Euroopa Parlamendi 6. aprilli 2011. aasta resolutsioon, mis käsitleb nõukogu seisukohta Euroopa Liidu 2011. aasta paranduseelarve projekti nr 1/2011 kohta, III jagu – Komisjon (07704/2011 – C7-0072/2011 – 2011/2022(BUD))

P7_TA(2011)0128 A7-0115/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 314, ning Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 106a;

–  võttes arvesse nõukogu 25. juuni 2002. aasta määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust, (1) eriti selle artikleid 37 ja 38;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu 2011. aasta üldeelarvet, mis võeti lõplikult vastu 15. detsembril 2010. aastal(2);

–  võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(3);

–  võttes arvesse komisjoni 14. jaanuaril 2011. aastal esitatud Euroopa Liidu 2011. aasta paranduseelarve projekti nr 1/2011 (KOM(2011)0009);

–  võttes arvesse nõukogu 15. märtsi 2011. aasta seisukohta paranduseelarve projekti nr 1/2011 kohta (07704/2011 – C7-0072/2011);

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 75b ja 75e;

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A7-0115/2011),

A.  arvestades, et 2011. aasta üldeelarve paranduseelarve projekti nr 1/2011 eesmärk on võtta kasutusele ELi Solidaarsusfond 182,4 miljoni euro ulatuses kulukohustuste assigneeringute ja maksete assigneeringutena, et leevendada Poolas, Slovakkias, Tšehhis, Ungaris, Horvaatias ja Rumeenias toimunud tugevate vihmasadude tõttu tekkinud üleujutuste tagajärgi;

B.  arvestades, et paranduseelarve projekti nr 1/2011 eesmärk on ametlikult korrigeerida 2011. aasta eelarvet;

C.  arvestades, et 2011. aasta eelarvele lisatud ühisdeklaratsioonis maksete assigneeringute kohta nähti ette paranduseelarve esitamine, kui 2011. aasta eelarvesse kantud assigneeringud ei ole kulude katmiseks piisavad;

D.  arvestades, et nõukogu otsustas luua finantsmääruse artiklis 44 ette nähtud negatiivreservi;

E.  arvestades, et nõukogu otsus on ainult pragmaatiline ega ole mõeldud võimalike tulevikus tekkivate ettenägematute vajaduste jätkusuutlikuks ja finantsjuhtimise seisukohalt usaldusväärseks täitmiseks, mistõttu tuleks seda käsitleda ühekordse lahendusena;

F.  arvestades, et nõukogu kutsus komisjoni üles esitama võimalikult kiiresti negatiivreservi kasutusele võtmise ettepaneku;

G.  arvestades, et peagi koostatav paranduseelarve projekt 2010. aasta ülejäägi eelarvesse kandmise kohta annab asjakohase ja õigeaegse võimaluse negatiivreservi kasutusele võtmiseks,

1.  võtab paranduseelarve projekti nr 1/2011 teadmiseks;

2.  on seisukohal, et ELi Solidaarsusfondi vahendid tuleks pärast loodusõnnetusi võimalikult kiiresti kasutusele võtta ja rahalise abi taotluste menetlemine, ettepanekute hindamine ja koostamine ning asjaomaste eelarvedokumentide ja õigusaktide vastuvõtmine peaks toimuma tõhusalt ja kiiresti;

3.  kutsub komisjoni − ilma, et see piiraks komisjoni algatusõigust − finantsmääruse artiklis 15 sätestatu kohaselt kasutama paranduseelarve projekti 2010. aasta ülejäägi eelarvesse kandmise kohta, et negatiivreserv kasutusele võtta;

4.  kiidab nõukogu seisukoha paranduseelarve projekti nr 1/2011 kohta muutmata kujul heaks ning teeb presidendile ülesandeks kuulutada paranduseelarve nr 1/2011 lõplikult vastuvõetuks ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

(1) EÜT L 248, 16.9.2002, lk 1. (2) ELT L 68, 15.3.2011. (3) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1.

Euroopa Parlamendi 6. aprilli 2011. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Euroopa Liidu solidaarsusfondi kasutuselevõtmise kohta kooskõlas eelarvedistsipliini ja usaldusväärset finantsjuhtimist käsitleva Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktiga 26 (KOM(2011)0010 – C7-0023/2011 – 2011/2021(BUD))

P7_TA(2011)0129 A7-0114/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2011)0010 – C7-0023/2011);

–  võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta,(1) eriti selle punkti 26;

–  võttes arvesse nõukogu 11. novembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 2012/2002 Euroopa Liidu solidaarsusfondi loomise kohta(2);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisdeklaratsiooni solidaarsusfondi kohta, mis võeti vastu 17. juulil 2008. aastal toimunud lepituskohtumisel;

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit ja regionaalarengukomisjoni arvamust (A7-0114/2011),

1.  kiidab käesolevale resolutsioonile lisatud otsuse heaks;

2.  tuletab meelde, et 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 26 on sätestatud, et kui assigneeringuid on võimalik ümber jaotada selles rubriigis, kus on vaja teha täiendavad kulutusi, arvestab komisjon seda vastava ettepaneku tegemisel;

3.  märgib, et kui komisjon nõudis täiendavaid kulukohustusi ja makseid ELi solidaarsusfondi vajaduste katmiseks nii aasta alguses, ei leidnud ta võimalust ümberpaigutamiseks või ümberjaotamiseks asjaomaste rubriikide sees ja vahel;

4.  on valmis kaaluma üldist maksete olukorda 2010. aasta eelarve täitumise kontekstis;

5.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga otsusele alla ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

6.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos selle lisaga nõukogule ja komisjonile.

LISA

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS

Euroopa Liidu solidaarsusfondi kasutuselevõtmise kohta vastavalt eelarvedistsipliini ja usaldusväärset finantsjuhtimist käsitleva Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktile 26

(Käesoleva lisa teksti siinkohal ei avaldata, kuna see kattub lõpliku õigusaktiga, st otsusega 2011/286/EL.)

(1) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1. (2) ELT L 311, 14.11.2002, lk 3.

Euroopa Parlamendi 6. aprilli 2011. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu protokolli (millega määratakse kindlaks Euroopa Ühenduse ja Komoori Liidu vahelise kalandusalase partnerlusepinguga ettenähtud kalapüügivõimalused ja rahaline toetus) sõlmimise kohta (15572/2010 – C7-0020/2011 – 2010/0287(NLE))

P7_TA(2011)0130 A7-0056/2011

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (15572/2010);

–  võttes arvesse protokolli (millega määratakse kindlaks Euroopa Ühenduse ja Komoori Liidu vahelise kalandusalase partnerlusepinguga ettenähtud kalapüügivõimalused ja rahaline toetus) eelnõu (15571/2010);

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 43 lõikele 2 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a (C7–0020/2011);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 81 ja artikli 90 lõiget 8;

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni soovitust ja eelarvekomisjoni ning arengukomisjoni arvamusi (A7-0056/2011),

1.  annab nõusoleku protokolli sõlmimiseks;

2.  palub, et komisjon edastaks parlamendile Euroopa Ühenduse ja Komoori Liidu vahelise kalandusalase partnerluslepingu artiklis 9 ette nähtud ühiskomitee koosolekute ja töö järeldused(1), protokolli artikli 7 lõikes 2 osutatud mitmeaastase valdkondliku kava ning iga-aastase hindamise tulemused; nõuab, et vaatleja rollis olevatele Euroopa Parlamendi esindajatele antaks võimalus osaleda ühiskomitee koosolekutel ja töös vastavalt lepingu artiklile 9; nõuab, et komisjon esitaks protokolli rakendamise viimasel aastal, enne kui algavad läbirääkimised lepingu pikendamise üle, Euroopa Parlamendile ja nõukogule ülevaate lepingu rakendamise kohta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide ning Komoori Liidu valitsustele ja parlamentidele.

(1) Heaks kiidetud nõukogu 5. oktoobri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1563/2006 (ELT L 290, 20.10.2006, lk 6).

Euroopa Parlamendi 6. aprilli 2011. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Jordaania Hašimiidi Kuningriigi vahelise protokolli vormis lepingu, milles sätestatakse vaidluste lahendamise kord, mida kohaldatakse ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Jordaania Hašimiidi Kuningriigi vahelise assotsiatsiooni loomist käsitleva Euroopa–Vahemere piirkonna lepingu kaubandusalaseid sätteid käsitlevate vaidluste suhtes, sõlmimise kohta (13758/2010 – C7-0057/2011 – 2010/0173(NLE))

P7_TA(2011)0131 A7-0067/2011

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (13758/2010);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Jordaania Hašimiidi Kuningriigi vahelise protokolli vormis lepingu eelnõu, milles sätestatakse vaidluste lahendamise kord, mida kohaldatakse ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Jordaania Hašimiidi Kuningriigi vahelise assotsiatsiooni loomist käsitleva Euroopa–Vahemere piirkonna lepingu kaubandusalaseid sätteid käsitlevate vaidluste suhtes (13974/2010);

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 lõike 4 esimesele lõigule ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v (C7-0057/2011);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 81 ja artikli 90 lõiget 8;

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni soovitust (A7-0067/2011),

1.  annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Jordaania Hašimiidi Kuningriigi valitsusele ja parlamendile.

Euroopa Parlamendi 6. aprilli 2011. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vahelise lepingu, milles sätestatakse vaidluste lahendamise kord, sõlmimise kohta (13754/2010 – C7-0431/2010 – 2010/0181(NLE))

P7_TA(2011)0132 A7-0066/2011

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (13754/2010);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vahelise lepingu eelnõu, milles sätestatakse vaidluste lahendamise kord (13973/2010);

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 lõike 4 esimesele lõigule ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v (C7-0431/2010);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 81 ja artikli 90 lõiget 8;

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni soovitust (A7-0066/2011),

1.  annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Maroko Kuningriigi valitsusele ja parlamendile.

Euroopa Parlamendi 6. aprilli 2011. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Egiptuse Araabia Vabariigi vahelise protokolli vormis lepingu, milles sätestatakse vaidluste lahendamise kord, mida kohaldatakse ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Egiptuse Araabia Vabariigi vahelise assotsiatsiooni loomist käsitleva Euroopa–Vahemere piirkonna lepingu kaubandusalaseid sätteid käsitlevate vaidluste suhtes, sõlmimise kohta (13762/2010 – C7-0372/2010 – 2010/0229(NLE))

P7_TA(2011)0133 A7-0068/2011

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (13762/2010);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Egiptuse Araabia Vabariigi vahelise protokolli vormis lepingu eelnõu, milles sätestatakse vaidluste lahendamise kord, mida kohaldatakse ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Egiptuse Araabia Vabariigi vahelise assotsiatsiooni loomist käsitleva Euroopa–Vahemere piirkonna lepingu kaubandusalaseid sätteid käsitlevate vaidluste suhtes (13975/2010);

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 lõike 4 esimesele lõigule ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v (C7-0372/2010);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 81 ja artikli 90 lõiget 8;

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni soovitust (A7-0068/2011),

1.  annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Egiptuse Araabia Vabariigi valitsusele ja parlamendile.

Euroopa Parlamendi 6. aprilli 2011. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu partnerlus- ja koostöölepingu (millega luuakse partnerlus ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ja teiselt poolt Ukraina vahel) protokolli (milles käsitletakse Euroopa Liidu ja Ukraina vahelist raamlepingut Ukraina liidu programmides osalemise üldpõhimõtete kohta) sõlmimise kohta (13604/2010 – C7-0401/2010 – 2010/0218(NLE))

P7_TA(2011)0134 A7-0063/2011

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (13604/2010);

–  võttes arvesse 14. juunil 1994. aastal sõlmitud partnerlus- ja koostöölepingu (millega luuakse partnerlus ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Ukraina vahel)(1) protokolli eelnõu, milles käsitletakse Euroopa Liidu ja Ukraina vahelist raamlepingut Ukraina liidu programmides osalemise üldpõhimõtete kohta (13962/2010);

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 114, 168, 169 ja 172, artikli 173 lõikele 3, artiklitele 188 ja 192 ning artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a (C7-0401/2010);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 81, artikli 90 lõiget 8 ja artikli 46 lõiget 1;

–  võttes arvesse väliskomisjoni soovitust (A7-0063/2011),

1.  annab nõusoleku protokolli sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Ukraina valitsusele ja parlamendile.

(1) EÜT L 49, 19.2.1998, lk 3.

Euroopa Parlamendi 6. aprilli 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, millega kehtestatakse eeskirjad kalandustoodete, elusate kahepoolmeliste molluskite, okasnahksete, mantelloomade ja meritigude ning nende kõrvalsaaduste importimiseks Gröönimaalt Euroopa Liitu (KOM(2010)0176 – C7-0136/2010 – 2010/0097(COD))

P7_TA(2011)0135 A7-0057/2011

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (KOM(2010)0176);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 203, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7-0136/2010);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3, artikli 43 lõiget 2 ning artiklit 204;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 34 ainsat artiklit erikorra kohta Gröönimaa suhtes;

–  võttes arvesse õiguskomisjoni arvamust esitatud õigusliku aluse kohta;

–  võttes arvesse Itaalia senati poolt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldamist käsitleva protokolli nr 2 raames esitatud põhjendatud arvamust, mille kohaselt õigusakti ettepanek ei vasta subsidiaarsuse põhimõttele;

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 55 ja 37;

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A7-0057/2011),

1.  võtab vastu esimese lugemise seisukoha alljärgnevas sõnastuses;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 6. aprillil 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr .../2011, millega kehtestatakse eeskirjad kalandustoodete, elusate kahepoolmeliste molluskite, okasnahksete, mantelloomade ja meritigude ning nende kõrvalsaaduste importimiseks Gröönimaalt Euroopa Liitu [ME 1]

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eelkõige selle artikli 43 lõiget 2 ja artiklit 204, [ME 2]

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 34 ainsat artiklit erikorra kohta Gröönimaa suhtes, [ME 3]

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust(1),

toimides seadusandliku tavamenetluse[ME 2] kohaselt(2)

ning arvestades järgmist:

(1)  Gröönimaa on loetletud Euroopa Liidu toimimise lepingu II lisas esitatud ülemeremaade ja -territooriumide loetelus. Kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 198, on assotsieerimise eesmärk edendada ülemeremaade ja -territooriumide majanduslikku ja sotsiaalset arengut ning luua tihedad majandussidemed ülemeremaade ja -territooriumide ning ELi kui terviku vahel.

(2)  Taani ja Gröönimaa on taotlenud, et nõukogu 27. novembri 2001. aasta otsuse 2001/822/EÜ (ülemeremaade ja -territooriumide assotsieerimise kohta Euroopa Ühendusega)(3) III lisa kohaselt Gröönimaalt pärit kalandustoodete, kahepoolmeliste molluskite, okasnahksete, mantelloomade ja meritigude ning nende kõrvalsaadustega (edaspidi „tooted”) kauplemist Euroopa Liidu ja Gröönimaa vahel lubataks vastavalt ELi sisekaubanduse eeskirjadele.

(3)  On asjakohane, et lisaks kalandustooteturu ühise korralduse eeskirjadele toimuks kõnealune kaubandus ka kooskõlas Euroopa Liidu õigusaktides sätestatud Euroopa Liidu loomatervise ja toiduohutuse eeskirjadega.

(4)  Seepärast peaksid Taani ja Gröönimaa tagama, et Gröönimaalt Euroopa Liitu lähetatavad kaubasaadetised vastaksid Euroopa Liidus kehtivatele loomatervise ja toiduohutuse ning kalandustooteturu ühise korralduse eeskirjadele. Tingimustele vastavad sööda- ja toidukäitlejad tuleks registreerida ja loetleda vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrusele (EÜ) nr 882/2004 ametlike kontrollide kohta, mida tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks(4).

(5)  Gröönimaa pädev asutus on esitanud komisjonile ametliku kinnituse asjaomaste toodete suhtes kehtivate Euroopa Liidu eeskirjade ja loomatervise nõuete täitmise kohta. Kõnealune kinnitus hõlmab eelkõige sätete, mis on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. oktoobri 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 1774/2002 (milles sätestatakse muuks otstarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste sanitaareeskirjad),(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 853/2004 (millega sätestatakse loomset päritolu toidu hügieeni erieeskirjad)(6) ja nõukogu 24. oktoobri 2006. aasta direktiiviga 2006/88/EÜ (vesiviljelusloomade ja vesiviljelustoodete loomatervishoiunõuete ning teatavate veeloomadel esinevate taudide ennetamise ja tõrje kohta),(7) kohaldamist ning sisaldab kohustust järgida ELi sisekaubanduse eeskirju.

(6)  Nõukogu 29. aprilli 1996. aasta direktiiviga 96/23/EÜ (millega nähakse ette teatavate ainete ja nende jääkide kontrollimise meetmed elusloomades ja loomsetes toodetes)(8) nähakse ette vesiviljelusloomi käsitleva riikliku kontrollimiskava koostamist. Seega tuleks kõnealuseid sätteid kohaldada ka Gröönimaa suhtes.

(7)  Selleks et lubada toodete importi Gröönimaalt Euroopa Liitu kooskõlas Euroopa Liidu õigusaktides sätestatud ELi sisekaubanduse eeskirjadega, peavad Taani ja Gröönimaa võtma kohustuse tagada asjaomaste sätete ülevõtmise ja rakendamise Gröönimaal enne käesoleva määruse[AM 1] vastuvõtmise kuupäeva. Taani ja Gröönimaa peavad võtma kohustuse tagada, et kolmandatest riikidest Gröönimaale imporditud asjaomased tooted vastavad Euroopa Liidu loomatervise ja toiduohutuse eeskirjadele. Gröönimaa piirikontrollipunktides tehtav veterinaarkontroll peab toimuma kooskõlas nõukogu 18. detsembri 1997. aasta direktiiviga 97/78/EÜ, milles sätestatakse kolmandatest riikidest ühendusse toodavate toodete veterinaarkontrolli põhimõtted(9). Piirikontrollipunktides korraldatakse veterinaarkontroll tihedas koostöös tolliametnikega. Nimetatud kohustuse lihtsustamiseks on asjakohane esitada pädevatele asutustele asjaomased viited kombineeritud nomenklatuurile (CN), mis on sätestatud nõukogu 17. aprilli 2007. aasta otsuse nr 2007/275/EÜ (milles käsitletakse nõukogu direktiivide 91/496/EMÜ ja 97/78/EÜ alusel piiripunktides kontrollitavate loomade ja toodete loetelusid)(10) I lisas.

(8)  Nõukogu 26. juuni 1990. aasta direktiiviga 90/425/EMÜ, milles käsitletakse ühendusesiseses kaubanduses teatavate elusloomade ja toodete suhtes seoses siseturu väljakujundamisega kohaldatavaid veterinaar- ja zootehnilisi kontrolle(11), on ette nähtud juurutada veterinaarasutusi ühendav arvutisüsteem (TRACES), mille peamine eesmärk on hõlbustada loomatervise ja -heaoluga seotud teabe kiiret vahetamist pädevate asutuste vahel. Komisjoni 30. märtsi 2004. aasta otsusega 2004/292/EÜ TRACES süsteemi(12) kasutuselevõtmise kohta on ette nähtud, et liikmesriigid peavad kasutama TRACES süsteemi alates 1. aprillist 2004. TRACES on olulise tähtsusega loomade ja loomsete saaduste tõhusaks järelevalveks ning seega tuleks süsteemi kasutada ka Gröönimaal toimuva kaupade liikumise ja kaubandusega seotud andmete edastamiseks.

(9)  Nõukogu 21. detsembri 1982. aasta direktiivis 82/894/EMÜ (ühendusesisese loomahaigustest teatamise kohta)(13) loetletud loomahaiguste puhangutest tuleb komisjonile teatada loomahaigustest teatamise süsteemi (ADNS) kaudu kooskõlas komisjoni 1. märtsi 2005. aasta otsusega 2005/176/EÜ, milles sätestatakse loomahaigustest teatamise kodeeritud vorm ja koodid vastavalt nõukogu direktiivile 82/894/EMÜ(14). Kõnealuseid sätteid tuleks asjaomaste toodete suhtes kohaldada ka Gröönimaal.

(10)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused,(15) on loodud kiirhoiatussüsteem, mille abil teatatakse toidust või söödast tulenevast riskist, mis on inimeste tervisega vahetult või kaudselt seotud (RASFF). Kõnealuseid sätteid tuleks asjaomaste toodete suhtes kohaldada ka Gröönimaal.

(11)  Enne kui Gröönimaa saab hakata teostama kolmandatest riikidest Gröönimaale toodud kaupade veterinaarkontrolli, peab EL kontrollima Gröönimaal, et asjaomane piirikontrollipunkt (asjaomased piirikontrollipunktid) vastaks nõuetele, mis on sätestatud direktiivis 97/78/EÜ, komisjoni 22. jaanuari 2004. aasta määruses (EÜ) nr 136/2004 (milles sätestatakse kolmandatest riikidest imporditud kaupade veterinaarkontrolli kord ühenduse piiripunktides)(16) ja komisjoni 21. novembri 2001. aasta otsuses 2001/812/EÜ (milles sätestatakse kolmandatest riikidest ühendusse toodavate toodete veterinaarkontrolli eest vastutavate piiripunktide heakskiitmise nõuded)(17).

(12)  Kui asjaomase kontrollimise tulemused on positiivsed, loetletakse Gröönimaa piirikontrollipunktid komisjoni 28. septembri 2009. aasta otsuses 2009/821/EÜ, millega koostatakse loetelu heakskiidetud piirikontrollipunktidest, sätestatakse teatavad eeskirjad komisjoni veterinaarekspertide tehtava kontrolli kohta ja määratakse kindlaks veterinaarasutused süsteemis TRACES(18). Gröönimaale ja Euroopa Liitu toodud kalandustoodete tõhusa järelevalve tagamiseks on asjakohane, et käesolevat määrust[AM 1] kohaldataks kohe pärast Gröönimaa piirikontrollipunktide loetlemist komisjoni otsuses 2009/821/EÜ.

(13)  Käesoleva määruse[AM 1] rakendamiseks vajalikud meetmed tuleb vastu võtta vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusele (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes(19),

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE[AM 1]:

Artikkel 1

Sisu ja reguleerimisala

Käesolevat määrust[AM 1] kohaldatakse Gröönimaalt pärit või esmalt Gröönimaale ja sealt Euroopa Liitu toodud kalandustoodete, kahepoolmeliste molluskite, okasnahksete, mantelloomade ja meritigude ning nende kõrvalsaaduste („edaspidi tooted”) suhtes.

Artikkel 2

Mõisted

Artikkel 3

Gröönimaa ja Euroopa Liidu vahelist kalandustoodete, elusate kahepoolmeliste molluskite, okasnahksete, mantelloomade ja meritigude ning nende kõrvalsaadustega kauplemist käsitlevad üldeeskirjad

1.  Liikmesriigid lubavad importida Euroopa Liitu Gröönimaalt saabuvaid tooteid, vastavalt ELi sisekaubandust käsitlevatele Euroopa Liidu õigusaktidele.

2.  Toodete importimisel Euroopa Liitu peavad olema täidetud järgmised tingimused:

Artikkel 4

Vesiviljelusloomade kontrollikava

Kooskõlas direktiiviga 96/23/EÜ esitavad Taani ja Gröönimaa komisjonile kinnitamiseks Gröönimaa kontrollikavad jääkide ja ainete kindlakstegemiseks vesiviljelusloomadel.

Artikkel 5

Kolmandatest riikidest Gröönimaale imporditud toodete kontroll

1.  Kolmandatest riikidest Gröönimaale toodud kaubasaadetiste veterinaarkontroll toimub direktiivis 97/78/EÜ sätestatud eeskirjade kohaselt.

Kõnealuse veterinaarkontrolli hõlbustamiseks esitab komisjon Taani ja Gröönimaa pädevatele asutustele toodetega seotud viited komisjoni otsuse 2007/275/EÜ I lisas loetletud kombineeritud nomenklatuuri koodidele.

2.  Gröönimaa piirikontrollipunktidega seotud ettepanekud esitatakse komisjonile kinnitamiseks kooskõlas direktiivi 97/78/EÜ artikli 6 lõikega 2.

Gröönimaa heakskiidetud piirikontrollipunktide loetelu lisatakse liikmesriikide piirikontrollipunktide loetelusse, mis on heaks kiidetud kooskõlas direktiividega 91/496/EMÜ ja 97/78/EÜ.

Artikkel 6

Infosüsteemid

1.  Kooskõlas otsusega 2004/292/EÜ esitatakse Gröönimaal kaupade liikumist ja kaubandust käsitlevad andmed taani keeles TRACES süsteemi kaudu.

2.  Kooskõlas direktiiviga 82/894/EMÜ ja otsusega 2005/176/EÜ teatakse Gröönimaal asuvate toodetega seotud veeloomade haigustest ADNS süsteemi kaudu.

3.  Gröönimaal asuvate toodetega seotud vahetutest või kaudsetest riskidest inimeste tervisele teatatakse RASFF süsteemi kaudu, mis on loodud määrusega (EÜ) nr 178/2002.

Artikkel 7

Eraldusmärgis

Kooskõlas määruse (EÜ) nr 853/2004 II lisa punktis I(B) sätestatud eeskirjadega märgistatakse Gröönimaalt Euroopa Liitu lähetatud kaubasaadetised Gröönimaa eraldusmärgisega GL.

Artikkel 8

Kinnitus käesolevas määruses[AM 1] sätestatud tingimuste täitmise kohta

Taani ja Gröönimaa esitavad enne artiklis 11 nimetatud käesoleva määruse[AM 1] kohaldamiskuupäeva kirjaliku kinnituse, et käesoleva määruse[AM 1] kohaldamiseks on võetud vajalikud meetmed.

Artikkel 9

Rakendusmeetmed

Käesoleva määruse[AM 1] rakendamiseks vajalikud meetmed võetakse vastu artiklis 10 osutatud korras

Artikkel 10

Komiteemenetlus

1.  Komisjoni abistab määruse (EÜ) nr 178/2002 artikliga 58 asutatud toiduahela ja loomatervishoiu alaline komitee.

2.  Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

Artikkel 11

Jõustumine ja kohaldatavus

Käesolev määrus[AM 1] jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. [AM 1]

Määrust kohaldatakse alates Gröönimaa esimese piirikontrollipunkti loetlemisest otsuses 2009/821/EÜ.

...,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

(1) ELT... (2) Euroopa Parlamendi 6. aprilli 2011. aasta seisukoht. (3) EÜT L 314, 30.11.2001, lk 1. (4) ELT L 165, 30.4.2004, lk 1. (5) EÜT L 273, 10.10.2002, lk 1. (6) ELT L 139, 30.4.2004, lk 55. (7) ELT L 328, 24.11.2006, lk 14. (8) EÜT L 125, 23.5.1996, lk 10. (9) EÜT L 24, 30.1.1998, lk 9. (10) ELT L 116, 4.5.2007, lk 9. (11) EÜT L 224, 18.8.1990, lk 29. (12) ELT L 94, 31.3.2004, lk 63. (13) EÜT L 378, 31.12.1982, lk 58. (14) ELT L 59, 5.3.2005, lk 40. (15) EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1. (16) ELT L 21, 28.1.2004, lk 11. (17) EÜT L 306, 23.11.2001, lk 28. (18) ELT L 296, 12.11.2009, lk 1. (19) ELT L 55, 28.2.2011, lk 13.

Euroopa Parlamendi 6. aprilli 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv liikmesriikides rahvusvahelise kaitse andmise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta (uuestisõnastamine) (KOM(2009)0554 – C7-0248/2009 – 2009/0165(COD))

P7_TA(2011)0136 A7-0085/2011

(Seadusandlik tavamenetlus – uuesti sõnastamine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2009)0554);

–  võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2 ja artikli 63 esimese taande punkti 1 alapunkti d ja punkti 2 alapunkti a, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7-0248/2009);

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Lissaboni lepingu jõustumise mõju käimasolevatele institutsioonidevahelistele otsustamismenetlustele” (KOM(2009)0665);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3 ning artikli 78 lõiget 2;

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 28. aprilli 2010. aasta arvamust(1);

–  võttes arvesse 28. novembri 2001. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet õigusaktide uuesti sõnastamise tehnika süstemaatilise kasutamise kohta(2);

–  võttes arvesse oma 10. märtsi 2009. aasta resolutsiooni Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tuleviku kohta(3);

–  võttes arvesse vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 3 saadetud õiguskomisjoni 2. veebruari 2010. aasta kirja kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile;

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 87 ja 55;

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A7-0085/2011),

A.  arvestades, et Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma arvamuse kohaselt ei sisalda kõnealune ettepanek muid sisulisi muudatusi peale nende, mis on ettepanekus esile toodud, ning arvestades, et varasemate õigusaktide muutmata sätete ning nimetatud muudatuste kodifitseerimise osas piirdub ettepanek üksnes kehtivate õigusaktide kodifitseerimisega ilma sisuliste muudatusteta,

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha, võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma soovitusi;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 6. aprillil 2011. Aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/.../EL liikmesriikides rahvusvahelise kaitse andmise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta (uuestisõnastamine)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 78 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust(4),

toimides kooskõlas seadusandliku tavamenetlusega(5)

ning arvestades järgmist:

(1)  Nõukogu 1. detsembri 2005. aasta direktiivi 2005/85/EÜ (liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta)(6) tuleb teha mitmeid olulisi muudatusi. Selguse huvides tuleks nimetatud direktiiv uuesti sõnastada.

(2)  Ühine varjupaigapoliitika, sealhulgas Euroopa ühine varjupaigasüsteem, on osa Euroopa Liidu eesmärgist luua järk-järgult vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala, mis on avatud isikutele, kes neist sõltumatute asjaolude tõttu taotlevad õiguspäraselt kaitset liidus.

(3)  Oma erakorralisel kohtumisel Tamperes 15. ja 16. oktoobril 1999 otsustas Euroopa Ülemkogu püüelda sellise Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise poole, mis põhineb pagulaste seisundit käsitleva 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsiooni (mida on muudetud 31. jaanuari 1967. aasta New Yorgi protokolliga, edaspidi „Genfi konventsioon”) täielikul kohaldamisel, millega kinnitatakse tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet ja tagatakse, et kedagi ei sunnita naasma riiki, kus teda ohustab tagakiusamine.

(4)  Tampere kohtumise järeldustes on sätestatud, et Euroopa ühine varjupaigasüsteem peaks lühikeses perspektiivis hõlmama liikmesriikides õiglaste ja tõhusate varjupaigamenetluste ühiseid nõudeid ning pikas perspektiivis ühenduse õigusakte, mille tulemuseks on ühine varjupaigamenetlus Euroopa Ühenduses.

(5)  Direktiiv 2005/85/EÜ oli esimene varjupaigamenetlusi käsitlev meede.

(6)  Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise esimene etapp on praeguseks lõpule viidud. Euroopa Ülemkogu võttis 4. novembri 2004. aasta kohtumisel vastu Haagi programmi, milles seatakse vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal rakendatavad eesmärgid aastateks 2005−2010. Seepärast kutsuti Haagi programmis Euroopa Komisjoni üles lõpetama esimese etapi õigusaktide hindamine ning esitama teise etapi õigusaktid ja meetmed nõukogule ja Euroopa Parlamendile eesmärgiga need enne 2010. aastat vastu võtta. Haagi programmi kohaselt on taotletavaks eesmärgiks seoses Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomisega ühise varjupaigamenetluse ja ühtse pagulasseisundi kehtestamine kogu Euroopa Liidus.

(7)  Euroopa Ülemkogu märkis 16. oktoobril 2008. aastal vastuvõetud Euroopa sisserände- ja varjupaigapaktis, et liikmesriigiti esineb endiselt märkimisväärseid erinevusi kaitse tagamises, ning kutsus üles tegema uusi algatusi, sealhulgas esitama ettepaneku ühiseid tagatisi sisaldava ühtse varjupaigamenetluse kehtestamiseks, et viia lõpule Haagi programmis ette nähtud Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomine.

(8)  Vaja on muu hulgas kasutada ▌ Euroopa Pagulasfondi ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti vahendeid, et piisavalt toetada liikmesriikide jõupingutusi Euroopa ühise varjupaigasüsteemi teises etapis kehtestatud nõuete rakendamisel, eelkõige nende liikmesriikide jõupingutusi, kelle varjupaigasüsteem on eelkõige riigi geograafilise asendi või demograafilise olukorra tõttu sattunud erilise ja ebaproportsionaalse surve alla. Liikmesriikides, mis võtavad vastu oma rahvaarvu suhtes ebaproportsionaalselt suure arvu varjupaigataotlusi, tuleb koheselt vastavalt kasutusele võtta Euroopa Pagulasfondi ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti finantstoetused ja administratiivsed/tehnilised toetused, et neil riikidel oleks võimalik täita käesoleva direktiivi sätteid. [ME 1]

(9)  Selleks et tagada taotlejate direktiivi […./.../EL] [miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada rahvusvahelise kaitse saaja staatus, ja antava kaitse sisu kohta (edaspidi „miinimumnõuete direktiiv”)] kohase rahvusvahelise kaitse vajaduste ulatuslik ja tõhus hindamine, peaks rahvusvahelise kaitse andmise menetlust reguleeriv liidu raamistik põhinema ühtse varjupaigamenetluse põhimõttel.

(10)  Käesoleva direktiivi peaeesmärk on töötada välja liikmesriikides rahvusvahelise kaitse andmise ja äravõtmise menetluse veelgi täpsemad miinimumnõuded eesmärgiga luua liidus ühine varjupaigamenetlus.

(11)  Rahvusvahelise kaitse andmise ja äravõtmise menetluste eeskirjade ühtlustamine peaks aitama piirata rahvusvahelise kaitse taotlejate edasist liikumist ühest liikmesriigist teise, mis on põhjustatud erinevustest õigusraamistikes, ning looma samaväärsed tingimused direktiivi […./.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] kohaldamiseks liikmesriikides.

(12)  Miinimumnõuete olemusest tulenevalt peaks liikmesriikidel olema õigus kehtestada või säilitada kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute suhtes, kes paluvad liikmesriigilt rahvusvahelist kaitset, soodsamad sätted, kui selline taotlus on esitatud põhjusel, et asjaomane isik vajab rahvusvahelist kaitset direktiivi […./.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] tähenduses.

(13)  Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja peetakse kinni iseäranis Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tunnustatud põhimõtetest. Eelkõige püütakse käesoleva direktiiviga edendada harta artiklite 1, 4, 18, 19, 21, 24 ja 47 kohaldamist ning sellest tuleks lähtuda ka direktiivi rakendamisel. [ME 2]

(14)  Käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate isikute kohtlemisel on liikmesriigid seotud kohustustega, mis tulenevad rahvusvahelistest õigusaktidest, millega nad on ühinenud.

(15)  Liikmesriigid on kohustatud täielikult järgima tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet ja varjupaigaõigust, mis hõlmab juurdepääsu varjupaigamenetlusele iga inimese puhul, kes soovib varjupaika taotleda ning kes viibib nende jurisdiktsioonis, sealhulgas need, kes on liidu või liikmesriigi organi tõhusa kontrolli all. [ME 3]

(16)  On oluline, et rahvusvahelise kaitse taotluste kohta tehakse otsused asjaolude põhjal ja seda teevad esmatasandil ametiasutused, kelle personalil on vastavad teadmised ning kes saab varjupaiga- ja pagulaste alast koolitust. [ME 4]

(17)  Rahvusvahelise kaitse taotluse kohta võimalikult kiiresti otsuse tegemine, ilma et see piiraks taotluse piisavat ja täielikku läbivaatamist, on nii liikmesriikide kui ka rahvusvahelise kaitse taotlejate huvides.

(18)  Avaliku korra mõiste võib muu hulgas hõlmata süüdimõistmist raske kuriteo eest.

(19)  Selleks et tunnistada kaitset vajav isik nõuetekohaselt pagulaseks Genfi konventsiooni artikli 1 tähenduses või täiendava kaitse saamise nõuetele vastavaks isikuks, peaks igal taotlejal olema tegelik juurdepääs menetlusele, võimalus teha koostööd ja nõuetekohaselt suhelda pädevate ametiasutustega, et esitada oma juhtumi kohta asjakohaseid asjaolusid, ning tõhusad menetlustagatised oma juhtumi menetlemiseks kõikides etappides. Lisaks sellele peaks rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise menetlus üldjuhul andma taotlejale vähemalt õiguse jääda riiki, kuni menetlev ametiasutus teeb lõpliku otsuse, ning eitava otsuse korral piisavalt aega õiguskaitsevahendite leidmiseks ning, nii kauaks kui pädev kohus loa annab, õiguse kasutada tõlgi teenuseid oma juhtumi esitamisel, kui ametiasutused temaga vestlevad; võimaluse suhelda ÜRO pagulaste ülemvoliniku esindajaga ja organisatsioonidega, kes nõustavad rahvusvahelise kaitse taotlejaid; õiguse saada nõuetekohaselt teada otsusest, selle faktilistest ja õiguslikest asjaoludest; võimaluse konsulteerida õigusnõustajaga või muu nõustajaga; ning õiguse saada teavet oma juriidilise staatuse kohta menetluse otsustavatel etappidel keeles, millest taotleja saab aru või kõigi eelduste kohaselt peaks aru saama, ning eitava otsuse korral õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus. [ME 5]

(20)  Selleks et tagada tegelik juurdepääs taotluse läbivaatamise menetlusele, peaksid ametnikud, kellel on esimene kontakt rahvusvahelist kaitset taotleva isikuga, eelkõige ametnikud, kes valvavad maismaa- või merepiiri või teostavad piirikontrolli, saama juhised ja vajaliku koolituse rahvusvahelise kaitse taotluse nõuetele vastavuse tuvastamiseks, registreerimiseks ja menetlevale asutusele edastamiseks. Nad peaksid olema võimelised andma kolmanda riigi kodanikule või kodakondsuseta isikule, kes on liikmesriigi territooriumil, sealhulgas piiril, territoriaalvetes või transiiditsoonis, ja soovib taotleda rahvusvahelist kaitset, kogu asjakohase teabe rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise koha ja viisi kohta. Kui selline isik asub liikmesriigi territoriaalvetes, tuleks ta maismaale toimetada ja tema taotlus käesoleva direktiivi kohaselt läbi vaadata. [ME 6]

(21)  ) Lisaks tuleks selliste haavatavate taotlejate nagu alaealiste, saatjata alaealiste, rasedate, piinamise või vägistamise või muu jõhkra vägivalla, nagu soolise vägivalla ja kahjulike tavade ohvriks langenud isikute ja puudega isikute jaoks kehtestada konkreetsed menetlustagatised, et luua tingimused nende tegelikuks juurdepääsuks menetlustele ja rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamiseks vajalike dokumentide esitamiseks. [ME 7]

(22)  Riiklikud meetmed, milles käsitletakse piinamise või muude jõhkra füüsilise või vaimse vägivalla, sealhulgas seksuaalse vägivalla aktide sümptomite ja tunnuste tuvastamist ja dokumenteerimist käesoleva direktiiviga hõlmatud menetluste raames, peaksid muu hulgas tuginema piinamise ja muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise või karistamise tõhusa uurimise ja dokumenteerimise käsiraamatule (Istanbuli protokoll).

(23)  Selleks et tagada nais- ja meessoost taotlejate võrdõiguslikkus, peaks taotluse läbivaatamise menetlus olema sootundlik. Eelkõige tuleks vestlus korraldada viisil, mis võimaldaks nii nais- kui ka meessoost taotlejal soovi korral rääkida oma varasematest soolise tagakiusamise kogemustest samasoolisele küsitlejale, kes on läbinud soolise tagakiusamise teemaliste vestlustega seotud erikoolituse. Sooküsimusega seotud kaebuste keerukust tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta menetlustes, mis hõlmavad turvalise kolmanda riigi, turvalise päritoluriigi või korduvate taotluste mõistet. [ME 8]

(24)  Käesoleva direktiivi rakendamisel on liikmesriikide esmaseks kohuseks lähtuda kooskõlas ÜRO 1989. aasta lapse õiguste konventsiooniga lapse huvidest.

(25)  Rahvusvahelise kaitse vajaduste hindamise menetlus tuleks korraldada viisil, mis võimaldaks menetlevatel ametiasutustel rahvusvahelise kaitse taotlusi põhjalikult läbi vaadata. [ME 9]

(26)  Kui taotleja esitab korduva taotluse ilma uusi tõendeid või väiteid esitamata, oleks ebaproportsionaalne kohustada liikmesriike läbivaatamismenetlust täies ulatuses uuesti korraldama. Sellisel juhul peaksid liikmesriigid olema võimelised lükkama taotluse tagasi põhjusel, et see on res judicata põhimõtte kohaselt vastuvõetamatu.

(27)  Paljud rahvusvahelise kaitse taotlused esitatakse liikmesriigi piiril või transiiditsoonis enne taotleja riiki lubamise otsust. Liikmesriigid peaksid olema võimelised sätestama taotluse vastuvõetavuse ja/või sisulise läbivaatamise korra, mis võimaldaks otsustada tema piiril või transiiditsoonis esitatud taotluse üle.

(28)  Rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendatuse oluliseks teguriks on taotleja turvalisus tema päritoluriigis. Kui kolmandat riiki võib pidada turvaliseks päritoluriigiks, peaksid liikmesriigid olema võimelised tunnistama selle turvaliseks ja eeldama selle turvalisust konkreetse taotleja jaoks, välja arvatud juhul, kui taotleja esitab vastuväiteid.

(29)  Arvestades kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute pagulaseks tunnistamise ühtlustamise taset, tuleks kehtestada ühised tingimused kolmandate riikide tunnistamiseks turvalisteks päritoluriikideks.

(30)  Kolmanda riigi tunnistamine turvaliseks päritoluriigiks käesoleva direktiivi tähenduses ei saa selle riigi kodanikele tagada absoluutset turvalisust. Oma olemuse tõttu saab sellise tunnistamise aluseks oleva hinnangu andmisel võtta arvesse üksnes asjaomase riigi tsiviil-, õiguslikku ja poliitilist olukorda ning seda, kas asjaomases riigis tagakiusamise, piinamise või ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise eest vastutavaks tunnistatud inimeste suhtes kohaldatakse sanktsioone ka tegelikult. Sellel põhjusel on oluline, et kui taotleja esitab mõjuvad põhjused, miks asjaomast riiki ei saa pidada tema jaoks turvaliseks, ei ole tema puhul enam asjakohane käsitada seda riiki turvalisena.

(31)  Liikmesriigid peaksid vaatama läbi kõikide taotluste sisu, st hindama, kas taotleja vastab rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele vastavalt direktiivile […/.../EL] [miinimumnõuete direktiiv], kui käesolevas direktiivis ei sätestata teisiti, eelkõige juhul, kui on võimalik tagada, et teine riik vaatab taotluse läbi või tagab tõhusa kaitse. Eriti ei tohiks liikmesriike kohustada hindama rahvusvahelise kaitse taotluse sisu, kui esimene varjupaigariik on taotlejale andnud pagulasseisundi või muul moel kättesaadava ja tõhusa kaitse ja taotleja lubatakse sellesse riiki tagasi. Liikmesriigid peaksid nii toimima vaid juhul, kui asjaomane taotleja on nimetatud kolmandas riigis väljaspool ohtu. [ME 10]

(32)  Liikmesriike ei tohiks samuti kohustada hindama rahvusvahelise kaitse taotluse sisu, kui siseriiklikus õiguses määratletud piisava sideme tõttu kolmanda riigiga on põhjust eeldada, et taotleja taotleb kaitset nimetatud kolmandalt riigilt, ning on põhjust arvata, et taotlejal lubatakse siseneda sellesse riiki või lubatakse ta sinna tagasi. Liikmesriigid peaksid tegutsema lähtuvalt sellest üksnes siis, kui asjaomane taotleja oleks kõnealuses kolmandas riigis kaitstud. Taotlejate edasise liikumise vältimiseks ühest liikmesriigist teise tuleks kehtestada ühised põhimõtted, mille alusel liikmesriigid saavad kolmandat riiki turvaliseks pidada või tunnistada.
▌ [ME 11]

(33)  Seoses pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi äravõtmisega peaks liikmesriik tagama, et rahvusvahelise kaitsega kaasnevaid hüvesid kasutavaid isikuid teavitatakse nõuetekohaselt nende seisundi võimalikust uuesti läbivaatamisest ning et neil on võimalus esitada oma seisukoht enne, kui ametiasutused võivad teha põhjendatud otsuse nende seisundi äravõtmiseks.

(34)  Asjaolu, et otsuseid rahvusvahelise kaitse taotlemise ja pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi äravõtmise kohta saab kohtus tulemuslikult vaidlustada, peegeldab liidu õiguse üldpõhimõtet.

(35)  Kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 72 ei mõjuta käesolev direktiiv nende kohustuste täitmist, mis on liikmesriikidel avaliku korra säilitamiseks ja sisejulgeoleku kaitsmiseks.

(36)  Käesolev direktiiv ei käsitle liikmesriikide vahelisi menetlusi, mida reguleerib määrus (EL) nr […/…], [millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (Dublini määrus)].

(37)  Taotlejad, kelle suhtes kohaldatakse määrust (EL) nr […/…] [Dublini määrus], peaksid saama tugineda käesolevas direktiivis sätestatud üldpõhimõtetele ja tagatistele ning kasutada kõnealuse määruse kohaseid eritagatisi.

(38)  Käesoleva direktiivi rakendamist tuleks korrapäraselt hinnata.

(39)  Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, milleks on rahvusvahelise kaitse andmise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kehtestamine liikmesriikides, ei suuda liikmesriigid piisaval määral saavutada ning meetme ulatuse ja mõju tõttu on seda parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttele. Nimetatud artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(40)  Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(41)  Käesoleva direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmise kohustus peaks piirduma sätetega, mille sisu on võrreldes direktiiviga 2005/85/EÜ muudetud. Kohustus võtta üle muutmata sätted tuleneb direktiivist 2005/85/EÜ.

(42)  Käesolev direktiiv ei tohiks piirata liikmesriikide kohustusi, mis on seotud II lisa B osas nimetatud direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtajaga,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Eesmärk

Käesoleva direktiivi eesmärk on kehtestada liikmesriikides direktiivi …/…/EL [miinimumnõuete direktiiv] kohase rahvusvahelise kaitse andmise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuded.

Artikkel 2

Mõisted

Artikkel 3

Reguleerimisala

1.  Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõikide rahvusvahelise kaitse taotluste suhtes, mis on esitatud liikmesriigi territooriumil, kaasa arvatud piiril, territoriaalvetes või transiiditsoonis, ning rahvusvahelise kaitse äravõtmise suhtes.

2.  Käesolevat direktiivi ei kohaldata liikmesriikide välisesindustele esitatud diplomaatilise või territoriaalse varjupaiga taotluste suhtes.

3.  Liikmesriigid võivad kohaldada käesolevat direktiivi menetluste puhul, kus tehakse otsus mis tahes liiki rahvusvahelise kaitse taotluste kohta, mis ei kuulu direktiivi […./.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] reguleerimisalasse.

Artikkel 4

Vastutavad ametiasutused

1.  Liikmesriigid määravad kõikide menetluste jaoks menetleva ametiasutuse, kes vastutab taotluste asjakohase läbivaatamise eest kooskõlas käesoleva direktiiviga. Liikmesriigid tagavad, et osutatud ametiasutusel on piisav hulk pädevat ja spetsialiseerunud personali, kes täidab tema ülesandeid ettenähtud tähtaja jooksul. Selleks näevad liikmesriigid taotlusi läbivaatava ja rahvusvahelise kaitse taotluste üle otsustava personali jaoks ette alg- ja jätkukoolituse programmid.

2.  Lõikes 1 osutatud koolitus hõlmab eelkõige järgmist:

3.  Liikmesriigid võivad siiski ette näha, et määruse (EL) nr …/… [Dublini määrus] kohaste juhtumite läbivaatamise eest vastutab mõni muu ametiasutus.

4.  Liikmesriigid tagavad, et vastavalt lõikele 3 määratud ametiasutuse personalil on nõuetekohased teadmised ja nad saavad vajalikku koolitust täitmaks käesoleva direktiivi rakendamisega seoses neile pandud kohustusi. [ME 18]

5.  Rahvusvahelise kaitse taotlust, mis esitatakse ühes liikmesriigis teise liikmesriigi ametiasutustele, kes teostavad seal piiri- või sisserände kontrolli, menetleb liikmesriik, kelle territooriumil taotlus esitati.

Artikkel 5

Soodsamad sätted

Liikmesriigid võivad kehtestada või säilitada soodsamad nõuded rahvusvahelise kaitse andmisele ja selle äravõtmisele, kui need nõuded on kooskõlas käesoleva direktiiviga.

II PEATÜKK

ÜLDPÕHIMÕTTED JA TAGATISED

Artikkel 6

Juurdepääs menetlusele

1.  Liikmesriigid määravad pädevad ametiasutused, kes vastutavad rahvusvahelise kaitse taotluste vastuvõtmise ja registreerimise eest. Ilma et see piiraks lõigete 5, 6, 7 ja 8 kohaldamist, võivad liikmesriigid nõuda rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist isiklikult ja/või kindlaksmääratud kohas.

2.  Liikmesriigid tagavad, et rahvusvahelise kaitse taotlust esitada soovival isikul on tegelik võimalus esitada see pädevatele ametiasutustele võimalikult kiiresti. Kui taotleja ei saa ise taotlust esitada, tagavad liikmesriigid, et taotleja nimel saab taotluse esitada tema seaduslik esindaja. [ME 19]

3.  Liikmesriigid tagavad, et igal täisealisel õigus- ja teovõimelisel isikul oleks õigus esitada rahvusvahelise kaitse taotlus enda nimel.

4.  Liikmesriigid võivad ette näha, et taotleja võib esitada taotluse ülalpeetava nimel. Sellisel juhul tagavad liikmesriigid, et täisealised ülalpeetavad annavad nõusoleku taotluse esitamiseks nende nimel, vastasel juhul on neil võimalik esitada taotlus enda nimel.

Nõusolekut küsitakse taotluse esitamise või hiljemalt vestluse ajal täisealisest ülalpeetavaga. Enne nõusoleku küsimist teavitatakse iga täisealist ülalpeetavat eraviisil asjaomastest menetluslikest tagajärgedest ja tema õigusest esitada uus rahvusvahelise kaitse taotlus.

5.  Liikmesriigid tagavad, et alaealisel on õigus esitada rahvusvahelise kaitse taotlus kas enda nimel – kui teda käsitatakse siseriikliku õiguse kohaselt protsessivõimelisena – või vastasel juhul oma seaduslike esindajate või nende poolt volitatud isikute kaudu. Kõigil teistel juhtudel kohaldatakse lõiget 6. [ME 20]

6.  Liikmesriigid tagavad, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel(7) artiklis 10 viidatud asjaomastel üksustel on õigus esitada rahvusvahelise kaitse taotlus saatjata alaealise nimel, kui sellise alaealise olukorra konkreetse hindamise alusel on osutatud üksused seisukohal, et alaealisel võib olla vaja direktiivi […./.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] kohast kaitset.

7.  Liikmesriigid võivad siseriiklike õigusaktidega määrata kindlaks juhtumid, kus:

8.  Liikmesriigid tagavad, et piirivalve-, politsei- ja sisserändega tegelevatel asutustel ning kinnipidamisasutuste personalil on rahvusvahelise kaitse taotluste menetlemiseks juhised ja nad saavad selliste taotluste nõuetele vastavuse tuvastamiseks, registreerimiseks ja edastamiseks vajalikku koolitust. Kui osutatud ametiasutused on määratud lõike 1 kohasteks pädevateks ametiasutusteks, peavad juhised sisaldama kohustust registreerida taotlused. Muudel juhtudel tuleb juhistega nõuda taotluse ja kogu asjaomase teabe edastamist ametiasutusele, kes on pädev seda registreerima. [ME 22]

Liikmesriigid tagavad, et kõik muud ametiasutused, kelle poole rahvusvahelise kaitse taotlust esitada soovivad isikud tõenäoliselt pöörduvad, oleksid võimelised andma sellistele isikutele nõu taotluse esitamise viisi ja koha kohta, ja/või võivad nõuda, et osutatud ametiasutused edastaksid taotluse pädevale ametiasutusele.

9.  Pädevad ametiasutused registreerivad rahvusvahelise kaitse taotluse kooskõlas lõike 8 esimese lõiguga 72 tunni jooksul alates hetkest, mil isik väljendas oma soovi taotleda rahvusvahelist kaitset.

Artikkel 7

Teavitamine ja nõustamine piiripunktides ja kinnipidamisasutustes

1.  Liikmesriigid tagavad, et teave rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisel järgitava menetluse kohta on kättesaadav:

2.  Liikmesriigid kindlustavad suulise tõlke, et tagada rahvusvahelise kaitse taotlust esitada sooviva isiku ja piirivalveametnike või kinnipidamisasutuse personali vaheline suhtlus.

3.  Liikmesriigid tagavad, et rahvusvahelise kaitse taotlejatele õigusabi osutavatel ja neid seadusjärgselt esindavatel organisatsioonidel on kiire juurdepääs piiripunktidele, sealhulgas transiiditsoonile, ning kinnipidamisasutustele. [ME 23]

Liikmesriigid võivad kehtestada eeskirjad, millega reguleeritakse osutatud organisatsioonide kohalolu käesolevas artiklis nimetatud aladel, kui need eeskirjad ei piira taotlejate juurdepääsu nõustamisele. [ME 24]

Artikkel 8

Õigus jääda liikmesriiki kuni taotluse läbivaatamiseni

1.  Taotlejal lubatakse jääda liikmesriiki üksnes menetluse eesmärgil seni, kuni menetlev ametiasutus on vastu võtnud lõpliku otsuse, sealhulgas juhul, kui taotleja esitab kaebuse, ning kuni pädev kohtuasutus seda lubab. Kõnealune õigus riiki jääda ei anna õigust saada elamisluba. [ME 25]

2.  Liikmesriigid võivad teha erandi ainult juhul, kui isik esitab artikli 34 lõike 7 kohase korduva taotluse või kui liikmesriigid annavad isiku kas üle või välja teisele liikmesriigile kooskõlas nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuses 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta(8) sätestatud kohustustega või kolmandale riigile, välja arvatud asjaomase taotleja päritoluriigile, või rahvusvahelisele kriminaalkohtule.

3.  Liikmesriik võib taotleja anda lõike 2 kohaselt kolmandale riigile välja ainult juhul, kui ▌ väljaandmisotsusega ei kaasne otsene ega kaudne tagasi- või väljasaatmine, millega rikutakse liikmesriigi rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi, ning kui taotleja kolmandasse riiki saabumisel ei kohelda teda ebainimlikult või alandavalt. [ME 26]

Artikkel 9

Taotluse läbivaatamise nõuded

1.  Liikmesriigid tagavad, et rahvusvahelise kaitse taotlusi ei lükata tagasi ega jäeta läbi vaatamata ainult põhjusel, et neid ei esitatud võimalikult kiiresti.

2.  Rahvusvahelise kaitse taotlus vaadatakse esmalt läbi eesmärgiga tuvastada, kas taotleja vastab pagulaseks tunnistamise nõuetele. Kui taotleja sellistele nõuete ei vasta, vaadatakse taotlus läbi eesmärgiga tuvastada, kas taotleja vastab täiendava kaitse saamise nõuetele.

3.  Liikmesriigid tagavad, et menetlevad ametiasutused võtavad rahvusvahelise kaitse taotluse kohta otsuse vastu pärast taotluse asjakohast läbivaatamist. Sel eesmärgil tagavad liikmesriigid, et:

4.  V peatükis osutatud ametiasutustel on juurdepääs oma ülesannete täitmiseks vajalikule, lõike 3 punktis b osutatud teabele menetleva ametiasutuse või taotleja kaudu või muul viisil.

5.  Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad, mis käsitlevad taotluste läbivaatamiseks vajalike dokumentide tõlkimist.

Artikkel 10

Menetleva ametiasutuse otsustele esitatavad nõuded

1.  Liikmesriigid tagavad, et otsused rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehakse kirjalikult.

2.  Liikmesriigid tagavad, et pagulasseisundi ja/või täiendava kaitse seisundiga seotud taotluse rahuldamata jätmise või rahuldamise korral esitatakse otsuses selgelt selle aluseks olevad faktilised ja õiguslikud asjaolud ning et teave eitava otsuse vaidlustamise võimaluste kohta esitatakse kirjalikult otsuse tegemise kuupäeval ning taotleja kinnitab selle kättesaamise oma allkirjaga. [ME 31]

▌ [ME 32]

3.  Artikli 6 lõike 4 kohaldamisel ning alati, kui taotlus põhineb samadel alustel, võivad liikmesriigid võtta vastu ühe otsuse, mis kehtib ka kõigi ülalpeetavate kohta.

4.  Lõiget 3 ei kohaldata juhul, kui isiku konkreetse olukorra avaldamine tema pereliikmetele võib seada ohtu selle isiku huvid, sealhulgas soolise kuuluvuse, soolise sättumuse, soolise identiteedi ja/või vanuse alusel tagakiusamist hõlmavad juhud. Sellisel juhul väljastatakse asjaomase isiku kohta eraldi otsus. [ME 33]

Artikkel 11

Rahvusvahelise kaitse taotleja tagatised

1.  III peatükis sätestatud menetluste suhtes peavad liikmesriigid tagama, et kõigil rahvusvahelise kaitse taotlejatel oleksid järgmised tagatised:

2.  V peatükis sätestatud menetluste suhtes peavad liikmesriigid tagama, et kõigil taotlejatel oleksid käesoleva artikli lõike 1 punktides b, c ja d loetletud tagatistega samaväärsed tagatised.

Artikkel 12

Rahvusvahelise kaitse taotleja kohustused

1.  Rahvusvahelise kaitse taotlejad on kohustatud oma füüsiliste ja vaimsete võimete piires aitama kaasa asjaolude väljaselgitamisele ning avaldama pädevatele ametiasutustele oma isiku, kodakondsuse ja muud dokumendid, millele on osutatud direktiivi […./../EL] [miinimumnõuete direktiiv] artikli 4 lõikes 2. Kehtiva reisipassi või passi asendava dokumendi mitteomamisel on taotleja kohustatud kaasa aitama isikut tõendava dokumendi hankimisele. Niikaua kui taotleja tohib rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise ajal liikmesriiki jääda, ei ole ta kohustatud võtma ühendust päritoluriigi ametiasutustega, kui on alust karta riigipoolset tagakiusamist. Liikmesriigid võivad kehtestada varjupaigataotlejatele muid kohustusi teha koostööd pädevate ametiasutustega, niivõrd kui see on vajalik taotluse läbivaatamiseks. [ME 36]

2.  Liikmesriigid võivad eelkõige ette näha, et:

Artikkel 13

Vestlus taotlejaga

1.  Enne, kui menetlev ametiasutus võtab vastu otsuse, antakse taotlejale võimalus tema rahvusvahelise kaitse taotlusega seonduvaks ja taotlejale arusaadavas keeles peetavaks vestluseks, mida juhib siseriiklike õigusaktide alusel selleks pädevaks tunnistatud isik. Vestlust rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõetavuse ja sisu üle juhib alati menetleva ametiasutuse personal. [ME 38]

Kui isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse oma ülalpeetava nimel, tuleb igale taotlejaga seotud täisealisele isikule anda nii võimalus avaldada oma seisukoht eraviisil kui ka võimalus vestluseks tema taotluse üle.

Liikmesriigid määravad siseriiklike õigusaktidega kindlaks juhtumid, kus alaealisele antakse võimalus vestluseks, arvestades sealjuures nõuetekohaselt lapse huvide esikohale seadmist ja tema erivajadusi. [ME 39]

2.  Vestluse taotluse sisu üle võib ära jätta, kui:

Kui menetlev asutus ei taga taotlejale või vajaduse korral ülalpeetavale vastavalt punktile b võimalust vestluseks, peab menetlev asutus tegema asjakohaseid jõupingutusi, võimaldamaks taotlejal või ülalpeetaval vestlus teisele ajale lükata ja esitada lisateavet ▌. [ME 41]

▌ [ME 42]

3.  Lõike 2 punkti b kohase vestluse korraldamata jätmine ei mõjuta menetleva ametiasutuse otsust ebasoodsas suunas.

4.  Olenemata artikli 25 lõikest 1 võivad liikmesriigid võtta rahvusvahelise kaitse taotluse kohta otsuse tegemisel arvesse asjaolu, et taotleja ei tulnud vestlusele, välja arvatud juhul, kui tal oli tulemata jätmiseks mõjuv põhjus.

Artikkel 14

Taotlejaga vestlusele esitatavad nõuded

1.  Vestlus toimub tavaliselt ilma pereliikmete juuresolekuta, välja arvatud juhul, kui menetlev ametiasutus peab pereliikmete juuresviibimist asjaomase taotluse läbivaatamise seisukohalt vajalikuks.

2.  Vestlus peab toimuma tingimustes, mis tagavad vajaliku konfidentsiaalsuse.

3.  Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada vestluse toimumine tingimustes, kus taotlejatel on võimalus põhjalikult põhjendada oma taotlust. Selleks liikmesriigid:

4.  Liikmesriigid võivad ette näha eeskirjad, milles käsitletakse kolmandate isikute viibimist vestluse juures.

Artikkel 15

Vestluse sisu

Artikkel 16

Vestluse üleskirjutus ja aruanne

1.  Liikmesriigid tagavad, et iga vestlus kirjutatakse üles.

2.  Liikmesriigid küsivad vestluse lõpus üleskirjutusele taotleja heakskiitu. Sel eesmärgil tagavad liikmesriigid, et taotlejal oleks võimalus teha märkusi ja/või anda selgitusi üleskirjutuses oleva ebatäpse tõlke või vääritimõistmise kohta.

3.  Kui taotleja keeldub üleskirjutust heaks kiitmast, märgitakse keeldumise põhjused taotleja toimikusse.

Taotleja keeldumine üleskirjutuse heakskiitmisest ei takista menetleval ametiasutusel võtmast vastu otsust tema taotluse kohta.

4.  Ilma et see piiraks lõigete 1 ja 2 kohaldamist, võivad liikmesriigid tagada, et taotlejaga peetud vestluse kohta on koostatud kirjalik aruanne, mis sisaldab vähemalt taotleja esitatud olulist teavet taotluse kohta. Sellisel juhul tagavad liikmesriigid, et vestluse üleskirjutus lisatakse aruandele.

5.  Liikmesriigid tagavad, et taotlejal on õigeaegne juurdepääs vestluse üleskirjutusele ja vajaduse korral aruandele, enne kui menetlev ametiasutus teeb oma otsuse.

Artikkel 17

Kohtumeditsiiniline aruanne

1.  Liikmesriigid võimaldavad taotlejale tema taotluse korral arstlikku läbivaatust, et toetada varasema tagakiusamise või suure kahjuga seotud väiteid. Sel eesmärgil määravad liikmesriigid taotlejale mõistliku tähtaja arstitõendi esitamiseks menetlevale ametiasutusele.

2.  Ilma et see piiraks lõike 1 kohaldamist, tagab menetlev ametiasutus juhul, kui on põhjendatult alust arvata, et taotleja kannatab traumajärgse stressi all, taotleja nõusoleku korral arstliku läbivaatuse.

3.  Liikmesriigid kehtestavad asjaomase korra, et tagada erapooletu ja pädeva meditsiinilise ekspertiisi kättesaadavus, et oleks võimalik teha lõikes 2 osutatud arstlikku läbivaatust ning et kasutatakse kõige vähem sekkuvat arstlikku läbivaatust, kui taotleja on alaealine. [ME 46]

4.  Liikmesriigid kehtestavad täiendavad eeskirjad ja korra piinamise ja muu füüsilise, seksuaalse või psühholoogilise vägivalla sümptomite tuvastamise ja dokumenteerimise kohta, mis on olulised käesoleva artikli kohaldamiseks.

5.  Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi kohaselt taotlejaga peetavat vestlust juhtivad isikud saavad piinamise sümptomite tuvastamise alast koolitust.

6.  Menetlev ametiasutus hindab lõigetes 1 ja 2 osutatud arstliku läbivaatuse tulemusi koos muude taotlusega kaasnevate dokumentidega. Arstliku läbivaatuse tulemusi võetakse arvesse eelkõige taotleja väidete õigsuse ja piisavuse kontrollimisel.

Artikkel 18

Õigusnõuannetele menetluslike ja õiguslike aspektide kohta,õigusabile ja esindamisele [ME 47]

1.  Rahvusvahelise kaitse taotlejale antakse võimalus konsulteerida oma rahvusvahelise kaitse taotlust käsitlevates küsimustes siseriiklike õigusaktide alusel tunnustatud või tegutseva õigusnõustaja või muu nõustajaga menetluse kõikides etappides, sealhulgas pärast eitava otsuse saamist. 

2.  Liikmesriigid tagavad taotluse korral tasuta õigusabi ja/või esindusteenused vastavalt lõikele 3. Selleks liikmesriigid:

3.  Liikmesriigid võivad oma siseriiklikes õigusaktides ette näha, et tasuta õigusabi ja/või esindusteenuseid antakse:

V peatükis sätestatud menetluste puhul võivad liikmesriigid otsustada anda taotlejatele tasuta õigusabi ja/või esindusteenuseid ainult juhul, kui selline abi on vajalik, et tagada neile tõhus juurdepääs õiguskaitsele. Liikmesriigid tagavad, et käesoleva lõike kohaselt antavat õigusabi ja/või esindusteenuseid ei piirata omavoliliselt. Liikmesriigid võivad sellist õigusabi ja/või esindusteenuseid anda ainult siis, kui kohus on andnud hinnangu, et menetluse tulemus võiks tõenäoliselt olla positiivne. [ME 51]

4.  Liikmesriigid võivad ette näha õigusabi ja/või esindusteenuste taotluste esitamise ja menetlemise üksikasjad.

5.  Liikmesriigid lubavad ja aitavad valitsusvälisel organisatsioonil pakkuda rahvusvahelise kaitse taotlejatele tasuta õigusabi ja/või esindusteenuseid III ja/või V peatükis sätestatud menetlustes. [ME 52]

6.  Liikmesriigid võivad ka:

7.  Liikmesriigid võivad nõuda tehtud kulutuste osalist või täielikku korvamist juhul, kui taotleja rahaline olukord on oluliselt paranenud või kui sellise hüve andmise otsus tehti taotleja esitatud valeandmete põhjal.

Artikkel 19

Õigusabi ja esindamise ulatus

1.  Liikmesriigid tagavad, et siseriiklike õigusaktide alusel tunnustatud või tegutseval õigusnõustajal või muul nõustajal, kes siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel abistab või esindab rahvusvahelise kaitse taotlejat, oleks juurdepääs taotleja toimikus sisalduvale teabele, mille alusel otsus tehakse.

2.  Liikmesriigid tagavad, et rahvusvahelise kaitse taotlejat abistaval või esindaval õigusnõustajal või muul nõustajal on taotleja nõustamise eesmärgil juurdepääs suletud aladele, näiteks kinnipidamisasutustele ja transiiditsoonidele.

Liikmesriigid võivad piirata taotleja külastamist suletud aladel ainult juhul, kui sellised piirangud on siseriiklike õigusaktide põhjal objektiivselt vajalikud julgeoleku, avaliku korra või ala halduskorralduse huvides või selleks, et tagada taotluse tulemuslik läbivaatamine, tingimusel et õigusnõustaja või muu nõustaja juurdepääsu ei piirata seejuures märkimisväärselt või ei muudeta juurdepääsu võimatuks.

3.  Liikmesriigid lubavad taotlejal võtta vestlusele kaasa siseriiklike õigusaktide alusel tunnustatud või tegutseva õigusnõustaja või muu nõustaja või kvalifitseeritud asjatundja. [ME 53]

4.  Liikmesriigid võivad sätestada eeskirjad, milles reguleeritakse õigusnõustajate või muude nõustajate juuresolekut kõikidel menetluse käigus toimuvatel vestlustel, ilma et see piiraks käesoleva artikli või artikli 21 lõike 1 punkti b kohaldamist.

Liikmesriigid võivad nõuda, et taotleja viibiks vestluse juures ka juhul, kui teda esindab siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel õigusnõustaja või muu nõustaja ning et taotleja vastaks esitatud küsimustele ise.

Õigusnõustaja või muu nõustaja puudumine ei takista menetleval ametiasutusel korraldamast vestlust taotlejaga, ilma et see piiraks artikli 21 lõike 1 punkti b kohaldamist. 

Artikkel 20

Erivajadustega taotleja

1.  Vastavalt direktiivi […/…/EL] [millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded (vastuvõtutingimuste direktiiv)] artiklile 21 näevad liikmesriigid oma siseriiklikes õigusaktides ette menetluse, mis võimaldab alates rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise hetkest kindlaks teha, kas taotlejal on erivajadusi, ning näidata nende vajaduste iseloomu. [ME 54]

2.  Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada erivajadustega taotlejale võimalus esitada taotlusega kaasnevad dokumendid võimalikult täielikult ja kõigi tõenditega. Vajaduse korral pikendatakse talle antud tähtaega, et ta saaks esitada tõendid või võtta menetluses muid vajalikke meetmeid.

3.  Kui menetlev ametiasutus on seisukohal, et taotleja on direktiivi […/…/EL] [vastuvõtutingimuste direktiiv] artiklis 21 osutatud piinamise või vägistamise või tema suhtes muu jõhkra psühholoogilise, füüsilise või seksuaalse vägivalla ohvriks langenud, määratakse taotlejale piisav tähtaeg ja talle antakse asjakohast toetust, et valmistada ette vestlus tema taotluse sisu üle. Erilist tähelepanu tuleb pöörata nendele taotlejatele, kes ei kohe ei maininud oma seksuaalset sättumust. [ME 55]

4.  Artikli 28 lõikeid 6 ja 7 ei kohaldata käesoleva artikli lõikes 3 osutatud taotlejate suhtes.

5.  Vastavalt artiklis 18 sätestatud tingimustele tagatakse erivajadustega taotlejatele kõigi käesolevas direktiivis ette nähtud menetluste puhul tasuta õigusabi. [ME 56[

Artikkel 21

Tagatised saatjata alaealisele

1.  Kõikide käesolevas direktiivis sätestatud menetluste suhtes ja ilma et see piiraks artiklite 13, 14 ja 15 kohaldamist, liikmesriigid:

Liikmesriigid võivad nõuda, et saatjata alaealine viibiks vestluse juures ka juhul, kui tema esindaja on kohal.

▌ [ME 59]

2.  Liikmesriigid tagavad, et:

3.  Vastavalt artiklis 18 sätestatud tingimustele tagatakse saatjata alaealisele ja määratud esindajale menetlus- ja õigusaspekte puudutav tasuta õigusnõustamine ja tasuta õiguslik esindamine kõigis käesolevas direktiivis sätestatud menetlustes. [ME 62]

4.  Liikmesriigid võivad rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise raames teha saatjata alaealise vanuse kindlaks arstliku läbivaatuse teel, kui taotleja üldiste väidete või muude asjakohaste tõendite alusel liikmesriik siiski kahtleb tema vanuses. Kui need kahtlused säilivad ka pärast arstlikku läbivaatust, siis tehakse mis tahes otsus alati saatjata alaealise kasuks. [ME 63]

Arstlik läbivaatus tehakse isiku inimväärikust täielikult austades, kasutades selleks kõige usaldusväärsemaid ja kõige vähem sekkuvaid uuringuid, mida teostavad kvalifitseeritud ja erapooletud meditsiinieksperdid. [ME 65]

Asjaolu, et saatjata alaealine on keeldunud kõnealusest arstlikust läbivaatusest, ei takista menetleval ametiasutusel vastu võtmast otsust rahvusvahelise kaitse taotluse kohta.

5.  Artikli 28 lõikeid 6 ja 7, artikli 30 lõike 2 punkti c ning artiklit 36 ei kohaldata saatjata alaealiste suhtes.

6.  Käesoleva artikli rakendamisel on liikmesriikide esmaseks kohuseks lähtuda lapse huvidest.

Artikkel 22

Kinnipidamine

1.  Liikmesriigid ei pea isikut kinni ainult sel põhjusel, et ta on rahvusvahelise kaitse taotleja. Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise alused ja tingimused ning tema tagatised peavad olema kooskõlas direktiiviga […/…/EL] [vastuvõtutingimuste direktiiv]. 

2.  Kui rahvusvahelise kaitse taotlejat peetakse kinni, tagavad liikmesriigid võimaluse asja kiireks kohtulikuks läbivaatamiseks vastavalt direktiivile […/…/EL] [vastuvõtutingimuste direktiiv].

Artikkel 23

Alaealiste kinnipidamine

Alaealiste kinnipidamine mis tahes asjaoludel on rangelt keelatud. [ME 68]

Artikkel 24

Menetlus taotluse tagasivõtmise korral

1.  Kui liikmesriik on siseriiklike õigusaktidega ette näinud võimaluse rahvusvahelise kaitse taotlus sõnaselgelt tagasi võtta ja kui taotleja seda teeb, tagavad liikmesriigid, et menetlev ametiasutus teeb otsuse taotluse läbivaatamise lõpetamise ▌ kohta ning selgitab taotlejale, millised tagajärjed taotluse tagasivõtmisega kaasnevad. [ME 69]

2.  Liikmesriigid võivad ka otsustada, et menetlev ametiasutus võib lõpetada taotluse läbivaatamise ilma otsust vastu võtmata. Sellisel juhul tagavad liikmesriigid, et menetlev ametiasutus teeb vastava märke taotleja toimikusse.

Artikkel 25

Menetlus taotluse kaudse tagasivõtmise või sellest loobumise korral

1.  Kui on piisav alus arvata, et rahvusvahelise kaitse taotleja on oma rahvusvahelise kaitse taotluse kaudselt tagasi võtnud või sellest loobunud piisava aluseta, tagab liikmesriik, et menetlev ametiasutus teeb otsuse taotluse läbivaatamise lõpetamise kohta või taotluse rahuldamata jätmise kohta põhjusel, et taotleja ei ole tõestanud, et tal on vastavalt direktiivile […/…/EL] [miinimumnõuete direktiiv] õigus taotleda pagulasseisundit, juhul kui taotleja lisaks ülaltoodud põhjustele:

Liikmesriigid võivad käesolevate sätete rakendamisel kehtestada tähtajad või suunised.

2.  Liikmesriigid tagavad, et taotlejal, kes võtab pädeva ametiasutusega uuesti ühendust pärast seda, kui lõikes 1 osutatud otsus taotluse läbivaatamise lõpetamise kohta on vastu võetud, on õigus nõuda oma juhtumi uut läbivaatamist. Ühe varjupaigamenetluse jooksul võib ainult üks kord taotleda juhtumi uut läbivaatamist. [ME 70]

Liikmesriigid tagavad, et sellist isikut ei saadeta tagasi, kui see on vastuolus tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttega.

Liikmesriigid võivad lubada menetlevatel ametiasutustel jätkata taotluse läbivaatamist sealt, kus see lõpetati.

3.  Käesoleva artikli kohaldamine ei piira määruse (EL) nr […/....] [Dublini määrus] kohaldamist.

Artikkel 26

UNCHRi roll

1.  Liikmesriigid lubavad UNCHRil:

2.  Lõiget 1 kohaldatakse ka organisatsiooni suhtes, kes vastavalt liikmesriigiga sõlmitud kokkuleppele tegutseb asjaomase liikmesriigi territooriumil UNCHRi nimel.

Artikkel 27

Teabe kogumine konkreetsete juhtumite kohta

III PEATÜKK

ESIMESE ASTME MENETLUS

I JAGU

Artikkel 28

Taotluse läbivaatamise menetlus

1.  Liikmesriigid vaatavad rahvusvahelise kaitse taotlused läbi menetluse kohaselt, mis on kooskõlas II peatükis sätestatud üldpõhimõtete ja tagatistega.

2.  Liikmesriigid tagavad, et selline menetlus viiakse lõpule võimalikult kiiresti, ilma et see piiraks taotluse piisavat ja põhjalikku läbivaatamist.

3.  Liikmesriigid tagavad, et menetlus viiakse lõpule kuue kuu jooksul alates taotluse esitamisest.

Liikmesriigid võivad seda tähtaega pikendada maksimaalselt kuue kuu võrra konkreetsete juhtumite puhul, mis hõlmavad keerulisi faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

4.  Kui otsust ei ole võimalik vastu võtta lõike 3 esimeses lõigus nimetatud tähtaja jooksul, tagavad liikmesriigid, et asjaomast taotlejat teavitatakse:

Tagajärjed, mis kaasnevad otsuse langetamata jätmisega lõikes 3 nimetatud tähtaja jooksul, määratakse kindlaks vastavalt siseriiklikele õigusaktidele.

5.  Menetlevad ametiasutused võivad rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaadata eelisjärjekorras vastavalt II peatükis sätestatud üldpõhimõtetele ja tagatistele: [ME 73]

6.  Liikmesriigid võivad ette näha taotluse läbivaatamise menetluse kiirendamise vastavalt II peatükis sätestatud üldpõhimõtetele ja tagatistele, kui:

7.  Artiklis 29 osutatud põhjendamatu taotluse korral, mille suhtes kohaldatakse kõiki käesoleva artikli lõikes 6 nimetatud asjaolusid, võivad liikmesriigid taotluse pärast selle piisavat ja täielikku läbivaatamist selgelt põhjendamatuna tagasi lükata.

8.  Liikmesriigid kehtestavad seoses lõikega 6 mõistliku tähtaja otsuse vastuvõtmiseks esimese astme menetluses.

9.  Kiirendatud läbivaatamismenetluse rakendamine ei kaasne automaatselt asjaoluga, et rahvusvahelise kaitse taotlus esitati pärast ebaseaduslikku sisenemist territooriumile või piirile, sealhulgas transiiditsooni, ega dokumentide puudumise või võltsitud dokumentide kasutamisega riiki sisenemisel. [ME 78]

Artikkel 29

Põhjendamatud taotlused

Liikmesriigid peavad rahvusvahelise kaitse taotlust põhjendamatuks ainult juhul, kui menetlev ametiasutus on teinud kindlaks, et taotleja ei vasta rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele direktiivi […./.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] tähenduses. [ME 79]

II JAGU

Artikkel 30

Vastuvõetamatud taotlused

1.  Lisaks juhtudele, kus taotlust ei vaadata läbi vastavalt määrusele (EL) [nr …/….] [Dublini määrus], ei ole liikmesriigid kohustatud hindama, kas taotleja vastab rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele vastavalt direktiivile …./.../EL [miinimumnõuete direktiiv], kui taotlust peetakse vastavalt käesolevale artiklile vastuvõetamatuks.

2.  Liikmesriigid võivad pidada rahvusvahelise kaitse taotlust vastuvõetamatuks ainult juhul, kui:

Artikkel 31

Erieeskirjad taotluse vastuvõetavust käsitleva vestluse kohta

1.  Enne seda, kui võetakse vastu otsus taotluse vastuvõetamatuse kohta, võimaldavad liikmesriigid taotlejal esitada seoses taotlusega ja arvestades tema konkreetset olukorda oma seisukoha artiklis 30 osutatud põhjenduste kohta. Sel eesmärgil korraldab menetlev ametiasutus taotlejaga taotluse vastuvõetavust käsitleva vestluse. Liikmesriigid tohivad kooskõlas artikliga 35 teha erandi ainult korduvate taotluste suhtes. [ME 80]

2.  Lõike 1 kohaldamine ei piira määruse (EL) nr […/....] [Dublini määrus] artikli 5 kohaldamist.

3.  Liikmesriigid tagavad, et menetleva asutuse töötaja, kes taotluse vastuvõetavust käsitleva vestluse läbi viib, ei kanna vormiriietust. [ME 81]

Artikkel 32

Esimese varjupaigariigi mõiste

Esimese varjupaigariigi mõiste kohaldamisel rahvusvahelise kaitse taotleja konkreetse olukorra suhtes võtavad liikmesriigid ▌ arvesse artikli 37 lõiget 1.

Taotlejal on õigus vaidlustada esimese varjupaigariigi mõiste kohaldamine põhjendusel, et kõnealune esimene varjupaigariik ei ole tema konkreetset olukorda silmas pidades turvaline. [ME 83]

▌ [ME 84]

III JAGU

▌ [ME 85]

Artikkel 33

Turvalise päritoluriigi mõiste

1.  Vastavalt käesolevale direktiivile võib turvaliseks päritoluriigiks tunnistatud kolmandat riiki pidada pärast taotluse individuaalset läbivaatamist konkreetse taotleja seisukohalt turvaliseks päritoluriigiks ainult juhul, kui:

2.  Liikmesriigid sätestavad siseriiklikes õigusaktides täiendavad eeskirjad ja üksikasjad turvalise päritoluriigi mõiste kohaldamiseks.

IV JAGU

Artikkel 34

Korduv taotlus

1.  Kui liikmesriigis rahvusvahelist kaitset taotlev isik esitab samas liikmesriigis täiendavaid selgitusi või korduva taotluse, vaatab asjaomane liikmesriik need täiendavad selgitused või korduva taotlusega kaasnevad dokumendid läbi eelneva taotluse läbivaatamise raames või läbivaatamisele kuuluva otsuse või edasikaebuse läbivaatamise raames, kui menetlev ametiasutus saab selles raamistikus võtta arvesse ja kaaluda kõiki täiendavate selgituste või korduva taotlusega kaasnevaid dokumente. [ME 87]

2.  Selleks et teha artikli 30 lõike 2 punkti d kohane otsus rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõetavuse kohta, võivad liikmesriigid kohaldada käesoleva artikli lõikes 3 osutatud erimenetlust, kui isik esitab korduva rahvusvahelise kaitse taotluse:

3.  Korduvate rahvusvahelise kaitse taotluste puhul tuleb esmalt kontrollida, kas algse taotluse tagasivõtmise järel või pärast selle taotluse kohta lõike 2 punktis b osutatud otsuse vastuvõtmist on tuvastatud või taotleja esitanud uusi dokumente või tõendeid, mis aitavad kindlaks teha, kas taotlejat on võimalik käsitada pagulasena või täiendava kaitse saamise nõuetele vastava isikuna direktiivi […./.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] alusel.

4.  Kui lõikes 3 osutatud esmase kontrollimise käigus tuvastatakse või taotleja esitab uusi dokumente või tõendeid, mis olulisel määral suurendavad tõenäosust, et taotlejat saab käsitada pagulasena või täiendava kaitse saamise nõuetele vastava isikuna direktiivi […./.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] alusel, vaadatakse taotlus uuesti läbi vastavalt II peatükile.

5.  Liikmesriigid võivad vastavalt siseriiklikele õigusaktidele vaadata korduvad taotlused uuesti läbi, kui uue menetluse algatamiseks on muid põhjusi.

▌ [ME 88]

6.  Käesolevas artiklis osutatud menetlust võib kohaldada ka ülalpeetava suhtes, kes esitab taotluse pärast seda, kui ta on vastavalt artikli 6 lõikele 4 nõustunud oma juhtumi läbivaatamisega tema nimel tehtud taotluse raames. Sellisel juhul tehakse käesoleva artikli lõikes 3 osutatud esmase kontrolli käigus kindlaks, kas ülalpeetava olukorraga on seotud asjaolusid, mis õigustaksid eraldi taotluse esitamist.

7.  Kui pärast esimest taotlust käsitleva menetluse lõpetamist lõike 2 ▌ kohaselt ▌ esitab asjaomane isik enne tagasisaatmisotsuse jõustamist uue rahvusvahelise kaitse taotluse samale liikmesriigile, millega ei kaasne edasist läbivaatamist käesoleva artikli kohaselt, võib asjaomane liikmesriik: [ME 113]

Esimese lõigu punktides b ja c osutatud juhtude korral võivad liikmesriigid teha siseriiklike õigusaktide kohaselt erandeid tähtaegadest, mida tavaliselt kohaldatakse taotluse vastuvõetavust käsitlevas ja/või kiirendatud menetluses.

8.  Kui isik, kelle suhtes tuleb jõustada määruse (EL) nr […/…] [Dublini määrus] kohane üleandmisotsus, esitab üleandvale liikmesriigile täiendavaid selgitusi või korduva taotluse, vaatab sellised täiendavad selgitused või korduva taotluse kooskõlas käesoleva direktiiviga läbi selles määruses määratletud vastutav liikmesriik.

Artikkel 35

Menetluseeskirjad

1.  Liikmesriigid tagavad rahvusvahelise kaitse taotlejatele, kelle taotlusi vastavalt artiklile 34 tuleb esmalt kontrollida, artikli 11 lõikes 1 ette nähtud tagatised.

2.  Liikmesriigid võivad siseriiklikes õigusaktides sätestada artikli 34 kohase esmase kontrolli eeskirjad. Nende eeskirjadega võib muu hulgas:

Tingimused ei tohi välistada taotlejate juurdepääsu uuele menetlusele ega viia sellise juurdepääsu lõpliku tühistamise või olulise piiramiseni.

3.  Liikmesriigid tagavad, et:

V JAGU

Artikkel 36

Menetlused piiril

1.  Liikmesriigid võivad vastavalt II peatükis sätestatud üldpõhimõtetele ja tagatistele ette näha menetlused, mille alusel otsustatakse liikmesriigi piiril või transiiditsoonis:

2.  Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 sätestatud menetluste raames vastuvõetavad otsused tehakse mõistliku aja jooksul. Kui otsust pole nelja nädala jooksul vastu võetud, lubatakse taotlejal siseneda liikmesriigi territooriumile, et tema taotlust saaks läbi vaadata vastavalt käesoleva direktiivi muudele sätetele. Taotlejate hoidmine liikmesriikide piiridel või transiiditsoonis on võrdväärne nende kinnipidamisega, nagu on sätestatud artiklis 22. [ME 90]

3.  Juhul kui korraga saabub palju kolmanda riigi kodanikke või kodakondsuseta isikuid, kes esitavad rahvusvahelise kaitse taotluse piiril või transiiditsoonis, mistõttu on praktiliselt võimatu kohaldada lõiget 1, võib neid menetlusi kohaldada juhul ja sel ajal, kui kõnealused kolmanda riigi kodanikud või kodakondsuseta isikud on paigutatud piiri või transiiditsooni lähedusse.

VI JAGU

Artikkel 37

▌ Turvalise kolmanda riigi mõiste
▌

1.  Kolmandat riiki võib ▌ pidada turvaliseks kolmandaks riigiks ainult juhul, kui rahvusvahelist kaitset taotlevat isikut koheldakse asjaomases kolmandas riigis kooskõlas järgmiste põhimõtetega:

2.  Euroopa Parlament ja nõukogu võtavad seadusandliku tavamenetluse kohaselt vastu ühise, lõike 1 tähenduses ohutuks peetavate kolmandate riikide nimekirja või täiendavad seda nimekirja.

3.  Asjaomased liikmesriigid näevad lõike 1 rakendamiseks siseriiklike õigusaktidega ette vajalikud üksikasjad ning eeskirjad, mille kohaselt on nõutav:

4.  ▌ Käesoleva artikli põhjal tehtud otsuse rakendamisel teavitavad asjaomased liikmesriigid taotlejat vastavalt.

5.   Kui turvaline kolmas riik ei luba varjupaigataotlejal uuesti riiki siseneda, tagavad liikmesriigid juurdepääsu menetlusele vastavalt II peatükis kirjeldatud üldpõhimõtetele ja tagatistele.

6.  Liikmesriigid ei koosta riiklikke turvaliste päritoluriikide ega turvaliste kolmandate riikide nimekirju. [ME 91]

IV PEATÜKK

RAHVUSVAHELISE KAITSE ÄRAVÕTMISE MENETLUSED

Artikkel 38

Rahvusvahelise kaitse seisundi äravõtmine

Liikmesriigid tagavad, et konkreetse isiku rahvusvahelise kaitse äravõtmiseks võib alustada menetlust, kui tuvastatakse uued asjaolud või tõendid, mis annavad alust tema rahvusvahelise kaitse kehtivuse uuesti läbivaatamiseks.

Artikkel 39

Menetluseeskirjad

1.  Liikmesriigid tagavad, et kui pädev ametiasutus kaalub kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku rahvusvahelise kaitse seisundi äravõtmist vastavalt direktiivi […./.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] artiklile 14 või 19, on asjaomasel isikul järgmised tagatised:

2.  Liikmesriigid tagavad, et pädeva ametiasutuse otsus rahvusvahelise kaitse äravõtmise kohta esitatakse kirjalikult. Otsuses esitatakse äravõtmise aluseks olevad faktilised ja õiguslikud asjaolud ning antakse kirjalikult teavet otsuse vaidlustamise võimaluste kohta.

3.  Kui pädev ametiasutus on teinud otsuse rahvusvahelise kaitse seisund ära võtta, on artikli 18 lõige 2, artikli 19 lõige 1 ja artikkel 26 võrdselt kohaldatavad.

4.  Erandina käesoleva artikli lõigetest 1, 2 ja 3 võivad liikmesriigid otsustada, et rahvusvahelise kaitse kaotab seadusega kehtivuse, kui rahvusvahelise kaitse saaja on oma rahvusvahelise kaitse saajaks tunnistamisest ühetähenduslikult loobunud.

V PEATÜKK

APELLATSIOONIMENETLUS

Artikkel 40

Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile

1.  Liikmesriigid tagavad, et rahvusvahelise kaitse taotlejal on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus seoses järgnevaga:

2.  Liikmesriigid tagavad, et menetleva ametiasutuse poolt täiendava kaitse saamise nõuetele vastavaks tunnistatud isikul on õigus lõikes 1 osutatud tõhusale õiguskaitsevahendile seoses otsusega pidada pagulasseisundiga seotud taotlust põhjendamatuks.

Asjaomasel isikul on õigus direktiivi […./.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] kohastele täiendava kaitse saajatele tagatud õigustele ja hüvedele kuni apellatsioonimenetluse lõppemiseni.

3.  Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud tõhusa õiguskaitsevahendiga nähakse ette nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude, sealhulgas direktiivi […./.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] kohaste rahvusvahelise kaitse vajaduste ex nunc täielik läbivaatamine vähemalt esimese astme apellatsioonimenetluses.

4.  Liikmesriigid näevad ette miinimumtähtajad ja muud vajalikud eeskirjad, et taotlejal oleks võimalik kasutada oma õigust tõhusale õiguskaitsevahendile vastavalt lõikele 1. [ME 92]

Liikmesriigid kehtestavad 45 tööpäeva pikkuse miinimumtähtaja, mille jooksul taotleja võib kasutada oma õigust tõhusale õiguskaitsevahendile. Taotlejale, kelle suhtes kohaldatakse artikli 28 lõikes 6 osutatud kiirendatud menetlust, näevad liikmesriigid ette 30 tööpäeva pikkuse miinimumtähtaja. Tähtajad ei tohi välistada taotleja juurdepääsu lõike 1 kohasele tõhusale õiguskaitsevahendile ega muuta seda ülemäära keeruliseks. Liikmesriigid võivad ette näha artikli 36 kohaste otsuste ex officio läbivaatamise. [ME 93]

5.  Ilma et see piiraks lõike 6 kohaldamist, annab käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud õiguskaitsevahend taotlejale õiguse jääda asjaomasesse liikmesriiki kuni õiguskaitsevahendi üle otsuse tegemiseni.

6.  Kui on tegemist otsusega, mis on tehtud artikli 28 lõike 6 kohaselt kiirendatud menetluse raames, ja otsusega pidada taotlust vastuvõetamatuks vastavalt artikli 30 lõike 2 punktile d ning kui õigust jääda õiguskaitsevahendi üle otsuse tegemiseni liikmesriiki ei ole siseriiklikes õigusaktides sellisel juhul ette nähtud, on kohtul õigus asjaomase taotleja taotluse alusel või omal algatusel otsustada taotleja õiguse üle jääda liikmesriigi territooriumile. [ME 94]

Käesolevat lõiget ei kohaldata artiklis 36 osutatud menetluste suhtes.

7.  Liikmesriigid lubavad taotlejal jääda oma territooriumile lõikes 6 osutatud menetluse lõppemiseni. Erandi võib teha korduvate taotluste suhtes, millega ei kaasne edasist läbivaatamist vastavalt artiklitele 34 ja 35, kui direktiivi 2008/115/EÜ artikli 3 lõike 4 kohaselt on tehtud tagasisaatmisotsus, ning otsuste suhtes artiklis 37 osutatud menetluse raames, kui see on siseriiklikes õigusaktides ette nähtud. [ME 117]

8.  Käesoleva artikli lõigete 5, 6 ja 7 kohaldamine ei piira määruse (EL) nr […/....] [Dublini määrus] artikli 26 kohaldamist.

9.  Liikmesriigid sätestavad kooskõlas lõikega 1 tähtaja, mille jooksul peab kohus menetleva ametiasutuse otsuse läbi vaatama.

10.  Kui taotlejale on antud seisund, mis annab talle siseriikliku ja liidu õiguse raames samad õigused ja hüved mis pagulasseisund direktiivi […./.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] põhjal, võib tõhusat õiguskaitsevahendit pidada taotlejale tagatuks olukorras, kus kohus otsustab, et lõike 1 kohast õiguskaitsevahendit ei ole võimalik kasutada või et see ei anna tõenäoliselt tulemust, kuna taotleja ei ole piisavalt huvitatud menetluse jätkamisest.

11.  Liikmesriigid võivad samuti sätestada siseriiklikes õigusaktides tingimused, mille raames võib eeldada, et taotleja on lõike 1 kohase õiguskaitsevahendi kaudselt tagasi võtnud või sellest loobunud, koos sel juhul järgitavate menetluseeskirjadega.

VI PEATÜKK

ÜLD- JA LÕPPSÄTTED

Artikkel 41

Ametiasutuste vaidlustusõigus

Käesolev direktiiv ei mõjuta ametiasutustele siseriiklike õigusaktidega ette nähtud võimalust vaidlustada haldus- ja/või kohtuotsuseid.

Artikkel 42

Konfidentsiaalsus

Liikmesriigid tagavad, et käesolevat direktiivi rakendavad ametiasutused on mis tahes teabe puhul, mida nad oma töö käigus saavad, kohustatud järgima siseriiklikus õiguses määratletud konfidentsiaalsuse põhimõtet.

Artikkel 43

Koostöö

Iga liikmesriik määrab riikliku kontaktpunkti ja teatab selle aadressi komisjonile. Komisjon edastab kõnealuse teabe teistele liikmesriikidele.

Liikmesriigid võtavad komisjoniga kooskõlastatult kõik vajalikud meetmed otsese koostöö ning pädevate ametiasutuste teabevahetuse sisseseadmiseks.

Artikkel 44

Aruanne

Komisjon esitab hiljemalt […] Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi kohaldamise ja sellest tulenevate rahaliste kulude kohta liikmesriikides ning teeb ettepanekud vajalike muudatuste tegemiseks. Liikmesriigid saadavad komisjonile nimetatud aruande koostamiseks vajaliku teabe ja finantsandmed. Pärast aruande esitamist annab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule käesoleva direktiivi kohaldamisest liikmesriikides aru vähemalt iga kahe aasta järel. [ME 95]

Artikkel 45

Ülevõtmine

Liikmesriigid jõustavad artiklite […] täitmiseks vajalikud õigusnormid hiljemalt […]. Liikmesriigid edastavad kõnealuste õigusnormide teksti ning kõnealuste normide ja käesoleva direktiivi vahelise vastavustabeli viivitamata komisjonile.

Liikmesriigid jõustavad artikli 28 lõike 3 järgimiseks vajalikud õigusnormid hiljemalt ...(9). Liikmesriigid edastavad kõnealuste õigusnormide teksti ning kõnealuste normide ja käesoleva direktiivi vahelise vastavustabeli viivitamata komisjonile. [ME 96]

Kui liikmesriigid need õigusnormid vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Samuti lisavad liikmesriigid märkuse, et kehtivates õigusnormides esinevaid viiteid käesoleva direktiiviga kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi ja kõnealuse märkuse sõnastuse näevad ette liikmesriigid. 

Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti ning nende normide ja käesoleva direktiivi vastavustabeli.

Artikkel 46

Üleminekusätted

Liikmesriigid kohaldavad artikli 45 esimeses lõigus sätestatud õigusnorme rahvusvahelise kaitse taotluste suhtes, mis esitatakse pärast […], ning rahvusvahelise kaitse äravõtmise menetluste suhtes, mida alustatakse pärast […]. Taotlused, mis esitati enne […], ja pagulasseisundi äravõtmise menetlused, mida alustati enne […], on reguleeritud direktiiviga 2005/85/EÜ.

Liikmesriigid kohaldavad artikli 45 teist lõiku rahvusvahelise kaitse taotluste suhtes, mis esitatakse pärast […]. Taotlused, mis esitati enne […], on reguleeritud direktiiviga 2005/85/EÜ.

Artikkel 47

Kehtetuks tunnistamine

Direktiiv 2005/85/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates [käesoleva direktiivi artikli 45 esimeses lõigus sätestatud kuupäevale järgnevast päevast], ilma et see piiraks liikmesriikide kohustusi seoses käesoleva direktiivi siseriiklikkusse õigusesse ülevõtmise tähtajaga, mis on sätestatud II lisa B osas.

Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ja loetakse vastavalt III lisa vastavustabelile.

Artikkel 48

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikleid […] ja […] kohaldatakse alates [artikli 45 esimeses lõigus sätestatud kuupäevale järgnevast päevast].

Artikkel 49

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

…

Euroopa Parlamendi nimel nõukogu nimel

president eesistuja

I LISA

„Menetleva ametiasutuse” mõiste

Iirimaa teatab komisjonile 1996. aasta pagulaste seaduse (muudetud redaktsioon) 17. jao lõike 1 kõigist muudatustest.
▌ [ME 85]

II LISA

A osa

Kehtetuks tunnistatud direktiiv

(millele viidatakse artiklis 47)

B osa

Siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtaeg

(millele viidatakse artiklis 47)

III LISA

Vastavustabel(10)

(1) ELT C 18, 19.1.2011, lk 85. (2) EÜT C 77, 28.3.2002, lk 1. (3) ELT C 87 E, 1.4.2010, lk 10. (4) ELT C 18, 19.1.2011, lk 85. (5) Euroopa Parlamendi 6. aprilli 2011. aasta seisukoht. (6) ELT L 326, 13.12.2005, lk 13. (7) ELT L 348, 24.12.2008, lk 98. (8) EÜT L 190, 18.7.2002, lk 1. (9) * Kaks aastat pärast käesoleva direktiivi ülevõtmise kuupäeva. (10) Vastavustabelit ei ole uuendatud.

Euroopa Parlamendi 6. aprilli 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa turismistatistika kohta (KOM(2010)0117 – C7-0085/2010 – 2010/0063(COD))

P7_TA(2011)0137 A7-0329/2010

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2010)0117);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 338 lõiget 1, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7-0085/2010);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3;

–  võttes arvesse Portugali Vabariigi Kogu ja Itaalia Senati esitatud arvamusi õigusakti eelnõu kohta;

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 22. märtsi 2011. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55;

–  võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit (A7-0329/2010),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 6. aprillil 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2011, mis käsitleb Euroopa turismistatistikat ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 95/57/EÜ

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 692/2011) lõplikule kujule.)

Euroopa Parlamendi 6. aprilli 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 861/2006, millega kehtestatakse ühenduse finantsmeetmed ühise kalanduspoliitika rakendamiseks ja mereõiguse valdkonnas (KOM(2010)0145 – C7-0107/2010 – 2010/0080(COD))

P7_TA(2011)0138 A7-0017/2011

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2010)0145);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 43, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7-0107/2010);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3;

–  võttes arvesse Portugali parlamendi ja Itaalia senati esitatud arvamusi õigusakti eelnõu kohta;

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 15. juuli 2010. aasta arvamust(1);

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 11. märtsi 2011. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55;

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A7-0017/2011),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 6. aprillil 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr .../2011, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 861/2006, millega kehtestatakse ühenduse finantsmeetmed ühise kalanduspoliitika rakendamiseks ja mereõiguse valdkonnas

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 693/2011) lõplikule kujule.)

(1) ELT C 44, 11.2.2011, lk 171.

Euroopa Parlamendi 6. aprilli 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1288/2009 tehniliste üleminekumeetmete kehtestamise kohta ajavahemikuks 1. jaanuarist 2010 kuni 30. juunini 2011 (KOM(2010)0488 – C7-0282/2010 – 2010/0255(COD))

P7_TA(2011)0139 A7-0024/2011

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2010)0488);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 43 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7-0282/2010);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3;

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 19. jaanuari 2011. aasta arvamust(1);

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 9. märtsi 2011. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55;

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A7-0024/2011),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 6. aprillil 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr .../2011, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 850/98 kalavarude kaitsest noorte mereorganismide kaitseks võetud tehniliste meetmete kaudu ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1288/2009 tehniliste üleminekumeetmete kehtestamise kohta ajavahemikuks 1. jaanuarist 2010 kuni 30. juunini 2011

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 579/2011) lõplikule kujule.)

(1) ELT C 84, 17.3.2011, lk 47.

Euroopa Parlamendi 6. aprilli 2011. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi 2012. aasta tulude ja kulude eelarvestuse kohta (2011/2018(BUD))

P7_TA(2011)0140 A7-0087/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 314;

–  võttes arvesse nõukogu 25. juuni 2002. aasta määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust,(1) eriti selle artiklit 31;

–  võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(2);

–  võttes arvesse oma 9. märtsi 2011. aasta resolutsiooni 2012. aasta eelarvemenetluse suuniste kohta – I, II, IV, V, VI, VII, VIII, IX ja X jagu(3);

–  võttes arvesse peasekretäri aruannet juhatusele Euroopa Parlamendi 2012. aasta esialgse eelarvestuse projekti koostamise kohta;

–  võttes arvesse vastavalt kodukorra artikli 23 lõikele 7 ja artikli 79 lõikele 1 juhatuse poolt 23. märtsil 2011. aastal koostatud esialgset eelarvestuse projekti;

–  võttes arvesse vastavalt kodukorra artikli 79 lõikele 2 eelarvekomisjoni poolt koostatud eelarvestuse projekti;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 79;

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A7-0087/2011),

A.  arvestades, et liidu praegune finants-, majanduslik ja sotsiaalne olukord nõuab institutsioonidelt kokkuhoiu saavutamiseks vastavat kvaliteeti ja tõhusust ning rangete haldusmenetluste rakendamist; on seisukohal, et kokkuhoid peaks hõlmama ka Euroopa Parlamendi liikmetega seotud eelarveridu;

B.  arvestades, et kuigi institutsioonidele tuleks anda piisavad vahendid, peavad institutsioonid neid vahendeid praeguses majandusolukorras rangelt ja tõhusalt haldama;

C.  arvestades, et eriti soovitatav on jätkata eelarvekomisjoni ja juhatuse vahelist tõhustatud koostööd kogu aastaeelarve menetlemise vältel vastavalt kodukorra artiklitele 23 ja 79, milles on sätestatud, et juhatuse ülesandeks on võtta vastu otsuseid parlamendi sisemist korraldust puudutavates rahalistes, organisatsioonilistes ja haldusküsimustes ja koostada parlamendi esialgse eelarvestuse projekt ning eelarvekomisjoni ülesandeks on esitada iga-aastase menetluse raames parlamendi eelarvestuse kohta täiskogule raport;

D.  arvestades, et täiskogu õigused eelarvestuse ja lõpliku eelarve vastuvõtmisel säilivad täiel määral kooskõlas aluslepingu ning kodukorraga;

E.  arvestades, et 15. ja 22. märtsil 2011 toimus juhatuse ja eelarvekomisjoni delegatsioonide vahel lepitusprotsessi eelne koosolek;

F.  arvestades, et hiljuti saadetud kirjas kutsus eelarve eest vastutav komisjoni volinik kõiki institutsioone üles kasutama 2012. aasta eelarveprojekti jaoks kulude eelarvestuse koostamisel kõiki võimalusi kulude piiramiseks;

Üldine raamistik ja üldeelarve

1.  tunneb heameelt juhatuse ja eelarvekomisjoni senise hea koostöö üle praeguse eelarvemenetluse ajal ning 22. märtsil 2011. aastal toimunud lepitusprotsessi eelsel koosolekul juhatuse ja eelarvekomisjoni vahel saavutatud kokkuleppe üle;

2.  märgib, et 2012. aasta esialgse eelarvestuse projekti maht on juhatusele peasekretäri poolt tehtud ettepaneku kohaselt 1 773 560 543 eurot, mis moodustab 20,26% mitmeaastase finantsraamistiku rubriigist 5; märgib, et kavandatud kasvumäär 2011. aasta eelarvega võrreldes on 5,20%;

3.  tunneb heameelt selle üle, et pärast eelarvekomisjoniga peetud lepitusprotsessi eelset koosolekut otsustas juhatus 23. märtsil 2011. aastal toimunud koosolekul esialgse eelarvestuse projekti summasid võrreldes algselt esitatud 2012. aasta esialgse eelarvestuse projektiga vähendada; kiidab juhatuse ettepaneku heaks ja seab 2012. aasta eelarvestuse projekti üldsummaks 1 724 575 043 eurot, mis moodustab 19,70% mitmeaastase finantsraamistiku rubriigist 5; märgib, et kavandatud kasvumäär 2011. aasta eelarvega võrreldes on 2,30%;

4.  nõuab Euroopa Parlamendi eelarve pikaajalise perspektiiviga läbivaatamist; palub, et kindlaks määrataks tulevased kokkuhoiuvõimalused, et vähendada kulusid ja luua vahendeid parlamendi pikaajaliseks tegutsemiseks seadusandja osana;

5.  kinnitab, et liikmesriikides valitsevaid raskeid majandus- ja eelarvetingimusi arvesse võttes peaks parlament näitama, et ta suhtub eelarvesse vastutustundlikult ja piirab oma kulusid, jäädes praegusest inflatsioonimäärast(4) madalamale tasemele; institutsioonidevahelise tava kohaselt tuleb laienemisega seotud vajadused eelarvesse kanda kas kirjaliku muutmisettepaneku või paranduseelarve abil; Lissaboni lepingu alusel lisanduva 18 uue parlamendiliikmega seoses vajaminevad rahalised vahendid kantakse eelarvesse samuti kirjaliku muutmisettepaneku või paranduseelarve abil;

6.  nõuab lisaks sellele, et administratsioon esitaks Euroopa Parlamendi eelarve kohta objektiivse hinnangu, mille eesmärk on kindlaks määrata eelarves peituvad kokkuhoiuvõimalused, ja esitaks selle aegsasti enne eelarvemenetluse lõppu eelarvekomisjonile;

7.  tuletab meelde, et mitmeaastase finantsraamistiku rubriigi 5 ülemmäär on liidu 2012. eelarve puhul 8 754 miljonit eurot;

8.  on seisukohal, et arvestades majanduskriisi ja avaliku sektori suurt võlakoormust ja eelarvepiiranguid ning liikmesriikide püüdlusi oma eelarvet konsolideerida, peavad parlament ja teised institutsioonid näitama, et nad suhtuvad eelarvesse vastutustundlikult ja piiravad oma kulusid, ilma et kõrgetasemeline õigusloome seataks ohtu;

Eriküsimused

9.  ergutab juhatust kasutama enne uute ametikohtade loomist Euroopa Parlamendis ranget lähenemist personalijuhtimisele;

10.  on seisukohal, et jätkuvad jõupingutused haldussüsteemi moderniseerimiseks ja ratsionaliseerimiseks ning 2012. aastat käsitlevad ettepanekud peaksid toetama tellitavate väliste teenuste vähendamist, ning ootab selles olukorras olulise kokkuhoiu saavutamist, et oleks võimalik saavutada vähemalt 2010. aastaga samaväärne kulude tase;

11.  tunneb heameelt peasekretäri ettepaneku üle jätkata parlamendi keskkonnapoliitika elluviimist, käivitada teavituskampaania, toetada mitmeaastast info- ja sidetehnoloogia strateegiat ning jätkata haldussüsteemi ajakohastamist ja ratsionaliseerimist;

12.  jõupingutused haldussüsteemi moderniseerimiseks ja ratsionaliseerimiseks peavad hõlmama ka turvalisust parlamendis; nõuab 3 miljoni euro suuruse reservi loomist, mis vabastataks pärast seda, kui on esitatud toimiv kava puuduste kõrvaldamiseks ja kuluarvestus; tuletab meelde eespool nimetatud 9. märtsi 2011. aasta resolutsiooni 2012. aasta eelarvemenetluse suuniste (muud jaod) kohta, mille kohaselt tuleks põhjalikult läbi vaadata, kas oleks võimalik tulemuslikumalt sobitada Euroopa kodanike õigust vabale juurdepääsule, et kohtuda oma esindajatega Euroopa Parlamendis, tungiva vajadusega tagada institutsioonides töötavate inimeste turvalisus; palub peasekretäril esitada vastav aruanne 30. juuniks 2011;

13.  tuletab meelde, kui olulised on kõik 2012. aasta eelarvesuunistes nimetatud punktid, nagu tarkvarasüsteemide, sh digitaalse strateegia ajakohastamine seoses järgmisega: Web 2.0 vahendid ja sotsiaalsed võrgustikud, pilvandmetöötlussüsteem ja Wifi, teabe- ja kommunikatsioonipoliitika, teadmushaldussüsteem, kirjalik ja suuline tõlge, keskkonnapoliitika ja EMAS ning aktiivne mittediskrimineerimise poliitika;

14.  on seisukohal, et 2012. aasta eelarve täitmisel tuleks saavutada veelgi suurem kokkuhoid eriti just vee-, elektri- ja paberitarbimise vähendamise abil, ning et tuleks teha jõupingutusi ametlike lähetuste ja sõitudega seotud transpordikulude vähendamiseks;

15.  rõhutab vajadust Euroopa kodanike kestva ja ühtlase teavitamise järele ning palub parlamendi administratsioonil uurida pidevalt praeguseid ja võimalikke asukohti infobüroode loomiseks, seda eriti kohtades, kus ruumide rent oleks tasuta;

16.  palub põhjaliku ülevaate koostamist Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide vahelistest praegustest sidemetest eesmärgiga selgitada välja, kuidas parandada Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide komisjonide vahelisi valdkondlikke kontakte ja edendada sisulisemat ning rahuldavamat dialoogi;

Pooleliolevad ehitised

17.  tuletab meelde oma seisukohta, mida väljendati oma eelpool nimetatud 9. märtsi 2011. aasta resolutsioonis 2012. aasta eelarvemenetluse suuniste kohta; on seisukohal, et varane maksmine finantseerimiskulude vähendamise eesmärgil jääb ka tulevikus üheks peamiseks prioriteediks; palub sellega seoses eelarvevahendeid optimaalselt kasutada, töötada välja keskpikk ja pikaajaline strateegia parima lahenduse leidmiseks, võttes arvesse vajadust hinnata eri võimalusi ja alternatiivseid rahastamisvahendeid läbipaistvuse ja usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtteid järgides;

18.  kordab, et Euroopa Parlament kaalub täiendavat rahastamist ainult vajaliku teabe põhjal, mis käsitleb 1) eeldatavate rahastamisvahendite summat ja allikaid, 2) lisateavet õigusliku mõju kohta, ning eeldusel, et 3) kõigi projektiga seotud otsuste kohta kohaldatakse nõuetekohast otsustamismenetlust, tagades avatud arutelu ning läbipaistvuse; võtab teadmiseks Euroopa Ajaloo Maja loomise hinnangulise kogukulu, hinnangulised tegevuskulud ja hinnangulise personalivajaduse; palub juhatusel hinnangulisi tegevuskulusid vähendada; nõuab osalistega läbipaistva ja viljaka dialoogi jätkamise nimel, et talle esitataks äriplaan, milles on kirjeldatud Euroopa Ajaloo Maja pikaajalist äristrateegiat, ning nõuab, et vastavalt finantsmääruse artikli 179 lõikele 3 esitataks võimalikult kiiresti teave kinnisvaraprojekti kohta, ja teeb ettepaneku paigutada 2 miljonit eurot kuni nimetatud äriplaani kättesaamiseni reservi;

19.  ei toeta praeguses etapis eraldi uue eelarverea loomist Euroopa Ajaloo Maja jaoks; nõuab seetõttu, et 1 miljon eurot, mis eraldati uuele eelarvepunktile 3 2 4 7 (Euroopa Ajaloo Maja) paigutataks peatükki 10 1 (ettenägematute kulude reserv) ümber; on seisukohal, et sellise eelarverea loomine peab toimuma läbipaistva menetluse alusel ja eelarvepädevate institutsioonide heakskiidul;

Lõppmärkused

20.  võtab 2012. aasta eelarvestuse käesoleva resolutsiooni esitatud kujul vastu ja tuletab meelde, et parlamendi seisukoht nõukogu poolt muudetud eelarveprojekti kohta võetakse vastu 2011. aasta oktoobris vastavalt aluslepingus sätestatud menetlusele;

o
o   o

21.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja eelarvestus nõukogule ning komisjonile.

(1) EÜT L 248, 16.9.2002, lk 1. (2) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0088. (4) Eurostati 16. märtsi 2011. aasta pressiteade 41/2011.

Euroopa Parlamendi 6. aprilli 2011. aasta resolutsioon Euroopa tulevase rahvusvahelise investeerimispoliitika kohta (2010/2203(INI))

P7_TA(2011)0141 A7-0070/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 7. juuli 2010. aasta teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele pealkirjaga „Euroopa kõikehõlmava rahvusvahelise investeerimispoliitika poole” (KOM(2010)0343), samuti komisjoni 7. juuli 2010. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse üleminekukord liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel sõlmitud investeeringuid käsitlevate kahepoolsete lepingute jaoks (KOM(2010)0344);

–  võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist pealkirjaga „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020) ning komisjoni 9. novembri 2010. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele pealkirjaga „Kaubandus, majanduskasv ja maailmapoliitika. Kaubanduspoliitika – ELi 2020. aasta strateegia keskne teema” (KOM(2010)0612);

–  võttes arvesse nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta järeldusi Euroopa kõikehõlmava rahvusvahelise investeerimispoliitika kohta;

–  võttes arvesse OECD ajakohastatud suuniseid rahvusvahelistele ettevõtetele;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikat liikmesriikide kohustuste rikkumise suhtes ja eelkõige 3. märtsi 2009. aasta otsust kohtuasjas komisjon v. Austria (C-205/06), 3. märtsi 2009. aasta otsust kohtuasjas komisjon v. Rootsi (C-249/06) ja 19. novembri 2009. aasta otsust kohtuasjas komisjon v. Soome (C-118/07);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ning arengukomisjoni ja majandus- ja rahanduskomisjoni arvamust (A7-0070/2011),

A.  arvestades, et Lissaboni lepinguga anti välismaised otseinvesteeringud ELi ainupädevusse, nagu see on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 3 lõike 1 punktis e ning artiklites 206 ja 207;

B.  arvestades, et alates 1959. aastast on liikmesriigid kahepoolsel tasandil sõlminud rohkem kui 1200 kahepoolset investeerimislepingut ja kokku on kahepoolseid investeerimislepinguid sõlmitud peaaegu 3000;

C.  arvestades, et üldtunnustatud seisukoha kohaselt võivad sissepoole suunatud investeeringud parandada võõrustajariikide konkurentsivõimet, kuid väljapoole suunatud investeeringute korral võib osutuda vajalikuks anda abi madala kvalifikatsiooniga töötajate kohandamiseks; arvestades, et kõik valitsused on kohustatud soodustama investeeringute kasulikku mõju ja hoidma samal ajal ära kahjulikke mõjusid;

D.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 206 ja 207 välismaiseid otseinvesteeringuid ei määratleta; arvestades, et Euroopa Liidu Kohus(1) on täpsustanud oma arusaama välismaiste otseinvesteeringute mõistest kolme kriteeriumi alusel: neid tuleks käsitleda pikaajalise investeeringuna, mis moodustab vähemalt 10% sidusettevõtja omakapitalist/aktsiatest ja annab investorile halduskontrolli sidusettevõtja tegevuse üle; arvestades, et see määratlus on kooskõlas Rahvusvahelise Valuutafondi ja OECD vastavate definitsioonidega ning vastandub eelkõige portfelliinvesteeringutele ja intellektuaalomandi õigustele; arvestades, et raske on teha selget vahet välismaistel otseinvesteeringutel ja portfelliinvesteeringutel ning et jäiga õigusliku määratluse kohaldamine reaalse investeerimistegevuse suhtes saab olema keeruline;

E.  arvestades, et mõned liikmesriigid kasutavad termini „välisinvestor” laia määratlust, mille kohaselt piisab ettevõtte riikkondsuse määramiseks lihtsalt postiaadressist; arvestades, et see on võimaldanud mõnedel ettevõtetel esitada kolmanda riigiga sõlmitud kahepoolse investeerimislepingu kaudu hagi oma riigi vastu; arvestades, et kõigil Euroopa äriühingutel peaks olema võimalik tugineda tulevastele ELi investeerimislepingutele või vabakaubanduslepingutele, mis sisaldavad investeerimispeatükke;

F.  arvestades, et uute suure investeerimisvõimega riikide tõusmine kohalikeks või üleilmseteks suurjõududeks on muutnud traditsioonilist arusaama, mille kohaselt olid investorid pärit üksnes arenenud riikidest;

G.  arvestades, et pärast esimesi vaidluste lahendamise juhtumeid 1990ndatel aastatel ja üldiselt positiivsetest kogemustest hoolimata ilmnesid mitmed probleemid lepingutes ebamäärase ja erinevaid tõlgendusi võimaldava sõnastuse kasutamise tõttu, eelkõige seoses võimaliku vastuoluga erasektori huvide ja riigiasutuste reguleerivate ülesannete vahel, näiteks juhtudel, kus uue õiguspärase õigusakti vastuvõtmise tõttu mõistsid rahvusvahelised vahekohtunikud riigi süüdi õiglase ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumises;

H.  arvestades, et Ameerika Ühendriigid ja Kanada, mis olid esimeste riikide hulgas, kellel tuli selliste otsustega silmitsi seista, on kohandanud oma kahepoolse investeerimislepingu mudelit nii, et see piirab vahekohtule jäetud tõlgendamisruumi ja tagab riikliku sekkumise valdkonna parema kaitse;

I.  arvestades, et komisjon on koostanud loetelu riikidest, kellega hakatakse esmajärjekorras pidama läbirääkimisi esimeste investeerimislepingute suhtes (Kanada, Hiina, India, Mercosur, Venemaa ja Singapur);

J.  arvestades, et hiljuti loodud Euroopa välisteenistus tugevdab ka ELi ülemaailmset kohalolekut ja rolli, sealhulgas ELi kaubanduseesmärkide edendamist ja kaitsmist investeerimisvaldkonnas,

1.  tunnistab, et Lissaboni lepingu kohaselt kuuluvad välismaised otseinvesteeringud nüüd ELi ainupädevusse; märgib, et kõnealune ELi uus pädevus esitab kahekordse väljakutse: ühelt poolt hallata olemasolevaid kahepoolseid investeerimislepinguid ja teiselt poolt määratleda Euroopa investeerimispoliitika, mis vastaks investorite ja sihtriikide ootustele, kuid ka ELi laiematele majandushuvidele ja välispoliitika eesmärkidele;

2.  tunneb heameelt ELi sellise uue pädevuse üle ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama võimalust, et koostada koos Euroopa Parlamendiga terviklik ja sidus investeerimispoliitika, millega edendatakse kvaliteetseid investeeringuid ja antakse positiivne panus ülemaailmsesse majanduslikku arengusse ja säästvasse arengusse; on arvamusel, et Euroopa Parlament peab olema nõuetekohaselt kaasatud tulevase investeerimispoliitika kujundamisse ning et see nõuab põhjalikku konsulteerimist tulevaste läbirääkimiste volituste üle ning korrapärast ja sisulist teavitamist käimasolevate läbirääkimiste seisust;

3.  märgib, et olulise majandusblokina on ELil läbirääkimistes märkimisväärne kaal; usub, et ühine investeerimispoliitika vastab nii investorite kui ka asjaomaste riikide ootustele ning aitab parandada ELi ja tema ettevõtete konkurentsivõimet ning suurendada tööhõivet;

4.  märgib, et vaja on koordineeritud Euroopa raamistikku, mille eesmärk on tagada kindlus ning soodustada ELi põhimõtete ja eesmärkide edendamist;

5.  tuletab meelde, et üleilmastumise praeguses etapis on välismaiste otseinvesteeringute maht järsult kasvanud, ulatudes 2007. aastal, st aasta enne seda, kui ülemaailmne majandus- ja finantskriis hakkas investeeringutele mõju avaldama, rekordilise ligikaudu 1 500 miljardi euroni, kusjuures EL on maailmamajanduses tervikuna suurim välismaiste otseinvesteeringute allikas; toonitab siiski, et 2008. ja 2009. aastal on investeeringute maht ülemaailmsest finants- ja majanduskriisist tulenevalt vähenenud; rõhutab samuti, et umbes 80% ülemaailmsete välismaiste otseinvesteeringute kogumahust tuleneb piiriülestest ühinemistest ja omandamistest;

6.  tunneb heameelt komisjoni teatise „Euroopa kõikehõlmava rahvusvahelise investeerimispoliitika poole” üle, kuid rõhutab, et kuigi selles keskendutakse põhjalikult investorite kaitsele, tuleks selles pigem käsitleda õigust kaitsta avaliku võimu reguleerimispädevust ja suutlikkust täita ELi poliitikavaldkondade arengusidususe elluviimise kohustust;

7.  on seisukohal, et investeeringutel võib olla positiivne mõju majanduskasvule ja tööhõivele mitte ainult ELis, vaid ka arenguriikides, kui investorid aitavad aktiivselt kaasa vastuvõtva riigi arengueesmärkide täitmisele, st toetavad kohalikku majandust tehnosiirdega ning kasutavad kohalikku tööjõudu ja sisendeid;

8.  palub komisjonil meeles pidada mitme-, mõne- ja kahepoolsel tasandil saadud kogemusi, eelkõige seoses mitmepoolset investeerimislepingut puudutavate OECD läbirääkimiste ebaõnnestumisega;

9.  nõuab komisjonilt tungivalt ELi investeerimisstrateegia hoolikat ja koordineeritud väljatöötamist, võttes aluseks kahepoolsete investeerimislepingute parimad tavad; märgib, et liikmesriikide lepingute sisus esineb lahknevusi, ja kutsub komisjoni üles need lahknevused kõrvaldama, et luua kindel ELi näidisvorm investeerimislepingute jaoks, mida oleks ühtlasi võimalik kohandada vastavalt partnerriigi arengutasemele;

10.  palub komisjonil niipea kui võimalik koostada soovituslikud juhised, näiteks kahepoolsete investeerimislepingute näidisvormi kujul, et liikmesriigid saaksid neid kasutada kindluse suurendamiseks ja ühtsuse tagamiseks;

Mõisted ja reguleerimisala

11.  palub komisjonil esitada kaitstavate investeeringute, sh nii välismaiste otseinvesteeringute kui ka portfelliinvesteeringute, selge määratluse; on siiski seisukohal, et komisjoni määratluse kohaselt spekulatiivse iseloomuga investeerimisvorme ei tuleks kaitsta; nõuab kindlalt, et juhul, kui investeerimislepingu (sh lepingud, mille puhul on esialgsed volitused juba esildatud) reguleerimisala hõlmab intellektuaalomandi õigusi, tuleks sätetega vältida negatiivse mõju avaldamist geneeriliste ravimite tootmisele ja tuleb järgida intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide erandeid rahvatervise osas;

12.  märgib murega, et läbirääkimised suure hulga erinevate investeeringute üle tooksid kaasa ainu- ja jagatud pädevuse segamise;

13.  nõuab, et kasutusele võetaks ELi investori mõiste, mis rõhutaks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 tähenduses kõikide liikmesriikide investorite võrdse toetamise tähtsust, tagades neile võrdsel alusel tegutsemistingimused ja nende investeeringute kaitse;

14.  tuletab meelde, et ELi liikmesriigi tavapärases kahepoolses investeerimislepingus kasutatakse välisinvestori mõiste laia määratlust; palub komisjonil hinnata, kus see on põhjustanud kuritarvitusi; palub komisjonil esitada kõnealuse hindamise alusel ja OECD viimasele välismaiste otseinvesteeringute viitedefinitsioonile tuginedes välisinvestori selge määratluse;

Investorite kaitse

15.  rõhutab, et investeerimislepingutes peab jätkuvalt jääma tähtsaimaks prioriteediks investorite kaitse kõikide ELi investorite puhul;

16.  märgib, et kahepoolsete investeerimislepingute läbirääkimised on aeganõudvad; kutsub komisjoni üles nii oma töötajate kui ka materiaalsete vahendite osas investeerima läbirääkimistesse ELi investeerimislepingute üle ja nende sõlmimisse;

17.  on seisukohal, et komisjoni teatist käsitlevates nõukogu järeldustes esitatud nõudega, et uus Euroopa õigusraamistik ei tohiks avaldada negatiivset mõju olemasolevate lepingute kohasele investorite kaitsele ega nende lepingutega antud tagatistele, võib kaasneda mis tahes uute lepingute tagasilükkamise oht ning see võib põhjustada investorite kaitse ja reguleerimise õiguse kaitse vahelise vajaliku tasakaalu ohtu seadmise ajal, mil tehakse üha rohkem sissepoole suunatud investeeringuid; on lisaks seisukohal, et hindamiskriteeriumi selline sõnastus võib olla vastuolus Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 mõtte ja tähendusega;

18.  usub, et vajadus määrata kindlaks parimad tavad, millele viidatakse ka nõukogu järeldustes, on mõistlikum ja tulemuslikum valik, võimaldades välja töötada Euroopa ühtse investeerimispoliitika;

19.  on seisukohal, et ELi poolt tulevikus sõlmitavad investeerimislepingud peaksid tuginema liikmesriikide kogemustel põhinevatele parimatele tavadele ning sisaldama järgmisi standardeid:

20.  palub komisjonil hinnata katusklausli Euroopa tulevastesse investeerimislepingutesse lisamise võimalikku mõju ja esitada aruanne nii Euroopa Parlamendile kui ka nõukogule;

21.  palub komisjonil tagada, et peamiste arenenud riikidest kaubanduspartnerite ja olulisemate tärkava turumajandusega riikidega peetavatel läbirääkimistel turulepääsu kohta saavutataks vastastikune kasu, pidades samal ajal meeles vajadust jätta tundlikud sektorid kokkulepetest välja ja säilitada asümmeetria ELi kaubandussuhetes arenguriikidega;

22.  märgib, et eeldatav kindluse paranemine aitab VKEdel investeerida välisriikidesse, ning leiab seoses sellega, et läbirääkimistel tuleb VKEde seisukohti kuulda võtta;

Reguleerimisõiguse kaitsmine

23.  rõhutab, et ELi poolt tulevikus sõlmitavate investeerimislepingute puhul tuleb austada avaliku võimu sekkumisvõimalusi;

24.  väljendab sügavat muret rahvusvahelistele vahekohtunikele antud õiguste üle tõlgendada investorite kaitset käsitlevaid sätteid laialt, mis on kaasa toonud avaliku võimu poolse õigusjärgse reguleerimise välistamise; palub komisjonil investorite kaitse standardid selgelt määratleda, et selliseid probleeme uutes investeerimislepingutes vältida;

25.  kutsub komisjoni üles lisama kõikidesse tulevastesse lepingutesse eriklauslid, millega sätestatakse lepinguosaliste õigus reguleerida muu hulgas riigi julgeoleku, keskkonna, rahvatervise, töötajate ja tarbijate õiguste, tööstuspoliitika ja kultuurilise mitmekesisuse kaitse valdkonnas;

26.  rõhutab, et komisjon otsustab iga juhtumi puhul eraldi, milliseid valdkondi tulevased lepingud ei hõlma, näiteks sellised tundlikud valdkonnad nagu kultuur, haridus, rahvatervis ja valdkonnad, mis on riigikaitse jaoks strateegiliselt olulised, ning palub komisjonil teavitada Euroopa Parlamenti iga juhtumi puhul saadud volitustest; märgib, et EL peaks olema samuti teadlik arenguriikidest pärit partnerite muredest ja mitte nõudma edasist liberaliseerimist, kui partnerriik peab oma arengut silmas pidades vajalikuks kaitsta mõnda sektorit, eelkõige avalike teenuste valdkonda;

Sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kaasamine

27.  rõhutab, et ELi tulevane poliitika peab edendama ka investeeringuid, mis on jätkusuutlikud, keskkonnasõbralikud (eriti kaevandustööstuses) ja edendavad investeeringute objektiks olevates ettevõtetes kvaliteetseid töötingimusi; palub komisjonil lisada kõigisse tulevastesse lepingutesse viite rahvusvahelisi ettevõtteid käsitlevatele OECD ajakohastatud suunistele;

28.  kordab – pidades silmas investeeringuid käsitlevaid peatükke laiemates vabakaubanduslepingutes – oma nõuet, et igasse ELi poolt sõlmitavasse vabakaubanduslepingusse lisataks ettevõtete sotsiaalse vastutuse klausel ning tulemuslikud sotsiaalvaldkonda ja keskkonda puudutavad klauslid;

29.  nõuab, et komisjon hindaks, kuidas sellised klauslid on lisatud liikmesriikide kahepoolsetesse investeerimislepingutesse ja kuidas oleks võimalik need lisada ka tulevastesse individuaalsetesse investeerimislepingutesse;

30.  väljendab heameelt asjaolu üle, et mitmed kehtivad kahepoolsed investeerimislepingud juba sisaldavadki klauslit, mis keelab investeeringute ligimeelitamiseks leevendada sotsiaalseid või keskkonnaalaseid õigusakte, ja palub komisjonil kaaluda sellise klausli lisamist tulevastesse lepingutesse;

Vaidluste lahendamise mehhanism ja ELi vastutus

31.  on seisukohal, et praegu kehtivat vaidluste lahendamise süsteemi on vaja muuta, et lisada sellesse rohkem läbipaistvust, poolte võimalus otsus edasi kaevata, kohustus kasutada ära kõik kohalikud õiguskaitsevahendid, kui need on piisavalt usaldusväärsed nõuetekohase menetluse tagamiseks, võimalus kasutada amicus curiae seisukohti ja kohustus valida üks ainus investori ja riigi vahelise vahekohtumenetluse koht;

32.  on seisukohal, et kõikehõlmava investeeringukaitse tagamiseks tuleb riikidevaheliste vaidluste lahendamise menetluste kõrval kohaldada ka investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise menetlusi;

33.  on teadlik asjaolust, et EL ei saa kasutada Investeeringuvaidluste Lahendamise Rahvusvahelise Keskuse (ICSID) ja ÜRO Rahvusvahelise Kaubandusõiguse Komisjoni (UNCITRAL) vaidluste lahendamise mehhanisme, kuna EL kui selline ei ole kummagi organisatsiooni liige; palub, et EL lisaks igasse uude ELi investeerimislepingusse vaidluste lahendamist käsitleva peatüki kooskõlas käesolevas resolutsioonis pakutud muudatustega; nõuab, et komisjon ja liikmesriigid täidaksid neil oluliste rahvusvaheliste osalejatena lasuva kohustuse teha tööd ICSIDi ja UNCITRALi eeskirjadesse vajalike muudatuste tegemiseks;

34.  palub komisjonil esitada lahendusi, mis võimaldaksid väikestel ettevõtjatel parandada vaidluste lahendamise menetluste suurte kulude rahastamist;

35.  palub komisjonil esitada võimalikult kiiresti määrus selle kohta, kuidas tuleks jagada vastutus ELi ja liikmesriikide tasandi vahel eelkõige majanduslikus mõttes, kui EL jääb rahvusvahelises vahekohtus kaotajaks;

Partnerite valik ja Euroopa Parlamendi volitused

36.  toetab põhimõtet, mille kohaselt on ELi tulevaste investeerimislepingute sõlmimiseks prioriteetsed partnerid riigid, millel on suur turupotentsiaal, kuid kus välisinvesteeringud vajavad paremat kaitset;

37.  märgib, et arenguriikides ja vähim arenenud riikides on investeerimisrisk üldiselt suurem ning et investeerimislepingute kujul elluviidav tugev ja tulemuslik investorite kaitse on Euroopa investorite kaitsmise tähtsaim tegur ning võib parandada valitsemistava ja luua seega stabiilse keskkonna, mis on vajalik kõnealustesse riikidesse välismaiste otseinvesteeringute tegemise suurendamiseks; märgib, et selleks, et investeerimislepingud tooksid kõnealustele riikidele veelgi suuremat kasu, peaksid need ühtlasi põhinema investorite kohustustel pidada kinni inimõigustest ja korruptsioonivastastest normidest osana ELi ja arenguriikide vahelisest laiemast partnerlusest, mille eesmärk on vaesuse vähendamine; palub komisjonil anda hinnang võimalike partnerriikide kohta, tuginedes liikmesriikide parimatele tavadele kahepoolsete investeerimislepingute osas;

38.  väljendab muret selle pärast, et välismaised otseinvesteeringud vähim arenenud riikidesse on ülimalt piiratud ja kalduvad keskenduma loodusvaradele;

39.  on seisukohal, et arenguriikides tuleks tugevamalt toetada kohalikke ettevõtteid, eriti nende ettevõtete tootlikkust ja koostööd tugevdavate stiimulite ning töötajate oskuste täiustamise kaudu, kuna siin on tegemist märkimisväärse potentsiaaliga arenguriikide majandusarengu, konkurentsivõime ja majanduskasvu tõstmiseks; soovitab arenguriikidesse viia ka ELi uut keskkonnahoidlikku tehnoloogiat, sest see aitab kõige paremini edendada keskkonnasäästlikku ja püsivat majanduskasvu;

40.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid parlamendi seisukohta täiel määral arvesse enne investeerimisläbirääkimiste alustamist ja ka selliste läbirääkimiste jooksul; tuletab meelde Euroopa Parlamendi ja komisjoni vahelisi suhteid käsitleva raamkokkuleppe sisu ja palub komisjonil konsulteerida Euroopa Parlamendiga esialgsete läbirääkimisvolituste asjus piisavalt aegsasti, et parlament saaks esitada oma seisukoha, mida komisjon ja nõukogu peavad omakorda nõuetekohaselt arvesse võtma;

41.  rõhutab vajadust lisada Euroopa välisteenistuse delegatsioonide roll tulevase investeerimispoliitika strateegiasse, tunnustades nende potentsiaali ja kohalikku oskusteavet strateegilise varana uute poliitiliste eesmärkide saavutamisel;

o
o   o

42.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikidele, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele.

(1) 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-446/04: Test Claimants in the FII Group Litigation versus Commissioners of Inland Revenue.

Euroopa Parlamendi 6. aprilli 2011. aasta resolutsioon ühenduse finantshuvide kaitse kohta – pettusevastane võitlus – 2009. aasta aruanne (2010/2247(INI))

P7_TA(2011)0142 A7-0050/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma resolutsioone komisjoni ja Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) varasemate aastaaruannete kohta;

–  võttes arvesse komisjoni 14. juuli 2010. aasta aruannet nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – pettustevastane võitlus – 2009. aasta aruanne” (KOM(2010)0382) ja sellega kaasnevaid dokumente (SEK(2010)0897 ja SEK(2010)0898);

–  võttes arvesse OLAFi kümnendat tegevusaruannet − 2010. aasta tegevusaruannet(1);

–  võttes arvesse kontrollikoja aastaaruannet 2009. aasta eelarve täitmise kohta koos institutsioonide vastustega(2);

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja aastaaruannet kaheksandast, üheksandast ja kümnendast Euroopa Arengufondist (EAF) eelarveaastal 2009 rahastatud tegevuste kohta koos komisjoni vastustega(3);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 319 lõiget 3 ja artikli 325 lõiget 5;

–  võttes arvesse nõukogu 25. juuni 2002. aasta määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust(4);

–  võttes arvesse oma 18. mai 2010. aasta deklaratsiooni ELi jõupingutuste kohta korruptsiooni vastu võitlemisel(5), tagamaks, et ELi fondid ei kannata korruptsiooni tõttu;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvese eelarvekontrollikomisjoni raportit (A7-0050/2011),

Üldist

1.  peab üldiselt kahetsusväärseks, et komisjoni poolt vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 325 lõikele 5 esitatud 2009. aasta aruandes Euroopa Liidu finantshuvide kaitse ja pettustevastase võitluse kohta (KOM(2010)0382) ei anta teavet selle kohta, milline on eeskirjade eiramise ja pettuste hinnanguline ulatus liikmesriikide kaupa, sest aruandes on keskendutud aruandlustasandile, ning seetõttu ei ole võimalik saada ülevaadet eiramisjuhtumite ja pettuste tegelikust ulatusest üksikutes liikmesriikides ega teha kindlaks ja karistada riike, kus eiramist ja pettusi esineb kõige rohkem;

2.  rõhutab, et pettus on tahtlik õigusrikkumine ja kuritegu, ning et eeskirjade rikkumine on see, kui eeskirja ei täideta, avaldab kahetsust, et Euroopa Komisjon ei käsitle oma aruandes pettust põhjalikult ja puudutab eeskirjade rikkumisi väga üldiselt; juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 325 käsitleb pettust, mitte eeskirjade rikkumisi, ning nõuab, et pettustel ja eksimustel või eeskirjade rikkumistel tehtaks vahet;

3.  juhib tähelepanu sellele, et viimastel aastatel on välja töötatud meetodid pettuste hindamiseks osana laiemast korruptsioonivastasest võitlusest, ja nõuab komisjonilt nende teadusuuringute edendamist ja esialgu katseprojektina koostöös liikmesriikidega asjakohaste uute meetodite rakendamist, mis on välja töötatud eiramisjuhtumite ja pettuste kui nähtuse hindamiseks;

4.  kutsub komisjoni üles tegutsema, tagamaks, et liikmesriigid peaksid aruandekohustuste täitmisest kinni ning esitaksid eiramisjuhtumite ja pettuste kohta usaldusväärsed ja võrreldavad andmed, isegi kui see nõuab komisjonilt karistuste süsteemi muutmist juhuks, kui aruandekohustused täitmata jäetakse;

5.  peab kahetsusväärseks, et suurt osa ELi rahalistest vahenditest kasutatakse ikka veel valesti, ja kutsub komisjoni üles võtma asjakohaseid meetmeid nende vahendite viivitamatuks sissenõudmiseks;

6.  tunneb muret 2009. aasta lõpu seisuga Itaalias sissenõudmata või lootusetuks tunnistatud eiramisjuhtumite ulatuse pärast;

7.  kutsub komisjoni üles suurendama liikmesriikide aruandekohustust seoses eeskirjadevastaselt makstud summade sissenõudmisega;

8.  märgib, et ELi õigusaktide kohaselt peavad liikmesriigid teatama kõikidest eiramisjuhtumitest hiljemalt kahe kuu möödumisel selle kvartali lõpust, mil eiramisjuhtumi suhtes algatati haldus- või kohtukorras eeluurimine ja/või mil saadi uut teavet juba teatatud eiramisjuhtumi kohta; kutsub seepärast liikmesriike üles tegema kõik, et lühendada eiramisjuhtumi tuvastamise ja sellest teatamise vahelist ajavahemikku, sealhulgas muutma sujuvamaks siseriiklikku halduskorda; kutsub liikmesriike üles tegutsema pettustega võideldes esmajoones maksumaksjate raha kaitsjatena;

9.  tunneb huvi, milliseid meetmeid on komisjon võtnud, et tõkestada pettusekahtluste arvu ja summade suurenemine Poolas, Rumeenias ja Bulgaarias eiramisjuhtumite üldarvuga võrreldes;

10.  tunneb muret Hispaania ja Prantsusmaa kahtlaselt madala pettusekahtluste määra pärast, eelkõige nende suurust ja saadud rahalist abi arvestades, nagu on kirjeldatud komisjoni 2009. aasta aruandes Euroopa Liidu finantshuvide kaitse ja pettustevastase võitluse kohta, ja kutsub komisjoni seetõttu üles lisama üksikasjaliku teabe nendes riikides kasutatud aruandemeetodite ja pettuste avastamise suutlikkuse kohta ;

11.  kutsub liikmesriike, kes ei ole veel ratifitseerinud kas 26. juuli 1995. aasta Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni(6) või selle protokolle(7), st Tšehhi Vabariiki, Maltat ja Eestit, neid õiguslikke vahendeid viivitamata ratifitseerima; nõuab, et liikmesriigid, kes on konventsiooni ja selle protokollid ratifitseerinud, suurendaksid jõupingutusi oma kriminaalõigusalaste õigusaktide tõhustamiseks, et kaitsta ELi finantshuvisid, eelkõige Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni ja selle protokollide rakendamist käsitlevas komisjoni teises aruandes (KOM(2008)0077) esile toodud puudujääkide kõrvaldamise abil;

12.  tunneb heameelt selle üle, et 2009. aastal võeti kasutusele OLAFi poolt väljatöötatud ja hallatav eiramisjuhtumite haldamise süsteem (IMS) ja see on andnud juba häid tulemusi; tunneb muret, kuna komisjon seletab teatatud juhtumite arvu suurenemist ja finantsmõju uue tehnoloogilise aruandluse kasutamisega; kutsub komisjoni üles esitama parlamendile hiljuti rakendatud tehnoloogilise aruandluse üksikasjalikud meetodid ja lisama need järgmiste aastate aruannetesse; kutsub liikmesriike üles IMSi täies mahus rakendama ning aruandekohustust paremini täitma;

13.  palub komisjonil lisada oma järgmise aasta aruandesse võrdluse uut tehnoloogilist aruandlust ja traditsioonilisi aruandlusmeetodeid kasutades teatatud eiramisjuhtumite arvu kohta; kutsub liikmesriike üles parandama eiramisjuhtumitest teatamise kiirust;

14.  kordab, et kuna liikmesriikide esitatud teabe kvaliteedi suhtes esineb tõsiseid kahtlusi, peab kahetsusväärseks, et komisjon püüab pigem veenda Euroopa Parlamenti selles, et kasutusele tuleb võtta „aktsepteeritav vigade esinemise risk”, selle asemel et veenda liikmesriike selles, kui vajalikud on kohustuslikud riiklikud haldusdeklaratsioonid, mida auditeerib nõuetekohaselt riigikontroll ja mille kinnitab Euroopa Kontrollikoda; palub Euroopa Komisjonil koostöös liikmesriikidega ja aluslepingule vastava asjakohase aruande koostamisega anda Euroopa Parlamendile mõistlik tagatis, et see eesmärk on saavutatud või et võitlus pettuste vastu toimub nõuetekohaselt;

Tulud: omavahendid

15.  tunneb eiramisjuhtumitega võrreldes muret pettuste arvu pärast Austria, Hispaania, Itaalia, Rumeenia ja Slovakkia omavahendite sektoris, kuna pettused moodustavad kõikides nendes liikmesriikides üle poole eiramisjuhtumite üldarvust; kutsub liikmesriike üles rakendama kõiki vajalikke meetmeid, sealhulgas tegema tihedat koostööd Euroopa institutsioonidega, et tegeleda kõigi põhjustega, mis viivad ELi vahenditega seotud pettusteni;

16.  peab kahetsusväärseks kontrollikoja poolt riikide tollijärelevalvesüsteemis tuvastatud puudusi ja eelkõige neid puudusi, mis puudutavad riskianalüüsi seoses nende ettevõtjate ja imporditavate kaupade valimisega, kelle ja mille suhtes kohaldatakse tollikontrolli, sest nende puuduste tagajärjel suureneb oht, et osa eiramisjuhtumeid jääb tuvastamata ning et traditsioonilised omavahendid vähenevad; kutsub liimesriike üles tõhustama oma tollijärelevalvesüsteeme ning palub komisjonil selleks vajalikku abi anda;

17.  rõhutab asjaolu, et umbes 70% kõigist impordi tolliprotseduuridest on lihtsustatud, mis tähendab seda, et neil on traditsiooniliste omavahendite kogumisele ning ühise kaubanduspoliitika tõhususele oluline mõju; peab sellega seoses lubamatuks, et liikmesriikide kontroll impordi lihtsustatud protseduuride üle on puudulik, nagu ilmnes kontrollikoja eriaruandest nr 1/2010, ning kutsub komisjoni üles selgitama, kui tõhusalt liikmesriigid lihtsustatud menetlusi kontrollivad ning milliseid edusamme on liikmesriigid teinud eelkõige järelauditites, ja esitama tulemused parlamendile 2011. aasta lõpuks;

18.  võtab teadmiseks OLAFi poolt omavahendite vallas teostatud juurdluste tulemused; on väga mures Hiinast imporditud kaupadega seotud pettuste ulatuse pärast ning nõuab, et liikmesriigid nõuaksid vastavad summad viivitamata tagasi;

19.  tunneb heameelt ühise tollioperatsiooni Diabolo II heade tulemuste üle, millest võtsid osa 13 Aasia riigi ja 27 ELi liikmesriigi tolliametnikud ning mida koordineeris OLAFi kaudu Euroopa Komisjon;

20.  tunneb heameelt kokkulepete üle, mille Euroopa Liit ja selle liikmesriigid on tubakatoodete tootjatega sõlminud ebaseadusliku tubakatoodetega kauplemise vastu võitlemiseks; on arvamusel, et ELi finantshuvid nõuavad töö jätkamist eesmärgiga tõkestada sigarettide salakaubandus, mille tõttu jääb ELi eelarvesse igal aastal laekumata hinnanguliselt 1 miljard eurot; nõuab, et OLAF jätkaks juhtiva osa täitmist rahvusvahelistel läbirääkimistel eesmärgiga sõlmida protokoll tubakatoodetega ebaseadusliku kauplemise tõkestamise kohta vastavalt Maailma Terviseorganisatsiooni tubakatoodete kontrolli raamkonventsiooni artiklile 15, mis aitaks liidus ebaseaduslikku kauplemist takistada; on arvamusel, et 500 miljonit eurot, mida kaks asjaomast ettevõtet, nimelt British American Tobacco ja Imperial Tobacco, on kohustatud maksma, peaksid komisjon ja asjasse puutuvad liikmesriigid kasutama pettusevastaste meetmete tõhustamiseks;

Kulud: põllumajandus

21.  tunneb heameelt komisjoni järelduse üle selle kohta, et selle poliitikavaldkonna üldine aruandlusdistsipliin on paranenud ja et eeskirju järgitakse nüüd 95% ulatuses; palub liikmesriikidel, kes ikka veel ei esita aruandeid õigel ajal (Austria, Soome, Madalmaad, Slovakkia ja Ühendkuningriik), olukorda kiiresti parandada;

22.  kutsub komisjoni üles tähelepanelikumalt jälgima olukorda Hispaanias, kelle teatatud eiramisjuhtumite arv on suurim, ja Itaalias, kelle teatatud eiramisjuhtumitega seotud summad on suurimad, ning andma Euroopa Parlamendile aru konkreetsetest meetmetest, mida nende kahe liikmesriigi probleemide lahendamiseks on võetud;

23.  palub komisjonil kontrollida, kas suuremate kulutuste ja teatatud eeskirjade eiramise juhtumite miinimumnäitaja vaheline erinevus ning teatatud eeskirjade eiramise näitajate märkimisväärne erinemine (Eesti 88,25%; Küpros, Ungari, Läti, Malta, Sloveenia ja Slovakkia 0,00%) on seotud kontrollisüsteemide tõhususega, ning need kontrollisüsteemid järgnevalt läbi vaadata;

24.  on väga mures, et kontrollikoda tegi kindlaks, et selle poliitikavaldkonna 2009. aasta maksetes on tehtud suuri vigu ja et järelevalve- ja kontrollisüsteemid olid maksete korrektsuse tagamisel parimal juhul vaid osaliselt tulemuslikud; peab kahetsusväärseks, et kontrollikoda tegi kindlaks, et kuigi ühtne haldus- ja kontrollisüsteem (IACS) on üldiselt hästi kavandatud, vähendavad selle tõhusust andmebaasides olevad ebatäpsed andmed, puudulikud ristkontrollid ja häirete kõrvaldamiseks võetud ebakorrektsed või puudulikud järelmeetmed; kutsub komisjoni üles liikmesriikides kasutatavate järelevalve- ja kontrollisüsteemide tõhusust tähelepanelikumalt kontrollima, et iga liikmesriigi eiramismäär kajastaks õiget ja õiglast olukorda; kutsub komisjoni üles ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi tõhususe probleeme lahendama;

25.  võtab teadmiseks, et lõplikud arvnäitajad saab kindlaks määrata ainult eelarveaastate kohta, mida võib lugeda lõpetatuks, ja et seega on seni viimane eelarveaasta, mida võib lõppenuks lugeda, alles aasta 2004;

26.  peab kahetsusväärseks katastroofilist olukorda selle poliitikavaldkonna üldises tagastatavate maksete määras, mis 2009. aastal moodustas 42% 2006. aasta lõpu seisuga tagasi saamata 1 266 miljonist eurost; on eriti mures kontrollikoja tähelepaneku pärast, et 2007.−2009. aastal abisaajatelt tagasi saadud 121 miljoni euro suurune summa moodustas vähem kui 10% kõigist sissenõutud summadest; peab sellist olukorda lubamatuks ning kutsub liikmesriike üles selle probleemiga kiiresti tegelema; nõuab tungivalt, et komisjon teeks kõik selleks, et kehtestada tõhus sissenõudmiste süsteem, ning teavitaks ELi finantshuvide kaitset käsitlevas järgmise aasta aruandes Euroopa Parlamenti tehtud edusammudest;

Kulud: ühtekuuluvuspoliitika

27.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et 2009. aasta Euroopa Liidu finantshuvide kaitset ja pettustevastast võitlust käsitlevas aruandes sisalduvad andmed ei anna usaldusväärset pilti selle poliitikavaldkonna eiramisjuhtumite ja pettuste kohta, sest eiramisjuhtumite ja/või pettuste suur arv võib ka lihtsalt anda tunnistust tõhusast aruandlusest ja/või tõhusatest pettusevastastest süsteemidest;

28.  on väga mures selle pärast, et kontrollikoda tegi kindlaks, et suur hulk (rohkem kui 5%) 2009. aasta maksetest on tehtud vääralt;

29.  märgib, et üks oluline põhjus, miks ühtekuuluvusfondide kasutamisel vead tekivad, seisneb avalike hangete eeskirjade vääras kohaldamises; palub seetõttu komisjonil teha viivitamata uue õigusakti ettepanek nende eeskirjade lihtsustamiseks ja ajakohastamiseks;

30.  on väga mures, et kontrollikoda tegi kindlaks, et vähemalt 30% vigadest, mis kontrollikoda 2009. aasta valimis kindlaks tegi, oleks liikmesriigid pidanud neile kättesaadava teabe põhjal tuvastama ja parandama enne kuluaruannete esitamist komisjonile; kutsub liikmesriike üles parandama oma vigade tuvastamise ja parandamise mehhanisme;

31.  kutsub komisjoni üles esitama Euroopa Parlamendile teavet meetmete kohta, mida on võetud seoses liikmesriikide poolt selles poliitikavaldkonnas teada antud ning komisjoni poolt tuvastatud eiramisjuhtumitega;

32.  ei ole rahul, et programmitöö perioodi 2000–2006 sissenõutavate summade määr on üle 50%; nõuab tungivalt, et liikmesriigid suurendaksid jõupingutusi eeskirjadevastaselt makstud summade sissenõudmiseks ning kutsub komisjoni üles võtma meetmeid kõrgema tagastamismäära saavutamiseks – arvestades, et komisjon täidab eelarvet omal vastutusel, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 317;

Kulud: ühinemiseelsed vahendid

33.  on väga mures, et Bulgaarias oli põllumajanduse ja maaelu arendamise ühinemiseelse programmi (SAPARDi) pettusekahtluste määr 2009. aastal suur ning kogu programmitöö perioodi kohta arvestatuna on see 20 %, mis on kõigi analüüsitud ühtekuuluvus- ja põllumajandusvaldkonna rahaliste vahendite hulgas suurim; märgib, et väliskontrollide ja -meetmetega algatati rohkem pettusekahtlusi kui sisemiste ja siseriiklike kontrollide ja meetmetega; märgib, et komisjon täitis oma kohustusi nõuetekohaselt, kui peatas 2008. aastal maksed SAPARDi programmist ja tühistas peatamise 14. septembril 2009. aastal pärast põhjalikke kontrolle; kutsub komisjoni üles jätkama järelevalvet Bulgaaria ametivõimude üle selle olukorra parandamiseks;

34.  märgib, et Tšehhi Vabariik, Eesti, Läti ja Sloveenia on teatanud, et SAPARDiga seoses neil pettusi ei esinenud, ning kahtleb esitatud andmete usaldusväärsuses ja nende riikide suutlikkuses pettusi tuvastada; rõhutab, et pettuste määra selline null- või madal tase võib tähendada kontrollsüsteemide nõrkust ja vastupidi; nõuab komisjonilt tungivalt andmete esitamist kontrollimehhanismide tõhususe kohta ja koos OLAFiga rangema kontrolli rakendamist ELi raha kasutamise üle;

35.  peab lubamatuks ühinemiseelsetes vahendites kahtlustatavate pettustega seotud madalat tagastamismäära, mis oli kogu programmitöö perioodi ajal ainult 4,6%, ja kutsub komisjoni üles kehtestama olukorra parandamiseks tõhusa süsteemi;

Riigihanked, suurem läbipaistvus ja võitlus korruptsiooni vastu

36.  kutsub komisjoni, liidu asjaomaseid ameteid ja liikmesriike üles võtma meetmeid ja eraldama vahendeid, tagamaks, et ELi fondid ei kannata korruptsiooni tõttu, kehtestama korruptsiooni ja pettuste avastamise korral heidutavaid karistusi, tõhustama pettuste, maksustamise vältimise ja rahapesukuritegudega seotud kuritegelikul teel saadud vara konfiskeerimist;

37.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kavandama ja rakendama ühtseid riigihankesüsteeme ja neid perioodiliselt hindama, et hoida ära pettused ja korruptsioon, määratlema ja rakendama selged riigihangetes osalemise tingimused ja kriteeriumid, mille alusel tehakse otsuseid riigihangete kohta, samuti vastu võtma ja rakendama riigihankeid käsitlevate otsuste läbivaatamise süsteemid riiklikul tasandil, et tagada riigi rahanduse läbipaistvus ja usaldusväärsus, ning võtma vastu ja rakendama riskijuhtimis- ja sisekontrollisüsteemid;

38.  tunnustab komisjoni rohelist raamatut „ELi riigihanke poliitika ajakohastamise kohta – Euroopa hanketuru tõhustamine”; kutsub nõukogu ja komisjoni üles kiitma hiljemalt 2012. aasta lõpuks heaks ELi riigihangete põhiliste eeskirjade reformi (direktiivid 2004/17/EÜ ja 2004/18/EÜ);

39.  nõuab OLAFilt oma eelmise aasta aruandes ühenduse finantshuvide kaitse kohta esitatud nõudest lähtuvalt tungivalt järgmises aastaaruandes üksikasjaliku analüüsi esitamist igas liikmesriigis kehtestatud pettusevastase võitluse strateegiate ja meetmete kohta ning ELi rahaliste vahendite kasutamisel esinevate eiramisjuhtumite, sealhulgas korruptsioonist põhjustatud eiramisjuhtumite ennetamise ja tuvastamise kohta; on arvamusel, et erilist tähelepanu tuleb pöörata põllumajandus- ja struktuurifondide rakendamisele; on seisukohal, et 27 riiki käsitlevas aruandes tuleks analüüsida riikide kohtuasutuste ja uurimisorganite kasutatavat käsitusviisi ning teostatud kontrolli kvantiteeti ja kvaliteeti, samuti statistikat ja põhjusi nendel juhtudel, kui riikide ametiasutused ei ole OLAFi aruande põhjal süüdistusi esitanud;

40.  nõuab oma eelmise aasta raportis ühenduse finantshuvide kaitse kohta esitatud nõudest lähtuvalt nõukogult tungivalt Liechtensteiniga koostöölepingute sõlmimise lõpuleviimist võimalikult lühikese aja jooksul ja nõuab nõukogult tungivalt komisjonile volituste andmist, et pidada läbirääkimisi pettustevastaste lepingute sõlmimiseks Andorra, Monaco, San Marino ja Šveitsiga;

41.  nõuab komisjonilt tungivalt meetmete võtmist ELi vahendite saajate üldise läbipaistvuse tagamiseks; kutsub komisjoni üles kavandama õiguskorra läbipaistvuse suurendamise meetmed ja süsteemi, kus kõik ELi vahendite saajad avalikustatakse vahendite haldajast sõltumatult ühel veebilehel ja aluseks võetakse kõikide liikmesriikide poolt vähemalt ühes liidu töökeeles esitatavad tüüpandmed; kutsub liikmesriike üles tegema komisjoniga koostööd ja esitama komisjonile igakülgse ja usaldusväärse teabe liikmesriikide hallatavate ELi rahalistest vahenditest kasusaajate kohta; kutsub komisjoni hindama jagatud haldamisega süsteemi ja esitama parlamendile esmajärjekorras aruande;

o
o   o

42.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Ühenduste Kohtule, Euroopa Kontrollikojale, OLAFi järelevalvekomiteele ja OLAFile.

(1) http://ec.europa.eu/anti_fraud/reports/olaf/2009/en.pdf (2) EÜT C 303, 9.11.2010, lk 1. (3) EÜT C 303, 9.11.2010, lk 243. (4) EÜT L 248, 16.9.2002, lk 1. (5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0176. (6) EÜT C 316, 27.11.1995, lk 48. (7) EÜT C 313, 23.10.1996, lk 1; EÜT C 151, 20.5.1997, lk 1 ja EÜT C 221, 19.7.1997, lk 11.

Euroopa Parlamendi 6. aprilli 2011. aasta resolutsioon Euroopa tasandi erakondi reguleerivaid määrusi ja erakondade rahastamise eeskirju käsitleva määruse (EÜ) nr 2004/2003 kohaldamise kohta (2010/2201(INI))

P7_TA(2011)0143 A7-0062/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 10 lõiget 4 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 224;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 12 lõiget 2;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta määrust (EÜ) nr 2004/2003 Euroopa tasandi erakondi (Euroopa erakonnad ja nendega seotud sihtasutused artikli 2 lõigete 3 ja 4 tähenduses) reguleerivate määruste ja erakondade rahastamise eeskirjade kohta(1) (rahastamismäärus), eriti selle artiklit 12;

–  võttes arvesse oma 23. märtsi 2006. aasta resolutsiooni Euroopa tasandi erakondade kohta(2);

–  võttes arvesse vastavalt juhatuse 29. märtsi 2004. aasta otsuse (rahastamismääruse rakendamise kohta)(3) artiklile 15 esitatud peasekretäri 18. oktoobri 2010. aasta aruannet juhatusele Euroopa tasandi erakondade rahastamise kohta;

–  võttes arvesse juhatuse 10. jaanuari 2011. aasta teadet kui juhatuse 13. detsembril 2010. aastal vastu võetud otsuste muudetud versiooni;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 210 lõiget 6 ja artiklit 48;

–  võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit (A7-0062/2011),

A.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 10 lõikes 4 on sätestatud, et „Euroopa tasandi erakonnad aitavad kaasa euroopaliku poliitilise teadvuse kujundamisele ja liidu kodanike tahte väljendamisele”, ning Euroopa Parlament ja nõukogu võtavad vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 224 vastu eeskirjad, mis reguleerivad kõnealuseid erakondi ja nendega seotud poliitilisi sihtasutusi ja eriti nende rahastamist;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste hartas on selgelt sätestatud, et liidu tasandi erakonnad aitavad kaasa liidu kodanike poliitilise tahte väljendamisele;

C.  arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 10 lõikele 1 peab Euroopa Liit toimima esindusdemokraatia alusel;

D.  arvestades, et Euroopa tasandi erakondade sihtasutuste toimimise alused sätestati Maastrichti ja Nice'i lepingus, millega kehtestati nende rahastamise võimalus ja seega muudeti nende tegevus parlamendi fraktsioonidest sõltumatuks;

E.  arvestades, et 2007. aastal esitas komisjon parlamendi üleskutset(4) järgides ettepaneku Euroopa tasandi poliitiliste sihtasutuste (Euroopa poliitilised sihtasutused) rahastamise kohta, mis võeti vastu 2007. aasta detsembris, selleks et toetada Euroopa erakondi avalikku poliitikat ja Euroopa integratsiooni käsitlevas arutelus;

F.  arvestades, et 2007. aastal muudetud määruse(5) eesmärk on soodustada Euroopa erakondade integratsiooni protsessi, aidates kaasa erakondade paremale struktureerimisele ja organiseerimisele liidus;

G.  arvestades, et 2007. aastal muudetud määrusega suurendati oluliselt Euroopa erakondade rolli Euroopa Parlamendi valimistel, lubades nende kuludesse kanda valimiskampaaniate rahastamise; arvestades siiski, et seda võimalust piirati tingimusega, et selliseid assigneeringuid ei tohiks kasutada siseriiklike erakondade või kandidaatide otseseks või kaudseks rahastamiseks;

H.  arvestades, et kõik rahastatavad Euroopa erakonnad on allkirjastanud käitumisjuhendi, mida juhatus peab kõigile erakondadele siduvaks ning milles on sätestatud eeskirjad, mida tuleb valimiskampaaniate ajal järgida;

I.  arvestades, et Euroopa erakondade rolli suurendamine on paratamatult seotud nende osalemisega Euroopa Parlamendi valimistel;

J.  arvestades, et 2007. aastal muudetud määruses nõutakse Euroopa erakondade suuremat ametlikku tunnustamist;

K.  arvestades, et 2007. aastal muudetud määruse eesmärk on luua Euroopa ja liikmesriikide tasandil institutsionaliseerimise tasakaalustatud protsessi kaudu täielikult organiseerunud ja tõhusalt toimivad erakonnad;

L.  arvestades, et 2007. aastal muudetud määruse eesmärk on ühtlustada Euroopa tasandi erakondade ja nende sihtasutuste struktuuri, tunnustades samas erakondade ja poliitiliste sihtasutuste eesmärkide erinevust;

M.  arvestades, et erakondade struktuuri ühtlustamist on võimalik saavutada ainult Euroopa erakondadele ühise poliitilise, õigusliku ja eelarvelise staatuse kehtestamise kaudu, mis ei tohi tuua kaasa Euroopa erakondade ja nendega seotud sihtasutuste organisatsiooni standardimist, sest selleks on ainupädevus Euroopa erakondadel ja nende sihtasutustel;

N.  arvestades, et Euroopa erakondadele ja nendega seotud poliitilistele sihtasutustele Euroopa Liidu õigusel põhineva põhikirja vastuvõtmise nõue on selge ja oluline samm demokraatia tugevdamiseks liidus;

O.  arvestades, et struktuuri ja funktsioonide ühtlustamine ja rahastamise korra parandamine on võimalik ainult siis, kui kõigi Euroopa erakondade ja nendega seotud poliitiliste sihtasutuste jaoks võetakse vastu Euroopa Liidu õigusel põhinev ühine ja ühtne põhikiri;

P.  arvestades, et Euroopa tasandi erakondi käsitlevas määruses ei tehta vahet erakondade tunnustamise ja rahastamise vahel;

Q.  arvestades, et juhatus soovitas oma 10. jaanuari 2011. aasta teates muuta Euroopa erakondade rahastamise kriteeriumid rangemaks; arvestades, et see piirab Euroopa tasandi erakondade konkurentsi, kuna erakondade õigusliku tunnustamise ja rahastamise kriteeriumid on identsed;

R.  arvestades, et 2007. aastal muudetud määruses on sätestatud selge õiguslik ja rahaline alus Euroopa Liidu tasandi integreeritud erakondade loomiseks, et suurendada Euroopa teadlikkust ja tulemuslikult väljendada Euroopa Liidu kodanike tahet;

S.  arvestades, et Euroopa erakondade rahastamist reguleerivad finantsmääruse(6) VI jaotise „Toetused” sätted ja määruse rakenduseeskirjad(7);

T.  arvestades, et juhatus kui parlamendis rahastamismääruse rakendamise eest vastutav organ võttis 2006. aastal vastu otsuse rakenduseeskirjade mitme olulise paranduse kohta, näiteks eelrahastamise piiri tõstmine 50%-lt 80%ni, et lihtsustada korda ja parandada abisaajate maksevõimet, ning abisaajate eelarvepeatükkide vahelisi ümberpaigutamisi käsitlevate eeskirjade lihtsustamine, et võimaldada neil oma eelarvet muutuva poliitilise olukorraga kohandada;

U.  arvestades, et Euroopa erakondade ja nendega seotud Euroopa poliitiliste sihtasutuste rahastamise kogemus on näidanud, et nad vajavad paindlikumaid võimalusi ja võrreldavaid tingimusi vahendite järgmisele eelarveaastale ülekandmiseks ja omavahendite reservide kogumiseks, mis ületaksid nende kulutuste kohustuslikku miinimummäära, mida nad peavad rahastama omavahenditest;

V.  arvestades, et Euroopa erakonnad kulutavad keskmiselt peaaegu poole oma eelarvest tsentraliseeritud haldusele (personal, rent jne) ja veerandi erakonna (põhikirjas sätestatud või sätestamata) organite koosolekutele ning ülejäänu kulub valimiskampaaniatele ja seotud organisatsioonide toetamisele;

W.  arvestades, et Euroopa poliitiliste sihtasutuste kulude struktuur erineb erakondade omast: keskmiselt 40% nende eelarvest kulub tsentraliseeritud haldamisele ja koosolekutele ning veel 40% sisseostetavatele teenustele, nagu küsitlused, teadusuuringud, trükiste avaldamine ja seminarid;

X.  arvestades, et Euroopa erakondade omavahendite peamine allikas on liikmeserakondadelt kogutavad liikmemaksud ning arvestades, et vähem kui 5% nende kogutulust moodustavad isikute liikmemaksud ja annetused;

Y.  arvestades, et Euroopa poliitiliste sihtasutustega võrreldes on Euroopa erakondade kogutulus liidu eelarvest rahastamise osakaal suurem;

Z.  arvestades, et annetuste osakaal rahastamises pole seni veel märkimisväärselt suur, 2009. aastal said korrapäraselt annetusi ainult kolm erakonda ja kaks sihtasutust;

AA.  arvestades, et omavahel võivad sattuda vastuollu ühelt poolt eesmärk soodustada ja kiirendada rahastamist, muutes selle tulemuslikumaks, ning teisalt eesmärk vähendada rahalist riski liidu eelarvele;

AB.  arvestades, et käesolevas raportis käsitletaval ajavahemikul 2008–2011 ei ole ühegi erakonna ega sihtasutuse suhtes kohaldatud karistusi;

AC.  arvestades, et Euroopa erakonnad ja sihtasutused peavad end vastavalt oma asukohariigi õigusele juriidilise isikuna registreerima, selleks et neil oleks õigus rahastamisele, ning samas ei ole neil ühist õiguslikku seisundit;

AD.  arvestades, et Euroopa erakondadele ja sihtasutustele antavad toetused on toetused finantsmääruse VI jaotise ja finantsmääruse rakenduseeskirjade tähenduses, kuid oma spetsiifilise iseloomu tõttu ei ole need võrreldavad ühegi teise komisjoni poolt antava ja hallatava toetusega; arvestades, et see asjaolu kajastub paljudes rahastamismääruse sätetes, millega nähakse ette erandid; arvestades, et see lahendus ei ole rahuldav;

Uus poliitiline keskkond

1.  märgib, et erakonnad – ja nendega seotud poliitilised sihtasutused – on parlamentaarse demokraatia olulised vahendid, sest need jälgivad parlamendiliikmete tegevust, aitavad kujundada kodanike poliitilist tahet, koostavad poliitilisi programme, koolitavad ja valivad kandidaate, peavad kodanikega dialoogi ja võimaldavad kodanikel oma seisukohti väljendada;

2.  rõhutab, et Lissaboni lepingus on see erakondade ja nende sihtasutuste roll sätestatud eesmärgiga luua Euroopa polis, ELi tasandi poliitiline ruum ja Euroopa demokraatia, mille üheks tähtsaks koostisosaks on Euroopa kodanikualgatus;

3.  märgib, et Euroopa erakonnad oma praegusel kujul ei ole võimelised seda rolli täielikult täitma, sest nad on kõigest siseriiklike erakondade katusorganisatsioonid ja ei suhtle otse valijaskonnaga liikmesriikides;

4.  märgib siiski rahuloluga, et Euroopa erakonnad ja poliitilised sihtasutused on ikkagi muutunud Euroopa Liidu poliitikaelu lahutamatuks osaks, eriti mitmesuguste poliitiliselt lähedaste rühmituste seisukohtade kujundamisel ja avaldamisel;

5.  rõhutab, et kõik Euroopa erakonnad peavad vastama kõrgeimatele sisedemokraatia nõuetele (erakonna organite demokraatlik valimine ja demokraatlik otsustamine, sealhulgas kandidaatide valimine);

6.  on seisukohal, et kui erakond vastab ELi tasandi erakonnana tunnustamise nõuetele, võib erakonda rahastada vaid juhul, kui ta on Euroopa Parlamendis esindatud vähemalt ühe liikmega;

7.  juhib tähelepanu asjaolule, et erakondadel on õigused, kohustused ja vastutus ning seepärast peaks neil olema võrreldav üldine ülesehitus; on seisukohal, et erakondade struktuuri ühtlustamist on võimalik saavutada ainult Euroopa erakondadele ja nendega seotud poliitilistele sihtasutustele ELi õigusel põhineva ühise õigusliku ja eelarvelise staatuse sätestamise kaudu;

8.  on veendunud, et Euroopa erakondade kindel õiguslik seisund ja just neile omane juriidilise isiku staatus, mis tugineb otse Euroopa Liidu õigusele, võimaldab Euroopa erakondadel ja nendega seotud poliitilistel sihtasutustel tegutseda Euroopa avalike huvide esindajatena;

9.  on seisukohal, et Euroopa erakonnad peaksid Euroopa ühiseid probleeme ning Euroopa Liitu ja selle arengut puudutavates küsimustes tegutsema ühiselt ja konkureerima kolmel tasandil: piirkondlikul, siseriiklikul ja Euroopa tasandil; peab ülimalt tähtsaks, et Euroopa erakondade tegevus oleks tõhus ja viljakas nii ELis kui ka liikmesriikides ja kaugemalgi;

10.  rõhutab, et Euroopa erakondade ees seisavad uued suured ülesanded organisatsioonilise suutlikkuse valdkonnas, pidades silmas Euroopa valimissüsteemi võimalikku reformi (täiendava valimisringkonna moodustamine, piiriüleste nimekirjade koostamine);

11.  märgib, et see on põhimõtteliselt kooskõlas Euroopa erakondade referendumikampaaniates osalemise ideega, juhul kui referendum on otseselt seotud Euroopa Liitu puudutavate küsimustega;

12.  otsustab seetõttu taotleda vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 225, et komisjon esitaks Euroopa erakondade põhikirja kavandi;

13.  märgib, et lähemas tulevikus on vaja parandada Euroopa erakondi ja sihtasutusi reguleerivaid õigusnorme, nähes esimese sammuna ette Euroopa erakondade põhikirja;

Muud reformiettepanekud

14.  on seisukohal, et piirkondlike parlamentide või esinduskogude liikmeks olekut tuleks rahastamise tingimusena arvesse võtta ainult siis, kui kõnealusel parlamendil või esinduskogul on seadusandlikud volitused;

15.  juhib tähelepanu asjaolule, et rahastamisotsuse tegemise ja Euroopa erakondade ja sihtasutustega kontode sulgemise kord on bürokraatlik ja kohmakas; on seisukohal, et see tuleneb paljuski asjaolust, et rahastamist peetakse toetuse andmiseks finantsmääruse tähenduses, mis sobib projektide või liitude, kuid mitte erakondade rahastamiseks;

16.  on seepärast arvamusel, et komisjon peaks tegema ettepaneku lisada finantsmäärusesse uue jaotise, mis oleks mõeldud ja kavandatud üksnes Euroopa erakondade ja sihtasutuste rahastamiseks; on seisukohal, et rahastamismääruse rakendamisega seoses tuleks finantsmääruses osutada kõnealusele uuele jaotisele;

17.  rõhutab, et erakondade ja sihtasutuste omapoolne iseseisev rahastamine näitab nende elujõudu; usub, et seda tuleks soodustada, suurendades praegust annetuste ülemmäära, milleks on 12 000 eurot aastas, 25 000 euroni aastas annetaja kohta, lisades sellele siiski nõude avaldada annetuse saamise ajal annetaja nimi vastavalt kehtivatele õigusaktidele ja läbipaistvuse huvides;

18.  on seisukohal, et rahastamise eeltingimusena erakondade nn aasta tööprogrammide nõudmine on erakondade jaoks sobimatu; juhib samuti tähelepanu asjaolule, et sellist nõuet ei ole üheski ELi liikmesriigis;

19.  rõhutab asjaolu, et oma eesmärgi täidab vaid õigeaegne rahastamine; nõuab, et erandina finantsmääruse rakenduseeskirjadest tuleks rahalised vahendid muuta eelarveaasta alguses kättesaadavaks 100% ja mitte 80% ulatuses; on seisukohal, et arvestades senist positiivset kogemust, on risk parlamendi jaoks tähtsusetult väike;

20.  juhib tähelepanu asjaolule, et finantsmääruses on sätestatud, et toetuse abil „ei või rahastada toetust saava asutuse tegevuskulusid täies ulatuses”; märgib, et seda nõuet on eriti raske täita sihtasutustel ja see toob kaasa raamatupidamismeetoditega keerutamise (näiteks nn mitterahalised panused); juhib tähelepanu asjaolule, et peaaegu üheski liikmesriigis ei nõuta rahastamiskorras osalist omapoolset panust, sest see võib kahjustada väiksemaid või hiljuti asutatud erakondi;

21.  juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa erakondade edasise arengu toetamiseks võiks omavahendite suurust, mille olemasolu Euroopa erakonnad peavad tõestama, vähendada 10%ni kogu eelarvest; usub samal ajal, et nende omavahendite suurus mitterahaliste vahendite kujul ei tohiks ületada 7,5% kogu eelarvest;

22.  märgib, et Euroopa poliitiliste sihtasutuste puhul tuleks määruse läbivaatamisel kasutada võimalust kaotada tõendatud omavahendite olemasolu nõue;

23.  juhib tähelepanu asjaolule, et selle läbivaatamise kontekstis tuleks kaotada Euroopa poliitilistele sihtasutustele kehtestatud piirang, mis nõuab vahendite kasutamist ainult Euroopa Liidu piires, võimaldades sellega sihtasutustel täita rolli nii ELis kui ka väljaspool seda;

24.  rõhutab siiski, et rahastamise korra lihtsustamist tuleks tasakaalustada, sätestades rahastamismääruses sanktsioonid valdkondades, kus need praegu puuduvad; sellisteks sanktsioonideks võiksid olla rahalised karistused, juhul kui rikutakse eeskirju, mis puudutavad näiteks annetuste läbipaistvust; rõhutab, et Euroopa erakondadele ja nendega seotud Euroopa poliitilistele sihtasutustele on vaja kehtestada ühesugused tingimused omavahendite reservide kogumiseks ja vahendite ülekandmiseks;

25.  juhib tähelepanu asjaolule, et alates 2008. aastast on Euroopa erakondadel olnud õigus kasutada toetusena saadud summasid kampaaniate rahastamiseks Euroopa Parlamendi valimiste puhul (rahastamismääruse artikli 8 kolmas lõik); osutab samuti asjaolule, et erakondadel on keelatud kasutada neid summasid nn referendumikampaaniate rahastamiseks; usub siiski, et kui soovitakse Euroopa erakondadele poliitilist rolli ELi tasandil, peaks neil olema õigus sellistes kampaaniates osaleda, juhul kui referendumi teema on otseselt seotud Euroopa Liitu puudutavate küsimustega;

26.  kutsub Euroopa erakondi käivitama protsessi, mille käigus vaadatakse läbi üksikisikute otsese liikmesuse tingimused ning üksikisikute otsese või kaudse osalemise kord erakonna sisetegevuses ja otsuste tegemisel;

o
o   o

27.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 297, 15.11.2003, lk 1. (2) ELT C 292 E, 1.12.2006, lk 127. (3) Juhatuse 1. veebruari 2006. aasta ja 18. veebruari 2008. aasta otsustega. (4) 23. märtsi 2006. aasta resolutsioon Euroopa tasandi erakondade kohta, lõige 14 (ELT C 292 E, 1.12.2006, lk 127). (5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 1524/2007 (ELT L 343, 27.12.2007, lk 5). (6) Nõukogu 25. juuni 2002. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, EÜT L 248, 16.9.2002, lk 1. (7) Komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, EÜT L 357, 31.12.2002, lk 1.

Euroopa Parlamendi 6. aprilli 2011. aasta resolutsioon juhtimise ja partnerluse kohta ühtsel turul (2010/2289(INI))

P7_TA(2011)0144 A7-0083/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Ühtse turu akt. Kõrge konkurentsivõimega sotsiaalne turumajandus: 50 ettepanekut ühise tööturu ja ettevõtlusmaastiku ning omavahelise kaubavahetuse parendamiseks” (KOM(2010)0608);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „21. sajandi Euroopa ühtne turg” (KOM(2007)0724) ja sellega kaasnevat komisjoni talituste töödokumenti „Ühtne turg: ülevaade saavutustest” (SEK(2007)1521);

–  võttes arvesse oma 4. septembri 2007. aasta resolutsiooni ühtse turu läbivaatamise kohta(1) ja komisjoni talituste töödokumenti „Ühtse turu läbivaatamine: üks aasta hiljem” (SEK(2008)3064);

–   võttes arvesse komisjoni teatist „Arukas reguleerimine Euroopa Liidus” (KOM(2010)0543);

–  võttes arvesse komisjoni 27. aastaaruannet ELi õiguse kohaldamise järelevalve kohta ja sellega kaasnevat komisjoni talituste töödokumenti „Eri sektorite olukord” (SEK(2010)1143);

–  võttes arvesse komisjoni 29. juuni 2009. aasta soovitust ühtse turu toimimise tõhustamise meetmete kohta(2);

–  võttes arvesse nõukogu 10. detsembri 2010. aasta järeldusi ühtse turu akti kohta;

–  võttes arvesse professor Mario Monti aruannet komisjonile ühtse turu taaselustamise kohta;

–  võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni ühtse turu loomise kohta tarbijatele ja kodanikele(3);

–  võttes arvesse siseturu tulemustabelit nr 21 (2010) ning oma 9. märtsi 2010. aasta(4) ja 23. septembri 2008. aasta(5) resolutsiooni siseturu tulemustabeli kohta;

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Tulemuslik Euroopa – ühenduse õiguse kohaldamine” (KOM(2007)0502);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 258–260;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 7, 10 ja 15;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning õiguskomisjoni arvamusi (A7-0083/2011),

A.  arvestades, et ühtse turu edasiarendamine eeldab kõikide kodanike, Euroopa institutsioonide, liikmesriikide ja sidusrühmade aktiivset toetust;

B.  arvestades, et kõikide sidusrühmade aktiivse toetuse saavutamiseks on väga tähtis tagada kodanikuühiskonna ja VKEde tõhus esindamine konsultatsioonide ja dialoogi ajal komisjoniga ning eksperdirühmades;

C.  arvestades, et ühtse turu edukaks edasiarendamiseks on eriti oluline ELi erinevate institutsioonide konsultatsioonide ja aruannete (ELi 2010. aasta strateegia, 2010. aasta aruanne ELi kodakondsuse kohta, integreeritud tööstuspoliitika, Euroopa digitaalarengu tegevuskava, Monti aruanne, Euroopa Parlamendi resolutsioon ühtse turu loomise kohta tarbijatele ja kodanikele, Gonzalese ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportid jne) korralik levitamine, sõnastamine ja haldamine;

D.  arvestades, et ühtse turu eeskirjade ning selle vahel, millist kasu kodanikud ja ettevõtted nendest tegelikkuses saada võivad, on endiselt märkimisväärne lõhe;

E.  arvestades, et ELi keskmine ülevõtmise puudujääk on 1,7%, kui võtta arvesse juhtumid, mille puhul direktiivi ülevõtmise aeg ületab tähtaega ja mille puhul komisjon on algatanud mittevastavuse tõttu rikkumismenetluse,

Sissejuhatus

1.  väljendab heameelt komisjoni ühtse turu akti käsitleva teatise, eriti selle kolmanda peatüki ning selles esitatud üldise lähenemisviisi üle, mille eesmärk on taastada ühtsel turul tasakaal ettevõtete ja kodanike vahel ning suurendada otsustusprotsessi demokraatlikkust ja läbipaistvust; rõhutab, et sellise lähenemisviisiga püütakse tagada teatise kolme osa ettepanekute parimat tasakaalu;

2.  on seisukohal, et teatise kolm peatükki on võrdselt olulised ja omavahel seotud ning neid tuleks käsitleda ühtse lähenemisviisi alusel, erinevaid küsimusi üksteisest eraldamata;

3.  nõuab tungivalt, et komisjon ja nõukogu tugevdaksid ühtse turu edasiarendamise terviklikku lähenemisviisi, süvalaiendades ühtse turu prioriteete kõikides poliitikavaldkondades, mis on otsustava tähtsusega ühtse turu saavutamiseks Euroopa kodanike, tarbijate ja ettevõtete hüvanguks;

4.  usub, et Euroopa majanduse juhtimise tõhustamine, ELi 2020. aasta strateegia rakendamine ja ühtse turu edasiarendamine on Euroopa majanduse elavdamise jaoks võrdse tähtsusega ja neid tuleks käsitleda koos;

5.  on seisukohal, et tuleks viia lõpule takistusteta ja konkurentsivõimelise turu moodustamine, et tuua konkreetset kasu töötajatele, õppuritele, pensionäridele ja kodanikele üldiselt ning samuti ettevõtjatele, eriti VKEdele, nende igapäevases elus;

6.  palub komisjonil tutvustada ühtse turu akti rakendamise ajakava ja avalikustada regulaarselt konkreetsed edusammud, et teavitada Euroopa kodanikke akti rakendamisest ja viidata selle eelistele;

Üldhinnang
Poliitilise juhtimise ja partnerluse tugevdamine

7.  on veendunud, et ühtse turu edasiarendamise üks peamine väljakutse seisneb poliitilise juhtimise, pühendumuse ja kooskõlastamise tagamises; usub, et kõrgeima poliitilise tasandi poolsetel ulatuslikel suunistel on otsustav tähtsus ühtse turu edasiarendamiseks;

8.  teeb ettepaneku, et komisjoni presidendile antaks volitus ühtse turu edasiarendamise kooskõlastamiseks ja järelevalveks tihedas koostöös Euroopa Ülemkogu eesistuja ja liikmesriikide pädevate asutustega; nõuab komisjoni presidendilt ja Euroopa Ülemkogu eesistujalt tungivalt, et nad kooskõlastaksid tihedalt oma tegevuse, mis on suunatud liidu majanduskasvu, konkurentsivõime, sotsiaalse turumajanduse ja jätkusuutlikkuse edendamisele;

9.  rõhutab Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide suurenenud rolli Lissaboni lepingu alusel; nõuab tungivalt Euroopa Parlamendi rolli tugevdamist ühtse turu seadusandlikus protsessis; julgustab liikmesriikide parlamente tegelema ühtse turu eeskirjadega kogu õigusloometsüklis ja võtma osa ühistegevusest Euroopa Parlamendiga, mis loob kahe parlamenditasandi vahel parema sünergia;

10.  tunneb heameelt komisjoni lähenemisviisi üle, millega asetatakse uuenenud ühtse turu keskmesse dialoog ja partnerlus, ning nõuab, et kõik sidusrühmad teeksid suuremaid jõupingutusi nimetatud lähenemisviisi rakendamiseks praktikas, et ühtne turg saaks etendada täit rolli majanduskasvu ja kõrge konkurentsivõimega turumajanduse edendamisel;

11.  kutsub komisjoni koos eesistujariigiga üles korraldama igal aastal ühtse turu foorumi, tuues kokku ELi institutsioonide, liikmesriikide, kodanikuühiskonna ja äriorganisatsioonide sidusrühmad, et hinnata ühtse turu edasiarendamisel tehtud edusamme, vahetada häid tavasid ning käsitleda Euroopa kodanike suuremaid muresid; ergutab komisjoni jätkama tegevust selle nimel, et teha kindlaks 20 kõige olulisemat ühtse turuga seotud rahulolematuse ja pettumuse põhjust, millega kodanikud kokku puutuvad; teeb ettepaneku, et komisjon võiks kasutada ühtse turu foorumit nende probleemide ja vastavate lahenduste esitlemiseks;

12.  nõuab tungivalt, et liikmesriikide valitsused võtaksid endale vastutuse ühtse turu edasiarendamise eest; tunneb heameelt liikmesriikide tehtud algatuste üle optimeerida viisi, kuidas nad käsitlevad ühtse turu direktiive kooskõlastamise parandamise, stimuleerimisstruktuuride loomise ja ülevõtmisele omistatava poliitilise tähtsuse suurendamise osas; on arvamusel, et uute õigusaktide prioriteetide arutamisel on ülioluline keskenduda rohkem ühtse turu õigusaktide õigeaegsele ja nõuetekohasele ülevõtmisele, korralikule rakendamisele ja paremale jõustamisele ja luua selleks enam stiimuleid;

13.  märgib, et ühtse turu eeskirju rakendavad sageli kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused; nõuab tungivalt piirkondlike ja kohalike omavalitsuste suuremat kaasamist ühtse turu ülesehitamisse kõigil otsustamisprotsessi etappidel, vastavalt subsidiaarsuse ja partnerluse põhimõtetele; teeb nimetatud detsentraliseeritud lähenemise rõhutamise eesmärgil ettepaneku koostada igas liikmesriigis Euroopa 2020. aasta strateegiat käsitlev kohalike ja piirkondlike omavalitsuste territoriaalne pakt, et tugevdada ELi 2020. aasta strateegia rakendamise omavastutust;

14.  on seisukohal, et ühtse turu hea valitsemistava puhul tuleb austada ja tugevdada Euroopa tasandil kahe olemasoleva nõuandva asutuse, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komitee ja samuti tööturu osapoolte rolli;

15.  rõhutab, et dialoog tööturu osapoolte ja kodanikuühiskonnaga on oluline ühtse turu vastu usalduse taastamisel; ootab komisjonilt uusi ja julgeid ideid selle kohta, kuidas seda dialoogi konkreetselt parandada; nõuab tööturu osapoolte kaasamist ja nendega konsulteerimist kõikide tööturgu mõjutavate asjakohaste ühtse turu õigusaktide puhul;

16.  tunneb heameelt komisjoni kavatsuse üle tõhustada avatud, läbipaistvat ja regulaarset dialoogi kodanikuühiskonnaga;

17.  palub komisjonil avaldada ELi institutsioonide ning esindusühenduste ja kodanikuühiskonna esindajate vahelisi konsultatsioone käsitlevate suuniste kohta rohelise raamatu, mis peaks tagama, et need konsultatsioonid on ulatuslikult ja interaktiivsed ning lisavad poliitikale väärtust;

18.  kutsub komisjoni üles kohandama arutelu ja suhtlemist tavakodaniku vajadustele suurimal võimalikul määral, näiteks tehes kõik oma avalikud konsultatsioonid kättesaadavaks kõikides ELi ametlikes keeltes või kasutades keelt tavakodanikule arusaaval viisil;

19.  nõuab tungivalt, et komisjon algataks teabe- ja õppekampaania ühtse turu olemuse ja eesmärkide kohta, et suurendada ühtse turu dünaamilisust, lisades sellele samas sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse mõõtme; rõhutab, et konkurentsinõuetele vastava, õiglase ja tasakaalustatud turu saavutamiseks on vaja, et selline teabekampaania aitaks kaasa iga kodaniku, töötaja ja tarbija suuremale osalemisele;

20.  on seisukohal, et Web 2.0 uute koostöövahendite ja lähenemisviiside kasutamine pakub võimalust saavutada ühtse turu avatum, vastutustundlikum, kiiremini reageeriv ja tõhusam juhtimine;

Ühtse turu reguleerimine

21.  on seisukohal, et üksikute liikmesriikide algatused ei saa olla tulemuslikud ilma koordineeritud tegevuseta ELi tasandil, mistõttu on äärmiselt tähtis, et Euroopa Liit tegutseks otsustavalt ja ühtselt ning rakendaks ühismeetmeid; on seisukohal, et Euroopa sotsiaalmajandusliku mudeli aluseks olev solidaarsus ning riiklike meetmete koordineerimine on olnud väga vajalikud, et vältida üksikute liikmesriikide lühiajalisi protektsionistlikke meetmeid; väljendab muret, et majandusliku protektsionismi uus esilekerkimine riikide tasandil tooks tõenäoliselt kaasa siseturu killustumise ja konkurentsivõime vähenemise, mistõttu tuleks seda vältida; tunneb muret selle üle, et praegust majandus- ja finantskriisi võidakse mitmes liikmesriigis kasutada selleks, et õigustada tagasipöördumist protektsionistlike meetmete juurde, kuigi majanduslanguse tingimustes on vaja kasutada hoopis ühiseid kaitsemehhanisme;

22.  on seisukohal, et siseturu edusammud ei tohiks põhineda madalaimal ühisnimetajal; ergutab seepärast komisjoni võtma juhtrolli ja esitama ambitsioonikad ettepanekud; ergutab liikmesriike kasutama tõhustatud koostöö meetodit valdkondades, kus kokkuleppele jõudmine 27 riigi vahel ei ole võimalik; märgib, et teistel riikidel on võimalus nende algatustega hiljem liituda;

23.  usub, et ühtse turu üldine tõhusus ja legitiimsus kannatavad ühtse turu juhtimise keerukuse tõttu;

24.  on seisukohal, et ELi õigusaktide kvaliteedile ja selgusele tuleks pöörata rohkem tähelepanu, et hõlbustada ühtse turu eeskirjade rakendamist liikmesriikides;

25.  on seisukohal, et määruste kasutamine direktiivide asemel aitaks luua selgema reguleeriva raamistiku ja vähendaks ülevõtmisega seotud kulusid; kutsub komisjoni üles töötama subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttest kinni pidades välja sihipärasema lähenemise õigusaktide valikule, mis sõltub rakendatavate sätete õiguslikest ja sisulistest omadustest;

26.  ergutab komisjoni ja nõukogu suurendama jõupingutusi aruka reguleerimise strateegia rakendamisel, et parandada regulatsiooni kvaliteeti, austades täielikult subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet;

27.  nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks õigusaktide sõltumatut eel- ja järelhindamist sidusrühmade osalusel, et parandada õigusaktide kvaliteeti;

28.  teeb ettepaneku, et komisjon süstematiseeriks ja täiendaks VKEde testi nende olukorra mitmekesisust arvesse võttes, et anda hinnang õigusakti ettepanekute tagajärgedele nimetatud ettevõtete suhtes;

29.  usub, et vastavustabelid aitavad tagada parema ülevõtmise ning hõlbustavad ühtse turu eeskirjade jõustamist; nõuab tungivalt, et liikmesriigid teeksid kõikide ühtset turgu käsitlevate õigusaktide vastavustabelid avalikult kättesaadavaks; juhib tähelepanu asjaolule, et kui vastavustabeleid ei esitata, ei pruugi parlament edaspidi nõukoguga kokku lepitud kompromisstekste käsitlevaid raporteid täiskogu istungite päevakorda lisada;

Haldusalane kooskõlastamine, probleemide lahendamise mehhanismid ja teave

30.  toetab ühtse turu akti ettepanekuid, mille eesmärk on arendada edasi halduskoostööd liikmesriikide vahel, sealhulgas laiendada siseturu infosüsteemi muudele asjaomastele õigusvaldkondadele, võttes arvesse süsteemi turvalisust ja kasutajasõbralikkust; palub komisjonil toetada liikmesriike, pakkudes koolitust ja suuniseid;

31.  on seisukohal, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võiks kaasata siseturu infosüsteemi arendamisse ja laiendamisse pärast põhjalikku hinnangu andmist sellele, millist kasu ja probleeme selline süsteemi laiendamine võib põhjustada;

32.  rõhutab parema teavitamise ja siseturu infosüsteemi laiendamise tähtsust, kuna see on väga oluline eelkõige VKEdele siseturu kohta selge teabe edastamiseks;

33.  tervitab komisjoni kavatsust teha liikmesriikidega koostööd probleemide lahendamise mitteametlike vahendite, nt SOLVITi, projekti EU Pilot ja Euroopa tarbijakeskuste ühendamiseks ja tugevdamiseks; palub komisjonil esitada tegevuskava probleemide lahendamise erinevate vahendite arendamiseks ja sidumiseks, et tagada tõhusus ja kasutajasõbralikkus ning vältida mõttetut kattumist; kutsub liikmesriike üles varustama need probleemide lahendamise vahendid piisavate rahaliste vahenditega;

34.  kutsub komisjoni üles edasi arendama ja edendama veebilehte „Teie Euroopa”, nii et sellest saaks ühtne värav juurdepääsuks kogu teabele ja kõikidele abiteenustele, mida kodanikud ja ettevõtjad vajavad oma õiguste teostamiseks ühtsel turul;

35.  palub liikmesriikidel arendada teenuste direktiivi kohased ühtsed kontaktpunktid edasi kasutajasõbralikeks ja kergesti juurdepääsetavateks e-valitsuse keskusteks, kust ettevõtted saaksid asjaomastes liidu ametlikes keeltes kogu teabe, mida on vaja nende tegevuseks, ja võiksid täita kõik vorminõuded ning teostada vajalikud toimingud elektrooniliselt, et osutada teenuseid asjaomases liikmesriigis;

36.  tunnistab süsteemi EURES olulist rolli töötajate vaba liikumise hõlbustamisel ELis ning riikide tööturuasutuste tiheda koostöö tagamisel; kutsub liikmesriike üles tõstma üldsuse teadlikkust nimetatud kasulikust süsteemist, et võimaldada suuremal hulgal ELi kodanikel saada kasu töövõimalustest kogu ELis;

37.  kutsub liikmesriikide parlamente, piirkondlikke ja kohalikke asutusi ning tööturu osapooli üles osalema aktiivselt ühtse turu eeliste tutvustamisel;

Ülevõtmine ja jõustamine

38.  palub komisjonil kasutada kõiki volitusi, mis aluslepingud talle annavad, et parandada ühtse turu eeskirjade ülevõtmist, kohaldamist ja jõustamist, millest saavad kasu Euroopa kodanikud, tarbijad ja ettevõtjad; palub liikmesriikidel suurendada jõupingutusi, et tõeliselt ja korrektselt rakendada ühtse turu eeskirjad;

39.  usub, et rikkumismenetlus on jätkuvalt tähtis vahend ühtse turu toimimise tagamiseks, kuid rõhutab, et kaaluda tuleks ka vähem aeganõudvaid ja väiksemate kuludega täiendavaid vahendeid;

40.  kutsub komisjoni üles hoiduma mis tahes poliitilisest sekkumisest ning algatama viivitamata rikkumismenetlused, kui kohtueelsed probleemide lahendamise mehhanismid ei anna tulemust;

41.  märgib, et Euroopa Kohtu hiljutine kohtupraktika avab komisjonile uued võimalused võtta meetmeid ühtse turu eeskirjade „üldise ja struktuurse rikkumise” suhtes liikmesriikide poolt;

42.  kutsub komisjoni üles kasutama täielikult ära ELi toimimise lepingu artikliga 260 tehtud muudatusi, mis on ette nähtud rahaliste karistuste määramise lihtsustamiseks ja kiirendamiseks rikkumismenetluste raames;

43.  usub, et komisjon peaks ühtse turu eeskirjade jõustamisel ilmutama süsteemsema ja sõltumatuma järelevalve kaudu suuremat aktiivsust, et kiirendada ja lihtsustada rikkumismenetlusi;

44.  avaldab kahetsust, et liiga paljude rikkumismenetluste puhul möödub palju aega enne, kui need lõpetatakse või viiakse Euroopa Kohtu ette; palub komisjonil seada rikkumisjuhtude maksimaalse keskmise menetlusaja sihttasemeks 12 kuud alates toimiku avamisest kuni avalduse saatmiseni Euroopa Kohtule; peab äärmiselt kahetsusväärseks, et sellistel menetlustel ei ole otsest mõju ELi kodanikele ja elanikele, kes on langenud ELi õiguse puuduliku jõustamise ohvriks;

45.  palub komisjonil anda paremat ja läbipaistvamat teavet käimasolevatest rikkumismenetlustest;

46.  kutsub komisjoni üles esildama liikmesriikide poolt Euroopa Kohtu otsuste järgimise sihttähtaja;

47.  toetab komisjoni algatusi parandada täiendavalt alternatiivse vaidluste lahendamise kasutamist, et pakkuda tarbijatele ja ettevõtjatele kiiret ja tõhusat kohtuvälise vaidluste lahendamise võimalust siseriiklike ja piiriüleste vaidluste ning tavapäraste ja elektrooniliste ostude puhul; väljendab heameelt komisjoni käivitatud konsultatsiooni üle; rõhutab, et kodanikke on vaja selliste mehhanismide olemasolust paremini teavitada;

48.  palub komisjonil keskenduda ka vaidluste ennetamisele, nt ebaausaid kaubandustavasid takistavate tugevamate meetmete abil;

49.  kiidab heaks komisjoni kavatsuse algatada avalik arutelu seoses kollektiivse hüvituse Euroopa lähenemisviisiga ning on vastu kollektiivsete hüvitusmehhanismide kasutuselevõtule USA mudeli järgi, milles leidub tugevaid majanduslikke stiimuleid kohtuvaidluse algatamiseks põhjendamatute nõuete osas;

50.  märgib, et iga tulevane konkurentsieeskirjade rikkumisega seotud kollektiivset hüvitusmehhanismi käsitlev ettepanek peab austama parlamendi seisukohta, mis on väljendatud 26. märtsi 2009. aasta resolutsioonis konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahjude hüvitamise kohta; rõhutab, et parlament peab olema seadusandliku tavamenetluse raames iga sellise õigusakti vastuvõtmisse kaasatud, ning palub komisjonil kaaluda miinimumnormide kehtestamist seoses õigusega sellise kahju hüvitamisele, mis on tekkinud ELi õiguse rikkumisest laiemalt;

Järelevalve, hindamine ja ajakohastamine

51.  toetab sihipärast ja tõenditel põhinevat lähenemisviisi turu järelevalvele ja hindamisele; kutsub komisjoni üles jätkama oma turujärelevalvevahendite, nt teenuste direktiivis sisalduva hoiatussüsteemi arendamist metoodika, näitajate ja andmekogumise parandamise abil, järgides samal ajal praktilisuse ja kulutasuvuse põhimõtteid;

52.  rõhutab, et ühtse turuga seotud kõikide õigusaktide liikmesriikides rakendamise olukorda tuleb kiiremini ja selgemalt hinnata;

53.  rõhutab teenuste direktiivis sätestatud vastastikust hindamist kui innovatiivset viisi kasutada vastastikust survet ülevõtmise kvaliteedi parandamiseks; toetab vajaduse korral vastastikuse hindamise kasutamist muudes valdkondades, nt kaupade vaba liikumise valdkonnas;

54.  ergutab liikmesriike vaatama korrapäraselt läbi siseriiklikud eeskirjad ja menetlused, mis mõjutavad teenuste ja kaupade vaba liikumist, et lihtsustada ja ajakohastada siseriiklikke eeskirju ja eemaldada kattuvusi; on arvamusel, et teenuste direktiivi rakendamiseks kasutatav siseriiklike õigusaktide läbivaatamise protsess võib olla teistes valdkondades tõhus vahend kattuvuste ja vabale liikumisele õigustamatult seatud riiklike tõkete eemaldamiseks;

55.  nõuab tungivalt, et komisjon toetaks avaliku sektori püüdeid innovatiivsete lähenemisviiside vastuvõtmisel, uute tehnoloogiate ja menetluste ärakasutamisel ning heade tavade levitamisel avalikus halduses, mis vähendab bürokraatiat ja toetab kodanikukeskset poliitikat;

Peamised prioriteedid

56.  palub, et Euroopa Ülemkogu igakevadine kohtumine pühendataks ühtse turu olukorra hindamisele, mida toetab järelevalveprotsess;

57.  palub komisjonil avaldada ELi institutsioonide ning esindusühenduste ja kodanikuühiskonna esindajate vahelisi konsultatsioone käsitlevate suuniste kohta rohelise raamatu, mis peaks tagama, et need konsultatsioonid on ulatuslikult ja interaktiivsed ning lisavad poliitikale väärtust;

58.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid teeksid kõikide ühtset turgu käsitlevate õigusaktide vastavustabelid avalikult kättesaadavaks;

59.  kutsub liikmesriike üles vähendama 2012. aasta lõpuks ühtse turu direktiivide ülevõtmise puudujääki 0,5%-ni nii lõpetamata kui ka ebaõige ülevõtmise osas;

60.  palub komisjonil esitada 2011. aasta lõpuks õigusakti ettepaneku alternatiivse vaidluste lahendamise kasutamise kohta ELis ning rõhutab selle kiire vastuvõtmise tähtsust;

o
o   o

61.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 187 E, 24.7.2008, lk 80. (2) ELT L 176, 7.7.2009, lk 17. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0186. (4) ELT C 349 E, 22.12.2010, lk 25. (5) ELT C 8 E, 14.1.2010, lk 7.

Euroopa Parlamendi 6. aprilli 2011. aasta resolutsioon ühtse turu kohta Euroopa kodanikele (2010/2278(INI))

P7_TA(2011)0145 A7-0072/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, nagu see on Euroopa Liidu lepingu artikliga 6 aluslepingutesse hõlmatud;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 26, milles sätestatakse, et siseturg hõlmab sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine vastavalt aluslepingu sätetele;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõiget 3, milles sätestatakse, et liit taotleb kõrge konkurentsivõimega sotsiaalset turumajandust, mille eesmärk on saavutada täielik tööhõive ja sotsiaalne progress, samuti kõrgetasemelist keskkonnakaitset ja keskkonna kvaliteedi parandamist;

–  võttes arvesse, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 9 on sätestatud, et ,oma poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel võtab liit arvesse kõrge tööhõive taseme edendamise, piisava sotsiaalse kaitse tagamise, sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse ning hariduse, koolituse ja inimeste tervise kaitse kõrge tasemega seotud nõudeid;

–  võttes arvesse, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 11 kohaselt peab liidu poliitika ja tegevuse määratlemisse ja rakendamisse integreerima keskkonnakaitse nõuded, eelkõige pidades silmas säästva arengu edendamist;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 12, milles sätestatakse, et liidu ülejäänud poliitika ja meetmete määratlemisel ning rakendamisel võetakse arvesse tarbijakaitse nõudeid;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 14 ja selle protokolli nr 26 üldhuviteenuste (üldist majandushuvi pakkuvate teenuste) kohta;

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Ülemkogule pealkirjaga „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Ühtse turu akt. Kõrge konkurentsivõimega sotsiaalne turumajandus” (KOM(2010)0608);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Kodanikekeskne tegevuskava – Euroopa Liit tulemuslikuks” (KOM(2006)0211);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „21. sajandi Euroopa ühtne turg” (KOM(2007)0724) ja sellega kaasnevat komisjoni talituste töödokumenti „Ühtne turg: ülevaade saavutustest” (SEK(2007)1521), parlamendi 4. septembri 2007. aasta resolutsiooni ühtse turu läbivaatamise kohta(1) ja komisjoni talituste töödokumenti „Ühtse turu läbivaatamine: üks aasta hiljem” (SEK(2008)3064);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Võimalused, juurdepääs ja solidaarsus: uus sotsiaalne visioon 21. sajandi Euroopast” (KOM(2007)0726), komisjoni teatist „Euroopa uus kohustus – üldhuviteenuste pakkumine” (KOM(2007)0725) ja parlamendi 27. septembri 2006. aasta resolutsiooni üldhuviteenuseid käsitleva komisjoni valge raamatu kohta(2);

–  võttes arvesse komisjoni 29. juuni 2009. aasta soovitust ühtse turu toimimise tõhustamise meetmete kohta(3) ja komisjoni 12. juuli 2004. aasta soovitust siseturgu mõjutavate direktiivide siseriiklikesse õigusaktidesse ülevõtmise kohta(4);

–  võttes arvesse 2009. aasta juuli siseturu tulemustabelit (SEK(2009)1007) ja parlamendi 9. märtsi 2010. aasta(5) ja 23. septembri 2008. aasta(6) resolutsioone siseturu tulemustabeli kohta;

–  võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele „ELi tarbijapoliitika strateegia 2007–2013. Tarbijate mõjukuse suurendamine, heaolu edendamine ja tõhus kaitse” ja parlamendi 20. mai 2008. aasta resolutsiooni ELi tarbijapoliitika strateegia 2007–2013 kohta(7);

–  võttes arvesse komisjoni 28. jaanuari 2009. aasta teatist „Ühtse turu seire tarbija seisukohast. Teine tarbijaturgude tulemustabel” (KOM(2009)0025) ning sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti „Teine tarbijaturgude tulemustabel” (SEK(2009)0076);

–  võttes arvesse komisjoni 2. juuli 2009. aasta teatist ühenduse tarbijaõigustiku jõustamise kohta (KOM(2009)0330) ja komisjoni 2. juuli 2009. aasta aruannet Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 2006/2004 (tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (tarbijakaitsealase koostöö määrus)) kohaldamise kohta (KOM(2009)0336);

–  võttes arvesse komisjoni teatist ettevõtja ja tarbija vahelise piiriülese e-kaubanduse kohta ELis (KOM(2009)0557);

–  võttes arvesse oma 9. märtsi 2010. aasta resolutsiooni tarbijakaitse kohta(8);

–  võttes arvesse professor Mario Monti aruannet komisjonile ühtse turu taaselustamise kohta;

–  võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni ühtse turu loomise kohta tarbijatele ja kodanikele(9);

–  võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi kohta(10);

–  võttes arvesse komisjoni teatist noorte liikuvuse kohta (KOM(2010)0477);

–  võttes arvesse oma 21. septembri 2010. aasta resolutsiooni e-kaubanduse siseturu väljakujundamise kohta(11);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „2010. aasta aruanne ELi kodakondsuse kohta. ELi kodanike õigusi piiravate takistuste kõrvaldamine (KOM(2010)0603);

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni aruannet „Takistused Euroopa ühtsele turule 2008 (Obstacles to the European single market 2008)”(12);

–  võttes arvesse SOLVITi 2008. aasta aruannet SOLVITi võrgustiku arengu ja toime kohta (SEK(2009)0142), komisjoni talituste 8. mai 2008. aasta töödokumenti „Tegevuskava tervikliku lähenemise kohta kodanikele ja ettevõtjatele pakutavate ühtse turu alase abi teenuste osutamisele” (SEK(2008)1882) ja parlamendi 9. märtsi 2010. aasta resolutsiooni SOLVITi kohta(13);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuli 2008. aasta määrust (EÜ) nr 765/2008, millega sätestatakse akrediteerimise ja turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega(14), ning mille eesmärk on kehtestada akrediteerimise ja turujärelevalve eeskirjade ja põhimõtete üldraamistik;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ja majandus- ja rahanduskomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, õiguskomisjoni, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning petitsioonikomisjoni arvamusi (A7-0072/2011),

A.  arvestades, et ühtse turu toimimine on peamine mõjur, mis lubab Euroopa Liidul täielikult realiseerida oma potentsiaali konkurentsivõime, targa, kaasava ja jätkusuutliku majanduskasvu, rohkemate ja paremate töökohtade loomise, igat liiki ettevõtetele võrdsete konkurentsitingimuste võimaldamise, kõigile Euroopa kodanikele võrdsete õiguste kehtestamise ning suure konkurentsivõimega sotsiaalse turumajanduse tugevdamise alal;

B.  arvestades, et ühtse turu akt peab eurooplasi Euroopa majanduse aktiivseteks osalisteks;

C.  arvestades, et ühtset turgu ei saa käsitleda ainult majanduslikus mõistes, vaid osana laiemast õigusraamistikust, mis võimaldab kodanikele, tarbijatele, töötajatele, ettevõtjatele ning ettevõtetele, eeskätt mis tahes liiki VKEdele konkreetseid põhiõigusi;

D.  arvestades, et liiga palju on takistusi kodanike teel, kes tahavad teises liikmesriigis õppida või töötada, sinna kolida või piiri taga osturetkel käia, samuti VKEde teel, kes soovivad teise liikmesriiki asuda või piiriülese kaubandusega tegeleda; arvestades, et selliseid takistusi põhjustavad muu hulgas liikmesriikide seaduste ebapiisav ühtlustamine, sotsiaalkindlustusõiguste ülekandmise raskused ja liigne bürokraatia, mis segab isikute, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumist liidus;

E.  arvestades, et nagu märgiti Monti aruandes ja resolutsioonis ühtse turu loomise kohta tarbijatele ja kodanikele, eeldab ühtse turu väljakujundamine terviklikku nägemust, mis ulatusliku integratsiooni saavutamiseks koondab kõik asjakohased poliitikad ühtse turu strateegiliseks eesmärgiks, mis hõlmab konkurentsipoliitika kõrval muu hulgas ka tööstus-, tarbija-, energia-, transpordi-, digitaal-, keskkonna-, kliimamuutus-, kaubandus-, regionaal-, justiits- ja kodakondsuspoliitikat;

F.  arvestades, et ühtne turg peaks võimaldama Euroopa kodanikele – eriti neile, kes elavad raskesti ligipääsetavates piirkondades, näiteks saartel, mägedes või hõredalt asustatud aladel, ning liikumispuudega isikutele – suuremat valikut ja odavamaid hindu;

G.  arvestades, et komisjoni avaldatud trükitud ja digitaalne materjal on tihti kas liiga abstraktne või keeruline, et kodanikke tõeliselt kaasata ja laiema kuulajaskonnani jõuda;

H.  arvestades, et on tähtis, et ühtse turu akt ei koosneks reast üksteisest eraldatud meetmetest ja et kõik ettepanekud peavad aitama saavutada ühtset eesmärki,

Sissejuhatus

1.  peab tervitatavaks komisjoni teatist „Ühtse turu akt” ja eriti selle II peatükki „Euroopa kodanike usalduse suurendamine”, mis sisaldab 19 algatust Euroopa kodanike vajaduste rahuldamiseks;

2.  leiab, et teatises toodud ettepanekud üldiselt vastavad Euroopa Parlamendi ootustele, kuid neid tuleb veelgi tugevdada, et seada kodanikud ühtse turu projekti keskmesse;

3.  taunib teatise jagamist kolmeks eurooplasi, ettevõtteid ja juhtimist käsitlevaks peatükiks, selle asemel et kasutada temaatilist jaotust; märgib, et ühtse turu konkurentsivõimet ja selle omaksvõtmist kodanike poolt ei tuleks pidada vastuolulisteks, vaid pigem teineteist toetavateks eesmärkideks; leiab siiski, et teatise kolm peatükki on võrdselt tähtsad ja omavahel seotud ning neile tuleks läheneda ühtselt, võttes arvesse nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil tehtud ettepanekuid ja sidusrühmade mureküsimusi;

4.  on kindlalt veendunud, et ühtse turu akt peab olema ühtne ja tasakaalustatud meetmepakett ning kooskõlas Grechi aruande (A7-0132/2010) ja Monti aruandega, mis paneb aluse nii kodanike kui ka ettevõtete huve teenivale lisandväärtust andvale Euroopale;

5.  märgib, et ühtse turu elavdamine ja süvendamine on väga oluline nii finants- ja majanduskriisi tagajärgedega võitlemiseks mõeldud ELi poliitikameetmete raames kui ka ELi 2020. aasta strateegia osana;

6.  on seisukohal, et paljudes valdkondades, sh isikute, kaupade ja teenuste vaba liikumise osas, ei ole eurooplased saanud veel ühtsest turust täielikku kasu, ning et on vaja uusi stiimuleid eriti tööjõu kogu Euroopat hõlmava tõhusa geograafilise liikuvuse tagamiseks;

7.  on seisukohal, et ühtse turu strateegia peaks tugevdama sotsiaalset heaolu ja töötajate õigusi ning tagama õiglased töötingimused kõigile Euroopa kodanikele;

8.  toetab komisjoni ideed algatada ühtse turu aktiga kogu Euroopas üldine ja pragmaatiline arutelu siseturu kasulikkuse ja kulukuse üle ning palub komisjonil tagada kodanike halduskoormust vähendavate siseturu eeskirjade tulemuslik kohaldamine;

9.  jagab veendumust, et Euroopa ühtse turu täielik väljaarendamine peaks looma aluse poliitilise ja majandusintegratsiooni protsessi lõpuleviimiseks;

10.  rõhutab eriti komisjoni käesolevas teatises võetud kohustust edendada uusi lähenemisviise jätkusuutlikule arengule;

11.  rõhutab, et liikmesriigid rakendavad ja kohaldavad puudulikult mitte ainult ühtse turu õigusakte, vaid ka muid õigusakte, mis mõjutavad Euroopa kodanike ja teiste siinsete seaduslike elanike õigusi; palub liikmesriikidel tagada eelkõige vaba liikumise direktiivi (2004/38/EÜ) parem rakendamine;

12.  leiab, et jõupingutused ühtse turu väljaarendamiseks peaksid keskenduma kodanike, tarbijate, avalike teenuste kasutajate ja ettevõtete muredele ja õigustele ning tooma neile reaalset kasu, kui tahetakse taastada nende täielik usaldus ühtse turu suhtes ja tõsta nende teadlikkust selle pakutavatest võimalustest;

13.  nõuab tungivalt liikmesriikide ja komisjoni jõudude ühendamist, et tuua ühtse turu sõnum kodanikeni ning tagada selle eeliste tundmine ja nende kui tarbijate õiguste laialdane ja nõuetekohane mõistmine ja jõustamine; sellega seoses tunnistab paremate, enamikku kodanikke tõeliselt huvitavate ja kaasavate suhtlusstrateegiate ning kaasaegsete tehnoloogiate laialdase ja leidliku kasutamise vajalikkust;

14.  rõhutab, et Euroopa kodanike ühtne turg puudutab peamiselt töökohti ja uute töökohtade loomist, ning et on eluliselt tähtis luua keskkond, kus ettevõtted ja kodanikud saaksid oma õigusi täielikult teostada;

15.  rõhutab, et ühtne turg pakub tööhõive, majanduskasvu ja konkurentsivõime seisukohalt suuri võimalusi, mille täielikuks ärakasutamiseks tuleb vastu võtta jõuline struktuuripoliitika;

16.  rõhutab, et demograafiliste probleemide lahendamiseks läheb vaja strateegiat, mis aitaks luua töökohti, mis täidaksid lüngad ELi tööturul;

17.  kordab 20. mai 2010. aasta resolutsioonis ühtse turu loomise kohta tarbijatele ja kodanikele väljendatud seisukohta, et komisjon peaks edendama tarbijasõbralikku ühtse turu seadusandlust, tagamaks ühtse turu toimimisel tarbijahuvide täielikku arvesse võtmist;

18.  juhib tähelepanu sellele, et kodanike ja tarbijate usaldus on ühtse turu toimimiseks otsustava tähtsusega, seda ei tohi pidada enesestmõistetavaks, vaid tuleb hoida ja kasvatada; arvab eriti, et oma lubaduste täitmiseks peavad liikmesriigid ja ELi institutsioonid tagama, et praegune ühtse turu raamistik täiel määral toimiks; rõhutab, et kodanike usaldus on ühtse turu edukaks väljaarendamiseks niisama asendamatu nagu soodne ettevõtluskeskkond; arvab, et mõlema eesmärgi täitmiseks peaksid majandus-integratsiooniga kaasnema asjakohased sotsiaal-, keskkonna- ja tarbijakaitse meetmed;

19.  lisaks arvab, et Euroopa kodanikele lisandväärtuse andmise küsimuses peaksid ühtse turu ettepanekud järgima subsidiaarsuse ja liikmesriikide suveräänsuse põhimõtteid ning edendama parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel;

20.  rõhutab, et puudub vahetu suhtlemine kodanikega ja on seisukohal, et ELi esindustel liikmesriikides peavad olema volitused koheselt vastata negatiivsetele ja eksitavatele meediasõnumitele vastavate faktide esitamisega, ühtlasi peaksid nad püüdma anda rohkem teavet Euroopa õigusaktide, projektide ja programmide kohta, edendades sellega ka asjatundlikku arutelu Euroopa küsimustes; lisaks soovitab leidlikult ja laialdaselt kasutada kaasaegset tehnoloogiat, sh rollimängudega videomänge, milles noored saavad Euroopa tasemel omavahel võistelda (nt ELi tasandi koolivõistluste ühe osana), õppides seejuures tundma majanduse ja ELi toimimist;

21.  märgib, et laienenud ELi tõhusust ja demokraatlikku õiguspärasust saab ja tuleb parandada, kuna ELi kodanike toetus ELile selgelt väheneb; on seisukohal, et Euroopa inimeste kokkuviimiseks, mis peaks olema ELi põhiülesanne, kulutatakse liiga vähe aega ja jõudu või siis tehakse seda valesti; seepärast nõuab, et liikmesriigid ja ELi institutsioonid teeksid rohkem ELile toetuse loomiseks ja Euroopa inimeste veenmiseks ELi väärtuste tähtsuses ning ELi kasulikkuses ja eelistes;

22.  peab korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastast võitlust tähtsaks siseturu nõuetekohase toimimise jaoks, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike jätkama sellealast tööd ning kasutama kõiki olemasolevaid vahendeid, sealhulgas koostöö- ja kontrollimehhanismi;

23.  rõhutab vajadust võtta ühtse turu akti koostamisel arvesse Stockholmi programmi eesmärke, eelkõige avatud piire ning kaupade, teenuste, kapitali ja isikute vaba liikumist;

24.  kinnitab, et liikmesriikidel on kohustus vastu võtta ja rakendada siseturgu ja sellega seotud Euroopa kodanike õigusi käsitlevaid ELi õigusakte;

25.  rõhutab, et siseturu realiseerimisel tuleb täielikult kinni pidada põhiõiguste hartas sätestatud liidu kodanike ja elanike õigustest;

26.  usub, et petitsioonimenetlus võib mõjuda positiivselt, aidates kodanikel siseturust kasu saada;

27.  kutsub komisjoni üles võtma vastu selge ja kergesti kättesaadava kodaniku harta, mis käsitleb õigust elada ja töötada kõikjal ELis, ning koostama sihtotstarbelist mitmekeelset teavet igapäevastest probleemidest, millega kodanikud puutuvad kokku Euroopas ringi liikudes ja ostu- või müügitehinguid sooritades, samuti sotsiaalsetest, tervishoiu-, tarbijakaitse ja keskkonnakaitse normidest, millele nad saavad tugineda;

28.  on seisukohal, et 19 komisjoni kavandatud tegevust tuleks seada tähtsuse järjekorda selle põhjal, kuidas need realistliku aja jooksul mõjutavad töökohtade loomist, annavad Euroopa kodanikele reaalset kasu ja on nende jaoks teostatavad;

29.  tuletab meelde, et oma resolutsioonis sotsiaalse ettevõtluse kohta nõudis parlament suuremat tunnustust sotsiaalsetele ettevõtetele, sealhulgas selle mõiste üldist integreerimist ELi tegevuspoliitikatesse, tihedamat dialoogi sotsiaalse ettevõtluse esindajatega, paremaid ettevõtluse toetamise meetmeid ja sotsiaalse dialoogi tunnustamist; tuletab meelde, et samas otsuses nõudis Euroopa Parlament riiklikelt registritelt sotsiaalsete ettevõtete arvelevõtmist ja eristatistikat sotsiaalsete ettevõtete tegevuse kohta;

30.  nõuab, et käivitataks televisioonis ülekantav üleeuroopaline võitlus Euroopa aasta piiriülese ettevõtte tiitlile, et näidata inimestele ühtse turu eeliseid ja võimalusi ning ideedega noorte potentsiaali; on seisukohal, et see, kui nähakse, kuidas Euroopa eri osadest pärit inimesed tulevad kokku, teevad äriplaanid, koguvad raha ja algatavad ühiselt midagi positiivset, aitaks edendada nii Euroopa ja ühtse turu ideed kui ka ettevõtluse ideed; lisaks usub, et võitnud ettevõtte jälgimine kogu aasta jooksul (keskendudes ka selle töötajatele ning nende sõpradele ja peredele) võiks näidata ühtse turu eeliseid ja puudusi ning puuduste parandamise võimalusi, et tõsta inimesed teadlikkust Euroopa tegelikust tähendusest, seda ka inimlikus mõõtkavas;

31.  tuletab meelde vajadust võtta ELi integreeritud poliitikameetmete raames arvesse territoriaalsete eripäradega piirkondade, eriti ELi toimimise lepingu artiklis 349 määratletud äärepoolseimate piirkondade olukorda, et võimaldada neil piirkondadel ja nende ettevõtjatel, tööjõul ja kodanikel täielikult integreeruda ELi siseturule ning sellest täiel määral kasu saada; ergutab komisjoni säilitama ja edasi arendama eriõigusnorme nende piirkondade jaoks; tuletab meelde vajadust koostada komisjoni teatises KOM(2004)0343 nimetatud Euroopa laiema naabruskonna tegevuskava kui täiendus ühtsesse turgu integreerimisele; lõpuks nõuab peatüki „Ühtse turu suurem solidaarsus” ettepanekute laiendamist ja tõhustamist, ning et eelkõige võetaks arvesse ühtse turu mõju kõige ebasoodsamas olukorras olevatele piirkondadele, et ette näha ja toetada nende piirkondade kohanemispüüdlusi;

Üldhinnang

32.  palub komisjonil võtta kiireid meetmeid, et toetada kodanike liikuvust jätkusuutliku majanduskasvu, tööhõive ja sotsiaalse kaasamise edendamiseks, ning nõuab liikuvuse mõõtmiseks ELis nn liikuvuse tulemustabeli sisseseadmist; sellega seoses tervitab komisjoni kutsekvalifikatsioonide tunnustamise algatusi, algatust „Noorte liikuvus”, Euroopa kutseoskuste passi, ettepanekut lennureisijate õiguste kohta, algatust seoses teatavate põhiliste pangandusteenuste kättesaadavusega ning kavandatud algatust pankade teenustasude läbipaistvuse ja võrreldavuse parandamiseks; soovitab komisjonil viia oma mõjuhinnangus läbi tulude-kulude analüüs ja püüda leida eelnimetatud algatuste vahelist sünergiat; kutsub komisjoni üles suurendama ja laiendama oma osalemist liikuvuse, eriti noorte liikuvuse programmides ning neid programme rohkem tähtsustama;

33.  märgib, et tooteohutuse ja turujärelevalve küsimused on Euroopa kodanike jaoks ülitähtsad; on seepärast rahul komisjoni Euroopa turujärelevalve arendamise mitmeaastase tegevuskavaga, mille aluseks on tollikontrolli ja tooteohutuse suunised, ning nõuab komisjonilt tungivalt kõigi toodete jaoks ühtse turujärelevalve süsteemi loomist, mis tugineks ühele, nii üldist tooteohutuse direktiivi kui ka turujärelevalve määrust hõlmavale õigusaktile; kolmandatest riikidest imporditavate kaupade piirikontrolli tõhustamiseks palub komisjonilt suuremat aktiivsust liikmesriikide tolli- ja turujärelevalveasutuste tegevuse kooskõlastamisel ja parimate tavade vahetamisel; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles võtma kasutusele tõhusaks turujärelevalvetegevuseks piisavad vahendid;

34.  kutsub komisjoni üles paluma, et oma tööturul endiselt piiranguid rakendavad liikmesriigid vaataksid läbi oma üleminekusätted, et avada oma tööturud kõigile Euroopa töötajatele;

35.  on seisukohal, et kõrgelt kvalifitseeritud migrantide ja hooajatööliste sissevool oleks Euroopa majandusele kasulik; kutsub seetõttu liikmesriike üles oma tööturul kehtivaid piiranguid kiiremini kõrvaldama ja avama need kõigile ELi kodanikele; lisaks palub komisjonil edasi arendada nende inimrühmadega seotud sisserändepoliitikat, jälgides, et päritoluriike ei tühjendataks neile hädavajalikust inimressursist, ning samal ajal parandada välispiiride haldamise meetmeid ja tõkestada ebaseaduslikku sisserännet;

36.  kordab, et mittediskrimineerimise põhimõte siseturul välistab teise liikmesriigi kodanikele kehtestatud kohustuse esitada originaaldokumente, tõestatud koopiaid, kodakondsuse tõendeid või dokumentide ametlikke tõlkeid selleks, et kasutada teenust või saada soodustingimusi või soodsamat hinda;

37.  on seisukohal, et teenuste direktiiv loob põhiraamistiku teenusepakkujate vaba liikumise laiendamiseks ning on suunatud tarbijate kui teenuse saajate õiguste tugevdamisele ning teenusepakkujate ja nende teenustega seotud teabe, abi ja läbipaistvuse kättesaadavuse parandamisele;

38.  palub komisjonil esitada praktilisi ettepanekuid selleks, et laiendada ebaausate kaubandustavade vastast tarbijakaitset väikeettevõtjatele;

39.  tunneb heameelt komisjoni kavatsusest esitada õigusakti ettepanek kutsekvalifikatsioonide tunnustamise süsteemi reformimiseks; palub komisjonil hinnata vastavat ühenduse õigustikku ja avaldada 2011. aasta septembriks roheline raamat; juhib tähelepanu vajadusele tagada pensioniõiguste ülekandmise võimalus; kutsub liikmesriike üles oma pensionipoliitikaid tulemuslikumalt kooskõlastama ja Euroopa tasandil parimaid tavasid vahetama;

40.  nõuab selgema seose loomist kesk- ja kõrgharidusprogrammide ning tööturu vajaduste vahel ja rõhutab kutsepraktika tähtsust; kutsub komisjoni edendama nii ametlikku kui ka mitteametlikku õpet; arvab, et kutsekaardid võiksid vähemalt teatud sektorites olla konkreetne abinõu spetsialistide liikumise kergendamiseks ühtsel turul; nõuab tungivalt, et komisjon enne vastavat läbivaatamist teostaks Euroopa kutsekaartide kasutuselevõtmise mõju hindamise, võttes arvesse neist tulenevaid eeliseid, lisandväärtust, andmekaitsenõudeid ja kulusid;

41.  on seisukohal, et komisjon peaks rahaliselt toetama üleeuroopalist oskuste vahetamist, mille puhul väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted saaksid kasu suuremate ettevõtete oskustest, mis edendaks sünergia teket ja mentorlust;

42.  tunneb heameelt komisjoni kavatsusest võtta vastu teatis energiaprioriteetide kohta ajavahemikuks kuni aastani 2020/2030; täielikult toimiva energia siseturu väljaarendamiseks kutsub komisjoni üles tegelema puuduvate infrastruktuurilülidega ja hõlbustama taastuvenergia integreerimist;

43.  tervitab teadet õigusloomealgatuse kohta, mis puudutab töötajate lähetamise direktiivi (96/71/EÜ) rakendamist, eesmärgiga tagada lähetatud töötajate õiguste tunnustamine ning selgitada liikmesriikide asutuste ja ettevõtete kohustuste küsimusi; palub liikmesriike heastada puudused direktiivi rakendamisel ja jõustamisel;

44.  tervitab komisjoni poolt välja kuulutatud meedet, millega tagatakse teatavate põhiliste pangandusteenuste kättesaadavus; märgib, et pankade jaoks riskantsemateks loetavate klientide suhtes kohaldatavad uurimismeetmed peaksid olema proportsionaalsed ja objektiivselt põhjendatud; tervitab pangandustasude läbipaistvuse ja võrreldavuse parandamiseks kavandatud algatust;

45.  kutsub komisjoni üles kaasama oma programmi kesksed finantsteenuste algatused (näiteks ühtne euromaksete piirkond ja väärtpaberite suurem õiguskindlus), mis on ühtse turu seisukohalt väga olulised; rõhutab, et maksete süsteemi killustatus takistab piiriülest kaubavahetust; kutsub komisjoni üles jätkama ühtse euromaksete piirkonna (SEPA) süsteemi täiustamist, et määratleda kõigi krediitkaartidega kasutatavad peamised makseteenused, mis suurendab tehingukulude läbipaistvust ja vähendab ELi siseseid vahetustasusid;

46.  nõuab meetmete võtmist nõuetekohase õigusraamistiku loomiseks sihtasutuste, vastastikuste ühingute ja ühenduste jaoks, et anda neile üleeuroopaline staatus, vältida õiguslikku ebaselgust ning edendada ka teisi sotsiaalseid ettevõtteid ja sotsiaalseid projekte; tervitab komisjoni kavatsust vaadata läbi määrus (EÜ) nr 1435/2003 Euroopa ühistu põhikirja kohta ning nõuab selle läbivaatamise raames tõeliselt sõltumatu põhikirja väljatöötamist; rõhutab vajadust parandada ühtsel turul sotsiaalsete ettevõtete jaoks kaupade ja teenuste piiriülest kättesaadavust ning maksimeerida nende sotsiaalset, kultuurilist, uuendustegevus- ja ettevõtluspotentsiaali;

47.  tervitab komisjoni kavatsust võtta vajaduse korral alati arvesse ühtse turuga seoses kavandatud õigusaktide sotsiaalset mõju, et teha paremal teabel ja enamatel tõenditel põhinevaid poliitilisi otsuseid; soovitab komisjonil esitada näitajate kogum, mida saaks kasutada õigusaktide sotsiaalse mõju hindamiseks; on seisukohal, et selline mõju hindamine tuleks läbi viia integreeritud hindamise ühe osana, kus võetakse arvesse ettepaneku kõiki asjakohaseid mõjusid (nt rahalist ja ökoloogilist mõju, mõju konkurentsivõimele, töökohtade loomisele ja majanduskasvule);

48.   palub komisjonil kindlustada sotsiaalsete õiguste tagamine konkurentsivõimelisema ühtse turu taaskäivitamisel, millega luuakse jätkusuutlik majanduskasv ning uusi ja paremaid töökohti; on seisukohal, et selleks peaks komisjon lisama ühtse turu õigusaktidesse viite sotsiaalpoliitikale ja sotsiaalsetele õigustele, kui see on kavandatava õigusakti sotsiaalse mõju hindamise järeldusi arvestades õigustatud; rõhutab ka seda, et ühtse turu õigusaktides tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta Euroopa Liidu toimimise lepingu uusi artikleid 8 ja 9 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta jõustumist, mis annab eurooplastele terve rea kodanikuõigusi ning poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid õigusi ning õiguse läbi rääkida, sõlmida ja rakendada kollektiivlepinguid liikmesriikide õiguse ja tavade kohaselt ning ELi õigust asjakohaselt arvesse võttes;

49.  tervitab komisjoni kava esitada hüpoteeklaene käsitlev õigusakti ettepanek, et parandada praegust puudulikku tarbijakaitset, vähendada hüpoteeklaenudega seotud õiguslikku ebaselgust ning hüpoteeklaenu andjate pakutud tingimuste ja valikute võrreldamatust, tagada finants- ja majandussüsteemi stabiilsus ning vähendada tõkkeid, et hüpoteeklaenu andjad saaksid laenu anda ja kodanikud laenu võtta ka teises liikmesriigis;

50.  taunib asjaolu, et komisjoni teatises ühtse turu akti kohta puuduvad meetmed rändlustasude osas, hoolimata selliste meetmete konkreetsusest ja kodanike sellealastest suurtest ootustest; nõuab komisjonilt tungivalt kehtiva rändlusmääruse laiendamist nii kehtivusala kui ka kohaldamisala mõttes ning andmerändlustasudele hinnalae kehtestamist; on seisukohal, et digitaalse tegevuskava eesmärkide täitmiseks tuleks võtta see algatus ühtse turu akti kohaldamisalasse; kutsub telekommunikatsioonisektorit edendama kogu ELis ühtsel rändlustasu määral põhinevat ärimudelit andmeside, audio- ja tekstisõnumite valdkonnas;

51.  palub komisjonil võtta kiireid meetmeid, et stabiliseerida finantsturud, tagada nende selline toimimine, mis tooks kasu reaalmajandusele, ning luua nõuetekohaselt reguleeritud ja kontrollitav ühtne jaemüügiturg, mille kaks eesmärki on kõrgetasemeline tarbijakaitse ja finantsstabiilsus tänu ärimullide vältimisele, eelkõige kinnisvaraturul;

52.  palub komisjonil tuvastada ja kaotada Euroopa kodanikele ikka veel kehtivad maksutõkked; nõuab otsustavamat tegutsemist Euroopa kodanike topeltmaksustamise vältimiseks;

53.  tervitab komisjoni algatust avalike konsultatsioonide algatamiseks ärijuhtimise ning sotsiaal- ja keskkonnaprobleemide ja inimõiguste järgimise osas ettevõtete poolt jagatava teabe läbipaistvuse suurendamise küsimustes, kuid rõhutab, et tähtis on võtta edasisi konkreetseid meetmeid, et edendada usaldusväärset ja vastutustundlikku palgapoliitikat, naiste piisavat osalemist äriühingute juhatustes ja nõukogudes, aktsionäride pikaajalise toetuse väärtustamist, tihedamat töötajatega konsulteerimist, osalust ja aktsiaosalusskeeme; nõuab eelkõige töötajate osalusskeemide edendamist, aktsionäride pikaajalise toetuse tugevdamist ning töötajate ja nende esindajate teavitamis- ja konsulteerimisõiguste edendamist koos õigusega olla esindatud juhatuses; rõhutab, et suurem läbipaistvus, head suhted töötajatega ning säästva arenguga kooskõlas olevad tootmisprotsessid on ka ettevõtete, nende omanike ja investorite huvides;

54.  võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku sotsiaalse ettevõtluse algatuse kohta ning soovitab alustada konsultatsioone käesoleva projekti teemal, et hinnata kõnealuse meetme potentsiaali majanduskasvu ja töökohtade loomisel;

55.  arvab, et ühtse turu aktis tuleks näidata, kuidas avalik sektor saaks kõige paremini kaasata ettevõtteid avalike teenuste pakkumise uuenduslike lahenduste edendamisse; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles vastavalt oma pädevustele tagama, et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste, sealhulgas üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste puhul oleks kindlustatud üldine kättesaadavus, kõrge kvaliteet, taskukohasus ja selged rahastamiseeskirjad, andes selleks ametiasutustele vahendid nende teenuste kvaliteedi hindamiseks; on seisukohal, et komisjon peaks tegema sektoripõhiseid algatusi ja kasutama kõiki olemasolevaid võimalusi, lähtudes Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 14 ja protokollist 26 ning nendega kooskõlas, et tagada üldist majandushuvi pakkuvate teenuste ja üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste osutamine asjakohasel tasemel kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega;

56.  palub komisjonil ELi eeskirjade rakendamise lihtsustamiseks muuta selgemaks kriteeriumeid, mille põhjal hinnata üldhuvi pakkuvate sotsiaalteenuste avalike hangete ja sellealase riigiabi kokkusobivust siseturuga;

57.  nõuab struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi vahendite strateegilist ja nõuetekohast kasutamist ning üleeuroopaliste võrkude laiendamist ühtse turu arendamise eesmärgil;

58.  juhib eriti tähelepanu üleeuroopaliste transpordivõrkude ja eeskätt oma loomult rahvusvaheliste ja kitsaskohti leevendavate projektide lisandväärtusele; juhib tähelepanu sellele, et üleeuroopalised transpordivõrgud pakuvad inimeste ja kaupade ELi-siseseks liikumiseks tõhusa raamistiku ning märgib, et ELi 2020. aasta strateegias tunnistatakse selliste strateegiliste projektide loodavat lisandväärtust, mis on piiriülesed, kõrvaldavad kitsaskohti ja toetavad ühendvedude sõlmpunkte (linnad, sadamad, lennujaamad, logistikaplatvormid);

59.  toetab põhivõrgu kontseptsiooni, milline võrk koosneb eelnimetatud põhimõtteid järgivatest esmatähtsatest projektidest, mis on siis peamised ELi rahastamise saajad, ning nõuab tungivalt ELi toetusega transpordivaldkonda tehtavate investeeringute ühildamist teiste seonduvate, muudest ELi allikatest rahastatavate transpordi infrastruktuuri projektidega;

60.  tervitab ELi piires reisivate reisijate reaalsete õiguste kehtestamist lennundus-, raudtee-, merevedude ja bussisektoris ja tunnistab nende õiguste tähtsust isikute vaba liikumise hõlbustamiseks ühtse turu raames;

61.  nõuab nende õiguste jõustamise läbivaatamist lennundussektoris, millele vajaduse korral järgneksid seadusandlikud ettepanekud nende õiguste selgemaks ja kindlamaks muutmiseks, et tagada nende ühtne kohaldamine kogu ELis ja vältida ühtsel turul ohtu moonutada transpordiliikide sisest ja nende vahelist konkurentsi; nõuab nende ettepanekute ühildamist piisava tarbijakaitsega sellistes valdkondades nagu reisipaketid, pankrotid ja ülemäärased teenustasud;

62.  juhib tähelepanu sellele, et lennureisijate õigusi reguleeriv kehtiv õigusraamistik vajab paremaid täitemeetmeid, et kodanikud ja eeskätt liikumispuudega isikud saaksid oma õigusi täielikult kasutada; palub komisjonil tarbijakaitse tugevdamiseks võtta vastu ettepanek lennureisijate õiguse käsitleva määruse muutmiseks ja teatis kõiki transpordiliike kasutavate reisijate õiguste kohta koos järgnevate seadusandlike ettepanekutega;

63.  palub komisjonil teha kokkuvõte senistest kogemustest reisijate õiguste valdkonnas, tuua välja transpordiliikide ühisjooned ja koostada lähiaastateks üldised poliitikasuunised, keskendudes eriti reisijate teadlikkuse tõstmisele oma õigustest ja nende kasutamisest;

64.  palub komisjonil julgustada uute tehnoloogiate kasutamist tõhusas, targas ja jätkusuutlikus transpordisüsteemis, kus reisija abistamiseks toetatakse ühtset piletisüsteemi;

65.  rõhutab digitaalse ühtse turu väljaarendamise vajadust ja märgib, et sellest tulenev kasu mõjutab Euroopa kodanike igapäevaelu; nõuab meetmeid, millega edendada e-tervist ja taskukohaste lairibateenuste üldist kättesaadavust; tervitab ettepanekut võtta vastu otsus koostada Euroopa raadiospektri tegevuskava, eelkõige vabastada 800 MHz sagedusriba digitaalne dividend aastaks 2013, et traadita lairibaühenduse turg saaks kasvada ja tagada kiire internetiühenduse kõigile kodanikele, eeskätt neile, kes elavad Euroopa raskemini ligipääsetavates piirkondades (saared, mäed, hõredalt asustatud ja maapiirkonnad);

66.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid käsitleksid komisjoni ettepanekus horisontaalse diskrimineerimise vastase direktiivi kohta (KOM(2008)0426) mitte ainult kulusid, vaid ka võimalikku kasu sellest, kui inimestele, kes varem ei tundnud ennast teatavates piirkondades ohutult ja turvaliselt, muutuvad seal teenused kättesaadavaks;

67.  toetab kindlalt 2010. aasta aruandes ELi kodakondsuse kohta (KOM(2010)0603) sisalduvat 25 meedet kodanike igapäevaelu parandamiseks, eriti neid, mis on seotud kuriteoohvrite, kahtlusaluste ja süüdistatavate senisest parema kaitsega;

68.  on rahul direktiiviga patsientide õiguste kohta piiriüleses tervishoius ja kutsub liikmesriike üles seda täies mahus rakendama;

Kesksed prioriteedid

69.  palub komisjonil parlamendi kesksete prioriteetidena toetada järgmisi ettepanekuid:

o
o   o

70.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 187 E, 24.7.2008, lk 80. (2) ELT C 306 E, 15.12.2006, lk 277. (3) ELT L 176, 7.7.2009, lk 17. (4) ELT L 98, 16.4.2005, lk 47. (5) ELT C 349 E, 22.12.2010, lk 25. (6) ELT C 8 E, 14.1.2010, lk 7. (7) ELT C 279 E, 19.11.2009, lk 17. (8) ELT C 349 E, 22.12.2010, lk 1. (9) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0186. (10) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0376. (11) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0320. (12) http://www.eesc.europa.eu/smo/news/Obstacles_December-2008.pdf. (13) ELT C 349 E, 22.12.2010, lk 10. (14) ELT L 218, 13.8.2008, lk 30.

Euroopa Parlamendi 6. aprilli 2011. aasta resolutsioon ühtse turu kohta ettevõtluse ja majanduskasvu edendajana (2010/2277(INI))

P7_TA(2011)0146 A7-0071/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Ühtse turu akt. Kõrge konkurentsivõimega sotsiaalne turumajandus. 50 ettepanekut ühise tööturu ja ettevõtlusmaastiku ning omavahelise kaubavahetuse parendamiseks” (KOM(2010)0608);

–  võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni ühtse turu loomise kohta tarbijatele ja kodanikele(1);

–  võttes arvesse professor Mario Monti 9. mai 2010. aasta aruannet „Ühtse turu uus strateegia”;

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020 – strateegiline juhtalgatus. Innovaatiline liit” (KOM(2010)0546);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Arukas reguleerimine Euroopa Liidus” (KOM(2010)0543);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa digitaalne tegevuskava” (KOM(2010)0245);

–  võttes arvesse raportit, mis käsitleb hinnangut VKEde juurdepääsule riigihanketurgudele Euroopa Liidus(2);

–  võttes arvesse komisjoni teatist ettevõtja ja tarbija vahelise piiriülese e-kaubanduse kohta ELis (KOM(2009)0557);

–  võttes arvesse komisjoni 29. juuni 2009. aasta soovitust ühtse turu toimimise tõhustamise meetmete kohta(3);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Keskkonnahoidlikud riigihanked” (KOM(2008)0400);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Kõigepealt mõtle väikestele'– Euroopa väikeettevõtlusalgatus ”Small Business Act'„(KOM(2008)0394);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „21. sajandi Euroopa ühtne turg” (KOM(2007)0724) ja sellega kaasnevat komisjoni talituste töödokumenti „Ühtne turg: ülevaade saavutustest” (SEK(2007)1521);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Võimalused, juurdepääs ja solidaarsus: uus sotsiaalne visioon 21. sajandi Euroopast” (KOM(2007)0726);

–  võttes arvesse komisjoni tõlgendavat teatist, mis käsitleb riigihankeid ja kontsessioone reguleeriva ühenduse õiguse kohaldamist avaliku ja erasektori institutsionaliseeritud partnerluste suhtes (K(2007)6661);

–  võttes arvesse komisjoni teatist pealkirjaga: „On aeg tõsta tempot: uus partnerlus majanduskasvu ja töökohtade loomise nimel” (KOM(2006)0030);

–  võttes arvesse nõukogu 10. detsembri 2010. aasta järeldusi ühtse turu akti kohta;

–  võttes arvesse oma 21. septembri 2010. aasta resolutsiooni e-kaubanduse siseturu väljakujundamise kohta(4);

–  võttes arvesse oma 18. mai 2010. aasta resolutsiooni uute arengute kohta riigihangetes(5);

–  võttes arvesse oma 9. märtsi 2010. aasta resolutsiooni siseturu tulemustabeli kohta(6);

–  võttes arvesse oma 3. veebruari 2009. aasta resolutsiooni kommertskasutusele eelnevate hangete kohta: innovatsiooni kiirendamine jätkusuutlike ja kõrgekvaliteediliste avalike teenuste tagamiseks Euroopas(7);

–  võttes arvesse oma 30. novembri 2006. aasta resolutsiooni teemal „On aeg tõsta tempot – kasvava majandusega ja ettevõtliku Euroopa loomine”(8);

–  võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut ELi riigihankepoliitika ajakohastamise kohta (KOM(2011)0015);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, majandus- ja rahanduskomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, regionaalarengukomisjoni ning õiguskomisjoni arvamusi (A7-0071/2011),

A.  arvestades, et vabal ja õiglasel konkurentsil põhinev ühtne turg on ELi majandusreformi esmatähtis eesmärk ja maailma majanduses Euroopa peamine konkurentsieelis;

B.  arvestades, et siseturu üks suuri eeliseid on olnud liikuvuse tõkete kaotamine ning institutsiooniliste eeskirjade ühtlustamine, mis on edendanud kultuurilist mõistmist, integratsiooni, majanduskasvu ja Euroopa solidaarsust;

C.  arvestades seda, kui tähtis on suurendada usaldust ühtse turu vastu kõigil tasanditel ning kõrvaldada olemasolevat tõkked äri alustavatele ettevõtetele; arvestades kõrgeid halduskulusid, mis heidutavad uusi ettevõtjaid;

D.  arvestades, et on tähtis, et ühtse turu akt ei koosneks mitmest üksteisest eraldatud meetmest ja et kõik ettepanekud osaleksid üheskoos ühtse eesmärgi saavutamises;

E.  arvestades, et turu killustatus mõjutab kõiki ettevõtjaid, kuid et VKEd on sellest tulenevate probleemide suhtes eriti tundlikud;

F.  arvestades, et üldise arusaama kohaselt on ühisturust siiani kasu saanud põhiliselt suured ettevõtted, hoolimata sellest, et ELi kasvumootoriks on VKEd;

G.  arvestades, et vähene innovatsioon ELis on viimaste aastate madala majanduskasvu üks põhilisi tegureid; arvestades, et innovatsioon rohelise tehnoloogia alal annab võimaluse pikaajalise majanduskasvu ja keskkonnakaitse kokkusobitamiseks;

H.  arvestades, et ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamiseks peab ühtne turg looma tingimused arukaks, jätkusuutlikuks ja kaasavaks majanduskasvuks; arvestades, et ühtne turg peab muutuma ELi ettevõtete innovatsiooni ja teadustegevuse jaoks paremaks keskkonnaks;

I.  arvestades, et konkurentsipoliitika on oluline vahend selle tagamisel, et ELil on dünaamiline, tõhus ja uuenduslik siseturg ning et EL on konkurentsivõimeline ülemaailmses ulatuses;

J.  arvestades, et riskikapital on uute innovatiivsete ettevõtete jaoks oluline finantseerimisallikas; arvestades, et ELi liikmesriikidesse investeerida soovivate riskikapitalifondide jaoks esineb tõkkeid;

K.  arvestades, et info- ja sidetehnoloogia arendamine ja laialdasem kasutamine ELi ettevõtete poolt on meie tulevase majanduskasvu seisukohalt olulise tähtsusega;

L.  arvestades, et e-kaubandus ja e-teenused, sh e-valitsuse ja e-tervise teenused, on ELi tasandil endiselt välja arendamata;

M.  arvestades, et postisektor ning postisüsteemide ja -teenuste koostalitlusvõime ja koostöö edendamine võivad oluliselt mõjutada piiriülese e-kaubanduse arengut;

N.  arvestades, et olemasolevad regulatiivsed tõkked takistavad autoriõiguste tõhusat litsentsimist, põhjustades audiovisuaalsete toodete turul kõrge killustumise taseme, mis on ELi ettevõtetele kahjulik; arvestades, et nii ettevõtted kui ka tarbijad võidaksid audiovisuaalsete toodete ja teenuste tõeliselt ühtse turu loomisest, mis austab interneti kasutajate põhiõigusi;

O.  arvestades, et võltsimine ja piraatlus vähendavad e-kaubanduse usaldusväärsust ning soodustavad intellektuaalomandi kaitse eeskirjade killustumist, lämmatades innovatsiooni ühtsel turul;

P.  arvestades, et erinevad maksusätted võivad põhjustada piiriüleste tehingute jaoks märkimisväärseid takistusi; arvestades, et riikide maksupoliitika koordineerimine, nagu seda on kavandanud Mario Monti oma raportis, tooks olulist lisandväärtust ettevõtetele ja kodanikele;

Q.  arvestades, et riigihangetel on majanduskasvu suurendamises tähtis koht, moodustades umbes 17% ELi SKP-st; arvestades, et piiriülesed hanked moodustavad vaid väikese osa kogu riigihangete turust, hoolimata sellest, et tegu on ELi äriühingute jaoks hea võimalusega; arvestades, et VKEdel on endiselt piiratud juurdepääs riigihangete turgudele;

R.  arvestades, et teenused on majanduskasvu ja tööhõive jaoks esmatähtis sektor, kuid teenuste ühtne turg on endiselt välja arendamata, tulenevalt eelkõige lünkadest teenuste direktiivis ja raskustest, mida liikmesriikidel on seoses selle direktiivi rakendamisega ette tulnud,

Sissejuhatus

1.  tervitab komisjoni teatist „Ühtse turu akt”; on seisukohal, et teatise kolm peatükki on võrdselt olulised ja omavahel seotud ning neid tuleks käsitleda ühtse lähenemisviisi alusel, erinevaid põhiküsimusi üksteisest eraldamata;

2.  rõhutab eelkõige komisjoni kõnealuses teatises võetud kohustust toetada uusi säästva arengu edendamise viise;

3.  nõuab tungivalt, et komisjon viiks läbi järgmise finantsraamistiku ELi eelarveeesmärkide finantsauditi ja seaks prioriteediks Euroopa lisandväärtust loovad projektid, mis on võimelised teadusuuringute, teadmiste ja innovatsiooni alal ELi konkurentsivõimet ja integratsiooni parandama;

4.  rõhutab eelkõige seoses majandus- ja finantskriisiga ühtse turu tähtsust ELi ettevõtete konkurentsivõimele ja Euroopa majanduskasvule, nõuab, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid piisavad vahendid, et parandada ühtse turu reeglite rakendamist, ning tervitab teatises kasutatud terviklikku lähenemisviisi; rõhutab Mario Monti aruandes sisalduvate eri meetmete vastastikust täiendavust, mis ei kajastu täielikult ühtse turu aktis;

5.  kutsub seetõttu komisjoni üles esitama ambitsioonikat meetmepaketti, mis juhindub siseturu konkurentsivõime edendamise selgest ja sidusast strateegiast; kutsub komisjoni üles järgima Mario Monti aruande vaimu, mille kohaselt tuleks edendada liberaliseerimist ja konkurentsi ning samuti soodustada maksu- ja sotsiaalvaldkonna ühtlustumist;

6.  rõhutab, et tuleb parandada Euroopa Liidu majanduse juhtimist ja luua ettevõtetele majanduslikud tingimused, et nad saaksid kasutada ühtse turu pakutavaid eeliseid kasvu ja konkurentsivõime suurendamiseks, ja nõuab selle seose selgesõnalist väljendamist ühtse turu aktis; palub komisjonil pöörata erilist tähelepanu mõjule, mida ELi liikmesriikide suurenevad majanduslikud erinevused avaldavad ühtse turu sisemisele ühtekuuluvusele;

7.  rõhutab vajadust võtta vastu ambitsioonikas Euroopa tööstuspoliitika eesmärgiga tugevdada reaalmajandust ja saavutada selle muutumine arukamaks ja säästlikumaks;

8.  rõhutab, et Euroopa strateegia välismõõde, mis hõlmab ka rahvusvahelist kaubandust, on turgude integreerimise tõttu üha olulisem ning et seetõttu võib asjakohane välisstrateegia olla tõeliselt kasulik selleks, et tagada jätkusuutlik majanduskasv, tööhõive ja ettevõtjate jaoks ühtse turu tugevdamine kooskõlas ELi 2020. aasta strateegia eesmärkidega; rõhutab vajadust muuta ELi kaubanduspoliitika tõeliseks säästva arengu ning uute ja paremate töökohtade loomise vahendiks; palub komisjonil töötada välja kaubanduspoliitika, mis on kooskõlas tugeva töökohti loova tööstuspoliitikaga;

9.  märgib, et ühtset turgu ja regionaalarengut puudutavad Euroopa Liidu poliitikameetmed täiendavad vastastikku üksteist, ning rõhutab, et ühtse turu edusammud ja liidu piirkondade edasine areng on teineteisest sõltuvad, aidates kaasa ühtekuuluvale ja konkurentsivõimelisele Euroopale; väljendab heameelt Euroopa Komisjoni ettepanekute üle, mille eesmärk on süvendada ühtset turgu; rõhutab, et ühtse turu tegelik ja tõhus tagamine kõikides ELi piirkondades on inimeste, kaupade, kapitali ja teenuste vaba liikumise ning seega ka tugeva ja dünaamilise ühtse turu eeltingimuseks; juhib seoses sellega tähelepanu liidu regionaalpoliitika kesksele rollile infrastruktuuri arendamisel ning seoses piirkondade majanduslikult ja sotsiaalselt sidusa ja tasakaalustatud arendamisega;

Üldhinnang
Ühtne innovatiivne turg

10.  kutsub komisjoni üles võtma koostöös asjaomaste sidusrühmadega vastu järjekindla ja tasakaaluka strateegia, et edendada innovatsiooni ja toetada ka uuenduslikku ettevõtlust, mis oleks parim viis loometegevuse tunnustamiseks, ning kaitsta selliseid põhiõigusi nagu õigus eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele;

11.  avaldab tugevat toetust VKE-sõbraliku ELi patendi ja ühtse patendivaidluste lahendamise süsteemi loomisele, eesmärgiga muuta ühtne turg liidriks innovatsiooni alal ja suurendada Euroopa konkurentsivõimet; rõhutab, et patentide tõlkimine mitmesse keelde on täiendav kulukoormus, mis takistab innovatsiooni ühtsel turul, ning et keelelises korralduses tuleb võimalikult kiiresti leida kompromiss;

12.  avaldab toetust ELi projektivõlakirjade loomise ideele, eesmärgiga toetada pikaajalist innovatsiooni ja uute töökohtade loomist ühtsel turul ja rahastada piiriüleste infrastruktuuri suurprojektide rakendamist, eriti energia, transpordi ja telekommunikatsiooni valdkondades, mis toetaks meie majanduste ökoloogilisemaks muutmist; rõhutab vajadust sobilike riskijuhtimise struktuuride ning kõigi võimalike kohustuste täieliku avalikustamise järele;

13.  juhib tähelepanu täielikult toimiva energia siseturu tähtsusele suurema sõltumatuse saavutamiseks energiaga varustamisel; on seisukohal, et seda on võimalik saavutada piirkondlike klastrite loomisel põhineva lähenemisviisi ning energiavarustuse kanalite ja allikate mitmekesistamise abil; rõhutab, et Ida-Euroopa infrastruktuuri tuleks parandada, et viia see kooskõlla Lääne-Euroopas asuvate liikmesriikide infrastruktuuriga; rõhutab, et energia siseturg peaks andma oma panuse energiahindade taskukohasuse säilitamisse nii tarbijate kui ka ettevõtjate jaoks; on veendunud, et ELi kliima ja energiaga seotud eesmärkide saavutamiseks on vaja uut lähenemisviisi, et kohaldada CO2 heitkoguste ja energiasisalduse suhtes sobivaid minimaalseid maksumäärasid; rõhutab vajadust uute energiatõhususe kavade ja meetmete järele, et suurendada oluliselt energiasäästu; rõhutab vajadust edendada arukaid võrke ja taastuvaid energiaallikaid ning julgustada kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi kasutama oma energiatõhususe kavades info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaid; palub komisjonil jälgida tähelepanelikult energiamärgistuse, ökodisaini, transpordi-, ehituse- ja infrastruktuurialaste direktiivide rakendamist, et tagada ühtne Euroopa raamkäsitlus ning seda rakendada;

14.  toetab toodete ökoloogilise jalajälje algatust ja nõuab tungivalt, et komisjon esitaks kiiresti ettepaneku ühtse hindamis- ja märgistussüsteemi loomiseks;

15.  kutsub komisjoni üles edendama piiriüleseid investeeringuid ning looma raamistikku, mis julgustaks riskikapitalifondide investeeringuid ühtsele turule, kaitsma investoreid ja pakkuma motivatsiooni nende vahendite suunamiseks jätkusuutlikesse projektidesse, et saavutada ELi 2020. aasta strateegias seatud ambitsioonikaid eesmärke; kutsub komisjoni üles uurima Euroopa riskikapitalifondi loomise võimalikkust, mis oleks võimeline investeerima algstaadiumi kontseptsiooni tõestamisse ja ettevõtete arendamisse enne kaubanduslikke investeeringuid; palub komisjonil igal aastal hinnata avalike ja erainvesteeringute vajadust ja seda, kuidas seda vajadust tema ettepanekute raames rahuldatakse või peaks rahuldama;

16.  tunnustab riigihangete, eriti kommertskasutusele eelnevate hangete tähtsust ning rolli, mida need täidavad innovatsiooni stimuleerimisel ühtsel turul; ergutab liikmesriike kasutama kommertskasutusele eelnevaid hankeid, et anda otsustav algtõuge uutele innovatiivsete ja roheliste tehnoloogiate turgudele, parandades samas avalike teenuste kvaliteeti ja tõhusust; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles paremini teavitama riigiasutusi kommertskasutusele eelnevate hangete olemasolevatest võimalustest; kutsub komisjoni üles uurima võimalusi piiriüleste ühishangete hõlbustamiseks;

17.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid suurendaksid jõupingutusi innovatsiooniressursside ühendamiseks, luues innovatsiooniklastreid, ning astuksid samme, julgustamaks VKEde osalemist ELi teadusuuringute programmides; rõhutab vajadust teadusuuringute ja innovatsiooni tulemuste levitamiseks ja piiriüleseks ärakasutamiseks;

Ühtne digitaalne turg

18.  tervitab komisjoni ettepanekut läbi vaadata e-allkirju käsitlev direktiiv, eesmärgiga võimaldada turvaliste e-autentimissüsteemide piiriülese tunnustamise ja kaastalitluse õigusraamistik; rõhutab vajadust e-identimise ja e-autentimise vastastikuseks tunnustamiseks kogu Euroopa Liidus ja palub seoses sellega komisjonil eelkõige tegeleda teenustesaajate diskrimineerimise probleemiga, mis on seotud nende rahvuse või elukohaga;

19.  leiab, et transpordipoliitika valge raamat peaks keskenduma ettepanekutele, mis parandavad jätkusuutlikke transpordiviise, sh intermodaalsust ehk koostalitust; rõhutab kavandatud e-liikuvuse paketi tähtsust, mis on suunatud uute tehnoloogiate kasutamisele tõhusa ja jätkusuutliku transpordisüsteemi toetamiseks, eriti integreeritud piletimüügi kasutamise kaudu; kutsub liikmesriike üles kiiresti rakendama arukate transpordisüsteemide direktiivi;

20.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma vajalikke meetmeid ettevõtjate ja kodanike usalduse suurendamiseks e-kaubanduse suhtes, tagades käesolevas valdkonnas tarbijakaitse kõrge taseme; rõhutab asjaolu, et seda oleks võimalik saavutada, andes põhjaliku hinnangu tarbijaõiguste direktiivile ja põhjaliku mõjuhinnangu kõigile poliitilistele valikutele, mis sisalduvad rohelises raamatus Euroopa lepinguõiguse kohta; juhib tähelepanu asjaolule, et teistes riikides domeenide registreerimise lihtsustamine internetipõhiste ettevõtete jaoks ning internetipõhiste maksesüsteemide parandamine ja teisest riigist võlgade sissenõudmise hõlbustamine kujutavad endast samuti kasulikke meetmeid e-kaubanduse edendamiseks kogu Euroopa Liidus;

21.  rõhutab tungivat vajadust kohandada ELi info- ja kommunikatsioonitehnoloogia standardimispoliitika turu ning poliitiliste arengutega, et saavutada Euroopa poliitilised eesmärgid, mis nõuavad koostalitlusvõimet;

22.  rõhutab vajadust ületada praegu Euroopa Liidus piiriüleses elektroonilises kaubanduses esinevad tõkked; rõhutab vajadust aktiivse poliitika järele, mis võimaldaks kodanikel ja ettevõtjatel täit kasu saada sellest kättesaadavast vahendist, mis võiks neile pakkuda kvaliteetseid tooteid ja teenuseid konkurentsivõimeliste hindadega; on seisukohal, et see oleks ülioluline praeguses majanduskriisi olukorras ning aitaks tohutult kaasa ühtse turu lõpuleviimisele kui ebavõrdsuste suurenemise vastu võitlemise vahend ning vahend kaitsetumate, kaugetes paikades elavate või piiratud liikumisvõimalustega tarbijate, vähese sissetulekuga rühmade ning VKEde kaitsmiseks, kelle jaoks on eriti oluline integreeruda elektroonilise kaubanduse maailma;

23.  rõhutab, et ELi piirkonnad võivad etendada märkimisväärset rolli, aidates komisjonil luua ühtset digitaalset turgu; toonitab seoses sellega, et rõhku tuleks panna ELi piirkondadele kättesaadavate vahendite kasutamisele, et ületada puudujääke e-kaubanduse ja e-teenuste valdkonna arengus, mis võiksid moodustada viljaka aluse piirkondade tulevasele majanduskasvule;

24.  leiab, et VKEdel peaks olema vabadus ulatuslikult Euroopa e-kaubandust kasutada; taunib asjaolu, et komisjon ei kavatse esitada ettepanekut luua Euroopa digitaaltehingute internetipõhine vaidluste lahendamise süsteem aastani 2012, kaksteist aastat pärast seda, kui Euroopa Parlamendi palus esitada vastavasisulise algatuse septembris 2000. aastal(9);

25.  nõuab liikmesriikidelt kolmanda postiteenuste direktiivi (2008/6/EÜ) täielikku rakendamist; rõhutab vajadust tagada universaalne juurdepääs kvaliteetsetele postiteenustele, vältida sotsiaalset dumpingut ja edendada postisüsteemide ja -teenuste koostalitlusvõimet ja koostööd, et hõlbustada toodete tõhusat laialivedu ja veebiostude teekonna jälgimist, mis suurendab kodanike usaldust piiriülese ostlemise vastu;

26.  rõhutab vajadust luua ühtne turg internetis levitatavate audiovisuaalsete toodete jaoks, edendades info- ja kommunikatsiooniteenuste avatud standardeid, ja toetada innovatsiooni ja loovust autoriõiguste tõhusa haldamise kaudu, sh luues üleeuroopalise litsentsisüsteemi, eesmärgiga kindlustada kodanikele laiem ja õiglasem juurdepääs kultuuriteenustele ja -toodetele ning tagada, et õiguste valdajad saaksid oma loomingu eest kohase tasu ning et austataks internetikasutajate põhiõigusi; rõhutab vajadust lähendada intellektuaalomandi elektroonilisi õigusi reguleerivaid õigusakte kehtivatele tavapärastele intellektuaalomandi õigusaktidele, eeskätt kaubamärkide osas, et suurendada tarbijate ja ettevõtjate usaldust e-kaubanduse vastu;

27.  juhib tähelepanu vajadusele tugevdada internetipiraatluse vastast võitlust, et kaitsta loojate õigusi, austades samal ajal tarbijate põhiõigusi; juhib tähelepanu asjaolule, et asutusi ja kodanikke tuleb põhjalikult teavitada võltsimise ja piraatluse tagajärgedest; tervitab komisjoni väljakuulutatud algatust, mis puudutab võltsimist ja piraatlust, eelkõige seadusandlike ettepanekute esitamist 2011. aastal, et kohandada õiguslikku raamistikku interneti uute probleemidega ja tugevdada tolliasutuste meetmeid selles valdkonnas; märgib, et sellega seoses võiks saavutada ka sünergia Euroopa turujärelevalve tugevdamiseks väljakuulutatud tegevuskavaga;

28.  rõhutab samuti, et intellektuaalomandi õiguste kaitset ja jõustamist tuleks arendada osana laiemast kavast, milles võetakse arvesse tarbijate ja ELi kodanike õigusi ja vajadusi, minemata vastuollu muu ELi sise- ja välispoliitikaga, nagu infoühiskonna, hariduse, tervishoiu, kolmandate riikide arengu ning rahvusvahelisel tasandil bioloogilise ja kultuurilise mitmekesisuse edendamisega;

Ühtne ettevõtjasõbralik turg

29.  rõhutab, et jätkusuutliku siseturu saavutamiseks tuleb finantsjärelevalvepaketti tõhusalt rakendada ja lõpule viia; nõuab, et komisjon viiks läbi hindamise, et kindlustada nimetatud rakendamine kogu ELis, ja koostaks igal aastal avaldatava vastavustabeli; on seisukohal, et selle eesmärgi saavutamiseks tuleks riiklike ja ELi järelevalveüksuste seas edendada parimate tavade kasutamist;

30.  kutsub komisjoni üles parandama VKEde juurdepääsu kapitaliturgudele, ühtlustades saadaolevat teavet erinevatest ELi rahastamisvõimalustest, näiteks neist, mida pakuvad konkurentsivõime- ja innovatsiooniprogramm, Euroopa Investeerimispank või Euroopa Investeerimisfond, ning muutes rahastamiskorda lihtsamaks, kiiremaks ja vähem bürokraatlikuks; soovitab seetõttu terviklikumat lähenemist rahastamise võimaldamisele, eelkõige selleks, et toetada üleminekut jätkusuutlikumale majandusele;

31.  leiab, et Euroopa pangandusturu pluralistlik struktuur on kõige paremini vastavuses VKEde erinevate finantsvajadustega ning et õigusmudelite ja äriliste eesmärkide mitmekesisus parandab juurdepääsu rahastamisele;

32.  rõhutab VKEde ja mikroettevõtete majanduslikku tähtsust Euroopa majanduses; rõhutab seepärast vajadust tagada, et „kõigepealt mõtle väikestele” põhimõte, mida väikeettevõtlusalgatusega „Small Business Act” edendatakse, oleks hästi rakendatud, ja toetab komisjoni meetmeid VKEde üleliigse halduskoormuse likvideerimiseks; teeb ettepaneku, et konkreetse kasvupotentsiaali, kõrgete palkade ja heade töötingimustega VKEsid tuleb toetada, ja nõuab diferentseerimist Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” raames, et viia see kooskõlla Euroopa 2020. aasta strateegiaga;

33.  juhib tähelepanu kohalike ettevõtete tähtsusele ebasoodsas olukorras olevate piirkondade, eelkõige raskustes linnaosade või väheasustatud piirkondade sotsiaalse sideme, tööhõive ja dünaamilisuse jaoks; nõuab neile asjakohast toetust liidu regionaalpoliitika kaudu;

34.  rõhutab, et VKEde võimekust on vaja tugevdada seoses projektide kavandamise ja ettepanekute kirjutamisega, sh tehnilise abi ja sobilike haridusprogrammidega;

35.  nõuab Euroopa osaühingu põhikirja kohta käiva õigusakti vastuvõtmist, et hõlbustada VKEde loomist ja piiriülest tegutsemist ühtsel turul;

36.  leiab, et kapitaliinvestorid rahastaksid aktiivsemalt väike- ja mikroettevõtteid nende idustaadiumis, kui oleks rohkem tõhusaid väljumise võimalusi riiklike või üleeuroopaliste arenevate väärtpaberibörside kaudu, mis ei toimi praegu nõuetekohaselt;

37.  nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid rakendaksid täielikult nn kaupade paketti;

38.  rõhutab omavahel ühendatud äriregistrite tähtsust ja kutsub komisjoni üles arendama välja selge õigusraamistiku, mis tagaks, et teave vastavates äriregistrites on täielik ja õige;

39.  tunnustab jaekaubandussektori tähtsat panust majanduskasvus ja töökohtade loomisel; palub komisjonil lisada ühtse turu aktile ettepaneku Euroopa jaekaubanduse tegevuskava kohta, milles tuvastatakse ja käsitletakse mitmeid probleeme, millega jaemüüjad ja tarnijad ühtsel turul kokku puutuvad; on seisukohal, et tegevuskava peaks põhinema Euroopa Parlamendis praegu tehtava, tõhusamat ja õiglasemat jaekaubandusturgu käsitleva töö järeldustel;

40.  rõhutab tarbetute fiskaalsete, halduslike ja õiguslike tõkete kõrvaldamise tähtsust piiriülesele tegevusele; on seisukohal, et tarvis on selgemat käibemaksuraamistikku ja aruandekohustust ettevõtetele, et julgustada jätkusuutlikke tootmise ja tarbimise mustreid, piirata kohandamiskulusid, võidelda käibemaksupettustega ja suurendada ELi äriühingute konkurentsivõimet;

41.  tervitab komisjoni kavatsust avaldada roheline raamat ettevõtete haldamise kohta ja algatada avalik arutelu ettevõtete investeeringute sotsiaal-, keskkonna- ja inimõiguslikke aspekte puudutava teabe üle; nõuab tungivalt, et komisjon teeks konkreetsed ettepanekud erainvesteeringute kohta, et luua tõhusad stiimulid pikaajalistele, jätkusuutlikele ja eetilistele investeeringutele, koordineerida paremini ettevõtete fiskaalpoliitikat ja julgustada ettevõtete vastutust;

42.  väljendab heameelt energiamaksu direktiivi läbivaatamise üle, mille eesmärk on võtta paremini arvesse kliimamuutusega seotud eesmärke, tingimusel, et see ei too kaasa ebaproportsionaalselt suurt maksukoormust kaitsetumatele tarbijatele;

43.  tervitab soojalt komisjoni algatust juriidilise isiku tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi direktiivi loomiseks ning rõhutab, et see võib vähendada maksude vältimist ning suurendada ettevõtete tulumaksumäärade läbipaistvust ja võrreldavust, vähendades seega takistusi piiriülesele tegevusele;

44.  kutsub komisjoni üles muutma riigihankemenetlusi tulemuslikumaks ja vähem bürokraatlikuks, et julgustada ELi äriühingute osalemist piiriülestel riigihangetel; rõhutab, et on vaja veelgi suuremat lihtsustamist, eriti väikeste kohalike ja piirkondlike asutuste jaoks, ja selleks, et võimaldada VKEdele suuremat juurdepääsu riigihangetele; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks riigihangete avatuse taset puudutavad andmed ja tagaks vastastikkuse teiste tööstusriikide ja suurte kiiresti areneva majandusega riikidega; kutsub komisjoni üles uurima uusi viise, millega parandada Euroopa ettevõtete juurdepääsu ELi välistele riigihanketurgudele, et tagada võrdsed võimalused nii Euroopa kui ka euroopavälistele ettevõtetele, mis konkureerivad riigihankelepingutele;

45.  teeb üldisema ettepaneku, et tulevased kaubanduslepingud, mille üle EL peab läbirääkimisi, peaksid sisaldama säästva arengu peatükki, toetudes ettevõtete sotsiaalse vastutuse põhimõtetele, mis on määratletud OECD 2010. aastal ajakohastatud suunistes hargmaistele ettevõtetele;

46.  kutsub komisjoni üles paremini kooskõlastama VKEsid käsitlevaid riigisisese ja rahvusvahelise tasandi meetmeid, tegema kindlaks, millistel VKEdel on kaubanduspotentsiaali, ning neid toetama; on arvamusel, et liikmesriigid peaksid rohkem tegema selleks, et innustada VKEsid kasutama olemasolevaid algatusi ja vahendeid, nagu turulepääsu andmebaas ja ekspordiettevõtete abiliin;

47.  on arvamusel, et komisjon peaks tõhustama oma jõupingutusi piiriülese panganduse hõlbustamiseks, eemaldades kõik takistused võistlevate kliiring- ja arveldussüsteemide kasutamiselt ja rakendades ühiseid kauplemiseeskirju;

48.  leiab, et komisjon peaks rahastama Euroopa-sisest kutseoskuste vahetamist, millega väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted saaksid kasu suurtes ettevõtetes saadaolevatest kutseoskustest, edendades sellega sünergiat ja mentorlust;

49.  nõuab komisjonilt tungivalt ettepanekuid raamatupidamisdirektiivide läbivaatamiseks, et vältida kulukat ja ebatõhusat ülereguleerimist, seda eriti VKEde puhul, nii et nende konkurentsivõimet ja kasvuväljavaateid tunduvalt tõhusamalt ära kasutada;

Ühtne teenuste turg

50.  rõhutab, et teenuste direktiivi tuleb täies ulatuses ja nõuetekohaselt rakendada, sh luues täielikult toimivad kontaktpunktid, mis võimaldavad menetluste ja formaalsuste teostamist elektroonilisel teel, mis vähendaks olulisel määral ettevõtete tegevuskulusid ja edendaks ühtset teenuste turgu; nõuab, et komisjon ja liikmesriigid teeksid koostööd ja astuksid täiendavaid samme ühtse teenuste turu arendamisel vastastikuse hindamise põhjal; nõuab tungivalt, et komisjon paneks erilist rõhku ühtse veebiteenuste turu arendamisele;

51.  kutsub komisjoni üles ergutama äriteenuste sektori arengut ning võtma vajalikke reguleerivaid meetmeid ettevõtjate, eelkõige VKEde kaitsmiseks turustusahela suuremate ettevõtete ebaausate kaubandustavade eest; palub, et komisjon määratleks sidusrühmadega konsulteerides „selgelt ebaõiglased kaubandustavad” turustusahelas ja pakuks välja edasise tegevuskava ebaõiglaste kaubandustavade ennetamiseks seoses konkurentsi ja lepinguvabadusega; tuletab meelde oma 16. detsembri 2008. aasta resolutsiooni eksitavate „kataloogiettevõtete” kohta(10) ja nõuab tungivalt, et komisjon esitaks uuesti ettepaneku eksitavate „kataloogiettevõtete” kuritahtliku tegevuse ennetamiseks;

52.  on veendunud, et igasugune teenuste kontsessioone käsitleva õigusakti ettepanek peaks looma õigusliku raamistiku, millega oleks tagatud läbipaistvus ning üleeuroopaline tõhus kohtulik kaitse nii ettevõtjate kui ka ostjate jaoks; palub, et komisjon esitaks enne mis tahes õigusakti ettepaneku tegemist tõendeid, et ELi toimimise lepingus kirjapandud üldpõhimõtteid (diskrimineerimise keeld, võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõte) ei kohaldata tegelikkuses teenuste kontsessioonidele rahuldaval määral;

53.  tervitab komisjoni kavatsust esitada ettepanek standardimisraamistiku õigusreformiks, mis kataks ka teenuseid; rõhutab, et teenuste standardimine peaks kaasa aitama siseturu lõpuleviimisele, kus see on osutunud kasulikuks, ja eriti peaks igati arvesse võtma VKEde vajadusi; tunnustab tootestandardite rolli Euroopa siseturu toimimises ja on arvamusel, et standardid on oluline vahend tarbijatele ning ettevõtjatele suunatud säästva arengu põhimõtetele vastavate kvaliteetsete kaupade ja teenuste edendamisel; nõuab, et võetaks meetmeid läbipaistvuse parandamiseks, kulude vähendamiseks ja sidusrühmade paremaks kaasamiseks;

54.  rõhutab piirkondliku konkurentsivõime võimendamise huvides piirkondade aruka spetsialiseerumise tähtsust; on seisukohal, et ELi ühtne turg saab tervikuna õitseda vaid siis, kui kaasatud on kõik osalejad ja piirkonnad – kaasa arvatud kõigi sektorite, sh avaliku sektori VKEd, sotsiaalmajandus ja kodanikud ise; on samuti seisukohal, et kaasata ei tule mitte ainult mõned kõrgtehnoloogilised alad, vaid terve Euroopa ja iga liikmesriigi kõik piirkonnad, millest igaüks keskendub oma tugevustele Euroopas (st spetsialiseerub arukalt);

55.  rõhutab siseturu välismõõtme olulisust ning eriti regulatiivset koostööd peamiste kaubanduspartneritega, kas kahepoolsel või mitmepoolsel tasemel, eesmärgiga edendada õigusnormide lähendamist, kolmandate riikide korra samaväärsust ning rahvusvaheliste standardite laialdasemat vastuvõtmist; julgustab komisjoni uurima olemasolevaid lepinguid kolmandate osapooltega, mis laiendavad siseturu elemente väljapoole selle piire, pöörates tähelepanu nende tõhususele õiguskindluse pakkumisel potentsiaalsetele kasusaajatele;

Peamised prioriteedid
ELi patendi ja ühtse patendivaidluste lahendamise süsteemi loomine

56.  rõhutab, et ühenduse patendi ja ühtlustatud patendivaidluste lahendamise süsteemi loomine ning parandatud autoriõiguste haldamise süsteem on innovatsiooni ja loovuse toetamisele ühtse turu siseselt hindamatu väärtusega (ühtse turu akti ettepanekud 1 ja 2);

Innovatsiooni rahastamine

57.  nõuab, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid piisavalt arvesse innovatsiooni tähtsust tugeva ja jätkusuutlikuma majanduskasvu ja uute töökohtade loomise jaoks, tagades, et innovatsiooni rahastatakse nõuetekohaselt, konkreetselt ELi projektiväärtpaberite loomise kaudu ja eriti energia, transpordi ja telekommunikatsiooni valdkondades, toetades meie majanduste ökoloogilisemaks muutmist, ning õigusraamistiku loomise kaudu, mis julgustaks riskikapitalifonde tõhusalt investeerima kogu ELis; rõhutab, et tuleks pakkuda stiimuleid pikaajalistele investeeringutele innovatiivsetesse ja uusi töökohti loovatesse sektoritesse (ühtse turu akti ettepanekud 15 ja 16);

E-kaubanduse stimuleerimine

58.  nõuab tungivalt, et komisjon astuks kõik vajalikud sammud, et suurendada ettevõtjate ja tarbijate usaldust e-kaubanduse vastu ja stimuleerida selle arengut ühtsel turul; rõhutab, et võltsimise ja piraatluse vastane ELi tegevuskava ning autoriõiguste haldust käsitlev raamdirektiiv on selle eesmärgi saavutamiseks hädavajalikud (ühtse turu akti ettepanekud 2, 3 ja 5);

VKEde osalemise parandamine ühtsel turul

59.  rõhutab asjaolu, et ühtse turu muutmiseks paremaks keskkonnaks VKEdele on vaja täiendavaid meetmeid; on seisukohal, et need meetmed peavad mh parandama nende juurdepääsu kapitaliturgudele, kõrvaldama halduslikud ja fiskaaltõkked nende piiriüleselt tegevuselt, võttes vastu selgema käibemaksuraamistiku ja ühtse konsolideeritud maksubaasi, üle vaatama riigihangete raamistiku et muuta menetlused paindlikumaks ja vähem bürokraatlikumaks (ühtse turu akti ettepanekud 12, 17, 19 ja 20);

Riigihangete korra tõhustamine

60.  palub, et komisjon vaataks läbi riigihankeid ja avaliku ja erasektori partnerlust puudutavad õigusaktid, eesmärgiga edendada arukat, jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu ühtsel turul ja stimuleerida piiriüleseid riigihankeid; rõhutab vajadust selgema raamistiku järele, mis pakuks õiguskindlust nii ettevõtjate kui ka ostjate jaoks; julgustab liikmesriike tungivalt kasutama kommertskasutusele eelnevaid riigihankeid innovatiivsete ja roheliste tehnoloogiate turu stimuleerimiseks; rõhutab vajadust tagada riigihangete valdkonnas vastastikkus tööstusriikide ja suurte kiiresti areneva majandusega riikidega (ühtse turu akti ettepanekud 17 ja 24);

o
o   o

61.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0186. (2) http://ec.europa.eu/enterprise/policies/sme/business-environment/files/smes_access_to_public_procurement_final_report_2010_en.pdf (3) ELT L 176, 7.7.2009, lk 17. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0320. (5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0173. (6) ELT C 349 E, 22.10.2010, lk 25. (7) ELT C 67 E, 18.3.2010, lk 10. (8) ELT C 316 E, 22.12.2006, lk 378. (9) EÜT C 146, 17.5.2001, lk 101. (10) ELT C 45 E, 23.2.2010, lk 17.