Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 7. oktoobri 2009. aasta otsust finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi erikomisjoni moodustamise, volituste, arvulise koosseisu ja ametiaja kestuse kohta(1), mis võeti vastu vastavalt kodukorra artiklile 184;

–  võttes arvesse oma 16. juuni 2010. aasta otsust pikendada finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi erikomisjoni volitusi 31. juulini 2011(2);

–  võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi kohta: soovitused vajalike meetmete ja algatuste kohta (vahearuanne)(3);

–  võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni uuendusliku rahastamise kohta maailma ja Euroopa tasandil(4);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu jätkuvat seadusandlikku tööd, eelkõige seoses aluslepingu muutmise, majanduse juhtimise, ühtse turu akti ja energiapoliitikaga;

–  võttes arvesse oma järeldusi, mis tehti pärast 2013. aasta järgse jätkusuutliku Euroopa Liidu poliitiliste väljakutsete ja eelarvevahendite erikomisjoni ettepanekuid uue mitmeaastase finantsraamistiku kohta;

–  võttes arvesse panust, mille on andnud järgmised liikmesriikide parlamentaarsed organid: Austria Liidunõukogu, Austria Rahvusnõukogu, Belgia Senat ja Esindajatekoda, Bulgaaria Rahvuskogu, Tšehhi Vabariigi Senat ja Esindajatekoda, Taani Folketing, Soome Eduskunta, Prantsusmaa Rahvusassamblee, Saksamaa Liidupäev, Saksamaa Liidunõukogu, Kreeka Esindajatekogu, Ungari Rahvusassamblee, Itaalia Esindajatekoda, Itaalia Vabariigi Senat, Läti Seim, Leedu Seim, Madalmaade Esindajatekoda, Poola Seim, Poola Senat, Portugali Vabariigi Kogu, Rumeenia Esindajatekoda, Rumeenia Senat, Slovakkia Rahvusnõukogu, Sloveenia Vabariigi Rahvusassamblee, Rootsi Riksdag ning Ühendkuningriigi Parlamendi Ülem- ja Alamkoda;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi erikomisjoni raportit (A7-0228/2011),

A.  arvestades, et kriisi sotsiaalkulud on suured – ELis langes tööhõive 1,8%, mistõttu tööta jäi 23 miljonit majanduslikult aktiivset inimest (9,6% kogu tööjõust), noorte töötuse määr on 21%, tööhõive taastumise väljavaated on ebakindlad ning 17% ELi kodanikest on vaesusse langemise ohus(5);

B.  arvestades, et Vahemere lõunakallastel ja Lähis-Idas toimunud rahvarahutusi võib pidada muu hulgas majanduslike ja sotsiaalsete puudujääkide, ebavõrdsuse ning kõrge tööhõive tagajärjeks, mis mõjutab eriti nooremat haritud põlvkonda, ning arvestades, et see tuletab meelde demokraatia väärtust ning annab tunnistust sellest, et üleilmastumisega kaasneb vajadus täielike lahenduste järele põhiõiguste ja -vabaduste tunnustamise ja austamise ning riikidevahelise ja ühe riigi ühiskonnakihtide vahelise ebavõrdsuse vähendamisel;

C.  arvestades, et kolm aastat pärast investeerimispanga Lehman Brothers kokkuvarisemist on võetud mõningaid meetmeid finantskriisiga võitlemiseks; arvestades, et siiski on vaja jätkata tööd, et luua kestlik finantssektor, mis suudaks lahendada ülemäärase spekuleerimise probleemi ja rahastada reaalmajandust, eelistatavalt pikaajaliste investeerimisvajaduste rahastamise ja töökohtade loomise teel; arvestades, et majanduse juhtimise reformidega ei ole piisavalt lahendatud tasakaalustamatuse probleemi ülemaailmsel ja ELi tasandil;

D.  arvestades, et finantskriis on esile kutsunud majandusliku ja sotsiaalse kriisi, mis on mõnedes riikides viinud poliitilise kriisini,

E.  arvestades, et aastaks 2013 väheneb majanduskasv eeldatavasti umbes 4,8% võrra SKPst ning järgmise kümne aasta jooksul on see oluliselt väiksem kui viimase 20 aasta jooksul(6);

F.  arvestades, et kriisi tõttu on selgunud, et ELis on puudus usaldusest, eneseusaldusest ja tulevikukavadest;

G.  arvestades, et jätkuv toetumine sotsiaalsele turumajandusele ja selle väärtustele on Euroopa Liidu oluline eesmärk;

H.  arvestades, et suhtelises heaolus elavate inimeste arv on kasvanud, kuid majanduslikud ja sotsiaalsed erinevused on samal ajal suurenenud;

I.  arvestades, et ülemaailmne finantskriis on tõsiselt mõjutanud aastatuhande arengueesmärkide saavutamist, eeskätt eesmärki vähendada ülemaailmset vaesust 2015. aastaks poole võrra;

J.  arvestades, et kriis on teinud ilmseks vajaduse liikuda liidu majanduse toimiva juhtimise suunas, mis hõlmab süstemaatiliselt koondatud poliitikameetmeid, mille eesmärk on tagada püsiv majanduskasv, head ja stabiilsed töökohad, eelarvedistsipliin, makromajanduse liigse tasakaalustamatuse vähendamine, Euroopa majanduse konkurentsivõime ja tootlikkus, finantsturu rangem reguleerimine ja järelevalve ning asjakohane mehhanism finantskriisi lahendamiseks;

K.  arvestades, et Euroopa Parlament märkis selgesti oma 8. juuni 2011. aasta resolutsioonis tulevikku investeerimise ning uue mitmeaastase finantsraamistiku kohta konkurentsivõimelise, jätkusuutliku ja kaasava Euroopa nimel, et hoolimata teostatavatest säästudest ei ole ELi eelarve, mis moodustab praegu üldisel tasemel 1% kogurahvatulust, võimeline katma täiendavat rahastamisvajadust, mis tuleneb aluslepingust ja praegustest poliitilistest prioriteetidest ja võetud kohustustest; arvestades, et Euroopa Parlament on seepärast veendunud, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku vahendite summa peab olema 2013. aasta tasemest vähemalt 5% suurem;

L.   arvestades, et samas resolutsioonis märgib Euroopa Parlament, et omavahendite ülemmäära ei ole muudetud 1993. aastast saadik; on arvamusel, et omavahendite ülemmäära võib olla vaja järk-järgult kohandada, kuna liikmesriigid annavad liidule uusi pädevusi ja rohkem eesmärke; on seisukohal, et omavahendite ülemmäär, mille nõukogu kehtestas ühehäälselt, annab küll piisava eelarvelise tegevusruumi, et täita liidu kõige kiireloomulisemad ülesanded, kuid oleks siiski ebapiisav selleks, et ELi eelarve võiks saada kasulikuks vahendiks Euroopa majanduse juhtimisel või olla suureks abiks ELi tasandil Euroopa 2020. aasta strateegiasse investeerimisel;

M.  arvestades, et säästva kasvu tagamiseks liidus ning Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamiseks tuleb paigutada kasutamata maksete assigneeringud kasvu, konkurentsivõime ja tööhõive ühisprogrammidesse, võimendada EIP laene ja luua projektivõlakirjade turg, mis tõmbaks ligi nii avalikke kui erainvestoreid ja mida saaks kasutada kogu liidule huvi pakkuvate projektide finantseerimiseks (konkreetseteks projektideks ette nähtud võlakirjad);

I.Euroopa riikide võla- ja eurokriis, sealhulgas riigivõlakirjade ja eurovõlakirjade vastastikune väljastamine

1.  tuletab meelde vastastikku seotud nõrkuste kolmnurka, kus mõne liikmesriigi tasakaalustamata eelarvepoliitika suurendas kriisieelset riigivõla paisumist ja finantskriis õhutas oluliselt riigivõlgade edasist suurenemist, millele järgnesid pinged mõnede liikmesriikide riigivõlakirjaturgudel;

2.  toonitab, et Kreeka, Iirimaa, Portugali ja Hispaania riigivõla klassi alandamine reitinguagentuuride poolt põhjustas kogu eurotsoonis edasikandumisefekti, spekuleerimise suurenemist ja investorite riskikartlikku käitumist ning seepärast on jätkusuutliku intressimääraga turupõhine rahastamine muutunud Kreekale, Iirimaale ja Portugalile kättesaamatuks, mistõttu neile tuleb anda finantsabi ELi ja Rahvusvahelise Valuutafondi programmidest;

3.  on seisukohal, et Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) tuleks kaasata EL-IMFi finantsabiprogrammidesse;

4.  tuletab meelde, et krediidireitinguagentuurid täitsid kriisi väljakujunemisel olulist osa puudulike reitingute määramisega struktureeritud rahastamisvahenditele, mida tuli kriisi ajal alandada; nõustub finantsstabiilsuse nõukogu 2010. aasta oktoobris sätestatud põhimõtetega, millega antakse üldsuunised, kuidas vähendada sõltuvust väliskrediidireitingutest, ning palub komisjonil võtta nõuetekohaselt arvesse avalikku arutelu, mis lõppes 2011. aasta jaanuaris;

5.  nõuab valitsemissektori võla avalikku ja demokraatlikku auditit, et teha kindlaks selle päritolu ja tuvastada võlaväärtpaberite peamised omanikud ning asjassepuutuvad summad;

6.  märgib, et liikmesriikide kahe- ja mitmepoolsed lähenemisviisid ohustavad majanduslikku integratsiooni, finantsstabiilsust ja euro usaldusväärsust, ja väljendab heameelt eelarve- ja majanduspoliitika koordineerimisel kasutatava Euroopa poolaasta põhimõtte üle, mille eesmärgiks on ületada liigne sisemine tasakaalustamatus ELis;

7.  toonitab asjaolu, et riigivõlakriis paljastas Euroopa sisemise tasakaalustamatuse ohud; rõhutab, et EL peab reageerima üksmeelselt, töötama välja eelarvepoliitika palju parema kooskõlastamise ning võimaluse korral ühise eelarvepoliitika, mille aluseks oleks piisav ELi eelarve, mida osaliselt rahastatakse omavahenditest, ning kehtestama nõuetekohased sätted kriisiohjamiseks ja majanduslikuks lähenemiseks;

8.  rõhutab vajadust ratsionaliseerida liikmesriikide kulutused ELi eelarve kaudu, eriti valdkondades, kus EL pakub suuremat lisaväärtust kui riiklikud eelarved;

9.  rõhutab, et liikmesriikide majanduskasvu väljavaateid tuleks pidada riigivõlaga seotud intressimäärade suhtelise taseme määratlemisel otsustavaks aspektiks, eeskätt seoses toetusega, mida pakub Euroopa finantsstabiilsusvahend ja 2013. aastast alates Euroopa stabiilsusmehhanism;

10.  tunnustab jõupingutusi, mida suurtes võlgades liikmesriigid teevad eelarve konsolideerimiseks ja struktuurireformide teostamiseks;

11.  rõhutab, et euroala liikmesriikidest pärit emapankadel lasub samuti osa vastutusest vastutustundetu laenupraktika osas, mida järgisid nende tütarpangad teistes ELi liikmesriikides ning mis aitasid kaasa muu hulgas kinnisvaramullile Hispaanias, Iirimaal ja Lätis ning eelarvelistele raskustele, mis selle tagajärjel nimetatud liikmesriikides on tekkinud; seepärast märgib, et finantsabi pakkumine neile võlgades liikmesriikidele – kui see osutub vajalikuks – ei oleks üksnes kõnealuste riikide, vaid ka nende euroala liikmesriikide huvides, kelle emapangad ei suutnud oma tütarpankades vastutustundlikku laenupraktikat välja töötada;

12.  rõhutab, et kõik liikmesriigid on süsteemselt olulised; nõuab terviklikku, sotsiaalselt kaasavat ja sidusat reformipaketti, mis käsitleks finantssüsteemi nõrkusi; nõuab Euroopa riigikassa kontseptsiooni arendamist, et tugevdada majandus- ja rahaliidu majandussammast; nõuab lisaks meetmeid, et ületada praegune vähene konkurentsivõime vajaduse korral asjakohaste struktuurireformide abil, mis oleksid suunatud ELi 2020. aasta strateegia eesmärkidele ja riigivõlakriisi peamistele põhjustele; juhib tähelepanu asjaolule, et liikmesriigid peavad taastama jätkusuutliku riigirahanduse ja kasvumäära, mis põhineb kvaliteetseid riiklikke kulutusi ning õiglast ja tõhusat tulukogumist käsitlevatel usaldusväärsetel poliitikameetmetel;

13.  kutsub komisjoni koostama uurimust eurovõlakirjade tulevase süsteemi kohta, et määrata kindlaks tingimused, mille puhul selline süsteem tooks kasu kõikidele osalevatele liikmesriikidele ja kogu euroalale; juhib tähelepanu asjaolule, et eurovõlakirjad võivad pakkuda kasutatavat alternatiivi USA dollari võlakirjaturule ning toetada Euroopa riigivõlaturu integreerumist, vähendada laenukulusid, suurendada likviidsust ja eelarvedistsipliini ning stabiilsuse ja kasvu pakti järgimist, edendada kooskõlastatud struktuurireforme ja muuta kapitaliturud stabiilsemaks, mis kindlustab ettekujutust eurost kui ülemaailmsest „turvapaigast”; tuletab meelde, et eurovõlakirjade ühine väljastamine eeldab täiendavat liikumist ühise majandus- ja eelarvepoliitika poole;

14.  rõhutab seepärast, et kui eurovõlakirjad kui esmajärguline riigivõlakohustus väljastatakse, peaks väljastamine olema piiratud võlamääraga 60% SKPst solidaarvastutuse raames ning seotud stiimulitega, et vähendada riigivõlga sellele tasemele; soovitab, et eurovõlakirjade üldeesmärk võiks olla riigivõla vähendamine, moraalse ohu vältimine ja euro vastu spekuleerimise ennetamine; märgib, et juurdepääs niisugustele eurovõlakirjadele eeldaks kokkulepet mõõdetavate võlavähendamisprogrammide üle ning nende programmide rakendamist;

15.  märgib, et on saavutatud poliitiline kokkulepe Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 125 muutmise üle, et muuta Euroopa finantsstabiilsusvahendi ajutine süsteem 2013. aastaks alaliseks Euroopa stabiilsusmehhanismiks; nõuab Euroopa stabiilsusmehhanismi hilisemat ümberkujundamist Euroopa võlaametiks ja nõuab, et Euroopa Parlament saaks aluslepingu sellisel muutmisel järjepideva rolli;

16.  tunneb kahetsust sotsiaalse vastutusvõimetuse pärast, mida on ilmutanud finantsteenuste sektori töötajad, kes ei nõustu isegi üheks aastaks loobuma osast neile makstavast preemiast, et annetada see mõnele sotsiaalprojektile, näiteks ELi noorte tööpuuduse leevendamiseks;

II.  Ülemaailmne tasakaalustamatus ja juhtimine

17.  tuletab meelde, nii mõned arenenud kui ka tärkava majandusega riigid, nagu USA ja Hiina, aitavad kaasa ülemaailmsele tasakaalustamatusele; väljendab rahulolu Hiina aktiivse osalemisega ülemaailmses majandusjuhtimise süsteemis ja vastava edasise integratsiooniga;

18.  märgib, et rohkem kui pool ülemaailmsest majandusest jääb EList, USAst ja Jaapanist väljapoole, mis kujutab endast hiljutist enneolematut pööret varasemas olukorras;

19.  toonitab, et ülemaailmse nõudluse tasakaalustamiseks on vaja asümmeetrilist lähenemist; suure väliskaubanduse ülejääkidega maad (nt Hiina) peaksid mitmekesistama majanduskasvu käivitajaid ning suurendama sisenõudlust, samas kui suure puudujäägiga riigid (nt USA) peaksid suurendama siseriiklikke sääste ja viima lõpule struktuurireformid;

20.  rõhutab, et finantsturud peavad teenima reaalmajanduse kestlikku arengut;

21.  toetab G20 jõupingutusi kauba tuletisinstrumentide turgude reguleerimisel; kutsub komisjoni üles tegelema hindade volatiilsusega põllumajandusturgudel, täielikult rakendama kõiki G20 tasandil kokku lepitud raammeetmeid ning võitlema ülemäärase ja kahjuliku spekuleerimise vastu, eelkõige ELis peatselt kehtestatavate finantsturge käsitlevate õigusaktide ning turu kuritarvitamise direktiivi(7) ja finantsturgude instrumentide direktiivi(8) läbivaatamise abil;

22.  tuletab meelde, kui olulised on Euroopa Liidule toormaterjalid, samuti toiduga kindlustatus ja toiduhindade stabiilsus kogu maailmas, eelkõige arenguriikides, ning toidunappusest ja hindade kõikumises tulenev inflatsioonisurve kogu maailmas; kutsub seepärast Euroopa Liitu üles tõhustama jõupingutusi toorainesõltuvuse vähendamiseks tõhususstandardite kiire parandamise abil, samuti suurendama jõupingutusi taastuvate materjalide tootmise ja kasutamise suurendamiseks; märgib, et toiduga kindlustatuse ja toiduhindade stabiilsuse toetamiseks tuleb panna üldiselt maksma jätkusuutlikud tootmisviisid ning taas kasutusele võtta pakkumise juhtimise mehhanismid; selleks nõuab kaubanduse läbipaistvuse ja vastastikususe suurendamist; hoiatab ühtlasi protektsionistlike suundumuste eest strateegiliste toormaterjalide valdkonnas;

23.  nõuab krediidiriski vahetustehingute paremat reguleerimist;

24.  võtab teadmiseks suundumuse teha tärkava turumajandusega riikidesse väga mahukaid erainvesteeringuid, mis moodustavad 2011. aastal oodatavalt ligi triljon USA dollarit(9); palub IMFil välja töötada raamistik, et kapitalivoogude järelevalve abil ennetada spekulatsioonimullide teket, ning võtta sobivaid meetmeid kahjulike suundumuste takistamiseks; tunnistab, et kapitalikontroll ei asenda asjakohaseid majanduspoliitilisi meetmeid ning seda tuleks kasutada ainult viimase võimalusena; toonitab, et riikidel on vaja võtta samaaegseid meetmed spekulatsioonimullide tekke vastu;

25.  märgib, et finantsturgudel osalejate, sealhulgas finantsasutuste ja börside jätkuv kontsentreerumine toob kaasa ohu, et reaalmajanduse pikaajaliseks rahastamiseks ei suudeta luua optimaalseid tingimusi; sellega arvestades palub Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogul hoolikalt jälgida võimalike süsteemsete riskide teket finantsturgude kontsentreerumise tulemusel;

26.   toonitab asjaolu, et kuigi ELil on tasakaalustatud jooksevkonto ja ta ei soodusta ülemaailmset tasakaalustamatust, avaldaks tasakaalustamatuse korratu korrektsioon USA dollari devalveerimise abil ELile tugevat mõju; märgib, et EL peab oma kaubanduspoliitikat ja valuuta tasakaalustamatuse poliitikat USAga tihedalt kooskõlastama, et vältida dollari väärtuse kiiret vähenemist; nõuab tungivalt, et USA, samuti muud peamised toimijad, tagaksid valuutakorralduse muutumise mitmepoolseks püüdluseks, mis hõlmab kõiki maailma suuremaid vääringuid; väljendab heameelt asjaolu üle, et teatavaks on tehtud ülemaailmsed tasakaalustamatuse näitajad, ning nõuab, et neid näitajaid võetaks makromajanduspoliitika kujundamisel täielikult arvesse;

27.  toonitab, et EL peab oma ülemaailmse toimija rolli parandamiseks tegelema paljude probleemidega, konkurentsi ja lähenemise puudus, puudulik finantstasakaal, madalad sisemised tööhõive ja majanduskasvu näitajad, siseturu ning majandus- ja rahaliidu süvenemisega suurenev liidusisene tasakaalustamatus ning vähene poliitiline mõjuvõim rahvusvahelisel tasandil, mille põhjuseks on muu hulgas ELi ühtse esindatuse puudumine rahvusvahelistes organisatsioonides, mida võiks parandada, rakendades meetmeid euro ühtse esindatuse tagamiseks rahvusvahelisel tasandil, nagu on märgitud alusepingus;

28.  tuletab meelde, et EL peab rääkima ühel häälel, tal peab keskpikas perspektiivis olema Rahvusvahelise Valuutafondi juhtkonnas üks esindaja, eelkõige euroala jaoks, ja EL peab vajaduse korral täielikult esindama liikmesriike ning toetama kogu maailmas demokraatiat, inimõigusi, õigusriigi põhimõtet, inimväärilisi töö- ja elutingimusi, head valitsemistava, kestlikku arengut ja vaba ja õiglast kaubandust ning kliimaeesmärke vastavalt liidusisesele tegevuskavale, samuti võitlema korruptsiooni, maksupettuse, maksudest kõrvalehoidmise ja maksuparadiiside vastu;

29.  leiab, et EL peaks võtma eesmärgiks saavutada tasakaalustatud, vaba ja õiglane ülemaailmne kaubanduskokkulepe, et vähendada erinevusi tärkava turumajandusega riikide ja arenenud majandusega riikide vahel; nõuab kaubandustõkete likvideerimist, on seisukohal, et ülemaailmse kaubanduskokkuleppe puudumine on suur puudus, sest põllumajandusliku ekspordi projektide vallas takistavad arenenud turumajandusega riigid tärkava turumajandusega riike ning viimased blokeerivad arenenud majandusega riikide pakutavaid teenuseid;

30.  rõhutab vajadust avada läbipaistval ja vastastikusel alusel riigihangete turud;

31.  rõhutab, kui olulisel kohal on Euroopa Liidu ja tema peamiste strateegiliste partnerite suhetes vastastikuste huvide silmaspidamine ning oodatav vastastikune kasu; on seisukohal, et seetõttu peaks Euroopa Liit kaaluma, kas tuleks luua vahendid, et uurida kolmandate riikide majanduspoliitikat riigiabi valdkonnas ning hinnata tegutsemisviise, mille eesmärk võib olla võtmetehnoloogiate viimine Euroopa Liidust väljapoole;

32.  märgib, et Rahvusvaheliste Raamatupidamisstandardite Nõukogu (IASB) nõuab praegu vaid piirkondlikke majandusaasta koondaruandeid; nõuab raamatupidamiseeskirjade vastuvõtmist, millega kõik ettevõtted ja sihtasutused kohustataks pidama riigikohast raamatupidamist ning edendama rahvusvahelist maksualast koostööd ametkondadevaheliste teabevahetuslepete abil;

33.  tuletab meelde oma nõudmist ulatusliku maailmamajanduse ja finantsjuhtimise reformi järele, et edendada läbipaistvust ja aruandekohustust ning tagada rahvusvaheliste majandus- ja finantsasutuste poliitika sidusus; nõuab, et Bretton Woodsi asutused ja teised olemasolevad majanduse juhtimise üksused, sealhulgas G20, integreeritaks esimese sammuna ülemaailmse majanduse juhtimise struktuuri suunas ÜRO süsteemiga, kus nad peaksid toimima koos Maailma Kaubandusorganisatsiooni, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ja rahvusvahelise kliimaorganisatsiooniga, mis tuleb veel luua;

34.  nõuab, et G20 riigid võtaksid viivitamata vastu üldised ja kooskõlastatud poliitikameetmed, et toetada tugevat, stabiilset ja tasakaalustatud ülemaailmset majanduskasvu; nõuab õiguspärasuse ja vastutuse suurendamiseks vastavate riikide parlamentide kaasamist; nõuab lisaks Rahvusvahelise Valuutafondi reformi ja fondile suuremate rahaliste vahendite eraldamist, et suurendada selle läbipaistvust ja aruandmiskohustust ning muuta see demokraatlikumaks, tugevdades samas selle rolli fondiliikmete majandus- ja finantsjärelevalves eesmärgiga luua usaldusväärsed turvaabinõud ülemaailmse tasakaalustamatuse vastu võitlemiseks;

35.  nõuab, et võetaks kasutusele järgmine finantsabi kord:

III.  Uue rahasüsteemi küsimus

36.  tuletab meelde, et ükski riik ega riikide rühm ei saaks kasu nn valuutasõjast, vaid see võib tühistada kõik ELi kodanike pingutused riigivõla vähendamiseks ja struktuurireformide elluviimiseks; märgib, et euro on takistanud sedalaadi valuutakriisi puhkemist, mida ajalooliselt sageli finantskriisidega seostatakse; tuletab meelde, et mitmepoolse kaubandussüsteemi (Maailma Kaubandusorganisatsiooni) eeskirjad ei hõlma kapitalivoogusid ja puudub neile vastav mitmepoolne rahasüsteem;

37.  tuletab meelde G20 Korea tippkohtumise eesmärki rajada stabiilsem ja vastupidavam rahvusvaheline rahasüsteem; võtab teadmiseks ülemaailmse mure rahvusvahelise rahasüsteemi toimimise pärast ning nõuab, et kiiresti tehtaks olulisi edusamme; nõuab seepärast rahvusvahelise rahasüsteemi reformimist, et kindlustada süstemaatiline ja igakülgne makromajanduslik koostöö koos kestliku ja tasakaalustatud ülemaailmse majanduskasvuga;

38.  rõhutab, et selline rahvusvaheline rahasüsteem peaks muu hulgas hõlmama järgmist:

39.  kutsub lisaks üles kaaluma pikemas perspektiivis võimalust luua ülemaailmne reservvaluuta, mis esialgu põhineks laenuõiguste ja Rahvusvahelise Valuutafondi arengul ja ümberkujundamisel;

IV.  ELi konkurentsivõime ja kestlikkuse suurendamine ning ELi 2020. aasta strateegia rakendamine innovatsiooni edendamise ja pikaajaliste investeeringute abil töökohtadesse ja majanduskasvu

Konkurentsivõime, lähenemine ja ELi 2020. aasta strateegia

40.  nõuab, et Euroopa poolaasta sisu määratlemisel võetaks täielikult ja järjekindlalt arvesse Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärke ja vajadust ületada kogu ELi-sisene tasakaalustamatus;

41.  toonitab, kui olulised on vastastikku toetavad liidu poliitikameetmed ELi 2020. aasta aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu ning töökohtade strateegia järgimisel, kasutades mitmekülgseid vahendeid, sh tulevikku suunatud haridus-, keskkonna-, kliima- ja energiastrateegiad, ressursitõhusus, uuendatud põllumajanduspoliitika, ühtekuuluvuspoliitika, innovatsiooni ning teadus- ja arendustegevuse strateegiad, uuendatud ELi eelarve ja liikmesriikide eelarvete parem kooskõlastamine kõnealuste ühiste eesmärkide toetamiseks;

42.  rõhutab, et Euroopa 2020. aasta strateegia jätkusuutlikkuse aspekti tuleb arvesse võtta kõikides asjakohastes poliitikavaldkondades, et EL tõuseks taas maailmas juhtpositsioonile; toonitab, et kui Euroopa Liit soovib maailmamajanduses konkurentsivõimelisena püsida, tuleb tal asuda juhtpositsioonile keskkonnasäästlikul ümberkujunemisel ressursitõhusaks ja jätkusuutlikuks ühiskonnaks; rõhutab, et ulatuslik investeerimine keskkonnasäästlikesse taristutesse, taastuvenergiasse ja energiatõhususse on suurepärane viis soodustada majanduse elavnemist ning edendada pikaajalist majanduskasvu ja töökohtade loomist;

43.  tuletab meelde, et ühtse turu kõiki võimalusi ei ole veel ära kasutatud ning et vaja on uut poliitilist sihikindlust ja otsustavat tegutsemist, et vallandada jätkusuutliku ja sotsiaalselt kaasava majanduskasvu ja töökohtade loomise nimel kogu ühtse turu potentsiaal; rõhutab vajadust jätkata Euroopa Liidu teenustesektori kujundamist ja tõhustada teenustega kauplemist;

44.  toonitab, et Euroopa 2020. aasta strateegia edu sõltub kogu ELi pühendumusest, liikmesriikide, parlamentide, kohalike ja piirkondlike ametiasutuste ning sotsiaalpartnerite isevastutusest; tuletab meelde, kui olulised on tugev ja nõuetekohaselt toimiv sotsiaalne dialoog ning kollektiivlepingud Euroopa 2020. aasta strateegia raames, samuti ehtsa Euroopa sotsiaalse dialoogi edendamine makromajanduspoliitika ja -meetmete teemal; märgib, et neid meetmeid tuleks järgida, et saavutada tulevikuplaanide üle laiaulatuslik konsensus;

45.  võtab teadmiseks piirkondlike ja kohalike ametiasutuste suuremad volitused ja kohustused; tuletab meelde, et kaks kolmandikku riiklikest investeeringutest Euroopa Liidus jääb kohalikule tasandile; märgib, et valik, mis tasandil riiklikke investeeringuid tehakse ja täide viiakse, mõjutab suuresti nende tõhusust; rõhutab seepärast, kui oluline on tagada riiklike investeeringute tegemine kõige tõhusamal valitsemistasandil;

46.  nõuab tungivalt, et liikmesriikide parlamendid ja valitsused toimiksid siseriikliku otsustamise protsessis ELi suhtes vastutustundlikul viisil ja kaasaksid ELi mõõtme oma riiklikesse aruteludesse;

47.  rõhutab, et eelarve konsolideerimisega peavad kaasnema sellised keskmise ja kaugema tähtajaga eesmärgid nagu on kindlaks määratud Euroopa 2020. aasta strateegias, eriti seoses töökohtade loomise, sotsiaalse kaasamise, taristutesse investeerimise, ressursitõhususe, majanduse keskkonnahoidliku ümberkujundamise ja teadmistepõhise majandusega, et suurendada konkurentsivõimet ning sotsiaalset, majanduslikku ja territoriaalset ühtekuuluvust; märgib, et mitmesugused liikmesriikide ja ELi poliitikameetmed peaksid strateegiat tõhusalt toetama ning eelarvedistsipliin, kui see kehtestatakse ilma hästi määratletud strateegiata, võib majanduskasvu väljavaateid halvendada, konkurentsivõimet vähendada ja majandust kaugemas perspektiivis tõsiselt kahjustada; tuletab meelde, et kuna avatud koordinatsiooni meetod on ebaõnnestunud, peaks Euroopa 2020. aasta strateegia hõlmama komisjoni poolt liikmesriikide jaoks koostatud siduvaid eesmärke koos maksimum- ja miinimumväärtustega, mida kohaldatakse nende majanduse teatud makromajanduslike aspektide suhtes;

48.  nõuab kõigi liikmesriikide ranget finantsauditit, mille komisjon peab algatama tihedas koostöös Eurostatiga, et teha kindlaks liikmesriikide tegelik finantsolukord, mis võimaldaks teha tõsiasjadele toetuvaid otsuseid Euroopa 2020. aasta strateegia ning piirkondlike ja ühtekuuluvusprojektide kohta; nõuab kõigi Euroopa Liidu rahastamiskavade ning riiklike ja piirkondlike toetuste kontrollimist; soovitab tõhustada projekte ja programme, mille edu on hädavajalik, ning teisest küljest soovitab lõpetada tulutud toetused ja majandusarengu kavad;

49.  juhib tähelepanu asjaolule, et eelkõige naised on suuremas vaesumisohus; märgib, et kriisi ajal on paljudes liikmesriikides suurenenud laste vaesus; toonitab, et see on vastuvõetamatu ning et negatiivseid suundumusi tuleb muuta; seepärast nõuab eriti, et olemasolevad vabaühendused kujundataks ühtseks võrgustikuks sihiga kaotada laste vaesus, kasutades selleks lapsekeskseid meetodeid, lapsi silmas pidavaid eesmärke ja asetades laste õigused kindlalt tähelepanu keskmesse;

50.  märgib, et kindlad hoolekandesüsteemid on halbadel aegadel tähtsaks majanduslikuks stabilisaatoriks; rõhutab seepärast, et riiklikud vahendid on vaja ühendada ning samas on olemas ka veenev põhjus tagada avaliku sektori teenused ja säilitada sotsiaalse kaitse tase; nõuab, et võetaks vastu meetmed, mille eesmärk on vähendada sissetulekute ebavõrdsust, võideldes eeskätt noorte tööpuuduse vastu;

51.  toonitab, et majanduslangus ei tohiks aeglustada töö ja eraelu tasakaalustamisele suunatud meetmeid, eelkõige neid, mille sihiks on hõlbustada naiste pääsu tööturule;

52.  võtab teadmiseks kriisist tulenevad probleemid, sealhulgas majandustegevuse oluline vähenemine, kasvumäära vähenemine, mida põhjustab struktuurilise ja pikaajalise töötuse kiire suurenemine, avaliku ja erasektori investeeringute vähenemine ning samuti suurem konkurents tärkava turumajandusega riikidega;

53.  märgib, et ELi praeguse sisemise tasakaalustamatuse ületamiseks ei piisa ühetaolisest lähenemisest ning et tulemuste saavutamiseks tuleb majanduspoliitika kooskõlastamisel võtta nõuetekohaselt arvesse ELi riikide erinevaid majanduslikke lähtepunkte ning erijooni; rõhutab majanduspoliitika kooskõlastamise ja usaldusväärse finantspoliitika eduka taastamise vajadust;

54.  nõuab suuremat vastavust ja täiendavust riikide eelarvete ja ELi eelarve vahel; on seisukohal, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus tuleb keskenduda Euroopa 2020. aasta strateegia kõige tähtsamatele valdkondadele ning tuleks tagada juhtalgatuste piisav rahastamine sellistes valdkondades, kus ELil on liikmesriikidega jagatud pädevus, mis võib pakkuda tugevat Euroopa lisandväärtust;

55.  rõhutab, et nii põllumajandus- kui ka ühtekuuluvuspoliitika peab täitma olulist rolli Euroopa 2020. aasta strateegia toetamisel; on veendunud, et ühise põllumajanduspoliitika reform peab toimuma ülemaailmsete probleemide lahendamise kontekstis; on arvamusel, et ELi 2020. aasta strateegia edu eelduseks on ELi poliitikameetmete ühtsus ning need peaksid hõlmama mitmesuguseid tahke, nagu riikide ja ELi eelarvete vastavusse viimine, sealhulgas ühine põllumajanduspoliitika, samuti ühtekuuluvusfondid, näiteks tagades vahendite õiglase jaotamise liikmesriikide ja piirkondade vahel, lähtudes selgetest ühtekuuluvuse suurendamise ja konkurentsivõime edendamise eesmärkidest ning pöörates eriti tähelepanu kõige rohkem abi vajavatele liikmesriikidele ja piirkondadele, samuti haridusele, innovatsioonile ning teadus- ja arendustegevuse kuludele;

56.  tuletab lisaks meelde, et Euroopa 2020. aasta strateegia on usaldusväärne ainult juhul, kui seda toetavad piisavad rahalised vahendid, ning seepärast toetab järgmist:

Energia- ja transpordipoliitika ning siseturg

57.  peab Euroopa Energiaühenduse loomist keskseks poliitiliseks projektiks Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide täitmisel, mille seas on üleminek taastuvatele energialiikidele, viies energiatõhususe maksimumini, ELi energiasõltumatuse suurendamine ning tõelise ühendatud energiaturu loomine; rõhutab liidu energiapoliitika välismõõtme tähtsust;

58.  on veendunud, et tuleks tugevdada suhteid naftat ja maagaasi tootvate riikide ning tarbijariikide, eelkõige Euroopa riikide vahel, võttes arvesse ka hiljutisi sündmusi Vahemere piirkonna poliitilisel maastikul; on seisukohal, et tuleks kiiresti rakendada ühine säästva energia ja toormaterjalide hankimise poliitika, et vältida kahjulikke tagajärgi, mis võivad Euroopa majanduse taastumist ja edasist arengut aeglustada;

59.  rõhutab, et konkurentsivõime tagamiseks on väga tähtis ressursitõhususe põhimõtete arvessevõtmine kõigis ELi poliitikavaldkondades, kaasa arvatud uute innovatiivsete toodete ja teenuste arendamine ning uued viisid sisendi ja jäätmete vähendamiseks, varude paremaks haldamiseks, tarbimistavade muutmiseks ja logistika parandamiseks, samuti tootmisprotsesside, haldus- ja ärimeetodite optimeerimine, et tagada toodete ja teenuste kujundamine elutsükli ja nn hällist hauani põhimõtte alusel;

60.  tuletab meelde, et juurdepääs energiale ja toormaterjalidele ning nende tõhus kasutamine on hädavajalik, et kindlustada ELi üldine konkurentsivõime; rõhutab, et pikaajalise konkurentsivõime säilitamiseks peab EL olema maailmas juhtpositsioonil energiasäästu- ja tõhususe edendamisel, uue keskkonnasäästliku tehnoloogia teadusuuringute ja investeeringute, energiavarustuse mitmekesistamise ja ratsionaliseerimise ning taastuvate energiaallikate arendamise ja suurema kasutamise valdkonnas; tuletab meelde, et sõltuvuse vähendamine energia ja toorme impordist aitab kindlustada ELi konkurentsivõimet ning saavutada inflatsiooniga seotud eesmärki;

61.  rõhutab, et erilist tähelepanu tuleb pöörata säästvale transpordipoliitikale, iseäranis Euroopa transpordivõrgustike laiendamisele, samas kui vähem soodsate piirkondade juurdepääsu parandamine kõnealustele võrgustikele struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi abil aitaks oluliselt kaasa ühtse turu konsolideerimisele; toonitab vajadust tõhusa ühendatud transpordisüsteemi järele, mis hõlbustab isikute, kaupade ja teenuste vaba liikumist ja soodustab majanduskasvu; rõhutab üleeuroopaliste transpordivõrkude (TEN-T) tähtsust olulise Euroopa lisaväärtuse andjana, sest need aitavad kõrvaldada kitsaskohti ja füüsilisi takistusi, nagu rööpmelaiuse erinevused, ning tagada piiriülest infrastruktuuri;

62.  peab ühtse turu akti keskseks poliitiliseks algatuseks, mis tugevdab Euroopa 2020. aasta eesmärke ja juhtalgatusi ja mille eesmärgiks on täielikult kasutada siseturu kasvupotentsiaali ning viia Monti raporti vaimus lõpule ühtse turu loomine; toonitab, et kriisis on selgeks saanud, kui oluline on tugevdada ELi tööstusbaasi ja innovatsioonivõimalusi, lihtsustades turulepääsu ja liikuvust ning võideldes sotsiaalse ja territoriaalse killustatuse vastu kogu ELis;

Liikuvus ja ränne

63.  toonitab, et seoses suurte rahutustega meie naaberpiirkondades ja demograafiliste muutustega ELis on vaja ühist rändepoliitikat; rõhutab, et Euroopa ühtse turu tugevdamiseks tuleb soodustada paremat juurdepääsu tööturule ja liikuvust, andes kõigile võrdsed tööhõive- ja sotsiaaltingimused ning õigused, kaasa arvatud kutsekvalifikatsiooni ja diplomite tunnustamine kogu ELis ning sotsiaalkindlustus- ja pensioniõiguste ülekandmine,

64.  peab Schengeni lepingut ELi kodanike jaoks erakordseks saavutuseks, mida tuleks kaitsta; nõuab koostöö edasist tugevdamist selles vallas; väljendab suurt muret võimalike muutuste pärast Schengeni eeskirjades; rõhutab tungivalt, et parlament tuleb seadusandlikku protsessi kaasata, ning toonitab, kui tähtis on takistada liikmesriike selles valdkonnas ühepoolseid otsuseid langetamast; tuletab meelde, et Schengeni lepingu heakskiitmine kujutas endast sammu ELi suurema integreerumise suunas ning isikute liikumisvabaduse põhimõtet tuleb kaitsta;

65.  nõuab ELi ühist immigratsioonipoliitikat ja tunneb heameelt komisjoni ettepanekute üle avada rohkem seaduslikke võimalusi ELi tööle tulemiseks; rõhutab vajadust reformida praegust sinise kaardi süsteemi (laiendades seda palju suuremale hulgale töökohtadele ja elukutsetele); märgib, et ELi tööandjad sõltuvad üha rohkem inimestest, kes tulevad väljastpoolt Euroopat ELi, et asuda tööle põllumajanduse, aianduse või turismi valdkonnas või eakate hooldajatena, sest aina vähem ELi kodanikke soovib neil aladel töötada; on veendunud, et komisjoni ettepanekus hooajatöötajate kohta tuleb pakkuda nendele töötajatele, kes on sageli haavatavad ja kaitsetus olukorras, paremaid tingimusi ja kindlat õiguslikku staatust, et kaitsta neid ekspluateerimise eest;

VKEd, innovatsioon ning teadus- ja arendustegevus

66.  soovitab, et komisjon ergutaks VKEsid omakapitali rahastama laenude asemel kas riskikapitali või osakute noteerimise või struktuurifondide toetuse suurendamise abil ning et komisjon muudaks selle VKEdele lihtsamaks, eelkõige tegevust alustavate kõrgtehnoloogiliste äriühingute puhul, kes vajavad palju kapitali teadus- ja arendustegevuseks; rõhutab, et on vaja tugevdada konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi tagatisinstrumenti ja lihtsustada VKEde juurdepääsu rahastamisele; juhib tähelepanu sellele, et eriti on vaja ergutada ja toetada naisettevõtjaid;

67.  tunnustab sotsiaalmajanduse (kolmas sektor) tähtsust Euroopas ja selle olulisust innovatsiooni toetamisel; rõhutab strateegilise keskkonnahoidliku ja ressursitõhusa riigihankepoliitika vajadust Euroopas, et toetada võrdset ja konkurentsivõimelist innovatsioonisektorit;

68.  nõuab tungivalt, et Euroopa Investeerimispangale / Euroopa Investeerimisfondile antaks Euroopa tasandil juhtiv roll VKEde jaoks vahendite vabastamisel, kasutades sujuvamat ja selgemat korda ning tehes seega koostööd liikmesriikide rahandusasutustega, vältides riikide tasandil juba olemasolevate struktuuridega paralleelsete skeemide loomist, et VKEd leiaksid hõlpsasti oma tavapärase alguspunkti; soovitab, et Euroopa Investeerimispank / Euroopa Investeerimisfond peaksid toimima filtrina, keskendudes Euroopa 2020. aasta strateegia esmatähtsatele valdkondadele, tugevdades majandust, tööhõivet, keskkonnasäästlikkust ja ressursitõhusust, toimides valitud VKEde rühmade mentorina ning osaledes aruteludes pankadega ja nende riskijuhtimismeeskondadega, et aidata VKEsid pikaajaliste laenude saamisel; nõuab Euroopa Investeerimispanga rahastamissuutlikkuse täies mahus rakendamist;

69.  kutsub liikmesriike üles kiirendama komisjoni 23. veebruaril 2011. aastal avaldatud väikeettevõtluse algatuses „Small Business Act”(2008) ja selle vahekokkuvõttes ette nähtud meetmete rakendamist, et vähendada halduskoormat, lihtsustada VKEde juurdepääsu rahastamisele ja toetada VKEde rahvusvaheliseks muutumist;

70.  toonitab, et ELi uue põlvkonna rahastamisprogrammid peavad nii siseturul kui ka ülemaailmselt korrapäraselt toetama innovaatilisi ja töökohti loovaid VKEsid; rõhutab vajadust hõlbustada uue tehnoloogia abil ettevõtete kiiret loomist, parandada nende rahastamist, vähendada halduskulusid ja soodustada ettevõtete rahvusvahelistumist; peab väga soovitavaks tunnustada rahvapankadest ja piirkondlikest pankadest koosneva süsteemi keskset rolli, mis tagab abistrateegia optimeerimise ja VKEde valdkonna reaalse toetamise;

Maksundus

71.  toonitab, et nii majandus- ja rahaliit kui ka siseturg vajavad liikmesriikide maksupoliitika tugevamat kooskõlastamist; rõhutab, et maksunduse kvaliteeti tuleb parandada, et pakkuda tööhõive, innovatsiooni ja pikaajaliste investeeringute jaoks õigeid stiimuleid; palub komisjonil analüüsida Euroopa poolaasta raames liikmesriikide maksusüsteemide paindlikkust, et nende maksureformid oleksid majanduslike kõikumiste suhtes vastupidavad ja ei toetu asjatult maksubaasidele, mis on väga tsüklilised ja kus võib kergesti tekkida finantsmulle;

72.  toetab komisjoni jõupingutusi kahjuliku maksukonkurentsi, maksudest kõrvalehoidmise ning maksupettuse ja maksuparadiiside vastu võitlemisel nii ELis kui rahvusvahelisel tasandil, et parandada maksukogumissüsteeme ning võtta kasutusele kohustuslik ühtne konsolideeritud ettevõtte tulumaksu baas koos soovitusliku maksuvahemikuga, samuti spetsiifiline ja lihtsustatud maksusüsteem VKEde jaoks; väljendab rahulolu käibemaksu strateegiaga, mille komisjon kavatseb esitada, et kehtestada süsteem, kus maksupettus ei oleks võimalik;

73.  märgib, et maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumisega võitlemine ning maksukogumise parandamine, sealhulgas ka seoses kolmandate riikidega, peab olema liikmesriikide eelarve konsolideerimist taotlevate jõupingutuste oluline osa;

74.  on arvamusel, et selline samm on praegusel ajal, mil liikmesriigid peavad oma eelarvet konsolideerima, väga oluline; märgib, et maksukonkurents on vastuvõetav juhul, kui see ei ohusta liikmesriikide suutlikkust koguda tulusid, millele neil on õigustatud ootused, ning tuletab meelde, et tuleks leida lahendused kahjuliku maksukonkurentsi minimeerimiseks;

75.  on arvamusel, et ELi rahaliste vahendite eraldamisel tuleks arvesse võtta liikmesriikide maksustamisstrateegiat ning koostöövalmidust maksudest kõrvalehoidumise vastases võitluses ja tihedama maksukoostöö edendamisel;

76.  tunnistab maksuparadiisi ühise määratluse puudumist; nõuab, et kuni ülemaailmse kokkuleppe saavutamiseni lepitaks kokku vähemalt Euroopa piires kehtivas ühtses määratluses;

77.   kutsub liikmesriike üles – arvestades korruptsioonivastase võitluse olulisust ja eesmärki parandada reaalselt finantssektori olukorda – lisama oma karistusõigusesse sätte, mis näeb ette, et juhul kui tööde teostamine on saadud korruptiivsel teel, altkäemaksu andes või kasutades ebaseaduslike eeliste saamiseks muid vahendeid, siis makseasutus tühistab makse või, kui makse on juba tehtud, nõuab selle tagasimaksmist summas, mis on kaks korda saadud maksest suurem;

Tööhõive

78.  toonitab, et uued ja paremad töökohad on õiglase, rohelise ja aruka kasvustrateegia saavutamise eeltingimus, ning seepärast nõuab järgmist:

79.  juhib tähelepanu sellele, et tööpuudust liikmesriikides, kus praegusel ajal rakendatakse fiskaalse kokkuhoiu meetmeid, põhjustab suuremalt jaolt üldise majandustegevuse vähenemine koos pikaajalise töötuse murettekitava kasvuga; märgib, et pikaajalise töötusega tuleb viivitamata tegeleda, sest see võib tõsiselt kahjustada pikaajalist majanduskasvu asjaomastes liikmesriikides ja seega vähendada kogu liidu konkurentsivõimet;

80.  märgib, et praeguse kriisi tagajärjel võib Euroopa Liidu tööjõuturg jääda pikaks ajaks killustunuks, ühest küljest kõrgekvaliteedilise tööjõu koondumise tõttu tasakaalustatud jooksevkontoga liikmesriikidesse ja teisest küljest kõrgete töötuse määrade ja konkurentsivõimelise tööjõu puuduse tõttu neis liikmesriikides, mida kriis on kõige rängemini tabanud ja kus on kõige suuremad võlad;

81.  on veendunud, et endiselt tuleks käsitleda ettevõtete üldjuhtimise teemat seoses halduslike stiimulitega pikaajalisteks investeeringuteks ja töökohtade loomiseks; soovitab koostada iga-aastase aruande, milles hinnatakse ettevõtete sotsiaalset ja keskkonna-alast vastutust kõigi noteeritud äriühingute puhul, kellel on üle 250 töötaja ja kelle käive ületab 50 miljonit eurot;

Haridusstrateegia

82.  toonitab, kui oluline on innovatsiooni, majanduskasvu ja tööjõuturu paindlikkuse jaoks laste, kutse-, ülikooli- ja täiskasvanuharidus, ning rõhutab turvalise paindlikkuse nõuetekohase rakendamise tähtsust; rõhutab vajadust kohandada haridus- ja koolitussüsteeme, et varustada inimesi paremini teadmiste ja oskustega, mis on vajalikud tööhõive, tootlikkuse, kasvu ja konkurentsivõime suurendamiseks;

83.  teeb ettepaneku luua erasektori täielikul osalusel Euroopa Liidu praktikaprogramm, mis oleks analoogne Erasmuse programmiga; on seisukohal, et selline programm peaks hõlmama ülikoolide, rakenduskõrgkoolide, erialase koolituse institutsioonide, tööstuse, finantsturgude, VKEde ja suurettevõtete klastreid ning andma kodanikele, sealhulgas haavatavatele rühmadele, juurdepääsu koolitusele, eelkõige teadmistepõhises majanduses edasiantavate oskuste osas, et edendada elukestvat õpet;

84.  toetab jõuliselt meetmete võtmist Euroopa kõrghariduse kvaliteedi parandamiseks, muu hulgas jätkates üliõpilaste liikuvuse takistuste kõrvaldamist, parandades ülikoolide ja ettevõtete sidemeid ning edendades ühiskonnas ettevõtlikumat meelelaadi; teeb ettepaneku võtta kasutusele Euroopa innovatsioonistipendium, mille eesmärgiks on toetada innovaatilistes sektorites kasutatavate teadmiste ja oskuste edendamist, võimaldades samaaegselt ELi võrgustike ja koostöö loomist; on veendunud, et kõnealune stipendium aitaks toetada noori kutseharidusprogrammides, mis on loodud ja mida konkreetselt rakendatakse igas liikmesriigis;

85.  toonitab vajadust luua Euroopa ja liikmesriikide tasandil sellised tingimused, et era- ja avalik sektor suurendaksid investeeringuid teadus- ja arendustegevusse; märgib, et ülikoolide rahastamine toimub peamiselt rahvuslike eelarvete kaudu, mida niigi survestab konsolideerimine; seetõttu ergutab liikmesriike kindlustama, et nende ülikoolide rahastamise süsteemid oleksid koostatud sihiga suurendada Euroopa tehnoloogilise arengu, innovatsiooni ja töökohtade loomise suutlikkust;

86.  on arvamusel, et julgustamaks liikmesriike haridusvaldkonda rohkem investeerima, tuleks liikmesriikide keskpika perioodi eelarve-eesmärkide hindamisel pöörata erilist tähelepanu riiklikele kulutustele hariduse, teadustöö ja erialaõppe valdkonnas;

87.  toetab Euroopa Ülikoolide Assotsiatsiooni üleskutset suurendada avaliku sektori investeeringuid kõrgharidusse 3%-ni SKPst; on arvamusel, et see eesmärk eeldab stabiilsuse ja kasvu pakti kontrollimisel kulutuste kvalitatiivset hindamist;

88.  nõuab, et koolitust töökohtade tarvis, mis ei eelda ülikooliõpinguid, parandataks praktikasüsteemi arendamise kaudu;

V.  ELi ümberhindamine: mis saab Euroopa majandusjuhtimisest edasi

89.  rõhutab, et Euroopa Liit on jõudnud teelahkmele: liikmesriigid peavad otsustama ühendada jõud integratsiooni süvendamiseks või EL võib hajuda otsustustasandil valitseva seisaku ja majandustasandi lahkhelide tõttu;

90.  hoiatab, et killustumisel ohustab liitu protektsionism ja populism;

91.  nõuab sügavamat demokraatlikku ja poliitilist liitu, mille raames ELi institutsioonidele antaks jõulisem roll ühtse poliitika kujundamisel ja elluviimisel; rõhutab liidu demokraatliku legitiimsuse ja kontrolli tugevdamise tähtsust;

92.  rõhutab, kui tähtis on austada Euroopa projekti põhimõtteid – liikmesriikide võrdsust, solidaarsust, ühtekuuluvust ja koostööd; juhib tähelepanu vajadusele nendest põhimõtetest kinni pidada, lahendades tulemuslikult sisemised tasakaalunihked ja liikudes eurotsooni kuuluvate ja mittekuuluvate liikmesriikide kooskõlastamise kaudu tõelise lähenemise suunas;

93.  rõhutab, et vaja on tugevamat Euroopa Komisjoni, kellel on suurem vastutus Euroopa parlamendi ees ja tähtis roll kodanike seisukohtade peamise vahendajana, eelkõige avalike piiriüleste arutelude foorumina, võttes arvesse riiklike otsuste laiemat mõju näiteks majanduse juhtimise ja sotsiaalhalduse valdkonnas;

94.  toonitab, et majandusjuhtimist koos läheneva majandus-, fiskaal- ja sotsiaalpoliitikaga tuleb korraldada ühenduse meetodit kasutades ja liidu institutsioonide juhtimisel, kaasates täiel määral liikmesriikide parlamente;

95.  on arvamusel, et uued õigusaktid, mis käsitlevad Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ja kolme Euroopa järelevalveasutust, on esimene samm õiges suunas, kuid peab vajalikuks täiendavaid edusamme, et tagada eelkõige süsteemselt oluliste institutsioonide, näiteks suure finantsvõimendusega üksuste otsene järelevalve ELi tasandil; toonitab, et uutele asutustele tuleb anda nende kasvavatele kohustustele vastavad inim- ja rahalised ressursid;

96.  on arvamusel, et üheaegselt finantsstabiilsuse tagamisele suunatud järelevalvega on vaja ka võimalike mullide ja kapitali optimaalse paigutuse järelevalve- ja ennetusmehhanismi, arvestades makromajanduslikke probleeme ja eesmärke, samuti on vaja investeerida reaalmajandusse; on ühtlasi seisukohal, et seejuures tuleks abivahendina kasutada ka maksupoliitikat;

97.  palub komisjonil esitada täiendavad ettepanekud selliste finantsturustruktuuride reguleerimise kohta, mille suurus, süsteemne integratsioon, keerukus või omavaheline seotus võib ohustada finantsstabiilsust ning reguleerivate asutuste suutlikkust nende nõudmistele vastu panna, lisades meetmed, mis võimaldavad järelevalveasutustel saada ülevaate nende tegevusest, kaasa arvatud varipangandussüsteemi ja finantsvõimenduse tase; palub komisjonil kaaluda reguleerimisvõimalusi, nagu piirmäärade kehtestamine või suuruse demotiveerimine, samuti ärimudelid;

98.  toonitab, et riigivõlakriisiga tegelemiseks ning ELi konkurentsivõime, lähenemise ja solidaarsuse suurendamiseks on vaja pädevuse ja kulutuste ülekandmist liidule, millega väheneks märkimisväärselt koormus riikide eelarvetele, ja toonitab, et tuleb luua oluline sünergia liikmesriikide eelarvete ja ELi eelarve vahel, mis võimaldaks olemasolevaid fiskaalvahendeid kõikidel tasanditel optimaalselt eraldada ja kasutada, austades samal ajal subsidiaarsuse põhimõtet, et toetada tugevaid piirkondi ja riike;

99.  järeldab, et saavutamaks demokraatlikku poliitilist liitu ja majanduse integreerumist, mis sobitub rahaliiduga, vastavalt nõukoguga kokku lepitud prioriteetidele, vajab EL piisavas suuruses eelarvet, et kirjendada euro jätkusuutlikult, võimaldades valuutale asjakohase rahastamise seda väljastava poliitilise organisatsiooni tasandil;

100.   tuletab meelde, et rahaliidu moodustamisele eelnenud aruannetes – eelkõige McDougalli aruandes, milles analüüsiti Werneri kava teostamiseks vajalikke tingimusi – kinnitati, et niisuguse eelarve maht peaks olema 2,5–10 % liidu RKTst (olenevalt sellest, kas ja millised saavad olema liidu eelarve ümberjaotamise ülesanded), et eelarvet tuleks rahastada omavahenditest ja seda tuleks kasutada poliitikasuundade ning meetmete rahastamiseks välis- ja julgeoleku- ja kaitsepoliitika, energia- ja transpordisektori, arengukoostöö ning teadus- ja arendustegevuse valdkondades ning et liikmesriikide eelarveid vähendataks sellele vastavalt, et tagada kodanikele ja äriühingutele maksustamise erapooletus;

101.  rõhutab, et tuleb leida parem tasakaal majandus- ja sotsiaalpoliitika vahel, sealhulgas makromajandusliku sotsiaalse dialoogi rolli tugevdamise ja institutsionaliseerimise abil;

102.  tuletab meelde, et Euroopa Liidu õiguspärasus tuleneb tema levitatavatest demokraatlikest väärtustest, tema seatud eesmärkidest ning tema volitustest, vahenditest ja institutsioonidest; on seisukohal, et Euroopa majandusintegratsiooni süvendamine on vajalik euroala ja kogu liidu kui terviku stabiilsuse tagamiseks ning selleks on vaja edasist tööd seoses euroala välisesindatusega, kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamist ettevõtete tulumaksu üle, maksudest kõrvalehoidumisega võitlemise meetmeid, võimalikku riigi- ja eurovõlakirjade vastastikust väljastamist eelarvedistsipliini ergutamiseks, ELi laenuvõtmise suutlikkust ning paremat tasakaalu majandus- ja sotsiaalpoliitika, ELi eelarve jaoks mõeldud omavahendite ning liikmesriikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi rollide vahel;

103.  on veendunud, et poliitilised otsused majanduse juhtimise kohta ei tohiks ohustada ELi tasandil kokkulepitud kohustusi, mis kajastavad kõikide liikmesriikide eesmärke ja huvisid, ning kõnealused otsused peaksid tuginema aluslepingutele kinnitatud ja neid tuleks ellu viia Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi täieliku institutsionaalse kaasamise ja kontrolliga;

104.  nõuab ELi ees seisvate ülesannete lahendamiseks terviklikku strateegiat, mille nurgakiviks oleks majanduse tugevdatud juhtimine; samuti kutsub üles säilitama otsusekindlust eelarve konsolideerimisel, säästva majanduskasvu tagamisel, struktuurireformide tõhustamisel ja pangandussektori korrastamisel; võtab teadmiseks nõukogu ettepaneku sõlmida euroala konkurentsivõime pakt (Euro Plus Pact), mis oleks parlamendi ja nõukogu vahel läbiräägitud majanduse juhtimise paketi üks koostisosa;

105.  nõuab, et Euroopa Aatomienergiaühenduse asemel loodaks Euroopa Energiaühendus;

106.  on arvamusel, et lisaks aluslepingu muudatustele, mida on vaja seoses stabiilsusmehhanismiga, tuleks neid omavahel seotud küsimusi käsitleda konvendi raames, mis kutsutakse kokku vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 48 lõikele 3;

107.  on arvamusel, et kui seda ei tehta, tuleb sisse seada tõhustatud koostöö vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 329, et võimaldada euroalal toimida demokraatlikult ja tõhusalt;

108.  rõhutab, et Euroopa vastus kriisile peab põhinema Euroopa integratsiooni süvendamisel, ühenduse meetodi rakendamisel, parlamentide dialoogi tugevdamisel, sotsiaalse dialoogi edendamisel, heaoluriigi tugevdamisel sotsiaalse kaasamise, töökohtade loomise ning säästva arengu toetamise teel ning sotsiaalse turumajanduse ja selle väärtuste loomisel, et koondada kodanikke Euroopa projekti ümber, mis on rajatud aluslepingutes ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud väärtustele;

o
o   o

109.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Ülemkogu eesistujale, eurorühma esimehele, Euroopa Keskpangale, Euroopa Investeerimispangale, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangale, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Regioonide Komiteele, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning sotsiaalpartneritele.

(1) ELT C 230 E, 26.8.2010, lk 11. (2) ELT C 257 E, 24.9.2010, lk 211. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0376. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0080. (5) Eurostat, Statistics in focus, 9/2010, Population and social conditions http://epp.eurostat.ec.europa.eu/cache/ITY_OFFPUB/KS-SF-10-009/EN/KS-SF-10-009-EN.PDF ja Euroopa Komisjon, Employment in Europe 2010 (http://ec.europa.eu/employment_social/eie/executive_summarys_en.html#top). (6) Euroopa Komisjon, Impact of the current Economic and Financial crisis on potential output, Occasional Papers 49, juuni 2009, tabel V, lk 33 (http://ec.europa.eu/economy_finance/publications/publication15479_en.pdf). (7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiiv 2003/6/EÜ siseringitehingute ja turuga manipuleerimise (turu kuritarvitamise) kohta (ELT L 96, 12.4.2003, lk 16). (8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/39/EÜ finantsinstrumentide turgude kohta (ELT L 145, 30.4.2004, lk 1). (9) IMF Staff Position Noteposition, 19. veebruar 2010, SPN/10/04, Capital Inflows: The Role of Controls.