Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse kohustusi, mis sisalduvad ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelises paktis, mille osalisriigid on kõik ELi liikmesriigid, eelkõige selle artiklit 11 õiguse kohta toidule;

–  võttes arvesse 1996. aastal toimunud ülemaailmse toidualase tippkohtumise (Rooma deklaratsioon) eesmärki vähendada 2015. aastaks nälga kannatavate inimeste arvu poole võrra;

–  võttes arvesse 2000. aasta septembris toimunud Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni aastatuhande tippkohtumisel vastu võetud aastatuhande arengueesmärke ja eriti aastatuhande arengueesmärki nr 1, mis käsitleb põhimõtet kaotada äärmine vaesus ja näljahäda;

–  võttes arvesse 22. mail 2008. aastal Genfis toimunud ÜRO inimõiguste nõukogu eriistungit teemal ,,Muu hulgas toiduainete kiirest hinnatõusust põhjustatud ülemaailmse toidukriisi süvenemise negatiivne mõju toiduõiguse teostamisele„;

–  võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ja komisjoni ühisavaldust pealkirjaga „Euroopa konsensus humanitaarabi valdkonnas”;

–  võttes arvesse 13. aprillil 1999. aastal Londonis alla kirjutatud toiduabi konventsiooni, mille eesmärk on aidata kaasa maailma toiduga kindlustatusele ja parandada rahvusvahelise üldsuse võimet reageerida toiduga seotud hädaolukordadele ja muudele arengumaade toiduvajadustele;

–  võttes arvesse 2009. aastal toimunud toiduga kindlustatuse teemalise tippkohtumise deklaratsiooni ja ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) koostatud vabatahtlikke suuniseid maaomandi ja muude loodusvarade vastutustundliku juhtimise kohta;

–  võttes arvesse FAO vabatahtlikke suuniseid, mille abil järk-järgult teostatakse õigust piisavale toidule riikliku toiduga kindlustatuse raames;

–  võttes arvesse G20-le esitatud asutusteülest aruannet toiduainete hinna volatiilsuse kohta „Toidu- ja põllumajandusturgude hinna volatiilsus: poliitilised meetmed”, mis esitati G20 Prantsusmaa eesistujale 2. juunil 2011. aastal;

–  võttes arvesse 2004. aasta novembris koostatud ELi maapoliitika suuniseid;

–  võttes arvesse OECD ja FAO ühist väljaannet „OECD ja FAO põllumajanduslikud perspektiivid 2011– 2020”, mis ilmus 17. juunil 2011. aastal;

–  võttes arvesse 2003. aastal allkirjastatud Maputo deklaratsiooni põllumajanduse ja toiduga kindlustatuse kohta, milles Aafrika valitsused kohustusid eraldama vähemalt 10% oma iga-aastasest riigieelarvest põllumajandusele;

–  võttes arvesse Maailmapanga arenguaruannet 2008 „Põllumajanduse areng”;

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid 2020. aastaks”;

–  võttes arvesse FAO uusimat kahe aasta raportit toiduainetega varustatuse väljavaadete kohta (juuni 2011);

–  võttes arvesse rahvusvahelise arengule suunatud põllumajandusteaduste ja tehnoloogia hindamise institutsiooni (IAASTD) 15. aprillil 2008 avaldatud aruannet;

–  võttes arvesse 10. juulil 2009. aastal L'Aquilas tehtud ühisavaldust ülemaailmse toiduga kindlustatuse kohta;

–  võttes arvesse ÜRO minimaalse sotsiaalkaitse algatust;

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 1982. aasta mereõiguse konventsiooni;

–  võttes arvesse FAO 1995. aasta vastutustundliku kalapüügi juhendit;

–  võttes arvesse FAO aastaülevaadet maailma kalanduse ja vesiviljeluse olukorra kohta aastal 2010;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 1337/2008, millega luuakse rahastamisvahend kiireks reageerimiseks toiduainete hinnatõusule arengumaades(1);

–  võttes arvesse 31. märtsil 2010 vastu võetud komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile „ELi poliitiline raamistik, millega toetatakse arenguriike toiduga kindlustatuse probleemide lahendamisel” (KOM(2010)0127) ning 10. mail 2010 vastu võetud nõukogu järeldusi;

–  võttes arvesse 31. märtsil 2010 vastu võetud komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Toiduvarustuskindluse parandamiseks antav humanitaarabi” (KOM(2010)0126) ning 10. mail 2010 vastu võetud nõukogu järeldusi;

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni sööda ja toiduainete hinnatõusu kohta,(2) 22. mai 2008. aasta resolutsiooni toiduainete hinnatõusu kohta ELis ja arengumaades(3) ning 17. veebruari 2011. aasta resolutsiooni toiduainete hinnatõusu kohta(4);

–  võttes arvesse oma 29. novembri 2007. aasta resolutsiooni Aafrika põllumajanduse edendamise kohta – ettepanek põllumajanduse arendamise ja toiduainetega kindlustatuse kohta Aafrikas(5);

–  võttes arvesse oma 13. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni ühise põllumajanduspoliitika ja ülemaailmse toiduainetega kindlustatuse kohta(6);

–  võttes arvesse oma 26. novembri 2009. aasta resolutsiooni ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni tippkohtumise ning toiduga kindlustatuse kohta(7);

–  võttes arvesse oma 18. mai 2010. aasta resolutsiooni ELi poliitikavaldkondade arengusidususe ja laiendatud ametliku arenguabi kontseptsiooni kohta(8);

–  võttes arvesse AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee 4. detsembril 2010 Kinshasas vastu võetud resolutsiooni toiduga kindlustatuse kohta(9);

–  võttes arvesse õigusega toidule tegeleva ÜRO eriraportööri 29. jaanuari 2011. aasta kaheksat soovitust G20-le;

–  võttes arvesse aruannet „Agroökoloogia ja õigus toidule”, mille koostas õigusega toidule tegelev ÜRO eriraportöör ja mis esitati ÜRO inimõiguste nõukogule 8. märtsil 2011. aastal;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 208;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse arengukomisjoni raportit ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamust (A7-0284/2011),

A.  arvestades, et 2010. aastal ulatus nälja all kannatavate inimeste arv FAO andmetel 925 miljonini; arvestades, et ülemaailmselt on alla 5-aastaste laste alakaalulisus 26 % ning enam kui kolmandik alla viieaastaste laste surmadest on tingitud alatoitumusest; arvestades, et ainult pooled kõigist arengumaadest (62 riiki 118st) liiguvad aastatuhande arengueesmärgi saavutamise kursil; arvestades, et ülemaailmne majandussurutis ning tõusvad toiduainete ja kütuse hinnad on halvendanud toiduainetega varustatuse olukorda paljudes arengumaades, eriti vähimarenenud riikides, muutes seega osaliselt olematuks viimase aastakümne edusammud vaesuse vähendamisel;

B.  arvestades, et nälg ja alatoitumus on inimeste suremuse peamine põhjus ning suurim oht maailmarahule ja julgeolekule;

C.  arvestades, et vastavalt hiljuti, 2011. a jaanuaris avaldatud FAO toiduhindade indeksile on toiduainete hinnad alates 2010. aasta augustist kuust kuusse tõusnud, järgides viimase kümne aasta suundumust, ja hinnatasemed on nüüd kõrgemad kui 2008. aastal toiduainete hindade haripunktis; arvestades, et toorainete hinna volatiilsus avaldab suurt mõju madala sissetulekuga riikidele ning arengumaade kõige vaesematele ja kõige ebasoodsamas olukorras olevatele ja marginaliseerunud elanikerühmadele;

D.  arvestades, et hinnanguliselt suureneb ülemaailmne nõudlus põllumajandustoodete järele 2050. aastaks 70% ning et need põllumajandustooted tuleb toota vähem vett ja pestitsiide kasutades, väiksema kasutada oleva põllumajandusmaaga ja säästvaid agroökoloogilisi tootmismeetodeid kasutades, samas kui maailma rahvastik jõuab selleks ajaks prognooside kohaselt üheksa miljardini; arvestades, et toiduga kindlustamatust süvendavad veelgi toorainetega spekuleerimine, maa degradeerumine, veenappus, kliimamuutus, ülemaailmne maa omandamine ja maaomandiga seotud ebakindlus, eelkõige vaeseimate ja kõige ebasoodsamas olukorras olevate elanikerühmade puhul, ülemaailmsed seemnemonopolid, nõudlus agrokütuste järele ja energiapoliitika;

E.  arvestades, et 85% maailma kindlakstehtud kalavarudest on kas täielikult kasutuses, liigkasutuses või ammendunud, ning arvestades, et toiduainete puuduse all kannatavate väikese sissetulekuga riikide sõltuvus kalast kui loomsete valkude allikast on FAO väljaande „Maailma kalanduse ja vesiviljeluse olukord 2010. aastal” kohaselt vähemalt 20%;

F.  arvestades, et põllumajandus annab tööd ja elatist rohkem kui 70% arengumaade tööjõust, eelkõige naistele; arvestades, et Maailmapanga hinnangul on põllumajandussektori kasv vaesuse vähendamisel kaks korda tõhusam kui muude sektorite kasv, kuid arvestada tuleb ka maapiirkondade mittepõllumajandussektori kasvu ja töökohtade loomisse investeerimise tähtsust;

G.  arvestades, et on tõendeid väike- ja keskmise suurusega põllumajandustootjate potentsiaali kohta toodetava toidu koguse suurendamisel; arvestades, et ainult eksporttoodangule keskendumisel arengumaades on enamasti negatiivne mõju, eeskätt naistest väiketalunikele;

H.  arvestades, et eraomandi kaitse ja õigusriigi põhimõtted on põllumajandusse tehtavate erainvesteeringute suurendamise põhilised eeltingimused;

I.  arvestades, et juurdepääsu puudumine laenudele või mikrokrediidile seemnearetusse, väetistesse ja niisutusmehhanismidesse investeerimiseks takistab arengumaade väiketalunikel põllumajandustoodangut suurendamast; arvestades, et riigil on väga oluline roll säästva arengu ning tootmis- ja töötlemissuutlikkuse suurendamisel;

J.  arvestades, et viimase kolmekümne aasta jooksul on põllumajandusele eraldatava rahvusvahelise ametliku arenguabi osakaal järsult vähenenud;

K.  arvestades, et EL reageeris toiduainete rahastamisvahendi loomise näol 2008. aasta toidukriisile kiiresti; arvestades, et kuna selliste meetmete mõju nälja ja toiduga kindlustamatuse struktuurilistele põhjustele ning väikestele ja keskmise suurusega põllumajanduslikele, eelkõige naiste juhitavatele pereettevõtetele on olnud raske mõõta, asub seisukohale, et nimetatud rahastamisvahendi edasine laiendamine või sellele täiendavate vahendite eraldamine ei peaks toimuma automaatselt, vaid enne otsuse langetamist tuleks läbi viia sõltumatu mõju hindamine selle kohta, kui tõhusalt on eraldatud vahendid parandanud toiduainetega varustatust kõikides abisaavates riikides;

L.  arvestades, et alatoitumuse tagajärgi, nt loote kasvupeetus või kängumine esimesel kahel eluaastal, mis põhjustavad pöördumatut kahju, sh lühem kasv täiskasvanuna, vähesem omandatud haridus, väiksem sissetulek täiskasvanuna ja järeltulijate väiksem sünnikaal, tuleb ikka veel pidada paljude lõunapoolsete riikide jätkusuutliku arengu oluliseks probleemiks;

M.  arvestades, et alates 2008. aastast on taas suurenenud poliitiline rõhuasetus toiduga kindlustatusele, mille tulemusena on rahvusvahelisel tasandil mitmekordistunud algatused, mis nõuavad laiaulatusliku ülemaailmse strateegia väljatöötamist;

Toiduga kindlustatust ja toitumisalast kindlustatust käsitlev ELi poliitiline raamistik – inimõigustel põhinev säästva põllumajanduse käsitus

1.  rõhutab, et nälja all kannatavate inimeste hulk on vastuvõetamatu, ja avaldab kahetsust, et üldised rahvusvahelised jõupingutused ei ole seni viinud aastatuhande arengueesmärgi nr 1 täitmiseni; nõuab viivitamatut tegutsemist, et täita rahvusvahelised kohustused ja teha teoks õigus piisavale ja täisväärtuslikule toidule;

2.  rõhutab, et toiduga kindlustatuse parandamise eeltingimus on poliitiline stabiilsus, ja palub seepärast kõikidel osapooltel näidata üles poliitilist tahet stabiilsuse kindlustamiseks;

3.  tunneb heameelt komisjoni teatise üle ELi poliitilise raamistiku kohta, millega toetatakse arengumaid toiduga kindlustatuse probleemide lahendamisel; on siiski seisukohal, et ülemaailmne toidukriis ei ole mitte ainult enneolematu ulatusega humanitaarkatastroof, vaid ka tõsine oht rahule ja julgeolekule kogu maailmas, ning ehkki komisjoni tuleb tunnustada püüete eest leida lahendusi miljardi inimese päästmiseks äärmisest vaesusest, peavad Euroopa Liit ja liikmesriigid kiiremas korras tegema uusi investeeringuid põllumajandusse ja maaelu arengusse, eeskätt arvestades ühise põllumajanduspoliitika uut teksti, millega võetakse kasutusele spetsiaalsed mehhanismid, et tagada põhitoiduainete piisavad üleilmsed varud, kaotada omaenda kaubandustõkked ja vähendada kõige raskemas olukorras olevate riikide võlga; on seisukohal, et komisjon peaks arenguabi arvutamisel rohkem arvesse võtma mõnede riikide toiduga kindlustatust;

4.  väljendab heameelt kahe humanitaartoiduabi ja toiduga kindlustatust käsitleva komisjoni teatise üle; nõuab nimetatud kahe teatise sidusat ja kooskõlastatud rakendamist, et tegeleda tõhusamalt nälja, alatoitumuse ja toiduga kindlustamatuse süvapõhjustega ning riikidevahelise ja -sisese toiduainete jaotamise küsimusega, pöörates erilist tähelepanu ühiskonna kõige vaesematele ja marginaliseerunud rühmadele; kutsub liikmesriike üles toetama toiduga kindlustatuse poliitilist raamistikku toetava rakenduskava väljatöötamise protsessi ja kui see kava on valmis, siis seda vastu võtma; tunneb heameelt tõsiasja üle, et erilist tähelepanu pööratakse neile, kes õnnetustes kõige rohkem kannatavad, nimelt naistele ja lastele; leiab, et kui kriis tekib, on väga oluline tagada ühiskonna suutlikkus lühikeses ja pikas plaanis toiduaineid leida; tuletab meelde, et erakorralised mehhanismid ei tohi olla pikaajaliseks lahenduseks; avaldab sügavat muret kõnealuste mehhanismide negatiivse mõju üle, eriti kohalikule majandusele; rõhutab, et säästva arengu poliitika peaks põhinema pikaajalistel ja koostööle suunatud lähenemisviisidel;

5.  rõhutab erakorralise abi, rehabilitatsiooni ning arengu vaheliste seoste tugevdamise tähtsust; nõuab, et kasutataks rohkem vahendeid abi järjepidevuse tagamiseks ning keskendutaks olemasolevate finantsvahendite paindlikkusele ja vastastikusele täiendavusele; toetab humanitaarorganisatsioonide ja arendusasutuste vahelise dialoogi ja koostöö edendamist;

6.  kutsub ELi üles hindama ühise põllumajanduspoliitika reformi ettepanekute mõju arengule, et parandada sidusust ühise põllumajanduspoliitika ja ELi arengupoliitika eesmärkide vahel;

7.  kutsub üles suurendama ELi arenguabikavades jätkusuutliku põllumajanduse toetusi eelkõige kohalikuks tarbimiseks tootvatele väiketalunikele, talunikele ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtetele ning investeerima riiklikesse osaluskavadesse, mida tuleks rakendada kohalikul tasandil koostöös talunike ja nende esindajatega, kohalike ja piirkondlike ametiasutustega ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega; rõhutab vajadust suuremate avaliku sektori investeeringute järele uuringutesse, mis käsitlevad säästvaid agroökoloogilisi tootmissüsteeme, mis parandavad ühtlasi põllumajandussektori ja maapiirkondade tootlikkust ja konkurentsivõimet;

8.  on seisukohal, et vaja on partnerlust kõigi toiduga kindlustatuse alase arengu sidusrühmadega, eriti kohalike ja piirkondlike ametiasutustega ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega; toonitab asjaolu, et kohalikel ja piirkondlikel ametiasutustel on oma läheduse tõttu territooriumidele ja kohalikule elanikkonnale ning suutlikkuse tõttu kooskõlastada erinevate osalejate meetmeid väga oluline roll vahendaja ja arendusplatvormina; rõhutab, et struktureeritud dialoogi institutsioonide ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel tuleb laiendada, nii et see hõlmaks toiduga kindlustatuse küsimusi;

9.  kutsub komisjoni, liikmesriike ja teisi rahvusvahelise arenguabi andjaid – sealhulgas valitsusväliseid organisatsioone – üles suunama oma investeeringuid konkreetsemalt põllumajandussektorisse, et anda kohalikele elanikele põhjus mitte liikuda mujale;

10.  kordab, kui oluline on edendada põllumajandust arengumaades ja eraldada asjakohane osa ELi ülemeremaade arenguabist põllumajandussektorile; väljendab kahetsust, et põllumajandusele eraldatud arenguabi on alates 1980. aastatest oluliselt vähenenud, kuid tunneb heameelt, et on aru saadud vajadusest seda suundumust muuta; kutsub komisjoni üles seadma põllumajandus arenguabis prioriteetsele kohale, sealhulgas ka toetama põllumajandusettevõtjate turulepääsu;

11.  tuletab meelde, et kuna suur osa ebasoodsamas olukorras olevatest elanikerühmadest saab elatist põllumajandusest, on jätkusuutliku põllumajandustootmise arendamine ja hinnangute tõsine kaalumine IAASTD-s oluline aastatuhande arengueesmärgi nr 1 saavutamise eeltingimus; on veendunud, et just väikepõllumajandustootmine võib aidata tagada toiduga kindlustatust, kui tugevdatakse naiste olulist rolli, edendades selleks põllumajandustoodete kohapeal töötlemist ning laenude ja mikrolaenude kasutamist ning kaasatakse väiketootjate ühistud kui otsustava tähtsusega osalejad põllumajandus- ja kaubanduspoliitika kujundamisse;

12.  juhib tähelepanu asjaolule, et põllumajandussektori arenguks on vaja pikaajalisi investeeringuid kogu väärtusahela ulatuses tootjatest tarbijateni, et tagada vajalik infrastruktuur – teed, ühendus turgude vahel ning teave turgude endi ja toodete mitmekesistamise ulatuse kohta;

13.  on seisukohal, et arengumaade toetamise poliitika peaks kindlasti hõlmama ka kava haridus- ja koolitusprojektide kohta, mis on suunatud töökohtade loomisele ja võimaldavad noortel õppida säästvat põllumajandust, eesmärgiga töötada välja kvaliteetsemad, spetsialiseeritumad ja säästvamad tootmisvormid, et piirata nii rännet maapiirkondadest ja vähendada vaesust;

14.  rõhutab sellega seoses, kui oluline on, et põllumajandustootjad saaksid lisaks oma toiduvajaduse rahuldamisele sissetuleku, mis võimaldaks neil saada haridust ja teha investeeringuid;

15.  rõhutab, et on ülimalt oluline kaasata arengumaade kohalikud põllumajandusorganisatsioonid põllumajanduspoliitika rakendamise erinevatesse etappidesse ning et Euroopa Liit peaks seepärast püüdma tugevdada kohalikke ühendusi, et tagada kohalike kogukondade huvide kaitse;

16.  jagab seisukohta, et ELi abikavad peaksid keskenduma eeskätt toiduainete jätkusuutlikule väike- ja keskmise suurusega tootmisele, nagu on soovitatud IAASTDi aruandes, ja ökoloogiliselt tõhusatele käsitustele, mis suurendavad bioloogilist mitmekesisust, ennetavad viljaka maa degradeerumist ja edendavad väikese välise sisendiga tootmistavasid, mida on võimalik saavutada väiketootjate ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtjate parema juurdepääsuga õiglaste intressimäärade ja tingimustega laenudele ja mikrokrediidile;

17.  on seisukohal, et EL peaks aitama edendada kohalike sortide seemnete kasutamist, kuna need on kohanenud arengumaade kliimatingimustega ja nende ladustamine, nendega kauplemine ja põllumajandustootjate varustamine on intellektuaalomandi õiguste puudumise tõttu lihtne;

18.  kutsub ELi ja arengumaid üles arendama ühist teadusuuringute ja koolitussuutlikkust säästlike põllumajandusviiside ja uute tehnoloogiate valdkonnas, eriti avaliku ja erasektori partnerluste ja ühisettevõtete abil, sealhulgas lisandväärtuse loomise vallas toiduainete kogumisel ja ladustamisel pakendamise ja töötlemise kaudu;

19.  nõuab riiklikest vahenditest rahastatavate uuringute tõhustamist ja oskusteabe edastamist säästva põllumajanduse valdkonnas, et edendada tegevusi, mis tugevdavad väiketalunike positsiooni põllumajandustoodangu optimeerimisel, kliimamuutusega kohanemisel ja reageerimisel suurenenud nõudlusele ressursside järele;

20.  nõuab mehhanismide loomist, mis kaitseksid metsi, põlisrahvaid, märgalasid ja traditsioonilisi põllumajandustavasid eksportivates kolmandates riikides;

21.  usub, et pidades silmas maailma rahvastikuarvu kasvu ja suurenevat survet loodusvaradele, on hädavajalik võtta säästvamad, energiasäästlikumad ja tõhusamad tootmisvormid kasutusele kogu maailmas; nõuab, et ELi ja liikmesriikide abi eraldamine oleks seotud säästvate ja energia osas sõltumatute põllumajandusliku tootmise süsteemide arendamisega ning et osa sellest abist aitaks luua rajatisi energia tootmiseks taastuvatest allikatest (nagu tuul ja päike) ja hästikorraldatud veemajanduse;

22.  rõhutab, et EL peaks ÜRO kliimamuutusega kohanemise fondi käsitlevate läbirääkimiste raames avaldama survet tagamaks, et suuremat osa arengumaadele eraldatavatest vahenditest kasutataks tõhusalt kohaliku põllumajanduspoliitika tugevdamiseks, pidades samas silmas sotsiaalse ja keskkonnaarengu jätkusuutlikkust;

23.  rõhutab, et selleks, et arengumaade väiketalunikud, eelkõige naised, saaksid mitte ainult jätkusuutlikuks, vaid rakendaksid ka oma tootmispotentsiaali, peab neil olema parem juurdepääs mikrokrediidile, sh mittetulunduslikule mikrokrediidile, et investeerida seemnearetusse, väetistesse ja niisutusmehhanismidesse ning vajalikku hulka taimekaitsevahenditesse, et oma saaki kahjurite ja haiguste eest kaitsta;

24.  rõhutab, kui tähtis on tõhustada nii ohustatud elanikkonnarühmade toitumise kui ka toitumise üldise parandamisega seotud tegevusi ja poliitikat ning paremini kooskõlastada selle valdkonna abiandjate tegevust riigi, ELi ja rahvusvahelisel tasandil;

25.  rõhutab vajadust anda arengumaade väiketalunikele suurem juurdepääs omandiõigustele, mis võimaldaks väikemaaomanikel tõendada omandiõigust ja omada seeläbi tagatist laenudele, mis on vajalikud toodangu suurendamiseks;

26.  palub komisjonil toetada partnerriikide põllumajandustoodete töötlemise alase suutlikkuse arendamist, et vähendada saagikoristuse järgseid kadusid, pikendada toiduainete säilivusaega ja säilitamist ja arendada välja paremad ladustamisvõimalused, ennetades seega riknemisest tingitud kadusid, mis on praegu arengumaades üle maailma väga suured, ning parandada pääsu kohalikule turule ja anda kohalikele elanikele inimväärset tööd; kutsub ELi ja liikmesriike üles tegema kõik endast oleneva, et lihtsustada tehnoloogia, ekspertteadmiste ja suutlikkuse suurendamise toetuse siiret arengumaadesse;

27.  kutsub komisjoni üles võtma arvesse kuivade ja poolkuivade maade rolli ja pöörata eritähelepanu kariloomadele, sest suurimad lihatarnijad linnastunumatele aladele on kuivade ja poolkuivade maadega piirkonnad;

28.  tuletab meelde, et piisava toidu kättesaadavus on üldine inimõigus; nõuab partnerriikidelt ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni õigust toidule käsitlevate vabatahtlike suuniste rakendamist;

29.  tuletab meelde, et põllumajanduse areng peab põhinema õigusel toidule ja õigusel toota toiduaineid; nõuab, et EL tunnistaks ja kaitseks arengumaade vajadust saavutada toiduga kindlustatus (nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt) ja nende õigust end võimalikult palju ise varustada; toonitab sellega seoses ELi lubadust kaotada järk-järgult eksporditoetused paralleelselt WTO partnerite samalaadsete meetmetega; rõhutab seejuures vajadust tagada nendes riikides kohalikele kogukondadele võrdne juurdepääs toidule;

30.  tuletab meelde toiduga kindlustatuse mõiste tähtsust, mida määratletakse kui riigi või piirkonna suutlikkust demokraatlikult rakendada oma põllumajandus- ja toidupoliitikat, -prioriteete ja -strateegiaid säästva põllumajandusmudeli abil; tuletab meelde, et mõne arengumaa praegused sisemaised tootmisvõimsused ei pruugi vastata vajadustele ja et pikaaegse toiduga kindlustatuse saavutamine nõuab impordisõltuvuse vähendamist sisemaiste tootmisvõimsuste suurendamise kaudu;

31.  tuletab meelde, et toiduga kindlustatuse juhtimine vajab käsitust, mis arvestaks ülemaailmset raamistikku, mis keskendub toiduabist kaugemale ulatuvale toidupoliitikale, abistajate vahelisele ning abistajate ja abi saajate vahelisele koostööle koos kohaliku partnerluse tugevdamisega ning abisaavate riikide poliitika otsustavale rollile niisuguste avalike põhihüvede tagamisel nagu riigis valitsev rahu ja investeeringud maapiirkondade infrastruktuuri;

32.  tunneb heameelt otsuse üle viia toitumisalane mõõde sisse ELi kavadesse; palub komisjonil koostada seda mõõdet käsitlev teatis; nõuab, et toitumisalase aspektiga arvestataks püsivalt toiduga kindlustatuse poliitikas ja põllumajandussektori toetustes;

33.  palub komisjonil tunnustada naiste kui väiketalunike keskset rolli toiduga kindlustatuse ja toitumisalase kindlustatuse tagamisel ning investeerida just naisi toetavatesse kavadesse; tuletab meelde, et naiste tähtsust enda ja laste toitumisalase kindlustatuse tagamisel tuleb veel kohaselt tunnustada ja seetõttu tuleb tagada naistele elatis ja suurendada nende teadmisi õigest toitumisest; rõhutab, et ELi strateegia peaks keskenduma ka meetmete rakendamisele, et tagada, et kõige kaitsetumatel rühmadel, eriti maapiirkondades, oleksid põllumajandus- ja toitumisalased koolitusvõimalused, head tervise- ja töötingimused ning vajaduse korral turvavõrgustik;

34.  palub komisjonil ja rahvusvahelistel organisatsioonidel, nagu FAO, jätkata pidevat konsulteerimist koostöös maailma kodanikuühiskonnaga ja valitsusväliste osalejatega, eelkõige põllumajandustöötajate, kalurite ja loomakasvatajate organisatsioonidega, kelle kaasamine on oluline, et võtta konkreetseid meetmeid toiduainete tootmise parandamiseks;

35.  on seisukohal, et arvestades Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni rahvastikuprognoose, mille kohaselt elab 2025. aastaks üle poole arengumaade elanikkonnast (umbes 3,5 miljardit inimest) linnades, võiks linna-aianduse toetamise poliitika pakkuda pääseteed vaesusest, arvestades madalaid alustamiskulusid, lühikest tootmistsüklit ja suurt saagikust aja-, maa- ja veeühiku kohta, samuti aitaks see uusi linnasid rohelisemaks muuta;

36.  kutsub ELi üles toetama ÜRO minimaalse sotsiaalkaitse algatust, mis aitaks rahuldada vaesunud elanikkonna esmased toiduvajadused;

37.  nõuab tungivalt, et komisjon keskenduks alatoitumusele, eriti emade ja imikute alatoitumusele, ja lisaks oma arengupoliitikasse usaldusväärsed ja mitut valdkonda hõlmavad toitumisstrateegiad;

38.  rõhutab seisukohta, mille avaldas õigusega toidule tegelev ÜRO eriraportöör, et talunike osalemine on agroökoloogiliste meetmete õnnestumiseks eluliselt tähtis ja motiveerib talunikke jätkuvalt õppima; seetõttu julgustab arengumaade toiduainetetootjaid osalema ülemaailmsetes ja kohalikes valitsusvälistes organisatsioonides ja talupidajate ühendustes;

Toidu hinna volatiilsuse ja maa kontrollimatu omandamise vastased tõhusad meetmed – spekulatsioonide piiramine toidu- ja põllumajanduslike toorainete turul

40.  väljendab muret selle üle, et 2008. aasta, ülemaailmse toidukriisi aasta, oli ka maailma ajaloo suurima nisutoodangu aasta, ning rõhutab sellega seoses spekulatsioonide negatiivset mõju toorainete hinnaindeksitele;

41.  juhib tähelepanu hindade volatiilsuse struktuurilistele põhjustele ja rõhutab, et esmaste toidukaupade tuletisinstrumentidega spekuleerimine on hindade volatiilsust märkimisväärselt süvendanud; toetab õigusega toidule tegeleva ÜRO eriraportööri järeldusi, mis käsitlevad suurinvestorite mõju toorainete hinnaindeksitele;

42.  rõhutab, et hiljuti on ka terve hulk muid ennustamatuid faktoreid mõjunud negatiivselt toiduainete turgude stabiilsusele, sh katastroof Jaapanis, enneolematu poliitiliste rahutuste laine, mis haaras mitut Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riiki, veel üks tugev naftahinna tõus, pikaajaline ebakindlus finantsturgudel ja maailmamajanduses, millel kõigel on olnud oma mõju;

43.  on seisukohal, et finantsspekulatsioonid ning finantsturgude ja põllumajandustoodetega kauplemise suurenev liberaliseerimine aitavad paljuski kaasa hindade volatiilsusele ning et turu mõningase stabiilsuse tagamiseks on vaja võtta kasutusele reguleerivad mehhanismid; on seisukohal, et põllumajandustootjatele õiglase töötasu tagamiseks ja toiduga kindlustatust võimaldava elujõulise sektori loomiseks tuleb parandada turu läbipaistvust; kutsub eelkõige üles määrama selgelt kindlaks toidukaubanduses osalejad ning analüüsima põhjalikult, millised on toiduainetega spekuleerimise ülekandemehhanismid kohalikel ja maailmaturgudel;

44.  nõuab komisjonilt ja liikmesriikidelt tungivalt konkreetsete sammude astumist, et võidelda tõhusalt teravilja ja toiduainetega seotud finantsspekulatsiooni vastu;

45.  usub, et kaupade tuletisinstrumendid erinevad muudest tuletisinstrumentidest ning juurdepääsu sellele turule peaks paremini reguleerima;

46.  usub, et Euroopa Liit peaks astuma samme, et taastada maailma toiduvarud, mis kahanesid 2007. aastal rekordiliselt väikeseks ja suurendasid sellega spekulatsioone, mis on mõjutanud põllumajandustoodete hindasid maailmaturul, millel on omakorda väga murettekitavad tagajärjed arengumaades;

47.  kutsub üles füüsilisi teravilja- ja toiduvarusid riiklikul ja piirkondlikul tasandil suurendama, paremini juhtima ja ladustama ning rahvusvahelist koordineerimist ja kontrolli tugevdama, et võidelda sel viisil toiduainete hindade volatiilsuse vastu ning reageerida toidukriisidele paremini ja kiiremini;

48.  väljendab suurt muret seoses ulatusliku maa omandamisega arengumaades välisinvestorite poolt, mille tõttu kannatavad nii väiketalunikud ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtjad kui ka kohalik, piirkondlik ja riiklik toiduga kindlustatus; seetõttu kutsub ELi üles julgustama arengumaade valitsusi keskenduma maareformile, et kindlustada põlisrahvaste hulka kuuluvate talunike, väiketalunike ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtjate omandiõigus maale ja ennetada maade haaramist korporatsioonide poolt;

49.  rõhutab, et maa peab olema kättesaadav kõigile ning tuleb kaitsta kohalike väiketootjate maaomandiga, maa rentimisega ja kasutusega seotud õigusi ning kohalike kogukondade juurdepääsu loodusvaradele, et hoida ära maade edasist haaramist, mis teatud piirkondades, eeskätt Aafrikas, on juba võtnud murettekitavad mõõtmed;

50.  loodab, et Euroopa abi- ja tegevusprogrammid kasutavad maksimaalselt ära kohalike talunike teadmisi toiduainete tootmisest;

51.  soovitab võtta vastu ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni maa omandamise alased vabatahtlikud suunised ja tagada osavõtt nende rakendamisest, ent nõuab ka rangeid ja siduvaid riiklikke ja rahvusvahelisi maa omandamise alaseid eeskirju; rõhutab, et lepingute üle peetavad läbirääkimised tuleks muuta läbipaistvaks, võimaldades neis osaleda pärast kodanikuühiskonnaga konsulteerimist parlamentidel ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajatel;

52.  peab vajalikuks tagada, et kohalikel kogukondadel ja institutsioonidel oleksid kohaliku põllumajanduse arendamiseks vajalikud läbirääkimiste volitused ja suutlikkus; soovitab koostada toimimisjuhendi, mis tagaks, et investoreid suunaksid oma jõupingutused põllumajandusliku tootlikkuse suurendamisele ja kohalike inimeste elu parandamisele;

53.  juhib tähelepanu mitte ainult maade, vaid ka kalapüügilitsentside omandamisele välisinvestorite poolt; rõhutab, et vaja on läbipaistvust ning riikide parlamentide ja kodanikuühiskonna osaluse võimaldamist lepinguid käsitlevates läbirääkimistes ning sõlmitud lepingute nimekiri peaks olema avalik;

54.  kutsub üles looma mehhanisme, mis hoiaksid ära kohalike talunike hindade abil väljatõrjumise ega takistaks neil kohalike elanike jaoks toiduaineid tootmast;

55.  tuletab komisjonile ja partnerriikidele meelde agroökoloogiliste tootmissüsteemide positiivset mõju seoses kliimamuutuse leevendamisega ja seda, et pikaajaline toiduga kindlustatus sõltub tootmise keskkonnamõjuga tegelemisest, nii et loodusvarad ja toiduvarud oleksid kaitstud; rõhutab siiski, et toiduga kindlustamatuse või nälja all kannatavatele piirkondadele antava pakilise põllumajandusabi peamine eesmärk peab olema toiduainete tootmise ja toidule juurdepääsu suurendamine;

56.  tunneb heameelt G20 jõupingutuste üle võitluses hindade volatiilsuse vastu ja toiduga kindlustatuse eest;

57.  avaldab sügavat muret loodusvarade vähenemise pärast ja vajaduse pärast säilitada põllumajandustootmise jaoks efektiivsed tingimused, sh mullakvaliteet, juurdepääs veele ja keskkonnareostuse vältimine; toonitab, et kõik sidusrühmad, eriti talunikud, kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused ning kodanikuühiskonna organisatsioonid, peaksid etendama märkimisväärset rolli säästva põllumajandusarengu strateegia väljatöötamisel;

Poliitikavaldkondade sidusus arenguga: ELi poliitika mõju ülemaailmsele toiduainetega kindlustatusele

58.  on seisukohal, et agrokütuste areng ei tohiks kahjustada toiduga kindlustatust; nõuab seetõttu tasakaalustatud suhtumist, milles eelistatakse uue põlvkonna agrokütuseid, mis kasutavad toiduks kasvatatava saagi asemel põllumajandus- ja metsandusjäätmeid (õlgesid ja muud saagi ülejääki, loomasõnnikut, biogaasi jms), et vältida olukorda, kus toiduained konkureeriksid energia tootmisega; on samuti seisukohal, et EL peaks veenduma selles, et agrokütuste importimisel arengumaadest täidetaks jätkusuutlikkuse kriteeriumi;

59.  nõuab tungivalt, et 2013. aasta järgse ÜPP väljatöötamisel lähtutaks globaalsemast vaatepunktist, milles tuleks pidada kinni põhimõttest arengumaade toiduainete turgu mitte kahjustada;

60.  kutsub komisjoni üles teostama ÜPP mõjuhinnangut, milles analüüsitakse selle välist mõju rahvusvahelisele toiduainete turule ja toiduga kindlustatusele arengumaades;

61.  nõuab tungivalt, et komisjon uuriks toidujäätmete probleemi ELis, sest kuni 40% olemasolevast, sh arengumaades toodetud ja ELi eksporditud toidust visatakse oletatavasti ära, ja teeks ettepanekud tõhusate meetmete kohta, et see probleem lahendada ning tarbimisharjumusi parandada;

62.  nõuab eksporditoetuste järk-järgulist kaotamist;

63.  nõuab, et komisjon kindlustaks praeguse ühise kalanduspoliitika reformi välismõõtme lõimimise ELi arengupoliitikasse;

64.  nõuab, et komisjon tagaks FAO vastutustundliku kalapüügi juhendi järgimise riikides, millega ELil on kalandussektori partnerluslepingud, pidades eriti silmas soovitust tagada kohalikele käsitööndusliku püügiga tegelevatele kaluritele ressurssidele juurdepääsul eelisõigus;

65.  rõhutab, et kalandussektor on mitmes riigis tööhõive ja toiduga kindlustatuse jaoks otsustava tähtsusega ja seetõttu peaksid kõik arengumaad olema ELi sektoritoetuse suhtes abikõlblikud, et arendada omaenda jätkusuutlikku kalatööstust, teadusuuringuid, kontrolli ja jõustamist, võitlemaks ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga;

66.  kutsub üles viima läbi reforme, mis parandaksid arengumaade turulepääsu võimalusi ja võimaldaksid neil oma riiklikul ja piirkondlikul turul konkurentsivõimeliselt tegutseda;

67.  tuletab meelde, et Euroopa Liit peaks tagama maksimaalse kooskõla oma koostöö- ja arengupoliitika ja kaubanduspoliitika vahel ning võtma selles arvesse nii ELi liikmesriikide kui ka arengumaade vajadusi ja probleeme;

68.  on seisukohal, et EL peaks toetama arengumaades piirkondlikku integreerimist ja kohalike põllumajanduslike toiduainete turgude säästvat arengut ning eelkõige piirkondlikke kaubandusleppeid, mis edendavad elujõulise ja säästva tootmise ja töötlemise suutlikkust kohalikul tasandil, ning et EL peaks eraldama olulise osa oma arenguabist seda eesmärki silmas pidades;

69.  avaldab taas muret selle üle, et ELi kaubandusstrateegia ei taga mõnikord arengut soodustavat lähenemisviisi; nõuab seetõttu õiglaseid ja arengut soodustavaid kaubanduslepinguid, kuna need on ülemaailmse toiduga kindlustatuse tagamiseks esmatähtsad;

70.  tuletab meelde, et toiduga kindlustatus nõuab eri valdkondade poliitika, nagu arengupoliitika, ühise põllumajanduspoliitika, ühise kaubanduspoliitika, energiapoliitika ning teadusprogrammide ühtlustamist ja koostööd ELi tasandil;

71.  on seisukohal, et komisjon peaks toetama valgurikaste kultuuride tootmist Euroopa Liidus, et tagada liidule suurem autonoomia ja aidata seeläbi kaasa põllumajanduse mitmekesistamisele arengumaades, mille põllumajanduspoliitika on sageli orienteeritud ainult ekspordile ja välisturgudele ligipääsule, mille tõttu kannatavad kohalike kogukondade heaolu ja vajaduste rahuldamine;

72.  nõuab tungivalt, et komisjon keskenduks käimasolevatel majanduspartnerluslepingute läbirääkimistel arenguküsimustele ning laiendaks kaubanduseeskirju silmas pidades arengumaade tegevusvabadust, andes esmajoones võimaluse kaitseklauslite kohaldamiseks, et saavutada arengumaade majandussuutlikkuse sisetekkeline ja jätkusuutlik areng; tuletab meelde, et arengumaade kehtestatud ekspordipiirangud ja tärkava tööstuse kaitse on arendusvahendid, mida saab kasutada kohaliku tootmise ja toiduga kindlustatuse suurendamiseks; palub komisjonil võtta WTO läbirääkimistel kindel arengut soodustav seisukoht; kutsub komisjoni üles kasutama rahvusvahelistel kaubandusläbirääkimistel inimõigustele keskenduvat lähenemisviisi ning rakendama kolmandate riikidega sõlmitavate lepingute puhul inimõiguste mõjuhinnanguid;

73.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama vajadustepõhist konventsiooni, milles abiandjate toiduabi kohustused seotakse elanikkonna vajadustega ja garanteeritud kohalike ostumahtudega abi saavates riikides;

74.  avaldab sügavat muret seoses sellega, et toiduabi konventsiooni käimasolevate läbirääkimiste kohta antav teave ja asjakohaste sidusrühmade osavõtt ei ole läbipaistvad;

o
o   o

75.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 354, 31.12.2008, lk 62. (2) ELT C 263 E, 16.10.2008, lk 621. (3) ELT C 279 E, 19.11.2009, lk 71. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0071. (5) ELT C 297 E, 20.11.2008, lk 201. (6) ELT C 46 E, 24.2.2010, lk 10. (7) ELT C 285 E, 21.10.2010, lk 69. (8) ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 47. (9) Vastuvõetud tekstid, AKV-EL/100.879/10/lõplik