutab, et see on võimalik üksnes tugevale tööstuslikule alusele toetuva teadmistepõhise tööstuse puhul;

11.  rõhutab, et uus jätkusuutlik tööstuspoliitika saab edukas olla vaid siis, kui sellega rakendatakse terviklikku ja eri valdkondi hõlmavat lähenemisviisi, mida toetavad objektiivsel majanduslikul argumentatsioonil põhinevad praktilist laadi horisontaalsed ja valdkondlikud algatused, mis keskenduvad paljudes valdkondades suurt mõju avaldavatele ühistele probleemidele ning annavad nii ELi kui ka liikmesriikide, piirkondade ja kohalikul tasandil konkreetseid tulemusi nii ettevõtetele kui ka tarbijatele;

12.  juhib tähelepanu teatavate sektorite, näiteks energia- ja transpordisektori tähtsusele Euroopa tööstuse kulustruktuuris; on seisukohal, et nende sektorite konkurentsivõimet tuleb erastamise kaudu veelgi parandada; on sellega seoses veendunud, et vaja on piirata liberaliseeritud turgudel tegutsevate ettevõtete rahastamist riiklikest vahenditest ning rakendada meetmeid, mis võimaldaksid kõikides transpordiliikides vabalt teenuseid pakkuda;

13.  on seisukohal, et tuleb luua makromajanduslikud raamtingimused, milles Euroopa tööstus saaks edukalt areneda, ning võtta sealjuures vajalikul määral arvesse tegelikku ressursside nappust ja kahanemist; on sellega seoses seisukohal, et Euroopa peab eesmärgiks seadma mitte üksnes konkurentsivõime parandamise käesoleval ajal, vaid eelkõige konkurentsivõime kindlustamise edaspidiseks;

14.  on seisukohal, et ELi tööstusstrateegias tuleks kindlaks määrata strateegilised investeerimisvaldkonnad, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kajastama neid prioriteete tulevases finantsperspektiivis, aastaeelarvetes ja ELi poliitikavaldkondades;

15.  on seisukohal, et vaja on vastu võtta terviklik tööstuspoliitika, milles Euroopa algatused kõikides valdkondades üksteist täiendaksid ega oleks vastuolus ühise arengueesmärgiga;

16.  nõuab, et komisjon kiirendaks ELi ühtse turu väljaarendamise lõpuleviimist, kuna see on konkurentsivõimelise tööstuse ja innovatsiooni eeltingimus;

17.  rõhutab asjaolu, et aus konkurents ja avatud turud on ülimalt tähtsad selleks, et saaksid tekkida uued ja dünaamiliste tööstusharud;

18.  on veendunud, et mitte ainult avaliku sektori, vaid peamiselt just erasektori kanda jääb oluline osa investeeringute tegemisel uute tööstussektorite ümberkorraldamisse ja arendamisse, millega tagatakse nii töökohtade loomine kui ka üleminek ressursitõhusale ja vähese CO2-heitega majandusele; peab seepärast vajalikuks õige raamistiku kehtestamist, et neid erainvesteeringuid stimuleerida;

19.  rõhutab, et uus integreeritud lähenemisviis nõuab väga hästi toimivat komisjonisisest koostööd ja komisjoni eri poliitikavaldkondade seostamist; sellega seoses soovitab komisjonil moodustada tööstuspoliitika alalise töökonna, mille ülesanne on koordineerida ja kohandada Euroopa uue ja integreeritud tööstuspoliitika strateegia suunda ja meetmeid ning jälgida nende rakendamist;

20.  palub komisjonil mõju hindamise protsessis („konkurentsivõime hindamine”) ning eel- ja järelhindamisel („seisundikontroll”) pöörata rohkem tähelepanu konkurentsivõimega seotud aspektidele ja rakendada seda aruka reguleerimise olulist osa võimalikult kiiresti komisjoni kõikides üksustes; rõhutab, et säästvus on oluline püsiva konkurentsivõime ning ressursitõhusa ja vähese CO2-heitega majanduse tagamiseks;

21.  rõhutab, et Euroopa Liit võiks luua maailma kõige konkurentsivõimelisema tööstuse, kasutades muu hulgas järgmisi vahendeid:

   uued kvaliteedi- ja tulemuslikkuse standardid,
   uute toodete turulejõudmise aja lühendamine, kasutades analüüsiks, projekteerimiseks, tootmiseks ja hoolduseks info- ja kommunikatsioonitehnoloogia moodsaid vahendeid, meetodeid ja protsesse,
   tarneahela väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ning seadmete sektori arengu edendamine,
   tugevamate pingutuste tegemine tsiviil- ja militaarvaldkonna teadusuuringute koostoime tagamiseks;

22.  toetab komisjoni teatise punktis 3 nimetatud algatust, millega tahetakse järjepidevalt analüüsida tulevaste õigusaktide mõju tööstuspoliitikale ja hinnata nende õigusaktide rakendamist, ning rõhutab, et tuleb kaasata tööturu osapooled ja tagada võimalikult suur läbipaistvus;

23.  rõhutab, et ELi uus jätkusuutlik tööstuspoliitika saab olla tulemuslik vaid siis, kui seda teostatakse tihedas kooskõlas liikmesriikide tööstuspoliitikaga, ning kutsub komisjoni seepärast üles Lissaboni lepingu artikli 173 lõikega 2 sätestatud võimalusi kasutades tegema 2011. aastal algatusi, mis väljenduksid suunistes, näitajates, parimate olemasolevate tavade ja tehnoloogiate vahetamises ja jagamises ning järelevalve- ja hindamismenetlustes;

24.  palub komisjonil koos Euroopa Parlamendi ja nõukoguga välja töötada uue raamistiku, mis võimaldaks ja soodustaks eri liikmesriikide äriühingute tulemuslikumat koostööd esmatähtsate tööstusalaste eesmärkide seadmisel ja täitmisel; on seisukohal, et see tugevdab Euroopas valmistatavate toodete konkurentsivõimet ja võimaldab paremini reageerida ülemaailmsete turutingimuste muutumisele;

25.  on veendunud, et uue jätkusuutliku tööstuspoliitika edu sõltub kõikide sidusrühmade, sealhulgas tööturu osapoolte, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtete ja kodanikuühiskonna esindajate osalusest; kutsub komisjoni üles rakendama kõikides valdkondades ja kõikide meetmete puhul selget partnerluspõhimõtet, mis hõlmaks ka oodatavate muutuste pidevat ühist prognoosimist ja hindamist – seega ka strateegiate, meetmete ja programmide hindamist;

26.  leiab, et ELi üleilmastumise ajastu uue tööstuspoliitika eesmärke on võimalik saavutada ainult siis, kui ühenduse poliitika kohandatakse piisavas ulatuses tulevaste ülesannetega, mille lahendamisega Euroopa piirkonnad ja nende kohalik tööstus peavad praegu ja tulevikus tegelema, ning kui ELi asjaomane poliitika aitab suurendada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete kui Euroopa tööstuse peamise jõu tõhusust ja konkurentsivõimet; rõhutab sellega seoses, et majanduslike, demograafiliste, kliima- ja energiamuutuste mõju uurimist tuleb jätkata seoses nende piirkondliku tähendusega ning võtta sealjuures arvesse nende tõttu tekkivaid võimalikke piirkondlikke erinevusi, mis segaksid ELi tööstuse ühtlast arengut; rõhutab piirkondade juhtrolli tööstuse keskkonnasõbralikul ümberkujundamisel ja säästvate energiaallikate arendamisel;

27.  märgib, et ELi tööstuspoliitikale on väga tähtis ELi tööstuse kaitsmine kolmandatest riikidest lähtuva ebaausa konkurentsi eest;

28.  palub komisjonil kiiresti välja töötada konkreetse ajakava, et jälgida selle strateegia elluviimist, ning esitada iga aasta eduaruanne; on ka seisukohal, et komisjon peaks nende suuniste ja algatuste tulemuslikkust igal aastal uuesti hindama, et tuvastada rakendamisel tekkinud probleemid, ning seadma täiendavaid eesmärke, et ELi tööstuspoliitika oleks alati esirinnas;

29.  juhib tähelepanu sellele, et rahvusvahelistumine on ettevõtete konkurentsivõime üks põhitegureid, ning seetõttu palub komisjonil võimalikult laialdaselt levitada mitmesugustes ettevõtete tugivõrkudes omandatud teadmisi, et rahvusvahelistumise poole püüdvad ettevõtted võiksid neid kasutada;

30.  rõhutab, et üleeuroopalised struktuurid ja infrastruktuurid, mille eesmärgiks on allikate ja ressursside ühendamine, võiksid panna aluse üleeuroopalisele tööstusmudelile, mis suudaks konkureerida ülemaailmsel turul;

Rahastamine

31.  nõuab tööstuspoliitika ja infrastruktuuride – eelkõige uuringute ning energia, telekommunikatsiooni ja transpordi (üleeuroopaline transpordivõrk) valdkonna infrastruktuuri ulatuslikku rahastamist, st nende nn avalike hüvede rahastamist, mis moodustavad ettevõtluskeskkonna; peab sellega seoses väga oluliseks ELi võlakirjade (eurovõlakirjad või projektivõlakirjad) emiteerimist, et ELil oleks võimalik rahastada innovatsiooni, infrastruktuure ja tööstuse uuendamist;

Innovatsioon

32.  rõhutab, et innovatsioon on tööstuspoliitika ja majanduskasvu peamine liikumapanev jõud ning kõik innovatsiooni toetavad algatused

   peavad lähtuma innovatsiooni mõiste avarast määratlusest, mis hõlmaks muu hulgas tooteid ja tootmissüsteeme, teenuseid, koolitust, protsesse, organisatsiooni, kvaliteeti, juhtimist, levitamist ja kaitset,
   peavad arvesse võtma kolmandates riikides rakendatavat poliitikat ning tegema kohandusi mõnes meie sisepoliitika valdkonnas, nt seoses teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni vajadusteks antava riigiabi juhtimisega,
   peavad eelkõige hõlmama toodete ja teenuste kavandamise, tootmise ja koostamise kogu ahelat ning lisandväärtuse loomist, toetades neid kuni toote turuleviimisele eelneva etapini välja,
   peavad olema tehnoloogiate suhtes neutraalsed,
   peavad esimese eesmärgina taotlema äriühingutele teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni investeerimiseks soodsa keskkonna loomist, rakendades selleks tõhusaid rahastamisviise ning tihendades tööstusvaldkondade sisemiste toimijate omavahelist koostööd, eri tööstusvaldkondade vahelist koostööd ning väärtusahelates, uurimisinstituutides ja ülikoolides tehtavat koostööd,
   peavad tähtsustama tootmise osa innovatsioonietapil; kui kogu tööstuslik tootmine teistesse maailma osadesse ümber paigutatakse, kaotab ka „teadmiste tootmine” Euroopas oma baasi ja viiakse samuti mujale, kuna siin genereeritavaid ideid ei saa enam kohe praktikas katsetada,
   peavad aitama edendada loovust ja töötajatel põhinevat innovatsiooni avaliku ja erasektori organisatsioonides;

33.  rõhutab, et teadustegevuse ja innovatsiooni vahel tuleb selgemalt vahet teha, kuna need on küll omavahel tihedalt seotud, kuid nende eesmärgid, vahendid, sekkumisvahendid ja töömeetodid on üksteisest erinevad; ettevõtete teadustegevus, mis teenib nende endi majanduskasvu huve, peaks aitama luua uusi teadmisi ja peaks oma olemuselt olema avastuslik, sõltumatu ja riskialdis; innovatsiooni eesmärk seevastu on luua uusi tooteid, uusi teenuseid ja uusi protsesse, millel on otsene mõju turule, ühiskonnale ja ettevõtete toimimisele;

34.  on arvamusel, et eelkõige võrdlusaluste ja standardite kehtestamine on mitmes tööstussektoris osutunud tugevaks innovatsiooni ja jätkusuutlikku konkurentsivõimet edendavaks teguriks; nõuab, et Euroopa standardimissüsteemi tugevdataks lihtsustamist, läbipaistvust, kulude vähendamist ja sidusrühmade kaasamist edendavate meetmetega;

35.  rõhutab vajadust paremini kooskõlastada liikmesriikide tegevust ning tihendada ettevõtjate koostööd klastrite, võrgustike ja tippkeskuste vahendusel;

36.  rõhutab, et ELis sõltub konkurentsivõime väga suurel määral innovatsioonivõimest, teadus- ja arendustegevuse materiaalsest baasist ning innovatsiooni ja tootmisprotsessi seostamisest;

37.  nõuab, et järgmiseks, 2013. aastal algavaks programmiperioodiks (kaheksas raamprogramm) suurendataks tunduvalt kulutusi teadustegevusele (ELi eesmärk: 3 % SKPst teadus- ja arendustegevuse vajadusteks, riiklikke vahendeid 1 % SKPst) ja seda käsitataks prioriteetse küsimusena, et Euroopa tööstus jääks tehnoloogia vallas eesrindlikuks ja ülemaailmses ulatuses konkurentsivõimeliseks, mis võimaldaks tulemuslikult kasutada erainvesteeringuid; märgib, et lisaks nende uuringute tähtsustamisele, mis keskenduvad innovatsiooniprotsessidele, juhtimisele, organisatsioonile ning töötajate osalusele innovatsioonis, on vajalikud ka teadusuuringud üldiste põhitehnoloogiate alal; rõhutab lisaks, et haldusmenetlusi ja rahastamise taotlemise menetlusi tuleb lihtsustada;

38.  juhib tähelepanu asjaolule, et piirkondliku ebavõrdsuse kasv teadus- ja arendustegevuse potentsiaali osas on probleem, millele tuleb lahendust otsida mitte ainult ühtekuuluvuspoliitika raames, vaid ka teadusuuringute ja innovatsioonipoliitika abil; nõuab sellega seoses lisaks teadusuuringute rahastamisele vahendite ümberpaigutamist samade rakenduskavade raames, et toetada innovatsiooniprogramme ja suurendada teadustulemuste kasutamist ühiskonnale kasulikes turunduslahendustes;

39.  märgib, et selleks, et ELi tööstus jääks tehnoloogia alal juhtivaks ning säilitaks ülemaailmse konkurentsivõime sellistes valdkondades nagu taastuvenergia ja transporditõhusus, on vaja tunduvalt suurendada nii riiklikke kui ka erainvesteeringuid teadus- ja arendustegevusse; märgib, et selleks, et soodustada suuremaid erainvesteeringuid teadus- ja arendustegevusse, on vaja toimivaid turge innovaatilistele toodetele ja stabiilset investeerimiskeskkonda; on seisukohal, et erainvesteeringute võimendamiseks ja koostöö ergutamiseks on vaja suurendada teadus- ja arendustegevuse rahastamist riiklikest vahenditest ning et riikliku rahastamise korra lihtsustamine, eriti ELi raamprogrammide puhul, on tööstuse osaluse suurendamise eeltingimus;

40.  tunnistab siiski, et selleks, et Euroopas saavutataks niisugune investeeringute tase, mis võimaldaks innovatsioonil toimida majanduskasvu edasiviiva jõuna, peab erasektor omalt poolt suurendama teadus- ja arendustegevuse rahastamist; palub seepärast komisjonil uurida tõkkeid, mis takistavad Euroopa ettevõtjatel investeerimast võrdväärselt teiste riikide, nt USA ettevõtjatega, ning palub komisjonil võtta vajaduse korral asjakohaseid, nii seadusandlikke kui ka mitteseadusandlikke meetmeid;

41.  on seisukohal, et ühised tehnoloogiaalgatused (nagu CleanSky) on ülimalt kasulikud, et koondada liikmesriikide, ELi ja erasektori vahendeid tugeva stimuleeriva mõjuga innovatsiooniprojektide teostamiseks; nõuab, et jätkataks olemasolevate projektide rahastamist, et need saaks lõpule viia, ning peab oluliseks, et uusi projekte arendataks perspektiivsetes sektorites (nt biotehnoloogia, nanotehnoloogia, kosmos, taastuvenergia, uued transpordiliigid, uued materjalid);

42.  nõuab liikmesriikide olemasolevate teaduslike ja tehnoloogiliste oskuste järjepidevat kasutamist ja tugevdamist, eelkõige progressi võimaldavate tehnoloogiate (KET) vallas;

43.  tunnustab kõrgetasemelise ekspertide rühma kasutamist progressi võimaldavate tehnoloogiate ühise pikaajalise strateegia ja tegevuskava väljatöötamisel, et nende tehnoloogiate võimalusi saaks täies ulatuses ära kasutada;

44.  tõstab esile riskijagamisrahastu (RSFF) edukat kasutamist, kuna see on tähtis moodus teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooni rahastamiseks Euroopa Investeerimispanga kaudu; soovitab komisjonil tungivalt eraldada tunduvalt rohkem vahendeid, sealhulgas Euroopa Regionaalarengu Fondist lähtuvaid innovatsiooni käibefonde, ning soodustada erasektori otseinvesteeringuid ja innovaatilisi rahastamismehhanisme kõrge riskiga projektide ning ka selliste projektide rahastamiseks, milles saaksid osaleda sobilikud väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted; rõhutab samuti, et tähtis on bürokraatliku koormuse vähendamise teel parandada innovatsiooniprogrammide kättesaadavust väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele;

45.  on mures selle pärast, et ettevõtted kasutavad struktuurifonde innovatsiooniprojektide rahastamiseks vähesel määral; on seisukohal, et haldusasutused peaksid rakenduskavasid ettevõtetele rohkem tutvustama ja andma neile igakülgset abi projektide alustamisel;

46.  palub komisjonil analüüsida häid tavasid, mis on seotud olemasolevate ja kavandatavate rahastamismehhanismide, fiskaalmeetmete ning innovatsiooni toetavate finantsstiimulitega, ning nõuab, et iga aasta toimuks nimetatud vahendite tulemuslikkuse ajakohastamine ja läbivaatamine;

47.  nõuab, et uuritaks uute, alternatiivsete mehhanismide rakendamise võimalusi, mis aitaksid leevendada puudujääke ELi ettevõtete, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete rahastamisel; on seisukohal, et need mehhanismid peavad

ning peavad kasutama järgmisi vahendeid:

   põhinema avaliku ja erasektori partnerlusel, kus riskid oleksid jagatud erainvestorite ja avaliku sektori investorite vahel,
   tagama, et avaliku sektori investeeringutel oleks võimalikult suur võimendav mõju, mis väljenduks märkimisväärsetes erainvesteeringutes,
   arvesse võtma innovaatiliste väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete erivajadusi, kuna nendel ei ole piisavalt kapitali ega varasid, et laenu võtta,
   soodustama Euroopa teadusuuringute tulemuste rakendamist ettevõtluses ning tehnosiiret väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele,
   toetama Euroopa Investeerimispanga tegevust
   Euroopa innovatsiooni rahastamise fond, mille ülesanne on võimaldada riskikapitali alusel investeeringuid ettevõtte loomise ja väljakujundamise etapil,
   Euroopa patendifond, mis lihtsustaks tehnosiiret uurimiskeskuste ja ettevõtete, eelkõige innovaatiliste väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete vahel,
   laenud, mille tingimused on soodsamad kui turul pakutavatel laenudel;

48.  tunnistab, et ELi probleemiks on juhtivate noorte innovaatorite vähesus intensiivse teadus- ja arendustegevuse sektorites, eelkõige biotehnoloogias ja interneti valdkonnas; rõhutab seepärast vajadust soodustada nende kujunemist, milleks tuleb asuda kõrvaldama konkreetseid takistusi, millega innovaatorid uutes sektorites kokku puutuvad, ning jälgida tähelepanelikult kiiresti arenevaid innovaatilisi turge ja kohandada kasutatavate poliitiliste vahendite kombinatsiooni nende vajadustega;

49.  kutsub komisjoni üles looma soodsat keskkonda tegevust alustavatele ettevõtetele ja nn kõrvalettevõtteid (spin-off) rajavatele ettevõtetele – sisse seadma eriteenistusi, mis võimaldaksid noortel ettevõtjatel ületada traditsiooniliselt uue tootmistegevuse alustamist segavaid tõkkeid (infrastruktuurilised takistused, teabe kättesaadavusega seotud probleemid, teenustekulud, intellektuaalomandi haldamine);

50.  nõuab, et EL reageeriks lõpuks Euroopa riskikapitalituru killustumisele ja töötaks välja ELi mehhanismi, millega tagataks üleeuroopaliste fondide loomine;

51.  rõhutab asjaolu, et teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni tehtavate investeeringute puhul võiks rakendada riigisiseseid maksusoodustusi ning võimaldada juurdepääsu erirahastamisele, näiteks riskikapitalile;

52.  nõuab, et jätkataks säästva arengu tehnoloogiate edendamist, mida alustati teadus-, keskkonna- ja majanduspoliitika strateegiate sidumisega keskkonnatehnoloogia tegevuskava (ETAP) raames, ning nõuab, et ETAPile järgneks ambitsioonikas jätkukava, milles seotaks ühte teaduse, hariduse, koolituse ja tööstuse jõupingutused, ning nõuab, et eraldataks piisavalt rahalisi vahendeid selle kava rakendamiseks; rõhutab vajadust suurendada energiatehnoloogia strateegilise kava rahastamist;

53.  kutsub tööstust üles osalema ökoinnovatsioonis, et suurendada oma tööhõivepotentsiaali; märgib sellega seoses, et ettevõtjate teavitamine neile uute ärivõimaluste näitamise kaudu on ülimalt tähtis, et ressursisäästliku majanduse ja jätkusuutliku tööstuse arendamise strateegia kujuneks edukaks;

54.  soovitab kaaluda ka teisi rahastamise vorme, mis toetaksid uuenduslike tehnoloogiate arendamist, kaasates eri tasandite (ELi, liikmesriikide ja kohalik tasand) sidusrühmi, ning kaaluda ka muude vahendite, seahulgas avaliku ja erasektori partnerluse ja riskikapitali kasutamist;

55.  nõuab, et erilist tähelepanu pöörataks toorainete tõhusat ja säästvat kasutamist taotlevale innovatsioonile;

56.  tuletab meelde, et riigihangetel, milleks ELis kasutatakse aastas 17 % SKPst, on tähtis osa Euroopa ühtse turu ja innovatsiooni stimuleerimisel; juhib tähelepanu sellele, et konkurendid, näiteks Hiina ja USA, on seadnud auahned eesmärgid innovaatiliste ja keskkonnasõbralike toodete soetamiseks riigihangete kaudu; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles vajaduse korral lihtsustama ja parandama riigi ja ELi riigihanke-eeskirju kooskõlas läbipaistvuse, õigluse ja mittediskrimineerimise põhimõtetega; palub komisjonil anda teavet selle kohta, millised võimalused on võtta innovatsiooni ja jätkusuutlikkuse kriteeriumid kasutusele ELi praeguste riigihanke-eeskirjade alusel korraldatavates hangetes, kooskõlas ELi 2020. aasta strateegiaga, ning palub komisjonil edendada nende võimaluste kasutamist; rõhutab ka, et tähtis on tagada vastastikune juurdepääs välismaistele riigihanketurgudele, et Euroopa ettevõtted saaksid õiglastel tingimustel osaleda rahvusvahelises konkurentsis;

57.  märgib, et kommertskasutusele eelnevad hanked võivad anda otsustava algimpulsi uutele innovatsiooni ja rohelise tehnoloogia turgudele ning parandada samal ajal avalike teenuste kvaliteeti ja tõhusust; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles parandama teabevahetust riigiasutustega, et selgitada olemasolevaid võimalusi kommertskasutusele eelnevate hangete korraldamiseks;

58.  on arvamusel, et riigihangete olulisust innovaatilise tööstusbaasi edendamisel ei tohi alahinnata; kutsub sellega seoses ELi liikmesriike üles kasutama täielikult ära kommertskasutusele eelnevate hangete potentsiaali innovatsiooni stiimulina ja vahendina väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete osaluse parandamiseks riigihangetes, sest nii võidakse Euroopa ettevõtete jaoks kindlaks määrata juhtivad turud ja stimuleerida tulemuslikult nende toimimist;

59.  kutsub komisjoni üles suurendama jõupingutusi, et takistada teadmussiiret EList mujale maailma, eriti Hiinasse, kuna selline siire jääb sageli vastuteeneta;

Ressursid

60.  on seisukohal, et majanduskasvu saab lahti siduda ressursside kasutamise suurendamisest ja seda tulebki teha;

61.  on veendunud, et toor- ja abiainete ning tarvete ressursitõhususe tunduv suurendamine tugevdab Euroopa tööstuse positsiooni ülemaailmses konkurentsis, ning palub komisjonil seetõttu loodusvarade säästva kasutamise temaatilist strateegiat käsitlevast teatisest (KOM(2005)0670) lähtudes teha ettepaneku ELi ambitsioonika ressursitõhususe poliitika kohta, esmajärjekorras tegevuskava vormis ja vajaduse korral ka energiatõhususe direktiivina; on seisukohal, et see peaks hõlmama järgmist:

   ressursside selge definitsiooni väljatöötamine, arvestades kõiki ressurssidega seotud aspekte,
   selgete „hällist hällini” (cradle-to-cradle) indikaatorite väljatöötamine ressursitootlikkuse jälgimiseks ning vajaduse korral uutele lähenemisviisidele vastavate standardite, suuniste ja prototüüpide edasiarendamine,
   niisuguste eesmärkide ja vahendite kindlaksmääramine, mis aitaksid suurendada ELi ressursitootlikkust, ressursside kestvust ja korduvkasutamist, ringlussevõttu ja ümbertöötlemist ning suletud ahela tööstusliku tootmise süsteemi väljatöötamist,
   teadus- ja arendustegevuse toetamine toodete ja nendes sisalduvate materjalide ringlussevõetavuse parandamiseks ning teadus- ja arendustegevuse toetamine suletud tööstuslike tootmisprotsesside arendamiseks, kus läheks kaotsi vaid minimaalselt materjali ja energiat,
   uute lähenemisviiside, näiteks resource contracting'u prototüüpide arendamine,
   heade tavadena käsitatavate praktiliste lahenduste levitamine ning ressursitõhususvõrgustike, eeskätt tarneahelate ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete edendamine ning materjalitõhususega tegelevate asutuste toetamine,
   ettevõtte jätkusuutlikkusaruande standardi väljatöötamine, milles arvestataks väikeste ja keskmise suurusega ettevõtteid ja mille abil saaks jälgida nn ökoloogilist seljakotti ning sellest lähtudes vähendada kulusid ja tõsta ettevõtte konkurentsivõimet; selle standardiga koondataks ühte ja ühtlustataks vabatahtlikud keskkonnajuhtimissüsteemid, nagu näiteks ISO 14001 või EMAS, ning soodustataks nende kasutamist,
   liikmesriikide toorainealgatuste kaasamine ja nendega arvestamine;

62.  rõhutab, et toorme, eriti strateegiliste ressursside ja haruldaste muldmetallide kättesaadavus on Euroopa tööstuse arenguvõimaluste seisukohalt otsustava tähtsusega; kutsub komisjoni seepärast üles esitama veel 2011. aasta esimesel poolel ambitsioonika ja ulatusliku toorainestrateegia, mis ei tohiks piirduda üksnes komisjoni määratletud nn kriitilise tähtsusega toormega ja peaks hõlmama muu hulgas järgmist:

   tooraine ja haruldaste maavarade eeldatava nõudluse ja kriitilisuse ning varustusriskide regulaarsed mõju hindamised (sh potentsiaalne nappus, hinnatõus jne), samuti hinnangud tagajärgede kohta ELi majandusele üldiselt ja eeskätt ettevõtlusele, kusjuures asjaomaste toorainete ja haruldaste muldmetallide nimekirja ajakohastatakse regulaarselt,
   kolmandate riikide toodangut puudutavate prognooside ja ülemaailmse toormeturu toimimise tingimuste jälgimine,
   toorme taaskasutuse ja korduvkasutuse intensiivistamine järgmisi mooduseid kasutades: ambitsioonikate, kuid realistlike ringlussevõtu eeskirjade, kavade, standardite ja stiimulite kehtestamine ja rakendamine, jäätmete raamdirektiivi ning jäätmete ringlussevõtu ja toormeallikateks sobivate jäätmete ekspordi eeskirjade range järgimine ning teadusuuringute asjakohane toetamine, kusjuures komisjonil tuleks paluda kaaluda tootja vastutuse põhimõtte edasist kasutamist selle eesmärgi saavutamiseks,
   teadusuuringute tõhustamine haruldastele toorainetele asendusainete leidmiseks, haruldaseks tooraineks liigitatud ressursside kaalumine ja strateegia loomine viimaste tarnimiseks,
   ELis leiduvate toorainete optimaalne kasutamine ja parem ligipääs neile, milleks on muu hulgas kiiresti vaja üleeuroopalist geoinfosüsteemi ja ühist andmebaasi, et saada ülevaade ELi loodusvaradest, mineraalidest ja taaskasutatavatest loodusvaradest,
   õiglase juurdepääsu tagamine toorainetele ja haruldastele muldmetallidele õiglaste kaubanduslepingute ja strateegilise partnerluse kaudu ning sõlmides majanduspartnerluslepinguid kolmandate riikidega, et tagada piisav varustamine, kuid üksnes tingimusel, et see on täiel määral kooskõlas majanduspartnerluslepingutes seatud arengueesmärkidega,
   kontaktide intensiivistamine niisuguste partneritega nagu Jaapan ja USA juurdepääsu küsimustes toorainetele kahepoolse dialoogi kaudu, kuid ka peamiste tooraineid tootvate riikidega, nagu näiteks Hiina ja Venemaa,
   õigustatud juhtudel püüda lahendada vaidlused Euroopa tööstuse jaoks strateegilise tähtsusega tooraine üle Maailma Kaubandusorganisatsiooni vahendusel,
   regulaarne ja ennetav dialoog Aafrika riikidega tooraine ja haruldaste muldmetallide üle,
   konsultatsioonide algatamine kolmandate riikidega, kelle poliitika põhjustab rahvusvaheliste tooraineturgude moonutusi, et võidelda diskrimineeriva poliitika vastu, mis kahjustab turumajandust,
   parem juurdepääs taastuvatele toorainetele nende tööstusliku kasutamise eesmärgil ja diskrimineerivate sätete kõrvaldamine Euroopa õigusaktidest, mis takistavad nende toorainete laiemat kasutamist,
   meetmete võtmine oligopolide ja monopolide ning rahvusvaheliste korporatsioonide üha suureneva domineerimise vastu maavarade ja energia tooraine tootmisel ning pooltoodete tootmisel ja turustamisel,
   tähelepanu pööramine biomassi kasutamisele mitte ainult taastuva energiaallikana, vaid ka tööstuse toorainena, säästvuse kriteeriumite edendamine ja turgu moonutavate meetmete vältimine,
   eriolukorra plaan juhuks, kui hädavajalike toorainete tarned peaksid mitmesugustel põhjustel katkema,
   nende väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete toetamine, kes kasutavad kohalikke tooraineid, kaasa arvatud põllumajanduslikke ja metsanduslikke tooraineid;

63.  on seisukohal, et tööstuspoliitika peab eeskätt tasakaalustama energia valdkonda, toetades nõudlusel põhinevat poliitikat, suurendama tarbijate mõjukust ja siduma majanduskasvu lahti energiatarbimisest; on seisukohal, et eelkõige transpordi- ja ehitustööstuse ettevõtted peavad järgima aktiivset energiasäästmise poliitikat ja kasutama mitmekesisemad energiaallikaid, mis oleksid säästvad, mittereostavad ja ohutud, ning et tööstuspoliitika peaks aitama luua turutingimusi, mis stimuleeriksid suuremat energia säästmist ja investeeringuid energiatõhususse, kasutama laiemat valikut taastuvaid energiaallikaid, samuti peamisi tehnoloogiaid energiasalvestusel põhineva transpordi arendamiseks (eriti ühistransport);

64.  on veendunud, et investeeringute kindluse tagamiseks vajab tööstus ambitsioonikat, ent realistlikku pikaajalist energiapoliitikat, mis kindlustaks ELis konkurentsivõimelised energiahinnad ja varustuskindluse, vähendaks sõltuvust fossiilkütustest, soodustaks tootmise ja tarbimise tõhusust ja säästlikkust, võimaldaks toota nii, et vabaneks võimalikult vähe kliimale kahjulikke gaase, ning hoiaks ära kütteostuvõimetuse ja süsinikdioksiidi lekked; juhib tähelepanu sellele, et õiguskindlus, stabiilsed raamtingimused, piisavad investeeringud ja energia siseturu ühtlustamise jätkamine on otsustava tähtsusega tegurid üleminekul vähese süsinikdioksiidiheitega tootmisele ja varustamisele ning tööstuse kulude vähendamisel; rõhutab, et üleeuroopalise energiavõrgu infrastruktuuri, mis hõlmab ka soojusvõrke ning milles kasutatakse ka digitaal- ja transpordivõrgu infrastruktuuri, tuleb seetõttu õigeaegselt ja kulutõhusalt uuendada ja laiendada ning vaja on edendada nn arukate energiavõrkude ja mõõtesüsteemide kasutamist, eeskätt Euroopa Investeerimispanga rahastamise toel;

65.  rõhutab elektriautode edasisel arendamisel ja tootmisel juhtrolli võtmise tähtsust Euroopa autotööstusele; kutsub seoses sellega komisjoni üles tagama hiljemalt 2011. aasta keskpaigaks elektrisõidukite tootmise raamtingimused, eriti mis puudutab infrastruktuuride ja laadimistehnoloogiate standardimist, mis kindlustaks infrastruktuuride koostalitlusvõime ja ohutuse; palub komisjonil koostada ka elektrisõidukite kinnitamise ühtlustatud nõudeid, pöörates erilist tähelepanu nii tööliste kui ka lõppkasutajate tervisele ja ohutusele;

66.  tuletab meelde tohutut uute töökohtade loomise potentsiaali ja kulude vähenemisega seotud kasu, mida oodatakse energiatõhususe parandamisest; on seisukohal, et energiatõhususe paranemist tagavate meetmete, sh sihtmärkide, standardite ja võrdleva hindamise mehhanismide vastuvõtmine peab seetõttu toetama algatusi kõigis tööstuse sektorites;

67.  nõuab innovatsiooni tervishoiu ja sotsiaalsektoris, et tööstus ei peaks eelseisvatel kümnenditel tegelema tööjõupuuduse ja kõrgemate tööjõukulude probleemidega;

68.  juhib tähelepanu nn arukate tehnoloogiate energiasäästupotentsiaalile;

69.  on veendunud transpordisüsteemide ja infrastruktuuri säästlikkuse parandamise poliitika vajaduses selliste meetmete kaudu, nagu efektiivsem tehnoloogia, koostalitlusvõime, uuenduslikud liikuvusalased lahendused, aga ka kohalik hankepoliitika, eesmärgiga tagada turustusahelate toimimine säästvamate logistikasüsteemide ja vähenenud tegevuskulude tingimustes;

70.  on veendunud, et tänapäevane info- ja sidetehnoloogia annab suure potentsiaali säästlikkust ja ökotõhusust toetavale innovatsioonile, nt tehnoloogiate integratsioonile, mille puhul lisatakse füüsilistele kihtidele täiendavad intelligentsed kihid süsteemide (näiteks veevarustus, transpordisüsteemid) tõhusamaks haldamiseks; rõhutab asjaolu, et sellised lahendused nõuavad avatud info- ja sidetehnoloogiastandardeid; ning palub seetõttu tungivalt, et komisjon nõuaks avatud standardeid ja sidusrühmad juhiksid sobivate avatud standardite arendamist ressursitõhususe toetuseks;

71.  juhib tähelepanu sellele, et on vaja piisavalt tehnilist ja kvalifitseeritud personali; on seetõttu seisukohal, et hariduse ja koolituse vallas on tarvis suuremaid investeeringuid; nõuab, et igal tasandil tehtaks maksimaalselt jõupingutusi oskuste parandamiseks, eesmärgiga edendada tööjõu kvalifikatsiooni ja tekitada koolilõpetajates suuremat huvi tööstuse vastu, kasutades muu hulgas järgmisi meetmeid:

   institutsiooniline dialoog pädevate ametiasutuste, ettevõtete esindajate ja tööturu osapoolte vahel, et uuendada õppekavasid, eesmärgiga lisada sinna ettevõtluskultuur ja suurendada teadlikkust ettevõtlusest, ning välja töötada lahendused edukaks üleminekuks koolist kutsealasele tööle, edendades eeskätt individuaalse liikuvuse programme, nagu „Erasmus noortele ettevõtjatele” ja „Erasmus praktikantidele”,
   üle-euroopaline tööpõhise õppe tugevdamine eesmärgiga siduda kutseõppesüsteemid tihedamalt tööturuga ning kutseõppe atraktiivsuse suurendamine kogu Euroopas koos kõrghariduse võimaldamisega kutsekooli lõpetanutele,
   elukestva õppe õiguse tagamine kõigile kodanikele, kellele tuleb nende töövõimelise ea jooksul anda võimalus ümberõppeks, mis on oluline võrdõiguslikkuse ja solidaarsuse seisukohalt, kuid ka seoses konkurentsivõimega majandusraskuste ajal,
   noorte üliõpilaste innovaatiline koolitus tulevaste töötajatena, kes oleksid valmis tegelema prognoositavate tehnoloogiliste muutustega, ja tihedamad sidemed ülikoolide, uurimisinstituutide ja tööstuse vahel,
   laiem ja parem juurdepääs haridusele ja koolitusele kõigil tasanditel, eriti STEM-ainevaldkondades (science, technology, engineering, mathematics), kooskõlastatud algatuste ja heade tavade vahetuse kaudu hariduses ja koolituses, samuti uuenduslike meetmetega, millega taotletakse töö- ja pereelu kokkusobitamist ning soolise ja sotsiaalse õigluse edendamist;
   kooskõlastatud algatused õpetuse tõhustamiseks ja teadlikkuse tõstmiseks, mis puudutab Euroopa tööstussektorite majanduslikku rolli ning vajadust nende uuenduslikuks ümberkujundamiseks vähese süsinikdioksiidiheitega ja ressursitõhusa majanduse kontekstis,
   muu kooskõlastatud ja eesmärgistatud edasiõpe, millest oleks kasu nii tööandjatele kui töötajatele, kusjuures selleks tuleks laialdasemalt kasutada Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid,
   Euroopa tasandil töökohtade ja oskuste võrdlusuuringute alustamine, et näidata kutseharude, ettevõtjate ja kõige arenenumate tööstuspiirkondade taset,
   tööstuslike kutsealade vaatluskeskuste loomine piirkondlikul, riiklikul ja ELi tasandil, eesmärgiga teha kindlaks tulevased kutsealad ja nõudlus nende järele,
   kõrgkoolide avamine, ajakohastamine ja parem rahastamine spetsialistidele (insenerid, IT-spetsialistid, tehnikud) elukestva edasiõppe ja ümberõppe võimaldamiseks ning intensiivsem koostöö teadusülikoolide ning rohkem kutseharidusele suunatud rakendusülikoolide ja õppeasutuste vahel,
   tööpõhise kutse- ja ametialase (ümber)koolituse ja elukestva õppe programmide loomine koostöös kutseõppeasutuste ja sotsiaalpartneritega nii töötajate kui ka tööandjate jaoks,
   kutse- ja täiendõppe suurem liikuvus ja paindlikkus nii töötajate kui ka tööandjate jaoks, võttes arvesse konkreetseid vajadusi, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete puhul,
   nn rohelise majanduse töökohtade arenguga seotud tööhõive ja kvalifikatsioonide tekitatud uute vajaduste uurimine, eesmärgiga neid vajadusi asjakohase koolituse abil rahuldada,
   suurem sünergia ülikoolide ja ettevõtluskultuuri ja teadmuspõhiste ettevõtete vahel,
   stiimulid kolmandate riikide inseneridele ja kvalifitseeritud teadustöötajatele tulla Euroopa Liitu,
   kõrghariduse stimuleerimine õppekavade kohandamise abil;

72.  rõhutab noorte inimeste tööturule juurdepääsu ergutamise vajadust õiglaselt tasustatud praktika ja kvaliteetse väljaõppe kaudu;

73.  peab liidu majandusliku, sotsiaalse ja ökoloogilise tuleviku jaoks otsustavaks, et noortele selgitataks suurt vajadust eri- ja üldhariduse järele, mis on vajalik nende hilisema tööhõive jaoks tööstuses;

74.  rõhutab, et suhtelist soovimatust tegeleda füüsilisest isikust ettevõtjana äritegevusega on võimalik ületada, kui luua äritegevuse alustajate jaoks atraktiivsem keskkond ning käivitada rohkem integreeritud toetusskeeme, nagu ENTRE:DI, ning eriprogramme, nagu „Erasmus noortele ettevõtjatele”;

75.  peab tervitatavaks komisjoni ettepanekut uurida võimalust leida Euroopa infrastruktuuri projektide jaoks uusi rahastamisallikaid ning toetab Euroopa võlakirja projekti käivitamist koostöös Euroopa Investeerimispangaga;

Aus konkurents

76.  on veendunud, et Euroopa tööstuspoliitika peab saama kasutada siseturu instrumente, sest see aitaks välja kujuneda suurtel ja edukatel üleeuroopalistel projektidel (nagu Galileo või SESAR), mis paneksid oma tegevusvaldkonnas paika ülemaailmsed sihttasemed; kutsub ELi üles, et see ei kehtestaks võrreldes kolmandate riikidega oma ettevõtete jaoks liialt ebasümmeetrilisi piiranguid;

77.  rõhutab, et EL peaks tagama oma ettevõtetele kolmandate riikidega kahe- või mitmepoolsete läbirääkimiste käigus võrdse juurdepääsu riigihankelepingutele ning samas parandama väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete poolset kaubanduse kaitsemeetmete kasutamist rahalise, sotsiaalse ja ökoloogilise dumpingu, piraatluse, võltsimise ja ebaseadusliku kopeerimise vastu võitlemiseks;

78.  kutsub ELi üles sarnaselt Kanadale, USAle, Hiinale ja Jaapanile nõudma teatavate kolmandatest riikidest pärit toodete päritolumaa märkimist, et nende toodete kohta kehtiksid samad jälgitavuse nõuded kui ELis toodetud kauba kohta;

79.  on seisukohal, et Euroopa tööstuse konsolideerimiseks ja eelkõige ettevõtete konkurentsivõime suurendamiseks maailmamajanduses tuleb kasutusele võtta päritolu märkimise Euroopa nõuded (made in); on seisukohal, et see võimaldaks avalikkusel ja tarbijatel teha teadlikke valikuid ja ergutaks tootmist Euroopa Liidus, mida sageli seostatakse kvaliteedi ja kõrgete tootmisnõuetega;

80.  on seisukohal, et mitmepoolne kliimaleping oleks parim vahend keskkonnale süsinikdioksiidi heidetega tekitatud negatiivse mõju vähendamiseks, kuid karta on, et lähemas tulevikus niisuguse lepingu sõlmimiseni ei jõuta; on seetõttu seisukohal, et EL peaks jätkuvalt kaaluma võimalust võtta nende ettevõtete jaoks, mis on praegu süsinikdioksiidi leketele kõige rohkem avatud, kasutusele asjakohaseid keskkonnaalaseid vahendid lisaks süsinikdioksiidi saastekvootide müügile ELi heitkogustega kauplemise süsteemi raames, esmajoones nimelt „süsinikdioksiidi hõlmamise mehhanismi”, mis on kooskõlas Maailma Kaubandusorganisatsiooni eeskirjadega, kuna see mehhanism annaks võimaluse tõrjuda ohtu, et süsinikdioksiidi heited kantakse üle kolmandatesse riikidesse;

81.  nõuab, et EL peaks enne oma poliitikasuundade kehtestamist uurima kolmandate riikide majanduspraktikat ning kutsub eelkõige komisjoni üles riigiabi jälgimisel hindama kriteeriumina rahvusvahelist konkurentsivõimet;

Jätkusuutlik tööstuskultuur

82.  rõhutab vajadust luua sobiv raamistik, et tööstus saaks jääda Euroopasse ning peab tähtsaks tööstuse ülemaailmse konkurentsivõime parandamist; on seetõttu arvamusel, et ELi poliitikasuunad peaksid põhinema kokkuvõtlikul mõjuhindamisel, mille käigus analüüsitakse igast küljest ELi poliitikast tulenevat majanduslikku, ühiskondlikku ja keskkonnaalast kasu;

83.  nõuab ELi algatusi selleks, et selgitataks välja eri sektorite arengut ning innovatsiooni- ja konkurentsivõimet soodustavad tegurid ning seejärel toodaks välja ELi tugevamad, koordineeritud, tehnoloogianeutraalsed ja turupõhised poliitilised meetmed ja vahendid, mida tuleks nendes sektorites täiel määral kasutada; on seisukohal, et selleks on vaja kulutõhusalt edasi arendada tooteid käsitlevaid õigusnorme, näiteks ökodisaini direktiivi, täies ulatuses rakendada energiatõhususe ökomärgise direktiivi ning teoks teha stimuleerivaid algatusi, nagu näiteks Euroopa energiasäästlike autode algatus („green cars initiative”); nõuab sellega seoses säästliku tarbimise alase pikaajalise kampaania käivitamist, et tõsta teadlikkust ning muuta tarbimiskäitumist ning sellega toetada innovaatilisi tooteid ja lahendusi;

84.  usub, et Euroopa positsiooni ülemaailmsel tööstuskaardil on vaja säilitada ja tugevdada, võttes eriti arvesse ELi investeerimiskohustustest tekkivaid uusi tööstuslikke võimalusi, näiteks kliimamuutuste ning energia valdkondades, mis annab võimalused kõrget kvalifikatsiooni nõudvate töökohtade loomiseks;

85.  kutsub komisjoni üles integreerima selle tööstuspoliitika selgelt tegevuskavasse 2050. aastaks vähese CO2-heitega energiasüsteemi ja majanduse loomise kohta, Euroopa energiatehnoloogia strateegiline kava tööstusalgatustesse ning 2050. aastaks ressursitõhusa Euroopa rajamise tegevuskava ideestikku;

86.  nõuab turulähedase innovatsiooni rahastamisvahendite, nagu näiteks praeguse konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi (CIP), säilitamist ja laiendamist;

87.  rõhutab vajadust kontrollida süstemaatiliselt uute õigusaktide kvaliteeti järgnevate kriteeriumite alusel:

   teadusuuringud: tõendusmaterjali kvaliteet ja tõlgendamine,
   konsulteerimine: küsitleda „kasutajaid”, et uurida nende kogemusi seoses olemasolevate õigusnormidega,
   rahvusvahelised sihttasemed: võrrelda oma õigusakte olulisemate konkureerivate riikide õigusaktidega,
   ettepaneku vastavus sellega seotud ELi õigusaktidele,
   saavutatud lihtsustamine (kaasa arvatud vabatahtlikkusel põhinevad alternatiivid);

88.  tuletab meelde, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond on kujunenud oluliseks vahendiks, mis aitab konkurentsivõimetutel kogukondadel areneda jätkusuutlikuks; rõhutab, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond tuleks säilitada ning vajadusel seda laiendada;

89.  nõuab jõupingutuste suurendamist praeguste raskuste ületamiseks ning ühenduse ühtse patendi kiireks loomiseks, mis tagab tõhusa, kvaliteetse ja odava õiguskaitse, samuti ühtlustatud üleeuroopalise süsteemi loomiseks patendivaidluste lahendamiseks, et parandada tööstusomandi ja intellektuaalse omandi õiguste raamistikku, suurendada õiguskindlust ja võidelda võltsimise vastu ning samal ajal hoida bürokraatiakulud võimalikult madalal tasemel, eriti väikesi ja keskmise suurusega ettevõtteid arvestades; väljendab rahulolu selle üle, et nõukogus pälvis suure toetuse komisjoni ettepanek alustada 2011. aastal tõhustatud koostöömenetlust ELi ühtse patendi kehtestamiseks; nõuab lisaks standardimismeetodite reformimist (eriti info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektoris), kuna standardite väljatöötamine peaks olema avatud ja läbipaistev, rajanema koostalitlusvõime põhimõttel ning aitama tagada Euroopa tööstuse konkurentsivõimet; on seisukohal, et rahvusvahelise standardimise edendamine aitab kindlustada Euroopa juhtpositsiooni tehnoloogia valdkonnas;

90.  märgib, et Euroopa Liidu tööstuse konkurentsivõime ja kasvu seisukohast on väga oluline siseturu väljakujundamine; toonitab, et Euroopa tööstus vajab nõuetekohast raamistikku, milles luua ja arendada hüviseid Euroopa tasandil, ja väljendab sellega seoses rahulolu ühtse turu aktis esitatud ettepanekute üle; kutsub komisjoni üles kindlaks tegema, millises ulatuses saab tõhusust parandavat ühtlustamist ning paremat reguleerimist kasutada ühtse turu akti raamistikus, eelkõige käibemaksu, intellektuaalomandiõiguste ja ELi patendi, ülemaailmse standardimise, märgistamise ja sektorispetsiifiliste standardite valdkondades;

91.  ergutab liikmesriike võtma endale ühtse turu juhtimisel ennetavamat rolli, parandama koostööd oma riigi ametiasutuste vahel ning tugevdama ühtse turu eeskirjade ülevõtmist, kohaldamist ja jõustamist kohapeal; palub liikmesriikidel vähendada tehingukulusid lisameetmete abil, milleks on näiteks tõhusam e-valitsus;

92.  toonitab vajadust selle järele, et ametivõimud toetaksid olulise tehnoloogia arengut, ja rõhutab, et standardite väljatöötamist tuleb kiirendada, sest see on ülimalt tähtis ELi tööstuse konkurentsivõime säilitamiseks ja uue kasvu stimuleerimiseks, ja et see puudutab eelkõige innovatsiooni edendavate standardite väljatöötamist, kuna need on tekkivate keskkonna- ja ühiskonnaprobleemide lahendamise vahendid;

93.  toonitab, et Euroopa standardimissüsteemis tuleb arvesse võtta väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ning käsitööettevõtjate eripära, eelkõige seoses standarditele juurdepääsukulude vähendamisega, standardite levitamisega (kokkuvõtete avaldamise abil) ning rahalise toetusega; toonitab, et liikmesriikide standardiasutused täidavad olulist rolli, edendades ja suurendades väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ning käsitööettevõtjate osalust standardimisprotsessis vastavalt siseriikliku delegeerimise põhimõttele;

94.  rõhutab, et on tähtis arvesse võtta aspekte, mida Euroopa patendiseadus praegu ei hõlma, näiteks „ärisaladus”, kuna nii saaks Euroopa tööstus USA ja Jaapani eeskujul kasu tooteid ja menetlusi käsitlevate intellektuaalomandi õiguste tõelisest kaitsest;

95.  tuletab meelde, et Euroopa tööstuse konkurentsivõime ja tehnoloogilise juhtpositsiooni tugevdamiseks on soovitav:

   võtta aluseks Euroopa standardimissüsteem, mille eelised on tõendatud, ning konsolideerida seda nii, et see vastaks võimalikult hästi innovaatiliste ettevõtete, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete vajadustele;
   suurendada ettevõtete, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete osalust standardimisprotsessis ning tagada standardite edendamise kõrge tase;

96.  rõhutab, et Euroopa tööstusel on veel suuri võimalusi osaleda siseturu täielikus rakendamises, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike kõrvaldama siseturul kiiresti kõik allesjäänud takistused ja piirangud;

97.  märgib, et restruktureerimine on peamiselt ettevõtete ja tööturu osapoolte ülesanne, kuid kutsub liikmesriike siiski üles moodustama töörühmi, mis jälgiksid restruktureerimise kulgu ning aitaksid tagada sujuva majandusliku ülemineku – näiteks parandada liikuvust tööturul, korraldada ümberõpet ja muid meetmeid, mis võiksid pakkuda innovaatilisi ja jätkusuutlikke alternatiive nii töölistele kui ka ettevõtetele; nõuab, et ümberkorraldusprotsessidega seoses suurendataks Euroopa struktuurifondide ning teadus- ja arendustegevust toetavate fondide osa;

98.  nõuab uusi investeeringuid Euroopa tööstuse tööjõusse, kusjuures suurt tähelepanu tuleks pöörata valdkondlikule sotsiaaldialoogile, et toime tulla struktuurimuutustega, mis kaasnevad üleilmastumise ning ressursi- ja energiasäästlikuma majanduse edendamisega; ergutab nende sektorite tööturu osapooli, kus tööhõive on vähenenud, asuma varakult tekkinud probleeme lahendama ja toetama üleminekuetapil nii üksikuid töötajaid kui sektorit tervikuna; rõhutab, et üleminekuetapil on oluline tagada toimivate sotsiaalkindlustussüsteemide kaudu turvalisus, kuna see võib aidata inimestel liikuda sektoritesse, kus töökohti luuakse;

99.  palub komisjonil teha ettepanekud elukutse vahetamise toetamise, sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamise, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni inimväärse töö tagamise suuniste järgimise ja ELi tööhõivesuuniste kasutamise kohta, et konkretiseerida iga tüüpi ametivahetuse kestel antavaid tagatisi;

100.  nõuab Euroopa Komisjoni rolli suurendamist Euroopa töönõukogu abil ettevõtete ümberkorraldamisel; on seisukohal, et kogu asjakohane teave tuleks selliste ümberkorralduste toimumise korral võimalikult kiiresti kättesaadavaks teha Euroopa Komisjonile, et komisjon saaks täita oma üleeuroopalise vahendaja ja liikmesriikide vahelise koordinaatori rolli; see võimaldab komisjonil samuti paremini jälgida ja hinnata ümberkorralduste toetuseks mõeldud riigiabi kasutamist;

101.  nõuab Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi põhjalikku hindamist ja ümberkorraldamist, et hõlbustada juurdepääsu sellele fondile, ning nõuab, et järgmises finantsperspektiivis suurendataks fondi eelarvet; soovitab asutada Euroopa fondi keskkonnaga kohanemise toetamiseks;

102.  rõhutab, et ülemaailme majanduskriis mõjutab tööhõive taset kogu Euroopas, halvendades ELi sotsiaal-majanduslikke väljavaateid ja suurendades piirkondlikke erinevusi; rõhutab sellega seoses, et kogu Euroopa tööliste tuleviku huvides on vaja konkurentsivõimelist, mitmekülgset, õiglast ja jätkusuutlikku tööstussektorit, mis põhineb eelkõige dünaamilistel ja konkurentsivõimelistel väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel; soovitab ära kasutada vanemate töötajate kogemusi ja oskusi, et noored võiksid jätkata nende tegevust;

103.  tunnistab, et tööstuse areng on piirkonniti erinev, eriti seoses uutes liikmesriikides toimunud nn deindustrialiseerimisprotsessidega, ning nõuab ka selliste piirkondade hõlmamist uue jätkusuutliku tööstuspoliitikaga ning vahendite eraldamist struktuurifondidest, et sel moel tugevdada territoriaalset ühtekuuluvust;

104.  rõhutab väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete suurt tähtsust tööstuses, eriti pikaajaliste töökohtade loomisel piirkondlikul tasandil, samuti majanduse ja loovuse elujõu ning kõrge majanduskasvu säilitamisel, ning palub komisjonil teha järgmist:

   võtta paremini arvesse väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete eripära ning probleeme, millega nad kokku puutuvad, ning jätkata Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” rakendamist, püüda kõrvaldada puudused vastuvõetud suuniste rakendamisel ning võtta konkreetseid asjakohaseid meetmeid, näiteks vähendada halduskoormust (ja muid bürokraatliku koormuse nähtusid, näiteks nõuete järgimisega seotud kulusid), ning järjekindlalt kasutada nn VKE testi, nii et Euroopa väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete olukord lõpuks piisavalt paraneks,
   toetada väikesi ja keskmise suurusega ettevõtteid teadusteenustele ja -oskustele juurdepääsemisel ülikoolide konsortsiumide ja fondide kaudu, mis toimivad teadusmaailma ja turu vaheastmena,
   mitte jätta tähelepanuta Euroopa äriühingu põhikirja küsimust, mis on aastaid kuulunud Euroopa mõttevahetuse võtmeteemade hulka,
   püüda jätkata väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete finantseerimisvõimaluste parandamist ja eelkõige toimivate riskikapitalivõimaluste loomist; tugevdada finantsturu uues arhitektuuris väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete lühi- ja pikaajalisi rahastamisvõimalusi ja nende eelistatud rahastamisallikaid; avada turud ja luua õiglased eeltingimused konkurentsile, mis annaks rohkematele ettevõtjatele ja väikeettevõtetele võimaluse kasvada ja kujuneda üleeuroopaliselt toimivateks ettevõteteks,
   uurida ELis kehtivat väikese ja keskmise suurusega ettevõtte määratlust, pidades silmas suurema paindlikkuse võimaldamist teatavates tööstuse sektorites, kus väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted ei saavuta konkreetsest turustruktuurist tulenevalt kindlaksmääratud käibe- ja tööhõivekünnist, kuid kujutavad endast ikkagi keskmise suurusega ettevõtteid; väikese ja keskmise suurusega ettevõtte määratluse muutmine ei tohi aga mõjutada selle määratluse tõhusust,
   täiustada ekspordiga tegelevate väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete nõustamist, eelkõige seoses juurdepääsuga ELi-väliste riikide turule, pikaajalise püsimise tagamisega nendel turgudel, intellektuaalomandi kaitsega ning selle rahalise ja tehnoloogilise väärtuse optimeerimisega,
   tugevdada rahvusvahelistumist toetavaid meetmeid, et muuta väikesi ja keskmise suurusega ettevõtteid konkurentsivõimelisemaks ja rohkem rahvusvahelisele ning ülemaailmsele turule suunatuks,
   suurendada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete osavõttu teadus- ja arendustegevuse raamprogrammidest, lihtsustades vastavaid menetlusi ja luues kohalikul tasandil tulemuslikuma teabe- ja toetussüsteemi,
   rakendada projekte, mis hõlbustaksid koostöövõrgustiku loomist väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ning suuremate ettevõtete vahel kogu väärtusahela ulatuses,
   leida vahendeid, et toetada ökoloogiliselt innovaatiliste väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete arengut ja kasvu ning ökotööstusparkide arengut,
   selgitada, kas keskmise suurusega ettevõtted ja pereettevõtted, mis ei vasta väikese ja keskmise suurusega ettevõtte kehtiva määratluse kriteeriumidele, saavad vajalikul määral kasutada olemasolevaid ja tulevasi teadus- ja arendustöö rahastamisvõimalusi, mis on mõeldud spetsiaalselt väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele,
   tagada patentidega seoses pakkumise ja nõudmise suurem vastavus, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete puhul, ning vähendada nende ettevõtete kulusid standarditele juurdepääsemiseks;

105.  on seisukohal, et Euroopa ülevõtmispakkumiste direktiivi tuleb muuta, et EL saaks vastu seista projektidele, mis võivad osutuda tööstuslikust, majanduslikust ja sotsiaalsest seisukohast kahjulikuks ühiskonna kokkukuuluvusele ja siseturu stabiilsusele; arvab, et liit peab saama avaldada vastuseisu niisuguste ettevõtjate esitatud ülevõtmispakkumistele, mis ei ole sotsiaalselt vastutustundlikud ja/või ei täida hea juhtimistava nõudeid, samuti kavandatud ülevõtmispakkumistele sektorites, mida liikmesriigid seoses ELi rahvusvahelise tegevusega strateegiliselt oluliseks loevad;

106.  nõuab avaliku ja erasektori partnerluse kiiremat arendamist;

107.  on seisukohal, et kui Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärgid ning kliima ja energeetika valdkonna eesmärgid tahetakse saavutada 2020. aastaks, ei tohiks sektoraalset abipoliitikat vaadelda ainuüksi konkurentsiõiguse seisukohast, vaid seda tuleb Euroopa huvides aktiivselt, läbipaistvalt ja selgete reeglite alusel kasutada innovatsiooni ja konkurentsivõime tugevdamiseks ning säästvate toodete turuleviimise toetamiseks või seoses ümberkorraldustega tööstuses; avaldab vastuseisu konkreetsetele riiklikele eriabikavadele, mis ei vasta eeskirjadele ja loovad seetõttu ebavõrdseid konkurentsitingimusi;

108.  on seisukohal, et konkurentsipoliitika peab vastama kaugeleulatuva tööstuspoliitika vajadustele, kuid selles tuleb samuti järgida siseturu eeskirju;

109.  rõhutab, et liikmesriigid saavutavad jätkusuutliku ja õiglase arengu tööstussektoris paremini, kui nad kaubanduspoliitikas rakendavad vastastikkuse põhimõtet; märgib, et teistsugused kaubanduseeskirjad ja -sätted, mis puudutavad eelkõige VKEsid, ei tohiks mõjutada negatiivselt piirkondlikke võrgustruktuure ja konkurentsivõimelisi klastreid;

110.  rõhutab mitmetes hiljutistes uurimustes esile tõstetud tulemust, et valdkondlik abi ergutab majanduskasvu, kui see on ühitatav konkurentsi säilitamisega kõnealustes sektorites ja kui abiga üheaegselt rakendatakse mehhanisme, mis aitavad tagada, et projekte, mis ei osutunud tulemuslikuks, edaspidi ei toetata; nõuab tungivalt, et niisuguse abi andmine seataks süstemaatiliselt sõltuvusse nõudmisest, et toetatav tegevus jääks ELi piiridesse vähemalt viieks aastaks, teadus- ning arendustegevuse puhul kümneks aastaks;

111.  märgib sellega seoses, et Euroopa ärikeskused peavad olema rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised, eelkõige võtmetehnoloogiate valdkonnas;

112.  on veendunud, et vabakaubandus on Euroopa majanduskasvu nurgakivi ja nõuab seetõttu, et tulevased mitme- ja kahepoolsed kaubanduslepingud töötataks välja kooskõlas tööstusstrateegiaga, mis tugineb õiglasel ülemaailmsel konkurentsil ja vastastikkuse põhimõtte järgimisel Euroopa kaubanduspartnerite poolt; on seisukohal, et säästva arengu põhimõtte arvessevõtmiseks tuleks vabakaubanduskokkulepetes kajastada sotsiaalseid ja ökoloogilisi probleeme ning asjakohaseid norme; nõuab, et võetaks meetmeid, kaitsmaks Euroopa tööstust selliste ebaausate võtete eest, mida praegu kasutatakse päikeseenergiatööstuses; tuletab meelde, et on vaja tugevdada reguleerimisalast dialoogi peamiste kaubanduspartneritega, et ennetada ja kõrvaldada kaubandustõkkeid; kutsub komisjoni üles jälgima rangelt ELiga konkureerivate kolmandate riikide keskkonnakaitsega seotud õigusakte, vahetuskursi poliitikat, riigiabi eeskirju ja muid toetusprogramme; nõuab ELi välismaiste otseinvesteeringute strateegia koostamist tekkivate turgude jaoks, et võimaldada paremat juurdepääsu uutele turgudele ning kohaliku tootmise ülesehitamist;

113.  on arvamusel, et ELi kaubanduspoliitika vajab WTO mitmepoolses raamistikus ning läbipaistval ja tõhusalt reguleeritud turul tõhusat tootmisbaasi, mida toetavad asjakohased valdkondlikud poliitikameetmed ning mille eesmärk on majanduskasv ja säästev areng;

114.  on arvamusel, et majanduse taastamine, mida toetavad ELi otsused ja mis toimub koostöös liikmesriikidega, soodustab uute võimaluste tekkimist Euroopa ettevõtjatele, kes peavad üha sagedamini võistlema avatud ja läbipaistvatel maailmaturgudel;

115.  on ühtlasi seisukohal, et Euroopa tööstuspoliitika suunistes tuleks pöörata piisavalt tähelepanu ühtsematele tollikontrollidele, mis on oluliseks vahendiks võltsimise vastu võitlemisel ja Euroopa tarbijate kaitsmisel; on arvamusel, et tööstuspoliitika peaks tagama ka ELi piiririikide tollimaksu kogumise süsteemide ühtlustamise, et vältida ebavõrdsust ning importijate huvide ja ELi tööstusstruktuuri arengu kahjustamist;

116.  rõhutab vabakaubanduse suurt tähtsust Euroopa tööstuse arengu jaoks;

117.  nõuab komisjonilt, et ELi tööstuspoliitika suunised võetaks aluseks ELi kaubandust edendavate konkreetsete õigusvahendite kavandamisel;

118.  nõuab, et komisjon õigusakti ettepanekute esitamisel ei piirduks ELi tööstuse keskkonnasõbralikkuse suurendamisega, vaid ühtlasi tagaks, et Euroopa Liidus toodetud kaupadele kehtivaid keskkonnanõudeid kohaldatakse ka ELi ühtsele turule imporditud toodete suhtes, pöörates eeskirjade kehtestamise kõrval tähelepanu ka nende täitmisele;

119.  kutsub komisjoni üles täitma globaalse Euroopa teatises ning tulevases kaubanduspoliitika teatises kindlaksmääratud eesmärke, eelkõige ulatusliku uue turulepääsu kokkuleppe saavutamisega Doha läbirääkimistel, kaasa arvatud valdkondlikud kokkulepped, nt kemikaalide ja masinaehituse valdkonnas;

120.  nõuab tulemuslike kaubanduse kaitsemeetmete säilitamist ebaõiglaste kaubandustavade vastu, nagu kahetine hinnakujundus toormaterjalide tarnimisel ning siseriikliku tööstuse toetamine;

121.  rõhutab, et tööstuse uuendamisel tuleb kasutada töötajate ideid ja asjatundlikkust ning rõhutab sellega seoses, et nende osalus peaks olema võimalikult laialdane;

122.  nõuab komisjonilt tungivalt piiriüleste kollektiivläbirääkimiste õigusraamistiku loomist, et tagada piiriüleste lepingute täitmisele pööratavus ja lahendada töökorralduse, koolituse ning töö- ja tööhõivetingimustega seotud küsimused;

123.  toonitab, et ELi tööstuspoliitika kujundamisel ja rakendamisel tuleb arvestada tingimusi, mille alusel tööstusjäätmeid ja eriti mürgiseid jäätmeid kõrvaldatakse, ning nende sihtkohta, kindlustamaks, et tööstusjäätmetest ei kujune ELi ja kolmandate riikide kogukondade jaoks keskkonna-, majandusalane või sotsiaalne koorem;

124.  kinnitab, et kogu siseturul tõhusalt toimiv turujärelevalve on ülimalt oluline selleks, et kaitsta Euroopa tööstust ebaausa konkurentsi eest; ergutab komisjoni esitama kaugeleulatuvad ettepanekud praeguse turujärelevalvesüsteemi reformimise kohta, milles tugevdataks ELi rolli liikmesriikide turujärelevalve ja tolliasutuste koordineerimises ning tagataks, et piisavad rahalised vahendid on kättesaadavad kõikidele liikmesriikidele;

125.  kutsub komisjoni üles jätkama parema õigusloome strateegiat ning parandama ühtse turu reguleerimist, luues selleks ainukontrolli skeemid ja edendades piiriülese halduse veebipõhiseid lahendusi, võttes arvesse VKEde erivajadusi;

126.  juhib tähelepanu asjaolule, et varimajanduse ja deklareerimata tegevuse osakaalu suurenemine kriisiperioodidel on oluline konkurentsi moonutav tegur; nõuab, et liikmesriikide pädevad asutused võtaksid vajalikke meetmeid selle vastu võitlemiseks;

127.  rõhutab, kui tähtis on töötajate panus majanduskasvu ja arengu suurendamisse;

Tööstussektorid

128.  on veendunud, et horisontaalse lähenemise kõrval tuleb teha sektoripõhiseid algatusi, et jätkuvalt edendada moderniseerimist, konkurentsivõime suurendamist ja üksikute tööstussektorite jätkusuutlikkust, nende tarneahelaid ja seotud teenuseid, kasutades selleks parimate tavade vahetust, normide kehtestamist, võrdlusuuringuid ja muid sarnaseid mittesiduvaid poliitilisi vahendeid, ning nõuab, et

   olemasolevaid sektoraalseid lähenemisviise (töörühmad, kõrgetasemelised nõuanderühmad, tehnoloogia- ja innovatsiooniplatvormid, näiteks Cars 21 jne) käsitlevaid soovitusi rakendataks konkreetsete sektorite vajadustele vastavalt ning et komisjon neid kõikide sidusrühmade osalusel võrreldavalt edasi arendaks ja et loodaks uusi sektoraalseid algatusi muudes asjakohastes sektorites,
   kindlustataks sektoripõhiste lähenemisviiside jätkusuutlikkuse tõendamine vastavalt ELi kliima- ja energiapoliitika eesmärkidele ning kõrgetele ressursitõhususe eesmärkidele,
   hinnataks kõiki võimalikke poliitilisi meetmeid, sealhulgas võrdlusaluseid ja standardeid ning pidevaid teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooniga seotud jõupingutusi,
   tähelepanu keskmes oleksid Euroopa tööstuse tuumiksektorid ja sektorid, mis puutuvad kokku suurte ühiskondlike probleemidega, kuid millel on ka ettevõtlus- ja tööhõivepotentsiaali,
   rõhutataks eri tüüpi valdkonnaülese tehnoloogia vastastikust täiendavust ning asjaomaste sektorite vahelist lähenemist, mida on võimaldanud üleminek digitaalsele majandusele,
   ergutataks niisuguste uute tegevusalade arendamist nagu taastuvenergeetika ja loovtööstus, mis on sektorid, kus ELil on eelis ja millel on potentsiaal luua suurel hulgal uusi töökohti,
   komisjon esitaks regulaarselt eduaruanded;

129.  on seisukohal, et ELi tööstuspoliitika peaks põhinema ka konkreetsetel projektidel, mis toovad reaalset kasu meie ettevõtjatele ja kodanikele, nagu näiteks ülemaailmse keskkonna- ja turvaseire, Galileo või ITERi projektid;

130.  juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa tööstus sõltub üha enam äriteenustest ning seepärast tuleks erilist tähelepanu pöörata kõikidele tootmisahela peamistele lülidele; väljendab sellega seoses rahulolu komisjoni valmisolekuga omistada vastastikusele sõltuvusele suuremat tähtsust;

131.  kordab uuesti, et tuleb teha kiireid edusamme seoses Euroopa äriregistri vastastikuse sidumisega, mis aitaks tagada, et teave on nii tootjate kui ka tarbijate jaoks läbipaistev ja usaldusväärne;

132.  rõhutab turismisektori olulisust Euroopa Liidus – mis on maailma soosituim turismisihtkoht – ning teatavates piirkondades, kus see on majandustegevuse aluseks; toetab Euroopa Komisjoni strateegiat turismisektori konkurentsivõime tõstmiseks selliste meetmete abil, mis on suunatud kvaliteedile, jätkusuutlikkusele ja Euroopa maine tugevdamisele turismisihtkohana;

133.  kutsub komisjoni üles järgima sektoraalsete lähenemisviiside raames välja töötatud tegevuskavu ja järeldusi; on veendunud, et kõnealused tegevuskavad annavad tööstusele pikaajalise planeerimise kindluse ja on väärtuslikud konkurentsivõime säilitamise vahendid;

Vastutus

134.  on seisukohal, et Euroopa tööstus ja sidusrühmad peaksid suurendama on investeeringuid ning ettevõtte, sotsiaalset ja keskkonnaalast vastutust ning tegema tihedat koostööd heade raamtingimuste väljatöötamiseks; on veendunud, et tööstus peaks jätkama Euroopas investeeringute tegemist ja tootmist, püsivalt panustama teadusuuringutesse ning püüdlema säästva majanduskasvu, innovatsiooni ja õiglaselt tasustatud töökohtade poole; on veendunud, et tööstusel on oma roll sellise uue oskuskultuuri väljakujundamisel, mis pakub häid võimalusi kvaliteetseks koolituseks ning veelgi innovaatilisemate ja jätkusuutlikemate toodete ja protsesside väljatöötamiseks, ning et tööstus peaks võimaluse korral alati sõlmima Euroopas strateegilisi partnerlussuhteid;

135.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja uued lähenemised vahendusele uue infrastruktuuri jälgimiseks ja ehitamiseks ning rakendama neid kodanike kaasatuse suurendamiseks, nii et infrastruktuur, mis on vajalik tööstusbaasi jätkusuutlikuks uuendamiseks (nt arukad võrgud, tuuleelektrijaamad, uued raudteeliinid) saaks kiiresti võimalikuks;

136.  väljendab oma veendumust, et ülemaailmne majanduskriis on näidanud selgelt, et äriühingud peavad asjakohase hoolikusega tegutsema täielikus vastavuses ettevõtjate sotsiaalse vastutuse põhimõtetega nii äriühingute hea haldamise kui ka keskkonnakaitse ja sotsiaalsete saavutuste puhul;

Piirkonnad

137.  rõhutab, et piirkondlikud struktuurid võtavad aktiivselt osa ELi tööstuse edendamisest; on seisukohal, et investeerimisotsuste seisukohalt on olulised konkurentsiklastrid ja innovatsioonikooslused (ettevõtjad, ülikoolid, uurimiskeskused, tehnoloogiateenused, õppeasutused jne) ning võrgustikud, mis seovad ettevõtjaid omavahel (väärtusahelad, sünergiad) ja muude osalistega; on seetõttu arvamusel, et

   innovatsiooniklastreid ja võrgustikke, eelkõige Euroopa konkurentsivõimeklastreid ja uusi innovatsioonialaseid partnerlusi, mis käivitatakse 2011. aastal juhtalgatuse „Innovatiivne liit” osana eelkõige võtmetehnoloogiate valdkonnas, tuleks rohkem toetada, et koordineeritult edendada teadmus- ja tehnosiiret ning teadustegevust, paremat koolitust ja infrastruktuuri, mis peaks olema ka Euroopa Regionaalarengu Fondi üks prioriteete;
   EL peaks toetama piirkondlikke võrgustikustruktuure ja maapiirkondi, kes edendavad oma tööstuslikku baasi,
   klastrid ja võrgustikud tuleks koondada ühise Euroopa platvormide katuse alla, et saaks tugevdada klastrite ja võrgustike toetamist,
   tuleks toetada niisuguseid algatusi nagu linnapeade pakt ja aruka energiakasutusega linnad, kuna nendest saavad kasu nii tööstus kui ka VKEd;
   Euroopa Investeerimispank peaks tugevdama tööstuspoliitika ja territoriaalse ühtekuuluvuse seotust;

138.  tunnustab ELi tööstuse panust sotsiaal-majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse visiooni elluviimisse ning on seisukohal, et jõudsalt arenev tööstus on ELi piirkondade majanduskasvu ja sotsiaalse stabiilsuse hädavajalik tingimus;

139.  kutsub seepärast kasutama ja rikastama piirkondade olemasolevaid teaduse ja tehnika saavutusi, eeskätt olulistes tehnikavaldkondades, ning toetama senisest enam konkurentsiklastrite poliitikat;

140.  juhib tähelepanu sellele, et asjakohase digitaalinfrastruktuuri ja innovatiivsete tehnoloogiate väljatöötamise toetamine on ELi piirkondade ning tööstusharude konkurentsivõime tõstmise seisukohast strateegilise tähtsusega, et IKT-sektoril on muude tööstussektorite tootlikkuse tõstmisel keskne roll ning et suure edastusvõimsusega ajakohane kommunikatsiooniinfrastruktuur tuleks eelkõige rajada puuduliku ühendusega piirkondadesse; selle tulemuseks võib olla soodne keskkond avaliku ja erasektori investeeringuteks ning eelkõige aitaks see tõsta ettevõtjate digitaaloskuste taset;

o
o   o

141.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0223.
(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0209.
(3) ELT C 279 E, 19.11.2009, lk 65.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika