Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2011/2010(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A7-0243/2011

Esitatud tekstid :

A7-0243/2011

Arutelud :

PV 12/10/2011 - 20
CRE 12/10/2011 - 20

Hääletused :

PV 13/10/2011 - 6.2
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2011)0435

Vastuvõetud tekstid
PDF 123kWORD 46k
Neljapäev, 13. oktoober 2011 - Brüssel
Kindlustuse tagamise skeemid
P7_TA(2011)0435A7-0243/2011

Euroopa Parlamendi 13. oktoobri 2011. aasta resolutsioon kindlustuse tagamise skeemide kohta (2011/2010(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 12. juuli 2010. aasta teatist „Valge raamat kindlustuse tagamise skeemide kohta” (KOM(2010)0370);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiivi 2009/138/EÜ kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II)(1);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrust (EL) nr 1094/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve)(2);

–  võttes arvesse oma 4. juuli 2006. aasta resolutsiooni Equitable Life Assurance Society kriisi kohta(3);

–  võttes arvesse Equitable Life Assurance Society kriisi uurimiskomisjoni 23. mai 2007. aasta lõpparuannet (A6-0203/2007);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning õiguskomisjoni ja siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamusi (A7-0243/2011),

A.  arvestades finantskriisi ajal ilmnenud tõsiasja, et tarbijate usaldus rahandussüsteemi vastu võib kiiresti kaduda, kui puuduvad piisavad meetmed, et hüvitada finantsasutuse pankroti tõttu tarbijale tekkinud kahjum;

B.  arvestades, et kindlustuse tagamise skeemid (tagatisskeemid) võivad olla kasulik vahend, mille abil vähendada kindlustusvõtjate või vajaduse korral soodustatud isikute riske kindlustusandja pankroti korral;

C.  arvestades, et tagatisskeemide vajalikkus, ülesanne ja struktuur ei ole hoiuste ega ka investeeringute tagamise skeemidega samalaadsed kindlustusandjate erinevate ärimudelite ja tarbijate erineva riskitaseme tõttu kindlustusandja pankroti korral;

D.  arvestades paljusid eri tagatisskeeme liikmesriikides, kus tarbijale pakutakse eri tasemega kaitset paljude toodete osas ja mitmete eri rahastamismudelite põhjal;

E.  arvestades, et finantskriisi tagajärjel ei tekkinud kindlustusvõtjatele ega (kui see on asjakohane) soodustatud isikutele märkimisväärseid kahjusid, ja arvestades, et Euroopa kindlustussektor väljus kriisist suhteliselt puutumatult;

F.  arvestades, et Solventsus II direktiiviga võetakse kasutusele järelevalvealane sekkumismeetod, mis vähendab kindlustusandja pankroti tõenäosust ja sellest tulenevaid häireid kindlustusvõtjale või (kui see on asjakohane) soodustatud isikule;

G.  arvestades, et Solvency II ja tagatisskeemide kasutuselevõtmine aitab luua võrdsed tingimused Euroopa kindlustusturul ja viia lõpule siseturu loomise;

H.  arvestades, et Solventsus II puhul on kindlustusandja maksejõuetuse korral (kui kindlustusandja rikub solventsuskapitalinõuet) kaetud kindlustusvõtja ja (kui see on asjakohane) soodustatud isiku nõuded ning need satuvad ohtu vaid siis, kui kindlustusandja pankrotistub (kui tal ei ole piisavalt varasid, et katta kohustusi);

I.  arvestades, et piiriülene kindlustustegevus ELis on vähene, kuid Solventsus II direktiivi rakendamise tulemusena see tõenäoliselt suureneb filiaalidele tugineva üleeuroopalise struktuuri pakutavate kapitalieeliste tõttu;

J.  arvestades, et ühtlustatud ELi tagatisskeemide puudumise ja liikmesriikides kehtiva erineva korra tõttu on kindlustusvõtjatele pakutav kaitse ebatõhus ja ebavõrdne ning see on pidurdanud kindlustusturu toimimist, moonutades piiriülest konkurentsi,

K.  arvestades, et tarbijausaldust finantsteenuste siseturu toimimise suhtes saab tagada üksnes järjepideva tarbijakaitse kaudu, olenemata teenusepakkuja asukohast, peamiselt nii, et Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve (EIOPA) ja (kui see on asjakohane) pädevad riigiasutused kohaldavad järjekindlalt ja asjakohaselt toimivaid usaldatavusnõudeid ja tulemuslikku järelevalvet;

L.  arvestades, et finantseerimisasutuse pankrotistumise mõju maksumaksjatele tuleb hoida võimalikult minimaalsena tulemusliku ja proportsionaalse järelevalve abil, mida teostavad riiklikud ja Euroopa järelevalveasutused,

1.  tõdeb, et uus järelevalvekord ja tulevane Solventsus II raamistik edendavad tarbijakaitset;

2.  palub komisjonil esitada Solventsus II raamistikus ja uues järelevalveraamistikus kehtestatud eeskirju ja mõisteid silmas pidades ettepanekud piiriülest standardimist käsitleva direktiivi vastuvõtmiseks, millega luuakse kõigis liikmesriikides sidus ja järjepidev tagatisskeemide piiriülene raamistik, mis on vaid viimase astme mehhanism, millega kaitsta tarbijat juhul, kui kindlustusettevõtja ei suuda enam oma lepingulisi kohustusi maksejõuetuse tõttu täita;

3.  kutsub komisjoni üles esitama kiiresti ettepanek kindlustuse tagamise skeeme käsitleva direktiivi vastuvõtmiseks, mis on täienduseks hoiuste tagamise skeemidele, investeeringute tagamise skeemidele ja Solvence II-le;

4.  tunnistab, et ebavõrdsete tingimuste võimalus võib põhjustada regulatiivset omavoli, mis mõjutaks tagatisskeeme; kutsub komisjoni üles analüüsima ühtlustamise ja üle ELi asutatud skeemide rakendamise ning päritoluliikmesriigi põhimõtte koosmõju, et selgitada välja, kas turul esineb olulisi moonutusi või mitte; on seisukohal, et see läbivaatamine peaks toimuma kolm aastat pärast Solventsus II täielikku rakendamist;

5.  nõustub, et Solventsus II direktiiviga ei looda süsteemi, mille puhul kindlustusettevõtjad ei saaks pankrotti minna, ega kaitsta tarbijat kahjumi eest juhul, kui kindlustusettevõtja läheb pankrotti; palub seepärast komisjonil tagada, et vastuvõetav ühtne tagatisskeem oleks kooskõlas ja vastavuses Solventsus II direktiiviga;

6.  toetab päritoluriigi põhimõtte kasutuselevõttu, mille kohaselt kõik kindlustusandja välja antud poliisid, olenemata müügi kohast, lähtuvad päritoluriigi põhimõtte alusel rakendatavast tagatisskeemist, ning tunnistades, et: a) Solventsus II-ga suureneb kindlustusteenuste piiriülene pakkumine ning b) kindlustusandja pankrotti seostatakse päritoluriigi järelevalve ebapiisavusega ning seega peaks vastutus pankroti eest langema päritoluriigi tagatisskeemile, mis peaks olema viimase astme mehhanism, millega kaitsta tarbijat ainult juhul, kui kindlustusettevõtja ei suuda enam oma lepingulisi kohustusi maksejõuetuse tõttu täita; kutsub komisjoni üles korraldama mõju-uuringu ja pidama avalikke konsultatsioone sidusrühmadega elukindlustuse prioriteetse kaasamise ja selle üle, kas kahjukindlustuse kaasamine piiriülestesse tagatisskeemidesse on praktiline asjakohase tarbijakaitse taseme ja liikmesriikide võrdsete võimaluste tagamiseks; on seisukohal, et komisjon ja EIOPA peaksid töötama välja põhjenduse, et tagada tagatisskeemide lisakulude kaalumine tarbijakaitse eesmärki silmas pidades; märgib, et kehtivad ELi õigusaktid hoiuste ja investeeringute tagamise skeemide kohta hõlmavad ainult säästutooteid;

7.  nõuab, et riiklike tagatisskeemide rahastamismudel tugineks subsidiaarsuse põhimõttele, kajastades päritoluriigi järelevalve põhimõtet ja erinevusi olemasolevates tagatisskeemide mudelites; nõuab tungivalt, et komisjon ei pooldaks ainult eelrahastamist sellise lähenemisviisi kasuks rääkivate kaalukate argumentide puudumise ning häirete tõttu, mida see võib põhjustada;

8.  nõuab, et liikmesriigid peaksid tagama selle, et nende tagatisskeeme testitakse ja neid teavitataks sellest, kui pädevad asutused täheldavad kindlustusettevõtja töös probleeme, mille puhul võib olla vajalik sekkuda vastava skeemi tegevusse; soovitab, et testimist tuleks teostada vähemalt iga kolme aasta järel või siis, kui olukord seda nõuab; on ühtlasi arvamusel, et EIOPA peaks tegema korrapäraselt vastastikuseid hindamisi, et kontrollida skeemide pikaajalist finantssuutlikkust ja nõuda vajaduse korral parandusi;

9.  tunnistab, et subsidiaarsuse põhimõtte kohaldamine võib eel- või järelrahastamismudeli kasuks otsustamisel moonutada liikmesriikidevahelist konkurentsi; usub, et sellised konkurentsimoonutused mõjutavad võrdselt nii tarbijate kui maksumaksjate kaitse ning et komisjon peaks valima selliste moonutustega tegelemiseks ettevaatliku ning pikaajalise lähenemisviisi;

10.  tõdeb, et tarbijakaitse tagamiseks on erinevaid võimalusi:

   hüvitamine: kindlustusandja maksejõuetuse korral hüvitatakse kindlustusvõtjale ja soodustatud isikule tekkinud kahju vahetult pärast korrapärast nõuete lahendamise protsessi;
   jätkumine: kindlustuslepingute jätkumine tagatakse kindlustusportfellide üleminekuga turu teistele kindlustusandjatele või selleks otstarbeks loodud eraldi üksusele;
  

soovitab, et võttes arvesse riikide turgude erinevat suurust, koondumist, tootekujundust ja pakutavaid kindlustustooteid lubataks tulevase tagatisskeemide raamistikuga kasutada mõlemat võimalust;

11.  nõuab kindlalt, et kindlustusandja pankrotiga seotud teave peab olema tarbijatele kergesti kättesaadav, terviklik ja kergesti mõistetav ning osutama selgelt, millise ametiasutuse poole tarbija peab pöörduma, kui ta soovib esitada nõuet või päringut; on veendunud, et kõigi finantstagatiste või hüvitisskeemide ühtse kontrollpunkti loomine tagaks tarbijatele reaalse kasu kehtivatest õigusaktidest, hõlbustades eriti teavitamist ning lihtsustades piiriüleseid kontakte ja makseid;

12.  rõhutab, et päritoluriigi põhimõtte kohaldamine tagatisskeemide suhtes saab olla tarbija vaatepunktist usaldusväärne vaid siis, kui tarbijate kogemusi tagatisskeemide mõlema funktsiooni (kindlustusportfelli üleminek ja kindlustusvõtjate kahjunõuete esitamine) osas on arvestatud; palub komisjonil nõuda riikliku järelevalve piires ühtset emakeelset asjaajamist ja kontrollpunkti loomist, kus tarbijad saaksid esitada kindlustustagatisnõudeid päritoluriigi tagatisskeemi asukohast olenemata; soovitab, et EIOPA arendaks vajaduse korral siduvate tehniliste standardite kaudu välja kooskõlastatud ja läbipaistva lähenemisviisi, mis põhineks lihtsusel ja headel tavadel;

13.  rõhutab, et parandada tuleks tarbijate teadmisi ja teadlikkust finantsteenustest ja nendega seotud riskidest; soovitab seepärast luua Euroopa standardse teabelehe sarnase mehhanismi kindlustuspoliiside kohta, milles oleksid esitatud selgelt kohustuslikud hoiatused kindlustusega seotud keeruliste investeerimistoodete ohtude ja tagatisskeemi kohta, mis on seotud kindla riikliku ametiasutusega, et kindlustusvõtjatel oleks lihtsam mõista kindlustustooteid ja saada juurdepääs kogu vajalikule teabele;

14.  usub, et päritoluriigi ja vastuvõtva riigi järelevalveasutused peaksid tegema asjaomaste tagatisskeemide ja Euroopa järelevalveraamistikuga täielikku koostööd, et vähendada kindlustusettevõtja pankrotist tulenevaid häireid kindlustusvõtjale või vajadusel soodustatud isikule vastuvõtvas riigis, tegutsedes järelevalveasutuste kolleegiumi kaudu koostöös EIOPA-a, et tagada kooskõla skeemide vahel;

15.  palub komisjonil selgitada tagatisskeemide rolli seoses vahendajatega;

16.  on seisukohal, et kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele laiaulatusliku ja pideva kaitse tagamiseks peaks komisjon meeles pidama ja arvestama ka teisi olemasolevaid kaitsemehhanisme ja õigusakte; usub, et tagatisskeemi tuleks kasutada siis, kui muud kaitsemehhanismid ei ole toiminud;

17.  nõuab, et uued ELi õigusaktid ei tohiks nõrgestada kaitset, mida pakuvad olemasolevad liikmesriikide tagatisskeemid, ning et tarbijad ei tohiks puuduste tõttu kindlustusandjate piisava järelevalve reguleerimisel kanda mingit kahju; kutsub seega komisjoni üles tagama selle, et Euroopa tagatisskeeme reguleeriv raamistik toimiks viimase abinõuna, mille abil makstakse hüvitiskõlblikele kindlustusvõtjatele (või vajadusel soodustatud isikutele) hüvitist võimalikult suures ulatuses või võimaldatakse kindlustusportfelli üleminek mõistliku aja jooksul, kui äriühing peaks kuulutama end maksejõuetuks;

18.  tunnistab, et kindlustusettevõtjad vastutavad oma töötajate käitumise eest ja vahendajatel peab olema ametialane vastutuskindlustus; märgib, et pettus kuulub kriminaalõiguse ja lepinguvälist kahju reguleeriva õiguse valdkonda; tunnistab, et pahatahtlikku müüki ja pettust hõlmavad tagatisskeemide eeskirjad võivad vähendada järelevalve teostajate valvsust ning nende valmisolekut teostada oma järelevalvevolitusi, põhjustades seega moraalset ohtu;

19.  märgib, et kuna puudub õiguslikult siduv ELi mõiste selle kohta, kes on mikro- ja väikeettevõtjad, ning arvestades selliste ettevõtjate olemuse muutumist aja jooksul, peaks tagatisskeeme käsitleva direktiivi ettepanekut kohaldama üksnes füüsiliste isikute suhtes, kusjuures kõigist tarbijarühmadest tuleks välja jätta füüsilised isikud, kes on otseselt seotud kriisi sattunud kindlustusandjaga, näiteks direktorid, tippjuhid või hääleõigusega juhatuse liikmed, kelle ametialane vastutus on seotud maksejõuetuse põhjustega; nõuab, et kui õiguslikult siduv mõiste on kindlaks määratud, hindaks komisjon uuesti seda küsimust valitud juriidiliste isikute kaasamise osa; rõhutab, et subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt võivad üksikute liikmesriikide riiklikud tagatisskeemid hõlmata ka juriidilisi isikuid;

20.  tunnistab, et turukoondumisega seotud probleemid võivad tekitada raskusi tagatisskeemide suutlikkuses katta kõik kindlustusvõtjate või vajadusel soodustatud isikute kahjunõuded ühe või enama kindlustusettevõtja pankroti korral; usub, et vältida tuleb tagatisskeemi eeskirju, mis võivad koondunud turgusid veel rohkem pingestada;

21.  näeb ette EIOPA järelevalvaja rolli liikmesriikide ametiasutuste läbiviidava turuspetsiifilise stressitestimise kooskõlastamisel ja tagatisskeemide üleeuroopalisel stressitestimisel, esitades vajaduse korral oma soovitused, ja korrapäraselt vastastikuste eksperdihinnangute läbiviimisel, et tagada headele tavadele tugineva lähenemise jagamine;

22.  märgib, et väikestel ja koondunud turgudel võib ebasobiliku rahastamismehhanismiga tagatisskeemide loomine tekitada süsteemseid riske kindlustusandjate vastastikuse seotuse suurenemise tõttu, mis võib muuta väiksemate ja suuremate turgude võimalused ebavõrdseks, kuna väiksematel turgudel on raskem kulusid katta; märgib, et neid raskusi tuleb arvesse võtta, et vältida koondunud turgude edasist pingestamist; palub komisjonil jäta liikmesriikidele vabadus kohandada tagatisskeemi rahastamise eeskirju ja muid iseärasusi vastavalt liikmesriikide turgude erivajadustele;

23.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 335, 17.12.2009, lk 1.
(2) ELT L 331, 15.12.2010, lk 48.
(3) ELT C 303 E, 13.12.2006, lk 108.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika