Euroopa Parlamendi 7. aprilli 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2000/75/EÜ lammaste katarraalse palaviku vastase vaktsineerimise osas (KOM(2010)0666 – 05499/2011 – C7-0032/2011 – 2010/0326(COD))

P7_TA(2011)0147 A7-0121/2011

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (KOM(2010)0666);

–  võttes arvesse nõukogu 26. jaanuari 2011. aasta kirja, milles nõukogu pidas vajalikuks õigusliku aluse muutmist ja palus, et Euroopa Parlament võtaks vastu seisukoha komisjoni ettepaneku suhtes Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 43 lõike 2 alusel (05499/2011 - C7-0032/2011);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 43 lõiget 2;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3;

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 15. märtsi 2011. aasta arvamust(1);

–  võttes arvesse õiguskomisjoni arvamust esitatud õigusliku aluse muutmise kohta;

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 55 ja 37;

–  võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit (A7-0121/2011),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 7. aprillil 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/…/EL, millega muudetakse direktiivi 2000/75/EÜ lammaste katarraalse palaviku vastase vaktsineerimise osas

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 43 lõiget 2,

▌

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust(2),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt(3)

ning arvestades järgmist:

(1)  Nõukogu 20. novembri 2000. aasta direktiivis 2000/75/EÜ (millega kehtestatakse erisätted lammaste katarraalse palaviku tõrjeks ja likvideerimiseks)(4) on sätestatud eeskirjad ja meetmed lammaste katarraalse palaviku tõrjeks ja likvideerimiseks, sh ohustatud tsoonide ja järelevalvetsoonide kehtestamise ning lammaste katarraalse palaviku vastaste vaktsiinide kasutamise eeskirjad.

(2)  Varem on liidus registreeritud ainult üksikuid lammaste katarraalse palaviku teatavate serotüüpidega seotud haigusjuhtumeid. Need haigusjuhtumid esinesid peamiselt liidu lõunaosas. Siiski on pärast direktiivi 2000/75/EÜ vastuvõtmist ja eriti pärast lammaste katarraalse palaviku viiruse serotüüpide 1 ja 8 ilmnemist liidus 2006. ja 2007. aastal hakanud lammaste katarraalse palaviku viirus liidus laiemalt levima ja on oht, et see võib muutuda mõnes piirkonnas endeemseks ehk paigustaudiliseks. Seetõttu on kõnealuse viiruse levikut olnud järjest raskem kontrollida.

(3)  Direktiivis 2000/75/EÜ sätestatud lammaste katarraalse palaviku vastase vaktsineerimise eeskirjad põhinevad nõrgestatud elusvaktsiinide kasutamisel saadud kogemustel, kuna need olid ainsad vaktsiinid, mis olid kättesaadavad kõnealuse direktiivi vastuvõtmise ajal. Nõrgestatud elusvaktsiini kasutamise tagajärjel võib vaktsiini viirus ettenägematult levida ka vaktsineerimata loomadele.

(4)  Viimastel aastatel on tänu uuele tehnoloogiale muutunud kättesaadavaks lammaste katarraalse palaviku vastased inaktiveeritud vaktsiinid, mille kasutamisel ei ole ohtu vaktsineerimata loomadele. Inaktiveeritud vaktsiinide laialdase kasutuse tulemusena 2008. ja 2009. aasta vaktsineerimiskampaanias on olukord lammaste katarraalse palaviku tõrjes oluliselt paranenud. Praeguseks on laialt levinud seisukoht, et liidus tuleks lammaste katarraalse palaviku tõrjeks ja ennetuseks kasutada eelkõige inaktiveeritud vaktsiine.

(5)  Selleks et tõhustada lammaste katarraalse palaviku tõrjet ja vähendada selle haiguse negatiivset mõju põllumajandussektorile, on asjakohane muuta direktiivis 2000/75/EÜ sätestatud kehtivaid vaktsineerimiseeskirju, et võtta arvesse viimasel ajal vaktsiinitootmises toimunud tehnoloogia arengut.

(6)  Selleks et 2011. aasta vaktsineerimishooajal oleks kasu uutest eeskirjadest, peaks käesolev direktiiv jõustuma järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

(7)  Käesolevas direktiivis sätestatud muudatustega tuleks vaktsineerimiseeskirjad muuta paindlikumaks, võttes arvesse ka asjaolu, et nüüd on saadaval inaktiveeritud vaktsiinid, mida saab ohutult kasutada ka väljaspool piirkondi, kus kehtivad loomade liikumispiirangud.

(8)  Lisaks ei tohiks ka nõrgestatud elusvaktsiinide kasutamist täielikult välistada, tingimusel et rakendatakse vajalikke ettevaatusabinõusid, kuna teatavates olukordades, nt lammaste katarraalse palaviku viiruse uue serotüübi ilmnemisel, mille vastu ei ole veel inaktiveeritud vaktsiini, võib nõrgestatud elusvaktsiini kasutamine olla vajalik.

(9)  Direktiivi 2000/75/EÜ tuleks seega vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Direktiivi 2000/75/EÜ muudetakse järgmiselt:

1)  Artiklisse 2 lisatakse järgmine punkt:"

2)  Artikkel 5 asendatakse järgmisega:"

Artikkel 5

1.  Liikmesriigi pädev asutus võib otsustada lubada lammaste katarraalse palaviku vastaste vaktsiinide kasutamist järgmistel tingimustel:

2.  Kui kasutatakse nõrgestatud elusvaktsiini, tagab liikmesriik, et pädev asutus piiritleb:

3)  Artikli 6 lõike 1 punkt d asendatakse järgmisega:"

4)  Artikli 8 lõike 2 punkt b asendatakse järgmisega:"

b)  Järelevalvetsoon koosneb liidu territooriumi osast, mis ulatub vähemalt 50 km väljapoole ohustatud tsooni piire ja kus ei ole loomi viimase 12 kuu jooksul lammaste katarraalse palaviku vastu nõrgestatud elusvaktsiiniga vaktsineeritud.

5)  Artikli 10 punkt 2 asendatakse järgmisega:"

Artikkel 2

1.  Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 30. juuniks 2011. Nad edastavad kõnealuste normide teksti ning kõnealuste normide ja käesoleva direktiivi vahelise vastavustabeli viivitamata komisjonile.

Nad kohaldavad neid norme hiljemalt alates 1. juulist 2011.

Kui liikmesriigid need sätted vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2.  Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetavate põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 3

Käesolev direktiiv jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 4

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

...,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

(1) Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata. (2) 15. märtsi 2011. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata). (3) Euroopa Parlamendi 7. aprilli 2011. aasta seisukoht. (4) EÜT L 327, 22.12.2000, lk 74.

Euroopa Parlamendi 7. aprilli 2011. aasta resolutsioon olukorra kohta Süürias, Bahreinis ja Jeemenis

P7_TA(2011)0148 RC-B7-0249/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Süüria ja Jeemeni kohta;

–  võttes arvesse oma 24. märtsi 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu suhete kohta Pärsia lahe koostöönõukoguga(1);

–  võttes arvesse oma 26. oktoobri 2006. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi soovituse kohta nõukogule Euroopa – Vahemere piirkonna assotsieerumislepingu sõlmimiseks ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Süüria Araabia Vabariigi vahel(2);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi presidendi Jerzy Buzeki 23. märtsi 2011. aasta avaldust surmaga lõppenud rünnaku kohta meeleavaldajate vastu Süürias;

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni;

–  võttes arvesse 1966. aastal vastu võetud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, mille osalised on ka Bahrein, Süüria ja Jeemen;

–  võttes arvesse ÜRO 1975. aastal vastu võetud piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastast konventsiooni, mille osalised on ka Bahrein, Süüria ja Jeemen;

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 24. ja 25. märtsil 2011 toimunud kohtumise järeldusi;

–  võttes arvesse nõukogu 21. märtsi 2011. aasta järeldusi Bahreini ja Jeemeni kohta;

–  võttes arvesse liidu kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi 10., 15. ja 17. märtsi 2011. aasta avaldusi Bahreini kohta, 18., 22., 24. ja 26. märtsi 2011. aasta avaldusi Süüria kohta ning 10., 12. ja 18. märtsi 2011. aasta ning 5. aprilli 2011. aasta avaldusi Jeemeni kohta;

–  võttes arvesse liidu kõrge esindaja ja komisjoni 8. märtsi 2011. aasta ühisteatist „Partnerlus Vahemere lõunapiirkonnaga demokraatia ja ühise heaolu nimel”;

–  võttes arvesse inimõiguste kaitsjaid käsitlevaid ELi suuniseid, mis võeti vastu 2004. aastal ning mida ajakohastati 2008. aastal;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et pärast sarnaseid sündmusi teistes Araabia maades on meeleavaldajad Bahreinis, Süürias ja Jeemenis väljendanud õiguspäraseid demokraatlikke püüdlusi ning rahva tugevat nõudmist poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete reformide järele, mille eesmärk on tõelise demokraatia saavutamine, võitlus korruptsiooni ja onupojapoliitika vastu, õigusriigi põhimõtete, inimõiguste ja põhivabaduste järgimise tagamine, sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamine ning paremate majanduslike ja sotsiaalsete tingimuste loomine;

B.  arvestades, et valitsused on üritanud meeleavaldusi aina jõulisemalt maha suruda, kehtestades erakorralise seisukorra ja kohaldanud terrorismivastaseid seadusi, et õigustada raskeid kuritegusid, nagu kohtuvälised hukkamised, röövid ja kadumised, meelevaldsed vahistamised, piinamised ja ebaõiglased kohtuprotsessid;

C.  arvestades, et Bahreini, Jeemeni ja Süüria julgeolekujõud on protestimeeleavaldajate vastu kasutanud ülemäärast jõudu, mille tõttu on palju surmasaanuid, vigastatuid ja vangistatuid, ning see on vastuolus kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktiga, mille osalised on ka nimetatud riigid;

D.  arvestades, et Süüria meeleavaldused algasid riigi lõunaosas asuvas Dar'a linnas ning levisid seejärel üle kogu Süüria; arvestades, et Süüria võimud surusid meeleavaldused maha, kasutades rahumeelsete kogunemiste laialiajamiseks lahingkuule, vahistasid sadu tsiviilisikuid ning korraldasid režiimi pooldavaid meeleavaldusi Damaskuses ja teistes linnades; arvestades, et Süüria valitsus astus 29. märtsil 2011 tagasi ja Adel Safarile on tehtud ülesandeks moodustada uus valitsus; arvestades, et president Bashar al-Assadi kõne Süüria parlamendis 30. märtsil 2011 ei vastanud ootustele ja lootustele märkimisväärsete reformide osas;

E.  arvestades, et Süürias on alates 1963. aastast kehtinud erakorralise seisukorra seadus; arvestades, et erakorralise seisukorra seadus takistab kodanikel kasutada oma kodaniku- ja poliitilisi õigusi ning annab Süüria võimudele püsiva kontrolli kohtusüsteemi üle;

F.  arvestades, et Süüria valitsus on mitmel korral esinenud üldsuse ees avaldustega, lubades järgida sõnavabadust ja osaluspoliitika põhimõtteid (lõpetatakse erakorraline seisukord, tühistatakse Süüria põhiseaduse artikkel 8, mille kohaselt riiki ja ühiskonda juhib Baathi partei, lahendatakse 1962. aastal al-Hasaka maakonnas toimunud rahvaloenduse tagajärjel tekkinud probleemid, mille käigus sadadelt tuhandetelt kurdidelt võeti passid ja nad registreeriti välismaalastena), kuid ei ole suutnud nendes küsimustes märkimisväärset edu saavutada; arvestades, et väljapaistev Süüria inimõigusteaktivist ja valitsuse kritiseerija Haitham al-Maleh vabastati 2011. aasta märtsis vanglast ning ta kutsus rahvusvahelist üldsust avaldama survet Süüria võimudele, et need täidaksid oma inimõigustealaseid rahvusvahelisi kohustusi;

G.  arvestades, et assotsieerimisleping ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Süüria Araabia Vabariigi vahel on endiselt allkirjastamata; arvestades, et selle lepingu allkirjastamist on alates 2009. aasta oktoobrist Süüria palvel edasi lükatud; arvestades, et inimõiguste ja põhivabaduste austamine on selle lepingu oluline osa;

H.  arvestades, et Bahreinis algasid meeleavaldused 14. veebruaril 2011, kui meeleavaldajad nõudsid poliitilisi reforme, sealhulgas konstitutsioonilist monarhiat ja valitsuse moodustamist valimiste teel, samuti korruptsiooni kaotamist ja riigi elanikkonnast üle 60% moodustavate šiiitide kõrvaletõrjumise lõpetamist; arvestades, et Bahreinis on olukord endiselt pingeline ning möödunud nädalal jäi seal teadete kohaselt kadunuks viiskümmend kuni sada inimest; arvestades, et teadete kohaselt on Bahreinis kinni peetud meditsiinitöötajaid, inimõiguste kaitsjaid ja poliitilisi aktiviste ning julgeolekujõud on üle võtnud haiglad;

I.  arvestades, et Bahreini valitsuse palvel on Bahreini paigutatud Pärsia lahe koostöönõukogu julgeolekujõude, mis on pärit Saudi Araabiast, Araabia Ühendemiraatidest ja Kuveidist;

J.  arvestades, et alates jaanuarist 2011 on Jeemenis miljonid inimesed osalenud peamiselt rahumeelsetes meeleavaldustes ning julgeolekujõud on rahvahulga vastu kasutanud lahinglaskemoona, mille tagajärjel on väidetavalt hukkunud ligi sada inimest ja mitusada on saanud haavata; arvestades, et Jeemenis on julgeolekujõud takistanud kiirabiautosid, millega viidi haiglasse haavata saanud valitsusvastaseid meeleavaldajaid;

K.  arvestades, et Jeemeni president Ali Abdullah Saleh, kes on riiki valitsenud 32 aastat, on lubanud tagasi astuda; arvestades siiski, et seni ei ole president astunud ühtegi tõsist sammu, et täita oma lubadusi demokraatiale rahumeelse ülemineku kohta;

L.  arvestades, et Pärsia lahe koostöönõukogu liikmed on otsustanud kutsuda Jeemeni valitsuse ja opositsiooni esindajad läbirääkimistele Rijadi, et lahendada ummikseis konkreetsetes küsimustes;

M.  arvestades, et Jeemen on Lähis-Ida vaeseim riik, kus alatoitlus on laialt levinud, naftavarud kahanevad, rahvastik kasvab, keskvalitsus on nõrk, veenappus suureneb ning vähe investeeritakse riigi majandusse; arvestades, et kuna veebruaris maa põhjaosa šiiidi mässulistega sõlmitud vaherahu on ebakindel, maa lõunaosas jätkub lahkulöömist pooldav liikumine ning väidetavalt kasutavad paljud Al Qaeda võitlejad Jeemenit tugipunktina, on tekkinud tõsine oht, et Jeemeni riik võib laguneda;

N.  arvestades, et Bahreinis ja Jeemenis kuulutati hiljuti välja erakorraline seisukord; arvestades, et erakorralise seisukorra väljakuulutamine riigis ei vabasta selle riigi valitsust põhikohustusest järgida õigusriigi põhimõtteid ja täita oma rahvusvahelisi inimõigustealaseid kohustusi,

1.  mõistab teravalt hukka julgeolekujõudude vägivaldsed repressioonid rahumeelsete meeleavaldajate vastu Bahreinis, Süürias ja Jeemenis ning avaldab kaastunnet ohvrite perekondadele; väljendab solidaarsust nende riikide elanikega, tunnustab nende julgust ja meelekindlust ning toetab kindlalt nende õiguspäraseid demokraatlikke püüdlusi;

2.  nõuab tungivalt, et Bahreini, Süüria ja Jeemeni ametivõimud hoiduksid vägivalla kasutamisest meeleavaldajate vastu ning austaksid nende õigust kogunemis- ja sõnavabadusele; mõistab hukka Bahreini ja Jeemeni ametivõimude sekkumise arstiabi osutamisesse ning raviasutustesse juurdepääsu tõkestamise ja piiramise; rõhutab, et need, kes vastutavad inimohvrite ja põhjustatud vigastuste eest, tuleks vastutusele võtta ja kohtu alla anda; kutsub ametivõime üles viivitamata vabastama kõik poliitvangid, inimõiguste kaitsjad, ajakirjanikud ja kõik isikud, kes on kinni peetud rahumeelse tegevuse pärast meeleavalduste käigus;

3.  märgib, et kui riik kasutab jõudu oma rahva vastu, siis peavad sellele järgnema otsesed tagajärjed kahepoolsetes suhetes Euroopa Liiduga; tuletab komisjoni asepresidendile ja ELi kõrgele esindajale meelde, et sellise tegevuse ärahoidmiseks saab EL kasutada mitmeid vahendeid, nagu varade külmutamine, reisikeeld jms; tuletab siiski meelde, et elanikkond laiemalt ei tohiks kunagi kannatada sellise kahepoolsete suhete lävivaatamise tagajärjel;

4.  kutsub Euroopa Liitu ja liikmesriike üles võtma Bahreini, Süüria ja Jeemeni hiljutisi ja käesolevaid sündmusi ning edaspidiseid arenguid täielikult arvesse kahepoolsetes suhetes nende riikidega, sealhulgas peatama läbirääkimised ELi ja Süüria ikka veel sõlmimata assotsieerimislepingu allkirjastamise üle; on arvamusel, et niisuguse lepingu sõlmimine peaks sõltuma Süüria ametivõimude suutlikkusest vajalikud demokraatlikud reformid tegelikult ellu viia;

5.  palub Euroopa Liidul ja liikmesriikidel toetada nõuet viia neis riikides läbi sõltumatu uurimine seoses rünnakutega meelevaldajate vastu, eelkõige peaksid ÜRO ja Rahvusvaheline Kriminaalkohus läbi viima sõltumatu uurimise seoses meeleavaldajate ründamisega 18. märtsil 2011 Jeemeni pealinnas Sanas, kus 54 inimest tapeti ja rohkem kui 300 inimest sai vigastada; kutsub ELi üles viivitamata algatama ÜRO inimõiguste nõukogu eriistungi kokkukutsumise, et käsitleda kuritarvitusi, mis Bahreinis, Süürias ja Jeemenis on toime pandud meeleavalduste mahasurumisel ning teisitimõtlejate represseerimisel;

6.  kutsub Bahreini, Süüria ja Jeemeni valitsust üles alustama kohe ja eeltingimusteta avatud ja sisulist poliitilist protsessi ja dialoogi kõigi demokraatlike poliitiliste jõudude ja kodanikuühiskonnaga, et sillutada teed tõelisele demokraatiale, tühistada erakorraline seisukord ning rakendada tegelikke, põhjalikke ja sisulisi poliitilisi, majandus- ja sotsiaalreforme, mis on olulised pikaajalist stabiilsust ja arengut silmas pidades;

7.  kutsub Bahreini, Süüria ja Jeemeni ametivõime üles järgima endale võetud rahvusvahelisi kohustusi inimõiguste ja põhivabaduste vallas; kutsub nende riikide ametivõime üles viivitamata tühistama erakorralise seisukorra, vabastama kõik poliitvangid, inimõiguste kaitsjad, ajakirjanikud ja rahumeelsed meeleavaldajad, sätestama seadustega sõna- ja ühinemisvabaduse ning järgima neid vabadusi tegelikkuses, võtma meetmeid korruptsiooni vastu võitlemiseks, tagama vähemustele teistega võrdsed õigused, kindlustama selle, et kommunikatsioonivahendid, nagu internet ja mobiiltelefonid, aga ka sõltumatu meedia oleksid kättesaadavad;

8.  võtab teadmiseks Süüria valitsuse tagasiastumise 29. märtsil 2011, kuid on veendunud, et sellest ei piisa Süüria rahva kasvava rahulolematuse maandamiseks; kutsub president Bashar al-Assadi üles tegema lõpu poliitilise opositsiooni ja inimõiguste kaitsjate represseerimise poliitikale, tühistama alates 1963. aastast kehtinud erakorralise seisukorra, edendama demokraatiale ülemineku protsessi Süürias ning võtma vastu konkreetse kava poliitiliste, majandus- ja sotsiaalreformide läbiviimiseks;

9.  kutsub Bahreini valitsust ning muid osapooli üles alustama kohe ja eeltingimusteta sisulist ja konstruktiivset dialoogi reformide teostamiseks; väljendab rahulolu seoses ÜRO peasekretäri teadaandega, et ÜRO on valmis riigi tegevust toetama, kui sellekohane taotlus esitatakse;

10.  väljendab muret Pärsia lahe koostöönõukogu egiidi all tegutsevate võõrvägede kohalolu pärast Bahreinis; palub koostöönõukogul piirkondliku koguna kasutada oma vahendeid, et konstruktiivselt tegutseda ja olla vahendajaks rahumeelsete reformide toetamisel Bahreinis;

11.  kutsub Jeemeni presidenti Salehi üles konkreetsetele tegudele, et asuda täitma oma lubadust „anda võim põhiseaduslike institutsioonide vahendusel rahumeelselt üle”; kutsub kõiki osapooli, sealhulgas opositsiooni üles käituma vastutustundlikult, alustama viivitamata avatud ja konstruktiivset dialoogi rahumeelse poliitilise ülemineku toimumiseks ning kaasama sellesse dialoogi kõik parteid ja liikumised, kes esindavad Jeemeni elanikke;

12.  peab väga murettekitavaks suurt vaesust ja tööpuudust ning kasvavat poliitilist ja majanduslikku ebastabiilsust Jeemenis; nõuab tungivalt 2006. aasta doonorriikide konverentsi lubaduste kiiremat täitmist; lisaks kutsub ELi ja Pärsia lahe koostöönõukogu üles tegema erilisi jõupingutusi Jeemeni rahaliseks ja tehniliseks toetamiseks, niipea kui president Saleh on valmis demokraatlikult moodustatud valitsuse ees taanduma;

13.  palub Euroopa Liidul ja liikmesriikidel toetada Bahreini, Süüria ja Jeemeni rahva rahumeelseid demokraatlikke püüdlusi, vaadata üle oma poliitika nende riikide suhtes, järgida ELi relvaekspordi toimimisjuhendit ning olla valmis selleks, et abistada – nende riikide ametivõimude tõsise pühendumuse korral – konkreetsete poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete reformikavade elluviimisel neis riikides;

14.  palub komisjonil täiel määral ja tõhusalt kasutada Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi, demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi ning stabiliseerimisvahendi kaudu juba antavat abi ning kiiresti ette valmistada konkreetsed ettepanekud selle kohta, kuidas ELi tulevase finantsabiga saaks toetada Lähis-Ida ja Pärsia lahe piirkonna riikide ja kodanikuühiskondade liikumist demokraatia ja inimõiguste austamise suunas;

15.  rõhutab, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjon on ühisteatises, mis käsitleb partnerlust demokraatia ja ühise heaolu edendamiseks Vahemere lõunapiirkonnas, võtnud endale kohustuseks selles piirkonnas praegu toimuvate ajaloolise tähtsusega sündmuste taustal jätkata demokraatlike muutuste ja kodanikuühiskonna toetamist; nõuab, et EL toetaks demokraatlikke protsesse Vahemere ja Pärsia lahe piirkonnas, et tagada kõigile kodanikele, sealhulgas eriti naistele, kellel on olnud väga tähtis osa demokraatlike muutuste nõudmisel, võimalus täiel määral osaleda poliitilises elus;

16.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Bahreini Kuningriigi valitsusele ja parlamendile, Süüria Araabia Vabariigi valitsusele ja parlamendile ning Jeemeni Vabariigi valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0109. (2) ELT C 313 E, 20.12.2006, lk 436.

Euroopa Parlamendi 7. aprilli 2011. aasta resolutsioon ÜRO neljanda vähim arenenud riikide teemalise konverentsi kohta

P7_TA(2011)0149 RC-B7-0228/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse, et 1971. aastal tunnistas ÜRO, et vähim arenenud riigid moodustavad rahvusvahelise kogukonna kõige vaesema ja nõrgema osa;

–  võttes arvesse ÜRO arengupoliitika komitee kehtestatud kriteeriume vähim arenenud riikide väljaselgitamiseks;

–  võttes arvesse 1990. aasta septembris vastu võetud Pariisi deklaratsiooni vähim arenenud riikide kohta;

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri aruannet aastateks 2001–2010 koostatud vähim arenenud riike käsitleva tegevusprogrammi rakendamise kohta (A/65/80);

–  võttes arvesse 2010. aasta septembris toimunud ÜRO kõrgetasemelise aastatuhande arengueesmärkide teemalise istungi tulemusi;

–  võttes arvesse vähim arenenud riike käsitlevat Brüsseli tegevusprogrammi, mis võeti vastu 2001. aasta mais Brüsselis toimunud ÜRO kolmandal vähim arenenud riikide teemalisel konverentsil;

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 2008. aasta otsust kutsuda kokku ÜRO neljas vähim arenenud riikide teemaline konverents;

–  võttes arvesse, et neljandal vähim arenenud riikide teemalisel konverentsil hinnatakse lõppeva Brüsseli tegevusprogrammi tulemusi ning tehakse ettepanekud uuteks meetmeteks (2011–2020), mille eesmärk on edendada parimate tavade ja saadud õppetundide jagamist ning selgitada välja poliitikasuunad ja väljakutsed, millega vähim arenenud riigid järgmisel aastakümnel silmitsi seisavad, ning vajalik tegevus;

–  võttes arvesse ÜRO 1986. aasta arenguõiguse deklaratsiooni;

–  võttes arvesse aastatuhande arengueesmärki, mis seisneb vaesuse vähendamises poole võrra 2015. aastaks;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et praegu liigitatakse vähim arenenud riikide hulka 48 riiki, millest 33 asuvad Aafrikas, 14 Aasias ja üks asub Ladina-Ameerikas; arvestades, et nendest riikidest paiknevad 16 sisemaal ning 12 on väikesaared;

B.  arvestades, et 75% vähim arenenud riikide 800 miljonist elanikust peab toime tulema vähem kui 2 USA dollariga päevas; arvestades, et vähim arenenud riikide arv on alates selle kategooria kehtestamisest ÜRO poolt 1971. aastal kasvanud 25 riigilt 48 riigini; ning arvestades, et vähim arenenud riikide hulgast on välja jõudnud ainult Botswana 1994. aastal, Roheneemesaared 2007. aastal ja Maldiivid 2011. aasta jaanuaris;

C.  arvestades, et vähim arenenud riikide puhul on keskmine inimarengu indeksi reiting kasvanud üksnes 0,34-lt 2000. aastal 0,39-le 2010. aastal; arvestades, et keskmiselt on vähim arenenud riigid saavutamas seitsmest aastatuhande arengueesmärgist ainult kahte;

D.  arvestades, et alates kolmandast vähim arenenud riikide teemalisest konverentsist ja Brüsseli tegevusprogrammi vastuvõtmisest on astutud mõningaid positiivseid samme, näiteks algatus „Kõik peale relvade” ja ametliku arenguabi suurendamine, mis on ajavahemikul 2000–2008 kahekordistunud, ja otsesed välisinvesteeringud, mis on kasvanud 6 miljardilt USA dollarilt 33 miljardile USA dollarile, võimaldades 19 riigil saavutada 3%lise majanduskasvu;

E.  arvestades, et neljanda vähim arenenud riikide teemalise konverentsi soovitusi on võimalik ellu viia ainult sellisel juhul, kui tegeletakse nõuetekohaselt niisuguste vähim arenenud riike mõjutavate oluliste küsimustega nagu kaubandus- ja arengupoliitika sidusus, põllumajandus, kalandus, investeeringud ja kliimamuutus, ning kui niisugused tähtsad teemad nagu valitsemine ja korruptsioonivastane võitlus, eelkõige partner- ja doonorriikide vaheline valitsemislepingu kontseptsioon (inkorporeerides eelkõige sotsiaalsed miinimumnõuded) ja inimressursi suutlikkuse suurendamine võetakse päevakorda;

F.  arvestades, et neljandal vähim arenenud riikide teemalisel konverentsil kinnitatakse uuesti ülemaailmseid kohustusi partnerluse osas vähim arenenud riikide vajadustele vastamiseks; arvestades, et neljanda vähim arenenud riikide teemalise konverentsi jätkuvad ettevalmistused hõlmavad riiklikke konsulteerimisi, piirkondlikke kohtumisi ja konverentse, millesse on kaasatud suur hulk eri sidusrühmasid, nt parlamendiliikmed, kodanikuühiskond ja erasektor;

G.  arvestades, et säästva arengu toetamine tähendab tervise, hariduse ja koolituse toetamist, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte edendamist ning inimõiguste ja põhivabaduste austamist, mis on ELi arengupoliitika põhielemendid;

H.  arvestades, et lisaks olemasolevatele struktuursetele probleemidele on vähim arenenud riikide olukorda halvendanud hiljutised ülemaailmsed finants-, toidu-, kliimamuutuse- ja energiakriisid;

I.  arvestades, et kuigi põllumajandus on paljude vähim arenenud riikide majanduse alus ja pakub kuni 90% töökohtadest, on toiduga kindlustatus ohtu seatud;

J.  arvestades, et märkimisväärset arengut ei saa toimuda, ilma et riigid etendaksid märkimisväärset rolli, mis põhineb paremal suutlikkusel osaleda majanduslikus arengus, jõukuse loomises ja jõukuse õiglases ümberjaotamises, avaliku ja erasektori partnerluses ning nõuetekohaselt kavandatud välisinvesteeringutes, mille puhul järgitakse täielikult Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni tööõiguse põhireegleid ja keskkonnakaitse põhimõtteid; arvestades, et riik peab võtma endale vastutuse stabiilsuse ja õigusraamistiku tagamise eest;

K.  arvestades, et vähim arenenud riigid peavad ise kindlaks määrama oma riiklikele vajadustele vastavad prioriteedid ja lahendused, tuginedes seejuures inimeste demokraatlikule osalusele otsuste tegemises;

L.  arvestades, et Istanbuli konverentsi edu sõltub konkreetsetest tulemustest (nt valitsemisleping, sotsiaalsed miinimumnõuded, võlakoorma leevendamine, arenguabi, uuenduslik rahastamine) ja osalejate panuse kvaliteedist,

1.  on seisukohal, et neljas vähim arenenud riikide teemaline konverents peaks olema tulemustele suunatud, tuginedes selgetele näitajatele ja eesmärgile vähendada 2020. aastaks vähim arenenud riikide arvu poole võrra koos tõhusate ja läbipaistvate järelevalve ja järelmeetmete mehhanismidega;

2.  rõhutab, et ELi abi vähim arenenud riikidele peaks olema suunatud eelkõige jõukuse loomisele ja turumajanduse arendamisele, mis on vaesuse kaotamise põhilised eeldused;

3.  nõuab põhitähelepanu pööramist majanduskasvule kui vähim arenenud riikides üldise vaesuse vähendamise ja arengu peamisele elemendile;

4.  on seisukohal, et neljas vähim arenenud riikide teemaline konverents peaks keskenduma poliitikavaldkondade arengusidususele riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil kui poliitika muutuse olulisele tegurile; nõuab seepärast, et poliitika kujundamise raames toetataks kõikides valdkondades – nagu kaubandus, kalandus, keskkond, põllumajandus, kliimamuutus, energia, investeeringud ja rahandus – vähim arenenud riikide arenguvajadusi, et võidelda vaesusega ning tagada inimväärsed sissetulekud ja elatised;

5.  nõuab tungivalt, et EL austaks oma kohustusi turulepääsu ja võlakoorma leevendamise osas; kinnitab, kui oluline on saavutada eesmärk, mille kohaselt peaks vähim arenenud riikide puhul ametlik arenguabi moodustama 0,15–0,20% kogurahvatulust, võttes selleks kasutusele siseriiklikke ressursse ja täiendava meetmena innovatiivseid rahastamismehhanisme;

6.  tuletab meelde vähim arenenud riikide kategooriast eduka väljumise eesmärki ning juhib tähelepanu raamistikule, mis kehtestati 2010. aasta septembris aastatuhande arengueesmärkide tippkohtumisel vaesuse kaotamise kiirendamise, vähim arenenud riikide elanikkonna elatustaseme parandamisele suunatud jätkusuutliku majandusliku arengu loomise, hea valitsemistava kehtestamise ja suutlikkuse suurendamise edendamise eesmärgil;

7.  rõhutab vajadust uute meetmete järele, mille eesmärk on integreerida vähim arenenud riigid maailmamajandusse ja parandada nende juurdepääsu ELi turgudele; kutsub komisjoni üles suurendama oma kaubandusega seotud abi, et aidata vaeseimatel riikidel tulla toime turu liberaliseerimisest tuleneva konkurentsiga;

8.  tuletab meelde, et rahu ja julgeolek on arengupoliitika tulemuslikkuse jaoks ülimalt olulised ning et EL peaks oma lähenemist tihedamalt kooskõlastama, et tegeleda stabiilsuse küsimustega vähim arenenud riikides, ning toetama jõupingutusi rahumeelsete, demokraatlike ja kaasavate riikide rajamise suutlikkuse omandamiseks;

9.  tuletab meelde, et vähim arenenud riikides tuleb pidada esmatähtsaks toiduga kindlustatust, põllumajandust, infrastruktuure, suutlikkuse suurendamist, kaasavat majanduskasvu, tehnoloogia kättesaadavust ning inim- ja sotsiaalset arengut;

10.  nõuab säästva arengu edendamiseks ausate ja õiglaste kaubanduseeskirjade kehtestamist ning integreeritud poliitika rakendamist paljude majandus-, sotsiaal- ja keskkonnaküsimuste puhul;

11.  tuletab meelde vajadust võtta tulemuslikke meetmeid seoses hindade ebastabiilsuse ja läbipaistvusega ning paremini reguleeritud finantsturgudega, et kaitsta vähim arenenud riike ja vähendada nende haavatavust;

12.  tuletab meelde vajadust aidata kaasa riiklike maksusüsteemide ja maksuküsimustes heade valitsemistavade arendamisele ning kutsub ÜROd üles looma selles osas asjakohased mehhanismid;

13.  nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid arutaksid neljandal vähim arenenud riikide teemalisel konverentsil uuenduslike arengu rahastamise mehhanismide rakendamist, näiteks finantstehingute maksu; rõhutab, et ametliku arenguabi kohustusi ja uuenduslikke rahastamise mehhanisme tuleb võitluses vaesuse vastu käsitleda hädavajalike ja teineteist täiendavatena;

14.  nõuab tungivalt, et ÜRO ja EL käsitleksid neljandal vähim arenenud riikide teemalisel konverentsil tõsiselt põllumajandusmaa ülesostmise kahjulikku mõju, näiteks põllumajanduslike väiketootjate väljaränne ning maa ja vee mittesäästlik kasutamine;

15.  tuletab meelde, et arengukoostöö pikaajaline eesmärk peab olema luua jõukuse õiglase ümberjaotamise ja jätkusuutliku majandusliku arengu tingimused; rõhutab seetõttu vajadust selgitada välja vähim arenenud riikide vajadused ja strateegiad, mitmekesistada kaubandust, edendades õiglaseid hindu vähim arenenud riikide toodangu eest, ja käsitleda pakkumispoolseid piiranguid, et suurendada vähim arenenud riikide kauplemisvõimet ja investeeringute ligimeelitamise võimet, mille puhul järgitakse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni tööõiguse põhireegleid ja keskkonnakaitset;

16.  on teadlik asjaolust, et „Kõik peale relvade” algatus ei ole oma algseid eesmärke täielikult saavutanud ning et seetõttu on vähim arenenud riikidest ELi turule suunatud kaubavahetuse kvaliteet ja maht jäänud allapoole ootusi, eelkõige asjakohase kaubandusega seotud ja sadamainfrastruktuuri puudumise tõttu; toetab sellise infrastruktuuri väljatöötamist, millel on ka tulevikus kaubandussuutlikkuse suurendamise jaoks otsustav tähtsus;

17.  rõhutab, et vaja on suurendada arenguabi tõhusust kooskõlas Pariisi deklaratsiooni ja Accra tegevuskavaga;

18.  rõhutab Euroopa Parlamendi etendatavat rolli ja tema otsustavat rolli ELi arengueelarve heakskiitmisel; on seetõttu veendunud, et Euroopa Parlament tuleks tihedamalt kaasata ELi arengustrateegia ettevalmistamisse; peab täiendavalt hädavajalikuks kehtestada aruandlusmehhanism;

19.  on arvamusel, et USAs vastu võetud uus nn konfliktimineraalide seadus on suur samm edasi võitluses ebaseadusliku mineraalide kaevandamise ja nendega kauplemise vastu Aafrikas, millega kaasnevad kodusõjad ja konfliktid; on seisukohal, et ÜRO peaks esitama sarnase ettepaneku, et tagada maailmaturul imporditud mineraalide päritolu jälgitavus;

20.  nõuab kliimamuutuse riskihindamist arengupoliitika kujundamise ja poliitiliste otsuste tegemise asjaomaste aspektide osas, hõlmates kaubandust, põllumajandust ja toiduga kindlustatust, ning nõuab kõnealuse hindamise tulemuste kasutamist arengukoostöö poliitika selgete suuniste sõnastamiseks;

21.  peab murettekitavaks, et üha tõenäolisemaks on muutumas keskkonnakatastroofid, mis põhjustavad suurt rännet ja muudavad hädaabi kõnealuste uut liiki ümberasustatud isikute aitamiseks tingimata vajalikuks;

22.  rõhutab, kui oluline on piirkondlik koostöö ja integratsioon, ning nõuab, et tugevdataks piirkondlikke raamistikke, mis eelkõige võimaldavad väiksematel riikidel omandada ressursse, oskusteavet ja eksperdiarvamusi;

23.  rõhutab, et enamik neist riikidest ei ole oma riigi rahanduse juhtimist parandanud ega täida seepärast nõudeid eelarvetoetuse saamiseks, kuid eelarvetoetus aitaks oluliselt riigi suutlikkust suurendada;

24.  rõhutab, et vähim arenenud riikide jaoks on tähtis arendada kolmepoolset koostööd eriti tärkava turumajandusega riikidega eesmärgiga liikuda edasi ulatusliku koostöö suunas, et saavutada vastastikune kasu ja ühine areng;

25.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning ÜRO peasekretärile.

Euroopa Parlamendi 7. aprilli 2011. aasta resolutsioon Islandi 2010. aasta eduaruande kohta

P7_TA(2011)0150 B7-0226/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. mai 2010. aasta määrust, millega Island lisatakse nende riikide nimekirja, kes saavad ELi ühinemiseelset abi, millega aidatakse kandidaatriikidel viia oma õigusaktid vastavusse Euroopa Liidu õigusega;

–  võttes arvesse komisjoni 24. veebruari 2010. aasta arvamust Islandi Euroopa Liidu liikmeks astumise avalduse kohta (SEK(2010)0153);

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 17. juuni 2010. aasta otsust alustada Islandiga ühinemisläbirääkimisi;

–  võttes arvesse ELi üldist seisukohta ja Islandi valitsuse üldist seisukohta, mis võeti vastu 27. juulil 2010. aastal toimunud ministrite kohtumisel, millega avati valitsustevaheline konverents Islandi ühinemise kohta Euroopa Liiduga;

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Laienemisstrateegia ja peamised ülesanded aastatel 2010–2011” (KOM(2010)0660) ning 9. novembril 2010. aastal vastu võetud Islandi 2010. aasta eduaruannet;

–  võttes arvesse oma 26. novembri 2009. aasta resolutsiooni 2009. aasta laienemisstrateegia kohta, mis käsitleb Lääne-Balkani riike, Islandit ja Türgit(1);

–  võttes arvesse oma 7. juuli 2010. aasta resolutsiooni Islandi Euroopa Liidu liikmeks astumise avalduse kohta(2);

–  võttes arvesse ELi ja Islandi parlamentaarse ühiskomisjoni esimese koosoleku soovitusi, mis võeti vastu 2010. aasta oktoobris;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et Island täidab Kopenhaageni kriteeriume ning ühinemisläbirääkimised Islandiga avati 27. juulil 2010. aastal pärast nõukogult heakskiidu saamist;

B.  arvestades, et sõelumise protsess algas 15. novembril 2010. aastal ja see peaks kestma 17. juunini 2011. aastal;

C.  arvestades, et iga riigi liikumine Euroopa Liidu liikmeks saamise suunas põhineb saavutustel, nagu on rõhutatud uuendatud konsensuses laienemise küsimuses;

D.  arvestades, et Island teeb ELiga juba tihedat koostööd Euroopa Majanduspiirkonna (EMP), Schengeni lepingute ja Dublini määruse osalisena ning on seega juba vastu võtnud olulise osa õigustikust;

E.  arvestades, et Island aitab Euroopa Majanduspiirkonna finantsmehhanismi kaudu oluliselt kaasa Euroopa ühtekuuluvuse ja solidaarsuse tugevdamisele ning teeb ELiga koostööd rahuvalve- ja kriisiohjamisoperatsioonides,

1.  tunneb heameelt Islandiga ühinemisläbirääkimiste alustamise üle 2010. aasta juulis; peab oluliseks luua vajalikud tingimused, et ühinemisprotsess Islandiga lõpule viia ja tagada selle ühinemise edukus;

Poliitilised kriteeriumid

2.  tunneb heameelt väljavaate üle, et uueks ELi liikmesriigiks saab riik, millel on tugev demokraatlik traditsioon ja kodanikukultuur; rõhutab, et Islandi ühinemine ELiga tugevdab veelgi liidu rolli inimõiguste ja põhivabaduste edendaja ja kaitsjana kogu maailmas;

3.  avaldab Islandile kiitust selle eest, et ta on edukalt kaitsnud inimõigusi ning taganud kõrgetasemelise koostöö inimõiguste kaitseks loodud rahvusvaheliste mehhanismidega;

4.  avaldab toetust käimasolevale tööle õiguskeskkonna tugevdamiseks sõnavabaduse ja teabele juurdepääsu valdkonnas; tunneb sellega seoses heameelt Islandi moodsa meedia algatuse (Icelandic Modern Media Initiative) üle, mis võimaldab nii Islandil kui ka ELil end sõna- ja teabevabaduse õiguskaitsel jõuliselt positsioneerida;

5.  tunneb heameelt ELi ja Islandi parlamentaarse ühiskomisjoni loomise üle 2010. aasta oktoobris ning on veendunud, et kõnealune foorum aitab tõhustada Islandi parlamendi Alþingi ja Euroopa Parlamendi vahelist koostööd ühinemisprotsessis;

6.  soovitab Islandi ametivõimudel tungivalt ühtlustada ELi kodanike õigused seoses nende õigusega hääletada Islandi kohalikel valimistel;

7.  täheldab suuri edusamme kohtusüsteemi sõltumatuse tugevdamisel ning tunneb heameelt meetmete üle, mida Islandi ametivõimud võtsid 2010. aasta mais, et käsitleda justiitsministri liialt domineerivat rolli kohtunike ametisse nimetamisel, samuti kohtusüsteemi käsitlevasse seadusesse tehtud muudatuste üle, mis tugevdavad kohtusüsteemi sõltumatust, ning rõhutab samal ajal kõnealuste meetmete täieliku rakendamise vajadust;

8.  tunneb heameelt eriprokuratuuri tegevuse üle, samuti Islandi parlamendi poolt 2008. aasta detsembris pangandussüsteemi kokkuvarisemise põhjustanud protsesside uurimiseks ja analüüsimiseks loodud eriuurimiskomisjoni aruande üle ning edusammude üle, mida on tehtud Islandi pangandussüsteemi kokkuvarisemise poliitiliste, institutsiooniliste ja haldusalaste tagajärgede käsitlemisel, ning märgib samal ajal, et tema soovituste rakendamisega veel tegeletakse ja selle poole püüdlemiseks tuleb teha lakkamatuid jõupingutusi;

Majanduslikud kriteeriumid

9.  tunneb heameelt asjaolu üle, et Island on üldiselt rahuldavalt täitnud oma Euroopa Majanduspiirkonna liikme kohustusi ning on edukalt tulnud toime pingelise konkurentsi ja turujõududega ELis;

10.  märgib siiski, et EFTA tulemustabeli viimane aruanne näitas, et Islandi ülevõtmise puudujääk kasvas natuke ja ületas 1,3% juures 1%-list vahe-eesmärki, kuigi ülevõtmise viivitust vähendati;

11.  tunneb heameelt kokkuleppe üle, mille Islandi, Madalmaade ja Ühendkuningriigi valitsuste esindajad saavutasid Icesave'i küsimuses, nimelt Ühendkuningriigis ja Madalmaades Landsbanki Íslands hf. harude hoiustajatele miinimumtagatiste maksmisega tekkinud kulude tagasimaksmise tagamisel; väljendab heameelt selle üle, et Islandi parlament kiitis kokkuleppe 17. veebruaril 2011. aastal kolmeneljandikulise häälteenamusega heaks; võtab teadmiseks Islandi presidendi otsuse panna kokkulepe rahvahääletusele ning loodab, et lõpetatakse rikkumismenetlus, mille EFTA järelevalveamet algatas Islandi valitsuse vastu 26. mail 2010. aastal;

12.  tunneb heameelt asjaolu üle, et rahandussektori institutsiooniliste puudujääkidega on tegeletud ning on tehtud edusamme panganduse reguleeriva ja järelevalvealase tegevuse tugevdamisel, eelkõige finantsjärelevalve asutuse volituste osas;

13.  tunneb heameelt selle üle, et Island esitas Euroopa Komisjonile oma esimese ühinemiseelse majandusprogrammi, mis on oluline samm ühinemiseelses etapis, ja loodab, et väljakuulutatud iga-aastane kahepoolne majandusalane dialoog tugevdab osapoolte vahelist koostööd;

14.  ergutab Islandi ametivõime jätkama kapitalikontrollide liberaliseerimise strateegia väljatöötamist, mis on oluline nõue riigi ühinemisel Euroopa Liiduga;

15.  tunneb heameelt Rahvusvahelise Valuutafondi reservkrediidi programmi hiljutise neljanda läbivaatamise üle, mille tulemused olid positiivsed ja milles tuuakse esile Islandi eelarve konsolideerimise ja majanduse tugevdamise olulised suundumused, samuti asjaolu üle, et pärast seitsmes järjestikuses kvartalis esinenud langust väljus Islandi majandus surutisest ja reaalne sisemajanduse koguprodukt kasvas ajavahemikus juuli kuni september 2010 1,2% eelmise kvartaliga võrreldes;

16.  toetab Islandi majanduse edasise mitmekesistamise poliitikat kui riigi pikaajaliseks majanduslikuks heaoluks vajalikku sammu; ergutab Islandi ametivõime arendama edasi turismivaldkonda, mida peetakse paljulubavaks pikemaajalise majanduskasvu sektoriks ning mille osakaal tootmises ja tööhõives on üldiselt suurenenud;

17.  võtab teadmiseks Islandi seisukoha euroalaga liitumise suhtes, mida on võimalik saavutada pärast seda, kui Island on saanud ELi liikmeks ja täitnud kõik vajalikud tingimused;

18.  tunneb muret Islandi tööpuuduse ja eelkõige noorte tööpuuduse kõrge taseme pärast, samuti majandus- ja finantskriisijärgse investeeringute ja sisetarbimise vähenemise pärast, kuid võtab samal ajal teadmiseks paranemise märgid mõnes kõnealuses valdkonnas; märgib, et odav roheline energia ja rohelise energia tehnoloogia, mida Island toodab, võiks olla olulisem tegur majanduse taaskäivitamisel;

19.  avaldab Islandile kiitust suuremahuliste investeeringute eest haridusse ning teadus- ja arendustegevusse ning toetuse eest Lissaboni strateegiale ja selles osalemise eest, sealhulgas Islandi 2020. aasta strateegia vastuvõtmine, milles rõhutatakse hariduse ning teadus- ja arendustegevuse tähtsust ning esitatakse mõõdetavad eesmärgid;+

Võime täita liikmesusest tulenevaid kohustusi

20.  märgib, et EMP liikmena täidab Island täielikult 10 läbirääkimispeatüki tingimused ja osaliselt 11 läbirääkimispeatüki tingimused; rõhutab, et Euroopa Majanduspiirkonna lepingu kohaste kohustuste täitmine Islandi poolt on ühinemisläbirääkimiste tähtis tingimus;

21.  kutsub Islandit üles tõhustama ettevalmistusi ELi õigustikuga vastavuse saavutamiseks eelkõige valdkondades, mida EMP ei hõlma, ning tagama selle rakendamise ja jõustamise ühinemiskuupäevaks;

22.  kutsub Islandit üles valmistuma ELi põllumajanduspoliitikas ja maaelu arengu poliitikas osalemiseks ning tõhustama eelkõige jõupingutusi, et seada sisse haldusstruktuurid, mis on vajalikud kõnealuste poliitikasuundade rakendamiseks ühinemiskuupäevaks; rõhutab siiski Islandi ökosüsteemi iseärasust ning ergutab komisjoni ja Islandi ametivõime leidma mõlemaid osapooli rahuldav kokkulepe, võttes arvesse Islandi keskkonna unikaalsust;

23.  võttes arvesse asjaolu, et ühine kalanduspoliitika on praegu läbivaatamisel ning õigustikku võidakse enne Islandi ühinemist veel muuta, kutsub Islandit ja ELi üles lähenema kõnealusele läbirääkimiste peatükile konstruktiivselt, et jõuda mõlemaid osapooli rahuldava lahenduseni kalavarude säästva majandamise ja kasutamise küsimuses;

24.  märgib, et Island on näidanud häid tulemusi oma kalavarude majandamisel säästval viisil ja teaduslike hinnangute alusel;

25.  kutsub Islandi ametivõime üles kohandama oma õigusakte vastavalt siseturu õigustikule asutamisõiguse, teenuste osutamise vabaduse ja kapitali vaba liikumise osas kalanduse tootmis- ja töötlemissektoris;

26.  kutsub Islandit üles jätkama ELi ja Norraga konstruktiivseid kõnelusi, et jõuda makrellivarude küsimuses kokkuleppele selliste realistlike ettepanekute alusel, mis kindlustavad varude tuleviku, kaitsevad ja säilitavad töökohad pelaagilise püügi sektoris ning tagavad pikaajalise ja jätkusuutliku kalanduse;

27.  märgib, et Island võib anda väärtusliku panuse ELi poliitikavaldkondadesse tänu oma kogemusele taastuvenergia valdkonnas, eelkõige geotermilise energia kasutamise, keskkonnakaitse ja niisuguste meetmete osas, mille eesmärk on tulla toime kliimamuutusega;

28.  märgib siiski, et ELi ja Islandi vahel püsivad märkimisväärsed lahkarvamused mereelustiku haldamise, eriti vaalapüügiga seotud küsimustes; juhib tähelepanu asjaolule, et vaalapüügi keeld on ELi õigustiku osa, ning nõuab laiemat mõttevahetust vaalapüügi ja vaalatoodetega kauplemise lõpetamise teemal;

29.  võtab teadmiseks asjaolu, et Island ei ole sõjaväeline riik ega tooda relvi; tunneb heameelt Islandi jätkuva toetuse üle ÜJKP tsiviiloperatsioonidele ning selle üle, et ta on saavutanud vastavuse suurema osa ÜVJP valdkonna deklaratsioonide ja otsustega;

30.  tunneb heameelt asjaolu üle, et Islandi välispoliitika traditsioonid põhinevad rahvusvahelisel õigusel, inimõigustel, soolisel võrdõiguslikkusel ja arengukoostööl ning kaitsepoliitika kontseptsioon põhineb kodanikuväärtustel;

Piirkondlik koostöö

31.  on seisukohal, et Islandi ühinemine ELiga suurendaks liidu väljavaateid täita Põhja-Euroopas ja Arktika piirkonnas aktiivsemat ja konstruktiivsemat rolli ning anda oma panus selle piirkonna mitmepoolsesse haldamisse ja jätkusuutlikesse poliitilistesse lahendustesse; peab positiivseks Islandi osalemist Põhjamaade Nõukogus ning ELi põhjamõõtme poliitikas, Barentsi Euroarktilises Nõukogus ja Arktika Nõukogus, mis on Arktika piirkonna peamine mitmepoolse koostöö foorum; usub, et Islandi ühinemine ELiga tugevdaks veelgi Euroopa esindatust Arktika Nõukogus;

32.  rõhutab vajadust Euroopa Liidu tulemuslikuma ja kooskõlastatud Arktika-poliitika järele ning väljendab arvamust, et Islandi ühinemine ELiga tugevdaks liidu välispoliitika Põhja-Atlandi dimensiooni;

Avalik arvamus ja toetus laienemisele

33.  innustab Islandi ametivõime laiendama ELiga ühinemise küsimuse avalikku arutelu, arvestades, et läbirääkimiste edukus eeldab kindlat pühendumist; avaldab Islandile kiitust avaliku veebisaidi eu.mfa.is loomise eest ning tunneb heameelt Islandi meedias peetavate arvukamate ja tasakaalustatumate arutelude üle ELi liikmesuse poolt- ja vastuargumentide teemal;

34.  palub komisjonil anda Islandi ametivõimudele nende taotluse korral materiaalset ja tehnilist abi, et aidata neil suurendada ühinemisprotsessi läbipaistvust ja vastutustundlikkust ning anda oma panus kogu riiki hõlmava niisuguse põhjaliku ja laiaulatusliku kampaania korraldamisse, mis põhineb selgel, täpsel ja faktipõhisel teabel ELi liikmesuse tagajärgede kohta, nii et Islandi kodanikud saaksid eelseisval ühinemisreferendumil langetada teadliku otsuse;

35.  loodab, et hoolimata erinevatest poliitilistest seisukohtadest võib teadlik avalik arvamus mõjutada positiivselt ka Islandi ametivõimude tegevust ELi liikmeks saamise osas;

36.  on seisukohal, et väga tähtis on anda ELi kodanikele Islandi ühinemisega seotud tagajärgede kohta selget ja põhjalikku faktipõhist teavet; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema selle nimel jõupingutusi ning peab sama oluliseks kodanike murede ja küsimuste ärakuulamist ja nendega tegelemist ning kodanike huvidele ja seisukohtadele reageerimist;

o
o   o

37.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Alþingi esimehele ja Islandi valitsusele.

(1) ELT C 285 E, 21.10.2010, lk 47. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0278.

Euroopa Parlamendi 7. aprilli 2011. aasta resolutsioon endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi 2010. aasta eduaruande kohta

P7_TA(2011)0151 B7-0225/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 16. detsembri 2005. aasta otsust anda endisele Jugoslaavia Makedoonia Vabariigile ELi kandidaatriigi staatus ning Euroopa Ülemkogu 15.–16. juuni 2006. aasta ja 14.–15. detsembri 2006. aasta kohtumiste eesistujariigi järeldusi;

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 845 (1993) ja 817 (1993) ning 1995. aasta ajutist kokkulepet Kreeka Vabariigi ja endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi vahel;

–  võttes arvesse komisjoni 2010. aasta eduaruannet endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi kohta SEK(2010)1332 ning komisjoni 9. novembri 2010. aasta teatist „Laienemisstrateegia ja peamised ülesanded aastatel 2010–2011” (KOM(2010)0660);

–  võttes arvesse oma 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi 2009. aasta eduaruande kohta(1);

–  võttes arvesse ELi ja endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi parlamentaarse ühiskomisjoni 30. novembri 2010. aasta soovitusi;

–  võttes arvesse nõukogu 18. veebruari 2008. aasta otsust 2008/212/EÜ, millega sätestatakse endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigiga loodud ühinemispartnerluse põhimõtted, prioriteedid ja tingimused(2);

–  võttes arvesse üldasjade ja välissuhete nõukogu 13. ja 14. detsembri 2010. aasta järeldusi;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et ELi laienemisprotsess on rahu, stabiilsuse ja leppimise oluliseks edasiviivaks jõuks piirkonnas;

B.  arvestades, et Euroopa Ülemkogu andis 2005. aastal endisele Jugoslaavia Makedoonia Vabariigile ELi kandidaatriigi staatuse, ent pole siiani kindlaks määranud läbirääkimiste alguskuupäeva, hoolimata olulistest edusammudest, mida see maa ELiga ühinemise suunas on teinud; arvestades, et kahepoolsed küsimused ei tohiks kujutada endast takistust ning neid ei tohiks kasutada takistusena laienemisprotsessis, ehkki need tuleb enne ELi liikmeks saamist lahendada; arvestades, et ühinemisprotsessi jätkumine aitaks kaasa endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi stabiilsusele ja tugevdaks veelgi etniliste rühmade vahelist dialoogi;

C.  arvestades, et laienemisprotsessis osalevate riikidega majandusliku dialoogi ja koostöö tihendamine võimaldab ELil keskenduda üheskoos majanduskriisist ülesaamisele ja aitab kaasa liidu ülemaailmsele konkurentsivõimele;

D.  arvestades, et 2010. aasta laienemisstrateegias rõhutatakse prioriteetidena avaliku halduse ja kohtusüsteemi reformi, võitlust organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni vastu ning poliitiliste jõudude vahelist dialoogi;

E.  arvestades, et Euroopa Liit rakendab terviklikke heakskiitmismenetlusi, mis tagavad uute liikmesriikide vastuvõtmise vaid juhul, kui nad täidavad kõiki nõudmisi, ning üksnes ELi institutsioonide ja ELi liikmesriikide aktiivsel nõusolekul;

F.  arvestades, et sõnavabadus ja meedia sõltumatus teeb endiselt muret enamikus laienemisprotsessis osalevates riikides,

Poliitilised arengusuunad

1.  jagab hinnangut, mille komisjon on andnud endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi 2010. aasta eduaruandes, ning peab kahetsusväärseks asjaolu, et nõukogu ei ole vastu võtnud otsust ühinemisläbirääkimiste alustamise kohta, nagu seda on teist aastat järjest soovitanud komisjon ning nõudnud parlament oma varasemates resolutsioonides; tuletab meelde oma eelmist soovitust nõukogule alustada viivitamata ühinemisläbirääkimisi;

2.   märgib hiljutist arengut poliitikas, mis põhjustas varaseid valimisi; kutsub kõiki erakondi üles etendama aktiivset ja konstruktiivset osa valimiste ettevalmistuse protsessis; toonitab, et täieliku läbipaistvuse alusel ja vastavalt rahvusvahelistele standarditele korraldatud vabad ja õiglased valimised on konsolideeritud demokraatia oluline element; kutsub kõiki erakondi üles osalema aktiivselt valimistes; tunneb muret praeguse poliitilise olukorra pärast ning kutsub kõiki poliitilisi liidreid üles püüdlema demokraatlikel institutsioonidel rajaneva konsensuse poole;

3.  juhib tähelepanu sellele, et asjaomased pooled peavad lahendama oma kahepoolsed küsimused heanaaberlikkuse põhimõtet järgides ja võttes arvesse kogu ELi huve; kutsub kõiki põhilisi osalejaid ja asjaomaseid pooli tõhustama jõupingutusi ning näitama üles vastutustunnet ja otsustavust, et leida lahendus kõikidele lahendamata probleemidele, mis ei takista üksnes kandidaatriikide ühinemisprotsessi ja ELi enda poliitikat kõnealuses piirkonnas, vaid võivad mõjutada negatiivselt ka etniliste rühmade vahelisi suhteid, piirkondlikku stabiilsust ja majandusarengut;

4.  soovib riigile õnne Ohridi raamlepingu, mis on riigis etniliste rühmade vaheliste suhete nurgakivi, 10. aastapäeva puhul ning kutsub valitsust ja kõiki riigiasutusi üles kasutama seda tähtpäeva, et ergutada etniliste rühmade vahelise koostöö ja usalduse jätkuvat edendamist; tunneb siiski muret etniliste rühmade vahel kasvavate pingete pärast, mis on seotud Kale kindluse alal Skopjes toimuvate ehitustöödega; kutsub kõiki poliitilisi jõudusid ning usujuhte ja meediaväljaandeid üles käituma vastutustundlikult, hoidudes tegevusest, mis võiks suurendada pingeid etniliste rühmade vahel; märgib murelikult ohtu, et isolatsionismimeelsus üha suureneb, mis konkreetse ELi väljavaate puudumise tõttu tundub arenevat seda asendavaks poliitikaks;

5.  kutsub valitsust üles edendama kõikehõlmavat dialoogi etniliste rühmade vahel ning võtma oma otsustes, nagu linnaplaneeringus „Skopje 2014”, nõuetekohaselt arvesse kõikide kogukondade ja vähemuste jaoks tundlikke teemasid ning vältima meetmeid ja algatusi, mille eesmärk on tugevdada rahvuslikku identiteeti teiste kogukondade arvelt; juhib tähelepanu sellele, et etniliste rühmade vaheliste suhete parlamendikomisjon peab tõhusalt toimima vähemuste integreerimisel õigusloome protsessi, ning rõhutab, et vaja on teha lisapingutusi, et jätkata detsentraliseerimisprotsessi vastavalt Ohridi raamlepingule;

6.  peab kahetsusväärseks, et ÜRO vahenduspüüdlused nimevaidluse lahendamisel ei ole andnud konkreetseid tulemusi;

Demokraatia, õigusriik ja inimõigused

7.  tuletab meelde, et terve poliitiline kultuur on demokraatia alus; kutsub opositsiooniparteisid üles lõpetama riigi parlamendi boikoteerimist ning jätkama poliitilist dialoogi asutuste vahel; on arvamusel, et valitsuse ja opositsiooni ülesanne on tagada viivitamatu ja avatud dialoog kõigi riigi ees seisvate olemasolevate probleemide teemal; juhib tähelepanu asjaolule, et poliitiline ebastabiilsus võib mõjutada Euroopa integratsiooniprotsessi, mis peaks olema ühiskonna kõikide osapoolte ühine prioriteet; väljendab heameelt selle üle, et vastu on võetud parlamendi kodukorra muudatused, mis võimaldavad opositsiooni aktiivsemat osalust parlamendi töös; tunneb siiski muret selle üle, et dialoog valitsuse ja opositsiooniparteide vahel on ebapiisav ning üldist õhustikku iseloomustab umbusaldus ja vastasseis; nõuab tungivalt, et osapooled edendaksid usalduslikku õhkkonda ja näitaksid üles tõsist pühendumust parlamendi uue kodukorra kasutamisel poliitilise dialoogi ja konstruktiivse koostöö tugevdamiseks õigusloomeprotsessis ning parlamendipoolses kontrollis valitsuse tegevuse üle;

8.  kiidab heaks poliitilise tahte viia lõpule endise Jugoslaavia salateenistusega seotud agentide nimede kauaoodatud teatavakstegemine, mis on oluline samm lõpparve tegemisel kommunistliku möödanikuga; märgib siiski, et edusammud asjakohaste õigusaktide täielikul jõustamisel on olnud ebapiisavad; nõuab tungivalt, et valitsus lõpetaks viivitamata lustratsiooniprotsessi, hoidudes selle valikulisest kasutamisest poliitilistel eesmärkidel, nagu seda on poliitiline iseenda seaduslikustamine või poliitiliste vastaste laimamine;

9.  tunnustab ametist lahkuva ELi eriesindaja / ELi delegatsiooni juhi suurepärast tööd; mõistab hukka valitsuspartei poliitikute kohatud rünnakud ELi esindajate vastu ning peab kahetsusväärseks, et valitsus ei ole selgelt ja avalikult distantseerunud sellistest solvangutest; peab selliseid vahejuhtumeid riigi mainele väga kahjulikuks;

10.  juhib tähelepanu vajadusele parandada valimisseadust selliselt, et see oleks kooskõlas OSCE/ODIHRi ja Veneetsia komisjoni soovitustega, mis on esitatud 2009. aasta aruandes presidendi- ja kohalike valimiste kohta;

11.  kordab, et vaba ja sõltumatu meedia on stabiilse demokraatia arengu vajalik eeltingimus; märgib, et riigis on lai valik erinevaid riiklikke ja eraõiguslikke meediaväljaandeid, samuti nende ühisväljaandeid; väljendab siiski tõsist muret meediakanalite politiseerimise ja nende töösse sekkumise pärast; on mures meedia majandusliku sõltuvuse ja poliitilise võimu koondumise pärast, mille tagajärjeks on sageli toimetajate sõltumatuse kadu ja ajakirjanduse madal tase; on mures meediavabaduse märgatava halvenemise pärast riigis, nagu näitab oluline langus (34. kohalt 68. kohale) Piirideta Ajakirjanike 2010. aasta ajakirjandusvabaduse indeksis; märgib asjaolu, et siseministeerium on oma kodulehele üles pannud üleskutse, et kodanikud teataksid „mitteobjektiivsetest” pressikajastustest; kutsub ajakirjanikke üles järgima oma töös kõrgeid kutsestandardeid, distantseeruma poliitilistest mõjutustest ning looma ajakirjanike kutseliite; nõuab samaaegselt tungivalt, et pädevad ametiasutused tugevdaksid meedia sõltumatust ja vabadust, rakendades kõikidele võrdseid standardeid ning parandades omandisuhete läbipaistvust;

12.  avaldab heameelt arvukate seaduste üle, mis kohtureformiks vastu võeti, ning nõuab kohtureformis veelgi suuremaid jõupingutusi, et tagada selle professionaalsus, tõhusus ja sõltumatus poliitilisest survest; rõhutab seepärast, et kehtiv õiguslik raamistik tuleb rakendada kiiresti ja tulemuslikult; on mures justiitsministeeriumi jätkuvalt olulise rolli pärast kohtunõukogus ning valitsuse ja parlamendiliikmete kriitika pärast konstitutsioonikohtu aadressil, mille tulemusel võib tekkida kohtusüsteemi poliitilise mõjutamise oht; märgib siiski rahuloluga, et lahkarvamustele vaatamata on kõik kohtuotsused täide viidud; tunnustab jõupingutusi kohtusüsteemi tõhususe ja läbipaistvuse suurendamisel, eriti kohtuasjade kuhjumise vähendamist enamikus kohtutes; väljendab samuti heameelt õigusabi käsitleva seaduse jõustumise üle;

13.  tunneb heameelt jätkuvate jõupingutuste üle võitluses korruptsiooni vastu, mis on muu hulgas avaldunud ka teise vooru GRECO soovituste rakendamises ja kriminaalkoodeksi muudatuste jõustumises; julgustab ametiasutusi jätkama korruptsioonivastaste õigusaktide täitmist ning parandama kohtusüsteemi sõltumatust, tõhusust ja vahendite kasutamist; tuletab siiski meelde, et korruptsioon on endiselt laialt levinud, ning nõuab täiendavaid intensiivseid pingutusi selle väljajuurimiseks; rõhutab, et kiiresti on vaja tõhusalt ja erapooletult jõustada korruptsioonivastased õigusaktid, eelkõige need, mis käsitlevad parteide rahastamist ja huvide konflikti; juhib tähelepanu sellele, kui oluline on tagada, et kohtusüsteem toimiks ilma poliitilise sekkumiseta; tunnustab jõupingutusi kohtusüsteemi tõhususe ja läbipaistvuse suurendamise alal; rõhutab vajadust koostada ülevaade, mis näitaks täideviidud vastutuselevõtmisi ja süüdimõistmisi ning mille abil saaks edasiminekut mõõta; nõuab kohtu pädevuse ühtlustamist, et tagada ootustekohane õigussüsteem ja üldsuse usaldus;

14.  palub komisjonil valmistada koos oma järgmise eduaruandega ette hinnang ELi vahendite eraldamise mõju ja tulemuste kohta kohtusüsteemi reformimisel ja korruptsioonivastases võitluses; palub komisjonil anda nõukogule ja parlamendile põhjalikum hinnang korruptsioonivastaste meetmete kohta, mida endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik on võtnud seoses riigihangete ja pettustega, ning esitada see koos oma järgmise eduaruandega;

15.  tunnustab jõupingutusi, mis on tehtud avaliku halduse reformimisel, kuid nõuab täiendavaid jõupingutusi selles valdkonnas, mis on jätkuvalt politiseeritud ning kus jääb puudu suutlikkusest ja professionaalsusest; väljendab rahulolu avaliku halduse reformi hõlmava riikliku strateegia vastuvõtmisega valitsuse poolt ning stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu allkomitee asutamisega avaliku halduse reformiga tegelemiseks; peab murettekitavaks ajutiste ametikohtade muutmist alalisteks ametikohtadeks, mis on läbipaistmatu ja ad hoc protsess ning toob kaasa halduse kasvava politiseerimise; nõuab, et töötataks välja selge inimressursside strateegia, kus oleksid määratletud haldusvajadused võimete ja oskuste osas, ning et seda strateegiat rakendataks tulemuspõhise värbamise ja karjäärivõimaluste kaudu; väljendab heameelt rahvusvähemustesse kuuluvate inimeste värbamise üle, kuid rõhutab, et seda tuleks teha haldusvajaduste hinnangu alusel, et tagada uute töötajate oskuste vastavus töökoha nõuetele;

16.  avaldab tunnustust jätkuvate edusammude eest detsentraliseerimise valdkonnas; märgib siiski, et vastutuste üleviimisega madalama tasandi asutustele peaksid kaasnema asjakohased eelarved;

17.  tunneb heameelt edusammude üle, mis on tehtud seoses vanglasüsteemi reformiga; peab siiski jätkuvalt murettekitavaks mõnede vanglate alandavaid tingimusi, eriti ülerahvastatust ja ebapiisavat tervishoiusüsteemi; rõhutab vajadust austada põhimõtet, et kinnipeetud inimesi tuleks kohelda nõuetekohaselt, vastavalt ÜRO põhimõtetele;

18.  kiidab heaks 2011. aasta rahva ja eluruumide loendust käsitleva seaduse vastuvõtmise, rõhutab vajadust piisava ettevalmistuse ja toimiva korralduse järele, et viia läbi täpne loendus; kutsub valitsust üles eraldama selle korraldamiseks asjakohased vahendeid ning rõhutab, kui oluline on selle teema poliitikast lahti sidumine, et toimuks erapooletu loendus, millest võtab osa võimalikult palju rahvast;

19.  rõhutab, kuivõrd tähtis on selle tagamine, et haridussüsteem toetaks etnilist integratsiooni; mainib sellega seoses tunnustavalt integreeritud hariduse strateegiat ning nõuab selle kiiret rakendamist muu hulgas etnilisel pinnal segregatsiooni järkjärgulise kaotamise ja kõigi ametlike keelte õppe laiendamise abil endises Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis; kutsub valitsust üles parandama konsulteerimist eri kogukondadega ning tegema nendega strateegia rakendamisel tihedat koostööd;

20.  näeb, et puuduvad edusammud naabruses asuvate ELi liikmesriikidega ühiste ajalooliste sündmuste ühises tähistamises eesmärgiga aidata kaasa paremale ajaloo mõistmisele ja heanaaberlikele suhetele, nagu rõhutati eelmises aruandes; nõuab tungivalt, et võetaks kasutusele kooliõpikud, milles puuduvad ajaloo ideoloogilised tõlgendused;

21.  on tõsiselt mures roma kogukonna olukorra pärast, kes endiselt seisab silmitsi kehvade elamistingimuste ning diskrimineerimisega tööturule, tervishoiuteenustele ja sotsiaalteenustele juurdepääsul; rõhutab eriti roma tüdrukute ja naiste rasket olukorda, kes kogevad jätkuvalt topeltdiskrimineerimist nii etnilise kuuluvuse kui ka soo tõttu; kutsub valitsust üles aktiivsemalt rakendama romasid käsitlevat strateegiat ja romade kaasamise aastakümne algatust; tunneb sellega seoses heameelt valitsuse tegevuse üle, mille eesmärk on romade poliitiline integreerimine, sh roma päritolu ministri üle, kes vastutab roma kogukonda puudutavate küsimuste eest; avaldab valitsusele kiitust roma integratsiooni teemalise koosoleku korraldamise eest Euroopa Nõukogu eesistujaks olemise ajal;

22.  tervitab diskrimineerimisvastase seaduse vastuvõtmist kui olulist sammu võitluses endiselt laialt levinud diskrimineerivate tavade vastu ning nõuab selle kiiret ja tulemuslikku rakendamist; peab siiski kahetsusväärseks, et vastupidiselt Euroopa õigusaktidele on seksuaalne sättumus diskrimineerimise põhjusena seadusest välja jäetud; nõuab selle valdkonna siseriiklike sätete kiiret kooskõlla viimist ELi õigustikuga ja järelevalvemehhanismide tugevdamist ning toonitab, et see on ühinemise eeltingimus; peab murettekitavaks suunda, mis võeti diskrimineerimisvastase kaitse komisjoni liikmete valimiskorra osas; peab kahetsusväärseks asjaolu, et kõnealusesse komisjoni ei ole määratud mitte ühtegi kodanikuühiskonna esindajat; nõuab lisapingutusi naiste õiguste vallas, et suurendada nende osalust tööturul ning otsuste tegemisel poliitikas ja ettevõtluses ning kaitsta naisi ja lapsi koduvägivalla eest;

23.  nõuab suuremate jõupingutuste tegemist soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õiguste valdkonnas; julgustab ametivõime rakendama täielikult naiste ja meeste võrdseid võimalusi käsitlevat seadust ning tagama, et soolist võrdõiguslikkust käsitlev riiklik tegevuskava muutuks järjepidevamaks; tunneb heameelt koduvägivallavastase võitluse strateegia vastuvõtmise üle; nõuab ohvrite toetamise süsteemi rakendamist; nõuab tungivalt, et valitsus ja valitsusväline sektor edendaks suuremat teadlikkust kõnealustest teemadest;

24.  mõistab hukka hiljutised kodanikuühiskonna organisatsioonide hirmutamise ja otsese ründamise ning nende juhtivate aktivistide isikliku laimamise juhtumid; tunneb heameelt valitsuse käivitatud mehhanismide üle kodanikuühiskonna organisatsioonidega konsulteerimiseks, kuid on mures selle pärast, et ei ole olemas süsteemset ja läbipaistvat mehhanismi kodanikuühiskonnaga konsulteerimiseks riikliku arengupoliitika, õigusloome, programmide või muude strateegiliste dokumentide asjus; rõhutab vajadust kaasata kodanikuühiskonna organisatsioonid valikut tegemata poliitika kujundamisesse, et stimuleerida tõhusat avalikku arutelu ja kaasata sidusrühmad riigi ühinemisprotsessi; rõhutab, et kodanikuühiskonnal on väga tähtis osa piirkondliku koostöö sotsiaalsete ja poliitiliste aspektide edendamisel; tunnustab seda, et vastu on võetud kodanike ühendusi käsitlev uus seadus, ning nõuab, et ametiasutused rakendaksid sätteid nn avalikes huvides tegutsevate organisatsioonide kohta, tagades võimalikult kiiresti rahastamiskavad;

25.  märgib rahuloluga, et ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA) toimib endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis hästi; õhutab valitsust ja komisjoni IPA haldusmenetlust lihtsustama, et muuta see kättesaadavamaks väiksematele ja tsentraliseerimata kodanikuorganisatsioonidele, ametiühingutele ja muudele toetusesaajatele;

26.  toonitab, et endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik on ratifitseerinud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni kaheksa peamist töötajate õigusi käsitlevat konventsiooni; on mures asjaolu pärast, et töötajate õiguste ja ametiühingute valdkonnas on tehtud vaid tagasihoidlikke edusamme; kutsub ametivõime üles veelgi tugevdama töötajate ja ametiühinguõigusi ning julgustab sellega seoses valitsust kindlustama ka piisava haldusliku suutlikkuse tööõiguse nõuetekohaseks rakendamiseks ja jõustamiseks; juhib tähelepanu sotsiaalse dialoogi olulisele rollile ning julgustab valitsust käivitama kõikehõlmava sotsiaalse dialoogi asjaomaste partneritega ja olema selles osas ambitsioonikam;

27.  rõhutab, kui oluline on säilitada ja hoida kultuuripärandit, mis on Euroopa väärtuste ja põhimõtete alustala; märgib kahetsusega, et unarusse ja laokile on jäetud paljud kalmistud, freskode inskriptsioonid ja artefaktid, mis kuuluvad Bulgaaria kultuuripärandisse;

28.  tunneb heameelt riigi edusammude üle, mida on tehtud toimiva turumajanduse ning laialdase üksmeele suunas riigi majanduspoliitika põhiaspektide suhtes; avaldab valitsusele kiitust makromajanduse stabiilsuse hoidmise eest ülemaailmse finantskriisi negatiivsest mõjust hoolimata ning märgib, et majanduskasvu osas on tulevastel aastatel head väljavaated;

Sotsiaal-majanduslik areng

29.  väljendab muret püsiva ja väga suure töötuse pärast eriti noorte hulgas, mis on tavapärane kõnealuse piirkonna paljudes riikides; kutsub valitsust üles kiiresti rakendama tõhusamaid meetmeid riiklike investeeringute parandamiseks, mis oleksid suunatud tööhõivepoliitikasse ning tööjõule kvaliteetsete, stabiilsete ja inimväärsete töökohtade pakkumisele; kutsub komisjoni üles abistama ametivõime ühinemiseelse abi rahastamisvahendist suurema toetuse andmisega;

30.  võtab teadmiseks äriõhkkonna paranemise viimastel aastatel läbiviidud majandusreformide tagajärjel ning rõhutab struktuurireformi jätkamise vajadust riigis; märgib samas, et välisinvesteeringud on niigi madalalt tasemelt täiendavalt vähenenud ja et olukord on ülemaailmse finantskriisi tõttu veelgi halvenenud; kutsub välismaiste otseinvesteeringute ligimeelitamise eest vastutavaid riigiasutusi üles tugevdama oma jõupingutusi meelitada ligi potentsiaalseid välisinvestoreid;

31.  õnnitleb valitsust ELiga sõlmitud stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu tulemusliku ja kiire rakendamise puhul; tunneb seega heameelt valitsuse hiljutise otsuse üle kaotada rohkem kui saja eri toote tollitariifid sammuna ELiga toimuva kaubavahetuse täieliku liberaliseerimise poole; loodab, et need muutused suurendavad kodumaiste tootjate konkurentsivõimet, ergutades sellega suuremat majanduskasvu; peab niisugust arengut oluliseks teetähiseks, mis näitab riigi püüdlusi tulla toime suurenenud konkurentsiga, millega ta seisab silmitsi ELi liikmeks saades;

32.  rõhutab, et eelarvekulude puhul on vaja rakendada hea valitsemistava põhimõtet, parandades avaliku teabe vaba kättesaadavust, konsulteerides eelarvemenetluse käigus sidusrühmadega ning kehtestades aruandemehhanismi, eeldades seejuures rahakulutuste aruandekohustust; tuletab meelde, et läbipaistmatute eelarvekulude tagajärjeks on sotsiaalne tõrjutus ja konflikt, ning peab mõne riikliku kampaania puhul küsitavaks selle õiguspärasust;

33.  tunneb heameelt hiljuti vastuvõetud energiaseaduse üle, mille sihiks on riigi energiaturu liberaliseerimine ja mis on kooskõlas vastavate ELi direktiividega;

34.  rõhutab, kui tähtis on rajada tõhus ja usaldusväärne transpordisüsteem nii riigi piirides kui ka piirkondlikul tasandil (sh Sofia-Skopje-Tirana raudteeühendus); kordab sellega seoses oma üleskutset, et ametivõimud investeeriksid raudteevõrgu hooldusesse ja ajakohastamisse, kuna see on elujõuline alternatiiv maanteesüsteemile; peab kahetsusväärseks valitsuse otsust vähendada iga-aastasesse raudteeinfrastruktuuri programmi tehtavaid investeeringuid ning kutsub komisjoni üles andma ühinemiseelse abi rahastamisvahendi raames vajalikku tehnilist ja rahalist abi;

35.  palub endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi ja Bulgaaria ametivõimudel avada uuesti Staro Konjarevo ja Gabrene vaheline piiriülene jalakäijate ja jalgratturite tee, et parandada nn raudse eesriide trassi Strumica ja Petrici vahelist lõiku;

36.  väljendab heameelt säästva arengu riikliku strateegia vastuvõtmise üle, kuid nõuab suuremat pingutust keskkonnaalaste seaduste rakendamiseks ja selleks piisava rahastamise tagamiseks; juhib eelkõige tähelepanu probleemidele sellistes valdkondades nagu veekvaliteet, jäätmekäitlus ja looduskaitse; nõuab ELi standarditel põhinevat tihedamat koostööd piiriülestes keskkonnaküsimustes; nõuab sellega seoses veel kord piiril asuvate Ohridi, Prespa ja Dojrani järvede, samuti Vardari jõe vee kvaliteedi ja taseme tõhusat jälgimist; avaldab rahulolu Prespa järve euroala kolmikalgatuse üle, milles osalevad endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, Kreeka ja Albaania; kutsub valitsust üles laiendama Ohridi reovee kogumissüsteemist saadud positiivset kogemust teistele piirkonna järvedele; tunneb ühtlasi heameelt Gevgelijas reovee töötlusjaama ehitamisel saavutatud edusammude üle;

37.  väljendab sügavat muret pinnasereostuse pärast Velesi linnas, mille Maailma Terviseorganisatsioon on kuulutanud ohtlikuks elukohaks; kutsub valitsust üles tegelema selle küsimusega ja võtma asjakohaseid meetmeid rahvatervise kaitseks selles piirkonnas; palub komisjonil kaaluda, kas ühinemiseelse abi rahastamisvahendit saaks kasutada sellel konkreetsel juhul;

Piirkondlikud küsimused

38.  avaldab riigile tunnust jätkuva stabiliseeriva rolli eest piirkonnas; toonitades riigi osalust ELi tsiviil- ja sõjalistes missioonides, tuletab siiski valitsusele meelde kohustust järgida ÜVJP ühiseid seisukohti, eriti piiravate meetmete kohta, näiteks Zimbabwe puhul;

39.  avaldab heameelt Serbia ja endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi ametivõimude hiljutise otsuse üle kaotada rahvusvahelise passi vajalikkus kahe riigi vahel reisivate kodanike puhul eesmärgiga rajada oma ühisel piiril ühine piirikontroll;

40.  peab väga kahetsusväärseks asjaolu, et nimevaidlus Kreekaga on endiselt takistuseks riigi ELiga ühinemise protsessis, ning tuletab meelde oma soovitust nõukogule alustada viivitamata ühinemisläbirääkimisi; toonitab heanaaberlike suhete ja naaberriikide jaoks tundlike teemade mõistmise tähtsust selles protsessis; kutsub asjaomaseid valitsusi üles vältima žeste, vastuolulisi tegevusi ja avaldusi, millel võivad olla negatiivsed tagajärjed ja mis võivad pingestada heanaaberlikke suhteid; võtab teadmiseks tihenenud dialoogi kahe peaministri vahel ning julgustab neid näitama üles poliitilist tarkust ja kompromissivalmidust ning leidma kiiresti lahenduse, mis rahuldab mõlemat poolt;

41.   tuletab meelde, et vastavalt 14. detsembri 2010. aasta üldasjade nõukogu järeldustele on oluline heanaaberlike suhete säilitamine, sealhulgas nimeküsimusele läbirääkimiste teel mõlemale poolele vastuvõetava lahenduse leidmine ÜRO egiidi all;

42.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles alustama niisuguse üldiselt kohaldatava vahekohtumehhanismi väljatöötamist, mille eesmärk on lahendada kahepoolseid probleeme laienemisprotsessis osalevate riikide vahel, liikmesriikide ja laienemisprotsessi osalisriikide vahel ning liikmesriikide vahel;

43.  võtab murelikult teadmiseks ajalooliste argumentide kasutamise käimasolevas vaidluses, sealhulgas antiikajale apelleerimise fenomeni, mis võib teravdada pingeid naaberriikidega ja luua uusi sisemisi lahknevusi;

44.  kutsub kõrget esindajat ning laienemise ja naabruspoliitika volinikku üles aitama kaasa kokkuleppele jõudmisele nimeküsimuses ning andma poliitilist nõu, respekteerides täielikult käimasolevat läbirääkimisprotsessi ning ÜRO põhikirja sätteid; on seisukohal, et võimalikult kiiresti vastastikku vastuvõetava lahenduse leidmine on proovikiviks Lissaboni lepingu järgse ühise välispoliitika jaoks ja liidu võimekuse jaoks lahendada pikaajalisi rahvusvahelisi vaidlusküsimusi oma piiridel;

45.  palub nõukogul ja komisjonil täita oma kohustusi kolmandate riikide ees ning premeerida liidu nõudmisi täitvate riikide edusamme ja reformipüüdlusi; märgib, et vastasel juhul võib nende riikide reformivalmidus väheneda;

46.  on seisukohal, et status quo pikendamine nimeküsimuses ja muudes lahtistes küsimustes naaberriikidega võib ohustada mitte üksnes riigi ja piirkonna stabiilsust, vaid ka laienemispoliitika usaldusväärsust, ning kutsub seepärast kõiki asjaosalisi üles näitama üles head tahet, solidaarsust ja vastutustunnet lahendamata küsimuste lahendamisel; kutsub sellega seoses riigi ametivõime üles edendama ajaloo ja hariduse valdkonnas ühiste eksperdikomiteede moodustamise algatust Bulgaaria ja Kreekaga;

o
o   o

47.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 341 E, 16.12.2010, lk 54. (2) ELT L 80, 19.3.2008, lk 32.

Euroopa Parlamendi 7. aprilli 2011. aasta resolutsioon olukorra kohta Côte d'Ivoire'is

P7_TA(2011)0152 RC-B7-0256/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Côte d'Ivoire'i kohta, eriti 16. detsembri 2010. aasta resolutsiooni(1);

–  võttes arvesse 3. novembri 2000. aasta Bamako deklaratsiooni demokraatia, inimõiguste ja vabaduste kohta prantsuskeelsetes riikides;

–  võttes arvesse asjakohaseid ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone Côte d'Ivoire'i kohta, eelkõige resolutsioone 1946 ja 1951 (2010) ning resolutsioone 1967, 1968 ja 1975 (2011);

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja paruness Catherine Ashtoni avaldusi Côte d'Ivoire'i olukorra kohta, eelkõige 3., 10., 12. ja 19. märtsi ning 1. aprilli 2011. aasta avaldusi;

–  võttes arvesse ELi välisasjade nõukogu 31. jaanuaril 2011. aastal toimunud 3065. istungil vastu võetud järeldusi Côte d'Ivoire'i kohta;

–  võttes arvesse nõukogu otsust 2011/18/ÜVJP ja nõukogu 14. jaanuari 2011. aasta määrust (EL) nr 25/2011, millega lisati isikuid ja üksusi, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid ning kelle varad külmutatakse seoses olukorraga Côte d'Ivoire'is;

–  võttes arvesse Aafrika Liidu rahu- ja julgeolekunõukogu 10. märtsil 2011. aastal Addis Abebas vastu võetud otsust;

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 3. ja 11. märtsi 2011. aasta avaldusi Côte d'Ivoire'i kohta;

–  võttes arvesse AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee kaaspresidentide 18. märtsi 2011. aasta ühisavaldust, milles nad mõistsid hukka vägivalla ja inimõiguste rikkumise Côte d'Ivoire'is;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi presidendi Jerzy Buzeki 18. märtsi 2011. aasta avaldust, milles ta nõudis, et Côte d'Ivoire'is lõpetataks igasugune vägivalla kasutamine tsiviilelanike vastu;

–  võttes arvesse Lääne-Aafrika riikide majandusühenduse (ECOWAS) riigipeade ja valitsusjuhtide poolt 25. märtsil 2011. aastal Abujas vastu võetud resolutsiooni Côte d'Ivoire'i olukorra kohta;

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste nõukogu 25. märtsi 2011. aasta resolutsiooni, millega loodi rahvusvaheline uurimiskomisjon Côte d'Ivoire'is alates presidendivalimistest toimunud inimõiguste rikkumise juhtumite uurimiseks;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et viimase nelja kuuga on Côte d'Ivoire langenud sügavasse poliitilisse kriisi, mis on tingitud sellest, et ametisolev president Laurent Gbagbo on keeldunud andmast võimu üle seaduslikult valitud presidendile Alassane Ouattarale, hoolimata asjaolust, et viimane võitis 2010. aasta novembris toimunud presidendivalimised ning pärast tulemuste kinnitamist ÜRO poolt tunnustab teda presidendina rahvusvaheline üldsus;

B.  arvestades, et kõik diplomaatilised jõupingutused, sh Aafrika Liidu, ECOWASi ja Lõuna-Aafrika Vabariigi presidendi püüded saavutada valimistejärgsele poliitilisele ummikseisule rahumeelne lahendus, on jäänud edutuks;

C.  arvestades, et alates veebruari keskpaigast on kokkupõrked ägenenud nii pealinnas kui ka riigi lääneosas ning murettekitavate teadete kohaselt kasutavad Laurent Gbagbole lojaalsed jõud üha enam raskerelvastust tsiviilelanike vastu;

D.  arvestades, et viimastel päevadel on president Ouattara vabariiklikud jõud alustanud ulatuslikku rünnakut, mille eesmärk on kehtestada tema võim; nad on saanud oma kontrolli alla mitu olulist piirkonda, muu hulgas poliitilise pealinna Yamoussoukro ja kakaoekspordi olulise sadama San Pedro; arvestades, et Ouattara-meelsed jõud on nüüd sisenenud Abidjani, mis tõi kaasa ägeda võitluse endisele presidendile lojaalseks jäänud relvajõududega;

E.  arvestades, et ÜRO allikate andmeil on Côte d'Ivoire'is alates 2010. aasta detsembrist hukkunud sadu inimesi; arvestades, et hukkunute tegelik arv on tõenäoliselt palju suurem, sest riigi siseosas toimuv vägivald ei kajastu alati ajakirjanduses;

F.  arvestades, et ÜRO rahuvalvajate ja institutsioonide vastu tahtlikult toime pandud rünnakud liigituvad sõjakuritegudeks; arvestades, et Gbagbo-meelsed julgeolekujõud on ÜRO operatsiooni Côte d'Ivoire'is (UNOCI) pidevalt ähvardanud ja rünnanud ning endine president õhutab oma retoorikaga vägivalda ÜRO jõudude ja Côte d'Ivoire'is viibivate välismaalaste vastu; arvestades, et mitu ÜRO rahuvalvajat on raskelt vigastada saanud või isegi tapetud;

G.  arvestades, et Côte d'Ivoire'is on toime pandud hirmutegusid, sh seksuaalse vägivalla juhtumid, sunniviisilised kadumised ja kohtuvälised hukkamised ning ülemäärase ja valimatu jõu kasutamine tsiviilelanike vastu, mida võib pidada inimsusevastasteks kuritegudeks;

H.  arvestades, et Côte d'Ivoire aktsepteeris 18. aprillil 2003. aastal Côte d'Ivoire'i valitsuse poolt Rooma statuudi artikli 12 lõike 3 kohaselt esitatud deklaratsioonis Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevust Côte d'Ivoire'i territooriumil alates 19. septembrist 2002 toimunud kuritegude osas; arvestades, et Côte d'Ivoire on endiselt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuratuuri eeluurimise all;

I.  arvestades, et õigusriigi põhimõtete järgimine halveneb Côte d'Ivoire'is jätkuvalt ning üha enam piiratakse sõna- ja väljendusvabadust ning meediat;

J.  arvestades, et Côte d'Ivoire'i majandus on viimase nelja kuuga sattunud väga raskesse olukorda, sest Laurent Gbagbo on ebaseaduslikult riigistanud pangandus- ja kakaosektori ettevõtteid ning meelevaldselt võõrandanud raha ja eraomandit; arvestades, et IMF hoiatas hiljuti Côte d'Ivoire'is valitseva olukorra raskete majanduslike tagajärgede eest kogu Lääne-Aafrika piirkonnale;

K.  arvestades, et riigis valitseva hirmuõhkkonna tõttu on hinnanguliselt miljon inimest riigisiseselt või naaberriikidesse (Libeeriasse, Ghanasse, Togosse, Malisse ja Guineasse) ümber asunud;

L.  arvestades, et 17. märtsil 2011 suurendas Euroopa Komisjon ELi humanitaarabi Côte d'Ivoire'ile viiekordseks;

M.  arvestades, et ühehäälselt vastu võetud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonis 1975 (2011) nõutakse tungivalt, et Gbagbo astuks viivitamata tagasi, nõutakse tsiviilelanike vastu suunatud vägivalla kohest lõpetamist ning kehtestatakse rahalised sanktsioonid ja reisikeeld Gbagbo, tema naise ja kolme kaasosalise suhtes,

1.  mõistab hukka endise presidendi Gbagbo ja tema toetajate katsed Côte d'Ivoire'i inimeste tahet vägivaldselt alla suruda; kordab Gbagbole esitatud üleskutset astuda tagasi ja loovutada võim Alassane Ouattarale; väljendab sellega seoses heameelt resolutsiooni 1975 (2011) vastuvõtmise üle, milles ÜRO Julgeolekunõukogu tegi oma kõige jõulisema avalduse Côte d'Ivoire'i valimistejärgse kriisi algusest saadik ja nõudis, et Gbagbo kohe tagasi astuks;

2.  väljendab kahetsust selle üle, et ei ole suudetud saavutada ühtki diplomaatilist lahendust (sealhulgas ka mitte Aafrika Liidu soovitatud lahendusi) ning selle üle, et valimistejärgset kriisi on iseloomustanud vägivald ja relvastatud kokkupõrked;

3.   pooldab Lääne-Aafrika naiste üleskutset lahendada Côte d'Ivoire'i poliitiline konflikt rahumeelselt ja tuua riigi tavakodanike vastu vägivalda tarvitanud isikud kohtu ette; taunib asjaolu, et naiste organisatsioonid ning usu- ja kogukonnajuhid on teinud liiga vähe pingutusi surve tekitamiseks seestpoolt ja lepituse edendamiseks, et leida riigi poliitilisele ummikseisule rahumeelne lahendus;

4.  tuletab meelde, et demokraatliku õiguspärasuse ainsaks allikaks on üldised valimised, ning et Alassane Ouattara valimine peegeldab Côte d'Ivoire'i elanike suveräänset tahet; nõuab tungivalt, et kõik Côte d'Ivoire'i institutsioonid, sh Côte d'Ivoire'i kaitse- ja julgeolekujõud (FDSCI) alluksid viivitamata demokraatlikult valitud presidendi Ouattara ja tema valitsuse võimule;

5.  mõistab väga karmilt hukka vägivalla eskaleerumise Côte d'Ivoire'is, eelkõige raskerelvastuse kasutamise tsiviilelanike vastu, ning sellest tuleneva märkimisväärse inimohvrite arvu; väljendab sügavat kaastunnet kõigile õigusetuse ja vägivalla süütutele ohvritele Côte d'Ivoire'is ja nende perekondadele; rõhutab, et vägivalda tsiviilelanike, sh naiste, laste ja rahvusvaheliselt ümberasunud isikute vastu, ei saa aktsepteerida ja see peab kohe lõppema;

6.  mõistab teravalt hukka tsiviilelanike suhtes väidetavalt toime pandud inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised, sh kohtuvälised hukkamised ja seksuaalse vägivalla juhtumid; märgib, et ÜRO Julgeolekunõukogu hinnangul võivad need aktid kujutada endast inimsusevastaseid kuritegusid; on kindlalt vastu meedia kasutamisele vaenu õhutamiseks; nõuab, et kaotataks kõik sõnavabadusõiguse kasutamisele seatud piirangud; mõistab hukka nelja inimese, sh kahe ELi kodaniku röövimise Gbagbo-meelsete jõudude kontrolli all olnud piirkonnas asuvast Abidjani hotellist, ning nõuab nende kohest vabastamist;

7.  rõhutab, et mingit karistamatust ei saa olla ning tuleb teha kõik jõupingutused, et tuvastada ja võtta vastutusele, sh rahvusvahelisel tasandil, kõik tsiviilelanike vastu kuritegusid toime pannud isikud; väljendab sellega seoses heameelt ÜRO inimõiguste nõukogu uurimiskomisjoni loomise üle; märgib, et ÜRO inimõiguste nõukogu on osutanud, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus võib otsustada, kas ta hakkab Côte d'Ivoire'i olukorda käsitlevat asja menetlema; palub, et kõik Côte d'Ivoire'i sündmustes osalejad teeksid nimetatud organitega koostööd, et õiglus oleks võimalik jalule seada; kutsub ELi üles nimetatud uurimisi igakülgselt toetama;

8.  mõistab kindlalt hukka UNOCI ja ELi vastu suunatud hirmutamise ja tõkestava tegevuse;

9.  väljendab heameelt ÜRO Julgeolekunõukogu, Aafrika Liidu ja Euroopa Liidu nõukogu täiendavate sanktsioonide üle, mis hõlmavad viisakeeldu ja varade külmutamist, kõikide isikute ja asutuste suhtes, kes seisavad vastu seadusliku presidendi võimule, ning Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi otsuse üle keelduda tegemast koostööd ebaseadusliku valitsusega; rõhutab, et sanktsioonid jäävad kehtima seni, kuni seaduslik valitsus tagasi võimule tuleb;

10.  väljendab heameelt asjaolu üle, et ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonis nr 1975 (2011) tuletatakse meelde UNOCI mandaati ning märgitakse, et ÜRO Julgeolekunõukogu toetab täielikult UNOCI õigust kasutada kõiki vajaminevaid vahendeid, et täita oma ülesannet kaitsta tsiviilelanikke ning muu hulgas hoida ära raskerelvastuse edasine kasutamine; nõuab sellega seoses UNOCI võimekuse kiiret ja märkimisväärset tõstmist, et tagada Côte d'Ivoire'is tsiviilelanike tõhus kaitsmine;

11.  märgib, et kooskõlas talle antud volitustega on UNOCI ÜRO peasekretäri taotlusel Abidjanis juba meetmeid võtnud, et peatada raskerelvastuse kasutamine ja kaitsta tsiviilelanikke ja ÜRO töötajaid; UNOCIt abistab Prantsuse relvajõudude operatsioon Licorne;

12.  tunnustab ja toetab kõiki Aafrika Liidu ja ECOWASi egiidi all toimuvaid vahenduspüüdeid, et vältida vastasseisu, ning kordab kõigile Côte d'Ivoire'i poliitilistele jõududele esitatud üleskutset näidata üles pühendumust rahumeelsel poliitilisel üleminekul demokraatiale ning hoiduda seeläbi edasisest verevalamisest; avaldab toetust Aafrika Liidu kavale kriisi üldiseks rahumeelseks lahendamiseks ning rõhutab, et kõik Aafrika riigid peavad näitama üles ühtsust ja käituma kooskõlastatult, et Côte d'Ivoire'is saaks rahu taastada;

13.  kutsub president Ouattara'd üles töötama rahu ja rahvusliku leppimise nimel, kuid tuletab meelde, et sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude puhul puuduvad aegumistähtajad;

14.  on sügavalt mures halveneva humanitaarolukorra pärast Côte d'Ivoire'is ja naaberriikides, eelkõige Libeerias; palub kõigil Côte d'Ivoire'i sündmustes osalejatel tagada koha peal viibivatele humanitaarorganisatsioonidele turvaline ja takistamatu juurdepääs riigi kõigile piirkondadele; tunneb heameelt selle üle, et volinik Georgieva sõnul on EL võtnud kohustuse aidata lahendada humanitaarkriis;

15.  rõhutab, et vaja on kiireid rahvusvahelisi poliitilisi meetmeid, et lahendada humanitaarolukord Côte d'Ivoire'is ja ennetada uut rändekriisi piirkonnas; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kooskõlastama oma jõupingutusi teiste rahvusvahelise abi andjatega; kutsub rahvusvahelist üldsust üles pidama kinni humanitaarabi andmise lubadustest, et reageerida Côte d'Ivoire'i ja tema naaberriikide elanikkonna kiireloomulistele vajadustele;

16.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ÜRO Julgeolekunõukogule ja ÜRO peasekretärile, ÜRO operatsioonile Côte d'Ivoire'is (UNOCI), Aafrika Liidu institutsioonidele, ECOWASile, AKV–ELi parlamentaarsele ühisassambleele, ELi liikmesriikide valitsustele ning Côte d'Ivoire'i ametisseastuvale presidendile Alassane Ouattarale.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0492.

Euroopa Parlamendi 7. aprilli 2011. aasta resolutsioon Euroopa naabruspoliitika idamõõtme läbivaatamise kohta

P7_TA(2011)0153 B7-0198/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse idapartnerluse riikide välisministrite 13. detsembri 2010. aasta kohtumise järeldusi;

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone: 19. jaanuari 2006. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika kohta(1), 15. novembri 2007. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika arendamise kohta(2), 6. juuli 2006. aasta resolutsiooni Euroopa naabruse ja partnerluse instrumendi kohta(3), nõukogu 5. juuni 2008. aasta iga-aastase aruande kohta Euroopa Parlamendile ÜVJP peamiste aspektide ja valikute kohta(4) ning 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahendi läbivaatamise kohta(5), samuti 17. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni Musta mere regionaalpoliitilise lähenemisviisi kohta(6) ja 20. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu Musta mere strateegia kohta(7);

–  võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni vajaduse kohta ELi Lõuna-Kaukaasia strateegia järele(8);

–  võttes arvesse Euroopa naabruspoliitika (ENP) arengut alates 2004. aastast ja eelkõige komisjoni eduaruandeid selle rakendamise kohta;

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Armeenia, Aserbaidžaani, Valgevene, Gruusia, Moldova Vabariigi ja Ukraina kohta, samuti nende riikidega (v.a Valgevene) suhtlemiseks moodustatud parlamentaarsete koostöökomisjonide soovitusi;

–  võttes arvesse ülalmainitud 15. novembri 2007. aasta resolutsiooni lõiget 41, milles soovitatakse moodustada Ida-Euroopa naabruspoliitika parlamentaarne assamblee (Euronest);

–  võttes arvesse koos Armeenia, Aserbaidžaani, Gruusia ja Moldovaga vastu võetud tegevuskavasid ning koos Ukrainaga vastu võetud assotsieerimiskava;

–  võttes arvesse välissuhete nõukogu 26. juuli 2010. aasta järeldusi Euroopa naabruspoliitika kohta;

–  võttes arvesse 7. mail 2009. aastal Prahas toimunud idapartnerluse riikide tippkohtumise ühisavaldust;

–  võttes arvesse komisjoni 12. mai 2010. aasta teatist, milles tehakse kokkuvõte Euroopa naabruspoliitikast (KOM(2010)0207);

–  võttes arvesse komisjoni 3. detsembri 2008. aasta teatist idapartnerluse kohta (KOM(2008)0823);

–  võttes arvesse komisjoni 5. detsembri 2007. aasta teatist tõhusa Euroopa naabruspoliitika kohta (KOM (2007)0774), 4. detsembri 2006. aasta teatist Euroopa naabruspoliitika arendamise kohta (KOM(2006)0726), 12. mai 2004. aasta teatist Euroopa naabruspoliitika strateegiadokumendi kohta (KOM(2004)0373) ning 11. märtsi 2003. aasta teatist laienenud Euroopa naaberriikide kohta, milles esitatakse uus raamistik suheteks ida- ja lõunanaabritega (KOM(2003)0104);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1638/2006, millega kehtestatakse üldsätted Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi loomise kohta(9);

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 13/2010 „Kas uus Euroopa naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahend on edukalt käivitunud ja annab Lõuna-Kaukaasias (Armeenias, Aserbaidžaanis ja Gruusias) tulemusi?”

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et Lissaboni lepinguga on loodud vajalikud tingimused selleks, et EL saaks tõhustada oma suhteid kõikide toimijate ja partneritega, eelkõige oma naabritega ning saaks suurendada nende suhete järjepidevust;

B.  arvestades, et vastavalt ELi lepingu artiklile 8 arendab liit naabruses asuvate riikidega privilegeeritud suhteid, mille eesmärk on luua heaolu ja heanaaberlikkuse ala, mis rajaneb liidu väärtustel ja mida iseloomustavad koostööl põhinevad tihedad rahumeelsed suhted;

C.  arvestades, et Euroopa naabruspoliitika (ENP) on algusest peale aidanud tugevdada sidemeid partnerriikidega ja toonud konkreetset kasu; arvestades, et ikka veel leidub probleeme ning et praegu tuleks keskenduda kavandatu elluviimisele, kusjuures tegevusprioriteedid peaksid olema selgelt kindlaks määratud, kriteeriumid peaksid olema selged ning vahetegemise aluseks peaksid olema saavutused;

D.  arvestades, et idapartnerlus on oluline poliitiline raamistik, mis võimaldab vastutuse, jagatud vastutuse ja tingimuslikkuse põhimõtete alusel süvendada suhteid partnerriikidega ja nende vahel; arvestades, et tihedamad suhted nõuavad suuremat ühist pühendumist ning konkreetset arengut hea valitsemistava ja demokraatlike normide suunas;

E.  arvestades, et idapartnerluses keskendutakse neljale alljärgnevale temaatilisele koostööplatvormile: demokraatia, hea valitsemistava ja stabiilsus; majandusintegratsioon ja lähenemine ELi poliitikale; keskkond, kliimamuutused ja energiavarustuse kindlus; inimestevahelised kontaktid;

F.  arvestades, et Euronesti parlamentaarse assamblee kaudu tehtava koostööga püütakse saavutada positiivseid tulemusi – see on platvorm, kus vahetatakse arvamusi, jõutakse ühistele seisukohtadele meie aja globaalsetes probleemides, mis seostuvad demokraatia, poliitika, majanduse, energiavarustuse kindluse ja sotsiaalküsimustega, ning tugevdatakse piirkonna riikide ja ELi vahelisi ning idapartnerite omavahelisi suhteid;

G.  arvestades, et EL peaks edendama ja oluliselt tugevdama nn alt üles lähenemisviisi ning selleks suurendama majanduslikku toetust kodanikuühiskonnale ja edendama ajakirjandus- ja kogunemisvabadust, et toetada demokratiseerimisprotsessi, mis on püsiva stabiilsuse eeltingimus;

H.  arvestades, et lahendamata piirkondlikud konfliktid Euroopa Liidu naabruses õõnestavad nendest puudutatud riikide jätkusuutlikku majanduslikku, sotsiaalset ja poliitilist arengut ning kahjustavad tõsiselt piirkondlikku koostööd, stabiilsust ja julgeolekut; arvestades, et need takistavad tõsiselt ka Euroopa naabruspoliitika täieliku potentsiaali ja prioriteetide väljaarendamist; arvestades, et sellised konfliktid segavad ENP tõelise ja tulemusliku mitmepoolse mõõtme väljaarendamist; arvestades, et endiselt alahinnatakse kodanikuühiskonna võimalikku rolli nendes riikides;

I.  arvestades, et Valgevene, Tuneesia ja Egiptuse elanike hiljutised repressiivsete režiimide vastased meeleavaldused näitasid selgelt nende õiguspäraseid demokraatlikke püüdlusi;

J.  arvestades, et ELi ja selle liikmesriikide poliitika Tuneesia ja Egiptuse ebademokraatlike režiimide toetamiseks ja nendega koostöö tegemiseks on nurjunud ja see peaks olema õpetlik ka ELi ja Valgevene suhete seisukohalt, ning arvestades, et ELi Euroopa naabruspoliitika tervikuna peaks olema väärtustepõhine;

K.  arvestades, et Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrument (ENPI) on aidanud lihtsustada ENP rahastamist; arvestades, et sellele järgneva vahendi kavandamisel tuleks arvesse võtta ENP strateegilist läbivaatamist ning kavandamise käigus tuleks pidada ulatuslikke konsultatsioone,

Üldised tähelepanekud seoses ENP läbivaatamisega

1.  tunnustab ELi ja selle naaberriikide suhetes Euroopa naabruspoliitika raames saavutatud edu ning kinnitab veel kord väärtusi, põhimõtteid ja kohustusi, millel ENP rajaneb, sealhulgas demokraatiat, õigusriigi põhimõtet, inimõiguste ja põhivabaduste kaitset, turumajandust, säästvat arengut ja head valitsemistava; on seisukohal, et ENP on endiselt strateegiliselt tähtis raamistik lähimate partneritega suhete tihendamiseks ja tugevdamiseks, et toetada nende riikide poliitilisi, sotsiaalseid ja majandusreforme, ning rõhutab, et programmide ja tegevuse kavandamisel ja rakendamisel on oluline säilitada ühise vastutuse põhimõte;

2.  väljendab rahulolu ENP käimasoleva läbivaatamise üle ja toonitab, et selle protsessi tulemusena peaksid ELi sidemed naaberriikidega veelgi tugevnema, ning rõhutab, et ehkki nende riikide püüded ja eesmärgid võivad üksteisest erineda, võivad nad kõik saada ELi lähedasteks poliitilisteks liitlasteks;

3.  märgib, et ENP kahte mõõdet (lõuna- ja idamõõde) tuleks käsitada ühe ja sama prioriteetidepoliitika lahutamatute osadena; rõhutab vajadust olla paindlik ja diferentseerida oma lähenemisviisi konkreetse partneri eripära arvestades ning parandada rahaliste vahendite kasutamist;

4.  rõhutab, et ENP strateegiline läbivaatamine peaks näitama kõikide partnerite suuremat poliitilist pühendumist ning tugevdama tulemuspõhist diferentseerimist, mis põhineks täpselt määratletud kriteeriumidel;

5.  peab eriti oluliseks pidevalt hinnata mitte ainult rakendatud programmide seniseid tulemusi, vaid ka seda, kas partnerluse raames kasutatud vahendid on olnud piisavad; on seisukohal, et selline menetlus võimaldab tulevikus parandada puudujääke ja ebaõnnestunud valikuid;

6.  rõhutab vajadust tunnistada Lissaboni lepingust tulenevaid muutusi, eelkõige komisjoni asepresidendi ja ELi kõrge esindaja tugevdatud rolli, Euroopa välisteenistuse ning laienemise ja naabruspoliitika voliniku ametikoha loomist ja Euroopa Parlamendi uusi volitusi, et suurendada ELi välispoliitika järjepidevust ning tõsta selle välismõõtme ja -tegevuse tõhusust ja õiguspärasust; eeldab, et liikmesriigid ei võta ENP riikidega ette algatusi, mis võiksid kahandada ELi tegevuse tulemuslikkust;

7.  kutsub Euroopa välisteenistust ja ELi delegatsioone kogu maailmas igati aitama tagada inimõiguste ja poliitiliste põhimõtete jõulisemat integreerimist kolmandate riikide poliitilise olukorra analüüsidesse ning abiprojektide kaudu nende põhimõtete viimist võimalikesse n-ö ümberkujunduslikesse poliitilistesse meetmetesse;

ENP idamõõde

8.  hindab positiivselt idapartnerluse käivitamist, mis kujutab endast poliitilist raamistikku ENP idamõõtme arenguks ja mille eesmärk on süvendada ja tugevdada ELi ja tema idanaabrite suhteid, edendada poliitilist assotsieerumist, majanduslikku integreerumist ja õigusaktide ühtlustamist ning samas toetada partnerriikide poliitilisi ja sotsiaalmajanduslikke reforme; kutsub nõukogu, komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles selliste reformide jälgimiseks välja töötama selgeid võrdlusaluseid ning sealjuures võtma arvesse iga partneri erisusi, ka nende erinevaid eesmärke ja potentsiaali; kutsub nõukogu, komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles kaasama Euroopa Parlamenti nimetatud võrdlusaluste väljatöötamisse; rõhutab, et majanduslikud reformid peavad toimuma koos poliitiliste reformidega ning et head valitsemistava võib saavutada üksnes demokraatlikele institutsioonidele tugineva avatud ja läbipaistva otsustusprotsessi kaudu;

9.  rõhutab, kuivõrd tähtis on idapartnerluse raames jätkata stabiilsuse ja mitmepoolse usalduse suurendamist, nagu üksmeelselt deklareeriti Prahas toimunud idapartnerluse tippkohtumise ühisavalduses;

10.  rõhutab, et Euroopa Liiduga ühinemise perspektiiv, mis on sätestatud ka Euroopa Liidu lepingu artiklis 49, võiks olla nende riikide reformide üheks liikumapanevaks jõuks ning tugevdada nende orienteeritust sellistele ühistele väärtustele ja põhimõtetele nagu demokraatia, õigusriik, inimõiguste austamine ja hea valitsemistava;

11.  tuletab meelde, et ühised põhiväärtused, nagu demokraatia, õigusriigi põhimõte, inimõiguste ja põhiväärtuste austamine, kohtusüsteemi sõltumatus ja korruptsioonivastane võitlus, massiteabevahendite vabadus ja valitsusväliste organisatsioonide tegevuse edendamine, mis on ENP ja idapartnerluse alused, peaksid jääma põhiliseks mõõdupuuks, millega hinnatakse partnerriikide tegevust; seepärast kutsub kõiki ENP partnereid üles astuma konkreetseid samme selles suunas; soovitab seetõttu komisjonil ja Euroopa välisteenistusel nõudlikumalt suhtuda aastaste tegevusprogrammide rakendamisse selles valdkonnas;

12.  märgib, et alates ENP käivitamisest 2004. aastal on täheldatud erinevaid tulemusi – mõnes partnerriigis on inimõiguste ja demokratiseerumise valdkonnas toimunud positiivne areng, teisal, eriti Valgevenes, on aga muutused olnud negatiivsed;

13.  märgib, et Valgevene on jäänud ainsaks ENP ja idapartnerluse kahepoolsetes programmides piiratult osalevaks idapoolseks partnerriigiks ja Valgevene edasine kaasamine nendesse programmidesse sõltub tema valmisolekust tunnustada ühiseid väärtusi ja põhimõtteid; leiab, et hiljutised sündmused Valgevenes olid löögiks ELi arusaamale inimõiguste austamisest, demokraatiast ja õigusriigist; tunnustab välisasjade nõukogu 31. jaanuari 2011. aasta järeldusi Valgevene kohta; kutsub ELi üles rakendama kõiki vajalikke meetmeid, et neid järeldusi täies ulatuses järgida, muu hulgas püüdma reformiideega siduda Valgevene tavakodanikke, vähendades Schengeni viisade taotlemisega seotud bürokraatiat ja kulusid ning hõlbustades inimestevahelisi kontakte; sellega seoses palub liikmesriikidel rakendada ELi viisaeeskirja Schengeni viisade väljastamisel võimalikult paindlikult; nõuab, et Euroopa Komisjon ja teised abistajad toetaksid demokraatlike parteide arengut Valgevenes, samuti suuremate valitsusväliste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide loomist ning kogukonna- ja kodanikualgatusi Valgevene piirkondades;

14.  rõhutab, et mitmetes riikides ei vastanud valimiste õigusraamistik ja valimiste korraldus rahvusvahelistele standarditele; rõhutab rahvusvaheliste standardite ja kohustustega kooskõlas olevate vabade ja õiglaste valimiste tähtsust;

15.  rõhutab, et korruptsioonivastane võitlus, eelkõige kohtusüsteemis ja politseis, peaks ELi suhete arendamisel idapartneritega olema üks esmatähtsaid valdkondi ning seda tuleks arvesse võtta ka terviklikus institutsioonide väljaarendamise raamistikus; rõhutab ka, et oluline on tõhustada võitlust organiseeritud kuritegevuse rahvusvaheliste võrgustike vastu ning nõuab tihedamat politsei- ja õigusalast koostööd ELi ametitega;

16.  rõhutab, et oluline on täiendada ELi ja idapoolsete partnerriikide kahepoolseid suhteid mitmepoolse mõõtmega, milleks tuleb suurendada temaatilistes platvormides sisalduvate tegevuste ja algatuste hulka ning pöörata erilist tähelepanu piiriüleste projektide tugevdamisele, inimestevaheliste programmide tõhustamisele, piirkondliku koostöö stiimulite loomisele ja kodanikuühiskonnaga peetava aktiivse dialoogi edasisele tõhustamisele, et ühe vajaliku sammuna edendada avatud valitsusväliste institutsioonide loomist ning tugevdada sotsiaalset ühtekuuluvust; märgib siiski, et kahepoolne mõõde jääb endiselt tähtsaks ning nõuab selgemat ja rangemat diferentseerimist ja tingimuslikkust, nii et kavatsused ja võetud kohustused täidetaks ning sisulistele saavutustele järgneksid konkreetsed sammud Euroopa Liiduga ühinemise suunas; on veendunud, et kõige edukamate partneritega suhete tihendamine avaldab teistele positiivset mõju ja võib aidata edendada mitmepoolset koostööd;

17.  nõuab, et Euroopa Ülemkogu ja komisjon tagaksid, et idapartnerluse riikidele tehtav viisanõude kaotamise pakkumine oleks ajakava ja sisu poolest vähemalt sama suuremeelne kui pakkumised, mis on tehtud teistele riikidele, kellega neil on ühine piir, et vältida ajendite loomist välispasside andmiseks idapartnerluse riikide kodanikele, mis näiteks Gruusia, Ukraina ja Moldova puhul võib mõjuda neid riike destabiliseerivalt, ja see oleks juba vastuolus ELi enda julgeoleku ja huvidega;

18.  rõhutab, et oluline on jätkata piirkondliku koostöö edendamist Musta mere piirkonnas ning Musta mere piirkonda käsitleva ELi poliitika tõhustamist, milleks tuleb eelkõige käivitada terviklik ELi Musta mere strateegia ning tagada asjakohased rahalised ja inimressursid selle tulemuslikuks rakendamiseks; rõhutab, et ELi Musta mere poliitika ja idapartnerlus täiendavad teineteist, ning kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles positiivselt kasutama nende kahe algatuse eri lähenemisviise ja selgitama kõikidel tasanditel, kuidas seda märkimisväärset täiendavust paremini ära kasutada;

19.  soovitab piirkonna riikidel teha üksteisega tihedamat koostööd ning alustada kõigil asjakohastel tasanditel tõhustatud pikaajalist dialoogi, mis hõlmaks selliseid valdkondi nagu vabadus, turvalisus ja õigus, eelkõige aga piirihaldust, rännet ja varjupaigaküsimusi, võitlust organiseeritud kuritegevuse vastu, inimkaubandust, ebaseaduslikku sisserännet, terrorismi, rahapesu, uimastiäri ning politsei- ja õigusalast koostööd; tuletab meelde, et heanaaberlikud suhted on kõikidele ENP riikidele üks tähtsamaid eeltingimusi, mis tuleb täita Euroopa Liidu liikmeks pürgides;

20.  rõhutab, et paljudes riikides on veel tõsiseid probleeme sõnavabaduse austamisega, eelkõige meedias, ning ühinemis- ja kogunemisvabaduse võimaldamisega, ning et kodanikuühiskonna osaliste ja inimõiguste kaitsjate tegevust piiratakse põhjendamatult;

21.  tunnustab kodanikuühiskonna organisatsioonide aktiivset rolli ENP alusväärtuste, eelkõige inimõiguste, meediavabaduse ja demokratiseerimise edendamisel; rõhutab, et nende organisatsioonide osa ning kaasatust projektide elluviimisesse ja järelevalvesse ENPI ja ENP tegevuskavade raames on vaja rohkem toetada – anda neile rahalist ja institutsioonilist toetust; peab tervitatavaks kodanikuühiskonna organisatsioonide, eelkõige partnerriikide organisatsioonide, aktiivset osalemist kodanikuühiskonna foorumil; soovitab, et kodanikuühiskonna foorum kaasataks idapartnerluse ametlikesse nn platvormikohtumistesse ja temaatilistesse töörühmadesse;

22.  on seisukohal, et vaja on põhjalikult hinnata kõigi selles protsessis osalevate kodanikuühiskonna organisatsioonide usaldusväärsust, et tagada meie tegevuse õiguspärasus ja tulemuslikkus;

23.  rõhutab kohalike omavalitsuste tähtsust partnerriikide demokraatlikus arengus ning nõuab, et komisjon toetaks neid aktiivselt eesmärgiga tugevdada kohalikku demokraatiat ja kohalikku juhtimist; soovitab laiendada ELi ja partnerriikide kohalike omavalitsuste vahelisi mestimisprogramme ning luua Ida-Euroopa ja Lõuna-Kaukaasia kohaliku ja piirkondliku tasandi assamblee;

24.  rõhutab ametiühingute ja sotsiaalse dialoogi tähtsust idapoolsete partnerriikide demokraatliku arengu osana; rõhutab, et ametiühingute õigused on piiratud, ning kutsub idapartnereid üles töötajate ja ametiühingute õigusi tugevdama; soovitab intensiivistada sotsiaalset dialoogi ja sotsiaalpartneritega konsulteerimist;

25.  rõhutab sõnavabaduse ning vaba ja sõltumatu meedia, sealhulgas interneti tähtsust demokraatlike süsteemide arengule ning leiab, et see on vahend, mis aitab edendada nii selle piirkonna ühiskondade omavahelist teabevahetust ja suhtlust kui ka nende teabevahetust ja suhtlust ELiga; soovitab ELil jätkata Belsati, Radio Racyja ja Valgevene Euroopa Raadio rahastamist ning toetada teiste meediaväljaannete loomist ja konsolideerimist, ka rahalise osaluse kaudu, mis aitaks ka edendada otsesuhtluskanaleid ühiskondade vahel; rõhutab, et tuleb lõpetada toetuse andmine riigi kontrolli all ja riigi omanduses olevale meediale, nagu see on Valgevenes;

26.  tuletab meelde oma seisukohta, et assotsieerimislepingud on reformide edendamise oluline vahend ning need peaksid sisaldama konkreetseid tingimusi, ajakavasid ja võrdlusaluseid ning nendega peaks kaasnema regulaarne järelevalveprotsess, et tõhusalt ja terviklikult edendada kahepoolseid suhteid ELiga ning teha jõupingutusi selle nimel, et nende lepingute kõikide osade, st poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste komponentide ning inimõiguste austamise kohustuste vahel valitseks üha suurem sidusus; rõhutab, et võimalikult kiiresti tuleks alustada institutsioonide väljaarendamise terviklike programmide teostamist; rõhutab, et kuna assotsieerimislepingud on oma olemuselt nõudlikud ja idapartnerluse tuleviku jaoks olulised, peaks EL asjaomastele riikidele andma tehnilist ja majanduslikku abi, et need saaksid täita oma kohustusi lepingute rakendamisel; tuletab komisjonile meelde tema kohustust hoida Euroopa Parlamenti ja vastutavaid raportööre nõuetekohaselt kursis assotsieerimislepingute läbirääkimisvolituste ja tegelike läbirääkimistega;

27.  hindab positiivselt ELi kõrgetasemelise nõuanderühma tööd Armeenias ja samalaadse rühma tegevuse alustamist Moldovas; kutsub kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti ning komisjoni üles arutama sellise abi pakkumise võimalust ka teistele idapoolsetele partnerriikidele;

28.  on seisukohal, et suurem majanduslik integratsioon võib olla tugev sotsiaalseid ja poliitilisi muutusi mõjutav tegur; rõhutab, et laialdased ja terviklikud vabakaubandusalad kaubavahetuseks ELiga tuleb rajada alles pärast vajalike tingimuste täitmist; rõhutab, et need alad jäävad idapoolsetele partnerriikidele idapartnerluse üheks peamiseks ergutuseks ja tugevaks reforme soodustavaks stiimuliks, tingimusel et õigeaegselt viiakse läbi nende sotsiaalse mõju ja keskkonnamõju täielik hindamine; tunnistab samas, et laialdaste ja terviklike vabakaubandusalade kontseptsiooni tuleks kohandada vastavalt konkreetsete idapartnerluses osalevate riikide muutuvatele oludele;

29.  rõhutab, et oluline on tugevdada kahe- ja mitmepoolset majanduskoostööd ENP partnerriikide vahel, kuna see tooks konkreetset kasu kodanikele, parandaks piirkonna poliitilist kliimat ja soodustaks partnerriikide majanduse arengut; soovitab seetõttu rajada vabakaubandusalasid partnerriikide vahel;

30.  täheldab Hiina üha suuremat majanduslikku esindatust idapartnerluse riikides;

31.  rõhutab, et tähtis on toetada kodanike liikuvust, hoida inimestevahelisi kontakte ja juhtida migratsioonivooge, kasutades selleks eelkõige lihtsustatud viisamenetlust ning tagasivõtulepinguid ning liikudes järk-järgult viisanõude täieliku kaotamise suunas, kuni vajalikud tingimused on täidetud; kutsub ELi üles viivitamata jätkama aktiivseid läbirääkimisi selles küsimuses ning tagama samal ajal viisalihtsustuslepingute parema rakendamise; peab soovitavaks, et kahepoolsed lepingud sisaldaksid sätteid ENP riikide migratsiooniseaduste ajakohastamise kohta; nõuab, et tagataks, et selliste lepingute ja poliitika rakendamine, eriti varjupaiga andmine, oleks eelkõige täielikult kooskõlas inimõiguste alaste rahvusvaheliste kohustuste ja ülesannetega ning ELi standarditega;

32.  rõhutab lisaks asjaolu, et viisanõude täielikku kaotamist on võimalik kasutada tugeva stiimulina, et edendada partnerriikides demokratiseerimist ja inimõigustealaseid reforme, samuti vahendina selliste konkreetsete sammude tunnustamiseks, mis soodustavad poliitilist assotsieerumist ja majandusintegratsiooni ELiga ENP raames;

33.  teeb ettepaneku, et komisjon avaldaks igal aastal hindamisaruande Euroopa tagasivõtulepingute kohta;

34.  on arvamusel, et ENP riikide ja Frontexi vahelist koostööd tuleb tõhustada;

35.  kutsub komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu üliõpilaste, õppejõudude, teadlaste ja ettevõtjate liikuvusele, tagama selleks vajalikud rahalised vahendid ning tugevdama ja laiendama olemasolevaid stipendiumiprogramme; rõhutab sellega seoses, et oluline on arendada idapartnerluse raames uusi projekte, milles keskendutakse paremini struktureeritud koostööle kõrghariduse ja teadusuuringute valdkonnas ning millega edendatakse vahetust ülikoolide tasandil ning avaliku ja erasektori partnerlust teadusuuringute valdkonnas; peab tervitatavaks liikuvuse valdkonnas partnerlussuhete loomist Moldova ja Gruusiaga ning soovitab selliste partnerlussuhete sõlmimist ka teiste idapoolsete partnerriikidega, mis oleks osa ELi üldisest lähenemisviisist rändeküsimustele; on sellega seoses seisukohal, et Schengeni viisaeeskirjas sisalduvat paindlikkust tuleks paremini kasutada ja rakendada, et hõlbustada selliste rühmade liikumist;

36.  kinnitab veel kord oma kindlat toetust ELi rahastatavale projektile, mille kaudu antakse Euroopa Kolledži stipendiume ENP riikide ja ELi ülikoolilõpetanutele; on veendunud, et see võimaldab ELis ja selle naaberriikides koolitada tulevasi koostööpartnereid – st töötajaid ELi ja ENPga seonduvatele töökohtadele –, kes tunnevad täielikult ja professionaalsel tasemel ELi poliitika, õigusaktide ja institutsioonide sisu ning vaimu;

37.  rõhutab valdkondadevahelise koostöö tähtsust, arvestades, et vastastikune sõltuvus kasvab eriti järgmistes valdkondades: energiajulgeolek, keskkond ja kliimamuutused, haridus, infotehnoloogia, teadustegevus, transport, sotsiaalne areng ja kaasatus, tööhõive ja töökohtade loomine ning tervishoiualane koostöö; rõhutab, et tõhusam valdkondlik koostöö aitaks edendada ELi ja ENP sisemiste poliitikavaldkondade sünergiat; on sellega seoses seisukohal, et tuleks soovitada rohkematel partnerriikidel sõlmida ELiga protokolle ühenduse programmides ja ametites osalemise kohta; hindab seetõttu positiivselt Moldova Vabariigi ja Ukraina liitumist energiaühendusega;

38.  peab vajalikuks tihendada energiaalast koostööd, suurendada energiatõhusust ning edendada aktiivsemalt taastuvenergia kasutamist – need on ENP idapartneritega tehtava koostöö korraldamisel kesksed eesmärgid; rõhutab Nabucco projekti ja selle kiire rakendamise strateegilist tähtsust ning veeldatud maagaasi transportimise tähtsust AGRI projekti raames;

39.  toonitab, et naaberriikidega tehtavat koostööd on vaja ELi vahenditest piisavalt rahastada, ning kinnitab veelkord ENPI kui ENP rahastamise vahendi väärtust; seda peaks arendama nii, et oleks võimalik paindlikumalt reageerida naaberriikide ja -piirkondade mitmesugustele vajadustele, tagada ENP poliitiliste eesmärkide ja ENPI programmitöö otsene seotus ning väljendada tuleviku ENP tulemuspõhist olemust; rõhutab aga vajadust tagada suurem paindlikkus ja parem kriisidele reageerimine ning sihipärasem abi, mis oleks suunatud eelkõige kodanikuühiskonnale ja kohalikule tasandile, kusjuures rakendataks nn alt üles lähenemisviisi ja välistataks õigustamatu riiklik sekkumine seoses rahalise abiga; rõhutab ENPI raames käivitatud mitmesuguste programmide juhtimise ja rakendamise protsessi jälgimise vajalikkust, ning rõhutab, et projektide rahastamise üks põhikriteerium peab olema nende projektide lisandväärtus kohaliku majanduse arengule ning sealjuures tuleb arvesse võtta iga projekti tegelikku maksumust ja reaalset panust; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles juba järgmise rahastamisvahendi projekti koostamise varajases faasis konsulteerima parlamendi ja kodanikuühiskonna huvirühmadega;

40.  nõuab rahastamise suurendamist demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi kaudu ja selle vahendite paremat kasutamist, et tõsta kodanikuühiskonna võimekust inimõiguste ja demokraatliku reformi edendamisel, ning valitsusväliste osalejate rahastamisvahendi kaudu, et toetada kodanikuühiskonna organisatsioonide elluviidavat väikesemahulist kohalikku arengutegevust eeskätt Valgevenes;

41.  rõhutab piisava rahastamistaseme säilitamise tähtsust ning peab julgustavaks märgiks, et rahvusvaheliste finantseerimisasutuste ja teiste rahastajate omavaheline koordineerimine on paranenud, mis aitab suurendada tulemuslikkust ja luua sünergiat; rõhutab, et EL peaks pöörama rohkem tähelepanu praktilisele koostööle, mis aitab partnerriikidel paremini kasutada olemasolevaid ressursse, et need riigid saaksid tõhusamalt teostada reforme ja täita kohustusi, mis tulenevad ELiga sõlmitud mitmesugustest kokkulepetest; juhib tähelepanu sellele, et tuleb tugevdada vahetut seost tulemuste ja rahalise abi vahel (näiteks nn valitsemistava rahastu ENPI raames) eelkõige demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi vallas;

42.  on seisukohal, et võiks kaaluda eelarvetoetust kui kasulikku võimalust, mis võib tulevikus pakkuda tõsiseid stiimuleid; on aga veendunud, et see peaks põhinema diferentseerimise põhimõttel ja tuleks muuta tingimuslikuks, sõltuvalt muu hulgas sellest, kas toetusesaajad riigid järgivad ühiseid väärtusi ja põhimõtteid, kui tõhusad on nende eelarvejuhtimise ja -kontrolli menetlused, kas korruptsioonitase on madal ning kas nad on võimelised kasutama saadavat toetust läbipaistval, tõhusal ja vastutustundlikul viisil;

43.  peab vajalikuks eelarve 5. rubriigi ülemmäära olulist suurendamist eelkõige Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi (ENPI) vajadusteks, võttes arvesse, et kuigi viimaste aastatega on saavutatud mõningat edu Euroopa Liidu ja partnerriikide tõhusama koostöö edendamisel ja järkjärgulises majanduslikus integratsioonis, on vaja teha rohkem, sest esile kerkivad uued probleemid ja koostöövaldkonnad;

44.  palub komisjonil suurendada Euroopa naabruspoliitika idamõõtmele antavat rahalist toetust – kuid mitte Vahemere Liidu arvelt – idapartnerluse eesmärkide täitmiseks ja tulemuslikuks rakendamiseks;

45.  juhib tähelepanu asjaolule, et kuigi abi võib ENP riikidele mõjuda ergutavalt, ei piisa sellest säästva ja kestva arengu tagamiseks; kutsub seetõttu ENP riike üles tugevdama ja mobiliseerima oma kodumaiseid vahendeid, kaasama ENP tegevuskava rakendamisse aktiivselt erasektori, kohalikud omavalitsused ja kodanikuühiskonna ning suurendama oma vastutust seoses ENP projektidega;

46.  märgib, et idapartnerluse noorsoomõõde on oluline ja järgnevateks aastataks suuri võimalusi pakkuv investeering ELi ja selle idapoolsete naaberriikide suhete tulevikku ning see on oluline nende partnerriikide demokratiseerimise ja nende seadusandluse Euroopa standarditega kooskõlla viimise seisukohalt; kordab, et komisjon peaks kasutama ELi 2011. aasta eelarves täiendavalt ENPI-le eraldatud miljon eurot idapartnerluse noorsoomõõtme tugevdamiseks, andes sellest

47.  väljendab rahulolu 2. veebruaril 2011 Valgevene heaks korraldatud rahastajate konverentsi tulemuse üle, tänu millele on kasutada 87 miljonit eurot inimõiguste eestkõnelejate toetamiseks ning ametiühingute, uurimiskeskuste ja üliõpilasorganisatsioonide tugevdamiseks;

48.  märgib, et EL osaleb aktiivsemalt oma idapoolsete naaberriikide julgeolekuküsimuste lahendamisel, mida näitab ELi piiriabi missiooni käivitamine Moldovas ja Euroopa Liidu järelevalvemissiooni alustamine Gruusias; palub kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil ning Euroopa välisteenistusel intensiivsemalt osaleda Transnistria ja Lõuna-Kaukaasia pikaleveninud konfliktidele lahenduse otsimises, lähtudes rahvusvahelise õiguse põhimõtetest, eelkõige jõu mittekasutamise, enesemääramise ja territoriaalse terviklikkuse põhimõttest, kusjuures tuleks teostada aktiivsemat poliitikat ning osaleda aktiivsemalt ja nähtavamalt alalistes ja ajutistes konfliktilahendusstruktuurides, sealhulgas juba olemasolevates läbirääkimismudelites, eriti Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni asjaomastes mudelites;

49.  palub kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil ning Euroopa välisteenistusel välja töötada rohkem usaldust suurendavaid meetmeid ja kavasid, mille hulka kuuluksid uute missioonide ja avalikkusele suunatud kommunikatsioonistrateegiate rakendamine ning selliste pragmaatiliste algatuste ja innovaatiliste lähenemisviiside kaalumine nagu mitteametlikud kontaktid ja konsultatsioonid lahkulöönud territooriumide kogukondadega, et toetada kodanikukultuuri ja kogukondadevahelist dialoogi, jäädes samal ajal kindlaks ELi mittetunnustamispoliitikale; rõhutab, et tähtis on tugevdada heanaaberlike suhete põhimõtet ning arendada piirkondlikku koostööd ENP, idapartnerluse ja assotsieerimislepingute üle peetavate läbirääkimiste kaudu; leiab, et ELi eriesindajatel on ikka veel täita oluline roll, eriti seal, kus nende volitustel on piirkondlik mõõde, näiteks Lõuna-Kaukaasias; on seisukohal, et mitmepoolset mõõdet takistavate pikaleveninud piirkondlike konfliktide lahendamiseks tuleks võtta rohkem ja paremaid meetmeid;

50.  juhib tähelepanu asjaolule, et mis tahes edusammude puudumine Lõuna-Kaukaasia lahendamata konfliktide osas on takistuseks igasuguse piirkondliku koostöö arengule, välja arvatud piirkondliku keskkonnakeskuse raames toimuv koostöö, ning nõrgendab seetõttu ENPd; on seisukohal, et ülioluline on määrata kindlaks koostöövaldkonnad, millesse kolme riiki kaasata, pidades eelkõige silmas kodanikuühiskondade vahelist dialoogi, noorteorganisatsioone, sõltumatuid meediaorganisatsioone ning majanduslikku koostoimimist, ning kutsub Euroopa välisteenistust üles tegema kõike võimalikku, et kaasata sellesse algatusse ka Venemaa Föderatsioon ja Türgi;

51.  on seisukohal, et ELi eriesindajate määramine eelkõige Transnistriasse ja Lõuna-Kaukaasiasse oleks kasulik selleks, et vähendada nende riikidega tegelevate ELi delegatsioonide töökoormust ja suurendada ELi osalust pikaleveninud konfliktide lahendamises rahvusvahelistel läbirääkimistel; rõhutab, et ELi eriesindajate tööd peaks koordineerima kõrge esindaja ja komisjoni asepresident;

52.  peab murettekitavaks tõsiasja, et partnerriikide territooriumil toimuvate relvakonfliktide tõttu on sunniviisiliselt ümberasustatud isikud (pagulased ja riigisiseselt ümberasustatud isikud) ikka veel ilma jäetud oma õigustest, sealhulgas tagasipöördumisõigusest, omandiõigustest ja õigusest isiklikule julgeolekule; kutsub kõiki osapooli üles tunnustama üheselt mõistetavalt ja tingimusteta neid õigusi, vajadust nende kiire rakendamise järele ja vajadust leida sellele probleemile kiire lahendus, mille puhul järgitaks rahvusvahelise õiguse põhimõtteid; palub komisjonil ja ELi liikmesriikidel sellega seoses jätkata ja tõhustada ELi abi ja rahalise toetuse andmist nendele idapoolsetele partnerriikidele, kes peavad ülalmainitud olukorraga tegelema, ning sealjuures aidata neil riikidel eelkõige parandada ja ehitada vajalikke hooneid ja teid, vee- ja elektrivarustuse infrastruktuuri ning haiglaid ja koole;

Euroopa Parlamendi roll

53.  rõhutab Euroopa Parlamendi tähtsat osa poliitilise dialoogi edendamises ning naabruses asuvate partnerriikide vabaduse ja demokraatia toetamises, muu hulgas ka parlamendivalimiste vaatlusmissioonide kaudu; rõhutab endale võetud kohustust suurendada oma organite sidusust, tugevdada oma sidemeid kodanikuühiskonnaga ning tõhustada oma organite tegevust, sealhulgas paremini rakendada oma parlamentidevaheliste institutsioonidega seotud delegatsioone;

54.  kinnitab veel kord, et toetab kindlalt Euronesti parlamentaarset assambleed, ning rõhutab selle rolli demokraatia ja demokraatlike institutsioonide tugevdamisel ning selle tähtsust idapartnerluse parlamentaarse mõõtme kehastajana; on seisukohal, et assamblee aitab rakendada tugevdatud Euroopa naabruspoliitikat ning lisab väärtust kõikidele osalistele, kes on huvitatud koostöö, solidaarsuse ja vastastikuse usalduse tugevdamisest ning heade tavade levitamisest; märgib, et Valgevene parlamendi liikmed on oodatud osalema Euronesti parlamentaarse assamblee töös, kuid ainult siis, kui Valgevene parlament valitakse demokraatlikult ja Euroopa Liit seda tunnustab;

55.  rõhutab Euroopa Parlamendi osa ENP kujundamise kõikidel etappidel ja kõikides valdkondades – nii strateegiliste valikute tegemisel kui ka ENP rakendamise kontrollimisel – ning kinnitab veel kord oma valmidust jätkata parlamentaarse kontrolli õiguse kasutamist ENP rakendamise üle, kusjuures see hõlmab ka regulaarseid arutelusid komisjoniga ENPI rakendamise teemal; peab aga kahetsusväärseks, et asjaomaste programmidokumentide koostamise ajal olid konsultatsioonid ja juurdepääs dokumentidele piiratud; nõuab, et Euroopa Parlamendile tagataks juurdepääs volitustele, mis hõlmavad kõiki läbirääkimisel olevaid rahvusvahelisi lepinguid, kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 lõikega 10, milles on sätestatud, et Euroopa Parlamenti teavitatakse viivitamata ja täielikult kõigil menetluse etappidel;

56.  tunnustab nõukogu otsust kutsuda 2011. aasta teisel poolel kokku idapartnerluse riikide teine tippkohtumine; palub sellega seoses, et ELi liikmesriigid kasutaksid seda võimalust, et saada ülevaade edusammudest ja vaadata veel kord läbi idapartnerluse strateegilised suunised, nii et idapartnerlus võiks ka edaspidi olulisi tulemusi anda;

o
o   o

57.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Euroopa välisteenistusele, Regioonide Komiteele, ENP riikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile ja Euroopa Nõukogule.

(1) ELT C 287 E, 24.11.2006, lk 312. (2) ELT C 282 E, 6.11.2008, lk 443. (3) ELT C 303 E, 13.12.2006, lk 760. (4) ELT C 285 E, 26.11.2009, lk 11. (5) ELT C 76 E, 25.3.2010, lk 83. (6) ELT C 41 E, 19.2.2009, lk 64. (7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0025. (8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0193. (9) ELT L 310, 9.11.2006, lk 1.

Euroopa Parlamendi 7. aprilli 2011. aasta resolutsioon Euroopa naabruspoliitika lõunamõõtme läbivaatamise kohta

P7_TA(2011)0154 B7-0199/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa naabruspoliitika (ENP) arengut alates 2004. aastast ja eelkõige komisjoni eduaruandeid selle rakendamise kohta;

–  võttes arvesse koos Egiptuse, Iisraeli, Jordaania, Liibanoni, Maroko, Palestiina omavalitsuse ja Tuneesiaga vastu võetud tegevuskavasid;

–  võttes arvesse komisjoni 11. märtsi 2003. aasta teatist laienenud Euroopa naaberriikide kohta, milles esitatakse uus raamistik suheteks ida- ja lõunanaabritega (KOM(2003)0104), 12. mai 2004. aasta teatist Euroopa naabruspoliitika strateegiadokumendi kohta (KOM(2004)0373), 4. detsembri 2006. aasta teatist Euroopa naabruspoliitika arendamise kohta (KOM(2006)0726), 5. detsembri 2007. aasta teatist tõhusa Euroopa naabruspoliitika kohta (KOM(2007)0774) ja 12. mai 2010. aasta teatist Euroopa naabruspoliitika hindamise kohta (KOM(2010)0207);

–  võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 8. märtsi 2011. aasta ühisteatist „Partnerlus Vahemere lõunapiirkonnaga demokraatia ja ühise heaolu nimel” (KOM(2011)0200);

–  võttes arvesse välisasjade nõukogu 26. juuli 2010. aasta järeldusi ENP kohta;

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone: 19. jaanuari 2006. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika kohta(1), 6. juuli 2006. aasta resolutsiooni Euroopa naabruse ja partnerluse instrumendi kohta(2), 15. novembri 2007. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika arendamise kohta(3), 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni Barcelona protsessi (Vahemere Liit) kohta(4), 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahendi läbivaatamise kohta(5), 20. mai 2010. aasta resolutsiooni Vahemere Liidu kohta(6) ja 9. septembri 2010. aasta resolutsiooni Jordani jõe olukorra kohta, eelkõige alamjooksu piirkonnas(7);

–  võttes arvesse oma 3. veebruari 2011. aasta resolutsiooni olukorra kohta Tuneesias(8), 17. veebruari 2011. aasta resolutsiooni olukorra kohta Egiptuses(9) ja 10. märtsi 2011. aasta resolutsiooni lõunanaabruse ja eriti Liibüa kohta(10);

–  võttes arvesse ELi ja Maroko assotsieerimisnõukogu 13. oktoobri 2008. aasta järeldusi, millega Marokole anti edasijõudnu staatus (advanced status);

–  võttes arvesse ELi ja Jordaania assotsieerimisnõukogu 26. oktoobri 2010. aasta järeldusi, millega Jordaaniale anti edasijõudnu staatus (advanced status);

–  võttes arvesse, et Euroopa Ülemkogu kiitis 13. ja 14. märtsil 2008. aastal Brüsselis toimunud kohtumisel heaks avalduse „Barcelona protsess: Vahemere Liit”;

–  võttes arvesse komisjoni 20. mai 2008. aasta teatist „Barcelona protsess: Barcelona protsess: Vahemere Liit” (KOM(2008)0319);

–  võttes arvesse 3. ja 4. novembril 2008. aastal Marseille's toimunud Vahemere Liitu kuuluvate riikide välisministrite kohtumise lõpparuannet;

–  võttes arvesse 13. juulil 2008. aastal Pariisis toimunud Vahemeremaade tippkohtumise deklaratsiooni;

–  võttes arvesse Barcelona deklaratsiooni, mis võeti vastu 27. ja 28. novembril 1995 Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide välisministrite konverentsil ja millega loodi Euroopa – Vahemere piirkonna partnerlus;

–  võttes arvesse Vahemere Liidu parlamentaarse assamblee (PA-UfM) büroo koosolekutel Pariisis (12. juuli 2008), Kairos (20. november 2009), Rabatis (22. jaanuar 2010), Palermos (18. juuni 2010) ja Roomas (12. november 2010) tehtud avaldusi;

–  võttes arvesse Euroopa – Vahemere piirkonna parlamentaarse assamblee soovitust, mis võeti vastu 13. oktoobril 2008. aastal Ammānis ja edastati Barcelona protsessi (Vahemere Liit) välisministrite esimesele kohtumisele;

–  võttes arvesse Vahemere Liidu parlamentaarse assamblee komisjonide soovitusi, mis võeti vastu assamblee kuuendal täiskogu istungil 13. ja 14. märtsil 2010. Ammanis;

–  võttes arvesse Euroopa – Vahemere piirkonna riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste assamblee (ARLEM) 21. jaanuaril 2010 Barcelonas peetud avakoosoleku järeldusi;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1638/2006, millega kehtestatakse üldsätted Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi loomise kohta(11);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 13. detsembri 2010. aasta soovitust nõukogule ELi ja Liibüa raamlepingu läbirääkimiste kohta;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et demokraatia ja inimõiguste, eelkõige naiste õiguste edendamine, õigusriigi põhimõtted, julgeoleku suurendamine, demokraatlik stabiilsus, jõukus, ühiskonnas sissetuleku, rikkuse ja võimaluste õiglane jaotumine ning selleks vajalik võitlus korruptsiooniga ja hea valitsemistava edendamine on Euroopa Liidu aluspõhimõtted ja eesmärgid ning peavad olema Euroopa naabruspoliitika partnerriikide ühised väärtused ja muutuma selle poliitika põhieesmärkideks;

B.  arvestades, et naabruspoliitika läbivaatamise raames tuleks arvesse võtta mitmes ELi lõunanaabruses asuvas riigis toimunud meeleavaldusi, millega nõuti vabadust, demokraatiat ja reforme ning mis tõestasid, et rahva kindel tahe on saavutada piirkonnas tõeline demokraatia ja paremad elutingimused;

C.  arvestades, et kogu piirkonnas on kasvanud rahvarahutused, mis näitavad elanikkonna üldist rahulolematust valitsevate režiimidega ning mida põhjustavad enamjaolt rikkuse ja majanduskasvu ebaühtlane jaotumine ning kodanikuvabaduste puudumine;

D.  arvestades, et majandus- ja finantskriisi tagajärjed on lisandunud partnerriikides juba olemasolevatele poliitilistele, majanduslikele ja sotsiaalsetele probleemidele, pidades silmas eelkõige tööpuudust ja hinnatõusu, mis on toonud piirkonnas kaasa ülestõusud;

E.  arvestades, et Tuneesia, Egiptuse, Liibüa, Süüria, Alžeeria, Maroko, Jordaania ja teiste demokraatlikke reforme nõudvate riikide sündmuste tõttu tuleb ELil poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete reformide läbiviimise tõhusaks toetamiseks teha Euroopa naabruspoliitikasse asjakohased muudatused ning mõista seejuures ühemõtteliselt hukka jõu kasutamise rahumeelsete meeleavalduste mahasurumiseks;

F.  arvestades, et 2004. aastal käivitatud Euroopa naabruspoliitikaga ei ole täidetud selles esitatud inimõiguste ja demokraatia eesmärke ning ei ole suudetud viia läbi vajalikke poliitilisi, sotsiaalseid ja institutsioonilisi reforme; arvestades, et ELi suhetes kõnealuse piirkonnaga on jäetud kõrvale dialoog Vahemere lõunakalda kodanikuühiskonna ja demokraatlike jõududega; arvestades, et endiselt on puudujääke ja lahendamist nõudvaid probleeme ning praegu tuleks rõhku panna kavandatu elluviimisele ja püüda seda teha koos partneritega, kes esindavad tõeliselt kodanikuühiskonna ja demokraatia ülesehitamisele elulise tähtsusega institutsioone, kusjuures tegevusprioriteedid peaksid olema selgelt kindlaks määratud, kriteeriumid peaksid olema selged ning diferentseerimise aluseks peaksid olema tulemuslikkus ja saavutused;

G.   arvestades, et Euroopa riikide ja ENP lõunamõõtme riikide vahel on olulised majanduslikud, sotsiaalsed ja demograafilised erinevused, mis nõuavad reageerimist kõigi partnerite ühistes huvides;

H.  arvestades, et EL peab partnerluses ida- ja lõunanaabritega paremini määratlema oma strateegilised eesmärgid ja prioriteedid ning tähtsustama piisavalt sellega seotud sätteid oma poliitilises tegevuskavas ja eelarve planeerimisel;

I.  arvestades, et ENP peaks sisaldama eesmärgikindlamaid ja tõhusamaid vahendeid, et ergutada ja toetada ELi naabruses poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete reformide läbiviimist;

J.  arvestades, et Lissaboni lepinguga on loodud tingimused, mis võimaldavad ELil parandada oma poliitika ja tegevuse tulemuslikkust ja järjepidevust eelkõige välissuhete valdkonnas, seoses komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoha ning Euroopa välisteenistuse loomisega; arvestades, et asepresident ja kõrge esindaja peaks tagama, et ELi arvamust võetakse rahvusvahelisel areenil kuulda;

K.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklites 3 ja 21 käsitletakse põhjalikumalt ELi välispoliitika eesmärke ning seatakse ELi välistegevuse keskmesse inimõiguste edendamine, eelkõige inimõiguste ja põhivabaduste üldkehtiv ja jagamatu iseloom;

L.  arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 8 arendab liit naabruses asuvate riikidega privilegeeritud suhteid, mille eesmärk on luua heaolu ja heanaaberlikkuse ala, mis rajaneb liidu väärtustel ja mida iseloomustavad koostööl põhinevad tihedad rahumeelsed suhted;

M.  arvestades, et lahendamata konfliktid ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumine takistavad Euroopa naabruspoliitika eesmärkide täitmist, pärssides majanduslikku, sotsiaalset ja poliitilist arengut ning piirkondlikku koostööd, stabiilsust ja julgeolekut;

N.  arvestades, et viimastel aastatel on ELi suhetes lõunanaabritega lühiajalise stabiilsuse eesmärk sageli olnud olulisem kui demokraatlikud väärtused, sotsiaalne õiglus ja inimõigused;

O.  arvestades, et EL peaks aitama altpoolt tulevaid algatusi: toetama pikaajalise stabiilsuse loomise eeltingimusena rohkem institutsioonide väljaarendamist, kodanikuühiskonda ja demokratiseerumisprotsessi, eelkõige naiste osalemist ja sotsiaal-majanduslikku arengut;

P.  arvestades, et inimõiguste, eelkõige naiste inimõiguste austamine, demokraatia ja õigusriigi põhimõtted ning võitlus piinamise, julma, ebainimliku või alandava kohtlemise vastu ja vastuseis surmanuhtlusele on ELi aluspõhimõtted;

Q.  arvestades, et Vahemere Liidu tegevus on peatatud, sest liitu kuuluvate maade riigipeade või valitsusjuhtide teine tippkohtumine ja ministrite kohtumised on määramata ajaks edasi lükatud ning peasekretär tagasi astunud; arvestades, et piirkonnale, kus on kuju võtmas Vahemere Liit, on iseloomulikud territoriaalsed konfliktid, poliitilised kriisid ja sotsiaalsete pingete kasv ning Tuneesias, Egiptuses ja teistes Vahemere ja Lähis-Ida riikides on vallandunud rahvaülestõusud, ning kõik see pidurdab Vahemere Liidu institutsioonide tegevust ja töö alustamist suurte piirkondlike integratsiooniprojektidega, mille määrasid kindlaks riigipead ja valitsusjuhid 2008. aasta juulis Pariisis toimunud tippkohtumisel ning Vahemere Liidu välisministrid 3.–4. novembril 2008. aastal Marseille's toimunud kohtumisel; arvestades, et Vahemere Liit, mis oli ette nähtud ELi poliitika tõhustamiseks selles piirkonnas, osutus ebatõhusaks suureneva umbusalduse ärahoidmisel ja inimeste põhivajaduste rahuldamisel;

R.  arvestades, et Vahemere Liidu loomisega tekkis võimalus, et kahepoolne poliitika ja piirkondlik poliitika täiendaksid üksteist paremini, et saavutada tõhusamalt Euroopa –Vahemere piirkonna koostöö eesmärgid;

S.  arvestades, et teised ülemaailmsed osalejad, eelkõige BRIC-riigid (Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina) on tugevdanud oma majandusosalust ja poliitilist mõju ELi lõunanaabruses;

T.  arvestades, et Euroopa naabruspoliitika lõunapoolsete partnerriikide senistele poliitilistele, majanduslikele ja sotsiaalsetele probleemidele on nüüd lisandunud poliitilise, sotsiaalse, majandus- ja finantskriisi tagajärjed; arvestades, et ELi lõunanaabritele on lisaprobleemiks ELi õigustikule lähendamisega seotud reformide maksumus ning kohanemine majandus- ja sotsiaalsuhete järkjärgulise kasvuga; arvestades, et mõnes riigis on need tegurid aidanud suuresti kaasa tsiviilrahutuste tekkele ning demokratiseerumise ja reformide nõudmisele;

U.  arvestades, et püsiva rahu ja stabiilsuse jaoks Lähis-Idas on kõige olulisem veemajanduse küsimus ja eriti veevarude õiglane jaotus, mis arvestab kõigi piirkonnas elavate inimeste vajadustega;

V.  arvestades, et demograafilised suundumused näitavad, et järgneva kahekümne aasta jooksul püsib ELi liikmesriikide elanike arv stabiilsena, kuid elanikkond vananeb, samal ajal kui Euroopa naabruspoliitika lõunapoolsetes partnerriikides elanike arv kasvab ja eriti tugevasti suureneb tööealiste inimeste hulk; arvestades, et majanduskasv ja töökohtade loomine nendes riikides ei pruugi sammu pidada prognoositud elanikkonna suurenemisega, eriti kui arvesse võtta, et mitmes riigis on tööpuudus juba praegu väga suur ja noorte tööpuuduse määr sealjuures veelgi kõrgem;

W.  arvestades, et ENP lõunariikides on endiselt suureks probleemiks korruptsioon, mis puudutab suurt osa ühiskonnast ja riigiasutustest;

X.  arvestades, et Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrument (ENPI) on aidanud Euroopa naabruspoliitika rahastamist lihtsustada; arvestades, et ENPI-le järgneva vahendi väljatöötamisel tuleks arvesse võtta piirkonna hiljutisi sündmusi, eelkõige elanikkonna õiguspärast nõuet demokraatia järele ja ENP strateegilise läbivaatamise järeldusi, ning pidada konsultatsioone kõikide sidusrühmadega, eelkõige kohalike osalejatega,

ENP läbivaatamine – üldised tähelepanekud

1.  kinnitab veel kord väärtusi, põhimõtteid ja kohustusi, mis on ENP aluseks, sealhulgas demokraatiat, õigusriigi põhimõtteid, inimõiguste ja põhivabaduste järgimist, naiste õiguste järgimist, head valitsemistava, turumajandust ja säästvat arengut, ning rõhutab, et ENPst peab saama sobiv raamistik suhete süvendamiseks ja tugevdamiseks meie lähimate partneritega, et ergutada ja toetada nende poliitilisi, sotsiaalseid ja majandusreforme, millega kehtestada ja kindlustada demokraatia, areng ning sotsiaalsed ja majanduslikud võimalused kõigile; rõhutab, et ENP programmide kavandamisel ja rakendamisel on oluline jääda kindlaks ühise vastutuse põhimõttele; on seisukohal, et alates ENP käivitamisest 2004. aastal on see nii ühtse poliitilise raamistikuna kui ka tulemuspõhise kohtlemise ja vajadustekohase abi näol toonud otsest kasu nii Euroopa naabruspoliitika partnerriikidele kui ka ELile;

2.  tuletab meelde, et Vahemere lõunapiirkonnas, eelkõige Tuneesias ja Egiptuses, Liibüas, Süürias, Alžeerias, Marokos, Jordaanias ja teistes demokraatlikke reforme nõudvates riikides praegu aset leidvad sündmused tõid esile ENP suutmatuse edendada ja kaitsta inimõigusi kolmandates riikides; nõuab tungivalt, et EL võtaks nendest sündmustest õppust ja vaataks läbi oma demokraatia ja inimõiguste toetamise poliitika, et võtta kasutusele inimõiguste klausli rakendusmehhanism kõigis lepingutes kolmandate riikidega; nõuab, et ENP läbivaatamisel seataks esikohale kohtusüsteemi sõltumatuse, põhiõiguste austamise, pluralismi ja ajakirjandusvabaduse ning korruptsioonivastase võitlusega seotud kriteeriumid; nõuab nende riikide suhtes teostatava liidu poliitika paremat koordineerimist;

3.  palub, et EL toetaks kindlalt piirkonna poliitiliste ja majandusreformide läbiviimist, kasutaks selleks kõiki ENP raames olemasolevaid instrumente ja võtaks vajaduse korral vastu uusi, et aidata kõige tõhusamal viisil kaasa demokraatiale ülemineku protsessile, keskendudes põhivabaduste austamisele, heale valitsemistavale, kohtuvõimu sõltumatusele ja korruptsioonivastasele võitlusele, ning reageerides nii lõunanaabrite elanikkonna vajadustele ja ootustele;

4.  rõhutab vajadust eraldada ENP-le 2013. aasta järgses mitmeaastases finantsraamistikus rohkem rahalisi vahendeid, seades hiljutiste sündmuste taustal prioriteediks ENP lõunamõõtme; on seisukohal, et mitmeaastases finantsraamistikus tuleks arvesse võtta iga riigi eripära ja konkreetseid vajadusi;

5.  rõhutab, et ELi naaberriikidele tuleb konkreetselt pakkuda tugevamat poliitilist partnerlust ja majandusintegratsiooni, mille aluspõhimõteteks oleksid avatus, ühine vastutus ja tingimuslikkus; nõuab, et pakkumist tuleb kohandada vastavalt riikide ja piirkondade erinevatele vajadustele, et võimaldada kõige kaugemale jõudnud partneritel kiiremini ELi normide ja väärtuste poole liikuda;

6.  nõuab, et rohkem keskendutaks koostööle kodanikuühiskonnaga, mis on olnud kogu piirkonna rahvaülestõusude põhiline liikumapanev jõud;

7.  toonitab, et koostööd naaberriikidega tuleb ELi vahenditest piisavalt rahastada, ning kinnitab veelkord ENPI kui ENP peamise rahastamisvahendi olulisust; viimatimainitu peaks arenema, et vastata paindlikumalt naaberriikide ja -piirkondade erinevatele vajadustele, tagada ENP poliitiliste eesmärkide ja ENPI programmitöö otsene seotus ning kajastada tuleviku ENP tulemuspõhist olemust; rõhutab aga, et tuleb tagada sihipärasem abi, mis on suunatud eelkõige kodanikuühiskonnale ja kohalikule tasandile, järgides alt-üles lähenemisviisi; rõhutab, kui oluline on teostada järelevalvet mitmesuguste ENPI programmide juhtimise ja rakendamise üle;

8.   rõhutab, et valmis peavad olema kõik vajalikud meetmed, sealhulgas piisavad rahalised, inim- ja tehnilised ressursid , et EL suudaks kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 80 adekvaatselt reageerida massiliste rändevoogude korral;

9.  rõhutab, et ENP strateegilisel läbivaatamisel peaks nõuetekohaselt tegelema selle puudujääkidega ja toetama kõikide partnerite suuremat poliitilist seotust, tugevdades samas tulemuspõhist diferentseerimist, mis põhineb täpselt määratletud kriteeriumidel; nõuab samuti, et läbivaatamisel pöörataks palju tähelepanu tungivale vajadusele arendada mitmepoolset mõõdet, et seada sisse täiustatud, pidev ja kaalukas poliitiline dialoog partnerriikidega;

10.  peab eriti oluliseks pidevalt hinnata mitte ainult rakendatud programmide seniseid tulemusi, vaid ka seda, kas partnerluse raames kasutatud vahendid on olnud piisavad; on seisukohal, et vastav menetlus võimaldab tulevikus korrigeerida puudujääke ja ebaõnnestunud valikuid;

11.  kutsub nõukogu ja komisjoni üles läbi vaatama ENP suhetes lõunanaabritega ning nägema ette vahendid ja toetuse, mis edendaksid tõeliselt demokraatiale üleminekut ja looksid aluse põhjalikeks poliitilisteks, sotsiaalseteks ja institutsioonilisteks reformideks; nõuab, et naabruspoliitika läbivaatamisel seataks esikohale kohtusüsteemi sõltumatuse, põhiõiguste austamise, sealhulgas ajakirjandusvabaduse ning korruptsioonivastase võitlusega seotud kriteeriumid;

12.  tunnistab ja rõhutab, et esineb kaks „Euroopa naabrite” määratlust ehk riigid, mis võivad ametlikult ELiga ühineda, kui nad on täitnud Kopenhaageni kriteeriumid, ja riigid, mis ei saa kuuluda ELi nende geograafilise asendi tõttu;

13.  on seisukohal, et seepärast tuleb ilmtingimata ja kiiremas korras ümber mõtestada ELi strateegia Vahemere piirkonnas ja seda põhjalikult uuendada, et see uus strateegia suudaks edendada poliitilist dialoogi ja toetada kõiki demokraatlikke jõude, sealhulgas kodanikuühiskonna esindajaid; palub nõukogul määrata kindlaks poliitilised kriteeriumid, mida ENP riigid peavad täitma edasijõudnu staatuse saamiseks;

14.  rõhutab vajadust tunnistada ja ära kasutada Lissaboni lepingust tulenevaid muutusi, eelkõige asepresidendi ja kõrge esindaja tugevdatud rolli, Euroopa välisteenistuse loomist ja Euroopa Parlamendi uusi volitusi, et suurendada ELi välispoliitika järjepidevust ning tõsta selle välismõõtme ja tegevuse tõhusust ja õiguspärasust; on seisukohal, et ELil on Vahemere partnerite suhtes võimalik arendada välja usaldusväärne ja tõhus poliitika ainult siis, kui nõukogu ja komisjon suudavad teha mineviku ja hetkesündmuste põhjal järeldusi ja analüüsida põhjalikult ja ülevaatlikult praeguse ENP puudujääke;

15.  rõhutab ELi ja selle lõunanaabrite vahelise partnerluse tähtsust ja toonitab, et mõlema poole huvides on teha tihedat koostööd;

16.  on seisukohal, et ELil tuleb õppida lõunanaabruses hiljuti aset leidnud sündmustest ning ENP läbivaatamisel tuleb seda arvestada ning seada eesmärgiks partnerlus ühiskondadega, mitte ainult riikidega;

Lõunamõõde

17.  tuletab meelde, et tähtis on luua parlamenti kaasav töökond, et reageerida demokraatlikke muutusi pooldavate osalejate üleskutsele teostada järelevalvet demokraatiale ülemineku protsessi üle, eelkõige vabade ja demokraatlike valimiste ja institutsioonide, sealhulgas sõltumatu kohtuvõimu väljaarendamise osas;

18.  toetab piirkonna hiljutiste sündmuste käiku arvestades kindlalt õiguspärast nõuet demokraatia järele, mida on väljendanud mitme ELi lõunanaabruses asuva riigi elanikkond, ja kutsub üles nende riikide ametivõime tagama võimalikult kiiresti rahumeelse ülemineku tõelisele demokraatiale; rõhutab, et ENP strateegilisel läbivaatamisel peab neid sündmusi täielikult arvesse võtma ja kajastama;

19.  nõuab sellega seoses, et EL pakuks partnerluses asjaomaste ühiskondadega lõunanaabruse riikidele suurt tuge demokraatiale üleminekul ning võtaks selleks kasutusele olemasolevad poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete reformide edendamiseks mõeldud vahendid, vaataks need läbi ja kohandaks neid; kutsub sellega seoses nõukogu ja komisjoni üles tegema kättesaadavaks lühiajalise rahalise üleminekutoetuse mehhanismid, sealhulgas laenud, riikidele, kel tekib nende järele vajadus kiirete demokraatlike muutuste ja likviidsuse erakorralise languse tõttu; kutsub lisaks komisjoni üles vaatama võimalikult kiiresti läbi Tuneesia ja Egiptuse 2011.–2013. aasta riiklikud näidisprogrammid, et võtta arvesse kõnealuste partnerite uusi kiireloomulisi vajadusi demokraatia väljaarendamisel;

20.  rõhutab vajadust suurendada poliitilist dialoogi ELi lõunanaabritega; rõhutab veel kord, et selle dialoogi aluseks on demokraatia tugevdamine, õigusriigi põhimõtted, hea valitsemistava, korruptsioonivastane võitlus ning austus inimõiguste ja põhivabaduste vastu; toonitab selles osas südametunnistuse, usu- ja mõttevabaduse, sõnavabaduse, ajakirjandus- ja meediavabaduse, ühinemisvabaduse austamise, naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse austamise, vähemuste kaitsmise ja seksuaalsel sättumusel põhineva diskrimineerimisega võitlemise olulisust;

21.  märgib, et mõnele partnerriigile on edasijõudnu staatus juba antud ja mõnega peetakse selle üle läbirääkimisi; rõhutab, et selle diferentseerimise puhul on oluline kasutada läbipaistvamat ja ühtsemat suhtumist, et protsess oleks mõjukas ja tulemuslik, ning kehtestada selged kriteeriumid, mida on vaja täita edasijõudnu staatuse saamiseks, selleks et ei tekiks topeltstandardeid;

22.  rõhutab, et Kopenhaageni kriteeriume tuleb kohandada edasijõudnu staatuse andmise nõuetele; kutsub komisjoni üles tagama, et kriteeriume täitvatele kolmandatele riikidele antakse edasijõudnu staatus;

23.  rõhutab, et ELi jaoks peaks suhetes lõunanaabruse partnerriikidega olema prioriteediks võitlus korruptsiooniga, eelkõige kohtusüsteemis ja politseis;

24.  nõuab, et Euroopa Parlamendiga konsulteeritaks partnerriikidele edasijõudnu staatuse andmise protsessi igal etapil ja ENP tegevuskavade väljatöötamisel, vastavalt Lissaboni lepingust tulenevale parlamendi uuele rollile; palub nõukogul ja Euroopa välisteenistusel kaasata Euroopa Parlament kõigil läbirääkimiste etappidel kasutatava konkreetse konsulteerimismehhanismi väljatöötamise kaudu riikidele edasijõudnu staatuse andmise otsustusprotsessi, sealhulgas ka nende kriteeriumide määramisse, mida staatuse saamiseks tuleb täita, samuti tegevuskavades sisalduvate prioriteetide ja juhiste kehtestamisse;

25.  rõhutab, et ELi tõhus partnerlus lõunapoolsete naabritega saab rajaneda üksnes kõnealuse koostöö kahepoolse ja mitmepoolse omavahel seotud mõõtme koostoimel; väljendab seoses sellega kahetsust, et ENP ei võta piisaval määral arvesse mitmepoolse mõõtme tugevdamise vajadust;

26.  avaldab austust vaprusele, mida on näidanud Tuneesia, Egiptuse ja Liibüa rahvas, kes on tõusnud üles demokraatia ja vabaduse nõudmise nimel; palub lisaks kõigil ELi institutsioonidel pakkuda täielikku toetust demokraatiale ülemineku protsessile nendes riikides;

27.  peab kahetsusväärseks inimohvreid Tuneesia ja Egiptuse rahumeelsete ülestõusude käigus ning palub ametivõimudel viia läbi nõuetekohane juurdlus ja saata süüdlased kohtu ette;

28.  usub, et Iisraeli ja Palestiina konflikt on kogu Lähis-Ida ja Vahemere piirkonna poliitiliste pingete allikas;

29.  palub asepresidendil ja kõrgel esindajal aktiivselt osaleda konfliktide lahendamisel ja usalduse suurendamisel selles piirkonnas ning tagada, et EL esineks ka aktiivse toimijana ja mitte ainult maksjana, täpsemalt Lähis-Ida keskses rahuprotsessis ja ka Lääne-Sahara konfliktis; on veendunud, et konfliktide lahendamine on piirkonna poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse arengu ning ENP piirkondliku mõõtme ja ENP raames tehtava mitmepoolse koostöö, näiteks Vahemere Liidu tegevuse alaste edusammude võti; märgib, et rahvusvaheliste õigusaktidega kooskõlas oleva tervikliku lahenduse leidmine erinevatele konfliktidele ELi lõunanaabruses, eelkõige Araabia-Iisraeli konfliktile, on ENP täieliku õnnestumise seisukohalt keskse tähtsusega;

30.  on veendunud, et kultuuridevaheline dialoog Vahemere piirkonnas on vastastikuse mõistmise, solidaarsuse, sallivuse ja rahvastiku heaolu parandamiseks keskse tähtsusega; eeldab, et läbivaatamisel arutatakse meetmete väljatöötamist kõnealuse eesmärgi saavutamiseks;

31.  peab äärmiselt murettekitavaks Vahemere Liidu riikide riigipeade ja valitsusjuhtide teise tippkohtumise korduvat edasilükkamist määramata ajaks, kuna sellega antakse negatiivne sõnum nii selle piirkonna inimestele kui ka institutsioonidele; on seisukohal, et peasekretäri tagasiastumine rõhutab Vahemere Liidu menetluste ja institutsioonide selgitamise vajadust; juhib tähelepanu asjaolule, et Vahemere piirkonna poliitilised pinged ja piirkondlikud konfliktid ei tohiks kahandada võimalust saavutada konkreetset edu valdkondliku ja mitmepoolse koostöö edendamisel ning et Vahemere Liit saab suurte integratsiooniprojektide ja avatud poliitilise dialoogi kaudu kaasa aidata usaldusliku õhkkonna kujundamisele, mis solidaarsuse ja rahu vaimus soodustaks õiguse ja julgeolekuga seotud ühiste eesmärkide saavutamist;

32.  peab kahetsusväärseks Vahemere Liidu ebapiisavat rahastamist ning liikmesriikide madalat huvi mõlemal pool Vahemerd; väljendab kahetsust ELi selgelt määratlemata lähenemisviisi üle Vahemere poliitika suhtes ning palub piirkonna arenguks ja stabiliseerimiseks pikaajalist strateegilist käsitlust; nõuab, et Euroopa – Vahemere piirkonna integratsiooniprotsess muudetaks Euroopa tegevuskava prioriteediks;

33.  on veendunud, et Vahemere Liit tuleks taaskäivitada, et võtta arvesse muutunud olukorda piirkonnas; on arvamusel, et kõnealune uus Vahemere Liit peaks edendama kindlat majanduslikku, sotsiaalset ja demokraatlikku arengut ning looma tugeva ja ühtse aluse ELi ja tema lõunanaabrite lähedastele suhetele; usub, et uus ühendus annaks uue võimaluse saavutada Lähis-Idas kestev rahu, mis on juurdunud piirkonna erinevates ühiskondades ning ei sõltu ainult piirkonna autoritaarsete juhtide haprast poliitilisest tahtest;

34.  märgib, et läbivaatamisel tuleks pöörata tähelepanu Vahemere Liidu ebaõnnestumisele talle pandud ootuste täitmisel ja eesseisvate väljakutsete hindamisel ning ühtlasi kaaluda uusi võimalusi kahepoolsete vahendite tugevdamiseks ENP raames; usub seoses sellega, et rohkem vahendeid tuleks suunata valdkondadesse, kus on võimalik saavutada tegelikku edu;

35.  on mures, et Euroopa–Vahemere vabakaubanduspiirkonna loomine ei edene; nõuab ühiste läbirääkimiste pidamist, kui on täidetud nõuded Euroopa–Vahemere vabakaubanduspiirkonna aluseks olevate laiaulatuslike ja terviklike vabakaubanduspiirkondade loomiseks, arvestades iga partnerriigi sotsiaalset ja majanduslikku tegelikkust, eeldusel, et kõnealuste kokkulepete sotsiaalset ja keskkonnamõju hinnatakse õigeaegselt täies ulatuses; väljendab kahetsust, et erinevad pooled ei ole teinud tegelikke edusamme vajalike tingimuste loomisel; soovitab samuti arendada lõunapiirkonna kahepoolset ja mitmepoolset majanduskoostööd, mis tooks konkreetset kasu kodanikele ja parandaks piirkonna poliitilist kliimat;

36.  rõhutab vajadust lahendada igas asjaomases riigis kõige tähtsamad konkreetsed probleemid, kuid kordab, et ENP erilise tähelepanu osaks peab saama eelkõige noore põlvkonna sotsiaalne ja majanduslik olukord;

37.  usub, et tõhustatud allpiirkondlik koostöö nende ELi liikmesriikide ja ENP riikide vahel, keda seovad konkreetsed ühised huvid, väärtused ja mured, võiks anda positiivse tõuke kogu Vahemere piirkonna arengule; kutsub liikmesriike üles selgitama, milline oleks nn muutuva geomeetria kui ühe võimaliku koostöömudeli potentsiaal, ning rõhutab, et Euroopa naabruspoliitikas peaks seda lähenemisviisi edaspidi soodustama ja edendama ENP piirkondliku rahastamispaketi kaudu;

38.  usub, et lõunapoolse naabruspoliitika raames on vaja lahendada ebaseadusliku sisserände probleem; kutsub nõukogu ja komisjoni üles kontrollima kõikide ELi lõunanaabritega sõlmitud ning ELi liikmesriikide ja kõigi piirkondlike osalejate vahel sõlmitud olemasolevate kahepoolsete lepingute rakendamist seoses sisserände ja eelkõige tagasivõtmise küsimusega;

39.  väljendab kahetsust selle üle, et EL kasutab oma ida- ja lõunapoolsete naaberriikide suhtes liikuvuse ja viisapoliitika valdkonnas ebaühtlast lähenemisviisi; pooldab inimeste liikuvust silmas pidades viisamenetluste lihtsustamist ENP lõunapoolsete naaberriikidele, eelkõige üliõpilastele, teadlastele ja ettevõtjatele, ning Euroopa–Vahemere piirkonna liikuvuse edendamise partnerluse vastuvõtmist; rõhutab olulist rolli, mida mõned ENP riigid võivad etendada rändevoogude juhtimises; rõhutab, et rändevoogude juhtimise alases koostöös tuleb täielikult järgida ELi väärtusi ja rahvusvahelisi juriidilisi kohustusi; nõuab, et tagasivõtulepingute sõlmimine partnerriikidega tuleks kõne alla üksnes ebaseaduslike sisserändajate puhul ning et lepingutest jäetaks välja isikud, kes on kuulutanud ennast varjupaigataotlejaks, pagulaseks või kaitset vajavaks isikuks, ning kordab veel kord, et mittetagasisaatmise põhimõte kehtib kõigi isikute puhul, keda ohustab surmanuhtlus, ebainimlik kohtlemine või piinamine; nõuab koostöö tugevdamist inimkaubanduse peatamiseks ja võõrtööliste tingimuste parandamist nii ELis kui ka ENP lõunapoolsetes riikides;

40.  palub asepresidendil ja kõrgel esindajal ning Euroopa välisteenistusel ja komisjonil seada oma kõnelustes ENP lõunapoolsete riikidega esiplaanile sellised ELi poliitilised prioriteedid nagu surmanuhtluse kaotamine, inimõiguste, sealhulgas naiste inimõiguste austamine ning põhivabaduste, sealhulgas südametunnistuse, usu-, ühinemis- ja meediavabaduse austamine, õigusriigi põhimõtete järgimine, kohtusüsteemi sõltumatus, võitlus piinamise ning julma ja ebainimliku kohtlemise ning karistamatusega, ühtlasi mitmete rahvusvaheliste õigusaktide ratifitseerimine, sealhulgas Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuut ja 1951. aasta pagulasseisundi konventsioon;

41.  nõuab, et ENP lõunapoolsete riikidega sõlmitud lepingute läbivaatamisel pöörataks uuesti tähelepanu usuvabaduse täielikule austamisele asjaomastes riikides eelkõige seoses kõigi usuvähemustega; rõhutab, et usuvabadus hõlmab vabadust kas üksi või koos teistega nii eraviisiliselt kui ka avalikult väljendada oma usku palvetalitustes või õpetamise, tavade ja kombetalituste kaudu, ning et kõnealune vabadus tähendab ühtlasi õigust usku vahetada;

42.  rõhutab, et ELi lepingulised suhted kõikide ENP riikidega sisaldavad ka raamistikku, millega nähakse ette regulaarne foorum inimõiguste probleemide käsitlemiseks inimõiguste allkomisjonides; palub Euroopa välisteenistusel täiel määral ära kasutada olemasolevat raamistikku ja kaasata olemasolevad allkomisjonid kõikidesse läbirääkimistesse ning teha pingutusi, et muuta nende töö tõhusamaks ja tulemustele orienteeritumaks ning kaasata kodanikuühiskonna organisatsioonid ja inimõiguste kaitsjad; soovitab ELi-Iisraeli mitteametliku inimõiguste töörühma muutmist tavaliseks allkomisjoniks; palub Euroopa välisteenistusel ühtlasi osaleda inimõiguste töörühmade ja Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjoni struktuurilises koostöös;

43.  palub asepresidendil ja kõrgel esindajal ning Euroopa välisteenistusel ja komisjonil aktiivselt edendada ja kaitsta suhtlusvabadust ja teabele juurdepääsu, sealhulgas interneti kaudu;

44.  palub asepresidendil ja kõrgel esindajal ning Euroopa välisteenistusel ja komisjonil suurendada kodanikuühiskonna organisatsioonide, eelkõige inimõiguste organisatsioonide ja naisorganisatsioonide rolli poliitika üle järelevalve teostamisel ning abi kavandamisel ja rakendamisel, kasutades spetsiaalset rahastamisvahendit suutlikkuse suurendamiseks; rõhutab seoses sellega vajadust suurendada naiste mõjuvõimu ning palub Euroopa välisteenistusel ja komisjonil korrapäraselt analüüsida oma projektide ja programmide soolist mõju ning pooldada naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse arvesse võtmist põhiseaduste, karistusseadustike, perekonnaseaduse ja muude tsiviilõigusaktide läbivaatamisel, nagu ka ENP partnerriikidega peetavas inimõiguste alases dialoogis; nõuab, et asepresident ja kõrge esindaja ning Euroopa välisteenistus ja komisjon ei tugevdaks kolmandate riikide ja ELi vahelisi suhteid juhul, kui need riigid ei kaasa kodanikuühiskonna organisatsioone piisaval määral oma poliitikasse; märgib, et kodanikuühiskonna organisatsioonid on ELi kõige truumad ja mõjuvõimsamad liitlased demokraatlike väärtuste, hea valitsemistava ja inimõiguste edendamisel partnerriikides; nõuab piirkondlike ja kohalike omavalitsuste ning kutseorganisatsioonide ja sotsiaalpartnerite suuremat kaasamist ELi koostöösse lõunapoolsete naaberriikidega; palub nõukogul ja komisjonil veelgi tugevdada demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendit ja tõhustada selle kasutamist kõnealuses kontekstis;

45.  rõhutab vajadust võtta soolise võrdõiguslikkuse aspekti arvesse igal tasandil ning toetada konkreetseid meetmeid toimiva ja korrapärase soolise võrdõiguslikkuse lähenemisviisi saavutamiseks ENP riikides; nõuab tungivalt, et valitsused ja kodanikuühiskond suurendaksid naiste sotsiaalset kaasamist, võitleksid naiste kirjaoskamatuse vastu ja edendaksid naiste tööhõivet, et tagada naiste mõistlik esindatus kõigil tasanditel;

46.  rõhutab, et oluline on teha struktureeritud koostööd kõrghariduse ja teaduse valdkonnas, et soodustada kutsekvalifikatsioonide ja haridussüsteemide vastastikust tunnustamist, pöörates sealjuures erilist tähelepanu üliõpilaste, teadlaste ja õppejõudude liikuvuse suurendamisele ning seda toetavatele meetmetele, mille eesmärgiks on tõkestada ajude äravoolu; väljendab sellega seoses heameelt kõrghariduse toetamise üle programmi Tempus kaudu, programmi Erasmus Mundus 2. meetmega võimaldatavate vahetuste ja Euroopa – Vahemere piirkonna ülikooli (EMUNI) loomise üle, mis on rajatud Euroopa ja Vahemere piirkonna ülikoolide võrgustikuna mõlemal pool Vahemerd;

47.  rõhutab kohalike omavalitsuste tähtsust ELi partnerriikide demokraatlikus arengus ning soovitab laiendada ELi kohalike omavalitsuste ja partnerriikide vahelisi mestimisprogramme;

48.  rõhutab ametiühingute ja sotsiaalse dialoogi tähtsust lõunapartnerite demokraatliku arengus; innustab kõnealuseid riike tugevdama ametiühingute ja tööga seotud õigusi; juhib tähelepanu asjaolule, et sotsiaalsel dialoogil võib olla tähtis roll piirkonna sotsiaalsete ja majanduslike probleemidega tegelemisel;

49.  rõhutab, et investeeringud, õpe, teadustegevus ja innovatsioon tuleb tihedamalt üksteisega siduda, pöörates erilist tähelepanu tööturu vajadusi arvestavale koolitusele, et asuda lahendama selle piirkonna sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme; nõuab, et erilist tähelepanu pöörataks naistele ja ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele, nagu noortele; rõhutab samal ajal, et kõige haavatavamate linnade ja piirkondade elavdamisele kaasa aitamiseks on väga tähtis jätkuvalt toetada kohalikke arenguprojekte;

50.  rõhutab, et majanduskasvu ja arengu eeltingimus on hästi toimiv, tõhus, ohutu ja turvaline mitut transpordiliiki hõlmav transpordisüsteem, sest see tugevdab Euroopa Liidu ja tema Vahemere lõunapoolsete partnerite vahelist kaubandust ja integratsiooni; palub komisjonil esitada Vahemere piirkondliku transpordialase tegevuskava (2007–2013) vahekokkuvõte ning võtta tulemust arvesse kõikides edaspidistes transpordi tegevuskavades;

51.  on veendunud, et säästev areng peaks olema ENP läbivaatamisel üks otsustava tähtsusega põhimõtteid ja erilist rõhku tuleks sealjuures panna keskkonnakaitse tõhustamisele, piirkonna rikkaliku taastuvenergia potentsiaali arendamisele ning nappide veevarude paremat kasutamist soodustavate poliitiliste meetmete ja projektide edendamisele;

52.  kordab oma üleskutset nõukogule, komisjonile ja ELi liikmesriikidele innustada ja toetada terviklikku kava Jordani jõe purustuste kõrvaldamise toetuseks ning pakkuda Vahemere Liidu raames jätkuvalt rahalist ja tehnilist tuge jõe taastamiseks, eriti alamjooksu piirkonnas;

53.  rõhutab suuri koostöövõimalusi energeetika ja taastuvenergiaallikate, nagu tuule-, päikese- ja laineteenergia valdkonnas; toetab Vahemere päikeseenergiakava ja tööstusalgatuste koordineeritud elluviimist, mille eesmärk peaks olema partnerriikide esmaste vajaduste katmine, ning Euroopa–Vahemere piirkonna energiatõhususe strateegia vastuvõtmist; rõhutab, kui tähtis on arendada Euroopa ja Vahemere piirkonna elektri-, gaasi- ja naftavõrkude ühendusi, et parandada energiavarustuse kindlust kogu Euroopa ja Vahemere piirkonda ühendava aruka võrgu loomisega;

54.  tuletab meelde, kui oluline on põllumajandus, mis soosib kohalikke põllumajandusettevõtteid, maaelu arengut, toiduga kindlustatust ja sõltumatust toiduainetega varustamisel, ning kliimamuutustega kohanemine, vee kättesaadavus ja ratsionaalne kasutamine ning energia kättesaadavus; soovitab võtta põllumajanduskoostöö ENP üheks prioriteediks, kuna sellega toetataks Euroopa–Vahemere piirkonna põllumajanduse tegevuskava ja toiduhindade stabiilsust riiklikul, piirkondlikul ja globaalsel tasandil;

55.  kordab oma üleskutset Euroopa–Vahemere piirkonna kodanikukaitse üksuse loomiseks, arvestades, et looduskatastroofide ulatuse ja arvu suurenemine nõuab tungivalt asjakohaste vahendite eraldamist; on seisukohal, et kõnealune algatus tugevdaks Euroopa–Vahemere piirkonna rahvaste omavahelist solidaarsust;

56.  rõhutab, kui oluline on tugevdada koostööd lõunapiirkonnas tegutsevate mitmepoolsete piirkondlike organisatsioonidega, eelkõige Araabia Liiga ja ka Aafrika Liiduga, et eespool nimetatud valdkondades esinevad probleemid võiksid leida eduka lahenduse; kutsub komisjoni üles kaaluma nendel foorumitel uue struktureeritud dialoogi pidamist ENP läbivaatamise raames;

57.  kinnitab veelkord ENPI kui ENP rahastamise vahendi olulisust; rõhutab aga, et tuleb üles näidata suuremat paindlikkust ja tagada, et abi oleks sihipärasem, suunatud eelkõige kodanikuühiskonnale ja kohalikule tasandile, järgides alt-üles lähenemisviisi; nõuab ühtlasi ENPI tõhususe terviklikku analüüsimist, et kasutada ELi suhetes lõunapoolsete naaberriikidega paremini ära olemasolevaid rahastamisvahendeid ja ressursse ning tagada, et arenguabi ja toetust kasutatakse abi saavates riikides asjakohaselt; on arvamusel, et keskne tähtsus on rahastamise läbipaistvusel ja rahastamisvahenditele korruptsioonivastaste mehhanismide lisamisel; rõhutab, kui oluline on teostada järelevalvet mitmesuguste ENPI programmide juhtimise ja rakendamise üle; rõhutab, et tuleb tõhustada piiriüleseid projekte, intensiivistada inimeste vahel sidemete loomise programme ja luua stiimulid piirkondlikuks koostööks; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles järgmise rahastamisvahendi ettevalmistamisel varakult konsulteerima parlamendi ja kodanikuühiskonna sidusrühmadega;

58.  palub nõukogul vastu võtta Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi määruse artikli 23 muutmist käsitleva seadusandliku ettepaneku, mille komisjon esitas 2008. aasta mais ja mille Euroopa Parlament 8. juulil 2008 heaks kiitis, see võimaldaks reinvesteerida varasematest tehingutest tagasimakstud vahendid ja anda ELile ülimalt vajalik instrument, et leevendada praeguse finantskriisi mõju reaalmajandusele ning toiduainete olulise hinnatõusu mõju Euroopa naabruspoliitika piirkonnale, eriti selle lõunaosale;

59.  rõhutab, et ENPI ei ole ainus ENP programmide ja meetmete rahastamisvahend ning nõuab seetõttu sidusat lähenemisviisi kõigi rahastamisvahendite kasutamisel; palub seetõttu Euroopa välisteenistusel ja komisjonil anda selge ülevaade igale toetust saavale riigile eraldatud rahalistest vahenditest, iga rahastamisvahendi lõikes;

60.  rõhutab vajadust suurendada ajavahemikku 2014–2020 hõlmavas ELi järgmises mitmeaastases finantsraamistikus ENP lõunamõõtmele eraldatavaid vahendeid, et rahaliste vahenditega oleks võimalik täita poliitilisi eesmärke, ning tuleks rakendada edasijõudnu staatust käsitlevad sätted, ilma et see mõjutaks ENP ülejäänud prioriteete; rõhutab vajadust pidada kinni kokkuleppest, mis saavutati pärast komisjoni avaldust Coreperile 2006. aastal, millega määratakse vastavalt demograafilisele osakaalule 2/3 ENPI rahaliste vahendite kogusummast lõunapoolsetele riikidele ning 1/3 idapoolsetele riikidele;

61.  rõhutab siiski, et rohkemate vahendite eraldamine peaks põhinema vajaduste täpsel hindamisel ja sellega peaksid kaasnema tõhusamad programmid, mida rakendatakse, kohandatakse ja mille prioriteedid seatakse vastavalt abi saava riigi vajadustele;

62.  tunnustab Euroopa Investeerimispanga Euroopa–Vahemere piirkonna investeerimis- ja partnerlusrahastu tööd ning rõhutab vajadust leida enam koostöövõimalusi teiste selles piirkonnas tegutsevate rahvusvaheliste finantsinstitutsioonidega; teeb uuesti ettepaneku luua Euroopa–Vahemere piirkonna ühisarengu rahastamisasutus, mille põhiosanikuks jääks Euroopa Investeerimispank; toetab Euroopa Investeerimispanga tagatise piirmäära tõstmist, et EIP saaks säilitada oma tegevuse intensiivsuse kõnealuses piirkonnas järgnevate aastate jooksul; kutsub Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanka üles muutma oma põhikirja, et osaleda samuti rahalise abi andmise protsessis;

Euroopa Parlamendi roll

63.  rõhutab Euroopa Parlamendi otsustavat rolli mõtte edendamisel, mille kohaselt on Euroopa stabiilsus ja heaolu tihedalt seotud ENP lõunapoolsete naaberriikide demokraatliku valitsemistava ning majandusliku ja sotsiaalse eduga, ning poliitilise mõttevahetuse, täielike vabaduste, demokraatlike reformide ja õigusriigi põhimõtete toetamisel naabruspoliitika partnerriikides, kasutades foorumina eeskätt parlamentidevahelisi delegatsioone ja Vahemere Liidu parlamentaarset assambleed;

64.  kinnitab, et Euroopa Parlament kasutab ka edaspidi parlamentaarse järelevalve teostamise õigust, et jälgida ENP rakendamist, ning peab komisjoniga regulaarselt arutelusid ENPI rakendamise küsimuses; väljendab heameelt ulatuslike konsultatsioonide üle, mida komisjon ja Euroopa välisteenistus pidasid ENP läbivaatamise küsimuses, ning loodab, et komisjon ja Euroopa välisteenistus tagavad, et parlamendiga konsulteeritakse igakülgselt ja korrapäraselt ka asjakohaste dokumentide, näiteks ENP tegevuskavade ettevalmistamisel; nõuab peale selle, et Euroopa Parlamendile antaks läbirääkimisvolitused seoses ENP partnerriikidega sõlmitavate kõikide rahvusvaheliste lepingutega, kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 lõikega 10, milles on sätestatud, et Euroopa Parlamenti teavitatakse viivitamata ja täielikult kõigil menetluse etappidel;

o
o   o

65.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindajale, Euroopa välisteenistusele, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ENP riikidele ning Vahemere Liidu peasekretärile.

(1) ELT C 287 E, 24.11.2006, lk 312. (2) ELT C 303 E, 13.12.2006, lk 760. (3) ELT C 282 E, 6.11.2008, lk 443. (4) ELT C 76 E, 25.3.2010, lk 76. (5) ELT C 76 E, 25.3.2010, lk 83. (6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0192. (7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0314. (8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0038. (9) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0064. (10) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0095. (11) ELT L 310, 9.11.2006, lk 1.

Euroopa Parlamendi 7. aprilli 2011. aasta resolutsioon seksuaalvägivalla kasutamise kohta Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida konfliktides

P7_TA(2011)0155 RC-B7-0244/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 17. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni olukorra kohta Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja vägistamise kui sõjakuriteo kohta(1);

–  võttes arvesse oma 26. novembri 2009. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla kaotamise kohta(2);

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1325 (2000) kümnenda aastapäeva kohta(3);

–  võttes arvesse oma 17. veebruari 2011. aasta resolutsiooni olukorra kohta Egiptuses(4);

–  võttes arvesse oma 10. märtsi 2011. aasta resolutsiooni lõunanaabruse ja eriti Liibüa kohta(5);

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni poolt Euroopa Liidu nimel tehtud avaldust rahvusvahelisel naistevastase vägivalla kaotamise päeval, 25. novembril 2010;

–  võttes arvesse asepresidendi ja kõrge esindaja Catherine Ashtoni poolt Euroopa Liidu nimel tehtud avaldust rahvusvahelisel naistepäeval, 8. märtsil 2011;

–  võttes arvesse 10. detsembri 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni;

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1325 (2000) ja 1820 (2008) naiste, rahu ja julgeoleku kohta ning ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1888 (2009) naiste- ja lastevastase seksuaalse vägivalla kohta relvastatud konfliktis;

–  võttes arvesse, et 2010. aasta märtsis nimetati ametisse ÜRO peasekretäri eriesindaja konfliktidega kaasneva seksuaalse vägivalla küsimustes, ja ÜRO uut soolise võrdõiguslikkuse osakonda (UN Women);

–  võttes arvesse naiste- ja tütarlastevastast vägivalda ning naiste ja tütarlaste diskrimineerimise kõigi vormide vastu võitlemist käsitlevaid ELi suuniseid ning lapsi ja relvastatud konflikte käsitlevaid ELi suuniseid;

–  võttes arvesse 10. detsembri 1984. aasta piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast ÜRO konventsiooni ning ÜRO Peaassamblee 14. detsembri 1974. aasta deklaratsiooni 3318 naiste ja laste kaitse kohta hädaolukorras ja relvastatud konfliktides, eriti selle lõiget 4, mille kohaselt tuleb võtta tõhusaid meetmeid, et keelustada naiste tagakiusamine, piinamine, naistevastane vägivald ja naiste alandav kohtlemine;

–  võttes arvesse inimõiguste, eelkõige naiste õiguste alaseid sätteid ÜRO õigusaktides, nagu ÜRO põhikiri, inimõiguste ülddeklaratsioon, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt, inimkaubanduse ja kupeldamise keelustamise konventsioon, konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja selle fakultatiivne protokoll, piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastane konventsioon ning 1951. aasta pagulasseisundi konventsioon;

–  võttes arvesse teisi naistevastase vägivalla alaseid ÜRO dokumente, nagu 25. juuni 1993. aasta Viini deklaratsioon ja tegevuskava, mis võeti vastu inimõiguste maailmakonverentsil (A/CONF. 157/23), ning 20. detsembri 1993. aasta deklaratsioon naistevastase vägivalla likvideerimise kohta (A/RES/48/104);

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 12. detsembri 1997. aasta resolutsiooni kuritegude ennetamiseks ja naistevastase vägivalla likvideerimiseks võetavate kriminaalõiguse meetmete kohta (A/RES/52/86), 18. detsembri 2002. aasta resolutsiooni naistevastaste aukuritegude kaotamiseks meetmete võtmise kohta (A/RES/57/179) ja 22. detsembri 2003. aasta resolutsiooni naistevastase koduvägivalla likvideerimise kohta (A/RES/58/147);

–  võttes arvesse Pekingis 15. septembril 1995. aastal neljandal ülemaailmsel naistekonverentsil vastu võetud deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning Euroopa Parlamendi 18. mai 2000. aasta resolutsiooni Pekingi tegevusplatvormi järelmeetmete kohta(6), 10. märtsi 2005. aasta resolutsiooni neljanda ülemaailmse naisteteemalise konverentsi järelmeetmete kohta – tegevusplatvorm (Peking +10)(7) ja 25. veebruari 2010. aasta resolutsiooni „Peking +15” – ÜRO soolise võrdõiguslikkuse tegevusprogrammi kohta(8);

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 19. detsembri 2006. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla kõigi vormide kaotamiseks tehtavate jõupingutuste tugevdamise kohta (A/RES/61/143) ning ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1325 ja 1820 naiste, rahu ja julgeoleku kohta;

–  võttes arvesse 1998. aastal vastu võetud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti, eriti selle artikleid 7 ja 8, millega loetakse vägistamine, seksuaalne orjastamine, sunniviisiline prostitutsioon, sunnitud rasedus ja sunnitud steriliseerimine või mis tahes kujul esinev seksuaalne vägivald inimsusevastaseks kuriteoks ja sõjakuriteoks ning võrdsustatakse need piinamisviisi ja tõsise sõjakuriteoga, sõltumata sellest, kas neid tegusid sooritatakse rahvusvaheliste või sisekonfliktide ajal süstemaatiliselt või mitte;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et naised on aktiivselt osalenud ülestõusudes, milles nõutakse suuremat demokraatiat ning rohkem õigusi ja vabadusi Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas;

B.  arvestades, et Liibüas ja Egiptuses võimul olevad valitsused on kasutanud nende revolutsioonide ümber toimuva konflikti osana naiste vastu suunatud seksuaalvägivalda ja muutnud naised kaitsetuks;

C.  arvestades, et seksuaalvägivalda kasutatakse ilmselt naiste hirmutamiseks ja alandamiseks, sealhulgas põgenikelaagrites, ning arvestades, et tekkinud võimuvaakum võib põhjustada naiste ja tüdrukute õiguste olukorra halvenemist;

D.  arvestades, et Liibüa naine Iman al-Obeidi, kes rääkis ühes Tripoli hotellis ajakirjanikele, et sõdurid olid teda grupiviisiliselt vägistanud ja kuritarvitanud, peeti 26. märtsil 2011. aastal kinni ja viidi teadmata kohta ning et nüüd on mehed, keda ta süüdistab vägistamises, kaevanud ta kohtusse laimamise eest;

E.  arvestades, et Egiptuses väidavad naissoost meeleavaldajad, et pärast seda, kui sõdurid piirasid nad 9. märtsil 2011. aastal Tahriri väljakul ümber, sundisid nad neid läbi tegema süütusekontrolli, ning et neid süütusekontrolli ajal piinati ja vägistati ning pildistati meessoost sõdurite juuresolekul; arvestades, et mõned Egiptuse naised peavad astuma sõjaväekohtu ette süütusekontrollist läbikukkumise pärast ja et osale neist on ähvardatud esitada süüdistus prostitutsioonis,

F.  arvestades, et laialdaselt esinevat ja süstemaatilist vägistamist ja seksuaalorjust peetakse Genfi konventsiooni kohaselt inimsusevastaseks kuriteoks ja sõjakuriteoks, mida tuleks menetleda Rahvusvahelises Kriminaalkohtus (ICC); arvestades, et vägistamist peetakse nüüd ka genotsiidi osaks, kui seda tehakse kavatsusega üks sihtrühm tervikuna või osaliselt hävitada; arvestades, et EL peaks toetama jõupingutusi, mille eesmärk on lõpetada nende kurjategijate karistamatus, kes kasutavad seksuaalset vägivalda naiste ja laste vastu;

G.  arvestades, et on tõestatud, et relvakonfliktid mõjutavad naisi ebaproportsionaalselt ja spetsiifiliselt; arvestades, et naiste osa rahu tagamisel ja konfliktide ärahoidmisel tuleks tugevdada ning osaluse, tõkestuse ja kaitse abil tuleks naistele ja lastele sõjategevuse ja konfliktipiirkondades pakkuda paremat kaitset;

H.  arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide 1820, 1888, 1889 ja 1325 kohustuste täitmine on kõigi ÜRO liikmesriikide ühine mure ja jagatud vastutus, olgu siis tegemist konfliktidest mõjutatud riikide, doonorriikide või teiste riikidega; arvestades, et sellega seoses tuleb juhtida tähelepanu 2008. aasta detsembris vastu võetud ELi suunistele, mis käsitlevad naistevastast vägivalda ja võitlust naiste diskrimineerimise kõigi vormide vastu, ning ELi suunistele laste ja relvastatud konflikti küsimuses, millega antakse selge poliitiline märk selle kohta, et need on liidu prioriteedid,

1.  kutsub komisjoni ja liikmesriikide valitsusi üles mõistma jõuliselt hukka naistevastased seksuaalrünnakud ning naiste hirmutamise ja nende vastu suunatud tegevuse Liibüas ja Egiptuses;

2.  mõistab teravalt hukka Egiptuse sõjaväe poolt Tahriri väljakul kinnipeetud naissoost meeleavaldajatele pealesunnitud süütusekontrolli ning on arvamusel, et selline tava ei ole vastuvõetav, kuna see võrdub piinamisviisiga; kutsub Egiptuse sõjaväe ülemkohut üles võtma viivitamata meetmed, et lõpetada selline väärikust alandav kohtlemine ning tagada, et kõikidele julgeoleku- ja relvajõududele antakse selged juhised, et piinamine ja muu väärkohtlemine, sealhulgas sunniviisilised süütusekontrollid on lubamatud ning nende puhul viiakse läbi igakülgne uurimine;

3.  kutsub Egiptuse ametivõime üles võtma kiiresti meetmed, et lõpetada piinamine ning uurida kõikide rahumeelsete meeleavaldajate kuritarvitamise juhtumeid, ja lõpetama tsiviilelanike sõjatribunalide alla andmise; tunneb eriti suurt muret inimõigusteorganisatsioonide aruannete pärast, mille kohaselt on alaealisi kinni peetud ja sõjatribunalides süüdi mõistetud;

4.  soovitab algatada sõltumatu uurimise, et kuritegude konkreetsed toimepanijad vastutusele võtta, pöörates erilist tähelepanu Muammar Gaddafi poolt toime pandud kuritegudele, mis kuuluvad Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi alla; on arvamusel, et niisuguste tegude toimepanijad tuleb kohtu alla anda, ja et naisi, kes sellistest väärkohtlemistest on teatanud, tuleb kättemaksu eest kaitsta;

5.  toonitab, et kõikidel on õigus avaldada seisukohti oma riigi demokraatliku tuleviku kohta, ilma et neid peetaks kinni, piinataks või et neid koheldaks alandavalt ja diskrimineerivalt;

6.  on sügavalt veendunud, et Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas toimuvad muutused peavad aitama kaasa naiste diskrimineerimisele lõpu tegemisele ja nende täielikule osavõtule ühiskonnaelust võrdselt meestega ja vastavalt ÜRO konventsioonile naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta;

7.  rõhutab, et nende ühiskondade uutes demokraatlikes ja õiguslikes struktuurides tuleb tagada naiste õiguste kaitse;

8.  rõhutab, et tuleks tunnistada naiste osa revolutsioonides ja demokratiseerimisprotsessides, toonitades samaaegselt neid varitsevaid spetsiifilisi ohtusid ja vajadust nende õigusi toetada ja kaitsta;

9.  kutsub ELi liikmesriike üles aktiivselt ja püsivalt edendama pikaajaliselt, nii poliitiliselt kui ka rahaliselt, ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1325 täielikku rakendamist ning kontrollivate institutsioonide ja mehhanismide loomist Euroopa ja ÜRO tasandil, et tagada resolutsiooni rakendamine kõigil rahvusvahelistel tasanditel;

10.  toonitab, et Euroopa naabruspoliitika (ENP) meetmetes tuleb tähtsustada inimõigusi, mis on demokratiseerimisprotsessi lahutamatu osa, ja rõhutab, et ELi kogemusi soolise võrdõiguslikkuse poliitika ja soolise vägivalla vastase võitluse alal tuleb jagada;

11.  rõhutab vajadust rakendada meeste ja naiste võrdsuse põhimõtet ning toetada konkreetseid meetmeid, et saavutada toimiv ja süstemaatiline võrdõiguslikkuse lähenemisviis ENP riikides; nõuab tungivalt, et valitsused ja kodanikuühiskond suurendaksid naiste sotsiaalset kaasamist, muu hulgas naiste kirjaoskamatuse vastu võideldes ning naiste tööhõivet ja rahalist sõltumatust edendades, et tagada naiste mõistlik esindatus kõigil tasanditel; toonitab, et võrdsusest peab saama demokratiseerimisprotsessi lahutamatu osa ning et lisaks tuleks esmatähtsaks pidada naiste ja tüdrukute haridust, mis hõlmaks sealhulgas nende teadlikkuse suurendamist oma õigustest;

12.  palub asepresidendil ja kõrgel esindajal, Euroopa välisteenistusel ja komisjonil seada oma kõnelustes ENP lõunapoolsete riikidega esiplaanile sellised ELi poliitilised prioriteedid nagu surmanuhtluse kaotamine, inimõiguste – sealhulgas naiste inimõigused – ja põhivabaduste austamine ning mitmete rahvusvaheliste õigusaktide, sealhulgas Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi ning 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni ratifitseerimine;

13.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale.

(1) ELT C 41 E, 19.2.2009, lk 83. (2) ELT C 285 E, 21.10.2010, lk 53. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0439. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0064. (5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0095. (6) EÜT C 59 E, 23.2.2001, lk 258. (7) ELT C 320 E, 15.12.2005, lk 247. (8) ELT C 348 E, 21.12.2010, lk 11.

Euroopa Parlamendi 7. aprilli 2011. aasta resolutsioon Euroopa Investeerimispanga 2009. aasta aruande kohta (2010/2248(INI))

P7_TA(2011)0156 A7-0073/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse EIP Grupi 2009. aasta aruannet (tegevusaruanne ja ettevõtte vastutuse aruanne, finantsaruanne ning statistikaaruanne);

–  võttes arvesse oma 6. mai 2010. aasta resolutsiooni Euroopa Investeerimispanga 2008. aasta aruande kohta(1);

–  võttes arvesse oma 25. märtsi 2009. aasta resolutsiooni Euroopa Investeerimispanga ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga 2007. aasta aastaaruannete kohta(2);

–  võttes arvesse oma 16. juuni 2010. aasta resolutsiooni ELi 2020. aasta strateegia kohta(3);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning eelarvekontrollikomisjoni arvamust (A7-0073/2011),

EIP uus põhikiri

1.  pooldab Lissaboni lepinguga tehtud muudatusi, mis teevad EIP rahastamise paindlikumaks, sealhulgas osalused aktsiakapitalis panga tavapärase tegevuse täiendusena, võimalus luua haruettevõtteid ja muid üksusi, et korraldada eritegevust ja osutada laiemalt tehnilise abi teenuseid, ning auditikomisjoni tugevdamine;

2.  tuletab meelde Lissaboni lepinguga tehtud muudatusi, mis täpsustavad EIP rahastamise eesmärke kolmandates riikides, kes peavad toetama horisontaalseid põhimõtteid ELi suhetes muu maailmaga, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõikes 5, ja peavad tagama ELi välistegevuse eesmärgid vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 21;

3.  on teadlik asjaolust, et mõned liikmesriigid nõuavad, et EIP võtaks finantstehingutes enam riske, kuid juhib samal ajal tähelepanu sellele, et see ei tohiks ohustada EIP AAA reitingut, mis on hädavajalik, et tagada parimad tingimused tema antavatele laenudele;

4.  tuletab meelde, et EIP eesmärk on toetada ELi poliitikaeesmärke ning tal on aruandekohustus kontrollikoja, OLAFi ja ELi liikmesriikide ning vabatahtlikkuse põhimõtte alusel Euroopa Parlamendi ees;

5.  soovitab siiski kaaluda ettepanekut, et kehtestataks usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalve seoses EIP finantsseisundi kvaliteedi, tulemuste mõõtmise täpsuse ja hea äritava eeskirjade järgimisega;

6.  teeb ettepaneku, et kõnealust regulatiivset kontrolli teostaks:

7.  nõuab, et komisjon esitaks parlamendile 30. novembriks 2011 EIP usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalve võimalike valikute õigusliku analüüsi;

8.  teeb ettepaneku, et komisjon täidaks koostöös EIPga – arvestades panga inimressursi kvaliteeti ja kogemusi mahukasse infrastruktuuri investeerimisel – investeeringute rahastamise strateegilise analüüsi ülesannet, milles ei välistata ühtegi hüpoteesi, sh toetused, liikmesriikide poolt EIP kapitalis märgitud summade vabastamine, ELi osa EIP kapitalis, laenud, uuenduslikud vahendid, pikaajaliste ja mitte koheselt kasumlike projektidega seotud finantskorraldus, tagatissüsteemide väljatöötamine, investeeringute kohta eraldi jao loomine ELi eelarves, Euroopa, riiklike ja kohalike asutuste vahelised finantskonsortsiumid, avaliku ja erasektori partnerlused;

9.  tuletab meelde, et juhtis tähelepanu hoiatavale ja murettekitavale asjaolule, et mõned ELi programmide ja rahaliste vahenditega seotud EIP juhtimisaspektid on eelarve täitmisele heakskiidu andmise menetlusest välja jäetud, mis eeldab komisjoni ja EIP vahelist erilist koordineerimist ning raskendab tulemustest ülevaadet saamist; nõuab endiselt, et EIP esitaks Euroopa Parlamendile kogu teabe oma tulemuste kohta: seatud ja saavutatud eesmärgid, võimalike kõrvalekallete põhjused ja läbiviidud hindamiste tulemused; kutsub komisjoni üles esitama EIPga seotud koordineerimismenetluste ja nende tulemuslikkuse kohta üksikasjaliku teabe;

10.  kutsub komisjoni üles nõudma EIP-lt avaldust EIP selliste tegevuste kohta, millel on oluline mitmekordistav mõju ja mida rahastatakse Euroopa Liidu eelarvest;

11.  rõhutab, et ELi eelarvest EIP laenudele antud tagatised olid 2009. aasta lõpus 19,2 miljardit eurot; rõhutab, et see summa ei ole ELi eelarve jaoks väike ning ootab üksikasjalikku selgitust kaasnevate riskide kohta; on seisukohal, et EIP peaks selgitama ka sellise suure tagatissummaga seotud laenuintresside kasutamist;

12.  palub üksikasjalikku selgitust haldustasu kohta, mille EIP ELi eelarvest sai;

13.  kordab oma ettepanekut, mille kohaselt peaks Euroopa Liidul olema võimalik saada EIP liikmeks;

EIP rahastamine ELis
Üleilmne finantskriis ja selle mõju EIP-le

14.  pooldab asjaolu, et pank keskendub kolmele valdkonnale, mida kriis tabas Euroopas kõige valusamalt: VKEd, lähenemispiirkonnad ja kliimamuutusega seonduv tegevus;

15.  tunnistab olulist rolli, mida EIP täidab VKEde toetamisel eelkõige finantskriisi ja majandussurutise ajal, ning kutsub EIP-d üles lihtsustama üldise laenuskeemi seost struktuurifondidest eraldatud toetustega;

16.  märgib VKEde olulisust Euroopa majanduses ja seepärast väljendab heameelt selle üle, et VKEdele mõeldud EIP vahendid aastatel 2008–2010 suurenesid ja moodustasid kokku 30,8 miljardid eurot, ning märgib, et see summa on suurem kui selleks ajavahemikuks kavandatud 7,5 miljardit eurot aastas; tunneb heameelt selle üle, et märtsis 2010 loodi Euroopa mikrokrediidirahastu „Progress”, mida komisjon ja pank on rahastanud umbes 200 miljoni euro suuruses summas; rõhutab aga VKEde raskusi laenu taotlemisel ning kutsub sellega seoses EIPd üles muutma finantsvahendajate kaudu laenu andmise veelgi läbipaistvamaks; nõuab sellega seoses, et finantsvahendajatele kehtestataks selged rahastamistingimused ja rangemad laenuandmise tõhususe kriteeriumid; on seisukohal, et EIP peaks olema kohustatud esitama igal aastal VKEdele laenamise kohta aruande, mis sisaldab ka hinnangut laenude kättesaadavuse ja tõhususe ning laenude suuremaks kasutamiseks võetud meetmete kohta;

17.  on seisukohal, et EIP võiks olla sihipärasem, selektiivsem, tõhusam ja rohkem tulemustele suunatud; on seisukohal, et VKEdeni jõudmiseks peaks EIP eelkõige koostööd tegema läbipaistvalt ja vastutustundlikult tegutsevate finantsvahendajatega, kes on seotud kohaliku majandusega; on seisukohal, et VKEdele laenuandmisega seoses peaks EIP avaldama oma veebisaidil aktiivselt teavet, eelkõige eraldatud summade, siiani antud laenude arvu, laenu saanud piirkondade ja tööstussektorite kohta; on seisukohal, et avaldada tuleks ka tingimused, millele finantsvahendajad peavad vastama;

18.  toetab kokkulepet EIP juurdepääsu osas Euroopa Keskpanga likviidsustoetusele Luksemburgi keskpanga vahendusel, et lihtsustada EIP laenuprogramme ja likviidsuse juhtimist;

19.  märgib, et ELi ühtekuuluvuspoliitika lähenemiseesmärk on EIP peamine siht; rõhutab EIP ja komisjoni ühismeetmete lisandväärtust tehnilise abi valdkonnas (JASPERS), mis pakub seega täiendavat tuge ja finantsvõimendust struktuurifondide toetusele;

20.  innustab EIPd andma ka edaspidi lähenemiseesmärgi alla kuuluvatele piirkondadele tehnilist abi ja kaasrahastamist, mis on neile vajalik, et võtta suuremas ulatuses kasutusele nende käsutuses olevaid vahendeid, eeskätt prioriteetsete sektorite projektideks, nagu transpordi infrastruktuuri sektori ja muud majanduskasvu ja tööhõivet suurendavad projektid ning Euroopa 2020. aasta strateegia alla kuuluvad projektid kooskõlas kõrgete sotsiaalsete, läbipaistvus- ja keskkonnanormidega;

21.  kutsub EIPd üles viima oma tehingud täielikult kooskõlla ELi eesmärgiga kiiresti üle minna vähese süsinikdioksiidiheitega majandusele ning võtma vastu kava fossiilkütuste projektidele raha laenamise, sh söeküttel töötavatele elektrijaamadele raha laenamise järkjärguliseks lõpetamiseks ning pingutuste kahekordistamiseks taastuvenergia- ja energiatõhusate tehnoloogiate siirdeks;

22.  väljendab muret selle pärast, et üldiste laenude andmise ja järelevalve maksuhalduse osas puudub endiselt läbipaistvus, mistõttu parlament on seisukohal, et tuleb tagada see, et laenusaajad ei kasutaks maksuparadiise ega muid viise, mis võivad viia maksudest kõrvalehoidumiseni;

23.  nõuab EIP ja Euroopa Investeerimisfondi tegevuse suuremat kooskõlastatust, eelkõige selleks, et suunata Euroopa Investeerimisfondi tegevust rohkem Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkidele, ning palub sellega seoses töö jaotamist nende kahe asutuse vahel ning mõlema bilansi optimeerimist;

24.  väljendab heameelt EIP grupi otsuse üle teha komisjoniga tihedamat koostööd ühtekuuluvuspoliitika raames seoses kolme ühisalgatusega − JESSICA, JEREMIE ja JASMINE −, mille eesmärk on muuta ühtekuuluvuspoliitika tõhusamaks ja tulemuslikumaks ning samuti suurendada struktuurifondide finantsvõimenduse funktsiooni; tunnistab, et eespool nimetatud koostöö on osutunud kasulikuks ja tulusaks, eelkõige majanduskriisi tingimustes;

EIP rahastamine pärast 2013. aastat

25.  on veendunud, et on saabunud aeg suurendada oluliselt pikaajalisi strateegilisi investeeringuid Euroopas, pöörates seejuures erilist tähelepanu infrastruktuuride ja ühtekuuluvuse peamistele valdkondadele; nõuab sellega seoses, et:

26.  ergutab EIPd töötama välja oma 2013. aasta järgse tegevusstrateegia kooskõlas Euroopa 2020. aasta strateegiaga;

27.  on seisukohal, et Euroopa 2020. aasta strateegias on antud finantsvahenditele huvitav ja toetav lähenemisviis; palub EIP-l ja komisjonil tõhususe suurendamiseks pidada silmas järgmisi eesmärke: korra lihtsustamine ning kordistavate tegurite ja EIP Grupi katalüseeriva mõju suurendamine, et pakkuda huvi riigi- ja erasektori investoritele;

28.  kutsub EIPd üles seadma panga ja komisjoni ühisalgatused koostöös komisjoniga, eriti seoses ühtekuuluvuspoliitikaga, jätkuvalt esmatähtsale kohale; tunnistab, et need ühisalgatused toimivad edasises arengus katalüsaatorina, muu hulgas 2013. aastale järgnevaks programmitöö perioodiks ettevalmistamisel;

29.  innustab EIPd esitama oma investeerimisprojektide prioriteetide pingerea, kasutades selliseid meetodeid nagu tasuvusanalüüs, et saavutada võimalikult kõrget multiplikatsiooniefekti SKP-le;

30.  toetab selliseid kvaliteetsete investeeringute tegijaid nagu EIP, eelkõige tema kogemuste tõttu uuenduslike rahastamisvahendite, näiteks struktureeritud rahastamisvahendi, riskijagamisrahastu ja Euroopa puhta transpordi vahendi kasutamisel;

31.  innustab seepärast laiendama ELi toetuste kombineerimist EIP laenudega olemasolevate ressursside finantsvõimenduseks, tingimusel, et uued finantsinstrumendid on arukad, integreeritud ja paindlikud;

32.  on seisukohal, et ulatuslik kogemus finantsinstrumentide loomisel ja kasutamisel käesoleva programmitöö perioodi jooksul peaks nii komisjonil kui ka EIP-l võimaldama minna praegusest kohaldusalast ja nende vahendite kasutamisest kaugemale ning luua uuendusi, laiendades pakutavate toodete valikut;

33.  on seisukohal, et selged ja konkreetsed eesmärgid ning õigusraamistikud on vajalikud nii EIP omarahastamiseks mõeldud võlakirjade emiteerimiseks kui ka tulevaste nn projektide võlakirjade emiteerimiseks;

34.  viitab asjaolule, et EIP rahastab end ise, emiteerides edukalt tavalisi kõikide ELi liikmesriikide tagatud võlakirju;

35.  toetab projektide võlakirjade ideed, mille eesmärk on parandada äriühingute endi poolt Euroopa 2020. aasta strateegia raames emiteeritud võlakirjade krediidireitingut ja rahastada Euroopa transpordi-, energia- ja infotehnoloogia infrastruktuure ning majanduse keskkonnahoidlikkuse suurendamist; usub, et projektide võlakirjade emiteerimine avaldab positiivset mõju kapitali kättesaadavusele, mille abil suurendatakse majanduskasvu ja tööhõivet edendavaid jätkusuutlikke investeeringuid, mis täiendavad riikide ja Ühtekuuluvusfondi investeeringuid; on seisukohal, et see vahend peaks parandama valitud projektide krediidireitingut ja meelitama ligi erasektori investeeringuid täiendusena riikide ja Ühtekuuluvusfondi investeeringutele;

36.  palub seepärast komisjonil ja EIP-l esitada konkreetsed ettepanekud projektide võlakirjade loomiseks; rõhutab, et Euroopa Parlament peab olema täiel määral kaasatud selliste vahendite väljatöötamisse ning palub järgmise mitmeaastase finantsraamistiku juures mõelda ELi eelarve kasutamisele esmase piiratud kahjumiriskiga riskipuhvrina ning EIP-le teisese finantseerijana;

37.  on seisukohal, et EIP täiendavat toetust on selgesti vaja järgmistes valdkondades: VKEd, keskmise kapitaliseeritusega ettevõtted, infrastruktuur ning muud olulised majanduskasvu ja tööhõivet suurendavad olulised projektid Euroopa 2020. aasta strateegia osana;

38.  nõuab tungivalt, et EIP investeeriks Euroopa raudteevõrgu ning teiste üleeuroopaliste kaubatranspordivõrkude kaudu toimuvasse kaubatransporti, keskenduse seejuures Vahemere, Musta mere ja Läänemere sadamatele, et ühendada need kindlalt Euroopa turgudega;

39.  nõuab tungivalt, et EIP toetaks rohkem üleeuroopaliste transpordivõrkude rajamist eesmärgiga luua enamatele, nii avaliku kui ka erasektori investeeringutele võimendav mõju; on seisukohal, et ka siin võivad projektide võlakirjad investeerimisvahendina täiendada üleeuroopaliste transpordivõrkude fondi eelarvet; nõuab tungivalt, et tulevased investeeringud koonduks üleeuroopaliste transpordivõrkude piiriülestele lõikudele, et optimeerida loodud Euroopa lisandväärtust;

40.  nõuab tungivalt, et EIP investeeriks Nabucco gaasijuhtme ja teiste oluliste üleeuroopaliste energiavõrkude (TEN-E) projektidesse, mis võimaldab edaspidi katta ELi energianõudlust, mitmekesistada Euroopa tarnijariike, parandada ELi poliitikat tervikuna ning aidata liidul täita keskkonnaalaseid kohustusi;

EIP rahastamine väljaspool ELi
EIP roll läbirääkijariikides

41.  on seisukohal, et EIP peaks osana tegevustest läbirääkijariikides keskenduma vastavalt kõrgetele sotsiaalsetele, läbipaistvus- ja keskkonnastandarditele rohkem energiatõhususe meetmetele, taastuvenergiale ja keskkonna infrastruktuurile, üleeuroopalistele võrkudele (TEN), üleeuroopalistele energiavõrkudele (TEN-E) ja avaliku ja erasektori partnerlusele (PPP) ning vastavalt ELi kliimaeesmärkidele seadma prioriteediks säästvad transpordiliigid, eelkõige raudtee;

42.  on seisukohal, et EIP peaks panga põhikirja uue artikli 18 kohaselt andma läbirääkijariikidele tehnilist abi;

EIP roll arengu edendamisel

43.  tunneb heameelt Lissaboni lepinguga kaasnenud muutuste üle EÜ artiklis 209 (koosmõjus EÜ artikliga 208), milles on sätestatud, et EIP aitab oma põhikirjas esitatud tingimuste kohaselt kaasa ühenduse arengukoostöö alase poliitika eesmärkide saavutamiseks vajalike meetmete võtmisele;

44.  tuletab meelde, et EIP rahastamisstrateegia ja finantstehingud peaksid edendama ELi välistegevuse üldpõhimõtteid, millele on osutatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 21, st teenima demokraatia ja õigusriigi arendamise ning tugevdamise üldist eesmärki, inimõiguste ja põhivabaduste austamise eesmärki ning järgima rahvusvahelisi keskkonnaalaseid lepinguid, milles Euroopa Liit või selle liikmesriigid osalevad; on seisukohal, et EIP peab projektide eri asjakohastel etappidel tagama, et järgitakse keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätteid;

45.  tervitab asjatundjate juhtkomitee järeldusi, mille kohaselt tuleks mõelda ELi väliskoostöö ja arengu platvormi väljatöötamisele; nõuab siiski tungivalt, et EIP ja teised Euroopa institutsioonid kaaluksid hoolikalt uue käsitlusviisi teostatavust ja selle pikaajalist mõju ELi üldise välistegevuse tõhususele, et vältida üldise arengupoliitika ja eesmärkide nõrgendamist seetõttu, et vahendid loodi ilma eesmärkide ja nende prioriteetide esialgse hindamiseta;

46.  toetab tehtud uut otsust, mille kohaselt suurendatakse EIP suutlikkust toetada ELi arengueesmärke, asendatakse piirkondlikud eesmärgid horisontaalsete kõrgetasemeliste eesmärkidega ning töötatakse välja tegevusjuhised kõigi välismandaadi piirkondadele; tuletab meelde vajadust seada selgeid prioriteete, sealhulgas taastuvenergia, linnade infrastruktuuri, omavalitsuste arengu ja kohalike finantseerimisasutuste valdkonnas;

47.  soovitab järgmisi meetmeid EIP rolli suurendamiseks arengu edendamisel:

48.  soovitab EIP-l keskenduda taastuvenergia projektide investeerimisele arengumaades, pöörates erilist tähelepanu Sahara-tagusele Aafrikale;

EIP ning rahvusvaheliste, piirkondlike ja riiklike finantseerimisasutuste koostöö

49.  tunnistab, et EIP koostööd mitmepoolsete arengupankade, piirkondlike arengupankade, Euroopa kahepoolsete arenguasutuste ning riiklike ja erasektori finantseerimisasutustega kolmandates riikides tuleks suurendada, et toetada ELi poliitikat;

50.  usub, et samadel tingimustel ja vastastikkuse põhimõttele tuginev tihedam koostöö piirkondlike ja riiklike finantseerimisasutuste vahel on vajalik selleks, et tagada vahendite tõhusam kasutamine ning täita konkreetseid kohalikke vajadusi;

51.  innustab allkirjastama vastastikuse mõistmise memorandumit, mille üle peavad praegu läbirääkimisi EIP, EBRD ja komisjon, et tugevdada koostööd kõigis väljaspool ELi paiknevates ühist huvi pakkuvates riikides ning muuta laenupoliitika üksteisega ning ELi poliitiliste eesmärkidega (nagu sotsiaalne ühtekuuluvus ja keskkonnakaitse) sidusaks;

Maksuvabad finantskeskused

52.  kutsub EIP-d üles kehtestama selgeid rahastamistingimusi finantsvahendajatele ja andma aru edusammudest, mida on tehtud läbipaistvuse ja vastutustundlikkuse suurendamisel, eelkõige finantsvahendajate kaudu antud laenude osas; on seisukohal, et EIP peaks ajakohastama ja muutma rangemaks oma poliitika maksuvabade finantskeskuste suhtes ning minema kaugemale praeguste OECD nimekirjadega kehtestatud võrdsetest tingimustest ja võtma arvesse kõiki jurisdiktsioone, mis võiksid lubada maksude vältimist või maksudest kõrvalehoidmist;

53.  on seisukohal, et ei ole piisav, kui toetutakse ainult OECD maksuvabade finantskeskuste nimekirjale, vaid kasutada tuleks kõiki rahvusvaheliselt tunnustatud nimekirju ajani, kui EL koostab oma nimekirja; on seisukohal, et EIP peaks asjaomaste koostööst keelduvate jurisdiktsioonide üle teostama autonoomset hindamist ja järelevalvet ning avaldama regulaarselt nende tulemusi, mis täiendavad rahvusvaheliste ja ELi kontrollnimekirjade analüüse;

54.  on seisukohal, et EIP ei tohi osaleda OECD, rahapesuvastase töökonna ega muude asjaomaste organisatsioonide määratletud või iseenda sõltumatu hinnangu ja järelevalve raames kindlaks tehtud koostööst keelduvate jurisdiktsioonide kaudu tehtavates tehingutes;

55.  on seisukohal, et EIP peaks kohaldama koostööst keelduvate jurisdiktsioonide ja maksuvabade finantskeskuste alast ajakohastatud ja avaldatud poliitikat väga rangelt eesmärgiga tagada, et panga finantstehingud ei aitaks kaasa mis tahes maksudest hoidumisele või rahapesule;

56.  palub EIP-l lisada parlamendile esitatavasse aastaaruandesse üksikasju seoses oma poliitika elluviimisega maksuvabades finantskesksustes, eelkõige esitada tingimustele mittevastamise tõttu tagasilükatud taotluste arv ning tingimuste täitmiseks nõutud ja teostatud ümberasumise kohustuste arv;

57.  kutsub EIPd üles veelgi parandama ennetavat ja õigeaegset juurdepääsu projektiteabele, sealhulgas panga hinnangule projekti keskkonna-, sotsiaalsete, inimõiguste alaste ja arengumõjude kohta, järelevalvearuannetele ja järelhindamise aruannetele;

o
o   o

58.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Investeerimispangale, Maailmapanga grupile, piirkondlikele arengupankadele ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 81 E, 15.3.2011, lk 135. (2) ELT C 117 E, 6.5.2010, lk 147. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0223.

Euroopa Parlamendi 7. aprilli 2011. aasta resolutsioon Ai WeiWei juhtumi kohta

P7_TA(2011)0157 RC-B7-0274/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma praeguse koosseisu varasemaid resolutsioone inimõiguste rikkumiste kohta Hiinas;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5,

A.  arvestades, et internetis levitatud üleskutsed korraldada Hiina „jasmiinirevolutsioon” (inspireerituna poliitilisest arengust Tuneesias, Egiptuses ja Liibüas) on toonud kaasa terve rea Hiina ametivõimude aktsioone ning laialdasi haaranguid inimõiguste aktivistide ja teisitimõtlejate vastu;

B.  arvestades, et rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikku ja režiimikriitikut Ai Weiweid ei ole nähtud alates tema kinnipidamisest Pekingi lennujaama turvakontrolli läbimisel pühapäeval, 3. aprillil 2011;

C.  arvestades, et lisaks tema vahistamisele otsis politsei väidetavalt läbi tema stuudio ning konfiskeeris mitmeid esemeid;

D.  arvestades, et hiljuti ei lastud Ai Weiweil reisida Oslosse Nobeli rahupreemia tseremooniale ning teda hoiti koduarestis pärast tema päevalilleseemnete näituse avamist Londonis ja tema stuudio Shanghais otsiti läbi;

E.  arvestades, et Ai Weiwei on väljaspool Hiinat laialt tuntud, kuid Hiinas ei lubata tal kunstnikuna näitusi korraldada, kuigi tema töö on saanud tuntuks tänu kaastööle olümpiastaadioni „Linnupesa” kujundamisel;

F.  arvestades, et Ai Weiwei sai siseriiklikult ja rahvusvaheliselt tuntuks Sichuani maavärina lapsohvrite nimede avaldamisega ning seejärel peksid tundmatud isikud ta läbi, mispeale paigutati ta Saksamaal haiglaravile;

G.  arvestades, et Ai Weiwei on üks tuntumaid isikuid, kes kirjutas alla petitsioonile ,,Harta 2008„, millega kutsutakse Hiinat tungivalt üles jätkama poliitilist reformi ja inimõiguste kaitsmist,

1.  mõistab hukka režiimikriitiku ja rahvusvaheliselt tunnustatud kunstniku Ai Weiwei põhjendamatu ja vastuvõetamatu vahistamise;

2.  nõuab Ai Weiwei viivitamatut ja tingimusteta vabastamist ning väljendab oma solidaarsust tema rahumeelsete aktsioonide ja algatustega demokraatlike reformide ja inimõiguste kaitsmise toetuseks;

3.  rõhutab, et politsei on keeldunud andmast Ai Weiwei naisele teavet tema vahistamise põhjuste kohta;

4.  rõhutab, et Ai Weiwei vahistamine on iseloomulik hiljutistele laialdastele haarangutele inimõiguste aktivistide ja teisitimõtlejate vastu Hiinas koos arvukate vahistamiste, ülemääraste vanglakaristuste, isikute suurema jälgimise ja suuremate repressiivsete piirangutega välisriikide ajakirjanike suhtes;

5.  kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat Catherine Ashtonit üles jätkama inimõiguste rikkumiste küsimuse tõstatamist kõige kõrgemal tasemel oma suhtluses Hiina ametivõimudega, – kaasa arvatud hiljutist Liu Xianbinile 10-aastase ja Liu Xiaobole 11-aastase vanglakaristuse määramist ning näiteks Liu Xia, Chen Guangchengi, Gao Zhishengi, Liu Xianbini, Hu Jia, Tang Jitiani, Jiang Tianyongi, Teng Biao, Liu Shihui, Tang Jinglingi, Li Tiantiani, Ran Yunfei, Ding Mao ja Chen Wei juhtumeid, märkides murega samuti repressiivseid tingimusi, milles nende abikaasad ja pered elavad – ning andma nende juhtumite kohta aru Euroopa Parlamendile pärast eelseisvat kõrgetasemelist poliitilist dialoogi ELi ja Hiina vahel, millel asepresident ja kõrge esindaja osaleb;

6.  märgib, et inimõiguste olukord Hiinas teeb jätkuvalt tõsist muret; rõhutab vajadust viia läbi ELi–Hiina inimõiguste dialoogi, kaasa arvatud ELi–Hiina inimõigustealase õigusseminari põhjalik hindamine, et anda hinnang kasutatud metoodikale ja saavutatud edusammudele;

7.  palub oma delegatsioonil Hiina Rahvavabariigiga suhtlemiseks tõstatada inimõiguste rikkumiste küsimus ja käsitleda seda põhjalikult – pidades eelkõige silmas käesolevas resolutsioonis loetletud juhtumeid – järgmisel parlamentidevahelisel kohtumisel;

8.  kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat üles seda dialoogi ümber mõtlema, et muuta see mõjusaks ja tulemustele suunatuks, ning astuma kõiki vajalikke samme, et korraldada kiiresti järgmine inimõiguste dialoog, mille käigus tõstatatakse nimetatud juhtumid ja teised inimõiguste rikkumised, millele on viidatud Euroopa Parlamendi resolutsioonides;

9.  tuletab meelde, et Hiinas on olnud alates 1949. aastast üheparteisüsteem, ning märgib selles hiljutise poliitilise arengu kontekstis ja arvestades inimõiguste olukorra halvenemist Hiinas, et ELi erakonnad peaksid oma suhted uuesti läbi vaatama;

10.  on arvamusel, et ELi ja Hiina suhete arendamine peab käima käsikäes tõelise, viljaka ja tulemusliku poliitilise dialoogi arendamisega, ning et inimõiguste austamine peaks olema lahutamatu osa uuest raamlepingust, mille üle käivad Hiinaga praegu läbirääkimised;

11.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ja kõrgele esindajale, Euroopa Liidu Nõukogu eesistujale, komisjonile ning Hiina Rahvavabariigi presidendile, peaministrile ja Rahvaesindajate Kogule.

Euroopa Parlamendi 7. aprilli 2011. aasta resolutsioon Tiibeti eksiilvalitsuse valimiste keelustamise kohta Nepalis

P7_TA(2011)0158 RC-B7-0263/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni Nepali kohta(1) ja 26. oktoobri 2006. aasta resolutsiooni Tiibeti kohta(2);

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni;

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti (ICCPR);

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni 29. mai 2010. aasta avaldust poliitilise olukorra kohta Nepalis;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5,

A.  arvestades, et Tiibeti okupeerimine Hiina Rahvavabariigi poolt ei lase tiibetlastel Tiibeti territooriumil oma esindajaid demokraatlikult valida;

B.  arvestades, et kogu maailma enam kui 82 000 tiibeti pagulast kutsuti üles 20. märtsil 2011 hääletama, et valida Tiibeti eksiilvalitsuse uut peaministrit (Kalon Tripa);

C.  arvestades, et Hiina valitsuse kasvava surve tõttu ei andnud Nepali võimud Katmandus mitmele tuhandele Nepalis elavale tiibetlasele luba hääletada;

D.  arvestades, et juba varasema, 3. oktoobril 2010 Nepalis toimunud hääletusvooru ajal konfiskeeris Katmandu politsei hääletuskaste ja sulges tiibeti kogukonna valimispunkte;

E.  arvestades, et 10. märtsil 2011 teatas dalai-laama, et astub ametlikult tagasi Indias Dharamsalas asuva Tiibeti eksiilvalitsuse poliitilise juhi kohalt, et tugevdada Tiibeti poliitiliste juhtide uue põlvkonna valimiste eelõhtul tiibetlaste liikumise demokraatlikku ülesehitust;

F.  arvestades, et Nepali valitsus on teatanud, et tiibetlaste meeleavaldused kahjustavad tema „ühe Hiina” poliitikat, on väljendanud otsustavust mitte lubada oma pinnal „Pekingi-vastaseid aktsioone” ning nõnda Hiina võimude rahustamiseks keelustanud igasuguse tiibetlaste rühmade liikumise;

G.  arvestades, et teadete kohaselt on Nepali ametivõimud ja eelkõige politsei korduvalt rikkunud Nepali tiibeti pagulaste selliseid põhilisi inimõigusi nagu sõna-, kogunemis- ja ühinemisvabadus; arvestades, et need õigused on tagatud kõigile Nepalis viibivatele isikutele rahvusvaheliste inimõiguste konventsioonidega, millega ka Nepal on ühinenud, sealhulgas kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktiga;

H.  arvestades, et paljude Nepalis asuvate põgenike, eriti tiibetlaste olukord on murettekitav;

I.  arvestades, et ELi otsustavust toetada oma välissuhetes demokraatlikku valitsemist ja juhtimises osalemist näitavad 17. novembril 2009 vastu võetud nõukogu järeldused, mis käsitlevad demokraatia toetamist ELi välissuhetes,

1.  rõhutab, et õigus osaleda demokraatlikel valimistel on kõigi kodanike põhiõigus, mida tuleb igas demokraatlikus riigis kaitsta, toetada ja tagada;

2.  kutsub Nepali valitsust üles toetama tiibeti rahva demokraatlikku õigust korraldada 1960. aastast alates toiminud unikaalse valimisprotseduuri kaudu demokraatlikke valimisi ja neil osaleda;

3.  rõhutab rahumeelsete demokraatlike valimiste tähtsust tiibeti identiteedi säilitamisel ja tugevdamisel nii Tiibeti territooriumil kui ka selle piiride taga;

4.  nõuab tungivalt, et Nepali ametivõimud tunnistaksid Nepali tiibetlaste õigust sõna-, kogunemis- ja ühinemisvabadusele, mille tagavad kõigile Nepalis viibivatele isikutele rahvusvahelised inimõiguste konventsioonid, millega Nepal on ühinenud;

5.  kutsub ametivõime üles hoiduma ennetavatest vahistamistest ning meeleavalduste ja sõnavabaduse tõkestamisest, millega võetakse Nepali tiibeti kogukonnalt kõigi tema ettevõtmiste puhul õigus rahumeelselt koguneda ja oma arvamust avaldada, ning nõuab tungivalt, et Nepali valitsus tagaks 28. mail 2011 kehtima hakkavas Nepali uues põhiseaduses eelnimetatud vabadused ja usuvabaduse;

6.  kutsub Nepali ametivõime üles täitma tiibeti kogukonna kohtlemisel oma inimõiguste alaseid rahvusvahelisi kohustusi ja omaenda riigi seadusi ning nõuab tungivalt, et valitsus ei annaks järele Hiina valitsuse tugevale survele Nepali tiibeti kogukonna vaikima sundimiseks piirangutega, mis on põhjendamatud ning Nepali ja rahvusvahelise õiguse järgi seadusevastased;

7.  on seisukohal, et Tiibeti põgenikke käsitleva aumeeste kokkuleppe jätkuv täielik täitmine Nepali ametivõimude poolt on oluline kontakti säilitamiseks ÜRO pagulaste ülemvoliniku ja tiibeti kogukondade vahel;

8.  palub Euroopa välisteenistusel oma Katmandu esinduse kaudu hoolikalt jälgida Nepali poliitilist olukorda, eriti tiibeti pagulaste kohtlemist ning nende põhiseaduslike ja rahvusvaheliselt kehtivate õiguste tunnustamist, ning nõuab tungivalt, et ELi kõrge esindaja väljendaks Nepali ja Hiina ametivõimudele muret seoses Nepali valitsuse tegevusega tiibetlaste valimiste takistamisel;

9.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikidele, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Nepali valitsusele ning ÜRO peasekretärile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0245. (2) ELT C 313 E, 20.12.2006, lk 463.

Euroopa Parlamendi 7. aprilli 2011. aasta resolutsioon Zimbabwe kohta

P7_TA(2011)0159 RC-B7-0265/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma arvukaid varasemaid resolutsioone Zimbabwe kohta, millest uusim on 21. oktoobri 2010. aasta resolutsioon sunniviisiliste väljatõstmiste kohta Zimbabwes(1);

–  võttes arvesse nõukogu 15. veebruari 2011. aasta otsust 2011/101/ÜVJP(2), millega pikendatakse kuni 20. veebruarini 2012 ühise seisukohaga 2004/161/ÜVJP(3) kehtestatud piirangumeetmeid Zimbabwe suhtes, ning komisjoni 8. detsembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 1226/2008, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 314/2004, mis käsitleb teatavaid piiranguid Zimbabwe suhtes(4);

–  võttes arvesse liidu kõrge esindaja 15. veebruaril 2011. aastal Euroopa Liidu nimel esitatud deklaratsiooni Zimbabwe kohta;

–  võttes arvesse Lõuna-Aafrika Arenguühenduse (SADC) poliitika-, kaitse- ja julgeolekukoostöö organit esindava kolmiku tippkohtumise 31. märtsi 2011. aasta Livingstone'i kommünikeed;

–  võttes arvesse üldist poliitilist kokkulepet, mille alusel 2009. aasta veebruaris moodustati Zimbabwe rahvusliku ühtsuse valitsus;

–  võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat, mille Zimbabwe on ratifitseerinud;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5,

A.  arvestades, et Aafrika Rahvusliku Liidu – Patriootliku Rinde (ZANU-PF) poliitiliste vastaste hirmutamine, meelevaldne vahistamine ja kadumine on viimastel kuudel märgatavalt sagenenud, kusjuures tagakiusamise sihtmärgiks on olnud paljud Liikumise Demokraatlike Muutuste Eest (MDC) liikmed, mitmed MDC parlamendiliikmed ja partei juhtkonna tähtsamad liikmed, nagu energeetikaminister Elton Mangoma, siseasjade kaasminister Theresa Makone ja tagandatud parlamendispiiker Lovemore Moyo;

B.  arvestades, et Zimbabwe peaminister Morgan Tsvangirai on ise kinnitanud, et president Robert Mugabe ja partei Zanu-PF ei ole täitnud 2009. aasta üldise poliitilise kokkuleppe tingimusi ning tegelevad parteide MDC-T ja MDC-M Zimbabwe rahvusliku ühtsuse valitsusse kuuluvate liikmete vägivaldse hirmutamisega;

C.  arvestades, et viimasel kahel aastal on Zimbabwe rahvusliku ühtsuse valitsus püüdnud riigis stabiilsust saavutada, kuid Zanu-PFi sihiliku vastutegevuse tõttu ei ole suutnud usaldusväärsete valimiste korraldamise teel demokraatiale üleminekut ette valmistada; arvestades, et Zimbabwe niigi kohutav poliitiline, majanduslik ja humanitaarolukord on 2010. aasta detsembrist alates veelgi halvenenud;

D.  arvestades, et Zimbabwe julgeolekuteenistused korraldasid hiljuti haaranguid mitmete vabaühenduste (Inimõiguste Vabaühenduste Foorum, Zimbabwe Kriisi Koalitsioon) büroodes ning MDC peakorteris, konfiskeerisid vabaühenduste dokumente ning vahistasid meelevaldselt vabaühenduste ja MDC partei töötajaid, kes pärast ülekuulamist vabastati, ilma et neile oleks süüdistust esitatud;

E.  arvestades, et politsei on süstemaatiliselt taga kiusanud kodanikuühiskonna organisatsiooni Women of Zimbabwe Arise (WOZA) kaht juhti Jenni Williamsi ja Magodonga Mahlangut, samuti Zimbabwe Inimõiguste Vabaühenduste Foorumi direktorit Abel Chikomot ja teisi inimõiguste kaitsjaid;

F.  arvestades, et 19. veebruaril 2011 vahistas julgeolekuteenistus 46 kodanikuühiskonna aktivisti, keda süüdistati riigireetmises seoses avaliku videoseansi korraldamisega, kus näidati videot hiljutistest rahvarahutustest Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas; arvestades, et mõningaid vahi alla võetud aktiviste peksti, piinati ja hoiti üksikkongis;

G.  arvestades, et Zimbabwe julgeolekuteenistus piirab MDC õigust poliitilisi miitinguid korraldada, samal ajal kui Zanu-PFil on selleks vabad käed, ning sellega rikutakse otseselt Zimbabwe põhiseadust;

H.  arvestades, et Zanu-PF on käivitanud vägivaldse üleriigilise kampaania, et sundida Zimbabwe kodanikke alla kirjutama petitsioonile, kus nõutakse Mugabe peamiste kaaskondlaste vastu kehtestatud rahvusvaheliste piirangute tühistamist; arvestades, et petitsioonile allakirjutamisest keeldujaid on jõhkralt pekstud ja vahistatud;

I.  arvestades, et ELi piirangud on esmajoones suunatud Mugabe režiimi 163 tähtsama liikme ja režiimi toetajate vastu ning ei mõjuta laiemalt Zimbabwe rahvast ega majandust;

J.  arvestades, et EL, Ameerika Ühendriigid, Austraalia ja Kanada tunnevad endiselt muret inimõiguste olukorra pärast Chiadzwa (Marange) teemandikaevandustes, eelkõige seoses Zimbabwe julgeolekuteenistuse liikmete sooritatud inimõigusrikkumistega, ning ei nõustu seetõttu Chiadzwast pärit teemantidele Kimberley protsessi sertifikaati andma;

K.  arvestades, et majanduse aastatepikkune vale juhtimine Mugabe režiimi poolt on viinud Zimbabwe vaesusse ning riik saab jätkuvalt ulatuslikku humanitaar- ja muud abi nii ELilt kui ka Ühendkuningriigilt, Hollandilt, Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Taanilt, samuti Ameerika Ühendriikidelt, Austraalialt ja Norralt, kusjuures selle abiga kaetakse suure osa Zimbabwe elanikkonna kõige põhilisemad vajadused;

L.  arvestades, et Zimbabwe peaminister on tungivalt nõudnud, et EL ei võtaks vastu Zimbabwe ELi suursaadikuks nimetatud Margaret Muchada volikirju, sest Muchada ühepoolne ametissenimetamine president Mugabe poolt rikub riigi põhiseadust ja üldise poliitilise kokkuleppe tingimusi,

1.  nõuab, et Mugabe ja Zanu-PFi partei kontrolli all tegutsevad või neile ustavad Zimbabwe riiklikud julgeolekuteenistused ning relvarühmitused lõpetaksid viivitamatult poliitilistel ajenditel toimuva tagakiusamise, vahistamised ja vägivalla; rõhutab, et kuritarvituste ja seaduserikkumiste toimepanijad tuleb vastutusele võtta;

2.  nõuab kindlalt, et Zimbabwe rahvale tagataks sõna- ja kogunemisvabadus ning lõpetataks poliitikute ja kodanikuühiskonna aktivistide (eelkõige inimõiguslaste) tagakiusamine, ja et kõik valitud rahvaesindajad, vaatamata oma poliitilistele veendumustele, samuti vabaühendused, poliitilised aktivistid, ajakirjanikud ja tavakodanikud saaksid vabalt oma arvamust avaldada, kartmata vägivaldset tagakiusamist, meelevaldset vahistamist või piinamist;

3.  nõuab kõigi meelevaldselt vahistatute, eelkõige MDC ametnike ja poolehoidjate viivitamatut ja tingimusteta vabastamist; mõistab hukka kõik vahistamise ja kinnipidamise tingimused, mis ei vasta rahvusvahelistele inimõiguste konventsioonidele;

4.  nõuab tungivalt, et nõukogu, komisjon ja liikmesriigid teeksid aktiivset koostööd Aafrika Liidu ja SADCga ning eelkõige Lõuna-Aafrikaga, tagamaks, et Zimbabwe tulevastel valimistel ei esineks hirmutamist ega vägivalda; on samas arvamusel, et ennetähtaegsed valimised ei lahendaks pakilisi poliitilisi ja majanduslikke reformiküsimusi; on seisukohal, et valimised peavad toimuma kooskõlas rahvusvaheliste normidega, kaasa arvatud inimõiguste austamine, sõna- ja liikumisvabadus, ning inimeste tagakiusamine ja kinnipidamine nende poliitiliste veendumuste pärast tuleb kohe lõpetada;

5.  kiidab heaks SADC kolmiku 31. märtsi 2011. aasta Livingstone'i kommünikee ja nõuab tungivalt, et SADC juhiks püüdeid tagada kommünikee soovituste täielik rakendamine kõigi Zimbabwe parteide poolt, et riigis oleks võimalik korraldada vabad ja õiglased valimised;

6.  kutsub kõiki Zimbabwe parteisid üles kokku leppima tegevuskavas, mille eesmärgiks on vabade ja õiglaste, rahvusvaheliste vaatlejate järelevalve all peetavate valimiste korraldamine;

7.  nõuab tungivalt, et kõik Zimbabwe parteid liituksid taas täielikult põhiseaduse reformimise protsessiga, et koostada uus, Zimbabwe rahvale vastuvõetav põhiseadus, mis tuleks vastu võtta enne järgmisi valimisi;

8.  peab tervitatavaks, et hiljuti (veebruaris 2011) täiendati Mugabe režiimiga seotud füüsiliste ja juriidiliste isikute nimekirja, kellele on kehtestatud ELi sissesõidukeeld; rõhutab, et nimetatud piirangud on suunatud ainult Zimbabwe kleptokraatia vastu ega avalda mingil määral mõju Zimbabwe rahvale tervikuna;

9.  nõuab tungivalt, et EL säilitaks Mugabe režiimiga seotud füüsiliste ja juriidiliste isikute vastased piirangud, kuni saadakse selgeid tõendeid Zimbabwe olukorra paranemisest; kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles seda tõsiasja Zimbabwes ja rahvusvahelisel tasandil selgitama ning taotlema aktiivsemalt toetust kiiretele muudatustele tõelise demokraatia ja majandusliku progressi saavutamiseks Zimbabwes;

10.  nõuab tungivalt, et EL keelduks tunnustamast Zimbabwe ELi suursaadikut, keda ei ole ametisse nimetatud nõuetekohase põhiseadusliku menetluse alusel ja üldise poliitilise kokkuleppe kohaselt;

11.  nõuab kindlalt, et Zimbabwe ametivõimud täidaksid Kimberley protsessi kohustusi, demilitariseeriksid täielikult Marange teemandikaevanduste piirkonna ja tagaksid teemanditootmise tulude kasutamise läbipaistvuse;

12.  avaldab tunnustust ELile ja neile liikmesriikidele ning muudele riikidele, kes jätkavad Zimbabwe rahva otsest rahalist toetamist, rõhutades, et on vaja tagada, et seda toetust jagataks endiselt usaldusväärsete vabaühenduste vahendusel, et see oleks hästi suunatud ja selle kasutamisest antaks nõuetekohaselt aru ning välditaks valitsusasutuste vahendust;

13.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, rühmituse G8 riikide valitsustele, Zimbabwe ja Lõuna-Aafrika Vabariigi valitsustele ja parlamentidele, Briti Rahvaste Ühenduse peasekretärile, ÜRO peasekretärile, Aafrika Liidu komisjoni ja täidesaatva kogu esimeestele, Üleaafrikalisele Parlamendile ning Lõuna-Aafrika Arenguühenduse peasekretärile ja valitsustele ja parlamentaarsele foorumile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0388. (2) ELT L 42, 16.2.2011, lk 6. (3) ELT L 50, 20.2.2004, lk 66. (4) ELT L 331, 10.12.2008, lk 11.